Tartu Ülikool

Arstiteaduskond

ÜLDHAIGUSTE FOONIL KULGEVATE PARODONDI PATOLOOGIATE RAVI ISEÄRASUSED

Referaat aines „Suu- ja hambahaigused II“

ARST.01.096

Koostaja: Ingrid Kokmann

Juhendaja: Taive Koppel

Tartu 2015

Sisukord

Sissejuhatus............................................................................................................................................3

1. Ainevahetuslikud häired.....................................................................................................................4

1.1 Diabetes mellitus ehk suhkurtõbi..................................................................................................4

1.2 Kõrvalkilpnäärmete ja kilpnäärme häired.....................................................................................5

1.3 Toitainete puudused......................................................................................................................6

2. Hematoloogilised häired.....................................................................................................................7

2.1 Leukeemia....................................................................................................................................7

2.2 Aneemia.......................................................................................................................................8

2.3 Hüübimishäired............................................................................................................................8

3. Kardiovaskulaarsed haigused...........................................................................................................10

3.1 Hüpertensioon............................................................................................................................10

3.2 Südame isheemiatõbi..................................................................................................................11

3.3 Krooniline südamepuudulikkus..................................................................................................12

3.4 Südame arütmiad........................................................................................................................12

3.5 Infektsioosne endokardiit...........................................................................................................12

3.6 Ateroskleroos.............................................................................................................................13

4. Infektsioonhaigused..........................................................................................................................14

4.1 Hepatiidid...................................................................................................................................14

4.2 HIV ja AIDS...............................................................................................................................15

4.3 Tuberkuloos................................................................................................................................15

5. Hormonaalsed muutused organismis................................................................................................17

5.1 Puberteet.....................................................................................................................................17

5.2 Menstruaaltsükkel......................................................................................................................17

5.3 Rasedus......................................................................................................................................17

5.4 Menopaus...................................................................................................................................18

Kokkuvõte............................................................................................................................................19

Kasutatud kirjandus..............................................................................................................................20

2

Sissejuhatus [1]

Hästi on teada fakt, et paljud süsteemsed haigused on oma olemuselt oluliseks riskifaktoriks

või otseseks põhjuseks ebasoodsate parodondi seisundite tekkeks. Viimaste aastekümnete

jooksul on palju uuritud ja teada saadud parodondi haiguste keerulise patogeneesi kohta.

Ilmselgelt on probleemi kujunemisel põhiroll bakteritel ja sealjuures just teatud liikidel. Need

patogeenid ainuüksi oma kohalolekuga küll probleemi ei tekita, aga nende puudumist saab

otseselt seostada parodondi terve seisundiga. Palju sõltub peremeesorganismi reaktsioonist

bakteritele, mis võib indiviiditi olla väga erinev. Seega, mida ägedamalt organism

patogeenidele reageerib, seda raskem haigusvorm avaldub ja seetõttu on antud haigusel palju

raskusastmeid. Väga oluline on haiguse väljakujunemises veel ka organismi üldseisund ehk

see, kas patsient põeb mingit süsteemset haigust, mis võib parodondi seisundit mõjutada.

Teatud haigused võivad tekitada eelsoodumuse, kiirendada või mingil muud moel mõjutada

haiguse progressiooni parodondi kudede lagunemise suunas. Selliste süsteemsete haiguste

foonil on ka parodontiidi ravi komplitseeritum, sest tähelepanu peab pöörama ka üldhaiguse

ravile, mitte vaid parodondile. Kindlasti peaks ette vaatama, et raviga ei tekitataks patsiendile

rohkem võimalikke tervisekahjustusi. Järgnevalt keskendumegi erinevatele süsteemsetele

haigustele, mis parodonti mõjutada võivad ja kuidas nende esinemisel parodontiidi ravi

varieerub.

3

1. Ainevahetuslikud häired [1,2]

Ainevahetuslikud ja hormonaalsed häired organismis on üheks olulisemaks põhjuseks igeme-

ja parodondiprobleemide tekkes, sest need omavad otsest mõju periodontaalkudedele,

muudavad kudede vastust lokaalsetele faktoritele ja põhjustavad igememuutusi, mis

soodustavad katu kogunemist ja seeläbi haiguse progressiooni. Erinevad häired võivad

oluliselt mõjutada ravi planeerimist ja teostamist.

1.1 Diabetes mellitus ehk suhkurtõbi

Diabeet on parodondi seisukohast äärmiselt oluline haigus. See on kompleksne metaboolne

haigus, mida iseloomustab krooniline hüperglükeemia. Vähenenud insuliini tootmine,

insuliini madalam aktiivsus ja kudede võimetus seda omastada või nende mõlema

kombinatsioon tingivad selle, et glükoosi ei suudeta veresoontest kudedesse viia ja see jääb

verre ringlema ning eritatakse uriiniga. Häiritud on ka lipiidide ja proteiinide metabolism.

Maailmas on väga suur hulk inimesi, kes selle haiguse käes kannatavad. Ravimata ja kontrolli

alt väljunud diabeet on seotud paljude pikaajaliste komplikatsioonidega nagu

mikrovaskulaarhaigused (retinopaatia ja selle tagajärjel tekkiv pimedus, nefropaatia,

neuropaatia), makrovaskulaarhaigused (kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed haigused),

tsirkulatsioonihäirete tulemusena vajadus jäsemete amputasiooniks, suurenenud

vastuvõtlikkus infektsioonidele, kehv haavade paranemine, südame-veresoonkonnahaigused.

