9

lubivärvi. Sokkel võis olla seinast erinevat tooni. Kirikute eeskujulvärviti ka elamute portaale ning jõukamate kodanike eluruumideseintelgi leidusmaalinguid.

olid omased värviküllasedfassaadimaalingud. Eestis ei maalitud ilmselt küll terveid fassaa-de nagu paljudes jõukamates Lääne-Euroopa linnades, vaid piirdu-ti üksnes fassaadidetailide kaunistamisega (nt. Raekoja plats 18Tallinnas). Värvikama sisekujunduse said ka linnakodanike elu-majad.

Mitmekesist värvigammat armastas ka . Näiteks oliNarva raekoja fassaadi üldtoon kollakaspruun, poolkorrus agahallikasvalge; Kadrioru lossi fassaadid olid kujundatud ooker-punase ja loodusvalgega. Seinu liigendavad sambad ja pilastridvõisid olla kas valged, kahvatukollased või hallid. Ka interjöörideskasutati heledaid toone – halli, rohelist, kollast, sinist, roosat.Stukk-kaunistused olid sageli kas valged, kullatud või kulla-toonilised. Hilisbarokk oli maalitud talalagede leviku kõrgajaks.

lähtus antiikideaalidest (kuni 1830ndateaastateni arvati, et antiikarhitektuur oli valge). Selle varasestaadiumi lemmikvärvideks olid siin roosa ja hall, hiljem lisandusookerkollane (nt. Riisipere mõis). Eenduvad detailid ja dekoor olid

RENESSANSSARHITEKTUURILE

BAROKK

KLASSITSISM

Hoonete värvimine

AJALUGU

Oma elukeskkonna kaunistamist on inimene alati olulisekspidanud. Teated hoonete värvimisest pärinevad juba õigeammustest aegadest. Ennekõike tehti seda arhitektuursetevormide rõhutamise ning hinnalisemate materjalide jäljenda-mise eesmärgil. Näiteks värviti keisririigi-aegses Roomaskrohvitud kivipinnad või tellisehitised sageli nii, et pindmeenutas marmorit – pehmes vahemerelises kliimas oli seina-pinna kaitsmine ilmastikumõjude eest teisejärguline.

Vanimad hooned Eestis, kus teadaolevalt kasutati värve, olidkivikirikud. Nende välisviimistluse kohta ei ole

kuigi palju andmeid. Dekoratiivseid seinamaalinguid on leitudvaid Kaarma kiriku kooriruumi välisseinalt räästaaluse friisinäol. Mõningaid näiteid on ka detailide värvimisest – nt. Karjakiriku lääneportaalilt on leitud jälgi punasest ja rohelisestvärvist. Rohkem teame värvide kasutamisest siseruumides.Mitmetes kirikutes on säilinud ornamentaalseid, figuraalseid jaillusoorseid seina- ja laemaalinguid.

Levinumad toonid olid punane ja punakaspruun, kasutati kamusta, rohelist ning sinist.Tallinna kaupmeeste majade lubikrohviga krohvitud fassaadidelton leitud valkjaskollast, tumedamat liivakollast ja helehalli

KESKAEGSED

LaemaalingMartna kirikus (Foto: K. Tooming)

reeglina valged, akende raamistik sageli loodusvalge või kahvatuhall, sokkel tumedam hall. Varaklassitsistlike interjööride levinudkujundusvõtteks olid erinevat tooni kunstmarmorist seinapinnadtrofeekimpudega (nt. Roosna-Alliku mõis). Armastati kaillusionistlikku seinamaalingut (nt. Lohumõis).

elustas ajaloolised stiilid ühes nende mitmekesisevärviskaalaga. Pöörduti looduslike materjalide – kivi ja tellisekasutamise ning nende imiteerimise juurde. Kivihoonete rajamiseleelistati neogootikat ja neorenessanssi, puithoonete juureskasutati meelsasti rikkaliku saelõikedekooriga nn. šveitsi stiili, millefassaadidel kasutati sageli tumedamaid toone. Tolle ajastuluksusinterjööre iseloomustab ruumide eri stiilis kujundamine (nt.renessanss-stiilis söögituba, gooti stiilis kabinet). Sisekujundusessoositi raskeid, küllastunud värvitoone.

peeti oluliseks ma-terjalide looduslikke värve, millegaliitusid soojades kollastes, pruunides,rohelistes jt. toonides seinapinnad.Krohvitud hoonete fassaadide puit-osad olid sageli tumedaks värvitud võipeitsitud. Interjööre kaunistasid eri-nevad ornamentaalsedmaalingud.

