ТартóСанêт-Петербóрã

2004

Iseseisvuseanatoomia

Àíàòîìèÿ íåçàâèñèìîñòèThe Anatomy of Independence

Iseseisvuse anatoomia. – Tartu: Kripta, 2004. – 336 lk.

Анатомия независимости. – Тартó: Крипта, 2004. – 336 с.

ISBN 5-98451-007-3

© Коллеêтив авторов, 2004

SISUKORD

ISESEISVUSE ANATOOMIA ............................................................................. 7

SISSEJUHATUS ....................................................................................................... 9

Rafik GrigorjanLAULVA REVOLUTSIOONI TUNDMATUD LEHEKÜLJED ................................... 12

Mihhail BronšteinEESTI RAHVUSLIKE HUVIDE KAITSEL MOSKVAS ............................................ 48

Viktor PalmMÄLESTUSI ........................................................................................................... 62

Leonid StolovitšTARTUSKI KURJER. TOIMETUSKOLLEEGIUMI LIIKME MEENUTUSI ............. 87

Rein VeidemannKOHALIKU VENE JA TEISTE RAHVUSTE ESINDAJATE VAIMUELIIDIROLLIST EESTI ÜHISKONNAS JA KULTUURIS ................................................ 112

Igor RosenfeldRAHVUSKÜSIMUS EESTI VASAKDEMOKRAATLIKUS PUBLITSISTIKAS1980NDATE AASTATE LÕPUL–1990NDATE ALGUL ............................................... 116

3

4

СОДЕРЖАНИЕ

АНАТОМИЯ НЕЗАВИСИМОСТИ............................................. 153

ВСТУПЛЕНИЕ .......................................................................... 154

Рафиê ГриãорянНЕИЗВЕСТНЫЕ СТРАНИЦЫ «ПОЮЩЕЙ РЕВОЛЮЦИИ» ................ 157

Михаил БронштейнНА СЛУЖБЕ НАЦИОНАЛЬНЫХ ИНТЕРЕСОВ ЭСТОНИИ В МОСКВЕ.. 200

Виêтор ПальмИЗ ВОСПОМИНАНИЙ ............................................................... 216

Леонид Столович«ТАРТУСКИЙ КУРЬЕР».ВОСПОМИНАНИЯ ЧЛЕНА РЕДКОЛЛЕГИИ ................................... 246

Рейн ВейдеманнО РОЛИ ПРЕДСТАВИТЕЛЕЙ ДУХОВНОЙ ЭЛИТЫМЕСТНОГО РУССКОГО НАСЕЛЕНИЯИ ДРУГИХ НАЦИОНАЛЬНОСТЕЙВ ЭСТОНСКОМ ОБЩЕСТВЕ И В КУЛЬТУРЕ ................................ 273

Иãорь РозенфельдНАЦИОНАЛЬНЫЙ ВОПРОС В ЭСТОНСКОЙ«ЛЕВО-ДЕМОКРАТИЧЕСКОЙ» ПУБЛИЦИСТИКЕКОНЦА 1980-х – НАЧАЛА 1990-х ãã. ......................................... 278

5

CONTENTS

ANATOMY OF INDEPENDENCE .................................................. 321

INTRODUCTION .......................................................................... 322

Rafik GrigorjanTHE UNKNOWN PAGES OF «SINGING REVOLUTION» .......................... 325

Michael BronsteinSERVING FOR THE NATIONAL INTERESTSOF ESTONIA IN MOSCOW ............................................................. 328

Viktor PalmFROM MEMOIRS ......................................................................... 330

Leonid Stolovich«THE TARTU COURIER».MEMOIRS OF A MEMBER OF THE EDITORIAL BOARD .......................... 331

Rein VeidemannABOUT THE ROLE OF REPRESENTATIVESOF SPIRITUAL ELITE OF THE LOCALRUSSIANPO PULATION AND OTHER NATIONALITIESIN ESTONIAN SOCIETY AND CULTURE ............................................. 332

Igor RosenfeldNATIONAL QUESTION IN ESTONIAN«LEFT-DEMOCRATIC» PUBLICISMAT THE END OF 1980 – BEGINNIG OF 1990 ........................................ 334

Iseseisvuseanatoomia

8

9

SISSEJUHATUS

Nikolai Karamzin jaotas rahva ajaloo materjali hankimise mee-todite põhjal kolmeks liigiks – kaasaegseks, kus põhiallikaks on sünd-muste pealtnägija ise, suunaks, mis põhineb kirjeldatavate sündmus-tega ajalises plaanis lähedastel andmetel ning ajalooks, mis tuleta-takse ajaloolistest allikatest ja minevikumälestistest.

Käesolev kogumik põhineb kõigil kolmel ülalnimetatud ajaloo-liigil. Sündmuste autorid on asetleidnud sündmuste vahetud osavõt-jad ja pealtnägijad. Vaatamata sellele ei ole mitmes artiklis uurimusealuseks mitte ainult isiklikud mälestused, vaid ka rohkearvulised pe-rioodikaväljaannetes avaldatud materjalid, riigiorganite ja ühiskond-like ühenduste dokumendid ja materjalid, elanikkonna seas läbivii-dud sotsioloogiliste uurimuste andmed jms.

Kõik autorid on tuntud Tartu Ülikooli teadlased:Viktor Palm – professor, keemik, Eesti Vabariigi akadeemik, üks

Eesti Rahvarinde asutamise initsiaatoreid, NSV Liidu rahvasaadi-kute kongressi regioonidevahelise saadikutegrupi kaaseesistuja;

Mihhail Bronštein – professor, majandusteadlane, Eesti Vabarii-gi akadeemik, NSV Liidu rahvasaadikute kongressi ja NSV LiiduÜlemnõukogu saadik;

Leonid Stolovitš – professor, filosoof, paljude tuntud esteetika-alaste tööde autor;

Rein Veidemann – professor, filoloog, ajakirjanik, eesti kirjandu-se õppetooli juhataja, üks Eesti Rahvarinde loomise initsiaatoreid;

Rafik Grigorjan – filosoofiadoktor, dotsent, Tartu Ülikooli Nar-va Kolledži ühiskonnateaduste lektoraadi juhataja, aastatel 1997–1999 ja 2002–2003 rahvastikuministri nõunik, üks Eesti Rahvarin-de loomise initsiaatoreid;

Igor Rosenfeld – filosoofiadoktor, ajakirjanik, firma Kripta juht,kunagine Rahvarinde liige.

Kogumik kannab nimetust “Iseseisvuse anatoomia”. Selle auto-rid on seadnud endale ülesandeks heita valgust vähetuntud lehekül-gedele laulvas revolutsiooni ajaloos, mis on mitmetahuline, keeruli-ne ega mõista õigeks ühekülgset, selektiivset lähenemist.

10

Eesti riikliku iseseisuse taastamisest võtsid osa ka mitte-eestlased,kes võitlesid koos eestlastega aktiivselt vabaduse ja parema tulevikueest. Samas pole leidnud nende tegevus kajastamist ei Eesti teadlas-te ajaloolistes uurimustöödes, ei perioodikaväljaannete veergudel egaka laulva revolutsiooni päevil filmitud dokumentaal- ja kroonika-kaadrites. Vähe sellest, mitte-eestlasi on käsitletud vastavalt stereo-tüübile iseseisvuse vaenlastena, Nõukogude impeeriumi viienda ko-lonnina. Selline ühekülgne lähenemine ei soodusta rahvustevahelistdialoogi, vastastikust mõistmist ega ühiskonna integreerumist.

Mineviku stereotüüpidest vabanenud rahva ajalooline teadvus onintegratsiooni aluseks. Üheks selle eesmärgiks on lähenemise muut-mine mitte-eestlaste probleemile – suhtumine “mitte-eestlased kuiprobleem” peab asenduma suhtumisega “mitte-eestlased kui ressurss,kui arengupotentsiaal”.

Ent sellised muutused inimeste psühholoogias ja käitumises eitoimu automaatselt, selleks tuleb luua muulase positiivne kuju. Öelduon suure tähtsusega noore põlvkonna kasvatamisel sallivuse ja vas-tastikuse mõistmise vaimus.

Autorite kollektiiv toob teie ette oma arusaamise laulva revolut-siooni probleemidest ning väljendab oma suhtumist Eesti riiklikuiseseisvuse taastamise protsessi. Autorid ei pretendeeri antud teemaigakülgsele ja lõplikule kajastamisele, vaid üritavad tõmmata selleleteadlaste, poliitikute, pedagoogide ja kogu ühiskonna tähelepanu.Samas on uurijad veendunud, et laulva revolutsiooni ja iseseisvusetaastamise perioodi erinevaid tõlgendusi võib ja peabki olema roh-kem kui üks.

Kogumikus sisalduvad ka teatud lahkarvamused autorite endi tõl-genduste vahel, mida tuleb samuti pidada täiesti loomulikuks.

Loodame, et kogumiku materjalid pakuvad huvi teadlastele, rah-vussuhete spetsialistidele, ajaloolastele ja pedagoogidele, ühesõna-ga kõigile neile, keda huvitab laulev revolutsioon ja Eesti riigi ise-seisvuse taastamine.

Erilist tänu sooviks avaldada Eesti Kanada suursaatkonnale jaisiklikult härra Dominique Rossettile ja proua Marina Asarile ma-jandusliku abi ja moraalse toetuse eest käesoleva kogumiku väljaand-misel, mis ilma selleta ei oleks ilmavalgust näinud.

Toimetajad

11

Kogumiku valmistasid ette ja toimetasid:Rafik Grigorjan ja Igor RosenfeldTõlkijad:Niina Grigorjan, Anne Kiris ja Vjatšeslav KonovalovKorrektorid:Marje Joalaid ja Anatoli Petuhhov

12

LAULVA REVOLUTSIOONI TUNDMATUD LEHEKÜLJED

Rafik Grigorjan

Eesti taasiseseisvumisajaloo käsitluses võib välja tuua kaks lä-henemist. Esimene seisneb selles, et Eesti ajalugu vaadeldakse lahusprotsessidest, mis toimusid sel ajajärgul nii Nõukogude Liidus tervi-kuna kui ka rahvusvahelisel areenil. See oleks nn. piiratud ehk lühi-nägelik vaade toimunule. Teist lähenemist iseloomustab autorite soovvalgustada Eesti sündmusi seostatuna üldiste protsessidega NSVLiidu territooriumil ja maailmaareenil. Käesoleva artikli autorileimponeerib teine lähenemisviis, kuna just nii on võimalik mõistakõiki sündmusi ning rahva tegutsemist mitte isoleerituna välis-maailmast, vaid selle arenguga kooskõlas.

Ajaloolasest autoril on vedanud ka selles mõttes, et ta ise oli Ees-ti, Venemaa ja teiste postsovjetlike riikide saatust määravate poliiti-liste sündmuste keerises. Kirjeldatud sündmuste analüüs põhinebpaljudel faktidel ning dokumentaalsetel andmetel. Mainimata ei saajätta ka isiklikke kohtumisi ja otsest osavõttu sündmustest. Tulebmärkida, et äärmiselt raske on teaduslikust seisukohast lähtuvalt andatõene pilt viimase viieteistkümne aasta jooksul toimunust. Ajaloo-laste arvates tuleks ajalooks lugeda materjali, mille toimumisest onmöödunud vähemalt 50 aastat. Niisuguses lähenemisviisis peitub omaloogika. Ajaloolase töö teeb raskeks asjaolu, et suur hulk faktilistmaterjali on uurijatele lihtsalt kättesaamatu – seda hoitakse saladu-ses Venemaa KGB, Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB), Sise-ja Kaitseministeeriumi eriarhiivides ning Presidendi arhiivis.

Autor ei pretendeeri probleemi igakülgsele lahkamisele, vaid püüabüldjoontes näidata mitte-eestlaste, eelkõige tartlaste osavõttu Eesti ise-seisvuse taastamisel. Uurija on koondanud oma tähelepanu nime-tatud teemale just selle tõttu, et siiani on mitte-eestlaste panus Eestiiseseisvuse uurimisel ajaloolaste huviorbiidist välja jäänud ja teeni-matult unustatud. Tuntud poliitik, Eesti Rahvarinde ja Keskerakon-na üks liidritest Edgar Savisaar kirjutab oma raamatus: “NõukogudeLiidu endistest vabariikidest oleme me ainukesed, kes väljusid ko-dusõjast verd valamata – kõikidel teistel tuli võitluses iseseisvumise

13

eest kanda inimohvreid” (E. Savisaar, Usun Eestisse. Tallinn, 1999,lk. 6). Öeldus peitub paljude mitte-eestlaste märkimist vääriv panus,kes vaatamata oma tervisele ja ajakulule sõitsid mööda Eestimaa linnuja ka väljaspoole piiri ning esinesid ettekannetega paljudel koosole-kutel ja miitingutel, kartmata avalikke diskussioone agressiivseltmeelestatud nõukogude võimu ja Kremli esindajatega. Need olid ini-mesed, kes levitasid rahvarinde humanistlikke ideid venekeelses kesk-konnas, kes seisid demokraatlike väärtuste eest, kes kutsusid rahvastüles säilitama tolerantsust ja ühtekuuluvust – ja seda kõike Eestiparema tuleviku nimel.

