EELK Mustamäe

Maarja MagdaLEEna koguduse ajaleht

veebruar 2020

Veebruarikuu lõpus, 24. kuupäeval on eestlastele oluline tähtpäev – vabariigi aastapäev. Sel aastal tähistatakse 102. korda omariikluse sündi ja läbi raskuste püsima jäämist. Nende aastatega on eestlaste elus palju muutunud. Esiteks on juba mitu põlvkonda üles kasvanud ja pidanud kohanema muutuva poliitilise ja kultuurilise maastikuga. Teiseks, Eesti väike, kuid geograafiliselt mitmekesine maa-ala on rahvastiku tiheduse osas järjest enam koondumas linnadesse, jättes äärealad ja maapiirkonnad elanikest tühjemaks. Kolmandaks, kuid olulisimaks muutuseks pean rahvastiku religioosset muutumist – liigume järjest enam sekulariseeritud ja usulises segaduses ühiskonna suunas. Mina sündisin nõukogude aja lõpus, enamiku kooliajast läbisin juba taasiseseisvunud riigi lapsekingades haridussüsteemis. Pean ennast üsna tavaliseks eestlaseks – armastan hapukoort ja saunaskäiku, kirun pidevalt kehva ilma üle ja kui kedagi enda südamesse lasen, siis üdini ja päriselt. Oma vanemate pärandina sain kaasa töörõõmu ja lahked käed. Koostegemise rõõm on eestlastele ühine – tullakse talgutele ning saadetakse ühisel jõul midagi suurt korda. Nii ka laulupeol. Koostegemise ja koosolemise rõõm ühendab. Lisaks sellele, et ma olen eestlane, pean ma ennast ka kristlaseks. Ma usun Jeesusesse Kristusesse, tema kannatustesse ja ülestõusmisesse. Usun, et Jumala Pojana päästab ta maailma ja lunastab patud. Kristlaseks olemise juures on samuti oluline kogukond. Ühine palve ja tugi, mida saavad pakkuda vaid need, kes usuvad sedasama, mida sa isegi. Nii nagu eestlased hoiavad kokku rasketel aegadel, et mitte laiali laguneda ega kaotada oma rahvuslikku identiteeti, nii hoiavad ka kristlased kokku, et üheskoos olla tugevad ja usus püsivamad. Kokku hoidmine ei tähenda enda isoleerimist välisest. Mina ei pea õigeks teiste rahvuste või teisest religioonist inimeste suhtes tõrjuvat suhtumist. Jah, olen nõus, et

eestlased on kinnisema iseloomuga, selleks annab põhjuse nii siinne kliima kui ka pikk ajalooline taust võimuvõitluste tõmbetuultes. Oma igapäevases töös Magda Misjonipoes ma ei näe aga tõrjumist, halvustamist ega kellegi alandamist selle pärast, et ta on teistsugune. Tajun pigem igal hetkel, et me kõik oleme teistsugused, kuid mitte halvas, vaid erilises mõttes. „Tulek ellu on kõigil seesama, äraminek nõndasamuti,“ kirjutab kuningas Saalomon (Trk 7:5-6). Oluline on, mida me oma vahepealse ajaga teeme. Jumal lõi meid oma näo järele, kuid ometi andis igaühele võimaluse olla eriline, sest Jumal ei ole iial igav või ühetaoline. Seda tuleb austada ka teistes inimestes, ükskõik mis põhjusel nad meie teele satuvad. Kujutlen ennast vahel eestlastele omase tammepuuna, kes sirutab oma pikad juured sügavale mulda ning tunnetab maapinnas esivanemate tööd, valu, rõõmu, armastust ja igatsust. Tammele omaselt ei talu ma kärpimist ega piiramist. Kristlasena sirutan ma oma oksad taeva poole, ammutan lehtedega Temalt jõudu ning toidan oma tõrudega teisi, sest ainult mina oskan Jumala poolt mulle jagatud ande kõige paremini kasutada. Tegelikult ei ole raske olla eestlane ja kristlane. Usaldan Jumalat ja Tema tarkust minus. Õpin minevikust, elan hetkes ning sirutan end tuleviku poole lootuses, et suudan iga päev paremini elada Kristusega. Armastades Jeesust, kes meile kõik on andnud, saab seda armastust ka edasi anda teistele. „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:37-39)

Üheskoos armastusesJaana Maria Unga

1

nr 2 (16)

Ära karda, maa! Hõiska ja rõõmusta, sest Issand teeb suuri asju! Jl 2:21

Sest see on Jumal, meie Jumal ikka ja igavesti, tema juhatab meid surmast üle. 2Ms 33:15

Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. 1Kr 3:7

koguduse jõulupidu, 6. jaanuaril 2010Tekst Ülle Reimann, fotod Ülle Reimann ja Reelika Raudsepp

2

Pidasime koguduse jõulupidu 6. jaanuaril. See päev oli kolmekuningapäev ning igati tore oli niiviisi jõuluaega lõpetada. Korraldasime peo Harkujärve kiriku keldris, kus jätkus piisavalt ruumi, et ka lapsed said endale tegevust leida. Meie koguduse praegu kasutatav väike ruum oleks kitsaks jäänud.Elus kipub ikka nii olema, et kõik head asjad saavad kord otsa. Samamoodi juhtus meie jõulupeoga. Mängude aja kätte jõudes pidime hakkama end juba koju sättima. Suur tänu kõikidele, kes koosolemist ette valmistasid ning praktiliste tegemistega kaasa aitasid.Plaanid olid niisiis veidi suuremad, kui tegelikult teoks sai. Alustasime paari lauluga, millele järgnes palve ja seejärel ühine õhtusöök. Pärast õhtusööki laulsime ühiselt veel mõned laulud, mille ajal said ennast valmis panna näidendi esitajad. Jõululoos osalejad andsid endast parima ja kõikide arvamust avaldanute arvates said suurepäraselt hakkama. Kogu lugu oli improvisatsioon, aines pärines jõulunäidendist „Punased saapad“. Etendus meie esituses oli kingsepast, kes näeb unes, et Jeesus lubab talle jõulude ajal külla tulla. Kingsepp on valmis teinud ilusad helesinised saapad ja tahab need Jeesusele kinkida. Kingsepp valmistub tähtsa külalise vastuvõtmiseks, kuid kohtab pagulast lapsega, pudelikorjajat ning vanaema lapselapsega, keda ta ära kuulab ja aitab. Kingsepp on pettunud, et oodatud külalist ei tule. Järgmisel ööl ütleb Jeesus kingsepale unenäos, et ta ju külastas teda kõikide nende inimestena, kes

tema juurde jõululaupäeval tulid.Loomulikult ei olnud see lihtsalt üks jõululugu. Kingsepa kohtumine kõigi nende inimestega paneb meid nägema Kristust kõigis neis, kes tulevad me juurde ja annavad meile võimaluse võõrustada Teda ennast, ilma et me seda märkaksimegi. Nii tahab see lugu meie elu igasse päeva midagi olulist tuua.

Näidendile järgnes veidi tõsisem kõne meie koguduse õpetajalt, kes tuletas meelde kõike vajalikku, millele on hea oma igapäevaelus keskenduda, et hoida ennast eluliselt olulises osaduses Kristusega. See osadus kannab meid läbi argipäeva.

Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie. 1Kr 3:93

Taizé aastavahetuskohtumine wroclawisTekst Maris Kuldkepp, foto erakogu

Igal aastavahetusel (28.12-1.01) korraldatakse Taize kohtumine kuskil Euroopa linnas. Sel korral toimus see Poolas Wroclawis. 27. detsembri varahommikul korjasid koguduse õpetaja Tiina ja tema abikaasa Kaimo oma 8-kohalisse bussi Tallinnast meie koguduse diakoni Ülle, lastetöötegija ja siinkirjutaja Marise, koguduse noore Mai-Liisi, EELK LNÜ tegevjuhi Triinu ning Sakust kaks tolle koguduse noort Kirke ja Karmeli ning meie palverännak võis alata! Esimese päeva õhtuks jõudsime Läti ja Leedu kaudu hotelli Poolas Varssavi lähistel, kus ööbisime ka tagasiteel. Sealt jäi veel neli tundi meie sihtpuntki. Üldiselt möödus sõit meeleolukalt. Sai palju nalja, muusikat kuulatud, natuke magatud ja mööduvat maastikku vaadata. Muidugi tehti mitu vahepeatust söömiseks või põie kergendamiseks ja lihtsalt sirutamiseks. Tagasiteel jagasime palju muljeid kohtumiselt, kuna igaühel olid erinevad kogemused. Lühidalt, mis neist kohtumistest osavõtjat ees ootab: registreerimine ja vastuvõtt, kus saab vajaliku info ja suunised. Siis kohaliku vastuvõtva koguduse juurde minek ja sealt perekonda suunamine. Meie, noored, elasime 15-minutilise rongisõidu kaugusel linnast Zurawina-nimelises külas, üksteisest peaaegu kõrvaltänavas. Kohalikus koguduses olid meil teenistused ja palvused ning hommikused väikerühmad. Mina võtsin endale ka väikerühmajuhi kohustuse. Pärast väikerühmatööd sõitsime tasuta rongiga linna.Lõunapalvused kell 13 toimuvad alati igaühel linna erinevates kirikutes ning on oluline sellest kinni pidada. Eestlastel oli seekord õnneks sama kirik palvusteks ja nii saime vähemalt kord päevas kokku. Seejärel toimusid erinevad töötoad, kuhu võis lihtsalt kohale minna, ei olnud vaja eelnevalt registreerida või piletit osta. Enne õhtupalvust, mis toimus kas suures Hala Stulecias või kuskil kesklinna kirikus, sai süüa. On suur väljakutse toitlustada tuhandeid inimesi lühikese aja jooksul, kuid kogemused on korraldajatel suured ja kõik sujub alati hästi! Koos õhtusöögiga anti kaasa võileivamaterjali järgmise päeva lõunaks. Vana-aasta viimasel päeval läksime töötubade asemel kohtuma kontaktvenna vend Philipi ja lätlastega. Kohtumisel kontaktvennaga saavad inimesed jagada oma muljeid ja vennad rääkida tulevastest üritustest Taizes. Õhtul peetakse kodukogudustes palvus maailma rahu eest (kell 23) ja seejärel Rahvaste Pidu. Igal riigil on seal võimalus õpetada teistele üht oma tantsu. Eestlaste poolt juhendas õppimist Kirke, kes osales suvel meie tantsupeol. Eestlaste tants osutus kõige keerulisemaks! 1. jaanuaril käisime teenistusel kohalikus koguduses

ja lõunasöögil peredes, enne kui pärastlõunal võisime koduteele asuda. Muidugi oli vahepeal veidi aega turisti mängida ning minu ja Mai-Liisi pere viis meid vanalinna vaatama. Eriti suurt muljet avaldas toomkirik Oderi jõe kaldal. Tänu palvustele saime näha mitmete konfessioonide kirikuid ning nende jõulusõimesid. Linna jõuluturg hoiti Taize kohtumise külastajate tõttu lahti tavapärasest kauem.Minu jaoks on alati olnud tähtis märksõna ‘kohtumine’ nende ürituste juures. Sest neid kohtumisi tuleb ette nii palju nende mõne päeva jooksul. Sel korral olid eriti meeldivad kohtumised vanade tuttavatega – Pauline ja Helena, kes mõne aasta eest abistasid suvel Mustamäel lastelaagrite juures, ja sakslanna Julia, kes töötas kuus aastat tagasi vabatahtlikuna Peeteli kirikus, kuid teenistustel käis Mustamäel. Julial tuli Eesti-igatsus peale ning juba aprillis saabub ta meile külla.Ning muidugi kohtumised uute inimestega! Minu väikerühmas oli üks noor šveitslanna, kes polnud Eestist kuulnudki, kuid samas Hispaania noormees, kelle õde on aasta aega Mustamäe haiglas praktikal olnud ja Nõmme tee ühiselamus elanud. Või kui oled bussis lõpetanud eestikeelse kõne Tiinaga ja selja tagant küsib üks noormees, kust ma pärit olen, kuna tundis tänu räppar Nublule ära eesti keele! Ja muidugi meid võõrustanud pere! See oli selge, et Jumal meile just selle kõige õigema pere andis. Peres oli Mai-Liisiga sama vana tütar ning pere meesliikmetel seosed Poola jalgpalliga, mis mulle kui suurele vutifännile eriti vahvad olid kuulata. Muljed ja mälestused püsivad erksana mitu nädalat pärast reisi. Mai-Liis kommenteeris samuti, et reis ja kogu see kogemus oli tema jaoks tore, huvitav ja õpetlik. Seega, kellel veel 2020/2021 aastavahetuse plaanid tegemata, siis Torino linn Põhja-Itaalias ootab Eesti palverändureid, et pakkuda meeldejäävaid kohtumisi!

Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Jh 12:254

Kust pärineb kõik olemasolev? Kuidas on tekkinud maailm ja inimene? Milline on universumi ehitus ja miks on meie maailm selline, nagu ta on? Kas meie maailm on ainus või on olemas veel teisigi maailmu? Miks on maailmas kurjus ja kannatused? Kes on inimene ja milline on tema koht maailmas? Mis eristab inimest teistest elusolenditest? Kas universumil ja inimeksistentsil on mõte ja kui on, siis milles see seisneb? Mis on surm ja mis saab inimesest pärast surma? Mis ootab maailma ja inimkonda tulevikus? Kuna neile küsimustele on püüdnud vastata nii erinevad usundid kui ka filosoofiasüsteemid läbi aegade, siis ei ole saanud neist probleemidest mööda minna ka kristlus. Alustagem nende teemade vaatlust küsimusega maailmast.

