17

KOOLIAJALUGU

HARIDUS 11–12/2006

Aivar Põldvee: “320 aastat tagasi kohtusid Bengt Gottfried Forselius,Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri Stockholmis Rootsi kuninga Karl XIga.Kuidas on tõlgendatud ajalooallikais leiduvat teavet Rootsi-reisi kohta?”

Kui ForseliusStockholmis käis...A i v a r P õ l d v e eajaloolane

On v ist vähemalt kolm asja, mis ühele keskelt läbi kool iõpi lasele eest i a ja loost ähmaseltmäl lu jäävad – Ümera mehed, Jür iöö ülestõus ja see, kuidas Forsel ius Rootsi kuningajuures käis. Aga mismoodi lugu nendega täpsemalt ol i , pole päris selge isegi ajaloolastel .

Mida pakuvad Bengt Gottfried Forseliu-se 1686. aasta Rootsi-reisi kohta aja-looallikad ja kuidas neis leiduvat teaveton tõlgendatud? Erinevalt Ümera- jaJüriöö-meestest on meil õnneks kaheasjaosalise tunnistused – B. G. Forseliu-se omakäeline kiri (õieti kaks kirja, agapiirdume siin varasemaga) ning IgnatsiJaagu ütlused, mis jõudsid paberileKambja kirikuõpetaja Albrecht Sutori va-hendusel. Kuna siin on tegemist käsil-oleva põhjalikuma uurimistöö põgusatutvustusega, piirdun vaid kõige olulise-mate viidetega (vt ka 14, lk 3–11; 16, lk81–155).

B. G. Forsel iuse k i r iB. G. Forseliuse kiri on adresseeritudEestimaa piiskopile Johann HeinrichGerthile ja dateeritud “Risti pastoraadis

28. juunil 1687, suure rutuga”. Kirja säi-litatakse Eesti Ajalooarhiivis (EAA 1187-2-372, l. 334–335 p), selle on publitsee-rinud Greta Wieselgren (21, lk 94–98) jaLembit Andresen (4, lk 93–95, faksiimileja tõlge lk 46–53).

Stockholmis resideerinud piiskop vii-bis ka ise kuninga audientsil, nii et B. G.Forselius ei pidanud talle sündmuse ük-sikasju selgitama. Vastasel korral olekskirjeldus ehk põhjalikum. Kirjapandumõte oli muus, aga sellest kohe pärasttsitaati: “Teie avaldasite minule mu ette-võtmiste pärast igapidist poolehoidu,võtsite mõlemad eesti poisid hästi vas-tu, kuulasite nende lugemist ja laulmist,kandsite tihtilugu suurt hoolt, käisite siinja seal [palumas], kuni Teie minu ja mõ-lemad orjad (Sclaven) Tema KuninglikuMajesteedi ette viisite. Seal muretsesite

mulle reisiraha ja ordres [korraldused]koolide ehitamiseks [Harju-]Madise jaRisti kiriku juurde ning nende kool-meistrite palga kohta. Nende (ordres)läbilugemiseks laskis Teie Kõrgeaususkonsistooriumi sekretäril kutsuda mindmu korterist lossi ning minu lahkumisellossist saatis mu lõpuks heade mäles-tustega lahkesti teele.”

Kontekst, millest see tekstilõik on väl-ja rebitud, oli piiblitõlke ümber puhkenudortograafiatüli. 1686. aasta augustis-septembris toimus Liepas Liivimaa kind-ralsuperintendent Johann Fischeri mõi-sas nn esimene eesti piiblikonverents,kus B. G. Forselius esines J. Fischeriheakskiidul uue kirjaviisi ettepanekute-ga. Koos keeleuuenduskavaga saidPõhja-Eesti vaimulikud Tallinna viimi-seks kaasa äsja Riias trükist ilmunud

17-23 Aivar Poldvee+pilt.qxd 8.12.2006 13:19 Page 3

18

KOOLIAJALUGU

HARIDUS 11–12/2006

lõunaeestikeelse Wastse Testamendi.Eestimaa konsistooriumi soliidses easkonservatiivsed liikmed keeleuuendustei pooldanud, samuti oli neile vastu-meelne J. Fischeri initsiatiiv põhjaeesti-keelse piiblitõlke asjus, mida nad pida-sid enda ainupädevuseks. Tallinna güm-naasiumi trükkal Christoff Brendeken olijõudnud 1685. aasta algul trükkida põh-jaeestikeelse Uue Testamendi kaksproovipoognatki, nii et perspektiiv haka-ta kogu tööd uude kirjaviisi ümber pane-ma polnud sugugi vaimustav. Järgmiseaasta suveks, kui B. G. Forselius piis-kopile kirjutas, oli konflikt muutunudüpris teravaks. Eestimaa konsistooriumotsustas 21. juunil 1687 saata piiskop J. H. Gerthile märgukirja, et J. Fischertahab tõlketööd nende käest ära kisku-da ja et B. G. Forselius jätkab vaidle-mist, ehkki konsistoorium on otsustanudvana kirjaviisi juurde jääda. Selsamalpäeval on piiskop läkitanud Stockhol-mist konsistooriumile kirja, milles tamainib, et ei saa eesti kirjaviisi küsimustotsustada, kuna ta ise seda keelt eioska. Seetõttu tuleks asja veel kaaludaja langetada põhjapanev otsus, millegavõiks “vastutada jumala, kuninga jajäreltulevate põlvede ees” (11, lk 79,118, 119). Täpselt nädal hiljem, 28. juu-nil andis B. G. Forselius piiskopile loo-tusrikkalt teada, et tänu Tema Kõrge-aususe kirjale on konsistoorium “võtnudendale selles asjas veel 3 nädalat mõt-lemisaega”. Just seetõttu ongi ta lisanudkirja lõppu “suure rutuga” ja palunudveel postskriptumiski piiskoppi vastuse-ga kiirustada. Kuna oponendid Eesti-maa konsistooriumis on väitnud, justkuipoleks B. G. Forselius Stockholmis “mi-dagi korda saatnud” ning piiskop ise ole-vat “kogu tema tegevuse vastu”, ei jää-nudki noormehel muud üle kui sulg haa-rata ja piiskopile mälu värskendamiseksmeenutada “kuidas asi tegelikult oli”.

