Keila-Joa mõisa ajalugu

“Et see pole Eesti, on päris selge; ka Venemaa ei ole see, sest siin pole kohta korralagedusele; samuti ei ole see Prantsusmaa, ehkki prantsuse keel kostub ümberringi, ning pole see ka Inglismaa, millele too vast kõige lähedasem…

Siinse asise, siivsa provintsi taustal mõjub see kui luksuse paviljon, moe erateater, uute kommete salong, mida ei eralda ümbrusest muu piir, kui vaid see, et kõik näib siin sundima-tuma, maitsekama, kallima ja leebemana – ühtaegu looduslik ja ühtaegu kunstlik. Mis see on? Kus me oleme? Ilusas, veetlevas, haruldases Joalas: loodusaias, kõikide rahvaste poutpourri`s, kõikide maitsete kvintessentsis, kus igaüks – nii õukondlane, filosoof, loodusearmastaja, moenarr, poeet, kunstnik, nii mõistlik mees kui ka hullumeelne – võib olla omal kombel õnnelik“. Nii kirjutas Inglise kirjanik Elisabeth Rigby, hilisem leedi Eastlake, kes sattus Keila-Joale siis, kui Keila-Joa mõis oli olnud Benckendorffide käes juba tosin aastat.

[E. Rigby-Eastlake Letters from the Shores of the Baltic. Vol. II. London 1848, lk.151]

Rootsi arhiivis leiduvat rohkem kui 300 aasta eest kirjutatud artikkel, milles kirjeldatakse siinse looduse ilu. Kuna Joal sel ajal suuremaid ehitisi ei olnud, piirdus autor kose ja selle juures asunud vesiveski kirjeldusega.

Keila-Joale sattus käima ka Eduard Vilde, kelle vanemad olid ametis lähedalasuvas Karjakülas ja hiljem Viti mõisas. Ta on kirjutanud: „ja tõesti teist sarnast kohta, mis looduse luulelise ilu poolest nii rikas oleks, ei taha Eestimaal vist naljalt leida.“1924. aastal suvitas Keila-Joal Kirjanik Artur Adson koos poetess Marie Underiga. Nende tuba asus kose vahetus läheduses valitsejamaja teisel korrusel.

Keila-Joa looduse ilu on Marie Under põiminud oma luuleridadesse:

Saand oja lapsesammust jõgi õõtsuv,Jõe mustast murdumisest valge kask.Suur vesileegitsuse õhin lõõtsuv,Ürgnobe piiskepildumise osk.Jõud lakkamata vahurattaid heitev:Aast-aastalt kuid ja päevi – iga viiv.Kust võttev, kuhu kandev, ärapeitev?Ühtsoodu juurdetoov ja äraviiv…

[Marie Under luulekogu „Rõõm ühest ilusast päevast“ 1928]

Artur Adson on kirjeldanud Keila-Joa loodust nii: „Seda olid seal kõik kohad täis. Peanumbri andis jõgi oma kosega, mis paiknes, lakkamatult kohisedes meie elamu akna läheduses. Seda kohinat ei saanud kunagi liigseks ega häirivaks pidada. See oli jõevee jutt, tasane, ühetooniline, sugereeriv, õhtuti uinutav ja hommikuti tervitustega vastuvõetav. Ja kui olid käinud eemal, kuhu see kohin enam ei ulatunud, ja kui siis jälle naasid ta kuulmispiirkonda, siis tundsid: nüüd olen kodus, vana kosk teeb jälle oma igavest noort laulu…“

Keila-Joa mõis tõmbetuultes

Mõis rajati Keila-Joale 17. sajandi alguses, kuid andmeid Keila-Joa vesiveskist on juba 1555. aastast. 16. sajandi algul kuulus vesiveski Mõõgavendade ordule, hiljem Rootsi valitsuse ajal 1561. aastast Tallinna lossile. Aastal 1586 oli veski koos 5 ½ adramaaga Heinrich ja Hans Neukirchi nimel. Nende pärijanna Anna Neukirch abiellus enne 1638. aastat Jürgen von Wrangelliga ja valdus läks Wrangellide kätte. 1663. ja 1678. aastal on omanikuna märgitud nende poega Wilhelmit. 1680. aastal mõis redutseeriti, kuid pärast maa siirdumist Vene võimu alla tagastati see Wilhelm von Wrangelli pärijatele ja 1733. aastal on mõisa omanikuna märgitud Karl von Wrangelli. Viimase lesk Johanna Margaretha müüs mõisa 17. märtsil 1763. aastal krahv Berend Henrich von Tiesenhausenile, kes pantis selle 23.septembril 1764. aastal Arnold von Dehnile. Pandileping tühistati 12. detsembril 1774 ja mõis läks tagasi Berend Henrich von Tiesenhausenile. Mõisa päris viimase poeg, kes 8. märtsil 1794. aastal pantis mõisa Karl Gustav von Wrangellile. See pandileping tühistati 1804. aastal ja ülemmaa-kohtu otsusega 30. jaanuarist 1805 tühistati ka 24. aprillil 1804 sõlmitud loovutusleping Hans Heinrich von Tiesenhauseni poja Pauli kasuks. 23. märtsil 1806. aastal pantis Hans Henrich von Tiesenhausen mõisa Anna Christina von Pohlmannile, kes selle 16. novembril 1808 loovutas oma endisele abikaasale Otto von Pohlmannile. 15. märtsil 1809 ostis mõisa 61 000 paberrubla eest Jacob von Berg. 14. septembril 1827 müüs Jacob von Berg mõisa oma võlausaldajate nõusolekul Alexander von Benckendorffile, kelle pärusomandiks see samal aastal ka kinnistati. Hiljem ostis Benckendorff ka naabruses paikneva Käesalu ja Meremõisa, millest vastavalt Senati ukaasidele 18. novembrist 1837 ja 11. juulist 1844 moodustati majoraatvaldus.

Sellega lõppes ligi 200 aastat kestnud mõisa müümine, rentimine ja pantimine ning algas uus ajajärk Keila-Joal.

Keila-Joa loss. W.Stavenhagen terasegravüür 1866-67

Vaade Keila-Joa kosele ja veskile 1790

Alexander von Benckendorffi baltisaksa päritolu

Kui Würtenbergi hertsogi tütrest Sophia-Dorotheast, kes pärast õigeusku ristimist kandis nime Maria Fjodorovna, sai Katariina II poja Paul I abikaasa, võttis ta lapsepõlvesõbratari Anna Juliana (1744–1797), Alexander von Benckendorffi ema, neiupõlveni-mega Schilling von Canstadt, Preisimaalt Peterburgi kaasa.

Pärast Paul I ja Maria Fjodorovna laulatust püüdis Katariina II, kes pidas Anna Julianat liiga madalast seisusest pärinevaks, teda Preisimaale tagasi saata tuues ettekäändeks, et Anna Juliana segab end liialt noorpaari ellu. Maria Fjodorovna soovis oma lapsepõlvesõbratari aidata ja korraldas kiiresti Anna Juliana abielu Vene alama Christoph von Benckendorffiga (1749-1823), kes pidas Riias tsiviilkuberneri ametit.

Benckendorffide esivanemad olid Teutooni ordu rüütlid, kes said 14. sajandil maavaldused Brandenburgi krahvkonnas. Esimeseks teadaolevaks suguvõsa liikmeks oli Salzwedelist pärit Andreas Benckendorff, kes teenis Poola sõjaväes ja asus koos oma naise Annaga 1540. aastal elama Riiga. Viimase pojapoeg Johann Benckendorff (1626–1680) oli Riia raehärra ja bürgermeister, ning tõsteti aadliseisusse 1674. aastal. 1765. aastal immatriku-leeriti suguvõsa Liivimaa ja 1773. aastal Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse. Aegade jooksul on Benckendorffidele kuulunud lisaks Keila-Joa mõisale koos Meremõisa ja Käesaluga ka Kiltsi, Kehtna, Kabala, Varangu ja Jäneda mõis.

Alexander von Benckendorff suhtus suure austusega oma vanematesse – Keila-Joa lossi kabinetis seisnud tal vanemate marmorbüstid kõrvuti kroonitud peade büstidega. Mõisaparki, Meremõisa poolsesse pargiossa jõe kaldale, püstitas ta vane-mate auks monumendi. Monumendil oli plaat venekeelse kirjaga „Minu unustamatutele vanematele“.