Viimase veerandsaja aasta jooksul on Eestimaa laulvast revolut-sioonist ja iseseisvuse taastamisest ilmunud kümneid raamatud, kir-jutatud hulgaliselt artikleid, diplomi-, magistri- ja doktoritöid. Kah-juks ei leia nendes mainimist paljude mitte-eestlaste nimed ja nendeennastsalgav tegevus. Neist totaalselt vaikitakse. Lisaks kõigele ontolle aja perioodile pühendatud dokumentaalfilmidest ja kroonika-test arusaamatutel põhjusel lihtsalt kaduma läinud nii nimed kui kroo-nikakaadrid, kus just mitte-eestlased esinesid kõnedega kõiksugumiitingutel ning osalesid Eesti suveräänsuse ja iseseisvuse taastami-sega seotud aktsioonides.Vene keelt rääkivatest poliitikutest leiavadlaialdast kajastamist ainult need, kes tegutsesid Interrindes, Töökol-lektiivide Ühendnõukogus (TKÜN), kes protestisid Eesti suverään-suse, riikliku sõltumatuse taastamise, rahvusliku sümboolika, stalin-liku deportatsiooni avalikustamise jne. vastu.

Selektiivse lähenemise tõttu osutusid 1980ndate aastate lõpus ja1990ndate algul mitte-eestlastest aktiivsed Eesti rahvusliku vaba-dusliikumise toetajad eesti rahva ajaloo lehekülgedelt välja visatuks,täpselt nii nagu kunagi Stalini ajal trotskistid, Hruštšovi ajal stalinis-tid ning Brežnevi ajastul – Hruštšovi mõttekaaslased. Tuletagemmeelde Hegeli sõnu, et ajalugu ei õpeta midagi. Kuid samas sobikssiia ajaloolase Vassili Kljutševski täiendav märkus: “Kuid ta karis-tab neid, kes ei taha ajaloost midagi õppida.” Mõned Eesti intellek-tuaalid, kultuuri- ja teadustegelased mõistavad seda möödalaskmistväga hästi ehk nagu ütles Rein Veidemann: “Me oleme võlgu tolleaja Tartu vene keelt kõnelevate intelligentide ees.” (R. Veidemann,Tartu kogemus demokraatiast. – Tallinn, 2000, nr. 19–20, lk. 124).Kahjuks on selliseid tähelepanekuid liiga vähe ja neid võib kuuldavaid poliitilisel või siis teadusareenil.

On üldteada fakt, et Eesti iseseisvumise protsessile eelnes peri-ood, mida tuntakse ajaloos perestroika ja glasnosti nimetuse all ja

14

mille ristiisaks sai 1985. a. 10. märtsil Kommunistliku Partei Kesk-komitee (KP KK) peasekretäri kohale valitud 54aastane MihhailGorbatšov. Tema esindas põlvkonda, mis astus poliitikasse N.Hruštšovi sula aegu. KP KK 1985. a. aprillipleenumil kinnitas M.Gorbatšov, et järgib KP kurssi arenenud sotsialistliku ühiskonna täius-tamisel ja tegi ettepaneku kiirendada riigi sotsiaal-majanduslikkuarengut. Nõndanimetatud lühiajaliste puuduste põhjustajaks ei pi-danud ta mitte süsteemi ennast, vaid nõrka kaadrit. Gorbatšov valisoma platvormi elluviimiseks bolševike poolt välja töötatud taktika –kaader otsustab kõik. Algas suur kaadrivahetus. Paraku osutus NSVLsotsiaal-majandusliku arengu kiirendatud kurss peatselt võimetuksja utoopiliseks. Faktiliselt kujutas ajajärk 1985. a. aprillist kuni 1987.a. jaanuarini endast uut sulaperioodi, kuid mitte veel perestroikat.Uus suund kuulutati välja KP KK pleenumil 1987. a. jaanuaris, kusM. Gorbatšov esmakordselt NSVL Kommunistliku Partei juhtimiseajaloos tunnistas, et üldinimlikud väärtused on prioriteetsed ja üle-vamad klassiväärtustest.

Täna on raske öelda, kas taoline samm oli ette võetud teadlikultvõi selleks, et meeldida rahvusvahelise üldsusele. Tõsi on aga, et seeavaldas suurt mõju paljude inimeste maailmavaatele. Oma olemu-selt tähendas see eemaldumist ühekülgsest klassiprintsiibist ajaloo-liste sündmuste, tegevuste ja isiksuste hindamisel ja väärtustamisel.Nüüdsest avanes võimalus analüüsida, vabamalt väljendada omaarvamust, toetudes allikatele ja faktidele. Varem olid selleks vaidKP liidrite määrused ja juhtkirjad. Nüüdsest ei pidanud inimenekartma, et tema vaateid hinnatakse kommunismi-, riigi- või nõuko-gudevastasteks. Ta võis kirjutada ja rääkida oma südametunnistu-se ja mõistuse järgi. Selles seisneski glasnosti olemus. Perestroikanägi ette ülemineku totalitarismilt demokraatiale, üksikvõimult po-liitilisele, majanduslikule ja ideoloogilisele pluralismile, lahtiütle-mise imperialistlikust välispoliitikast, inimõiguste kaitse ja inimeseväärtustamise. 70 aastat bolševike võimu all olnud riigi ees seisisäärmiselt raske ülesanne.Tuntud marksist ja bolševike vaenlane KarlKautski märkis juba 1919. aastal: “Selleks, et suuta püsida võimul,on bolševikud võimelised taganema mis tahes bürokraatia, milita-rismi, kapitalismi ees. Kuid vastutulek demokraatia suunas on neileenesetapp.”

Liikumine perestroika ja glasnosti suunas muutis ühiskondlik-poliitilist elulaadi. Tekkisid tõsised parteisisesed vastuolud. Moo-dustus Gorbatšovi vastane opositsioon eesotsas tema esimese ase-

15

täitja Jegor Ligatšoviga. Glasnosti tingimustes kasvas massiteabe-vahendite osatähtsus. Märkimist väärivad ajalehtedest MoskovskijeNovosti, Komsomolskaja Pravda, Argumentõ i Faktõ; ajakirjadestOgonjok, Novõi Mir, Zvezda, Oktjabr jt. Päevavalgust nägid huvita-vad raamatud: A. Rõbakovi “Arbati lapsed”, F. Iskanderi “Maod jaküülikud”, kinoteatrites linastus T. Abuladze allegooriline film “Pa-tukahetsus” jne. Vaatamata oma rahvuslikule kuuluvusele lugesimeme kõik neid, kogesime ajaloo õppetunde.

Eesti haritlaskond suhtus esialgu perestroikasse kui järjekordses-se kampaaniasse ja valis ootetaktika. Isegi pärast M. Gorbatšovi vi-siiti Lätti ja Eestisse 1987. a. veebruaris polnud erilisi muutusi mär-gata. Selline positsioon on ehk seletatav ühelt poolt eestlaste iseloo-mu omapäraga ja teisalt M. Gorbatšovi kui poliitiku isiksusega. G.Orwelli sõnade kohaselt oli talle omane üheaegselt omada vastas-poolseid arvamusi ja vastakaid tegevusplaane. Ühelt poolt pääsesidtema käsul 1987. aastal vanglatest ja psühhoneurohaiglatest vaba-dusse tuhanded inimesed – kõik need, keda nimetati dissidentideksvõi vangideks südametunnistuse järgi. Teisalt jäid nõukogude kri-minaalkoodeksis muutusteta järgmised paragrahvid: § 70 – millekohaselt võis represserida maailmavaate järgi, § 58 – mille kohaseltvõis karistada kirikliku tegevuse eest, § 190 – mille kohaselt võiskaristada nõukogude võimu ja riigikorralduse laimamise eest jne.Kõik see tähendas, et kui keegi ületas lubatu, võidi teda kohtulikultkaristada. M. Gorbatšov rääkis palju glasnostist, lubamata mingitkriitikat K. Marksi, F. Engelsi, V. Lenini, KP, Poliitbüroo, marksis-mi-leninismi ideoloogia aadressil, mis tundusid olevat justkui sot-sialismi pühakud. Ta justkui konserveeris teadlikult süsteemi, misjuba ammu osutus võimetuks ja kuulus reformimisele.

Paraku sundisid kiired reaalsed muutused riigi elus eestlastest in-tellektuaale muutma oma seisukohti, ületama umbusaldust. Glasnosttõi endaga kaasa uue olukorra, vapustas rahvaid, äratas neis ellu ene-seväärikustunde, avas nõukogude totalitaarse režiimi ebahumaanseolemuse. Inimesed lakkasid nägemast ühiskonda sellisena, nagu kir-jeldasid teda võimulolijad, vaid hakkasid seda nägema reaalsena,ilma igasuguse ilustusstrateegiata.

Esimestena vabanesid Eestis tsensorihirmust eestikeelne ajalehtEdasi ja ajakiri Vikerkaar ning selle venekeelne väljaanne Raduga.See sai teoks tänu toimetajate Mart Kadastiku ja Rein Veidemannisuurele jõupingutusele.1987. a. 29. mail ilmus ajalehes Edasi MatiHindi artikkel “Demokraatia ja keel”, milles autor kirjutas vene kee-

16

le pealesurumisest eesti lastele varases koolieas, tõestades, et sellinetegu toob endaga kaasa laste vaimse ja kultuurilise mahajäämuse.

11. juunil 1987. a. avaldas Rafik Grigorjan samas lehes mahukaartikli “Perestroika ja rahvussuhted” (Vt. Edasi, 11.06.1987). Sellesartiklis võeti kriitika alla KP programmi tees, kus väideti, et Nõuko-gude Liidus pole rahvusküsimust, et see on täielikult, lõplikult ja vaiel-damatult lahendatud. Artiklis püüdis autor viia lugeja arusaamiseni, etrahvuslike iseärasuste, erinevate etnoste keele ja kultuuri ignoreerimi-ne toob enesega kaasa ajaloolise mälu kaotuse, sünnitab sugupooletaolendeid ning kõik see viib rahva hääbumiseni. Sama aasta 19. juunililmus Rafik Grigorjani teine artikkel “Rahvussuhted ja keelekonksud”,kus autor toetas Mati Hindi seisukohta vajadusest kaitsta eesti keelt,et teda õpiksid Eestis elavad mitte-eestlased, kuid samas kritiseerisautori seisukohta varajase kakskeelsuse kahjulikkusest.

Rida analüüsivaid artikleid ideoloogiliste, poliitiliste, majandusli-ke ja demograafiliste protsesside mõjust rahvussuhetele ilmus aastatel1970–1980 Edgar Savisaare sulest (Vt. Raduga, 1987, nr. 10, 11, 12).

Vene keeles ilmunud ajalehed ja ajakirjad keeldusid trükkimastparteiorganite poolt sanktsioneerimata artikleid. Nad mõistsid glas-nostit kui vabadust, kui luba öelda oma sõna, hoides sellega vene-keelset elanikkonda infovaeguses. Seisukoht oli selge: partei ideoloo-gid Moskvas ei loe eesti ajalehti, venekeelsed võivad neile pihkusattuda. Sellest, kuidas eestikeelne meedia aktiivselt diskuteeris fos-foriidi probleemide üle, kutsudes esile ülevabariigilisi pikette, mispani aluse roheliste liikumisele – kõigest sellest kuulis venekeelneelanikkond Venemaa ajakirjanduse vahendusel ja sedagi muudetudkujul. Rahvuslik-keelelised probleemid kutsusid esile tugeva vastu-kaja nii rahva hulgas kui meedias. EKP üks liidritest Mikk Titmakutsus rahvast üles üldse mitte puudutama mainitud probleemi, kunasee võib kahjustada Eesti mainet ning mõjuda negatiivselt.

Selle tulemusena ilmus 26. septembril 1987. a. ajalehes Edasinelja autori (T. Made, E. Savisaar, S. Kallas ja M. Titma) koostöönaartikkel vabariigi üleminekust territoriaalsele isemajandamisele, etluua nn. Isemajandav Eesti – IME (lühend IME – Isemajandav Eestivõib omada ka otsest tähendust – imet. Sisuliselt tähendas see Eestiriigi autonoomiat NSV Liidu koosseisus. Kreml reageeris tõstatatudettepanekusse vaenulikult, nimetades taolist käiku kui ainsa ja jaga-matu majanduse kokkuvarisemise alguseks ehk majanduslikuks se-paratismiks. Rahvusliku ärkamise tingimustes tõusid päevakordarohkearvulised küsimused, mis nõudsid teaduslikke vastuseid.

17

1987. a. sügisel tegi Tartu Ülikooli õppejõud Rem Blum ette-paneku luua Perestroika sõprade klubi, kus olid oodatud kõik huvi-lised, keda huvitas meie endi tulevik. Ülikooli teadlased viisid läbidiskussioone erinevatel aktuaalsetel teemadel, arutleti aktuaalseteprobleemide üle nagu rahvusküsimus, IME-programm, keelesuhtedEestis, demokraatia ja tema saatus NSVLs jne. Klubi istungite läbi-viijateks olid tavaliselt R. Blum ja V. Palm. Osalejate nimekiri olimärksa laiem: M. Bronštein, T. Luštšik, V. Fainštein, J. Golikov, V.Brehhov (Saal), I. Raig, R. Grigorjan, A. Kuznetsov, M. Lauristin,A. Must, I. Rosenfeld, L. Stolovitš, P. Reifman, J. Tammaru jt. Dis-kussioonid lõppesid tavaliselt resolutsioonide vastuvõtuga, mis kohelähetati vabariigi parteiorganitele, ajalehtede toimetustele, eesmär-gil aidata kaasa reaalse perestroikapoliitika ellurakendamisel.

Eestikeelsed ajalehed avaldasid saadud materjale tunduvalt tihe-damini võrreldes venekeelse perioodikaga. Vene ajakirjanikud vali-sid äärmiselt konservatiivse seisukoha ning keeldusid trükkimastparteiorganite poolt sanktsioneerimata materjale. Seda tühimikku tuliTartu haritlastel täita loengutega vene keelt kõneleva auditooriumiees ettevõtetes, klubides, koolides, seminaridel jne. Nii esinesid loen-gutega perestroika ja glasnosti olemusest, ülesannetest, eesmärki-dest R. Blum, M. Bronštein, J. Golikov, R. Grigorjan, J. Põld, V.Palm. Tartu Ülikooli auditooriumid olid rahvast täis. Lisaks sellelevõttis loengute korraldamise enda kanda ühing “Teadus” Valli Luu-kasega eesotsas. Taolised kohtumised tekitasid suurt huvi elanikkonnaseas. Liialt suure osavõtjate arvu tõttu hakkas Tartu raudteelaste klu-bi korraldama isegi tasulisi loenguid.

