KUIDAS KOOSTADA REFERAATI?SISSEJUHATUS

Selle referaadi teemaks on „Kuidas koostada referaati?” ning annabki vastuseid sellele küsimusele. Referaat koosneb peatükkidest, mis selgitavad näiteks referaadi üldnõudeid ning on abistavaks materjaliks selle kirjutamisel. Annab täpseid juhiseid, mida peavad erinevad referaadi osad sisaldama ning millest võiks/tuleks neis kirjutada.

Referaat iseenesest on kokkuvõtlik ülevaade teatud probleemi või teema kohta, mille koostamisel tuginetakse eelkõige kirjalikele allikatele. Referaadi koostamisel on eesmärgiks süvendada üliõpilase/õpilase oskusi kasutada erialast kirjandust ja arendada väljendusoskust. Referaadis on soovitav esitada järeldused ja omapoolne arvamus. Üldjuhul ei ole referaadi kirjutamisel juhendajat. Referaat kirjutatakse ühe õppeaine teema piirides. Referaadi maht on orienteeruvalt 10-20 lehekülge (Lepikult, Tamm 2003, lk.10).  Referaat ei tähenda mitte tõlkimist, vaid just antud teksti refereerimist emakeeles. Ümberjutustus peab olema sidus ja arusaadav. Kui tekib raskusi mingite terminite tõlkimisel, panna kindlasti sulgudesse originaali mõiste. Soovitav on ära märkida, miks valiti just see teema, kuivõrd tekst vastas ootustele, milles autoriga nõustuti ja mis tundub mittepiisavalt argumenteeritud, põhjendamata jmt. Ja vastupidi, mis meeldis, üllatas, kas saab seda meetodit kasutada ka teiste objektide analüüsiks jne.

Referaadi tegemise motoks võiks olla: "Pigem vähem, aga paremini!".

1. ÜLDNÕUDED

 Referaat esitatakse valge kirjutuspaberi ühel poolel formaadis A4 (297x210). Referaat peab olema korrektselt vormistatud Wordi dokument. Referaat algab tiitellehega, kus on järgmised väljad: kooli nimi, pealkiri, töö liik,

autori nimi, klass, kuupäev. Tiitellehele järgneb sisukord. Kasutatakse püstkirja Times New Roman suurusega 12. Tekst kirjutatakse ainult ühele lehekülje poolele. Tekst peab olema äärest-ääreni reastuses (Justify) ja 1,5 kordse reavahega. Vasaku ääre laius peab olema 3 cm, parem 2 cm ja ülevalt ning alt 2,5 cm. Tekstilõigud eraldatakse üksteisest täiendava reavahega. Töö ees ja taga on

valge puhas leht, nn. köiteleht. Sõnade poolitamist ei kasutata. Iga järgnev alapeatükk eraldatakse eelnevast tekstist ühe tühja reaga. Tekstilõigud eraldatakse taandrea või tühja reavahega. Peatüki pealkirja ja sellele järgneva teksti vahele jäetakse kaks tühja rida. Kõik töö lehed (alates tiitellehest kuni resümee lõpuni) nummerdatakse,

sealhulgas ka lehed, kus on tabelid ja joonised.  Tiitelleht, sisukord ja sissejuhatuse esimene lehekülg võetakse

nummerdamisel arvesse, kuid leheküljenumbreid neile ei märgita. Leheküljenumbrid kirjutatakse alla keskele või paremasse nurka (Referaadi vormistamine ... 2005; Kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhend ... 2002; Roomets 2005, lk.5).

1.1 Töö koostamineTöö koostamine toimub järgmiste etappidena:1) teema valik;2) kirjanduse valik ja läbitöötamine;3) plaani (kava) koostamine;4) andmete kogumine;5) andmetöötlus;6) töö kirjutamine.

Töö ülesehitus (Kärbes 2005, lk.1) : TiitellehtSisukordSissejuhatus, töö tutvustusTöö põhiosa (materjali tutvustus, tulemused, järeldused)KokkuvõteKasutatud kirjandus

Teema valikTöö teema valib töö teostaja ise ning kooskõlastab õppejõu või õpetajaga. Teemad peaksid olema rakenduslikku laadi. Töö teemaks ja eesmärgiks võib olla probleemide väljaselgitamine. Teema valikul on soovitatav silmas pidada:

teema aktuaalsust ja konkreetsust; oma huve ning võimalusi koguda materjale antud teemal töö

koostamiseks; teema formuleerimisel tuleb olla informatiivne, see peab olema lühike ja

kutsuma lugema; teema valimisel arvestatakse oma huve ja võimeid, teema

originaalsust, võimalust teemat edasi arendada järgmistes töödes.Tulenevalt töö koostamise etappidest võib töö esialgne teema muutuda. Teema valikul tutvutakse erialase kirjandusega või olukorraga uuritaval objektil. Selle käigus peaks selguma, mis suunas tööd arendada. Soovitav oleks koostada nn. töö koostamise kalenderplaan, millest nähtuvad orienteeruvalt töö tähtsamate etappide ja peatükkide valmimise tähtajad. Ajakava koostamine ja sellest kinnipidamine on aluseks töö tähtaegsele valmimisele (Kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhend ... 2002; Referaadi vormistamine arvutis ... 2005).

Kirjanduse valikKirjanduse valik on õppuri iseseisev töö, mille edukus sõltub õppuri initsiatiivist ja mitmesuguste bibliograafiliste materjalide kasutamise oskusest. Allikmaterjalid võib jaotada kolme rühma:

publitseerimata materjalid (uurimistööde aruanded, diplomitööd, magistri- ja doktoriväitekirjad jm, mida säilitatakse raamatukogudes, arhiivides; ettevõtete aruanded, raamatupidamisdokumendid, revideerimisaktid, käskkirjad, kohtutoimikud jm materjalid);

publitseeritud materjalid (raamatud, artiklid, ajakirjad, seaduslikud aktid jne);

elektroonilised väljaanded (võivad dubleerida paberkandjatel olevaid trükiseid) ja andmebaasid.

Töö koostamiseks vajaliku kirjanduse valikul tuleks eelistada uuemaid väljaandeid ning mitte lähtuda vaid ühe autori kirjutistest. Õpikutele lisaks tuleks kindlasti kasutada ka ajakirjandust (Kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhend ... 2002).

