2120

19. sajandi alguses jõuab vene karikatuur uude ajajärku – ajakirjaЖурнал карикатур на 1808 год в лицах (1808. aasta karikatuuri ajakiriportreedena) ilmumisega saab professionaalselt teostatud karikatuuristjuba selgelt perioodika osa. Kuid A. Venetsianovi poolt 1807. aastal alus-tatud ja haritud pealinlaste tähelepanu silmapilkselt võitnud väljaandeiga ei osutunud pikaks. Pärast kolmanda numbri ilmumist ajakiri keisrikäsul suleti: Aleksander I-le polevat meeldinud joonistus, mis kujutaskabinetis tukkuvat ülikut, samal ajal kui eesruumis ootas vastuvõttuarvukalt jutulesoovijaid.

Paljudes Euroopa riikides, erinevalt Venemaast, muutus poliitilinesatiir kui žanr eriti populaarseks Suure Prantsuse revolutsiooni päevil,kui satiirilistest piltidest sai oluline poliitiline relv ning ilmavalgust nägidsajad erineva suunitlusega, oponente pilavad karikatuurid. Revolut-siooni algfaasis olid paljud neist sihitud võimukandjate, nende seas kaLouis XVI ja Marie-Antoinette’i vastu. Näiteks ühel tundmatu ingliseautori gravüüril on kujutatud Louis XVI-t jätmas hüvasti oma perekon-naga. Tolleaegsetel karikatuuridel on kuningat jäädvustatud pimedana,narrina, pooleldi lukksepana, pooleldi juuksurina jne lõpututes varian-tides. Peale hukatud kuninga ja kuninganna said revolutsioonipäevilpeaaegu kõik silmapaistvamad ühiskonnategelased mõneks ajaks kari-katuristide pilkeobjektiks, eri aegadel näiteks Marat, Danton, Robes-pierre jt.

Louis XVI kurbhüvastijätt oma perekonnaga.Tundmatu ingliseautor, 1793

Marat´ triumf.Karikatuur Prantsuserevolutsiooni päevilt

Prantsuse kolossi häving. J. Gillray, 1798 Brobdingnagi kuningas ja Gulliver. J. Gillray, 1798

Prantsuse revolutsiooni sündmusi kajastasid sageli ka välismaiste,eriti Inglismaal elavate kunstnike tööd (näiteks Thomas Rowlandsoni(1757–1827) ja James Gillray (1757–1815) looming). Inglased olid kaesimesed, kes hakkasid joonistama karikatuure, kus peategelasena oli

3332

Aleksandr Junger (1883–1948), Nikolai Remizov (1887–1975) jt.22 Aja-kirja veergudel naerdi välja poliitikuid, mustsadalasi, pseudopatrioote,väikekodanlasi. 1913. aastal muutus Сатирикон ajakirjaks Hoвыйсатирикон ja seal avaldasid oma loomingut Vladimir Majakovski(1893–1930), Arkadi Avertšenko (1881–1925), Saša Tšornõi (1880–1932)ja teised ajastu väljapaistvad kirjanikud-satiirikud. Ajakirjas trükiti äranoorte, hilisemate nõukogude satiiriajakirjade veergudel sageli esinenudkunstnike Nikolai Radlovi (1889–1942), Vladimir Lebedevi (1891–1967)ja Boriss Antonovski (1891–1934) pildid.

1914. aasta juulis puhkenud I maailmasõja tõttu intensiivistus Vene-maal, nagu ka teistes sõdivates riikides, järsult propagandistlik tegevus,mille üheks olulisemaks visuaalseks väljendiks kujunes patriootilise si-suga plakat. Seejuures kasutasid kunstnikud vaenlase naeruvääristamiselsageli luboki traditsioonist lähtuvaid karikatuurseid võtteid.23 Seda eritisõja algul, kui Vene vägede edukas tegutsemine inspireeris luboki-kunstnikke jäädvustama kõiki olulisemaid sündmusi ja kangelastegusid.

Seejuures tuleb arvestada, et juba sõja teisel päeval kehtestati Venemaalsõjaväetsensuur, mis pidi administratiivsete meetodite abil tagama, etkõik väljaanded kajastaksid sõjasündmusi tsaaririigile soodsas valguses.Sõjaaegse tsensuuri reeglid puudutasid otseselt ka satiiri, keelustadessõjaväe juhtivate isikute väljanaermise.

