Eesti Päevaleht Kolmapäev, 22. november 2017 7

Mari looming on inspiratsiooni ammu­tanud loodusest ja rahvalauludest. Tema muusika tunnus­sõnaks on vahetu. Ta kasu­tab muusika loomisel eri­nevaid pille, nagu kandled, akordion, kitarr, klaver, kuid talle meeldib eksperimentee­rida ka ebatavalisemate heli­dega – viled, torud, lapsepõlvepillid. Oluline koht on improvisatsioonil ja spontaansetel helidel.

Ehedad ja isiklikudsoolokontserdid

Tema soolokontserdid on ehedad ja isiklikud, peegeldades aastaaegade rüt­me, lugusid praegusest hetkest ja kutsu­des kaasa ümisema. Lisaks üksi musit­seerimisele esineb ta ka koosseisudega Mari Kalkun & Runorun ning Upa­upa trio, mis on leidnud äramärkimist muu­sika tunnustussündmustel ja kriitikute poolt.

Mari on õppinud Eesti Muusika­ ja Teatriakadeemia ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ühis­magistriõppes pärimusmuusika erialal. Täiendanud ennast Sibeliuse Akadee­mias ja tal on ka bakalaureusekraad Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadee­mia kultuurikorralduste erialalt. Mari on töötanud Eesti Pärimusmuusi­ka Keskuses produtsendina.

Viis albumit avaldatudnii Euroopas kui JaapanisMarilt on ilmunud viis albumit, mis

on tänaseks avaldatud nii Euroopas kui Jaapanis. Tema muusikutee algas au­torialbumiga “Üü tulõk” (2007), mis sai kodumaal sooja vastuvõtu osaliseks ning leidis märkamist ka välismaal. Muusik

on oma kontsertidega reisi­nud mitmel pool maailmas: Soomes, Prantsusmaal,

Tšehhis, Poolas, Saksa­maal, Armeenias ning vii­masel ajal ka Jaapanis.

Tema 2015. aastal rahvusvahe­lise ansambliga Mari Kalkun & Runoruniga salvestatud album “Tii ilo” nomineeriti 2015. aasta

etnomuusika albumi tiitlile Eesti ja Soome muusikaauhindadel.

2017. aasta novembris ilmub Marilt järjekorras kolmas sooloalbum “Ilma­mõtsan”, millega ta avab uusi kõlamaa­ilmu ja eksperimenteerib hääle ja kan­neldega.

Estivali avakontserdil esitab Mari koos lastekooriga loo “Ütsik täht” ning koos Tuulikki Bartosiki ja orkestriga Riivo Jõgi seades oma verivärske laulu “Sula”, mis räägib kevadisest tärka­misest.

Kohtume Estivalil!

Piletid müügil:www.estival.nu jaRELi büroos,tel: 08­21 66 49.

Avakontserdi korraldustoimkond: Epp Jaansoo, Liiu Viru, Rein Jüriado, Tuulikki Bartosik, Kairi Ilison.

Projekt on kingitus Eesti Vabariigi 100. aasta­päevaks.

Mari Kalkun Estivali avakontserdil –

vahetu, Võrumaaltja vägeva häälega

Näitasin Astridile oma joonistusi. Ar­van, et nende joonistuste hulgas oli ka muinasjuttude põhjal tehtud pilte. Küsi­sin, kas kirjastusel oleks mulle mingit tööd anda. Ükstapuha mida, ainult et saaksin joonistada.

Astrid vaatas mu töid ja andis mulle koju kaasa osa “Mio, mu Mio” käsikirjast. Et lugegu ma ja mõelgu, kuidas seda il­lustreerida. See käsikiri ei olnud tal veel päris valmis kirjutatud, kuid piisavalt, et tekiksid selle illustreerimise mõtted.

Kodus lugesin ja hakkasin joonista­ma. Peagi läksin kirjastusse Astridi juur­de tagasi ja näitasin talle oma pilte. Ast­rid vaatas, jäi rahule ning otsustas kohe. Nii ma saingi selle töö.