2

2. TÖÖ KIRJUTAMISE STIIL JA KEEL

Töö tuleb kirjutada täpses ja selges oskuskeeles. Oluline on töö stiililine ja keeleline korrektsus. Kõneviis ja –vorm, milles töö kirjutatakse, peab olema ühtne kogu töö ulatuses. Soovitav on umbisikulise tegumoe kasutamine (näiteks ”töös käsitletakse, analüüsitakse, uuritakse” või “on käsitletud, analüüsitud” jne).

Kirjutamisel tuleb silmas pidada järgmisi üldistatud nõudeid: referaat peab olema sõnastatud korrektselt ja loogiliselt; tuleb kasutada selget ja täpset oskuskeelt, üldtunnustatud ja väljakujunenud

terminoloogiat; väljendused olgu loomulikud ja lihtsad; ei liialdata võõrsõnadega; tuleb hoiduda tõlkevääratustest; peab vältima paljusõnalisust; tuleb vältida sõnakordusi ja kasutada rikkalikumat sõnavara; kirjutada tuleb nii lühidalt kui võimalik ja nii pikalt kui vajalik; pole soovitav kasutada slängi, stampkeelendeid, ajakirjanduslikke, käibe- ja

poeetilisi (üliemotsionaalseid) fraase; hoiduda tuleb võõrkeelte liigsest mõjust eestikeelsele tekstile(Referaadi vormistamine ... 2005).

3. TIITELLEHT

 Tiitellehele tuleb märkida:         kooli nimetus;         eriala osakond;         autori ees- ja perekonnanimi;         õpperühm;         töö pealkiri;         töö liik (referaat);         töö juhendaja eesnimi ja perekonnanimi;         töö valmimise koht ja aasta.

Tiitellehe näidis:

3

Tartu ÜlikoolÕpetajate seminar

Alus- ja alghariduse õppetool

REFERAADI PEALKIRIReferaat

Juhendaja: Ees- ja perekonnanimi

Koostas: Ees- ja perekonnanimi

Kursus/Klass

Tartu 200x

4. SISUKORD

Sisukorras näidatakse kõik töö peatükid ja teised alajaotused täpses vastavuses nende pealkirjade ja alguslehekülgede numbritega. Eessõna, sissejuhatus, kokkuvõte, kasutatud kirjanduse loetelu ja resümee on ilma järjekorranumbriteta, kuid loetletakse sisukorras. Samuti tuleb sisukorras loetleda ükshaaval kõik lisad koos pealkirja ja alguslehekülje numbriga.

Kõikide peatükkide (sealhulgas ka eessõna, sissejuhatuse, kokkuvõtte, kasutatud kirjanduse ja resümee) pealkirjad kirjutatakse suurte tähtedega (v.a sisukorras). Alajaotuste, alapeatükkide, alapunktide jm pealkirjad kirjutatakse väiketähtedega (v.a suur algustäht). Pealkirjade järele punkti ei panda. Poolitused pealkirjades ei ole soovitavad. Kõiki peatükke, samuti töö teisi iseseisvaid komponente (sisukord, eessõna, sissejuhatus, kokkuvõte, kasutatud kirjanduse loetelu, resümee) soovitatakse alustada uuelt lehelt. Kui pealkirjaga samale lehele ei mahu vähemalt kaks rida sellele järgnevat teksti, tuleks kirjutamist alustada järgmiselt lehelt. Peatüki pealkirja ja sellele järgneva teksti vahele jäetakse vähemalt üks tühi rida. Pealkirja ja eelneva teksti vahele jäetakse vähemalt kaks tühja rida (Referaadi vormistamine ... 2005).

MS Word’is koostatakse sisukord automaatselt, kui pealkirjad on vormistatud Heading- stiilis. Arvuti koostatud sisukorras ei puudu ükski pealkiri, leheküljenumbrid sisukorras ja töös on vastavuses ning pealkirjad on stiililiselt korrektsed (Lepikult, Tamm 2003, lk.17).

Näide:SISUKORDSISUKORD 2SISSEJUHATUS 31. ESIMESE PEATÜKI PEALKIRI 41. Alapeatüki pealkiri2. Alapeatüki pealkiri 52. TEISE PEATÜKI PEALKIRI 62.1. Alapeatüki pealkiri2.2. Alapeatüki pealkiri 72.3.1. Alapeatüki pealkiri 8KOKKUVÕTE 9KASUTATUD KIRJANDUS 10LISADLisa 1. Pealkiri 11Lisa 2. Pealkiri 12

5. SISSEJUHATUS

Sissejuhatuses peaks sisalduma: teema valiku põhjendus, teema aktuaalsus, tähtsus, uudsus, probleem (võib olla küsimuse vormis), töö põhieesmärgid ja -ülesanded, ülevaade allikatest, materjalidest

4

Sissejuhatus ei tohi täita töö peatüki ülesandeid ja ei tohi olla arvudega üle kuhjatud. Sissejuhatuses ei tooda ära tööga saadud tulemusi ja järeldusi. Sissejuhatuse maht ei tohiks olla üle 1/10 töö põhiosa mahust. Sissejuhatuses formuleeritakse töö eesmärk ja antakse lühike ülevaade töö iseloomust, ülesande püstitusest, teema olemusest ja tähtsusest. Reeglina antakse sissejuhatuses ka lühike ülevaade töö põhiosa põhiliste jaotiste (osad, peatükid) ning lisade (kui neid on) sisust (Lepikult, Tamm 2003, lk.10; Kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhend ... 2002).

6. TÖÖ PÕHIOSA

Töö põhiosa hõlmab antud teema põhjalikku käsitlust, omapoolseid ettepanekuid esiletoodud probleemide lahendamiseks.

Töö põhiosa esitatakse tavaliselt järgmiste osadena: esimene peatükk - analüütiline ülevaade teemakohasest kirjandusest ja

probleemist ning-teoreetilis-metodoloogilistest lähtekohtadest; teine peatükk - metodoloogiline osa, kus antakse uuringute kirjeldus ja

esitatakse andmete kogumise ja töötlemise meetodid. Küsitluse puhul esitatakse küsitletavate valiku põhimõtted, küsitletute arv, tutvustatakse statistilisi meetodeid või programme, mida rakendatakse andmete töötlemisel;

kolmas peatükk - esitatakse uurimise käigus saadud lahendused ja tulemused, nende interpretatsioon ning järeldused.

