Üksildus ja ühiskondlikust elust kõrvalejäetus on probleem, mis paljude kõrgesse ikka jõudnud ini-meste elu varjutama kipub. Miks on see nii ja kui-das oleks võimalik seda probleemi leevendada või ennetada? Vanemaealiste poliitika komisjon kutsus probleemi arutamiseks kokku seminari, mis kandis pealkirja „Eesti vanemaealine – üksi või üksi jäetud?“ Seminaris osales ka sotsiaalkaitseminister Kaia Iva, päevakava modereeris Riigikogu sotsiaalkomisjoni esinaine, Vanemaealiste poliitika komisjoni pikaaeg-ne esinaine, praegune liige Helmen Kütt, kes mõle-mad tegid oma emotsionaalse sõnavõtuga semina-rile ilusa sissejuhatuse. Kaia Iva tsiteeris muuhulgas Ameerika poliitiku Frank A. Clarki mõtteavaldust, mis haakub suurepäraselt seminaril avaldatud mõttelii-nidega: „Me oleme rohkem panustanud sellesse, et aidata inimestel jõuda kõrgesse ikka, kui sellesse, et aidata neil seda iga nautida.“ Nii see tõepoolest on. Seminaril andis Kaia Iva üle aukirja, kaasas oma aiasaadustest valmistatud purk moosi, kahele kõigile kokkutulnuile tuntud inimesele, kes on oma tööga suuresti kaasa aidanud eakate inimeste elukvaliteedi parandamisele - Tallinna Ülikooli doktorandile Tiina Tambaumile ning Prillitoosi saatejuhile Reet Linnale.

Seminari esimene teemakohane ettekanne andis arutelule teoreetilise baasi – Tallinna Ülikooli De-mograafia Keskuse teadlane professor Merike Sisask kõneles teemal „Mitmepalgeline üksildus ja selle seos vananemisprotsessiga SHARE uuringu andmete põhjal“. Ta selgitas, mis on üksildus ja mis on üksin-dus. Üksindus on üksi olemine, mis inimesele sugugi halba enesetunnet ei too, vastupidi – üksi olles inime-ne areneb, küpseb. Üksildus aga on inimese subjek-tiivne tunne, et midagi on puudu, ja puudu on teistest inimestest, 6 % eurooplastest ütleb, et kui oleks abi vaja, pole neil kellegi poole pöörduda. Üksildus aja jooksul kuhjub ja süvendab psühholoogilist vanane-mist, see on üks tegureid, mis suurendab haigestu-mist, suremust. See arvatakse olevat 21. sajandi üks epideemiaid. Merike Sisask kõneles ka suhtumisest eakatesse: kas eakad on koorem ühiskonnale või hoopis varandus, kristalliseerunud elutarkus? Kui ük-sikisiku seisukohast vaadata, siis - mis on minu valik, kas vanaks jääda või vanaks kasvada? Norra öeldak-se olevat parim koht vanaks kasvamiseks, see on aastatepikkuse poliitilise kujundamise tulemus ja see tähendab materiaalset kindlustunnet, efektiivset ühis-

transpordi süsteemi, sotsiaalset turvatunnet, tööga, sealhulgas ka vabatahtliku tööga hõivatust. Tervisliku vananemise tagab kognitiivne aktiivsus (mõtteerk-sus), kehaline aktiivsus, sotsiaalne aktiivsus (suhtle-mine) ning tervislik ja tasakaalustatud toitumine.

Mitmed järgnenud ettekanded kõnelesid ettevõt-mistest, mis on meie ühiskonnas ühel või teisel moel aidanud kaasa vanemaealiste üksilduse vähenda-misele ja aktiivse elulaadi säilimisele. 900-liikmelise Viljandi Pensionäride Liidu esimehe Jaak Värniku sõnutsi on nende organisatsiooni eesmärk tuua pensionieas inimesed kodunt välja. Selleks tehakse tihedalt erinevaid üritusi kogu Viljandi maakonnas ja isegi kogu Eestis, nii näiteks oli kohe ees ootamas konverents Värskas, kus arutati pensionäride elu aktuaalseid probleeme. Traditsiooniks tahetakse ku-jundada eakate inimeste laulu- ja tantsupidu Viljandi lauluväljakul, läbi on viidud arvutiõpe ning liiklusõpe eakatele, uue algatusena aitavad eakad lastel hom-mikuti ohutult kooli jõuda, kontaktid on loodud Viljandi Hoolekandekeskusega, kus käiakse vabatahtlikuna abi osutamas jpm.

MTÜ Eesti Külaliikumise Kodukant esindaja Anu Viltrop tutvustas Kodukandi värsket projekti, mille eesmärk on vabatahtlike, sealhulgas vanemaealistest vabatahtlike kaasamine hoolekandeteenistusse, kus-juures abi pakutakse nii kodudesse kui ka hoolekan-deasutustesse. Kahe aasta jooksul aidatakse 1000 eakat ja erivajadusega inimest, selleks tuleb esimese ülesandena leida üles nii need 1000 abivajajat kui ka 400 vabatahtlikku abistajat. Mõistagi ei ole vaba-tahtlik abistaja mõeldud asendama sotsiaaltöötajat, vaid tema roll on anda esmajoones emotsionaalset tuge, olla seltsiline, teha abistatavaga midagi koos, aidata kergematel kodutöödel (näiteks käia poes), julgustada inimest kodunt välja tule-ma, käia koos jalutamas jms. Teisi abistades teeb vabatahtlik head ka iseendale: uuring on näidanud, et vabatahtlik elab kauem ja tal on parem tervis, vabatahtlik töö alandab stressi ja depressiooni, annab inimesele kõrgema enesehinnangu.

Aktiivne mälutreener Anu Jonuks selgi-tas vanemaealistele tehtava mälutreeningu olemust ja vajalikkust. Ta rõhutas, et mä-lutreening pole teadmiste kontroll ega tõsine õppimine, vaid mänguline, lõbus tegevus,

milles on tähtsaks komponendiks suhtlemine. Mä-lutreeningu olemuse võtab kokku tähekombinatsioon KÕPS, see on kehaline aktiivsus, õppimine, puhkus ja suhtlemine. Mall Maasik, Vanurite Eneseabi- Ja Nõustamisühingu ringijuht, tutvustas VENÜ tegutse-misprintsiipi: VENÜ on vanemaealiste vabatahtlikule tööle üles ehitatud eakate päevakeskus, kus praegu on 375 liiget. Kogu tegevust hoiavad ülal 14 vabataht-likest koosnevat toimkonda, lisaks vabatahtlikud rin-gijuhid, kes oma tegevuses kogevad maja tegevuse põhiprintsiipi – teisi aidates aitad ka iseennast. Järva vallavalitsuse sotsiaaltööspetsialist Linda Lääts tut-vustas Imaveres 2011. aastast alates toimivat eakate üürimaja või teenusmaja Kodutare. See on ilus, väi-ke, 12 korteriga maja, kus elavad eakad ja puudega inimesed, kes on suutelised tasuma oma korteri üüri ja kommunaalmakseid, ent kes igapäevaelus end turvaliselt tundmiseks saavad vajadusel hoolekande-teenuseid, kas koduhooldust, sotsiaaltransporti vms. Linda Lääts nimetas Kodutaret kohaks, kus saab vää-rikalt iseseisvalt elada. Kogukonna eesmärk on hoida oma inimesi, ja Kodutare elanikud hindavad muude hüvede kõrval kodulähedust. Pärnu Sotsiaalkeskuse laiahaardelist tegevust tutvustas keskuse juhataja Heli Kallasmaa. Sotsiaalkeskus sündis 2017. aastal Eakate Avahoolduskeskuse ja Erivajadusega Inimes-te Rehabilitatsioonikeskuse ühinemisel ja pakub kõik-võimalikke hoolekandeteenuseid, nagu koduteenus, isikliku abistaja teenus, päevahoid erivajadusega ini-mestele, sotsiaaltransport, huvitegevus jpm. Heli Kal-lasmaa pühendas suurt tähelepanu sotsiaalkeskuse sotsiaaltranspordi korraldusele, teenust kasutatalse 7 päeva nädalas tööle või kooli sõiduks, avalike teenus-te kasutamiseks, igapäevaeluks vajalike toimingute teostamiseks jm, olles puudega inimestele nende elukorralduses suureks ja asendamatuks abiks.

