ESSEE DESCARTES’I OLYMPICA’ST · 2013. 1. 26. · Essee Descartes’i Olympica’st tõlgendas Descartes kolmandat unenägu vihjena, et valitud tee on heaks kiidetud. Descartes

ESSEE DESCARTES’IOLYMPICA’ST

Rainer Kivi

I PROBLEEM JA SEGADUSED

Initium sapientiae timor Domini1

1619. aasta mardilaupäeva võttis Descartes vastu Doonau-äärsesNeuburgis. Erinevalt kaasohvitseridest, kes rõõmsalt veini ja selt-si nautides sel puhul kombekohaselt pidutsesid, eelistas Descar-tes terve päeva tegelda kõiki teadusi ühendavate aluste otsimise-ga, ning ta uskuski need sel päeval leidnud olevat — ta on omapäevaraamatusse teinud sissekandecum plenus forem enthousias-mo & mirabilis scientiae fundamenta reperirem.2 Uinumise järelkujunes tema uni rahutuks — ta nägi järjestikku kolme unenägu,mida ta vahetult pärast viimase lakkamist hakkas kohe tõlgitsemakõrgemalt saadetud märguannetena.

Nagu allpool ilmneb, ei saa nende unenägude tõlgendus ol-la ühemõõtmeline. Sellesse on kätketud unenäopoeesiale koha-selt nii isiklik mõõde kui ka üldisem missioon. Sest muu hulgas

1“Tarkus algab jumala kartusest” — lause, millega algab Descartes’ivaraste mõtete toimetisCogitationes privatae(Iseendale). Baillet’ and-metel olla nii alanudThamantis regiasissejuhatus (Preambula). VõrdleVulgata: Proverbum (Õpetussõnad) 15:33:timor Domini disciplina sa-pientiae et gloriam praecedit humilitas(Issanda kartus on tarkuse kool,aga enne au on alandus); Õp 14:27:timor Domini fons vitae ut declinet aruina mortis(Issanda kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks);Õp 9:10:principium sapientiae timor Domini et scientia sanctorum pru-dentia(Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine onarukus).

2Täidetuna entusiasmist leidsin imelise teaduse alused.

1

Essee Descartes’iOlympica’st

tõlgendas Descartes kolmandat unenägu vihjena, et valitud teeon heaks kiidetud. Descartes seisis nende kogemise hetkelotsus-tamatultvalikute ristteel: sõdur, ametnik (jurist), härrasmees võivabaharitlane (või vaimulik). Kuni 1628. aastani, enne siirdumistHollandisse, oli tema elustiil segu härrasmehe ja teadusehuviliseelustiilist, ent lahkumine Prantsusmaalt märgib murdepunkti —otsustavat pühendumist eelkõige vabaharitlase kutsele. Seda tu-leb osalt pidadakardinal Bérulle’i 3 teeneks, kes veenis teda fi-losoofiale pühenduma pärast etteastet Chandoux’uue filosoofiaettekande puhul (Baillet 1692: 160–166).

Mis “tegelikult” juhtus? — selline küsimus erutabolümpilistepuhul iseäranis neid, kelle uurimisstrateegia põhinebsügavalte-gelikkuse otsingul ja kelle “tegelikkus” põhineb rohkemal võivähemal määral Descartes’ist erinevatel ontoloogilistel printsii-pidel või uskumustel.

1. Naturalistlik lähenemine võtab aluseks kogeja füsioloo-gilise seisundi ja päevased tajud. Näiteks Stephen Gaukrogertõlgendab neid läbielamisi vaimsele ülepingutusele järgnenud när-vivapustusena, võttes aluseks Baillet’ kirjelduses lõigumida ta ta-jus kuumenenud ajus [cerveau échauffé] mõned päevad.Natura-listlik tõlgendusõpetus lähtub Aristotelesest, ja 19. sajandi algusestpeab teaduslik lähenemine Descartes’i elamusi kõige rohkem hal-lutsinatsioonideks (Brierre de Boismont 1845: 57), millel puudubobjektiveeritav tähenduslikkus. Unenäopilte ei tõlgendata mittesümbolitena, vaid teatavate virgeoleku tajupiltide peegeldusena.

3Pierre de Bérulle (1575–1629) pühendas end varakult protestanti-de ümberpööramisele. Preestriks pühitsemise järel tegi läbi kiire tõusu,ülendati kaplaniks kuningas Henri IV juures, kus töötas koos kardinalPerroniga (mis pole sugugi väheoluline detail, sest Descartes kandis pooloma elust lisanimeseigneurdu Perron). Bérulle aitas kaasa püha Teresa(Avilast) algatatud karmeliitide kloostrireformile Prantsusmaal. Descar-tes’i pärandi kontekstis pakub huvitavat paralleeli püha TeresaMora-das del castillo interior. Bérulle organiseeris 1611. aastal Jutlustajate(Oratoire) kongregatsiooni, mis koondas sekulaarpreestreid. Paavst Ur-banus VIII austas teda nimegaApostolus Verbi incarnati.

2

Rainer Kivi

Samuti on kolme unenägu kõrvutatud 1619. aastal ilmunudroosiristliku kirjatöögaRaptus philosophicus.4 Siin näeb noormees unes, et ta on ristteel. Ta juurdleb, millist teed minna. Lõpuksvalib ta kitsa ja sirge tee. Pärast arvukaid seiklusi kohtab ta naist,kes küsib rändajalt algatuseks, kuhu too läheb, ja seejärel näitabraamatut, milles on sees asjad maast ja taevast. Ometi puudub raa-matu ülesehituses korrapära. Salapärane teekaaslane osutub Loo-duseks endaks, kes kurdab, et teadlased ja filosoofid ei oska tedaära tunda.

Siiski pole mingeid tõendeid selle kohta, et Descartes oleksseda raamatut lugenud. Pealegi on risttee ja tarkust või loodustsümboliseeriv naine (näiteks Boëthiusel) Lääne kultuurides ja tsi-vilisatsioonis üldlevinud sümbolid.5 Enamgi, Euroopa folkloo-ris on jutustused teeviitadega haruteedest üleüldiselt tuntud. Sop-hie Jama (Jama 1998) ja Anthony Grafton (Graftons.a.) näevadtaustana ühelt poolt jesuiitide meditatiivset kogemust, võttes alu-seks Ignatius LoyolaVaimulikud harjutused,6 teiselt poolt je-suiitide demonoloogiat, mis käsitleb muu hulgas ülikriitiliseltunenägude ennustuslikkust. Pattudest ja Põrgust alustamine ningülestõusmismüsteeriumiga lõpetamine näib sarnanevat sellega,kuidas Descartes tõlgendas neid unenägusid.

Seevastu John Cole (vt Cole 1992) arvab, et vähemalt esime-ne unenägu väljendab Descartes’i sõbrasuhteid Beeckmaniga javiimase distantseerumist viimastes kirjades varasematest mate-maatilistest ühishuvidest.7

2. Psühhoanalüütilinelähenemine eeldablisaksloomulikelepõhjustele, etvabade assotsiatsioonide voolamiseteel saab väljaselgitada enam-vähem universaalset ja autonoomset unenägude

4Tiitellehele on märgitud autoriks Rhodophilus Stauropolus, mis onilmselgelt pseudonüüm, kuna kreeka keeli tähendab seeristi kandvaroosi sõber. A. Peeters-Baertsoen arvab, et brošüüri kirjutasIrenaeus Ag-nostus (http://www.livres-mystiques.com/partieTEXTES/sedir/Lesrc1/chap6.html). Descartes’i ja roosiristluse vahekorda käsitlen (koos-tamisjärgus) essees“Mythologia cartesiana”.

5Nt tee-kujund Matteuse evangeeliumis (Mt 7:13–14).6Vt Loyola 1992.7Beeckman abiellus ja jätkas isa äri (küünlavabriku pidamist), eemal-

dudes seega sotsiaalse staatuse poolest Descartes’ist.

3


sümbolismi, mis väljendab inimese mahasalatud või allasurutudemotsioone ning seostub otsesemalt või kaudsemalt inimese sek-suaalse tervisega.8

Filosoofia-ajaloolaneMaxime Leroy saatis Descartes’i unenäokirjelduse Sigmund Freudile ja palus tema arvamust.

Freud vastab,9 et ajaloolise isiku puhul on raske tema analüüsitööle panna, sest ei ole võimalik uurida nägija vabasid assotsiat-sioone sümbolite vahel ja nende sümbolite suhet välismaailmaga.Sellisel puhul on tulemus alati vilets. Freud nimetab Descartes’iunenägusid “unenägudeks ülevalt” (Träume von oben) ehk idee-de moodustumiseks, mis võisid olla moodustatud nii unes kuika virgena, ja vaid teatud osades on sisu sügav. Just seetõttu onnende unenägude sisu suuremas osas abstraktse, poeetilise võisümbolistliku vormiga. Sellisel puhul me ei mõista unenägu, ai-nult nägija elik patsient võib selle vahetult ja raskusteta ümbertõlgendada, eeldusel, et see unenägude sisu on tuntud tema vir-geoleku mõtetena. Ja just see osa, mida nägija ei oska seleta-da, on teadvustamata ja pakub psühhoanalüüsile huvi. Mõnikordsaab seda avada nende ideede varal, mida nägija on nendegaseostanud. Freud rõhutab, et unenägusid ülevalt tuleb mõistapsühholoogilises, mitte müstilises tähenduses (samas).

Siiski tõstis Freud kõige muu hulgast esilemelonikui sümboliseksuaalsest pildist, mis haaras üksiku noore mehe kujutlust.

