KroonlehtInfoleht 2015Kroonlehe väljaandja on Keskkonnaamet, kujundaja ja toimetaja on Ekspress Meedia AS.

Looduses liikudes tuleb ikka ette kohtumisi metsloomadega. Õieti lähebki inimene sageli metsa just

selleks, et seal midagi näha, nautida, jäädvustada. Oma huvide ja emot-sioonide kõrval peaks aga silmas pi-dama ka teise osapoole heaolu ning edasist saatust.

Kohtumine loomalapsegaKõige sagedamini tuleb inimeste ja loomade kohtumisi ette kevadsuvisel sigimisperioodil. Siis on suur võima-lus sattuda peale munade-poegadega linnupesale, veel vähe liikuvale looma-pojale või kahejalgsega kohtumisest ärritatud vanaloomale. Looduses sõl-tub liigi säilimise edu sellest, kui turva-liselt õnnestub oma järeltulevat põlve vaenlaste eest varjata ja kuidas kulgeb nende toitmine ning iseseisvate oskus-te omandamine. Sellest sõltub aga laie-malt elurikkuse säilimine. Aeg varake-vadest suve keskpaigani on otsustavalt kriitiline nii uutele ilmaasukatele kui ka nende vanematele. Lindudel on pesas munad, seejärel on veel abitud ka koo-runud ja alles lennuvõimestunud po-jad. Metsloomade järglased avastavad maailma ja teevad esimesi iseseisvaid samme turvalises ning samas ootama-tusi pakkuvas ümbruskonnas. Loodu-sest üha enam võõrandunud inimene püüdleb sõltumatuse ja enesekeskse elukorralduse poole. Igapäevased loo-mulikud kontaktid ümbritseva loodus-

Unustatud unustamatu kohtumine

Tõnu Talvi, looduskaitse peaspetsialist

Fotodele on jäädvustatud metskitsetall ja valgejänese poeg, kes olid mõlemad sattunud talumaastikule. Loomapoegi ei häiritud ega vaadeldud lähedalt, fotod tehti teleobjek-tiiviga ning kohtuti vaid korra. Loodetavasti oli neil õnne looduses suureks kasvada. Fotod: Tõnu Talvi

keskkonnaga jäävad üha harvemaks ja juhuslikumaks. Samas püüab inimene loodusest võõrandumist kompensee-rida mitmel uuel, varasemate aastatu-handete vältel välja kujunenud suhtlust asendaval viisil. Looduses kehtivate seaduspärade tõlgendamisel püütakse üha enam kasutada inimühiskonnale omaseid tõekspidamisi ja reegleid.

Abitu linnupoeg ei ole hädasolijaNii võibki nõrkadel jalgadel tuigerda-va neljajalgse või hädiselt põgeneda püüdva linnupoja leidjat vallata tugev vanemainstinkt. Kohatud loomapoeg näib abitu, mahajäetud ja näljane. Ini-mene samastab loomapoja käitumise inimlapse abitusega ning kahjuks rut-tab sageli oma tõekspidamiste järgi ka abi korraldama. Leidu püütakse paremasse (kuivemasse, soojemasse, valgemasse) kohta ümber paigutada, tema juures veedetakse pildistades või muidu imetledes liigselt aega. Kõige halvem, kui leid naiivselt head soovi-des endaga kaasa võetakse, et talle siis edasist abi otsima hakata. Igal loo-maliigil on võimalikku ohtu kujutava võõra kahejalgsega kohtumiseks oma käitumisviis. Kes püüab võimalikult liikumatuna püsides nähtamatuks jää-da, kes end häälitsedes ja ähvardavaid poose võttes kaitsta, kes põgeneda. Ka vanaloomadel on selliseks puhuks eri taktikaid. Laululinnud püüavad vigast teeseldes võõrast oma poegadest ee-male meelitada; sookurg varju jäädes vaikselt minema hiilida; mõni suurem (nt karu, põder, aga ka mitmed linnud

nagu luik) võib inimest hoopiski ohtli-kult rünnata. Igal juhul tähendab poe-gade lähedusse või koguni poegade-vanalooma vahele sattunud inimene väga suurt ohtu ning sellest püüab vanem kas kavaluse või jõuga vaba-neda. Erakordset olukorda (nt valjult häälitsev linnu- või loomapoeg, kiirus-tades varjava katteta jäänud linnupesa või ärevuses tähelepanu kaotanud va-nalooma signaalid) kasutavad osavalt ära pesaröövlid – varesed, kajakad, kassid, koerad jt. Võime küll enda arva-tes kiiresti ja kahju tegemata lahkuda, kuid inimese tekitatud segaduse var-jus kasutavad röövlid oma võimalust.

Üksik loomapoeg ei ole hüljatudKahjuks on igal aastal teateid loodu-ses kohatud loomapoegade leidmi-sest, koju viimisest ja seejärel edasise käitumise kohta abi või juhiste otsi-misest. Enamasti on tegemist met-sast või niidult leitud jänesepoegade või metskitsetalledega, rannas lesiva hülgepojaga, loodusest kaasa võetud orava- ja siilipoegadega, päevavalgu-ses kohmetute kakupoegadega.

Sellise, inimese jaoks põneva ja vas-taspoole jaoks dramaatilise kohtumise korral peame endale alati teadvusta-ma – oleme sissetungija kellegi teise kodus ning talle võõras ohuallikas. Meil targa inimesena on võimalus olu-korda talupojamõistuse ja oma tead-liku käitumisega parandada. Parim on kohe tuldud teed mööda rahulikult taanduda. Igasugune pikemaajalisem viibimine linnupesa, noorlooma, vane-

maga pesakonna juures või olukorra parandamine oma tõekspidamiste kohaselt vaid halvendab seda pöördu-matult. Kohtudes looduses lähedalt ja ootamatult metsloomaga, olgu siis tegemist loomapoja või täiskasvanud isendiga, ei ole hea jääda kohale pike-malt pildistama, kaaslasi juurde kut-suma, hoopiski aga mitte vastaspoolt käperdama, teda toitma ja ümbrust kohendama või muid olusid ümber kor-raldama. Lühiajalise kohtumise haa-vad parandatakse looduses enamasti kiiresti. Vanemad pöörduvad ohu ka-dudes hädaldava poja juurde tagasi, ehmatatud hädaldaja jääb peagi vait ega põgene oma kodupaigast kaugele, võõra jäetud jäljed ja lõhnad hajuvad. Inimesele võib sellisest looduses ko-getud hetkest jääda unustamatu mä-lestus. Loomale on parim selle hetke lühidus ja unustamine.

Metslooma kodu on metsas Metslooma kodu on metsas ning iga-sugune inimesekeskne sekkumine reeglina vaid halvendab nende või-malusi edasises elus hästi hakkama saada. Nii nagu meie ei soovi oma magamistoas võõraid näha või oma elu vangistuses veeta, ei tohiks me ise sekkuda teiste liikide elukäiku. Loodu-sele on parim, kui ta saab toimida oma seaduspärade järgi.

Andres Onemar, Keskkonnaameti peadirektor

Tasakaal toob rahu

On mõttelaad, kus väidetakse, et tasakaalus inimene on õn-nelik. On mõttelaad, et loov

saab olla ainult see inimene, kes otsib ja tungleb ega rahuldu kuna-gi tasakaaluga. Avatud silmade ja mõttega meid ümbritsevat vaadates tuleb tunnistada, et ka selle kahe mõttelaadi vahel võib olla tasakaal.

Kandes selle üle keskkonda ja Keskkonnaameti igapäevatöösse, olemegi igapäevaselt tasakaalu ot-sijad. Ettevõtjatele ja ettevõtlikele inimestele tuleb anda oma initsia-tiivi näitamiseks võimalus ning sa-mas suunata seda tegevust nii, et meie ühist ressurssi kasutataks või-malikult säästvalt, et mõju keskkon-nale jääks väikeseks ning tulemus oleks kogukonna jaoks kasulik.

Keskkonna kujundamisel on läbivaks jooneks tasakaal, selle otsimine ja säilitamine. Ühtaegu pingutame nii selleks, et haruldast ja haavatavat ebapärlikarbi asur-konda Eestis alles hoida, kui ka selleks, et invasiivsest Sosnovski karuputkest lahti saada. Keskkon-naamet näeb vaeva, et säästa tra-ditsioonilisi rannaniite pealekas-vavast võsast ning kaitsealuseid sooalasid kinnikasvamisest.

Sarnaselt loodusega on vaja tasa-kaal leida ka inimeste vahel. Eesmär-giga säilitada optimaalset seisundit, mis oleks hea nii elusloodusele, keskkonnale kui ka maaomanikele, korraldame kaitsekorralduskavade väljatöötamisel ning keskkonnalu-bade väljastamisel avalikke arute-lusid kohalike elanikega, et võtta arvesse ka nende ettepanekuid ja arvamusi. Nendest ja mitmetest teistest meie väljakutsetest, tehtud või tegemisel olevatest projektidest saate täpsemalt lugeda ka käesole-vast Kroonlehest. Sageli on tehtud muudatuse mõju väga pikaajaline, kuna see mõjutab ühel või teisel vii-sil kogu meie ökosüsteemi. Sestap püüabki Keskkonnaamet leida pari-ma võimaliku lahenduse koostöös teiega, kallid eestlased.

Kroonlehe digileht: http://erilehed.epl.ee/digi/5414Kroonlehe toimetaja: Sille Ader, Keskkonnaameti pressiesindajaTagasiside: sille.ader@keskkonnaamet.eeLisainfo: www.keskkonnaamet.ee või www.facebook.com/keskkonnaamet

KROONLEHT 2

Dagmar Undrits, välisõhu peaspetsialist

Selle aasta looduskaitsekuu tee-maks olid Eesti maastikud ning looduskaitse teemadest on just

maastik ja selle kaitse seotud kõige rohkem esteetikaga. Kas me võime siis järeldada, et kuna omame ühiseid esi-vanemaid, liigume kõik rõõmsalt ühes suunas, sest nägemus on meil sarnane?

Nii lihtne see paraku ei ole. Pigem vastupidi – kui kaitsealune liik on ob-jektiivselt kas olemas või mitte, omab kindlat kohta ökosüsteemis ja on ise-enesest vajalik, siis maastiku väärtus tekib vaid inimtunnetuse kaudu.

Aga ilumeel kipub olema meil erinev. Mõne jaoks väga kaunis maastik ei avalda teisele mingit muljet. Mõni nau-dib maastikku koos majade, teede ning põldudega, samas kui teine õhkab vaid silmapiirini ulatuvat metsikut loodust nähes.

Maastikukaitses on arvamusi pal-ju ning seetõttu on Keskkonnaamet kaitse planeerimisel kasutanud või-maluste piires teadmistepõhist lä-henemist. Nii on koostöös ülikoolide ja ekspertidega koostatud või valmi-mas kõikide rahvusparkide ajaloolise maakasutuse ülevaade. Lahemaal on koostatud ülevaade asustusstruktuu-rist ja esiajaloolistest maastikest ning kaardistatud väärtuslikud hooned.

Eraomanike panus kaitsealade maastike kujundamisse on olulineSajand tagasi oli Eestis iga maalapp hinnas ja kasutuses, sest maa oli see, mis toitis nii maa peremeest kui ka tema linnasugulasi. Nüüd elab ena-mik inimesi linnades. Tõsi, paljudel on küll suvekodud, kuid nendes on maakasutus oluliselt erinev talupida-misest. Kui varem oli esteetiline pool lisandväärtus, siis nüüd on see sageli eesmärk omaette ning otsene kulual-likas. Sest varem maast saadud tulu, kartul, leib jmt, ostetakse nüüd poest.

Tulu ja kulu suhe on väga oluline tegur, kui räägime maastikust, selle hooldamisest ja kaitsest. Seetõttu on väga tore, et meil on maaomanikke, kes maad säästlikult hooldavad – niidavad,

Peremees ja tema maa

istutavad jne. Ning eks seda võib vaa-delda ka kui võla tasumist – kui omal ajal toitis maa linna ja tänu sellele sai eestlastest haritud rahvas, siis ehk ongi õiglane, kui nüüd linnas teenitud raha taas tagasi maale tuuakse. Väga oluli-ne on aga selle juures silmas pidada, et võlli üle ei keerataks ning suures hool-damistuhinas hoopis kahju ei hakataks tekitama. Sentimeetrine muru võib küll olla ilus silmale vaadata, kuid tegelikult on tegemist murukõrbega. Ja kõrb tea-dagi on väga eluvaene.

Poollooduslikud kooslused kui Eesti visiitkaartKui arvukate riikide tunnuseks on sadu või tuhandeid aastaid vanad ehitised, siis meie peaks paremini ta-juma, et aastasadu hooldatud puisnii-dud, loopealsed ja teised poolloodus-likud kooslused on maailma mastaa-bis just see, mis meid teeb eriliseks. Ja nagu ehitised, vajavad ka nemad pidevalt hoolt, et väärtus säiliks.

Eesti maastikukaitses on kõige suurem töömaht just poollooduslike koosluste hooldusel. Selle tegevuse jaoks on loodud maaelu arengukava raames toetusskeem, kus maaomanik saab ise taotleda vajalikke vahendeid tööde läbiviimiseks. Lisaks sellele saab taotleda toetusi ka loomade os-tuks ning vajaliku infrastruktuuri raja-miseks. Looduskaitse arengukava on seadnud eesmärgiks, et aastaks 2020 oleks hoolduses 45 000 hektarit pool-looduslikke kooslusi.

Poollooduslike koosluste hoolduse

puhul on vahel kuulda arvamusi, et riik peaks seda tegevust rohkem toetama, sest need alad on ju riigile vajalikud. Nõus – toetused võiksid olla kõrge-mad. Väga tahaks aga, et võetaks omaks mõte, et samapalju kui riigil on neid alasid vaja, on need vajalikud meie kui eestlaste identiteedi säilitamiseks.

Parkide tähendus on muutunudLisaks poollooduslikele kooslustele on maastikukaitseliselt väga olulised maamärgid pargid. Eestis on kaitse all ligikaudu 400 parki ning äärmiselt posi-tiivne on see, kuidas viimase kümnendi jooksul on muutunud kohalike kogu-kondade suhtumine nendesse. Prae-guseks on paljud pargid muutunud võsastunud aladest kogukonna kok-kusaamiskohaks tähtsamatel sünd- mustel ja piirkonna visiitkaardiks.

Pargid on sageli väga keerulise se-ga-maaomandiga, kuid sellest hoo-limata on park kohaliku kogukonna jaoks oma, see ei ole vajalik riigile, vaid just meile endile. Riigi roll ei ole enam mitte tagant utsitada, et parke korras-tataks, vaid praegu tuleb mõnes kohas pigem hoogu maha tõmmata, et kor-dategemise tuhinas liiale ei mindaks. Kindlasti on see aga palju positiivsem kui selgitustöö tegemine, et keegi pargi ka omaks võtaks. Siinkohal tuleb rõhu-tada, et kordategemisel ei keskendu-taks vaid inimtegevuse jaoks vajalikele elementidele – teed, valgustus, pingid jmt. Kindlasti tuleb samavõrra tähele-panu pöörata ka parkidega seotud loo-dusväärtustele, kuna tegemist on va-nade laialehiste puistutega, mis mujalt on looduslikul kujul peaaegu kadunud.

Keskkonnaameti tegevus väärtuslikel maastikelVäärtuslikel aladel, kus omanik omal algatusel ei ole tegutsenud, plaanib Keskkonnaamet vastavalt rahalistele võimalustele praktilisi töid ise. Selleks küsitakse esmalt maaomaniku nõus-olek ning esmakordsel loa küsimisel ei ole ka harv juhus, kus ollakse riigi-poolse sekkumise osas tõrjuv. Samas on väga positiivne, et järgmisel aastal on juba maaomanikud ise huvitatud hooldamise jätkamisest. Sageli vaja-takse küll riigi toetust, aga peale ma-hukamaid töid (nt võsa mahavõtmist) on maaomanikud ka ise hakanud ala-sid hooldama. Ligi pooltel juhtudel on pärast riigi vahendite abil võsa likvi-deerimist võtnud maaomanikud ala põllumajanduslikku kasutusse ning edasist riigipoolset toetust ei vajatagi.

Küll teevad aga muret maaoma-nikud, kes Keskkonnaameti päringu peale ei vastagi. Neid on ligikaudu 10% ning paar protsenti keelab oma maal igasuguse looduskaitselise te-gevuse. Enamasti on selle põhjuseks teistsugune eesmärkide nägemus.

Rõõmu teevad need maaomanikud, kes küll elavad kaugel, ent kuigi maa ei ole neile tuluallikas, investeerivad mu-jal teenitud raha oma (maa)koduümb-ruse kaunimaks tegemiseks. Nii nagu on peremehele kohane. Loodetavasti kasvab selliste omanike arv veelgi.

Kui ma alustasin president Ilvese sõnadega, siis maastikukaitse võt-mes sobivad presidendi sõnad ka lõ-petuseks: „Kui mitmel pool maailmas peame endistviisi ütlema, et inimene peab lõpetama pealetungi loodusele, siis Eestis võib praegu julgelt vastupi-dise ülesande püstitada.

Tasakaalu säilitamiseks on kindlasti vaja kogu aeg midagi teha. Kui me üldse midagi ei tee, siis katab peagi peaaegu tervet Eesti territooriumi võsa ja seejärel mets. Ja see ei ole siis enam Eesti, nagu ta on vähemasti tuhat aastat olnud.

President Ilvese sõnul peaks tänapäeva looduskaitse püüdma lisaks bioloogilise, juriidilise ja majandusliku taustaga küsimustele arvestada ka bioesteetikaga, kuna see on tänapäeva inimes-tel ühine, pärinedes ajast, mil meie kõigi ühised esivanemad elasid veel Aafrika savannis.

Eesti maastikukaitses on kõige suurem töömaht

just poollooduslike koosluste hooldusel.

Tallinna külje all Muuga-Maardu piirkonnas asub ulatuslik transii-di, logistika- ja tööstusala, mille

juurde kuulub ka Eesti suurim kau-basadam, Muuga sadam koos selles asuvate lao- ja logistikaettevõtetega. Sadama naabrusest algavad aga argi-päevased mured: sadam oma tegevu-sega häirib kohalike igapäevaelu, olgu siis müra, ebameeldiva lõhna või õnne-tuste ohuga. Suurimaks probleemiks Keskkonnainspektsiooni infotelefoni-le laekuva info põhjal on ebameeldiv lõhn.

Eesmärgiga kaardistada piirkon-na õhusaastet puudutav hetkeolu-kord, viidi Keskkonnainspektsiooni tellimisel ning SA Keskkonnainves-teeringute Keskus toetusel aastatel 2012–2014 läbi kaks õhukvaliteedi teemalist uuringut. Nende käigus ei tuvastatud välisõhus saasteaineid üle lubatud piirkontsentratsiooni, mistõt-tu ohtu inimtervisele ei ole, kuid leiti, et lõhnahäiring esineb õigusaktidega lubatust sagedamini, st aeg-ajalt levi-vad erinevate allikate lõhnad, mis kas eraldi või koosmõjus piirkonnas lõh-nahäiringut tekitavad.

Taust: Seire, piirväärtused ja lõhna olemusEesti riigis on kehtestatud teatud saasteainetele piirkontsentratsioonid ehk saastatuse taseme piirväärtused. Kui saasteainet leidub välisõhus alla selle, siis eeldatakse, et ohtu inimeste tervisele ei ole.

Muuga lõhnaprobleemide lahendused

Muuga-Maardu piirkonnas seiratak-se saasteaineid kokku viies pidevalt toimivas seirejaamas ning tulemused on kõigi jaoks reaalajas jälgitavad (aadressil http://airviro.klab.ee/seire/airviro/omaseire.html). Kuigi sadama-le ja vedelaid produkte käitlevatele lo-gistikaettevõtetele omaste saasteai-nete piirväärtuste ületamisi tuleb ette harva, ärritab kohalikke elanikke siiski veel piirkonnas leviv ebameeldiv lõhn.

Lõhna, õigemini lõhnaaistingu teki-tab enamasti lõhnaainete segu, mille sissehingamine annab meie haistmis-elunditele signaali, mis ajju edasta-tuna põhjustab vastava emotsiooni. Tegemist on sageli eri üksikainete se-guga, millest moodustub lõhn.

Mõningaid lõhnavaid aineid, näiteks vesiniksulfiidi, suudavad inimesed ta-juda juba väga väikeses kontsentrat-sioonis, mis on saastatuse taseme piirväärtusest märgatavalt madalam ning pole tervisele veel kahjulik, kuid kindlasti igapäevaselt häiriv. See võib tingida väärarusaama, et haisev õhk on tingimata ka ohtlik, kuigi see ei pruugi tegelikult nii olla.

Ka lõhnale on kehtestatud piirnorm, kuid erinevalt saastatuse taseme piir-väärtusest ei eeldata selle ületamisel otsest ohtu tervisele või keskkonnale, vaid tegemist on stressi tekitava tegu-riga. Eestis kehtestatud piirväärtused on sagedusepõhised ehk sätestatud on piir, kui tihti tohib lõhn esineda. Ju-hul, kui lõhna piirväärtust ületatakse, on välisõhu kaitse seaduse kohaselt

Muuga sadama lääneosa. Foto: Tallinna Sadam

Leelo Kukk, Keskkonnaameti peadirektori asetäitja

Foto: Silver Raidla

KROONLEHT3

Elina Leiner, veemajanduse koordinaator

Viis aastat tagasi kinnitati vesi-kondade veemajanduskavad, millega seati ka keskkonna-

eesmärgid kõikidele veekogumite-le. Põhieesmärgiks on saavutada 2015. aasta lõpuks kõigi Eesti vete hea seisund.

Vee kaitset ja kasutamist kavan-datakse vesikondade põhiselt. Vesi-kond on maismaa- ja mereala, mis hõlmab üht või mitut naabervalgalat koos põhjavee ja rannikuveega. Ees-tis on moodustatud kolm vesikonda – Ida-Eesti, Lääne-Eesti ja Koiva.

Vee seisundi hindaminePinnavee seisundit hinnatakse pinna-veekogumite põhiselt. Eestis on mää-ratud 750 pinnaveekogumi seisund, mida iseloomustavad viis seisundi-klassi: väga hea, hea, kesine, halb ja väga halb. Põhjavee seisundi ar-vestust peetakse põhjaveekogumite kaupa ja neid on määratud kokku 39, kusjuures seisundit iseloomustavad vaid kaks seisundiklassi: hea ja halb.

