Upload
others
View
2
Download
0
Embed Size (px)
Citation preview
EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Kaimar Kütt
LIHAVEISTE KASVATAMINE JA SÖÖDA TOOTMINE
LINAJÄRVE TALUS
Bakalaureusetöö
Põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise õppekaval
Juhendaja: lektor Argaadi Parol, knd
Tartu 2014
Töö koostas ...................................................................................(töö autori allkiri ja kuupäev)
Töö lubatud kaitsmisele ................................................................(juhendaja allkiri ja kuupäev)
Institute of Agricultural and Environmental Sciences
Kaimar Kütt
BEEF CATTLE BREEDING AND FEED PRODUCTION IN
LINAJÄRVE FARM
The bachelor graduation work
Production and Marketing of Agricultural Products
Supervisor: lector Argaadi Parol, knd
Tartu 2014
Sisukord
SISSEJUHATUS ............................................................................................................................................ 5
1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE ...................................................................................................................... 6
2. UURIMISTÖÖ MATERJAL JA METOODIKA ...................................................................................... 9
2.1. KASUTATAVAD LÜHENDID ................................................................................................ 9
3. ETTEVÕTTE ISELOOMUSTUS .............................................................................................................11
3.1 TALU ASUKOHA ÜLDISELOOMUSTUS ................................................................................ 11
3.2 LINAJÄRVE TALU ISELOOMUSTUS ..................................................................................... 11
3.3 MULLASTIKU ANALÜÜS ................................................................................................... 12
4. SÖÖDA TOOTMINE ................................................................................................................................15
4.1. MAAFOND ....................................................................................................................... 15
4.2. LIHAVEISTE SÖÖDAD ....................................................................................................... 15
4.3. SILO VALMISTAMINE JA KVALITEET ................................................................................ 16
4.4. HEINA VALMISTAMINE JA KVALITEET ............................................................................. 18
4.5. SÖÖDAKULTUURIDE VÕRDLEV MAJANDUSLIK EFFEKTIIVSUS .......................................... 19
4.6. VÕIMALUSED SÖÖDATOOTMISE OPTIMEERIMISEKS LÄHITULEVIKUS ............................... 20
5. VEISEKASVATUS....................................................................................................................................22
5.1. KARJA STRUKTUUR JA LOOMADE ARV ............................................................................. 22
5.2. VEISTE PIDAMINE ............................................................................................................ 23
5.3. LIHATOODANG ................................................................................................................ 26
6. KOKKUVÕTE ..........................................................................................................................................30
SUMMARY ...................................................................................................................................................32
KASUTATUD KIRJANDUS ........................................................................................................................34
LISAD ............................................................................................................................................................36
LISA 1. SILO, HEINA JA PÕHUPALLIDE ARV AASTATEL 2009-2013 LINAJÄRVE TALUS ............ 36
LISA 2. KILE MAKSUMUS ÜHE TONNI SILO PALLIMISEL .......................................................... 36
LISA 3. LINAJÄRVE LIHAVEISETALU 2013 AASTA SILOPROOVIDE TULEMUSED ....................... 36
LISA 4. SILO JA HEINA OMAHINNA KUJUNEMINE 2011-2013 .................................................. 36
SISSEJUHATUS
Põllumajanduse tähtsaim eesmärk on toiduainete tootmine elanikkonna toitlustamiseks ja
tehnilise toorainega varustamiseks. Inimesed vajavad elamiseks toiduaineid, rõivaid ja muid
vajalikke hüvesid. Tähtsaim on siiski toit, mida looduses valmiskujul esineb vähe. Sellepärast
on välja kujunenud põllumajandustootjad, kes tegelevad toidu ja tehnilise tooraine
tootmisega. Veisekasvatussaadustest moodustavad põhilise osa vajalikud toiduained – piim ja
liha ning nendest valmistatud arvukad saadused. Peale selle saadakse veisekasvatusest
toorainet tekstiili-, naha-, tarbeesemete- ja farmaatsiatööstusele.
Eesti on olnud ning on ka edaspidi loomakasvatusmaa. Looduslikud tingimused, milleks on
piisav sademete hulk, mõõdukas temperatuur vegetatsiooniperioodil ja lumikattega talved on
eelduseks mitmeaastaste söödakultuuride kasvatamiseks (Older 2011). Lihaveiste pidamine
on iseseisvusajal järsult suurenenud, kui NL ajal oli tegemist ainult herefordi tõugu
lihaveistega, siis tänapäeval kasvatatakse 13 tõugu ja lihaveiste arv Eestis on ületanud
tänaseks 60 000 piiri. Arvukamad tõud on aberdeen-angus, simmental, šarolee ja hereford.
Eestisse imporditakse jätkuvalt veiseliha, nii et kodumaisel tootmisel on veel arenguruumi, sh
ekspordiks, mille osas on huvi Euroopas juba tekkinud (Jamieson 2014). Kui kümmekond
aastat tagasi oli talunike peamiseks mureks veiste hankimine ning minimaalse vajaliku
inventari soetamine, siis nüüdseks on väljakutsed muutunud – pöörata tuleb tähelepanu liha
kvaliteedi parandamisele, samuti aga veekaitse ja loomade heaolu küsimustele.
Ükskõik milliseid loomi või taimi kasvatame, jääb esmaseks eluterve keskkonna loomine
inimestele, keskkonnahoidlikkus, mullaviljakuse säilitamine järeltulevatele põlvedele ja
heaolu tagamine loomadele ja taimedele. (Older 2011)
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on analüüsida Põlvamaal asuva Linajärve talu
tootmistegevust. Tuua välja lihaveisekasvatusel ja sööda tootmisel esinenud probleeme ning
analüüsida ettevõtte majanduslikku seisu. Ettevõtte tegevust käsitletakse ja andmed esitatakse
1999 – 2013 aasta tootmistegevuse kohta.
6
1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE
Teravilja hind muutus 18. sajandi lõpus kõrgeks ning siis hakati Eestis lihaveiseid kasvatama.
Teraviljade suuremate saakide saamiseks vajati suuremaid koguseid väetisi ning see õhutas
suurendama sõnniku kogust. Samuti laienev viinapõletamine andis praaga näol head
loomasööta veiste nuumamiseks, mis oli suureks eelduseks veisekasvatuse kujunemisele.
Lihaveisekasvatusele andis Eestis 20. sajandi lõpus hoogu juurde madal piimahind ja
piimakombinaatide loobumine koostööst talupidajatega, kelle lehmade arv oli väike. Otsiti
võimalusi piimatõugu lehmade seemendamist lihatõugu pullidega, et üle minna
lihaveisekasvatusele. (Lillak, 2003)
Veisekasvatuse tase oleneb piirkonna majanduslikest, sotsiaalsetest ja looduslikest
tingimustest ning rahva traditsioonidest, religioonist. Parimad veisetõud on aretatud Euroopa
paraskliima piirkondades. Neil on tihe karvkate ja nad taluvad halvasti üle 24°C soojust. 17.
sajandi keskpaigani olid veised Euroopas peamiselt tööloomadeks. Nende piima- ja
lihajõudlus oli väike. Linnade ja tööstuse arenedes suurenes nõudmine piima ja liha järele.
Tõugude ajaloos oli 19. sajandil periood, mil Euroopast pärinevad veised levisid kõikidesse
maailmajagudesse. 19. sajandi lõpus muutus veisekasvatus sihipäraseks ja valikut hakati
tegema algul kehaehituse, värvuse, seejärel piimatoodangu, lihajõudluse ning piima
rasvasisalduse järgi. Sellel perioodil loodi suguloomade valiku, ristamise ja oskusliku
sugulusaretusega uued veisetõud. (Kurm, 1981)
1978. aastal toodi Eestisse esimesed herefordi tõugu veised. See tõug on rahuliku iseloomuga,
hästi kokkuhoidev, tugeva karjainstinktiga ning kasutavad sööta paremini kui piimaveised.
Sellepärast meeldisid loomad majandijuhtidele ja talitajatele ning edasine areng
lihaveisekasvatuse suunal toimus loomapidajate endi soovil. Sellest alates arenes hoogsalt
üleminek piimakarjakasvatuselt lihaveisekasvatusele. (Suurmaa, 2007)
Lihaveiste pidamise suureks eeliseks võrreldes piimakarjaga on vaba aeg, mis pidajale alles
jääb, sest lihaveiseid ei pea söötma hommikul vara ja üldse kella järgi nagu piimakarja puhul.
Ka karjatamisel ei vaja see loomakasvatusharu suuri tööjõukulusid. Nõudeid on vähem kui
piimakarjaga ja karja suurus ei ole määrav (Suurmaa, 2005).
