Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas

2017

Kujundus: Kalle Müller

ISSN 2461-4459

3

Eessõna 4Venemaa välispoliitika 7Venemaa sisepoliitika 11 Ümberkorraldused võimuladvikus 11 Riigiduuma valimised 12 Majandusarenguministri vahistamine 14Venemaa mõjutustegevus EL-i suunal 16 Koostöö äärmuslaste ja populistidega 18 Mõjutustegevus Balti riikide suunal 19 Nord Stream 2 ja mõjutustegevus 21Välisriikide diplomaatide ahistamine Venemaal 22Venemaa majandus 27 Sanktsioonide mõju Venemaale 30Olukord Venemaa regioonides 32 Regioonide eelarved 32 Elatustaseme regionaalsed erinevused 34 Protestide levik 35Küberohud 36 Venemaalt lähtuvad ohud 36 Internetivabaduse piiramine 37 Luna- ja pahavara leviku kasv 38 Kuidas saada aru, et oled ohus 38Vene relvajõud Lääne strateegilisel suunal 40Vene sõjatööstuskompleks 44 Tähtsus geopoliitilises kontekstis 46Vene relvajõud Ukrainas 48 Poliitiline olukord okupeeritud Ida-Ukrainas 49

Sotsiaal-majanduslik olukord Ida-Ukrainas ja Krimmis 51Venemaa sekkumine Süürias 53 Venemaa välispoliitilised huvid Süürias 55Terrorirühmituse Islamiriik „kalifaadi“ allakäik 56 Nn Islamiriigist tulenev oht Euroopale 57 Nn Islamiriigi Liibüa ja Siinai harud 58Julgeolek Ida-Aasias 60 Lõuna-Hiina meri 61 Ida-Hiina meri 63 Põhja-Korea 63

Hea lugeja!

Oled avanud Teabeameti teise avalikkusele mõeldud ülevaate Eestit ümbritsevast julgeolekukeskkonnast. Tahame teha sellest iga-aas-tase väljaande, nagu ka esimese väljaande esitlusel lubatud. Ava-likke julgeolekukeskkonna ülevaateid avaldavad üldiselt varju hoidvad luureasutused selleks, et luua selgust informatsioonilises virvarris, edendada teadlikkust ühiskonnas ja kummutada vale-sid-pooltõdesid paljuräägitud tõejärgsel ajastul. Kui meie ise ei rää-gi, siis räägib keegi teine.

Välisluurega tegeleva Teabeameti peamine ülesanne on koguda, analüüsida ja edastada infot Eestit puudutavate väliste julgeole-kuohtude kohta. Peale selle tagame turvalist sidet riigi salastatud võrkudes ja teostame välisvastuluuret Eesti diplomaatide ja sõja-väelaste kaitseks. Eesti välisluurel ei ole praegu ega ka tulevikus globaalset haaret ega piiramatuid ressursse – seda asendavad meie pikaajaline fookus, järjepidevus ja liitlassuhted.

Nagu aasta eest, tuleb seekordki raportis peaasjalikult juttu Vene-maast. See on ainuke riik, kes potentsiaalselt võiks ohustada Eesti Vabariigi iseseisvust ja territoriaalset puutumatust, seega on selli-ne rõhuasetus enesestmõistetav. Mõistagi oli idanaabri areng 2016. aastal osaliselt ennustatav, osaliselt mitte. Prognoositav oli majan-dussurutise süvenemine, agressiivne välispoliitiline muster, suun-dumus järjest suletuma autokraatia poole ja Riigiduuma valimiste tulemused. Samas oli mõneti üllatav, kui tõsine on Kremlis mure režiimi püsimajäämise pärast, mille ilminguks olid näiteks ulatus-likud muudatused juhtkonnas. Loodetavasti mõjus rahvusvaheli-sele üldsusele kainestavalt Venemaa sekkumine USA valimistesse ja riigipöördekatse mahitamine Montenegros. Vanad harjumused on visad kaduma, nagu öeldakse.

Kahtlemata pakub ka 2017. aasta nii rutiini kui üllatusi – viimaseid ehk rohkemgi, kuna rahvusvahelistes suhetes on konstantide ar-velt suurenenud muutujate hulk. Strateegilises plaanis on meie jul-geoleku seisukohalt olulisim Moskva suhete dünaamika Ameerika Ühendriikide uue valitsusega ning Kremli hakkamasaamine aina pingelisema riigisisese kliimaga. Meie ülesanne on jälgida Venemaa

4

5

sõjategevuse jätkumist Ukrainas ja Süürias, ning olla valmis võima-likeks uuteks avanguteks. Olukorras, kus Kreml jätkab piiride kom-pamist lubatu ja lubamatu piiril, on väga kriitiline vastastikusel usaldusel ja jagatud võimetel põhineva üleatlantilise julgeolekusüs-teemi elujõulisus, mistõttu tuleb jälgida Venemaa tegevust Euroopa ühtsuse murendamiseks eri riikides toimuvate valimiste konteks-tis, ning sanktsiooniderežiimi püsivust. Igapäevane mõõduvõtt käib peale füüsilise keskkonna ka küberruumis.

Eraldi peatükk käesolevas raportis käsitleb Venemaa mõjutustege-vust Lääne vastu. See tegevus on sarnaselt Nõukogude Liidu prakti-kaga eriteenistuste poolt koordineeritud ja mahult mastaapne, kuid alles viimastel kuudel ja aastatel saanud rahvusvaheliselt piisavat tähelepanu. Kindlasti kuuleme sellest lähiajal veelgi enam.

2017. aasta toob meie piirkonda märkimisväärse ja kauaoodatud liitlaste kohaloleku, millega kindlasti kaasneb Venemaa äge paha-meelevalang, kuigi tegelikult mõistetakse ka teisel pool idapiiri, et neli pataljoni siin piirkonnas ei ohusta Venemaa Lääne sõjaväering-konna armeesid ja diviise. Kainest arutluskäigust hoolimata ei ole samas kahtlustki, et hilissuvel Läänemere vahetus läheduses aset leidvat suurõppust „Zapad – 2017“ esitletakse rahumeelse Moskva sunnitud vastusena NATO provokatsioonidele. Demokraatlike riiki-de luureasutuste ülesanne on valvel olla ning sõnavahust eristada tegelik tahe ja võimekus. Kuigi NATO kohalolek tugevdab piirkonna julgeolekut märkimisväärselt, on endiselt ohuteguriks Kremli va-learvestuse võimalikkus ja riskivalmiduse määr NATO ja Euroopa Liidu (EL) suunal.

Kuigi Eestis on terrorioht madal, ei ole see niimoodi suures osas Euroopast. Brüssel, Nice ja Berliin ei ole paraku kurva jada lõpp. Terrorismi levikut Euroopasse on võimendanud ka meie idanaabri süvendatud humanitaarkatastroof Süürias. Kahetsusväärselt tuleb korrata vana tõdemust, et julgeolekuasutused peavad õnnestuma iga kord, terroristil piisab aga ühest korrast. Kordan üle ka spikri, kuidas raportit lugeda. Esiteks, avalik ohuhin-nang sisaldab Teabeameti kogutud ja analüüsitud infot ja siinsed hinnangud ei pruugi kõikides detailides kattuda meie partnertee-nistuste omadega. Sellest ei tulene tingimata Eesti ja tema lähimate partnerite hinnangute lahknevus suures plaanis. Teiseks, käesolev tekst ei lahka Eesti julgeoleku kõiki olulisi tahke – paratamatult on siin esitatud kõigest valik paljudest teemadest. Kolmandaks, julge-olekukeskkond Eesti ümber on viimaste aastatega muutunud järjest dünaamilisemaks ja keerukamaks, mistõttu võib avalike allikate

alusel konstrueerida Teabeameti omadest erinevaid sündmusteja-dasid ja prognoose. Dokumendi kirjutamine võttis aega, mistõttu võib selle ilmumise hetkeks olla maailmas toimunud uusi pöörde-lisi sündmusi. Samuti ei maksa siintoodu alusel meid ümbritsevatmaailma üle kanda näiteks aastasse 2030, kuna dokument kesken-dub olulistele sündmustele aastatel 2016–2017. Ja lõpuks rõhutan, et Teabeamet ei tee poliitikat ega otsusta, mida riik ühe või teise hin-nangu põhjal oma välis-, kaitse- või muus poliitikas tegema peab.

Teabeamet on Eesti riigikaitse eesliin, sest eeskätt luureinfo tagab meile vajaliku eelhoiatuse meid ohustavate sündmuste kohta. Sa-mas ei tähenda luure 21. sajandil ainult klassikalist info kogumist ja analüüsimist, vaid aina enam ka selle info ennetavat kasutamist. Seda oleme silmas pidanud ka oma raportit avaldades. Head luge-mist!

Mikk Marran,Teabeameti peadirektor

31.12.2016

6

7

Venemaa välispoliitika

Venemaa praegune juhtkond mõõdab oma välispoliitika edukust sellega, kuivõrd on õnnestunud maailmaareenil taastada viima-se veerandsaja aastaga kaotatud superriigi positsiooni. Olukorras, kus Venemaa majandus ja kogu ühiskond kannatab stagnatsiooni käes, on staatuse kinnistamine globaalse jõukeskmena senisest ihaldusväärsem eesmärk. Arvestades vähikäiku, mida teeb rahva elujärg, näeb Venemaa juhtkond võimalust oma võimu legitimee-rida, saavutades tunnustust välis- ja julgeolekupoliitikas. 2016. aastal tegi Venemaa suuri jõupingutusi, et kahjustada lääneriikide ühtsust julgeoleku- ja majandusprobleemide lahendamisel. Eriti kujukad olid katsed äärmuslikke meeleolusid õhutades õõnestada Lääne avalikkuse usaldust demokraatlikult valitud võimude suh-tes. Euroopa riike hirmutati USA geopoliitiliste taotluste lõa otsa jäämisega.

Ideid ja motivatsiooni oma sammudeks ammutab Kreml üha roh-kem minevikust. Venemaa juhtide suust on korduvalt kõlanud ka-hetsus Nõukogude Liidu lagunemise pärast. Sellele on nüüdseks lisandunud süüdistused, et rahvusvahelise olukorra enamikus hädades on süüdi Lääne liidrite ekslikud ja vaenulikud sammud.

2016. aastal tegi Venemaa suuri jõupingutusi, et kahjustada lääneriikide ühtsust julgeoleku- ja majandus- probleemide lahendamisel.

Venemaa president Vladimir Putin kätlemas Süüria presidendi Bas-har al-Assadiga Kremlis, taustal paremal välis-minister Sergei Lavrov. Venemaa relvajõudude kasutamine al-Assadi režiimi poolel on Süüria kodusõjas toonud kaasa massilised ohvrid tsiviil- elanikkonna hulgas.

Reuters/Scanpix

8

Niiviisi vastutust Lääne liidritele veeretades püüab Kreml tõestada, et Venemaa oma tegevusega ainult reageerib Läänele ja ei ole mitte mingil juhul agressiivne. Tegelikkus aga on vastupidine.

Venemaa välispoliitilisel hoiakul on mitu julgeolekut destabilisee-rivat tahku. Esiteks on demokraatlikel riikidel keeruline arendada kestlikku suhet režiimiga, mida kannustab revanšiihalus. Teiseks ei ole kuigi lihtne isegi soovi korral arvestada Venemaa kui part-neriga, teadmata millistel minevikust tuletatud alustel defineerib Kreml oma huvid rahvusvahelistes suhetes. Ja kolmandaks ei ole julgeoleku edendamine mõeldav vastastikust usaldust taastamata. Selle usalduse aga on Venemaa juhtkond hävitanud oma sõjalise agressiooniga Georgia ja Ukraina vastu ning sekkumisega Süürias.

Venemaa režiimi ennustamatu ja agressiivne käitumine on pan-nud teised Euroopa riigid muretsema julgeoleku pärast. Kaitse-koostöö tõhustamist NATO-s ja väljaspool NATO-t näeb Venemaa režiim aga oma julgeoleku ohustamisena. Kreml on ehmunud ise-enda tegevuse kajast, tajumata oma rolli eskalatsiooni käivitajana. Häirivalt sageli esineb juhtumeid, kus Venemaa juhtkond võtab tõestisündinu pähe oma propagandamasina vallapäästetud valesid. Iseenda infooperatsioonidest eksitatuna ja läänemaailma hoiakuid paranoiliselt tõlgendades on Kremlis jõutud järeldusele, et Lääne mõtlemist suunavad russofoobsed meeleolud. Seda tõdemust istu-tatakse eelkõige Venemaa enda elanike arusaamadesse. Eesmärk on näidata, et Venemaa käekäiku häirivad eelkõige välised vaenulikud jõud. Tulemuseks on rahvuslik-patriootlik eufooria, mis justnagu kiidab omakorda heaks Venemaa järsu ja heitliku rahvusvahelise käitumise.

Kremli reaktiivne käitumine teatud „punaste joonte“ ületamisele teeb Venemaa välispoliitika küll mingil määral aimatavaks, kuid risk seisneb Venemaa juhtkonna tegeliku hoiaku ennustamatuses. See tuleneb isikukesksest juhtimisest ja mitteformaalsetest võr-gustikest, mida Vene eliit kasutab poliitika mõjutamiseks ja mida ajuti suunavad eliidi enda ärihuvid. Poliitika kujundamise prot-sess ei toimu ametlikes institutsioonides vaid kuluaarides ja järgib läänevastast mõtteviisi. Vandenõuteooriad, kus eriti USA-d pee-takse kurjaks geeniuseks, on tavaline nähtus isegi kõrgete amet-nike hulgas. Bütsantslikud suhted Venemaa administratsioonis ja vajadus tagada juhi populaarsus rahva hulgas määratlevadki Ve-nemaa rahvusvahelise hoiaku. Ka uus, 2016. aasta lõpul avaldatud Venemaa välispoliitika kontseptsioon ei paranda Vene välispoliiti-ka mõistetavust. Kontseptsioon kajastab juba aset leidnud muutusi Venemaa välispoliitilises kursis ning tegevuses. Selles kirjeldatud

argumentidega õigustatakse samme, mida välis- ja julgeolekupolii-tikas on juba ette võetud.

Oma välispoliitilises strateegias seab Kreml suhete parandamisele Läänega eelduseks enda tingimuste täitmise. Eesmärk on näidata, et kui Venemaa tingimustega ei arvestata, siis ollakse valmis ris-kima ka olukorra edasise halvenemisega. Lääne suhted Venemaaga saaksid paraneda vaid juhul, kui avalikult loobutaks ohjeldamise poliitikast ning tunnustataks Venemaa asendamatut rolli maailma-poliitikas. Kreml püüab osutada, et alternatiiv on Venemaa „suve-räänne“ tegutsemine, milleks ta arvab endal piisavalt ressursse ja õigustust olevat. Venemaa globaalne poliitiline roll väljendub pea-miselt agressiivses vastandumises.

Venemaa välispoliitika suuremate eesmärkide hulgas on ka mõju säilitamine või taastamine naaberriikides. Nende naaberriikide katsed saada EL-i või NATO liikmeks on Venemaa juhtkonna mee-lest „punase joone“ ületamine ja sellest tuleneb Venemaa vastus. President Putini veendumuse kohaselt on Lääs Ukraina kriisi talle peale sundinud. Tema vaatenurgast ei ole tal muud valikut, kui kõigi vahenditega võidelda Ukraina Lääne-orientatsiooni vastu. Kuigi Kreml on saavutanud oma taktikalised eesmärgid – Krimm on okupeeritud ja Ida-Ukrainat destabiliseeritakse jätkuvalt sel-leks, et hoida Kiievit haavatavana –, ei ole ta suutnud saavutada strateegilist eesmärki integreerida Ukraina oma mõjusfääri.

Ent Venemaa ei piirdu ainult lähinaabritega, vaid kasutab ka näi-teks Lääne-Balkanil äärmuslikke vahendeid oma välis- ja julge-olekupoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Avalikuks on saanud Venemaa seosed Montenegros planeeritud riigipöördekatsega 2016. aasta parlamendivalimiste ajal. Riigipöördekatse eest vahi alla võe-tud Serbia kodanikud on tunnistanud oma sidemeid Vene eritee-nistustega. Faktidega on tõestatud, et tegevust Montenegros toetati Venemaalt, kuid riigipöördekatse elluviimise eest vastutasid suu-res osas inimesed ja organisatsioonid Serbias ja Montenegros.

2017. aastal on Venemaa hõivatud enda staatuse kinnistamisega ühe jõukeskmena, mis võitleb domineeriva positsiooni pärast kujutel-dava uue maailmakorra kujundamisel. Kuna Kreml peab oma välis-poliitika kontseptsiooni järgi euroatlantilise integratsiooni suun-dumust „NATO ja EL-i geopoliitilise ekspansiooni ilminguks, mis on viimase veerandsajandi jooksul kuhjunud probleemide põhjus“, siis ei ole oodata pingete põhimõttelist leevenemist Venemaa ja Lääne vahel. Kahtlemata püüab Kreml nii USA kui ka Lääne-Eu-roopa riikide valimiste järel ametisse astuvaid valitsusi veenda

Kreml seab Läänega suhete parandamisele eelduseks enda tingimuste täitmise.

9

Venemaa Föderatsiooni globaalne poliitiline roll väljendub peamiselt agressiivses vastandumises.

10

Venemaaga suhete parandamise vajalikkuses, muutmata samas omaenda tegelikke eesmärke. Lootuses, et Krimmi ebaseadusliku annekteerimise ja Ida-Ukraina sõjakolde aktuaalsus hakkab lääne-riikide poliitilises päevakorras vaibuma, otsitakse pidevalt õigus-tust Venemaa-vastaste sanktsioonide lõpetamisele. Kuid Venemaa agressiivsete sekkumiste ajendid ja traagilised tagajärjed ei jäta kuigivõrd ruumi pingete hajumiseks eri maailmavaadete vahel.

11

Venemaa sisepoliitika

Keeruline majanduslik olukord ja poliitiline stagnatsioon on tekita-nud Venemaal pingeid ka sisepoliitilises plaanis. Viimase aasta jook-sul on selgelt esile tulnud majandusraskustest tulenev elanikkonna rahulolematus ja märgata on eliidisisesest võimuvõitlust. Vladimir Putini ette võetud sammud halveneva olukorraga tegelemisel viita-vad hirmule, et teda ümbritsev eliit võib elanikkonna rahustamise ja Läänega suhete parandamise nimel presidendi ohvriks tuua.

Venemaa võimuladvik on läbinisti korrumpeerunud ja näeb pre-sident Putinis senise süsteemi jätkumise garanti. Selline süsteem, korrumpeerunud bürokraatia ning sõltumatu kohtu- ja korrakait-sesüsteemi puudumine ei võimalda aga majandustegevust elavdada ja riigis olukorda parandada. Sisepoliitiliselt on juba praegu olulisel kohal valmistumine 2018. aastaks planeeritud presidendivalimis-teks, suuri struktuurseid reforme enne seda ette ei võeta. Hirmu tõttu rahutuste puhkemise pärast regioonides on sisepoliitiline rõ-huasetus regioonide olukorra haldamisel.

Keerulise majandusliku olukorra ja seetõttu närviliseks muutunud eliidi taustal on Vladimir Putin püüdnud oma võimu veel tugevamalt tsentraliseerida ning kaitsta ennast konkurentide tekkimise eest. Näiteks 2016. aasta aprillis loodud, otse presidendile alluv Rahvus-kaart on tõhus vahend nii tänavarahutuste kui ka poliitilise siserin-gi ambitsioonide mahasurumiseks. Suured ümberkorraldused nii jõustruktuurides kui ka poliitilise eliidi tasandil näitavad aga seda, et Putin peab vajalikuks tuletada meelde, „kelle armust nad elavad“.