Tagantjärele on Freudi ettevaatlik tõlgendus pälvinud omakor-da tõlgendamist ning John Cole arvab, et Freud viitas läbi lilledeDescartes’i homoseksuaalsetele mõtetele.10

8Vt Jüriloo 1994: 2036: “SÜMBOLISM . [---] 2. Kitsamas tähendu-ses:sümbolite ja nende mitteteadlike tähendustepüsiv avaldumisviis[minu rõhutus — R.K.]. Sellist püsivust võib leida niihästi erinevateinimeste kui ka kõige erinevamate inimtegevuse valdkondade (nt usk,folkloor, keel) ja kõige erinevamate kultuuride juures.” Vt ka Freud 1911.

9Brief an Maxim Leroy über einen Traum des Cartesius. Vt Freuds.a.

10Freudi järelkäijad on aga tagasihoidmisega hoopis vähem silmapaistnud. Näiteks Stephen Schönberger (1939) seostab esimest unenäguhomoseksuaalsuse ja masturbatsiooniga ja teise unenäo sädemeid toaskui seksuaalakti nägemist. Stephen Gaukroger (1985), vaatamata süm-paatiale psühhoanalüüsi suhtes, märgib teravmeelselt, et erinevalt Freu-

4

Rainer Kivi

Ometi on senised tõlgenduskatsed — iseäranis melonile kes-kenduvad — vastuolulised. Esiteks nopitakse narratiivist välja üksteooriaga haakuv detail, mis ümbritsetakse meeldiva mustriga.Teiseks ei ole mingit õigustust tasalülitada ühe märgi teisi või-malikke tähendusi.

Melon võib viidata Descartes’i kokkupuudetele meditsiiniga.Näiteks Galenos soovitas melonit passioonide tasakaalustamiseks.Põneva paralleeli saab tõmmata Euraasia teisest otsast. NäiteksHiina toidusümboolikas osutab melonpikaealisusele. Hiinas usu-takse, et melon kaitsebdeemoniteeest ja toob naistele poisslas-teõnne. Seega esindab melon sigitavat ehk mehelikku printsiipi.11

Sellist võimalust toetab ühtlasi Descartes’i tõlgendus, kus dee-moni kiusamise järel pakutakse talle melonit.

Lõpuks sobib teiste võimaluste seast meelde tuletada, et heral-dikas tähistab melon head õnne.

Pole mingit alust eeldada, et Descartes’i süütunne olnuks sek-suaalse taustaga, kuna roomakatoliku kiriku harmatoloogia hõl-mab rohkelt teisigi kõrvalekaldeid peale ebanormaalsete seksuaal-sete soovide ja tegevuste.

Püüan III punktis näidata, et probleem on lihtsamalt lahen-datav, samas ei keskendu ma siin probleemidele, mis seonduvadmirabilis scientiae fundamentasisuga ja sealt hargnevate teema-arendustega.

Lähtunagnostilisestuurimisstrateegiast, mis ei eelda niivõrdülemeelelise ilma olemasolu või selle puudumist, kuivõrd möönabligipääsmatust selliste väidete vääruse või tõesusealusele.

Ülesandeks pole otsustada, kas Descartes enesetõlgendamiselvarjas midagi, eksis või oli tal õigus. Sihiks on selgusele jõudatema mõtlemise struktuuri selles aspektis, mis ilmutab end niiunenäopiltides kui intiimsetes tõlgendusdetailides. Moodsa tea-dusliku naturalismi alus-arusaam —Nous revons de ce que nous

dist, kes tunnistas enda teadmatust, kuna ei saanud patsienti üle küsitleda,asendas Schönberger teadaolematu julgelt oma vabade assotsiatsiooni-dega.

11Ometi ei kingita melonit kunagi, sest sõna “melon” sarnaneb hiinakeeles sõnaga “surm” (Newman 1996).

5


avons vu, dit, desire ou fait12 — on antiikvana. Unenäo sisu sidumi-ne läbielatud mälupiltidega, sellega, mida enne juba teatakse, jätabosutamata piltide vallandumisalusele ehklõpp-põhjustele. Selli-ne ontoloogiline suspensioon (hoidumine alusest) on hädatarvilikeeldus, et mitte sattuda uskumusalasesse vastasseisu. Piirduda tu-leb sellega, mida me oleme võimelised teada saama, mis ei olekspelgalt arvamine egatõenavõtmine. Sellest, mida pole võimalikkindlaks teha, oleks parem vaikida.

II DESCARTES’I UNETEOORIA

A. Descartes’i unenäoteooria alltekstid

Baillet’ tekstist võib välja lugeda mitmesugust osutust varasemaleunenägude käsitlemise traditsioonile:

1. naturalistlik , mille tugevat versiooni esindas antiigis Aristo-teles ja pehmet Hippokrates, ja pigem naturalistlikku kui di-vinaalset Aquino Thomas, seob unenäod kehaseisunditega jakõik muud võimalikud oletused on kas tarbetud (Aristote-les), ebarelevantsed (Hippokrates)13 või erakordset kontrollinõudvad (Aquino Thomas);

2. piibellik-divinaalne , mida hilisantiigis esindab Macrobius,eeldab, et unenäod on omamoodi hingeaknad, millele juma-lused kirjutavad poeetilises keeles sõnumeid.

Nende kahe lähenemise algeid võib leida sellest kirjeldusest, kui-gi, nagu näitab allpool käsitletav Descartes’i une-mudelite esitus,pole hilise Descartes’i töödes täheldatav divinaalne lähenemine,see on kas jäigalt naturaal-mehhanitsistlik või parimal juhul dua-listlik, kus keha allub seletusele, ent vaim enda ruumile vastanduvaspetsiifika ja võimalike tagaustega jääb haaramatuks.

12“Me näeme und sellest, mida me oleme näinud, rääkinud, soovinudvõi teinud” (Maury 1878: 56).

13Hippokrates ei eita jumalikku sekkumist, tema huvi piirdub sellesainult haiguste sümptomaatikaga.

6

Rainer Kivi

Kirjelduse ja esimese tõlgenduse vahel on just divinaalse japehme naturalismi vaheline pinge — Descartes’i vahetu ene-setõlgendus teise unenäo järel erineb hommikupoolikul poolunesalustatud tõlgendusest. Sest hommikul näeb ta kolme unenägukolme redeliastmena. Öösel aga:Ent sellel viimatisel puhul tah-tis tarvitusele võtta filosoofia poolt omaksvõetud selgitused: ja tatõmbas neist enda vaimu kasuks rääkivaid järeldusi, pärast sedakui oli neid (sädemeid) vaadelnud nii silmi vaheldumisi avadeskui ka sulgedes.See on naturalistlik tõlgendus.

Keda peetakse siin silmas nende filosoofide all, kes võinukslugeda sädemeid hea tervise märgiks? Hippokrates kirjutab teoseUnenägudest89. lõigus, et on hea unes näha Päikest, Kuud, tae-vast ja tähti selgelt ja tuhmistumatult, kui neist igaüks on asetatudnormaalselt selle õigele kohale, kuna see näitab, et keha on ter-ve ja vaba häirivatest mõjudest (Hippocratic. . . 1978: 160). Onvõimalik, et idee vaadelda sellist sündmust tervise jaoks positiiv-sena pärineb just sellest traditsioonist.

Seevastu Descartes’i varahommikune dilemma — unenägu võinägemus — võimaldab osutust MacrobiuseScipio unenäo kom-mentaarile. Macrobius jaotab unenägusid viide tüüpi.14

141. enÔknia (insomnia) ehk luupainajad tekivad vaimsest võifüüsilisest häiritusest (haigusest või terviserikkest), sh murest tulevikupärast, näiteks kartus armsa inimese reetmise pärast, poliitikutel unenäodnendevastastest vandenõudest, passiivsena näha nälga ja aktiivsena nähaend nälga rahuldamas, näha end omandamas kõrget ametikohta või sedakaotamas;

2.fantaata ehk fantasmid, mis esitavad teatud ideesid kujuta-val, s.o viirastuslikul viisil ja mida Cicero nimetasvisum’iks — see tekibpoolunes, kui arvatakse, et ollakse veel ärkvel, aga ometi ei olda, näiteksnähakse rahvahulka enda peale tormamas, mille järel taas ärgatakse;

3.qrhmatios— otsesed unes saadud ettekuulutused (ld koracu-lum), mis saab osaks vagale või pühale inimesele, nagu preester vmt, misteatab otsesõnu, mida tuleb teha või millest hoiduda;

4.ìrama — tulevikku etteütlevad unenäod (ld kvisio), mis lähevadtäide;

5.ìneiros— sümbolistlikud unenäod (ld ksomnium), mis nõuavadtõlgendamist, s.t ilmuvad imelike kujunditena ja varjatud tõlgendamistnõudvate vihjetena, neid on viit liiki — (1) mis puudutavad kogejat

7


Kahel esimesel unenäotüübil pole prohvetlikku tähendust.Descartes valib kahe viimase variandi —visio ja somnium’i —vahel. Macrobiuse puudus on kitsasinsomnium’i käsitlus, sestHippokratese töömaterjal peaks ainuüksi nendesse piiridesse mah-tuma. Ometi suurem osa kehaseisunditest teatavaid unenägusidpole Hippokratese jaoks luupainajad. Descartes otsustab, et nen-de kolme unenäo kujul oli tegemistsomnium’iga Macrobiusetähenduses, mis puutub ainult nägijasse endasse. Seda kinnitabpüüd unenäokujunditele sümboolset tähendust anda. Samas näibselles enesetõlgenduse üldpildis olevat veel üks kiht, mille va-rahommikune interpretatsioon välistas, ent mis keskööl, vahetultpärast esimest unenägu Descartes’i õudusega üles äratas. Macro-biusel ei ole viidet deemonite tegevusele une ajal. Kõik prohvetli-kud unenäd tulevad jumalalt. Hilisem kristlik traditsioon laiendabinsomnium’i-kategooria põhjusi. Ent kui Macrobiusel oninsomniakeha ja vaimu siseseisundite väljendus unes, siis Aquino Thoma-sel võivad luupainajaid jm unenähtumusi põhjustada ka deemonid.Ta puudutab unenägude teematSumma theologiae’s, küsides: Kasunenägudelt ennustamine on ebaõige? Üldiselt esindab ta sedasa-ma suunda mis Aristoteleski, ent kokkuvõttev skeem on avaram.Ta leiab, et unenäopildid on põhjustatud:

1. Inimesest endasta. tema ärkveloleku läbielamistest (mõtetest, kujutlustest, ta-

judest);b. tema kehalisest ja tervislikust seisundist.

