Riigikaitse.EEIlmub neli korda aastas koos ajalehega Eesti Ekspress Nr 15 / 19. detsember 2013EESTI EKSPRESS

Intervjuu kaitseliidu ülema Meelis Kiiliga

Reportaa! suur- õppusest Orkaan Läänemaal

Mis toimub Eesti moodsaimas lasketiirus Välustes?

Kaitse- liitlase varustus – üksipulgi ja tasuta!

K üsisin kolleegilt, mis talle seostub kaitseliiduga.Ta vastas: “Kaitseliitlastele meeldib metsas olla. Nad ohverdavad selleks nädalavahetusi. Patriootlikud on

nad ka. Neile meeldivad relvad ja laskmine. Mõned neist on päris toredad inimesed, teised ei ole. Enamasti on nad mehed.”

Noor kaitseliitlane näitas mulle kord oma värskeid sõdu-risaapaid ja ütles, et vaadaku ma, kaitseliidust sai – päriseks! “Uskumatu – niisugused head tanksaapad!” ei suutnud ta ise ka ära imestada. “Seal on kõik tasuta!”

Äsja käisin kirikukooriga Viljandis laulmas. Pärast teenis-tust korraldasime isekeskis väikese jõuluõhtu, kus laua olid meile katnud kolm toitlustajaprouat-preilit. Kogu toidukraa-mi tassisid nad kastides kirikusse, valmistasid ette lauad ning pärast õhtusööki kadusid kastidega samas suunas, kust olid tulnud.

Viimase peal catering! Kelle poolt? Kohaliku naiskodukait-se aktiivilt.

Nad saabusid punkti pealt, nokitsesid ja askeldasid vaik-selt, nõudmata vähimatki asjatut tähelepanu. Pärast tänasime toitlustajaid – nemad vaid noogutasid, naeratasid ja siirdusid taas oma asjatoimetuste juurde.

Umbes selline vist ongi kaitseliidu ideaalne mentaliteet. Abivalmis, “käed külge” suhtumisega, vastutustundlik, aland-lik, toimekas, edasipüüdlik – kaitseliitlane on aktiivne ja innu-kas Eesti inimene. Nutikas ka, kasutades ära võimalusi sisu-kaks “tasuta” ajaviiteks, tasuta kuue või saabaste saamiseks. Isegi metsaharjutusele sõiduks kuluv kütus makstakse kinni.

Selles Riigikaitses on lugu, mis valmis kaitseliidu mood-saimas lasketiirus Välustel. Pealtnäha lihtne, kuid sisult täna-päevane laskepolügoon läks maksma 850 000 eurot ja selliseid tahab riik lähema kümne aasta jooksul rajada veel vähemalt seitse.

Eesti võib eeskujulikult kulutada kaks protsenti SKTst rii-gikaitseks, aga riigikaitselistele objektidele summasid eral-dades ei ole määrav mitte investeering ehitusse, vaid ülalpi-damiskulud.

Tiir on öösel kottpime, sest elektriliini sinna vedamine, valgustus ja kõik muu oleks ebamõistlikult kallis. Kui Väluste mets säraks ööpimeduses nagu Lilleküla staadion, jääks mi-dagi muud tarvilikku kusagil ehitamata.

Tiiruga tutvudes vestlesime kaitseliidu peastaabi inimes-tega muuhulgas sellest, kui palju vaba riik (ning selle kaits-mine) maksab ning kui palju Eesti jaksab “laigulisi objekte”

ehitada, tukke, kahureid või rasketehnikat osta. Tasakaalupunkti võib investeerin-

gutes otsima jäädagi, sest vajadusi hinnatakse erinevalt. Aga kaitse-liidu ülalpidamisele kulub alla 30 miljoni euro aastas, mis on vähem kui kümnendik riigikaitse kogu-summast.

“Ja nad on üks tõeliselt hirmus jõud!” ütleb peastaaplane.

Riigikaitse.EENeli korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigi kaitset kajastav erilehtVäljaandja: AS Eesti AjalehedErilehe väljaandmist finantseerib kaitseminis teerium

Riigikaitse.EEKaitseliitlastest

Toivo Tänavsuutegevtoimetaja

LK 16

LK 7

LK 8–9

LK 14–15

Esikaanel Kaitseliidu paraad Jõgeval. Foto Ilmar Saabas.Tegevtoimetaja Toivo Tänavsuu, e-post toivo@ekspress.eeKujundaja Anneliis AunapuuTrükikoda Printall

FOT

O T

IIT

BLA

AT

Kas kaitseliit saab talle pandud ülesannetega hakkama?

Kas talle jäävad kaitseväe vanad relvasüsteemid?

Ajakirjanik Priit Simsoni intervjuu kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiiliga.

“Kui mitte mina, siis kes?” küsivad USA rahvuskaarti astuvad ameeriklased.

Vabatahtlikust riigikaitsest Eestis, USAs ja Taanis.

Alu mõisas asuva kaitseliidu kooli juhataja Erik Reinhold kirjutab, millist juhtimisharidust kool pakub.

Erukolonel Hannes Toomsalu (pildil paremal)pajatab iseäralikke lugusid kaitseliidu taasta misest Pärnumaal Eesti taas-iseseisvumise paiku.

FOT

O U

S N

ATIO

NA

L GU

AR

D

FOT

O K

AIT

SELI

ITFO

TO

ERA

KOG

U

põhiteema

Anzori BarkalajaViljandi Kultuuriakadeemia direktor

Iseenesest pole kaitseliidus midagi erakordset. Maailmas on palju va-batahtlikke organisatsioone, seal-

hulgas ka militaaralal. Kaitseliidu teeb juba selle sünnist alates eriliseks kuu-lumine Eesti riigi kaitsmisvalmiduse kehastuste hulka ning seda riigi (kui rahva tahte väljenduse) poolt tunnus-tatuna. Siin ei ole mingit loosunglikku pateetikat. Puhas isiklik suhe.

Minu isiklik suhe kaitseliiduga al-gas 1990ndate alguses, kui Kalle Eller sõitis mööda Eestit, sisemisest sunnist taastada inimeste ühistegevuselist kaitsetahet. Takkajärgi vaadates oli see väga segane aeg, parimas lotman-likus kultuuriplahvatuse vaimus. Tu-letame meelde: Eesti ühiskonnas oli Nõukogude Liidu sõjaväeteenistuse eripärade tõttu levinud tõrge igasu-guse armeehõngulise tegevuse suhtes. Seda võimendas inertsist ideoloogiline vastuseis okupatsiooniarmees teeni-mise vastu.

Värskelt taasiseseisvunud riigi korraldamisel hakkas kohe tööle Krõ-lovi valmist tuntud luige-haugi-vä-hi sündroom, kus eri algatajad teisi osapooli parimal juhul ignoreerisid, halvemal juhul töötasid otse vastu. Eks asjaosalised mäletavad, igaüks oma vaatenurgast, kui-das suhestusid omavahel kaitseliit, kodukaitse ja mitmesugused kaitseväge ehitavad osapooled. Praegu ja siin ei ole koht klaarida, kellel oli rohkem õigus ja kellel vähem. Sellel küsi-musel pole enam üldse mõtet. Oluline on see, et kaitseliit on muinsuskait-seseltside ning kodanike komiteede kõrval väheseid rahvaalgatuslikke lii-kumisi, mis suunas riigi kujunemist pöördumatult kodanikuühiskonna poole.

Algus oli loomulikult romantiline. Tartu maleva moodustasid – või kui

olla korrektne, aitasid seda taaselus-tada – tudengid, üsna karmid punka-rid ning “patsiga poisid”, kes lõhkasid tol ajal arvutisüsteemide asemel ise-tegevuslikult kokkusegatud aineid. Enamik asustas Supilinna, esimene peastaap-kasarm-kasiino asus Tartu linna poolt eraldatud majas Tähtvere tänaval.

Esimesena meenuvad Eesti Kong-ressi valimised, kui meid saadeti tur-vama Narva valimisjaoskonda. Kui bussitäis robinhoodlike kaigastega varustatud malevlasi maha astus, punkarite needitud paraadmundritel sokusarved turris, ehmusid korralda-jad ise niivõrd, et sulgesid meid suur-de ruumi ning lubasid väljas käia vaid kahekaupa.

Veel meenub elevus, mille põhjus-tasid Tamme kompanii “vanamehed”, kui nad EPA ees seisvale Leninile kraanatrossi kaela heitsid ning selle ära vedasid. Armee oli veel kohal ning mõnigi poliitiliselt korrektne tegelane lubas enesele pahaselt kõva häält teha.

Meenuvad isekorraldatud õppu-sed nii linna- kui metsamaastikul. Meenub ka öö, millal patrullisime ise-tehtud kumminuiadega Tartu täna-vatel ning ootasime, kas kaks nädalat varem Vilniuses ja nädal varem Riias toimunud verised sündmused ka Ees-ti pinnale veerevad. Alles hiljem saime teada, et kokkupõrke ärajäämise eest tuleb tänada tolleaegset Tartu garni-soni ülemat D!ohhar Dudajevit. Olgu muld talle kerge. Tuleb tunnistada, et meil vedas tohutult, et midagi traagi-list ei juhtunud.

Hiljem tuli juba kodustamine, (re)struktureerumine, akadeemiline ma-levkond ja muu vähem või enam vää-rikas. Tuli laias laastus samamoodi: ro-mantiline tung ja torm, lastehaiguste puhangud, vastuhakk “vana maailma” ilmingutele, teismeliseea identitee-diprobleemid ning lõpuks küpsemine.

Nüüd, uue riigikaitsekontsept-siooni raames, on kaitseliit pälvinud

täieliku tunnustamise nii kaitseväe peastaabi kui kaitseministeeriumi poolt. Maa-alakaitse eest vastutaja roll kaitseväe täieõigusliku liitlasena pole üldse paha tulemus. Seda enam, et luba-takse koondisesärki, korralikku treenin-gut ning tasemel va-rustust.

Loomulikult on küsimusi üleval ka praegu. Taasasutami-sest pärit ajaloolis-tele kihelkondadele rajatud territoriaal-suse põhimõte elab mõneti mugandu-nud kujul edasi ka praegu. Kuidas ka-vatsetakse reaalse sõjalise kokkupõrke korral hakkama saa-da nii väljarände kui

Kaitse-liidul on Eesti ela-nikkonna hulgas kõr-ge maine ja usaldus-väärsus.

Algus oli loomulikult romantiline.

