EUROOPA VABATAHTLIKU TEGEVUSE AASTA AVAFOORUM

26 jaanuar 2011 KUMU auditooriumis

Väljavõtteid diskussioonist vabatahtliku tegevuse aktuaalsetel teemadel

Diskussioonis osalesid Annika Uudelepp, Riina Varts, Livia Pensa ja Riina Varts, vestlusringi juhtis Dein-Tom Tõnsing

Vestlusringis jõuti lahata vabatahtliku tegevuse kõige erinevamaid aspekte – riigi rolli vabatahtliku töö reguleerimisel, vabatahtliku töö ja vabatahtlike kaasamise eetilisi küsimusi, vabatahtlike motivatsiooni ja selle toetamise võimalusi, vabatahtlikust tegevusest saadavaid kogemusi ja väärtust.

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aasta (2010) hea tahte saadikuna nägi Riina Vändre otseseid seoseid möödunud ja käesoleva teema-aasta vahel kuna sotsiaalvaldkonnas tehakse palju asju ära just vabatahtlike toel.

Vabatahtliku tegevuse rollist inimeste (sh töötute) aktiveerimisel ja arendamisel

Töötukassa toetab juba eelmisest, 2010 aastast alates vabatahtlikku tegevust koostöös erinevate organisatsioonidega, peamiselt MTÜ-dega. Livia Pensa Töötukassast näeb oma töös, et töötuks jäänutel on kerge kaduma kuuluvustunne ja just vabatahtlik töö võib anda tagasi tunde, et inimene kuulub kuskile, et ta on jätkuvalt vajalik. Töötud, kes soovivad end aktiviseerida vabatahtliku tegevuse kaudu, võivad Töötukassa poole pöörduda.

Riina Vartsi arvates ei puuduta see ainult töötuid, vaid kõikidel kes on saanud mingi vabatahtliku tegevuse kogemuse, tasub alati see kogemus CV-sse kirja panna, iga niisugune kogemus annab juurde oskusi ja tõstab inimese väärtust tööturul. Riina Vartsi toetab ka Annika Uudelepp: tööandja rollis olles teab ta kui tähtis on, et kollektiivis on aktiivse ellusuhtumisega teotahtelised inimesed, kes ei karda uut, ei heitu tagasi iga muutuse ees. Sellistel organisatsioonidel on mistahes raskusi või muutusi lihtsam läbi elada kui neil organisatsioonidel, kus inimesed pelgavad iga muutust ja inimeste vahetust, pelgavad kui tahetakse minna uue toote või teenusega turule. Vabatahtlikud ei ole kartlikud uue suhtes. Nad on oma vabast tahtest läinud ja pannud käe külge, nad tunnevad end aktiivsena, nad teavad, et saavad midagi ära teha. Vabatahtlik tegevus pole mitte ainult töötute aktiveerimisel oluline viis vaid peaks olema täiesti igapäevane tegevus organisatsioonide jaoks. Miks mitte meeskonnatöö koolitust viia läbi kusagil kohas kus on vabatahtlikke töökäsi vaja!?

Riina Vändre rõhutab, et vabatahtliku töö organiseerimine on professionaalne töö, mis võib võtta täistööpäeva ja samas mahus energiat ja vastutust. Asja positiivne pool on selles, et kui inimene pingutab, ekstra panustab, siis saab ta tagasi ekstra head tunnet , osalustunnet. Kui on mõistev ülemus ja kodused kes tulevad vastu, siis saavad nad saavad ühel hetkel rõõmsama

ja head energiat täis inimese tagasi. Vabatahtlikel, kel on eestvedamise kohustus, võtab see rohkem aega ära kui tavalisel vabatahtlikul kes tuleb ja teeb paari tunniga asja ära. Samas on eestvedamise kogemus väga arendav ning oskus ennast ja aega juhtida tuleb praktika käigus.