2. Välisest keskkonnast une ajal.3. Vaimuilmast

a. jumalalt;b. deemonitelt.

Ainult jumalalt tulevad unenäod on tähenduslikud. Tähendus-tühjad on unenäod deemonitelt, välisest keskkonnast ja läbielamis-te kordumine unes. Eraldi võtmes tuleb vaadelda unenägusid, mis

ennast, (2) mis puudutavad kedagi teist, (3) mis puudutavad teisi pealenägija, (4) mis puudutavad avalikku ruumi (linn, foorum jne), (5) mispuudutavad teisi paiku ja kohti (Päike, Kuu, planeedid, võõrad maadjne).

8

Rainer Kivi

on põhjustatud tervislikust seisundist. Aquino Thomase tõlgendusosutab, et jumal ilmutab end inglite varal selgelt sõnana, lausena,käsuna. Teises kohas möönab ta siiski, et ingel võib suhestada endinimesega kujundite varal.

B. Kartesiaanlikud unemudelid

Descartes’i hilisematest kirjutistest saab tuletada kahesugust suh-tumist une olemusse, mis järelduvad duaalsest substantsiõpetusest:

a) füsioloogiline unemudel;b) teadvuselineunemudel.Füsioloogiline unemudel lähtub keha seletusest algpõhjusena.

Füsioloogilist unemudelit selgitab Descartes pikemaltTraktaadisinimesestja kirjas Newcastle’i hertsogile.

Traktaadis inimesestkirjutab ta nii: . . . esmalt tuleb heitasilmad sellele figuurile 50 (fig 38) ja vaadata, kuidas väikesedniidikesed D ja D, mis lähevad närvidesse, on pingutatud jalõdvestatud, mõistmaks, kuidas, siis kui see masinavärk repre-senteerib üht magavat inimkeha, on välisobjektide tegevused suu-remas osas takistatud minemast ajuni, olemaks siin aistitud; jahingus, mis on ajus, on takistatud jõudmast nende liigutamiseksvälisliikmetesse;mis on kaks peamist une tagajärge. Ja seesamanäitab samuti, et kui juhtub, et mõne eseme tegevus, mis puudutabmeeli, võib minna une jooksul ajusse, ei moodusta seesama ideed,kui see, mida see teeks ärkveloleku ajal, vaid [moodustab] teist-suguse palju märkimisväärsema ja tajutavama: nagu mõnikordmagamisel, kui me oleme puudutatud mõnest kärbsest, me näemeunes, nagu saaksime mõõgatorke, ja kui me pole piisavalt kaetud,me näeme, et me oleme täielikult alasti ja kui me oleme üleliigseltkaetud, me arvame olevat rõhutud mäest.(AT XI 197.)

Nii nagu terve mateeria on Descartes’il mõistetud mehaani-lise determinismi varal — mehaanilise liikumise jäävusena —võrdub füsioloogiateadus mehaanilise seletusega, mis on rakenda-tud inimkehale. Kärbsetorke ja tekikuhila näide kordab varasematnaturalistlikku traditsiooni, mis algab Aristotelesest (Aristoteles1992) ja ilmneb samuti Hippokratese meditsiinis. Ometi tuleb sil-

9


mas pidada, et Descartes käsitleb füsioloogilise mudeli kontekstisainult seda, mis lähtub ainuüksi ulatuvuslikust substantsist.

Kirjas Newcastle’i markiile William Cavendishile15 (a Marquisde Newcastle) 1645. a aprillist täpsustab Descartes seda naiiv-sevõitu kujutlust:Tulen tagasi esimese küsimuse juurde:mis onune põhjustajaks?Mille ma usun seisnevat selles, et nagu menäeme, et laevade purjed longuvad,16 kuna tuulel pole piisavaltjõudu neid täita, nii ka loomne hingus, mis tuleb südamest, polealati külluslik täitmaks aju üdi ja hoiab kõiki poore avatuna, mistingib niisiis une. Sest aju poorid, olles suletud, ei rakenda mee-li, kui pole just ägedat tegevust, mis ärgitab hingusi neid avama.Või oopiumi, mooni ja teiste droogide, mis põhjustavad und, jõudseisneb selles, et süda saadab vähem hingust aju suunas. Ja onkerge leida sellest lähtuvalt alust kõigile teistele kogemuse varalleitavatele põhjustele, mis ärgitavad või takistavad und.(AT IV192.)

Descartes seob loomuliku unevajaduse südamepuhkusega, te-kitatud une mõjuga südamele, mööndes ometi, et une ajal aju taas-tub.

Kui lähtuda ainuüksiTraktaadis inimesestarendatud vaatestunenägude päritolule, siisnäib, et noore Descartes’iOlympicasisu on mõttetu:Selles osas, mis puudutab unenägusid, sõltuvadneed osalt ebavõrdsest jõust, mida võivad evida hingused, misväljuvad näärmest H, ja osalt muljetest, mis kohtuvad mälus: niiet need ei erine millegipoolest neist ideedest, millest olen rääkinudeespool mõnikord moodustumas nende kujutluses, kes ärkvel ollesunistavad, kui see seisneb selles, et kujutised, mis moodustuvadune jooksul, võivad olla palju distinktsemad ja elavamad kui need,mis moodustuvad virgeolekus.

On tähelepanuväärne, et 1664. aasta väljaandes onLouis dela Forge lisanud eelnevat lõiku algatavale fraasile17 selgitusekui

15William Cavendish (1593–1676) oli Inglise kodusõjas väljapaistevrojalistide liider, viibis pagenduses Saksamaal, Hollandis ja Prantsus-maal. Restauratsiooni järel (1660) sai temast hertsog.

16Seesama purjede-kujund kordubTraktaadis inimesest; AT XI 173–174.

17Pr k Pour ce qui est des songes.

10

Rainer Kivi

need pole üleloomulikud ja kui need pole ei jumalikud ega kurat-likud, saab neil olla vaid need kaks põhjust, mille toob välja meieautor (AT IV 197).

See toimetusfraas selgitab, miks on nii suuri raskusi Descar-tes’i vaadete tõlgendamisega. Tuleb mõista, et käsitlustes kehalisteasjade kohta räägitakse ainult kehalisega piirduvast. Ent kui ini-mene on juba alguses metafüüsilisel astmel mõistetud kaheloomu-selisena — vaimse ja kehalisena —, siis võib kõigel, mis seostubteadvusega, olla kahetine alus.

Une teadvuseline mudelilmutab end mitmetel puhkudel arut-lemisel üldiselt teadvuse, aga kares cogitans’i ja res extensaühen-duse üle inimkehas.

Vastustes Arnauld’le paistab Descartes osutavat inimolemisepolariseerumisele unes, sest kehast lähtuvad pildid, mida teadvusnäeb:Mulle näib, et on väga õige rääkida, et sel ajal, kui hingon ühendatud kehaga, ei saa hing mingil moel pöörata ära mul-jetest, mida meeled talle edasi annavad siis, kui see on tugevaltpuudutatud meelteobjektide, kas väliste või seesmiste poolt. Malisan veel, et need ei saa end sellest vabastada siis, kui see onühendatud liiga niiske, liiga pehme ajuga, nagu on lastel; või ajupuhul, mida temperament on muul viisil halvasti mõjutanud, võinagu letargikute, apoplektikute18 või raevutsejate puhul; või mison isegi selline, et tal on tavaks olla meis siis, kui me oleme mat-tunud sügavasse unne, sest kõikidel kordadel, kui me näeme unesmidagi, mida me hiljem endale meenutame, me tukume. (Descartes1824–1826, vol. X: 157.)

Seega teadvus —res cogitans— on miski, millele unes saavadkeha poolt osaks elamused, vastavalt mälu tegevusele, mis näitabärkvelolekul salvestunud mõtete pilte. Väga huvitavat täiendustsellele pakub Descartes’i kiri Elizabethile:Sest pole kedagi, kesei sooviks saada õnnelikuks, ent paljud ei tea selleks vahendit;ja sageli takistab sättumus, mis on kehas, tahtel vaba olla. Nagusee leiab aset siis, kui me magame, sest suurem osa maailma filo-soofe ei tea, kuidas takistada halbade unenägude ilmnemist, kuiunenägija temperament neid soosib. Ometi kogemus näitab, et kuiteatavat mõtet sageli evitakse vaimu vabas olekus, siis tuleb see

18Ajurabandustele kaldujad.

11


veel pärast, teatavast sättumusest, mis on südames; nii võin maöelda, et minu unenäod ei esita mulle midagi väära, ja kahtlemataon suur eelis olla pikalt harjunud olema ilma kurbade mõteteta.(AT IV 282.)

