Haute Route minumoodi aastal 2010 Mõtte selle kõrgmatkaraja läbimiseks sain kunagi soomekeelsest ajakirjast, mida sai loetud juba hea mitu aastat tagasi. Suvel 2010 otsustasin teha kunagise mõtte teoks, ostsin lennukipileti Genfi, pakkisin seljakoti ja 19.augustil kell 6.40 oli Tallinn juba kaugel. Otsustasin, et piirama ennast ei hakka, s.t vaatan mida retk mulle välja pakub ja ette veeretab – ei mingeid broneeringuid reisil, v.a. hotell Chamonix-s, esimene peatuspaik retkel e. alguspunkt. Kui päris aus olla, siis matkajate e. Walking Haute Route on oluliselt lihtsam kui Classic Haute Route, kaks täiesti erinevat rada ja kogemust. Valmistusin mõlemaks ja olin valmis ka klassikule minema, isegi varustus oli kaasas, aga Chamonix-s soovitati piirduda jalutajate variandiga, kuna üksinda ei ole klassik väga turvaline. Siis oleksin pidanud mingi suvalise grupiga liituma, aga tahtsin omapäi liikuda ja olla ning otsustamistest kellestki mitte sõltuda. Seetõttu oli mu seljakott üsna kopsakas, lennujaamas kaalus põhikott ca 17 kg, käsipagas võis ka 3-4 kg olla, lisaks päevane veevaru 1,8 liitrit. Päevane kandam oli seega päris raske, kui oleksin alguses kohe jalutajate rajale orienteerunud, siis oleksin poole kergema kotiga hakkama saanud, aga oligi hea trenni eest;) Tõusudel ei olnud muret, aga laskumised seevastu olid poole raskemad, eriti järsemad laskumised, milliseid oli paar tükki. Kõige hullemat laskumist ei teinud, valisin laskumiseks tõstuki. Tagantjärele võib arvata, et see oli hea otsus, kabiiniaknast vaadates olid need laskumismeetrid ikka väga järsud. Reisist endast Neljapäev, 19.08. Geneva-Chamonix(1037 m) Eestist Prantsusmaale Siin oleks ehk broneering ära tasunud, oleks veidi kiiremini Chamonix-sse jõudnud, nimelt käivad nn. liinibussid Genfist Chamonix-sse. Minu lend jõudis pärale 11.30, aga korraline liin oleks väljunud alles 17.30. Otsustasin minna rongiga, 2 ümberistumist ja enne viit olin Chamonix-s. Olin selles linnas juba neljandat korda ja ilmselt ei olnud ma seal viimast korda. Olgugi turistikas, siis ikkagi on sellel kohal mingi eriline tõmme, vähemalt minu jaoks. Chamonix otsisin üles hotelli, seadsin ennast sisse ja läksin linnapeale asju ajama. Kõigepealt giidide büroo, sealt soovitati klassikule mitte minna, mis määras ära edasised käigud. Korraks põikasin sisse ka Office de Tourisme, kuid seal ei olnud mul miskit peale hakata, vähemalt sel korral. Seejärel raamatukauplused, leidsin neid 3 tükki, millest ühest ja kõige kaugemast leidsin ka vajaliku raamatu, et saada infot jalutajate raja läbimiseks parimal võimalikul moel. Valida oli ka kahe raamatu vahel, üks kirjeldas nii Classic kui Walking rada ja teine ainult Walking Haute Route, otsustasin viimase kasuks, mis osutus õigeks valikuks, mida kinnitasid edasised 10 päeva. Raamat Chamonix to Zermatt, „The Walkers´s Haute Route“ by Kev Reynolds, Cicerone. Lisaks soovisin osta ka läbitava piirkonna kohta hea kaardi, aga ilmselt oli hooaeg juba möödumas, sobivat kaarti ei leidnud ühestki raamatupoest. Nii ma siis alustasin oma teekonda ainult reisiraamatuga. Võib öelda, et see raamat oli täiesti õige asi ja saab hakkama ka ilma kaardita. Kaardi ma siiski ostsin, seda alles Arollas, kuigi tegelikult seda vaja ei läinudki, niivõrd hästi oli raamat kirjutatud.