7
Ühed riigid on arendanud veisekasvatust lihakarjakasvatuse, teised aga peamiselt
piimakarjakasvatuse suunal. Veised väärindavad sööta kõige paremini piima tootmiseks. 1 kg
söödavalgust moodustab lehm 0,25 kg piimvalku ja 0,10 kg lihavalku. Piimakarjakasvatuseks
on tarvis sobivaid majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi, piimatööstused lähedal, sest
transport on kallis. Veiseliha tootmine on seotud vahendite pikemaajalise ringluses olekuga
ning kasum laekub pikema perioodi möödumisel. Halvema söödaväärinduse tõttu peetakse
lihaveiseid ekstensiivse maakasutusega piirkondades, kus looduslikelt rohumaadelt on
võimalik saada väga odavat sööta. (Kurm, 1981)
Eesti tingimustes on traditsiooniliseks loomakasvatusharuks kujunenud piimakarjakasvatus.
Esimesi katseid lihatõugu pulliga alustati 20. sajandi keskpaiku, mil Moskvast tuli käsk teha
algust lihaveisekasvatuse arendamisega. Toona jäid katsed kampaaniateks ja karjad
likvideeriti ruttu. (Suurmaa, 2007)
Alates 1990. aastatest on Eestis lihaveiste kasvatamine hoogustunud. Siin kasvatatakse PRIA
andmetel 13 erinevat tõugu lihaveist ja selles vallas tegeleb ligikaudu 1400 ettevõtjat. Kõige
suuremat osatähtsust omavad jõudluskontrollis ristandid, keda on kõigist kavatatavatest
lihaveistest 80%. Ehkki lihaveiste arvukus Eestis suureneb, on suureks probleemiks
puhtatõuliste lihaveiste vähesus ja ainult osaliselt registreeritud andmed takistavad
lihaveistealast uurimistööd. (JKK)
Viimastel aastatel on palju teaduslikke ja avalikke arutlusi puudutanud põllumajanduse,
täpsustades kariloomade arengut tulevikus. Seoses rahvastiku dünaamika, kliima
soojenemisega ja põllumajanduse ökosüsteemi kvaliteediga on tekkinud küsimus
loomakasvatuse jätkusuutlikkuse üle. Euroopa Vahemere piirkonnas ja väheviljakamatel
maadel on karjamaa põhine loomakasvatus väga oluline. Sellepärast on asjakohane maastiku
nii kultuurilise kui ka ökoloogilise keskkonna osas, et põllumajanduspoliitika mõistaks nende
keskkonna ja sotsiaalvaldkondade olulisust. (Bernues jt, 2011)
Ühinenud rahvaste toidu- ja põllumajanduse organisatsiooni andmetel oli kogu maailmas
2009. aastal 1,41 miljardit ja 2010. aastal 1,42 miljardit lihaveist. Nendest Euroopas asus
2009. aastal 1,25 miljardit ja 2010. aastal 1,24 miljardit. Kõige suuremad veisekasvatusega
tegelevad riigid olid India, Brasiilia, Hiina, Austraalia ja Argentiina. (FAO)
8
Möödunud 20-30 aasta jooksul on Euroopas lihaveisekasvatus ja selle ruumiline jaotus
kujunenud seoses loomade haiguste, üha suureneva keskkonnasurve, Euroopa ühise
põllumajanduspoliitika ja tarbijate muutunud teadlikkuse toel (Neumann jt, 2010).
Euroopas realiseeriti 2009. aasta 45,0 miljonit ja 2010. aastal 45,2 miljonit lihaveist. Eesti osa
sellest oli väike, 66 ja 55 tuhat lihaveist. Tapakaalu arvestades toodeti Eestis 2009. aastal 14,2
tuhat tonni ja 2010. aastal 12,9 tuhat tonni veiseliha. Kogu loomakasvatustoodang inimese
kohta oli 2009. aastal 57 kg liha ja 2010. aastal 56 kg liha. (Eesti Statistikaamet)
9
2. UURIMISTÖÖ MATERJAL JA METOODIKA
Käesoleva bakalaureusetöö uurimisobjektiks on Linajärve talu tootmistegevus. Ettevõtte
asukohaks on Säässaare küla, Mooste vald, Põlvamaa. Ettevõtte põhisuunaks on
lihaveisekasvatus, lisaks tegeletakse veel sööda tootmisega oma ettevõtte veistele. Põhilisteks
toodetavateks söötadeks on silo ja hein.
Töö koostamiseks kogutud loomakasvatuslikud andmed pärinevad ettevõtte põlluraamatutest,
ettevõtte raamatupidamisest, veise passidest ning ise kogutud andmetest.
Uurimistöös on kasutatud andmeid Linajärve talu:
1) Kasutatavast hoonetest ja tehnikast,
2) Ettevõtte maafondist,
3) Karja suuruse ja struktuuri kohta,
4) Tootmistegevuse tasuvuse kohta,
5) Kasutatavatest söötadest.
Uurimistöös analüüsitakse ettevõtte lihaveisekasvatusel esinenud probleeme, söötade
tootmist, ettevõtte majandustulemusi.
Bakalaureuse töö koostamisel on kasutatud järgnevate asutuste väljaandeid ja andmebaase:
1) Eesti Vabariigi põllumajandusloomade ja –lindude jõudluskontrollikeskus
(www.jkk.ee),
2) Statistikaamet (www.stat.ee). Statistilised andmed põllumajanduse kohta,
3) Põllumajandus registrite ja informatsiooni amet (www.pria.ee). Loomade register,
4) Maa-amet (www.maaamet.ee) geoportaal.
2.1. Kasutatavad lühendid
Bb – belgia sinine veisetõug
Ab – aberdiin-anguse veisetõug
Hf – herefordi veisetõug
Lü – loomühik
10
Ls1 – kerge liivsavi
Ls - liivsavi
Sl - saviliiv
S –savi
LP – näivleetunud mullad
LPg – gleistnud näivleetunud muld
LPe – nõrgalt erodeerunud leetunud muld
Org. – orgaaniline
U – väga hea
R – hea
O – rahuldav
P – lahja
Sü – söötühik (ühe toodangu ühiku kohta kulutatud sööt)
11
3. ETTEVÕTTE ISELOOMUSTUS
3.1 Talu asukoha üldiseloomustus
Põlvamaa (Põlva maakond) asub Kagu-Eestis. Põlvamaa piirneb loodest ja põhjast Tartu, idas
ja kagus Venemaa Pihkva oblasti, lõunas ja edelas Võru, läänes Valga maakonnaga.
Maakonna kirdepiir on Lämmi- ja Pihkva järves ning on ühtlasi riigipiiriks Venemaaga. Põlva
maakond liigestub maastikuliselt kaheks: Kagu-Eesti lavamaa (maakonna lääne- ja keskosa),
Palumaa (ida- ja kaguosa). Põlva maakond kuulub Peipsi-Pihkva vesikonda, mis tähendab, et
maakonna kõik üle 40 jõe ja oja veed jõuavad Lämmijärve ja Peipsisse. Maakonnas on ligi
130 järve, kogupind 1000 ha. Maakonna suurim järv on Meelva järv (78,7 ha). Põlva
maakonnas asub riigi üks tuntumaid looduslikke vaatamisväärsusi Suur Taevaskoda, mis
kujutab endast Ahja jõe tekitatud 24,5 m kõrgust liivakivipaljandit.
Mooste vald on vald Põlva maakonna põhja osas, jagades piiri Ahja, Põlva ja Räpina
valdadega ning Tartu maakonnaga. Mooste vallas on 1 alevik (Mooste) ja 14 küla.
Mooste valla pindala on 185,12 km². Mooste vallas elab 1560 inimest. Mooste valla
asustustihedus on 8,4 inimest/km². Mooste valla eripäraks võib nimetada looduskaunist paika
ning keskuses asuvat Mooste mõisaansamblit koos pargi ja järvega [Mooste vald 2014].
3.2 Linajärve talu iseloomustus
Bakalaureuse töö aluseks olev ettevõte asub Põlvamaal Moostes Säässaare külas. Mooste asub
15 km kaugusel Põlvast ja 43 km kaugusel Tartust. Ettevõte tegeleb põhitegevusharuna
veisekasvatusega ja lisategevusharuna sööda tootmisega. Linajärve talu alustas tegevust 1999.
aastal, kui osteti Savernast 4 looma (lehm koos vasikaga, mullikas ja pull). Tegemist on
pereettevõttega, kus palgalisi töötajaid ei kasutata. Ettevõte on Eesti Lihaveisekasvatajate
Seltsi liige.
Peamised tulud saadakse toetustest, veiseliha müügist. Peamised kulud tehakse ettevõtte
loomadele mõeldud sööda tootmiseks. Talu põhisuunaks on puhtatõulised herefordid ja lisaks
belgia sinise ristandid lihatootmiseks. Lihakarja on ostetud tõupulle alates 2003 aastast, enne
12
seda kasutati seemendust. Viimati osteti Bb tõupull Taanist. Veiseliha põhiliseks turuks on
Rakvere lihakombinaat ning samuti ka Türgi ja Läti. Hetkel on karjas 130 lihaveist, neist 90
on 100% herefordid, ülejäänud aberiin-anguse, belgia sinise ja herefordi ristandid. Tulevikus
on ettevõttel soov lihaveisekarja arvukust suurendada ja tõsta liha kvaliteeti.
