Maksukorralduse seaduse eelnõu juurde teiseks lugemiseks 30 · Web viewEesti Konjunktuuriinstituudi andmetel sai 2010. aastal 13% Eesti töötajatest palka, millelt jäeti ettenähtud

Maksukorralduse seaduse eelnõu juurde teiseks lugemiseks 30

Seisuga 1.07.2014

MAKSUKORRALDUSE SEADUSE SELETUSKIRI

SISUKORD

Sissejuhatus6

Lühikokkuvõte7

1. peatükk8

Üldsätted8

1. jagu8

Seaduses kasutatavad põhimõisted8

§ 1. Seaduse reguleerimisala8

§ 2. Maksu mõiste14

§ 3. Maksusüsteem14

§ 4. Maksuseadus14

§ 5. Maksuhaldur15

§ 6. Maksukohustuslane16

§ 7. Maksukohustuslase õigus- ja teovõime17

§ 8. Seadusliku esindaja ja vara valitseja kohustused18

§ 8¹. Mitteresidendi maksuesindaja19

§ 9. Elukoht, asukoht, tegevuskoht ja püsiv tegevuskoht19

2. jagu19

Maksuhalduri põhikohustused19

§ 10. Maksuhalduri ülesanded20

§ 11. Uurimispõhimõte21

§ 12. Kaalutlusõigus21

§ 13. Maksukohustuslase ärakuulamine21

§ 14. Teabe andmine maksukohustuslasele22

§ 14¹. Maksukohustuslase teavitamine23

§ 15. Maksuseaduste selgituste ja juhendite andmine23

§ 15¹. Isikukoodi töötlemine23

§ 16. Kahju hüvitamine23

3. jagu24

Maksukohustuslaste register24

§ 17. Maksukohustuslaste register24

§ 18. Registreerimiskohustus25

§ 19. Juriidilise isiku või asutuse registreerimine27

§ 20. Füüsilisest isikust ettevõtja registreerimine (pealkiri kehtiv kuni 1.09.2009)28

§ 20. Füüsilisest isikust ettevõtja28

§ 20¹. Notari, vandetõlgi ja kohtutäituri registreerimine, registriandmete muutmine ja registrist kustutamine (pealkiri kehtiv kuni 1.01.2014)28

§ 20¹. Notari ja kohtutäituri registreerimine, registriandmete muutmine ja registrist kustutamine30

§ 202. Füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osaleva abikaasa registreerimine ja registrist kustutamine30

§ 21. Püsiva tegevuskoha registreerimine31

§ 21¹. Seltsingute, ühisuse ja muu juriidilise isiku staatust mitteomava isikute ühenduse registreerimine32

§ 23. Andmete muutumisest teatamine32

§ 24. Registrikande tegemine33

31. jagu33

Töötamise register33

§ 253. Maksuhalduri pädevus töötamise tuvastamisel41

§ 254. Töötamise registrisse kantavad andmed45

§ 255. Töötamise registri kande alus48

§ 256. Töötamise registri kande parandamine49

§ 257. Töötamise registri kande parandamisest keeldumine49

§ 258. Sunniraha töötamise registreerimise kohustuse täitmata jätmise eest50

4. jagu51

Maksusaladus51

§ 26. Maksusaladuse kaitse51

§ 27. Avalikud andmed54

§ 29. Andmete avaldamine riigi-, valla- ja linnaasutusele ning avalik-õiguslikke ülesandeid täitvatele isikutele57

§ 30. Andmete avaldamine rahvusvahelise ametiabi korras66

2. peatükk67

Maksunõuded ja-kohustused67

1. jagu67

Üldsätted67

§ 31. Maksuseadusest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused67

§ 32. Maksuvõlg68

§ 33. Tagastusnõue68

§ 34. Tagastusnõude pantimine ja arestimine69

2. jagu70

Nõuete ja kohustuste üleminek70

§ 35. Õigusjärglus70

§ 36. Maksukohustuste üleminek pärimisega70

§ 37. Maksukohustuse üleminek ettevõtte või selle osa üleandmise korral72

3. jagu73

Kolmanda isiku vastutus võõra maksukohustuse eest73

§ 38. Ettevõtte või selle osa üleandnud isiku vastutus73

§ 39. Täisühingu või usaldusühingu osaniku ning ühistu liikme vastutuse73

§ 40. Seadusliku esindaja ja vara valitseja vastutus74

§ 41. Vastutus maksuõiguserikkumise tagajärjel tekkinud maksuvõla eest74

§ 42. Lepinguline vastutus75

3. peatükk75

Maksumenetluse üldsätted75

§ 43. Menetlusosalised75

§ 44. Maksuasja menetlusalluvus75

§ 45. Haldusmenetluse seaduse kohaldamine77

§ 451. Elektrooniline asjaajamine77

§ 46. Maksuhalduri haldusaktid78

§ 47. Menetluskeel ja tõlk79

§ 48. Esindaja79

§ 49. Taandamine80

§ 49¹. Menetlustoimingu sooritamine maksuhalduri ametiruumides80

§ 50. Menetlustähtaja arvutamine, ennistamine ja pikendamine81

§ 51. Rahvusvaheline ametiabi (KEHTETU alates 1.01.2012)82

3¹. peatükk84

Rahvusvaheline ametiabi84

§ 511. Rahvusvaheline ametiabi84

§ 512. Teabevahetus rahvusvahelise ametiabi korras85

§ 513. Sissenõudmine rahvusvahelise ametiabi korras86

§ 514. Sundtäitmine rahvusvahelise ametiabi korras86

§ 515. Välisriigi ametniku kaasamine maksumenetlusse88

§ 516. Rahvusvahelise ametiabi kulude hüvitamine88

4. peatükk88

Dokumentide kättetoimetamine88

§ 52. Dokumentide kättetoimetamine88

§ 53. Allkirja vastu kättetoimetamine89

§ 53¹. Kättetoimetamine posti teel89

§ 54. Kättetoimetamine posti teel või elektrooniliselt (pealkiri kehtiv kuni 7.06.2013)89

§ 54. Kättetoimetamine elektrooniliselt90

§ 55. Kättetoimetamine perioodilise väljaande kaudu91

5. peatükk92

Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus maksumenetluses92

§ 56. Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus92

§ 57. Raamatupidamisarvestuse ja arvestuse pidamise kohustus92

§ 58. Dokumentide säilitamise kohustus95

6. peatükk95

Tõendid95

§ 59. Tõendite kogumine95

§ 60. Teabe nõudmine maksukohustuslaselt96

§ 61. Teabe nõudmine kolmandatelt isikutelt97

§ 62. Asjade ja dokumentide esitamine98

§ 63. Teabe nõudmine riigi-, valla-või linnaasutustelt ja riigi andmekogu vastutavalt või volitatud töötlejalt99

§ 64. Teabe ning tõendite esitamisest keeldumise õigus100

§ 65. Dokumentidest ärakirjade tegemine ning dokumentide ja asjade äravõtmine100

§ 66. Kulude hüvitamine kolmandale isikule101

§ 67. Sunniraha teabe, asjade või dokumentide esitamata jätmise eest101

§§ 68. ja 69. Eksperdi kaasamine ning ekspertiisiga seotud kulude hüvitamine102

§ 70. Mõõturid ja tõkendid102

§ 71. Asendustäitmine102

§ 72. Vaatlusi ja muud menetlustoimingud103

§ 721. Isikusamasuse tuvastamine105

7. peatükk107

Revisjon107

§ 73. Revisjoni eesmärk ja ulatus108

§ 74. Pädevus108

§ 75. Revisjoni läbiviimisest etteteatamine109

§ 77. Revisjoni läbiviimise aeg ja koht110

§ 78. Maksukohustuslase õigused ja kohustused revisjoni läbiviimisel110

§ 80. Revisjoni lõppvestlus111

§ 81. Revisjoniakt111

7¹. peatükk112

Päring sideettevõtjale, jälitustoimingud ja salajane koostöö112

§ 81¹. Päringu tegemine sideettevõtjale112

§ 81². Andmete kogumine isiku jälitusteabele juurdepääsu ja teenistusse võtmise otsustamiseks113

§ 81³. Salajane koostöö ja konspiratsioonivõtted113

8. peatükk113

Maksudeklaratsioon ja maksu määramine113

1. jagu113

Üldsätted113

§ 82. Maksukohustuslase poolt esitatud andmete tõenduslik jõud113

§ 83. Tühiste tehingute arvestamine maksustamisel113

§ 84. Maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtavad tehingud ja toimingud114

2. jagu115

Maksudeklaratsioon115

§ 85. Maksudeklaratsioon115

§ 86. Deklaratsioonide esitamine ja vastuvõtmine115

§ 87. Deklaratsiooni allkirjastamine116

§ 88. Maksusumma arvutamine117

§ 89. Maksudeklaratsiooni parandamine118

§ 90. Puudused deklaratsioonis119

§ 91. Sunniraha deklaratsiooni või selle paranduste esitamata jätmise eest119

21. jagu119

Siduv eelotsus119

§ 911. Siduv eelotsus121

§ 912. Eelotsuse andmisest keeldumine121

§ 913. Eelotsuse vorminõuded123

§ 914. Eelotsuse siduvus123

§ 915. Eelotsuse taotlus124

§ 916. Riigilõiv125

§ 917. Puudused eelotsuse taotluses125

§ 918. Taotluse tagasivõtmine126

§ 919. Menetluse peatamine126

§ 9110. Eelotsuse andmise tähtaeg126

§ 9111. Kaebeõigus127

§ 9112. Eelotsuse kokkuvõtte avalikustamine127

3. jagu128

Maksuotsus ja vastutusotsus128

§ 92. Maksusumma määramine maksuhalduri poolt128

§ 93. Maksusumma määramine muutva tingimusega129

§ 94. Maksusumma määramine hindamise teel129

§ 95. Maksuotsus132

§ 96. Vastutusotsus132

§ 97. Summade ümardamine134

§ 98. Maksusumma määramise aegumistähtaeg134

§ 99. Aegumise peatumine136

§ 100. Maksusumma määramata ning sisse nõudmata jätmine137

4. jagu137

Maksuotsuste muutmine ja kehtetuks tunnistamine137

§ 101. Maksuotsuse muutmine ja kehtetuks tunnistamine137

§ 102. Maksuotsuse muutmine või kehtetuks tunnistamine seoses uue asjaolu või tõendi ilmnemisel138

§ 103. Maksuotsuse muutmine või kehtetuks tunnistamine muudel alustel139

9. peatükk140

Maksunõuete ja–kohustuste täitmine140

1. jagu140

Tasumine ja tagastamine140

§ 105. Tasumine ja tasaarvestamise141

§ 106. Tagastusnõude täitmine144

§ 107. Tagastusnõude täitmise peatamine ja pikendamine146

2. jagu147

Tasaarvestamine147

§§ 108. ja 109. Tasaarvestamine maksukohustuslase taotlusel või maksuhalduri poolt (KEHTETU alates 1.01.2009)147

§ 110. Tasaarvestuse eeldused (KEHTETU alates 1.01.2009)147

10. peatükk148

Maksuvõla tasumise ajatamine, maksuvõla mahakandmine ja kustutamine148

§ 111. Maksuvõla tasumise ajatamine148

§ 112. Maksuvõla tasumise ajatamise otsustamine149

§ 113. Maksuvõla tasumise ajatamise otsuse kehtetuks tunnistamine149

§ 114. Maksuvõla mahakandmine ja kustutamine150

§ 114¹. Maksuvõla ümberkujundamine ja maksuvõlast vabastamine151

11. peatükk151

Intress151

§ 115. Maksukohustuslase poolt makstav intress152

§ 116. Maksukohustuslasele makstav intress153

§ 117. Intressimäär155

§ 118. Intressi arvestamise aegumine156

§ 119. Intressi mittearvestamine157

12. peatükk160

Tagatis160

§§ 120. – 126.160

§ 126. Tagatise vabastamine161

13. peatükk161

Sundtäitmine161

1. jagu162

Maksuvõla sundtäitmine162

§ 128. Sundtäitmine162

§ 129. Sundtäitmise hoiatus164

§ 130. Maksuhalduri täitetoimingud164

§ 131. Pangakonto arestimine168

§ 132. Sundtäitmise aegumine (KEHTETU alates 1.01.2014)169

§ 132. Sundtäitmise aegumistähtaeg169

§ 133. Maksuhalduri pädevus riigi, valla või linna esindajana likvideerimis-, pankroti- ja kohtumenetluses171

§ 134. Sundtäitmine rahvusvahelise ametiabi korras (KEHTETU alates 1.01.2012)172

2. jagu172

Kohustuste täitmise tagamine172

§ 135. Sunnivahendite rakendamine172

§ 136. Sunnivahendi rakendamise hoiatus173

§ 136¹. Täitmist tagavate toimingute sooritamine enne rahalise nõude või kohustuse määramist174