Kas oli see pingelangusest või millestki muust(ajavahe, kõrgus), aga peale õhtusööki jäin magama ja hommikul magasin sisse, üles ajas hotelli administraator kui helistas ja palus tuba vabastada;) Reede, 20.08. Chamonix-Argentiere(1251 m)-Le-Peuty(1328 m). Prantsusmaalt Śveitsi. Hommikul kiiruga pesemine, asjade pakkimine ja minek! Algne mõte oli, et oleks ehk veel ühe päeva Chamonix-s, kuid vaatasin ajakava, et kui ma kohe pihta ei hakka, siis tuleb paar päeva kusagilt näpistada. Eesmärk oli jõuda 29.augusti õhtuks Zermatti(raja lõpp-punkti)ja seejärel 30.08. Wollerausse(külla ühele koostööpartnerile) ning 31.08. Bodenzee järveäärsesse hotelli, et kohtuda tagasisõiduseltskonnaga Eestisse. Raja kirjeldust vaadates ja analüüsides selgus, et esimene osa Chamonix-Argentiere on suhteliselt igav ja mittemidagipakkuv, seega otsustasin selle ja mõningad analoogsed etapid kiirendatud(loe: lihtsustatud) korras läbida. Seadsin sammud ränkraske seljakotiga raudtejaama, ostsin pileti Argentiere ja mõne aja pärast seal ma ka olin. Veidi aega läks õige suuna e. alguspunkti ülesotsimise peale. Kuna rada algab veidi ülaltpoolt kus asub raudteejaam, siis oli alguses segadust, aga see oli üks väheseid kordi kui oli vaja otsida rajatähiseid. Peab ütlema, et rajatähised on igal pool üsna hästi paigaldatud, kuigi mõnes kohas on need üsna kulunud ja vajaksid uuendamist-värskendamist-ülevärvimist. Päevased etapid olid alguses suhteliselt kerged, aga see oli näiline – organism alles kohanes uue kogemusega, koormus koos kõrgusega, sai ju mindud sisuliselt 0 kõrguselt. Esimesed 3-4 päeva olid rasked, pärasts seda oli juba oluliselt lõbusam – õlad ei olnud enam valulikud, muud koormust saanud kehaosad harjusid oluliselt kiiremini. Abiks olid ka kaasavõetud abilised, esimesed paar päeva sai manustatud Born Supple+ taastusjooki ja kõikidel päevadel kasutasin õhtul peale pesemist Born Muscle Relax lõdvestuskreemi, mis aitas väga tõhusalt, isegi üllatavalt tõhusalt. Argentiere-st suundub rada Le-Tour´i kaudu üle Col de Palme(2204 m) kuru, kus asub mägionn öömaja ja söögivõimalusega. Siin on ka Prantsusmaa Śveitsi piir. Ma isegi ei peatunud seal, kuna kartsin hiljapeale jääda, kuna olin startinud suhteliselt hilja, ca 12-13 paiku, siis otsustasin aega mitte viita. Teel Le-Peuty –sse, esimese etapi lõppu otsustasin uurida majutusvõimalusi. Võtsin ette raamatu ja seal soovitatud öömajadesse helistades sain ebameeldiva üllatuse oasliseks, kõikides öeldi üht, et vabu kohti ei ole. Egas midagi kui nii, siis nii, astusin edasi ja kohale jõudes leidsin kohe ka öömaja. Suur mitmekümne kohaline madratzenlager tüüpi öömaja - olemas köök, pesemine, duśś ja teisel korrusel magamine. See kõik maksis vaid 10.- €, võib öelda, et see oli väga soodne öömaja. Reisidel võib kokku juhtuda igasuguste inimestega, nii ka seekord. Öömajas selgus, et ülejäänud reisisellid(neid oli 3) tulid minule vastassuunast, nemad tegid Tour de Mont Blanci – neil oli eelviimane päev, minul esimene. Üks neist oli pärit endisest N. Liidust, armeenlane. Pärast liidu N. Liidu lagunemist elab Saksamaal, rääkis päris hästi vene keelt. Laupäev, 21.08. Le-Peuty-Champex D´en Haut(1440 m) Seekordseks kuruks oli Fenêtre d´Arpette, kõrgus 2665 m. Esimene päev Śveitsis. Sellest päevast polegi miskit erilist kirjutada, suhteliselt igav ja pikk tõus raske seljakotiga