Sõja-aastate tsensuuri äärmisest jäikusest on kirjutanud paljud tollaltegutsenud satiirikud ning karikaturistid, meenutades teiste seas suisakurioosseid juhtumeid. Nii olevat tsensor nõudnud ajakirjas Hoвыйcатирикон ühest sõjatemaatilisest jutustusest lause „Taevas oli sinine“kustutamist, kuna see võis viia vaenlase järelduseni, et kirjeldatavadsündmused leiavad aset lõunas ja seega paljastub Vene vägede paikne-mise saladus.24 Ühes teises selle ajakirja numbris aga keelustati pilt, mil-lel oli kujutatud Rooma sõjameest, kelle jalge ees vedelesid vaenlastepead. Nimelt kahtlustas tsensor, et üks peadest on liiga sarnane Niko-lai II omaga. Tsensuuri valvsus ulatus isegi nii kaugele, et ühest ajakirja-numbrist kõrvaldati igaks juhuks tuntud poliitiku Pavel Miljukoviallkirjata portree.25

Mida lähemale paistis jõudvat lõplik võit, seda julgemaks ja väljakut-suvamaks muutusid plakatite ning karikatuuride süžeed. Vaenlane muu-tus nendel aina arglikumaks ja rumalamaks. Olgu siin näitena toodudkaks karikatuuri. Esimesel neist on ülaservas tekst: „Sakslased tahavadkorraldada Türgis armeenia progrommi“ ja see kujutab armeenlast

Patriootilise sisuga vene plakat, millel ka mõjuv riimitud tekstisõnum, I maailmasõja päevilt

Kapten P. Nesterovi kangelasteole pühendatudplakat. 8. septembril 1914 sooritas ta lennunduseajaloos esimese õhurammimise ja kukutas omaelu hinnaga alla vaenlase aeroplaani.

3534

küpsetamas vardasse aetud, äratuntavalt keiser Wilhelm II näoga saks-last. Karikatuuri allosas kõlab armeeniapäraselt vene keelt moonutadesarmeenlase vastus: „Tule, mu hingeke, täägile … saab head šašlõkki!“Teine karikatuur aga kujutab nälga Saksamaal. Samalaadilist „tujutõst-vat“ toodangut paisati turule sadades tuhandetes eksemplarides.

Sõjaõnne pöördudes lahtus esialgne eufooria ning taandus ka ise-tegevuslik lubokilooming. Seda asendas propagandistlik suureformaa-diline plakat, millel tavaliselt kujutati pilkavalt sakslasi ning austerlasija ungarlasi, kellele vastandus vapper vene sõjamees. Saksamaa ja temaliitlaste kunstnikud vastasid venelastele süžeelt üsna samasuguste pla-katitega, kuigi nende rünnakute peamiseks objektiks polnud mitte nii-võrd Venemaa, kui Briti koloniaalimpeerium.

Plakatitega samalaadne teemavalik ja kujutamisviis iseloomustas kasõjaaegsetes satiiriajakirjades ilmunud karikatuure, mis paistsid silmasuhteliselt madala taseme ning labasuse poolest. Reeglina oli nendel pea-tegelaseks tobukesest sakslane või austerlane, kellele vastandus muinas-jutuline vene vägilane. Nii olid paljud satiirilised väljaanded, nende seaska Новый cатирикон, kaotanud 1917. aasta veebruariks suure osa omakunagisest teravusest ning koos sellega ka valdava osa endisest popu-laarsusest.

REVOLUTSIOON JA KARIKATUUR

1917. aasta veebruarirevolutsiooniga, mida Новый cатирикон tervitasvaimustunult loosungiga „Elagu vabariik!“, algas Venemaa satiirilise pe-rioodika uus tõusuaeg. Ilmuma hakkas arvukalt uusi ajalehti ning aja-kirju, kus paljud aktuaalsed teemad leidsid käsitlemist satiirilises jakarikatuurses vormis. Keelatud teemad puudusid ning ajakirjanduseveergudel võis uuesti näha tsaari ja tema lähikondlasi, ministreid, par-teide juhte ning teisi ühiskonnas olulist rolli mänginud ja mängivaid isi-kuid kujutavaid karikatuure. Tollel ajal ilmunud karikatuuridest võibühe näitena tuua ajakirja Новый cатирикон 1917. aasta 16. numbrisilmunud A. Radakovi pildi „Romanovite sugupuu lõpp“, millel Niko-lai II vaatab löödult pealt sajanditevanuse Romanovite sugupuu kokku-varisemist. Puu ei pea raskusele vastu, sest selle oksi koormavad üles-poodud. Karikatuuri saadab tekst: „Aleksander III: Eh, Kolja, Kolja!Oleks pidanud minust eeskuju võtma: mina riputasin aegamööda, sinaaga korraga, puu ei pidanudki vastu.“26 Erandlikud polnud ka juhused,kui perioodikas ilmusid ümbertrükid sakslaste karikatuuridest, millelnaeruvääristati kukutatud Romanovite dünastia liikmeid. Järgmisel pil-dil ütleb adjutant Nikolai II vennale, suurvürst Mihhail Aleksandrovitši-le: „Teil on ohutu olla, Mihhail Aleksandrovitš. Armee täna streigib!“