Diabeedil on kaks põhitüüpi – tüüp 1 ja tüüp 2 – ning lisaks veel mõned vähem levinud

sekundaarse diabeedi vormid. Tüüp 1 diabeedi puhul toimub autoimmuunne insuliini

produtseerivate beeta-rakkude hävimine Langerhansi saarekestes pankreases. Seega häiritud

on insuliini produktsioon ja seda on väga raske kontrolli alla saada. Seetõttu võib kergesti

tekkida ketoatsidoos ja kooma. Tüüp 1 diabeet tekib tavaliselt lastel ja noortel täiskasvanutel

ning vajab kontrolli all hoidmiseks insuliini korrapärast süstimist.

Tüüp 2 diabeet tekib, sest tekib perifeerne insuliinresistentsus ja häirub insuliini produktsioon,

kuid pankrease beeta-rakud ei hävi autoimmuunse mehhanismi tagajärjel. See diabeedi tüüp

on kõige sagedamini esinev ja avaldub tavaliselt täiskasvanueas. Sageli ei pruugi inimene oma

haigusest teada enne kui avalduvad tõsisemad sümptomid, mis võivad olla samad, mis tüüp 1

puhulgi. Seda vormi on aga kergem kontrolli all hoida ja paljudel juhtudel piisab dieedi

4

pidamisest ja suukaudsetest hüpoglükeemilistest ravimitest. Tüüp 2 diabeet on oluliselt seotud

ülekaalulisusega ja on seetõttu hetkel maailmas väga suureks probleemiks.

Diabeedi puhul on väga tavalisteks nähtudeks polüdipsia, polüuuria, polüfaagia, sügelus,

nõrkus ja väsimus. Rohkem esineb neid tüüp 1 puhul. Suunähtudest võib patsiendil esineda

parodontaalhaigusi, kserostoomiat ja sellest lähtuvalt rohkem kaariest, kandidoosi, Lichen

planust, limaskesta õhenemist, põletustunnet suus ja kergemini võivad tekkida põletikulised

nähud suus. Need nähud on seda sagedasemad, mida kehvemini on haigus kontrolli alla

saadud. Äärmiselt oluline on muidugi ka patsiendi suuhügieen. Periodontaalhaigus tekib, sest

kaitsemehhanismid ja vastupanu põletikutekitajatele on alla surutud ja kui ka hügieen on

kehv, siis võib kergesti välja kujuneda tugev igemepõletik, sügavad igemetaskud, kiire

luukadu, hammaste liikuvus ja sageli esinevad periodontaalabstsessid. Oluline on aga aru

saada, et diabeet omaette haigusena neid probleeme ei tingi, vaid soodustab nende teket.

Kui hambaarstil tekib kahtlus, et diabeet on aladiagnoositud või diagnoosimata, siis tuleks

kindlasti konsulteerida raviarstiga ja lasta patsiendile teha vajalikud diagnostilised analüüsid.

Tuleb välja selgitada, millised suuõõne probleemid esinevad ja vajadusel anda akuutsete

infektsioonide puhul esmaabi. Kindlasti tuleks tagada võimalikult hea suuhügieen läbi katu ja

hambakivi eemaldamise ning hügieeniõpetuse. Diabeetikud peavad eriti rangelt kinni pidama

suuhügieeni nõuetest ja peaksid hambaarsti külastama vähemalt 2 korda aastas. Kui patsient

on teadlik oma haigusest, siis on oluline, et haige glükokeemiline tase oleks kontrolli all enne

raviga alustamist ja seda võiks kontrollida ka peale raviprotseduuride teostamist, et vältide

hüpoglükeemia teket. Üldiselt pole rutiinne antibiootikumravi vajalik, kuid kui patsiendi

glükokeemiline kontroll on ebaadekvaatne ja vajalik on teostada kirurgilist ravi, siis võiks

manustada antibiootikumi profülaktiliselt. Raviprotseduurid võiksid olla võimalikult

atraumaatilised seoses haavade kehvema paranemisega.

1.2 Kõrvalkilpnäärmete ja kilpnäärme häired

Hammaste seisundit võib oluliselt mõjutada kõrvalkilpnäärmete ületalitlus ehk

hüperparatüreoidism. Selle seisundi puhul toodavad kõrvalkilpnäärmed liigselt

paratüreoidhormooni (PTH) vastusena vere kaltsiumitaseme langusele ja see indutseerib

luukadu, et taastuks vereplasma kaltsiumisisaldus. Hüperparatüreoidismi teke võib olla

primaarne, sekundaarne või tertsiaarne. Primaarne tekib tavaliselt paratüreoidnäärme

adenoomi tõttu. Sekundaarne tekib, kui organismis on krooniliselt madal kaltsiumitase.

5

Tertsiaarne vorm väljendub siis, kui näärmed on hakanud PTH-d tootma iseseisvalt rohkem.

Tavaliselt tekib see siis, kui on pikalt kestnud sekundaarse hüperparatüreoidismi periood.

Hüperparatüreoidism võib viia hammaste kinnituskudede hävinemisele, mistõttu hambad

võivad muutuda liikuvaks ja oklusioon võib häiruda, tekkida võib ka tsüste. Seetõttu on

oluline haigust kontrolli all hoida või põhjustav faktor õigeaegselt eemaldada. Probleemiks

võib olla ka kilpnäärme ületalitlus ehk türeotoksikoos, sest see võib põhjustada tahhükardiat

ja teisi arütmia vorme, müokardi isheemiat ja südame väljutusmahu tõusu. Seetõttu tuleb

kilpnäärme ja kõrvalkilpnäärme talitluse kõrvalekallete puhul kindlasti kontrollida, kas

patsiendi haigus on kontrolli all. Türeotoksikoosiga haigel võib parodontoloogilist ravi

teostada alles siis kui tema seisund on stabiilne ja ka siis tuleks olla ettevaatlik epinefriini ja

amiine sisaldavate lokaalanesteetikumide manustamisel. Ettevaatlik tuleks olla ka rahustite

kasutamisel.