kurule ja seejärel laskumine järgmisesse orgu. Rajal oli rahvast vähe vaatamata nädalavahetusele. Pidas paika, et hooaeg hakkab läbi saama, rajal suht vähe rahvast, öömajades kohti piisavalt, ei pidanud üheski broneerima. Etapp oleks pidanud lõppema Champex´is, kuid otsustasin pisut varem öömajale jääda, mõned km-d enne Champex-d, Relais D´Arpette. Öömajja jõudes selgus, et olin esimene öömajaline, sain eraldi toa. Toas oli valamu, kraanist tuli ka sooja vett, sai isegi mõned riidetükid puhtaks pestud. Pärast tuli veel 2 rändurit, kes võtsid omale teise korruse. Öömaja maksis 37.-CHF koos 2 võileivaga, ühe lasin teha õhtuks, teise lasin hommikuks teha, mille võtsin teele kaasa. Kuna otsustasin oma sööki süüa, tegin Adventure Food´i söögi õhtuks, väga hästi täitis kõhu-peab sööma üsna rahulikult, ports on päris suur. Hinnas sisaldus ka soe duśś, mis oli äraütlemata hää. Kaardiga sai maksta, seega ei olnud vaja sularaha kasutada, ega mul kohalikku raha poleksi olnud, kuid Śveitsis saab edukalt ka eurodega asjad aetud, tagasi annavad nad küll oma raha. Pühapäev, 22.08. Champex-Le Cháble-Cabane du Mont Fort(2457 m) Hommik algab juba rutiiniga-söök, jook valmis teha, asjad pakkida ja minek. Põhitoidukorrad olidki hommikul ja õhtul, paaril esimesel etapil sõin ka päeval, aga üsna varsti loobusin, söömine lõi rütmi kuidagi sassi. Rajal kasutasin vaid vedelikke, spordijooki(Sponser Long Energy ja Competition) ja tavalist vett, esimest oli 0,8 liitrit, teist oli 1 liitrine pudel, mida sai ka täidetud külas olevatest avalikest kaevudest. See etapp oli ka olemuselt igav-lauge astumine läbi Śveitsi maaliste külade. Igal pool käis tihe töötegemine, tehti hoolega heina. Le Cháble-sse jõudes nägin ühte suurt maasturit, Cadillac Escalade, kuidagi kummaline tundus, tavaliselt seal neid pole. Küljes olid küll kohalikud numbrid, aga armatuurlaual olid vene numbrimärgid;) Śveitsis on selline kord, et sa võid omada kahte autot ühtede numbritega, s.t. et maksad odavama auto maksud, teine on maksuvaba. Sellel etapil oli ka üks mõttetutest tõusudest, otsustasin kasutada tõstukit. Sõitsin läbi Verbieri, et jõuda lõputõusule mägionni. Lõppjaamas oli restoran, otsustasin veidi juua, tellisin Coca-Cola, küsisin et kas saab kaardiga maksta, esmalt öeldi, et ei saa, aga kui ütlesin, et sularaha pole, siis sai küll;) Esimene öömaja tõelises mägionnis, Cabane du Mont Fort. Siin aitas allahindlust saada JKAK nimetamine, nimelt tehakse allahindlusi alpiklubi liikmetele, tänud Jaan Künnapile. Öömaja maksis koos õhtu-ja hommikusöökidega 62.- CHF-i, mis on seal üsna tavaline maksumus. Selles sisaldus neljakäiguline õhtusöök: supp, salat, põhiroog ja magustoit, lisandus vesi. Hommikusöögiks oli kohv ja moosisaiad, suured. Esmaspäev, 23.08. Cabane du Mont Fort-Col Termin(2648m)-Col de