Sõjasüütaja ja ... ... külm dušš. B. Jefimov, 1923

4746

atribuut, mis pidi näitama selle kandja kuulumist kodanluse hulka.Monokli kandmine oli peamiselt moes enne I maailmasõda ning valda-valt saksa ja vene kaardiväeohvitseride seas. Sõja puhkemisel ja vastan-dumisel sakslastele see mood Venemaal kadus ja preislasest ohvitser,monokkel silma ees, muutus I maailmasõja päevil üheks vene karikatu-ristide peamiseks pilkeobjektiks.

Lord Curzoni kõrvale on B. Jefimov pildil paigutanud inglise buldogi,kellest 19. sajandi lõpuks oli saanud peale John Bulli teine Suurbritanniakarikatuurne sümbol. John Bulli nime võis ka ära kasutada nii, naguseda on teinud A. P. pseudonüümi taha varjunud autor 1927. aasta märt-sis ajakirja Бегемот 11. numbris. See pilt, mis kannab pealkirja „Uppu-nu lombis“, on varustatud tekstiga: „John Bull-bull-bull … bull …“

Buldogi kuju kasutasid propagandistlikel kaalutlustel, eriti maailma-sõdade päevil, nii inglased ise kui erinevatel perioodidel ka Suurbritan-nia vaenlased. Nõukogude karikaturistide käsitlustes on briti polii-tikutest kõige sagedamini kujutatud buldogina Winston Churchilli. Kuidnemad polnud kaugeltki ainsad tegelased, keda nõukogude karikaturis-tid kujutasid klähvivate ja sülge pritsivate koertena. Nõukogude võimuesimestel aastatel kujutati sellistena ka Lääne kapitalistide poolt juhitudvalgekaartlastest „endisi“ ning hilisemal ajal ka Trotskit ja teisi Stalinivastaseid.

Uppunu lombis. A. P., 1927

Täpne vastus. N. Radlov, 1927

Küsimusele „Miks kõik inglise poliitikud kannavad ilmtingimatamonoklit?“ leiab „täpse vastuse“ A. Radlovi karikatuuri allkirjast: „Kui-das siis teisiti? Nad on ju lühinägelikud!”

Cursoni ultimaatumi teema oli nii sõnas kui pildis nädalaid nõuko-gude perioodika esilehekülgedel, pakkudes lugemiseks ja vaatamisekspaljude karikaturistide ja satiirikute loomingut. Sealhulgas on selliseidki,mida hiljem, Stalini isikukultuse ajal, rohkem kordagi ei mainitud, rää-kimata taasavaldamisest. Üks neist oli 1923. aastal satiiriajakirjas Крас-ный перец (Punane Pipar) ilmunud pilt, mis viitas Ilja Repini tuntud

9594

Rahu looja. B. Jefimov, 1922

tiivulist poisikest, kelle kehale on kirjutatud sõna „rahu“. Pildil onesiplaanil rahulolev pan Sikorski (tollane Poola sõjaväe ülemjuhatajaWładyslaw Sikorski), kes teatab: „Kui me loobume õnnetu maimukesetoetamisest, ta kukub ja saab surma…“ Karikatuuril on sisuliselt samas-tatud Nõukogude Venemaad ja rahu. Lähinaabritest sõjaõhutajate valikon tolle aja nõukogude propagandale küllaltki tüüpiline: vaenlaste loen-dis asetatakse esikohale Poola ning kõrvale jäetakse Leedu.