1987. a. sügisel tegi EKP KK Tartu Ülikooli õppejõududele ette-paneku koostada ettekanne teemal “Märkused rahvussuhete ja rah-vuspoliitika mõningatest aspektidest”. Töörühma koosseisu kuulusidJüri Ant, Rafik Grigorjan, Paul Kenkmann, Marju Lauristin, EeroLoone, Viktor Palm. “Märkuste” koostamisel toetuti kateedri juha-tajate Peeter Tulviste, Johannes Kalitsa ja Ivan Volkovi poolt esi-tatud andmetele. Ettekandes oli vaja vastata järgmistele EKP KKpoolt püstitatud küsimustele:

n Mida andis eesti rahvale 50 aastane kuuluvus Nõukogude Liidukoosseisu, missugune on rahva suhtumine?

n Mis põhjustab pingelise olukorra rahvussuhetes?n Rahva arusaam sellest.n Mis on Eesti eripära selles küsimuses?n Missugune olukord valitseb antud momendil?

18

n Mida on tehtud ja mida saavutatud pärast KP KK Poliitbüroomääruse ilmumist?

n Mida ootavad inimesed KP KK pleenumilt rahvussuhete küsi-mustes-valdkonnas?

n Missuguseid küsimusi tuleks lahendada üleriigiliselt, missugu-seid vabariigi siseselt?

n Hinnang keskajalehtedes ilmunud materjalidele rahvussuhetevaldkonnas.

Vastuses esimesele küsimusele kirjutati: “Enamus eestlastest ole-tab, et 1940. a. ei astunud Eesti (ning ka Läti ja Leedu) NSV Liidukoosseisu vabatahtlikult, ta oli allutatud jõuga ja siin kehtestatikoloniaalrežiim, mis kestab tänaseni.” Samas märgiti, et eestlasedsüüdistavad rahvusliku enesemääratlemise printsiipide rikkumisesStalini autoritaarset režiimi ja EKP KK juhtkonda (Vaino ja Aljošin)ning ENSV Ministrite Nõukogu (B. Saul), kes toetavad J. Stalinikoloniaalrežiimi.

Peamiseks põhjuseks pingelise olukorra tekkimisel rahvussuhe-tes meie vabariigis tuleb lugeda:

n Eestlaste poolelt – hirm jääda rahvusvähemuseks oma ajalooli-sel territooriumil, vabaduse puudumine majandusliku, poliitilise,sotsiaalse ja vaimse eluvaldkonna juhtimise küsimustes;

n Venekeelse elanikkonna poolelt – nad ei tunne Eesti ajalugu jakohalikke kultuuritraditsioone, ei valda eesti keelt, ei mõista majan-duslikku, poliitilist ja kultuurilist situatsiooni vabariigis, olme-konkurents jne.

Töögrupi liikmed ootasid eelolevalt parteipleenumilt liiduvaba-riikide suveräänsuse konstruktiivseid garantiisid jne. “Märkustes”anti põhjalik analüüs massimeedias kajastatavale materjalile rahvus-küsimuste valdkonnas. Need “Märkused” ei tekitanud tellijates eri-list vaimustust ja selletõttu jäid tulemused saladuskatte alla. Laialeüldsusele neid ei avalikustatud.

Demokratiseerimisprotsessi pöördepunktiks kujunes aasta 1988.Uuendusprotsess sai tõuke altpoolt, paljud hakkasid aru saama, etperestroika on ainuke vahend tõelise rahvavõimu kindlustamisel ningvabanemisel hirmust ja Stalini pärandist. Meedias hakkasid ilmumahuvitavad artiklid Stalini isikukultuse ja varem tabu all olnud tee-madel. Pärast kriitilise hinnangu andmist stalinismile, algas nõuko-gude perioodi ümberhindamine. 1988. a. jaanuaris avaldati ajalehesEdasi Stalini isikukultusele pühendatud artiklite seeria, mille autori-teks olid ülikooli õppejõud R. Grigorjan ja L. Kiik. Artiklites kõla-

19

ma jäänud kriitika, võrreldes 1960ndate aastatega, oli tunduvaltmastaapsem ja sisukam, jättes siiski puudutamata “sotsialismi pü-had lehmad”. 1988. aastal Armeenias ja Eestis toimunud sündmusedköitsid kogu maailma üldsuse tähelepanu. Nimetatud liiduvabarii-kides sai KP KK Poliitbüroo tegevus ning nõukogulik riigikorraldusterava kriitika osaliseks.

2. veebruaril 1988. a. – Tartu rahulepingule allakirjutamiseaastapäeval leidis Tartu Ülikooli Vanemuise tänava auditooriumis asettõsine diskussioon kahe erineva poole vahel. Ühel poolel olid MRP-AEG grupi liikmed (Lagle Parek, Maris Sarv jt.) ja teisel ülikooliajaloolased (Kaido Jaanson, Lembit Kiik jt.). Arutlus käis Tartu rahuümber. Diskussioon oli korrektne ja igati argumenteeritud. Publikusümpaatia oli MRG poolel. Nõuti rahulepingu avalikustamist, selletunnustamist ja täitmist Nõukogude Liidu poolt. Diskussiooni lõp-pedes ootas osalisi tõeline üllatus – kogu Vanemuise tänav oli ümberpiiratud miilitsa eriüksuste poolt. Miilitsad seisid kaitsekiivrites, käeskilbid, spetsiaalsed kotid, käekõrval koerad. Samal päeval viibis Tar-tus inkognito Eesti NSV siseminister. See fakt iseenesest hämmastasrahvast ehk kõige enam. Tuleb välja, et võim provotseeris, kas saa-matusest või hirmust, teadlikult inimesi kokkupõrgetele.

Tartu Ülikooli õppejõud, sealhulgas Rem Blum, Rafik Grigorjan,Marju Lauristin, Viktor Palm, Peeter Vihalemm ja Jüri Tammaru,avaldasid mõistes tekkinud situatsiooni 5. veebruaril 1988. a. ajale-hes Edasi “Avaliku kirja kaaskodanikele”, kus kritiseeriti valitsusetegevust ja hoiatati inimesi kõikvõimalike provokatsioonide eest ise-seisvuse aastapäeva pidustustel 24. veebruaril (Edasi, 07.02.1988).Teadlased õppisid Läti kogemusest, kus 18. novembril 1987. a. va-bariigi iseseisvumispäeva miitingul toimus suur kokkupõrge miilit-saga. Toimunus süüdistati korraldajaid. Avalik kiri kutsus esile ava-likkuse laialdase vastukaja. Järgmisel päeval pärast kirja avaldamistkutsus Tartu Ülikooli parteiorganisatsiooni sekretär koos komsomo-lisekretäriga välja R. Grigorjani, süüdistades teda eesti rahva partei-vastases ülesässitamises. Eesmärgiks oli natuke hirmutada ja jättasõnaõiguseta.

Pinge ühiskonnas kasvas iga päevaga. 1988. a. veebruaris selgus,et perestroika liberaalne variant on ennast ammendanud ja on saabu-nud aeg radikaalseteks ning demokraatlikeks muutusteks. Poolikudotsused olid viinud riigi tupikusse. Rahvas oli väsinud lubadustest,üleskutsetest ja loosungitest. Rahvaga manipuleerimine muutus üharaskemaks ja raskemaks. Eesti rahvas nõudis Molotov-Ribbentropi

20

pakti avaldamist, 1940. a. NSV Liidu poolse Eesti okupeerimise üles-tunnistamist, kommunistide poolt usurpeeritud tõese ajaloo taasta-mist, ühiskonna demokratiseerimist, garantiid õigustele ja vabaduse-le, sealhulgas õigust omariiklusele. Karabahhi konflikt oli esimenetõsine signaal nõukogude riigikorraldusmudeli kriisist. Sumgaitiveresaun kujunes NSV Liidus rahvustevahelise pinge kulminatsi-ooniks. Rahvusküsimus, mida peeti täielikult, lõplikult ja vaielda-matult lahendatuks, muutus Kremli juhtkonna jaoks Achilleuse kan-naks. Kreml ei suutnud leida vastumürki.

Selle asemel, et tõsiselt tegelda kriisi põhjuste tundmaõppimise-ga ning teha ajaloo õppetunnist vastavad järeldused, otsustasid Kremlivõimud hirmutada rahvast vanglatega. Vastupanuks tekkisid mitte-formaalsed liikumised, kerkisid esile mitteametlikud liidrid, kes võt-sid perestroika edasise saatuse enda kätte. Konservatiivselt meeles-tatud partei bürokraatia koorekiht tunnetas, et kaotab kontrolli laial-daste rahvamasside aktiivsuse üle ning astus üles terava protestiga,keelates miitingute korraldamise, nõudes “vallatleva” massimeediaja ajakirjanike, sobimatute autorite ranget karistamist ning sõltuma-tute ajalehtede ja ajakirjade toimetajate väljavahetamist. NLKP KKsja EKP KKs käis visa võitlus selle üle, mida ja kui palju lubada ningmis piirini lubada perestroikat ja demokraatiat.

13. veebruaril 1988. a. M. Gorbatšovi välisvisiidi ajal ilmus aja-lehes Sovetskaja Rossija artikkel “Ei saa loobuda printsiipidest”. Ar-tikli all seisis tollal kõigile tundmatu nimi – Leningradi TehnoloogiaInstituudi dotsent Nina Andrejeva. Hiljem selgus, et artikli “risti-isaks” oli Jegor Ligatšov, teine käsi NLKP hierarhias.13. veebruaristkuni 5. aprillini 1988. a. kogu maa justkui tardus hirmust. Kõik kesk-ajalehed, väljaarvatud Moskovskije Novosti ja Tambovskaja Prav-da, edastasid üht ja sama materjali. Rahvas ootas M. Gorbatšovi –perestroika algataja reaktsiooni. Alles 5. aprillil ilmus paljudes leh-tedes, sealhulgas Pravdas Aleksandr Jakovlevi artikkel perestroikakaitseks. Kolm pikka nädalat näitasid:

– esiteks, et riigi juhtimises valitseb tõsine vastuolu glasnosti japerestroika eesmärkide ja ülesannete arusaamas;

– teiseks, selgus, et pole mingeid perestroika, demokraatia jaglasnosti garantiisid, et repressiivne aparaat võib iga hetk uuestikäivituda;

– kolmandaks, M. Gorbatšovile oli esitatud väljakutse otse Krem-list.

21

1988. a. aprilli algul toimus Perestroika sõprade klubi järjekord-sel istungil A. Jakovlevi artikli arutelu. Kohal olid R. Blum, V. Palm,V. Brehhov, I. Rosenfeld, J. Tammaru, R. Grigorjan, I. Nikiforov, A.Šegedin, S. Litvak, A. Petuhhov, V. Mürk jt. Rem Blum kutsus kõikiosalejaid üles aktiivsele tegevusele.

On teada, et 1988. a. märtsi teisel poolel korraldas ajakiri Ogon-jok ümarlaua. Päevakorras olid perestroikaga seotud probleemid.Ümarlaua tööst võtsid osa paljud tuntud teadlased, sealhulgas V.Gelbras, L. Gordon, B. Grušin, B. Kurašvili, J. Primak jt. BorissKurašvili, Rem Blumi hea tuttav tegi ettepaneku Euroopa riikide ko-gemusel luua perestroika toetuseks rahvarinne, kus rahvas saaks ülesnäidata oma sotsiaalset ja poliitilist aktiivsust, ja mis kõige tähtsam,omada reaalset võimalust mõjutada poliitilise elu kulgu (Ogonjok,1988, nr. 14). Sama mõte leidis kajastamist ka ajalehes SovetskajaKultura (13.04.1988). Rahvarinde loomise idee oli igati teretulnud.Rem Blum, keda tunti kui revolutsiooni teooria spetsialisti, toonitaskorduvalt, et demokraatia peab olema võimeline end kaitsma. Ta kartis1960ndate aastate kogemuse kordumist, mil stalinistidel õnnestusHruštšovi algatatud liberaliseerimisprotsess pöörata vastassuunda.

1.–3. aprillil 1988. a. toimusid Balti riikides loomeliitude ühisplee-numid (Eestis 1.–2. apr.). Arutlus käis samade probleemide üle –räägiti maa edasise demokratiseerimise võimalustest. Eestimaa in-telligentsi esindajad mõistsid hukka partei ja nõukogude valitsusetegevuse eesti rahva genotsiidis, vabaduse usurpeerimises ja venes-tamispoliitikas. Pleenumil nõuti Karl Vaino tagasiastumist, rahvus-liku sümboolika taastamist, eesti keele ja kultuuri prioriteetset aren-gut. Pleenumi otsus etendas tähtsat rolli rahvusliku ärkamise prot-sessis.13. aprillil 1988. a. kõneldi Eesti TV saates “Mõtleme veel”kodanikualgatusest ja selle rollist ühiskonna elus. Edgar Savisaarkutsus rahvast algatama perestroika toetuseks demokraatliku liiku-mise. Ta tegi ettepaneku luua Eestimaa Rahvarinne (ERR).