Tallinna Ülikooli doktorandi, MTÜ 65B looja Tii-na Tambaumi ettekanne kandis pealkirja „Ettevaa-tust – varinguoht. Vanemaealiste organisatsiooni-de võimestamisest “ ja sisaldas mitmeid valusaid probleeme meie ühiskondlikus elukorraduses. Tiina Tambaum on ikka seisnud vanemaealiste kui arene-misvõimeliste isiksuste eest. Võimestamiseks peab ta keskkonna pakutud võimaluste ja inimese enda vaba tahte ühendamist, et inimene suudaks väljen-dada ja esindada oma huvisid. Tal peab olema julgust teha ja küsida, mida vajab, ning teisalt peab selleks olema olemas asjast huvitatud keskkond. Määravaks kujuneb inimese tahe: ei saa õpetada inimest, kes ise õppida ei taha, või tervendada seda, kes ise tervene-miseks kaasa ei aita. Nii on lugu ka vananemisega: head elu ei saa kandikul ette kanda, hästi elamiseks ongi vaja võimestamist, et inimene saaks teha seda, mida igatseb. Eakate organisatsioonide ülesanne on võimestada oma liikmeid, teisalt vajavad nad oma liik-mete arendamiseks ka ise võimestamist, st ressurs-se. Hea mudelina tõstis Tiina Tambaum esile Reykja-

viki hooldekodu, selle direktori moto on, et parem on anda kui saada. Teatavasti on hooldekodude inimes-test 98% saajad, ja vahest ainult 2% andjad. Direktor peab oma ülesandeks suurendada andjate protsenti, tegemaks nii neid õnnelikuks, st vajalikuks –sisuliselt on see hooldekodu asukate võimestamine. Tiina Tambaum küsib, millised organisatsioonid tegelevad Eestis eakate üksilduse leevendamisega. Kuivõrd üksildust pole rängaks probleemiks kvalifitseeritud, siis peetakse selle leevendamisega tegelevaid orga-nisatsioone meelelahutajateks. Kahe sümboolse te-gelase, sotsiaaltöötaja ning igapäevaselt kõrvalist abi vajava puudega inimese probleemide kaudu tõi Tiina Tambaum kuulajateni tõsised põhimõttelised problee-mid meie sotsiaalelus. Sotsiaaltöötaja kritiseerib meil levinud ühiskondlikku hoiakut, mille alusel on vanaini-mene ühiskonnale vaid suur koorem, ei midagi muud. See tapab psüühiliselt ja eakad ongi jäänud uskuma, et nad peavad olema rahul sellega, mis antud, ja juur-de ei tohigi midagi küsida. See on võimetustamine. Tantsimine ja laulmine ei tee õnnelikuks, inimene tahab olla vajalik, 70-aastane tahab veel tööl käia. Puudega inimene aga tunnetab, et meie üldine foon vanainimesse suhtumisel on dehumaniseerimine ja diskrimineerimine, neil ei nähta olevat ei olevikku ega tulevikku. Seda fooni on vaja muuta, muidu on inime-sed murust madalamad, rõhutas kõneleja, ja selleks tuleb süsteemselt midagi ette võtta, muidu on lugu 20 aasta pärast niisamasugune.

Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu esimees Andres Ergma andis ülevaate Eestis tegutsevatest eakate nõukogudest, mis annavad eakatele võimalu-se tuua avalikkuse ette nende igapäevaelu häirivaid probleeme. Eakate nõukogude loomisest ja tegevu-sest saame lähemalt lugeda Andres Ergma artiklist septembrikuu Elukaares.

Eakate üksilduse käsitlemine ei jää selle semina-riga ainukordseks, Vanemaealiste poliitika komisjon hoiab seda teemat tähelepanu all ka edaspidi.

Ene VEIPER

Kas üksi või üksi jäetud?

10.oktoobril tähistas ESJN (Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoda) oma 30.aastapäeva, pidulikul üri-tusel tänati ja tunnustati endiseid ja praeguseid oma tööd suure südamega teinud hoolekandeasutuste juhte. ESJN esimees Maire Koppel tunnustas oma sõnavõtus kõiki juhte ja innustas neid olema jätkuvalt aktiivsed nii asutustega kui ka riigiga suhtlemisel Tä-nuüritusele oli tähtpäeva puhul tulnud organisatsioo-

ni õnnitlema Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse, kes ütles, et head poliitikat saab teha heade ja pädevate partneritega, kellena ta kindlasti ESJNi ka näeb. ESJN ühendab Eesti hooldekodusid, on part-ner riigile seadusloomes, osaleb valdkonna töögrup-pides, kutsestandardite väljatöötamises, korraldab valdkonnaga seonduvaid täienduskoolitusi, omava-helisi probleemkohtade arutelusid ja ühisüritusi ning

tunnustab parimaid sotsiaal- ja hooldusasutuste töö-tajaid. 30.aastapäeva jääb hoolekandeasutuste juh-tidele meenutama rinnamärk, mis tulevikus on oluline sümboolika, tähistamaks organisatsiooni olulisust oma valdkonnas.

Heili BORMEISTER

Energiapaus.

Jaak Värnik ja Merike Sisask vestlemas. Tartu Kodukotuse esindajad seminaril.

Pildil Iru Hooldekodu juhataja Terje Kraanvelt ning ESJN esimees Maire Koppel.

ESJN avaldas tänu

Riigikogu liige Helmen Kütt (vasemal) ning sotsiaalkaitseminister Kaia Iva seminaril.

OKTOOBER 2018 Nr. 07 (208)

ELUKAAR2 Oktoober 2018 Nr. 07 (208)Uued algatused hoolekandes

Käimasoleval aastal on sotsiaalministeeriumis käi-vitunud mitmed hoolekande arendamise projektid. Järgnevalt annan ülevaate, mis teoksil ja tulemas, samuti julgustan sotsiaaltöötajaid koostööle projekti-de elluviijatega.

Vabatahtliku tegevuse arendamine hoolekandes

Üks olulisemaid tegureid, mis võimaldab eakal või puudega inimesel kauemaks oma koju elama jääda ja asutushooldusele sattumist ennetada, on piisav kõrvalabi nii igapäevastes majapidamistöödes kui ka isikuhoolduses. Siinkohal on kogukonnal ja vabataht-likel võimalik pakkuda sellist abi, mida kohaliku oma-valitsuse korraldatavad teenused ei pruugi katta.