Louvie(2921m)-Col de Prafleuri(2965m)-Cabane de

Prafleuri(2624m) Kõige raskem ja pikem päev, 3 kuru, viimane kuru oli veel mitmetõusuline, kokku ca 9 tundi. Kõige viletsam teenindus ja toit, kõige kallim vesi, 9.-CHF maksis 1,5l veepudel, kuna kraanivesi ei olnud joodav. Duśś maksis 5.-CHF, seda sai ka napid minutid kasutada, seetõttu vist jooksid mõned saksakeelt kasutavad naised

palja tagumikuga ringi-hea vaatepilt päevasele rügamisele;) Mina valisin pikema raja, pidavat ilusam olema, nii soovitas raamat ja sama rääkis ka hommikul hütirahvas. Ega seal teisel rajalgi midagi koledat polnud, vaid veidi lund ja jääd olevat olnud. Seekordne hütt oli rahvast päris täis, aga ruumi oli ja oleks veelgi mahtunud. Õhtusöögi ajal küsiti, et mis kell soovite hommikusööki. Mina palusin pahaaimamatult, et mulle sobib kella 8 paiku, aga kus siis sellega. Kõige hilisem olevat kell 7, ja nii oligi. Tuba pidi vabastatud olema hiljemalt 7.30 ja kõik. Varakult magama, et hommikul vara tõusta, äratus oli 6.40, ei saanud väga hästi öösel magada, uni oli väga pinnapealne. Võib tagantjärele öelda, et järgmine päev oli ka üsna pikk, ehk oli see varajaseks tõusuks ja väljaminekuks tarvilik. Teisipäev, 24.08. Cabane de Prafleuri-Col Riedmatten(2919m) -Arolla(2006m) ja jaapanlased Ka see päev osutus päris pikaks, ehk seetõttu aeti varakult välja. Kirjandus pakub Arollasse jõudmise ajaks ca 6 tundi, aga nende pakkumistega peab olema ettevaatlik, sinna tuleb mõnikord ikka 1-2 tundi otsa liita, sõltub muidugi asjaoludest. Tõusuajad peavad enam-vähem paika, kuid laskumiste puhul peab küll eelnevaga arvestama. Tegemist oli ikka päris pika päevaga ja 2 kuruga. Esimene kurule tõus oli kohe hotellist lahkudes, teine oli päris tükk maad hiljem ja kahe ületamisvõimalusega. Esimene oli tavaline matkarada, teine oli redeli abil ületatav. Mina valisin esimese, kuna tassisin suuremat kotti ja läksin kindlama variandi kaudu. Kuigi redelit kasutades oleks vist teepikkuses ja ajas võitnud, aga laskumine oleks sellevõrra jälle järsem(loe: valusam) olnud(põlved). Arolla ise on ilus kena külake, ilmselt tema paremad ajad on talvel ja suvel matkahooaja kõrgajal, praegu oli suht tühi. Valisin välja Hotel Glacier, pakkus erineva tasemega majutusvõimalusi, alates madratsitest ja lõpetades tavapärase hotelliga. Alguses otsustasin võtta madratsi ilma õhtusöögita, kuid pärast võtsin ikkagi mõlemad söögikorrad. Õhtusöök oli nagu ikka mitkekäiguline, alustati salatiga, seekordne põhisöök oli fondüü, millele järgnes puuviljasalat. Kogu see asi maksis 67.- CHF, söögid koos majutusega. Tuba oli kahekordse voodiga, kuigi arvasin et madratsi variant tähendab pikas rivis madratsitel magamist. Lisaks oli pesemisvõimalus, sel korral oli võimalik kasutada vanni, mis oli äraütlemata hää! P.S. Eelmisel päeval kohatud jaapanlased jõudsid ka samasse hotelli, et mul midagi nende vastu oleks, aga nad olid nii naljakad: puhkavad tihti, käivad koguaeg koos, kui pildistavad, siis korraga ja ühte ja sedasama asja jne. ;) Kolmapäev, 25.08. Arolla-Lac Bleu-Les Hauderés(1452m)-La Sage(1667m)-