Anna Juliana ja Christoph von Benckendorff veetsid oma elu viimased päevad krahv Stanbockile kuulunud Kolga mõisas. Mõlemate balsameeritud kehad puhkavad Kuusalu surnuaial kabelis, millel on Benckendorffide vapp ja kiri „Selig sind die Tote die in dem Herren sterben der sie ruben von Ihrere Arbeit und Ihre Werke Folgen ihnen nach“ („Õndsad on surnud, kes oma Jumalas surevad, sest nad puhkavad oma tööst ja nende teod järgnevad neile“).

Alexander von Benckendorff - Vene tsaaririigi mõjukas isik

Keiser Nikolai I hindas Benckendorffi teeneid kõrgelt, öeldes: „Mina olen Venemaal asendatav – Benckendorff aga mitte!“.

Krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff sündis 23. juunil 1781 oma vanemate esiklapsena, olles juba lapseeast tsaari perekonna lemmik. Tema vennast Konstantin von Benckendorffist sai hiljem kindralleitnant ja diplomaat ning tema õde Dorothea, kes oli abielus Venemaa diplomaadi Christopher Heinrich von Lieveniga, oli tuntud seltskonnategelane Pariisis ja Londonis.

1798. aastal alustas Alexander von Benckendorff väeteenis-tust allohvitserina Semjonovski ihukaitseväepolgus. Sama aasta detsembris oli ta juba praporšik ning sai Paul I tiibadjutandiks. Kui Paul I 1801. aastal tapeti, oli Peterburi kõrgem seltskond veendunud, et tsaari kõrvaldamine ei sündinud troonipärija ja Benckendorffi teadmata. See kindlustas veelgi Benckendorffi ja järgmise keisri Aleksander I kakskümmend viis aastat, kuni keisri surmani kestnud, usalduslikku suhet. Alexander von Benckendorffi kabinetis kirjutuslaual Keila-Joal seisis kullatud krooniga kaunistatud mausoleumikujuline pronkskarbike, milles oli puutükike Aleksander I kirstu küljest.

1803. aastal osales Benckendorff sõjategevuses Kaukaasias, kus paistis silma vaprusega. Ta võttis osa 1806 - 1807. aasta sõjakäigust, osaledes muuhulgas Eylau lahingus. 1807. aastal ülendati Alexander Benckendorff polkovnikuks. 1811. aastal kuuendas Vene-Türgi sõjas Ruse lahingus löödi Alexander von Benckendorff juhtimisel tagasi Venemaa vägede tagaosa ohustanud Türgi väed, mille eest ülendati ta kindralmajoriks ning autasustati Püha Georgi 4. klassi ordeniga.

1812. aasta Isamaasõjas paistis Alexander von Benckendorff silma andeka väejuhina. Ta juhatas rünnakut Volokolamski all, mille käigus võeti vangi 8000 talvepakases kannatada saanud vastase sõdurit ja kolm kindralit. Ta oli Moskva linna komandant enne selle vallutamist, linnast taandumise ajal ning peale vabas-tamist määrati ta uuesti sealse garnisoni komandöriks. Bencken-dorff lõi prantsuse vägesid Tempelbergi all, mille eest sai Georgi ordeni 3. klassi, ning oli esimeste Venemaa sõjaväelaste hulgas kes sisenesid Berliini. Võttis osa Leipzigi lahingust, sõdis seejärel Hollandis ning osales Amsterdami vallutamises. Benckendorffi vanemate monument. XX sajandi alguse foto,

Eesti Ajaloomuuseum

1817. aastal abiellus Alexander von Benckendorff Jelizaveta Andrejevna Bibikovaga (1788 – 1857), kelle abikaasa Pavel Gavrilovitš Bibikov lamges 1812. aasta Isamaasõjas. Räägitakse, et ükskord kui Alexander von Benckendorff oli veel tiibadjudant, sattus ta Starõje Vodolagi mõisa, kuhu tavaliselt kogu Harkovi koorekiht kogunes. Kui võõrastetuppa astus noor veetlev naine koos kahe väikese tüdrukuga, sattus Benckendorff segadusse, ajades ümber suursuguse hiina vaasi. Külaskäigud jätkusid ja Benckendorffi saatus oli määratud. Rahulolu oma abielu üle väljendab Benckendorff oma kirjades, kus nimetab abikaasat Keila-Joa kose nümfiks ja „hozjajušekaks“ („perenaisekeseks“). See aga ei seganud Benckendorffil nautimast ka teiste kaunite daamide seltskonda.

Abielust Alexander von Benckendorffiga sündis kolm tütart: Anna (1818 – 1900), Maria (1820 – 1880) ja Sophia (1830 – 1875). Anna von Benckendorff abiellus 1840. aaastal Austria diplomaadi krahv Rudolf Apponyiga, Maria von Benckendorff, Keila-Joa mõisa pärijanna, abiellus keiserliku õukonna õuemeistri vürst Grigori Petrovitš Volkonskiga ja Sophia von Benckendorff abiellus esmalt Kurski kuberneri Pavel Demidoviga ja seejärel Poltaava kubermangu aadlimarssali, vürst Sergei Kotšubeiga. Jelizaveta Andrejevna kaks tütart esimeset abielust kasvatas üles tema õde Maria Andrejevna Dudina.

1819. aastal määrati Benckendorff kaardiväekorpuse staabiüle-maks ja ta sai samal aastal ka kindraladjutandiks ja 1821. aastal ülendati kindralleitnandiks ja samal aastal määrati 1. kürassiiridi-viisi ülemaks.

1821. aastal andis Benckendorff keiser Aleksander I-le enda initsiatiivil koostatud raporti, milles teavitas keisrit opositsioonilise Hüvanguliidu tegevusest, tõi päevavalgele, et selle liikmed taha-vad Venemaal absoluutse monarhia asendada konstitutsioonilise monarhiaga ning soovitas nende suhtes kiiresti ja otsustavalt tegutseda. Keiser jättis raporti tähelepanuta ja vabamõtlejad jäid karistamata.

Benckendorff võttis osa dekabristide ülestõusu mahasurumi-sest 1825. aastal ja Nikolai I autasustas teda Püha Aleksandr Nevski ordeniga. 1826. aastal määras Nikolai I Benckendorffi vastloodud riikliku julgeoleku ametkonna - Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna ülemaks. Neile ametipostidele jäi ta kuni oma surmani 1844. aastal.

“Venemaa minevik oli imetlusväärne, olevik on enam kui suurepärane ja mis puudutab tulevikku - siis on see väljaspool julgeimaidki ettekujutusi“ (Russia’s past was admirable, its present is more than magnificent and as for its future - it is beyond anything that the boldest mind can imagine.”) - nii soovis Alexander von Benckendorff näha Venemaa ajalookäsitlust.

[The Economist 8.11.2007]

Kord olla Benckendorff Aleksander Puskini, keda salateenistus kümmekond aastat taga oli kiusanud ja lõpuks traagiliselt lõp-penud duellini viinud, poeedi kaitseks ka välja astunud. Benek-endorffi juurde ilmunud metropoliit Filaret pealekaebusega, et Puškini vastilmunud poeemi “Jevgeni Onegin” luulerida “I stai

galok na krestah” (‘Ja hakkide parved kirikutornide ristide pea!”) solvavat räigelt ristiusku. Poeemi trükki lubanud tsensor õigus-tas end väitega, et hakkidel on tõepoolest kombeks massiliselt Moskva kirikutornide ristidel kükitada. Seepeale oli Benekend-orff metropoliidile lubanud, et poeemis kirjeldatud korralageduse eest saab karistatud Moskva linna politseiülem. Puškini suhtes palus Benckendorff metropoliiti aga kristlikult andestav olla, sest too olevat vaid kahetsustvääriv “pisaka” („grafomaan“).