Kasutatavad söödad on haljassööt, silo, hein, mineraalsööt. Jõusööta lihaveistele ei söödeta.
Ettevõttes toimub karjatamine. Hein ja silo on varutud kultuurrohumaadelt ja looduslikelt
rohumaadelt.
Kasutatavast tehnikast on ettevõtte omanduses:
1) Ruloonipress Sipma,
2) Niiduk Kuhn,
3) Loomaveohaagis,
4) Traktor – MTZ 952,
5) Traktor Valtra 92N,
6) Vaaluti,
7) Sõnnikulaotaja.
Tootmishoonetest on ettevõtte omanduses:
1) Vabapidamislaut,
2) Vasikalaut,
3) Mullikalaut,
4) Remonditöökoda,
5) Heinaküün, põhuküün.
3.3 Mullastiku analüüs
Linajärve talu maadest kõige suurema osa moodustavad pruunid näivleetunud mullad ning
seejärel väiksema osa moodustavad gleistunud näivleetunud mullad ja nõrgalt erodeerunud
leetunud mullad.
Näivleetunud mullad on väheste ülagleistumise tunnustega parasniisked mullad, mille
ülemine (30-80 cm) kiht on kergema (sl, ls1) ja alumine 1-2 astme võrra raskema lõimisega
(ls-s). Ülemise (kergema) ning alumise (raskema) lõimise kokkupuutealale tekib nendel
13
muldadel kevadeti ja sügiseti paariks nädalaks ülavesi, mille tagajärjel alumine lõimisekiht
veest küllastub. Mulla lähtekivimiks on punakaspruun karbonaadivaene liivsavimoreen.
Näivleetunud mullad moodustavad 6% kogu Eesti maafondist ja 15% põllumaadest (Astover,
2012).
Mullaelustiku tegevus on looduslikes näivleetunud muldades väheaktiivne või pidurdunud,
mis on näha kõdukihi selgepiirilisest lasuvusest. Näivleetunud muldade kultuuristamisel ja
lupjamisel orgaanilise aine juurdevoog mulda suureneb. Selle tulemusena mulla
künnihorisondis vihmausside tegevus intensiivistub – kõdu segatakse huumushorisondist pärit
mullaosakestega -, seeneline lagunemine asendub bakteriaalsega ning mulla org. aine
akumuleerub üha rohkem endogeensel kujul. Järk-järgult moodustub tüsedam
huumushorisont, mineraalne osa on tugevasti org. ainega seotud ja mulla struktuursus muutub
vastupidavamaks. Näivleetunud muldade iseärasuseks on kevadeti ja sügiseti ajutise ülavee
tekkimine, halvasti vett läbilaskvale savistunud horisondile. Ülavesi halvendab juurte
levikutsoonis mulla õhustatust ning käivitab lühemaks või pikemaks perioodiks mulla
mineraalse osa redutseerumisprotsessid. Vähesest huumusesisaldusest tulenev hele värvus
ning kevadine liigniiskus aeglustavad näivleetunud põllumuldade soojenemist mis lükkavad
põllutööde alguse mõne päeva kuni nädala võrra edasi (Astover, 2012).
Näivleetunud muldade kasutamisel kultuurmaana on nende viljakus üle keskmise: nende
boniteet on enamasti 40-50 hindepunkti, mis tähendab, et tegemist on 6. hindeklassi maaga.
Näivleetunud mullad sobivad hästi lina, teraviljade, kartuli ja põldheinte kasvatamiseks.
Nendel muldadel kasvavate looduslike rohumaade kuiva heina saagikus jääb vahemikku 1-1,5
Mg ha-1
. Näivleetunud mulla kasutamisel põlluna valmistavad raskusi enamjaolt kolm
asjaolu: ajuti tekkiv ülavesi, mis takistab vajalike ja õigeaegsete agrotehniliste võtete
rakendamist;väike kaltsiumi- ja huumusesisaldus, millest olenevalt annab soovida nii mulla
huumuskatte neelamismahutavus kui ka struktuur ning sellest tulenevalt võivad tekkida
probleemid üleväetamisega ja mulla toiteelemendivaru otsalõppemisega; tihese teke, mille
eemaldamiseks on vaja mulda sügavkobestada (Astover, 2012).
Arvestades näivleetunud mulla talituslikke omadusi, on nende ökoloogiliselt säästlikul ja
õigel majandamisel eriti oluline vältida raskete masinate kasutamist ülavee esinemise
perioodil ning tagada perioodiline või siis iga-aastane kaetus rohukamaraga, seda sellepärast,
et muld saaks rikastatud orgaanilise ainega ja paraneks huumuskatte struktuursus. Kui
14
tahetakse gleistunud näivleetunud muldasid säästlikult kasutada, tuleks neid võimalikult
suures ulatuses planeerida rohumaade alla. Need mullad ei vaja üldjuhul rohumaana
kasutamisel kuivendamist ja kaetus rohukamaraga tagab iga-aastase huumuskatte
struktuursuse paranemise ja küllaldase rikastumise orgaanilise ainega.
15
4. SÖÖDA TOOTMINE
4.1. Maafond
Ettevõttel on oma maid 25 ha ja kuni 2007. aastani oli renditud 18 ha, nüüdseks on renditud
90 ha maad. Põhiosa maadest asuvad 5 km raadiuses farmist. Mõni kaugem rohumaa asub 10-
12 km kaugusel farmist. Maafond on aastate lõikes kasvanud (Tabel 1).
Tabel 1. Linajärve talu maafondi muutused aastatel 2010-2013 (ha)
2010 2011 2012 2013
Looduslik
rohumaa
39 39 42 47
Kultuurkarjamaa 41 43 45 48
Kokku 80 82 87 95
Aastatel 2010–2013 on rohumaa ja kultuurkarjamaa suurused kasvanud. Võrreldes 2010.
aastaga on rohumaa suurus oluliselt kasvanud edasistel aastatel, seda just karja kiire
suurenemise ning tehnika soetamise tõttu mis võimaldas suuremaid alasid haldama hakata.
4.2. Lihaveiste söödad
Teadus loomade söötmisest on keskendunud toitumisele nii, et loom saab õiges koguses
energiat ning kindlas koguses vajalikke toitaineid, et suurendada kasvu (Rushen jt., 2008).
Linajärve talus on lihaveiste põhisöödaks karjamaarohi, hein ja silo. Ettevõttes varutakse
lihaveiste talvist sööta oma ja rendi maade pealt. Kuna veised elavad peaaegu aastaringselt
väljas siis suveks eriti sööta varuma ei pea. Suvel saavad loomad karjamaadelt ja
kultuurrohumaadelt värsket rohtu ning talveks varutakse loomadele silo, heina ja põhku.
Valmistatud silo, heina ja põhupallide arv on aastate jooksul olnud pidevalt muutuses,
olenedes loomakarja vajadusest (Lisa 1).
Eesti ja ka teised Balti riigid on väga hea lihaveisekasvatuspiirkond. Siin on küllaldaselt
looduslikke rohumaid ning sademeid. Sademete hulk kindlustab rohukasvu aprilli lõpust kuni
oktoobrini. Lihaveisele optimaalne temperatuur on 12-15oC ja meie kliima on veistele märksa
paremini talutav kui Kesk- ja Lõuna Euroopa oma (Eva jt, 2013).
16
Linajärve talu looduslike rohumaade kvaliteet erineb piirkonniti. Ettevõte on arvestanud, et
looduslikul rohumaal olev taimestik pole sügisel enam piisav lihaveiste jaoks, tasakaaluks
karjatatakse siis kultuurrohumaal. Ammedele piisab suviseks söötmiseks karjamaarohust, vaid
varasuvel, siis kui toorkiusisaldus on madal söödetakse ettevõttes lisaks heina ja põhku. Seda
vajadust on ettevõtte omanik hinnanud igal aastal ise, jälgides looma isu kuiva heina järele.
Ettevõtte karjamaadel on vabalt saadaval mineraalid ja sool. Karjamaadel, kus pind on suur
kasutatakse soolakivide asemel lahtist soola, sest lehmad ei suuda oma soolatarvet kivi
lakkudes rahuldada. Soolavajadus on lihaveistel 0,08-0,1% kuivaine päevasest söömusest.
4.3. Silo valmistamine ja kvaliteet
Silo on toodetud suure niiskusesisaldusega haljasmassist suunatud käärimise tingimustes.
Käärimisprotsessi suunamise viisid: esiteks soodsate bakterite poolt tekitatud orgaaniliste
hapete (peamiselt piimhappe) moodustumine või lisatakse konserveerivaid aineid (peamiselt
happeid). Mõlemal viisil on vajalik kiiresti tekitada anaeroobsed tingimused, see tähendab
isoleerida haljasmassi kokkupuutumine õhu hapnikuga ja teiseks kõiki võimalike vahendeid
kasutades takistada võihappekäärimist, mille tulemusena tekivad süsinikdioksiid, ammoniaak
ja ebasobivad lihtsamad lämmastikühend nagu amiinid. (Older, 1993)
Linajärve talu alustab silo valmistamist siis, kui taimede lehemass on kõige suurem.
