IMPROVISATSIOONI KÜBERNEETIKAST

28.05.2016

Selle kirjatüki sünnis on süüdi täitsa palju inimesi: meie Juss, vene trummar Pjotr Ototski, Odessa abielupaar Tatjana ja Aleksandr Budantsovid ja meie vana sõber Jekaterinburgist Aleksei Bogner (Šustov). Kui veelgi täpsem olla, siis lisanduvad siia varasemast ajast veel Viktoria ja tema TSKA meistriklassi daamid, veelgi ajas tagasi minnes jõuaksime meie esimese virtuaalrühmani 2009.aasta sügise Jekateringurgi ODIl.

Aga ärme liiga keeruliseks mine kõigi nende mõtteniitide, põrgatuste ja turgatuste väljatoomisega!

Võtan lihtsalt ette referaadi tegemise ühest üsna värskest loengust, mille vene džässtrummar Pjotr Ototski pidas sel varakevadel, just Jussi sünnipäeval Moskvas, Trjohgorka kultuurimajas. Loengu teemaks oli „MUUSIKALISE IMPROVISATSIOONI KÜBERNEETIKA“. http://syg.ma/@peter/kibiernietika-muzykalnoi-improvizatsiiTegelikult ei piirdu mu pakutav materjal vaid käesoleva kirjatükiga. Annan siin ka lingi Powerpointi slaididele, mille noppisin välja Pjotr Ototski tekstist:

https://docs.google.com/presentation/d/1tXsmte9SbHse9U8vz9PMuYofT9fSf8jRplbCyuM4I0c/edit#slide=id.p3

Oluline osa jääb aga ka nende kahe allika puhul puudu – need on ettekande käigus esitatud videoklipid erinevate muusikute improvisatsioonidest, mille saab üle kuulata siis, kui käia üle ka venekeelne algtekst ja otsida sealt välja need klipid.

Käesoleva kirjatükiga tahaksin veidigi korvata seda puudujääki, mis on Võimaluste Värava virtuaalklubis viimasel ajal maad võtnud. Seoses sukeldumisega Talguakadeemia programmi täitmisse teemakohaste miniloengutega pole klubi lektüür rikastunud värske „programmivälise“ lugemismaterjaliga.

Miks ma oma referaadi pealkirjast jätsin välja sõna „muusikaline“?

Alates vähemalt 2009.aastast, kui me esimest korda internetis Jekaterinburgi ODIdes kaasa lõime, oleme märganud ja märkinud sääraseid paralleele nagu kokkukõlamine või improvisatsioonid džässansamblites ja mõttetalgute rühmatöödes. Hiljuti elasin läbi midagi väga lähedast seoses minu loodusfotode ümber arenenud mõttevahetusega Odessa paari Budantsovide ja Alekseiga. Teemaks väga sarnane kolmik - Märdimetsa kui maagiline koht (Aleksei), mina kui fotode autor (Tatjana) ja kaamera ja pilditöötlusprogramm kui instrument piltide autori käes (mina).

Kas säärane laiem küberneetiline vaatenurk on talgujatele meelepärane – sellest võiksime järgmisel klubiõhtul ehk mõtteid vahetada.

Nüüd aga Ototskit refereerima!

Pjotr Ototski on Metro3 trummar. Lõpetanud kuulsa Fiztehi, kaitsnud väitekirja rakendusmatemaatikas ja tegeleb praktilise juhtimisega. Varem sidus oma kontseptsioonid üksnes juhtimisteooria, managemendi ja infotehnoloogiaga. Nüüd aga arvab, et küberneetika seletab hästi ka seda, mis leiab aset muusikas.

Pjotr alustab küberneetika ajaloost: Jutustab, kuidas Norbert Wiener, alustades mürskude tabavuse tõstmise ülesandest, jõudis tagasisidega süsteemideni, kus töö resultaat antakse sisendisse tagasi kui lähteparameeter. Wiener avastas, et sellised süsteemid esinevad kõikjal – kõigis elusorganismides kah. Ta kogus kokku teadlasi erinevaist valdkondadest uurimaks tagasisidega süsteemide omadusi – matemaatikuid,

psühholooge, ökonomiste, biolooge, juhte, insenere. Nemad nimetasid uue lähenemise juhtimise ja kommunikatsiooni valdkonnas , mis ühendasid mehhaanikat, bioloogiat ja ühiskonnateadusi – küberneetikaks.

