Eesti teatri festival Draama 2015: Piiri peal R 11. september 2015

Fest

ival

tõst

ab tu

ju!

2

Draama 2015

Sattusin eile pärast südaööd DRAAMA klubisse Ülikooli kohvikus. Kaugelt vaadates käis peast läbi mõte, kas seal midagi üldse toimub, sest tänav oli vaikne ning maja teise korruse terrass, kus tavaliselt peomelu pikale venib, oli pime ja tühi. Otsustasime aga siiski lähemale kiigata, et päris kindel olla, kas ja mis toimub.

Jah, vaikne oli tol hetkel õigusega, sest kuigi dünaami-line duo Katrin Pärn ja Janek Savolainen mängisid kohviku esimesel korrusel mõnusat tantsumuusikat, oli teine korrus juba suletud ning inimesi juba või veel vähevõitu. Imes-tasin, kuna tavaliselt on festivali klubi alati koht, kus palju põnevat toimub – ja seda eriti pärast südaööd. Siis aga mõistsin, et igaüks seab endale piirid ise.

Mõni tõmbab piiri tänava teises otsas, kui kohvikust temani lõbusat melu ei kosta, ning otsustab kontrollimise asemel tuldud teed tagasi minna. Mõni teeb sama otsu-se hoopis linna teises otsas (eilsed viimased etendused toimusid Sadamateatris ja ERM-i valmivas majas), mis ehk kodule ligemal on. Mõni peab lõbutsemisega piiri pidama järgmisele töö- või koolipäevale mõeldes, kui keha piisavalt unetunde nõuab. Aga see, mis hetkel või põhjusel see piir seada või tõmmata, on siiski lõplikult igaühe enda teha.

Esmamuljetest on räägitud palju: küll manitsetakse, et esmamulje jätmiseks on vaid üks võimalus ja see peab ole-ma võimalikult positiivne. Teisalt öeldakse, et esmamulje on petlik ja (eriti eestlaste puhul) võtab aega, enne kui kelleski või milleski üldse selgusele saab jõuda. Eilne esmamulje oli tunne, nagu oleks jõudnud lõppevale peole, kust suurem hulk inimesi juba lahkunud ja peagi uksed kinni pannakse.

Kui aga mõneks ajaks lauda istusime ja kaasakiskuva muusika taktis juttu rääkides päid ja jalgu kõlgutasime, hakkas festivali klubi uuesti elama. Nii mõnedki lauad täitu-sid inimestega, kes peagi tantsupõrandale rõõmsalt hüple-ma suundusid. Ka maja esine täitus vaikselt üha rohkemate inimestega. Ja jahedast ilmast hoolimata puges südames-se soe kodune tunne ja rõõm toredast seltskonnast.

Kui oleksime esialgse kaugvaatluse tulemusena otsus-tanud, et midagi ei toimu ja targem on mujale liikuda, siis oleksin sellest soojast ja mõnusast tundest ilma jäänud. Mul on hea meel, et me eile õhtul seda piiri ei tõmmanud ja ikkagi klubisse tulla otsustasime. Õnneks on tänased viimased etendused sealsamas kesklinna kandis, nii et ma loodan, et festivalikülaliste seas on vähem piiride seadmist ja rohkem toredaid (taas)kohtumisi mõnusas seltskonnas. Festivaliklubis näeme!

Merilyn MerisaluDRAAMA ajalehe peatoimetaja

Kas kirjutamist saab õpetada?

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2015: Piiri peal ametlik ajaleht, mis ilmub iga päev.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Ivika Saaroja, Marite H. Butkaite, Oliver Issak ja Piret Kuub.

Mõtteid (teatri)haridusest ja muust.

Piirid seab igaüks ise

Milline viimase aja teatrielamus on sul kõige eredamalt meeles?

Nägin eelmisel kevadel Karl Edgar Tammi monilavas-tust „La(u/v)amäng“, mis minu jaoks teatripilti avardas. Ma ei ole palju näinud, et inimesed suudaks mängida erine-vaid rolle sellise sisseelamisega ja nii, et sama inimene muutub paari sekundiga kellekski täiesti teiseks.

