Hoiualadega jõed Virumaal 2

Kuru – Tartu 2010

© KeskkonnaametKoostjad: Anne-Ly Feršel ja Eva-Liis TuviToimetajad: Juhani Püttsepp, Eha JärvKeeletoimetaja: Katrin RaidKaanefoto: Anne-Ly FeršelFotod: Anne-Ly Feršel, Eva-Liis Tuvi, Eesti Rahva Muuseum, Narva muuseum, erakogudKujundus ja küljendus: Irina Tammis / Akriibia OÜTrükk: Actual PrintISBN 978-9949-9057-4-4

Trükis on rahastatud Norra poolt Norra finantsmehhanismi vahendusel

3

Sisukord

Sissejuhatus 5

Jõed maastiku elusoontena 7Kaitstavad loodusobjektid 7Veekogusid kaitsvad seadused 8Jõed ökoloogilises võrgustikus 9

Narva jõgi 16Hüdroloogilised mõõtmised 19

Põhjajää ummistused 20

Veetaseme reguleerimine 21

Ülemjooksu süvendamine 21

Maastik 29

Narva joad 31

Jõehoiu küsimusi 32

Narva jõe elustik 37

Narva veehoidla elustik 50

Kaitstavad alad Narva jõel ja kallastel 53

4

Inimene Narva jõe kallastel 57

Ülemjooks. Läänekallas 61

Ülemjooks. Idakallas 89

Keskjooks. Läänekallas 109

Keskjooks. Idakallas 123

Alamjooks. Läänekallas 129

Alamjooks. Paremkallas 159

Allikad 171

Kohanimede register 176

5

Sissejuhatus Narva jõe nimi kandis juba ammustel aegadel olulist infot (Narva: vepsa keeles künnis), et Peipsi järve ja mere vahelisele veeteele jäävad võimsad takistused – keskjooksu pikad kärestikud ja alamjooksul asuvad võimsad kosed.

Tänapäeval ei seosta Eesti kodanik nime Narva mitte ehk jõe endaga, vaid esmalt Eesti Vaba-riigi ja Venemaa piiril asuva linnaga ning Eesti 5-kroonise rahatähega, mille tagaküljel on kuju-tatud Narva ja Jaanilinna piirikindlus.

Narvale kui tööstuslinnale energiat andnud võimsad veejõud suruti 20. sajandi keskpaigas elektrijaama kanalisse. Tänapäeval saavad joad vaid paar korda aastas kohiseda, meenutades aegu, mil kosealustel kärestikel kudesid lõhed ning trügisid Peipsi poole angerjad.

Jõgedel on oluline koht meie asustusajaloos: nad olid liikumisteed ja nende kallastele tekkisid esimesed asulad. Narva jõe kallastelt on leitud asustusjälgi juba nooremast kiviajast, viiendast aastatuhandest enne Kristust. Pidev inimasustus tekkis keskmisel kiviajal ehk mesoliitikumis. Tuntuim arheoloogiline leiukoht on Narva Joaorg. Pikk asustusajalugu kajastub vanima Eestist leitud keraamika nimes: Narva keraamika.

Narva jõe ehk Narova äärse asustuse kujunemisel mängis olulist rolli veesoone kalarikkus. Eriti Narva jõe suue, kose ümbrus ning Pljussa jõe suue olid varem tuntud kalarikaste loomu-sekohtadena.

Kalastamise kõrval on elatist teenitud kaubitsemisega. Narva jõgi koos Peipsi- Pihkva järve ning Velikaja jõega kuulus juba 10. sajandil Venemaa tähtsaimate kaubateede hulka, seda tunti kui varjaagide teed Kreekasse.

Ajaloos on Narva jõele langenud ida ja lääne kultuuriruumi piiripunkti ja vastasseisude tun-nistaja roll. Ajaloolased kinnitavad, et Narva jõgi ei ole olnud siiski alati rangeks piiriks. Vasak-kalda asulad on sajandite vältel täiendust saanud paremkaldalt – põgenikke, parema elu otsijaid, kunagisse kodukanti naasjaid. Kummagi kalda elanike vahel püsivad tänini tihedad suhtlus- ja sugulussidemed. Suur Narva jõgi pole rahvaid mitte ainult lahutanud, vaid ka liitnud. Jääb loota, et 20. sajandi lõpus uue piiri kehtestamisega tekkinud probleemid üle jõe elavate sugulaste ja tuttavatega suhtlemisel lahenevad 21. sajandil.

Eelmisel sajandil eristati jõeäärsel alal, mida tunti ka Narvamaana, kolme piirkonda: Ülem-narva (Верхненаровье) – Vasknarvast Omutini; Kesknarva (Средненаровье) – Omutist Ust-Žerdjankani ning Alamnarva (Нижненаровье) – külad Narva kose ja jõesuu vahel.

Elu Narvamaa külades oli ja on raske ning jõest sõltuv, suurt põldu kaldasiilule juba ei raja. Teise maailmasõja lahingud pühkisid minema kümneid külasid, hilisem looduse allutamine töös-tusele jättis omakorda laastava pitseri. Mõned asulad sõna otseses mõttes ujutas üle 1950. aastail rajatud Narva veehoidla.

6

Narva jõgi ja Narvamaa on koostajatele pikemat aega huvi pakkunud. Raamatu koostamisel otsisime vanu kirjeldusi ja lõime sidemeid teisel pool vett. Kirjapandu on osaliselt retk minevikku – kadunud külade ja nende lugude juurde. Põliselanikke leidub nii Eesti- kui ka Venemaa-poolsel kaldal üksikuid. Olgu käesolev kirjutis pühendatud neile, kes on hallidest aegadest ja tänapäevalgi Narva jõe kallastel elades hakkama saanud.

Täname teid koostöö ja abi eest: Oleg Drozdik, Merike Ivask, Olga Mesilane, Valentina Stol-jarova, Lembit Kesler, Ivika Maidre, Anne Nurgamaa, Nikolai Laanetu, Iisaku muuseum, Narva muuseum, Urmas Talivee, Heikki Luhamaa ja Eestimaa Looduse Fond ning teised head inimesed, kes on meile oma nõu ja jõuga abiks olnud.

Raamatu kirjutamine ja väljaandmine sai teoks tänu Norra finantsmehhanismi 2004–2009 rahastatavale projektile „Jõeliste elupaikade kaitse korraldamine Ida-Virumaa Natura 2000 aladel”. Projekt keskendub Narva jõe piirkonnas eelkõige hoiualadeks kuulutatud osadele. Pro-jekti esimene raamat – Hoiualadega jõed Virumaal 1 – keskendus neljale väiksemale jõele – Avijõgi, Tagajõgi, Pada jõgi ja Pühajõgi.

Anne-Ly Feršel, Eva-Liis Tuvi

Peipsi järv saab otsa ja Narva jõgi algab. Foto: Anne-Ly Feršel.

7

Jõed maastiku elusoontenaAastal 1937 avaldas tollane riigisekretär, Vaivarast pärit Karl Johannes Terras arvamust: „Pere-mees oskab hinnata loodusvarasid mitte ainult majandusliku kasu seisukohalt, vaid ka seisukohalt, milline väärtus on neil varadel teaduse, ilu ja Eesti looduse omapära mõttes.”

Riigisekretär rõhutas vajadust, et talumehe tarkusest hoolimata peavad looduskaitsega tege-levad asutused jagama selgitust ning arendama koostööd, saavutamaks õilsate, loodust hoidvate mõtete teostumist.

Looduskaitse korraldajad juhinduvad looduskaitseseadusest, kuhu on kirja pandud, mida ja kuidas kaitstakse. Kaitse tähendab hoidmist, eesmärk on säästa looduskeskkonda ja kasutada targalt loodusvarasid. Seega võime sõna looduskaitse asemel kasutada väljendit loodushoid. Hoid-miseks seatud nõuded võivad mõnikord olla ebameeldivad, kuid siiski õigustatud, sest nende eesmärk on suunatud tulevikku.

Kaitstavad loodusobjektid

Eestis jaotatakse kaitstavad loodusobjektid seaduse alusel kuude rühma:• kaitsealad (rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad),• hoiualad,• püsielupaigad,• kaitstavad liigid ja kivimid,• kaitstavad üksikobjektid ja• kohaliku omavalitsuse tasandi objektid.

Virumaal kaitstav kuulub viide esimesse rühma.

Hoiuala on meie looduskaitses üsna uus mõiste. Neid hakati Eestis rajama alates 2004. aastast, kui ühinesime üleeuroopalise kaitsealade võrgustikuga Natura 2000. Võrgustik tugineb kahele Euroopa Liidu direktiivile – linnu- ja loodusdirektiivile. Direktiivi lisadesse on kirja pandud lii-gid ja elupaigad, mis vajavad erilist kaitset kogu Euroopas. Liigid ja elupaigad on kõrgendatud tähelepanu all harulduse või koguni hävimisohu tõttu. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide hulka arvatud 198 elupaigatüübist on Eestis olemas üle kolmandiku (60). Enamikku neist, alates ran-nikuelupaikadest ning lõpetades rabadega, leidub ka Virumaal.

Üleeuroopalise tähtsusega liikide ja elupaikade tarvis luuaksegi hoiualad, mille eesmärk on hoida kellelegi elukeskkonda. Silmas peetakse seejuures eeskätt haruldasi või hävimisohus liike, aga ka kooslusi. Seaduste keeles on sõnal hoiuala selge juriidiline tähendus: see on looduskaitse-liste piirangutega ala, kus püütakse säilitada elustiku ja elupaikade sellist seisundit, mis tagab nii elukeskkonna kui ka liikide püsimise. Piirangud teenivad looduse ja selle kaudu inimese huve. Käesolevas raamatus käsitletakse Narva jõge ja tema kahte hoiuala.

8

Veekogusid kaitsvad seadused

Inimtegevust veekogudel ja nende kallastel reguleerivad looduskaitseseadus ja veeseadus. Loo-duskaitseseadus seab piiranguid veekogude kallastel ettevõetavale, et säilitada kaldakooslusi. Arvestama peab kalda eripära, piirata tuleb kahjulikku inimmõju, samas tuleb tagada vaba lii-kumine ja juurdepääs veekogule.

Miks seda kõike vaja on? Kahjuks ununevad teinekord looduse seatud piirid: näiteks soovi-takse ehitada suvila nii, et sauna uksest saaks otse vette hüpata. Iseenesest poleks sauna veeäärsel asupaigal ju häda midagi, kuid tihti pole seejuures mõeldud reovee ärajuhtimisele: saunast lähtuv reostus jõuab otse veekogusse. Pealegi võib mõnel veerikkal aastal üle kallaste tõusnud jõgi maja uputada või sootuks lammutada.

Veepiirilt maa poole liikudes eristatakse kaldal kolme vööndit: veekaitsevöönd, ehituskeelu-vöönd ja piiranguvöönd. Vööndi ulatus oleneb veekogu või tema valgala suurusest ja igal vööndil on kindel mõte. Jõekalda neljameetrine (suurvee ajal kahemeetrine) maariba on veeseaduses kirjas kallasrajana, kus igaüks võib käia. Avalik kasutamine tähendab seda, et veekogu on mõeldud kõigile: ujumiseks, kalapüügiks, veel kulgemiseks jne. Tõsi, teatud juhtudel, näiteks hüdroelekt-rijaama ümbruses ja veehaarde piirkonnas, on inimestele ligipääs jõele siiski suletud.

Veekaitsevööndi eesmärk on kaitsta vett reostuse ja veekogu kaldaid uhtumise eest. Raamatus käsitletava jõe veekaitsevöönd on kümme meetrit põhikaardile märgitud (tavalisest) veekogu piirist.

Veekaitsevööndi piirangud seab veeseadus: selle vööndi ulatuses ei tohi kaevandada ja rajada sõnnikuhoidlaid ega -aunu; raiet võib teha ning taimekaitsevahendeid kasutada ainult kesk-konnaameti loal. Seda luba ei ole tingimata vaja maaparandustöödel – eesvoolu hooldamisel väljaspool kaitsealasid.

Ehituskeeluvööndis – 50 meetrit veepiirist – on keelatud uute hoonete ja muude rajatiste ehita-mine. Teatud mööndusi teeb siin looduskaitseseadus, aga neid tuleb iga konkreetse ehitamissoovi korral täpsustada kohalikus omavalitsuses või siis pidada nõu keskkonnaameti spetsialistiga. Kui jõe kaldal kasvab mets, siis ulatub ehituskeeluvöönd piiranguvööndi lõpuni.

Piiranguvöönd hõlmab veekaitse- ja ehituskeeluvööndit ning ulatub kuni 100 meetri kaugusele veepiirist. Piiranguvööndi alale ei tohi laotada reoveesetteid, rajada matmispaika ega jäätmete töötlemiseks või ladustamiseks mõeldud ehitist. Seal ei või kaevandada maavara ega vabalt sõita mootorsõidukitega. Kalda piiranguvööndis ei tohi lageraielank olla suurem kui kaks hektarit.

Inimesed satuvad jõekallastele peamiselt kalastades või veematka vahepeatusel. Narva jõgi on ametlikult laevatatav Peipsist Narva tammini, Narva veehoidlal ja Narva Sõpruse sillast Narva laheni. Et Narva jõgi on piiriveekogu, tuleb tunda ka piiriveekogul liikumise korda. Ujuvvahendid peavad olema registreeritud ja kandma registrinumbrit, liikumine on lubatud mööda pealaeva-teed, eelnevalt tuleb registreeruda piirivalvekordonis. Kordonit peab teavitama ka piiriveekogult lahkumisest. Kaasas peab olema isikut tõendav pildiga dokument. Narva veehoidla alal ei tohi sõita riigipiirile lähemal kui 50 meetrit ja Narva jõel lähemal kui 20 meetrit.

Ujumas võib Narva jões ja veehoidlas käia selleks ettenähtud kohtades ning päevasel ajal. Narva jõelt ja veehoidlalt tuleb lahkuda pool tundi pärast päikese loojumist. Öisel ajal on piiriveekogul viibimine keelatud. Samuti on liikumine keelatud Narva jõe kuivsängis alates veehoidla tam-

9

mist kuni raudteesillani. Narva jõe ja veehoidla saartele minek ja seal viibimine on lubatud ainult kooskõlasta-tult politseiameti Ida prefektuuriga. Veekogule minnes tuleb järgida kehtivaid ohutusnõudeid.

Kalastuspõhimõtted on koondatud kalapüügiees-kirja. Selle nõudeid saab ilma juriidiliste nüansside üle pead murdmata lugeda harrastuskalapüüdjatele mõel-dud taskuaabitsatest. Kõige olulisem, mida kalapüü-gieeskirjast peab teadma: milliseid kalu ja millal võib püüda, kus ja millal ei tohi kalastada ning millised on püütavate kalade alammõõdud. Peale selle jagatakse teavet, kust ja kuidas osta endale harrastuspüügiõigus ja kalastuskaart.

Lihtkäsiõngega kalapüük on tasuta. Lihtkäsiõng koosneb ridvast, õngenöörist (kuni 1,5 ridva pikkust) ja üheharulisest konksust; õngel võib olla raskus ja ujuk ning püügil kasutatakse looduslikku sööta.

Igaüheõigus

Looduses vabalt liikumist võimaldab igaüheõigus. See annab meile looduses vabalt liikumise loa kõikide omanike maadel viisil, mis ei too endaga kaasa kahju ega segadust. Igaüheõigus võimaldab kõigil loodusest osa saada, ent paneb ka kohustuse loodust hoida ning vastutuse – tunda seadust ja sellest kinni pidada. On igati loomulik, et mitte kellelegi ei meeldi, kui tema valdusi lagastatakse või seal koguni mets põlema pannakse. Kõige sagedasemad eksimused on mootorsõidukitega sõitmine ja lõkke tegemine selleks mitte ette nähtud kohtades, samuti looduse prahistamine.

Jõed ökoloogilises võrgustikus

Vooluveekogude vajalikkuse ja tähtsuse maastikes on kenasti sõnastanud Heikki Luhamaa Eesti-maa Looduse Fondi projekti „Männiku oja ökoloogiliste tingimuste taastamine” raames valminud brošüüris. Suur osa järgnevast kirjeldusest pärinebki nimetatud trükisest.

Eestis on üle 7000 jõe ja oja. Vooluveed on meie maastike lahutamatu osa: nad kujundavad maastikke ning lasevad omakorda maastikel ennast kujundada. Seejuures võivad tekkida sügavad orud (nagu Narva ja Ivangorodi linna vahel laiuv kanjon) või struugad. Voolusooned reguleerivad vee hulka maastikus: nad kas toovad vett juurde (tulvaveed) või viivad seda minema (põuastel ja veevaestel aastatel), kujundades nii maapinna veerežiimi. Vooluveed ühendavad maastikke ja elupaiku, toimides taimede ja loomade levikukoridoridena (näiteks siirdekalade kudemisränded merest jõgedesse).

Narva jõgi on kalastajate seas hinnatud, püüavad nii noored kui ka vanad ja saaki ei tule kaua oodata. Foto: Anne-Ly Feršel.

10

Jõe kaldavööndi kooslused on ühtaegu nii jõe ökosüsteemi osa kui ka üleminekuala vee- ja maismaaelupaikade vahel. Loodusteadlased nimetavad selliseid eri koosluste puutekohti öko-tonideks. Tavaliselt on kaldaökotonid elustikurikkad, seal leidub liike nii vee- kui ka maismaa-kooslustest.

Mitmekesisus toetab elurikkust

Vette kukkunud puutüved ja jämedad oksad kujundavad lisa-elupaiku, pakkudes varjet ja kaitset loomadele ja kaladele ning suurendades voolusängi mitmekesisust.

Elupaika rikastavad ka voolusängis lebavad kivid (ini-mese korrastatud voolusängides on neid vähe), mis aitavad veevoolul sorteerida põhjamaterjali, uuristada kaldaid ning kujundada reljeefi. Juurtevahelised õõnsused on omakorda sobiv elupaik teatud liikidele, tuntuim neist on jõevähk. Puude juured kindlustavad ja mitmekesistavad kaldaid. Tulvaveest kantud toitainete settimine lammile suurendab seal mulla-viljakust, luues soodsad tingimused elurikastele kooslustele – struugadele. Elurikkust suurendavad ka muutlik veerežiim, valgus- ja mullastikuolud.

Jõe välimus annab märku sellest, millised liigid seal elada saavad. Mida mitmekesisem on voolusäng, seda rohkem liike ja isendeid seal elab.

Kui jätta kõrvale võimalik reostus, siis kaldalt vette kuk-kunud taimejäänused kui orgaaniline materjal on puhtavee-lise jõe toiduahela oluline alglüli. Sellest toituvad bakterid,

ainuraksed ja veeputukad, kes on omakorda toiduks suurematele vees elavatele organismidele ning röövloomadele, lõpetades jõega seotud toiduahela tipus olijatega, nagu harjus, saarmas või kalakotkas.

Varjulised kaldapuistud kaitsevad veekeskkonda otsese päikesepaiste eest, aidates hoida vee-temperatuuri madalana. Vee jahedus on soojadel suvekuudel elutähtis paljudele vooluveeliikidele. Jõe mitmekesised elupaigad võimaldavad toime tulla ka liikidel, kes vajavad hapnikurikast vett, kuid kellele ei sobi varjuline veepeegel.

Veekogu seisundis kajastub teda ümbritseva maastiku seisund, sest veekogu reageerib tundli-kult kaldakeskkonna muutustele. Enamik meie vooluveekogude vett pärineb läbi pinnase filtree-runud sademetest. Nii kujundab pinnas veekogu omadusi. Lubjarikkal alal saavad alguse kareda veega aluselised, lubjavaesel alal aga hapestumisele kalduvad pehme veega veekogud.

Surusääse vastsed arenevad veekogu põhjas, kus toituvad põhjamudas elavatest pisiorganismidest. Foto: Henn Timm.

11

Inimtegevuse mõju

Jõevett mõjutab valgala maakasutus. Ida-Virumaa jõgesid mõjutavad neisse suunatavad kaevan-dusveed, asustuse ja tööstusettevõtete veed.

Lageraied kaldapuistutes ja püsirohumaade ülesharimine suurendavad toitainete hulka vees, põhjustades veekogu toitelisuse suurenemist – eutrofeerumist, mille tagajärjel hakkavad veekogud kinni kasvama. Vähene toitainete lisa ei pruugi põhjustada suuri muutusi. Kui aga peale suure toitainekoguse jõuavad jõkke mürgised ühendid (näiteks väetised, taimekaitsemürgid või tööstuse heitveed), siis ei suuda ökosüsteem nii äärmuslikku muutust taluda ning osa elustikku sureb. Nõukogude ajal juhtus sedagi, et mõni jõgi oli reostuse tõttu suuremal või vähemal määral elutu.

Jõe kallastel kasvavad taimed toimivad olulise filtrina, püüdes valgalalt pinnaseveega jõe poole kanduvaid toitaineid. Kaldapuistu kadudes ja veerežiimi märgatava muutuse tagajärjel võib seni selgeveeline jõgi sinna kanduvate toitainete ja pinnaseosakeste tõttu muutuda häguseks ning vohama hakanud taimestik takistab voolu.

Lopsakas veetaimestik Narva jõel takistab mootorpaadiga sõitu. Foto: Eva-Liis Tuvi.

12

Jõgede kaldapuistud on enamasti mitmekesise elus-tikuga: leidub haruldasi linnu-, sambla- ja sambliku-liike. Peale maismaaliikide vajavad metsaseid kaldaid puhke- ja toitumiskohana mitmed vees paljunevad putukad.

Elukeskkonna seisundi indikaatorid

Näiteks ühepäevikulisi võib käsitleda vee happesuse bioloogiliste mõõdikutena, sest nende eri liigid talu-vad vee happesuse eri tasemeid. Oja-ühepäevikud ja jõetaklaste sugukonda kuuluvad mardikad annavad tunnistust, et vesi on hapnikurikas ja aluseline.

Kirpvähid – kogu oma elu vees veetvad koorik-loomad – on tundlikud ühtaegu nii happesuse kui ka reostuse suhtes. Nad on olulised kalade toiduobjektina, seetõttu võime neid leides oletada, et vesi on puhas ja võiks olla ka kalarikas.

Looduslikus seisundis vooluveekogude liivases-kruusases, vett hästi läbi laskvas põhjapinnases elavad

kaevunult karbid ja putukate vastsed. Nad on veekogu toiduahela kesksed lülid: toituvad vette kukkunud taimeosadest ning on ise toiduseks suurematele loomadele. Ilma väikeste putukate ja vähkideta ei oleks meie jõgedes ka kalu ning nende kallastel linde ja imetajaid.

Elu pidevalt voolavas vees

See pakub ühest küljest võimalusi, ent teisalt paneb proovile. Lahendused võivad olla erinevad. Vähese liikumisvõimega liikidel on välja kujunenud mitmesuguseid mooduseid toidu kättesaa-miseks.

Veeloomi võib rühmitada toitumisviisi järgi. Vette langenud puulehti hakkavad esmalt peh-mendama seened ja bakterid, neid otseselt lagundamata. Seejärel asuvad tegutsema kratsijad, näiteks ühepäevikuliste vastsed, kes toituvad lehtedelt kooritud mikroskoopilistest tükkidest.

Peenestajad, näiteks kevikulised ja kirpvähid, järavad toiduks suuremaid tükke. Eine käigus allavoolu kanduvaid taimeosakesi ja mikroskoopilisi loomi sõeluvad veest filtreerijad. Neist näi-teks ehmestiivaliste vastsed püüavad suuremaid palukesi, kasutades veevooluga edasi kanduvate saakloomakeste püüdmiseks peenelt kujundatud püünisvõrke.

Kihulaste vastsed seevastu püüavad veevoolust toidupalakesi pea küljes olevate karvalehvikute abil. Kõige peenemat materjali sõeluvad veest karbid. Põhjast otsivad teiste toidulaualt pude-nenud palakesi kogujad, näiteks kalamaimud. Röövloomi, kes püüavad eelnimetatud kõdu- ja taimtoidulisi olendeid söögiks, leidub nii putukate kui ka kalade seas.

Narva jõe ülemjooksul on levinud harilik ühepäevik. Ühepäevikuliste nimi peegeldab putukate väga lühikest eluiga valmikuna: mõne liigi valmik elab vaid tunni. Foto: Henn Timm.

13

Loodus on vooluvees elavatele loomadele leiutanud eri viise paigal püsimiseks. Kivipäeviklaste vastsete keha on lamendunud ja nad hoiduvad veevoolust end vastu põhja surudes. Ojapäe-viklaste vastsete keha on voolutakistuse vähendamiseks arenenud piitspeeneks. Kihulaste vast-sed kinnituvad tagakeha tipus pärjana paiknevate konksukeste abil kividele. Peale selle on neil ka omapärane turvavöö – tagakehast välja tõmmatav niidike, mis hoiab neid põhikinnituse kat-kedes veevooluga kaasa kandumast.

Ometi kanduvad paljud vee-elanikud vooluga pidevalt allapoole. Paljud liigid üritavad järglasi tuua iseenda sünnikohas. Enamiku jaoks tähendab see vajadust rännata tagasi vastuvoolu, mis on tõsine proovikivi kesise ujumisvõimega liikidele. Ühepäevikud saavad sellest üle nõnda, et väljuvad suguküpseks saades veest ning lihtsalt lendavad ülesvoolu sigima.

Vääriskalade ja jõesilmu elupaigad

Hapnikurikkad looduslikus seisundis jõed on hädavajalikud lõhele, forellile ja jõesilmule.Meriforell ja lõhe, ka jõesilm, saavad suguküpseks meres, kuid tulevad kudema tagasi oma

sünniveekogusse. Edukaks sigimiseks vajavad kalad kiire vooluga hapnikurikast jahedat vett, rikkalikku loomset toitu ning kudemiseks koredast materjalist hästi aereeritud põhja.

Silmu vastsed, liivasonglased, toituvad kõdust ja vetikatest. Silmu vastsed elavad jões kuni viis aastat. Mari koetakse sügisel veekogu põhjapinnasesse, kevadel kooruvad maimud. Pärast paari jões veedetud aastat siirduvad noored silmud merre, kust nad aastate möödudes suguküpsena kudema tulevad.

Kui põhjapinnases on palju peent setet, mis lämmatab marja, vesi sisaldab vähe hapnikku või soojeneb suviti liialt, siis sigimine ebaõnnestub. Peale selle vajavad noored silmud rohkesti peidupaiku, kuhu varjuda lindude ja röövkalade eest.

Kui voolu pidurdavad takistused jäävad alla mere või järve poole suunduvale veejõule, siis pääsevad liikuma setted. Takistusi loovad nii inimene kui ka kobras. Osava ehitusmeistrina rajab kobras endale turvalisi veealuse sissekäiguga pesakuhilaid. Selleks, et vee tase püsiks stabiilsena, paisutab kobras veekogusid. Kopra tegevus aeglustab veevoolu, muutes suuresti teiste liikide elutingimusi. Koprapaisutuste alale jäänud puud surevad ja saavad elupaigaks putukatele, need omakorda sobivad toiduks rähnidele.

Inimese süvendatud ja sirgendatud veekogud on koprale suurepärased paisude ehitamise ja veepinna kergitamise kohad. Looduslikus sängis voolavaid veekogusid ei ole kopral vajadust või võimalust märkimisväärselt paisutada, seetõttu on kopra mõju neile enamasti tagasihoidlik.

Narva jõe puhul mõjutab veetaset kobrastest rohkem hüdroelektrijaam, veetase võib päevas muutuda rohkem kui 30 sentimeetrit. See mõjutab nii kaldaelustikku, sealhulgas poolveelisi imetajaid, kui ka vee-elustikku. Eriti häiritud on elupaiga stabiilsust hindavad kitsa kohastumu-sega liigid.

14

Teised vooluveekogudega seotud liigid

Enamik taimi ei talu äärmusteni muutuvat veeseisu. Inimese mõjutatud veekogudes, kus veetase kõigub järsemalt või sootuks korrapäratult, nad ellu jääda ei suuda.

Õhtuhämaruse saabudes asuvad vee kohal toitu püüdma nahkhiired: vee kohal lendab kül-luslikult putukaid. Kaldal kasvavate vanade lehtpuude õõnsustes leiavad nahkhiired sobilikke puhkekohti.

Vees püüab oma toitu karihiirte lähisugulane ja väga sarnane vesimutt. Ta on hea ujuja, kes võib jääda vee alla kuni 20 sekundiks. Sarnaselt kopraga elab ta urus, kuhu pääseb vee all asuva käigu kaudu. Vesimutid elutsevad väikeste rühmadena, toitudes kõigist loomadest, kellest jõud üle käib: veeputukatest, vähilaadsetest, konnakullestest ja kalamaimudest.

Vooluveed on olulised toitumisalad lindudele, suvel tegutseb palju liike. Talvekuudeks saabub põhja poolt meie kiirevoolulistele jõgedele ja ojadele vesipapp, kes on suurepäraselt kohastunud eluks kiirevoolulistel ja selgeveelistel ojadel. Vesipapp peab jahti kärestikel, kus sukeldub vee alla ning mööda põhja jalutades otsib putukavastseid.

Inimpelglikule must-toonekurele on väikesed elustikurikkad ojad olulised toitumiskohad. Kui suviti kraavid kuivavad, on nad sunnitud poegadele toitu otsima pesast kümnete kilomeetrite kaugusel. Sageli käib see kurepaarile üle jõu ja pesitsemine ebaõnnestub. Must-toonekure arvu-kuse pideva vähenemise üks peamisi põhjusi ongi sobilike toiduojade nappus.

Eesti 54 kiililiigist eelistavad vooluveekogusid oma elupaigana üheksa. Neist neli vajavad var-juliste kallaste, kiire voolu ja puhta kruusase põhjaga veekogusid. Enamasti veedavad kiilivastsed vees kaks aastat, jahedate jõgede-ojade liikidel võib aga vastse areng kesta isegi viis aastat. Selline pikenenud vastsestaadium muudab liigi tundlikuks veekogus toimuvatele muutustele.

Jõe ökoloogiline seisund

Jõgede kirjelduste juures kordub mõiste ökoloogiline seisund. Selle all peetakse silmas eri bioloo-giliste näitajate (näiteks põhjaloomastik, taimestik, kalastik) alusel koostatud üldhinnangut vee-kogule. See üldhinnang ei tulene otseselt liidetavate (näitajate) summast ja selle alusel keskmise arvutamisest koolimatemaatika tähenduses. Kuigi mõni näitaja (näiteks kalastiku seisund) võib olla kesine, ei pruugi see mõjutada hinnangut jõe üldisele ökoloogilisele seisundile sedavõrd, et see teistest headest näitajatest olenemata muutuks klassi võrra kehvemaks. Samas on veekogu öko-loogilise seisundi koondhinnangu „hea” kujunemisel kindlad tingimused: vee keemiline seisund peab olema hea, veekogu toimib ökosüsteemina ning kalastiku liigirikkuse saavutamiseks peab olema tagatud kalade vaba liikumine. Pinnavee (jõgedes voolava vee) seisund oleneb veekogu keemilisest ja ökoloogilisest seisundist. Veekogu keemiline seisund omakorda tuleneb mitmest eri näitajast.

Inimene peaks vastutustundlikult suhtuma enda ja teiste tegevusse, sest ka väikesest muutusest võib kujuneda pikaajaline allakäik jõe kui ökosüsteemi keerulises süsteemis.

Paslik on peatükk lõpetada taas Karl Johannes Terrase sõnadega: „Iga eestlane armastagu oma kodumaad. Leidugu iga eestlase südames armastust kodumaa looduse vastu – ta väärib seda.”

15

Endist metsavahikohta Poruni jõe suudmes meenutab põlispuu. Tammeleht on loodushoiu ametlikuks sümboliks. Foto: Anne-Ly Feršel.

16

Narva jõgi Narva jõe lähe asub Peipsi põhjarannikul Vasknarva ja Skamja küla vahel ning suue Narva-Jõesuus.

Jõe valgala on suurem kui Eesti maismaapindala, kuid Eesti piiresse jääb valgalast vaid 15 605,7 ruut-kilomeetrit.

Narva jõe omapära algab tema lähtest, Peipsist, mis koos Pihkva järvega on Euroopa suuruselt neljas järv Laadoga ja Äänisjärve ehk Onega (Vene Föde-ratsioon) ning Vänerni järve (Rootsi) järel.

Peipsisse suubub palju jõgesid, kuid järve vett viib välja vaid üks – Narva, mis on ühtlasi Eesti-Vene pii-rijõgi.

Narva jõgi on aastase äravoolu poolest Neeva järel suuruselt teine Soome lahte suubuv jõgi. Vasknarvas on vooluhulk 331 kuupmeetrit sekundis ja jõe suud-mes on see kasvanud ligikaudu 400 kuupmeetrini sekundis. Enamiku veehulgast lisavad paremkalda jõed: veerikkaim neist on Pljussa.

Kuigi Narva jõgi on Eesti suurima valgala ja voolu-hulgaga jõgi, ei ole ta mitte kunagi olnud täies pikku-ses laevatatav. Laevade liikumist on takistanud Narva joad alamjooksul ja Omuti kärestikud jõe keskjooksul, aga ka liivamadalikud, mis ummistavad jõe lähet ning suuet.

Lisajõed

Narva jõgi kuulub Ida-Eesti vesikonna Viru alamve-sikonda. Ta pikkus on 76,2 kilomeetrit.

Narva jõkke suubuvad vasakkaldalt (lähtest suudme suunas) Jaama jõgi (pikkusega 15,4 kilomeet-rit), Karoli oja (5,1), Tsiretoki oja (3,5), Permisküla peakraav (15,7), Gorodenka oja (21), Poruni jõgi (11,4), Gluboki peakraav (3,6), Mustajõgi (29), Tõr-vajõgi (14,7) ja Kudruküla oja (8).

Paremkaldalt suubuvad Narva jõkke (lähtest suudme suunas) Vtroja (Trooja) jõgi, Kašutška oja, Tšerjomuhha jõgi, Tragovosti (Dragobosti) jõgi, Zasseka jõgi, Sjuga oja (Sügavoja), Krjuša (Kriuša)

Peipsist voolab välja ainult üks jõgi – Narva. Muulide abil kitsendatud jõe lähe on kohati peitunud rohelusse, mis vohab teise ja kolmanda buuni vahel. Foto: Anne-Ly Feršel.

Narva jões leidub kümmekond suuremat saart. Pildil esimene saar pärast lähet. Foto: Anne-Ly Feršel.

17

jõgi, Pljussa jõgi (281 kilomeetrit pikk) ja Rossoni (Rosona) jõgi (26 kilomeetrit pikk).

Saared

Jões on kümmekond suuremat saart: näiteks Per-misküla, Kuningaküla Suur- ja Väikesaar, Raudsaar, Kreenholm ning Kaunissaar, lisaks veel arvukalt väik-semaid saari. Saarte tekkele aitavad kaasa vooluga edasikanduvad Peipsi setted. Vähem kui 20 aastaga on tekkinud Vasknarva piirkonda kaks uut saart.

Narva veehoidla rajamisel uppusid mitmed Omuti kärestikest allavoolu jäävad madalamad saared (Vallisaar jt) Mustajõe juures, samas tekkis saari ka juurde, kui kõrgemad kohad üles paisutatud vee alt välja jäid. Saartest suurim on ligikaudu 2,5 kilomeetri pikkune ja 700 meetri laiune Permisküla saar. Ainus tänapäeval asustatud saar on Kreenholmi saar Narvas.

Jõe nimi

Narva nimi arvatakse pärinevat läänemeresoome keeltest. Soome keeleteadlase Lauri Kettuneni arvates on nimi narva vepsa päritolu. Vepsa keeles tähendab narva (narvan) künnist, kärestikku, lävepakku. Vesi voolab kosest alla nagu üle künnise. Samanimelised kohad Soomes asuvad kõik koskede ja kärestike juures.

Jõge nimetati vene keeles Narovaks juba 13. sajandi vanades kroonikates. Jõe kaldal asuva linna nimi on Narva. Mõnikord on kasutatud ka nime Norova (vene keeles tähendab норов, нрав loomust, iseloomu). Jõe nimena läks Narva kasutusse 1927. aastal.

Jõe vanus

Narva jõe org ei ole ilmselt pärit kvaternaarieelsest perioodist (rohkem kui 1,8 miljonit aastat tagasi), sest mattunud aluspõhjalist orgu seal täheldatud pole.

Peipsi järve veed murdsid end jõe kaudu mere poole arvatavalt atlantilise kliimaperioodi lõpus, sellest kõneleb soodisetete olemasolu jõe lammil.

Sellest ajast on Narva jõgi maa neotektoonilise kerke tõttu oma sängi pidevalt süvendanud. Vanade sootidega lamm ülemjooksul tõendab tunduvalt aeglasemat voolu minevikus. Hiljem on vool aga kiirenenud ning säng muutunud sirgemaks.

Narva jõe vanust on üritatud hinnata joa astangu kõrguse järgi. Arvatavalt pärast Balti jääjärve taandumist umbes 10 200 aastat tagasi võis piirkonda tekkida jõgi. Pole välistatud, et esmalt tekkis Pljussa jõgi, mis on ilmselt vanem kui Narva jõgi. Pljussa võis siis voolata Soome lahte

Narva jõgi 20. sajandi alguse postkaardil. Jõele nime andnud kärestikud vetetulvas kahel pool Kreenholmi saart. Paremal on näha Georgi saart samanimelise vabrikuga, Kreenholmi saarel Vana Ketrus- ja kudumisvabrik ning vasakul servas jõe teisel kaldal Narva Kalevivabrik. Foto: Anne-Ly Feršeli kogust.

18

iseseisvana, mitte Narva lisajõena, mida ta on praegu.

Umbes 6000 aastat tagasi rajas Narva jõgi endale tee Peipsi järvest Soome lahte. Suure veehulga ja kiirusega jõgi vormis suhteliselt pehmet maapinda, millele aitas kaasa maa kerkimine ja setete kujunemine. Võimalik, et jõe lähis-tel asuvad paraboolluited tekitas kunagine jõgi.

Randade seire ja Peipsi põhja geouuringud annavad tunnistust jõe nihkumisest ida poole. Narva jõe lähe võis olla kunagi tunduvalt laiem.

Jõe liikumist itta kinnitab vanade jõesängide kuju. Maakerke ja setete tõttu katkes ühendus peajõe haruga ning madalamad, nõrgema vooluga piirkonnad soostusid. Alles jäid vaid sügavamad ja laiemad sopid – struugad.

Jõe laius, sügavus, kiirus

Narva jõe laius on enamasti 200–300 meetrit. Kõige laiem on jõgi oma lähtes – 650 meetrit. Kui jätta arvestamata mitme kilomeetri laiune Narva veehoidla, siis kõige laiem on jõgi (koos saar-tega) ülemjooksul Permisküla saare juures – 900 meetrit.

Hüdroelektrijaamast allavoolu on jõe laius valdavalt 300–400 meetrit, kohati kuni 600 meetrit.Jõe keskmine sügavus on neli kuni kuus meetrit, sügavam piirkond jääb hüdroelektrijaama ja

suudme vahele, sügavaim koht (15 meetrit) on suudmes.Keskmine voolukiirus on meeter sekundis (m/s), kärestikel kuni kolm m/s, alamjooksul langeb

voolu kiirus ja on 0,5 m/s. Jõe langus on 30 meetrit. Suuremad langused teeb jõgi läbi Omuti kärestikel (viis meetrit) ja Narva jugadel.

Virumaa koguteoses (1924) seisab, et jõe lang ülemjooksu 9,1-kilomeetrisel lõigul on 0,8 meetrit kilomeetri kohta (m/km), kümnekilomeetrisel lõigul Permisküla saarest Omuti kärestikuni on lang 0,75 m/km. Keskjooksu 38,5-kilomeetrisel lõigul Omuti külast Kulgu külani on lang kõigest 0,1 m/km. Jõgi on kärestikuline ka kosest allpool – Joaaorus. Koguteos „Eesti: loodus” (1995) ütleb keskmiseks languseks 0,39 m/km.

Narva jõe ääres käimata, lihtsalt pilte vaadates, võib jääda mulje, et tegu on järvega. Narva jõgi vaiksel suveõhtul Perevoloka juures. Foto: Aleksandr Drozdik.

19

Keskmine vooluhulk lähtel on 331 kuupmeetrit sekundis, suudmes ligikaudu 400 kuupmeetrit sekundis. Aastane äravool on 12,5 kuupkilomeetrit, mis moodustab umbes poole Peipsi järve veemahust.

Enamiku veest toovad Narva jõkke paremalt kaldalt suubuvad jõed ja need kujundavad ka jõe keemilist ja ökoloogilist seisundit.

Hüdroloogilised mõõtmised

Narva jõel mõõdetakse äravoolu alates 1902. aastast, mil insener E. Köning alustas Venemaa teedeministeeriumi ülesandel uuringuid Pihkva- Tartu- Narva laevatee rajamiseks.

1902 avati seitse veemõõduposti: Narva linnas pumbajaama juures, Kulgu sadamas, Krivasoos, Karjatis, Perevolokis, Omutis ja Vasknarvas. Veevooluhulka mõõdeti Vasknarvas ja Kulgus allpool Pljussa jõe suuet, mujal tehti veetaseme ja jääolude vaatlusi.

1907. aastal lisandus mõõtekoht vahetult allpool Narva maanteesilda. Vasknarvas mõõ-deti Köningi ekspeditsiooni lõpuni 1909. aastal, kuid siseveeteede talitluse juhendusel jätkati veetaseme ja äravoolu mõõtmisi 1918. aastani.

Narva hüdroelektrijaama ehitusplaanidega seoses taasalustati mõõtmisi 1920. aastal endistes mõõtekohtades. Elektrijaama projekt valmis 1921. aastal.

Teise maailmasõja järel jätkati vaatlusi Vasknarvas ja Kulgus vee-energia kasutusele võtmiseks.

Pärast Narva jõe 1955. aasta paisutust, mis ulatus 38 kilomeetrit paisust ülesvoolu, korraldati hüd-roloogiline vaatlusvõrk ümber, sest vee alla jäänud Krivasoo ja Kulgu mõõtepost suleti. Enne veehoidla rajamist töötas Narva jõel kaheksa hüdromeetrilist seirejaama.

Kulgus hakati äravoolu mõõtma hüdroelektrijaama pealevoolukana-lis. Hiljem tehti vooluhulk kindlaks arvutuslikult, toodetud elektrihulga järgi. Uus veemõõdupost avati Ste-panovštšinas, mis töötab Vasknarva võrdlusena.

2010. aasta seisuga töötab Eesti Meteoroloogia ja Hüdro-loogia Instituudi (EMHI) and-metel Narva jõel kolm põhilist

Vasknarva kaldakindlustus ja pika ajalooga Vasknarva veemõõdujaam. Jaam alustas tööd 1902. aastal. Foto: Anne-Ly Feršel.

20

hüdromeetriajaama: Narvas (avatud 2000. aastal), Vasknarvas (1902. aastast) ja Narva-Jõesuus (avatud 1835. aastal). Lisaks teostab Kulgu hüdromeetriajaam vaatlusi Narva veehoidlas.

Peipsi järv ja Narva jõgi on omavahel tihedalt seotud. Peipsil on umbes 33-aastane tsükkel (veerikaste ja veevaeste aastate vaheldumine). Narva jõe kõige suurema äravooluga ajavahe-mik oli aastatel 1923–1932, suurim vooluhulk Vasknarvas – 1323 kuupmeetrit sekundis mõõdeti 12.–15. maini 1924. aastal. Väikseim vooluhulk – 26 m3/s mõõdeti 1971. aasta novembri lõpus, põhjuseks üksteist päeva kestnud lobjakaummistus jõe lähtes.

Põhjajää ummistused

Narva jõel tekkivat põhjajääd, mida tuntakse ka jäälobjakana, uuris Kreenholmi tellimusel vee-insener Georg Lüscher. Tunnustatud inseneril ilmus Šveitsis 1906. aastal raamat „Das grundeis und daherige Störungen in Wasserläufen und Wasserwerken”, milles ta kirjeldab põhjajääd ja selle mõju veevoolule ning veeseadmetele. Raamatus käsitletud uuringud viidi läbi Narva jõe kärestikel 1899. aasta jaanuaris ja 1900. aasta veebruaris, lisaks koguti andmeid Omuti kärestikel. Georg Lüscher eristas kolme liiki põhjajääd: leheline, sõmer ja sodi-põhjajää. Põhjajää periood kestis jääkatte algusest veebruari lõpuni.

Lobjakaummistuste tekkeks on Narva jõel soodsad tingimused: kärestikud, mis ei jäätu, ja neile järgnevad laiemad ja sügavamad kohad, mis kattuvad jääga talve hakul. Kaks kärestiku-

list piirkonda Narva jõel on Omuti ning praegu veehoidla alla jäänud ala ülalpool koski. Põhjajää kujuneb vastuvoolu suu-natud põhjakõrgendikel ehk kärestikel, kus voolu turbulents on suurim. Jää tekib ainult lahtise veepinna kohal ülejahtu-nud (alla nullkraadise) vee kristallisee-rumisel ning vältab seni, kuni veekogu pind kattub jääga või ilm pehmeneb ja muutub pilvisemaks.

Jääummistuse tõttu tekkinud üleuju-tused tõid suurt kahju Žerdjanka küla elanikele, aga ka Kreenholmile ja teisele Narva tehastele. Kreenholmi tööstused kasutasid 19. ja 20. sajandi vahetusel talviti veekanalite ning jõe jääummistus-test vabastamiseks 100 puuda lõhkeainet.

Jäärežiimi uuriti põhjalikult ka 1921. aasta talvel, mil projekteeriti Omutisse veejõujaama. Tehti ettepanek vältida põhjajää teket kärestike uputamisega.

Jääminek Narva jõe ülemjooksu hoiuala piiril.Foto: Anne-Ly Feršel.

21

Peipsi järve otstarbeka majandamise nimel kavandati Omuti kärestikele paisregulaatori ehitust, mis oleks uputanud kärestiku ülemise osa ja seega likvideerinud lobjaka tekkekoha. Kärestiku likvideerimisega oleks parandatud ka jõe laevatatavust.

Pärast Narva hüdroelektrijaama käivitumist 1955. aastal lakkasid jääummistused Narvas, sest kärestik uputati. Veehoidla paisutusega vähenes jõe voolukiirus ning püsiv jääkate tekib veehoidlal juba talve alguses.

Jõe lähtest kuni Omuti kärestikeni tekkiv lobjakas toob endaga kaasa ummistuse, millega kaasneb veevoolu vähenemine. 1971. aastal tekkis ummistus mittetraditsioonilisel viisil. Jõge kattis tugev jää. Ilm jahenes kiiresti ning jõe lähtesse tekkis lobjakast ja Peipsist tuule kokkulükatud jäätükkidest jääpais. Ummistuse tagajärjel vähenes vooluhulk jõest 26 kuupmeetrini sekundis, mis on olnud 1902. aastast alanud vaatlusreas kõige väiksem. Veevoolu vähenemise tõttu pandi Narva hüdroelektrijaam mõneks päevaks seisma.

Veetaseme reguleerimine

Veetaseme reguleerimisel on peetud silmas kolme eesmärki: laevasõidutingimuste parandamine, üleujutuste ärahoidmine, veejõu kasutamine.

Suuremahulist veereguleerimist on seni Narva jõel ette võetud kaks korda. Kui Venemaa annab nõusoleku, alustatakse kolmandat ning taastatakse kalakoelmud Narva kose jalamil.

Esimesed veetaseme reguleerimise projektid koostati juba 17. ja 18. sajandil. Esimese teada-olevalt suurema projekti autoriks oli alampolkovnik Timofejev, kes tutvustas 1857. aastal Vask-narvast Olgin Krestini kulgeva 15 kilomeetri pikkuse kanali projekti, mille eesmärk oli alandada Peipsi järve veetaset, parandada laevatamistingimusi ning päästa liigveest kaldaäärsed maad. Järgmise projekti koostas 1871. aastal Riia polütehnikumi professor Bessard. 1886. aastal tellis Kreenholm projekti professor Tshokelt.

1902. aastal tegi teedeministeerium insener Köningile ülesandeks koostada Tartu- Pihkva- Narva laevatee projekt. Seega tellisid Narva jõega seotud projekte nii riigivalitsus kui ka ettevõtjad. Plaane tehti, kuid enamasti jäid need teostamata. Näiteks rõhutas Tartu ülikooli metsaosakonna lõpetaja Karl Robert Keerdoja 1924. aastal oma diplomitöös „Metsamaterjaalide parvetamine Põhja-Peipsi vesikonnas” vajadust reguleerida Peipsi järve veetaset ja teha „viivitamatult kõlblik veetee Soome lahte”.

Ülemjooksu süvendamine

Esimene tegelik veeolude reguleerimine sai teoks jõe ülemjooksul Vasknarvas. Peipsi järve ja Narva jõe kõrge veeseisu tõttu kannatasid tõsiselt kaldaäärsetel maadel elanud inimesed. Probleem oli niivõrd tõsine, et jõudis ka Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingusse ning Eestil lubati ühepoolselt alandada Peipsi veetaset kuni üks jalg ehk 0,3 meetrit.

1923. aastal avaldati Narva jõe uurimus ja veejõu kasutamise põhjalik kava, mis sisaldas

22

topograafilisi, geoloogilisi ja hüdromeetrilisi mõõtmisi, lisaks jääolude ja hüdroloogiliste vaat-luste andmeid. Narva jõe veejõu kasutusvõimaluse kohta esitati vastavad arvutused, ehitusplaa-nid ja eelarve. 2734 miljonit marka maksnud projekt nägi muu seas ette vee jõul tööta-vaid keemia- ja puumassivab-rikuid ning hüdroelektrijaama ehitamise. Viimase asukohana kaaluti silla naabrust Narva kindluse lähedal, nii jõe vasakut kui ka paremat kallast. Vasaku kalda kasuks osutasid lühem kanal kui vastaskaldal, lage maa sõjas maha põlenud Juhkentali linnaosa näol ning kukkuva vee suurem kasutegur. Kanali ja jõu-jaama rajamist Narva jõe vasa-kule kaldale peeti ka poliitiliselt õigemaks. Parema kalda kasuks rääkis aga maa võõrandamise madalam hind.

1924. aasta 12. mail registree-riti Peipsil veeseisu absoluutne kõrgusrekord – 31,75 meetrit, järv ujutas üle 773-ruutkilomeet-rise ala, millest 360 oli Eesti terri-tooriumil. Järv oli kogu aasta üle kallaste. Just see aasta sai mää-ravaks, et rahulepingus lubatud reguleerimine ette võeti. Lisaks kõrgele veeseisule oli problee-miks tormidega kaasnev Peipsi kallaste uhtumine.

Veetaseme alandamiseks otsustati parandada väljavoolu-tingimusi jõe lähtes. Selleks plaa-niti eemaldada liivamadalikud,

Esialgne hüdroelektrijaama kavandamine Narva jõele. Narva kose plaan raamatust ”Tartu-Pihkwa ja Narwa weetee” (Kink, 1920: 8–9).

23

süvendada jõe ülemjooksu ja lähte kitsendamisega suurendada voolukiirust. 1926. aastal kinnitas valitsus Peipsi veepinna reguleerimise eeltööd ning 1928. aastal süvendamistööde kaheosalise kava: Permisküla kärestike süvendamine ja Vasknarva liivamadaliku süvendamine koos nelja buuni rajamisega. Kavandatu pidi Peipsi veetaset alandama 0,3 meetri võrra ning vähendama üleujutuspäevade arvu 104-lt 55-ni. Uputusest vabanenuks 6410 hektarit maad.

Krediit – 1 653 000 krooni – plaaniti algselt jagada enam-vähem võrdsete osadena seitsme aasta peale (1928–1935). Hiljem määrati uueks tööde valmimise tähtajaks 1. aprill 1938.

Kärestike süvendamine oli raske ja mahukas töö. Kõige raskema osa moodustas poolteise kilomeetri pikkune Permisküla kärestik, mida tuli süvendada 2,25 meetri võrra. Jõe põhjast eemaldatava kivi kogust hinnati umbes 235 000 kuupmeetrini. Kõik tähtsamad masinad – kopp-süvendaja Hiiglane, kompressorlaev Puurija, kuus veopraami, kaks puksiirlaeva, millest üks kan-dis nime Hüva, ning neli puurimispontooni – olid valmistatud Eestis. See oli valitsuse tingimus krediidi andmisel.

Tehnika paiknes Vtroja jõe suudmes ning tööde kontor Vasknarvas. Süvendustööd algasid pärast Peipsi jääst vabanemist ja kestsid novembrini. Süvendajat pukseeriti ja kinnitati kärestikus oma töökohale kaldal asuvate ankurduste abil. Süvendaja meeskonda kuulus 24 meest ja kokk. Töödejuhatajaks oli insener Tiltsen (Tilzen), kes sõitis mootorpaadiga Sortsilane.

1934. aastaks oli süvendustöödega jõutud Permisküla ja Kakoloki saare vahele, kus loodusliku jõesängi sügavus oli pool kuni poolteist meetrit. Jõepõhja lõhkamiseks puuriti väljakute kaupa augud, igasse 120 puurauku sügavusega kuni kuus meetrit. Terve puurväli mineeriti ning õhati. Purustatud lubjakivi laaditi praamidele ja veeti jõesuudmesse ehitatavatesse muulidesse.

1939. aasta sügiseks olid süvendus-tööd jõudnud Kakolokini, kus need puhkenud sõja tõttu lõppesid. Pärast baaside lepingu allkirjastamist viidi süvendaja ja praamid talvekorterisse, kivitõstelaevad ja kraanad jätkasid tööd muulide kindlustamisel. Käres-tikku süvendati kümne kilomeetri ula-tuses. Permisküla saare juures jäi osa ülemjooksust süvendamata.

Jõe lähtesse ehitati neli muuli: poolteise kilomeetrine piki idakallast ja kolm põikimuuli ehk buuni (saksa keeles Buhne) läänekaldasse – 650,6 ja 240 meetrit pikad.

Narva jõe põhja süvendamine. Esmalt süvendatav ala tähistati, seejärel puuriti lõhkeaine tarvis augud ning siis toimus õhkamine. Foto: Narva muuseumi kogust.

24

Suured jõepõhjast lahtimurdunud lubjakivi tükid tõsteti haaratsitega praamidele ja toodi kaldale, nendest sai buunide selgroog. Foto: Narva muuseumi kogust.

Buunide ehitamine ei olnud kerge. Töövahendiks oli suuresti vaid käteramm. Foto: Narva muuseumi kogust.

25

Buunide ehitamiseks kasutati 90 000 kuupmeetrit kärestiku süvendamisel saadud kive. Muulide abil kit-sendati jõesäng Narva jõe lähtes 500 meetri laiuseks. Sellega saadi jõe voolukiiruseks üle ühe meetri sekun-dis, millega hoiti ära uhtliiva sadestumine jõe lähtes ning kindlustati vee vaba väljavool Peipsi järvest.

Liivamadaliku süvendamise maht oli umbes 260 000 m3 liiva ja savi. Süvendustööd Vasknarvas viidi lõpule 1940. aasta lõpus.