Autor võtab ette sama - ühendab eri valdkondade ideid ja mudeleid, et saada uut, terviklikumat pilti.

I.KOMMUNIKATSIOON

Kõigepealt hakkab autor eristama kõrva ja silma. Kõrv püüab kinni võnkumisi ühes punktis, silm aga võtab vastu kahemõõtmelise võngete välja. Juba väike laps suudab nägemist kasutades oma peas ehitada selle ruumi mudeli, milles ta asub. Kõrvad ei võimalda interpreteerida õhuvõnkeid ja saada ruumi kujundit või heli füüsikat. Me kuuleme vaid abstraktseid sümboleid. Kui kõrvu oleks rohkem ja nad asuksid eemal üksteisest, siis oleks lugu teine: Kalade küljejoon on säärane üle kogu keha tõmmatud „kõrv“. Kalad tunnevad vee võnkeid ja võivad taasluua ruumilise pildi - saavad aru selle trummi kujust, mis heli tekitab.

Meie kõrvadega on teisiti: me ei suuda interpreteerida heli . See on meile abstraktne märk, MILLESSE VÕIB KÄTKEDA SUVALIST IFORMATSIOONI. SEE MEIE KÕRVADE „DEFEKT“ VÕIMALDAB EDASI ANDA MUUSIKAS MISTAHES ABSTRAKTSEID MÕTESTUSI – näiteks mälu, mitteverbaalsed tähendusi, emotsioone.

Muusika on üks suhtlusviise inimeste vahel, kusjuures mitteverbaalne ja sageli toimub tasemel - ühe alateadvusest otse teise inimese alateadvusse. Mitteverbaalset informatsiooni, väljendatavat muusikas , pole võimalik edasi anda sõnadega tekstis. Frank Zappa on öelnud: kirjutada muusikast on sama, mis tantsida arhitektuurist.

Kui muusika on sidekanal inimeste vahel, siis instrumendi valdamine määrab selle kanali laiuse – kui palju muusik suudab edasi anda informatsiooni läbi muusika. Kuid ka info ise, sõnum on väga tähtis. See on määratud muusiku siseilmaga, elukogemusega, soovidega jmt

Kui muusik on virtuoos, kuid seest tühi, pole tema muusikat võimalik kuulata. Ja vastupidi – kui „muusik“ on väga sügav inimene, kuid ei valda instrumenti – on ta sarnane inimesega, kel käed seotud ja suu kinni topitud.

Veel 50 aastat tagasi vaadati kommunikatsioonile kui inimeste vahelise suhtluse protsessile ja teadlased tegelesid sellega, mis on märk, keel, informatsioon. Kuid pärast DNA rolli avastamist hakati nägema kommunikatsiooni kõigis elussüsteemides ja mindi üle keele uurimiselt kommunikatsiooniliste süsteemide uurimisele.

DNA ei mahu skeemi Autor –Tekst – Lugeja, sest DNA on tekst, mis kirjutab ja loeb ennast ise. Nii ongi teadlased laiendanud kommunikatsiooni mõistet infovahetusele elussüsteemides.

Vaatame sipelgat. Tema poolt saadav info läheb esiti läbi ümbritseva maailma mudeli. XX sajandi algul tõi Eestis parun Tartu Ülikooli kasvandik Jacob Johann von Uexküll (1864 -1944) sisse mõiste Umwelt, st „välise maailma“ organismi sees, mille abil elusolend suhtleb ja mõistab välist ilma. Iga liik organisme kasutab oma maailmamudelit, mis on dikteeritud eluliste funktsioonidega. Inimestele on selleks mõtestused, kultuur, väärtused. Kuid isegi lihtsaimad amööbid kasutavad oma ümbritseva maailma mudelit - märgates mingis suunas happesuse muutust, muudavad pindpinevuse parameetreid ja viskavad saagi poole oma võltsjalakesed.