Sel ajal oli Astridile Pipi­raamatu joo­nistanud Ingrid Vang Nyman väga haige. Kui ta poleks haige olnud, oleks ilmselt Ingrid Vang Nyman joonistanud ka “Mio, mu Mio” pildid.

Nii et juhtusin kirjastusse astu­ma täpselt sel ajal, kui Astridil oli vaja keda gi, kes illustreeriks tema uut raa­matut. Olin õigel ajal õiges kohas. Võib­olla oli see nii määratud, et kusagilt kõr­gelt vaadati, kui palju minuga on halba juhtunud ning leiti, et võiks head kah juhtuda.

Õnne peab elus olema. Kuid ma ei ole selline, kes ainult ootab, millal õnn sül­le kukub. Ma ei ole olnud niisugune hale tüdruk, et istun kodus ja nutan, et kus mu õnn on. Mina teen asju, mina võtan midagi ette. Õnne nimel tuleb julgeda midagi teha, vaeva näha.

Jah, eks vahel ise ka imestan, et hu­vitav, kuidas Astrid vaatas minu joonis­tuste peale ja miks ta võttis need kohe vastu. Ju ma siis ikka oskasin juba joo­nistada ning tema antud töö ei tulnud ainult tänu õnnele.”

Bullerby lapsedAstrid Lindgreni “Alla vi barn i Bul­

lerbyn” (“Meie, Bullerby lapsed”, Rootsis esmakordselt ilmunud 1947) esime­ne tõlge saksa keelde 1954. aastal oli Iloni piltidega. Samuti ka sama raama­tu saksa keelne teine trükk 1956. aas­tal. 1957. aastal ilmus Rootsis kogumik “Bullerbybarnen”, kus Astrid Lindgreni Bullerby­lugusid illustreerisid Iloni joo­nistused.

Ilon: “Niipea, kui Astrid kirjutas uue raamatu, pidin kõik teised asjad kõrvale panema ja tema raamatut hakkama te­gema. Aga ta kirjutas vahepeal peaaegu igal aastal ühe uue raamatu. Minu jaoks oli see väga tähtis, sest nii arenesin ka mina kogu aeg.

Iga Astridi raamat oli eelmisest eri­nev. Nii pidin ka mina mõtlema ning joo­nistama midagi uut ja teistsugust. See oli väga hea kool. Astrid andis mulle alati tema loodud tegelaskujude ja juhtumite joonistamiseks täieliku vabaduse. Vaid kaks tegelaskuju pidin Astridi palvel üm­ber tegema.

Bullerby lapsed joonistasin esmalt Saksamaal ilmunud raamatu jaoks. Sak­sa kirjastusele ei meeldinud Ingrid Vang Nymani varem Rootsi raamatutes olnud joonistused. Sakslased lasid ju isegi ka teise Pipi teha.

Bullerby on üks suur­suur idüll. Õn­nelik lapsepõlv maaelu rahus ja maali­lises looduses, kus koos ikka päris palju ja peaaegu ühevanuseid lapsi. Kui on palju õnnelikke lapsi koos, on neil põ­nev ja lõbus ning alati juhtub midagi huvitavat.

Ka minu lapsepõlv vanavanemate juures Narva­Jõesuus ja Haapsalus enne venelaste tulekut ja sõda oli ilus ja helge. Ma teadsin, mis on see idüll, olin seda tundnud ja näinud. Oskasin seda joonistada. Bullerby idülli joonistami­seks võtsingi väga palju mällu sööbinud idüllist Eestis – mõni maja, mööbel, si­sustus jne. Paljud lapsedki sarnanevad minu Haapsalu lapsepõlvesõprade ja mängukaaslastega.

Bullerby aga ei olnud ju Eestis, vaid Astridi lapsepõlve mängumaa väga armsas Rootsimaa külas. Astrid rääkis sellest kohast väga palju. Ma käisin ka hiljem vaatamas, kus ta üles kasvas ja kuidas seal kirsid õitsevad. Võrratu koht, kus lapsel tekib suur armastus looduse vastu. Ja need majad mäekün­gastel...

Rootsi maju aga teadsin joonistada juba enne, sest nägin neid, kui puhkasi­me suviti maal.”