Lavastus oli tervikuna väga läbimõeldud, tekstid olid ülihead, huumor lihtsalt suurepärane. Kohati karm, aga väga hea. Ta oli hästi enesekindel ja ülimalt rollis sees. Muidugi, suurema grupiga lavastustel on teised võlud, aga see on tõesti üks üliere mälestus, mis mind pahviks lõi. See oli väga inspireeriv!

Indrek (25)muusik

Sel nädalal on olnud palju juttu ja mõtisklusi teatrihariduse teemadel. Teatrimasin haarab endas-se mitmeid inimesi, kel kõi-gil on teatrimaagia loomisel oma ülesanne.

Üks osaline siin on ka kirjutav inimene. Olgu tema nimi homo scriptor või näitekirjanik või (lavastus-)dramaturg või kirjanik või... Tema on see, kes kirjutab. Vahel omi mõtteid, vahel tellimustöid, vahel kohan-dab teiste autorite tekste või... Tööd tekstiga jagub.

Looverialade puhul esi-

tatakse tihtilugu küsimus, et kas neid saab õpetada. See, et on olemas taolisi erialasid õpetavad koolid, justkui tõestaks, et saab küll. Kirjutamise puhul aga visatakse see küsimus väga tihti õhku.

Olles ise õppinud ja juhendanud loovkirjutamist huvikoolis Drakadeemia, olen seda erinevates varian-tides väga palju kuulnud. Aastate jooksul on olnud aega sel teemal mõtiskle-da ja proovida vastuseid sõnastada.

1. Anne on vajalik, kuid

3

2015 Draama

Kas kirjutamist saab õpetada?

Täna kell 13 esitetakse Tartu ülikooli kirikus kogumikku Teatrielu 2014.

Mõtteid (teatri)haridusest ja muust.

Meenub, kui käisin Raadi lennuväljal vaatamas Tartu Uue Teatri lavastust „Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum“ – see oli küll äge.

Kogu see kujundus, ruumi kasutamine, kuidas sealset lagunevat militaarpiirkonda piirab looduse vohav kasvami-ne... Selle sisse oli toodud sümpaatne, helge ja omapära-ne mütoloogiliste motiividega eepiline lugu. See oli väga efektne.

Hästi mängitud, hea helitaust ja muud sellised nüansid.

Milline viimase aja teatrielamus on sul kõige eredamalt meeles?

Märten (30)noor kultuuriteadlaneja kriitik

Kõige eredam mälestus on hetkel Helen Rekkori ka-heosalisest lavastusest Viinistul, „Üle vee / Laineid lausu-des“. See oli äärmiselt ilus lavastus.

Esimene pool oli visuaalselt üles ehitatud varjuteatri-na. Teine pool oli mütoloogiatel põhinev tekst, kus mees näkineiu kinni püüdis. See, kuidas see lugu mängis sealse olustikuga: meri, autentne küün, kõik muu – see oli väga mõjus. Vihma lahmis ja külm oli, aga sellest oli tol hetkel täiesti ükskõik.

Anu (26)vabakutseline

ilma ande arendamiseta ei sünni midagi. Geograafili-ses punktis X võib sündida andekas jooksja, kuid ilma trennita võivad tulemused jääda keskpäraseks. Ka kirjutamine vajab trenni ja harjutamist. Kui on eeldu-sed, siis tuleb neid edasi arendada. Nagu spordis-ki, on tihtilugu suur abi toetavast grupist ja treene-rist, kes juhendab ja aitab süstemaatiliselt harjutada. Erinevad kirjutamisharjutu-sed aitavad end avastada ja samm-sammult luua pikemaid tekste, tekitada

mõtteid ja inspiratsiooni, mille põhjalt edasi minna.

2. Üksinda kodus jalgratta leiutamine võtab aega. Kui leidub inimesi, kes suunavad teoreetiliste materjalide juurde, tutvus-tavad erinevaid suundi ja tekitavad lugemisharju-muse, siis moodustab see vundamendi. Vundamendi-le on võimalik laduda kõik muu.

3. Lisaks loovusele on vaja ka käsitööoskust. Kirjutamisega süvitsi tege-ledes ehk seda õppides on võimalik tutvuda erinevate

võtetega ja õppida neid kasutama ning leida nende hulgast need, mis aitavad vormistada peas olevad ideed. Vaadates kirjanik-ku kui sportlast, siis on selge, et lisaks innule tuleb omandada ka tehnilised oskused.