Albrecht Sutor i k i r iAlbrecht Sutori kiri on saadetud 23. märt-sil 1734 Tartu-Võru ülemkirikueestseis-jale, et saada abi Palupera mõisaprouataotluse vastu Ignatsi Jaak kui selle mõi-sa kunagine pärisori tagasi nõuda. (Kirjapublitseeris Friedrich Georg von Bunge(5, lk 105–110), originaal on kaotsi läi-nud.) Jaak teenis Kambjas köstri ja kool-meistrina ning A. Sutor on esitanud põh-

jendusi, miks tema tublit abilist ei tohipärisorjaks teha. Kirja andmestik päri-neb ilmselgelt Ignatsi Jaagult. Vaatama-ta sellele, et kuninga juures käimisest olimöödas 48 aastat, on kirjapandu vägagiusaldusväärne. Esiteks oli tegemist Ig-natsi Jaagu “elu sündmusega”, teiseksolid nii Ignatsi Jaak kui ka kirikuõpetajaeluliselt huvitatud andmete võimalikulttäpsest esitamisest, et mõisaprouanõue saaks hästi vaidlustatud (12, lk 18,vt ka 13, lk 65–70). Niisiis ei ole ka selleallika eesmärk kuninga juures käimisedetailne kirjeldamine, vaid tugeva argu-mendi lisamine Ignatsi Jaagu vabadusekaitseks.

“Tolleaegne mittesaksa noorte õpeta-ja, Werseliuse nimeline, on anno 1686minu köstri koos veel ühe teise poisi,Pakri Hanso poja Jürriga, enesegaRootsi kaasa võtnud, neid mõlemaid au-väärseks esitlenud Tema KuninglikuleMajesteedile, hiilgava mälestusega Ca-rolus XI-le, pärast seda kui nad eelne-valt [olid] pidanud mitmete kõrgete mi-nistrite ees oma lugemis- ja laulmis-oskust näitama; misjärel siis Tema Ma-jesteet andis oma kõrge rahulolu kinni-tuseks kummalegi poisile oma käegaühe tukati.”

Millest räägivad tunnistajad?Võtame tunnistused kokku, märkidesära tunnistajad – B. G. Forselius (A) ningIgnatsi Jaak (B). Kõigepealt on väljas-pool kahtlust, et Bengt Gottfried Forse-lius tõepoolest kahe poisiga kuningaees käis (AB). Paar täheviga nimekujus‘Werselius’ (B) on sugenenud ilmselt ki-rikuõpetaja üleskirjutuse käigus, agakaudselt on selles süüdi ka B. G. For-selius ise. Miks ta siis jättis talupoegadehääldust järgides oma aabitsast F-tähevälja! Saksa keeles aga Ignatsi Jaakteatavasti lugeda ei osanud. Mõlemadpoisid olid eestlased ja pärisorjad(Sclaven) (A). Teine poistest oli PakriHanso poeg Jürri (B). Esimest nimetabA. Sutor “minu köster”, s.t Ignatsi Jaak,mis oli vaikimisi asjaosalistele teada (B).Stockholmis nad lugesid ja laulsid (AB),neid kuulasid piiskop J. H. Gerth (A) jaenne kuningale tutvustamist “mitmedkõrged ministrid” (B). Piiskop J. H. Gerthviis B. G. Forseliuse ja poisid kuningaette (A), kuningale tutvustas poisse B. G. Forselius (B). Mis toimus kuninga

juures? Piiskop muretses kuningalt B. G. Forseliusele reisiraha ja korraldu-sed Harju-Madise ja Risti kiriku juurdekoolimaja ehitamise ning nende kool-meistrite palga kohta (A). Kuningas an-dis “kummalegi poisile oma käega tu-kati” – ja kuna see olnud “kõrge rahulolukinnituseks” (B), siis tuleb arvata, et loetija lauldi ka kuningale, ehkki seda otse-selt pole mainitud.

Ja ongi kõik. Aga lossis toimus veidihiljem veel teinegi episood. Nimelt las-kis piiskop [õukonna]konsistooriumisekretäril kutsuda B. G. Forseliuse lossi,et ta võiks tutvuda kuninga korralduste-ga (Harju-Madise ja Risti kohta), ningsaatis noormehe seejärel teele. Üks asisiiski veel – B. G. Forselius nimetab omapeatuspaika Stockholmis korteriks(qvartier). Kus see asus, kes ja millisetasu eest talle öömaja andis, on tead-mata, nagu seegi, kas Jaak ja Jüri olidmajutatud sealsamas. Aga kus mujalneed talupoisid keelt oskamata ja linnatundmata ikka olla said?