Descartes leiab, et kõik, mis unes ette tuleb, peegeldab päe-vaseid teadvusesisusid. Ometi ei välista loomulikust korrapärastlähtumine üleloomulikku ja on täiesti ootuspärane, et kogemusestalustav mõistus ei käsitle selliseid fenomene, nagu vaimu toimevaimule, sest vastasel korral me mõtleksime sellest kui millestkiloomulikust ja sugugi mitte kui üleloomulikust. Näib, et Descar-tes’i arusaama kohaselt on inimteadvus alati ärkvel, keha juures,asjade juures, ja teatavas tähenduses talub keha vägivalda, kunaei saa end selle antavatest aistingutest ja tajudest eraldada. Sellinearusaam esineb juba Hippokratesel.

Seega on noore ja küpse Descartes’i vaadete vahel erinevus,mida on osalt võimalik seletada tõsiasjaga, et 23-aastasena polnudta veel alustanud anatoomiliste uurimistöödega.

C. Sümbolite viiped

Kuigi nende olümpiliste unenäosümbolite konkreetsed tähendused,teatavate privaatsete eluseikade ja mõtetena, olid vaid Descar-tes’ile endale avatud, näib ta eeldavat, et selle ülevalt antudkõne süntaks on universaalne, nagu näitab üksik lause Leib-nizi Olympica-ümberkirjutusest:Meelelise rakendamineOlym-picamõistmiseks: tuul märgistab vaimu, kiire liikumine elu, valgusmõtlemist, soojus armastust, tekkiv aktiivsus loomist.19

See universaalne sümbolkeel näib Descartes’i jaoks olevatseesama poeesia keel, millest ja milles kõneldakse kolmandasunenäos.

19Sensibilia apta concipiendis Olympicis: ventus spiritum significat,motus cum tempore vitam, lumen cognitionem, calor amorem, activitasinstantanea creationem. AT X 218.

12

Rainer Kivi

Sümbol Tõlgendus sümbolileMelon “üksilduse eeliseid, annetatud puhtinimlikust eestkostest”Tagant-tuul deemon/kurat (le mauvais génie)Pikne (seoses ehmatus) Püha Vaimu signaalEntsüklopeedia kõik teadused (ja teadmised)Corpus poetarumfilosoofia ja tarkuse ühendusQuod vitae sectabor iterjumalik nõuanneest et nonebakindlus senistes inimteadmistes ja rakendusteadustesVaskgravüürid ennustus itaalia maalikunstniku külastusest ülejärgmisel päeval

Nii poeesia kui ka religioon vaatlevad maailma kui sümbolit. Üle-minek argiselt poeetilisele on salapärane ehk müsteriaalne, seos-tudes olemise ja kõige oleva algupäraga üleüldse.20

Küsimus on, kuivõrd Descartes’i unenäod võisid olla religioos-sete sümbolite vahetuks ilmumiskeskkonnaks.

Descartes’i unesümbolite süntaks pole keskaegse kiriklikusümbolismi süntaks,21 vaid hilisantiikne ning jõudnud temani re-nessansiaja täienduste kaudu. Ometi polnud Olympose jumalate-kujutluse ja keskaegse kristliku jumalakujutluse vahel ületamatutlõhet. Sest mõlema jumalikkusesfääri iseloomustas hierarhia jaastmestik.

Descartes tarvitas kujundeid vaimsete protsesside märgista-misel, kuna kehadest rääkimisel eelistas ta täpset keelt. Näiteksüks tema (lõpetamata) dialoog kandis pealkirjaLa Recherche de

20Kristluse kandev sammas onmüsteerium— olemise saladus, elualgupära. Müsteerium, mis võib väljenduda esmase metafüüsiliseimes-tusenaehk küsimusena:Pourquoi y a-t-il quelque chose plutôt que rien?Mittemiski ei vaja alust. Aga miski? Ja kui alus on olemas? Müsteeriumitõe olemasolu võib olla tunnistatud piisavate põhjenditega sellesse usku-miseks, ent meie mõistus ei näe sellesselgetseost — sidet, mis ühendabasja atribuudiga. (Constant 1897.)

21“Teine keskaja ikonograafia joon on alluda teatavalepühale mate-maatika reeglistikule. Koht, korrapära, sümmeetria, arv evivad siinerakordset tähtsust.” (Male 1908: 28.)

13


la Verite par la lumiere naturelle, kus loomulik valgustähistassünnipäraselt kaasasaadud mõtlemisvõimet.

III AGNOSTILINE TÕLGENDUSKATSETUS

A. Esimene unenägu: Melon

Mida tähendab “üksilduse eeliseid, annetatud puhtinimlikust eest-kostest”?22

Selle sümboli tõlgendus annab võtme sellele, mida pidasDescartes silmas kogu unenäo tähendust kokkuvõtva fraasiga:kui-gi inimeste silmis oli ta seni elanud üsna laitmatut elu.

Nagu Descartes ise nendib, puudutas esimene unenägu Descar-tes’i eelnevat elu ja seega sisaldas pilte talle tuttavatest paikadest.

Descartes oli lapseeas halva tervisega. Kirjas printsess Eliza-bethile kirjutab ta, et emalt “päris” ta kuiva köha ja kahvatu ilme(mis saatis teda veel 20. eluaastatel), ning seetõttu olevat arstidennustanud, et ta sureb noorelt. Ometi nii ei läinud. Descartesseletab sellest haiglasest dispositsioonist ülesaamist muu hulgaspositiivse hoiakuga — alati vaadata asjadele parimast küljest. (ATIV 219–220.) Seetõttu, kui ta läks La Flechi õppima, võimaldatitalle individuaalrežiimi. Baillet kirjutab:Isa Charlet, kooli rek-tor, kes oli tema alaline juhendaja, oli võimaldanud talle teisteprivileegide hulgas olla hommikuti kaua voodis, seda nii temaebakindla tervise tõttu kui ka seetõttu, et täheldas temas loomultmeditatiivsusele kalduvat vaimu.23

22Möönan, etsollicitationson võimalik tõlkida ka kui palveid. Entsee ei muudaks Baillet’ poolt silmaspeetavat — püüd aidata nõrga ter-visega sugulast.

23Baillet 1692: 29. Kellaajast Baillet ei räägi. Võib arvata, et koo-lipäeav algas kell viis hommikul. Hilisemate populariseerijate oletused,et tal lubati voodis viibida kella 10, 11 või 12-ni, on pigem väljamõeldis.Seda me lihtsalt ei tea. Arvata võib, et ärkas ta ikkagi koos teiste õpi-lastega ja talle tehti erand maksimaalselt kolme esimese tunni osas, s.okella 8-ni.

14

Rainer Kivi

Descartes’i-Charlet’ läbisaamise südamlikkus on igati mõiste-tav — Étienne Charlet oli suguluses Brochard’idega ehk Descar-tes’i emapoolse suguvõsaga. René isa Joachim Descartes, Bretag-ne’i parlamendinõunik,24 oli võrdlemisi jõulise iseloomuga mees,kes pikalt leinamata abiellus uuesti, jättis lapsed25 varalahkunudabikaasa vanemate (Jeanne Saini) kasvatada. Seepärast pole ülla-tav, et aastaid hiljem pöördus Descartes kirjas paater Charlet’ poolesõnadegateie, kes te olete täitnud isa kohta kogu minu noorusajajooksul.26

Seega võis isik, kes pidi annetama meloni, olla isa Charlet ningmelon sümboliseeris tervistumise huvides lubatud privaatrežiimi,mis oli annetatud puhtinimlikust eestkostest.

Võrdluseks, Genevieve Rodis-Lewis pakub välja, et “me-lon” võis sümboliseerida, lähtuvalt aastaid hiljem Descartes’imärkusest kirjavahetuses Chanut’ga (AT IV 609), maailma “palli-na”, olles sellisel moel hoiatuseks, et ei püütaks saada teadmistesjumalataoliseks. Melon kui aiavili justkui sümboliseerib Eedeniaias sarnastel kaalutlustel aset leidnud üleastumist ehk pärispattu(Rodis-Lewis 1992: 31). Paraku kuulub melon, mida prantslasedilmselt Põhja-Aafrikast tõid, kõrvitsaliste sugukonda, seega kas-vab ta maapinnal. Eedeni-müüdi puhul on keskseks kujundiks puuja puu vili. Melonipuu (carica) viljad, mida tunti Ameerikas, olidAtlandi ookeani teekonna pikkuse tõttu prantslastele tundmatud.

Kolleegium unes oli La Flechi kolleegium. Inimesed, kes tedaümbritsesid, olid vanemad kaasõpilased. Inimene, kellest ta ter-vitamata möödus, ja asjaolu, mis temas süümepiina tekitas, oliilmselt mõni õppejõududest, kelleks võis olla muu hulgas mõnivanematest õpilastest. See seik aitab avada teisi detaile, millelevõis osutadahäbi külje järelelohistamise pärast ja miks ta tuulevaibudes imestas teiste kindlail jalul seismise pärast, sestArutlusesmeetodistkõneleb ta:Ühtlasi ma teadsin, missugused olid teisteotsustused minust, ja ma ei märganud, et mind oleks peetud mu

24Kohtuametnik, kes aitas menetleda kohtuvaidlusi.25Descartes’il oli vanem vend Pierre (sünd. 1591) ja õde Jeanne

(sünd. 1593).26Vous, qui m’avez tenu lieu de Pere pendant tout le temps de ma

ieunesse. AT IV 156.