1827. aastal nimetati Benck-endorff Venemaa Keiserliku Teaduste Akadeemia auliik-meks. 1829. aastal ülendati ta jalaväekindraliks ning 1831. aastal arvati ta Riiginõukogu ja ministrite komitee liikmeks. 1832. tõsteti Benckendorff krahviseisusse. 1834. aastal autasustati teda Venemaa kõrgeima, Andreas Esmakutsutu ordeniga.

1844. aastal sõitis Benckendorff välismaa tervisevetele oma kõikuma löönud tervist parandama. Amsterdamist Tallinna poole teele asuval laeval. saatis Benckendorffi, kes juba sõitu alustades ennast halvasti tundis, tütar Anna. Infarkt tabas Benckendorffi laeval ja tema viimased sõnad olla olnud: „Dort oben auf dem Berge“ („Seal üleval mäel“). Joal selgus Benckendorffi viimaste sõnade tähendus - kunagi oli krahv koos tütre Mariaga pargis jalutanud. Sattudes Meremõisas ühele ilusale kõrgemale kohale, kust avanes vaade üle metsa merele, avaldas Maria arvamust, et sellel kohal oleks ilus viimast und puhata, millist arvamust ka isa kinnitas. Nii maetigi Benckendorff kaunile looduslikule terrassile võlvitud hauda. Matuste ajal ilmunud merele kalmistu kohal Vene sõjalaevad, mis Benckendorffi kirstu haudalaskmisel aupauke lasknud.

Saades teda oma ustava sõbra surmast, sõnas Nikolai I tänuli-kult: „Pikkade aastate jooksul ei ole ta mind kellegagi tülli ajanud, lepitanud aga paljudega.“

Alexander Benckendorfi maine vara jagati testamendi kohaselt: „See, mis koosnes kogu liikuva ja liikumatu varandusega – maadega, vetega, metsadega, koplitega – pärast minu surma leidub kolmes ühendatud vallas (Keila-Joa, Meremõisa ja Käesalu) ja minu majades, alates hõbedast esemetest ja lõpetades ükskõik mis pisiasjakestega, kuulub jagamata varana minu abikaasale, viimase surma järel tütar Mariale.“

Kuna Alexander von Benckendorffil puudusid meessoost järglased, pärisid krahvitiitli tema venna Konstantin von Benckendorffi poeg Konstantin ja tema järeltulijad.

Alexander von Benckendorffi portree - paraadmundris Franz Kruger 1840-1850

Suursugune mõisaansambel

Keila-Joa mõisa ostes oli Alexander von Benckendorffi jaoks määrav paiga kütkestav ilu: sügavas orus voolav kärestikuline jõgi, kohisev kosk, mis laskub alla ligi 6 meetri kõrguselt va-helduvad vaated kõrgetelt kallastelt, kaunis mererand jalu-tuskäigu kaugusel. Madame von Benckendorff on tunnistanud hiljem Elisabeth Rigbyle, et eriti ilusa vaate saavutamiseks olid nad pidanud loobuma võimalusast kasutada eelmisi hooneid ja rajama elamu päris uue koha peale.

[E. Rigby-Eastlake Letters from the Shores of the Baltic. Second edition. Vol. II. London 1848, lk.153]

Sellest pidi tulema bellevue – tähtsaim tähis maastikus ning koht parimaks vaateks. Maaliline loodus tingis ka romantilisemat arhi-tektuurikäsitlust ja nii pidi loss kerkima kui keskaegne rüütlipesa. Just nii soovitasid tollased moodsamad käsiraamatud. Hoone stiil valida vastavalt maastiku iseloomule.

[R. Turner, The smaller English house 1500 – 1939. London, 1952, lk. 127 - 128]

1833. aasta kevadeks valmis noore arhitekti Andrei Stackensh-neideri, kellest hiljem kujunes historitsistliku arhitektuuri tähtsa-maid esindajaid Venemaal, projekti järgi rekordilise kiirusega Keila-Joa mõisasüda.

Keila-Joa on siinsetest neogooti stiilis mõisahoonetest varaseim. Minevikuarhitektuuri kompleksse jäljendamise püüd näikse olnud siin paljuski lausa iseseisev eesmärk. Nii välislahenduses kui ka interjöörides on ühendatud võimalikult rohkesti ajaloolisi, enamasti “gooti” detaile. Neid on rõhutatud nagu õigustamaks loobumist klassitsistlikest normidest: sakmelise ülaäärega sihvakas kaheksatahuline kantslibaldahhiine torn, värviliste ruutudega teravkaaraknad, meenutavad ažuursed malmräästad uste kohal, suguvõsavapid frontoonidel jne. Üldsiluett on rahutu, kõrge torn lõhub tasakaalu ning seetõttu paistab hoone iga vaatenurga all erisugusena. Ometi ei saa märkimata jätta, et see eksootiline dekoor varjab paljuski veel klassitsistlikult mõjuvat hoonekehandit, põhiplaaniltki on maja suures osas sümmeetri-line. Inglise perpendikulaargootika teravad vertikaal- ja horison-taalliigendused transformeerusid kergelt liseenideks ja karniisi-deks, võimaldasid klassitsismile omaseid lagedaid krohvipindu.

Ajalooliste prototüüpidega opereerimise viis peegeldas tollase arhitektuuriteaduse taset, jäljendid sündisid üsna meelevaldselt, sageli olid kasutatud materjalidki teised.

Samasugust uusgooti joont nagu peahoonel on püütud jätkata ka enamikul Keila-Joa mõisa kõrvalehitistel. Näiteks eesväljakut raamivad karjatallid meenutasid süngeilmelisi kindlusehitisi, liiatigi olid neil sakmelise ülaäärega nurgatornid ja teepoolsel küljel kahurid. Ka sepikoda pidi jätma mulje keskaegsest tornilisest linnusest ja seetõttu see ehitatigi väljastpoolt murene-nud varemena, samuti esindas “gooti” stiili üks kasvuhoonetest. Kahekorruselise külalistemaja üks fassaad oli kujundatud tuudorkaarelise eeskojaga, teine vormika astmikfrontooniga, hoone keskel kerkis tahuline rõdutorn. Isegi varasemaid ehitisi, nagu näiteks 1801. aastal püstitatud köögihoonet, täiendati teravkaarakende ning peenetipulise torniga.

Loss kui keskaegne rüütlipesa

Arhitekt on gootipäraselt töödelnud kõikide ruumide uksed, valgustid, seinapaneelid, siiani on säilinud näiteks jõepoolse salongi kumerjas lehvikvõlvlagi à la Cambridge’i Kings College Chapel. Erilist tähelepanu olevat pälvinud Tallinna skulptori Jo-hann Gottlieb Exneri tahutud kuus Orgita dolomiidist sammast, mille mustrisse oli põimitud omaniku vapp; hiljem tellis keiser samasugused ka Aleksandri palee jaoks Peterburis.

[Prebyvanie ih Imperatorskih Velicestv v Revele 25-go, 26-go, 27-go, 28-go maja 1833 goda. Revel’ 1833, lk. 22]

Kõnelemata mööblist, mille kohta üks autor on öelnud, et “seda võib üksnes loetleda, kuna põhjalikumaks kirjeldamiseks peaks olema arheoloog”. [S. Umanec, Zamok Fall’ pod Revelem. (Oćerk.) Revel’ 1894, lk. 30]

“Uskuge, täieliku efekti saavutamisest puudub vaid see, et mõni raskes raudrüüs rüütel teid tervitab,” on tõdenud Vladimir Vladislavlev.

[V. Vladislavlev Za,mok Fall ‘. (Otryvok izputevyh zapisok) - Russkij invalid, 12. IX 1838]

Stackenschneideri poolt Keila-Joa jaoks tehtud joonistel näeme isegi uusgooti stiilis klaverit ja “gooti” vimpergidega seinakelli.

[V. Štšussevi nimeline Riiklik Arhitektuurimuuseum Moskvas, PI-10245/24-27,31, 36; vt. ka E. A. Borissova, Russkaja arhitekturnaja grafika XIX veka. Moskva 1993, lk. 89]

Külastaja leidnuks ka hiina stiilis toa sellekohaste toolide-Iaudade, hoolikalt maalitud lae valitud tapeetidega, samuti vaaraokujudega “vanaegiptuse” võlvkäigu. Nii oli tulemuseks maaliline, mõneti rahutu ja mitmekihiline arhitektuuriorganism.