Töö käsitlus peab olema järjepidev, loogiline. Laialivalgumise vältimiseks tuleb käsitleda ainult teemaga seonduvaid probleeme. Arvandmeid esitatakse tabelites. Töö lisasse paigutatakse sellised tabelid, mis ei ole töö tekstiga otseselt seotud, kuid ülevaate saamisel ja sisu mõistmisel siiski olulised, näiteks küsimustikud, andmete õigsuse kontrollimist võimaldavad algmaterjalid. Nii tabelitele kui ka joonistele tuleb kindlasti viidata. Töös tuuakse välja ka ettepanekud näiteks ettevõtte töö parandamiseks. Tööst peab olema selgesti nähtav ka töö teostaja isiklik panus antud probleemi käsitlemisel (Kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhend ... 2002).

7. LOETELUD

Loetelu punktid tähistatakse tavaliselt kas araabia numbritega, väiketähtedega või mõttekriipsuga. Kui loetelu koosneb üksikutest sõnadest või sõnaühenditest, siis kirjutatakse loetelu punktid üksteise järele ja eraldatakse komaga. Järjekorda võib tähistada numbrite või tähtedega, mille järel ümarsulg.

Näiteks: Valmistamise järgi eristatakse: 1) valmistooteid, 2) pooltooteid, 3) lõpetamata toodangut.Või: Valmistamise järgi eristatakse: a) valmistooteid, b) pooltooteid, c) lõpetamata toodangut.

Kui loetelu sisuks on pikemad sõnaühendid või laused (milles esineb ka koma, sulud jms), siis võib need kirjutada üksteise järele või alustada igat punkti uuelt realt. Numbri või tähe järel on ümarsulg, alustatakse väiketähega ja loetelu osad eraldatakse üksteisest semikooloniga.

5

Näiteks: Kui kasvõi üks loetelu osadest koosneb kahest lausest, siis asendatakse sulg järjekorranumbri järel punktiga ja alustatakse suure tähega. Kui mõni loetelu sisaldab omakorda loetelu, siis tähistatakse üldisema loetelu punktide järjekorda numbritega, alluva loetelu punkte aga tähtedega (koos suluga) (Referaadi vormistamine ... 2005).

Tavaliselt tähistatakse kõik tekstis kasutatavad loetelud. Võib kasutada nii araabia numbreid, väiketähti kui muid märke (mõttekriips, tärn, punkt). Kui loetelu ees kasutatakse tähistust, alustatakse iga loetelu punkti uuest reast. Loetelu alustatakse väikese tähega ja loetelu osad eraldatakse semikooloniga. Kui loetelu on vaja viidata, siis kirjutatakse viide loetelu ette, kuna muul juhul oleks viitega tähistatud vaid loetelu üks osa (Lepikult, Tamm 2003, lk.18). Näide: Tööga rahulolul on kolm komponenti (Vadi, 2001):1) töö sisu;2) töötasu;3) töökeskkond.

8. VIITED JA TSITAADID

Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed ja muu tuleb viidata. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada tsitaatide või refereeringutena.

Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (...”).

Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine.

8.1. Joonealune viitamineJoonealuse viite puhul märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu viite number (ülaindeksina). Tavaliselt alustatakse viidete uut numeratsiooni eraldi igal leheküljel, kuid võib kasutada kogu tööd läbivat numeratsiooni. Viited esitatakse joonealusena lehekülje all serval, eraldatuna ülalpool asuvast tekstist. Näide: Kõnega esinenud Skytte märkis, et “oleks iseäranis suur heategu, et ka need alamast seisusest inimesed, kel on puudus ihutoidust, siiski võiksid omandada vaimuvara, mis on mugavaks vahendiks saavutamaks ka muud”.1

------------------------------------------------------------------------------------- 1Hans Kruus, Eesti ajaloo lugemik, 2. Tartu 1926, lk. 67-68

8.2. Tekstijärgne viitamineTekstijärgsed viitamised võivad olla kas numbri– või nimeviited. Kui viiteid on palju või kasutatavad allikad on erinevates keeltes, tuleks eelistada viitamist töö lõppu paigutatud kasutatud kirjanduse nimekirjale. Pärast tsitaadi või refereeringu lõppu

6

märgitakse sulgudes viidatava allika number kasutatud kirjanduse loetelus ja leheküljed. Kasutada võib ümar-ja nurksulge või kaldkriipse. Näiteks: /3, lk 63/ tähendab viitamist kasutatud kirjanduse loetelus number 3 all oleva allika 63. leheküljele.

 Nimeviite puhul märgitakse pärast tsitaadi või refereeringu lõppu sulgudes viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta ja viidatavad leheküljed.  Näiteks: Riiki moodustavate inimeste kogum on riigi kodanikkond (Varrak 1998, lk 79).

 Perioodikale viitamisel kirjutatakse välja autori perekonnanimi, väljaande nimetus, ilmumisaasta ja number. Juhul kui ühele ja samale allikale viidatakse samal leheküljel mitu korda järjest, võib pärast allika esimest viidet kasutada sõna “sealsamas” koos lehekülgede äranäitamisega (Referaadi vormistamine ... 2005). Näiteks: [sealsamas, lk 22].

8.3. Tekstisisene viitamineViidata tuleb kõigile autoritele ja nende töödele, kelle ideid või seisukohti kirjeldatakse. Tuleb jälgida, et viited vormistatakse/sõnastatakse viisil, mis võimaldab lugejal eksimatult mõista, millised mõtted kuuluvad käesoleva teksti autorile ning millised mõtted on pärit kellegi teise kirjutistest. Eelistatakse otsest viitamist; kui vähegi võimalik, vältida sekundaarseid viiteid (st keegi ütles kellegi kohta).

Tekstis näidatakse ära autor (autorid) ja teose ilmumise aasta. Tsiteerimise puhul on tegemist algteksti võimalikult täpselt originaalile vastava esitusega, mis pannakse jutumärkidesse ning millele lisatakse autori nimi, teose ilmumise aasta ja lehekülje number. Juhul, kui tsiteeritavast lausest on osa välja jäetud, tuleb selle esitamata teksti asemele paigutada ümarsulud, mille vahel kolm punkti. Täpsemaid juhiseid viitamiseks on toodud lisas.

Ühe või kahe autoriga töö. Teksti sees esitatakse autori(te) nimi (nimed) ja ilmumise aasta. Kass (1996) näitas, et ....Tamm ja Lill (2003) näitasid, et .....Sarnast efekti on näidatud mitmetes töödes (Kass, 1996; Lilov, 2000; Tamm & Lill,

2000)

Sulgudes esitatakse autorid tähestiku järjekorras (arvestatakse esimest autorit, eelnevas Tamm mitte Lill).