Liblikõieliste puhul on selliseks kasvufaasiks õiepungade moodustumine ja kõrrelistel
kõrsumise lõpp. Väga varases kasvufaasis koristatud rohus on rohkesti proteiini, suhkruid aga
ei jätku selleks, et saavutada vajalikku piimhappekogust ning võib tekkida võihappelise
käärimise oht. Hilisemas arengufaasis suureneb taimede kuivaine- ja suhkrutesisaldus,
väheneb proteiinisisaldus ning sileeruvus paraneb (Tölp, 2007). Rohumass niidetakse,
vaalutatakse ja koristatakse ruloonpressiga. Valmistatud silo varutakse Linajärve talus
pallidena talu lähedale.
Pallisilo tehnoloogial esinevad mõningad eelised ja ka puudused. Pallisilo peamised eelised:
1) Hoidla ehitamisse ei pea investeerima;
2) Tehnoloogia on paindlik – töö nõuab väheste inimeste kohalolekut, pallid saab kiirelt
sulgeda, võimalik on osutada teenustööd, ruloonpressi saab kasutada ka heina
varumisel või põhu koristamisel;
17
3) Vastavalt loomade vajadustele saab erineva toiteväärtusega ja kvaliteediga rohust
silosid paremini eraldada ja söötmisel sobitada vastavalt; risk, et hoidla avamisel silo
rikneb, puudub;
4) Silo saab paremini transportida ja toota müügiks;
5) Paremini saab teha teenustööd;
6) Looduse saastamine silomahlaga on välditud
Pallisilol on ka puudusi. Tehnoloogia on võrreldes suure võimsusega silokombainiga või
haagiskoguriga suhteliselt väikese tootlikkusega. Valmistamisel, kui ka säilitamisel võib kile
puruneda. See tähendab, et pallide hermeetilisuse tagamine on komplitseeritud. Üheks
oluliseks puuduseks on ka see, et pallisilo tegemisel kasutatakse palju kilet (Lisa 2), mis ei ole
kuigi loodusesäästlik ja mida on küllaltki tülikas utiliseerida. Kui arvestada, et ühele pallile
kulub umbes 1,5 kg kilet, siis selgub, kui suurte kogustega on tegemist. Probleemiks on olnud
ka talvel pallide külmumine (Older, 2011).
Silo kvaliteeti hinnatakse esmalt silo lõhna ja värvuse järgi (Kirkland jt, 2006). Roheline
värvitoon ja meeldiv lõhn on hea silo tunnuseks. Rahuldava silo värvus on valkjasroheline,
pruunikas või kollakas ja lõhn on veel üpris meeldiv. Halva silo värvus on pleekinud ja lõhn
on ebameeldiv. Et saada teada silo täpsem kvaliteet, tuleb määrata laboris siloproovist
käärimisproduktid ja toiteväärtus. Peamised parameetrid silo käärimisel on: lenduvad
rasvhapped, piimhape, rasvhapped, ammonniaaklämmastik, pH, jääksuhkrud, etanool,
butaandiool. Põhilisteks parameetriteks on 3 – pH, võihappe ja ammoniaaklämmastiku
sisaldus. Silo hindamise kriteeriumi alusel jagatakse silo toiteväärtuselt kolme klassi: hea silo,
rahuldav silo ja halb silo (Tabel 2).
Tabel 2. Silo hindamiskriteeriumid
1 2 3 4
Toiteväärtus Hea Rahuldav Halb
Kuivaines %
Toorproteiini >16 12-16 <12
Toorkiudu <26 26-30 >30
Toortuhka <10 8-10 >10
Neutraalkiudu(NDF) <46 47-60 >61
Happekiudu(ADF) <35 36-42 >43
Ainevahetusenergia,
MJ/kg
>10 8-10 >8
Seeduvus >65 50-65 <50
Keemiline koostis:
18
1 2 3 4
Kuivainet(KA), %
pH, KA <25 <4,1 4,1-4,2 >4,2
pH, KA 25-40 <4,3 4,3-4,7 >4,7
pH, KA 40-55 <4,7 4,7-5,0 >5,0
Võihapet, % KA <0,05 0,05-0,5 >0,5
Ammoniaak N/üld
N, %
<7 7-10 >10
Mikrobioloogiline
koosseis:
Võihappe bakterite
eoste arv 1g silos
<100 100-1000 >1000
Hallitused, kolooniaid
moodustavad ühikud
1g silos
<20000 20000-200000 >200000
Enterobakterid 1g silos <10000 10000-100000 >100000
Listeeria 25 g silos, +/- - - +
Silo stabiilsus, päeva >7 1-7 <1
Linajärve talu 2013. aastal võetud siloproovide tulemused näitavad, et valmistatus silo
parameetrid jäävad rahuldava ja hea tulemuse vahele (Lisa 3). Silo keskmine kuivaine
sisaldus oli 25,7%, silo energia sisaldus 9,35MJ/kg, toorproteiini sisaldus 14,4%, neutraalkiu
sisaldus 51,1% ja happekiu sisaldus 35,5%.
4.4. Heina valmistamine ja kvaliteet
Hein – rohttaime koristatud ja kuivatatud osa, mis säilib pikka aega aeroobsetes tingimustes.
Varem oli hein veiste peamine talvine sööt, kuid nüüd on ta selle osatähtsuse ratsioonis
minetanud. Selle asemele on tulnud kõigi oma eelistustega silo. Ometi peab meeles pidama, et
hein on samamoodi suure väärtusega ja vajaminev koresööt, mida loomad söövad isukalt.
Juhul, kui söödetakse märgsilo, on hein eriti vajalik ratsiooni tasakaalustamiseks ja
puhverdussöödana (Older, 2011).
Nii nagu mujal ettevõtetes põhineb Linajärve talus heina tootmine rohu looduslikul
kuivatamisel. Eelduseks vaadeltakse ilmaprognoose ning oodatakse päikeselist ja kuiva ilma
pikema aja jooksul. Võrreldes siloga koristatakse rohi hilisemas arengufaasis, kui rohu
niiskusesisaldus ja proteiinisisaldus on langenud. Selline rohi allub paremini kuivatamisele
põllul. Ettevõte ei kuivata rõukudes ja ventileeritavates küünides enam rohtu. Kuna aastatega
on karja suurus muutunud, ning sellepeale kuluks antud hetkel liiga palju aega ja raha.
19
Kõrrelised heintaimed niidetakse ettevõttes loomise lõppfaasis, kui nende niiskusesisaldus on
langenud. Sobiva ilma korral lastakse niidetud rohul kuivada 4-5päeva. Heina kaarutamine
toimub umbes kaks korda päevas ning hiljem vastavalt vajadusele. Vaalutamisega alustatakse,
kui niiskusesisaldus on langenud <25%. Kui rohi on muutunud piisavalt kuivaks, alustatakse
pallitamist. Pallitamiseks ja silo valmistamiseks kasutatakse sama ruloonipressi. Pallimiseks
sobiv niiskusesisaldus on 18-22% (Older, 2011). Vastavalt võimalusele veetakse pallid talu
lähedusse.
Heina tegemisel esinevad koristuskaod on sarnased silo valmistamise kadudega, kuid
põllukaod on heinal suuremad ning suurenevad vastavalt sellele, kui kuiv on ülesse võetud
materjal. Niitmiskaod tekivad, kui liiga kõrgelt niita. Varisemiskaod on mõjutatud heina
niiskusesisaldusest. Heades ilmastikutingimustes on varisemiskaod 5-7% piires, vihma korral
kasvab kaarutamiste arv ja arvestada tuleb 15% kadudega. Niiskes materjalis ja kõrges
temperatuuris on suurimad hingamiskaod taimerakkude hingamise tõttu. Seetõttu heina
kuivatamisega kiirustatakse, kasutades sagedasemat kaarutamist ning muljumist niitmisel.
Uhtumiskaod sõltuvad sademetest ning on seda suuremad, mida kuivem on hein. Muljumine
aitab kaasa märgatavalt toitainete väljauhtumist heinast. (Sarand, 2007)
4.5. Söödakultuuride võrdlev majanduslik effektiivsus
Et iseloomustada söödakultuuride effektiivsust, on kõige parem välja tuua tootmise omahind.
Sööda omahinda mõjutavad vastava kultuuri saagikus ja tootmiskulud. Üsna soodne on
karjamaarohi, niidu- ja põldhein. Söötade põhjal koostatakse ratsioonid. Lähtudes sööda
hinnast, saab soodsama ratsiooni suvel karjamaarohust. Silo on suurepärane talvine
loomasööt, kuid selle omahind võib muutuda kõrgeks ühelt poolt sileerimiskadude ja teisalt
vajamineva kuluka tehnika tõttu. See osa söödast, mille loomad omastavad ja toodanguks või
elatuseks kulutavad, on sööda omahinna kujunemisel olulise tähtsusega. Et korraldada
loomade talvist söötmist, peab toitaineväärtusi analüüsima biomassist. Analüüsima peaks
kolme väärtust: toorvalku, mida mõõdetakse g/kg kuivaine kohta, energiasisaldust, mida
mõõdetakse MJ/kg kuivaine (KA) kohtaja seeduva neutraalkiu sisaldust (NDF), mida
mõõdetakse g/kg kuivaine kohta (Jamieson, 2014). Söötade ratsionaalne kasutamine tuleb
esile söödaväärinduses, s.o toodangu ühe ühiku kohta kulutatud sööda hulgas (sü). Loomi
tuleks sööta normeeritud täisväärtusliku ja soodsa ratsiooniga. Söötmise tasuvus on mõjutatud
20
ka loomade toodangust. Loomade söötmise tasuvus on seda parem, mida suurem on toodang
(Parol, 1996).