2010. aastal kinnitatud veemajan-duskavas oli veekogumite seisundi-hinnangute põhjal väga heas ja heas seisundis kokku 70% pinnaveekogu-mitest. 2015. aasta lõpuks nähti ette, et vähemalt heas seisundis oleks 79% pinnaveekogumitest. Veidi enam kui kümnendikule veekogumitest seati leebemad keskkonnaeesmärgid.

Alates veemajanduskavade kinni-tamisest on igal aastal veekogumite seisundeid ajakohastatud, tehes pi-devat veeseiret vee kvaliteedi jälgimi-seks. Ajakohastatud hinnangutest on näha, et aasta-aastalt on vähenenud nende veekogumite hulk, mille sei-sund on väga hea või hea, ning palju rohkem on neid, kus seisund on kesi-ne. Viimase, 2014. a (koostatud 2013. a seireandmete põhjal) vahehinnangu alusel on vähemalt heas seisundis vaid 62% pinnaveekogumitest.

Põhjaveekogumite osas on samu-ti toimunud muutusi. Viis aastat ta-gasi oli seisundi arvestuse aluseks 15 põhjaveekogumit, mis olid kõik, välja arvatud Ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogum, heas seisundis. Täna on kogumeid 39 ning heas seisundis on neist 31.

Esimeste veemajanduskavade koostamisel nappis seisundihinnan-gute andmisel seireandmeid ning hulk hinnanguid anti teadaoleva maakasutuse viisi, koormusallikate paiknemise ja muu ekspertteabe alu-sel. Tänaseks on olukord muutunud.

probleemi, s.t lõhn mahub kehtesta-tud piirväärtuste raamesse, kinnitab Keskkonnaamet tegevuskavad ja nende täitmine muutub ettevõtetele kohustuslikuks.

Õhku hakkavad nuusutama elektroonilised ninadVahest üks huvitavamaid ja inno-vaatilisemaid töörühma eestvõttel rakendatavaid meetmeid on uudne elektrooniliste lõhnasensorite võr-gustik, mis on töörühmas saanud nimeks eNinad. Tegemist on teatud mõttes nn inimese nina tehnilise eda-siarendusega. See tähendab, et elekt-roonilistele sensoritele õpetatakse selgeks teatud lõhnad, tuginedes varasemalt inimnina abil tuvastatu-le. Näiteks saab treenida sensoreid tegema vahet raskest kütteõlist või bensiinist tuleneval lõhnal ja seetõt-tu on lõhna allikat kergem tuvastada. eNinade üks eelis on ka see, et neid saab paigaldada peaaegu igale poole ja jätta sinna õhku nuusutama aas-tateks. Samuti reageerivad eNinad kiiresti ja see, kas nina tunneb pa-rajasti talle selgeks õpetatud lõhnu, on näha nn kontrollruumis reaalajas. Selline süsteem toimib edukalt juba aastaid ka Hollandis Rotterdami sa-damas, kus samuti on ajalooliselt olnud probleeme ebameeldiva lõhna esinemisega sadamat ümbritsevates elamupiirkondades.

Töögrupi raames on algatatud pro-jekt, mille raames rajatakse 20 eNi-nast koosnev seiresüsteem. Projektis löövad kaasa Tallinna Sadam ja töö-rühmas osalevad logistikaettevõtted, ning kuna tegemist on Eestis seni rakendamata viisiga lõhna esinemise tuvastamiseks, siis ka riik Keskkon-naministeeriumi, Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni näol. Pro-jekti juhib Eesti Keskkonnauuringute Keskus ning uudsed ninad peaksid piirkonna õhku seirama juba järgmi-se aasta alguses. Kui projekti saadab edu, siis võib rakendada elektrooni-lisi ninasid mujalgi, kus on lõhnaga probleeme. Projekt kutsutakse ellu SA Keskkonnainvesteeringute Keskus toel.

tegemist lõhnaaine esinemisega. Tei-sisõnu: lahendamist vajav lõhnaprob-leem esineb siis, kui lõhn esineb sage-damini kui lubatud.

Lõhnaprobleemi lahendamine ühiste jõududegaPeale seda, kui uuringud kinnitasid Muuga lõhnaprobleemi, olid nii riik ise kui ka lõhna allikaks olevad ette-võtted küsimuse ees: mida teha, et olukord lahendada? Seadus sätestab, et lõhnahäiringu põhjustaja peab lõh-naaine esinemisel koostama vastava tegevuskava, kus on kirjeldatud lahen-dused ja tähtajad. Kuidas seda aga teha keerulises Muuga-Maardu piir-konnas, kus on tegemist kompleksse tööstuspiirkonna sise- ja välistegurite koosmõjuga, kus lõhna põhjustajaks ei ole vaid üks ettevõte, vaid tegemist on kompleksse koosmõjuga?

Seetõttu kutsuski Keskkonnaamet 2014. a sügisel kokku riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja asjasse-puutuvate ettevõtete esindajatest koosneva töörühma eesmärgiga leida ühiselt piirkonna lõhnaprobleemile la-hendus.

Paraku ei tule probleemi keeruku-se tõttu lahendused üleöö. Kõrval-seisja jaoks võib tekkida küsimus, miks lahendus nii kaua aega võtab. Probleem seisneb selles, et univer-saalseid ja efektiivseid tehnoloogi-lisi lahendusi ei ole varnast võtta ja need tuleb välja töötada asukoha- ja tegevusespetsiifiliselt. Süsteem, mis sobib teatud tüüpi tegevusele ja tea-tud tüüpi saasteainete püüdmiseks, ei sobi näiliselt sarnasele, kuid siiski mõningal määral erinevale tegevuse-le. Seega lahendus, mis töötab Pal-diskis, ei pruugi töötada Muugal.

Tänaseks on töörühma raames juba välja valitud esialgne programm, millega jätkatakse detailsemalt. Pa-kutud lahendused jõuavad kokkulep-peliselt aasta lõpuks ka kolme töö-rühmas osaleva logistikaettevõtte lõhnaaine vähendamise tegevuska-vadesse, mis esitatakse Keskkonna-ametile, kes hindab nende piisavust. Peale veendumist, et pakutud lahen-dused tõepoolest vähendavad lõhna-

Kas Eesti suudab saavutada 2015. aasta lõpuks kõigi vete hea seisundi?

Muuga sadama lääneosa. Foto: Tallinna Sadam

Seire kavandamisel arvestatakse iga veekogumit eraldi, selle valgalal asu-vaid koormusallikaid ja veekogumi ka-rakteristikuid. Seega on nüüd rohkem andmeid ja parem ülevaade olukorrast. Oleme teadlikumad, kuid ühtlasi oleme olukorras, millega liigume seatud kesk-konnaeesmärkidest justkui eemale.

Eesti vete seisundi parandamise suurimad probleemid2014. a juunis kinnitati 2013. a seireand-metel põhinev pinnaveekogumite sei-sundite vahehinnang, mille alusel või-me öelda, et Eesti vete hea ökoloogilise seisundi saavutamisel on suurimateks probleemideks:

• rändetõkked ehk paisud jõgedel;• toitained nii jõgedes, järvedes kui

ka rannikumeres;• saasteained.Suurimat koormust põhjustavad

vooluveekogudel ehk jõgedel asuvad paisud, mis on vee-elustikule rändetõ-keteks, ohustades otseselt veekogu-de liigirikkust ja arvukust.

Liigsed toitained ja saasteained sa-tuvad vette nii punktkoormusallikatest (nt reoveepuhastite väljalaskudest) kui ka hajukoormusest (nt põllumajandus-likust tegevusest, aga ka kanaliseeri-mata aladelt, metsamajandusest, maa-parandusest jm). Hajukoormusest tu-leneva toitainete surve peamiseks väl-jundiks on veekogude kinnikasvamine. Pinnaveekogumite puhul, kus mittehea seisundi põhjuseks on toitained, ei ole alati üheselt selge, milline tegevus val-galal on koormuse põhjustaja, ning sel-gema pildi saamiseks võib vaja minna täiendavat reostuskoormuse uuringut.

Siinkohal võib tähelepanu juhtida asjaolule, et Eestis on hinnanguliselt üle 1000 paisu ja keskkonnaluba va-jab neist 60%, kuid väljastatud on alla poole lubadest. Seega on veel palju paisuomanikke, kelle tegevus on ebaseaduslik ja tihti ka kalastikule otsest kahju tekitav. Kehtiv seadus-andlus näeb ette reoveepuhastist väl-juva heitvee piirnormid. Samas võib seireandmete põhjal öelda, et nii mõ-negi reoveepuhasti puhul on nõuded

täitmata. Ka on jätkuvalt vajakajää-misi sõnnikukäitluses.

Põhjaveekogumite seisundit mõ-jutavad kaevanduste veekõrvaldus ja ülemäära suur veetarbimine. In-tensiivse põllumajandusega piirkon-dades ohustab maapinnalähedaste põhjaveehaarete vee kvaliteeti kõr-genenud nitraatide sisaldus.

Hinnangu andmiseks on oluline vaadata veekogu ja valgala terviku-na, uurides, kas selle valgala vee-kasutajad järgivad kõiki veekaitse nõudeid ja täidavad keskkonnaloaga seatud tingimusi. Samas on oluline ka veekasutajate nõustamine.

Eesti vete tulevikKeskkonnaeesmärgid on olulised eeskätt meile endile, et puhast vett jätkuks kõigile nii täna kui ka tulevi-kus. Peaksime alati mõtlema nii ta-vakodaniku, veekasutaja, põllumehe, ametniku kui ka eksperdina, kas see, mida otsustame või teeme, on võima-likult parim ka veekeskkonna jaoks.

Esimene veemajanduskavade periood on läbi saamas ning hulk eesmärke on saavutamata, samas on meile antud teine võimalus ehk siis vete hea seisundi saavutamine aastaks 2021. Järgmise veemajan-dusperioodi (2015–2021) veemajan-duskavade eelnõud on koostatud ja avalikkusele kättesaadavaks tehtud. Antud hinnangute ja seatud eesmär-kide eelnõudega saab tutvuda ja need alla laadida Keskkonnaministeeriumi kodulehel. Konkreetsemad tegevused seisundi parandamiseks on välja too-dud Keskkonnaameti poolt koostatud vesikonna veemajanduskava meet-meprogrammi rakendamise tegevus-kavas. Samas saab ka tutvuda sel-lega, mida 2014. aastal vee seisundi parandamiseks on tehtud (Ülevaade meetmeprogrammi rakendamise te-gevuskava ellu viimisest Lääne-Eesti, Ida-Eesti ja Koiva vesikondades).

Veekeskkonna seisundi paranda-mise nimel tuleb meil kõigil pinguta-da – oluline on tahe ja teadlik käitu-mine. Muutused algavad meie endi pisikestest sammudest.

Audru jõe seisund on hinnatud halvaks. Foto: Marja-Liisa Meriste

Pärlijõgi on ülemjooksul heas seisundis. Foto: Maili Lehtpuu

http://vesikonnad.keskkonna-amet.eehttp://www.envir.ee/et/veemajan-duskavadAjakohastatud veekogumite seisundihinnangud: http://kesk-konnaagentuur.ee/et/eesmargid-tegevused/vesi/pinnavesi/veeko-gumite-koondseisundid-2014

VEEMAJANDUSKAVAD:

KROONLEHT 4

Bioloogilise mitmekesisuse kon-ventsiooni osapoolte (sh Ees-ti) poolt 2010. aastal Jaapanis

Nagoyas vastuvõetud globaalse elurikkuse strateegia näeb ette, et aastaks 2020 on vähemalt 15% riku-tud ökosüsteemidest taastatud. ELi elurikkuse strateegia eesmärkideks on peatada linnu- ja loodusdirektiivi liikide ning elupaikade seisundi hal-venemine ja parandada kahjustatud ökosüsteemide taastamise kaudu nii elurikkuse seisundit kui ka ökosüs-teemide pakutavaid hüvesid. Eestis on nende eesmärkide saavutamiseks koostatud looduskaitse arengukava, kus aastaks 2020 plaanitakse muuta kaitstavatel aladel (10 000 ha) kui-vendusest rikutud ja mõjutatud soo-koosluste veerežiim looduslikumaks ning korrastada 1000 ha mahajäetud jääksoid. Eesti vastutuskooslused ELi ulatuses on kindlasti looduslikus seisundis säilinud suured rabad. ELi boreaalse regiooni (kuhu lisaks Eesti-le kuuluvad ka Soome, Rootsi, Läti ja Leedu) ulatuses on meie vastutuselu-paigad ka allikasood ja liigirikkad ma-dalsood, mis on elupaigaks paljudele ohustatud liikidele ning mille seisund on halb nii Eestis kui ka kogu ELis. Nii ongi Eesti looduskaitse arengukavas rõhutatud rabade servaalade ja liigiri-kaste madalsoode taastamise esma-tähtust.

Eesti sookoosluste seisundTänu Eestimaa Looduse Fondi läbi-viidud Eesti soode inventeerimise projektide kokkuvõttele on meil es-makordselt olemas täielik ülevaade kõigi Eesti soode looduskaitselisest seisundist ja väärtustest. Laialt on levinud teadmine, et Eesti pindalast 22,3% on kaetud soodega, kuid tege-likult on see hoopiski kõigi turbaala-de pindala. Sood on üldtunnustatud määrangu järgi märgalad, kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tingi-mustes jääb osa taimejäänustest la-gunemata ja ladestub turbana. Soode inventuuri tulemusel selgus, et sood, sõna otseses tähenduses, katavad tänapäeval Eesti pindalast vaid 5,5%. Looduslikud sood pakuvad meile olu-lisi ökosüsteemi hüvesid, olles lisaks elurikkusele ka olulised nt kasvuhoo-negaaside sidujatena ja puhta vee säi-litajatena. Soo kuivendamisel kaovad kuivendatud turbaalal sookooslustele iseloomulikud liigid ja võime pakkuda ökosüsteemi teenuseid on häiritud või lakanud. Ulatuslikumalt hakati Eesti soid kuivendama 19. sajandil, peami-selt põllumajanduse tarbeks. Alates möödunud sajandi keskpaigast in-tensiivistus seoses tehnika arenguga soode kuivendamine metsakasvatu-se otstarbeks ja juba paarkümmend aastat tagasi juhtisid teadlased tä-helepanu sellele, et ligikaudu 2/3 Eesti soodest on lakanud toimimast sooökosüsteemidena, mis ladestavad

Vähemalt kolmandiku Eesti kaitstavate sooelupaikade seisund vajab parandamist

Agu Leivits, elurikkuse peaspetsialist

Avaste loodusalal on vaja kiiresti sulgeda Põhja-Euroopa üht suurimat liigirikast madalsoo elupaika läbiv kraav. Foto: Agu Leivits

Soomaa rahvuspargi Kuresoo taastamisalal on peale kraavide sulgemist veetase tõusnud ning alanud looduslikule rabale iseloomuliku taimkatte taastumine. Foto: Agu Leivits

Rainis Uiga, kvaliteedi- ja keskkonnajuhtKeskkonnaamet on võtnud kohustuse vähendada oma tegevusega kaasne-vat negatiivset keskkonnamõju ja parendada pidevalt keskkonnategevuse tulemuslikkust, hinnates juba aastaid oma tegevusega seotud keskkonna-aspekte. Need on seotud organisatsiooni enda toimingute ja teenustega, mida tavaliselt on võimalik ise otse ohjata. Keskkonnaaspektide hindamine ja kontrolli all hoidmine on üks täiusliku keskkonnajuhtimissüsteemi põ-hieeldusi. Toimiv keskkonnajuhtimissüsteem aitab kaasa keskkonnaees-märkide täitmisele, kuid kindlasti on suur panus ka keskkonnaameti enda töötajatel. Oleme oma põhitulemusnäitajate (vee, elektri, soojaenergia tar-bimine) osas langustrendis. Vähenenud on ka paberikasutus ning oleme pea kõik oma eesmärgid täitnud. Väljakutseks on transpordi valdkond, kus tuleb leida veelgi mõjuvamad meetodid CO2 emissiooni vähendamiseks. Keskkonnaameti keskkonnaeesmärkide ja kõikide tulemustega on võimalik tutvuda Keskkonnaaruandes 2014, mis on kättesaadav Keskkonnaameti kodulehelt (www.keskkonnaamet.ee).

Keskkonnajuhtimissüsteemi juurutamine on vabatahtlik. Keskkonnaees-märgid tuleb püstitada nii, et positiivsed tulemused ei mõjutaks mitte ainult konkreetset organisatsiooni, vaid toetaksid kogu keskkonna hüvangut.

OLEME JA OLGEM SÄÄSTLIKUD

turvast. Praeguseks on inventuuri-de tulemusel selgunud, et Eestis on säilinud looduslikus või looduslähe-dases seisundis alla 250 000 ha soo-kooslusi, millest on kaitse all umbes 75%. Enim on meil kuivenduse tõttu täielikult hävinud toitaineterikkama turbaga madal- ja siirdesookooslusi, millega võrreldes rabad on paremini säilinud. Samas on ka enamik säilinud rabasid ümbritsetud kuivenduskraavi-dega, mis on negatiivselt mõjutanud rabamassiive ümbritsevaid siirdesoo-ribasid ja servamäresid. Hiljutised Tartu Ülikooli teadlaste kompleksuu-ringud näitavad, et kuivenduse mõju avaldub soode taimkattes kraavist kuni 400 m ulatuses, mille alusel on Eesti kaitstavatel aladel asuvate soo-koosluste pindalast hinnanguliselt vähemalt kolmandik kas kuivendatud või kuivendusest mõjutatud.

Sooelupaikade kaitse EestisEestis on siiani olnud põhiliseks sooelupaikade kaitsemeetmeks loo-duslikuna säilinud soode seisundi säilitamine ning ¾ kaitsealadel asu-vatest sookooslustest on jaotatud sihtkaitsevöönditesse, kus sookoos-luse säilimise peab tagama looduslik areng. Samas võimaldab looduskait-seseadus kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskirjas vajaliku või lubatava tegevusena sätestada veerežiimi taas-tamise (kraavide sulgemise) ja koos-

luse kujundamise vastavalt kaitse eesmärgile. Nii algabki sooelupaikade taastamisalade valik juba kaitstavale alale kaitse-eeskirja koostamisest. Eeskirjade järgi on lubatud sookoos-luserohketes vööndites loodusliku veerežiimi taastamine ja kaitsealus-te liikide elutingimuste säilitamiseks vajalikud tegevused. Edasi täpsustak-se alade kaitse-eesmärgiks olevate koosluste ja elupaikade taastamise vajadust ja mahtusid kaitsvate alade kaitsekorralduskavades. Lisaks võib sooelupaiga taastamisvajadus tule-neda ka liikide kaitseks koostatava-test tegevuskavadest. Praeguse töö-korralduse juures on Keskkonnaameti kui kaitstava loodusobjekti valitseja ülesandeks just plaanimine. Sooelu-paiku, mis vajaksid seisundi paranda-mist veerežiimi looduslähedasemaks kujundamise teel, on Eesti kaitstava-tel aladel rohkem kui meil ressursse. Rikutud sooalad, mille taastamine on esmane prioriteet, on välja valitud Keskkonnaministeeriumi, Keskkon-naameti ja RMK spetsialistide poolt koostöös teadlastega ning saavad lõpliku heakskiidu Keskkonnaminis-teeriumi koostatavas kaitstavate soo-de tegevuskavas, mis peaks valmima lähiajal. Selles arvestati ka Eestimaa Looduse Fondi projekti “Soode taas-tamise kavandamine”(2011-2013) raames kümnele inimtegevusest mõ-jutatud Ramsari nimestikku kuuluvale soole loodud taastamiskavaga.

Soode taastamine ja seireKuna suurem osa kaitstavatest soo-kooslustest asub riigimaal, siis on kok-ku lepitud, et praktilisi sooelupaikade taastamistöid tehnilise projekti koos-tamisest kuni esmase tööde teostuse seireni korraldab ja viib ellu Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK). Kui kait-sekorralduskavas on taastamise osa piisavalt detailne (näiteks kavandatud kraavidele rajatavad paisud, hinnatud kujundusraiete vajadust), siis on või-malik selle alusel tellida kohe tehniline projekt eraldi taastamiskava koosta-mata. Eestis on olemas esimesed riku-tud sooalade taastamise ja taassoos-tumiseks vajalike tingimuste loomise kogemused. Taastamistöid on seni tehtud rabade seisundi parandami-seks, mille puhul ei oma pinnase ja vee keemiline koostis niivõrd olulist täht-sust kui madalsoode puhul, ning tingi-muste loomiseks sademest toituva ra-bakoosluse taastumiseks piisab kraa-vide sulgemisest ja kujundusraietest. Esimeseks komplekssemaks sootaas-tamise projektiks võib pidada Soomaa rahvuspargis Kuresoo raba kaguosas asuva kuivendusega rikutud rabaala loodusliku veerežiimi taastamist 80 ha ulatuses. Projekti ettevalmistamine toimus ELFi projekti INTERREG raa-mes aastatel 2008-2010 ning tegevu-

sed viis ellu RMK aastatel 2010-2013. Lisaks on RMK viimastel aastatel taas-tanud loodusliku veerežiimi Endla ja Muraka looduskaitsealadel ning teos-tanud Rannu ja Lahemaa rahvuspargi Viru ja Hara jääksoodes ammendatud turbaväljade korrastamistöid eesmär-giga luua alal sootaimestiku taastu-miseks sobivad tingimused. Kõiki neid projekte on rahastatud Euroopa Regio-naalarengu Fondi vahenditest. RMK valmistab ka ette taastamisprojekte Soomaa rahvuspargi soode servaala-de taastamiseks.

Taastamisaladel ja nende vahetus naabruses jälgitakse enne ja pärast taastamistöid veetaseme muutusi ning vajadusel tehakse ka täiendavaid töid, et saavutada eesmärgiks olev veetase. Taimkatte muutuste hinda-miseks on taastamisalad veel liialt noored, kuid aladel, kus veerežiim on muutunud looduslähedasemaks ja mis püsivad kevadel märjemad, võib juba märgata positiivseid muutusi lin-nustikus.

