KÜLALEHT NR.34

Märts 2013

Kevad tuli linnutiivul

jälle meie maale.

Puhkab meie kandis viivu

ja teeb aastaks plaane.

Kade pole võõrustaja –

kinke meile jagab.

Imesid teeb ümber maja

siis, kui pere magab.

Päeval päiksekiirel lendab, Laulab linnukene oksal,

soojendab me maad. metsas lill seab õit.

Nii ta paigast paika rändab, Talv nüüd kokku korjab kompsud:

et kõik kauniks saaks. kevadel´jäi võit!

Eha Ennemuist

VII kl, 1978. a

Ilusat kevadet ja häid

lähenevaid munadepühi!

Meie tänase lehe tagumine

külg on lastele ja meestele

värvimiseks.

Suured ja väikesed

juubilarid

18. märts Toomas Riis 50

20. märts Gerret Matov 5

26. märts Henry Kiviorg 25

28. märts Railda Koel 75

29. märts Tiiu Taimla 60

04. aprill Gerhard Koch 5

KÜLA KÕLA

Käes on kevad, lumesulamise

ja teedelagunemise aeg.

Inimesed on tundnud huvi,

kas külavanemal on auto ikka alles.

On, on, kuid seda tänu sellele, et ta sõidab

Saareküla teel kiirusega 40-50 km/h, ohu korral

aeglasemaltki. Eks meil leidu teisigi juhte, kes

oskavad oma autoga tsiki-brikisid teha.

Olge ettevaatlikud, sest pakane, päike ja

Saareküla tee on ohtlik meeskond - nad suudavad

seljatada külavanemast palju kangemaid!

Varsti on käes aiasaaduste mahapanemise aeg. Siis paar-kolm kuud rohimist ja ongi salved saaki täis! Mitte kõigil. Kindlasti leidub neid, kes tulevad augustis suurte lootustega Sulle-mulle laadale.

Selleks, et kauplejad teaksid teie laadasoove, tuleb neist juba praegu märku anda. Siis kirjutame järgmises Külalehes teie soovidest ja tragid memmed panevad paar peotäit rohkem porgandit, hernest vms peenrale kasvama. Kui kellelgi on suuremaid vajadusi, saab konkreetselt omavahel kokku leppida. Seda kõike muidugi juhul, kui Ilmataat meie plaanidega nõus on.

Kallid suvitajad, olge siis kärmed mõtlema ja tegutsema! Oma soovidest võite teada anda koplike@hot.ee , telef 53 426 912 või panna kirjakese külavanema postkasti.

Eha Ennemuist taastab Saare Lastekodu fotokogu. Seoses mõne inimese vastutustundetu käitumisega on kadunud paljud, enamus 60.-te aastate pildialbumid. Üht-teist on kokku korjatud, kuid siiski on ajaloos veel suured augud. Ülim tänu kuuluks neile, kes annaksid ära originaalfotod, kuid väga suur abi on ka piltide arvutisse skännimisest. Võimalusel võib ühendust võtta või fotod saata meilile: eha.ennemuist@gmail.com . Telefon: 53 426 912. Kui fotokogu võimaluste piires taastatud saab, on võimalik soovijatele koopiaid jagada. Teadaolevalt on enamusel endistest lastekodulastest lapsepõlvepildid ajavoolus kaduma läinud. Kui Sul on lastekodu-aegseid fotosid, uuemaid või vanemaid, palun võta Ehaga ühendust! Asjaga on kiire, sest aprilliga lõpeb Saare Lastekodu fotode ja ajaloo korrastamiseks kirjutatud projekti tähtaeg.

Foto: Ira Jerjomenko

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Arveldusarve 102 200 695 120 11 SEB Laimjala vald Saaremaa

Trükiarv: 70 e-post: koplike@hot.ee

Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis http://kuutoukajad.blogspot.com

EEHHAA VVAALLGGUUSS

On kultuuripärandi aasta. Mõni aasta tagasi sai külas ringi

sõidetud ja otsitud vanu kohti kultuuripärandi kaardistamiseks.