Mitte loosunglik pateetika, vaid isiklik suhe Kaitseliitu ei sünnita. Sinna kuulumine on isikliku tahte ja suhtumise küsimus.

töise pendelrände tingimustes? Näi-teks kaitseliidu Liivimaal asuvasse üksusesse kuuluvatest liikmetest lõ-viosa asub püsivalt hoopis Tallinnas. Mis veel hullem, enamik aktiivseid kaitseliitlasi teenib kriitilisel hetkel leiba Soomes, Rootsis, Norras või Sak-samaal. Neil on seal ka pered kaasas. Mis paneb neid siis vajalikul hetkel otsustama riiki teenida?

Vastus on ju ilmselge ja lihtne: kaitsetahe. Kaitsetahet juhib aga mo-tivatsioon. Riigialamal on raske hoida üleval motivatsiooni, kui valitsemise tasandil on ilmsed vajakajäämised. Õnneks on kaitseliidul kaitseväe, po-litsei, päästeteenistuse, aga näiteks ka riigikontrolli kõrval Eesti elanikkonna hulgas kõrge maine ja usaldusväärsus.

Minagi usaldan neid ning selle kaudu ka oma valmidust meeles hoida, milleks taastati Eesti riik ning miks on vaja teda kaitsta. See on isikliku suh-tumise küsimus.

FOT

O K

AIT

SELI

IT

3

Talvise maskeerimisülikonna püksid ja jakk

Vihmaülikonna püksid ja jakk

Poolsaapad ja talve-kummikud

Kiiver ja kiivrikateSkautmütsVälivormi müts, jakk ja püksid

Kaitseliitlase varustus

Kaitseliidu tegevliikmele ettenähtud varustus on sama mis reservväelasel. Aga kui viimasele väljastatakse varustus vaid õppekogunemise ajaks, siis kaitseliitlasel on see hoiul kodus.

5varustusJalaväelabidasKiivrialune müts KaitseprillidFiltreeriv gaasitorbik

pudeli ja varukurnagaVormihoolduskomplektVillased sokidTaskulampLabakindadHügieenitarvete kottJalakuivatusrätikKäterätik

MagamiskottAlusmattJoogipudelKatelokSöögiriistade

komplektMeditsiini-komplekt

Sooja aluspesusärk ja püksid

Seljakott

Jalaväe rakmed

Varustusekott

Nuga

SõrmkindadT- särk

FOT

OD T

IIT

BLA

ATKaitseliitlase varustus

kommentaar

Tanel Rütmanmajor

Kuigi kaitseliidu alguseks pee-takse kokkuleppeliselt 11. no-vembrit 1918. aastal, tegutsesid

kaitseliitlikud omakaitseüksused Eesti eri paigus juba aasta varem. Samuti taastati kaitseliidu tegevus veebruaris 1990 Järvakandis, poolteist aastat enne riikliku iseseisvuse taastamist.

Selle baasilt saame väita, et kaitseliit, nagu ka igasugune seltsi- ja ühistege-vus, on iseseisvuse eeltingimus – baas, millelt saab tekkida riiklus.

Kaitseliidul on eriline, palju laiem roll kui näiteks kaitseväel. Kaitsevägi on mõeldud ainuüksi riigi sõjaliseks kaitseks.

Ka kaitseliit on sõjaliselt organisee-

ritud ja relvastatud, kuid mõeldud mitte ainult sõjaliste ülesannete täitmiseks.

Kaitseliitlased on sõjaks valmis ja üksustesse jaotatud. Seega distsiplineeri-tud, sõjaliselt juhitud, oskavad kriisiolu-kordades käituda ning teisi aidata. Aga tänapäevases konfliktis hägustuvad kõik piirid, sealhulgas piir sõduri ja tsivilisti vahel. Selleks on kasulik valmis olla.

Sõda on võimalikest kriisidest hal-vim, ent selleks harjutamine annab oskusi ka kergemate kriiside lahenda-miseks. Eesti lähiajaloos on mitmeid näiteid kaitseliidust kui vääramatust jõust, mis suudab hädaolukorras riigi jõustruktuuridest kiireminigi reagee-rida või neile appi tulla, kui nende jaks lõppema hakkab. Meenutagem näiteks Padaoru lumeuputust või pronksiööd, rääkimata seeneliste-marjuliste otsi-misest või metsatulekahjude kustuta-misest.

Kaitseliit on vabatahtlik riigikaitse-organisatsioon. See tähendab, et tema

Talupojatarkus jaühiskonna vajadusKaitseliit on võimalus kaitsta ennast, lähedasi, kogukonda ja riiki.

liikmete peamiseks motivaatoriks ja käimapanevaks jõuks on vaba tahe. Hii-na mõttetarga Konfutsiuse ütlus “suure sõjaväe juht võib saada lüüa. Veendumu-sega lihtne maamees on võitmatu” päri-neb küll paari tuhande aasta tagant, ent on sisult pädev tänagi. Turu-uuringute ASi korraldatud kaitseliitlaste riigikait-seliste seisukohtade uuring näitab, et Eestile kallaletungi korral on 99 prot-senti organisatsiooni liikmetest valmis oma võimete ja oskuste kohaselt riiki kaitsma. 82 protsenti kaitseliitlastest on seisukohal, et võõrriigi relvastatud kallaletungi korral oleks võimalik Eestit kaitsta. Eesti rahva tugevat kaitsetahet tõestab usaldus kaitseliidu vastu ühis-konnas ja liikmeskonna kindel juurde-kasv viimasel kümnendil (umbes 800 uut liiget aastas). Inimesed tulevad kait-seliitu ilma suurte värbamiskampaania-te ja meediakärata. Järelikult tuntakse, et see organisatsioon on vajalik, ja tahe-takse oma riigi jaoks midagi teha.

Kaitseliit on tõenäoliselt Eesti riigi-kaitse kõige suurem heidutus. Isegi pal-judele meie sõpradele NATO riikidest jääb kaitseliit ja tema toimimispõhimõ-te esmapilgul arusaamatuks. Vabatahtli-kud – mehed-naised, noored-vanad, laiali üle terve riigi – valmis totaalseks vastu-panuks. Kui arvestada veel kogu ühis-konna suure toetusega, sünnib väärama-tu jõud, mis paneb võimaliku agressori oma rünnakut tõsiselt kaaluma.

Kaitseliit on ka osa põhjamaisest riigikaitsekultuurist: sarnased organi-satsioonid eksisteerivad nii Skandinaa-vias kui Balti riikides. Kaitseliidu tuge-vus on muuhulgas Eesti ajaloos. Kuna kommunistid ei suutnud hävitada Eesti ajaloolist mälu, oleme täna märgatavalt paremas seisus kui mitmed meie saatu-sekaaslased.

Sõdurioskused – kaitseliitu astumisel tuleb läbida sõduri baasväljaõpe. Kes pole ajatee-nistuses käinud, need läbivad kaitseliidu tegevliikme sõdu-rioskuste baaskursuse, mis on sisult sarnane ajateenistuse sõdurioskuste baaskursusega. Erinev on vaid see, et kaitselii-dus läbitakse kursus nädalava-hetustel ja pikema aja jooksul.

Sõjalise eriala – kaitseliit pa-kub oma liikmetele koolitust peamistel jalaväeüksuse ame-tikohtadel, näiteks korraldatak-se sidemehe, pioneeri, minööri, autojuhi, tagala, tankitõrjuja jt erialakursusi.

Sõjalise karjääri võimaluse – huvi korral pakub kaitse-liit võimalust teha sõjalist karjääri. Võimalik on läbida noorem- ja vanemallohvitseri ning rühma- ja kompaniipeali-ku (reservohvitseri) kursused. Kaitseliidu väljaõpe pakub rohkesti ka praktilist juhti-miskogemust mitmesugustel harjutustel ja õppustel.

Meeskonnatöö oskusi ja koge-must – kaitseliidus tegutsevad ühise eesmärgi nimel koos väga mitmesuguse tausta ja

kogemusega inimesed. Kait-seliidu üksused kogunevad regulaarselt väljaõppele oma üksuse koosseisus. Koostöö-harjutustel võivad osaleda ka need, kes kuuluvad teistesse üksustesse.

Enesearendamisvõimalust – lisaks sõjalistele erialade-le pakub kaitseliit koolitusi mitmesugustel juhtimis-, inst-ruktori- ja treenerikursustel. Õppida ja praktiseerida saab ka esmaabi, ellujäämisnippe, toitlustamist, avalikke suhteid ja palju muud kasulikku.

Taktikalised õppused – kaitse-liidu üksused osalevad aasta suurimal õppusel Kevadtorm.

Samuti toimub aasta jooksul mitmeid malevatevahelisi ühisõppusi (Orkaan, Mulgi mäss, Põhja Konn jt) ning ma-leva suurõppusi.

Kriiside lahendamist – rahuajal on kaitseliit abiks tsiviiljõu-struktuuridele, aidates näiteks likvideerida mitmesuguste õnnetuste tagajärgi. Kaitse-liitlased on abiks ka kadunud marjuliste-seeneliste otsimisel või metsatulekahjude kustuta-misel.

Põneva ja sisuka vaba aja – kaitseliidus toimub vilgas seltsielu. Korraldatakse kok-kutulekuid ja matku, langevar-juhüppeid ja köielaskumisi, tehakse mitmesugust sporti jne.

Head kamraadid – kaitseliit on sisuliselt üle-eestiline vennas-kond aktiivseid ja hakkajaid inimesi.

Patriotismisüsti – kaitseliitla-sed on patrioodid, kes peavad tähtsaks Eesti riiklust, ajalugu ja ühiseid traditsioone.

Kõike seda tasuta! – kaitseliit-lastele on ülesannete täitmi-seks vajalik väljaõpe tasuta.

Mida annab kaitseliitu kuulumine?

LAIAPINDNE RIIGIKAITSE: Kaitseliitlased valmistuvad koos politseinikega ühis-operatsiooniks.

6

haridus

UHKE HOONE: Kaitse-liidu kooli-majaks on Alu mõisa häärber.

VENNALIK ABI: Koostöös Taani kodukait-sega koolitab kaitseliidu kool kolmandat aastat Gruusia rahvuskaardi instruktoreid.

Head juhid tulevad Alu mõisast

Erik ReinholdKaitseliidu kooli juhataja

Kui kaitseliit üheksakümnen-date alguses taasloodi, asusid selle üksusi ja allüksusi juhti-

ma isamaalisest vaimustusest kantud entusiastid. Tublidest lukkseppadest, saemeestest, autojuhtidest ja põllu-meestest said ühtäkki relvastatud ük-suste pealikud.

Tahtmist oli kõvasti, samas päri-nesid meeste sõjaväelise juhtimise oskused ja teadmised suuresti kas Nõukogude armee mälestustest, loe-tud sõjateemalisest ilukirjandusest või vaadatud mängufilmidest. Nii ma-levad kui ka peastaap asusid igaüks oma parema äranägemise järgi vaba-tahtlikke juhte koolitama.