Soode taastamise plaanimisel ja tööde praktilisel elluviimisel on ol-nud oluline ka rahvusvaheline koos-töö - õppimine naabritelt. Nii on Läti kogemusele tuginedes kasutusele võetud suhteliselt odavate ja tõhusa-te turbapaisude rajamine. Kõige roh-kem napib Eestis oskusi ja kogemusi liigirikaste madalsoode taastamiseks – katseliselt on mõningaid taasta-miseksperimente teinud Tallinna Üli-kool Paraspõllu soos ning allikasoo-de seisundi parandamisega tegeleb Loodushoiu Keskuse poolt läbiviidav LIFE+ projekt SPRINGLIFE. Keskkon-naamet on ka üks partner boreaalse regiooni liigirikaste madalsoode taas-tamiskogemusi vahendavas projektis, mida rahastab Põhjamaade Nõukogu. Keskkonnaministeerium on tellinud taastamiskavad kümmekonnale suh-teliselt väikese pindalaga, halveneva seisundiga liigirikkale madalsoole, mille taastamistööde praktiline teos-tamine ning ühtlasi kogemusest õp-pimine on lähiaastatel olulisimaks prioriteediks kaitstavate soode taas-tamisel Eestis.

KROONLEHT5

Piret Eensoo, keskkonnahariduse peaspetsialist, ja Kristi Palm, ESFi programmi “Keskkonnahariduse arendamine” programmijuht

Keskkonnaameti keskkonnahari-duse osakonnal on olnud töine ja tulemuslik aeg. Augustis 2015 lõ-

peb Keskkonnaameti koordineeritav Eu-roopa Sotsiaalfondi programm „Kesk-konnahariduse arendamine”, mille toel valmisid muu hulgas ka säästva arengu haridust toetavad õppevahendid.

Ideekonkursile laekunud 28 töö hulgast valiti välja 8 uudse õppeva-hendi ideed. Savimaja komplekt, ran-naniidukohver, keskkonnakompass, avastusrada, NatureGate eLoodus ja kolm lauamängu on tulemus, mida saavad edaspidi kasutada huvilised üle Eesti asuvates keskkonnaharidu-se keskustes. Talvel toimusid Eesti eri paigus ka õppevahendite kasuta-mise koolitused keskuste spetsialis-tidele. Kõiki loodud õppevahendeid on võimalik laenutada või kutsuda juhendaja koos vahenditega kooli ja lasteaeda kohale.

Igal õppevahendil on oma kindel sihtrühm, kellele ta on loodud. See ei välista aga õppevahendi laiemat ka-sutust, võimalusi on lõpmatult palju, kõik oleneb kasutaja loomingulisu-sest ja huvist. Usume, et õppevahen-did leiavad aktiivset kasutust kesk-konnahariduskeskustes ja aitavad seal pakutavaid õppeprogramme põ-nevamaks muuta.

Uued õppevahendidMTÜ Equilibre valmistatud savima-ja komplekti kasutamine võimaldab tutvustada nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt kasutatud traditsioonilist halupuude/savi (cordwood) ja savi-liiva-põhu (cob) ehitustehnikat. Õp-pevahendi eesmärk on tutvustada ka taastuvaid energiaallikaid. Vahendi juurde on pakutud lihtsad elektriühen-dused, mis võimaldavad luua ning ise läbi teha lihtsaid ja väikese keskkon-nakoormusega lahendusi elektri saa-miseks.

Palju põnevust ja meediakära on tekitanud OÜ Sooprojekt valmistatud rannaniidukohver. Ekspositsioonina ja kaasas kandes võimaldab õppe-vahend tutvustada Eesti rannaniite ning niite üldiselt ja niitude elustiku komponentide olulisust ökosüsteemi toimimisel, sealhulgas inimtegevuse olulisust ja vajalikkust. Õppevahend

Keskkonnaharidus kujundab mõtteviisi

• 17 keskkonnahariduse spetsialisti• 9 looduskeskust + 1 liikuv keskus-keskkonnaharidusbuss• 9 tugipunkti kontorites• tasuta õppeprogrammid igas maakonnas• maakondlike koostöövõrgustike eestvedamine• õppevahendite ja näituste laenutamine

• 1246 õppeprogrammi / 24 495 osalejat • 397 teabeüritust / 14 245 osalejat • 64 rändnäituste laenutust / 21 133 näitusekülastajat

KESKKONNAHARIDUS KESKKONNAAMETIS:

2014. AASTA ARVUD PÕHITEGEVUSTES:

keskendub loomasõnnikule ja selle rollile niiduelustikus. Komplektis on 5 koduloomade sõnnikunäidist koos lindude, putukate ja seente elutegevu-se jälgedega, 3 videofilmi, herbaarium, putukakogu, vakstustendid ja tööle-hed.

Siiani kõige populaarsemaks uueks õppevahendiks on osutunud Lotte loodusmäng ettevõttelt Digital Lear-ning Systems OÜ. Suures vineerkohv-ris on mängulaud ja 864 loodusteema-list küsimust-vastust, mida vahendab Lotte ja onu Klausi häälega kõnelev digitaalne pliiats. Eesmärk on leida rääkiva mängupliiatsi abiga mängu-kaardilt õiged vastused Lotte esitatud küsimustele. Õigeid vastuseid teab elukogenud ja maailmas palju näinud onu Klaus. Küsimusi ja vastuseid on nii kergemaid kui ka raskemaid ning nende vahel valimine käib hetkega.

Loovagentuuri Pult OÜ õiglase kau-banduse teemaline õppevahend sel-gitab õpilastele õiglase kaubanduse vajalikkust ja olemust. Lehtedel käsit-letakse õiglase kaubanduse teemasid banaani, puuvilla, kohvi ja kakao näitel.

Sama teostaja (Pult OÜ) valmis-tatud on ka õppevahend, mis paneb mõtlema, kus on elu säästlikum ja mõistlikum. Õppevahend aitab õpilas-tele selgitada, kuidas erinevad majapi-damised ja perede elustiil mõjutavad keskkonda ning ressursside tarbimist.

Ideekonkursi tulemusel loodi ka kolm uut e-lahendust.

5D Vision OÜ valmistas veebipõhi-se õppevahendi eluslooduse objekti-de tundmaõppimiseks, määramiseks ja vaatlemiseks. Lahendus nimega NatureGate eLoodus on kättesaadav aadressil e.loodus.ee.

Avastusraja teostas Tallinna Ülikoo-li Ökoloogia Instituut. See on veebipõ-hine õppevahend, mille abil saab luua mänguliste tegevustega avastusradu ehk interaktiivseid juhitud jalutuskäi-ke läbi kindlaks määratud punktide ja tegevuste. Vahend on kättesaadav aadressil avastusrada.ee.

Keskkonnakompassi valmistas SA Roheline Maakond ning see on veebipõhine õppevahend, mille abil valmistavad õpilased koolis õpetaja juhendamisel ette oma külaskäigu keskkonnahariduskeskusesse. Kesk-

konnakompassi leiab aadressilt kesk-konnakompass.ee.

Lisaks uutele õppevahenditele pakub keskkonnahariduse osakond jätkuvalt ka mitmesuguseid tasuta õppeprogramme nii keskkonnahari-duskeskustes kui ka koolis või las-teaias kohapeal. Võimalik on tellida õppekäike loodusesse ja vee või jäät-metega seotud ettevõtetesse, ainult transpordi peab õppeasutus selleks ise leidma. Pakutavate õppeprogram-mide nimekiri koos programmide lühi-tutvustuse ja kontaktidega on leitav keskkonnaameti kodulehelt ning selle tabeli sisu muutub aastaajati. Samu-ti on võimalik oma kodupiirkonnas pakutavaid õppeprogramme vaadata lehelt keskkonnaharidus.ee.

Keskkonnaameti looduskeskusedKeskkonnaametil on üle Eesti 9 loo-duskeskust, kus on mitmekesised või-malused keskkonnahariduslike üritus-te ja õppeprogrammide läbiviimiseks. Looduskeskuste külastamine annab hea võimaluse tutvuda Eesti eri piir-kondades paiknevate kaitsealadega.

Seekordse Kroonlehe läbilõike lähe-dale jäävad Viidumäe, Karula, Otepää ja Räpina keskused. Iga keskus neist on omamoodi ja ootab huvilisi külla. Keskuste ekspositsioone uuendati hiljuti ERF-i projekti „Keskkonnaameti looduskeskuste võrgustiku arendami-ne” toel.

Viidumäe looduskeskus asub Vii-du külas Lümanda vallas Saaremaal. Kuressaarest umbes 27 kilomeetri kaugusele jäävas keskuses pakutakse õppeprogramme Saaremaa loodus-väärtuste ja Viidumäe looduskaitseala taime- ja loomaliikide kohta. Keskuses on 24-kohaline õppeklass, Viidumäe looduskaitseala looduslikku mitmeke-sisust, liike ja pärandkultuuri tutvustav püsinäitus ning sealsamas läheduses ka Viidumäe LKA õppe- ja matkarada.

Võrumaal Antsla vallas, Võrust 50 kilomeetri ning Valgast 35 kilomeetri kaugusele jäävas Ähijärve külas asub Karula rahvuspargi külastuskeskus, kus on paikkonna loodust, minevikku ja tänapäeva tutvustav püsieksposit-sioon. Etnograafilise sisuga püsinäi-tus tutvustab Karula kihelkonna kul-tuuri ning elulaadi 20. saj esipoolel. Õuealal on traditsioonilise ehituse ekspositsioon, näiteks saab tutvuda katusekatte tüüpidega ja uurida, kui-das on liidetud palkehitiste nurgad. Keskuses on majutuskohad 20 inime-sele, õpperuumid, suitsusaun, suur telkimisplats, lisaks mitu lõkkekohta koos pinkide ning grillimisalusega, katusealune istumiskoht laudadega, ujumisrand, paadisild ja laululava. Järve veerest algab Ähijärve teerada, mis on seotud ka keskuses pakutava-te õppeprogrammidega.

Otepää looduskeskus asub Valga-maal, Otepääl (Kolga tee 28). Keskuses on Otepää kõrgustiku maastikke ja loo-

dusparki tutvustav püsinäitus. Otepää looduspargi sümboli – väike-konnakot-ka – juhatusel saab külastaja aimu Ote-pää pinnavormidest, maastike muu-tumise ajaloost, kaitseala elustikust, suulisest pärandist ja looduskaitsest. Näituse üldkujundus põhineb kolmel teljel: rahutud Otepää maastikud, Ote-pää kui talvepealinn ning looduspargi sümbol väike-konnakotkas. Näitus on eestikeelne, näituse tekstid on tõlgitud ka inglise ja vene keelde. Keskuses on saalid keskkonnateemaliste ürituste läbiviimiseks ja väike raamatukogu keskkonnaalase kirjandusega koha-peal tutvumiseks. Vaadata saab mul-timeediaprogrammi Otepää loodusest läbi aasta (autor Arne Ader) ja Otepää kohapärimusest (koostanud Mari-Ann Remmel). Saadaval on infomaterjalid Otepää looduspargi kohta. Keskuse juurest algab Pühajärve matkarada, Pühajärve park jääb 100 m kaugusele, Murrumetsa matkarada 500 m kaugu-sele. Programmi „Otepää kõrgustik ja

Otepää looduspark” abil saab tutvuda pinnavormide ja pinnamoodidega Ote-pää näitel. See programm sobib eelkõi-ge 6. klassile, aga põnevat on pakkuda teistelegi.

Teistest erinev on Põlvamaa kesk-konnamaja Räpinas (Kalevi 1A). Võru ja Võõpsu maantee ristil, Põlvast 28 km, Värskast 30 km ja Tartust 63 km kaugusel asuv keskus annab võimalu-se tutvuda jäätmete hingeeluga. 24-ko-haline jäätmeteemaline õppeklass an-nab ülevaate jäätmete tekkimisest ja sortimisest, kogumisest ja vedamisest, taaskasutamisest, biokäitlusest, põle-tamisest ja prügilasse ladestamisest. Jäätmevoo kulgu ja prügila ehitust sel-gitavad maketid. Õppe praktilist poolt toetavad tootenäidised, videoklipid ning prügisortimismäng. Komposti-misõpe toimub nii arvutiprogrammi abil kui ka praktikas vihmaussikom-postri ehitust ja sisu uurides. Orgaani-lise aine lagundajate vaatlemiseks on õppeklassis olemas binokulaarid.

Rannaniidukohver. Foto: Märt Kose

Viidumäe looduskeskus. Foto: Allar Liiv

Õiglase kaubanduse õppevahend. Foto: Jüri Lõun

KROONLEHT 6

KesselaidAsukoht: Muhu saar, kirderannikKo m m e n t e e r i b Kaja Lotman, Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saa-re regiooni juha-taja: Kesselaid (ka Kessulaid, Kesse) on 1,79 km2 suurune saar Suures väi-nas Muhu saare kirderanniku ja mandri vahel. See on vanim Väina-mere laidudest ehk teisiti öel-des on Kesselaid teiste Väinamere saarte ja laidu-dega võrrelduna kõige varem me-rest välja ulatunud. Arvatakse, et see võis juhtuda ligikaudu 5000 aastat tagasi. Selle ajaga on saar kerkinud 15,6 m üle merepinna. Looderannik piirneb ligi 600 m pikkuse ja kohati üle 8 m kõrguse pan-gajärsakuga. Mere kohal kõrguv pank on moodustu-nud Siluri ladestu Jaagarahu lademe biohermidest (veekogude põhjas kunagi elanud kinnitunud orga-nismidest, näiteks korallidest ja sammalloomadest) ja Jaani lademe lubjakividest.

2004. aastal kehtestati kaitsekord ja kogu saarest moodustati terviklik maastikukaitseala mille eesmärk on haruldaste ja teadusliku väärtusega aluspõhjakivi-mite, ranna-astangu ja seal paikneva lookuusiku, ha-ruldaste taimeliikide ja poollooduslike koosluste säili-tamine ning kaitse.

Kaitsealustest tähelepanuväärsetest liikidest on laiul leitud kaunist kuldkinga, valget tolmpead, pruu-nikat pesajuurt, suurt käopõlle, rohekat käokeelt, kahkjaspunast sõrmkäppa, halli käppa, tumepunast neiuvaipa ja tui-tähtpead. Huvi pakub ka veripunase koldrohu, värv-paskheina, müür- ja pruuni raunjala esi-nemine.

Objekt: Vilsandi rahvuspargi ehituspärand Asukoht: Atla küla

Kommenteerib Krista Kallavus, kultuuripärandi spetsialist: 30.–31. juulil toimus Vilsandi rahvuspargis palgivahetuse koolitus (Keskkonnaameti SA KIK rahastatud projekt „Kultuuripärandi koolitused rahvusparkidele”), mille käigus vahetati Atla küla Lause talu suitsusauna-sepikoja-paargu osa pal-ke. Paargu tähendab murdes suvekööki. Koolitust korraldas R&L Sepakoda, loenguid pidasid ja osalejaid juhendasid Marike Laht, Laur Oberschneider, Maiker Reimann, Margus Kangur, Relika Vaher ja Aune Mark. Osalejad kuula-sid ka teemakohaseid loenguid. 1.–2. augustil jätkus objektil sama projekti raames väikeehitise korrastamise koolitus, mille käigus võeti maha kivimüü-ri välja vajunud ja varisemisohtlikud esi- ja tagaseinad. Müür laoti kuivlao tehnikas tagasi, katus aeti sirgeks uute fermidega ning paigaldati uued sari-kad ja roovitus. Lause talu pererahvas ja koolitusel osalenud leidsid, et väga oluline on väärtustada rahvuspargi ehituspärandit ning säilitada Lääne-Saa-remaa traditisoonilisi väikeehitisi.

Objekt: Avatud luitealade taastamine HarilaiulAsukoht: Harilaid, SaaremaaKommenteerib Ilona Lepik, looduskaitse bioloog: Harilaiu poolsaar Saaremaa lää-neosas on omanäoline maatükk. Avamere ja tugevate tuulte mõjul on siia kujunenud madal luitestik, mis moodustab iseloomuliku maastikumustri. Jälgitav on see muster pea-miselt vaid ortofotodelt ja reljeefikaartidelt, sest suur osa Harilaiust on kaetud metsaga.

1970-ndatel lagedate alade metsasta-mise kampaania käigus istutatud männik moodustab praeguseks tiheda müüri, kus puud on sirgetes rivides ja alustaimestik praktiliselt puudub. 2009. aastal, kui koostati juttselg-kärnkonna (kõre) kaitse tegevuska-va, ja 2010. aastal, kui algatati Vilsandi rah-vuspargi kaitsekorralduskava koostamine, tekkis mõte kunstlik männikultuur Harilaiu lii-vaaladelt eemaldada, et taastada elupaigad avamaastikku vajavatele liikidele – näiteks kõrele, aga ka iseloomulikele taime-, sambli-ku- ning putukaliikidele.

Harilaiu avatud luitemaastiku taastamine algas Keskkonnaameti ja RMK koostööna 2013. aastal, projekti käigus eemaldati 14 ha suuruselt alalt männid Harilaiu kaelast idas ning harvendati poolsaare lõunarannas puistut, et kõrele tekitada avatud maastikku ja rändeteed. Esimesed märgid tegevuse tu-lemuslikkusest on juba olemas. Vaatamata küllaltki külmale ja kuivale kevadele on kõred sel aastal Harilaiul jälle siginud. Harilaiul ja selle lähiümbruses jätkatakse avamaastike taastamist, et tulevikus oleks siin unikaalne, laia avatud vaatega liivane rannikuala, millist Eestis mujal pole.

Objekt: Kasari luht ja silladAsukoht: Matsalu rahvuspark

Kommenteerib Kaja Lotman, Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja: Matsalu rahvuspargis asuv Kasari alamjooksu lamm koos deltaga moodus-tab üle 4000 ha suuruse märgala. See on suurim Eestis ja ka Euroopa suurimate luhamassiivide hulgas.

Sesoonsetest üleujutustest sõltuvad nii linnustiku rände-, toitumis- kui ka pesitsustingimused, samuti kalade kudemistingimused ja taimekooslused. Luht toimib ka Matsalu lahte voolava vee puhastajana nii üleujutusaegse desinfitseerimise kui ka toitainete sidu-misega vetikate ja hiljem luhataimede poolt.

Pikk, kesksuveni väldanud üleujutusperiood häiris aga eelmise sajandi algul kohalike elanike elu ning takistas heina varumist. Sel põhjusel hakati 1920. aastatel luha piirkonna jõgesid süvendama ja kana-liseerima. Esimestel süvendamisjärgsetel aastatel täheldatigi märkimisväärset üleujutuste vähenemist, kuid kuna üleujutuste vähenemisega langes ka sete-te kanne luhale, hakati 5–6 aastat peale süvendus-tööde lõppu täheldama senini kestvat luhaheina saa-gikuse langust.

Keskkonnaameti ja RMK koostööna on nüüd suure-matel jõgedel (Kasaril ja Rõudel) stabiilsed, suure kan-devõimega sillad heinaveo võimaldamiseks, mis on va-rustatud ka veeregulaatoritega veetaseme tõstmiseks väga põuastel kevadetel, kui luht kipub liialt läbi kuiva-ma. Sellega ei kavandata luha täielikku üleujutust, vaid vee hoidmist sonnides, kuhu kevaditi on sisenenud ka-lad kudema – see on oluline nii haugide populatsiooni turgutamiseks kui ka kurvitsaliste toitumistingimuste parandamiseks. Soodsas seisundis on luht, mis on val-davalt lage, kevadel üleujutatud ja pesitsusajal niiske kuni märja pinnasega; kus peatuvad kevadel hanelised ja kurvitsalised ning pesitsevad iseloomulikud kahlajad nagu vigle, tutkas, rohunepp, kiivitaja ja koovitaja.

1

2 2

Keskkonnaametiga läbi Eestimaa 58. laiuskraadi Lääne-Eesti

Saunkoolituse käigus lahtivõe-tuna. Foto: Krista Kallavus

Kesse pank. Foto: Kadri Paomees

Objekt: Võrsna hoiualaAsukoht: Saaremaa kesk-

osas Valjala ja Pihtla valla ühine-misalal Võrsna küla lähistelKommenteerib Kaja Lotman, Kesk-konnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja: 2006. aastal võeti kaitse alla veidi üle 500 ha suurune Võrsna hoiuala.

Hoiuala väärtuseks on vahelduv maastik ja liigirikkad poolloodus-likud kooslused – loopealsed, ka-dastikud ja puisniidud. Viimased on tähelepanuväärsed oma kauni kuldkinga kasvukohtadega.

Võrsna hoiualal paikneb mitu riiklikku seirejaama, kus jälgitakse ohustatud soontaimi ja samblaliike. Nendeks liikideks on must seaher-nes, lood-angervars (Vincetoxicum hirundinaria) ja püstine hiirehernes. Tähelepanuväärsematest lindudest võib Võrsna hoiualal kohata hiirevi-ud, raudkulli, sookurge, musträhni, väike-kirjurähni ja punaselg-õgijat.

Hoiuala suurimaks väärtuseks on praeguseks võsastuv Suur Paadik e Võrsna alvar. Aastakümneid on maanteeäärsed hästieksponeeritud alvarialad olnud heaks näiteks 60–70 aasta tagustest ebaõnnestunud katsetest metsastada loopealseid.

Äsja kinnitas Keskkonnaamet Võrsna hoiuala kaitsekorralduska-va, milles plaanitakse laiaulatuslik-ke pool-looduslike koosluste taas-tamistöid ja vanade heinaküünide taastamist. Kuid juba on ala võe-tud ka Keskkonnaameti LIFE Elu alvaritel projektialaks ja siin käib hoogne võsa eemaldamine. Kavan-datakse ka ulatuslikul alal karjata-mise alustamist.

Võrsna hoiuala on väga väär-tuslik lüli üle-euroopalises Natura 2000 võrgustikus.