Villa(1714m) Kirjutise järgi peaks olema lühike ja lihtne päev, max 4 tundi, aga mina otsustasin teha sellest päevast 7 tunnise rännaku. Kohendasin veidi marsuuti, et järgmisel päeval jõuda ööbima Lac de Moiry järve äärde. Seetõttu otsustasin hommikul minna veidi pikemat teed ja raamatu soovitatud ööbimiskohast edasi liikuda, järmisse külla või isegi ülejärgmisse. Päev oli päikesepaisteline, mida kinnitasid ka õhtul käed ja jalad punase kipitusega. Lac Bleu-imeilus mägijärv täiesti läbipaistva veega. Teel öömajja kohtusin ka hommikul kohatud sakslastega, isa koos tütrega. Teel olles tekivad tuttavad, keda kohtadki suvalistel aegadel suvalistes kohtades, vahetad paar sõna-aluset ja seejärel läheb

igaüks oma teed, et ehk kunagi tulevikus uuesti kohtuda. Viimasel tõusul tegin ühe peatuse, et süüa ära eelmisel õhtul ostetud virsik. Mõtlesin, et istun rahulikult ja naudin, aga üks tutu herilane ei jätnud enne kui olin edasi liikuma hakanud. Ei teagi, mis teda vaevas, ju oli kõht tühi. Paaril korral ostsin kohalikku jooki, Rivella Rot-i e. punane, päris hea jooki oli, kuid mägedest väljas enam nii hästi ei maitsenud. Eriliseks teeb selle joogi see, et sisaldab erilist piimaseerumit, mis pidavat inimesele hästi mõjuma. Igal pool olid suured Rivella reklaamid, tundus kohalik coca-cola olema;). Öömaja oli naljakas, maja(majaosa) oli voodilaiune, köök oli vaevalt 1,5m lai-ühesõnaga paras 1-le, aga mõeldud 3-le. Eks oleks ära ka mahtunud, aga liikuda oleks tulnud kordamööda. Ja kogu see majake kõrgus järsu nõlva kohal, selline tunne, et kohe-kohe veereb see asi allapoole, kuid hommikul oli asi kindlalt paigas, vaatamata täiskuule. Selline nagu öömaja, tundusid olema ka koha pidajad. Ööbimise koha sain kohalikust kauplusest, mida peavad vanaproua-ja härra, täiesti ükskeelsed, kindlasti üle 80 aasta vanad. Maksin öömaja euros, 20.- €, võeti vastu ilma igasuguse puiklemiseta. Õhtusöögi tegin Adventure Food valikust, kuuma vee sain teha köögi kapis oleva gaasipliidi abil, kapp ise oli sileda eterniiditaolise materjaliga vooderdatud. Üldse oli huvitavalt sisustatud, palju vanaaegseid asju. Tänu täiskuule oli magamine heitlik, kuna paistis otse silma, majakesel olid aknad, aga pärast eesriide ettepanekut sain siiski magama jääda. Neljapäev, 26.08. Villa-Col de Torrent(2919m)-Barrage de Moiry(2249m) Hommikul puder sisse ja minema, õiendasin öömaja kohalikus poes ja jälle tõusule. Kogu retke eripära oligi, et esimene pool päeva oli mäest ülesminek, teine pool päeva laskumine. Kuid nüüd oli see oluliselt juba lihtsam, organism oli harjunud, enam ei olnud õlad väsinud, seljakott lausa lendas selga. Seekordne päev oli taas päikeseline, määrisin ennast üsna korralikult kohe hommikul sisse, et vältida edasisi põletusi. Tõusul olles vaatasin, et keegi sõidab rattaga mäkke. Pärastpoole kui tegin pausi, siis kihutas minust mööda, küll ratas seljas. Ilmselt ületas kuru ja sõitis teisele poole orgu. Kasutavad nad seal kahe amordiga rattaid, ilmselt ainuvõimalik arvestades sealset maastikku. Üldse oli seal palju