Läänekalda buunide vaheline ala on praeguseks soostunud, kaetud tarna- ja pillirookooslusega, mille vahel on avaveealad. Esimese buuni ette on kuhjunud kolmnurkse kujuga setteala, mille järvepoolses osas paiknevad luited. Luitestunud ala on kohalike popu-laarne puhkekoht. Buunid ise on üsna heas seisukorras, aga mitmes kohas ka liiva alla mattunud või taimesti-kuga kaetud. Esimest buuni kahjustas 1958. aasta torm.

Narva jõgi oli teadaolevalt kõige veevaesem aas-tal 1940, mil madalseis tõi kaasa probleeme Narva tehaste töös. 1940. aastal koostati A. Velneri juhtimisel Peipsi järve regulaatorpaisu kava, tagamaks Narva linna tehastele tööks vajalik veetase. Pais jäi rajamata.

Veepinna reguleerimistööde lõppedes saabus aas-tateks 1941–1973 Peipsis veevaene periood.

Vaade esimese buuni ette kandunud liivale, kuhu on kujunenud kohalike seas armastatud supelrand. Foto: Anne-Ly Feršel.

Buunide vahele kogunenud setetel kasvab lopsakas taimestik, mille vahel on väiksemad vabad veesilmad. Taamal Vasknarva kirik. Foto: Anne-Ly Feršel.

26

Narva veehoidla rajamine

Teise, juba nõukogude korra ajal tehtud veereguleeri-mise tulemusena tekkis Eestis suuruselt kolmas sise-veekogu – Narva veehoidla ehk Narva meri.

Pärast sõda vajas kiirelt arenev põlevkivipiirkond ja tööstuslinn Narva elektrit. Eeskuju võeti Kreenholmi manufaktuurist, mis kasutas vee jõudu, ning 1949. aas-tal asuti projekteerima ja ehitama Eesti-Vene suurimat hüdrotehnilist rajatist – hüdroelektrijaama.

Derivatsioonitüüpi ehk pealevooluga jõujaam koos-neb veehaardesõlmest, pealevoolukanalist, jaamasõl-mest ja äravoolukanalist. Valmimise järel kandis see nime Lenenergo Narva GES-13.

Jaama rajamisel pandi sellele ülesandeks Sosnovõi Bori aatomielektrijaama seadmete omatarbe kindlus-tamine avariiolukordades.

Ülalpool Kreenholmi saart suleti jõe säng 206 meetri pikkuse ja 9,2 meetri kõrguse betoonist ülevoolupaisuga, mis jagati üheteistkümneks avaks. Avadest saab läbi lasta vett 2450–2600 kuupmeetrit sekundis. Jääkaitseseinal on 13 ava, mis taluvad jää survet kuni neli tonni ruutmeetri kohta.

Parempoolne muldtamm, pikkusega 350 meetrit, ühendab suublat ülevoolupaisuga ning vasakkalda oma (1294 meetrit) ülevoolupaisu vasakkaldaga. Suvel, pärast 15. juunit tehakse iganädalasi sanitaarveelas-kusid kestvusega 20–30 minutit, 200 kuupmeetrit vett sekundis läheb läbi ülevoolupaisu vanasse jõesängi.

Narva jõe vesi on suunatud paremkaldas asuvasse 2,3 kilomeetri pikkusesse hüdroelektrijaama betoo-nist pealevoolukanalisse, mille laius on 125 ja süga-vus 10,5 meetrit. Suurvee ajal, kui võimsus on kuni 140 megavatti, võib vooluhulk kanalis olla 780 m3 sekundis. Veetaseme tõusmisel üle 25 meetri suureneb kanali läbilaskevõime kuni 900 kuupmeetrini sekundis.

Pealevoolukanal lõpeb survebasseiniga, mille vasa-kul poolel on jäälasu ülemine osa. Lisaks kuulub jaama juurde kalatrepp. Elektrijaama hoone on kaetud sina-kashalli Vasalemma marmoriga.

Narva hüdroelektrijaam. 1958. Arved Luts. Foto: ERM Fk 1267: 36.

Hüdroelektrijaama skeem kogumikust

”Narva jõgi ja veehoidla” (Jaani, 2000: 100).

27

Elektrit toodavad kolm hüdroturbiini ja -gene-raatorit. Vesi langeb hüdroelektrijaama turbiinidele 25 meetri kõrguselt, tootes nii 120 000 kilovatti voolu.

Äravoolukanaliks on setetest puhastatud jõepõhi hüdroelektrijaama hoonest maanteesillani.

Hüdroelektrijaama ehitamine ei kulgenud vipe-rusteta. Narva jõele omased lobjakaummistused seiskasid mõneks ajaks hüdroenergiajaama ehituse 1952.–1953. aasta talvel. Ehitusplatsil tõusis vesi 4,6 meetri võrra, ujutades üle pumbajaama ja jõujaama süvendi ühes jõeäärsete majadega ning ähvardas pai-gast viia maanteesilla. Ummistuskolde õhust pommi-tamine leevendust ei toonud, purunesid vaid aknaklaa-sid. Olukord normaliseerus veetaseme alanemisega.

Viie aastaga taltsutati võimas jõgi: täideti kanal tammi lüüside taga ja 1955. aasta septembris käivitati kaks esimest turbiini. Veehoidla saavutas täismõõtmed 5. mail 1956. aastal. Narva mereks kutsutud veehoidla pindalast (200 km2) kuulub Eestile vaid 40 km2. Vee-hoidla maht normaalse paisutatud veetaseme kor-ral on 365 miljonit kuupmeetrit, sellest Eesti aladel 100 miljonit. Algselt pidi pärast hüdroelektrijaama käikulaskmist jõe looduslikku sängi läbima sanitaarne vooluhulk 50 kuupmeetrit sekundis, kuid paraku jäi see vaid nõudeks paberil.

Veehoidla alla jäid mitu küla, vana kalmistu ja kabel. Narva jõe läänepoolne veer on järsem kui idapoolne, mistõttu jõe vasakpoolsed maa-alad uppusid väiksemas ulatuses. Suurema osa, 37,3 protsenti veehoidla alla jäänud kõlvikutest (190 km2) moodustasid sood, järg-nesid metsad – 32,1, heinamaad – 16,9, veekogud – 6,4 ja muud kõlvikud kuus protsenti ning põllud 2,3 prot-senti. Osaliselt jäid veehoidla alla Narva ja Pljussa jõesäng ning täielikult nn Pjata laht, mis annavad vee-hoidlale kolmeharulise kuju.

Pljussa jõeala elustikku mõjutab Slantsõ keemia-tööstusest pärinev reostus.

Narva jõe laiendis, kus sügavus ulatub 15 meetrini, on kaladel soodsamad elutingimused. Veehoidla mõju ulatub keskjooksule, kus on üle ujutatud mitme lisajõe, näiteks Poruni jõe alamjooks.

Narva hüdroelektrijaam lähemalt... Foto: Anne-Ly Feršel.

... ja kaugemalt. Foto: Eva-Liis Tuvi.

28

Veehoidla rajamisel jäeti 7500 hektari suurusel alal mets raiumata ja turvas koori-mata. Viimane hakkas pinnale tõusma ning juba 1958. aasta juunis kattis ujuv turvas 20 ruutkilomeetrit veehoidlast, järgmise viie aastaga suurenes turbasaarte pindala veel 10–15 ruutkilomeetri võrra. Kõige rohkem oli saari madalas turbase põh-jaga ning suures osas kinnikasvanud Pjata lahes.

Narva hüdroelektrijaama juhtkonna väitel on ujuvsaarte Narva veehoidla lüüsidest merre laskmine ainus võima-lus tagada elektrijaama ohutus ja kaitsta hüdrotehnilisi rajatisi Narva jõel. Alla-laskmise kõrval on üritatud saari uputada või ankurdada, kuid need meetodid ei ole olnud efektiivsed.

Veehoidlal on teisigi puudusi: kesk-miselt 1,82 meetri sügavune paisjärv soojeneb kiiresti, lisaks soojendab vett soojuselektrijaamade veevahetus. Kõik see soodustab taimestiku vohamist.

Narva jõgi toidab soojuselektrijaamu auru- ja jahutusveega – andes sinna 80 kuupmeetrit vett sekundis. Samas on arvatud, et selline veekogus on võimalik saada jõest ka ilma veehoidlata.

1971. aastal tehti ettepanek (seoses kavaga likvideerida lobjakaummistused) vähendada veehoidlat ning taastada elu joal ja kärestikel, kuid ettepanekuks see jäigi.

Kosest 2010. aasta suvel alla lastud ujuvsaarte jäänused Narva-Jõesuu rannas.Foto: Eva-Liis Tuvi.

Kohalike kõnepruugis nimetatakse Narva veehoidlat Narva mereks.Foto: Anne-Ly Feršel.

29

Kolmas veereguleerimine

Kolmanda veereguleerimisega soovitakse Narva hüd-roelektrijaama ehitamisega kuivaks jäänud jõesäng taas veega täita. Kas kolmas veereguleerimine tuleb ja millisel kujul, seda näitab aeg, kuid veehulkade model-leerimine ja sobivate alade valik kalakoelmute taasta-miseks on tehtud. Taastada soovitakse lõhe, meriforelli, merisiia, vimma, meritindi ja jõesilmu koelmud.

Sobivad lõhe ja meriforelli koelmualad paiknesid just kärestikel kosest allavoolu. Enne koelmute taasta-mist tuleb jõesäng puhastada ning sängi nõlvu kaitsvad tugimüürid ja sillad taastada või asendada. Ihtüoloog Mart Kanguri arvates võiksid kalad kõige suurema tõe-näosusega kudeda jalakäijate sillast allapoole jäävas lõigus.

Maastik

Narva jõgi läbib oma teekonnal merre kolme põhi-list maastikurajooni: ülemjooksul Alutagust, Narva veehoidla ümbruses Viru lavamaad ning alamjooksul Soome lahe rannikumadalikku.

Maastik Narva jõe naabruses on mitmekesine. Alu-tagusel Puhatu soostiku põhjaosas leidub inimtekkelist reljeefi: turbaväljad, karjäärid ja sealsed tehisveekogud ning puistangulavad.

Narva veehoidla lähedal, Kõrgesoo servas, paikne-vad soojuselektrijaamad ja nende tööjääkidest tekki-nud ebamaist värvi järved. Elektrijaamade tööperioo-dil kogunenud põlevkivituha kihipaksus ulatub üle kümne meetri.

Viru lavamaale, mida ilmestab Meriküla kohal merest eenduv 25 meetri kõrgune Narva klindilõik, jääb jõest vaid lühike lõik veehoidlast Narva linna põhjapiirini.

Narva linnas lõikab Narva jõesäng maastikku ligi-kaudu kahe kilomeetri pikkuse, 150–300 meetri laiuse ja kuni 20 meetri sügavuse joa taandumisel tekkinud kan-joni. Taandumine on toimunud ebaühtlase kiirusega.

Kuiv jõesäng pildistatuna Kreenholmi saarele viivalt sillalt, näha on jalakäijate sild. Just selles jõelõigus võiksid tulevikus kudeda lõhe ja meriforell. Foto: Anne-Ly Feršel.

Narva jõgi ühes muudetud maastikuga – suvilad, tuhaväljad, soojuselektrijaam ja veehoidla. Foto: Imre Peenemaa.

30

Kanjon jääb Kreenholmi saare ja raudteesilla vahele ning kannab Joaoru nime. Narva kanjonis avaneb ulatuslik ordoviitsiumi ajastu kivimite paljand, milles on võimalik eristada mitmeid lademeid. Kanjonioru kallastel paljanduvad aluspõhjakivimid lubjakivimitest kuni liivakivideni.

Mere suunas liikudes jääb Meriküla ja Narva vahele Ida-Virumaa rannikumadaliku kõige laiem osa, kus asuvad kolm merelise tekkega luitestunud rannavallide ahelikku, mis on kujunenud neli kuni kaheksa tuhat aastat tagasi. Kõige madalam, kuni kaheksa meetrit kõrge ahelik paikneb Narva-Jõesuu piiril ning on hästi jälgitav Narva poolt linna viivalt maanteelt. Kõrgemad, kuni 23 meetri kõrgused luiteahelikud asuvad sisemaa pool Kudruküla ja Sininõmme- Riigiküla vahemikus. Ahelike vahele jääb endisest laguunist kujunenud Lee-kovo soo.

Vaade Joaorule, all kanjonorus jõgi ja kaldal pikk geoloogiline ajalugu. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Raudteesilla juures asuvas paljandis võib näha vanimaid lubjakivisid. Skeem: Urmas Uri.

Volhovi ladeToila kihistu

nn püstakkiht

Bellingeni ladeToila kihistu

Hunnebergi lade

Pakerordi lade

31

Narva joad

Eesti üheks uhkemaks joaks peetud Narva juga koos-neb kahest astangust. Astangute vahele jääb ainuke Narva jõe asustatud saar – Kreenholm.

Joaastangud on keskordoviitsiumi lubjakivi-des, joapealne paeplatoo on 16–17 meetrit ja jalam 10–13 meetrit üle merepinna. Kreenholmi saar jaotab jõe kaheks haruks, laiemaks idapoolseks ja kitsamaks läänepoolseks haruks.

Läänepoolses Kreenholmi astangus paljanduvad Kunda ja Aseri lademesse kuuluvad vähese savisisal-dusega lubjakivid. Jalakäijate sillast allavoolu asuval paljandil ja raudteesillast ülesvoolu jääval paljandil on võimalik näha vanimaid lubjakivisid Eesti aluspõhjas – Päite kihistikku.

Joaastang jaotub selgelt eristuvateks osadeks: püst-loodis ja astanguliseks osaks. Jõgi langeb nende ja veel mitmete madalamate astangutega kokku 500-meetrisel lõigul üle kümne meetri.

Idapoolse Joala joaastangu laius on 110 meetrit ja kõrgus 6,5 meetrit ning selle jalamile jääb ligikaudu meetrisügavune nõgu.

Kreenholmi joaastangul on eri osadest mõõtes saa-dud kõrguseks kolm kuni kuus meetrit. Kreenholmi seina vastas on astang järsk, eemal aga astmeline ja madalam. Kreenholmi astangu laius on 60 meetrit.

Põhiastangutest umbes paarsada meetrit allavoolu asub jõe lääneharul ligikaudu poolesaja meetri peal paar madalamat alla meetri kõrgust astangut. Lääne-poolse astangu varisemise tõttu on joast allavoolu jääv kanjonipõhi umbes kolme kilomeetri ulatuses käres-tikuline.

2009. aastal hinnati läänepoolse haru jõesängi seisundit koelmute taastamise aspektist üld-joontes halvaks. Põhjuseks oli minimaalne ja ebakorrapärane veekogus – tammi lüüsid avatakse vaid suurvee, jääpaisu või turbasaarte tammist allalaskmise puhuks. Jõesäng on suuremal või väiksemal määral kaetud taimedega, sealhulgas põõsaste ja puudega. Kõige taimestikuvaesem on läänepoolse joa astangupealne platoo, enim on taimestikku endise pesumaja ja vabrikusaunade piirkonnas. Kuiva jõesängi katavad ka paisust läbilastud turbasaarte jäänused, mis pole merre uhutud. Ebaühtlane veelask mõjub kaldakindlustustele halvasti, kohati lausa purustavalt.

Nagu öö ja päev – Narva joad veeta ja suurveega. Kreenholmi astang. Fotod: Anne-Ly Feršel ja Eva-Liis Tuvi.

32

Kuivas sängis on mõni meeter Kreenholmi joaastan-gust ülesvoolu leitud kümmekond mürsulehtrit.

Joa idapoolne, Joala astang jääb osaliselt Vene Föderatsiooni territooriumile, sest keset jõge kulgeb riigipiir. Läänepoolne, Kreenholmi astang paikneb aga kinnisel tehase territooriumil.

2009.–2010. aasta lumerikka talve järel korraldasid Narva muuseum ja OÜ Kreenholm erakordselt vee-rohkete jugade juurde jalutuskäike, huvilised said oma silmaga veenduda Narva jugade võimsuses.

Hiilgeaegadel olid Narva joad oma veekoguselt Euroopa võimsaimad – astangult langes 2000 kuup-meetrit vett sekundis. Praegu jagavad auväärset tiitlit Šveitsi-Saksamaa piirijõel Reinil asuv Schaffhauseni (Reini) juga, kus kõigi aegade suurimaks veevooluks mõõdeti 1965. aastal 1250 kuupmeetrit sekundis, ja Dettifossi-nimeline juga Islandil 500 kuupmeetriga sekundis.

Jõehoiu küsimusi

Piirijõe ökoloogilise seisundi ohjamine ja kirjeldamine on keeruline. Kui üks osapooltest rakendab meetmeid jõe ökoloogilise seisundi parandamiseks ja teine mitte, siis seisund üldjuhul ei parane. Probleemi lahendami-seks sõlmiti 1997. aastal koostöökokkulepe ning aasta hiljem loodi piiriveekogude kaitse ja säästliku kasu-tamise Eesti-Vene ühiskomisjon. Koostöö hõlmab nii ühtse metoodika kasutamist, keskkonnaseire andmete vahetamist kui ka probleemide avalikku arutelu. Jõu-tud on ühiste seiretöödeni, ühtsete jõe seisundi hin-damise põhimõtete ning veemajanduskavade koosta-miseni. Lahendamist vajavaid küsimusi jätkub aga ka edaspidiseks: Narva veehoidla veebilanss ja veehoidla kasutamine, Narva jõe äravoolu arvutamine, lisaks Pihkva järve seisund ning muud probleemid.

Veemajandamiskavas on Narva jõe keemiline seisund hinnatud heaks, kuid ökoloogiline sei-sund on lõiguti erinev. Ülemjooksult kuni veehoidlani, looduslikus sängis voolava jõe seisund on hea, veehoidla ja alamjooksu osas aga halb.

Nagu öö ja päev – Narva joad veeta ja suurveega. Joala astang. Fotod: Jürgen Öövel ja Eva-Liis Tuvi.

33

Narva jõel on kaks hüdrokeemia seirejaama – Vask-narvas ja Narva linnast allavoolu, seitse kilomeetrit suudmest.

Narva veehoidla ja jõe alamjooksu keemiline reos-tus on alates 1990. aastatest langenud, siiski leidub n-ö mustemaid aastaid. 2007.–2009. aasta seire käigus on Narva jõe veest leitud fenoole ning raskmetallidest tsinki ja vaske. 2007. aastal ületas naftasüsivesinike sisaldus Narva veehoidlas pinnaveele kehtestatud normi üle kaheksa korra. Mustoja suudmealal avas-tati viie raskmetalli (kaadmium, elavhõbe, plii, vask, tsink) kõrge sisaldus.

Narva jõe vee toitainesisaldust mõjutab tugevalt Peipsi järv, seisund püsib üldiselt hea. Bakteriaalset reostust toob Narva ja Jaanilinna heitvesi. Sügiseks suureneb veehoidlas nii lämmastiku kui ka fosfori kontsentratsioon.

Temperatuur jões sõltub jõe osast. Kõige jahedama veega on jõe ülemjooks Vasknarva piirkonnas, kus vee soojus on suvel keskmiselt 18 kraadi. Keskjooksul (Mustajõe piirkonnas) küündib suvine veetemperatuur 22 kraadini, üle 20 kraadi võib vesi olla ka alamjooksul. Narva jõe kõige kõrgemad keskmised temperatuurid on mõõdetud veehoidlas, kus elektrijaamadest pärinev soojusreostus võib soojendada vee üle 22 kraadi.

Narva jõe veekasutus

Narva jõe vett kasutatakse soojuselektrijaamade jahutusveeks, joogivee tootmiseks ja hüdro-energia tootmiseks.

1990. aastatel oli Eesti veetarbimisest Narva osakaal suurim – 30 protsenti, millest omakorda 92 protsenti kasutas Balti soojuselektrijaam. Narva Elektrijaamade AS võttis 2007. aastal jõest poolteist miljardit kuupmeetrit vett. 2009. aastaks oli soojuselektrijaamade aastane tarbitud vee-kogus langenud miljardi kuupmeetrini. Kui vee keemiline koostis ei ole muutunud ja puhastamist ei vaja, lastakse see veehoidlasse tagasi.

Narva linn saab joogivee Narva jõest. Kuni 1960. aastate lõpuni võeti toorvett linna serval asuvast Kulgu lahest Narva veehoidlas. Soojuselektrijaamadest tuleneva reostusohu tõttu rajati uus veevõtukoht Mustajõe suudme lähedale, 26 kilomeetrit linnast ülesvoolu. Veepuhastusjaam töötab 1973. aastast. Esmalt jõe vesi filtreeritakse, seejärel töödeldakse keemiliselt. 1998. aastal lasti käiku uus torujuhe. Joogiveetorustiku pikkus oli 2000. aastal 123 kilomeetrit. 2007. aastal

Piiripoi Vasknarva ja Skamja vahel tuletab meelde, et tegu pole tavalise jõega. Foto: Anne-Ly Feršel.

34

pumbati Narva jõest Mustajõe veehaarde kaudu üle seitsme miljoni kuupmeetri vett, sellest veepuhastusjaama enda tarbeks kulus ligi 40 protsenti, ülejäänust enamik kasutati joogiveeks.

1999. aastani varustas AS Narva Vesi joogiveega ka Jaanilinna, samuti puhastati naaberlinna heitvett. Võlgnevuste tõttu see äri lõppes, Jaanilinna joogivee mured lahendati puurkaevude abil.

Narva jõe ääres on kaks avalikku supluskohta: Narva Joaoru supelrand ja Narva-Jõesuu supel-rand.

Narva jõe vett mõjutab mitu tegurit: reovesi, Narva hüdroelektrijaama jahutusvesi, Balti ja Eesti soojuselektrijaama tuhaväljade leeliseline vesi ning kaevandusveed Narva karjäärist ja Slantsõ põlevkivitööstusest.

Suurim kogus heitvett tuleb Balti soojuselektrijaama jahutussüsteemist. Mõjult esimesel ja koguselt teisel kohal olid 1990. aastatel Narva ja temaga koos ka Ivangorodi linna kanalisatsiooni heitveed.

Ivangorod saatis aastatel 1999–2000 oma puhastamata kanalisatsioonivee Narva jõkke, varem puhastati linna heitveed Narva puhastusjaamas. 2001. aastal läks käiku Taani abiga ehitatud Ivangorodi puhastusseade.

Narva reoveepuhastusjaam on töös 1963. aastast ning oli toona esimene linnade reoveepuhasti. 1983. aastal aerotankidel põhinev puhastusjaam rekonstrueeriti.

Narva jõe suudmesse suunas oma heitvee Narva-Jõesuu linn. 1997. aastal hakkasid tööle kanalisatsioonikollektor ja pumpla ning reoveed suunati Narva puhastusseadmetesse.

Üks kahest Narva jõega seotud ametlikust supluskohast – Narva Joaoru supelrand. Suve palavamatel päevadel on nii see kui ka Narva-Jõesuu rand rahvast täis. Foto: Eva-Liis Tuvi.

35

Narva veehoidlasse jõudva soojuselektrijaamade tuhapuistangute settetiigi leeliselise vee hulk on ava-riide tagajärjel ulatunud kuni 1,5 miljoni kuupmeetrini aastas. Sellega kaasnes kalade ja teiste veeorganismide massiline hukkumine nii veehoidlas kui ka alamjook-sul. 1999. aastal käivitati leelisvee puhastamise seade. Enne soojuselektrijaamade rekonstrueerimist ja kesk-konnanõuetega vastavusse viimist pärines suur osa kee-milisest reostusest õhust. Oma osa annavad Slantsõ ettevõte Polimer ja Kingissepa Fosforit.

Peale Eesti põlevkivikaevanduste reostavad Narva jõge Venemaa põlevkivikaevandused. Läbi sette-basseini jõkke juhitud Narva karjääri kaevandusvee kogused on suured, kuid reoainete koormus on neis suhteliselt väike.

Vasknarvast Karoli vanajõe suudmeni on Narva jõe ülemjooks koos vanajõgedega kuulutatud suure üle-ujutusalaga piirkonnaks. Kuivendusvee eesvooludena kasutatakse Mustajõge ja Narva jõge, idakaldal Pljussa

Soojuselektrijaamades põlevkivist allesjäänud tuhk uhatakse veega mööda torusid tuhaplatoole, kus see settib ja vesi nõrgub välja. Looduslikku veekogusse sattudes põhjustab leeliseline vesi reostust. Foto: Anne-Ly Feršel.

Soojuselektrijaamad saavad tööks vajaliku vee kanalite kaudu Narva veehoidlast. Vaade Eesti soojuselektrijaamale. Foto: Imre Peenemaa.

36

jõge. Kaubakalakasvatuse kõrgperioodil oli arvestatav ka Eesti SEJ juurest kala-kasvatusega kaasnenud orgaaniline reos-tus.

Soojusreostus veehoidlas

Veetemperatuur soojuselektrijaamade laiades äravoolukanalites on 6–12 ja nende suubumiskohtade lähedal veehoid-las 3–6 kraadi kõrgem looduslikust. Talvel ei lange veetemperatuur äravoolukanali-tes alla kaheksa kraadi. Vaatamata sellele peeti eelmisel sajandil Narva veehoidlat vähekoormatud jahutusveekoguks.

Balti soojuselektrijaam laseb oma jahutusveed veehoidla järvelisemasse

(madalamasse) ossa alates 1959. aastast, Eesti soojuselektrijaam jõelisemasse (sügavamasse) ossa 1970. aastast. Elektritootmise vähenemisega on langenud ka soojusreostuskoormus, kuid sellel on siiski veehoidla elustikule suur mõju. Veetemperatuur veehoidlas on madalam uputatud jõgede sängis, kuid soojust kannab edasi Narva jõe sängis lokaliseerunud hoovus. Soojade heitvete mõju veehoidlas uuriti aastatel 1974–1984.

Soojade jahutusvete juhtimine veehoidlasse on muutnud selle kihistunud veekoguks ning mõjutanud märgatavalt kalastiku koosseisu (vt lk 50).

Narva veehoidla hoovused

Narva veehoidlal esineb kahesuguseid hoovusi: endiseid jõesänge hõlmav gradienthoovus ja tuul-tehoovused veehoidla idapoolses osas. Esimesed on sügavamates ja teised madala veega veehoidla osades. Sügavamates osades ja nende ümbruses (veehoidla läänepoolsem osa) toimub intensiivne veevahetus, keskmiselt 34 korda aastas. Hoovuste kiirus sõltub mitmest tegurist: veehulk, vee- ja õhutemperatuur, õhuniiskus, tuule suund ja kiirus, üldine ja madal pilvisus.

Hoovustega on seotud veehoidlat iseloomustavate turbasaarte liikumine.Veehoidla alal on valdavaks lõuna- ja läänetuuled ja sellega seoses võivad vesiehitistele ohtli-

kuks muutuda veehoidla edelaosas asuvad turbasaared. Saarte tekkekohaks on aga jõgedevaheline turbane piirkond.

12. augustil 2009. aastal lasti Narva hüdroelektrijaama ülevoolupaisust läbi turbasaar. Selle saare tükid kandis tuul Narva-Jõesuu rannast eemale. Foto: Urmas Uri.

37

Narva jõe elustik

Jõeelustiku liigilist koosseisu ja arvukust mõjutab ülem-jooksul suuresti Peipsi järv, alamjooksul Narva veehoidla. Olukord jões ja selle eri lõikudes võib mõne aastaga mär-gatavalt muutuda nii looduslike (suurvesi või veevaene aasta, kuum suvi) kui ka inimmõjutuste tõttu (reostused).

Narva jõe kaitsealused liigid

Kaitsealune taim: juurduv kõrkjas (Scirpus radicans).Kaitsealused selgrootud: paksukojaline jõekarp (Unio

crassus) ja rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia).Kaitstavad kalad: tõugjas (Aspius aspius), hink (Cobi-

tis taenia), vingerjas (Misgurnus fossilis), võldas (Cottus gobio), harjus (Thymallus thymallus), ojasilm (Lampetra planeri), lõhi (Salmo salar). Euroopa looduskaitsedirektiiv kaitseb ka jõesilmu (Lampetra fluviatilis).

Kalu ja sõõrsuid on Narva jõest leitud 35 liiki, 2009.–2010. aasta seirepüükides ülemjooksul 24 liiki. Ülemjook-sul elab ka jõevähk (Astacus astacus).

Kaitsealune imetaja: saarmas (Lutra lutra).

Vetikad

Fütoplanktoni liigilist koosseisu, arvukust ja biomassi mõjutab Peipsi järv, veehoidla mõju alamjooksu füto-planktonile on üsna väike. Kevadel ja hilissügisel on kõige arvukam ränivetikas Aulacoseira islandica, sageli ka vibur-vetikad perekonnast Rhodomonas.

Kesksuvel valdavad ränivetikad perekondadest Ste-phanodiscus ja Astrionella. Sinivetikad, eriti perekonna Microcystis esindajad, on rohkem või vähem esindatud kogu kasvuperioodil.

Narva veehoidla on fütoplanktonivaene mitmel põh-jusel: vähene toitelisus, madal sügavus, mis soodustab suurtaimestiku vohamist, ning kiire veevahetus, mis muudab veekogu sarnaseks jõgedega. Narva veehoidla fütoplanktonis on sinivetikate osakaal ja liigiline mitme-kesisus suurem, mis toob endaga kaasa veekogu õitsemise kuumematel suvedel.

Narva jões esineb palju taimestikurikkaid saarekesi. Kõrgekasvuline on pilliroog, kaldalähedasemas madalamas vees võib näha kasvamas jõgedele tüüpilist taime – jõgi-kõõluslehte. Foto: Anne-Ly Feršel.

Jõgi-kõõlusleht on tavaline ja hästi äratuntav veetaim: selliseid kolmnurkseid lehti pole ühelgi teisel taimel. Foto: Anne-Ly Feršel.

38

Vooluveekogu põhjas elavad ränivetikad on head ökoloogilise seisundi indikaatorid. 2006. aastal märgati piki Narva jõge ränivetikaid uurides veekvaliteedi mõningast langust, võr-reldes 2004. aastaga oli olukord halvenenud Mustoja lõigus.

Ränivetikaindeksite järgi otsustades oli Narva jõe seisund 2006. aastal Vasknarva ja Kulgu lõigus väga hea ning Mustajõe, Riigiküla ja Narva-Jõesuu lõigus hea.

Kaks aastat hiljem (2008) näitas ränivetikate indeks märgatavat seisundi halvenemist Vasknarvas.

Suurtaimestik

Narva jõel, nagu teistelgi suurtel jõgedel, esineb suurtaimestik suhteliselt kitsa kaldaid ääristava ribana. Suurem osa jõesängist on taimedeta, sest sügaval ja kehvades valgustingimustes ei saa nad kasvada.

Narva jões on valdavad Eestis laialt levinud siseveekogude suurtaimeliigid – harilik pilliroog, suur parthein, kollane vesikupp, kamm- ja kaeluspenikeel. Toitainete rohkusele viitavad jões kollane vesikupp, hulgajuurine vesilääts, ristlemmel, räni-kardhein, konnakilbukas ning kamm-penikeel. Neid liike on palju just tihedama asustusega kesk- ja alamjooksul. Vasknarva piirkonna liigirikkus tuleneb Peipsi järve mõjust, jõe kesk- ja alamjooksul aga kaldaasustuse reovetest päri-nevate toitainete jõudmisest jõkke.

2008. aastal leiti jõest 40 liiki õistaimi, sealhulgas II kategooria kaitsealune liik juurduv kõrkjas.2006. aastal leiti Vasknarva lõigus järgmised harvaesinevad liigid: väike konnarohi, väike

penikeel ja harilik hanehein ning Omuti kärestikulises lõigus süstlehine konnarohi, mis olid 2008. aastal kadunud.

Zooplankton

Zooplankton on kõikide kalamaimude toiduks. Zooplanktoni hulgast ja koostisest sõltub, kui suur osa vetikate toodetud orgaanilisest ainest läheb kaladele ja kui palju langeb veekogu põhja ja laguneb. Järvedes esineb zooplanktonit rohkem kui vooluveekogudes, sest enamikule järvelii-kidest voolava veega keskkond ei sobi. Sellega on seletatav zooplanktoni hulga kiire kahanemine Vasknarvast allavoolu. 2008. aastal oli jões zooplanktonit vähe, seega oli ka planktonitoiduliste kalade toidulaud kasin.

2006. aastal puudus zooplankton Mustajõe ja Kulgu proovipunktis, mis on Narva veehoidla mõju all.

2008. aastal leiti zooplanktonit kõigist uuringukohtadest, neist kõige vähem Kulgu proovialal. Kahe aasta (2006 ja 2008) võrdluses muutusi ei esinenud. Peamised zooplanktonikoosluse moo-dustajad olid väikesed vesikirbud (Bosmina longirostris, Chydorus sphaericus), kes on eutroof-suse indikaatorliigid, ja aerjalaliste (Mesocyclops) noorvormid. 2008. aastal olid keriloomad väga vähearvukad või sootuks kadunud. Viimast nähtust seostatakse üldiselt väiksema toitelisusega veekogudega. Narva veehoidla on zooplanktoni poolest vaene, kuid selle liigiline koosseis on sarnane Peipsi järve omaga.

39

Põhjaloomad

Suurselgrootud esinevad jões igal aastaajal ja on suurepärased indikaatorid nii punkt- kui ka haja-, nii lühi- kui ka pikaajalisele reostusele. Suurselgrootute indeksi põhjal oli 2008. aastal Narva jõe seisund üldiselt hea, halva seisundi piiril oli ainult veehoidla ja sellest allavoolu jääv jõepiirkond.

2009. aastal näitasid jõe hoiualade seireuuringud, et põhjaloomastikus domi-neerisid Kuningaküla lõigus herneskarbid (Pisidium) ning Siivertsi lõigus tulnukliik Gmelinoides fasciatus. Gorodenka lõigus leiti meetri sügavuselt isegi üks relikt-kirpvähi Pallasiola quadrispinosa isend. Seda liiki on varem kohatud Peipsi järves ning mõnes Võrumaa järves. Jõe seisund Kuningakülast lõuna pool kärestikul oli põhjaloomastiku järgi väga hea, allpool Narva linna Siivertsis aga mitterahuldav.

Varasemate andmete järgi on seisund uuritud jõelõikudes olnud praegusega sarnane. Ülalpool veehoidlat asuvates kohtades Permiskülast Gorodenkani on siiski tulemused olnud keskeltläbi paremad kui allpool Narva linna.

Narva elektrijaama põhjustatud veetaseme kõikumise mõju hindamiseks uuriti 2009. aastal põhjaloomade levikut kahel sügavusel ülalpool ja allpool elektrijaama. Ilmnes, et allpool Narva linna ja elektrijaama ( Siivertsi) oli põhjaloomi arvuliselt palju vähem kui ülalpool ( Gorodenka). Mõlemas paigas oli keskmine arvukus kahe meetri sügavusel suurem kui meetri sügavusel. Siivertsi lõigus domineerisid meetri sügavusel surusääsklased (Chironomidae), peale nende leidus veel ainult väheharja-susse (Oligochaeta). Mõlemad rühmad on liigirikkad, keskkonnatingimuste suhtes üsna vastupidavad. Ka oli Siivertsis kahe meetri sügavuses kõige rohkem samu rühmi, lisandus ka muid taksoneid.

Gorodenkas olid meetri sügavuses arvukaimad surusääsklased ja kirpvähid (Gme-linoides fasciatus); kahe meetri sügavusel leidus surusääsklasi ja loidtiibu (Sialis).

Herneskarbid (Pisidium) on pisikesed, 3–10 mm suurused kollakaspruunid, poolikut hernest meenutavad molluskid. Foto: Henn Timm.

Surusääsed (Chironomidae) on alla sentimeetrised kahetiivalised. Vaikse ilma korral võivad parvlevad surusääsed tekitada terasemale kõrvale tabatavat undlevat heli, ent nad ei ründa: surusääse valmikud ei toitu. Foto: Henn Timm.

Väheharjasussid (Oligochaeta) on jalgadeta, väheste harjastega ussid, kes elavad peamiselt veekogude põhjas. Foto: Henn Timm.

Harilik loidtiib (Sialis lutaria) on kuni 25 mm suurune tavaline liik Eesti jõgedes. Pildil on vastne. Foto: Henn Timm.

40

Arvukuse erinevus sügavuste vahel ei luba otsustada võimaliku inimmõju üle, kahe meetri sügavus osutus isendirohkemaks ka ülalpool elektrijaama ( Gorodenka). Allpool elektrijaama oli arvukus mõlemal sügavusel selgelt madalam kui ülalpool, see erinevus võib olla ka looduslik.

Kaitsealused selgrootud

Kaitsealustest selgrootutest elavad Narva jões II kategooria kaitsealune paksukojaline jõekarp ja III kategooria nimestikku kuuluv rohe-vesihobu.

Paksukojalist jõekarpi leidub eelkõige selgetes, liivase või kruusase põhjaga, keskmise või kiire vooluga veekogudes. Ida-Virumaal esinevad selle liigi suuremaarvulised asurkonnad Narva jõe kärestikulistes ja kiirema vooluga piirkondades, aga ka Avijões, Rannapungerja jões, Tagajões, Roostojas, Pühajões ja Purtse jõe keskjooksul. Teistest jõekarpidest, kelle kojad on ovaalsed, eristab paksukojalist jõekarpi ümaram koda ning mõnevõrra kandilisem tagaots ning, nagu nimigi rõhutab, koja paksus.

Keha suuruse määrab vee happelisus: nõrgalt aluselises või neutraalses vees kasvab karp kuue-seitsme sentimeetri suuruseks, kehvemates tingimustes (nõrgalt happelises vees) piirdub kasv nelja-viie sentimeetriga. Suuremaid eksemplare võib Narva jões kohata hüdroelektrijaama paisu alla jääval lõigul ja ka mõnedel kiirevoolulistel jõelõikudel. Liik on tundlik suure sette-

koormuse suhtes, tema arvukust piiravad põuased aastad ning reostus. Paksuko-jalise jõekarbi arengutsüklis on olulisel kohal kalad, kellel karbi vastsed parasi-teerivad. Keskmiselt elavad need jõekarbid 15–39 aastat, kuid Vigala jõest leiti ka 90 aastani elanud isend. Kevadel ja suvel tegutsevad paksukojalised jõekarbid kuni meetri sügavuses vees, sügisel liiguvad sügavamale.

Narva jõe ülemjooksul on ka rohe-vesihobu elupaik. Selle kuni seitsme sen-timeetri pikkuse kiili vastsed eelistavad elupaigana puhast vooluvett, kus on hõre taimestik ja kruusane või õhukese muda-kihiga kaetud põhi. Rohe-vesihobu on nii Eestis kui ka mujal Euroopas üsna harul-dane: kuulub Euroopa Liidu loodusdirek-tiivi II ja IV lisasse (liigi elupaika tuleb kaitsta).

Jaama jõe limuseid: harilik järvekarp, suur järvekarp, kiiljas jõekarp ning ematigu. Foto: Anne-Ly Feršel.

41

Kalad

Kirjanduse andmetel on Narva jõest püütud 35 liiki kalu. Majanduslikust aspektist on aga Narva jões kõige tähtsamaks liigiks sõõrsuude hulka kuuluv jõesilm.

Narva lõhe lugu

Rahva seas väga hinnatud siirdekalade (lõhi, merifo-rell ja merisiig) varude suurendamiseks ehitati juba 1920. aastatel merre suubuvate jõgede äärde haude-maju. Haudematerjal koguti jõgedesse kudemisrän-dele tõusvatelt kaladelt.

Eesti esimene haudemaja rajati 1923. aastal Keila-Joale. Narva haudemaja valmis 1928. aastal. 1932. aastal kirjutas Postimees, et Narva jõkke lasti 400 000 siiamaimu ning kavandati 300 000 lõhemaimu jõkke laskmist.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul püüti lõhet noodaga ja turustati seda peale Narva ka Peterburis ja Riias. 1928. aastani ei olnud Narva jões kalapüügi-keeldu, siis määrati Narva Kalameeste Seltsi ettepa-nekul kindlaks keelupiirkonnad jõe suudmes ja lahes. Keeluajad kehtestati 1932. aastal.

Kuni 1950. aastate keskpaigani oli Narva jõgi lõhe peamisi kudejõgesid Eestis, põhilised koelmud paik-nesid kose lähistel. Sõjajärgsel perioodil haudemajade töö taastati, kuid Narva hüdroelektrijaama ehituse tagajärjel lakkas Narva jõe lõhepopulatsioon senisel kujul olemast.

Hiljem püüti lõhe asurkonda taastada kalakasva-tuse abil. Uus haudemaja rajati Ivangorodi. Neeva jõe populatsiooni abil taastati lõhe asurkond Narva jões. 1973. aastast hakati taasasustamiseks kasutama Narva jõkke tagasipöörduvaid kudekalu.

1980–1984 asustati Narva jõkke talvel Balti soojus-elektrijaama jahutusveel kasvatatud ühe- ja kaheaas-tasi lõhe noorkalu. 1997. aastast alates asustatakse Narva jõkke valdavalt üheaastasi noorlõhesid, kes pärinevad jõkke tulnud kudekaladest.

Lõhed on üles kasvatatud Põlula kalakasvatuskeskuses, Eesti ainukeses riiklikus kalakasva-tuses. Keskus teeb koostööd kalameestega, hindamaks asustamise tulemuslikkust. Kalamehed

Kalade panek sumpa, Narva 1934. Foto: ERM Fk 787: 2.

Lõhepüüdjad Narvas. 1934. Foto: ERM Fk 787: 1.

42

edastavad püügiandmeid, teatavad märgistatud kalade taasleidudest.

Alates 1997. aastast on osa Põlula kalakas-vatuskeskuse asustatud lõhedest märgistatud helehalli plastlipikuga. Kalakasvatusest pärit lõhilasi märgistatakse ka rasvauime eemal-damisega. Infot teistest liikidest märgistatud kalade kohta kogub Tartu ülikool.

Kalamehed on motiveeritud koostöös osa-lema – info saatmise (märgistus, soomused, pikkus, kaal, püügikoht) eest makstakse pree-miat ja jagatakse kingitusi, loosi on läinud paa-dimootoreid.

Lõhilaste noorjärkude asustamine toimub vastavalt Läänemere rahvusvahelise kalandus-komisjoni lõhekavale.

Tagasi Narva jõkke naasvad lõhed peavad leppima koskedest allavoolu paiknevate elu-paikadega. Teistest lõhelistest elavad Omuti kärestikel harjus ja jõeforell.

Angerjas

Hüdroelektrijaama ehitus katkestas ka angerja liikumistee. 19. sajandi lõpul esines angerjat Narva jões nii üleval- kui ka allpool juga. Ta oli Narva jõe ülemjooksu tähtsaim püügikala.

Kahekümnenda sajandi alguses (1903–1910) püüti Narva jõest kuni 17 000 angerjat aastas.

Maaülikooli limnoloogiakeskuse teadlased uurisid koos Peterburis asuva Balti Looduse Fondiga aastatel 2006–2007 angerjate liikumist läbi Narva hüdroelektrijaama turbiiniavade. Märgistati 861 angerjat. Narva veehoidlasse asustati 139 ja otse Narva (Ivangorodi) hüd-roelektrijaama turbiinidesse seitse raadiomär-gisega kala. Esimesel päeval pärast turbiinide läbimist jäid kalad HEJ lähedale, tõenäoliselt

Kalapüügivõistlusel osalejatel on vaid üks soov – saada kätte see kõige hinnalisem Narva jõe kala – lõhe. Narva lõhe 2010 võidukala ei püütudki. Kaks isendit küll saadi, kuid kumbki ei läinud arvesse. Üks püüti ametliku võistluse väliselt, teine oli aga alamõõduline ja lasti vette tagasi. 2009. aasta võistlusel oli saaki rohkem. Foto: Endrik Tõnsberg.

Märgistega angerjad, kes lasti lahti Narva veehoidlasse. Raske katsumus – läbida hüdroelektrijaama turbiinid – seisis siis veel ees. Foto: Ain Järvalt.

43

olid nad šokis. Narva veehoidlasse ning otse turbiinidesse lastud angerjatest saadi 2010. aasta kevadeks tagasipüügi andmed kaheksa kala kohta. Kõige pikemalt rännanud angerjas jõudis ühe suvega Narva veehoidlast Taani ran-niku lähedale.

Teised kalad

Zooloog Neeme Mikelsaare andmeil oli Narva jõgi kunagi paljunemispaigaks ka atlandi tuurale, kes praegu on Lää-nemeres üliharuldane väljasuremisohus liik.

Narva jõe ülemjooksu kalastikku mõjutab tugevalt Peipsi järv. Jõe ülemjooksul asuvates struugades elavad kaitsealu-sed hink ja vingerjas.

2006. aasta katsepüükidel Gorodenka ja Riigiküla püügi-piirikonnas saadi võrkudega kaheksa liiki kalu: särg, linask, latikas, viidikas, ahven, kiisk, koha, haug. Lisaks saadi pudel-mõrraga Struuga vanajõest veel vingerjat ja nurgu. Kaladest domineeris Struuga vanajões arvukuselt kiisk, kaalult haug. Gorodenkas valitses nii arvuliselt kui ka kaaluliselt särg, Riigikülas domineeris arvukuselt särg, kaalult ahven.

2008. aastal olid arvukamateks liikideks särg, viidikas ja nurg; Punamäe püügipiirkonnas särg ja viidikas, Riigikülas nurg ja ahven.

2009. aastal tabati alamjooksul Kannisaare piirkonnas mõrraga 20 liiki, kellest osa esines püügipiirkonnas pidevalt (särg, roosärg, linask, nurg, latikas, ahven), teatud perioo-dil lisandusid luts, haug, angerjas, koha. Lisaks kohati jões haruldasi liike: lesta ja siiga.

Ülemjooksul on kümnekilomeetrine jõelõik Permisküla ja Gorodenka vahel III kaitsekategooriasse kuuluva harjuse põhiline elupaik. Kaitsealune hink on ülemjooksul arvukas, Narva jõe kaldavööndis Jaama struuga suudmealal on tema asustustihedus Eesti oludes lausa erakordselt kõrge.

Narva silmud

Narva jõe läbi aegade kõige tuntum asukas on jõesilm. Juba 1892. aastal ilmunud raamatus „Venemaa kalad” märkis vene kalateadlane Leonid Sabanejev, et just Narvast on mujale levinud silmude püük ja töötlus.

Tüüpilised liigid Narva jõe vetevoogudes: nurg, särg, ahven. Fotod: Anne-Ly Feršel.

44

19. sajandi lõpus moodustasid Narva, Neeva ja Onega jõe silmud Venemaa kalatööstuses tähtsa ja tulusa osa. Marineeritud silmusid tunti Narva silmude nime all. Samas raamatus on ümber lükatud ka toona kalameeste seas levinud väärarusaam angerja elus-sünnitusest. Angerjas, kes sööb silmusid, neelab nad tervena alla. Kui angerjas aga ise kaluri saagiks langeb, võib ta inimese käte vahel silmud välja oksendada.

Jõesilmu teatakse mitme nimega: jõesutt, nõgenool, silmus, sutikala, üheksasilm. Nimed peegeldavad hästi looma välimust ja olemust.

Jõesilm on usja kehaga soomusteta loom, kellel on suu asemel sarvhammastega imilehter. Värvus variee-rub pronksjast mustani, küljed on hallikamad ning kõht valkjas, uimed pruunikad.

Silmusid käsitletakse nii püügieesmärgina kui ka kaupluseletil sageli koos kaladega. Põhjust selleks annab teatav väline sarnasus, rändav eluviis ning seegi, et inimene sööb silmusid kui kalu.

Suurema osa elust veedab jõesilm meres, jõgedesse tuleb ainult kudema. Sügiseti rändavad silmud merre suubuvatesse jõgedesse ja ojadesse, kuhu jäävad talvi-tuma. Ülesvoolu liigutakse öösiti, veevoolus puhkami-seks ankurdatakse ennast imilehtri abil kivide külge. Talve saabudes ränne vaibub, talvituv jõesilm ei toitu.

Kudemine algab kevadel pärast jääminekut, tavaliselt mai alguses, veetemperatuuril +9,5 ºC. Kudemas on täheldatud 17–49 cm pikkusi silmusid kaaluga 20–195 grammi. Isased on emastest veidi lühemad.

Sobilikud kudemiskohad on kiire vooluga kivised, kruusase või liivase põhjaga jõed ja ojad. Pesaehitusel osalevad mõlemad sugupooled. Sünnijões lõpeb täiskasvanud isendi elu, pärast kudemist ta sureb. Paari nädala pärast kooruvad marjast vastsed, keda kutsutakse liivasonglas-teks. Liivasonglased elavad jões kolm-neli aastat, toitudes suviti põhjasetetes. Pärast paari kuud kestvat moonet laskuvad noored silmud merre, kus nad elavad kuni kolm aastat parasiidina: imevad ennast kalade külge ning toituvad nende kehamahladest. Silmud toituvad ka surnud kaladest ja lagunevast lihast.

2009. aasta sügisel uuriti emaste jõesilmude rännet. Selleks varustati silmud saatjatega, mille signaale loevad vastavad andmelugejad. Ka kasutati rände uurimiseks märgistust ja märgileiust teavitajaid premeeriti. Samuti oli luubi all jõesilmu püük (katsepüük saja torbikuga, saagi võrdlus kutseliste kaluritega). Narva jõel on lubatud kasutada 15 000 silmutorbikut ning püügihooaeg kestab juulist veebruari lõpuni. Kudemisperioodil kehtib keeluaeg. Lisaks silmule sattusid tor-bikutesse ka hink, rünt ja võldas.

Narva jõe tuntuim kaubanduslik artikkel – kuulsad Narva silmud. Jõesilm on rändava eluviisiga sõõrsuu, keda kaladega sarnase välimuse, eluviisi ja ka söögikõlblikkuse tõttu käsitletakse enamasti koos kaladega. Õigesti töödeldud jõesilm võib olla tõeline delikatess, kuid kõigile ei pruugi silmu maitse meeldida. Foto: Jüri Kiik.

45

Kuidas on silmu püütud

1939. aastal ilmunud „Endis-Eesti elu-olu” esimeses osas „Lugemispalu kaluri ja meremehe elust” kirjeldab Oskar Loorits silmupüüki Narva jõel. Kaluriteks olid peamiselt venelased. Kalurid kandsid nahast või kum-mist pikki säärikuid (kalavinskid), õlitatud riidest kol-last põlle, nahast või riidest kindaid, läiksirmiga mütsi ja kulunud tööriideid.

Silmu püüti Narva joast Soome laheni. Püügiala oli maaomanike vahel jaotatud (jõeäärsete kinnisvarade omanikel oli kalastusõigus kuni jõe keskkohani). Osa püügikohti rentis põllutööministeerium kaluritele. Vabapüüki ei toimunud. Silmupüük oli seadusega lubatud 1. augustist 1. veebruarini. Suuremad saagid olid veerikastel aastatel ja tormistel ilmadel külma ja läbipaistmatu veega.

Silmupüügi viisid olenevad jõevoolu kiirusest. Narva joast Narva puusillani, kus vool oli eriti kiire, püüti silmu tõkete (kalaaedade, sakoolide) ning vits- ja niit-mõrdadega. Puusillast mereni püüti „torude” ehk mõr-dadega, mis olid valmistatud männi õhukestest lauakestest ja kasetohust.

Sakooliga (kalaaedadega) püük algas juulis, kui jõe kaldale toodi kuue sülla pikkused kahele jalale toetuvad tõkkepukid. Neid pandi kaldaga risti üle jõe viis kuni seitse ja need moodustasid justkui silla. Vastuvoolu asetsevale küljele taoti kooritud kuusevarvad vitsmõrra avause suuruste vahedega. Vitsmõrd oli peenikestest pajuvitstest punutud 60–70 sentimeetri kõrgune koonus, mille põhjas oli auk, kust silmud said mõrda minna. Vitsmõrra keskel olid juhtkepid. Mõrrad pandi avausega mere poole ja kindlustati lattidega. Vitsmõrrad pandi sisse nelja-viie ajal pärast-lõunal ja võeti välja järgmisel päeval päikesetõusuga (hea saagi korral) või siis kahe-kolme päeva möödudes. Pukid võeti jõest välja jää tekkimisel.

Torbikute ehk torudega püük käis kogu jõe ulatuses puusillast mereni. Varem valmistati torbi-kud kuusekoorest, 1930. aastatel aga kasetohust, õhukestest männilaudadest ning ka värnitsaga immutatud papist. 60 torbikut seoti seljanöörile, selle püünise kohta käis ka nimi rait. Seljanööri lõpus, mõlemal pool, oli ankruks kivi (mõrra partsa). Ühes seljanööri otsas oli kupunöör, mille otsas olev kupp ehk vaias ujus veepinnal ja tähistas püünise asukohta ning algust. Igal omanikul oli oma kupumärk ehk kleimat, mis oli lõigatud püünise puuosale. Torbikutega käidi kalal kahe-mehepaadiga, üks sõudis risti üle jõe ja teine tegeles torbikutega.

Renditud silmupüügi piirkond oli Narva puusillast Pimeaia nurgani, kus teiste seas rentisid püügikohti kalameeste organisatsioonid. 1902. aastal asutati Narva Kalameeste Selts, 1932. aas-tal asutati Eesti Tarvitajate Kalameeste Ühing. Rendipiirkonna kalamehed pidid kõik korraga minema torbikuid viskama ja välja võtma. Üheaegne viskamine vältis torbikurivide segiminekut.

Sääsad ehk siesud – kalapüünised Narva jõel, Vasknarva ja Skamja vahel. 1930. Gustav Ränk. Foto: ERM Fk 557: 39.

46

Igal peremehel oli võrdne arv raitasid, 15 või rohkem. Iga raida viskamiseks tuli koos jõele sõita.

1936. aasta sügistorm ajas paljude kalurite raidad segi, laev vedas need kaldale ja siis harutas igaüks omi.

Algelisemad püügiviisid olid käega ja võrkkahaga. Mai lõpus, keelatud ajal, käidi silme kinnastatud käega välja tõstmas, ööga võis laterna valgel püüda isegi 600–700 tükki. Võrkkahaga püügil asetati kahv allavoolu ja kividele kinnitunud silmud vajutati jalaga lahti.

Silmud toodi koju kinniseotud kotiga, kallati suurde puunõusse ja raputati soola peale ning segati puust mõlaga. Silmud muutusid pehmemaks ja nende peale tekkis veresegune kollakas vaht. Enne praadimist tõm-mati puuanumast võetud silm läbi pihu limast puhtaks ja pandi raudrestile, seejärel ahju.

Silmu praadimine oli hinnatud oskus ja selle valda-jad käisid ka Volga ääres kui oskustöölised. Korraga oli küpsetamisel ametis kaks meest, üks ladus ja teine praadis.

Vanal ajal veeti Narva silmusid Avinurme meistrite tehtud puutünnides üle Venemaa. Tün-nid olid kuusepuust, nelja vitsaga ja kahe põhjaga. Praetud terved silmud laoti tünni ja kallati kahe päeva möödudes üle soolveega. Pipra, muskaatpähkli, loorberilehtede ja veiniäädikaga maitsestatud soolvesi kallati tünni põhjaava kaudu, hiljem suleti see puuprundiga. Tünnid olid kindla mõõduga, sinna mahtus tavaliselt 100, 200 või 500 silmu. Silmusid vahendasid üksikud venelastest kalakaupmehed. Toores silm maksis vanal ajal Narvas kaks kopikat, müüdi viis või kümme silmu korraga.