Kolme kuni viie autoriga töö. Esimesel korral kirjutatakse välja kõik autorid, hiljem ainult esimene ja et al. Esimene kord: Sarnast efekti on näidatud mitmetes töödes (Kass, 1996; Lilov, Tamm, Kaur, & Lill, 2000).....Järgnevatel kordadel: Seda on leidnud ka mitmed uurijad (Kass, 1996; Lilov et al., 2000).....

Rohkem kui viie autoriga töö. Sellisel korral kirjutatakse juba esimesel korral esimene autor ja et al. Kõik autorid kirjutataks välja vaid kasutatud kirjanduse loetelus.

Rohkem kui üks töö samalt autorilt (autoritelt). Aastaarvud järjestatakse ajalooliselt.

7

Sarnast efekti on näidatud mitmetes töödes (Kass, 1996, 1997, 2003).....

Rohkem kui üks samal aastal välja antud töö ühelt autorilt (samadelt autoritelt). Lisatakse aastaarvu järele täht a,b,c. Tähed pannakse vastavalt nende esinemise järjekorrale kasutatud kirjanduse loetelus. Sarnast efekti on näidatud mitmetes töödes (Kass, 2003a, 2003b).....

Täpsed tsitaadid. Tsitaat pannakse jutumärkidesse ja viitamisel näidatakse ka täpne lehekülg. Tamm (2000) märkis, et “õpetaja roll ühiskonnas on kasvanud” (lk 233) .....

9. LÜHENDID

 Soovitav on kasutada ainult üldlevinud sõnade ja mõõtühikute lühendeid nagu nr, vt, a, lk, jms, jne. Samuti tuleks kasutada üldlevinud lühendeid, mille täisnime ei ole üldjuhul tavaks pruukida (näiteks: ÜRO, USA, FIM jt). Enne lühendi loomist tuleks esmakordselt see samas defineerida täieliku kirjapildi kaudu. Näiteks: sisemajanduse kogutoodang (SKT).

 Ettevõtete ja asutuste pikad nimed on samuti soovitav nende korduvkasutamise puhul lühendada. Kui töös kasutatakse üle paarikümne vähetuntud termini, lühendi või sümboli, milles igaüks esineb vähemalt kolm korda, siis on soovitav koostada lühendite ja tähiste loetelu. Viimane koos vastavate selgitustega esitatakse kas lisas või paigutatuna töö algusossa eraldi alajaotusena (tavaliselt peale sisukorda). Kõikidest kasutuselevõetud lühenditest tuleb kogu töö ulatuses kinni pidada (Referaadi vormistamine ... 2005).

Nimede lühendite kasutamisel tuleks esmakordsel nime kasutamisel kirjutada välja täispikk nimi ning lisada edaspidi kasutatav lühend selle järele sulgudesse. Näiteks: Microsoft Solution Framework (MSF). Pealkirjades lühendeid ei kasutata.

Ühekohalised arvud (0-9) kirjutatakse tekstis sõnadega. Suuremad numbrid ja murrud kirjutatakse arvudega. Kui aga ühekohalisele arvule järgneb mõõtühik või tähis, siis kirjutatakse ta numbriga. Rahaliste näitajate puhul esitatakse arvudes kaks kohta peale koma, protsendiliste näitajate puhul enamasti üks koht pärast koma. Aastaarvud tuleks alati esitada arvuliselt, mitte “käesoleval aastal”, “möödunud aastal” jne (Lepikult, Tamm 2003, lk.18).

10. ARVUD

Ühekohalised arvud (0-9) tuleb tekstis kirjutada sõnadega. Kui aga ühekohalisele arvule järgneb mõõtühik või tähis, kirjutatakse ta numbriga. Arvudele harilikult käändelõppe ei lisata. Järgarvu järele pannakse punkt. Aasta tuleks näidata alati arvuliselt, s.t mitte kirjutada “käesoleval aastal”, “möödunud aastal” jne.Tekstis, samuti tabelites tuleks hoiduda suuremate kui 3- 4 tüvenumbriga arvude kasutamisest. Arvud, mis ulatuvad tuhandetesse, miljonitesse jne, on soovitav esitada kombineeritud kirjutusviisis, mille puhul arv märgitakse numbritega ning suurusjärk kirjutatakse sõnadega. Näiteks: 13,7 tuh. kr.

8

 Valemites ja ka tabelites esinevad suured arvud on soovitav kirjutada kombineeritult arvu 10 astmena. Näiteks: 2,1 x 104 kgf/mm2.

 Näitaja esitamisel väärtuste piirkonnana pannakse mõõtühik viimase arvu järele. Näiteks: 150 kuni 170 km. “Kuni” märgina võib arvude vahel kasutada mõttekriipsu (150 -170 km.). Kui aga on oht, et viimast võiks lugeda miinusmärgiks, tuleks kasutada kolme punkti (150...170 km.). Tuleb hoiduda mitme mõõtühiku üheaegsest kasutamisest ühe suuruse väljendamisel, samuti kümnendmurdude väljendamisest koma asemel teiste märkidega (punkt, sidekriips).  Näiteks: 15 krooni 25 senti tuleks kirjutada 15,25 kr.

 Kui nähtust iseloomustava näitaja juurdekasv on suurem kui 100%, tuleb suurenemine näidata tekstis mitte protsentides, vaid kordades. Nii näiteks on parem kirjutada, et toodang suurenes vaadeldaval perioodil 2,2 korda; ei ole soovitav märkida, et toodangu juurdekasv oli 120%. Arvväärtusi ei tohi poolitada ega ka mõõtühikut üle viia teisele reale. Arvude ja algebraliste sümbolite vahele ei jäeta vahet. Kuupäevade äranäitamiseks kasutada numbrilist või sõnalis- numbrilist kirjutusviisi, kusjuures kuu nimetus märgitakse nimetavas käändes. Näited: 06.03.2001, kus 06 märgib kuupäeva, 03 kuud06.03.016. märts 2001Tekstis kuupäeva märkides võib aastaarvule lisada sõna “aasta” vajalikus käändes või lühendi “a” (Referaadi vormistamine ... 2005).

