minu tšiili

liisi lõo

vahetusõpilaserõõmud ja rumalused

Autoriõigus: Liisi Lõo ja Petrone Print OÜ, 2011

Toimetaja: Kaja SeppKeel ja korrektuur: Egle PulleritsKaanekujundus ja makett: Anna LaukKaart: Kudrun VungiPildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisitiKüljendus: Aive MaasaluTrükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–479–62–7 (trükis)ISBN 978–9949–479–63–4 (epub)

www.petroneprint.ee

, Margit Randmäe

minu tšiili

5

Teesile, mu sõpradele ja kõigile vahetusõpilastele

sisukord

6

Saateks 10Lihtsalt teistmoodi 13Eesti suvest Tšiili talve 17Näljased vahetusõpilased 22Kraanid lahti 29Tutvuste sobitamine 38Esimene koolikell 49Pikad koolipäevad 56Liisi, sa pead voodilinad ära vahetama! 65Puusad. Puusad. Puusad! 74Nii tehakse koolipidu 83Olla hea tšiillane 90Issand, sa oled nii palju söönud! 95Jõulud pole ainsad perepühad 104Halloween 113Väike haigus, väike pahandus 125Mehed ja naised 129Kevadine ärkamine 140

sisukord

minu tšiili

7

Kuidas sa tead, kas su usk on küllalt tugev? 145Koolid ja kaevandused 156Negatiivne märkus 169Kevadine detsember 179Ilutulestik 191Rannahooaeg kuusepuu all 197Hea peo jaoks pole millestki kahju 210Telgi järel telk 218Veel telke 227Suvised kultuuriüllatused 235Viimaks ometi kool! 247Rahutused 260Moodsad õppimisviisid 263Läbimärg 275YFU aastalõpp 288Rummipisarad 299Pikk tee koju 308Epiloog 315

sisukord

8

kaart

minu tšiili

9

kaart

saateks

10

saateks

Ma olen kogu aeg teadnud, et uitmõtted on kõige ohtlikumad. Kõik on kunagi mõelnud: „Mis oleks, kui…” Need ei ole halvad mõtted. Neid võiks nimetada isegi inspireerivateks, aga nad on salakavalad ja neile on raske vastu seista. Need mõtted painavad, sest nad paljastavad meie kõige sügavamaid soove.

Mina mõtlesin 16aastaselt, et tahaksin ära. Kaugele. Teha mida - gi teistmoodi, olla ise teistmoodi.

Mul on sõbranna Madli, kellel on imeline anne leida vai-mustavaid ideid ning neid ka teoks teha. Üks vaimustav idee oli tal kandideeda vahetusõpilaseks Prantsusmaale.

Ühel jalutuskäigul, kui rääkisime Madli Prantsusmaa-aas tast, pihtisin hetkeimpulsi ajel: „Issand, ma tahaksin ka minna!”

„Kuhu siis?”„Jaapanisse... näiteks,” pudistasin. Endal oli olematu põh-

juse pärast piinlik.

minu tšiili

11

„Aga miks sa siis ei lähe?” küsis Madli, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas.

Tõesti… Miks ma ei lähe?Mäletan, kuidas plaanisin lähenemist oma vanematele.

Tagala kindlustamiseks alustasin sealt, kus vastupanu olnuks kergem murda.

„Issi... ma tahan minna Jaapanisse.”„Nojah,” ütles isa täiesti rahulikult, justkui oleksin palunud

tal mind poodi sõidutada.Olin segaduses. Kus on draama? Ristküsitlused? Vastu-

hakk?Mõlemad vanemad võtsid selle vastu ma-teadsin-et-see-

juhtub-suhtumisega.Jaapanisse ma ei jõudnud. Vahetusõpilaste puhul kehtib

reegel „kes ees, see reisumees”, kuigi enamik vahetusõpilasi on siiski tüdrukud. Mina jäin Jaapani piletist ilma, aga ei heit-nud meelt kauem kui nädal aega. Kui ma ei saa itta, siis lähen läände! Ja diagonaalis võimalikult kaugele – maailma lõppu.

