APRILL 2019 Nr. 04 (213)

Loodus on õitsele puhkenud!

„Kas sa uues ERMis oled juba käinud?“ See oli viimasel ajal üks kõige sagedasemaid küsi-musi, mida tuttavad kokkusaamisel teineteisele esitasid. Nüüd on lisandunud teine küsimine: „Kas sa „Tõe ja õiguse“ filmi oled juba näinud?“ Need kaks oma olemuselt erinevat kultuurisünd-must on meie elus asetunud nii tähtsale kohale, et iga eestlane lihtsalt peab olema neid näinud. Eesti Rahva Muuseum tähistas äsja oma 110ndat sünnipäeva, uue muuseumihoone valmimisega 2016. aastal on muuseumi tegevusväli mõõt-matult avardunud. Uue hingamise on saanud ka ERMi juurde loomuliku koostisosana kuuluv ERMi Sõprade Selts, mis saab tänavu maikuus 25 aastaseks. Kes on seltsi kuuluvad ERMi sõbrad ja milline on seltsi tegevusväli, sellest palusime rääkida ERMi Sõprade Seltsi koostöövõrgustike koordinaatoril, seltsi igapäevaelu juhil SIRJE MADISSONIL.

Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi sünnipäev on 1994. aastal, see oli suure rahvusliku meelsuse tõusu aeg, mil paljud ajaloolised seltsid taastasid end. Selle laine harjal lõime ka meie ERMi toetuseks Sõprade Seltsi. Avamiskoosolek oli 14. mail Tartu Üli-kooli aulas, kus kohal oli ka president Lennart Meri. Ent vabatahtlikud abilised ja kaastööliste võrgustik on muuseumi ümber olnud selle algusest saadik. Need on inimesed, kes mõtlevad ühtemoodi, kes hindavad seda, mida muuseum teeb, ja 25 aastat tagasi selline sõprade ring lihtsalt vormistus sõprade seltsiks. See ei olegi seotud ajalooliste formatsiooni-dega, vaid see on lihtsalt Eesti asi.

Kui palju on seltsil liikmeid?25 aasta jooksul on seltsiga liitunud ligi 1700 ini-

mest, tegevliikmeid on hetkel 900. Seltsiga liitujaid pole mitte üksnes Eestis, vaid neid on Kanadas, Rootsis, Soomes, Saksamaal, Venemaal, Austraa-lias.

Mis on teie tegemiste eesmärk?Selts tegutseb muuseumi abilisena, toetame kõike,

mida muuseum teeb, viime tema sõnumeid edasi, lä-heme sinna, kuhu muuseum ise vahest ei jõua. Niisiis oleme muuseumi käepikendus.

Heal järjel on vabatahtlik tegevus, näiteks tegid meie vabatahtlikud uue muuseumihoone algus-päevadel 2016. aasta oktoobrist kuni 2017. aasta maikuuni piletikontrolöridena tegutsedes üle 1800 töötunni. 2016. aastast oleme Vabatahtliku sõbra märgi omanikud. Vabatahtlikud on abilisteks külalis-te vastuvõtmisel, kõikidel suurematel üritustel, rei-sidel ja ekskursioonidel, korrastavad ja kaunistavad muuseumi ümbrust, samuti konkreetseid hauaplatse Raadi kalmistul jpm. Oma tegemisi oleme käinud ka teistele tutvustamas.

Millised on olnud teie tähtsamad üritused?Kõik, mida teeme, on muuseumi tegevuse laien-

dus. Üle kümne aasta oleme koostöös Tartu linna, valla ja ERMiga korraldanud Raadi pargis Tartu linna jaaniõhtuid. Hakkasime seda tegema, näitamaks, et Raadi pole linnast sugugi kaugel ja et siin on väga mõnus puhkeala. Päevaprogramm on 9 tundi pikk ja see koosneb perepäevast, kus on palju üritusi laste-le, on kontserdid, tantsuõhtu jm. Koostöös Maantee-ametiga teeme ohutu liikluse propagandat ja selle

koostöö eest hindas Maanteeamet meid Lõuna-Eesti parimaks koostööpartneriks. Piduliste arv suureneb iga aastaga, viimastel aastatel on Raadi jaaniõhtul olnud üle 10 000 külastaja.

Hoiame eesti keelt au sees ja oleme juba üle 10 aasta korraldanud emakeelepäevi. Viimastel aasta-tel on meie keelepäeval käinud Wiedemanni kee-leauhinna laureaadid. Meil on Tartu ülikooliga hea koostöö, seetõttu oleme saanud endale kutsuda väga häid esinejaid. Juba 9ndat korda käisime sel aastal eesti keele päeva pidamas Petseri Lingvis-tilises Gümnaasiumis. Tegemist on vana seto alaga ja see on ainus kool Venemaal, kus õpetatakse eesti keelt. Kontakt kooliga on väga hea ja oleme viinud sinna päeva sisustama oma parimad jõud. Näiteks juhatas sel aastal meistriklassi tekstiilikunstnik Anu Raud. Kooli eesti keele päev pakub mõlemapoolset naudingut, lastel silmad säravad ja meie lahkume sealt ergastatud olekus.

Seltsi põhikiri näeb ette ka näituste korraldamist. ERMi ürituste toetamiseks oleme aastate jooksul teinud mitukümmend raamatunäitust, korraldame ka muuseumi rändnäituste liikumist. Näiteks käisime näitusega „Soome-ugri ja samojeedi rahvad“ 35 koolis kõikides Eesti maakondades, sama näituse ingliskeelse variandi oleme viinud Soome. Tegeleme ka kirjastamisega. Seltsi koostatud on mahukas, 300 fotoga, kauni kujundusega „Raadi raamat“, mis tut-vustab neljas keeles Raadi ajalugu keskajast aastani 2010. Raamat näitab, millised tähenduskihid on Raa-dil meie jalge all olemas. Iga-aastase üldkoosoleku ajaks anname välja oma aastaraamatu Lee, kus on

kirjas meie eelmise aasta tegemised, lisaks teaduslikud artiklid. Väljaanne on olemas kõi-kides teadusraamatukogudes. Üldkoosolekul valime ka seltsi auliikme, eelmisel aastal sai selleks ehtekunstnik Kärt Summatavet, kes on seltsi asutajaliige ja on kuulunud ka juha-tusse. Auliikmeteks on valitud väga erinevate erialade esindajaid, nagu näiteks tekstiili-kunstnik Anu Raud, folklorist Mall Hiiemäe, ajakirjanik Ene Puusemp, Petseri Lingvistilise Gümnaasiumi eesti keele õpetaja Vally Tamm jmt

Eelmisel aastal tehti algust huvitava töölõi-guga: koostöös ERMi ja Tartu Rahvusvaheli-se Majaga osaleme vabatahtlikuna kultuurilist

lõimumist toetavas projektis, mis tutvustab siin juba mõnda aega elanud välismaalastele, ka tudengitele, eesti kultuuri. Projekti üritustesse osalema tulnud on tõelised huvilised, mistõttu kõiki üritusi iseloomustab eriliselt mõnus meeleolu, need on emotsionaalsed ja vaimu rikastavad.

Oleme võtnud enda hooldada ERMile väga oluli-sed hauaplatsid Raadi kalmistul – esimene oli folklo-risti ja keeleteadlase Jakob Hurda haud, kelle kogude põhjal on ju muuseum loodud, möödunud aastal li-sandus siia muuseumi kunagise rahvateaduse osa-konna juhataja, etnograaf Helmi Kurriku hauaplats.

Pikalt võiks rääkida ERMi Sõprade Seltsi tiheda-test kontaktidest Helsingi ja Jyväskylä ülikoolidega, samuti Soome muuseumide ümber koondunud sõp-rade seltsidega, oleme neilt palju kogemusi saanud ja ka ise neid jaganud, oleme ise seal korduvalt külas käinud ja siin nende esindajaid vastu võtnud. Mõista-gi oleme tihedas kontaktis ka Eesti kultuuriseltsidega.