4. Laias laastus on kolm vaala, kes kirjanduse meres ujuvad: proosa, luule ja draama. Neil kõigil on oma spetsiifika ja reeglid, millele need alluvad. Tunda reegleid ja seda, kuidas süsteem töötab, on loomis-vabadus. Sisu saab valada

soovitud vormi selliselt, et see on loodetavasti naudi-tav ka teistele.

5. Kirjutamise õppimine on nagu teatrikool. Õiges kollektiivis ja õppeperioodil saab julgelt järgi proovida erinevaid asju. See on aeg katsetamiseks ja ekspe-rimenteerimiseks ilma, et peaks mõtlema liigsetele tagajärgedele. See on enda ette valmistamine. See on oma tee leidmine. See on teadlik otsus areneda. See on... kirjutajaks kasvamine.

Marite H. Butkaite

4

Draama 2015

Taaskohtumine Mati UndigaVestlesin eile Maria

Avdjuškoga, kelle dokfilm „Unditund“ esilinastub täna kell 19 kinos Ateen.

Kuidas Mati Undiga tutvusite?

Ma tutvusin Mati Undiga Tartus, kui olin nelja-aasta-ne. Elasime siis vanematega Annelinna korteris. Mati Unt oli läinud just lahku oma abi-kaasast ning elas siis meil.

Olete öelnud, et saite dokfilmi tehes Matiga justkui uuesti kokku. Milli-ne see taaskohtumine oli?

Seda on ühe sõnaga väga raske kokku võtta. See oli väga oluline kokkusaa-mine, sest aega on mööda läinud ja ma püüdsin teda uuesti mõista ning läbi selle filmi enda jaoks lahti seleta-da. Aga kui üleüldse rääkida inimestest, kellega ma olen elu jooksul kohtunud, mulle ongi isiklikult kõige suure-mat mõju avaldanud Mati Unt. Temas on tõepoolest olnud seda geniaalsust, mis muudab maailma.

Olite pikalt üks tema lemmiknäitlejatest. Mida temalt õppinud olete?

See ei ole nüüd küll minu lause, aga seda on öelnud paljud teised näitle-jad, kes on temaga kokku puutunud: Mati Undiga koos töötamine oli nagu tei-ne ülikool. See oli tõepoo-lest nii, et ta nakatas oma teadmistega teisi ja ta tahtis kõike väga jagada. Kõik olenes sellest inimesest, kes tahtis õppida. Paljud lihtsalt astusid kõrvale ja ei viitsinud ega tahtnud.

See on ikka pigem eluloofilm, aga läbi tema sõpruskonnas viibinud inimeste. Filmi ajamäära-

FOTO: Mona Menets

FOTO: erakogu

5

2015 Draama

Taaskohtumine Mati Undiga

Täna teatrihuviliste pihku jõudev ahjusoe kogumik Teatrielu 2014 keskendub Eesti teatri põhitõdedele ajal, mil ühiskond on ametis tradit-siooniliste piiride ümber paigutumisega.

Samal ajal, kui Eesti ühiskond peab debatti muutuvate väärtushinnan-gute ja rahvusvaheliste suhete teemal, pööravad uurijad teravdatud pilgud hoopis teatri alustaladele. Raamat püüab defineerida, kuidas mõistsime möö-dunud aastal iseenesest-mõistetavat: näitleja tööd rolliga, lava- ja muusikalise kujunduse rolli lavastuses, dramaturgiat ja tantsu.

Põletavad avalikud diskussioonid kooselusea-duse teemadel ja kasvav hirm riikidevaheliste suhete pingestumise ees pole oma jälge möödunudaastasele Eesti teatrile jätnud, ehk just seepärast on kogumik keskendunud teatris hoopis põhilisele, alust panevale, mida on lihtne tähelepanuta jätta, aga mis on teatris alati olemas.

„Eesti teatrile pole kombeks kiiresti ühiskond-likele tormidele reageerida, seega oli ka 2014. aasta pigem evolutsiooniline kui revolutsiooniline,“ ütleb üks raamatu koostaja, Ott Ka-rulin. „Eks näis, kas vajame reageerimiseks veidi enam aega ja näeme neid teema-sid laval sel hooajal või jää-vadki need teatri huvisfäärist otsesõnaliselt välja, leides kajastamist pigem klassika-lise dramaturgia uustõlgen-duste kaudu,“ lisab ta.