14. peatükk178

Vaidemenetlus178

§§ 137. – 149.178

§ 151. Edasikaebamise õigus181

15. peatükk181

Maksuõiguserikkumiste eest kohaldatavad karistused181

§ 152. Maksude väärarvutus (KEHTETU alates 15.03.2007)182

§ 153. Maksusumma kinnipidamata jätmine (KEHTETU alates 15.03.2007)182

§ 153¹. Maksude maksmisest kõrvalehoidumine182

§ 153². Maksukelmus182

§ 154. Maksuhalduri tegevuse takistamine183

§ 154¹. Aktsiisiga maksustatavate kaupadega seotud eeskirjade rikkumine183

§ 155. Aktsiisiga maksustatavate kaupadega seotud eeskirjade rikkumine (KEHTETU alates 1.09.2002)183

§ 155¹. Aktsiisilao pidamisega seotud kohustuse täitmata jätmine183

§ 155². Ebaseaduslikud toimingud aktsiisivabalt sisseveetud mootorkütusega183

§ 160. Karistuse määramise aegumine (KEHTETU alates 6.04.2009)183

§ 161. Karistusest vabastamine (KEHTETU alates 6.04.2009)184

16. peatükk185

Rakendussätted185

§ 163. Käesoleva seaduse kohaldamine enne selle jõustumist tekkinud maksukohustustele185

§ 164. Enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlgade sissenõudmine189

§ 165. Aegumise sätete kohaldamine189

§ 167. Juriidiliste isikute karistamine enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud teo eest189

§ 168. Kriminaalkoodeksi alusel maksukuriteos süüdimõistetud isiku vastutus maksuvõla tasumise eest190

§ 1681. Füüsilisest isikust ettevõtja tegevuse peatamisest teatamine ja tema registrist kustutamine190

§ 1682. Maksunõuet ületava intressi arvestamise peatumine190

§ 1683 . Valla ja linna esindamine190

§ 1684. Sundtäitmise aegumistähtaja arvestamine enne 2014. aasta 1. jaanuari tekkinud nõuetele190

§ 1685. Kohtute ja prokuratuuri nõuete üle arvestuse pidamine191

§ 1686. Töötamise registrisse kehtivate andmete ülekandmine191

§ 170. Seaduse jõustumine191

Sissejuhatus

Maksukorralduse seadus[footnoteRef:1] (MKS) on maksuseaduste üldosa, mis sisaldab kõikide maksude kohta kehtivaid üldpõhimõtteid. Üksikud maksud ning menetlustoimingute erisused (nt deklaratsiooni esitamise tähtpäevad) sätestab konkreetne maksuseadus. [1: Nõukogu 15. märtsi 1976. aasta direktiivi 76/308/EMÜ (vastastikuse abi kohta teatavate lõivude, tollimaksude, maksude ja muude meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel) oli korduvalt oluliselt muudetud ning see vajas selguse ja otstarbekuse huvides kodifitseerimist. Kõnealune direktiiv tunnistati sellest tulenevalt kehtetuks ning selle asemel reguleerib vastastikuse abi osutamist nõukogu direktiiv 2008/55/EÜ vastastikuse abi kohta teatavate lõivude, tollimaksude, maksude ja muude meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel. Nõukogu direktiiviga 2010/24/EL (vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel) tunnistatakse direktiiv 2008/55/EÜ kehtetuks. Direktiivi 2010/24/EL vastuvõtmisest tingituna jäetakse ka MKS normitehnilisest märkusest välja viide direktiivile 2008/55/EÜ. Kuna nõukogu direktiiv 77/799/EMÜ (liikmesriikide pädevate asutuste vastastikuse abi kohta otsese maksustamise valdkonnas) ei sätesta enam direktiivis sätestatud valdkonna reguleerimiseks asjakohaseid meetmeid, otsustati see selguse huvides tervikuna asendada. Sellest tulenevalt võeti vastu uus nõukogu direktiiv 2011/16/EL, mis käsitleb maksustamisalast halduskoostööd ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 77/799/EMÜ. Direktiiv 77/799/EMÜ tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2013. Eelnõus on esitatud normitehniline märkus kahes erinevas sõnastuses. Kuna direktiiv 77/799/EMÜ kehtib kuni 1. jaanuarini 2013, siis eelnõu § 1 punktis 25 viidatakse normitehnilises märkuses direktiivile 77/799/EMÜ kui ka eelnõuga ülevõetavale direktiivile 2011/16/EL. Kuna direktiiv 77/799/EMÜ tunnistatakse direktiiviga 2011/16/EL kehtetuks alates 1. jaanuarist 2013, siis on eelnõu § 1 punktis 26 välja jäetud viide direktiivile 77/799/EMÜ ning § 5 lõikes 2 sätestatud, et punkt 26 jõustub 2013. aasta 1. jaanuaril.

]

Suurem osa MKS sätteid reguleerib maksumenetlust. Maksuõiguses nagu ka paljudes teistes õigusharudes tuleb teha vahet materiaalõigusel ja menetlusõigusel. Materiaalõiguse normid sätestavad maksukohustuse sisu (maksumaksja, maksu objekt, maksumäär, maksuvabastused). Menetlusõiguse (nimetatakse ka formaalseks maksuõiguseks) normid reguleerivad maksu deklareerimise ja tasumise korda, arvepidamist, kontrollimist, maksu määramise ja sissenõudmise korda, vaidluste lahendamise korda jms. MKS sisaldab valdavalt küll menetlusõiguse sätteid, kuid siin on ka rida üldisi materiaalõiguse norme (nt maksunõuete ja kohustuse ülemineku ja aegumisega seonduvad sätted). Materiaalse maksuõiguse ja menetlusõiguse eristamine on vajalik sellepärast, et materiaalõiguse rakendamisel kohaldatakse õigussuhte tekkimise ajal (st maksukohustuse tekkimise ajal, nt tulu või käibe tekkimise hetkel) kehtinud seadust, formaalse maksuõiguse rakendamisel tuleb lähtuda menetlustoimingu ajal kehtivast seadusest.

Maksumenetlus on haldusmenetluse eriliik ning selle läbiviimisel on kohaldatavad kõik haldusmenetluse üldpõhimõtted. Seetõttu võib maksumenetluses tekkida vajadus ka haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks, võttes arvesse MKS-is sätestatud erisusi. Olulisemad asjassepuutuvad haldusmenetluse seaduse sätted ning üldpõhimõtted on parema arusaadavuse huvides toodud üle MKS teksti.

Lühikokkuvõte

1.07.2002 a. jõustunud uue maksukorralduse seaduse eesmärgiks on konkreetsemate menetluse läbiviimise eeskirjade sätestamine, mis annavad maksuhalduri ametnikele senisest rohkem käitumisjuhiseid ning seega loovad maksumaksjatele suurema kindlustunde. Samas on sätestatud täiendavaid võimalusi kohustusi rikkunud isikutele maksu määramiseks ja sissenõudmiseks. Maksukorralduse seaduses käsitletakse seni reguleerimata küsimusi nagu:

1) seadusliku esindaja ja vara valitseja kohustused seoses nende esindatava või valitsetava varaga seotud maksukohustustega (§ 8) ;

2) maksuhalduri põhikohustused lähtuvalt haldusmenetluse üldprintsiipidest (nt uurimispõhimõte, kaalutlusõigus);

3) maksumaksja põhiõigused (nt õigus ärakuulamisele) ning maksumenetluse käigus tema kaitset tugevdavad sätted (nt erapooliku ametiisiku taandamisele, tõlgile, võimalus taotleda menetlustähtaegade ennistamist ja pikendamist);

4) laiendatud on kolmandate isikute ringi, kellelt maksuhaldur saab nõuda teise isiku maksuvõla tasumist;

5) täpsemalt on reguleeritud maksudeklaratsioonide esitamisega seonduvaid küsimusi ning tõendite kogumist maksuhalduri poolt sh eraldi kontrolli liigina on käsitletud kontrolli läbiviimist maksukohustuslase juures ehk revisjoni, mis toob kaasa maksukohustuslase kohustuste mahu suurenemise ning vajab seetõttu eraldi regulatsiooni;

6) lähtuvalt asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatust on maksuhaldurile antud võimalus rakendada uusi sunnivahendeid (sunniraha, asendustäitmine) mitterahaliste kohustuste täitmisele sundimiseks;

7) sätestatud on majandusliku tõlgendamise reeglid, mis lähtuvad tehingute majandusliku sisu eelistamisest juriidilisele vormile (nn majanduslik tõlgendamine). Sellised reeglid on vajalikud ühetaolise maksustamise tagamiseks ning olukorra ärahoidmiseks, kus tehingupooled saaksid võimaluse oma maksukohustuses ise kokku leppida;

8) maksuhalduri haldusaktide sisu ja liigitus muudetakse paremini mõistetavaks (maksuotsus, maksuteade, korraldus ja otsus), samuti käsitletakse maksuteadete ja maksuotsuste muutmist ja kehtetuks tunnistamist. Seni muutmist ja kehtetuks tunnistamist puudutav regulatsioon üldse puudus. Vajalik on see ka seoses haldusmenetluse seadusega, mis hakkab haldusaktide muutmist ja kehtetuks tunnistamist piirama. Maksumenetluses on vajalikud erireeglid.

Samuti on täiendatud enne 1.07.2002 kehtinud maksukorralduse seaduses olevat regulatsiooni. Näiteks tagatistega seonduvat on käsitletud eraldi peatükis ning on täiendatud haldusaktide kohtueelse vaidlustamise korda võttes eeskujuks haldusmenetluse seaduse vaidemenetlust sätestava osa jne.

1. peatükk Üldsätted

Üldsätetes on toodud seaduse reguleerimisala, kesksed mõisted nagu maksuseadus, maks, maksusüsteem, maksuhaldur, maksukohustuslane, samuti on üldsätete all eraldi jagudes toodud sätted, mis puudutavad maksuhalduri põhikohustusi, maksukohustuslaste registreerimist ning maksusaladust.

1. jagu Seaduses kasutatavad põhimõisted

§ 1. Seaduse reguleerimisala

Lõige 1 sätestab, et MKS on üldine maksumenetlust reguleeriv seadus, mis sätestab maksukohustuslase ja maksuhalduri vahelise suhtlemise põhireeglid. Maksukorralduse seadus sätestab maksukohustuslase põhilised kohustused ja õigused maksumenetluse läbiviimise käigus. Mitmed maksukohustuslase õigused tulenevad EV Põhiseadusest. Maksuhaldur on kohustatud tagama maksukohustuslasele võimaluse oma õiguste realiseerimiseks.

Maksukorralduse seaduses sätestatu kehtib vaid juhul, kui maksuseaduses või tollieeskirjades tolliseaduse tähenduses ei ole sätestatud teisiti. Samas ei tohiks maksuseaduste menetlusnormid minna vastuollu MKSis väljendatud üldprintsiipidega nagu ärakuulamisõigus, õigus selgituste saamisele. Õiguste piirangud on õigustatud üksnes põhjendatud juhtudel.

Lõike 3 muutmine (kehtiv alates 1.01.2009).

Lõikes 3 asendatakse ”tollieeskirjades tolliseaduse tähenduses” sõnadega ”tollieeskirjades ühenduse tolliseadustiku tähenduses”. Tolliseadus ei defineeri tollieeskirjade mõistet nagu oli kirjas MKS § 1 lg-s 3. Legaaldefinitsioon on kirjas ühenduse tolliseadustiku artiklis 1, mis sätestab, et tollieeskirjad koosnevad tolliseadustikust ja ühenduse tasandil või siseriiklikult nende eeskirjade rakendamiseks vastuvõetud sätetest. Eesti tolliseadus on vaid üks väike osa tollieeskirjadest.


MKSi kohaldatakse kõikidele riiklikele maksudele. Tollieeskirjadega on tollimaksu osas kehtestatud erisätted ning seepärast sätestatakse MKSi § 1 lõikes 3, et kaupade importimisel ja eksportimisel tasumisele kuuluvatele maksudele kohaldatakse nõukogu määrust nr 2913/92 (ühenduse tolliseadustik). Kuna tollivõla tekkimise ja lõppemise, samuti tollimaksu määramise ja sissenõudmise regulatsioon paikneb mitmetes õigusaktides nagu näiteks ühenduse tolliseadustik, selle rakendussätted (Komisjoni määrus 2454/93) ja tolliseadus, siis ei ole õige viidata vaid nõukogu määrusele nr 2913/92. Viidata tuleks tollieeskirjadele, mis hõlmavad kõiki eelpool nimetatud õigusakte. Tollieeskirjad koosnevad ühenduse tolliseadustiku artikli 1 kohaselt ühenduse tolliseadustikust ja ühenduse tasandil või siseriiklikult nende eeskirjade rakendamiseks vastuvõetud sätetest.

Tolliseadusega seotud muudatused (kehtiv alates 1.05.2004).