Väljakäidud ideed toetasid kõik saatest osavõtjad ning töögrupiliikmed. Tartut esindas Viktor Palm. Sama päeva õhtul loodi Tallin-nas ja 14. märtsil Tartus RR initsiatiivrühmad. Kohe koostati ka RRdeklaratsioon.Tartu algatusrühma kuulusid: M. Lauristin, V. Palm,A.-E. Lukas, A. Must, P. Vihalemm, V. Kalmre, P. Kilk, R. Järlik, R.Grigorjan ja A. Kuznetsov. Kuna R. Blum viibis lähetuses, siis temaühines hiljem. Initsiatiivrühmad esitasid RR deklaratsiooni kinnita-miseks EKP KKle ja Ülemnõukogu Presiidiumile. Loomeliitude

22

nõukogu esimees kultuuri alal Ignar Fjuk kirjutas: “Inimesi ühendashirm möödunud aastakümnete taguste sotsiaalsete košmaaride kor-dumise ja majandusliku allakäigu ees. Rahvarinne – see oleks ühis-konna radikaalse tervenemise üks garantiisid” (Vestnik NarodnogoFronta, 1988, nr. 1).

RR loomise ideed leidsid toetust laialdaste rahvamasside hulgas.Valitsus oli sunnitud mingil moel reageerima alanud sündmusele.Aprilli teisel poolel said EKP KK sekretäri Indrek Toome kabinetiskokku R. Blum, J. Golikov, K. Hallik ja R. Grigorjan. Jutt käis RRst,selle eesmärkidest ja ülesannetest. Juba 29. aprillil 1988. a. EKP KKlaiendatud nõupidamisel pälvis RR loomise idee tänu Arnold Rüütlija Indrek Toome toetusele valitsuse poolehoiu. 30. aprillil 1988. a.avaldati ajalehes Edasi RR deklaratsioon, milles kajastusid selle print-siibid ja sihid. Juba järgmise päeva hommikul, s.o. 1. mai demonstrat-sioonil kandis rahvas sanktsioneerimata loosungeid toetamaks rah-varinnet. Algas algatusgruppide loomine üle terve Eesti.

Venekeelne meedia aga vaikis. Rahvas oli infovaeguses. Ülelii-dulised, keskajalehed, raadio ja Kesktelevisioon suhtusid võrdlemisivaenulikult ja suure umbusuga antud ettevõtmisse. Vaatamata selle-le levis rahvarinde “kummitus” suure kiirusega mööda NõukogudeLiitu. Analoogseid liikumisi tekkis siin ja seal.

20. mail 1988. a. loodi Tartus RR volikogu ja juhatus, kuhu kuu-lusid M. Lauristin, R. Grigorjan, V. Kalmre, R. Kilk ja A.-E. Lukas.14. juunil 1988. a. leidis Tartus Raekoja platsil aset stalinismiohv-rite mälestuseks pühendatud miiting. See oli esimene massiüritus,milles osales rohkem kui 5000 inimest. Kõnega esinesid M. Lauris-tin, A. Saunanen, R. Grigorjan jt. Viimase esineja kohta kirjutas Tar-tu häälekandja, et see oli ainuke ettekanne, mis oli arusaasaadav nei-le, kes ei valda eesti keelt (Vperjod, 1988, 25. juuni). 1988. a. juunishakkasid Tallinna lauluväljakul regulaarselt kogunema tuhandednoored nn. öölaulupidudele. Tallinn oli tervenisti ehitud sinimust-valgete lippudega.

EKP KK esimene sekretär Karl Vaino oli paanikas ja ei teadnud,mida peale hakata. Ta oli äärmiselt ebapopulaarne rahva seas ja oliselletõttu 16. juunil 1988. a. välja vahetatud progressiivse mõttelaa-diga Saaremaalt pärit Vaino Väljase vastu, kes sel ajal töötas NSVLkonsulina Venetsueelas.

17. juunil 1988. a. korraldas Eestimaa Rahvarinne Tallinna lau-luväljakul oma esimese suure rahvakogunemise, millest võttis osaüle 15 000 inimese. Tänu sellele tuntakse ajaloos Eesti uuendusprot-

23

sessi kui laulvat revolutsiooni. Laululaval korraldatud miiting olipühendatud Eesti kommunistliku partei delegaatide toetuseks, kedalähetati XIX üleliidulisele parteikonverentsile. Konverentsilt oodatimurrangulisi nihkeid ühiskonna demokratiseerimise alal. Samal päe-val ilmus trükist nii eesti- kui venekeelne häälekandja RR Teataja.Inimestel avanes esmakordselt võimalus vabatahtlikult tulla miitin-gule koos oma parteiliidritega – V. Väljase, I. Toome ja E.-A. Silla-riga. Kõikjal lehvisid sinimustvalged lipud. Nädal hiljem tunnistatiENSV Ülemnõukogu otsusega sinimustvalge trikoloor ametlikultEesti rahvuslipuks.

XIX parteikonverents võttis vastu kolm tähtsat otsust:– NSVL territooriumil kehtestada presidendi juhtimine;– kutsuda kokku rahvasaadikute kongress, viia läbi demokraatlik

saadikute valimiskampaania;– parteiorganite kohalik võim anda üle nõukogudele.Esmakordselt ajaloo vältel kiputi kallale sotsialismi pühale leh-

male – kommunistliku partei juhtivale ja suunavale rollile.1.–2. oktoobril 1988. a. toimus ERR asutamiskongress, kus võeti

vastu harta ja programm. See oli rahva initsiatiivil algatatud poliiti-line liikumine, suunatuna ühiskonna demokratiseerimisele ja huma-niseerimisele, Eesti Vabariigi suveräänsuse kindlustamisele. Eesti-maa Rahvarinne lähtus oma tegevuses liiduvabariigi õiguste priori-teedist keskvõimu ees. ERR saadikute nõukokku valiti mitte-eestlasteseast: Rem Blum, Vladimir Brehhov, Oleg Burov, Rafik Grigorjan,Juri Lotman, Eldar Efendijev, Oleg Harlamov, Eduard Šaumjan, HagiŠein ning revisjonikomisjoni liikmeks Ilja Nikiforov. Kongressi tööstvõttis osa üle 400 ajakirjaniku. Huvi toimunu vastu oli suur. Ajakir-janikele eraldi oli organiseeritud pressikonverents, mida juhtis Tõ-nis Avikson. RR liidritest olid palutud ajakirjanike küsimustele vas-tama Mati Hint, Marju Lauristin, Küllo Arjakas, mitte-eestlastest –Hagi Šein, Rafik Grigorjan, Artjom Davidjants, Samuel Lazikin.Teadmata põhjusel on mitte-eestlased hilisemates ajalooõpikutes jaajakirjades jäänud toodud fotodelt välja, nad on jäetud kaadri taha.

Esialgselt ei püstitanud ERR enda ette eesmärki Eestimaa eraldu-misest NSV Liidust. RR tegi ettepaneku sõlmida uus liiduleping,seda enam, et Eesti polnud kunagi allkirjastanud ka vana lepingut.Föderatiivsel printsiibil ülesehitatud riigikorraldus näeb ette, et liidu-vabariigi loomine toimuks alt üles, föderatsiooni enda subjektidepoolt. Liiduvabariigid ise määratlevad liidu õigused ja kompetentsi.Osaliste suveräänsete õiguste delegeerimine keskvõimule toimub

24

vabatahtlikkuse alusel. Kuid Kremlis mõeldi teisiti. M. Gorbatšovei olnud veel valmis tõsisteks föderatiivseteks muutusteks. Nagu onmärkinud Jaak Allik, toetus M. Gorbatšov küsimuste küsimuses –NSVL kui suurriigi ja partei ühtsuse alalhoidmises – kõikumatultõiguslikele positsioonidele (Jaak Allik, Kas tohib uskuda Gorbatšo-vi? – Poliitika, 1990, nr. 9, lk. 5).

M. Gorbatšovi otsustusvõimetus, kõhklev seisud, tema äraootavning ebaselge positsioon perestroika küsimustes põhjustas anti-demokraatlike jõudude aktiivse tegevuse. 20. jaanuaril 1991. a. Tallin-na Linnahallis rohkem kui viietuhandelise auditooriumi ees esinevpõlualune KGB erukindral, NSVL rahvasaadik Oleg Kalugin mär-kis, et suunamaks rahvaliikumine võimuorganitele sobivale teele, onNSVL Riigikaitseorganid välja töötanud Rahvarindele alternatiivseliikumise – Interrinde.

Kuna rahvarinded pöörasid oma tähelepanu rahvuslik-riiklikeleja kultuurilistele väärtustele, siis vastukäiguna pakuti internatsionaal-seid, üleliidulisi, nõukogulikke ja sotsialistlikke väärtusi. Kõik tehtiselle heaks, et blokeerida rahvarinnete tegevust ning inimeste mõju-tamist. Niisiis sündis 1988. a. suvel vastukaaluks RRle alternatiivneorganisatsioon, mille ülesandeks oli ühendada kogu Eestimaa vene-keelne elanikkond.1988. a. 12. oktoobril ilmus trükist “Eesti NSVtöölisklassi internatsionaalse liikumise üldine kontseptsioon”. Omasisult oli see suunatud RR vastu. Oleg Kalugini sõnade kohaselt oli1990. aastal Interliikumise toetuseks Eestisse saadetud sadu KGBohvitsere (Sovetskaja Estonija, 22.01.1991). Interrindeid polnud loo-dud mitte ainult Balti riikides, vaid ka Moldovas, Ukrainas, Mosk-vas, Leningradis ja paljudes teistes NL linnades.

Praktiliselt nägi 1988. aasta sügiseks Eesti poliitiline maastik väljajärgmiselt: tegutsesid kaks vastaspoolust, kaks liikumist ja kaks ideo-loogiat. Kuna RR koosseisu kuulusid peamiselt eestlased (90%), siisInterrindes olid ülekaalus mitte-eestlased. Kahe liikumise vastassei-su iseloomustati meedias kui rahvustevahelist konflikti. See stereo-tüüp levis massimeedias kui kulutuli. Seda tiražeeriti siis ja jätkatak-se ka praegu. Tegelikult ei arvestatud fakti, et paljud Eestimaa elani-kud, vaatamata etnilisele kuuluvusele jäid neutraalseteks pealtvaa-tajateks. Interrinde sotsiaalse baasi moodustasid sõja- ja liidulise al-luvusega tehaste töölised ja teenistujad, erusõjaväelased, eriüksusteendised töötajad, rajooni- ja linnakomiteede nomenklatuursed töö-tajad jne. Ühesõnaga kõik need, keda on tavaks nimetada alluvateks,sõltuvateks inimesteks. Interliikumise enda nimetus räägib juba ise-

25

enesest sellest, et ta polnud loodud etnilisel printsiibil, kuigi esinesEesti kogu venekeelse elanikkonna nimel. Interliikumise liidrite hulkakuulus võrdlemisi palju eestlasi. Nimetagem siin Arnold Saia, Lem-bit Annust, Valter Tootsi. Nende tegevust toetasid akadeemik Gus-tav Naan, professor V. Hütt jt.

Interliikumise liidrid astusid välja:– Eesti iseseisvumisprotsessi vastu;– eesti keelele riigikeele staatuse kehtestamise vastu;– riikliku isemajandamise kontseptsiooni vastu;– ajaloo ümbervaatamise ja sotsialismi kritiseerimise vastu;– kohalike partei- ja riigiorganite otsuste vastu;– kahe riigikeele – eesti ja vene keele kehtestamise poolt;– pooldasid marksismi-leninismi kui valitsevat ideoloogiat;– võitlesid sotsialismi ja oktoobri suursaavutuste eest;– Kremli ja keskvõimuorganite otsuste ja määruste kõhklematu

täitmise eest;– töölisklassi huvide eest;– NSVL alalhoidmise eest iga hinnaga jne.Kuna Eestimaa Interliikumise liidrid pooldasid täielikult Kremli

poliitilist suunda, siis rahvasuus hakati nende liikumist nimetamaimperliikumiseks. Ei saa väita, et interliikumise programmis oli kõikvalesti. Näiteks nende kartus, et eesti keelt hakatakse jõuga pealesuruma, et puuduliku eesti keele oskuse pärast hakatakse inimesi val-landama töölt, läks täide. Siin võiks nimetada veel hoiatust selle kohta,et venekeelne elanikkond võidakse jätta ilma poliitilistest õigustest(kodakondsusest) ning nad võivad muutuda teise sordi inimesteks,et sulgemisohus on venekeelsed koolid jne. Kui interliikumise liid-rid oleksid tõepoolest muretsenud inimõiguste eest, siis oleks saanudnendega ühise keele leida, kuid kahjuks huvitas neid inimene kõigevähem. Inimene oli intrite ja rahvusradikaalide jaoks mitte eesmärk,vaid vahend. Intrid muretsesid eelkõige NLKP, nõukogude impee-riumi, punalipu, marksismi-leninismi jne. saatuse pärast. Tegelikku-ses ei kaitsnud nn. kommunismi kaitsjad kommunismi, sest keegipolnud võimeline ära seletama, mida see endast kujutab, vaid iseendapriviligeeritud ametikohta.

Interliikumise liidrid teadsid erinevalt paljudest Eesti poliitiku-test väga hästi, mida pelgab venekeelne elanikkond. Inimeste hirmu-tunnet kasutati küllaltki oskuslikult ära poliitilises võitluses. 1989.aastal läbi viidud sotsioloogilised uurimused näitasid, et venekeelneelanikkond ei kartnud niivõrd Eesti iseseisvumist, kuivõrd seda, et

26

nad võivad muutuda diskrimineerimise objektiks (Oleg Samorod-nõi, Eesti venekeelse kogukonna iseärasustest. – Poliitika, 1990, nr.9, lk. 30). Küsitluse andmete kohaselt oli enamus venekeelsest harit-laskonnast nii või teisiti juba kohanenud kohaliku reaalsusega, midaküll ei saa öelda masside kohta. Pole millegi üle imestada, et paljudintrid lihtsalt vihkasid intelligentsi. Nii kutsus Pjotr Rožok neid prii-leivasööjate ja parasiitide teaduslikuks armeeks (Sovetskaja Estoni-ja, 12.03.1989) ja “interstaar” T. Tšernavtseva kukkus mustama koguTartu linna intelligentsi. Juri Lotmani sõimas ta “hirmsa olemusegavärdjalikuks ning halastamatuks ja külmavereliseks maailmavalit-sejaks”, Rem Blumi aga “suureks lobamokaks, kes loeb äärmiseltigavaid loenguid”. Mitte ühtegi R. Blumi loengut polnud ta loomuli-kult külastanud (Vestnik Interdviženija, 1990, nr. 19, 29, 22; Vper-jod, 17.01.1991).

