MEDICA V - Folklore · Kuigi allergia tekkimisel on oluline geneetiline soodumus, peetakse allergiaid esmajoones arenenud ühiskonna tõveks. Üld-levinud definitsiooni kohaselt on

1

LOOD HAIGUSTEST JA NENDE RAVIST

Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakondMTÜ Eesti Folkloori InstituutEesti Põllumajandusmuuseum

MEDICA VLOOD HAIGUSTEST JA NENDE RAVIST

**************************************************************************************************************

TEESIDTEESIDTEESIDTEESIDTEESID

21. 10. 2008Ülenurme

2

Medica V

Toimetaja: Asta NiinemetsKüljendaja: Maris Kuperjanov

Konverentsi toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.Konverents on seotud sihtfinantseeritava teemaga SF0030181s08 “Folk-loori narratiivsed aspektid. Võim, isiksus ja globaliseerumine.”

ISBN 978-9949-446-22-3 (trükis)978-9949-446-23-0 (PDF)

© AutoridEKM folkloristika osakondMTÜ Eesti Folkloori InstituutEesti Põllumajandusmuuseum

3


NARRATIVES OF ILLNESS IN LETTERS

Eve Annuk

Private letters are texts which (using the classification of liter-ary studies) belong to the genre of autobiographical writing alongwith diaries and autobiographies. As such they are the least re-searched genre among autobiographical writing. This is partlydue to their nature as complicated texts which (unlike autobiog-raphies) do not present a linear narrative but instead constructa communication network of messages scattered in space andtime.

Private letters can contain rich research material, concern-ing the ways how illness is experienced and narrated by a sickperson, and also uncover the gendered meanings related to ill-ness.

The questions that I will deal with in my paper are as follows:How is illness narrated in letters? How does the letter genreshape it? How does this illness narrative relate to the socio-cul-tural context of an era? I will use as an example the letters ofEstonian poetess Ilmi Kolla (1933–1954) who died of tuberculo-sis during the late Stalinist periood and whose poetry and let-ters reflect her illness experiences in very different ways.

4

Medica V

NARRATIVE AND HEALING RITE: THE PROBLEM

OF SOURCES

Frog

The ethnic folk beliefs of Karelia perceived many illnesses as thepenetration of the body by elements or forces of the unseen world.Healing rites performed by ritual specialists (tietäjät) functionedas a form of boundary maintenance which restored or maintainedthe boundaries of the body on the level of the unseen world in amanner corresponding to rites used in the maintenance of physi-cal and social boundaries in society. This paper will approachrite performance as a form of narrative involving both verbalincantations and performative action. Rather than simply tell-ing the narrative, the narrative is applied as model to accom-plish a healing event. The example chosen for discussion is fromSuomen Kansan Vanhat Runot, SKVR I1 35. The incantationapplied in this rite includes a historiola, which verbally creates acontinuity tracing back to the beginning of the world and ex-tending to the verbal and performative action of the tietäjä inthe rite itself.

Rather than communicating the healing event, the narrativeperformance causes the healing event through the projection ofnarrative events into the unseen world. The problem of sourcesfor these healing rites will be briefly discussed. This discussionwill focus on the interpretation of the relationship between thenarrative sequence of the rite and the incantation text, which inmany cases was recorded without accompanying informationrelated to rite performance.

5


LOOD NIMETUTEST RAVIMTAIMEDEST

Raivo Kalle

Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas(HERBA) sisaldab aastatel 1868–1993 kogutud humaanravi teks-te. HERBAs esineb veidi üle 0,6% taimravi teateid, milles puu-dub taimenimetus.

Taimenimetuseta tekstid võib jagada laias laastus kolmeks:ei mäleta nime, keegi rääkis ja sellisega raviti. Ei mäletata nimetekste on alla kümne ja keegi rääkis teateid natuke üle kümne,kuid juhtumeid, kus mainitakse, et sellega (sellisega) raviti, onüle 40.

Miks saab enamiku tekstidest liigitada rühma sellisega ravi-ti? Üks põhjusi võis olla taimenimetust andva kohaliku kogu-konna puudumine, teine segadus taimenimetustega. Kuni 1920.aastate alguseni taimenimetused varieerusid, hiljem hakati kir-janduses levitama juba kinnitatud nimetusi, mis levisid kirja-keele mõjul üle Eesti. Pärimuse kogujale võidi jätta ütlematarahvapärane nimetus, mis koosneb enamasti haiguse nimest jalaiendist -rohi või -hein (sammaspoolehein (nt harilik piimalill),soolatüükarohi (nt harilik vereurmarohi) jne) hirmust näida ru-mal või öelda vale nimetus.

Ei mäleta nime tekstidest võib välja lugeda, et teadmine ravi-misest on saadud kellegagi vesteldes, esialgselt on edasi antudnii ravi kui ka taime nimetus, kuid viimane on aja jooksul unu-nenud.

Keegi rääkis anonüümsed ravijutud on jõudnud informandiniläbi mitme inimese või on teadmine saadud kelleltki, kes ei olejuba ise taimenimetust teadnud või pole seda lihtsalt öelnud,jättes täpsustamata raviga seotud üksikasjad.

Põhjalikuma taimekirjelduse korral on võimalik taim tuvas-tatav perekonna täpsusega, levinuimad neist on vereurmarohi,piimalill, maajalg, ussilakk, aaloe, soolikarohi jne. Nagu selgub,on enamasti tegu tavaliste taimedega, mis levivad inimese vahe-tus läheduses. Liiga üldsõnalise taimekirjelduse korral pole või-malik aga taime hiljem tuvastada.

Nimetute taimedega ravitud peamiselt pisemaid nahahaigu-si.