See tegevus oli kooskõlas kogu tol-laste kaitsejõudude arengutasemega – vähesed elukutselised sõjaväelased olid oma hariduse omandanud eri rii-kides, Venemaast Ameerika Ühendrii-kideni. Oma panuse andsid Sinimäge-del võidelnud veteranidki. Korraldati mitmesuguseid kursusi, õppepäevi ja harjutusi. Nii tegevus kui ka selle tu-lem olid väga eriilmelised ja ebaühtla-sed, samas siiski tuntavad. Tase tõusis.

ÜHEKSAKÜMNENDATE lõpuks sai kaitseliidus ilmseks vabatahtlike juhtide keskse ja ühtse väljaõpetamise vajadus. Inspiratsiooni selle küsimuse lahendamiseks saadi meie põhjamais-te partnerorganisatsioonide – Rootsi ja Taani kodukaitse juurest. Neil olid juba aastakümneid tegutsenud oma koolid – õppeasutused, mis vastutasid just va-batahtlike juhtide ja instruktorite et-tevalmistuse ja arendamise eest. 2001.

aastal alustas Raplamaal Alu mõisas tegevust meie oma kaitseliidu kool.

Ülioluline abi kooli taristu raja-misel, mõisahoone renoveerimisel ja sisustamisel ning kooli õppemetoo-dilise sisu ülesehitamisel tuli Taani kodukaitselt. Ilma taanlaste tõhusa ja asjatundliku abita poleks kaitseliidu kooli sellisel kujul sündinud.

KAITSELIIDU KOOL on tegutse-nud 12 aastat. Tänavu jõustunud uue kaitseliidu seaduse ja kodukorra ko-haselt on tegemist iseseisva üksusega, organisatsiooni keskse sisekoolitus- ja arenduskeskusega. Kooli missioon on olla kaitseliidu juhtimis- ja õpetamis-kultuuri looja ja hoidja. Kaitseliidu koolis õpitakse juhiks ja arenetakse juhina.

Meie õppurid on valdavalt vaba-tahtlikud, mistõttu oleme õppekor-ralduses lähtunud nende tublide ini-meste vajadustest ja võimalustest. Oma õppekorralduse alusena näeme vabatahtliku juhi nn pädevuskobarat, mis koosneb juhtimispädevusest, õpe-tamisoskustest ja sõjalistest erialaos-kustest. Kõigi nimetatud pädevuste omandamiseks pakub kool kursusi, mis kestavad üks kuni üheksa näda-lavahetust.

Mitte kõik Kaitseliidu juhid ei ole sõjaväelised juhid ja sõjapidamine pole ainus asi, mida meie juhid peavad suutma juhtida. 2013. aastal läbis kait-seliidu kooli mitmesuguseid kursusi kokku üle 700 inimese. Nende hulgas oli nii allüksusepealikke, naiskodu-kaitse ja noorteorganisatsioonide juh-te kui kaitseväe tegevväelasi.

KOOLIS ON VIIS juhtimispädevust arendavat kursust. Neis käsitletakse süvajuhtimist ja juhi käitumist, nõu-deid ja ootusi juhile, väärtusi ja hoia-

kuid, motivatsiooni, efektiivset suht-lemist, grupiprotsesse, juhtimisstiile, probleemianalüüsi, protseduuri- ja protsessianalüüsi, arenduskoosoleku korraldamist ja kovisiooni. Kõrgema-te tasandite juhtidele õpetame ka oma üksuse arengu visioonipõhist kavan-damist.

Õppemetoodika rajaneb eelkõige praktilistel ülesannetel ja sellele järg-neval coaching’ul. Iga õppur saab end kursustel erinevates juhirollides proo-vile panna ja koolitaja käe all oma edu ja arendamist vajavaid oskusi mõtes-tada. Me ei püüa täiskasvanule võõraid teadmisi pähe toppida, vaid stimulee-rida teda jõudma iseseisvate lahen-dusteni, mis võimaldavad saavutada püsivaid muutusi õppuri hilisemas juhikäitumises.

ÕPETAMISOSKUSTE arendami-seks on koolil pakkuda instruktori ja treeneri kursused, kus õpitakse mit-mesuguseid õppemeetodeid. Väljaõppe korraldajad saavad osaleda väljaõppe tehnoloogia kursusel, kus vaadeldakse sõjaväepedagoogikat ja õpitakse koos-tama asjakohaseid õppekavasid.

Sõjaväelise juhtimise õpetamisel on kool seni keskendunud uute allük-susejuhtide koolitamisele. Oleme ette valmistanud reservallohvitsere ja re-

Kaitseliidu kool pakub vabatahtlikele võimaluse end järjepidevalt arendada.

servohvitsere nii jagude, rühmade kui kompaniide tasandil.

Kursuste lõpetamine koos teenis-tuspraktikaga kaitseliidu malevas annab kaitseliitlasele aluse reservall-ohvitseri või ohvitseri auastme and-miseks. Seega vastavad õppekavad, sisu ja väljund kaitseväe standarditele.

OMA TUGEVUSEKS sõjaliste juh-tide õpetamisel peame eri tasandite integreeritust – nii saavad rühma-vanemad, rühmaülemad ja kompa-niiülemaid omi tegevusi harjutada üheskoos ja kursuse lõpuharjutusel Kotkalend harjutavad juba kõigi ta-sandite juhid ühiselt pataljoni raa-mistikus korraldatud õppusel. See annab lühikese õppeaja tingimustes suhteliselt hea tervikpildi üksuste toimimisest.

Lisaks tasemekursustele on sõja-väelistel juhtidel võimalus arendada oma erialaseid oskusi laskeinstruk-tori kursustel, objektikaitse juhi ja mitmesuguste staabifunktsioonide kursustel.

UUSI JUHTE on kaitseliidule kooli-tatud juba 12 aastat. Tekkinud on selge vajadus anda ajakohast täiendusõpet neile, kes oma kvalifikatsiooni oman-dasid aastate eest. Seega hakkab kool alates 2014. aastast uusi allohvitsere ja ohvitsere koolitama ainult paaritutel aastatel, suunates paarisaastatel foo-kuse ametisolevate pealike täiendus-õppele.

Juhtimist saab õppida ja peab õp-pima. Positiivne inimesepilt, kaasav ja inimesekeskne juhtimine on Kaitselii-du juhtimiskultuuri iseloomustavad märksõnad, mida järgides pakub kait-seliidu kool elukestva õppe keskkonda kõigile vabatahtlikele, kel marssali-kepp seljakotis.

HARJUTAMINE TEEB MEISTRIKS: Hea laskeoskus on üks kaitseliitlase põhilisi oskusi. Laskeinstruk-

toreid õpetatakse samuti kaitseliidu koolis.

7

Priit SimsonEesti Päevaleht

Kas võime öelda, et Eestis on täna totaalkaitse – või on meil see olemas viie aasta pärast? Meil on tahe totaalkaitset teostada. Nii kaua, kuni meil ei ole üheseid ja üleül-disi protseduurilisi lähenemisi, on see alles tahe. Tulevikus oleme totaalkait-seks valmis. Meil on koalitsioonipõhi-ne demokraatia ja see on mingil mää-ral raskendanud kokkulepete sündi. Aga sinna me jõuame, sest meil on ees põh-janaabrite kogemus. Seal võttis ka väga palju aega, et jõuda erakondadeüleste põhiprintsiipide kokkuleppimiseni, kus määrati ära, mis on riiklikud huvid ja et need huvid on pühad.

Reeglina tähendab totaalkaitse ka tsiviilstruktuuride kaasamist. Kas kaitseväelastega konsulteeritakse, enne kui mõni tee-ehitus tehakse, et kuidas see kaitseaspektist paistab?Kindlasti konsulteeritakse, aga ise-küsimus, kas piisavalt. See on meie eesmärk, et hakataks konsulteerima. Samas laiapõhjalist riigikaitset prak-tiseeritakse kaitseliidus väga edukalt, seda põhjusel, et meie liikmeskonnas on kõikvõimalike elualade inimesi.

Olete Ülemiste tunnelist läbi sõitnud. Millist nõu te oleks seal andnud, kui-das seda ehitada? Ma ei oleks andnud seal mingit nõu, sest ma ei ole teedeinsener. Oma tsi-viilerialalt olen ma elektriinsener. Mistõttu, kui keegi küsiks minult nõu energeetika valdkonnas, siis ma an-naks: hajutatud energiasüsteemid! Ja

Euroopaga sidustatud energiasüstee-mid, millel on ka maismaaühendused! Kuna me oleme ühtses energiavõrgus-tikus Venemaaga, siis isegi sageduste manipuleerimisega on võimalik tea-tud meie süsteeme rivist välja lüüa.

Kaitseringkondade juhtimine on uue riigikaitse arengukava järgi pandud kaitseliidu õlule, kuid mitmed nime-kad kriitikud, sealhulgas kindral Ants Laaneots ja kolonelleitnant Leo Kun-nas on osutanud, et te ei pruugi selle-ga hakkama saada. Kas nad eksivad? Me räägime kahest eri asjast. Ma olin kindral Laaneotsa meeskonnas üks juhtivaid ohvitsere, kes kaitseringkon-di välja töötas. Tean, millest räägime. Praegused ringkonnad ei ole maakait-seringkonnad. Maakaitseringkonnad tähendavad lihtsalt regionaalset juh-timist ja need on sõja või kriisi ajal aktiveeritavad. Need ringkonnad ja ülesanded, mis seal on, ei tule saja-protsendiliselt kaitseliidule üle. Me ausalt öeldes ei kaldu väga palju kõr-vale nendest printsiipidest, mis olid tema 2007. aasta käskkirjaga antud. Mitte ükski plaan ei ela üle aegade. Me lihtsalt korrigeerime seda, teeme uute ülesannete raames muutusi. Kõik debatid ja kriitika on teretulnud.

Mitu kaadrikaitseväelast on hetkel kaitseliidus palgal? 227.

Ja mitu protsenti struktuurist on teil hetkel komplekteerimata? Null. Kui küsite, kas see on ülesanne-te täitmiseks piisav, siis ei ole. See on üks võime, millele otsime kompensat-siooni. Oleme alustanud läbirääkimisi reservohvitseridega. Rahuajal saame 227ga hakkama, aga kriisi ajal vajame

Meelis Kiili: tulevikus oleme totaalkaitseks valmisTotaalkaitsest lahutavad meid veel parteide-ülesed kokkulepped, arvab kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili.

juba kvalifitseeritud reservjõudu, sõja-ajal veelgi rohkem. Oleme endale aru andnud, et seda võiks rohkem olla, aga ressurss on ressurss, me elame suletud süsteemis.