MÕiSTE „MAAiLM“Eestikeelne sõna „maailm“ on kahest komponendist koosnev liitsõna, mille esimene komponent on „maa“, teine aga „ilm“, mis muiste tähendas taevast. Selle sõna vanem vorm on „ilmamaa“. Eestikeelne sõna „maailm“ kui kõiki asju hõlmav tervik vastab nii keeleliselt kui ka sisuliselt hästi vanahiina mõistele tiandi („taevasmaa“), mida mõnikord tõlgitakse ka „taevas ja maa“ ning mis tähistab samuti kogu olemistervikut ehk kõiksust. Vanas Testamendis kasutatakse selle kohta, mida meie nimetame „maailmaks“ ja mida hiinlased nimetasid „taevasmaaks“, samuti väljendit „taevas ja maa“. Mõnikord lisatakse neile kahele kolmanda komponendina juurde veel „meri“ – „maailma“ tähistatakse mõistega „taevas, maa ja meri“. Maailma kui terviku liigendamine on kultuuriti erinev. Nii eristati näiteks Vanas indias samuti kolme maailma moodustavat komponenti – taevast, maad ja nende vahel paiknevat õhuruumi, millest tuleneb ka vanaindia tekstides esinev maailma tähistav mõiste „kolmikilm“ (sanskriti triloka). Kreeka mütoloogilises maailmapildis jagati maailm samuti kolmeks – taevaks, maaks ja maa all asuvaks allilmaks või siis eristati seal nagu Vanas Testamendiski taevast, maad ja merd. Kreekakeelne sõna kosmos, mida kasutatakse ka Uues Testamendis ja mida tavaliselt tõlgitakse „maailmaks“, tähendab „korda, korrastatust“. Nimisõna kosmos tuleneb verbist kosmeo, mis tähendab „korda seadma, korrastama“, aga ka „kaunistama”. Siit tuleb teiste hulgas sõna „kosmeetika“. See seos ei ole juhuslik – siin väljendub kreeka kultuurile iseloomulik arusaam korrapärasest kui kaunist. Mõistet kosmos on tõlgitud ladina keelde sõnaga mundus, ent sellel sõnal puudub kreekakeelsele sõnale iseloomulik korra-aspekt. Mundus´e kõrval kasutatakse ka mõistet universum, mida on eesti keelde tõlgitud „kõiksusena“ ja mis tähistab kõike olevat. Viimasele vastab sisuliselt

hästi Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses kasutatud väljend „kõik nähtav ja nähtamatu“. Mõiste „nähtamatu“ viitab transtsendentsele, teisel pool inimtunnetuse piire asuvale olemisvaldkonnale, mille olemasolu tunnistavad nii erinevad religioonid kui ka mitmed filosoofiasüsteemid ning avaramalt mõtlevad loodusteadlased.

MAAiLM VANAS TESTAMENdiSJuudi filosoof Hans Jonas (1903-1993) on öelnud oma raamatus „Gnostiline religioon“, et enne kreeka kultuuriga kokkupuutumist oli Lähis-Ida rahvaste mõtlemine konkreetne ja mittekontseptuaalne – see opereeris vaid konkreetsete objektidega (nende hulka tuleb lugeda ka "vaimsed objektid") ning väljendas ennast mitte abstraktsioonide abil, vaid meeleliste kujundite, sümbolite ja piltide keeles. See oli ka põhjus, miks erinevalt Kreekast ei tekkinud Mesopotaamias, Egiptuses ega Iisraelis filosoofiat. See Jonase väide peab täielikult paika ka Vana Testamendi puhul, millele on ühest küljest omane äärmiselt realistlik jutustamislaad, teiselt poolt aga ohter piltide ja sümbolite kasutamine, mis saavutas oma kõrgpunkti heebrea luules. Kui me räägime „loodusest“, siis hakkab Vana Testamendi pealiskaudselegi lugejale silma, et siin räägitakse küll palju üksikutest loodusobjektidest, nagu tähed, kuu ja päike, jõed, allikad ja meri, orud ja mäed, loomad, linnud ja inimesed, kuid erinevalt kreeka või ka india ja hiina filosoofiast ei arutleta looduse üle abstraktselt. Siin ei arutleta algaine ja maailma moodustavate elementide üle ega anta ka süstemaatilist käsitlust looduse struktuurist. See olukord kajastub ka heebrea keeles, milles leidub arvukalt sõnu näiteks kõikvõimalike elusolendite klassifitseerimiseks, kuid puudub täpne ekvivalent meie sõnale “loodus” (Ludwig Köhler). Sellises tähenduses nagu meie “loodust” mõistame, pärinebki see sõna (kr physis, ld natura) kreeka-ladina keeleruumist ja mõtlemisest. Vanaheebrea keeles on olemas siiski paar sõna, mis on oma tähenduselt lähedased sellele, mida meie "looduse" all mõistame. Esimene neist on "maa", mille loomisest räägitakse juba 1Ms 1:1. 1Ms 1:11 jj järgi tõi maa esile kõik taimed ning 1Ms 1:24 järgi kõik elavad olendid. 1Ms 2:7 järgi lõi Jumal maamullast ka inimese. Väljend „taevad ja maa“ , mis esineb juba 1Ms 1:1, tähistab maailmakõiksust, mis hõlmas endasse kõik asjad ja olendid, sealhulgas ka inimese.(järgneb)