Maksukorralduse seaduse täiendused on vajalikud Eesti Euroopa Liiduga liitumise kontekstis ja täpsustavad tolliametniku õigusi maksuhaldurina tegutsedes. Eesti liitumisel Euroopa Liiduga tekib Eesti maksuhalduri jaoks täiesti uus olukord, kus kaubad liiguvad vabalt erinevate liikmesriikide vahel ja see põhjustab uute maksuriskide tekke.

Lisaks sellele asendatakse viited tolliseadustikule ja selle alusel antud määrustele viidetega tollieeskirjadele tolliseaduse tähenduses, kuna edaspidi ei saa enam viidata ühele konkreetsele seadusele. Vastavalt ühenduse tolliseadustiku artiklile 1 koosnevad tollieeskirjad ühenduse tolliseadustikust ja ühenduse tasandil või siseriiklikult nende eeskirjade rakendamiseks vastuvõetud sätetest.

Lõige 4 sätestab, et kohalike maksude seadus võib sätestada erisusi MKSis ette nähtud regulatsioonist. Kohaliku omavalitsuse volikogu on võrreldav Riigikoguga, sest maksu kehtestamine või kehtestamata jätmine (maksukohustuse tekkimine) sõltub kohalikust omavalitsusest. Kohaliku omavalitsuse volikogul on tulenevalt põhiseaduses sätestatust suuremad piirangud maksu kehtestamisel kui Riigikogul. Vastavalt põhiseaduse §-s 157 sätestatule võib kohalik omavalitsus seaduse alusel kehtestada kohalikke makse st Riigikogu määrab, mis liiki makse kohalik omavalitsus kehtestada võib.

Lõikes 5 väljendub põhiseadusest tulenev välislepingute ülimuslikkuse põhimõte. Kui seadus on vastuolus välislepingus sätestatuga, rakendatakse välislepingu sätteid.


Varem kehtinud MKS-i § 1 lõike 5 kohaselt kohaldatakse maksustamisel välislepingu sätteid üksnes juhul, kui MKS või maksuseadus on vastuolus välislepingus sätestatuga. Kavandatud muudatuse kohaselt kohaldatakse välislepingu sätteid ka olukorras, kus regulatsioon ei ole riigisisese õigusega vastuolus, vaid regulatsioon erineb MKS-is või maksuseaduses sätestatust. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 lõike 1 kohaselt ei sõlmi riik välislepinguid, mis on vastuolus PS-ga. Nii peavad ka Riigikogu osaluseta sõlmitud välislepingud vastama PS-s sätestatud seaduse reservatsiooni ja võimude lahususe põhimõttele. Kuna PS § 113 kohaselt kehtestatakse riiklikud maksud seadusega, siis välislepingud, mis sätestavad erisusi siseriikliku õigusega kehtestatud maksuelementides, peavad olema Riigikogu ratifitseeritud. PS ei reguleeri ratifitseerimata, kuid kehtiva välislepingu rakendamist. MKS § 1 lõikega 5 nähakse ette ka ratifitseerimata välislepingute ülimuslikkus siseriiklikust õigusest, mis aga ei tähenda seda, et Riigikogu osaluseta sõlmitud välislepingutega tohiks seaduse reservatsiooni või võimude lahususe põhimõtet eirata, kuna sellisel juhul ei oleks välisleping sõlmitud kooskõlas PS § 123 lõikega 1.

Samuti on jäetud välja sõnad „Riigikogu ratifitseeritud“, et tagada Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmine. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (edaspidi RLÕVK) artikli 26 kohaselt on iga kehtiv leping kohustuslik tema osalistele ja nad peavad seda ausameelselt täitma (pacta sunt servanda põhimõte). Artikkel 27 sätestab, et lepinguosaline ei tohi viidata oma siseõiguse sätetele tema poolt lepingu täitmatajätmise õigustusena. See reegel kehtib artiklit 46 kahjustamata. Kasutades MKS mõistet “Riigikogu ratifitseeritud välisleping” võib tekkida olukord, kus Eesti rikub endale rahvusvahelise lepinguga võetud kohustust seetõttu, et lepingut ei ole Eestis ratifitseeritud. Selline põhjus rahvusvahelise lepingu kohaldamata jätmiseks ei ole RLÕVK artikli 27 kohaselt õiguspärane. Välislepingu võib jätta kohaldamata siis, kui selleks on olemas alus RLÕVK artiklites 46–53.

Lõige 6 (kohtute ja prokuratuuri nõuete arvestamisega seotud muudatused, kehtiv alates 1.04.2014, 1.07.2014)

Eesmärgiks on riigi eelarvestrateegiast lähtuvalt kohtumenetlusest ja prokuratuuri lahenditest tulenevate riigi rahaliste nõuete haldamise (sh nende üle analüütilise arvestuse pidamise) kvaliteedi parandamine ja ühtlustamine ning sellega kaasnevate kulude kokkuhoid.

Kohtumenetlusest tulenevaid riigi rahalisi nõudeid (kus Eesti Vabariik ei ole olnud menetlusosaline, sh ka riigilõivud ja muud seonduvad nõuded) haldab kokkuleppe alusel rahandusministri käskkirjaga määratud asutus – Riigi Tugiteenuste Keskus[footnoteRef:2] (RTK). RTK osutab kohtutele (v.a Riigikohtule) finantsarvestuse teenust ning sellega seoses korraldab nende raamatupidamisarvestust (vt RTK põhimäärus § 10 punkt 2), edastades nõuded vajaduse korral kohtutäiturile täitmiseks. RTK kohustused riigi kohtumenetluse tulemusel tekkinud nõuete üle arvestuse pidamisel ja nende täitmisele saatmisel sätestab RTK põhimääruse § 10 punkt 6. [2: Põhimäärus kinnitatud rahandusministri 05.10.2012 käskkirjaga nr 140: http://www.rtk.ee/sites/default/files/dokumendid/failid/RTK%20p%C3%B5him%C3%A4%C3%A4rus%2018-01-2013.pdf]

Enne 2012. aastat oli kohtumenetlusest tulenevate nõuete haldamine Justiitsministeeriumi haldusala asutuse Kohtute Raamatupidamiskeskuse pädevuses. Asutus viidi 2012. aasta alguses Rahandusministeeriumi haldusalas oleva RTK koosseisu. Riigi nõuete üle arvestuse pidamiseks ühtse infosüsteemi arendamise projekt sai alguse Justiitsministeeriumi vajadusest luua Kohtute Raamatupidamiskeskusele e-toimiku projekti „Maksete ja finantsarvestuse funktsioonid e-toimikus“ teostamiseks vajaminev nõuete haldamise infosüsteem. Sellest lähtuvalt on hõlmatud just kohtute ja prokuratuuri nõuded. Projekti edukuse korral ei ole välistatud, et ka teiste ministeeriumite avalik-õiguslike nõuete üle saab hakata pidama arvestust ühtses infosüsteemis.

Riigikohus ja prokuratuur haldavad oma rahalisi nõudeid ja kohustusi samuti suuresti käsitsi ning vajavad maksukohustuslaste registri (MKR) nõuete arvestuse programmi (edaspidi ka NAP-i) pakutavaid võimalusi sarnastel põhjustel kui RTK – riigi rahaliste nõuete haldamiseks puudub ühtne infosüsteem. NAP-iga liitumise vajadus tuleneb kohtutel kohtute infosüsteemi KIS2 kasutusele võtmisest 2014. aasta 1. jaanuarist. RTK ja Riigikohus haldavad nõudeid (sh laekumiste sidumine nõuetega) SAP[footnoteRef:3] majandusarvestuse infosüsteemis (edaspidi ka SAP) suures osas käsitsi, kuna selle funktsionaalsus ei toeta spetsiifilist riigi rahaliste nõuete arvestust. Nõuete haldamine on SAP-is suure andmemahu tõttu aeganõudev ja vigaderohke. Näiteks riigilõivude isikutepõhise laekumise analüütika SAP-is puudub. Riigi nõuetega seotud finantsinfo haldamine toimub seetõttu lisaks SAPile ka exceli tabelites. Eraldi käsitsi arvestust peetakse lisaks riigilõivude laekumistele ja tagastamisele ka asenduskaristuste kohta ja ka pankrotimenetluses või likvideerimismenetluses tekkivate nõuete kohta. Praegu võetakse SAP-is tuluna arvele kõik nõuded. See ei ole kooskõlas tulude arvelevõtmise üldiste põhimõtetega. Tuluna ei tohiks võtta arvele nõudeid, mille osas puudub kindlus nende laekumise kohta. Seetõttu oleks suure osa nõuete arvestus vaja viia bilansiväliseks. [3: Riigi tugiteenuste tsentraliseerimiseks kasutatav riigitöötaja veebipõhine infosüsteem ehk iseteenindusportaal põhineb majandustarkvaratootja SAP AG ressursihaldustarkvaral.]

Kogu protsessi toetava infosüsteemi puudumine tekitab vajaduse sama infot mitmekordselt sisestada ning andmete hulga ja korrektsuse tagamisega kaasneb suur tööjõukulu. Integratsioon teiste olemasolevate infosüsteemidega on puudulik. Näiteks puudub automaatne liides kohtute infosüsteemiga[footnoteRef:4] (KIS), e-toimiku kriminaalmenetluse liidese ehk kriminaalmenetlusregistriga (KRMR), rahvastikuregistriga, äriregistri teabesüsteemiga, ettevõtjaportaaliga, kinnistusportaaliga, täitemenetlusregistri avalik-õiguslike rahaliste nõuete jaotamise mooduliga (TARN), kinnipeeturegistriga[footnoteRef:5] (VANGIS). Samuti ei toimu täna e-riigikassa kaudu laekuvate summade automaatset sidumist nõuetega. [4: Vt KIS kohta lisaks https://www.riigiteataja.ee/akt/114102011011 ] [5: Vt VANGIS-e kohta lisaks https://www.riigiteataja.ee/akt/129122011204. 2014. jaanuarist KIR.]

Prokuratuuril on olemas oma menetlusinfosüsteem KRMR, kuid nõuete ja kohustuste üle arvestuse pidamiseks kasutavad nad täna MS Access-i. KRMR ei ole seotud ei riigikassa süsteemiga ega ka SAP-iga. Sellest tingitult on laekumiste jälgimine prokuratuurile käsitöö. Prokuratuuri finantskanded kannab SAPi täna RTK.

Hetkel arendatakse e-toimikut[footnoteRef:6] täiendavate maksete ja kulude haldamiseks vajalike funktsionaalsustega (struktuurfondide poolt finantseeritud projekt „Maksete ja finantsarvestuse funktsioonid e-toimikus“[footnoteRef:7]). Kõik liidestunud klientsüsteemid (KRMR, KIS2, MIS jne) saavad hakata oma menetluse kestel tekkinud kulusid ja nõudeid sisestama ning isikutel tekib võimalus oma nõudeid jälgida ja tasuda läbi avaliku e-toimiku[footnoteRef:8]. Kõik ülesvõetud riigi rahalised nõuded saadetakse automaatselt raamatupidamisele (NAPi) täitmise jälgimiseks ja vajadusel sundtäitmisele edastamiseks. Vastav funktsionaalsus võetakse kasutusele hiljemalt 31.12.2013. Selle läbi saab ka prokuratuur hakata kasutama NAPi arvestussüsteemi oma nõuete haldamiseks ja laekumiste jälgimiseks ning vajadusel ka sissenõudmiseks. [6: Link e-toimikule: http://www.rik.ee/et/e-toimik.] [7: Maksete ja finantsarvestuse funktsioonid E-Toimikus projekti, mis on finantseeritud Euroopa Regionaalarengu Fondi rahadest (kinnitatud Vabariigi Valitsuse 1. juuli 2010. a korralduse nr 264 „„Majanduskeskkonna arendamise rakenduskava“ prioriteetse suuna „Infoühiskonna edendamine“ 2010.–2011. aasta investeeringute kava kinnitamine“ muutmine, avaldatud RT III 2010, 44, 199).] [8: Link avalikule e-toimikule: https://www.e-toimik.ee/.]

Tulevikuvaates on vaja tagada väljund ka e-toimikule, mis on Vabariigi Valitsuse 3. juuli 2008. a määrusega nr 111 asutatud menetlusandmete ja isikuandmete töötlemiseks peetav riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu[footnoteRef:9]. [9: E-toimik on digitaalne infosüsteem, milles hallatakse kriminaal- tsiviil-, haldus- ja väärteomenetluse osapooltele vajalikke andmeid menetluse eri etappidest, toimingutest ja tehtud otsustest. Süsteemi sisestatakse ja sellest saadakse andmeid erinevate rakendussüsteemide kaudu, mis on sidustatud e-toimikuga (kokku üheksa infosüsteemi, sh NAP, AET, KIS, KRMR).]