6

Medica V

TARTU ÜLIKOOLI KOHTUARSTITEADUSE

INSTITUUDI UURINGUST EBAARSTIDE TEGEVUSE

ULATUSE KOHTA EESTIS 1929. AASTAL

Jaan Kasmel

Pärast iseseisvumist hakkas Eestis arstide, hambaarstide ja ro-huteadlaste ning meditsiinilise abipersonali arv järk-järgult suu-renema. Nii oli 1918. aastal asutatud Tervishoiu Peavalitsusesregistreeritud 1919. aastal 370 arsti, 87 hambaarsti ja 191 rohu-teadlast, 1928. aastal aga juba 606 arsti, 198 hambaarsti ja ligi250 proviisorit.

Seega paranes arstiabi üldine kättesaadavus riigis möödu-nud sajandi kahekümnendatel aastatel tunduvalt. Ühe arsti kesk-mine tegevuspiirkond vähenes 1921. aastal olnud 128,5 ruutki-lomeetrilt 1929. aastaks 54,7 ruutkilomeetrile. Viimane näitajaoli aga võrreldes paljude teiste riikidega tol ajal veel küllaltkisuur.

Samas nõudis 1928. aastal Pärnus toimunud VII arstidepäev,et võetaks kasutusele abinõud arstide üleproduktsiooni ärahoid-miseks. Kuigi ülikooli arstiteaduskond eitas seda, tõid arstide-päeva esinejad esile järgmisi fakte: Eestis tegutseb umbes niisa-ma palju arste kui Soomes, arstide suhteliselt arvult on Eestiesimesi Euroopas, haiguskindlustuse tasemelt aga viimaste hul-gas, arstide tööpakkumine ületab nõudluse.

Selle kõrval tegutsesid Eestis veel ka ebaarstid (isikud, kesravisid kaasinimesi, omamata arstikutset elukutselistena, tee-nistuse otstarbel). Nende arvu ja tegevuse kohta puudusid iga-sugused andmed.

Et saada ülevaadet ebaarstimise kohta Eestis, korraldas üli-kooli kohtuarstiteaduse instituut prof S. Talviku algatusel1929. aasta kevadel-suvel selleteemalise uuringu. Koostati kü-simustik, mis saadeti välja riigi kõigile praktiseerivatele arsti-dele, välja arvamatud Tallinn ja Tartu, kuhu see saadeti ainultosale arstidest (76 ankeeti), sest nendes linnades oli arstide üld-arv väga suur.

1929. aasta 1. juuliks saabus kohtuarstiteaduse instituuti 155täidetud ankeeti. Saadud andmete töötluse järel võis öelda, et

7


Eestis tegutses ebaarstimise alal 338 isikut. See arv võis olla kamõnevõrra suurem, kuna teateid ei saabunud Põhja-Hiiumaaltja Peipsiäärsest Virumaa osast, ja mõnes kohas oli eriti aadri-laskjaid ning hambatõmbajaid niivõrd rohkesti, et neid kõiki eiole loetletud.

Silmas pidades seda, et Tervishoiu Valitsuse nimestikus olitol aastal üldse 868 arsti, osutus meie ebaarstide arv igatahessuureks, suuremaks suhteliselt ka Läti omast, kus arvestati tol-lal umbes 300 ebaarstiga, seega 3–4 arsti kohta tegutses seal1 ebaarst, meil aga 1 ebaarst iga 2–3 arsti kohta.

Kohtuarstiteaduse instituudile tagastatud ankeetidest saa-dud andmete töötluse järel tehtud kokkuvõte ebaarstimisestEestis kanti ette VIII Eesti arstidepäeval Võrus 1929.

Meie esitame sellest ligi 80 aastat tagasi kohtuarstiteaduseinstituudi poolt korraldatud uuringust lühikese ülevaate, misvalmis kolm aastakümmet tagasi.

8

Medica V

KOGEMUS MAA-ALUSTEGA SEOTUD PÄRIMUSES

Kristel Kivari

Oma ettekandes tahan analüüsida kogemuse ja selle väljenduseseoseid, mis on kajastatud maapinnalt pärineva haiguse tradit-sioonis. Maapinnalt või maa alt pärinevat haigust käsitlevaidusunditeateid, muistendeid ja muinasjutte on vormilt nii erine-vaid, et sageli aitab neid omavahel seostada vaid väike viide.Vormiline varieeruvus on omane usundilisele pärimusele ja sel-le uurimine ei peaks olema omaette eesmärk, kui selle kaudu eiavaneks folkloorižanritele omased tunnetuslikud skeemid, misteadlikult või ebateadlikult juhivad inimeste käitumist.

Isikliku kogemuse tähendus uskumuses on ambivalentne. Ini-mene ei saa keeleliselt väljendada olukorda, mida ta kogeb selleerakordsuses elus esmakordselt. Valides seletus- ja tõlgendus-viisi mõjutab inimene tagantjärele oma kogemust vastavalt käi-bivale uskumussüsteemile. On selge, et haigus on inimest otse-selt puudutav seisund, teisalt on maa-aluste haigus lähteks tra-ditsioonipärasele käitumisele, mis juhib inimest tema igapäeva-se eksistentsi juurest eemale. Võib ütelda, et maa-aluste ravimi-ne on otsekui tagurpidi pööratud muistend, mille kogemust käi-vitavaks jõuks on maa-aluse ja maapealse elu kõrvutieksisteeri-mine või vastandamine.

Miks ei mõju maapind inimestele otseselt haigestavalt täna-päeval? Kas puudub kogemus või vajalik tähelepanuosutus?Nende küsimustega tänapäeva tulles võib oletada, et muutunudmaailmanägemise viis toob meie ette teistsuguseid kogemusi,mida seletame haigustena. Need aga omakorda saavad “tagurpi-di muistenditeks”, mille abil ületatakse teatud vastuolusid.

9


PATSIENDINARRATIIVIDEST KLIINIK.EE JA

DIABETES.EE PÕHJAL

Mare Kõiva

Ettekandes analüüsin patsiendinarratiive meditsiinifoorumitekliinik.ee ja diabetes.ee põhjal ning püüan esitada narratiividetüüpe. Patsientide diskussioonirühmade kirjalikku interaktsiooniiseloomustab individuaalne stiil, kus informeerivad teated va-helduvad lühemate narratiividega. Arvutivahendatud suhtlemistarsti ja patsientide vahel iseloomustan kliinik.ee näitel ning dia-beetikute narratiive diabetes.ee suhtlemisvoorude näitel.

