Embed Size (px)
Citation preview
Kajakode lootus
Lisateavet Euroopa Liidu kohta saate internetist Europa serverist (http://europa.eu).
Kataloogimisandmed on väljaande lõpus.
Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2010
ISBN 978-92-79-14304-5doi: 10.2779/85842
© Euroopa Liit, 2010Allikale viitamisel on reprodutseerimine lubatud.
Printed in Belgium
TRÜKITUD TAASKASUTATUD PABERILE, MILLELE ON ANTUD ELI JOONESTUSPABERI ÖKOMÄRGIS (WWW.ECOLABEL.EU)
Europe Direct on teenistus, mis aitab leida vastused
Euroopa Liitu puudutavatele küsimustele
Tasuta infotelefon* :
00 800 6 7 8 9 10 11(*) Teatud juhtudel ei võimalda mobiilsideoperaatorid helistamist 00 800 numbritele või on need kõned tasulised.
Käesoleva väljaande on toimetanud Keskkonnakaitse Peadirektoraat.
Väljaanne on saadaval samuti Keskkonnakaitse Peadirektoraadi kodulehel aadressil :http://ec.europa.eu/environment/youth/index_et.html
Käsikiri : Benoît CoppéeIllustratsioonid : Nicolas ViotTehniline teostus : European Service Network
1
Troopiline mets on nii ilus ! Kui kaunis on see tohutu rohelus ! Metsast kostab linnuhääli. Need tõusevad suure sinise taeva poole. Vikerkaarevärvilise õhupalli korvis on Tom ja Lila, kes seda kõike suurisilmi imetlevad. Nende parim sõber Õie kutsus nad kajakode juurde külla. Kajakod elavad metsas. Nad on Õie ema kauged sugulased.
Õie on rõõmus. Varsti jõuab õhupall kajakode maade kohale. Õie süda hakkab erutusest puperdama. Ta käis siin kunagi ammu, kui ta oli veel päris väikene. Koos isaga. Ja emaga. Ta tahab juba nii väga oma kaugete sugulastega kokku saada. Aga oi, mis nüüd juhtus ? Õhupalli all ei ole enam metsa näha ! Tom imestab :
„Õie, mets sai otsa ! Sa ju ütlesid, et mets on tohutu suur ! ?”
„Ma ei saa aru, Tom. Siin peaks igal pool mets olema ! ?”
Õhupallijuht Mori pomiseb :
„See on kohutav…”
2
3
Õie hüüatab ehmunult :
„Ka… Kajakode küla on kadunud ! Minu kaardi järgi peab kajakode küla siin olema ! Ma olen selles kindel !”
Mori pomiseb veel :
„See on kohutav… Nad hävitavad metsa…”
Tom on ehmunud.
„Mis ? Mets ja puud kistakse üles ? Ja möödaminnes hävitatakse veel ka külad ? Mori, kas nad tõesti hävitasid kajakode küla ?”
Mori noogutab vastuseks.
Mori maandub õhupalliga kahe välja juuritud kännu vahele. Meie sõbrad hüppavad korvist välja. Vaatepilt on kohutav. Tom, Lila ja Õie kõnnivad kändude vahelt läbi. Nad astuvad mööda sügavaid rattajälgi. Siin pole enam midagi elavat.
Õiel on hirm. Ta karjatab :
„Kus mu sugulased on ? Mis nendega juhtus ? Kus kajakod on ?”
Tom püüab Õiet rahustada. Asjata. Õie tormab sihitult ringi. Ta kukub. Tõuseb püsti. Ja kukub uuesti.
4
Õie langeb põlvili. Ta osutab tuleaseme poole.
„Kajakod teevad lõkke peal süüa.”
Ta silitab sõrmega üht savipotti. Ta sosistab nutuselt :
„Need mehed, kes siin puid maha raiuvad, on mu sugulased ära ajanud… Mul on valus ! Valus ! NII VALUS !”
Tom paneb käe sõbra õlale. Eemal kostab Lila hääl. Ta vist kutsub meie sõpru… Kas Lila leidis kedagi ?
5
6
Tom ja Õie tormavad Lila juurde.
„Kuulake !” ütleb Tom. „Ma kuulen laulu ! See on väga kurb laul.”
„See on üks kajakode laul !” ütleb Õie.
Meie sõbrad lähevad kännu juurde. Välja juuritud kännu sees näevad nad üht vana meest. Õie hüüatab :
„See on vana Naori, minu ema kõige vanem sugulane !”
Vana mees jätab laulmise.
