1

Tartu Ülikool

Eesti Mereinstituut

Koha loodusliku sigimise tagamine

kunstkoelmute abil

Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava meetme 3.2 projekti

(viitenumber 932010780003, TÜ SLOMI10187T) lõpparuanne

Tallinn 2015

2

Sisukord Sissejuhatus ........................................................................................................................................ 4

1. Kirjanduse ülevaade ................................................................................................................... 6

1.1. Looduslike kudemisvõimaluste hindamine ja takistavate tegurite selgitamine ................ 6

1.1.2. Alternatiivid tehiskoelmute kasutamisele ............................................................................ 8

1.1.3. Tehiskoelmute kasutamine populatsiooni piiramiseks ........................................................ 9

1.2. Sobivate kudemisalade identifitseerimise meetodid ............................................................ 10

1.2.1. Kudemispaiga eelistuste hindamine (selektiivsuse indeksid) ............................................ 13

1.3. Sobiva konstruktsiooniga koelmute valimine, ehitamine ja hooldus .................................. 15

1.3.1. Koelmute konstruktsiooni tähtsus ja materjali valik ...................................................... 15

1.3.2. Lõhilaste koelmute konstruktsioon ja substraadi valik .................................................. 17

1.3.3. Ahvenlaste koelmute konstruktsioon ja materjalid ....................................................... 19

1.3.4. Sägaliste koelmute konstruktsioon ja materjalid ........................................................... 22

1.3.5. Puudest või okstest valmistatud koelmud ..................................................................... 23

1.4. Tehiskoelmute efektiivsuse analüüs ..................................................................................... 23

1.4.1. Kudevate kalade ja koetud marja hulga hindamine ....................................................... 24

1.4.2. Marja suremuse hindamine ........................................................................................... 25

1.4.3. Vastsete hulga hindamine .............................................................................................. 26

1.4.4. Kalade noorjärkude hulga hindamine ............................................................................ 28

1.4.5. Kudekarja arvukuse muutuste hindamine ..................................................................... 29

2. Materjal ja metoodika .................................................................................................................. 30

2.2. Sobivate koelmutüüpide kindlakstegemine .......................................................................... 30

2.3. Koha sigimisala piiritlemine .................................................................................................. 33

2.4. Koelmujada koostamine ja paigaldamine ............................................................................. 33

2.5. Koelmujadade kontrollimine üles tõstes ............................................................................... 34

2.6. Koelmujada kontrollimine sukeldudes .................................................................................. 35

2.7. Koelmute kasutamise efektiivsus .......................................................................................... 36

2.8. Vesihalliku esinemine ja koelmute ületalve hoidmine .......................................................... 37

3. Tulemused .................................................................................................................................... 40

3.1. Pärnu laht .............................................................................................................................. 40

3

3.2. Matsalu laht ja Pedaspää laht ............................................................................................... 60

3.3. Loodete ellujäämus erineva substraadiga koelmutel ........................................................... 63

4. Kokkuvõte ..................................................................................................................................... 66

Kirjandus ........................................................................................................................................... 69

4

Sissejuhatus

Kalad on inimestele oluliseks toiduaineks ja nõudlus kalaliha järele kasvab rahvastiku

kasvu toel jätkuvalt. Lisaks sellele, et kalad on hinnatud toiduallikaks inimestele, on nad

osa looduslikest kooslustest, mille säilimine sõltub koosluse kõigist komponentidest. Kui

lihaallikana on looduslikud populatsioonid võimalik asendada kalafarmidega, siis

metsikute kalade rolli looduslikes kooslustes ei saa kasvanduses kasvatatud kalad täita. Ka

kalafarmide puhul tuleb arvestada, et suure osa kasutatavast söödast moodustavad

looduslikest populatsioonidest püütud kalad ja paljude hinnatud toidukalade kasvatamiseks

farmides puudub tehnoloogia. Tugevate ja stabiilsete looduslike populatsioonide püsimine

võimaldab jätkusuutlikku kalapüüki, pakub erinevaid ajaveetmisvõimalusi ja säilitab

bioloogilist mitmekesisust..

Paljud metsikud kalapopulatsioonid üle maailma on tugeva surve all ja ohustatud. See

surve on põhjustatud paljudest mõjutustest, millest enamik on antropogeenset päritolu.

Otsene mõju populatsioonidele tuleneb peamiselt kalade väljapüügist, populatsioone

mõjutavaid kaudseid tegureid on aga palju ja nende mõju hindamine ning vähendamine on

keeruline. Kalapopulatsioone mõjutavad kaudsed tegurid on üldiselt seotud muutustega

kalade elukeskkonnas.

Populatsioonide püsimiseks on vaja tagada populatsioonide võime ennast taastoota. Kalade

puhul on selleks vajalik ligipääs piisavale hulgale sobivate tingimustega kudemisaladele ja

soodsad tingimused koorunud kalade arenguks. Reostus ja muutused veekogu

hüdroloogilises režiimis, aga ka mõned looduslikud protsessid võivad muuta endised

kudemisalad kõlbmatuks või ligipääsmatuks ning seeläbi ohustada populatsioonide

püsimist. Üheks võimalikuks lahenduseks looduslike koelmute vähesusele või

puudumisele on tehiskoelmute kasutamine. Tehiskoelmutena käsitletakse antud töös kõiki

objekte, mis paigutatakse vette selleks, et pakkuda kaladele kudemissubstraati ja ka

looduslikke substraate, mida töödeldakse või korrastatakse selleks, et neid kudemiseks

sobivamaks muuta.

Koha Sander lucioperca (L.) on Pärnu lahe väga oluline töönduskala, just Pärnu lahes

püütakse lõviosa selle liigi rannikumere saagist. Rannikumeres on ka väike Matsalu lahes

kudev kohapopulatsioon. Viimastel aastakümnetel on koha arvukus ja töönduspüügi saak

olnud väga kõrge Peipsi järves.

5

Koha sigimist Pärnu lahes piirab kudemiseks sobiva põhjasubstraadi vähesus, enamus lahe

põhjast on mudastunud ja taolisele põhjale koetud mari on suure tõenäosusega määratud

hukkumisele. Teada on kaks kindlat koha sigimiskohta ent pole selge, kui laial lahe alal

koha potsentsiaalselt kudeda võiks. Matsalu lahe koha täpsema kudemisala kohta andmed

puuduvad. Peipsi järves on ülioluliseks kudemiskohaks Pedaspää laht, kus kohale

kudemiseks sobiv põhjasubstraat on üsna levinud. Aga ka seal on koelmukohtade

mudastumise oht.

Käesoleva töö eesmärgid on järgnevad.

1. Kirjanduse ülevaade sellest, milliseid põhimõtteid tuleks järgida, et tehiskoelmuid

kalapopulatsioonide reproduktiivse edukuse tõstmiseks võimalikult efektiivselt

kasutada. Tehiskoelmute kasutamisel võiks eesmärgiks olla olukord, kus kõik

suguküpsed kalad leiavad kudemiseks sobiva koha ja marja ning koorunud vastsete

suremus ei ole suurem, kui looduslikel koelmutel. See tähendab, et lisaks koelmu

konstruktsioonile ja asukohale tuleb arvestada ka koorunud vastsete varje- ja

toitumisvõimalusi koelmute läheduses (Houser 2007). Samuti antakse ülevaade

kasutatavatest kunstkoelmutest.

2. Koha kudemiseks sobiva koelmutüübi ja kunstliku kudemissubstraadi

väljaselgitamine. Sobivus tähendab 1) koelmutüübi eelistamist kudemiskohana

võrreldes muude tüüpidega, 2) loodete kõrget ellujäämust, 3) koelmute ehitamise ja

hooldamise majanduslikku efektiivsust.

3. Koha koelmualade piiritlemine Pärnu lahes (paigutades kunstkoelmuid lahe

erinevatesse osadesse). See on oluline aktiivselt kasutataval merealal tegevuste

mõistlikuks planeerimiseks.

4. Koha kunstkoelmute kasutamise võimaluste selgitamine Peipsi järves ja Matsalu

lahes.

5. Koha sigimise toetamine paigutades kunstkoelmuid traditsioonilistele, juba

aastakümneid selleks otstarbeks kasutatavatele aladele.

Käesolev aruanne on valminud kollektiivse tööna, milles osalesid Ilmar Talbonen

(koelmute valmistamine, hooldamine, abi välitöödel), Kalvi Hubel (välitööd, andmebaasi

täiendamine, andmeanalüüs, aruandlus), Taavi Riit (välitööd, andmeanalüüs, kirjanduse

ülevaate koostamine), Toomas Saat, Vello Peedimaa, Väino Vaino, Heli Spilev, Ülle

Talvik, Kalju Kupper ja teised Eesti Mereinstituudi töötajad.

6

1. Kirjanduse ülevaade

1.1. Looduslike kudemisvõimaluste hindamine ja takistavate tegurite

selgitamine

Juhul, kui katsepüükidest või muul meetodil on selgunud, et populatsiooni arvukus on

kahanenud või on põlvkonnad jäänud stabiilselt nõrgemaks, tuleb teha kindlaks tegur, mis

reproduktsiooni edukust piirab ehk reproduktsiooni limiteeriv faktor. Kui kudekari pole

märkimisväärselt kahanenud ja kalade viljakus pole langenud, aga põlvkonnad on nõrgad,

siis võib eeldada, et populatsiooni taastootmist piirab kas mingi kudemist takistav asjaolu

või on noorte kalade suremus mingil põhjusel tavapärasest kõrgem.

Kui kalade paljunemine on takistatud, siis selleks, et teha kindlaks, kas tehiskoelmute

kasutamisest võiks abi olla, tuleks esmalt uurida, kas looduslikel koelmutel sugukalu on ja

kudemist üldse toimub ning millises mahus ja kui edukalt. Tehiskoelmute kasutamine on

põhjendatud kui sobivat looduslikku substraati on ebapiisavalt või ei leidu, või kui

looduslikele koelmutele koetud marja suremus on suur.

Kudemise toimumist looduslikel koelmutel võib selgitada kontrollides kudemisvalmis ja

kudenud kalade, marja või vastsete olemasolu kudemisaladel. Selleks tuleb esmalt

tuvastada paigad, mida kalad kudemiseks kasutavad. Kui orienteeruvad kudemisalad on

teada, siis võib koelmute täpsema asukoha määramiseks viia läbi katsepüüke, mille

eesmärgiks oleks teha kindlaks, kas kuskil piirkonnas on kudemisvalmis kalade või

kalamaimude arvukus kõrgem, kui mujal. Koelmute leidmiseks võib kasutada ka

suguküpsete kalade märgistamist akustiliste saatjatega (Tibbits 2003). Saatjatega

varustatud kalade liikumist jälgides on võimalik jõuda tõenäoliste kudemisaladeni.

Looduslikel koelmutel toimuva kudemise mahtu ja edukust saab kontrollida koetud marja

ja koorunud larvide suhtelise hulga hindamise teel. Selleks võib kasutada marja- ja

larvilõkse ning seejärel püügiandmete põhjal arvutada CPUE ehk saagi püügiühiku kohta

(Tibbits 2003) või lihtsalt marja või larvide hulga pindalaühiku kohta. CPUE arvutamiseks

jagatakse püütud marja või larvide hulk nö. püünisepäevade arvuga. Üks püünispäev

tähendab, et püüti ühe püünisega ühe ööpäeva vältel, kaks püünisepäeva tähendab, et püüti

ühe püünisega kahe ööpäeva vältel või kahe püünisega ühe ööpäeva vältel jne. Leitud

marja või larvide arvukuse väärtusi on võimalik võrrelda aastast aastasse või ka erinevate

7

veekogude vahel. Nii on võimalik saada ettekujutus populatsiooni reproduktiivse edukuse

dünaamikast. Kudemise toimumist ja seda, kui suur osa suguküpsest kopulatsioonist

looduslikel koelmutel koeb, võib hinnata ka kudevate kalade loendamise teel.

Kui looduslikele koelmutele koetud marja hulk või kudevate kalade arv on kudekarja

suurusega võrreldes väga väike, siis võib eeldada, et kalade liikumine kudemisaladele on

takistatud või ei leidu veekogus sobivaid koelmuid. Olukord, kus marja on suhteliselt

palju, aga koorunud larvide hulk väga väike, viitab marja hukkumisele koelmul. Kui aga

marja ja larvide hulk on vastavuses ning vanemaid noorjärke vähe, siis võib arvata, et

suremus on suur peale koorumist. Kui on teada saadud reproduktsiooni faas, mis

populatsiooni edukat taastootmist takistab, tuleks järgmisena teha kindlaks konkreetsed

tegurid, mis edukat paljunemist piiravad. Selle põhjal saab teha järeldusi selle kohta,

milliseid meetmeid tuleks populatsiooni reproduktiivse edukuse tõstmiseks kasutada.

Marja suurt suremust või sobivate koelmute puudumist alal, kus neid probleeme varem ei

esinenud, võivad põhjustada paljud asjaolud. Marja hukkumise põhjuseks võib olla reostus,

näiteks pH langus (Galloway Fisheries Trust), substraadi ja marja kattumine setetega

(Lisle, Eads 1991) või mõne massiliselt vohava liigiga (O`Connor 2002), hapnikupuudus,

kudemissubstraadi ära uhtumine või ära söömine jne. Koelmute hävimist või

ligipääsmatust põhjustavad sageli ulatuslikud muutused veekogu hüdroloogilises režiimis

(Grabowsky, Isely 2007; Bhukaswan 1980). Muutuseid veerežiimis võivad põhjustada

vooluveekogude tammistamine, kanaliseerimine või muud sarnased muudatused, mis

võivad tuua kaasa järske kõikumisi veetasemes, veetemperatuuris, vooluhulgas ja liikuvate

setete mahus. Setete hulga suurenemist ja kudesubstraadi kattumist või hävimist ning

hüpoksiat kudemisaladel võib põhjustada ka veekogu küllastumine toitainetega ehk

eutrofeerumine (Lappalainen 2002). Tehiskoelmute kasutamisel on mõtet ainult siis, kui

muid olulisi takistusi edukaks paljunemiseks ei ole.

Kui on kindlaks tehtud, et populatsiooni reproduktsiooni takistab sobivate koelmute

puudumine, ebapiisav hulk või kehv kvaliteet, siis tuleks enne tehiskoelmute

kasutuselevõttu kõrvaldada kõik teised võimalikud kudemist või marja ja kalade arengut ja

ellujäämist takistavad tegurid. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus kalad ei saa rajatud

koelmuid kasutada või koelmud muutuvad kasutuskõlbmatuks enne, kui kalad neid

kasutatada jõuavad või hukkub sobimatute tingimuste tõttu kogu koetud mari.