Teile pannakse uued ülesanded ja peate hakkama saama vana koossei-suga? Tegelikult peame hakkama saama vähendatud koosseisuga – vähe-maga, kui oli enne. Enne 2012. aasta 1. septembrit oli meil umbes 40 ohvit-seri rohkem, aga haridusreform tegi

päris suure korrektiivi. Ohvitseridele hakkasid kehtima uued haridusnõu-ded ja Kaitseliidus pidid üsna paljud reservi minema. Meie eelis on see, et saame rakendada töötajatena endisi kaadrikaitseväelasi. Minu jaoks pole oluline, kas ta on ohvitser või mitte, minu jaoks on oluline sõjaline ette-valmistus, planeerimisoskus. Nii et 227 pole kogu ressurss, mis mul on, leidub ka lepingulisi.

Olete te öelnud peastaabile, et tege-likult vajate 40 kaadrikaitseväelast rohkem? Planeerimine nõuab ju li-saressurssi.Võitlus ressursi pärast käib kogu aeg. Ma ei saa öelda, et nad poleks andnud. Kvaliteedihüpe on toimunud. Ka siin, kaitseliidu peastaabis – peastaabi ülem kolonel Ilmar Tamm oli enne NATO küberkaitse keskuse ülem. Bal-ti kaitsekolled!ist on tulnud inimesi.

Meie eelis on see, et saame rakendada töötajatena endisi kaadrikaitseväelasi.

8 intervjuu

Näiteks teie, kes olite veel äsja kaitse-kolled!i juht.Mina ka, aga ka meie väljaõppekes-kuse ülem. Kaitseväest on tulnud personaliosakonna ülem ja mõned malevapealikud. Samas pole mul illu-sioone, et ma saaks minna tänavale ja sealt värvata. Mul on vaja 15–20aasta-se kogemusega inimesi, kes on head planeerijad, kes mõistavad, mida tä-hendab ühendrelvaliikide tegevuse planeerimine ja ühendoperatsioonide planeerimine laiapindse riigikaitse mõistes. Kaitseliidul on eelis – meil on väga suur tsiviilkompetents. Meil on tsiviiljuhte, kes on samuti tegelenud planeerimisega. Loomulikult tahaks me rohkem kaadriohvitsere, kellel on kolled!i ettevalmistus, aga me oleme suletud süsteemi üks osa. Kui meile tuleb rohkem ja rohkem, siis kusagilt peab see ära voolama.Kas kaitseliit on läinud rohkem kait-seväega ühte nägu?

Seda ei saa öelda. Kaitsevägi kehtestab meile sõjalised standardid. Kaitseliidu ülesannete spekter on märgatavalt laiem kui kaitseväel. Meid ei saa vaa-delda kui pelgalt kaitseväe käepiken-dust.

Võitlus ressursside pärast käib ka relvastuse osas. Kaitsevägi soetab pisitasa uusi relvasüsteeme. Siiani on tankitõrjes näiteks kasutatud Mi-laneid, nüüd muretsetakse uued süs-teemid. Kas peatselt antakse Milanid kaitseliidule?Kunagi võib juhtuda, aga kui me rää-gime kaitseliidu sõjalistest ülesanne-test, siis ei tasu luua illusioone, et tu-leb soomusmanöövervõime. Kaitseliit on oma ülesehituselt kergejalavägi. Meil on teatud tankitõrjevõime. Mila-ni eksperte on mitmes malevas. Tege-likult oleme me saanud juba relvadest kaartuletoetust juurde. Kauaoodatud miinipildujad on käes.

EluloolistBrigaadikindral Meelis KiiliSündinud 20. märtsil 1965

Õppinud Balti kaitsekolled!is, NATO Rooma kaitsekolled!is ja USA maaväe kolled!is. Ha-riduselt elektriinsener.

Töötanud kaitseliidu Lääne-Viru maleva instruktori ja staabi-ülemana, Balti pataljoni Eesti kontingendi väljaõppeohvit-serina, Rahuoperatsioonide Keskuse ülemana ning NATO Northwoodi peakorteri staabiohvitserina. Samuti maaväe staabis ja kaitse-jõudude peastaabis ülema asetäitjana, Eesti kaitse-ata"eena Ameerika Ühend-riikides ja Kanadas ning Balti Kaitsekolled!i ülemana.

Alates 2012. aastast on Kiili kaitseliidu ülem.

intervjuu 9

Kaitseväe arengukava osutab, et reageerimis-kiirus vajab paranda-mist. Mis sellel siis viga on ja mida teha tuleb?Oluline on inimeste mo-tiveerimine. See eeldab väga haritud ja erudeeri-tud juhte, keda kaitse-liitlased kuulavad. Sinna tuleb rõhk panna. Olen näinud, et tunnetatava ohu korral kasvab reagee-rimiskiirus hüppeliselt.

Mida mõtlete kaitseliit-laste motiveerimise all?Kaitseliitlane tuleb välja oma vabast ajast. Ei ole midagi hullemat kui see, et tema vaba aega ei kasutata efektiiv-selt. Tuuakse ta näiteks metsa ja istub kolm päeva tegevusetult kaevikus. Me saa anda aina üht ja sama ülesannet staa!ikatele olijatele, sest neil läheb

igavaks. Peame neile tegema head väl-jaõppeprogrammid.

Muiste, kui välismaised vaatlejad siia tulid, panid nad kohe tähele, et kait-seliitlased olid hästi habetunud, eriti võrreldes näiteks Briti territoriaalar-meega. Kas kaitseliitlased on täna sa-masugused habemikud või on lõuad silenenud?Aga mis teil habemete vastu on? Briti eriüksus SAS on väga habetunud, et teatud ühiskondades mitte silma pais-ta. Kui kaitseliitlane tuleb oma vabast tahtest, siis las tal olla habemes pats. Sõja ajal, uskuge mind, habe kaob. Esi-teks on ta ebamugav, teiseks võib see võtta tuld, kolmandaks jääda millegi vahele või võib vaenlane sellest kinni haarata. Gaasimask ei sulgu habemega tihedalt ja kui Briti merejalaväe välja-õppes käisin, siis seal öeldi, et kui te olete väga väsinud ja ajate habeme ära, siis pärast seda olete kohe värske.

Meid ei saa vaadelda kui pelgalt kaitseväe käepiken-dust.

FOT

O T

IIT

BLA

AT

Mari Metsajakirjanik

Novembrikuu viimase päeva hommik Läänemaal on ime-kaunis. Oran! päike tõuseb

selges taevas külmunud väljade ko-hale. Haapsalu piiril sõidavad vastu rohmakad rohelised sõjaväesõidukid, näides unise väikelinna laupäeva-hommikus üsna kohatud. Haapsalu spordihoones ehk sel nädalavahetu-sel kaitseliidu staabis tervitavad kait-seliidu asjapulgad meid naerulsui ja kiirelt, sest kohe on vaja tõtata “plat-sile” kontrollima olukorda ja jälgima kõrvelekaldeid stsenaariumist.

Õppuse stsenaariumi järgi on pa-halased – sedapuhku Läti kaitseliit-lased – hõivanud Rohuküla sadama, Kiltsi lennuvälja Läänemaal ning oma ülemvõimu kindlustamiseks igaks ju-huks ka Tahkuna poolsaare Hiiumaal. Nende eesmärk on luua sillapea ja val-mistada ette platsdarm täiendavate suuremate pahalasüksuste saabumi-seks. Kõik selleks, et isoleerida lääne poolt võimalik toetus Eestile.

Uudistajad UngaristHiidlased, saarlased, läänlased ja pär-nakad luuravad pahalasi, püüavad välja nuhkida nende positsioone, et pühapäeva hommikul rünnakule asu-da. Hiiumaad ei anta niisama lihtsalt

käest. Laupäeva hommikul kell 10 käib lahinguks valmistumine täie hooga. Minu saabumise ajaks on meie omad juba mõnda aega Lätist saabuvaid lennukeid oodanud ning positsiooni-de võtmist harjutanud. Väljas on tal-ve esimesed tõelised miinuskraadid, külm näpistab ninast ja sõrmeotstest, maa praksub astudes jalge all ning päike on ere. Kaitseliitlased roomavad kõhuli, sööstavad põiki üle põllu, va-ritsevad kükakil või peavad nõu püs-

Kuigi tavaliselt panevad looduskatastroofid ja rahutused kodanikke sadade kaupa kaitselii-tu astuma, on ka rahuliku aja talvisel õppusel väljas aukartustäratav hulk riigimeelseid, kelle jaoks see on elustiil. Riigikaitse käis kaitselii-du Läänemaa malevate suurõppusel Orkaan.

Kuidas meie vabatahtlikud läti “pahad” merre tõrjusid

tijalu. Igast asendist tundub hirmus külm. Ja see on alles päeva algus.

Ainsad vales riietuses asjaosalised “sõjaväljal” on neli külmetavat ajakir-janikku. Üks koos minuga kevadjakis tulnud fotograaf ning kaks läkiläkis Ungari juhtiva militaarajakirja toi-metajat – riigist, kus pole kehtestatud isegi kohustuslikku ajateenistust. Hil-jutisel militaarajakirjanike kokkutule-kul Helsingis ei suutnud ungarlased uskuda, et Eestis saab iga tavakodanik

päris sõduri kombel relvaga mööda põldu ringi joosta, osaleda õppustel, rännakutel, strateegiakoolitustel ja muus sõjaväelise elu juurde kuuluvas. Kontseptsioon kaitseliidust oli neile täiesti võõras. Mehed tahtsid seda Ees-tisse oma silmaga kaema tulla.

Kõik ülejäänud asjaosalised on riietatud roheliselaigulisse sõduri-mundrisse. Seda sõjardlikku massi vaadates on lausa raske uskuda, et tegelikult toimetavad põllul õpetajad,

LÄTLASTE OOTUSES: Mehed valmistuvad põllul pahalaste ehk lätlaste “moosiriiulite”

saabumiseks Kiltsi lennuväljale. Praegu ei tea veel keegi, et lõunanaabrid saabuvad

oodatust palju varem.

FOT

O M

ART

IN D

REM

LJU

GA

10 reportaa!

Õppus Orkaan Tänavu 29. novembrist 1. detsembrini kestnud, kahek-sandat korda toimunud kaitseliidu Lääne-Eesti ma-levate (Lääne-, Pärnu- ja Saaremaa) ühisõppus, kuhu kaasati seekord ka üksusi kaugematest malevatest.

Õppus toimus Lääne- ja Hiiumaal. Sellel osales 700 inimest, valdav enamik neist vabatahtlikud.

Stsenaariumi järgi hõivasid pahalased, keda kehastasid lätlased, Rohuküla sadama, Kiltsi lennuvälja ning Tah-kuna poolsaare Hiiumaal, et luua sillapea veel suurema hulga pahalaste vastu võtmiseks. Nende eesmärk oli lõigata ära lääne poolt Eestile saabuv võimalik abi.