Kuidas Sõprade Selts end majandab?Me ei oota oma üritusteks raha ERMi eelarvest,

kogu meie tegevus on projektipõhine, lisaks seltsi liikmete aastamaksud ning annetused. Omaenda ürituste rahastamise kõrval oleme paljude aastate jooksul ostnud inventari Raadi mõisapargi jaoks, et inimesed leiaksid tee Raadile ja end siin hästi tun-neksid. Oleme sinna ostnud telke, pinke ja laudu, ehitanud kauni rotundi, möödunud aastal sai valmis 10 väligrilli ning hooajaline kai Raadi järve kaldale, kust võib nautida kaunist vaadet järvele ning ERMi hoonele.

Mida omaltpoolt oma vabatahtlikele abilistele

ERM ja tema Sõprade Selts

pakute? Vabatahtlik tegevus ei saa olla ühepoolne, hea

tava eeldab, et vabatahtlik peab saama midagi ka vastu. Mõistagi on arendav ja rikastav osaleda Eesti Rahva Muuseumi üritustes, ent palju annab ühes-koos tegutsemine. Me käime koos reisimas, oleme külastanud umbes 25 maad, maikuu lõpul sõidame 85se grupiga Moskvasse, augusti lõpus läheme Lõu-na-Pranstusmaale. Igal aastal käime ka ühel mõisa-reisil, tänaseks oleme külastanud üle 10 mõisa. Need on kultuurireisid, mis avardavad inimese maailmapil-ti, teisalt saavad seltsi liikmed seal omavahel kokku. Meid on palju, ühtse pere tunne tekib ikka kooste-gutsemisest ja omavahelisest suhtlemisest. Sõprade Seltsiga liituvad ühte žanri inimesed, näiteks osaleb meie mõisareisides umbes 130 inimest, see on ar-vestatav kogum inimesi, aga kõik nad mõtlevad ühte-moodi, huvituvad samadest asjadest. See loob mõ-nusa, sundimatu õhkkonna, mis liidab inimesi kokku ja loob eeldused asjalike tegude kordasaatmiseks. Meie reisidest võtavad osa ka välismaal elavad Sõp-rade Seltsi liikmed, keda peame seltsis toimuvaga kursis seltsi listi ning kodulehekülje abil.

ERMi Sõprade Seltsi tegevus on aukartust ära-tavalt avar ja mõttetihe, siin on, millest lugu pi-dada ja eeskuju võtta. Soovime siinkohal seltsile palju õnne eelseisvaks sünnipäevaks ning jõudu edasiseks.

Vestles Ene VEIPER

Leelokoor Tsirgukõsõ eesti keele päeval esinemas.

Ilmunud on Särts IIHiljaaegu jõudis poodidesse Särts II vihik. Särts on

töövihik täiskasvanud lastele koos oma vanade va-nematega üheskoos lahendamiseks. Sariväljaanne Särts on esimene omasuguste seas. See on abiva-hend tuhandetele keskealistele, et aidata oma vane-matel ennetada kognitiivsete võimete langust. Särtsu I vihik jõudis lahendajateni jaanuaris 2019 ning see võeti vastu suure huvi ja õhinaga.

Vanemas eas ajutervise parandamiseks, säilitami-seks või allakäigu aeglustamiseks töötavad samad võtted, mis lastegi arendamisel. Ainult et vana inime-ne ei ole laps. Tal on pikk elukogemus, mälestused ja teadmised, mis on olulised ja mille kasutamine pakub rõõmu. Ülesanded vIhikus käsitlevad teemasid, mis kõnetavad eesti vanemaid mehi ja naisi. Selline lä-henemine teeb kogumiku unikaalseks teiste sarnaste seas. Teises vihikus on 20 ülesannet, kaks koordi-natsiooniharjutust ning nõuanderubriik täiskasvanud lähedastele, miks ja kuidas vestelda lähedasega ma-tuste teemal. Ülesannete autorid on Tiina Tambaum ja Anu Jonuks. Nõuande koostaja on Mari Lill.

Särts on MTÜ 65B kaubamärk. MTÜ 65B tege-vuse keskpunkt on vanemaealine inimene kui are-nev ja arendamist vajav isik.

Vihiku müüki korraldab Rahva Raamat. Vihikut saab osta raamatukauplustest ning loodetavasti ka Coopi, Selveri ja Rimi poodide raamatute osa-konnast. Arvega müük toimub MTÜ Seenior kaudu (ajonuks@gmail.com) Vihiku hind on 3 eurot.

Nii nagu vanemad tegelesid meie aju arendamise-ga siis, kui olime lapsed, peame nüüd, 50 – 60 aastat hiljem, meie neid samas asjas toetama.

Lisainfo: Tiina TAMBAUM 53 424 504, klassivanem@65b.ee

HELVI JÜRISSONTEADMINESoe vihmapilv on kui magus tusklõokeseväljade üle.Ja maa on ootus, ja maa on usk,taevas – soovidesülem. Kes keda petab: aprill, aprill?! Pungad mängivad peitust. Sa kannad endas kui vaikiv pill korraga jaatust ja eitust.See pole aimus, mis toidab juurtja õite õitseleseadmist – koos iga liblega hingad suurttõekssaamise kuldset teadmist.

q q

ELUKAAR2 Aprill 2019 Nr. 04 (213)

Integreeritud hooldus – illusioon või tegelikkus?Sarnaselt teiste

arenenud riikidega suureneb ka Eestis iga aastaga eakate osakaal: kui 2016. aastal oli 65+ va-nuses elanikke 19% elanikkon-nast, siis rahvasti-kuprognooside ko-

haselt on neid 2030. aastal 24% ja aastal 2060 juba 30%. Paljud riigid on seadnud eesmärgiks eakaid toetada, et nad oleksid võimalikult terved ja saaksid elada võimalikult kaua omas kodus. Selle üks eeldusi on, et eakad saaksid õigel ajal just neile vajalikke integreeritud tervise- ja hoolekandeteenuseid. Prae-gu on Eesti kõrges eas (vanuses 65+) inimesed oma Euroopa eakaaslastega võrreldes oluliselt halvema tervisega, ja paljud neist vajavad igapäevaseks toi-metulekuks kõrvalist abi.

Eakate osakaalu suurenemine rahvastikus mõju-tab oluliselt riigi sotsiaal-majanduslikku keskkonda ning avaldab survet tervisesüsteemi jätkusuutlik-kusele. Eakate osakaalu suurenemisega kasvab inimeste hulk, kes halvenenud tervise tõttu vajavad igapäevaseks toimetulekuks erinevaid tugiteenuseid, sealhulgas tervishoiu ja sotsiaalhoolekande komp-leksteenuseid. Kompleksvajadused eeldavad aga tervishoiu- ja sotsiaalteenuste pakkujate kaasamist ravi ja hoolduse protsessi. Sageli tunnetavad eakad, et tervishoiusüsteem on halvasti planeeritud, koordi-neerimata ning nende tervise ja sotsiaalhoolekande vajadustele ei pöörata piisavalt tähelepanu

Mõttekoda Praxis osales rahvusvahelises projektis SUSTAIN – Sustainable tailored integrated care for older people in Europe. Projektis osales 14 organisat-siooni seitsmest riigist. Projekti eesmärk oli paranda-da integreeritud hooldusteenuseid kodus elavatele ja erinevaid tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid vajavatele eakatele, tagades nende teenuste patsiendikesk-suse, ennetuspõhisuse, efektiivsuse ja turvalisuse. Teine eesmärk oli teenuste kohandamine Euroopa riikide tervise- ja sotsiaalhoolekande süsteemiga.