jagrattaga sõitjaid. Mägedes kohtasin veel ühte ratturit, kellel oli isegi väike seljakott seljas, veidi pikemal tuuril vist. Veidi rohkem kohtasin mägedes jooksjaid, sealmail on üsna populaarsed mäejooksud. Kuru pidi olema ilusate vaadetega, aga minu jaoks üsna tavaline vaatepilt, ümberringi erinevaid tippe ja tipukesi, aga taamal paistis Mont Blanc. Peale kuru ületamist paistis ilus türkiissinine järv, järjekordne ülespaisutatud järv, mingi kohalik veevarude süsteem, teel olles oli neid päris mitu. Seekordne tamm oli ilmatu suur, insener võis olla päris uhke oma tehtu üle. Seekordne öömaja oli nn.matrazenlager tüüpi. Sain toa nr.4, 6-kohaline tuba, aga olin lõpuks ikkagi üksinda toas, lisaks tulid veel 2 hispaanlast- üks Baskimaalt, teine Madridist. Õhtupoole jõudsid paaril eelneval korral kohatud leedulanna koos oma itaallasest kaaslasega, nendega kohtusin esimest korda Cabbane du Mont Fortis e. pühapäeval, 22.08. Hispaanlased olid lahedad, nemad olid aasta tagasi kohtunud ühel matkal. Õhtul suitsetasid nad kerget narkootikumi. Lubasime kunagi tulevikus kohtuda, aga eks me näe.

Öömaja oli restorani kohal mäeküljel, söömine oli seal, ka seekordne ööbimine koos söögiga maksis vist 67.-CHF, üsna tavaline taks neil. Söök ise oli tasemel, õhtusöök nagu ikka mitmekäiguline, sel korral oli üllatuseks, et salatil ei kasutatud teravat äädikamaitselist kastet vaid oli üldse ilma ja sisaldas õhuliseks klopitud kitsejuustu, mis maitses äraütlemata hea. Reede, 27.08 Barrage de Moiry-Col de Sorebois(2847m)-Zinal(1675m) Hommikusöök, seejärel mõned ühispildid ja minek. Nähtavus vaid mõnikümmend meetrit, mida kõrgemale seda viletsamaks läks, kuigi vahepeal nähtavus paranes isegi. Kuid hullem oli veel ees, kurule tõustes jõudsin äikesepilve sisse. Teel olles nägin kiiresti lähenemas kahte rändurit, pärast selgus, et olime koos olnud mõned päevad tagasi Cabane de Prafleuri onnis, kus üks neist mind miskipärast prantslaseks pidas, riietuse järgi(särk Mammut, jalatsid Salomon, püksid North Face). Noored kutid lausa lendasid mäel, arvasin ise, et nad peaksid valima veidi suuremaid mägesid, et mitte ressurssi raisata;) Mida edasi tõus edenes, seda suuremaks läks tuul ja tihedamaks vihm, paar korda oli kosta ka müristamist. Hea, et olid matkakaikad, vähemalt üks tuuleiil oleks mu küll pikali lükanud. Kuid veekindlast Lundhagsi jopest polnud veekindluse tagajat, fotokas oli vett täis, õnneks kui koju jõudsin oli endiselt töökorras, kui õhtul hotellis küll keeldus töötamast. Teises taskus olnud mobiil oli pealt niiske, kuid õnneks vesi sisse ei pääsenud. Alates homsest tegin kõik pildid mobiilitelefoni poolt pakutava fotokaga. Tõus oli vaid pool kannatust, tõeline asi algas alles laskumisel. Laskumise lõpuosa oli jubeeee, tõstuki all olev nõlv-järsk, juurikaline, libe. Läbisin seda osa vist 2 tundi. Ükski teekond ei ole lõputa, ka seekordne lõppes. Jõudsin Zinali, hakkasin hotelli otsima. Zinal on suht suur kohake, kohalik keskus. Öömaja sain Zinali kesklinnas, Hotel La Poste. Väidetavalt olid ühesed toad otsas, siis tehti kahese toa hinnast veidike alet, kuigi järgmisel päeval seesama neiu ei tahtnud seda enam mäletada, kuid meelde tuletades tuli mälu üsna kähku tagasi, hind oli 65.