LEErITUnd 3: MaaILM ja InIMEnE (1. OSa)Jaan Lahe

Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Gl 2:20

5

Haavatud ingelKultuurielamusi vahendab Imbi Arro

inglid hoiavad, kaitsevad ja juhatavad meid, eks ole? Seovad me haavu, toetavad nõrkuses, juhatavad segaduses. Kui aga ingli endaga midagi juhtub, kui ta ise vajab abi... Enam kui sada aastat on inimesed saanud mõtiskleda sellise ootamatu küsimuse üle, vaadates Hugo Simbergi maali “Haavatud ingel”. Mina nägin seda teost hiljuti elusuuruses Helsingis Ateneumi kunstimuuseumis. Ausaltöelda ma ei teadnudki, et kohtun seal selle maaliga, mille reprod olid mind juba ammu puudutanud. Kaksteist aastat tagasi nägin Tampere kirikus freskoversiooni algsest õlimaalist ning kaks korda olen TV-s vaadanud dokumentaalfilmi tunnetest ja mõtetest, mida see teos on inimestes äratanud. Ühte Ateneumi saali astudes jäin üllatunult seisma – seal ta oligi, otse mu ees – haavatud inglitüdruk kanderaamil, mida kannavad kaks tõsise näoga tumedas riides poissi. inglil on side silmil, üks tiib on sorgus, näha on vereplekki. Kus ja kuidas sai ingel haavata? Kust poisid ta leidsid ja kuhu viivad? Miks on inglil side silmil? Mõni pilt paneb ennast vaatama, paneb mõtlema elu oluliste küsimuste üle ning jääbki sind saatma aastateks. Paljudele on üks taolisi pilte olnud “Haavatud ingel”. Õigemini anti pildile see nimi hiljem. Kunstnik ise jättis teose pealkirjata. Esimesel näitusel oli kataloogis nime kohal kriips. Pildi ajendit ei ole Simberg kunagi avaldanud, on

öelnud vaid, et tahtis maalida kõike, mis väljendab lapse süütust ja kujutab pühendumust ja armastust. Ta alustas m a a l i m i s t r a s k e s t h a i g u s e s t t o i b u m i s e ajal, niisiis arvatakse, et lõuendile on pandud haigusaegsed tunded. Saladuse hõng jääb alatiseks teose kohale, seda enam aga on vaatajad varmad otsima pildi tähendust.Kas on ingel haavatud elu reaalsusega kokku puutu-misest? Kas ta kannab meie haavu? Kas poisid viivad ingli kuhugi, kus teda tervendatakse? Või toovad nad ta inimeste ette, et näidata, mida me oleme teinud puhta taevase olendiga? Ehk kujutavad nii ingel kui ka poisid, kes kannavad hoolt abivajaja eest, meid ennast...Aga eks olegi hea kunst selline, mis ütleb igale vaatajale midagi just tema jaoks olulist.

EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse

ekskursioonLäänemaale

Laupäeval, 30. mail 2020Väljasõit kell 8.30 (tagasi Tallinnas kell 20)

koguduse juurest (Kiili 9, Tallinn)

Kirikute ajaloolise tausta avab dr Jaan Lahe

Ekskursiooni maksumus koos lõunasöögiga täiskasvanutele 25 € ja lastele 10 €. Osalustasu saab maksta kas sularahas või ülekandega: EELK Mustamäe Maarja Magdaleena kogudus, a/a EE311700017002962090, selgitus: ekskursioon 2020, osalejate nimed.