RR oli avatud kõigile Eestimaa elanikele. Tema koosseisu ei kuu-lunud ainult eesti rahvusest inimesed. RR loomisel ei järgitud etnili-suse printsiipi. Rahvast ühendasid ühised demokraatlikud väärtusedja Eestimaa edasine saatus. Alates asutamise esimesest päevast te-gutses ta legaalselt ja seaduse piires. RR loosung kõlas järgmiselt:“Võidame mõistusega”, mis tähendas, et väikesearvulise rahvuse jõudja tugevus seisneb kultuuris, intellektis ja mõistuses. Interliikumiseteke, tema rohkearvulised protestimiitingud ei olnud suunatud mittedemokraatia ja inimõiguste kaitsmisele, vaid vastupidi – demokraat-like jõudude lõhestamisele, erimeelsuste tekitamisele. Nad võitlesidliiduvabariikide iseseisvumise vastu. Nende tegutsemise olemus tulipaljude jaoks ilmsiks alles pärast ETV telesaadet “Mõtleme veel”,mis toimus 1988. a. 12. oktoobri õhtul. Telesaates kohtusid näostnäkku Interrinde esindajad, eesotsas Jevgeni Koganiga ja Rahvarin-dest olid kohal Rem Blum, Vladimir Juškin, Rafik Grigorjan ja ReinRuutsoo. Saates ilmnesid õigupoolest kõik vastuolud ning oli selge,et kahe rinde vahel ei saa juttugi olla kompromissist ehk nagu kirju-tasid Tartu Vabariikliku Psühhoneuroloogiahaigla töötajad ajalehesVperjod, tõestas Interliikumine “kogu oma olemusega vastuseisuperestroikale”, “salastades Stalini vaimus oma šovinistlikke ambit-sioone, mis mõjusid solvavalt demokraatlikult meelestatud Eestimaaelanikele” (Vperjod, 15.10.1988).

Eestlased kohtusid oma keeleraskuste tõttu harva vene kontin-gendiga. Erilisi diskussioone Interrinde liidritega ei toimunud. Kogutöö langes RR venekeelsele fraktsiooni õlgadele. 1988. a. kutsusidERR aktivistid kokku lektorite grupi, kes hakkasid tegelema vene-

27

keelse auditooriumi harimisega. Grupi koosseisu kuulusid: RemBlum, Rafik Grigorjan, Mihhail Bronštein, Jüri Tammaru, ArturKuznetsov jt. Tartu teadlased esinesid korduvalt loengutega Tallin-nas, Narvas, Kohtla-Järvel, Jõhvis, Valgas, Pärnus, Haapsalus jamujal. Kogemuste jagamise eesmärgil korraldati venekeelsete lekto-rite hulgas seminarlaagreid Värskas, Tartus ja mujal. Koosolekutelja miitingutel astuti avalikesse diskussioonidesse Interrinde esinda-jatega, selgitati demokraatlike ideede põhiolemust, kaitsti üldinim-likke väärtusi, kutsuti rahvast üles ühinema ühtse Eesti tuleviku ni-mel. See oli omakasupüüdmatu, vaevanõudev, väsitav ja tänamatutöö, mis nõudis palju aega, suuri jõupingutusi ja veel rohkem närve.

Suurem osa venekeelsetest massiteabevahenditest püüdis igal või-malusel diskrediteerida ERR tegevust ja loomulikult ka tema liidreid,nimetades neid ekstremistideks, kellega püüti hirmutada poliitilistesküsimustes asjatundmatuid inimesi. Mis puutub ERR mitte-eestlas-test liidritesse, siis neile jagus poriloopimist veelgi rohkem. Neid süü-distati venekeelse elanikkonna reetmises, neile kleebiti külge nõu-kogudevastaseid silte, solvati, kutsuti fašistide ja natsionalistide saba-rakkudeks, võltsiti ettekandeid, hirmutati kõiksugu kirjadega.

1988. a. sügisel, mil tihenesid kirjalikud ähvardused Rafik Gri-gorjani ja tema pere aadressil, organiseerisid Tartu Ülikooli armeen-lastest tudengid Varuzan Arutjunjan, Ašot Airapetjan, Artavazd Mes-ropjan jt. ööpäevaringse valve tema maja läheduses. Pärast seda, kuiRafik Grigorjan oli saadud kirjad üle andnud KGB Tartu osakonnaülemale, ähvardused lõppesid.

Kremli imperialistlik hoiak, Interrinde provokatsioonilised üles-astumised, nende püsiv soovimatus ja oskamatus eestlastega disku-teerida põhjustasid ERR nõudmistes radikaalseid muudatusi. Isegiühiskonna mõõdukad jõud mõtisklesid Eesti täieliku suveräänsuseja iseseisvumise üle. Esimeseks sammuks Eesti iseseisvumise jaNSVL lagunemise teel oli suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtt 16.novembril 1988. a. Eesti NSV Ülemnõukogu poolt. Deklaratsioonkuulutas ENSV seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees, mistähendas, et Eesti tegutses teadlikult konstitutsioonilise kriisi-situatsiooni tekitamisel, kuna NSVL Põhiseaduses oli kirjas, et EestiNSV on suveräänne vabariik NSVL koosseisus. Stalini-Brežnevi ajas-tu ebakindel konstitutsioon lubas rahvastele küll palju õigusi, kuidgaranteeris neist vaid üksikuid.

12. novembril 1988. a. võeti Tallinnas toimuval ERR tugirühma-de koosolekul vastu otsus luua venekeelne sektsioon, mis võimaldas

28

suuremat tähelepanu pöörata mitte-eestlastest kogukonnale RR Ees-ti suveräänsust puudutavate programmiliste materjalide selgitami-sel. Samal eesmärgil sai 1988. a. 24. septembril kokku kutsutudEesti Rahvaste Foorum. Otsus Foorumi kokkukutsumiseks tekkis2. septembril toimunud konsultatiivkohtumisel Eestis elavate erine-vate rahvuste esidajatega RR intsiatiivrühma algatusel. Kohtumiselosalesid armeenlased, ungarlased, juudid, leedulased, lätlased, poo-lakad, tatarlased, rootslased, ukrainlased, venelased, valgevenelasedjt. Foorumi eesmärk seisnes selles, et Eesti rahvusvähemused de-monstreeriks oma poolehoidu eestlaste enesemääratlemisele ningsamas välistada mis tahes spekulatsioone venekeelsete inimestediskrimineerimise kohta ning liita paljurahvuselised jõud ühtsesseperre vaba Eesti tuleviku nimel.

Keskvõim pidi kindlaks määrama oma suhted liiduvabariigiga, kesdeklareeris oma õigusi iseseisvumisele. Eesti staatuse määratlemisekstuli sõlmida vastav leping. See oli avalik ning teadlik väljakutse Krem-lile. 1988. a. detsembris korraldas Mihhail Gorbatšov Eesti delegatsi-oonile eesotsas A. Rüütliga näitliku obstruktsiooni. Ta tegutses tra-ditsiooniliste bolševike meetoditega, arvestamata seda fakti, et kons-titutsioonilist kriisi pole võimalik lahendada jõu ja survega. Eestidelegatsioon ei loobunud deklaratsioonist. Lõpptulemusena algas kõi-kide liiduvabariikide suveräänsusparaad, kus liiduvabariigid üks-teise järel hakkasid välja kuulutama oma iseseisvuspürgimisi.

Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise järel algasid Eestis põh-jalikud muudatused. 1989. a. jaanuaris võttis Eesti NSV Ülemnõu-kogu vastu keeleseaduse, mille alusel eesti keel kuulutati riigikee-leks. See seadus pälvis elanike pahameele ja sai Interrinde liidritekriitika objektiks. Intrid nõudsid, et Eestis oleks kehtestatud kaksriigikeelt. Selle vastu astusid üles kõik EKP, ERR ja teiste ühiskond-like liikumiste eestlastest liidrid. Oma autoriteetse arvamuse sellesküsimuses ütles välja ka professor Juri Lotman. Ta rõhutas, et antudseadus ei ahista mitte-eestlaste õigusi, vaid just vastupidi kaitseb kõigikodanike huve, kuna ta annab õiguse pöörduda mis tahes Eesti riik-likku või administratiivsesse ametiasutusse oma emakeeles ning saadavastuse ja vajaliku informatsiooni samas keeles. Keeleliste raskustetekkimisel ülema ja alluva suhetes valitakse suhtluskeeleks alluvaemakeel. Kuid need, kes soovivad töötada juhtival ametipostil, pea-vad valdama eesti keelt. Järelikult pooldas Juri Lotman igati vastu-võetud seadust (Sovetskaja Estonija, 21.11.1990). 1989. a. keele-seaduses ei nõutud gümnaasiumihariduse andmist vene keeles, kuna

29

inimeste eesti keele oskus oli äärmiselt nõrk. See nägi ette eestikeele õpetamise riikliku süsteemi loomist. Mati Hint, üks keele-seaduse autoritest kirjutas, et “antud seadus ei ole suunatud vene-laste jõulisele eestistamisele” (Vestnik Narodnogo Fronta, 1989,nr. 3, aprill).

1989. aasta 23. veebruaril langetati punalipp ning juba järgmiselpäeval, s.o. 24. veebruaril heisati sinimustvalge trikoloor. 1989. aas-ta 24. veebruar kuulutati iseseisvuspäevaks.

Kõik need tegevused kutsusid esile tugeva vastuseisu Interliiku-mise pooldajate seas. Kui siiani piirduti vaid miitingute ja manifes-tatsioonidega, siis pärast 1989. a. märtsikuist Interliikumise kong-ressi algasid taktikalised muutused. Nende tegevus muutus aktiivse-maks ja sõjakamaks. Sõjatehastes ja üleliidulise alluvusega ettevõteteshakati looma streigikomiteesid.1989. a. 14. märtsil korraldasid In-terliikumise pooldajad koos töökollektiivide ühendusega TallinnasVabaduse väljakul massimiitingu. Nad astusid välja “hiiliva kontr-revolutsiooni”, “sotsialismivastaste ähvarduste” ja keeleseaduse vas-tu, kutsusid üles kukutama võimul olevaid liidreid – V. Väljast, I.Toomet, A. Rüütlit, M. Titmad, nõudsid Eesti NSV punalipu heiska-mist Pika Hermanni tornis jne. Kirde-Eestis nõuti territoriaalseautonoomia väljakuulutamist.

Ühelt poolt oleks Eesti jagamise idee kaheks osapooleks pidanudhirmutama rahvusradikaalseid jõude, kuid teiselt poolt sümbolisee-rima seda, et neid toetab töölisklass, mis kommunistliku ideoloogiakohaselt astus üles nõukogude ühiskonna kandva jõuna. Kuid tule-mus osutus otse vastupidiseks. 1988. a. 24. veebruaril, Eesti iseseis-vuspäeval käisid Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (asutatud30.03.1989), Eesti Kristlik Liit ning Eesti Muinsuskaitse Selts väljaidee luua Eesti Vabariigi Kodanike Komitee ning sellega välistadamittekodanike, “migrantide”, “tulnukate”, “okupantide” tegevus ava-likus poliitikas.

Alates 1989. a. 30. märtsist sai alguse Eesti Kodanike Komiteedeloomine. Järelikult sündis kodanike komitee moodustamise idee ERRnende esindajate seas, kes olid mures rahvuslike huvide pärast e. nn.“rahvuslike huvide eest muretsev tiib” (vn nacional´no-ozabotšen-noe krõlo – M. Bronšteini termin). Eesti Kodanike Komitee üks ak-tivistidest Maris Sarv märkis, et idee teokssaamine oli võimalik vaidtänu RR aktiivsele toetusele kohapeal ning RR liidrite kaasamissenõukogu töösse (Vperjod, 9.10.1990). Komitee algrakukesi hakatilooma ettevõtetes, asutustes, organisatsioonides, koolides jne. –

30

ühesõnaga kõikjal, kus elasid Eesti Vabariigi kodanikud. Kõikjaltoimusid endiste Eesti kodanike registreerimiskampaaniad, valmis-tuti Eesti kodanike kongressiks, mille eesmärk oli taastada Eesti Va-bariigi iseseisvus. Aktivistid olid arvamusel, et Eesti riigi saatuseüle võivad otsustada üksnes tema kodanikud. Nad ei soovinud nähariigi poliitilisel maastikul tegutsemas mitte-eestlasi. Kõik need, kesolid tulnud Eestisse olenemata põhjusest tunnistati õigusvastasteksisikuteks. Eesti iseseisvumise taastamise järel lubati mitte-eestlaste-le anda välismaalase staatus. Samas suunas tegutses ka ajakirjandus,Eesti Raadio ja TV.