Võidukad eestlased surusid pahalased mandril Pulla-pääle, kust nood üritasid laevaga põgeneda. Hiiumaa pahalased tõrjuti samuti merre.

Õppus läks esialgsetel hinnangutel maksma ligi 20 000 eurot. Hind oleks mitu korda suurem, kui kait-seliit peaks maksma õhuväele ka kütuse eest.

poemüüjad, maaklerid, teadlased, raa-matupidajad ja poliitikud – inimesed meie endi seast, kellele kaitseliit on lihtsalt osa elustiilist.

“Mingis vanuses tärkab inimesel lõpuks mure oma kodumaa pärast ja siis tuleb tegutseda, et see mure te-gevusse suunata. See juhtub umbes 35. eluaastal. Ja see levib sõpradele ja perele nagu nakkushaigus. Niimoodi saabki sellest elustiil. Omaenda elu tu-leb muidugi kõigepealt elada, kogu aeg ei saa kaitseliidus aktiivne olla, sest mõnel eluperioodil võtavad lapsed ja töö kogu aja. Siis tuleb jälle uus etapp, kui saab midagi riigi heaks teha,” sel-gitab hetkeks drilliväljalt taandunud uhkete vuntsidega kaitseliitlane, kel staa!i juba 20 aastat.

Madis Mintel, täna kompaniiülem, muidu automüügiäris tegutsev kait-seliitlane ütleb, et iga mehe kohustus on olla valmis oma kodu kaitsmiseks ning kaitseliit on üks võimalus teha seda muu töö kõrvalt. Kaitseliidu üks suur võlu peitub tema arvates selles, et kel vähegi tahtmist, see tegevusetult passima ei jää.

Angela Võsuril, pisikest kasvu nais-terahval, ripub õlal kobakas AK4. Täna on ta kapral, muul ajal nahakunstnik, kes valmistab hobustele sadulaid ja päitseid. “Olen olnud kaitseliidus viis aastat ja saanud selle ajaga aru, et iga-ühele see ei sobi. Aga kui see on veres, siis on see väga suur osa elust. Kui juba kord metsa tulla, siis on see nagu haigus – tahad kogu aeg tagasi tulla, ei suuda sellest lahti lasta,” ütleb ta. Angela tunnistab, et mehed kipuvad lahinguplatsil naiskaitseliitlasi natu-ke hoidma ja raskemaid asju ise ära te-gema, kuigi päris sõjaolukorras nii olla ei tohiks. Lahingus on kõik võrdsed.

Kimame harjutusplatsiks muutu-nud golfiväljakult järgmisse punkti. Seal on üles rivistatud pisikese haubit-sa laadsed kahuritorud, mida mehed rohelises uhkusega demonstreerivad. Täna neist pauku ei tehta, aga stratee-giad on kõvad. Tehnilise info relvade hävitusvõime ja hooldamise kohta on kõik pähe õppinud.

Päeva fopaa lätlasteltSama põllu teises otsas on üles rivis-tatud selle päeva suurimad sõjamasi-nad. Jao liikmed harjutavad luuramist, vahekohtunikud hindavad olukorda ja hoiavad tegevuse enam-vähem stse-naariumi järgi paigas. Teiste seas müt-tab Ingvar Saare, täna jaoülem, muul ajal Kihnu vallavanem.

Kihnus on kaitseliit populaarne. Pooleteise aasta jooksul on oma rida-desse meelitatud ligi kümme meest, kes löövad kaasa kohalikus rannakait-serühmas.

Ka Saarde on viimastel aastatel aktiivsem liige. “Sõjaväelise juhtimi-se kogemused on tsiviilelus väga ka-sulikud ja kuluvad ära mu igapäeva-töös, aga päris sõjardiks ka minna ei tahaks,” ütleb ta.

“Õhuhäire! Kaks moosiriiulit tu-levad, suund kell 12, valmis!” hõikab keegi järsku platsilt. Mis toimub? Kee-gi viipab käega taeva poole. Üle peade lendavad lätlaste lennukid, valmis-tudes maanduma Kiltsi lennuväljal. Poolteist tundi enne kokkulepitud aega. Lätlaste omavoli loob õppusplat-

sile hetkeks hoomatava peataoleku, kuid midagi ei jää sellepärast katki.

Stsenaariumist kõrvale kaldumist ja isetegevust tuleb õppustel ikka ette. Lääne maleva pealik Arnold Juhans meenutab, et paar aastat tagasi kopu-tas ühel õppusel üks tütarlaps tema peatumispaiga uksele ning palus koh-tumist pealikuga. Kui Juhans uksele ilmus, tõmmati talle kott pähe – boss kavaldati isetegevusega üle. Naiivne usaldus lülitas Juhansi paariks tun-niks mängust välja, kuid mõne aja möödudes äratavad vahekohtunikud mängijad uuesti ellu ning kõik jätkub vanaviisi.

Õnnetused kasvatavad populaarsustÕppuse juht Erik Reinhold sõidab ühest tegevuspaigast teise, popsutab piipu ja hoiab pilku peal, et kõik ikka nagu õlitatult sujuks. “Tavaliselt taha-vad inimesed massiliselt astuda kait-seliitu siis, kui riigis on miski mäda ja inimesed tunnevad ohtu. Viimane suur laine oli 2007. aasta pronksiöö paiku. Paljud neist jäävad poole aasta

pärast passiivseks, aga mingi kogus jääb aktiivseks. Samamoodi on loodus-katastroofidega. 2005. aasta jaanuari-tormi aegu nägid inimesed, et kaitse-liit panustab väga palju tormikahjude likvideerimisse ning tahtsid ise ka õla alla panna,” selgitab ta.

Ühest lahingupaigast teise sõida-vad liikuva supipajaga Lääne maleva naiskodukaitsjad – õppuse tegelikud võtmeisikud, sest tühja kõhuga ei taha keegi külmal põllul võidelda.

Söök on sedapuhku massiürituse-le ebaomaselt hea. Näiteks pühapäe-va hommikuks ei pakuta mitte tra-ditsioonilist putru, vaid elaval tulel tehtud toekaid burgereid. Sõin koos õppuse juhtidega kahekäigulise lõuna, millest ei puudunud traditsiooniline sõduritoit – hernesupp.

Õhtusöögimenüüs ootas vürtsi-kas risoto, milles 18 kilo sinki, 6 kilo sibulat ja teadmata kogus riisi. Toitlus-tustiimi pealik Harry Loorits viilutab mõne minutiga kümme kilo sinki, te-hes seda kellassepa täpsuse ja pühen-dumusega, endal muie näol.

Maie Laide, reservohvitser ja iga-päevaselt poemüüja, ütleb, et ligi 700 inimesele söögi valmistamises pole midagi keerulist. Väliköögis 105 liitri hernesupi keetmine on kogenud nais-kodukaitsjale lapsemäng.

“Oleme teinud süüa ka palju suu-remale hulgale inimestele, näiteks pa-raadidel. Haapsalu meestelaulupäeval tuli toita 1500 suud. See siin on lihtne,” ütleb ta. Viimastel õppustel on Maie tegelenud tavaliselt informeerimise-ga, seega on söögitegu talle hea vahel-dus. Igavuse üle tagalas tema arvates kurta ei saa.

Kui väljas läheb kella nelja paiku juba pimedaks, pakib fotograaf oma objektiivid kotti, kuid vabatahtlikud jätkavad varitsust ja drilli. Sõja ajal on ju pimedus magusaim aeg, eriti luu-rajatele.

Päev lõpeb alles pärast kümmet õhtul. Kes rullib oma magamiskoti lahti koolimaja põrandal, kes köeta-vas telgis – täna harjutatud rünnakud pahalaste välja tõrjumiseks algavad kõigile ühtemoodi päikesetõusuga.

PAUKU EI TEHTUD: Haapsalu all seekord suurtükkidest tuld ei antud, kuid strateegia selleks puhuks oli igaks juhuks paigas.

FOT

O M

ART

IN D

REM

LJU

GA

11reportaa!

Toivo TänavsuuEesti Ekspress

Oktoobris avati Viljandi-maal Mõnnaste külas kaitseliidu moodsaim

lasketiir. Riik plaanib järgneva kümnendi jooksul ehitada sa-malaadse tiiru veel vähemalt seitsmele malevale.

“Kas teil kuulmiskaitsmed on? On nad teil ka kõrvas?” pöördub laskeinstruktor esmalt pealtvaatajate poole.

Seejärel annab korralduse laskeasendisse laskunud kol-mele mehele: “Laseme vabas tempos 5 lasku ühest salvest ja pärast tulemuste vaatamist üle-jäänud 20 lasku teisest salvest. Tegevus minu käskluse peale, vabategevust pole, vaatlejad jää-vad valge joone taha, siit edasi ei tule – ja muud ei olegi. Laskjad valmis – tuld!”

Mõne minuti jooksul paugu-tavad mehed salved tühjaks, nii et terve laas kajab vastu.

Kiikame monitori. Kaitselii-du peastaabi tagalakeskuse va-nemveebel Imre Õim selgitab, et seal on näha laskude arv, tu-lemused kokku, tabamispunktid. Samuti kaugused x- ja y-teljest. Sellega, kuidas siin tiirus seni lasti, ei anna võrreldagi. Praegu saab laskja hetkega tagasisi-de käe täpsusest ning võib end jooksvalt korrigeerida. Ei pea bi-nokliga vaatama ega 300 meetri kaugusele märklaua juurde jalu-tama. Instruktor laskja seljataga näeb viga ja saab kohe öelda, mida too valesti teeb.

“Nüüd saab vajadusel relva reguleerida, sisestada kuvarile laskja nimi ja tulemused välja printida või arvutis salvestada,” räägib Õim. “Programm on või-malik laadida veebi ja maleva staabiülem võib staabis arvutist reaalajas jälgida meeste laske-täpsust. Aga internetiühendust

ja suuri kuvareid pealtvaataja-tele me ei tellinud.”

300 meetri kaugusel asuvad peened Norra märklauad on nagu kõlakojad, millel all kaks mikrofoni. Mikrofonid mõõ-davad välja lasu täpse kauguse sihtmärgi keskpunktist ning signaal edastatakse laskjatele monitori.

VÄLUSTE ON ajalooline polü-goon, kus lasti juba Nõukogude ajal. Kaitseliit hakkas siin kätt harjutama 1990ndate keskel. Kuid seniajani ei olnud seal mi-dagi nii praegusaegset.

