ERIPEDAGOOGIKA BAKALAUREUSEEKSAMIKS VALMISTUMINE

ERIPEDAGOOGIKA BAKALAUREUSEEKSAMIKS VALMISTUMINE

ERIPEDAGOOGIKA BAKALAUREUSEEKSAMI NÕUDED

Kinnitatud sotsiaal- ja haridusteaduskonna nõukogus 17.12.2015

Bakalaureuseeksami sisulised nõuded alates 2015/16 õppeaasta kevadsemestrist

Bakalaureuseeksamil peab üliõpilane demonstreerima oma teadmisi järgmiste eripedagoogika

bakalaureuseõppekava moodulite ainete osas:

SHHI.03.006 Eripedagoogika alused ja

HTEP.01.035 Erivajadustega laste psühholoogia alused.

Bakalaureuseeksami sooritamise kord

Bakalaureuseeksami toimumise ajad määratakse kindlaks haridusteaduste instituudi juhataja

korraldusega akadeemilises kalendris. Bakalaureuseeksamit võib sooritada üliõpilane, kellel on

õppekava kõik ülejäänud ained läbitud. Eksam on kirjalik, sisaldab nii valikvastustega kui avatud

küsimusi. Eksami kestus on 3 tundi (180 minutit).

Nõuded bakalaureuseeksami komisjoni koosseisu kohta

Eripedagoogika bakalaureuseeksamit vastuvõtvasse komisjoni kuulub vähemalt kolm inimest.

Komisjoni esimeheks on üldjuhul TÜ eripedagoogika osakonna korraline õppejõud. Komisjoni

liikmeteks võivad olla TÜ haridusteaduste instituudi korralised õppejõud ja teadurid ning ka teised

kõrgema pedagoogilise haridusega isikud, kes ei ole haridusteaduste instituudi töötajad. Komisjoni

koosseisu kinnitab igaks õppeaastaks TÜ haridusteaduste instituudi juhataja.

ERIPEDAGOOGIKA BAKALAUREUSEEKSAMI KORDAMISMATERJALID

Bakalaureuseeksamil peab üliõpilane demonstreerima oma teadmisi järgmiste eripedagoogika

bakalaureuseõppekava moodulite ainete osas:

Suhtlemine ja tagasiside haridusorganisatsioonis

Õpetaja identiteet ja juhtimine

Õpetamine ja refleksioon

Õppe kavandamine

k suunamoodul:

Eripedagoogide kutse-eetika

Erivajadustega laste arengu toetamine enne kooliiga

Kuulmis-ja kõneelundite anatoomia, füsioloogia ja patoloogia

Neuroloogia

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia

Õpiraskuste psühholoogia

Eesti keele õpe erivajadustega lastele I

Erivajaduste identifitseerimine

Jõukohase õppe alused

Kõnetegevuse psühholoogia

Logopeedia alused

Matemaatika õpe erivajadustega lastele I

ainet õppekavaspetsiifilisest alusmoodulist:

SHHI.03.006 Eripedagoogika alused ja

HTEP.01.035 Erivajadustega laste psühholoogia alused.

SHHI.01.030 Suhtlemine ja tagasiside haridusorganisatsioonis

Õpiväljundid:

1) oskab aktiivselt kuulata, küsitleda, ennast kehtestada ning tuleb toime konflikt- ning

läbirääkimisolukordadega;

2) oskab analüüsida oma suhtlemisoskusi ning tuleb toime enda treenimisega;

3) tunneb häid suhtlemistavasid;

4) tajub ja oskab anda erinevat tüüpi tagasisidet, olla motiveeriv vestluspartner;

5) omab ülevaadet koolis ette tulevatest erinevatest suhtlusolukordadest ning oskab rakendada

erinevaid kommunikatiivseid pädevusi vastavalt vajadusele;

6) oskab märgata ja kujundada õpilastes suhtlemisoskusi ning harjumusi järgida head suhtlemistava;

7) oskab arvestada erinevate sihtgruppide kommunikatiivsete vajadustega;

8) on motiveeritud oma kommunikatsiooni- alast pädevust pidevalt kriitiliselt analüüsima ja

elukestvalt harjutama.

Õppematerjalid: McKay, Davis, Fanning (1995). Suhtlemisoskused. Väike Vanker.

Krips, H. (2003). Suhtlemisoskustest õpetamisel ja juhtimisel. TÜ Kirjastus.

Vadi, M. (1995). Organisatsioonikäitumine. TÜ Kirjastus.

Bolton, R. (2002). Igapäevaoskused. Väike Vanker.

Kordamisküsimused: Suhtlemisoskused õpetaja töös. Tagasiside erinevad vormid. Suhtlemiseetika.

Oskuslik kuulamine; eelhäälestus, suhtlemistõkked. Peegeldamine; informatsiooni ja emotsiooni

peegeldamine. Kuulamist toetavad mikrooskused (prokseemika, paralingvistilised vahendid jm

mitteverbaalsed modaalsused)

Mitteverbaalsed suhtlemismodaalsused (ruumilised, ajalised, visuaalsed, vokaalsed, taktiilsed)

haridusasutuse kontekstis.

Küsimuse kasutamine interaktsioonis. Küsimuste funktsioonid (suunav, abistav, filtreeriv, kontrolliv

jms) ja tüübid (kinnine, poolkinnine, avatud, analüütiline, kirjeldav). Küsimuse maht ja selle

modifitseerimine. Küsitlemise eesmärgid haridusasutuses.

Tagasiside vormid ja funktsioonid hariduses. Konstruktiivne, tunnustav ja kriitiline tagasiside.

Tagasiside märkamine ja tõlgendamine kujundava hindamise kontekstis. Suhtlemise

väikeformaadid.

Enesekehtestamine: eesmärk ja eeldused (sh teadlikkus oma õigustest ja vajadustest). Alistuv,

agressiivne ja kehtestav käitumine. Kehtestava käitumise verbaalsed ja mitteverbaalsed tunnused.

Suhtlemine vastupanu osutava partneriga. Konfronteerumine, enesekehtestamine, keerukate

suhtlusolukordade lahendamine. Konfliktid koolis.

Vestlusolukorrad koolis. Läbirääkimised. Minasõnumi kasutamine oma vajaduste väljendamiseks.

Kompromissi ja konsensuseni jõudmine. Läbirääkimiste vahendamine, sh konflikti sisaldavas

olukorras.

Suhtlemine vastupanu osutava partneriga. Konfronteerumine, enesekehtestamine, keerukate

suhtlusolukordade lahendamine. Konfliktid koolis.

e-suhtlus koolis. Suhtlemine e-kirja ja e-kooli kaudu. E-suhtluse piirangud ja hea tava.

Telefonisuhtluse eripärad.

Suhtlemine ja kommunikatsioon kooliga seotud kriisiolukordades.

Probleemvestlus ja arenguvestlus.

Koosolek.

Blogi, privaatsus, avalikkus, laste õiguste kaitse avalikkuses.

SHHI.01.029 Õpetaja identiteet ja juhtimine

Õpiväljundid: 1) identifitseerib end õpetaja rollis ja mõistab sellest tulenevat vastutust ja kohustusi;

2) tunneb peamisi klassijuhatajatöö komponente;

3) läheneb õppijate ja enese arengu analüüsile ja kavandamisele tõenduspõhiselt ja leiab arengu

toetamiseks kaasaja haridusteaduslikke seisukohti;

4) mõistab elukestva õppe olulisust õpetajatöös ning oskab analüüsida oma didaktilist pagasit,

läbiviidud õppetegevusi ja õppeasutuses toimuvat kasvatustööd;

5) saab aru õpetaja rollist olla eestvedaja ja teiste motiveerija innovatsiooni loomisel;

6) oskab analüüsida ja hinnata õpetajatöö mõju enda füüsilisele, vaimsele ja emotsionaalsele

heaolule ja vastavalt sellele kavandada tegevusi;

7) teab õpetaja kutseeetika põhimõtteid; mõistab õpetaja rolli väärtuspädevuse kujundajana ja

õpilaste eeskujuna;

8) teab, millised regulatsioonid ja kuidas kujundavad õpetaja tööd ja laiemalt haridusasutuse

tegevust.

Õppematerjalid: Eripedagoogi kutsestandard, tase 7

Hariduslike erivajadustega õpilaste klassides ja rühmades õppe ja kasvatuse korraldamise alused

ning õpilaste klassi või rühma vastuvõtmise või üleviimise, klassist või rühmast väljaarvamise ning

ühe õpilase õpetamisele keskendatud õppe rakendamise tingimused ja kord

Haridusseadus

Kooli õppenõukogu pädevus ja tegutsemise kord

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Põhikooli riiklik õppekava § 17, 19-23.

Tervisekaitsenõuded koolidele

Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele

Täiskasvanute koolituse seadus

Õpilaste tunnustamise tingimused ja kord

Kordamisküsimused: Eesti riigis kehtivad eripedagoogi tegevust reguleerivad õigusaktid. Eripedagoogi tegevus, õigused,

vastutus ja töökeskkond. Õpilase ja eripedagoogi tervisekaitse regulaltsioon õigusaktides.

Koolis kehtivad eripedagoogi tegevust reguleerivad õigusaktid. Põhimäärus. Kodukord. Reeglid

töökorraldusele.Eripedagoogi ametijuhend. Eripedagoogi tööks vajalikud tingimused.

Riikliku õppekava üldosa rakendumine koolis nii aineõppes kui kasvatustöös.

Õpetaja võimalused ja kohustused koostöös õpilaste ja vanematega.

Õpetaja koostöö kolleegide ja tugispetsialistidega; täiendkoolituste kavandamine koolis.

Õpetaja suhestumine kooli juhtkonna ja kooli omanikega; õpetaja ja kohalik kogukond ning meedia.

Kooli sisehindamine, arengukava, õpilaste ja õpetajate tervise säästmine, kooli kultuur ja selle

kujundamine.

SHHI.01.028 Õpetamine ja refleksioon

Õpiväljundid: 1) teab erivajaduste liike ja nende peamisi tunnuseid, oskab märgata hariduslikke erivajadusi;

2) selgitab välja õppija eripära, eelteadmised, oskab õppijatele tutvustada õpieesmärke ja

hindamismudeleid ning toetada õppijaid isiklike õpieesmärkide seadmisel, lähtudes õppekavast ning

õppija eripärast ja eelteadmistest;

3) tunneb põhilisi õpetamismeetodeid ja vorme (sh rühmapõhised ja individuaalsed) ja oskab nende

valikut põhjendada, tuginedes õppimise ja õpetamise teooriatele;

4) oskab analüüsida, mil määral õppekeskkond on turvaline, kõigi õppijate kaasamist toetav ja

võimaldab õppijatel tunda eduelamust; oskab valida õppijale sobivat/jõukohast õppevara või

kohandada olemasolevat;

5) teab, kuidas õpetaja saab toetada (tugispetsialistide abiga koostatud kavale tuginedes) õppijate

rühmas erivajadustega õppijaid, orienteerub õppenõustamise süsteemis;

6) kasutab õppe- ja kasvatustegevuses (sh õpetamisel, hindamisel, tagasisidestamisel ja

refleksioonil) kaasaegse õppekeskkonna ja õppevara võimalusi, sh arvuteid ning teisi info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia vahendeid;

7) oskab õppetegevuse käigus ja järel reflekteerida enda tööd ning vajadusel seda paindlikult muuta

ja suunata õppijaid õppimist tõhusalt reflekteerima;

8) oskab sõnastada haridusvaldkonna uuringute eesmärke ja uurimisküsimusi, tunneb uurimistöö

kavandamise ja läbiviimise põhimõtteid sh sotsiaalteaduste ja oma ainevaldkonna uurimistöö

eetikat;

9) tunneb erinevaid andmekogumise ja andmeanalüüsi meetodeid ning uurimistulemuste

tõlgendamise põhimõtteid;

10) oskab leida ja analüüsida teaduskirjandust ning teha teaduskirjandusele ja enda läbiviidud

uuringutele tuginedes üldistusi.

Õppematerjalid: Kikas, E. (toim.) (2008). Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kikas, E. (toim.) (2010). Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes. Tartu: Eesti

Vabariigi Haridusministeerium.

Kikas, E. & Toomela, A. (toim.) (2015). Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes.

Üldpädevused ja nende arendamine. Tallinn: Eesti Ülikoolide Kirjastus.

Leppik, E. & Kivirand, T. (koost.) (2010). Märka ja toeta last. Sagedamini esinevad terviseseisundid

ja puuded õpilastel. Teatmik õpetajatele. Tallinn: Eesti Puuetega Inimeste Koda, Haridus- ja

Teadusministeerium.

Hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsioon. HTM käskkiri 581.

13.12.2013.https://www.hm.ee/sites/default/files/hev_kotseptsioon.pdf

Kordamisküsimused: Liikumissoovitused (Maailma Terviseorganisatsioon; Eesti liikumissoovitused 5-17-aastastele).

Liikumisaktiivsuse seosed füüsilise tervisega, kehalise võimekuse roll selle seose vahendamisel.