Ümberkorraldused võimuladvikus

2016. aastal toimus Venemaal kõrgel tasemel personalimuudatusi ja võimupositsioonide ümberjagamist. Olulisimad neist leidsid aset riigivõimu epitsentris, Presidendi Administratsioonis (PA), kus va-hetati välja ülem ja osa asejuhte. Peale selle tehti ümberkorraldusi kohalike tasandite võimuorganites – välja vahetati föderaalringkon-dade esindajaid ja regioonide juhte. Ametikohtade ümberjaotami-ses võib näha ettevalmistust eelseisvateks presidendivalimisteks

Viimase aasta jooksul on selgelt esile tulnud elanikkonna rahulolematus majandusraskustega ja märgata on eliidisisest võimuvõitlust.

Kõrgel tasemel per-sonalimuudatustes ja võimupositsioo-nide ümberjaota-mises võib näha ettevalmistust eelseisvateks presi-dendivalimisteks ja laiemalt president Putini soovi hoida võimuaparaati pide-vas muutumises, et vältida jõukeskuste liigset tugevnemist.

12

ja laiemalt president Putini soovi hoida võimuaparaati pidevas muutumises, et vältida jõukeskuste liigset tugevnemist.

2016. aasta 12. augustil teatati Kremlist ootamatult, et Vladimir Putini kauaaegne liitlane, Presidendi Administratsiooni juht Sergei

RIIGIDUUMA VALIMISED

Venemaal toimusid 2016. aasta 18. septembril Riigiduuma valimised. 450-kohaline Riigiduuma valitakse iga viie aasta tagant. Venemaalased näevad Riigiduumat ja selle valimisi ebaolulisena ning väga vähene huvi üsna passiivse valimiskampaania vastu suvekuudel mõjutas ka valimis-aktiivsust.

Vene võimudel õnnestus vältida 2011. aastal toimunud valimisjärgsete protestide kordumist, luues juba varem võimalikult soodsad tingimused Ühtse Venemaa võimul püsimiseks. Samuti oli „edukas“ Ella Pamfilova juhitud Keskvalimiskomisjoni töö rikkumiste registreerimisel ja prob-lemaatiliste valimisjaoskondade tulemuste tühistamisel, et näidata, kui tõsiselt seekord ausate ja demokraatlike valimiste eest seisti. Siiski on Teabeametil alust arvata, et valimistulemusi võltsiti nii valimispäeva jooksul kui ka häälte lugemisel.

Suurt sisulist muudatust 2016. aasta valimised Venemaal kaasa ei too-nud. Ühtse Venemaa domineerimine on senisest veel täielikum ja pre-sident Putin ei vaja enam teiste parteide toetust konstitutsiooniliste muudatuste elluviimiseks. Graafikus on Riigiduuma kohtade jaotus 2011. ja 2016. aasta valimistulemuste alusel (KPRF – Venemaa Föderatsiooni Kommunistlik Partei, LDPR – Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei).

400

350

300

250

200

150

100

50

0

343

238

92

4256

3964

231 1 1

Ühtne Venemaa

ÕiglaneVenemaa

KPRF LDPR Rodina KodanikePlatvorm

iseseisev kandidaat

13

Ivanov on ametist vabastatud ning tema koha saab endale tema se-nine asetäitja Anton Vaino. Sergei Ivanovi määras Putin Presidendi esindajaks looduskaitse, ökoloogia ja transpordi küsimustes. Uus ametikoht on küll madalama tähtsuse ja mõjuga, kuid see, et Ivanov jäi endiselt Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks, näitab, et tema sõnal on Kremlis siiski kaalu.

Anton Vainolt tõenäoliselt ei oodata sekkumist poliitika kujunda-misse. Pigem nähakse temas käsutäitjat ja PA asjaajamise laitmatut korrashoidjat. Sisuline ümberkorraldus, millega vanem ja mõju-võimsam poliitikakujundaja vahetatakse noore ontliku ametniku vastu, viitab Putini võimu suuremale tsentraliseerimisele. Vaino edutamine tekitas arutelusid teistegi võimalike muudatuste kohta PA-s. Juba enne Riigiduuma valimisi levisid kuuldused, et Riigi-duuma 7. koosseisu esimeheks saab PA esimene asejuht ja Putini sisepoliitika „hall kardinal“ Vjatšeslav Volodin, kes alates Anton Vaino ametissenimetamisest oli ametlikult puhkusel olnud. 23. septembril 2016 tegigi president Putin ootuspäraselt Riigiduu-ma saadikutele ettepaneku toetada Volodini kandidatuuri duuma esimehe ametikohale. Päev varem oli president määranud senise duumaspiikri Sergei Narõškini välisluureteenistuse (SVR) juhiks. Muudatused võimuladvikus hakkasid kehtima alates 5. oktoobrist, mil toimus ka Riigiduuma uue koosseisu esimene istung. SVR-i senise juhi Mihhail Fradkoviga ei olnud Kreml väidetavalt enam rahul. Fradkovi ametiajast on avalikkuses jäänud kajama mitu Vene spioonidega seotud skandaali, kuulsaim neist on kümne sügavat katet kasutanud Vene spiooni (nn illegaali) vahistamine USA-s 2010. aastal. Fradkovi lahkumine SVR-ist vormistati amet-likult pensionilejäämisena, kuid hiljem otsustas Putin määrata ta

Anton Vaino on olnud tubli tehnokraat ja suutnud end näidata Putinile lojaalse ja töökana. Vaino on olnud Putini administratsioonis eri ametikohtadel alates 2002. aastast – nii Vladimir Putini presidendiks kui peaministriks olemise ajal.

TASS/Scanpix

Vladimir Putin, Vene välisluure senine juht Mihhail Fradkov ja uus juht Sergei Narõškin Vene välisluure peakorteris.

TASS/Scanpix

14

Venemaa Strateegiliste Uuringute Instituudi juhiks ning relva-tootja Almaz-Antei nõukogu esimeheks.

Vjatšeslav Volodin sai pealtnäha ametikõrgendust, sest Riigiduu-ma spiiker on Venemaa ametlikus võimustruktuuris neljandal positsioonil presidendi, peaministri ja Föderatsiooninõukogu esimehe järel. Sisuliselt aga Volodini võim vähenes, kuna PA-s kureeris ta kogu Venemaa sisepoliitikat, valimiste korraldamist ja poliitilisi organisatsioone. Volodini koha Venemaa sisepolii-tika kuraatorina sai endale 1998. aastal lühikest aega (Venemaa

MAJANDUSARENGUMINISTRI VAHISTAMINE

Peale suurte muudatuste PA-s oli 2016. aastal üks märkimisväärsemaid sündmusi majandusarenguministri Aleksei Uljukajevi vahistamine ja ametist vabastamine novembris. Teda süüdistatakse kahe miljoni dollari suuruse altkäemaksu väljapressimises riik likult naftafirmalt Rosneft. Juurdluskomitee väitel nõudis Uljukajev altkäemaksu selle eest, et ta kii daks heaks naftafirma Bašnefti ühinemise Rosneftiga, millele ta enne avalikult vastu oli seisnud. Tõenäoliselt on majandusarenguministri vahistamise põhjuseks tema vastasseis Rosnefti juhi Igor Setšiniga. Näib kahtlane, kas pikka aega Venemaa tippametnike hulka kuulunud Uljuka-jev riskiks altkäemaksu nõuda Vladimir Putiniga seotud Setšinilt. Ulju-kajevi vahistamine mõjub sünge ähvardusena äriringkondadele ja bü-rokraatiale ning viitab süvenevale ebakindlusele ja sisemisele võitlusele Kremlis. Fotol on (vasakult) rahandusminister Anton Siluanov, toonane majandusarenguminister Aleksei Uljukajev ja Rosnefti juht Igor Setšin. RIA Novosti/Scanpix

15

noorim) peaminister olnud ja 2005. aastast riiklikku tuuma-energiakorporatsiooni Rosatom juhtinud Sergei Kirijenko. Enne Rosatomi töötas Kirijenko Presidendi esindajana Volga föderaal-ringkonnas. Kirijenko ei ole n-ö lihtne tehnokraat – arvestades keerulist majanduslikku seisukorda ja sellega seonduvaid prob-leeme regioonides, võib eeldada, et tema ülesandeks saab just re-gioonide olukorraga tegelemine. Laiemas plaanis on tema kohus-tuseks presidendivalimiste ettevalmistamine. Kirijenko alluvuses oleva PA sisepoliitika valitsuse uueks juhiks määrati oktoobri lõpus Andrei Jarin, kellel on laialdane töökogemus oblastitest, va-bariikidest ja föderaalringkondadest ning kelle määramine näitab samuti Kremli muret regioonide olukorra pärast.

2016. aasta suvel vahetati välja veel mitu kõrget ametnikku ning kaotati Krimmi föderaalringkond. Kremli teatel oli tegemist ta-vapärase rotatsiooniga. Viimane suurem föderaalringkondade ja kuberneride rotatsioon toimus 2014. aasta mais, kui ametikohta vahetas korraga 12 inimest. Nii inimeste ümbertõstmisega kui ka korruptsioonisüüdistustega seotud läbiotsimiste korraldamisega näitas Vladimir Putin oma võimu ja kontrolli regioonide üle. Krim-mi ja Sevastopoli paigutamisega Venemaa Lõunaringkonda püütak-se need alad tihedamalt Venemaa külge liita ja kaotada piirkonna eristaatus. Ühtlasi näitab see, et kohalike elanike meelitamine nen-de „erilisusega“ ei ole teatava aja möödudes enam vajalik.

Kuigi 2016. aastal toimus paljude ametikohtade ümberkorraldu-si ning levinud on kuuldused ka PA struktuuri peatsetest muu-datustest uue juhi käe all, ei ole 2017. aastal oodata suuri sisulisi muudatusi riigijuhtimises. Põhirõhk on Vladimir Putinile edukate presidendivalimiste ettevalmistamisel ja sellega seoses keerulisest majandusolukorrast tingitud pideval „tulekahju kustutamisel“.

2016. aastal Presidendi Administratsiooni asejuhiks saanud Sergei Kirijenko määramine 1998. aastal peaministri ametisse oli ootamatu ja kuna ta oli sel hetkel vaid 35-aastane, siis sai ta endale hüüdnime "Kinder surprise“.

Sputnik/Scanpix

16

Venemaa mõjutustegevus

EL-i suunal

Venemaa mõjutustegevusel EL-i ja selle liikmesriikide suunal on eesmärk tekitada pingeid ja külvata segadust nii liikmesriikide va-hel kui ka riikides endis. Seeläbi loodab Kreml mõjutada otsustus-protsessi ning suunata narratiivi Kremli huvides.

Venemaa jaoks on mõjutustegevus nii sise- kui välispoliitiliselt suhteliselt odav, tõhus ja sissetöötatud vahend, mida saab kasu-tada lähtudes nii pikaajalistest kui ka hetkehuvidest. Venemaa näeb Süüria sündmuste ja EL-i probleemide – näiteks Brexiti, rändekriisi ja võlakriisi kontekstis läänekeskse maailmapoliiti-ka nõrgenemist ja tahab ümber kujundada rahvusvahelise po-liitika jõujooned. Venemaa on oma huvide eest võitlemisel pan-nud keskse rolli mõjutustegevusele, mis hõlmab peale avaliku propaganda ka laia arsenali varjatud meetmeid. Sealjuures tuleb rõhutada, et mõjutustegevus ei ole üksnes Vene eriteenistuste pärusmaa, vaid sellesse on kaasatud kogu riigiaparaat.

Vene relvajõudude doktriinis on informatsioonilisel vastassei-sul1 keskne ja suurenev osa eesmärkide saavutamisel nii sõjalise konflikti eel kui ka selle ajal. Teisisõnu näeb Venemaa mõjutuste-gevuses sõjapidamise vahendit, mille abil juba rahu ajal valmis-tada ette potentsiaalset konflikti, ja mida rakendataks konflikti eskaleerudes.2 Krimmi annekteerimine 2014. aasta märtsis läks Venemaal korda paljuski tänu edukale infosõjale, mis võimaldas vältida otsest sõjalist vastasseisu. Venemaa kasutab ka tulevikus oma sõjaliste ees märkide toetuseks ulatuslikku infoga manipu-leerimist, et saavutada strateegiline eelis – sundida vastast kaht-lema, fakte kontrollima ja seetõttu reageerimisega viivitama.

1 Vene keeles informatsionnoje protivo borstvo ehk informatsiooniliste ja füüsi-

liste mõjutusvahendite kasutamine vaenlase vastu informatsioonilise ülekaa-

lu saavutamiseks.

2 Venemaa Relvajõudude Kindralstaabi praeguse ülema Valeri Gerassimovi vi-

sioonis kaasaegsest sõjalisest konfliktist (nn hübriidsõjast) on informatsio-

oniline vastasseis ainus sõjapidamise meetod, mida kasutatakse konflikti kõi-

gis kuues faasis.

Venemaa mõjutustegevus

hõlmab nii avalikku propagandat kui ka laia arsenali

varjatud meetmeid. Tuleb rõhutada, et mõjutustegevus ei

ole üksnes Vene eriteenistuste

pärusmaa, vaid sellesse on kaasatud

kogu riigiaparaat.

17

Mõjutustegevuses siseauditooriumile on kinnistunud sõnum Ve-nemaast kui vaenlastest ümberpiiratud kindlusest, millega Vene-maa süüdistab Läänt oma julgeoleku ohustamises. Näiteks NATO kohaloleku suurenemist Baltimaades või jätkuvat laienemist kuju-tatakse tõestusena alliansi ohtlikkusest Venemaale. Kreml mani-puleerib omatahtsi põhjuse ja tagajärje seostega, nimetades põhjen-datud kriitikat või vastusamme Vene agressioonile ebaõiglaseks ja poliitiliselt motiveeritud infosõja või russofoobia ilminguks.

Pingete võimendamiseks levitab Venemaa ise ja oma liitlaste abil desinformatsiooni ehk tahtlikult sihtmärgi eksitamiseks mõeldud tõe ja vale segu. Väärinfo edastamiseks kasutab Kreml ulatuslikult nii enda kontrolli all olevaid vene- ja võõrkeelseid meediaväljaan-deid kui ka lugematuid libakontosid sotsiaalmeedias. Väljamõeldud info leiab sageli viljaka pinnase EL-i liikmesriikide eliidivastastes ringkondades, kes Kremli jutupunkte edasi levitavad.

Ere näide sellest oli nn Liza juhtum Saksamaal 2016. aasta jaanua-ris, kui Venemaa riiklik meedia võimendas ja kasutas ära alusetut kuulujuttu sellest, kuidas Lähis-Ida immigrandid vägistasid Ber-liinis 13-aastase Vene päritolu tüdruku.3 Vene meedia ja Saksamaal elavate nn Vene kaasmaalaste organisatsioonide küünilisest tege-vusest ajendatuna toimusid kümmekonnas Saksa linnas sadade inimeste meeleavaldused riigi võimuorganite vastu. Tähelepanu väärib, et miitinguid aitasid Vene „kaasmaalastel“ korraldada Saksa marurahvuslikud liikumised. Nn Liza juhtum näitas ühelt poolt

3 Tüdruk lahkus tegelikult vabatahtlikult ööseks kodunt ja naasis looga, kuidas

“araablase välimusega“ immigrandid hoidsid teda 30 tundi vahi all ja vägista-

sid teda. Tüdruk tunnistas hiljem, et mõtles kuriteo välja.

„Meil on õigus kahelda politsei objektiivsuses“. Plakat kohalike venelaste meeleavaldusel Berliinis Angela Merkeli kantselei hoone ees 23.01.2016.

Reuters/Scanpix

18

Venemaa desinformatsiooni jõudu rahva mobiliseerimisel väljas-pool Venemaad, ehkki pikemas perspektiivis tõstatas Saksa ühis-konnas huvi Vene mõjutustegevuse ohtlikkuse vastu. Euroopa rändekriis on kontekstist välja rebitud infokildude ja labaste valede sasipuntrana ka hiljem jäänud Vene riikliku meedia fookusesse, ai-dates juhtida Venemaa siseauditooriumi tähelepanu kõrvale süve-nevalt majanduskriisilt riigis.

Koostöö äärmuslaste ja populistidega

Oma välispoliitiliste eesmärkide elluviimiseks panustab Kreml üha tugevamalt EL-i ja NATO suhtes vaenulikele parem- ja va-sakpopulistlikele erakondadele, kes on üle Euroopa kujunenud ar-vestatavaks poliitiliseks jõuks. Kremli-meelsete parteidega seotud võrgustikest on meedia ja nn kaasmaalastepoliitika kõrval saanud Venemaa peamine käepikendus mõjutustegevuse arendamisel EL-i liikmesriikides.

Venemaa siseauditooriumi mõjutamiseks kasutatakse äärmus-parteide liikmeid „sõltumatute ekspertidena“, kelle ülesanne on suurendada Venemaa sõnumite usutavust. Kreml on küüniliselt paindlik suhtumises oma Euroopa liitlaste ideoloogiasse – vasak- ja paremäärmuslasi ühendab tegelikult vaid vaenulik suhtumi-ne USA-sse, EL-i või hetkeolukorda laiemalt. Vasakpoolsetele on meeltmööda Venemaa vastandumine USA-le, parempoolsetele aga Moskva jõuline seismine oma huvide ning nn konservatiivsete väärtuste eest. Koos tõstetakse esile Venemaa ja Vladimir Pu-tini rolli põhi- ja pereväärtuste kaitsjana, Euroopa päästjana ja

Prantsuse Rahvusrinde liider Marine Le Pen 2015. a mais Moskvas. Rahvusrinne

on 2017. a presidendivali-miste kampaaniaks otsinud

rahastust Vene pankadest.

AFP/Scanpix

19

tsivilisatsiooni mudelina, mida „manduv“ Lääne ühiskond peaks järgima. Tähelepanu väärib, et rahvusvahelisel areenil fašismi taassünni pärast muret tundev Venemaa teeb ise riiklikul tasan-dil koostööd end avalikult natsiideoloogia toetajaks nimetanud inimeste, näiteks Poolas tegutseva Vene-meelse poliitilise liiku-mise Zmiana liidri Mateusz Piskorskiga.

Sageli on Venemaa koostööpartnerid oma riigis tähtsusetud ning suhtuvad seepärast positiivselt Venemaa toetusse, mis võib väljen-duda rahastamises, kõrgetasemelistes kohtumistes, diplomaatilises toetuses, meedia tähelepanus jms. Venemaa tervitab koostööd kõi-kide jõududega, kes on valmis Venemaad toetama, ent eelisseisus on peavoolule lähedal asuvad populistlikud erakonnad. Neist olulisim on Front National – Prantsusmaa Rahvusrinne, kes Vene panka-de rahalise toetuse abil loodab saavutada edu 2017. aasta kevadel toimuvatel presidendi- ja parlamendivalimistel.4 Saksamaal, kus üldvalimised toimuvad 2017. aasta sügisel, panustab Kreml nii va-sak- kui parempopulistidele – Die Linkele ja Alternative für Deut-schlandile.

