Anglikanism ja anglikaani kogukond

Anglikanism ja anglikaani kogukond

http://en.wikipedia.org/wiki/Anglicanism

Tõlkinud Marika Sarapuu

Detsember 2014

Contents Anglikanism ja anglikaani kogukond. ...................................................................................................... 2

Terminoloogia ......................................................................................................................................... 3

Definitsioon ............................................................................................................................................. 3

Anglikaani identiteet ............................................................................................................................... 4

Varajane ajalugu .................................................................................................................................. 4

Areng ................................................................................................................................................... 5

Teooriad .............................................................................................................................................. 7

Doktriin .................................................................................................................................................... 8

Katolik ja reformeeritud ...................................................................................................................... 8

Juhtprintsiibid ...................................................................................................................................... 8

Anglikaani usuerinevused .................................................................................................................... 9

Anglikaani vaimulikud ....................................................................................................................... 10

Kirikutegelaseks olemine ................................................................................................................... 11


1

Sakramentaalne doktriin ja praktika ................................................................................................. 13

Euharistlik teoloogia .......................................................................................................................... 13

Praktikad ................................................................................................................................................ 14

Üldine Palveraamat ........................................................................................................................... 14

Jumala ülistamine .............................................................................................................................. 14

Euharistlik distsipliin .......................................................................................................................... 16

Ettekirjutaud jumalateenistuskord .................................................................................................... 16

„Koorid ja kohad, kus nad laulavad“ ................................................................................................. 17

Anglikaani kogukonna korraldus ........................................................................................................... 18

Valitsemise printsiibid ....................................................................................................................... 18

Cantebury arhipiiskop ....................................................................................................................... 19

Konverentsid ..................................................................................................................................... 20

Vaimuliku amet ................................................................................................................................. 20

Episkopaat ......................................................................................................................................... 20

Preestriks olemine ............................................................................................................................. 20

Diakonaat .......................................................................................................................................... 21

Ilmalikkond ........................................................................................................................................ 21

Religioossed ordud ............................................................................................................................ 22

Ülemaailmne panus ........................................................................................................................... 23

Oikumenism ...................................................................................................................................... 23

Teoloogiline mitmekesisus ................................................................................................................ 24

Sotsiaalne aktiivsus................................................................................................................................ 24

Töötingimused ja kristlik sotsialism .................................................................................................. 24

Patsifism (maailmavaade, mis eitab igasugust sõda) ........................................................................ 25

Peale II Maailmasõda ........................................................................................................................ 25

Lõhe anglikanismis ............................................................................................................................ 26

„Jätkuvad“ kirikud ................................................................................................................................. 26

Ordinariates Rooma katolikus kirikus .................................................................................................... 27


2

Anglikanism ja anglikaani kogukond. Anglikanism on kristluse traditsioon, milles sisalduvad Inglise Kiriku (the Church of

England) ja sellega ajalooliselt seotud kirikud või kirikud, millel on sarnased uskumused,

jumalateenistused ja kirikustruktuur.

Sõna ’anglikaan’ tuleb ladina keelest ja tähendab ’inglise kirikut’.

Anglikanismi järgijaid kutsutakse anglikaanideks, kellest suur osa on kirikukoguduste

liikmed, mis kuuluvad rahvusvahelisse Anglikaani Kommuuni (Anglican Communion).

Samas on arvukalt kirikuid, mis ei kuulu Anglikaani Kommuuni, kuid peavad end siiski

anglikaani kirikuks, enamasti viidatakse neile kui Jätkuvatele Anglikaani kirikutele

(Continuing Anglican Churches) ning kirikutele, mis on osaks kohandunud anglikaani

liikumisest.

Anglikanism on lääne kristluse üks harusid, ütledes end lahti Elisabethi aegsel usuliikumisel.

Paljud uued anglikaani kogudused, mis tekkisid 16. sajandi keskpaigas olid tihedalt seotud

tolleaegse reformeeritud protestantlusega. Inglise Kiriku sees toimuvate reformide taga oli

tolleaegne Cantebury arhipiiskop Thomas Crammer, kes leidis kesktee protestantluse

traditsioonide ning luterluse ja kalvinismi vahel.

16. sajandi lõpuks ei suutnud edumeelsemad protestandid enam leppida sellega, et

anglikanismis üritati säilitada traditsioonilisi liturgilisi vorme ja episkopaalset lähenemist.

17. sajandi esimesel poolel näidati, et on olemas teistsugune kesktee reformeeritud

protestantluse ja rooma katoliikluse vahel. See väljavaade muutus väga mõjukaks hilisemates

anglikaani identiteedi teooriates.

Ameerika revolutsiooni järel muutusid anglikaani kogudused Põhja-Ameerikas

autonoomseteks, mis omakorda muutusid eeskujuks uutele kirikutele Aafrikas, Austraalias ja

Vaikse ookeani piirkondades.

19. sajandil kasutati väljendit ’anglikanism’ kirjeldamaks anglikaani koguduste kirikute

tavalisi religiooseid traditsioone. Samuti kirjeldati selle sõnaga Šoti Epsikopaalset kirikut, mis

küll algselt pärines Šotimaa Kirikust (the Church of Scotland), kuid oli ajapikku hakanud

jagama anglikaani kirikuga ühist identiteeti.

Anglikaani traditsioonis ei ole selgeid piire reformeeritud ja lääneliku katoliku suunitluse

vahel.

Anglikaani kirikule ainuomane on Ühine Palveraamat (the Book of Common Prayer), mis on

kogumik talitusi, mida jumalateenistusest osavõtjad on kasutanud sajandeid. Kuigi

Palveraamatule on tehtud palju parandusi ja erinevate riikide alglikaani kirikud on

väljatöötanud teisi jumalateenistuse raamatuid, on Palveraamat üks sidemeid, mis ühendab

anglikaani kogukonna kokku.

Anglikaani kirkul ei ole ühte kindlat juriidilist võimuesindjat, kuna igal kohalikul või

rahvuslikul kirikul on täisautonoomia. Nagu nimigi ütleb, anglikaani kogukonna kirikuid seob


3

ühtne kiindumus ja truudus. Nad on üks kogukond See of Cantebury’iga ja seetõttu on

Cantebury arhipiiskop väga tähtis isik anglikaani ühtsuses. Iga 10 aasta tagant kutsub ta

kokku Lambeth’i konverentsi, on peapiiskoppide eesistuja ning Anglikaani Nõuandva Kogu

president. Oma umbes 80 miljoni liikmega on Anglikaani Kogukond maailmas suuruselt

kolmas kristlik kogukond peale katoliku ja ida ortodoksi kirikuid.

Terminoloogia Sõna ’anglikanism’ tuli kasutusele 19. sajandil, mis moodustati vanemast sõnast ’anglikaani’.

Algselt viitas see sõna kristlaste õpetustele ja riitustele See of Cantebury’i kogukonda

kuuluvates kirikutes üle maailma, aga mõnikord laiendatakse seda mõistet ka mistahes

kirkule, mis järgivad Anglikaani Kogukonna traditsioone, olemata Anglikaani Kogukonna

liikmed.

Sõna ’anglikaan’ tuleneb ladina keelest ecclesia anglicana, mis oli kasutusel juba 1246. aastal

ja tähendas ’inglise kirkut’. Omadussõnana kasutatakse sõna ’anglikaan’ kirjeldamaks

inimesi, asutusi ja kirkuid, liturgilisi traditsioone ja teoloogilisi konseptsioone, mis on seotud

Inglise Kirikuga. Nimisõnana on anglikaan Anglikaani Kogukonda kuuluva kirku liige. Seda

sõna kasutatakse (sageli valesti) ka erinevate usugruppide kirjeldamiseks, kes on lahkunud

kogukonnast või kes on rajanud Anglikaani Kogukonda mitte kuuluva kogukonna.

Kuigi terminit ’anglikaan’ kasutati juba 16. sajandil viitamaks Inglise Kirikule, hakati seda

laialdaselt kasutama 19. sajandi teisel poolel. Inglise parlamanedi seaduses, mis viitas Inglaste

Loodud Kirkule, polnud vaja kirjeldust, sest ta oli lihtsalt Inglise Kirik, kuigi tihti kasutatakse

paljudes parlamendi poolt vastuvõetud seadustes sõna ’protestantlik’, viidates monarhile ja

tema mõjuvõimule.

Iirimaaga ühinemine tõi kaasa kiriku nime muutuse, milleks sai Inglise ja Iirimaa Kirik, mida

kutsuti ka ’Protestantlikuks Episkopaalseks Kirkuks’, et teha selge vahe sisse Šotimaa Kirku

presbüterliku valitsussuunaga.

Kõrged vaimulikud, kes olid termini ’protestant’ kasutamise vastu, soovisid algselt kasutada

väljendit ’Reformeeritud Episkopaalne Kirik’, mida ka tehakse Ameerika Ühendriikides

asuvates Anglikaani Kogukondades ja ka Šoti Episkopaalses Kirkus. Ometigi hakati väljapool

Briti saarestikku kasutama väljendit ’Anglikaani Kirik’, et eristuda teistest kirkutest, mis

ajasid episkopaalset poliitikat. Ei saa mainimat jätta, et mõned kirikud, eriti Šoti Episkopaalne

Kirik, Iirimaa Kirik ja Walesi Kirik kasutavad väljandit ’Anglikaani Kirik’ mõningate

piirangutega.

Definitsioon Anglikanismi mõistetakse üldiselt kui kindlat kristlikku traditsiooni, mis esindab keskteed 16.

sajandi Rooma katoliku kirku äärmuste ja luterluse ning reformeeritud protestantluse vahel

sellest ajastust. Talle tihti viidatakse kui via media’le (või ’keskteele’) nende traditsioonide

vahel.


4

Anglikaani usk rajatakse Pühakirjas ja gospelites, apostiku kirku traditsioonides, ajaloolises

episkopaatluses, esimeses seitsmes oikumeenilises nõuandes ja varajases Kiriku Isades (nende

hulgas nõukojad, eriti esimesed neli ja nende Kirku Isade hulgas, kes olid aktiivsed kristluse

esimesel 5. sajandil). Anglikaanide järgi sisalduvad Vanas ja Uues Testamendis kõik asjad,

mis on vajalikud pääsemiseks ning need on esmaseks seaduseks ja usu lõplikuks

mõõdupuuks. ’Põhjendamine’ ja ’traditsioon’ on väärtuslikud vahendid, et lahtimõtestada

Pühakirja, kuid anglikaanide hulgas pole ühest arusaama, kuidas Pühakiri, Põhjendmine ja

Traditsioon omavahel lõimuvad. Anglikaanide jaoks on Apostlite Usutunnistus (Apostles’

Creed) kui ristimise sümbol ja Nikaia Usutunnistus (Nicene Creed) kui piisav tõestus

kristlikust ustavusest.

Anglikaanid usuvad, et katolikku ja apostellikku usku kirjeldatakse Suures Pühakirjas (Holy

Scripture) ja katolikes usutunnistustes ja tõlgendavad neid ajaloolise kiriku, õpetuste,

tõlgenduste, kogemuse ja kristliku traditsiooni valguses.

Anglikaanid tähistavad traditsioonilist sakramenti, erilise rõhuga armulaua sakramendil, mida

kutsutakse ka Pühaks Osaduseks (Holy Communion), Jumala Õhtusöögiks või Palvuseks (the

Mass). Enamus anglikaane käivad armulaulal, kus ühiselt palvetatakse ja kiidetakse Jumalat,

loetakse Piiblit, lauldakse võttes leiba ja veini. Leib ja vein esindavad Kristuse ihu ja verd

Pühaõhtu Söömaajal. Paljud anglikaanid tähistavad armulauda nagu lääne katoliikluses on

kombeks, on seal suur liturgiline vabadus ja palju erinevaid jumala ülistamine viise.

Anglikanismile ühine on Ühine Palveraamat (The Book of Common Prayer), mis on kogumik

teenistustest, mida palvetajad enamustest anglikaani kirikutes on kasutanud sajandeid. Algselt

kutsuti seda Ühiseks Palveraamatuks, kuna see mõeldi kasutamiseks kõikides Inglise

Kirikutes, kus enne olid erinevad kohalikud liturgiad. Termin jäeti kasutusele, kui kirik

muutus rahvusvaheliseks, sest kõik anglikaanid kasutasid seda üle maailma.

1549. aastal koostas Cantebury arhipiiskop Thomas Cranmer esimese Ühise Palveraamatu.

Sellest ajast alates on tehtud seal palju muudatusi ja erinavate maade anglikaani kirikud on

arendanud teisi jumalateenistuse raamatuid, kuid Ühine Palveraamat on see pidepunkt, mis

seob Anglikaani Kogukonna kokku.