Täna tekkis mul mõte: kui aastakümnete pärast tuleb keegi minu

käest küsima vanade aegade kohta, mis mulle siis meenuda võiks?

Käisin mõttes läbi meie praegused pered.

Saaremetsa küla algab Lillemäe taluga. No Lea ja tema Saarekülade viimane lehm on ju pea-aegu

Punase raamatu tegelased. Samuti on nii Olev kui Lea jäädvustatud filmiajalukku – Olev „Corrida“ ja Lea

„Püha Tõnu kiusamisega“. Loomulikult on meeles üks kauge pühapäev, kui vaatasime kodus filmi „Neli

tankisti ja koer“. Äkki tuldi isa kutsuma: alajaamast on vaja voolud välja võtta, sest Lillemäel on tulekahju.

Lillemäe taga on Kotka ja Liiase. Kotka avastasin ma enda jaoks alles koos Kadriga. Tänu Aleksei

Rannale tean ka lugu Kotka tammest.

Liiase Siina ja Sandriga sain sõbraks nelja-viieaastaselt, kui olime koos Orissaare haiglas. Alles

aastakümneid hiljem kuulsin nendega seotud kentsakaid jutte.

Keskmetsa on tühjaks jäänud, kuid mäletan, kuidas ma seal lapsena käisin. Söögiks olid runnakad,

arvatavasti ka kala, aga mina küsisin sinna juurde silgusoolvett. Lauale toodi sibulasoolvesi, mis minu

arvates ei olnud õige söök.

Uueaiaga seoses meenub mulle Alla, kellega Koplil peitust mängisime ja kellelt õppisin esimesed

venekeelsed sõnad: „Idi sjuda!“ Kooliajal käisin tädi Liisa juures kindakudumist õppimas ja tagasi tulin alati

magusate pirnidega.

Rebase oli selle poolest tore koht, et seal elasid Vanad Karud. Silme ette tuleb meie kuivati ees

rohutirtsu moodi kükitav Rebase Diimi tulist kurja vandumas.

Putka Maie on minu jaoks alati olnud lastekodu direktor. Aega enne tema direktoriks saamist ma

mäletan, kuid sel ajal polnud mul õrna aimu, mida tähendab direktor või kes ta on.

Kupja Linda oli minu ja kümnete teiste esimene õpetaja. Ükskord suvel sõitsime koos Kupja perega

liinibussiga Kingisseppa (Kuressaarde). Buss oli rahvast täis, mina istusin Tiiu või Aime süles. Tüdrukutel

olid ühesugused lillelised kleidid seljas. Mäletan neid kleite sellepärast nii täpselt, et meil olid samasugusest

riidest aknakardinad.

Nurga Endli laulud on minu lapsepõlvelaulud. Isaga koos lauldi mõnusaid laule, mida olen kuulnud

kümneid kordi, kuid ikka pole suutnud sõnu meelde jätta.

Värkli toas pole ma kunagi käinud. Koolis käisin koos ainult Veljoga. Temast on meeles kaks asja:

kuidas ta peol luges luuletust Oina-Mikust ja mängis näidendis lillekest.

Elduri ehitatud uue maja nime pole ma suutnud meeles pidada – Nuka (või oli see Nuki?). Kontrollima

ei hakka, sest praegu kontrollin ma oma mälu.

Pärna Ivand oli kolhoosi bussijuht, buss seisis kalurite kuuri garaažis. Minu lapsepõlves kutsuti teda ka

Keskmetsa Ivandiks.

See pidi väga ammu olema, kui me hobusega Tiigil käisime ja Tiigi õues läks regi ümber. Lapsepõlves

oli minu jaoks ainuke paks inimene Tiigi Ella.

Saadumäe Marta hoolitses lastekodus laste riiete eest. Mulle meeldis väga aidata tal lastele peoriideid

valida. Tol ajal polnud mul vähimatki aimu, et Marta neiupõlvenimi oli Ennemuist.

Teadsin, et Rihvaaugu Salme istub iga kõueilma ajal, dokumendid ja rahakott käepärast, sest kunagi oli

välk nende majja sisse löönud. Seda, et Rihvaaugu Juhan oli küüditatud, sain teada alles tema matustel.

