1

Kallid 3. klassi poisid-tüdrukud!

9. klass on selle raamatu

muinasjutud kirjutanud teile, et

iga kord, kui teete toiduvalikuid,

tuleks teile meelde muinaslood,

mis jutustavad aed-, juur- ja

puuviljade kasulikkusest.

Lugege neid lugusid, jutustage oma

emadele-isadele ja võtke neist

lugudest ka ise eeskuju.

Tervislikku toitumist soovides

9. klass2

Sisukord

Sidruni ja õuna sõbrunemine.................................................................................4

Jänes ja porgand....................................................................................................5

Aedviljad...............................................................................................................7

Tervislikuim kogu maal........................................................................................9

Kurb Marmelaadikomm......................................................................................11

Aiakungingriigi vaidlus.......................................................................................12

Kolm sõpra..........................................................................................................13

Paprikas Elsa.......................................................................................................15

Kuidas apelsin otsustas tallu jääda......................................................................17

Talumees ja juurviljatrio.....................................................................................19

Tervislikuim juurvili kogu maal..........................................................................21

Muinasjutt vangistatud puuviljadest....................................................................23

Kapsa ja porgandi tüli.........................................................................................25

3

Sidruni ja õuna sõbrunemine

Kati Karu

Elas kord sidrun, kes oli väga üksik, sest tema saatuseks oli

saanud välismaa riikidesse sattumine. Keegi ei küsinud tema käest, kas ta tahab minna või ei

taha. Ta oli väga üksik ja kurb, sest tema uued elukohad olid talle võõrad ning tema

eakaaslased ei leppinud uue ja tundmatuga. Keegi ei teadnud kui head ja kasulikud sidrunid

tegelikult on.

Kord sattus sidrun perre, kus oli korv üheksa tulipunase õunaga. Õunu kasvatati

selleks, et lapsed terved oleksid. Õun on hea ja kasulik lihastele ning luudele. Ühel päeval

lõigati sidrun pooleks ja teda pigistati tee sisse, sest sidrun on kurgule heaks ravimiks. Sidrun

peletab kurgust kõik halvad bakterid ära, kes tahavad

kurgule haiget teha.

Kurnatud sidrun visati õunte sekka. Õunad

hakkasid sidruni üle naerma, mis peale hakkas sidrun

nutma. Sidrun nuttis, sest teda oli väga halvasti

koheldud. Päevad möödusid ja sidrun muutus järjest

kurvemaks. Ta ei saanud õuntega üldse läbi.

Ühel päeval viidi õunad sidruni juurest ära. Õunad olid

õnnelikud, sest nendega tegeleti ja sidrun jäi üksinda. Natuke aega möödus, kui sidrun kuulis,

kuidas õunad nutavad. Õunad olid ära purustatud ja neist oli mahla tehtud. Kohkunud sidrun

ei osanud midagi öelda. Seejärel võeti sidrun ja tema mahl pigistati õunamahla sisse.

Pärast seda pandi mahl purki ning sidruni ja õunamahl said sõpradeks. Kui nad veel

ära joodud pole, siis veedavad nad praegugi keldri riiulitel mahlapurkides lõbusalt aega.

4

Jänes ja porgand

Johanna Olesk

Ammustel aegadel, kui ei olnud veel ei

juur-, aed- ega puuvilju, elasid Maal peale

loomade veel erinevad toitained: E-vitamiinid,

A-vitamiinid, suhkrud, süsivesikud,

mineraalained ja kiudained. Kõik toitained

elasid rõõmsalt koos.

Ühel päeval tuli karu rutuga süsivesikute juurde.

„Tulge ruttu!” hüüdis ahastuses mesikäpp. „Jänes jäi väga haigeks. Ta köhib, tema

silmanägemine hakkab halvenema, luud valutavad, nägu on valge, lihased nõrgad,” selgitas ta

juhtunut uudishimulikele süsivesikutele.

„Oi, kui hirmus. Ma arvan, et peame kõik vitamiinid, kiudained, valgud,

mineraalained ja suhkrud kokku kutsuma ning koosoleku pidama,” sõnas kõige vanem

süsivesik. Nii tehtigi.

Kui kõik kohale olid jõudnud, alustas vanim süsivesik: „Meie sõber jänes on raskelt

haigeks jäänud ja me peame teda aitama. Kas kellelgi on mõtteid, kuidas vaene jänes terveks

ravida?” kostis valjuhäälne arutlemine.

Kui vaiksemaks jäi, teatas üks kiudaine: „Võib-olla peaks mõni E-vitamiin jänest

ravima minema, sest nemad suudavad lihaseid ja vereringet tugevdada.”

Süsivesikud ei olnud sellega nõus. „Ega E-vitamiinid teda päris terveks suuda teha.

Mineraalained aitavad immuunsüsteemi tugevdada ja haigusega võidelda,” laususid nad.

„Kõige parem oleks, kui A-vitamiinid lähevad, sest nemad taastavad nägemist ja suudavad ka

haigusega võidelda,” sõnas vanim süsivesik.

A-vitamiini vaidlesid vastu: „Meie küll ei ole õiged jänest ravima. Peaksid minema

kiudained, kes suurendavad haiguse vastast kaitsevõimet, või süsivesikud, kes annavad

jänesele rohkesti energiat.”

5

Toitainete vahel tekkis vaidlus, kes on kõige õigemad jänest ravima. Suhkrud olid

terve arutamise aja vaikselt istunud ja kuulanud, kuid nüüd hüüdsid nad üle teiste vaidluskisa:

„Ärge selle pärast tülli minge, sõbrad! Meil, suhkrutel, tuli mõte. Kui õige läheks kõik koos,

siis on kõik vajalik jänese ravimiseks olemas.”