Iga riik kaasas projekti kaks organisatsiooni. Ees-tist osalesid Alutaguse hoolekeskus ja MEDENDI. Alutaguse hoolekeskus osutab eakatele suunatud in-tegreeritud õendushoolduse teenust. Teenuse osuta-misel lähtutakse inimese tervisliku seisundi hindami-se alusel määratud vajadustest ja teenust pakutakse õendus- või hooldusplaani alusel. MEDENDI pakub koduõendusteenust. Teenuse osutamisel abistatakse patsiente, kelleks on eelkõige operatsioonijärgsed haiged, eakad, puudega patsiendid või mõnel muul põhjusel hooldus- ja järelravi vajavad inimesed.

Hooldusele saabuva kliendi kohta on liiga vähe infot

Alutaguse Hoolekeskuse puhul tuli välja kaks pea-mist murekohta: asutusse saabuvate klientide kohta oli arsti saatekirjal liiga vähe infot ja asutuses puu-dus süsteem, kuhu kogu patsiendi kohta käiv info koondada. Seetõttu seadis Alutaguse Hoolekeskus endale eesmärgiks luua hea info haldamise ja vahe-tamise süsteem koos vajaliku dokumentatsiooniga. Nad töötasid välja põhjaliku vastuvõtuankeedi, mis täidetakse koos kliendi lähedastega. Seejärel töötati välja ja võeti kasutusele integreeritud uut tüüpi ravi- ja hooldusplaan, kus pannakse koos kliendiga paika eesmärgid, kuhu inimene tahab jõuda (nt iseseisev pesemine, söömine vms).

Eelkõige on kirjeldatud sekkumise eesmärgiks suurendada abivajaja, perekonna ja erinevate mees-konnaliikmete (hooldajad, õed, terapeudid, arstid) omavahelist seotust (isegi kui nad kokku ei puutu), pakkuda mitmekülgset personaliseeritud hooldust (sh vältides dubleerimist) ning kohandada hooldus-teenust eelkõige kliendi vajadustele. Peamine kasu olekski selles, et on olemas kõigile osapooltele aru-saadav informatsioon patsiendi ja tema vajaduste kohta ning et seda infot jagatakse.

Sotsiaalsüsteem ei tea, milliseid tervishoiutee-nuseid inimene saab, ja tervishoiusüsteem ei tea, milliseid teenuseid kodus elav patsient üleüldse saab

Koduõendusteenust pakkuva MEDENDI puhul tuli ühe olulise probleemina välja asjaolu, et koduõde ei tea, kes patsiendi kodus veel teenuseid osutamas käib ja mis sisuga need teenused on. Näiteks kui koduõde näeb, et inimesel oleks vajadus ka hool-dustöötaja järele, siis ta võib küll sellest kohalikule

sotsiaaltöötajale teada anda, kuid hiljem ei saa ta teada, kas hooldustöötaja käib või mitte. Teisalt võis juhtuda, et patsiendil käis kodus kaks koduõde (kuigi Haigekassa maksab vaid ühe eest) ning koduõed ise seda ei teadnud. Nimetatud probleemi on arutatud ka ministeeriumi tasemel, kuid seni puudub hea lahen-dus, kuidas info kättesaadavust paremaks muuta. Seetõttu töötas Praxis koos MEDENDiga välja kodu-õendus- ja hooldusplaani-edaspidi ÕHP.

ÕHPi eesmärgiks on hoolekande- ja tervishoiu-teenuste integreerimine, seda on arendatud koos patsiendiga, plaan sisaldab kriitilist infot patsiendi, ravi, vajaduste ja arengu kohta ning soosib patsiendi ja vastavate spetsialistide koostööd. ÕHPi plaan on patsiendi kodus kalendri kujul olemas ning kõik lähe-dased ja erinevad spetsialistid, kes kodus selle inime-se juures käivad, saavad seda täita ning lugeda, mida patsiendiga tehakse. ÕHPis on ära toodud inimese peamised diagnoosid ja hooldusvajadus. Lisaks on ÕHPi erinevuseks nn standardplaanidest see, et ÕHPis panevad koduõde ja patsient koos paika ees-märgid, kuhu tahetakse jõuda. Selle käigus toimub mõlemapoolne pidev hindamine, kui kaugel veel eesmärgi saavutamisest ollakse ja mis on seda soo-dustavad ning takistavad tegurid. Lisaks on ÕHPis olemas pikaajalist hooldust vajava inimese emotsio-naalse seisundi hindamisskaala, mis näiteks aitab õigel ajal saada jaole depressioonile (arvestades eakate suurt suitsiidi osakaalu on see väga oluline).

SUSTAIN Eesti projekti tulemused on aidanud alustada arutelu teenuse kasutajate integreeritud hooldusteenuste planeerimise ja elluviimise vahendi-te ja viiside üle. Järgnevalt on ära toodud peamised projektist selgunud probleemkohad ja soovitused nende lahendamiseks.

Hoiakute muutumine on ajamahukasProjekti tulemuste kohaselt on teenuse kasutajate

kaasamine pikaajaline protsess, kus olemasolevad harjumused ja hoiakud võivad vajada muutmist. Selle saavutamiseks tuleb hoolekande ja abi osutamisel arvestada teatud objektiivseid (nt ajahaldus) ja sub-jektiivseid (nt eakate mõjuvõimu suurendamine, nen-de eelistused ja vajadused) tegureid.

Psühholoogiline seisund alahinnatudAnalüüs näitas, et vaimse tervise teenused sisal-

dusid vaid ühe teenusesaaja hooldusplaanis, samas kui 30% teenuse saajatest teatasid, et kannatavad depressiooni all. Hooldekodus elavad inimesed tun-nistasid, et töötajatel on väga suur töökoormus ja et tervishoiu ja hoolekande sektoris pole piisavalt tööta-jaid. Teenuse kasutajad soovisid hooldajaid tülitada nii vähe kui võimalik. See võis olla põhjuseks, miks eakad rääkisid harva endale kõige olulisemast - tervi-sest ja heaolust. Nad vältisid spetsialistide häirimist ja pöördusid nende poole ainult väga oluliste teemade-ga, st materiaalsete asjade ja füüsiliste kannatustega seotuga.

Integreeritud hooldussüsteemi arendamisel tuleb pöörata rohkem tähelepanu kliendi psühholoogiliste-le ja vaimsetele ressurssidele. Kõiki töötajaid tuleks koolitada märkama vaimse tervise probleeme ja nad peaksid teadma, kuidas teenusekasutaja abi leiab. Tagada tuleks hea vaimse tervise edendamine, vaim-se tervise probleemide ennetamine ja vaimse tervise probleemide varane tuvastamine hooldusasutustes. Selleks võib määrata kohale vaimse tervise töötaja, õpetada teenuse kasutajatele strateegiaid oma vaim-se tervise tagamiseks ja/või julgustada varakult vaim-se tervise töötajate poole pöörduma.

Pikaajaline hooldus ei koosne lühiajalistest tükkidest

Integreeritud hooldust saab määratleda kooskõ-lastatud teenuste kogumina (esmatasandi arstiabi, õendusabi, sotsiaaltöö jne). Kuid on ka teisi viise ter-vishoiuteenuste integreerimise taseme tõstmiseks. Intervjuud näitasid, et koduõe teenus oli arsti poolt määratuga võrreldes piiratum. Teenus jättis kogenud õe teadmised, oskused ja potentsiaali ära kasutama-ta. Näiteks halvenes heaolu probleemide käsitlemi-ne. Pikaajaline hooldus ei peaks koosnema ainult lühiajalise hoolduse episoodidest: tuleb arvestada tulevikuväljavaateid. Sellepärast tuleks mitteformaal-set hooldajat vaadelda isikuna, kes toetab teenuse kasutajat ja aitab tema jaoks tulevikku luua.