Minu esimesed naabrid olid Otsa Artur ja Liisa. Kui Liisal käisid külalised, käisin mina neile laulmas,

tasuks sain kommi.

Vanasti käis Kopli rahvas sageli otse Laane õuest läbi. Ka nende akna all piimapuki peal oli üks mu

esinemiskohti. Laane Juhan parandas meie kingad.

Seda teadsin ma juba lapsena, et Rehe pererahvas ära küüditati. Minu ajal elas seal Passa Senna. Paar

korda käis tal külas poja Jaani tütar Ülle, kellega sai koos mängitud.

Alajaama juures elas Sõstra Olga, kelle juurde mul kunagi asja polnud…

Need on esimesed mõttekatkendid, mille järel oleks igast perest võinud kirjutada lehekülje-kaks.

Sundisin ennast vägisi lõpetama. Leht sai täis, aga lastekodu ja Saareküla on alles läbi käimata.

Kirjad Autor Aleksei Rand

Tõnu Ann Ilmunud 1961.a „Kommunismi Ehitajas“

Näitena meie esivanemate suhtumisest moraali ja nende kõrgetest kõlbelistest tõekspidamistest kavatsen

allpool edasi anda rahva mälus aastasadu püsinud ja suuliselt edasiantud loo lihtsast teotüdrukust, kelle nimi

sai surematuks selle tõttu, et tal jätkus südidust ja julgust enda kaitseks kähmlusse astuda rüütlist mõisnikuga

ja sellest võitlusest ka välja tulla.

Üsna noorena, umbes 70 aastat tagasi, kuulsin sageli ütlusi: „Väga tubli tüdruk, üsna Tõnu Anne

taoline...“, „No ega nüüd ikka Tõnu Annesid enam pole!“, „Ann küll ammu mullas, aga see, mis tules ei

põle, vees ei upu ega mullas ei mädane, on tast jäänud ja jääb ...“

Aastaid hiljem kuulsin selle legendaarse tüdruku kohta järgmist:

Murederikkal ränkraskel orjuseajal, kui raudmehed olid meie endise vaba rahva ebavõrdses võitluses

põrmu surunud ja lõplikult alla heitnud, nagu nende kroonikad kirjutavad, kui eestlaste korduvad ülestõusud

ja vabanemiskatsed verre olid uputatud, kui vallutajad kindlates lossides ja mõisates end üsna mugavalt

tundsid, kui nende kõlbeline-kombeline elu niisuguse sügavuseni oli langenud „...et sellest mitte rääkida ja

kirjutada ei või ... et häbi on sellele üldse mõeldagi ...“ (Balthasar Russov, Liivimaa kroonika I) – siis tegi

Saarekülast Tõnu talust mõisale kohustuslikke teopäevi selle talu peremehe tütar Ann, kes juba lapsena

erines omataolistest selle poolest, et „... ujus nagu viidikas“, mida peeti ainult poiste õiguseks. „Ta tõi

sügavast Kollikaldast kummuli läinud lodja põhjalt kaldale kolm uppumisohus endavanust 10-12-aastast

kisavat Kadariku küla poissi...“

Täisealisena eelistas isa just Anne merele kalale kaasa võtta, sest tütre käes läks lainetel tantsisklevas

paadis seistes raske purje piidaauku püstiajamine nagu mängides. Ja oli see siis külgtuulega võrkude

võtmine, tormiga mõrdade nõudmine või suures laines pärituulega purjetamine, tütar tuli paadi juhtimisega

igas olukorras toime. Edukalt laabusid Anne käes ka kõiksugused kodused ja välised tööd. Seejuures polnud

ta sugugi puine, tahumatu, teistest eralduv, nurgast vaatav töökaru, vaid elavaloomuline, hästi arenenud

lihastega, meeldiva välimusega vallatu ja sõnakas tüdruk.