Alates 24.03.2011. a on RTK-l kohustus taotleda rahatrahvi, rahalise karistuse või varalise karistuse asendamist, kui selle tasumise tähtaega ei järgita ja võlgnikul ei ole vara. See nõuab samuti eraldi arvestuse pidamist exceli tabelis. Alates 24.03.2011. a on RTK esitanud kohtutele ca 600 avaldust trahvi või rahalise karistuse asendamiseks. RTK peab jälgima asenduskaristuse täitmist ja selle täitmata jätmisel esitama uuesti asenduskaristuse taotluse.

Parema ülevaate saamiseks isiku tasumata kohustustest riigi ees on uue infosüsteemi arendamise asemel otstarbekam võtta (esialgu) kohtumenetlusest ning prokuratuuri lahenditest tulenevate rahaliste nõuete haldamisel kasutusele ühtne arvestussüsteem. MKR edasiarendamiseks ja sellega liitumiseks tehtavad kulutused on väiksemad võrreldes täiesti uue infosüsteemi loomise ja arenduskuludega[footnoteRef:10]. Riigi nõuete üle arvestuse pidamisel otsustati vältida mitme sama funktsiooni täitva infosüsteemi loomist, ülalpidamist ja arendamist. Riigi rahaliste nõuete ühtse haldamise korral kaob võimalus, et isikul on tasumata mõni MTA arvestussüsteemi kantud riigi nõue, kuid samal ajal on tal võimalik saada tagasi tulu- või käibemaksu enammakse. [10: Tänaseks RTK koosseisu viidud Kohtute Raamatupidamiskeskuse nõuete arvestamise programmi arendamise planeerimisel selgus läbirääkimistest võimalike arendajatega, et olemasoleva sarnase nõuete arvestuse süsteemi edasiarenduseks vajaminevate tööde hinnanguline maksumus oleks madalam võrreldes uue infosüsteemi loomisega kaasnevatest kuludest.]

Sätestatakse õiguslik alus kohaldada MKR-i arvestussüsteemi kantavate RTK kaudu hallatavate kohtumenetlusest tulenevate avalik-õiguslike rahaliste kohustuste (sh kassatsioonikautsjon ja riigilõivud), samuti vahetult prokuratuuri ja Riigikohtu poolt hallatavate avalik-õiguslike kohustuste tasumisele ja tasaarvestamisele, samuti nendest tekkinud enammakse tagastamisele teatud juhtudel MKS-is sätestatud korda.

MKR arvestussüsteemi lisatakse arvestuse pidamine järgmiste nõuete üle:

1) rahatrahvid, rahalised karistused (kohus, prokuratuur);

2) menetluslikud trahvid (kohus, äriregister ja kinnistusamet);

3) menetluskulude hüvitised kohtumenetluses (kohus, prokuratuur);

4) hüvitised konfiskeerimisele kuuluva vara katteks (kohus);

5) riigi õigusabi ettemaksud ja tagasinõuded (kohus);

6) sundraha kriminaalmenetluses (kohus);

7) riigilõivud[footnoteRef:11], kautsjonid, tagatised (kohus, äriregister, kinnistusamet, prokuratuur); [11: Kohtulõivud, sh äriregistri, mittetulundusühingute ja usuliste ühenduste registri, kinnistusameti ja kommertspandi lõivud.]

8) oportuniteeditasu kriminaalmenetluses (kohus, prokuratuur);

9) täitetoimingutega seonduvalt raha hoiustamine või kandmine kohtu kontole;

10) ettemaks kohtutäiturile.

Nõuete liikide arvukuse ja erineva sisu tõttu ei ole seaduses võimalik tuua koondnimekirja nõuetest ega määratleda nõudeid ka nende tekkimise aluseks olevate seaduste kaudu.

MKS üheksanda peatüki esimene jagu reguleerib kohustuste tasumist ja tasaarvestamist (§ 105) ning tagastusnõude täitmist (§ 106), sh selle täitmise peatamist ja pikendamist (§ 107).

MTA käivitas 2009. aasta alguses ettemaksukonto süsteemi, mille raames lepiti kokku kohustuste tasumine seaduses ettenähtud järjekorras ettemaksukonto arvestuses olevatest vahenditest (MKS § 105). Isiku jaoks tähendab see, et kui ettemaksukonto arvestuses on näiteks rahatrahvi jõustumise päeval vaba raha, siis katab süsteem nendest summadest tasumise tähtpäevast lähtuvalt esmalt trahvinõude.

Kohtumenetlusest ning prokuratuuri lahenditest tulenevate nõuete tasumiseks luuakse võimalus tasuda nõue ka juhul, kui isiku ettemaksukonto arvestuses on varasema täitmise tähtpäevaga kohustusi. Osade nõuete (näiteks riigilõiv, kautsjonid) tasumiseks luuakse ettemaksukonto arvestuses mitteosalev eraldi pangakonto ning teiste (nt trahvid, menetluskulu) tasumiseks eraldi viitenumber.

Kautsjoni ja riigilõivu puhul on selline väljaspool üldist tasumise järjestust tasumise võimalus oluline, kuna kohustuse täitmisest sõltub isiku taotluse läbivaatamine. Ka rahatrahvi ja rahalise karistuse tasumine võimaldatakse väljaspool üldist tasumise järjestust, kuna rahatrahvi või rahalise karistuse tasumata jätmisega võib kaasneda asenduskaristusena aresti või vangistuse kohaldamine. Eraldi pangakontole või viitenumbrit järgides nõude tasumisel läheb tasutav summa otse viitenumbris märgitud nõude katteks sõltumata sellest, et ettemaksukonto arvestuses on varasema tasumise tähtpäevaga nõudeid.

MKS § 33 ja 34 reguleerivad enammakse tagastamist ning selle pantimist ja arestimist. Viitenumbrit järgides tasutud (nt trahvid) või selleks eraldi määratud pangakontole tasutud (nt riigilõivud) enammakse summad jäävad konkreetse nõudega seotud kontole ning nende tagastamisele MKS-i ei kohaldata. Kui summa on kantud isiku ettemaksukonto üldisesse arvestusse (tasutud MKS § 105 lõike 1 kohaselt), tuleb taotleda enammakse tagastamist MKSis sätestatud korras. Nõue rahuldatakse, kui isikul puuduvad tema ettemaksukonto arvestuses täitmata kohustused, sh deklaratsiooni esitamise kohustus.

Lõige 7 (kehtiv alates 1.07.2014)

MKS täiendamine korrakaitseseaduse (KorS) muutmise ja rakendamise seadusega (https://www.riigiteataja.ee/akt/113032014004).

Erikorrakaitseorgan on pädev rakendama riikliku järelevalve üldmeetmeid ja neid erimeetmeid, mis on talle eriseadusega (viitena KorS-is sätestatud konkreetsele riikliku järelevalve erimeetmele) ette nähtud. Riikliku järelevalve erimeetmed on sätestatud KorS-is ning riikliku järelevalve erisused tulenevad eriseadustest. Ka erikorrakaitseorganid (ametid ja inspektsioonid) saavad riikliku järelevalve teostamisel isiku õigusi piirata lähtuvalt ohu olemusest – kas tegemist on ohu ennetamise, ohukahtluse, ohu või korrarikkumisega. Iga sekkumine isiku õigustesse peab olema legitiimselt põhjendatud ja proportsionaalne.

Osas eriseadustes on välja toodud vahetu sunni rakendamise lubatavus ja vahetu sunni iseärasused. Vahetu sund kujutab endast kõige olulisemat ning üldjuhul kõige raskemat võimalikku isiku õiguste riivamist haldustäitemenetluses – füüsilise jõu, erivahendite ja relvade kasutamist. Seetõttu on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt tegemist haldussunnivahendite ultima ratioga, mida saab kasutada üksnes siis, kui muud võimalikud vahendid on oma mõju ammendanud või neid ei ole võimalik kasutada. Vahetu sunni rakendamise pädevus on politseil kui üldkorrakaitseorganil, muudel korrakaitseorganitel on vahetu sunni pädevus ette nähtud vaid suhteliselt vähestel juhtudel (nt Keskkonnainspektsioon, Maksu- ja Tolliamet). Eriseadustes on märgitud, missuguseid konkreetseid vahetu sunni liike pädev korrakaitseorgan saab kohaldada (eelkõige füüsiline jõud). Millistel korrakaitseorgani konkreetsetel ametiisikutel on vahetu sunni kohaldamise pädevus, määratakse kindlaks selle organi sisemise pädevusjaotusega.

§ 2. Maksu mõiste

See on praktiliselt identne enne 1.07.2002 kehtinud MKSis sätestatuga.

Maksukorralduse seaduses laieneb maksu kohta sätestatu ka kogumispensionide ja töötuskindlustuse maksele, kuna neid makseid haldab Maksu- ja Tolliamet ning vajab selleks samasuguseid volitusnorme nagu maksude haldamisel. Selle muudatusega kaasneb vajadus kontrollida, kas kogumispensionide ja töötuskindlustuse seaduses on vaja nende konkreetsete maksete suhtes sätestada erisusi.

§ 3. Maksusüsteem

Maksusüsteem on peaaegu muutumatuna üle võetud enne 1.07.2002 kehtinud MKSist. Sisuliselt ei sätesta nimetatud paragrahv midagi, küll aga aitab mõista Eesti maksusüsteemi ülesehitust- maksude jagunemist riiklikeks ja kohalikeks. Paragrahv 3 ei takista seadusandjal samas ühegi uue maksu kehtestamist, sest loetelu on igal hetkel täiendatav.

Maksukorralduse seaduses laieneb maksu kohta sätestatu ka kogumispensionide ja töötuskindlustuse maksele, kuna neid makseid haldab Maksu- ja Tolliamet ning vajab selleks samasuguseid volitusnorme nagu maksude haldamisel. Selle muudatusega kaasneb vajadus kontrollida, kas kogumispensionide ja töötuskindlustuse seaduses on vaja nende konkreetsete maksete suhtes sätestada erisusi.


Alates 1.04.2012 lisandus loetelusse ka saastetasu, vee erikasutusõiguse tasu ja maavara kaevandamisõiguse tasu.

§ 4. Maksuseadus

Maksuseadus on seadus, millega sätestatakse maks. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestab riiklikud maksud seadus. Maksu sätestamine tähendab lõikes 3 toodud maksuõigussuhte komponentide määramist. Maksukohustuse aluseks saab põhiseaduse paragrahvide 11, 113 ja 19 koosmõjust tulenevalt olla üksnes seadus.[footnoteRef:12] [12: Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23.03.1998.a. otsus 3-4-1-2-98]

§ 5. Maksuhaldur

Riiklike maksude maksuhalduriks on Maksu- ja Tolliamet. Kohalike maksude maksuhaldur on vastava kohaliku omavalitsuse täidesaatev asutus (ehk valla- või linnavalitsus) või juhul, kui selle kohta on sõlmitud vastav haldusleping, Maksu- ja Tolliameti piirkondlik maksukeskus. Kohalikud omavalitsused võivad kokku leppida maksude ühises haldamises. See võimaldaks eelkõige kulude kokkuhoidu, sest sellisel juhul tegeleks mitme väikese omavalitsuse maksudega loetud arv ametnikke, kelle volitused tulenevad omavalitsuste poolt sõlmitud halduslepingust.

Maksu- ja Tolliameti struktuurireformiga seonduvad muudatused (kehtiv alates 18.11.2005)

Riiklike maksude maksuhalduri regionaalne struktuuriüksus ei ole edaspidi mitte üksnes piirkondlik maksukeskus, vaid üldiselt piirkondlik struktuuriüksus sõltumata konkreetsest nimest. Sisulisi muudatusi ei toimu, senise piirkondliku maksukeskuse pädevus saab olema maksu- ja tollikeskusel.

Asendatakse sõnad "maksuhalduri asutus" vastavas käändes kas sõnaga "haldusorgan" või sõnadega "piirkondlik struktuuriüksus", kusjuures sisulisi muudatusi aset ei leia.

Muudetavad sätted pärinevad kuni 2004. a 1. jaanuarini kehtinud redaktsioonist, mil eksisteeris 17 eraldi valitusasutust - Maksuamet ja tema kohalikud täidesaatva riigivõimu volitusi omavad asutused Vabariigi Valitsuse seaduse § 39 lõike 3 tähenduses (nt Narva Maksuamet, Saare Maksuamet). 17.12.2003 vastu võetud Maksuameti ja Tolliameti ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (RT I 2003, 88, 590) § 5 lõike 6 kohaselt realiseerib Maksuameti ja tema kohalike asutuste ning Tolliameti õigusaktides sätestatud pädevust alates 2004. aasta 1. jaanuarist Maksu- ja Tolliamet, kellele läksid samast päevast üle Maksuameti, tema kohalike asutuste ning Tolliameti õigused ja kohustused. Seega esines MKS § 101 lõike 1 punktis 2, § 146 lõikes 3 ning § 148 lõike 1 punktides 3 ja 4 puhul formaalne vastuolu eelviidatud seadusega, mis on kõrvaldatud. Samas oleks MKS eelloetletud sätete puhul väär asendada sõna "asutus" sõnadega "piirkondlik struktuuriüksus", kuivõrd antud sätted võivad olla kohaldatavad ka seonduvalt kohalike maksudega, mille osas maksu- ja tollikeskused menetlust läbi ei vii ning mistõttu asendatakse sõnad "maksuhalduri asutus" sõnaga "haldusorgan".