Eesti sotsiaalvaldkonnas on vabatahtlikke kaasa-tud seni suhteliselt vähe, ühtne sellekohane praktika puudub. Eri paikades on üksikuid häid kogemusi, kuid terviklikku arusaama vabatahtlike rollist ja rakendami-se võimalustest sotsiaalvaldkonnas pole veel kujune-nud. Üks piiranguid seejuures on kohalike omavalit-suste, aga ka hoolekandeteenuste osutajate vähene valmisolek vabatahtlikke kaasata. Kaasamine nõuab koordineerimist, milleks sotsiaaltöötajal või teenu-seosutajal on oma tavaülesannete kõrvalt keeruline aega leida. Sageli ei pruugi kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja vabatahtlikus endale võrdväärset partnerit näha. Samal ajal täidavad sotsiaaltöötajad ülesandeid, mis ei eelda põhjalikku erialast väljaõpet ning mida võiksid teha vabatahtlikud. Seetõttu on eriti oluline panustada kestlike koostöösuhete edendami-sele kohalike omavalitsuste, kogukonna ja erinevate organisatsioonide vahel.

Sel kevadel kuulutas sotsiaalministeerium välja riigihanke, et testida vabatahtlike rakendamise koos-töömudelit hoolekandesüsteemis ja töötada välja üle-eestiliselt rakendatav koostöömudel. Katseprojekti sihtrühmaks on eakad ja täisealised erivajadusega inimesed.

Hanke võitis MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant, kes katsetab augustist käivitunud ja kaks aastat kestva projekti vältel vabatahtliku töö korraldamist enda väljapakutud koostöömudeli põhjal. Sealjuures on olulisteks partneriteks kohalikud omavalitsused, teenuse pakkujad jt organisatsioonid. Koostöömudeli katsetamise käigus kaasavad ja vahendavad piir-kondlikud koordinaatorid vabatahtlikke ja abivajajaid.

Vabatahtlik võib abistada eakat või erivajaduse-ga inimest nii tema kodus kui ka kodust väljaspool, näiteks hoolekandeasutuses, päevakeskuses, toeta-tud elamise või igapäevaelu toetamise teenusel vm hoolekandeteenusel. Vabatahtlik saab abistada ka inimesi, kes ühtegi hoolekandeteenust ei saa, kuid kes vajavad igapäevaseks toimetulekuks juhenda-mist, abistamist, järelevalvet või seltsi – selline abi ei nõua erialast ettevalmistust. Vabatahtliku tegevus saab toimuda kahel suunal: personaalne või kaudne abistamine. Personaalse abistamise käigus tegeleb vabatahtlik ühe konkreetse inimesega. Kaudse abis-tamise puhul saavad vabatahtliku tegevusest kasu korraga mitmed sihtrühma liikmed (näiteks hoolekan-deteenust pakkuvas asutuses jõulupeo või huviringi korraldamine jms). Samuti kuulub kaudse abistamise alla vabatahtlike tegevus, millega tehakse kindlaks piirkonna abivajajad (näiteks tänaval, kaubandus-keskuses jms), kogutakse nende kohta andmeid ning edastatakse need sotsiaaltöötajatele. Näiteks võivad vabatahtlikud otsida kogukonna kaasabil inimesi, kes elavad sotsiaalses isolatsioonis või kellel on igapäe-vaseid toimetulekuprobleeme. Abistada saab pakku-des seltsi, abistades lihtsamates majapidamistöödes või emotsionaalset rahuldust pakkuvates tegevustes, näiteks talletada eakate lugusid jms, olla saatjaks ko-duväliste sotsiaalsete tegevustega tegelemisel jne. Vabatahtlik ei tohi täita ülesandeid, mille teostami-seks peab kasutama vastava väljaõppe saanud pal-galist tööjõudu. Küll aga võib vabatahtlikku abistava-tes toimingutes kaasata hoolekandeteenust vahetult osutava isiku juhendamisel ja eaka või erivajadusega inimese nõusolekul kokkulepitud tegevustes, mis an-nab olulist lisandväärtust tema iseseisvale toimetule-kule või elukvaliteedile.

Soovime, et katseprojekti tulemusena suureneks kohalike omavalitsuste teadlikkus vabatahtlike kaasa-mise võimalustest eakate ja erivajadustega inimeste abistamisel; vabatahtlike kaasamise ja rakendamise abil paraneks või säiliks inimeste iseseisev toimetulek ning oleks välja töötatud üle-eestiline koostöömudel vabatahtlike rakendamiseks hoolekandesüsteemis.

Projekt viiakse ellu kuues maakonnas: Harjumaal, Hiiumaal, Lääne-Virumaal, Pärnumaal, Võrumaal ja Põlvamaal ning vähemalt 18 kohalikus omavalit-suses. Projekti lõpuks peavad vabatahtlikud olema abistanud vähemalt 1000 eakat või täisealist erivaja-dusega inimest. Projektis rakendatud vabatahtlikest 10% peavad olema vanemaealised (vanus 55+).

Dementsuse kompetentsikeskuse loomine

Ehkki dementsusesse haigestunute arv järjest suureneb, teavad inimesed sellest vähe. Mäluhäireid peetakse endiselt vananemisega kaasnevaks näh-tuseks, mitte haiguseks, mille puhul tuleb abi otsida. See asjaolu tingib valearusaamade tekkimise ning dementsusega inimeste tõrjutuse ühiskonnas. Seega vajab dementsuse valdkonna ennetus-, tervishoiu-, hoolekande- ja erinevate tugiteenuste pakkumine ning üldine teadlikkuse parandamine senisest oluli-selt enam tähelepanu. Dementsussündroomiga ini-mesed ja nende pereliikmed vajavad nii nõu ja abi

dementsuse diagnoosimisel ning ravi määramisel kui ka selgitusi haiguse olemusest, samuti edasisi juhi-seid võimalike teenuste ning toetuste kohta.

Kuivõrd dementsusega inimesed erinevad oma kompleksvajaduste poolest teistest eakatest, peab hooldusteenuse pakkumisel lähenema nendele isi-kukeskselt. Ebapiisava hulga ja kvalifikatsiooniga personali ning ebasoodsa füüsilise keskkonna tõttu tehakse hooldustoimingutega seotud otsuseid pigem teenuseosutaja, mitte teenuse saaja huvidest lähtu-des.

Eelmainitud olukorra leevendamiseks korraldas sotsiaalministeerium sel kevadel riigihanke dement-suse kompetentsikeskuse loomiseks. Kompetent-sikeskuse eesmärk on parandada dementsusega inimeste ja nende lähedaste toimetulekut, viies ellu tegevusi, mis suurendavad inimeste teadlikkust de-mentsusest ja abi saamise võimalustest ning paran-davad tervishoiu- ja hoolekandeteenuste (sh muude tugiteenuste) kvaliteeti ja teenuste kättesaadavust.

Kompetentsikeskuse ülesanded on:- Dementsusega inimestele ja nende lähe-

dastele nõustamisteenuse pakkumine, sh info jaga-mine dementsusest, diagnoosimisest, olemasoleva-test tervishoiu- ja hoolekandeteenustest ja muudest (tugigrupid, kogemusnõustamine, psühholoogiline abi) abi saamise võimalustest ning telefoni- ja veebi-põhise nõustamisteenuse pakkumine (sh juhendami-ne, kuidas abini jõuda).

- Sihtrühmaga töötavate spetsialistide päde-vuse parandamine, sh koolituskavade, -materjalide, teabe- ja juhendmaterjalide, spetsialistide tööks va-jalike õppematerjalide väljatöötamine või väljatöö-tamises osalemine ja kättesaadavaks tegemine (nt kuidas dementsusega inimestele läbi viia teraapilisi tegevusi, kognitiivset võimekust säilitavaid harjutusi jms tegevusi), koolituste korraldamine dementsusega inimeste hoolduspõhimõtete rakendamisel jms, mis aitavad kaasa kvaliteetsemate teenuste osutamise-le; nii Eesti kui ka rahvusvaheliste heade praktikate koondamine ja levitamine spetsialistide hulgas ning kompetentsikeskuse veebilehel kättesaadavaks te-gemine.