Liikumisaktiivsuse mõju närvisüsteemile. Liikumisaktiivsuse mõju täidesaatvatele kognitiivsetele

funktsioonidele. Liikumisaktiivsuse seosed akadeemilise sooritusega, seda seost seletavad

funktsioonid. Kehaline kirjaoskus ja selle kujunemine. Kehaline enesehinnang ja kehaline mina-

käsitlus.

Mis on tähelepanematuse pimedus? Miks on oluline kujundada välja automatiseerunud protsessis?

Kuidas arendada õpilaste tähelepanu? Kuidas arendada õpilaste taju? Kuidas arendada õpilaste

töömälu? Millised on laste töömälu iseärasused võrreldes täiskasvanutega? Nimeta mäluvõtteid ja

põhjenda nende kasutusalasid! Kuidas kujunevad teadusmõisted?

Millised tunnused iseloomustavad ISTE standardite (ISTE.NETS, 2012) järgi

haridustehnoloogiliselt pädevust inimest? Millised on digitaalsete õppematerjalide kasutamise

printsiibid õppetöös? Millised on olulised arvutiesitluste koostamise põhimõtted?

Uuringu kavandamine Kvantitatiivse ja kvalitatiivse uurimisviisi olemus; uurimisprobleemi

põhitunnused; populatsiooni ja valimi mõiste; valimi koostamise meetodid uurimistöös.

Kvantitatiivne ja kvalitatiivne andmete kogumine Küsimustiku olemus ja nõuded; küsimuste

tüübid; mõõteskaalad küsimustikes; intervjuu olemus, selle tüübid ja läbiviimine; vaatluse olemus,

selle liigitused ning läbiviimine; valiidsus ja reliaablus uurimistöös. Kvantitatiivne ja kvalitatiivne

andmete analüüsimine ja uurimistulemuste tõlgendamine Kirjeldava analüüsi olemus ja

analüüsimeetodid (sagedused; variatsioonirida; keskmiste näitajad, hajuvusnäitajad); seose- ja

võrdlushüpoteesid; järeldava analüüsi olemus ja analüüsimeetodid (parameetriliste ja

mitteparameetriliste testide valiku põhimõtted; korrelatsioonanalüüs); analüüsitulemuste lugemine

ja esitamine (tabelid, diagrammid);

SHHI.01.027 Õppe kavandamine

Õpiväljundid: 1) teab ja mõistab õpi- ja motivatsiooniteooriate põhiseisukohti õppeprotsessi organiseerimisest ja

õppedistsipliini kindlustamisest;

2) kavandab õpet süsteemselt, tõenduspõhiselt ja loovalt, lähtudes riiklikest alusdokumentidest,

õppeasutuse, haridusastme ja õppeaine eripärast ning õppijate vajadustest ja huvidest;

3) oskab analüüsida õppeasutuse õppekava ja erivajadustega õppijale koostatud individuaalset

arendus/õppekava, käitumise tugikava; teab esmalahendusi hariduslike erivajadustega õppija arengu

toetamiseks.

4) reflekteerib õppe kavandamist ja oma hindamisalast tegevust ning teeb vajadusel kavades

muudatusi;

5) tunneb hindamise eesmärke, sh kujundava hindamise rolli õppimise toetamisel.

Õppematerjalid: Krull, E. (2001). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Toim. T. Õunapuu. Tartu: Tartu Ülikooli

Kirjastus.

Kujundav hindamine kui õppimist toetav hindamine (2014). Toim. M. Jürimäe, A. Kärner,

L.Tiisvelt. Tartu: Tartu Ülikool.

Põhikooli riiklik õppekava, RT I, 14.01.2011.

Kordamisküsimused: 1.Õppimise olemus ja peamised õppimisteooriad.

Õppimise mõiste ja põhilised õppimisteooriate liigid.

Kognitiivsed, individuaalkonstruktivistlikud ja sotsiaal-konstruktivistlikud õppimisteooriad

ning nende rakendused. Sotsiaalne õppimine (A.Bandura)

2.Õppetöö kavandamiseks ja läbiviimiseks vajalike tingimuste kujundamine.

Õppekasvatustöö eesmärgistamine ja eesmärkide klassifikatsioonid. Õppemeetodite ja

strateegiate olemus ja rakendamine. Õppemetoodilised süsteemid. Õpioskused ja nende

kujundamine. Konstruktivistlikud õpikäsitlused.

3. Õpimotivatsiooni olemus, põhimõisted ja mudelid.

Õpimotivatsiooni olemus ja kujundamise strateegiad. Õpimotivatsiooni kujunemist

kirjeldavad põhimudelid. Õpetaja tegevuse ja hoiaku roll õpilaste eesmärgiorientatsiooni

ning õppimisse väärtustava suhtumise kujunemisel. Õppetund, kui õppetöö organiseerimise

põhiühik. Gagné õppeühiku mudel.

4. Õppedistsipliini olemus

Õppimiseks soodsa distsipliini kujundamise ja alahoidmise põhimõtted. Põhitegurid, mis

tagavad J. Kounini käsitluse järgi distsipliini alalhoidmine tunnis. Õpetaja kui klassi juht ja

suunaja.

5. Õppekava ja hindamine

Riiklikud ja õppeasutuse õppekavad. Õppimist toetava hindamise peamiste strateegiate olemus

Blacki ja Wiliami ning Broockharti teooriate põhjal.

HTHT.07.002 Eripedagoogide kutse-eetika

Õpiväljundid: 1) tunneb pedagoogilise eetika ja teadustöö eetika olulisemad põhimõtteid;

2) märkab ja oskab analüüsida eripedagoogide kutsetööga ning eripedagoogikaalase uurimistööga

kaasnevaid eetilisi küsimusi ja valikuid;

3) leiab sobivaid lahendusi eetiliselt keerulistes olukordades, lähtudes kehtivast seadusandlusest,

headest tavadest ja kutse-eetika põhimõtetest.

Õppematerjalid: Aavik, T., Keerus, K., Lõuk, K., jt. (koost.). (2007). Eetikakoodeksite käsiraamat. Eesti Keele

Sihtasutus.

Barnett, J. E., Behnke, S. H., Rosenthal, S. L., Koocher, G. P. (2007). In Case of Ethical Dilemma,

Break Glass: Commentary on Ethical Decision Making in Practice. Professional Psychology:

Research and Practice, 38, (1), 7-12.

Corey, G., Corey, M. S., Callanan, P. (1998). Issues and Ethics in the Helping Professions. Pacific

Grove, CA: Brooks/Cole Publishing Company.

Howe, K. R., Miramontes, O. B. (1992). The Ethics of Special Education. New York: Teachers

College, Columbia University.

Karindi, M. (2010). Eripedagoog kui ekspert. Mõtteid kutse-eetikast. Eripedagoogika, 34 (3), 64-69.

EEL.

Melton, G. B. (2005). Building Humane Communities Respectful of Children: The Significance of

the Convention on the Rights of the Child. American Psychologist, 60 (8), 918-926.

Melton, G. B. (2005). Treating Children Like People: A Framework for Research and Advocacy.

Journal of Clinical Child & Adolescent Psychology, 34 (4), 646-657.

Paul, J., French, P., Cranston-Gingras, A. (2001). Ethics and Special Education. Focus on

Exceptional Children, 34 (1), 1-16.

Pedak, P. (toim.). (2005). Laste õigused. ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtete rakendamine

praktikas. Tallinn: Lastekaitse Liit.

Pojman, L. P. (2005). Eetika. Õiget ja väära avastamas. Eesti Keele Sihtasutus.

Schihalejev, O. (2011). Väärtuskasvatus õpetajakoolituses. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Sund, L.-G. (2006). The Rights of the Child as Legally Protected Interests. The International Journal

of Children`s Rights, 14 (4), 327-337.

Sutrop, M. (2000). Hea elu, moraal ja sotsiaalne õiglus: Aristotelesest tänapäevani. Akadeemia, 8,

1638-1666.

Sutrop, M., Simm, K. (koost.). (2006). Eetika. Interdistsiplinaarsed lähenemised. Eesti Keele

Sihtasutus.

Terzi, L. (2005). Beyond the dilemma of difference: The capability approach to disability and

special educational needs. Journal of philosophy of education, 39 (3), 443-459.

Urofsky, R. I., Engels, D. W., Engebretson, K. (2008). Kitchener's Principle Ethics: Implications for

Counseling Practice and Research. Counseling and Values, 10, (53), 67-78.

Yan, E. G., Munir, K. M. (2004). Regulatory and Ethical Principles in Research Involving Children

and Individuals with Developmental Disabilities. Ethics & Behavior, 14 (1), 31-49.

Kordamisküsimused:

Praktilise eetika kujunemine ja areng. Olulised mõisted ja teooriad.

Eetika kui distsiliin, mis tegeleb väärtusi puudutavate küsimustega. Teoreetiline ja praktiline eetika

(metaeetika, normatiivne eetika, kutse-eetika). Eudaimonistliku eetika, deontoloogilise eetika,

teleoloogilise eetika ja vooruse-eetika põhiseisukohad. Moraalse arengu teooriad (Piaget, Kohlberg).

Regulatsioonimehhanismid. Õigus, moraal, intuitiivne teadmine.

Teadlaskogukonnad ja vaikiv teadmine (Polanyi, Kuhn). Kollektiivne alateadvus (C. G. Jung).

Theory on the rights of a child (L.-G. Sund). Seadusandluse ja eetika suhe (õigus- ja moraalinormide

sarnasused ja erinevused). Eetikakriisi määratlused.

Eetilised probleemid ja dilemmad.

Moraali funktsioonid. Eetiliselt keerulised olukorrad. Eetiliselt õigete otsuste langetamine

(Beauchamp & Childress, Hare, Kitchener). Ethical Justification Model (Kitchener).

Ebamoraalse toimimise põhjused ja tagajärjed.

Eripedagoog kui abistava elukutse esindaja.

Abistavate suhete tunnused. Suhte osapoolte õigused, kohustused ja vastutus. Õigus inimväärikuse

austamisele; õigus võrdsele kohtlemisele; õigus vabale eneseteostusele; õigus eraelu puutumatusele.

Enesemääramisõigus ja informeerimiskohustus. Privaatsus ja konfidentsiaalsus. Põhiõigused,

vabadused ja kohustused Eesti Vabariigi põhiseaduses. Isikuandmete kaitse seadus.

Laste õigused ja kohustused. Laste õiguste kaitse.

Suhtumine lastesse, lapsepõlve ja laste õigustesse läbi ajaloo. Laste õiguste tagamine (lapse

osalusõigus, paternalism, vanemate ja ühiskonna vastutus). Lapse õiguste konventsiooni kujunemine

ja põhiseisukohad. Eesti Vabariigi lastekaitse seadus.

Filosoofia ja eetika seoses hariduse ja pedagoogikaga.

Hariduse mõiste defineerimisest: hariduse normatiivne, kognitiivne ja instrumentaalne määratlus

(Dewey, Peters, Freire, Postman & Weingartner). Haridus kui individuaalne ja kollektiivne vajadus ja

vastutus. Õigus haridusele. Koolikohustus. Õpetaja vastutus õpilase, elukutse ja ühiskonna ees.

Õppijakeskne lähenemine. Õpetajate maailmaorganisatsiooni Education International kutse-eetika

deklaratsioon.

Eripedagoogika eetika.

Eripedagoogika kui professiooni kujunemine. Eripedagoogika lähtekohad. Eripedagoogi vastutus

üksikindiviidi (õpilase, patsiendi, kliendi), elukutse ja ühiskonna ees. Eripedagoog kui ekspert.

Eetilised probleemid eripedagoogikas: võrdsete võimaluste loomine; sildistamine, suunamine ja

paigutamine; integreerimise-segregeerimise dilemmad.

Teaduse ja uurimistöö eetika.

Teadus kui professioon. Teaduse ja ühiskonna vahelised pinged. Teadlase vabadus ja vastutus.

Inimestega (sh laste ja puudega inimestega) tehtava uurimistöö eetilised põhimõtted.

Seadused ja muud dokumendid, millele aine omandanud üliõpilane oskab tugineda:

Eesti Vabariigi põhiseadus

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

Isikuandmete kaitse seadus

Eesti Vabariigi haridusseadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Lapse õiguste konventsioon

Õpetaja kutsestandard

Õpetajate maailmaorganisatsiooni Education International kutse-eetika deklaratsioon

Logopeedide Alalise Koostöökomitee (CPLOL) eetikakoodeks

Eesti teadlaste eetikakoodeks

https://www.riigiteataja.ee/akt/121032011050

http://www.ehl.org.ee/index.php?page=320&







https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=24016

http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10086813/kirjeldus


http://www.elu.ee/?go=eetikakoodeks

http://www.akadeemia.ee/_repository/File/ALUSDOKUD/Eetikakoodeks2002.pdf

SHHI.03.004 Erivajadustega laste arengu toetamine enne kooliiga

Õpiväljundid: 1) teab 0-7a erivajadustega laste peamisi arenguiseärasusi,

2) orienteerub väikesi erivajadustega lapsi puudutavas Eesti Vabariigi seadusandluses,

3) tunneb väikeste erivajadustega laste arengu toetamise põhimõtteid ja võimalusi,

4) tunneb koolieelses lasteasutuses rakendatavate õppekavade koostamise põhimõtteid ja sisu,

5) oskab võrrelda Eesti ja välisriikide varajase sekkumise korraldust.