11. TABELID

Üldnõuded. Tabeleid kasutatakse arvulise materjali või standardsete arvutuste süstematiseeritud ja kompaktseks esitamiseks. Töö põhiosas ei tohiks olla suuri tabeleid ulatusliku ja töötlemata arvmaterjaliga. Tabelid, mis ei ole otseselt seotud käsitletava küsimusega, tuleks paigutada töö lisasse. Ühesuguste mõõtühikutega arvandmed tuleks veergudesse paigutada nii, et arvude samad kümnendkohad oleksid üksteise all kohakuti. Kaheveeruliste tabelite koostamine ei ole otstarbekas. Selliseid arvandmeid võib esitada vahetult teksti sees.  Näiteks: firma töötajate arv on olnud aastate jooksul stabiilne: 1997 – 101998 – 111999 – 10

Tabelite nummerdamine ja pealkirjad. Iga tabeli kohale lehe paremasse serva ühe rea võrra pealkirjast kõrgemale kirjutatakse üldnimetus “Tabel”, millele järgneb tabeli number. Numbri järel punkti ei panda. Tabelid nummerdatakse araabia numbritega kogu töö ulatuses.  Näiteks: “Tabel 3”.

Kui töös on ainult üks tabel, siis seda ei nummerdata. Kõik tabelid peavad kandma nende sisu lahtimõtestavat pealkirja. Kui kõik tabelis toodud andmed on ühesuguse mõõtühikuga, siis näidatakse see tabeli kohal paremal pool sulgudes. Mitme mõõtühiku kasutamisel esitatakse need vastavate veergude või ridade juures ilma sulgudeta, eraldades nad eelnevast tekstist komaga.

9

Kõigil tabeli veergudel peavad olema selged ja lakoonilised pealkirjad. Veergude ja ridade nimetused kirjutatakse suure algustähega. Üldreeglina veerge ei nummerdata. Nummerdada tuleks siis, kui selleks on otsene vajadus:

tabel jätkub järgmisel leheküljel (kus enam ei korrata tabeli pead, vaid tuuakse ära ainult veergude numbrid);

töö tekstis viidatakse tabeli teatud veergudele; mõne veeru nimetuses on näidatud kuidas saadakse tulemus antud veergu,

näiteks (veerg 2 x veerg 4).

Poolitada tohib ainult selliseid tabeleid, mis ühele leheküljele ei mahu. Jätkamisel tabeli pealkirja ei korrata. Tabeli järje paremale nurgale kirjutatakse “Tabeli 2 järg”. Tabelid peavad olema paigutatud nii, et nende lugemine oleks võimalik ilma tööd pööramata või pöörates seda 900 kellaosuti liikumise suunas. Tabel paigutatakse võimalikult selle tekstilõigu juurde, milles talle viidatakse. Tabelites esitatud andmed tuleb siduda töö tekstiga. Selleks võib kasutada kas otsest viitamist (“Alljärgnev tabel 3 iseloomustab…”) või kaudset viitamist. Viimasel juhul märgitakse lause lõppu sulgudesse tabeli number (“vt Tabel 2”).

Peale sellist viidet peaks töös kas kohe või järgmisel leheküljel järgnema tabel. Kui samal leheküljel ruumi ei jätku, täidetakse lehekülg täielikult viitele järgneva tekstiga ja tabel paigutatakse järgmise lehekülje algusesse. Suuremad tabelid paigutatakse eraldi lehtedele, mille formaadid võivad olla töö formaadist kaks korda suuremad (A3). Kui tabelis kasutatakse andmeid kirjandusest, siis peab tabeli all olema viide allikale (Referaadi vormistamine ... 2005).Näide:Tabel 1Esimene strateegia: Eelarve jääb muutumatuks 5 aasta jooksul (2 miljonit krooni)

1.aasta osakaal

2.aasta

osakaal

3.aasta

osakaal

4.aasta

osakaal

5.aasta

osakaal

arendus-kulud

0.5 25% 0.2 10% 0.08 4% 0.03 2% 0.01 1%

baas-kulud

1.5 75% 1.8 90% 1.92 96% 1.97 98% 1.99 99%

Kokku 2 100% 2 100% 2 100% 2 100% 2 100%

Kui tabelis kasutatakse viitamist vajavaid andmeid, siis kirjutatakse viide tabeli pealkirja lõppu sulgudesse. Kui tabelis kasutatakse lühendeid, kirjutatakse tabeli alla väikeses kirjas (Times New Roman, suurus 10 punkti, reavahe 1,0) märkused. Näide:Märkused: r – korrelatsioon; SKP – sisemajanduse koguprodukt.

Kirjaliku töö ükski peatükk ega muu osa ei tohi alata ega lõppeda tabeliga. Iga tabel peab olema kommenteeritud või tehtud eelnevalt lühike sissejuhatus tabelis toodud andmetele. PANE TÄHELE, ET TABELITEL ON PEALKIRJAD (Lepikult, Tamm 2003, lk.20).

12. VALEMID JA MATEMAATILISED AVALDISED

 Töös tuleb kasutada valemite kirjutamisel ühtset kirjaviisi. Üksikud sümbolid ja lihtsad matemaatilised avaldised esitatakse tavaliselt teksti sees omaette reale viimata. Võrdsust ja võrratust väljendavad valemid ning võrrandid esitatakse omaette

10

real paigutatuna soovitavalt selle keskele. Pikad valemid ja nende teisendused paigutatakse mitmele reale. Üleminek järgmisele reale tuleks teha tehtemärgi kohal.

Kõigi töös esinevate valemite ja matemaatiliste avaldiste saamist tuleb selgitada. Kirjandusest võetud valemite selgitus piirdub viitega allikale. Tuletatud valemite puhul esitatakse lähtevõrrandid ning selgitatakse tuletuskäiku, tingimusi ja lihtsustatavaid eeldusi.

Valemis tuleks kasutada eelkõige üldlevinud tähiseid. Kasutatavate tähiste seletused paigutatakse valemite järele, kusjuures igas uues valemis seletatakse ainult esmakordselt esinevaid tähiseid. Kui valemi vasakul pool olev tähis on seletatud tekstis, siis võib antud tähise seletuse valemi järel ära jätta (vt allpool toodud näidet). Valemi tähised koos seletustega kirjutatakse nende valemis esinemise järjekorras nii, et mõttekriipsud oleksid kohakuti. Sümbolite seletus algab uuelt realt taandreata sõnaga “kus” järgneva koolonita.

Valemite järele mõõtühikuid tavaliselt ei kirjutata. Mõõtühik näidatakse vajaduse korral valemi juurde kuuluvas seletuses. Kui töös on mitu valemit, nummerdatakse nad analoogiliselt tabelitega (vt ptk 2.8). Valemi number pannakse ümarsulgudesse ja kirjutatakse lehe paremasse serva. Viidates tekstis esitatud valemile, paigutatakse selle number sulgudesse.