Kloostri sild tagab ka raskete traktoritega heinaveo Kasari luhast välja. Foto: Kaja Lotman

Aas-karukell on kaitsealune tai-meliik, keda võib hulgaliselt kohata Harilaiu avatud aladel. Foto: Kadri Paomees

4

5

Võrsna hoiuala. Foto: Annely Esko

SAAREMAA

HIIUMAALÄÄNEMAA

Kärdla

Kuressaare

Haapsalu

Lihula

KärlaKihelkonna

Aste

Valjala

LeisiOrissaare

Käina

Kõrgessaare

Salme

Virtsu

RistiPalivere

Taebla

1

2

3

4

5

Objekt:

KROONLEHT7

Objekt: Põhja-Liivimaa märgalakompleks

Asukoht: Pärnu maakond, Häädemeeste ja Saarde vald

Nigula ja Sookuninga loo-duskaitsealad Eestis ning Zie-melu Purvi (tõlkes Põhja soo-de) kaitseala Lätis moodusta-vad ühiselt Põhja-Euroopa esi-mese piiriülese rahvusvahelise tähtsusega Ramsari märgala, mis kannab koondnimetust Põhja-Liivimaa märgalakomp-leks. Selle tuumaks on suured sood, kus domineerivad raba-elupaigad ja mida ümbritseb ulatuslik metsamaastik.

Kommenteerib elurikkuse peaspetsialist Agu Leivits: Ehkki Eestis on suuremaid ja palju looduslikumas seisundis rabasid, tullakse ikka ja jälle vaatama just Nigula raba kui üht maailma paremini uuritud raba – seda tema aastakümne-te jooksul kinnistunud tuntuse pärast. Samas paeluvad nii ta-vakülastajaid kui ka teadlasi üha enam Nigula ümbruses üle poo-le sajandi range kaitse all olnud, viljakal mullal kasvavad metsad ja nende liigirohke elustik.

Objekt: Kabli loodus-kaitseala ja linnujaam

Asukoht: Pärnu maakond, Hää-demeeste vald, Kabli ja Penu küla

Kabli looduskaitsealal (pind-ala 733,2 ha) kaitstakse ranni-kukooslusi, metsakooslusi ja kaitsealuseid liike. Sellel paik-nevad Keskkonnaagentuuri Kabli linnujaam ja RMK Kabli looduskeskus. Lisaks lindudele uuritakse viimastel aastatel ka nahkhiirte, kiilide ja päevalibli-kate rändeliikumisi. Lisateavet Kabli linnujaama kohta leiab aadressilt http://kabli.nigula.ee

Kommenteerib looduskaitse bioloog Indrek Tammekänd: Loodushuvilised teavad Kabli looduskaitseala eelkõige kui suurepärast kohta lindude rän-de jälgimiseks. Rannajoont järgides ületab märtsist maini Kabli looduskaitseala sadu tu-handeid linde ja kaitseala me-realale kogunevad veelinnud. Kaitsealal asuvad vaatlustornid, õpperada ja looduskeskus on aasta ringi kõigile avatud, sügis-kuudel saavad külastajad jälgi-da ka linnujaama tööd.

Objekt: Kihnu saar Asukoht: Pärnu maakond, Kihnu vald

Kihnu saar ja laiud ning nendega seotud meremadalikud on Lääne-Eesti mandriosa lõunatipu jätk meres. Liivi lahe, Suure väina ja Pärnu lahe merepiirkondade kokkupuutealal paiknev Kihnu on oluline elurikkuse tugipunkt mereliste ökosüsteemide jaoks.

Saare mitmekesiste koosluste, metsade ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks on moodustatud Kihnu hoiuala.

Kommenteerib looduskaitse juhtivspetsialist Kadri Hänni: Kihnu on suuruselt Eesti seitsmes saar, mis eelkõige tõmbab külastajate tähelepanu kohaliku kultuuri, eraldatuse ja eriilmeliste randadega. Kihnu saare ja ka Kihnu lai-dude peamine loodusväärtus on aga linnud ja nende elupaigad. Kihnu hoiualal hooldatakse ca 200 hektaril poollooduslikke kooslusi, millest enam kui poole moodustavad rannaniidud.

Objekt: Allikukivi koopad ja allikadAsukoht: Pärnu maakond, Saarde vald, Ti-

hemetsa ja Väljaküla külaAllikukivi (Kärsu) allikas oli oluline veevõtukoht

juba muinasajal. Allikukivi kolmest grotist koos-nev 33 m pikkune koobas on moodustunud liiva-kivisse maa-aluste veesoonte uuristava tegevu-se tagajärjel.

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsialist Meelis Suurkask: Allikukivi koopad avastati 1961. aastal, kui kae-vetöid teostav ekskavaator maa-alusele tühimikule sattus. Koopasse ja selle grottidesse pääseb kunstliku laienduse ja ukseavaga varustatud ava kaudu, Koopa põhjas voolab alli-kaoja, mis avaneb allikana ürgoru nõlva jalamil.

Allikukivi mägi on olnud aastasadade jooksul siinse külarah-va kooskäimise ja ajaveetmise koht. Kohalikule rahvale asendas Allikukivi mägi teatrit, puhkeparki, näitelava ja spordiplatsi.

Keskkonnaametil on käsil Allikukivi koobaste ja allika kaitseala baasil Allikukivi maastikukaitseala moodustamine.

Objekt: Ikla-Kab-li-Jaagupi ranniku-

maastikAsukoht: Pärnu maa-kond, Häädemeeste vald, Kabli küla

Kommenteerib keskkon-nakorralduse spetsialist Toomas Kalda: Esimene ob-jekt, mis jääb 58. laiuskraadi teele, on Kabli rannaküla. Kabli ja Orajõe vaheline Laigaste nina oli muinasajal eestlaste ja liivlaste asuala piiriks.

Siinse rannapiirkonna külad on kuulsad oma purjelae-vandusajaloo poolest, mida tänapäeval meenutavad veel mälestusmärgid, vanade kaptenite uhked puitelamud ja perekonnahauad külakalmistutel. Küla kompaktsem osa kahel pool maanteed on säilitanud vana meremeesteküla ilme, see on oma ülemöödunud sajandi lõpust säilinud häärberitega peaaegu nagu vabaõhumuuseum.

Ikla-Kabli-Jaagupi piirkond on üks armastatumaid suvitus- ja puhkealasid Pärnumaal. Vahetult mere kal-dal asuvad populaarsed RMK rajatud Lemme ja Krapi telkimisalad.

Keskkonnaametiga läbi Eestimaa 58. laiuskraadi Pärnu- ja Viljandimaa

PÄRNUMAA

VILJANDIMAA

Pärnu Viljandi

Sindi

Kilingi-Nõmme

Karksi-Nuia

Võhma

Suure-JaaniLavassaare

Are

Tori

Paikuse

Võiste

Häädemeeste

Abja-Paluoja

Mõisaküla

MustlaÕisu

Tihemetsa

SaugaAudru

Tõstamaa

TootsiPärnu-Jaagupi

Vändra

OlustvereKolga-Jaani

RamsiKõpu

Objekt: Riisselja-Orajõe-Ikla kitsarööpmelise haru-

raudtee trassAsukoht: Pärnu maakond, Surju, Saarde ja Häädemeeste vald

Kitsarööpmeline haruraudtee sai alguse Pärnu-Mõisaküla-Val-ga raudtee Riisselja jaamast. See oli viimane üldkasutatav kitsa-rööpmeline raudtee Eestis (suleti 1975).

1930. a sõiduplaani järgi kulus reisirongil Pärnust Iklasse jõud-miseks 5,5 tundi (77 km). Rongi-peatused olid järgmised: Riisselja, Ristiküla, Timmkanali, Laiksaare, Massiaru, Teaste, Orajõe, Ikla.

Kommenteerib keskkonnakasu-tuse juhtivspetsialist Toomas Padjus: Praegu on raudteetrass kogu ulatuses looduses jälgitav. Enamik jaamahoonetest on aga hävinud.

Trass puutub kokku Tolkuse, Laiksaare, Laulaste looduskait-sealade, Kiusumetsa hoiuala ja Kivikupitsa maastikukaitsealaga. Trassi ääres asub Piltsi kivi ehk Riisselja-Ikla rändrahn.

Eesti kitsarööpmeliste raudtee-de skeem; allikas: www.histroda-mus.ee

Objekt: Tihemetsa metskond ja kool

Asukoht: Pärnu maakond, Saarde vald

Tihemetsa metskond on siin-sete metsatüüpide, -taimede, -elanike ja metsas tehtavate tööde tutvustamiseks raja-nud Tihemetsa-Kärsu looduse õpperaja, mis algab ja lõpeb metskonna kontori juures.

Tihemetsa keskuses on en-dine Voltveti (Tignitzi) mõisa-hoone, milles asub Pärnumaa Kutsehariduskeskuse õppe-kompleks metsandusliku kut-sehariduse omandamiseks. Läbi aegade on kool kandnud eri nimetusi: Tihemetsa Met-sakool, Tihemetsa Metsateh-nikum, Tihemetsa Sovhoos-tehnikum jne.

Kommenteerib metsanduse juhtivspetsialist Küllike Ko-ger: Laul, mis algab sõnade-ga „Kas sa Tihemetsa Tiinat tead?”, meenutab paljudele inimestele nii mõndagi. Pär-numaal Saarde vallas asuv Tihemetsa alevik on paik, mis väärib tutvustamist just oma ajalooliste väärtuste tõttu. Eelkõige seondub sellega jär-jepidevalt tänapäevani toimiv metsandus.

1

12

2

3

3

4 5

4

58

6

6

7

7

Allikukivi koopa trepp. Foto: Meelis Suurkask

Kabli linnujaamas uuritakse lindu-de rännet. Foto: Toomas Kalda

Nigula järv. Foto: Toomas Kalda

Ikla külaidüll. Foto: Toomas Kalda

Endine raudteesild üle Reiu jõe. Foto: Toomas Kalda

Kihnu rannik. Foto: Toomas Kalda

Objekt: Teringi maastikukaitseala Asukoht: Viljandi maakond, Karksi vald, Lilli küla

Teringi maastikukaitseala (322,4 ha) on moodustatud 1999. aastal mosaiikse soomaastiku ja vanade metsade ning haruldaste liikide ja koosluste kaitseks.

Raba eripäraks on kõrguvad rabasaared, mis poolita-vad soo põhja-lõunasuunaliselt. Rabasaari ümbritseb omapärane tarna-madalsoo üleminek rabaks. Teringi raba kaguosas on 4,4 ha suurune rabavetest toituv maali-line Alatsi (Nava) järv.

Kommenteerib looduskasutuse spetsialist Hille Lapp: Teringi rabamaastiku nautimiseks on RMK ehitanud 4,5 km pikkuse ringikujulise laudtee. Rada läbib kidu-rate soomändidega lageraba, puisraba, lookleb hälvete ja laugaste vahel. Rada annab hea ülevaate raba erine-vatest arengufaasidest ja loodusmetsast. Seda läbides on võimalik näha metsa looduslikku aren-gut ja tunnetada ajas toimuvaid muutusi, mida võib-olla igapäevases as-kelduses ei taju.

8

Teringi maastikukaitseala. Foto: Meelis Suurkask

Voltveti (Tihemetsa) mõis. Foto: Toomas Kalda

KROONLEHT 8

Pärnu linnalehmad hooldavad traditsioonilisi rannaniite

Rannaniidud ehk rannakarjamaad on kõrgveega regulaarselt üleujutata-vad mereäärsed lagedad niidutaimestikuga rohumaad. Nende kujune-mine ja säilimine on tihedalt seotud rohusööjate tegevuse ja mere mõ-

juga, sajandeid on need alad olnud kasutusel karjamaadena. 20. saj jooksul on enamik rannaniite peamiselt pillirooga kinni kasvanud, kuna nende alade karjatamine on katkenud. Nii juhtus ka Pärnu rannaniitudega, kus ajalooliselt on karjatatud kuni 400 karilooma.

2012. a algas Pärnu rannaniitude taastamiseks Euroopa Komisjoni LIFE+ programmi rahastatav ja Keskkonnaameti juhitav linnalehmade projekt. Sel-le põhieesmärgid on parandada looduskaitseala seisundit ning kaitsealuste liikide elutingimusi ja tutvustada ala väärtusi linna külalistele ning elanikele.

Pärnus on kõrge väärtusega loodusliku rannaala säilimine kõrvuti linnaruu-miga haruldaseks erandiks. Tänaseks on viis aastat vältava linnalehmade pro-jekti raames saadud Pärnu rannaniidu looduskaitsealal ca 200 hektaril lahti vanast pilliroost, maastik on taas avatud, kaitsealal tegutsevate liikide elutingi-muste kvaliteet on tõusuteel ja Pärnu rannaniitudel söövad umbes 30–40 aas-tat kestnud pausi järel suvekuudel taas veisekarjad. Kuna enamik rannaniitu on uuesti madalmurune, niidule on kerkinud kaks unikaalset vaatetorni ja pil-kupüüdev laudtee ning kaitseala tutvustavad teabetahvlid, on ala rekreatiivne väärtus projekti jooksul märkimisväärselt tõusnud.

Linnalehmade projekt kestab 2016. a lõpuni, peale mida jätkub Pärnu ranna-niitude hooldus PRIA kaitsealuste poollooduslike koosluste hooldamise meetme toel. Kindlasti jätkatakse kaitsealal karjatamisega, sest see on Pärnu rannanii-tude puhul traditsiooniline hooldusmeetod. Lisaks on karjatamine rannaniitude puhul nii majanduslikult kui ka looduskaitseliselt soodsaim hooldusviis.

Projekt URBANCOWS ehk linnalehmad toimub aastatel 2012–2016. Projekti elluviijad on Keskkonnaamet, Pärnu Linnavalitsus ja Tartu Ülikooli Pärnu Kol-ledž. Projekti rahastavad Euroopa Liit, KIK ning partnerid.

Lisainfo projektist “Elu alvaritel”www.keskkonnaamet.ee/elualvaritelAnnely Esko, projektikoordinaator,annely.esko@keskkonnaamet.ee

Suvel satuvad inimesed rohkem kodust välja ja loodusesse liiku-ma. Paljud võtavad ette puhkuse

meie kaunitel saartel Saaremaal, Mu-hus või Hiiumaal. Mis see on, mis meid saarte juures võlub? Esmalt meenub vaikus, maalähedane elu ja kaunis loo-dus. Eesti suuremate saarte looduse üks meeldejäävamaid ja eristuvamaid aspekte on kadakased karjamaad ehk loopealsed. Kuna üha enam inimesi sa-tub maale vaid puhkuse ajal ja maa ka-sutamine on viimase 50 aasta jooksul palju muutunud, on kadakased karja-maad suures osas jäänud ilma kariloo-made iga-aastasest külastusest. See on andnud kadakatele ja mändidele võimaluse hoogsalt kasvama hakata. Tulemuseks on see, et loopealne mee-nutab rohkem rapikut kui karjamaad.

Aga mida siis ette võtta? Loopealse kinnikasvamise vältimiseks on kõige parem meetod ala kasutami-ne loomade karjamaana. Kui aga karja-maa on juba tihedalt kadakaid ja män-de täis, siis tuleb esmalt käärida käised üles ja teha pisut raietööd. Kuna kada-kate ja mändide eemaldamisega on palju tööd, siis suurem osa tehakse ära masinatega. Seejärel võib alale juba peale minna järgmine tõhus taasta-misbrigaad – lammas, veis, hobune –, kas eraldi või kõik koos. Nemad seisa-vad hea selle eest, et hõrendatud karja-maa uuesti kinni ei kasvaks ja et alale omased taimeliigid saaksid paremini säilinud loopealselaikudelt taastatud alale tagasi levida. Loomad kannavad nii enda küljes kui ka sõnnikuga kaa-sas taimede seemneid ja aitavad neil

Kuidas taastada elurikkust loopealsel?Annely Esko, looduskaitse osakonna projektikoordinaator

Bert Holm, Pärnu-Viljandi regiooni projektikoordinaator

nii levida taastatud aladele. Eesti jaoks üsna uudse, kuid mujal maailmas laial-daselt kasutatud lahendusena on mit-mele projektialale plaanitud rajada kar-jamaad nii, et loomad saaksid liikuda üle karjamaad läbiva tee, ilma et teed oleks vaja karjaaiaga piirata. Selleks paigaldatakse karjamaa sissepääsude juurde sõraliste tõkked ehk nn torusil-lad, mis takistavad loomade väljapää-semist karjamaalt, kuid võimaldavad autoga, jalgrattaga või jalgsi liikujal takistamatult mööda teed liigelda.

Miks meile on vaja kadakasi karjamaid?Loopealne karjamaa ei ole ainult kaunis maastik ja kariloomade toiduallikas, vaid taastamise tööst saavad suurt kasu ka loopealsete kaitsealused liigid. Kadakate ja mändidega kinni kasvama-ta loopealsete karjamaade hulk on Ees-tis õige väikeseks jäänud, aga taimelii-ke, kes nendel aladel elada sooviks, on loendatud lausa 267, samblikke 142 ja samblaid 263 liiki. Loopealsed on oluli-ne elupaik ka päevaliblikatele – 68 liiki liblikaid leiab seal endale sobiva kodu. Loopealse karjamaa tuntumad ja oma-semad taimeliigid on näiteks koldrohi,

kassikäpp, mägiristik, nõmm-liivatee ja kukehari. Suve esimesel poolel kaunis-tavad loopealseid orhideed nagu hall käpp, jumalakäpp, kärbesõis ja käoraa-mat. Vahel võib tunduda, et kariloomad mõjuvad taimeliikidele halvasti, kuna võivad ära süüa nende õied. Tegelikult on aga kariloomadel hoopis liigirikku-sele väga positiivne mõju. Kõrge liigirik-kus kujuneb olukorras, kus loopealsel ei ole söömata rohttaimedest tekkinud kulukihti; leidub loomaradu ja jalajälgi, kuhu taimede seemned saavad kasva-ma asuda, ning taimedel on piisavalt valgust kasvamiseks.

Koostöös peitub võtiEelmisest aastast saab seda tööd Eu-roopa Liidu LIFE+ Nature programmi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus toel rahastada Keskkonnaameti pro-jekti „Elu alvaritele” vahenditest. Pro-jekti partnerid on Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Pärandkoosluste Kaitse Ühing. Riigimaade taastamisel panus-tab taastamistööde läbiviimisse RMK. Taastamistööd viiakse projekti raames läbi 25 piirkonnas kokku 2500 hekta-ri suurusel alal Saaremaal, Hiiumaal, Muhumaal, Läänemaal ja Pärnumaal.

Lisaks taastamistöödele rajatakse pro-jekti raames ka alade edasiseks hool-duseks vajalik karjatamistaristu, nt kar-jaaiad, läbipääsud, juurdepääsuteed, loomade jootmise ja varjumise kohad.

Projektis on pandud suur rõhk ka koolitamisele ja teavitamisele. Kõik taastamistööde teostajad läbivad enne töö alustamist põhjaliku loopeal-se taastamise praktilise ja teoreetilise koolituse. Maaomanikele ja piirkon-nas elavatele inimestele korraldatak-se õppepäevi ja seminare.

Hiiumaal on kavas teha loopealsete taastamistöid ja karjatamise taasalus-tamist kuues piirkonnas (kokku ligi 500 ha): Käina lahe ja Kassari, Aruküla, Sar-ve, Heltermaa-Vahtrepa, Kallaste-Vohi-laiu ja Paope loopealsetel. Taastamis-töödega on juba alustatud Arukülas ja Sarvel. Veel on plaanis alustada sel aastal Käina lahe ja Kassari piirkonnas Sääre tirbil, Vahtrepas ja Kallastel.

Projekti raames on Muhumaal plaanitud järgneva viie aasta jook-sul taastada ligi 800 ha loopealseid karjamaid. Sellel talvel on taasta-mistöödega alustatud Koguva, Lõet-sa, Paenase ja Võiküla loopealsetel. Praeguseks on karjamaad kadakatest

Linnalehmad Pärnus. Foto: Bert Holm

välja puhastatud juba peaaegu 50 ha. Kõige suuremas mahus on taastamis-töid läbi viidud Koguva loopealsetel. Koguva on ka kogu projekti kõige suu-rem ala – ühtekokku on kavas sellel alal taastada 340 ha loopealseid kar-jamaid.

Saaremaal on taastamistöid ka-vas läbi viia 13 projektialal (kokku ligi 800 ha). Töid on juba alustatud Vätta poolsaarel asuval Vanamõisa ja Suure-Rootsi alal, Võrsna, Kahtla-Kübassaare, Atla-Eeriksaare, Lõu ja Türju piirkondades. Sellel aastal tööd jätkuvad ja lisanduvad Ilpla, Paadla ja Kõruse piirkonnad.

Enne taastamistööde algust on sõl-mitud kohalike loomakasvatajatega kokkulepped ala edasise karjatamise korraldamiseks. Taastatud loopealse-tel hakatakse karjatama nii lambad, veiseid kui ka hobuseid ja mõnele alale on kavandatud segakarjamaad eri kari-loomadega.

Sellel talvel taastatud alad näitavad märke loopealsele omase taimestiku äärmiselt kiirest taastumisest. See annab kindlust, et loopealsete taas-tamisega Eestis ei ole veel hiljaks jäädud ning meil õnnestub edukalt suurendada heas seisus loopealsete ja seeläbi ka loopealsetele omaste lii-kide kasvukoha pindala.

Kuidas siis taastada elurikkust loopealsel? Kõik on väga lihtne – vii kadakate ja puude katvus umbes ühe kolmandikuni kogu ala pindalast ja alusta kariloomadega karjatamist.

Taastatud loopealne Suure-Rootsis Saaremaal. Foto: Annely Esko

KROONLEHT9

Jaan Ärmus, metsaosakonnajahinduse peaspetsialist

Maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahelised suhtedUue jahiseaduse (2013. a) eesmärk on suunata jahiulukite asurkondade oh-jeldamist nii, et säiliks asurkondade soodne seisund ja liikidevaheline öko-loogiline tasakaal, mis arvestab maa-omanike ja jahipiirkonna kasutajate majanduslike huvidega. Põhiproblee-miks on aga kujunenud maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vahelise lepingu puudumine, mis on tekitanud olukorra, kus maaomanikul tuleb kan-da ulukite tekitatud kahjud põllu- või metsamajanduslikule tegevusele. Kui maaomanik pole jahipidamist keela-nud ega sõlminud ka lepingut jahin-dustegevuse korraldamiseks, on tal siiski võimalus nõuda jahipiirkonna kasutajalt kompensatsiooni ulukite poolt tekitatud kahjustuste eest.

Jahinduse korraldamineIgaühe õigus on enda omandit vabalt vallata ja võimaldada kokkuleppeliselt moodustada jahinduse arendamiseks kogukondlikel alustel jahipiirkondi. Samuti saab seada omal maal jahipi-damiseks tingimusi või jahipidamine keelata, algatada jahipiirkonna kasu-taja väljavahetamine, rääkida kaasa jahipiirkonna kasutaja määramisel ja teha ettepanekuid jahipiirkonna piiri-de muutmiseks.