Mõjutustegevus Balti riikide suunal

Venemaa levitab järjekindlalt sõnumit, et Eesti, Läti ja Leedu ei austa oma vene keelt kõnelevate elanike õigusi ja võltsivad ajalu-gu. Lääneriikides ja rahvusvahelistes organisatsioonides tahe-takse tekitada Balti riikidele ebademo kraatlike ning probleemsete partnerite kuvandit, et nõrgendada nende suhteid oma liitlastega ja vähendada nende rahvusvahelist rolli Venemaa-poliitika kujun-damisel. Kreml tahab pingestada Vene riikliku meedia infoväljas elava Baltimaade venekeelse kogukonna suhteid põlisrahvaga, ta-kistada nende integreerumist kohalikku ühiskonda ning kül vata usaldamatust asukohariigi vastu. Ühtaegu üritatakse neile sisen-dada usku, et ainult Venemaa suudab nende �tõeliste� huvide eest hea seista.

Mõjutustegevuse põhiteemadeks Balti riikide suunal on pikka aega olnud süüdistused venekeelse elanikkonna õiguste rikkumises kodakondsuse ja valimisõiguse andmises, vene keele staatuse ja

4 Rahvusrindel ei pruugi olla kohustust Vene pankadest saadud laene tagasi

maksta, arvestades partei varjatud rahastamise skeeme ning Kremlile lähedase

Pervõi Tšešsko-Rossiiskii Bank’iga juhtunut. 2014. aastal Rahvusrindele 9,4 mln

eurot laenanud pangalt võttis Vene keskpank 2016. aasta juulis litsentsi aktivate

väljakantimise eest. Rahvusrinde laenukohustuse loovutas pank eelnevalt aga

kolmandale osapoolele.

20

venekeelse koolihariduse küsimuses ning ajaloo võltsimises ehk Teise maailmasõja ajaloo „ümberkirjutamises“ ja natside heroisee-rimises. Tähelepanuväärne on see, kuidas neid sisult erinevaid vald-kondi käsitletakse omavahel seotult samadel üritustel samade ini-meste poolt samade loosungite all. Näiteks kirjeldatakse venekeelse elanikkonna õiguste rikkumist kui „etnokultuurilist genotsiidi“ ja neo natsismi avaldusvormi. Jõuliselt on kolmanda põhiteemana li-sandunud NATO liitlasvägede kohalolek. Retoorika sel suunal on vastuoluline – ühelt poolt esineb Vene meedias väiteid, et NATO provotseerib Venemaad või isegi valmistab Baltimaid ette platsdar-mina sissetungiks Venemaale, teisalt üritatakse Baltimaid kujutada ajalooliste komplekside käes vaevlevate mõttetute väikeriikidena, kelle õhutatav sõjapaanika ei lase suurriikidel kompromissile jõuda.

Uus näide Vene mõjutustegevusest Balti riikide suunal on 2016. aasta aprillis Peterburis registreeritud Vene Balti Uuringute Assot-siatsioon (VBUA), kes üritab end näidata tõsiseltvõetava sotsiaal- ja humanitaarteadlaste ühendusena. Tegelikult on VBUA peamine töö toetada Venemaa riiklikku mõjutustegevust Balti riikide suunal, avaldades pseudoteaduslikke publikatsioone ja korraldades kon-verentse. VBUA tekkelugu on lähedalt seotud fondiga Ajalooline Mälu5, mille direktor Aleksandr Djukov 2014. aastal VBUA-taolise ühingu loomise idee esimesena välja käis. Ajalooline Mälu sai 2015. aastal Venemaa Presidendi Administratsiooni konkursilt 1,5 mln rubla (20 000 eurot) toetust, et korraldada VBUA esimene konve-rents, mis toimus 22.04.–23.04.2016 Kaliningradis.

Sarnaselt eelmistele taolistele kehanditele on VBUA tegevuse tera-vik suunatud Balti riikide diskrediteerimisele teaduslikuna näiva-tes artiklites ja kogumikes. VBUA tooted on tendentslikud ja teadus-likku väärtust neil ei ole. 2016. aastal väljakuulutatud teadustööde konkursile taheti uurimusi muu seas järgmistel teemadel:

• idapartnerlus kui instrument Venemaa ohjeldamiseks: Balti riikide roll;

• otsesed ja varjatud sõnavabaduse piiramise mehhanismid Balti riikides kui natsionalistlike režiimide võimul püsimise vahend;

5 2008. aastal Moskvas asutatud fondi Ajalooline Mälu põhitegevus on 20. sajandi

Venemaa ja Ida-Euroopa ajaloo uurimine, temaatilise kirjanduse väljaandmine

ning konverentside korraldamine. Senini ilmunud raamatute põhiteemadeks on

NSV Liidu repressioonide õigustamine ja “natside kaasajooksikute“ kuritegu-

de paljastamine Balti riikides ja Ukrainas. Fondi juhivad ajaloolased Aleksandr

Djukov ja Vladimir Simindei.

21

• „Nõukogude okupatsiooni“ teooria kui Läti, Leedu ja Eesti riikluse nurgakivi.

Eesti-vastases mõjutustegevuses üritab Venemaa peale tavapä-raste ajalooliste tähtpäevade 2017. aastal tõenäoliselt ära kasutada uute NATO liitlasvägede saabumist, Eesti eesistumisperioodi EL-i Nõukogus, Vene relvajõudude suurõppust „Zapad – 2017“ ja kohali-ke omavalitsuste valimisi Eestis. Kõigi nende sündmustega võivad kaasneda desinformatsiooni levitamise kampaaniad vene- ja muu-keelses meedias ning suhtlusvõrgustikes eesmärgiga Eestit diskre-diteerida ja tekitada pingeid nii Eesti ühiskonnas kui ka suhetes teiste riikidega. Vaenulikust mõjutustegevusest lähtuvat ohtu vä-hendab siiski suurenev teadlikkus Venemaa kasutatud meetoditest ning Venemaa retoorika ebausaldusväärsus.

Eesti-vastases mõjutustegevuses üritab Venemaa 2017. aastal peale tavapäraste ajalooliste tähtpäevade tõenäoliselt ära kasutada uute NATO liitlasvägede saabumist, Eesti eesistumisperioodi EL-i Nõukogus, Vene Relvajõudude suurõppust “Zapad – 2017“ ja kohalike omavalitsuste valimisi Eestis.

NORD STREAM 2 JA MÕJUTUSTEGEVUS

EL-ile ja selle liikmesriikidele on probleemiks ühenduse piirialadele geo-poliitilise sihiga kavandatud taristud, nagu torutrassid Nord Stream 2 (NS2) ja Turkish Stream. Need on küll üksikute liikmesriikide, näiteks Saksamaa huvides, kuid kahjustavad mõne EL-i mitte kuuluva riigi, näi-teks Ukraina huve. Uute gaasiühendustega suureneb Venemaa võimekus mõjutada negatiivselt EL-i stabiilsust ja julgeolekut. NS2 palgatud lobitöö tegijad on püüdnud panna ka Balti riike unustama torujuhtmete raja-mise geopoliitilisi tagajärgi ning võtma neutraalsemat või soosivamat positsiooni. NS2 esindajad on 2016. aastal püüdnud avaldada nii propa-gandaartikleid meedias kui ka organiseerida otsekui juhuslikke kohtu-misi riigijuhtidega. Kuigi Eesti vastuseisuga NS2 rajamisele on Gazprom arvestanud, loodetakse siiski, et see ei ilmne ühisavalduste ega muude avalike seisukohavõttudena.

22

Välisriikide diplomaatide

ahistamine Venemaal

Vastavalt Julgeolekuasutuste seadusele on Teabeameti ülesandeks vastuluure Eesti välisesinduste kaitseks. Välisvastuluure kõige ül-disemas mõttes tähendab Eesti diplomaatide kaitset välisriigis vae-nulike eriteenistuste luuretegevuse eest. Kuid diplomaate ei ohusta välismaal üksnes eriteenistuste värbamiskatsed. Venemaal puu-tuvad lääneriikide diplomaadid peale asukohariigi eriteenistuste (vastu-)luuretegevuse kokku ka füüsiliste, verbaalsete või pro-pagandarünnakutega, mida tähistatakse terminiga „ahistamine“ või „kiusamine“.6 Selles peatükis kirjeldatud sündmused ei toimu juhuslikult ning diplomaatide ahistajad – filmijad, jälitajad, korte-risse sissetungijad, ründajad – ei vali oma ohvreid juhuslikult ega tegutse spontaanselt. Paljudesse operatsioonidesse on otseselt kaa-satud Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) töötajad, teis-tel juhtudel osalevad nad operatsioonide ettevalmistamises, mille viivad ellu FSB-ga koostööle kaasatud isikud.

Igal riigil on õigus kaitsta oma territooriumi ja kodanikke teiste rii-kide luuretegevuse eest ja pole saladus, et luurajad tegutsevad sage-li diplomaadiks kehastudes. Kuid siin kirjeldatud ahistamisega võib Venemaal kokku puutuda lääneriikide diplomaatiliste esinduste iga töötaja.7 FSB eesmärk on diplomaatide hirmutamine, väsitamine ehk pideva pingeseisundi tekitamine ning nende igapäevase tege-vuse takistamine. Näiteks kaotab diplomaat enesekontrolli Vene telejaama võttegrupi pealetükkiva käitumise tõttu, reageerib sel-lele emotsionaalselt, ning intsidendi salvestis tehakse kontekstist väljarebituna või subjektiivsete kommentaaride saatel avalikuks. Vene meedias avaldatud võltsitud või kontekstiväliste uudiste ja videotega tegemist tehes peab arvestama, et kaebamine pressiregu-laatorile8 on lootusetu ja kohtuveskid jahvatavad aeglaselt. Rünna-kud välisriikide diplomaatidele sarnanevad nn süsteemivälise ehk

6 Ingl.k. harassment.

7 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsiooni artikli 40 “Konsulaarametniku

kaitse“ kohaselt asukohariik “rakendab abinõusid tema isiku, vabaduse ja vää-

rikuse vastaste rünnakute ärahoidmiseks“.

8 Roskomnadzor – Föderaalne side, informatsioonitehnoloogia ja massikommuni-

katsiooni järelevalveteenistus.

Lääneriikide diplomaadid on

Venemaal töötades süstemaatilise

ahistamise sihtmärk: neid

jälitatakse avalikult, neid tüütavad agressiivselt

ajakirjanikud ja põhjusetult

ka politsei, neile võidakse

kallale tungida ja vandaalitseda nende

korterites.

Intsidentide süüdlasi ei tabata

mitte kunagi ja Venemaa võimud

eitavad diplomaatide kiusamist,

süüdistades inimõiguste

rikkumises hoopis lääneriike.

23

duumavälise opositsiooni ründamisele. „Tööriistad“ on FSB-l ühed-samad ning süüdlasi ja tegelikke niiditõmbajaid ei leita enamasti kummalgi juhul.

Välisriikide diplomaate ja Venemaa süsteemivälist opositsiooni seob ühine narratiiv, mida levitab Venemaa võimude kontrollitav meedia. Venemaa juhtkonna silmis seisneb põhiprobleem selles, et terrorismi kõrval kardetakse kõige rohkem oma riigi elanike pro-teste riigivõimu vastu sotsiaal-majanduslikel põhjustel. Protesti al-ged peab FSB juba eos lämmatama ja selle potentsiaalsete algatajate maine hävitama. Selleks tuleb julgeid ja põhimõttekindlaid Vene-maa elanikke – potentsiaalseid protestijaid – süüdistada Venemaa süsteemivälise opositsiooni huvide esindamises, kes saab juhiseid ja raha välisriikide diplomaatidelt ja luurajatelt. Sellist lähenemist lihtsustades: kui venemaalane protestib riigi juhtkonna vastu, siis teeb ta seda mõne lääneriigi, peamiselt USA luure mahitusel, sest iseseisvalt ja omal algatusel ta ju Venemaa stabiilse elukorralduse vastu mässu ei tõstaks. Selline käsitlus võimaldab välistada igasu-guse mõjuka opositsiooni tekke Putini režiimile.

Välisriikide ja nende luureasutuste süüdistamine Venemaa elanike rahulolematuse väljendustes on pärit Nõukogude Liidu eksisteeri-mise ajast, kui kõiki rahva proteste kommunistliku süsteemi vas-tu seostati alati välisjõudude sepitsustega. Meie lähiajaloost võiks meenutada Eesti NSV võimude korraldatud „rahva protestimiitin-gut“ Tallinnas 24.02.1988, kus tuntud ühiskonnategelaste juhtimi-sel protesteeriti „Lääne raadiohäälte“ sekkumise vastu Nõukogude Liidu siseasjadesse. Samasugused süüdistused saatsid ka kõiki va-rasemaid rahva väljaastumisi kommunismiblokis vähemalt alates 1956. aasta ülestõusust Ungaris.

Ahistamise sihtmärgiks on Venemaa juhtkonnas vaenulikuks pee-tud riikide diplomaadid. Venemaa ürgvaenlane on praeguse Vene meediapildi järgi USA, ning teisi NATO ja EL-i liikmesriike kuju-tatakse enamasti USA kuulekate käsutäitjatena. Sellise pildi loomi-sel on Venemaa eriteenistustel palju suurem roll, kui välja paistab. Kuna Eesti ei ole Venemaa vaenlaste nimekirjas väga kõrgel kohal, siis Eesti diplomaate praegu väga aktiivselt ei ahistata. Olukord võib aga kiiresti muutuda, kui muutuvad rahvusvaheliste suhete jõujooned või sooritatakse ühekordne rünnak Venemaa huvide või isikute vastu. Viimasele võib Venemaa vastata survega selle riigi diplomaatide vastu, keda Venemaa peab olukorra eest vastutavaks. Ilmekas näide sellisest käitumisest on Eesti suursaadiku ümber toimunu 2007. aasta kevadel Moskvas.

24

Põhilised ahistamise viisid, millega lääneriikide diplomaadid Vene-maal kokku puutuvad, on järgmised:

• diplomaatide ja nende pereliikmete avalik ja varjatud jälgimi-ne. Viimane on koos tehnilise luurega, sh telefonide ja inter-netiliikluse jälgimisega vajalik näiteks diplomaadi päevakava ja kokkulepete teadasaamiseks, et rakendada järgmisi ahista-miselemente;

• liikluspolitsei peatab diplomaatide autosid tüütu järjekind-lusega ja tegelikult põhjuseta, parklates torgatakse läbi liiga energiliste diplomaatide autode rehve;

• diplomaate üritatakse nende diskrediteerimiseks segada se-keldustesse politseiga, algatades kaklusi, süüdistades neid poevarguses või juhusliku möödakäija raha omastamises.9 Sageli kaasavad organisaatorid sellistesse aktsioonidesse meedia. Kirjeldatud meetodid on mõjusad inimeste vastu, kelle tegevuses on oluline riigisaladuse loa olemasolu, mille eeltingimuseks on plekitu reputatsioon;

• diplomaate ründavad ja peksavad „tundmatud isikud“ või mürgitatakse nende jooke uimastava ainega avalikus

9 “Rahanuku“ mäng käib nii: tänaval sihtmärgi ees kõndiv isik pillab „kogemata“

maha oma (raha-)koti. Kui sihtmärk selle kaotajale tagastab, väidab viimane, et

osa koti sisust on puudu. “Juhuslikult“ on läheduses “tunnistajad“ ja politsei, kes

asja uurima asub.

Kaader Vene riiklikus telekanalis RTR 01.07.2015

eetris olnud dokfilmist. Filmiti USA diplomaadi

(paremal) kohtumist LGBT-aktivisti Aleksandr

Jermošiniga (vasakul prillidega), kui ühtäkki

sisenes ruumi Vene teleajakirjanik (seljaga)

operaatoriga (all paremas nurgas) ja nõudis selgitusi.

Kogu stseeni kirjeldati taustal kui hotellis

toimunud konspiratiivset hilisõhtust kohtumist

välisriigi diplomaadiga.

Youtube

25

meelelahutusasutuses, kusjuures ohvritelt midagi ei röövita. Vene võimude uurimine sellistes asjades tavaliselt sumbub ja süüdlasi ei leita;

• FSB suunab ja kontrollib varjatult suure osa Venemaa aja-kirjandusväljaannete tööd. FSB informeerib usaldusaluseid ajakirjanikke diplomaatide plaanidest ja selle tulemusena ei ole juhus, kui näiteks diplomaadi ja kohaliku opositsioo-niaktivisti kohtumise mõnes kohvikus katkestab telejaama võttegrupp, kes hakkab mõlemalt kaamerate ees agressiivselt pärima kokkusaamise põhjusi;

• sellisel viisil tehtud intervjuusid või FSB poolt salaja sal-vestatud ja internetti „lekitatud“ (mõnikord ka võltsitud) e-kirju, fotosid ja sotsiaalmeedia postituste ekraanitõmmi-seid on Venemaa suurtes riigi poolt kontrollitavates tele-jaamades õhtustel tipptundidel korduvalt kasutatud osana „dokumentaalfilmidest“ ja diskussioonisaadetest. Nendes saadetes süüdistatakse nn süsteemivälist opositsiooni ka-vatsuses kukutada Venemaa „demokraatlik“ riigikord ning lääneriikide diplomaate, kes saadete autorite väitel on seo-tud oma riikide luureteenistustega, süüdistatakse venelaste värbamises, juhendamises ja rahastamises. Tavaliselt toeta-vad selliseid stsenaariume intervjuud vene „ekspertidega“, kes osundavad samasugustele „lääneriikide mahitusel or-ganiseeritud“ kaostele Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides, Ukrainas ja Gruusias. Üldistatult väidab Vene televisioon, et kohalik opositsioon valmistab välisriikide mahitusel ette „värvilist revolutsiooni“;

• diplomaatide korteritesse tungimine ja selle kohta “visiit-kaartide“, st tuvastatavate jälgede jätmine. Korteritest ei võe-ta midagi – eesmärk ongi elanikele näidata, et tegemist ei olnud vargusega. Meedias on kirjeldatud diplomaatide kor-teritesse jäetud FSB „visiitkaarte“: ümberpaigutatud mööb-lit, sisselülitatud kodumasinaid ja valgustust, väljaheiteid vaibal. Ühel juhul tapeti diplomaadi korteris olnud koer. Kiusajate fantaasial diplomaatide korterite „ümberkujunda-misel“ ei ole piire. Samuti nagu diplomaatidele kallaletungi-jaid, ei leita ka korteritesse sissetungijaid kunagi.

Venemaa võimud tavaliselt eitavad välisriikide diplomaatide sihi-pärast ja koordineeritud ahistamist. Kui sündmused tulevad siis-ki avalikuks, kasutab Venemaa Välisministeerium enamasti ühte kahest taktikast: üritab lääneriikide süüdistusi naeruvääristada (“haige fantaasia“, “odav detektiiviromaan“ vmt) või kasutab propa-

Ahistamise taga on Venemaa julgeolekuteenistus FSB, kelle eesmärk on teha ametikohustuste täitmine ja oma riigi huvide esindamine diplomaatidele võimalikult ebamugavaks.

26

gandatehnikat, mida inglise keeles nimetatakse whataboutismiks.10 Vastuseks lääneriikide protestidele nende diplomaatide kiusamise pärast süüdistatakse lääneriike endid Venemaa kodanike õiguste rikkumises. Seejuures ei tooda näiteid mitte Venemaa diplomaati-de ahistamisest, vaid Vene kodanikest kurjategijate arreteerimisest välismaal või Venemaalt adopteeritud laste väidetavast väärkohtle-misest.