Kujutlegem, et sõidame bussis mööda tuttavat linna. Piisab pilgust aknasse, et mõista, kus me asume ja kui palju aega kulub bussipeatuseni sõiduks. Kuidas me seda teeme? Me kasutame lihtsalt linna mudelit, mis meil juba peas on (Umwelt). Sellest katkendlikust infost, mida saime vaadates aknasse, oli küllalt, et asetada end selle mudeli kaardile oma peas. Sõites mööda tundmatut linna oleks kõik täiesti teisiti.

Me elame kõik ühes maailmas, aga meil on täiesti erinevad maailmamudelid.

Lähedaste maailmamudelitega inimesed mõistavad üksteist suurepäraselt, erinevatega aga elavad justkui eri planeetidel ega suuda üksteist mõista, kuigi räägivad sama keelt. Suhtlemise ajal saadav info mitte üksnes ei läbi maailma mudelit (Umwelti), vaid ta ka muudab seda.

Kommunikatsiooniteooria kolm võtmeideed:

1. kommunikatsiooni osalised peavad üksteist mõistma

2. kommunikatsioon põhineb osaliste vastastikusel kasul

3. kommunikatsioonisüsteem ( kommunikatsiooniga seotud organismide klass) on mõtestatuse kandja

Mõtestused tekivad, neid kasutatakse ja säilitatakse ainult kommunikatsioonisüsteemide sees. Kui mina kui inimene ei kuulu DNAga raku ja valgutootmise kommunikatsioonisüsteemi, siis ma ei suuda interpreteerida sõnumeid ja tabada mõtet (mõtestada).

Mõtestus on määratud kommunikatsioonisüsteemiga. Märkidega kodeeritud informatsioon (teadmine) pole üldkasutatav ja pole universaalne.

Muusika tekib kuulaja ja muusiku peas. Aga heli on lihtsalt keskkond info edastamiseks. Kuulaja on täpselt samasugune muusik, kes helist väljastpoolt loob muusikat enda juures peas (= tõlgib märgid mõtestusteks).

„ Kujutlus loomeakti hetkelisusest on mõjunud piiride kadumisele dzeni raamides kunstiteose loomise ja kauni tajumise vahel looduses. Säärane loomingu teadvustamine on muutnud ettekujutusi vahekordadest meistri ja materjali vahel, esteetikas dzen-meister ja materjal on teineteisega võrdsed oma aktiivsuses, aga vahel materjal isegi allutab endale meistri. Kinnitatakse ka teist tähtsat võrdsusprintsiipi – looja ja kunsti vastuvõtja loominguliste aktiivsuste võrdsust.

Vastavalt dzenile on loomeprotsessis kõige tähtsam näha, luua kujund oma hinges, aga seda jäädvustada on juba teist järku asi; näha – tähendab luua, nii postuleerib dzeni esteetika, kinnitades kunsti tajumise omalaadi kunstiks“ Терри Джонс Эрик Викинг (1989): Как люди из другого мира воспринимают прекрасное искусство.

2. Tähelepanu fookusMe oleme inimesed, üks bioloogiline liik, kuid me võime kuuluda erinevaisse kommunikatsioonisüsteemidesse ( improvisatsioonipunt, teaduslik kogukond, mingi ärisektor jne). Igas kogukonnas tekivad oma mõtestused ja kujuneb midagi Paabeli torni sarnast - räägitakse ühte keelt, kuid ei mõisteta üksteist.

Impressionistide õpetajad ei pidanud nende õpilaste töid kunstiks. Miks? Sest impressionistide tähelepanu fookus nihkus teise kohta - realistlikkuselt sisemisele maailmatunnetusele. Ja seal, kuhu vaatasid klassikud, oli tõesti tühjus, polnud mingit loomingut. Aga kohta, kus oli kunst, klassikud lihtsalt ei vaadanud. Vaja olnuks teravustada binoklit, et tekiks pilt. See on õppimise asi – ajaga aju õpib, inimesel ilmub peenendatud taju, ta suudab suurepäraselt fokuseerida tähelepanu detailidele. Kuid seejuures võib ta

sattuda Paabeli torni tuppa, kus tal on end keeruline arusaadavaks teha.