Sellega luuakse eeldused sisulistel kokkulepetel põhineva jahindustege-vuse korraldamiseks jahipiirkonnas. Kui maaomanikul ja jahipiirkonna ka-sutajal ei õnnestu sõlmida kokkulepet uluksõraliste tekitatud kahju hüvita-miseks, siis on maaomanikul õigus nõuda kahjude osalist hüvitamist seadusega kehtestatud korra koha-selt. Maaomanikul tekib nõudeõigus vaid juhul, kui ta on jahipiirkonna ka-sutajat eelnevalt teavitanud võimali-kest kahjustuskohtadest. See annab maaomanikele võimaluse mõjutada jahipiirkonna kasutajat, sest lisaks rahaliste nõuete esitamise õigusele on tal ka õigus algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine.

Vabanenud jahipiirkond antakse taas kasutusse üldises korras. Kasu-

Maaomaniku õigused jahinduse korraldamisel

Jahipiirkonna kasutajal on õigus küttida hirvi. Foto: Jaan Ärmus

tusõiguse loa saab juriidiline isik, kes omab suuremas ulatuses kokkulep-peid piirkonna maaomanikega. Sõlmi-tud kokkulepped loovad eelduse sta-biilseks jahindustegevuseks ja sujuva ülemineku maaomanike kokkuleppeid arvestavate jahipiirkondade tekkeks.

Jahipiirkonna kasutajal on võima-lus pidada jahti ka maaomanikuga kokku leppimata (kui maaomand on tähistamata, siis jahiohutuse seisuko-halt ei saa sellisel maaomandil jahti pidada lähemal kui 200 meetri kaugu-sel hoonetest).

Asjaõigusseadusest tulenevate ül-diste põhimõtete kohaselt ei või tähis-tamata maatükil ilma eelneva kokku-leppeta viibida, kuid asjaõigusseadus näeb ette võimaluse teiste seadustega seda teisiti reguleerida. Jahipidamise suhtes erisuste kehtestamine tuleneb sellest, et enamasti ei ela maaomani-kud oma kinnistul ning maaomanikega kontakti saavutamine võib olla rasken-datud või koguni võimatu. Sellisel juhul on oluliselt takistatud ajujahtide korral-damine, mida üldjuhul tehakse suure-matel aladel. Samas on maaomanikul alati õigus seada jahipidamiseks tingi-musi või jahipidamine keelata.

Jahipiirkonna kasutajate kontaktand-med on elektrooniliselt saadaval lingil: http://register.metsad.ee/avalik/.

JahipidamisõigusIga maaomanik võib oma kinnisasjal korraldada jahipidamist väikeulukite-le, s.t pidada jahti ise või lubada jahi-pidamist teistel huvilistel. See võimal-dab ennetada väikeulukite tekitata-vaid ulukikahjustusi, näiteks kopra te-gevuse tagajärjel tekkinud üleujutusi.

Oma kinnisasjal jahti pidavale maa-omanikule või maaomaniku volitatud isikule väljastab väikeuluki küttimise loa jahipiirkonna kasutaja. Jahiloa and-ja peab olema eelnevalt veendunud, et jahiloa saanud isikul (sh välisriigi koda-nikul) oleks kehtiv jahitunnistus.

Maaomaniku volitatud isiku jahiloa kehtivust on jahipiirkonna kasutajal õi-gus piirata, kuid mitte vähem kui küm-ne päevani. Sellise piirangu vajadus tu-leneb sellest, et jahipiirkonna kasutajal oleks vajaduse korral võimalik omada regulaarset ülevaadet jahipiirkonna maaomanike jahindustegevusest.

Suurulukite ehk uluksõraliste küt-

timispõhimõtete (sh küttimismahu ja -struktuuri) kooskõlastamiseks ja otsustamiseks on moodustatud jahi-piirkonna kasutajate ja maaomanike esindajatest piirkondlikud jahindus-nõukogud. Jahindusnõukogus lepitak-se maaomanike ja jahipiirkonna kasu-tajate soove arvestades kokku uluksõ-raliste küttimismaht. Küttimismahtude otsused ja soovitused küttimise korral-damiseks võetakse vastu konsensuse alusel.

Hea näitena võib tuua Viljandimaa jahindusnõukogu otsuse. Seal soovi-tatakse jahipiirkondade kasutajatel olukorras, kus esineb olulisi põllukah-justusi ja kui jahipiirkonna kasutaja ei saa või ei soovi kahjustuskoldes ise aktiivselt jahti pidada, pakkuda kahjustuste rahalise hüvitamise al-ternatiivina maaomanikule või tema poolt nimetatud suuruluki jahipida-mise õigust omavale isikule võima-lust küttida kahjustuskoldes metssea noorlooma. Lisatingimustena ning ja-hiohutuse huvides peaks maaomanik toimuvast jahist eelnevalt jahipiirkon-na kasutajat teavitama ja lisaks esita-ma nt kütitud isendi alalõualuu.

Lepingud ja omavastutusKinnisasja kasutamine jahindustege-vuse korraldamiseks nõuab kinnisas-ja kasutamise lepingut, kus lepitakse kokku ka jahiuluki tekitatud kahjude hüvitamine. Kui peaks juhtuma, et lepingut ei õnnestu sõlmida, siis on maaomanikul õigus nõuda jahipiir-konna kasutajalt uluksõraliste tekita-tud kahju osalist hüvitamist jahisea-dusega kehtestatud korra kohaselt.

Jahipiirkonna kasutajal tekib kah-jude hüvitamise kohustus alles siis, kui maaomanik lubab oma kinnisasjal jahipidamist ja tekitatud kahjustused on suuremad, kui kehtestatud piir-määrad seda lubavad.

Põllul peab kahjustatud ala olema suurem kui 100 m2 ja hüvitatakse üks-nes põllumajanduskultuuridele (teravi-li, kartul, söödajuurvili ja köögivili) teki-tatud kahjustused. Metsamaal on see seotud tervete okaspuude arvuga ehk 1200 okaspuud hektari kohta, olene-mata sellest, kas samal ala kasvab ka teisi kasvukohale sobivaid puuliike (nt segapuistud). Põhjuseks on asjaolu, et majanduslikku tähtsust omavad män-

Põtradel on sügisel jooksuaeg, mistõttu siis on neid rohkem liikumas näha. Foto: Jaan Ärmus

nikud, kuusikud, haavikud ja saarikud on vähemalt põdrale ja punahirvele eelistatud toiduobjektid. Sellest tule-nevalt peab monokultuurseid puistuid kaitsma repellentidega, aedadega jms.

Maaomaniku kohustus on igal aas-tal teavitada jahipiirkonna kasutajat ohustatud objektidest ja omapoolselt rakendatud või kavandatud kaitse-abinõudest. Sellise info olemasolu võimaldab jahipiirkonna kasutajatel rakendada ennetavaid meetmeid suu-remate kahjude ärahoidmiseks.

Kahjude hüvitamineKahju hüvitamise kord on kehtestatud keskkonnaministri määrusega. Kah-jude hüvitamise eesmärk ei ole hüvi-tada kogu saamata jäänud tulu, vaid motiveerida jahipiirkonna kasutajaid võtma kasutusele meetmeid kahjude talutavuse piires hoidmiseks. Jahiulu-kite tekitatud kahjuks loetakse ainult suurulukite loetelus olevate uluksõra-liste tekitatud kahju. Väikeulukite jahti saab iga maaomanik oma kinnistul ise korraldada, mistõttu selliste kahjustus-te menetlemine toimub maaomaniku ja jahiõiguse realiseerija kokkuleppel.

Nii põllul kui ka metsamaal mõõde-takse kõigepealt kahjustatud ala pind-ala. Kahjustatud ala on absoluutne suurus ning sellega välistatakse kah-jude hüvitamise sõltuvus põllu, met-saeraldise või koguni kinnistu suuru-sest. Tõsi, kahjustatud ala piiritletakse visuaalselt, mistõttu võib ala määrami-ne sõltuda hindaja kompetentsist või subjektiivsusest. Seetõttu on oluline, et kahjustatud ala määramine loodu-

ses toimuks eri osapoolte osavõtul.Kahjustatud ala määramisel võib

probleeme tekkida metsamaal, kus näiteks väikeste okaspuude ladvavõr-sete kärpimine ei ole n-ö metsa äärest nähtav. Seetõttu rajatakse visuaalselt määratletud kahjustatud alale täien-davad proovitükid, kus hinnatakse ter-vete ja kahjustatud puude tegelikku vahekorda.

Kahju hindamise aeg on piiratud (1. jaanuarist 1. septembrini), et väl-tida olukorda, kus eelkõige teraviljale tekitatud kahju hindamine muutub sügisvihmade vms tegurite mõjul kee-ruliseks. Okaspuude kahjustamine toimub peamiselt talvel ja kahju hin-natakse reeglina kevadel enne vege-tatsiooniperioodi algust.

Tekitatud kahju ei tohi olla vanem kui üks aasta, kuna vanemate kahju-de hindamine (eelkõige okaspuupuis-tutes) võtaks jahipiirkonna kasutajalt võimaluse rakendada iga-aastaselt meetmeid kahjude vältimiseks.

KokkuvõteUue jahiseaduse rakendumisega on maaomanikele antud otsene võimalus rääkida kaasa oma kinnistul jahindus-tegevuse korraldamises jahindustege-vuse lepingute kaudu, mõjutada kasu-tajat rahaliste nõuetega ja algatada jahindusnõukogule antud volituste alusel jahipiirkonna kasutaja väljava-hetamine.

Parim lahendus on siiski eri osa-poolte koostöö probleemide enneta-misel, mitte hilisem tekkinud tagajär-gede lahendamine.

KROONLEHT 10

Jäätmete sortimise kohustus on kehtinud juba peaaegu kaheksa aastat, olles paljudele igapäeva-

elu lahutamatuks osaks, kuid kuulda on ka segadust tekitavaid arvamusi ja ekslikke suuniseid sortimise vajalik-kuse kohta. Arusaamatuks on jäänud, miks üldse tuleb jäätmeid sortida, kui-das seda teha ning kuhu siis lõpuks need sorditud jäätmed viia.

Miks prügi tekib ja mida sellega teha?Jäätmed tekivad tihtipeale meist mit-teolenevatel põhjustel. Suures osas saame siiski oma ostuharjumustega jäätmete teket vältida või vähendada, eelistades vähem pakendatud tooteid või lihtsalt vähem tarbides. Samas te-kib paratamatult meile mittevajalikku materjali ehk jäätmeid, millega tuleb midagi peale hakata. Kahjuks on veel levinud vana harjumus visata kõik mit-tevajalik ühte prügikasti, mis on olnud meie kõikide jaoks tavapärane ajast, mil muid võimalusi ei olnudki. Nüüd-seks on aga tekkinud uusi võimalusi selleks, et jäätmed saaksid uue elu, ning ilmselt tekib neid lähiaastatel veel juurdegi. Tavapärane prügikon-teiner peaks jääma vaid selliste jäät-mete jaoks, mida tõesti ei ole võimalik enam kuidagi uuesti kasutusse võtta, nt kasutatud mähkmed jms.

Miks pean jäätmeid sortima?Levinud on eksiarvamus, et jäätmete sortimisel ei ole mõtet, kuna kõige õi-gem on need saata jäätmepõletuste-hasesse, kus toodetakse sellest ener-giat. Jäätmepõletustehase rajamine Eestisse on aidanud vähendada jäät-mete ladestamist prügilasse, mis on teadupärast suure keskkonnamõjuga tegevus. Samas on aga äärmiselt olu-line, et põletusse suunataks ainult sel-liseid materjale, mida ei ole enam või-malik uuesti ringlusse võtta. Vastasel juhul on tegemist lihtsalt loodusressursi rais-kamisega, kuna põletatak-se ära väärtuslik tooraine. Seega saab jäätmeid sorti-des kaasa aidata sellele, et taaskasutuskõlblikke mater-jale võetaks kasutusele uute toodete valmistamisel.• Sortides aitad kaasa loo-

dusressursside sääst-likule kasutamisele ja vähendad raiskamist, kuna materjalide üm-bertöötlemiseks kulub uue materjali tootmisega võrreldes üldjuhul kordi vähem energiat ning vett.

• Prügi sortimine aitab vähenda-da jäätmete käitlemisest tekkivat keskkonnamõju. Jäätmete ringlus-sevõtt avaldab keskkonnale üldju-hul tunduvalt väiksemat mõju kui jäätmete põletamine või prügilasse ladestamine. Selleks, et jäätmed saaks võimalikult väikese vaevaga uuesti ringlusse/kasutusele võtta, tuleb neid koguda liigiti. Nii on üm-

bertöötlemise kulu ja sellest tekkiv keskkonnamõju väiksem.

• Prügi sortides on võimalik ka raha kokku hoida, sest mida vähem jäätmeid jääb konteinerisse, seda väiksemat konteinerit on vaja. Nii odavneb ka prügi äravedu. Pannes pakendi oma prügikasti, maksad topelt, sest pakendi käitlemise hind on tootele juba lisatud. Kõik puh-takspestud pakendid saab tasuta viia avalikku pakendikonteinerisse. Samas on jäätmeveo hind võrrel-des teiste igakuiste hädavajalike kuludega (nt elekter, vesi, küte) tihti-peale üsna väike, mistõttu ei pruugi rahaline võit kõiki motiveerida.

• Lisaks on Eesti kohustunud võtma aastaks 2020 50% olmejäätmetest ringlusse. Praegu suudame seda teha vaid 31% ulatuses.

Milliseid jäätmeid pean eraldi sortima? Kodumajapidamises tekkivatest jäät-metest suurema osa moodustavad pakendid, toidujäätmed ja vanapaber. Liigiti tuleb koguda paber ja kartong, pakendid, ohtlikud jäätmed, biolagu-nevad aia- ja haljastusjäätmed, bio-lagunevad köögi- ja sööklajäätmed, probleemtoodete jäätmed (elektroo-nika, patareid, akud), puit, plastid, suurjäätmed ja metallid. Käesolevast aastast lisanduvad veel ka klaas, teks-tiilijäätmed ning bioloogiliselt mitte-lagunevad aia- ja haljastusjäätmed. 2013. aastal läbi viidud sortimisuurin-gu tulemuste kohaselt on kõiki neid jäätmeid olmejäätmete seas endiselt märkimisväärses koguses. Kõige suu-rem väljakutse on kahtlemata biolagu-nevate jäätmete (köögi- ja sööklajäät-mete ning aia- ja pargijäätmete) liigiti kogumise edendamine, kuna olme-jäätmed sisaldavad keskmiselt 32% biolagunevaid jäätmeid.

Jäätmete liigiti kogumist korraldab kohalik omavalitsus. Seetõttu on kõi-ge õigem küsida jäätmete sortimise nõudeid ja kogutud jäätmete äraand-mise võimalusi kohalikust omavalit-susest. Samas on võimalik leida infot ka internetist aadressil www.kuhuviia.ee ja siintoodud taaskasutusorgani-satsioonide kodulehtedelt.

Milliseid muudatusi on oodata jäätmete liigiti kogumise vallas?Liigiti kogumine peab muutuma ini-mese jaoks mugavamaks. Tänavune aasta on toonud muudatusi ka sea-

Miks peab prügi sortima?

• Praegu toimib kõige tõhusamalt tagatisrahaga pakendi kogumi-ne. Kogumiskohad on olemas enamiku suuremate kaupluste juures. Lähima tagastuskoha leiad aadressilt http://www.ees-tipandipakend.ee

• Muud pakendid saab viia avali-kesse pakendikonteineritesse, tellida pakendikoti teenus või tellida kortermajja tasuta paken-dikonteiner. Kogumisega tegele-vad Eestis kolm taaskasutusor-ganisatsiooni. Infot konteinerite asukoha kohta saate kohalikust omavalitsusest ja taaskasutus-organisatsioonist ning aadres-silt www.kuhuviia.ee.

PAKENDITE KOGUMINE

Reet Siilaberg, jäätmete peaspetsialist

dusandluses, mille tulemusena peab olema elanikul lihtsam liigiti kogutud jäätmeid ära anda. Täiendati jäätme-te nimekirja, mida tuleb hakata liigiti

koguma, ning täpsustati, milliste jäätmeliikide kogumise peab ko-halik omavalitsus korraldama. Sa-muti täpsustati jäätmejaama lah-tiolekuaegu ning määrati jäätme-liigid, mida peab olema võimalik elanikul jäätmejaamas ära anda.

Kohalikele omavalitsustele antakse valida kolme võimaluse vahel, mida jäätmemajanduse korraldamisel kasutada. Neid võib rakendada ühekaupa või

koos, pidades silmas, et sõltuvalt jäätmeliigist on otstarbekas kasutada eri kogumisviise. Esimene variant on ühildada liigiti kogutud jäätmete vedu korraldatud olmejäätmeveoga, teine – kasutada avalikke jäätmete kogumis-punkte ja jäätmejaamu, ning kolmas – korraldada jäätmete kogumisringe.

Pakendite kogumisvõrgustik peab muutuma tihedamaksPakendijäätmete, v.a tagatisrahaga taara, kogumisvõrgustiku tihenda-miseks hakkas 1. jaanuaril kehtima pakendiseaduse nõue, mille kohaselt

peab iga taaskasutusorganisatsioon paigaldama avalikkusele mõeldud pakendikonteinerid pakendiseaduses nõutud tihedusega. Varem piisas, kui kolm taaskasutusorganisatsiooni pai-gutasid konteinerid ühiselt, mistõttu ei ole avalikke pakendikonteinereid piisa-va tihedusega. Nüüd aga peavad kolm ettevõtet seda nõuet eraldi täitma, mil-le tulemusena võib pakendikonteineri-te tihedus tõusta kohati kuni kolm kor-da. Muudatuse eesmärk on pakendite kogumisvõrgustiku tihendamine ja pa-kenditest vabanemise hõlbustamine.

Avalike pakendikonteinerite tihedus peab alates 1. jaanuarist 2015 olema:

1) suuremates linnades (asustusti-hedus üle 1000 in/km2) vähemalt üks kogumiskoht jäätmevaldajast 500 meetri raadiuses iga organisatsiooni kohta;

2) väiksemates linnades (asustus-tihedus alla 500–1000 in/km2) vähe-malt üks kogumiskoht jäätmevalda-jast 1000 meetri raadiuses iga organi-satsiooni kohta;

3) linnades ja asulates asustustihe-dusega alla 500 in/km2 üks kogumis-koht 500 elaniku kohta iga organisat-siooni kohta.

Reet Siilabergi hinnangul on Keskkonnaameti kontoris tehtud jäätmete sortimine väga mugavaks. Foto: Sille Ader

Jäätmepõletustehase rajamine Eestisse on aidanud vähendada jäätmete ladestamist prügilasse,

mis on teadupärast suure keskkonnamõjuga tegevus.

• Ohtlikud jäätmed (patareid, akud, vanad värvid jms) vii ohtlike jäät-mete kogumispunkti, jäätmejaa-ma või küsi kohalikust omavalit-susest kogumisringi toimumise kohta.

• Vanad ravimid vii apteeki (võe-takse vastu tasuta) või ohtlike jäätmete kogumispunkti.

• Paber ja papp vii oma maja juurde tellitud papi- ja paberikonteineris-se või tasuta avalikku paberi- ja papijäätmete konteinerisse.

• Aia- ja haljastusjäätmed ehk par-gijäätmed komposti võimalusel oma aias, vii jäätmejaama või küsi kohalikust omavalitsusest kogumisringi toimumise kohta.

• Biolagunevad köögi- ja söökla-jäätmed komposti võimalusel oma aias või küsi kohalikust omavalitsusest muid võimalusi.

JÄÄTMETE SORTIMISE MEELESPEA

• patareid ja akud tagasta müügi-kohta;

• mootorsõidukid ja nende osad, elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad – otsi lähim ko-gumiskoht: www.eesringlus.ee, www. e l e k t ro o n i k a ro m u . e e , www.ekogaisma.ee;

• rehvid – otsi lähim kogumiskoht: www.rehviringlus.ee, www.rehvi-liit.ee;

• põllumajandusplast – küsi müü-gikohast;

• suurjäätmed vii ise jäätmejaama, telli kolatakso (www.kolatakso.ee), kasutamiskõlblik mööbel vii taaskasutuskeskusesse;

• tekstiilijäätmed vii lähimasse riidekonteinerisse: https://www.prugi.ee/portal/riidekonteine-rid/, terved ja puhtad riided vii taaskasutuskeskusesse.

PROBLEEMTOODETE JÄÄTMED:

• Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ (ETO) http://www.eto.ee

• Tootjavastutusorganisatsioon OÜ (TVO) http://www.tvo.ee

• Eesti Pakendiringlus MTÜ (EPR) http://www.pakendiringlus.ee

EESTIS TEGUTSEVAD TAASKASUTUS-ORGANISATSIOONID:

KROONLEHT11

Kui otsus võib mõjutada suuremat hulka inimesi, avaldatakse teade ka aja-lehes. Mõnikord pannakse teated üles ka bussipeatustesse ja infotulpadele, aktiivses kogukonnas on hea partner info levitamisel külavanem või -selts. In-fot oleme postitanud ka Facebooki kau-du. Kuna menetlused on erinevad, siis on ka kaasamise plaan alati paindlik ja eesmärgist lähtuv.

Keskkonnaloa taotlemise teatest leiate kavandatava tegevuse kokku-võtte, mille põhjal saate otsustada, kas menetlus võiks teile huvi pakkuda.

Loa taotlusLoa taotlusega on võimalik tutvuda Keskkonnaameti dokumendihaldussüs-teemis (sadr.keskkonnaamet.ee). Alati võite pöörduda ka teates märgitud spet-sialisti poole ja küsida abi. Ameti poole tuleb pöörduda ka siis, kui mõni doku-ment on märgitud ametisiseseks kasu-tamiseks. Ei maksa kahtlustada, et mi-dagi teie eest varjatakse – reeglina on dokumendid märgitud ametisiseseks kasutamiseks seetõttu, et sisaldavad isikuandmeid, ent dokumendi edasta-misel kaetakse need kinni.