Et Anne kodused olud olid samad, mis teistel temataolistel, siis pandi tütre tublidus peamiselt ema

arvele, kes raske koduse ja välise töörühmamise kõrval leidis siiski aega kasvatada oma lastest puhta

südame, avala hinge ja kuldsete töökätega inimesed...

Et asendada oma teopoisist venda, kes ehitustöö tõttu koju isale abiks pidi jääma, võttis Ann endale

mõisas karjatalitaja koha ning pälvis hoolsuse ja korralikkusega hea tunnustuse. Kui aga kommetelt

lodevusele kalduvad mõisapoisid sõnadele või tegudele lubamatult voli andsid, siis said nad Annelt „pirne“,

mis sundis neid arvestama karjatüdrukut kui erandit mõisanaiste hulgas.

Kuid mõisas oli veel keegi, kes arvas, et ta kui jumalast pandud ülik on õigustatud ainult irvitama

orjarahva väärikuse ja moraali üle. See oli vanapoisist mõisahärra, seisuselt rüütel, hüüdnimega Päri, mis on

tuletatud ta perekonnanimest Berg.

See Päri oli kusagil mõisnike suurpulmas rüütlitevahelises kakluses saanud raske puusahaava ning

lonkas seetõttu. Vigasust püüdis ta keigarliku eputamisega varjata ja liikus väljaspool mõisaõue peamiselt

ratsa nudi sabaga, klanitud, tupusde ja naastudega ehitud täkul.

Ann oli juba korduvalt märganud endal pikemalt peatumas selle kahejalgse kiskja kollast hindavat

pilku...

Sel päeval oli Ann lehmadega elamutest kaugel Luhinamäe karjamaal, kudus varrastel sügiseks vajalikku

kätiselaba ja luges lõngasilmi, et värviline muster õige kuju võtaks, ega märganudki, kui mõisahärra ratsuga

põõsastest ta ette ilmus. Kuigi saks alustas juttu inimlikult lahkel toonil, kiites tüdruku varraste väledust ja

valmiva kätise kaunidust, oli Annele ometi selge ta kuri kavatsus.

Pageda polnud kusagile: ümberringi tühi mets ja püüdja ratsul... Kuid tühisena ta siiski ei allu. Röövlile

ta oma au ja väärikust ei loovuta. Ann otsustas võidelda viimseni...

Ja kujuneski siis niisugune uskumatu, otse võimatuna näiv olukord, et võitluspaigale jäi

meelemärkusetult, lõdva kotina lamama armetult sasitud saks, kes kähmluses orjatüdrukuga oli alakehasse

saanud hingetuks tegevaid tabamusi.

Ann oleks peaaegu hõisanud rõõmust, kui ründaja ilged haarded lõdvenesid. Aga silmade selginedes ja

elutut kogu enda ees lamamas nähes ängistas teda uus hirmuhoog: ta oli mõisahärra tapnud! Selle tagajärjed?

Need pidid talle hirmsas olema... Kohisevas peas tormitsesid mõtted: mis teha, kuhu, kuhu nüüd? Nende

kätte peksupingile lõhkuda ta ei jää! Ennem merre... See on ju siinsamas mäekühmu taga. Seesama meri, mis

lapsest saadik oma pehme sooja vahuga nii mõistvalt ta pruune kriimulisi sääri on õrnalt silitanud.

Aga kui pääseks selle mere taha koguni... sinna on ju paljudki püüdnud... aga hukkunud, nagu see kahe

põgeniku vennashaud siinsamas Sadamakopli vesiaia ääres. Ka nemad põgenesid peksuhirmul mõisakeldrist,

kus neid kinni hoiti, pääsesid küll merele, kuid tormis hukkusid ometi... Aga need ehk hukkusid seepärast, et

nad olid merele võõrad, kartsid teda; tema aga armastab merd kui oma teist ema. Teda meri hoiab – tema ei

hukku... Enne siiski veel kord koju: ema ja isa peavad ju tema kohta puhta tõe teada saama...

Ja Ann jooksis juba põgenikuna, et keegi ei näeks, suures ringis Männapõldude tagant Kaevandilt läbi

koju, jutustas vanematele juhtunust ja oma põgenemise kavatsusest, mis juba järgmisel ööl pidi teostuma.