1934. aastal püütud Narva jõest 800 grammi kaalunud silm, mis anti Eesti Rahva Muuseumile.

Kahepaiksed(Nikolai Laanetu)

Narva jõe kallastel võib Eesti kahepaiksetest kohata harilikku kärnkonna, rohu- ja rabakonna, kes kõik on tavalised liigid Narva jõe ja veehoidla kaldavöötmes.

Kärnkonnale on tugevalt kõikuva veetasemega veehoidla halb kudeala, kuid struugad ja met-sakraavid tagavad liigi taastumisvõimalused.

Rabakonna elupaikadeks on madal- ja siirdesood, rabad ja metsaalad. Ta on vähem seotud vahetu veekogu ja selle kaldabiotoopidega. Rohukonn eelistab rohkem niiskeid soo- ja niiduala-sid. Kevadisel kudemisperioodil värvuvad isased rabakonnad sinakaks. Märkimisväärselt suure arvukusega esinevad need liigid kudemisperioodil Narva veehoidlas, jõe ülemjooksul struugade piirkonnas Kuningaküla ja Permisküla lähistel.

Silmutorbikud kuivamas Narva jõe kaldal kalurikolhoosis Oktjabr. Narva. 1958. A. Luts. Foto: ERM Fk 1267: 7.

47

Roomajad(Nikolai Laanetu)

Roomajatest on Narva jõe kallastel võimalik kohata arusisalikku, nastikut ja rästikut.

Arusisalikku kohtab arvukalt veekogude kaldavööt-mes, aga ka raiesmikel ja heinamaade kuivemates piir-kondades, kus on piisavalt päikesele avatud kohti.

Nastik muneb 7–12 muna, nende arenemiseks on vaja soojust ja sobivat niiskusrežiimi. Selleks sobivad kõdunevad heinakuhjad ja rookuhjatised, sõnnikupa-tareid jms.

Praegu piirdub liigi levik peamiselt vaid veekogude lähedusega. Arvukamalt leidub liiki Lääne-Eesti ran-nikualal ja saartel, madalama arvukusega põhjaran-nikul. Narva veehoidla alale ning Peipsi- Pihkva järve basseini on liik hakanud levima alles hiljuti. Esimene teade nastiku esinemise kohta Vasknarvast saadi 2001. aastal. Küllap esines see liik Narva veehoidla juures siiski juba varem. Nastiku esinemist on märga-nud kohalikud inimesed Narva jõe struugades ja sealse asunduse piirkonnas.

Rästik on suhteliselt jässaka kehaga roomaja, kelle kolmnurkse kujuga pea juurest algab liigile iseloomulik tume piki selga kulgev siksak. Rästiku värvus varieerub helekollasest kuni täiesti mustani. Narva jõe kaldapiirkonnas esineb rästikut üsna vähe, vaid paiguti võib teda kohata sagedamini.

Nastiku tunneb kergesti ära pea külgedel asuvate kollaste laikude (”kollaste põskede”) järgi. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Rästiku iseloomulik tunnus siksakmuster ei pruugi alati nähtav olla. Päiksepaistelistel päevadel armastavad rästikud ennast soojendada buunidel. Foto: Anne-Ly Feršel.

48

Imetajad(Nikolai Laanetu)

Narva jõgi koos veehoidlaga on maismaaimetajatele teatavaks levikutõkkeks, poolveelistele lii-kidele aga suurepäraseks elupaigaks ja levikuteeks. Jõe ja veehoidlaga on seotud esmajoones liigid, kelle elupaigaks on veekogude kaldaalad ja saared. Aborigeensetest liikidest on esindatud kobras, saarmas, mügri ja vesimutt ning võõrliikidena ondatra ja mink. Varem seal esinenud euroopa naarits on tänaseks kadunud.

Kobras

Kobrast märgati Kirde-Eestis esmakordselt 1967. aastal. Need loomad pärinesid tõenäoliselt Pljussa jõgikonnast, kuhu lasti kopraid lahti 1961.–1963. aastal. Neli aastat elas üksik isend Jaama küla lähedal metsakraavis. Hiljem ilmusid koprad Poruni jõele ja Mustajõele, seejärel hakkas nende arvukus üpris kiiresti kasvama. Arvukuse juurdekasv kiirenes märgatavalt 1970. aastate keskpaiku loomade intensiivse sisserände tagajärjel ja siinsetel veekogudel väljakujunenud asur-konna alusel.

Arvukuse juurdekasvu vähenemine viimastel aastatel on tingitud loomade küttimisest ja põua-perioodidest, mil paljud veekogud kuivasid. Osaliselt on seda tinginud ka üleasustus ning sellega kaasnenud kõrgenenud suremus ja elu- ning toitumistingimuste halvenemine. Praegu asustab liik siiski enamikku Narva jõe sobivaid kaldapiirkondi, sissevoolavaid ojakesi ja kraave.

Kobraste töö – urgude ja kanalite kaevamine – mõjutab märkimisväärselt Narva jõe kaldaalade terviklikkust, suurendab sissevooludes settekoormust ning risustab langetatud puudega nii kal-daid, kuivendussüsteemi kui ka jõgedevõrku ennast.

Ulatuslikud urusüsteemid ja paisutatud vooluveekogud loovad samas soodsaid elupaiku saar-male ja teistele veega seotud liikidele.

Saarmas

Saarmas on siinsete alade püsiv asukas. Liik oli Narva jõel suure arvukusega ka oma madala arvukuse perioodil 1970–1980. Saarmale sobib jõgi aasta ringi elamiseks kiirevooluliste jõelõikude piirkonnas, kus jõgi püsib jäävaba ka talvel.

Samas pakuvad kärestike piirkonnad piisavalt toitu seal talvituvate konnade ja kalade näol.Saarma üheks meelispiirkonnaks on hüdroelektrijaama-alused kärestikud, kus ta toitub meel-

sasti sinna kudemiseks kogunenud jõesilmudest. Suure tähtsusega on sellele liigile ka Narva jõkke suubuvad ojad ja kraavid.

Üksnes Eesti-poolses jõeosas elab üle viiekümne saarma.

49

Teised loomad

Mügri on tavaline kaldavöötmes ja roostikes elutsev liik. Selle liigi arvukus sõltub suuresti klimaatilistest tingimustest. Arvukuse kõrgperioodidel kahjustab liik märkimisväärselt viljapuid ja köögiviljaaedu. Samas on ka selle liigi osa kiskjate toidus arvukuse kõrgaastatel tähelepanuväärne.

Vesimutt on suhteliselt vähearvukana levinud nii Narva jõe kaldavööndis kui ka sinna voolavates oja-kestes ja kraavides. Arvukamalt leidub seda liiki kopra paisutatud aladel ja loodusliku ilmega jõekallaste piirkonnas. Veekogudega seovad vesimutti peamiselt veeputukate rohkus, talvituvad konnad ja väiksemad kalad.

Ondatra asustas Narva jõe Vasknarvast allavoolu jäävaid struugasid esmakordselt 1957. aastal. 1960. aas-tal levis liik juba Narva veehoidla piirkonnas. Esimene arvukuse haripunkt saabus 1960. aastate keskel, mil ondatra esines suure arvukusega Narva jõe struugade piirkonnas ja veehoidla taimestikurikaste saarte ja soo-juselektrijaama roostikes.

Ondatra arvukus tegi kuni 1985. aastani läbi kolm tõusu ja langust ning on jäänud püsima madalale tase-mele. Kui ondatra arvukus kahanes ja liik kadus ena-mikust Eesti veekogudest, siis Narva jõe struugades Jaama küla piirkonnas ja veehoidla alal on see liik veel üksikute pesakondadena püsinud.

Ondatra kadumist Eestist tuleb seostada ameerika naaritsa ehk mingi plahvatuslikult kiire levikuga ja arvukuse kiire kasvuga eelkõige ondatra asustatud veekogudes.

Naarits ja mink on lähedased liigid, kusjuures naarits on pärismaine ja mink on võõrliik, karusloomafarmidest lahti pääsenud ja muutunud meie looduse tavaliseks võõrliigiks. Naarits esines suhteliselt tavalise liigina Poruni, Permisküla ja Jaama küla jõel veel aastatel 1968–1985, kuid pärast seda asustas sealsed alad mink. Esimesed mingid püüti Jaama külas ja Permiskü-las 1986. aastal. Praeguseks on mink levinud suhteliselt madala arvukusega kogu Narva jõe ja veehoidla ning sinna sissevoolavate jõgede ja kraavide piirkonnas. Naaritsa esinemist ei ole siin enam registreeritud.

Minki ja vähesel määral ka saarmast tuleb pidada ondatra arvukuse madalseisu üheks põhju-seks. Mingi esinemine on üheks tuhkru kadumise ja selle liigi madalseisu põhjuseks. Varem esines

Narva jõge ületab Alutaguse laantes arvukalt esinev pruunkaru. Foto: Lembit Kesler.

50

tuhkrut Vasknarvas, Narva linna ja Narva-Jõesuu piirkonnas. Praegu kohtab seda liiki siin harva. Narva jõe kaldavöötmega on seotud ka kärp ja vähem nirk. Nende liikide arvukus on suuresti

kõikuv ja sõltub hiirte ja kaldapiirkonnas elava mügri arvukusest.Sõralistele ja suurkiskjatele, aga ka väikekiskjatele on Narva jõgi ja veehoidla levikutõkkeks,

kuid mitte kõikidele liikidele. Suveperioodil võib kohata Narva jõe veehoidla saartel peatumas põtru ja toitumas kährikut. Püsiva jääkatte perioodil võivad liikuda üle jää ka hundid.

Narva veehoidla elustik

Narva veehoidla vee kvaliteet sõltub Peipsi järvest ja sealsetest probleemidest. Eutrofeerumise ilminguteks Narva veehoidlal on: kõrge biogeenide sisaldus, sinivetikate domineerimine füto-planktoni biomassis ja väikeste zooplankterite domineerimine vastavas elustikurühmas. Veekogu madalus teeb veehoidla eriti tundlikuks looduslike tingimuste muutlikkuse suhtes.

Narva veehoidla kalad

Narva veehoidlat teatakse kui kalameeste mekat, mille kalastik on kujunenud Narva jõe ning Peipsi järve kalastiku alusel. Algselt oli esindatud 27 liiki, millest kuus olid tööndusliku tähtsusega.

Hinnanguliselt püüti 1950. aastate lõpul veehoidlast spinningute ja lantidega umbes 500 tonni kala (peamiselt haugi) aastas.

1960. aastal on Narva veehoidlas registreeritud 28 kalaliiki. Töönduslik väljapüük algas 1965. aastal. Pärast seda hakkas väljapüük ka vähenema: 69-lt tonnilt 34,5 tonnini 1975. aastal.

Saagid langesid peamiselt külmaveeliste ja väärtuslikemate kalaliikide (latikas, tõugjas, luts) arvukuse vähenemise tõttu. 1960. aastatel olid tähtsamad töönduslikud kalaliigid haug, latikas, säinas, roosärg, särg, linask ja ahven.

1970. aastate algul püüti püügistatistika andmeil peamiselt nakkevõrkude ja väikeste mõr-dadega veehoidlast aastas üle 45 tonni kala. 1980. aastatel täiendasid töönduslike kalaliikide nimekirja kiisk, nurg, luts, koger ja tõugjas.

1980. ja 1981. aastal küündis keskmine töönduslik saak 30–31 tonnini aastas, esikohal latikas ja haug.

Uuringud ja püügistatistika näitasid Narva veehoidlas 1980. aastatel kesist kalasaaki (1,80 kg/ha), kuid tegelikud kalasaagid, arvestades kümmet tuhandet harrastuskalameest, olid suuremad (vähemalt 10 kg/ha). Seega võis tegelik kalasaak veehoidlast ulatuda rohkem kui 200 tonnini aastas.

Võrtsjärve limnoloogiajaama teadlaste hinnangul olid 1985. aastal domineerivaiks liikideks särg, ahven, roosärg, latikas, linask ja haug. Tegu oli seega ahvena-särje tüüpi veekoguga.

1984. aastal tabati jõest 3,7 kilogrammi raskune atlandi tuur, kes arvati pärinevat Narva kala-kasvatusest.

Aastail 1985–1986 uuriti võimalust piirata Narva veehoidla kinnikasvamist taimtoiduliste kalade sissetoomise abil. Hiina päritolu valgeamuuri introdutseerimisest siiski loobuti, sest meie

51

kliimas ei tasunud see ettevõtmine end ära.1990. aastatel suurenesid kalasaagid 49 tonnilt

66 tonnini eelkõige püügi intensiivistumise tagajärjel. Samas esines kalade massilisi hukkumisi, mis nähta-vasti olid seotud keemilise reostusega.

1995. aastal tehtud uuringud veehoidlas viitasid toksikoosile kõigi liikide puhul – esines naha tumene-mine, verevalumid silmadel, pehmete kudede kärbu-mine, haavandid jne. Toksikoosi esines ka veehoidlast allavoolu, kus jõkke lasti heitvett.

Veehoidlas on registreeritud ligi 30 kalaliiki, seal-hulgas vähearvukatena tõugjas ja peipsi tint.

Veehoidla sobib elupaigaks eelkõige haugile ja oma taimestikurikaste biotoopidega ka latikale. Suurtaimes-tikuga on kaetud 80–90 protsenti veehoidla pindalast.

Kaugida unimudil

Viimasel ajal on Narva veehoidla asustanud tulnuk-liik kaugida unimudil (Perccottus glenii). Nagu viitab nimigi, pärineb kala Kaug-Idast. Ladinakeelne nimi on kombineeritud ahvena ja võldase omast (Perca + Cottus) ning liigitäiendis jäädvustub baltisaksa juurtega polkovniku Nikolai Gleni nimi.

Eestikeelne tuletis unimudil on aga toortõlge inglise keelest. Sleepers on inglise keeles troopi-liste kalade sugukonna Eleotrididae üldnimetus, kuhu kuulus mõnda aega kaugida unimudil. Bio-loog Tarmo Timm, kes on tulnukast pikemalt kirjutanud ajakirjas Eesti Loodus, ütleb seepärast, et unimudilal ei ole päris korrektne nimi. Kala tõi Venemaale 1912. aastal Peterburi ihtüoloog Ippolit Zalivski. 1916. aastal lasti liik akvaariumist tiiki, kust see asustati hiljem Soome lahte ja teistesse veekogudesse (järvedesse).

Juba 1950. aastatel elas unimudil paljudes toonase Leningradi ümbruse järvedes ja tiikides ainuvalitsejana. Eestis leiti liiki (kaks isendit) esmakordselt 2005. aastal Balti soojuselektrijaama sissevoolukanalist.

Väljanägemiselt on kaugida unimudil meres elavate mudillaste sarnane – seljauimed ja rin-nauimed väikeste tumedate täppidega, pruunikal kehal suured tumedad laigud. Suure suu tõttu teatakse kala ka rotaani (suurpea, suursuu) nime all.

Meie vetes tabatud isendid on olnud kuni 25 sentimeetrit pikad. Agressiivse võõrliigi kiiret levikut soodustab kiire kasv – emased isendid saavad suguküpseks kuue kuni üheksa sentimeetri pikkusena, isased keskmiselt sentimeetri võrra lühemana. Kui plankton on ära söödud, sööb rotaan ka kõike muud (kalad, kahepaiksed, selgrootud), mis suhu mahub. Täheldatud on, et ta sööb ka võrgus olevaid kalu.

Narva jõe vetest tõmmatakse välja kolme- ja enamakiloseid hauge. Foto: Imre Peenemaa.

52

Esialgu on suure suuga röövlit leitud vaid Narva veehoidla naabruses asuvast tiigist ja veehoid-last. Arvatakse, et tulnukliigi levik Narva veehoidlas on alguse saanud tiiki lahti lastud isenditest.

2005. aasta pilootuuringu käigus leiti Kulgu tammi lähedalt tiigist arvukas unimudila asurkond, mis arvatakse olevat esmaseks võõrliigi levikukoldeks. Tiik ja veehoidla on kõrge veeseisu korral omavahel ühenduses ning see on võimaldanud unimudilal veehoidlasse levida. Kaugida unimudil eelistab taimestikurikkaid pehme põhjaga kaldalähedasi elupaiku Narva veehoidla põhjaosas.

Kalateadlase Meelis Tambetsi sõnul on see liik võimeline avardama oma levilat kümne kilo-meetri jagu aastas.

Kaugida unimudil on kantud looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja, sest tegu on väga vastupidava ja kohanemisvõimelise liigiga, kes tõrjub veekogust välja kalanduslikult huvipakkuvamad liigid.

Unimudil suudab ellu jääda põhjasetetes veekogu kuivamisel ja talub jäätumist. Teda ei heiduta reostus ja hapnikupuudus. See tulnukas on jõudnud ka teistesse riikidesse ja tema tõrjumine on keeruline: väiksemates veekogudes võib lahenduseks olla väikesesilmalise võrguga väljapüüdmine ja suuremate röövkalade asustamine. Mujal maailmas on kasutatud äärmuslikku meetodit – vee-kogu mürgitamist, mille korral hävib kogu veekogu kalastik. Unimudila asurkonda on püütud mitmel moel ohjata. 2008. ja 2009. aastal teostati võrgu- ja elektripüüki ning 2008. aastal asustati tiiki haugi. Vaatamata rakendatud abinõudele suutis unimudila populatsioon ennast 2009. aastal edukalt taastoota. Võõrliik on tõsiseks ohuks Narva jõe alamjooksu looduslikule kalastikule.

Rotaan sööb ära kõik, kes suhu satuvad, ka oma liigikaaslased. Foto: Jürgen Öövel.

53

Kaitstavad alad Narva jõel ja kallastel

Narva jõe piirkonnas on Eesti Vabariigi poolel seitse eri rangusastmega kaitstavat ala, lisaks veekogude piiranguvööndid. Suurimaks kaitsealaks on Puhatu soo.

Kaitstavad alad

Narva jõgi Karoli oja suudmest Gorodenka oja suudmeni ja Narva vee-hoidla paisust suubumiseni Narva lahte on vääriskalade kudemis- ja elu-paikade nimistus;

Struuga maastikukaitseala (1244,3 ha) on loodud Narva vanajõgede ja luhtade elustiku kaitseks 2007. aastal. Ligi kolmandiku kaitseala pindalast võtavad enda alla luhad, kolmandiku vanajõgede veepeeglid ja ülejäänu on kaetud põõsastike ja soostuvate ning soometsadega. Luhtadel elab mitu kaitsealust linnuliiki: sooräts, rohunepp (II kat), rukkirääk (III kat). Struuga roostikes võib kevaditi kuulda omapärase häälega hüüpi.

Kaitseala vetes elavad II kategooria kaitsealused liigid: paksukojaline jõekarp, harilik tõugjas, hink, võldas ja vingerjas. Lisaks elab kaitsealal ojasilm, kes ei kuulu kaitsealuste liikide hulka, kuid kelle tarvis luuakse Euroopas, sealhulgas Eestis, hoiualasid. 2003–2004 inventeeriti struuga veetaimestikku. Veest ja kaldavöötmest leiti 75 taimeliiki ning seitsmesse perekonda kuuluvaid vetika- ja samblaliike. Uuritud on ka struuga piir-konna kiile ja ujureid. Kiile leiti 21 liiki, kellest huvi-pakkuvamad on III kategooria alused rohe-tondihobu ja hännak-rabakiil. Struuga maastikukaitseala rohe-tondihobu asurkond on teadaolevalt suurim Eestis. Ujurlasi leiti üheksa liiki, nende seas lai-tõmmuujur ja uue liigina Eestis Cyphon kongsbergensis.

Struugade piirkonna kalastik on sesoonselt väga varieeruv, liigirikkam ja arvukam on see paljude kala-liikide (särg, haug, säinas, latikas jt) kudemise perioodil kevadel ja suvel.

2007. aastal hakati struugas kalu märgistama, seni on vaid üks märgisega kala tabatud Peipsist, mis aga viitab, et struuga tähtsus koelmualana ületab koha-liku tähtsuse. Jaama ja Karoli struugas ja Narva jões ülalpool veehoidlat on kontrollpüükidel tabatud 20 kala- ja sõõrsuuliiki: harjus, haug, särg, säinas, tõug-jas, roosärg, viidikas, teib, mudamaim, linask, rünt,

Struuga luhtadel võib leida looduskaitse alla kuuluvat sinist emajuurt. Sama liiki võib kohata näiteks ka Alpi aasadel. Foto: Jürgen Öövel.

Tüüpiline luht Vasknarva ja Jaama küla vahel. Foto: Anne-Ly Feršel.

54

nurg, latikas, koger, hink, vingerjas, luts, ahven, kiisk ja võldas ning ojasilm.

Struuga luhtadelt leiti 2007. aastal kuus liiki kaitsealuseid taimi, nende seas sinine emajuur (II kat). Teised kaitsealu-sed liigid kuulusid III kategooriasse.

Aastatel 2007–2008 sai teoks Ida-Virumaa struuga luh-tade ja vanajõgede taastamise projekt. Inventeeriti vanajõ-gede elustikku ja luhataimestikku, valmistati ette Struuga maastikukaitseala kaitsekorralduskava, taastati Jaama jõe sissevoolukanal ning eemaldati Jaama jõe väljavoolualalt Narva jõkke settekork, taastati 78 hektarit luhakooslusi ja hangiti spetsiifilist tehnikat, mis võimaldab tulevikus vana-jõgede piirkonda hooldada.

Luhad ei ole tähtsad ainult karjakasvatuse aspektist, nad on olulised elupaigad nii lindudele-loomadele kui ka taimedele. Sealne elustik on kohanenud ajutise liigveega, mis toob luhale toitained ja tagab nii omapärase koosluse püsimise.

Jaama jõe ja kanali suudme puhastamise eesmärgiks oli parandada veevahetust Jaama jõe alamjooksul. Settekork Jaama jõe suus katkestas veevahetuse Narva jõega, hapni-kupuudus põhjustas vee-elustiku massilist hukkumist.

Narva jõe ülemjooksu hoiuala kaitseb Euroopa loo-duskaitsedirektiivi kohaselt jõgede-ojade elupaigatüüpi ja võldase, tõugja, hingi, vingerja ning paksukojalise jõekarbi elupaiku. Lisaks elab hoiualal kaitsealune liik harjus.

Puhatu looduskaitseala on moodustatud Puhatu soos-tiku ja sealsete kaitsealuste liikide kaitseks. 1967. aastal võeti kaitse alla Poruni jõe ürgorg ja 1999. aastal moodustati looduskaitseala. Kaitseala keskmeks on Puhatu soo, mida piiravad Mustaladva soo, Krivasoo ja Laukasoo. Soosti-kust välja voolavad Puhatu oja, Poruni jõgi ning Pahasenja (Manni) oja viivad veed Narva jõkke.

Looduskaitsealal on seitse järve ning arvukalt laukaid. Poruni jõe alamjooksul kasvab laialehine lammimets ning jõe omapäraks on Leivu vöö aluspõhjapaljandid, ainsad Baltikumis.

Puhatu soostikus pesitseb mitu rangelt kaitstavat (I kate-gooria) liiki: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, must too-nekurg, väikepistrik, tutkas ja rabapüü.

Struuga luhtade ja vanajõgede taastamise projekti käigus taasavatud Jaama küla kanal. Foto: Anne-Ly Feršel.

Narva jõe ülemjooksu hoiuala algab Vasknarva küla juurest ja lõpeb Gorodenka küla juures. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Poruni jõe ürgorg lopsaka taimestikuga. Seda osa jõest ei mõjuta veehoidla paisutus. Foto: Anne-Ly Feršel.

55

Kalakotkas oli üks põhjusi, miks Puhatu soostikust sai looduskaitseala – kümmekond aastat tagasi oli seal suurim kalakotkaste tihedus Eestis. Puhatu soost päri-nevad 2006. aastast maailmakuulsust kogunud satel-liit- ja GPS-saatjaga varustatud kalakotkas Maria ja 2007. aastal samuti saatjad selga saanud Erika, kelle rändele elatakse arvuti vahendusel kaasa nii Eestis kui ka mujal maailmas. Kaitseala on II kategooria liigi ida-võsalille ainus kasvukoht Eestis.

Narva jõe kanjoni maastikukaitseala põhieesmärk on alamordoviitsiumi paasi lõikunud Narva jõe kanjoni ja joaastangute kaitse. Narva jõe astang on kaitse all alates 1959. aastast. Lähiajal on oodata 1999. aastal kinnitatud kaitse-eeskirja uuendust ja piiride korri-geerimist.

Narva jõe alamjooksu hoiuala kaitse-eesmärk on loodusdirektiivi elupaigatüübi (jõed ja ojad) ning direktiivi II lisas nimetatud liikide – võldas, tõugjas, hink, vingerjas, merisutt, jõesilm, vinträim ja lõhe – elupaikade kaitse. Lisaks elavad hoiualal III kategooria kaitsealused liigid lai-tõmmuujur ja harjus.

Vähene ja ebaregulaarne vesi kanjonis on loonud soodsad võimalused taimestikule. Foto: Anne-Ly Feršel.

Harva on kanjon lüüside taga täitunud veega. Foto: Anne-Ly Feršel.

56

Pimeaed (kaitsealune park) asub Narva jõe kaldal ajaloolisel Victoria ja Paxi bastionil. Park, Narva hal-jastuse vanim osa, on rajatud 19. sajandi keskel. Pikk ja kitsas park on planeeritud piki jõe kallast. Reljeef on eritasapinnaline, kõrgemaks osaks mullast kaitsevall. Pargi teedevõrgustikku ääristavad peamiselt vahtra- ja pärnaalleed. Pargis leidub 20 liiki puittaimi.

Narva Pimeaias ja selle lähiümbruses elavad ja toituvad II kaitsekategooriasse kuuluvad nahkhiired: tiigilendlane, suurkõrv, põhja-nahkhiir ja veelendlane.

Narva jõe alamjooksu hoiuala algab pärast hüdroelektrijaama ja lõpeb jõe suus. Kalapüügivõistlusel Narva lõhe 2010 osalejad lõhet otsimas hoiuala vetest. Foto: Anne-Ly Feršel.

Pimeaed on narvalaste armastatud puhkepaik igal aastaajal. Eriti hinnatud on varju pakkuv ja liikuva õhuga roheala suvekuumuses. Foto: Eva-Liis Tuvi.

57

Inimene Narva jõe kallastelInimene sai Eesti alale astuda pärast maa vabanemist jääkattest 11 000 aastat tagasi. Vanimaid jälgi on Virumaa idapoolses osas leitud Soome lahe, Narva jõe ning Peipsi järve kaldalt. Neist rikkalikemas kiviaja muististe leiukohas Riigiküla seljakul on esindatud kõik Eesti alal esinevad neoliitilised kultuurid. Sealse asustuse vanuseks arvatakse 8500 aastat.

Jälgi Narva jõe ääres igiammu peatunud küttidest-kalastajatest (luuesemeid, kalastusvahen-deid, hulgaliselt kalaluid) on leitud ka peale eelmainitud Riigiküla Narva Joaorust, Siivertsist ja Tõrvalast.

Narva jõe alamjooksult leitud savinõukildude järgi on hakatud teravapõhjalisi, nõrgalt põle-tatud ja enamasti ainult ülaosast kau-nistatud keraamikat nimetama Narva keraamikaks.

Kaks tuhat aastat enne Kristust oli Eestis levinud venekirveste kultuur, mida iseloomustavad kaunilt lihvitud vene- ehk paadikujulised silmaga kirved ning väikesed nöörijälgedega savinõud, mida on leitud Narva ja Riigiküla kul-tuurkihis (nagu ka pronksiaja algusesse kuuluvat keraamikat). Kust esimesed asukad sinna saabusid, ei ole veel selge.

Vanemal rauaajal (50–450 aastat peale Kristust) oli asustatud Narva jõe keskjooks.

Püsiasustus tekkis jõe äärde noore-mal rauaajal (900–1300 aastat peale Kristust), kui ida poolt tulid vadjalaste lõunahõimust pärit inimesed. Nende 11.–12. sajandist pärinevaid kääpaid on leitud rohkesti Skarjatina, Olgin Kresti, Kuningaküla ja Kriuša ümbrusest.

Narva jõe läänekaldal levis 13. sajandil roomakatoliku usk, kuid Narva jõe idakalda vadja hõimud ning teised rahvad ristiti kreekakatoliku ehk õigeusku. Narva jõest kujunes lääne- ja idaeuroopaliku kultuuri piir. Narva linna mittesaksa elanikke peeti veel 15.–16. sajandil Kirde-Eestist pärit vadjalasteks.

Ingerimaale asunud isurite, ingerisoomlaste ja vadjalaste juurde tuli hiljem, eriti pärast Peter-buri linna rajamist, üha enam venelasi, kes hakkasid mõjutama ka algasukate kultuuri. Veel 20. sajandil võis kohalikus rahvakultuuris leida vadja sugemeid.

Peipsi liivastele randadele ja Narva jõe kallastele, kus peaaegu puudus harimiskõlblik põllumaa, asusid elama venelased. Nad olid osavad kalurid, head müürsepad ja aedviljakasvatajad. Suvel käidi ulgutöödel, näiteks tellisetehastes. Naised töötasid linnalähedastes juurviljaaedades, lapsed käisid eesti taludes karjas. Lihttöölistena teeniti ka Peterburis.

Narva tüüpi keraamika killud Narva Joaoru asulakohalt. Foto: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogiaarhiivist.

58

Narva jõgi 1938. aastal Maanteede Talituse poolt välja antud Eesti maanteede kaardil (M 1 : 300 000).

59

Narva jõgi oli vanasti tähtis kaubatee, mis ühendas Soome lahte, Narva linna, Peipsi järve ja sinna suubuvate jõgede kallastel asuvaid linnu – Tartut ja Pihkvat. Arvatakse, et iidne kaubatee toimis juba 7. sajandil ehk enne vürstinna Olga aega.

Narva- Vasknarva maantee kulges sajandeid piki Narva jõe idakallast, mis oli liiklemiseks sood-sam.

Narva jõe äärsete külade elanikud, kellel olid väikesed ja väheviljakad maalapid, vahendasid soola, rauda, raudriistu ja hõbedat. Peale talupoegade tegelesid 15.–16. sajandil kaubitsemisega ka Vasknarva ordumehed, kes vahetasid teisel pool piiri elanud venelastega soola kalade vastu. Narva jõe kalarikkus toitis läbi aegade nii kohalikke kui ka kaugemaid külasid ja linnu. Nüüd jõuavad kohalike toidulaua rikastamisest kaugemale üksnes Narva silmud.

19. sajandil tegelesid Narva jõe äärsete külade elanikud endiselt kaupade transpordiga Narva linna ja Peipsi vahel, toimetades vedusid suvel paatidega, talvel hobustega. Kaubandus soodustas piiriüleseid sidemeid. Nii on ühest keelest teise üle kandunud eriti palju kaubandusalaseid sõnu.

Iidsest kaubateest Narva jõest võib tänapäeval, mil kaubalaevad seal enam ei sõida, kujuneda tõeline turismimagnet. Jõeäärsed puhkealad ja vaatamisväärsused võiksid piirkonda tuua inimesi ka mere- ja Peipsi-tagustest linnadest.

Keskajal sai Narva jõest riigipiir, see pandi paika lepingutega. Piiri kindlustasid linnused ja kinnistasid tavad.

Hõreda asustusega piirialadel ei olnud kindla eraldusjoone mahapanek esialgu vajalik. Hiljem tekkis vajadus jagada jõesaari ja loomusekohti. Piir hakkas elu rohkem mõjutama, suurendades ka etnilisi erinevusi. Siiski on ajast aega püsinud jõe vastaskallastel elavate inimeste sõprus- ja sugulussidemed.

15. sajandil sõlmitud Novgorodi ja Liivi ordu vahelises lepingus kinnitati piiri kulgemine „ Narva jõe keskel, piki voolu”.

20. sajandi alguses, Tartu rahu lepingu järgi sai Narva jõest siseveekogu. Uus piir kulges jõest ida pool, mööda maismaad. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel piirilepingut sõlmitud ei ole ning Narva jõgi tähistab de facto Eesti ja Venemaa vahelist riigipiiri. 2004. aasta mais sai Narva jõest seoses Eesti astumisega Euroopa Liidu liikmeks ka Euroopa Liidu idapiir.

60

Nar

va jõ

e ül

emjo

oks

Nõu

kogu

de L

iidu

topo

graa

filis

el k

aard

il. M

1: 1

00 0

00. K

aart

: Maa

-am

eti W

MS-

kaar

dira

kend

us.

61

Ülemjooks. Läänekallas

Vasknarva

Васк(ь)нарва, Sõrenets, Serents, Serenezi, Sernez, Syrenetz, Село Сыренецъ, Сыренец, Wassa- Narva, Wasch-Narfen, Nyslot(t), Nieslot, Wasnarfuen, Neuschloss

Asukoht: Ida-Virumaa, Alajõe valdKüla asub Narva jõe lähtes, jõe vasak- ehk läänekaldal. Vapil on kujutatud jõge, hõbedast kala

ja traditsioonilist kalapüügivahendit – võrku.Nimi: Vasknarva venekeelne nimi Sõrenets tuleb sõnast sõrost, mis tähendab niiskus. See on asjakohane nimi Narva jõe äärses märjas maastikus.

Narva jõe lähte nihkumine aja jooksul lisab usutavust pärimusele, et kunagi asus Vasknarva Narva jõe ja struugade vahelisel soisel saarel.

Nimi Vasknarva on tulnud linnuse hilisemast ehitamisest (võrreldes Narva linnusega, nime-kujud Nyslott, Neuschloss, Uus loss, Vastne- Narva).

Ühe selgituse kohaselt on Vasknarva nimi saadud ordulossi vaskkatuse järgi.

Linnus

Piki Narva jõge kulgenud piir Vene ja Taani alade vahel pandi paika juba 1242. aastal. Vasknarva ja ka Narva geograafiline asend tingisid vajaduse kindlustada valdusi Novgorodi poolt tulevate ohtude vastu.

Kui Liivi ordu sai Taani käest enda valdusse enamiku praeguse Eesti alast, ehitas ordumeister Goswin von Herike 1349. aastal Vasknarva piiri kaitseks ning Alutaguselt maksude tõhusamaks kogumiseks esimese kindluse. Samal aastal hävitasid selle pihkvalased, kes tundsid oma majan-duslikke huve ohustatuna. Piiri kehtestamist ja linnust võtsid nad sõjalise ähvardusena. Piirkond langes hiljemgi rünnakute alla.

Vasknarva linnus oli Liivi ordu Vasknarva foogtkonna keskus. Foogtil oli nii sõjaline, halduslik kui ka kohtuvõim. Erinevalt teistest Liivimaa piiskopkondadest kuulus Vasknarva foogtkonna ala kiriklikult Tallinna piiskopkonda, mis allus Lundi peapiiskopile, mitte Riia peapiiskopile.

Vasknarva põlist vene nime Sernez mainitakse 1416. aastal seoses Tallinna komptuuri peatu-misega piirkonnas. Venepärasest nimest on leitud kinnitust, et Narva jõe äärses piirkonnas oli levinud vene rahvusest asustus.

Uue (osaliselt tänini säilinud) linnuse ehitus algas 1427. aastal Tallinnast kutsutud meistrite juhtimisel ning see valmis hiljemalt 1442.

Vasknarva linnus koosneb majalinnusest ja hilisemast laagerkastellist. Vanadele alusmüüridele püstitatud kolmekordne paekivist linnusehoone järgis ristkülikukujulist põhiplaani (22,5 x 14,7 m) ning sai endale erakordselt paksud seinad (2,6–3,6 m).

62

Paasi hoone tarvis murdsid ehitajad linnuse eest jõepõhjast ja vallikraavist. Kivitreppidega majalinnusel olid suured aknad, mis eeldasid kaitseks lisaks kivist ringmüüri. Loss asus soisel ja tihti üleujutuste alla jää-val pinnal, mistõttu hoone keldrid tehti maapinnaga tasa või sellest veidi kõrgemalegi.

Majalinnust ümbritses väike diagonaaltornidega laagerkastell pindalaga 1337 m2. Linnuse väiksusest annab aimu võrdlus Laiuse linnusega, mille pindala oli 6300 m2. Loode- ja kagunurgal paiknenud suurtü-kitornide läbimõõt oli 12–12,5 m. Linnuse põhjamüüris asus väravahoone.

Linnuse ülalpidamiskulusid ei jõudnud lähema ümbruskonna talupojad üksi kanda. Alates 1480. aas-tast toetas Vasknarva linnust Kurtna ordumõis.

1558. aasta 5. mail saabusid Vasknarva arvukad Vene väed (mõningatel andmetel kuni 15 000 meest) linnust piirama. Linnuse kaitsjad (30 sakslast) panid vastu, lootes abivägesid Rakverest.

7. juunil taandus foogt Rakverre, venelaste kätte jäänud pidid vanduma truudust tsaarile. Nii lõppes üks suuremaid sõjalisi operatsioone linnuse ajaloos. Piiramise käigus kannatada saanud linnus seati korda, sellest sai tugipunkt teel Venemaalt Eestisse.

1581. aastal vallutasid Pontus De la Gardie väed tormijooksuga linnuse. Sedakorda linnust enam täieli-kult ei taastatud, kohapeale jäi väike kaitsemeeskond. Vasknarva linnus hakkas teenima rootslasi, olles nende tugialaks sõjaretkedel Venemaale.

Põhjasõda tõstis Vasknarva võtmepositsioonile, linnus valvas laevade seilamist Peipsi ja Narva vahel. Põhjasõja lõppedes kadus ka linnuse sõjaline tähtsus.

Veel enne Teist maailmasõda püsisid Vasknarva linnuse peamaja kõik neli seina. Saksa väed lõhkasid need, et võtta kive ehitatavale raudteetammile. Raud-tee suundus Vasknarvast Jaama küla teeristile. Linnu-sest on säilinud majalinnuse põhjapoolse osa müürid.

Vasknarva linnuse säilinud osa võeti kaitse alla 1964. aastal. Kultuurimälestisena säilitab linnus kesk-aegset tulirelvade kasutamiseks kohandatud kaitseehi-tise omapärast arhitektuuri.

Vasknarva linnuse varemed. Piki kallast on kalavõrkude kuurid ning paadi- ja lodjasillad. Umbes 1919. J. ja P. Parikas. Foto: Leonid Mihhailovi kogust.

Ordulinnuse varemed – majalinnuse põhjapoolse osa müürid – on üks Vasknarva tähtsamaid vaatamisväärsusi. Foto: Anne-Ly Feršel.

63

Legend kõneleb, et linnuse varemete alt viivad salakäigud teisele jõe-kaldale. Käikudes olla kolm tünni kulda ja seda valvavat kassid. Teises jutustuses on aardeks kullast hobuseriistad.Vanal ajal, kui kindlus oli just üles ehitatud, viis tuul ühel sõduril, kes kindluse tipul oli, mütsi peast ja müts kukkus Narova vette. Kaua aega oli külas kõnekäänd „швед за шапкой вернётся” (rootslane tuleb veel oma mütsile järele).Suuline pärimus

Ajaloo keerdkäikudes

Vasknarva ümbrus ei ole olnud mitte ainult piiriala, vaid ka oluline kalastus-piirkond ja kaubakoridor, samuti paik, kus tülid on olnud kerged tekkima. Nagu eespool mainitud, hävitasid 1349. aastal kindluse pihkvalased. Kui 1427. aastal algasid linnuse taastamistööd, kaebasid Liivi ordu vaenlased sellest Moskva suurvürstile ning ähvardasid linnuse uuesti hävitada. Vürst aga vägesid Vasknarva ei saatnud ja linnus jäi mõneks ajaks püsima.

1440. aastatest on teada korduvaid röövretki Vasknarva piirkonda. Mõneks ajaks lõpetas need 1448. aastal linnuse juures sõlmitud ordu ja Pihkva vaherahu.

1475. aastal kuulusid peamised sealsed loomusekohad arvatavasti ordulinnusele, kuid oma püügipiirkonnad olid ka Kavele ehk Kahula külal Jõhvi kihelkonnast.

1501. aastast pärineb teade, et Narva ja Vasknarva foogt kavatsesid teha omapoolse retke Venemaale.

16. sajandi alguses püüdis Liivi ordu allutada sealtkandi kaubandust oma järelevalve ja maksus-tamise alla. 1504. aastal kurtis Vasknarva foogt Tallinna raele, et Tallinna mittesakslased rikuvad vana tava ja korda, kaubeldes ordu alal (piki Narva jõge) salaja kalade ja muude kaupadega.

Korra kohaselt pidid kõik ülesostjad (välja arvatud kohalikud mõisaomanikud), kes soovisid piirkonnas kala osta, muretsema selleks Vasknarvast kirjaliku loa. Linnusele tuli anda iga ree-koorma kohta kaks killingit ja teatud hulk kalu.

1527. aastal nõudis Tallinn, et Vasknarva foogt tühistaks tavatu keelu, mille kohaselt mitte-sakslased ei tohi vedada külmunud kala Peipsilt Tartusse ja Tallinna.

Tulusast kalapüügist Narva jõel annab tunnistust 1548. aastast pärinev Tallinna rae kiri, milles kaevati Vasknarva foogtile, et Narva jões asuvad arvukad kalatõkked segavad laevaliiklust.

Liivi sõjas langes Vasknarva pärast Narva vallutamist Vene võimu alla. 1558. aastal ehitati Vasknarva vene õigeusu kirik.

1581. aastal vallutasid rootslased kindral Pontus De la Gardie juhtimisel linnuse tormijooksuga.Linnust mainitakse Moskva suurvürstiriigi ja Rootsi kuningriigi vahel 1595. aastal sõlmitud

Täyssinä rahulepingus, mille kohaselt loobusid venelased kõigist õigustest mitme Eestimaa linnuse ja lääni üle. Nimetatud rahuleping lõpetas 1590. aastal alanud Vene-Rootsi sõja. Selle tulemusena loovutas Rootsi 1583. aastal Liivi sõja lõpetanud Pljussa vaherahuga Venemaalt saadud alad Ingerimaal (Jaanilinn, Jam, Koporje) ja Karjalas ( Käkisalmi).

Vasknarva linnuse skeem raamatust

”Eesti arhitektuur 3” (Raam, 1997: 214). Numbrite tähised:

1 – tornlinnus 2 – ringmüürkastell3 ja 4 – suurtükitornid5 – väravahoone

64

Täyssinä rahuga oli lubatud sissesõit Narva ja Vene sadamatesse vaid Rootsi alamatele, teiste riikide kaupmehed võisid Läänemere piirkonnas Venemaaga kaubelda vaid Tallinna ja Viiburi vahendusel.

17. sajandi alguses kulges Rootsi-Vene piir Pljussa jõe suudmest Vasknarvani mööda Narva jõge. Vahepeal elanikest tühjenenud Vasknarva lään hakkas 1620. aastatel vähehaaval kosuma, kuid elanike arv jäi kasinaks. Alates 1627. aastast kuulusid algselt Narva kirikule allunud jõeäär-sed külad, sealhulgas Vasknarva, Vaivara kiriku alla. Tegelikus elus ühendas õigeusku kirik jõe mõlemal kaldal elavaid inimesi.

Rootsi-Vene sõda aastatel 1656–1661 tõi taas sõjategevuse Vasknarva alla. Kaitseks ei piisanud kohalikest elanikest ega kohapeale jäetud väikesest rootslaste väesalgast, lisa toodi Jõhvist, kuid vaatamata pingutustele pidi Vasknarva alistuma. 1658. aasta lõpus tehti Narva lähedal Vallisaare külas vaherahu.

Sajandi teisel poolel hoogustus kaubavedu Peipsil ja Narva jõel. Vasknarva mehed vahendasid talurahvakaupu, vedades neid lotjadel või talvel mööda jäätunud jõge Narvast Peipsi-äärsetesse küladesse. Piirkonna peamiseks kaubaartikliks oli siiski kala, mille vastu tundsid huvi ka kauge-mad linnad. Teiseks oluliseks kaubaks kujunesid vili ja lina, mida osteti kokku Räpina ümbrusest.

Liivi sõjas kannatada saanud linnuse kohendamisest leidub andmeid nii 17. sajandi algupoolest kui ka 1671. aastast.

18. sajandi esimesel veerandil möllanud Põhjasõjast ei jäänud puutumata ka kohalikud talu-mehed. 1701. aastal andis Karl XII korralduse värvata nekruteid talurahva hulgast. Kohalikel elanikel põhinevaid väeosi nimetati maamiilitsateks ja maavägedeks. Teenistusse värbamine toi-mus kevaditi.

Pärast Põhjasõda, Vene võimu ajal oli Vasknarva ehk Sõrenets pelgupaigaks nekrutikohustuse eest, sest Peeter I ajal olid Narva jõe äärsetes külades elavad mehed sõjaväest kuni 1797. aastani vabastatud.

Venelastel oli Peipsil suur laevastik ning Vasknarva sadama omamine oleks loonud soodsad võimalused Narva alla jõudmiseks.

Põhjasõja suures Narva lahingus 1700. aastal jäi võit veel rootslastele, kuid juba 1701. aastal tegid venelased Vasknarva vastaskaldale eelkantse. 1702. aastal koondati rootslased Vasknarvast Narva ja sügisel tehti kaitseta jäänud piirkonda Venemaalt mitu röövretke.

1704. aastal peetud Narva lahingu võitsid venelased ning jõeäärne piirkond läks nende võimu alla. Vasknarva ja Jaama alistusid vabatahtlikult. Linnus oli siis juba varemeis.

Vasknarva ja Jaama küla maad kuulusid esialgu Narva komandandile, hiljem olukord muu-tus. 1719. aastal, Vene riigi jaotamisel kubermangudesse ja provintsidesse, läks Narva provints, sealhulgas Sõrenetsi lään, Peterburi kubermangu. 1780. aastal nimetas Katariina II Vasknarva taas Eestimaa kubermangu Wesenbergi ( Rakvere) maakonna külaks.

17.–18. sajandil tekkis Vasknarva linnuse ümbrusse vene asustusega kaluriküla Sõrenets. Halduslikult oli küla riigile kuuluva Jaama mõisa kõrvalmõis. Sajandi lõpul (1782) elas Vask-narvas 400 inimest.

19. sajandil kulges elu tollases Sõrenetsis rahulikult. 1806. aastal valmis kirik. Peipsi ja Narva jõe äärsete venelaste seas oli passiga talupoegi, kes võisid üsna vabalt tegeleda mitmesuguste maal

65

ringiliikumist nõudvate ametite ja kaubitsemisega.Paiksemad püüdsid kala, kasvatasid köögivilja ja

tegid kodus tööd. Teenistust pakkusid Pihkva, Narva ja Tartu vahel kaupu vedavad lodjad. Lodjasillad ja kalavõrkude kuurid asusid jõe kaldal linnuse varemete juures.

Raudtee käikulaskmisega 19. sajandi lõpupoolel vähenes kaubavedu piki jõge ja järve ning kohalikud pidid leidma uusi elatusallikaid. Näiteks õpiti selgeks kingsepa- või nahaparkaliamet. Kerkisid esile ettevõt-jad ja tööandjad, elanikkond kihistus sotsiaalselt.

Enamik rahvast – kingsepad, kalamehed, käsitöö-lised – elas vaesuses ega olnud oma elukorraldusega rahul. Rahulolematust püüti uputada viina sisse. Kroo-nuviina müüdi poes, aga ka apteegis.

1840. aastatel ilmusid Peipsile aurulaevad. Esime-seks, mis pidas ühendust Tartu- Pihkva- Vasknarva liinil, oli Tartu raehärra Friedrich Wilhelm Wegeri eestvõttel ja peeglivabrikant Amelungi toetusel ehitatud Juliane Clementine. Laev uppus Vasknarva lähistel 1852. aastal.

Regulaarne laevaühendus taastus 1862. aastal, mil veeskati Narva Genti kaubamaja aurulaev Narova. Sadamasild asus ordulinnuse ees.

Sajandi teine pool tõi kaasa kultuurilist arengut: 1864 ehitati Vasknarva kihelkonna koolihoone ja 1889 ehitasid vennad Abramovid kivist Kaasani Jumalaema kabeli. Eelmine kabel oli viis aastat varem samas maha põlenud. Mõlemad hooned on hävinud tulekahjus. 1892. aastal oli külas suur tulekahju, mis hävitas 64 maja.

19. sajandi lõpus elas külas ligikaudu tuhat inimest, maju oli 200 ringis. Rikkad ehitasid maju telliskividest, vaesemad elasid puumajades. Tavalised kevadised üleujutused tingisid ehitusliku omapära – kõrged vundamendid.

20. sajand algas tulekahjuga (1901), milles põles maha 82 hoonet (sealhulgas koolimaja), hukkusid loomad ning ka paljud elanikud said kannatada. Kodutuks jäi üle 400 inimese.

1922. aastal oli külas 256 majapidamist 1061 inimesega. Külas asusid sellal vallavalitsus, post-kontor, politsei, tuletõrjemaja, algkool, lasteaed, apteek, arsti vastuvõtupunkt (ka ämmaemand) ning kabel ja kirik.

Tööstuse kohta on teada järgmist: neli nahaparkimise töökoda, kuus saapategemise töökoda, kaheksa äriettevõtet (sealhulgas kauplus Peipus), üks (nimelise loaga) viinamüügikoht. Küla põhjaosas töötas Tomasovide tuuleveski ning jõe kaldal käis lodjaehitus.

Kaks korda aastas peeti vallas laata. Külas tegutses segakoor. Kauneimaks peetud hoone, Abramovite punasest tellistest elamu, asus Jaama tänaval. Sellest paremale jäi taastatud kabel. Perenaistele toimusid kodumajanduse, toiduvalmistamise ja õmbluskursused.

Jõukamate perede noored koondusid rahvavalgustusühingusse Bajan. Ühing üüris keset küla

Vaade külale Vasknarva õigeusu Prohvet Eelija kiriku tornist. Narva jões on näha ülesseatud kalatõkkeid. Teisel pool jõge on Skamja küla. Umbes 1925. Foto: Leonid Mihhailovi kogust.

66

tellistest hoonet, mis kohandati ümber klubiks.Küla vaesemad noored kogunesid kohaliku tuletõr-

jeühingu kuuri meenutavas hoones, mis asus kindluse varemete kõrval. Seal lavastati näidendeid, töötas raa-matukogu, kuulati loenguid.

Vasknarvas randusid aurulaevad Taara, Neptun, Koit ja Luik.

Elanikke kimbutasid sagedased üleujutused. Suur-vee ajal sõideti ühest küla otsast teise paadiga või liiguti hoonete vahel mööda ajutisi sildu. 1923. aasta kevadel jäid Narova vee alla paljud kaldaäärsed külad, loomad evakueeriti varakult kõrgemal asuvatesse eesti taludesse. Vee alla jäi ka surnuaed. Üleujutused viisid endaga kaasa suuri tükke kaldast ja tekitasid küladele märkimisväärseid kahjustusi, mistõttu asuti jõe kaldaid kindlustama. 1924. aastal ehitati kaitsetamm.

Kaldakindlustustöödel osales üle saja kohaliku ela-niku, peamiselt Vasknarvast, aga ka Jaama ja Skamja külast.

1930. aastatel, mil hakati Narva jõge süvendama ja buune ehitama, rajati Vasknarva Jaama tänavale aju-tine raudtee ( Jaama tänav oli 1905. aastal sillutatud laudadest kõnniteega).

Buunid ja muul ehitati jõest murtud paekivist ning tugevdati põllukividega. Paasi murti jõepõhjast jõe kärestikulisest osast Permisküla ja Karoli küla vahel ning see toodi kohale parvedega. Rahvasuu räägib, et üks parv oli jõe lähtes ümber läinud. Peipsi luts hakkas selle koha peal kudemas käima ja kudevat kindlasti veel nüüdki. Lutsupüügiks kasutati toona lutsumända, kohalikku kõnepruuki tarvitades kivajut. Liigutades teravate kidade ja läikivate kuljustega varustatud mända üles-alla, tekitavad männa külge kinnitatud kulinad heli, mis meelitab kudevad kalad kohale. 21. sajandil on männaga lutsupüük keelatud.

Süvendustöödest ja toonases eluolust Vasknarvas jutustab Artur Veisserik oma mälestusraamatus „Ma armastasin Eestit”.

1930. aastate alguses elas Vasknarvas 1400 inimest. 1936. aastal kirjutas Päevaleht, et elanikud soovivad küla muutmist aleviks. Päevakorras oli ka Vasknarva liitmine vastaskalda Skamja külaga, kus siis elas ligi 800 hinge.

Mustveest Vasknarvasse saabunud aurulaev Taara. Vasakul on tuletõrjemaja torn. Umbes 1929. Foto: Leonid Mihhailovi kogust.

Kevadise üleujutuse ajal sai külas liikuda ainult paadiga või mööda ajutisi sildu. 1924. N. Abramov. Foto: Leonid Mihhailovi kogust.

67

Kohalikud meenutavad, et mõne kirikupüha ajal käisid nad peaaegu terve külaga üle jõe, külastades vastaskalda pühakoda.

Igal kirikukellal oli iseloomulik kõla ja kellalöö-jal osavus. Sellepärast oli iga kiriku kellakõlale välja mõeldud vastav iselaadne naljasalmike, mida lapsed poollauldes kordasid, püüdes kellakõla matkida.

1939. aastal paljastus erakordselt madala veeseisu tõttu ligi kilomeetri taganenud Peipsi järve alt vana Vasknarva külakalmistu. Samal aastal põles maha 13 maja, sealhulgas tuletõrjemaja, rahvamaja ning Mahhovi nahavabrik.

1930. aastate lõpus nõudsid kindlustusseltsid, et uued majad ehitataks naabermajadest kaugemale, vältimaks jadapõlemisi.

1941. aasta sõjasuvel kõvasti räsida saanud küla hakati kohe uuesti üles ehitama, kuid 1944. aastal sei-sis Narva jõel rinne paigal ligi üheksa kuud ja küla 280 majapidamist hävisid sõjatules.

Tööstusettevõtted

19. sajandil asusid külas parkalitöökojad, kus raske käsitööna pargiti peamiselt loomanahku. Parki läks 150 nahka korraga, nende parkimiseks kulus kolm-neli kuud ja suurtes kogustes jõevett. Ümbruskonna pajud kooriti ära, sest koort kulus parkimiseks rohkesti. Par-kalitöökojad töötasid külas kuni 1940. aastani.

Vanadesse nahaleotamisaukudesse uppus veel nõu-kogude ajal lambaid.

Nahatööstuse kõrvale tekkinud kingsepatöökoda-des toodetud heledast juhtnahast saapad levisid pea-miselt Peipsi rannas, Jõhvis, Rakveres ja Tartus, kus neid tunti kalavinskite (kalamehe saabas) või serens-kite (nimest Sõrenets) nime all.

Nendel saabastel oli erinevalt teistest vene stiilis saa-bastest mugavam tegumood – sirged, ühest tükist venitatud ja õmbluseta ninad. Nahksaabaste tootmises osalesid terved perekonnad.

Vasknarva kuulsaid tikutatud (väikeste puust tikukeste abil kinnitatud) tallaga saapaid võis kandja jalas kohata veel 20. sajandi keskpaigas. Saapategu hääbus 1930. aastate lõpupoole, kui turule ilmusid odavad kummisaapad.

Kaitsetammi ehitamine Vasknarva üleujutamise vastu Narva jõe alguses. 1924. Foto: Leonid Mihhailovi kogust.