Seega on rutiinne parodontaalravi lubatud ainult sellisel kilpnäärme/kõrvalkilpnäärme

haigusega patsiendil, kes saab korralikku ravi. Kui see ei allu ravile, siis võib tekkida olulisi

renaalseid häireid, ureemia ja kõrgenenud vererõhk.

1.3 Toitainete puudused

Erinevate toitainete puudus iseenesest jällegi parodontaalpatoloogiat ei põhjusta, kuid võib

tingida muutuste teket suuõõnes ja seeläbi soodustada gingiviidi ja parodontiidi teket. Näiteks

vitamiin A puuduses võib tekkida epiteliaalrakkude degeneratsioon ja hüperkeratoos, mis

häirib epiteliaalset kaitsebarjääri. Vitamiin D puudus tekitab rahhiiti ja osteomalaatsiat,

mistõttu võib tekkida ka alveolaarjätkete luukadu. Vitamiin E on oluline antioksüdant. B-

grupi vitamiinide puudus põhjustab gingiviiti, glossiiti, glossodüüniat, angulaarset heiliiti ja

terve limaskesta põletikku. C-vitamiini puudus põhjustab skorbuuti, millele on iseloomulik

hemorraagiliste diateeside teke ja kehv haavade paranemine, seega suuõõnes igemete turse ja

veritsus ning loksuvad hambad. Kui patsiendil esineb proteiinide defitsiit, siis seetõttu on ka

periodontaalkoed nõrgad ja väga haavatavad bakterite lagundavale mõjule. Kui patsient on

mingi põhjusel nälginud või sunnitud nälgima, nii et ta ei saa kuidagi kätte vajalikku toitainete

kogust, siis tekib kergesti osteoporoos, sealjuures ka alveolaarluudes, ning organismi üldine

kaitsevõime on langenud ja vastuvõtlik infektsioonitekitajate suhtes. Seega on terve parodondi

ja üleüldse organismi säilitamiseks vajalik kindlasti ka tasakaalustatud toitumine.

6

2. Hematoloogilised häired [1,2]

Kõikidel vererakkudel on oluline roll parodondi kudede tervise tagamisel. Valged vererakud

osalevad põletikulistes reaktsioonides. Punased vererakud vastutavad periodontaalkudede

gaasivahetuse ja toitainetega varustatuse eest ning vereliistakuid on vaja hemostaasi

saavutamiseks. Kui esineb mingi vere või verd moodustavate organite haigus, siis on sellel

väga oluline mõju periodondile. Väljenduda võib see aga väga erinevate sümptomitena, sest

ka häireid ja nende ilminguid on erinevaid. Ekhümoosid ja petehhiad pehmel suulael viitavad

näiteks veritsuseprobleemile ja kui esineb tugev veritsus, mida on raske peatada, viitab see

hemostaasi häirele. Ilminguid suuõõnes võib aga olla palju.

2.1 Leukeemia

Leukeemia jaguneb krooniliseks ja ägedaks vormiks, mis omakorda liigituvad veel kaheks

alavormiks: akuutne lümfoplastiline ja akuutne müeloplastiline leukeemia ning krooniline

lümfotsüütiline ja krooniline müeloidne leukeemia. Lastel esineb sagedamini akuutset

lümfoplastilist vormi ja nendel on prognoos parem kui sama haigusega täiskasvanutel.

Täiskasvanutel on enam levinud akuutne müeloplastiline leukeemia. Ägedate leukeemiate

raviks kasutatakse luuüdi siirdamist või tsütotoksilist ravimteraapiat. Kroonilised leukeemiad

on enam levinud täiskasvanutel ja nende raviks kasutatakse tsütotoksilist ravimteraapiat ja

kiiritusravi. Kroonilistel vormidel on parem prognoos kui akuutsetel.

Leukeemiaga patsiendil on tihti suus infektsioone ja haavandeid ning esineb igemete veritsust

ja tugevat hüperplaasiat. Võib kaasneda ka huulte tundlikkuse vähenemine ja lümfisõlmede

suurenemine. Nähud on tõsisemad akuutsete vormide puhul, kroonilise leukeemia puhul

tavaliselt veritsus väga tugev ei olegi.

Parodontoloogilise ravi teostamisel sellistele patsientidele, peab arvestama nende tõusnud

tundlikkust infektsioonide suhtes, kalduvust veritsusele ja kemoterapeutilisi kõrvaltoimeid.

Ravi tuleks läbi arutada ka raviarstiga ja enne igat raviseanssi on vajalik

antibiootikumprofülaktika. Halva prognoosiga hambad tuleks eemaldada enne

kemoteraapiaga alustamist. Ägedas faasis tuleks anda vaid esmaabi ja kindlasti jällegi

antibiootikumidega kombineeritult. Haavandeid ja limaskesta põletikke tuleks ravida

palliatiivselt lidokaiin geeliga. Sagedaseks probleemiks on ka suu kandidoos, mida tuleks

ravida seentevastaste preparaatidega. Kindlasti on oluline ka patsiendi kodune hügieeniõpetus

7

ja peale suuhügieeni protseduure on soovitatav kloorheksidiiniga suuvee loputused kaks korda

päevas.

2.2 Aneemia

Aneemia puhul on vähenenud kas hapnikku transportivate vererakkude hulk, suurenenud

nende lagundamine või vähenenud nende hemoglobiinisisaldus. Tekkepõhjuseid on mitmeid,

näiteks raua, vitamiin B12 ja foolhappe defitsiidid ning teatud ravimite kõrvaltoimed.