Lõige 3 (kehtetu alates 1.01.2012).

Kuna müügimaks on alates 1.01.2012 kehtetu, siis puudub vajadus regulatsiooni järele, mille kohaselt võib valla- või linnavalitsus sõlmida MTAga lepingu, millega kohaliku maksuhalduri ülesanded antakse üle MTA piirkondlikule struktuuriüksusele.

Lõige 5 (kehtiv alates 1.12.2012).

Selle kohaselt võib valla- või linnavalitsus sõlmida MTAga lepingu, millega kohaliku maksuhalduri ülesanded antakse üle MTAle. Kohaliku omavalitsuse üksused on näidanud üles huvi teha kohalike maksude kogumisel koostööd MTA-ga, mis aitab kokku hoida kulusid maksukogumiseks vajalike infosüsteemide arendamiselt ning muudab eeldatavasti kohalike maksude kogumise efektiivsemaks.

§ 6. Maksukohustuslane

Maksukohustuslane on üldjuhul isik, kellel on seadusest tulenev maksukohustus. Isik saab endale võtta vastutuse maksukohustuse täitmise eest ka lepinguga. Sellise lepinguga ei lõpe selle isiku kohustus, kellel see tekkis seaduse alusel, kuid lepinguga kohustunud isik vastutab maksukohustuse täitmise eest kõrvuti seaduse alusel kohustatud isikuga.

Maksukohustuslane on maksumaksja, maksu kinnipidaja või kolmas isik, kes vastutab võõra maksuvõla eest. Maksumaksja on isik, kellel on maksuseadusest tulenev kohustus maksu maksta. Kui maksuseaduses on nii sätestatud, tagab maksumaksjapoolse maksukohustuse täitmise teine isik – maksu kinnipidaja. Tegemist on isikuga (tavaliselt tööandja), kellel on kontroll maksuobjekti üle ning kellele seetõttu on pandud vastav kohustus. Oma kohustuste täitmata jätmise eest vastutab maksu kinnipidaja solidaarselt maksumaksjaga.

Selle, kes on konkreetse maksu puhul maksumaksja või maksu kinnipidaja, sätestab alati seadus. Maksumaksjaks või maksu kinnipidajaks mitteoleva isiku vastutus maksukohustuse täitmise eest võib tuleneda ka seadustest (ning mitte ainuüksi maksuseadustest). Seaduse alusel vastutavad teise isiku maksukohustuse eest maksukorralduse seaduse §-des 38-41 sätestatud isikud.

Maksukohustuslased on teatud juhtudel ka mitteõigusvõimelised subjektid nagu riigi-, valla- ja linnaasutused. Neil loetakse olevat maksustamisel nö eriõigusvõime – maksustamisel kohtleb üks riigi või kohaliku omavalitsusüksuse asutus (maksuhaldur) teist riigi või kohaliku omavalitsusüksuse asutust kui eraldi subjekti, mitte kui selle süsteemi (riik, kohalik omavalitsus) osa, mille osaks on maksuhaldur isegi. Ka maksuhaldur ise on teatud situatsioonides maksukohustuslane, ta peab kinni tulumaksu oma teenistujatele makstavalt palgalt ning maksab sellelt sotsiaalmaksu. Erinevate maksude puhul võib maksu iseloomust sõltuvalt mitteõigusvõimeliste subjektide maksuõigusvõime erineda. Nt maamaksuga maksustamisel loetakse maksumaksjaks riiki tervikuna.


MKS § 6 lõikes 3 ning ühtlasi kogu MKSis asendatakse sõnad „maksuhalduri pangakontole“ sõnadega „selleks määratud kontole“. Eesmärk on võimaldada Rahandusministeeriumi riigikassa osakonna kaudu arveldavatel maksukohustuslastel maksude tasumist MTA kontole e-riigikassas. E-riigikassa on interneti rakendus, mille vahendusel riigikassa teenindamisele kuuluvatel riigiasutustel ja valitsussektorisse kuuluvatel isikutel ning riigi asutatud sihtasutustel on võimalik sooritada makseid, jälgida laekumisi, esitada ja saada teatiseid ning aruandeid.

E-riigikassas on ligi 500 klienti. 2010. aastal tegid riigikassa kliendid MTA-le kuus keskmiselt 2800 ülekannet kogusummas 313,4 miljonit krooni. Kuna varem kehtinud sõnastuse kohaselt tuli summad kanda maksuhalduri pangakontole, ei olnud võimalik summade kogumine MTA e-riigikassa kontole. Summad kantakse kontodele pangas, millega kaasnevad pangaülekannetega kaasnevad kulud.

Lõikes 4 sätestatakse veel täiendavalt, et seadus võib ette näha olukordi, mil maksukohustuslasena käsitletakse isikut, kellel ei ole õigusvõimet või mitut õigusvõimelist isikut koos, samuti juhtumeid, mil maksukohustuslaseks on vara.

Siinkohal võib näiteks tuua tulumaksuseaduse § 40 lõikes 1 sätestatu – selle kohaselt saab tulumaksu kinnipidajaks olla muuhulgas mitteresidendist tööandja. See tööandja ei pruugi olla juriidiline isik, vaid rahvusvaheline organisatsioon, välismaa fond, välisriigi diplomaatiline esindus, kus töötavad Eesti residendid.[footnoteRef:13] Samuti on sobivaks näiteks (lg 4 p 2) enne 1.01.2002 kehtinud käibemaksuseaduse § 8, mis võimaldab ühe maksukohustuslasena registreerida emaettevõtjad ja tütarettevõtjad, samuti on juriidilised isikud registreeritavad ühe maksukohustuslasena juhul, kui samal isikul on üle 50 % iga registreeritava äriühingu aktsiatest või osalusest või kui aktsiate, osade või sissemaksetega määratud häältest kuulub samale isikule üle 50 %. [13: Lasse Lehis “ Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne.” Tartu, 2000 lk. 706]

Eestis võivad mitteõigusvõimeliste isikutena kõne alla tulla seltsingud (tegutsevad ühise tegutsemise lepingu alusel vastavalt TsK 438-441), Saksamaal on juriidilise isiku kõrval mitut liiki mitteõigusvõimelisi ühendusi: nt mitteõigusvõimeline selts, tsiviilõiguslik seltsing, ühisus, täisühing, usaldusühing ja vaikiv seltsing.[footnoteRef:14] [14: Dr.Helmut Köhler ( H.Lange alustatud) “ Tsiviilseadustik. Üldosa.” Tallinn, 1998 lk.63 ]

Lõikes 5 on sätestatud, et üldjuhul ei ole riigi, valla ja linna puhul tegemist maksukohustuslasega (küll aga on seda sageli riigi-, valla-, linnaasutused) välja arvatud juhul, kui seadus teisiti sätestab (maamaksuseadus). Samuti on sätestatud lõikes 6, et maksumaksja või maksu kinnipidajaks saavad olla välisriikide asutused (nt saatkonnad), avalik-õiguslikud institutsioonid, rahvusvaheliste organisatsioonide esindused jne.

§ 7. Maksukohustuslase õigus- ja teovõime

Maksumaksja või maksu kinnipidaja õigus- ja teovõime osas juhindutakse tsiviilseadustiku üldosa seadusest. Sarnaselt reguleerib vastavaid õigusinstituute ka Saksa Abgabenordnung (nt § 79 viitab isikute menetlusõigusvõime osas tsiviilõigusele- Bürgerliches Gesetzbuch-ile (BGB)- isikud, kes on BGB järgi teovõimelised, omavad menetlusteovõimet ka selle seaduse tähenduses). Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab, et 15-18-aastane alaealine, kelle teovõimet on laiendatud, täidab käesolevas seaduses või maksuseaduses sätestatud kohustusi iseseisvalt, kui need tulenevad tehingutest, mida alaealine võib isiklikult teha. Kui isik abiellub, omandab ta teovõime abielu sõlmimisest.

Lõikes 2 on sätestatud, et teovõimetu ja piiratud teovõimega isiku eest täidab tema maksukohustusi seaduslik esindaja (võib olla nt eestkostja).

Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib vastavasse registrisse kandmisest, kui seadus ei näe ette teisiti. Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seaduse alusel.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse õigus- ja teovõime kohta sätestatu laieneb maksumenetluses juhul, kui maksukorralduse seadus või maksuseadus ei näe ette erandeid. Erisustest võib rääkida näiteks juba seoses eelmise paragrahvi kommentaaris kirjeldatud riigi- ja kohaliku omavalitsusüksuse asutuste õigusvõimega. Tsiviilseadustiku üldosa seadus ei loe riigi-, valla- ja linnaasutusi iseseisvateks õigussubjektideks, seda aga teevad maksustamise eesmärgil maksukorralduse seadus ja maksuseadused. Sama võib nentida MKS § 6 lõikes 4 nimetatud mitteõigusvõimeliste isikute, ühenduste ja varakogumite kohta. Maksustamisel käsitletakse neid iseseisvate subjektidena, kui seadus nii sätestab.

§ 8. Seadusliku esindaja ja vara valitseja kohustused

Lõige 1 sätestab seadusliku esindaja kohustuse hoolitseda esindatava isiku varaga seotud maksualaste kohustuste täitmise eest. Antud juhul võib füüsiliste isikute puhul olla tegemist alaealisele, teovõimetule või piiratud teovõimega isikule kuuluva varaga seotud maksukohustuste täitmisega eestkostja poolt.

Juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks on vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele juhatus või juhatuselaadne organ. Seadus võib ette näha ka teisiti.

Lõige 2 sätestab mitteõigusvõimelise isikuteühenduse tegevjuhi või varakogumi valitseja (nt pärandvara valitseja, samuti lepingulise investeerimisfondi valitseja) vastutuse ühenduse varaga või hooldatava varakogumiga seotud maksukohustuste täitmise eest. Üldjuhul on ka seltsingutel määratud isikud, kes teostavad seltsinguga seotud õigusi ja kohustusi – funktsioonide jaotamine isikute vahel on ju ühise tegutsemise mõte ja eesmärk. Kui tegevjuht on määratud, siis peab ta tagama ka ühenduse maksukohustuste täitmise. Kui mitte, siis saab kohustuste täitmist nõuda igalt ühenduse liikmelt (lõige 3). On sätestatud ka võimalus, et ühenduse liikmete ja tegevjuhi asemel hooldab ühenduse vara muu isik. Sellisel juhul tagab maksukohustuste täitmise see isik.

Eesti maksuseadused näevad mitteõigusvõimeliste isikute puhul ette enamasti regulatsiooni, mille kohaselt neid ei käsitleta maksukohustuslasena vaid igal üksikul liikmel tekib maksukohustus (nt TMS § 18 lg 4) .

Lõige 4 sätestab, et kui varakogumil ei ole valitsejat, täidavad sellega seotud maksukohustusi varakogumi kaasomanikud. Maksuhaldur võib kohustuste täitmist nõuda igalt kaasomanikult. Kui kaasomanikke ei ole võimalik kindlaks teha ja varakogumil valitseja puudub, täidab varakogumiga seotud maksukohustusi isik, kellel on varaga seotud majanduslike hüvede üle tegelik võim (vt § 94 kommentaare).

Seaduslikul esindajal või juriidilise isiku staatust mitteomava isikuteühenduse tegevjuhil ning mitteõigusvõimelise varakogumi valitsejal tuleb täita nii mitterahalisi (nt alaealise või teovõimetu isiku eest täidab ja allkirjastab maksudeklaratsiooni tema seaduslik esindaja) kui rahalisi kohustusi (maksu tasumine), viimast tehakse esindatava või hooldatava vara arvelt. Kuid kohustuste süülise rikkumise korral võib järgneda vastutus rikkumise tõttu tekkinud maksuvõla tasumise eest.

Lõikes 5 on sätestatud, et lõigetes 1 ja 2 sätestatu laieneb testamenditäitjale, pärandvara hooldajale, pärandvara hooldaja või testamenditäitja puudumise korral pärandvara vastuvõtnud pärijale või pärandvara inventuuritegijale, kohtutäiturile, kinnisasja sundvalitsejale ja muudele isikutele, kellele on seadusest tulenevalt pandud maksukohustuslase vara valitsemise kohustus. Ka neil isikutel on kohustus tagada maksukohustuslase varaga seotud maksukohustuste täitmine.


Selle sätte sõnastuses oli pärandvara inventuuri tegijat käsitletud kui isikut, kellel on pärandvara kui varakogumi haldamise (valitsemise) õigus. Selline käsitlus ei ole kooskõlas pärimisseadusega ega olnud kooskõlas ka varem kehtinud seadusega. Seega ei saa inventuuri tegijal olla ka kohustust pärandvara arvel mingeid kohustusi täita.