Suhkruhaigus kuulub päriliku eelsoodumusega haiguste hul-ka, mille põdemine saab patsiendile ja tema perekonnale selgeksootamatult. Lisaks ehmatavale teadmisele haigestumisest onpatsiendile algusest peale teada haiguse edasine kulgemine jakaugohud, samuti asjaolu, et tänane meditsiin suudab diabeetileevendada, kuid mitte välja ravida.

Patsientidel tuleb kokku puutuda lahendamist vajavate olu-kordadega alates sellest, kuidas oma elukäik kavandada, kuniselleni, millised moodsa ühiskonna stiilsetest markeerijatest neilesobivad.

Kliinikum.ee soodustab otseselt haiguse ja ravimisega seo-tud dialooge, kuid siiski on silmatorkav, et patsientide küsimus-test osa tegeleb mitte otseselt haiguse, raviskeemi või medika-mentidega, vaid pigem vastuste otsimisega elulaadi ja tuleviku-väljavaadete kohta. Diabeetikute kõrval on dialoogi alustaja sa-geli lähisugulane või elukaaslane, kes vajab omakorda nõusta-mist olulistes tervise- ja perepsühholoogilistes küsimustes.

Küsimusteringi iseloomustavad vastused, mis teises võtmesnarratiividena korduvad diabetes.ee suhtlusvoorudes:

Lapsed sünnivad 2–10-protsendilise tõenäosusega tervetena.Kõik suhkurtõbe põdevad lapsed käivad tavalasteaias ja ta-

vakoolis.Esimene põdemise aasta kulub õppimisele ja harjumisele.Ka loodusravi (ravimteed) võivad haiguste varases staadiu-

mis abiks olla.

10

Medica V

Füüsiline koormus ja dieet aitavad II diabeedi nähtusid eda-si lükata.

Diabeetikute narratiivid tegelevad ravi ja ravimite, hakkama-saamise ja vastastikuse nõustamisega. Sellegi virtuaalsuses koh-tuva rühma puhul on olulisel kohal informatsiooni vahetamineja narratiivid, mis abistavad emotsionaalse tasakaalu saavuta-misel.

Üks diabeedifoorumi liikmetest kirjutab kreedona: “Paljudmõtlevad, et suhkruhaigusega kõik muutub, ja et sa oleks nagupuudega. See ei ole nii. Olen haiguse algusest peale ütelnud teis-tele, et suhkruhaigus ei ole mingi elu lõpp, puue jne... Ütlen, etseda tuleb võtta kui elustiili.”

11


ALLERGIA MEDITSIINILISEST JA SOTSIAALSEST

ASPEKTIST*

Marju Kõivupuu

Tänapäeval esineb hulk haigusi, mis liigituvad tsivilisatsiooni-haiguste kategooriasse. See tähendab, et nende tekkepõhjusedon peamiselt seotud inimtegevuse tagajärgedega. Teadus ja teh-nika on küll kiirelt arenenud, kuid tervisega seotud probleemidja haigused ei kao kuhugi. Tundub, et neid on ehk rohkemgi kuiaastasadu tagasi.

Kuigi allergia tekkimisel on oluline geneetiline soodumus,peetakse allergiaid esmajoones arenenud ühiskonna tõveks. Üld-levinud definitsiooni kohaselt on allergia organismi ülitundlik-kusreaktsioon teda ümbritsevatele, olemuselt enamasti kahju-tutele ainetele, sh toidule. Nii väidavadki meedikud, et arengu-riikides tegeleb organismi immuunsüsteem infektsioonidest põh-justatud haigustega, arenenud riikides aga ei jää immuunsüs-teemil muud üle, kui otsida endale uusi objekte, millega tegelda.

Pärimuslik arusaam ütleb, et mida arenenum on ühiskond,mida puhtamad me oleme, seda tervemad peaksime olema. Hü-gieeniteoreetikud aga väidavad vastupidist: puhtuse oleme saa-vutanud tänu sellele, et olmekeemiata ei kujutaks me tänapäe-val oma elu ette. Keskealised ja vanemad inimesed mäletavadilmselt, et toidunõud sai puhtaks ka kuuma veega või näitekssinepipulbri abil ning Lõuna-Eesti maarahvas keetis kodus see-pi minu empiirilise kogemuse kohaselt veel 1980. aastatel. Too-na majandusliku kitsikuse tõttu iseäranis. Samuti on paariküm-ne aasta jooksul mällu talletunud või pärimustekstidena kirjapandud variatsioonides narratiive, mille tuum on kokkuvõtvaltjärgmine: linnas allergiate käes vaevlev laps tervistub hoobiltmaavanaema juures, kus on ju kõik nii must:-)!, aga haigestubhoobilt üleküüritud linnakodus.

Looduse tähtsust hindame tänapäeval pigem majanduslikeja rekreatiivsete eesmärkidega seonduvalt. Kuid eneselegi aruandmata saastame ja kahjustame ümbritsevat keskkonda, kus

* Ettekanne on seotud Kultuuriteooria Tippkeskuse ja sihtfinantseeritavateadusteemaga “Maastikupraktika ja -pärand” (SF010033s07).

12

Medica V

me elame, rohkem kui kunagi varem, samas ihates tagasi noid“kaugeid aegu”, mil inimesed väidetavalt elasid loodusega täieli-kus harmoonias, oskasid seda hinnata nii igapäevaelus kui karavimise seisukohalt.

Ja nii tõdevad meedikud, et allergikute arv näitab jätkuvatkasvutendentsi, mille üheks põhjuseks on kahtlemata õhu, veeja maapinna saastamine. Allergia võib tekkida praktiliselt kõigesuhtes, kuid sagedamini on allergeenideks toiduained, ravimid,kemikaalid ning õhus leiduvad osakesed (hallitusseente spoo-rid, elamutolmu lestad, koduloomade kõõm ning puude, umb-rohtude ja kõrreliste õietolm).