Väidet, et rahuarmastav Nõukogude Liit elab pidevas kallaletungi-ohus, kasutas nõukogude propaganda ka siis, kui oli vaja klaarida arveidsiseopositsiooniga ning näidata rahvavaenlasteks kuulutatute reetur-likku seost välisvaenlastega, kelle teenistuses olevateks sabarakkudeks

neid ajalehtede veergudel nimetati. Sellise seose loomine oli seda liht-sam, et valdaval enamikul raudse eesriide taha suletud nõukogude ini-mestest polnud mingit tõest ettekujutust väljaspool riigi piirde toi-muvast, mis võimaldas suhteliselt lihtsate propagandistlike vahenditegaluua tegelikkust moonutava pildi nii üksikutest riikidest kui kapitalist-likust maailmast tervikuna. Paljude nõukogude inimeste jaoks oligi piltümbritsevast maailmast selline, nagu seda kujutas J. Ganf karikatuu-ril „Kapitalistliku maailma bolševikevastane ristikäik“, mis avaldati aja-kirja Крокодил 1925. aasta jaanuarinumbris, seega vahetult pärast det-sembrimässu. Ganfi karikatuur on nõukogude visuaalse propagandatüüpiline näide. Pildi paremal serval on bolševikele kaasa tundev töölinevõi pildi pealkirjast tulenevalt lausa kommunist (ilmselt välismaine, sesttema riietus ja eriti peakate on NSV Liidu oludes ebatavalised). Temavõimsale figuurile vastanduvad vaenlased, kes oma arvukuses muutuvadväikesteks ja tühisteks. Kõik nad: prantsuse sotsialistid, inglise konser-vatiivid, Ameerika Ühendriikide riigisekretär Charles Hughes kooskapitalistidega, Väike Antant, itaalia fašistid eesotsas Mussoliniga, koguvene emigratsiooni esindav spekter, alates monarhistidest ja lõpetadesmenševikega, on ühinenud Nõukogude Liidu vastaseks ristikäiguks.Seejuures on Balti riikidest esindatud karikatuuril vaid Eesti, mis seletubilmselt reaktsiooniga 1924. aasta 1. detsembri sündmustele. Selleleviitab ka asjaolu, et ristisõjast osavõtjate seas kujutatud Eestit esindabstereotüüpse välimusega kapitalistist, kes tassib võllapuud, kus ripubpoodu.

Välisvaenlaste poolt tuleneva pideva ohu kultiveerimise kõrval ka-sutas nõukogude propaganda ka teist olulist stereotüüpset väidet, nimeltet NSV Liit on üks peamisi „tõmbekeskusi“, millega seostuvad koguprogressiivse inimkonna lootused. See arusaam kujunes vahetult pärastOktoobrirevolutsiooni ja leidis propagandistlikku kasutamist sisuliseltkuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Seetõttu oli ka Eesti proletariaadiNSV Liidu suunaline pürgimus, mis saavutas oma kulminatsiooni 1924.aasta 1. detsembri sündmuste ajal, igati loomulik ja arusaadav. Lisaksoli ju nõukogude ajakirjandus loonud pildi maailmast, milles Nõuko-gude Liidust oli saanud positiivne alternatiiv Läänele. Ehk, nagu 1934.aastal toimunud ÜK(b)P XVII kongressil väitis Stalin: „Majanduslikevapustuste ja sõjalis-poliitiliste katastroofide märatsevate lainete keskelseisab NSV Liit üksi, nagu kalju, jätkates oma tööd sotsialismi ülesehi-tamisel ja võitluses rahu säilimise eest. Kui seal, kapitalistlikes riikides,möllab ikka veel majanduskriis, siis NSV Liidus jätkub tõus nii tööstusekui ka põllumajanduse vallas.“55 Niisugust lähenemist illustreerib ka ees-pool mainitud J. Ganfi karikatuur, mis kujutab Lääne töölist kapitalist-liku maailma rünnaku alla sattunud proletaarlaste riigi liitlastena.