Samuti ei ole pärimisseadusega kooskõlas käsitlus, et ühel pärijal on iseenesest kogu pärandvara valitsemise õigus. Selline õigus tekib pärijal ainult juhul, kui ta on kohtu poolt määratud pärandvara hooldajaks. Kaaspärijad vastutavad pärandvarasse kuuluva kohustuse täitmise eest nagunii solidaarselt PärS § 151 lg 2 kohaselt, samuti kohaldub neile MKS § 8 lg 4.

§ 8¹. Mitteresidendi maksuesindaja

Kehtiv alates 1.04.2004.

Antud säte annab mitteresidentidele õiguse volitada ennast Eestis tekkivate maksukohustuste täitmiseks esindama maksuesindaja.

Mitteresidendi maksuesindaja on isik, kes esindab mitteresidendilt saadud volituse alusel mitteresidenti Eestis kõigi maksudega seotud õiguste ja kohustuste osas. Maksuesindaja on solidaarselt vastutav kõigi mitteresidendi maksukohustuste osas. Mitteresidendi maksuesindaja saab olla Eesti juriidiline isik, kes on maksuesindajana aktsepteeritud Maksu- ja Tolliameti poolt, mida tõendab kandmine vastavasse maksuesindajate nimekirja. Nimekirja kandmiseks peab Eestis registreeritud juriidiline isik, kes soovib mitteresidendi maksuesindajana tegutseda, esitama Maksu- ja Tolliametile vastava taotluse. Maksuesindaja peab vastama järgmistele tingimustele: olema Eestis asutatud juriidiline isik või välismaa juriidilise isiku Eestis äriregistrisse kantud filiaal, olema maksevõimeline laitmatu reputatsiooniga ja tal ei tohi olla (kehtivat ega ajatatud) maksuvõlga (vähemalt viimase aasta jooksul); omama maksuhalduri poolt antavat vastavat tegevusluba.

Erinevus volitatud või seaduslikust esindajast seisneb selles, et maksuesindajale laienevad kõik registreeritud mitteresidendist maksukohustuslase õigused ja kohustused. Maksuesindaja on kohustatud tagama esindatava käesolevast seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.

Maksuhaldur avaldab maksuesindajate nimekirja oma veebilehel.

§ 9. Elukoht, asukoht, tegevuskoht ja püsiv tegevuskoht

Elukoha ja asukoha mõistete osas on tehtud viide tsiviilseadustiku üldosa seadusele, mille kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik peamiselt või alaliselt elab ja kui seda pole võimalik kindlaks teha, on elukohaks isiku igakordne viibimiskoht. Rahvastikuregistri seaduse järgi on isikul õigus esitada avaldus oma elukoha registreerimiseks.

Tegevuskoha mõiste sätestamise vajadus tuleneb sellest, et tsiviilseadustiku üldosa seadus seda ei tee, küll on samasugune regulatsioon tsiviilseadustiku üldosa seaduses. Tegevuskoht ei pruugi olla identne ettevõtja elu- või asukohaga, samas on ettevõtja registreerimisel ette nähtud tegevuskoha andmete esitamine. Seoses registreerimiskohustusega on sätestatud ka püsiva tegevuskoha mõiste. Lisaks sellele on nimetatud mõisteid vaja, kuna neid kasutatakse maksuseadustes, kuid kõigis neis ei ole otstarbekas üldmõisteid defineerida. Püsivast tegevuskohast räägib ka käibemaksuseadus, kuid ei defineeri püsiva tegevuskoha mõistet, nagu seda teeb tulumaksuseadus.

2. jagu Maksuhalduri põhikohustused

Selles jaos on toodud enamus maksumenetluse põhiprintsiipe. Enamasti on tegemist haldusmenetluses üldiselt kehtivate printsiipidega, kuid lisaks on rõhutatud maksuhalduri seadusest tulenevat kohustust tagada maksude tasumise õigsuse kontroll ning vajadusel vastavate meetmete tarvituselevõtmine.

§ 10. Maksuhalduri ülesanded

Selle paragrahvi lõigetes 1 ja 2 väljendub maksuhalduri kui institutsiooni olemasolu õigustus. Neis lõigetes sätestatud ülesannete täitmata jätmise korral ei ole maksuhalduril kui sellisel mõtet. Maksuhaldur on selleks, et kontrollida maksukorralduse seaduse ja maksuseaduste täitmist, eelkõige maksude tasumise õigsust. Maksukorralduse seadus ning maksuseadused näevad ette mitmesuguseid kohustusi (nt deklaratsiooni esitamise kohustus), mille täitmatajätmise tulemusel jääb üldjuhul maksmata ka maks. Seega kontrollib maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kindlakstegemise eesmärgil erinevate kohustuste (nt raamatupidamiskohustuse) täitmist ning nende kohustuste täitmise kontrollimise tulemusel võib jõuda hinnangule, et makse on makstud vähem või rohkem. Kui makse on makstud vähem, peab maksuhaldur maksusumma ning sellelt arvestatavad intressid arvestama, määrama (st esitama intressinõude) ja sisse nõudma, vajaduse korral peab maksuhaldur rakendama ka sanktsioone.

Lõike 2 punkt 5 (kehtiv alates 1.07.2014).

Sätestatakse maksuhalduri ülesanne teostada järelevalvet töötamise registreerimise kohustuse täitmise üle. Muudatus on vajalik töötamise registreerimise järelevalvepädevuse määratlemiseks. Kuigi töötamise registreerimine on vajalik ka maksuhalduri teiste MKS § 10 lõikes 2 nimetatud ülesannete täitmiseks, omab töötamise registreerimine suuremat valdkonnaülest mõju, mille üle järelevalve teostamine väljuks kehtiva seadusega maksuhaldurile ette nähtud pädevuse piiridest. Seega on vajalik maksuhalduri põhikohustuste ringi laiendamine ka töötamise registreerimise üle järelevalve teostamisele.

Registreerimiskohustuse üle järelevalve teostamise kohustuse andmine maksuhaldurile on tingitud asjaolust, et töötamise register saab olema üks maksukohustuslaste registri alamregister, mille vastutavaks töötlejaks on Maksu- ja Tolliamet.

Lõikes 3 väljendub menetluse efektiivsuse põhimõte- selle kohaselt peab maksuhaldur menetluse läbi viima võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, tegema seejuures võimalikult vähe kulutusi ning mitte põhjustama menetlusosalisele üleliigseid ebamugavusi. Põhimõte on analoogne haldusmenetluse seaduses sätestatuga.

Menetluse lihtsus, kiirus ja efektiivsus tähendab seda, et maksuhaldur ei peaks lähenema lihtsalt lahendatavatele juhtumitele keerulisi lahendusteid kasutades. Näiteks kui on võimalik saada maksustamisel vajalikke dokumente maksukohustuslase käest, ei tohiks neid nõuda kolmandate isikute käest. Sellega põhjustataks üleliigseid kulutusi, ebamugavusi nii maksuhaldurile kui kolmandatele isikutele. Samas on siinkohal maksuhalduril õigus lähtuvalt paragrahvis 11 ja 12 sätestatust ka teisiti otsustada - kui ta peab uurimispõhimõttest ja kaalutlusõigusest (millele seadus sätestab piirid) lähtuvalt teatud asjaolude tõttu vajalikuks ebamugavama ja kulukama menetlustoimingu valimist, siis võib maksuhaldur toimida ka teisiti.

Maksuhaldur peab järgima menetluse läbiviimisel haldusmenetluse üldpõhimõtteid (enamus neist väljendub ka selles jaos) ning tagama menetlusosalistele nende õiguste kaitse.

Lisaks sellele peab maksuhaldur talle pandud ülesannete täitmisel kasutama talle selleks seadusega antud õiguseid (§ 10 lõige 1).

§ 11. Uurimispõhimõte

Lõike 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel arvestama kõiki antud asjas tähendust omavaid asjaolusid. See tähendab, et kui maksuhaldur avastab iseseisvalt maksukohustust vähendava teguri, tuleb seda maksustamisel arvesse võtta. Sama põhimõte väljendub ka § 10 lõikes 2, mille kohaselt maksuhaldur kontrollib maksude tasumise õigsust- st kontrollib nii seda, et maksu ei oleks makstud ettenähtust vähem, kui ka seda, et maksu ei oleks makstud ettenähtust rohkem. Samas on muudes paragrahvides toodud võimalused, mil maksuhaldur võib jätta või jätabki maksukohustust vähendava asjaolu arvesse võtmata. Seda just situatsioonides, kus maksukohustuslane on rikkunud kaasaaitamiskohustust (nt jätnud maksu vähendava asjaolu õigeaegselt deklareerimata).

Lõige 2 sätestab maksuhalduri õiguse iseseisvaks tõendite kogumiseks ehk omal initsiatiivil menetlustoimingute ettevõtmise õiguse. Maksuhaldur ei vaja enamike toimingute ettevõtmiseks maksumaksja initsiatiivi. Juhul, kui maksumaksja on jätnud näiteks deklaratsiooni esitamata, on maksuhalduri õigus ja kohustus asuda maksukohustuse kindlakstegemiseks tõendeid koguma.

§ 12. Kaalutlusõigus

Kaalutlusõiguse põhimõte on sätestatud analoogselt haldusmenetluse seaduses sätestatuga. Maksuhaldur peab abinõude valimisel või selle otsustamisel, kas mingit meedet kasutusele võtta või mitte, kasutama kaalutlemisõigust kooskõlas volituse piiridega. Näiteks on maksuhalduril kaalutlusõigus erinevate menetlustähtaegade ennistamisel, samuti võib eraldi esile tuua maksuvõla tasumise ajatamise küsimuse otsustamise maksuhalduri poolt. Maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumist igal juhul ajatama, kuid kindlasti tuleb tal kaaluda nii ajatamise (nt ettevõtja pankrotistuks ka juhul, kui maksuvõlg ajatataks, kohustuse täitmine pole reaalne) kui ajatamatajätmise (nt suure tööandja pankrot, tööpuuduse kasv) tulemusel saabuvaid tagajärgi. Samuti on maksuhalduril kaalutlusõigus ühingu või sihtasutuse tulumaksusoodustusega nimekirja kandmisel või kandmata jätmisel (vt VV 21.03.2000.a. määrust nr 89).

§ 13. Maksukohustuslase ärakuulamine

Ärakuulamise põhimõte on sätestatud ka haldusmenetluse seaduses. Haldusmenetluse seaduse seletuskirja kohaselt väljendub õigus olla ära kuulatud menetlusosalise õiguses igas menetluse etapis pöörduda haldusorgani poole, kui kavatsetav haldusakt puudutab menetlusosalise õigusi. Haldusorgan peab arvestama otsuse tegemisel ärakuulamise käigus selgunud asjaoludega. Ärakuulamisõiguse tagamine on oluline menetlusosalise õiguste kaitse seisukohast. Konkreetselt maksumenetluse kontekstis tuleb esile tuua maksuhalduri kohustus võimaldada maksukohustuslasele talle seadusega pandud kaasaaitamiskohustuste täitmist. Näiteks ei tohiks üldjuhul teabe kogumine toimuda kolmandate isikute käest ilma, et maksukohustuslane sellest teaks. Taoliselt toimiv ametnik ei anna maksukohustuslasele võimalust omapoolsete tõendite esitamiseks või kui need esitatakse, siis liiga hilja- juba antud haldusakti vaidlustamisel. Menetluse otstarbekuse ja efektiivsuse huvides on oluline suhelda maksukohustuslasega enne haldusakti andmist. Samas on kindlasti erandjuhtumeid, kus ärakuulamisõiguse teostamise korral oleks võimalik kahjulike tagajärgede tekkimine, mida ei annaks hiljem ka korvata.

Lõikes 2 on toodud erandid (analoogselt haldusmenetluse seaduses sätestatud eranditega), mil ei tule maksukohustuslast ära kuulata.

§ 14. Teabe andmine maksukohustuslasele

Lõike 1 kohaselt jagab maksuhaldur maksukohustuslasele teavet tema poolt maksmisele või kinnipidamisele kuuluvate maksude kohta. Maksuhaldur selgitab, kuidas maks arvutatakse või määratakse ja annab maksudeklaratsiooni täitmiseks või vaide esitamiseks juhiseid. Kogu eelnimetatud maksuhalduripoolne nõustamine toimub eeldusel, et tema poole on maksukohustuslane vastavasisulise taotlusega pöördunud.

Igal isikul on õigus tutvuda tema kohta riigiasutuses ja kohaliku omavalitsusüksuse asutuses hoitavate andmetega. Lõike 3 kohaselt võib keelduda teabe avaldamisest kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides.