- Ekspertnõustamisteenuse osutamine, sh dementsusesõbraliku hoolduse- ja füüsilise keskkon-na kujundamise põhimõtete väljatöötamine ja nende põhimõtete rakendamise koolituste ja nõustamistee-nuse pakkumine sihtrühmaga tööt avatele spetsialis-tidele, teenuseosutajatele, kohalikele omavalitsustele jt.

- Kompetentsikeskuse valdkonna arendami-ne, sh valdkondlikes analüüsides, uuringutes, pro-jektides osalemine või elluviimine, rahvusvahelises koostöös osalemine, kompetentsikeskuse tegevuse valdkonnas teadmiste ja oskuste koondamine, levi-tamine ning kättesaadavaks tegemine kompetentsi-keskuse veebilehel, samuti seminaride, koolituste, infopäevade või samalaadsete ürituste korraldamine.

- Kogukonna ja ühiskonna teadlikkuse paran-damine, sh kompetentsikeskuse eesmärgi ja tege-vuste tutvustamine erinevatele organisatsioonidele, kompetentsikeskuse valdkonnas oskusteabe kogumi-ne ja levitamine, sh dementsussündroomi äratundmi-sele ja abivajaja märkamisele, hoiakute muutmisele

suunatud kampaaniate korraldamine ning projektide, seminaride, infopäevade või samalaadsete ürituste korraldamine.Leping sõlmitakse kuni 31.12.2021.

Hanke võitjaks on ühispakkumise teinud MTÜ Elu Dementsusega, SA Viljandi Haigla, SA EELK Tallinna Diakooniahaigla ja Tartu Tervishoiukõrgkool.

Kompetentsikeskus hakkab tegutsema Tartus, Tal-linnas ja Viljandis, kuid keskuse tegevus katab kogu Eestit. Sealjuures luuakse maakondlikud koostöö-võrgustikud, kuhu kaasatakse kohalike omavalitsus-te sotsiaaltöötajaid ja piirkonna muid võtmeisikuid. Üle-eestiliselt viiakse läbi kontaktnõustamisi nii de-mentsusega inimestele ja nende lähedastele kui ka teenuseosutajatele.

Hoolduse koordinatsiooni katseprojektNii hoolduskoormuse rakkerühma töö kui ka mitme-

te teiste viimaste aastate arendusprojektide käigus peetud arutelud on näidanud, et tervishoiu- ja sot-siaalhoolekandesüsteemi teenused ei toimi tervikliku protsessina ning inimese vaatepunktist on süsteem keeruline ja ebaefektiivne. Koordinatsioon sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi (sh kohaliku- ja riigitasandi) vahel pole piisav. Samuti puuduvad ühised standardisee-ritud hooldusvajaduse hindamise instrumendid, mis võimaldaksid saata inimest õigele teenusele; puudub süsteemne infovahetus ja terviklik ülevaade inimeste vajadustest ning talle juba pakutavatest teenustest; teenuste koordineerimise ülesanne on üldiselt inime-sel endal või tema lähedastel. Selleks et sekkumised saaksid olla tõhusad, on oluline, et abivajadusega ini-mene jõuaks õigel ajal õigele teenusele ning erinevad süsteemid töötaksid koos ühiste eesmärkide nimel. Valdkondade parema lõimimise eesmärgil on töös ka teisi projekte ja algatusi, ent oluline on, et suure ja keerulise hooldusvajadusega inimesed (edaspidi hooldusvajadusega inimesed) ja nende lähedased saaksid terviklikumat abi juba lähiaastatel ning et as-tutaks konkreetseid samme just selle sihtgrupi olukor-ra parandamiseks.

Eeltooduga seoses käivitus selle aasta augustis projekt, mille käigus katsetatakse hoolduse koordi-natsiooni mudelit kuues Eesti piirkonnas: Tallinnas, Saaremaal, Tartus, Rakveres, Tori ja Tõrva vallas. Mudeli aluseks on nii tervishoiu kui ka hoolekande va-jadusi hindava hoolduskoordinaatori ametikoha loo-mine esmatasandile. Hoolduskoordinaatori ülesanne on pakkuda suure hooldusvajadusega inimestele (sh sügava puude ning raske psüühikahäirega inimeste-le) õigeaegset vajalikku tuge. Katseprojektis kasu-tatakse InterRAI kontakthindamise instrumenti, mis võimaldab hinnata, milliseid teenuseid (nii tervishoiu- kui ka hoolekandesüsteemist) inimene toimetulekuks vajab. Aastase projekti tulemuste pealt hinnatakse, kas ja millisel kujul tuleks hoolduse koordinatsiooni mudelit rakendada kogu riigis ning kas riikliku vald-kondadevahelise hindamisvahendi kasutuselevõtt oleks otstarbekas.

Ketri KUPPER,sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna

peaspetsialist

Vanemaealistele adresseeritud 60+ festival kutsus jälle Salme tänava Kultuuripalee rahvast täis. Nagu eelmistelgi aastatel oli ka tänavu festivali programm tihe ja huvitav: kuulati teadmisi pakkuvaid loenguid, nauditi meeleolukat kontserti, elati kaasa eakatest taidlejate esinemisele ja nauditi omavahelist suhtle-mist. Traditsiooniliselt oli välja kuulutatud konkurss

„Aastad täis sära ja väärikust“, kuhu tänavu oli esitatud 36

kandidaati. Juuresoleval pildil näeme käesoleva aas-ta konkursi laureaate. Saagem tuttavaks: (vasemalt) Prillitoosi saatejuht Reet Linna, teoloog, kiriku- ja kul-tuuriloolane Toomas Paul, Haapsalu Hoolekandekes-kuse tegevjuht Evi Viherpuu, puuetega eksmeedikute ühingu Halastus juht Liidia Laaneoja, Viljandi Vääri-kate Ülikooli tugisammas Piret Aus, Koeru kultuurielu

vedaja, raamatu „Koeru sport“ autor Uno Aan ning psühholoog ja tervisevõimlemise treener Reet Pool. Pildilt puudub Looduskaitse Seltsi Sillamäe osakonna juhatuse esimees Vladimir Mirotvortsev.

Teisel fotol näeme elutööpreemiaga pärjatud teo-loog Toomas Pauli ning Obinitsa pensionäride seltsi juhatajat Maidi Tammikut.

AUGUST SANG

MIDA MÕTLEB MEES?Mida mõtleb mees, kui ta enammaailma teedel ei kolla?Vaev on vanaks saada,aga hea on vana olla. Kõik on nii sinine, sinine, sinine: silmad ja taevas ja meri. Terve nädal – suur sinine esmaspäev. Soontes on sinine veri.Vaata maailma kui aadlik,kelle aardeil pole otsa ega äärt.Kõik selge, soliidne, paraadlikja natuke naeruväärt. Aga jääkoore all, seal tuikab nagu haige hambanärv. Kõikidest värvidest mulle on ikkagi armsaim tule, vere ja mässu värv.