Autor toob näiteks kolm trummarit: Sunny Muray mõtleb emotsioonidest ja transist, Art Blakey tehnikast ja kiirusest, Elvis Jones – helist.

Toon selles referaadis ära ka ühe vabadžässi kirjelduse, kus seda võrreldakse vana Kreeka Dionysose kultusega:

„ Terve mõistuse ja korrastatud kodaniku religiooni varju all hubises leek, mis igal hetkel oli valmis välja purskama.

Selles polnud kreeklane vaid vaataja, vaid sai üheks jumaliku elu vooga, lülitus mässavas ekstaasis ilmakõiksuse stiihilistesse rütmidesse. Justkui oleks tema ees avanenud sügavikud, mille saladusi inimkõne pole võimeline väljendama. See rebis endasse igapäevasuse köidikud, vabastas end ühiskondlikest normidest ja tervest mõistusest. Mõistuslik kontroll kadus, justkui inimene naasnuks sõnatute meelevalda.

Dionüsism jutlustas kokkusulamist loodusega, milles inimene andub sellele täielikult. Kui tants metsade ja orgude keskel muusikahelide saatel viis bakhante unustuse seiundisse, ta suples kosmilise vaimustuse laineis, tema süda lõi ühes laadis kogu maailmaga. Siis näis joovastavana kogu maailm koos oma hea ja kurjaga, ilu ja inetusega. Tapamaja ja unise tiigi lõhn, jäised tuuled ja rammestav palavus, õrnad lilled ja vastik ämblik- kõiges peitus jumalikkus.Mõistus ei suuda sellega leppida, ta mõistab hukka ja kiidab heaks, ta sorteerib ja valib välja.

Kuid mida on väärt tema arutlused, kui „Bakchose püha hullus“, mille on välja kutsunud joobnustav tants sinitaeva all või öösel tähtede ja tulede valgel, lepitab kõigega! Kaob vahe

elu ja surma vahel. Inimene ei tunneta end enam lahtirebituna Universumist, ta samastub sellega.“

Veelkord. Revolutsioonid kunstis on seotud tähelepanu fookuse nihkega. Ühe säärasega sai XX sajandil hakkama John Cage. Ta kandis muusikas tähelepanu selle emotsionaalselt ja tähenduslikult küljelt helile. Lihtsalt heli. Säärane dzen-budistlik lähenemine. Puhta heli taju – sellise, nagu see on ise eneses, ilma nimetamata mõtestuseta.

See erineb vabadžässist nö muusikalt vähe, aga radikaalselt selle poolest, mida muusikud mõtlevad! Siin muusikud konstrueerivad objekte, loovad helisid ja kuulavad neid. See sarnaneb helilisele meditatsioonile. Inimesed pika aja vältel kontsentreerivad kogu oma tähelepanu helile – sellisele nagu see on, mitte aga mõtestusele, emotsioonidele ja muule.

Kolmas näide on Hollandi projekt Staatplaat Soundsystem – Kids Cobra Workshop (2013), kus lapsed konstrueerivad ise muusikainstrumente, seejärel aga osalevad näidisesinemistes. Mitme päeva jooksul meistrid sukeldavad lapsi säärase helilise muusika mõttevälja. Lapsed hakkavad teistmoodi mõtlema, see pole mingi palagan, vaid täpsed toimingud, mis on täis mõtestatust, uudishimu ja lapselikku kreatiivsust. Muusikud kasutavad lapsi kui omapärast muusikariista – nende leidlikkust, aktiivsust, vabamõtlemist, uudishimu. Tulemuseks on ruumilised helilised installatsioonid, „kiirrongid“, „helikopterid“, „veoautod“ jmt.

3. TeadvustamatusAlateadvus ehk mitteteadvus ehk teadvustamatus (ka: teadvusetu, ebateadvus, irdteadvus; saksa keeles das Unbewusste) on Sigmund Freudi järgi inimpsüühika komponent, mille sisu ei ole antud hetkel hoolimata tahtepingutusest võimalik teadvusesse tuua.

See, millele me tähelepanu ei pööra, avaldab meile suurimat mõju, sest see tungib otse meie alateadvusse.