Negatiivsed stereotüübidEestis on levinud vanaduse ja terviseprobleemide-

ga seotud negatiivsed stereotüübid. Näiteks selgus intervjueerimistulemustest klientide ja nende mitte-ametlike hooldajate kogetud vanuseline diskriminee-

Kodanikuhariduse seminar Rakveres

Eesti Pensionäride Ühenduste Liit leiab, et äärmi-selt oluline on aidata pensionäridel ühiskonna prot-sesse mõista ja käituda ratsionaalsete kodanikena.

15.aprillil toimuski Rakveres EPÜLi eestvõttel ko-danikuhariduse seminar Lääne-Virumaa Pensionäri-de Ühingu liikmetele, sealjuures kohtuti ka Europar-lamendi saadikukandidaatide Urmas Reinsalu ja Igor Gräziniga.

Sissejuhatuse tegi EPÜLi juhatuse esimees And-res Ergma, kes rääkis vanemaealiste sotsiaalkaitsest Euroopa tasandil. Sellestki, et Eestil on ratifitseeri-mata sotsiaalharta artikkel 31l3 (käsitleb õigust elu-asemele) ja artikkel 23 (käsitleb eakate õigust sot-siaalkaitsele).

Andres Ergma sõnas, et vanemaealiste haridus on hariduspoliitika vaene sugulane, põhiliselt pandud MTÜde tegevusalaks koos ülinapi finantseeringuga. Asjakohane Euroopa Liidu tööhõive direktiiv ei kata eakate õigusi kutseharidusele ja väljaõppele. Ka ei ole olemas ühtki siduvat määrust, mis kehtestaks vanemaealistele teistega võrdse õigusvõime. Kuigi Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta nõuab põhiõiguste tagamist, ei ole selleks loodud ühtegi sätet.

Europarlamendis moodustatud Aktiivsena vanane-mise ja põlvkondade vahelise solidaarsuse intergrupi

tööst ei võtnud osa ükski Eestist valitud saadik, sa-mal ajal kui lähiriigid Skandinaaviast ja Leedu olid esindatud.

AGE Platform Europe (esindab 40 miljonit eakat) andis välja Manifesti vanemaealiste soovidest, mida saadikud peavad viima Europarlamenti. AGE Platfor-mi liikmena võttis EPÜL selle väljatöötamisest osa.

Pärast A. Ergma sõnavõttu kuulati Europarlamendi saadikukandidaatide avaldatud mõtteid.

Igor Gräzin, kes on praegu parlamendis asendus-liikmena, rääkis, et kõige tähtsam parlamendi töös on leida liitlasi. Tema hinnangul suureneb nende saadi-kute hulk, kes soovivad siiani valitsenud suunda - Brüssel teab kõik! - muuta. Liigne tsentraliseeritus paneb Eurokomisjoni tegelema pisiasjadega, mis reeglina on piirava iseloomuga.

Urmas Reinsalu näeb Euroopa Liitu rahvusriikide liiduna. Tõsist tähelepanu tuleb pöörata migratsioo-nile, tuleb lõpetada stiihiline, reguleerimata migrat-sioon. Age Platformi avaldatud Manifest oli tal ole-mas ja ta teatas, et toetab seda täielikult.

EPÜL saadab Manifesti kõigile Europarlamendi saadikukandidaatidele.

Andres ERGMA,EPÜLi juhatuse esimees

rimine (eelkõige kiirabibrigaadide või erakorralise abi osakonna töötajate poolt). Arvestades vanuselise diskrimineerimise negatiivset mõju inimese enese- kehtestamise võimele, soovitasime märkida sellise diskrimineerimise mõjud õendus-hooldusplaani ja integreerida need andmed teenusesse. Negatiivsed stereotüübid takistavad integreeritud hoolduse puhul katseid eakaid aktiivsemal osalemisel aidata. Lisaks eakate oma hooldusotsustesse kaasamisele tuleb välja töötada ühiskonna diskrimineeriva suhtumise lahendused.

Abivajajate ja nende lähedaste kaasamine ravi-ja hooldusprotsessi

Mõned patsiendid soovisid endale aruteludes osalemise õigust. Enda eest seismise võime sõltus patsiendi seisundist. Mures patsient või hooldaja ei seisnud enda eest. Enesekindlust pärssis ka teenu-se kasutaja tunne, et ravi enam ei mõju. Patsiendid ei soovinud arsti ja meditsiiniõe aega kulutada, neil oli arusaam, et arstid peaksid tegelema raviga, mitte läbirääkimistega.

Spetsialistid jätsid eakad sageli vestlustesse kaa-samata, kuna alahindasid nende võimet ennast esindada. Seetõttu tundsid eakad end arstidele nähtamatutena ja nende pereliikmed tegid otsuseid nende eest. Ametlik suhtlus oli suunatud hooldajale/saatvale isikule.

Tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande spetsialistide ületöötamine mõjutab klientide kaasatust. Seda illustreerib näiteks ühe intervjueeritu vastus : "Kui spetsialistidel pole aega kuulata, ei taha patsient rää-kida”. Seetõttu tuleks integreeritud hoolduse arenda-misse kaasata teenuse standardite või muude töö-jõupuudusega seotud lahenduste muutmine.

Koostöö suurenemine erinevate osapoolte vahelÜks põhjusi, miks integreeritud hoolduse tagamine

on problemaatiline, on tervishoiu ja hoolekande ra-hastamine erinevatest süsteemidest. See soodustab olukorra tekkimist, et puudub inimene, kellel oleks ülevaade, mis teenuseid abivajaja saab nii tervise-süsteemist kui hoolekandesüsteemist. Integreeritud hooldus nõuab mitmekülgse inimkeskse teabe hal-damist. Selle saavutamiseks on vajalik koostöö ter-vishoiuasutuste ja kohaliku sotsiaalsüsteemi vahel.

SUSTAIN projekt oli esimene samm teenuse kasuta-jate täielikuma ja inimkeskse teabe kogumi loomisel. Edasine peaks keskenduma osapooli motiveeriva-tele seisukohtadele ja kõikidele osapooltele kasulike andmete kasutamise viisidele. Projektis uuriti, kas tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande spetsialistide va-hel peaks teabe jagamine olema elektrooniline või paberkandjal. Arvestades, et õendus-hooldusplaan on mõeldud vähenenud füüsilise ja vaimse võime-kusega sihtrühmale ja et teenuse kasutaja isikliku panuseta ei oleks lahendus inimkeskne, siis ei saa nimetatud plaan olla 100% elektrooniline. Teenuse iga kasutaja andmetes peab sisalduma teave, mis on saadud erinevate meediumide (audio-, video-, elektroonilised ja paberkandjal põhinevad andmed) kaudu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eestis on järjest enam hakatud ka riiklikul tasandil mõtlema ja reaalselt ellu viima tegevusi pikaajalise hoolduse integreerituse suurendamiseks. Et aga süsteemid on rahastuse seisukohalt erinevad, siis tuleb lihtsalt suurendada omavahelist koostööd erinevate organisatsioonide ja spetsialistide vahel. Viimase nelja aasta jooksul on märgata ka siin positiivset trendi.

Gerli PAAT-AHI,Mõttekoda Praxis

ELLEN NIITKEVADKevad,sa päikesetuline,pilvesuline,õieehtes.üleni lehtes,rohev ja valge! Taevas on piripärani. Kõrge sinise särani kõik loom ja laps tõstab palge.

Gerli PAAT-AHI.

ELUKAAR 3Aprill 2019 Nr. 04 (213)

Pühalepa Vanameeste eestvõttel avati pink Hiiumaa mehele Vaino Väljasele. Pildil VainoVäljas oma pingil istumas. Tagaplaanil Pühalepa Vanamehed. .