TÄNAVUSELT 60+ FESTIVALILT

ELUKAAR 3Oktoober 2018 Nr. 07 (208)

Elulugude kogumisest Eestis

1980. aastate lõppu ja 1990. aastaid, Nõukogu-de Liidu lagunemise aega, võib Eestis nimetada mälu ajaks. Esimest korda julgesid paljud inimesed rääkida traumaatilistest minevikusündmustest, mil-lest seni vaikiti. Elulugude vastu ei tuntud huvi ainult okupatsioonist vabanevates maades, vaid üleilmselt. Räägiti autobiograafilisest pöördest sotsiaalteadus-tes. Leiti, et elulood on materjal, mis võimaldab teada saada, mis ühiskonnas on juhtunud, ning et elulood annavad hääle inimestele ja inimeste rühmadele, kes seni olid määratud vaikima.

1988. aasta veebruaris alustas Eesti Muinsuskait-se Selts suurejoonelist mälestuste kogumist. Eelkõi-ge koguti materjali Eesti jaoks kõige traagilisema aja kohta: okupatsiooni algus, sõjasündmused, sõjajärg-ne aeg. Praegu on kogutud materjalid hoiul Eesti Kir-jandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis.

Kirjandusmuuseumis algatati eesti elulugude ko-gumist 1989. aasta sügissuvel. Esimene üleskutse “Kas sa mäletad oma elulugu?” saadeti kõigile tol-leaegseile ajalehtedele. Üleskutses selgitati eluloo mõistet, rõhutati elulugude kogumise ajaloolist mis-siooni kui katkenud mälu taastamist ning iga inimese elukogemuse väärtustamist

Elulugu ei ole põhimõtteliselt väljamõeldud lugu. Jutustaja räägib minavormis sellest, mida ta on ise läbi elanud ega saa esitada teiste mõtteid. Ent igast elust võib kirjutada mitu erinevat lugu. Elulugu võiks vaadelda ka kui dialoogi iseenesega ja ajalooga ül-diselt, ajaloo kõrval on elulugudel tugev kirjanduslik kallak. Oma elust jutustades püüab jutustaja esitada oma lugu tõeselt, aga ka ilmekalt.

Esimestel kogumisaastatel saadeti igal aastal ligi-kaudu sada uut elulugu, siis aga hakkas laekumine aeglustuma. Tuli mõelda, kuidas jätkata. 1996. aastal asutati elulooselts (Ühendus Eesti Elulood) ja hakati korraldama elulugude kogumisvõistlusi.

1996. aastal väljakuulutatud eluloovõistlus “Minu ja minu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes” tõi kokku 262 tööd, mille hulgas oli palju väga mahukaid elulooliste mälestuste käsikirju (kokku ca 20 000 lk). Väga palju eluloolist materjali tõid kokku ka järgmised eluloovõistlused, neid korraldati keskmiselt kaheaas-tase intervalliga. Viimane eluloovõistlus lõppes 2017. aasta jaanuaris ja kandis nimetust “Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus”, laekus ligi 200 tööd.

Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis säilitatakse eesti rahva ajaloolise mälu lademena ligi-kaudu neli tuhat säilikut elulugusid, mälestusi või elu-loofragmente, millest suurem osa, umbes kolm tuhat elulugu on kogutud viimastel kümnenditel eluloovõist-luste abil. Muidugi ei koguta üksnes kirjandusmuu-seumis, vaid elulugude ja mälestuste kogumisega on tegelenud mitmed Eesti muuseumid. Tabud on lange-nud mälult tükkhaaval ja sageli kuulsid lapsed alles 21. sajandi hakul oma vanemate ja vanavanemate tegelikke elulugusid.

Trükis on avaldatud mitmeid elulugude valikuid, mis on lugejate hulgas nõutud. Esinduslikumad neist on aastatuhande vahetusel ilmunud “Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu” ja viimase võistluse paremikku sisaldav Eesti Vabariigi sajandale sünni-päevale pühendatud “Minu elu ja armastus”.

Kogumisüleskutseid on saadetud eestlastele üle kogu maailma ja nii võibki jagada kogutud elulood laias laastus kolme rühma: elu Eestis kajastavad elulood, Siberisse küüditatute lood ja 1944. aasta põgenike lood.

Küsimust, kas sa mäletad oma elulugu, võib tei-sendada: kas sa tead oma eelkäijate elulugusid või kuidas sa mäletad oma elulugu oma suguvõsa eluloo taustal. Eluloovõistlused on pealkirjastatud pöörama tähelepanu eriti teatud laadi mälestustele. Näiteks koguti mälestusi nn saksa ajast, kogutud lugudest sai kaks raamatut - “Sõja ajal kasvanud tüdrukud” ja ” Sõjas kasvanud poisid”. Kunagi aga ei aval-data kõiki saadetud elulugusid ja kunagi ei jää ükski lugu elulugude kogusse vastu võtmata, kui ta ei ole kirjutatud täpselt etteantud teemale vastavalt.

Tegelikult ei tähenda eluloovõistlus ju mitte elude võistlemist, vaid lugude kogumist. Võistluse vorm te-kitab veidi elevust ja annab kirjutajatele uusi mõtteid. Praegune eluloovõistlus kannab nime “Minu mäles-tuste Tartu”. Kutsutakse kirjutama nii põliseid tartlasi kui ka inimesi, kes on veetnud Tartus mõne päeva, mis millegipärast eredalt meelde jäänud. Tartust on ilmunud rohkem mälestusteraamatuid kui vist ühest-ki teisest Eesti linnast. Just see teadmine võiks olla toeks oma ainukordsete mälestuste kirjutamisel..

Pakume mõned lihtsad teemad:Kui ma esimest korda Tartusse tulin.Minu lapsepõlv Tartus.Minu õpetaja(d)- sobib ka elu õppetundidest, elu

ülikoolist juttu teha, seotuna Tartuga.Muidugi on oodatud kõik ülikoolimälestused!Ootame neid kaastöid kuni 2019. aasta suve

Rutt HINRIKUSEesti Kirjandusmuuseum

Vanemuise 4251003 Tartu

elulood@kirmus.ee

Eelmine aasta tuli Kadriorus teisiti: Tammsaare ja Vilde muuseumid ühendati nime alla Tallinna Kir-janduskeskus, millest sai iseseisev asutus Tallinna Kultuuriameti all. See oli kahe kirjandusklassiku muu-seumi jaoks väga oodatud muudatus. Uue nime all on meie eesmärgiks lisaks A. H. Tammsaare ja Eduard Vilde pärandile ka linna kirjanduspärandi kaardista-mine laiemalt (mälestustahvlid, monumendid). Samal aastal tegime sellega ka algust.

9. septembril toimus Koidula tänaval esimene Kir-jandustänava festival, mille avasime mälestuspingiga Mati Undile ning mille fookuses oli eesti kirjandus, kirjanduspärand ja lugemine. Üheks – tol päeval küll pisut vihmaseks – päevaks tuli autovabale Koidula tänavale kokku hulk erinevaid kirjandusasutusi, kes oma programmiga tõid kohale tuhatkond inimest kuulama luulet, raamatuesitlusi, muusikat, vestlus-ringe jpm. Tänavu vedas meil ilmaga rohkem ning 8. septembril oli Koidula tänaval tõeline melu – tu-handed inimesed said imeilusa ilma toel osa üle 60st kirjandussündmusest, kodukohvikutest ja eten-dustest. Seekord avasime festivali mälestustahvliga Weizenbergi 8 maja seinal, kus mõnda aega elasid Marie Under ja Artur Adson. Järgmisel aastal on Kir-jandustänava festival kavas 7. septembril. Nii et võib juba kalendrisse kirja panna!