Õppematerjalid:

Almann, S. (2009). Partnerlus - lasteaia ja lapsevanemate koostöö alus. E. Kulderknup (Toim.),

Õppe- ja kasvatustegevuse korraldus (51-64). Riiklik Eksami- ja kvalifikatsioonikeskus. Tallinn:

Studium.

http://www.oppekava.ee/images/0/0c/I_Oppekorraldus-eesti.pdf

Häidkind, P., Kuusik, Ü. (2009). Erivajadustega laps koolieelses lasteasutuses. E. Kulderknup

(Toim.), Lapse arengu hindamine ja toetamine (37-72). Riiklik Eksami- ja kvalifikatsioonikeskus.

Tallinn: Studium.

http://www.oppekava.ee/images/d/da/IV_Lapse_areng-eesti.pdf

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava (2008). Riigi Teataja I, 23, 152.

Koolieelse lasteasutuse seadus (1999/2011). Riigi Teataja I, 27, 387. Lapse erilasteaeda või -rühma

vastuvõtmise ning väljaarvamise alused ja kord. Koolieelse lasteasutuse personali

miinimumkoosseisu kinnitamine.

Ugaste, A., Tuul, M., & Välk, T. (2009). Mängu tähtsus lapse arengus ja mängu juhendamine. E.

Kulderknup (Toim.), Üldoskuste areng koolieelses eas (44-62). Riiklik Eksami- ja

kvalifikatsioonikeskus. Tallinn: Studium.

http://www.oppekava.ee/images/a/a2/III_E_Yldoskused_Mang-eesti.pdf

Kordamisküsimused: Erivajadustega laps vanuses 0-7a, arengukeskkonna mõjutegurid.

Mõiste „erivajadustega laps“ defineerimine koolieelses lasteasutuses. Eakohane areng ja

erivajadustega lapse areng (juhtivad tegevused) vanuses 0-7a. Arengukeskkonna mõjutegurid

kodus, lasteaias ja väljaspool lasteaeda. Õpetamine lähimas arengu tsoonis.

Varajase sekkumise mõiste, eesmärgid ja põhimõtted.

Varajase sekkumise definitsioon ja üldpõhimõtted. Varajase sekkumise kujunemine ja näited

välisriikidest. Varajase sekkumise raames teostatavad tegevused, nendega seotud inimesed ja

asutused Eestis. Alushariduse ja varajase sekkumise sarnasused ning erinevused.

Ülevaade koolieelse üld- ja eripedagoogika ajaloost.

Arusaamad väikese lapse kasvatusest, kasvatajatest ja sobivast arengukeskkonnast erinevatel

ajaperioodidel. Tähtsamate autorite (Komensky, Rousseau, Pestalozzi, Fröbel) seisukohad ja panus

koolieelsesse pedagoogikasse. 20. sajandi suundumused koolieelses üld- ja eripedagoogikas,

suuremad muutused alates 1999.a.

Varajast sekkumist puudutav seadusandlus.

Eesti Vabariigis alates 1991.a kehtivad seadused ja määrused, kust võib leida infot perekonna,

väikese lapse, erivajadustega lapse hoolekande ja hariduse kohta. Koolieelse lasteasutuse seadus

(1999). Erivajadustega laste suunamine sobitus- või erirühmadesse, koolieelse lasteasutuse

personali miinimumkoosseis ja nõuded erivajadustega laste õpetajatele.

Õppekavade tüübid ja tasandid.

Õppekava olemus ja koostamise etapid. Ainekeskse, kompleks- ja lapsekeskse õppekava

erinevused, sobivus väikesele lapsele. Õppekava neli tasandit lasteaias. Koolieelse lasteasutuse

riiklik õppekava (2008) ja selle juurde kuuluvad juhendmaterjalid. Erivajadustega lapse arengu

toetamine lasteasutuse ja rühmade õppekavades. Individuaalse arenduskava olemus ja rakendamine

Eestis.

Õppemeetodid ja -vormid, nende valiku ja kombineerimise põhimõtted lasteaias.

Lasteaia õppe- ja kasvatustegevuse üldeesmärk, selle konkretiseerumine valdkonniti ja vanuste

kaupa. Õppevormid lasteaias. Praktilise, näitliku ja sõnalise õppemeetodi võrdlus (lapse arengutase,

õpetaja panus, materjali valik). Õppemeetodite (võtete) valik ja kombineerimine lapse vanusest ja

erivajadustest lähtudes.

Koostöö väikese lapse perekonnaga.

Lapsevanema roll, oma lapse erivajadustest teada saamine. Lapsevanema vajadused, kui laps on

erivajadustega. Koolieelse lasteasutuse panus erivajadustega lapse arengu ja tema perekonna

toetamisel. Kollektiivsed ja personaalsed koostöövormid. Arenguvestluse olemus ja tähtsus

osalejatele, arenguvestluse korraldus.

Meeskonnatöö olemus, varajase sekkumisega tegelevad meeskonnad Eestis.

Meeskonnad lasteaias: pedagoogiline nõukogu, hoolekogu, rühma meeskond, erivajadustega lapse

meeskond. Meeskonnad väljaspool lasteaeda: nõustamiskomisjon, rehabilitatsioonimeeskond.

Meeskonnaliikme ja –juhi panus, meeskonnaliikmete rollid varajasel sekkumisel. Õpetaja,

logopeedi, eripedagoogi jt. kutsealade kirjeldus kutsestandardite alusel.

Erivajadustega lapse koolivalmidus, sujuv üleminek kooli.

Koolivalmiduse defineerimine ja sujuv üleminek kooli. 6-7a lapse eeldatavad arengutulemused

Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava (2008) alusel. Koolivalmiduskaardi koostamine

erivajadustega lapsele.

ARKR.01.024 Kuulmis-ja kõneelundite anatoomia, füsioloogia ja patoloogia

Õpiväljundid: 1) tunneb enamlevinud kõrva-nina-kurguhaiguste sümptomatoloogiat, etiopatogeneesi, diagnostikat

ja käsitlust

2) omab ülevaadet krooniliste kõrva-nina-kurguhaiguste, eeskät kuulmislanguse rehabilitatsioonist

Õppematerjalid: Kõrva-nina-kurguhaiguste uurimise metoodika.Tartu, 1992.

Müürsepp J, Siirde T. Kõrvahaigused. Greif, 2007.

Behrbohm H et al. Ear, Nose, and Throat Diseases with Head and Neck Surgery. 3rd ed. Thieme,

2009.

Kordamisküsimused: Kuulmis- ja kõneelundite anatoomia ja füsioloogia.

Nina- ja ninakõrvalkoobaste anatoomia ja füsioloogia. Välis-, kesk- ja sisekõrva anatoomia.

Sisemiste ja välimiste karvarakkude funktsioon. Poolringkanalite talitlus. Kehaasendi säilitamiseks

vajalikud refleksikaared. Kõri anatoomia ja füsioloogia.

Suu ja neelu haigused.

Ägeda tonsilliidi sümptomid ja ravi. Ägeda tonsilliidi tüsistused. Kroonilise tonsilliidi lokaalsed ja

üldised sümptomid. Kurgumandlite eemaldamise näidustused. Ninaneelumandlite hüpertroofia

sümptomid, varased ja hilistüsistused.

Uneapnoehaigus ehk unelämbumistõbi.

Uneapnoe definitsioon ja klassifikatsioon. Apnoe/hüpopnoe indeks ja sellele vastavad

raskusastmed. Uneapnoe peamised diagnoosimismeetodid, mõõdetavad unekvaliteedi näitajad.

Uneapnoe puhul esinevad päevased ja öised kaebused. Uneapnoe põhjuslik ravi.

Äge ja krooniline keskkõrvapõletik.

Ägeda keskkõrvapõletiku tekkepõhjused ja riskitegurid (üldised ja lokaalsed). Ägeda

keskkõrvapõletiku tüsistused. Korduva ägeda keskkõrvapõletiku ja limakõrva profülaktika ja ravi.

Kroonilise keskkõrvapõletiku vormid. Kolesteatoomi klassifikatsioon.

Kuulmislangus.

Kuulmislanguse põhjused ja klassifikatsioon kahjustuse asukoha järgi. Kuulmislanguse

klassifikatsioon tekke alguse ja tekke põhjuse järgi. Peamised uurimismeetodid kuulmislanguse

puhul. Helihargitestid. Kuulmislanguse kirurgilise rehabilitatsiooni võimalused. Sisekõrva

implantatsiooni näidustused. Kuulmislanguse mittekirurgiline rehabilitatsioon, erinevad

kuulmisabivahendid. Äkk-kurtuse põhjused ja ravi.

Kõrvakohin ja pearinglus.

Kõrvakohina subjektiivsed ja objektiivsed põhjused. Kõrvakohina mittemedikamentoosne ravi

(rehabilitatsioon). Morbus Meniere puhul esinevad kaebused. Perifeerse pearingluse põhjused.

Tsentraalse pearingluse põhjused. Tasakaaluhäirega patsiendi peamised uurimisvõtted.

Kuulmis- ja kõneelundite arenguanomaaliad.

Kaasasündinud kaelamassid. Väliskuulmekäigu puudumisel (atreesia) esinevad probleemid ja

rehabilitatsiooni võimalused. Kõrvalesta puudumise (mikrootia, anotia) mittekirurgiline ja

kirurgiline ravi. Kaasasündinud kuulmislanguse põhjused ja klassifikatsioon.

ARNR.01.032 Neuroloogia

Õpiväljundid: 1) tunnevad närvisüsteemi haiguste funktsionaalset anatoomiat ja toopilist diagnoosi;

2) tunnevad neuroloogiliste haiguste peamisi mehhanisme;

3) tunnevad haigete neuroloogilise uurimise põhimõtteid;

4) teavad haiguste kliinilist fenomenoloogiat: pea- ja seljaaju haigused, perifeersete närvida ja

lihashaigused;

5) teavad sagedasemate neuroloogiliste haiguste ravi põhimõtteid.

Õppematerjalid: Neuroloogia taskuraamat. Medicina. 1997.

Toomas Asser. Neuroloogilise haige uurimine. Tartu 2000.

Lewis P. Rowland. Merritts Textbook of Neurology. W&W 2010.

Kordamisküsimused: Närvisüsteemi ehitus ja areng.

Närvisüsteemi areng ja arenguhäired. Närvisüsteemi ehitus ja anatoomiline jaotus: kesk- ja perifeerne

närvisüsteem, nende osad. Neuron, sünapsid. Ajukestad ja meningeealsündroom.

Närvisüsteemi funktsionaalne anatoomia ja füsioloogia.

Motoorsed juhteteed, püramidaaltrakti kahjustussündroomid. Spastiline ja lõtv halvatus.

Ekstrapüramidaalne süsteem ja kahjustussündroomid (liigutushäired). Tundlikkuse liigid, juhteteed ja

kahjustussündroomid. Kraniaalnärvid ja nende kahjustussündroomid. Bulbaarrühma kraniaalnärvid ja

kahjustused. Väikeaju, tasakaal ja koordinatsioon. Suuraju ehitus ja funktsionaalne anatoomia (ajukoore

keskused). Ajusagarad, nende funktsioonid ja kahjustussündroomid.

Teadvuse- ja psüühikahäired.

Teadvuse selguse häired. Kooma, selle põhjused ja hindamine. Ajusurm. Deliirium. Dementsus, selle

põhjused. Alzheimeri tõbi. Kortikaalsed funktsioonid ja nende häired: afaasia, amneesia, apraksia,

agnoosia.

Närvisüsteemi uurimismeetodid.

Neurofüsioloogia: elektro-entsefalograafia (EEG) ja neuromüograafia (ENMG) põhimõtted.

Neuroradioloogia (visualiseerimimeetodid): tomograafia, nukleearmeetodid, funktsionaalsed uuringud,

ultraheli.

Ajuvereringe haigused.

Insult, selle liigid, põhjused ja riskifaktorid. Ajuinfarkti kliiniline pilt ja ravi. Rehabilitatsioon ja

sekundaarne profülaktika. Ajuverevalandus, selle ravi.

Neuroinfektsioonid.

Bakteriaalne meningiit, selle diagnoosimine ja ravi. Puugiga edasikanduvad nakkused.

Peavalu.

Migreen, selle ravipõhimõtted. Pingepeavalu. Sümptomaatilise peavalu põhjused.

Kroonilised neuroloogilised haigused.

Epilepsia põhjused, klassifikatsioon, ravi.

Sclerosis multiplex, kliiniline sümptomatoloogia, diagnoosimine ja ravi. Parkinsoni tõbi, kliiniline

sümptomatoloogia, diagnoosimine ja ravi.

Perifeerse närvisüsteemi haigused.

Perifeerse närvisüsteemi ehitus: kraniaalnärvid ja spinaalnärvid, närvijuured, põimikud ja perifeersed

närvid. Polüneuropaatia. Radikulopaatia, diagnoosimine ja ravi.

Neurokirurgilise haigused.

Peaaju trauma, patsientide hindamine ja käsitlus. Ajukasvajad, nende diagoosimise ja ravipõhimõtted.