Allergiast kirjutatakse palju päevalehtede nõuandenurkades,antakse vastavat koolitust asutuste töökeskkonnavolinikele jne.

Kuid – last but not least. Sõnal “allergia” on ka tähendusvar-jund, mis markeerib ägedat vastumeelsust mingi olukorra võiinimese suhtes ning sellega epateerimine pakub arvestatavatminakaitset psühhosomaatiliste haiguste kontekstis, sest – ena-mikul juhtudest (mõningate andmete kohaselt koguni 66–78 %)jääb allergiat tekitanud etioloogiline faktor ebaselgeks.

Eelnenu illustratsiooniks näide Meditsiinilehe võrguversioo-nist:

Saksamaal andis arst au ja väärikuse teotamises süüdi mõis-tetud naisele tõendi, et too on allergiline neegrite suhtes. Arstkinnitas dokumendis, et 66aastasel naisel tekivad tumedana-halist inimest nähes psühhosomaatilised sümptomid, sealhul-gas kõhuvalu. 31aastane kamerunlane oli esitanud naise vas-tu hagi, kuna too ütles: “Kao mu teelt, ma olen neegrite suhtesallergiline.” Hannoveri kohus mõistis naisele siiski 3600 krtrahvi ning Hamburgi prokuratuuri esindaja sõnas Die Weltile,et diagnoosi pannud arstile võidakse omakorda esitada süü-distus rassiviha õhutamises. Ka Hamburgi arstide ühingu hin-nangul on diagnoos skandaalne (http://www.terviseleht.ee/200036/36_uudiseid.php, 15.08.2008).

Teesides esitatud üldistused on tehtud arvukate allergiat käsit-levate (populaar)teaduslike artiklite põhjal, mida võib iga asja-huviline leida, kasutades interneti otsingumootorit Google. Et-tekandes esitlusele tulev empiiriline materjal on ettekandja pooltkirja pandud viimase 10 aasta jooksul läbiviidud intervjuude jaküsitluste käigus.

13


THE MEANING OF ILLNESS IN CANCER

NARRATIVES

Piret Paal

My presentation concentrates on the meaning of illness as ex-pressed in cancer patients’ written narratives. In my presenta-tion I will pose three general questions:

1. Is it acceptable to discuss one’s illness?2. Which issues restrict discussing illness?3. What is the meaning of illness?

I analyze these questions from the multiple perspectives con-taining an individual’s opinion, societal point of view, and theinfluence of cultural setting and language.

14

Medica V

KUIDAS KÕRVALDADA KURTUST?KUULMIST PARANDAVATE RAHVAPÄRASTE RAVIVÕTETE

KIRJELDUSI

Liina Paales

Ettekandes tuntakse huvi, milliseid rahvapäraseid abinõusid onkasutatud kurtuse kõrvaldamiseks nii meil kui ka mujal. Rah-vapäraste ravivõtete rohkus ja kirjusus peegeldab kuulva ühis-konna suhtumist kurtusesse kui hälbesse ja soovi sellest vaba-neda.

Mõisted ‘haigus’ ja ‘puue’ ei ole sünonüümid. Kumbki mõisteei ole üheselt määratletav, definitsioonid sõltuvad ühiskondli-kest arusaamadest ja kokkulepetest. Üldiselt defineeritakse esi-mest kui aktiivset protsessi ja teist kui seisundit. Puue on mingifunktsiooni puudumine või vajakajäämine, mis võib kujunedahaiguse tagajärjel. Siiski räägitakse puude puhul pigem kohane-misest kui ravist.

Tänapäeval käsitletakse kuulmispuuet (ja puudelisust üld-se) peamiselt kahel viisil: meditsiinilisest ja sotsiaalsest pers-pektiivist.

PUUE JA KULTUURILINE KONTEKST

Füüsiliste, intellektuaalsete või sensoorsete kahjustuste esine-mus on universaalne, aga nende puudelisuse tajumise on suurelmääral vorminud kultuur, milles elatakse.

Meditsiiniantropoloog Nora Groce on väitnud, et puuetegainimeste elu on kogu maailmas palju tõenäolisemalt piiratud va-litsevate kultuuriliste piirangute ja sellega kaasnevate sotsiaal-sete, kultuuriliste ja majanduslike tagajärgedega kui spetsiifi-liste füüsiliste, sensoorsete, psühholoogiliste või intellektuaalse-te häirete endi tõttu.

Kultuurilised arvamused puude esinemise kohta määravadselle, kui hästi või halvasti ühiskonnad neid inimesi kohtlevad.

15


RAVIVÕTTED KURTUSE KÕRVALDAMISEKS

Ajaloost on teada, et kuuljad inimesed on püüdnud kurtust eri-neval moel ravida. Rahvameditsiinilised püüded jätkuvad nüü-disaja akadeemilises meditsiinis.

Oma ettekandes toetun peamiselt kahele allikale, milles tut-vustatakse kuulmisvõimetuse kõrvaldamiseks kasutatud ravi-võtteid. Esimene on kurtuse kohta mitmekülgset teavet andevingliskeelne kodulehekülg http://deafness.about.com. Teine alli-kas on Encyclopedia of Folk Medicine. Old World and New WorldTraditions (koost Hatfield, Gabrielle. Sanata Barbara, Calif.: ABC-CLIO 2004 – selle tutvustuse leiab Internetist), mille näited pä-rinevad Briti, Iiri ja Põhja-Ameerika rahvameditsiinist. Eestiskasutatud kurtuse ravivõtteid on nimetanud Mall Hiiemäe omavastavateemalises küsitluskavas SURDO. Kuulmise nõrgenemi-se, kurtuse, halva nägemise ja pimedaksjäämise rahvapärasedpõhjendused (http://www.folklore.ee/rl/era/kysitlus/surdo.htm).