8

1.1.2. Alternatiivid tehiskoelmute kasutamisele

Tehiskoelmute kasutamine ei ole ainus võimalus kalade asurkonna tugevdamiseks. Üheks

võimalikuks alternatiiviks on kalade asustamine. Enne kalade asustamise või koelmute

rajamise kasuks otsustamise tuleb kaalude mõlema meetodi eeliseid ja puudusi. Pikemas

perspektiivis tuleks eelistada tehiskoelmute kasutamist, sest see säitab algse populatsiooni

koos tema geneetiliste eripäradega. Populatsioonide tugevdamiseks on tihti kasutatud

massilist ja aastaid kestvat kasvandustes kasvatatud kalade asustamist. Sageli ei ole

asustusmaterjal saadud sama populatsiooni geneetilisest materjalist. Eriti tihti on sellist

praktikat kasutatud lõhilaste puhul, kelle algne populatsioon on kas täielikult hävinud või

väga väike. Esimesel juhul on see sageli ainuke võimalus populatsiooni taastamiseks, teisel

juhul tuleks aga eelistada asustusmaterjali kasvatamist algse populatsiooni materjalist või

looduslike kudemisvõimaluste loomist. Nimelt on mitmed autorid avaldanud arvamust, et

kasvandustest saadud asustusmaterjali kasutamisel võib olla metsikule populatsioonile

kohasust vähendav mõju, mis on eriti tugev juhul, kui asustusmaterjal ei ole saadud

kohaliku populatsiooni geneetilisest materjalist. Selle põhjuseks võib olla loodusliku- ja

seksuaalse valiku puudumine kasvanduses, efektiivse populatsiooni väga väike suurus ja

autbriiding, mille tulemusena lõhutakse kohaliku metsiku populatsiooni koadapteerunud

geenikompleksid, mis annavad selle populatsiooni isenditele antud elupaigas suurema

kohasuse. Seejuures puuduvad looduslik- ja seksuaalne valik ka sama populatsiooni

geneetilist materjali kasutades (Neff et al. 2011).

Araki et al. (2007) leidsid, et vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) reproduktiivne edukus

vähenes igas vangistuses paljundatud põlvkonnas ligikaudu 40 %. Lisaks sellele oli

reproduktiivne edukus madalam ka metsikutel kaladel, kelle vähemalt üks vanem oli pärit

kasvandusest. Madalama reproduktiivse edukuse päritavus viitab selle geneetilistele

põhjustele. Kalade asustamise eeliseks on võimalus asustada kalu, mis on enne asustamist

kasvatatud piisavalt suureks, et nende suremus kiskluse tõttu oleks oluliselt madalam, kui

veekogus koorunud vastsetel. Asustada võib ka kunstlikult viljastatud marja, mis

tähendaks küll kõrgemat suremust, aga ka tugevamat looduslikku valikut.

Jones (1978) pakub lõhilaste marja sisestamiseks koelmutesse, olgu need siis tehislikud või

looduslikud, välja seadme, mis toimib vee hüdraulilisel survel. Kirjeldatav seade koosneb

lehtrist, kuhu mari sisestada, klapiga avausest lehtri alumises otsas, mis viib

9

keskkambrisse, klapiga avausest keskkambri küljel vee juhtimiseks keskkambrisse ja torust

keskkambri alumises otsas, mille kaudu vee ja kalamarja segu sisestatakse koelmusse

(joonis 1.1).

Joonis 1.1. Lõhilaste marja koelmusse sisestamise seade (Jones 1978).

Eeltoodut arvestades tuleks võimalusel eelistada looduslike kudemisvõimaluste taastamist

metsiku populatsiooni täiendamisele kunstlikult kasvatatud asustusmaterjaliga. Ka teistest

veekogudest pärit metsikute kalade asustamisel on ilmselt oht, et kalad ei ole uue

elupaigaga sama hästi kohastunud kui sealne algne populatsioon. Asustatud kala ja

kohaliku kala järglased võivad olla vähem edukad, kui kahe algse populatsiooni esindaja

järglased. Kunstlikult paljundatud kalade asustamine oleks põhjendatud juhul, kui

populatsioon on koheses hävimise ohus ja muud meetmed ei oleks piisavalt kiiresti või

üldse rakendatavad.

1.1.3. Tehiskoelmute kasutamine populatsiooni piiramiseks

Tehiskoelmuid on võimalik kasutada ka muudel eesmärkidel, kui populatsiooni

paljunemisvõimaluste parandamiseks. Üheks nendest on koelmute kasutamine mõne

ebasoovitava kalaliigi arvukuse kontrollimiseks. Selleks võib olla näiteks mõni

majanduslikult väheväärtuslik liik, kes pakub hinnatumatele liikidele liigset konkurentsi

või ka mõni invasiivne liik. Reproduktiivse edukuse vähendamiseks tuleks tehiskoelmud

või koelmutel olev mari veest peale kudemist, aga enne kalade koorumist eemaldada.

Sellist meetodit on pakutud välja ühe võimalusena ahvenlase Perca flavescens arvukuse

kontrollimiseks veekogudes, kus nad võivad negatiivselt mõjutada lõhilaste populatsioone,

10

konkureerides lõhilaste noorjärkudega toidu pärast ja neid ka otseselt süües (Thompson

Rivers University 2012). Tehiskoelmutel oleva marja eemaldamise mõju tugevus

populatsioonile sõltub sellest, kui suur osa marjast tehiskoelmutele koetakse. Seda mõju on

võimalik suurendada suunates kalu eelistama tehiskoelmuid looduslikele koelmutele. Enne

marja eemaldamist veest tuleks veenduda, et tegemist on tõepoolest soovitud liigi marjaga,

sest paljud liigid koevad samal ajal ja eelistavad kudemiseks sarnaseid substraate.

Üheks võimaluseks kalade koelmutele meelitamiseks on feromoonidena toimivate ühendite

kasutamine. Hong et al. (2006) kasutasid suguorganite ekstrakte ja sünteetilisi

hormoonilaadseid ühendeid Bostrichthys sinensis Lacêpêde meelitamiseks koelmutele.

Feromoonide kasutamist on kalade puhul vähe praktiseeritud ja uuritud, aga vähesed

läbiviidud katsed näitavad, et feromoonide kasutamisel kalade käitumise mõjutamiseks

võib olla potentsiaali. Teise võimalusena võiks aidata kalu tehiskoelmutele suunata ka

looduslike koelmute blokeerimine.

Kuna kõik samas koosluses olevad liigid on toiduahela kaudu üksteisega seotud, siis on

võimalik ühe liigi arvukust mõjutades, kas tahtlikult või tahtmatult, kaudselt mõjutada ka

teisi liike selles koosluses. Näiteks võiks ühte liiki toetades mõjutada negatiivselt temast

madalamal troofilisel tasemel olevaid liike ja vastupidi. Siin tuleks silmas pidada, et seosed

erinevate liikide populatsioonide dünaamikate vahel võivad olla väga keerulised ja

muutused raskesti prognoositavad.

1.2. Sobivate kudemisalade identifitseerimise meetodid

Koelmute asukohast veekogus sõltub, kas kalad hakkavad neid kasutama, kui kaua

koelmud kasutuskõlblikena säilivad ja kui suur on marja ning koorunud larvide suremus.

Kõige lihtsam ja kindlam meetod on rajada tehiskoelmud samale alale, kus asuvad või

asusid looduslikud koelmud. Sobivate alade valimine selle põhjal, milliseid alasid kalad

reaalselt kudemiseks kasutavad, võib aga tähendada sobivate koelmualade hulga

alahindamist, sest kudekari ei pruugi olla piisavalt suur, et kõiki sobivaid koelmuid

reaalselt kasutada. Teiseks võimaluseks on defineerida sobivate kudemispaikadena alasid,

mis vastavad mingitele kindlatele parameetritele, mis on varem määratud kalade koelmuid

uurides. Sellel juhul on oht sobivate alade hulka ülehinnata, sest kalad võivad mõnda

11

valitud ala vältida parameetrite põhjal, mida sobivate alade selekteerimisel ei arvestatud.

(Schuette-Hames, Pleus 1996). Tehiskoelmute rajamine sinna, kuhu kalad varem kudenud

on, ei ole võimalik, kui kalade pääs nendele aladele on takistatud või on tingimused seal

muutunud kudemiseks sobimatuks. Sellisel juhul tuleks võimalikud puudused kõrvaldada

või leida koelmutele uus ja sobivam asupaik.

Selleks, et olla võimeline hindama erinevaid alasid veekogus kudemiseks sobivateks või

sobimatuteks, tuleb võimalikult täpselt teada, milliseid tegureid antud liik kudepaiga

valikul hindab. Detailseid andmeid erinevate liikide eelistuste kohta kudemispaikade

valikul on väga vähe. Seda, milliseid faktoreid kalad koelmu valimisel arvestavad ja

millises tähtsuse järjekorras, on ülekaalukalt enim uuritud erinevate lõhilaste kohta.

Peamiseks põhjuseks on siin ilmselt see, et vähesed kalad on majanduslikult sama

väärtuslikud kui lõhilased ja seetõttu on suhteliselt töömahukat ja ka rahaliselt kulukat

koelmute rajamist või taastamist raske põhjendada.

Mittelõhilaste puhul on tehiskoelmute kasutamine üsna vähelevinud praktika. Ka siin

kasutatakse potentsiaalsete sobivate kudemisalade määramiseks varem teadaolevaid

andmeid liigi kudemisharjumuste kohta ning seejärel on vaatluse teel võimalik kindlaks

teha, milliseid potentsiaalselt sobivaid alasid antud populatsioon reaalselt kudemiseks

kasutab. Näiteks Dustin ja Jacobson (2003) kasutasid ahvenlase Stizostedion vitreum

kudemisalade määramiseks kohalikelt spetsialistidelt saadud andmeid ning kontrollisid

seejärel kalade kohalolu kudemisalal öiste vaatluste teel ning marja olemasolu peale

kudemist. Fisher et al. (1996) määrasid ahvenlase Perca flavescens eelistatuima

kudemissubstraadi leidmiseks esmalt varem kogutud andmete põhjal viis 60 x 2 m suurust

ala, kus võib kudemiseks sobivaid substraate leiduda ning kontrollisid seejärel sukeldudes,

milliseid substraate kalad olid eelistanud.

Rohkem on kudemisalade identifitseerimist uuritud lõhilastel.

Lõhilased koevad reeglina kruusasel pinnal ja paljude liikide puhul kaevab emane kala

kudemiseks madala pesa. Enne lõhilaste kunstkoelmute loomist mõnes veekogus, tuleb

veenduda, et selles veekogus on olemas kohalik populatsioon, kes selles veekogus

kudemas käib, sest anadroomsed lõhilased pöörduvad kudemiseks tagasi samasse jõkke,

kust nad pärit on. Lõhilased koloniseerivad ka uusi jõgesid, kui kalad eksivad

kudemisrändel valesse jõkke, aga suhteliselt väiksearvuliste populatsioonide korral võib

uue populatsiooni kujunemine uues jões võtta kümneid või sadu aastaid (Cooper, Mangel

12

1999). Mõnedes tingimustes võivad lõhilased uutesse veekogudesse levida ka väga

kiiresti, nii läks näiteks perekonda Oncorhynchus kuuluvate lõhilaste introdutseerimisel

Uus-Meremaal, Tšiilis ja Argentiinas, kus iseseisvad populatsioonid kujunesid välja

kiiresti ja uute veekogude asustamine toimus mõnekümne aasta jooksul (Lackey 2000).

Sellest võib järeldada, et koelmute rajamisel jõkke, kus puudub kohalik populatsioon, tuleb

arvestada, et kohaliku kudekarja loomine on väga pikaajaline projekt, mis ilmselt eeldab

ka kalade pidevat asustamist paljude aastate vältel.

Schuett-Hames ja Pleus (1996) leidsid oma kirjandusel põhinevas uurimuses, et lõhilaste

kudemispaiga valik sõltub substraadi suurusest ja kompaktsusest, substraadisisesest

veevoolust, voolukiirusest, voolu suunast ja vee sügavusest, lahustunud hapniku hulgast

ning varjumisvõimalustest koelmu ümbruses. Kõigi nimetatud tegurite määramine igal

potentsiaalsel kudemiseks sobival kohal on aeganõudev ja keerukas, seetõttu kasutatakse

sobivate kudemispaikade hindamiseks tihti ainult ühte või kahte tegurit. Mladenka ja Every

(2004) hindasid Bear jõe (USA, Utah osariik) lõhilastele potentsiaalselt sobivaks

kudemispaigaks iga koha, kus substraadi keskmine jämedus oli 1 – 128 mm ja sobiva

substraadiga kaetud ala pindala vähemalt 1 ruutmeeter. Substraadi jämedus on oluline, sest

ümbritsev substraat kaitseb marja ärasöömise eest. Kui substraat on liiga peen, siis jäävad

marjaterad substraadi pinnale, kus neid ohustab ärasöömine ning allavoolu uhtumine

(Tibbits 2003). Liiga jämeda või kompaktse substraadi puhul ei suuda emakala pesa

kaevata. Pesa, mis oma ehituselt on väga lihtne, kaitseb aga marja väga paljude erinevate

tegurite eest ning on seetõttu marja suremuse vähendamiseks väga oluline (Schuette-

Hames, Pleus 1996). Veekogude puhul, mis võivad talvel jäätuda, tuleb arvestada, et jää

liikudes veetaseme kõikumise, lainete vm mõjul, võib madalas vees asuvates koelmutes

mari hukkuda (Tibbits 2003).

Schuette-Hames ja Pleus (1996) soovitavad potentsiaalseid lõhilaste kudemisalasid valida

substraadi, sügavuse, voolukiiruse ja minimaalse kudemispaiga suuruse põhjal. Teistest

teguritest võivad kudemispaiga valikut oluliselt mõjutada veel ka substraadisisene veevool

ja varjevõimalused potentsiaalse kudemisala läheduses. Iga parameetri piirväärtuste

valimisel tuleks arvestada kõigi antud veekogus kudevate lõhilastega. Kui on teada kõik

alad, mis antud veekogus mõnele lõhilasele kudemiseks sobida võivad, siis saab kogutud

andmetele liigi- või populatsioonispetsiifilisi kriteeriume rakendades alati tuletada ka

konkreetsele liigile või populatsioonile sobivate kudemispaikade orienteeruva hulga.

13

Kudemispaikade hulka tuleks hinnata ajal, kui olud jões vastavad oludele orienteeruval

kudemisajal.

Erinevate autorite leitud tingimused, mis peaksid vastama sobivatele kudemisaladele, on

väga varieeruvad ja seda nii populatsioonisiseselt, kui ka erinevate populatsioonide puhul.

Suurt varieeruvust põhjustab asjaolu, et paljude kudemispaika määravate faktorite

mõõtmiseks puudub standardne metoodika ja erinevad autorid kasutavad erinevaid

tehnikaid. Sama liigi erinevate populatsioonide erinevaid eelistusi kudemispaiga suhtes

võivad tingida erinevused nende elupaigaks olevate veekogude vahel ja populatsioonide

kohastumine nende spetsiifiliste tingimustega (Schuette-Hames, Pleus 1996). Tõenäoliselt

ei tähenda see, et ühe samas liigi populatsiooni esindajad ei suudaks teise sama liigi

populatsiooni asupaika sattudes kudeda. Pigem on erinevate eelistuste põhjus selles, et

ühes veekogus ei pruugi esineda täpselt samasuguseid kudemisalasid, kui teises. Erinevad

eelistused kudemispaiga suhtes võivad olla ka sama liigi ja sama populatsiooni erineva

suurusega isenditel. Kehasuurus määrab, kui tugevas voolus suudab kala paigal püsida ja

kui jämedas substraadis pesa kaevata (Kondolf, Wolman 1993). See tähendab, et mingi

kindla populatsiooni jaoks sobivate kudemisalade määramisel tuleks kasutada andmeid,

mis on saadud sama populatsiooni uurides. Seda põhimõtet oleks ilmselt mõistlik järgida

ka teiste klasside kalade tehiskoelmutele sobivat asupaika otsides. Ühe veekogu

populatsiooni uurides saadud andmeid otse teise veekogu populatsioonile üle kandes võib

juhtuda, et alasid, mis esimeses veekogus oli kudemiseks kõige eelistatumad, ei kasutata

teises veekogus üldse, sest seal sellised tingimused lihtsalt puuduvad või eksisteerib seal

mõni kalade jaoks atraktiivsem kudemiskeskkond.