Tähelepanelikult suhkruid kuulanud toitained olid lahendusega päri. Suhkrud jätkasid:

„Kuid selleks peame me tegema suure ohverduse. Me peame ennast liitma üheks ning me ei

saa enam eraldi elada. Samuti ei saa me enam rääkida. Kas te olete sellega nõus, et jänes

päästa?” Kõik noogutasid energiliselt.

„See on tõesti väärt mõte,” lausus vanim süsivesik. Ta jätkas: „E-vitamiinid

tugevdavad lihaseid ja vereringet, mineraalained immuunsüsteemi, A-vitamiinid taastavad

nägemise, kiudained suurendavad kaitsevõimet ning süsivesikud annavad energiat. Ennast

liites saame just vajaliku ühendi, mis aitab haigusega võidelda.”

Suhkrud lisasid: „Meie aga teeme selle magusaks, et jänesele maitseks.“

„Meie ühendusel peaks ka nimi olema. Kuidas oleks, kui me kutsuks E-vitamiinide,

A-vitamiinide, süsivesikute, kiudainete, mineraalainete ja suhkrute ühendust porgandiks?”

pärisid A-vitamiinid.

Sellega oldi nõus ning hakati jänese juurde sammuma. Jänese urgu jõudes nägid

toitained, et jänese seisund on väga kehv. Nad hüüdsid jänesele, kes vaevu nägi ja kuulis:

„Jänes, sa pead meid ära sööma, kui me oleme end ühendanud. Siis saad sa terveks.”

Jänes noogutas vaevaliselt ning toitained hakkasid end üheks liitma. Nad surusid end

tihedalt üksteise vastu ja peagi olid nad kaotanud kõnevõime ning muutunud üheks suureks

oranžiks porgandiks. Jänes sõi selle ära ning kõhus olles asusid kõik toitained oma tööd

tegema.

Nii sündiski porgand, mida jänesed süüa armastavad ning mis aitab meil haigustega

võidelda ja silmanägemist parandada.

6

Aedviljad

Kris-Anders Pettai

Elasid kord aedviljad. härra Kapsas, proua Tomat ja nende poeg Kurk. Kurk sisaldab

kasulikke toitaineid – rikkalikult A-, B- ja C-vitamiini. Lisaks on kurgis rikkalikult kaaliumi,

mis mõjub positiivselt südamele ja veresoontele.

Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval läks Kurk aeda jalutama. Väike Kurk oli väga

uudishimulik, ta uuris ja vaatles kõike, mida nägi. Korraga jäi talle silma imelik taim. Seitse

tegelast kitsas ruumis. Ta küsis, kes nad on.

Kõik seitse hakkasid naerma ning laususid: ,,Kas sa siis ei tea, seitse poissi ühes kindas,

oleme ju herned.'' Kurgile meeldisid herned väga, nad said sõpradeks.

Teekond jätkates jõudis Kurk kohta, millel oli eriliselt tugev lõhn. Selles majas elas

preili Sibul. Ta oli kõige ilusam sibul meie aias. Sibul sisaldab rohkesti suhkruid ja

väärtuslikke mineraalaineid. Sibulas leidub C-vitamiine, PP-vitamiine ja B-rühma vitamiine.

Sibulas leidub eeterlike õlisid, mis suurendavad söögiisu ja soodustavad seedimist. Puhastatud

sibulaid ei tohi hoida vees, sest nad kaotavad mineraalsooli, suhkrut ja teisi lahustuvaid

aineid.

7

Ent preili Sibul meeldis veel suurele ja rikkale Kapten Porgandile. Porgand on

suurepärane dieettoiduaine, mida soovitatakse eelkõige südame-veresoonkonna, maksa- ja

neeruhaigetele. Ta sisaldab keskmiselt 9 – 10% süsivesikuid, millest valdava osa

moodustavad suhkrud. Porgandis leidub ka B-grupi, samuti PP-, E- ja K-vitamiini. C-

vitamiini sisaldus on teiste köögiviljadega võrreldes suhteliselt madal. Porgand kaitseb nahka

päikese kahjulikkuse eest.

Kapten Porgand ei sallinud üldse Kurki, sest ta oli vaesest perest pärit poiss. Porgand

kutsus Kurgi duellile, sest ainult parim võidab preili Sibula südame.

Nii nad sõdisid ja võitlesid kolm ööd ja kolm päeva. Lõpuks, kui nad olid väsinud,

teatas preili Sibul, et ta ei saa olla koos juurviljaga, sest tema süda kuulub aedviljale. Kapten

Porgand oli solvunud ja vihane, et ta kaotas ning ta kõndis tagasi juurviljade peenrasse. Kurk

ja Sibul hakkasid koos elama ning ka tänapäeval on nad õnnelikult koos.

8

Tervislikuim kogu maal

Karl Ojarand

Kolme maa ja mere taga, kaugel

aedvilja maal suures lossis murdis lord Kapsas

oma pead.