Uus elamutüüp kujunes tagasihoidlikumaks, aga mugavamaks, intiimsemaks, turvalisemaks. Keila-Joa see-eest puhul ei tähen-danud gooti, hiina või vanaegiptuse stiilist kinnipidamine sugugi, et seetõttu oleks millestki komfordi ja luksuse osas loobutud, pigem vastupidi. Kogu hoone oli täis tuubitud mitmesuguseid

Vaade mõisasüdamele üle jõe. A.Stackenschneideri sulejoonis ca 1833. A.V. Štšussevi-nimeline Riiklik Arhitektuurimuuseum Moskvas

mööbliesemeid, drapeeringuid, nipsasju, pilte. Uus ettekujutus interjööri ilust pidi väljenduma selle rikkalikkuses. On säilinud näiteks 1851. aastal koostatud inventarinimistu, mille järgi Keila-Joa mõisahoones loendati suuremaid marmorskulptuure 6, väiksemaid portselankujukesi oli arvel 68, portselanvaase 67, metall- ja marmorvaase 57, mitmesuguse suurusega peegleid 21, kullatud raamidega õlimaale 125, litograafiaid ja vaselõikeid 127, raamatuid umbes 2000.

[Eesti Ajaloomuuseum, f.81,n.1,s.92, l 225-226]

Põrandat ega seinu polnud kuskil jäetud laiemalt vabaks, kõik oli omavahel nagu seoses - tugitoolide riie leidis toetust rasketes aknakardinates, kummutisimsid profileeritud pildiraamides ja ka välisloodus pidi jätkuma rohelusse uppuvail verandadel ning toad omakorda ulatuma möbleeritud terrassidele.

Alumisel korrusel oli 7 esinduslikku ruumi, mille käepidemetel ilutses kolm roosi ja sõna „Perseverance“ (ladinakeelsest sõnast perseverantia – püsivus) Benckendorffide suguvõsavapilt. Fas-saadil oli kaks kolmnurkse malmkatusega sissepääsu, mille kohal seinal oli Benckendorffide vapp. Kahel pool ust olid metall-laternad ja malmvaasid, milles suvel olid lilled. Peafassaadil oli 5 gooti stiilis akent, millede ülemist osa kollased ja sinised klaasid moodustasid kauni ornamendi. Keskmise akna kohal oli ca 2 meetri kõrgune termomeeter.

Lossi jõepoolsel küljel oli avar terrass, mille paekivist treppi ehtisid kaks valgest Carrara marmorist lõvi. Seina ääres kesk-mise akna kõrval seisid kaks hallist kivist inimsuuruses vaarao kuju. Suvel toodi terrassile loorberipuud ja vaasid lilledega.

Lossi jõepoolse fassaadi sammastealusel terrassil asus pronks-bareljeef, mis kujutas allegooriliselt Amsterdami vabastamist Napoleoni vägedest 1813. aastal Benckendorffi juhtimisel. Bareljeef oli vene kujur Fjodor Tolstoi medaljoni koopia. See kujutas põlvitavat naist, kes Amsterdami vabastajale linna võtme ulatab. Vabastaja jalge ees lamab Napoleoni sümboliseeriv võidetud sõdur, kelle kiivril on täht „N“.

Terrassilt viis uks niinimetatud „vaasituppa“, mille nimetus tule-nes kogu toa keskosa enda alla võtvast vaasist. Inimkõrgune vaas oli arvatavasti jaspisest, ja seisis enne Talvepalees, kust ta

1837. aastal Talvepalees möllanud tulekahjust Benckendorffi korraldusel soldatite poolt päästetud. Tänuks olla tsaar Nikolai I vaasi Benckendorffile kinkinud, kes selle Joale lasi tuua.

Lossi söögisaal asus jõepoolsel küljel ja sealt avanes maaliline vaade kosele. Söögisaali seinad olid kaetud kallihinnaliste gobeläänidega, saali keskel oli suur ümmargune punasest puust laud ja seinte ääres puhvetkapid, mis olid täis vanaaegseid hõbepeekreid, kannusid, mitmed neist isegi 16. sajandist. Puhveti kohal rippus maal, millel väike särgiväel tüdruk toetas pead vana naise põlvedele. Maalil kujutatud naise olevat Benckendorff Petrburis Neeva üleujutuse käest päästnud, laps olevat aga kujutanud Benckendorffi tütart Sofiat. Söögisaalis hoitud ka Benckendorffi emale Prantsuse kuninganna Marie Antoinette´i poolt kingitud tumerohelisel põhjal kollase mustriga portselantassi koos alustassiga, millel olid kuninganna initsiaalid. Kui tsaar Aleksander koos Maria Fjodorovnega külastas Prantsuse kuningat Louis VI, oli tsaarinna õuedaamina kaasas ka Benckendorffi ema Anna Juliana. Kord olevat tal pea valu-tanud ja kuninganna saatnud talle tassiga šokolaadi, tassi aga palunud mälestuseks jätta. Söögisaali kõrval oli puhvetituba, mille ust varjas suur neljaosaline gobeläänvaip, mis kujutas ajaloolisi isikuid. Kapid olid täis kalleid portselanserviise, kristalli, hõbedat - neid väljastas puhvetiteener.

Lossi jõepoolse külje merepoolses otsas oli kolonnide tuba, kus asusid Benckendorffi ja ta abikaasa portreed ja nende valgest marmorist büstid. Toas seisis prantsuse firma Lossi ümaras sammastega toas seisis prantsuse firma “Érard” niinimetatud topeltrepetitsioon-haamermehhanismiga klaver. “Érardi” klaveri kõla ei ole just eriti tugev, kuid meeldivalt soe ja laulev. Sell-ine “helepruun ja pikk” instrument sobis hästi kokku lossi kogu ülejäänud neogootiliku interjööriga.

Pikk kitsas külalistetuba asus lossi peafassaadi pool. Külalistetoa seintel oli palju kuulsate kunstnike maale ja veneetsia klaasist peegleid. Selleaegsed külalistetoad olid kõik sarnaselt sisustatud: seina ääres plüüsiga kaetud sohva, mille ees enamasti ovaalne laud. Laua ümber tugitoolid, seinte ääres samas stiilis lihtsamad toolid. Uste ja akende ees plüüseesriided, mida kaunistasid rohked tupsud. Külalistetoast kõrval merepool asuva palkoni kaudu pääses parki.

Külalistetoa kõrval olev väheldane ruum, millest avanes vaade kosele, oli Benckendorffi kabinet. Suurel, akna poole pööratud stiilsel kirjutuslaual, mille ees suur kõrge korjuga tool, asetsesid pronksist kirjutuslaua garnituur, tsaaride Aleksander I ja Nikolai I pronksbüstid ja palju mälestussammaste ja kahurite mudeleid. Madalal kaminasimsil asetsesid Mihhail Kutuzovi ja Barclay de Tolli valgest marmorist kujud, mis olid Peterburis Kaasani kiriku juures seisvate kujude väikesed koopiad. Seintel oli tumedates, massiivsetes raamides tsaaride ja nende perekonnaliikmete portreed. Seinal rippusid ajaloolises järjestuses 53 väikest Vene riigi tsaare ja suurvürste alates Rjurikust kuni Paul I-ni kujutavat elevandiluust medaljoni. Kabineti taga oli väike relvakamber, kus oli suur kogu mitmesuguseid haruldasi relvi, sealhulgas Benckendorffile 1812. aasta Isamaasõjas ülesnäidatud vapruse eest kingitud kuldmõõk.

Keila-Joa lossi terrass, Stackenschneideri sulejoonis 1832

Kõrgetes kappides oli rohkesti selleaegseid vene-, inglise-, saksa- ja prantsusekeelseid raamatuid, 18. sajandi parimaid teoseid, millest paljud tolleaegsete kuulsate autorite autogram-mide ja pühendustega. Aastal 1852 oli tulekindlustuse akti andmeil lossi raamatukogus vene- ja prantsusekeelset kirjandust 2310 eksemplari.

Raamatukogus oli pruun, kuldse mustriga nahktapeet, lagi oli kumer ja kaared läksid gooti stiilis kokku. Uks avanes sammas-tealusele terrassile, kus asus bareljeef.