Lääneriikide välisministeeriumid ei taha sellest probleemist eri-ti rääkida, kuna konkreetsele süüdlasele osutada on keeruline, ja uudisekünnise ületab vaid mõni eriti jõhker või küünilisel moel sooritatud rünnak. Teiste riikide vastumeetmed oma diplomaatide ahistamisele on enamasti vaoshoitud. Tavaliselt piirdutakse Vene-maale diplomaatilisele tööle lähetatavate ametnike põhjaliku inst-rueerimise ja sealsete olude tutvustamisega. Samaväärseid vastu-samme oma diplomaatide ahistamisele ei ole lääneriigid astunud ning diplomaatilistele protestidele vastab Venemaa Välisministee-rium ülbe eituse või formaalse vabandusega.

10 Klassikaline, juba Nõukogude Liidu ajast pärinev propagandatehnika (vene

keeles какнасчётизм), mille puhul õigustatakse enda tegevust, viidates dema-

googiliselt ja kontekstiväliselt vastaspoole justkui samaväärsele halvale käitu-

misele.

Venemaa majandus

Nafta hinna langemine 2016. aasta esimeses kvartalis alla 30 USD/bbl esitas naftatuludest tugevalt sõltuvale Venemaa majan-dusele uue väljakutse.11 Koos nafta hinna langusega vähenes Ve-nemaa sisemajanduse kogutoodang, kuid võrreldes 2015. aastaga languse tempo oluliselt pidurdus. 2016. aasta lõpul 50–55 USD/bbl tasemele tõusnud nafta hind küll vähendab riigieelarve defitsiiti, kuid ei too kaasa riigieelarve tasakaalu ning ei võimalda naasta varasemate perioodide kulutuste tasemele. Madalat võrdlusbaasi arvestades on tõenäoline, et 2017. aastal Venemaa majanduslangus peatub, kuid ei ole väljavaateid oluliseks majanduskasvuks.

Venemaa 2016. aasta umbes 1,3 triljoni USD suurune sisemajan-duse kogutoodang12 ei võimaldanud riigieelarve laekumisi selli-ses ulatuses, et katta riigieelarve kulutusi, mis kujunes aastatel 2011–2013 enam kui 2 triljoni USD suuruse sisemajanduse kogu-toodangu juures.

11 Lühiajalise hinnakõikumise vaates oli nafta hind sellisel tasemel ka 2008. aasta

finantskriisi ajal, kuid pikema perioodi hinna keskmist arvestades ulatub võr-

reldav hinnatase enam kui kümne aasta taha.

12 Venemaa sisemajanduse kogutoodang oli 2016. aastal maailmas 12. kohal, Euroo-

pa riikidest on see võrreldav Hispaaniaga, moodustades maailmamajandusest

1,7%.

2719

96

1997

1998

1999

2000

2001

2002

2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009

2010

2011

2012

2013

2014

2015

2016

Vene Föderatsiooni SKT Nafta hind

Naft

a hi

nd U

SD

SKT

milj

ard

USD

2500

2000

1500

1000

500

0

100

80

60

40

20

120

0

Venemaa 2016. aasta riigieelarve defitsiidiks planeeriti 3% SKT-st ehk 2,4 trln rubla, arvestades riigieelarve kuludega 16,1 trln rubla.13 2016. aasta oktoobris vastu võetud lisaeelarve suurendas defitsiiti 3,0 trln rublani ja kulutusi 16,4 trln rublani, millega tõsteti eelarve defit-siidi tase 3,7%-le SKT-st. Riigieelarve kulude suurenemine oli tingi-tud militaarkulutuste enam kui 20% kallinemisest, mida kompen-seeriti osaliselt teiste eelarvekulude vähendamise ja eelarvedefitsiidi kasvuga. Kärbiti peamiselt kulutusi haridusele ja tervishoiule.

Olukorda, kus ligikaudu viiendikule riigieelarve kuludest ei ole eel-arve laekumiste katet, on lahendatud kahe riigireservi kasutami-sega:

• Reservfond, mille ülesanne on tagada föderaaleelarve tasa-kaal eelarvedefitsiidi korral;

• Rahvusliku Heaolu Fond, mis loodi toetama Venemaa pensio-nisüsteemi.

Reservide summa on kahanenud ligikaudu poole võrra alates sanktsioonide kehtestamise algusest 2014. aasta juulis. Kui muud tingimused jäävad samaks, siis ammenduksid fondid 2018. aasta esimesel poolaastal, mis langeb ajaliselt kokku presidendivalimiste perioodiga14. Reservide muutuse puhul tuleb arvestada ka asjaolu, et Rahvusliku Heaolu Fondi vahendid on likviidsed vaid osaliselt. Fondi varade hulka kuulub ka nõudeid, mille likviidseks muutmi-ne käsitletavas ajaperspektiivis on tõenäoliselt võimatu.

13 Venemaa 2016. aasta majandusnäitajate puhul tuleb arvestada, et rubla kurss on

sel perioodil kõikunud vahemikus 60–80 RBL/USD ja seetõttu võivad valuutas

antud hinnangud erineda sõltuvalt kasutatavast vahetuskursist.

14 Eeldusel, et presidendivalimisi ei tooda ettepoole, et nafta hind oluliselt ei tõuse

ja et säilivad sanktsioonid.

28

EL-i ja USA sankt-sioonidel Venemaale on märkimisväärne

mõju sihtmärgiks seatud valdkondade-

le ja sihtrühmadele ning sellega kaasneb

laiem mõju majan-duskeskkonnale.

Presidendivalimised

Reservfondi ja Rahvusliku Heaolu Fondi likviidsete vahendite jääkPrognoos 2017–2019 föderaaleelarve alusel

Milj

ard

USD

160

140

120

100

80

60

40

20

0

1.07.2

014

1.10.

2014

1.01.2

015

1.04.

2015

1.07.2

015

1.10.

2015

1.01.2

016

1.04.

2016

1.07.2

016

1.10.

2016

1.01.2

017

1.04.

2017

1.07.2

017

1.10.

2017

1.01.2

018

1.04.

2018

1.07.2

018

1.10.

2018

1.01.2

019

1.04.

2019

1.07.2

019

1.10.

2019

29

Aastatel 2017–2019 planeeritakse riigieelarve puudujääki vaid osa-liselt katta föderaalfondidest, ülejäänud osa kaetakse riigivõlga suurendades (peamiselt siselaenude arvelt). Arvestades, et riigieel-arve planeeritavad kulukärped on marginaalsed, nähakse olukorra lahendusena eelkõige riigieelarve tulude kasvu ja laenukoormuse suurendamist.

Venemaa riigieelarve sõltub tugevalt nafta ja maagaasi tuludest. Ligi pool riigieelarve laekumistest ja 70% ekspordituludest on varasematel aegadel saadud nafta ja maagaasi müügist. Kuna ena-mik lähituleviku prognoose ei näe ette energiakandjate hindade tõusmist sellisele tasemele nagu oli aastail 2008–2013, siis tuleb planeeritav maksutulude kasv leida väljastpoolt nafta- ja maagaa-sisektorit.

Kreml on üldsõnaliselt väljendanud maksumuudatuste vajalikkust, kuid neid tahetakse ellu rakendada alles pärast presidendivalimisi, s.o mitte enne kui 2019. aastal. Maksumuudatuste ellurakendamise teeb sotsiaalpoliitiliselt keerukaks asjaolu, et maavarade kaevanda-misega seotud tegevusaladel töötab vähem kui 2% Venemaa tööea-lisest elanikkonnast. Maksumuudatused, mis jagaksid riigi ülalpi-damise koormust sektorite vahel ühtlasemalt, hakkavad koormama ülejäänud 98% tööturu osalistest, ning nende muudatuste raken-damine tekitaks täiendavaid sotsiaalpoliitilisi pingeid. Kaudselt on maksukoormuse äärmiselt ebaühtlane jaotus maavaradest saadava tulu arvel ka üks põhjusi, mis võimaldab enamikul Venemaa ela-nikest leppida Kremli geopoliitiliste ambitsioonide ja sõjaliste ku-lutustega. Kui naftast ja maagaasist saadud tulud ei taastu, siis on Venemaa maksumaksjal perspektiiv hakata maksma Kremli agres-siivse välispoliitika eest, mis toob kaasa maksukoormuse suurene-mise ja elanikkonna heaolu jätkuva halvenemise.

Venemaa majanduse lähiaastate väljakut-seks on riigieelarve defitsiidi vähenda-mine, vähendades samaaegselt majan-duse sõltuvust nafta hinnast. Sellisteks muutusteks vajalik-ke majandusreforme on Venemaa valitsus pidevalt edasi lüka-nud, eelistades teha panuse geopoliitilis-tele ambitsioonidele ja sõjalistele kulu-tustele.

Kaubandus (jae ja hulgikaubandus)Tööstus

Põllumajandus, metsandus, jahindusKinnisvarateenused

EhitustegevusHaridus

Transport ja sideTervishoid ja sotsialhoolekanne

Avalik haldus, riigikaitse, sotsiaalkaitseMuud sotsiaal,- isiku- ja kommunaalteenused

Vee, gaasi ja elektri tootmine ja jaotusFinantsvahendus

Hotellide ja restoranide tegevusMaavarade kaevandamine

Tööhõive osakaal

0% 2% 4% 6% 8% 10% 12% 14% 16% 18% 20%

50% riigieelarve tuludest70% ekspordituludest

30

Samas ei piisa majanduskriisist väljumiseks ainuüksi sanktsiooni-de tühistamisest ja kõrgest nafta hinnast, vaid selleks on tarvis ka laialdasi majandusreforme. Venemaa valitsus on aga sisemisi refor-me pidevalt edasi lükanud, eelistades teha panuse geopoliitilistele ambitsioonidele ja sõjaliste kulutuste suurendamisele. Kujunenud olukorda arvestades ei ole tõenäoline, et enne presidendivalimisi tehtaks majanduspoliitikas muudatusi. Pärast presidendivalimisi on majandusreformide juhtimiseks vajalikud likviidsed vahendid ammendunud ja ajaline aken lahenduste leidmiseks väheneb veel-gi. Reformide edasilükkamine poliitilistel põhjustel tekitab majan-duse stagneerumist ning muudatuste hind ühiskonnale suureneb pidevalt.

Sanktsioonide mõju Venemaale

Lääne ühtsus Venemaale sanktsioonide kehtestamisel ja rakenda-misel on olnud halb üllatus Moskvale ja meenutanud asjaosalistele, et agressiivsel välispoliitikal on mõnikord ka tagajärjed. EL-i ja USA rakendatud sanktsioonidel on märkimisväärne mõju sihtmärgiks seatud valdkondadele ja sihtrühmadele ning sellega kaasneb ka laiem mõju majanduskeskkonnale. Tugevaim mõju on tehnoloogiat puudutavatel sanktsioonidel, ning ka Vene võimueliidiga seotud isikute vastastel sanktsioonidel, mis põhjustavad võimueliidi lähe-dastes ringkondades märgatavaid pingeid.

Venemaale avaldavad valdkonnapõhiselt märkimisväärset mõju nii USA kui ka EL-i kehtestatud tehnoloogia-alased sanktsioonid. Üks tugevaimalt mõjutatud valdkondi on laevaehitus, kus laeva-de jõuseadmete importi piiravad sanktsioonid põhjustavad suuri raskusi, seda ka militaarvaldkonnas. Lisaks pealveelaevade aja-mitele puudutavad sanktsioonid militaarvaldkonnas ka Vene len-nukitööstust, mille avioonikapaketid sisaldavad Lääne päritolu mikroelektroonikat, ning raketitööstuse (näiteks raketikütustega seotud) sektoreid.

Võimueliidiga seotud isikutele ja nende äritegevusele rakendatud sanktsioonide tõttu on märkimisväärselt takistatud läänesuuna-lised ärisuhted, sealhulgas krediidivõimalused. Eriti laialdase mõ-juga on USA sanktsioonid, kuna enamik Euroopa finantsasutusi väldib samuti koostööd USA „musta nimekirja“ kantud isikute ja nende ettevõtetega, nii et neil on suuri raskusi isegi näiteks arvel-dusarve avamisega.

31

Sanktsioonid ei mõjuta maagaasi tootmist ning neil on piiratud mõju naftatootmisele. Maagaasi tootmise kasvu piirab majandus-surutisest tingitud nõudluse vähenemine siseturul, kuid eksport on isegi suurenenud tänu soodsatele hindadele Euroopas. Naftasek-toris jätkub tootmise kasv, sest sanktsioonid ei puuduta Lääne pä-ritolu naftateenindusettevõtteid. Sanktsioonide mõju naftasektoris on pigem kaudne – avaldub investeeringute edasilükkamises, ja pi-kaajaline – seotud raskesti kättesaadava nafta tootmiseks vajaliku tehnoloogia ja seadmete impordi piiranguga.

Venemaa investeerimiskeskkonda mõjutavad sanktsioonid pea-miselt kaudselt, tekitades Lääne investorites ebakindlust majan-duskontaktide perspektiivikuse suhtes. Selle tagajärjel on madala naftahinna tõttu niigi keerulises olukorras Venemaal veel raskem saada vahendeid majanduse elavdamiseks ning majanduse üm-berstruktureerimiseks.

Venemaa on kehtestanud vastusanktsioonid toidukaupadele ning peamiselt see on põhjustanud toidukaupade hinnatõusu ning rahva enamusele kättesaadavate toiduainete kvaliteedi kohati drastilise halvenemise. Venemaa ametlik retoorika on põllumajandussankt-sioone püüdnud esitada kodumaise põllumajanduse arengumooto-rina, kuid tegelikult on välismaise konkurentsi puudumine aval-danud vastupidist mõju, võttes põllumajandustootjatelt täielikult motivatsiooni toodangu kvaliteedi parandamiseks. Just põlluma-jandustootjad on peamine huvigrupp, kes näeks meelsasti sankt-sioonide jätkumist ning kes loodab, et suhted Läänega püsivad ma-dalseisus.

Olukord Venemaa regioonides

„Endiselt on märgatavad erinevused regioonide majandusarengus ... viie jõukaima ja viie vaeseima regiooni tulude omavaheline erinevus on 43-kordne. Kui aga võtta rikkaim ja vaeseim regioon – ma ei hakka rää-kimagi, erinevus on sada korda.“

Vladimir Putin regionaalarengu probleemidele pühendatud Julgeole-kunõukogu istungil 22.09.2016

Venemaa Föderatsioon koosneb väga eripalgelistest regioonidest, mille enda kontrolli all hoidmine ning kus enda legitiimsuse säili-tamine on keskvõimule püsimajäämiseks vältimatult vajalik. Suur erinevus regioonide majandusolukorras, mis väljendub nii mak-sutulude kui ka sissetulekute ja elatustaseme erinevuses, põhjus-tab majanduslanguse tingimustes keskvõimule varasemast roh-kem probleeme, eelkõige vaesemate regioonide majandusraskuste näol. Samal ajal on vähendatud ülekandeid föderaaleelarvest re-gioonide toetuseks. Suurtest kärbetest on pääsenud väga vähesed regioonid – näiteks Tšetšeenia ja Inguššia –, kus keskvõim ei saa seda poliitilistel põhjustel teha.

Regioonide eelarved

Venemaa regioonidel on jätkuvalt suured võlad. Föderatsioonisub-jektide eelarveline areng näitas, et eeskätt vaesemates regioonides ei ole kulude ja tulude praegune korraldus pikemas perspektiivis jätkusuutlik.

2016. aastal toimus oluline muutus regioonide võlgade struktuuris, mis veidi vähendas võlgade teenindamise kulusid. Kommertskre-diit asendati osaliselt föderaaleelarvest pärineva eelarvekrediidiga, mille krediidikulud on väikesed. Kümne suurima võlakoormusega regiooni võlg ületab sissetulekuid enam kui 100%, suurima võla-koormusega Mordva vabariigis läheneb see 200% protsendile.15

15 Andmed 2016. aasta seisuga.

Regioonide majandusolukorra

suur erinevus, mis väljendub nii maksutulude kui ka sissetulekute ja elatustaseme

erinevuses, põhjustab

majanduslanguse tingimustes

keskvõimule varasemast rohkem

probleeme.

32

Viimastel aastatel on regioonide võlakoormus hüppeliselt suurene-nud – 2015. aasta kokkuvõttes oli eelarve ülejääk vaid 9 regioonil, ülejäänud 76 föderatsioonisubjektil16 oli eelarve miinustes. Võrd-luseks: 2011. aastal oli eelarve ülejääk 26-l ja defitsiit 57 regioonil. Regioonide võlgade suurenemine on paljuski tingitud keskvalit-suse poliitikast. Föderaaltasandi otsustega on sunnitud regioone suurendama sotsiaalkulutusi rohkem kui tulubaas võimaldab. Siinkohal on märksõnaks nn maiukaasid – president Putini ame-tisse astumisel 2012. aastal kinnitatud lubaduste pakett, mis nägi ette palgatõusu hariduses, kultuuris ja meditsiinis, ning muidki täiendavaid sotsiaalsfääri kulusid. Kulutusi tuli suurendada, ehk-ki enamik regioone ei olnud täielikult taastunud 2008.–2009. aasta majanduskriisist ning peagi hakkas regioonide tulude laekumist negatiivselt mõjutama uus majanduslangus.

Elatustaseme regionaalsed erinevused

Sissetulekud on Venemaal regiooniti väga erinevad. Peamine osa jõukusest on koondunud umbes kümnesse jõukaimasse regiooni – joonisel illustreerib seda hästi regioonide mediaankeskmise näi-tajate paiknemine regioonide alumise detsiili näitajate lähedal.

Keskmise palga edetabelit juhivad energiakandjate kaevandami-sega tegelevad regioonid – valdavalt on need hõreda asustusega

16 Käesolevas analüüsis on rahvusvahelise õiguse vastaselt okupeeritud ja annek-

teeritud Krimmi käsitletud koos Venemaa föderatsioonisubjektidega, sest

Venemaa keskvõimu regionaalpoliitiliste probleemide tervikpildi mõistmiseks

on otstarbekas käsitleda kogu territooriumi, mille halduskulusid kantakse.

33

2015. aastal neljaliikmelisele perekonnale kuus pärast sundkulutuste tasumist kätte jäänud summade erinevus regiooniti.

RIA Reiting

34Regioonide ülemine detsiil

(sissetulekute alusel)

Regioonide alumine detsiil (sissetulekute alusel)

Pihkva oblast

Moskva linn

Vene Föderatsiooni keskmine

Regioonide mediaankeskmine

- €

200 €

400 €

600 €

800 €

1 000 €

1 200 €

0 € 200 € 400 € 600 € 800 € 1 000 € 1 200 € 1 400 € 1 600 €

Kesk

min

e ku

upal

k

Neljaliikmelise perekonna sissetulek kuus peale sundkulude tasumist

2015 2012

Maatriks keskmise palga ja neljaliikmelise kahe

ülalpeetavaga perekonnale sundkulude tasumise

järel kätte jääva summa muutustest aastatel 2012-2015. Regioonide alumisse

detsiili on hõlmatud 8 vaeseima elanikkonnaga regiooni sundkulude järel kätte jääva summa alusel

ning ülemisse detsiili samal põhimõttel kaheksa

jõukaima elanikkonnaga regiooni. Regioonide

mediaankeskmine on regioonide keskmiste

näitajate võrdluses saadud arv, millest suuremaid ja väiksemaid näitajaid oli

variatsioonireas ühepalju.

piirkonnad, kus suur osa elanikest on seotud nafta- ja gaasisekto-riga. Regiooni keskmine palk ületas 2015. aastal Venemaa keskmist palka vaid 16 regioonis.