Vi l lem Reimani uur imusAlgallikatel põhineva teedrajava uurimu-se B. G. Forseliusest avaldas VillemReiman. Tema kirjelduses tunneme sel-gesti ära nii B. G. Forseliuse kui IgnatsiJaagu (A. Sutori) andmed: “Oma silm onkuningas, ka kuningal. Niipea kui semi-nar suwepuhkele läks [kursiivis on siinja järgmises tsitaadis väited, midaesmaallikad ei toeta – A. P.], ruttas For-selius kuninga linna Stockholmi. Tee ra-jajaks ja abiandjaks wõttis tema kakstalupoissi kaasa. Teine neist oli ülemalnimetatud Ignati Jaak Palupärast, teinePakri Hansu Jüri. Kust wiimane pärit,seda me ei tea. Stockholmis heitis te-male Tallinnamaa piiskopp Gerth toeks.Gerthi läbi sai Forselius mitme tähtsamehega tuttawaks. Nende ees laskisForselius oma koolipoissa lugeda jalaulda. Poiste lugemine pani Rootsi me-hi imetlema. Nende kaudu pääsis For-selius ja “pisukesed pärisorjad” wiimakskuninga enese ette. Jälle katsuti poisteteadmine läbi. Kuningas oli wäga rahulja kinkis kumbki Eesti poisile hiilgawakuldtukati. Seda auu ja õnne! Forseliustohtis kuningale oma tööst pikemalt aruanda, oma kimbatust kaebada, abi palu-da kitsikuste wastu ja täielise kooliplaani ette panna. Sellel kokkusaamisel

17-23 Aivar Poldvee+pilt.qxd 8.12.2006 13:19 Page 4

19HARIDUS 11–12/2006

oli suur mõju. Kuningas lubas koolideeest hoolt anda, koolimajasid ehitadalasta ja koolmeistrite palga pääle mõtel-da. Forseliusele kingiti kaunis reisirahaja lubati kindel aastapalk” (18, lk 35).

Lisame kõrvale ka Lembit Andresenitõlgenduse: “1686. aasta suvel sõitisForselius koos kahe kasvandiku, IgnatsiJaagu ja Pakri Hansu poja Jüriga,Stockholmi. Reis võeti ette selleks, etsaada seaduslik alus rahvakoolide ava-miseks, kummutada kuulujutud maarah-va õppimisvõimetusest ja tõestada uueortograafiaga õpperaamatute paremustka piiskop J. H. Gerthile. Noormeesteoskused äratasid laialdast tähelepanu.Ignatsi Jaak jutustas veel viiskümmendaastat hiljem, kuidas nende lugemis- jalaulmisoskust demonstreeritud kõrgete-le ministritele ja Karl XI-le ning nendetubliduse märgina andnud kuningasoma käega kummalegi poisile ühe kuld-tukati. Kuningakojast saadi toetust kakoolimajade ehitamiseks ning õigustusisenistele taotlustele. [- - - ] ForseliuseStockholmi-reisi tulemusena ilmus 31.detsembril 1686 kuninga korraldus, misnõudis igasse Eesti- ja Liivimaa kihel-konda kooli asutamist” (3, lk 149–150).(Joonealuses täpsustab L. Andresen vi-siidi aega: “Tõenäoliselt juunis-juulis. Vt.EAA, f. 1187, nim. 2, s. 372, l. 330.” Pa-raku ei leidu osutatud dokumendis sõ-nagi, mis kinnitaks esitatud dateeringut.)

Mitte suvel , vaid detsembrisMillal tegelikult B. G. Forselius koosJaagu ja Jüriga Stockholmis viibis? Õietiei peaks siin probleemi olema, sest kü-simuse lahendas juba Greta Wieselgren(21, lk 70, 76) ning asi on korrektseltesitatud ka “Eesti kooli ajaloos” (6, lk163) ja gümnaasiumi ajalooõpikus (10,lk 117). Herbert Salugi seab oma “Õn-nerahas” (20, lk 228) sündmuse aastalõppu. Lahenduse võtmeks on kaks do-kumenti, mida B. G. Forselius nimetabjuba viidatud kirjas. Esimesena mainibta “reskripti”, mille piiskop on saatnudEestimaa konsistooriumile piiblitõlke kü-simuses “pärast minu jõudmist Stock-holmi” ja mille sisu piiskop talle Stock-holmis teatavaks tegi “enne kui ühelegiteisele Eestimaal”. G. Wieselgreni arva-tes võis see olla kuninga resolutsioon 9.detsembrist 1686 – ja täpselt nii seeongi (vt 11, lk 83). Teine dokument oli“ordres” ehk täpsemalt kuninga korral-

dus Eestimaa asehaldurile AdolphTungelile, mis on dateeritud Stockhol-mis 31. detsembril 1686. Seda kirjakäiski B. G. Forselius enne Stockholmistlahkumist lossis lugemas. Kuninga käsuandis asehaldur Harju-Madisele ja Ris-tile edasi kirjaga 8. veebruarist 1687(mõlemad dokumendid on publitseeri-tud; 21, lk 92–94). (L. Andresen (3, lk151–152) on avaldanud asehalduri kirjafaksiimile ja tõlke, kus osutatakse ku-ninga korraldusele, kuid ometi pole tasuutnud või tahtnud kokku panna loo-gilist ahelat, mis dateerib B. G. Forseliu-se Stockholmis viibimise.)

Niisiis selles, et B. G. Forselius viibisStockholmis ajavahemikus 9. kuni 31.detsembrini, pole kahtlust. Kuna 9. det-sembri “reskripti” seostab B. G. Forse-lius oma saabumisega, mitte aga Stock-holmis viibimisega, tundub usutav, etjust neil päevil ta on kohale jõudnudki.Reisiolusid arvestades võinuks taStockholmi saabuda ka varem, ehk isegijuba novembris, aga pikem ajavahemiknihutab esiplaanile küsimuse majutus-kuludest. Toome ühe käepärase võrd-luse. Kui piiblikonverents Liepas 25.septembril lõppes, on üks studioosus(B. G. Forselius) koos kolme vaimuliku-ga suundunud edasi Riiga, kus mõnepäeva jooksul tõlgiti saksa keelest“Lutheri lasteõpetus” ja toimetati trüki-valmis põhjaeestikeelse aabitsa juurdekuuluv katekismus (11, lk 229–230).Kolm pastorit olid kolm ööd (29. sep-tembrist kuni 1. oktoobrini, studioosustei mainita) kostil leskproua MargaretaRetelsdorffi juures, kes pakkus neile viissöömaaega “ühes kambri, voodi, valgu-se ja muu juurdekuuluvaga” ning toidu-moona teele kaasa, esitades selle eestkindralsuperintendendile 4. oktoobril1686 arve summas 7 riigitaalrit 46 ½krossi (Läti Riiklik Ajalooarhiiv 4038-2-732, l. 3, 9 p). Tavaline taks öömaja jakosti eest oli sealsamas 3 riigitaalrit nä-dalas inimese kohta. Kui arvestada sa-maga Stockholmis, teeks see nelja nä-dala eest kolme peale 36 riigitaalrit (ehk17 ½ tukatit).