Välismaalase staatus oli vastuvõtmatu suurele osale mitte-eest-lastest, kes ei tahtnud jääda poliitikas kõrvalseisja rolli ehk teisisõnuolla poliitika õigusteta objekt. Kuid radikaalselt meelestatud Eestipoliitikud ei tahtnud mõista, et poliitilistest õigustest võivad vaba-tahtlikult ära öelda üksnes orjad või vaimuhaiged. Kõik see põhjus-tas uue protestilaine. Algataja roll kuulus Interrindele. 1989. a. 24.juunil esines Eesti NSV Ülemnõukogu 12. istungjärgul XI koossei-su nimel sõnavõtuga rahvasaadik P. Panfilov, kes oma kõnes süüdis-tas Kodanike Komiteede organisaatoreid avantürismis, separatismis,natsionalismis ning püüdluses restaureerida “kodanlik Eesti” (Vest-nik Narodnogo Fronta, 1989, nr. 10, aug.).

Rahvussuhete teravnemine avaldas sügavat mõju ERR tegevuse-le. ERR liikmed, olles EKP, Interrinde ja uue radikaalse liikumisekeerises, pidid tegema oma valiku. RR sees algas lõhenemine. RRvenekeelne fraktsioon hakkas end tundma üha enam võõrana omadeseas. Paljusid ei rahuldanud komiteede natsionalistlik positsioon.Muret tekitas rahva edasine saatus suveräänses Eesti Vabariigis. ERRridades kerkisid esile teist laadi vastuolud ja seda juba taktikalistesküsimustes. Osa rahvarindlasi eesotsas Marju Lauristiniga toetasidtäielikult Kodanike Komiteede kongressi kokkukutsumist ja selleideid. Lauristini arvates polnud mõtet jätkata perestroika toetamist,vaid tuli hakata radikaalselt tegutsema. RR teine pool ei pooldanudKodanike Komiteesid, mõistes, et nad võivad kõigutada rahvaliiku-mise enda tegevust ning pidasid komiteede nõudmisi liiga radikaal-seteks, järelikult ka eesti rahva jaoks ohtlikeks.

Need kartused suurenesid veelgi pärast vene vägede poolt orga-niseeritud veresauna Gruusia pealinnas Tbilisis 9. aprillil 1989. a.Gruusia sündmused tõestasid veel kord, et Vene impeerium põeb, tavaevleb agoonias ja sellises seisundis on valmis mistahes tegudeks.Erimeelsused RR kahe pooluse vahel ületasid kõiksugu piirid ja

31

kandusid rahva sekka. Nii suuliste esinemiste kui ka ajakirjandusesilmuvate artiklite tasandil võis märgata Kodanike Komiteede liidritepoolseid russofoobseid, äärmiselt solvavaid ütlemisi venelaste aad-ressil. Venelaste all mõisteti kõiki Eestis elavaid muulasi. On teadafakt, et pärast NSVL rahvasaadiku Tiit Made solvavat sõnavõttuvenelaste aadressil 1989. aasta juulis kirjutasid 28 Eesti rahvasaadi-kut spetsiaalse avalduse, milles mõisteti hukka oma kolleegi tegu-viis. Made sõnavõtt oli otseselt suunatud rahvustevahelise vaenuõhutamisele (Tartuski Kurjer, 1989, nr. 3, 1.–15. 08). Komiteedeseisukoht rahvusküsimustes teravdas veelgi pingestatud rahvussuh-teid. Rem Blumi sõnade kohaselt “ei ole rahvamasse haaranud nat-sionalistlikke kirgesid Eestis võimalik maha rahustada ratsionaalse-te argumentidega. Neid lihtsalt ei võeta kuulda” (Vt. Professor Blu-mi poliitiline päevik. – Poliitika, 1990, nr. 6, lk. 55).

Äärmiselt raske oli teha lepitustööd muukeelse elanikkonna seas.Kõiki eestlaste toiminguid mõisteti kui diskrimineerimist. Interrin-de sotsiaalne baas laienes, RR oma aga ahenes. Vaatamata lektorite,tuntud teadlaste aktiivsele tegevusele hakkas RR maine vene elanik-konna seas järsult langema. Negatiivne suhtumine süvenes veelgi,kui RR eestseisus ühines nii vormilt kui sisult restitutsiooniliselt mee-lestatud Eesti Kodanike Komiteedega. Püüdes leida väljapääsu tek-kinud olukorrast ning mingil moel takistada ühiskonna konfrontatsi-ooni etniliste tunnuste alusel, otsustati aktiviseerida RR vene sektsi-ooni tööd ning selgelt määratleda oma tegevussuunad.

1989. a 1.–2. juulil leidis Narva linnas aset RR vene sektsioonideühiskonverents, kus arutleti oluliste päevaprobleemide üle, pandi pai-ka lähiaja peamised tegevused. Kõik otsused leidsid kajastamist kon-verentsi resolutsioonis, milles märgiti, et “huvide lahknemine riigistoimub sotsiaal-poliitiliste tunnuste alusel; erinevad poliitilised jõudkannavad lausa teadlikult selle üle rahvuslikule pinnale” (TartuskiKurjer, 1989, nr. 3, 1.–5. aug.). Konverents tunnistas “Eesti rahvaerandlikku ja lahutamatut õigust enesemääratlemisele ning riigikor-ralduse valikule”, kuid samas märkis, et seda õigust “ei tohiks ka-sutada Eesti rahva vastu kui poliitilist vahendit grupi või üksikisikuhuvides” (Vt. samas). Konverentsist osavõtjad kutsusid kõiki demo-kraatlikke jõudusid ühinema, et koos toetada vabariigi suverään-susplatformi ning sellega tagada kodanike demokraatlikud õigusedja vabadused ning kogu elanikkonna sotsiaalne kaitse. Tunnistativajalikuks luua tööalased kontaktid teiste NSVL regioonide demo-kraatlike jõududega.

32

RR vene sektsioon arvamuse kohaselt suudaksime ainult Vene-maa ja teiste liiduvabariikide demokraatide, eestlaste ja mitte-eest-laste ühiste jõupingutustega teha lõpu totalitaarsele süsteemile. Eestiühiskond peab olema üles ehitatud kõikide Eesti elavate rahvustevõrdõiguslikkusel, rahvas ei saa end tunda õnnelikuna, kui ta rõhubteisi ning ignoreerib teiste rahvuste tahteavaldusi. RR vene sektsioo-ni poliitilised eesmärgid ei erinenud ERR üldistest programmilistesteesmärkidest. Nende tegevus oli suunatud Eesti suveräänsuse ja ise-seisvumise saavutamisele ja põhines vabaduse ja kompromissi print-siibil. Suure panuse vene sektsiooni tööle andsid: Rem Blum, JuriLotman, Tšeslav ja Aleksander Luštšik, Pavel Bogdanov, MihhailBronštein, Viktor Klotško, Rafik Grigorjan, Vladimir Brehhov, Pa-vel Reifman, Dmitri Kuzovkin, Andrei Lesnitski, Anatoli Petuhhov,Leonid Stolovitš, Jüri Tammaru, Ilja Nikiforov, Oleg Smorodnõi japaljud teised. Vene sektsioon tegi laialdast selgitustööd nii Tartu lin-nas kui teistes kohtades, korraldades kohtumisi, koosolekuid, kon-verentse. Kirjutati populaarteaduslikke artikleid ühiskondlik-poliiti-listel, kultuuri- ja muudel teemadel. Ajaleht Edasi valis oma autoriteseast välja 1989. aasta laureaadid. Nende seas olid: Rafik Grigorjan,kirjanik ja esseist Jaan Kaplinski, ühiskonnateadlased Jüri Ant, Ind-rek Koolmeister ja Ilmar Rebane. (Edasi, 5.05.1989).

Tuleb märkida, et paljud venekeelsed ajalehed, olles parteilisenomenklatuuri alluvuses ning pooldades interliikumist, keeldusidtrükkimast RR liidrite artikleid. Lisaks kõigele oli kasutusele võetudkõik vahendid, et diskrediteerida neid venekeelse lugejaskonna sil-mis. Paljusid laimuartikleid sanktsioneerisid toimetajad S. Taraka-nov (Sovetskaja Estonija) ja Valter Toots (Vperjod). Ajalehe Vper-jod toimetaja Valter Toots tegeles esialgu artiklite sisu moonutami-sega, flirtis Tartu Ülikooli õppejõududega ja ERR vene sektsiooniliidritega. Aga juba 1988. a. teisel poolel, kui Tartu ajalehe vastuhakkasid huvi tundma NLKP KK ideoloogiaosakonna töötajad, jaka NLKP KK Marksismi-Leninismi Instituudist (A. Dorontšenkov,J. Pankov jt.), tegi V. Toots järsu pöörde Interrinde suunas. Järskmuutus tuli ilmsiks ajal, kui Tartu ajalehe toimetusse komandeeritierilise missiooniga Marksismi-Leninismi Instituudi töötaja MoskvastJ. Pankov. Rem Blumi kommentaaride järgi oli KGB organitel ta-vaks kasutada praktikas taolisi võtteid. Pankovi saabumisega Tar-tusse aktiviseerus järsult intrite tegevus ja seda eriti Tartus endas.1989. aasta algul avaldati Tartu linna töötajate interliikumise põhi-kiri (Vperjod, 9.02.1989).

33

1989. a. mais vallandati V. Toots ametipostilt. Kuid ta ei jäänudistuma käed rüpes, vaid hakkas kohe organiseerima massilisi nn.“päevaseid ja kaugõppe vormis lugejate konverentse”, otsides toe-tust enda tegevusele. Ta püüdis igati diskrediteerida demokraatlikultmeelestatud Tartu intelligentsi, sealhulgas O. Bunderit, R. Grigorja-ni, R. Blumi, P. Reifmani, S. Šahverdovit jt. – kõiki neid, kellele olidvastuvõtmatud interliikumise põhimõtted. 1989. aasta 1. juunil toi-mus Albert Saunaneni – rahvuselt ingerisoomlase, kunagise repres-seritu järeltulija, teadlase ja vene keelt vabalt valdava EKP TartuLinnakomitee teise sekretäri töökabinetis EKP Tartu Linnakomiteeideoloogiakomisjoni istungjärk. Istungjärgul oli vaatluse all vene-keelse ajalehe Vperjod ja tema toimetaja ebakonstruktiivne tegevus.V. Tootsi psühholoogiliseks toetuseks oli Moskvast kohale toime-tatud ajalehe Pravda erikorrespondent. Ägedas ja äärmiselt pingeli-ses diskussioonis osalesid J. Tammaru, R. Grigorjan, J. Lindevald jaRem Blum. R. Blumi süda ei pidanud vastu – ta suri insuldi tagajär-jel sealsamas kohapeal.

See oli korvamatu kaotus. Rem Blum oli nii ERR kui vene sektsi-ooni ideeline ja organisaatorist juht. Tema käe all sirgusid sellisedtuntud kultuuri- ja teadustegelased, Eesti poliitikud nagu Jaak Allik,Ülo Vooglaid, Rein Veidemann, Marju Lauristin, Mikk Titma, SulevKannike, Jevgeni Golikov, Lena Blum ja paljud teised. Suri isiksus,kelle jaoks vabadus polnud mitte tühine sõnakõlks, vaid ülim väär-tus, mille nimel ta andis oma elu.

Arvestades seda, et Eestis toimunu ei leidnud adekvaatset kajas-tamist venekeelses meedias otsustas ERR vene sektsioon hakata väl-ja andma oma sõltumatut häälekandjat Tartus. Idee algatajaks olinüüd juba kadunud Rem Blum. Siiani ilmus vene keeles vaid üksleht – Vestnik Narodnogo Fronta, mida toimetasid Lena Blum, Jele-na Popovskaja, Jüri Tammaru, Eldar Efendijev jt. 1989. a juuni al-gul ilmus ajalehe Tartuski Kurjer esimene venekeelne number. Kunasõnaõigusega oli rohkesti probleeme kogu NL territooriumil, siis saiTartu ajalehest omamoodi demokraatlike jõudude ruupor. Lehe mai-ne ja populaarsus kasvas iga päevaga. Toimetusse hakkasid tulemalugejate kirjad Leningradist, Moskvast, Sverdlovskist, Riiast, Vil-niusest, Tšeljabinskist, Lõuna-Sahhalinskist, Harkovist, Jerevanist,Magadanist, Alma-Atast, Kuibõševist, Krasnodarist, Suhhumist jne.

Ajaleheveergudelt sai lugeda infot sündmustest NSVL eri paika-des, avaldati materjale ERR tegevusest, trükiti lugejate kirju, artik-leid stalinismi perioodist ja selle ohvritest. Avaldamist leidsid inter-

34

vjuud tuntud poliitikategelastega nagu Boriss Jeltsin, Tunne Kelam,Rein Taagepera, Kalju Komissarov, Juri Afanasjev, Gavriil Popov jaRoi Medvedev. Tõlgiti ja avaldati kordustrükina huvitavaid artik-leid eestikeelsest ajakirjandusest. Lehe veergudel ilmusid tuntud luu-letajate nagu Aleksandr Volodini, David Samoilovi, Lev Moltšalovi,Nonna Slepakova, Andrei Tšernovi ja Vladimir Mikuševitši värsid.Kirjanik Juri Borev avaldas esmakordselt oma “Staliniada” just aja-lehes Tartuski Kurjer. Ajalehe toimetuse koosseisu kuulusid: R. Blum,V. Brehhov (Saal), R. Grigorjan, L. Stolovitš, R. Kilk, A. Kuznet-sov, J. Tammaru, A. Petuhhov, V. Palm, D. Kuzovkin, P. Vihalemm,V. Muhhamadejeva, S. Litvak, A. Šegedin jt. Ajalehe toimetamisekogemus Tartus oli sellisel tasemel, et B. Jeltsin, T. Gdljan, G. Sta-rovoitova, I. Zaslavski, S. Stankevitš jne. tegid rahvasaadikute regio-naalidevahelise grupi nimel ettepaneku alustada nende opositsiooni-liselt meelestatud demokraatliku suunitlusega ajalehtede Pozitsija jaDoverije väljaandmist. Ettepanek realiseerus. Juba 1990. a. jaanuarisilmusid ajalehenumbrid.