2 15


kaasõpilasistalamaks, kuigi nende hulgas oli juba mõningaid,ke-da määrati täitma meie õpetajate kohti. (Descartes 1995: 129.Minu rõhutused. R.K.)

Descartes’i tervislik seisukord andis talle ühelt poolt privilee-gi, samas eraldas teda eakaaslastest. Tervise nõrkus ja eelisasendüldrežiimis ei tee üheski koolis õppurit kaastudengite hulgas popu-laarseks. Ning selle asemel et end tõestada eakaaslastele, võidaksevalida kokkupuudete vältimise taktika — eraldumine ja terviseveahalvemaks simuleerimine. Descartes’i hilisem kirjavahetus toobselle spekulatsiooni kinnituseks huvitava detaili. 1639. aastal kir-jutab Descartes Mersenne’ile, et sellel ei maksaks muretseda tematervise pärast ainuüksi seetõttu, et ta pole 15 päeva talle kirjutanud.Descartes kinnitab talle, et ta pole 30 aastat haige olnud!27

Niisiis, alates 1609. aastast polnud tal enda hinnangul ol-nud vähemalt tõsiseid haigestumisi, mis kinnitab võimalikkesüümepiinu privileegide pärast.28

Püüan vältida siin mõistet “alaväärsus” ja osutan pigem kom-pensatsioonile — püüd olla teadmistes tublim, saavutamata siiskisoovitut ja veel vähem sisemist kindlust. Descartes’il võis enda ar-vates olla mitmeid muresid — isa jahe suhtumine29 ja vilets tervis.Võib arvata, et paljud kaaslased teadsid, mis neist kooli lõpetamiselsaab. Samas René polnud kuni 1619. aasta mardilaupäevani kin-del, milleks ta on kõlblik ja mida tal tuleks teha. Samuti polnud takindel õpetatud teadmiste väärtuses (Descartes 1995: I ptk).

Descartes nimetab tugevat tuult halvaks vaimuks ja nõrkustküljes halva vaimu ehk deemoni tegevuseks. Võib juhtuda, etvõtmeks, mis nende elamuste — häbi, jõuetuse, halva vaimu jmt —tähendust seob, aga samas ka avab, on seitsme surmapatu õpetus.

7. surmapatt — ladinaacedia— on alati olnud teoreetilisepoleemika esemeks: mis see õieti on? Kurbus, loidus, laiskus võitujutus? Ja miks onacediasurmapatt? Akeedia on surmapatt ta-gajärgede pärast. Akeedik ei tee midagi egatahagi midagi teha.

27Mais il y a 30 ans que je n’ai eu, graces a Dieu, aucun mal, quimeritent d’etre appele mal; AT II 480.

28Descartes viibis La Flechi kolleegiumis aastatel 1606–1614.29Erinevalt vanemast vennast Pierre’ist, kes õppis samas, ei toodud

teda õpingute vaheajal kunagi uude Rennes’i majja.

16

Rainer Kivi

Ent see ei ole seega lihtsalt puhtkehaline dispositsioon, vaid sõltubtahtelisest seisundist (mitte vastu võtta jumala armu). Seepäraston otstarbekasacediatõlkida tujutuseks. Ebakindlus viib samutitegevusetuseni. Hommikuti mõnulev tegevusetu voodis lebami-ne võib olla märklaiskusest. Prantsuskeelses traditsioonis ongiacediaavatud selle ühe tahu — laiskuse (paresse) kaudu (Lessept. . . 1789: 45).

Reformatsioonijärgset perioodi iseloomustasid tugevad demo-noloogilised kujutlused. Levinud oli arusaam, et surmapatule vas-tab deemonlik tegevus (Angevin 1616) või kurjuses vürstiriik,mille eesotsas seisab juhtdeemon — alpuse taga Lucifer, viha-pidamise taga Saatan, tujutuse taga Belfegor. Seega võivad needunetundmused väljendada süümepiinu privileegide ja mõnususepärast, mida talle üksikkambris võimaldati, samas kui kaasõppuridelasid üld-dormitooriumides, tõusid üheskoos hommikuti kell viisning olid kohustatud järgima jesuiitide ranget distsipliini pikkadeõppepäevade jooksul.

1619. aasta 26. märtsi kirjas Beeckmanile kirjutab Descartesuniversaalse matemaatika-taotluse selgituste sekka väga kõneka,võtmetähtsusega lause:millega, kui leian, mida ma loodan, ase-tan terve selle teaduse korrapärale, kui suudan võita loomupärastlogelemist (laiskust) ja saatus vaba elu (jõudeelu) võimaldab.30

See lause pole tähelepanuväärne mitte ainult seetõttu, et an-nab otsesõnu tunnistust Descartes’i enesehinnangust, vaid samutiseose tõttu, mis luuakse tema teaduslike taotluste ja elu olukor-dade (jõudeelu võimalused) ja tema iseloomunõrkuse vahel. Sedaenam, et need võimaldavad ühendada ühtlasi kolme unenägu.

Endale tahtenõrkuse pärast etteheidete tegemisega seostubesialgne kava suunduda kolleegiumi kirikusse palvetama, saamaksjumalalt kindlust, ja sel teel tuule käes pöörlemine. Kukkumishirmväljendab selles kontekstis äärmist eneseusaldamatustunnet. Peabtunnistama, et miski ei sobi paremini seda laadi sisetundmuse üle-tamiskatseks kuimetoodiline kahtlus, mis vaigistab intellekti javõimaldabvabale tahteleselgeid (et mitte öelda alternatiivide-

30Quod si reperero, ut spero, scientiam illam plane digeram in or-dinem,si desidiam innatam possim vincere, & fata liberam vitamindulgeant. AT X 154–158. (Minu rõhutus. R.K.)

17


ta) valikuid. See, et teel palvetesse pakuti talle melonit ja ta astusvestlusse kaasõpilastega, võib osutada sellele, et isa Charlet ei soo-vitanud talle vaimuliku kutset, arvatavalt selle ameti nõudlikkusetõttu, ja vestlus kaasõpilaste elik tulevaste haritlastega märgistastalle ühelt poolt võimalust jõuda loomulikul teel tahte ja teadmisekindluseni, teiselt poolt tähendas imestus selle üle küsimust, kui-das nemad suudavad ja tema kahtleb.

Descartesvs. kurat

Descartes’i “võitlus” mauvais genie’ ehk kuradiga jätkub1630. aastate teisel poolel meditatsioonide-raamatu teises jakolmandas osas. Tähelepanuväärne on, et jubaMeditatsiooni-deunenäotõlgendustes eeldab Descartes unepiltide sümboolsust,mitte üksühest vastavust aistingumaailma objektidega. Kui unenä-gu võib sümboolsuste varal olla kuradi või vaimu kõne, siis ruumehkres extensaon nii, nagu ta on — tagamõtteta ja seaduspärane.Selle arusaama taga pole mitte valdkonnasisene kogemus asja-dest endist (see ei saakski küündida tõsiselt võetava argumendini),vaid deduktiivne mõtlemismudel nõuab selle tõekspidamise raja-mistolemuseelduslikule argumendile. Meditatsioonidestarvitatavkuradi-argument ei pruugi olla ainuüksi sobiv võteargumentum-ad-absurdum-taktikas. 17. sajandi I poolel on sellel enam kui ak-tuaalne kontekst ja selle taustal paistab seda suuremana Descar-tes’i filosoofiline mehisus ja tahte suurus mõelda selles küsimusesmoel, mida kaasajal peetakse (ainu)mõistlikuks. Vaevalt leidubteist niivõrd mitmekihilist perioodi Lääne tsivilisatsioonis kui17. sajandi algus (Villari 2000). Ühelt poolt religioosne maksima-lism, müstitsism (vt Bremond 1967) ja nendega kaasnev demono-loogia aktuaalsus. Teiselt poolt kodanlaste, sõjaväelaste ja maa-harijate eluviisi pinnapealsus, hetkeliste naudingute püüdmine.Seetõttu kalduti ebausule ja pseudo-müsteeriumidele.

Pseudomüsteerium: 1613. aastast on pärit jutuke (Discoursmerveilleux. . . 1613), kuidas Lyonis kadus jäljetult enda majastsõdades rikkaks saanud endine sõjaväelane, keda hüütiLyoni kap-teniks. Mehel oli kombeks oma jõukust demonstreerida, käia pras-simas ja kaarte mängimas. Ühel õhtul tuli ta kaine ja mureliku-na koju. Soovitas naisel magama minna. Õhtul külastasid kapte-

18

Rainer Kivi

nit kaks meest mustas, kes jutuajamise järel lahkusid. Hommikulavastas naine, et kuigi kapteni kambril on aknad ja uksed suletud,on mees jäljetult kadunud — Saatan võttis kaasa!

Selle asemel et eeldada kaardimänguvõlga, peeti sama heaksversiooniks asjade kaotamist kuradi poolt.

1620. aastal Rennes’is, sealsamas, kus Joachim Descartes olinõunikuna ametis, ilmunud kirjutises (La Vision. . . 1620) teata-takse, et 1620. aasta 1. veebruaril ilmutas kurat end Bretagne’isQuimpercorentini katedraali kohal ja põletas pühakoja ülevalt al-lapoole maha. Deemon näidanud põlenguleegis oma jõledatlõustakord rohelisena, kord kollasena, kord sinisena ja tal olnud roheline“saba”.