Sõidule saab registreeruda pärast jumalateenistust koguduses, e-mailile mustamae.kogudus@gmail.com või tel 5664 6029, Ülle Reimann.

NÕVA

LÄÄNE-NIGULA

KULLAMAA

NOARO

OTSI

TULE KAASA

TOREDALE

AVASTUS-

RETKELE!

Graafi ka: freepik.com

Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind! Ps 31:26

LASTE

LE!Mõtteid ja meenutusi lapsepõlvest

Mari-Ann Oviir, foto erakogu

Kasvasin üles kristlikus peres, mu isa oli kirikuõpetaja Madis Oviir. Meenutan lapseiga kui õnnelikku ja seiklusrohket aega. Minuvanuste lapsepõlv oli pikem kui tänapäeva lastel. Meil ei olnud palju mänguasju ja sõime seda, mida parasjagu oli saada. Oli mingi aeg, kui poes polnud midagi magusat. Oli aeg, kui poes polnud suurt

midagi söödavat. Oli aeg, kus enne poodi sisse saamist pidid tunde sabas seisma ja siis, kui järjekord sinuni jõudis, oli kõik juba otsas. Kui mina lapspõlves poodi läksin, oli kaks valikut: kas jäätist on või jäätist ei ole. Täna on jäätiselett kümneid meetreid pikk, täis kümneid eri sorte.Lapsepõlve teevad aga õnnelikuks ikkagi teised asjad kui materiaalsus. Mul oli armastav perekond. Mul olid toredad sõbrad ja klassikaaslased, kes mind küll aeg-ajalt proovile panid seoses minu kristliku taustaga. Käisin muusikakoolis. Koolivaheajal sõitsime ringi mööda Eestimaad. Vaimulikud kohtusid suviti Peipsi ääres koos peredega ja pidasid suvelaagrit. Mäletan, et kord pidime kõik oma laagri kokku pakkima ja ära minema, kuna politruk tuli ja andis mõista, et kokkusaamine ei olnud parteiga kooskõlastatud... Jalutasime natuke eemale ja „kui õhk oli puhas“, lõime jälle oma laagri üles. Jooksime, mängisime, ujusime ja sõitsime ratastega. Aga ka rohisime peenraid, tegime heina, kastsime taimi ja korjasime marju ja seeni. Lapsepõlve osa oli läbi raginate kostev Ameerika Hääle signaal, mis oli märk, et isa ei võinud enam segada, samuti nii deutsche Welle kui ka „Vremja“ algushelid. Nõukogude elu mind ei muserdanud ja elasin pärisreaalsuse kõrval oma kujutluslikku elu. Te kindlasti teate lugu mehest, kes ise ei näinud, aga rääkis teistele, kellel ei olnud võimalust näha, kui kaunis maailm on... Sama tegid ka minu vanemad. Nemad tegid lapsepõlve õnnelikuks, luues turvalise ja sooja keskkonna. Just sellise, millist üks laps vajab kasvamiseks. Pean oma lapsepõlve õnnelikuks ja helgeks. isegi minu isa, kes veetis Siberi vangilaagris Magadanis 12 aastat, ütles, et “oma lastele tahan ma pakkuda armastavat keskkonda, kus kasvada”. Meie lapsepõlve traditsioonid olid laupäevane koristuspäev ja saun. Sinna juurde kuulus ilmtingimata küpsetamine. Vastavalt aastaajale kas siis õunakook, porgandipirukas, kapsapirukas, pontšikud, pühapäeva- hommikused pannkoogid. Kõike tehti koos lastega ja