„Oi, sina oled ju Õie, meie sugulase Lilli tütar ! Mul on väga hea meel sind näha…”
„Naori, mida sa siin teed ? Kus kõik teised kajakod on ? !”
Õie kallistab Naorit kõvasti.
„Mis siin juhtus, Naori ?”
Kurval ilmel silitab Naori Õie põske.
„Kajakod pidid siit lahkuma, sest need mehed hävitasid meie elupaiga ! Mina ei tahtnud oma esivanemate maalt ära minna…”
„Lähme teiste kajakode juurde !” ütleb Tom.
Äkitselt lõhestab vaikuse kohutav müra.
7
Koos sellega tulevad traktorid. Nad langetavad puid. Nad ehitavad teed. Neil on hirmus
suured rattad. Õie kangestub hirmust. Tom hüppab traktorite teele ette.
Ta ajab käed laiali.
8
„STOPP ! Ärge võtke puid maha ! Nad on meie sõbrad ! Meil on neid vaja ! Nad aitavad meid saastavate gaaside vastu ! Kui puid enam ei ole, siis jäävad kõik kasvuhoonegaasid, mida inimene tekitab, kõikjal meie ümber õhku pidama… ja Maa peal läheb liiga soojaks !”
Traktoristid ei saa millestki aru. Ülemus annab neile märku, et nad tööd jätkaksid. Traktorid sööstavad paigalt. Tom peab karjuma, et teda üle mootorite müra kuulda oleks.
„Kui maakera soojeneb, siis muutub ka meie kliima ! Paljudest paikadest kaob vesi ! Tuleb põud ! Mõnes kohas saab vett aga liiga palju ! Seal tuleb üleujutusi ! Torme ja orkaane tuleb aina rohkem ! Palju looma- ja taimeliike hävib lõplikult ! See kõik laastab maakera ja meie enda elu satub ka ohtu !”
Traktoristid ei taha teda kuulda võtta. Õie on löödud. Ta kutsub sõbrad kaasa, kajakosid otsima.
9
10
Õie, Tom, Lila ja Naori lähevad traktorite juurest ära. Nad suunduvad metsa poole. Naori kortsutab kulmu.
„Tasa ! Kuulete ?”
Tom ja Õie kikitavad kõrvu. Nad ei kuule midagi. Naori paneb kõrva vastu maad. Ta liigub maapinda kuulatades edasi. Siis pistab ta käe ühte auku. Ja võtab selle välja. Naori peos väriseb roheline punaste koibadega konn.
„Vaeseke… Ta on nii hirmul…”
Lila tähelepanu köidab mingi hõige.
„Kuulake… Seal on üks tuukan… Ta on täiesti kurnatud !”
11
Naori paitab lindu. Ta ütleb :
„Metsa hävitamine on kohutav õnnetus. Siis kannatavad nii inimesed kui loomad. Puud raiutakse maha, et saada tööstusliku põllumajanduse jaoks maad… et rajada kulla- või teemandikaevandusi… et kasutada lõunamaist puitu ! Inimesi on üha rohkem ja nende soovid aina suuremad, nii siis langetataksegi aina rohkem puid…”
Tom ohkab.
„Kui inimesed tarbiksid kõikjal sama palju nagu minu kodulinnas, Merlini linnas, siis oleks meil vaja mitut maakera…”
Äkki hakkab maapind ühe koha peal vajuma. Lila komistab. Ta saab haiget.
12
Naori võtab Lila sülle.
„Pole midagi, armsake ! Sa kukkusid sellepärast, et maapind vajus su käpakeste all. Puujuured hoiavad maapinda vajumise eest. Metsade langetamine hävitab kõik ! Ma tunnen taimi, mis ravivad su haavad terveks.”
Kui nad on metsa jõudnud, näitab Naori ühte kõrget puud, mille lehed teevad Lila terveks. Tomi suureks imestuseks ronib Õie kohe puu otsa. Õie on väga osav !
13
Üleval ladvas on kaks pisikest ahvi, kes vaatavad uudishimulikult Õiet. All räägib Naori Tomiga.
„Ma armastan metsa, Tom. Me kuulume sellega kokku. See on meie kodu. See on meie hing. See on meie esivanemate maa. Mets on meile, kajakodele, nii tähtis ! See on väga tähtis kõigile meile, inimestele !”
Õie toob kuuldavale rõõmuhõike.
„Käes ! Ma korjasin neid lehti, millega saab Lila terveks ravida ! Aga kuulake, kas te kuulete neid hääli ? HURRAA ! Kajakode küla pole enam kaugel !”