1.2.1. Kudemispaiga eelistuste hindamine (selektiivsuse indeksid)

Seda, millist substraati või ala kalad eelistavad, saab kindlaks teha kontrollides marja

olemasolu potentsiaalsetel looduslikel koelmutel või katse-eksituse meetodil, paigaldades

tehiskoelmuid kõigisse tõenäolistesse kudemiseks sobivatesse piirkondadesse ning

vaadates, kuhu paigutatud koelmud enim kasutust leiavad. Kogutud andmeid tuleks

analüüsida kasutades selektiivsuse indeksit. Fisher et al. (1996) kasutasid andmete

analüüsimiseks Strauss`i (1979) lineaarset selektiivsuse indeksit:

14

Li = ri – pi

ri – antud tüüpi substraadi osakaal kõigi substraatide hulgas, millele on koetud ( 0 – 1 )

pi – antud tüüpi substraadi osakaal kõigi esinevate substraatide hulgas ( 0 – 1 )

Selektiivsuse indeksi kasutamine võimaldab arvestada ka seda, kui suure osa antud tüüpi

substraat kogu uuritavast keskkonna substraatidest moodustab. Kui lähtuda eelistuste

selgitamisel ainult sellest, kui palju on koetud ühele substraadile ja kui palju mõnele

teisele, siis võib ekslikult jääda mulje, et kalad eelistavadki seda substraati, millel kõige

sagedamini marja leiti. Tegelikult võib põhjus olla selles, et substraati, millele kalad kõige

rohkem kudenud on, on keskkonnas väga palju, aga substraati, mida kalad tegelikult

eelistavad, väga vähe (Lechowitcz 1982).

Lechowitcz (1982) kasutas oma töös erinevaid selektiivsuse indekseid ( Ivlev`s Electivity

( E ); Ivlev`s Forage Ratio ( E` ); Jacob`s Modified Electivity ( D ); Jacob`s Modified

Forage Ratio ( log Q ); Strauss` Linear Index ( L ); Chesson`s α ; Vanderploeg and

Scavia`s Selectivity ( W ); Vanderploeg and Scavia`s Relativized Electivity ( E* ) ja leidis,

et kõik võrreldud indeksid peale Strauss`i (1979) indeksi andsid omavahel võrreldavaid ja

rakendatavaid andmeid eelistuse kohta. Erinevad indeksid andsid küll erinevaid

absoluutväärtusi, kuid eelistuste järjekord oli kõikide indeksite puhul, peale Strauss`i

indeksi, peaaegu identne. Selle võrdluse põhjal võib oletada, et Straussi (1979) indeks ei

pruugi olla igas olukorras kõige optimaalsem ja enne ühe indeksi kasuks otsustamist tuleks

põhjalikult võrrelda erinevate indeksite tugevaid ja nõrku külgi ning hinnata nende

sobivust antud ülesande lahendamiseks. Arvestades, et erinevad indeksid ei anna

võrreldavaid absoluutväärtusi, siis soovitab Lechowitcz (1982) selektiivsuse määra

absoluutväärtuse leidmiseks kasutada otsest mõõtmist. See tähendab, et eelistatuima

substraadi leidmiseks tuleks indeks arvutada igas veekogus eraldi, mitte lähtuda mõnes

teises veekogus antud substraadile määratud eelistatuse määrast. Kui selektiivsuse indeksit

kasutades on kindlaks tehtud sobivaim kudesubstraat või mõne muu kudepaiga valikut

määrava faktori optimaalseim väärtus, siis on võimalik teha kindlaks veekogu osa, kus

selliseid tingimusi kõige rohkem esineb. Võib eeldada, et kalad liiguvad kudemispaiga

otsingul just veekogu sinna piirkonda, kus sobivaimaid tingimusi esineb kõige sagedamini

ja seetõttu sobiks see ala ka tehiskoelmute kasutamiseks.

15

1.3. Sobiva konstruktsiooniga koelmute valimine, ehitamine ja hooldus

1.3.1. Koelmute konstruktsiooni tähtsus ja materjali valik

Samamoodi nagu koelmute efektiivsus sõltub koelmute paigutusest veekogus, sõltub see

ka koelmute ehitusest. Koelmu konstruktsioon ja kasutatud materjalid mõjutavad seda, kui

atraktiivseks kalad tehiskoelmut peavad, kui suur on tehiskoelmule koetud marja suremus,

kas koelmu pakub varjevõimalusi koorunud vastsetele, kui kaua koelmu keskkonnas

kasutuskõlblikuna püsib ning kuivõrd paigaldatud koelmu võiks häirida teiste antud

veekogu kasutavate huvigruppide tegevust. Nimetatud koelmute omadused võib jagada

kaheks: omadused, mis mõjutavad kalade reproduktsiooni edukust nende koelmute

kasutamisel ja omadused, mis seda otseselt ei mõjuta. Koelmute ehituse aspektid, mis

eeltoodud omadusi potentsiaalselt mõjutada võiksid on koelmute materjal ja

konstruktsioon. Konkreetsete liikide jaoks välja töötatud ja praktikas proovitud koelmute

konstruktsioone on vähe. Enamasti katsetavad autorid mitmeid erinevaid versioone ja

selgitavad katse-eksituse meetodil välja sobivaima.

Koelmuid veekogudesse paigutades tuleks arvestada, et teised veekogu kasutavad

huvigrupid võivad nendega kokku puutuda. Suhteliselt veepinna lähedal paiknevad

tugevamad koelmud võivad olla ohuks paadiliiklusele ja koelmute paigutamisel piirkonda,

mida kasutavad kas kutselised või harrastuskalurid, võib tekkida probleeme

püügivahendite lõhkumisega või kalurite sooviga paigutada püüniseid samasse kohta, kus

asuvad koelmud. Ilmselt võivad mõnda tüüpi koelmud olla potentsiaalselt ohtlikud ka

ujujatele või sukeldujatele.

Tehiskoelmu materjali valimisel tuleks arvestada materjali pinna tekstuuriga (kareduse-

siledusega). Campbell et al. (1995) leidsid Clarias gariepinus paljundamisvõimalusi

uurides, et juhul, kui kudemissubstraat oli väga sile, näiteks sile plastik või värvitud metall,

siis kogunesid kalade poolt koetud munad varsti peale kudemist suureks massiks, kus

enamik marjast hukkus. Sellest võib järeldada, et kleepuva marjaga kalaliikide puhul peab

substraat olema piisavalt kare, et mari kleepuks substraadile, mitte omavahel kokku. Marja

tugev kinnitumine on oluline ka sel juhul, kui koelmuid soovitakse vahepeal veekogu

põhjast üles tõsta. See võib olla vajalik juhul, kui soovitakse kontrollida koelmute

kasutamise määra või koetud marjast proove võtta. Kui mari pole tõstmise ajal korralikult

16

kinnitunud, siis võib suur osa marjast koelmult maha pudeneda ja veekogu põhjale vajuda

ning setete alla mattudes hukkuda.

Ka koelmu värvus võib mõjutada selle atraktiivsust kaladele. 2011 a. Pärnu lahes kasutatud

eksperimentaalsetest koha (Sander lucioperca) tehiskoelmutest ei kudenud kalad kordagi

punast värvi plastikust võrgule, samas kui samasugusele rohelisele võrgule koeti. On

võimalik, et keskkonnas looduslikult mitte esinevat värvi substraat võib marja söövaid

kiskjaid ligi meelitada ja seetõttu tuleks eelistada keskkonda sobituvaid värvuseid.

Materjali valikul tuleks silmas pidada ka materjali maksumust, kättesaadavust ning

vastupidavust ja töödeldavust, aga ka materjali subjektiivset sobivust keskkonda (Houser

2007). Viimase punkti all võiks silmas pidada erinevate mittelooduslike materjalide,

näiteks kasutatud autorehvide massilist kasutamist, mis võibolla küll ei kahjusta

keskkonda, aga rikuvad veekogu üldmuljet teiste huvigruppide jaoks ja mõjuvad seal

ebaloomulikult. Lisaks sellele ei ole kunstmaterjalid enamasti keskkonnas lagunevad ja kui

koelmu peaks oma algsest asupaigast ära uhutama, siis võivad selle osad jääda pikaks ajaks

veekogu reostama. Koelmute ehitamise kulusid aitab vähendada näiteks erinevate

materjalide taaskasutamine. Peale eelmainitud põhimõtete on materjalide valik piiratud

ainult koelmute ehitaja fantaasia poolt, aga tihedamini kasutatavatest materjalidest võib

näideteks tuua erinevad tekstiilid, kasutatud võrgulinad (mitte nakkevõrgud, kuhu kalad

kinni jääksid) (Saat 2009), puud, põõsad ja nende erinevad osad, plastikust struktuurid,

rehvid, kivid, kruus, karpide kojad, puitmaterjalid (Southern Division AFS Reservoir

Committee; Houser 2007; Sakamoto et al. 2007; Takahashi et al. 2007). Mainitud

materjalidest on spetsiaalselt koelmute valmistamiseks ostetavad plastikust materjalid või

saematerjal kindlasti mõnevõrra kallimad, kui taaskasutatavad materjalid. Õrnemate ja

vees kiiresti lagunevate looduslike materjalide puhul nagu õhemad tekstiilid, matid ja

peenike puitmaterjal, tuleks arvestada sellega, et neid tuleb tihti uuendada ja on oht, et

mõned neist ei kesta ka ühte tervet kudemishooaega.

17

1.3.2. Lõhilaste koelmute konstruktsioon ja substraadi valik

Lõhilaste koelmute jaoks sobiva materjali valimine tähendab eelkõige sobiva jämedusega

kruusa valimist. Sobiv kruusa jämedus sõltub kalade liigist ja suurusest (Kondolf, Wolman

1993). Selles osas, kas kasutatav kruus peaks olema ümar või peaks materjal mingil määral

sisaldama ka teravat killustikku, tuleb lähetud konkreetse liigi kudemiseelistustest. Saldi-

Caromile et al. (2004) ja ka teised autorid leiavad, et lõhilaste puhul, kes kaevavad

kudemiseks pesa, peaks koelmumaterjalina kasutama ümarat ja uhutud kruusa, mitte

nurgelist purustatud kruusa, sest kalad võivad ennast teravate kivide sees kaevates

surmavalt vigastada. Deroche (1969) leidis aga, et lõhilase Salvenius namaycush puhul, kes

pesa ei kaeva, tuleks tehiskoelmute valmistamisel eelistada teravaservalist materjali, sest

kalad kudesid ainult teravale substraadile ja vältisid siledaks uhutud materjali. Terav

substraat võib olla eelistatud, sest see pakub marjale paremat kaitset teiste kalade eest

Lõhilaste tehiskoelmute rajamine tähendab reeglina sobivast substraadist kudemispaikade

valmistamist või olemasoleva substraadi muutmist kudemiseks sobivaks. Kui veekogus

olev kruus on kudemiseks sobiv ja uut kruusa tuleb looduslikest allikatest piisavalt juurde

ning probleemiks on sobiva jämedusega kruusa mattumine peenemate setete alla, siis võib

piisata olemasoleva substraadi töötlemisest. Peensetete eemaldamiseks on võimalik

substraati rasketehnika, näiteks buldooseriga (joonis 1.2) või veesurvega agiteerida, mille

tulemusena uhub veevool peenikesed setted allavoolu. Nende meetodite miinuseks on see,

et allavoolu kandub suur hulk peensetteid, mis võivad sealset keskkonda kahjustada. Selle

vältimiseks võiks kasutada masinaid, mis koguvad välja uhutud peenikesed setted kokku ja

heidavad need kaldale (joonis 1.3). Kruusa on võimalik sorteerida ka ilma rasketehnikata.

Selleks tuleb muuta veekogu voolu, seda näiteks takistustega kontsentreerides, et

peenemad setted sellelt alalt minema uhutaks ja alles jääks kudemiseks sobiv jämedam

substraat (joonis 1.4). Kui vool on liiga kiire, et sobiva jämedusega substraat püsima jääks,

siis võib takistusi kasutada selleks, et kruus nende taha pidama jääks (Saldi-Caromile et al.

2004).

18

Joonis 1.2. Kruusa puhastamine peensetetest kasutades buldooserit. Buldooser agiteerib

kruusa ja setted uhutakse allavoolu (Saldi-Caromile et al. 2004).

Joonis 1.3. Spetsiaalne masin kruusa puhastamiseks peensetetest. Setted uhutakse

veesurvega põhjast üles, imetakse masinasse ja paisatakse kaldale (Saldi-Caromile et al.

2004)

Joonis 1.4. Kividest moodustatud „V“ kujuline struktuur kontsentreerib voolu ja selle

tagant uhutakse peensetted minema (Saldi-Caromile 2004).

19

Alternatiivseks võimaluseks kudemisvõimaluste loomisel on spetsiaalse kunstliku

kudemiskanali kasutamine (Hourston, McKinnon 1957). Selleks tuleb jõe kõrvale rajada

kanal ja juhtida osa jõe veehulgast üle sinna rajatud koelmute. Kudemiskanal on võimalik

ehitada selliselt, et ta pakuks kaladele kõige optimaalsemaid tingimusi kudemiseks ja marja

arenguks. Kanali ehitamisel tuleks arvestada, et see oleks optimaalse voolukiiruse ja

veesügavusega just kalade kudemisperioodil. Louhi et al. (2008) leidsid, et Atlandi lõhe

(Salmo salar) eelistas kudemiseks veesügavaust 20-50 cm ja voolukiirust 35-65 cm/s.

Meriforell (Salmo trutta) eelistas veesügavust 15-45 cm ja voolukiirust 20-55 cm/s.

Toodud voolukiiruse ja veesügavuse suuruseid tuleks pigem võtta kui orientiire, mitte

täpseid määrajaid, sest mõnes veekogus mõõdetud väärtused ei pruugi kirjeldada liigile

kudemiseks sobivate väärtuste täielikku ulatust (Schuett-Hames, Pleus 1996). Kuna kanal

peaks olema ehitatud selliselt, et ta pakuks kaitset võimalike hooajaliste üleujutuste eest,

mis võivad marja minema uhtuda, siis tähendab see, et looduslikus jões esinevad

tugevamad voolud ei saa kanalisse kogunevat peenikest setet minema uhtuda. Sellest

tulenevalt vajab kudemiskanal mõne aasta järel ulatuslikku puhastust rasketehnika abil, et

kogunenud setteid eemaldada (Hourston, McKinnon 1957). Uuringud näitavad, et õigesti

konstrueeritud kanalis võib marja ellujäämus olla kordades suurem, kui looduslikel

koelmualadel. Kudemiskanaleid võiks kasutada ka teiste jõgedes kudevate kalade

kudemistingimuste parandamiseks, aga kanalite ehitamise kulukuse tõttu on see ilmselt

põhjendatud ainult majanduslikult kõige väärtuslikumate liikide puhul.

1.3.3. Ahvenlaste koelmute konstruktsioon ja materjalid

Ahvenlastest on koha (Sander lucioperca) kudemissubstraadina kasutatud noodalinast

valmistatud koelmuid (Saat 2009). Koelmute valmistamiseks lõigatakse välja noodalina

lõik, mis kahekordseks voldituna on ligikaudu mõõdus 50x80 cm (joonis 1.5). Kahekordne

noodalina kinnitatakse seejärel ühest kitsamast otsast kahe lauajupi või muu taolise vahele,

mis aitab veekogus koelmu kuju säilitada. Samasse otsa lisatakse ka raskus, mis hoiab

koelmut veekogu põhjal. Selliselt ehitatud koelmud saab seejärel lühikese nööriga

kinnitada pika liini külge, moodustades niimoodi koelmutest pikkasid jadasid, mida kalad

saavad veekogu põhjas kudesubstraadina kasutada. Jada mõlemas otsas peab olema ankur,

et pikk jada vee liikumise mõjul sassi ei läheks. Pärnu lahes on selliseid koelmuid

20

iseloomustanud normaalselt areneva marja väga suur protsent, enamasti üle 90 % (Špilev

2004). Sarnaseid koelmuid võiks kasutada ka teiste kalade puhul, kes kasutavad

kudemissubstraadiks veekogu põhjas kasvavat taimestikku.