ERR vene sektsiooni toimetusalane tegevus tasub veel tõsist uuri-mist, kuid juba täna võib märkida, et tänu meediale levis mööda koguNõukogude Liitu tõene pilt sündmustest Eestis, oma tegevusegakujundati erinevate rahvaste sümpaatiat eesti rahva vastu, kes niitruult võitles oma vabaduse eest. I. Nikiforovi, A. Šegedini, A. Pe-tuhhovi ja L. Blumi ajakirjanduslik kogemus, mis saadi töötadesTartuski Kurjeri toimetuses, mängis suurt rolli nende edasises saatu-ses. Nendest said elukutselised ajakirjanikud.

1989. a. mais toimus Tallinnas kolme Balti liiduvabariigi rahva-rinnete assamblee, kus ilmnesid suured vastuolud tegevuse taktikas.Kuid surve avaldamiseks Moskvale ning Baltimaade vabaduspüüd-luse demonstreerimiseks otsustati 1989. a. 23. augustil korraldadaaktsioon, mida tuntakse Balti keti nime all ja mis läbis kolmeriigi piire. Balti keti solidaarsusaktsioonis osalesid eestlaste, lätlasteja leedulaste kõrval tuhanded mitte-eestlased. Vaimustushoog oli ar-vamatult kõrge. Ketis osalejad pidid üksteisele edasi andma püha jakõigile nii südamelähedase tahteavalduse – parooli Vabadus. Kavan-datud üritus kutsus esile Kremli negatiivse reaktsiooni, kuid lihtrah-va seas võeti see vastu vaimustusega. NLKP KK Poliitbüroo mõistisoma istungil 26. augustil 1989. a. teravalt hukka Baltimaade nn. se-paratistliku tegevuse ning kuulutas, et nad jäävad “igavesti NSVLkoosseisu”. Märgiti, et kui taolised aktsioonid saavad korduma, siisfüüsiline ellujäämine on küsitav... Kuid tehtud hoiatused ei avaldanud

35

enam mõju. Just vastupidi, nad näitasid veelkord Kremli jõuetust,mis kaotas oma mõjujõudu ja mitte ainult Baltimaades.

1989. a. septembris kavandati NLKP KK pleenumi läbiviiminerahvusküsimustes. Pleenumi ülesandeks oli töötada välja konstruk-tiivsed juhtnöörid rahvuspoliitika valdkonnas. Selleks ajaks haara-sid rahvuskonfliktid suurt leviala. Marksismi-leninismi direktori G.Smirnovi sõnade kohaselt nad isegi “eraldasid” mõnede liiduvaba-riikide kommunistlikud parteid NKLKPst ja kujundasid need ümberiseseisvateks parteideks, kellel olid omad parteiprogrammid (Vt. Po-lititšeskoje Obozrenije, 1989, nr. 12, lk. 44).

NLKP KK korraldas oma järjekordse pleenumi eel hulgaliseltarutlusi, mis puudutasid rahvusküsimuste teooriat ja praktikat.1989. a. 1. veebruaril toimus ajakirja Voprosõ Istorii KPSS toimetu-ses ümarlaud, mille töös osalesid Eestist Jevgeni Golikov (rahvuseltvenelane), Kalev Tammistu (eestlane) ja Rafik Grigorjan (armeenla-ne). Ümarlaud kujutas endast teaduslikku diskussiooni rahvuspo-liitika sõlmküsimustes. Eesti delegatsiooni ja Kremli ideoloogide ningMoskva Riikliku Ülikooli teadlaste vahel puhkes terav diskussioon.Diskuteerisid professorid T. Šamba, R. Abdulatipov, E. Bagramov,A. Dorontšenko, J. Rimarenko, V. Kasjanenko, G. Trapeznikov jt.Kohtumisest osavõtjate arvamused olid nii üldteoreetilist kui prak-tilist laadi. Peamine vaidlus käis rahvuslike õiguste ja suveräänsuseüle paljurahvuselises riigis (Vt. Voprosõ Istorii KPSS, 1989, nr. 4,lk. 39–61). Teaduslikku diskussiooni ei tekkinud, kuna eesti dele-gatsioon oli palutud kohale peksupoiste rollis. Õnneks osutusid need“poisikesed” tugevateks nii rahvussuhete teoorias kui praktikas.Tuntud abhaaslasest kirjanik Fazil Iskander märkis: “Mulle eestlasedmeeldisid. Ma tulin siia eelarvamustega, kuid lahkun kui sõber.”Võttes arvesse Eesti delegatsiooni internatsionaalset koosseisu kin-nitas ta, et “reaalses elus juhtub tihti nii, et põlisrahvusest inimenetunneb tihtipeale kohalikke olusid halvemini kui teisest rahvusestesindajad” (Vt. samas, lk. 48).

Teemal “Sotsiaal-poliitilised probleemid NSVL rahvustevahelis-tes suhetes: teooria ja praktika” toimus ka teine ümarlaua istungjärk.See leidis aset NLKP KK Marksismi-Leninismi Instituudis 4.–6.juulil 1989. Ümarlaua tööst võttis osa 486 inimest, nende seas olidNSV Liidu rahvasaadikud, parteinomenklatuursed töötajad, liidu-vabariikide ja autonoomiate ühiskondlike liikumiste esindajad (Vt.Voprosõ Istorii KPSS, 1989, nr. 9, lk. 18–42). EKP töötas välja omarahvusküsimusi puudutava platvormi, kuid see sai koheselt Kremli

36

poolse obstruktsiooni osaliseks. Sellele ümarlauale olid kutsutud ai-nult Interrinde liidrid: V. Jarovoi, S. Petinov, A. Gorjatšova, A. Saijt. Ainult tänu EKP KK sekretäri Mikk Titma jõupingutustele jõutikokku panna vastasgrupp, kuhu kuulusid Klara Hallik, Jevgeni Go-likov, Rafik Grigorjan jt.

Toimunud diskussiooni transleeriti osaliselt ka üleliidulistel tele-kanalitel. Eesti Raadio edastas täieliku aruande, mis leidis avalda-mist Leivi Šeri käe all. Ümarlaual kõlanud ettekanded olid diamet-raalselt vastupidise sisuga, ühelt poolt esinesid A. Gorjatšova, A.Sai ja S. Petinov ja teiselt poolt K. Hallik ja R. Grigorjan. ArnoldSai, eestlasest Interrinde üks aktiivsem liider, Tartu aparaaditehaseparteisekretär astus oma ettekandes välja nõukogude impeeriumi jasotsialismi kaitseks, teravalt kritiseerides nn. eesti šoviniste, pakku-des välja idee kuulutada vene keel riigikeeleks ning liiduvabariiki-des jätta teiseks keeleks rahvuskeel. Ta seisis igati Eesti riigi poliiti-lise ja majandusliku suveräänsuse vastu. Rafik Grigorjan – TartuÜlikooli dotsent, ERR üks eestvedaja, rahvuselt armeenlane – kait-ses vastukaaluks Saiale Eesti Vabariigi majanduslikku ja poliitilistsuveräänsust, eestlaste õigust enesemääratlemisele, kritiseeris Kremlipoliitilist tegevust rahvusküsimuse alal. Temale olid Saia ja Petinoviseisukohad lausa vastuvõtmatud, ebakonstruktiivsed ja eestivasta-sed, mis rõhusid ühiskonna niigi ülesköetud psühholoogilisele sei-sundile. Vastaspoolte “eesmärk oli destabiliseerida olukorda riigis javiia sisse erakorraline juhtimine kuni konflikti lahendamiseni”.Mõlemad ettekanded avaldati üleliidulises ajakirjas (Voprosõ IstoriiKPSS, 1989, nr. 9) ja Tartu lehes (Vperjod, 20.07.1989; 15.08.1989).

1989. a. detsembris toimusid poole sajandi pikkuse nõukogudehääletamise järel esimesed vabad valimised kohalikesse omavalit-sustesse. ERR vene sektsioonist kandideerisid Tartus I. Nikiforov,A. Kuznetsov, V. Brehhov, R. Grigorjan, S. Litvak, A. Lesnitski, V.Klotško. Interrinne otsustas esialgselt boikoteerida eelseisvaid vali-misi. Kuid peagi leiti, et sel moel nad isoleerivad iseend ning otsus-tasid üles seada oma kandidaadid. Nendeks olid V. Toots, A. Sai, I.Poltavtsev, A. Volkov jt. Valimiste tulemusena pääses 41 saadikustlinna volikokku vaid kolm mitte-eestlast: R. Grigorjan, A. Saunanenja Š. Tepman.

2. veebruaril 1990. aastal, Tartu rahu 70ndal aastapäeval toimusTallinna Linnahallis Eesti NSV ülevabariigiline rahvasaadikute (kõi-kidel tasanditel) koosolek, kus arutleti Eesti omariikluse staatuse üle.Saadikud olid kindlad, et Eesti riikliku iseseisvuse eest tuleb võidel-

37

da rahumeelseid abinõusid kasutades. Vastuvõetud otsus leidis ka-jastamist iseseisvusdeklaratsioonis, millest sai Eesti rahva ajaloopöördepunkt. Legitiimselt valitud saadikutel avanes võimalus tehateatavaks enamuse tahteavaldus. Eranditult kõik mitte-eestlastest rah-vaesindajad toetasid deklaratsiooni. Mõni aeg hiljem, s.o. 12. märt-sil tuli Eesti Kodanike Kongress välja analoogse otsusega.

1990. a. 2. veebruaril lõid Interrinde pooldajad Tallinnast, Koht-la-Järvelt, Narvast, Sillamäelt “Nõukogude võimu ja kodanike õi-guste kaitsmise komitee Eestis”, mille etteotsa valiti V. Jarovoi, L.Annus ja V. Malkovski. Vastloodud komitee tegevus oli suunatudEesti suveräänsuse, kõikide Eesti õigusaktide vastu, mis olid datee-ritud hiljem kui 16. nov. 1988. Komitee juhtkond teatas, et “ta võtabenda peale ülesande koordineerida seadusliku võimu juhtimist lin-nades ja maapiirkondades” (Vt. Tartuski Kurjer, 1990, nr. 2, märts).Analoogiliselt tegutseti nii Leedus kui Lätis. Erimeelsus teravnesiga päevaga. Ühiskonnas tekkis praktiliselt kaks vastaspoolust – EestiVabariigi suveräänsuse pooldajad ja vastuseisjad. Poliitikute pin-gutuste tagajärjel kujunenud sotsiaalne vastuseis võttis rahvuslik-keelelise ilmingu.

1990. a. märtsi esimesel poolel käis venekeelse intelligentsi init-siatiivgrupp välja idee koonduda uude liikumisse, mille nimeks sai“Kodanike rahu” ja mis toetus demokraatiale, tolerantsusele ja vas-tastikusele mõistmisele. Liikumise algatusrühma kuulusid: V. Breh-hov, A. Kuznetsov, S. Litvak, V. Mürk, T. Luštšik, I. Nikiforov, A.Petuhhov, P. Reifman, L. Stolovitš, J. Tammaru jt. Veidi hiljem,1990. a. 24. aprillil asutati Tartu linnas ühendus “Kodanike rahueest”, kuhu kuulusid esindajad Tallinnast, Kohtla-Järvelt, Narvast jaTartust. Liidrid olid arvamusel, et poliitilised parteid ja ühiskondli-kud liikumised allkirjastavad rahulepingu ja taganevad jõu kasuta-misest vaidlusküsimuste lahendamisel.

1990. a. oktoobris püüdis rahvastikuminister Artur Kuznetsovkoos Marju Lauristini ja Interrinde liidrite V. Lebedevi, S. Pasko, K.Kopõtini ja teiste kaasabil kallutada üldsust väljakäidud idee kasuks,kuid kahjuks ei leidnud see rahva toetust ja jäi realiseerimata ningleidis hukkamõistu O. Neginini ja O. Gogini artiklis “Vene demo-kraatide koosolek läbi demokraatide silmade” (Molodjož Estonii,30.10.1990). Uus liikumine osutus tegevusvõimetuks. Organisaato-rid sattusid isiklike illusioonide püünistesse ning unustasid, et rah-vusküsimustes esilekerkinud vastuolusid pole võimalik lahendadaüksnes loosungite ja deklaratsioonidega. Siin nõutakse reaalseid

38

tegusid. Rahvusküsimus ei luba manipuleerimist. See on ohtlik mäng.Rahvusküsimuse lahendamiseks ei piisa ainult etnopsühholoogia-alastest teadmistest, on vajalik töökogemus antud valdkonnas. ArturKuznetsovil aga see puudus. J. Tammaru sõnade kohaselt “oli polii-tika kui selline võõras tema loomusele” (Vperjod, 17.03.1990). A.Kuznetsov oli oma erialalt füüsik ja juba pärast aastast tööd rah-vastikuministrina loobus ta oma ametipostist ja asus tööle Venemaavälisministeeriumi. Tema lahkumine sattus terava kriitika alla Eestiajakirjanduses.

1990. a. 24. veebruaril toimusid Eesti Kongressi valimised. Sel-leks hetkeks (1989. a. sügisest kuni 1990. a. veebruarini) oli end re-gistreerinud Eesti Vabariigi kodanikeks 520 000 inimest, taotlejaidoli 34 000. Valimistel osalesid ka väliseestlased. 1990. a. 11.–12.märtsil leidis aset Eesti Kongressi esimene koosolek, kus võeti vastuprogramm Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks. Paljud ERR liid-rid kuulusid Kodanike Komitee koosseisu. Vahetult enne Eesti Kong-ressi esimest istungjärku, s.o. 1990. a. 11. märtsil teatas Leedu NSVÜlemnõukogu Leedu iseseisvuse täielikust taastamisest. See sünd-mus pani alguse NSV Liidu kokkuvarisemisele.