Lõiked 4-7 sätestavad täpsemalt maksuhalduri poolt sooritatavad reaaltoimingud teatiste ehk tõendite väljastamisel maksukohustuste seisu kohta. Lõigetes 5-7 on sätestatud uuendusena võimalus väljastada maksuvõla puudumise tõend ka juhul, kui võlg on kuni 15-eurone (100- kroonine) või kui maksuvõla tasumine on ajatatud. See ei tähenda, et see võlg loetakse kustutatuks, kuid mõne eurose maksuvõla puhul ei peaks olema takistatud isiku poolt teiste õiguste kasutamine (nt omavalitsuselt või riigilt toetuse saamine, riigihanke konkursil osalemine), mille teostamise eelduseks on maksuvõla puudumise tõendi esitamine või millega soovitakse saavutada usaldusväärset mainet äripartneri silmis. Uuendusena on sätestatud ka maksuhalduri õigus teha tõendile märge selle kohta, kui isik ei ole maksudeklaratsiooni esitanud, kuid tal on selline kohustus.


MTA ei väljasta tõendit võlgade puudumise kohta, kui maksukohustuslasel, kelle kohta infot küsitakse, ei ole täidetud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus ja maksusummat ei ole määranud MKS § 92 alusel ka MTA. Antud muudatus lähtub asjaolust, et maksudeklaratsiooni või maksuotsuse puudumisel ei ole maksuhalduril võimalik anda täpset informatsiooni maksukohustuslase maksukohustuste kohta, st kinnitada maksuvõla puudumist. Maksudeklaratsioon on maksuhaldurile esitatav maksu arvutamise dokument, mille esitamise tähtpäev ja kohustus tuleneb seadusest. Kui deklaratsioon on esitamata, siis ei tea maksuhaldur, kas maksukohustuslasel on võlg või mitte, seega ei saa maksuhaldur ka maksuvõlgade puudumise tõendit väljastada enne, kui deklaratsiooni ei ole esitatud. Tõendi väljastamist ei taksita deklaratsiooniga hilinemine, vaid deklaratsiooni esitamata jätmine.


Maksuhaldur väljastab maksuvõlgade puudumise tõendi, kui maksukohustuslase maksuvõlg kõikide sama maksuhalduri poolt hallatavate maksude kohta ei ületa 10 eurot. Varem kehtinud MKS-i § 14 lõike 5 kohaselt väljastati maksuvõlgade puudumise tõend, kui maksukohustuslase maksuvõlg kõikide sama maksuhalduri poolt hallatavate maksude puhul ei ületa 15 eurot. Muudatuse eesmärgiks on ühtlustada MKS § 14 lõikes 5 ning MKS § 88 lõikes 2 ja § 100 lõikes 1 sätestatud summade piirmäärad. Muudatus ei ole maksuvõlgnikke soosiv, kuid kuna seda ei rakendata tagasiulatuvalt ning õigusselguse huvides ühtlustatakse maksuteate ja maksu määramise piirmäära regulatsiooniga, ei ole põhjendatud kahtlust pidada maksuvõla puudumise kohta teate väljastamise piirmäära muutmist vastuolus olevaks PS-ga.

(Muudatus puudutab 7 062 isikut, kelle maksuvõla suurus jääb vahemikku 10 kuni 15 eurot kogusummas 83 043 eurot.


Täiendatakse sõnadega „seaduses sätestatud tähtaja jooksul”, mis võimaldab maksuhalduril anda huvitatud isikule täiendavat teavet ka selle kohta, kas maksukohustuslane on oma maksukohustust täitnud õigeaegselt või mitte. See näitab maksukohustuslase käitumist maksumenetluses, täpsemalt isiku valmidust täita MKS § 56 kaasaaitamiskohustust.

§ 14¹. Maksukohustuslase teavitamine


Maksuhaldur võib omal algatusel saata maksukohustuslase poolt maksuhaldurile teatatud elektronposti aadressile või mobiiltelefoni numbrile (lühisõnumina) või muud andmesidet kasutades meeldetuletusi ja muud maksukohustuslast puudutavat informatiivse tähendusega, s.t ilma juriidilise tähenduseta teavet. Hea halduse põhimõtte kohaselt toimub isiku teavitamine kaalutletult (valikuliselt ja põhjendatult), üksnes juhtudel, kus maksuhalduri poolne meeldetuletus võib konkreetsele maksumaksjale tema MKS-st või maksuseadusest tuleneva kohustuse korrektsel täitmisel tõepoolest kasuks tulla.

§ 15. Maksuseaduste selgituste ja juhendite andmine

Säte puudutab juhendite andmist st mitte nõu andmist konkreetse maksuasja kohta, vaid seadusesätete tõlgendamist, ka tüüpjuhtumite tutvustamist, näidete toomist jne. Juhendeid antakse praktika ühtlustamiseks ja seaduste ühetaoliseks kohaldamiseks maksuhalduri poolt. Lõige 2 sätestab, et juhendid ei ole maksukohustuslasele siduvad.

Selgitusi ja juhendeid võivad anda nii Rahandusministeerium kui riiklike maksude maksuhaldur, ning selgituste ja juhendite andmise viisi (kas paberkandjal või internetis) on võimalik valida. Maksu- ja Tolliametis on juba praegu olemas erinevaid makse puudutavad brošüürid, samuti jagatakse teavet koduleheküljel. Juhendites võiks kajastuda ka kohtupraktika.

§ 15¹. Isikukoodi töötlemine


Oma kohustuste täitmisel on maksuhalduril õigus töödelda isikukoodi ilma andmesubjekti nõusolekuta. (Antud säte on MKS-i lisatud seoses andmekaitse seaduse muudatusega, mis keelab ilma seaduses sätestatud õiguseta isikukoode töödelda.)

§ 16. Kahju hüvitamine

Antud paragrahv sätestab, et maksuhalduri poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine toimub vastavalt riigivastutuse seaduses sätestatule. Riigivastutuse seaduse § 2 kohaselt saab nõuda enda õigusi rikkuva haldusakti tühistamist, jätkuva toimingu lõpetamist, haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest hoidumist, haldusakti andmist või toimingu sooritamist, tekitatud kahju hüvitamist ja avalik-õiguslikus suhtes alusetult saadud asja või raha tagastamist. Enammakstud maksusumma tagastamisele jt tagastusnõuetele, samuti intressinõudele ei rakendata riigivastutuse seaduse alusetu rikastumise sätteid, vaid maksukorralduse seaduse sätteid (nõude esitamise, täitmise ja aegumistähtaja osas). Samas ei välista maksukorralduse seaduse alusel intressinõude esitamine maksuhalduri poolt tekitatud kahju hüvitamise taotlemist.

Riigivastutuse seaduses on ühe suurema uuendusena ette nähtud riigi võimalus süüdiolevalt ametnikult isikule makstud hüvituse sissenõudmine.

3. jaguMaksukohustuslaste register

§ 17. Maksukohustuslaste register

Maksukohustuslaste register on Vabariigi Valitsuse poolt asutatud register andmekogude seaduse tähenduses, mida peetakse maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks.


Täpsustatakse kehtivat maksukohustuslaste registri asutamise ja selle põhimääruse kehtestamise volitusnormi ning MKR-is kohtute ja prokuratuuri nõuete üle arvestuse pidamisega seonduvalt ka registri pidamise eesmärki.

Lõige 2 punkt 7 (kehtiv alates 1.01.2012).

Registrisse kantakse andmed keskkonnatasude seaduse alusel saastetasu, vee erikasutusõiguse tasu ja maavara kaevandamisõiguse tasu maksja kohta.


Normi lisatakse õiguslik alus Riigi Tugiteenuste Keskuse, prokuratuuri ja Riigikohtu hallatavate avalik-õiguslike rahaliste kohustuste täitmiseks kohustatud isiku kandmiseks MKR-i. Näiteks rahatrahvi saanud välismaalane ei pruugi olla MKR-is maksukohustuslasena registreeritud.


Sätestatakse, et iga maksukohustuslase kohta peetakse isikukontot, kus on kajastatud isiku maksukohustused ja õigused, sunniraha-, trahvide- ja muude kulude ja nõuete osas (tsiviilhagiga väljamõistetud summad, saadaolevad kohtukulud jne) ning arvestuse pidamise kord. Vastav regulatsioon sätestatakse maksukohustuslaste registri põhimääruses.

Vastavalt § 17 lõikes 3 sätestatule on registri vastutav töötleja Maksu- ja Tolliamet.

Enne Maksuameti ja Tolliameti ühendamist 1.01.2004 a oli vastutavaks töötlejaks Maksuamet ja Tolliamet ning volitatud töötlejaks Maksuameti kohalikud asutused.


Normi lisatakse õiguslik alus, et kanda MKR-i arvestusse ka teistest seadustest tulenevad ja muud (MKS § 1 lõikes 6 nimetatud) avalik-õiguslikud rahalised nõuded ja kohustused. Seadus näeb ette üksnes maksuseadustest või MKS-ist tulenevate nõuete üle arvestuse pidamist MKR-is. Lisatavate andmete puhul ei ole tegemist MKS § 26 lõike 1 mõttes maksusaladusega, kuna need ei puuduta isiku maksukohustust. Seetõttu võrreldes kehtiva korraga (kui nõuete üle peetakse arvestust SAPis ja osaliselt käsitsi) ei muutu nende andmete töötlemise kord. Kuna nõuete olemus ega nende haldaja ei muutu (muutub ainult andmebaas), jäävad samaks ka andmete säilitamise, kustutamise ja arhiveerimise kord ning ka praegust andmetele juurdepääsupiirangute regulatsiooni ei muudeta.


Uue lõikega antakse Riigi Tugiteenuste Keskusele (RTK), prokuratuurile ja Riigikohtule õigus töödelda asjassepuutuva isiku kohta MKR-is sisalduvaid andmeid nõuete ja kohustuste haldamiseks vajalikus mahus. Volitatud töötlejal on õigus näha isiku poolt MTA kontodele tasutud summasid ning parandada põhjendatud vajadusel nõude tasumise andmeid näiteks juhul, nt kui trahv on tasutud vale viitenumbriga. Esimese ja teise astme kohtud saavad laekumiste kohta teavet KIS vahendusel ning samas ka põhjendatud vajadusel parandada sarnaselt tasumise andmeid. Viidatud asutustele antakse selleks MKR-i volitatud töötleja staatus.

Läbi MKRi tekib RTK-l võimalus esitada päringuid ka sellega liidestatavatesse andmekogudesse, eelkõige rahvastikuregistrisse, TARN-i ja VANGIS-sse/KIR-i. Andmekogudes peetavaid andmeid vajab RTK oma seadusest tulenevate ülesannete täimiseks. RTK on erinevate riigi nõuete täitmisele pööraja[footnoteRef:15]. Sellest tulenevalt antakse RTK-le NAP-iga töötamisel MKS § 63 lõikes 2 nimetatud õigused, st õigus saada tasuta riigi andmekogu vastutavalt või volitatud töötlejalt avalik-õiguslike kohustuste täitmiseks kohustatud isikute identifitseerimist võimaldavaid andmeid ning muud nõuete täitmisele pööramiseks vajalikku teavet. [15: KrMS § 411 lõige 3 ja § 417 lõige 1; TSMS § 159 lõige 1, § 161 lõige 2 ning § 179 lõiked 4 ja 6; VTMS § 202 lõige 5 ning § 204 lõiked 2 ja 3; halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lõige 3, § 116 lõige 4 ja § 119 lõige 1, samuti riigi õigusabi seaduse § 26 lõiked 1 ja 3]

VTMS, KrMS, HKMS ja TsMS sõnastuse eeskujul viidatakse RTK-le kui rahandusministri määratud asutusele, kes täna peab arvestust kohtumenetlusest tulenevate (va Riigikohtu menetlusest tulenevate) avalik-õiguslike nõuete üle ning pöörab need täitmisele.

MTA ei ole teiste asutuste hallatavate avalik-õiguslike rahaliste nõuete ega kohustuste üle arvestuse pidaja ega nende sissenõudja, vaid pakub nõuete haldamiseks MKR andmebaasi ja sellega seonduvaid võimalusi.

§ 18. Registreerimiskohustus

Sätestab isikud, kellel on registris arvelevõtmiseks registreerimiskohustus. Registreerima peavad end isikud, keda muudesse riigi põhiregistritesse ei kanta. Selliseid isikuid eriti ei olegi.

Maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registrit puudutavas regulatsioonis on järgmised uuendused:

1. püsivat tegevuskohta saab peale välismaa äriühingu nüüdsest registreerida ka juriidilise isiku staatust mitteomav isikuteühendus ja varakogum (§ 18 lg 1 p 4; § 21 lg 3 ja 4);

1. ette on nähtud võimalus mitteresidendist tööandjate registreerimiseks (§ 22), kellel kohustust end registreerida pole, kuid kes seda teha soovivad (Maksu- ja Tolliamet on momendil registreerinud mõnikümmend taolist vabatahtlikku, peamiselt rahvusvahelised organisatsioonid ja välisriikide saatkonnad);

1. seaduses on reguleeritud ka registrikande tegemise aeg (§ 23). Tagasiulatuvalt (nagu käibemaksukohustuslaste registris) isikuid jt ei registreerita. Registri eesmärk on tagada andmete tegelikkuselevastavus ning tagasiulatuv registreerimine tooks kaasa segadust ka kolmandatele isikutele, sest isiku registreeritus võib mõjutada nende maksu kinnipidamise ja maksmise kohustusi.