13. ILLUSTRATSIOONID

 Kõiki töös esinevaid illustratsioone (graafikud, diagrammid, skeemid, joonised, geograafilised kaardid, fotod jne) võib nimetada joonisteks. Igal joonisel peaks olema allkiri, mis on joonisel kujutatu lakooniline sõnastus. Allkirja tekst algab suure tähega ja selle lõppu punkti ei panda. Kõik joonised tuleb nummerdada analoogiliselt tabelitega.

Joonise allkirjale võivad järgneda selgitused. Sel juhul pannakse põhiteksti järele koolon. Selgituste elemendid eraldatakse semikooloni või komaga, numbrilised või tähelised tähistused eraldatakse selgitavast tekstist mõttekriipsuga.

Kõikidele illustratsioonidele tuleb tekstis viidata. Viitamisel näidatakse joonise number, mis eraldatakse tavaliselt muust tekstist ümarsulgudega, näiteks (joonis 3) või (vt joonis 1). Joonised peaksid paiknema võimalikult lähedal kohale, kus nendele esmakordselt viidatakse. Väikeste mõõtmetega joonis paikneb teksti vahel sobivas kohas, suurem eraldi lehel. Joonis olgu paigutatud nii, et seda saaks vaadata ilma tööd pööramata või pöörates seda 90° kellaosuti liikumise suunas (Referaadi

vormistamine ... 2005). Näide:

11

Joonis 1 Esimene eelarvestrateegia.Joonisel kujutatu tuleb kas joonise piirkonnas või tekstis selgitada. Koordinaattelgi kasutades tuleb nendele kanda teljel kujutatav suurus ja mõõtskaala. Pane tähele, et joonistel oleks allkirjad (Lepikult, Tamm 2003, lk.20).Näide:

Joonis 2. Funktsiooni y = f(x) graafik.14. MÄRKUSED

 Märkused teksti või tabelite juurde sisaldavad täpsustava või viitava iseloomuga andmeid, mis pole käsitletava küsimusega otseselt seotud. Märkused trükitakse üks järk väiksema intervalliga kui põhitekst. Sageli tuleb märkusi teha tabelite juurde. Seda on soovitav teha tabeli all. Kui märkusi on üks, siis pärast sõna “Märkus” pannakse punkt.  Näiteks:  Märkus. Tabelis toodud väärtusi vaadelda kui minimaalseid. Kui märkusi on mitu, siis pärast sõna “Märkused” pannakse koolon, märkused ise aga nummerdatakse.Näiteks: Märkused: 1. ….. 2. …..Märkuse(d) võib esitada ka joonealuse viitena. Sel juhul sõna “Märkus” ei kirjutata (Referaadi vormistamine ... 2005).

15. KOKKUVÕTE

 Kokkuvõte koosneb tavaliselt tööst tulenevatest järeldustest, oma arvamusest ja ettepanekutest. Kokkuvõttes peaks selguma, kas töö eesmärk on saavutatud ja kuidas on lahendatud töö sissejuhatuses püstitatud ülesanded. Kokkuvõte peaks olema sissejuhatusega samas mahus (mitte üle 1/10 töö põhiosa mahust). Kokkuvõttes uusi probleeme ei püstitata, vaid korratakse töö eelnevates osades toodut. Kokkuvõttes reeglina enam ei viidata (Referaadi vormistamine ... 2005).

Kokkuvõte peaks olema lähedane töö põhiosa jaotiste struktuurile, kuid võimalikult kokkusurutud ning ta peab andma selge ülevaate töö eesmärkidest, vajadusest, töö põhilistest tulemustest, tema praktilisest ja teoreetilisest väärtusest, rakendamisvõimalustest ja tingimustest, üleskerkinud probleemidest ning võimalikest arendamise vajadustest ja suundadest. Kokkuvõttes peab selguma, kuidas on lahendatud töö sissejuhatuses formuleeritud ülesanded, milliste tulemusteni jõuti. Eriti oluline on autoripoolse nägemuse väljatoomine.

12

x

yy = f(x)

0-1-2 1 2 3 5-1

1

23

Sissejuhatus ja kokkuvõte peavad olema esitatud nii, et kõrvalseisja saaks neid lugedes ülevaate probleemidest, üldisest käigust ja tulemustest ilma põhiteksti lugemata (Lepikult, Tamm 2003, lk.14).

16. KASUTATUD KIRJANDUSE LOETELU

Kasutatud kirjanduse nimekiri lisatakse töö lõppu. Allikad esitatakse nende esimeste autorite perekonnanimede alfabeetilises järjestuses ning iga kirje sisaldab tavaliselt järgmisi elemente: autori(te) nimi(nimed), väljaandmise aasta, pealkiri ja publitseerimise andmed. Need andmed on vajalikud konkreetse allika tuvastamiseks. Elektroonilise dokumendi korral peavad reeglina kirjes kajastuma teksti autor ja pealkiri, millise koduleheküljega on tegemist, selle külastamise kuupäev ning aadress (Krull 2004).

Kasutatud kirjanduse loetelus tuuakse ainult viidatud allikad ja samuti peab igale loetelus olevale allikale leiduma töös viide. Kirjandusloetelu alfabeetilise järjestuse puhul esitatakse kasutatud teosed autorite perekonnanimede tähestikulises järjekorras, autori(te) nime(de) puudumisel pealkirja esimese sõna järgi. Mitme autori puhul esitatakse nimed tiitellehel esinevas järjekorras. Kui samalt autorilt on kasutatud mitut teost, tuuakse need kronoloogilises järjekorras. Autori(te) nimed on soovitav trükkida rasvases kirjas (Boldis).Koostajat ja toimetajat ei loeta autoriks. Ilmumiskohti ei lühendata. Kui teosel on veel teine pealkiri või pealkirja täiendandmed, pannakse täiendandmete ette harilikult koolon.

Võõrkeelsed allikad esitatakse väljaandega samas keeles ning kirjetes kasutatakse vastava võõrkeele traditsioonilisi lühendeid: ingliskeelses kirjes vol. (=volume), No (=number), saksakeelses Bd. (=Band), Nr. (=Nummer). Toimetaja märgitakse keelest olenevalt, näiteks eesti keeles (Toim.), inglise keeles (ed.), saksa keeles (Hrsg.). Lehekülje lühend on üldisema tava kohaselt samuti võõrkeelne: inglise keeles p., saksa keeles S.