Taimekasvatuses arvestatakse omahinnaks 1 kg toodangu saamiseks tehtud kulutusi. Kõik
otsesed ja kaudsed kulutused, mis on seaotud antud toodanguliigi kasvatamisega
moodustavad toodangu omahinna. Linajärve talu taimekasvatuse püsikuludeks aastatel 2011 -
2013 olid traktori, pressi, niiduki amortisatsioon, maamaks, maarent ja kindlustused.
Muutuvkuludeks olid taimekasvatuses ostetud kile, võrk, kütus, transport. Tabelis 3. selgub,
et aastatel 2011 - 2013 olid toodetud söötade omahinnad suhteliselt stabiilsed. 2011. Aastal
olev odavam heina omahind tulenes sellest, et aasta oli sademetevaene ja heina kaarutamiste
kordi ei pidanud niipalju tegema kui teistel aastatel. Selle tõttu langesid ka masintööde kulud
(Lisa 4). 2012 aasta oli silo tootmiseks väga soodne, sademeid oli piisavalt ning hektarilt tuli
üle 30. silopalli. Tootmisel on jälgitud ka sisendite hindasid, mis on iga aastaga tõusnud aga
tänu saagi stabiilsusele pole need muutused eriliselt omahinda mõjutanud.
Tabel 3. Toodetud söötade omahinnad aastatel 2011 – 2013, eur/kg
2011 2012 2013
Silo 0,037 0,023 0,030
Hein 0,042 0,048 0,046
4.6. Võimalused söödatootmise optimeerimiseks lähitulevikus
Töö käigus on selgunud, et Linajärve lihaveisetalu taimekasvatuses esineb mõningaid
kitsaskohti. Taimekasvatuses väärib peamist tähelepanu rohumaade uuendamine,
väetussüsteem ja võimalusel tehnoloogia uuendus.
Rohumaa saak ja selle kvaliteet oleneb eelkõige lämmastikutarbe katmisest. Reeglina ei vaja
lämmastikväetisi rohukamarad, kus on rohkesti liblikõielisi – karjamaal üle 30% ning niidul
60%. Nende lämmastikuvajadus rahuldatakse õhust sümbiootiliselt mügarbakterite abil seotud
lämmastikuga – peamiselt 85 – 200 kg/ha aastas ja mullavarudest 30 – 60 kg/ha.
Kõrrelisterohkete rohukamarate optimaalne lämmastikunorm – 150 – 210 kg/ha jaotatakse 2
või 3 annuseks. Lämmastikväetiste tõttu algab kevadel taimede kasv varem ning lõpeb sügisel
hiljem. (Older, 2011) Väetatud rohumaal kasvab rohi kiiremini. Noorema rohu toiteväärtus on
tunduvalt suurem ja selle kaudu avaldub lämmastikväetiste mõju rohu toiteväärtusele kõige
21
enam. Selleks, et Linajärve talu rohumaade hea saagikus ka teisel ja kolmandal niitel tagada,
tuleks peale esimest niidet anda rohumaadele täiendavat väetist.
Kuna rohumaade uuendamine on kulukas ettevõtmine, peaks ettevõte eeskätt nende
rohumaade kallale asuma, mis kõige enam uuendamist vajavad. Kindlasti peaks ettevõtte
ennem analüüsima, kas uuendamine tasuks ära, kui edaspidi oleks kvaliteetsemat ja suuremat
saaki loota.
Söödatootmise kiirendamiseks võiks ettevõte ruloonpressi asemele tulevikus soetada press
kiletaja, mis on võimeline tegema mitme masina töö korraga ära. Teine võimalus oleks
soetada ettevõttel suurepaki press, mille heinapakk on peaagu 3 korda suurem (umbes 700 kg)
kui ruloonipressil. Samuti läheks pakkide transpordi peale vähem aega, kuna heinapakke
oleks ligi 3 korda vähem ning kokku saaks hoida ka kütuse pealt. Suurepaki press, aga oleks
väga kulukas ost, ning hetkel selles ettevõttes see veel võimalik ei ole ja ära ei tasuks.
22
5. VEISEKASVATUS
5.1. Karja struktuur ja loomade arv
Linajärve talu lihaveisekarjas kasvatatakse puhtatõulisi hereforde, belgia sinise ja aberdiin-
anguse ning herefordi ristandeid. Kui 1999. aastal alustatud kasvatuses oli 4 lihaveist, siis
2013. aastaks on lihaveiseid 130. Ettevõte on karja suurusust aastate lõikes pidevalt
suurendatud (joonis 1). Talus kasutatakse vabapaaritust ehk pull on paigutatud lehmadega
samasse sulgu. Selline tegutsemisviis õigustab end kuna inimesel võiks ind jääda märkamata.
Tõupulli kasutamine paaritamisel tõstab paarituse effektiivsust mida on kasutatud alates 2003.
aastast.
Joonis 1. Karja kogu- ja veiste tõugude arv aastatel 2010-2013.
Puhtatõuliste herefordide arvukus on vaadeldavatel aastatel olnud tõusvas suunas, sama võib
öelda ka abrediin-anguse ristandite kohta. Langenud on vaid belgia sinise ristandite arvukus
karjas, sest ettevõtte põhisuunaks on põhiliselt puhtatõulised herefordid ning kokkuvõttes on
kogu loomade hulk karjas suurenenud aastatel 2010-2013 28. looma võrra. Põhiliselt
6 7 9 9
29 33
36 31
67 70
74
90
102
110
119
130
0
20
40
60
80
100
120
140
2010 2011 2012 2013
Ab ristand
Bb ristand
Hf tõug
Kokku veiseid
23
puhtatõuliste herefordide kasvatamise kasuks otsustati, kuna herefordid on väga
vähenõudlikud ja kohanemisvõimelised (Toral jt, 2010).
Poegimisprobleeme esineb neil harva, neil on head emaomadused ning suguküpseks saavad
nad suhteliselt vara. Mullikaid soovitatakse paaritada 14-16 kuu vanuselt. Nad on ka head
karjamaa rohu kasutajad ja lepivad ka vähemväärtuslike ja looduslike rohumaadega.
Vähenõudliku tõuna suudab Hereford suveperioodil hästi rasva talletada ja edukalt saab meie
tinimustes pidada neid ka talvel, ilma, et peaks tegema suuremaid kulutusi laudale. (Külvet,
2011)
Loomade liigid on Linajärve talus aastatel 2010-2013 väiksemal määral kõikunud, põhilise
osa karjast on moodustanud lehmikud ja lehmad (Tabel 4).
Tabel 4. Karja lehmade, lehmikute, pullikute ja sugupullide tiheduse analüüs aastatel 2010-
2013
2010 2011 2012 2013
Tõug Ab Bb Hf Ab Bb Hf Ab Bb Hf Ab Bb Hf
Loomaliik
Lehmikud 0 23 28 0 25 30 0 27 31 0 23 37
Lehmad 6 0 29 9 0 28 9 0 32 9 0 36
Pullikud 0 6 9 0 7 11 0 8 10 0 8 16
Sugupullid 0 0 1 0 1 1 0 1 1 0 0 1
Kokku 6 29 67 9 33 70 9 36 74 9 31 90
Struktuuris ei ole vaadetavatel aastatel aastatel olnud väga suuri muutusi, põhilised muutused
on toimunud Hf tõugu loomade juures kus on toimunud pidev loomade arvu suurenemine, see
on tingitud sellest, et ettevõtte põhisuunaks on puhtatõuliste herefordide kasvatamine.
Jõudluskontrollis olevate lihaveisekarjade struktuur näitab puhtatõuliste lihaveiste vähesust
(20,0%) ja väga suurt ristandite osatähtsust (80,0%). Ehkki lihaveiste ja introdutseeritud
tõugude arv suureneb, on Eestis probleemiks lihaveiste tõulisus ja puhtatõuliste lihaveiste
vähesus, mis piirab oluliselt võimalusi teenida tulu tõuloomade müügist [JKK 2010].