Tal oli olemas kõik, mida üks

tavaline aedvili soovis: suur mõis basseiniga,

mida täitis kurgimahl, tulipunased Tomat-

teenijannad, kes täitsid kõik tema soovid ja

pehme brokkolist voodi. Sellest kõigest ei

olnud lord Kapsale küll, ta soovis austatuimat

tiitlit aedvilja ajaloos, see oli KÕIGE

TERVISLIKUM AEDVILI. Iga päev pärast hommikusööki läks ta oma salajasse tuppa ja

küsis: „Peeglike, Peeglike seina peal, kes on tervislikuim aedvili kogu maal?“

„Teie, Kapsas, olete küll väga tervislik, kuid Porgand seitse maa ja mere tagant on palju

tervislikum kui teie, ta sisaldab rohkesti A-vitamiine,“ vastas peegel. Kõik aususe normid

ammu unustanud Kapsas läks apteeki A-vitamiine ostma. Ta võttis kolm vitamiini tabletti ja

tundis, kuidas ta tervislikumaks muutus.

Lord Kapsa imestus oli suur, kui järgmisel päeval taas esitatud küsimuse vastus oli:

„Teie, Kapsas, olete küll väga tervislik, kuid Porgand seitse maa ja mere tagant on palju

tervislikum kui teie, ta sisaldab rohkesti suhkrut, mis annab talle hea maitse.“ Kapsas kiirustas

poodi, et suhkrut osta, sest iga aedvili peab ka maitsev olema. Ta loobus lõuna- ja õhtusöögist,

selle asemel sõi ta suhkrut. Järgmine päev ta ärkas reipalt ja ta tundis, et tema võib olla

maailma tervislikuim aedvili kogu maal.

Ilmselt olid suhkur ja vitamiinid halvasti mõjunud, sest peegli ees seistes tundis ta end

halvasti. „Peeglike, Peeglike seina peal, kes on tervislikuim aedvili kogu maal?“ kõlas

järjekordselt tema suust.

„Teie,Kapsas, olete küll väga tervislik, kuid Porgand seitse maa ja mere tagant on

palju tervislikum kui teie, ta sisaldab rohkelt vett, mis on organismile hädavajalik,“ vastas

peegel arvatavalt.

9

Kapsas vihastas nii tohutult, et hakkas vett meeletutes kogustes jooma. Ta muutus

järjest suuremaks ja suuremaks, laiemaks ja laiemaks, kuni lõpuks plahvatas. Terve loss oli

veega üle ujutatud ja kapsalehti korjati nädalaid. Lossi turvameeste, Punapeetide sõnutsi

tingis Kapsa plahvatuse suur kadedus ja viha Porgandi vastu.

Aastaid hiljem lossis liikudes pole seal suurt midagi muutunud: Peegel seinal lausub

ikka, et Porgand on kauneim kogu maal, tulipunased teenijannad täidavad igat sinu soovi ja

Punapeedid turvavad lossis korda. Ainult valitseja on vahetunud, selleks on tervislikkuse

jumalanna Porgand. Kuni Porgand pole mahlaks tehtud, elab ta seal õnnelikult elu lõpuni.

10

Kurb Marmelaadikomm

Johanna Järg

Elasid kord Granaatõun, Kiivi ja üks väga magus

Marmelaadikomm. Nad said oma vahel väga hästi läbi,

kuni ühel päeval teatas Kiivi ühe jubeda loo: „Teate sõbrad, mul on teile üks jube lugu ja see

puudutab eelkõige sind, Marmelaadikomm.” Granaantõun hakkas hirmust värisema,

Marmelaadikommil jäi peaaegu hing kinni.

Kui Marmelaadikomm oli ennast kogunud, küsis ta lõpuks Kiivi käest: „Mis on

juhtunud?” „Jah, mis on juhtunud?” küsis ka väga imestunud Granaatõun.

„Ma lugesin täna hommikul ühest raamatust, et marmelaadid on laste tervisele kahjulikud.

Nimelt on marmelaadides väga palju toiduvärvi, mis võivad tekitada

allergiat, käitumishäireid ja üliaktiivsust. ”

Marmelaadikomm puhkes nutma. Ta nuttis ja nuttis, kuni ta lõpuks

küsis Kiivi käest: „Kas sina siis ei ole kahjulik?

„Ei, mina ei ole, mina olen just tervisele kasulik. Minus on väga

palju erinevaid vitamiine, näiteks C-vitamniini ja see on laste

tervisele väga kasulik, kuna see tõrjub välja külmetushaiguste tekitajaid.”

Granaatõun, kes oli kõike seda oma õunakorvist pealt vaadanud, lausus siis: „Ka mina olen

tervisele kasulik, kuna minu seemnetes on väga palju toredaid vitamiine, mis on laste tervisele

väga kasulikud, aga sina, Marmelaadikomm ära ole kurb. Lapsed võivad sind süüa küll, aga

enne peavad nad sööma palju puuvilju, nagu näiteks mind ja Kiivit, kuna meie oleme

vitamiinipommid ja kaitseme halbade haiguste eest.”

Marmelaadikomm pühkis pisarad ära ja ütles siis: „Teil on õigus.

Minus on tõesti väga palju kahjulikke aineid, mis pole tervisele

kasulikud. Kõik lapsed peavad sööma värskeid puuvilju, kuna

seal sees on palju vitamiine, mis on kasvamisele väga tähtsad.”

11

Aiakungingriigi vaidlus

Anette Aim

Elasid kord Aiakuningriigis Peet, Porgand ja Kaalikas. Nad olid juurviljad, kuna nende

keha oli mulla all. Nad kasvasid kõik koos rõõmsalt. Aednik hoolitses nende eest: kobestas

mulda, andis väetist ja kastis.