Anglikaani identiteet

Varajane ajalugu Vastavalt anglikaani legendile seostatakse kristluse algust Britannias Joseph Arimathea’ga,

kelle mälestuseks on pühendatud Glastonbury Abbey. Paljud varajased kirkuisad mainisid

kristlust Rooma Britannia ajal. Püha Alban, kes hukati 209. AD, on esimene kristlik märter

Briti saartel. Ajaloolane Heinrich Zimmer kirjutab, et ’Kuna Britannia oli Rooma

impeeriumi osa, moodustus Briti Kirikust neljanda sajandi jooksul lääne katoliku kiriku haru.’

Peale roomlaste lahkumist arenes kirikuelu Briti saartel erinevalt ülejäänud läänest. Ümber

Iiri mere, keldi inimeste ja keldi kristluse keskusesse, tekkis uus kultuur. Tulemuseks oli

kristlus, mis oli erinev rooma katoliiklusest oma traditsioonide ja praktika poolest. Ajaloolane


5

Charles Thomas lisab, et erinevus Rooma-aegse ja Rooma-järgse kristluse (keldi kristluse)

vahel tekkisid 475. AD, kui keldi kirkutes olid lubatud abielus kirkuõpetajad, paastu ja

lihavõtte tähistamine oma kalendri järgi ja erinevad tonsuurid (vaimuliku kiilaspea); lisaks

olid keldi kirkud sõltumatud paavsti võimust just oma geograafilise isoleerituse tõttu.

Tuntud kui Gregoriuse Missioon, Rooma katoliku kiriku paavst Gregory I saatis Cantebury

Augustine Briti saartele 596. aastal pärast Kristust. Eesmärgiks oli paganate (kes olid

enamasti anglosaksid) oma usku pööramine ning Briti saarte keldi kirikute muutmine Rooma

Kiriku osaks. Kendis veenis Augustine anglosaki kuningat Ethelberti ja tema alamaid vastu

võtma kristlust. Augustine kohtus kahel korral keldi piiskoppide koguga, aga ühiste

arusaamadeni ei jõutud. 663/664 anglosaksi kuningriik Northumbria kutsus kokku Whitby

vaimulikekoja, et otsustada, kas järgida keldi või rooma usutraditsioone. Sellel koosolekul oli

kuningas Oswiu lõplik otsuse langetaja, kes otsustas järgida roomlaste toodud usku. Keldi

Kirik loobus oma iseseisvusest ja sellest ajast peale ei olnud Inglismaa Kirik enam puhtalt

keldi, vaid muutus anglo-rooma-keldi kirikuks. Teoloog L. Webber kirjutab, et kuigi

roomlaste kristlus domineeris nii mandri Euroopas kui Briti saartel on anglikaani kristlus

jätkuvalt erinev tänu oma keldi juurtele.

Inglise Kirik jäi Roomaga ühinenuks kuni Inglise Parlament kuulutas Supermaatia Aktiga

kuninga Henry VIII Inglise Kiriku peaks selleks, et „täita inglaste igatsust olla mandri

Euroopast religiooselt ja poliitiliselt sõltumatu.“ Kuigi Inglise Kirik oli Roomast eraldi,

säilitas ta Rooma katoliku teoloogiat paljudes asjades nagu näiteks pühades talitustes

(sakramentides). Kuningas Edward VI ajal tegi Inglise Kirik läbi Inglise Reformatsiooni,

mille käigus tekkis arvukalt anglikaani kirikule iseloomulikke omadusi, mida saab nimetada

anglikaani identiteediks.

Areng Elisabeth I ajal oli protestantlus Inglise ja Iirimaa Kirkutes reguleeritud seadustega, mis

nõudsid kõikide Briti impeeriumi liikmete allumist Briti monarhiale. Elisabethi-aegne kirik

arendas välja selgelt erinevad religioossed traditsioonid; kasutades reformeeritud kirkute

teoloogiaid, kus oli kasutusel Ühine Palveraamat. Elisabethi ajal viidi kirku juhtimine üle

pidevale piiskoplusele ja aastate jooksul muutusid need traditsioonid lojaalsuse märgiks.

Kuigi juba 1559. aastal olid kaks tähtsat anglikaani defineerivat elementi olemas (ajalooline

kirk ja Ühine Palveraamat), ei pidanud Briti alamad ega kirkuõpetajad end Elisabeth I

valitsusajal anglikaanideks. 1560.-1660. aastate ajaloouuringud, mis olid tehtud enne hiliseid

1960-ndaid näitavad enamasti 1660-date eklektilise olukorra mugavdunud vaimsust ja

doktriini 100 aastat varem. Samuti kalduti võtma binaarset hoiakut nagu näiteks ’protestant-

paavst’ või ’laudist-puritaan’. Alates 1960-ndate teisest poolest on seda käsitlust kritiseeritud.

Viimase 45 aasta jooksul tehtud uuringud ei ole jõudnud üksmeelele, kuidas tõlgendada selle

perioodi Inglise Kiriku ajalugu. Ikka veel ja pidevalt vaieldakse, kuivõrd ulatuslikult

eksisteerisid üksteise kõrval üks või mitu erinevat doktriini koos: hästi tuntud puritaanlaste

liikumine ja Durhami Maja Partei ning kontinentaalse kalvinismi täpse ulatusega inglise eliidi

ja tavaliste kirikus käijate hulgas 1560.-1620.


6

1662. aastal, kuningas Charles II ajal, anti välja täiendatud Ühine Palveraamat, mille kiitsid

heaks nii kõrged kirkuisad kui mõned puritaanid ning mida peetakse tänase päevani

usaldusväärseks.

Kuna anglikaanid said oma identiteedi nii parlamendi seadusega kui eklektilisest

traditsioonist, oli oht identiteedi kriisiks, kui toimunuks ilmaliku või vaimuliku võimu

konflikt. Selline konflikt ka juhtus 1776. aastal, mil kuulutati välja Ameerika

Iseseisvusdeklaratsioon, mille enamus allkirju olid anglikaanide omad. Nendele Ameerika

patriootidele olid isegi anglikaani jumalateenistused kahtluse all, rääkimata siis

palveraamatust, ühislaulust, ühisest armulauast, mis kõik sisaldasid spetsiifilisi palveid Briti

Kuningliku perekonna kohta. Ameerika kodusõja lõpuks loodi 2 uut anglikaani kirikut:

Ameerika Ühendriikide Episkopaalne Kirik ja 1830-ndatel Inglise Kirik Kanadas.

1786. aastal võttis Briti parlament vastu seaduse, mis lubab sissepühitseda Ameerika kirikute

piiskoppe väljaspool Briti Impeeriumi mõjuala. Nii Ameerika Ühendriikides kui Kanadas

tekkisid uued anglikaani kirikud, mis olid isemajandavad, koos otsustavad ja autonoomsed.

Järgneval sajandil tekkisid veel kaks tegurit, mis kiirendasid anglikaani identiteedi teket.

Alates 1828-1829 sai teisitimõtlejaid ja katoliiklasi valida Inglise parlamendi alamkotta, mille

tõttu polnud seal enam ainult Šotimaa, Inglismaa ja Iirimaa kirikute esindajad. Järgmisel

kümnel aastal reformiti laialdaselt seadusandlust, mis mõjutas tugevalt Inglise ja Iiri kirikute

huve, mis kandsid 1800. aastal vastu võetud Unioni Seadusega (The Acts of Union) ühtset

nime Inglimaa ja Iirimaa Ühendatud Kirik. Selle seadusega võistles Oxfordi Liikumine

(traktarianid), kes vastuseks arendasid välja visiooni anglikanismist kui religioossest

traditsioonist, mis tuleneb otse kirikuisade Oikumeenilisest Nõukojast. Need, kes kuulusid

Inglise Kirikusse vastandusid traktarianidele ja nende taaselustatud rituaalsete kommete

asemel viisid nad läbi rida parlamendi eelnõusid, mille eesmärgiks oli kontrollida uuendusi

jumala ülistamisel. See tegi dilemma veel ägedamaks, millest tulid pidevad kohtuasjad

ilmalikes ja eklektilistes kohtutes.

Samal ajal olid anglikaani kirikud tihedalt seotud kristlike missioonidega, mille tulemusena

tekkis sajandi lõpuks üle 90 koloniaalse piiskopkonna, mis lõpuks kasvasid kokku uuteks

autonoomseteks kirikuteks järgides Ameerika ja Kanada mudelit. Siiski oli juhtum kus Natali

piiskop John Willim Coleso ennistati tagasi ametisse 1865. aastal Inglise Juriidilise

Erinõukogu poolt eirates Lõuna-Aafrika Kiriku juhtkonda. See näitas täpselt, et piiskopkond

peab koos eksisteerima tunnustatud anglikaani eklektilise võimu eklesioloogiaga, mis on

erinev ilmalikust võimust.

1867. aastal kutsuti kokku esimene Lambeth’i Konverents seoses Kanada ja Lõuna-Aafrika

piiskoppide ametissse õnnistmisega. Sellele järgnesid konverentsid 1878. ja 1888. aastal ning

sealt edasi iga 10 aasta tagant. Lambethi Konverentsil välja töötatud paberid ja

deklaratsioonid on saanud raamiks jätkuvale debatile anglikaani identiteedist, eriti mis on

seotud võimalusega oikumeenilisest diskussioonist teiste kirikutega. See oikumeeniline

aspiratsioon muutus rohkem võimalikuks kui teised määratud grupid hakkasid kiiresti järgima

Anglikaani Kogukonna eeskuju luues oma rahvusvahelisi liitlasi: Reformeeritud Kirikute Liit,


7

Oikumeeniline Metodisti Nõukogu, Rahvusvaheline Usuühingu Nõukogu, Maailma Ristijate

Liit.

Teooriad Traktarianid, kes ei saanud absoluutset parlamentaarset võimu, eriti John Henry Newman,

vaatasid üle 17. sajandi anglikaani pühatekstid. Nad leidsid, et need tektsid sisaldavad Inglise

Kiriku keskset mõtet, et ta on kesktee protestantluse ja katoliikluse vahel. Seda vaadet jagas

eriti oma kirjutistes Edward Bouverie Pusey oma anglikanimi teoorias, kus ta ütleb, et

anglikanism on üks kolmest harust (koos katoliku ja ortodoksi kirikuga), mis on

väljakasvanud varasematest üldistest kirikukogudest. Newman ise ei pooldanud via media

(kuldse kesktee) teooriat, kuna see on liiga ajalooline ja liikumatu ning seetõttu võimetu

kohanema mistahes dünaamilise kirikusisese liikumisega. Ometi lõi 17. sajandi pühatekstide

uurimine ja oma juurtele sidumine varasemate kirikukogudega baasi anglikaani identiteedile,

mis on jätkuv teema anglikaani eklesioloogias, millest on täitsa hiljuti kirjutanud Henry

Robert McAdoo.

Traktarianide sõnastatud via media teooria oli algselt partei platvorm ja seetõttu polnud see

vastuvõetav anglikaanidele väljaspool Oxfordi liikumist. Frederick Dension Maurice töötas

via media teooria uuesti läbi muutes selle dünaamilisemaks ja seepärast muutus see väga

mõjukaks. Nii Maurice kui Newman nägid omal ajal et Inglise Kirikus puudub usk; kuid kui

Newman oli vaadanud väga kaugele minevikku, kus usku tundus rohkem olevat, siis Maurice

vaatas tulevikku, nähes võimalust, et tulevikus on Inglise Kirikus rohkem usku. Maurice nägi

protestantluse ja katoliikluse jooni Inglise Kirikus kui positiivset aspekti, kuna need mõlemad

säilitasid tõelise/õige kiriku elemendid, kuid ilma üksteiseta on nad kasutud; nii et tõeline

katoliiklik ja evangelistik kirik võib muutuda vastandite liiduks.

Maurice vaadete keskseks ideeks oli tema uskumus, et perekonna, rahvuse ja kiriku ühised

elemendid esindasid jumalikku struktuuride järjekorda läbi mille viib Jumal täide oma

jätkuvat loometööd. Maurice’i arvates oli protestantlus säilitanud oma rahvusliku eripära, mis

oli ühe tõeliselt õige kirku tunnusjooni, aga mis oli kaduma läinud Rooma katoliikluse laia,

ülemaailmse leviku tõttu paavsti võimu all. Maurice nägi tuleviku kirikut kui rahvuslikku

kirikut, kus on säilinud 6 katoliku kiriku märki: ristimine, armulaud, usutunnistus, pühakiri

(Piibel), episkopaalne nõukogu ja kindlaks määratud liturgia (mis võib olla erinevates

vormides vastavalt rahvuse eripärale). Selline visioon tuleviku universaalsest kirkus oli väga

meelepärane anglikaani ringkondades ja Maurice’i kuus märki kohandati Chicago-Lambethi

deklaratsiooni 1888. aastal.