Kergendamaks buunide ehitamist, rajati külasse hoburaudtee. Foto: Narva muuseumi kogust.

68

Skamjas ja ka Vasknarvas asusid riide värvimise ja trükkimise töökojad. Sinna viisid oma kangaid trükkida peamiselt Narva jõe äärsed ja Iisaku piirkonna elanikud. Kanga trükkimist tunti Venemaal juba 11.–12. sajandil, kuid trükitud kangad olid levinud vaid linnades ja jõukama ühiskonnakihi seas. 18. sajandil tulid käibele uued kangatehnoloogiad ja trükitehnika taandus linnast maapiirkondadesse. Kangatrükikodasid leidus kogu Peipsi rannikul ja ka mitmes Eesti linnas ja alevis ( Viljandi, Võru, Paide jm).

Trükikodades olid ametis venelastest meistrid. Käsitsi trükitud tekstiilid osutusid Eesti aladel siiski vaid lühiajaliseks ja mööduvaks moenähtuseks. Kanga trükkimisele saabus ots 19. sajandi lõpul, kui vabrikutes valminud kirju sitsiriie hakkas jõudma ka kaugematesse küladesse.

Vasknarva, Kuningaküla, Permisküla ja Skarjatina mehed olid osavad palgiparvetajad, neid peeti suurteks oneesiniteks. Sellest nimest võib järeldada kohalike sidemeid Onega järve ümbruse palgiparvetajatega. Jõgede kaudu Peipsi rannale parvetatud palgid ühendati omavahel parvedeks ning pukseeriti piki Peipsi järve äärt Vasknarva, kus materjali ootasid juba ülesostjad.

Ühte parve pandi 50–60 palki ja ühele hobusele arvestati 200–250 palki. Pukseerimistööd järvel sai teha ainult vaikse ilmaga ja vanad mehed vaatasid pilvede järgi, kas ikka tasub teekonda alus-tada. Minema hakati pealelõunal, et hommikul kella viie-kuue vahel Vasknarva jõuda. Vasknarvas ladusid kohalikud palgid ümber ning parvetasid allavoolu.

Parvetatavate palkide kogus oli aukartustäratav. 1935. aasta Postimees kirjutas, et kavas on parvetada Narva jõkke 100 000 palki, lisaks propsid ja küttepuud. Tööd leidis selles ettevõtmises ligi 700 töölist. Suur osa palkidest jõudis Narva linna saeveskitesse.

Seejuures on märgitud, et Poruni jões ja küllap mujalgi Narva lisajõgede põhjas leidub vanu tammetüvesid, mis on muutunud niinimetatud mustaks tammeks, hinnaliseks mööblimaterjaliks.

Kalapüük

Vasknarvas käis kalapüük rida- ehk jadaõngedega. Enne vettelaskmist ühendati mitu õngejada kuni tuhande konksuga riviks. Kividega koormatult ja elavsöödaga varustatult lasti see rivi siis poolde vette.

Ridaõnged levisid Peipsi-ääre eeskujul ka põhjarannikule. On väidetud, et selline püügiviis on tulnud just Vasknarvast, sest sealsed kalurid käisid oma ridaõngede ehk peremätka’dega Soome lahe rannikul angerjaid püüdmas.

Skamjas ja Vasknarvas püüti kala ka jõelähtesse rajatud tõkkepüünistega nii, et vabaks jäi vaid jõe keskkoht, kust palgiparved läbi pääsesid.

Narva jõel, kus juba keskajal oli saagis rohkesti angerjaid, võtsid kalurid tarvitusele pukkidest tõkked ning mõrrad ehk siesu’d. Nende ette kinnitati veel haugipüügiks pikad suuraamita võrkko-tid ehk voluka’d, mida hoidis lahti veevool. Voluka abil püüti samuti kätte saada nii jõkke kudema laskuvaid kui ka kudealalt naasvaid hauge. Algelise voluka’ga kala püüdmine oli maksuvaba.

Vasknarvas, nagu ka mujal Peipsi rannikul asusid tindikuivatamise ahjud.Paadid ja lodjad Narva jõel liikumiseks valmisid peamiselt Jaama ja Vasknarva külas. Meist-

rid kerkisid kohalike hulgast. See ei olnud tööstuslikus mastaabis ettevõtmine, nagu oli naha ümbertöötlemine.

69

Nõukogude aeg

Pärast sõda ehitati küla uuesti üles. 1958. aastal oli taas suur üleujutus, mil vee alla jäid ka külateed. Nõukogude ajal planeeriti Vasknarva kalasportlaste keskust koos kalurimajakeste ja suitsu-tusahjudega, jõe ja järve kallastele pere-konnasuvilate kooperatiivi, sajakohalist turismilaagrit, viiekümnekohalist res-torani ning veetaksode marsruuti liinil Vasknarva- Rannapungerja.

Tänapäev

21. sajandi alguses on Vasknarva tüüpi-line peipsivene tänavküla, mida iseloo-mustavad lähestikku asetsevad ühekor-ruselised puithooned.

Külas elab alla saja inimese. Vaikses asulas köidavad tähelepanu linnusevare-med, buunid, paadisadam, piirivalvekor-don, kalmistu ja kirik. Vastaskaldalt pais-tab Skamja küla sadamasilla ja muuliga.

2009. aastal korraldati Vasknarvas sõjamäng, kus vastamisi olid Põhjasõja-aegsed Rootsi ja Vene sõdurid. Ürituse idee tuli „Minu Eesti” mõttetalgutelt ning sobis suurepäraselt tähistama lin-nuse 660. sünnipäeva. Üritusega juhiti tähelepanu konserveerimist vajavatele varemetele.

Buune, veevoolu reguleerivaid kaldakaitsetamme, on Vasknarvas kolm. Järve poolt esimeselt buunilt näeb Peipsi veepeeglit, liivaranda, Narva jõe avarat algust ja muuli.

Keskmiselt buunilt on paremini vaadeldav pikk kaarjas põllukividega kaetud muul, mis saab alguse Venemaa kaldast esimeste Skamja küla majade juurest. Seal väikesel künkal seisab ka Vene piirivalve vaatlustorn. Kolmandalt buunilt avaneb panoraam vastaskaldal asuvale Skamja külale ning luhale. Piki jõge, allavoolu, paistab esimene Narva jõe saar. Buuni lõpus troonib Eesti piirivalve vaatlustorn, kust saab vaadelda Narva jõe lähet.

Paadisadamat kasutab peamiselt kalapüügiettevõte OÜ Peipus, kes edendab töönduslikku kalapüüki järvel. Sadamas asub ka nõuetekohane kalavastuvõtupunkt. Ühtlasi on sadam ainuke koht Peipsi põhjapiirkonnas, kuhu saab järvelt tormi puhul varjuda.

Vasknarva külatänav vaatega kiriku suunas. Jõeäärsetele majadele on iseloomulik kõrge vundament. Fotod: Anne-Ly Feršel.

70

Piirivalve uus kordonihoone kerkis Vasknarva eel-mise kordoni kohale ja sobitub vana maja punasest tel-liskivist fassaadiga. Kordonil on ka uued kõrvalhooned, piirivalvekoerte aedikud ja sadamakai.

Endine hoone pärines 1914. aastast ning täitis läbi ajaloo erinevaid ülesandeid: postijaam, algkool, klubi ja külanõukogu. Abramovite perekonna ehitatud maja fassaad tuletab meelde Vasknarva hiilgeaegu enne Teist maailmasõda.

Vasknarva kirik

Kiriku ehitamine algas 1867. aastal kaupmeeste anne-tuste abiga. Pühakoda valmis ning õnnistati prohvet Eelija auks sisse 1873. aastal. Kiriku peakell kaalus 206 puuda (üle kolme tonni), selle kõla oli kuulda Kuremäele.

Vasknarva kiriku valmimisel toodi sinna hoiule Kuremäe imettegev ikoon. Alates 1818. aastast toi-mus igal aastal 28. augustil jumalaema uinumise pühal ristikäik koos ikooniga Vasknarvast Kuremäe kabeli juurde. Hiljem, kui valmis Kuremäe nunnakloostri peakirik, viidi ikoon sinna üle.

Kirikukella saatuse kohta on teada, et kell oli Tartus restaureerimisel ja pandi tagasi torni 1935. aastal. Kirik hävis Teise maailmasõja ajal 1941. aastal. Mitmest Peipsi põhjaranniku külast käidi veel 1950. aastate lõpus varemetest ehituseks telliseid toomas. Kivid murti seintest lahti ja viidi kaluripaatidega minema.

Pärast sõda oli külas väike puukirik. 1974. aastal hakkas isa Vassili pühakoda käepäraste vahendite ja vabatahtlike abiga taastama. Preester Vassilil oli and inimesi ravida ja kaugelt saabunute majutamiseks rajati kiriku juurde mitu kõrvalhoonet. 1980. aastatel alustati kirikumüüri ehitamist, töö jätkus veel 1990. aastatel. 2009. aasta juulis vana müür lammutati ning alustati uue müüri rajamist.

2002. aastal sai Vasknarva pühakoda Kuremäe kloostri osaks, algas hoonete remont. Kuremäe kloost-rist kolis Vasknarva eraklasse elama kümmekond nunna.

Kolmanda buuni tipus on piirivalvetorn, kust avaneb vaade Narva jõe lähtele ning idakaldale jäävale muulile. Foto: Anne-Ly Feršel.

Näiliselt asub idakalda muul Venemaa territooriumil, kuid tegelikult kulgeb piir muuli tagant. Foto: Anne-ly Feršel.

Vasknarva sadama navigatsioonihooaeg kestab 15. aprillist 15. detsembrini. Kahe kai kogupikkus on 32 meetrit ja akvatooriumi suurus 785 ruutmeetrit. Foto: Anne-Ly Feršel.

71

Kirik on ere, suurem osa ikoone on uued, algupä-rastest on alles vaid üksikud. Puudub vanadele õigeusu kirikutele iseloomulik kullasärane hämarus ja hõng. Kirikut kutsutakse teinekord ka kloostriks, selle kuplid on kaetud vaskplekiga, nii nagu asula nimi seda nõuab. Kirik hoiab uksed avatuna ka väljaspool jumalatee-nistuste aega, küünlaid käivad panemas nii kohalikud memmed kui ka kalamehed enne järvele minekut.

Vasknarvast oli pärit Ameerika Ühendriikide Illi-noisi ülikooli slaavi keelte ja kirjanduse professor Temira Pachmuss (1927–2007). 2001. aastal omistati talle Valgetähe teenetemärk.

Piirivalve kordonihoone seinas on tükike ajalugu – kunagise küla kauneima hoone sein on sobitatud kokku uusehitisega.Foto: Anne-Ly Feršel.

Vasknarva kiriku katused on koha nime vääriliselt kaetud vaskplekiga. Foto: Anne-Ly Feršel.

Piirivalve juhatusel leidsid raamatu koostajad Vasknarvas Narva jõe luhalt arteesiakaevu, mis suurvee ajal pidi vett välja ajama. Foto: Anne-Ly Feršel.

72

Jaama küla

Jaama küla ( Jaamaküla), (Село) Ямы, Ямъ (Вихтица), Jamõ, Vihtitsa, Wichtitsa, Vihtse, Wichtis, Wichtisby

Asukoht: Ida-Virumaa, Illuka vald, struugade piirkondNimi: küla varasem nimi Vihtitsa on tulnud eestikeelsest sõnast Vihtse, mis märkis ( Jaama) jõge ja küla. Arvatavasti hakkasid venelased 18. sajandil Vihtset Jaama külaks kutsuma. Nimi olla tekkinud sõnast яма, millel olevat külas tähendus nii otseses (madal, niiske koht, mida jõgi suur-vee ajal või vihmase ilmaga üle ujutab) kui ka ülekantud mõttes (ebameeldiv koht viibimiseks).

Küla nime päritolu on ka seostatud sõnadega jaam või postijaam, neid pole aga teadaolevalt seal kunagi olnud. Võimalik ka, et jaama rõhutamine oli tingitud küla asendist teeristil.

Jaama küla ja kirik Jaama jõelt vaadatuna. Küla on veninud piki struuga serva. Foto: Anne-Ly Feršel.

73

Küla mainiti esmakordselt 1583. aastal Vihtse nime all, siis elas seal viis peret. Loomi ei peetud, madalatel liivastel maadel põldu ei haritud.

Jaama (Vihtse) ordumõis (Wichtisby) rajati enne Liivi sõda (1558), hiljem asus seal riigimõis, mis kuulus Vaivara kihelkonna alla.

1686. aastal oli Vihtse külas kümme talu ja kaheksa pobulit, kes harisid kehva põldu ja pidasid sooheinamaadel karja. Mõnikord käidi head kalasaaki Narvas vilja ja soola vastu vahetamas. Peipsi järve ja Narva jõe ääres hariti ja kasutati maad veel hilise ajani vanade kogukondlike tavade järgi: koormisi maksis küla ühiselt, perede arvu järgi. Pere aastane koormis Narva linnale tähendas rukki, odra ja kaera andamit ning ka küla peale kahtsadat angerjat.

Põhjasõja ajal 1703. aastal tulid Vene väed feldmarssal Šeremetjevi juhtimisel parvsilla abil üle Narva jõe ning asusid Virumaad laastama. Ei halastatud ka õigeusklikele rahvuskaaslastele Narva jõe läänekaldal. Võõrväed jõudsid kiiresti läbi soode ja metsade Jõuga küla juurde ja jäid sinna laagrisse, ilmselt kasutasid nad kohaliku teejuhi abi. Ka rahvajutt kinnitab, et üks Jaama küla mees näitas Vene vägedele sisemaa küladesse teed.

1858. aastal elas külas 373 inimest. Püüti kala ja tehti käsitööd (nahkade parkimine, saabaste õmblemine).

1866. aastast on teada andmed Jaama (Wichtisby) mõisa kohta, mis likvideeriti 1892. Algselt kuulusid nii Vihtse ( Jaama) kui ka Sõrenets ( Vasknarva) Jaama valda, vallavalitsus asus Sõrenetsis. Jaama ja Sõrenetsi küla võistlesid omavahel vallakeskuseks saamise nimel. Jaama küla ümbruses oli sellal ka väiksemaid külasid ja talusid. Peale jäi siiski Sõrenets – 1892. aastal nimetati vald Sõrenetsi vallaks.

20. sajandil oli Jaama küla (Jamõ) üks suuremaid Narva-äärseid külasid. On teada, et küla põles mitu korda ja iga järgmine põleng hävitas eelmisest säilinu. Püha piiskop Nikolause kirik (arhitekt Vladimir Lunski) pühitseti 1904. aastal, kuid hävis koos külaga 1944. aastal.

Küla peatänavale, mis kulges kõrvuti struugaga (nii kutsutakse selle kandi vanajõgesid ja soote), istutati vahtra- ja pärnapuid. Nii tekkis külasse suursugune tänavallee, millest on kahjuks säilinud vaid üksikud puud.

1922. aastal oli külas 141 majapidamist, kus elas 623 inimest. Jaama küla algkoolis õppis 96 last. Külas asus kabel. 1923. aastal asutatud haridusühing Iskra oli üks vanimaid Narva jõe äärsete külade ühinguid. 1930. aastatel kerkis külla kahekorruseline puust koolimaja, kus asus ka internaat. Kool oli kuueklassiline. On teada, et küla elanikud armastasid väga laulda. Raama-tukogust laenutati 1932. aastal raamatuid 2767 korda ja lugejate arv kasvas iga aastaga.

1932. aastal oli elanikke 700 ringis, suur osa rahvast oli seotud kingsepatöödega. Ühe saapa-paari tegemiseks olevat kingsepal kulunud kuni 20 tundi. Kaupmehed maksid poolsaabaste eest 75 senti ja säärsaabaste eest ühe krooni, mis andis kokku kasina päevapalga.

Odavad nahksed veesaapad ei suutnud aga konkureerida 1930. aastate keskel turgu vallutanud kummisaabastega. Kui varem valmistati nädalas kuni 3000 paari saapaid, siis 1939. aasta Päeva-lehe andmetel ei tellitud nii palju saapaid aastaski. See võttis kingseppadelt sissetuleku ja paljud suundusid tööle põlevkivikaevandustesse. Samal aastal jagati hingemaa (kogukonnale kasutada antud maa) kruntideks, mis tõi endaga kaasa suure vene küla lagunemise. Iga maaomanik viis maja oma krundile.

74

1939. aasta Päevaleht kirjutas, et Vasknarva ja Jaama küla vahele uut teed ehitades satuti Jaama külast ligi kilomeeter eemal, liiva võtmise kohal, ühele maapinnast kõrgemale künkale, mis osutus vanaks kalmeks. Kalmest tuli välja luid ja põnev teokarpidest kae-laehe, kus iga karbipaari vahel oli veel merevaigust rõngake.

Pärast Teist maailmasõda töötasid Jaama külas külanõukogu, 8-klassiline kool ja kauplus. Kool suleti laste vähesuse tõttu 1968. aastal. Jumalateenistusi peeti kalmistu kabelis, mis kohandati kirikuks.

Küla taha kerkis Kohtla-Järve põlevkivitööstuse tööliste suvila-kooperatiiv ligi 70 majakesega. 1998. aastal elas külas 65 elanikku.

Sissesõitnud ei kanna aga enam edasi piirkonna kultuuri ja teadmisi.

Kuremäel leitud jumalaema uinumist kujutava ikooni olid eesti talumehed kinkinud Jaama küla õigeusklikele talupoegadele, öel-des: „Võtke see endale, me ei palveta pühakujude ees, teie aga palvetate.” Õigeusklikud võtsid ikooni tänu ja hardusega vastu ja on seda läbi sõdade ja näljahädade säilitanud tänaseni.

1991. aastal asuti Jaama kirikut taastama Kuremäe kloostri abiga.

Tänapäeval on külas 28 alalist elanikku, suvel tõuseb rahvaarv tänu suvitajatele ligi kahesajani. Väike kauplus töötab talvel kaks tundi päevas, suvel terve päeva.

Jaama küla kirik ehitati 20. sajandi alguses, hävitati keskpaigas ja taastati sajandi lõpus. Kiriku ees on kivile kinnitatud tahvel küla esmamainimise daatumiga. Fotod: Anne-Ly Feršel.

Ühe pere viimne puhkepaik Jaama küla kalmistul. Foto: Eva-Liis Tuvi.

75

Keset küla asuvad korrashoitud kalmistu ja küla-plats. Endises tuletõrjedepoos ehk pašarkas (vabataht-lik komando lõpetas 2009. aastal tegutsemise) asub külamaja koos kohalikku ajalugu tutvustava stendiga. Jaama küla põhjapoolses servas, Narva jõe kaldal, asub Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskus. Kohalikke inimesi on külasse jäänud vähe, peamiselt vanurid. Kunagist suurt koduloomade karja esindavad vaid ühe majapidamise kitsed.

Kalastamisega on raskusi, sest vanakestel on raske jäässe auke raiuda, aga jäävabaks ajaks on võrguluba peaaegu võimatu saada.

Jaama külas asub 1966. aastal püstitatud mälestus-märk 1941. aastal võidelnud hävituspataljoni üksustele ja 1983. aastast pärit mälestusmärk Teise maailmasõja ohvritele.

Jaama külas suubub Narva jõkke Jaama (Struga) jõgi. 15,4 km pikkune jõgi saab alguse kaitsealusest Agusalu soostikust, ta valgala pindala on 47,3 km2.

Luhad

Narva jõe luhtadel on asunud ulatuslikud heinamaad, mida on kasutanud Jõhvi ümbruse mõisad ja Iisaku piirkonna külad. Vasknarva andis oma maid rendile, seal käidi heinal peaaegu kõigist Peipsi põhjaranniku küladest. Struugade ala Vasknarva, Jaama ja Karoli küla vahel oli enne Teist maailmasõda jaotatud eri suurusega kruntideks. Suurimaks maaüksuseks oli tol ajal Vasknarva küla ühismaa, järgnes Jaama küla ühismaa. Maid olid struugade alale soetanud taluni-kud alates Kuremäest ja lõpetades peaaegu kõigi Peipsi põhjakalda küladega ( Katase, Alajõe, Smolnitsa jt). Vasknarvas ja Jaama külas oli jüripäeval, maaharijate ja loomakasvatajate kaitsepühaku Püha Jüri päeval, kombeks ajada küla kariloomad kiriku ette väljakule, kus jumalateenistuse ajal igat looma õnnistati. Pärast jüripäeva hakkasid loomad karjas käima.

1930. aastal oli Jaama külas 280 lehma ja 160 hobust, Vasknarvas 250 lehma, lisaks hobuseid ja lambaid.

Hein veeti minema lotjade või paatidega, aga ka

Endisaegsetest suurtest loomakarjadest on alles jäänud vaid paar kitse, haned ja pardid. Foto: Anne-Ly Feršel.

Külgkorviga mootorrattaid võib näha nii Kihnus kui ka Jaama külas. Foto: Eva-Liis Tuvi.

76

talvel mööda lund ja jääd. Kolhoosiajal tulid Kuru ja Kauksi küla elanikud auto ja paadiga luhtadele heina tegema. Igal meesterahvast niitjal oli kaasas üks naissoost riisuja, kes vedas kõrgete mätaste otsas kasvanud pikka ja mahlakat rohtu kahest noorest puust tehtud lohistiga kuhjade juurde kokku. Kolhoosnikud said heina teha ka oma koduloomadele. Need kuhjad nummerdati ja pärast võeti omavahel loosi. Hein toodi traktori või autoga koju talvel. Külarahvas pakkus kaugelt tulnud heinalistele öömajaks oma lakka.

Venelased lõpetasid õhtul kella kuue-seitsme ajal töö, vahetasid riided ning algas posidelka, kus oli saatjaks kar-moška ja laul, nii oli see enam-vähem igal õhtul. Hiljemalt kella kaheksaks pidi ka eestlastel olema töö lõpetatud, sest nende peale vaadati muidu viltu.

Osa paate on leidnud koha aiakujunduses, osa teenib siiski omanikke edasi liikumisvahendina. Fotod: Eva-Liis Tuvi ja Anne-Ly Feršel.

Jaama külas laiub majade vahel kuni jõeni välja võõrliik verev lemm-malts (Impatiens glandulifera). Himaalajast Euroopasse toodi taim ilu pärast. Fotod: Eva-Liis Tuvi.

77

Struugadel oli väga palju parme, sääski ja kihulasi, kes tegid nii inimeste kui ka loomade elu kibedaks. Hobused käisid kaldamudas püherdamas ning neid määriti putukate tõrjeks haisva määrdega.

Kolhooside ajal karjatati Jaama küla lauda loomi Jaama luhal. Selleks oli üle vee rajatud mitu silda. Noorloomad olid terve suve luhal vabapidamisel. Veel 1980. aastatel oli niidetavat pinda Vasknarva luhal 700 hektarit, seal tehti nii heina kui ka silo.

Üle struugade ja heinamaade paistis Jaamalt kätte Vasknarva kirik, nüüd, kui heina enam ei niideta ja vohab võsa, on hea ilmaga kuulda vaid kirikukella häält.

Karoli

Karoli, Kar(r)ol, Karula, Кароль

Asukoht: Ida-Virumaa, Illuka valdNimi: kohalikud arvavad, et küla on oma nime saanud Rootsi kuninga Karl XII järgi.

Küla (Karula) on esmakordselt mainitud 1496. aastal.1782. aastal elas külas 75 hinge. Küla kuulus Täri-

vere mõisale. Külas oli vana kogukondlik maakasuta-mise tava nii juurdunud, et kui Tärivere mõis hakkas Karoli küla maid müüma, osteti kogu maa ühiselt ja jagati 12 peremehe vahel vastavalt sellele, kuidas keegi raha oli ostu alla pannud.

Küla suhtles peamiselt Pljussa jõe taguste elanikega. Samas kõneldakse, et Karoli küla asutasid suurest Jaama külast tulnud inimesed.

Jaama külas oli kitsas elada, elanike arv kasvas, aga uute majade ehitamiseks ja aiamaadeks polnud sobi-vat maad. Vaadati tühjalt seisvate viljakate maade – struuga ja sootide kõrval asuvate heinamaade poole ning mindigi sinna.

Uuselanikud võtsid ümber asudes oma majad kaasa ja panid need uues kohas taas kokku, ehitati ka uusi maju. Endised Jaama küla kingsepad hakkasid põldu pidama ja põllutöödest vabal ajal saapaid õmblema.

Vasknarva ja Jaama küla vaheline luht. Niitmine hoiab maastikke võsastumise eest ning taastab ajaloolisi vaateid. Foto: Anne-Ly Feršel.

Struugade nime seletatakse mitmeti. Ühe versiooni kohaselt pärineb see sõnadest staroje ruslo ehk ”vanajõed”. Pildil Karoli struuga. Foto: Anne-Ly Feršel.

78

Karoli, Vasknarva ja Jaama küla meeste seas leidus osavaid müürseppi, kes tegid ka pottsepatöid. Mehed käisid ulgutöödel linnades ja mõisates. Talude päri-seksostmise järel kutsuti meistreid ka küladesse kivist alusmüüre ja karjalautasid ehitama.

1922. aastal oli külas 23 majapidamist, kus elas 157 inimest. Külas oli kabel ja algkool (neli klassi), kus õppis 23 last.

1930. aastatel asus kooli kõrval Puškini-nimeline rahvamaja. Aktiivsed külaelanikud korraldasid hea-tasemelisi kultuuriüritusi, millest aasta tähtsaimaks kujunes Puškini päev. Kahjuks ei toetanud kohalik kooliõpetaja rahvamaja tegevust.

2007. aastal elas külas 21 inimest, talvel alaliselt 14 inimest. Kohalikud mäletavad, et Narva jõe kuld-aegadel olid nende küla harakad ennast kalast nii täis söönud, et kui kädistada tahtsid, siis hääl ei tulnud välja, ja „särgi oli nii palju, et söögitegemisest jäi üle ja viskasime neid väetiseks põllule”.

Karoli oja on 5,1 km pikkune vooluveekogu, mis kannab 27,3 km2 suuruselt maa-alalt vee Narva jõkke.

Karoli luhal tegid kohalike kõrval heina ka inimesed teisel pool Narva jõge asuvatest küladest (Perevoloki, Kukiranna jt). Kolhooside ajal niitsid Karoli luhta era-loomapidajad. Viimati peeti Karoli luhal pudulojuste karja 2004. aastal.

Karoli küla koos Jaama külaga on määratletud ühtse väärtusliku kultuurilis-ajaloolise loodusmaastikuna. On soov säilitada vanailmelist tänavküla ja selle arhi-tektuuri. Ainulaadseks teevad küla Jaama jõe suudme ümbruse struugad – vanad jõeharud ja nende äärsed sagedasti üleujutuste alla jäävad rohumaad.

1980. aastatel kaevati omaalgatuslikult kanal Karoli struugast Jaamaküla struugasse. Algselt kitsas paadi-laiune veesoon on kaldaerosiooni tõttu laienenud nüüd ligi kümne meetri laiuseks kanaliks. Vana sild, mida mööda loomad luhale saadeti, on seetõttu vajunud kanalisse.

Karoli külast pärineb isa Jevgeni (sündinud 1930), kes pärast küla mahapõletamist 1944. aastal siir-dus 15-aastase poisikesena jalgsi Petserisse. Praegu Vaade õhtusele Karoli struugale. Foto: Anne-Ly Feršel.

Karoli küla samanimelise struuga kaldalt ja tänavalt vaadatuna. Fotod: Anne-Ly Feršel.

79

teenib isa Jevgeni Varvara kogudust, mille kirikuhoone asub otse Petseri kloostri värava ees. Vene kirik on isa Jevgenile andnud Püha Vladimiri ordeni ja Moskva Daniili pühaku ordeni. 2010. aastal autasustas Eesti Apostliku Õigeusu Kirik isa Jevgenit Püha Platoni ordeniga.

Eesti- Perevoloka

Eesti-Perevoloki, Немецкий Переволок, Чухонский Переволок

Asukoht: küla asus Karoli küla kõrval, tänapäeval ei ole küla enam olemas.Nimi: küla nimel on slaavi juured, perevolok tähendab vene keeles lohistuskohta. Paate tuli lohistada eelkõige madala veeseisu ajal ning kärestikulistes kohtades. 1190. aastal lõid pihkvalased maha „mereäär-sed tšuudid”, kes lohistasid oma paate „kärestiku juurest järvele”.

Samanimelisi külasid kohtab ka Volga jõekitsuse piirkonnas. Siberis ja Euroopa põhjaosas tähendas sõna volok saaniteed, mis kulges üle külmunud jõgede ja järvede.

Viited Eestile ja Saksale külanimes peegeldavad küla asendit Narva jõe vasakkaldal. Külas on ikka elanud venelased, mitte eestlased ega sakslased.

Kõneldakse, et algselt oli Perevoloka küla asunud Karoli küla naabruses poolsaarel ja jõgi voolas silmusena läbi praeguse Karoli struuga. Schuberti kaardil (Fjodor Schuberti koostatud Peterburi kubermangu kaardid trükiti aastal 1863) on näha Perevoloki nimega saar, mis asub Karoli struugas Karoli küla vastas (vt lk 94).

Küla elanike arv on võrreldes teiste küladega läbi aegade püsinud väike. 1782. aasta rahva-loenduse ajal oli külas 50 elanikku. 1795. aastal oli külas seitse maja 37 inimesega.

20. sajandi alguses (1905) elas külas 31 inimest. 1922. aastal oli külas kolm majapidamist ja 38 inimest. Pärast Teist maailmasõda küla ei taastunud.

Permisküla

Permisküll, Verhneje Selo, Пермискюла, Верхнее Село

Asukoht: Ida-Virumaa, Illuka valdNimi: Küla nimi on tulnud muistsete karjalaste, isurite ja vepslaste keeltest, kus sõna perm tähen-das rändkaubitsejat.

Kunagise küla asemel kasvab istutatud mets. Foto: Eva-Liis Tuvi.

80

Permisküla mainitakse esimest korda kirjalikes alli-kates 1583. aastal. Kohalik rahvas tegeles kaubaveo ja kauplemisega Tartu ja Narva vahelisel veeteel. See äri oli tulus ning kasu soovisid lõigata nii kohalikud elanikud kui ka suuremad linnad.

16. sajandi esimesel poolel kaebas Narva linn, kes tahtis kaubitsemist enda kätte koondada, et ümb-ruskonna talupojad kaubitsevad venelastega linnast mööda minnes nii, et linnal jääb osa tulu saamata. 1687. aastal kirjutasid kaebuse Rootsi valitsusele aga mitmed Narva jõe äärsed ja mõned Peipsi põhjaran-niku külad, kes elatasid ennast Tallinnast veetavatest vooridest ja kauplemisest. Soistel ja vaestel maadel polnud ilma kauplemis- ja vahendusõiguseta võimalik ära elada.

17. sajandist on teada, et Narva jõe äärsete külade talupojad müüsid Venemaa talurahvale soola.

18. sajandil (1732) ei peetud külas veel adramaa-põhist arvestust. Kogukonna maa jagati siiludena, nii sai iga pere endale hingemaa kas meeshingede või siis kogu pere suuruse järgi. Pereliikmete arvu muutudes jagati maasiilud ringi. Kes millise tüki saab, selgitati liisu abil.

Vaade jõelt – sügisene Permisküla.Foto: Eva-Liis Tuvi.

Külas on võimalik näha nii vanemat kui ka uuemat arhitektuuri. Fotod: Eva-Liis Tuvi.

81

Külarahvas püüdis kala ja parvetas palke allavoolu Narva linna juures asuvatesse saeveskitesse.

Permiskülas asus Pagari kõrvalmõis (Permeskyll).1858. aastal elas külas 151 inimest. 20. sajandi algu-

ses töötas külas kool.1922. aastal oli küla 54 majapidamises 344 inimest.

Külas oli kaks kaubatarvitajate ühisust ning kaks äri-ettevõtet. Algkoolis õppis 55 last.

Permisküla ja Skarjatina küla vahel oli üle jõe vee-tud tross, mida mööda liikus parv vilunud parvemehe Boriss Gladõševi juhtimisel kolme-nelja minutiga ühelt kaldalt teisele. Jõe keskele oli ankrute abil tei-neteisest teatud kaugusel kinnitatud kaks omavahel ühendatud paati. Neist üks oli omakorda kinnitatud pika trossiga parve külge. Kui parv hakkas kaldalt lii-kuma, sai ta jõevoolus asuvate paatide abil kiirenduse ja liikus veevoolu jõul kiiresti ühelt kaldalt teisele.

1944. aastal käisid külas ja selle kohal asuval Permis-küla saarel rängad lahingud, mille käigus hävis täiesti saart katnud mets. Sapöörid ehitasid siis saarele viiva silla. 1944. aasta 11. augusti lahingus hukkus Punaar-mee pealetungi käigus mitusada meest VI piirikaitse-rügemendi II pataljonist. Vähese väljaõppega mehed langesid peamiselt raskerelvade tules, pataljonist pää-ses vaid kaks-kolm meest. 2004. aasta emadepäeval (9. mail) pandi saarele nende meeste meenutuseks rist koos väikese mälestustahvliga.

Aastatel 1945–1954 asus külas külanõukogu keskus.2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas Permiskülas

27 inimest. 2007. aastal oli elanikke 48.Küla elavneb suvel puhkajate saabudes. Turiste

teenindab kohalik puhkeküla (kämping), mis asub jõekaldal Permisküla saare vastas. Puhkekülas asub ka mälestuskivi Teises maailmasõjas (1941. aastal) langenud punaarmeelastele. Samas on näha ka Teise maailmasõja aegseid kaevikuid.

Neli Narva jõe läänekaldal asuvat suuremat küla on tihedas läbikäimises, külakorda peetakse pidusid. Viimane suur pidu peeti 2005. aastal ja uut on oodata 2011. aastal.

Permisküla ehk Verhovski saar keset Narva jõge. Saar on kui looduslik müür varjamas jõe eri kallaste asustust üksteise eest. Saar jagab jõe kaheks kitsaks ja kärestikuliseks osaks. Foto: Anne-Ly Feršel.

Permisküla lõpus, Narva jõe kaldal asub Tikveli puhkeküla. Foto: Anne-Ly Feršel.

82

Permiskülas on elanud maailmakuulus mees. Osvald Schmiedeberg (1838–1921), rahvuselt eestlane, veetis metsamehest isa kodus oma lapsepõlve ja hiljem, kuni Esimese maailmasõjani, professorina ka suvepuhkused.

Farmakoloogiaprofessor Osvald Schmiedeberg omandas rahvusvahelise kuulsuse kärbseseene mürgi muskariini toime uurimisega südametegevusele. Arvatakse, et mõtte seent uurida sai Tartu ülikooli professor Permiskülas elavatelt ja kärbseseeni rahvameditsiinis kasutavatelt inimestelt. Tunnustatud teadlane töötas hiljem ligi pool sajandit Strasbourgi ülikoolis.

2,2 hektari suurusel Permisküla saarel (Верхне-сельский остров) elas enne Teist maailmasõda kaks peret. Saart kutsuti veel Verhovski saareks. Nüüd asub saar piiritsoonis ja on asustamata.

Pisike (3,5 km pikkune) Tsiretoki oja saab alguse Permisküla lõunatipus, paarisaja meetri kauguselt Karoli ojast ning suubub enne küla saare varjus Narva jõkke. Küla põhjaosas toob 15,7 km pikkune Permisküla peakraav suurde jõkke Puhatu soostiku servaala veed.

Vanast ajast perast Peetri sõda oli jäänd üks rootsi vanaeit siie. Siis oli Permisküla nimi Hrädantna. Selle vanaeide hõbe õli sumadaniga kahe kadaka vahel. See õli vanarahva surnuaial. Sääl õli pali ristisi rootsi pookstaviga. Meie läksima sinne otsima. Juba õli ära veedud. Kaheksa aastat tagasi õli ära veedud. Kolm rootslast õli ära veend. Permisküla ja Kuningaküla vahel on saar. Sääl saarel on praiga kast hõbeda. Pidi õlema sääl hobuserauaga kivi. Rootslased õlid käind ka õtsimas, aga ei leia. Kivi õli ära lõhutud kui Olgina kiriku ehitati. Ei leia enam seda keegi.ERA II 125, 83/4 (39)

Kuningaküla

Kunningekyll, Knjas-Selo (vürsti küla), Кунингакюла, Князь-Село

Asukoht: Ida-Virumaa, Illuka valdNimi: Kuninga küla (maa) on tähendanud rikkale inimesele kuuluvat maad või küla. Valdek Palli arvamuse kohaselt kodunes kuninga mõiste pealiku või rikka tähenduses eesti keelde juba enne Kristust. Eestlastel on (Rootsi) kuningas, venelastel aga vürst. Nime tekkelugu selgitatakse seal lõunastanud kõrge külalisega. Ühe legendi kohaselt on külas peatunud idakaldal asunud kirikusse teel olnud vürstinna Olga.

Kuningaküla (Kunningekyll) nime mainitakse esmakordselt kirjalikes allikates 1583. aastal, enne Põhjasõda oli seal 15 talu. Küla servast algas sootee Pagari mõisa.

1858. aastal elas külas 166 inimest. Kuningaküla mehed olid tuntud kui osavad kaubavedajad, palgiparvetajad ja kalurid. Küla kulges piki jõekallast. Majad paigutusid kahele poole tänavat, moodustades iseloomuliku tänavküla. 26. oktoobril on Kuningakülas kombeks olnud pidada külapüha ehk midruskit. See on vene õigeusu kiriku surnutemälestamise püha.

Püha algas laua katmisega hingedele. Kui hinged arvati olevat juba söönud, võis ka pererahvas laua äärde asuda.

83

Mälestuste kohaselt ümbritsesid küla varem (19. sajandil) tihedad metsad.

1922. aastal oli küla 59 majapidamises 370 inimest, algkoolis õppis 56 last. Külas asus kabel.

Kool oli asutatud 1904. aastal ja töötas õppetööks kohandamata hoones. Koolimaja ehitati hiljem, päri-muse järgi kunagisse vürstinna Olga peatuskohta. Kooli- ja rahvamaja ehitamise käigus leiti maa seest vanaaegseid münte ja metallist kopsikuid. Kaheklas-silist kooli nimetati enne revolutsiooni kirjaoskuse kooliks.

Küla taga asuvat maad kutsuti Dobrõnjaks, üle jõe küla vastas Narva jõe idakaldal on Ilja (Eelija) mägi (vt lk 100) ning sealt edasi ülesvoolu asub Olgin Krest. Kuningaküla poehoone oli algselt Agusalu külas asu-nud kirik.

20. sajandil elatati ennast põllumajandusega, kuid maalapid olid väiksed ja leiba terveks aastaks ei jätku-nud. Abiks oli käsitöö, naised korjasid metsast marju, mis osteti kokku ja viidi linna. Talvel suundusid mehed metsatöödele. Kevadel parvetati palke ja laaditi lot-jadele küttepuid. Kalapüügihooajal püüti jõest lisaks teistele kaladele harjust.

Kuningakülas asub mõneteistkümnest kääpast koos-nev arvatavasti 11.–12. sajandist pärit vadjalaste kää-baskalmistu, 1934. aastal kaevas arheoloogiahuviline dr Adolf Friedenthal läbi ühe kääpa. Kääpast välja tulnud leidude hulgas oli kirveid, odaotsi ja hobuste suitseid. Neile lisandus kohalike käest (kartulikoobaste kaevamisel teistest kääbastest leitud) samalaadseid ese-meid. Kuningaküla lähedal, Narva jõe idakaldal on veel teisigi rohkete kääbastega kalmeid.

Madala veeseisuga lõppes laevaliiklus Narva jõel Kuningakülas, sest laevad ei saanud siis Permisküla ja Kuningaküla vahel asuvast Omuti kärestikust enam üles. Mõnikord tekkis Peipsist pärit rüsijääst kärestikku jääkork, mille tagajärjel jõgi tõusis ning ujutas ümbritsevad alad üle. Nõukogude ajal likvideeris sõjavägi jääkorki lõhkelaengute abil.

Kuningakülas elas 2000. aastal 27 inimest, 2007. aastaks kasvas elanikkond 42 hingeni. Küla koos ülesvoolu paikneva Permiskülaga on maakonna teemaplaneeringus määratletud kui Kuningaküla- Permisküla väärtuslik maastik. Venelastest elanikega külad paistavad silma oma iseloomuliku arhitektuuri ja hoonete paigutusega.

Vaade külale jõelt ja maalt. Kuningaküla hooned on end jõekaldale ritta seadnud, hoidudes veest ja rüsijääst aupaklikku kaugusesse. Iseloomulik tänavapilt. Fotod: Anne-Ly Feršel.

84

Kuningaküla põhjapiirilt avaneb kaunis vaade Narva jõele – pärast veehoidla rajamist tekkinud 600 meetri laiusele väikesaartega jõelõigule.

Kuningaküla juures, külast lõuna pool, on kaks saart – allavoolu nimetades Suursaar ja Väikesaar. Suursaart on varem tuntud ka Kuningaküla saarena (Княжскoсельский остров) ja Olga saarena (Olgin). Arvatakse, et Suursaar oli vanasti poolsaar, siis voolas jõgi sellest ahendavast varrukast tunduvalt kiiremini läbi kui nüüd. Tänapäevalgi on võimalik teadjal ini-mesel minna kuiva jalaga Suursaarele – astudes kum-mikutega läbi jõe. Tõenäoliselt asus sellel poolsaarel tuulevarju jääv sadamasild. Kiire jõevool tegi seal 90-kraadise pöörde, mistõttu paate juhtivad tüürime-hed põõsaste tagant teineteist ei näinud. See põhjustas nii vanal ajal kui ka 20. sajandi esimesel poolel aluste kokkupõrkeid ja ümberminekuid. 1917. aastal jäi Olga saare juures vaevalt poolemeetrise veega kaetud kari-dele kinni laev Pobeda.

Kuningaküla lõunapoolses otsas asunud kruusakarjäärist räägitakse, et seal leitud ristidega kive, mida seostatud rootslaste ja venelaste vahelises sõjas langenud sõdurite haudadega.

See rist on Karl XII meeste rist, kui rahva jutu järgi arvata. Siia tee peale vedasime kruusa – siit Kuningaküla lõpus Eesti pool kruusa võtta, Vasknarva poole. Kevadel lasin koorma kruusa õue peale, vaatan, mis küljes on: rist. Rahva jutu järgi on olnud Rootsi ja Vene sõda, neid on maetud siia ära.RKM II 210, 29 (1)

Gorodenka

Gorodjonka, Stekljannõi zavod, Glashütte

Asukoht: Ida-Virumaa, Illuka vald, Kuningaküla koosseisusNimi: nime Gorodenka ehk linnake sai küla 18. sajandil ühe Eesti vanima klaasikoja ümber koondunud meistrite ja käsitööliste linnatüüpi asula järgi.

Gorodenka klaasivabriku asutamise aeg ei ole teada, aga seda seostatakse aastaga 1754, sest siis keelati Narvast puidu väljavedu.

1770. aastal Peterburi Teaduste Akadeemia poolt välja antud Eestimaa kaardil on klaasikoda juba märgitud.

Klaasitööstus oli 18.–19. sajandi üks tähtsamaid tööstusharusid. Toodeti peamiselt klaastaarat, nõusid, aknaklaasi jms. Tööstuse rajamiseks olid Gorodenkas head tingimused: ümbruses kas-

Kuningaküla saartele järgnevad väiksemad saared Kuningaküla ja Gorodenka vahel. Foto: Eva-Liis Tuvi.

85

vas piisavalt metsa klaasiliiva sulatamiseks ja asukoht kaubatee ääres oli soodne.

Osa liiva kaevati kohapeal, osa toodi mujalt kohale mööda Narva jõge ja Peipsi järve. Klaasi tootmiseks vajalikku potast (tuhasool) saadi lehtpuude tuhast. Valmistoodang transporditi mööda jõge Narva ja ka Peterburi.

Arhiiviandmetel lõpetati töö 1768. aastal, sest lähiümbruse metsad olid ära köetud ja kaugemalt puidu vedu ei tasunud ennast ära. Väike, ühe ahjuga klaasikoda vajas tuhat kantsülda (1 ks = 9,71 m3) puid, seepärast oli klaasikodade iga lühike, tavaliselt viis-kuus aastat. Gorodenkast kolisid klaasipuhujad Kesk-Eestisse, sest sinna, keset suuri metsi oli loodud juba järgmine klaasikoda. Klaasivabriku asukohalt leiti veel 20. sajandi keskel sulanud klaasitükikesi.

Gorodenka küla kuulus Pagari mõisale.20. sajandil liikus Omuti ja Gorodenka vahel üle-

veoparv ja jões oli Raudsaar.1922. aastal elas küla kolmes majapidamises 17 ini-

mest ning külas asus kabel.21 kilomeetri pikkuses Gorodenka ojas asub küm-

mekond väikest, kuni meetrikõrgust devoni liivakivi-paljandit, kus on leitud kalalaadsete lõuatute, rüüka-lade, kopskalade ja luukalade ning käsijalgsete kivistisi.

Oja, mis nüüdseks on ühendatud Poruni jõega, kasutati omal ajal palgiparvetuseks. Metsamaterjali transpordiks kaevati kanaleid, mida mööda jõudsid nii palgid kui ka küttematerjal lõpuks Narva jõkke ja sealt edasi linna. Narvas elanud metsaomanikud lasid kaevata Kivinõmme naabrusesse Dobrina kanali, mis viis Poruni jõkke. Kanali kaldale istutati tammeallee.

19. ja 20. sajandi vahetusel tegutses Gorodenkas Narva jõe kaldal kõrts. Sellest on alles võssakasvanud vundament.

1930. aastatel oli külas saeveski, mis kuulus Turau-nimelistele eestlastest vendadele.Metsase piirkonna haldamiseks loodi 1924. aastal Gorodenka metskond, mis aasta hiljem

nimetati ümber Permisküla metskonnaks. Rahvas, sealhulgas metsamehed ise, kutsusid aga mets-konda Ovintsiks.

Aastal 1922 oli Ovintsis kaks majapidamist, kus elas üksteist inimest.1944. aastal oli metskond lahingute tallermaa, sellest ajast saadik on metsadest ja soodest

leitud mitmesugust lahingutehnikat.

Pildil olev Punamäe kordon hoiab jõel toimuval silma peal. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Gorodenka oja suue on peitunud taimestikku. Foto: Eva-Liis Tuvi.

86

21. sajandil asub Gorodenkas Punamäe piirivalvekordon ja tegutseb sõjaajaloo klubi Otsing. Punamäe on populaarne peatuskoht nii kalameeste kui ka suvitajate seas. Seal on võimalik

näha Teise maailmasõja aegseid kaevikuid ning ligi kümme aastat tagasi püstitatud lihtsat puuristi, mälestamaks seal 1944. aasta lahingutes langenuid. 1999. aastal tehti piirkonnas kahjutuks sadu sõjaaegseid lõhkekehi. Punamäel on haruldase II kaitsekategooriasse kuuluva taime ida-võsalille (Moehringia lateriflora) kasvukoht.

Poruni (Borovnja)

Poruni jõe kaldal, suudmest ligi viis kilomeetrit ülesvoolu asus metsavahitalu, mida kutsuti samuti Ovintsiks nagu Gorodenka jõe ääres asunud metskonda. Majapidamine, kus 1922. aastal elas üheksa inimest, hävis Teise maailmasõja lahingutes. Toona kuulus metsavahi tööülesannete hulka lisaks metsaga seotud kohustustele ka politsei ja piirivalve aitamine.

Poruni jõgi (pikkus 11,4 kilomeetrit) saab alguse Puhatu soostikust ning on elupaigaks kaitse-alusele vingerjale. Jõgi kandis varem nime Borovnja, mida võiks vene keelest tõlkida kui äket või vagu (borona – äke, borozda – vagu). Sügavat jõeorgu võib tõesti võrrelda suure põllutööriistaga veetud vaoga. Naabruses asuv Kivinõmme on seotud Kalevipoja tegemistega, sinna olevat ta vaenlasi jälitades haavatuna nõrkenud ja Kivinõmme ka maetud. Kalevipoja hauakohta tähistab mälestuskivi.

Vanarahvas teab rääkida lugu valgest laevast Poruni jõel. Arvatakse, et selle laevaga veeti Põhjasõja ajal Narva linnast põgenikke mööda jõge sõjategevusest eemale. Ülesvoolu sõitnud laev olevat olnud sunnitud varjuma Poruni jõele, kuhu see aga kinni jäi. Hiljem olevat koht soostunud ning vrakil istudes puhanud jahimehed ja marjulised jalga.

Kordon on saanud nime läheduses asuva Punamäe järgi, kus kõrged punakad liivakünkad palistavad Narva jõe läänekallast. Foto: Anne-Ly Feršel.

Punakatel liivaküngastel kasvavad männid ja puhkekohta vääristavad vanad tammed. Taamal Teises maailmasõjas langenutele püstitatud rist. Foto: Anne-Ly Feršel.

87

Kevadine Poruni jõgi on taandunud oma sängi. Foto: Anne-Ly Feršel.

Poruni jõe alamjooks, mis Narva veehoidla rajamise tagajärjel üle ujutati. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Poruni õpperada tutvustab laialehist põlismetsakooslust. Foto: Anne-Ly Feršel.

88

Nüüd kulgevad piki Poruni jõge õppe- ja matkarada, esimene 2,5 kilomeetri ja teine kümne kilomeetri pikkune. Õpperada tutvustab jõe kaldal asuvaid paljandeid, laialehist metsa ning sealset elustikku.

Matkarada keskendub inimtegevuse jälgedele: sõjaaegsed kaitserajatised, veehoidla paisutus jne. Rajal on infotahvlid, laagriplatsid ja puhkekohad, mis on hinnatud nii veematkajate, kalameeste kui ka marjuliste-seeneliste seas, jalgsimatkajatest rääkimata.

Narva jõe ülemjooks. Fragment 1938. aasta Eesti topograafilisest ülevaatekaardist 15- Narva (M 1 : 200 000).

89

Ülemjooks. Idakallas

Skamja (Скамья)

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblasti Slantsõ rajooni Zagrivje valdNimi: küla nime tekke kohta räägib levinuim legend, et 10. sajandil jõudis Narva jõele vürstinna Olga koos oma družiinaga, laevad randusid ning kohalikud tõid jõekaldale puupingi (skamja), millel vürstinna sai jalgu puhata.

Teise versiooni kohaselt nimetati küla samuti puu-pingi järgi, 18. sajandi alguses külastanud piirkonda Peeter I ja pingi meisterdanud talle kohapeal valmis teenrid, mitte külaelanikud.

Nimetekke kolmas legend on seotud Skamja-nime-lise kindlusega 14. sajandist. Kindluse täpne asupaik ei ole selge, aga arvatakse, et see asus kohas, kus oli kõige mugavam jõge ületada. Jõe ületuskohta kasuta-sid kaupmehed ja sõjavägi, parved ja paadid veeti köite abil üle vee ning ajapikku tekkinud kaldale jõukas küla.

14. sajandi keskel oli Skamja piirkonnas Pihkva kalurite slobodaa ehk issaad. See oli maksustamata ala, mille elanikel oli aiamaa, kuid mitte põllumaad. Nimi „slobodaa” tuleneb varasest slaavi keelest ja tähendab vabadust. Псковский

исад tähendab aga alevikku, kaid.Kroonikud nimetavad Skamjat esimest korda 1463. aastal ning hiljem seoses Vasknarva val-

lutamisega Vene vägede poolt 1558. aastal.Balti erikorra ajal, mida tavatsetakse kutsuda ka tsaariajaks (1710–1917), kuulus küla Peterburi

kubermangu Gdovi ( Oudova) maakonda. 1850. aastal ehitati Skamjasse Fjodor Gromovi tõotuse järgi kabel. 1850. aastatel loendati külas 44 majapidamist ja 141 meeshinge. Järgmisel kümnendil vähenes elanike arv, 1864. aasta andmetel oli külas 28 majapidamist, 63 mees- ja 75 naishinge.

Aastatel 1870–1871 ehitati arhitekt V. Vindelbandti plaanide järgi küla kabel ümber prohvet Eelija nimeliseks kirikuks. Narva jõe kaldal asunud valgete kivist seinte ja helesiniste kuplitega kirik lasti 1944. aasta veebruaris õhku. Praegu meenutab endist pühakoda puust mälestusrist. Kiriku saamisloo kohta räägib legend, et Gdovka jõe lähtes, Oudova linna lähedal oli madalik, mis segas laevade sisenemist jõkke. Süvendamistöödel ülestõstetud kividest olevatki laotud üles Skamja kiriku müürid.

Aastatel 1920–1944 kuulus Skamja küla Eesti Vabariigi koosseisu ning teda kutsuti Narva jõe lähte idapoolseks väravaks. Väravate läänepoolne osa asus Vasknarvas. Värava- või siis kalda-

Vaade Skamja külale Vasknarvast. Vasakul on õigeusu prohvet Eelija kirik, selle kõrval kahekorruseline kirikule kuuluv tellismaja ja kaugemal kaupmees Ljubomirovi maja. Umbes 1928. Foto: Leonid Mihhailovi kogust.

90

kaunistustena toimisid vastaskallastel asuvad Skamja ja Sõre-netsi küla valged Püha Eelija nimelised kivikirikud. Külade olustik oli sarnane – suurem osa elanikke olid maata vaesed ja tegelesid peamiselt saabaste õmblemise, kalapüügi, juur-viljade kasvatamise ning metsamarjade korjamisega. Külas tegutses tellisetehas ja kaupmees Gromov tõi pottseppadele Pihkva kandist savi, mida segati kohaliku savi hulka.

Skamjas ehitati lotjasid ja varasematel aegadel viiemehe-paate (лодок-пятерок), kandvusega 300–500 puuda. Jõu-kamalt elasid vaid kaupmehed ja kirik. Erinevus peegeldus eelkõige majades. Ühekorruselised piki jõge reas asetse-nud puumajad kuulusid vaestele talupoegadele. Majade taga asus majandushoov, saun ja hingemaa. Tänava poole jäi rida aknaid ja nende all pink, kus vanad naised õhtuti juttu puhudes istusid. Kahekorruselised majad aga kuulusid kaupmeestele ja kirikule. Küla uhkeim kahekorruseline, tra-ditsioonilise puitpitsiga kaunistatud maja kuulus kaupmees Gromovile, nagu ka sadade hektarite kaupa metsa, heina-, põllu- ja karjamaid. Vtroja külast ida poole, endistes Gro-

movite metsavaldustes on vanast ajast säilinud kolm kraavi, mis on näha ka tänapäeva kaartidel. Ilmselt kaevati kraavid palkide parvetamiseks. Skamja sadamakai ehitasid kaupmehed Gromovid. See tehti graniitkivist ning seal randuvate laevade last võis kaaluda mitu tuhat puuda.

1922. aastal oli külas 142 majapidamist 695 inimesega. Paljud külaelanikud olid sugulussi-demetes Sõrenetsi elanikega, üle jõe käidi vastastikku külas. Samas oli kahe küla vahel justkui rivaalitsemist – mõlema küla kirikud olid pühitsetud prohvet Eelijale ja samal ajal (Eelija päeval) peeti ka kolmepäevast külapüha.

