minu supilinn

mika keränen

tõelise elu mekk

Autoriõigus: Mika Keränen ja Petrone Print OÜ, 2012

Toimetaja: Epp PetroneKeel ja korrektuur: Triinu-Mari VorpKaanekujundus, makett ja pildialbum: Anna LaukKaart: Kudrun Vungi

Trükk: Greif OÜISBN 978–9949–479–83–2 (trükis)ISBN 978–9949–479–84–9 (epub)

www.petroneprint.ee

minu supilinn

5

Supilinn – ma tunnen sindjuba päris kaua.

Ja ma ei pane üldse pahaks,kui mõni peab sind hauaks.

Uimane sa oled küll,sõna heas ja halvas mõttes,ja mitte nagu kvissentalid

elult viimast võttes.

sisukord

6

sisukord

Tänud 10Soomest Eestisse 12Jakobi mäel 19Susanna 26Ergo 35Anzori 43Herne pood 51Remont 56Botaanikaaed 62Nime müsteerium 70Toomas 81Selts 90Neetud haid 95Mardi saunaklubi 100Naised saunas 108Kristiina 117

minu supilinn

7

Kaks taksot 122Sapaka-Raits 125Lundi Andreas 130Corinna 134Savotta 141Genklubi 145Loomulikult puudega! 152Perekond Tuti häda 159Kodu otsinguil 162Supilinna lapsed 171Indrek 179Mehis 183Meeste mured 187Eva 190Järelsõna 193

sisukord

8

minu supilinn

9

tänud

10

tänud

Tänan kõiki sõpru, kes on olnud minu jaoks olemas ja nõuks ning abiks selle raamatu kirjutamise juures.

Nii nagu iga tore koht siin ilmamunal on ka Supilinn oma ela-nike nägu ja tegu. Sellepärast on selle raamatu peategelased need supilinlased, keda olen oma rännakutel kohanud ja keda on mul au isiklikult tunda. Inimeste nimesid olen muutnud vas-tavalt tujule, sest mõned teemad selles raamatus ei kannataks liiga otsest päevavalgust. Tõtt on selles raamatus igatahes palju rohkem kui fantaasiat.

Tänan ka oma kallist Evat, kes on mulle pärast selle raa-matu kirjutamist järjest kallim. Kaks võrdselt ühesugust suurt tänu mu kahele tütrele, kelle käest olen õppinud rohkem kui nemad minult. Samuti aitäh mu parimale sõbrale, Herne täna-va Ergole. Sügav tänu ja kummardus minu toimetajale Epule ja kogu Petrone Printi rahvale. Te ulmade peegelsära on ka selles raamatus näha.

minu supilinn

11

Ja muidugi tänud kõigile teile, kes olete selle võrratu „Minu” sarja lugejad. Mul oli seda raamatut lust kirjutada ja loodan, et teil on selle seltsis sama lõbus.

Tartu,1. veebruar 2012Mika Keränen

soomest eestisse

12

soomest eestisse

Minu teekond Tartusse algas aastal 1992 Ida-Soomest, Ilomantsi põllumajandustehnikumist, kuhu läksin pärast keskkooli aiandust õppima. Olin kaheksateist ja pool aastat vana ja sain kokku naisega, kelle tõttu Soome kaotas ühe oma poegadest Eestile.

„Ilusaid unenägusid!”Need olid mu esimesed eesti sõnad, mis selgeks sain.

Sõnakesed, mis on sest ajast saati kilisenud mu peas nagu kellu kesed Arvo Pärdi teostes. Pärdist ja tema tintinnabulist ei teadnud ma toona midagi. Minu teadmised Eestimaast olid sel ajal kaunis killustatud. Teadsin, et pangaröövel Raivo Roosna on Eestist, ja adusin, et soome keeles „Saaremaa valssi” laulval Georg Otsal on mingi side selle meretaguse maaga, mis hiljuti võitles tagasi oma iseseisvuse. Kuusankoski Kumu klubis män-givat vutimeest Urmas Hepnerit olin näinud teles ja teadsin, et temagi on sealt. Eesti vabariigi presidendina oli just ametisse

minu supilinn

13

asunud endine suursaadik Soomes, Lennart Meri. Teda olin vist telekast näinud.