5.2. Veiste pidamine
Veised on grupeeritud vastavald hetkelisele vajadusele, vanusele ja soole. Ammlehmad on
koos sündinud vasikatega eraldi aedikus. Vasikad toituvad esimestel kuudel emapiimast,
24
lisaks saavad süüa heina või silo ja juua vett. Edasi paigutatakse vasikad ammlehmadest eraldi
oma sulgu ning ammlehmad lähevad tagasi põhikarja juurde. Vastavalt hetkelisele vajadusele
hoitakse eraldi aedikutes veel pulle. Kõikidele loomadele söödetakse heina või silo, ning
vabalt on ees vesi. Jõusööta loomad ei saa. Laudas toimub söötmine osaliselt
mehhaniseerituna, see tähendab, et söödad toimetatakse lauta traktroriga ning edasine
söötmine toimub käsitsi.
Suvel peetakse lihaveiseid karjamaal. Karjatamisperiood kestab enamasti kuus kuni seitse
kuud, soodsa ilmastiku korral ka kauem. Lihaveised saavad ka peale suve hästi hakkama
raskemates tingimustes (Katharina jt, 2009). Kõikidel karjamaadel kus loomi peetakse
hilissügiseni, on loomadel võimalus halva ilma korral varjuda kas metsatukka või minna
spetsiaalselt ehitatud varjualuse alla. Linajärve talu lihaveiseid peetakse enamjaolt väljas ka
talvel, muidugi on sellisel juhul loomadel varjualusele ligipääs. Juba loomade heaolu ja
tervise mõttes on soovitatav lasta loomi vabaõhualadele ka talvel. Loomale sobivad
välikarjatamistingimused rahuldavad looma liikumisvajaduse ning ta püsib terve (Jamieson,
2014). Linajärve talus laudas elavatel loomadel on on ööpäevaringne vaba pääs jalutusalale,
kus nad viibivad meelsasti kuiva ilma korral ka talvel. Jalutusalad on enamasti looduslikud.
Lihaveiste sorteerimiseks ja eraldamiseks soetas Linajärve talu 2008. aastal kogumisaiad, mis
on 3-4 m pikad ja umbes 160 cm kõrged. Aiad on roostetamise vältimiseks kuumtsingitud ja
ühendatakse omavahel poltühendustega. Nende aedadega on talul võimalik teha pea kõiki
lihaveiste koondamisega ja eraldamisega seotud protseduure. Samuti osteti loomadele
hoolduspuur, milles loomi kaalutakse, pannakse kõrvamärke, vajadusel võetakse vereproove
ja tehakse muid veterinaarseid protseduure.
Vesi on loomadele kergesti kättesaadav. Karjamaadel kus looduslik vesi pole loomadele
kättesaadav on paigaldatud veemahutid. Veenõude kõrguse valikul on arvestatud ka väikeste
vasikatega. Samuti on ühel karjamaal loomadel ligipääs talu maadel asuvale looduslikule
järvele. Suveti jälgitakse eriti tähelepanelikult, et puhast joogivett oleks loomadel piisavalt,
sest muidu kogunevad loomad jootmiskoha juurde mälatsema ja lamama. Sellega aga tekib
tihtipeale joogikoha ümber rohkelt sõnnikut, loomad lamavad selle sees ning võib tekkida
udarapõletike ja sõrahaiguste oht (Jamieson, 2014). Talveks on valitud soojustatud jootjad.
Poegimiseks on eraldatud laudas varjuline koht, kus lehm saab vasikaga veeta esimesed
päevad koos. Seejärel lastakse poeginud lehmad ja vasikad teistega kokku. Talus on ette
25
tulnud ka karjamaal poegimist, aga tänu piisavale järelvalvele on alati õnnestunud õigel ajal
abi anda.
Lihaveiste kasvatamisel on nii loomatervishoiu kui majandusliku tõhususe jaoks äärmiselt
oluline veiseid karjatada ning selline võimalus on ka Linajärve talus alati olnud ja seda
võimalust on ka alati ära kasutatud. Karjatamine on kõige odavam veiste söötmise viis.
Linajärve talus pääsevad loomad vabalt karjamaale ja jalutusaladele ning on ilmastikuolude
eest kaitstud. See aitab kokku hoida söötadelt, loomatervishoiu kuludelt ning mõjub soodsalt
vasikate tervisele (Nguyen jt, 2012).
Karjamaarohu rohke söömine on parim viis toitainete vajaduste rahuldamiseks.
Päikesevalguses sünteesib looma organism enesele ise vajaliku koguse D-vitamiini. Võimalus
vabalt liikuda mõjub suurepäraselt looma tervisele ja aitab vältida haigusi. Eespool nimetatud
soodsate looduslike tegurite mõju puudub juhul, kui pidada loomi kogu suve jooksul laudas.
See aga mõjub loomade organismile ja neil võivad tekkida ainevahetushäired, sigimise
langus. (Suurmaa, 2005)
Linajärve talus laudatingimustes pidamisest tulenevaid probleeme esineb väga harva. Veistel
esineb väga vähe sigimisprobleeme, haigusi, ainevahetushäireid ning parasiite. Ammlehmade
puhul on esinenud väga harva aborte, vasikate lõppemist või surnultsünde, mis kõik muidu
tooksid ettevõttele majanduslikku kahju (Tabel 5). Sellepärast jätkataksegi ning kasutatakse
täielikult ära oma head võimalust karjatamiseks.
Tabel 5. Poegimisraskused ammlehmadel 2013. aastal
1 2 3
Tõug Poegimisraskus Poegimiste arv
Ab abita 8
Ab kokku 8
Hf abita 33
Hf abiga 1
Hf kokku 34
Tõud kokku abita 41
Tõud kokku abiga 1
Poegimised 42
26
Tabelis 5 on välja toodud ammlehmade poegimised aastal 2013 koos abiga ja ilma abita. Abi
poegimisel vajas ainult üks Hf tõugu ammlehm, ülejäänutel poegimisraskusi ei esinenud.
Samuti ei esinenud kordagi surnult sünde.
5.3. Lihatoodang
Karjatamisel põhinevas lihaveisekasvatuses peetakse enamus aastast veiseid õuetingimustes,
karjamaal. Karjatamine võib anda väga häid kasvutulemusi, vähemalt varasuvel ning kevadel.
Karjatatavad loomad kasvavad üldiselt aeglasemalt, kui sisetingimustes peetavad
intensiivtootmise loomad. Aeglasema kasvu tulemusena on looma liha erilisem – marmorjas
ja tugevama maitsega (Dunne jt, 2011). Aeglasem kasv hoiab, aga tootja raha pikemalt kinni
ja sellega peab arvestama juba tootmise planeerimisel (Jamieson, 2014).
Veiseliha- ja elusloomade müük on ettevõtte põhiline sissetulektute allikas. Loomade müük
kas lihaks või elusloomadena on 2003-2013. aastatel enamasti olnud tõusvas joones (Tabel 6).
Omanik on teinud kõik endast oleneva, et lihaveisekasvatus oleks tulutoov ning süsteemne
ning kus ei tekiks enam nn auke loomade realiseerimises.
Tabel 6. Tulud veiseliha ja elusloomade müügist (€)
Müüdud veiste arv, pea Keskmine sissetulek
ühe looma kohta
Keskmine sissetulek
kokku
2003 11 152,90 1682
2004 5 464,80 2324
2005 6 928,33 5570
2006 6 684,16 4105
2007 9 839,77 7558
2008 20 611,00 12 220
2009 26 603,92 15 702
2010 34 719,32 24 457
2011 38 880,57 33 462
2012 32 1367,53 43 761
2013 15 1295,66 19 435
Aastal 2003 müüdud veiste arv oli küllaltki suur. Seda sellepärast, et 1999. Aastal Savernast
ostetud loomade järglased olid liiga väikest kasvu, ning majanduslikult polnud neid kasulik
enam hoida ning 11. müüdud veisest olid kaheksa justnimelt Savernast ostetud loomade
järglased. Kuna ettevõttes suureneb iga aasta loomade arvukus, siis ka sissetulekud kokku on
enamasti suurenenud. Võrreldes 2012 ja 2013 aasta kogu sissetulekut, siis on selgesti aru
27
saada, et kui tahetakse suuremat sissetulekut peab loomade jaoks otsima ja laiendama turustus
võimalusi ning tutvuseid.
“Tõupull ongi pool karjast.” Selles vanasõnas leidub üksjagu tõtt, sest vasikad saavad 50%
oma pärilikust materjalist pullilt (Jamieson, 2014). Mõistlik oleks hankida nii hea pull, kui
rahaliselt võimalik ja tema valimisele palju aega varuda (Campion jt, 2009). Nii on teostanud
ka antud ettevõte, alates 2003. aastast on ostetud tõupulle ning viimane Bb tõupull osteti
Taanist. Teistele kasvatajatele on tõupulle müüdud alates 2001. aastast, kokku 10 pulli. Antud
ettevõttes on tõupullidelt saadud pärilik materjal küllaltki hästi märgatav loomade lihakuse,
rasvasuse ja keskmise rumba massi kaudu (Tabel 7).