Ühel päeval ütles Kaalikas: „Mina olen kõige kasulikum ja

kõige maitsvam; minus on naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi,

magneesiumi, fosforit ja rauda. Mind süües on kõht korras ja

C-vitamiini rohkuselt seljatan isegi apelsini ja sidruni.“

„Naeris, ära aja naerma! Kõige tähtsam olen hoopis mina!“

vaidles Peet vastu. „Mind süües saab naatriumi, kaltsiumi,

joodi ja rauda,“ jutustas Peet solvunult edasi, „mina kaitsen ka

immuunsüsteemi ning leevendan põletikke ja allergiat.“

Siiamaani vaikinud ja kuulanud Porgand ütles hoopis: „Teil pole vaja üldse vaielda, kõik

teavad, kes on kõige parem. Peale selle, et olen meeletult kasulik, olen ka

kõigi laste lemmik juurvili. Ma olen ilus oranž, mahlane ja krõmpsuv. Mind

süües saad magneesiumi, kaltsiumi ja fosforit. Minu söömine suurendab

vastupanuvõimet nakkushaigustele ja halbadele keskkonnatingimustele.

„Mis me siin vaidleme, me oleme ju juurviljad. Me kõik oleme maitsvad,

kasulikud ja vajalikud inimeste toidulaual,“ sõnab Peet lepitavalt.

Ja nii nad küpsesid ja kogusid mullast toitaineid endale veelgi juurde ja

sügisel tuli aednik, korjas nad kokku ja viis keldrisse. Kui neid veel ära

pole söödud, siis vaidlevad nad siiamaani, kes on kõige kasulikum juurvili maal.

12

Kolm sõpra

Marcus Rebane

Elasid kord kolm sõpra küüslauk Kürru, naeris Narru ja porgnad Porgando. Kürru oli

nendest kõige tusasem, kuna inimesed, kes teda sõid, tegid pähe kibeda näo ja temale ei

meeldinud mitte miski. Kõige rõõmsam oli Porgando, kes nägi igas asjas midagi head ja

vahepealne oli Narru. Narrul olid tujud vaheldumisi: kord oli ta rõõmus, kord tusane.

Kord mõtlesid kolm sõpra teha nalja ja kimbutada inimesi. Kürru arvas, et nad võiksid minna

ja inimesi hirmutada. Porgando ja Narru olid selle mõtega päri, kuna neil oli hirmus nalja-

tegemiste tuju.

Kui nad olid peaaegu ühe külani jõudnud, tuli nende teele ette väga koledates riietes ja

räsitud vana naine. Eideke kutsus nad endaga kaasa ja ütles: „Ma annan teile midagi

kasulikku, kui te täidate kõik minu heaks ühe soovi.“

Kõik kolm sõpra olid sellega päri ja kui vana naine ja Kürru majas olid, mõtlesid Narru ja

Porgando, mida see kahtlase välimusega vananaine küll temaga teeb.

Kui Kürru oli välja tulnud, ei saanud kaagi aru, et tema juures on midagi muudetud.

Kürru ei saanud ise ka täpselt aru, mida temaga tehti, kuna see vana naine oli lugenud

mingeid kahtlasi sõnu ja vehkinud mingisuguse kepiga, mis meenutas puuoksa. Järgmisena

läks vana naise juurde Narru.

Narruga läks natuke kauem, kuna tema oli kõige suurem ja tüsedam. Lõpuks, kui oli

möödunud nelikümmend viis minutit, tuli lõpuks naeris majast välja. Porgandoga käis asi

väga kiiresti, kuna vana naine oli vuristanud mingeid sõnu ja välgukiirusel oma kepikesega

vehkinud.

Lõpuks said kolm sõpra oma teekonda jätkata. Kui nad olid ühte külasse jõudnud, siis

nägid nad, kuidas nende sõpradest oli tehtud mitmesuguseid maitsvaid roogi ja toite. Lõpuks

pani Porgando tähele, et inimesed ei kartnud neid enam nii nagu enne, vaid olid just rohkem

sööma hakanud. Lõpuks tõdes Porgando: „Meid on vana naise juures tehtud kasulikeks

aedviljadeks.“

Porgand Porgando sai endale süsivesikuid ja C-vitamine. Naeris Narru sai endale

kaltsiumi, rauda ja magneesiumi, kuid Kürrule oli nõid ütelnud, et teda süües ei jää inimesed

enam nii ruttu haigeks ja tänu sellele ei olnud enam Kürru kõige tusasem. LÕPP LOOL!13

14

Paprikas Elsa

Diana-Maarja Hirv

Kaua aega tagasi elas üks kaunis punane tomat. Selle kauni tomati nimi oli Ella. Ella tahtis

väga endale tütart. Ta kuulis jutte võlurist, kes suudab täita kõige suurima soovi kolme kuldmündi

eest. Selleks tuli minna kolme tee ristumiskohale ning asetada iga tee otsale üks pihlakamari. Ella oli

mõelnud kuuldule pikalt ning otsustanud seda teha.

Ühel soojal vara suveöösel läks tomat

kolme tee ristile ning asetas igale teeotsale ühe

ilusa punase pihlakamarja, mille ta oli puult

küsinud.

Kui kuu oli oma kõrgemas asendis,

ilmus võlur. Unistuste täitja kandis pikka lillat

karvase kraega mantlit ja nõia mütsi.

Ella vaatas meest umbusklikult ning

lõpuks lausus: „Kas sina oled see võlur, kes

täidab unistusi?“

Mees noogutas ning tõi lagedale vanaaegse kotikese. Peale kotikeste vahetamist sõnas võlur:

„Koju jõudes pane see seeme vette ning hommikuks on su unistus täitunud.“ Peale seda haitus võlur

õhku. Koju jõudes tegi tomat seda, mida tal kästi.