Lasteneuroloogia.

Laste tserebraalparalüüs (PCI), selle kliinilised vormid ja käsitlus. Kaasasündinud arengulised häired:

atsefaalia, mikrotsefaalia, kraniostenoos, neuraaltoru defektid.

ARFS.01.078 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia

Õpiväljundid: 1. Tunneb organismi normaalset ehitust ja talitlust. See võimaldab eripedagoogil mõista nende

arenguhäirete ja haiguste olemust, millega ta oma erialatöös kokku puutub. Talitlushäirete olemuse

mõistmine võimaldab omakorda paremini toime tulla kutsetöös.

2. Tunneb lapse organismi ealisi iseärasusi.

3. Tunneb tervisliku toitumise põhimõtteid.

4. Tunneb klliniliste ainete mõistmiseks ja oma kutsetööks vajalikku meditsiinilist terminoloogiat,

osalt ka ladina keelest tuletatut.

5. Teab haiguste teket ja kulgu määravate protsesside iseloomu - etioloogiat ja patogeneesi.

6. Omab ettekujutust stressi olemusest ja mõjust organismi talitlusele.

7. Loob eeldused kliiniliste ainete -neuroloogia ja psühhiaatria - käsitlemiseks.

Õppematerjalid: P.-H. Kingisepp, Inimese füsioloogia. Tartu, 2003, 2006, 2009, 2013 (kordustrükid)

Kordamisküsimused: I. Luud ja lihased

1. Luude ehitus, kasv ja seda mõjustavad tegurid. Luustumise ja kasvu häired ning nende

võimalikud põhjused.

2. Lapse pikkuse ja kaalu hindamine.

3. Ainevahetusprotsessid lihastes töö ajal. Töö ja selle efektiivsus aeroobsetes ja anaeroobsetes

tingimustes.

6. Lihaste väsimus ja selle kõrvaldamise võimalused.

II. Närvisüsteem

1. Närvisüsteemi üldine jaotus.

2. Seljaaju ehitus ja funktsioonid. Seljaaju juurte funktsioonid.

3. Piklikaju ja ajusild, ehitus ja funktsioonid.

4. Vaheaju ehitus ja funktsioonid: taalamuse ja hüpotaalamuse funktsioonid.

5. Peaaju närvid (12 paari) ja nende funktsioonid.

6. Suuraju koor ja selle keskused (sensoorsed ja motoorsed): erinevate keskuste lokalisatsioon ja

funktsioonid. Kõnekeskuse struktuur. Kõne neurofüsioloogiline mehhanism.

8. Elektroentsefalograafia kui aju talitluse uurimismeetod. EEG rütmide iseloomustus.

9. Vegetatiivse närvisüsteemi ehitus ja funktsioonid: sümpaatilist ja parasümpaatilist närvisüsteemi

aktiveerivad tegurid; sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi poolt vahendatavad toimed

elunditele.

III. Veri

1. Vere ülesanded. Vere hulk ja koostis. Erinevate vormelementide liikide funktsioonid.

2. Vereplasma osmootne rõhk ja vere pH kui organismi põhilisemad homöostaasi näitajad. Mis võib

mõjutada organismis osmootset rõhku ja happe-leelis tasakaalu (pH-d) ?

pH nihked - alkaloos ja atsidoos.

3. Veregrupid: erinevatesse veregruppidesse kuuluvust määravad tegurid, veregruppide määramine

ja nendega arvestamine. Reesusfaktori ja reesuskonflikti olemus.

IV. Süda ja veresooned

1. Südame ehitus ja selle ealised iseärasused. Kaasasündinud südamerikked.

2. Suur ja väike vereringe.

3. Südame erutustekke ja -juhte süsteem.

4. Südame tsükli iseloomustus. Südame toonid.

5. Südame löögisageduse, löögi- ja minutimahu mõisted. Südame rütmi muutused.

6. Vererõhk ja selle mõõtmine.

9. Pulss ja selle mõõtmine.

10. Südame klapirikked. Südame isheemiatõbi, stenokardia ja müokardi infarkt – nendega seotud

patoloogilise protsessi olemus ja peamised tunnused. Hüpo- ja hüpertoonia mõiste ning põhjused.

V. Hingamine

1. Hingamiselundkonna struktuur. Sisse- ja väljahingamise mehhanism.

2. Gaasivahetus kopsudes ja kudedes. Kuidas toimub gaaside transport veres?

3. Hingamise regulatsioon ja selle iseärasused lastel: hingamiskeskus ja seda mõjutavad tegurid.

Vastsündinu esimese sissehingamise mehhanism.

VI. Seedimine

1. Seedeelundkonna struktuur ja funktsioonid.

2. Seedimine suuõõnes: hammaste ja süljenäärmete funktsioon. Sülje hulk, koostis ja omadused.

3. Seedimine maos: maonõre koostis, omadused ja eritumise regulatsioon

4. Peensooles toimuvate protsesside iseloomustus: toitainete lõplik lõhustamine pankrease nõre,

sapi ja peensoole ensüümide poolt, imendumine.

5. Maksa funktsioonid.

6. Jämesooles toimuvate protsesside iseloomustus. Defekatsioon, selle tahteline kontroll.

VII. Aine- ja energiavahetus

1. Aine- ja energiavahetuse mõiste ning tähtsus.. Põhiainevahetuse (PAV) mõiste ja hindamine

Harris – Benedicti tabelite abil.

2. Süsivesikute tähtsus organismi talitluses. Vere glükoosisisalduse regulatsioon. Hüpo- ja

hüperglükeemia mõiste ja põhjused. Valkude tähtsus organismi talitluses. Valkude tarve - valgu

miinimumi ja optimumi mõiste ja suurus. Lipiidide tähtsus organismi talitluses.

5. Mineraalainete ja vee tähtsus organismi talitluses. Organismi ööpäevane veebilanss.

6. Vitamiinide mõiste ja tähtsus organismis. Hüpo- ja avitaminooside mõiste ja võimalikud

tekkepõhjused.

9. Toitumise põhinõuded ja normid. Taimetoitlusega seotud probleemid.

10. Termoregulatsioon – keemiline ja füüsikaline. Kuidas organism väldib mahajahtumist või

ülekuumenemist? Termoregulatsiooni iseärasused lastel.

VIII. Eritumine

Neerude funktsioonid. Esmas- ja lõpliku uriini teke. Antidiureetilise hormooni osa uriini tekke

regulatsioonis. Kusepõie täitumine ja tühjenemine.

X. Sisesekretsioon

1. Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteem. Neurohüpofüüs ja selle hormoonid – ADH ja oksütotsiin.

Adenohüpofüüs ja selle hormoonid – AKTH, türeotroopne hormoon, gonadotroopsed hormoonid

FSH ja LH; prolaktiin, kasvuhormoon – nende funktsioonid.

3. Kilpnääre: hormoonide funktsioonid, kilpnäärme üle- ja alatalitlusega seotud häired.

4. Kõrvalkilpnäärmete hormooni (PTH) tähtsus organismi talitluses.

5. Neerupealiste säsi-(adrenaliin) ja koorehormoonide (aldosteroon, kortisool) tähtsus organismi

talitluses. Stressi mõiste, põhjused ja muutused organismi talitluses stressi puhul.

6. Kõhunäärme hormoonide insuliini ja glükagooni funktsioon organismis. I ja II tüüpi diabeedi

olemus ja mõju ainevahetusele.

7. Suguelundite ja sugunäärmete üldiseloomustus. Mees- (testosteroon) ja naissuguhormoonide

(östrogeenid, progesteroon) toimed organismis. Menstruatsioonitsükli iseloomustus – faasid ja

regulatsioon. Viljastumist määravad tegurid.

Sugunäärmete üle- või alatalitlusega seotud häired.

XI. Immuunsus ja selle liigid.

1. Antigeenid ja antikehad ning nende osalus organismi kaitsereaktsioonides ja haiguslikes

protsessides.

2. Allergia ja anafülaksia mõiste. Sensibiliseerimine ja desensibiliseerimine. Allergiliste

haiguste profülaktika ja ravi põhimõtted. Toiduallergia.

SHHI.03.009 Õpiraskuste psühholoogia

Õpiväljundid: 1) on kursis õpiraskuste tänapäevaste käsitlustega;

2) on kursisõpiraskuste psühholoogilise olemuse ja käitumuslike väljendustega;

3) on kursis tunnetusprotsesside arengu erisustega õpiraskustega lastel;

4) on kursis õpiraskustega laste emotsionaalse ja sotsiaalse arengu erisustega;

5) tunneb õpiraskustega laste arendamise põhimõtteid.

Õppematerjalid:

Burack, J.A, Hodapp, R.M.; Zigler, E. (1998). Handbook of Mental Retardation and Development.

Cambridge University Press

Dockrell, J., McShane, J. (1992). Children's Learning Difficulties. A Cognitive Approach.

Blackwell Publishers

Drew, C.J., Hardman, M.L., Logan, D.R. (1996). Mental Retardation . A Life Cycle Approach.

Prentice Hall

Hallahan, D.P., Kaufman, J.M., Lloyd, J.W. (1996). Introduction to Learning Disabilities. USA: A

Simon & Schuster Company

Karlep, K. (1998). Psühholingvistika ja emakeeleõpetus. Tartu: TÜ Kirjastus

Karlep, K. (1999). Emakeele abiõpe I. Tartu: TÜ Kirjastus

Karlep, K. (2012). Lihtsustatud õppekava. Eripedagoogika, 38, lk. 5-53

Mõtus, R., Allik, J., Realo, A. (2011). Intelligentsuse psühholoogia. Tartu: TÜ Kirjastus

Wong, B.Y.L. (1996). The ABCs of Learning Disabilities. Academic Press

Kordamisküsimused: Õpiraskuste käsitlused.

Definitsioon ja erinevad käsitlused. Vaimse võimekuse tase ja õpiraskused. Õpiraskuste jaotumine

üldisteks ja spetsiifilisteks.

Üldised õpiraskused.

Määratlus ja põhilised tunnused. Esinemissagedus. Närvitegevuse iseärasused üldiste õpiraskuste

korral.

Tunnetusprotsesside erisused üldiste õpiraskuste korral.

Taju, tähelepanu, mälu, mõtlemise ja kõne iseärasused. Metatunnetuse kujunemise probleemid.

Sotsio-emotsionaalne ja motivatsiooniline areng üldiste õpiraskustega lastel.

Vajaduste ja nende rahuldamise seosed emotsioonide ja motivatsiooniga. Madalama ja kõrgema

taseme vajaduste tasakaal üldiste õpiraskuste korral. Emotsionaalse arengu erisused üldiste

õpiraskustega lastel. Õpimotivatsiooni kujunemine ja kujundamine õpiraskustega lastel, sh. ennast-

reguleeriva õppija kontseptsioon. Sotsiaalse arengu erisused üldiste õpiraskuste korral.

Üldiste õpiraskuste põhjused.

Vaimse arengu häirete bioloogilised (sh geneetilised) põhjused. Õpiraskused kui normaalne

varieeruvus inimeste võimetes. Vaimse arengu häirumise keskkondlikud põhjused. Arengulise

mahajäämuse taastootmise idee. Vaimse arengu häirumise sügavuse seosed eri tüüpi põhjuslike

faktoritega. Vaimset võimekust mõjutavate tegurite jaotumine mõjuaja alusel (sünnieelsed,

sünniaegsed ja sünnijärgsed mõjutegurid).

Spetsiifilised õpiraskused.

Määratlused: spetsiifiline lugemishäire e düsleksia, spetsiifiline kirjutamishäire e düsgraafia,

spetsiifiline arvutamishäire e düskalkuulia. Esinemissagedus. Võimete ja tegelike oskuste vahekord

spetsiifiliste õpiraskustega lastel.

Spetsiifiline lugemishäire.

Häire olemus ja väljendumine. Tunnetusprotsesside erisused. Lugemisprobleemide seos teiste

ainete omandamise ja üldiste õpiraskustega. Metatunnetuse probleemid.

Spetsiifiline kirjutamishäire.

Häire olemus ja väljendumine. Tunnetusprotsesside erisuste roll kodeerimisraskuste tekkes.

Üldistamise-konkretiseerimise probleemide olemus ja seos kirjutamisoskuse kujunemisega.

Metatunnetuse probleemid.

Spetsiifiline arvutamishäire.

Häire olemus ja väljendumine. Infotöötlusprobleemid taju, tähelepanu, töömälu ja mõtlemise

tasandil. Metatunnetuse probleemid.

Emotsionaalne ja motivatsiooniline areng spetsiifiliste õpiraskuste korral.

Õpiedu puudumise ja saadud tagasiside mõjud lapse emotsionaalsele enesetundele ja

õpimotivatsioonile.

Spetsiifiliste õpiraskuste põhjused.

Bioloogilised (sh geneetilised) põhjused. Aju ebatüüpiline areng (atypical brain development).

Keskkonna (eelkõige sobimatu õpetamise) roll spetsiifiliste õpiraskuste väljakujunemises ja

säilimises. Õpiraskuste sotsiaalse konstrueerituse idee.

Õpiraskuste identifitseerimine.