Joonis 1.5. Noodalinast koha tehiskoelmud (Saat 2009).

Dustin ja Jacobson (2003) kasutasid tehiskoelmuid vooluveekogudes kudevatele

ahvenlastele Stizotedion vitreum kudesubstraadi pakkumiseks. Selleks moodustati 25-38

cm diameetriga kividest ca 45 cm kõrgune „U“ kujuline struktuur, nii et „U“ tipp jäi

ülesvoolu ja haarad allavoolu (joonis 1.6). „U“ kuju moodustavate kivide suurus tuleb

valida selle järgi, et need jõe voolus paigal püsiksid. Ehitatud struktuur oli kogu jõe laiune.

„U“ kujulise kõrgendiku tagune ala täideti 5-15 cm diameetriga kividega nii, et moodustus

kas 18 m pikkune ja 40:1 kallakuga struktuur või 12 m pikkune ja 20:1 kallakuga struktuur.

Koelmu peale puistati veel 3-8 cm diameetriga kivipuru. Selliselt ehitatud struktuur peaks

olema stabiilne ja püsima setete vaba. Seda kinnitab ka see, et üks ehitatud koelmutest

püsis kolme aasta vältel setetest täiesti puhas ja teine küll mattus osaliselt paaril korral ,

aga puhastus seejärel ise.

21

Joonis 1-6. Ahvenlaste Stizotedion vitreum tehiskoelmu (Dustin, Jacobson 2003).

Takahashi et al. (2007) leidsid, et ahvenlased Micropterus salmoides eelistasid

tehiskoelmuid, mis koosnesid plastikvõrgust kastist, mis oli täidetud 4-5 cm läbimõõduga

kruusaga ja kolmest küljest ümbritsetud 35 cm kõrgete plastikvõrgust seintega. Koelmud

paigaldati kalade looduslikele kudealadele ja kalad kudesid kõigile paigaldatud koelmutele.

Mõned kalad eelistavad koelmuid, mis pakuvad lisaks substraadile ka varjet, mille all kalad

kudeda saavad. Sellisteks liikideks on näiteks ahvenlased Micropterius dolomieu,

Micropterus punctulatus ja Micropterus salmoides. Nende kaladele sobivad näiteks

pingikujulised koelmud (joonis 1-7) või ka keerukamad struktuurid, kus koelmu on

moodustatud üksteise suhtes risti paiknevatest prusside kihtidest, nii et kihtide ja üksikute

prusside vahele jäävad kalade liikumiseks piisavalt suured vahed (joonis 1.8). Selliste

massiivsete puidust koelmute korral tuleb arvestada, et vaja läheb üsna suuri raskuseid, et

koelmud veekogu põhjas püsiksid. Raskuseks võib kasutada näiteks koelmute sisse või

otstesse kinnitatud kive (Row , Bulow 1998).

22

Joonis 1.7. Pingikujuline koelmu ahvenlastele (Southern Division ATF Reservoir

Committee).

Joonis 1.8. Prussidest valmistatud koelmu ahvenlastele (Houser 2007).

1.3.4. Sägaliste koelmute konstruktsioon ja materjalid

Sägaliste puhul, kes looduslikult koevad hästi varjatud kohtades nagu veekogu põhja

langenud õõnsad puutüved, kobraste kaevatud urud jne, kasutatakse tehiskoelmutena

laudadest valmistatud ristkülikukujulisi kaste, millel on üks ümmargune avaus (joonis 1.9).

Avaus võiks paikenda kasti otsas ja ühel küljel, nii et avaus moodustaks umbes poole otsa

laiusest. Kasti ülemistes laudades peaks olema paar väikest auku, kust õhk välja pääseks.

Koelmu võib olla osaliselt veekogu kaldakallakusse kaevatud (Robert 1983).

23

Joonis 1.9. Kastikujuline koelmu sägadele (Houser 2007).

1.3.5. Puudest või okstest valmistatud koelmud

Kaladele kudemissubstraadi pakkumiseks kasutatakse sageli ka puid või puuoksi, mis

langetatakse kaldalt vette või kinnitatakse mujale veekogusse. Gillet ja Dubois (1995)

kasutasid haugi (Esox lucius) tehiskoelmutena vette paigutatud kuuseoksi. Haugi marja

suremus jäi kuuseokstest koelmutel üldjuhul alla 30 %. Kuuseokste sobivust

kudesubstraadiks on kinnitanud ka teiste autorite tööd. Nash et al. (2001) leidsid erinevaid

substraate proovides, et särg (Rutilus rutilus) ja ahven (Perca fluviatilis) kudesid nii kuuse-

kui ka haavaokstele ning ahven lisaks ka plastikvõrgule. Seejuures eelistasid ahvenad

pigem hõredamaid substraate ja särjed tihedaid kuuseokste kimpe. Mitmete teiste puude

materjalist valmistatud kimpe kalad aga vältisid. Puudest ja puu okstest valmistatud

koelmute puhul tuleb arvestada, et nende efektiivsus langeb ilmselt kiiresti, kui lehed

hakkavad okstelt maha langema, mis tähendab, et nende kasutusaeg on lühike.

1.4. Tehiskoelmute efektiivsuse analüüs

Tehiskoelmute kasutamisest tulenevate populatsioonidünaamiliste muutuste analüüsimine

on äärmiselt oluline selleks, et hinnata kasutatava metoodika efektiivsust, mõista

kriteeriume, mis koelmute kasutamise ja kalade reproduktsiooni edukust mõjutavad ning

vajadusel planeerida muudatusi kasutatavas metoodikas. Selleks, et võimalikult täpselt

diagnoosida võimalikke esinevaid probleeme, võiks käesoleva töö autori arvates koelmute

efektiivsust analüüsida mitmes faasis. Esimeses faasis tuleks hinnata kalade jõudmist

24

koelmutele ja koetut marja hulka. Teises faasis võiks koelmute efektiivsust hinnata marja

suremuse ja koorunud larvide hulga põhjal. Kolmandas faasis võiks hinnata näiteks 1+

vanuseklassi arvukust ja neljandas faasis muutusi kudekarja arvukuses. Võimalusel tuleks

leitud väärtusi võrrelda arvukustega, mis määrati mõnel sarnasel alal, kus tehiskoelmuid ei

kasutatud. Kalade või marja arvukuse muutusi tuleks hinnata pigem suhteliste muutuste

põhjal, mitte absoluutarvude järgi, sest täpsete absoluutsete arvukuste leidmine on

enamasti äärmiselt keeruline. Lisaks nimetatud näitajatele, mis otseselt kirjeldavad

koelmute kasutamise ja populatsiooni reproduktsiooni edukust, oleks ilmselt otstarbekas

hinnata ka koelmute amortisatsiooni ja muid koelmute kasutamisega seotud kulusid. See

aitaks planeerida koelmute edasiseks kasutamiseks vajalikke vahendeid ja võimalikke

hooldus- ja remonditöid.

1.4.1. Kudevate kalade ja koetud marja hulga hindamine

Kudevate kalade loendamine on enamikul juhtudel väga keeruline ja lihtsamini kasutatav

ainult siirdekalade puhul, kes liiguvad kudema mööda kitsaid veekogusid, kus on võimalik

sundida kalad läbima kanalit, kus neid saab visuaalselt loendada või kasutada kalade

loendamiseks elektroonilisi kalaloendajaid. Visuaalne loendamine on enamasti ebatäpne,

eriti kui kalu on palju. Lõhilaste puhul on võimalik kalade arvu hinnata märgistades elus

kalu enne kudemist või surnud kalu peale kudemist. Esimesel juhul märgistatakse osa kalu,

kes ei ole veel kudenud, aga on juba jõudnud kudemisalade algusesse ja pärast kudemist

määratakse märgistatud kalade osakaal kõigi surnud kalade hulgas ning selle põhjal

arvutatakse hinnanguline kudenud kalade arv. Teisel juhul märgistatakse osa surnud kalu

peale kudemist ja lastakse jõevooluga allavoolu kanduda. Seejärel tuleks liikuda allavoolu

ja arvutada seal märgistatud kalade osakaal kõigi kaldale uhutud surnud kalade hulgas ning

märgistatud kalade üldarvu ja osakaalu põhjal leida kõigi kudenud kalade hinnanguline

hulk (Painter 1974).

Koetud marja hulka saab hinnata näiteks selle põhjal, kui paljudele koelmutele on koetud

ja kui suur osa koelmust on marjaga kaetud. See on võimalik, kui koelmud on selgelt

eristatavad ja koetakse pinnale, kus mari on kergesti vaadeldav. Kui kõik või peaaegu kõik

koelmud on marjaga, siis võib eeldada, et koelmuid on liiga vähe. Juhul, kui koelmud on

sellised, et sinna koetud mari on väga hajutatud või substraadi vahel ja seetõttu raskesti

25

vaadeldav, siis tuleb marja hulga hindamiseks kasutata muid meetodeid. Tibbits (2003)

kasutas lõhilase Salvelinus namaycush marja hulga hindamiseks marjalõkse. Lõksud olid

valmistatud tihedast võrgust kotist, mis oli õmmeldud 30 cm diameetriga metallist rõnga

külge, mis moodustas lõksu suu. Lõksud kaevati kudemissubstraadi sisse nii, et avaus jäi

ülespoole ja täideti seejärel substraadiga. Peale kudemist arvutati igasse lõksu koetud marja

hulga põhjal marja arv ruutmeetri kohta ja marja hulk koelmu kohta. Vooluveekogus võib

marja hulga hindamiseks agiteerida substraati jalgade või muu käepärase vahendiga nii, et

sinna koetud marjad kantakse allavoolu paigutatud võrgust püünisesse (Dustin, Jacobson

2003). Läbi töötatud pindala ja kogutud marja hulga järgi saab seejärel arvutada marja

suhtelise hulga pindalaühiku kohta. Koelmute kasutamist analüüsides tuleks jälgida ka

seda, kas kalad eelistavad mingis piirkonnas paiknevaid koelmuid teistele ning vajadusel

koelmuid vastavalt kalade eelistustele ümber paigutada.

Kui kudemas käib kudekarjaga võrreldes väga vähe kalu või on kasutatud koelmute või

koetud marja hulk väike, siis võivad koelmud paikneda vales kohas või olla muul põhjusel

kaladele sobimatud. Sellisel juhul tuleks katsetada teiste asukohtadega või muuta koelmute

ehitust.

1.4.2. Marja suremuse hindamine

Marja suremuse hindamiseks tuleb koelmutel olevast marjast proove võtta. Seda võib teha

sukeldudes, koelmuid lühiajaliselt veest välja tõstes või ka mõne eespool kirjeldatud marja

hulga hindamiseks kasutatava meetodiga. Seejärel tuleks kogutud proove analüüsida ja

teha kindlaks, kui suur osa marjast on elus ja kui suur osa surnud. Dustin ja Jacobson

(2003) vaatasid marja 10x suurendusega mikroskoobi all ja hindasid selle elusaks juhul,

kui mari oli selge ja läbipaistev ning rebu ja loode olid terved. Elusaks hinnati ka mari, kus

rebu oli katki, aga loode terve. Surnuks hinnati mari, mis oli opaakne ja ka mari, mis oli

küll läbipaistev, aga kus loode oli lagunema hakanud.

26

1.4.3. Vastsete hulga hindamine

Vastsete hulga hindamiseks on võimalik, vastavalt tingimustele, kasutada erineva

konstruktsiooniga püüniseid. Pelaagilise eluviisiga vastseid on võimalik püüda traalidega.

Vooluveekogus võib kasutada püüniseid, mis koosnevad tihedast võrgust kotist, mille suu

on õmmeldud raami külge ja mis seejärel kinnitatakse veekogu põhja nii, et püünise suu

jääb suunaga vastuvoolu. Võrgust koti teise otsa pannakse purk, kuhu püünisesse sattunud

larvid kogunevad (joonis 1.10). Selline püünis püüab allavoolu triivivaid vastseid ja see

eeldab, et voolukiirus püünise asupaigas on piisavalt suur, et osa vastseid kontrollimatult

triiviksid. Näiteks ahvenlase Stizostedion vitreum vastseid püüti edukalt voolukiirusel 0,2

m/s (Dustin, Jacobson 2003).

Joonis 1.10. Võrgust püünis voolus triivivate vastsete püüdmiseks. Autori nägemus

Dustin`i ja Jacobson`i (2003) kirjeldatud püünisest.

Lõhilaste vastsete püüdmiseks pakkus Chotkowski (2002) välja püünise, mis koosneb

tihedast võrgust moodustatud koonusest. Koonuse suurema läbimõõduga alumise avause

ümber õmmeldakse ringikujuliselt voolik, mis täidetakse raskuseks liivaga. Ülemise

avause külge kinnitatakse lehter, mille ots viib kogumispudelisse. Püünis paigaldatakse nii,

et koonuse laiem, voolikuga ümbritsetud avaus jääb vastu substraati. Põhimõte seisneb

selles, et substraadist väljuvad vastsed liiguvad otse üles ja püünisesse. Selleks, et püünis

õiges asendis püsiks, kinnitatakse kogumispudeli otsa ujuk (joonis 1.11).

27

Joonis 1.11. Püünis substraadist tõusvate lõhilaste vastsete püüdmiseks (Chotkowski

2002).

Vastseid võib püüda ka elektriga. Selleks kasutatakse spetsiaalset elektripüügiaparaati, mis

juhib elektrivoolu vette nii, et läheduses olevad kalad saavad elektrišoki ja neid saab tiheda

võrguga kahva või muu püünisega koguda.

Kasutada võib ka püünist, mis koosneb kahest vaiast, mis moodustavad „V“ struktuuri,

mille külge kinnitatakse kolmnurkse avaga võrgust kott nii, et kolmnurkse kotisuu üks

nurk kinnitub „V“ tippu, teine nurk „V“ ühe haara otsa ja kolmas nurk „V“ teise haara otsa

(joonis 1.12). Püünise kasutaja hoiab „V“ tipust kinni ja lükkab püünist enda ees nii, et „V“

haarad libisevad mööda veekogu põhja. Püünise ette jäävad vastsed kogunevad võrkkotti

(FAO Fisheries and Aquaculture Department).

Joonis 1.12. Võrkpüünis kalade vastsete püüdmiseks (FAO Fisheries and Aquaculture

Department).

28

Mõnede kalade puhul on näidatud, et efektiivsed on püünised, mis lähenevad kaladele

altpoolt. Selliseks liigiks on näiteks särg (Rutilus rutilus). Sellisel juhul võib kasutada

võrkpüünist, mis paigutatakse veekogu põhjale, kust püünis mõne aja möödudes üles

tõuseb ja veepinnale tõustes teele jäävad vastsed kinni püüab (Backiel, Welcomme 1980).

Kirjeldatud püünised on üksikud näited paljudest erinevatest püünistest, mida kasutatud on.

Kõik püünised võib jaotada kaheks, aktiivseteks ja passiivseteks. Esimesed toimivad

põhimõttel, et püünist liigutatakse läbi vee ja ette jäävad vastsed jäävad püünisesse ning

teine põhimõttel, et vastsed ujuvad ise või kanduvad muul jõul paigalolevasse püünisesse.