Hommikul oli üllatus suur, põrandal oli väike tüdruk. Ella oli väga õnnelik, ta hoolitses tema

eest, nägi vaeva, et tüdruk oleks õnnelik. Ta pani oma uuele tütrele nimeks Elsa. Aeg mõõdus nii

kiiresti ja üsna pea oli Elsa kuuene.

Tüdruk ei käinud kodust väljas, sest ema üle naerdi. Talle karjuti tihti: „Mine ära!“ Samuti

võis ka kuulda kiusajatelt: „Sa ei ole kellelegi kasulik!“ Kõik teised tomati lapsed olid ilusad oranžid,

aga tema oli ikka veel roheline. Kõik see tegi

Elsat kurvaks.

Üheksaselt ei kannatanud ta seda enam välja

ning jooksis kodust minema. Tüdruk rändas

palju ning sattus tihti sekeldustesse. Ühel külmal

15

õhtul sattus ta erilisse kohta, mida ta polnud varem näinud. Kuna oli hilja, otsustas ta ühe taime varju

magama jääda.

Hommikul ärgates oli üllatus suur. Ta leidis ennast ilusast helerohelisest toast. Toas oli

imelise vaatega suur aken, suur voodi, kapp ja peegel. Kui Elsa oli täielikult ärganud, otsustas ta

minna ümbrust uurima. Ust avades nägi ta pikka koridori, kuuldes hääli jäi ta ühe ukse taha seisma.

Korraga tegi keegi ukse lahti: „Me mõtlesime, kuna sa üles ärkad, meil on sulle midagi

näidata.“

Elsa läks tuppa ning nägi kahte tomatit, kes pakkusid talle üht raamatut. Alguses ei saanud

tüdruk aru, mida teha tuleb ja miks ta seal on. Tomatid seletasid talle kogu asja: „Sa ei ole tavaline

ning sa ei ole tomat. Sa oled paprikas.“

Tüdruk oli imestuses ning peale pikka monoloogi enda peas küsis: „Mida see tähendab, kas

ma siis ikkagi olen tähtis?“

Teine tomat alustas: „Muidugi sa oled tähtis!“

„Paprikas muudab veresooned elastsemaks

ja kapillaarid tugevamaks, vähendab sisemiste

verejooksude ohtu stressi ja südame-veresoonkonna

haiguseid, tõhustab organismi ainevahetust, hoiab

südametegevuse rütmis ning soodustab vaimset

arengut. Paprikas on P-vitamiin, mis tõstab söögiisu,

soodustab seedimist, desinfitseerib suu, mao ja

soolestiku limaskesti. Kunagi kasutati paprikat viinaleotisena külmetushaiguste, palaviku ja

seedehäiretega kaasnevate vaevuste, samuti reumaatiliste valude leevendamiseks. “ jätkas ta.

Kolmas tomat lisas: „Tomatid see-eest ainult vähendavad paljude haiguste riski, nagu näiteks

südame-ja veresoonkonna haigused, luuhõredus, teatud vähivormid ning diabeet.“

Esimene lohutas ehmunud Elsat: „Näed, sa oled meist parem, sellepärast sind kroonitakse

kuningannaks.“

„Aga ma ei sobi teile,ma olen ju roheline,“ vastas Elsa nukralt. Tomatid vaatasid üksteisele

otsa, kuni üks läks ja tõi peegli.

„Vaata ennast,“ ütles ta tüdrukule peeglit ulatades. Elsa vaatas peeglisse ning ta muutus väga

õnnelikuks. Tüdruk ei suutnud oma silmi uskuda, ta polnud enam roheline, vaid ilus punane paprikas.

Elsa otsustas lõpuks lasta ennast kroonida.

Paari nädala pärast oligi kroonimine, kuhu oli ka kutsutud tema ema. Elsast sai valitseja ning

ta elas õnnelikult elupäevade lõpuni ja aitas kõigil mõista, miks paprikad vajalikud on.

16

Kuidas apelsin otsustas tallu jääda

Gerli Taro

Elas kord üks oranžikirju apelsin, kes kasvas suures apelsinitalus. Ta oli veel noor ja

uudishimulik ning kui ta kuulis, kuidas teised apelsinid tema ümber vaidlesid ja jutustasid, siis

ta küsis neilt:

„Mida te arutate?’’ Teised apelsinid ei saanud aru.

„No mida me ikka siin arutame, eks ikka sellest, kuidas meid varsti minema viiakse.’’

Apelsinid naersid omaette.

Noor apelsin sai aru, et tema kulul tehakse nalja ning ka hakkas omaette muigama, kuid siis

lõpuks küsis, naer näol:

„Noh, kui te kogu aeg räägite, et meid minema viiakse, siis aga kuhu meid viiakse?’’

Teised apelsinid vaatasid üksteisele otsa ja kehitasid õlgu.

„Ei tea, me oleme alati arvanud, et meid viiakse kuhugi puhkama,

kuskile ilusasse kohta,’’ vastas üks apelsin saladuslikult sosistades. „On

räägitud, et need kes sinna lähevad, on kõige tervislikumad ja sisaldavad

rohkesti C-vitamiine, kas pole mitte tore, lõpuks ometi oleme ka

inimestele kasulikud. ”

Noor apelsin vangutas murelikult pead: „Ja teid ei huvitagi, mis meist seal edasi

saama hakkab, mis siis kui inimestele me ei meeldigi?”