Meditsiinisüsteemi ja haridussüsteemi võimalused ja piirangud õpiraskuste tuvastamisel. Ülesande

kognitiivne analüüs kui meetod täpsustamaks konkreetse lapse oskuste taset ja raskusi. Õpiraskuste

eristamine teistest arenguhälvetest.

Pedagoogilise sekkumise põhimõtted õpiraskuste korral.

Õpiharjumuse ja aineüleste õpioskuste kujundamine. Võimalused jõukohastada konkreetsete

oskuste-teadmiste õpetamist. Tunnetusprotsesside ja metavõimete arendamine.

Õpiraskuste dünaamika.

Õpiraskuste väljendumine koolieelses eas, nooremas koolieas, keskmises koolieas ning nooruki- ja

täiskasvanueas.

HTEP.02.084 Eesti keele õpe erivajadustega lastele I

Õpiväljundid:

Üliõpilased omandavad oskused eesti keele tundide ettevalmistamiseks, läbiviimiseks ning

analüüsiks õpiraskustega ja intellektipuuetega laste õpetamisel.

Õppematerjalid:

Ainekursuse õppematerjalid.

Kirjandusallikad: (*Kaasaegsed seisukohad on ainekursuse õppematerjalides!)

1. Karlep, K. (1998). Psühholingvistika ja emakeeleõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

2. Karlep, K. (1999). Emakeele abiõpe I. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

3. Karlep, K. (2003). Kõnearendus. Tartu: tartu Ülikooli Kirjastus.

4. Karlep, K., Kontor, A. (2010). Aabitsa ja töövihikute kasutamise üldised põhimõtted.

Õpetajaraamat. Tartu: Studium.

5. Karlep, K. (2012). Lihtsustatud õppekava. // Eripedagoogika nr 38, aprill 2012.

6. Karlep, K. (2014). Milleks õpilastele noobid? // Eripedagoogika nr 44, november 2014.

7. Kontor, A., Karlep, K. (2006). Õpetamine eesti keele tööraamatu järgi abiõppe 2. klassis

Õpetajaraamat. Tartu: (Eesti Eripedagoogide Liit).

8. Eripedagoogika nr 47, oktoober 2015.

9. Plado, K. (2003). Kirjutamisoskuse uurimine etteütluste abil. // Haridus kõigile 2003. Tartu:

Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 132-138.

10. Rand, M. (2013). Aabitsate keerukus: keeleline analüüs ja õpetajate hinnangud. Magistritöö.

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/31881/rand_merike.pdf?sequence=1&isAllowed=y

11. Sarapuu, M. (2010). Häälikuortograafia omandatus põhikooli lihtsustatud õppekava alusel

õppivatel 3.-7. kl õpilastel. Magistritöö.

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/23126/Sarapuu_Miina.pdf?sequence=1&isAllowed=

y

Kordamisküsimused:

1. Emakeele erididaktika aines ja ülesanded. Eesti keel kui õppeaine.

Emakeele erididaktika objekt ja aines.

Eesti keele kui õppeaine ülesanded sõltumata koolitüübist.

Eesmärgid lihtsustatud õppes.

Õpetamise iseärasused (võrdlus tavaõppega).

Kontsentriline (e. spiraalne) õpe

Vaimse toimingu omandamise etapid.

Toimingu / õppeülesande sooritamise etapid (orienteerumine-

kavandamine, sooritamine, kontroll).

[2] lk 12,13

[2] lk 202

[2] lk 205-206; [5] lk 7

[2] lk 207-2131; õppekavad

[2] lk 213

[2] lk 39-43

[2] lk 43-45

2. Ülevaade kerge intellektipuudega õpilaste kõnetegevusest

Kõne ja psüühika seosed. Kõnearengu hilistumine, aeglane

dünaamika. Semantikapuue. Kõnefunktsioonide kujunemine,

reguleeriv-planeeriv funktsioon. Kõnetaju iseärasused.

Hääldamine. Sõnavara. Lause- ja tekstiloome.

Nõuded õpetaja kõnele, suhtlemise reguleerimine (kõnerežiim).

Praktiline sõnavaraõpetus (eesmärgid, töövõtted).

[2] lk 93-201; [5]

[2] lk 221, 222

[3] lk 63-90

1 Kirjandusallikas [2] on kooliastmete jaotus vana (1998.a) lihtsustatud õppekava järgi – I ja II kooliaste; mõlemal

kooliastmel I ja II etapp (I k-a = 1.-2. kl, 3.-5. kl; II k-a = 6.-7. kl, 8.-9. kl). Järgmises õppekavas (2010.a) = 4 perioodi

(1.-2., 3.-5., 6.-7., 8.-9. kl).

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/31881/rand_merike.pdf?sequence=1&isAllowed=y

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/23126/Sarapuu_Miina.pdf?sequence=1&isAllowed=y

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/23126/Sarapuu_Miina.pdf?sequence=1&isAllowed=y

3. Emakeele õpetamise printsiibid ja meetodid.

Printsiipide mõiste, süsteem. Olulisemad aspektid printsiipide

rakendamisel.

Meetodi mõiste, klassifikatsioonid. Peamised meetodid:

materjali suuline esitamine, vestlus, iseseisev töö jne. Meetodi

ja töövõtete suhe.

[2] lk 247-277

+ kaasaegsed

õppemeetodite

klassifikatsioonid

4. Emakeele tund, tunni eesmärgistamine.

Tund kui põhiline õppevorm eesti keele õpetamisel. Üldised ja

spetsiifilised nõuded tunnile.

Tundide tüübid, töövõtete järjestamine, raskusastme

määramine.

Eesmärgi mõiste, hierarhia. Eesmärkide formuleerimise

raskused. Toimingu keerukuse ja materjali raskusastme

kajastamine tunni eesmärkide sõnastamisel.

[2] lk 278-287 +

kaasaegsed nõuded

õppetunnile

[2] lk 287-293 + kaas-

aegsed nõuded õppetunni

eesmärgistamisele

5. Kasvatustöö ja psüühiliste protsesside korrigeerimine emakeele tunnis. Suhtlemine.

Eesmärgid, sõltuvus laste arengust. Nõuded õpetaja

nõudmistele. Eetiliste kujutluste iseärasused.

Käitumisakti analüüsi algoritm.

Taju, mälu, mõtlemise korrigeerimine. Tähelepanu ja

õpitegevuse korrigeerimine, enesekontrolli kujundamine.

Õpilaste suhtlemisoskused, nende kujundamine.

[2] lk 213-222

[5]

[5] lk 70-73, [3] 307-336

6. Lugema ja kirjutama õpetamise teoreetilised alused.

Lugemise ja kirjutamise kui vaimsete toimingute

definitsioonid.

Lingvistilised alused. Foneetiline kiri: foneem, grafeem.

Ülevaade eesti segmentaalfoneemidest, häälikute pikkusest ja

grafeemidest. Tähekasutusreeglid. Metoodilised järeldused.

Psühholingvistilised alused. Kõnesegmendid ja keeleüksused,

nende “kasutusala”. Metakeelelised operatsioonid2 analüüsi

õppimisel: häälimine, veerimine, võrdlev hääldamine. Sõna ja

lause sünteesi soodustavad võtted.

Psühholoogilised alused: Lugemistoimingu operatsionaalne

koostis. Kirjutamistoimingu operatsionaalne koostis.

Toimingute kujunemise etapid.

[10] (lugemistoiming)

[11] (kirjutamistoiming)

[6] lk 72

7. Laste emakeele-alaste oskuste uurimine.

Kirjutamisoskuse uurimine: Eesmärgid. Kasutatavad võtted.

Materjali valik, abistamine, vead.

Lugemisoskuse uurimine: Oskuse omandamise etapid, taju- ja

sünteesiühikud. Võtted. Materjali valik. Lugemisvead ja -

raskused: levik, dünaamika.

[11] (kirjutamistoiming)

8. Küsimused ja korraldused eesti keele tundides.

Küsimuste ja korralduste mõistmisraskuste põhjused.

Eri liiki küsimused lausetasandil (küsimused lause siu

[3] lk 183-185, 237-238

2 Metakeelelised / keelelised toimingud, operatsioonid (mõiste, näited) [2] lk 91, 92

taastamiseks, järelduste tegemiseks ja puuduva teabe

tuletamiseks, metakeelelised küsimused) ja tekstitasandil

(küsimused lause kohta (propositsioonistrateegia), küsimused

lausete tähenduste sidumiseks (lokaalse sidususe strateegia)).

Praktilise grammatika küsimused (morfoloogia- ja

süntaksiküsimused).

Nõuded küsimuste esitamisele (sh küsilausete pikkus, ehitus,

miks?- ja milleks?-küsimuste esitamise eesmärgid ja eripärad).

[3] lk 124-125

LÕ eesti keele ainekava

[2] lk 251-253

9. Aabitsaeelne periood (1. kl ~ I õppeveerand: sept, okt).

Perioodi eesmärgid. Õpilaste tundmaõppimine. Tajude

arendamine aabitsaeelsel perioodil.

Analüüsioskuste uurimine ja õpetamine:

-Lauseanalüüs (sisuline ja vormiline analüüs, materialiseeritud

abivahendid).

-Materialiseerimine.

-Häälikanalüüs (mõiste, toimingu koostis, võtted, materiali-

seeritud abivahendid: valged ühesuurused noobid,

häälimisalused, „kala“ jt).

-Foneemanalüüs (mõiste, toimingu koostis, võtted, materiali-

seeritud abivahendid: värvilised ühesuurused noobid, klaver,

värvilised häälikupikkuse noobid jt).

-Häälik- ja foneemanalüüsi õpetamine ning lugemise

eelharjutused aabitsaeelsel perioodil - seoses viie täishääliku (I,

U, E, O, A) õppimisega.

[4] lk 7-15

[4] lk 31-38 (lause), 69

[4] lk 16-18 (materialis.)

[4] lk 23-25 (hlk.an = HA)

[8] 7-13 (HA ja FA uurim)

[4] lk 26-30 (fon.an = FA)

[7] lk 40-45

[6] lk 72-79 (noobid)

[4] lk 71-73, 78, 81-84

[4] lk 39-43

10. Häälik- ja foneemanalüüsioskuste kujundamine, tähe õppimine I klassis.

Aabitsaperioodi eesmärgid.

Hääliku ja tähe tutvustamise tund:

-Häälik- ja foneemanalüüsi oskuste olemus, kujundamine,

võtted, raskused. Toimingute koostis. Materjali järjestus,

võtted. Enamlevinud metoodilised vead.

- Tähe õppimine, tähekaartide ladumine liikuvas aabitsas.

[4] lk 5-6

[4] lk 82, 83

11. Aabitsaõpetuse tund.

Lugema õpetamine lihtsustatud õppe I klassis. Meetodid. Tunni

etapid, võtted. Raskusastme määramine, materjali valik.

Õpilaste juhendamine. Ühistöö, õpiku kasutamine. Materjali ja

võtete valik sõltuvalt laste oskustest.

[4] lk 39-53

12. Häälikupikkuse muutmine õigekirja ja lugemise õpetamisel.

Teoreetiline põhjendus. Veaohtlikud häälikud sõnas.

Töövõtted. Materialiseeritud abivahendid (noobid, „tiivik“),

nende kasutamise sõltuvus laste oskustest. Hüpoteesi loomine

sõna rõhulis-rütmilisest struktuurist lugemisel.

[7] lk 64-66 (tiivik)

13. Häälikuõpetus lihtsustatud õppe algklassides.

Eesmärgid. Häälikuõpetuse tunni struktuur, harjutusmaterjali

valik. Töö veaohtlike häälikutega. Häälikupikkuste käsitlemise

etapid. Algoritmi kasutamine, üldistatud skeemide

rakendamine, automatiseerimine ja enesekontroll.

Töö erinevus II, III ja IV klassis. Häälikuühendite käsitlemine.

[7] lk 45-47

[7] lk 61-63, lk 68-69

Toimingute omandatuse tunnused.

14. Häälikuõpetus lihtsustatud õppe vanemates klassides.

Eesmärgid. Erinevus, võrreldes algklassidega ja tavakooliga:

Materialiseerimine (üldistatud skeemid), toetumine

hääldamisele, peamised töövõtted.

Kaashäälikuühendi käsitlemine.

15. Kirjatehnika õpetamine.

Eesmärgid. Peamised vead, nende põhjused. Kirjatehnika

õpetamine, iseärasused. Käeliigutuste arendamine.

[4] lk 54-62, [7] lk 34-36

16. Ärakirja õpetamine.

Kerge intellektipuudega õpilaste ärakirja areng. Ärakirja

õpetamine. Ärakiri ja keeleharjutused.

[4] lk 62-65, [7] lk 31-34

17. Ortograafia metoodika.

Ortograafia mõiste. Reegli tutvustamine ja rakendamine.

Diagnoosetteütlus. Õigekirjaharjutused (lünk-, korrektuur-

harjutused, etteütlused, rühmitamine).

[7] lk 26-31, 56-59, 69-79

[9] lk 132-138

18. Verifitseerimisülesanded.

Eesmärgid (keelevaistu kontroll ja arendamine).

Verifitseerimisülesanded praktilises lauseõpetuses.