Tabel 7. Ettevõtte lihaveiste rümbamasside kokkuvõte aastatel 2011-2013
Aasta Lihakus
(SE)UROP
Rasvasus
(1-5)
Loomade arv Kesk.rümba
mass,kg
2013 O 2 2 304.2
2013 O 3 1 344.6
2013 R 2 1 358.4
2013 R 3 4 352.0
2013 R 4 1 372.8
2013 R 5 2 301.5
2013 kokku 11 335.9
2012 R 1 1 689.0
2012 R 3 4 348.4
2012 R 4 6 352.3
2012 R 5 1 347.0
2012 U 4 1 346.8
2012 1 150.0
2012 kokku 14 360.0
2011 P 2 1 230.0
2011 O 2 1 241.6
2011 O 5 1 320.0
2011 3 249.0
2011 kokku 6 256.4
Vaadeledes tabelis 7 toodud andmeid loomade lihakuse kohta, võib öelda, et lihakus on
loomadel valdavalt hea(R). Samuti on ka kesk. rumba mass suurenenud 2012 ja 2013 aastal.
Võrdluseks võib tuua Eesti keskmise lihaveiste rümbamassi aastal 2010, mis oli 335,6 kg.
Nagu antud tabelis kirjutatud oli ettevõttel 2011. aastal kesk. rumba mass 2010. aasta Eesti
keskmisest madalam – 256,4 kg, aga 2012. ja 2013. aastal juba kõrgem, vastavalt 360,0 kg ja
335,9 kg.
28
Lihaveiste arv Eestis 2008-2014. aastani on oluliselt kasvanud, ning ületanud tänaseks 60 000
looma piiri (Tabel 8). Selle põhjuseks on lihaveistele omapärane vähene nõudlikus võrreldes
näiteks piimalehmadega. Lihaloomad saavad tänu rohkele karjatamisele rohkem vabalt
liikuda ja on seeläbi ka tervemad ja tugevamad ning ettevõtja ei pea nägema lihaveistega nii
palju vaeva kui piimakarjaga. Sellepärast on paljud piimakarja kasvatajad läinud üle lihaveise
kasvatusele.
Tabel 8. Lihaveiste arv Eestis maakondade lõikes aastatel 2008 ja 2014
Maakond Lihaveiste arv 2008 Lihaveiste arv 2014
Harjumaa 1890 3 216
Hiiumaa 2099 3 894
Ida-Virumaa 741 1 669
Jõgevamaa 630 2 341
Järvamaa 677 2 585
Läänemaa 3313 8 025
Lääne-Virumaa 2070 5 162
Põlvamaa 664 2 013
Pärnumaa 2305 5 983
Raplamaa 2341 6 146
Saaremaa 2837 8 490
Tartumaa 634 1 168
Valgamaa 1162 3 269
Viljandimaa 1384 3 709
Võrumaa 154 2 969
Kokku 22 901 60 639
Tabel 9. annab ülevaate kuue viimase aasta ettevõtte tuludest, toetustest, kuludest ning
kahjumist ja kasumist. Tabelist on näha, et nii kulud kui ka tulud on olnud 2008 – 2013
aastatel tõusvas trendis. See tuleneb veisekarja suurenemisest, sest müüakse küll üha rohkem
liha ja elusloomi, aga suurema toodangu saamiseks suurenevad ka kulutused. Ettevõtte
põhilised sissetulekud moodustuvad elusloomade ning veiseliha (Tabel 6, lk 26) müügist ja
toetustest. Tabelis 9 on näha, et 2013. aastal laekus tulusid võrreldes 2012. ja 2011. aastaga
palju vähem, kuna 2013. aastal turustati 15 lihaveist, aga 2012 ja 2011 aastal vastavalt 32 ning
38 lihaveist. Kulud moodustavad kõik lihaveistega seotud väljaminekud – sööda tootmine
(Tabel 3, lk 20), loomade transport, aedikute rajamised/parandamised, vajadusel veterinaari
kulud ja masinapargi uuendamine. Väga tähtsal kohal on lihaveiste pidamise juures antud
ettevõttes toetused. Toetusteta oleks ettevõte kõikidel tabelis 9 vaadeldavatel aastatel
29
kahjumis, aga tänu toetustele suudetakse tootmist suurendada ja kokkuvõttes iga aastaga ka
kasumit suurendada.
Tabel 9. Ettevõtte kasum/kahjum toetustega ja ilma toetusteta aastatel 2008-2013, €.
Aasta Tulud, € Toetused, € Kulud, € Kasum/kahjum
toetuseta, €
Kasum/kahjum
toetusega, €
2013 19 435 36 578 49 568 - 30 133 + 6445
2012 43 761 30 459 68 991 - 25 230 + 5229
2011 33 462 33 600 63 310 - 29 848 + 3752
2010 24 457 19 073 39 933 - 15 476 + 3597
2009 15 702 12 523 23 704 - 8002 + 4521
2008 12 220 13 753 22 870 - 10 650 + 3103
30
6. KOKKUVÕTE
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli kirjeldada Linajärve talu geograafilist asukohta,
analüüsida sööda tootmise ja lihaveiste kasvatamise protsessi, lihatoodangut ning sellega
kaasnenud probleeme tegevusaastate vältel (1999-2013).
Linajärve talu kasutuses olev maafond on aastatega stabiilselt suurenenud. Sööda tootmist
limiteerivateks teguriteks on mullastik ja ilmastik. Ettevõtte head majanduslikud tingimused
rohumaa väetamiseks on toonud kaasa saagikuse tõusu. Talu on effektiivselt ära kasutanud
põllumajandusmaad ning sööda varumisega lihaveistele probleeme ei ole esinenud.
Ettevõtte kasutuses olev masinapark on kolme viimase aasta jooksul tublisti uuenenud, on
kaasaegne ning, kui vaadata tootmismahtusid, siis tootlikkusest puudu ei jää. Silo varumisega
on viimastel aastatel ise hakkama saadud. Loomade arvu planeeritav suurendamine tulevikus
toob kaasa vajaduse ka suurendada silo kogust ning uuendada masinaparki. Hetkel on tehnika
jõudlus vastavuses loomade arvuga ja vajaliku sööda tootmisega ja tullakse toime.
Vaadeldud esimestel aastatel tekkis vähesel määral probleeme loomadega, kus põhjuseks olid
Savernast ostetud loomad, kelle järglased olid liiga väikest kasvu ning nad tuli maha müüa.
Alates 2003. aastast hakati ostma tõupulle, tänu millele on loomade lihatoodang olnud hea.
Kuna ettevõttes kasutatakse karjatamispõhist lihaveisekasvatust, siis loomade kasv on
aeglasem kui sisetingimustes peetavatel intensiivloomadel ning ettevõtte omanik peab
arvestama, et loomade aeglasem kasv hoiab kauem raha kinni. Aeglasema kasvu tulemusena
on veiseliha kvaliteetsem ja selle hind kõrgem.
Selleks et ettevõtte veiseliha müügiga ka tulevikus kasumis oleks ning seda suurendaks,
tuleks liha omahind hoida võimalikult madalal. Samuti peaks ettevõte turustamiseks
valmisolevad veised võimalikult kiiresti realiseerima, sest ettevõtte põhilised tulud
moodustavad elusloomade ja lihaloomade müük, mis mõjutavad tugevasti ettevõtte kasumi
kujunemist. Väga tähtsal kohal on ettevõttele ka toetused, mis loomade müügi kõrval
moodustavad teise peamise tulude saamise allika ja ilma toetusteta oleks firmal väga raske
tegutseda. Ettevõte on karja suurendades hakanud ka suuremaid toetusi saama, mis võimaldab
31
ettevõttes kasutatavat tehnikat uuendada ja seeläbi effektiivsemalt sööta toota. Ettevõte peaks
ka tulevikus omatoodetud söötadega hakkama saama, kuna sisseostetavate söötade hinnad
kujuneksid küllaltki kalliks. Omatoodetud sööda kvaliteet tuleb hoida võimalikult kõrgena, et
loomad saaksid sealt võimalikult suures osas rahuldatud oma energia- ja proteiinitarbe, ning
see annaks võimaluse omakasvatatud sööta ülejäägi korral lisasissetuleku saamise eesmägil
ära müüa.
32
SUMMARY
The objective of this study is to describe geographical location of Linajärve farm, analyse the
process of feed production and breeding beef cattle, also the production of beef and the
problems occured durning the years of operation (1999-2013) in Linajärve farm.
The lands of Linajärve farm has been regulary increasing in years. The main factors to limit
the feed production is the soil and climate. The company´s good financial terms have
positively effected the feed production and by using the farmland effectively they have made
sure they never had a problem with feed supplies for beef cattle.
In last three years the farm has renewed their machinery, the production capacity and
efficiency are well balanced. During the last few years the Linajärve farm has been able to
store the necessary feed supplies by itself. The plan to increase the size of the cattle in
coming years brings the necessity to increase the feed production and renew the machinery.
At the moment the farm`s technical efficiency is in balance with the size of the cattle.
During the first few years of the observation period they had some problems with the
livestock. The descendants of the animals bought from Saverna were too small and they had
to sell them. Since 2003 they started to buy breeding bulls, which has improved the quality
and quantity of the meat. The growth of the animals in Linajärve farm is slower than animals
raised indoors, so it takes more time for the owners of the farm to get the profits from the
investment. The slowers the growth of the animals, the better the quality of beef and that
makes the market price is high.