Nt auto ostul on kõige olulisemad valiku tegemisel autoukse sulgumise heli, salongi polstri lõhn ja tunne, mis tekib rooli kättevõtmisel. Selle põhjal tekib tunne, et „see auto on minu“.

Sama on muusikas – teadvustamatu taju mängib hiiglasuurt rolli.

Mis puudutab teadvustamatut esitust, siis siin on muusika lähedane võitluskunstidele. Mõlemal puhul on tähtis selleks, et jõuda reageerida, MITTE MÕELDA SELLELE,MIDA SA TEED, VÄLJA LÜLITADA ENESEKONTROLL JA ENNAST USALDADA.

Mõõkadega võitlev samurai ei tohi analüüsida, mida ta teeb, sel juhul ta ei suuda võitluse tempoga toime tulla. Samas ei tohi ta eksida – see maksaks ta elu.

Hamza El Din, muusik Nuubiast, hariduselt insener, kelle muusikas on tunda Aafrika ja araabia muusika traditsioone, räägib:

„Ma usun, et iga trumm valdab nelja elemendi helisid. See on vee hääl. See on maa hääl. See on tule hääl. Aga see õhu hääl.

Kui te lasete trummil mängida teie peal – siis te saate tunda kõiki nelja elementi üheaegselt.“

La Monte Young, üks minimalismi isasid, kes õppinud klassikalise india muusika guru Pandit Pran Nathi juures:

„Juhtus nii, et üritades tõepoolest häälestuda inspiratsiooni kõrgele lainele ma keelasin oma mõistusel osaleda looomeprotsessis. Selle tulemusena ma väljusin varem seatud raamidest ja muusika hakkas voogama läbi minu, ujutades üle kõik võimalikud piirid, mis varem olid püstitatud .. ma palvetasin iga kontserdi eel , et olla küllalt puhas ja tugev, osata selgesti kuulatada vaimustuse allikat ja anda sellele

võimalus avaneda minus. Muidugi valmisid mitmed muusikalise materjali fragmendid varem, kui osa ühisest tervikust. Kuid parimate kontsertide ajal ma mängisin seda , millest enne seda ei saanud undki näha. Pole ei eesmärki, selget vormi, ei algust ega lõppu: igavesti jooksva eluvoo keemine ja kihisemine. Siit ka kuulajale avaldatav mõju: see ei väsita ja võib kesta igavesti, sest elust küllastuda ei saa. Selles avaldub mitte aeg kui selline, vaid mingid elu seisundid, mis projitseeruvad igaviku foonile … Sellesse end sisse kuulates sa ei ela üle midagi kindlat, midagi hoomatavat, aga ikkagi tunnetad eneses intensiivseimat elu. Järgides toonide muutust, kuuled tegelikult iseennast.“

Ka tants on improvisatsioon, kuid tantsijad liiguvad neist sõltumatu, kindla muusikalise tagapõhja peal. Kollektiivses improvisatsioonis muusikud „tantsivad“ muusika järgi, mis on samas nende tantsu tulemus. Muusika loob muusikat selles tantsivate muusikute peal (parasiteerib muusikutel). Improvisatsiooniline kollektiivne muusika - see on isesündiv elus organism, nagu põlemine, tuli, ahelreaktsioon.

See on positiivne tagasiside: „mida rohkem on, seda enam saab“, „mida parem on, seda paremaks läheb“, „mida hullem on, seda hullemaks läheb“. Mida rohkem tuld, seda kiiremini ta süttib. Mida tugevamini on mees ja naine teineteisesse armunud, seda tugevamalt nad armuvad.

Improvisatsiooniline muusika on elusorganism, ta areneb nii nagu kasvab puu, aga mitte nii nagu ehitatakse hoonet. Hoone ehitatakse täpselt projekti järgi, mille on joonistanud arhitekt. Hoone püstitavad ehitajad, puud aga ei ehita keegi – ta kasvab ise. Puu pole iialgi lõpetatud. Ta kasvab initsiatsiooni momendist kuni surmahetkeni. Puus pole ettemääratud resultaati, on vaid kasvu algoritm.