Põhjuseid, miks tekib teatud ainete defitsiit, on mitmeid, nt ei saada rauda piisavalt toiduga

kui ei sööda liha või ei saada vitamiin B12 piisavalt, sest esineb selle imendumishäire.

Kõige levinum hematoloogiline häire on rauavaegusaneemia. Selle ilminguteks suus on

atroofiline glossiit, angulaarne heiliit ja limaskestade kahvatus. Keel on sageli geograafiline

ehk rohkete kurdudega ja suu limaskestal võivad hapnikuvaegusest tekkida haavandid.

Kui selliseid ilminguid kohatakse, siis tuleks kindlasti patsienti suunata perearsti juurde

vajalikke analüüse tegema.

2.3 Hüübimishäired

Põhilised hüübimishäired on hemofiilia A ja B ning Von Willebrand’i tõbi. Need

moodustavad 95-57% kõikidest koagulatsiooni defitsiit-haigustest.

Hemofiilia A on X-liiteline retsessiivne pärilik haigus, põhjustatud VIII hüübimisfaktori

defitsiidist. Hüübimisfaktori puuduse tõttu on häiritud vere hüübimine, mis avaldub

verejooksudena ja/või pikaajalise veritsusena. Hemofiilia puhul tekivad üsna sageli

iseeneslikud verejooksud liigestesse ja pehmetesse kudedesse ning mõnikord ka

siseelunditesse. Hambaarst peaks enne ravi alustamist konsulteerima patsiendi raviarstiga, et

saada teada veritsuse tekkimise riski ja arvestada seda muudatuste tegemisel ravis. Enamik

patsiente vajab VIII faktori infusiooni enne kirurgilisi protseduure.

Hemofiilia B on 10 korda vähem levinud kui hemofiilia A, päritakse samal viisil nagu

hemofiilia A. Haigel on sellisel juhul IX hüübimisfaktori defitsiit. Haiguse kirurgiline

väljenduvus sõltub sellest, kui suurel määral on veel faktorit säilinud. Kui kirurgiliseks

protseduuriks on IX faktorit liiga vähe, siis suurendatakse selle hulka protrombiini

kontsentraadiga või IX faktori kontsentraadiga.

8

Lisaks pärilikele hüübimishäiretele võib veritsushäire olla ka omandatud, nt K-vitamiini

defitsiidi ja maksapuudulikkuse tõttu (sealhulgas kroonilise hepatiidi ja alkoholismi tõttu)

tekkinud.

Kõigi hüübimishäirete puhul võib parodontoloogilist ravi teostada, kui kasutusele on võetud

kõik vajalikud ettevaatusabinõud. Kindlasti on vajalik eelnevalt pidada nõu raviarstiga ja

määrata INR – mida kõrgem on INR tase, seda suurem on oht veritsuse tekkeks. Protseduuri

ajal tuleb jälgida verehüübimise tekkimist. Ekstraktsioonihaavadesse ja kirurgilistesse

haavadesse on mõistlik asetada hemostaatilise toimega käsnasid. Veritsuse teket aitavad ära

hoida ka antifibrinolüütilised ained nagu traneksaamhape ja aminokapronhape, mida

manustatakse kas suukaudselt või intravenoosselt. Hambakaela ja juurepinna puhastamine on

suhteliselt turvaline kasutades lokaalset antifibrinolüütilist suuloputust. Lokaalne

infiltratsioonanesteesia vasokonstriktoriga on lubatud (nt 2% lidokaiin, 4% artikaiin).

Eelistada võiks mitteresorbeeruvat õmblusniiti ja antibiootikumide ning valuvaigistite

väljakirjutamisel tuleks olla ettevaatlik. Soovitatav oleks antibiootikumidest valida

klindamütsiin, sest see ei võimenda kumariini toimet nagu paljud teised antibiootikumid ja

valuvaigistitest sobib kõige paremini lühiajaliselt paratsetamool. Kui patsient tarvitab

pikemaajaliselt aspiriini, siis tuleks kaaluda selle ravi katkestamist enne parodontoloogilist

ravi.

9

3. Kardiovaskulaarsed haigused [1,2]

Kuna südame-veresoonkonna haigused on tänapäeval väga sage probleem rahvastiku seas, siis

puutuvad ka hambaarstid nende haigetega igapäevaselt kokku. Seetõttu tuleks patsiendilt võtta

korralik anamnees, aga peab arvestama, et mõnikord ei pruugi patsient ise oma haigusest

teadlik ollagi. Kui anamneesi võttes peaks tekkima kahtlus, et patsiendil võiks olla mingi

haigus, siis tuleks teda kindlasti suunata perearsti või eriarsti juurde diagnostilisteks

uuringuteks. Südame-veresoonkonna haigustesse haigestumine kasvab korrelatsioonis inimese

vanusega, seega on vanema elanikkonna seas see eriti levinud.

Südame- ja parodontaalhaiguste vahel on leitud olulisi seoseid. Näiteks on uuringutes leitud,

et parodontaalhaigusi põdevalt patsiendil on tunduvalt suurem risk haigestuda südame-

veresoonkonna haigustesse. Parodontaalhaigustel ja kardiovaskulaarhaigustel on ka palju

ühiseid riskitegureid, nagu näiteks vanus, sugu (mehed), madalam sotsiaalne staatus, stress ja

suitsetamine. Parodontaalravis on väga oluline hambaarsti ja erialaarsti omavaheline koostöö.

Soovitatav oleks, et raviseansid ei oleks väga pikad ja soovitatavad on hommikused ajad, mil

patsient on puhanud.