Eesti arhitektuuri viimistluse ajalugu on kuni 19. sajandini vaadeldavpeaasjalikult linnahoonestuse põhjal. Värv oli jõukuse märgiks ningkuni 18. sajandini said sellega uhkeldada ennekõike krohvitudkivimajade omanikud (lubivärv lubikrohvil). 18. sajandil, mil esimesipuithooneid hakati laudisega katma, võeti kasutusele ka linaõlivärv.Kuid tolleaegsed puitelamudki püüdsid oma dekoratiivseteelementide (poolsambad, pilastrid, nurgakvaadrid jms.) javärviprogrammiga kõigiti kivimajamuljet jätta.

Eesti vanemad olid nii väljast kui seest värvimataning olenevalt puidu liigist, ilmastiku mõjust ja päikesekiirguseosast, omandasid nende välisseinad kas mustjaspruuni, halli võivahel isegi hõbevalge värvuse.

19. sajandil, mil laudu hakati lõikama saekaatrites, levis elumajadeprofileeritud laudisega katmise ning selle õlivärviga värvimise moodkiirelt ka maapiirkondadesse. Mõnel pool saartel kasutati värvisideainena linaõlivärnitsa asemel tugevasti läbikeedetud

HISTORITSISM

JUUGENDIS

TALUEHITISED

Kõrvalhoone Tagametsa külas Harjumaal (Foto: S. Konsa)

hülgerasva. Sel puhul kuivas värv küll aeglaselt, kuid saavutassuurema ilmastikukindluse. Ka eluruumide lagesid hakati nüüdkatma õhukeste profileeritud laudadega (nn. puhaslagi), misvärviti heleda, enamasti valge õlivärviga.

Kenasti värvitud hooned kaunistavad meie elukeskkonda ningrõõmustavad silma. Oskuslikult ehitatud kivi- ja puithoone peavadka ilma krohvi ja värvita üsna hästi vastu.

Seevastu võib sobimatu värvitüüp tuua kaasa hulgaliseltprobleeme: krohvikahjustusi või puidumädanemise.

Vana maja välisilmet korrastades tuleb arvestada, et see avaldabmõju kogu ümbritsevale piirkonnale. Ajastut ja omaaegsetviimistlusmaterjali arvestavad värvilahendused lisavad hooneleväärikust ja väärtust. Seega tuleks enne värvimistöödegaalustamist kindlasti uurida hoone varasemaid viimistluskihte (st.teha värvisondaa�e) ning nendest ka lähtuda. Värviuuringuid onmõistlik teha ilmastiku eest kaitstud kohas, nt. seina räästaalusestsoonis. Leitud kihte võiks sealsamas ka eksponeerida, ettulevasedki põlvkonnad seda informatsiooni kasutada saaksid.

Täitmaks kahte peamist ülesannet – kaunistada ja kaitsta – koos-neb enamik traditsioonilisi värve järgnevatest komponentidest:

seob pigmendiosakesed omavahel ja aitab neil nakkudaaluspinnaga. Sellest sõltub ka värvi vastupanuvõime

VÄRVRÕÕMUSTABSILMA

Siiski aitab õigestivalitud värv (nt. lubivärv lubikrohvil ja linaõlivärv puidul)olulisel määral kaasa aluspinna eluea pikendamisele.

Sideaine

TRADITSIOONILISTEVÄRVIDEKOOSTIS

ilmastiku-mõjudele. Looduslike sideainetena on kasutatud lubjavett, linaõli,rukkijahu jt.

on mittelahustuv pulbriline aine, mis annab värvile toonija kattevõime. Looduslikud pigmendid jagunevad anorgaanilisteks(muld- ja mineraalpigmendid) ja orgaanilisteks (taimsed jaloomsed).

muudab värvi vedelamaks ning hõlbustab selle tungimistaluspinda. Pinnale kandes aurustub. Paljudes looduslikes värvideson selleks vesi (lubi-, liim- ja muldvärvides), linaõlivärvis agatärpentin.