Quimpercorentin asub Bretagne’i poolsaare tipus Atlandi ääresja välk talvel ei ole seal haruldus. Et oksüdatsioonil eralduva gaasileek varieerub värvuselt vastavalt metalli koostisele, selles poleraske tagantjärele tark olla. Selliste demonoloogiliste lookeste seasleidub kirjutisi, mille otstarvet on raske esmapilgul määratleda.

1620. aastast pärineb lugu (Les Estranges. . . 1620), kuidas ku-rat kehastus 1620. aasta 7. jaanuaril Bretagne’is üheks reaalselt ek-sisteerivaks Limousini aadlimeheks, kes võrgutas kolm päeva kest-nud ballil Quimperi heast soost neiu.31 Noormees kutsuti lossi kos-tiliseks. Härrasmees tulnud koos kahe kaaslasega, rääkis palju omajõukusest ja varandusest, sõi ja jõi, kuni neiu isa hakkas külalisikahtlustama diaboolsuses. Ühel söögikorral seati lähestikku noor-mees ja preester. Jutuajamine jumalast ja lunastajast häiris külalistniivõrd, et ta tegi ettepaneku rääkida söögilauas ainult sellest, missoodustab seedimist. Peremees oli sellest peale kindel, kellega te-gu, ta tõusis ja vannutas, et tema isand on Jeesus. Seepeale haihtuskurat silmapilk koos kaaslastega, jättes maha vaid raipehaisu. Kir-jutise moraal on selge — ei saa teha elutähtsaid otsuseid lähtuvaltnoore neiu tunnetest.32

31Loo tõepärasus satub kahtluse alla alates sellest, kui neiu vanu-seks antakse18 kuni 20 eluaastat, seda mitmete konkreetsete asjaoludeloetlemise kõrval.

32Lõpus kinnitatakse, et lugu olnud käsitlusel Rennes’i parlamendis,mis puhul, on ebaselge.

19


Need on üksikud näited prantsuse keeles ilmunud demonoloo-giliste raamatute ja bülletäänikeste seast, mis personifitseerivadkuradit ja eeldavad, et asjad võivad mittemillestki tekkida ja ise-enesest kaduda.Mehaanilises deterministlikus ruumikäsitusespole sellised sündmused võimalikud.Selle üle, kas jumalal ja ai-nult temal on voli reegleid muuta, loodusteaduslikus diskursusesei arutata. Need küsimused lahendatakse metafüüsikas. Descartesjuhatab mõtlejat II meditatsioonis tõsikindluseni selles, et SuurEksitaja ehk kurat ei saa meid valitseda, sest selleks peaks ta ole-ma maailma looja: see oleks absurd ega sobiks kokku olemiseterviklikkusega! Tuleb tähele panna, et see tõde on puhtloogiline,mitte induktiivne. Niipagendataksediaboolsus ehkreeglipäratusolemasolevast, kitsamaltres extensa’st. Kurjus kui tõepära puudu-mine ja nõrkus marginaliseerubres cogitans’i aspektiks. See onhoopis teist laadi metafüüsiline eeldus kui Plotinose uusplatonism,kus mateeria, olles emanatsioonis lähemal eimiskile, onkurjuseallikaks (Plotinos 1960). Descartes’i mateeria on passiivne ehkväljaspool head ja kurja. Nii luuakseres extensametafüüsilisedalused, need, mis vaikimisi on loodusteadustes enesestmõistetavadja mille sellelaadsust on postkartesiaanlikul ajastul üritatud asen-dada induktiivsete argumentidega, selleks et ka jumal tema sek-kumise puudumiselpagendada.

B. Teine unenägu: Pikne ja terav hirm (frayeur)

Descartes vastandab kahte esimest unenägu kolmanda unenäomeeldivalemiljööle. Ta tõlgendas neidmöödunud elu puudutavateähvardavate hoiatustena. Kitsamalt kõneleb Descartes kolmandaunenäo kohta: “Terav hirm , millest ta oli haaratud teises unenäos,märgistas tema meelest sündereesi, s.tsüdametunnistuspiina,mis puudutasid patte, mida ta võis olla korda saatnud oma elujooksul kuni selle hetkeni. Pikne, mida ta kuulis kajavat, oli tõevaimu signaal, mis laskus talle osakssaamiseks.”

20

Rainer Kivi

Võrdluseks Martin Lutheri 15.33 ja 16.34 tees (Luther 2000):“See hirm ja õudusüksi on küllaldane karistus puhastustules(teistest asjadest vaikides), kuna on lähedane lootusetuse õuduse-le. Põrgu, puhastustuli ja taevas näivad üksteisest erinevat,nagu erinevadtäielik lootusetus, peaaegu lootusetus ja kind-lustunne.”35

Näib, et Descartes ja Luther jagavad teatavat alusarusaamahinge puhastumise ja sellesama hinge tundeseisundi vahekorrast.Puhastumisega kaasneb hirm, ehmatus, äng. Selgituseks, pühaThomasSumma theologiaIII osa Lisas36 vastab küsimusele —Kas purgatooriumi piinad ületavad selle elu ajalisi vaevu?—,et puhastustules on patuse piin kaheastmeline: 1. kaotusvalu;2. meeltevaev ehk karistus kehalise tulega. Kaotusvaluga kaasnebhirm, nii nagu surmahirm lähtub elukaotamise mõttest. Kuigi Lut-her kõneleb surmajärgsetest hinge olukordadest, sümboliseerivadneed hingeseisundid siinseski maailmas jumala armuseisundeid.

Seega Descartes tõlgendas teist unenägu purgatoorse faasilõpuna, kus esimese unenäo painajalikkus kulmineerub järgmisesfaasis suure hirmu ja halastusega.

C. Kolmas unenägu:Corpus poetarum

Descartes’i arusaam poeesiast erineb Aristotelese naturalistlikustkäsitlusest, kus luulet vaadeldakse sarnaselt teiste kunstidegajäljendamisena. Enamgi, luule lähtubki inimese sünnipärasest kal-duvusest õppida jäljendades (Aristoteles 2003).

Arutluse meetodistI peatükis kõneleb Descartes poeesiast nii:Ma hindasin väga ilukõnet jaolin armunud poeesiasse, kuid ar-

3315. tees on õigupoolest eelmise täpsustus, 14. tees:Surija ebatäielikpuhtus või arm toob vältimatult kaasa suure hirmu, seda suurema, midaväiksem too [puhtus või arm] on olnud.

34Teemaarenduse lõpetab 17. tees:Näib, et hingede jaoks puhas-tustules on paratamatu, et määral, mil hirm väheneb, samal määralsuureneb arm.

35See kõneleb Lutheri seisukohast purgatooriumi suhtes enne Leip-zigi dispuuti, kuna pärast seda eelistatakse rääkida purgatooriumi asemelpigem vahepealsest seisundist.

36Supplementum tertia pars, Appendix I.

21


vasin, et mõlemad olidpigem vaimuandedkui stuudiumi saavu-tused(Descartes 1995).

Vaimuandeidjaotatakse— selline mõistetarvitus viitab mitte-naturalistlikele eeldustele. Baillet’ ümberkirjutusOlympica’st kin-nitab seda:Ta omistas selle (poeesia) suurepärasuse selleentu-siasmi jumalikkusele ja kujutluse jõule,mis paneb ilmnematarkuseseemneid(mida leidub kõigi inimeste hinges nagu tu-lesädemeid tulekivis) palju suurema kergusega ja isegi palju bril-jantsemalt, kui seda suudab filosoofide mõistus.

Õigupoolest esineb selles lauses rida propositsioone, misei viita mitte lihtsalt religioossetele, vaid kitsamalt müstilisteletõekspidamistele, kuna nendega ei lõpetata, vaid alustatakse.

Kõigepealt intuitsionism — veendumus, et aluseline, ürgneilmneb vahetu ja spontaanseselgusena. Regulae ad directionemingenii’s preskribeeritakse teadmiste protsessi deduktsiooni jaintuitsiooni varal. Mõttekas analüüs lõpeb intuitiivse lihtsusenijõudmisega, deduktsiooni varalintueeritulaieneb ja korrastub.

Teiseks innatism — tarkuseseemned inimhinges — inimeselon eel-tarkus, moodsas tähenduses algkood (mis hiljem vormubõpetuseks meeltekogemuste spontaansest seesmisest organiseeru-misest näiteks konkreetse keelena).

Kolmandaks jumalik providents: tarkuseni jõudmiseks ei pii-sa inimese (filosoofi) enda pingutustest, inimene sõltub tõesjumala eelhoolest-soosingust.37 Arusaam providentsist kordubOlympica’s mõned read allpool: “Kogumikku kogutud poeetideall mõistis ta ilmutust ja entusiasmi,milles ta ei heitnud meeltnäha end soosituna.”

Uskumus, et poeetilises inspiratsioonis lähenetakse jumala ko-halolekule, esineb selgelt Aristotelese-eelses hellenite usundis.Siit jõuame kolmanda unenäo idüllide juurde, mis omakorda üle-kantult vahendasid seda, mida Baillet ähmaselt fraseerib kuimo-raalset teoloogiat, mis peaks kitsamalt tähendama jumalikku il-mutust ja kinnitust kaitselmusest — mis on inimelu, mida üldseelult oodata võib, ja kui kord on antud inimesele elu, mida sellegapeale hakata. Siiski poleks siinne käsitlus järjekindel, kui seoks

37Seetõttu näib Descartes Püha Vaimu asemel eelistavat fraasitõevaim.