Tšiili valimise kohta ei suuda ma praegugi nimetada palju ratsionaalseid põhjusi. Tšiili vahetusprogrammi ilmselge boo-nus oli rekordiliselt pikk vahetusaasta – 11 kuud. Samuti oli suureks otsustajaks mu ema, kes kartis, et ülejäänud Ladina-Ameerika maades saaksin ma kas hingelise või füüsilise trauma... või ka mõlemad.

Vahetusaastalt tagasi tulles pole ükski inimene sama-sugune kui minnes. Mina poleks ilma vahetusaastata nii jutu kas ja kätega vehkija kui praegu. Paljud võõramaa kom-bed nagu pidev vanematelt loa küsimine ja põsemusid on Eestis elades kadunud, aga mõni on jäänud. Näiteks küsimus:

saateks

12

„Kuidas sul läheb?” Kuigi eestlased peavad seda tüütuks viisa-kuseks, on see tüütu vaid siis, kui seda võetaksegi kõigest vii-sakusena, mitte sisuka vestluse algusena.

Kuna raamat on vestlus lugeja ja kirjutaja vahel, siis alus-tangi meie vestlust:

„Kuidas Sul läheb?”

Rakvere–Tartu, 2010–2011

minu tšiili

13

lihtsalt teistmoodi

Otsus minna vahetusaastale on tulnud järsku ja aeg möödub kiiremini, kui peaks. Pole aega harjuda mõttega, et ees on ootamas aasta välismaal. Kindlalt on meeles vaid üks YFU* mitteametlikest motodest vahetusaasta kohta: „See ei ole parem ja see ei ole halvem. See on lihtsalt teistmoodi.”

ELO ehk eelorientatsioon ehk ellujäämiskursus on mitme-päevane üritus täis õhevil ja entusiastlikke vahetusõpilasi. Meid viiakse suurte bussidega Väike-Maarjasse, kus toimub esimene kokkusaamine Väike-Maarja kutsekeskuse õppehoone aulas. Kohtun ka Teeduga, kes tuleb samuti Tšiili ja kellega oleme juba mõned kirjad vahetanud. Teet on helesiniste silmadega blond lokkis sasipea.

* YFU – Youth For Understanding, rahvusvaheline õpilas-vahetus organisatsioon. Vt www.yfu.ee.

lihtsalt teistmoodi

14

Elevil Madli sosistab mulle kavalalt: „Ta raudselt niidab tüdrukuid vahetusaastal!”

„Täitsa usun,” ütlen naerdes. „Sina ise niidad kindlasti ka – samuti blondid juuksed ja

sinised silmad!”„Jaa, lähen oma ego paitama!”Me naerame. ELO on täis ringmänge neile, kes viitsivad kõiges kaasa

lüüa, eri programme ja muidugi loenguid, kuidas vahetusaasta jooksul vaimset tervist hoida.

Viimasel päeval vajun keset loengut mõttesse. Tavalises elurütmis ei ole kohale jõudnud isegi see, et juuli lõpus sõi-dan elus esimest korda lennukiga. Nüüd äkki mõtlen, et peab olema parajalt isekas, et niimoodi aastaks kodust lah-kuda. Mõtlen, kuidas see mu perele mõjub. Mõtlen, et ma ei näe oma väikevenna kuuendat sünnipäeva ega jõule. Lisaks kipub uni peale, sest eelmisel ööl jutustasime teiste tulevaste vahetus õpilastega öö läbi ning alles kella kahe paiku üritasime Madliga pimedas tekile tekikotti peale panna. Me ei tihanud tuld sisse lülitada, sest toakaaslased juba magasid.

Minuni jõuavad loengust vaid üksikud katked. „Sa lähed paksuks.”„Sul tuleb stress.”„Su pere võib olla imelik.”„Vaata ette, et sa rasedaks ei jää.”„Ärge rasestage kedagi.”„Ja olge mõistlikud. Mingil määral te siiski esindate Eestit,”

seletab üks blond neiu. Ta lisab järsul toonil: „Ja kui te ei taha siin olla, siis lahkuge!”