köögis oli tunda õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses. Jõululaupäeva õhtul pidasid politrukid kiriku ukse peal valvet: kes jumalateenistusele lähevad... Kõik lapsed, kes kirikus käisid, pidid pärast vanematele aru andma, miks nad seda tegid. Minul seda muret ei olnud, meie kogu pere oli kirikus. Minu isa oli väga eestimeelne mees. Tema eestvõtmisel pandi Viru-Jaakobi kirikuaeda esimene mälestusmärk aastal 1989, kaks veskikivi Eestist küüditatud inimestele. "Me oleme kui viljaterad veskikivide vahel, mida võõrad võimud on ajaloo jooksul korduvalt jahvatanud," ütles isa. Meie kodune raamatukogu sisaldas muu hulgas peaaegu kogu Eesti NSV-s ilmunud ateistlikku kirjasõna. Seda hoidis isa muide kempsus, kuhu olid spetsiaalsed riiulid selliste raamatute jaoks pandud. isa kogus ka rahvaluulet, mida omal ajal hoiti osaliselt kirjandusmuuseumi erifondis. Kord olla ta täitevkomitee kultuuriosakonnast küsinud, et kas anekdoote võib ka korjata. Loomulikult võib ka anekdoote, vastati talle. Aga kas ka riigivastaseid võib? Ametnik käskinud tal siis momendi oodata ja läinud ise kusagile ära. Kümne minuti pärast tuli ta tagasi ja õpetas: võib korjata ka neid, ainult et kindlasti märkige juurde, kes rääkis ja kus rääkis! Sellega oli isal taas üks anekdoot juures.Õnnelik saab inimene olla ikka ainult siis, kui ta tunneb end turvaliselt, tal on lähedasi sõpru ja sugulasi ning ta usub, et saab elus hakkama. Kõige olulisem aga, et ta elu on rajatud kindlale kaljule – Kristusele. Muidugi ei käi meist mööda mured, pettumused, haigused ja kaotused, kuid kristlasel on alati keegi, kes toetab ja julgustab. Nüüd täiskasvanuna nõukogude ajale tervikuna tagasi vaadates jääb minu jaoks kõlama märksõna „andestamine”. Andestamine on privileeg, sest see tähendab teadlikku otsust. Püüame saada suureks vaimult, nii nagu Jakob Hurt seda enam kui sada aastat tagasi Eesti rahvale ütles. Sisemine lahtilaskmine mineviku taagast, ülekohtu mittearvestamine, edasiminek – seda saab teha ainult koos Jumalaga. Ma olen õnnelik ja tänulik. Tänulik kõige eest, mis mu elus on olnud. Me peaksime harjutama tänulik olemist iga asja eest. Kuna kõik asjad aitavad meie arengule kaasa, siis peaksime me tänulikkusega suhtuma kõikidesse asjadesse. Tänulik hoiak tõmbab meid suuremasse ligiollu Jumalaga, Temaga, kellelt kõik õnnistused tulevad.

Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal. Ps 31:67

Saame tuttavaks: sakkeus

Sakkeusega kohtume Luuka evangeeliumi 19. peatüki alguses.Sakkeus elas Jeeriko linnas, mis on tuttav ka Vana Testamendi loost, kus Joosua juhtimisel see hästi kindlustatud linn vallutati. See läks korda Jumala abil lihtsalt linna ümber marssides! Sellest saab lähemalt lugeda Joosua raamatu 6. peatükist. Tänapäeva Jeeriko asub Jordani jõe lähedal Palestiina aladel. Sakkeus ei olnud populaarne mees. Teda vihati, sest ta kogus makse Rooma impeeriumi heaks. Ta kogus makse nende riigi vallutanud roomlaste jaoks, kuid ta küsis inimestelt rohkem, et ka enda tasku panna ja nii teiste arvelt rikkaks saada. Jeesus läbis Jeeriko, kui ta viimast korda oma maises elus Jeruusalemma läks, et seal täita Jumala antud ülesanne ja ristil inimeste pattude eest surra. Sakkeus oli lühikest kasvu mees. Teda valdas suur uudishimu, kui kuulis Jeesuse tulekust tema kodulinna. Eks ta oli kuulnud Jeesuse õpetusest ja imetegudest ja tahtis teda väga näha. Kuid kuna ta oli liiga lühike, pidi ta ronima puu otsa, et Jeesust näha. Piibel ütleb, et see oli mooruspuu ja väidetavalt on see puu Jeerikos siiani alles. Sakkeus oli patune mees. Jeesus oli patuta Jumala Poeg. Jeesus tundis Sakkeust, tema patust elu ja südant, ja päästis ta. Jeesus tundis Sakkeust ja hüüdis teda nimepidi. Jeesus läks talle külla ja inimestele see ei meeldinud, sest nad vihkasid Sakkeust. Jeesus aga armastas teda ja tahtis aidata ning päästa.Jeesuse külaskäik muutis Sakkeuse elu täielikult! Ta andis ära poole oma varandusest ja maksis

mitmekordselt tagasi neile, keda ta oli petnud! Rahal ja varandusel ei ole enam nii suurt tähtsust, kui oled oma ellu vastu võtnud Jumala ja kogenud tema armastust ja päästet!

LASTE

LE!