Meeleolukas piduõhtu.

Treener Kai Ilp.

Treener sinu kodusIga tööpäeva hommikul kell 9.00 astub Tallinna Te-

levisiooni vahendusel teleekraanile võimlemistreener KAI ILP, et kutsuda kõiki eakamaid inimesi (ja miks mitte ka nooremaid) alustama oma päeva ergutava-te võimlemisminutitega. Niisiis tuleb treener meie koju, et nii sõnas kui pildis kehutada meid väljuma mugavustsoonist ja alustama tegusat päeva tervis-liku hommikvõimlemisega. See võimlemistund on suuresti omalaadne, esiteks, nagu öeldud, on harju-tuste valikul arvestatud esmajoones nende sobivust ja vajalikkust just eakamatele inimestele, teiseks ei piirdu Kai Ilp üksnes harjutuste ettenäitamisega, vaid iga etteastet saadab sõnaline tekst, selgitamaks, miks just selline liikumisharjutus on tähtis kaasa teha ja oma sportlikku repertuaari talletada. Kai Ilp on õppinud kaht erinevat eriala – defektoloogiat ning kehakultuuri, sport on tänaseni lahutamatu osana tema ellu kuulunud, noorena sai õpetatud ja treeni-tud noori, nüüd, mil endalgi aastaid rohkem kogune-nud, on ta spetsialiseerunud vanematele inimestele treeningtundide ning sportlike nõuannete andmisele. Viimastel aastatel on ta spetsiaalselt täiendanud oma teadmisi eakate anatoomiast, füsioloogiast ja psüh-holoogiast, on käinud vastavatel koolitustel, semina-ridel jm. Konkreetsete võimlemistundide kõrval peab ta loenguid, teeb nn õpitubasid jpm.

Missugused on need kõige põhilisemad seisu-kohad, mida eakas inimene oma tervise eest hoo-litsemisel tingimata meeles pidama peab?

Neid on päris mitu. Esiteks: pärast keskiga hakkab meie luutihedus hõrenema, teadusuuringud on teinud kindlaks, et luutihedus on otseselt seotud jõutreenin-guga. On tehtud selgeks, et 16 nädalat jõutreenin-guga tegelnud 60+ inimese luutihedus paranes 6%. Neil aga, kes piirdusid vaid luutihedust soodustava-te toidulisandite võtmisega, oli paranemisprotsent 1. (Jõutreeningut teinud inimesed toidulisandeid ei võtnud). Seega siis peaks igal eakal inimesel olema kodus hantlid, sest nii nagu me peame mitmekülgselt toituma, nii peame tegema ka mitmekülgset treenin-gut ja luutihedus vajab just jõutreeningut.Teiseks: kardiovaskulaarne süsteem tahab aeroobset tree-ningut. See tähendab, et iga päev peame vähemalt pool tundi liikuma nõnda, et läheme pisut higiseks ja hakkame pisut hingeldama. Siis on meie süda rõõ-mus, siis meie vereringe töötab, siis hakkab ka lümf paremini tööle. Kolmandaks: liikumist tahab saada ka meie aju. Meie ajus on kahel pool pöidlasuurused hipokampused, mis noortel püsivad kikkis, aastatega aga vajuvad longu. Teadusuuringud on näidanud, et aeroobne sport, ka igapäevane vähemasti pooletun-nine jalutamine hoiab ära hipokampuste kõhetumise, see aga pärsib dementsust või ka Alzheimeri tõbe. Ristsõnade lahendamist peetakse ajategevust ergu-tavaks, aeroobne sport on aga ristsõnade lahenda-misest mõjukam, Alzheimerit põdevad inimesed ei ole reeglina spordiga tegelnud. Teadmised aju ning liikumise tihedast seosest olen saanud raamatust „Sinu tugev aju“, see raamat on muutnud kogu minu elu. Pärast selle teose ilmumist ei olevat enam üht-ki teadlast, kes ei tegeleks jooksmise või aeroobse treeninguga.

Olete rääkinud ka liikumise heast mõjust ini-mese psühholoogiale.

Spordiga tegelevate inimeste meeleolu on spordi-võõraste inimestega võrreldes tunduvalt positiivsem. Liikumine sunnib aju tootma aineid, mis panevad mõtlema positiivselt ja tekitavad õnnetunnet. Tea-duslikult ongi tõestatud, et sport tekitab õnnetunnet. Liikumise ja inimese psühholoogilise poole sümbioos on väga huvitav, kahjuks pole sellest aga kuigi palju räägitud.

Sportimine parandab kahtlemata ka meie väljanä-

gemist, vöö ümbermõõdu kahanemine mõjub posi-tiivselt kõigile meie organitele ja seejuures kindlasti ka meie enesetundele. Eesmärk ongi ju see, et me tunneksime end paremini, boonuseks saame ka veel parema väljanägemise. Ent pooletunnine treening ei täida oma eesmärki, kui pärast seda pikali heidad või pikemaks ajaks istuma jääd. Organism nõuab, et tõu-seksid iga poole tunni tagant püsti ja teeksid mõne harjutuse. Sellele nõudmisele tuleb järele anda. Psühholoogid ütlevad, et kui paned häid harjumusi üksteise otsa nagu lego klotse, siis nende mõju suu-reneb. Näiteks võtad eesmärgiks tõusta iga tunni ta-gant püsti, teha ühe harjutuse ja juua üks lonks vett, kolme nädala pärast on sellest saanud harjumus, mis reeglina sinu päevakavva kuulub. Psühholoogid ütle-vad, et kolme nädalaga sinu järjepidev tegevus kin-nistub ja muutub endastmõistetavaks harjumuseks.

Olete rääkinud ka õigest hingamisest. Kui harjutused on tehtud koos õige hingamise-

ga, mõjuvad need tuntavalt paremini. Milline on õige hingamine? Minutis peaksime hingama 6 korda sis-se ja välja, hingame viieni lugedes sisse ja seejärel viieni lugedes välja. Pingelise tegevuse ajal hingame välja, lõõgastunud olekus aga hingame sisse. Enda ergutamiseks tuleks natuke kiiremini sisse-välja hingata, ärritunud olekus tuleks aga rahustamiseks väljahingamist pikendada. Vanarahva tarkusel, mis soovitab enne sisse-välja hingata ning alles siis kee-rulisele olukorrale reageerida, on tõde taga: esimene reaktsioon on alati kirglikum, sellele järgneb tasa-kaalukam, nö mõistuslik reaktsioon, seepärast ongi vahepeal tarvis minut aega hingata, ja alles siis rea-geerida. Kui öösel ei tule und, aitavad spetsiaalsed hingamisharjutused, valem on 4-7-8, see tähendab, et neljani lugedes hingad sisse, seitsmeni hoiad hin-ge kinni, ja kaheksani lugedes hingad välja.

Viimasel ajal hinnatakse eakate võimlemises venitamist, hüppamine-kargamine on maha hää-letatud.

Hüppamist ja kargamist ei tehta mingil tingimu-sel. Meie alustame oma treeningut soojendusega, sellele järgneb põhitreening ja lõpus on venitamine. On olemas selliseid venitamisi, mis mõjutavad sinu emotsionaalset seisundit. Näiteks kui oled tige ja vihane, siis saab kindlat venitust tehes anda endale esmaabi, õige hingamine pluss 6 venitust, ja viha on lahtunud. Igale emotsioonile vastab kindel harjutus, millega saad emotsiooni enda kontrolli alla. Ent neid venitamisharjutusi peab teadma ja oskama neid õi-gesti teha.