-CHF, koos hommikusöögiga, mis iseenesest oli hea. Tuba oli piisavalt väike/suur, et mahutada ühe inimese asjad, mida oli vaja kuivatada, ma ei kujuta ette veel teise inimese varustust seal;). Toas oli duśikabiin ja valamu, WC oli koridoris. Laupäev, 28.08. Zinal-Forcletta(2875m)-Gruben e. Meiden(1822m) Alguses oli naljakalt kange minek, kas eilsest laskumisest või millestki muust. Järjekordselt järjekordsele kurule tõustes oli jälle ähvardav pilv lähenemas. Niipalju siis ilusatest vaadetest mida reisijuht lubas, ilm läks normaalseks alles laskumisel. Jope, nn.vihmakindel Lundhags ei pidanud ka seekord vett, seekord olid mul vettkartvad asjad pakitud veekindlalt. Laskumisel kuulsin lähenevat jalgratturit, kaugelt oli kuulda märja ketaspiduri karjatust. Tänane laskumine oli suhteliselt kerge, kuigi pikk, see-eest lauge.Teel kohtusin jälle noorte välejalgadega, kes täna jõudsid mulle järele alles laskumisel, ehk olid kauem üleval ja seetõttu hiljem startinud. Täna olid ühel endatehtud säärised saapa suu ümber, et vesi säärt mööda sisse ei jookseks, ilmselt ei olnud neil pikki pükse-mõlemad olid lühikestega rajal. Mis jäi rajal silma, et üldiselt on raja tähistus hea, kuid mõnel pool hakkas ära väsima-vaja värvida, muidu on nii, et järgmisel või ülejärgmisel pole enam neid näha. Mõnes kohas oli tükk tegemis, et õige suund üles leida. Öömaja, Waldesruh valisin reisijuhi ja hispaanlaste soovituse järele: reisijuht soovitas kui head odavat ja hea söögiga kohta, hispaanlaste soovitus oli, et seal on ilus

tüdruk teenindamas. Võib öelda, et mõlemad soovitajad olid tasemel. Öömaja maksis 45.-CHF, koos õhtu-ja hommikusöögiga ning tüdruk oli ilus;) Valisin taaskord matratzen variandi, ka seekord olin esimene, kes selle võttis, õhtul lisandus veel üks-inglise taksojuht, kes rändas orgude raamatu järgi. Pühapäev, 29.08. Gruben-Augstbordpass(2894m)-Jungen(1955m)-tõstuk alla St-

Niklaus(1127m)-rong Zermatt(1606m) Kohalik ilmaennustus lubas mägedes lund, mis ilmselt pidas ka paika, hommik oli külm, kurul oli vesi jääs. Järgmistel päevadel oli näha, et mäed olid päris lumised. Ilm oli päris pilvine, õhtul Zermatti jõudes oli taevas pilves, Matterhorn jäigi nägemata, vaid korraks vilksatas pilvede vahelt. Seekordne etapp oli improviseeritud, oleksin pidanud lõpetama St. Niklauses, kuid eelnevalt saadud infole tuginedes otsustasin järgmise etapi sõita rongiga. Mis oli ka igati õige otsus, kui ka see otsus, kui otsustasin kasutada Jungenist laskumiseks tõstukit, see laskumine oleks lausa põlvede mõrv olnud, laskumine maksis vaid 10.