Laskepaviljoni ei eksistee-rinud, sihtmärgisüsteemist ja tulejoontest rääkimata. Kaitse-liidu peastaabi tagalakeskuse kinnisvaraosakonna juhataja Toomas Kuningas ja vanemvee-bel Õim meenutavad, et varem lasti siinsamas kõrval põllu peal. Laskjad tulid kohale, roo-kisid talviti vähemalt tund aega lund, siis panid tund aega papist

sihtmärke püsti – pannes sinna klambripüstoliga pabermärk-lauad – ja said ehk pool tundi maapinnale laotatud mattidel lasta.

Hädal käidi metsa all. Praegu on Välustel kultuursed kuivpel-dikud armsate südamekujulis-te akendega (tiiru projekteeris naisarhitekt Kristine Kurro).

Katusealusega laskealale jõudmiseks tuleb ronida treppi mööda kolmemeetrise mäevalli otsa. Laskjatest sihtmärgini on iga saja meetri tagant selline vall. Õim selgitab, et kui las-ta sileda põllu peal, võib kuul tabada maad ja saada ohtliku riko"eti. Kõrgemalt lastes kuul vastu maapinda ei lähe. Või kui lähebki, siis sööstab pinnaseval-li, mis ei ole riko"etiohtlik. Valli-des on kuulipüüdjad – meetrised pinnased, kus on segatud hakke-puit, liiv ja sool. Sealt kuul läbi ei lähe ega tagasi ei paisku.

Kõrgemalt laskmisel on veel teinegi kasutegur – ei pea lund

Väluste lasketiir 24 laskekohta 11 distantsi, vahemi-kus 5–300 meetrit

Lubatud relvad: püstolid, püstolkuuli-pildujad, revolvrid, vintraudsed püssid (kaliibriga kuni 7,62 mm), sileraudsed püssid ja tankitõr-jerelvad (kaliibriga kuni 9 mm).

12 rajaga elektrooni-line sihtmärgisüs-teem koos liikuva sihtmärgiga.

Teenindab eelkõige Sakala malevat, kus on ligi 700 liiget.

VABAS TEMPOS: Kaitseliidu staabimehed proovivad kätt 300 meetrilt täpsuslaskmises.

12 treening

Uus lasketiir tõi kaitseliidu püssimehed 21. sajandisse

lükkama. Isegi kui juhtub, et tiir mitmemeetriste hangede alla mattub, on sihtmärgid ikkagi näha.

ELEKTER TIIRUS puudub. Kui tahta tiir valgustada nii, nagu valgustatakse näiteks Lil-leküla jalgpallistaadioni, nee-laks see Kuninga hinnangul vähemasti 100 000 eurot ja ker-gitaks oluliselt ka tiiru ülalpi-damiskulusid. Piiratud ressurs-sidega pole see mõistlik.

Pärast avamist möödunud pisut enam kui kuu jooksul on Välustel lastud viis korda. Võib tunduda, et seda on väga vähe. Aga ei – tiir on vaat et ülekoor-matud, lastakse kõikidel nä-dalavahetustel! Õim selgitab, et reeglina on tiir vabatahtlike päralt, kellel on oma põhitöö. Seda, valgustuse puudust ja tal-vist pimedat päeva arvestades saavadki vabatahtlikud lasta ai-nult nädalavahetustel ja mõne tunni päevas.

Tiiru kasutamisel on peen “etikett”. Näiteks tund enne laskmist peavad olema elanike teavituseks vardasse tõmmatud punased hoiatuslipud.

Kuna tiiru ohuala asub val-davalt riigimetsamaal, on seda lubatud kasutada kuni sada päe-va aastas, mitte rohkem.

Kuna ala hõlmab ligi 150 hektarit, on sellest kujunenud mitte ainult laskmiskoht, vaid omalaadne väliõppekeskus. Siin salus saab teha ka taktikalist väljaõpet või korraldada koolide riigikaitseõpetuse välilaagreid.

Eestis on ainult kolm nõue-tele vastavat tiiru, kus saab lasta vähemalt 300 meetri kauguselt. Õim ütleb, et regioonis ei ole paljudel riikidel sellise distant-

siga tiiru üldse. Tavaliselt lastak-se 100–200 meetri kauguselt.

Riigikaitse arengukava näeb aastateks 2013–2022 ette veel vähemat seitsme sellise tiiru ehitamist. Ehitab ka kaitsevägi. Tuleval aastal algab 200meetrise Jõhvi lasketiiru ehitus eelkõige ajateenijate tarvis.

Väluste tiir läks maksma 850 000 eurot, millest 180 000 maksid sihtmärgid. Kui tiiru oleks toodud ka elektriühen-dus ja ehitatud ka esialgu plaa-nis olnud õppeklass, kaevikud, sihtmärgipunker, puurkaev jne oleks investeering olnud umbes kahekordne.

SIHTMÄRGID ON Välustel ka liikuvad. Ka ükski vastane pole staatiline, vaid vahetab kohta ja peidab end.

Kaitseliidul on igas malevas oma täpsuslaskurid. Paljud käi-vad oma laskemoona ja kallite isiklike relvadega laskmas. Aga lõviosa saab relvad ja moona kaitseliidult.

Õim: “On kummaline, et kaitseväe taasloomisest saati räägivad eri dokumendid lask-mistest liikuvate sihtmärkide

pihta. Aga aastate jooksul pole kaitseväes ega kaitseliidus ehi-tatud ühtegi liikuva sihtmärgi tiiru – see siin on esimene.”

Mida rohkem moodsaid ra-jatisi, seda suuremad investee-ringud riigi rahakotist, kuid mis veelgi olulisem: seda kõrgemad ülalpidamiskulud. “Vaba riik ongi kallis lõbu,” ütleb Õim. Kuningas lisab: “Kaitseliidu eelarve on alla 30 miljoni euro. Ühe võitleja koh-ta on see soodsam kui kaitseväel ja kaitseliitlased on tõsine heidu-tus.”

Nii Õim kui Kuningas usu-vad, et tänapäevased laskmis-võimalused ehk tiir ainuüksi ke-dagi kaitseliitu astuma ei pane. Kuid väljaõppe kvaliteeti ja see-läbi Viljandimaa kaitseliitlaste laskmistäpsust peaks see tub-listi parandama. Kaitseliitlasel on kohustus laskmisharjutusel käia vähemalt korra aastas. Aga mõni käib peaaegu iga nädal.

Kui mõni mittekaitseliitla-sest jahimees tahaks Välustel paugutada, siis sellist teenust Sakala malev ei paku. “Aga liht-ne soovitus: tulge kaitseliitu, siis ei peagi laskmise eest maksma!” ütleb Kuningas.

FOT

OD: R

AUN

O V

OLM

AR

TEISES OTSAS: Norra päritolu sihtmärgisüsteem, mis maksis 180 000 eurot. Selle taga kuuli “surmav” vall.

KAS LÄKS MÄRKI: Monitoril on kohe pärast lasku info tabamuse täpsuse kohta.

13treening

Uus lasketiir tõi kaitseliidu püssimehed 21. sajandisse

ajalugu

Hannes Toomsalu Erukolonel

Rahvusliku iseteadvuse ja va-badusiha tõusuga aastatel 1987–1992 kaasnes ka arusaa-

mine, et ilma füüsilise kaitseta ning relvastatud jõuta ei suuda me oma riiki taastada ja säilitada. Tagantjärele on raske kindlaks teha, kuidas sündis kaitseliidu taastamise idee, kuid här-jal võeti sarvist üle Eesti. Igas linnas, alevis ja külas, kus leidus vähegi ärk-samat rahvast, loodi kaitseliidu jagu, rühm, malevkond või koguni malev. Kaitseliidu taastamise tuhin päädis sellega, et 17. veebruaril 1990. aastal kogunesid maakondade aktivistid Rap lamaale Järvakandi tehaste saali, kus äratasidki ellu kaitseliidu.

Kuidas Pärnumaal kaitseliitu tegime Mina olin eelkõige kaitseliidu Pärnu-maa maleva taastamise ja arendamise juures. Seetõttu on järgmised lood esi-tatud Pärnumaa mätta otsast.

Kuigi Pärnumaal oli kaitseliidu taastamise algatusrühm kokku tulnud juba enne 17. veebruari ja kaitseliidu allüksused loodud mitmel pool, jõudis info Järvakandis toimuvast väheste-ni. Pärnumaalt Järvakanti ametlikku esindust ei saadetud. Tõenäoliselt oli probleem info puudulikus levikus – oli siiski Nõukogude aeg ja toimetati vaikselt. Siiski muutus pärast Järva-kandi koosolekut kaitseliidu taastami-ne üle riigi üpris avalikuks. Nii avali-kuks ja laialdaseks, et organisatsiooni “kaaperdamise” ja lõhkumise katseid tehti mitmeid.

Pärnumaal toimus esimene selline katse pärast Järvakandi koosolekut. Inimesed kutsuti rajooni täitevkomi-tee saali, et Pärnumaa kaitseliit nullist luua, mitte see järjepidevust järgides taastada. Kutsutute seast jäi välja enamik neist, kes olid maakondades juba järjepidevuse alusel oma rüh-mad moodustanud. Kohal olid mõned Ülejõe pärnakad, asjapulgad täitevko-miteest ja päästeametist, miilitsad ja tulevane kodukaitse aktiiv. Info selli-sest istumisest lekkis välja ja läksime kohale suurema seltskonnaga. Tule-mus: Pärnumaa kaitseliidu malev jäi tookord ametlikult loomata ning algas selle taastamine, järgides vanas ko-dukorras sätestatut: meestelt koguti avaldused, moodustati juurde rühmi ja malevkondi ning organiseeruti. Lõi-kuskuu alguseks kavandasime ametli-ku kaitseliidu taastamise üldkogu, kus osales üle 500 kaitseliitlase.

Teine katse Pärnumaa kaitseliitu kaaperdada toimus put"ikatse ajal. Edgar Savisaar oli just välja kuuluta-nud kodukaitse loomise ja Pär-n u k o d u k a i t s e asjapulk Viktor H a n s e n k a n t i s need, kes soovisid kaitseliitu astu-da, külma rahuga kodukaitse nimekirja. Put"i ajal asus kodukaitse staap Pärnu linnavalitsu-se ja -volikogu ruumides. Taas pidime suurema seltskonnaga kohale mine-ma ja asjad ära klaarima. Pärnumaal moodustati nii kaitseliit kui ka kodu-kaitse – üks suure liikmeskonnaga, teine pisike, kuid riigi toe ja ülesan-netega. Õnneks saime omavahel hästi läbi, kaitseliitlased aitasid kodukaitset päris palju. Kaitseliit julgestas piiri-

punkti Iklas ja mitmed läksid hiljem ka piirivalvesse tööle.