Seekordses Teatrielus arutlevad Eesti teatri-maastiku üle 2014. aastal Luule Epner, Liina Unt, Kerri Kotta, Anneli Saro ja Leenu Nigu. Lisaks leiab raama-tust lavastaja- ja trupiport-reed Madli Pestilt, Meelis Oidsalult ja Pille-Riin Purjelt, samuti Lea Tormise „Ühe eessõna tekkeloo“ ning He-di-Liis Toome kriitilise vaate statistika kogumise metoo-dikale. Kogumiku lõpetab 2014. aasta teatrikroonika.

Raamatut esitletakse reedel kell 13 Tartu ülikooli kirikus (Jakobi 1). Esitlusel arvustab kogumikku teatri-kriitik Kadi Herkül. :):

Esitletakse Teatrielu

kud on väga konkreetsed. Paratamatult ei saa ühte tunniajasesse filmi panna sisse kogu inimese elu. Nii et need valikud said kuidagi tehtud ning kokku sai film Mati Undi elust läbi tema sõprade, kes moodustasid tolleaegsed väga ägedad ja värvikad sõpruskonnad.

Kui raske oli neid in-tervjuusid teha? Kui palju äratasite vanu tundeid?

Ma ei teinud ühtegi intervjuud, mis filmi ei jõudnud. See on üks minu eesmärk. Ma olen ise näit-leja olnud ja see on alati väga kurb tunne, kui sa jääd filmist välja. Ja täpselt samamoodi on need inime-sed minu staarid.

Aga elu on tihtipeale nii kiire ja pöörane ning aega ja võimalust, et hetkeks mõne inimesega maha istuda ja südamlikult juttu puhuda, seda on teinekord väga vähe. Seekord Mati andis mulle selle võimaluse, et kohtuda inimestega, kellega ma väga oleks tahtnud koh-tuda ja pole alati julgenud.

Kuidas oli nende ini-mestega kohtuda? Mida nad rääkisid-mõtlesid?

Need inimesed ei ole enam väga noored ja eks mõte liikus tagasi ka enda elule ja oma noorusajale. Ma arvan, et seda kõike oli meil koos tore ja põnev teha. Ma loodan vähemalt.

Kui närvis või elevil fil-mi esilinastuse eel olete?

Ma väga tahaks, et see läheks inimestele korda. Ma saan aru, et see ei ole film, mis muudab maailma, aga see on ehk jälle üks võima-lus endale taasavastada Mati Unt.

Hästi toredasti ütleb Ingo Normet: et äkki keegi veel, kes on pärit Aravult nagu Vahing või sealt Voo-remaalt nagu Unt, vaatab seda filmi ja hakkab ennast vaimselt üles töötama. Nagu nemad, kaks maa-poissi, kes tulid linna ja said kellekski.

Kui raske oli seda dokumentaalfilmi kokku panna?

Ma ise olen enda jaoks seda teekonda võrrelnud ühe muinasjutulausega. Mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida. Paraku on see selline maailm, et isegi kui oma peas midagi välja mõtled, siis sinu kaar-did lüüakse kohe segamini.

Mina jõudsin selle projek-ti juurde ringiga. Ma ei olnud Filmi Instituudi esimene va-lik, kellele raha anda. Lihtsalt eelmine režissöör kukkus ära ja ma kogusin väga kaua endas julgust. Mõtlesin, et pean selle ikka ära tegema, teisiti ei saa. Mina olen tema kõrval käinud ja teda tund-nud, nii heas kui ka halvas. Ei oleks tahtnud, et keegi võõras seda filmi teeks.

Mis saab edasi?Tegelikult mulle on

vihjamisi antud märku, et ma võiksin ühest ja teisest inimesest veel filmi teha. Aga hetkel on mul pooleli üks teine dokfilm, mis on väga kaugel teatrist. Ma teen dokfilmi Euroopa meistrivõistlustest korvpallis Riias ja meie meeskon-nast. Seega hoopis midagi muud. Aga ma ei ole selle filmi režissöör, see on nii maskuliinne maailm, seda lavastab Indrek Maasik.

Oliver Issak

6

Draama 2015

Elusad minevikupildidMina olen sündinud

1988. aastal. 1987 olin veel vaid säde vanemate silmades.