Kogutud püügiandmete põhjal saab arvutada vastsete suhtelise hulga veekogu pindala

kohta või saagi püügiühiku kohta (CPUE). Saadud andmeid marja suremuse ja larvide

hulga kohta saab aastast aastasse võrrelda ja teha järeldusi selle kohta, kas koelmud

pakuvad marja arenguks sobivaid tingimusi ja kui palju kalu, võrreldes varasemate

aastatega, sellel aastal kudemas käis. Kui vastseid on suhteliselt vähe, siis võib eeldada, et

marja suremus on tõusnud või on sellel aastal käinud kudemas vähem kalu.

1.4.4. Kalade noorjärkude hulga hindamine

Kalade aastaseid noorjärke võib samuti püüda elektriga või erinevate püünistega. Kasutada

võib näiteks kuuritsa- või noodalaadseid võrke, mida veetakse kahte otsa pidi läbi vee ja

lõpuks tõmmatakse võrgu otsad kokku. Võrgu vedamise teele jäänud kalad jäävad võrgust

moodustuvasse „kotti“. Madalas veel kasutades peaks võrgu alumine serv libisema mööda

veekogu põhja (Backiel, Welcomme 1980).

Aastavanuste kalade arvukuse põhjal võib teha järeldusi selle kohta, kas tehiskoelmute

ümbruses on koorunud kaladele piisavalt varje- ja toitumisvõimalusi. Kui neid pole, siis

võib see väljenduda suuremas suremuses. Sellisel juhul võib üheks võimalikuks

lahenduseks olla lisaks tehiskoelmutele ka tehisvarjendite paigaldamine või looduslike

varjevõimaluste täiendamine.

29

1.4.5. Kudekarja arvukuse muutuste hindamine

Suguküpsete kalade arvukust võib hinnata näiteks märgistamise ja taaspüüdmise meetodil,

kus kalade hulk arvutatakse selle põhjal, kui palju kalu märgistati ja kui suur on

märgistatud kalade osakaal kõigi taaspüütud kalade seas. Suhtelist arvukust võib hinnata

iga püügimeetodiga, arvutades püügiandmete põhjal saagi püügiühiku kohta ehk CPUE.

Kudekarja populatsioonidünaamika põhjal saab hinnata, kas kalade reproduktiivne edukus

on piisav, et kompenseerida suremus kõigis vanuseklassides.

30

2. Materjal ja metoodika

Välitööd viidi peamiselt läbi Pärnu lahes, ent kunstkoelmuid katsetati ka Matsalu lahes ja

Peipsi järves (Pedaspää lahes).

Pärnu laht on Läänemeres, Liivi lahe kirdeosas asuv madal ja vähese soolsusega laht. Laht

on oluline kudemisala kogu Liivi lahe kohapopulatsioonile. Looduslikud kudemispaigad

Pärnu lahes on suurel määral kudemiseks sobimatud, sest seal puudub põhjataimestik,

millele kohad kudeda saaksid. Liikuvatele põhjasetetele koetud mari võib aga setete alla

mattuda ja hukkuda. Kohadele sobiva kudesubstraadi pakkumiseks on juba 1980ndate

aasta algusest paigaldatud lahte kunstkoelmud, mida kalad on ka edukalt kasutanud (Špilev

2004).

2.2. Sobivate koelmutüüpide kindlakstegemine

2011-2012 aastal kasutati Pärnu lahes Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi poolt läbiviidava

iga-aastase koha tehiskoelmute projekti raames lisaks tavapärastele noodalinast

valmistatud tehiskoelmutele (vt. joonis 1.5) ka koelmuid, mis olid valmistatud hõredast

võrgulinast, naturaalsest kiust tehtud kotiriidest, punasest plastikvõrgust, rohelisest

plastikvõrgust, tehismurulaadsest matist, plastikust jalamatist ja jämedast looduslikust kiust

jalamatist. Hiljem looguti koelmutüüpidest, mis kohale kudemiseks ei sobinud. Alates

2013.a. katsetati ka tihedast tindimõrra lina, mis paigutati ümmargusele raamile.

Eesmärgiks oli leida sobiv alternatiiv kotiriidele, mis kippus mõnikord lagunema juba

veesoleku ajal.

Lisaks sobiva kudemissubstraadi otsingutele (mis on aktuaalne juba seetõttu, et pikka aega

kasutuses olnud mõrralinast koelmud on praeguseks väga kallid seoses materjali

kallinemisega ja nende hooldamine on keeruline) püüti leida ka sobiv alternatiiv koelmu

üldisele ehitusele. Seni kasutatud kudemissubstraadi kinnitamine puidust liistude vahele on

ebaotstarbekas, kuna puidust osad lagunevad paari aastaga.

Kõik uued koelmud olid sarnase ehitusega ja koosnesid põhimõtteliselt ainult substraadiks

oleva materjali ristküliku- või ringikujulisest lõigust, mis servadest kinnitati plastikust

raami vahele (joonis 2.1). Tavalised noodalinast koelmud koosnesid kahekordseks volditud

31

noodalinast, mis moodustas ca 50x80 cm suuruse ristküliku ja oli laudade vahele

kinnitatud ühest kitsamast otsast (joonis 1.5). Üksikud koelmud kinnitati lühikese nööriga

pika liini külge, nii et 2011.a. moodustusid 111-149 koelmust koosnevad jadad.

Eksperimentaalsed koelmud paiknesid ainult kahes jadas ja juhuslikus järjestuses.

Eksperimentaalsete koelmutega jadades oli ka traditsioonilisi noodalinast koelmuid.

32

Joonis 2.1. Plastikraamil paiknevad koha kunstkoelmud Pärnu lahes: kudemissubstraadiks

kotiriie, peenike tindimõrra lina, plastikvõrk. Fotod: K.Hubel

33

2.3. Koha sigimisala piiritlemine

Koha loodusliku sigimise piirkonnana on hästi teatud kaks ala – jõesuudmest vasakul

ujumisramma kohal ja Valgerannas. Just nendele aladele on kunstkoelmuid paigutatud

varasematel aastatel.

Käesoleva projekti üheks põhiliseks eesmärgiks oli selgitada, millistes Pärnu lahe muudes

piirkondades koha veel koeb. See teadmine on oluline koha loodusliku sigimise tagamiseks

ja koha looduslike sigialade säilitamiseks lahel kavandatavate muude tegevuste

planeerimiseks nii, et koha sigimine ei kannataks.

2011.a. oli plaanitud erinevate koelmutüüpide katsetamiseks ja koelmuliinid paiknesid

traditsioonilistes kohtades (vt Tulemused) 2012-2014 paigutati kunstkoelmuid palju

laialdasemale alale, arvestades koha sigimiseks sobivaid keskkonnatingimusi lahes,

ennekõike sügavust ja soolsust (mõnedel andmetel ei suuda koha looted areneda üle 3

promillise soolsusega vees). Koelmujadade paiknemine on kirjeldatud tulemuste osas.

2.4. Koelmujada koostamine ja paigaldamine

Koha kunstkoelmu jada koosneb pealiinist, millele on eraldi 30-50 cm pikkuse liiniga

kinnitatud kunstkoelmud. Pealiini juures on oluline, et liini tihedus oleks veetihedustest

suurem st liin peab põhja vajuma. Sel juhul ei takerdu jadasse sellest üle sõitvad paadid ega

jada kontrolliv sukelduja. Pealiin on mõlema otsaga kinnitatud ankrule, millega tagatakse

koelmujada ankurdamine merepõhja. Mõlema ankru alumisesse osasse on paigaldatud nöör

poiga, mis võimaldab pealiini pingutada ja vajadusel ankrut üles tõmmata. Koelmujada

lipp on kinnitatud eraldi liiniga ankrust ca 10 m jada keskosa suunas. Selline seadistus

võimaldab vajadusel pealiini üles tõsta koelmute kontrollimiseks ilma, et ankur lahti

pääseks ja pealiin lõdvaks jääks.

Kunstkoelmuid oli varemalt jadas 60-140, alates 2012. a valmistati lühemaid jadasid (60

tükki jadas), et oleks lihtsam koelmuala kaardistada, paigutades jadasid hajusalt üle lahe.

2012. a valmistatud 60 koelmust koosnevad jadad paigutati pealiinile 7 meetriste vahedega

34

vaheldumisi, et tindimõrralinast ja kotiriidest tehtud koelmud paikneksid jadas vaheldumisi

mõlemat kokku 30 tükki. 2013. ja 2014. a lisati enamustele 60 koelmust koosnevale jadale

traditsiooniline vanast noodalinast tehtud koelmu, seega ühes jadas oli kokku kolm

erinevast materjalist koelmut igat kokku 20 tükki jadas. Kirjeldatud jada võimaldas

usaldusväärsemalt võrrelda erinevate materjalide kasutamist kudesubstraadina.

Koha kunstkoelmute paigutamisel vette tuleb järgida tähistamisel Kalapüügieeskirja § 14.

Lippudega tähistamisel on Pärnu lahel abiks olnud kunstkoelmu materjali (vana noodalina)

kasutamine lipuna, misläbi kohalikud kalurid teavad juba aastaid, et antud lipujada tähistab

kunstkoelmuid mitte mõrrajada.

Koha kunstkoelmute vette laskmisel tuleb hoolega jälgida, et jada otsad saaksid tugevalt

ankrutega kinnitatud ja jada pealiin on tugeva pinge all. See võimaldab vajadusel

kunstkoelmuid pinnale kergitada ilma, et ülejäänud koelmud aluse triivimise tõttu paigalt

liiguksid. Kunstkoelmute paigalt liikumine võib põhjustada koelmu ümberpaiknemist nii et

embrüotele ei ole tagatud arenguks optimaalsed tingimused. Koelmuliini vette laskmisel

tuleb jälgida, et noodalinast koelmud ei ole pealiini külge kinni jäänud. Takerdunud

koelmu ei ole piisavalt suure pinnaga ja seetõttu vähem efektiivne kudesubstraadina.

Konstruktsioonilt hõljuvate kunstkoelmute paigaldamisel peab tagama õige paiknemise

pealiini suhtes, pealiin ja raskused paiknevad põhjal ja koelmu nende kohal.

Kunstkoelmute efektiivsemat paiknemist aitab täiendada jadade kontrollimine sukeldudes,

kus sukelduja saab valesti paiknenud koelmut korrigeerida.

2.5. Koelmujadade kontrollimine üles tõstes

Kunstkoelmute valmistamiseks sobivate materjalide leidmisel tuleb hinnata erinevate

materjalide kasutamist kudesubstraadina koha poolt. Koetud marja tuvastamiseks

kudesubstraadilt on välitööde käigus meetoditena kasutamist õigustanud koelmujadadel

sukeldumine ja pinnale tõstmine.

Koha kunstkoelmute kontrollimine on toimunud traditsiooniliselt koelmujadade pinnale

tõstmisel. Alates 2011. a hakati katsetama jadade kontrollimist sukeldujate abil.

Sukeldumise olulisimaks eeliseks on asjaolu, et kunstkoelmuid ei pea liigutama ja seetõttu

on kontrollimisega kaasnev häirimine minimaalne. Traditsioonilisel viisil kunstkoelmuid

35

üles tõstes liigutatakse paigast juba potentsiaalselt isase koha poolt ette valmistatud pesa.

Juba koetud marja puhul võib pesa tõstmisega häirida marja valvavat isast koha. Jada

kergitades võivad koelmud vajuda teistpidi koetud marjaga vastu merepõhja ning sellisel

juhul ei ole võimalik enam isasel kohal marja eest hoolt kanda. Merepõhjas koelmu

liigutamisega kergitatakse põhjast üles setteid, mis arenevat embrüot katavad. Koha

kunstkoelmute pinnale tõstmist tuleks võimalusel vältida, sest tõstmisega kaasnevad

tegurid on negatiivsed ja tõenäoliselt suurendavad areneva marja suremust.

Vajadusel koha kunstkoelmuid kontrollida üles tõstmisega tuleks jälgida eelkõige, et ilm ei

oleks tuuline ja laine oleks mõõdukas. Tugeva tuulega kunstkoelmuid pinnale kergitades

on oht, et paat triivib koos pealiiniga eemale ja põhjustab koelmute lohisemist mööda

merepõhja. Lohisemise tagajärjel võivad noodalinast koelmud kuhjuda või teisipidi minna,

ümber pööramise oht on ka uute materjalidega koelmute juures.

Pinnale tõstetud koelmu jätta võimalusel vette ja vaatlus kirja panna. Proovide kogumist on

keeruline läbi viia, kui koelmu samaaegselt vees paikneb, seepärast peaks marja proovi

kogumine toimuma minimaalse aja jooksul, et vähendada marja suremust. Tagasi vette

lastud marjaga kaetud koelmu tuleb veenduda, et arenev mari paikneks üleval pool.

Koelmute kontrollimisel tuleks eemaldada noodalinast sinna takerdunud surnud kalad

(peamiselt kiisk ja ahven).

2.6. Koelmujada kontrollimine sukeldudes

Sukeldumine koetud marja tuvastamiseks ja hindamiseks on oma tehnilise iseloomu

poolest aeganõudvam ja töömahukam võrreldes jadade pinnale tõstmisega, kuid antud

juhul sobivam lähenemine. Sukeldumine on raskendatud ennekõike väga piiratud

nähtavuse tõttu, mis on Pärnu lahe siseosas 0,3-1,5 m (Secchi ketas). Piiratud nähtavusest

tingituna on 3-4 m sügavusele jõudev loomulik valgus ebapiisav ja vajalik tehisliku

valgusallika kasutamine sukeldumisel. Sukeldumisel kogutava info salvestamiseks on

tõhusaim viis kasutada allvee kaamerat, mis võimaldab lühendada vee all viibitavat aega ja

info taasesitust. Koelmujadade kontrollimisel kogutava info salvestamine kirjutamise teel

nõuab mõnevõrra rohkem aega sukeldumisel ja ei võimalda taasesitust. Helisalvestus ja

allvee sidepidamine osutusid tehniliselt keerulisemaks kui videosalvestus.

36

Kunstkoelmute läbi vaatamisel sukeldudes ujutakse mööda jada pealiine põhja kohal ilma

setteid üles ajamata. Kunstkoelmut valgustatakse sukeldumislambiga ja viiakse läbi

lühiajaline vaatlus veendumaks, et kogu substraadi pind saaks vaadeldud. Ujudes on

oluline jälgida, et möödudes koelmust ei tabata lestadega substraati, mis võiks

mehaaniliselt vigastada marja. Traditsiooniliste noodalinast koelmute juures tuleb ka

jälgida sinna takerdunud kalu ja need eemaldada, suurendada koelmu atraktiivsust kohale.

Sukeldumise lõpus tuleb üles märkida andmed jada ja filmimise aja kohta ning omakorda

neid märkmeid filmida, et lihtsustada andmete ja videosalvestise ühildamist.

Sukeldumine võimaldab lisaks marja olemasolu tuvastamisele saada lisainformatsiooni,

mida ei ole võimalik veepealse vaatlusega koguda. Nii on võimalik vaadelda kunstkoelmu

efektiivset paiknemist ja vajadusel seda korrigeerida, lisaks on vee all viibides lihtne

vaadelda merepõhja substraati ja ümbritsevat keskkonda. Olulisim on saadud teadmine, et

sukeldudes häiritakse kalu minimaalselt. Nii oleme vaadelnud isase koha paigal püsimist

koelmul kui sukelduja mööda pealiini ujub. Lisaks on kohad tagasi pöördunud areneva

marja juurde, kui sukelduja mõni aeg hiljem sama koelmut uuesti vaatleb.