Juhtnöörid sisaldavad erinevaid metoodikaid ja praktikaid,mis hõlmavad näiteks konkreetseid tegevusi, spetsiaalseid toitevõi aineid, mida tuleb manustada või peale määrida, riitusi, mistuleb läbi teha, inimelu pöördeliste etappide jälgimist jne. Kogu-kondades kerkivad esile erilised isikud, kellel on võime teha kur-dist kuulja. Analüüsides konkreetseid soovitusi on selge, et nen-dest mõne järgimine võib osutuda tervisele ohtlikumaks kui elukurdina.

Rahvameditsiinis kasutatud raviviisid kuulmise taastamisekspeegeldavad inimlikku tervise poole püüdlemist, soovi kuulmis-puuet ravida ja soovimatust sellega kohaneda. Kurtus on siinpigem haigus, protsess, mille kulgu saab muuta paremuse poole,ja mitte puue, seisund, millega võiks kohaneda. Aga mis on ter-vis ja terveolemine kurtide kogukonna liikmete enda arvamusekohaselt – see on juba teine teema.

16

Medica V

HAMBAVALU RAHVAPÄRASEST RAVIMISEST

Airi Pekkola

Hambavalu on rahvahaigus, mida senini ei ole peaaegu üldseuuritud. Hambahaigusi on erinevaid: alates väikesest kohalikustvaevast kuni surma põhjustava põletikuni. Rahva seas on osa-tud haiguse astet kindlaks määrata. Vastavalt valiti ka paran-damismeetodid. Erinevaid hambahaigusi on suudetud üsna hästiravida ka kodustes tingimustes.

Pereringis kasutatavaid ravivõtteid kasutatakse kodus ningparandamisrituaalist võtavad osa haige sotsiaalsesse võrgustik-ku kuuluvad inimesed: pere, sugulased, sõbrad, naabrid (Naakka-Korhonen 1997: 60). Soome folklorist, Lauri Honko, ongi tõde-nud, et suurem osa kasutusel olevatest ravimisvõtetest on edasiantud koduringis, kuna seal leidub alati keegi, kes suudab hin-nata haigusega seotud olukorda (Honko 1983: 48). Mare Kõivaon olukorda kirjeldanud järgmiselt: ”Hea tähelepanuvõime jameditsiiniliste oskustega inimesi leidus enamasti igas peres. Sel-liseid, kes oskasid esimest valuhoogu leevendada, teadsid rohtukülmetuse, venituse või koduloomade ravitsemiseks” (Kõiva 1992:126). 1922. aastal ilmunud rahvameditsiinialases artiklis nimetabüks eesti arst pereema esmaseks ravijaks, kes püsib selles posit-sioonis veel kaua (Talwik 1922).

Rahvameditsiinis ei ole kaariest peetud probleemiks, vaid sel-leks on olanud hambavalu. Hammas on terve, kui see ei valutaja see saab terveks, kui valu lakkab. Oma ettekandes käsitlennäidete abil küsimust, miks mõni rahvameditsiinis kasutusel ol-nud ravivõte ka tegelikult hambavalu vastu aitas.

Kirjandus:

Honko, Lauri 1983: Terveyskäyttäytymisen kokonaisuus. Kalevalaseuranvuosikirja 63. Helsinki.

Kõiva, Mare 1992: Loitsud ja rahvaarstid. Ida-Virumaa rahvakultuurist.Virumaa Fond. Eesti Teaduste Akadeemia. Keele ja Kirjanduse InstituudiFolkloristikaosakond. Tallinn.

Naakka-Korhonen, Mervi 1997: Vaivasta taudiksi. Lapamatoon liittyväkansanparannus erityisesti pohjoiskarjalaisen aineiston valossa. Suoma-laisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 666. Pieksämäki.

Talwik, S. 1922: Walitut peatükid arstiteaduse ajaloost. Tervis nr 15, 16.

17


TERVISLIK KARTUL

Ellen Pärn

Tänapäeval kasvatakse kartulit umbes 150 riigis ja teda loetak-se inimesele kõigi toiduainete seas tähtsuselt viiendal kohal ole-vaks toiduallikaks. Kartulit kutsutakse teiseks leivaks, sest temakoostisse kuuluvad peaaegu kõik inimorganismile vajalikud toit-ained ja vitamiinid. Meie C-vitamiini vajaduse katab kartul su-vest kevadeni. Üldiste soovituste kohaselt peaks inimene söömaaastas 100–120 kg kartulit.

Kartulil on huvitav ajalugu. Teda tundsid ja kasvatasid enamkui 8000 aastat tagasi Peruu inkad. Neile oli kartul lisaks toidu-le ka reuma- ja peavalu-vastane ravim. Hispaania konkistadoo-rid tõid 16. sajandil kartuli Euroopasse, kust ta levis üle kogumaailma. Eestisse tõid kartuli 18. sajandi keskpaiku saksa aad-likud. Nemad olevat kartulit tooreltki söönud, sest see arvati te-kitavat suguiha.

Veel 17. sajandil pidas nii mõnigi rahvus kartulit mürgiseksja omistas talle kuratlikku, haigusi põhjustavat mõju. Kartuli-mugulaid kutsuti lausa kuradiõunteks.

Kartuli ravivaid omadusi on teatud juba ammu. Teda on ka-sutatud hingamisteede ja seedeorganite, külmetushaiguste, när-visüsteemi häirete, südame-veresoonkonna, kõrgvererõhu, liiges-te ja lihaste, konnasilmade ja soolatüügaste ning nahahaigusteraviks, söödud neeruhaiguste, kilpnäärme ületalitluse ja tuber-kuloosi puhul. Kartulit on mitmel erineval moel kasutatud kailuprotseduuride tegemisel.