Keskkonnaloa taotlusest leiab info selle kohta, mida taotleja soovib ja kuidas on ta oma tegevust plaaninud. Taotlusmaterjalid on sageli väga ma-hukad ja keerulised ning ka keskkon-naspetsialistidel võib nende läbitööta-mine päevi võtta. Keerukast infost ei tasu aga heituda. Kui teema on võõras ja jääb arusaamatuks, paluge taotlejal või Keskkonnaametil asi arusaadavalt lahti seletada.

Pärast taotlusega põhjalikult tut-vumist on võimalik esitada oma et-tepanekud, mis on mõistlik saata kirjalikult. Inimlikult on mõistetav reaktsioon olla häirivale tegevusele täielikult vastu. Samas tuleb arvesta-da, et loa andmisest keeldutakse vaid seaduses ettenähtud juhtudel. Nii ta-sub mõelda ka sellele, et kui luba an-takse, siis millistel tingimustel oleks tegevus vastuvõetav. Kuldreegel on see, et arvamus peab olema põhjenda-

tud. Ainuüksi allkirjade kogumine vas-tulausetele olulist kaalu ei lisa. Kui asi on teile väga oluline, soovitame vastu-väidete esitamisel kasutada õigusabi.

Avalik istungLahenduste leidmisel on tihti abiks, kui kokku tulevad kõik asjaga seotud osa-pooled ja vaidlusküsimused arutatak-se läbi. Istungil on taotlejal võimalus isiklikult tutvustada oma plaane ning anda täiendavaid selgitusi kavandata-va tegevuse kohta. Samuti annab see võimaluse käsitleda juba esitatud et-tepanekuid ja vastuväiteid ning küsida nii taotlejalt kui ka Keskkonnaametilt küsimusi. Istungil ei tehta otsust loa andmise kohta, küll aga võidakse kok-ku leppida loa tingimuste osas.

Tavaliselt korraldatakse Keskkon-naameti algatusel istung keerukama-tes asjades, mille kohta on esitatud ettepanekuid või vastuväiteid. Lihtsa-tes menetlustes (nt puurkaevust vee ammutamine) ei pruugi huvilisi olla ja istungit pole mõistlik korraldada. Kui peate aga avalikku istungit vajalikuks, siis Keskkonnaamet selle ka korral-dab.

Loa eelnõu ja otsusKui ettepanekud on kokku kogutud ja istungid peetud, teeb Keskkonnaamet otsuse. Otsus võib olla loa andmine või sellest keeldumine. Samas võidak-se taotlus ka vaid osaliselt rahuldada. Igal juhul määratakse loaga keskkon-nakaitsenõuded, mida loasaaja peab täitma.

Enne, kui keskkonnaluba kehtima hakkab, avalikustatakse selle eelnõu. Asjaosalised on eelistatud seisuses ja neile toimetatakse eelnõu kätte kirja-ga. Kõigi teiste jaoks avalikustatakse teade Ametlikes Teadaannetes.

Eelnõudega tasub kindlasti tutvuda, sest neist selgub, kas ja kuidas on Kesk-konnaamet esitatud ettepanekuid ar-vestanud. Tulemusega rahul olles võib eelnõu lihtsalt teadmiseks võtta. Kõigi tehtud ettepanekutega ei ole Keskkon-naametil võimalik nõustuda, kuid selli-sel juhul kindlasti põhjendatakse mitte-nõustumist. Kui peate vajalikuks midagi täpsustada või uuesti vastuseisu väljen-dada, on selleks veel võimalus.

Ideaalis võiks menetluse käigus kü-simused lahenduse leida ja pooled tu-lemusega rahule jääda. Siiski pole ala-ti võimalik üksmeelt saavutada ja kui eriarvamused jäävad, siis võib edasi vaielda. Kuna kohtuvaidlused on kulu-kad ja võtavad aega, on loa menetluse käigus arutlemine ja lahenduste leid-mine kõigile mõistlikum. Keskkonna-amet julgustab kõiki keskkonnaluba-de osas kaasa rääkima ja koostöös häid otsuseid tegema!

Mis on keskkonnakaitseluba ehk keskkonnaluba?Keskkonna kasutamist reguleeritakse Eestis Keskkonnaameti väljastata-vate keskkonnalubadega. Loodusva-rasid napib ja neid tuleb mõistlikult kasutada. Saastamine on paratama-tu, kuid see ei tohi liialt kahjustada keskkonda ja inimeste heaolu. Seega annab luba õiguse, aga ka määrab pii-rid ja kohustused keskkonna kaitseks.

Keskkonnaloa peab taotlema nii uutele kui ka olemasolevatele käi-tistele (tehastele, elektrijaamadele, puhastitele, karjääridele jne). Senine praktika näitab, et aktiivselt osaletak-se kaevandamislubade menetlustes, teiste lubade vastu on huvi olnud leigem. Inimesed on vahel pahased, avastades keskkonnaloa olemasolu alles siis, kui „kopp maasse lüüakse”. Seepärast tutvustamegi, miks ja kuidas keskkonnalubade andmisel kaasa rääkida.

Miks kaasamine?Keskkonnaamet kaasab keskkonna-loa taotluse saamisel protsessi isi-kud, keda vastav keskkonnaluba võib puudutada. Need ei ole reeglina eri-alaspetsialistid, vaid tavalised inime-sed, kelle elukvaliteeti mõjutab tehtav otsus kõige rohkem ja seetõttu on nad motiveeritud oma huve kaitsma. Samuti tunnevad nad kohalikke olusid kõige paremini ja oskavad anda ame-tile väärtuslikku infot.

Teavitamine pakub inimestele turvatunnet, et otsuseid tehakse läbipaistvalt ja neid asjaga kursis hoi-des. Lihtsamatel juhtudel, kui kesk-konnaloa andmine inimeste heaolule ei mõjuta, piisabki inimeste teavita-misest. Põhjalik kaasamine tähendab aga selgitamist, julgustamist ja taga-sisidet asjaosalistele, mis võib esma-pilgul tunduda tülikas ja aeganõudev. Sageli on osapooltel vastandlikud sei-sukohad, mistõttu konfliktid on ker-ged tekkima. Isegi kui juhtub, et kaa-samine vahel kiiva kisub, ei tohi lasta end sellest heidutada. Ka konarlikult kulgev kaasamine on palju parem kui kaasamata jätmine.

Kuidas saan teavet hankida?Keskkonnalubadega seotud teated avalikustatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded (www.ametlikudteadaan-ded.ee). Lisaks saab olulised teated tellida meilile – sel juhul saate alati info, kui keegi teie lähiümbruses kesk-konnaluba taotleb.

Ja teie naabriks tuleb ...

Jälle on käes marja- ja seeneaeg

August ja september äratavad eestlases korilase instinkti. Paljud tahaksid minna metsa seenele ja marjule. Tänapäeval on aga linnastunud inimene võõrdumas loodusest ja tihti võib kohata neid, kes kardavad üksi metsa

minna. Seetõttu on väga tore, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) suu-nab inimesi organiseeritult metsaande varuma ja aitab leida õiged kohad.

Omapäi korjama minnesOmapäi metsa minnes tuleks enne läbi mõelda, kuhu minna, ja tutvuda kaardi-ga – leida võimalikud orientiirid, välja selgitada maa kuuluvus ja veenduda, kas on ehk tegemist mõne kaitsealaga ning kas marjakorjamine on seal soositud.

Loodussaaduste korjamine on piiramata-tähistamata eramaal ja riigimet-sas lubatud. Loomulikult tuleb silmas pidada, et see ei kahjustaks metsa-omaniku huve. Looduses ei või mitte kuskil häirida linde ja loomi ning kah-justada nende elupaiku, vigastada puid ja põõsaid, saastata ega prügistada.

Orienteerumisel on abiks nutitelefon, GPS või ka kompass. Need, kes on lapsepõlves osalenud looduslaagrites, oskavad oma suunda määrata ka looduse märkide abil: päikese ja kellaosutite, puukoore samblakihi ja muu-de tähelepanekute abil. Väga hästi saab orienteeruda ka suuremate teede liiklusmüra tähele pannes. Olen märganud, et osa inimesi seob oma teele värvilisi kileribasid, et leida tagasiteed. See võib küll inimest julgustada, kuid kiletükke metsa ei tohi jätta ja tagasiteel tuleks need kindlasti sealt korista-da. Ka tühja võileivakoti jaksab igaüks metsast välja viia.

Marjakorjamise abivahendidMarjulistel on tihti kaasas nn marjakombainid ehk piidega kühvlid. Nende-ga saab marju väga tõhusalt korjata. Alati tuleb aga veenduda, et kühvliga marjataimedele liiga ei tehtaks – liiga jõulise ja järsu tõmbega võib kergesti marjapuhmad pehmest pinnasest välja tõmmata, tehes sellega karuteene nii endale kui ka teistele korjajatele. Metsaseaduse järgi on metsaomanik kohustatud metsa kõrvalsaaduste varumise korral rakendama ja lubama üksnes selliseid varumisviise, mis ei kahjusta saagikust.

Milline on metsamarjade majanduslik tähtsus?Eestis on metsamarju loodusest alati korjatud. Valdavalt kasutatakse korjatud marju koduseks tarbimiseks või müügiks kohalikel turgudel, viimastel aastatel on aga hoogustunud ka metsamarjade korjamine ekspordiks või kohalike toi-duainete töötlemisega tegelevatele ettevõtetele – konservi- ja piimatööstusele.

On välja arvutatud, et Eestis on väga hea saagikusega mustikametsi ligi 800 ha, väga hea saagikusega pohlametsi veidi üle 200 ha ja väga hea saagi-kusega jõhvikasoid üle 22 000 hektari.

Kuidas saab maaomanik hoida marjametsi?Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp hindab, et suurimaks ohuks pohla kasvukohtadele on oksareha, millega riisutakse metsakultuuride rajami-seks pinnast ette valmistades kogu alustaimestik ja metsakõdu vaalu. Eriti halbade tagajärgedega on suvised lageraied, mille käigus suure erisurvega masinad trambivad mulla tihedaks, vett ja õhku mitteläbilaskvaks. Hävita-takse mulda toitainetega varustav metsakõdu ja halvendatakse nii tugevasti uue metsapõlvkonna kasvutingimusi. Rohttaimestiku hävitamine raiestikul (eeskätt metsamarjade, ravim- ja meetaimede hävitamine suvistel raiestikel) võib põhjustada otsest majanduslikku kahju. Taimed ei taastu enne 10...15 aastat, selleks ajaks on aga raiestikul juba sedavõrd tihe noorendik, et valgu-se nappus ei lase seal marjataimedel kasvada. Metsamarjade saagikusele tuleb kasuks alustaimestiku valgustingimuste paranemine – siis suureneb mustika, veel enam aga pohla saagikus. Parimad pohlasaagid saadaksegi raiesmikelt, kus raie käigus ja metsa taastamisel on säilitatud alustaimestik.

Hoidkem koos oma kaunist ja puhast loodust, et ka järeltulevad põlved saaksid tunda rõõmu headest marja- ja seenesaakidest!

Lisateave ja allikas: http://metsjam-d.weebly.com/metsa-kotildervalkasu-tus.html

Kaja Lotman, Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja

Rein Kalle, keskkonnakasutuse juhtivspetsialist

Avalik arutelu Naha karjääri kaevandamisloa menetluses. Inimesed on hästi kaasatud, mistõttu on saal rahvast täis ja arutelu asjalik. Foto: Rein Kalle

• Vee erikasutusluba (nt reoveepu-hastil, hüdroelektrijaamal)

• Välisõhu saasteluba (nt katlama-jal, saeveskil, mööblitööstusel)

• Jäätmeluba (nt prügilal, jäätme-jaamal, kompostiväljakul)

• Maavara uuringuluba ja kaevan-damisluba (karjääril, kaevandusel)

• Kiirgustegevusluba• Keskkonnakompleksluba (nt

suurfarmil, tööstusel)

KESKKONNALUBADE LIIGID

Maitsvamad metsmaasikad kasvavad lõunapoolsetel nõlvadel hõredas männi-metsas või raiesmikul. Foto: Kaja Lotman

KROONLEHT 12

Keskkonnaametiga läbi Eestimaa 58. laiuskraadi Võru-, Valga- ja Põlvamaa

Põlva

Valga

Võru

VALGAMAA

VÕRUMAA

Vastse-KuusteAhja

Mooste

Võõpsu

Värska

VerioraKanepi

Otepää

SangasteÕru

Puka

Tõrva

Hummuli

Tsirguliina

Laatre

Kobela

Vana-AntslaSõmerpalu

Rõuge

Varstu

KoseVastseliina

Misso

Antsla

Parksepa

Väimela

Räpina

PÕLVAMAA

Objekt: Helme koopadAsukoht: Valgamaa, Helme vald, Hel-

me alevikHelme koopad asuvad Riidaja jõe oru nõlval kahe ürgoru ühinemiskohal. Koopa ainus suue asub mäe idaveerul, kus paljandub helehall burtnieki liivakivi. Helme koobaste peamised vaatamisväärsused on kaks kõr-vuti paiknevat saali, teistest annavad tun-nistust ainult langatuslehtrid. Koopas on säilinud ka üks ligikaudu 20 pikkune maa-alune käik, mis vanasti viis arvatavasti Hel-me koopa suurimasse maa-alusesse saali, nn Vanakurja vatsa.

Helme koopad on tõenäoliselt tehislikud, uuristatud inimkätega ja kasutusel olnud pelgupaigana II aastatuhandest. Need on kaitse all olnud 1959. aastast ja moodus-tavad ühtse terviku Helme mõisa pargiga.

Kommenteerib kaitse planeerimise spet-sialist Maarja Mägi: Koobaste kaitseks tu-leb hoiduda mis tahes töödest nende lael, lisaks rikub kõiki koopaid, aga ka paljandeid iga nimi, mis nendesse kraabitakse. Helme koopad on suure külastatavusega ja kui iga külastaja kraabib liivakivisse oma nime, võib suvega koopa põrandale pudeneda ligikaudu kaks ämbritäit liiva (oletades, et intensiivsel puhkusteperioodil juunist au-gustini külastab objekti igapäevaselt vä-hemalt 2 inimest ja iga nime kraapimisega pudeneb koopa põrandale ca 100 ml liiva). Süütu nime kraapimine muudab ajaga vaik-selt koopa kuju ja vähendab selle ohutust.

Objekt: Ilumetsa meteoriidikraatrid Asukoht: Põlva maakond, Orava vald

Silmailu mõttes saab praegusel ajal rääkida vaid kahest Ilumetsa kraatrist: Põrguhauast ja Sügavhauast ehk Sü-vahauast. Ülejäänud kolm (Ingli-, Tondi- ja Kuradihaud) on vaevumärgatavad lohud ja pole ka päris kindel, kas nad kõik ikka on maavälist päritolu. Praeguste teadmis-te valguses on kraatrite vanuseks dateeritud ümbrus-konna rabadest leitud mikroskoopiliste klaasjate sfää-rulite põhjal u 7500 aastat.

Suurima kraatri, veidi elliptilise kujuga Põrguhaua läbimõõt on valliharjalt 75–80 m ja sügavus 12,5 m. Raudmeteoriidi mats on päris kõva olnud, sest Kesk-Devoni Gauja lademe liivakivi on pihustatud kuni 30 m sügavuselt lahtiseks liivaks. Kraatri põhjas on mõne-meetrine turbakiht.

Süvahaua kraatri läbimõõt on 50 m ja sügavus 4,5 m, see paikneb u 900 m Põrguhauast lõuna pool. Mis seal hauas täpsemalt on, pole teada, sest kes iganes seda ka välja on katsunud uurida, vajunud hauda ja vaikinud igavesti.

Kommenteerib looduskaitse bioloog Jarmo Jaanus: Ilumetsa kraatrite ümbruses liikudes tasub maast mõni roigas või kepp ühes võtta, sest sealkandis võib loodusenautlejaid aeg-ajalt üks peast pisut põrutada saanud metsis tülitada. Viisakas on teda mitte lüüa, vaid lihtsalt eemale tõrjuda.

Objekt: Meenikunno raba Asukoht: Põlva maakond, Veriora vald

Meenikunno raba asub Põlvamaa lõunaosas mõhnaroh-kete palumetsade keskel ja selle kaitseks on juba 1981. aastal loodud Meenikunno maastikukaitseala. Meeni-kunno raba on suures osas kujunenud liivaala soostumi-sel, osaliselt aga ka kunagi siin laiutanud veekogu kinni-kasvamisel. Raba eripära on turbalasundi all olev veega mitteküllastunud liivakiht, mistõttu võib Meenikunno raba nimetada rippuvaks rabaks. Raba aluskihis olevat ka tektooniline rike, mis on põhjustanud ühel sirgel asu-vate suurte ning enamasti veega täidetud lohkude ehk langatuslehtrite tekke.

Rahva seas populaarsust kogunud raba meelitab matkarajaga, kust ei puudu vaatetorn, matkaonnid, ujumiskoht julgematele ja võimalus metsas mütata. Õhtul on võimalus nautida päikeseloojangut raba ser-vas asuvalt Kamarusmäelt.

Kaitsealustest lindudest võib näha taeva all kalakot-kast, rabas jalutamas sookurge, metsas kuulda must- ja laanerähni ning valgeselg-kirjurähni tegemisi ja hea õnne korral näha ka händkakku.

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsialist Kerttu Elm: Meenikunno raba saab lähiajal uue kaitsekorra, olles osa Meenikunno looduskaitsealast. Uue kaitse-korra järgi on paremini kaitstud Meenikunno väärtused ja seal asuvad Natura 2000 elupaigad. Suure populaar-suse tõttu on rabas siin-seal näha külastuskoormuse negatiivset mõju. Kui lähed matkama, siis rabas ikka mööda laudteed!

Objekt: Otepää loodus-park

Asukoht: Valga ja Põlva maa-kond, Puka, Otepää, Sangaste, Palupera ja Valgjärve vald

Otepää ümbrus on tuntud kau-nite vaadete poolest ning Otepää kõrgustiku reljeef ja klimaatilised tingimused võimaldavad aktiiv-selt puhata nii talvel kui ka suvel.

Otepää kõrgustiku kõrgeim tipp on Kuutsemägi (217 m), tun-tud on ka Tedremägi, Meegaste mägi ja Väike Munamägi.

Piirkonna suurim loodusväär-sus on käänulise kaldajoonega Pühajärv. Järve ääres on ranna-park, matkarajad ja mõis. Püha-järve park on üks esimesi loodus-kaitse alla võetud aladest Eestis (1929. a).

Pühajärve ääres on 400-aas-tane ja 20 m kõrgune Pühajärve Sõjatamm, mis on nime saanud 1841. a toimunud talupoegade mässust mõisniku vastu. Muna-mäe kivi asub Väikese Munamäe kirdenõlval ja tegemist olla Kale-vipoja lennutatud kiviga. Loodus-pargi üksikobjektidest väärivad veel mainimist Kloostrisaare tammed, Sõsarsaarte tammed, Liivaku tamm, Märdi korgipuud, Pilkuse tammed, Nüpli pärnad, Trepimäe tamm, Jaanimäe mänd, Armuallikas ja Emaläte.

Kommenteerib kaitse planeeri-mise spetsialist Merle Palk: Loo-duspargi vaatamisväärsused on eelkõige seotud looduslike objek-tide ja maastikuga – ilusad vaa-ted avanevad Harimäe ning Kuut-semäe vaatetornidest. Kaitsealal on mitu matkarada, näiteks Pü-hajärve tunnetusrada ning Mur-

rumetsa, Kekkose, Apteekri-mäe ja V ä i k e s e E m a j õ e matkara-jad.

1

2

8

935

6

7

1

2

3

4

4

Helme koopad. Foto: Kerttu Elm

Ilumetsa kraater. Foto: Ena Poltimäe

Meenikunno laudtee. Foto: Kerttu Elm

Sõjatamm Foto: Kerttu Elm

12

10

11

KROONLEHT13

Objekt: Piusa koopad Asukoht: Põlva maakond, Orava vald

Piusa koopad asuvad Piusa jõe ürgoru vasak-poolses oruveerus Piusa raudteejaama lähedal. Koopad on tekkinud klaasiliiva käsitsi kaevan-damise tagajärjel aastatel 1922–1966 ja kuju-tavad endast maa-aluseid võlvikujuliste lagede ning liivakivist sammastega käikude süsteemi. 1948. a avastati koobastes nahkhiired, kes seal talvitusid. 1981. aastal võeti koopad kaitse alla eesmärgiga kaitsta Baltimaade suurimat talvituvate nahkhiirte kolooniat. Praegu loen-datakse koobastes üle 3000 isendi 5 liigist. Nahkhiirte koondumispaikade, eriti talvituspai-kade (koobaste) osa on nende loomade kaitses väga suur. Koobaste sobivus nahkhiirte talvitu-miseks oleneb kindlatest tingimustest, millest tähtsamad on temperatuur ja niiskus, vaikus, pimedus, koopa mõõtmed, avade mõõtmed, pragude olemasolu koopas ja koopaümbruse maastik. Piusa koobaste tingimused on püsi-nud nahkhiirtele soodsad pikka aega ja see ongi võimaldanud suure talvituskoloonia tekkimist.

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsialist Kerttu Elm: Kui vanasti olid koopad inimeste-le avatud ja igaüks võis seal käia, siis tänasel päeval on koopad jäetud nahkhiirte kasutada. Koobastele saab vaateplatvormilt pilgu peale visata koos külastuskeskuse giidiga. Alahinna-ta ei maksa ka karjääri ilu.

Objekt: Sangaste mõisa parkAsukoht: Valgamaa, Sangaste vald,

LossikülaSangaste mõisa park rajati 19. sajandi algul regulaarstiilis. Vabakujunduslikuks maastiku-pargiks kujundas selle ümber 19. sajandi lõpul krahv von Berg. Park koosneb kolmest osast: lossipark, metsapark ja Sangaste lossimüürist alevini ulatuv 3 km pikkune tammeallee.

Otse lossi ümber paiknev pargiosa on se-gastiilis, seal on alleesid, terrasse ja tiikide süsteem. Lossitagune pargiosa on kujundatud lõunapäikese poolt soojendatud puhkealaks. Metsapargi osa on avar pargistatud looduslik mets, mis oli katseala võõrpuuliikide aklima-tiseerimiseks. Selle rajamine algas 1878. a. Eriliigiline park on jagatud sektsioonideks vas-tavalt liikide geograafilisele päritolule.