Ülemine maatriks näitab ühtlasi, et viimaste aastate majandus-muutused on oluliselt vähendanud perele sundkulutuste maks-mise järel kätte jäävat sissetulekut. Muutus on märkimisväärne nii rikkaimas kui vaeseimas regioonide detsiilis, kuid rikkaimas detsiilis on vähenemine oluliselt suurem. Ülemise ja alumise det-siili erinevused on veel märgatavamad keskmise kuupalga muu-tuste võrdluses – näitaja vähenemine on vaeseimas detsiilis taga-sihoidlik, ning küllaltki märgatav jõukaimas detsiilis. Kätte jääva rahasumma suurem vähenemine võrreldes palganumbri vähene-misega on selge märk elukalliduse tõusust.

Sissetulekute vähenemine ning elukalliduse tõus tingib rahulole-matuse kasvu, mis on juba alates 2015. aastast väljendunud mit-tepoliitiliste meeleavalduste sagenemises. Majandusliku seisaku prognoositav kestmine tähendab keeruliste olude püsimist regioo-nides, kus see paljudel juhtudel on äärmuslikum kui riigi tõm-bekeskustes. Kuigi ääremaade elustandard on alati madalam kui keskustes, avaldab selle harjumuspäraselt tasemelt märgatavalt allapoole langemine elanike meeleolule samasugust mõju.

Sissetulekute vähenemine ning elukalliduse tõusust tingitud rahulolematus on juba alates 2015. aastast väljendunud mittepoliitiliste meeleavalduste arvu suurenemises.

PROTESTIDE LEVIK

Üks osa Venemaaga seotud mütoloogiast Läänes seisneb elanike kan-natuste talumise võime ülehindamises. „Püha kannatuse“ retoorikat on Kreml kultiveerinud läbi aegade ja see on muutunud osaks Venemaa kuvandist. Samas näitab Venemaa enda ametkondade sotsiaal-majan-duslike indikaatorite monitooring märkimisväärset mittepoliitilise iseloomuga rahutuste sagenemist. Selliste protestide alla liigitatakse organiseeritud rahulolematuseavaldused, millel ei ole otseselt polii-tilist agendat, nagu näiteks kommunaalvaldkond, keskkonnakaitse, töövaidlused jms. See näitaja on võrreldes 2010. aastaga suurenenud üle kahe korra. Tähelepanuväärne on selle näitaja tugev kasv samaaegselt elukalliduse tõusuga, eriti toidukaupade inflatsiooniga. Rahulolematus valatakse eelkõige mittepoliitilistesse aktsioonidesse, kuid on vaid aja küsimus, millal see muutub üldiseks ja protestid omandavad poliitilise mõõtme.

Venemaa eriteenistused peavad selliseid majandusprobleemidest tin-gitud rahutusi oluliseks julgeolekuohuks ning edasine areng lähtub sellest, kui kiiresti ja adekvaatselt suudetakse reageerida majandusliku rahulolematuste ilmingutele tulevikus.

2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016

Muu

tus

Toidukaupade inflatsioon

Mittepoliitilised protestid

Ületähtaegsed võlad

Reaalpalga muutus (Pöördväärtus)

36

Küberohud

2016. aastal võis iga päev üle maailma sooritatud pahatahtlike kü-berrünnete arvu lugeda miljardites ning arvestada tuleb jätkuva tõusutrendiga. Venemaa kujutab endast kübersfääris Eesti Vabarii-gile suurimat ohuallikat. Eesti on vaenuliku kübertegevuse siht-märgiks nii eraldi kui ka EL-i ja NATO liikmesriigina. 2016. aastast on teada Eesti riigiasutuste välisvõrkude korduvaid kaardistamisi ja proovirünnakute kampaaniaid.

Kuigi riiklikult koordineeritud küberrünnaku abil Eesti mõne kriitilise taristu halvamine ei ole 2017. aastal tõenäoline, on siiski kindel, et Eesti jääb vaenuliku kübertegevuse sihtmärgiks. Eestis viibivad NATO üksuste liikmed on jätkuvalt vaenulike eriteenis-tuste küberluure teravdatud tähelepanu objektiks. Vaadates 2016. aastal USA-s segadust külvanud küberrünnakuid ja naaberriigi Läti EL-i Nõukogu eesistumise kogemust 2015. aastal, on ka Eesti puhul tõenäoline välisriikide küberkurjategijate täiendav aktivee-rumine 2017. aasta teisel poolel. Selliste katsete eesmärk on seada kahtluse alla Eesti kui e-riigi maine ja riigi toimimine ning ühel või teisel viisil kahjustamine.

Venemaalt lähtuvad ohud

Endiselt on aktiivsed Venemaa valitsuse ja eriteenistustega seo-tud küberrühmitused, kes planeerivad hoolikalt rünnakuid väl-javalitud sihtmärkide vastu. Sihtmärkide seas on EL-i ja NATO institutsioonide, samuti Venemaa huviorbiidis olevate riikide va-litsusasutuste infosüsteemid. Palju segadust suudeti tekitada USA presidendivalimistele ja Demokraatliku Partei juhtkogule (DNC), lekitades varastatud tundlikku materjali läbisegi võltsitud doku-mentidega.

Nagu varasematelgi aastatel, ei jäänud 2016. aastal rünnakutest puutumata ka Eesti riigisektor. Andmepüügirünnakute siht-märgiks olid Riigikogu, Välisministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töötajate postkastid. Taolis-te rünnakute näitena saab tuua 2016. aastast juhtumi, kui üritati varastada Bellingcati uurimisrühma soomlasest liikme valduses

Tänapäeval on kübervahenditel üha kindlam roll

sõjapidamises. Tekkinud on olukord,

kus küberruumis toimuv areng

mõjutab otseselt riikidevahelisi

suhteid.

37

olevat informatsiooni, mis puudutas Ukraina sõjalist konflikti ja reisilennuki MH17 allatulistamise uurimist.

Veebiruumis toimuvat infovahetust kasutavad Venemaa eriteenis-tused lähteplatvormina sihitatud andmepüügirünnakute planeeri-misel ja täideviimisel. Kuigi ründajad varjuvad selliste katterühmi-tuste taha nagu Cozy Bear, Fancy Bear või CyberBerkut, on siiski kindel, et kõigi selliste rünnakute eesmärk on teenida Venemaa in-formatsioonilise julgeoleku doktriini huvisid. Venemaa positsiooni edendamiseks maailmas kombatakse ja pannakse proovile nii  oma konkurentide kui liitlaste kübertaristuid.

Internetivabaduse piiramine

Informatsioon on nii demokraatlikus kui autokraatlikus ühiskon-nas üks olulisemaid ressursse, mida on tänapäeval aina keerulisem hallata ja ohjata. Küberruumis ei ole riiklikult alati võimalik oma kodanikke sealsete ohtude eest kaitsta. Samas on vaba sõna leviku-ga internetis algusest peale kaasas käinud püüdlused seda ühel või teisel viisil piirata. Ilmekaim näide sellest on Hiina Rahvavabariik, kus igapäevase veebikasutuse lahutamatuks osaks on olnud riiklik internetiliikluse jälgimine ja sisu filtreerimine. Internetis toimuvat püütakse ohjeldada näiteks ka Iraanis, kus lõppeesmärk on auto-noomse siseriikliku interneti loomine, mida on riiklikel institut-sioonidel hõlpsam jälgida ja kontrollida.

Aina jõulisem on kontrollipoliitika ka Venemaal, kus seda tehakse nii võrguliikluse jälgimiseks kui ka kodumaiste tark- ja riistvarala-henduste kasutuselevõtmiseks. Venemaa uue infodoktriini koha-selt tuleb aktiivsemalt võidelda kõikide küberruumist lähtuvate piiriüleste ja riigisiseste ohtudega ning ühe julgeolekumeetmena nähakse sõltuvuse vähendamist välismaistest IT-lahendustest, aga

Rühmituse APT28 andmepüügikatse. Võltsaadress (stratforglobal.net) on loodud nii, et see sarnaneks tegelikuga (stratfor.com). Link suunab lõpuks ka artiklini, aga vahepeal kaasneb nuhkvara (ingl k spyware) allalaadimine. Ka kirjavead viitavad võimalikule andmepüügirünnakule.

Allikas: ESET

Venemaa valitsuse ja eriteenistustega seostatavad aktiivsed küberrühmitused pälvisid 2016. aastal suurt tähelepanu.

38

ka võimalust oma riigi Interneti eraldamiseks ülejäänud maailma inforuumist. 2016. aasta keskel võttis Riigiduuma vastu nn Jarovaja terrorismivastase võitluse paketi, mis kohustab võrgu- ja sidetee-nuste pakkujaid hoiustama klientide kohta käivat informatsiooni ja võimaldama eriteenistustele ligipääsu krüpteeritud andmetele. Laiemas plaanis tahetakse sel moel võimaldada Vene eriteenistus-tele terrorismivastase võitluse katte all täielik ligipääs Vene koda-nike võrgukasutusele. Sellised otsused näitavad selgelt, et Venemaa liigub järjest jõulisema inforuumi kontrollipoliitika suunas.

Luna- ja pahavara leviku kasv

Pahavara levik 2017. aastal ei vähene. Jätkuvalt kujutavad endast suurt ohtu üha keerukamalt ülesehitatud lunavara-tüüpi (ingl k ransomware) pahalased, kus ründe tagajärjel ohvri arvuti failid krüpteeritakse ja nende avamise eest nõutakse lunaraha. Küber-kurjategijatele on sellest saanud tulus äri, sest ründeid pakutakse juba teenusena. Senisest enam tuleb pöörata tähelepanu mobiili-seadmete turvalisusele, kuna uueks ja ohtlikuks trendiks on kuju-nemas just nendele loodud andmepüügiskeemid. Mobiilsete nuti-seadmete kasutajad on endiselt veendunud, et erinevalt arvutitest ei ole viirusetõrjetarkvara kasutamine nendes vajalik. Samas tuleb igapäevaselt kasutatava tehnika digitaliseerimise ning värkvõrgu (ingl k IoT – Internet of Things) laialdasema kasutuselevõtu puhul silmas pidada, et mida tihedamalt ollakse ühendatud, seda suurem on oht langeda kuritahtliku kübertegevuse ohvriks. Seetõttu on oluline panustada küberhügieenile ja -turvalisusele.

KUIDAS SAADA ARU, ET OLED OHUS

1. Sinu e-posti või sotsiaalmeedia konto parooli on üritatud muuta või on keegi kõrvaline isik seda juba teinud;

2. Sinu arvutisse või nutiseadmesse on ilma sinu loa ja teadmata ins-talleeritud tundmatuid rakendusi ja tarkara;

3. Sinu arvuti või nutiseade on tavapäratult aeglane ja koormatud ning aeg-ajalt ilmuvad ekraanile klikkima kutsuvad  hüpikaknad või veidrad reklaamtekstid;

4. Sulle on saadetud kahtlase ja arusaamatu sisuga e-kirju ning sa oled püüdnud avada neis sisalduvaid manuseid või hüperlinke.

Hoolimata katterühmituste taha peitumisest

on kindel, et operatsioonide

taga on Vene riik ja selle

eriteenistused.

Koduarvutitest, aga aina rohkem ka võrgustatud ja madala tur-valisusega koduseadmetest koosnevaid bot-võrgustikke kasuta-vad kurjategijad täiendava abivahendina igapäevaste rünnaku-te korraldamisel. Samuti on 2016. aastast teada juhtumeid, kui SWIFT-süsteemiga manipuleerides varastati miljoneid eurosid. Koos tehnoloogilise edasiminekuga tuleb suurendada ka teadlik-kust seonduvatest ohtudest ja sellest, kuidas tehnoloogia viimast sõna võidakse kasutajate teadmatuse tõttu kasutada hoopis nende kahjuks.

2016. aasta juulis leppisid NATO liikmesriigid kokku, et edaspidi käsitletakse kübervaldkonda omaette sõjapidamise domeenina. Aina enam mõistetakse kübervahendite olulisust hübriidsõjas, mistõttu tuleb teha ühised tegutsemiskavad, et olla valmis küber-ruumist lähtuvale agressioonile reageerima ja vajadusel agressorile vastama. Nagu on näidanud 2016. aasta ulatuslikud andmelekked USA-s, EL-is ja ülejäänud maailmas, tuleks senisest läbimõeldumalt panustada küberturvalisusesse sellistes tehnoloogiavaldkondades, kus varem ei oleks rünnakud olnud mõeldavad, nagu näiteks me-ditsiinis või sõiduvahendites. Tehnoloogilise arengu ja võrgustuva ühiskonna kontekstis on selge, et kübersõja arengul on üha suu-rem roll nii praeguse aja aktiivsetes konfliktikolletes kui ka maail-mapoliitika kujundamisel.

39

40

Vene relvajõud

Lääne strateegilisel suunal

2016. aastal Venemaa relvajõudude arengus ning aktiivsuses suuri muudatusi ei olnud. Üldjoontes jätkus viimase kümnekonna aas-ta trend – ümberrelvastamise ja relvajõudude aktiivsuse stabiilne kasv. Peale selle loodi 2016. aastal uusi üksusi ja väejuhatusi, eel-kõige fookusega Lääne strateegilisel suunal ja eriti Ukraina vastu.

Nagu varasematelgi aastatel, olid Eestile 2016. aasta tähelepanu-väärseimad sündmused seotud uute relvasüsteemide juurdetoo-misega Läänemere regiooni. 2016. aasta oktoobris saabusid Balti Laevastiku koosseisu projekt 21631 BUJAN-M klassi raketilaevad Serpuhhov ja Zeljonõi Dol. Mõlemad keskmise suurusega lahingu-laevad on varustatud raketisüsteemidega KALIBR-NK (laskeulatus kuni 2600 km). Need laevad koos pardal olevate rakettidega anna-vad meri-maa ründevõime, mida Balti laevastikul varem ei olnud.

2016. aastal paigutati Kaliningradi oblastisse kõige uuemad kal-dakaitse-raketisüsteemid BAL ja BASTION. Jätkuvalt harjutatakse ISKANDER-M taktikaliste raketisüsteemide ajutist viimist Kali-ningradi oblastisse. 2016. aasta oktoobris viidi näiteks õppuse raa-mes tsiviilpraamil Ambal Kaliningradi oblastisse ISKANDER-M raketiüksus. Sarnane õppus toimus 2014. aasta detsembris. Lähiajal

2016. oktoobris Balti laevastiku koosseisu

lisatud raketilaev Serpuhhov Bosporuse

väinas, teel Vahemerele ja sealt edasi Läänemerele.

Reuter/Scanpix

41

relvastatakse Kaliningradi raketibrigaad tõenäoliselt alaliselt üm-ber ISKANDER-M reaketisüsteemile.

Moodsaimate operatiivtaseme relvasüsteemide ümberpaiguta-misega Läänemere regioonis püüab Vene Relvajõudude juhtkond suurendada võimet takistada juurdepääsu ja tegevusvabadust ning valmistuda potentsiaalse sõjalise konflikti puhul sõjateatrit isoleerima. Sõjalises planeerimises panustab Relvajõudude juht-kond endiselt erioperatsioonidele, asümmeetrilistele meetmetele ning strateegilisele ja taktikalisele tuumarelvale. Need tegevu-sed toetavad idanaabri sõjalise planeerimise pikaajalist eesmär-ki – kompenseerida tavavägede konventsionaalseid puudujääke võrdluses NATO-ga ning saavutada sõjaline eelispositsioon Lääne strateegilisel suunal.

Lääne strateegilise suuna tähtsustamine sõjaliste võimete paranda-misel tuleneb Vene Relvajõudude juhtkonna kauaaegsest ohupildist, kus peamise vastasena nähakse USA-d ja NATO-t. NATO mistahes tegevus või tegevusetus seda maailmavaadet tõenäoliselt ei muu-daks. Kremli jutt sellest, et Venemaa alustas oma sõjalise võimeku-se suurendamist Balti operatiivsuunal NATO suurema tähelepanu ja kohaloleku tõttu Läänemere regioonis pärast 2014. aasta Walesi ja 2016. aasta Varssavi tippkohtumise otsuseid, ei vasta tõele. Vene-maa relvajõud on Lääne sõjaväeringkonda järjekindlalt tugevdanud juba kümmekond aastat. Selle aja jooksul on Lääne sõjaväering-kond olnud esmatähtis nii ümberrelvastamisel moodsale tehni-kale (sealhulgas said Lääne sõjaväeringkonna üksused esimestena näiteks S-400 õhutõrjesüsteemid, ISKANDER-M raketisüsteemid, Stereguštši klassi korvetid ja Su-34 hävitajad), kui ka uute üksuste

Iskander raketid Punasel väljakul Moskvas.

RIA Novosti/Scanpix

Venemaa relvajõud on tugevdanud Lääne sõjaväeringkonda järjekindlalt juba kümmekond aastat ning hiljutised relvastuse paigutused ei saa kuidagi olla seotud NATO suurema kohalolekuga Läänemere regioonis.

42

ja väejuhatuste loomisel – Lääne sõjaväeringkond oli esimene, kus taastati diviisid, näiteks 2. motolaskurdiviis ja 4. tankidiviis, ning tankiarmee – 1. tankiarmee loodi 2014. aastal.

Venemaa relvajõud reageerivad NATO täiendavale kohalolekule regioonis pigem taktikaliste aktsioonidega, eelkõige on aktiveeru-nud luuretegevus ning provokatiivsed manöövrid, näiteks Kali-ningradi Su-24 pommitajate madallennud üle USA hävitaja USS Donald Cooki 11.04.2016.

Jätkuvalt on Venemaa Relvajõudude üks suurimaid probleeme kvalifitseeritud personali (lepinguliste sõjaväelaste, noorem-spetsialistide) nappus. Maksimaalselt üks pataljon igast maaväe manööverbrigaadist on täielikult või suures osas mehitatud le-pinguliste sõjaväelastega. Ainult õhudessantväed ja eriüksused on paremini komplekteeritud.

Lääne sõjaväeringkond koos õhudessantvägedega on suuteline kiireks regionaalseks konfliktiks ühel operatiivsuunal välja pa-nema maksimaalselt 30–34 pataljoni taktikalist gruppi (s.o suu-rusjärgus 20 000 – 30 000 sõjaväelast). Maaväeüksusi toetab Lää-ne sõjaväeringkonnas 2 suuremat, 6 keskmist ning 23 väiksemat lahingulaeva, 4 suurt dessantlaeva, 2 allveelaeva, umbes 120 hä-vituslennukit, 70 ründelennukit ja 120 helikopterit. Laiem sõjali-ne konflikt nõuab pikemat ettevalmistusaega, sealhulgas vägede juurde toomist Kesk- ja Lõuna sõjaväeringkonnast või reservväe-laste mobilisatsiooni. Vene relvajõudude tegevusvabadust maail-mas pärsivad praegu lõpetamata konfliktid Süürias ja Ukrainas.

Majanduslikud probleemid on sundinud Venemaad kaitsekulutusi mõnevõrra vähendama. Venemaa riigieelarve aastateks 2017–2019 näeb ette kaitsekulutuste vähenemist 2,7–2,8 trln rublani (40–41 mld eurot).17 Lühiajalised muudatused kaitse-eelarves ei mõjuta otseselt sõjalist võimekust, kuna rahastamise vähendamine mõ-jutab sõjatööstust tavaliselt viitega. Senine sõjaline võimekus säi-lib vaatamata ajutistele rahastamisraskustele, ning juba tellitud ja ehitatavad relvasüsteemid antakse relvajõududele üle. Relvas-tuse hangete ning suurte taristuprojektide vähendamiseks peak-sid eelarvekärped olema pikemaajalised. Praegu loodab Venemaa juhtkond, et majandusraskused on ajutised.