To keep the company profitable and increase the profit, net value of the meat should be kept
low. The main profit of the company comes from selling livestock and beef cattle, which
strongly affects the income of the company. So the farm should get the cattle, that is ready for
marketing, on the market as fast as possible. For the company the financial supports from the
government are also very important, which makes it the second main source of income.
Without these supports it would be very difficult for the company to stay in business. After
increasing the size of the beef cattle the financial supports have increased as well. This makes
33
it possible for the company to renew the machinery and increase the feed production. The
farm should be able to produce their own feed also in the future, because the price of the feed
bought in from the market is too high. To keep the animal`s need of energy and protein
satisfied, the quality of the feed produced by the own farm should be kept high. In the case of
over production it would also give the opportunity to make some extra profit from selling it.
34
KASUTATUD KIRJANDUS
Astover, A., Kõlli, R., Roostalu, H., Reintam, E., Leedu, E. 2012. Mullateadus. Tartu: Eesti
Maaülikool, 489 lk.
Astover, A., Reintam E., Leedu E., Kõlli R., 2013. Muldade väliuurimine, Tartu, lk 70.
Bernues, A., Ruiz, R., Olaizola, A., Villalba, D., Casasus. I, 2011. Sustainability of pasturebased
livestock farming systems in the European Mediterranean context: Synenergies and tradeoffs.
Champion. B., Keane, M. G., Kenny, D. A., Berry, D. P. 2009. Evaulation of estimated genetic merit
for carcass weight in beef cattle: Live weights, feed intake, body measurements, skeletal and
muscular scores, and carcass characteristics.
Dunne, P. G., Monahan, F. J., Moloney, A.P. 2011. Current perspectives on the darker beef often from
extensively-managed cattle: Does physical activity play a significant role?
Eva, V. L., Moons, C. P. H., Sonck, B., Andre, F., Tuyttens, M. 2013. Importance of outdoor shelter
for cattle in temperate climates.
FAO - Ühinenud rahvaste toidu- ja põllumajanduse organisatsioon. - www.fao.org
Jamieson, A. 2014. Lihaveisekasvatus pärandkooslustel. Eestimaa Looduse Fond, 95 lk.
Jõudluskontrolli keskus. Eesti, 2011. www.jkkeskus.ee
Katharina, L.G., Schuster, T.,Lena, M. L. 2009. Influence of weather on the behavior of outdoor-
wintered beef cattle in Scandinavia
Kirkland, R. M., Patterson, D. C. 2006. The effect of qualityof grass and maize silage on the intake
and performance of beef cattle.
Külvet, A., Vessart, L., Vetemaa, A., Mikk, M. 2011. Mahepõllumajanduslik lihaveisekasvatus, lk 26.
Kurm.K, 1981. Veisekasvatus, Tallinn Valgus, lk 427.
Lillak.R, 2003. Eesti põllumajanduse ajalugu, Trükipunkt, 240 lk.
Maa-ameti Geoportaal. Eesti, 2011. http://geoportaal.maaamet.ee/
Mooste valla kodulehekülg - www.piksel.ee/mooste
Neumann, K., Verburg, P. H., Elbersen, B., Stehfest, E., Woltjer, G.B. 2010. Multi-scale scenarios of
spatial-temporal dynamics in the European livestock sektor.
35
Nguyen, T. T. H., Van der Werf., H. M. G., Eugene. M., Veysset. P., Devun. J., Chesneau. G,. Doreau.
M. 2012. Effects of type of ration and allocation methods on the environmental impacts of beef-
production systems.
Older, H. 2011. Kohalikud söödad. Eesti Rohumaade ühing, 332 lk.
Older, H., Toomre, R., Sarand, R. J. 1993, Infotrükk, Rohusöödad – nende tootmine ja kasutamine.
216 lk.
Parol, A., Selge, A., Viiralt, R. 1996. Sööda tootmine piimakarjale. Tartu, lk 77.
Rushen, J., Passille, A. M., Keyserlingk, M. A. G., Weary, D. M, 2008. The welfare of cattle. Volume
5. Queensland, Australia, pp, 211.
Suurmaa, A. 2005. Lihaveisekasvatus Eestis. Eesti Lihaveisekasvatajate Selts, 268 lk.
Suurmaa, A. 2007. Miks, millal, kuidas alustati Eestis lihaveiste kasvatamist, Vali Press OÜ.
Tölp, S. 2007. Söödad kui toitefaktorite kandjad. Tartu, Eesti Maaülikool, Veterinaarmeditsiini ja
loomakasvatuse instituut
Toral, F. L. B., Roso, V. M., Araujo, C. V., Filho, J. C. R. 2010. Genetic parameters and response to
selection for post-weaning weight gain, visual scores and carcass traits in Hereford and
Hereford x Nellore cattle.
36
Lisad
Lisa 1. Silo, heina ja põhupallide arv aastatel 2009-2013 linajärve talus
Silo pallide arv, tk Hein pallide arv, tk Põhk pallide arv, tk
2009 680 228 70
2010 570 270 40
2011 580 540 80
2012 728 602 50
2013 485 496 60
Lisa 2. Kile maksumus ühe tonni silo pallimisel
Kile maksumus €/rull 64
Ühest kilerullist saab silopalle, tk 17
Silopalli keskmine kaal, kg 700
Ühest võrgurullist silomassi pallida, kg 12000
Kile maksumus, €/t 5,10
Lisa 3. Linajärve lihaveisetalu 2013 aasta siloproovide tulemused
KA % TP % ADF% NDF% TT
%
Seeduvus
%
ME,
MJ/kg
pH
1. 18,7 16,4 36,9 48,4 10,4 58 9,1 4,1
2. 27,6 15,0 33,7 48,9 9,2 62 9,7 4,0
3. 19,8 16,1 35,5 56,2 10,3 59 9,2 4,1
4. 36,7 10,2 36,1 51,2 6,9 60 9,4 4,1
1. Linajärve rohumaa (Säässaare)
2. Linajärve rohumaa (Viisli)
3. Linajärve rohumaa (Mooste)
4. Linajärve rohumaa (Viisli)
Lisa 4. Silo ja heina omahinna kujunemine 2011-2013
1 2 3
2011 silo Hind € Kokku €
Saak kasutusaastal 16,5 t/ha
37
2012 silo Hind € Kokku €
Saak kasutusaastal 21,5 t/ha
Võrk 21,5 t/ha 1.10 23,65
Kile 21,5 t/ha 6.10 131,15
Masinatööd kokku + tööjõu
kulu
349
Keskmine saak t/ha 21,5
Tootmise omahind 1 kg
tootmiseks, €/kg
0,023
Silopalli maksumus € 16,10
2013 silo Hind € Kokku €
Saak kasutusaastal 13,5 t/ha
Võrk 13,5 t/ha 1.10 14,85
Kile 13,5 t/ha 6.00 81.00
Masinatööd kokku + tööjõu
kulu
319
Keskmine saak t/ha 13,5
Tootmise omahind 1 kg
tootmiseks, €/kg
0,030
Silopalli maksumus € 21,00
1 2 3
2011 hein (Looduslik
heinamaa)
Hind € Kokku €
Saak kasutusaastal 4,5 t/ha
1 2 3
Seemnesegu 18 kg/ha 2,33 41,98
Harilik timut 11 kg/ha 2,80 30,08
Punane ristik 7 kg/ha 1,70 11,9
Kompleksväetis
Lämmastik (N) 37 kg/ha 1,26 46,62
Fosfor(P) 23 kg/ha 1,26 28,98
Kaalium(K) 105 kg/ha 1,26 132,3
Võrk 16,5 t/ha 0,90 14,85
Kile 16,5 t/ha 5,10 84,15
Masinatööd kokku + tööjõu
kulu
235
Keskmine saak t/ha 16,5
Tootmise omahind 1 kg
tootmiseks, €/kg
0,037
Silopalli maksumus € 25,90
38
1 2 3
Võrk 4,5 t/ha 1.10 4,95
Masinatööd kokku + tööjõu
kulu
187
Keskmine saak t/ha 4,5
Tootmise omahind 1 kg
tootmiseks, €/kg
0,042
Heinapalli maksumus € 11,55
2012 hein (Looduslik
heinamaa)
Hind € Kokku €
Saak kasutusaastal 4,75 t/ha
Võrk 4,75 t/ha 1.35 6,41
Masinatööd kokku + tööjõu
kulu
220
Keskmine saak t/ha 4,75
Tootmise omahind 1 kg
tootmiseks, €/kg
0,048
Heinapalli maksumus € 13,2
2013 hein (Looduslik
heinamaa)
Hind € Kokku €
Saak kasutusaastal 4,25 t/ha
Võrk 4,25 t/ha 1.35 5,73
Masinatööd kokku + tööjõu
kulu
194
Keskmine saak t/ha 4,25
Tootmise omahind 1 kg
tootmiseks, €/kg
0,046
Heinapalli maksumus € 12,65