3.1 Hüpertensioon

Kõrgvererõhutõbi on üks levinumaid haigusi Eestis. Vererõhu kõrgenemise põhjuseks võib

olla veresoonte ahenemine, neeru- ja kesknärvisüsteemi haigused. Vererõhk on seotud nii

pärilike teguritega kui ka eluviisidega ning tõuseb sageli vanemas eas. Vererõhku võivad tõsta

ka osad muude haiguste raviks tarvitatavad ravimid. Vererõhku saab langetada või kontrolli

all hoida vastavate ravimitega, kuid abiks on kindlasti ka muudatused eluviisis. Näiteks on

soovitatav piirata või lõpetada suitsetamine, teha rohkem füüsilist tööd või trenni, tarbida

vähem soolasid, loomseid rasvu ja alkoholi. Kõrge vererõhk võib pikemas perspektiivis

endaga kaasa tuua mitmeid teisi kardiovaskulaarsüsteemi tüsistusi.

Paljude andmete põhjal on soovitatud enne igat parodontoloogilist visiiti lisaks põhjaliku

anamneesi võtmisele mõõta ka patsiendi vererõhku, et välistada igasuguste ohtude teket.

Sedaviisi talitades võib just hambaarstil olla oluline roll hüpertensiooni diagnoosi panemisel.

Suuilmingutest esineb hüpertensiooni puhul sageli suukuivust, igemete turset, lihhenoidseid

moodustisi, angioödeemi ja lisaks võib esineda nn „põleva suu sündroom“. Hambaravi

protseduure võib hüpertoonikutele teostada, kuid kindlasti peaks kontrollima, et ravimid

oleksid samal päeval võetud ja tekkivat stressi tuleks minimaliseerida. Eelistatud võiks olla ka

10

lõunased raviseansid, sest on täheldatud, et siis on vererõhk madalam. Kui vererõhk on

püsivalt väga kõrge, siis peaks ka parodontoloogiline ravi olema piiratud kuniks vererõhk on

saadud kontrolli alla. Lokaalanesteetikume peaks kasutama ettevaatusega ja see ei tohiks

sisaldada epinefriini rohkem kui 1:100000, ilma epinefriinita anesteetikumi saab kasutada

vaid lühikestel raviseanssidel. Samas tuleks hoolikalt kontrollida patsiendi poolt kasutatavate

ravimite koostoimet epinefriiniga.

3.2 Südame isheemiatõbi

Südame isheemiatõbi võib avalduda nii angina pectoralise kui müokardi infarktina. Haiguse

põhjuseks on kas pärgarterites langenud verevool, südamelihase tõusnud hapnikuvajadus või

mõlemad koos. Nendel haigetel esineb tihti parodontoloogilisi probleeme.

Angina pectoralis võib olla nii stabiilne kui ebastabiilne. Stabiilse vormi puhul tekib

haigushoog füüsilise aktiivsuse või vaimse stressi olukorras, kuid kaob rahuolekus. Sellistel

haigetel võib läbi viia valitud protseduure ning igaks juhuks võiks haigushoo tekkimise

juhuks hoida hambaravikabinetis nitroglütseriini tablette. Ebastabiilne angina pectoralis

avaldub puhkeolekus või vähesel pingutusel ja esineb suur risk müokardi infarkti tekkeks.

Seetõttu ei ole soovitatav parodontoloogilisi protseduure teostada. Angina pectoralise haigetel

tuleks raviprotseduuri ajal kindlasti stress viia nii madalale kui võimalik ja seda aitab teha

lokaalanesteetikumide kasutamine, et tekiks võimalikult väike valuaisting. Samas tuleb aga

epinefriini sisaldavate lokaalanesteetikumide kasutamisel olla sama ettevaatlik kui

hüpertensiooni haigetel. Kui patsient peaks väljendama ravi käigus mingeid sümptomeid, mis

viitavad tekkivale haigushoole, siis tuleks ravi pooleli jätta ja manustada sublingvaalselt

nitroglütseriini. Kui sümptomid ei lakka, siis tuleks olla valmis kiirabi kutsumiseks ja võib

lisaks manustada veel nitroglütseriini. Patsienti tuleks kindlasti rahustada ja võimalusel

manustada hapnikku.

Müokardi infarkti puhul tekib koronaararteri täielik oklusioon ja haigel tekib rinnaku valu,

mis ei allu nitroglütseriini toimele ja kestab enam kui 45 minutit. Samas võib müokardi

infarkt kulgeda ka vaikselt ehk ilma eriliste sümptomiteta. Raviprotseduurid on soovitatav

peale müokardi infarkti edasi lükata vähemalt 6 kuud.

11

3.3 Krooniline südamepuudulikkus

Südamepuudulikkuse kõige sagedasemaks põhjuseks Euroopas on südame isheemiatõbi. Kui

patsienti pole piisavalt uuritud või ei saa ta adekvaatset ravi, siis on ta ebasobilik kandidaat

parodontoloogiliseks raviks, sest esineb äkksurma risk. Kui patsienti on adekvaatselt ravitud,

siis tuleks ikkagi enne ravi osutamist konsulteerida tema raviarstiga. Kui patsiendil on raskusi

selili asendis hingamisega, siis on soovitatav teda ravida talle võimalikult mugavas asendis.

Patsient peab olema võtnud samal päeval talle määratud ravimeid ja peaks olema võimalus

manustada talle hapnikku. Raviajad võiksid olla võimalikult lühikesed.

3.4 Südame arütmiad

Arütmiad võivad olla ajutised või jäädavad. Nende esinemine on multifaktoriaalse

etioloogiaga – mõni ilmneb ootamatult mingi sündmuse tagajärjel, mõni on tekkinud

kaasasündinud südamedefekti, südame isheemia või kongestiivse südamepuudulikkuse

tagajärjel. Antiarütmiliste ravimite kõrvalmõjudeks võivad olla kserostoomia või igemete

ülemäärane kasv. Selliste patsientide ravis tuleb olla ettevaatlik ja arvestada arütmia iseloomu.