17 2016. aasta riigieelarve esimeses versioonis oli kaitsekulutusteks planeeritud

3,1 trln rubla.

Majanduslikud prob-leemid on sundinud Venemaad vähenda-

ma kaitsekulutusi. Kuid majandusprob-leemidele vaatamata on sõjandus endiselt suuruselt teine ning sisejulgeolek neljas kuluartikkel Vene-

maa eelarves.

Ukraina kriis ja Lääne sanktsioonid on mõjutanud sõjalaevade ehitust. Tuumaallveelaevade ja abilaevade tootmine kulgeb küll enam-vähem plaani kohaselt, kuid näiteks majandussanktsiooni-dest tingitud raskused jõuseadmete tarnimisel on mõjutanud mõne suure pealveelaeva valmimist. See ei takista aga Vene sõjalaevasti-kul aasta-aastalt aktiivsemaks muutumast ega sooritamast sõjalisi või jõunäitamise operatsioone nii lähiregioonides kui ka kaugetes mereregioonides.

Vaatamata majanduslikele probleemidele on sõjandus Venemaa eel-arves endiselt suuruselt teine kuluartikkel, mis ainuüksi Venemaa ametlikel andmetel18 moodustab 3,7% SKP-st. Neljas kuluartikkel riigieelarves on sisejulgeolek, mille alla kuulub ka Rahvuskaa-rt (endised siseväed).19 2016. aastal muudeti riigieelarve koodeksit ning anti eelarve eest vastutavale rahandusministrile õiguse muu-ta riigieelarve kulude jaotust 10% ulatuses otsustuskorras, läbima-ta eelarve menetlust. Rahandusminister võib eelarvet muuta juhul, kui seda on vaja riigi sõjalise või sisejulgeoleku, sealhulgas luure-tegevuse tagamiseks.

Venemaa otsese sõjalise ründe oht NATO liikmesriikidele 2017. aastal on madal. Arvestades asjaolu, et Venemaa valitsuse näol on tegemist autoritaarse režiimiga, ei saa siiski täiesti välistada ohtu, et Venemaa juhtkond teeb strateegilise valearvestuse ja otsustab proovile panna NATO kollektiivkaitse toimimise. Vene režiimil on pealegi vaja alati esiplaanil hoida välisvaenlase kuvandit, et juhtida tähelepanu kõrvale riigisisestest probleemidest ning summutada ühiskonna demokraatiataotlusi. Venemaa Relvajõudude aktiivsus on 2017. aastal tõenäoliselt kõrge. Arvatavasti jätkuvad ootama-tud ulatuslikud lahinguvalmiduse kontrollid. Suurimat aktiivsust võib oodata 2017. aasta septembris, suurõppuse „Zapad – 2017“ ajal. Õppuse raames harjutatakse tõenäoliselt regionaalset konflikti NATO-ga Läänemere regioonis. Vene sõjalaevastik demonstreerib ka edaspidi oma kohalolekut maailmamerel, varustab intensiivselt meritsi Süürias paiknevat väekontingenti. Tõenäoliselt jätkub Vene relvajõudude grupeeringu tugevdamine ning uute üksuste loomine Arktika piirkonnas, Krimmis ja Kaliningradis.

18 Venemaa riiklikud kulutused sõjandusele ei ole läbipaistvad. SIPRI metoodika

järgi on kaitsekulutuste osakaal hinnanguliselt kuni 5,4%.

19 Esimene kuluartikkel Venemaa föderaaleelarves on sotsiaalkulud.

43

2017. aastal on Venemaa relvajõudude aktiivsus Lääne suunal kõrge. Suurimat aktiivsust võib oodata septembris, strateegilise suurõppuse "Zapad – 2017" ajal, mille raames harjutatakse tõenäoliselt regionaalset konflikti NATO-ga Läänemere regioonis.

44

Vene sõjatööstuskompleks

Nõukogude Liidu lagunedes päris Venemaa Föderatsioon hinnan-guliselt 80% kokkuvarisenud suurvõimu sõjatööstuse mahust.20

Samas oli Venemaa suuteline tootma üksnes 20% NSV Liidu rel-vasüsteemidest ilma tootmissisenditeta teistest liiduvabariikidest. Väljaspool Vene NFSV-d paiknes sõjatööstus peamiselt Ukrainas ja Valgevenes, ülejäänud liiduvabariikide panus sõjatööstuskomplek-si (STK) piirdus peamiselt allkomponentide tootmisega. NSV Lii-du tuumarelvakompleks paiknes tervenisti Venemaal, mis päris maailma suurima tuumarelvatootmise võime terviklikul kujul. Pärast NSV Liidu lagunemist tehtud ponnistused Vene STK sõl-tuvussidemete katkestamiseks Ukraina ja Valgevene sõjatööstu-settevõtetega on jõudnud lõppfaasi, kuigi osa sidemeid püsib veel hinnanguliselt 3–4 aastat.21

1990. aastate majandusraskused viisid Vene sõjatööstuse süga-vasse kriisi. Relvastuse tootmismaht vähenes üle kümne korra ning sõjatööstuskompleksi töötajate arv kahanes 6,5  miljonilt 2 miljonile. Sel ajajärgul suutsid Vene STK tööstuslikku baasi napilt üleval hoida ebaregulaarsed toetused, minimaalsed riik-likud tellimused näiteks proovipartiide mahus, lootuses toot-mistsüklid käigus hoida, ning üksikutele platvormidele kes-kendunud relvaeksport. Sõjatööstuse sügavaim punkt oli 2000. aastal, kui tootmismaht oli 5–7% 1991. aasta tasemest, valdav osa sellest eksporttellimused. Vene relvajõudude varustamine

20 Vene sõjatööstussektor hõlmab 1300–2000 ettevõtet, pakkudes tööd 2 miljonile

töölisele, mis on 2,7% kogu Venemaa tööjõubaasist ning 10% tööstuslikus toot-

mises hõivatud inimestest.

21 Valgevene sõjatööstus on Venemaale tarninud raketikomplekside kandurmasi-

naid, mobiilsete juhtimispunktide sidesüsteeme, mikroelektroonika tootmis-

masinaid ning soomusmasinate optoelektroonikat. Ukraina sõjatööstusettevõt-

ted on Venemaad varustanud peamiselt sõjalaevade, helikopterite ja tiibrakettide

turbiinidega, ballistiliste ja kosmoserakettide juhtimisblokkidega, elektroonilise

luure satelliitidega, õhk-õhk tüüpi rakettide ja rakettide otsingusensoritega ning

transpordilennukitega. Vene sõjatööstus pole veel suutnud asendada Ukraina

päritolu (pealvee) sõjalaevade ajamisüsteeme ning mõnede ballistiliste raketti-

de juhtimisblokkide mooduleid. Sõltumatu tootmisvõimekuse saavutamine on

realistlik aastatel 2018–2020.

45

konventsionaalse relvastusega oli 1990. aastate keskpaigaks pea-aegu lakanud, sõjatööstuskompleksi töötajate keskmine vanus oli tõusnud 58 aastani ning tootmisliinide amortisatsioon koos tehnoloogiate kadumisest tekkinud „pudelikaeltega“ piiras toot-misvõimsused murdosale 1991. aasta mahust. 2000. aastaks oli Vene sõjatööstuskompleks jõudnud pöördumatust lagunemisest vähem kui kümnendi kaugusele.

Aastatel 2000–2010 viidi ellu kiratseva sõjatööstuse restruktu-reerimisprogramm. Kogu sektorit hõlmava reformi tuum seis-nes uurimisinstituutide, konstruktoribüroode ja sõjatehaste konsolideerimises vertikaalsete tööstuskonglomeraatide22 üm-ber. Taristu uuendamine ja tootmisahelate taastamine eemaldas järk-järgult seeriatootmist takistanud „pudelikaelad“.

2011. aastaks oli Venemaa sõjatööstuskompleksi lagunemine peatatud, struktuurireform suures osas lõpetatud ning mate-riaal-tehnilist baasi moderniseeriti laialdaselt. Reformide tu-lemusena oli taastatud 50% „kaotatud kümnendil“ minetatud tootmisvõimsustest, uuendatud märkimisväärne osa tootmisva-henditest, stabiliseeritud töötajate arv 2 miljoni juures ning see oli läbinud märkimisväärse noorenemiskuuri nii, et 2012. aas-taks oli STK töötajate keskmine vanus langenud 58-lt 46-le.

22 Almaz-Antei (õhutõrjekompleksid), Ühendatud Lennukitootmiskontsern, Ühen-

datud Laevaehituskontsern, Ühendatud Mootoritootmise Kontsern, Sozvezdie

(side- ja juhtimissüsteemide kontsern) jmt valdusfirmad koondasid kõik teatud

tüüpi militaarsüsteemi tootmises tegevad sõjatööstusettevõtted.

Irkuti lennukitehase tootmisliin.

http://eng.irkut.com

Seeriatootmise võime relvaliikide lõikes varieerub praegu olulisel määral – suure tootmismahu on saavutanud näiteks õhutõrjesüs-teemid, taktikalised lahingulennukid, raketikompleksid, trans-pordi- ja lahingukopterid. Uue põlvkonna maaplatvormide, suurte pealveelaevade ja strateegiliste lahingulennukite tootmisahelaid alles formeeritakse. 2016. aasta seisuga on sõjatööstus sellisel ta-semel, et suudab Vene Relvajõudude ambitsioonika relvastusprog-rammi täita, kuigi mitte soovitud ajalistes raamides.

Tähtsus geopoliitilises kontekstis

Venemaa on üks väheseid riike, kellel on võime suures osas ise-seisvalt välja arendada ning toota uue põlvkonna õhu-, maa-, mere-, kosmose- ning tuumarelvastust. Kuigi NSV Liidu geostra-teegiline potentsiaal ei kandunud täiel määral üle Venemaale, ta-gab sõjatööstus uurimisinstituutide, konstruktoribüroode, sõjate-haste ning tooraine ja erimaterjalide ressursside toel Venemaale suutlikkuse arendada sõltumatut militaarvõimekust. Analoogne võimekus on maailma tööstusriikidest üksnes Ameerika Ühend-riikidel ning keskpikas perspektiivis väljaarendamisel Hiina Rah-vavabariigis. Euroopas suudetakse kõrgtasemelist relvastust välja arendada üksnes riikide koostöös ning sedagi mitte kogu relva-süsteemide spektris.

2016. aasta seisuga on sõjatööstus selli-

sel tasemel, et suudab täita Vene Relvajõu-dude ambitsioonika

aastateks 2011–2020 tehtud relvastus-programmi, kuigi

mitte soovitud ajalis-tes raamides.

Venemaa on üks väheseid riike, kellel

on võime suures osas iseseisvalt

välja arendada ning toota uue põlvkonna

õhu-, maa-, mere- kosmose- ning

tuumarelvastust.

Venemaa25%

USA33%

Hiina6%

Prantsusmaa6%

Saksamaa5%

ÜK4%

Hispaania3%

Itaalia3%

Ukraina3%

Holland2%

185 riiki10%

Venemaa positsioon maailma relvaturul Venemaa positsioon maailma relvaturul (turuosa 2011

Venemaa positsioon maailma relvaturul (turuosa 2011(turuosa 2011-

Venemaa positsioon maailma relvaturul Venemaa positsioon maailma relvaturul Venemaa positsioon maailma relvaturul (turuosa 2011(turuosa 2011-2015 käibe alusel)

Venemaa USA Hiina Prantsusmaa Saksamaa ÜK Hispaania Itaalia Ukraina Holland 185 riiki

47

Vähe on relvaplatvorme, mille väljaarendamisel on Vene STK-l olu-lisi puudujääke disaini, arendustöö või tootmismahu osas – seda esineb lennukikandjate ning suurte dessantlaevade, relvastatud mehitamata droonide ning teatud tüüpi militaarsatelliitide puhul. Ajamite, sensorite ning pardarelvastuse tootmises on Vene STK sõltumatu, suurim kitsaskoht on vaid jätkuv võimetus toota Uk-rainast sõltumatult lahingulaevade turbiine. Baaskomponentide tasemel sõltub Vene sõjatööstus endiselt teatud määral importtoo-dangust, ent see sõltuvussuhe väheneb pikkamööda. Vene sõjatöös-tuse märkimisväärseim mahajäämus on mikroelektroonika sekto-ris, mis on peamine pärssiv faktor uue põlvkonna relvaplatvormide väljatöötamisel ning seeriatootmisel.

Geopoliitilises kontekstis toimib sõjatööstus ühe instrumendina, mis võimaldab Kremlil mõjutada protsesse maailmaareenil. Vene-maa suunab strateegilist tasakaalu mõjutavad relvatarned ja mi-litaarsed tehnoloogiasiirded läbimõeldult riikidesse, mida ta tahab Lääne välispoliitiliselt orbiidilt kaugemale nihutada. Niimoodi toi-mides loob sõjatööstus Venemaale kasulikke ühepoolseid sõltuvus-sidemeid, kuna keerukate relvasüsteemide hooldusega kliendid ilma Vene STK-ta hakkama ei saa. Peale selle on STK välisvaluuta hankimise allikas, kuna see on Venemaa üks väheseid tööstusliku tootmise sektoreid, mille toodang on maailmaturul konkurentsi-võimeline.

48

Venemaa relvajõud Ukrainas

Sõjaliste interventsioonide, ebastabiilsuse ja külmutatud konflik-tide abil püüab Venemaa juhtkond takistada Ukraina ja teiste rii-kide lahkumist Venemaa taotletavast mõjusfäärist ning takistada nende integreerumist lääneriikidega. Donbassi konflikti kohta on mõiste „külmutatud konflikt“ ebatäpne. Tegemist on vägagi ak-tiivse konfliktikoldega, kus Venemaa kontrollib otseselt sõjatege-vuse intensiivsust. Venemaa Relvajõududes 2015. ja 2016. aastal formeeritud uued üksused Ukraina põhja- ja kirdepiiril sunnivad Ukraina relvajõude oma niigi piiratud ressursse Donbassi konf-liktialalt mujale hajutama.

Ukraina väed seisavad Donbassis silmitsi Vene Relvajõudude 1. ja 2. armeekorpusega, mis on maskeeritud separatistide maakaitseük-susteks. Tegelikult on see raskerelvis kuni 35 000-meheline Vene ekspeditsioonivägi, mille põhijõu moodustavad Venemaa kodani-kud23, mitte okupeeritud aladelt värvatud ja sundmobiliseeritud elanikud. Korpuste ohvitserid on valdavalt Venemaa regulaarväge-dest rotatsiooni korras Ida-Ukrainasse teenima saadetavad sõjaväe-lased. Seda väekontingenti juhivad ja varustavad Vene Relvajõud. Kaks armeekorpust moodustavad Vene vägede esimese ešeloni Uk-raina suunal, mille ülesanne on kaitsta vallutatud alasid ning hoida Ukraina riiki ja ühiskonda pideva sõjalise surve all. Venemaal, pii-riäärses Rostovi oblastis paikneb aga n-ö teine ešelon, mis koosneb Vene regulaarvägede kohalikest üksustest. Nende ülesanne on hei-dutada ning vajadusel sekkuda, kui Ukraina Relvajõud peaksid üri-tama Donbassi tagasi vallutada. Seega kontrollib Venemaa täielikult sõjalist eskalatsiooni Donbassis ning relvarahust kinnipidamine sõltub täielikult Venemaa tahtest. Kui Kremlil on tarvis survet Uk-rainale suurendada, siis sõjategevus Ida-Ukrainas ägeneb. Kui aga on vaja demonstreerida rahvusvahelisel areenil konstruktiivsust, siis relvarahurikkumised vähenevad.

Venemaa kasutab konflikti Donbassis ka uute relvasüsteemide ja eritehnika katsetamiseks reaalses sõjaolukorras ning sõjaväelastele

23 Okupeeritud piirkondades loodud 1. ja 2. armeekorpuse isikkoosseisus on u 70%

Venemaa kodanikke.

Donbassi sõja kohta on ebatäpne

kasutada mõistet "külmutatud

konflikt". See on vägagi aktiivne

konfliktikolle, kus Venemaa kontrollib

otseselt sõjategevuse intensiivsust.

Ukraina väed seisavad Donbassis

silmitsi Vene relvajõudude 1. ja

2. armeekorpusega, mis on maskeeritud

separatistide maakaitseüksusteks. Seda väekontingenti

juhivad ja varustavad Venemaa

Relvajõud.

49

lahingukogemuse andmiseks. Venemaa on Donbassis rakendanud sõjatehnikat, mida ei ole kunagi eksporditud ning mis ei ole olnud Ukraina relvajõudude arsenalis. Ennekõike puudutab see kõrgteh-noloogilisi raadioelektroonilise võitluse vahendeid ja mehitamata lennumasinaid (UAV), mille kasutamist on Ida-Ukrainas korduvalt täheldatud.

Ukraina tegi 2016. aasta jooksul pingutusi oma relvajõudude võit-lusvõime parandamiseks. Demobiliseeritud on 2015. aastal neljan-da, viienda ja kuuenda osalise mobilisatsioonilainega teenistusse kutsutud sõjaväelased, kes on valdavalt asendatud lepinguliste sõ-javäelastega. Ukraina Kaitseministeeriumi andmetel on 2016. aasta jooksul igas kuus sõlmitud 6000 uut lepingut teenistust alustavate sõjaväelastega.

Poliitiline olukord okupeeritud Ida-Ukrainas

Viimase aasta jooksul on Venemaa oluliselt tugevdanud haaret Donbassi nn rahvavabariikides – paljud separatistide sõjapealikud

Vene okupatsiooniväe struktuur Ida-Ukrainas.

Lõuna SRTerritoriaalvägede

Keskus

1. Armeekorpus(Donetsk)

1. ÜMLBr Suurtükiväe-brigaad

3. ÜMLBr Tankipataljon

Luurepataljon

100. ÜMLBr

5. ÜMLBr

9. ÜMLRüg

11. ÜMLRüg Õhutõrjepataljon

1. SpN pataljon

3. SpN pataljon

2. Armeekorpus(Lugansk)

2. ÜMLBr

4. ÜMLBr

6. ÜMLRüg

7. ÜMLBr Luurepataljon

Tankipataljon

Õhutõrjepataljon

Suurtükiväe-brigaad

ÜMLBr - üksik motolaskurbrigaadÜMLRüg - üksik motolaskurrügementSpN - spetsnaz ehk eriväedSr - sõjaväeringkond

50

ja liidrid on tapetud või lahkunud ning need on asendatud uute, Moskva huvidega rohkem arvestavate inimestega.

Donbassi okupeeritud aladest on kujunenud seadusetuse ja oma-voli piirkond. Venemaa määratud valitsejate võitlus võimu ja oma-kasu nimel on kaasa toonud verised arveteõiendamised. Ükski seadus sõjardite kontrolli all olevale territooriumile ei ulatu, seega selgitavad võimutsejad omavahelisi suhteid vägivalla ja omakohtu abil. Atentaadid, kadumised ja tapmised on muutunud igapäeva-seks. Atentaadi tagajärjel hukkunud sõjapealikku Arseni Pavlo-vit ülistati sangarina, vaatamata sellele, et ta oli uhkusega tun-nistanud oma käega sõjavangide tapmist. Paraku ei jää Donbassi olukorraga seonduvad julgeolekuohud ainult lokaalseteks. Lennu MH17 allatulistamine on kurb näide sellest, milline julgeolekuoht on Donbassi destabiliseerimine Venemaa poolt.