Kes maksis?Kes finantseeris B. G. Forseliuse reisi?Dokumentaalset tõestust pole seni leidaõnnestunud. Tõenäoliselt eraldas reisi-raha J. Fischer, kui B. G. Forselius ok-toobri alguses Riias viibis. 4. oktoobril

on B. G. Forselius esitanud kindralsu-perintendendi sekretärile Emanuel Re-gerile Tartu seminariga seotud kulud (vilikroonumagasinist jm), kokku 113 riigi-taalrit 48 krossi. (Võrdluseks, piiblikon-verents Liepas läks maksma 180 riigi-taalrit.) Teise Stockholmi-reisi kohta onkuludokument olemas – B. G. Forseliuskinnitab 10. oktoobril 1688 Stockholmis,et talle maksti J. Fischeri veksli vastuvälja 26 riigitaalrit (Läti Riiklik Ajaloo-arhiiv 4038-2-732, l. 18 p, 39 p). Stock-holmis on külaliste eest hoolt kandnudilmselt piiskop J. H. Gerth, nagu nähtubka B. G. Forseliuse kirjast. Liivi Aarmal(2, lk 41) on oma selgitus: “Peavarjumuret tal [B. G. Forseliusel] ei olnud,sest isa vennapoeg [Samuel OlofssonForselius] oli ametis ühes kõrges valit-susasutuses Stockholmis,” ja teeb siitjärelduse (1, lk 47): “Selle teabe taustalon arusaadav, kuidas pääsesid eestitalupoisid 1688. aastal [sic!] koos BengtGottfried Forseliusega Rootsi kuningajuurde.”

Huvitav versioon, uurime lähemalt!Samuel Olofsson Forselius oli pärit su-guvõsast, mille esiisana nimetatakseCristiernus Andreae’d, kes teenis aas-tast 1602 kirikuõpetajana HälsinglandisForssas, millest on tuletatud ka pere-konnanimi Forsselius. Selle Christiernipojapoeg oligi Samuel Olofsson Forse-lius (omakäeliselt Forsell, ladinapäraseltka Forsius). B. G. Forseliuse isa oli päritVästerbottenist Umeåst ja tema ladina-pärases nimekujus Johannes Haquinussisaldub isanimi Håkan, kes polnudkeegi muu kui B. G. Forseliuse vanaisa.Seega said Olof Christierni poeg jaJohannes Håkani poeg “vendadeks” al-les L. Aarma elava kujutlusvõime abil.Samuel Olofsson Forsell aga teenisalates 1680. aastast kuni elu lõpuni(1709) kohtunikuametis Gästriklandisega osanud undki näha, et talle paku-takse kolmesaja aasta pärast niiditõm-baja rolli ühes eesti ajaloo toredamasstseenis.

Johann Heinrich Gerth (1623–1696)sai Eestimaa piiskopiks 1684. aastal, ol-les samal ajal leskkuninganna HedvigEleanora ülemõukonnajutlustaja ningpihiisa. Leskkuninganna säilitas tugevamõju oma poja tegemiste üle ka siis, kuitollest oli saanud kuningas ja isevalitse-ja Karl XI – nii et tagauks Tema Majes-

17-23 Aivar Poldvee+pilt.qxd 8.12.2006 13:19 Page 5

20

KOOLIAJALUGU

HARIDUS 11–12/2006

teedi juurde avanes pigem siit. Eesti-maale tulekut lükkas piiskop aga järjestedasi. Esialgu oli selleks olemas arves-tatav põhjus, sest 1684. aasta juunis põ-les suurem osa Toompeast ühes toom-kirikuga maha ning ka piiskopimajastjäid püsti vaid müürid.

Ehkki tavakäsitluses räägitakse ku-ninga juures käimisest, ei tea me päriskindlalt, kelle juurde B. G. ForseliusStockholmi sõitis. Või küsime teisiti:kumb teda ootas, kas kuningas võipiiskop? Loeme uuesti B. G. Forseliusekirja piiskopile: “Teie [- - - ] võtsite mõle-mad eesti poisid hästi vastu, kuulasitenende lugemist ja laulmist, kandsitetihtilugu suurt hoolt.” Võimalik, et “hoolekandmine” tähendas ka öömaja korral-damist ja selle eest maksmist. Aga ku-ninga juurde pääsemine ei olnud algu-ses sugugi kindel, vaid, nagu kirjutab B. G. Forselius: “Teie [- - - ] käisite siin jaseal [palumas], kuni Teie minu ja mõle-mad orjad (Sclaven) Tema KuninglikuMajesteedi ette viisite.” Vajadus kohtu-da Eestimaa piiskopiga tulenes kasündmuste arengust. Liivimaal edene-sid talurahvakoolid kindralsuperinten-dent J. Fischeri juhtimisel jõudsalt jubaalates 1683. aastast, hüppeliselt oli kas-vanud vaestekoolide raha, millest toetatitalurahvakoole ja trükiti koolidele eesti-keelseid raamatuid. 1686. aasta suvelastus ametisse uus Liivimaa kubernerJacob Johann Hastfer ning sügise hakulotsiti juba võimalusi, kuidas täita kunin-ga korraldust – asutada maal iga kirikujuurde kool ning eraldada koolmeistrileelatiseks ¼ adramaad. Sarnaseid sam-me olnuks vaja astuda ka Eestimaa ku-bermangus, kus juhtivate vaimulike sei-sukoht oli sõna otseses mõttes ära-ootav, st oodati piiskoppi.