Miks just Koidula tänav? Sest just see tänav on eriliselt tihe kirjanduslikest jalajälgedest. Koidula tä-nava ainulaadsus seisneb selles, et tänava alguses on Tammsaare muuseum ja teises otsas Vilde muu-seum. Tänava keskpaigas asub spetsiaalselt eesti kirjanikele ehitatud kortermaja, kus on elanud (või elavad) mitmed armastatud kirjanikud – teiste hulgas Mati Unt, Ülo Tuulik, Mari Saat ja Raul Meel, Viivi Luik ning Jaak Jõerüüt jpt. Lisaks on tänav ka kirjaniku-nimeline.

Nii saimegi kirjanduspärandi nähtavamaks toomist alustada n-ö oma õue pealt ning anda Tallinnale üks uus eriline paik – kirjandustänav. Kavas on tänava märgistamine ka püsivamalt, et ka sel ajal, kui fes-tivali ei toimu, oleks kirjandustänavat pidi huvitav ja eriline tunne kõndida.

Tallinna Kirjanduskeskuse missioon laiemalt ongi Tallinnaga oluliselt seotud kirjanike uurimine ja nende mälestuse jäädvustamine, Tallinna kuvandi käsitle-mine eesti kirjanduses, kirjanduse toomine Tallinna linnaruumis nähtavale kohale. Üks algatus, mille tegime sel kevadel koostöös festivali HeadRead, Tallinna Keskraamatukogu ja Underi ja Tuglase Kir-janduskeskusega, on kaardirakendus Kirjanduslik Tallinn, mida saab vaadata veebis aadressil www.kirjandusliktallinn.ee Kaart on alles algusjärgus, aga plaanid on meil suured – tahaksime, et sellest kaar-

dist saaks ühtlasi andmebaas, kus on info erinevates paikades elanud kirjanike kohta ning ära kaardistatud ilukirjanduslik Tallinn – mis paikades on erinevate teoste sündmuskohad. Tahaksime kaardirakendus-se lisada ka kirjanduslikud jalutuskäigud, mida iga-üks saab oma nutitelefoni abil ise linnas ette võtta ja niimoodi kirjanduslikku Tallinna avastada. Loodame väga, et need plaanid saavad jõudumööda teostatud ning annavad inimestele uutmoodi võimaluse linna ja kirjandusega tutvust teha.

Kuid mõistagi on Tallinna Kirjanduskeskusele kõige tähtsamad meie kaks kallist kirjanikku – Tammsaare ja Vilde. Mõlema kirjaniku muuseumid oma originaalinterjööridega on tõeline varandus, nii nagu ka kirjanike looming. Muuseumides on tulemas ka mitmeid sündmusi.

30. oktoobril avatakse Eduard Vilde muuseu-mis luule-ja kunstinäitus „Anna sõna, mida mööda minna“ – näitus palve motiivist eesti kirjanduses. Näitamisele tuleb eesti luuletajate 23 luulepalvet ajavahemikust 1917–2014 ning kümmekond kuns-titeost (E.M.Kokamägi, J.Arrak, K.Raud, S.Runge, U.Masing jt), mille tundelaad luuletustega harmonee-rub. See näitus on kui omalaadne luule(palve)rännak, mis jutustab saja-aastase Eesti lugu. Näitus jääb ava-tuks 20. jaanuarini 2019.

Näituse kultuuriprogrammi raames etendub no-vembris Vilde muuseumis ka palveteemalistest luu-letustest kokku seatud luulelavastus „ma palun…“. Lavastaja Tiina Mälberg (Rakvere teater), muusika Joel Remmel, esitavad Tiina Mälberg, Markus Haba-kukk. Etendused toimuvad 10., 19., 21. novembril kell 19.00. Piletid hinnaga 13 eurot on eelmüügis vaid Vil-de muuseumi kassas. Info telefonil 6013181, vilde@kirjanduskeskus.ee

Tammsaare muuseumis avatakse novembrikuus näitus „Malin maalis. Eesti kirjanike portreid“, kus eksponeeritakse Ilmar Malini portreid Hando Runne-list, Artur Alliksaarest, Jaan Kaplinskist, Paul-Eerik Rummost, Asta Põldmäest jt.

2. novembril toimub aga Tammsaare muuseumi 14. sügiskonverents „Kes on preili Kurella?“, millega tähistame 140 aasta möödumist A. H. Tammsaare sünnist. Konverents toimub Tallinna Keskraamatuko-gu suures saalis, Estonia pst 8 algusega kell 11.00.

Detsembrikuus toome Vildele ja Tammsaarele jõu-lukuuse tuppa ning osa saab võtta jõuluprogrammi-dest. Selle kohta saab lähemalt lugeda meie kodule-helt www.kirjanduskeskus.ee, millel tasub silma peal hoida, sest nagu teame – kirjanduskassika ei aegu! Põhjust Tammsaare ja Vilde juurde tulla on alati!

Maarja VAINO

Muuseumide uus elu Kirjanduskeskusena

Tammsaare muuseum.

MTÜ 65B annab välja huvitavat e-ajakirja Seina-leht, hiljaaegu ilmusid lehe 5. ja 6. number. Seinaleht on e-ajakiri neile, kes tegelevad vanemaealiste aren-damisega, teisalt pakub kindlasti lugemishuvi kõiki-dele eakamatele inimestele, saamaks teada, mida huvitavat vanemaealised kogu maailmas ette võta-vad. Toogem siinkohal näiteks ühe artikli Seinalehe 5ndast numbrist.

Lõbus ja uus treeningutrend üle 50 aasta vanustele

George Bernard Shaw on öelnud: “Me ei lõpeta mängimist seepärast, et me vananeme, vaid seepä-rast, et me lõpetame mängimise.” Eakatele mõeldud mänguväljakud koguvad populaarsust erinevates rii-kides. Euroopas on saanud populaarseks rajatised, kus on väikese jõuga treeningmasinad, mis on disai-nitud nii, et saab tugevdada painduvust, tasakaalu ja koordinatsiooni. Sellised mänguväljakud on olemas paljudes kogukondades kogu Ameerikas. Selles jär-jest enam kasvavas tööstuses on mitmeid tegijaid. Must Have Play Ithakas asuv ettevõte planeerib ehi-tada ja arendada mänguväljakuid koos eluruumide-ga. KaBoom! on ehitanud rohkem kui 50 mitme eri-neva põlvkonna mänguväljakut riiklikult, Greenfields

Outdoor Fitness on ehitanud täiskasvanute mängu-väljakuid avalikesse kohtadesse kogu riigis.

Mänguväljakute kasulikkus on ilmne. Tegelikkust näitas Soomes läbiviidud uuring, mille käigus vaa-deldi 40 inimest vanuses 65-81, kellel oli juurdepääs sellisele mänguväljakule. Leiti, et mänguväljaku kol-me kuu pikkuse korrapärase kasutamise järel olid kasutajatel märkimisväärselt paremad tulemused tasakaalus, kiiruses ja koordinatsioonis - ja kõige olulisem, et neil oli seda lõbus teha.Kuid on ka teisi häid põhjuseid, miks neid proovida. Paljud mängu-väljakud asuvad parkide või muude avalike rajatiste läheduses, mis annab võimaluse suhtlemiseks teiste inimestega, võideldes niimoodi ka üksilduse teema-ga.Mänguväljakuid turustatakse mitmele erinevale generatsioonile, mis annab väikelastele võimaluse olla koos oma vanavanemate või teiste vanemate täiskasvanutega. See toob ilmselge viite põlvkonda-devahelisele koostööle ja selle olulisusele.