1990. a. 16. märtsil toimusid ENSV Ülemnõukogu valimised, mil-lest võtsid osa kõik Eesti elanikud, sealhulgas ka nõukogude sõja-väelased – Kongressi valimisel omasid hääleõigust vaid Eesti koda-nikud. Veel valimiste eelõhtul esinesid osa Eesti Kongressi poolda-jaid (eesotsas Trivimi Vellistega) üleskutsetega boikoteerida Ülem-nõukogu valimisi ning keskenduda vaid Eesti Kongressi tööle, kussõnaõigus on ainult esimese Eesti Vabariigi kodanikel ja nende järel-tulijatel. Teine osa, kes pooldas mõõdukat kurssi, otsustas minnavalimistele. Enamus saadikukandidaatidest sh. üksikud parteiliikmedolid nii Kongressi kui ka ENSV Ülemnõukogu poolt. Niisiis viimasedEesti NSV Ülemnõukogu valimised toimusid demokraatlikult, kuigiEKP, ERR, Interrinde ja Kodanike Komitee poolt ülesseatud kan-didaatide vahel käis tihe rebimine. Võitsid mõõdukad. Peaaegupooled olid ERR esindajad.

1990. a. kevadel kehtestas Mihhail Gorbatšov NSVL säilitamiseeesmärgil ja selleks, et lõpetada “suveräänsuste paraad” NSVL Pre-sidendi ametikoha ning kuulutas välja ülemineku “sotsialistlik-õiguslikule riigikorraldusele”. 1990. a. 15. märtsil III NõukogudeKongressil valiti M. Gorbatšov, alternatiivset alust omamata NSVLesimeseks presidendiks. Nõukogude Liidu konstitutsioonist kõr-

39

valdati § 6 “Kommunistliku partei juhtivast ja suunavast rollist”.Kuulutati välja mitmeparteilisuse printsiip.

23.–25. märtsil 1990. a. kutsuti kokku viimane EKP XX kongress,mille tööst võtsid osa nii mõnedki parteifunktsionäärid RRst, Koda-nike Komiteedest ja Interrindest. Praktiliselt kujutas EKP tollal en-dast omalaadset konglomeraati, kuhu kuulusid küllaltki erinevad idee-lis-poliitilised grupeeringud. Erinevuste olemasolu vaadetes viis parteilõhenemisele ja see toimus ametlikul teel just XX kongressil. Tekkiskaks erinevat suunda – ühed pooldasid sõltumatut EKPd, teised aganõudsid, et EKP lähtuks NLKP platvormist ehk teisisõnu oleks Krem-lile meelepärane. Partei lõhenemise peamiseks põhjuseks olid eri-meelsused Eesti edasise saatuse lahendamisel. Kongressil tuli ilm-siks fakt, et mitte-eestlastest kommunistid jagunevad Eesti riigi ise-seisvuse taastamise küsimustes lausa kolme alagruppi: pooldajad,vastased ja erapooletud. Enamus saadikutest toetas taotlust taastadaEesti Vabariigi iseseisvus. Seega võeti maha kõik formaalsed takis-tused omariikluse taastamisel. Kongress tõestas veelkord, et peamistelahkhelide põhjus ei seisne kommunistide kuuluvuses ühte või teiserahvusesse, vaid nende ideelis-poliitilises orientatsioonis.

1990. a. 30. märtsil võttis äsjavalitud Eesti NSV Ülemnõukoguvastu otsuse “Eesti riikliku staatuse” kohta, milles tunnistati eba-seaduslikuks nõukogude võim selle kehtestamise momendist peale(s.o. 1940. aastast). Kongress kuulutas välja Eesti taasiseseisvumisealguse ja üleminekuperioodi. Konkreetsetest tähtaegadest veel eiräägitud. Seda selleks, et eksitada impeeriumi jõudusid ja mitte pro-votseerida neid aktiivsele tegevusele. 1990. a. 8. mail taastatirahvuslik sümboolika – rahvuslipp, hümn, vapp ning endine nime-tus – Eesti Vabariik. Samal päeval kuulutati Eesti NSV Ülemnõuko-gu esimeheks Arnold Rüütel ja uueks valitsuse juhiks sai EdgarSavisaar. Indrek Toome astus tagasi. Edgar Savisaar seisis riigieesotsas ajavahemikul 08.05.1990–29.01.1992.

1990. a. 15. mail organiseerisid Interrinde liidrid Tallinnas ja Riiassuuremõõdulisi manifestatsioone, kus nõuti valitsuse tagasiastumist,presidendi juhtimise sisseviimist, rahaülekannete katkestamist riigieelarvesse, Eesti NSV Ülemnõukogu laialisaatmist. Esitatud nõud-miste mittetäitmisel ähvardati algust teha üleriigilise poliitilise strei-gi ettevalmistamisega (Izvestija OSTK, 1990, nr. 8, mai; TartuskiKurjer, 1990, nr. 5, juuni). Sama päeva õhtul ründasid intrid, TKÜN-lased, streigikomitee liikmed ja ülesärritatud miitingust osavõtjad

40

Eesti Ülemnõukogu hoonet Toompeal ning püüdsid heisata punalip-pu. Edgar Savisaar pöördus raadio teel rahva poole, kutsudes üleskaitsma uut valitsust. Tekkinud vastasseisust väljus valitsus võitja-na. Toimunu leidis heldekäelist kajastamist eesti ajakirjanduses kuimitte-eestlaste ebaõnnestunud riigipööre. Sellega tehti suur ja tõsinekaruteene rahvussuhetele – “kodanike rahu” jäi saavutamata.

1990. a. 16. mail tunnistati kehtetuks Eesti NSV konstitutsioon.Valitsus võttis vastu seaduse “Eesti Vabariigi ajutise juhtimise alus-test”. See tähendas, et Eesti territooriumil kehtivad ainukesena temaenda seadused. Paraku lükkas M. Gorbatšov järjekordselt antudseaduse tagasi. 1990. a. 26.–27. mail kutsuti kokku ERR teinekongress. Tartust osales 40 saadikut, sealhulgas vene sektsiooni liik-med M. Bronštein, R. Grigorjan, J. Tammaru. 1990. a. sügisel keh-testati ühepoolse otsusena Eesti Vabariigi ja NSVL vahel majandus-lik piir ning sisse- ja väljaveetava kauba kontroll. M.Gorbatšov olitollal juba “küps” loomaks uut liitriiki. Kuid pärast Varssavi lepingukehtetuks muutumist ei soovinud Balti riigid enam siduda end nõuko-gude impeeriumiga. Nad püüdlesid Euroopasse.

Kõik see aktiviseeris ja koondas impeeriumimeelseid ja šovi-nistlikke jõudusid kaitsmaks ainsat ja jagamatut Nõukogude Liitu.Nende algatusel loodi kõigi interrinnete koordinatsiooninõukogu e.saadikute grupp “Sojuz”. Eestimaa intrid said tänu NSVL Kaitsemi-nisteeriumi otsesele toetusele võimaluse edastada informatsiooniraadiojaama “Nadežda” kaudu. Raadiosaateid kanti üle erineva sa-gedusega kanalitel ning neid võis kuulata Tallinnas ja teistes Eestipaikades (Vperjod, 15.09.1990). Nõukogude Liidu rahvasaadikuteIV kongressi eel nõudsid “Sojuzi” liikmed (V. Alksnis, N. Petrušen-ko jt.) M. Gorbatšovilt lausa ultimatiivses vormis tegusate meetmetekasutuselevõtmist, et takistada NL kokkuvarisemist. Reaktsioonilisedjõud valmistusid tegutsema. Juba 1990. a. detsembris püüdis NLvälisminister E. Ševardnadze sellest märku anda tagasiastumisegaoma ametipostilt. Perestroika üks initsiaatoreid Aleksandr Jakovlev,keda Kremli reaktsionäärid pidasid “rahvarinnete isaks” Balti riiki-des, muutus äkitselt liigseks ning ta tagandati presidendi nõukogukoosseisust (Jaak Allik, Kas võib uskuda Gorbatšovi? – Poliitika,1990, nr. 9, lk. 5).

Kõik kõneles sellest, et nõukogude võimustruktuurides lõhe ainasüvenes. M. Gorbatšovi nõudmisel võttis IV nõukogude kongressvastu määruse, mille kohaselt järgmise aasta 17. märtsil pidi toimu-ma üleliiduline referendum NL ellujäämise küsimustes.

41

1991. a. jaanuarisündmused tõestasid, et Kremli uuendusmudelon ennast ammendanud. Algas reaktsiooniliste jõudude pealetung,mille esmaülesandeks oli kommunistliku diktatuuri taastamine. Lahk-helide sõlmpunktiks kujunes Baltikum, kus otsustati kogu maa saa-tus. Just siin põrkusid kokku demokraatia ja tagurlus, asusid heitlus-se agooniasse langenud süsteemi pooldajad ja need, kes püüdlesidvabaduse ja sõltumatuse poole. Kremli juhtkond võttis vaidlustesliiduvabariikidega kasutusele oma eelkäijate poolt läbiproovitudargumendi – vägivalla. Juba enne vastupanuliikumise algust algata-sid üleliidulised massiteabevahendid laialdase desinformatsiooniLeedus toimunud sündmuste ja protsesside kohta. 1991. a. 7.jaanuaril saabusid NSVL kaitseministri D. Jazovi käsul Baltikumiõhudessantväed. 8. jaanuaril korraldasid Leedu Interrinne ja KPvõimsa protestimiitingu Leedu valitsuse rahvavastase poliitika vastuja nõukogude võimu kaitseks. 11. jaanuaril esines M. Gorbatšov“Pöördumisega Leedu NSV Ülemnõukogu poole”, milles nõudisultimatiivses vormis NSV Liidu ja Leedu NSV Konstitutsiooniviivitamatut taastamist ning kõigi põhiseadusvastaste otsuste tühis-tamist ehk teisisõnu – oli vaja loobuda sõltumatusest ja taastadanõukogude võim. Sama päeva õhtul kuulutasid Leedu moskva-meelsed kommunistid spetsiaalse Rahvusliku Päästekomitee loomi-sest, mis oli valmis enda kätte haarama kogu võimustruktuuri.Vastloodud organisatsioon sarnanes sõjalis-revolutsioonilise komi-teega, mille lõid bolševikud aastatel 1917 ja 1940. Tegutseti tuttavastsenaariumi järgi. Kokkupõrge oli vältimatu.

Demokraatlike jõudude konsolideerimise eesmärgil kohtusid1991. aasta 12. jaanuaril Eesti pealinnas Tallinnas Balti riikide valit-susjuhid ja Vene Föderatsiooni riigipea Boriss Jeltsin. Allkirjastatirida olulisi dokumente, sealhulgas “Leping Vene Föderatsiooni jaEesti Vabariigi riikidevahelistest suhetest”. B. Jeltsin tunnistas Baltiriikide suveräänsust, mõistis hukka keskvõimude tegevuse ja kutsussõjaväelasi üles mitte sekkuma nende riikide siseasjadesse. Kõikkohtumisest osavõtjad pöördusid ÜRO peasekretäri Peres de Cuel-lari poole ettepanekuga kutsuda kokku ÜRO egiidi all rahvusvaheli-ne konverents Balti riikide probleemide reguleerimiseks.

Kuid juba sama aasta 13. jaanuari ööl alustas sõjavägi koos mii-litsa eriüksustega (OMON) aktiivset tegevust. Püüti hõivata Vilniu-se teletorn, kuid rahvas tuli tänavale, ehitas barrikaade ja asus kait-sesse. Kokkupõrgetes hukkus 14 tsiviilelanikku, haavatuid oli 150.Saatuse iroonial anti just 12. jaanuaril Moskvas M. Gorbatšovile üle

42

Rahvusvaheliste metodistlike kirikute nõukogu 1990. a. rahupree-mia. Kogu Eesti elanikkond mõistis väga hästi, et taoline jõu-demonstratsioon ei olnud suunatud mitte ainult Leedu vastu, vaidkorraldatud selleks, et hirmutada Balti ja teisi nõukogude impeeriumirahvaid, kes püüdlevad vabaduse poole.

1991. a. 14. jaanuaril toimus Tartus Raekoja platsil suur leina-miiting, mille korraldajateks olid ERR ja linnavalitsuse liikmed.Mälestati nõukogude agressiooni ohvreid, kes langesid Leedu sünd-mustes. Leinamiitingul võtsid sõna Aino-Eevi Lukas, Viktor Palm,Rafik Grigorjan, Toomas Mendelson, Robert Närska, Kalle Kulbok,Heino Noor, Bruno Javoiš jt. Miitingus osalejad avaldasid kaastun-net langenute peredele. Samas võeti vastu deklaratsioon, kus mõis-teti hukka jõhker jõukasutamine Balti riikide iseseisvusvõitluse maha-surumiseks.

Järgmisel päeval, s.o. 15. jaanuaril kutsusid Interrinne, TKÜN jaMoskva platvormil seisev EKP kokku oma miitingu Tartus ja korral-dasid manifestatsiooni Tallinnas. Osalised kandsid NSVL ja ENSVpunalippe. Ettekannetega esinesid V. Toots, A. Sai, A. Volkov, V.Gerassimov jt. Samas võeti vastu pöördumine M. Gorbatšovi poole,kus märgiti, et Eestis on “võimule pääsenud natsionaalseparatistid,anastajate järeltulijad, äsjasündinud kodanlased”, kes võtavad vastu“õigusseadlusandlusele, NSVL ja ENSV Konstitutsioonidele vasta-kaid seadusi” ning “praktiliselt toimub kodanlike õigusnormide res-taureerimine”. Presidendilt nõuti Nõukogude Liidu ja Eesti NSVpõhiseaduse ja NSVL seaduste taastamist ning