***Kai Ilp võiks veel väga palju rääkida eaka inimese

probleemidest ja nendest ülesaamisest. Tulevikus tahab ta oma vestlustesse lisada ka toitumise teema. Väga tähtsaks peab ta eaka inimese sotsiaalsust, igapäevast suhtlemist. Sotsiaalsuse puudumist, ük-sikuks jäämist, minevikus elamist nimetatakse täna-päeval oma negatiivse mõju tõttu uueks suitsetami-seks. Eaka psühholoogilised probleemid, liikumise ja psühholoogilise poole sümbioos pakub treenerile erilist huvi. Sel teemal on ta pidanud loenguid, au-gustikuus on plaanis korraldada suvelaager, kus esi-nevad arstid, psühholoogid ja kus mõistagi on tähtsal kohal liikumine.

Treener tuleb Tallinna Televisiooni kaudu koju mai-kuu lõpuni, nagu öeldud, igal tööpäeval kell 9 hommi-kul ja kordussaatena kell 17. 10. Treeneri juhtimisel ja nõuannete saatel võimeldakse 20 minutit. Sportlik-ku päeva algust kõigile!

Vestles Ene VEIPER

Pühalepa Vanamehed

Küllap on tõetera ütlemises, et inimene on nii vana, nagu ta tunneb ennast olevat, seega siis on passis olev number pigem statistiline näitaja. Takkajärele ei oska enam öelda, kas see teadmine oli põhjuseks, või hoopis see, et naised on igalpool (eriti pensio-nieas) aktiivsed ja mehi pole kusagil näha, või soov kummutada väidet, et meeste „pärisosa“ on televii-sor, diivan ja toasussid – aga fakt jääb faktiks: 2013. aasta sügisel otsustasid üheksa meest, kelle aktiivne tööperiood oli juba veerenud elu teise poolde, tulla kokku ja moodustada oma klubi – klubi Pühalepa Vanamehed.

Miks Pühalepa ja miks vanamehed? Pühalepa on Hiiumaa ajalooline kihelkond (ja vald), mis hõlmas ka Kärdla linna. Vanamehed sellepärast, et ega meil ole vaja seda nimetust häbeneda, vastupidi, arvame, et see nimi on igati auväärt ja asjakohane. Nii meie klubi sündiski.

Oleme tegutsenud üle viie aasta. Tänaseks on klubil 17 liiget – endised meremehed, majandusme-hed, õpetajad, sidetöötajad, kultuuri- ja spordimehed. Millega tegeleme? Kord kuus kohtume Hellamaa Pe-rekeskuses, kus toimub vestlusring, kohtume küla-listega erinevatelt elualadelt, joome kohvi-teed ning kavandame oma tegevusi.

Selgus, et oleme kõik vähem või rohkem ajaloo-huvilised, mis on toonud kaasa süvendatud tegevuse kodukandi ja kodusaare ajaloo uurimisel (eriti meren-duse valdkonnas, mis on Hiiumaal ju loomulik). Ole-me välja andnud kolm mereajaloo kogumikku (neljas on töös), aga ka Pühalepa valla 150-aastase ajaloo

Kaasaegne hooldekodu Alutagusel

Alutaguse Hoolekeskus asub Ida-Virumaal Aluta-guse vallas kauni Mäetaguse mõisakompleksi ja par-gi vahetus läheduses. Hoolekeskus avati 28.02.2011.aastal ja on ehitatud spetsiaalselt hooldekoduks, seega on loodud kõik tingimused kvaliteetse hool-dusteenuse pakkumiseks. Alutaguse hoolekeskuse hoone on kavandatud kolme suunda viivate tiibade-ga, mis on planeeritud eraldi osakondadeks. Kõikjale on tagatud juurdepääs ratastooliga, majas on lift.

Aktiviseerimisvahenditega liikumisruum pakub või-malusi erinevate aktiivsete tegevuste läbiviimiseks ja harrastamiseks. Võimalik on tellida massaaži, nauti-da aega kohvi- või teelauas, käia saunas ja osaleda erinevates ühistegevustes, külastada Mäetaguse

kokku võtva raamatu ning samuti ajaloohõngulise-kultuuriloolise kogumiku klubi endise liikme, teeneka ajakirjaniku Valter Voole läbi poole sajandi ilmunud nn „Partsi Peetri pajatuste“ raamatu. Meie aktivasse jäävad ka mitu mereajalookonverentsi, mitme aja-loosündmuse ja isikute mälestuspingid ja -tahvlid, näitused jne jne.

Kõige selle kõrval oleme igal aastal teinud kaks-kolm reisi Hiiumaalt välja, et talletada midagi põnevat enda jaoks. Reis on ulatunud Vormsi ja Kihnu saarest mitmesse paika Eestimaal ja Lätimaal. Ühiselt tähis-tame jõulupühi ning teisi tähtpäevi.

Kõik see on olnud võimalik tänu meie endi aktiivsu-sele ja meie toetajatele, eeskätt tänu kohalikule oma-valitsusele. Koos Kehtna Meesteklubiga Raplamaalt oleme teinud ka ühisüritusi ja võtnud osa meeste-klubide kokkutulekust Lagedil. Osavõtt vabariiklikest üritustest on olnud tagasihoidlik – meie oma ajakava on päris tihe ja valikuid teeme ühiste otsustena ning vastavalt võimalustele.

Kokkuvõttes arvan, et selline koostegutsemine ai-tab hoida vaimu värskena, ja et terve vaim pidi olema terves kehas, siis ehk aitab see kaasa ka füüsilisele tervisele. Hiidlaste lugu Hiiumaalt peab ometi lõppe-ma hiiu naljaga: meie naised on klubi kokkusaamise päeval alati õnnelikud, sest oleme siis kodunt eest ära ega sega koristamist ja muid tegemisi.

Ilusat kevadet kõigile eakaaslastele!Endel LEPISTO,

klubi Pühalepa Vanamehed

mõisa suplusmaja ja kõrval asuvat rahvamaja. Lisaks on olemas käelise tegevuse ruumid, puhkeruumid elanikele ja personalile, raamatukogu ning võimalus jalutuskäiguks kaunis mõisapargis.

Hoolekeskuses on oma söökla avara söögisaaliga. Elanikud elavad ühe-, kahe- ja kolmekaupa erineva suurusega tubades, kus on olemas WC ja duširuum, rõdu. Teenuste ja personali planeerimisel on ar-vestatud, et kõigi tervisehädade puhul oleks abi- ja nõuandjad käepärast võtta. Olemas on õe/hooldaja kutsesüsteem, mis tagab abi kiire kättesaadavuse. Hoolekeskust külastab iganädalaselt perearst ja va-jadusel psühhiaater.

Alutaguse Hoolekeskuse peahoones on 104 koh-ta. Hoolekeskus on loodud eelkõige Alutaguse valla eakatele, kuid vabade kohtade olemasolul võtame vastu kliente üle Eesti.

Pakume järgmisi hoolekande- ja tervishoiuteenu-seid: üldhooldusteenus (85 kohta), selle hulgas ka dementsete hooldus (18 kohta), lisaks intervallhool-dus, päevahoiuteenus, koduhooldus, ööpäevaringne erihoolekandeteenus (7 kohta), iseseisev statsio-

naarne õendusabiteenus (10 kohta). Vastvalminud pansionaadis on 12 kohta vähese hooldusvajadusega klientidele, kes soovivad pigem kindlustunnet ning võimalust omaealiste selts-konda nautida.

Oleme oma tegevuses seadnud esikohale kliendi ja tema vajadused. Teenu-se osutamisel lähtutakse inimese tervisliku seisundi hindamise alusel määratud vajadustest ja teenust pa-kutakse vastavalt püstitatud

eesmärkidele õendus- või hooldusplaani alusel. Li-saks hooldus- ja õendustöötajatele, kes on klienti-dele ööpäevaringselt kättesaadavad, kuuluvad meie meeskonda sotsiaaltöötaja, aktiviseerija, massöör ja huvijuhid. Vaba aja sisustamiseks kutsume külla erinevaid esinejaid, korraldame väljasõite ja osaleme kohaliku kogukonna tegemistes. Soovime teenuse planeerimisse kaasata üha rohkem nii kliente kui nende lähedasi. Arendame oma tegevusi väljapoole meie asutust, jagades oma teadmisi hoolekande-valdkonnas abivajajatele, kes näiteks kodus oma lähedasi hooldavad.