Puust keerdtrepi kaudu pääses teisele korrusele, kus asusid Benckendorffi ja ta abikaasa magamistoad: Benckendorffi oma kose pool ja Jelizaveta Andrejevna oma mere pool. Samuti asusid teisel korrusel teenijate ruumid. Krahvinna luksuslikult sisustatud buduaari seinad olid helesinise siidtapeediga kaetud, niisamuti ka pehme mööbel. Buduaarist pääses lahtisele palko-nile, kust avanes võrratu vaade. Hiljem, kuskil enne 1857. aastat pandi palkonile klaasaknad ette. Samasugune palkon oli ka Benckendorffi magamistoa ees. Benckendorffi magamistoast pääses kaheksakandilisse tornituppa, kus oli keisrinna Maria Fjodorovna kingitud tsaarinna vapiga kaunistatud kirjutuslaud, mille laekas hoiti tsaar Nikolai I poolt Benckendorffile saade-tud viit isklikku kirja, mis algasid sõnadega „Cher ami“ ( „Armas sõber“) ning lõppesid tervitustega krahvinnale ja teistele pereliik-metele. Kitsas keerdtrepp viis üles torni, kust väikeselt platvormilt võis pargi tagant paistvat merd ja selge ilmaga ka Tallinna torne näha. Kui pererahvas oli Keila-Joal, lehvis tornis Benckendorffide lipp.

Benckendorffide järglaste Volkonskite ajal sisustati 2. korrusele niinimetatud „hiina tuba“, mille seinad olid hiina siidiga kaetud. Mustal põhitoonil olid kuldsetes, pärlmutri ja punastes toonides hiina riietuses naised sisse kootud. Lage katsid hiina elu kujuta-vad maalingud ja seinte ääres seisid mitmesugustes kõrgustes hiina vaasid, millest mõni oli ligi kahe meetri kõrgune. Kogu toa sisustus moodustas kallihinnalise hiina eksponaatide kollekt-siooni.

Teekond Keila-Joale

Tallinnast sõideti Joale Paldiski maanteed kaudu kuni Vääna-Postini, kus asus võõrastemaja „Kuldne päike“. Sealt keeras tee Paldiski maanteelt paremale ning viis läbi Vääna mõisa. Vääna ja Joa vahel, umbes 3 kilomeetrit enne Joad Talinõmmes, oli tee ääres väike ühekordne punane telliskivihoone, kus Joale kihutavad kullerid ja külalised end teetolmust puhastasid, ümber riietusid ja teed jõid, et siis värskete ja puhanutena lossi sõita. Talinõmmest viis otsetee ilusa männimetsani, selt edasi lossi viivale vahtraalleele. Vasakul pool teed oli mõisa rehi, mis meenutas keskaegset kindlust.

Lossi juurde viiv tee läks läbi neljakandiliste hoonetega piiratud õue, kus parempoolses hoones asusid laudad ja vasakpoolses tallid. Eesõues seisid kuus suurtükki, mis olid 1812. aasta Isa-

maasõja trofeed. Kord ühe peo puhul tahetud külaliste lõbusta-miseks suurtükke lasta. Aednikupoisid, kellele anti suurtükkide laadimise käsk, mõelnud, et mis see püssirohi üksi teeb, et paneme mõne kivi ka sisse. Poistele antud paugutamise käsk, enne aga kästud suurtükitorud lossi poole pöörata, et tulejuga ikka hästi näha oleks. Poistel olnud siis vesi ahjus ja tuli oma vigur üles tunnistada ja suurtükkidest kivid välja võtta.

Eesõue eraldas lossiesisest ümmargusest muruväljakust kahe raudväravaga võre. Väravate vahel oli väänkasvudesse uppuv vahimajake, kus Benckendorffi ajal oli alaline valve. Sisse sõideti parempoolsetest väravatest, ümber muruplatsi lossi ette ja vasakpoolsetest välja tallidesse.

Kaunilt kujundatudlooduslik park

Koos lossi ehitamisega alustati ka pargi rajamist Keila-Joale. Loodus on andnud pargi rajamiseks suurepärased võimalused: kuuemeetrine kosk ise on omaette vaatamisväärsus, kosest allavoolu jäävad kaldad ja metsaga kaetud oruterrassid vaheldu-vad madalamate kohtadega, kõrgete kallaste vahel kiirevooluline jõgi, mille vool jõesuu pool aeglustub.

Meremõisa kolmekorruseline paekivihoone jõe vasakul kaldal, millest pidi saama Meremõisa uus häärber, jäeti lõpuni ehita-mata ja kujundati ümber romantilisteks varemeteks.

Vaade lossile sissesõiduteelt. T.Gelhaari litograafia fragment 1830-ndad. Eesti Ajaloomuuseum

Meremõisa varemed. T.Gelhaari litograafia fragment 1830-ndad.Eesti Ajaloomuuseum

Pargi laius 80 hektaril ja lääne ja loodesuunas läks see märka-matult üle looduslikuks pargiks ulatudes sillerdava mereni. Pargi reljeef on mitmekesine: liivane mererand, männimets, rohelised aasad, lopsaks lehtmets. Mööda jõeäärt mere poole laius park hästikorrastatud teedevõrgu ja vaatepaviljonidega. Pargi teid, mida oli kokku umbes 60 km, puhastati ja liivatati aedniku järelevalve all.

Pargis kasvasid kodumaiste puude kõrval mitmesugused meie kliimat taluvad võõrpuuliigid: seedrid, elupuud, nulud, lehised, pöögid, küpressid, kastanid, mitmevärvilised vahtrad, kreeka pähklipuud, pärnade ja kaskede erisordid, põõsastest ebajasmii-nid, lumemarjad, punased leedrid, mitmesugused sirelid. Osa neist on tänaseni säilinud.

Itaaliast toodi parma kannikesi, mida istutati lossi lähedale niisketele aladele. Neid tumelillasid hästilõhnavaid lilli kavas Keila-Joal veel 1930.-ndail aastail. Meremõisa varemete lähedale istutati kollaseid priimulaid. Erilist tähelepanu pälvis pargis kasvuhoonete lähedal paiknenud kiviktaimla, mis oli üks esimesi Eestis.

Üht kõrgemat kohta jõe paremal kaldal hüüti Jeruusalemma mäeks. Jeruusalemma mäe all olid kunstlikult kaevatud tiigid, kuhu jõest suure 5 meetrise läbimõõduga vesiratta abil puust torude kaudu vett pumbati. Torud valmistati jämedatest palkidest, mis läbi puuriti ja omavahel ühendati. Tiikidest juhiti vesi väikeste ojadena välja, ojadele rajati kärestikke ja jugasid ja paigutati lahtiseid teokarbikujulisi vaagnaid, mille servadelt vesi alla voolas. Jeruusalemma mäe all, kahe tamme vahel, oli mäles-

tusmärk Alexander von Benckendorffi vennale Konstantinile, kes langes 1828. aastal Vene-Türgi sõjas. Mäe järsu veeru all oli raudkividest laotud kuhjal pronksmõõk , kiiver ja perekonna vapiga kilp. Lihtsal vasktahvlil oli venekeelne kiri „Ta lõpetas töö, lõpetas elu“

Keila-Joa lossi kuulsadkülalised ja Venemaa hümn

Üle jõe ehitati mitu silda. Kaunim neist, mida rahvas kutsus kiige-sillaks, asus lossist mõnisada meetrit mere pool ja viis elegantse kaarena üle jõe, toetudes silla otstes asuvatele kivimüüridele. Nimetus kiigesild tuli sellest, et kõndimine pani silla kiikuma.