Minski rahuprotsessis poolte eesmärgid lahknevad – Euroopa Jul-geoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) tahab seada teed rahu poole ja Ukraina taastada keskvõimu kontrolli okupeeritud alade üle, kuid Venemaa juhtkond kasutab Minski protsessi konflikti käi-mas hoidmiseks.

Donbassi konflikti väljavaade 2017. aastaks on muutumatu. Konflik-ti kestmine suurendab Venemaa kindlust, et Ukraina ei integreeru

Okupeeritud aladest on kujunenud seadusetuse ja

omavoli piirkond.

Okupeeritud territoorium

Ida-Ukrainas ja annekteeritud Krimm

Lõuna-Ukrainas.

51

Lääne struktuuridesse. Tõenäoliselt jääb sõjaline aktiivsus üldiselt madalaks, varieerudes vastavalt Venemaa soovile mingil hetkel survet avaldada. Ukraina konfl iktile sõjalist lahendust tõenäoli-selt ei taotle, kuna Venemaa on näidanud võimet ning valmisolekut sellised katsed väärata. Venemaa eesmärk on Ukrainat kurnata ja diskrediteerida, et sillutada teed Ukrainat kontrollida võimaldavate mehhanismide loomisele.

Sotsiaal-majanduslik olukord Ida-Ukrainas ja Krimmis

Lahingutegevuse tagajärjel on Ida-Ukrainas mitmel pool tekkinud pikaajalisi tõrkeid vee-, elektri- ja gaasivarustuses. Hävinud on suur osa elumajadest, mõnel äärmuslikul juhul, nagu näiteks Debaltse-ves, on peaaegu kõik hooned hävinud või elamiskõlbmatud.

Konfl iktieelsest 4 miljonist elanikust oli 2016. aasta augusti seisuga okupeeritud aladele jäänud vaid umbes 3 miljonit inimest, ligi poo-led neist pensionärid. Nende ainus sissetulekuallikas on pension ja sotsiaalabi, mida võimud maksavad ebaregulaarselt. Kuigi 2014. aasta detsembris katkestas Ukraina keskvalitsus sotsiaaltoetuste ja abiraha eraldamise okupeeritud territooriumile, saab osa seal elavatest inimestest endiselt pensioni ja sotsiaalabi Ukrainalt. Sel-leks on paljud Ida-Ukraina elanikud end registreerinud riigisiseselt ümberasustatud isikutena Ukrainas väljaspool okupeeritud terri-tooriumi.

Kiievi Rahvusvahelise Sotsiaaluuringute Instituudi teatel oli 2016. aasta oktoobri lõpu seisuga Ida-Ukraina okupeeritud aladel kõige suurem puudus ravimitest, toiduainetest ja majapidamistarvetest.

Ukraina Relvajõudude kaotused Ukraina Rahvusliku Julgeoleku- ja Kaitsenõukogu (RNBO) pressikeskuse andmetel, relvarahu rikkumised terrorismivastase operatsiooni (ATO) staabi pressikeskuse andmetel.

Ukraina relvajõudude kaotused ja relvarahu rikkumised Donbassis

Relv

arah

u ri

kkum

ised

0

500

1000

1500

2000

Lang

enud

ja h

aava

tud

0

45

90

135

180

Jaanuar Aprill Juuli Oktoober

Langenud Haavatud Relvarahu rikkumised

52

Kuigi Venemaa Eriolu kordade Ministeeriumi andmetel koosneb nende humanitaarabi valdavalt just eelnimetatust, varastavad nn rahvavabariikide liidrid selle tihtipeale ära. Meditsiiniasutustel na-pib ravimeid, nii et patsiendid peavad ise protseduuride eest maks-ma. Suuri probleeme on eriti meditsiiniteenuste kättesaadavusega.Väiksemaid ettevõtteid on okupeeritud Ida-Ukraina aladel 2014. aastast saadik omastanud okupatsioonivõimud. Ka sealsed suuret-tevõtted on pidanud tegevust piirama.

Ukraina rakendatud blokaadid Krimmile (kaubandus, elekter, vesi) on vähehaaval tekitanud kohalikus elanikkonnas rahulolematust uute võimudega. Elukvaliteet on langenud ning rahul ei olda toi-duainete hindade tõusuga. Oluliselt on vähenenud turism, mis on olnud Krimmi majanduse väga oluline osa.

Paljud Donetski ja Luganski oblasti

okupeeritud aladel tegutsenud ettevõtete

esindused hakkasid pärast seda, kui

okupatsioonivõimud need omastasid, tegutsema

„uute“ kaubamärkide all.

www.62.ua

53

Venemaa sekkumine Süürias

Venemaa jätkas oma relvajõududega osalemist Süüria konfliktis, vaatamata president Putini 2016. aasta märtsis antud lubadusele suurem osa vägedest Süüriast välja viia. 2016. aasta lõpu seisuga oli Süürias endiselt Vene relvajõudude umbes 40 hävituslennukist, 20 helikopterist ja ligi 5000 sõjaväelasest koosnev kontingent. Vene-maa on Süüriasse üles seadnud ka õhutõrjevõrgustiku oma mood-saimatest õhutõrjesüsteemidest S-400 ja „Pantsir“ ning kaldakaitse raketisüsteemid. Ühtlasi kasutavad Vene Relvajõud Süürias taktika-list raketisüsteemi Iskander-M ja täheldatud on ka termobaarilise raketiheitesüsteemi Solntsepjok kohalolu. Süürias tegutsevad Vene sõjalised eraettevõtted, mis pakuvad sisuliselt palgasõdurite teenust.

2016. aasta oktoobris viisid Venemaa Relvajõud Tartusi mobiilse õhu-tõrjesüsteemi S 300VM. See tiibrakettide vastase võitluse võimega süsteem kujutab endast täiendavat heidutusmeedet lääneriikide sõja-lise sekkumise vastu. Oktoobris saatis Venemaa merevägi Vahemere-le lennukikandjagrupi, mille koosseisus on Venemaa ainukene lennu-kikandja Admiral Kuznetsov, raske-aatomiraketiristleja Pjotr Veliki, suur allveetõrjelaev Severomorsk, kaks aatomiründeallveelaeva ja üks diiselallveelaev. Vene sõjalaevastiku alused jätkasid patrulltee-nistust Vahemerel ning operatsioone Süüria meritsi varustamiseks.

Venemaa välispoliitiline ja sõjaline narratiiv reklaamib aktiivset võitlust terroriorganisatsiooniga Islamiriik (IS), kuid tegelikult ei ole selles vallas tulemust – IS-i kontrollitav ala vähenes aasta jook-sul ainult Süüria põhjaosas, kus islamiradikaalid on vastamisi hoo-pis kurdidega. Just IS-i vastase võitluse teema jääb veidi tumestama Moskvale Süüria-küsimuses üldiselt edukat 2016. aastat. Nimelt vallutas IS 11.12.2016 taas Palmyra. See oli Moskvale erakordselt piinlik sündmus, kuna Palmyra vabastamisest IS-i käest veidi roh-kem kui pool aastat varem, 2016. aasta märtsi lõpus, oli Venemaa teinud suure meediatsirkuse.

IS-i vastase võitluse asemel oli Vene vägede peamine saavutus taktika-lises plaanis 2016. aastal Süüria valitsusvägede lüüasaamise ärahoid-mine ning seejärel Hezbollahi ja teiste šiiidi paramilitaarsete üksuste pealetungi toetamine relvastatud opositsiooniliste grupeeringute

54

vastu eelkõige Aleppos. Aleppo langemine Bashar al-Assadi režiimi kätte on nii režiimile kui ka Venemaale ja Iraanile märkimisväärne propagandavõit, kuid see ei lõpeta relvastatud opositsiooniliste gru-peeringute võitlust režiimi vastu mujal Süürias. Samas tuleb märki-da, et võit Aleppos vähendab relvastatud opositsiooniliste grupeerin-gute võimet avaldada survet režiimi tuumikaladele ja tugevdab seega al-Assadi režiimi positsioone Süüria konfliktis. Kahtlemata väheneb seetõttu oluliselt ka al-Assadi režiimi valmidus leppida poliitilise kompromissiga Süüria tuleviku küsimuses.

Kuigi Vene õhujõud reklaamivad täppisrelvastuse kasutamist Süü-rias, on valdav enamik seal kasutatud lennukipommidest siiski n-ö rumalad pommid. Seetõttu on Venemaa õhurünnakute tagajärjeks väga suured tsiviilkaotused. Rünnatud on ka mitut haiglat.24

Venemaa kasutab oma relvajõudude osalemist Süüria konfliktis pea-miselt poliitilistel eesmärkidel, et näidata oma kohalolekut ja vajalik-kust maailma konfliktikolletes. Ühtlasi annab Süüria konflikt Vene relvajõududele võimaluse katsetada oma relvastust sõjatingimustes ning saada sellega täiendav müügiargument potentsiaalsetel eksport-turgudel. Seega ei aita Venemaa interventsioon kuidagi kaasa rahvus-vahelisele võitlusele terrorismiga, vaid pigem destabiliseerib niigi hab-rast julgeolekusituatsiooni Lähis-ida regioonis.

24 2016. aasta 30. septembril möödus aasta Venemaa otsesest sekkumisest Süürias

ja sellega seoses teatas Süüria Inimõiguste vaatlusekeskus, et aasta jooksul on

Venemaa õhurünnakutes hukkunud üle 9300 inimese, sh umbes 3800 tsiviilisi-

kut ja umbes 5500 relvastatud opositsiooniliste grupeeringute, aga ka nn Isla-

miriigi võitlejat. Vaatluskeskuse direktori Rami Abdel Rahmani sõnul võib Ve-

nemaa õhurünnakutes hukkunute arv olla suuremgi, kuna paljudel juhtudel ei

ole teada, millise riigi õhujõudude lennukite rünnakus on inimesed hukkunud.

Umbes 20 000 tsiviilisikut on saanud Venemaa õhurünnakutes haavata.

Aleppo langemine Bashar al-Assadi režiimi kätte on nii režiimile kui

ka Venemaale ja Iraanile

märkimisväärne propagandavõit,

kuid sellega ei lõpe relvastatud

opositsiooniliste grupeeringute

võitlus režiimi vastu mujal Süürias.

Mai 2016. Valeri Gergijev ja Peterburi Maria teatri or-kester esinemas Palmyras. Telesilla vahendusel osales

ka Vladimir Putin.

TASS/Scanpix

55

Venemaa välispoliitilised huvid Süürias

Venemaa on edukalt täitnud Süüria konflikti sekkumise peamise eesmärgi – väljuda isolatsioonist, kuhu ta oli sattunud Ukraina kriisi tagajärjel, ning muutuda Ameerika Ühendriikidele läbi-rääkimispartneriks. Venemaa sekkumine Süürias iseloomustab Moskva taktikat lahendada tekkinud probleeme millegi uue „laua-le toomisega“. Seejuures on Venemaa saavutanud olukorra, kus Süüria konflikti mistahes lahendus on ilma Moskva osaluseta võimatu.

Venemaa teine, laiem eesmärk – kinnistuda globaalsel areenil tegutseva jõuna – on Süürias sekkumisega samuti osaliselt täi-detud, kuna ressursside piiratuse tõttu on Moskva keskendunud geopoliitiliselt olulisele Lähis-Idale ja loodab selle kaudu osaleda globaalsetes protsessides. Raske on uskuda, et Venemaa ja Iraan loobuksid Süüria praegust režiimi toetamast, arvestades sõjalisi pingutusi, mida mõlemad riigid on teinud selle tugevdamiseks, isegi juhul kui Bashar al-Assadi väljavahetamise osas õnnestuks rahvusvaheline kokkulepe saavutada ning sellega nõustuksid ka Moskva ja Teheran. Moskva strateegilistes huvides on sõjaväebaa-side säilimine Süürias. Praegune Süüria režiim on aga see jõud, kes annab Vene baasidele legitiimsuse.

Venemaale on pikas perspektiivis intensiivse sõjategevuse jätku-mine Süürias ebasoovitav, selle asemel tahaks Moskva järkjärgulist deeskalatsiooni. Esmapilgul tundub, et kõik trumbid oleksid just-kui Moskva käes. Tegelikult on aga Süüria konflikti osapoolte väga erinevate ja ühildamatute eesmärkide tõttu Venemaal erakordselt raske deeskalatsiooni saavutada.

Venemaa kasutab oma relvajõudude osalemist Süüria konfliktis peamiselt poliitilistel eesmär-kidel, et näidata oma kohalolekut ja vajalikkust maailma konfliktikolletes. Venemaa intervent-sioon ei aita kuidagi kaasa rahvusvaheli-sele võitlusele terro-rismiga, vaid pigem destabiliseerib niigi habrast julgeolekusi-tuatsiooni Lähis-ida regioonis.

Venemaale on pikas perspektiivis inten-siivse sõjategevuse jätkumine Süürias ebasoovitav, sel-le asemel tahaks Moskva järkjärgu-list deeskalatsioo-ni. Kuna Süüria konflikti osapoolte eesmärgid on väga erinevad ja ühilda-matud, siis on Ve-nemaal väga raske seda saavutada.

11.12.2016 põgenesid Vene ja Süüria sõdurid Palmyra sõjaväebaasist terrorirühmituse IS rünnaku eest. Fotol sõduritest maha jäänud söökla.

56

Terrorirühmituse Islamiriik

„kalifaadi“ allakäik

Nn Islamiriik (IS)25 sattus 2016. aastal Süürias ja eriti Iraagis üha suurema surve alla. Ameerika Ühendriikide juhitud koalitsioon on alates rünnakute algusest 2014. aastal sooritanud Iraagis üle 9600 ja Süürias üle 5000 õhurünnaku IS-i vastu. Juba 2015. aastal kaotas IS enda valduses olevast territooriumist 14% – see vähenes 90 800 km2-lt 78 000 km2-le. 2016. aastal IS-i kontrolli all oleva ter-ritooriumi vähenemine jätkus üha kasvavas tempos, mis aga veel-gi olulisem, puudutas strateegiliselt üliolulisi piirkondi ja asulaid. Märkimisväärseim kaotus IS-ile oli 2016. aasta septembris otsekon-takti kaotamine Türgi piiriga, mis oli IS-i olulisim ühenduskanal välismaailmaga. Kõikide IS-ile osaks saanud löökide juures on kõi-ge tähtsam, et IS ei suuda enam toimuvat enda kasuks pöörata ja on üksnes aja küsimus, millal IS praegusel kujul, s.o territooriumit kontrolliva organisatsioonina Iraagis ja Süürias olemast lakkab.

See ei tähenda aga veel IS-i kadumist ajaloo prügikasti. „Kalifaa-di“ likvideerimise korral Süürias ja Iraagis läheb IS põranda alla ja kavatseb jätkata võitlust geriljataktikaga, muutudes traditsiooni-liseks terroriorganisatsiooniks. Sellele viitas juba 2016. aasta mais toimunud muutus IS-i retoorikas, mille kohaselt IS-ile ei ole enam oluline territoorium, vaid ideoloogia. Kohalikku päritolu võitlejad jäävad ka pärast kalifaadi likvideerimist Süüriasse ja Iraaki. See-ga isegi pärast seda, kui Raqqa Süürias ja Mosul Iraagis on IS-ist vabastatud, jääb terroriorganisatsioon sellesse regiooni vähemalt mõneks ajaks alles. Veelgi enam, IS-il on Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Terroritõrjekeskuse andmetel rakukesi 18 riigis üle maailma, allorganisatsioone Liibüas, Egiptuses, Somaalias, Bang-ladeshis, Indoneesias, Filipiinidel ning Afganistanis ja Pakistanis. Hoolimata tagasilöökidest Süürias ja Iraagis ei ole vähenenud IS-i ülemaailmne haare ja võime korraldada terroriakte.

25 IS on välja kasvanud al-Qaidast Iraagis. Süüria muutumisega kõige tähtsamaks

džihaadi võitlustandriks kasvas rühmituse tähtsus ja enesehinnang, mis viis

lõheni al-Qaida tuumikuga. Enne kalifaadi väljakuulutamist 29.06.2014 oli rüh-

mituse nimeks Iraagi ja Levandi Islamiriik (ISIL). Tihti kasutatakse rühmituse

kohta ka nimetust Iraagi ja Süüria Islamiriik (ISIS). Veel on levinud IS-i nimeta-

mine araabiapäraselt Daesh'iks.

IS läheb “kalifaadi“ likvideerimise korral

Süürias ja Iraagis põranda alla ja ka-vatseb jätkata võit-

lust geriljataktikaga, muutudes tradit-

siooniliseks terro-riorganisatsiooniks.

57

Pikemas perspektiivis võib siiski oodata, et väheneb IS-i mõjukus ja veel kiiremini tema võimekus terrorirünnakuid inspireerida ja eriti sooritada. Viimast võib eeldada juba ainuüksi finantside kok-kukuivamise tõttu. Juba 2015. aastast saadik on IS-i rahastamisel naftatuludest suurem roll olnud kontrollitaval territooriumil ela-vate inimeste ja ettevõtete maksustamisel ning varade konfiskee-rimisel. IS-i käes oleva territooriumi vähenemise ja eriti suurte linnaliste asulate kaotamise tõttu on kokku kuivanud ka IS-i käsu-tuses olevad rahalised vahendid.

Nn Islamiriigist tulenev oht Euroopale

IS on Iraagis ja Süürias üha suurema surve all ning seetõttu on aina vähem tõenäoline, et tulevikus Euroopa-suunalisi kompleks-seid terrorirünnakuid sealt koordineeritakse. Keerukat operatsioo-ni võidakse hakata juhtima Raqqa asemel hoopis Euroopast.

Territooriumi kaotamise tõttu on IS muutnud oma narratiivi, mil-les nüüd rõhutatakse senisest veelgi rohkem terrorirünnakute kor-raldamist Läänes ja vajadust näidata, et rünnakuid suudetakse ka eskaleerida. Seega ei ole vähemalt esialgu loota IS-i rünnakute har-venemist, eriti kui arvestada seda, et läänemaailma vastaste rünna-kute planeerimine on lahutamatu osa IS-i ideoloogiast. IS-ile järjest keerulisemaks muutuvas olukorras võib eeldada, et terroriorgani-satsiooni korraldatud rünnakud muutuvad veel oportunistliku-maks, s.t nende sihtmärke ja rünnaku sooritamise vahendeid on järjest raskem ennustada, ning rünnakud võivad muutuda ka jõhk-ramaks, kuna nende avastamise tõenäosus väheneb.

Eeldatavalt naaseb osa Euroopast Süüriasse ja Iraaki suundunud vabatahtlikest oma koduriiki või mõnda teise Euroopa riiki. Peale selle võib osa Lähis-Idast, Põhja-Aafrikast, aga ka Põhja-Kaukaa-siast Süüriasse ja Iraaki suundunud välisvõistlejatest üritada tulla Euroopasse, selle asemel et koju minna. Need radikaliseerunud ja

IS-ile üha keerulisemaks muutuvas olukorras võib eeldada, et terrori- organisatsiooni korraldatud rünnakud muutuvad veelgi oportunistlikumaks, s.t nende sihtmärke ja rünnaku ellu- viimise vahendeid on järjest raskem ennustada.

Nice’is toimunud terrorirünnakus

hukkunute seas oli esmakordselt

ka kaks Eesti kodanikku. Fotol

rünnakuks kasutatud veok päev

hiljem ja terroristi dokumendifoto.