Aset leidis ka üks Pärnumaa kait-seliidu lõhki ajamise katse, kus toona-se kaitseliidu ülema ja mõnede Pär-numaa kaitseliitlaste osavõtul taheti malev poolitada linna ja maakonna malevateks. Ei tea, kas tegemist oli kellegi võimuambitsioonide või pla-neeritud tegevusega, kuid see üritus jooksis õnneks liiva. Olukorra kont-rolli alla võtmiseks tuli kasutada ka jõudu. Puhkes skandaal, millest saab detailsemalt lugeda raamatust ““Eesti eest” – pilguheit kaitseliidu lähimine-vikku 1998–2008”.

Kuidas relvastusimeRelvadega oli probleem: neid lihtsalt ei olnud. Mõned olid relvi Nõukogude ajal kogunud. Need pärinesid enamas-ti I ja II maailmasõja aegadest. Mõnel oli isa või vanaisa relva räästasse pan-nud ja selle asukoha pere meesliini pidi edasi pärandanud. Näiteks Mati

Vendel Saaremaalt, kelle relvastusele Eesti Vabariik sajandivahetuse eel “ära tegi”.

Minul oli alguses kasutada vana-isalt pärit üheraudne jahipüss, ise-tehtud raketipüstol ja ühelasuline pastakas-püstol. Relvade hankimiseks oli tollal mitmeid võimalusi. Puuduli-ke seaduste tõttu oli relvi võimalik ka välismaalt sisse tuua, kuid enamasti need kaitseliitlasteni ei jõudnud. Mõ-

Kuidas me põlve otsas kaitseliitu taastasimeVärvikaid seiku kaitseliidu ülesehitamisest segastel üheksakümnendatel. ned hakkasid vahendajateks ja jäid

hiljem ebaseadusliku relvaäriga va-hele.

Mustal turul liikus mitmesugust relvastust, kuid kaitseliitlased olid üldjuhul liiga vaesed, et isiklikku rel-va hankida. Lagunevast Nõukogude armeest koos selle endiste teenistuja-tega sai relvadega hangeldamise asu-tus. Kuid hinnad olid kopsakad. Väike sissetulek kulus enamikul kaitseliit-lastel oma pere tarbeks, mitte tukkide ostuks.

Mõned relvad siiski hankisime. Imelisi teid pidi jõudis meieni ports väliseestlaste annetatud dollareid, mille vahetasime relvade vastu. Pa-hatihti tuli need tukid taastada, et nad ka pauku teeks. Tallinna malevas hankis üks seltskond kusagilt vorme, lõhkeainet ja granaate. Tallinnas oh-vitseride kursustel käies vahetasime sageli meeste kogutud raha militaar-nodi vastu.

Laskeväljaõppeks laenasime rel-vad kaitsejõudude peastaabi arsena-list. Tänu Tanki-Antsu suhtumisele kaitseliitu polnud see eriti keeruline. Võib-olla ta siiski ei tea, et samu relvi kasutasime ka näiteks Miidurannas Nõukogude armeele kuulunud patrull-kaatrite Gri# hõivamisel.

Kaitseliitlaste ja relvade suhet ise-loomustab väga hästi esimene relva-tund 1992. aasta kevadistel ohvitseride kursustel. Tunni alguses tühjendasid kaitseliitlased oma taskutest lauda-dele korraliku arsenali veel enne, kui instruktor jõudis alustada Makarovi püstoli tutvustamist. Ta sai sel õp-petunnil oluliselt targemaks, loobus õpetamisest ja asus õppima. Makaro-vit kasutasime hiljem üksnes lasket-reeningul, sest meie tukkidele polnud saada piisavalt moona.

1992. aasta alguses kuulutati Ees-ti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega NSVLi relvajõudude vara Eesti riigi

Minul oli vanaisalt pärit üheraudne jahipüss, isetehtud raketipüstol ja ühelasuline pastakas-püstol.

ETA

FOT

O/A

LBER

T T

RUU

VÄÄ

RTSELLEGA JU EI VÕITLE: Kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots ja piiri-valveameti direktor Tarmo Kõuts inspekteerivad 1993.aastal kaitsejõududele Rootsist saadud abi.

ETA

FOT

O/PE

ETER

LA

NGO

VIT

!

LEGENDAARSEID KAITSELIITLASI: Isepäised jäägrid Jaak Mosin ja Asso

Kommer.

14

ajalugu

Kaitseliitlaste ohvitserikursused toimusid 1992. aasta kevadel Tallinnas, Erika tänaval. Õhtuti aitasime politseil Põhja-Tallinna “puhastada” ja otsisi-me läbi kõik kahtlased urkad.

Nähes raudteejaamas vagunitel Nõukogude armee amfiibsõidukeid, tahtsime need Ülemnõukogu otsuse-le tuginedes ära võtta. Oli ka juhus, kus Venemaalt toodi sisse uusi mere-väelasi, samas kui vägede hulga suu-rendamine oli keelatud. Tahtsime nad esimese hooga tagasi saata, kuid sek-kusid politsei ja kaitsevägi. Intsiden-di tõttu Balti jaamas otsustas politsei meile demonstreerida, et jõud ja õigus on nende käes. Õnneks polnud politsei nii kiire ja paindlik kui kaitseliitlased, ja haarangu käigus väänati oma Volga kapotile kaitsejõudude peastaabi kõr-ge ohvitser, kes oli teel Erika tänavale olukorda lahendama. Kuna tegu oli endise Nõukogude armee ohvitseriga, tundsid kaitseliitlased selle väänamise üle üksnes heameelt.

Kuidas Ruhnu saare tagasi võtsime

Üheksakümnendate alguses jõudis meie-ni kuuldus, et vene armee tassib Ruhnu saarelt ära tehnikat ja varustust, mida vajaks meie piirivalve. Kaasas Ülemnõukogu otsuse tekst ja tugev sõjaline jõud – mina, veel kolm relvastatud kaitseliit-

last ja Pärnu riigikaitseosakonna ülem –, loksusime seitse tundi Ruhnu poole.

Hommikul maale astudes nägime metsa vahel teel avatud kanderaami, mida võtsime hoiatusena. Külast sai-me infot, et kogu vene vara on välja viidud ja saarel on veel vaid kaks vene sõdurit. Muutusime kohe julgemaks ja otsisime venelased üles. Nad olid just oma viimase lehma veristanud ja val-mistasid parasjagu "a"lõkki. Soovisime neile jõudu, kuulutasime, et nüüdsest on Ruhnu taas Eesti Vabariigi omand ja riigivõimu jäävad esindama kolm

kaitseliitlast. Nad said kuni demblini kaitseliitlastega sõbralikult läbi ja ve-geteerisid vene armeest järelejäänud vara najal teenistusaja lõpuni Ruh-nul. Ka lätlastega ei pidanud me enam Ruhnu suhtes maid jagama, sest jõud-sime neist ette.

Kuidas kaitseliidu riigi leiva-kotile saimeTaastamise algusest oli selge, et korra-likku kaitseväge ei suuda vabariik nii-pea luua ja kaitseliit jääb pikaks ajaks

julgeolekut tagama. Aga vajasime va-rustust ja relvastust, et olla suuteline midagi ära tegema. Kuigi abistasime korrakaitset ja piirivalvet, ei tahtnud peaminister Edgar Savisaar kaitselii-du eksistentsi tunnistada. Selle üle muretses ka kindral Laaneots. 1991. aastal käisime koos kindraliga õhtu-hämaruses Toompeal Savisaare juures.

Arutlusel oli kaks teemat: kaitse-liidu riigi leivakotile saamine ja Ku-perjanovi pataljoni moodustamine. Pataljoni taastamine läks suhteliselt lihtsalt. Kui Toompea lossist väljusi-me, ilmus pimedusest välja Johannes Kert. Tanki-Ants pani talle käe õlale ja andis ülesande: mine Võrru ja tee pa-taljon!

Kaitseliidu riigilobile saamiseks oli aga tarvis teha veel mitu “tantsu-sammu”. Aasta lõpus rivistasime Pär-nu Kalevi staadionil üles kaks rühma kaitseliitlasi Pärnust, Läänemaalt ja Tallinnast. Pilt oli ääretult kirju: vor-mid olid meestel sellised, nagu nad olid suutnud endale hankida. Relvas-tus oleks au teinud igale muuseumile. Maleva pealikuna kandsin Laaneotsa-le ette paraadivalmidusest ja Savisaare rõõmuks marssisime kaks ringi ümber

staadioni. Pärast peaministri lahku-mist sõnas Laaneots, et kurat, valesti läks. Oleksin pidanud mitte talle, vaid peaministrile ette kandma. Igatahes aasta jooksul tuli Pärnumaa maleva eelarvesse märkimisväärne annetus ühest Tallinna firmast ja kaitseliit sai ametlikult kaitsejõudude osaks.

Järgmistel aastatel hakkas kaitse-liitlaste kätte jõudma rohkem relvas-tust ja varustust.

Kuidas kaitseliitlased ausammastesse suhtusid?Kui Harri Henn 1990. aastal Tartus Le-nini postamendilt maha tõstis, läks kaitseliit lõhki. Osa mõistsid selle teo hukka. Tartu linnavalitsus tahtis Leni-ni kohe tagasi panna.

Pärnu mehed Leninist lugu ei pi-danud, kuid tahtsid tegutseda targalt ja vältida teravaid konflikte. Koos mit-me Pärnu organisatsiooniga nõudsi-me, et Lenin ka Pärnust kaoks.

Andsime linnavõimudele teada, et kui volikogu Lenini mahavõtmist ei otsusta, võtame ta ise maha. Kraana oli valmis, kolonn kaitseliitlasi seisis kujust paarisaja meetri kaugusel ja oli raadioühenduses linnavolikogu istun-gile saadetud kaitseliitlasega.

Valmis oli ka KGB. Meie kolonn seisis sõiduteel, meie kõrval kõnni-

teel passis peaaegu sama suur hulk KGB karvajalgu. Ilmselt olid nad valmis sek-kuma kohe, kui me voliko-gu otsuseta Lenini kallale läheme. Aga kelle teenistu-ses nad olid? Ei tea. Volikogu tegi positiivse otsuse, Lenin võeti maha ja madinaks ei läinud.

Harri Hennul oli igasuguste sam-mastega omaette suhe. 1992. aasta ohvitseride kursustel olles kasutas ta õhtust vaba aega selleks, et Tallin-na pealt üles otsida kõik Nõukogude kangelaste kujud ja need jõudumööda maha kangutada. Ei mäleta, kas tal õn-nestus mõni ka elimineerida või mitte, kuid ühel ööl ajas ta mu üles, endal õn-netu nägu peas. Ühe postamendi kan-gutamisel tabas teda äpardus ja ta oli sunnitud põgenema, peites oma mas-keerimisülikonna ja nagaani mingisse kaevisesse. Kuna relv oli toona midagi väga olulist, siis kihutasime keset ööd seda päästma. Relva päästsime, kuid pärast seda intsidenti Harri enam sambaid kangutamas ei käinud. Tema püha missiooni jätkas aastaid hiljem üks teine rahvuslane.