20. sajandi viimastel aastakümnetel kritiseeris Stephen Sykes nii Maurice’i teooriat kui ka

erinevaid anglikaani kirikut iseloomustavaid jooni. Ta väidab, et termineid ’protestant’ ja

’katoliiklik’ on kasutatud kunstlikult, et luua eklektiline identiteet ning selliselt ei saa inimesi

sildistada. Katolik kirik ei pea ennast parteiks või universaalse kiriku suunahoidjaks, ta pigem

identifitseerib ennast ise kui universaalne kirik. Sykes kritiseerib via media teooriat, mis ütleb,

et anglikaani doktriinil pole selgepiirilist kogu välja arvatud kiriku enda juhtkond; väites, et

see on pigem ettekääne, et mitte luua süsteemset doktriini.


8

Vastupidiselt sellele, Sykes märkab suurt hulka ühisjooni anglikaani liturgilistes vormides ja

doktriinilistes arusaamades, mis nendes liturgiates on väljendatud. Ta pakub välja, et

anglikaani identiteedi leiab pigem järjekindlalt ettekirjutatud liturgiate mustrites, mille on

loonud ja mida säilitab ametlikult tunnustatud pühakiri ja kehastades nii ajaloolist formaalsete

doktriiniväidete hulka kui ka kindlaks määrates regulaarse pühakirja lugemise ning

lahtimõtestamise. Sykes nõustub, et Maurice’i järgijatega, kes rõhutavad, et see on positiivne,

et anglikanism pole täiesti välja arendatud ja tsiteerib Michael Ramsey heakskiitvaid sõnu:

Anglikaani kirik on õigustanud oma kohta ajaloos oma kindlalt tasakaalus gospeli ja kirkuga.

Ta suurim õigustus on see, et ta näitab läbi oma ajaloo, et ta on sellest ainult killuke. Tema

eeliseks on tema poolikus koos oma hinge pinge ja vaevarikka tööga. Ta on kohmakas ja

räpane, tal ei oska olla korrastatud ja loogiline. Ta ei ole küll parim kristluse viis, kuid on

haavatav universaalne kirik, kus me kõik oleme surnud.

Doktriin

Katolik ja reformeeritud Henry VIII ajal baseerus anglikanism juriidilistele küsimustele- eriti monarhia usule, et

rahvuslik kirik peab olema pigem autonoomne kui teoloogiliselt mittekehtiv kokkulepe. Tehti

tööd, et ülesehitada rahvuslik kirik oma ametlikult jätkuvate traditsioonidega, kuid millesse on

kaasa arvatatud reformistide kindlad liturgilised ja doktriinsed uskumused. Tulemuseks on

liikumine, mis erineb selgelt teistest kristlikest liikumistest. Tihti tekib küsimus, kas

anglikaani kogukonda peaks identifitseerima kui protestantlikku või katolikku kirikut või on

ta hoopis kristluse eraldiseisev haru.

Erinevus reformeeritud ja katoliku vahel ja nende kahe kokkusulandumine on pidevalt

vaidlusteemaks nii konkreetsete anglikaani kirikute sees kui ka anglikaani kogukonna

liikmete vahel. Alates 19. sajandi keskpaigas alguse saanud Oxfordi liikumisest, on paljud

kogukonda kuuluvad kirikud uuendanud ja laiendanud liturgilisi ja pastoraalseid praktikaid,

mis on sarnased Rooma katoliiklusele. See ulatub üle kõrgema kirikukogu teenistuste, isegi

üle rohkem teoloogilise territooriumi nagu sakramentaalne teoloogia (nagu anglikaani

sakramendid). Kui anglo-katolikud praktikad, eriti liturgilised, on uuesti kasutusele tulnud ja

muutunud tavaliseks viimase saja aasta jooksul, on palju kohti, kus parktikad ja uskumused on

jäänud rohkem reformituks või evangelistlikuks (nagu Sidney anglikanism).

Juhtprintsiibid Kõrgema kirikukogu anglikaanidele on doktriin loodud kas magistraadi poolt või ta tuleneb

samanimelise teoloogia rajaja poolt (nagu kalvinism) või on summa usutunnistusest ja

oikumeenilisest usutunnistusest (nagu luterlaste Konkordants). Nende jaoks algavad

anglikaani teoloogilised dokumendid palveraamatutega, mida nad näevad kui sügavat

teoloogilise peegelduse, kompromissi ja sünteesi tulemust. Nad rõhutavad, et Üldine

Palveraamat on anglikaani doktriini võtmeväljend. Printsiipi, mis käsitleb palveraamatut kui

usupraktikate parameetrit nimetatakse ladina keeles lex orandi, lex credendi („palvetaja

seadus on ususeadus“).


9

Palveraamatutes on anglikaani doktriini põhitõed: apostlite ja Nicene usutunnistused,

Athanaasia usutunnistused (tänapäeval harva kasutusel), pühakirjad (läbi religioossete

lugemistekstide nimekirja), sakramendid, igapäevane palvetamine, katekismus ja apostlik

õigusjärglus kolmekordse ajaloolise vaimulikkonna (diakon-preester-piiskop) kontekstis.

Mõnedele madalamatele kirikutele ja evangelistlikele anglikaanidele moodustab 16. sajandi

reformeeritud „39 Artiklit“ doktriini aluse.

Anglikaani usuerinevused „39 Artiklit“ mängisid tähelepanuväärset rolli anglikaani doktriini ja parktika kujunemisel.

Sellele järgnes 1604 kaanonit, mille pärast pidid kõik anglikaani usumehed formaalselt

järgima neid artikleid. Tänapäeval ei ole need artiklid siduvad, kuid neid nähakse kui

ajaloolisi dokumente, mis on mänginud tähelepanuväärset rolli kujundades anglikaani

identiteeti. Iga artikli puhul on tema mõju erinev.

Näiteks põhjenduste doktriini puhul on anglikaani kogukonnas koos mõnede anglo-katolikega

suur hulk uskumusi heale tööle ja sakramentidele. Ometi on samal ajal mõned evangelistlikud

anglikaanid arvestavad oma põhjenduste doktriinis reformistide sola fide („ainult usk“)

(Sidney Anglikanism). Enamus anglikaane on võtnud omaks selle, et põhjenduste doktriin on

nüansirikas, võttes elemente varajastest Kiriku Isadest, katoliiklusest, protestantlusest,

liberaalsest teoloogiast ja vabameelsete vaadetega anglikaani teoloogide mõtetest.

Väidetavalt on kõige mõjuvõimsam originaalartikkel Artikkel 6, mis räägib pühakirja mõjust.

See ütleb, et „Pühakirjas on kirjas kõik asjad, mis on lunastuseks vajalikud: seega mida iganes

seal pole loetud või ei saa seetõttu tõestada, ei saa mitte ükski inimene nõuda, et seda peab

uskuma kui usu/truuduse artiklit või temast arvama kui nõutav või vajalik pääsemiseks.“ See

artikkel on aidanud anglikaane Piibli tõlgendamisel ja vanatekstiõpetamisel juba varajastest

aegadest.

Anglikaanid otsivad kõrgeimat võimu oma „tavalistes vaimulikes“. Ajalooliselt on nendest

kõige mõjuvõimsam – kui Cranmer välja arvata – olnud 16. sajandi kirikuõpetaja ja teoloog

Richard Hooker, keda peale 1660. aastat pidevalt näidati kui anglikanismi rajajat. Hooker

kirjeldab anglikaani kõrgeimat võimu kui tuletist pühakirjast, mida on täiendatud

põhjendustega (Jumala intellekt ja kogemus) ja traditsiooniga (ajaloolise kirku praktikad ja

uskumused). Need on mõjutanud anglikanismi enesemääratlust ja doktriini mõju võib-olla

rohkem mõjukalt kui mõni teine valem. Analoog 3-jalgsest taburetist, kus üks jalg on

pühakiri, teine põhjendamine ja kolmas traditsioon, on tihti valesti peetud Hookeri omaks.

Hookeri kirjeldus võimuhierarhiast on selline, et pühakirik on baas kõigele ning põhjendus ja

traditsioon on eluliselt tähtsad, kuid teisejärgulised võimud.

Lõpuks, anglikanismi levik mitte-inglise keelt kõnelevatesse kultuuridesse, palveraamatute

kasvav mitmekülgsus ja suurenev huvi oikumeenilise dialoogi vastu on viinud anglikaani

identiteedi uuele tasemele. Paljud anglikaanid näevad Chicago-Lambeth’i deklaratsiooni

1888. aastast oma ühisele identiteedile kui sine qua non. Lühidalt, selle deklaratsiooni 4

punkti on pühakirjad, kuna sisaldavad kõik asju, mis on lunastuseks vajalikud; usutunnistusi


10

(eriti apostlite ja Niecene usutunnistusi), mis on piisavad kristlikuks usuks; usulisi sakramente

ristimiseks ja pühaks sakramendiks ja ajaloolist kirikut.

Anglikaani vaimulikud Anglikaani traditsioonis on „vaimulik“ kirikuõpetaja, kelle teoloogilisi kirjutisi peetakse usu,

doktriini, palvetamise ja vaimsuse standarditeks ja kelle mõju on olnud pidev anglikaani

kogukonnas läbi aastate. Kuna puudub ametlik nimekiri sellistest inimestest, siis on

alljärgnevalt kirjeldatud nimed, keda suure tõenäosusega leiaks sellest nimekirjast, kui selline

nimekiri eksisteeriks. Need on inimesed, kes on teinud suurt tööd anglikaani kirku heaks ja

kelle töid peetakse oma ala parimaks.

Materjali hulk, mida anglikaani vaimulikud on loonud on mitmekesine. Nende ühisosa on

pühendumine usule nii nagu kirjeldatakse pühakirjas ja Üldises Palveraamatus, seega on

nende jaoks palvetamine ja teoloogia sarnane apostlikele isadele. Üldiselt näevad anglikaani

vaimulikud via mediat anglikanismis mitte kompromissina, vaid kui „positiivse positsioonina

tunnistamaks Jumala universaalsust ja Jumala kuningriiki töötamas läbi eksiva, maise ecclesia

Anglicana.“

Need teoloogid näevad pühakirja kui traditsiooni ja pühakirja põhjendamise tõlgendust ja kui

kõrgemat võimu lunastusele. Põhjus ja traditsioon on tõepoolest säilinud ja eeldatud pühakirja

järgi ning seega viitab Jumala ja inimese, Jumala ja looduse ning ilmaliku ja vaimuliku

koostööle. Seetõttu peetakse usku lihalikuks ning võimu levitatavaks.

16. ja 17. sajandi varajaste anglikaani vaimulike hulgas domineerivad nimed nagu Thomas

Cranmer, John Jewel, Matthew Parker, Richard Hooker, Lancelot Andrews and

Jeremy Taylor. Ei saa alahinnata Hookeri teose „Eklektilise poliitika seadustest“ mõju.

Hookeri 8-köiteline traktaat avaldati 1593. aastal ning see käsitleb peamiselt kiriku ja riigi

suhete kõrval ka kõikehõlmavalt piibli tõlgendamise temaatikat, soterioloogiat (õpetus

Kristlusest kui lunastajast), eetikat ja pühitsust. Hooker väidab, et teoloogia hõlmab endas

palvetamist ja on mures lõplike küsimustega ja et teoloogia on asjakohane kiriku sotsiaalsele

missioonile.

18. sajandil tulid anglikanismis esile 2 suurt liikumist: Cambridge’i platonism oma müstilise

arusaamaga „Jumala küünlast“ ja Evangeelne Taassünd oma rõhuasetusega isiklikule

kogemusele püha vaimuga. Cambridge’i platonismi liikumine oli seotud koolkonnaga, mille

liikmeid kutsuti latitudinaarideks ehk vabameelsete vaadetega anglikaani teoloogideks. Nende

jaoks oli põhjendus kui taju mõõdupuu ning nad olid ükskõiksed doktriini ja eklektilise

erinevuste suhtes.

Evangeelse Taassünni liikumist mõjutasid John Wesley ja Charles Simon. Nad rõhutasid

põhjendamise tähtsust läbi usu ja sellest tulenevat isikliku muutumise tähtsust. Mõned selle

liikumise liikmed nagu Wesley ja George Whitefield viisid sõnumi Ameerika

Ühendriikidesse. Selliselt mõjutasid nad Esimest Suur Ärkamist ning anglo-ameerika

metodismi liikumise loomist, mis lõpuks eraldus anglikaani kirikutest peale Ameerika

revolutsiooni.


11

19. sajandiks oli tärganud uuenenud huvi reformatsiooni eelse inglise religioosse mõtte ja

praktika vastu. Teoloogidel nagu John Keble, Edward Bouverie Pusey ja John Henry

Newman oli suur mõju laialt levinud kuningriigi poleemikale, jutlustamisele ning

teoloogilistele ja palvuslikele töödele. Lisaks loobusid nad suurel määral kõrgkiriku

(anglikaani kirku katoliiklusele lähenev vool) traditsioonidest ja asendasid selle dünaamilise

antiiksusega. Nende töid hindas kõrgelt Oxfordi liikumine, mis otsis uut kinnitust katolikule

identiteedile ja praktikale anglikanismis.