Vanematest aegadest oli mul meeles Tartu rahulepingu sõlmimine, ja mitte ainult meeles, vaid ka südames. Soome ja Venemaa sõlmisid aastal 1920 rahulepingu, mis ei tähendanud Nõukogude Liidule karvavõrdki, kui nad pärast teist ilmasõda tõmbasid piiri keset mu vanaisa talu. Ma võin austada venelast, pits näpus, aga tõeliselt sina peale saame siis, kui ta tagastab Soomele Karjala.

Eesti keelest oli meile räägitud emakeeletunnis, koos teis-te sugulaskeeltega. Arvasin, et Eesti riigikeel on vene keel ja et eesti keelt räägivad ainult vanemad inimesed. Õnneks eksisin!

Piinlik mõelda, kui vähe ma Eesti kohta teadsin, aga mis sa teed. Soome haritlasperede võsud olid ehk asjadega paremini kursis, kui neil olid vanemad, kes oskasid oma lastele rääkida ka seda, millest koolide ajalooõpikud vaikisid. Aga mina olin tavalisest tööliskodust, kus välispoliitikal või maailma asjadel polnud mingit erilist tähendust. Sellepärast ütlengi, et praegu ja edaspidi võtan sõna ainult enda nimel, ja palun, et te ei teeks minu põhjal soomlaste kohta rämedaid üldistusi. Minu, 1973. aastal sündinud noormehe maailmavaate moodustasid Aku Ankka, Tex Willer ja muud koomiksid ning James Bondid ja spiooniraamatud. Kusjuures see maailmavaade pole nendest aegadest suurt muutunud. Külm sõda on kuulutatud lõppe-nuks, aga minule on suurriikide huvid muutumatud. Lihtsalt mina ise olen ehk veidi rohkem maailma näinud kui kaks-kümmend aastat tagasi.

soomest eestisse

14

Seesugune oli olukord hetkel, kui ta astus aianduse klassi. Ja mina armusin temasse esimesest silmapilgust 11 meetri kau-guselt. Kas minu pilk tabas tulevikku juba siis, ma ei tea, kuid oluline oli see, et hakkasime koos aega veetma. Tundsin ennast kõrvust tõstetuna, kui sain temaga kõndida küla ainsas se pagari ärisse kakaod jooma. Ma polnud kunagi näinud kedagi niisugust kui tema. Terve Põhja-Karjala polnud näinud tema-sugust naist. Kui ta kõndis tehnikumi söökla uksest sisse, jäi lihatükk kurku nii mõnelgi maamehel. Ja kui ta kõndis kandi-kuga minu juurde, tundsin, et aeg peatub ja ma viibin unenäos, kust ärgata ei taha.

Kuid ta oli päris. Tema hääl ja naeratus. Ta pikkade hele-pruunide juuste lõhn. Lokid, millesse upun unenägudes ka praegu. Ja loomulikult ta silmad, mis olid imelised – elektri-siniseid iiriseid ääristasid mustad rõngad. Nendest silmadest ongi pärit Eesti lipu värvid!

Eva rääkis puhast soome keelt, kuid eesti keel kõlas ta suus ilusamalt. Ta hääldas oma nime kuidagi lühemalt, kui olin soome keeles harjunud kuulma. Pikemalt kui lihtsalt Eva, aga mitte päris Ee-eva, nagu soomlased hääldavad. Kuidagi vahe pealselt. Ma harjutasin ta nime õiget teise välte hääldust nii kaua, et lõug valus, sama kaua kui seda paganama õ-tähte. Peegli ees pobisemine tasus kuhjaga ära, sest selgeks ma need sain.