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsia-list Maarja Mägi: Sangaste mõisa metsapar-gis ehk dendropargis kasvab üle 150 puu- ja põõsaliigi. Neist erilisemad on näiteks tähk-vaher, jaapani nõiapuu, virgiinia humalpöök, haberoodne vaher, punane tamm, amuuri kor-gipuu, vahtralehine pihlakas jt. Sangaste mõis väärib külastamist eriti selle liigilise mitmeke-sisuse pärast.

Lisaks on Sangaste mõisa park hea näide sellest, kuidas üks park võib olla väga eriilme-line. Mõisasüdame hoonete ümber on säilinud regulaarne alleede ja terrassidega kujundus, kuid näiteks metsapargis on ka selliseid osi, kus kõiki langenud puid ei ole ära koristatud.

Objekt: Tamme-Lauri tammAsukoht: Võrumaa, Urvaste vald, Urvaste

külaTamme-Lauri tamm on Eesti jämedaim ja tun-tuim tamm, mille ümbermõõt on 821 cm, kõrgus 20 m ja vanust on ligikaudu 680 aastat. Puu on heas seisukorras ja selle külastatavus on suur.

Tamme-Lauri tamm olla oma nime saanud tulejumal Lauritsa järgi, kes tammes elavat ja ümbruskonna taludele õnnetust ja kurja, kuid vahel ka head saatvat.Meenutuseks: Tamme-Lauri tamm ehtis Eesti kümnekroonist rahatähte.

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsia-list Maarja Mägi: Keskkonnaamet püüab seis-ta hea kaitsealuste puude heakorra eest. Kui puude ümbrus hakkab võsastuma ja maaoma-nik ei ole huvitatud omalt poolt puu esteetilise väärtuse säilitamisest, püüame me töö tegijad leida avaliku hanke teel. Oodatud on igasugu-ne info kaitsealuste objektide seisukorra kohta, sest kõigil objektidel ei jõua iga-aastaselt silma peal hoida.

Tamme-Lauri tamme ümbruse regulaarse hooldusega tegeleb Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), tamm on hästi eksponeeritud ja sellele avaneb ilus vaade.

Kui te veel pole jõudnud tamme juures käia või tegite seda üpris ammu, siis soovitan objek-ti patsutamas käia. Mul on alati olnud meeldiv seda tamme vaa-data, näen ja tun-nen, kui võimas on loodus.

Objekti: PostiteeAsukoht: Võru ja Tartu vahel sõitmi-

seks võiks valida otsetee asemel romantilise ja käänulise tee Võrust Liiva ristmikuni, mis läbib Puskaru, Tilleoru, Ihamaru ja Karilatsi.

Kirjeldus: Postitee on väärika ja põneva ajalooga kauba- ja sõjatee, mis ühendas Pihkvat, Vastseliinat, Kirumpääd ja Tartut ning kus on kapanud nii Rootsi, Vene kui ka Poola valitsejate hobused. Alates 19. sajandi keskpaigast hakkasid sel teel veerema pos-tivankrid, loodi ka postijaamade ja kõrtside võrgustik ning sellepärast nimetatakse seda ajalooliselt Postiteeks.

Praegu läbib Postitee Tilleoru maastikukait-seala; möödub Krootuse kõrtsihoonest, kus te-gutseb restoran Pizza Olive; Palojärvest; Põlva talurahvamuuseumist; ja kõrvalepõikena saab sõita Taevaskotta uudistama varisenud Emalä-tet, liivakivipaljandeid ning Saesaare elektrijaa-ma paisu. Voorepalus ootavad rändajat RMK hoole all olevad piknikukohad ja matkarajad.

Varbuse postijaam – Eesti MaanteemuuseumEesti kõige paremini säilinud hobupostijaa-ma kompleksist Varbusel sai 2001. aastal Eesti Maanteemuuseumi asupaik. Vaadata saab teede ajaloo püsinäitust ja teetöömasi-nate ekspositsiooni.

Kommenteerib Põlva-Valga-Võru regiooni juhataja Ena Poltimäe: Sõidan igapäevaselt mööda Postiteed tööle, iga käänak ja küngas on juba tuttav. Külastades saab valida just endale ja perele huvitava objekti - parimad pitsaelamused, laste liikluslinn, põnev män-gupööning, matkarada ...

Objekt: SetomaaAsukoht: Ilmakaarte järgi jääb Setomaa

Eestimaa kagunurka ja piirneb Võro asuala, Läti, Venemaa ja Pihkva järvega. Ajalooline Se-tomaa ja Võromaa on tähistatud siltidega.

Setod peavad oma maad ja kultuuri kõige kaunimaks.

Nad on olnud ümbritsetud väga erinevate rahvaste poolt ning see on jätnud nende kul-tuuri jälgi ja mõjusid. Et selles kirevas olustikus ellu jääda, on setod õppinud arvestama teiste kultuuridega, aga samas hoidnud kinni omast. Sellist olukorda kirjeldab ka Seto hümn: Kül’ oll rassõ koto tetä’ katõ ilma veere pääl (küll on ras-

ke kodu luua kahe ilma veere peal).Setu leelo on UNESCO kultuuripärand. See

on setude traditsiooniline laulmisviis, mille osaks on nii originaalne muusika kui ka kind-latele reeglitele vastav tekst ning traditsioonili-sed laulmissituatsioonid.

Kommenteerib Põlva-Valga-Võru regiooni ju-hataja Ena Poltimäe: Setomaal on kümneid kü-lastamisväärseid paiku, mida tutvustab Seto Külävüü reisimarsruut. Parim lahendus on tul-la mõnele Setomaa üritusele ja siis külavüüst miskit lisaks valida.

Loodus- ja matkaelamusi otsivate inimeste jaoks on võimalusi palju. Üks näide on Värska valla Pikalombi loodusrada, kus saab nautida soode, männikute, niitude ja kasesalude ilu.

Setomaa talurahvamuuseum on mõnus paik kohaliku eluoluga tutvumiseks, õppida saab setu kirja, valmistada setu sõira. Kes õppida ei viit-si, võib murul molutada. Julgelt ja kõval häälel võib endale samagonni nõutada! Siia tasub tulla kauemaks.

Objekt: Võhandu jõe ürgoru maastikukait-seala

Asukoht: Põlva maakond, Leevi veskipaisust Reo maanteesillani (kokku 12 km) Kaitseala eesmärk on kanda hoolt Võhandu jõe, selle ürgoru ja oruveerudel kõrguvate liivakivi-paljandite, metsa ja lammiheinamaade maas-tikulise terviklikkuse eest. Kaitseala uhkuseks on liivakivipaljandid (nn müürid). Kaitseala 38 paljandist on kõige maalilisemad Põdramüür, Tsirgumüür, Sõjatare ja Kalmatu müür. Ürgorule on iseloomulikud sagedased terrassid: tavaliselt on üks oru veer järsk, teisel veerul võib täheldada kahte, harva kolme terrassi. Terrassid on tekita-nud Peipsi jääpaisjärve veetaseme kõikumine. Võhandu kallastel tekkisid ühed Eesti vanimad asulad, mida tõendavad rohked kalmed ja mui-naslinnuste asemed. Jõe ääres asusid püha-mud: hiied ja ohvripaigad. Kalmatu müüri kõrgel kaldal on esivanemate iidne matmispaik, 12 kää-bast.

Arvukatest allikatest omapäraseim on Mä-raläte: vesi voolab liivakivikaljust välja 1,25 ja 1,4 m kõrguselt kahe joana.

Kommenteerib looduskaitse juhtivspetsialist Eleri Laidma: Kanuumatkajale on Võhandu jõgi ekstreemne oma kiirevoolulisusega ja kä-restikuliste kohtadega (vanad veskid) ning pa-kub vaateid kaunitele liivakivipaljanditele.

Objekt: Rebasmäe (Ilumetsa) allikasAsukoht: Põlvamaa, Orava vald

Rebasmäe (Ilumetsa) allikas on Põlvamaa suu-rim, 30 liitrit vett sekundis mulistav tõusuallikas. Allikas paikneb Orava vallas Rebasmäe külas Rebasmäe oja parempoolse kalda lammil. Alli-kas moodustab mõne meetri laiuse ja mõne meetri pikkuse ning mõnekümne sentimeetri sügavuse veekogu. Põhjas on 1,5 m läbimõõduga ja 1 m sügavune grifoon (mitte segi ajada koeratõuga) ehk vee üleskeemise koht. Vesi on

roostekarva, mis tuleneb rohkest rauasisaldu-sest. Ka allika nimi Rebasmäe viitab otseselt vee punasele, rebasekarva värvile. Vesi on pisut harjumatu maitsega, aga täitsa joogikõlblik ning janu võib sellega julgelt kustutada.

Kommenteerib looduskaitse bioloog Jarmo Jaanus: Kuigi see vesi on rohke rauasi-saldusega, ei ole rauavaeguse käes vaevlejatel mõtet seda vett sisse kaanida, sest ega or-ganism sedasi rauda ei omasta (proovitagu parem pulli verd).

Objekt: Taevaskoda, Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala

Asukoht: Põlvamaa, Vastse-Kuuste ja Põlva valdMidagi muistset, ülevat ja salapärastki hoo-vab iidsetest kaljupaljanditest, mille liivad on settinud sadade miljonite aastate eest ja mille seinu on lihvinud mineviku võimsad veevood. Tuntuim on Suure Taevaskoja 150 m pikkune ja 24 m kõrgune kalju. Just siin võib kohata Ahja esinduslinde – kalliskivina erksat jäälindu ja valge maniskiga vesipappi.

Suurt Taevaskoda on peetud muistseks oh-verdamis- ja sõjanõu pidamise kohaks. Suu-rematest liivakivikoobastest voolavad välja allikad. Selge ja külma veega Emalätte kohta arvati, et naine, kes sellest lonksu vett rüüpas, sai peatselt emaks. Kahjuks on Emalätte koo-bas varisemise tõttu tänaseks hävinud, vee-vool pole aga katkenud.

Kommenteerib Põlva-Valga-Võru regiooni juha-taja Ena Poltimäe: Suures Taevaskojas tekib mõ-nus äratundmine, nagu viibikski taeva ja maa va-hel. Seal on filmitud „Viimse reliikvia” legendaar-sed stseenid. Suures Taevaskojas on levinud ka abiellumistseremooniate pidamine.

Siiski tekitab külastuskoormus probleeme looduse mõjutamisega ja turvalise taristu raja-mise vajadusega. Küsimuse all on ka Saesaare paisu tulevik – kas taastada kärestikuline jõgi, milleks kulub palju rahalisi vahendeid ja aega, või säilitada pais ja luua kalade läbipääsuks kalapääs. Kiidjärve pais on juba likvideeritud, arutelud Saesaare üle veel käivad.

75 8

6

9

Piusa karjäär. Foto: Kerttu Elm

Sangaste, vaade üle tiigi metsapargi poole. Foto: Kerttu Elm

Postitee algus. Foto: Kerttu Elm

Rebasmäe allikas. Foto: Ena Poltimäe

Mädajõgi, Setumaa piir. Foto: Mari Kala

Tamme-Lauri tamm.

Foto: Kerttu Elm

Neitsikoobas Taevaskojas. Foto: Mari Kala

Võhandu jõe ürgorg. Foto: Kerttu Elm

10

11

12

KROONLEHT 14

Ebapärlikarpi leidub Eestis tä-naseks üksnes ühes Lahemaa rahvuspargis paiknevas jões.

Seetõttu on oluline kaitsta meie väi-kest ja hääbuvat ebapärlikarbi asur-konda ning parandada liigi elupai-gajõe seisundit. Lisaks jõe seisundi parandamisele on üks pikemaajalisi eesmärke ka pidev andmete kogumi-ne nii ebapärli asurkonna enda kui ka elupaigajõe kohta.

Sel otstarbel toimus 28.–30. juulil ebapärlikarbi inventeerimismetoodi-kate õpituba, kus lisaks Eesti eksper-tidele ja huvilistele osalesid väliseks-perdid Norrast, Soomest ja Iirimaalt. Norrast oli kohal projekti partnerorga-nisatsiooni NINA (Norwegian Institute for Nature Research) ebapärlikarbi-ekspert Björn Mejdel Larsen, kellele see oli juba kolmas kord Eesti ebapär-likarpide populatsiooni uurida. Ka sel-le aasta aprillis külastas Larsen Eestit ning tema juhtimisel viidi läbi forelli noorjärkude katsepüügid ebapärlikar-bi elupaigajões, et kontrollida kalade nakatumist ebapärlikarbi vastsetega. Larsen viis läbi hilisemad laboriana-lüüsid ja hindas ebapärlikarbi vastse-te arvukust kalade lõpustel.

Lisaks Larsenile külastasid õpitu-ba Panu Oulasvirta ja Aune Veersalu Soomest ning Ian Killeen ja Evelyn Moorkens Iirimaalt. Viimased on ühed tuntumad ebapärlikarbieksper-did kogu Euroopas ja tegelenud aas-taid ebapärlikarbi elupaikade taasta-mistööde läbiviimise ning sellekoha-se nõustamisega Euroopa riikides. Eestis olid iirlased esmakordselt ning nende arvamust meie ebapärlikar-pide populatsiooni kohta ootasime kõige enam.

Õpituba: ebapärlikarbi noorjärkude inventuur ja otsimise metoodikaÕpitoa põhieesmärk oli tutvuda eba-pärlikarbi noorjärkude otsimise me-toodikaga ja viia läbi lühike potent-siaalsete noorjärkude kasvualade inventuur ebapärlikarbi elupaigajões. Lisaks sellele tutvustasid eksperdid põhilisi täiskasvanud ebapärlikarpide inventeerimise metoodikaid ja ühiselt mõõdeti jõepõhja põhjaainese hapni-kusisaldust.

Koolituse esimese päeva sisustasid peamiselt ettekanded, milles tutvustati Soome ebapärlikarpide käekäiku, rää-giti üldistest ebapärlikarpe mõjutava-test negatiivsetest teguritest ning veidi laiemalt vee hüdrokeemiliste näitajate mõjust ja Iirimaal läbi viidud ebapärli-karbi elupaikade taastamistööde tule-mustest. Lühidalt räägiti ka peamis-test põhimõtetest, mida silmas pidada ebapärlikarpide inventeerimisel, ja mil-list infot on kasulik koguda jõeelupaiga kohta inventeerimise käigus.

Maris Tamm, looduskasutuse peaspetsialist

Maili Lehtpuu, vee-elustiku spetsialist

2014. aasta septembrist 2015. aasta juulini viidi Keskkonnaameti eest-vedamisel läbi rahvusvaheline projekt „Üleriigilise kaitsealade võrgusti-ku haldamine ja praktiline looduskaitsetöö”, mille partneriks oli Gruusia

Looduskaitseagentuur (edaspidi APA). Tegemist on esimese projektiga, kus Keskkonnaamet jagab teadmisi rahvusvahelisel tasandil. Projekti rahastas Eesti Välisministeerium arengukoostöö programmist.

APA haldab Gruusias kõiki kaitstavaid loodusobjekte – Thbilisis on pea-kontor ja üle riigi paikneb 18 administratsiooni. Asutuse rollid on osaliselt samad, mis Keskkonnaametil, ent lisandub kaitsealade majandamine, külas-tuskorraldus ja seire planeerimine, mis Eestis on teiste asutuste all. Gruusia looduskaitse algusaeg on Eestiga sarnane – esimene kaitseala loodi 2 aas-tat hiljem kui Eestis. Kaitstavad loodusobjektid katavad Gruusia pindalast 8,6%, kokku on 87 mitmesuguste kaitserežiimidega ala.

Projekt algas 2014. aasta septembris, mil Lahemaa rahvusparki külasta-sid APA esindajad, et tutvuda Eesti looduskaitse süsteemiga. Järgnes Kesk-konnaameti esindajate koolitusreis Gruusiasse ning novembris toimus juba kaugseire meetodite süvaseminar Nigula looduskaitsealal. Eesti eksperdid tutvustasid võimalusi kaugseire teostamiseks, sealhulgas lindudele pandud seadmeid, mis oli Gruusia kolleegide jaoks uudne. Kaugseire seadmetest kasutatakse Gruusias näiteks rajakaameraid üsna laialdaselt, ent prioritee-tideks on siiani olnud ulukid. Seetõttu otsustati projekti viimases etapis pi-lootprojektina paigaldada raadiosaatjad just lindudele.

Gruusial on kasu Eesti kogemustest metsade kaitsmiselSelle aasta kevadel toimusid seminarid kaitsealade metsade majandami-sest ja metsakahjustustest. Gruusia kolleegid tunnevad suurt muret oma kaitsealadel paiknevate metsade pärast, eelkõige huvitudes, kui palju võib metsa loomulikku kulgu sekkuda ilma sealseid väärtusi kahjustamata. Tut-vustasime neile puistute kahjustusi Vooremaa maastikukaitsealal, kultuur-puistute looduslikkuse taastamise proovitükke Kääpa maastikukaitsealal jm ning jagasime kogemusi, kuidas eri paikades talitanud oleme. Gruusias viidi läbi praktiline väliseminar metsakahjustajatest ja seenhaigustest.

Seminaride lektoriteks olid nii Keskkonnaameti töötajad kui ka oma ala eksperdid Keskkonnaministeeriumi haldusalalt, ülikoolidest, MTÜ-dest jm.

Projektile pani punkti Gruusias Vashlovani kaitsealal raadiosaatjate pai-galdamine kaeluskotkale ja raisakotkale, mis võimaldab jälgida lindude rän-net. Rändeperioodil on võimalik veebiaadressil http://birdmap.5dvision.ee/ näha, kuhu saatjatega linnud talvituma lähevad. Ettevõtmine ei olnud liht-sate killast, kuna erinevalt Eestist on Gruusias kõrged kaljud ja kaeluskotka pesa juurde pääsemiseks tuli kasutada alpinisti abi.

Gruusia partnerid andsid projekti edukusele ja kasulikkusele positiivset ta-gasisidet ning loodavad jätkuprojekti. Meie kogemusi ja nõuandeid soovivad nad eelkõige loodushariduse edendamiseks Gruusias.

Keskkonnaamet koolitab Gruusia kolleege

Lahemaa rahvuspargis elab haruldaneebapärlikarbi asurkond

Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on suurekojaline (15–17 cm pikk), paksuseinaline ja raske jõekarbiliste seltsi (Unionoida) kuuluv karp. Ebapär-likarp elab sageli kuni 100 aasta vanuseks ja liik on väga paikne. Külgvaa-tes on karp neerja kujuga ja kojal on hästi näha kasvujooned. Koda on tume (mustjaspruun kuni must) ning ebaühtlase pinnaga.

Ebapärlikarbi elukäik on pikk ja keeruline: peremeesorganismi (lõhe, meri-forell, jõeforell) lõpustele kinnitunult arenev vastsevorm (glohhiid), põhjase-tetesse kaevununa elav noorjärk ja veekogu põhjas filtreerijana toituv paikne täiskasvanud vorm.

Ebapärlikarp on oma keeruka elutsükli ja spetsiifilise elupaiganõudluse tõt-tu üks haavatavamaid veeloomi. Arvestades, et liik on tugevalt seotud oma peremeesorganismi – lõhelistega (meriforell, jõeforell ja lõhe), tuleb liigi elu-keskkonna kaitsmisel jälgida ka peremeesorganismide heaolu.

Nii ebapärlikarp kui ka lõhelised eelistavad jahedat, kiirevoolulist ja hea lä-bipaistvusega vett ning varjatud, metsaseid kaldaid. Seetõttu elavad need liigid peamiselt kiirevoolulistes metsaste kallastega jõgedes-ojades. Eba-pärlikarpi ohustavad peamiselt jõevee füüsikalis-keemilisi näitajaid (vee lä-bipaistvus, temperatuur, voolukiirus, veetase ja selle hooajaline kõikumine, heljumisisaldus, toiteainete sisaldus) halvendavad tegevused ja protsessid.

EBAPÄRLIKARP

Teisel päeval oli põhirõhk välitöödel – külastati peamisi ebapärlikarpide kasvualasid, otsiti noorjärke, loendati täiskasvanud karpe ja vaadeldi jõe ül-dist seisundit. Õhtul ootas kõiki osa-lejaid lühike ringsõit Lahemaa rahvus-pargis koos siinse kultuuripärandi tut-vustusega, mida viis läbi Viru regiooni kultuuripärandi spetsialist Ave Pau-lus. Õhtu lõppes Käsmu meremuuseu-mis, kus pärast kehakinnitust jutustas Aarne Vaik nii Käsmu eluolust kui ka muuseumi eksponaatidest.

Kolmandal päeval tehti välitöödest kokkuvõtteid. Kõlama jäi mõte, et kuigi praeguste otsingute käigus noorjärke ei leitud, on elupaigajõgi ise hea po-tentsiaaliga ning põhjalikum noorjär-kude inventeerimine tuleks seega läbi

viia kõigis võimalikes piirkondades, mis noorjärkudele sobivad. Eksperdid andsid ka soovitusi, kuidas jõe olukor-da tulevikus veelgi parandada (lisaks juba plaanitud tegevustele) ja milliseid andmeid kogu elupaiga kohta koguda.

Välitöid käis kajastamas ka „Osoo-ni” saate võttegrupp ning ülevaade töödel toimunust ja ebapärlikarbi bio-loogiast jõuab vaatajate ette juba sel sügisel.

Ebapärlikarbi inventeerimismetoo-dikate õpituba viidi läbi projekti „Eba-pärlikarbi elupaikade taastamine” raa-mes. Projekti rahastatakse Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra toetuste fondist (EEA grandid) ning projekti kaasrahastaja on Keskkonnainvestee-ringute Keskus.

Ebapärlikarbi noorjärkude otsimine. Foto: Maili Lehtpuu

Põhjaainete hapnikusisalduse mõõtmine. Foto: Maili Lehtpuu

Eesti looduskaitset tutvustav seminar Tbilisis oktoobris 2014. Foto: Maris Tamm

Raadiosaatja paigaldamine raisakotkale Vashlovani kaitsealal. Foto: Madli Linder

KROONLEHT15

Viru raba taastamine – kas läbimõtlematu tegevus või kunagise vea parandamine? Foto: Riina Kotter

Ajal, mil üha rohkem räägitakse riigisektori kokkutõmbamisest ja Vabariigi Valitsuse eesmär-

gist vähendada valitsussektori töö-kohtade arvu kooskõlas tööealise elanikkonna kahanemisega, oleks õige aeg arutada, kust on otstarbekas kokku hoida ja kust mitte. Bürokraatia vähendamise all peetakse tih-ti silmas ainult seda, et vähen-dada igasuguste dokumenti-de, kavade, planeeringute jms tootmist. Põhjendus: need on üks mõttetu hunnik paberit, mida ametnikud toodavaid ai-nult selleks, et kõrvale viilida tegelikust töötegemisest. Kas see ikka on nii ja milleks on plaanimine vajalik?