Kuivõrd otsus Liivimaa (läti ja eesti)talupoegade jaoks koolide asutamiseksoli juba tehtud, olnuks kuninga veenmi-ne maarahva õppimisvõimes, mida ena-masti B. G. Forseliuse reisi peaeesmär-gina rõhutatakse, mõneti hilinenud jaehk isegi ebaviisakas siht. Kui keegiüldse veenmist ja inspireerimist vajas,siis oli see pigem J. H. Gerth. Muidugi eisaanud kooliasjad edeneda kuningatoetuseta, eriti rahatoetuseta, mis tä-hendab poliitilise toetuseta. Seda, etüks rootsi soost koolmeister ja kaksnoort eesti pärisorja kaugelt provintsist

Stockholmis kuninga ette jõudsid, saab-ki seletada eelkõige poliitiste argumen-tidega – käes oli murrangumoment jasellised hetked lausa nõuavad propa-gandistlikke lavastusi. Avame korraksChristian Kelchi kroonika: “[- - - ] selletarbeks andis kuningas kõrge korral-duse mittesaksa koolide asutamisekohta, mida poliitilistel põhjustel [kursiivA. P.] siin varemalt ei tahetud sallida jamillega natukese aja eest oli mitmespaigas Eestimaal teinud algust üks stu-diosus juris, Bengt Gottfried Forselius”(8, lk 460).

Tundub, et Karl XI haaras kinni või-malusest, mis talle osavasti ette mängi-ti. Alf Åberg kirjeldab tollast valitsemis-tehnikat järgmiselt: “Et mitte kaotadapositsiooni kuninga juures, tuli ameti-kandjatel sagedasti külastada ringirän-davat õukonda ja seal oma asja silmast-silma ajada. Kuninga ametnikud kauge-matest paikadest ei pääsenud sagelipika aja jooksul monarhi juurde. See-tõttu olid nad sunnitud läbi käima mõnemõjuka sekretäriga pealinnas, kes võisjagada olukorra kohta värsket informat-siooni ning teavitada neid sobivast het-kest, mil võiks kuningat külastada” (22,lk 114–115). Poliitiline murrangumomentoli muidugi reduktsioon, mis nii Liivi- kuika Eestimaal teravaid pingeid esile kut-sus. Lõpliku kuju oli saanud ka uusRootsi kirikuseadus, mille kuningas all-kirjastas 3. septembril 1686, vahetultenne Riigipäeva. Aga kes võisid olla“kõrged ministrid”, kelle uksi piiskop J. H. Gerth kulutas ning kelle ees IgnatsiJaak ja Pakri Hansu Jüri enne kuningaette pääsemist lugema ja laulma pidid?

Kõrged ministr idKarl XI korraldused 9. ja 31. detsembriston vormistanud Thomas Polus, temakandis järelikult asja ka kuningale ette.T. Polus oli sündinud Tallinnas gümnaa-siumi poeesiaprofessor Timoteus Polu-se pojana, üles kasvas aga varakult isa-ta jäänud poiss Västeråsis toompraostGabriel Holsteniuse peres. T. Polusekarjäärile andis hoogu leskkuninganna,kelle sekretär ta oli aastail 1671–1676 ja – meenutame – kelle pihiisa oli J. H.Gerth. Alates 1676. aastast vastutas T. Polus kuninga kantseleis nn Soomeekspeditsiooni abisekretärina Eesti- jaLiivimaa asjade eest, 1682–1684 juhtis

ta ühtlasi Liivimaa reduktsioonikomisjoniStockholmis. Eesti- ja Liivimaa asjadegategeles ka siseriiklike asjade riigisekre-tär Erik Linschöld, enne kui ta 1685.aasta septembris õuekantsleriks ülen-dati. Leskkuninganna soosing toetas katema tõusu ning kui Karl XI 1672. aastalvalitsusohjad üle võttis, sai E. Lind-schöldist kuninga parem käsi ja mõju-kaim nõuandja, kes 1680. aastast juhtisühtlasi keskset reduktsioonikomisjoni.Just tema kaudu olid ðansid kuningajuures midagi korda saata suurimad.Näiteks E. Lindschöldi käe alt käisid läbikirjad ja otsused, millega J. Fischer saa-vutas 1684. aastal rahakraanide avami-se Liivimaa koolide heaks.

10. septembrist kuni 9. novembrini pi-das Stockholmis istungeid 1686. aastaRiigipäev. Eesti- ja Liivimaa seisusedseal esindatud ei olnud, aga muidu saa-bus pealinna kogu riigi poliitiline eliit.Stockholmis viibisid ka Liivimaa kuber-ner J. J. Hastfer ning Eestimaa kubernerRobert Lichton, kes osales Riigipäeval.R. Lichtoni volitused kubermangu asja-de otsustamisel olid küll suuresti läinudüle reduktsioonikomissaridele, kuid ku-ninga usaldusaluse ja E. Lindschöldi lä-hedase sõbrana oli ta endiselt vägamõjukas tegelane. Nii R. Lichton kui kaJ. J. Hastfer said 1687. aasta alguseskuningliku nõuniku tiitli, viimane ülendatisealjuures kindralkuberneriks, ning naa-sis juulis suurte volitustega Riiga, etmurda otsustavalt Liivimaa aadli vastu-panu reduktsioonile.