Semantiline verifitseerimine sõnavaraõpetuses.

[2] lk 264

[3] lk 187-189

[3] lk 88

19. Praktiline lauseõpetus.

Praktilise lauseõpetuse teoreetilised alused. Praktilise

lauseõpetuse metoodika (eri eesmärgiga töövõtted).

[3] lk 133-223

20. Sõnaühend kõnearenduses ja praktilises grammatikas.

Sõnaühendi mõiste, käsitlemise eesmärgid ja töövõtted. [3] lk 120-132

21. Sõnavormide muutmine ja moodustamine.

Sõnamoodustusõpetuse teoreetilised alused.

Sõnavormide koostisosad ainsuses ja mitmuses. Sõnatüve

moodustamine.

Käändsõnad. Sõnade käänamine (erinevus tavaõppega),

üldistatud skeemid.

Pöördsõnad. Pöördsõnade muutmine, üldistatud skeemid.

Sõnade liitmine ja tuletamine (võtted, üldistatud skeemid).

[3] lk 90-112

[3] lk 90-112

HTEP.01.051 Erivajaduste identifitseerimine

Õpiväljundid: - tunneb laste arengutaseme hindamise põhimõtteid;

- on kursis erivajaduste märkamist ja identifitseerimist puudutava seadusandlusega;

- omab ülevaadet arengu eri valdkondade uurimise võimalustest eri vanuses lastel;

- omab ülevaadet erivajaduste identifitseerimise protsessist ja erinevate spetsialistide rollist selles;

- teab, millised teenused on vajalikud erivajadustega laste rehabiliteerimiseks sõltuvalt erivajaduse

tüübist.

Õppematerjalid:

https://sisu.ut.ee/evidolemus

https://sisu.ut.ee/evidobjekt

https://sisu.ut.ee/evidmeetod

https://sisu.ut.ee/evidlapsed

https://sisu.ut.ee/evidkorraldus

https://sisu.ut.ee/eviddiferents

Kordamisküsimused:

Erivajaduste identifitseerimise määratlus. Eesmärk ja väljund. Erivajaduste identifitseerimise

protsess – märkamine, hindamine, sekkumise kavandamine. Erivajaduste identifitseerimisega

seotud spetsialistid.

Arengutaseme hindamine. Hindamise põhimõtted. Hindamises osalevad spetsialistid, nende roll

ja pädevus. Hindamise objekt ehk mida hinnatakse (arenguvaldkondadest lähtuvalt, õppekavast

lähtuvalt). Laste hindamise eripärad. Millest sõltub hindamise efektiivsus?

Hindamise tüübid tulenevalt hindamise eesmärkidest (J.Sattleri järgi). Skriining- ehk

sõeluuringud. Diagnostiline hindamine. Fokusseeritud hindamine. Nõustamine ja rehabilitatsiooni

prognoosimine. Progressi hindamine.

Hindamismeetodid ja nende sobivus laste uurimiseks.

Vaatlus – meetodi olemus. Eelised ja piirangud laste hindamisel.

Küsitlus – meetodi olemus. Küsitluse tüübid: struktureeritud, poolstruktureeritud ja

struktureerimata; suuline ja kirjalik. Eelised ja piirangud laste hindamisel.

Testimine – meetodi olemus. Testide psühhomeetrilised omadused – standardiseeritus, normeeritus,

adapteeritus, reliaablus, valiidsus. Eelised ja piirangud laste hindamisel. Eestis kasutatavad testid.

Mitteformaalsed uurimisprotseduurid – meetodi olemus ja variandid. Eelised ja piirangud laste

hindamisel.

Hindamise spetsiifika sõltuvalt erivajaduse tüübist. Füüsiliste erivajadustega, autistlike, nägemispuudega, kuulmispuudega, intellektipuudega ja

emotsionaalsete ja/või käitumisprobleemidega laste arengutaseme hindamine.

Hindamise protsessi kavandamine ja tulemuste fikseerimine. Eetilised aspektid andmete kogumisel, säilitamisel ja väljastamisel.

Uurimiskava ja –protokolli koostamine. Uurimismeetodite ja vahendite valimine vastavalt lapse

vanusele ja arengu iseärasustele. Lapse tegevuse ja kõne fikseerimine, saadud info tõlgendamine ja

järelduste tegemine.

Iseloomustus ehk lapse arengutaseme kirjeldus, selle sisule ja vormile esitatavad nõuded.

Lapse individuaalsuse kaart, sh koolivalmiduskaart.

Potentsiaalsed arenguhälvete tunnused eri vanuses lastel. Vanus 0-1a: füüsilises arengus ja üldmotoorikas, sotsiaalses ja emotsionaalses arengus, kõne

arengus, objektidega tegutsemises;

Vanus 1-3a: üld- ja peenmotoorikas, esmastes eneseteenindusoskustes, kõne arengus, objektide

funktsioonipärases kasutamises ja mängus, mina arengus;

Vanus 3-5a: esmastes ja teisestes eneseteenindusoskustes, üld- ja peenmotoorika arengus,

tunnetusprotsessides, kõne arengus, suhtlemises eakaaslastega, mänguoskustes,

kujutavates tegevustes, minapildi kujunemises;

Vanus 5-7a: eneseteeninduses, üld- ja peenmotoorika arengus, kõne arengus, suhtlemises

eakaaslastega, mänguoskustes, tunnetusprotsessides, õpioskustes, teadmistes

lähiümbrusest ja maailmast, lugemise ja arvutamise eeloskustes, minapildi

kujunemises ja enesehinnangus;

Vanus 7-10a: tunnetusprotsessides (sh metatunnetuse kujunemises), õpioskustes ja

eneseregulatsiooni kujunemises, lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskuste

kujunemises, teadmistes lähiümbrusest ja maailmast, motivatsioonis, enesehinnangus,

sotsiaalses arengus;

Vanus 10-14a: eneseregulatsioonioskustes, metatunnetuses ja õpioskustes, lugemis-, kirjutamis- ja

arvutamisoskustes, motivatsioonis, enesehinnangus, sotsiaalses arengus.

Õpetamise ja arendamise diferentseerimine hindamise väljundina. Individuaalne abi rühmas/klassis. Tugisüsteemid asutuse siseselt. Erirühmad ja eriklassid.

Erilasteaiad ja erikoolid. Sekkumiseks vajalikud teenused vastavalt sellele, millised

arenguvaldkonnad on konkreetse erivajaduse puhul enam kahjustunud.

Nõustamisteenuse korraldus. Nõustamine lasteaia või kooli tasandil. Õppenõustamissüsteem Eestis – kellele ja milleks, millised

spetsialistid on kaasatud. Nõustamiskomisjon, selle pädevus ja koosseis.

Erivajadustega laste tavarühma või -kooli integreerimise poolt- ja vastuargumendid. Positiivsed ja negatiivsed aspektid lapse seisukohast, lapsevanemate seisukohast ja koolieelse

lasteasutuse või kooli seisukohast. Asjaosaliste valmisolek integreerimiseks.

Laste arengu hindamist puudutav seadusandlus. Koolieelse lasteasutuse seadus. Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava. Põhikooli- ja

gümnaasiumiseadus. Põhikooli riiklik õppekava. Isikuandmete kaitse seadus. Koolieelse

lasteasutuse õpetaja, eripedagoogi, logopeedi ja koolipsühholoogi kutsestandardid.

HTEP.01.044 Jõukohase õppe alused

Õpiväljundid: - mõistavad arenguerisustest tulenevate õpilaste hariduslike erivajaduste rahuldamise teoreetilisi

aluseid;

- tunnevad peamisi, rahvusvaheliselt tunnustatud mudeleid, erineva võimekusega õpilaste

arendavaks õpetamiseks;

- väärustavad kaasaegset tundi kui õpikeskkonda kõigi õpilaste arendavaks õpetamiseks;

- oskavad rakendada avastusõppelisi õpitehnoloogiaid;

- peavad oluliseks eneseanalüüsi õpetaja tegevuses.

Õppematerjalid: Erg, L; Kontor, A. LAPSE ARENGU, OSKUSTE JA TUNNETUSPROTSESSIDE MÕJU

ÕPPIMISELE. Nõuandeid individuaalseks arendustööks. Innove, 2013

ERIPEDAGOOGIKA nr 38, aprill 2012. Lihtsustatud õppekava.

Individuaalne õppekava kui õpilase individuaalse arengu toetamise üks tugimeede.

http://www.oppekava.ee/images/5/59/Individuaalne_oppekava.pdf.

Kõrgesaar, J. SISSEJUHATUS HARIDUSLIKE ERIVAJADUSTE KÄSITLUSSE. Tartu, 2002

Lovaas, O. I. ARENGUHÄLBEGA LASTE ÕPETAMINE. Tartu, 1998

Karlep, K. Õpitoimingute raskusastme reguleerimine. Eripedagoogika, 2002. Logopeedia ja

emakeel-3. lk 38-41

Karlep, K. Osaoskused ja nende kujundamine. Eripedagoogika, nr 26, 2006. Logopeedia ja

emakeel. lk 27-39.

Kivirand, T. Kaasav haridus ja nõustamiskeskuste roll hariduslike erivajadustega õpilaste

toetamisel. Eripedagoogika nr 3, 2010. Nõustamine.

Viitar, E. Matemaatika õppimise/õpetamise jõukohasuse selgitamine. Eripedagoogika, 1998.

Teooriast praktikasse: matemaatika. lk 4-12.

Kordamisküsimused:

HEV õpilaste arenguerisused ja nende arvestamine õppe organiseerimisel. Arendav

õpetamine. HEV õpilaste reaalne ja potentsiaalne arenguvald.

Õpitoimingute keerukuse muutmine. Vaimse toimingu omandamise etapid, nende

iseärasused ÕR korral. Kõne osatähtsus ja õpetaja roll õpitegevuse reguleerimisel,

jõukohastamisel.

Õpilaste individuaalsest õpivõimekusest või õpioskustest lähtuva õppe korraldamise

võimalused riigi, KOV ja kooli tasandil.

Õppe individualiseerimine ja diferentseerimine. Andekate ja ÕR õpilaste õpitoimingute

keerukuse muutmise võimalused. IÕK võimalused andekate ja ÕR õpilaste õppetöö

diferentseerimisel ja hindamisel. Töövõtteid õppe jõukohastamisel, teadmiste kontrollimine

ja hindamine (IÕK).

Jõukohastamise võimalused kuulmise, kõne, nägemise ja liikumise erivajadusega õpilaste

õppetöös.

HTEP.02.025 Kõnetegevuse psühholoogia

Õpiväljundid: Üliõpilane eristab keeleüksuseid ja kõnesegmente; teab kõne funktsionaalsüsteemi osi; kirjeldab

kõneloome- ja -taju tasandite operatsioone ning teab erinevatel tasanditel esinevaid raskusi

erivajadustega lastel, mõistab verbaalse suhtlemise olemust, rühmitab ja analüüsib ütlusi

kõnefunktsioonide seisukohalt; teab lapse kõne arengu lingvistilisi, psühholoogilisi ja

psühholingvistilisi seaduspärasusi; oskab seostada kõneloomet ja -taju intellektuaalsete protsesside

ning tunde- ja tahtevallaga.

Õppematerjalid: K.Karlep. Psühholingvistika ja emakeeleõpetus. TÜ Kirjastus, 1998.

Kordamisküsimused:

Psühholingvistika aines.

Psühholingvistika (edaspidi PSL) aines. Biheivioristliku, ratsionalistliku ja kognitiivse PSL käsitlus

kõneloome ja –taju protsessist. PSL uurimismeetodid: assotsiatiivne eksperiment ja

verifitseerimine. PSL rakendusvõimalused eripedagoogikas/logopeedias.

Tegevusteooria (L.Võgotski, A.N.Leontjev jt).

Tegevuse struktuur: tegevus (motiiv); toiming (eesmärk), sh osatoimingud; operatsioonid;

psühhofüsioloogilised funktsioonid. Vaimse toimingu omandamise etapid, levinud vead vaimsete

toimingute kujundamisel/õpetamisel. Toimingu sooritamise etapid, eripära erivajadustega laste

puhul. Aktuaalne ja potentsiaalne arenguvald; potentsiaalse arenguvalla eripära erivajadustega

lastel.

Kõnetegevus.

Mõiste ja põhikategooriad: kõne, keel ja kõnevõime. Kõnevõime kujunemise eeldused ja

kõnevõime tasandid. Keel, keeleüksused, keeleüksuste tähendus, semantilised seosed sõnade vahel:

süntagmaatilised, paradigmaatilised ja tuletusseosed. Kõne, kõnesegmendid, ütluse mõte. Suulise ja

kirjaliku kõne erinevused. Sisekõne kujunemine erivajadustega lastel. Kõnesegmentide ja

keeleüksuste võrdlus, opereerimine kahe süsteemi vahel lugema ja kirjutama õppimisel/õpetamisel.

Kõne funktsionaalsüsteem (edaspidi kõne FS).