– nt. mangaandioksiid sikatiivina kiirendablinaõlivärvi kuivamist; kriit täiteainena muudab värvi paksemaks jaaitab pigmenti kokku hoida; tsinkoksiidpigment looduslikufungitsiidina võitlebmädaniku ja hallituse vastu.

Hetkel poodides leiduv värvivalik on segadusseajavaltmitmekesine. Õlivärvi küsides võib kogenematu ostja saadatraditsioonilise linaõlivärvi asemel sellest tunduvalt erinevakoostise ja omadustega alküüdõlivärvi. Seetõttu on ülimalt olulineteada, mis tüüpi värvi on kõige õigem kasutada ning kus ja kuidasseda teha.

Pigment

Lahusti

Lisa- ja täiteained

Muinsuskaitseamet soovib, et vanade hoonete juuresleiaksid kasutust vaid keskkonnasõbralikud traditsioonilisedvärvitüübid, mis kõik lasevad aluspinnal „hingata“, on lihtsadhooldada, vananevad kaunilt ja ühtlaselt ning annavad

TRADITSIOONILISEDVÄRVITÜÜBID

Muinsuskaitseamet

14

Ajalugu, v rvit bid ja ettevalmistust dä üü öö

hoonele ajaloolise eheduse. Looduslikelt värvipindadeltpeegeldub (murdub) valgus pehmelt ja silmasõbralikult ningnendega kaetud pindadel on meeldiv käsitööjälg.

Lubivärv.

Linaõlivärv

Kaseiin- e. kohupiimavärv.

Liimvärv

Õli-munatempera.

Keedu e. muldvärv

Tõrv

lubi-tsementvärvisilikaat- e. mineraalvärvi

Eestis on peamiselt kasutatud järgmisi traditsioonilisi värvtüüpe,mis leiavad tulevastes infovoldikutes ka eraldi põhjalikumatkäsitlemist:

Kasutatakse lubikrohvi katmiseks sise- ja välistöödel.Koosneb kustutatud lubjast, veest ja anorgaanilisest pigmendist.Võimalik saada ainult heledaid toone, kuna lubi suudab pigmentisiduda vaid piiratudmääral.

. Sobib väga erinevatele pindadele (puit, metall, kips,kivi, papp, klaas) sise- ja välistöödeks. Väga heade katmis-,imendumis- ja nakkumisomadustega. Ilmastiku toimel mureneb jakriidistub, mis muudab pinna hooldamise ja kordusvärvimiseksettevalmistamise lihtsaks. Koosneb linaõlivärnitsast, pigmendist,tärpentinist (sisetöödel) ja tsinkoksiidist (kaitseb mh. värvipindahallituse vastu).

Sobib kasutamiseks siseruumideskivil, krohvil, puul ja papil. Koosneb lahjast kohupiimast, värskeltkustutatud lubjast või kriidist, veest, booraksist ja pigmendist.Puitpindade katmisel võib värvile lisada linaõli, et muuta sedaelastsemaks.

. Sobib krohvitud lagede ja seinte värvimiseks kuivadessiseruumides. Lisaks võib sellega katta puitu, tellist, pappi jad�uutriiet. Koosneb kriidist, veest, pigmendist ja liimlahusest(loomne – naha-, kondi- ja kalaliim; taimne – tselluloosliim).

Kasutatakse sisetöödel puit-, krohvi- jakipspindadel, peenematel tisleritöödel, dekoratiivmaalingutel. Vägavastupidav ja kulumiskindel. Kuivab aeglaselt. Koosneb muna-kollasest ja/või munavalgest, linaõlist, veest ja pigmendist.

. Kasutatakse välitöödel hööveldamata puidul.Hea katvusega. Enne uuesti värvimist vajab vaid harjamist.Koosneb veest, raudvitriolist (või maarjajääst keedusoolaga),rukki- või nisujahukliistrist, värvimullast ja linaõlivärnitsast (viimastlisatakse vastupidavuse suurendamiseks, kuidmitte üle 8%).