Sellele liikumisele vastandus Liverpooli piiskop John Charles Ryle, kes otsis Inglise Kirikus

selgelt reformeeritud identiteeti. Talle ei meeldinud paiglaseis ning ta võitles elava religiooni

eest, kus oleks rõhk armul, pühal ja heategevuslikul elul ja 1662. aasta Ühise Palveraamatu

lihtsalt kasutamisel (mida oli tõlgendatud evangelistlikul viisil) ilma lisa-rituaalideta.

Frederick Denison Maurice läbi oma töö „Kristuse kuningriik“ mängis keskset rolli ühe

teise liikumise, sotsiaalse kristluse, tekkimisel. Selles töös muudab ta Hookeri anglikaani

vaimsuse lihaliku iseloomu sotsiaalse õigluse nõudeks.

19. sajandil võttis anglikaani piibliline haritlaskond selgepiirilise iseloomu. Teda esindasid nii

nimetatud „Cambridge’i kolmikliit“, mis koosnes Joseph Lightfood’ist, F.J.A. Hort’ist ja

Brooke Foss Westcott’ist. Nende suundumist kirjeldab kõige täpsemini Lihgtfood’i

tähelepanek, et „Elu, kus on Kristus ja kus Kristus suhtleb, on elu, mis täidab kogu meie

olemuse, kus me kasutame ära tema kogu tema võimekuse, see on aktiivne sõprus Jumalaga.“

20. sajandi varasemast poolest tuleb märkida Charles Gore’i, kes rõhutas loomulikku

ilmutust ja William Temple’t, kes keskendus kristlusele ja ühiskonnale. Väljapool

Inglismaalt paistis silma Robert Leighton, kes oli Glasgow arhipiiskop. Ameerika

Ühendriikides oli hulgaliselt vaimulikke nagu William Porcher DuBose, John Henry

Hobart (1775-1830), kes oli New Yorgi piiskop 1816-1830 ning William Meade, Phillips

Brooks ja Charles Henry Brent.

Kirikutegelaseks olemine „Kirikutegelaseks olemist“ võib defineerida kui teoloogia manifesti vagaduse, liturgia ja

vaimsuse kuningriigis. Anglikaani mitmekesisus hõlmab endas reformeeritud kirku ja

katoliku kiriku traditsioonide mitmekülgsust. Erinevad isikud, grupid, kihelkonnad,

piiskopkonnad ja peapiiskopi alluvuspiirkonnad saavad ennast lähemalt määratleda ja

üksteisega võrrelda.

Anglikaani uskumuse ja praktika ulatus muutus eriti mitmekülgseks 19. sajandi jooksul kui

mõndasid vaimulikke karistati ja isegi vangistati rituaalse ketserluse eest, samal ajal kui teisi

kritiseeriti sellepärast, et nad kaasasid avalikku jumalateenistusse reformeeritud kiriku

vaimulikke. Suurenev vastuseis traditsioonilise katoliku tseremoonia taastamisele peavoolu

anglikaanide poolt tõi kaasa väiksemate kõrval-kirikute tekke, nagu Inglismaa Vaba Kirik

(1844) ja Reformeeritud Episkopaalne Kirik Põhja-Ameerikas (1873).

Anglo-katolikud (ja mõned laikirikud (mõõdukalt vabameelne vool anglikaani kirikus))

anglikaanid tähistasid avalikku liturgiat viisil, mis mõistab Jumala ülistamist kui midagi erilist

ja äärmiselt tähtsat. Vaimulikud kannavad missarüüd, kasutatakse tihti laulu, dekoratsioone ja


12

võidakse kasutada viirukit. Tänapäeval tähistatakse enamustes anglikaani kirkutes armulauda

samamoodi nagu katoliku või luteri kirkus. Ometi on paljudes kirikutes kasutusel rohkem

traditsiooniline ülistamise mudel (näiteks altari suund peab olema ida poole). Paljud anglo-

katolikud on saanud paljud oma liturgilistest parktikatest reformatsioonieelsest Inglise

Kirikust, samas paljud järgivad traditsioonilisi Rooma katoliku praktikaid.

Armulauda võidakse mõnikord tähistada suure missana (the High Mass) preestri, diakoni ja

alamdiakoniga, kes on riietunud traditsioonilistesse missarüüdesse viiruki ja pühade kelladega

ja palvetega, mis on kohandatud Rooma missast või teistest pühitsemise allikatest. Sellistes

kirikutes võib ka esineda armulaua imetluse vorm nagu näiteks püha sakramendi õnnistamine.

Isikliku vagaduse seisukohalt võivad anglikaanid palvetada palvehelmestega ja ingli palvet

saatva kellahelinaga. Samuti võivad nad olla seotud pühendunud ühendusega „Meie Leedi“

(Õnnistatud Neitsi Maaria) ja otsida pühakute eeskostet.

Viimastel aastatel on paljud peapiiskopi alluvuspiirkonnad, alistudes üldisele kokkuleppele

Idapoolse Lepitajaga (ja tajutava suurema austuse anglikanismile pigem ida ortodoksi kirku

poolt kui Rooma katoliku kirku poolt), sisseseadnud arvukalt ajaloolisi ida ja orientaalse

ortodoksi elemente oma liturgiates, kaasaarvatud jumaliku liturgia standard hümn Trasagon ja

väljendi „ja Pojast“ ära kustutamine Nikaia usutunnistusest. Nikaia usutunnistuse varasemas

versioonis on öeldud: "Meie usume Pühasse Vaimusse (...), kes lähtub Isast"; täiendatud kujul

on neile sõnadele lisatud "ja Pojast". Sellisel kujul on Nikaia usutunnistuse omaks võtnud

katoliku kirik ja enamik protestantlikke konfessioone. Seevastu õigeusu kirik peab seda

täiendust valeks. Paljud uniaatlikud kirikud jätavad selle sõna vaste usutunnistusest välja, kuid

tunnistavad ikkagi, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast, sest see on katoliku usu dogma.

Evangelistid ja mõned laiakiriku anglikaanid, kes rõhuvad rohkem kirku protestantlikule

aspektile rõhutavad reformatsiooni lunastuse teemat armu poolt läbi usu. Nad rõhutavad kahte

usulist sakramenti, ristimist ja armulauda, nähes ülejäänud viite kui vähem riituslikku. Mõned

evangelistlikud anglikaanid võtavad pühakirja üksüheselt, kohandades Artiklit VI, kus on

selgesõnaliselt määratletud kõik asjad, mis on vajalikud lunastuseks. Nendes kirkutes on

palvused märkimisväärselt vähem täpsed, nad on suurema rõhuga sõna liturgiale (pühakirja

lugemine, jutlus ja eestpalved).

Püha armulauda võidakse tähistada kahe nädala tagant või kahe kuu tagant preestrite poolt,

kes on kooriga ühesuguses riietuses või rohkem tavalises riietuses. Tseremoonia peab kinni

17. sajandi puritaanlike vaadete sätetest, olles reformeeritud tuletis Ornaments Rubric’ust (see

on Üldises Palveraamatus enne hommikupalvet): pole küünlaid ega viirukeid, kellukesi ega

kätega vehkimist.

Viimastel aastakümnetel on anglikaanide hulgas kasvanud karismaatiline palvetamine. Nii

anglo-katolikud kui evangelistid on mõjutatud liikumise poolt, kus on tavaline leida tüüpiliselt

karismaatilisi poose, muusikat ja teisi teemasid.

Anglikaani uskumuste ja praktikate spekter on väga lai. Paljud anglikaanid asetavad end selles

spektrumis kusagile laiakiriku traditsiooni piirkonda ja peavad ennast evangeelse ja katoliku


13

kiriku sulamiks. Sellised anglikaanid rõhutavad, et anglikanism on via media („kesktee“) kahe

peamise lääne kristluse suuna vahel ja et anglikanism on nagu „sild“ nende kahe voolu vahel.

Sakramentaalne doktriin ja praktika Vastavalt üldlevinud enesemääratlusele kui via media või lääne kristluse „kesktee“,

anglikaani sakramentaalne teoloogia väljendab elemente, mis on nii katolikust kirikust kui

reformeeritud kirikust. Austades sakramentaalset teoloogiat, katoliku kiriku pärand on võib-

olla rohkem kinnitatud tähtsatel anglikanismi tegevustel nagu arm, pühitsus ja päästmine,

mida väljendatakse kiriku liturgias ja doktriinis.

Seitsmest sakramendist kõik anglikaanid tunnistavad ristimist ja armulauda, kuna need

tulenevad otse Kristusest. Teised viis – ülestunnistus ja õigeksmõistmine/andestamine, abielu,

leer, vaimuliku ametisse pühitsemine ja haigete pühitsemine/võidmine – nimetatakse kas

täissakramendiks anglo-katolike, ülemkiriku ja mõnede laiakiriku anglikaanide poolt või

lihtsalt sakramendiliseks riituseks teiste laiakiriku ja madalakiriku (Low Church) anglikaanide

poolt, eriti aga evangelistide poolt, keda seostatakse reformatsiooniga Ühendkuningriigis ja

Sidney piiskopkonnas.

Euharistlik teoloogia Anglikaani euharistlik teoloogia on praktikas lahknev, viidates traditsiooni

laiaulatuslikkusele. Mõned madala kirku anglikaanid võtavad rangelt mälestuste kirjutaja

(Ulrich Zwingli) vaated sakramendile. Teisi sõnu, nad näevad püha armulauda kui Kristuse

kannatuste mäletamist ja armulaual osalemine on nii Püha Õhtu Söömaaja kordus kui ka

taevaliku söögiaja ettenägemine, mis on armulaua lubaduse täitumine.

Teised madalakiriku anglikaanid usuvad Tõelisse Kohalolekusse (Real Presence), aga eitavad

seda, et Kristus võib lihalikult kohal olla või et tema kohaolekut esindavad leib ja vein.

Hoolimata teravast kriitikast „39 Artikli“ kohta ei ole paljud anglo-katolikud anglikaanid

loobunud Tõelise Kohaloleku vaatest, mida väljendatakse transsubstatatsiooni doktriiniga

nähes armulauda kui Kristuse ilmumist lepitava ohverdusega koos elementidega, mis on

muudetud Kristuse ihuks ja vereks.

Enamus anglikaanidel on ühine arusaam Tõelisest Kohalolekust ning nad näevad seda pigem

kui kontinentaalne reformija Martin Luther kui Ulrich Zwingli.

John Donne luuletusest leiab kuulsa anglikaani aforismi, mis kirjeldab Kritsuse kohalolekut

sakramendil:

Ta oli Sõna, mis rääkis seda;

Ta võttis leiba ja murdis seda;

Ja mida see sõna talle tegi;

Ma tõesti usun ja võtan selle.

Anglikaani suhtumist euharistlikusse ohverdusse („Sacrifice of the Mass“) väljendati

Cantebury ja Yorgi arhipiiskopi vastuses paavstile Leo XIII.


14

Anglikaani ja katoliku kiriku esindajad deklareerisid, et neil on „oluline kokkulepe armulaua

doktriini kohta“ „Windsori väitekirjas euharistliku doktriini kohta“ anglikaani-rooma katoliku

rahvusvaheliselt konsultatsioonilt 1971. aastal ja ARCIC Windsori väitekirja selgitus aastast

1979. Viimane Vatikani vastus neile dokumentidele aastal 1991 tegi selgeks, et kokkulepe

polnud mõlemaid pooli rahuldav.

Praktikad Anglikanismis on selge erinevus liturgia (formaalne avalik ja ühine jumala ülistamine kirikus)

ja isikliku palvetamise ja pühendumise vahel, mis võib olla avalik või privaatne. Liturgiat

reguleerivad palveraamatud ja need sisaldavad püha armulauda (mõned kutsuvad seda püha

osadus või Mass), teisi kuute sakramenti ja (ettekirjutatud) jumalateenistuskord (the Divine

Office) või tundide liturgia (Liturgy of the Hours).

Üldine Palveraamat Üldine Palveraamat (The Book of Common Prayer) on anglikanismi alustala. Esimene raamat,

mis ilmus 1549 (täiendatud 1552) oli inglise reformatsiooni üheks „töövahendiks“, asendades

tavapärased kasutusel olnud ladina keelsed riitused ühe kompaktse trükiga maarahva keeles

nii et „nüüd ja igavesti kõik alamad kasutavad seda ainult ühel eesmärgil“. Kuninganna Mary

I nõudmisel kirjutati ta 1559. aastal ümber ning seda tehti uuesti 1662. aastal peale Charles II

restauratsiooni. See versioon Ühtsuse Seadusega (the Act of Uniformity) tehti Inglismaal ja

Walesis kohustuslikuks ja oli tavakasutuses kuni 20. sajandi keskpaigani.