MaKSuKoguJana oLi SaKKEuS KindLaSTi Väga hEa MaTEMaaTiKaS. LahEnda Ka Sina SEE PuuMõiSTaTuS Ja KonTRoLLi oMa oSKuSi MaTEMaaTiKaS. iga aRV on SuMMa TEMa aLL oLEVaST KahEST nuMbRiST. ESiMEnE Puu on näidiSEna Juba LahEndaTud. LahEnduSi Võib oLLa RohKEM Kui üKS!

MaTh-SaLaMandERS.coM/MaTh-PuzzLE-woRKShEET

free

bibl

eim

ages

.org

/illu

stra

tions

/zac

chae

us/

VAiMULiKE KÕNETUNNid KOKKULEPPEL:Tiina KlemenT – koguduse õpetaja; e-post: tiina.klement@hotmail.com; tel: 5373 0718Jaan lahe – koguduse abiõpetaja, teoloogiadoktor; e-post: usundiuurija@gmail.com; tel: 516 7724Ülle Reimann – koguduse diakon; e-post: mustamae.kogudus@gmail.com; tel: 5664 6029imBi aRRO – diakon emeeritus; e-post: imbiarro@gmail.com; tel: 551 7970Lastetöö juhendaja maris Kuldkepp – e-post: kepamaris@hotmail.com; tel: 5672 6863

(liikme)annetused:Annetuse saaja: EELK Mustamäe Maarja Magdaleena kogudusLuminor pank, konto: EE311700017002962090 või LHV pank, konto: EE757700771000677814Luminor pank, konto: EE241700017003221206 (mustamäele kiriku ehitamise heaks) Koduleht: www.eelk.ee/mustamae e-post: Mustamae@eelk.ee ja mustamae.kogudus@gmail.comKoguduse aadress: Kiili 9, Tallinnmagda misjonipood: A. H. Tammsaare tee 89, II korrus; avatud E-R 10-18, L 11-15, P suletud.e-post: magdapood@gmail.com; tel: 5551 5034; Facebook.com/magdapoodajalehe toimkond: kujundaja Jaana maria Unga, keeletoimetaja auli Tohv

kuukava Veebruar 2020

2.02 Anne Tamberg 7.02 Vivian Teder 10.02 Gert Koppelmann 12.02 Jussi Alakonni 15.02 Edik Koppelmann 17.02 Raivo Hundt 18.02 Imbi Arro19.02 Aare Pärna 23.02 Andreas Vebel

Jumalateenistus armulauaga pühapäeviti kell 15 Perejumalateenistus armulauaga kuu esimesel pühapäeval (02.02 ja 01.03) kell 12eine Piibli ja palvega teisipäeviti kell 12 (v.a. 25.02)

KOgUdUses TOimUB:P 09.02 kell 12 LastekirikE 10.02 kell 18.30 Järelleer (loeng ja armulauaga palvus) L 15.02 kell 16 Tüdrukute klubi (info Mariselt, kepamaris@hotmail.com)T 18.02 kell 18.30 Õhtune piiblitund (lectio divina)N 27.02 kell 18.30 PiibliseminarR 28.02 kell 19 Palvus Taizé lauludegaLEERITuNNId: kokkuleppelKoguduseruumide korrastamine teisipäeviti kell 14-16 (v.a. 25.02).

Kallis Taevane Isa!Aita meil koguda taevalikku tarkust, et mõistaksime tänada Sind.Tänu Sulle, et oled lubanud külmetavaid südameid soojendada, leinavaid südameid lohutada, rahutuid südameid rahustada, armastavaid südameid armastada, oma Poja, Jeesuse Kristuse läbi.Aamen

Õnnitleme sünnipäeval!

EestpalvekogudusedJuba mitmendat aastat loosib Misjonikeskus välja eestpalvekogudusi nende koguduste vahel, kes on selleks soovi avaldanud. Eestpalvekoguduste mõte on innustada erinevate koguduste liikmeid omavahel rohkem suhtlema ja üksteise eest pal-vetama. Eelmisel aastal oli meie eestpalvekogu-duseks Maarja-Magdaleena kogudus Jõgevamaal ning mitmed koguduse liikmed avaldasid soovi, et jätkaksime sõpruse süvendamist ja üksteise eest palvetamist ka sel aastal.

PALVETAGEM– Maarja-Magdaleena kogu-duse vaimuliku Aivo Prükki ja tema pere eest;– koguduse kasvamise eest;– koguduse töötegijate ja vabatahtlike eest;– et Jumala Sõna võiks puudutada ümberkaudseid elanikke. w

ww

.puh

kuse

estis

.ee