Kuningaga kohtut i jõuluajalEsitamata on veel üks küsimus: millaltoimus kohtumine kuningaga? Püüameseda võimalust mööda täpsustada.Ehkki kirjutamine, täpsemalt õigekiri,valmistas Karl XI raskusi, pidas ta päe-vikut, mis lubab Tema Majesteedi tege-misi üsna lähedalt jälgida (7, lk 121–123). Riigipäeva ajal ja järel on kuningalolnud ilmselt nii palju asjatoimetusi, etpäevik pidi kõrvale jääma. Alles 25. no-vembril õnnestus tal “põgeneda” omalemmikresidentsi Kungsöris ja korraksTorpa kihelkonnas jahil käia. Aga juba29. novembril kiirustas Karl XI jälleStockholmi, et olla viimaseid päevi lap-seootel kuninganna juures. Tagasiteelpõikas kuningas sisse Ulriksdali, etsüüa lõunat “Tema Majesteedi kõrgesti

17-23 Aivar Poldvee+pilt.qxd 8.12.2006 13:19 Page 6

21HARIDUS 11–12/2006

austatud Proua Ema juures”. Kogu det-sembrikuu viibis Karl XI pealinnas, päe-vikus on aga vaid kolm sissekannet. 17.detsembril, reede hommikul kell poolseitse sündis poeg Karl Gustaf. Risti-mistseremoonia toimus 20. detsembril.Kuninglikku lapsukest hoidis leskkunin-ganna ning vaderiteks olid kutsutud mit-te ainult “kõik kuninglikud nõunikudühes krahvinnade ja prouadega”, vaidka kõigi Riigipäeva-seisuste esindajad.Sündmus oli kuningapere jaoks erilisetähendusega, ennustades kurbade ae-gade lõppu (1685. aastal oli järjestikkusurnud kolm kuningapoega – Gustaf,Ulrik ja Fredrik) ning kindlustades dü-nastia kestmist. Meeleolu oli kõrgel jamuidu nii kokkuhoidlik Karl XI uhke jaheldekäeline. Päevikus loeb ta ülesvaderid, kõigepealt riiginõunikud ja siis:“/- - - / õuekantsler ja maamarssal ErikLindsiöld [Lindsköld] seisis kogu rüütel-konna ja aadli esindajana, peapiiskopdoktor Ollaus [Olaus] Svebilius prees-terkonna nimel, Stockholmi bürgermeis-ter [Daniel] Cameén kodanikkonna ni-mel; kogu talurahva esindajana seisistalupoeg Pär Olåfson [Per Olsson], päritGladhammari kihelkonnast ja külastTiutz’i [Tjust] kreisist ja Kalmari läänist.”Viimasele kinkis Karl XI mälestusekshõbekannu, millest siis talumees “sü-damlike õnnesoovidega kuninga auksjoonud”. Lisaks sai Per Olsson kuningaltsada tukatit ja tema talu vabastati mak-sudest. Leskkuninganna aga andis õu-konnakunstnik David Klöcker Ehrenst-rahlile korralduse maalida mehest täis-figuuris paraadportree (19, lk 298–299).Ka siin näeme, kuidas perekondliksündmus lavastatakse isevalitsuse riik-liku propaganda aktiks, millega kunin-gas ühtlasi rõhutas poliitilise koorekihiees oma sidet talurahvaga. Muide, hõ-bekannu ja saja tukatiga premeeris KarlXI järgmisel sügisel Johann FischeritLiivimaa maapäeval seisuste truudus-vande eel reduktsiooni õigustusekspeetud jutluse eest ning samasugusetänu pälvis superintendent JohannesGezelius noorema jutlus, mida kuulasid1688. aasta kaarlipäeval (28. jaanuaril)Narvas truudusvannet andma kogune-nud Ingerimaa aadel ja vaimulikud.

Väga tõenäoliselt langes BengtGottfried Forseliuse ja tema kasvandikevisiit just neile jõuluaja päevadele. Võib-

olla lepiti vastuvõtt kokku koguni risti-mispeol, kus seda võisid kuningalt palu-da nii tema “Proua Ema” kui ka E. Lind-schöld. Asjaolu, et B. G. Forselius ka-sutab piiskopile visiiti meenutades Jaa-gu ja Jüri kohta väljendit “orjad”, näibosutavat, et pärisorjus, mida Karl XIEesti- ja Liivimaal kaotada soovis, tulikohtumisel kõneks või oli koguni sellekontekst, mis lisaks kuninga külalislah-kusele veel ühe pragmaatilise põhjen-duse. Talupoisid viisid ju koos Karl XInäopildiga kuldtukatiga kodumaale po-liitilise sõnumi. Seda võiks vaadelda kuihästi õnnestunud mainekujunduskam-paaniat, mida mäletati veel viisküm-mend aastat hiljem – ja mis tegelikulttoimib tänapäevalgi. Kas teadlikule võivaistlikule manipulatsioonile osutab kapoiste kaasavõtmine. Kindlasti olnuksB. G. Forseliusel üksinda reisida tundu-valt lihtsam ja odavam. Kas ei matkitudsiin laste abil poliitika tegemise võtet,milleks näitas teed juba Jeesus (Laskelapsukesed minu juurde tulla. Mk 10,14)ja mida kordas 1687. aastal Sangastepraost Chilian Rauschert noorukesekoolmeistri Bengt Adamsoniga Riias (vt17, lk 205–221)?

Kuninga käsudMida kuninga juures reaalselt saavu-tati? Kõigepealt korraldus Eestimaaasehaldur Adolf Tungelile, mis algab tõ-demusega, et kogu Eestimaal pole ühtkikooli, kus talulapsed võiksid lugemist jakristlikku õpetust õppida. Seetõttu onotsustatud lasta maal siin-seal mõnikoolimaja ehitada, tehes algust Harju-Madisel ja Ristil, kus reduktsioon on läbiviidud. Nende kihelkondade puhul oli te-gemist kuningale juba tuttava kandiga,sest alles hiljaaegu oli tal tulnud tegeldasealsete rootsi talupoegade kaebuste-ga. 18. augustil 1684 allkirjastas Karl XIE. Lindschöldi koostatud kaitsekirjadSuur- ja Väike-Pakri ning Laoküla talu-poegadele ning veel ühe ehk liigagi kar-mi kirja, millega manitseti G. Herlini root-sikeelset jutlust pidama (vt 15, lk 75 jj,97 jj). Ja nüüd seisis kuninga ees G. Herlini naisevend ja kunagine Ristikoolmeister! Juba samal talvel käskiskuningas ehituseks vajaliku materjalimetsast välja vedada, lisaks pidi riigi-kontor eraldama samade kihelkondade,st redutseeritud mõisate tulust 50 hõbe-

taalrit koolmeistrite ülalpidamiseks (kum-malegi 25 hõbetaalrit ehk 6 tukatit ja 32ööri). Harju-Madise ja Risti mõisnikud,õigemini nüüd juba rentnikud, said 8.veebruaril 1687 asehaldurilt käsu lastatalupoegadel ehitusmaterjal kokku ve-dada ning kevadel ehitada koolimajaväikse eeskoja ning kahe kambriga,kumbki kolm sülda pikk ja lai.