Mu kokkupuude selle aastaga on põhimõtteli-selt olematu. Võin selle kohta lugeda ning tutvuda erinevate dokumentaalsete ja fiktiivsete materjalidega, kuid minu jaoks on see siiski miski, millest kujundan endale pildi teiste inimeste mälestuste põhjal.

Ivar Põllu lavastus „1987“ paneb mängima mi-nuvanused noored, kellest enamik on minuga samas olukorras. Põllu on ühes intervjuus öelnud, et 1987. aasta ajalehtede lugemi-sest alguse saanud idee sooviski ta realiseerida just praeguste noortega, sest oma eakaaslastega võiks see minna heietamiseks. Distants annab võimaluse vaadata kõike teise vaate-nurga alt.

Aasta alguses mängiti lavastust TÜ kirikus, sel kor-ral mindi ERM-i valmivasse majja. Arvestades asukohta ja seda, mis tulevikus sellest hoonest saab, siis oli eilne etendus kui muuseumikü-lastus.

Tänapäevasel taustal anti aimu sellest, mis kunagi võis toimuda. Vaatajad kisti välja oleviku argipäevast ja viidi maailma, kus kantakse anonüümseks tegevaid gaasimaske ja tuletakse meelde, et teatud perioodil on tsiviilkaitse(õppused ja -praktika) olnud osa argipäevast. Muutused on õhus, kuid need pole veel kohale jõudnud. Ja kõike seda oli võimalik jälgida tur-valiselt betoonseinte vahel.

Laval tegutseb 11 inimest, ja just nimelt tegutseb. Sõnu pole, on vaid tegevus. Elu elamine ja argipäev. Kodune elu, tegus linnaväljak, sport, tantsu-saal, baar, salakuulajad.

Esindatud on igapäeva elu kõik küljed alates ärkami-sest kuni magamaminekuni. On tegevuslikud soolod ja ühised stseenid, kus ükskõik kuhu vaadates võib avastada huvitavaid tegevu-si. Elu käib ja sajaga!

Laval pole masendu-sest ja riigikorrast rõhutud inimesed, vaid indiviidid, kes elavad lihtsalt oma elu. Juhtumisi sellisel ajal, mis oli tinglikult aastaarvuga 1987. Teater tutvustab lavastust sõnadega: „See on mängu-line tsiviilkaitse-punk-laadis lavastus noortest, kes are-nevad, kasvavad ja küpse-vad koos uue riigikorraga.“ Pole heietamist, on mäng.

Kuigi lavastus käsitleb minevikku, on see prae-guses ajahetkes kõnekas. Taustahelidena oli ühenda-tud ilus muusika ja sõjahää-led. Päris lõpus minnakse kollektiivselt varjendisse ja küünlavalgel lauldakse seda, et ei ole üksi ükski

maa. Aasta alguses kõlas kaasa Ukraina, hetkel aga pagulaste teema.

Lihtsalt meelelahutuseks ja gaasimaskides nüüdis-balletiks „1987“ ei jää. See tuletab meelde olnut ja seda, mis on. Või võiks olla. Lavas-tust võib vaadata ka kui üht düstoopiat. Liialdatud fikt-siooni olnu ainetel. Essentsi ja tunnet, mis võis olla.

„1987“ on praeguses teatripildis eristuv lavastus nii väljendusvahendite kui ka esitluslaadi poolest. Lä-hiajalugu vaadeldakse, kuid ilma paatose ja üleliigse pühaduseta. Suurte sünd-muste asemel on kesken-dutud indiviidide ja nendest moodustunud kollektiivi argielule.

Noored on noored igal ajal ja nagu öeldakse, siis life always finds a way. Nüüd aga teatrisse, kuni veel saab!

Marite H. Butkaite

FOTO: Gabriela Liivamägi

7

2015 Draama

Rännak ajas ja ruumisEesti Draamateatri

„Keskmängustrateegia“ on Draama aastaauhindade programmis, sest kunstnik Pille Jänes on siin loonud tõepoolest lummava ku-junduse, mille eest pälvis aasta kunstniku auhinna.