1. sätestatud on registrikande tegemisest keeldumise alus (§ 25)- andmed on puudulikud või ei vasta tegelikkusele. Puuduste kõrvaldamiseks saab anda tähtaja.

Lõige 1 punkt 1¹ (kehtiv alates 1.07.05).

Varasema MKS redaktsiooni kohaselt on seltsingu, ühisuse või muu juriidilise isiku staatust mitteomava isikute ühenduse registreerimise kohustus väga hägune, vaja on see selgesõnaliselt sätestada. Registrisse saab kanda ainult ühendusi, kellel tekib maksuseaduse kohaselt maksukohustus.

Maksuhalduri juures peaks end registreerima ka mitteresidendist tööandja, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtja, välisesindus, muu välisriigi asutus, rahvusvaheline organisatsioon või selle esindus, kellel tekib maksukohustus Eestis. Mitteresidendist tööandjad arvavad tihtipeale, et Eesti residendist töötajale töötasu maksmisel on maksude maksmise kohustus töötajal endal. Sellest lähtuvalt ei pea nad vajalikuks end maksukohustuslaste registris registreerida ega esitada ka maksudeklaratsioone. Suurem probleem on just sotsiaalmaksuga – töötaja ise ei saa enda eest sotsiaalmaksu maksta ning kui tööandja seda ei maksa, katkeb töötaja ravikindlustuskaitse. Kui mitteresidendist tööandja on maksukohustuslaste registris registreeritud, tunnetab ta selgemini kohustust Eestis maksudeklaratsioone esitada ning makse maksta.

Lõige 1 punkt 3 (kehtetu alates 1.01.2009).

Alates 1. jaanuarist 2009 on kõik füüsilisest isikust ettevõtjad (edaspidi FIE) kohustatud end registreerima äriregistrisse. Varem kehtinud õiguse kohaselt oli kõikidel FIE-del registreerimiskohustus – kes ei olnud kantud äriregistrisse, pidi end MTA piirkondlikus struktuuriüksuses siiski arvele võtma. Mõistlik on koondada kahe erineva registri vahel jaotatud füüsilisest isikust ettevõtjad ühte registrisse. Äriregister on avalik ja kättesaadavad on kõik registripidajale esitatud andmed. Seni maksukohustuslaste registris registreeritud FIE-de kandmine äriregistrisse võimaldab saada tervikliku ülevaate kõikidest registreeritud ettevõtjatest, tagatud on andmete terviklikkus ja töötlemise võimalikkus. Äriregister sisaldab ka ettevõtja tegevusala andmeid. Nii on äriregistri kaudu võimalik leida omavalitsusüksuste ja maakondade kaupa kõiki otsitava tegevusalaga tegelejaid – nii äriühinguid kui FIE-sid.

Kui füüsilisest isikust ettevõtjate registreerimine koondatakse äriregistrisse, pole vajadust enam sätete järgi, mis reguleerivad füüsilisest isikust ettevõtjate registreerimist ja kustutamist maksukohustuslaste registrist.

Lõige 1 punkt 5 (kehtiv alates 1.01.2009).

Notarite, vandetõlkide ja kohtutäiturite maksustamisel kohaldatakse neile maksuseadustes füüsilisest isikust ettevõtja kohta sätestatut. Sellisest regulatsioonist tulenevalt kantakse need isikud täna füüsilisest isikust ettevõtjatega analoogselt maksukohustuslaste registrisse. Põhjusel, et notarid, vandetõlgid ja kohtutäiturid ei ole oma olemuselt füüsilisest isikust ettevõtjad (seda märgib selgesõnaliselt notariaadiseaduse § 2 lg 3, vandetõlgi seaduse § 1 lg 2 p 1, kohtutäituri seaduse § 2 lg 2), ei oleks õige kanda neid alates 1.01.2009 äriregistrisse. Nii notar, vandetõlk kui ka kohtutäitur on avalik-õigusliku ameti kandjad, kellele riik on andnud õiguse teatud võimuvolituste teostamiseks. Seega on tegu füüsilisest isikust haldusorganitega.

Lõike 1 punkti 5 muutmine (kehtiv alates 1.01.2014).

MKS muutmise vajadus on tingitud vandetõlgi seaduses kasutatud terminite muutmisest ja kehtiva vandetõlgi seaduse § 9 lõike 3 kehtetuks tunnistamisest. Tehtavad muudatused nimetatud seadustes asendavad vandetõlgile kui avalik-õiguslikule ametile viitavad terminid vandetõlgi kutsele viitavate terminitega ning tunnistavad kehtetuks viited vandetõlgi seaduse § 9 lõikele 3. Kuna kavandatava regulatsiooni kohaselt võib vandetõlk sarnaselt teiste ettevõtjatega valida ise endale sobiva tegutsemisvormi, kohalduvad vandetõlgile ettevõtlust ja maksustamist reguleerivad sätted lähtuvalt valitud tegutsemisvormist.

Varasema vandetõlgi seaduse kohaselt käsitati vandetõlki maksustamise ja raamatupidamise alal füüsilisest isikust ettevõtjana. Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise regulatsiooni ei kohaldata, kui vandetõlgi büroo kuulub äriühingule. Büroo kuulumine äriühingule annab vandetõlgile võimaluse tegutseda lepingu alusel või äriühingu kaudu ja tähendab sisuliselt seda, et vandetõlk kasutab vandetõlgi teenuse pakkumiseks selle äriühingu ruume ja vahendeid, kus vandetõlk töötab tavapäraselt näiteks töölepingu, töövõtulepingu või käsunduslepingu alusel või mille osanik või juhatuse liige vandetõlk on. Praktikas kasutab kaks kolmandikku vandetõlkidest äriühingu kaudu tegutsemise võimalust ja vaid üks kolmandik vandetõlkidest tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana. See näitab vajadust viia vandetõlgi tegutsemisvormi puudutav regulatsioon kooskõlla tegelike vajadustega.

Kaotatakse ebamõistlikud piirangud, mis puudutavad vandetõlgi tegutsemisvormi. Nii nagu teised ettevõtjad saab ka vandetõlk edaspidi ise valida endale sobiva tegutsemisvormi. Näiteks võib vandetõlk tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana, eraõigusliku juriidilise isiku kaudu või teise isikuga sõlmitud lepingu, näiteks töölepingu, käsunduslepingu, töövõtulepingu või muu lepingu alusel. Selline paindlik regulatsioon võimaldab vandetõlgil valida endale kõige sobivam tegutsemisvorm. Ettevõtlust ja maksustamist puudutavad sätted kohalduvad vandetõlgi kutsetegevusele vastavalt valitud tegutsemisvormile. Muudatuse eesmärk on tagada kõikidele tegutsevatele vandetõlkidele paindlik viis dokumendi tõlkimise teenuse pakkumiseks ja mitte piirata vandetõlgi tööst huvitatud isikute võimalusi või huvi asuda tegutsema vandetõlgina. Äriühingu või muu eraõigusliku juriidilise isiku kaudu või lepingu alusel sõlmitud tegutsemine ei ohusta vandetõlgi erapooletust või usaldusväärsust. Erinevalt kohtutäiturist või notarist puudub vandetõlgil avaliku võimu teostamise pädevus. Võimalus valida sobiv raamatupidamis- ja maksustamisvorm ei mõjuta dokumentide tõlkimise teenuse pakkumist. Vastutus kutsetegevuse käigus süüliselt tekitatud varalise kahju eest on tagatud vandetõlgi isikliku vastutuse põhimõttega.

§ 19. Juriidilise isiku või asutuse registreerimine


Sõnastusest võetakse välja sõna ”asukohajärgsele”, kuna taoline määratlus on tekitanud maksukohustuslastes segadust. Isik võib registreerida ennast selles piirkondlikus struktuuriüksuses, kus on temale mugavam. Muudatusega tunnistatakse kehtetuks kohustus, et isik peab end just selles asukohajärgses piirkondlikus struktuuriüksuses registreerima. Maksukohustuslase registreerimisel kantakse andmed maksukohustuslaste registrisse, mis on maksuhalduril ühtne.


1. detsembril 2012. a kaotati ära MTA piirkondlikud struktuuriüksused ehk edaspidi on MTA-s valdkondlik toimemudel, nelja administratiivse teeninduspiirkonna asemel (Tallinn, Tartu, Pärnu ja Jõhvi) on moodustatud üks ja ühtne teeninduspiirkond. Seega võetakse paragrahvist välja sõnad „piirkondlik struktuuriüksus“.

§ 20. Füüsilisest isikust ettevõtja registreerimine (pealkiri kehtiv kuni 1.09.2009)

Pealkirjast jäetakse välja sõnad „registreerimine ja registrist kustutamine” ja lõiked 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks (kehtiv alates 1.01.2009).

§ 20. Füüsilisest isikust ettevõtja


Füüsilisest isikust ettevõtjate registreerimine koondatakse äriregistrisse alates 1.01.2009. Täna on suurem osa füüsilisest isikust ettevõtjaid registreeritud Maksu- ja Tolliameti juures peetavas maksukohustuslaste registris, osa ettevõtjaid aga registreeritud äriregistris. Mõistlik on koondada kahe erineva registri vahel jaotatud füüsilisest isikust ettevõtjad ühte registrisse. Äriregister on avalik ja kättesaadavad on kõik registripidajale esitatud andmed. Seni maksukohustuslaste registris registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjate kandmine äriregistrisse võimaldab saada tervikliku ülevaate kõikidest registreeritud ettevõtjatest, tagatud on andmete terviklikkus ja töötlemise võimalikkus. Äriregister sisaldab ka ettevõtja tegevusala andmeid. Nii on äriregistri kaudu võimalik leida omavalitsusüksuste ja maakondade kaupa kõiki otsitava tegevusalaga tegelejaid – nii äriühinguid kui füüsilisest isikust ettevõtjaid.

Füüsilisest isikust ettevõtjate registreerimine koondatakse äriregistrisse ja pole vajadust enam sätete järgi, mis reguleerivad füüsilisest isikust ettevõtjate registreerimist ja kustutamist maksukohustuslaste registrist.


Kehtiv õiguskord näeb ette, et maksuseaduses sätestatud kohustused laienevad ka füüsilisest isikust ettevõtjale, kes on jätnud ennast Maksu- ja Tolliametis registreerimata. Kui maksuseaduses ei ole sätestatud teisiti, laienevad selles sätestatud õigused nimetatud isikule alates tema kandmisest maksukohustuslaste registrisse. Nähakse ette, et füüsilisest isikust ettevõtjad registreeritakse vaid äriregistris. Sellest muudatusest tulenevalt ei muutu aga praegu kehtiv põhimõte. Maksuseadusest tulenevad kohustused laienevad ka sellele füüsilisest isikust ettevõtjale, kes ei ole äriregistrisse kantud. Maksuseadusest tulenevad õigused laienevad füüsilisest isikust ettevõtjale alates tema kandmisest äriregistrisse. Kuigi äriseadustiku kohaselt kantakse füüsilisest isikust ettevõtja äriregistrisse reeglina tema nõudel, võib eeldada, et isikute huvi enda äriregistrisse kandmise vastu suureneb, sest registreeringul on oluline maksuõiguslik tagajärg. Kuna tegemist on maksuõigust puudutava sättega, on põhjendatud, et nimetatud norm jääks maksukorralduse seadusesse.


Hoolimata sellest, et füüsilisest isikust ettevõtjate registreerimine koondatakse äriregistrisse, jääb alles Maksu- ja Tolliameti kontroll füüsilisest isikust ettevõtjate tegevuse üle. Varem kehtinud sõnastuse kohaselt kustutab maksuhaldur maksukohustuslaste registrist ise füüsilisest isikust ettevõtja, kes ei tegele ettevõtlusega tulumaksuseaduse § 14 tähenduses. Pärast füüsilisest isikust ettevõtjate koondamist äriregistrisse jääb maksuhaldurile õigus teha registrit pidavale kohtule ettepanek kustutada äriregistrist füüsilisest isikust ettevõtja, kes ettevõtlusega tulumaksuseaduse tähenduses ei tegele. Enne ettepaneku tegemist annab maksuhaldur füüsilisest isikust ettevõtjale tähtaja ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks.

§ 20¹. Notari, vandetõlgi ja kohtutäituri registreerimine, registriandmete muu

Documents

Maksukorralduse seaduse eelnõu juurde teiseks lugemiseks 30 · Web viewEesti Konjunktuuriinstituudi andmetel sai 2010. aastal 13% Eesti töötajatest palka, millelt jäeti ettenähtud