Ette tuleks vaadata epinefriini sisaldavate lokaalanesteetikumidega ja hambaravi

elektrooniliste instrumentidega.

3.5 Infektsioosne endokardiit

Kuigi infektsioosne endokardiit ei ole väga sageli tekkiv seisund, on see väga tõsine haigus,

millel on kehv prognoos vaatamata tänapäevasele heale ravile. See võib oma iseloomult olla

akuutne või subakuutne. Parodontoloogiliselt on infektsioosne endokardiit tõsiseks

probleemiks, sest hambaravi protseduurid, mis hõlmavad veritsuse teket, võivad kaasa tuua ka

baktereemia tekke. Samas on aga just seetõttu oluline ennetada parodontoloogiliste põletike

väljakujunemist. Ennekõike tekibki baktereemia sellistel indiviididel, kellel on väga halb

suuhügieen ja tugev parodontoloogiline põletik. Oluline on enne ravi anamneesis kindlaks

määrata, kas eelnevalt on esinenud südame kahinaid, reumaatilist palavikku või

klapiprobleeme. Riskipatsientideks on ka haiged, kellele on teostatud kirurgilist südame

šunteerimist ja kes on eelnevalt infektsioosset endokardiiti põdenud. Need patsiendid, kellel

on suurenenud risk haigestuda infektsioossesse endokardiiti, peavad väga korralikult

hoolitsema oma suuhügieeni eest - vajalik on tagada ka arsti poolt korralik hügieeniõpetus.

Parodontoloogilise ravi ajal on soovitatav kasutada antibiootikume profülaktiliselt,

raviprotseduurid peaksid kulgema tasapisi vähem invasiivsetest kuni kirurgiliste

12

protseduurideni. Kasutada võiks ka kloorheksidiiniga suuloputuskuure. Halva prognoosiga

hambad kujutavad endast pidevat põletikuohtu, seega need tuleks eemaldada. Vajalikud on

kindlasti järelkontrollid hindamaks ravi edukust.

3.6 Ateroskleroos

On mitmeid anatoomilisi, käitumuslikke ja füsioloogilisi põhjuseid ateroskleroosi tekkeks

ning viimasel ajal on etioloogia alla arvatud ka bakteriaalseid ja viiruslikke kroonilise

põletiku tekitajaid, sest põletikul on oluline roll aterogeneesis. Olgugi, et tegelikult pole

teaduslikult tõestatud kindlat seost ateroskleroosi ning suu- ja näopiirkonna põletike vahel,

siis selline seos on tegelikult tõenäoline ja seetõttu tuleks vältida odontogeenseid põletikke.

13

4. Infektsioonhaigused [2]

Kuna paljud viirushaigused on varjatud ja anamnees ei pruugi alati olla väga täpne, siis tuleks

kõiki ravitavaid patsiente võtta kui potentsiaalseid nakkusallikaid. Tuleb kasutusele võtta kõik

ettevaatusabinõud, et vältida infektsiooni levikut patsientide, arstide ja kliiniku personali

vahel. Infektsioonhaigused võivad suuõõnes anda erinevaid ilminguid, mida kindlasti ei

tohiks tähelepanuta jätta.

4.1 Hepatiidid

Hepatiit on haigus, mis on suures osas aladiagnoositud, kuid väga kergesti nakkav. Seetõttu

peaks eriti ettevaatlik olema kõrgesse riskigruppi kuuluvate haigetega. Hepatiit A ja E on

iselimiteeruvad haigused, mis levivad pesemata käte, saastunud vee ja toiduga.

Tervishoiutöötajatele, sealjuures eriti hambaarstidele ja suukirurgidele, kujutab eriti suurt ohtu

aga just hepatiit B, sest see levib eeskätt hematogeensel teel. Kõige sagedamini võib

nakatumine juhtuda torkevigastusel, mis võib tekkida infitseeritud süstlanõela või muu terava

esemega. Seetõttu on äärmiselt soovitatav tervishoiutöötajatel end hepatiit B vastu

vaktsineerida. Hepatiit D-sse nakatumiseks on vajalik hepatiit B olemasolu, seega selle

vältimine on sarnane viimasega. Ka hepatiit C on tervishoiutöötajatele väga suureks ohuks,

sest levib samuti limaskestade ja naha torkevigastuste kaudu. Samuti on see kõige raskem

hepatiidi vorm, sest vaid 15% haigetest terveneb täielikult, ülejäänutel kujuneb välja

krooniline vorm. Kahjuks puudub selle vormi vastu ka vaktsiin.

Kroonilise hepatiidihaige suus võib esineda limanäärmete tursumist, kserostoomiat, Lichen

planus’t. Kui patsiendil on anamneesis hepatiit, siis tuleks kindlasti konsulteerida tema

raviarstiga, et välja selgitada viiruse tüüp, kulg ja pikkus ja aktiivse viiruse ajal ei tohiks

teostada parodontoloogilist ravi, kui see pole just äärmiselt hädavajalik. HAV ja HEV haigetel

võib läbi viia rutiinset parodontoloogilist ravi. HBV, HDV ja HCV patsientide puhul tuleks

kindlasti välja selgitada hetke haiguse staatus ja selle edasikande oht ning tuleks eriti hoolas

olla ohutusabinõudest kinnipidamisel. Kindlasti peaks kõik töötajad, kes patsiendiga kokku

puutuvad, kasutama täielikku kaitset ja kõik kaitsevahendid peavad kindlasti olema

ühekordselt kasutatavad. Samuti tuleks kõiki ravi käigus tekkivaid jäätmeid käidelda vastavalt

ettenähtud juhistele. Väga oluline on aseptika ja peale raviseanssi tuleks äärmiselt hoolikalt

puhastada ja steriliseerida kõik kasutatud vahendid ja seadmed. Kui raviprotseduuri käigus

14

peaks tekkima vigastus haige kehavedelikega kokkupuutunud instrumendiga, siis tuleks

ühendust võtta nakkuskabinetiga, kust saadakse juhised edasiseks käitumiseks.