2.7. Koelmute kasutamise efektiivsus

Koelmute kasutamise efektiivsuse selgitamiseks kasutati kahte parameetrit:

1) Koelmuna kasutatud kunstkoelmute arv (protsentides koelmute koguarvust) ja

37

2) Kunstkoelmult marjaproovide kogumine. Proovid fikseeriti formaldehüüdis ja

varustati etiketiga proovi hilisemaks identifitseerimiseks. Hiljem laboratooriumis

uuriti proove binokulaarmikroskoobi abil ja selgitati normaalselt arenevate loodete

arv (protsentides).

Lisaks hinnati visuaalselt marja katvust kunstkoelmul (protsent koelmu pindalast, mis on

marjaga kaetud).

Kuna koha loodete normaalseks arenguks on sobiv suhteliselt kitsas temperatuurivahemik

ja vee temperatuur mõjutab suuresti koha sigimise edukust, mõõdeti koelmute juures ka

vee temperatuuri. Alates 2012.a. kasutati selleks Pärnu lahes automaatseid

temperatuuriloggereid.

2.8. Vesihalliku esinemine ja koelmute ületalve hoidmine

Koha kunstkoelmutele koetud marjal võib esineda hallitusseent Saprolegnia sp. Nimetatud

hallitusseen on veekeskkonnas tavaline ning laiemalt levinud just madalamatel

temperatuuridel. Kalade puhul on vohab hallitusseen nõrgestatud organismide surnud

kudedel ning ennekõike on ohustatud kalade mari. Kunstkoelmutele koetud marjal esines

Saprolegnia e vesihallik ennekõike kudemisperioodi lõpul, kui kunstkoelmu oli mitmendat

korda kasutusel ja seal esines eelmisest kudemiskorrast surnud marjateri ja lagunevaid

marjakestasid, mis oli nakatunud vesihallikuga (joonis 2.2). Vesihallikut koetud marjal

esines kudemisperioodi alguses erandlikul 2013. a, kui Pärnu lahe veetemperatuur põhjas

langes kuni 6 °C (vt Tulemused). Järsk langus ja madal veetemperatuur tingisid marja

suurenenud hukkumise ja seeläbi nakatumise vesihallikuga. Koha marja areng on kõige

soodsam 15-20°C juures, madalamal 10°C juures on koha marja suremus väga suur (Erm,

1981).

Vesihalliku esinemist kudemisperioodi alguses võis märgata ka 2014. a kevadel, kui Pärnu

lahes oli suurel hulgal hukkunud ja lagunevaid kalu (joonis 2.3), mis said pärineda lahes

kasutatud mõrdadest (tagasiheide). Nii loeti 26.05.2014 ühe koelmujada (pikkus 420 m)

kontrollimisel sukeldudes kokku ca 40 hukkunud kala. Suur hulk lagunevat orgaanikat

surnud kalade näol tõstab vesikeskkonnas leiduvat hallitusseene Saprolegnia sp. hulka ja

suureneb marja nakatumise tõenäosus.

38

Kunstkoelmute ladustamisel üle talve tuleks silmas pidada asjaolu, et pikaajaline madal

temperatuur ja külmumine vähendavad hallitusseente ja teiste haigustekitajate ellujäämist

kunstkoelmutel. Hallitusseentel Saprolegnia sp. on temperatuuritaluvus vahemikus 3 kuni

33°C (Pickering ja Willoughby, 1982). Seega külmumine võimaldab kunstkoelmud

eelmisel hooajal sinna sattunud hallitusseened hävitada viia ilma desinfitseerivaid

kemikaale kasutamata.

Joonis 2.2. Koha kunstkoelmu peale koetud mari on nakatunud hallitusseenega

Saprolegnia sp.

39

Joonis 2.3. Surnud ja lagunevad kalad koha kunstkoelmute vahel (26.05.2014 koelmujada

nr 8).

40

3. Tulemused

3.1. Pärnu laht

2011. aasta

2011. aastal kasutati Pärnu lahes Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi poolt läbiviidava iga-

aastase koha tehiskoelmute projekti raames lisaks tavapärastele noodalinast valmistatud

tehiskoelmutele ka koelmuid, mis olid valmistatud hõredast võrgulinast, naturaalsest kiust

tehtud kotiriidest, punasest plastikvõrgust, rohelisest plastikvõrgust, tehismurulaadsest

matist, plastikust jalamatist ja jämedast looduslikust (taimsest) kiust jalamatist.

Kõik uued koelmud olid sarnase ehitusega ja koosnesid põhimõtteliselt ainult substraadiks

oleva materjali ristküliku- või ringikujulisest lõigust, mis kinnitati plastikust raami vahele.

Tavalised noodalinast koelmud koosnesid kahekordseks volditud noodalinast, mis

moodustas ca 50x80 cm suuruse ristküliku ja oli laudade vahele kinnitatud ühest kitsamast

otsast. Üksikud koelmud kinnitati lühikese nööriga pika liini külge, nii et moodustusid

111-149 koelmust koosnevad jadad. Eksperimentaalsed koelmud paiknesid ainult kahes

jadas ja juhuslikus järjestuses. Eksperimentaalsete koelmutega jadades oli kontrolliks ka

traditsioonilisi noodalinast koelmuid.

Koelmute paiknemine, nende arv ja koha poolt kasutamine aastal 2011 on tabelites 3.1-3.5

ja joonisel 3.1. Vee temperatuur koha sigimisperioodil oli koelmute piirkonnas püsivalt üle

10 kraadi.

41

Joonis 3.1. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Pärnu lahes 2011. a.

Tabel 3.1. Koha kunstkoelmu jadade otsapunktide koordinaadid Pärnu lahel 2011. a.

Jada nr. N E

1 58.36458° 24.47020°

58.36837° 24.47682°

2 58.36417° 24.47670°

58.36742° 24.48600°

3 58.37317° 24.40705°

58.37778° 24.40535°

4 58.37312° 24.40932°

58.37702° 24.40818°

5 58.36202° 24.47992°

58.36578° 24.48850°

6 58.36293° 24.48933°

58.36685° 24.49555°

42

Tabel 3.2. Koha kunstkoelmute kontrollimine Pärnu lahel 2011. a.

päev kuu jada nr. kontrollimisviis kontrollitud

pesi

1 6 2 üles tõstetud 133

1 6 3 üles tõstetud 149

2 6 5 üles tõstetud 130

3 6 4 üles tõstetud 113

4 6 1 üles tõstetud 110

4 6 2 üles tõstetud 131

10 6 1 üles tõstetud 111

10 6 2 üles tõstetud 129

Tabel 3.3. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmute arv koelmujadade kaupa 2011. a Pärnu lahel.

1 2 3 4 5 6

Hõre võrk 2 20

Kotiriie 23 18

Kunstmuru matt 2 3

Looduslikust kiust jalamatt 6 7

Noodalina 57 66 149 113 130 130

Plastikust jalamatt 7

Punane plastikvõrk 13 11

Roheline plastikvõrk 7

Tabel 3.4. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina koelmujadade kaupa Pärnu

lahes 2011.a.

Jada

nr.

Marjaga

koelmu

Ilma

marjata

koelmu

Koelmute

arv

Marjaga

koelmu

(%)

1 64 157 221 29.0%

2 95 298 393 24.2%

3 17 132 149 11.4%

4 67 46 113 59.3%

5 48 82 130 36.9%

43

Tabel 3.5. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmu kasutamine kudesubstraadina Pärnu lahel

2011. a.

Koelmu tüüp Marjaga

koelmu

Ilma

marjata

koelmu

Koelmute

arv

Marjaga

koelmu

(%)

Hõre võrk 4 62 66 6.1%

Kotiriie 39 59 98 39.8%

Kunstmuru matt 1 12 13 7.7%

Looduslikust kiust

jalamatt

14 25 39 35.9%

Noodalina 226 477 703 32.1%

Plastikust jalamatt 1 7 8 12.5%

Punane plastikvõrk 58 58 0.0%

Roheline plastikvõrk 6 15 21 28.6%

Ka varasem kokkuvõte veidi väiksemal materjalil (2011.a.koha kudemise kulminatsiooni

ajal kontrollitud koelmud), kasutades Vanderploeg`i ja Scavia relativiseeritud selektiivsuse

indeksit E*, näitas, et kohad väldivad või praktiliselt väldivad kudemissubstraadina

kasutuselolnud punast plastikvõrku ja plastikust kunstmuru ning eelistavad kudemiseks

looduslikust kiust jalamatti, kotiriiet ja traditsiooniliselt kasutuses olevat noodalina (Riit,

2012).

Selektiivsuse analüüsi põhjal võiks tavalistele noodalinast koelmutele võrdväärseks

alternatiiviks olla kas kotiriidest või looduslikult kiust jalamattidest koelmud. Koelmuid

peale kudemisperioodi veest eemaldades selgus, et osad kotiriidest koelmud olid raami

küljest lahti mädanenud ja ka suur osa neid, mis veel lahti rebenenud ei olnud, ei oleks

ilmselt teist hooaega vastu pidanud. Selle põhjal tuleks eelistada pigem looduslikust kiust

mattidest koelmuid või noodalinast koelmuid. Andmed kohaloodete ellujäämuse kohta eri

tüüpi koelmutel (vt allpool) seavad siiski taimeokstest mattide sobivuse kahtluse alla.

Looduslikust kiust mattidelt oli marjaproovide võtmine aeganõudvam ja keerukam, sest

mari oli mati kiudude vahel ja tugevasti kinnitunud. See võib olla positiivne omadus, sest

koelmuid kontrollimiseks veekogu põhjast üles tõmmates pudeneb ilmselt koelmu küljest

maha vähem marja, kui noodalinast koelmute puhul.

Hõredat võrku välditi koha poolt ilmselt seetõttu, et see ei pakkunud piisavalt tihedat

substraati, mistõttu suur osa koetud marjast oleks võrgust läbi vajunud. Kunstmurust

44

mattide ja punasest plastikvõrgust koelmute vältimise põhjused vajavad uurimist, aga need

võivad olla seotud nende ebaloomuliku värvusega, mis võiks marja söövaid kiskjaid ligi

meelitada. Muudelt omadustelt tundusid mõlemat tüüpi koelmud üsna sarnased

koelmutele, mida kalad meeleldi kasutasid. Punasest plastikvõrgust koelmu oli sisuliselt

rohelisest plastikvõrgust koelmu teist värvi koopia ent leidis millegipärast palju

sagedasemat kasutamist.

2012. aasta

2012. a kevadel paigutati Pärnu lahte kokku 1173 kunstkoelmut 14 jadas, sügavustele

vahemikus 2,0-4,2 m (joonis 3.2 ja tabel 3.6). Asukoha valimisel arvestati teadaolevate

koelmualadega ja eesmärgiga uurida kunstkoelmute kasutamist kudesubstraadina teistes

Pärnu lahe osades. Suure arvu koelmute tõttu paigutati jadad vette kolmes osas: 15. 05.

2012. a viidi vette jadad nr. 1, 2, 3, 4, 5 ja 6; 24. 05. 2012. a paigutati lahte jadad nr. 7, 8, 9,

10 ja 11 ning 01. 06. 2012. jadad nr. 12, 13 ja 14.

Kunstkoelmute kontrollimine toimus sukeldudes ja koelmuid üles tõstes. Võimalusel

prooviti teadaolevatel kudealadel kontrollida jadasid sukeldudes, et võimalikult vähe

kudevaid kalu häirida ja arenevat embrüoid kahjustada. Kontrollimine viidi läbi üheksal eri

kuupäeval (tabel 3.7), kus sukeldudes vaadeldi kokku 689 koelmut ja pinnale tõstmisega

vaadeldi kokku 2644 koelmut.

Tabel 3.6. Koha kunstkoelmu jadade otsapunktide koordinaadid Pärnu lahel 2012. a.

Jada nr. N E sügavus (m)

1 58.37757° 24.40378° 3,5-3,8

58.37173° 24.40522°

2 58.37483° 24.39417° 3,6-3,8

58.36788° 24.39277°

3 58.36703° 24.37433° 3,4-4,0

58.36290° 24.37020°

4 58.37088° 24.35833° 3,2-4,0

58.36558° 24.35683°

5 58.36462° 24.46985° 2,2-3,5

58.37052° 24.47553°

6 58.36497° 24.49798° 2,0-3,9

58.36952° 24.50227°

7 58.37697° 24.43408° 3,6-4,2

58.38067° 24.43828°

45

8 58.35847° 24.33283° 3,5-3,7

58.35770° 24.33990°

9 58.35080° 24.32207° 2,5-3,5

58.34897° 24.32852°

10 58.32188° 24.31338° 3,3-3,7

58.32168° 24.32105°

11 58.31208° 24.31405° 2,4-3,2

58.31133° 24.32135°

12 58.29910° 24.52435° 3,6-3,9

58.29852° 24.52932°

13 58.33272° 24.52113° 2,3-2,6

58.32893° 24.51965°

14 58.31962° 24.53542° 3,4-3,7

58.31653° 24.52958°

Joonis 3.2. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Pärnu lahel 2012. a.

46

Tabel 3.7. Koha kunstkoelmute kontrollimine Pärnu lahel 2012. a.

päev kuu jada nr. kontrollimisviis kontrollitud pesi

25 5 1 sukeldudes 131

2 üles tõstetud 144

4 üles tõstetud 115

26 5 5 üles tõstetud 116

6 üles tõstetud 60

27 5 3 üles tõstetud 132

7 üles tõstetud 60

8 üles tõstetud 58

9 üles tõstetud 59

10 üles tõstetud 60

11 sukeldudes 58

5 6 1 üles tõstetud 131

5 üles tõstetud 112

6 6 8 sukeldudes 58

9 üles tõstetud 60

10 üles tõstetud 60

11 üles tõstetud 58

7 6 2 sukeldudes 139

6 sukeldudes 60

7 üles tõstetud 58

8 6 3 sukeldudes 128

4 sukeldudes 115

12 üles tõstetud 65

13 üles tõstetud 60

14 üles tõstetud 55

12 6 1 üles tõstetud 130

2 üles tõstetud 140

5 üles tõstetud 114

7 üles tõstetud 60

13 6 3 üles tõstetud 132

4 üles tõstetud 120

6 üles tõstetud 59

8 üles tõstetud 58

9 üles tõstetud 60

10 üles tõstetud 60

11 üles tõstetud 59

12 üles tõstetud 65

13 üles tõstetud 61

14 üles tõstetud 63

47

Pärnu lahe veetemperatuur põhjas oli 2012. a koha kudemiseks ja marja arenguks

suhteliselt soodne (joonis 3.3) langedes vaid lahe välisosas lühiajaliselt alla 12°C ning ei

langenud kordagi kudemisperioodi jooksul 10°C, mille juures koha marja suremus väga

suur.

Joonis 3.3. Veetemperatuur põhjas mõõdetuna koelmujadade nr 6, 9, 11, 7 ja 14 juures

2012. a.

Tabel 3.8. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmute arv koelmujadade kaupa 2012. a Pärnu lahel.

Koelmujada

nr.

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14

Kotiriie 15 76 30 30 27 29 30 30 12 44 55

Noodalina 71 14

4

13

2

11

5

1 53

Looduslikust

kiust jalamatt

7 5

Plastikust

jalamatt

8

Punane

plastikvõrk

10 12

Kunstmuru

matt

2 2

Roheline

plastikvõrk

7 8

Tindimõrralin

a

30 30 31 30 30 28 0 16 0

Hõre võrk 19 4

Kokku 13

1

14

4

13

2

11

5

11

6

60 60 58 59 60 58 65 60 55

48

Tabel 3.9. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina koelmujadade kaupa Pärnu

lahel 2012.a.

Jada

nr.