Teised apelsinid vaatasid üksteisele otsa, kehitasid uuesti õlgu. Noor apelsiin otsustas

selle peale, et tema ei taha ära minna, tema tahab jääda, kuna arvas, et inimestele ei maitse

apelsinid ja ei ole tervisele kasulikud.

Tuligi siis lõpuks aeg, kus apelsine hakati talust laiali saatma. Kõik apelsinid olid

hämmingus ning mõtlesid endamisi, kas neil tuleb tore reis ja kas nad kõik meeldivad

inimestele. Mida nad kõik arutasid, seda teavad vaid nemad ise. Ainult noor apelsin oli

otsustanud jääda ning arvas, et sellest ei ole midagi, küll temal ta lõbus hakkab.

Järgmised päevad, kui noor apelsin oli taluhoone juures vedelenud, rääkis ta siiski

endamisi: „Meie pole ainukesed, kes tervislikud on.“ Äkki tekkis tal aga mõte, et oleks

võinud minna suuremate apelsinidega kaasa ning avastada ka maailma nagu nemad praegu.

17

Kuid siis juhtus midagi ootamatut Keegi oli noore apelsini üles tõusnud. See oli üks rõõmus

talutüdruk, kes ütles:

„Kui ilus väike apelsiin, mis sa siin ikka vedeled, ma viin su parem tuppa.’’

Seisva tüdruku käte vahel mõtles apelsin, et keegi lõpuks ometi märkab teda ning oli väga

rõõmus.

Peale seda, kui noor neiu oli apelsini tuppa viinud, märkas peremees oranži puuvilja ning

otsustas selle ära süüa.

„Oleks pidanud ikka rohkem neid apelsine kõrvale panema, need on meie aias ju kõige

tervislikumad ja kasulikumad ning need tunduvad tõesti väga head,’’ tunnistas peremees

pärast kosutavat suutäit.

Noor apelsin oli seda kuuldes väga rõõmus, ta ei kahetsenud, et ei läinud vanemate

apelsinidega kaasa vaid oli õnnelik, et just talupidaja sõi ta ära ning teadis, apelsinid on

tervislikud ja sisaldavad rohkesti C-vitamiine.

18

Talumees jajuurviljatrio

Joel Kuldmäe

Kasvasid kord ühe väikese

talumajakese tagahoovis erinevad

aiasaadused, peamiselt just

juurviljad, keda talumees ikka tihti vaatamas käis ja väga hästi nende eest hoolitses. Kuna

maalapikene oli väike ning igaüks tahtis kõige paremini kasvada, tuli taimede vahel tihti ette

sõnelemisi, mille käigus kõik ennast ikka kiitsid ja esile tõstsid.

Aiamaa kolm kõige suuremat asjapulka olid kindlasti kõrvuti kasvavad kapsas, naeris

ja kaalikas, kes alatihti teineteisega nääklesid, päikese pärast võistlesid, teistele käru keerasid

ja oma parimaid omadusi esile tõid. Kapsas, kes oli ametinimetusega valge peakapsas, oli

tavaliselt jõudnud lõuna ajaks korrata enam kui 12 korda, et ta on kõige levinum köögivili

Eestimaal ja temas on C-vitamiini 6 korda rohkem kui naabervaos kasvaval porgandil.

Naeris kiitles aga, et ta on peremehe lemmiktaim, kuna on vähenõudlik, kannatab 5

öökülma ja püsib väga kaua värske ning lisaks sellele saab teda kasutada igal pool: suppides,

raguudes, püreena, täidetult ja praetult ning salatis.

Kaalikas omakorda tõi esile oma suure toiteväärtuse ja vitamiinide ning

mineraalainete rohkuse, eriti hindas ta seda, et temas on juurviljade seas kõige rohkem C-

vitamiine. Eriti kasutatakse kaalikat siis, kui peremehel on lapsed ja lapselapsed külas, kuna

see on väga kasulik väikelastele ja kaalikahautis ei tohiks puududa dieedipidaja toidulaualt.

Ühel varahommikul, kui kapsas, naeris ja kaalikas ammu ärkvel olid olnud, jalutas

aiamaa juurde talumees koos oma naabriga. Lähemale jõudes oli kuulda kõva sõnelust ning

peremees vaidles aina naabrimehega võidu, ise mõlemad samal ajal kätega usinasti vehkides.

Nimelt oli naabrimees eile ühe targa raamatu saanud, mis rääkis juurviljade kasvatamisest ja

nende headest omadustest, nimelt oli naabrimehel plaanis hakata aeda harima.

Peremees näis aga seda kirjanduslikku loba mitte uskuvat, vaid hakkas hoopis ikka

oma tarkusi ja traditsioone peale surudes naabrimeest veenma, et temal on õigus.

19

Naabrimees väitis, et kapsast peaks rohkem kasvatama, kuna soovitatav on süüa 1

kapsapea nädalas, kas siis salatina, supina, hautisena või pirukana – see kõik pidi aitama

ennetada vähki, takistada veresoonte lupjumist, hoida vererõhku normis ja tugevdama

luustikku. Pidevalt kapsa söömine teeb reipaks ja annab jõudu ning hoiab organismi

tasakaalus. Hapukapsast on tuntud aga juba 4000 aastat, isegi tuntud Kreeka arst Hippokrates

soovitas oma patsientidele hapukapsast, kuna see ravib palju haiguseid. Naerise kohta lisas ta

raamatust seda, et see sisaldab nikotiinhapet ja B-grupi vitamiine. Seal on olemas ka isu

tekitavad eeterlikud õlid, samuti tugevdab naerise söömine igemeid.