Nii farmaatsiatööstuses kui ka rahvameditsiinis on ravikskasutatud kartulimugulaid, lehti ja õisi. Kuivatatud kartuliõi-test on valmistatud raviteed. Toorestest mugulatest on tehtudkartulimahla, riivitud kartulimassi ja kasutatud kartuliviilusid.Vana hea võte on kartulikeeduvee aurude sissehingamine bron-hiidi korral ja isegi kuuma kartulivee auruvanni tegemine põie-põletike korral. USA-s on uuritud kartulikoorte omadusi ja lei-tud nendest rohkesti antikantserogeenseid aineid, mis neutrali-seerivad grillitud, suitsutatud ja friteeritud toiduainetes leidu-da võivaid kantserogeene. Kartulitärklisest on palju abi olnudhauduma läinud kohtade (nt varbavahede) ravitsemisel.

18

Medica V

Erinevaid ravimeetodeid on olnud küllaltki palju. Kartulit onkasutatud looduslike, aga ka maagiliste toimingute läbiviimiseks.Kõige tuntumad on olnud soolatüügaste ja konnasilmade ravi-viisid. Need protseduurid olid läbinisti maagilised. Näiteks lõi-gati toores kartul pooleks, hõõruti lõigatud pinnaga soolatüü-kaid, pandi kartul kokku tagasi nii, et lõikepinda näha poleks jamaeti maha või visati ahju otsa kuivama.

Kartuli raviv tähtsus ja omapärane maagiline aura on säili-nud ka tänapäeva ratsionaalses maailmas. Isegi noored inime-sed ei põlga teda ära tervisehädadest lahtisaamiseks.

19


KAS JOHANNES RAICUS KIRJUTAS EESTI

RAHVAMEDITSIINIST?

Kaarina Rein

Arstiteaduse ajalugu Tartu ülikoolis algab enne ülikooli asuta-mist, sest meditsiin oli õppeaineks juba Tartu Gümnaasiumis,kuhu 1630. aastal määrati tööle endine Uppsala ülikooli profes-sor Johannes Raicus (ca 1580?–1631). Meditsiiniprofessori ko-hale pidi Raicus asuma ka rajatavas ülikoolis. Seega tõotas an-tud valdkond, so arstiteadus, seal kõige huvitavamaid arenguid,sest Johannes Raicus oli sel ajal juba tunnustatud arstiteadlane.

Paraku suri J. Raicus enne Academia Gustaviana avamistTartus. Tekib küsimus, milliseks oleks Academia Gustavianaarstiteaduskond kujunenud juhul, kui J. Raicus oleks elanudkauem ja suutnuks mõjutada siinse arstiteaduskonna toimimist.Tartu Gümnaasiumi päevil uuris Raicus tervislikkuse seisuko-hast linna ümbruse looduslikke olusid. 19. sajandi KeiserlikusTartu Ülikoolis kujunes meditsiinitopograafiate teema väga po-pulaarseks, Raicust võiks nimetada selle ala pioneeriks siinmail.

Johannes Raicuse Tartu päevilt pärineb tema sulest ka üksväitekiri. “Disputatio physico-medica votiva e„j ƒšrwma surgentijam Dorpati novo collegio regio” (e.k “Loodusteaduslik-meditsii-niline pühendusdisputatsioon juba kerkivale Tartu uuele kuning-likule kolleegiumile”) üle väitles Tartu Gümnaasiumis 1631. aasta26. märtsil Petrus Turdinus (1609–1653), kes õppis hiljem Tartuülikoolis teoloogiat ning tegi karjääri siinse hariduselu arenda-misel ja vaimulikuametis.

TÜ arstiteaduskonna ajalugu või üldisemalt Eesti meditsii-niajalugu käsitlevates kirjutistes leiab Raicus mainimist kui esi-mene isik, kes siinmail tegeles keskkonna mõjudega tervisele,hügieeni küsimustega ja ka rahvameditsiiniga. Tsiteerimisel vii-datakse Viktor Kalnini artiklile “Arstiteadus” 1982. aastal ilmu-nud teoses “Tartu Ülikooli ajalugu I 1632–1798”. Vastavast ar-tiklist paistab aga selgelt välja, et selle autor pole ise RaicuseTartus kirjutatud tööd lugenudki ning antud artikli põhjalRaicuse tööle hinnangu andmine on seega kahtlane.

20

Medica V

Millest Johannes Raicus siis tegelikult kirjutas nii Tartus kuika mujal? Tema Saksamaal ja Rootsis valminud tööd osutavadsellele, et ta tegeles üsna keeruliste meditsiiniprobleemidega, kir-jutades töid halvatusest, muhkkatkust, podagrast ja tiisikusest.Rootsis on teda peetud sealseks kõige väljapaistvamaks Para-celsuse ideede propageerijaks. Tegelikult püüdis Raicus medit-siinis ühendada iidseid Hippokratese ideid Paracelsuse moodsa-te vaadetega, rõhutades keemia osatähtsust meditsiinis. RaicuseTartus valminud töö “Disputatio physico-medica votiva ...” onjaotatud kaheks teemaks. Esimeseses antakse ülevaade Tartuümbruse pinnase ja vee keemilisest koostisest, paikkonna en-deemilistest haigustest ja nende ravist. Disputatsiooni teise tee-ma all käsitletakse mineraalvete kasutamist ravis. Viiteid Eestirahvameditsiinile Raicuse tööst siiski ei leia.

Kirjandus:

Raicus, Johannes & Turdinus, Petrus 1631. Disputatio physico-medicavotiva e„j ƒšrwma surgenti jam Dorpati novo collegio regio. RigaeLivonum: G. Schröder.

Kalnin, Viktor 1982. Arstiteadus ja loodusteadused. Arstiteadus. TartuÜlikooli ajalugu I 1632–1798. Tallinn: Valgus, lk 228–239.

Tering, Arvo 1992. Uppsala ülikool ja Baltimaad XVII sajandil ja XVIIIsajandi algul. Keel ja Kirjandus nr. 7, lk 43–437.

Lindroth, Sten 1943. Paracelsismen i Sverige till 1600-talets mitt.Lychnos-Bibliotek 7. Uppsala: Almqvist & Wiksells DoktryckfriA.-B.