Marjaga

koelmu

Ilma

marjata

koelmu

Koelmute

arv

Marjaga

koelmu

(%)

1 65 307 372 17.5%

2 105 305 410 25.6%

3 100 289 389 25.7%

4 78 268 346 22.5%

5 55 284 339 16.2%

6 7 172 179 3.9%

7 1 177 178 0.6%

8 1 173 174 0.6%

9 2 177 179 1.1%

10 180 180 0.0%

11 175 175 0.0%

12 130 130 0.0%

13 121 121 0.0%

14 4 114 118 3.4%

Joonis 3.4. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina protsentides koelmujadade

kohta Pärnu lahel 2012.a.

49

Tabel 3.10. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmu kasutamine kudesubstraadina Pärnu lahel

2012. a.

Koelmu tüüp Marjaga

koelmu

Ilma

marjata

koelmu

Koelmute

arv

Marjaga

koelmu

(%)

Kotiriie 57 974 1031 5.5%

Noodalina 337 1149 1486 22.7%

Looduslikust kiust

jalamatt

6 30 36 16.7%

Plastikust jalamatt 7 17 24 29.2%

Punane plastikvõrk 0 66 66 0.0%

Kunstmuru matt 0 12 12 0.0%

Roheline plastikvõrk 9 36 45 20.0%

Tindimõrralina 2 564 566 0.4%

Hõre võrk 0 67 67 0.0%

Tabelis 3.10 on kotiriidest kunstkoelmuid kasutatud kudesubstraadina vaid 5,5%, see

tuleneb asjaolust, et koha kudemisala kaardistamiseks kasutati üle Pärnu lahe

koelmujadasid, mis koosnesid kahte tüüpi koelmutest: kotiriidest ja noodalinast. Seetõttu

vaadeldes koos kõiki koelmujadasid, mis paigaldati 2012. a Pärnu lahte, on kotiriidest

koelmute kasutamise osakaal väiksem kui see oli näiteks 2011. a, sest palju koelmuid

esines selles lahe osas, kus koha kunstkoelmuid kasutab kudesubstraadina harva.

Tabel 3.11. Koha kunstkoelmute kasutamine koelmujadadel nr 1 ja 5 kudesubstraadina

Pärnu lahes 2012. a

Koelmu tüüp Marjaga

koelmu

Ilma marjata

koelmu

Koelmute arv Marjaga

koelmu (%)

Noodalina 55 159 214 25.7%

Kotiriie 44 225 269 16.4%

Looduslikust kiust

jalamatt

7 29 36 19.4%

Plastikust jalamatt 7 17 24 29.2%

Punane plastikvõrk 0 66 66 0.0%

Kunstmuru matt 0 12 12 0.0%

Roheline plastikvõrk 11 34 45 24.4%

Hõre võrk 0 67 67 0.0%

Kui vaadeldi eraldi (tabel 3.11) kahte jada, mis paiknevad Pärnu lahel mõlemal pool muuli

(joonis 3.2) ja on teada varasemalt, kui koelmuala, kus koha kasutab sageli kunstkoelmuid

50

kudesubstraadina, siis tulemus erineb oluliselt ennekõike kotiriidest koelmute osas.

Kotiriidest koelmute harvem kasutamine kudesubstraadina võrreldes 2011. a võis olla

tingitud asjaolust, et 2012. a mai lõpus ja juunis alguses esinesid tugevamad edelakaare

tuuled ning tugev lainetus kulutas suhteliselt õhukese kotiriide auklikuks. Nii oli juba 5.

juuni koelmute kontrollimise käigus ca 1/5 kotiriidest koelmuid katki ja seetõttu kohale

kudesubstraadiks mitte sobivad. Tugevama lainetuse tõttu esines madalamal kui 2,5 m

kotiriidest koelmute kattumist põhjasetetega.

2013. aasta

2013- aasta välitööde tulemused on kokku vüetud joonistel 3.5-3.7 ja tabelites 3.12-3.16.

2013. aastal paigutati Pärnu lahe erinevatesse osadesse 14 jada koelmuid (tabel 3.12, joonis

3.5),

Tabel 3.12. Koha kunstkoelmu jadade otsapunktide koordinaadid Pärnu lahel 2013. a.

Jada

nr.

N E sügavus (m)

1 58.36518° 24.50388° 3,8-4,0

58.36255° 24.50082°

2 58.35650° 24.52422° 4,4

58.35408° 24.51988°

3 58.34388° 24.53505° 3,2

58.34067° 24.53023°

4 58.32388° 24.52595° 2,4-2,7

58.32150° 24.52063°

5 58.31875° 24.53617° 3,6-3,9

58.31673° 24.52998°

6 58.37027° 24.42993° 4,7-4,9

58.36833° 24.42763°

7 58.36488° 24.39940° 4,9-5,1

58.36137° 24.39593°

8 58.36430° 24.37660° 3,7-4,2

58.35948° 24.37773°

9 58.36110° 24.35817° 3,8-4,3

58.35713° 24.36150°

10 58.36310° 24.33748° 3,2-3,5

58.36185° 24.34005°

51

11 58.35193° 24.34223° 3,7-4,0

58.35208° 24.33500°

12 58.34320° 24.33630° 3,7-4,3

58.34238° 24.32870°

13 58.33027° 24.54117° 3,1-3,4

58.33425° 24.54642°

14 58.32973° 24.54795° 3,2

58.32595° 24.54232°

Joonis 3.5. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Pärnu lahel 2013. a.

52

Joonis 3.6. Veetemperatuur põhjas mõõdetuna koelmujadade nr 2, 7 ja 11 juures 2013. a.

Pärnu lahe vee temperatuur oli enamuse koha normaalse kudemisperioodi ajast väga madal

(joonis 3.6) ja koha sigimine 2013.a. ebaõnnestus.

Tabel 3.13. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmu kasutamine kudesubstraadina Pärnu lahel

2013. a.

Koelmu tüüp Marjaga

koelmu

Ilma

marjata

koelmu

Koelmute

arv

Marjaga

koelmu

(%)

Kotiriie 0 483 483 0.0%

Noodalina 11 727 738 1.5%

Tindimõrralina 0 459 459 0.0%

Tabel 3.14. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina koelmujadade kaupa Pärnu

lahel 2013. a.

Jada

nr.

Marjaga

koelmu

Ilma

marjata

koelmu

Koelmute

arv

Marjaga

koelmu

(%)

1 1 98 99 1.0%

2 180 180 0.0%

3 60 60 0.0%

4 60 60 0.0%

5 60 60 0.0%

6 117 117 0.0%

7 180 180 0.0%

8 180 180 0.0%

9 180 180 0.0%

53

10 10 77 87 11.5%

11 178 178 0.0%

12 120 120 0.0%

13 119 119 0.0%

14 60 60 0.0%

2013.a. koha kunstkoelmuid praktiliselt ei kasutanud, välja arvatud ühel jadal Valgerannast

läänes, mis jääb kaugele kohapesade traditsioonilisest paigutusalast (joonis 3.7).

Joonis 3.7 Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina protsentides koelmujadade

kohta Pärnu lahel 2013.a.

54

Tabel 3.15. Koha kunstkoelmute kontrollimine Pärnu lahel 2013. a.

Kuu Päev jada nr. kontrollimisviis kontrollitud

pesi

5 22 7 sukeldudes 60

24 1 sukeldudes 35

2 üles tõstetud 60

30 8 sukeldudes 60

11 üles tõstetud 58

12 üles tõstetud 60

31 2 üles tõstetud 60

6 üles tõstetud 39

9 sukeldudes 60

10 üles tõstetud 29

6 5 1 üles tõstetud 35

5 üles tõstetud 60

6 üles tõstetud 39

7 üles tõstetud 60

8 üles tõstetud 60

9 üles tõstetud 60

10 sukeldudes 29

11 üles tõstetud 60

13 üles tõstetud 60

13 7 üles tõstetud 60

9 üles tõstetud 60

10 üles tõstetud 29

19 1 üles tõstetud 29

2 üles tõstetud 60

3 üles tõstetud 60

4 üles tõstetud 60

6 üles tõstetud 39

8 üles tõstetud 60

11 üles tõstetud 60

12 üles tõstetud 60

13 üles tõstetud 59

14 üles tõstetud 60

Tabel 3.16. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmute arv jadade kaupa Pärnu lahel 2013. a.

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14

Kotiriie 21 21 21 21 21 21 21 21 21 21 21

Noodalina 35 19 19 19 19 39 19 19 19 29 18 19 19 19

Tindimõrralin

a

20 20 20 20 20 20 20 19 20 20 20

55

2014. aasta

2014.a. välitööde andmed on joonistel 3.8-3.10 ja tabelites 3.17-3.21.

Vee temperatuur ületas 10 kraadi juba maikuu keskpaigaks ja ei langenud alla

kohaloodetele letaalse piiri (joonis 3.9).

Koelmujadad paiknesid lahe erinevates piirkondades. Mõningase üllatusena oli koelmute

kasutamise protsent üsna madal (tabel 3.20). Ühelt poolt on see seletatav koelmute

kaardistamisega – koelmud paiknesid ka aladel, mis kohale ilmselt ei sobi. Teiseks,

üllatavalt madal oli 2014. aastal tihedast (tindi)mõrralinast koelmute kasutamine, mida oli

arvukalt. See koelmutüüp on traditsioonilise (mõrralinast) kunstkoelmu analoog. Ainuke

erinevus on materjali kareduses: tindimõrra lina on sile, võimalik, et sellepärast ei sobi see

mõrralina kudesubstraadiks. 2015.a. on kavas substraati karestada.

Tabel 3.17. Koha kunstkoelmu jadade otsapunktide koordinaadid Pärnu lahel 2014. a.

Jada

nr.

N E Sügavus (m)

1 58.38065° 24.40139° 2,1

58.38343° 24.40097°

2 58.37665° 24.37443° 3,3-3,8

58.37918° 24.37421°

3 58.37541° 24.35138° 2,7-3,0

58.37948° 24.35059°

4 58.35845° 24.33693° 2,3

58.35913° 24.32983°

5 58.34898° 24.32672° 2,6-3,4

58.34961° 24.31800°

6 58.34122° 24.31283° 1,7-3,2

58.34229° 24.30525°

7 58.36518° 24.47249° 3,7-3,8

58.36688° 24.47911°

8 58.36444° 24.50405° 2,1-3,8

58.36678° 24.50950°

9 58.35607° 24.52335° 3,5-4,3

58.35936° 24.52976°

10 58.33637° 24.53162° 1,9-2,2

58.33881° 24.53700°

56

11 58.32365° 24.54713° 3,1-3,7

58.32411° 24.55616°

12 58.31615° 24.56925° 3,1-3,3

58.31590° 24.57698°

13 58.37910° 24.32822° 1,9-2,2

58.37687° 24.32805°

14 58.38342° 24.40880° 3,2-3,4

58.38193° 24.40848°

Joonis 3.8. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Pärnu lahel 2014. a.

57

Joonis 3.9. Veetemperatuur põhjas mõõdetuna koelmujadade nr 2, 9, 5 ja 11 juures 2014. a.

Tabel 3.18. Koha kunstkoelmute kontrollimine Pärnu lahel 2014. a.

kuu päev jada nr. kontrollimisviis kontrollitud pesi

5 22 7 üles tõstetud 60

26 4 üles tõstetud 58

5 üles tõstetud 60

6 üles tõstetud 60

8 sukeldudes 57

9 sukeldudes 60

27 1 üles tõstetud 45

2 sukeldudes 55

3 üles tõstetud 60

7 üles tõstetud 60

10 üles tõstetud 55

11 üles tõstetud 59

12 üles tõstetud 60

13 üles tõstetud 36

14 üles tõstetud 30

6 4 1 üles tõstetud 45

2 üles tõstetud 54

3 üles tõstetud 60

4 üles tõstetud 57

5 üles tõstetud 60

6 üles tõstetud 60

13 üles tõstetud 40

14 üles tõstetud 30

5 7 sukeldudes 60

8 sukeldudes 58

9 üles tõstetud 60

10 üles tõstetud 55

58

11 üles tõstetud 59

12 üles tõstetud 59

10 1 üles tõstetud 45

2 üles tõstetud 55

4 üles tõstetud 58

5 üles tõstetud 60

13 üles tõstetud 40

14 üles tõstetud 30

11 3 üles tõstetud 57

7 sukeldudes 60

8 üles tõstetud 58

9 üles tõstetud 60

10 üles tõstetud 55

11 üles tõstetud 59

12 üles tõstetud 60

Tabel 19. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmute arv koelmujadade kaupa 2014. a Pärnu lahel

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14

Kotiriie 18 21 19 19 20 21 29 21 19 21 19

Noodalina 18 20 18 19 20 19 20 18 18 20 40 30

Looduslikust

kiust jalamatt

7

Roheline

plastikvõrk

1

5

Hõre võrk 1

7

Tindimõrra-

lina

19 19 21 22 20 20 28 19 18 20 21

Tabel 3.20. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina koelmujadade kaupa Pärnu

lahel 2012.a.

Marjaga

koelmu

Ilma marjata

koelmu

Koelmute

arv

Marjaga koelmu (%)

Kotiriie 114 567 681 16.7%

Noodalina 85 687 772 11.0%

Looduslikust kiust jalamatt 4 17 21 19.0%

Roheline plastikvõrk 4 41 45 8.9%

Hõre võrk 1 50 51 2.0%

Tindimõrralina 43 638 681 6.3%

59

Tabel 3.21. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina koelmujadade kaupa Pärnu

lahel 2014. a.

Jada nr. Marjaga

koelmu

Ilma

marjata

koelmu

Koelmute

arv

Marjaga

koelmu (%)

1 9 126 135 6.7%

2 8 156 164 4.9%

3 24 153 177 13.6%

4 24 149 173 13.9%

5 2 178 180 1.1%

6 0 120 120 0.0%

7 49 191 240 20.4%

8 24 149 173 13.9%

9 15 165 180 8.3%

10 16 149 165 9.7%

11 25 152 177 14.1%

12 30 149 179 16.8%

13 18 98 116 15.5%

14 7 83 90 7.8%

Joonis 3.10. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina protsentides koelmujadade

kohta Pärnu lahel 2014.a.

60

3.2. Matsalu laht ja Pedaspää laht

Matsalu lahte on Eesti Mereinstituut paigutanud koha kunstkoelmuid varasemate

projektide raames ka mitmel varasemal aastal. Koelmujadad paiknesid lahe põhjaosas

kesk- ja välislahe piirialal liivasel põhjal 1,5-3 m sügavuses, mis kohalike teatel on koha

kudeala. Ühelgi korral ei leitud neilt kunstkoelmutelt kohamarja.

On ka andmeid, et koha võib kudeda hoopiski lahe avaosa lõunapoolses piirkonnas

kivisemal põhjal. Kontrollimaks seda, paigutati koha kunstkoelmud selle projekti raames

lõunapoolsesse lahe avaossa.

Joonis 3.11. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Topi lahes 2012. a.

61

26. 05. 2012. a paigutati Matsalu lahe suudmest lõunas asuvasse Topi lahte jada 135 koha

kunstkoelmuga. Jada paigutati 2,5-2,0 m sügavusele liivasele põhjale. Jada kontrollimisel

ei leitud koelmutelt kordagi marja ega marjakestasid, mis püsivad substraadil peale

koorumist. Veetemperatuur mõõdetuna Topi lahe koelmujada juurest (Joonis 15) on

mõnevõrra soojem kui samal perioodil mõõdetuna Pärnu lahest, kuid veetemperatuuri

muutused järgivad sama trendi (joonis 3.11).

Joonis 3.12. Veetemperatuur põhjas mõõdetuna Topi lahes koelmujada juures 2012. a.