. Sobib puitkatuste, palkseinte, paatide jms. katmiseks ninghooldamiseks. Annab puidule suurepärase kaitse. Võimalik pigmen-teerida. Võttes võrdsetes osades linaseemneõli, tärpentini jatõrva, saabmittekleepuva pinnaga tõrvavärvi.

Tinglikult võib sellesse ritta asetada ka ja, mis võeti Eestis kasutusele 20. saj.

esimesel poolel. Tarvitatakse krohvi, tellise, paekivi ja klaasikatmiseks nii välis- kui sisetingimustes. Mõlemad värvid onmineraalse sideainega (silikaatvärvi sideaineks on kaaliumvesi-klaas). Värvide pigment peab olema leelisekindel, lahustiks ja vedel-dajaks on vesi.

Ammende villa Pärnus (Foto: T. Sits)

Kadrioru loss (Foto: H. Ilves)

9

VARASEMA VÄRVITÜÜBI MÄÄRAMINE

Maalritöö õnnestumise eelduseks on ühele värvitüübilekindlaks jäämine.

Kui varasem värvimisviis on seni-ajani end õigustanud, ei olemingit põhjust sellest loobuda!

Linaõlivärvi

Lubi- ja keeduvärvi

Alküüdõli- ja alküüdvärv

Nn. plastvärvid (dispersioonvärv, lateks, akrülaat)

Algselt nt. linaõli- või lubivärviga kaetudpindade värvimine tänapäevaste materjalidega võib kaasa tuuapöördumatuid kahjustusi.

Kuidas värvitüüpi määrata? On värve, mida saab üsna kergevaevaga kindlaks teha, ning teisi, mille määramisel tuleb appi kut-suda spetsialist. Lihtsamad võtted värvitüübi määramiseks on:

iseloomustab vananemisega kaasnev pragu-nemine – krakellüür. Tekib nn. krokodillinahk. Ilmastikumõjudemeelevallas värv kriidistub.

pind on sageli pulbriline ning hõõrudeseraldub pigmenti. Lubivärvi saab kindlaks teha ka nii, et värvitükkasetatakse 10%-lisse soolhappelahusesse, kus värv hakkabkobrutama ja lahustub täielikult.

muutuvad ajapikku kõvaks ja hap-raks, pragunevad ning kooruvad suurte tükkidena. Need värvid(sh. ka linaõlivärv) lahustuvad kokkupuutel ammoniaagi e. nuusk-piirituse lahusega. Liivapaberiga hõõrudes värv tolmab egakinnitu eriti paberile.

moo-dustavad pinnale sileda plastse kelme. Võivad irduda suurtepehmete tükkidena. Värvid lahustuvad tehnilises piirituses.

„Krokodillinahk“ (Foto:M. Loit)

Alküüdvärv (Foto:M. Loit)

�

�

�

�

VÄRVITAVA PINNA

ETTEVALMISTAMINE

Vananemine ja kulumine on värvile omased nähtused,mistõttu on ka perioodiline hooldamine vältimatu.

Mõnel puhul piisab üksnes seina pesust; teiseljuhul tuleb ka värvi eemaldada.

Vanade hoonete juures tuleks värvi täielikust eemaldamisesthoiduda, kui see ei ole möödapääsmatult vajalik.

Tagada tuleb ajalooliste aluspindade ja värvikihtide maksi-maalne säilimine.

nii puit- kui ka krohvitud pindadele on tõsi-seid ja pöördumatuid kahjustusi tekitatud neid aurutihedatesünteetiliste värvidega kattes.

Käsitsi kraapides, messingharjaga harjates, liivapaberigalihvides.

Soovitudtulemuse tagab värvitüüpide, nende omaduste ning kasutusviisitundmine. Aluspind ja värv peavad koos „töötama“. Üks olulisimaidpunkte siinjuures on, et värv laseks aluspinnal „hingata“, st.niiskus peaks saama vabalt välja kuivada.