4.2 HIV ja AIDS

Nagu paljud hepatiidi haiged, nii et tea ka paljud HIV kandjad oma haigusest. On ka

patsiente, kes ei teavita arste oma haigusest. Ka seetõttu tuleks kõiki patsiente võtta kui

potentsiaalseid nakkusallikaid.

HIV ja AIDS-iga patsientidel leidub sageli suunähte, kuid haiguspilt võib olla väga varieeruv.

Ravi planeerimine sõltub suuresti haige üldseisundist. Tihedalt on HIV ja selle

progresseerumisega AIDS-iks seotud suu kandidoos, karvane leukoplaakia ja Kaposi

sarkoom. Esineda võib veel nekrotiseerivat ultseratiivset gingiviiti ja igemete lineaarset

erüteemi. Kandidoos võib olla seotud aga ka teiste immuunsupresseerivate haiguste või

ravimite tarvitamisega, samuti võib see tekkida laiaspektriliste antibiootikumide kasutamisel.

Suu karvane leukoplaakia tekib enamasti keele lateraalsetele servadele ja tekkivad haavandid

on enamasti asümptomaatilised valged lainelised moodustised. Seda võib segi ajada

pseudomembranoosse või hüperplastilise kandidoosiga, kuid leukoplaakia ei allu

antifungaalsele ravile ja seda pole võimalik maha hõõruda. Kaposi sarkoom on vaskulaarne

malignisatsioon, mis võib haarata suulage, igemeid või keele selga. Tekivad suusisesed

haavandid, mis veritsevad kergesti ja võib tekkida sekundaarne infektsioon. Igemete

haaratusega kaasneb alveolaarluu destruktsioon ja hammaste kaotus.

Hoidmaks kontrolli all oma suutervist, peavad HIV-haiged sageli külastama hambaarsti.

Parodontoloogiline ravi ei erine väga tervete patsientide ravist, kuid tuleks vältida

bakterieemia teket, sest süsteemsete põletike tekkerisk on suur. Oluline on peale raviseansse

kloorheksidiiniga suuloputusvedelike kasutamine pikemaajaliselt. Vajalikuks võib osutada ka

antibiootikumide kasutamine oportunistlike bakterite ohu vältimiseks ja seentevastased

preparaadid.

4.3 Tuberkuloos

Tuberkuloos on tänapäeval ikka veel üsna laialt levinud probleem maailmas. Seda seetõttu, et

haigus on väga persisteeriv ja selle ravi peab olema väga pikaajaline ning vaatamata ravile

võivad ikka tekkida haiguse retsidiivid, resistentsed haigusjuhud ja kroonilised vormid.

Aktiivse haiguse puhul tuleks teostada vaid esmaabilisi protseduure. Kui ravi on lõppenud,

15

tuleks konsulteerida raviarstiga, et saada teada, kas oht haiguse levikuks võib veel olemas

olla. Kui seda enam ei ole, siis võib patsienti ravida tavapäraselt.

16

5. Hormonaalsed muutused organismis [ 1,2]

Parodontaalhaiguste teket võivad veel lisaks süsteemsetele haigustele mõjutada ka normaalsed

hormonaalsed muutused organismis inimese erinevatel eluperioodidel. Nende muutustega on

seotud just suguhormoonid, mille tase inimorganismis muutub puberteedieas, raseduse ajal,

menopausi ajal ja mõnikord on seotud ka menstruaaltsükliga. Füsioloogiliste hormonaalsete

muutuste tagajärjel tekivad igememuutused, mida iseloomustavad mittespetsiifilised

põletikulised muutused igemekoes, mis viivad esmalt kliiniliselt suurenenud kalduvuseni

veritsuse tekkeks.

5.1 Puberteet

Puberteedieale on sageli iseloomulik igemete üleliigne reaktsioon lokaalsetele ärritajatele.

Kergesti võib tekkida tugev põletik, sinakas-punane värvimuutus, turse ja igemete

suurenemine. Mida vanemaks nooruk saab, seda tagasihoidlikumaks muutub igemete

reaktsioon erinevatele ärritajatele, isegi kui need ärritid ise kuhugi ära ei kao. Siiski vajab

täielik igemete taastumine ja normaalse tervise ennistumine lokaalsete ärritajate eemaldamist.

Kui puberteedieas noore suuhügieen on aga väga hea, siis ei avaldu ka hormonaalsetest

muutustest soodustatud gingiviit. Seega on äärmiselt oluline sellises eas noorte õpetamine ja

nende suuhügieeni kontrollimine aina korduvalt ja korduvalt.

5.2 Menstruaaltsükkel

Menstruaaltsükli ajaliste ja hormonaalsete muutustega võib samuti kaasneda mõningast

igemete seisundi muutust, kuid see ei pruugi olla sugugi alati märgatav. Osa naistest aga

kurdab, et vastavalt menstruaaltsüklile toimub ka muutusi igemete tervises. Näiteks, et enne

menstruatsiooni algust suureneb veritsus ja tekib turse- ja pingetunne igemetes. Samuti on

menstruatsiooni ajal suurenenud erituva igemeeksudaadi hulk ning veidi suurem ka sülje

bakterisisaldus. Kui patsient tunneb selliseid muutusi seoses oma menstruaaltsükliga, siis

tuleks samuti rõhutada talle igapäevase hügieeni olulisust.