Kasutatud allikmaterjalid nummerdatakse. Esmalt tuuakse ladinatähestikuline (nii eesti- kui võõrkeelne) ja seejärel slaavitähestikuline kirjandus. Kirillitsas olevad allikad võib esitada translitereerituna ladina tähestikku, kusjuures kirje lõpus on märge töö keele kohta (nt vene keeles või in Russian) ja sel juhul nad paiknevad üldises järjekorras (Ü. Roosmaa, 2002 http://www.eau.ee/26350).

16.1. RaamatudKui raamatul on mitu autorit, siis eristatakse nende nimed komaga. Pealkirjades lühendeid ei kasutata. Kui ühelt autorilt on viidatud mitu allikat, siis järjestatakse need viidete nimekirjas ilmumisaastate järgi, alustades varasemast (Lepikult, Tamm 2003, lk.23). raamatute puhul, millel on autor (-id), alustatakse kirjeldamist autori nime(de)ga: Autor perekonnanimi, eesnimi (initsiaalid). Pealkiri: pealkirja täiendandmed. Trükikordusandmed. Ilmumiskoht: Kirjastus, ilmumisaasta, lehekülgede arv.

Võõrkeelse pealkirja järel võib tuua sulgudes selle tõlke. Kordustrükkide puhul märgitakse trüki number araabia numbritega, koos lühendatud iseloomustusega. Kui teos on välja antud mitmes kohas, tuuakse kirjes ainult üks koht (esimene).

13

Ilmumisaasta puudumist tähistatakse lühendiga i.a (ilma aastata), s.a. (sine anno.). Kirjastuse nimes ei kasutata jutumärke. Lehekülgede arvu näitamine raamatute puhul on soovituslik.Mereste, U. Kompleksanalüüs ja efektiivsus. Tallinn: Valgus, 1984, 262 lk.

ehk uuemas kirjapildis:Erelt, M., Erelt, T., Ross, K. 1984. Kaunis emakeel. 6., parand. tr. Tallinn: Valgus, 262 lk. (tiitellehel Kuues, parandatud trükk)

Sama autori sama ilmumisaastaga teostele lisatakse eristuseks tähed a, b, c (autori nime ja aastaarvuga viitamise puhul), nt Vaba, L. 1990a. Balti kett … Vaba, L. 1990b. Die baltischen …

raamatute puhul, millel autori nime ei ole antud, kuid tiitellehel võib olla toimetaja ja/või koostaja nimi (nimed), kirjeldatakse pealkirja järgi. Pealkiri: pealkirja täiendandmed /Koostaja ja/või toimetaja nimi (kusjuures initsiaalid kirjutatakse perekonnanime ette). Trükikordusandmed. Ilmumiskoht: Kirjastus, ilmumisaasta, lehekülgede arv. Märkused.Kirjakeele teataja 1979: Õigekeelsuskomisjoni otsused / Toim. T. Erelt, H. Saari. Tallinn: Valgus, 1985, 102 lk.

autorita ja tiiteltoimetajata raamatud on enamasti teatmeteosed ja sõnaraamatud. Tekstiviitena kasutatakse nende puhul tavaks saanud lühendeid, mis pannakse ka siis kasutatud kirjanduse loetelus kirje ette. EE 8 = Eesti Entsüklopeedia 8. köide. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995, 465 lk.

16.2. ArtiklidArtikli kirje koosneb kahest osast, mis eraldatakse teineteisest punkti ja kriipsuga (vahel ka topeltkaldkriipsuga (//) või trükitakse väljaande nimetus kaldkirjas)

kirjutis (artikkel) kogumikust tuleb esitada: Artikli autor. Pealkiri. - Kogumiku nimetus. Köide. Ilmumiskoht: Kirjastus, aasta, kasutatud artikli leheküljenumbridLumiste, R. Eesti riigi poliitika ettevõtluskeskkonna korrastamisel. – Eesti Vabariigi majanduspoliitika ja Euroopa Liit. Tartu, 1999, lk. 162-168.

Vinkler, P. 1995. Some aspects of related performances of individuals. – Scientimetrics, vol.32, No 2, p. 23-45.Õim, Haldur 1976. Kas inimkeel on päritav? – Keel, mida me uurime. Tallinn: Valgus, lk. 158-161

teatmeteose artikkel kirjeldatakse analoogselt kogumiku artiklile, kuid kirje võib esitada ka lühikirjena, kasutades lühendit s.v. (sub verbo –sõna all)Saare maakond. – EE 8 kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995, lk. 286EE 1995 s.v. rantjee.

kirjutis (artikkel) perioodikaväljaandest - ajakirja puhul esitatakse järgmised andmed: Artikli autor. Pealkiri. – Ajakirja nimetus, (aasta) aastakäik või köide, nr., lk-dParts, E. Välisinvesteeringud maailmamajanduses. – Eesti Välismajanduse Teataja, 1995, nr. 8, lk. 56-59.

14

- ajalehe puhul esitatakse:Artikli autor. Pealkiri. – Ajalehe nimetus, ajalehe ilmumiskuupäev (number) ja lehekülje number (sektsiooni number)Laidre, A. IT-investeeringu tasuvust saab mõõta. – Äripäev, 31. jaanuar 2000, lk. 12.Varblane, U. Kas Eesti vajab välisinvesteeringuid? – Eesti Ekspress, 2. veebruar 1996, B2.

- elektroonilises ajakirjas esitatakse:Artikli autor. Pealkiri. – Ajakirja nimetus (aasta) aastakäik või köide, nr. (E-ajakiri/WWW) [Allika aadress] (kasutamise kuupäev)Ernits, P., Reinap, A.Investeeringud looduse arvel. - Luup (2000) nr. 7 (E-ajakiri) [http://www.postimees.ee/luup/00/07/maja 1.shtm ] (14.04.00)

- Internetist võetud artikli puhulArtikli autor. Pealkiri. [Allika aadress] (kasutamise kuupäev)Hanni, T. Mis on börs? [http://www.ntm.tartu.ee/~taunz/bors.htm ] (17.04.00)

16.3. Teised allikmaterjalid intervjuu kohta peavad kasutatud materjalide loetelus olema järgmised andmed: intervjueeritava nimi, intervjuu pealkiri, intervjueerija nimi, intervjuu salvestuse vorm (üleskirjutis, helisalvestis, videolindistus), intervjueerimise aeg ja koht. Madis Milk. Õlletehase ajaloost. Autori intervjuu. Üleskirjutus. Tartu, 16. aprill 1997.