Kook, kohv ja tööjutudEnne kui Ilon Stockholmis Astridi

juurde läks, küpsetas ta kodus valmis suure plaadikoogi. Praegu ta enam nii­öelda Astridi koogi täpset retsepti ei mäleta.

“Pidin seda igal juhul tegema suure plaadi peal ja plaadi taignaga torkasin ahju. Taigna sees olid vist pähklid, mandlid, puuviljad. Hiljem raputasin tuhksuhkrut ja riivitud apelsinikoori peale. See võis olla Ambrosia kook. Kook valmis, pakkisin selle ilusasti ära, et me saaksime seda süüa ja et Astrid saaks pärast koogi külmkappi panna. Oli ju hea, et tal kooki on,” meenutab Ilon.

Kook kaasas, läks Ilon siis Astridile külla. Astrid kostitas Ilonit kohvi ja saia­kestega.

Kaks naist jõid kohvi, sõid Iloni teh­tud kooki ja Astridi toodud saiakesi ning rääkisid ja rääkisid. Tihtilugu aga jutt katkes ja naised hakkasid lõbusalt naer­ma. Võis esineda ka kurvemaid ja vesi­semaid hetki.

Nii sündisid raamatud, milliseid luge des ja vaadates tundub, et kirjanik ja kunstnik on olnud väga­väga ühel lainel, justkui ühtses vereringes.

Ilon: “Me arutasime omavahel ikka väga palju. Kui ma Astridile joonistasin, siis sageli helistasin, et saame kokku, räägime sellest ja sellest kujust, sellest ja sellest tegevusest, mis sa oled kirju­tanud.

Siis me loomulikult kohtusime. Tema vaatas minu pilte, mõtles ja ütles, mis tema arvab. Siis läksin mina koju ja joonistasin. Ta helistas ja küsis, et kui­das mul läheb, kas nüüd on valmis, kas ta saab vaadata. Ja siis me saime jälle kokku.

Astrid näiteks küsis alati, kuidas need tegelased välja näevad, kuidas nad riides on, millises majas nad elavad? Siis ma näitasin ja seletasin, kuidas mina aru saan.

Astrid suutis alati kirjeldada, kuidas tema oma kangelasi näeb. Vahel kuni väikeste üksikasjadeni.

Üldiselt oli Astridi tekst alati nii ime­line, et andis mulle pildid ette. Nägin kohe, et siia kohta peab tulema selline ja sinna kohta selline pilt. See on hirmus tähtis, et suudad kohe käsikirja põhjal pilte näha. Astrid kirjutas kuidagi hästi piltlikult, tema raamatuid oli lust illust­reerida.

Kuid mäletan, kuidas ma ei teadnud, millised võiksid välja näha trollid. Neist aga jutustab Astrid oma muinasjuttudes.

Astrid seletas, et trollid on natuke ru­malad, sest nad ei mõista päris hästi, mis meie elus parasjagu juhtub. Kuid nad ei tarvitse sugugi olla kurjad ja pahataht­likud.

Ma ei saanud ikka aru, kuidas ma peaksin neid joonistama.

Siis Astrid jutustas mulle, kuidas tema trolle näeb. Ta rääkis ja istus voo­di peale. Istus ja hakkas kuidagi edasi­ tagasi koogutama. “No vaata nüüd,” ütles ta mulle. “Trollid on kui väikesed vanad inimesed kusagil vanadekodus.”

Vahel me nägime tegelasi ka erine­valt. Aga meil oli alati omavahel põnev ja lõbus. Naersime ikka väga palju.”

EINAR ELLERMAA Mari Kalkun. (Foto: Ruudu Rahumaru)

Estival algab laupäeval, 10. veebruaril avakontserdiga Rootsi Ku-ningliku Muusikakõrgkooli vastavatud õppehoone tipptasemel kontserdisaalis nimega Kungasalen ehk Kuninga saal. Ühena esi-nejatest astub üles Võrumaa juurtega Mari Kalkun. Mari on Eesti laulja, laulukirjutaja ja muusik. Tema meeldejäävad meloodiad ja ruumilised helimaastikud on inspireeritud eesti luulest, Võrumaa loodusest ja inimestest, regilaulust ja elust enesest.