5.3 Rasedus

Raseduse mõjude tõttu on igemete reaktsioon katule ja teistele lokaalsetele faktoritele oluliselt

tõusnud. Jällegi, rasedus ise gingiviiti ei põhjusta, sest kui puudub liigne hambakatt, siis

nendel patsientidel ei teki ka igemenähtusid. Kui aga rasedal on juba eelnevalt olnud

hügieeniprobleem ja hakanud arenema parodontiidi nähud, siis raseduse ajal löövad need

17

muutused eriti välja, olgugi, et varasemalt ei pruukinud patsient mingite igemeprobleemide

üle kurta. Eelnevalt põletikus olnud piirkonnad muutuvad raseduse käigus eriti turseliseks,

suurenenuks ja muutub igemete värvus. Kui eelnevalt oli veritsus igemetest väga vähene, siis

nüüd võib see intensiivistuda ja hakata patsienti tõsiselt häirima. Gingiviit muutub kõige

tõsisemaks just raseduse teises pooles, umbes 2. ja 3. trimestri vahepeal. Erinevate andmete

põhjal on gingiviidi esinemus raseduse ajal 50-100% juhtudel. Suureneda võivad ka

hammaste liikuvus, taskute sügavus ja igemevedeliku hulk. Peale sünnitust parodondi seisund

hakkab paranema ja ennistub täielikult 1 aasta möödumisel. Selleks peavad olema

likvideeritud ka kõik lokaalsed faktorid, vastasel juhul kestab protsess edasi. Arvatud on ka

seda, et raseduse ajal tekkivad hormonaalsed muutused põhjustavad muutusi suu mikroflooras

ja ka see soodustab gingiviidi teket. Kõige eelneva tõttu on oluline raseduse ajal pidada kinni

väga hoolikalt suuhügieenist ja vajadusel külastada sagedamini hambaarsti või suuhügienisti.

Kõige parem aeg hambaraviks on raseduse ajal 2. trimester, pikad ja stressirohkem

protseduurid tuleks aga lükata edasi peale sünnitamist. Kindlasti tuleks vältida toksilisi ja

teratogeenseid aineid .

Mainitud on ka seda, et igeme- ja parodondimuutusi võib põhjustada pikaajaline oraalsete

kontratseptiivide kasutamine, mis muudavad samuti hormonaalset seisundit sarnaselt

rasedusele.

5.4 Menopaus

Menopausi ajal toimuvad samuti naise organismis hormonaalsed muutused, kuid oraalsed

muutused ei ole väga sage probleem. Kui need aga tekivad, siis nimetatakse sellist olukorda

menopausaalseks gingivostomatiidiks. Kuna limaskestad muutuvad õhemaks ja hapramaks,

siis tekivad kergemini vigastused, mis veritsevad ja võivad minna põletikuliseks. Patsient võib

kurta, et suu on kuiv ja limaskestal on põletav tunne, tekivad ka maitsemeele muutused.

Selliste probleemide tekkel on oluline konsulteerida ka naistearstiga, kes oskab soovitada

preparaate, mis aitavad kergemini üleminekuperioodiga hakkama saada.

18

Kokkuvõte

Mida vanem on inimene, seda suurem on tal risk haigestuda mingisse süsteemsesse

haigusesse, mis võib anda oma ilminguid ka suuõõnes. Seega suureneb koos inimkonna

vananemisega ka parodontoloogilise ravi vajadus. Antud referaadis keskenduti just

enamlevinud, sagedamini suuõõnes ilminguid andvatele või arsti jaoks olulisematele

haigustele. Süsteemseid haigusi, mis parodontoloogilist ravi mõjutavad, on aga veelgi.

Iga patsiendi seisundit tuleb eraldi arvesse võtta, et raviga ei tekitataks talle lisaprobleeme,

vaid et see oleks ikkagi võimalikult kasulik. Sageli on vaja ühendust võtta ja konsulteerida ka

patsiendi raviarstiga, et välja töötada iga patsiendi jaoks kõige sobivam raviplaan. Samuti on

see oluline hambaarsti enda kaitse seisukohast. Sageli on vaja ravi edasi lükata ja teostada

seda alles siis kui patsiendi seisund on stabiliseerunud. Tihti on enne ravi vajalik läbi teha ka

profülaktiline antibiootikumkuur ennetamaks infektsiooni levikut organismis. Kindlasti on

oluline patsiendi visiidil tekkiv stress viia minimaalsele ja selleks kasutada vastavalt nõuetele

ja soovitustele lokaalanesteetikume ja valuvaigisteid. Alati peab olema valmis reageerima

patsiendi enesetunde või seisundi halvenemisele raviseansi ajal ja peab oskama sellele

adekvaatselt vastata. Kuna paljud patsiendid ei ole ise teadlikud oma haigustest või ei soovi

nendest oma hambaarsti teavitada, siis peab olema valmis igasuguste olukordade tekkeks ja

võtma igat patsienti kui potentsiaalset nakkusallikat. Alati tuleb valmis olla kõige halvemaks,

kuid võimalusel tuleks vältida ja ennetada juba varakult igasuguste probleemide teket.

19

Kasutatud kirjandus

1. Klokkevold PR, Mealey BL, Carranza FA. Influence of Systemic Disease and Disorders on

the Periodontium. Clinical periodontology

2. Saarlo L. Üldhaiguste foonil parodontoloogilise ravi iseärasused. Tartu 2010

20