Koos Briti impeeriumi koloniaalse laienemisega alates 17. sajandist, tekkis anglikaani kirkuid

üle maailma. Need kirikud kasutasid alguses Üldist Palveraamatut, kuid hiljem täiendasid

seda kuni nad, nagu ka nende emakirik lõid palveraamatuid, mis arvestasid liturgiliste

uuringute arenguid ja parktikaid 19. ja 20. sajandil, milledest paljud ilmusid üldise pealkirja

all „Liturgiline liikumine“.

Jumala ülistamine Anglikaani jumalateenistused on avatud kõikidele külastajatele. Anglikaani jumalateenitused

pärinevad Thomas Cranmen’i reformidest, kelle eesmärgiks oli luua jumalateenistuse kord

selliselt, et ta jääks reformatsiooni-eelse kiriku aegseks, aga temas oleks vähem keerukaid

hooajalisi erinevusi ja et ta oleks inglise, mitte ladina keeles. Selline jumalateenistuse kord ei

ole iseloomulik katoliiklikule traditsioonile. Traditsiooniline jumalateenistuse kulgemise

muster on kirjas Üldises Palveraamatus. Kuigi tänapäeval kasutavad paljud anglikaani kirikud

laia valikut kaasaegseid kohalikus keeles palveraamatuid, on Üldise Palveraamatu struktuur

säilinud. Kirikud, mis nimetavad ennast anglikaani kirikuteks määratlevad ennast selliselt

sellepärast, et nad kasutavad oma jumalateenistustel mingit Üldise Palveraamatu versiooni.

Anglikaani jumalateenistus on sama mitmekesine kui anglikaani teoloogia. Kaasaegne

„madalkirik“ või evangelistlik teenistus on peaaegu sarnane peavoolu mitte-anglikaani

protestantlikule kirikule. Teenistus on ülesehitatud ümber jutluse, mis keskendub Piibli

käsitlemisele, kus loetakse ette üks või rohkem Piibli peatükki ja mis lõppeb rea palvetega (nii

etteantud kui improviseeritud) ja kirikulauludega. „Kõrgkiriku“ või anglo-katoliku kiriku


15

jumalateenistus on rohkem ametlik. Vaimulikud kannavad konkreetseid missarüüsid ja

teenistus on peaaegu sarnane rooma katoliku jumalateenistusele, mis tihti meenutab „enne II

Vatikani“ aegset Tridentine riitust (see on Rooma katoliku kirku riituse vorm, mis sisaldab

tüüpilisi elemente Rooma Missast, mida esitati 1570-1962).

Nende kahe ekstreemsuse vahele jääb hulk erinevat stiili jumalateenistusi, kus võib olla

talaarides kirikukoor ning orelimuusika, mis saadab laulu ning alustab või lõpetab

jumalateenistust. Anglikaani kirikutes on pingid või toolid ja on tavaline, et kogudus põlvitab

mõnede palvete ajal, kuid seisab kirikulaulude ja teiste teenistuse osade nagu Gloria, Koguja,

Gospel’i lugemise, usutunnistuste ja kas eesõna või kõikide armulaua palvete ajal.

„Kõrgkiriku“ anglikaanid võivad põlvitada (kas ühel või mõlemal põlvel) ja risti ette lüüa

samamoodi nagu katoliiklased.

Teised rohkem traditsioonilised anglikaanid järgivad 1662. aasta Üldist Palveraamatut ja

kasutavad jätkuvalt kuningas James’i Piiblit. See on tüüpiline paljudele anglikaani

katedraalidele eriti kuninglikes pühakodades nagu Savoy kabel (Savoy Chapel) ja Kuninganna

kabel (the Queen’s Chapel). Nendel teenistustel on näha tõeline algupärane anglikaani

doktriin ja nende erinevus traditsioonilisest anglikaani kogukonnast on see, et nad eelistavad

naiskirikuõpetajaid ja seda, et kirikuõpetajad võivad olla abielus. Nendel anglikaani

jumalateenistustel mängib klassikaline muusika laulude asemel, kirikulaulud on raamatust

„Uued Inglise Kirikulaulud“ (The New English Hymnal) (tavaliselt on väljajäetud kaasaegsed

kirikulaulud nagu „Tantsude isand“ (The Lord of the Dance) ja nad on üldiselt mitte-

evangeelsed ning väga formaalsed. Nende tihedate kuninglike sidemete tõttu võõrustavad nad

anglikaane, kes vastandavad end tugevalt katoliiklusele.

Kuni 20. sajandi keskpaigani oli peamine pühapäevateenistus tüüpiliselt hommikupalvus, aga

paljudes anglikaani kirikutes on armulaud jälle muutunud tavapäraseks pühapäevaseks

teenistuseks, mis on jälle iseloomulik Rooma katolikule kirikule. Teised tavalised

pühapäevased teenistused sisaldavad varajast armulauda ilma muusikata, mis on lühike

armulaud, millele järgneb hommikupalvuse teenistus ja õhtupalvuse teenistus, mis võib olla

lihtsalt õhtulaul, mida viiakse läbi kella 3 ja 6 vahel. Kihelkonnakirikute hilisõhtune

jumalateenistus taaselustati 20. sajandi alguses. Paljudel anglikaani kirikutel on ka

igapäevased ja igaõhtused teenistused ja mõnedel on kesknädalased või isegi igapäevased

armulaua tseremooniad.

Anglikaani jumalateenistus (kas armulaud või mitte) sisaldavad endas Piibli lugemist, mis on

võetud standartsest lugemistektside nimekirjast, kus on väga palju Piibli teksti (ja mõned

lõigud apokrüüfidest). Neid tekste loetakse kirikus valjult ette üks või rohkem kordi kahe-

kolme aasta jooksul (olenevalt, millise armulaua ja piirkonna religioosete lugemistekstide

nimekirja kasutatakse). Jutlus (või jumalateenistuse kõne) on tavaliselt kümme või

kakskümmend minutit pikk, kuigi ta võib evangeelsetes kirikutes olla pikem. Isegi kõige

mitteformaalsematel evanglistlikel teenistustel on tavaline teatud palvete hulk nagu

iganädalane Koguja raamatu lugemine. Kas eestpalveteks on kindel moodus, kuigi see on

tänapäeval rohkem impulsiivne. „Kõrgkirikutes“ ja anglo-katolikes kirikutes on üldiselt ka

palved surnutele.


16

Kuigi anglikaani avalikud jumalateenitsused järgivad tavaliselt kindlaks määratud tegevuste

järjekorda, kasutavad paljud anglikaani kirikud normiväliseid teenistuste vorme. Paljudes

evangeelsetes kirikutes, samas ka äärmuslikes anglo-katolikes kirikutes istutakse hommiku-ja

õhtupalvuste ajal vabalt, kuigi seal üldiselt järgitakse Püha Armulaua reegleid. Liberaalsed

kirikud võivad vabalt kasutada vaba struktuuriga või katsetusliku vormiga jumalateenitsust,

kaasates mustreid, mis on laenatud oikumeenilistest traditsioonidest nagu on teinud seda

Taize Kogukond või Iona Kogukond.

Anglo-katolikud kihelkonnakirikud võivad kasutada kaasaegset Rooma katoliku kiriku

liturgiat ja rohkem traditsioonilisi vorme nagu näiteks Tridentine Mass (mis on inglise keelde

tõlgituna Inglise Missa), Anglikaani Missa või vähem levinumalt Sarumi Riitust. Katolikud

pühendused nagu palvehelmstega palvetamine, inglipalve ja seda palvet saatev kellahelin ja

püha sakramendi õnnistmine on samuti tavalised anglo-katolikes kirikutes.

Euharistlik distsipliin Ainult ristitud inimesed võivad käia armulaual. Samas, paljudes kirikutes võib käia inimene,

kes on nii ristitud kui leeritatud. Tänapäeval kutsutakse paljudes anglikaani peapiiskopi

alluvuspiirkonna kõiki ristitud kristlasi armulauale ja mõned piiskopkonnad on süsteemi

reguleerinud nii, et noored ristitud inimesed võivad käia armulaual enne leeri.

Mõned anglikaanid paastuvad enne armulauda. Enamus anglikaani preestreid nõuvad

vähemalt kahe inimese kohaolekut enne armulaua andmist (viidates Kristluse ütlemisele

Mattheuse evangeeliumis 18:20 „Kui kaks või enam on kogunenud minu nimel, olen ma

nende vahel“), kuigi mõned anglo-katolikud preestrid (nagu Rooma katolikud preestrid)

viivad läbi ka privaatset armulauda. Samamoodi nagu katolikus kirikus on nõue, et

armualaual pakutakse kääritatud veini.

Erinevalt peavoolu katoliiklusest, pakutakse pühitsetud leiba ja veini armulaual koos

(„Mõlemat sorti osadus“). Sellise teguviisi on ka katolik kirik ülevõtnud, eriti läbi

neokatehumeense viisi (the Neocatechumenal Way) (katoliku kiriku sees moodustatud kristlik

täiskasvanute ühendus, mis moodustati Madridis 1964). Mõnedes kirikutes viiakse

küünlavalguse või lambi taustal läbi armulaua tseremooniat pühakojas asuvas kabinetis, kus

hoitakse pühitsetud nõusid ja jumalateenitsuse rüüsid. Anglikaani kirikutes võib ainult

preester või piiksop läbiviia armulaua tseremooniat.

Ettekirjutatud jumalateenistuskord Kõikides anglikaani palveraamatutes on hommikupalve (Matins) ja õhtupalve (Evensong).

Algses Üldises Palveraamatus tuletati need erinevatest iidsetest munkade jumalateenitustest.

Palvete ütlemise korral on väga oluline koht anglikaani ajaloos.

Enne 19. sajandi katoliikluse taaselustumist, koosnes hommikupalvus Matins’ist, Litany’st ja

armulaua-eelsest tseremooniast, mis sisaldasid tavalisi jumalateenistuse fraase. Matins’it ja

Evensong’i lauldi igapäevaselt katedraalides ja kabelites. See pani aluse selgele anglikaani

kirikulaulule, mida kasutati palvelauludes ja psalmide ütlemisel (samas kasutatakse ka lihtsaid

laule).


17

Mõnedes ametlikes ja mitteametlikes anglikaani teenitusraamatutes lisatakse neile teisi

talitlusi nagu näiteks „Mõned Tunnid Peamisega“ (The Little Hours of Prime) ja palved nagu

Terce, Sext, None, Compline. Mõnedes anglikaani mungakogukondades baseerub igapäevane

jumalateenitus Üldisele Palveraamatule, kuid lisanduvad antifoonid (vahelduslaulud) ja

anglikaani kiriku ametlikud palvelaulud jne. Spetsiifilistele nädalapäevadele on spetsiifilised

psalmid. Näiteks püha risti teenitsus (Order of the Holy Cross) ja püha Helena teenistus

(Order of St. Helena), toimetused, „Munkade Palveraamat“ (A Monastic Breviary) (Wilton,

Conn.: Morehouse-Barlow, 1976). Nunnaklooster The All Saints Sisters of the Poor

Cantonsville’s, Marylandis ja paljudes teistes kohtades on täpsustanud anglikaani

jumalateenituse läbiviimise korda. Püha Francise Ühing (the Society of St. Francis) kirjastab

palveraamatut „Tähistades Ühispalvet“ (Celebrating Common Prayer), mis on muutunud eriti

populaarseks anglikaanide hulgas.

Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Uus-Meremaal ja mõnedes teistes anglikaani

piiskopi alluvuspiirkondades kaasaegne palveraamat sisaldab nelja teenistust:

Hommikupalvus vastavalt Matins, Lauds ja Prime

Päeva kestel peetav palvus, suurel määral vastab kombinatsioonile Terce’st, Sext’ist ja

None’ist (Südapäeva palvus Ameerika Ühendriikides).

Õhtupalvus vastavalt Vespers’ile ja Compline’le.

Compline

Lisaks on enamustes palveraamatutes osa palveid ja pühendusi perekonnas kasutamiseks.

Ameerika Ühendriikides lisandub eelpool nimetatud teenistustele ka õhtune jumalateenistus

(„Order of Worship for the Evening“), mis on eelmäng või õhtulaulu lühendatud versioon,

osaliselt tuletatud ortodoksi palvetest. „Igapäevase palve“ (Daily Prayer) kolmas köide

ühisest jumalateenitusest anti Ühendkuningriigis välja 2005. aastal. Selles on säilinud

hommiku- ja õhtupalve ja Compline ja temas on osa pealkirjaga „Palve päeva jooksul“. Uus-

Meremaa palveraamat aastast 1989 pakub erinevaid käsitlusi Matins’ist ja Evensong’ist

nädala iga päeva jaoks, lisaks on seal veel „Keskpäeva palve“, „Öö palve“ ja „Perekonna

palve“.