Juurviljad olid sellest rohkest teaduslikust jutust juba väsimas, kui naabrimees mainis

peale selle, et kaalika mõrust maitsest saab lahti keetes ning selle lehed on C-vitamiini

rohked,. Ta lisas ka seda, et kaalikas olevat saadud kapsa ja naerise ristamisel.

Need 3 juurvilja olid seda fakti kuuldes tohutult kohkunud, kogu aeg nende hulgas

kasvanud kaalikas, keda nad olid põlastanud, oli tekkinud nende ristamisel ehk oli

põhimõtteliselt pool neist endist. Kapsal ja naerisel oli seda raske omaks võtta, kuna kaalikas

on saanud mõlema head omadused endale ja oli neist paljudes asjadest hoopis parem.

Juurviljad said aru, kui õelad nad olid olnud ning nad leppisid ära, edaspidi kasvasid

nad rahumeeli ja vennalikult edasi. Peremees aga naabrimeest ja naabrimehe raamatut ei

kuulanud, vaid sõi kõiki juurvilju just nii palju kui tal suust sisse läks, kuna ta teadis niigi, et

kõik need teevad tervisele ja inimesele ainult head ning talle maitsesid kõik juurviljad niigi

pööraselt. Naabrimehele jagas ta aga hoopis nippe, kuidas midagi valmistada ja enda maitsete

järgi sobivaks teha. Nii toituvad nad oma aiasaadustest tänase päevani ja on reipad ning

terved.

20

Tervislikuim juurvili kogu maal

Mairo Viiard

Elas kord üks väike pere väikeses külakeses ema Kaja, isa Priit, poeg Margus ja tütar

Eveliina. Eveliina rääkis alati, et talle ei meeldi juurviljad, sest need on tervislikud. Ta oli

kuulnud, et tervislik toit on halb. Tema sõi ainult krõpse ja komme, sest need maitsesid talle

väga. Poeg Margus aga armastas juurvilju, ta käis iga päev aias ja kastis neid.

Margus käis Eveliinale tihti peale: „Proovi, see porgand on väga tervislik ja ime

maitsev. Tänu sellele on minu tervis hea ning nahk jumekas.“ Eveliina oli aga ümmargune

ning kahvatu.

Ühel palaval päeval läksid porgand ja sibul tülli, kumb on maitsvam ja tervislikum.

Porgand kurjustas sibulaga: „Keegi ei taha sind, sa oled kibe ja halva maitsega!”

Seepeale lausus sibul: „Kuule, kuule ma olen mitu korda tervislikum kui sina. Tänu minule

on Margus aasta läbi terve ja väga sportlik.”

Porgand jäi mõtlema ning uhkustas: „Aga tänu minule on tema nahk väga ilus ja

tõmmu.”

„Aga laseme teistel otsustada, kumb meist parem on,” vastas sibul. „See on hea mõte,”

pobises porgand vastuseks sibulale.

Kui Margus tuli aeda juurvilju kastma, ütles sibul Margusele: „Hei, Margus, kutsu

oma õde siia ja lase tal maitsta sibulaid ja porgandeid ning las tema otsustab, kumb meist

parem on,”. „Kuidas ma ta nõusse saan, ta ei söö ju juurvilju?” päris Margus.

„Mõtle midagi head välja, sa oled ju tark poiss,” vastas sibul.

Margus jättis kastmise sinnapaika ning suundus toa juurde. Kaja ja Priit vaatasid

parasjagu televiisorit, Eveliina aga pugis krõpse. Margus võttis Eveliinalt krõpsud käest ja

pahandas: „Enne ei saa sa ühtegi krõpsu, kui oled aiast võtnud ning proovinud porgandit ja

sibulat!”

Seepeale läksid nad välja.

Eveliina maitses esimesena sibulat, võttis suure ampsu ning ei teinud teist nägugi.

Margus küsis: „Kuidas maitseb?”

Eveliina vaikis ning maitses porgandit. Tema silmad hakkasid särama. Sõnagi

ütlemata korjas ta mitu porgandit ja sibulat ning jooksis oma tuppa, pani ukse lukku ja hakkas

sööma. 21

Peale seda hetke sõi ta krõpse ja komme vaid mõned korrad aastas, sest ta avastas enda

jaoks juurviljad. Alati kui keegi läks poodi, käskis ta osta palju juuvrilju. Mõne kuuga

muutus Eveliina peenikeseks, tema sporditulemusid paranesid mitmekordselt ja tema silmad

särasid rohkem kui iial varem.

22

Muinasjutt vangistatudpuuviljadest

Artur Vodi

Elas kord üks kuri valitseja

nimega Krõps. Ta oli tüse ja igal pool

kus ta käis, seal ei kasvanud kolm

aastat ükski taim.

Kuningas valitses puudelt

kukkunud puuvilju. Ta nõudis neilt

väga palju. Puuviljad pidid rabama

tööd ööd ja päevad läbi, sest kes seda

ei teinud, see läks vangi ja ei saanud kunagi kellegi poolt söödud. Mõned üksikud, kes oskasid

valitsejale meeldida, said inimese toidulauale.

Ühel päeval kukkus puu otsast alla pirn nimega Rohekas. Tema juurde läksid koheselt

valvurid Ananass ja Banaan ning viisid ta Krõpsu juurde. Krõps vaatas Roheka üle ja ütles:

„Ehitaja.“ Seejärel viidi ta teiste redeliehitajate juurde.