Isa aga, olles tütart kähmluse käigu üle küsitlenud, arvas julgustavalt, et „kui sa talle põlvega ainult sinna

kurja juure pihta müksasid, küllap ta siis toibub ja hinge tõuseb, ei ta seepärast veel sure – saksal visa

hing...“

Ränka musta muret olid siiski nüüd kõik kodunurgad täis. Arvati, et ega härra oma häbistavat kaotust

teotüdrukule tasumata jäta...

Jõuti otsusele, et ema läheb ajab lehmad mõisa, ütleb, et tütar on äkki raskelt haigestunud ja jääb

maakuulajana esialgu asetäitjaks, et saksa kavatsustest Anne suhtes teadlik olla.

Ema aga tuli õhtul mõisast suure kergendava rõõmusõnumiga: härra oli pärastlõunal haigena ja hädisena

koju jõudnud ning valitsejale korraldusi tehes rääkinud, et metsas visanud ehmatusest peruks läinud hobune

ta maha ja lohistanud jaluseid pidi tüki maad üle kivide ja läbi põõsaste. Raske põrutuse tõttu tundvat ta end

väga halvasti ja vajavat pikemaajalist puhkust ja ravi...

Teotüdruku poolt tublisti tuuseldada saanud rüütel pidas nähtavasti targemaks sellest ennekuulmatust

loost vaikida, küllap haudus aga siiski kavasid ja pidas plaani kättemaksuks tulevikus.

Kuid mõisas juhtus enne härra „paranemist“ veel midagi niivõrd olulist, mis lõpetas selle vägivallatseja

tegutsemise hoopis.

Sellel rüütellikul härral olid lubamatud suhted ta juures mõisas elava õega. Mõlemate rüütliau

päästmiseks kõrvaldas vend nende suhte faktilise tõenduse. Aga kus tegijaid, seal ka nägijaid! Seegi roim

avastati ja kuna naispool oli rüütlisoost, siis võis selleaegse seaduse põhjal Saaremõisa rüütlist härrat tabada

rängim karistus - umbes sama raske nagu see, mis ühe temataolise oli viinud sissemüürimiseni.

Saaremõisa saks ei jätnud siiski oma kambameestele seda lõbu, et oleks neid lasknud enda üle kohut

mõista, vaid otsustas ise ja viis selle otsuse ka täide... Temast on jäänud tänaseni ta musti tegusid meenutav

Pärimägi verise Pärikiviga...

Kes Saareküla – Tornimäe teelt pöörab Lastekodu õue ja sõidab sealt läänest itta suunduvat teed mööda

Luhina kalasadamasse, näeb metsast mere äärde välja jõudes lõunasse kulgevat kühmjat mäeseljakut ja sellel

keskmise suurusega halli raudkivi (rändrahnu), see teadku, et ta möödub Pärimäest ja Pärikivist.

Endistel ebausu aegadel kanti siia paika üle tuntud tondilood, kummitused ja viirastuslikud nägemused:

õhtuks vaikinud tormi tagajärjel merelt kaldale veereva üksiku hilinenud ummiklaine pahin muutus

sügisöises hääletuses patukahetseja anuvaks ohkamiseks, puuõõnes ärganud öökulli huige vastsündinu

valuliseks hädakisaks, valgetes või mustades maani mantlites sasipäised „vaimud“ tegid Pärikivi ümber

pöörast ringmängu, võitlesid üksteisega või seisid leinates noruspäi päris vaikselt, olenevalt tuule tugevusest

ja suunast...

Nüüd, kui kolhoosinoored ja kalurid ehitasid siia Pärimäe kurusse kiige ja tasandasid mängumuru ning

suveöödel kajab ja helab kogu ümbruse mets pillimängust ja noore-rahva rõõmuhäältest – nüüd on siit

kadunud tontlikud kummitused, õudsed hääled ja kõik pahad vaimud, sest et kogu elu on uueks saanud.

NB! Jutus ei ole mainitud meie praegust külaplatsi, vaid kolhoosiaegset kiigeplatsi.