Külas paiknes sadam, pagarikoda, kirikukool ja rahvamaja, oli sõjaväetelefon. 1930. aastate lõpuni kasutati Skamjas nagu teistestki jõeäärsetes külades joogiveeks jõevett, alles siis hakati küladesse rajama kaeve.

Kihelkonnakoolis õppisid Narva jõe äärsete külade lapsed, kes võisid pärast kooli lõpetamist juba ise rahvakoolides õpetajana töötada. 1930. aastatel asus siin kuueklassiline algkool. Hari-dusühingule Prinarovje kuulunud rahvamajas kanti ette hea tasemega näidendeid, etendusele järgnes tantsupidu. Küla noored jalutasid õhtuti mööda külatänavat ja laulsid.

Kunagi oli Skamja külas aurulaevaselts Gromov, Abramov ja Ko. Aurulaev Pobeda oli kasutusel enne Teist maailmasõda. Vedurlaev (puksiir) Narova kuulus metsatööstur Zinovjevile, kellel oli ka tehas Narva linna lähedal.

2006. aastal elas külas 12 alalist elanikku. Külas asub kaks mälestussammast: monument Teises maailmasõjas langenud sõduritele ning Skamja sadamasilla otsas asuv ingel, mälestusmärk Jude-nitši armee sõduritele, kes olid külas 1919. aastal. Rahvajutt räägib, et Vasknarva lapsed olevat ujunud üle jõe ja näinud vee all inimest. Hiljem täiskasvanutega asja uurides selgus, et tegu oli

Majad piki rannaäärset tänavat. Vanasti õitses siin lodjalaevandus. Lodjad tulid purjede ja aerude jõul Peipsi järvest Narva jõkke. Skamjas paadimehed puhkasid, istusid jõekaldal suurtel pinkidel ning imetlesid jõge ja Vasknarva vaadet. 1929. Ed. Pääro. Foto: Leonid Mihhailovi kogust.

91

kivist inglikujuga, mis oli toodud läänekaldale ja pandud jõe veerele kaunistuseks. Vastas-ranna rahvas tahtis aga oma vetest leitut tagasi.

Tänapäevasest Skamja külast umbes kahe kilomeetri kaugusel ja endisest Skamja külast ligi kilomeeter eemal asub väike surnuaed, mida nimetati koolera haudadeks. Narva jõe äärsetesse piirkondadesse levis koolera 1872. aastal linnades tööl käinud talupoegade ja Kreenholmi tööliste kaudu, kes olid sealse nakkuspuhangu ajal kodudesse tagasi pöör-dunud. Skamja ja Konduši külas toimunud ristikäikudel palvetati, et koolera ja katk ini-mestest mööda läheks. Vanad inimesed kartsid väga vihma- või sulaveega haudade laiali uhtu-mist ning nakkuse uut levimist. Kalmistule on maetud nii koolerasse kui ka kõhutüüfusesse surnud inimesi. 1872. aastal oli kalmistul ligi 40 kalmu, mille hauatähised on ka tänapäeval osaliselt säilinud.

Gromovite ehitatud sadamasilla taha püstitatud rist tähistab endise Skamja kiriku asukohta. Fotod: Anne-Ly Feršel ja Oleg Drozdik.

Mälestusmärk sõduritele – ingel jõe kaldal. Foto: Elena Valme.

Skamja küla lähedal asuvat rohtunud kalmistut kutsutakse koolera haudadeks. Foto: Olga Mesilane.

92

Vtroja küla (Втроя)

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblasti Slantsõ rajooni Zagrivje vald. Vtroja küla asub sama-nimelise jõe paremal kaldal. Vtroja jõgi suubub Narva jõkke pärast Skamja küla.Nimi: küla nime seletab Zagrivje koduloomuuseu-mis kirjas olev legend. 17. sajandil põgenesid paljud talupojad oma isandate juurest, nagu ka kolm Orlovi kubermangu talupoega. Jooksikud leidsid pelgukoha metsa sees voolava väikse jõe kaldal. Nende kolme esmaasuka auks hakatigi asundust kutsuma Vtrojaks. Nimi tuleb venekeelsest sõnast kolmekesi.

Vtroja jõest on leitud Kunda kultuurile iseloomu-likke silmata kivikirveid, mis on dateeritud keskmisesse kiviaega (IX–V at eKr).

1922. aastal oli külas 41 majapidamist 241 elanikuga. Küla kohta leiab teateid 1934. aasta Postimehest, kus kirjutatakse, et Skarjatina vallas Vtroja külas suleti alg-kool seoses düsenteeriapuhanguga, juba kolm õpilast oli haigusesse surnud.

Vtroja jõesuus tegutses lühikest aega praami üle-pääs. Praamiliiklus toimis semstvo (maaomavalitsuse) rahastamisel ja sõidu eest võetud tasust, kuid oli siiski ebaõnnestunud ettevõtmine. Vtroja jõesuudme lähe-duses on jõepõhjas laevavrakk.

Jõe paremal kaldal asub aianduskooperatiiv Stroitel.

Kukiranna (Кукин Берег)

Kuikina, Kukenbereku, Kukin-Bereg, Kujkin-Bereg

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon, Zagrivje valdNimi: Legend räägib, et kunagi jõudis sinna jõekaldale Peipsi tormi üle elanud räbalais rändur, nägi kuldset randa ja selle taga rohetavat männimetsa ning otsustas: „Siin saab olema minu küla ja minu nimi on Kukk!” Nii sündiski Kukiranna küla.

Esimese harujõena suubub Skamja küla lõpus Narva jõkke Vtroja jõgi. Foto: Anne-Ly Feršel.

Kalurikolhoosi Progress brigaad 1975. aastal kala püüdmas. Saak turustati peamiselt Narvas ja Slantsõs. Foto: Oleg Drozdiku kogust.

93

1864. aastal elas küla seitsmes majapidamises 45 ini-mest. 1922. aastal oli külas 16 majapidamist 87 elanikuga.

Pärast 1922. aastat liideti Kukirannaga lähedane Samohhini (endine Malentsovo) küla, mis asus seal, kus jõgi tegi käänaku paremale. Endise Samohhini küla-koha Narva jõe kaldal viis veevool minema. 1864. aastal elas Samohhini küla kuues majapidamises 36 inimest ja 1922. aastal oli 10 majapidamises 57 inimest.

Pärast Teist maailmasõda töötas Kukiranna külas üks neljameheline kalameeste brigaad ning jõele püügile sõideti mootorpaadiga. Kala turustati Narva, Slantsõsse ja vahel harva Leningradi. Külas on ka praegu kolhoosi Progress osakond ning püütakse kala.

Kukin-Beregi küla asub väikese, samanimelise struuga kõrval, mille kaldal on kohalik paadisadam.

Kukin-Beregi ja Perevoloki vahel asub Venemaa pii-rivalvekordon.

Küla lähedale jääb palju suvilaid ja suur aiandusühistu, kuhu rahvast tuleb Slantsõst, Kingissepast ja Peterburist suveks puhkama.

Kukin-Beregi struuga õhtuvalguses. Foto: Juri Drozdik.

Kukin-Beregi populaarne liivase põhjaga ujumiskoht. Foto: Juri Drozdik.

Põneva välja-nägemisega maja Kukin-Beregis. Foto: Juri Drozdik.

Vaade jõe pealt struuga kaldal asuvale külale. Foto: Eva-Liis Tuvi.

94

Suur- Perevoloka (Переволок)

Suur Perevoloki, Perevoloki

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon, Zagrivje valdNimi: pikemat nime Suur- Perevoloka kasutatakse ainult kaartidel, elanikud nimetavad küla liht-salt Perevolok, mis tuleb venekeelsest sõnast perevolok (переволакивать) ning märgib lohistamist.

Zagrivje koduloomuuseumi arhiivi andmetel tekkis nimi küla rändamisest sisemaa poole. Narva veerohke jõgi tõusis tihti üle parempoolse lauskja kalda ning uputus sundis külaelanikel oma hooneid kolmel korral jõest kaugemale ja kõrgemale lohistama. Suuremad üleujutused olid aastatel 1840, 1841, 1851 ja 1862. Eriti suur uputus oli 1844. aastal, mil vee alla jäid Skamja, Vasknarva, Jaama, Kukiranna, Perevoloki ja Karoli küla. Hiljem kutsusidki kohalikud elanikud 1844. aastat uputuse aastaks. Alates 1930. aastatest on küla paigal püsinud.

Arvatavasti paiknes algne Perevoloki küla Karoli struuga alal asunud suurel poolsaarel. Jõe peavool kulgenud tol ajal piki praegust Karoli struugat. Hiljem voolusängi õgvenedes ja maastiku muutudes lagunes endine ühtne küla jõe ida- ja läänekaldale kolmeks samanimeliseks külaks. Idakaldale tekkis Suur- Perevoloka ja praeguseks kadunud Djuk- Perevoloka ning läänekaldale nüüdseks kadunud Eesti ehk Saksa Perevoloka küla. Schuberti kaardil on näha saar nimega Perevolok, mis asub Karoli struugas, Karoli küla ja Saksa Perevoloka vastas.

Fragmendid 1863. aasta Schuberti kaardist. Foto: Perevoloki koduleheküljelt.

Kodumajanduskursus Suur- Perevoloka rahvamajas. Foto: Valeri Faronovi kogust.

95

Küla nime teket seletatakse ka tollase poolsaare elanike teenistusega – kaupade ümberlaadimise ja vedamine ehk lohistamisega. Arvatakse, et jões asu-nud poolsaare jalam oli sobivaks sadamaks ja kauba ümberlaadimise kohaks. Poolsaare põhjaküljel seisid Peipsilt saabunud suured ja sügavad lodjad. Sealt veeti kaup üle poolsaare jalami lõunaküljel ootavatesse jõe-paatidesse. Kaubavedu käis mööda jõge alla- ja üles-voolu Kulgu sadama ning Narva jõe lähte vahel. Palju veeti küttepuid.

1864. aastal elas küla 15 talus 99 inimest ning 1922. aastal 36 majapidamises kokku 186 inimest. Tegeldi põllumajanduse ja kalapüügiga. Küla taga olevat asunud väikese ahjuga telliskivitööstus.

1925. aasta sügisel tegi uksed lahti üks esimesi selle kandi rahvamaju, mis sai kohaliku kultuurielu kesku-seks ning noorte kooskäimispaigaks. Avamispidustu-sed toimusid mihklipäeval, mil peeti traditsioonilist Perevoloka küla püha. 1926. aastal alustas tegevust kultuuriselts Slavija. Küla noored armastasid näite-mängu ja esitasid oma teatritükke naaberküladeski. Ka Skamjas, Vasknarvas ja Jaama külas tegutsesid heatasemelised teatritrupid.

1930. aastail toimusid külas kodumajandus- ja kuli-naariakursused, mida viidi läbi ka Omutis, Kuninga- ja Jaama külas. Noored perenaised tõid kodust kaasa toiduained ning koos õpiti valmistama lõunaid, magus-toite, suupisteid, pirukaid, torte ja küpsiseid. Kursuse viimasel päeval kutsuti kogu küla rahvamajasse pidu-lauda toite maitsma.

1940. aastani suurenes Perevoloki elanike arv tänu elamistingimuste ja arstiabi edenemisele ligi kolme-sajani.

Põllumaad oli külas 108 ning heinamaad 200 hek-tarit. Kariloomadest peeti hobuseid (neid loeti 32), lehmi (80), lambaid (150), sigu (60), aga ka kanu ja parte. 1992. aastaks oli küla elanikel talitada vaid kuus lehma, kuus lammast ja 30 kana. 2006. aastal oli küla viiekümnest alalisest elanikust vaid ühe pere jagu põlisasukaid.

Küla läbib Röövlioja (Разбойник).

Fotomälestus kolhoosiajast, mil kasvatati maisi. Foto: Oleg Drozdiku kogust.

Laev nimega Звезда Perevoloka külas 1956. aastal. Foto: Aleksandr Drozdik.

96

Suur- Perevoloka küla Narva jõelt vaadatuna. Foto: Anne-Ly Feršel.

Heinalised Perevolokast 1960. aastatel. Foto: Oleg Drozdiku kogust.

Sarnaselt vasakkalda struugadega on siingi oma – väike Perevoloka-nimeline struuga, mille kaldal asub küla. Saun struuga kaldal, taamal paistab Narva jõgi. Foto: Sergei Drozdik.

97

Djuk- Perevoloka (Дюк-Переволок)

Дюк

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon, Zagrivje vald. Küla on hävinud.

Djuk- Perevoloka asus Perevoloka külast 1,5 kilo-meetrit allavoolu. Küla kohal oli Narva jõe ülepää-sukoht. 1856. aastal oli külas neli majapidamist ja 1864. aastal elas küla kolmes majapidamises 35 ini-mest. 1922. aastal oli külas kümme majapidamist 45 inimesega.

1944. aasta lahingutes küla hävis. Kuni 1960. aasta-teni elas seal üksik vanake Polja, kelle surma järel küla lõplikult hääbus. Tänapäeval tähistavad küla kunagist asukohta maadligi vajunud varemed.

Djuki ja Perevoloki vahelist ala nimetati vanasti Kopliks (Koppol, Копполь).

Kakolok (Каколоки)

Kakoloki

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon, Zagrivje vald. Küla ei ole enam olemas.

Kakolok asus Djuk- Perevoloka ja Skarjatina küla vahel, Permisküla saare vastas. Küla oli traditsiooniline vene ridaküla, kus majade tagant algas perele kuuluv kitsas kuni poolteist kilomeetrit pikk põlluriba.

Jõekalda ja saare vahel asus enne Teist maailmasõda Stolfatite vesiveski, mida pidasid kolm venda, kelle majad asusid jõekaldal kõrvuti. Vendade järeltulijad elavad Narvas ja kannavad perekonnanime Stolfat.

Kakoloki talu juures, kus kallas on järsem ja kõrgem, algasid jõekarid. Suurel kiirusel kivist sängi läbiv vesi mühises ja veepiisad tekitasid kärestike kohale auru-pilvi.

Permisküla saare kohal asuvad jõe idakaldal puhke-baasid Rjabinka ja Bereska ning Teises maailmasõjas hukkunud punaarmeelastele püstitatud monument.

Narva jõgi Perevoloka külade vahel. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Kakoloki vesiveski Narva jõe ääres, 1926. Gustav Vilbaste. Foto: ERM Fk 1394: 220.

98

Eriilmelised puhkemajad. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Kakoloki saart ja Narva paremkallast ühendab sild. Foto: Anne-Ly Feršel.

99

Skarjatina (Скарятинa Гора)

Karjati, Skarjatina, Skarjatina Gora, Скарятино

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon, Zagrivje vald. Küla ei ole enam olemas.Nimi: Skarjatina ehk skarnjak tähendab vene murde-keeles parkalit-nahatöölist.

Küla asus Kakoloki ja Olgin Kresti vahel, Permis-küla saare põhjatipust allavoolu ning selle vanust tõendab lähedal asuv 12. sajandist pärinev vadjalaste kääbaskalmistu.

Skarjatina valla maad olid ida pool soised ning kohati muutusid küladevahelised teed põhjatuks. Lõunapoolsemad maad olid kõrgemad ja liivased, kuid kehva saagikusega.

1838. aastal elas külas 110 inimest ja 1864. aastal 16 majapidamises 125 elanikku. 1922. aastal oli külas 45 majapidamist, kus elas 240 inimest. Skarjatina ela-nikud tegelesid peamiselt põllutöö ja kalapüügiga, mehed olid tuntud osavate palgiparvetajatena.

1926. aastal kirjutas Postimees, et aurukatla korst-nast välja lennanud sädemest põles maha Miron Sind-lerile ja Nikita Gladoševile kuulunud auruveski ühes sisseseadega. Ettevõte olnud kindlustatud tulekinni-tuse seltsis 1 300 000 marga eest. Samal aastal avati uus koolimaja, kus õppis 50–60 last.

Skarjatina küla ei olnud oma elanike ja majade arvu poolest Skarjatina valla kõige rikkam küla. Maju ja inimesi oli rohkem Omuti, Zagrivje ja Konduši külas. Samas oli külla koondunud haldusvõim ja ettevõtlus. Skarjatinas töötasid arst, agronoom, apteek, koope-ratiivne Skarjatina pank ning põllumajandus- ja pii-maühistu. Viimasele kuulunud meiereis toodetud või viidi Narva turule.

Küla naispere müüs kokkuostjaile metsamarju, need jõudsid samuti peamiselt Narva turgudele. Küla keskel asus sadam, Skarjatina haridusühingule Ogonjok kuulunud rahvamaja ja alkohoolsete jookidega kauplev lavka. Viimane muutis kohalike huvi isetegevuse vastu peaaegu olematuks. Külas elanud Konduši kooliõpetajal õnnestus siiski kokku panna koor Russkaja Pesnja, kuhu kutsuti lauljaid ka naaberküladest.

Skarjatina külas kui halduskeskuses tegutses teiste ettevõtete hulgas ühispank. Foto: Oleg Drozdiku kogust.

24. veebruari pidulik kogunemine Skarjatinas. Foto: Narva muuseumi kogust.

100

Vanadel eestiaegsetel kaartidel on Skarjatina ja Per-misküla vahele märgitud parve ülesõidu koht. Pärast hävingut 1944. aasta lahinguis küla ei taastatud.

Olgin Krest (Ольгин Крест)

Olgin Kresti kirikutalu, Погост Ольгин Крест, Никола-

на-Нарове

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon, Zagrivje vald. Kirikutalu ei ole säilinud.Nimi: kohanime Olgin Krest tekkelugu on seotud legendidega 10. sajandil elanud Kiievi suurvürstinna Olgast, kes kinkinud kohalikele kivist risti, mis aasta-kümneid hiljem leiti endise kabeli kohalt maa seest.

Küla varast asustust tõendab 12. sajandist pärinev vadjalaste kääbaskalmistu.

Olgin Kresti kirikutalu asus Skarjatina ja Stepa-novštšina küla vahel.

Vanasti kutsuti küla Никола-на-Нарове ehk Niko-lai Narva jõel, kummarduseks Nikolai Imetegijale (Николая Чудотворца), reisilolijate ning laevnike kaitsepühakule, kelle auks pühitseti ka jõekaldale ehitatud kirik.

Legendi järgi käis vürstinna Olga Narva jõe kal-lastel kasvanud põlises, võimsate puudega ning ulukirikkas metsas oma družiinaga jahil. Lesest suurvürstinna pidi temale kuuluvatel maavaldustel korda hoidma ja käima rahva heaolu jälgimas. Karmi iseloomuga Narova jõgi, mis tollel ajal veelgi kurjem olnud, ei säästnud ka vürstinnale kuuluvaid parklaevu, mida koha-like juttude järgi olnud koguni kuus, ning laevad hakkasid uppuma. Vürstinna laev jooksis karile seal, kus jõe sügavus oli rohkem kui poolteist meetrit. Olga pääses eluga ja tal õnnestus jõuda ühele poolsaarele, mida hiljem hakati kutsuma Olga poolsaareks. Sellelt poolsaarelt jõudis Olga jõe paremale kaldale, kus teda võtsid vastu koha-

Kõrge jõekallas ja põlispuud meenutavad kunagist Skarjatina Gora külakohta. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Narva luhad heinakuhjadega. 1926. G. Vilbaste. Foto: ERM Fk 1394: 219.

101

liku narovalaste hõimu esindajad, kes olid siis paganausulised. Olga suurest saatjas-konnast vaimustunud kohalikud kostitasid külalisi ja vestlesid nendega õigeusust. Vürstinna Olga tänas narovalasi hea vastuvõtu eest, andes neile erilisi privileege ja raha õigeusu kiriku ehitamiseks. Sellest ajast peale on jõeäärsele teerajale paigalda-tud suur puurist ja nii kohta kui ka kirikut nimetatakse Olgin Krest ehk Olga Rist.

Jõekalda Eelija-nimelisel kõrgendikul – Olgat saatnud Ilja-nimelise družinniku haual – seisnud ja kaitsnud kohalikke kivirist. Kahjuks on rist hävitatud. Kivist risti püstitanud vürstinna ka Suursaarele Olgin Kresti küla lähistel.Suuline pärimus

Olgin Krest kujunes arvatavasti juba 11. sajandil Narva jõe parempoolse kalda piirkondlikuks keskuseks, olles iidse Pihkva maavalduste kõige põhjapoolsem punkt, üks vanimaid pogoste (külakogukond, kiriku ja kirikuaiaga küla) Loode-Venemaal, kuhu koondus ka finants-, haldus- ja kohtuvõim. Pärast Venemaa ristiusustamist ehitati esimesed kirikud pogostidesse. Nii seostus pogosti mõiste kirikuga ning nende ümber tekkivate kalmistutega. Гость tähendab vene keeles külalist.

Olgin Kresti on mainitud vene kroonikates 1585. aastal seoses Vene-Rootsi vaherahuga (1583) ja 1891. aastal seoses Pühtitsa kloostri ehitamisega. Kala-, sealhulgas angerjarikka jõe ääres oli kalapüük peamiseks elatusallikaks. Kohalikku kalarikast jõekallast nimetati tsaari kaldaks, millel kõrguv müüriga ümbritsetud valge kirik oli nagu majakas, märki-des jõekaridega kärestikulist ala, mida peeti Narva jõe kõige ohtlikumaks lõiguks.

Pogostis sai kärestike läbimiseks valmistuda ning õnne-tuse korral leiti peavarju ja abi. Eluga pääsenud said kirikus küünalt asetades tänada taevaisa imelise pääsemise eest ning need, kes jõe voogudes oma elu jätsid, sängitati kohalikule kalmistule.

1864. aastal elas Olgin Krestis kuus meest ja kümme naist. Küla pühakoja ümber ei kujunenud, sest lähiümbruse maad kuulusid pogostile, kiriku juures asuvates hoonetes ehk kirikutalus elasid vaimuliku ja salmilaulja pered. Kirikul olid aia- ja põl-lumaad, mets ja heinamaad. Kiriku juurde rajati 1843. aastal kolmeklassiline kool, mille tarvis kerkis 1883. aastal puidust kihelkonnakoolimaja.

Arvatakse, et varasema, Nikolai Imetegijale pühitsetud kiriku ehitasid Pihkva kaupmehed Ivan Julma ajal 16. sajandil. Aastatel 1807–1821 püstitati kellatorn. Kiriku ja kellatorni ladumiseks vajalik paekivi murti Narva jõest. Väikeseks jäänud Nikolai kirikut laiendati 1887. aastal, kui lõuna

Olgin Kresti kiriku makett, mille autor on Anatoli Nikandrov Slantsõst. Foto: Oleg Drozdik.

102

poole ehitati juurde suur tempel Püha Olga auks. Varem oli Olgale pühendatud väikene puust kabel ja kalmistu selle juures. Kogudusse kuulus 1899. aastal 416 majapidamist koos 2471 hingega.

Õigeusu preestrid käisid rahvast teenimas paadiga ning viisid talitlusi läbi nii jõe paremal kui ka vasakul kaldal. Skarjatina ja Vasknarva valla kadunukesed maeti Olgin Kresti surnuaiale. Kaupmeeste annetustest ehitatud kiriku sisekujunduses hakkasid silma sinine värv ja hõbedane 60 küünlaga lühter. Kiriku uhkuseks oli kullatud, Tallinna Aleksander Nevski kiriku ikonostaasiga sarnanev, kuid sellest väiksem ikonostaas.

Olgin Kresti kiriku kellade helin kandus piki jõge Omutisse ja vaikse ilmaga isegi Perevolo-kasse ning Kuningakülla. Kiriku juures toimus Peeter-Pauli päeva laat, millele oli iseloomulik maiustuste rohkus.

Kirik ei saanud 1919. aasta sõjasündmustes kahjustusi ja jätkas Eesti Vabariigi ajal tegutsemist, jäädes piirkonna peaaegu ainukeseks tegutsevaks kirikuks.

Teise maailmasõja ajal hävitati kirik maatasa, hiljem leitud kirikukellade tükke võib näha Zag-rivje koolimuuseumis. Pühakoda ja selle juures olnud hooneid ei taastatud ning selle koha peale on kasvanud kõrge puudetukk. Kiriku mälestuseks püstitati 1998. aastal, Püha Olga pühapäeval, mida tähistatakse 24. juulil, seitsme meetri kõrgune metallist mälestusrist. Kiriku asukohast alla-voolu jääb jõekaldale lagunev puhkebaas ja kunagise populaarse, kuid nüüdseks mahapõlenud sauna vundament.

Kiriku mälestuseks püstitati Narva jõe kaldale rist. Foto: Sergei Drozdik.

Olgin Kresti puudesalus oli kuni 1944. aastani kirik. Foto Anne-Ly Feršel.

103

Narva voolu takistavad Ülemised (Verhnie) ja Alu-mised (Nižnie) jõekarid. Kärestiku ülemist osa nime-tatakse Olga ristiks ja alumist osa Omutiks.

Kõige suurem jõud ja kiirus oli Narva jõel Olgin Kresti juures, kus jõe faarvater on kitsas, madal ja kärestikuline ning raskesti läbitav. Sellisel laevateel liikumine nõudis kogemusi ja julgust, et alus kividele ei jookseks ning kiire veevool seda kaldale või hoopiski ümber ei viskaks. Veelgi raskem oli liikuda vastuvoolu, mis oli aerude abil lausa võimatu. Seepärast kasutati seal burlakkide abi. Kiired ja hea manööverdamisvõi-mega nüüdisaegsed mootorpaadid suudavad seda ras-ket kohta ületada, kuid vanadel aurikutel mobiliseeriti kõik pardal viibivad mehed pikkade teivastega alust edasi lükkama.

Raske lasti ja madala vee korral pidid maale pandud reisijad teinekord mitu kilomeetrit jalgsi mööda kallast edasi kõndima, kuni raskesti läbitav koht lõppes ja nad taas laevale võeti. 1930. aastatel oli vesi väga madal ja jõekaridest edasi ei pääsenud, siis sõitsid laevad kuni Kuningakülani.

19. sajandil tegi major Johann Oldenburg ettepa-neku ehitada saarest vasakule ehk siis läänekalda ja Suursaare vahele pais ja lüüs. Samasugune projekt koostati ka Omuti jõekaride kohta. Plaanid jäid teos-tamata.

Ka tänapäeval tuleb paadiga kärestikel liikuda ette-vaatlikult, sest keerised ja tugev vool rapsivad tüüri, mis võib kanda aluse jõe süvendatud osast kõrvale. Madala veeseisuga võib reis lõppeda kividele sõiduga.

Allavoolu aerutada ei ole küll tarvis, kuid laiselda ka ei saa, sest paat kipub ikka kursilt kõrvale kalduma. Neile, kes kärestikest ei tea, võib ülemjooksul muidu tasane jõgi pakkuda üllatusi ja väikese adrenaliinisüsti.

Kuningaküla saart (Княжскoсельский остров) on nimetatud ka Olgin saareks ja Suursaareks, millele järgneb allavoolu liikudes Väikesaar (vt lk 84).

Suure kiirusega voolab Narva jõe vesi mööda kivist kallakut Olgin Kresti kärestikku. Pärast veehoidla rajamist on veetase tõusnud ja kärestikud ei ole enam nii ohtlikud kui vanadel aegadel. Foto: Anne-Ly Feršel.

Rahvariietes noored seisavad Narva jõe kaldal Olgin Kresti lähistel. Foto on tehtud 1930. aastatel. Foto: Oleg Drozdiku kogust.

104

Stepanovštšina (Cтепановщина)

Asukoht: Olgin Kresti ja Omuti vahel, Vene Föderat-sioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon, Zagrivje valdNimi: küla paikneb kõrgel järsakul Ilja (Eelija) nime-lise mäe jalami kõrval. Legendi järgi on küla asutajaks olnud rikka saksa väljaspool abielu sündinud poeg Ste-pan, kelle pärisorjast ema sai poja sünni järel teoor-jusest vabastamise tunnistuse. Oma pojale Stepanile kinkis saks maad – ilusa jõekalda.

Rahvasuu kutsus küla Krakoviks, võimalik, et sama-nimelise Poola linna järgi. Külas sündinud tütarlas-test sirgunud väga ilusad neiud, mida seostati poola päritoluga.

1885. aastal müüs suurvürst Konstantin Nikolaje-vitš (1827–1892) oma Narva jõe kaldal asunud mõisa Skamjast pärit kaupmeestele Gromovitele. Müügist saadud 4000 rubla annetas ta Püha Olga kiriku ehi-tamiseks. Pärast Esimest maailmasõda töötasid mõi-sas Gromovite heaks sõjavangid Austriast, Poolast ja Ungarist, kes lõikasid metsa ja parvetasid puitu mööda Gromovite kanalit Narva jõkke, kus see laaditi praa-

Jõelt pärivoolu külale lähenedes näeb esmalt kõrget kallast ja üksikuid katuseid, käänakule jõudes avaneb aga vaade tervele külale. Fotod: Anne-Ly Feršel.

Stepanovštšina vaadatuna Narva jõe vasakkaldalt. Küla on peitunud Suursaare ja Väikesaare taha, saarte vahelt paistavad mõned majad. Foto: Anne-Ly Feršel.

105

mile ning veeti Narva. Muu hulgas õpetasid vangid kohalikke noori mängima erinevaid keelpille ja aus-terlased valmistama viiuleid.

Endise mõisa asukoht jääb nõukogude ajal ehitatud ja nüüd laguneva karjafarmi kohale.

1938. aastal leidsid Tartu ülikooli ajaloolased Ilja mäel väljakaevamistel vanad kalmed. Pronksist haua-panuste järgi dateeriti need 12. sajandisse. Sinisavi-lademest kujunenud mäe harja lõhkasid Teise maa-ilmasõja ajal taganenud sakslased kuue meetri jagu madalamaks, et saabuvad Vene väed ei saaks endale head vaatlusposti.

1864. aastal elas küla viies majapidamises 44 ini-mest. 1922. aastal pandi kirja 15 majapidamist ja 75 inimest.

Enne Narva jõe taguse maa minemist teise võimu kätte oli külas 13 maja ligi 60 elanikuga. Elati üsna hästi ja igas majapidamises oli lehm või kaks, peeti ka lambaid, sigu ning kodulinde. Mõned külaelanikud siirdusid Tallinna, tütarlapsi ahvatles töö Narva vabrikutes.

1950. aastatel avati külas veemõõdupost, mis töötas Vasknarva võrdluspostina.2006. aasta suvel elas rohelusse uppuvas külas 84 inimest, küla elanikkonna moodustavad

peamiselt suvitajad ja pensionärid. Aasta ringi elatakse ainult kolmes majas. Küla lõunapoolses servas kasvab kaks ilusat üle 15 meetri kõrgust kahemeetrise ümbermõõduga pärna.

Omuti (Отрадное)

Омут, Otradnoje

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon, Zagrivje valdNimi: Omut tähendab vene keeles jõehauda, sügavikku, vee neelukohta. Küla kohal jões olevasse kärestikku on vanade külaelanike sõnul uppunud palju inimesi.

Pärast Teist maailmasõda läks moodi külanimede muutmine ja külanõukogult tuli ettepanek anda külale uus nimi Otradnoje. Otsus võeti küll vastu, kuid elanikud nimetavad küla endistviisi Omutiks.

Zagrivje koduloomuuseumi arhiivi andmeil andnud külale nime 17.–18. sajandil elanud soome hõimud. Teine legend räägib: Põhjasõja ajal olevat takerdunud Peeter I-le allunud Menšikovi väesalk küla juurest allavoolu laiuvatesse läbimatutesse soodesse ega pääsenud edasi Narva linna alla. Peetri saadetud käskjalale vastanud Menšikov, et ta on võrendikku kinni jäänud – siit siis nimi Omut.

Stepanovštšina ja Omuti vahel näeb mahajäetud suurfarmi varemeid. Foto: Anne-Ly Feršel.

106

1864. aastal elas küla 32 majapidamises 197 ela-nikku. Laevade üle Narva karide lootsimiseks loodi Omutisse lodjavedajate artell. Lepingu alusel tööta-nud lodjavedajad pidid artellivanema esimese käsu peale tööle asuma. Aasta jooksul veeti üle jõekaride sadu laevu. Koorem laaditi väiksematesse paatidesse, mahuga 300–400 puuda ning lodi veeti mitmest nöörist kokku punutud köite abil kuni seitse versta üle karide hobustega. Kolmekümne hobusega ülevedamine mak-sis 1886. aastal 30 rubla, kaheteistkümne hobusega üle-vedamine kümme rubla. Seejuures jäi üks neljandik sissetulekust artelliülema kätte. Üleveetavate purje-laevade koorma maht ulatus 4000 puudani ehk kuni 64 tonnini. Selliseid lamedapõhjalisi jõelaevu ehitati Omutis.

Mõnikord tuli jõelaevade süvist veelgi vähendada ning ka reisijad pidid kärestike kohal ligi paar kilo-meetrit mööda maad kõndima ning alles siis, kui vesi läks sügavamaks, saadi uuesti laeva asuda. Postimehe teatel oli jõgi eriti madala veega 1933. aasta sügisel.

19. sajandi teisel poolel tarvitatud liikumiseks peamiselt Narva jõge, millel veetud „lodkaga” või „ladeikaga” kraami ja inimesi, sõiduk kandnud kuni 4000 puuda. Köiega veetud lodkat, 150 sülla pikkune köis olnud tal ees, millest 3 tüdrukut vedand. Omuda küla juures pandud aga 30 hobust ette, kuna seal vesi langeb palju, veetud 9 versta hobustega edasi.Põldmäe, 1931

Omuti külatänav piki Narva jõe kallast. 1972. Ü. Maaring. Foto: ERM Fk 1672: 51.

Suures külas tegutsesid haridus- ja kultuurihuvilised igas vanuseastmes – lapsed koolis ja täiskasvanud ühenduses Znanie. Omuti küla koolimaja ja lapsed. Omuti rahvamaja. Fotod: Oleg Drozdiku kogust.

107 Narva jõe ülemjooks 2010. aasta halduspiiridega.

NARVA JÕE ÜLEMJOOKSM 1 : 75 000

vooluveekogu

hoiuala piir

kaitseala piir

asustusüksuse piir

valla piir

Aluskaart: Eesti põhikaart, Keskkonnaregister

108

Omuti oli Narva jõe äärsetest küladest kõige pikem – 2,5 kilomeetrit, ulatudes Tšerjomuha jõeni. Enne 1917. aasta revolutsiooni oli küla jaotatud kaheks. Alla-voolu asuv küla kandis härraste (sakste) küla nime, kuuludes krahvinna Konovnitsõnale, teine pool külast oli riigi omand ehk Павловское городское правление. Seetõttu kajastuvad Viru maakonna politseijaoskon-dade aruannetes 1922. aastal Omut I ja Omut II. Esi-meses oli 77 majapidamist ning 432 inimest ja teises 63 majapidamist ning 348 inimest.

Sadamas asunud suur post, sellel silt külas olevate majade ja elanike arvuga. Külas oli kabel. 1926. aastal avati uus koolimaja, kus õppis 50–60 last. Rahvamaja ehitus venis raha puudusel. 1932. aastal oli pooleli teine korrus, puudus vooder ja kivitrepp. Avarat, tal-vel külma saaliga hoonet lubati kasutada vaid ajuti-selt. Sellest hoolimata tegutsesid küla noored aktiiv-selt kultuuri- ja haridusühenduses Znanie. Korraldati mitmesuguseid üritusi, sealhulgas kodumajanduse ja kokanduse kursusi. Enne Teist maailmasõda asusid kõik 120 maja ühel, piki jõe kallast kulgeval tänaval, elanikke oli 650.

2006. aastal elas külas 28 alalist elanikku. Külas asub paatide laenutus ja kalapüügikeskus Omut, kus on sillad paatidele ning hooned kalastamishuvilistele puhkajatele.

Vaade Omuti külale. Foto: Anne-Ly Feršel.

Omuti küla on lähedal asuvate linnaelanike seas populaarne kalastusretkede alguspaik, seda kinnitavad arvukad paadisillad ning kaldakindlustused. Foto: Anne-Ly Feršel.

109

Keskjooks. Läänekallas

Omutist allavoolu oli enne Narva veehoidla rajamist ja sellega põhjustatud üleujutust jões palju saari. Uusna küla ja Omuti vahel olid jões järgmised suuremad saared: Kapsa saar Punamägede juures, Vasika saar Gluboki kanali vastas ning enne Uusnat Kuningasaar (Kuninglik saar); Mustajõe suudme lähedal Mustajõe saar (Tšernovski saar), pärast Vääskat Liitsaar; Kulgu naabruses Suursaar (Kifftsaar).

Uusnova

Vallisaare, Usnowa, Uus-Nova

Asukoht: endise Uusnova ehk Vallisaare küla maad kuuluvad nüüd Kuningaküla koosseisu.

1655. aastal kuulus Samokrassi (hilisem Arumäe) karjamõisa koosseisu. Teda kirjeldatakse kui väikest kolme taluga küla. Ka on maad rendiõiguse alusel kuu-lunud Narva linnale.

1658. aastal sõlmiti külas Venemaa ja Rootsi vahe-rahu.

Pärast Põhjasõja lõppu muudeti küla Usnovoks (Ustnaks), kuid rahvas jätkas vana nime Vallisaare kasutamist.

1766. aastal tegutses külas kõrts.1922. aastal oli külas üks talu kolme elanikuga ning

piirkonda jäi suur metsaala.

Mustajõe

Asukoht: küla asus Narva jõkke suubuva Mustajõe kal-dal, praegusel Eesti soojuselektrijaama territooriumil.Nimi: küla sai nime turbase metsajõe järgi, mille kal-lastel ta asus.

Esimest korda on küla (Schwarzenbeck) mainitud 1498. aastal.1635. aastal müüdi toonane kroonuküla. Kaugel soode taga asuv küla andis vähe tulu ja vahe-

tas tihti omanikku. 17. sajandil asus sinna elama väike rühm vanausulisi Venemaalt, kus neid oli hakatud pärast sealset kirikureformi taga kiusama.

Saarestik Narva jõel Omuti külast põhjas. 1926. G. Vilbaste. Foto: ERM Fk 1394: 224.

Narva jõgi on hinnatud veekogu matkajate hulgas. Matkaseltskond kajakkidel. Foto: Imre Poom.

110

Nar

va jõ

e ke

skjo

oks

Nõu

kogu

de L

iidu

topo

graa

filis

el k

aard

il. M

1: 2

50 0

00. K

aart

: Maa

-am

eti W

MS-

kaar

dira

kend

us.

111

Vanausulised ehk raskolnikud elasid omaette, muust rahvast võrdlemisi isoleeritult. 1726. aasta adramaarevisjon märkis, et nad ei hari põldu nii nagu eestlastest talupojad. Kogukond kasutas 1¼ adramaad ja maksis selle eest mõisale 40 rubla aastas. Elatuti metsast ja kalastamisest Narva jõel ning peeti mesilasi.

Aastal 1867 laskis tollane Laagna mõisa omanik R. v. Gendt Mustjõe külad panna kruntidesse. Selline eraldamine ei meeldinud ühiskülas elanud venelastele ja nad lah-kusid, v.a üks perekond. Venelaste asemele tulid eestlased. Piirkonna põllumaad olid viletsad ning küla eraldatud, sest siis puudus maantee ja liigeldi mööda Narva jõge.Põldmäe, 1931

19. sajandi teisel poolel (1871) läks küla oma 21 perega (peamiselt vanausuliste järeltulijad) Narva linavabriku omaniku Wilhelm Krameri valdusse. Vähehaaval suundusid küla noored Narva vabrikutesse tööle ja külla tuli juurde eesti taluperesid.

1875. aastal ehitati külasse koolimaja ja elavnes seltsitegevus. Mustajõe-äärsete metsade omanik, Kurtna mõisa viimane mõisnik Peltzer, kes elas Narvas

ja kellele kuulus 60 protsenti Narva kalevivabriku aktsiatest, lasi kaevata kanali Konsu järvest Mustajõkke. Ka kuivendas mõisnik Konsu järve ümber metsa ja suunas l iigse vee järve. Piirkonnas oli teisigi kanaleid (näiteks Apsaare, Ilusamänniku).

Ettevõtlik mõisahärra hukkus Narva jões – 1907. aastal linaketrusvabrikus toimunud streigi ajal viskasid vihased töölised mehe kosest alla.

1922. aastal töötasid jahuveski ja elektriühisus Valge Süsi kolme töötajaga. Küla 33 talu paik-nesid piki Mustajõe vasakut kallast kuue kilomeetri pikkusel ribal.

1933. aastal ehitati maavalitsuse korraldusel Mustajõele uus sild.

Endise mõisakoha lähedal asusid muistsed kalmed, kus oli ka suur rist, mis on kaduma läinud.

1940. aastal leidsid maanteekraavi kaevanud töö-lised poolteise meetri sügavuselt luustikke ja Rootsi rahasid.

Esimese maailmasõja ajal külast läbi läinud Loo-dearmee sõdureist jäi Mustajõe terveks, kuid Teine maailmasõda – 1944. aasta suvel Auvere platsdarmil möllanud lahingud – tegi küla maatasa.

Pärast Narva veehoidla rajamist muutus Mustajõgi lühemaks, sest osa jõest jäi veehoidla alla.

Sillamäe ja Viivikonna pühapäevakalurid rajasid Mustajõe ja veehoidla kallastele oma kalastusbaasid. 2007. aastal avati Mustajõe piirivalvekordon.

Sild üle Mustajõe. J. Kristin. Foto postkaartide kogust 1899–1912. Foto: ERM Fk 114: 20.

112

Endise küla kohale hakati 1960. aastatel ehitama Eesti soojuselektrijaama (SEJ). Asukohavalikul sai otsustavaks jahutusvee olemasolu (jõed ja veehoidla) ning naabruses paiknev põlevkivikarjäär nr 2 (uue nimega: Narva karjäär). Ettevalmistused ehitustöö-deks algasid 1963. aastal, elektrijaama ehitus kuulutati üleliiduliseks löökehituseks. Esimene 200 MW võimsu-sega energiaplokk käivitati 1969. aastal, koguvõimsuse (1610 MW) saavutas jaam 1973. aastal. 1980. aastatel töötas soojuselektrijaamas üle 1500 töölise.

2001. aastal algas jaama renoveerimine, kasutusele võeti suurema kasuteguriga keevkihttehnoloogial põhinevad katlad.

2009. aastast moodustab jaama kateldes põletata-vast kuni kümme protsenti biokütus (biomass). Narva Elektrijaamade andmeil on kaheksa energiaplokiga Eesti soojuselektrijaam maailma suurim põlevkivi-küttel töötav elektrijaam.

Narva karjääri, Eesti SEJ, selle tuhaplatoode ja Narva jõe vahele kitsukesele alale on ennast seadnud aiandusühistu Tihhaja Zavod.

Vääska

Väska, Kalmuküla

Asukoht: küla asus Mustajõe ja Kulgu vahel, praegu veehoidla all.

Küla esmamainimine jääb aastasse 1521. Rahvapäri-muse kohaselt pärines püsiasustus (üks talu) Põhjasõja ajast, mil piirkonnas käidi heina niitmas. Juba tol ajal oli jõgi küla kohal nii kitsas, et niitjad võisid tubakakotti üle jõe pilduda. Vanad elanikud rääkisid, et külas oli kalmistu („kalmu”), kuhu maeti põgenikke ja võõraid inimesi. Vääska küla kuulus Väike-Soldina mõisa alla. Küla oli tuntud kõrtsikohana.

Vääskast läks läbi Vabadussõja rinne. Punaarmee sõdurid ründasid üle külmunud Narva jõe ja lõid sillapea, mille Eesti väed 17. detsembril 1919 hävitasid. 18. detsembril alustasid punased

Eesti soojuselektrijaama territooriumil on siberi ja vene tuura kasvatus. Foto: Jaak Võsu.

Aeg-ajalt paneb mõni isend plehku ja satub varem või hiljem kalameeste püünistesse. Foto: Lembit Kesler.

113

uut rünnakut, seekord Mustajõe suudme lähistel ning 28. detsembril ka Hõbesaare ja Piimanina vahel, kuid need katsed tõrjuti ja Viru rinne jäi püsima.

1922. aastal oli külas kaheksa talu 66 elanikuga. Küla asus madalatel maadel piki jõe kallast 12 kilomeetri kaugusel Narvast Ust- Žerdjanka vastas ja kannatas üleujutuste käes.

1929. aastal põgenesid elanikud Samokrassi külla uputuse lõppu ootama. Vääska ja Krivasoo vahel leidus koolmekohti.

1933. aastal pälvis suuremalt jaolt omavahel suguluses olevate eestlastest elanikega küla Pos-timehe tähelepanu sajaprotsendilise osavõtuga valimistest.

Hävituspataljon põletas Vääska küla 1941. aastal maani maha. 1956. aastal jäi piirkond Narva jõe paisutuse tagajärjel vee alla.

Balti soojuselektrijaam

Kulgu külast läände, viie kilomeetri kaugusele Narva linnast, rajati aastatel 1956–1966 Balti soojuselektrijaam koguvõimsusega 1600 MW. Jaam varustab alates 1966. aastast Narva linna soojusenergiaga ja tööstustarbijaid auruga. Jaama kaheteistkümnest energiaplokist jäi pärast 1990. aastate lõpul alanud rekonstrueerimist tööle neli.

2005. aasta kevadel paigaldati kaks uut keevkiht-tehnoloogial töötavat katelt. Balti elektrijaam on üks suurimaid soojusenergia tootjaid Eestis.

Narva veehoidla ääres asuvad Balti elektrijaama kaks tuhavälja koos settebasseinidega (seal asub ka tugevalt aluseline Roheline järv, mis on kavas neutra-liseerida ja muuta looduslikuks märgalaks) ning toot-misjääkide prügila.

Esimene tuhaväli (505 hektarile on ladestatud 86 miljonit tonni tuhka) on kasutusel 1959. aastast. Teine tuhaväli (550 hektaril 32 miljonit tonni tuhka) oli kasutusel aastatel 1964–1987 ja on nüüdseks suletud.

Sulgemise käigus aastatel 2002–2008 likvideeriti võimalikud keskkonnaohud (aluseline vesi, lenduv tuhk). Eesti Energia plaanib alale rajada tulevikus 17 tuulikuga tuulepargi.

Prügila, kuhu ladestatakse ka Eesti soojuselektri-jaama tootmisjääke, asub käigusoleva tuhavälja põh-japoolsel küljel 2,5 hektari suurusel alal. Balti soojuselektrijaam ja tuhaväljad. Foto: Imre Peenemaa.

114

Kulgu

Asukoht: Kreenholmi joa läheduses, jäi Narva vee-hoidla alla.

Kulgu on vana asulakoht, arvatakse, et külas oli sadam juba enne keskaega. Küla kuulus 17. sajandil loodud Joala mõisa alla. Kreenholmi manufaktuur rajas jõe äärde vabrikutööliste majad. Kreenholmi vabrikute ja linnaku ehituseks kasutati Kulgus asunud telliselöövi toodangut.

Kreenholmi vabrikud omandasid tellisetehase ja turbasood ühes Joala mõisa maadega 1880. aastal. Siis ajakohastati vabrikut ja ehitati selle juurde ka raud-tee. Tellisetehase tooteid hinnati 1896. aastal Nižni

Arhitektuurimälestis Narva õigeusu kirik (Issanda Ülestõusmise peakirik), ehitatud 1890–1898. Foto: Anne-Ly Feršel.

Kulgu sadam. Foto: Leonid Mihhailovi kogust.

115

Novgorodi ülevenemaalisel laadal pronksmedali vää-rilisteks. Kulgu tellistest on Kreenholmi Manufaktuuri poolt 1896. aastal ehitatud ka Narva Ülestõusmise pea-kirik, mis püsib tänaseni.

1924. aastal laiendas Narva linn oma piire kuni Kulgu sadamani. 1930. aastatel käis Kulgus vilgas elu. Hommikuti saabusid Narva jõe ülemjooksult laevad reisijate ja kaupadega: lodjad puukoormatega, nahast tooted Vasknarvast ja Jaama külast, talusaadused.

Pärast lõunat jõudis sadamasse kaup, mis liikus piki jõge ülesvoolu ja Peipsi-äärsetesse küladesse (sool, suhkur, heeringatünnid, petrooleum, tekstiil).

Reisimiseks kasutati mahukat aurikut Koit ning väi-kest kiiret mootorpaati Helju. Laevad väljusid peaaegu samaaegselt ja ka pileti hind oli enam-vähem sama, Helju liikus muidugi kiiremini.

1933. aastal ehitati Kulgu jõele uus rauast sild, sest vana oli lagunenud. Tähtsat sadamat käis 1935. aastal inspekteerimas teedeministeeriumi komisjon. Sada-mas peatunud laevad (Võitja, Koit, Helju, Viktor ning kalevivabriku vedurlaev) said ettekirjutusi väikeste puuduste likvideerimiseks.

Metsarikas piirkond ja palgiparvetus Narva jõel tegid Kulgust tähtsa transpordikeskuse. Palgid juhiti paremal kaldal asunud saeveskisse, küttepuu aga jõe vasakule kaldale, kus need liikusid mööda hoburaud-teed kalevivabriku ahjudesse.

Alutaguse palgid jõudsid ka raudteed pidi Tallinna paberi- ja puupapivabrikusse. 1937. aastal kirjutas Postimees, et saatmisel on 8000 ruumimeetrit propse, korraga kaheksa vagunit ja nii 85 päeva järgemööda.

Kulgu külas sündis üks Kaitseliidu eestveda-jaid, kindralmajor Johannes Orasmaa (1890–1943). 2007. aastal avati talle Narvas mälestuskivi.

Kulgu küla ja pärnaallee jäid Narva veehoidla alla. Narva veehoidla kaldal asub kolm sadamaala,

mis kõik kannavad Kulgu sadama nime. Veehoidla poolsaarel asuvat Kulgu paadisadamat ümbritseb sadamatamm. Väikelaevadele on mõeldud 140 meetri pikkune kai, sügavust on sadamal kuni kaks meetrit. Sadama hoonestuse moodustavad peamiselt paadikuurid.

Tulevikus võivad Kulgu sadamas aga lehvida jahtide valged purjed. EASi projekt näeb ette

Pargas Slava, mis kuulus Mihhail Drozdikule Perevolokast, vedas küttepuid ülemjooksult Kulgu sadamasse. Pealelaadimine, paadisõit ja mahalaadmine võttis aega ligi 20 tundi. Foto: Oleg Drozdiku kogust.

Kulgu tammi juures läheb jahutusvee juurdevoolukanal Balti soojuselektrijaama. Foto: Anne-Ly Feršel.

116

infrastruktuuri jahtide ja väikelaevade veest tõstmiseks ja maistranspordiks. Vastav kraana pandi 2010. aasta sügisel püsti. Lähitulevik võib tuua huvireisid Narva veehoidlale ja jõele kuni Omuti kärestikeni.

Kaugemasse tulevikku jääb väikelaevalüüs Omuti kärestike piirkonnas, mis võimaldaks huvireise ülem-jooksule, Peipsi järvele ja Emajõele, Tartusse, Värs-kasse ja Pihkvasse. Unistustes on ka väikelaevakanal ja lüüside-tõstukite rajamine, ühendamaks Narva ja Ivangorodi sadamat veehoidlaga.

Kulgu jõe alamjooks jäi Narva veehoidla alla, jõgi suunati Kõrgesood läbiva kanali kaudu otse Narva veehoidlasse.

Joala

Asukoht: kuulub alates 1917. aastast Narva linna koos-seisuNimi: nime on küla ja mõis saanud Narva jugade järgi.

Küla nimetati esimest korda 1497. aastal, kuid veskit mainitakse Kreenholmi saarel juba 14. sajandil.

1538. aastal rajas Liivi ordu Narva jõe vasakule kal-dale jahuveski. 1650. aastal toodi Rootsist vasesulati, mille toodang läks Venemaale.

Rootsi ajal töötasid seal ka saeveskid, samuti töö-deldi lina, kanepit ja nahka ning toodeti purjeriiet. Kangast tehti ka Rootsi laevastiku tarbeks.

Põhjasõjas, 1700. aasta sügisel, põletasid Vene väed Joala küla maha. Palju mehi kaotas Vene pool 30. novembril peetud lahingus, kui taganeti läbi jõe idakalda poole sumades 400 meetrit kosest ülalpool. Võimas veevool haaras mehed ja hobused kaasa ning paiskas nad kosest alla.

Rahvas täheldas pärast seda, et jões elavad angerjad kasvasid eriti priskeks. Kalu ei soovitud aga süüa, sest teati, et need olid end laipade peal nuumanud. 1704. aastal oli Vene sõjavägi veast õppinud ja Narva piira-mise ajal ehitati aegsasti üle jõe sild.

A. W. Huppeli andmeil tegutses 18. sajandi viimasel veerandil kosel viis saekoda, nende hulgas jõe vasakul

Narva veehoidla äärde rajatud arvukad paadigaraažid kinnitavad kalameeste armastust selle veekogu vastu. Foto: Anne-Ly Feršel.

Loodetavasti leiavad Kulgu sadam ja konsoolkraana tulevikus tihedat kasutamist. Foto: Anne-Ly Feršel.

117

kaldal Joala mõisale kuulunud 12 saeraamiga veski. Selle, 18. sajandi lõpu ühe Põhja-Euroopa võimsaima veski üks saeraam neelas 10 000 palki aastas.

Kosest allavoolu töötas veel kaks veskit tuulejõul, kokku 30 saeraamiga. Joala mõisale kuulus lisaks Joala külale veel Kulgu küla ning Kreenholmi saar. Peeter I kin-

kinud Joala mõisa keisrinna toaneitsile – kaupmees Krameri tütrele Annale.1835. aastal oli mõisal 289 hinge.Räägitakse, et Peeter I vaadanud koski ja nentinud, et sellele paigale on väga kasulik ehitada

laialist veejõul töötavat tööstust. Peeter I ajal ja tükk aega pärast seda olid Kreenholmi saarel vaid saeveskid.

19. sajandi teiseks pooleks oli Kreenholmi saar läinud Suthoffide kätte, kellel olid seal suve-maja ja veskid.

1856. aastal ostis Ludwig von Knoop Suthoffide käest saare. 1880. aastal ostis Kreenholmi Vabriku Ühisus Krameri käest Joala mõisa, maad ja selle juurde kuulunud Kulgu tellisetehase.

Narva metsarikkad piirkonnad ja Narva koskede veejõud võimaldasid aastasadade vältel aren-dada kohalikku metsaäri ja -tööstust. Narvast saadeti läände saelaudu, palke, põletuspuid, laeva-ehitusmaterjale ning laevade mastipuid. 20. sajandi alguses hakkasid metsarikkused ammenduma ning piirati metsa väljavedu – raiuda tohtis vaid teatud linnadele. Kose ümbruses ja jõesaartel paiknenud saekodade asemele ilmusid tekstiilivabrikud.

1918. aastal toimus Joala väljal Vabadussõja esimene lahing, punased kütid sunniti taanduma.1922. aastal oli Joala külas üheksa talu ja 130 elanikku, vallamajas asus telefon. 1924. aastal

laiendas Narva linn oma piire Kulgu sadamani. Külasse jäi kaheksa talukohta. Säilinud mõisahoo-net kasutati Narva kaubastu abimajandina ja kortermajana, kuni hoone 1966. aastal maha põles.