Siiski pole kaitseliit sammaste mahavõtmise organisatsioon. Pigem aitas ta kaasa vabadussõja sammaste taastamisele. Pärnu meestel oli oma suur missioon – Pätsi ausamba valve. Taastamise järel üritati sammast õh-kida. Kaitseliit valvas sammast mõne nädala ja korraldas pikema aja jooksul pistelisi kontrolle. Õnneks pole keegi seda enam õhkima kippunud.

omaks. Otsusele tuginedes võttis kait-seliit vene armeelt üle mingi koguse varustust ja relvastust. Näiteks Tartus võeti üle lennuki pardakuulipildujaid ja laskemoona. Pärnus otsis tollane politsei pikalt taga Asso Kommerit, keda seostati vene armee kütuseveoki-te hõivamisega. Relvastatud konfliktid leidsid aset Harjumaal ja Tallinnas. Ka Pärnus seisime relvadega sõjaväe len-nuväljal vastakuti Nõukogude vägede-ga. Õnneks lõppesid kõik intsidendid suhteliselt rahumeelselt.

Pärnus oli teada, et Riia maantee kuues garaa!iboksis seisab autodel terve keemiapolgu mobilisatsiooni relvastus ja laskemoon. Malev pani kokku suurepärase plaani, kuidas umbes 3000 automaati, laskemoon, miinid ja granaadid polgu ladudest endi kätte haarata. Kuna varasematest Nõukogude armee vara ülevõtmistest oli sündinud pahandusi, olime tehtud suhteliselt hellaks ega riskinud ilma kaitsejõudude peastaabi jah-sõna-ta suuri aktsioone ette võtta. Tegime koos ühe malevlasega peastaapi ülla-tusvisiidi, et see jah-sõna välja kaubel-da. Laaneotsa polnud kohal ja meid võttis vastu ope-ratiivosakonna ülem, kes keelas aktsiooni ära. Aga kui Pärnusse naasime, olid keemiapolgu tunnimehed varustatud kuulivestide ja kiivritega! Mõistatan siia-ni, kuidas info meie kavat-sustest Nõukogude armee kätte jõudis.

Kuidas politseiga suhtlesimeKaitseliitlased ei usaldanud verivärs-ket politseid. Nagu oleks miilitsatele uus kuub selga antud, näod on ikka sa-mad. Asso Kommeri ja kütuseveokite teemal politseisse vestlusele minnes olid meil relvad kabuuris ja granaadid punnitasid taskust välja. Politsei loo-bus seda nähes meiega vestlemast ja pärast kütuseveokite leidmist vaibus ka Kommeri otsimise tuhin. Üldiselt saime politseiga siiski hästi läbi ja abistasime neid igati.

Kuidas me põlve otsas kaitseliitu taastasime

Koos mitme Pärnu organi satsiooniga nõudsime, et Lenin ka Pärnust kaoks.

Õhtuti aita si me politseil Põhja-Tallinna “puhastada”.

ETA

FOT

O/PE

ETER

LA

NGO

VIT

!

ERA

KOG

U

TULD!: Peaminister Tiit Vähi, kaitseminister Andrus Öövel, kaitseliidu ülem

Johannes Kert ja (hilisem riigireetur) Herman Simm Aegviiidu polügoonil täristamas.

15

maailmast

Liivi ReinholdKaitseliit

Kaitseliidu 95. aastapäevale pühendatud hiljutisel konve-rentsil Narvas filosofeerisid

eri riikide esindajad vabatahtliku rii-gikaitse üle.

USA brigaadikindral Kevin Mc-Neely rääkis, et püüdis kord riigi rahvuskaarti suunata oma poega. Isa arvas, et talle kulub pisut “juhenda-mist” ära. Aga poeg arvas, et kogu see “distsipliin ja organisatsioon” pole tema jaoks. Samal ajal kui kindral po-jaga rääkis, kuulas tütar, kõrvad kikkis, pealt. Mõne aja pärast teataski tütar sihikindlalt, et soovib ise rahvuskaa-rti astuda. “Kui mitte mina, siis kes?” küsis noor naine.

“Kui mitte mina, siis kes?”Kuidas mõtestatakse vabatahtlikel põhinevat riigikaitset Taanis ja Ameerika Ühendriikides?

Eesti kaitseliit22 500 vabatahtlikku + 470 palgalist

Taani Hjemmeværnet 56 000 vabatahtlikku + 800 palgalist

USA National Guard Umbes 460 000 liiget

Õhinaga koonduvad vabatahtlikud kaitseliitu ja sellesarnastesse organi-satsioonidesse nii USAs kui ka Taanis. Ehkki keskkond on kolmes riigis eri-nev nii geopoliitiliselt, demograafili-selt kui ka majanduslikult, on ühine nimetaja kõikjal oma riigi huvide tee-nimine.

Taani kodukaitse loomine sai tõu-ke II maailmasõja otsesest ohust. “Nii-suguse organisatsiooni loomiseks ongi vaja välist tõuget,” ütleb Taani kodu-kaitse ülem kindralmajor Finn Wink-ler. Rahvuskaart USAs loodi enam kui 300 aastat tagasi kaitseks brittide vas-tu. Kaitseliidu loomisaasta – 1918 – rää-gib iseenda eest.

Mida on aga tänapäevases maail-mas peale hakata organisatsiooniga, mille loomise põhjused peituvad pea-aegu terve sajandi taguses ajas? “Va-batahtlik riigikaitseorganisatsioon on omal kohal, kui see vastab riigi vaja-dustele,” ütleb kindral McNeely. USA rahvuskaart näiteks on 300 aastat vana ning selle aja jooksul palju kordi muutunud. Jõudnud olla nii Taani ko-dukaitse kui kaitseliidu sarnane, kuid tänaseks arenenud hoopis erinevaks jõuks, kus kehtivad samad standardid armee teenistujatega.

Ehkki Taanis näib elu tänapäe-val ohutu, püsib sealne kodukaitse elujõulisena. Hjemmeværneti kuu-lub Taani 5,6 miljonist elanikust ligi 48 000 ning selle sõjalise ja kogukond-liku turvalisuse tagamise töö kiidab heaks kolm taanlast neljast. Finn Winkler on isegi kohati hämmastu-nud, et pärast II maailmasõda loo-dud Hjemmeværnetisse on tänaseni võimalik värvata noori, kes tulevad vabast tahtest ja palka küsimata, et toetada riigikaitset ja kohalikku ko-

gukonda. Keskmine Taani kodukaitse liige on 40aastane erasektori töötaja, kes lisaks kodukaitsele on tavaliselt seotud ka teiste vabatahtlike ülesan-netega kogukonnas, olgu nendeks siis kool, skaudiliikumine või muu.

Kaitseuuringute keskuse teadur Erik Männik leiab, et kaitseliitu on ala-ti entusiastlikult suhtutud ning ajast maha jäämise märke pole. Kaitseliit on tänapäeva ühiskonnas ja julgeole-kukeskkonnas väga oluline “tööriist“, seal on väärtuslike oskustega inimesi, kes oskavad teha asju, mida traditsioo-niline sõjavägi teha ei oska.

Venemaa välispoliitikat analüü-sides pildus Läti päritolu Briti eru-kindral J$nis Ka!oci%" konverentsil sedavõrd kriitilisi nooli, et Vene ata-"eed tundsid kihku saalist lahkuda. Ka!oci%" pidas küll äärmiselt ebatõe-näoliseks, et president Vladimir Putin võiks anda käsu rünnata Balti riike või Läänt sõjaliselt. Aga kui maailm are-neb ennustamatus suunas, Ühend-riigid tõmmatakse tegevusse ning kogu nende tähelepanu ja võimekus lahkuvad meie piirkonnast, siis saa-me loota vaid iseendale. “Jumal aitab neid, kes end ise aitavad. Kaitseliit on selles kontekstis imeline asi,” tunnus-tas Ka!oci%".

Seaduse järgi on Taani kodukaitse ülesanne toetada totaalkaitset, vaja-dusel näiteks päästjaid, politseid ja piirivalvet. Taani vabatahtlikud abis-tavad enim politseid, näiteks liikluse reguleerimisel või VIPide eskortimisel. Organisatsioon on arenenud omamoo-di &veitsi noaks ehk mitmeotstarbeli-seks tööriistaks, mida saab kasutada läbi terve ühiskonna, nii riiklikes kui ka rahvusvahelistes operatsioonides.

Ka USA rahvuskaart pakub nii loo-

dusliku kui inimtekkelise katastroofi korral päästjatele lisajõudu. Selle va-rustus on valitud selline, et seda oleks võimalik kasutada nii sõjalises ope-ratsioonis kui ka päästeoperatsioonis. Autonoomse sidesüsteemi, kopterite, mehitamata luurelennukite ja maas-tikuvõimeliste sõidukitega pakub rah-vuskaart tsiviiljõududele hindamatut tuge. Kui New Orleansi tabas orkaan Katrina, siis oli Oklahoma rahvuskaart 24 tundi pärast väljakutset kohal 2600 sõduri ja 750 masinaga. Olgugi et 95 protsenti rahvuskaartlastest oli kutse ajal oma tsiviiltööl rohkem kui tuhan-de miili kaugusel.

Rahvuskaart abistab tormide, üle-ujutuste, tulekahjude ja teiste loodus-katastroofide poolt ohustatud elanikke ja toetab armeed välisoperatsioonidel, osaledes lahingutes, ehitades koole ja haiglaid või koolitades rahuvalvajaid.

Taani kodukaitse on erakordselt odav lahendus. Sellele kulub kõigest viis protsenti riigi kaitse-eelarvest. Vabatahtlikele palka ei maksta, ette on nähtud vaid väike kompensatsioon teenistuse tõttu töölt kõrvale jäädud aja eest. Sama kehtib ka Kaitseliidu kohta. USA rahvuskaart on pisut kal-lim, sest seal makstakse rahvuskaart-lastele teenistuse eest. “II maailma-sõja ajal mõistsime, et rahuajal pole võimalik ülal pidada nii suurt armeed, nagu sõjaaeg vajab. Rahvuskaart oli ar-meest palju odavam ülal pidada,” mee-nutab McNeely.

Kindralmajor Neeme Väli tõi kon-verentsil välja, et kaitseliidu sarnased organisatsioonid on maailmas suure-päraseks näiteks “targast kaitsest”: inimesed tulevad kokku, et midagi oma riigi heaks ära teha, selle eest tasu küsimata.

LEIT-NANT: Taani kodu-kaitsja, kroon-printsess Mary.

KODUMAA EEST: USA rahvuskaardi d"uudotiimi liige, puertoricolane Misael Velazquez.

16