Kõne FS mõiste, tunnused. Kõneliigutuste neuroloogilise juhtimise tasandid: nende funktsioonid ja

nende kahjustusel ilmnev kõnepatoloogia. Aju juhtiv roll kõnetegevuses: 3 funktsionaalset

ajuplokki, kuue piirkonna (Dünaamiline, Broca, posttsentraalne, Wernicke, oimusagara keskmise

kääru piirkond ja kattetsoon) funktsioonid ja kahjustusel ilmnev patoloogia. Perifeerse kõne FS-i

osad (energia-, generaator-, resonaatorsüsteem), nende funktsioonid ja kahjustusel ilmnev

patoloogia.

Kõneloome.

Ütluse intentsi kujunemine: motiiv, situatsiooni taju ja mõtestamine. Mõttesüntaks: mõttegeštaldi

hargnemine, teema ja reema; sisemised sõnad ja kujutlused. Semantiline süntaks: semantiline kirje,

süvakäänded. Pindstruktuuri süntaks: lausemalli valik ja täitmine sõnavormidega, sõnakasutus,

muuteoperatsioonid. Ütluse motoorne plaan: intonatsiooniprogramm ja silbiprogramm. Ütluse

realiseerimine. Erivajadustega laste kõneloome probleemid erinevatel tasanditel. Pedagoogilised

soovitused kõneloome tasandite kujundamiseks.

Tekst ja selle loome.

Dialoog ja selle tunnused. Monoloog. Dialoogi ja monoloogi erinevused. Teksti terviklikkus ja

sidusus. Semantiliste seoste liigid tekstis: ahelseos ja paralleelseos. Sidususe keelelised /vormilised

vahendid: leksikaalsed (nt samaviitelised sõnad) ja grammatilised (nt sama ajavorm). Tekstide

kohandamine sisult ja vormilt.

Kõne funktsioonid.

Kõne reguleeriva–planeeriva funktsiooni kujunemine ja selle kujunemise eripära erivajadustega

lastel. Suhtlemine, suhtlemise eesmärk, strateegia, taktika; suhtlemise osaoskused. Erinevate

suhtlemisvormide kujunemine. Erivajadustega laste suhtlemine.

Kõne mõtestatud tajumine.

Kõnetaju sensoorne tasand. Foneemikuulmise mõiste. Kõnetaju pertseptiivsed tasandid: sõna-,

lause- ja tekstitasand. Tekstibaas ja situatsioonimudel. Teksti mõistmise strateegiad: propositsiooni-,

lokaalse sidususe, makro-, produktsiooni- ja pragmaatilised strateegiad. Erinevatel tasanditel kõne

mõistmist mõjutavad asjaolud ning mõistmisraskused.

Kõne ja psüühilised protsessid (vt ka Erivajadustega laste psühholoogia alused).

Tunnetusprotsesside areng erivajadustega lastel. Taju, mälu ja mõtlemise seos kõnega. Juhtiva

psüühilise protsessi roll lapse arengus.

Lapse kõne areng.

Kõnearengu selgitus biheivioristliku, nativistliku ja kognitiivse PSL teooriates. Juhtiva tegevuse,

juhtiva psüühilise protsessi ja kõnearengu seos. Kõne-eelne, grammatikaeelne ja grammatika

omandamise periood lapse kõne arengus. Hääldamise areng. Sõnavara ja sõnatähenduse areng, sh

baassõnavara mõiste. Sõnaloomeoskuste kujunemine. Grammatiliste oskuste areng.

HTEP.02.050 Logopeedia alused

Õpiväljundid: Üliõpilane tunneb logopeedia kui teaduse eesmärke ja logopeedilise töö põhimõtteid. Üliõpilane

mõistab logopeedi rolli erivajadustega inimeste abistamisel. Üliõpilane oskab märgata

kõnepuuetega lapsi ja täiskasvanuid ja tunneb kommunikatsiooni toetamise põhimõtteid.

Õppematerjalid: Kõne- ja keelepuuded lastel ja täiskasvanutel (2013). Toim. M. Padrik, M. Hallap.

http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/36317?show=full

M. Kompus, M. Padrik (2011). Õpetajate hinnangud hääleprobleemidele. Eripedagoogika.

Logopeedia ja emakeel. Nr 36. Koostaja M. Hallap

R. Naestema (2008). Häälduspuuded lasteaiaealisel lapsel. Lasteaialapse kõne- hääldusraskused,

kõnetakistused ja alakõne. Õpetajalt õpetajale. Koost. H-M. Seero

M. Jahu (2005). Kogelusest õpetajale. Haridus nr 8.

M. Jahu (2008). Lapseea kogelus. Lasteaialapse kõne- hääldusraskused, kõnetakistused ja alakõne.

Õpetajalt õpetajale. Koost. H-M. Seero. Tln

M. Reilson (2005). Kuulmispuudega laps tavakoolis. Eripedagoogika. Kuulmislangus. Koost. R.

Toom

E. Müil (2005). Kuulmispuudega laps tavalasteaias. Eripedagoogika. Kuulmislangus. Koost. R.

Toom

K. Särgava (2005) Kuulmispuude mõju minu kõne arengule. Eripedagoogika. Kuulmislangus.

Koost. R. Toom

Kordamisküsimused: Logopeedia aines ja ülesanded

Millega ja kellega tegeleb logopeedia? Logopeedilise abi üldine süsteem Eestis. Logopeedilise töö

komponendid (diagnostika, teraapia, nõustamine, ennetamine) ja nende sisu. Logopeedia seos teiste

teadustega.

Kommunikatsioonipuuded ja klassifikatsioonid

Kommunikatsioonipuude mõiste. Jaotus: kõne ja –keelepuue, primaarne ja sekundaarne puue.

Kõnepuuete klassifikatsioonid ja klassifitseerimise üldised põhimõtted ning kasutamine haridus- ja

meditsiinisüsteemis.

Häälepuuded

Hääle tekkemehhanism ja omadused. Häälepuude mõiste, jaotus: afoonia, düsfoonia. Kuidas ära

tunda häälepuuet, millised on selle tunnused ja tekkepõhjused?

Häälduspuuded. Düslaalia

Häälduspuude mõiste, jaotus avaldumise järgi, foneetiline ja fonoloogiline puue Mis on

füsioloogiline vaeghääldus ja kuidas see avaldub? Düslaalia mõiste ning avaldumine kõnes.

Düslaalia tekkepõhjused, funktsionaalne ja mehaaniline düslaalia.

Düsartria

Düsartria mõiste, tunnused, tekkemehhanism. Meeskonnatöö: liikmed ja üldised töö suunad.

Rinolaalia

Rinolaalia mõiste, puude mehhanism, avaldumine. Mis on rinofoonia, hüpernasaalsus,

hüponasaalsus ning mis on selle tekkemehanismiks. Neelulukku töö põhimõte ja vajalikkus. Hääle-

ja häälduspuude avaldumine rinolaalia puhul ning mis on selle peamisteks põhjusteks.

Meeskonnatöö: liikmed ja töövaldkonnad.

Kogelus

Kogeluse mõiste, avaldumine. Füsiloogiline kogelus lastel: põhjused ja avaldumine. Kogeluse mõju

isiksusele. Toetava suhtlemise põhimõtted.

Kuulmispuudega lapsed

Kuulmispuudega laste kõne kujunemise üldised iseärasused. Kuulmispuude aste ja selle mõju kõne

arengule. Probleemid foneetilis-fonoloogilise ja leksikalis-grammatilise süsteemi arengus.

Alakõne

Mõiste, avaldumine. Alakõne astmed ning jaotuse põhimõtted. Kõne üldiseloomustus alakõne

astmete kaupa. Logopeedilise töö üldeesmärgid alakõne astmete kaupa.

Alaalia, afaasia

Alaalia mõiste, põhjused, avaldumine, kõne kujunemise iseärasused. Alaalia klassifikatsioon:

sensoorne ja motoorne alaalia. Afaasia mõiste, põhjused, üldised tunnused.

HTEP.01.047 Matemaatika õpe erivajadustega lastele I

Õpiväljundid: Üliõpilased omandavad oskused matemaatikatundide planeerimiseks, läbiviimiseks ja

analüüsimiseks LÕK-i alusel

Õppematerjalid: Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava.

Endel Noor. Matemaatika I - II klassis. Õpetajaraamat. Tallinn: Koolibri, 1998. Lk. 43 - 116.

(teemad vastavalt kordamisküsimustele).

K. Plado. Tekstülesanne kui tekst /Eripedagoogika: Matemaatika, 1998. Lk. 52 60.

V. Neare. Tekstülesannete lahendamine algoritmide abil /Eripedagoogika: Matemaatika, 1998. Lk.

45 52.

E. Viitar. Matemaatiliste elementaaroskuste omandamisraskused / Töid eripedagoogikast XIV,

Tartu, 1996. Lk. 73 90.

Kordamisküsimused:

Matemaatiliste elementaaroskuste omandamisraskused. Matemaatika omandamisraskuste

uurimise neuroloogilised ja pedagoogilis-psühholoogilised suunad. Terminite „spetsiifiline

arvutusvilumuste häire, „düskalkuulia” ja „düsmatemaatika” määratlus ja kasutus tänapäeval.

Matemaatika protsessuaalne komponent. Tegevused, mis võimaldavad matemaatika õppimist.

Matemaatika protsessuaalsesse alusesse kuuluvate tegevuste omandatus. Pedagoogiliste soovitused

tegevusliku aluse kujundamiseks.

Matemaatika õpetamise eesmärgid lihtsustatud õppes. Matemaatika õpetamise õpetuslikud

eesmärgid. Matemaatika õpetamise korrektsioonilised ehk kasvatuslikud eesmärgid.

Matemaatika õpetamise planeerimine ja organiseerimine lihtsustatud õppes. Ülevaade klassi

ainekava koostamisest. Üldised nõuded tundide protokollimisele ja tunnikonspektide koostamisele.

Matemaatika õpetamise meetodite klassifikatsioon. Materjali sõnalise esitamise meetodid.

Selgitusmeetod, nõuded selgitamisele. Näitlikustamine. Praktiliste tööde meetodid. Harjutamine,

nõuded harjutamisele.

Matemaatikatund lihtsustatud õppes. Tunni tüübid, struktuur, nõuded eesmärgistamisele. Üldised

nõuded matemaatikatundidele. Valmistumine tundideks. Tunni andmine. Teadmiste ja oskuste

kontrollimise viisid ja võtted.

Matemaatika eelkursus lihtsustatud õppes. Propedeutilise perioodi ülesanded, tähtsus,

organiseerimine ja planeerimine. Suurusmõistete õpetamine ja täpsustamine. Kujutlus

ruumimõistetest, nende täpsustamine ja diferentseerimine. Hulgamõistete kujunemise iseärasused

intellektipuudega lastel. Kujutluste loomine hulkadest, operatsioonid hulkadega, nende õpetamine.

Ajakujutluste loomine ja täpsustamine. Kujutlused raskustest, nende täpsustamine ja

diferentseerimine.

Numeratsioon. Raskused ja iseärasused numeratsiooni omandamisel, nende ületamine.

Naturaalarvude rea seaduspärasused.

Arvud 10 piires. Programmilised nõuded ja käsitlemise üldine süsteem. Arvukoostise õpetamine 10

piires. Hulga, arvu ja numbri vaheline seos. Arvude kirjutama õpetamine. Loendamine kasvavas ja

kahanevas järjekorras 10 piires.

Esemeliste hulkade võrdlemine, arvude võrdlemine. Tüüpilised vead ja raskused aritmeetiliste

tehete omandamisel 10 piires, nende ületamine. Liitmine ja lahutamine 10 piires.

Arvud 20 piires. Kümnelise mõiste. Kümneline uue loendamisühikuna. Kahekohaliste arvude

liitehitus ja kümnendkoostis 20 piires. Liitmine ja lahutamine 20 piires (järguületamiseta).

Ühekohaliste arvude liitmine ja lahutamine 20 piires (järgu ületamisega liitmine ja lahutamine).

Korrutamine ja jagamine. Tabeliline korrutamine ja jagamine O. Stitiliene põhjal. Tabeliline

korrutamine ja jagamine M. Perova põhjal

Tekstülesanne. Tekstülesannete klassifikatsioon. Lihtülesanne, liitülesanne (lahendamise

metoodika). Tekstülesannete lahendamisoskuse omandamise iseärasused õpiraskustega lastel.

Tekstülesannete lahendamise eesmärgid, korrektsiooniline tähtsus, spetsiifilised raskused.

Tekstülesannete teksti mõistmist mõjutavad faktorid. Nõuded õpetaja poolt koostatavatele

ülesannetele. Ülesannete koostamise õpetamise metoodika. Tekstülesannete mõistmise tasandid.

Tekstülesannete sisu analüüs, andmete esitamise moodused, lahenduse otsing.

Tekstülesannete lahenduse vormistamise moodused. Üleminek lihtülesannete lahendamiselt

liitülesannete lahendamisele. Tekstülesannete lahendamisoskuse omandamise iseärasused

õpiraskustega lastel.

SHHI.03.006 Eripedagoogika alused

Õpiväljundid: 1) üliõpilane on omandanud eripedagoogika baasterminoloogia ja teab valdkonna põhiseisukohti;

2) üliõpilane teab, milliseid kompetentse hõlmab eripedagoogi ja logopeedi kutse ja on motiveeritud

nende omandamiseks;

3) üliõpilane orienteerub erivajadustega õppijate toetamise süsteemis koolieelses eas, põhikoolis ja

kutseõppes.