1930. aastatel tekkis Postimehe teatel koskede pärast tüli. Võimast ja odavat veejõudu taht-sid endale nii Narva kalevivabrik, Narva linavabrik kui ka riik. Algselt kinnistati kosk vabrikute nimele, aga Petseri- ja Narva-taguste maade kinnistamise peakomisjon mõistis 1932. aastal pool Narva koske riigile.

Kreenholm

Nimi: nime Kreenholm teket seletatakse mitmeti – roheline saar ja või siis varesesaar (rootsi keeles Kräneholm).

1856. aastal ostis parun Ludwig von Knoop Suthoffidelt Kreenholmi saare. Saare omanikuks said Ludwig von Knoop, vennad Aleksei ja Gerasim Hludov, Ernst Kolbe ja Richard Barlov, kes asutasid Kreenholmi Vabriku Ühisuse. Ühisuse algkapital oli kaks miljonit rubla. 1907. aastaks oli see kasvanud kuue miljoni rublani. Nurgakivi esimesele vabrikule (vana ketrusvabrik) pandi 30. aprillil 1857.

1858. aasta sügisel alustati niinimetatud vanas pooles tööd 8000 värtnaga. Järgmine, kudumis-vabrik, valmis 1859. aastal ning andis esimesed arssinad mitkaliriiet samal aastal.

Mõlemad vabrikud olid nelinurksed sisehoovidega hooned (arhitekt Heinrichsen), neid ühen-das galerii.

1861. aastal valmis ketrusevabriku „uus pool”, ehitusmaterjalina kasutati kohalikku paekivi.

118

Vabrikute juurde ehitati vastavalt kahe ja ühe vesiratta tarvis kojad.

1862. aastaks olid Kreenholmi saarel suured toot-mishooned, kanalid, sillad ja teed valmis. Algusaastal töötas vabrikus 10 440 värtnat ja 516 kudumismasinat.

Esimene turbiin pandi vana ketrusevabriku „vanale poolele” 1868. aasta suvel. Hoidmaks masinaid töös ka väga madala veeseisu ajal, kasutati veetaseme regulee-rimiseks lahtivõetavaid paise.

19. sajandil olid Narva kosel rakendatud vesirattad (võimsus 500 hobujõudu) maailma kõige võimsamad sedalaadi seadmed. Võimsuselt järgmine, 280-hobu-jõuline vesiratas töötas ühes New Yorgi metallivab-rikus.

Vesirattaid asendanud turbiinid olid kuni 1895. aastani, mil anti käiku Niagara kose alumine jõujaam 3500-hobujõulise turbiiniga, maailma võim-saimad hüdromasinad.

1873 käis Kreenholmi turbiini mudel Viini maail-manäitusel.

1872 osteti Georgi saar ja 1880. aastal omandas Kreenholmi Manufaktuur Krameri käest Joala mõisa. 1884 valmis Kulgu tellistest Joala vabrik, millele tehti 1890. aastal juurdeehitus. Viimane, Georgi vabrik (arhitekt Paul Alisch), valmis 1890. aastal. Vabrikute turbiinide tarvis kaevati täiendavad juurdevooluka-nalid. Pikim oli Joala kanal, mis toitis veega Joala vabrikut ja Georgi vabriku ühte turbiini. Kokku oli manufaktuuri territooriumil 11 turbiini (kokku 8552 hobujõudu): Kreenholmi saarel kuus, Georgi saa-rel üks, Joala ketrusevabrikus kolm ning üks väiksem Tislerimajas.

Kreenholmi tööstuskompleks oli igati ajakohane nii masinate kui ka olme poolest, eriti suurt rõhku pandi näiteks tuleohutusele.

Vabrikutes oli keskküte. Katlaid köeti enamasti puu-dega, soe vesi juhiti hoonetesse mööda torustikku. 20. sajandi algusaastatel oli Kreenholmil oma kitsarööpmeline raudtee Kõrgesoo turbaraba idapoolsesse osasse, kust kaevandati manufaktuuri tarbeks kütteturvast.

Valgustusgaasi toodeti kivisöest vabriku gaasimajas, mis asus Kreenholmi saare alumises nurgas. 1885. aastal tehti vanas vabrikus katse vabrikuid elektrilampidega valgustada, pärast

Georgi ja Joala vabriku vaheline kanal 2010. aasta kevadel. Foto: Ants Animägi.

Narva Väike kosk. 1911. J. Kristin. Foto postkaartide kogust 1899–1912. Lisaks kosele on fotol näha Georgi ja Joala vabrikut ning vabrikutevahelist kanalit. Foto: ERM Fk 114: 7.

119

1900. aastat alustati sellega ka Joala ja Georgi vabrikus, kuid veel 1907. aastal valgustasid vabrikuid põhiliselt gaasilambid.

1900. aastal valminud elektrijaam Kreenholmi saare paremkaldal andis näiteks 1905. aastal valgust vabrikuõue-dele, tänavatele ning korteritele.

Vabrikute õhupuhastus käis ventilaatorite, tõmbetorude ja kohtventilatsiooni abil, töötas õhuniisutussüsteem, vähenda-maks tuleohtliku puuvillatolmu süttimise võimalusi.

Vabrikutes ja terves linnakus oli sisse seatud veevärk.1897. aastal oli manufaktuuris 5475 töölist. 1906. aas-

taks kasvas värtnate arv 460 280-ni ja kudumismasinate arv 3024-ni. 1906. aastal anti toodangut: 594 745 puuda ketrust ja 46 951 438 arssinat (33 335 521 meetrit) riiet. Puuvill toodi sisse peamiselt Ameerikast, sealse kodusõja ajal ka Kesk-Aasiast ja Egiptusest.

Suur tööstusettevõte vajas palju tööjõudu, kerkis üle 60 hoonega linnak, kus olid lisaks elumajadele ka koolid, haiglad, apteek, lastetuba, kirikud, pesukoda, saun jne. 1898. aastal püstitati parun Knoopile tema maja juurde pronk-sist ausammas.

Hooned olid algselt puust, sest kehtinud seadus ei luba-nud 1 ½ versta raadiuses Narva kindlusest kivist hooneid rajada. Kivist hoonete rajamine Narva paremale kaldale algas 1864. aastal.

Kreenholmi asutamise aastatel töötasid kaks tasulist era-kooli: vene ja eesti kool. 1874 avati 8-klassilised rahvahari-duse ministeeriumi koolid, esialgu oli klasse neli. Täiskasva-nute tarvis avati tasuta õhtukoolid: 1878. aastal eestlaste ja 1880. aastal venelaste tarvis.

1907. aastal tegutses kaks kooli: nn vanakool ja vabriku-kool. Kooridest tegutsesid pidukoor ja puhkpillikoor, lisaks Eesti lauluselts (1905).

Haigla töötas manufaktuuri algusaegadest. Eraldi hoones asusid näiteks nakkushaigla ja sünnitusmaja. 1894. aastal oli koolerapuhang.

Manufaktuuri töölised kuulusid enne oma kirikute ehita-mist Narva linna peakiriku alla. Kaks kolmandikku Kreen-holmi töölistest olid luterlased. 1881. aastal asuti ehitama mõisnik Krameri kingitud kohale Joaoru alevisse kuni 5000 inimest mahutavat Aleksandri kirikut (arhitekt Otto Pius Hippius). Kirik õnnistati sisse 28. mail 1884.

Vaade seni veel kinnisele territooriumile. Kreenholmi saare vabrikud ja neid ühendavad galeriid.Foto: Triin Amos.

Tööstuskompleksi kuulusid ka vabrikutevahelised väiksed haljasalad. Vaade Georgi saare siseõue 2010. aasta kevadel. Foto: Triin Amos.

Kreenholmi tüüpilised, Kulgu tellisetehase toodangust ehitatud elamud. Foto: Eva-Liis Tuvi.

120

1890. aastal saadi luba ehitada Joaoru alevisse ligi-kaudu 2500 hinge tarvis kreeka õigeusu kirik. Püha-koda ehitati Kulgu telliskivi toodangust. Kirik õnnistati sisse 17. novembril 1896.

Algselt maeti Kreenholmi surnud Narva linna kal-mistutele, kuid 1880. aastatel hakkas seal tekkima ruu-mipuudus. Narva linnalt osteti oma kalmistu tarbeks maatükk ja 1885. aastal avati Siivertsis teiste surnuae-dade läheduses oma kalmistu. Surnuaed jaotati kaheks: kreeka õigeusu ja luteri kiriku tarvis.

Sildade abil loodi ühendus saarte ja Joala vabriku vahel. Vasakust kosest allapoole ehitati metalne mitme võlviga sild, mida mööda töölised ja veokoormad said vabalt liikuda. Kreenholmi ja Georgi saare ühenda-miseks tehti 1906. aastal jalakäijatele rippsild. Georgi saar ja Narva jõe vasakkallas ühendati kivist sillaga.

Kreenholmis elas 1897. aastal 8539 inimest, kellest töölisi oli 5475. Rahvustest oli enim eestlasi (üle viie tuhande), järgnesid venelased (kaks tuhat), lisaks tei-sed rahvused (sakslased, inglased, poolakad, soomla-sed).

1906. aastal oli Kreenholmis ametnike tarvis 104 ja tööliste jaoks 1694 korterit majades ja kasarmutes. Kasarmukorterid olid kitsad (5,3 x 2,5 meetrit) ja sageli ülerahvastatud (viis inimest korteri kohta).

1919. aastal pommitasid Punaarmee väed Narvat, sealhulgas Joaorgu. 1920. aastate alguses ehitati lin-naosa üles vana planeeringu järgi ja 1930. aastateks oli linnajaost kujunenud üks mainekamaid elurajoone uute kahekorruseliste majadega.

Kreenholmi vabrikud võtsid osa mitmest väljanäi-tusest. Kõige kõrgemalt hinnati vabriku toodangut

1900. aasta ülemaailmsel väljanäitusel Pariisis, kus saadi grand prix. Manufaktuuride väljanäitusel Moskvas saadi kõrgeim auhind (1865), Ameerikas rahvusvahelisel puuvillatööstuse väljanäitusel hõbeauraha (1881), rääkimata mitmest väljanäitusest, mis andsid õiguse kasutada oma toodangul riigikulli.

Kreenholmi vabrikud on läinud ka töölisliikumise ajalukku. 1872. aasta augustis toimus esimene tööstustöötajate streik, mis oli ühtlasi Venemaa 1870. aastate suurimaid streike. Streigi põhjus-tasid rasked töö- ja elutingimused ning samal aastal puhkenud koolera. Streikijate nõudmised olid: 14-tunnise tööpäeva lühendamine, töötasu tõstmine, trahvide kaotamine või alandamine.

Aleksandri kirik 2010. aasta aprillis. Sama aasta augustis toimusid kirikus filmi ”Idioot” võtted. Film põhineb Fjodor Dostojevski samanimelisel romaanil. Foto: Eva-Liis Tuvi.

121

Streigi mälestuseks on Joala vabriku äärses pargis mälestusmärk.1882. aasta augustis toimus Narvas taas streik, millega läksid kaasa lisaks Kreenholmi töölis-

tele ka Zinovjevi masinaehitustehase ja Narva jõe paremal kaldal asunud Stieglitzi kalevivabriku töölised. Majanduskriisist põhjustatud streigi lõpetas kohale saadetud sõjavägi. Streigilained jätkusid ka 20. sajandi alguses.

Kreenholmi sisetranspordina toiminud kitsarööpmeline raudtee rajati ajavahemikus 1902–1908. Sellega transporditi ka läheduses asuvast rabast kütteturvast Joala vabriku õuele. Turbaveotee jäi Narva veehoidla rajamise järel selle alla. Viimati viis kitsarööpmeline raudtee Kreenholmist poolteise kilomeetri kaugusele laokompleksi. Raudtee suleti 1999. aastal. Osa veeremist läks Lavassaare raudteemuuseumi ja osa AS Tootsi Turvas kasutusse.

Narva jõe keskjooks. Fragment 1938. aasta Eesti topograafilisest ülevaatekaardist 15- Narva (M 1 : 200 000).

122

Eesti Vabariigi algusaastatel vähenes seoses Vene turu kadumisega vabriku toodang ja töötajate arv.

Teise maailmasõja ajal sai Kreenholm nagu Narvagi suuri kahjustusi. Hävisid Georgi vabrik ja Uus ketrusevab-rik, lisaks mitmed linnaku majandushooned. Vana ketrus-vabrik, Vana kudumisvabrik ja Joala vabrik said tugevalt kannatada. Kreenholmi asusid taastama Moskva ja Lenin-gradi insenerid ja ehitajad.

Esmalt taastati Joala vabrik (1944–1945), 1962. aas-taks ehitati endise Georgi vabriku asemele ketramis- ja kudumisvabrik. Täiesti uue hoonena valmis 1966. aastal Georgi vabriku kõrvale viimistlusvabrik. 1970. aastatel töö-tas manufaktuuris 12 000 töölist.

2008. aasta lõpus oli Kreenholmi vabrikus ligi tuhat töölist, 2009. aastal vähenes töötajate arv veelgi. Narva omaaegne suurim tööandja Kreenholm peatas viimase kudumismasina 17. juunil 2008. Lõppes kangatootmine üle 150 aasta töötanud vabrikutes.

Jätkus toorkanga töötlus 1967. aastal valminud viimist-lusvabrikutes ja edasi töötasid õmblusvabrikud.

2006. aastal asus tööle disainituba. Tootenimistusse kuulus voodipesu, laudlinad, kardinad, froteetooted jne. Kreenholmi toodangule on omistatud mitu ökomärki.

3. novembril 2010 esitas Kreenholmi emafirma Borås Wäfveri juhatus Göteborgis kohtule pankrotiavalduse, mille kohus ka rahuldas.

Suletud tehaste alal ja veehoidlas asuval kümne hektari suurusel Königsholmi saarel (mis kandis enne 1940. aastat Kuningasaare nime) ning jõe lähedusse jääval 20 hektaril soovivad Kreenholmi omanikud tulevikus näha meelela-hutus-, kaubandus-, büroo-, hotelli- ja elamupindu, mida arendades tuleb arvestada loodus- ja muinsuskaitseliste nõuetega.

Joala vabrikukompleks äikese ootel. Foto: Anne-Ly Feršel.

Narva jõe vasakkaldal asuv Kreenholmi pargiosa, mille jõepoolses servas asub 1872. aasta streigi mälestuskivi. Foto: Triin Amos.

Ketrusvabriku hooned ei pälvi tähelepanu üksnes oma pika ajalooga, vaid ka kaunistusega peasissekäigu kohal. Foto: Triin Amos.

123

Keskjooks. Idakallas

Krivasoo (Криушa)

Kriusha, Kriuša, Kriuscha, Криуши

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon. Küla jäi osaliselt Narva veehoidla alla.Nimi: kriva ehk griva tähendab kunagistest mandrijää sulavetest settinud ida-läänesuunalisi liivaseljandikke. Krivasoo nimekuju Kriushõ on Venemaal levinud topo-nüüm.

Krivasoo külas asus 12. sajandist pärit kääbaskal-mistu. 1888. aastal ehitati Narva jões asuvale pool-saarele Aleksander Nevski nimeline kirik (arhitekt I. Bulanov).

Külas elas 1838. aastal 177 inimest ning 1922. aas-tal oli külas 58 majapidamist, kus elas 276 inimest. Piki jõekallast paiknev Krivasoo oli omaaegse Kose valla keskus. Jõe kaldal asus sadamasild ning tegutses 6-klassiline kool, lisaks oli külas haridusühingule Lutš kuuluv rahvamaja. 12.–13. septembrini peeti külas tra-ditsioonilist laata.

Kooli ja vallavalitsuse hoone vahel paiknes põlluki-videst sammas, millel troonis kotkakujuline mälestus-märk Vabadussõjas langenutele.

Krivasoo moodustas koos naaberkülade Dolgaja Niva ja Pustoi Konetsiga niinimetatud Kriuši ansambli.

Mõneruutkilomeetrilise pindalaga külade saareke pakkus rabade ja metsade keskel peavarju. Külade kolmikul oli ka strateegiline tähtsus. Krivasoo küla ümbruses on toimunud mitu lahingut. Eesti Vabadus-sõja lahinguis 16. novembrist kuni 30. detsembrini 1919 võimaldas Narva jõeni ulatunud Kriuša platsdarm Punaarmeel vallutada allavoolu jäävad Suur- Žerdjanka ja Ustje- Žerdjanka küla.

Teise maailmasõja ajal 1944. aastal läbis Krivasood rindejoon. Punaarmeel õnnestus 1944. aasta kevadeks lõuna pool Narvat kanda kinnitada niinimetatud Auvere tugialal, mida Saksa poolel võidelnud eestlased kutsusid ka Krivasoo kotiks. Kogu Narva rinnet ohustanud platsdarm oli Saksa väejuhatusele pinnuks silmas, märtsis-aprillis õnnestus Saksa vägedel krahv Hyatzinth

Krivasoo kirik. Foto: Jelena Valme kogust.

Vabadussõja mälestusmärk Krivasoos. Foto: Oleg Drozdiku kogust.

124

von Strachwitzi juhtimisel ja Eesti diviisi osalusel kotti kärpida ning rinne stabiliseerus.

Krivasoo küla ja Aleksander Nevski kirik hävisid lahin-gutes. 1955. aastal tõsteti pärast sõda tagasi pöördunud Krivasoo külaelanikud kodudest välja, sest koht pidi jääma Narva veehoidla voogude alla, kuid, nagu hiljem selgus, küla ei uppunud.

Alles on kiriku vundament ja osa hauaplatse. Paisutuse tõttu suleti ka veemõõdupost, mis oli avatud 1902. aastal Pihkva- Tartu- Narva laevatee uuringute tarvis.

Pustoi Konets (Пycтoй Кoнeц)

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon. Küla on hävinud.Nimi: küla nime Pustoi Konets on tõlgendatud kui paika, kust edasi rohkem asulaid ei ole.

Küla tekkis Krivasoo küla laiendusena, sest seal ei olnud uute majade ehitamiseks enam ruumi. 1838. aastal elas külas 42 inimest, 1922. aastal oli külas 15 majapi-damist ja 91 elanikku. Küla ja kabel asusid algselt jõest veidi eemal. Tänapäeval on pärast Teist maailmasõda hüljatud külakoht jäänud osaliselt Narva jõe ülespaisu-tatud vee alla.

Krivasoo koolitöö algas 1936. aastal preestri õnnistamise saatel. Foto: Oleg Drozdiku kogust.

Aktiivse kooliõpetaja A. Pariste eestvedamisel tegutsesid koolis keelpilliorkester ja maleklubi, lisaks gaidid ja skaudid. Fotod: Oleg Drozdiku kogust.

Krivasoo küla 1930. aastatel. Joonistuse autoriks on kooliõpetaja A. Pariste. Foto: Oleg Drozdiku kogust.

125

Dolgaja Niva (Долгая Нива)

Dolgaja-Niva

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon. Küla on hävinud.

Dolgaja Niva oli väike küla nagu naaber Pustoi Konets. 1838. aastal elas külas 20 inimest, 1864. aastal aga 78 inimest kümnes majapidamises. 1922. aastal oli majapidamisi 25 ja elanikke 112. Küla ja läänekalda Mustajõe suudme vahel käis parv. Idakaldal seisis tuu-leveski.

Teine samanimeline küla asus jõe idakaldal Lenin-gradi oblasti Kingissepa rajoonis Uuskülast põhja pool, Narva linna lähedal.

1940. aasta 23. septembril rajati Narva jõe idakaldal asuvas Dolgaja Niva külas kolhoos.

Küla oli Teise maailmasõja ajal strateegilise tähtsu-sega, moodustades osa Saksa töö- ja pioneeriüksuste rajatud kaitseliinist Panter. Narva jõe läänekaldale oli aga plaanitud punkrite ja laskepesadega kaitsesüsteem, mille ehitus jäi pooleli. Kaitset aitasid tugevdada Eesti Vabariigi kaitserajatised. Kuigi betoonpunkrid olid 1941. aastal õhku lastud, sai alles jäänud kaevikuid kasutada. 1944. jaanuaris algas Punaarmee suurpealetung sakslaste ja eestlaste kaitseliinidele.

Lahingutes hävinud küla ei ole taastatud ja kaldast veidi eemal asunud külakoha ujutas üle Narva jõe paisutus 1950. aastatel.

Ust- Žerdjanka (Устье-Жердянка)

Ustje- Žerdjanka, Ust-Ž(Š)erdjanka, Усть-Жердянка

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Slantsõ rajoon. Küla on hävinud.

Küla asus Narva jõe idakaldal, neli kilomeetrit Krivasoo külast allavoolu. Jõgi on surutud kõrgete kallaste vahele, kuid piirkonna maad on enamasti madalad ja soised. 19. sajandi teisel poolel (1864) oli külas kümme talu ja 70 hinge. 1922. aastaks oli majapidamiste arv kasvanud 30-ni ja inimesi kaks korda rohkem – 137. Enamik elanikke olid venelased, sekka eestlasi. Püüti kala ning tegeldi põllumajandusega. Viimast soodustas Narva linna lähedus. Piim, munad, kanad, marjad ja seened viidi suvel linna aurikuga, talvel mööda jäätunud jõge hobustega.

Üle jõe viis suur puusild, mida mööda sai Auveresse viivale teele. 1930. aastatel töötas Barõgini

Narva jõe kallas Ust-Žerdjanka küla lähedal. 1940. G. Vilbaste. Foto: ERM Fk 1394: 723.

126

talu juures praam. Talu juures tegid puhkepause mööda jääteed Narva ja Vasknarva vahel liiklejad. Jõeületa-mise koha juures peeti 1918. aastal ränki lahinguid.

Küla sadam meenutas vana kindluse bastioni, otse-kui kõrget kallast kaitstes. Kohalike paadid olid kal-daäärse põõsastiku vahel.

Külas asus Kose valla politseijaoskond ja tuletõr-jeühingule kuulunud rahvamaja, kus korraldati hari-dus- ja kultuuriüritusi. Neljaklassiline kool asus Ust- Žerdjanka ja Suur- Žerdjanka (Parstu) küla vahel, nii oli mõlema küla lastel võimalus kooli tulla. Kirik asus Suur-Žerdjankasse viiva tee ääres.

Pärast Teist maailmasõda hüljatud külakoht koos seal asunud kabeliga jäi osaliselt 1950. aastatel üles paisutatud Narva jõe alla.

Uusküla (Уcкюлa)

Novinka

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Kin-gissepa rajoon. Küla hävis 1944. aasta lahingutes ning 1950. aastatel jäi ala Narva veehoidla alla.

Dolgaja Niva (Дoлгaя Нивa)

Tolgajaniiva, soome keeles Pitkänummi

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Kin-gissepa rajoon. 1950. aastatel jäi küla veehoidla alla.

Ülesvoolu asuva Dolgaja Niva nimekaim asus kahe kilomeetri kaugusel Narva linnast ja oli 1930. aastatel heal järjel. Igas majapidamises olid hobused, lehmad, lambad, sead ja kodulinnud. Turule viidi aedvilja, pii-masaadusi ja muud talukaupa. Küla noored käisid tööl linavabrikus või Kreenholmi manufaktuuris. Vaata-mata linna lähedusele ehitati külasse oma rahvamaja, kus korraldati mitmesuguseid kursusi ja loenguid.

Vaade Pljussa sillatammilt Pljussa ja Pjata ühinemiskohale. 1938. G. Vilbaste. Foto: ERM Fk 1394: 710.

Plüssa parv. 1938. G. Vilbaste. Foto: ERM Fk 1394: 711.

127

Parvetajad Naroval ehk Narva jõel. 1940. G. Vilbaste. Ilmselt on tegu Kulgu sadamast väljunud laevaga, mis oma teel kohtab sadamasse suunduvaid palgiparvetajaid. Foto: ERM Fk 1394: 700.

Vaade Spilkina (Ninna) saarele ja Kulgu sadamale Narvas. 1940. G. Vilbaste. Foto: ERM Fk 1394: 695.

Narva jõe keskjooks 2010. aasta halduspiiridega.

NARVA JÕE KESKJOOKSM 1 : 125 000

vooluveekogu

hoiuala piir

kaitseala piir

asustusüksuse piir

valla piir

Aluskaart: Eesti põhikaart, Keskkonnaregister

128

Nar

va jõ

e al

amjo

oks

Nõu

kogu

de L

iidu

topo

graa

filis

el k

aard

il. M

1: 1

00 0

00. K

aart

: Maa

-am

eti W

MS-

kaar

dira

kend

us

129

Alamjooks. Läänekallas

Narva

Varaseim esemeline märk inimasustusest pärineb Narva Joaoru kiviaegsest asulakohast. Narva jõge kui olulist kaubateed kasutasid viikingid juba 5. sajandil. Vanades käsikirjades nimetati seda „teeks varjaagide juurest Kreekasse”. Maitsi kulgenud kauba- ja sõjatee tuli üle jõe kunagise Narvia küla juures. Esimene kirjalik teade sealsest asustusest (mainitakse eeslinna nime Narvski Konets) on 1171. aasta Novgorodi kroonikas. 13. sajandi alguses asus Narva jõe alamjooksul Narvia küla.

Vene sünonüümid

Nime said küla ja hilisem linn nagu jõgigi koskede järgi (vt lk 5). Vene kroonikates kasutusel olnud sünonüüm Rogodivo tähendab ühe seisukoha järgi kanepitootjat. Narva veeti kanepit Pihkvast ja Novgorodist, Narvas laaditi see ümber või töödeldi ning saadeti läbi Narva sadama nii toor- kui ka valmismaterjalina välja. Kanepit transporditi kuni 19. sajandini.

Teine Narva sünonüüm on Rugodiv, mida seletatakse tüve py- abil, ja mis tähendab tühi maa, ka kiriku maa. Nimetus tuli kasutusele 14. sajandil. Kolmanda võimalusena tuletati Rugodiv muistsete soomlaste asula või kultusliku samba nimetusest runkoteivas.

Sõltuvalt halduslikust kuuluvusest saab linna ajalugu jagada mitmeks perioodiks.

Taani aeg: 13.–14. sajand

13. sajandil algasid Narva linnuse ehitustööd, Narva esmamainimise kohta on käibel mitu daa-tumit: 1256 ja 1277. Esimene on Ivangorodi esmamainimise aasta, aga kuna Ivangorod ja Narva olid kaksiklinnad, siis peetakse seda ka Narva esmamainimiseks.

Narva jõe vasakkaldal seisvat Narva linnust märgitakse ürikutes esmakordselt 1277. Algne Narva linnus oli väike ehitis. 1294. aastal põletasid venelased küla ja taanlaste ehitatud puulin-nuse maha.

Asend piiril ja eri kultuuride vahel tõi endaga kaasa pidevaid rünnakuid ja taasehitamisi.13. sajandil hakati enam kasutama Narvat läbivat maismaateed Tallinnast Novgorodi.

1293. aastal reisis sealtkaudu Taani kuningas Erik Menveld, kelle kehtestatud metsaraiekeeldu peetakse esimeseks looduskaitseseaduseks Eesti aladel.

Jätkuvad tülid venelastega sundisid taanlasi 14. sajandi alguses rajama kivist linnuse. Narva linn kujunes jõeoru kitsaimasse kohta kanjonoru kaldale. Ehituskivi linnuse ja hiljem kaitseehitiste tarvis murti Joaorust. Arvatakse, et linna tekke põhjuseks oli vajadus toimetada kaupu turvaliselt ümber kose.

1345. aastal sai Narva Lübecki linnaõiguse ja linnast kujunes piirikaubanduskeskus idapoolse Virumaa ja Vadjamaa vahel.

130

Esimene usaldusväärne teade linnalise asula olemasolust Narva linnuse kõrval pärineb 1342. aastast. Linna vanimal vapil on kujutatud tuurakala, mida sel ajal jõest suurel hulgal püüti.

Waldemar IV armukiri 1345. aastast kinnitab Narvale samu õigusi ja privileege mis Tallinnalgi. Narvast saab idapoolseim Lübecki linnaõigusega linn. Kroonikates on Narvat nimetatud linnaks (civitas või oppidum) juba 14. sajandi esimesel poolel, esmakordselt 1329. aastal.

Saksa ordu aeg: 1347–1558

Pärast Jüriöö ülestõusu 1347. aastal müüs Taani kuningas Waldemar IV Eestimaa 19 000 Kölni marga eest Liivi ordule. Narva linnust hakati ümber ehitama konvendihooneks ja nii sai linnusest ka foogti ja komtuuri residents.

Narva linnus, mida teatakse Hermanni torni järgi ka Hermanni linnusena. Torni viimasel korrusel on avatud vaateplatvorm. Foto: Anne-Ly Feršel.

131

14. sajandi keskpaigas rajati linnuse lääneküljele suur eeshoov, kuhu linnaelanikud sõja kor-ral varjusid. Narva linnusest sai üks ordu võimsaimaid tugipunkte idas – konvendihoonet võis nii oma arhitektuuri kui ka ülesande poolest pidada samahästi nii kloostriks kui ka kindluseks. Massiivsete hoonetega kindluse keskele moodustus sisehoov.

1492. aasta suvel asetati nurgakivi Narva kindluse vastaskaldal kerkivale Ivangorodi kindlusele. Ivangorodi linnuse ehitust juhtisid Kremli püstitanud kreeka ja itaalia meistrid. Vastaskaldale kerkinud linnus sundis ordut tugevdama oma positsioone. Selle tagajärjel sai oma lõpliku pik-kuse Hermanni torn ning läänehoovi loodenurka ehitati lisaks ümar suurtükitorn – rondeel, mis andis võimaluse tulistada piki müüri. Samasugune torn ehitati vana torni asemel ka lää-nehoovi lõunaotsa. Pika Hermanni torni ehitati kolmes järgus, selle vanimad osad pärinevad 13.–14. sajandist. 16. sajandi teiseks pooleks oli torn 50 meetrit kõrge. Torni nime seostatakse nii tollase ordumeistri Hermann von Brüggeney kui ka rüütlite kaitsepühaku Hermanniga.

Linnus kui ordufoogti residents on suuremas osas oma massiivsete hoonetiibade ja keskel asuva siseõuega säilinud (renoveeritud).

Ordu aega jääb Narva esimese kooli asutamine aastal 1501.16. sajandi keskpaigas kuulus Narva piiridesse Hermanni linnus ja linnaväline asula

500–800 elanikuga umbes 13 hektaril.Keskajal konkureeris Narva Tallinna, Novgorodi ja Hansa Liidu vahelises kaubanduses.

Vene aeg: 1558–1581

Liivi sõja käigus 1558. aastal, kasutades ära linnas puhkenud tulekahju, vallutasid venelased Ivan IV juhtimisel Narva. Linna langemises nähti imet. Legendi kohaselt saanud tulekahju alguse tulle visatud ikoonist, mis ise jäi terveks, küll aga põles maha puust linn. Venelased olid Narvast huvitatud kui kaubalinnast ning sõjatules hävinud hooned ehitati kiiresti üles. Linna elanikkond kasvas vene aja lõpuks 6000–7000 elanikuni. Samal ajal ehitati üle Narva jõe sild.

Välisarhiivide andmetel tegutses Narva Vene riigi välissadamana. 1559. aastal andis tsaar korralduse tuua Vene kaubanduskontor Viiburist üle Narva.

Rootsi aeg: 1581–1704

Lühike vene aeg lõppes 1581. aastal, mil Rootsi vägi vallutas Narva prantslasest väejuhi Pontus De la Gardie juhtimisel. Narva linna esimene kujutis asubki Tallinna Toomkirikus De la Gardie hauamonumendil. Väejuht küll vallutas linna, aga hukkus Narva jõe voogudes 1585. aastal.

Narva oli 1559–1581 Venemaa väliskaubandussadamaks, kuid Rootsi vallutustega peatus kau-bandus esialgu peaaegu täielikult ja vene kaupmehed viisid oma kaubalao üle Pihkvasse. Selline asjade käik vähendas linna tulu ja elanikkonda.

Rootsi valitsus ei olnud niivõrd huvitatud linna arengust kui kindluse asendist piiril ning seda hakati täiendama uute kindlustusvööndite ja kaitserajatistega. Orduaegsetele rondeelidele lisaks ehitasid rootslased 16. sajandil – 17. sajandi alguses bastionilaadseid kindlustusi. Roots-

132

lased kohandasid linnuse asehalduri residentsiks ning 1586. aastal ehitati läänepoolsesse eeshoovi põhjamüüri siseküljele uus residents – Suur kivisaal. Nüüd asuvad seal Narva muuseumi administratsiooni ruumid.

1610. aastal laastas linna tulekahju. Pärast pikka madal-seisu hakkas Rootsi riik 1640. aastatel sihikindlalt arendama Narva kaubandust ja linna. 1643. aastal võrdsustati Tallinna ja Narva kaubandustingimusi. Kaubanduse elavdamiseks alandati sadama- ja tollimäärasid ning 17. sajandi teine pool kujunes kaubandusliku Narva kuldajastuks. Sadamat külastas üle 200 laeva aastas. Narva kaubandustegevusel oli 17. sajandi II poolel eripära, mis oli omane just sellele perioodile ja linnale – kohalikel kaupmeestel oli arvukas kaubalaevastik. Kaupmehed hakkasid laevu suuremal hulgal ostma ja ehitama 1680. aastate keskel ja see kestis 17. sajandi lõpuni.

1670. aastatel rajati linna põhjaserva Kamperholmi saa-rele laevaehitustehas, kus Hollandi meistrite juhtimisel ehi-tati kaugsõiduks mõeldud kauba- ja sõjalaevu. 1689. aastal lasti vette esimene Narvas valminud laev, mis enesestmõis-tetavalt ristiti Rootsi kuninga järgi Carolus XI. Väiksemaid aluseid oli siin ehitatud varemgi.

Teada on (registreeritud) kuni 80 Narva kaupmeestele kuulunud laeva. Laevastiku suurusest annab aimu Öre-sundis registreeritud laevade arv: Riia laevu läbis aastas 30, Narva omi 20. Kolmandale kohale jäid Tallinna laevad. Rootsi riik ergutas kohalike kaupmeeste laevaehitust, sest riigil oli oma laevastikku kallis üleval pidada. Suuremad laevad said ka suuremaid soodustusi. Algselt said soodus-tusi vaid Rootsi alamad, hiljem aga laiendati neid lisaks Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa alamaile. Narva kaupmeeste laevu kasutati ka Vene-Rootsi sõjas.

Narva arhiivimaterjalide järgi seilas esimene kaubalaev Fortuuna Narva lipu all aastatel 1645–1655 ja müüdi hiljem Hollandis maha. Välja veeti peamiselt metsasaadusi, vilja, lina ja kanepit.

Linnaehitus sai tagasilööke Vene-Rootsi sõjas (1656–1658) ning 1659. aastal toimunud tulekahjus. Pärast seda asuti ehitama kivist linna. Barokne Narva pidi saama Rootsi teiseks pealinnaks, kus kuningas resideeriks igal neljandal aastal.

Linnust ümbritsevad kaitserajatised: bastionid Spes (lootus) ja Fortuna (õnn) ning Edelarondeel. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Vaade linnuse läänemüüri kaitsekäigust Suurde läänehoovi: uus värav, Looderondeel, Suur kivisaal ning hoovil ennast sisse seadnud ajaloopäeva osalised. Foto: Eva-Liis Tuvi.

133

Kuninganna Kristiina aegadest kutsuti Narvat krooni kalliskiviks, linnapilt oli üks ilusamaid, mida toonane (Põhja-)Euroopa tundis. Madalmaade stiilis baroksed kodanikumajad ja ühiskondlikud hooned moodustasid ühtse linnaansambli. 17. sajandi Narva linnale said ise-loomulikuks kaunite raidportaalidega kivihooned, mille katust ehtisid uhked sepistatud tuulelipud.

Esimeseks suuremaks ehitiseks oli Rootsi kuninga Karl XI käsul ja Lübecki ehitusmeistri Georg Teuffeli projekti järgi ehitatud raekoda, mis valmis 1671. aastal. Hoone moodustas platsi ümber koondunud börsihoone, apteegi ning teiste hoonetega Vana- Narva linnasüdame. Suursugune hoone on taastatud, torni tippu ehib kurge kujutav kullatud tuulelipp. Müüriviilul asub kell ning ukse kohal seisab Stockholmist toodud liivakivist por-taal kolme naisfiguuriga, kes sümboliseerivad õiglust, tarkust ja mõõdukust.

Figuuride vahel on linna ajalooline vapp, mille andis linnale 1585. aastal Rootsi kuningas Johan III. Vapp sarnaneb tänapäevase vapiga, millel on kalad, mõõgad ja suurtükikuulid. Selle vapi kinnitasid hiljem uuesti kuningas Sigismund III Vasa ja tsaar Peeter I.

Kalad Narva vapil viitavad Narva jõe kalarohkusele ja kalastamise tähtsusele, erinevad mõõgad Narva staa-tusele piirilinnana ning kolm suurtükikuuli Narva sõja-lisele tähtsusele. Vapi ülaosas asuv sirge kaheteraline mõõk tähistas algselt Rootsi riiki ja alaosas asuv saabel Venemaad.

Narva vapil on eri aegadel kujutatud erinevaid kala-liike. Vanal vapil oli krooni kandev atlandi tuur. Praegu on atlandi tuur Eesti rannikuvetes haruldane küla-line. Narva jões ja lahes tabatud kalad pärinevad OÜ Störfischi kalakasvandusest. Kasvanduse tuurasid (siberi ja vene tuur) kasvatatakse Narva jõest ( Narva veehoidlast) pärinevas vees. 19. sajandil oli nüüd III kaitsekategooriasse kuuluva atlandi tuura peamiseks kudejõeks Eestis Narva jõgi. Teadaolevalt suurim isend püüti Narva jõest 1945. aastal (288 cm ja 128 kg, millest saadi marja 25 kg). Tuur on hinnatud nii oma liha kui ka marja – musta kalamarja ehk kaaviari poolest. 16. sajandist on pärit tänapäevane vapp, kus mõõkade ja kahurikuulide vahel ujuvad harjused. Harjus on samuti III kategooria kaitsealune liik, kes elab Narva jõe kärestikulistes osades.

Mõni purjekas eksib Narva jõele ka tänapäeval. Foto: Anne-Ly Feršel.

134

Ühes linnasüdame ehitusega jätkus kaitseehitiste uuen-damine. 1676–1680 ehitati jõe poole uus Wrangeli bas-tion. 1683. aastal alustati väljapaistva sõjaväeinseneri Erik Dahlbergi juhendamisel uute kaitserajatiste ehitamist. Kaitserajatisi teati uus-itaalia tüüpi bastionide nime all, süsteemi aga selle algse autori Vaubani või siis ka Narva puhul Dahlbergi süsteemi nime all.

Algselt oli ette nähtud ehitada üheksa bastioni: Fortuna (õnn), Triumph, Fama (maine), Gloria (kuulsus), Honor (au), Victoria (võit), Pax (rahu) ning Justitia (õiglus) ja Spes (lootus). Bastion Pax ehitati ümber Wrangeli bastio-nist ja valmimata jäi poolbastion Justitia.

Põhjasõja alguseks jõuti valmis ehitada kuus bastioni.Bastionide seintes asusid võlvitud käigud ehk kase-

matid linna kaitsjatele kogupikkusega üle poolteise kilo-meetri. Kahemeetrise paksuse välisseinaga kasematid olid kaitstud ka vallikraavi vastasküljel asuva muldvalliga, mis takistas kahurituld otse bastioni seina vastu suunamast.

Hoolimata sellest, et bastionid olid toona kaitseehi-tiste viimane sõna, vallutasid venelased 1704. aastal Narva. Kunagi kaitset pakkunud jõgi muutis tulirelvade ajastul Narva jõepoolsed kaitseehitised kergesti haavatavaks, sest jõkke ei saanud ehitada muldkindlusi, mis oleks Ivan-gorodi poole jäävate bastionide seinu varjanud otsesihti-misega kahuritule eest.

Tänaseni on kõige paremini säilinud bastionid Pax (Wrangel), Victoria ja Honor. Kahes viimases on võima-lik näha kasematte – võlvitud käike, mida kasutasid linna kaitsjad. Honori kaudu sisenedes vallutasid Vene väed 1704. aastal Narva linna. Victoria oli Narva kõige võimsam bastion, tema eesseina kõrgus oli 16 meetrit.

Säilinud on ka Gloria bastion ja Fortuna ning Triumphi bastioni lõunasein. Täiesti hävinud on Dahlbergi bastio-nidest Fama. Kunagises sõjaväe aidahoones asub praegu Narva muuseumi kunstigalerii.

Narva jõe kaldale ei kerkinud üksnes kaitserajatised, vaid arenes ka tööstus. Narva piirkonna manufaktuuri-laadsete ettevõtete eelduseks olid veejõud energiaallikana ja Vene kaupade (tooraine) kättesaadavus.

Raekoja kõrvale ehitatakse Tartu ülikooli Narva kolledži õppehoonet, mis oma väljanägemiselt hakkab meenutama kunagist börsihoonet. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Läbi sajandite linna raekoda ehtinud portaal on kõnekas ka tänapäeval. Foto: Anne-Ly Feršel.

135

Narva piirkonna veskid

Märkusi kroonule kuulunud (jahu)veskitest võib leida Narva linnale 16. sajandil antud privileegide juurest.

1615. aastast pärinevast reisikirjast saame teada veskite olemasolust Narva jõe ääres. 17. sajandil olid suurimateks veskiomanikeks kroonu (jahu- ja saeveski kose juures Joala küla all) ja eraomanikud. Eraveskid kuulusid läänekaldal linnakrahv Jürgen Tunderfeldtile, kes hiljem omandas ka kroonu veskid, ja idakaldal Axel Christersson Lilljegrenile (Akseli veskid), kellel oli lisaõigus panna jõkke kalatõk-keid. Hiljem lisandusid idakaldal Ingerimaal tuulejõul töötavad Jacop Porteuse saeveskid. Narva kuulus nimelt 17. sajandil Ingerimaa kindralkubermangu ja oli alates 1651. aastast kubermangu pealinn. Pikka aega oli kroonu jahuveskil ainuõigus kroonule, linnale ja aadlikele jahu jah-vatada ning linna oli jahvatatud vilja sissetoomine keelatud.

17. sajandi keskel tegid mitmed kõrgema võimu esin-dajad (näiteks Rootsi Moskva-resident Peter Anton Loo-feldt) ettepanekuid kaubanduslike ja tööstuslike ettevõtete rajamiseks Narva jõe äärde. Esimene nahatöötlemiseveski asutati 1649. aastal ja 1650. aastal rajati vaseveski. Rootsi kuningriik eelistas toorainete väljaveole valmistoodangu eksporti.

1685. aastal rajati köiepunumise manufaktuur, mis kuulus linnakrahv Tunderfeldtile, ning soodustati igati saeveskite rajamist – eraldati maid, tehti muid soodustusi eesmärgiga täita tollimaksudega riigi kassat.

Vältimaks linna nälgajäämist sõjaolukorras, ehitati 1687. aastal linnuse õue hobuveski, kus veskikive ajasid hil-jem ringi vangid. Narva veskid said tegutseda Põhjasõjani, mille käigus veskid, sealhulgas Ingerimaal asuvad, hävitati. Põhjasõja-eelsed saeveskid kasutasid valdavalt Venemaalt pärit palki.

Põhjasõja alguseks oli Narvas umbes 5000 elanikku. Linn laius 67,8 hektaril, tsiviilehitiste all oli vaid 14,6 hektarit.

Bastionid piki Narva jõe. Esimene kannab nime Pax (rahu), järgneb Victoria (võit). Pärast Victoria bastioni suunduvad kaitserajatised jõest eemale. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Vene väed vallutasid Narva 1704. aastal just bastioni Honor (au) kaudu. Foto: Eva-Liis Tuvi.

136

Vene aeg: 1704–1917

Karl XII saavutas küll 1700. aastal Narva all ülekaalukate Vene vägede üle hiilgava võidu, kuid see oli vaid lõpu võidukas algus.

Vene armee võitis Põhjasõja, vallutas Narva ja linnaga ühendati Ivangorod. Parema ühenduse tagamiseks ehitati 1728. aastal kahe linna vahele esimene puuprussidest sild. Vene riigi tähele-panu suundus eelkõige Ivangorodi arendamisele. Administratiivselt kuulus Narva linn Peterburi kubermangu koosseisu. Vaid Kreenholmi tööstusasula kuulus Eestimaa kubermangu.

Ehkki veel poolteist sajandit pärast Põhjasõda seisis Narva Peterburi eelkindlustusena Venemaa kindluste nimekirjas, oli Narva juba kaotanud oma strateegilise tähtsuse.

Põhjasõjas kannatada saanud bastionid ja teised kaitseehitised remonditi ning ehitati lõpuni välja. Hermanni kindlus kohandati kasarmuks ja bastionidele Gloria ja Triumph ehitati sõjaväe lao- ja abihooned.

18. sajandil algas uuslinna ehitus, uute hoonete tarvis hakati võtma kive linnamüürist, mille tagajärjel kadus piir keskaegse vanalinna ning uuslinna vahel. Ehitati valmis bastion Pax, mille valli all oli pärast Põhjasõda Peeter I isiklik sadam. Sadamast viis rippsild kõrgel kaldal asuvasse Peetri majja. Hiljem oli hoone kasutusel muuseumina.

18. sajandi algul asutas Peeter I Narva merekooli – navigatsioonikooli, mis viidi 1715. aastal üle Peterburi.

1708. aastal saadeti Peeter I käsul suurem osa Narva elanikkonda Venemaale ( Vologdasse, Kaasanisse, Moskvasse jm). Linna jäeti sakslasi, eestlasi ja soomlasi – kokku 242 inimest. Narva-lastele anti 1714. aastal luba tagasi tulla, kuid kodulinna naasis alla poole lahkunutest. Tsaari korraldusel võis igaüks oma maja ja platsi tagasi saada.

1717. aastal rajati Peeter I ukaasi kohaselt linna nahavabrik, samal ajal rajati ka puust veeka-nalisatsioon. 1740. aastatel ehitati raekoja platsi äärde vaekoda.

1780. aastal peatus Narvas läbisõidul Katariina II.Aastal 1822 valmisid kindlustusvööndi lääneküljel, vanalinna ja Hermanni linnuse vahelises

orus, klassitsistlikud Peetri väravad, kust pääses otse üle Narva jõe minevale sillale. Värava järgi sai nime ka Peetri plats. Vana puitsilla asemele ehitati 1828–1829 uus Narvat ja Ivangorodi ühendav graniittugisammastega sild.

1846. aastal alustati Hermanni linnuse restaureerimist, mille katkestas Krimmi sõda (1853–1856). Uurimis- ja restaureerimistöid juhtis sõjaväeinsener ja kunstnik M. Rezvõi. 1863. aastal kustutati Narva kindlustuste nimekirjast.

Esimene raudteesild avati Narvas 1870. aastal, selle aga purustasid Saksa väed 1918. aastal.Reisilaevanduse ja koos sellega jõeturismi alguseks Narva jõel võib pidada 1872. aastat, kui

tsaariaegne Narva linnavalitsus pani Narva ja Narva-Jõesuu vahele kurseerima esimese reisilaeva – selleks oli aurik Alert. Peagi lisandus mitmete ettevõtjate aluseid. Laevaliiklus käivitus ka Narva ja Peterburi vahel, sõit kestis üksteist tundi.

1898. aastal pandi Narva ja Narva-Jõesuu vahet sõitma postitõld, mida nimetati tilisang’iks. Peale piki jõge kulgeva vee- ja talvel jäätee kujunes kõige enam kasutatavaks sõiduvahendiks voorimehetroska, mis oli tavaline veel 1930. aastate tänavapildis.

137

1875. aastal ehitati Pimeaia lõunaotsa trepp, mis nimetati toonase Narva linnapea (1873–1877 ja 1882–1884) Adolf Hahni järgi, kes oli ka trepi rajamise eestvedaja. Linnapea Hahn tegi palju Narva linna heakorrastamiseks ning oli samuti Narva-Jõesuu kuurordi rajamise eestvedaja.

1876. aastal rajati linna veevärk ja kanalisatsioon.

19. sajandi lõpul aktiveerus linnas seltsielu: 1884 asutati selts Ilmarine ja 1890 karskusselts Võitleja. 1886. aastal val-mis Fama bastioni lõunaserval Peetri kirik. Victoria bastion kujundati ümber linna pargiks, mis sai seal asunud Pimevärava järgi nimeks Pimeaed (vt ka lk 56).

Pimeaias asub kaks mälestussammast. 1882. aastal püsti-tati paesel postamendil seisev rist, meenutamaks 1704. aas-tal Narva vallutamisel langenud vene sõjamehi. Teine mäles-tusmärk püstitati 1918. aastal Joaoru lahingus hukkunud II Viljandi kommunistliku kütipolgu sõduritele, kes on ümber maetud Siivertsi surnuaia lähedale.

Enne Vabadussõda oli monumendiplats kasutusel liuväl-jana ja Eesti Vabariigi algusajal asus seal kõlakoda, kus toi-musid suvised vabaõhukontserdid.

Enne Esimest maailmasõda elas Narvas üle 21 000 elaniku ja linnasaras hõlmas 823,8 hektarit. 1917 liideti linnaga vab-rikuasulad mõlemal jõekaldal, pindala suurenes 746 hektari võrra. Narva liideti Eestimaa kubermanguga.

Eesti aeg: 1918–1944

Aastal 1922 oli linnas 26 000 elanikku ja 2540 elumaja, 1930. aastail ehitati linnaarhitekt E. Ottingi projekti järgi Joaorgu puidust supelhoone riietuskabiinide ja kohvikuga ning neli supelbasseini. Suplustingimuste parandamiseks rajati jõkke neemik, mis eraldas basseine kiirevoolulisest jõest. Jõeäärne korrastati puhkealaks. Populaarne puhkekoht on Joaorg tänagi, 2009. aastal lõppes puhke- ja ujumiskoha rekonstrueerimise ideekonkurss. Joaorg (Joahimstal) kujunes sajandite vältel, kui siit murti Narva linnuse, keskaegse linnamüüri ja vanimate kaldakindlustuste ehitu-seks lubjakivi. Joaorust on leitud keskmise kiviaja lõpuosa, noorema kiviaja, pronksiaja ja varase rauaaja asustusjälgi.

1918. aastal Saksa vägede purustatud raudteesilla asemel avati 12. septembril 1923. aastal uus 107 meetri pikkune Narva raudteesild (projekt A. Pšenitski), mis purustati Teises maailmasõjas. See oli esimene Eesti Vabariigi oma jõududega rajatud suurehitis ja ühtlasi viimane raudsild, sest edaspidi ehitati sillad raudbetoonist.

Teine maailmasõda oli Narvale laastav. Nõukogude lennuväe 1944. aasta 6. märtsi pommirün-

Hahni treppi mööda said linlased enne piiritsooni kehtestamist laskuda bastionilt Pax alla jõe äärde. Foto: Eva-Liis Tuvi.

138

nak muutis linna ahervaremeiks. Enam-vähem puutu-mata jäi Kreenholmi linnajagu. Väiksemaid kahjustusi oli eri leeride sõjategevus kaasa toonud varemgi (õhati sillad, tehaseid jt hooneid).

Esimest raudiet kui Narva tehti, siis miä olin kaheksa aastane pojak(e)n. Narva raudsilda tuodi laivaga Narva Joesuu. See oli süks(ü) aiaga. Meri oli lahti, a jogi oli kovasti jääs. Siis oboseg(e) sedä veideti, raudsilla kraami Narva. Siis akkati silda ehitäma. Me kävem(ä) ka sedä silda vahtimas isäga. Kui esimeset rongit akkasivat soitama, siis kävi pallo rahvast sedä vahtimas. Oboset kartasivat sedä rongi ka este. Mehet siis rääkisivat omakeskis, tellat soitat ilma obositt(a). Ei ol(e) obosi egä midägi ies.EKA 462, 4

Nõukogude aeg: 1944–1991

Pärast sõda varemetes vanalinn inventariseeriti ja võeti arhitekt Ernst Ederbergi juhtimisel 1947. aastal tervikuna kaitse alla. Nimekirja kuulus 31 varemetes objekti, kuid tegelikkuses hakati taastama vaid Hermanni linnust ja kolme hoonet: raekoda ja kaht elumaja. Teised vanalinna varemed lammutati valdavalt 1950. aastatel.

Raekoja restaureerimist alustati 1950. aastate lõpus. Hoone kohandati pioneeride paleeks. Barokse Narva asemele kerkis uus, nõukogulike tüüpprojektide järgi ehitatud linn.

Linnuse rusudest puhastamine algas 1953. aastal, restaureerimine on toimunud aegamööda alates 1967. aastast. Viimati restaureeriti 2005.–2006. aastal Põhjahoovi.

Linnus avati külastamiseks 1986. aastal.Pärast sõda ei lubatud põliseid narvalasi koju. Võõrtööjõu abil hakkas tööle tekstiilitööstus.1944. aastal oli Narva jäänud 550 inimest, 1949. aastaks oli rahvaarv sissetoodud elanike varal

kasvanud juba üle 15 000. Suuremad taastustööd toimusid Kreenholmi piirkonnas ning jõe pare-male kaldale ehitati hüdroelektrijaam.

1960. aastatel ehitati Narva ja Ivangorodi vahele uus betoonist 162 meetri pikkune Sõpruse sild, mis 2010. aastal oli remondis.

1980. aastate teisel poolel elas Narvas ligi 90 000 inimest, nõukogude aja lõppedes hakkas elanike arv kiiresti vähenema. 2009. aastal oli Narvas 65 900 elanikku.

Paadisadam Narva jõe kaldal Rakvere tänava otsa lähedal. 1967. A. Luts. Foto: ERM Fk 1537: 47.

139

Sõpruse sild Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel. Foto: Tiit Mõtus.

Uus Narva sügisestes värvides. Foto: Tiit Mõtus.

140

Eesti Vabariik

Linna peamisteks vaatamisväärsusteks on Narva Her-manni linnus ja bastionid, raekoda, Rootsi lõvi ning Kreenholmi kompleks.

Narva Hermanni linnuses asuvasse Põhjaõue on 2004. aastal rajatud Narva muuseumi interpretatsioon 17. sajandi käsitööliste linnaosast. Kõige uuemaks lisandiks linnuse juures on Linné aed. Linnuses on võimalik osa võtta mitmesugustest üritustest ja õpi-kodadest, eriti palju toimub neid suvel.

2010. aasta oli viimane aasta Eesti kroonile, seal-hulgas viiekroonisele paberrahale, mida ehivad Nar-vas sündinud malemeistri Paul Kerese ja jõeäärsete kindluste pildid.

Rootsi lõvi mälestusmärk ei asunud algselt praegu-sel kohal. 1936. aastal püstitati see Härmamäe külla ( Tallinna- Narva maantee ääres). Avamisel osales Rootsi prints Gustav Adolf suure saatjaskonnaga.

Kuulsa rootsi botaaniku Carl von Linné nime kandev aed avati linnuse õuel 2009. aastal. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Põhjaõues tegutsev ajalookeskus. Seppade tegemised ja pitsituba. Fotod: Anne-Ly Feršel.

Üheks Narva muuseumi tähtsaimaks ürituseks on rootslaste ja venelaste vahel toimunud ajaloolise lahingu etendamine. Foto: Eva-Liis Tuvi.

141

19. novembril 2000. aastal taaspüstitatud Rootsi lõvi peab meeles rootslastele võidukat 1700. aasta lahingut. Lõvi on koopia Rootsi kuningalossi lõvist. Edukat lahingut meenutab Stockholmis Narva-nimeline tänav (Narvavägen).