22

Rainer Kivi

luule-usu paganliku taustaga. Pigem juudikristlik traditsioon eikummuta teatud hellenite arusaamu ega räägi neile vastu. Ehkarvatavalt efektsuse pärast köitsid hellenite müüdikujundid nooreDescartes’i kujutlust, sobides sümboliseerima seda, mis juurtelt onpärispüha. Kuigi teadmine, etGenesis’e algus ja Iiobi raamat olidalgupäraselt poeemid, pärineb hilisemast, näib igal ajastul olevatenesestmõistetav, et püha pidulikkus väljendub ühe sündmusenalogose, rütmi, meloodia ühendusena:Ja kui mängumees kanneltlõi, siis sündis, et Issanda käsi tuli tema peale(2Kn 3:15).

Selgitust nõuab tarkuse (sagesse) ja filosoofia eristus. Enamgi,keskajal tarvitati ladina keelesphilosophia asemel sõnasa-pientia. Filosoofia samastati tarkusega. Descartes’i eelintentsio-naalses horisondis peetakse filosoofiat enesestmõistetavalt puht-teoreetiliseks tegevuseks: kas olemasolevate tõekspidamiste kin-nitamiseks või uute teadmiste tuletamiseks. Filosoofia on tead-mise 5. allikas — uute teadmiste tuletamine ainuüksi mõtlemisevaral (Kivi 2004: 311). See kätkeb arusaamamõeldavusesttege-vuseta, rakenduseta, s.t ilma et harjumuspärased argitoimingudmuutuksid. Seetõttu, olgu hüperboolse kahtlemise tulemused mil-lised tahes, need ei puuduta toimimist. Tarkus on kartesiaanlikuskontekstiselutarkus— teadmine ühenduses voorusega, tahte te-gevuste koordineeritus intellekti kui parima arusaamisega, teooriaühenduses rakendusega (Baillet 1692: II, 406).

Seega poeesia sümboliseeris elutõde. Filosoofia ja elutarkusomakorda terviklikkuseni jõudmist, kinnitades veel kord, et õigefilosoofia viljad nähtuvadvita contemplativaühendusesvita acti-va’ga, nende õigel viisil sidumine toob kaasa heaolu (Kivi 2004:306).

Unenäo tähenduse lõplikuks mõtestamiseks tuleks vaadatadetaile ilmnemise seoses ja järjekorras. Descartes leiab laualtentsüklopeedia, mis sümboliseerib teadmiste ja teaduste kogu-hulka. Ta ei tea, kes selle raamatu sinna pani. Järgmisel hetkelon tal käte vahel ladina luule antoloogia ehkcorpus poetarum.Descartes’i tõlgendus antoloogiale ja entsüklopeediale vihjab, etsee väljendas eriteaduslike, võib-olla puhtteoreetiliste huvide üle-kasvamist filosoofilisteks huvideks — projekti järkjärguline laie-

23


nemine.38 Matemaatika eriküsimused juhatasid üldisemalt geo-meetriasse, geomeetria ja algebra vahekorra küsimusmathesisuniversalis’esse, sealt omakorda füüsikasse ja metafüüsikasse,haaramaks tarkust tervikuna. See reedab, etscientia fundamen-ta mirabilis ei pidanudilmtingimatapiirduma mõne matemaati-ka eriprobleemiga või meetodiga. Raamatu päritolu ja tundmatuküsimus selle kohta võivad vihjata omandiküsimustele teadmis-te puhul ja arusaamale nende tõelisest allikast. Teadmistel ei oleomanikku39 ning need tulevad justkui eikuskilt, ometi nende ka-dumise ja ilmumiseimelisusreedab allika. Entsüklopeedia tervik-likum väljailmumine teisel pool lauda võis antoloogiat lehitsevaleDescartes’ile märgistada teadmiste kasvu. Pilgu tagasipööramiselteadustulemustelt mõttealusele —antoloogiale— ei tundnud takäes olevat raamatut enam ära, sest sellesse olid lisatud vask-gravüürid. Iroonia on selles, et kuigi Descartes ise oskas esialguseda hetke seostada päev hiljem väljailmunud itaalia portreekunst-nikuga, võis ta aastakümneid hiljem tõlgendada sama episoodiraamatu uuenemisena ehk filosoofia moondumisena, ennustusenaarusaamatustest, mis said alguse usina õpilase Henri le Roy na-turalistlikust tõlgendusest. Seejuures eitas Regius alust lähtuvalttagajärgedest ehk teadustulemustest, sest areneva loodusteadusealused natuurfilosoofiana saavad läbi kartesiaanliku dualismi jares cogitans’ita.

Huvitaval kombel, andnud kõigile mainitud kolmanda unenäosümbolitele ülimalt abstraktse mõõtme, vaikibOlympicaootama-tult ilmunud vestluskaaslase isikust. Kas esindas see mees per-sonifitseeritult mõnda printsiipi või oli see lihtsalt sümbol sugu-lashingest, kes märgistas olevaid ja tulevaid kaaslasi teadmisteteel? Et konkreetsed luuletused sümboliseerisid Descartes’i endatõlgenduses ilmutuslikku teejuhatust, ei saanud selle juures viibijaolla muu kui üks jumalikest sõnumitoojatest.40 Thomas käsitlebSumma theologia’s küsimustKuidas ingel mõjutab magaja kujut-lust? ja vastab muu hulgas, et ingel võib edastada jumala läkituse

38Seda kinnitab Descartes’i kiri Beeckmanile 23. aprillil 1619. ATX 162–164.

391629. aastal oli Descartes’il rämedavõitu sõnasõda Beeckmanigateadmiste päritolu üle. AT I 24.

40Lad kangelus, kr k aggelos — sõnumitooja, käskjalg, ingel.

24

Rainer Kivi

magavale inimesele kujutleva nägemise kaudu, lubades seejuu-res valgustada ka intellekti, nii et see teab, mida need kujutisedtähendavad. (Aquino Thomas.Summa Theologiae.)

Mida pidas Descartes silmas, tõlgendades Ausoniuse (Auso-ne 1842–1843) XV idülli sisu ilmutusliku teejuhatusena ja XVIIidülli kui viidet väärusele ja tõesusele rakendusteadustes?

XV idülli esinemispuhk võib kõnelda Descartes’i raskustestelutee valikul. Ometi oleks veel raskem siit välja lugeda soovi-tust, mida teha, sest kõigil idüllis loetletud valikutel on puudusi.Enamgi, Descartes jätkas veel umbes kaks aastat sõdurielu —kuiverine on Marsi töö! Idülli võib tõlgendada vihjena, etveatuidvalikuid pole olemas. Isegi täiuslikke vaatekohti pole! Maailmakui kõige summa iseloom on polariseerunud, ometi püüeldes ta-sakaalu poole. Tasakaalustumispüüet võib tõlgendada nõuandenakäia kuldset keskteed, teades, et eksitused ja vead käivad selleteekonna juurde. Idüllijumaliku nõuandenamärgistamine vihjabühtlasi providentsile, mille hoolde tuleb end kõigile ettetuleva-tele raskustele vaatamata usaldada.Hinge passioonideskõnelebDescartes providentsist õnneliku elu kontekstis, vannutades meidmitte heituma tõsiasjast, et parimagi mõistuse alusel langetatudvaliku puhul võib meile osaks saada kahju, mistõttu õnnestumisevõi ebaõnnetumise tundmus tuleb seada sõltuvusse vaid sellest,kuidas me suudame lähtuvalt enda vabast valikust oma elu juhtida(AT IX, artiklid 145–146).

Huvitav detail sellejumaliku nõuandepuhul on selle ilmnemi-ne juhusliku (raamatu) avamisena (vrd Lk 4:17).

XVII idüll näib hoiatavat mitte rajamast otsustusiarvamuste-le, olgu selleks mis tahes inimrühm. Samuti kumab sellest läbitõekspidamine logomahhia tarbetusest, sellest, et vaidlus ei viitõele lähemale, vaid pigem tõevälisele hoiaku demonstratsiooni-le: mida kangekaelsemalt ja jäigemalt vaidlustes mõne otsustusekülge klammerdutakse, seda enam kaugenetakse asjast endast ehktõsiasjadest (Kivi 2004: 321). Seega saab seda idülli vaadelda hoia-tusena mitte otsida vaidlemisest, intellektuaalsest konfrontatsioo-nist tõdesid või siis soovitusena mitte liituda võitlevate või vaid-levate pooltega, kuna sellistel puhkudel nihkub raskuskese asja-de tõe teadasaamiselt positsioonide valimisele vastasseisus teiserühmaga.

25


Rakendus- ehk profaansed teadused (mehaanika, loodustea-dused) vastanduvad sakraalsetele (teoloogia, metafüüsika). Ra-kendusteadused, puudutades kõikide elu, on täidetud mitmesu-gustest üksteisega mittekohereeruvatest otsustustest. Tarkust jaelu rakendusteadustele, argiperspektiivile rajada ei saa. Näib, etidüll ise võis olla pühendatud Pythagorase õpilasele Alkmaeo-nile Krotonist, kelle binaarseid opositsioone tutvustab Aristote-les Metafüüsikas(I.5; 985b23–986b8). Märkimisväärne on see-gi, et pütagoorlikku koolkonda on alati käsitletud müstilise lii-kumisena, kuigi nende õpetuse müstilisus seisnes ainuüksi na-turalistlikule mõtlemisele (nagu Aristotelese puhul) arusaamatusarvu-printsiibis: maailmatervik on taandatav arvule ja kõikideldistinktsetel esemetel on arvuline väärtus. See printsiip osutusmatemaatika rakendusena füüsikas hiljem igati viljakaks, sestalates 17. sajandist peavad loodusteadused kvantitatiivsust ene-sestmõistetavaks. Enamgi: mis pole arvutatav, pole täpne, ei saaseega olla teadmine ega teadus!