Mõned anglikaanid, kes palvetavad jumalateenistusel igapäevaselt, kasutavad katoliku kiriku

ettekirjutatud jumalateenistuskorda. Paljudes linnades, eriti Inglismaal, anglikaani ja katoliku

preestrid kohtuvad mittevaimulikega mitu korda nädalas, et lihtsalt palvetada. Väike, aga

entusiastlik vähemus kasutab „Anglikaani Palveraamatut“ (Anglican Breviary) või teisi

tõlkeid ja kohandusi II Vatikani eelsetest Rooma riitustest (Roman Rite) ja Sarumi riitustest

(Sarum Rite) koos lisamaterjaliga kognitiivsetest lääne allikatest, et pakkuda selliseid asju

nagu A Common of Octaves, A Common of Holy Women ja teisi lisamaterjale. Teised võivad

eraviisiliselt kasutada idiosünkraatilisi (isikupäraseid) vorme, mis on laenatud laiast hulgast

kristlikest traditsioonidest.

„Koorid ja kohad, kus nad laulavad“ Keskaja lõpus moodustasid paljud inglise katedraalis ja mungakloostrid väikeseid koore, mis

koosnesid õpetatud mittevaimulikest ametnikest ja kooripoistest, kes esitasid polüfoonilisi


18

etteasteid armulaua jumalateenistuse (the Mass) ajal oma Neitsi Maaria kabelites (Lady

Chapels). Kuigi need „Neitsi Teenistused“ (Lady Masses) lõppesid reformatsooni ajal, siis

jätkus sarnane muusikaline traditsioon Elisabethi ajal, mil loodi meeste- ja poistekoore

laulmaks ettekirjutatud jumalateenistuskorral. Elisabeth tegi isiklikult ettekirjutuse 1559. aasta

Üldisesse Palveraamatuse (mis esialgu ei maininud midagi kooriga jumalateenistusest), mis

nõudis, et olemasolevad koorid ja kooride koolid peavad jätkama ja neile peab looma selleks

kõik tingimused. Selle tulemusena säilisid 16. sajandi lõpus 34 katedaali, kollegiaalse kiriku

ja kuningliku kabeli koorid, kus laulsid tasu eest mittevaimulikud mehed ja kooripoisid.

Tänapäevani peetakse igapäevaseid palveid koorilaulu saatel. Matins’i ja õhtulaulu teenistuse

ajal 1662. aasta Üldises Palveraamatus täpsustakse nende kooride toimimist pealkirja all

„Koorid ja kohad, kus nad laulavad“.

Kolm sajandit oli selline igapäevane professionaalne koorilaul jumalateenistustel täiesti erinev

poollaulavatest kihelkonna kirikuõpetajatest ja „rõdukooridest“, mis tavaliselt esinesid

iganädalastel inglise kihelkonnakiriku jumalateenistustel. 1841. aastal esitles ümberehitatud

Leeds’i kihelkonna kirik koorirõivas koori, mis saatis jumalateenitust, mis eriti kasutas

antiikaja koorimuusika traditsiooni aluseid. Järgmise sajandi jooksul selgus, et Leeds’i näide

osutus äärmiselt populaarseks ja mõjukaks katedraali kooride hulgas, kihelkonnakirikutes ja

koolides üle terve anglikaani kogukonna. Suuremal või vähemal määral kohandatuna sai

selline kooritraditsioon eeskujuks kooririietes kooridele, kes juhtisid jumalateenistust

laiaulatuslikus kristlikes institutsioonides.

1719. aastal Gloucesteri, Herefordi ja Worcesteri katedraali koorid lõid iga-aastase Kolme

Koori Festivali, mis on tänaseni toimuvate mitmete suvefestivalide eelkäijaks. 20. sajandiks

oli kooritraditsioon muutunud anglikanismi kõige ligipääsetavamaks näoks üle maailma –

eriti kuna seda tutvustatakse regulaarsete raadioülekannetena koori õhtulauluna BBC poolt ja

samuti iga-aastase televiooniülekandena Üheksa Õppetunni Festivalilt King’s College’st,

Cambridge’st. Heliloojad Edward Elgar, Ralph Vaughan Williams, Gustav Holst, Charles

Villiers Stanford ja Benjamin Britten on panustanud kirikukoorimuusika loomisse. 20.

sajandil on hulgaliselt tähtsaid helitöid, mis on loodud mitte-anglikaani heliloojate poolt

anglikaani kooritraditsioone järgides – näiteks, Chichester Psalms Leonard Bernsteini poolt ja

Nunc dimittis Arvo Pärdi poolt.

Anglikaani kogukonna korraldus

Valitsemise printsiibid Vastupidiselt üldlevinud väärarusaamale ei ole Briti monarh konstitusiooniline „pea“ olles

Inglise Kiriku kõrgeim valitseja (Supreme Governor). Samuti ei mängi ta mingit rolli

väljapool Inglismaad asuvates piiskopkondades. Inglise Kirikus piirdub monarhi roll

piiskoppide määramisega, kaasaarvatud Cantebury arhipiiskop, ja isegi see roll on piiratud,

kuna kirik annab valitsusele lühikese nimekirja inimestest, kelle hulgast valida kandidaat.

Selle protsessi viivad läbi eklestilised esindajad. Monarhil ei ole väljapool Inglismaad


19

asuvates anglikaani kirikutes mitte mingit konstitutsioonilist rolli, kuigi tema mõjuvõimu all

olevate riikide palveraamatutes viidatakse talle kui valitsejale.

Anglikanismi iseloomulikuks jooneks on see, et tal puudub rahvusvaheline juriidiline

võimuorgan. Kõik 39 anglikaani kogukonna peapiiskoppide alluvuspiirkonda on

autonoomsed. Igaühel neist on oma peapiiskop ja valistemisstruktuur. Need peapiiskoppide

alluvuspiirkonnad võivad olla rahvuslikud kirikud (nagu Kanadas, Ugandas või Jaapanis) või

mitme-rahvuselised kirikud (nagu Lääne-India, Kesk-Aafrika või Lõuna-Aafrika) või

geograafilised regioonid nagu Vanatu ja Salomoni saared. Nende piiskopkondade sees võivad

olla alajaotused, mida kutsutakse eklektilisteks alluvuspiirkondadeks, mis alluvad pealinna

arhipiiskopile.

Kõik anglikaani alluvuspiirkonnad on jaotatud piiskopkondadeks, mida valitseb piiskop.

Anglikaani traditsiooni järgi pühitsetakse piiskop ametisse vastavalt piirangutele, mis tuleb

paavstilikust õigusjärgsusest, mida anglikaanid peavad katoliikluse pärandiks. Kui piikopid

välja arvata, siis on veel kaks eeskirja vaimulike ametsisse pühitsemiseks: diakon ja preester.

Puuduvad nõuded kirikuõpetajate tsölibaadi kohta, kuigi paljud anglo-katolikud preestrid on

traditsiooniliselt olnud vanapoisid. 20. sajandi teise poole tormilised sündmused on viinud

uuendusteni, kus naisi võis diakoni ametisse pühitseda peaaegu kõikides peapiiskoppide

alluvuskondades, mõndades võivad nad olla ka preestrid ja mõnes üksikus ka piiskopid.

Anglikaani usuühendused ja kogukonnad, mis olid Inglismaal reformatsiooni ajal allasurutud,

hakkasid tagasi tekkima alates 19. sajandi keskpaigast ning tänapäeval on nad rahvuvahelisel

pildil ja neil on rahvusvaheline mõju.

Anglikaani kogukonna valitsus on sinodaalne sisaldades ilmikkonna kolme maja (tavaliselt on

nad kihelkonnakiriku esindajad), vaimulikkond ja piiskopid. Rahvuslik, piirkondlik ja

diakoonlikud sinodid kätkevas endas erinevaid võimu liike, olenevalt nende ametlikult

tunnustatud pühakirjast ja konstitutsioonist. Oma poliitika poolest pole anglikanism

usuühing/vennaskond: ta on piiskopkondlik, mitte kihelkonna kiriku keskne, mis on selle

ususüsteemi väikseim osa.

Cantebury arhipiiskop Cantebury arhipiiskop on anglikaani kommuunis kõrgeima au sees teiste piiskoppide hulgas.

Ja kuna piiskopkondade alluvuspiirkonnad on anglikaani kommuuni osad, siis see tähendab,

et nad on täielikult kooskõlas Cantebury piiskopkonnaga. Seetõttu peetakse arhipiiskoppi

primus inter pares’iks ehk esimeseks võrdsete hulgas, kuigi tal pole otsest võimu ühegi otsese

piiskopkonna üle väljapool Inglismaad, kus ta on peapiiskop. Rowan Williams, Cantebury

arhipiiskop 2002-2012, oli esimene arhipiiskop, kes määrasti ametisse väljapoolt Inglise

Kirikut peale reformatsiooni: varasemalt oli ta Wales’i arhipiiskop.

Olles kommuuni „vaimne pea“, säilitab Cantebury arhipiiskop tseremoniaalse võimu ning

omab õigust otsustada, missugused kirikud on kommuunis Cantebury piiskopkonnaga. Ta

võõrustab ja on eesistujaks anglikaani kommuuni piiskoppide Lambeth’i Konverentsil ja

otsustab, kes sinna kutsutakse. Samuti võõrustab ja on eesistuja Anglikaani Kommuuni

Preetrite Nõupidamisel ja vastutab selle eest, kes sinna kutsutakse. Ta on Anglikaani


20

Kommuuni Ametkonna sekretariaadi ja tema nõuandva kogu Anglikaani Konsulaarnõukogu

president.

Konverentsid Anglikaani kommuunil ei ole mingit juriidilist rahvusvahelist oragnisatsiooni. Kõik

rahvusvahelised kooslused on nõuandvad ja koostöötavad ja nende otsused ei ole seaduslikult

autonoomsete piiskopkondade alluvuspiirkondadele siduvad. Saab ära märkida kolme

rahvusvahelist üritust.

Lambeth’i Konverents on vanim rahuvusvaheline nõupidamine. See kutsuti

esmakordselt kokku arhipiiskop Charles Longley poolt 1867. aastal, et kommuni

piiskopid arutaksid praktilisi küsimusi ning teha plaane tulevikuks. Sellest ajast alates

on seda konverentsi peetud iga 10 aasta tagant. Konverentsile kutsub Cantebury

arhipiiskop.

Anglikaani Konsulaarnõukogu loodi 1968. aastal Lambeth’i resolutsiooniga ja ta tuleb

kokku iga kahe aasta tagant. Nõukogu koosneb piiskoppide, ametnike ja ilmalike

esindajatest kolmekümne kaheksast piiskopkonna allusvuspiirkonnast. Nõukogul on

püsiv sekretariaat, Anglikaani Kommuuni Ametkond, mille president on Cantebury’i

arhipiiskop.

Anglikaani Komuuni Preestrite Kohtumine on kõige hilisem rahvusvahelise

nõupidamise ja arutlemise ilming, mille kutsus esmakordselt kokku arhipiiskop

Donald Coggan 1978. aastal kui foorum „vabast mõttest, palvest ja sügavast

konsultatsioonist“.

Vaimuliku amet Nagu katoliku kirkus ja ortodoksi kirkus säilitab anglikaani kogukond kolmekordse

ametkonna, mis koosneb diakonitest, preestritest ja piiskoppidest.

Episkopaat Piiskopid on apostlite järeltulijad. Peapiiskopid, arhipiiskopid ja metropoliidid on kõik

piiskopid ja kuuluvad ajaloolisse episkopaati, mis on saanud oma võimu läbi apostliku

järjepidevuse – katkematu rida piiskoppe, mis sai alguse Jeesuse 12 apostlist.

Preestriks olemine Piiskoppe abistavad preestrid ja diakonid. Kõige rohkem on anglikaani Kommuunis ametisse

pühitsetud preestreid, kes tavaliselt töötavad kihelkonna kirikutes piiskopkonna sees. Preestrid

vastutavad kihelkonna vaimse elu eest ja neid kutsutakse tavaliselt kirikuõpetajast vikaar

(rectoror vicar). Terminit „abivaimulik“ kasutatakse tihti preestri või diakoni puhul, kes

abistab kihelkonna preestrit. Mitte-kihelkondlikud preestrid võivad leiba teenida mistahes

ametit pidades, kuigi kõige tavalisem on, et nad töötavad haridusasutustes või heategevus

oragnisatsioonides. Preestrid teenivad ka kaplanitena haiglates, koolides, vanglates ja

relvajõududes.

Ülemdiakon on preester või diakon, kes vastutab piiskopkonna administreerimise eest.

Ülemdiakon esindab piiskopkonna piiskoppi oma piirkonnas. Inglise Kirikus saab ülemdiakon


21

olla ainult inimene, kes on teeninud preestrina vähemalt 6 aastat. Mõndades teistes anglikaani

kommuuni osades võivad seda ametit pidada ka diakonid. Nendes anglikaani kommuni

osades, kus naisi ei saa pühitseda preestriteks või piiskoppideks, kuid nad võivad olla

diakonid, on ülemdiakoni ametikoht kõige vanem amet, kuhu naist saab vaimuliku ametisse

pühitseda.