Lisaks ei või unustada, et vanade hoonete viimistlus sisaldab endasmitmeid ajaloolisi värvikihte ning sageli ka dekoratiivseid detaile(stukkdekoor, modelleeritud karniisid, puithoonetel nn. puitpit-sid), mis kõik nõuavad ettevaatlikku ja respekteerivat lähenemist.

Samuti sõltub pinna ettevalmistustööde maht suuresti selleseisukorrast.

Ajalooliseinformatsiooni säilimise huvides tuleks piirduda võimalikult kergetöötlusega – pesemine, lahtise värvi ettevaatlik maha kraapiminejärgmise püsiva kihini, liivapaberiga lihvimine. Mil moel ja kui paljuseda tegema peab, sõltub konkreetsest olukorrast. Ühe hoonejuures võivad erinevad seinapinnad ka erisugust lähenemist vajada.

Värvieemaldus on oskusi ja aega nõudev tegevus. Lihtne on siinhoonele korvamatut kahju tekitada – kuumaõhupuhuriga on majupõlema süüdatud, liivapritsi ja mehaaniliste lihvimismasinategaaluspinda pöördumatult kahjustatud ning ajaloolisi värvikihte asja-tult eemaldatud. Seetõttu tuleb enne tegutsema asumist viia läbipõhjalik analüüs. Paljude võimalike puhastus- ja värvieemaldusvõi-maluste hulgast tuleb valida konkreetse pinna suhtes kõigeleebem.

Üks on aga kindel –

Et selliseid fassaade oleks üldsevõimalik hooldada, tuleb varem peale kantud vale värvikiht majatervist ja fassaadi edasist säilivust silmas pidades enne uuestivärvimist kindlasti eemaldada. Värvi on võimalik eemaldada mitmelerineval moel.

1)Neid lihtsaid meetodeid võib traditsiooniliste värvi-

tüüpide puhul alati kasutada. Sobivad väiksemate pindade puhas-tamiseks. Hoia kraabits terav, kuid hoidu vigastamast puidu pindaja profiile!

VÄRVI EEMALDAMINE

PUIDULT:

2)Sobib eemaldatavate detailide, nt. aknaraamide ja

uste puhastamiseks (klaasi mõranemise vältimiseks tuleb seekindlasti vineeritüki või muu sellisega kinni katta). Värvi kuumuta-misel eralduvadmürgised aurud. Ka on oht, et pind võib söestuda(kõrbenud pinnale värv ei nakku) või süttida, kui kuum õhk satubpragudesse või laudise taga olevasse soojustuskihti. Viimasevältimiseks eemalda puhastatav detail hoone kehandist! Kuu-mus 500–1000ºC.

3)

Seadet võib põhimõtteliselt võrrelda kuumaõhupuhuriga, see onaga märgatavalt efektiivsem ja turvalisem. Soojus jääb puidussemitmeks minutiks, mis võimaldab suuremate pindadega töö-tamist. Kraapimisega samaaegselt on võimalik soojendada kõr-valolevat pinda. Kuumus 100–200ºC.

4) Meetodit saab kasutada vaid siledatel ningpuhastel pindadel. Liiga kiirelt töötav masin võib põhjustada värvikõrbemist.

5) Juhul, kuisoovitakse täielikult vältida aluspinna mehaanilist vigastamist(nt. kui see kannab endal väärtuslikke maalinguid, mida soovi-takse avada ja eksponeerida), on keemiliste värvieemaldus-vahendite kasutamine hädavajalik. Tuleb aga meeles pidada, etneed ained kahjustavad tervist ja keskkonda. Ka on pinna uuestivärvimine raskendatud, kuna seda on keeruline täielikult neutra-liseerida.

Krohvilt sobimatu värvi eemaldamine on keerukas ettevõtmine,mis toob enesega üldjuhul kaasa krohvikahjustusi.

1) tekitatakse aluspinnale kõigevähem kahju. Sel viisil on võimalik eemaldada vaid lahtiseidvärvikihte.

2) saab eemaldada tugevalt aluspinnale kinnituvaidvärvikihte. Siinjuures on oht, et hävitatakse krohvi pindmine kihtning alumised kihid saavad vibratsiooni tõttu kahjustatud.