Meie soov on luua klientidele hooliv ja kodune keskkond, kus nad tunnevad ennast turvaliselt. Hoo-litseme järjepidevalt teenuse kvaliteedi eest. Üks meie põhimõtteid on avatus – võtame meelsasti vastu külalisi ja tutvustame oma igapäevatööd. Nii-siis külastage omanäoliselt kaunist Ida-Virumaad ja astuge läbi Alutaguse Hoolekeskusest.

Tugevat tervist ja rõõmsat meelt soovidesKristiina ETS,

SA Alutaguse Hoolekeskus juhatuse liige

ELUKAAR

VANEMAEALISTE POLIITIKA KOMISJON

LIIKMESORGANISATSIOONID:RIIGIKOGU SOTSIAALKOMISJON

SOTSIAALMINISTEERIUMEESTI PUUETEGA INIMESTE KODA

TALLINNA ÜLIKOOL (ÜTI)TARTU ÜLIKOOL (ÜTI)

MTÜ 65BEESTI GERONTOLOOGIA JA GERIAATRIA AS-

SOTSIATSIOON / TÜ KLIINIKUMEESTI SOTSIAALTÖÖ ASSOTSIATSIOONEESTI PENSIONÄRIDE ÜHENDUSTE LIIT

MTÜ EESTI SOTSIAALASUTUSTE JUHTIDE NÕUKODA

EESTI PEREARSTIDE LIITMTÜ EESTI OMASTEHOOLDUS

VANURITE ENESEABI- JA NÕUSTAMISÜHINGMTÜ SEENIOR

TARTU SEENIORMEESTE KLUBIMTÜ PURUVANAKESED

AJALEHT ELUKAARToimetaja ENE VEIPER

Sotsiaalministeeriumi Vaneamealiste poliitikakomisjoni väljaanne

Tallinn 10317, Sõle 40, tel. 5649 0494e.veiper2@gmail.com

Trükitud trükikojas SPIN PRESSRegati pst. 1, 11911 Tallinn

Tell.nr. 13753, 2000 eks.Elukaare väljaandmist rahastabHasartmängumaksu Nõukogu

4 Aprill 2019 Nr. 04 (213)

„Kui tulevasele perearstile John Crockerile tehti kolmandal kursusel ettepanek liituda Jane Goodalli šimpanside uurimise töörühmaga Tan-saanias, et kõhelnud ta hetkegi. Kaheksa jälgi-miskuu jooksul läks Crockerile eriti hinge emase šimpansi Fifi kannatlikkus ja soojus, millega too oma poega Freudi kasvatas. Fifilt õpitut raken-das ta hiljem nii oma laste kui ka patsientide peal. Autor jutustab haaravalt, kuidas šimpan-sidega veedetud aeg aitas tal paremini mõista tähelepanu- ja ärevushäirete ning depressiooni käes kannatavaid inimesi. Ta märkas mõlema liigi puhul sügavalt juurdunud käitumismustreid, mis aitavad kaitsta kogukonda, kasvatada järglasi ja ellu jääda,“ loeme John Crockeri raamatu „Fifi jälgedes“ tagakaanelt. Raamat on sündinud selle harukordse uurimisretke meenutamiseks.

Avaldame siinkohal paar katkendit sellest meie lähemate sugulaste elu kirjeldavast huvitavast raamatust.

ÕPIAEGMänguaeg läbi, liikus Fifi edasi, Freud seljas. Järg-

mise toidukohani oli vaid kahekümne minuti teekond. Kui nad sammu aeglustasid, tuli Hamisi tasakesi minu juurde ja andis märku, et Fifi kavatseb hakata termiite õngitsema.

Üks Jane`i murrangulisi avastusi oli tähelepanek, et šimpansid nagu inimesedki mitte ainult ei kasuta-nud tööriistu, vaid oskasid neid toidu ja vee kogumi-seks ka meisterdada. See sõna otseses mõttes muu-tis viisi, kuidas me „inimest“ määratleme. Pärast seda kui Jane oli dr Louis Leakeyle termiitide õngitsemist kirjeldanud, vastas too oma kuulsa telegrammiga:

LUGEMISELAMUS

FIFI JÄLGEDES

„Nüüd tuleb meil ka mõisted „tööriist“ ja „inimene“ ümber sõnastada või aktsepteerida šimpanse kui inimolendeid.“

Juba otsiski Fifi pikka roigast, ehkki kolmkümmend meetrit eemal asuvat suurt termiidikuhjatist polnud veel nähagi. „Oo,“ sosistasin. Sel hetkel mõistsin täielikult, kui lähedased meie liigid on. See polnud lihtsalt reageerimine millelegi, mis oli otse ees. Ei, Fifi kavandas tegevust: talle meenus, et eemal on hea termiidipesa, mille jaoks läheb vaja õngitsemisva-hendit. Suurt põõsast läbi kammides uuris Fifi mitut oksa, enne kui sobiva välja valis. Seejärel eemaldas ta väiksemad raod, nii et viimaks jäi talle kätte pikk, sile ja painduv abivahend, millega termiite pesast kätte saada. Oli ilmselge, et ta teadis, kuidas endale ja pojale toidust hankida ning mida selleks tegema peab.

Kuhja juurde jõudnud, istus Fifi maha ja pistis roika äärmise ettevaatlikkusega auku, mille ta enne sõrmega pinnasesse oli torganud. Hoidnud tokki pi-sut aega täiesti paigal, tõmbas ta selle õrnalt välja. Selle küljes oli kümmekond termiiti, mille Fifi sealsa-mas ära sõi. See toiming võib kõlada lihtsana, kuid enamik inimesi, kes seda katsetavad, ei ole esimese hooga just kuigi edukad. Probleem näib olevat õiges ajastuses ja selles, et inimese liigutused putukate suhu saamisel on kohmakad.

Vaatasin, kuidas Freud termiidipesa juures toime-tavat ema jälgis. Fifi lubas pojal termiidipüügi põhi-tõdesid järele proovida, lastes tal pulgaga pinnast torkida üsna selle koha lähedalt, kust ta ise õngitses. Kuigi esialgu olid Freudi katsed tulutud, omandas ta viiendaks eluaastaks selle suure valgusisaldusega toidu hankimisel ülima vilumuse. Jane`i ajaloolised avastused olid enamat kui vaid elevust tekitavad het-ked, mille pealtnägijaks mul oli õnn saada. Nägin ka seda, kui eluliselt oluline on Freudi jaoks Fifi kannat-likkus. Ta pidi Freudile termiidipüügi tehnika harjuta-miseks aega ja ruumi andma. Sellest sõltus Freudi ellujäämine.

Alles hiljem mõistsin ma, kuidas Fifi kannatlikkust ja püsikindlust inimeste puhul nende õpetamisele ja õppimisele üle kanda. Kuigi õpitu vahetuks kasuta-miseks nappis mul toona veel elukogemust, sööbis vaatepilt termiite õngitsevat Fifit jälgivast Freudist mulle mällu ja juhatas mind hiljem nii isa kui ka ars-tina. „Ole kannatlik, oled kannatlik, ole kannatlik!“ korrrutasin otsekui mantrat oma poegade „kohutava kaheaastase“ perioodil, kui nad julgelt ümbrust avas-tasid ja emotsioonidele ohjeldamatult voli andsid...