Põlvkondadevaheliste programmide uurimused näitavad, et jagatud kogemused on kasulikud nii noortele kui ka vanadele. Seenioridel on võimalus edasi anda oma oskusi ja elutarkusi, lapsed saavad positiivse ülevaate hilisemast eluperioodist. „Mängu-väljakud elavdavad „kastist väljamõtlemist“ ning see

Ilmus Seinaleht nr 5 ja nr 6

aitab ajul terve püsida“, nii väidab Debra Raybold, diplomeeritud neuroteadustel tuginev koolitaja ja nõustaja. “Olles avatud uutele, muutuvatele koge-mustele on see üks mitmest viisist, kuidas arendada vastupanuvõimet dementsusele,”ütleb ta.

Lapsed teevad tihti tiiru ümber täiskasvanutele

mõeldud seadmete, et neid ise järele proovida või täiskasvanutega vestlusesse asuda. Tegemist on põlvkondadevahelise koostööga, milles osalevad mitme põlvkonna esindajad ning kindlasti toetab ja soodustab selline koostoimetamine põlvkondadeva-helist arusaamist ja austust

ELUKAAR

VANEMAEALISTE POLIITIKA KOMISJON

LIIKMESORGANISATSIOONID:RIIGIKOGU SOTSIAALKOMISJON

SOTSIAALMINISTEERIUMEESTI PUUETEGA INIMESTE KODA

TALLINNA ÜLIKOOL (ÜTI)TARTU ÜLIKOOL (ÜTI)

MTÜ 65BEESTI GERONTOLOOGIA JA GERIAATRIA AS-

SOTSIATSIOON / TÜ KLIINIKUMEESTI SOTSIAALTÖÖ ASSOTSIATSIOONEESTI PENSIONÄRIDE ÜHENDUSTE LIIT

MTÜ EESTI SOTSIAALASUTUSTE JUHTIDE NÕUKODA

EESTI PEREARSTIDE LIITMTÜ EESTI OMASTEHOOLDUS

VANURITE ENESEABI- JA NÕUSTAMISÜHINGMTÜ SEENIOR

TARTU SEENIORMEESTE KLUBIMTÜ PURUVANAKESED

AJALEHT ELUKAARToimetaja ENE VEIPER

Sotsiaalministeeriumi Vaneamealiste poliitikakomisjoni väljaanne

Tallinn 10317, Sõle 40, tel. 5649 0494e.veiper2@gmail.com

Trükitud trükikojas SPIN PRESSRegati pst. 1, 11911 Tallinn

Tell.nr. 13753, 2000 eks.Elukaare väljaandmist rahastabHasartmängumaksu Nõukogu

4

„Toomas Sulling on üks Eesti koronaarkirurgia loojaid, kes poole sajandi jooksul opereeris 4000 haiget, tehes neile šunteerimislõikuse ehk pan-nes ateroskleroosist kahjustatud arterite asemele uued veresooned. Umbes pooled operatsioonid tegi ta töötaval südamel ja pooled kunstliku ve-reringega, kui inimese süda pannakse seisma. Kumb meetod on parem ja millal, sellest on raa-matus juttu. Samuti sellest, mis pilt arstile ava-neb, kui inimene südamehaigusega tema juurde satub. Ja millised valikud arstidel on ning mida võiks teada patsient.

Toomas Sulling kirjutab ka sellest, milline oli tema tee arstiteaduskonna kirurgiahuvilisest tudengist Eesti tippkirurgiks ja milliseid kohati anekdootlikke takistusi tuli sel teel ületada.“ Nii tutvustatakse südamekirurg Toomas Sullingut tema raamatu „Südamega südamest“ tagakaanel. Siinkohal avaldame väikese lõigu sellest targast ja vajalikust raamatust.

Mis on konoraarhaigus?Koronaarhaigus on üldise ateroskleroosi ehk ve-

resoonte lubjastumise tulemus, mis areneb välja südame pärgarterites. Haigus võib progresseerudes sulgeda täielikult südamelihast hapnikuga varustava arteri. Verevarustuse täieliku lakkamise tagajärjeks

on reeglina südamelihase häving ehk müokardi in-farkt.

Arteri sulgumine võib tekkida pikkamööda ja endast märku andmata. Alles siis, kui 70% arteri valendikust (arteri õõnest) on ahenenud, tekivad inimesel rindke-res valud, eriti koormuse ajal. See viitab südameli-hase puudulikule varustamisele hapnikuga. Seda sei-sundit kutsutakse stenokardiaks ehk rinnaangiiniks. Piltlikult öeldes on see südame enda appihüüe panna pidur haigusprotsessile ja vältida infarkti tekkimist.

Kahjuks on ka teine võimalus, et infarkt on alles sa-lakavala ja ohtliku haiguse esimene ilming. Kui infarkt on käes, siis algab juba võitlus võimalike halbade tagajärgedega, millest esikohal on patsiendi surm ja selle vältimine tulevikus. Infarkti põhjustatud surm on kõige sagedasem surmapõhjus kogu arenenud maa-ilmas ja ka Eestis.

Miks ja kellel koronaarhaigus tekib, ei ole veel täp-selt teada. Küll on aga teada terve rida ohutegureid, mis soodustavad haiguse teket ja arengut. Need on suitsetamine, suhkruhaigus, kõrgvererõhutõbi, vähe-ne füüsiline liikumine, rasvarikas toit, kõrge koleste-rool jne. Seega on haigus multifaktoriaalne ja seda teades saab need riskitegurid võtta kontrolli alla.

Raskematel juhtudel on konservatiivsest ravitakti-kast vähe kasu. Siis tuleb rakendada revaskularisat-siooni ehk taastada verevool haigestunud arterites. Edukas agressiivne ravi, nagu pärgarterite šunteeri-mine ja laiendamine ehk stentimine parandab elukva-liteeti ja pikendab eluiga sageli aastakümneid...

Anatoomia ja haiguse arengSüdame verevarustus toimub vasaku ja parema

pärgarteri kaudu. Vasak pärgarter on lühike, ainult 2 kuni 3 cm, kuid oluliselt suurema valendikuga ja hargneb varakult eesmiseks vatsakestevaheliseks arteriks ja ümberhaaravaks arteriks. Seega varusta-

vad südant põhiliselt kolm suuremat arterit, millest tähtsaim on eesmine vatsakestevaheline haru. Need arterid hargnevad veel korduvalt, mille tulemuse-na katavad kogu südame veresoonte võrgustikuga. Kuna süda on suhteliselt väike, kuid pidev töömees, kes vajab palju hapnikku ja toitaineid, siis võtab ta ära ligikaudu 8% enda pumbatavast verest. See tundub olevat üüratult suur kogus, aga arvestades südame tehtavat tööd, polegi see nii väga suur.

Ateroskleroos tabab pärgartereid ebaühtlaselt ja eeskätt just arterite proksimaalses osas ehk väga lähedal nende alguskohale, kusjuures keskmine ja lõpuosa ehk distaalne osa võivad jääda kahjustusest täiesti vabaks. Just tänu sellele ongi võimalik nii kirur-giline ravi kui angioplastika, sest verevool taastatakse just kahjustamata osas. Selleks on vaja juhtida veri ahenenud või umbunud osast mööda, nagu teevad seda kirurgid oma šundiga. Invasiivkardioloog taas-tab aga verevoolu nii, et laiendab ahenenud või umb-unud kohta võrktoru ehk stendi asetamisega kahjus-tatud piirkonda.

Tänu kirjeldatud verevarustuse taastamise protseduuridele on või-malik likvideerida infarktioht, mis võib tekkida arteri algosa osalise või täieliku sulgumise korral.