14
Meie sõbrad astuvad metsa all edasi. Nad suunduvad kajakode külast kostvate häälte poole. Tom imetleb ümbruse ilu. Väikesed ahvid mängivad peitust. Kirjud linnud hõiskavad rõõmsalt. Päikesekiired tungivad puulehtede vahelt läbi ja joonistavad õhku valgussambaid. Tom silitab üht lille. Vana Naori räägib :
„Metsas on kõik omavahel seotud… Lillel on mesilast vaja… Linnul on putukat vaja… Putukal on puud vaja…”
15
Naori jääb ühe tohutu suure puu juures seisma. Tema pilk tõuseb mööda tüve ladva poole. Lugematute lehtede vahelt piilub päike. Naori ütleb :
„Näed, Tom. Kui inimesed viimsegi puu maha võtavad ja näevad enda ees laastatud maad, mis neile siis üldse jääb ?”
Tomil jooksevad külmavärinad üle selja.
Äkitselt paistavad ühe igivana puu tagant esimesed kajakod ! Õie hakkab jooksma.
16
Kajakod ongi seal ! Õie on hästi rõõmus. Tom läheb küla keskele. Ta kutsub kajakod kokku.
„Kallid kajakod, mina olen Tom. Ma olen pärit Merlini linnast. Minu linnas tarbitakse liiga palju. Meil tarbitakse liiga palju mujalt toodud liha ja köögivilju. Meil tarbitakse palju väärispuitu. Ma ei teadnud, kui hirmsasti mets ja kajakod meie liigse tarbimise pärast kannatama peavad.”
Tom lööb silmad maha. Üks väike kajako tüdruk tuleb tema juurde.
17
„Varsti lähen ma Merlini linna tagasi. Ma räägin oma sõpradega. Ma näitan neile laastatud metsa ja teie hävitatud küla pilte. Ma ütlen neile, et kui vähem liha süüa, aitab see metsa kaitsta. Ma ütlen neile, et reisida saab ka nii, et hoolid ilusatest metsadest. Ma ütlen neile, et ka Merlini linna ümbrusest leiab head puitu – lehist, tamme, pööki. Ma ütlen neile, et kõigi maailma metsade eest tuleb hoolitseda ja neisse austusega suhtuda, et nad kauaks püsima jääksid.”
18
Päike vajub metsa taha. Pimedus võtab maad. Tom istub. Ta räägib ikka veel kajakodega.
„Ma ütlen neile ka, et loomade, taimede ja vee kaitseks on väga tähtis luua loodusparke ja looduskaitsealasid. Ma ütlen neile, et tuleb eelistada Merlini linna lähedal toodetud või kasvatatud asju. Tooteid, mida ei ole teiselt poolt maakera kohale toodud !”
Vana Naori astub Tomi juurde.
„Sa oled tark poiss, Tom. Kajakod usaldavad sind. Nad tahavad sulle midagi kinkida.”
Kõik kajakod hakkavad Tomi ümber tantsima.
19
Naori astub Tomi, Õie ja Lila juurde. Ta pistab näpu savipotti. Võtab sealt värvipastat. Vana Naori tõmbab sõrmega üle meie sõprade otsaesise.
„Tom, Õie ja Lila, kajakod teevad teile niisuguse kingituse – ma kuulutan teid kajakode auhõimlasteks !”
Tom ei ole iial varem nii liigutatud olnud. Pisarad jooksevad mööda ta põski alla. Naori embab Tomi.
„Tead, Tom… Kajakod kasvatavad endale kogu toidu ise. Me elame metsaga kooskõlas. Me tahame samamoodi edasi elada…”
20
Käes on varahommik. Õie otsustab veel mõneks päevaks kajakode juurde jääda. Tom ja Lila lähevad õhupalli peale. See tõuseb kõrgele õhku. Tom ja Lila lehvitavad ülevalt oma sõpradele. Kajakod tantsivad ühel metsalagendikul. Tantsuga tahavad nad Tomile ja Lilale õnne soovida. Õhupalli ümber lendab tuukan. Ta huikab. Seda kuulevad ka Tom ja Lila, kes viivad koju kaasa kajakode lootuse !
Euroopa Komisjon
Kajakode lootus
Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus
2010 – 20 lk – 16,2 x 22,9 cm
ISBN 978-92-79-14304-5doi 10.2779/85842
Väljaannet trükitud kujul saab tasuta, kuni neid jätkub :Euroopa KomisjonKeskkonnakaitse PeadirektoraatInfokeskus (BU-9 0/11)B-1049 Brussels
http ://bookshop.eu/
KH
31
09
25
2E
TC