Krahviperekond aga nimetas silda Lvovi sillaks. Silla, mis oli malmist ja oma 31,9 meetrise kandeava tõttu tähelepanuvääriv ka tehnilisest küljest, kavandas Aleksei Lvov, kes oli ühe paremana lõpetanud Peterburi teedeinstituudi teedeinsenerina. Aleksei Lvov sündis Tallinnas ja tema isa Fjodor Lvov luuletaja ja kirjanik ning asjaarmastajast laulja, suunas ka poja muusika juurde. Aleksei Lvov tutvus Alexander von Benckendorffiga Nikolai I kroonimispidustustel ja temast sai viimase tiibadjudant. Ühel oma sõidul visanud tsaar Benckendorffile: „Mind on ära tüüdanud need võõrad hümnid!“ Benckendorff teatas sellest kohe Lvovile ja too asus tellimust täitma. 27. mail 1833 toimus Keila-Joa lossi pidulik avamine ja sel puhul sõitis kohale ka tsaar Nikolai I isiklikult. Just samal õhtul palus Lvov tsaaril kuulata oma tagasihoidlikku oopust. Lugu läbi visanud Lvov viiulipoogna sillalt jõkke. Silla kohta olevat keiser Nikolai I öelnud: “Näib, nagu oleks Lvov oma viiuli poogna üle jõe heitnud”. Kaunis kiigesild varises 1. mail 1917. aastal sadanud märja lume raskuse all kokku.

Vene impeeriumi hümni „Boze, Tsarja hrani“ („Jumal, keisrit kaitse Sa“) esimene ametlik esitus toimus 23. novembril 1833 õukonna kapelli saalis tsaari ja kogu tema perekonna ees. Luulesolistina esines krahv Alexander von Benckendorffi tütar Anna Benckendorff.

Keila-Joa härrastemaja ja park 1830-ndail, T.Gehlhaar

Keila-Joa mõisa vesiratas

Lvovi sild, T.Gelhaar litograafia fragment

Lossi avamispeost sai alguse traditsioon, et kuulsad külalised parki puid istutasid. Esimesed kaks noort tamme istutasid tsaar ja tsaarinna lossi merepoolsesse külge. Puud piirati raudvõrega ja võrele kinnitati kullast plaat istutaja nime ja istutamise ajaga.

Jõesuu lähedale ühele kõrgele künkale püstitati gooti stiilis malmpaviljon, mille keskel oli tsaar Nikolai I pronksbüst. Üleval paviljoni kaarte vahel olid plaadid tsaari ja tema saatjaskonda kuulunute nimedega. Paviljon nimetati tsaari 1833. aasta külaskäigu mälestuseks Nikolai paviljoniks.

Peale Nikolai paviljoni oli pargis paviljone veelgi, need kõik olid paigutatud kohtadele, kust avanes kaunis vaade pargile, merele, kosele. Jõesuus Meremõisapoolses küljes oli liivasel rannal mändide all oli suur kaheksakandiline Maria paviljon laua ja pinkidega, kus suvel käidi teed joomas. Merest umbes 300 meetri maa poole, jõge paremal kaldal käänaku kohal kõrgel kaldal asus seenekujuline puust paviljon, kust nägi rannamaja, merd ja luiteid ning sügavuses voolavat jõge. Paviljonil oli õlgkatus, seene jala ümber punased pingid.

Pargis oli palju malmpinke, mis olid Benckendorffi külaliste poolt kingitud. Pinkide seljatugedel olid kinkijate nimed ja vapid. Pingid paigutati külaliste lemmikkohtadesse. Endise Meremõisa lossi varemate kõrval joa kõrgel kaldal oli Rossi pink, mis paigutati kohale, kus XIX sajandi esimese poole üks kuulsamaid lauljaid Henriette Sonntag, hilisem krahvinna Rossi, istuda armastas. Preili Sontag elas aastail 1833 -1843 Peterburis ja iImselt just neil aastail veetis ta ka ühe suve Keila-Joal.

Ansamblisse sobivad kõrvalhooned

Samasugust uusgooti joont nagu peahoonel on püütud jätkata ka enamikul Keila-Joa mõisa kõrvalehitistel.

Kirikumõis asus lossi avara muruväljaku põhjapoolsel küljel. Nimetus kirikumõis tuli sellest, et hoone jõepoolses osas asus väike Püha Sakariase ja Elisabethi nimeline vene õigeusu

kodukirik. Kiriku nimepäev oli 5 september ja selle puhul peeti igal aastal pidulik jumalateenistus. Hoone ise oli ühekordne ja ehitatud juba enne kui Benckendorff mõisa omanikuks sai. Hiljem ehitati juurde teine korrus ja veel üks osa juurde. Kirikul oli klaaskuppel ja kaks vasest kella.

Väikemõis asus kirikumõisa vastas üle muruväljaku. Bencken-dorffi ajal oli see tema rohkearvuliste külaliste ööbimispaigaks, hiljem elasid seal laste õpetajad.

Lossis kööki ei olnud ja toitu valmistati veski kõrval asuvas väikese haritorniga köögis, mille tuulelipul on aastaarv 1801. Tornis oli kell, millega mõisatöölisi sööma kutsuti.

Joa kõrval asuv vesiveski on vanim rajatis Keila-Joal. Tähelepan-dav, et kui enamike hoonete puhul püüdis Stackenshneider rakendada uusgooti vormi, jättis ta veskihoone puhul selle väliskuju peaaegu muutmata. Andeka arhitektina nägi ta segelt, miks nii on parem: vana ja päevinäinud, massiivne hoone mõjus kui vastukaal, kontrapunkt elegantsetes vormides lossile. Enam - vähem sellisena püsis vesiveski kuni Eesti Vabariigi algusaastateni, kui valmis elektrijaam ja 1928. aastal hakati tootma elektrienergiat. Enne veel kui elektrijaama rajamiseni jõuti alustas vesiveski baasil tööd kalakasvanduse haudemaja. Suuremad tööd veskihoone ümberehitamiseks algasid 1935. aastal kui Riigiparkide valitsuse poolt algas kogu mõisakompleksi hoogne korrastamine. Keila-Joa kalakasvatus ja jõujaam jätkasid tööd ka pärast sõda.

Veski lähedal asus valitseja- ehk trahterimaja, mille lossipoolses osas asus valitseja korter, keskmises osas mõisa teenijate laste kooliruumid ja teises otsas trahteriruumid. Ööbimisruumid olid teisel korrusel - üks naisterahvastele, teine meestele. Hoone lossipoolsest otsast viis jõeni kõrge hambulise äärega kivimüür, milles oli kangialune.

Valitsejamaja vastas väikesel jõesaarekesel asus viinaköök, hiljem nimetati seda hoonet ka õlleköögiks. Hoones oli pesu-köök , suur paekivipõrandaga ruum, mille keskel oli kanal, et õuest ei pruukinud vett tuua. Must vesi voolas restiga kaetud kanali kaudu välja. Pesuruumis olid suured kolmjalad pesupallid. Samast ruumist läks trepp üles puupõrandaga rulliruumi, kus

Keisri paviljon, T.Gelhaar litograafia fragment

Kirik, T.Gelhaar litograafia fragment

asus raske pesurull. Triikimisruum asus pesuruumi kõrval. Trii-kimiseks oli kolm lauda. Pliidil soojendati triikimisel tarvitatavaid potte ja presse. Sukad kuivatati selleks otstarbeks valmistatud sentimeetripaksustel sukakujulistel laudadel. Kleidid, mida triigiti, riputati lae alla, sest muidu ei saanud pikki sleppe triikida. Käiste triikimiseks olid vastavad lauad, millele käised peale tõmmati.

Linnaserehi, kus hiljem asus saun, seisis viinaköögi taga jõe kaldal. Saunas oli neli ruumi: kütteruum, riietusruum, pesu- ja vihtlemise ruum. Sauna kasutasid mõisa teenijad. Saarel paiknes veel vana vene stiilis puumaja, mida kutsuti vannimajaks.

Sepikoda asub lossist umbes 300 meetrit ülesvoolu jõe paremal kaldal. Neogooti portaali ja sakmiktornidega ehitis meenutab keskaegset kindlust.