Lindroth, Sten 1989. Svensk lärdomshistoria: Stormaktstiden. Stock-holm: Typografi Karl-Erik Forsberg.

Wiman, Lars-Gösta 1996. Om den tartariska ftisen: Den första medi-ciniska avhandlingen i Sverige 1628 av Johannes Raicus. Läkar-tidningen: kd 93, nr 15, lk 1445–1446.

21


“ENNE JU HAIGLAID EI OLNUD”TÄHELEPANEKUID VEPSA RAHVAMEDITSIINIST

Kristi Salve

Alljärgnev põhineb suures osas mu enda välitööde kogemustel,kuid kasutatud on ka arhiivides ja kirjanduses leiduvaid mater-jale.

Pealkirjaks tõstetud lauset olen kuulnud kümneid kordi, kuijutustajad on rääkinud omaenese või lähedaste haiguste ja pa-randamise lugusid. See on kõlanud kui seletus, miks kasutatirahvaarstide abi. Samas pole sel väljavabandavat alatooni. Võiksöelda, et nö valgustus, mis laskis posijaid ja nende teenete kasu-tajaid marginaliseerida, pole vepslastele erilist mõju avaldanud.

Kuid viimaste põlvkondade kohustuslik kooliharidus, kirja-oskus, niivõrd-kuivõrd seda rakendatigi, raadiotranslatsiooni-võrk, aga eriti televisioon pole ka nö mööda külgi maha jooks-nud.

1970. ja 1980. aastatel kohatud vanemad põlvkonnad olidsündinud enne I maailmasõda, nüüdseks on nad läinud mahamagadamha. Nad olid üldiselt koolihariduseta ja kehva venekeelega. Praegused vanimad elanikud on sündinud maailmasõ-dade vahelisel ajal, vene keel on neil ladusalt suus, nad on kirja-oskajad. Nii ühed kui ka teised on üle elanud raskeid aegu, nen-de isad langesid sõdades, kannatasid repressioonide all, kojujää-jate osaks oli üle jõu käiv (meeste)töö ja pidev nälja piiril elami-ne. Pole ime, et kõigest sellest läbi tulnute füüsiline seisund oligihalb. Kõige üldisemalt on kaevatud jala-, selja-, käe- ja peavaluüle.

Austus ametliku meditsiini vastu oli (ja on) suur, selle tee-neid tarbiti innukalt eriti lähiminevikus. Praeguseks on palju-des asustatud vepsa külades lõpetatud keskastme meditsiiniabi(velsker või õde) pakkuvate punktide tegevus, mida patsientideseas nimetati bol’nic, st haigla.

Võib öelda, et akadeemilisse meditsiini suhtuti lugupidami-sega. Ma pole kohanud kahtlusi ega kriitikat määratud ravi õig-suse suhtes – aga seda pole olnud ka rahvaarstide suhtes. Vägapaljud käisid möödunud sajandi viimastel aastakümnetel süsti-

22

Medica V

mas. Sellesse suhtuti nagu rahvaravitseja toimetatud taigades-se.

Ja kuigi mineviku parandamislugudest kõneldes viidati ars-tiabi puudumisele, pole selle (ükskõik kuivõrd küsitaval tasemelmõnigi kord) kättesaadavaks muutumine rahvaarste välja tõr-junud, kuigi nende tegevusala on paratamatult ahenenud. Ontoimunud tööpõllu omavaheline jaotamine, kuigi osalt on ka kat-tuvat tegevust. Omamoodi on tegemist sümbiootilise koosluse-ga.

Vepsa rahvameditsiinis on ratsionaalsed ravivõtted selgeltkõrvalise tähtsusega. Vähestest ravimtaimedest, mida teatakse,on mõnedki võõrliigid. Sageli väidetakse, et nende kasulikku-sest on loetud või kuuldud raadiost. Ka manuaalteraapiast onvähe andmeid.

Põhilised parandamisvõtted on selgelt maagilise alusega, naguka haiguste etioloogia. Kui haiguse põhjuseks on patsiendi poolttehtud eksisamm, siis on tavaliseks arstimisviisiks prost’mas(andeks palumas) käimine – kas siis metsas, saunas, kalmistulvõi mujal, kust haigus pärineb.

Kuigi sageli rakendatakse ravimisel pesemist või muid toi-minguid, on nii rahvaarstid kui ka nende patsiendid ühtmoodikindlad, et kõige tähtsamad on sõnad. Ehkki paljud vepsa arsti-missõnad on tõenäoliselt tõlgitud vene keelest või siis loodud venemudeli järgi, on ka üsna palju omapärast. Juba tõsiasi, et termi-nid on omakeelsed. Kõige tavalisem on lihtsalt vaihed ‘sõnad’.Teine üldisem nimetus on puheg, mille etümoloogia pole nii läbi-paistev, kuigi seoseid võib leida nii kõnelemist kui ka puhumisttähendava verbiga.

23


MEELERÄND JA LOITS TERVENDAJANA MAARAHVA

PÄRIMUSES

Mikk Sarv & Kristel Vilbaste

Rahvapärimuses on mitmeid jälgi tervendamisviisidest, mis oniseloomulikud šamanismile.

Šamaanikultuuri tunnusteks on:1. Tõdemus, et maailmu on rohkem kui üks. Maarahva maa-

ilmapilti on kirjeldatud kolmeosalisena: alumine, keskmi-ne ja ülemine ilm. Kõige lihtsama jaotuse järgi on olemassee ilm ja too ilm. See ilm on meie ümber olev meeltegatajutav maailm, too ilm on unenägudes ja meelerännultajutav maailm.

2. Erinevate ilmade tajumine on võimalik meeleseisundi tei-sendamise abil, mille käigus osa tajust, meel või hing rän-dab kogema teisi ilmu. Pärimuses on hulganisti lugusid,kuidas nõid lamab liikumatult maas, samal ajal kui ta meel/hing on teistes ilmades rändamas.