Arteri algosa umbumisega satub ohtu kogu varustusalal asuv süda-melihas, kuigi kahjustus ise hõlmab arterist endast ainult väikese osa, mõnel noorel mehel on see kahjus-tatud segment olnud alla ühe senti-meetri. Infarkti korral on tähtis see, milline arter umbus. Näiteks vasaku pärgarteri peatüve trombioos lõpe-tab kogu vasaku vatsakese vere-

varustuse. Selle tagajärjel kaob kogu südame kont-raktsioon juba mõne minuti jooksul ehk süda seiskub. Selle kohta öeldakse „äkksurm tänaval“ ja igasugune abi on siis lootusetult hiljaks jäänud, sest nii aju kui ka süda ei jõua reaalselt abi ära oodata. Ajurakud hävivad hapniku (vere) puudumisel 3 – 5 minutiga ja südamelihase tagasipöördumatu kahjustus tekib paarikümne minutiga. Arstid ei suuda nii kiiresti vere-varustust taastada.

Ka teised põhiharude ootamatud sulgused pole oluliselt vähemohtlikud. Tuleb ette ka erandeid, sest pärgarterid on väga varieeruvad oma pikkuselt ja suu-ruselt ning isegi asukohalt, mille juures mängib täht-sat osa nn kollateraalne vereringe. Kollateraalne ve-reringe on veresooned, mis arenevad isheemia korral tervelt arterilt ahenenud või umbunud arterile, et selle varustusalal parandada isheemilise südamelihase verevarustust. Need uued veresooned suudavad teinekord asendada kogu umbunud arteri verevarus-tuse ning infarkti ei teki või see on suhteliselt kerge.

Oktoober 2018 Nr. 07 (208)

LUGEMISELAMUS

MTÜ Ambla valla eakate klubi Vokiratas on välja kasvanud Aravete Kultuurimaja juures tegutsenud eakate klubilisest tegevusest. 35 aastat tagasi, aastal 1984 alustas tegevust eakate klubi, mille nimeks sai alguses Läte ning hiljem Vokiratas. Valiti klubi juha-tus ja president (Heino Elmre), valmis ka klubi lipp. Esimesel klubiõhtul 1984. aasta detsembris astusid üles samas moodustatud vokaalansambel ja kapell August Krooni juhatusel. 1985.aasta oktoobris va-liti uueks presidendiks Lydia Reinma, kes hakkas. juhatama Aravete eakate tantsurühma Läte. Tähis-tati sünnipäevi, käidi koos, säilitamaks elurõõmu ja rahuldamaks suhtlemisvajadust. 1990. aasta april-lis sai klubi uue nime - eakate klubi Vokiratas, ning klubi uueks presidendiks valiti Leili Veersalu. Koos nimevahetuse ja uue presidendi valimisega aktiivistus oluliselt klubi töö. Tegevust alustasid naisansambel, naistantsurühm, kapell, sõnaseadjad, hiljem lisandus veel segaansambel. 2009.- 2013.aastal juhtis klubi legendaarne Aravete kultuuriedendaja Lembit Õun, keda võiks pidada Vokiratta raudnaelaks.

MTÜ Ambla valla eakate klubi Vokiratas algust loetakse 2013. aasta 16. märtsist ning seda asusid juhtima Helle-Leontiine ja Tiit Anton, kes tegid oma tööd südame ja hingega. Kolm aastat hiljem anti klubi juhtimine üle Urve Martinile, kes teeb seda tänaseni. Vokiratta juhatuse moodustavad endise Ambla valla (praegune Järva vald) suuremate piirkondade eakad- Aravetelt Aita Paap, Helmi Mändla, Helle- Leontiine Anton, Käravetelt Helve Leib ja Valentina Lumiste ning Ambla piirkonnast Milvi Kirsi. Praeguseks on

klubis liikmeid 69 ning kõige vanem aktiivselt tegut-sev liige on suvel 92-aastaseks saanud Asta Kõiv.

Igal aastal alustab eakate klubi oma tööd oktoobris ning aktiivne tegevus kestab maini. Selle ajavahemi-ku sees korraldatakse üks kord kuus suur peoõhtu. Traditsiooniks on saanud igasuvine väljasõit juunis, juulis. Praegu tegutseb eakate klubi juures aktiivselt Aravete memmede tantsurühm Vokiratas, mille ju-hendajaks oli 2006.aastast kuni 2009.aasta maini klu-bi president Leili Veersalu. Alates maist 2009 juhen-dab Aravete memmede tantsurühma Ruth Kaasiku.

Viimased kaks aasta on Vokiratas tegutsenud põ-himõttel, et kõik on võimalik, kõik on teostatav ja va-lehäbi me ei tunne ega tea. Klubiõhtud on muutunud nö teemaõhtuteks: toimunud on inglise teeõhtu, Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine, mustlaspidu, uk-rainlaste õhtu jpm, kõige selle juurde käib teemako-hane riietus - kübarad, lillelised seelikud/kleidid, rätid jms. Peoõhtutel mängime mänge, tantsime, laulame, vaatame esinemas meid endid ja külalisi (harrastus-näitlejad, erinevad bändid, mälutreener, sotsiaalkait-seminister Kaia Iva), mälestame lahkunud klubiliik-meid ning õnnitleme sünnipäevalisi. Ükski pidu ei ole söögipooliseta, siinkohal peaks esile tõstma nn köö-gi toimkonda, kes valmistab ette piduruumi, toidu- ja joogipoolise. Nende naiste tööpäev on sel päeval küll 10 tundi pikk, kuid keegi ei virise, ei kaeble…Salaja ehk ohkavad ja hõõruvad valutavat puusa või selga. Eriliselt tore on, kui klubiliikmed võtavad ise midagi piduliste üllatamiseks ette, näiteks esitasid Käravete naised mustlaspeol omaloodud tantsu. Müts maha

selliste tugevate ja andekate naiste ees! Traditsiooniks on saanud teatris käimine märtsi-

kuus, jõulupidu valla eakatele, oleme korraldanud vanavanemate päevi ning valinud silmapaistvamaid vanavanemaid, oodatud on igaastane ühine välja-sõit Paunvere laadale ning Eakate Festivalile ning 1.septembril esimesse klassi astujate tervitamine, mille tarbeks korraldame vabaannetuse kommikotti-de ja muu vajaliku ostmiseks. Septembris alustasime uut hooaega ühise filmi näitamisega. Palamusel on käidud, ees on ootamas festival, igakuised peoõhtud, jõulupidu, klubi aastapäeva tähistamine, vastlapäev ning väljasõit põhjanaabrite juurde!

Suur rõõm on näha, et vanus ei ole takistuseks täisväärtusliku elu elamisel, ning et igas vanuses saab ja võib teha kõike, mida hing ihaldab. Elu on elamiseks!

Natalia MEDVEDEVA,MTÜ Ambla valla eakate klubi Vokiratas tegevjuht

ehk abiline

TÄHTIS EI OLEGI AASTATE KOOREM…PAUL VIIDING

SÜGISPäikese kiirtes ahtratespaitav hüvastijätt.Pargi kõrgetes vahtrates märkan maalija kätt. Sügise pillav värvirõõm. Salude purpur ja kuld. Suve jääkidest viimne sõõm. Mullaks saab taas, mis muld.Nendel leebetel tundidel vaikselt mõttesse jään.Küllalt! Kui näljaste huntidekarjad tõstavad pead tormid. Nad ööd läbi vingudes peksaks kui saatana reht. Saabuva talve hinguses puult langeb vili ja leht.

Toomas Sulling.

Sünnipäevaring

Tegevjuht Natalia (vasemalt), Ivi ja külalisesineja

Käravete laudkond Inglise teeõhtul

Südamega südamest