Annika Uudelepp teab, et tööandja saab luua paindlikuma tööaja korralduse, töötaja suudab ise oma aega paremini juhtida, kui vastutus on tema enda õlgadel. Enesejuhtimise oskus on oluline, ja vabatahtlik tegevus on siinkohal suurepärane juhtimiskool. Vabatahtlikele ja nende juhtijatele võib ütelda, et sarnaseid koolituspäevi võib saada 20 000 eest päevas, makstes kõrgete juhtimiskoolituste eest. Ent vabatahtliku tegevuse käigus või seda korraldades saate praktikas näha inimeste juhtimisel reaalsust , ära proovida ja tunda lühikese aja jooksul väga intensiivselt juhtimisnüansse, mida organisatsiooni hierarhias olles näeksite märksa pikema aja jooksul. Uudelepa arvates on vabatahtlik töö heas mõttes öeldes paras kaos, sest kusagilt peavad tulema selleks inimesed ja ajaressursid. Ka need kes vabatahtlikku tegevust korraldavad, peavad tegema valikuid ressursside panustamisel. Vabatahtlikus tegevuses on suur roll mitteformaalsel, suhetel, informatsioonil, inimeste vahelisel klapil, innustamisel. Livia Pensa soovitab, et vabatahtlikud peaksid oskama kõike eelöeldut välja tuua oma CV-s ja töövestlustel.

Valmistumisest vabatahtlikuks tegevuseks ja vabatahtlike kaasamiseks

Annika Uudelepp tuletab meelde, et vabatahtlike juhtimine on professionaalne töö, see ei saa toimuda isevoolu korras. Vabatahtlike kaasamine on tõsine väljakutse organisatsioonile. Vabatahtlike juhtimine ei saa olla ja ei ole nullkuluga, vaid nõuab alati mingeid ressursse. Rahastajatele tuleb selgitada, et igal pool, ka vabatahtlike kaasamisel on mingisugust vahendit vaja. See on müüt, mida tuleb kummutada, vabatahtlik töö ei ole nullkulu eelarves. Livia Pensa märgib, et Töötukassa maksab vabatahtlikule stipendiumi iga vabatahtliku töö päeva eest (see katab toidu ja sõidukulud), ei saa eeldada, et vabatahtlik tasuta või pöidlaküüdiga “objektile” kohale saab minna.

Motiveerimisest

Riina Vändre leiab, et sotsiaalvaldkonnas on vabatahtlikule motivatsiooniks ja tasuks aitamise kogemus, tunne mis tööst ja koosolemisest/tegemisest saab. Riina Varts aga arvab oma praktika põhjal, et ka täiendav tähelepanu on väga asjakohane. Äramärkimine ja tunnustus on vabatahtlikule kõige suurem tänu, aga vahel võib motiveerivana mõjuda mõne järgmise silmapaistvama vabatahtliku ülesande andmine. Annika Uudelepp täiendab, et sihtrühmast sõltub, nagu inimeste juhtimisel ikka – see, mis töötab ühega, ei priigi töötada teisega.

Tööandjatepoolsest suhtumisest rääkides, on Riina Varts arvamusel, et tööandjad ilmselt suhtuvad erinevalt oma töötajate vabatahtlikku tegevusse. Hoiakud on arengu algetapis, ettevõtted on hakanud mõtlema sotsiaalsest vastutustundlikkuse teemal. Annika Uudelepp peab tööandja suhtumist juhtide põlvkonna küsimuseks. Kui on järjest enam juhte, kes näevad end tõelise liidrina, kes juhivad enda kui isiksuse autoriteediga, siis nad tunnetavad oma rolli ühiskonnas laiemalt. Sotsiaalse vastutuse mõõdet oluliseks pidavate suurettevõtete juhid ise on head rollimudelid ühiskonnas. Ka Riina Varts nõustub, et küsimus on juhtide uues põlvkonnas ja juhtide väärtusmaailma kujundamises. Ennekõike saab inimesi motiveerida läbi

eeskuju. Tänastest noore põlvkonna ärijuhtidest paljud juba annavad sedasorti eeskuju ja nii tuleb terve ettevõte ideele taha.

Dein-Tom Tõnsingu sõnul on paljude vabatahtlike jaoks oluline, et ühiskond saab nende väärtuslikest tegudest teada. Samas, meediainimestega rääkides tuleb välja, et vabatahtlikust tegevusest meedias uudist teha ei ole lihtne. Riina Vändre nõustub, et vabatahtlikud meelsasti räägivad oma tegevusest vabatahtlikuna. Meediasse pääseb paremini sõnum, kus on lisaks infole sõnumi toimumisest ka selgitatud ürituse tagamaid ja eesmärki. Annika Uudelepp toetab Riina Vändret, et nö kuiva jutu rääkimine ei anna uudist. Soovitus on viia ajakirjanik kaameraga “objektile”, näidata elusaid inimesi, olukordi ja tulemust (nö enne ja pärast). Vabatahtlik töö pakub suurepärase võimaluse näidata asju praktiliselt ja eluliselt. See on lihtsam ja huvitavam kui rääkida 20aastasest strateegiast, kuigi vabatahtliku tegevuse taga võib ja peakski olema strateegia. Riina Varts kõneleb sellest, et motiveerimine ja kommunikatsioon on seotud – isikliku näite varal – kuni aasta vabatahtliku tiitli saamiseni 2010 aastal ei teadvustanud Riina üldse iseenda vabatahtlikku tegevust ega vabatahtlikku tegevust Eestis. See räägib teadlikkuse madalamast tasemest. Riina arvates võiks veel suuremate kellade, vile ja meediakäraga teadvustada vabatahtlikku tegevust.