3)Vt. ülalpool.

Kuumaõhupuhuriga (õli)värvi lahti soojendades ja käsitsikraapides.

Infrapunase lambi või soojuspaneeliga õlivärvi või õlivär-vile kantud värvi lahti soojendades ja käsitsi kraapides.

Masinlihvides.

Keemilisi värvieemaldusvahendeid kasutades.

PUITFASSAADIDE PUHASTAMISEL ON LIIVAPRITSI KASUTA-MINE KEELATUD!

Käsitsi kraapides ja harjates

Freesides

Keemilisi värvieemaldusvahendeid kasutades.

(Foto: K. Zova)

KROHVILT:

4) Tegevus on lu-batud vaid professionaalsete restaureerimisfirmade kaasamiseltööprotsessi!

Püüa välja selgitada, millised kahjustused on loomuliku vanane-mise tulemus ja millised johtuvad hoone hooldusvigadest võivalest värvivalikust.

Õige lähenemisviisi leidmiseks hinda erinevate hooneosade värviolukorda:a) väiksemad kahjustused, mustus, hallitus – ei vaja värvi eemal-damist, vaid pesemist, parandusvärvimist ja kuivade tingimusteloomist;b) kahjustunud on pealmine/pealmised värvikihid (peened praod,koorumine) – vajalik liivapaberiga lihvimine, piiratud mahus värvieemaldamine, uuesti värvimine;c) tõsised, kõiki värvikihte haaravad kahjustused – üldjuhul vajaliktäielik värvieemaldamine ja uuesti värvimine.

Puhasta pindmustusest ja tolmust.

Kõrvalda võimalikud niiskuskolded (lekkiv vihmaveetorustik,hoonele liiga lähedal kasvavad puud ja põõsad).

Kata kinni seina lähedal kasvavad taimed.

Et hoone välimus püsiks kaua kena, tuleb lisaks eeltöödele, õigelevärvitüübile ja värvimisviisile tähelepanu pöörata ka maja üldiseleregulaarsele hooldusele. Arvestada tuleb sellega, et päikese-poolsed ja enam ilmastiku meelevallas olevad eksterjööridetailid(akende veeninad, kaitseplekid jms.) ning seinapinnad vajavadtihedamat hooldamist. Mõistliku ja regulaarse hoolduse korral eipeaks fassaadidel vähemalt 30–40 aasta jooksul tõsisemaidprobleeme tekkima.

Märgliiva- ja survepesu meetodit kasutades.

Värvi eemaldades järgi töö- ja keskkonnaohutust! Tolmu javärviaurude sissehingamise vältimiseks kanna respiraa-torit, tekkinud prügi ja ohtlikud jäätmed ladusta selleks ettenähtud konteinerisse.

KUI TEGEMIST ON MÄLESTISEGA VÕI MUINSUSKAITSEALALPAIKNEVA EHITISEGA, KONSULTEERI KINDLASTI ENNE TÖÖDEALUSTAMISTMUINSUSKAITSEAMETI SPETSIALISTIGA!

ENNE VÄRVIMA ASUMIST

�

�

�

�

�

Lisamaterjalid:Helm, H. Kodused värvimistööd. Tallinn, 1940.Hoonete värvimine traditsiooniliste värvidega. Rootsi Riigi

Muinsuskaitseamet, 1997.Kaila, P.Majatohter. VI osa. Tallinn, 1999.Kirk, A. Maalri käsiraamat I. Värvikehad, sideained ja

värvise-gude tehnoloogia. Tallinn, 1938.Kirk, A.Maalri käsiraamat II.Maalritööd. Tallinn, 1942.

�

�

�

�

�

(Foto: K. Zova) Maaling Ridala kiriku kooriruumi päisringis (Foto: K. Tooming)

MuinsuskaitseametUus 18, 10111 TallinnTelefon: 6403050Faks: 6403060E-post: info@muinas.eewww.muinas.ee

100% korduvkasutusega kiust valmistatud trükipaber

Esna mõisa talalagi (Foto: K. Tooming)

Koostaja: Mari Loit