ŠIMPANSIDEST JA INIMESTESTFifi ja teised Gombe šimpansiemad näitasid, kui

tähtis on metsikus looduses hool ja toetus, seevastu isased andsid šimpanside lahtimõtestamiseks kätte

ühe hoopis teist laadi võtme. Figan, Satan, Faben ja teised täiskasvanud isased aitasid evolutsioonilisest vaatevinklist mõista toorest käitumist – käitumist, mis selle suurepärase kogukonna ellujäämiseks oli hä-davajalik. Mööda metsa isaste kannul käia oli minu jaoks märksa hirmutavam kui ema-lapse paare jäl-gida. Ülienergilise isase agressiivne esinemine või organiseeritud jaht koolobusele võis toimuda täiesti ootamatult.

Tollal kahekümne ühe aastast Figanit õppisin tund-ma ühe suure tormi ajal. Aafrika tormid on klass oma-ette. Olin koos abilise Rugemaga kose juures šim-panse jälgimas. Minu selja taga valgus vesi kohinal vastu kive. Taevast kallas mühinal vihma ja ulus tuul. Figan suutis sellele segadusele veel vindi peale kee-rata. Võib-olla ajendas teda esinema kose vali heli. Kukkuva vee lakkamatu mühin näib šimpansides äratavat mingi ürgse instinkti. Inimestes võib müra vallandada ka võitle-või-põgene- reaktsiooni, meie psüühika registreerib selle ohuna.

Ma märkasin, et kui Figan alustas oma kõlavat lõõtsutushuiget, tõmbusid ülejäänud šimpansid tema eest kõrvale. Ka meie Rugemaga taandusime Figa-ni dramaatilis-agressiivsest etendusest kaugemale. „Ole siin!“ käskis Rugema. „Seisa nagu puu ja ära liiguta!“ Jälgisin vaatemängu paigale tardunult. Kar-vad turris ja irve näol, krabas Figan madalal rippuva-test okstest ja viskus jõuliselt vee kohale rippu. Taas kindlale pinnale maandunud, tormas ta ringi, pildus palmilehti, kolkis vastu puutüvesid ja tõi kuuldavale üha valjemaid huilgeid, mis orus vastu kajasid. Lä-heduses kössitas Melissa, Gremlin rinnale surutud. Jälgisin toimuvat ammuli sui nagu märulifilmi, kuigi tõenäoliselt oli tegemist ürgse stseeniga, millega alfaisane näitab kogukonnale, et ta ei ole vähimatki oma jõust ja enesekindlusest kaotanud.

Ma sain hästi aru, mis selliseid ülimalt energilisi jõudemonstratsioone ajendas. Kuigi alfaisase eten-dused on tavaliselt suunatud oma kogukonnale ülemvõimu näitamiseks, siis sellised agressiivsed praalimised ja dramaatilised esinemised, nagu Figan esile tõi, sisendanuks hirmu isegi kõige ohtlikumasse metsaelanikku. Mina igal juhul tundsin end tema lä-heduses ärevalt. Nägin isaseid pidevalt niisuguseid muljetavaldavaid ja hirmu sisendavaid etendusi kor-raldamas – allamäge tormamas, suuri oksi pildumas ja karv turris kahel jalal seismas, et pikem välja pais-ta.

Nagu inimperedes, nii võivad ka šimpansiperedes olla vendadevahelised suhted pingelised ja keeru-lised. Figan oli Fabeni noorem vend. Faben oli Fi-ganile omamoodi taustajõuks, võimendades tema jõunäitamisi. Mõni kuu enne minu saabumist oli Fa-ben Figanit kaklustes toetades aidanud tal alfaisase

staatuse saavutada. Nad korraldasid koordineeritud rünnaku Everedi vastu, kes oli tollal peamiseks takis-tuseks Figani teel kogukonna alfaisaseks saamisel. Rünnak toimis ja Evered alistus Figanile. Fifi vennad olid loonud püsiva liidu ja see tihe, kaitsev side aitas Figanil mitu aastat alfa staatuses püsida.

Sellised keerulised suhted ja liidud šimpansikogu-duses hämmastasid mind. Need sarnanesid inimeste seas poliitilistel ja ühiskondlikel eesmärkidel moo-dustatud ühendustega. Meie primaatidest nõbudes-se sügavalt sisse juurdunud agressiivsuse geenid on tõenäoliselt sarnased meie enda omadega, mis päri-nevad juba ürgajast, mil neist oli tõenäoliselt rohkem kasu kui tänapäeva moodsas maailmas. Šimpanside tundmaõppimine oli otsekui kaugete pereliikmete tundmaõppimine, omamoodi liikidevaheline taasühi-nemine...

HARJUMAA TANTSURÕÕMSAD SEENIORID 18. mail toimub Lool maakondlik suursündmus –

seeniortantsupidu Tantsurõõm. Esmakordselt tulid Harjumaa seeniortantsijad kokku ühisele tantsupõ-randale 2009. aasta kevadel, nüüdseks kogunetak-se juba 11ndat korda. Loo tantsupeost võtab osa 16 rühma üle maakonna ning meil on suur rõõm ja au, et juhendajate seas on seeniortantsu maaletooja, kõigi õpetajate õpetaja Eve-Mall Saar.

Seeniortants sündis eelmise sajandi 70ndatel aas-tatel Saksamaal ja tänu oma haaravale muusikale ja rütmilisele liikumisele levis kiiresti üle Euroopa. 1993. aastal tutvus Soomes uue tantsustiiliga Tallinna Pe-dagoogilise Seminari tollane liikumisõpetaja Eve-Mall Saar. Tegusa inimesena alustas ta kohe Eestis rüh-majuhtide koolitust ja seeniortants levis juhendajate kaudu üle Maarjamaa laiali kui kulutuli.

Seeniortants ei ole pelgalt liikumine liikumise pä-rast. Tants parandab füüsilist seisundit, treenib mälu ja koordinatsiooni, tõstes nii eaka enesekindlust. Boonuseks mõnusalt tuttav ja harjumuspärane selts-kond, kes ei lase maad võtta üksindusel ega masen-dusel. Nii koguneb ka Pihlakobara tantsulisem pool igal teisipäeval tantsutundi, et hoida end liikumises ja säilitada tantsurõõm. Tegelemine seeniortantsuga on šarmantseim vananemisviis, mida saame ise endale valida!

Kai MÜÜRSEPP,seeniortantsurühmade

Loo Pihlakobar ja VENÜ Rõõmus Ringjuhendaja

Loo seeniortantsurühm Pihlakobar. Ehh-teater ringreisil.

Ehh-teater tegutsebEhh-teater sai teadliku alguse 1015. aastal Abja

Kultuurimaja näiteringist, mille etteotsa asus Andres Linnupuu. Tema omanäoline lavastajakäekiri vormis trupist ainukordse nähtuse harrastusteatrite hulgas. Ennekõike on tegu ühe sõpruskonnaga, kes annab endast alati maksimumi. Trupi liikmed on aastate jooksul vahetunud, kuid mõtteviis „uskuda sellesse, mida teed“ elab edasi. Ehh-teater on liikuv teater, gastroleerime pidevalt üle Eesti, võtame edukalt osa erinevatest festivalidest, jagades vaatajatega mõtteid ja emotsioone.

Ehh-teatri repertuaar on väga mitmekülgne, loo jutustamisel kasutatakse kaasaegseid võtteid, jätkuv põhiliin on aga inimese mõttemaailm kogu oma ilus.

Ehh-teatri nimi tuleb nö kukalt kratsides – ehh, ei teagi, mis saama hakkab! Hetkel on trupis 5 liiget, lisaks lavastaja ja valgustaja, etendusi antakse pea-aegu iga nädal ja üle Eestimaa. Ehh-teatri tegemistel saab pilku peal hoida kodulehel www.ehhteater.ee