3. Teises ilmas kogetu tuuakse meeleränduri poolt õpitud loo,loitsu või rituaalina tagasi meie ilma, et taastada tervik-likkus ja tasakaal ehk mõnu. Mitmeid müütilisi regilauleteatakse olevat loitsudeks erinevate hädade ja haigustevastu. Näiteks Suure Härja laul on tuntud rabandust ra-viva loitsuna. Sellised loitslaulud on tõenäoliselt kunagimeelerännul õpitud tervendamisvahendid.

4. Meelerännu abil tervendajate abile loodab toetav kogu-kond, kes hoiab oma pärimuses alal meelerändu võimen-davaid uskumusi, lugusid, laule ja keelt. Maarahva keel japärimuskultuur teevad meelerännule pääsemise lihtsaksja loomulikuks. Oleme seda kogenud, korraldades meele-rännu kursusi enam kui kümme aastat.

Meelerännuga tervendamine algab arvamise ehk arbumisega,mille käigus leitakse häda põhjustaja. Arbumisel võib kasutadamitmeid abivahendeid, sh pendlina rippuvat terariista (nuga,mõõka, kirvest), rinnalehte, sõlge, sõrmust. Arbumiseks võib ni-metada ka meelerännu algul toimuvat arupidamist meelerän-duri ja teda abistavate vaimolendite vahel.

24

Medica V

Meelerännu järgmist osa võib nimetada nõidumiseks. Sellekäigus laseb meelerändur oma vaim-abilistel toimida, leidmakshädale lahendust. Meeleränduri tööks on toimuva tähelepanelikjälgimine ja loona meelde jätmine. Leitud loo või rituaali abiltoimubki järgnev tervendamine, kuigi see võib tihti juhtuda kajuba meelerännu käigus.

Meelerännu ja loitsudega tervendamise juures on, nagu iga-suguse tervenemise juures, oluline abipaluja usk tervendajasseja oma tervenemisse. Seetõttu ei saa ega tohi ükski tervendajatoimida, kui temalt pole selgelt ja ühemõtteliselt abi palutud.

25


TEEKS VÕI HAIGUSE VASTU KASUTATUD TAIMEDE

ANALÜÜS

Renata Sõukand

Historistlikus Eesti Rahvameditsiini Botaanilises Andmebaasis(HERBA) on haiguste märksõna haigus nimetamata. Antudmärksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus märgitakse, et taimetuleb kasutada teeks, arstirohuks, ravimiks või rohuks haigusevastu, kuid igasugused viited konkreetsele haigusele (ka kasu-tusele mitme haiguse vastu) või sümptomile puuduvad. Ka ju-hul, kui taime on kasutatud lihtsalt teena, võib arvestada selle-ga, et eestlastel puudub klassikaline idamaine teejoomise tra-ditsiooni ning teed joodi tervise hoidmiseks või parandamiseks.

HERBA autorid ei pidanud vajalikuks selliseid kirjeid väljajätta, sest märksõna alla koondatud tekstid:

1) esinevad suhteliselt sageli (hetkeseisuga on selle märksõ-na alla liigitatud ca 2,5% HERBA tekstidest),

2) annavad ettekujutuse sellest, mida tehti juhul kui haigustära ei tuntud või ei osatud liigitada,

3) kajastavad miniläbilõiget üldisest taimravi tekstikorpusestning neid saab kasutada analüüsimeetodite kasutamiseminimudelina.

Ettekandes vaadeldakse märksõna haigus määratlemata allaliigitatud tekstide hulga muutust ajas ja analüüsitakse teeks võihaiguse vastu kasutatavaid taimi. Muuhulgas otsitakse vastustneljale tööhüpoteesile:

1) Teeks või haiguse vastu kasutatakse peamiselt klassikali-si ravimtaimi.

2) Sajandi jooksul on teeks või haiguse vastu kasutatamistkirjeldavate tekstide hulk suurenenud.

3) Sajandi jooksul on teeks või haiguse vastu kasutatud tai-mede liigiline. mitmekesisus vähenenud.

4) Vastus sõltub küsimisest.

Esimene ja kolmas hüpotees osutuvad tõeks, teise ja neljandapuhul on vastus hinnatav mitmeti.

26

Medica V

MEDICA VLOOD HAIGUSTEST JA NENDE RAVIST

21. 10. 2008, Eesti Põllumajandusmuuseum

9.30–10.00 Saabumine, registreerumine

10.00–11.30Mare Kõiva Patsiendinarratiividest kliinik.ee ja diabetes.ee

põhjalPiret Paal The Meaning of Illness in Cancer NarrativesEve Annuk Narratives of Illness in LettersFrog Narrative and healing – problem of sources

11.30 Kohvipaus

11.45–13.30Airi Pekkola Hammassäryn kansanomaisesta parantamisestaKristel Kivari Kogemus maa-alustega seotud pärimusesLiina Paales Kuidas ravida kurtust? Kuulmist parandavate

rahvapäraste ravivõtete kirjeldusiMarju Kõivupuu Allergia meditsiinilisest ja sotsiaalsest aspektist

13.30 Lõuna

14.30–16.00Renata Sõukand Teeks või haiguse vastu kasutatud taimede

analüüsRaivo Kalle Lood nimetutest ravimtaimedestEllen Pärn Tervislik kartul

16.00 Kohvipaus

16.15–18.15Kristi Salve Enne ju haiglaid ei olnud. Tähelepanekuid vepsa

rahvameditsiinistJaan Kasmel Tartu ülikooli kohtuarstiteaduse instituudi

uuringust ebaarstide tegevuse ulatuse kohtaEestis 1929. aastal

Kaarina Rein Kas Johannes Raicus kirjutas Eestirahvameditsiinist?

Mikk Sarv ja Meeleränd ja loits tervendajana maarahvaKristel Vilbaste pärimuses

18.15 Lõpetamine

Documents

MEDICA V - Folklore · Kuigi allergia tekkimisel on oluline geneetiline soodumus, peetakse allergiaid esmajoones arenenud ühiskonna tõveks. Üld-levinud definitsiooni kohaselt on