Ei saa märkimata jätta, et kartesiaanlikus kontekstis polnud seeplatonism, nagu eeldab ekslikult Alexandre Koyré (Koyré 1982),vaid just pütagoorlaste arvuprintsiip, mis ärgitas tema taotlusi ula-tuvusliku asja katmisel.

IV JÄRELDUSED

Unenägude tõlgendamise agnostiline strateegia, mis ei püüa kon-tekste taandada lõpp-põhjustele, vaid piirduda unenägude sidu-misega nägija tegevuse ja eluseikadega, on võimaldanud avadaDescartes’i mõtlemise isklikku tahku. Descartes’i kui teadlase jahea katoliiklase vahel on pinge. Ühelt poolt kõnelebOlympicanoorest mehest, kes tugines ühtemoodi nii Macrobiuse, Hippokra-tese kui Aquino Thomase divinaalsele unenäotõlgendamise tradit-sioonile, tema unenägude süntaksiks oli poeesia keel, teiselt pooltei jäta hilisemTraktaat inimesestesimesele ruumi ja kuulub inva-riantselt naturalistlikku traditsiooni. Teadvuseline unenägude mu-del jätab küll (taga)ukse, ent selgusetuks jääb, miks need kaks ini-mese aspekti — kehalisus ja vaim — ei jõudnud ühele unenägudefenomene seletavale leheküljele.

26

Rainer Kivi

Näib, et varasemad mitte-agnostilised tõlgenduskatsed on ol-nud kolme unenäo konteksti avamisel ühekülgsed. Osalt tulenebsee tugevatest ontoloogilistest eeldustest, mis painutavad kontekstinõutud eelduste suunas. Olümpilisi unenägusid on võimalik rahul-davalt tõlgendada Descartes’i poolt antud võtmetes. Kui esimeneunenägu märgistas tema eelnevat elu, siis psühhoanalüüsi nii eruta-nud melonile antud seletus mugandub tema koolipõlve eripäraga:isa vähene tähelepanu, süümepiinad privaatrežiimi pärast, endatahtelaiskuses süüdistamine. Melon —üksilduse eeliseid, anne-tatud puhtinimlikust eestkostest— pole midagi muud kui ta-gasiosutus kolleegiumi rektori isa Charlet’, emapoolse sugulasepoolt tervislikel kaalutlustel võimaldatud privaatrežiimi eeliste-le, samal ajal kui koolivennad tõusid hommikuti kell viis üld-dormitooriumites. Ometi on laiskus 7. surmapatt ja lunastustvälistav. Teise unenäo kontekst lubabOlympica’t siduda MartinLutheri 95 teesiga, osutades ühisele mõistelisele taustale. 16. teessisaldab selgitust:Põrgu, puhastustuli ja taevas näivad üksteisesterinevat, nagu erinevad täielik lootusetus, peaaegu lootusetus jakindlustunne. Esimest unenägu iseloomustas äärmine ebakindlusja painajalikkus, deemoni surve. Seetõttu pole Descartes’i hili-sem arutlusvõtemauvais genie’na pelgalt heuristiline võte, vaidmärgistab usu ja mõistusega saavutava teadmiskindluse paratama-tut ülekaalu korratu ja ebakindla maailma suhtes. See ühendabki23-aastast Descartes’i 40. eluaastates küpse mõtlejaga.

Kirjandus

I Esmased allikadD e s c a r t e s , René 1824–1826.Oeuvres de Descartes. 11 vols; pub-

liées par Victor Cousin. Paris. [Gallica]41

D e s c a r t e s , René 1898–1913.Oeuvres de Descartes, 11 vols; ed.Charles Adam & Paul Tannery. Paris (AT)

D e s c a r t e s , René 1995.Arutlus meetodist. — Jakov Ljatker.Descar-tes. Tallinn: Olion, lk 117–175

D e s c a r t e s , René 2004. EessõnaFilosoofia printsiipidele. — Aka-deemia, nr 2, lk 293–305

41Gallica, bibliothèque numérique de la BnF. http://gallica.bnf.fr/

27


II Teisesed allikad

A n g e v i n , I. B. 1616.Fleau des demons et sorciers. [Gallica]A r i s t o t l e .Metaphysics. I. — http://classics.mit.edu/Aristotle/meta-

physics.htmlA r i s t o t e l e s 1992. Ennustamisest une abil. —Akadeemia, nr 4,

lk 698–701A r i s t o t e l e s 2003.Luulekunstist (Poeetika). Tallinn: Keel ja Kirjan-

dusA u g u s t i n u s Hipponensiss.a. De trinitate libri quindecim. —

http://www.sant-agostino.it/latino/trinita/index.htmA u s o n e 1842–1843.Oeuvres complètes (latin-français). Tome second

[Gallica]B a i l l e t , Adrien 1692.La Vie de MS Descartes. Paris. [Gallica]H i p p o c r a t i c Writings1978. Ed. by G. E. R. Lloyd ...L o y o l a , Ignacio de 1992. Vaimulikud harjutused: Esimene nädal. —

Akadeemia, nr 1, lk 84–102L u t h e r , Martin 2000. Väitlus indulgentside väe selgitamiseks (95 tee-

si). — Usuteaduslik Ajakiri, nr 1M a c r o b i u ss.a. Commentarii in somnium Scipionis. — http://www.

phil-fak.uni-duesseldorf.de/anglist1/html/macrobius.htmlP l o t i n o s 1960.Die Glückseligkeit: Woher kommt das Böse?...T h o m a s Aquinas s.a. Summa Theologiae. — http://www.

newadvent.org/summa

III Käsitlused

B r e m o n d , Henry 1967. L’invasion mystique: 1590–1620. —Histoirelitteraire du sentiment religieux en France. Depuis la fin des querresde religion jusqu’a nos jours. Tome II. [Gallica]

B r i e r r e de Boismont, Alexandre 1845.Des hallucinations ou Histoireraisonnée des apparitions, des visions, des songes, de l’extase, dumagnétisme et du somnambulisme. Paris. [Gallica]

C o l e , John 1992.The Olympian Dream and Youthful Rebellion of ReneDescartes. The University of Illinois Press

C o t t i n g h a m , John, 1994.A Descartes’ Dictionary. OxfordF r e u d , Sigmund 1911.The Interpretation of Dreams. Transl. by

A. A. Brill. — http://www.psywww.com/books/interp/toc.htmF r e u d , Sigmunds.a. Some Dreams of Descartes (A Letter to Maxime

Leroy). — http://www.freudfile.org/psychoanalysis/arch4.htmlG a u k r o g e r , Stephen 1995.Descartes: An Intellectual Biography.

OxfordG r a f t o n , Anthonys.a. Traditions of conversion: Descartes and his

demon. — http://repositories.cdlib.org/townsend/occpapers/22/

28

Rainer Kivi

J a m a , Sophie 1998.La nuit de songes de René Descartes. AubierJ ü r i l o o , Alo 1994. Väike psühhoanalüüsi sõnaraamat. II. —Akadee-

mia, nr 9, lk 2021–2046K i v i , Rainer 2004. Descartes’i filosoofiamõistest. —Akadeemia, nr 2,

lk 306–318K o y r é , Alexandre 1982.From the closed world to the infinite universe.

LondonC o n s t a n t , L’Abee M. 1897.Mystere de l’Euchariste, aprecu scien-

tifique. ParisL e s s e p t péchés capitaux, ou Exemples tirés de l’état ecclésiastique,

occupant actuellement le clergé de France1789. Paris. [Gallica]M a l e , Emile 1908.L’art reliqieux du XIII siecle en France. Paris.

[Gallica]M a u r y , Alfred 1878.Le sommeil et les reves. ParisN e w m a n , Jacqueline M. 1996. Chinese Food Symbolism, Part III:

Vegetables. — Fall Volume, Issue 3(3) http://www.flavorandfortune.com/

R o d i s - L e w i s , Genevieve 1992. Descartes’ life and the developmentof his philosophy. —The Cambridge Companion to Descartes. ...

S c h ö n b e r g e r , Stephen 1939. A Dream of Descartes: Reflectionson the Unconscious Determinants of the Sciences. —InternationalJournal of Psychoanalysis, Vol. 20, pp. 43–57

IV Teatmeteosed

C a t h o l i c Encyclopedia. http://www.newadvent.org/cathen/

V Jutustused

D i s c o u r s merveilleux et veritable, d’un capitaine de la ville de Lyonque Sathan a enlevé dans sa chambre. . . 1613. Paris. [Gallica]

L a V i s i o n publique, d’un horrible et tres-espouvantable demon, surl’eglise cathedralle de Quimpercorentin1620. Rennes. [Gallica]

L e s E s t r a n g e s et espouvantables amours d’un diable, en formed’un gentillome et d’une demoiselle, de Bretagne. . . 1620. Rennes.[Gallica]

RAINER KIVI (sünd. 1974) on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo ja filo-soofia erialal 1998. a. Magistrikraad filosoofias (TÜ, 2001). 2002–2004TPÜ, alates 2004 TÜ filosoofiadoktorant.Akadeemiasvarem avalda-nud artikli “Descartes’i filosoofiamõistest” (2004, nr 2, lk 306–318)

29


ja tõlkinud Descartes’i “EessõnaFilosoofia printsiipidele” (2004, nr 2,lk 293–305).

30

Documents

ESSEE DESCARTES’I OLYMPICA’ST · 2013. 1. 26. · Essee Descartes’i Olympica’st tõlgendas Descartes kolmandat unenägu vihjena, et valitud tee on heaks kiidetud. Descartes