Tulevikuks on Narva linnal suured plaanid. Valminud on mitmed Narva välisilmet muutvad eskiislahendused, näiteks piki jõekallast kulgev promenaad ja Joala puhkeala.

Narva-poolsele promenaadile rajatakse omapärased temaatilised objektid: Euroopa allee, Dahlbergi lava (Pimeaia nõlva jalamile), Rootsi terrass ning vabaõhukohvik.

Ivangorodi promenaadile kavandatakse järgmised objektid: „Kala-rikas koht”, laste mänguväljak Jaanilinnake, puhkeala „Vana sae-veski”, purskkaev Konn-tsaaritar, mis kujundatakse niinimetatud bilibini (kunstnik Ivan Bilibin) stiilis.

Tartu ülikooli Narva kolledži õppehoone ehitatakse raekoja platsi äärde, osaliselt ajaloolise börsihoone kohale. Hoone ulatuses taasta-takse ennesõjaaegne Turu tänav.

Narva linna läbib arvestatav osa Eesti transiitkaubandusest Vene-maaga, päevakorras on läbi südalinna kulgeva transiidi suunamine linnast välja. Selleks tuleb rajada uus, üle Narva jõe kulgev maan-teesild, piiri- ja tollipunktid. Sõpruse sild jääks siis vaid busside ja väikeautode kasutusse.

Narva sadam

Joa ja pika kärestiku tõttu oli Narva linnal arvatavasti kaks sadama-kohta: allpool kärestikke linna idaküljel ja ülalpool juga jõe vasak-kaldal, kuhu linnast viis tee läbi Joala küla.

17. sajandil oli kaupade kosest mööda vedamine Narva linna veo-voorimeeste ja Joala küla talupoegade vana eriõigus.

Narva väikene linnasadam ei jõudnud 19. sajandi teisel poolel enam linna ja tööstuse kiirele kasvule järele. Kaubanduslike side-mete laienemine nõudis Narva jõe laevatamistingimuste paranda-mist. Narva jõesuudmesse uhutud liivaneem ning kitsas jõgi takistasid suurte laevade pääsemist merelt jõkke ja sadamasse, mis seetõttu pidid jääma jõesuudmes asuva kaluriküla juurde Narva lahte välis-reidile. Seal laaditi kaubad ümber väiksematele laevadele, mis tõstis märgatavalt kaupade hindu.

Tänane Narva sadam asub Narva linna piires jõe vasakul kaldal, Soome lahest 14 ja kesklinnast ühe kilomeetri kaugusel. Valvega jahisadamast on võimalik saada navigatsiooniteavet, joogivett, elekt-ritoidet, kasutada dušši, sauna ja pesumaja.

Rootsi lõvi mälestusmärk – üks linna vaatamisväärsustest, mida näeb ka linnusehoovilt. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Narva sadam. O. Haidak. Foto: ERM Fk 1523: 175.

142

Merelt saab sadamasse sõita ilma lootsi ja puk-siirlaeva abita. Faarvaatri pikkus on 15,5 kilomeetrit, laius 30–50 meetrit ja sügavus 3–4,5 meetrit. Sadama maksimaalne sügavus on 2,7 meetrit. Neli kaid kogu-pikkusega 126 meetrit mahutavad 15–20 alust. Sadam võtab vastu laevu, mis on kuni 38 meetrit pikad, 15 meetrit laiad.

2010. aasta oktoobris anti paarinädalase vahega käiku sammaskonsoolkraanad nii Kulgu kui ka Narva sadamas.

Kraanade abil loodetakse elavdada turismi ja väi-kelaevade ning jahtide liiklust Soome lahelt Peipsi jär-vele – jõesadamas tõstetakse alus treilerile ja Kulgu sadamas uuesti vette.

Jõesadama kail paiknev kraana, tõstejõuga kümme tonni, on mõeldud väikealuste kailt vettetõstmiseks ja veest väljatõstmiseks, samuti kauba lastimiseks. Uuest kraanast saavad abi ka piirivalve ja toll (vt lk 115).

Narva legendid

Üks lugu räägib Vene-Rootsi sõja järgsetest privilee-gidest. Peeter I tulnud salakuulajana linna ja leidnud varju ühe kereka majaemanda riiete vahelt. Tänutä-heks päästmise eest kinkinud Peeter päästjatele suured eesõigused. Selle kogukonna mehed pidid kõigist mak-sudest ja soldatiks võtmisest priid olema. Lisaks anti neile ainuõigus laevade täitmiseks ja väljalastimiseks, et neil oleks hea sissetulek. Nõnda tekkinud Narva rootsi-soome kogukond, nn trägelite (kandjate) selts.

Veel räägitakse lugu Narva nõiast, kelleks olnud Rootsi kuninga Karl XII ema. See nõid elanud Her-manni torni tipus ja kaitsnud linnust. Venelased üri-tanud seitse aastat tulutult linnust vallutada. Ettekuu-lutuse kohaselt ei olevat võimalik linna seni võita, kui nõid tornis elab. Üks Ivani-nimeline soldat lubanud nõiale otsa peale teha, aga öelnud sealjuures, et tema siis ka ei võivat enam elada.

Ühel õhtul vaadanud nõid aknast välja ja Ivan lask-nud teda hõbedast nööbiga. Nõid muutunud vareseks, kes lennanud ära. Sel ajal Moskvas olnud Karl XII-le

Endine ja praegune Narva sadam asuvad üsna kõrvuti. Fotod: Eva-Liis Tuvi ja Anne-Ly Feršel.

143

olla ilmutanud tema ema oma surmahetkel ja kurtnud: „Ah, Kaarel, Kaarel, mis sa oled mulle teinud!”

Ivan jooksnud pärast pauku jõkke ja uputanud ennast ära. Soldat Ivani auks nimetati Narva jõe paremal kaldal asuv kindlus Ivangorodiks. Nikolai I ajal ehitatud silla käsipuudel olnud kahe kotka vahele kilp, sõjakirves ja nooled. Kilbi peal olla kujutatud nõia nägu.

Narva väikesest Pimeaiast on vanasti olnud maa-alune käik Narva jõe alt jõe pare-male kaldale. Maa-alune käik olla välja tulnud üle jõe umbes Peterburi tänava kohal endise veski läheduses. Väikest pimeaeda aga siis veel üldse ei olnud: seal kasvas ainult üks suur puu, mis praegu asub aia jõepoolsel äärel. Maa-aluse käigu uksed on olnud kusagil selle puu läheduses. Neid uksi nüüd enam ei ole. Auk olla kinni tehtud ja väravad ära viidud Peetri muuseumi. Jutustaja olla oma noorespõlves (15–16 a. vana) veel näinud neid uksi maa-aluse käigu alul.ERA II 215, 73 (5)

Siivertsi

(saksa keeles Sievershausen)

Asukoht: valla maadel asunud küla ei ole säi-linud.Nimi: arvatavasti on piirkond saanud nime mõisnike (Sieversid) järgi.

Siivertsi alal elasid inimesed juba keskmisel kiviajal. 1930. aastate algul leiti turba alt põh-jamudast lapergune niinest nöörikatketega võr-gukivi, männikoorest võrgukäba ja luuesemeid.

Põhjasõja ajal, 1700. aastal toimus siin roots-laste ja venelaste vahel lahing, mille käigus venelased püüdsid mööda parvsilda üle Kam-perholmi saare jõe idakaldale taganeda. Suure koormuse all sild murdus ja palju sõjamehi leidis jäises vees oma külma haua. Tänapäeval on Kamperholmi saar paremkaldaga kokku kasvanud. Peetri nime kannab aga saar ( Suur-saar), mis asub kunagisest laagrikohast kaks kilomeetrit mere poole. Kunagi metsaga kaetud saarele püstitasid vene kaupmehed tsaariajal Peeter I-le mälestusmärgi.

Vanasti, palgiparvetuse aegadel, rentisid saart välismaa kaupmehed, et merepoolsesse otsa ja saare taha kinnitada suuri palgiparvesid, mis seal äravedamist ootasid.

Narva jõe äärsele Saksa sõdurite kalmistule on maetud 10 000 Teise maailmasõja lahingutes langenut. Foto: Eva-Liis Tuvi.

144

Rahvajutu kohaselt matsid rootslased saarel kasva-nud suure tamme alla kullatündri. Pärast Teist maail-masõda oli saar lage ja Eesti Vabariigi algusaegadel elas seal kalur Madis Arm oma perega.

1796. aastal kuulus Siivertsi Riigi mõisale (Wasahof), mis oli Hermamäe kõrvalmõis. Hiljem kujunes siia Narva põhjapoolne eeslinn koos tuletiku- ja lauavab-rikutega.

1900. aastal avati jõekaldal püramiidikujuline mälestussammas, meenutamaks 1700. aastal toimunud Põhjasõja lahingus võidelnud ja langenud sõjamehi. Tsaar Nikolai II külastas mälestusmärki 1901. aasta suvel ja Rootsi kroonprints Gustaf Adolf asetas huk-kunud Vene sõdurite mälestuseks pärja 1936. aastal.

1910. aastal ehitas laevaomanik P. Kotšnev Siivert-sisse sadama.

Siivertsi ja Narva linna piiril asuvad Narva linna kalmistud (saksa, soome-rootsi, Aleksandri ja Peetri koguduse, aga ka Loodearmees ning Narva vangilaagris hukkunute kalmud). Narva Garnisoni kalmistul avati 1921. aastal Vabadussõjas langenutele mälestusmärk, mis lasti 1940. aasta sügisel õhku.

1960. aastatel murti kalmistu ristid maha ja enamik anti vanametalliks. Ligi paarkümmend risti on hoiul Narva muuseumis.

Monumendi ja kalmistu taastamist 1996. aastal toe-tas Narva linnavalitsus.

Postimees kirjutas 1926. aastal, et Siivertsi lauavab-rik Woodmen Northeren Trading Co Ltd., kus oli ametis ligi 150 inimest, hakkab töötama elektri jõul.

Veebruaris ja märtsis 1944 peeti raskeid lahinguid Narva jõe läänekaldal, kuhu Punaarmee püüdis iga hinna eest sillapäid luua. Lahingud käisid ka Siivertsi surnuaia ja 1700. aasta lahingu mälestuseks püstitatud samba juures, mille alla oli kaevatud kuulipildujapesa, mis valitses ümbrust. Eesti diviisi väeosad vallutasid

Siivertsi sillapea tagasi 2. märtsil 1944. aastal.Täna teatakse Siivertsit peamiselt kui kalmistute piirkonda, seal asuvad ka motokrossi rada

ning Narva linna heitvee settebasseinid.

Põhjasõja 1700. aasta lahingu mälestussammas Narva jõe kaldal. Foto: Anne-Ly Feršel.

Narva Garnisoni kalmistu murtud ristide ja Vabadussõja ausambaga. Foto: Anne-Ly Feršel.

145

Siivertsi teepääl käib üks mees mustais rõivais ja kui ta läheb kuhugi väravasse, siis ta kaob ära. Inimesed räägivad, et see olevat vaim. Siivertsi tee läheb Narva linnast surnuaedadele.ERA II 215, 57 (7)

Vepsküla

Asukoht: Vaivara valla territooriumil asunud küla ei ole pärast Teist maailmasõda taastunud.Nimi: küla on saanud nime põliste asukate vepslaste järgi.

Esimest korda on Wepzendorpe küla mainitud 1373. aastal. 1503. aastal on küla nimetatud Liivi ordumeistri Wolter van Plettenbergi käsukirjas seoses kalastamisõiguste kinnitamisega kohalikele elanikele. 16. sajandil asus siin Rootsi kuninga Gustav I Vaasa suvemõis (Webskyl). 1655. aastal nimetati Vepsküla koos Riigi mõisaga (Vaasaga) Wrangelite pärusmõi-saks. Mõisahoone asus Tõrvajõe suudme ja Narva jõe vahelises kolmnurgas ja sealset metsa nimetati vanasti Gustav Vaasa metsaks.

Narva linna piiramise eel 1700. aastal tulid Vene sõdurid paatidega üle Narva jõe, hiljem rajati Vepskülla parvedele toetuv ujuvsild. Sild jäi Vene sõjaväe kindlustatud laagrist väljapoole, mistõttu Kamperholmi saare kohale ehitati veel teinegi sild.

1782. aastal elas külas 65 inimest. 1922. aastal oli külas 11 majapidamist ja 83 elanikku. Küla asus madalatel ja soistel maadel ning põldu peeti vähe. Peatoiduse andis kalastamine Narva jõel ja merel. Kooli ja seltsimaja külal ei olnud, sest nii Narva kui ka Narva-Jõesuu asusid lähedal. Jaanituld tehti Peetri saarel ning pühapäeviti oli tavaks käia Narva jõel paadiga lusti sõitmas.

1938. aastal moodustati siin Ülemaalise Eesti Noorsooühingu algorganisatsioon. 1939. aas-tal leiti külas meetripaksuse pinnasekihi alt poolteise meetri paksused diatomiidi (ränivetikate kodadest koosnev settekivim) lademed.

Vepsküla- Siivertsi- Riigiküla joonel toimusid 1944. aastal lahingud, Punaarmeel õnnestus sinna luua kaks sillapead. Nende likvideerimisel ilmutatud kangelaslikkuse eest sai Eesti allohvitser Harald Nugiseks Saksa väejuhatuselt Raudristi Rüütliristi.

25.–26. juulini 1944. aastal forsseeris Nõukogude armee Narva jõe ja vallutas Narva linna. Selle mälestuseks pandi jõe kaldale tankimonument T-34, mille suurtükitoru käidi nõukogude ajal ööpimeduses Eestimaa suunalt Venemaa poole keeramas, kuni see läände suunatult kinni keevitati. See lahingumasin on Eesti ainuke säilinud tankimonument.

Taimestiku vohamine jões näitab, et linna heitveed tõstavad jões toitainete hulka, mis omakorda soodustab taimede hoogsat kasvu. Foto: Anne-Ly Feršel.

146

Riigi, Riigiküla

Asukoht: küla lakkas olemast pärast Teist maailmasõda. Praegu Tõrvajõe küla koosseisus.Nimi: nime sai küla oma kuuluvuse järgi – kuulus see ju riigile. Saksa keeles Wasahof.

16. sajandil kuulusid küla maad Rootsi kuningale Gustav Vaasale. Hiljem omandas valdused feldmarssal Wrangel, kuid 1688. aastal mõis riigistati.

Esimest korda mainitakse Riigit kohanimena 1808. aastal. 16.–17. sajandil kuulus piirkond Riigi mõisale (Wasahof). 17. sajandi lõpus oli see aga Narva linnalääni mõisa Kudruküla osa. Sel ajal oli Tõrvajõe suudme lähedal kõrts ja selle taga kalmistu. 1684. aastal ehitas Narva magistraat kõrtsi asemele uue võõrastemaja.

1828 rajas Peterburi II gildi kaupmees G. Gerden Riigi külla äädika ja pliisuhkru tootmise vabriku, kus sai tööd 26 inimest. 1831. aastal võeti kasutusele aurukatlad ning viis aastat hiljem toodeti 3400 puuda pliisuhkrut ja äädikat aastas.

Vabrik aga reostas Narva jõge ja kannatasid kalavarud, mistõttu ettevõte suleti. Kalad olid Riigiküla ja lähima piirkonna peamine elatusallikas, sest põllumaad oli vähe ja seegi vaene.

Vabadussõja ajal käisid seal ägedad lahingud.1922. aastal oli külas 15 majapidamist ja 94 elanikku. Pärast Vabadussõda moodustati koos

Kudruküla rahvaga Maanaiste Selts ja Tuletõrjeühing. Pidudele mindi Kudruküla koolimajja või Peeterristile. Koolis käidi Kudrukülas ja hiljem Narva-Jõesuus. Õhtuti koguneti Kiigemäele,

Vepsküla kandis on kõrge hoopis Narva jõe vasakkallas. Parempoolsel pildil Peetri saar. Fotod: Eva-Liis Tuvi.

147

kuhu tulid ka naaberkülade noored. 1935. aastal avati maakividest vabadusristiga mälestussammas, mis aga hävitati 1941. aastal ja on siiani taastamata.

Noore Eesti Vabariigi idapiirile rajati kaitseehitisi 1930. aastate algusest kuni 1939. aastani. Narva linna ja Kudruküla vahele, jõe läänekaldasse ehitati rida laske-pesi. Kõige tihedamalt oli neid Riigi küla kandis. Raske-kuulipildujatele mõeldud raudbetoonist kaitserajatised ehitati jõe kaldasse ning kaeti pealt ja külgedelt, seega olid nad märgatavad vaid lähedalt. Kindlustusliin õhiti 1940. aastal.

1944. aasta lahingud ei jätnud ennesõjaaegsetest hoo-netest midagi alles. Pärast sõda rajati Riigikülla Narva metskond koos elumajadega ja taimeaed. Tõrvajõe suudme lähedal asuv Riigiküla allikas on narvalaste seas tunnustatud joogivee võtmise koht.

Riigiküla läheb ajalukku ka oma arheoloogiliste lei-dudega. Narva ja Narva-Jõesuu vahel paiknev Riigiküla seljak on Eesti üks rikkalikumaid kiviaja muististe leiu-kohti, kus on esindatud kõik Eesti alal esinevad neolii-tilised kultuurid.

Riigiküla asustuspiirkond sai arheoloogiliselt tuntuks juba 1920.–1930. aastatel, mil sealt leiti kivitalb ja kilt-kivist rõngas. Esimesed kinnismuistised avastati pärast Teist maailmasõda seoses Narva hüdroelektrijaama ehi-tusega.

Mingil põhjusel keskendus Narva arheoloogiline ekspeditsioon ainult Riigikülale. Ekspeditsiooni juhtis ja kolm asulakohta avastas 1951. aastal vene arheoloog Nina Gurina. 1950. aastate alguses toimunud kaeva-mistel leiti ühest asulakohast kiviaegseid savinõukilde, tulekivi kilde, tulekivi töötlemisel tekkinud tootmisjääke (nukleused), noole- ja odaotsi, töödeldud luutükke jms.

Riigiküla on ka ainuke koht Eestis, kus on välja kae-vatud kiviaegsete elamute põhjad. Samuti on suhteliselt hästi säilinud loomaluud võimaldanud teha mitmeid majandusajaloolisi üldistusi noorema kiviaja kohta. Riigiküla maadel asub üks Läänemere rikkalikema materjaliga ja suurimaid nöörkeraamika asulakohti (umbes 2500 eKr).

2006. ja 2007. aasta päästekaevamise käigus leiti veelgi kiviaegset asustusala. Kahjuks olid ebaseaduslikud ehitus- ja kaevetööd hävitanud suure osa asulakohast.

2006.–2007. aasta välitöödel leiti kaks maapinda süvendatud kivideta tuleaset ja üks looduslikku liivapinda ulatunud süvend, koguti 3416 kiviaegset kivi- või luuriista. Lisaks leiti ka uusaegset

Tõrvajõgi suubub Narva jõkke. Alumisel pildil: Riigiküla allikat kasutavad nii kohalikud kui ka Narva elanikud. Rahvas on omistanud allikaveele ravivõimeid. Fotod: Anne-Ly Feršel.

148

materjali (padrunid, mürsukillud, uuema keraamika näited, klaasikillud, mündid).

Alalt leitud keraamika sobib ajavahemikku 5000–1900 aastat eKr. Asustuse algul oli seal tõenäoliselt tegemist mere ja laguuni või isegi kaht järjestikust laguuni ühendava väina rannaga. Hiljem jäi asustus endise väina kohale sängi rajanud Narva jõe kaldale. Laguunid olid väga soodsad alad kiviaegse asustuse tekkeks, mis arheoloog Aivar Kriiska sõnul võib Narva ja Luuga piirkonnas tervikuna olla vähemalt 8500 aas-tat vana, tõenäoliselt aga veelgi vanem.

2006. aastal allkirjastasid Eesti ja Venemaa minister protokolli Narva jõele uue silla ehitamise kohta. Või-maliku asukohana on kaalutud geoloogiliselt sobivat Riigiküla. Lisaks arheoloogilistele leidudele jääksid uue silla võimalikku asukohta ainsad säilinud 1939. aastal ehitatud Eesti piirikaitserajatised (kaponiirid – kaitseehitised piki rinnet tulistamiseks) ja Teise maa-ilmasõja aegsed kaitserajatised.

Kudruküla

Kutterkylä, Kutterküll

Asukoht: Vaivara valdNimi: nime kohta on mitu saamislugu. Võimalik, et küla sai nime ühemastiliste purjekate – kutrite järgi, mis saare taga tuulevarjus seisid. Kõneldakse ka lindudest, kelle kudrutamise järgi nimi tuli. Kolmanda versiooni järgi ei saanud merehädalised jõesuudmes asunud külast süüa ja ristisid selle pahameeles Hungerburgiks. Kui neile aga järgmises külas nii toitu kui ka ulualust pakuti, anti külale nimeks Kutterküll ehk heaküla.

Küla maadel on leitud noorema kiviaja asulakoht.Esimesed kirjalikud teated külast (Kudderendrop) pärinevad Liivi ordumeistri Wolter van

Plettenbergi 1503. aasta käsukirjast. Narva linnalääni külade loendis on kaluriküla märgitud 1583. aastal. Ajalooarhiivi materjalide järgi on Kudruküla kuulunud vaheldumisi Narva linnale ja riigile, mõisate registri järgi kuulus mõis Tallinna linnale.

1646. aastal kinkis Rootsi kuninganna Kristiina Kudruküla Narva linnale pärusmõisaks. Mõisast saadavad tulud läksid Narva jõel lootsiteenistuse ülalpidamiseks. 15. sajandiks oli osa kaubalaevu juba nii suured, et need ei julgenud ilma kohaliku abita muutliku suudmega Narva jõkke siseneda, ehkki väiksemad koged ja lodjad pääsesid suhteliselt vabalt liikuma. Hungerburgi ja Kudruküla talupojad olid lootsideks, kes juhatasid saabuvaid laevu Narva sadamasse. Nendest said esimesed

Eesti Vabariigi aegne kuulipildujakaponiir Riigikülas. Foto: Tõnis Tolpats.

149

püsivad elanikud mere ja jõe vahelisel maatükil, enda elatamiseks püüdsid nad ka kala.

Loots pidi Narva rae käsul 1685. aasta aprillist kuni navigatsioonihooaja lõpuni elama rannal, pidades sil-mas merelt tulevaid laevu ning neile kohe abiks olema.

1688. aastal elas külas 14 peret (nendest kaks Väike-Kudrukülas), kes haris kokku ligi kolme adra-maa suurust maatükki. Küla rahvaarv kahekordistus 17. sajandil suure nälja ajal, kui ka kaugemate piirkon-dade inimesed kolisid kalarikka jõe kallastele elama.

18. sajandi alguses asunud Narva jõe kaldal mõis (Katarinenhof).

19. sajandi algul (1805) tuli teol – lootsiteenistu-ses käia jüripäevast mihklipäevani. Paati oli vaja kuus meest aerudele, lisaks roolimees ja kippar, kes oli üht-lasi loots.

Narva raad, kes hoolitses lootside väljaõpetamise eest, hoiatas mõisarentnikku nende liigsete koormiste eest. Põllule tohtis mehi sundida lootsiteenistusest vabal ajal, kuid sellest ei tahetud kinni pidada, millest tekkisidki 1821–1822 talupoegade vastuhakud, kus nõuti teorendi vähendamist.

Küla asus mõlemal pool Kudruküla (Pruuka) oja, kusjuures vasakul kaldal asuvat poolt nimetati Väike-Kudrukülaks (rootsi keeles Lilla Kutterküll). Pruuka oja kaldad olid varem armastatud puhkepaigaks, kus käidi pruukosti võtmas. Rahvas räägib, et isegi Katariina II olevat oja kaldal hommikust söönud. Võimalik, et selle järgi sai oja oma nimegi.

1862. aastal töötas külas kool, kus käisid ka Riigi-küla lapsed. 1864. aastal ehitati Kudrukülasse uus koolimaja. Kohalikud talupojad said lisatulu, rentides jõekallast välisfirmadele palgiparvede kinnitamiseks, sest lähedal asusid Zinovjevi ja Kotšnevi saeveski ja vineerivabrikud. 19. sajandi teisel poolel töötasid külas Veilgeiseni & Ko lauavabrik ja Volki ja Sturmi värvi-vabrikud.

1922. aastal oli külas kümme majapidamist ja 110 elanikku. Küla lõpus Narva-Jõesuu piiril asub jõe kõrgel kaldal Kudruküla vanade lootside ja kaluripe-rede rahupaik.

Vana Kudruküla sadamakoht, kus praegugi on paadisild. Foto alumises paremas nurgas on näha vana sadamakindlustust. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Võrgud Narva jõe ääres Kudruküla all. 1941. G. Vilbaste.Foto: ERM Fk 1523: 3274.

150

Narva-Jõesuu kuurordi kujunemisel moodustasid selle põhirahvastiku Kudruküla elanikud. Pärast Teist maailmasõda jäi külast alles paar maja. Leekovo soo kuivendati ja sinna rajati aian-duskooperatiivid. 1993. aastani töötas külas aiand. Endise soo all on diatomiidilademed.

Kudruküla juures asuvat saart kutsuti Kannisaareks ja Kaunissaareks. Kani on soome keeles küülik, seega – küülikusaar. Saarel karjatati lambaid.

Narva-Jõesuu

Hungerburg, Gungerburg (venepäraselt), Mündung, Seemündung, Narova-Mündung, Naroova-Jõe-suu, Ust-Narova, Усть-Нарва, Narva-Jõesuu (alates 1920. aastast)

Asukoht: Soome lahe rannikul Narva jõe suudmesNimi: Narva-Jõesuu nime Hungerburg (Näljalinn) kasutati esmakordselt 28. augustil 1684

seoses Narva rae keeluga müüa seal soola ja õlut. Ühe legendi järgi andsid kohale nime merehätta jäänud saksa kaupmehed, kes rannast süüa ei leidnud.

Teine lugu räägib, et nime andis Peeter I, kes jäänud seal Põhjasõja eel nälga. Kohalikel pol-nud Peetrile midagi süüa anda. Olgu aga öeldud, et Hungerburgi nimi oli kaartidel jäädvustatud mitukümmend aastat varem, kui Peeter sinna kanti sattus.

Kolmanda, kõige vähem levinud versiooni järgi sai asula nime näljast nõrkenud Rootsi sõdurite järgi, kes Põhjasõja alguses jõesuus kindlustatud laagrisse lõksu jäid.

Vastaskaldal asuvat küla nimetati Magerburgiks ehk Kehviklinnaks. Hungerburgi vapil kujutati pajuvitstest punutud korvi, milles on ristatud sääreluud. Hungerburgi kõrval kasutati veel saksa-

Kudruküla kohal on jões Kaunissaar. Foto: Eva-Liis Tuvi. Kudruküla kalamehe kehv silmusaak ja silmutorbikud 2010. aasta sügisel. Foto: Jüri Kiik.

151

päraseid nimesid Seemündung (1764–1798) ja Mündung, kohalikus keeles Meresuu. Dokumentides säilis Hungerburgi nimi 1922. aastani. 1920. aastate algul nimetati kuurorti Narova-Jõesuuks, mis peagi muutus Narva-Jõesuuks. Venepäraselt nimetatakse Narva jõesuuet Ustje.

Teated esimestest hoonetest pärinevad 16. sajandi algusest: Liivi ordumeister Wolter van Plettenberg lubas Narva linnakodanikel ehitada Soome lahe kaldale ajutisi hütte ja hooneid kalapüügiriistade ja paatide hoiuks. Jõel ei olnud narvakatel võimalik kalastada, sest jõgi oli jaotatud Narva foogti ning Kudruküla ja Vepsküla talupoegade püügipiirkondadeks. Aasta ringi kasutatavaid elumaju merekaldale ehitada ei lubatud, samuti oli seal keelatud kaubitsemine ja kõrtsipidamine. Narva-Jõesuu oli Narva linna eelsadam, mille kaitseks püstitati Liivi sõja ajal (1558–1583) jõe kallastele kolm puidust kindlust. Üks neist asus Narva-Jõesuu kohal ja tõkestas sis-sepääsu jõele. 1579. aastal põletasid rootslased kindluse maha. Jaanilinna kaitseks ehitati 1557. aastal Narva jõe suudmesse kindlus, mille kaitse alla ehitatud sadam oli Jaanilinna ja Narva mere-tee väravaks.

Alles 17. sajandi teisel poolel ehitati Narva-Jõe-suusse esimesed aasta läbi kasutamiseks mõeldud elumajad ning hakati tegelema ka kaubanduse ja kõrtsipidamisega. 1688. aastal võeti Kudruküla mõis, mille alla kuulus ka Hungerburgi maa-ala, Kuningliku Reduktsioonikomisjoni käsul Narva bürgermeistritelt ja raelt ära ning anti riigile.

1755. aastal liideti Hungerburg Kudruküla mõisaga ja 1782 liideti Kudruküla ja Hungerburgi küla. 1688. aastal kinnitas Rootsi kuningas Karl XI esimese neljamehelise Hungerburgi elanikkonna. Samast aastast pärineb teade lootsimajast. Loot-sid ja nende teenistuses olevad inimesed istutasid sajandite vältel luidete ja tuiskliiva kinnitamiseks puid, millest kujunes aja jooksul mets.

Narva laht, Narva-Jõesuu vana sadamakoht ja Narva jõe suue. Fotod: Eva-Liis Tuvi ja Anne-Ly Feršel.

152

Põhjasõjas rajasid Vene väed jõesuudmesse ja Kudrukülla uued kindlustused, takistamaks Rootsi laevade appitulekut piiratavale Narva linnale 1704. aastal. Uus tuletorn ehitati 1808. aastal. Krimmi sõja (1853–1856) ajal värviti see halliks ja tuli kustutati.

1855. aasta 6. juunil ilmusid reidile Inglise laevad, mis tulistasid rannikut, sattusid vasta-misi rannakaitse patareiga ja lahkusid kahe päeva pärast.

Rootsi ajal toimis sadam iseseisva sadamana ja 1873. aastani täitis sadam Narva linna eessa-dama ülesandeid. Narva-Jõesuu sadama edu ei määranud üksnes riigikord, vaid ka Narva jõe setted. Narva jõe suudmealal ummistas liiv pidevalt laevateid. Kuna Narva jõgi oli liiga kitsas, pidid laevad jääma Narva lahele oma järjekorda ootama.

Narva jõge kasutati ka tormi puhul var-jupaigana. Vahel pidid suured laevad jääma tormi ajal avamerele. Kuid Narva lahe liivane põhi ei pakkunud ankrus olevatele laevadele piisavat tuge ja tugevate põhjatormide ajal jooksid lahti pääsenud alused kaldale kinni. Nii hukkus 1747. aastal 22 Inglise ja Hollandi laeva.

1766. aastal juhatati Narva sadamasse 460 laeva. Esimene süvendusplaan koostati 1746. aastal. 1767. aastal olid jõe kaldad kuue kilomeetri ulatuses kindlustatud ning sada-makaid oli ehitatud 410 meetrit. Laevateed kindlustati 70 meetri ulatuses vaiadega, mille vahed täideti kividega.

Uuesti võeti põhjalikud süvendustööd ette 1880–1881. Reidile paigutati viis kinnisankru-tega tulepaaki, mille külge said laevad tormi korral vaierduda. Need abinõud parandasid tunduvalt laevade sõidutingimusi ja Narva sadamat külastavate laevade arv tõusis taas – 1895. aastal külastas Narva sadamat sada auru- ja purjelaeva. Kaubalaevadega veeti

Aia tänava rohelusse varjunud Pantelejevi suvila (ülemisel pildil) ja Lavretsovi suvila samal tänaval. Fotod: Anne-Ly Feršel ja Eva-Liis Tuvi.

153

sisse puuvilla Narva Kreenholmile, eksporditi metsa-saadusi, vineeri- ja lauavabriku tooteid.

1838. aastal rajas prantslane Jousson asulasse sae-veski, mis töötles aastas üle 18 000 palgi. Materjal veeti Belgiasse ja Hollandisse. Peterburi kaupmehed raja-sid siia keemiatoodete (äädikas, värvid jne) ettevõtted (Volki ja Strumi värvivabrikud). Mõned aastad töötas Narva-Jõesuus vendade Bornhausenite sitsivabrik.

19. sajandi teisel poolel tekkisid aurumasinaid kasu-tavad saetööstused (Zinovjevi jt), laevaremonditööko-jad ja kalasuitsutamise ettevõte. Enne kuurordiks saa-mist tegutses külas kaubamaja, kool ja kaks kauplust. Jõe kaldal oli kreekakatoliku kabel ja vana surnuaed (seal asub nüüd koolimaja).

Suur pööre Narva-Jõesuu ajaloos sündis 1873. aastal – asulast sai kuurort ning see hakkas kiiresti kasvama. Ettepaneku ehitada Narva linna alla kuuluvast ran-nakülast kuurort tegi toonane Narva linnapea Adolf Theodor Hahn, kes tihti Narva-Jõesuud külastas. Puh-kajad saabusid 1870. aastal avatud Peterburi- Narva- Tallinna raudteeliini mööda ja Narva linnavalitsuse poolt 1872. aastal käima pandud aurikuga Arlet. 1898. aastast lihtsustas liikumist regulaarse sõidugraafikuga postitõld.

Kuurort planeeriti mere ja jõe vahele jäävasse kolmnurka. Üks haru sirutus mööda Soome lahte ja teine piki Narva jõge. Harude ühinemiskohta kujundati poolkaarekujuline väljak. Maa-ala müüdi kruntide kaupa.

Hiljem koondusid maad rikaste Narva ja Peterburi kaupmeeste ja tööstuseliidi kätte. Algselt puudusid tänavad ja kanalisatsioon, osa piirkonnast (praegune Nurme tänava piirkond) oli soine. Esimene veetorn ehitati 1880. aastal, pärast seda seati sisse veevärk, rajati tänavad ja kuiven-duskraavid. Ehitati isiklikke ja üürisuvilaid ning pansionaate. Peale pikima liivaranna kujunes kuurordi omapäraks historitsistlik villaarhitektuur koos vene rahvusliku puitarhitektuuriga, mida ilmestas rikkalik puitpitsdekoor. Paljud omaaegsed ehituskunsti pärlid hävisid sõja käigus või pärast seda: näiteks Kolbe mauri stiilis villa (kaunis puidust suvila, mis oli nõukogude ajal lin-nahaigla traumatoloogiaosakond) põles maha 2006. aastal, Hahni Villa Capriccio (kivist paleed meenutav hoone) hävis Teises maailmasõjas. Lavretsovi suvilat A la russe ja Pantelejevi suvilat võib veel praegugi Aia tänaval imetlemas käia.

Pantelejevi suvila (endine Kreenholmi manufaktuuri puhkekodu, mida peetakse praeguse Aia tänava kaunitariks) jt ehitati kuurordi algusaastatel. Kiiret puitvillade ehitust toetas kohalik saetööstus.

1881–1882 ehitas Hahn kuursaali, kuhu koondus puhkekoha avalik elu. Hiljem kuulus hoone linnavalitsusele. Kuursaalis tegutses raamatukogu, toimusid kontserdid ja etendused. 1902 ehitati kuursaali kõrvale teatrimaja. Ranna- ja pargimuusikute koolituseks avati 1884. aastal muusika-

Linnas on kaks parki – Pime park ja Hele park. Pime park meenutab metsa, aga Heledas pargis on tiik, laste mänguväljak, pingikesed ja jalutusteed. Foto: Eva-Liis Tuvi.

154

kool. 1895. aastal tegi Adolf Theodor Hahn ettepaneku võtta Hungerburgi mets ligi 400 sülla ulatuses kaitse alla, et kindlustada männimetsa kui kliimakuurordi olulise osa säilimine.

Maju ehitades ei tohtinud puid maha võtta, metsa rajati kõnniteed, paigaldati pingid ja ehitati kohvik. Istutati ohtralt ilupõõsaid ja lilli, mida rohkete kala-rapetega väetati.

1910. aastal põles uhke kuursaal maha. Uus kivist esindushoone ehitati aastatel 1910–1912 ja renoveeriti 1921. aastal.

See oli tol ajal oma 80 hotellitoaga eesti suurim suvevõõrastemaja. Nõukogude ajal teenis hoone suvi-tajaid ja kohalikke kultuurimajana, kuid praeguseks on hoone varemetes. Kuurordi arenguga seoses ehi-tati mitmeid ühiskondlikke hooneid: apteek (1875), raviasutus (nn soojade vannide osakond) (1876), post-kontor ja telegraaf (1877), suvitusmaksust ülal peetava politseiteenistuse hoone (1891).

1894. aastal valmis muda- ja vesiravila, kuhu toodi muda alguses Kudrukülast, hiljem Kuressaarest. 20. sajandil lisandusid uus vesiravila (1902) ja haigla-hooned (1905–1907). Puhkajate paradiisi räsisid 1893. ja 1907. aastal kooleraepideemiad.

Suvitajatel oli võimalik mängida tennist, sõita jalg-ratta või jahiga. 1902. aastast seati sisse regulaarne lae-valiiklus Rosona jõel Vaikse järve ja Saarkülani. Puhka-misvõimalusi arendati ka Rosona kaldal – sinna ehitati suvilaid, jahtklubi ja pansionaat. Kuurordi arendamine tõrjus rannast kalavõrgud ja kalurite paadid, seal võtsid koha sisse supelonnid ja suplusvankrid. 1914. aastal viibis linnas 10 000 suvitajat. Välismaa töösturite ja loomeinimeste kõrval puhkas Narva-Jõesuus peami-selt Tallinnast pärit eesti kultuurikiht: Anton Hansen

Tammsaare, Eduard Vilde, Friedebert Tuglas, Artur Rinne jt.19. sajandi lõpul moodustasid 2000 elanikust enamuse eestlased. Enne Esimest maailmasõda

tegutses linnas kolm kooli ja mitu seltsi. Pärast suurt tulekahju (1866) loodi tuletõrjeselts. Kars-kusselts (1899) tegeles lisaks karskusliikumisele pilli- ja näitemänguga (sh operetid). Karskusseltsi juurde loodi 1911. aastal spordiring, mida täiendas 1923. aastal loodud spordiselts Kalevala. Narva-Jõesuus olid sega- ja lastekoor, mida juhendas Tuudur Vettik. Käidi laulupidudel ja 1923. aastal

Narva-Jõesuu rand. J. Kristin. Postkaartide kogu 1899–1912.Foto: ERM Fk 114: 24.

Viru-Ingeri ühine laulupidu Narva-Jõesuus 5. augustil 1923. Ingerlaste esinemine. P. Selleke. Foto: ERM Fk 1524: 3.

155

korraldati Pimedas pargis Viru-Ingeri ühine laulupidu.1922. aastal oli alevis 61 tänavat, 900 maja ja

2900 alalist elanikku. Suvitushooajal tõusis elanike arv viie-kuue tuhandeni. Narva-Jõesuu Valges pargis avati 1926. aastal Vabadussõja mälestussammas, mille autor oli Amandus Adamson. Sammas hävitati 1941. aastal ja ei ole taastatud.

Kuurordi ajal tegutses sadam nii reisi- (Peterbu-rist otsereis Narva-Jõesuusse) kui ka kaubasada-mana. Enne Esimest maailmasõda asusid tuletorni lähedal maabumissild, tolliamet ja sadamakontor. 1920. aastal tuli sadamasse 223 laeva; navigatsioon algas 15. aprillil ja lõppes 19. detsembril. Sisse toodi sütt, autosid, bensooli, karbooli, paberit, ravimeid ja kirjandust; välja viidi palke, liipreid, telliseid, soolasilku ja kartuleid. 1921. aasta alguses vahetasid Vene- ja Sak-samaa Narva-Jõesuus vange. Seoses sellega tulid vii-mast korda suuremad laevad Narva-Jõesuu sadamasse. 1921. ja 1922. aasta suured sügistormid lõhkusid kalda-sillad ja ummistasid kanalisuudme. 1929. aastal alustati uute süvendustöödega. 1924. aasta tormiga viis vesi Tuletorni tänavalt ära mitu krunti, seejärel kindlustati Tõrvala kallas ja merre ehitati muul. Muuli alguses asus tulevalve ehk päästejaama sild koos päästepaadi ning vaatlusputkaga.

1928. aastal müüs linnavalitsus süvendaja Narova ja praamid meremajanduse peavalitsusele.

1930. aastatel avati kahe linna vahel bussiliin ning jõelaevandus läks Narva linnavalitsuse alla. Lisaks lin-nalaevadele ( Narva, Auga, Paul) jäi sõitma ka Reinapi laev Eesti-Ingeri, mis kulges liinil Narva- Narva-Jõe-suu-Vanaküla. Viimasesse jõuti juba mööda Rosona jõge sõites.

Uut, 1935. aastal valminud modernset rannahoonet käis avamas president Konstantin Päts (hoone hävis 1941). Kunagistele vene päritolu suvitajatele otsiti toona asendust lääne poolt. 1937. aastal reklaamiti Narva-Jõesuud Soome ja Rootsi väljaannetes, kuurorti tutvustava filmiga osaleti Köningsbergi messil ja Pariisi maailmanäitusel. Suvitajaid tuli jälle ligi kümme tuhat.

Teine maailmasõda purustas kunagise Läänemere Pärlitera või Eesti Riviera, nagu kutsuti kauni ja pika liivarannaga kliimakuurorti Narva-Jõesuud. Kunagise omapärase puitarhitektuuri-

Narva-Jõesuu (Hungerburgi) sadam. Taamal paistab Rossoni suue. J. Kristin. Postkaartide kogu 1899–1912. Foto: ERM Fk 114: 21.

Tükike 7-kilomeetri pikkusest liivarannast, kus nauditakse linna ühte sümbolit – päikest. Jõesuus kõrguvad piirivalve radarimast ja Narva-Jõesuu majakas. Foto: Eva-Liis Tuvi.

156

galinna hakati ehitama suuri puhkekodusid, sanatooriume, pioneerilaagreid, mis on tänaseks päevaks suuremalt jaolt muutunud tondilossideks.1970.–1980. aastatel kerkisid ka üheksakorruselised elumajad. Suured puhke- ja raviasutu-sed olid üleliidulises alluvuses. Nõukogude perioodi lõpus, 1986. aastal, puhkas Narva-Jõesuus 37 000 suvitajat.

Eesti kolhoosides töötavate inimeste tarvis valmis 1961. aastal funktsionalistlikus stiilis Narva-Jõesuu puhke-kodu. Puhkekodu muudeti hiljem sanatooriumiks ja seal on filmitud osa eesti kultusfilmist „Mehed ei nuta”.

Sõjas hävinud vana majaka asemele ehitati 1956–1959 uus 26 meetri kõrgune, järjekorralt kolmas majakas. Narva-Jõesuu Väikese sadama asemele ehitati Leningradi oblasti kalurikolhoosi tsehhid ja kalakülmutuslaevade baas Len-rõbõ. Nüüd seisab kompleks kasutuseta.

Merepoolne kalatööstus ühines hiljem Toila kalurikol-hoosiga. Kalakombinaadis toodeti ekspordiks jõesilmu konservi, töödeldi kilu, räime ja ookeanikala. Kolhoos reorganiseeriti 1991. aastal osaühinguks, kuid ka OÜ Viru Rand lõpetas 1999. aastal oma tegevuse.

Viru Kalatööstuse OÜ nimetati 2008. aastal ümber. Ettevõtte nimeks sai Viru Rand OÜ, see tegutseb Toilas. Firma ostab Narva-Jõesuu kaluritelt konservide tegemiseks kokku silmu.

1960. aastatel jõel käinud paadid. Tüüpiline jõepaat. Pikkus kiilust 3,95 m, laius pealt 1,4 m. Narva-Jõesuu. 1967. A. Luts. Foto: ERM Fk 1537: 48.

Vaade Narva-Jõesuu mahajäetud kalatööstusele. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Paat jaalik. Vanemad seda tüüpi paadid olid pisut kõrgemad ja pool meetrit pikemad. Pikkus 3,3 m, laius 1,25 m. Narva-Jõesuu. 1967. A. Luts. Foto: ERM Fk 1537: 51.

157

Narva-Jõesuus asuva Kirderanna OÜ väikene tsehh valmistab alates 2002. aastast silmudest, angerjast, tuu-rast, heeringast, räimest, kohast, haugist ja ookeani-kalast erinevaid konserve ja kulinaariatooteid. Nende toodete etikettidel on kasutatud vana gravüüri Narva jõe ja Narva ning Ivangorodi siluetiga.

1996. aastal loodi Narva-Jõesuu Kalurite Liit, kes teeb koostööd Põlula kalakasvatusega, püüdes jõest lõhe ja meriforelli sugukalu nende marja ja niisa kogu-miseks.

Praeguse ligikaudu 3000 elanikuga linna kultuuri-elu edendavad koduloomuuseum, vene kultuuriselts Allikas ja mõned isetegevuslaste rühmad. 1992. aastast tegutseb Narva-Jõesuu eestlaste selts Kalju. Aastatel 1992–2005 töötas Narva-Jõesuus piirivalve õppekes-kus.

Tuleviku osas on Narva-Jõesuul suured plaanid – tahetakse saada suvepealinnaks. Eeldused selleks on olemas. 2009. aastal kuulus ligikaudu 200 eramut (kol-mandik) välisriikide kodanikele. Aia tänavale ja sealt randa suunduvatele tänavatele on kavas rajada pro-menaad. Seoses 2013. aastaks jõe suusse kavandatud kinnise kunstlainega surfikeskusega on ajakirjandusest läbi käinud ka jõepromenaadi ehituse idee.

Narva-Jõesuu uueks traditsiooniks on kujunemas silmufestival, mis sai esimest korda teoks 2009. aasta septembris. Linnakai ümbruses toimus kalalaat, kul-tuuriprogramm, kalavõistlus. Silmusid pakuti süüa kapsasupis ja Hungerburgeri-nimelises hot dog’is. Huvilised võisid käia koos kaluritega jõel silmutorbi-kuid tühjendamas.

Praeguses Narva-Jõesuu sadamas asub piiripunkt ning jahisadam. Narva-Jõesuu sadam asub Narva jõe vasakul kaldal, 750 meetri kaugusel jõe suudmest, olles Läänemere Soome lahe lõunaranniku viimane või esi-mene jahisadam, oleneb kustpoolt tulla.

Seal asub piiripunkt, sest piki Narva jõe faarvaatrit kulgeb Eesti Vabariigi ja Vene Föderat-siooni vaheline piir. Narva jõe suudme mudastumine, setteliivade liikumine ja juurdesõidukanali vähene sügavus teeb sadamasse navigeerimise keeruliseks. Veeteede Amet projekteerib Narva jõkke sisenemise navigatsioonimärgistust, tähistamaks laevateed, mille minimaalne sügavus on 2,6 meetrit.

Narva-Jõesuu muuli asuti taastama 1988. aastal, kuid päris valmis see ei saanudki ja vesi lõhub poolikut tööd. Foto: Anne-Ly Feršel.

Narva-Jõesuu sadam. Foto: Anne-Ly Feršel.

158

Narva jõe alamjooks. Fragment 1938. aasta Eesti topograafilisest ülevaatekaardist 15- Narva (M 1 : 200 000).

159

Alamjooks. Paremkallas

Ivangorod (Ивангород)

Jaanilinn, Iivananlinna, Jaanilidna

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Kingissepa rajoonNimi: ühe versiooni kohaselt sai linn nime oma rajaja Ivan III järgi – Ivani linn. Teise legendi järgi pandi linnale nimi soldat Ivani auks, kes surmas Narva nõia oma elu hinnaga (vt lk 142).

Tänaseni säilinud Ivangorodi kindluse ehitamist alustati 1492. aastal Ivan III ehk Ivan Suure valitsemisajal (1462–1505). Pärast Novgorodi vürstiriigi ühendamist Moskva suurvürstiriigiga ulatus Vene riik Narva jõeni. Kohalikust paekivist üles laotud linnus oli suhteliselt väike – 1600 ruutmeetrit. Ruudukujuline nurgatornidega linnus oli oma läänepoolsest naabrist uusaegsem ja esindas Vene kindluste ehitamises uut etappi, mil arvestati tulirelvade kasutamist. Kindluse asukoht oli hästi valitud – otse Narva linnuse vastas asus kõrge poolsaar ehk Neitsimägi, mille kahte külge piiras kärestikuline jõgi.

Rootsi-Vene sõjas põletasid rootslased kindluse. 1496. aastal asuti seda taastama ning ehitati juurde ristkülikukujuline Suur Bojaarilinn. 25 500 ruutmeetri suurust kindlust kaitsesid seitse torni: Uue värava, Proviandi, Lai, Uue vee, Vana värava, Ülemine ja Hädakella torn. Tornid on säilinud tänaseni, neljatahulistest (nurgatornid on ümarad) on kõige paremini säilinud Hädakella torn, mis oli 16. sajandil kindluse peaväravaks.

Kindluse areng hoogustas Loode-Venemaa piiriäärset elu, arenesid kaubandus, põllundus, kalandus ja käsitööndus. 1498. aastal sisse seatud obrokiraamatu järgi oli Jaanilinnas 165 maja-pidamist ning 198 peremeest. Pärast kindluse rajamist suurenes rahvaarv ja laienes kalapüük Narva jõel. See tingis muutusi väljakujunenud püügitavades ja tekitas rivaalitsevate linnuste vahele lisapingeid.

1507. aastal laienes Ivangorodi kants loode suunas trapetsikujulise juurdeehitisega, mida kroo-nikates nimetatakse Kindluseks. Nüüd kulges kindlusemüür koos kahe uue torni – Püssirohutorni ja Kaevutorniga – piki kaldajärsaku serva, võimaldades vajadusel Narva linnust tule all hoida ja takistada juurdepääsu jõele. Turvalise veevõtu huvides liideti Kaevutornile dansker ehk kinnine käik, mis laskus linnuse õuest jõevee tasemele. Juurdeehitise tõttu jäid jõe vastaskallaste kindlused teineteisest vaid noolelennu kaugusele.

Nii Jaanilinna kui ka Narva kindluse veetornide käigud ulatavad välja jõe tasandile ning on ehitatud vastastikku teine teisele poole jõge. Kindluste veetornidest on saanud alguse paljud legendid jõealusest käigust. Kõneldi, et jõe alla kaevati salatee rootslaste ja venelaste vaheliste sõdade perioodil. Jõe all toimunud koguni lahingud. Peeter I ajal müüritud aga käik kinni.

160

Ordu ajal Narva lossis elanud rüütel Heinrich von Bärenhaupt (rüütel Karupea) kaevas jõealuse käigu ja plaanis selle kaudu kättemaksu oma naise hukkumise ja poja röövimise eest. Nimelt tahtnud venelased tema kaunist naist ühes väikese pojaga röövida. Naise au päästmiseks torkas rüütel ta ise mõõgaga läbi, kuid nende poeg viidi kaasa. 30 aastat kaevas Bärenhaupt koos oma sulastega jõe alla käiku. Jõudnud Ivangorodi, üritas isa veenda meheks sirgunud poega koju naasma, kuid tulutult. Isa ja poeg kohtusid jõealuses käigus toimunud lahingus. Samal hetkel, kui isa hukkus oma poja mõõga läbi, lahutasid käiku sisse murdnud Narova veed vaenuväed. Lossivahid kuulnud tormistel öödel käigu juures oigamist. See olla noor-mehe vaim, kes enesel lasuva veretöö tõttu rahu ei leia.Tõnurist, 1924

1558. aastast ühendati Liivi sõja käigus Jaanilinn ja Narva ning jõele ehitati sild. Ivangorodist sai Narva linnaosa, mida hakati kutsuma vene Narva. 16. sajandi teisel poolel kasvas elanike arv, suurenes asula ning ehitati uus kirik. Kindluse garnison mahutas ligikaudu 1600 laskurit. Ivan-gorodi kaubasadam andis tollimaksuna ligikaudu 50 000 rubla sissetulekut aastas.

Paekaldale ehitatud kindlust ümbritseb kahest küljest kiirevooluline jõgi, esiplaanil veetorn. Foto: Anne-Ly Feršel.

161

16. sajandil kujunes Ivangorodist Moskva peamine keskus Läänemere regioonis. Loodepiiri võimsa kindlusena oli ta ühtlasi ka esimeseks Vene sadamaks Läänemerel, mille kaudu arendati kaubanduslikke, poliitilisi ja kultuurilisi sidemeid Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel.

1581. aastal vallutasid rootslased Narva ja Jaani-linna. Rootsi kuningas andis 1617. aastal Jaanilinnale linna õigused, kuid 1649. aastal liideti Jaanilinn taas Narva linnaga.

17. sajandi alguses ehitati kindlusele mere poole lisaks 6400 ruutmeetri suurune eeslinn ehk väike linn, mis kaitses kindlust mere poolt. Eeslinna kaks ümmar-gust torni kandsid nimesid Pikakaela torn ja Asevalit-seja ehk Asehalduri torn.

Ivangorodi kaupmehed ja käsitöölised asustati Rootsi ajal ümber Narva põhjaküljele kavandatud lin-nalaiendusse. Rootslased tahtsid lisaks Narva kindlus-tele uuendada ka Jaanilinna kindlusi ning kavatsesid suunata Narva jõge uude sängi, mis oleks voolanud ümber kindluse. Plaanid aga katkestas Põhjasõda.

Peeter I võiduga läks Ivangorod Vene võimu alla. 1708. aastal kuulus linn uue haldusjaotuse kohaselt Ingerimaa kubermangu, mis 1710 nimetati ümber Peterburi kubermanguks. 1718. aastal elas Narvas, Jaanilinnas ja nende eeslinnades 4000 elanikku, seal-hulgas garnisonides üle 1400 inimese.

Kindluses on kaks kirikut: Nikolai ja Uspenski kirik. Esimest mainitakse juba 1498. aasta obrokiraamatus. 1558. aastal ehitati vana kiriku asemele kivist kirik, mida 1899. aastal põhjalikult remonditi. Kuue kel-laga Uspenski kirik ehitati hiljem, 1744. aastal, arva-tavasti endise luteri kiriku asemele, sest 1675. aastal kinkis Rootsi kuningas Karl XI ühe kiriku kelladest Ivan-gorodi luteri kirikule. Arvatakse, et Uspenski ehk Jumalaema Uinumise kiriku on 16. sajandi algu-ses rajanud itaalia ehitusmeister Marco de Creke ja tagasihoidlikuma Nikolai kiriku ehitasid hiljem, pärast 1558. aastat Novgorodi meistrid. Usuti, et Püha Niko-lai andis Liivi sõjas Narva linna venelastele ja vääris seepärast ka kirikut.

Narva ja Ivangorodi kindlused ehitati vastakuti jõeoru kõige kitsamasse kohta. Foto: Anne-Ly Feršel.

Üle Ivangorodi kindluse müüri paistavad kirikute kuplid. Vaade Aleksandri kiriku tornist. Foto: Kuido Tubro.

162

Kangavabrikud

Kosed võimaldasid arendada tööstust ka Narva jõe pare-mal kaldal. 1819. aastal alustas tööd Narva kaupmehe Momma kalevivabrik, mis oli esimene mehhaniseeritud suurtööstus Eestis. 1836. aastal müüs Momma vabriku Narva Vabriku Ühisusele, mille asutajate hulka kuulu-sid vabrikutealuse maa omanik Kramer ja teised Narva kaupmehed. Toona töötas vabrikus ligikaudu 700 inimest.