-CHF. Kõrguste vahe 828m, 3 km peale. Päevane rada oli väga lahe, juba tõus kurule oli meeldejääv. Tänane tõus oli hästi külm, üleval oligi vesi külmunud, seega pidi astudes ikka vaatama, et ei libastuks. Tõusul kohtusin ühe mehega, kes jalutas mägedes ilma kindla suunata, vaatas kui palju aega on, et kas sinna jõuab selle ajaga mis tal veel alles, ja nii ta reisis. Eelmisel aastal oli tal 2 kuud aega, siis astus Zürichis koduuksest välja ja jõudis Nizzasse. Ka nii saab ja võib! Üle kuru jõudsin, siis arvasin, et läheb kohe suuremaks laskumiseks, aga ei. Kõige suurema laskumise sõitsin hoopis, enne seda oli väga huvitavaid radasid ehitatud, pikalt oli mäeküljel olevat üheinimese rada, teisel küljel järsk nõlv, seejärel kividest laotud tee. Kui hakkasin Jungenisse jõudma, siis tekkis teeserva korralikult laotud nõlvakindlustus, ikka sadu meetreid. Jungen ise asus peaaegu 2km kõrgusel, ligipääsuks vaid tõstuk ja serpentiin. Allsõitu oodates tekkis järjekorda üks kohalik grupp, olid sinna tulnud Luzernist. Minu kõrval istuv naisterahvas niheles juba pikemat aega ja lõpuks ikkagi küsis, et kust ma pärit olen ja kust nemad pärit on ja mida nad siin pühapäeval teevad. Huvitav oli. Alla jõudes läks maksmiseks, maksin tõstukimehele 10 frangi asemel 10.- €, mees hakkas kohe inglise keeles rääkima;) Seejärel rongiga Zermatti, aknast välja vaadates tundus küll, et sai järjekordselt õige otsus tehtud, igav astumine oleks olnud. Zermatt ise oli tõeline turistikas. Otsisin öömaja, leidsin selle raudteejaama lähedalt, Hotel Bauhof, ka seekord matratzen, 40.-CHF öö. Võtsin omaette nurga, kuna kavatsesin hommikul varakult minema hakata. Mina läksin Zürichi poole, teised enamuses Matterhorni poole. Matterhorn oli ka järgmisel päeval pilvedes, seda oli ta päris mitmel päeval veel. Mägedes jalutamine sai läbi, see nädal kuulub tööle, kohtusin ühe oma koostööpartneriga, Sponser Sport Food, asuvad Śveitsis Wolleraus ja Saksamaal Lindaus. Sai kohtutud inimestega kelledega suhtled pidevalt meilitsi, kuid nüüd tekkis ettekujutus inimesest, kuidas ta tegelikult välja näeb, ka vastupidi. Lisaks külastasin Euroopa suurimat

jalgrattamessi Friedrichshafenis, Eurobike 2010. Tõesti oli suur, 8 suurt hallitäit ning lisaks veel väljas päris palju ja ühenduskoridorides. Seejärel kojusõit läbi Poola. Kogu kaasasolevat varustust ei hakka üles lugema, aga panen kirja mida tõepoolest vaja läks või oleks läinud. Jalutuskepid Magamiskott - läks 1x vaja, ei soovinud kareda lina ja torkiva teki vahel magada. Matkasaapad - väga head saapad Salomonilt. Muud jalatsid – head kerged vahetusjalatsid Salomonilt. Lühikesed püksid - 2 paari, ühed päevaseks ja teised õhtuseks kandmiseks. T-särgid – 3 paari, nii nagu lühikesed püksid, lisaks 1 igaks-juhuks. Särgid – 2 tk, pikkade varrukatega. Jakk – tuulekindel fleecejakk. Jope – vee-ja tuulekindel pealisjope. Püksid – vee-ja tuulekindlad pealispüksid pikkade külglukkudega. Kindad – peaaegu oleks vaja läinud. Päikesekreem. Plaaster – 1 rull, igapäevaseks varvaste teipimiseks. Recovery Relax – lõdvestuskreem, igaõhtuseks jalgade(põlvede) sissemäärimiseks. Pealamp. Kirjutusvahend, märkmepaber, paberitasku. Joogi-ja söögivarustus – lusikaskahvel, taskunuga, 1 joogipudel + pulber, lisaks veepudel. Rätik-keskmise suurusega, igal pool ei anta rätikuid. Aluspesu, sokid jmt. Isiklik hügieenivarustus. Fotoaparaat+veekindel kott. Mobiiltelefon+veekindel kott.