Jaak ja Jüri said kumbki tukati. Midanad oleksid võinud selle eest Stockhol-mist “tuua”? Tukat võrdus 2 riigitaalriehk 4 hõbetaalri ehk 12 vasktaalriga.Kumbki oleks saanud ilusa “välismaa”vammuse. Või hoopis tosin talupojamüt-si? Aga miks mitte kummalegi kaks lam-mast või kolm leisikat (ca 25,5 kg) võidvõi neli leisikat (ca 34 kg) soolalõhet või1 1/3 tündrit rukist (ca 200 liitrit)? Tukatieest saanuks 12 Svebiliuse katekis-must, tõsi küll, 600se partii puhul (9, lk73–74). B. G. Forselius mainib kirjas kareisiraha, mille piiskop kuningalt “muret-ses”, kuid dokumente selle kohta poleõnnestunud leida. Võrdluseks võib tuuakuninga korralduse 24. novembrist1686, mille alusel on kaheteistkümnelesoome talupojast Riigipäeva saadikulemakstud igaühele kojusõiduks peopeale kolm taalrit hõbemüntides (RootsiRiigiarhiiv. Statskontoret. Huvudarkivet.A:a. Protokoll 1686).

Selsamal 1686. aasta viimasel päe-val, kui Karl XI kinnitas allkirjaga korral-duse Harju-Madise ja Risti koolide as-jus, võttis ta ette oma päevaraamatu, etsinna üles tähendada järgmised sõnad:“Stockholm, 31. detsember. Jumal olguigavesti tänatud, et ta lubas meil elu jatervisega rahus ja rõõmus selle aastalõpetada.” Uue aasta esimene sisse-kanne iseloomustab kuningat taas tublipojana: “[- - - ] olin Tema Majesteedi Ku-ninganna, minu kõrgesti austatud ProuaEma juures Ulriksdalis.”

KojusõitKa B. G. Forselius ja poisid asutasid end koduteele. L. Andreseni käsitlusesootas ees konverents Liepas ja “kolmaspingeline tööaasta seminaris”. H. Salu(20, lk 232) kirjeldab “Õnnerahas” Jaa-gu ja Jüri muret võõras linnas hilisel tal-veajal: “Kuid siis arutasid poisid jälle,mida laevamehed neile merel kinnitasid:meri ei külmu veel nii pea, tulgu kui kõvapakane tahes. Vesi on soe.” Ikka selles-

17-23 Aivar Poldvee+pilt.qxd 8.12.2006 13:19 Page 7

22 HARIDUS 11–12/2006

samas viidatud kirjas möönab veel suh-teliselt värskete reisimuljetega Forse-lius, et Rootsis ja Soomes ei oskaenamjagu inimesi lugeda, nagu ta sedaoma läbisõidul (Durch-Reise) olla kuul-nud. Sellest tuleb järeldada, et kojusõittoimus mööda talvist postiteed üle Ah-venamaa, Turu ja Porkkala, või isegiHelsingi ja Narva kaudu. Läänemere na-vigatsiooniolude kohta on näiteks and-med laevnik Pietersenist, kes purjetas1. detsembril 1686 Tallinna reidile ja jäisiia talvituma. 1687. aasta kevadel onesimene laev Tallinna saabunud 2. ap-rillil. 13. veebruaril asutas end Tallinnastsaanidega Stockholmi poole teele rae-sekretär Erasmus Samuel Gottschildt,kelle reis kulges üle Narva, sealt üleHolmi ja Seitskari merejääd pidi Soome,edasi Helsingi ja Turu kaudu Ahvena-maale, kust edasi sõideti laevaga.Stockholmi jõuti 19. märtsil (autor tänabAndres Tarandit lahkesti jagatud infor-matsiooni eest). Kuninga korralduskiriasehaldurile 31. detsembrist 1686 onTallinnas kubermanguvalitsuse kantse-leisse jõudnud 31. jaanuaril (Rootsi Rii-giarhiiv, Livonica II: 319). B. G. Forseliu-sel oli ilmselt head reisiõnne, sest 1715.aasta Uue Testamendi eessõna andme-tel on ta jõudnud Pilistverre piiblikonve-rentsile, mis kestis 1687. aasta 20. jaa-nuarist arvates neli nädalat. Edasist kir-jeldab B. G. Forselius piiskopile: “See-pärast võtsin ma läinud talvel [1687] ettereisi mõnede kirikute juurde Liivimaal,kus 7 pastorit olid lubanud mulle sel tal-vel panna käima koolid minu õpilastejuhatusel ning 11 pastorit olid läinud tal-vel kooli pidanud [- - - ].”