Mõisas oli viis kasvuhoonet ja need olid nii paigutatud, et maastik kaitses neid külmade põhjatuulte eest. Palmide maja oli pikk mitmejärguline hoone, kus ühes otsas talveaed, keskel palmide maja, teises otsas tööriistad, lillepotid jms. Hoone tagumises osas olid mõisa teenijate köök ja korterid. Talveaias ehk külmmajas hoiti loorberipuid ning teisi dekoratiivtaimi, mis suvel lossi ümbrust kaunistasid. Ruun oli kahe poolega, keskel vahekäik. Viinamarjamaja asus juurviljaaias vastu talli seina. Virsikumaja asus palmide maja taga mäe otsas ja oli kahe poolega nagu talveaedki. Esiosas olid vanemad puud, tagaosas kolm noort

puud. Virsikumajas kasvatati ka maasikaid. Juurviljaaias oli kasvu-hoone, mis oli kaheaastaste taimede hoiukohaks, seal külvati ka seemneid ja kasvatati taimi. 1905. aastal rajati orhideede terraarium. All pargis oli suurejooneline ehitis, mida kutsuti kameeliamajaks. Hooneid oli kaks - üks mäe veerul kõrgemal, teine madalamal ja seal kasvatati troopilisi taimi.

Lossi lähedal, mitte kaugel Lvovi sillast, oli ühel jõeäärsel künkal kaev, mida rahvas kutsus kärneri kaevuks. Küllap käisid aednikud sealt vett võtmas, sest samas lähedal olid ka kasvuhooned. Kaev jättis eemalt paviljoni mulje, sest oli metallpostidega piiratud. Postide vahel olid metallkaunistused, peal oli metallkatus. Kaevu juurest viisid paekivitrepid künka all asuvale lagendikule, kus kasvasid mitmed puude grupid: elupuud, nulud.

Kirikumõisa taga palmide maja kõrval oli kaks väikest hoo-net – ühes küpsetati leiba ja teine oli piimakamber, kus hoiti piima, koort ja tehti võid. Piimakambri luukidele olid maalitud pikkades kuubedes naised. Maja, kus leiba küpsetati, hüüti ka rosinamajaks, sest hoone paekivist seintes olid mitmevärvilised munakivisuurused raudkivid, mis meenutasid rosinaid.

Suurte lehtpuude varjus vastu lauda müüri oli ilus varjuline aed, mida millegipärast kutsuti prantsuse aiaks.

Jõe vasakul kõrgel kadal kettsilla kohal seisis vana-vene stiilis Ponomarjovi villa. See oli kahekorruseline pööningukambriga ehitis, kus igal korrusel oli üks tuba. Alumisel korrusel oli val-getest kahhelkividest kamin, millel sinised vene talupoegade elu kujutavad maalingud. Maja juurest viisid kaks paekivist treppi alla kettsilla juurde.

Vaade joale. H.Petersen, F.Schwabe koloreeritud litograafia 1861 Köetav kasvuhoone – palmimaja, T. Gelhaar litograafia fragment

Ponomarjovi maja, T. Gelhaar litograafia fragment

Sepikoda, T.Gelhaar litograafia fragment

Pargis, jõesuudmes, mitte kaugel seenekujulise paviljonist oli hobustesild, mis talveks ära viidi.

Seek ehk vanadekodu, mis asutati tõenäoliselt peale 1857. aastat vanadele mõisateenijatele, kes ei jaksanud enam töötada ja kellel ei olnud toitjaid. Seek oli vana-vene stiilis kahekorruse-line ehitis ja asus suure silla lähedal Käesalu tee otsas. Majas oli üks tuba naistele, üks meestele, haigetuba, apteek ning velskri korter.

Peale seegi oli mõisas veel ka leskede maja, mis asus Meremõi-sa Nippestalis. Leskede majas oli neli tuba.

Puude varjus peituvale kalmistule viib kaks paekivitreppi. Kal-mistul asub väike kabel ja marmorplaatidega kaetud hauad. Ka-lmistu keskel on Aleksander von Benckendorffi ja tema abikaasa krahvinna Jelizaveta von Benckendorffi hauad. Nende kõrvale on maetud Benckendorffi tütar Maria Aleksandrovna Volkonskaja, tütrepoeg Pjotr Grigorjevitš Volkonski ja tema abikaasa Vera Aleksandrovna Volkonskaja ja Grigori Petrovitš Volkonski. Teistest eraldi on kolm hauda, mis kuuluvad Benckendorffi tütretütrele Jelizaveta Grigorjevna Volkonskaja ja tema abikaa-sale Mihhail Sergejevitš Volkonskile. Jelizaveta Grigorjevna oli Itaalias elades astunud katoliku usku, peeti skandaali kartuses paremaks matta ta veidi eemale. Nende kahe haua ette on maetud Alexander von Benckendorffi vennapoeg, kes tuli 1921. aastal Nõukogude Liidust ära, kuid suri Narvas karantiinis. Joa mõisavalitsejate haudade seas on veel üks iseäralik viimane puhkepaik: 1940. aastal maeti miskipärast perekonnakalmistule üks Joal surma saanud punaväelane.

Volkonskite aeg

Pärast Alexander von Benckendorffi surma päris Joa majoraat-mõisa tema keskmine tütar Maria (1820-1881), kes oli abielus vürst Grigori Petrovitš Volkonskiga (1808-1882).

Maria sai kogu majoraadi liikuva ja liikumatu varanduse, maa, metsa ning hooned koos kõigega, mis neis leidus - alates hin-nalistest hõbenõudest ja lõpetades pisiasjadega. Testamendi tingimus oli, et päranduseks saadud varandusest ei tohi midagi müüa, raisata ega ära viia. Kõik pidi jääma nii, nagu oli. Testa-ment nägi ette ka seda, kellele mõis edasi läheb, kui Maria peaks surema järglasteta.

Volkonskid olid 19. sajandi I poolel Vene poliitilise ja õukondliku elu tipud. Nende suguvõsa ulatus vürst Rjuriku aegadeni ehk aastani 870. Kogu suguvõsa liikmed olid kõrge positsiooniga. Grigori Volkonski isa Pjotr Volkonski oli väljapaistev õukonna-ametnik, kindral ja feldmarssal. Ta oli tsaar Aleksander I isiklik sõber ja nõunik ning elas Talvepalees. Vürst Grigori Volkonski sai hariduse Pariisis, kus ta õppis ka laulmist. Tal oli harudane bass ning perekonna mälestuste põhjal laulnud kord isegi kuulsas Milano La Scalas don Basilio osa Rossini ooperis “Sevilla habemeajaja”. Direktsioonil palutud tema esinemist avalikult mitte teadustada, kuid saladus tulnud siiski ilmsiks ning pärast aariat hüüdnud saal elagu Vene vürstile. Maria abiellus Grigori Volkonskiga 17-aastaselt, väga noorelt sünnitas ta ka oma kaks last Jelizaveta ja Pjotri. Maria kuulus sellesse põlvkonda, kes sai peene prantsuse kasvatuse. Kuna vene keelt kõneles ta ainult teenijatega, siis oskas ta seda märksa halvemini kui prantsuse keelt. Maria tundis hästi taimi ja armastas aeda. Tütrepoeg Sergei Volkonski mäletas teda sageli roose või põõsaid lõika-mas, seljas valge kleit ja peas pitsrätikuga kaetud õlgkübar. Kui ta leidis teelt kuivanud hobusesõnnikut, torkas ta selle sirmi otsa ja viis peenrasse. Maria algatusel rajati Joale kool, kus õppisid mõisateenijate lapsed. Grigori ja Maria abielu ei kujunenud õn-nelikuks. Grigori oli nõrga iseloomuga kergesti armuv ja mõju-tatav. Tähtsamad kui kodu ja perekond olid talle kunst, artistid ja seltsielu. Viimased 20 aastat elas ta perekonnast lahus, põhiliselt Odessas ja Ankermannis. Maria suri 1881. aastal Roomas, tema surnukeha toodi Joale ja maeti perekonnakalmistule. Kaks kuud peale Maria Aleksandrovna surma abiellus Grigori Petrovitš oma ema seltsidaami Maria Aleksandrovna Waxeliga. Grigori Petrovitš suri 1882. aastal Nizzas vanadusnõrkusesse ja on maetud Ankermannis.