1845. aastal ostis vabriku parun Alexander von Stieglitz, kes oli vabriku omanikuks 1880. aastani. Kramer asutas pärast vabriku müümist Joala mõisa väiksema kose juurde teise kalevivabriku. Vanad kalevivabriku hooned lammutati ja ehitati uued asemele.

Kalevimanufaktuuris ( Narva kalevivabrikus) töö-tasid 1913. aastal 33 ketrusmasinat 11 500 värtnaga ja 215 kudumistelge, palgal oli 200 töölist. Masinaid käivita-sid seitse turbiini, koguvõimsusega 1300 hobujõudu. Too-deti peamiselt vormi- ja mantliriiet (näiteks 1913. aastal 405 000 meetrit), Eesti Vabariigi ajal kooti lisaks kleidi-riiet ja muid kangaid. Narva kalevivabrik hävis Teises maailmasõjas.

Von Stieglitz ehitas aastatel 1851–1855 kalevivabriku kõrvale veel linavabriku. Algselt valmistati purjeriiet, 1882. aastast alates džuudiriiet ja kaubakotte.

1913. aastal ketrasid 132 masinat (10 447 värtnat), töö-tas 567 kudumistelge. Töölisi oli 2000. Masinaid käivitasid neli turbiini (2150 hobujõudu). 1932. aastal hakati valmis-tama linast riiet, mõrra- ja noodalõngu, kingsepalõnga. Varem oli neid kaupu sisse ostetud.

Mõlemad vabrikud kasutasid enne Teist maailmasõda peamiselt kohalikku toorainet – villa ja lina. Hiljem lisan-dus välismaine tooraine. 1936. aasta Postimees kirjutab, et Eesti mootorpurjekas Kodu tõi Narva-Jõesuu sadamasse Narva linavabrikule laadungi džuuti.

Pärast Teist maailmasõda vabrik taastati ja Nõukogude perioodil kandis see Ivangorodi lina- ja džuudivabriku nime.

Vabrikutest ja tööliselamutest tekkis Parusinka linna-jagu, mis sai nime sealsetes vabrikutes toodetud purjeriide järgi (parusina – purjeriie). Parusinka on seotud ka juba

Parusinka linnaosa elamud ja vanad tööstushooned idapoolse joa serval. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Kunagise jalakäijate rippsilla jäänused Parusinka linnajao ja Kreenholmi saare vahel. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Püha kolmainu kirik ehk Stieglitzi kirik enne Teist maailmasõda. Foto: Leonid Mihhailovi kogust.

163

ülalmainitud töösturi, metseeni ja Venemaa riigipanga asutaja Alexander von Stieglitziga (1814–1884).

Ivangorodis asus von Stieglitzi mõis ja tema anne-tustest ehitati kreeka õigeusu Püha kolmainu kirik, mis asub Narva jõe voolu takistava tammi juures. Sinna on maetud mitmed von Stieglitzi perekonna liikmed. Teises maailmasõjas kannatanud kirik on taastatud Venemaa Rahvusliku Kuulsuse Fondi toel. Venemaa ajalukku on Stieglitz läinud ka raudtee ehitajana.

Jaanilinnas alustas oma üürikest, 52 päeva väldanud tegevust Eesti Töörahva Kommuun.

Tänapäev

Teises maailmasõjas kannatada saanud kindlust hakati restaureerima 1960. aastatel. Ivangorodi kindluse naabruses asuvad Loode-Venemaa kindluste muuseum, koduloomuuseum ja kunstigalerii. Seal saab vaadata Vene graafikute ja illustraatorite püsinäitust, ka tun-tud vene muinasjuttude illustreerija Ivan Bilibini töid.

Kindluse territooriumil asuvad Jumalaema Uinumise ja Püha Nikolai kirik said 1944. aastal sõjategevuses kõvasti kannatada, kuid alates 1991. aastast peetakse seal taas jumalateenistusi.

1970. aastatel oli plaan restaureeritud kindluses avada turismibaas, tornirestoran Vene köögiga jm. Kahjuks ei ole plaane ellu viidud. Kindluse restaureerimis- ja konserveerimistööd ei ole veel lõppenud.

Eesti riigi taasiseseisvumise järel tekitas uus, Narva ja Ivangorodi lahutav piirijoon probleeme neile Ivangorodi elanikele, kes käisid Narvas tööl. Paljud kaotasid piiri sulgumisel oma töökoha.

Ivangorodis elab 11 200 inimest. Linn asub Venemaa piiritsoonis ja pääs linna on piiratud, sealhulgas ka Venemaa kodanikele.

Taastatud Stieglitzi kirik veehoidla tammi kõrval. Foto: Anne-Ly Feršel.

Vaade Ivangorodile Pika Hermanni tornist. Foto: Tiit Mõtus.

164

Rootsi valitsuse ajal, ilmselt 17. sajandil palunud Vene kuningas Rootsi kuninga käest Narva linna küljest endale nii suure tüki maad, kui on ühe hobuse nahk. Saanud loa, lõiganud Vene kuningas hobusenaha rihmadeks ja mõõtnud otse Narva linna vastu endale maa välja. Sinna peale ehitas ta kindluse, mida tänini „hobusenaha linnaks” kutsutakse. Nahaga ümbritsetud tükk kuulunud algselt Narva linna külge ja jõel olnud siis teine asukoht. Jõgi suunatud oma praegusesse sängi pärast kindluse valmimist.Tõnurist, 1924

Vaade Ivangorodi sadamale kevadiste kulupõlengute aegu. Foto: Anne-Ly Feršel.

Suvel kõrguvad sadama ümbruses karuputke väljad. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Vaade Siivertsist Venemaa poole, kus kalda ääres roostetavad laevavrakid. Foto: Eva-Liis Tuvi.

165

Popovka (Поповка)

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Kingissepa rajoon. Küla ei ole säilinud, ala kuulub Ivangorodi koosseisu.

Küla kohale jäi siinse piirkonna üks vanimaid ja parimaid loomusekohti. Traditsiooniliste noodaloomuse kohtade eest kanti hoolt – neid puhastati kividest ja rämpsust ning hoiti korras põlvest põlve.

Narva sadamast välja sõites jäid paremale kaldale metsaroheluse vahele telliskivitehas ja Popovka küla puust kabeliga.

Endise küla asukohale on rajatud aianduskooperatiivid.

Tõrvala (Смола)

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Kingissepa rajoon. Küla on hävinud.Nimi: küla sai nime tõrvaajamisest (smolka – tõrv).

Peeter I ajal aeti tõrva koos puusöe põletamisega sepikodade tarbeks. 17. sajandil nimetati küla ka Väike- Väikülaks. Metsa sees olid väikesed põllulapid ja karjamaa.

1912. aastaks oli külas välja mõõdetud 31 krunti. Männimets, kõrge liivane kallas ja aeglaselt sügavamaks muutuv liivase põhjaga jõgi soodustasid puhkepiirkonna arengut.

Paik oli kuulus oma vaikuse ja rahu poolest, sest müüdi üksnes alkoholivabu jooke. Külas asus

Endise Popovka küla asemel on nüüd aianduskooperatiiv. Vaade Saksa sõdurite kalmistu juurest. Foto: Eva-Liis Tuvi.

166

kurttummade kool. Suvilate üürid olid odavamad kui Narva-Jõesuus.

Narva-Jõesuu ja Narva vahel käis tihe laevaliiklus. Arsti juures ja turul käidi Narva-Jõesuus.

Tõrvala luteri usu kirik põles maha Esimese maail-masõja ajal. 1922. aastal oli külas 28 majapidamist ja 149 elanikku.

1932. aastal kirjutas Postimees, et Tõrvala kalurite noota sattus ühepuupaat.

Tõrvalast on leitud hilismesoliitikumi luu- ja sarv-esemeid, nende seas põdrasarvest valmistatud ja ilus-tatud maokuju, puss ja puust paat, mis asusid diato-miidimaardla all taimestikukihis. Maardla suurus on 50 ruutkilomeetrit, millest väike osa asub teisel pool jõge. 1936. aastal alustati maavara kaevandamist.

Rossoni jõgi

Jõgi ühendab Narva ja Luuga jõge. Viimane voolab 15 kilomeetrit Narva jõest ida pool. Rossoni jõe pikku-seks on 26 kilomeetrit, laius jääb 65–130 meetri vahele. Rossoni jõel esineb nähtus, mille puhul sõltuvalt vee-hulgast võib jõgi voolata kord ühes, kord teises suunas. Ludwig August von Mellini 1798. aastal trükitud kaar-dil on näha, et Rossoni jõel on otseühendus merega – Narva jõel oli justkui kaks suuet. Hiljem kasvas Narva ja Rossoni jõesuudme vahel asuv saar Narva jõe ida-kaldaga kokku ning Rossoni jõgi suubub Narva jõkke.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul korraldati puh-kajate seas populaarseid laevasõite Vaikse järve äärde ja reisilaev vedas rahvast mööda käänulist jõge kuni Ust-Luuga linnani.

Vaade Tõrvajõe suudmest jõe idakaldale. Seal asus kuni 1944. aastani Tõrvala küla. Foto: Eva-Liis Tuvi.

Rossoni jõe suubumiskohta Narva jõkke tähistavad laiuvad pillirooväljad. Foto: Anne-Ly Feršel.

167

Väiküla (Венекюла)

Väiküla, Venkul, Venküla, Венкуль,Waikylä, Wäenky

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Kingissepa rajoonNimi: rootsi keeles Wäenky, soome keeles Waikylä – tõlkes tähendab see rahvaküla.

Tõenäoliselt on Väiküla olnud Eestile lähim ingeri küla. Legendi järgi moodustunud Inge-rimaa Rootsi kuninga Olavi tütrele Inkerile kaasavaraks antud maavaldusest, kui neiu abiellus Jaroslav Targaga. Ingerimaa (Ingermanland) hõlmas ulatuslikku maa-ala, peaaegu kogu Peterburi kubermangu ( Narva jõest Laadoga järveni).

Eesti-Ingerina käsitleti Narva jõe taguseid maid, kus asusid Narva valla alla kuulunud ingeri külad. Eesti-Ingeris elas valdavalt soomekeelne elanikkond. Ingerimaal oli suur strateegiline tähtsus: sinna rajati kindlusi ( Koporje, Ivangorod jt), rahulepingud määrasid, kellele kui palju Ingerimaast edaspidi kuulub. Ingerimaa kuulus vaheldumisi rootslastele (Stolbovo rahu) ja vene-lastele (pärast Põhjasõda).

Väiküla asus Rossoni jõe vasakul kaldal enne Rossoni suubumist Narva jõkke ja oli olulisim kaubaküla Rossoni jõel.

Varasem Novgorodi sadamakoht oli arvatavasti Väikülas, mis on mainitud 14. sajandil. Ilmselt neile kallastele rajati 1557. aastal Venemaa Läänemere-sadam.

1498. aastal oli külas 62 õue ja 71 peremeest. Küla säilitas kaubandusliku tähtsuse kuni 17. sajandini, elanikud maksid rahaandamit.

Küla oli jaotatud kaupmeeste vahel, kes ehitasid sinna laohooneid ja elamuid. Rossoni jõe silla juures asus avar laadimisplats. Maad, millel küla asub, kuulusid pärast Peeter I võitu Põhjasõjas Venemaale. 18. sajandi teisel poolel müüs Katariina II need vürstinna Jekaterina Daškovale. Külasse asus elama järjest rohkem venelasi, seda hakati nimetama Venkuliks või Venekülaks. Küla põliselanikud ingerlased pidasid lugu rahvalauludest ja kandsid ingeri rahvarõivaid nii pidudel kui ka kodus majapidamistööde juures.

1922. aastal oli külas 78 majapidamist ja 512 elanikku.Piiride sulgumisel Venemaaga pärast Vabadussõda ei saanud ingerlased enam müüa kala

vene küladesse. Asuti otsima uusi sissetulekuallikaid. Viletsal põllumaal arendati piimakarja ja köögivilja kasvatamist.

Ingerlaste mant ehk või ja voroga ehk kohupiim ning varajane kartul ja kapsas olid suvitajate seas kõrges hinnas.

Narva-Jõesuu kuurordist tehti paatidega külas asunud tuuleveski juurde lõbusõite. Suvitaja-tele pakuti söögiks piima, mett ja leiba. Külas tegutses 1930. aastatel kultuuri- ja rahvavalgus-tusühendus Zarja, kuhu kuulus 103 liiget. Töötas kuueklassiline kool, laulukoor, raamatukogu, spordi- ja draamaring.

1935. aastal saatis Soome peapiiskop Herman Väiküla kogudusele preestririided ja kirikuriis-tad. Korraldati tänujumalateenistus.

168

Ingerlased olid väga kokkuhoidev ning tegus rahvas, kuid pärast nende juhi, kaitseliidu pealiku Leander Reio hukkumist Eesti-Vene piiril 1931. aastal uut juhti ei leitud ning ühistegevus soikus. Ingerlaste oma häälekandja Sanaseppä ilmus 1938. aastani.

Väiküla taga on kõrgem küngas, mida kutsutakse Kuradimäeks. Nime sai see mägi rikka mehe järgi, kes sõitnud ringi kuldvankriga. Mehe rikkus suurenenud iga aas-taga. Korra nähtud teda aga mäe otsas ühes sarvede ja sabaga. Rikas mees polnud keegi muu kui kurat, kes liikus tavainimeste seas ringi meesterahva kujul. Nähes, et ta on paljastatud, kadunud kurat mäe sisse. Mäe keskele jäänud sellest lohk.Orav, 1991

Vaade taimedesse uppunud Rossoni jõe suudmele. Foto: Eva-Liis Tuvi.

169

Saarküla (Саркюла)

Saareküla

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Kingissepa rajoon.Küla paiknes Väiküla vastas, Rossoni jõe madalal kaldal.

1684. aastal võisid sealsed mehed Narva rae loal õlut pruulida, kuid müüa tohtis seda vaid vaadikaupa, kõrtsipidamine oli keelatud. 1922. aastal asus külas 33 majapidamist, kus oli 386 elanikku.

Varem oli Saarküla igast küljest ümbritsetud veega – põhjast Narva laht, läänest Narva jõgi, lõunast Rossoni jõgi ja idast väike, nüüdseks hääbunud jõeke, mis ühendas Vaikset järve Narva lahega. Saare pikkuseks oli ligi neli kilomeetrit ja laius 1,5 kilomeetrit. Saarkülas asusid kool ja kirik. 1936–1940 elas külas poeet Igor Severjanin, kelle mälestust tähistatakse Igor Severjanini nimelise autorilaulu festivaliga.

Väiküla ja Saarküla põlesid koos luidetel kasvavate männimetsadega 1944. aasta lahinguis maha. Enamik allesjäänud elanikest kolis pärast sõda Narva jõe läänekaldale elama.

Magerburg (Магербург)

Kehviklinn, Neemrand

Asukoht: Vene Föderatsioon, Leningradi oblast, Kin-gissepa rajoon. Küla ei ole säilinud.Nimi: nime päritolu on ilmselt sarnane Hungerbur-giga ( Narva-Jõesuu). Magerburgi tõlgiti nii Kõhnaks kui ka Kehviklinnaks. 18. sajandist pärit kaardil on Magerburgi vapil kujutatud näljast hunti korjuse kallal. 1930. aastatel nimetati küla Neemrannaks ja ta oli Narva-Jõesuu kuurordi osa.

Narva ja Rossoni jõe suudme vahele jääv saar põh-justas ordu ja Novgorodi vahelisi vaidlusi. 1448. aastal peeti saarel rahuläbirääkimised. 15. sajandi keskel elas saarel valvur ja seal peatusid oma hobustega piki mais-maad rännanud välismaa kaubareisijad. 1570. aastal oli saarel juba küla.

Rahu ja kaubanduse õitsengu perioodidel asus Rossoni suudmes, Narva jõel esimene Vene tollipunkt. Nii rand kui ka Rossoni jõe kallas oli kaupmeeste vahel jagatud laoplatsideks, sest Narva linna kaubavahetus kulges mööda Narva jõe paremat kallast.

Vaade Magerburgi asukohale. Nüüd laiub seal vaid liivane rand. Foto: Anne-Ly Feršel.

170

1704. aasta suvel hakkasid Vene väed ehitama Rossoni jõe kahe suudme vahelise saare edela-otsa suurtükipatareid ja seejärel hõivati ka Narva jõesuudme läänekallas. Eesmärgiks oli takistada Rootsi varustuslaevade sissepääsu jõkke ja Narva linna sadamasse. Kui Rootsi sõja- ja kaubalaevad püüdsid piiramisrõngas linnani tungida, tõusis torm ja paiskas ühe, rukkilastis oleva laeva koos 70 haige sõduriga venelaste käes olevale rannikule.

Laevad ei saanud Magerburgi suurtükipatareid merelt rünnata, sest madal põhi ei lasknud laevadel piisavalt läheneda, aga Narva jõkke, kahelt poolt antava tule alla ei usaldanud Rootsi laevnikud samuti tulla. Nii jäi linn merelt oodatud abist ilma.

Kui Hungerburg muutus kuurordiks, ehitati ka Neemranda ilusaid suvilaid, jahtklubi ja pansion. Rannaliiv oli puhtam kui Narva-Jõesuus, see krudises ehk laulis jalgade all. Kui läänekalda rand oli puupüsti rahvast täis, sõitsid kohalikud idakaldale puhkama, sest Narva jõe kiirevoolulises suudmes oli ülevedu hästi korraldatud.

Narva jõe alamjooks 2010. aasta halduspiiridega.

NARVA JÕE ALAMJOOKSM 1 : 100 000

rändrahn

kaitsealune põlispuu

Tõrvajõe joa astang

vooluveekogu

hoiuala piir

kaitseala piir

asustusüksuse piir

valla piir

Aluskaart: Eesti põhikaart, Keskkonnaregister

171

15-Narva. 1935. – Eesti topograafiline ülevaatekaart 1:200000. Kaitsevägede Staabi Topo-Hüdrograafia osakond. Riigi trükikoda, Tallinn.

Abner, O., Konsa, S., Lootus, K., Sinijärv, U. (koost.) 2007. Eesti pargid 1. Keskkonnaministeerium, Muinsuskaitseamet. Varrak, Tallinn. Lk 274–275.

Alajõe vald. http://www.alajoevv.ee/ (23.04.2010).

Alajõe valla Peipsi järve äärse ranna-ala üldplaneering ja KSH. 2009. Hendrikson & Ko. http://www.hendrikson.ee/?m1=66&m2=79 (10.11.2010).

Arold, I. 2005. Eesti maastikud. Lk 337–348, 245–255, 282–293.

Dettifossi juga. http://www.theworldwonders.com/europe/dettifoss.html (12.08.2010).

EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem-Keskkonnaregister). http://loodus.keskkonnainfo.ee/w5/ (10.11.2009).

Eesti ajakirjanduse analüütiline bibliograafia. Artiklite andmebaas BIBIS. http://www2.kirmus.ee/biblioserver/index2.php (12.09.2010).

Eesti Keele Instituudi kohanimede andmebaas (KNAB). http://www.eki.ee/knab/knab.htm (23.03.2010).

Nemirovitš-Dantšenko, V. (toim.)1938. Eesti maanteede kaart (M 1 : 300 000). Maanteede Talitus. Riigi Trükikoda, Tallinn.

Eipre, T. 1971. Eesti mageveevarud ja veeolude reguleerimine. – Eesti Loodus, 9, lk 549–555.

Eipre, T. 1973. Lobjakaummistus Vasknarvas. – Eesti Loodus, 11, lk 752–557.

Eisen, M. J. 2000. Esivanemate varandus. III Narvast Tallinna. Sinisukk. Lk 218–223.

Elurikkad metsaojad. 2009. Eestimaa Looduse Fond. Tallinn.

Endoja, A. ja Roose, A. 1991. Narva meri. – Eesti Loodus, 5, lk 292–297.

Esimese seireringi tulemused ja andmete analüüs. 2009. Riigihanke: „Elupaikade ja liikide inventuur, seire ning 6 hoiuala kaitsekorralduskava eelnõu koostamine” täitmise teine vahearuanne. Eesti Loodushoiu Keskus. Tartu. Käsikiri Keskkonnaameti Viru regioonis.

Feldmann, M. 2010. Uued kraanad Narva majandust tõstmas. – Inseneeria, 27, lk 46-47.

Feršel, A.-L. 2007. Poruni ürgorg paljandite ja põlisloodusega. – Eesti Loodus, 4, lk 38–41.

Gamzejev, E. 2007. Narva jõgi ajab Kuningaküla juures üle kallaste. – Põhjarannik, 1. veebruar.

Haberman, J., Timm, T., Raukas, A. (toim.) 2008. Peipsi. Loodusfoto. Tartu.

Hang, T. ja Loopman, A. 1995. Jõed. – Raukas, A. (koost.). Eesti: loodus. Valgus, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Lk 292–301.

Histrodamus. Vallisaare rahu. http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2714&layer=173&lang=est#2714 (12.07.2010).

Ida-Viru kuue hoiuala kaitsekorralduskavad. 2010. Projekti „Elupaikade ja liikide inventuur, seire ning 6 hoiuala kaitsekorralduskava eelnõu koostamine” tööversioon, veebruar. Eesti Loodushoiukeskus. Tartu.

Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava. 2010. Keskkonnaministeerium. Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 1. aprilli 2010. aasta korraldusega nr 118. http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1117261/2010.04.07+Kinnitatud+Ida-Eesti+vesikonna+veemajanduskava.pdf (12.08.2010).

Ida-Virumaa asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused. 2003. Maakonnaplaneeringu teemaplaneering „Asustust suunavad keskkonnatingimused”. Kinnitatud 11. juulil 2003. aastal maavanema korraldusega nr 130. http://www.ivmv.ee/docs/s3d6.pdf (18.11. 2009).

Illuka valla arengukava 2008–2013. http://www.illukavv.ee/docs/ (08.06.2010).

Ivangorod. 1989. – Naan, G. (toim.). Eesti Entsüklopeedia. Valgus, Tallinn. Lk 27.

Ivask, M. ja Toode, A. 2007. Narva ja Ivangorodi kindlused. Narva.

Jaani, A. 2008. Eesti-Vene veemajandusalane koostöö piiriveekogudel. – Ida-Virumaa keskkonnaleht. Nr 2. November.

Jaani, A. 2007. Eesti-Vene veemajandusalane koostöö ja piiriveekogude probleemid. Konverentsi „Euroopa Liidu Veepoliitika raamdirektiivi seos üldplaneeringu kohustuste ja avalikkuse kaasamise vajadusega” ettekanne Tartus.

Jaani, A. (koost.) 2000. Narva jõgi ja veehoidla. Artikleid hüdroloogiast, keskkonnaseisundist ja veemajandusest. Piiriülese Koostöö Keskus CTC. Tartu.

Joonuks, H. 1969. Alutaguse. Eesti Raamat, Tallinn.

Joonuks, H., Vallimäe, O. 1988. Kohtla-Järve linn ja rajoon. – Siin- ja sealpool maanteed. Eesti Raamat, Tallinn.

Jõesaar (Tõlts), M.-A. 2001. Narva lähiste kadunud külad. – Maaleht, 28. juuni.

Järvekülg, A. (koost.) 2001. Eesti jõed. EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituut. Tartu Ülikooli kirjastus, Tartu. Lk 417–422, 423–426, 427–431.

Järvekülg, A. 2000. Jõed ja inimene läbi aegade. – Frey, T. (toim). Kaasaegse ökoloogia probleemid. VII. Loodusteadlikud ülevaated Eesti Maa Päeval. Eesti VIII ökoloogiakonverentsi lühiartiklid. 26.–27. aprill 2000. Eesti Ökoloogiakogu, Eesti Põllumajandusülikool, Tartu Ülikool, EV Keskkonnaministeerium. Lk 56–62. Tartu.

Allikad

172

Järveoja, M. 2010. Vasknarva regulatsioonirajatiste saamislugu ja nende mõju Peipsi rannajoone muutustele. Bakalaureusetöö loodusgeograafias. Tartu Ülikooli Loodus- ja tehnoloogia teaduskond, Ökoloogia ja Maateaduste instituut, geograafia osakond. Tartu. Käsikiri geograafia osakonna raamatukogus.

Järvet, A. 2006. Narva põhjajää uuringud on läinud ajalukku. – Eesti Loodus, 11, lk 40–43.

Järvet, A. 2002. Narva jõe äravoolu on mõõdetud terve sajand. – Eesti Loodus, 12, lk 44–46.

Kalle, R. 2006. Looduse pärand Narva jõe lähtes. – Pärandumise teooria. Schola Biotheoretica XXXII. Eesti Loodusuurijate Selts, Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituut, Tartu Ülikooli geoloogia instituut. Tartu. Lk 107–113.

Kalle, R. 2005. Struuga luha ajalooline kujunemine, tänapäev ja majandamissoovitused. Eesti Maaülikool. Lõputöö loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal. Tartu. Käsikiri.

Kangur, K. 2009. Narva veehoidla hüdrobioloogiline seire ja uuringud. Leping nr 18–20/222 1.05.2008. EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Tartu.

Kangur, K. ja Kangur, A. 2002. Narva veehoidla keemilise ja ökoloogilise seisundi esialgne hinnang ja kalastiku iseloomustus. EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituut. Tartu.

Kangur, M., Viilmann, M.-L., Kesler, M. 2006. Eesti riikliku kalanduse andmekogumise programmi täitmine ja vaalaliste juhusliku püügi seirekavade koostamine ning elluviimine vastavalt Euroopa Nõukogu määrusele nr 1639/2001 ja andmete analüüs ning soovitused kalavarude haldamiseks 2007. -9-1-2006387. Osa: lõhe ja meriforell. 2006. aasta vahearuanne. Taru Ülikool, Eesti Mereinstituut. Tallinn.

Karjahärm, T. 2006. Vana Narva ehitised ja inimesed. Argo, Tallinna Raamatutrükikoda, Tallinn.

Kask, M. 2010. Angerja (Anguilla anguilla) ränne Peipsi vesikonnas. Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Limnoloogiakeskus. Tartu. Magistritöö. Käsikiri Limnoloogiakeskuses. http://pk.emu.ee/userfiles/LIMKESKUS/Meelis_Kask_2010.pdf (18.10.2010).

Kaugida unimudila tõrje Narva jõe vesikonna levikuallikas. 2009. Lepingu Nr IV 5.6-7.1/21 aruanne. Eesti Loodushoiu Keskus. Käsikiri Keskkonnaametis.

Kavandatava tegevuse mõju vee-elustikule. 2007. Eksperthinnang keskkonnamõju hindamiseks. ERDFi projekt nr 4.0204-0282. Eesti Loodushoiukeskus. Tartu.

Kiismaa, L. (koost.) 1997. Sõdade mälestusmärgid Alutagusemaal. Ida-Viru Sõjaohvrite Mälestusselts. Trükis, Kohta-Järve.

Keskkonnaregister. http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main (10.11.2009).

Kink, A. 1920. Tartu-Pihkwa ja Narwa weetee. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse kirjastus, Tallinn.

Kink, H. (koost.) 2005. Loodusmälestised 13. Ida-Virumaa: Illuka, Mäetaguse, Iisaku, Alajõe. TTÜ Geoloogia Instituut. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.

Kink. H. (koost.) 2003. Loodusmälestised 9. Ida-Virumaa: Vaivara, Sillamäe, Toila. TTÜ Geoloogia Instituut. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.

Kirikud. Narva usuelu. Narva Muuseumi kodulehekülg. http://www.narvamuuseum.ee/?next=kirikud&menu=menu_ajalugu (31.03.2010).

Kirss, O. (koost.) 1980. Kohta-Järve linn ja rajoon. Eesti Raamat, Tallinn.

Klaas, K., ja Tuus, H. 2008. Kalapüük ja kalavarude olukord Ida-Virumaal. – Ida-Virumaa keskkonnaleht. Keskkonnaministeeriumi Ida-Virumaa keskkonnateenistuse väljaanne. November. Nr 2.

Koržets, V. (tõlk.) 2002. Sabanejev silmu kalast. – Kalastaja, 22, lk 24–25.

Kreenholm. Tööstusraudteed. Eesti kitserööpmelised raudteed. http://www.hansaco.ee/raudtee/?util=idx (05.08.2010).

Kreenholmi puuwillawabrik 1857–1907. 1908. Ajaloolik kirjeldus, kokkuseatud selle wabriku 50-aastase kestwuse puhul 30. aprillil 1907. Kirjastuse-ühistuste „Postimees” trükikoda, Tartu.

Kreenholmi Valduse AS. http://www.kreenholm.ee/index.php?option=com_frontpage&Itemid=1 (12.08.2010).

Kriiska, A. ja Rappu, M. 2008. Riigiküla II asulakoha 2006.–2007. aasta arheoloogiliste päästekaevamiste tulemused. – Kriiska, A. (koost.). Narva Muuseumi Toimetised 8. Maal, linnas ja linnuses. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Narva muuseum. OÜ Sata. Lk 9–39.

Krivošejev, J. 1978. Narva-Jõesuu. Kultuuriloolisest minevikust. Eesti Raamat, Tallinn.

Krivošejev, J. (koost.) 1960. Narva. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

Krivošejev, J. ja Mihhailov, K. 1973. Narva juht. Eesti Raamat, Tallinn.

Kultuurimälestiste riiklik register. http://register.muinas.ee/ (12.09.2010).

Kuremäe Jumalaema Uinumise nunnaklooster. Moskva patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. http://www.orthodox.ee/indexest.php?d=kuremae/kloos (30.04.2010).

Kuresoo, A. ja Luigujõe, L. (koost.) 2007. Vee erikasutuse keskkonnamõjude hindamine struuga suudmealadel projekti „Jaama ja Karoli struugade suudmete puhastamine sinna kogunenud setetest” baasil keskkonnamõju hindamine: linnustiku eksperthinnang. MTÜ Taevasikk. Tartu.

Kuus, A. ja Treimann, L. 2008. Vasknarva kloostri nunnad käivad ringi, mobiiltelefon taskus. Postimees, 03.juuli.

Küng, E. 2009. Manufaktuuriettevõtlusest ja veskitest Narva jõel 17. saj. II poolel. – TUNA. Ajalookultuuri ajakiri, 3, lk 12–33.

Küng, E. 2005. Narva kesk- ja varauusaegne linnaõigus ja seda mõjutavad tegurid. – Ivask, M. (toim.). Narva Muuseumi Toimetised 5. Linna asutamine, esmamainimine, inimtegevuse jäljed. Konverentsikogumik. OÜ Sata, Narva. Lk 51–62.

Küng, E. 2004. Rootsi merepoliitika ja Narva kaubalaevad 17. sajandi II poolel. – Sammet, J. (toim.). Eesti Meremuuseumi Toimetised 4. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn. Lk 19–31.

Laanetu, N., Timm, H. 2004. Paksukojaline-jõekarp. – Vilbaste, K. (koost.). Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Eesti Keskkonnaministeerium. Ilo Print, Tallinn. Lk 69.

Leito, T., Kimmel, K., Ader, A. 2007. Eesti kaitsealad. Keskkonnaministeerium. Eesti Loodusfoto. Tartu. Lk 210–213.

173

Leito, T. 2004. Ida-Virumaa kaitsealad ja üksikobjektid. Ida-Virumaa Keskkonnateenistus. Eesti Loodusfoto, Tartu.

Ligi, P. 1989. Vadjalastest arheoloogi pilguga. – Keel ja Kirjandus, 1, lk 22–25.

Liiv, O. 1928. Vene asustusest Alutagusel kuni XVIII sajandi esimese veerandini. Akadeemilise Ajalooseltsi Toimetused. Tartu, K.-Ü. Loodus.

Liiv, O. 1927. Vasknarva 500. aastane minevik ja tema tähtsus Eesti kaitses varemal ajal. – Sõjaasjanduse ajakiri, no 20/21, 21. mai. XI aastakäik. Lk 501–506.

Linnamäe, L. 2009. Gazpromi tütarfirma nõuab enda käsutusse Narva tammi. – Postimees, 9. veebruar.

LKK lõppenud projektid. 2008. http://www.lk.ee/index.php?main=312 (03.08.2010).

Loigu, E. 2010. Põhja-Eesti jõgede hüdrokeemiline seire 2009. aastal. Riikliku keskkonnaseire programm. Lepingu 18-20/193 lõpparuanne. Tallinna tehnikaülikool, Keskkonnatehnika instituut. Tallinn.

Loigu, E. 2008. Narva veehoidla veebilansi uurimine. Aruanne I. Töövõtuleping 18-19/533. Tallinna tehnikaülikool, Keskkonnatehnika instituut. Tallinn.

Looduskaitse I, 1937. Riigiparkide Valitsuse kirjastus, Tallinn.

Loopmann, A. 1979. Eesti NSV jõgede nimestik. Valgus, Tallinn.

Loorits, O. 2002. Silmupüügist Narva jõel. – Kalastaja, 22, lk 26–29.

Luts, A. 2010. Kalapüügikohtadest Narva jõel. – Kriiska, A., ja Ivask, M. (koost.). Narva Muuseumi Toimetised 10. Mineviku pärand tänases maailmas. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. OÜ Sata, Narva. Lk 160-179.

Maa-ameti geoportaal. http://xgis.maaamet.ee/ (10.11.2009).

Mae, R. 2002. Jõesilm. Eesti vete kalu. – Kalastaja, 22, lk 20–23.

Maide, J. 1933. Ülevaade Eesti Vabadussõjast 1918–1920. Kaitseliit. Eesti Kirjastus-Ühisus, Tallinn.

Maiste, J., Rodin, M., Roosalu, M. 2005. Narva. Muutes tuleviku minevikku. Eesti Kunstiakadeemia restaureerimiskool ja Sihtasutus Pro Narva, Ellington trükiagentuur OÜ.

Marine 24. 2009. Jahiga saab varsti Soome lahelt Peipsi järvele. 28. aprill. http://www.marine24.ee/3575 (11.08.2010).

Masing, J. (koost.) 2005. Ida-Virumaa. BTG Eestimaa reisijuht. Tallinn.

Mazur, A. 2006. Teadlased laidavad ideed ehitada piirisild Riigikülla. – Eesti Päevaleht, 24. juuli.

Mesilane, O. 2004. Narva jõe piirkonna külade muistenditest. Käsikiri Iisaku muuseumis.

Mihhailov, L. 2008. Peipsimaa asulad. Tallinna Raamatutrükikoda, Tallinn. Lk 6-29.

Miidel, A. ja Hang, T. 2002. Tuntud ja tundmatu Peipsi põhi. – Eesti Loodus, 6, lk 14–17.

Miidel, A. 1996. Joad Kirde-Eestis. – Kukk, T. (toim.). XIX Eesti Loodusuurijate päev. Kirde-Eesti loodus. Tartu–Tallinn. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn: 35–37.

Moora, A. 1964. Peipsimaa etnilisest ajaloost. Ajaloolis-etnograafiline uurimus Eesti-Vene suhetest. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

Mägi, V. 1986. Narva kosk ja selle veejõu kasutamine. – Eesti Loodus, 1, lk 48–52.

Narva. 1992. – Kaevats, Ü. Eesti Entsüklopeedia 6. Valgus, Tallinn. Lk 556–559.

Narva elanikkonna küüditamine 1708. aastal. 2008. Digiarhiiv. http://www.digiarhiiv.ee/dspace/handle/10075/408 (28.04.2010).

Narva firmad rajavad hüdroelektrijaama. 2002. – Delfi Majandus. 18. veebruar. http://majandus.delfi.ee/news/uudised/narva-firmad-rajavad-hudroelektrijaama.d?id=3107087 (10.09.2010).

Narva hüdroelektrijaam: ujuvsaarte merrelaskmine on vältimatu. 2010. – Postimees, 28.juuli.

Narva jõe kanjoni kalakoelmute osaline taastamine. 2010. Eelprojekt. Seletuskiri ja joonised. Kobras AS, AS Teede ja Tehnokeskus. Tartu.

Narva kalevivabrik. 1992. – Kaevats, Ü. Eesti Entsüklopeedia 6. Valgus, Tallinn. Lk 560.

Narva linavabrik. 1992. – Kaevats, Ü. Eesti Entsüklopeedia 6. Valgus, Tallinn. Lk 561.

Narva linna Balti Elektrijaama Tuhavälja nr 2 tuulepargi olulise ruumilise mõjuga objekti asukoha valiku teemaplaneeringu algatamine. https://dokregister.narva.ee/index.php%3Fpage%3Ddocshow%26docid%3D10870%26lng%3Dee+kulgu+j%C3%B5gi&cd=3&hl=et&ct=clnk&gl=ee (04.07.2010).

Narva muuseum. Narva muuseumi kodulehekülg: http://www.narvamuuseum.ee/ (31.03.2010).

Narva Muuseum. Narva linnus. Trükis.

Narva-Jõesuu. Narva-Jõesuu linnavalitsuse kodulehekülg: http://www.narva-joesuu.ee/ (01.06.2010).

Narva River Water Routes. Estonia-Russia. Projekti kodulehekülg: http://www.nrwr.net/205est.pdf (23.07.2010).

Nõlvak, J. 1998. Ajamärgid Narva joal. – Eesti Loodus, 5/6, lk 278–279.

Oja, T. 1995. Eestimaa kubermangu ja maakondade piiride mõõdistamine ning kubermangu-, maakondade-, linnade- ja piirikaartide koostamine 18. sajandi lõpul. – Kaavere, V., Kongo, L., Tammiksaar, E. (toim). Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist. XI kogumik. Geograafia ajaloost Eestis.. Eesti Loodusuurijate Selts Eesti Teaduste Akadeemia juures, Teadusloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendus. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.

Orav, V. 2000. Narva-Jõesuu mu kodu. Ühiselu, Tallinn.

Orav, V. 1993. Narva-Jõesuu kodu-uurija pilguga. Pakett, Tallinn.

Orav, V. 1991. Matkateed Narva lähistel ehk Vaivara radadel. Olion, Tallinn.

Pantherliin. Wikipeedia. http://et.wikipedia.org/wiki/Panther-liin (25.07.2010).

Piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise Eesti-Vene ühiskomisjon. http://www.envir.ee/1114 (12.10.2010).

Pljussa. – Kaevats, Ü. (toim.). Eesti Entsüklopeedia 7. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Lk 359.

174

Promenaad: Narva-Jõesuu. 2006. Ruut. Film. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=94570 (09.09.2010).

Põldmäe, R. 1931. Ajalooline rahvatraditsioon Vaivara kihelkonnas 1931. – Vahtramäe, E. (toim.) 2005. Radar – interaktiivne õppeprogramm. http://www.folklore.ee/radar/digi_adv.php?area=Vaivara (10.11.2009).

Põlula kalakasvatuskeskus. 2002. http://www.hot.ee/polula/index.html (12.08.2010).

Päevaleht 1932. – 9. november, nr 263.

Wasknarwa tahab alewi õigusi. Päevaleht 1936. – 16. aprill, nr 102.

Päevaleht 1939. – 9. veebruar, nr 40.

Päevaleht 1939. – 6. mai, nr 14.

Narva taga avastati iidne matusepaik. - Päevaleht 1939. – 8. juuli, nr 212.

Päevaleht 1939. – 31. oktoober, nr 296.

Püttsepp, J. ja Järv, E. 2010. Studia rerum forestalium: üheksakümmend aastat metsanduskõrgharidust. Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituut. Greif, Tartu.

Püttsepp, J. 2000. Nikolai elulust hoiab Karoli Titaanikut vee peal. – Postimees, 8. august.

Raam, V. (üldtoim.) 1997. Eesti arhitektuur 3. Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa. Valgus, Tallinn: 176–196, 214–215.

Raik, K. 2005. Miks pidada linna, eriti Narva sünnipäeva? – Ivask, M. (toim.). Narva Muuseumi Toimetised 5. Linna asutamine, esmamainimine, inimtegevuse jäljed. Konverentsikogumik. OÜ Sata, Narva. Lk 65–71.

Rank, S. 2010. Kreenholmi omanik esitas pankrotiavalduse. – Äripäev, 3. november.

Raudar, E. 2005. Permisküla: nelja piiriküla pidu. – Eesti Päevaleht, 06.august.

Reimer, A. 2009. Peterburi ärimehed on end luksuslikult Narva-Jõesuus sisse seadnud. – Eesti Päevaleht, 17. juuni.

Renner, J. 1995. Liivimaa ajalugu 1556–1561. Olion, Tallinn.

Rooväli, K. 1999. Demineerijad puhastavad Narva jõe ääres mürsurohket puhkeala. – Postimees, 22. juuli.

Rosenberg, T. 2010. Kaubandus, rahandus, kommunikatsioon. – Vahtre, S. (peatoim.). Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Lk 178–197.

Rosenberg E. (toim.) 1924. Wirumaa. Maakonna minewikku ja olewikku käsitaw koguteos. Wiru Maakonnawalitsus. Rakwere.

Rosson 1995. – Varrak, T. Eesti Entsüklopeedia 8. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Lk 219.

Rudi, H. 2008. Kalakasvatus soovib haruldast tuurakala müüa Venemaale. – Postimees, 30. jaanuar.

Ruusmaa, A. 2005. September Virumaa ajaloos. http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$7614?mode=day (20.08.2010).

Ruusmaa, A. 2002. Entsüklopeedia: Vasknarva ordulinnus. www.virumaa.ee (12.03.2010).

Rüütel, I. (koost.) 1992. Ida-Virumaa rahvakultuurist. Virumaa Fond, Eesti Teaduste Akadeemia, Keele ja Kirjanduse Instituut, floristika osakond. Tallinn.

Saarde, E. 2002. Lõhevarude taastamisest Eestis. http://www.hot.ee/polula/artiklid.html (12.10.2010).

Schaffhauseni (Reini) juga. http://www.rheinfall.ch/Rheinfall/Zahlen-und-Fakten. (12.09.2010).

Selart, A. 2008. Narva ime 1558. aastal. – Kriiska, A. (koost.). Narva Muuseumi Toimetised 8. Maal, linnas ja linnuses. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Narva muuseum. OÜ Sata. Lk 46–59.

Selart, A. 1998. Eesti idapiir keskajal. Tartu. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Sellis, U. 2007. Mis ühendab Narva ja Kongo jõge? – Eesti Loodus, 9, lk 24–25.

Siibak, L. 2003. Puitpitsvilla: Narva-jõesuu puitarhitektuur. Narva-Jõesuu – pärlitera. Prisma Print, Tartu.

Slantsõ rajoon. Slantsõ rajooni kodulehekülg: http://slanmo.ru/ (21.04.2010).

Smirnov, I. 2009. Vihm lükkas Narva kolledži ehituse alguse edasi. – Põhjarannik, 14. juuli.

Smirnov, I. 2005. Narva jõele ehitatakse uus hüdroelektrijaam. – Põhjarannik, 6. aprill.

Suuroja, K. 2007. Joad ja joastikud mühavad suurvee ajal. – Eesti Loodus, 9, lk 16–21.

Suuroja, K. 2005. Põhja-Eesti klint. Eesti Geoloogiakeskus. Tallinna Raamatutrükikoda, Tallinn. Lk 195–200.

Sõprusprojekt „Est Rus Fort Tour”. 2008. – Reisimaailm, 6, lk 12–13.

Zagrivje koolimuuseumi arhiiv.

Tambets, M., Järvekülg, R. 2005. Uus kutsumata külaline meie vetes – kaugida unimudil. Eesti Loodus, 7.

Taro, I. 2010. Petseri preester sai Eesti kirikupealt ordeni. – Õhtuleht, 10. mai.

Timm, T. 2007. Unimudila lugu. – Eesti Loodus, 9, lk 26–27.

Tomberg, T., Zubov, V. 1957. Kreenholmi manufaktuur 1857–1957. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn.

Toode, A. 2006. Bastionide ring. Jalutuskäik mööda Narva kindlustusehitisi. Narva Linnavalitsus.

Tuvikene, A. (koost.) 2009. Narva jõe ja veehoidla hüdrobioloogiline uurimine. KIK-i veekaitse programmi projekt nr 49 2008. aasta uuringute aruanne. Eesti Maaülikooli Limnoloogiakeskus.

Tuvikene, A., Piirsoo, K., Pall, P., Viik, M., Zingel, P., Feldmann, T., Vilbaste, S., Tuvikene, L., Timm, H. 2009. Kuidas elad? Narva jõgi ja veehoidla. Eesti Maaülikool, Keskkonnainvesteeringute keskus, Tartu Ülikool, Limnoloogiakeskus.

Tuvikene, A., Pall, P., Piirsoo, K., Timm, H., Trei, T., Viik, M., Kõrs, A., Haberman, J., Tuvikene, L., Vilbaste, S. 2006. Narva jõe hüdrobioloogiline uurimine, KIK-i veekaitse programmi projekt nr 57 2006. aasta aruanne.

Tõnurist, A. 1924. Narva lossid ja muinasjutud. Vironia kirjastus, Narva.

175

Tõnurist, A. 1921. Lühike Narva ajalugu. Põhja Kodu kirjastus, Narva.

Valter, E. 1998. Illuka radadel. Trükis.

Varep, E. 1966. Alutaguse maast ja rahvast. – Eesti Loodus, 2, lk 65–68.

Vasknarva foogtkond. 2008. Vikipeedia. http://et.wikipedia.org/wiki/Vasknarva_foogtkond (04.04.2010).

Vee erikasutuse keskkonnamõjude hindamine struuga suudmealadel (Ida-Virumaa, Illuka vald Jaama küla ja Alajõe vald Vasknarva küla) projekti „Jaama ja Karoli struugade suudmete puhastamine sinna kogunenud setetest” baasil. Keskkonnamõju hindamise aruanne. Projekt Ida-Virumaa struuga luhtade ja vanajõgede taastamine (4.0204-02829. OÜ Hendrikson & Ko. Tartu. 2007.

Veekasutuse aastaaruanded. 2009. http://www.keskkonnainfo.ee/index.php?lan=EE&sid=132&tid=126&l1=29 (01.11.2010).

Veisserik, A. 1995. Ma armastasin Eestit. Ilmamaa. Lk 11–37.

Viilma, K. 2007. Kolmandik Ida-Virumaast on looduskaitse all. – Eesti Loodus, 9, lk 28–35.

Viru maakonna politseijaoskondade kirjelduse raamat. Saaga. Digitaliseeritud arhiiviallikad. http://www.ra.ee/dgs/explorer.php?tid=0&tbn=1&lst=2&hash=66ba9eabc840fea9a0b4766a332b52ce (12.04.2010).

Voropajeva, N. 2003. Vasknarva pühakoda ärkab uuele elule. – Põhjarannik, 27. september.

Wellner, A. (toim). 1923. Naroowajõe uurimise andmed ja weejõu kasutamise kawa. II Sisewete uurimise andmed. Teedeministeeriumi wäljaanne. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse trükikoda, Tallinn.

Õun, M. ja Maidre, I. 2004. Vaivara vald 900-aasane lahinguväli. Sinimäe. Infotrükk, Tallinn.

Baltisches historisches Ortslexikon. T. 1, Estland (einschliesslich Nordlivland). 1985. Begonnen von Hans Feldmann, herausgegeben von Heinz von zur Mühlen, bearbeitet von Gertrud Westermann. Köln; Wien: Böhlau.

Алфавитный список селений, по уездам и станам. 1856. С. Петербургской губернии, составленный при губернском статистическом комитете. Санктпетербург, В типографии Губернскаго правления.

Будько. В.И. 2005. Север Гдовщины. Псков: Псковское возрождение.

Вильсон, И. (ред.) 1864. Списки населенных мест Российской империи, составленные и издаваемые центральным статистическим комитетом Министерства Внутренних дел. XXXVII. Санктпетербургская губерния, Список населенных мест по сведениям 1862 года, Санктпетербург.

Историко-Статистические сведения о С.-Петербургской Епархии. 1885. Издание С.-Петербургского Епархиальнаго Историко-статистическаго комитета, выпуск десятый и последний. Санктпетербург, Типография Департамента Уделов. Приложение, часть III Краткия историко-статистические сведения о церквах и п риходах Гдовскаго уезда, из записок крестьянина Ефима Андреева.

Описание Санктпетербургской губернии по уездам и станам. 1838. Санктпетербург.

Принаровье. http://www.narova.eu/Home (01.09.2010)

Рацевич, С. 2007. Глазами журналиста и актера: (из виденного и пережитого). Том первый. Нарва: Sporina OÜ, Tallinna Raamatutrükikoda.

Suuline pärimus

Milja Fersel – heinategu struugadel ja telliskivid Vasknarva kiriku varemetest

Konstantin Novgorotsev – elu Jaama külas, Jaama küla kirik

Konstantin Matšonova, Jaama küla külavanem – elu Jaama külas

Valentina Stoljarova – legendid Vasknarvast

176

AAgusalu 75, 83Alajõe 61, 75Alamnarva 5Alutaguse 29, 49, 61, 115Arumäe 109Auvere 111, 123, 125

DDjuk-Perevoloka 94, 97Dobrõnja 83Dolgaja Niva 123, 125, 126

EEesti-Perevoloka 79, 94

GGeorgi 17, 118–120Gorodenka 16, 39, 40, 43, 53, 54,

84–86Göteborg 122

HHõbesaar 113Härmamäe 140

IIisaku 68, 75Ilja 83, 101, 104, 105Illuka 72, 75, 77, 79, 82, 84Ivangorod 9, 34, 41, 42, 116, 129,

131, 134, 136, 138, 141, 143, 157, 159–165, 167

JJaama 16, 40, 43, 48, 49, 53, 54, 62,

64, 66, 68, 72–78, 94, 95, 113Jaamaküla 72, 78Joala 31, 32, 114, 116–122, 135,

141, 162Jaanilinn 5, 33, 34, 63, 141, 151,

159–161, 163Joaorg 5, 30, 34, 57, 120, 129, 137Juhkentali 22Jõhvi 63, 64, 67, 75Jõuga 73

KKahula 63Kakolok 23, 97–99Kamperholm 132, 143, 145Kapsa saar 109Karjati 19, 99Karoli 16, 35, 53, 66, 75, 77–79,

82, 94Kaunissaar 17, 150Kauksi 76Keila-Joa 41Kesknarva 5

Kingissepa 35, 93, 125, 126, 159, 165, 167, 169

Kivinõmme 85, 86Konduši 91, 99Kreenholm 17, 26, 29-30–32,

116–120, 122, 136, 138, 140, 162Krivasoo 19, 54, 113, 123–125Kudruküla 16, 30, 146–152, 154Kukin-Bereg 92, 93Kukiranna 78, 92–94Kulgu 18, 19, 20, 33, 38, 52, 95,

109, 112–120, 127, 142Kunda 31, 92Kuningaküla 17, 39, 46, 57, 68,

82–84, 102, 103, 109Kuningasaar 109, 122Kuradimägi 168Kuremäe 70, 74, 75Kurtna 62, 111Kuru 76Kõrgesoo 29, 116, 118Königsholm 122

LLavassaare 121Laukasoo 54Leekovo 30, 150Liitsaar 109Lund 61

MMagerburg 150, 169, 170Meriküla 29, 30Moskva 63, 79, 120, 122, 135, 136,

142, 159, 161Mustajõe 17, 33, 34, 38, 48, 109,

111–113, 125Mustaladva 54

NNarva 5, 6, 8, 9, 17, 19–22, 25–30,

32–34, 36, 39, 41–46, 50, 53, 56, 57, 59, 61–65, 68, 73, 80, 81, 84–86, 88, 90, 92, 93, 97, 99, 105, 109, 111–153, 155, 157–167, 169, 170

Narva juga 16, 18, 31, 32, 116, 136, Narva jõgi 5–9, 11–13, 16–23,

25–73, 75, 78–86, 88–93, 95–97, 100-113, 115, 116, 120-129, 131, 133–138, 141, 143–159, 161–163, 166, 167, 169, 170

Narva karjäär 34, 35, 112Narva veehoidla 5, 8, 17, 18, 20,

26, 28, 29, 32, 33, 35–38, 42, 43, 46, 47, 49–53, 87, 109, 111, 113–116, 121, 123, 124, 126, 133

Narva-Jõesuu 16, 20, 28, 30, 34, 36, 38, 50, 136, 137, 145–147, 149–157, 162, 166, 167, 169, 170

Neitsimägi 159Novgorod 59, 61, 115, 129, 131,

159, 161, 167, 169

OOlgin Krest 21, 57, 83, 99–104Omuti 5,16–21, 38, 42, 83, 85, 95,

99, 102–106, 108, 109, 116Oudova 89

PPaide 68Pariis 120, 155Parusinka 162Peetri saar 145, 146Perevoloka 18, 79, 95–97, 102, 115Permisküla 16–18, 23, 25, 39, 43,

46, 49, 66, 68, 79–83, 85, 97, 99, 100

Peterburi 41, 42, 51, 57, 64, 79, 84, 85, 89, 93, 136, 143, 146, 153, 155, 161, 167

Pihkva 5, 16, 19, 21, 32, 47, 59, 63, 65, 89, 90, 101, 116, 124, 129, 131

Piimanina 113Pimeaed 45, 56, 137, 141, 143Popovka 165Poruni 15, 16, 27, 48, 49, 54, 68,

85–88Puhatu 29, 53–55, 82, 86Punamäe 43, 85, 86Pustoi Konets 123–125Põlula 41, 42, 157

RRakvere 62, 64, 67, 138Rannapungerja 40, 69Raudsaar 17, 85Riigiküla 30, 38, 43, 57, 145–149Räpina 64

SSaarküla 154, 169Samohhini 93Siivertsi 39, 57, 120, 137, 143–145,

164Sillamäe 111Sininõmme 30Skamja 16, 33, 45, 65, 66, 68, 69,

89–92, 94, 95, 104Skarjatina 57, 68, 81, 92, 97, 99,

100, 102Slantsõ 27, 34, 35, 89, 92–94, 97,

99–101, 104–106, 123–125Smolnitsa 75

Spilkina 127Stepanovštšina 19, 100, 104, 105Stockholm 133, 141Struuga 43, 53, 54Suur-Perevoloka 94, 96Suursaar 17, 84, 101, 103–105,

109, 143Suur-Žerdjanka 123, 126

TTallinn 61, 63, 64, 80, 105, 115,

129–132, 140, 148, 153, 154Tartu 19, 21, 22, 42, 59, 63, 65,

67, 70, 80, 82, 105, 116, 124, 134, 141

Tõrvala 57, 155–166

UUst-Luuga 166Ust-Žerdjanka 5, 113, 123, 125,

126Uusküla 125, 126Uusna 109Uusnova 109

VVaivara 7, 64, 73, 106, 145, 148,Vallisaar 17Vallisaare 64, 109Vasika saar 109Vasknarva 5, 16, 17, 19–21, 23, 25,

33, 35, 38, 45, 47, 49, 50, 53, 54, 59, 61–71, 73–75, 77, 78, 84, 89, 90, 94, 95, 102, 105, 115, 126

Vepsküla 145, 146, 151Viiburi 64, 131Viivikonna 111Viljandi 68, 137Vologda 136Vtroja 16, 23, 90, 92Võru 68Väikesaar 17, 84, 103, 104Väiküla 165, 167–169Värska 116Vääska 109, 112, 113

ÜÜlemnarva 5

ZZagrivje 89, 92, 94, 97, 99, 100,

102, 104, 105Žerdjanka 20

Register