9796

Kapitalistliku maailma vastane ristikäik. J. Ganf, 1925

121

Leedu teatrilaval. B. Jefimov, 1927

120

Inglismaa ja Leedu. V. Kozlinski, 1927

Pildil kujutatud teatriloožis istuvad Suurbritannia välisminister Aus-tin Chamberlain ja Poola peaminister Józef Piłsudski, kellele näitabpaberit tekstiga „Otsus nelja kommunisti kohta on täide viidud“ lihuniku-põlle kandev veriste kätega Leedu peaminister Augustinas Voldemaras.B. Jefimovi sõnul ajendas karikatuuri looma järgmine sündmus: „Lee-dus, kus veel eksisteeris kapitalistlik kord, korraldas fašistlik valitsusjulma arveteklaarimise nelja leedu kommunisti üle. Mehistele revolut-sionääridele määratud surmanuhtluse otsuse, mis kutsus esile maailmakõigi ausate inimeste pahameele, võtsid Inglismaa reaktsioonilised ring-konnad vastu varjamatu rahuloluga, jagades peaminister Voldemaraselesoosivat kiitust tema antikommunistliku ja antinõukoguliku usinuseeest. Mõneks ajaks sai Voldemarasest järjekordne „kangelane“ ja kodan-liku publiku lemmik.“60 Kuigi kõik tegelased on sellel B. Jefimovi kari-katuuril oma rollist lähtuvalt küllaltki tüüpilised, ei ütle peaministerVoldemarase karikatuurne kuju nõukogude inimestele midagi ningkuigi toimunud sündmuse ja seda kajastava pildi kontekstist lähtuvaltpeaks peatähelepanu olema pööratud just nimelt A. Voldemarasele, onkarikatuuri peategelaseks pigem ikkagi Suurbritannia välisminister.

Ühes teises samateemalises B. Jefimovi karikatuuris pealkirjaga„Serenaad Leedu akna all“ on kujutatud leierkasti mängivat Eesti sõjaväeülemjuhatajat Johan Laidoneri. (Tegemist on sõnarühma fraseoloogiliseassotsiatsiooniga: завел шарманку „väntab leierkasti“ tähenduses „äratüütama“.) Et kõik oleks nõukogude lugejatele viimseni selge, on kari-katuur üle koormatud tekstiga. Lisaks pealkirjale ja allkirjale „KindralLaidoner täidab vastutusrikast ülesannet“ on leierkastile kirjutatud:„Mõned eesti ajalehed“. Kindrali suust aga kostub serenaad: „Leedu peabSaksamaale ja Poolale järele andma!!!“ 1935. aasta augustis ajalehesИзвестия ilmunud karikatuur illustreerib üksüheselt Nõukogude Liidusuhtumist katsetesse saavutada Poola ja Leedu leppimine, mis oleksmuutnud võimalikuks Balti riikide ja Poola liidu loomise. Arusaadavaltolnuks selline sündmuste areng Eesti julgeoleku tagamise huvides. Kuidimperialistlike ambitsioonidega NSV Liit tegi kõik, et takistada taolise

133

Serenaad Leedu akna all. B. Jefimov, 1935

Trammisõidu oskussõnad. B. Antonovski, 1928

132

liidu sündi ning Poola ja Leedu leppimist. Mis aga puudutab konkreet-selt Poola-Leedu tüli, siis nähes peamise vaenlasena Poolat, hoidis NSVLiidu juhtkond, nagu ka riigi propaganda, kahe riigi tülis põhimõtteliseltLeedu poole. Seda iseloomustab hästi 1928. aastal ajakirjas Смехач aval-datud B. Antonovski karikatuur „Trammisõidu oskussõnad“. Pildil onkujutatud kurja mõõgaga vehkivat J. Piłsudskit, kes on iga hetk valmisründama tagasihoidlikult nurka surutud ja kaitsetut, Leedut sümboli-seerivat tsiviilriietes mehikest. Kuid Poola marssali edasitungimist ta-kistab tema kraest kinni haaranud hiiglaslik käsi (kujutatute mõõtmedsuurenevad alates pisikesest Leedust kuni kaitsva käeni.) Karikatuuriallkirjaks on: „NSV Liit – POOLALE (Leedule kallaleviskunule): „Peatusnõudmisel!““

Kahte eelmist karikatuuri võrreldes on näha, et J. Laidoneri tegelikultsilmatorkamatud vuntsid on B. Jefimovi käsitluses teisenenud nõuko-gude pilapiltidel tavaliselt J. Piłsudski tunnuseks olevateks hiiglaslikeks

143142

Riia, Nõukogude[tänav] 8, treial Raitise korter. L. Gentša, 1941

Eakad mäletavad... L. Gentša, 1941

nüüd juba nõukogude töölisperekonna korterisse. Karikatuuri kompo-sitsioon toob mällu I. Repini maali „Ei oodanud“: avatud uks, seltskondesiplaanil, üks lauas istujatest on püsti tõusnud (Repinil – naisterahvas,Gentšal – perekonnapea). Kui aga Repini maalil on tunda ärevust, siissiinne pilt pakatab rahulikust optimismist: kunstnik on kujutanud kae-tud lauda luksuslikus, kamina ja kristall-lühtriga korteris. Optimismisisendab ka uksest sisenenud lapse nägu ning tema sõnad, mis on kari-katuuri allkirjaks: „Tervitus! Oleksin peaaegu hilinenud. Teate, ma otsi-sin teid vanast harjumusest keldritest.“