Järeltu levate põlvede kustumatu mälestusKas B. G. Forselius võis Stockholmis-käiguga täiel määral rahule jääda? L. Andresen resümeerib: “Nõnda saavu-taski Forselius taotletud eesmärgi. Ku-ningakojast saadi toetust koolimajadeehitamiseks ning õigustusi esitatud taot-lustele” (4, lk 17). Kindlasti oli kuningliktähelepanu koolide asutamisele suurmoraalne toetus, kuid tegelikkuses eilahendatud ju rohkem kui kahe kihel-konna probleemid. Lugedes B. G. For-seliuse kirja, jääb mulje, et ta lootisStockholmist enamat. Tõenäoliselt olidtal piiskopiga kõneks suuremad plaanid,

mille lahket ärakuulamist võis innukasnoormees ehk koguni toetusavaldusevõi lubadusena tõlgendada. Kuidas mui-du söandanuks üks studioosus auväär-sele piiskopihärrale (ette) kirjutada:“Peale selle ei oleks Teie Kõrgeaususelsel aastal [1687] rohkem midagi toime-tada, kui et Tema Kuninglik Majesteetlubaks anda koolmeistritele palka [kur-siivid A. P.] kaheks või ainult üheks tal-veks, selleks et võiks öelda: meie Armu-line Kuningas ja Kõrgeausus on kõikjalalgust teinud. [- - - ] Ma ei kahtle, et TeieKõrgeausus, nagu olles esimene piiskop,kes eesti poisid Tema Kuningliku Ma-jesteedi ette viinud ja esimeste koolima-jade, koolmeistrite ning nende palgapärast häid korraldusi nõutanud, nõndaka veel edaspidi hoolt kannate [- - - ] etsiis, kui kõik ülearused raskused kõrval-datud, ei võiks iganes, nagu ma mõtlen,ühtki inimest leiduda, kes lugeda ei os-kaks [- - - ].”

Olgu lõpetuseks öeldud, et lootusedkoolmeistrite palga osas ei täitunud, B. G. Forseliuse unistus eestlaste üldi-sest lugemisoskusest oli aga ajast um-bes kakssada aastat ees. “Järeltulevatepõlvede kustumatu mälestus”, mida B.G. Forselius piiskopile ennustas, saa-dab aga hoopis teda ennast.

Kirjandus1. Aarma, L. Helsingist pärit Forsiused

ja Forseliused Tallinnas 16. sajandi lõpusja 17. sajandil. – Vana Tallinn. VII (XI).Tallinn, 1997.

2. Aarma, L. Tsensuur ja kirjasõnaEestis 16.–17. sajandil. – Uurimusi tsensuurist. Koost P. Lotman. EestiRahvusraamatukogu Toimetised IV.Tallinn, 1995.

3. Andresen, L. Eesti rahvakooli japedagoogika ajalugu. I kd. Eellugu jaalgus kuni Põhjasõjani. Vilnius, 1997.

4. Andresen, L. Kirjamees ja rahva-valgustaja B. G. Forselius. Tallinn, 1991.

5. Bunge, Fr. G. v. Zur Geschichte DesBauerschulwesens und derLeibeigenschaft in Livland. – Archiv fürdie Geschichte Liv-, Esth- und Curlands.IV. Dorpat, 1845.

6. Eesti kooli ajalugu. I. 13. sajandist1860. aastateni. Tegevtoim E. Laul.Tallinn, 1989.

7. Karl XI:s almanacksanteckningar.Från originalen ånyo utgivna av SuneHildebrand. Stockholm, 1918.

8. Kelch, Chr. Liivimaa ajalugu. Tlk Ivar Leimus. Tartu, 2004.

9. Lagerqvist, L. O.; Nathorst-Böös, E.

Vad kostade det? Priser och löner frånmedeltid till våra dagar. Stockholm, 1984.

10. Laur, M., Mäesalu, A., Tannberg, T.,Vent, U. Eesti ajalugu I. Muinasajast 19.sajandi lõpuni. Õpik gümnaasiumile.Tallinn, 2005.

11. Piiblikonverentsid ja keelevaidlused.Põhjaeestikeelse Piibli tõlkimise ajaloost(1686–1690). Allikapublikatsioon. Koost L. Pahtma, K. Tafenau. Toim J. Beyer.Tartu, 2003.

12. Piir, I. Historiograafilisi märkmeidEesti talurahvakooli alguse asjus. Kleio,1992, nr 5/6.

13. Piir, I. Ignatsi Jaak ja tema järeltulijad. – Wastne Testament 1686. B. G. Forseliuse Seltsi Toimetised, nr 2.Tartu, 1996.

14. Põldvee, A. 1686 – kas Forseliuseseminari lõpuaasta. Kleio. 1996, nr 2.

15. Põldvee, A. Pakri rootslaste kaebused Karl XI-le 1684. aastal.Muutuste aeg Harju-Madise ja Ristikihelkonnas. – Harjumaa uurimusi 4.Keila, 2001.

16. Põldvee, A. Talurahvakoolid Eesti-ja Liivimaal 17. sajandi viimasel veerandil. – Läänemere provintsidearenguperspektiivid Rootsi suurriigis16/17. sajandil. Eesti AjalooarhiiviToimetised 8 (15). Tartu, 2002.

17. Põldvee, A. Uustalu Bengti tundmatu elutee ja elutöö. – Muinasajaloojangust omariikluse läveni.Pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks. Koost A. Andresen. Tartu,2001.

18. R[eiman], W[illem]. Bengt GottfriedForselius. Eesti Üliõplaste Seltsi Album.Kolmas leht. Tartu, 1895.

19. Rystad, G. Karl XI. En biografi.Falun, 2003.

20. Salu, H. Õnneraha. Romaan Rootsiajast. Toronto, 1953.

21. Wieselgren, G. B. G. Forselius unddie Grundlegung der estnischenVolksschule. Urkunden und Kommentar. –Vetenskapssocieteten i Lund. Årsbok,1942. Lund, 1943.

22. Åberg, A. Karl XI. Wahlström &Widstrand, 1958.

17-23 Aivar Poldvee+pilt.qxd 8.12.2006 13:19 Page 8

17-23 Aivar Poldvee+pilt.qxd 8.12.2006 13:19 Page 9