Meenutagem kunagise USA presi-dendi Dwight D. Eisenhoweri sõnu: „Igasugused plaanid on mõttetud, aga plaanimine on hindamatu”. Tuleb nõustuda, et kaitsekorralduskavad oma olemuselt polegi midagi muud kui mõttetu hunnik paberit. Kaitsekor-ralduskava on lihtsalt üks kirjalikult vormistatud vahekokkuvõte pidevalt toimuvast protsessist nimega „plaa-nimine”. Kuna plaanimine on pidev, katkematu protsess, siis paratamatult igasugune kava, mis kajastab konk-reetse ajahetke asjade seisu, aegub ajas rohkemal või vähemal määral. See teebki plaani enda mõttetuks.

Kui igasugused kavad on mõttetud, miks neid siis koostatakse? Piiratud raha ja inimjõu tingimustes on äärmiselt oluline suunata seda vähest ressurssi kõige olulisemale, mitte teha otsuseid hetkeemotsiooni, kõhutunde või muu järgi. Nagu eesti vanarahva tarkuski ütleb: üheksa kor-da mõõda, üks kord lõika. Eks kavade koostamise eesmärk olegi seesama – piiratud ressursi kasutamise plaani-mine. Oluline pole kava ise, vaid selle koostamine – tegevuste olulisuse ja

vajalikkuse hindamine ning nende el-luviimise plaanimine. Hindamatu on see, et enne tegutsemist mõeldakse hoolikalt läbi, kas tööaeg ja raha kulu-vad ikka õige asja jaoks.

Seetõttu julgen kindlalt väita, et Keskkonnaameti eestvedamisel val-minud 284 kaitsekorralduskava pole mahavisatud aeg ja raha – sest just sedasi toimetades on lootust, et teh-tud saavad ikka vajalikud ja mõistli-kud asjad.

Mööda Eestit ringi sõites kohtab siin-seal ikka objekte, mis panevad imestama, kui rikas riik meil on. Too-me näiteks kas või õnnetu Vaida silla, mis viib alevikust otse põllule. Suu-resti ehitati see sild eeldusel, et kohe-kohe kerkib põllule uus elamurajoon, mistõttu kahele poole teed jääva asula vahel ohutuks liiklemiseks on selline asi ilmselgelt hädavajalik. Pa-raku aga mida pole, on elamurajoon. Seetõttu tõstatab see nii minus kui ilmselt ka paljudes teistes kodanikes küsimuse: kas tõepoolest polnud või-malik seniks, kui elamurajooni reaal-selt rajama hakatakse, korraldada ohutut maanteeületust muul, odava-mal viisil? Kas sellele üldse mõeldi või lähtuti otsustamisel vaid sellest, et kuna Euroopa Liidu fondidest on hetkel võimalik raha saada, siis tuleb see võimalus ilmtingimata ära kasu-tada? Mine tea, kas tulevikus sellist võimalust enam tuleb. Alahinnates plaanimise tähtsust ja tahtes kõik oma soovid nüüd ja kohe ilma suure-ma arupidamiseta ära teha, kohtame-gi vahel Eestis kummalist ja arusaa-matut tegevust. Selliseid „õnnetuid” näiteid on nii looduskaitses kui ka muudes eluvaldkondades, kus enne

tegutsema asumist pole piisavalt põhjalikult kaalutud asja otstarbe-kust. Eks ajas meie teadmised ning suhtumised ka muutuvad, mistõttu mitmel juhul on tegemist „tagantjär-gi tarkusega”. Küll oleks hea, kui meil oleks olnud piisavalt tarkust ja laie-mat vaadet enne, kui hakati hoogsalt rabasid kuivendama, rannikuäärseid luiteid täis istutama või võõrliike Ees-tisse tooma. Kurbloolisus on ka sel-les, et loodetud majanduslikku võitu

nendest tegevustest igakord ei saadud, küll aga tekitati oluline kahju loodusele. Need näited viitavad plaanimise vigadele või selle üleüldisele puudumisele, mida me kõik võiksime meeles pidada ja millele mõelda, enne kui me järgmine kord kergekäe-liselt mõne arengukava, plaani vms koostamist mõttetuks te-gevuseks tembeldame.

Loomulikult ei aita ka ükski kava täielikult vigu vältida, kuid aitab nen-de tekkimist oluliselt vähendada. Asi võib rappa minna ka siis, kui kavanda-tava tegevuse eesmärk on lühinägelik või ainult kitsast huvist lähtuv – nagu see, et kitsalt puuvillakasvatuse hu-vist lähtuvalt on kunagisest Araali me-rest alles jäänud ainult kõrb, mürgine tolm ja roostetavad kalalaevad. Araali merd kunagi toitnud Amudarja ja Sõr-darja vete ümbersuunamine kõrbesse rajatud puuvillaistan-dustesse toimus ju läbimõel-dud plaanide alusel. Nõukogu-de veeministeeriumi ametnikud aga eirasid teadlikult fakti, et kavandatud kanalite tulemu-sena Araali meri hukkub. Peeti ju seda merd „kasutuks aura-jaks”. Tagantjärele tarkusena tuleb tõdeda, et ettevõtmisest oli rohkem kahju kui kasu. Samamoodi võime kitsalt maaparanduse eesmärgil kraa-ve täis kaevatud Eesti soodes näha ekskavaatoreid, mis kunagi kuivenda-mise eesmärgil kaevatud kraave nüüd hoopis kinni ajavad. Loodetud majan-dusliku kasu pole tulnud – loodusele tekitatud kahju on sellest kordades suurem.

Mida siis teha, et ühest kavast ka reaalselt kasu oleksja see aitaks vigu vältida?Esmalt tuleb muuta enda suhtumist plaanimisse. Niikaua, kui plaanimist peetakse mõttetuks formaalsuseks ja kavandatud tegevuse eesmär-ki kokku leppides kõik osapooled kaitsevad ainult kitsalt oma huve, kubisevad kavad loogika- ja sisulis-test vigadest. See puudutab nii kava koostajaid kui ka kava arvustajaid. Kava koostaja peab eelkõige olema avatud ehk kuulama ära kõik mõt-ted, et hinnata, kas seatud eesmärk pole äkki lühinägelik ning kas heas usus kavandatud meetmed ikka ai-tavad eesmärgile jõuda. Pole mida-gi head oodata tööst, mida tehakse lihtsalt ärategemise eesmärgil. Kui kava koostaja on enda jaoks algusest peale ära otsustanud, kuidas ja mida teha tuleb, siis sisuliselt plaanimist ei toimu, sest sellisel juhul on koos-taja kõrvad suletud alternatiivsetele pakkumistele. Kava koostamine on lihtsalt oma otsuse vormistamine – plaanimist ainult mängitakse.

Nõnda nagu pole olemas inimest, kes samal ajal oleks nii tippinsener kui ka kommunikatsioonispetsialist, ei suuda ükski isik ega asutus üksinda panna kokku ideaalset kava, kui part-nerid sisuliselt ei osale. Seega eeldab

ühe kvaliteetse kava koostamine eri spetsialistide koostööd ja tähtis on kõigi sisuline panus. Seetõttu on vaja, et ka arvustajad oleksid avatud ehk kuulaksid enne arvamuse ja hinnan-gute andmist vastaspoole ära, mõtlek-sid kaasa ega tormaks samuti kitsast isiklikust huvist lähtuvalt plaane maha tegema ilma lahendusi pakkumata.

Alahinnata ei tohiks ka kommu-nikatsiooni. Tihti tuleb tagantjäre-

le tarkusena tõdeda, et avalikkuse kaasamine kaitsekorralduskavade koostamisel ei olnud tulemuslik, sest vajalik info lihtsalt ei jõudnud õigete inimesteni. Või kui jõudiski, siis väl-japakutud aeg, koht või viis arutami-seks polnud sobiv, mistõttu lihtsalt löödi käega. Paraku on tagantjärele arusaamatusi, vigu ja lahkhelisid la-hendada juba oluliselt keerukam ja kallim, seega tasuks kohe piisavalt kommunikatsiooniga tegelda. Kom-munikatsioon kipub tihti olema sel-line koht, kus näiliselt on hea raha kokku hoida. Suhtumine „mis siin ikka raha ja aega raisata kommuni-katsioonile, sest mina ju tean, mis on õige ja hea” võib viia selleni, et pari-mate kavatsustega tehtud kava ei ole võimalik ellu viia, kuna otsustamisest kõrvalejäetud partnerid asuvad isik-liku solvumise tõttu kava elluviimist takistama. Meenutagem kas või hil-juti Tartus Kvissentali linnajao ühe tänavanime vahetust, kui kehv kom-munikatsioon tekitas olukorra, kus näiliselt lihtne otsus läks algselt plaa-nitust kordades kallimaks (nii tööajas kui ka rahas). Inimestele ootamatult tulnud otsus sai üpris radikaalse vas-tureaktsiooni, mis viis selleni, et sisu-liselt tuli alustada kogu nimevahetu-se protsessiga otsast peale.

Igal juhul peab Keskkonnaamet kaitsekorralduskavade koos-tamist jätkuvalt oluliseks, ala-hindamata kedagi, kelle siiras soov on panustada meie suu-rima rikkuse – Eesti loodus-varade ja loodusressursside – kaitsesse, et luua ja hoida head elukeskkonda meile en-dile ja tulevastele põlvedele.

Siinkohal kutsuks kõiki panustama kaitsekorralduskavade koostamisse. Vastasel korral võime leida ennast piltlikult öeldes olukorrast, kus rätsep-meistrile sai antud kvaliteetne kangas, et ta teeks pintsaku. Kuna aga rät-sepmeister raiskas enamiku kangast mõtlematu tegevuse tulemusel ära, siis pintsaku asemel sai valmis ainult vest.

Taavi Tattar, kaitse planeerimise peaspetsialist

Mööda Eestit ringi sõites kohtab siin-seal ikka objekte, mis panevad imes-

tama, kui rikas riik meil on. Toome näiteks kas või õnnetu Vaida silla,

mis viib alevikust otse põllule.

Loomulikult ei aita ka ükski kava täielikult vigu vältida, kuid aitab nende tekkimist

oluliselt vähendada.

Kaitsekorralduskava –mõistlik või mõttetu?

KROONLEHT 16

Rahvusparkide pärandmaastikud püsivad kultuuri ja looduse koos-mõjul, külade ja talumajapidamis-

te traditsioonide kestmise läbi. Taluloo-mad on lahutamatu osa talukultuurist. Ohustatud tõud ja põlistõud elavad ainult siin ja on oluline osa meie rah-vusmaastikest. Rahvusparkide kultuu-ripärandi püsimisel on loomapidamisel ning sellega seotud vaimsel ja mate-riaalsel kultuuripärandil võtmeroll.

Keskkonnaamet kutsub sel aastal kõiki rahvusparkide ärksaid inimesi, kel kodus või lähikonnas taluloomi, endast teada andma. Üleskutse eesmärk on väärtustada ja tunnustada inimesi, kes loomadega tegelevad, propageerida põlistõuge ja saada meie rahvusparki-desse rohkem taluloomi. Kampaania jooksul kaardistame ka loomapidajate mured ja hakkame neile lahendusi ot-sima. Samuti loodame teha koostööd loomapidamisega tegelevate organisat-sioonidega. Erilist tähelepanu pöörame ohustatud tõugudele ja põlistõugudele.

Aasta vältel toimub koostöös part-neritega mitmeid üritusi. Kampaania algas 16. mail 2015 Eesti Vabaõhu-muuseumis toimunud avaseminariga.

26. juulil toimus ühistöös koostöö-partneritega „Suur hobupäev Palm-ses”, kuhu koondati meie hobusetõud ja traditsioonilised talutööd hobuste-

ga, XXI Eesti raskeveohobuste päev, takistussõit ja kaarikusõit, mõtteko-jad ning Lahemaa hobusekasvatajad – Palmses sai näha hobuste ja hobu-majanduse erinäolisi tahke. Kohal oli üle 2500 huvilise ning ka ajakirjandus käsitles hobupidamise küsimusi.

16. augustil peeti ühistöös „Jahikoe-rapäev Palmses”, kus toimusid jahi-koeratõugude tutvustus ja eesti hagija-te esitlus, jahindus- ja koerateemalised mõttekojad, jahialade demonstratsioo-nesinemised ning praktilised töötoad. Koerapäeva eesmärk oli tutvustada jahikoeri ning nende igapäevatööd.

19. septembril korraldas Keskkon-naamet kultuuri ning keskkonda väär-tustaval Ökomässul Patarei mere-kindluses “Elavate külamaastike” päe-va koostöös Säästva Renoveerimise Infokeskusega. Lahemaa talupidajad tutvustasid taluelu ja loomapidamist, toimus seminar ja paneeldiskussioon meie maastike säilitamise olulisusest ning loomapidamise tulevikust. Ok-toobri lõpus toimub karjakoerte tööd tutvustav koolituspäev.

Kampaania raames loodame popula-riseerida loomapidamist. Lisaks majan-duslikule kasule on küsimus ju eelkõige talulise elulaadi väärtustamises, mis on lahutamatu osa rahvusparkide kultuuri-pärandist.

Ave Paulus, kultuuripärandi spetsialist

Euroopa Liidu tähtsusega võõrlii-kide nimekiri jõustub ja avalikus-tatakse eeldatavalt lähikuudel. Hiljem saab sinna jooksvalt uusi, tõendatult üleliiduliselt probleem-seid võõrliike lisada või vastupidi – neid sealt eemaldada.

Kampaaniaga “Elavad külamaastikud — taluloomad rahvusparkides” tunnustatakse inimesi, kes igapäevaselt loomadega tegelevad

Eesti hagijad. Foto: Toomas Tuul

Eesti raskeveohobused. Foto: Toomas Tuul

Madli Linder, liigikaitse peaspetsialist

Looduskaitsebioloog Maria Rätsep karuputketõrjet tegemas. Foto: Martin Ott

Tänavu 1. jaanuaril jõustus ELi liik-mesriikides õigusakt „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus

invasiivsete võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta”. Euroopa looduslike elupaikade, loomastiku, taimestiku ja linnustiku kaitset käsitlevate nn linnu- ja loodus-direktiivide kõrval (pärinevad vastavalt aastatest 1979 ja 1992) on tegu ELi kolmanda suurema õigusaktiga loo-duskaitse vallas.

Määruse vastuvõtmise tingis am-mune vajadus reguleerida ühtse õi-gusakti abil ELis invasiivsete võõrlii-kide levimise ennetamis- ja ohjamis-tegevusi. Invasiivseks nimetatakse võõrliike, mis ohjeldamatult paljune-des ja kiiresti levides võivad rikkuda ökosüsteemide tasakaalu ja vähen-dada looduslikku mitmekesisust, mõ-juda ohtlikult nii keskkonnale, inimese tervisele kui ka majandusele.

Määrus rõhutab uute invasiivsete võõrliikide ELi sissetoomise ja leviku ta-kistamise ning nende leidmise korral kii-re reageerimise olulisust. See tähendab tõhusat tollikontrolli, järelevalvet, seiret ja ohjamistegevusi kohe, kui ohtlik liik on leitud. Juba looduses esinevate, kuid vähese levikuga võõrliikide puhul on eesmärk nad loodusest eemaldada, laialt levinud võõrliikide puhul kesken-dutakse nende arvukuse vähendamise-le ja edasise leviku piiramisele.

Euroopa Liidu tähtsusega võõrliikide nimekiriELi seisukohast ohtlikud invasiivsed võõrliigid kantakse määruse lisade-ga kehtestatavasse nimekirja. Nende liikide ohjamiseks ja leviku enneta-miseks peavad kõik ELi liikmesriigid meetmed kasutusele võtma.

Nimekirja kandmise aluseks on tea-duslikud riskihinnangud, milles on ana-lüüsitud liigi sissetoomise ja levikuga kaasnevaid riske, mõju looduslikele ökosüsteemidele, majandusele ning inimtervisele. Arvestatakse ka liigi tea-daolevaist kasutusviisidest tulenevat võimalikku sotsiaalset ja majandus-likku kasu. Nimekirja lisamisest tingi-tud majanduspiirangud peavad olema põhjendatud ega tohi minna vastuollu vabakaubanduse reeglitega. Oluline on kulutõhusus – vältida püütakse nii või-malikke ohjamistegevustest tulenevaid ebaproportsionaalseid kulusid liikmes-riigile kui ka võimalikust tegevusetusest tulenevaid kulusid. Samuti hinnatakse, kas liiki on võimalik üldse ohjata ja kas liikmesriigid tuleks ohjamistegevustega toime. Kui ohjamine on võimatu nt tõr-jumisega kaasnevate keskkonnaprob-leemide tõttu või ebaotstarbekalt kallis, ei saa seda liikmesriigile kohustuseks panna. Kindlasti on kulutõhusaim mee-tod ohtlike võõrliikide sissetuleku enne-tamine, sest juba loodusesse sattunud võõrliigi tõrje on kallis ja sageli võimatu.

Kuna esmatähtis on ennetustöö, on ühest küljest oluline nimekirja selliste võõrliikide kandmine, mida ELis ei ole veel leitud või mis pole veel laialt levi-nud, kuid mille ohtlikkus on teadusli-

Euroopa ühine võitlus võõrliikide vastu

kult tõestatud. Teisalt aga pööratakse tähelepanu võõrliikidele, millel on tõe-näoliselt kõige suurem kahjulik mõju.

Nimekirja ei kanta liike, mis on ühes või teises liikmesriigis küll probleem-sed võõrliigid, kuid pärismaised mõ-nes teises ELi piirkonnas, sest see tekitaks ühest küljest segadust mää-ruse elluviimisel ning teisalt võib olla vastuolus teiste õigusaktidega (nt lin-nu- ja/või loodusdirektiiviga). Seetõttu ei saa nimekirja kanda nt Lõuna-Eu-roopas looduslikult levinud hispaania teetigu ega šaakalit, kellest viimase puhul on tema võõrliigi staatus Põhja-Euroopas pealegi kahtluse all.

Mida nimekirja jõustumine meile kaasa toob?Nimekirja kantud liikide puhul on kee-latud nende elusate isendite

• import Euroopa Liitu;• pidamine;• paljundamine ja aretamine;• transport, sh transiit (v.a ohja-

mistegevuse raames);• turustamine;• kasutus või vahetus; • paljunemise või kasvatamise või-

maldamine;• loodusesse laskmine.

Mitme ohtliku võõrliigi elusisendite sissevedu ELi on olnud juba varem kee-latud. Need liigid on rebasorav, puna-kabeorav, hallorav, valgepõsk-händpart, punakõrv-ilukilpkonn, ehiskilpkonn ja härgkonn. Nende transport ja turusta-mine on aga ELis olnud seni lubatud. Suure tõenäosusega arvatakse need lii-gid ELi tähtsusega võõrliikide nimekirja.

Suur on ka tõenäosus, et nimekirja kantakse nii meil kui ka naaberriikides suuri probleeme tekitavad võõrliigid Sosnovski ja hiid-karuputk ning pär-sia karuputk. Eesti näitel on näha, et nende levikut on võimalik kontrolli all hoida. Lisaks on karuputke võõrliikide põllumajanduslik kasutus muutunud väheoluliseks, mis tähendab, et nen-dega kaasnev kahju loodusele ja ini-mesele kaalub üles võimaliku majan-dusliku kasu.

Nimekirja jõustumisel tuleb sinna kantud taimede kasvatamine kohe lõ-petada ja taimed hävitada. Igasugust liigi paljunemise võimaldamist (sh tõr-je takistamist) loetakse rikkumiseks.

Loomade puhul saab asi olema mõ-nevõrra leebem – juhul, kui eraisikul on kodus nimekirja kantud liik, võib ta oma lemmiklooma elupäevade lõpuni pida-da. Oma elupäevi ei saa aga lasta loo-mulikul teel lõpetada loodusesse lastud lemmikloomadel – need püütakse loo-dusest välja ja paraku likvideeritakse. Võõrlooma vastutustundetut looduses-se laskjat ootavad karmid sanktsioo-nid. Seega tuleb endale lemmiklooma soetamisel hoolikalt liigi tausta uurida – nt punakõrv-ilukilpkonnad, maiad pe-sukarud või lärmakad papagoid ei pruu-gi suureks kasvades enam sugugi nii armsad olla, kui nad olid loomalastena.

Nimekirja kantud liike võib tulevikus pidada Keskkonnaameti loa alusel kasutamiseks teadustöös, ex situ lii-gikaitses, meditsiinis või muudel põh-jendatud kaalukatel ja Euroopa Komis-joniga kooskõlastatud erandjuhtudel.

Ettevõtetele antakse üleminekuaeg olemasolevate loomade müümiseks või äraandmiseks lemmikloomadeks või Keskkonnaametilt eriloa saanud asutu-sele. Seejuures tuleb tagada, et loomad ei pääseks vabadusse ega paljuneks.

Eestis jääb kehtima ka 2004. aastal keskkonnaministri määrusega kinnita-tud looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. See sisaldab ees-pool mainitud karuputke võõrliike, meil ohtlikke vähi- ja kalaliike, imetajaid jt, kelle import Eestisse, tehingud nendega ning tehistingimustes kasvatamine on juba praegu keelatud või rangelt piiratud.

Võõrliigi leidumist Eestis saab kontrollida Põhja-Euroopa ja Balti invasiivsete liikide koostöövõrgus-tiku NOBANIS andmebaasis: noba-nis.org/search.asp

Teata võõrliigi leiukohast või küsi nõu: info@keskkonnaamet.ee, karuputk@keskkonnaamet.ee, alien@envir.ee

Võõrliikide leiukohti saab ise sises-tada loodusvaatluste andmebaasi: http://loodusvaatlused.eelis.eeVt ka: www.keskkonnaamet.ee/ka-ruputk