Dekaan on preester, kes on katedraali või mõne teise kollegiaalse kiriku kõrgeim vaimulik

ning samuti on ta toomkapiitli liikmete eesistuja. Kui katedraalil või kollegiaalsel kirikul on

oma kihelkond, on dekaan tavaliselt ka kihelkonna pastor. Samas on Iirimaa Kirikus need

rollid eraldi ja enamus Inglise Kiriku katedraale pole seotud kihekondadega. Walesi Kirikus

aga see-eest on enamus katedraale kihelkonna kirikud ja nende dkaanid on ka kirikuõpetajad

vikaarid oma kihelkonnas.

Anglikaani kogukond tunnistab Rooma katoliku ja ida ortodoksi vaimuliku

ametissepühitsemist. Anglikaani kogukonnast väljapool tunnistavad anglikaani ordinatsiooni

(vähemalt meessoost preestrite poolt) Vana Katoliku Kiriku Porvoo Kommuuni luterlased ja

erinevad iseseisvad katolikud kirikud.

Diakonaat Anglikaani kirikutes töötavad diakonid tihti otse kirkuõpetaja ametis kiriku äärmuslikes

oludes: vaeste, haigete, näljaste ja vangistatutega. Erinevalt ortodoksi ja enamusest Rooma

katoliku diakonidest, kes võivad abielluda ainult enne ordinatsiooni, võivad anglikaani

diakonid vabalt abielluda nii enne kui pärast ordinatsiooni. Selle tulemusena on tekkinud suur

naissoost diakonaat, kuna enamuse mehi jätkavad peale lühikest diakoniametit preestri ametis.

Mõnedes diakonaatides võivad diakonid oma kihelkonna preestri või piiskopi juhendamisel

abielu sisseõnnistada. Mõnikord viivad nad läbi püha sakramendi õnnistamist, kui sellist

teenistust kirikus peetakse. Diakonidel pole lubatud juhtida armulauda (aga nad võivad

juhatada jumalapalvust kogudusega, kes oma osadust juba pühitsenud), andeks anda patte ja

ütelda õnnistust. Diakonidel on keelatud öelda õnnistusi, samas võivad nad abielu

sisseõnnistada.

Ilmalikkond Kõiki ristitud kiriku liikmeid kutsutakse kristlasteks, kes on truud, tõeliselt võrdsed

väärikuses ja töös kiriku ülesehitamisel. Mõned mitte-ordineeritud inimesed töötavad tihti

täis- või osalise koormusega formaalsetes avalikes ametites, nagu näiteks ilmalik lugeja

(samuti kutsutakse neid lugejateks), vöörmünder (kiriku eestseisja), kirikuteener, surnuaia

eest hoolitseja, kes on tihti ka kellamees. Teised ilmalikud ametid on abistajad (mehed või

naised, tihti lapsed), ilmalikud euharistlikud ametnikud (samuti tuntud kui hõbepeekri

kandjad) ja ilmalikud euharistlikud külalised (kes toovad õnnistatud leiba ja veini „sisse

suletutele“ ehk kihelkonna liikmetele, kes ei ole võimelised lahkuma kodust või haiglast, et

minna armulauale). Ilmalikud inimesed teenivad ka kihelkonna altari abistamise gildis (altari

ettevalmistamine, selle küünlate, linikute lillede ja muu kandmine), kooris ja liturgidega, koha

osutajatena ja tervitajatena ja kirku nõukogus (mõnedes riikides kutsutakse seda „vestry’ks“,

mis on kihelkonna valitsusorgan.


22

Religioossed ordud Väike, aga siiski mõjukas aspekt anglikanismis on tema religioossed ordud ja kommuunid.

Kohe peale katoliikluse tagasitulemist Inglise Kirikusse, tekkis uuenenud huvi uuesti luua

religiooseid ja mungaordusid ja kommuune. Üks Henry VIII varasemaid seadusi oli nende

tegevuse peatamine ja nende vara arestimine. 1841. aastal sai Marian Rebecca Hughes’ist

esimene naine, kes andis peale reformatsiooni Cantebury piiskopkonna kommuuni eest

religioosse vande. 1848. aastal sai Pricilla Lydia Sellon’ist Devonpordis, Plymouth’is the

Most Holy Trinity seltsi ülem, mis oli esimene organiseerunud religioosne ordu. Sellonit

kutsutakse „taastaja, peale kolme sajandit Inglise Kiriku religioosset elu.“ Järgmise 100 aasta

jooksul tekkisid üle maailma nii meeste kui naiste religioossed ordud, mis olid küll arvukuselt

väikesed aga ebaproportsionaalselt mõjukas aspekt globaalses anglikanismis.

Kord uhkeldas anglikaani religioosne elu sadade ordude ja kommuunidega ja tuhandete

usklikega. Anglikaani religiooni elu tähtis aspekt on, et nii meeste kui naiste kommuunid

elasid pühitsetud Jumalale lubadusega elada vaesuses, vooruslikkuses ja kuulekuses (või

Benedictini kommuunides stabiilsuses, elu muutmises ja kuulekuses) praktiseerides

mitmetahulist elu, milles on 8 täispika palveraamatu teenituse peast lauline kooris koos

igapäevase armulauaga ning lisaks vaeste teenimine. Mitmetahuline elu, mis kobineerib

sisevaatlusele keskendunud ordude aspekte koos aktiivsete ordudega, on anglikaani

religioosse elu tunnus. Teiseks anglikaani religioose elu tunnusjooneks on meeste-naiste sega-

kommuunid.

Alates 1960-ndatest aastatest on tekkinud järsk langus religioossete inimeste hulgas

enamustes anglikaani kommuuni osades, eriti Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Austraalias.

Paljud kunagi suured ja rahvusvahelised kogukonnad on kahanenud üheks kloostriks, mille

liikmed on vanemad mehed või naised. 20. sajandi paaril viimasel kümnendil on väga vähe

uusi liikmeid juurde tulnud. Mõned ordud ja kogukonnad on väljasurnud. Ometi on tuhandeid

anglikaane, kes töötavad umbes 200 kogukonnas üle maailma ja usuelu õitseb paljudes

kommuuni osades, eriti arengumaades.

Kõige tähelepanuväärseim kasv on olnud Salomoni saarte Melaneesia riikides, Vanuatus ja

Papua New Guineas. Melaneesia Vennaskond, mis rajati Tabalias, Guadalcanal 1925. aastal

Ini Kopuria poolt on praegu maailma suurim anglikaani kogukond oma 450 vennaga

Solomoni saartelt, Vanuatult, Papua New Guineast, Filipiinidelt ja Ühendkuningriigist. The

Sisters of the Church, mille rajas Ema Emily Ayckbown Inglismaal 1870. aastal, omab

rohkem liikmeid Solomoni saartel kui nende teised kogukonnad. Kogukond the Sisters of

Melanesia, mille alustas 1980. aastal õde Nesta Tiboe, on kasvav naiste kogukond Solomoni

saartel.

Püha Francise Selts, mis rajati kui erinevate Fransiskaani ordude ühendus 1920’datel aastatel,

on Solomoni saartel suureks kasvanud. Enamus Melaneesia anglikaane on kahekümnendates

eluaastates. Vanded võivad olla ajutised ja üldiselt arvatakse, et vähemalt vennad lahkuvad ja

abielluvad. Aafrika mõningates osades on märgata naiste religioosete ordude kasvu.


23

Ülemaailmne panus Anglikaanid esindavad maailmas suuruselt kolmandat kristlikku kogukonda peale katoliku

kirikut ja ida ortodoksi kirikut. 2011. aastal oli anglikaane maailmas üle 85 miljoni. Viimase

20 aasta jooksul on järsult tõusnud Aafrika 11 provintsis anglikaanide hulk. Seal on nüüd 36,7

miljonit anglikaani kiriku liiget, mis on rohkem kui Inglismaal. Inglismaa on suurim üksik

anglikaani peapiiskopi alluvuspiirkond oma 26 miljoni liikmega. Industriaalmaades on alates

19. sajandist kirikus käimine vähenenud. Anglikanism on ülemaailmseks levinud tänu

laiaulatuslikule emigratsioonile, väliskommuunide tekkele ja misjonäride tööle.

Inglise Kirik on olnud misjonäride kirik alates 17. sajandist, mil kirik esmakordselt lahkus

koos kolonialistidega Inglismaa pinnalt ning kes rajasid samasid kirikuid Ameerika

Ühendriikidesse, Austraaliasse, Kanadasse Uus-Meremaale ja Lõuna-Aafrikasse. 1578. aastal

tähistas anglikaani kaplan Robert Wolfall Frobisheri lahes Martin Frobisher’i Arktika

ekspeditsioonil armulauda.

Ameerikasse Jamestown’i, Virginiasse ehitati esimene anglikaani kirik 1607. aastal. 18.

sajandil töötasid anglikaani kiriku loomise nimel misjonärid Aasias, Aafrikas ja Ladina-

Ameerikas. Rajati Inglise Kiriku Missionäride Selts, Kristliku Teadlikkuse Edendamise Ühing

(1698), Gospeli Propageerimise Selts Välismaal (1701) ja Kiriku Missiooni Ühing (1799).

19. sajandil rajati sotsiaalselt orienteeritud evangelistlikke seltse ja ühinguid nagu Kiriku

Pastoraalse Abi Ühing (1836), Meremeeste Missioon (1856), Emade Ühing (1876) ja Kiriku

Armee (1882). Nad kõik kandsid evangelisimi isiklikku vormi.

20. sajandil tekkisid Inglise Kirikus uued evangelismi vormid nagu Alfa Kursus (1990), mis

arendas ja propageeris Holy Trinity Bromptoni kirikut Londonis. 21. sajandil on tehtud uusi

jõupingutusi, et jõuda laste ja noorteni. Uued tuuled Inglise Kiriku missioni töös hakkasid

puhuma 2005. aastal, kui selles hakkasid osalema noored. Tänu St George, Benfeet, Essex

(Chemsfordi piiskopkonnale) ja Coventry katedraali juures tegutsevale noortegrupile Kristuse

Väikesed Inglid on nüüd kiriku juures rulluisu-, trikiratta- ja rulapark. Neile, kes ei soovi

kirkus käia on olemas interneti online kogudused nagu Oxfordi piiskopkonnas (http://www.i-

church.org), mis loodi 2005. aastal.

Oikumenism Juba 16. sajandil hakkas anglikaani kiriku oikumeeniline dialoog nii ortodoksi kui luteri

kirikutega. Koos Oxfordi Liikumise ägenemisega 19. sajandil tõusis suurema tähelepanu alla

küsimus liitumisest „katoliku konfessiooniga.“ Soov töötada täieliku kogukonna nimel koos

teiste konfessioonidega viis Chicago-Lambeth’i nelikleppeni (Quadrilateral), mille kiitis

heaks Kolmas Lambeth’i Konverents 1888. aastal. Neli punkti (pühakirja piisavus, ajaloolised

usutunnistused, kaks usulist sakramenti ja ajalooline episkopaat) pandi kirja, et nad oleksid

diskussiooni aluseks, kuigi neid on tihti võetud kui mitte-vaieldavaid põhitõdesid mistahes

ühinemise vormile.


24

Teoloogiline mitmekesisus Anglikanism on alati otsinud tasakaalu katoliikluse ja protestantluse vahel kasutades

evangelismi väljendeid ja tseremooniaid. Anglikaani vaimulikkond ja mitte-vaimulikud on

olnud aktiivsed loomaks pidevalt arenevat liikumist oma traditsioonidega.

Uuenduslikel anglikaanidel on kõrgkirik (high church), madalkirik (low church) ja laikirik

(broad church), mõned neid on anglo-katolikud oma äärmiselt tseremoniaalsete liturgiliste

praktikatega. Teised kuuluvad rohkem evangeelsesse või madala kiriku traditsiooni ja

toetavad 39 artiklit ning lihtsamat jumalateenistust. Näiteks hommikupalvet kasutatakse tihti

pühapäevase armualaua asemel, kuigi see ei ole alati nii kõikide madala kiriku

kihelkonnakirikute puhul.

Enamus Ameerika Ühendriikide uuenduslikke kirikuid loobusid 1979 aastal Episkopaalse

Kiriku poolt välja antud täiendatud Üldisest Palveraamatust ja kasutavad selle asemel 1928

aasta versiooni. Lisaks võivad anglo-katolikud ühendused kasutada The Anglican Missalor

English Missal’it tähistamaks armulauda.

Sotsiaalne aktiivsus Juba varajastest aegadest on anglikaanid tegelenud sotsiaalse õiglusega. Näiteks Richard

Hooker kirjutas, „Jumal pole midagi lihtsalt enda jaoks loonud, aga iga asi teiste hulgas ja

igal osakesel on mõte nii, et terves maailmas ei saa leida midagi, mis on loodud nii, et tema

kohta võiks öelda, „Ma ei vaja seda.““

See ja teised taolised väited näitavad sügavat inkarnatsioonilist teoloogiat, mis on anglikaani

sotsiaalse mõtte alustala – teoloogia, mis näeb Jumalat, loodust ja inimlikkust dünaamilises

suhtluses ja on ilmaliku ja pühaliku interpretatsioon, et moodustada kosmos.