AFP/Scanpix

58

sõjakogemusega Süüriast saabuvad IS-i võitlejad võivad tekitada pikaajalisi julgeolekuprobleeme. Olukorda komplitseerib ka kinni-tust leidnud fakt, et terrorirühmituse liikmed kasutavad Euroopas-se imbumiseks ebaseaduslikku rändevoogu. Ohuks on ka Süürias võitlevate terroriorganisatsioonide liikmetega kokku puutunud või nendelt mõjutust saanud ning radikaliseerunud isikute arvu suu-renemine immigratsiooni sihtriikides.

IS suudab endiselt inspireerida ja värvata kergesti mõjutatavaid isi-kud, kes innustuvad sotsiaalmeedias levivast rünnakuid õhutavast IS-i ideoloogiast ning varasematest terroriaktidest. Rühmitus on loonud toimiva kuvandi ning saanud ülekaalukalt atraktiivseimaks terroriorganisatsiooniks. Siiski vähenes IS-ile osaks saanud kaotus-te tõttu 2016. aastal drastiliselt uute liikmete värbamiseks kasutata-vate fotode ja videote levitamine. Kui 2015. aasta augustis valmistas IS 700 meedia- ja propagandatoodet, siis 2016. aasta augustis oli neid 200. Peale propaganda mahu vähenemise muutus sel perioodil olu-liselt ka selle sisu. IS levitas palju vähem pilte elust „kalifaadis“, näi-teks koolidest, raamatukogudest, politseist ja avalikest teenustest. Samas oli rohkem videoid spioonide hukkamisest. IS-il on järjest vähem võimekust meedia sisu toota, samuti on seda keerulisem in-ternetist üles leida ning materjal ise on võrreldes varasemaga vä-hem optimistlik. IS-i vähenenud propagandavõimekus vähendab ühtlasi tema võimet inspireerida või värvata uusi liikmeid ja aitab seega pikas perspektiivis vähendada akuutset terroriohtu Euroopas.

Nn Islamiriigi Liibüa ja Siinai harud

Põhja-Aafrika peamises konfliktikoldes – Liibüas võitlevad jätku-valt võimu pärast Lääne-Liibüas paiknev, ÜRO tunnustatud Lii-büa ühtsusvalitsus ehk nn Tripoli valitsus, ja Ida-Liibüas Tobru-kis asuv nn liberaalide valitsus. Lähitulevikus ei ole oodata lõppu Liibüa killustatusele ega sealsete jõudude rivaalitsemisele. Elanik-konna vaesumine püsiva konflikti tingimustes, mis sunnib otsi-ma alternatiivset teenistust näiteks inim- ja uimastikaubanduses, ning riigiasutuste toimimatus ja neis valitsev korruptsioon loovad võimaluse Liibüa rannikult Euroopasse suunduva põgeniketulva jätkumiseks. Positiivne on IS-i positsiooni nõrgenemine Liibüas, samuti nagu Süürias ja Iraagis.

2016. aasta detsembris teatas Liibüa ühtsusvalitsus IS-i Liibüa haru tähtsaima tugipunkti – Sirte’i linna vabastamisest IS-i terro-ristidest. Seda Tripoli ja Benghazi vahel asuvat Liibüa sadamalinna koos ümbritsevate aladega oli IS kontrollinud juba üle aasta ning sisuliselt oli Sirte tähtsuselt kolmas IS-i keskus Raqqa (Süürias) ja

IS suudab endiselt inspireerida ja

värvata kergesti mõjutatavaid

inimesi, kes innustuvad

sotsiaalmeedias levivast rünnakuid

õhutavast IS-i ideoloogiast ning

varasematest terroriaktidest.

59

Mosuli (Iraagis) järel. Sirte’i kaotamine on IS-ile suur tagasilöök, aga sellega ei vähene IS-i oht Liibüas tervikuna. Riigis püsiva kil-lustatuse taustal võivad IS-i võitlejad püüda konsolideeruda Liibüa lõunaosas, kus tegutsevad naaberaladelt Liibüasse suunduvad ille-gaalse kaubanduse võrgustikud. IS-i võitlejate koondumine Liibüa lõunaossa tugevdab nende sidemeid naabruses tegutsevate terrori-ühendustega, eriti Nigeerias, Tšaadis, Kamerunis ja Nigeris tegut-seva terroriorganisatsiooniga Boko Haram, mis 2015. aastal IS-ile antud allumisvandega võttis endale nn nimeks IS-i Lääne-Aafri-ka provintsi. Liibüast Sirte´i linnast ja ümbruskonnast põgene-vad äärmusislamistid ohustavad ka naaberriike – Tuneesiat ja Egiptust, ning kaugemal asuvat Marokot. IS-Liibüa liikmed võivad toime panna ka kättemaksuaktsioone Euroopas, kuhu islamistid võivad jõuda Liibüast Itaalia rannikule suunduvate illegaalsete im-migrantide hulgas.

Egiptuses tegutseval kõige aktiivsemal ja võimekamal terroriühen-dusel – nn IS-i Siinai provintsil on hinnanguliselt 1000–1500 võit-lejat. IS-i Siinai haru on korraldanud ohvriterohkeid rünnakuid Egiptuse sõjaväele ja politseiasutustele ning on võtnud vastutuse ka 31.10.2015 sooritatud terroriakti eest Sharm el-Sheikhi kuuror-dist Peterburi suundunud Vene reisilennuki pardal, milles hukkus 224 inimest. Egiptuse võimud võitevad järjest jõulisemalt kohalike beduiinihõimudega tihedasti põimunud IS-i Siinai haru vastu, kuid kiireid edusamme ei ole oodata. IS-i terroristid on lubanud jätkata terrorirünnakuid Egiptuses puhkavate turistide vastu ning mõne sellise rünnaku toimumine on ka tõenäoline.

IS-i oht ei piirdu Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikaga. IS-i toetajad püüavad konsolideeruda ka Kagu-Aasias. 2016. aasta juunis toimus esimene IS-i propagandast inspireeritud rünnak Malaisias, kus rünnati gra-naadiga ööklubi Kuala Lumpuri lähedal. Filipiinide lõunaosas on samuti mitu grupeeringut andnud alluvusvande IS-ile. Võimalik, et Lähis-Idas „kalifaadi“ alasid loovutama sunnitud IS püüab kaotusi kompenseerida sellega, et asutab kohalike toetajate abiga IS-i Kagu-Aasia provintsi. Väärib tähelepanu, et 2016. aastal on IS-i propagan-das olnud enneolematult intensiivseid üleskutseid terroriaktide korraldamiseks Austraalias Sydney's ja Melbourne'is.

IS-i „kalifaadi“ allakäigust hoolimata ei ole organisatsioon senini atraktiivsust kaotanud ning on 2017. aastal jätkuvalt tõsiseks ohuks maailma paljudes piirkondades, sh Euroopas.

60

Maailma jõukese on euroatlandi piirkonnast ka mujale laiene-nud. Hiina, aga ka teiste Aasia riikide kiire areng ja rahvusva-heline tähelepanu sellel regioonil on põhjus, miks me sel aastal Aasiat käsitleme.

2016. aastal pälvisid Aasias rahvusvahelist tähelepanu kolm pingelist kriisipiirkonda, mida me siinses ohuhinnangus kä-sitleme: Lõuna-Hiina meri, mille geograafiline/strateegiline tähtsus ning ressursirikkus on viinud territoriaalvaidlusteni, ja Ida-Hiina meri, kus Jaapanil ja Hiinal on lahendamata terri-toriaalvaidlused. Kolmandaks käsitleme 2016. aasta erakordseid sündmusi Põhja-Koreas, kus Kimi Jong-uni käe all tehti ajaloo võimsaim tuumakatsetus ning esmakordselt toimus mitu tuu-makatsetust ühe aasta jooksul.

Julgeolekuolukord Ida-Aasias

2016. aastal pälvisid Aasias rahvusvahelist tähelepanu kolm pinge-list kriisipiirkonda. Need konfliktid ei kerkinud esile esmakordselt, kuid võimetus senini probleemidele lahendust leida näitab nende tõsidust ja vajadust oskusliku diplomaatilise koordineerimise jä-rele. Majanduslikult ja sõjaliselt regiooni ja ka maailma areenile kerkinud Hiina on asetanud uude olukorda mitu Aasia riiki, kes majanduslikult sõltuvad Hiinast, kuid sõjalise kaitse osas USA-st.

Ümbritsevate merede kaudu Hiinaga kokku puutuvad riigid on leidnud end strateegilisest keskkonnast, mida mõjutab Hiina terav-datud fookus kaasaegsema sõjaväe arendamisele. Hiina peab vaja-likuks, et tema merevägi oleks võimeline sooritama laialdasemaid ja keerulisemaid operatsioone, mistõttu ongi kriisikolded tekkinud Hiinat ümbritsevates meredes ning puudutavad peamiselt merevä-ge. Kontrollil ümbritsevate merede ja saarte üle on tähtis osa Hiina „rahvuse taaselustamise ja tugeva riigi ehitamise“ narratiivis. See on pannud teisi Aasia riike omakorda kaitsekulutusi suurendama.

Viimastel aastatel suurendas USA oma mõju selles regioonis „Aa-sia tasakaalustamise strateegia“ kaudu. Washington on tugevdanud suhteid piirkonna liitlaste ja partneritega, et olla valmis reageerima kriisidele partnerite territooriumil ning tagada turvalisus ja navi-geerimisvabadus Hiinat ümbritsevates meredes laiemalt. 2014. aastal

61

täiendasid USA ja Filipiinid kahepoolse kaitsekoostöö lepingut, mille raames Filipiinid on lubanud USA vägesid oma mereväebaasidesse ja sõjaväelennuväljadele. Suurenenud on ka Jaapani ja Filipiinide oma-vaheline koostöö. USA on püüdnud tihendada suhteid ka Vietnami-ga, peatades osaliselt relvamüügiembargo Vietnamile, ning Jaapan teatas 2014. aastal, et varustab Vietnamit rannavalvelaevadega. Oma mereväe võimekust täiendavad Brunei, Indoneesia ja Malaisia.

Kirde-Aasias on USA tugevdanud niigi häid suhteid Jaapaniga ning Jaapani–USA kaitsekoostöö uuendatud leping lubab varasemast ti-hedamat koostööd kaugemates piirkondades. 2016. aastal ametisse nimetatud Jaapani kaitseminister Tomomi Inada on avalikult ter-vitanud USA plaani paigutada 2020. aastaks 60% oma mereväest ja õhujõududest Vaikse ookeani regiooni. Jaapani kaitseminister on oma kõnedes maininud soovi suurendada kahepoolset koostööd ka Lõuna-Koreaga. Jaapan plaanib tõhustada oma kaitseväe heidutus-võimet ning patrullide võimekust.

Lõuna-Hiina meri

Lõuna-Hiina meri on strateegiliselt tähtis nii Hiinale kui ka paljudele teistele Aasia riikidele, kuna seda läbib 30% maailma merekaubandu-sest, ning seal on neli maailma kõige aktiivsemat kaubasadamat. ÜRO hinnangul annab Lõuna-Hiina meri üle 12% globaalsest kalatoodan-gust ning merepõhjas peitub arvestatav hulk naftat ja gaasi. Jaapan, Lõuna-Korea ja Filipiinid toetuvad majanduslikult väliskaubandusele

62

ja energiasaaduste impordile ning Hiina blokaad Lõuna-Hiina meres mõjuks väga halvasti regiooni riikide majandusele.

Mere ressursirikkus ja strateegiline tähtsus on viinud territoriaal-vaidluste ning kokkupõrgeteni 5 riiki – Hiina, Filipiinid, Vietnam, Taiwan, Malaisia ja Brunei. Hiina nõue katab näiteks 85% kogu Lõuna-Hiina merest ning on ümbritsevate riikide nõudmiste ning majandustsoonidega vastuolus (samas on ka Vietnami nõue prot-sentuaalselt väga suur). Kuigi kokkupõrkeid vaidlevate riikide va-hel on toimunud aastakümnete jooksul palju, otsustas Filipiinide valitsus konflikti teravnemise tõttu 2013. aastal pöörduda Haagi Alalise Vahekohtu poole, et territoriaalvaidlus saaks lahendatud ÜRO merekonventsioonist lähtuvalt.

2016. aasta juulis saabus vahekohtu otsus, mis oli ebameeldiv Hii-nale. Otsusest järeldub, et Hiina nõue enamusele Lõuna-Hiina merest on ÜRO merekonventsioonist lähtudes ebaseaduslik. Selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et territoriaalvaidluste keskmes olevad saared on vaid nime poolest saared ning kohtu hinnangul on tegemist moodustistega, mis ei anna õigust 200-meremiilisele erimajandustsoonile.

Pingete allikaks on olnud Hiina ennastkehtestav käitumine enne kohtulahendit. Hiina suurendas oma kohaolekut, ehitades atollide-le ja riffidele tehissaari, lennuvälju ning sadamaid. Seda on teinud kõik vaidluses osalevad riigid, kuid Hiina on viimase viie aasta väl-tel ehitisi ja saari rajanud suuremas mahus ning kiiremini kui üks-ki teine riik piirkonnas suudaks või suutnud on. 2016. aastal ehitati valmis mitu suurt lennuvälja, mida on võimalik kasutada militaar-setel eesmärkidel ning annab Hiinale võimaluse projitseerida oma sõjalist võimekust u 1000 km lõuna poole. See annab Hiina armeele võimaluse patrullida kogu Lõuna-Hiina merel ja tugevamalt posit-sioneerida end USA, Filipiinide ja Vietnami vastu. Hiina korraldas aasta jooksul oma kohaloleku demonstreerimiseks arvukalt sõjali-si õppusi ning USA omakorda tihendas navigatsioonivabaduse de-monstreerimiseks patrullväljasõite merel.

Hiina mõistis Haagi kohtu otsuse hukka ning ei tunnista seda. Peale teravate sõnavõttude on Hiina reaktsioon aga olnud suhte-liselt tagasihoidlik – ta ei ole kehtestanud õhukaitse turvatsooni ning ei ole alustanud ehitustööd Scarborough madalikul. Filipiini-de reaktsioon on olnud samuti tagasihoidlik. Mõlemad on andnud mõista, et on valmis kahepoolseteks läbirääkimisteks ning res-sursside ühise kasutamise idee võib olla üks eesmärke. Kohtuot-suse olemus võimaldab Hiinal teoreetiliselt pidada läbirääkimisi

63

eneseväärikust kaotamata ning ükski osapool ei taha, et pinged eskaleeruks. Hiina jätkab tõenäoliselt strateegiaga, mille eesmärk on tugevdada sõjalist kohalolekut merel, pidades kahepoolseid lä-birääkimisi Filipiinidega.

Ida-Hiina meri

Ida-Hiina meres on Jaapanil ja Hiinal lahendamata territoriaalvaid-lus Senkaku/Diaoyu saarte ja kivide näol. Jaapani kontrollitavate saarte ümber on oluline ala merele pääsuks ja kalapüügiks. Kui 2012. aastal teatas Tokyo kuberner, et saared ostetakse eraomani-kelt ära, nõudis see Jaapani valitsuse sekkumist. Sündmus tekitas Hiina rahvuslastes pahameelt ning Hiina era- ning rannavalvelae-vad sisenesid saarte ümbruse vetesse, kus toimusid kokkupõrked Jaapani laevadega. Peale selle korraldati Hiinas suuri protestimars-se Jaapani vastu ning 2013. aasta novembris teatas Hiina õhukait-se turvatsooni loomisest Ida-Hiina meres. Majanduslikult on need kaks riiki omavahel tihedalt seotud ning Hiina võimud hakkasid suurema natsionalismilaine leviku vältimiseks rakendama tsen-suuri ning otsima võimalusi diplomaatiliselt pingeid leevendada. Xi ja Abe kohtumistega on seda osaliselt saavutatud ning 2016. aastal suudeti suuremaid kokkupõrkeid vältida. Sellele on kaasa aidanud ka asjaolu, et kuigi USA ei ole territoriaalvaidluse osas seisukohta võtnud, on Washington kinnitanud, et saared kuuluvad USA ja Jaa-pani vahelise kaitsekoostöö lepingu alla. Sarnast selget seisukohta ei ole USA suutnud anda Lõuna-Hiina mere vaidluses.

Põhja-Korea

2016. aasta oli Põhja-Korea ajaloos erakordne, kuna Kimi Jong-uni käe all korraldati ajaloo võimsaim tuumakatsetus ning esmakordselt

64

toimus mitu katsetust ühe aasta jooksul. Peale selle tegi Kim võimu konsolideerimiseks aasta jooksul eri lennuulatusega raketitüüpide katsetusi sellise sagedusega, mida võib samuti pidada enneolematuks. Mõned raketid langesid Jaapani majandustsooni ning isegi rannajoonele ohtlikult lähedale. Tuumakatsetuste tõttu on Põhja-Korea ajaloo ÜRO kõige jäigemate sanktsioonide all.

2016. aasta mais toimus pärast 36-aastast pausi Põhja-Korea Töö-lispartei seitsmes kongress. Kim-Jong-uni isa Kim Jong-il ei kut-sunud kongressi kordagi kokku. Kongressi peamine eesmärk oli Kimi võimu ametlik deklareerimine, kuna pärast isa äkilist surma sai Kim noore mehena liidriks ning seetõttu peeti teda poliitiliselt nõrgaks. Kongressil kinnitas Kim „Byungjin“-poliitika jätkamist, s.o tuumaprogrammi ja majanduse paralleelset arendamist. Samal ajal lubas ta tuumarelva kasutada vaid juhul, kui riigi suveräänsus ohtu satub.

Võimu konsolideerumine tähendas küll seda, et Hiina aktsepteeris Kimi kui liidrit, kuid Kimi agressiivse käitumise tõttu on Hiina ja Põhja-Korea suhted siiski ajaloolises madalseisus ja Hiina toetab aktiivsemalt ÜRO sanktsioone Põhja-Koreale. Lõuna-Korea hoiak on muutunud radikaalsemaks, ta on valmis oma pinnale paigal-dama raketitõrjesüsteemi THAAD, ning Lõuna-Korea ja Jaapan lä-henevad strateegiliselt mõnevõrra teineteisele. Põhja-Korea agres-siivne käitumine on võimaldanud Lõuna-Koreal tekitada arutelu probleemi tõsiduse üle rahvusvahelises kogukonnas. Kui Ukraina kriis võimaldas USA tähelepanu taas Euroopale tõmmata, siis võib Põhja-Korea agressiivsus pendli taas Aasia poole liikuma panna.

Hiina eesmärk on olnud vältida Põhja-Koreas ebastabiilsust ja re-žiimi kokkuvarisemist, et hoida puhvertsooni. Režiimi kokkuva-risemise korral tekiks potentsiaalselt etteaimamatu situatsioon või täidaks võimuvaakumi Hiinale ideoloogiliselt vastuvõetamatu režiim USA ja tema liitlaste juhtimisel. Puhvertsooni hoidmise hind Kimi valitsemise all on aga Hiinale aina kõrgemaks tõusnud. Põhja-Korea olukord ei leia tõenäoliselt lahendust enne, kui ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed oma vastandlikes eesmärkides ühise keele leiavad. Põhja-Korea praeguse liidri Kim Jong-uni strateegia-tes on märgatavad erinevused võrreldes eelmise liidri Kim Jong-ili omadega. Kim Jong-il mainis tuumapommi ja selle kasutamise võimalust harva, Kim Jong-un aga näeb selles oma põhilist võimu allikat. Kim Jong-il oli valmis aatomipommivaba Põhja-Korea osas läbi rääkima ning eksisteeris teoreetiline võimalus Põhja-Korea ja USA vaheliseks rahuleppeks, kuid Kim Jong-un töötab selgelt tuu-mariigi staatuse suunas.