Eetika ja vabatahtlik töö

Annika Uudelepp meenutab, et mõni aeg tagasi oli Õpetajate Lehes jutt sellest kuidas kodanikuühiskond on mõne asutuse aksessuaar, kus püütakse omale ilusa fassaadiga tekitada tunnustatud maine. See peaks panema mõtlema... inimesed, kes korraldavad vabatahtlikku tegevust ja kutsuvad vabatahtlikke kokku, peavad ise olema väga hästi teadlikud sellest, mille jaoks nad seda teevad ja peavad ka vabatahtlikele eesmärkidest teada andma. Organiseerija õlul on suur vastutus. Annika toob näite, kus näiteks kevadise õppesessiooni ajal kutsutakse kokku 50 tudengit tegema vabatahtlikku tööd ja need tudengid ühel hetkel leiavad, et neist on saanud mingil erakondlikul piketil plakatihoidjad, siis see ei ole õige ja need noored inimesed ei tule tõenäoliselt enam tükil ajal kaasa vabatahtliku töö üleskutsetega. Vabatahtliku töö silti ei tohi devalveerida ega halvasti kasutada.

Vabatahtliku töö väärtusest

Annika Uudelepa sõnul on Praxisel praegu (Siseministeeriumi eestvedamisel) käsil vabatahtliku töö majandusliku väärtuse arvutamiseks metoodika väljatöötamine ja väärtuse mõõtmine (millise summa Eesti SKP-st moodustab vabatahtlik töö rahasse ümberarvestatuna). Saame teada, milline on vabatahtliku töö osakaal Eestis. See on tohutu ühiskondlik panus, pea kolmandik eestlastest on teinud vabatahtlikku tööd. Uuringu tulemused annavad tunnetuse, kuidas vabatahtlik töö meie ühiskonda rahalises väärtuses edendada aitab. Praxis tutvustab uuringu tulemusi kevadel. Tähtis on siinkohal veelkord rõhutada, et vabatahtlik töö ei ole tasuta. Uuringu abil saame teada, palju vabatahtliku töö korraldamine, vabatahtlike kaasamine ka organisatsioonidele maksab, organisatsioonid saavad metoodika, mille alusel arvestada vabatahtlike kaasamisega kaasnevaid kulusid ning ühtlasi arvutada vabatahtlike panust ümber rahalises vääringus, et siis näidata seda panust projekti kaasfinantseeringuna. Praxise varasem uuring vabatahtlikust tegevusest Eestis on veebis saadaval.

Vabatahtliku tegevuse reeglistamisest riigi poolt

Vestluses osalejad leidsid, et vabatahtliku töö aparaati ei peaks ehitama bürokraatlikuks. Spontaansus ja loovus on vabatahtliku tegevuse üks põhielemente. Eestis oma väiksuse, tiheda suhtevõrgustiku ja läbipaistvuse juures on piisav ühiskondlik kontroll selleks, et kui leidub inimesi või organisatsioone, kes eetikanormide vm vastu eksivad, midagi valesti teevad , siis saavad kõik sellest peagi teada ja “rikkujad” saavad vastu näppe. Leiti, et igal pool ei pea riik appi tulema. Ei pea kontrollisüsteemi disainima ja liialt reguleerima. Siiski, teatud riskiga valdkondades on vaja regulatsioone ja riigi poolset turvavõrgustikku (nt Kaitseliidu tegevus, päästevaldkond jm) kuid igas valdkonnas pole see samavõrd vajalik, inimesed võtavad ise vastutust. Riik saab üldise süsteemsusega vajalikus kohas garantiide andmisega ja valdkonna üldise edendamisega kaasa aidata.