4. Tõsidus

Pjotr Ototski lõpetab oma loengu nooruses muusikaga tegelnud matemaatiku Anatoli Rapapordi küsimusega, mida see huvitava elukäiguga mees oma tudengitele elu lõpuni pidevalt esitas: Aga mille pärast te seda teete?

Ta kannab selle küsimuse üle ka muusikute tegevusele, st sellele, milline on muusikute teadvustatus ja tõsidus. Ta kinnitab, et need „esmapõhjused“ (mille pärast seda tehakse) on olemas, on kuuldavad muusikas ka siis, kui muusik neid otse ei teadvustagi.

Nii näevad Tiibeti koori lauljad välja väga veidrad, sest see, millega nad tegelevad, pole muusika vaid terve nende elu. Muusika on vaid pisike osa tervikust. Ja see, mida nad praegu teevad, tähendab neile palju rohkem ja palju tõsisemalt, kui teistele muusikutele, kes tulevad hiljem lavale.

Järgmiste esinejate, Malist pärit dueti esinemises rõhutab Ototski nende poolt oma elusaatuse läbielamist, Pjotr ütleb, et üks neist – Bobacar Traoré „laulab iseennast“.

Seejärel aga toob selle näiteks, kus artist tegeleb eneseimetluse ja eputamisega, Filipp Kirkorovi. Tema laulmise kohta keegi neiu märgib, et kui laulab Kirkorov armastusest tütarlapse vastu, siis kuulaja tabab ära, et tegelikult armastab artist iseennast ja näitab kogu olemusega, et vaadake, milline äge kutt ma olen!

Ning sellele otsa Klaus Nomi, tollal veel arstidele mõistetamatusse tõppe (AIDS) hääbuv laulja:

„Mis jõud küll sundis tõusma mindNeist igilume hangedest?Eks sa ju näeKui viletsalt painduvad mu liikmedEt olen kohutavalt vanaEi suuda taluda seda õelat pakastVaevu suudan liigutada

Või hingataLuba, luba mulle Külmuda taas kuni surmani!“

Oma loengu lõpus esitabki Pjotr Ototski terve rea erinevaid artiste, kelle kõigi puhul on tabatav, et nad ei laula või mängi „lihtsalt niisama“, kelle kõigi korral on leitavad vastused rapaportlikule küsimusele „Aga mille pärast sa seda teed?“ Need vastused on küll väga erinevad, aga nende olemasolu on tajutav ja mõjus.

Omalt pool tahaksin lektori jutu lõpule lisada omapoolsed lõpulaused:

See loeng tugevdas veel rohkem mu usku sellesse, et muusika on ammendamatu „miski“, mis aitab meid jõuda meie eneseni.

Selle loengu vaim kõlas kokku meie viimase aja kolmikteemaga – enesemääratlus, eneseteadvustus, enesetunnetus

Selle loenguga saime juurde veel ühe nelja algelemendi vaate - alates mu ligi 40 aasta vanusest luuletusest („siis alles vast saaksime vabaks - õhuks, tuleks ja veeks ja maaks“) läbi Pereslegini sfäärsete õhu, tule, vee ja maa mudelite ja meie tänavuse Märdimetsa talguloitsu leidsin äkki Nuubia mehe sõnad ja ettemängud, et igas trummis (ka Jussi šamaanitrummis) peituvad õhu, tule, vee ja maa hääled. Päris hämmastav tunne tuli peale, lugedes neid ridu vaid loetud päevad PÄRAST Jussi trummihelisid, mis meisse neid nelja väge loitsisid.

Nagu muusika, muusik ja tema pill – nõnda saame olla ka omas mõttemängus. Mõelgem, mis on üks, teine ja kolmas meie puhul! Ja kus see küberneetika ( elik

tagasiside) meil välja tuleb? Kes mängib millel ja mis kellel?

Ja lõpuks: Mille Pärast me seda teeme? - Mis on meie Ees Märk?

Need on kaks ERINEVAT küsimust. Me oleme rääkinud tagamõttest ja eesmärgist, pealisülesandest ja allhoovustest. Pärast seda loengut tuli tahtmine veel mõelda ja arutada.