Sellisele teoloogiale pani aluse inglise spirituaalne eetos, mis pärineb keldi kristlusest ja mis

on kasvanud anglikanismi algupärandist ja loodud kirikutest ning sidunud oma struktuuri

kodanikuühiskonna elu ja huvidega.

Nagu juba öeldud, läbi anglikaani ajaloo on see liikumine tegelenud sotsiaalse õiglusega.

Näiteks võitles 18. sajandil mõjukas evangelistlik anglikaan William Wilberforce koos

teistega avalikult orjakaubanduse vastu. 19. sajandil oli peamiseks teemaks

industraliseerimise kahjulikud mõjud. Anglikaani tavapärane tegevus oli keskenduda

haridusele ja toetada Vaeste Laste Rahvusliku Haridusühingu printsiipe Inglise Kirikus.

Töötingimused ja kristlik sotsialism Lord Shaftesbury, pühendunud evangelist, võitles avalikult vabrikute, kaevanduste,

korstnapühkijate paremate töötingimuste eest ning väga vaeste hariduse kättesaadavuse eest.

Ta oli aastaid the Ragged School’i nõukogu eesistuja. Frederick Denison Maurice oli

juhtfiguur rajades nii-nimetatud „tootja kooperatiivid“ ja Töötavate Meeste College’i. Ta

mängis suur rolli kristliku sotsiaalse liikumise loomisel, kuigi ta ise ei olnud tõelises mõttes

sotsialist, aga ta oli „Tory paternalist (isik, kes kohtleb alamaid lastena) suhtudes ebatavalise


25

kirega traditsioonilisse kohustusse aidata vaeseid“. Ta mõjutas anglo-katolikku Charles

Gore’i, kes kirjutas, et „inkarnatsiooni printsiip ei toimi kui kristlikul vaimsusel lubatakse

koormata ennast muretsemisega kõige pärast, mis on seotud inimlike huvidega ja puudutab

inimese elu.“ Anglikaanide tähelepanu töötamisega seotud probleemidele kulmineerus

Richard Temple’i töödega 1930-ndatel ja 1940-ndatel aastatel.

Patsifism (maailmavaade, mis eitab igasugust sõda) Anglikaanide jaoks on olnud pidevaks debati teemaks, kas kristlus on või ei ole patsifistlik

religioon. 1937. aastal moodustati Anglikaani Patsifistlik Osadus, mis oli selgepiiriline

uuenduslik organisatsioon, mille eesmärgiks oli muuta patsifism selgelt defineeritud osaks

anglikaani teoloogias. Osadus oli väga populaarne anglikaani intellektuaalide hulgas, kaasa

arvatud Vera Brittain, Evelyn Underhill ja endine poliitiline liider George Lansbury.

Kõrgeauline Dick Sheppard, kes tänu BBC raadio ülekannetele oli 1930-ndatel aastatel kõige

kuulsam briti preester, rajas The Peace Pledge Union’i, mis oli ilmalik patsifistlik

organisatsioon mitte-usklikele ning mis teenis märkimisväärset toetust 1930-ndatel.

Paljud anglikaanid on mitteametlikult võtnud omaks Augustiniani „Lihtsalt sõja“ doktriini,

kuigi Anglikaani kirik ise ei ole seda kunagi aktiivselt kinnitanud. Anglikaani Patsifistlik

Osadus jääb äärmiselt aktiivseks läbi terve anglikaani maailma. Ta ei tunnista „lihtsalt sõja“

doktriini ja otsib kirikureforme taastutvustades seda, et patsifism oli omane maailmavaade

paljudele varajastele kristlastele ja põhjendavad seda Kristluse mäejutlusega. Anglikaani

Patsifismi Osaduse printsiipe väidab, et „Jesuse õpetust on sobimatu võrrelda sõja

õhutamisega, kristlik kirik ei tohiks kunagi toetada või õigustada sõda ja kristlased peaksid

sõja õigustamisele ja toetamisele vastu seisma.“

Segadust tekitav asjaolu oli fakt, et 37. Artikkel Üldises Palveraamatus väidab, et „kristlikele

meestele on Magistraadi korralduse puhul lubatud kanda relvi ja teenida sõjas.“ Seetõttu on

tänapäeva Lambethi Nõukogu otsinud võimalusi võtta selge positsioon kaasaegsete sõdade

peatamiseks ja on väljaarendanud selge seisukoha, mida on kinnitanud hilisem Nõkogu

koosolek.

Seda seisukohta kinnitati jõuliselt 67. Episkopaalse Kiriku Üldises Konvensioonis, mille

koostasid anglikaani piiskopid 1978. aasta Lambeth’i Konverentsil. Lisaks parandati 66.

Episkopaalsete Kirikute Üldist Konvensiooni 1979. aastal öeldes, et „Kristlikud inimesed igal

pool ... seiske vägivallatute tegudega õigluse ja rahu eest, toetage neid, kes seda teevad,

mõistes, et selline teguviis on vastuoluline ja võib väga kulukaks osutuda ... see Üldine

Konvensioon, järgides seda üleskutset, julgustab kõiki selle kiriku liikmeid toetama palves

neid, kes tegutsevad vägivallatult ja eriti neid, kes kannatavad seetõttu südametunnistuse

piinade käes; see Üldine Konvensioon kutsub oma kõiki kirikuliikmeid järgi mõtlema oma elu

üle selle üleskutse valguses, oma elu elades seista vastu sõjale ja töötada rahu nimel.“

Peale teist maailmasõda

Peale teist maailmasõda tekkis juurde palju teisi sotsiaalseid probleeme. Ühest küljest kasvas

anglikaani kirikute iseseisvus ja jõud maailma lõunapoolsetes piirkondades, mis tõi kaasa

keskendumise globaalsele vaesusele, ebaõige allikate jagamine ja pikk koloniseerimisperiood.


26

Seetõttu olid Desmond Tutu ja Ted Scott asendamatud mobiliseerides anglikaanid üle

maailma kokku võitlemaks apartheidi vastu Lõuna-Aafrikas. Industraliseeritud maailma kiire

sotsiaalne muutus 20. sajandil sundis kirikuid tegelema soolise võrdõiguslikkusega,

seksuaalsuse ja abieluga.

Lõhe anglikanismis Need muutused viisid Lambeth’i Konverentsil resolutsioonideni, mis puudutasid

rasestusvastaseid vahendeid ja lahutatud inimeste taasabiellumist. Selle tagajärjel kinnitasid

enamus piiskopi alluvuspiirkondi naiste vaimulikuametisse õnnistamise (ordinatsiooni).

Viimastel aastatel on reguleeritud seadusandlust, mis lubab vaimulikuametisse pühitseda

inimesi, kes on omasoolisega suhtes. Lisaks on ametlikult kinnitatud riitused samasooliste

ühenduste õnnistamiseks. Anglikanismi konservatiivsem osa (peamiselt Aafrika kirikutes ja

Põhja-Ameerika fraktsioonides) seisab nendele ettepanekutele vastu.

Mõned liberaalsed ja mõõdukad näevad selles vastuseisus anglikanismi sees tekkivat uut

fundamentalismi. Teised näevad nende ettepanekute propageerimises kristliku teoloogia ja

pühendumise lõppu. Sotsiaalse üksmeele puudumine mitmekülgsete kultuuriliste

traditsioonidega alluvuspiirkondade sees ja vahel on viinud arvestatava konfliktini ja isegi

lõhestumiseni. Mõned anglikaanid, kes vastanduvad erinevatele liberaalsetele muudatustele,

eriti naiste ordinatsioonile, on pöördunud Rooma katoliku usku. Samas teised on ühinenud

Jätkuva Anglikaani (Continuing Anglican) liikumisega.

Need viimased trendid näitavad tasakaalustavat jõudu anglikanismis kitsarinnalisuse vastu,

mis on tugevnenud liikumise „suure telgi“ olemusega, mis otsib erinevaid vaateid ja

tendentse. Kitsarinnalisus ja enesega rahulolu Inglise Kirikus mõjutab anglikaani

enesemääratlust ja pärsib teda end sidumast laiema ühiskonnaga, et olla sisemise debati ja

dialoogi poolt. Ometi on anglikaanide hulgas märkimisväärselt suurem ühtsus, kui nad

pööravad oma tähelepanu väljapoole. Anglikaanid on üle maailma tegelevad aktiivselt

sotsiaal- ja keskkonnaprobleemidega.

„Jätkuvad“ kirikud Termin „jätkuv anglikanism“ viitab arvukale hulgale kirkutele, mis on tekkinud väljapoole

anglikaani kogukonda põhjusega, et anglikaani usu traditsioonilised vormid nagu usk, jumala

ülistamine ja kirkukorraldus on vastuvõetamatult täiendatud või on nendest üldse loobutud

viimaste aastakümnete jooksul. Seepärast väidavad nad, et nemad „jätkavad“ traditsioonilist

anglikanismi.

Kaasaegne Jätkuv Anglikaani liikumine sai alguse 1977. aastal St Louis’i Kongressil

Ameerika Ühendriikides, mille liikmed ei nõustunud muutustega, mida oli tehtud

episkopaalse kiriku Üldisesse Palveraamatusse ja samuti ei nõustunud nad sellega, et

epsikopaalne kirik oli heaks kiitnud naiste ordineerimise preestri ametisse. Veel hiljutisemad

muutused anglikaani kommuuni Põhja-Ameerika kirikutes, nagu samasooliste abieluriituse

sisseviimine ja homoseksuaalsete inimeste ordinatsioon preestri ja piiskopiametisse, on kaasa

toonud veel kirikust eraldumisi.


27

Jätkuvaid Kirikuid moodustavad inimesed, kes on lahkunud anglikaani kogukonnast. Algsed

anglikaani kirkud süüdistavad Jätkuvaid Anglikaane, et neid on kompromiteeritud ilmaliku

kultuuri standardite ja liberaalse teoloogia poolt. Paljud Jätkuvad anglikaanid arvavad, et usk

Cantebury arhipiiskopi alluvuses olevates kiriklikes kogukondades on muutunud tavatuks

(Ameerika inglise keeles homeseksuaalseks) ja seetõttu ei soovi nad temaga ühte konfessiooni

kuuluda.

Ameerika Ühendriikides loodi algselt Jätkuvaid Kirikuid suurlinnade piirkondadesse. Alates

hilistest 1990-ndatest on neid tekkinud ka väiksematesse kogukondadesse, mis tihti põhjustab

linnas toimiva episkopaalse kiriku jagunemise. 2007.-2008.a üllitas Mures Kirikumeeste

Osadus teose „Traditsiooniliste anglikaani ja epsikopaalsete kihelkondade kataloog“, mis

sisaldas informatsiooni üle 900 kihelkonna, mis olid seotud kas Jätkuva Kirikuga või

anglikaani reguleeriva liikumisega, mis on kõige hiljutisem laine anglikaanide hulgas, kes on

lahkunud anglikaani kommuunist Põhja-Ameerika alluvuspiirkondades.

Ordinariates Rooma katolikus kirikus 4. novembril 2009 andis paavst Benedict XVI välja Apostliku Konstitutsiooni Anglicanorum

Coetibus, et lubada grupil endistel anglikaanidel täielikult osa saada Rooma katoliku kirku

osadusest kui isikliku vaimulikkonna liikmed. 20. oktoobril 2009. aastal deklareerisid

Westminstery ja Cantebury arhipiiskopid järgmist:

Tänane Apostliku Konstitutsiooni teade on vastus paavst Benedict XVI viimaste aastate

jooksul tulnud arvukatele nõuetele Pühale Toolile grupilt anglikaanidelt, kes soovivad

deklareerida, et nad jagavad ühist katolikku usku ja aksepteerivad Petrine vaimulikekogu

nagu soovis Kristus oma kirikule.

Paavst Benedict XVI on heaks kiitnud Apostlikus Konstitutsioonis, et kanooniline struktuur,

mis lubab isiklikku vaimulikkonda laseb endistel anglikaanidel saada täis osadust katoliku

kirikuga säilitades selget anglikaani sprituaalset pärandit.

See Apostelliku Konstitutsiooni teade tegi lõpu selliste gruppide ebakindlale ajajärgule, kes

on hellitanud lootust ühineda katoliku kirkuga. Nüüd ainult oleneb neist, kes nõuavad Pühalt

Toolilt vastust Apostlikule Konstitutsioonile.

- Westminster’i arhipiiskop ja Cantebury arhipiiskop

Iga personaalse vaimuliku jaoks võib vaimulik olla endine anglikaani piiskop või preester.

Oodatakse, et luuakse säte, mis lubavad säilitada anglikaani liturgia aspekte.

Documents

Anglikanism ja anglikaani kogukond