aruannete, dokumentide jms. kohta on vaja loetelus ära märkida dokumendi nimetus (ka ettevõtte nimetus), aeg (aasta või kuupäev). EVEA Panga bilanss seisuga 01.01.1997.a. Konkursi “Välisinvestor 96” materjalid.

normatiivmaterjalid näiteks õigusaktide loetelus antakse kõigepealt akti nimetus, siis akti vastuvõtmise aeg ja allikas, milles akt ametlikult on avaldatud. Perekonnaseadus. 1994. – RT I, 75, 1326.

arhiivimaterjalide kasutamisel on vaja esitada: arhiivi nimetus, fondi ja nimistu ning säilitusühiku number ja lehekülg Riiklik Keskarhiiv, Fond 80, Riigikogu, SÜ 46, lk 21-26.

lõputöö ( diplomi-, bakalaureuse-, magistri- ja doktoritöö) kirjes tuuakse töö autori perekonna ja eesnimi, töö pealkiri, kõrgkool ja allüksus, kus töö asub, koht, aasta, nurksulgudes töö liik. Ots, Siiri. Kurgsoo talu äriplaani koostamine. Eesti Põllumajandusülikooli agraarökonoomika ja turunduse instituut. Tartu, 1999. [Bakalaureusetöö].

käsikirjalised allikad esitatakse kirjanduse loetelus koos trükitud teostega. Peale autori nime ja töö pealkirja märgitakse aasta, käsikirja liik ja asukoht Linda Sibula kiri Peeter Saulile 10. aug. 1972. Säilitatakse Tallinna Muusikakoolis.

17. LISAD

Lisad paigutatakse kasutatud kirjanduse loetelu järele. Lisadeks on arvandmed ja materjalid, mis täiendavad põhiteksti, kuid mille sidumiseks tekstiga pole otsest

15

vajadust (suuremahulised skeemid, dokumendivormid jt selgitavad ning abistavad materjalid). Kõik lisad tuleb pealkirjastada. Kui töös on rohkem kui üks lisa, siis tuleb nad nummerdada araabia numbritega vastavalt neile tekstis viitamise järjekorrale. Pealkirja kohale lehekülje paremasse ülanurka kirjutatakse näiteks “Lisa 2”. Lühendit “nr” ei kasutata ja punkti ei panda. Iga lisa peaks algama uuelt lehelt. Esimese lisa ette võib paigutada lehe pealkirjaga “Lisad” ja esitada sellel lisade pealkirjade loetelu. Lisad ja nende pealkirjad tuuakse ära töö sisukorras (Referaadi vormistamine ... 2005).

18. RESÜMEE

Resümee on lühikokkuvõte tööst, mis esitatakse võõrkeeles ja kannab vastavat nimetust “Summary”, “Zusammenfassung”, “Резюме”. Resümee peab andma üldistatud, kuid ammendava ülevaate tööst, nii et see oleks arusaadav lugejale. Resümee ei ole kokkuvõtte tõlkevariant.

Resümee sisaldab:1.      Võtmesõnade (5 kuni 15) loetelu, mis kõige enam iseloomustavad antud tööd. Võtmesõnad esitatakse nimetavas käändes ja eraldatakse üksteisest komadega.2.      Resümee teksti, kus on ära toodud (1-2 lehekülge): andmed töö mahu, illustratsioonide arvu, kasutatud kirjanduse ja allikate

nimetuste kohta; keel, milles töö on kirjutatud; põhiosa, mis käsitleb töö eesmärki, uurimisobjekti, kasutatud metoodikat;   andmed töö tulemuste kohta; lühijäreldused tulemuste rakendamise kohta.

(Üliõpilaste kirjalike tööde koostamine ja vormistamine ... 1996, lk 25-26.)KOKKUVÕTE

Selle referaadi tegemine mõjus mulle kindlasti väga hästi, kuna nüüd tean rohkem, kuidas koostada referaati. Samas on selle tegemine ka mulle kasulik oma seminaritöö kirjutamiseks, kuna annab ju vormistusnõuetest ülevaate, mida samas ka kasutasin selle töö tegemisel. Referaati oli huvitav koostada, sest hakkasin huviga uurima materjalidest, kuidas üldse koostada tuleks referaati. Avastasin enda jaoks palju uut võrreldes oma varasemate teadmistega ning oma eelnevalt koostatud referaatidega.

Töös on toodud ka näiteid, mis aitavad näiteks raamatute esitamisest referaadis paremini aru saada, mida ja kuidas kirjutada. Töös on tood ära ka resümee ning selle nõuded, kuid tavaliselt referaadis resümeed ei kasutata.

Ma arvan, et referaadis on esitatud palju vajalikku materjali referaadi koostamise ja kirjutamise abistamiseks. Üldnõuetes on toodud ära referaadi vormistamise nõuded. Samas on ka kirjas kuidas arvutil vormistada ning kuidas alustada üldse kirjutamist.

16

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Hirsjärv, S., Remes, P., Sajavaara, P. Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina, 2005.2. Roomets, S. Üliõpilastööd ja nende vormistamine arvutil. 2.,täiend. tr. Tallinn, 2005.3. Üliõpilaste kirjalike tööde koostamine ja vormistamine. Tallinn:TTÜ, 1996.4. Kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhend. Tallinn:TTÜ, 2002.

[http://www.tmk.edu.ee/~jet/juhend.htm] (09.12.2005)5. Krull, E. (2004). TÜ HT bakalaureuse- ja diplomitööde kaitsmise kord.

[http://www.ut.ee/pedagoogika/Pedagoogika.html] (01.12.2005)6. Kärbes, K. (2005). Arvutiteksti vormistamine. [http://www.lookool.ee/failid/

oppematerjalid/referaadi_vormistamine/uurimus_ja_referaat.doc] (07.12.2005)7. Lepikult, T., Tamm, M. (2003). Eesti infotehnoloogia kolledž. Kirjalike tööde

koostamine ja vormistamine. Metoodiline juhend. [http://www.itcollege.ee/dl/vormistamisjuhend.rtf] (09.12.2005)

8. Referaadi vormistamine. Türi Gümnaasium (2005). [http://tyrigy.tyri.ee/refvorm.htmf] (10.12.2005)

9. Referaadi vormistamine arvutis. Nõo Põhikool (2005). [http://www.nrg.tartu.ee/npk/npk_failid/Referaadi_vormistamine_NPKs.doc] (07.12.2005)

10.Roosmaa, Ü. (2002). Näpunäiteid üliõpilastööde kirjalikuks vormistamiseks. [http://www.eau.ee/26350] (13.12.2005)

17