Redeli kallal töötasid õunad, mandariinid ja kiivid, aga ei ühtegi pirni. Pirn hakkas

kohe õuna käest uurima: „Milleks te seda redelit ehitate?“ Õun vastas sellepeale sosinal: „Me

ehitame valitsejale üheksasaja pulgalist redelit, selleks, et puu otsast alla tuua veel rohkem

töölisi.“ Nad töötasid vaikselt edasi, sest märgati tulemas Ananassi.

Õhtul mindi magama. Pirn pandi magama teiste pirnide juurde ja kuna ta oli värskelt

saabunud, siis jäid teda valvama viis banaani.

Kesköösel, Kui Rohekas kuulis norskamist ja nägi, et banaanid magavad, siis mõtles

ta, et läheb ja uurib õuna käest veel infot. Nagu ta ennast püsti ajas, astus sisse Ananass.

„Miks sa üleval oled?“ küsis Ananass kurjalt. „Mul ei tulnud und,“ vastas Rohekas

hirmunud pilgul. „Mine nüüd kohe magama, homme igatahes koristad sa vanglat,“ ütles

Ananass ja kadus nii, nagu oli ka ilmunud.

Järgmine päev algas kogunemise ja loendusega. Krõps tuli üleolevalt ja ütles: „Nii,

puuviljad. Redeli ehituse tempo on aeglane, ma nõuan, et redel oleks kolme päeva pärast

23

valmis ja kui pole, siis saavad redeli ehituse eest vastutavad Apelsin ja Mandariin karistuseks

üheksa kasuliku aine vähendamise.“ Sellega oli

kogunemine lõppenud.

Kuna Krõpsu valitsusala oli nii suur, siis

polnud ka inimesed enam hea tervise juures.

Paljud inimesed olid ülekaalulised ja palju oli ka

erinevaid haigusi, sest juba seitse aastat polnud

inimesed saanud puuvilju.

Sellepärast mõtles Rohekas välja, et

midagi peab ette võtma. Ta teadis, et rämpstoidud

ei kannata puuviljade kasulikkust.

Nüüd tuli pirnil geniaalne idee. Ta teadis,

et krõpsudel ei ole head seedimine ja Rohekal endal oli võime seedimist parandada.

Rohekas võlus Krõpsu joogi sisse kõik oma kaksteist kasulikku ainet ja kui ta viis

banaan joogi ära ning Krõps seda maitses, siis lõi jook tal koheselt seedimise korda. See ja

mitmed teised pirni kasulikud omadused tegid kurjast valitsejast koheselt toreda valitseja, kes

ei tahtnudki nüüdsest enam valitseja olla ja läks seitsme maa ja mere taha, kust oli ka tulnud.

„Huraa! Huraa! Huraa! Me oleme vabad! Elagu Rohekas!“ karjus rõõmsalt Apelsin ja

teised tema järel.

Puuviljadel toimus peale seda vabaduse tähistamine, kus tarbiti Päikese soojust ning

valgust ja toodeti sellest kasulikke aineid.

Kolm aastat peale seda oli ka inimeste tervis jälle korras ja kõik oli jälle hea. Ja kui

Rohekat pole ära söödud, siis elab ta siiani.

Kapsa ja porgandi tüli

24

Kristel-Kai Kons

Elasid kord kaks aedvilja, porgand ja kapsas. Nad olid parimad sõbrad, tegid kõike koos ja

nautisid üksteise seltskonda. Ühel päeval, kui nad läksid koos reisile, juhtusid nad kokku ennustajaga.

Muidugi tahtsid porgand ja kapsas uurida, mida toob neile tulevik. Ennustaja rääkis neile, et nad

lähevad tülli. Kuigi ennustaja ei maininud, mille pärast.

Sellise jutu peale nad solvusid ja lahkusid sealt. Porgand küsis koheselt kapsalt: „Mis sina arvad, kas

me lähme tülli?“

„Ma ei usu, et lähme. Mõtle, kui palju ühiseid mälestusi meil on,“ vastas kapsas. Nad jätsid selle jutu

sinnapaika ja läksid edasi. Kuid kaks nädalat pärast reisi tuli neil jutuks taas ennustaja jutt. Nad

üritasid mõelda, mis võib olla selle tüli põhjus, kuid nad ei suutnud välja mõelda.

Mõned päevad hiljem hakkasid nad vaidlema, kumb neist on kasulikum. Porgand uhkustas

ninakalt: „ Minus on palju kiudaineid, süsivesikuid, kaaliumi ja kaltsiumi.“

Seevastu targutab kapsas: „ Aga minus on palju süsivesikuid, kuid vähe valke ja rasvu ja C-vitamiini.“

„Mina aga kaitsen immuunsüsteemi,“ jätkas porgand.

„Minagi kaitsen immuunsüsteemi, “ ütleb kapsas. Kapsas ja porgand läksidki tülli nagu ennustaja neile

oli ennustanud.

Nad ainult vaidlesid ja vaidlesid päevast päeva ning ei jätnud seda. Kui ühel päeval porgand ei

suutnud kapsaga enam vaielda ja ütles talle: „Ma ei taha enam tülis olla ja kui sina arvad, et oled

kasulikum ning ei taha minuga leppida, siis mina lahkun nii kaugele, kui saab. Ning sa ei näe mind

enam kunagi.“

Kapsas ei tahtnud sellega leppida ja porgand lahkus.

Kui porgand ja kapsas pole vahepeal kokku sattunud ja ära leppinud, siis nad elavad oma elu üksi

edasi üksteisest kaugel ja saavad kokku vaid juurviljahautises.

25