Madis Kõivu näidendid seevastu on täiesti omaette teema, millest võiks tege-likult rääkima jäädagi. Kui põhiline paari sõnaga kokku võtta, siis nõuab nende näi-dendite mitterealistlik laad oma aegruumilise kaoo-tilisusega kahtlemata nii lavastajalt kui ka kunstnikult lisaks kõigele muule eriti kõrgelennulist kujundlikku mõtlemist.

Selle loo keskmes on kaks venda – kuulus ma-letaja (Indrek Sammul) ja professor (Mait Malmsten) – , kes asuvad aastaküm-neid hiljem arutlema oma mineviku, elutee keerdkäi-kude üle. Nüüd, kus aeg on nende jaoks juba otsa saanud, selgub, et midagi jäi veel kripeldama, millestki jäi rääkimata, mingi prob-leem lahendamata.

Ja mis tooks välja eestlaste valupunktid paremini, kui mitte kogu probleemistiku kujutamine sõja kontekstis. Sestap ongi siin valdav ajajärk, millest ei saa kuidagi üle ega ümber, 1940. aastad.

Keskne on mäletami-se teema, kõik oleks vaja justkui detailideni taasta-da, ometi on aeg teinud oma töö. Niiviisi elustuvad mitmed kunagi aset leidnud stseenid taaskord siin ja praegu, segunedes omakor-da aastaid hilisema ajaga, mil osad tegelased ei ole isegi enam elavate kirjas.

Nii nagu ajas rändamine,

ei ole selles lavastuses ka ühest kohast teise saamine probleem isegi suuremate distantside puhul, sest mä-lestustes on kõik võimalik. Pille Jänes on sellistele ruumi ja aja nihestustele leidnud väga mõjusa ja poeetiliselt kauni lahenduse.

Lavaruumis on mitu tasandit, mis ei ole omava-hel vastuolus, need hoopis sulanduvad pehmelt üks-teisesse. Ühes lava servas seisab diivan, mis jääb põhiliselt professorist venna pärusmaaks: mõtiskluste ja meenutuste alguspunktiks. Seevastu lava tagasein on kujundatud imeliste video- ja valgustehniliste lahenduste abil, mis aitavad omakorda ühel kohal või kujundil kii-resti teiseks üle kasvada.

Domineeriv kujund on malenupud, mis mingitel hetkedel hiiglasliku mõõt-me võtavad. Samas võivad need nupud üsna hõlp-sasti põimuda mingi muu kujundiga või hakata mingil taustal n-ö kasvama. Inime-sed nende projektsioonide kujundatud pindade tasandil pärinevad hoopis teisest maailmast, palju kaugemast ajast kui diivanil enamasti mõtisklev professor.

Kolmas ruumitasand liigub hoopis lava alla, kust kumab maagilist oranži valgust. Seda käiku kasutab põhiliselt professori tütar (Kersti Heinloo). Jutu käigus selgub, et seal paikneb köö-gipool, kust aeg-ajalt kostub ülejäänud pereliikmete jutu-vada. Kuigi inimestevaheline

üksmeel jätab tihtipeale soovida, muudab ainuüksi valgus ise need hetked kui-dagi eriliselt helgeteks.

See lavastus oleks ilma visuaalse pooleta kahtlemata palju vaesem. Näitlejatest võiks esile tõsta Mait Malmsteni, kes teeb väga täpse ja detailiderohke vana, natuke kibestunud professori rolli.

Kui aga võrrelda „Keskmängustrateegiat“ mõningate teiste Pedajase lavastatud Kõivu näidendi-tega, siis midagi üllatavat siin ei täheldanud. Sama lavastajakäekiri, sarnane tonaalsus ja atmosfäär, mis on aluseks Pedajas-Kõiv kombinatsioonile.

Piret Kuub

FOTO: Merlin Ponna

8

Draama 2015

Täna Draamal:12.00–13.50 1987 (Tartu Uus Teater / TÜ VKA)Mänguline tsiviilkaitse-punk-laadis lavastus noortest, kes kasvavad ja küpsevad koos uue riigikorraga.

ERM-i uues majas

13:00–14:30 Teatrielu 2014 esitlusKuidas mõistame aastal 2014 näitleja tööd rol-liga, lava- ja muusikalise kujunduse rolli lavastuses, dramaturgiat, tantsu?

TÜ kirikus (Jakobi 1)Tasuta!

16.00–17.50 Estoplast (Teater Vanemuine)Valgustab vana ja valgustab last – hästi valgustab Estoplast!