Õppematerjalid: Erivajadusega isikute kutseõppeasutuses õppimise tingimused ja kord.

Hanga, K (2013). Rehabilitatsioonivajaduse hindamine ja rehabilitatsiooniprogrammid. Sinuga,

Märts, 7 - 9.

Karlep, K., Plado, K. (2005). Erivajadustega laps eile, täna, homme. Haridus nr.8, 4-5.

Kõrgesaar, J., Veskiväli, E. (1987). Eripedagoogika Eestis. Eripedagoogika tänapäevaküsimusi.

Tartu, 4-43.

Nursi, A; Mae, L; Raudsalu, V; Saareoja, H. (2013). Eesti Logopeedide Ühing: eile, täna, homme.

Eripedagoogika, 42, 36-40.

Padrik, M. (2011). Erivajadustega laps lasteaias: mõtteid hetkeolukorrast ja võimalustest. Koolielu

haridusportaal.

Padrik, M. (2005). Pedagoogika logopeedias. Haridus, 8, 12-14.

Eripedagoogika (2008) nr. 31

Eripedagoogika (2010) nr. 35

Logopeedi kutsestandardid, tase 7 ja 8.

Eripedagoogi kutsestandardid, tase 7 ja 8.

Kordamisküsimused: Eripedagoogika kui teadusharu: eesmärgid, ülesanded, rakendusvaldkonnad, seosed teiste

teadustega. Eripedagoogilise mõtte areng Eestis.

Hariduslike erivajadustega õpilased ja nende õppe korraldamine:

Arenguerisustega laste hariduslikud erivajadused: vaegkuulmine, vaegnägemine, kõnepuuded,

intellekti primaarne kahjustus, neuroloogilised ja psüühilised arenguhäired, püsivad tervisehäired,

pervasiivsed arenguhäired, emotsionaal- ja käitumishäired, kehvad sotsiaalsed arengutingimused

jms. kui alus õppimise kohandamiseks. HEV õpilase määratlus PGS-i kohaselt.

HEV õpilaste õppe korraldus Eestis lähiminevikus (ENSV aegne õppekorraldus): koosõppe ja

erikoolikeskse õppe rakendused.

EV haridusseadusandlus HEV laste õppekorralduse alusena. PGS HEV õppurite õppekorralduse

reguleerijana: kaasava õppe põhimõtted ja nende rakendamise võimalused meie

haridusseadusandluse kohaselt.

KOOL KÕIGILE juhtideed ja nende rakendamine hariduskorralduses. Näiline kaasatus ehk

pseudointegratsioon: tunnused ja võimalused vältimiseks.

Põhikooli riiklik õppekava (PK RÕK): rakendusi HEV õppurite arendaval õpetamisel. Põhikooli

lihtsustatud riiklik õppekava (PKL RÕK): selle kolm õppetaset ja õppekorralduse mudelid.

Individuaalne õppekava (IÕK) ja rakendamise lähtealused.

Õppimine ja omandamine erinevate arenguprobleemidega HEV õpilastel:

HEV õppurite õppimiseeldused ja õppimisprotsesside erisused: õpetaja võimalused neid

arvestada. Õpiedu kujundavad tegurid. Õpilaste kognitiivsete protsesside arendamisvõimalused

õppimisel.

Pädevused kui õpieesmärgid. Kesksemad kujundatavad õpiväljundid PK RÕK+i alusel

õppivatel HEV õpilastel. Kesksemad kujundatavad õpiväljundid lihtsustatud õppe erinevatel

vanusastmetel. Kesksemad kujundatavad õpiväljundid toimetulekuõppes. Hooldusõppe sisu ja

peamised õpiväljundid.

Erilaadsed õppimisraskused. Õpetaja õpilaste õppimisraskuste märkajana. Koostöö

lapsevanema(te)ga kodu kaasamiseks ilmnevate probleemide lahendamisse. Õpiraskuste

märkamiselt tulemusliku sekkumiseni. Meeskonnatöö koolis õpilaste õpiraskuste märkamiseks ja

ületamiseks. Nõustamiskomisjoni kaasamine.

Õpiabi erinevad moodused:

Jõukohase õppe lähtealused. Õpilase võimeid arvestava arendava õpetuse olemus. Õpetaja

võimalused õpilaste õppimisprotsesside aktiviseerimiseks.

Õpilaste praktilisel tegevusel põhinevad õpetamistehnoloogiad HEV õpilaste arendaval

õpetamisel.

Avastusõppeliste töövõtete kasutamise alused töös HEV õppuritega. Õpilaste erinevate

tunnetusvõimaluste seostatud kasutamine õppetöös.

Sotsiaalse õppimise stimuleerimine HEV õppuritel erineval vanusastmel.

Lähtealused õppimise materialiseerimisel ja näitlikustamisel töös erilaadsete HEV õppuritega.

Õpioskuste etapiviisiline kujundamine. Enesekontrollioskus kui keskne õpioskus.

Õpetaja võimalused varieerida õppimist erinevates õpikeskkondades, tulenevalt HEV õppuri

vajadustest. Kaasaegne tund kaasavas õppes. Tund mitme õpetaja üheaegsel osalemisel.

Erisusi HEV õppurite õpitulemuste mõõtmisel ja hindamisel.

Õpetaja professionaalsus HEV õppurite arendaval õpetamisel.

HEV õppurite sotsiaalse integratsiooni toetamine. Sotsiaalse kaasatuse tasandid HEV

indiviidide sotsialiseerumisel. Sotsialiseerumist mõjutavad tegurid.

HEV õppurite võimalused põhihariduse järgselt:

Lisaõpe PKL RÕKi järgi õppinutele. Gümnaasiumi ja kõrghariduse võimalused; kellele, kuidas

sotsiaalselt toetatud. Valikuid ametiõppeks. Karjäärinõustamine põhikoolis. Päevakeskused,

sotsialiseerumiskeskused jt. kui institutsioonid HEV indiviididele. Sotsiaaltöö suundumusi töös HEV indiviididega.

HTEP.01.035 Erivajadustega laste psühholoogia alused

Õpiväljundid: - tunneb psüühika arengu üldisi seaduspärasusi;

- on kursis psüühika arengu põhiliste kõrvalekalletega erivajadustega lastel;

- tunneb erivajaduste avaldumisvorme ja psüühika arengu iseärasusi nende puhul;

- on kursis erivajaduste identifitseerimise põhimõtetega ja pedagoogilise sekkumise alustega

erivajadustega laste arendamisel.

Õppematerjalid: Häidkind, P. (2008). Erivajadustega lapsed lasteaias. Raamatus E. Kikas (toim) Õppimine ja

õpetamine koolieelses eas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 198-220.

Kõrgesaar, J. (2002). Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse. Tartu: Tartu Ülikooli

Kirjastus. Lk 9-75.

Bachmann, T. & Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Kirjastus Ilo. Teemad 6, 7, 8, 10,

11 ja 14.

Kreegipuu, M. (2011). Intelligentsus ja psühhopatoloogia. Raamatus R. Mõttus, J. Allik & A. Realo

(toim) Intelligentsuse psühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 232-245.

Sepp, V. (toim) (2012). Andekas õpilane klassis. Abiks õpetajale andekate laste tuvastamisel ja

toetamisel. Tartu: Tartu Ülikooli Teaduskool.

Paavel, H. (2005). Enesekohase oskused. Raamatus A. Ots (toim) Üldoskused - õpilase areng ja

selle soodustamine koolis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 95-128.

Saat, H. (2005). Sotsiaalsed oskused: kontseptsioon ning arendamise ja hindamise võimalused

koolis. Raamatus A. Ots (toim) Üldoskused - õpilase areng ja selle soodustamine koolis. Tartu:

Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 129-162.

World Health Organization (1999). F9 Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired.

Raamatus RHK-10 V peatükk. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 255-285.

Todd, S. (2015). Väike raamat autismispektri häiretest. Tartu: Studium.

Keith, L. (2000). Elu ratastoolis. Tallinn: Koolibri.

White, P. (2000). Elu pimedana. Tallinn: Koolibri.

Woolley, M. (2000). Elu kurdina. Tallinn: Koolibri.

Kordamisküsimused:

Erivajaduste psühholoogia aines ja ülesanded. (Hariduslike) erivajaduste määratlus.

Erivajaduste psühholoogias kasutatavad uurimismeetodid. Erivajaduste märkamine ja

identifitseerimine. Pedagoogilise sekkumise kavandamise põhimõtted erivajadustega laste

arendamisel. Õpetamine kui lapse tunnetusprotsesside arendamine.

Psüühika ja psüühilised protsessid. Psüühika bioloogilised alused.

Tunnetusprotsessid - tähelepanu, selle liigid ja omadused; taju, selle liigid ja omadused; mälu, selle

struktuurid ja protsessid; mõtlemine, selle ühikud, operatsioonid ja liigid; kõne; metatunnetus.

Emotsioonid ja motivatsioon, nende määratlus ja roll infotöötluprotsessis.

Psüühiline tegevus kui tervik.

Psüühika arengu tingimused. Bioloogilised ja keskkondlikud tegurid arengu mõjutajana.

Psüühiliste funktsioonide kvalitatiivse ümberkujunemise idee. Juhtiva tunnetusprotsessi idee.

Psüühiliste protsesside arengu seaduspärasused. Muutused tunnetusprotsesside omadustes, ühikutes ja operatsioonides. Põhilised arengulised

tendentsid tajus, mälus mõtlemises ja tähelepanus. Kõne areng ja metatunnetuse kujunemine.

Arenguga seotud muutused emotsionaalses ja motivatsioonisfääris.

Hälbinud arengu üldised iseärasused. Psüühika funktsioneerimise kõrvalekalded erinevate arenguprobleemide korral lähtudes

infotöötlusteooriast. Võgotski lähima arengu tsooni idee olulisus keskmisest erinevate laste arengu

ja arendamise kontekstis.

Kognitiivse arengu hälvetega lapsed. Vaimsed võimed populatsioonis.

Õpiraskused – määratlus ja alajaotused (üldised ja spetsiifilised). Õpiraskuste väljendumine eri

vanuses lastel. Psüühika (eelkõige tunnetustegevuse) erisused ÕR lastel. Õpiraskuste eristamine

teistest arengu probleemidest.

Vaimupuue – määratlus ja raskusastmed. Puudujäägid tunnetusprotsesside arengus.

Andekus – määratlus ja erinevad käsitlused. Intellektuaalsete võimete erisused, loovus,

motivatsioon. Andekusele viitavad tunnused lapseeas.

Meelepuudega lapsed. Vaegkuulmine. Kuulmiskahjustuse mõjud kõne arengule, intellektuaalsele arengule, akadeemilisele

sooritusele ja sotsiaal-emotsionaalsele arengule.

Vaegnägemine. Nägemiskahjustuse mõjud intellektuaalsetele võimetele, kõne arengule,

akadeemilisele sooritusele ja sotsiaal-emotsionaalsele arengule.

Kõne ja kõnepuuded. Kõne ja intellekti seosed. Kõne seos tajuga, kõne seos mäluga, kõne seos mõtlemisega.

Arenguhälvete avaldumise erinevused sõltuvalt sellest, kas primaarselt on hälve intellekti või kõne

tasandil.

Kõne arengu probleemid: Suulise kõne puuded: häälduspuuded, häälepuuded, kõne rütmi ja tempo

puuded. Kirjaliku kõne puuded – lugemispuue, kirjutamispuue. Alakõne (primaarne ja

sekundaarne).

Autismiga lapsed. Autismi määratlus. Autistlikud jooned. Autismi liigid. Autismi põhjused, sekkumisvõimalused ja

prognoos. Tähelepanu, taju ja mõtlemise erisused autismiga lastel.

Neuromotoorsete hälvetega lapsed. Neuroloogilised hälbed, nende olemus ja kahjustuse lokalisatsioon. Tserebraalparalüüsi (PCI)

vormid ja motoorika kahjustuse iseloom nende puhul. Hüpoksilis-isheemiline kahjustus PCI

põhjusena ning riskifaktorid selleks. Spina bifida, selle raskusastmed. Peaaju traumaatilised

kahjustused. Seljaaju traumaatilised kahjustused.

Ortopeedilised hälbed, nende olemus ja kahjustuse lokalisatsioon.

Lisaks motoorsete funktsioonide kahjustatusele esineda võivad probleemid vaimses arengus,

sensoorsetes võimetes, emotsionaalses ja sotsiaalses arengus. Sekundaarsete arenguprobleemide

tekkimise risk.

Krooniliste tervisehäiretega lapsed. Nt epilepsia, diabeet, astma. Mõju kognitiivsele võimekusele, isiksuse omadustele,

psühholoogilisele enesetundele, kiindumuse arengule ja sotsiaalsetele suhetele. Sekundaarsete

arenguprobleemide tekkimise risk.

Emotsionaalsete ja käitumishäiretega lapsed. Meeleoluhäired ja ärevusega seotud seisundid. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Käitumishäired.

Documents

ERIPEDAGOOGIKA BAKALAUREUSEEKSAMIKS VALMISTUMINE