25. 05. 2013. a paigutati Matsalu lahte kolmes jadas kokku 135 traditsioonilist noodalinaga

kunstkoelmut (Tabel 22 ja Joonis 13). Eelmisel aastal merre paigutatud koelmujada jagati

mitmeks eri jadaks, et katta suuremat mereala. Kusntkoelmute kontrollimisel ei leitud

kordagi arenevat marja või jälgi lagunevast orgaanikast substraadil.

Tabel 3.22. Koha kunstkoelmu jadade otsapunktide koordinaadid Matsalu lahel 2013.a.

Jada nr N E Sügavus (m)

15 58.74340 23.54637 2.7-2.7

58.74287 23.54378

16 58.74487 23.53628 2.6-2.9

58.74487 23.53415

17 58.74572 23.52627 3.2-3.2

58.74523 23.52413

10

12

14

16

18

20

25.05 28.05 31.05 3.06 6.06 9.06 12.06 15.06 18.06 21.06 24.06 27.06 30.06

62

Joonis 3.13. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Matsalu lahes 2013. a.

Seega, selle projekti raames, nagu ka varasemate uuringute andmetel, koha ei kasuta

Matsalu lahes kunstkoelmuid. Arvatav põhjus on Matsalu lahe koha kudekarja väiksuses.

Vähesed kudejad ilmselt suudavad leida kudemiseks sobiva loodusliku substraadi.

Kahel aastal paigutati kaks koelmujada (kummaski 100 traditsioonilist mõrralinast

kunstkoelmut) ka Peipsi järve Pedaspää lahe koha kudealale. Ühelgi juhul ei täheldatud

kunstkoelmute kasutamist kohade poolt. Arvatavasti on see tingitud loodusliku

kudesubstraadi piisavast olemasolust sealsel koha kudealal.

63

3.3. Loodete ellujäämus erineva substraadiga koelmutel

Igast proovist uuriti 100 loodet (kui proovis oli vähem looteid, siis kõik). Loeti normaalselt

arenevad looted ja hukkunud või selgete arenguhäiretega looted (viimased kaks gruppi

loeti hukkunuteks). Proovi kogumise käigus purunenud marjateri ei arvestatud.

Saamaks suurema valimi, on plastikust kudesubstraatidelt saadud andmed ühendatud (need

olid väga väikese varieeruvusega).

Tabel 3.23. Koha loodete ellujäämus (%) erineval kudesubstraadil

Materjal Proovide arv

Minim-aalne %

Maksim-aalne %

Keskmine % SD

Mõrralina (tavaline tüüp) 38 86,4 99 94,6 3,3

Kotiriie 29 89,7 100 96,4 2,7

Plastik 7 91,5 96,7 93,2 1,7

Taimne jalamatt 9 57,1 93,2 82,3 12,7

Traditsioonilise ehitusega koelmutel (mõrralina), kotiriidest koelmutel ja plastikust

koelmutel oli koha loodete ellujäämus kõrge, keskmiselt 93,2-96,4% (erinevused on

statistiliselt ebaolulised). Selgelt madalam oli loodete ellujäämus taimsest materjalist

jalamattidel (tabel 3.23). Selle põhjuseks võib olla mattide keemiline töötlemine nende

valmistamise käigus (töötlemise kohta küll andmed puuduvad).

Koelmute marjaga kaetuse protsent varieerus suurtes piirides ent oli keskmisena suurem

tihedast materjalist substraadil (tabelid 3.24 ja 3.25). Hõre kudemissubstraat ei pea

suuremat osa koetavast marjast kinni ja see satub veekogu põhja, kus suure tõenäosusega

hukkub.

Seega, kunstkoelmute tüüpide valikul tuleb vältida hõredaid ühekordsest materjalist

substraate.

64

Tabel 3.24. Erinevat tüüpi koelmute kaetus marjaga, %, 4. juuni 2011

Tüüp Arv Marjaga keskmine kaetus %

marjaga pesad

Tavaline (mõrralina) 123 38 50,9

Kotiriie 39 17 43,5

Võrgulina 23 0 0

Punane võrk 24 0 0

Roheline võrk 7 2 20

Plastik matt 8 0 0

roheline 1 0 0

pruun 7 0 0

Looduslik matt 13 5 84

Kunstmuru 4 0 0

Kokku 241 62 50,6

Tabel 3.25. Erinevat tüüpi koelmute kaetus marjaga, %, 10 juuni 2011

Tüüp Arv Marjaga keskmine kaetus %

marjaga pesad

Tavaline (mõrralina) 122 52 36,6

Kotiriie 39 17 35,9

Kunstmuru 4 0 0,0

Looduslik matt 13 6 70

Plastik matt 8 3 26,7

roheline 1 1 30

pruun 7 2 25

Punane võrk 23 0 0

Roheline võrk 7 2 17,5

Kokku 240 84 37,4

65

Joonis 3.14. Koha mari kunstkoelmul. Foto: K.Hubel

Joonis 3.15. Isaskoha kunstkoelmust peasl. Foto K.Hubel.

66

4. Kokkuvõte

1. Kohale kudemiseks sobivad alad Pärnu lahe põhjaosas ei piirdu alaga, kuhu pikki

aastaid on kunstkoelmuid paigutatud, vaid on üsna ulatuslikud (joonised 4.1 ja 4.2).

Mõnel aastal, näiteks ekstremaalse veetemperatuuriga 2013.a. kevadel, täheldati

kudemist praktiliselt vaid väljaspool tavalist kunstkoelmute paigutamise ala.

Joonis 4.1. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Pärnu lahel 2012.-2014. a.

Siiski on ilmne, et võrreldes varasemaga (nt 1930ndatega, vaata kohamõrdade paigutust

joonisel 4.3) on koha sigimiseks sobivad alad peamiselt eutrofeerumise tõttu vähenenud ja

kunstkoelmute kasutamine igati õigustatud ja vajalik.

67

Joonis 4.2. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina protsentides koelmujadade

kohta Pärnu lahel 2012.-2014. a. Kui koelmujada juures protsendi väärtus puudub, siis

selles jadas kunstkoelmut kudesubstraadina ei kasutatud.

Joonis 4.3. Kohamõrdade asetus Pärnu lahes 1936.a.

68

Praegusajal kohale sigimiseks veel sobivatel aladel mitmesuguste tegevuste planeerimisel

tuleb arvestada koha sigimisega neil aladel.

2. Kohale sobivad kudemiseks erineva substraadiga kunstkoelmud, nii looduslikust

materjalist (nt kotiriie, taimsed matid) kui tehismaterjalist (mõrralina). Koelmu

substraat peab olema piisavalt tihe (hõredama materjali korral mitmekohiline), et

tagada koetud marja kleepumine koelmumaterjalile, vältides veekogu põhja

langemist. Materjali valikul tuleb arvestada võimalusega, et seda on keemiliselt

töödeldud, mis võib mõjutada loodete ellujäämust ja põhjustada arenguhäireid.

Kindlasti on seetõttu vajalik uue koelmumaterjali eelnev leotamine.

3. Plastilisus sobivate kudemissubstraatide osas annab võimaluse välja töötada

majanduslikult ja tehniliselt otsatarbekaim koelmutüüp. Käesoleva projekti raames

välja töötatud ümmargune kahest raamist koelmu, kus raamide vahele paigutatakse

kudemissubstraat, on kestev lahendus (lagunemiskindel) ja võimaldab

kudemissubstraadi kiiret vahetamist.

4. Koelmute kasutamise jälgimiseks on sobivaim (küll mitte ökonoomseim) moodus

sukeldumine, mis tagab väikseimad mõjud arenevatele loodetele ja pesa juures

valvavale isaskalale, kelle marja aereeriv tegevus on Pärnu lahe setterikkas vees

kahtlemata äärmiselt oluline.

5. Peipsi järves on koha looduslikud kudemistingimused tänapäeval ilmselt piisavalt

head ja kunstkoelmuid kohad ei kasuta, mistõttu ei ole kunstkoelmute kasutamine

Peipsi järves praegusel ajal vajalik. Sigimistingimuste halvenemisel (millele viitaks

nt tugevate kohapõlvkondade kujunemise sageduse vähenemine) tuleb olla valmis

kunstkoelmute kasutamiseks ka Peipsi järves.

69

Kirjandus

Araki, H., B. Cooper, M. S. Blouin. 2007. Genetic effects of captive breeding cause a

rapid, cumulative fitness decline in the wild. Science 318: 100-103

Araki, H., B. Cooper, M. S. Blouin. 2009. Carry-over effect of captive breeding reduces

reproductive fitness of wild-born descendants in the wild. Biology Letters 5: 621-624

Backiel, T., R. L. Welcomme, 1980. Guidelines for sampling fish in inland waters. EIFAC

1980 Technical Paper 33

Bhukaswan, T. 1980. Management of Asian reservoir fisheries. FAO Fisheries Technical

Paper 207

Campbell, D., S. Obuya, M. Spoo. 1995. A simple method for small scale propagation of

Clarias gariepinus in western Kenya. Lake Basin Development Authority, in collaboration

with the FAO Technical Cooperation Programme TCP/KEN/4551(T) Field Document nr.

2.

Chotkowski, M. A., J. E. Marsden, B. Ellrot. 2002. An inexpensive modified emergent fry

trap. North American Journal of Fisheries Management 22: 621-624.

Cooper, A. B., M. Mangel. 1999. The dangers of ignoring metapopulation structure for the

conservation of salmonids. Fishery Bulletin 97: 213-226.

Deroche, S. E. 1969. Observations on the Spawning Habits and Early Life of Lake Trout.

The Progressive Fish-Culturist 31: 109-113.

Dustin, D. L., P. C. Jacobson. 2003. Evaluation of walleye spawning habitat improvement

projects in streams. Minnesota Department of Natural Resources. Investigation report 502.

Erm, V., 1981. Koha. Tln. “Valgus”, 128 lk.

FAO Fisheries and Aquaculture Department. Fishing Techniques. Shrimp push net fishing.

Technology Fact Sheets.

Fisher, S. J., K. L. Pope, L. J. Templeton, D. W. Willis. 1996. Yellow Perch Spawning

Habitats in Pickerel Lake, South Dakota. The Prairie Naturalist 28: 65-75.

70

Galloway Fisheries Trust. Bio-remediation: Stocking fish In Acidified River Catchments.

A report from EU LIFE Environment Project UK 182.

Grabowsky, T. B., J. J. Isely. 2007. Effects of Flow Fluctuations on the Spawning Habitat

of a Riverine Fish. Southeastern Naturalist 6: 471-478.

Gillet, C., J. P. Dubios. 1995. A survey of the spawning of persch (Perca fluviatilis), pike

(Esox lucius), and roach (Rutilus rutilus), using artificial spawning substrates in lakes.

Hydrobiologia 300/301: 409-415.

Hourston, W. R., D. MacKinnon. 1957. Use of an Artificial Spawning Channel by Salmon.

Transactions of the American Fisheries Society 86: 220-230.

Houser, D. F. 2007. Fish Habitat Management for Pennsylvania Impoundments.

Jones, T. A. 1978. Fish egg planting device and method. United States Patent 4130086.

Kondolf, G. M., M. G. Wolman. 1993. The sizes of salmonid spawning gravels. Water

Research 29: 2275-2285.

LandOwner Resource Centre. Improving fish habitat. The Community Fisheries

Involvement Program extension note.

Lappalainen, A. 2002. The Effects of Recent Eutrophication on Freshwater Fish

Communities and Fishery on the Northern Coast of the Gulf of Finland, Baltic Sea.

Lechowitcz, M. J.. 1982. The Sampling Characteristics of Electivity Indeces. Oecologia

52: 22-30.

Lisle, T. E., R. E. Eads. 1991. Methods to Measure Sedimentation of Spawning Gravels.

Louhi, P., A. Mäki-Petäys, J. Erkinaro. 2008. Spawning habitat of Atlantic salmon and

brown trout: general criteria and intragravel factors. River Research and Applications 24:

330-339.

Mladenka, G., L. V. Every. 2004. Bear River Black Canyon Substrate Survey. Idaho

Department of Environmental Quality.

Nash, K. T., K. Hendry, D- Cragg-Hine. 2001. The use of brushwood bundles as fish

spawning media. Fisheries Management and Ecology 6: 349-356.

71

Neff, B. D., S. R. Garner, T. E. Pitcher. 2011. Conservation and enhancement of wild fish

populations: preserving genetic quality versus genetic diversity. Canadian Journal of

Fisheries and Aquatic Sciences 68: 1139-1154.

O`Connor, W. C. K. 2002. An Assessment of Diatom Biomass on Atlantic Salmon (Salmo

salar l.) Spawning Habitat in the River Bush, County Antrim. Biology and Environment:

Proceedings of the Royal Irish Academy 102: 105-111.

Painter, R. E. 1974. Evaluation of adult king salmon enumeration on the feather river.

California-Nevada Wildlife 10: 77-83.

Pickering, A. D. and Willoughby, L.G. 1982. Epidermal lesions and fungal infections on

the parch, Perca fluviatitis L, in Wwindermere. J. Fish Biol. 11: 349-354.

Riit, T. 2012. Avaldamata andmed.

Robert, B. L. 1983. Evaluation of three spawning containers for channel catfish. The

Progressive Fish-Culturist 45: 97-99.

Row, R. B., F. J. Bulow. 1998. Evaluation of spawning bench use by Micropterus species

in center hill reservoir, Tennessee. From the 1998 Southern Division of the American

Fisheries Society Midyear Meeting.

Saat, T. 2009. Kalade koelmualade olukord. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut.

Sakamoto, K., M. Oura, K. Ninomiya, K. Takahashi. 2007. Establishment of artificial

breeding system of dwarf topmouth gudgeon Pseudorasbora pumila pumila. Izunuma-

Uchinuma Wetland Researches 1: 47-51.

Saldi-Caromile, K., K. Bates, P. Skidmore, J. Barenti, D. Pineo. 2004. Stream Habitat

Restoration Guidelines: Final Draft. Washington Departments of Fish and Wildlife and

Ecology and the U.S. Fish and Wildlife Service.

Schuett-Hames, D., A. Pleus. 1996. TFW Ambient Monitoring Program Literature Review

and Monitoring Recommendations for Salmonid Spawning Habitat Availability.

Washington State Department of Natural Resources. Timber, Fish and Wildlife Research

Publications. TFS-AM 9-96-002.

Southern Division AFS Reservoir Committee. Habitat Manual for Use of Artificial

Structures in Lakes and Reservoirs. Summarized by Kim Tugend, University of Florida.

72

Strauss, R. E. 1979. Reliability estimates for Ivlev`s electivity index, the forage ratio, and a

proposed linear index of food selection. Transactions of the American Fisheries Society

108: 344-352.

Špilev, H. 2004. Kalanduse programmi 2004 projekt nr. 27 „Kunstkoelmud Pärnu lahes

koha kudesubstraadina“ lõpparuanne. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut.

Takahashi, K., A. Suto, S. Hanawa. 2007. Development of the artificial nest to prevent the

spawning of largemouth bass Micropterus salmoides. Izunuma-Uchinuma Wetland

Researches 1: 35-46.

Thompson Rivers University. 2012. Research into Control Methods for Invasive Yellow

Perch. Fraser Salmon and Watersheds Program. 2011/2012 final report.

Tibbits, W. 2003. An update on lake trout (Salvelinus namaycush) spawning activities in

Otsego Lake.

Vanderploeg, H. A., D. Scavia. 1979. Two Electivity Indices with Special Reference to

Zooplankton Grazing. Journal of the Fisheries Research Board of Canada 36: 362-365.