Sadamateatris

18.00–18.45 Rhythm is a Dancer (Henri Hütt)Mis teeb rütmist rütmi ja tantsijast tantsija?

Genialistide klubis

19.00–20.00 Unditund (Maria Avdjuško)Dokumentaalfilm „Unditund“ viib meid tagasi 1960. aastate ereda põlvkonna juurde, mil tekkisid uuen-duslikud ideed nii kirjandus- kui ka teatrimaailmas.

Kino Ateen

19.00–20.00 ...and Blue (Fine 5 tantsuteater)See on lugu igaühest meist: tõusudest ja langustest, võitudest ja kaotustest, üksindusest ja soojusest..

Tallinnas, Vaba Laval

19.00–21.30 Hääled (Theatrum)Kaks näitlejat ja tšello. Mees ja naine. Tüdruk ja poiss. Ema ja poeg. Õpetaja ja õpilane. Hääled meis ja meie ümber.

Esna MõisasVälja müüdud!

19.00–21.50 Varesele valu... (Eesti Draamateater / Tallinna Linnateater)Tõestisündinud lood depressioonist ja tervenemisest.

Tartu Uues TeatrisVälja müüdud!

22.00–22.45 Balti Teatri Foorumi etenduste arutelu väliskülaliste osavõtul

Tartu Uus Teater

22.00–23.10 Mikiveri tagi (Tartu Uus Teater / Vaba Lava)Nende õpetaja õpetaja õpetaja õpetaja oli Kon-stantin Stalislavski, aga neist ei saanud kunagi suuri näitlejaid ja lavastajaid.

Tartu Uue Teatri garaaž

Piletiinfo kadi@festival.ee või +372 58 003 458 (Kadi Rutens, piletimüügi koordinaator).

NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummer-damata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

Henri Hüti lemmikküsi-mus kujunemisaegadel oli: „Mis muusikat sa kuulad?“ Ta lootis nii leida mõtte-kaaslust ja paista silma oma laiade teadmistega subkultuuridest. Alati võitsid meeltes meloodia ja rütm, mitte kunagi sõnad või tähendus. Siis rändas ta kultuuriruumide üleselt ning otsis edasiviivat ja endale omast rütmi.

Rütmi kui korduste jada otsingute kõrval tekkis võrdlus, kuidas ta tunneta-sin sarnaseid situatsioone nooremana, esmakordselt.

Tekkisid vahejuhtumid praeguse ja mineviku vahel. Praegune südamlikkus, siirus, tõsidus, ausus ning mõtted võrdluses Mina aeg tagasi ja siis edasi ja siis jäl-le tagasi ja edasi, kuni välja hetkesse „nüüd“. Millist rüt-mi siis jälgida? Võib-olla on see rütm, kuidas süda lööb, võib-olla sammud, võib-olla eksimuste kordused, võib-olla igale ärkamisele järgnev ambitsioon teha üks fraas rohkem.

Henri Hütt on (etendus)kunstnik, kes tantsib peami-selt techno saatel. :):

„Rhythm is a Dancer“

Film „Unditund“Maria Avdjushko doku-

mentaalfilm „Unditund“ viib meid tagasi 1960. aastate ereda põlvkonna juurde, mil tekkisid uuenduslikud ideed nii kirjandus- kui ka teatrimaailmas.

Film avab Mati Unti kui karismaatilist isiksust, fenomenaalset mõtlejat ja anarhistlikku vormiuuen-dajat kinolike vahenditega. Film sisaldab seninäge-matuid kaadreid Matist loomeprotsessis ja sõprade keskel. Loo keskmeks on erinevad aastate jooksul tekkinud sõpruskonnad,

mis on aluseks ka tegelaste valikule.

Mati parima sõbra Vaino Vahingu Salong Tartus, mis ühendas kirjanikke, teadlasi ja teatriuuendajaid, kirjanduslik salong Tallinnas Vilde teel, Undi ja Kersti Kreismanni kodus, Mati lavastajatee algus Noorsoo-teatris.

Analüüsitakse tema teoseid ja loomemeetodit ning vaadeldakse ka Mati naissuhteid. Sõna saavad lähemad sõbrad, võitlus-kaaslased, endised kalli-mad ja konkurendid. :):