Pärast Maria Aleksandrovna surma läks Joa majoraat tema pojale Pjotr Grigorjevitš Volkonskile (1843-1896). Pjotr oli veidi kerglane inimene, kes kandis liialdatult hoolt oma välimuse eest. Hall silindrikujuline kübar viltu peas, seljas tihkelt taljesse õmmeldud mantel, kitsad Napoleon III vurrud ning Prantsuse eruohvitseri kehahoiak. Oli ka hoopis teistsugune Pjotr - vaimse töö tegija, väga palju lugenud ja haruldase mäluga intellektuaal. Kahjuks ei võimaldanud tasakaalutu iseloom ja halb tervis tal oma teadmisi rakendada. Nagu isa, oli ka tema silmapaistvalt musikaalne ja ilusa lauluhäälega. Pjotr Volkonski abiellus Vera Aleksandrovna Lvovaga (1848-1924), kes oli tsaar Aleksander III abikaasa Maria Fjodorovna mõjukas õuedaam ja üle Venemaa tuntud iludus. Neil oli kolm poega: Grigori, Aleksandr ja Pjotr. Kaks nooremat sündisid Roomas, kus abielupaar elas aastatel 1871-1873. Seal külastas neid ka kirjanik Aleksei Tolstoi, et tutvustada oma teoseid, kus Volkonskitest juttu. Itaalia aastatega on seotud ka üks rahvapärimuslik lugu. Nimelt tellinud Volkonskid ühes Rooma restoranis kõige kallimat kala, mida

Maria Volkonskaja. N. von Wrangeli maal ,1840-ndad.Eesti Kunstimuuseum

Itaalias saada oli. Kala, mis lauale toodi, maksnud Vene ra-has 75 kopikat tükk ja olnud Läänemerest pärit kilu. Elu lõpul jäi Pjotr segaseks. Ta suri Joal ja maeti perekonnakalmistule. Vera Volkonskaja veetis pärast mehe surma talved põhiliselt Prantsusmaal ja Itaalias, Joal viibis ta vaid suviti. Elas vanas eas tagasihoidlikult, külalisi käis Joal juba enne 1914. aastal ala-nud sõda harva. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli Vera Volkonskaja Moskvas. Kuidagi õnnestus pojal ta 1920. aastal Eestisse saada, kus ta kirikumõisa kolmetoalises korteris oma viimased elu-aastad mööda saatis. Vera Aleksandrovna suri 1924. aastal ja maeti perekonnakalmistule oma mehe Pjotr Grigorjevitši kõrvale. Tema haual ei ole plaati ega risti, nähtavasti puudus lastel nende muretsemiseks raha.

Peale oma isa, Pjotr Grigorjevitši surma 1896. aastal, sai mõisaomanikuks Pjotri ja Veera vanem poeg Grigori, kes sündis 1870. aastal Peterburis, kuid toodi Joale juba imikuna. Rahvas kutsus ilusat väheldase kasvuga blondi Grigorit tema heledate juuste pärast valgeks vürstiks.

Grigori Petrovitš oli just abiellunud Varssavi kindralkuberneri Šuvalovi tütre Sophia Pavlovnaga (1877-1917). Vürst olevat ühel ballil purjus peaga seda tüdrukut suudelnud ja sellest piisas - noormees oli kohustatud abielluma. Noorpaar elas algul talviti Moskvas ja suvel Joal. Hiljem, kui laste arv kasvas, jäid nad aastaringselt Joale, kust vaid harva välja sõideti. Joal asusid Grigori Petrovitš ja Sophia Pavlovna elama kirikumõisa, millele uus osa juurde ehitati. Vürstil ja Sophia Pavlovnal oli kaheksa last. Grigori olnud ülimalt kokkuhoidlik, mingit pidutsemist ja prassimist enam Joal ei toimunud. Ta oli oma alamate poolt hinnatud mees ja teda kutsuti rahva vürstiks. Grigori valdas peale vene keele prantsuse ja saksa keelt, eriti hästi inglise keelt, samuti eesti keelt nii kõnes kui kirjas. Tema kirjutuslaual oli kalender, kuhu ta iga päev eesti keeles märkis, missugune ilm oli, kus ta käis ja mida tegi. Ka armastas vürst teenijatele kinkida oma abikaasa, laste ja enda fotosid, seda sageli koos eestikeelse pühendusega.

Sophia Pavlovna suri 1917. aastal Skovorodkinos kui nende noorim tütar oli nelja-aastane. Segaste aegade tõttu vürstinnat Joale tuua ei saadud ja ta maeti Skovorodkino külakalmistule. Grigori Volkonski abiellus uuesti 1929. aastal Natalija Võrubova-

ga, kelle ta Nõukogude Liidust välja nõudis. Uue abielu tõttu tek-kisid isa ja laste vahel lahkhelid ning see viis perekonna osaliselt laiali. Grigori Volkonski suri 1940. aastal ja maeti perekonna-kalmistule. Tema haud on tähistamata.

Nii kaob Joa mõisa hiilgus

Pöörde Joa ellu tõi 1917. aasta veebruarirevolutsioon. Lossi hõivas Riiast saabunud 217. Kamenetski rügement. Algas lossi ja selle ümbruse rüüstamine. Lõhuti uksi ja aknaid, varastati kristalli ja portselani. Mööblilt kisti riie ja nahk pealt, neist tehti tubakakotte. Kõik loobiti vankritele ja viidi Tallinna, kus seda tänavatel koormate kaupa müüdi. Lossi raamatukoguga köeti aasta otsa polgu kööki. Lossi sisustusest ei jäänud midagi järele. Sõdurid tõid lossi hobused, kus nad hoovis ilupõõsaid näksisid ja lillepeenraid segi trampisid. Kaunil Canova Venusel tõrvati istmik ära ja lasti selle pihta püssist märki. Kuju purunenud osad visati jõekaldast alla, kust teenijad need üles korjasid ja ühte keldrisse varjule toimetasid. Venuse pead aga nähti aastaid hiljem ühe talumehe lillepeenras. Kõik, mis kätte saadi, peksti puruks või veeti laiali.

Mõisavalitseja Peeter Riiman oli jõudnud mõisa hõbeda, mida sai kolm suurt kastitäit, hobustega Tallinna Scheeli panka hoiule viia. Oktoobrirevolutsioon tabas Volkonskite perekonda Peter-buris. Kui Grigori Peterburist 1918. aastal tagasi tuli, sai ta oma hõbeda kätte ja oli mõisavalitsejale väga tänulik. Just tänu sellele hõbedale suutis vürst üle elada ka kõige raskemad ajad. Olles suur tsaaririigi patrioot, hoidis ta peaaegu kogu oma varandust Venemaa pankades, samal ajal kui paljud teised selle välismaale paigutasid. Vürstile kuulunud Venemaa mõisad ja Moskva majad riigistati, pangas olnud paberraha kaotas väärtuse, kuld läks riigile. Joa mõisavalitseja Peeter Riiman avaldas hiljem imestust, kui tugevad närvid ja hea enesevalitsemine vürstil olid. Ta suutis oma saatusega leppida, ilma et oleks mingisugust pahameelt või vaenu välja näidanud. Lastele õmmeldi tõllaistmeid katnud kangast ja piljardilaua katteriidest kleite, pükse, pintsakuid. Elama asuti kirikumõisa, teenijatest jäid tööle vaid kõige vajalikumad.

Maaseaduse alusel algas mõisate võõrandamine. Joa mõis jäi esialgu riigimõisaks. Loss läks välisministeeriumile, väiksemad majad ja korterid üüriti põllutööministeeriumi ametnikele suvi-tamiseks. Suure vastutuleku märgiks jäeti vürst Grigori Volkon-skile 50 hektarit maad, kirikumõis, majandushooned ja veidike metsa. Selle kõige eest olevat ta suudelnud põllutööminister Otto Strandmanil kätt. Kui pojad Pavel ja Grigori võtsid end Eesti Vabariigi alamaiks, siis vürst ise lootis ikka veel monarhistliku võimu tagasitulekut Venemaal ja pidas end emigrandiks, kellele anti eripass.

Saksa okupatsiooni ajal asus Keila-Joa lossis Saksamaa sõjaväe-luure- ja vastuluureteenistuse Abwehri luurekool ja peale Teise Maailmasõja lõppu läksid mõisahooned järgmiseks viiekümneks aastaks punaarmee kätte, läbides järjekordse ümberehituste ja lagunemise jada.

Grigori Petrovits Volkonski, 1913. a. foto erakogust