♣♦ Mängukaardid ♥♠ Kaardid on tavaliselt ristküliku-kujulised, ümardatud nurkadega, tugevast paberist või plastikust

valmistatud käepärased vahendid kaardimängude mängimiseks.

Mängukaartide komplekt ehk kaardipakk koosneb ühesuurustest, erineva esikülje ja ühesuguse

tagaküljega mängukaartidest. Mängukaartide mõõtmed on enamasti kas "pokkerimõõdus" (2½ × 3½

tolli, umbes 63 × 87 mm) või "bridžimõõdus" (2¼ × 3½ tolli, umbes 56 × 87 mm). Mängukaardid võivad

olla ka väiksemas mõõdus (tavaliselt 1¾ × 2⅝ tolli, umbes 44 × 66 mm) või ka kaarditrikkide jaoks

suuremas mõõdus.

Mängukaartide ajalugu

„Kaardid – on nad vaid kaup või siis vahend, mis seovad inimesi omavahel, – kindlasti haruldaselt

tähtis ilming. Kujutlege vaid endale ette, mis oleks meiega juhtunud, kui ei oleks olemas kaarte! Nii igav

ja ebameeldiv on elu nendel, kes ei ole tuttav selle leiutisega! Metslane, kellel ei ole parasjagu vajadust

jahti pidada või sõdida, heidab lõkketule äärde ja magab. Meie isad ja vanaisad, puhates pärast enda

kommertslikke toimetusi, kogunesid ümmarguse laua taha koos mõne pudeli veiniga, jõid, suitsetasid

ja vaidlesid poliitika üle. Naised lobisesid majapidamisest, kuna seejuures jäi kuivale nende sisemine

energia, siis tulenevalt eranditult inimarmastusest peksid keelt naabrite üle. Noorsugu, et mitte lihtsalt

logeleda, andus armuasjadele, mässides emasid ümber sõrme… Meil on selline üheülbaline

ajaviitmine võõras – meil on kaardid! Mehed ei joo ega suitseta enam, naised on jätnud rahule oma

naabrid, aga noored, rohkem või vähem asjadega kursis olevatena ei tegele mittemoodsate

ajaviidetega – kõik mängivad nüüd kaarte.”

Sellised read olid Strassburgi žurnaalis „Bürgerfreund” trükitud 1776. aastal. Sellest ajast on möödas

pea 240 aastat, aga kaardimäng on endiselt moes: mängivad täiskasvanud ja lapsed, mängitakse

rahu- ja sõjaajal, mängitakse Hiinas ja Mehhikos. Kaardid on meeldivaks – kuid kahjuks vahel ka

ebameeldivaks – kaaslaseks meie argielus.

Ja vaatamata sellele, et paljud on hoidnud käes kaarte, on vaevalt nende hulgas selliseid – välja-

arvatud ehk mõnikümmend kollektsionääri – kes oleks tähelepanelikult vaadelnud kaarte, mõtisklenud

kaartide arengu üle. Mis on pikal arenguteel kõik juhtunud, et jõuda tänapäevaste kaartide

väljanägemise juurde? Aga see ajalugu on olnud tavatult kirju ja mitmetahuline, nagu kaardid ise.

Uurijad, kes tegelevad kaartide ja hasartmängude ajalooga, on tänapäeval jõudnud põhimõtteliselt

ühisele seisukohale, ja nimelt, et kaartide eellasteks on olnud, nagu paljudel teistelgi mängudel,

nõidade maagilised pulgad. Nende pulkade lühenemise tulemusel sündis esimene hasartmäng –

täring. Kaug-Ida kultuursetes riikides (India ja Hiina) tunti juba mitutuhat aastat eKr täringuid, millel olid

arvulised väärtused. Mängutäringutest arenes umbes 10. sajandil eKr välja meile tuntud doomino, mis

on olnudki vahetu eelkäija mängukaartidele.

Pärast paberi leiutamist (11. märtsil 105.a tutvustati Hiinas esimest korda paberit) hakati nii paber-

rahadel kui ka paberkaartidel kujutama oma valitsejaid, mille tulemusel ilmusid nn figuurkaardid.

Mängukaartide päritolu on siiani täpselt teadmata, ent üldtunnustatud teooria kohaselt on need

arenenud doominoklotsidest. Mõned allikad kinnitavad, et kaardid ilmusid Hiinas Tangi dünastia ajal

(618-907 pKr). See väide tugineb tolleaegsele raamatule „Duyangi kogumikud”, kus printsess

Tongchang (keiser Yizong’i tütar, surnud 870.a) olevat mänginud abikaasa lähikondlastega mingit

paberilehtedega mängu. Dokumentaalsed tõestused mängukaartidest pärinevad Hiinast alles

12. sajandist pKr. Ajaloo uurijad loevad tõeseks versiooni, et kaardid sattusid Euroopasse

rändkaupmeeste abil. Nimelt Hiinast, sest Indias olid ja on kuni tänapäevani kasutusel ümmarguse

kujuga mängukaardid, mis erinevad meil üldlevinutest. Seega tuleb viimaste algkoduks pidada just

Hiinat. Arvatakse, et esimestena Euroopas hakati mängukaarte valmistama ja kasutama just Itaalias,

kusagil 1350. aastate paiku, mitte Hispaanias, nagu mõned allikad viitavad. Esimese kasuks räägib

tollane kõrgem tööstuslik ja kaubanduslik arengutase ning asjaolu, et Siiditee (ajalooline kaubatee võrk,

mis ühendas Hiinat ja Sise-Aasiat ning Vahemeremaid) läänepoolseim haru lõppes just nimelt Itaalias.

2

Kroonikas on mängukaartide esmanimetamist täheldatud aastast 1367. Kui Berni linnakroonika mainib

nõuet/ettepanekut „kuradi piltide” – kaartide tollane nimetus kiriku ringkondades – täielikuks

ärakeelamiseks. Saksa vaimulik Johannes mainib oma kroonikas 1377. aastal, et kaardid on tarkuse-

ja õiguseõpetuse mäng. Nimetatud Kroonika asub praegu Briti muuseumis Londonis. Kuid on veel üks

viide, nimelt Feliceano poolt koostatud „Viterbo1 kroonikas” (1747) tsiteeritakse Giovanni de Covelluzzo

väidet, mille kohaselt mängukaardid nimetusega naib, toodi sellesse linna juba 1279. aastal

saratseenlaste2 poolt. Huvitavaks teeb asjaolu see, et nende araabia päritolu kaartide tollane nimetus

on üpris sarnane tänapäeval Hispaanias kasutusel olevaga – naipes, mis tõlkes tähendab kaarte.

Kaardipakk

Niipalju, kui on linnasid, niipalju on erinevaid sorte mängukaarte, niipalju on kaardimängude

modifikatsioone. Iga linn eksponeerib oma vaatamisväärtusi, oma kombeid ja rituaale. Nende linnade

ajalugu, elanike kunstimaitse-eelistusi ja kombeid võime teada saada kaartide abil, milliste iga ulatub

sadade aastate taha ning millelt vaatavad meile vastu kuningad, kuningannad ja aadlikud tolle ajastu

riietuses. Eriti huvitavad on sellest aspektist käsitsi maalitud kaardid, mis valmistati ülikute tellimusel

tollal tuntud kunstnike poolt.

15. sajandil hakati mängukaarte käsitsi maalimise asemel Saksamaal trükkima. Selleks kasutati

graafika puulõiketehnikat, hiljem lisandusid ka vasklõike trükivormid. Johannes Gutenberg, trükimasina

leiutaja, trükkis esimesed väiketrükised oma masinas umbes 1450. aastal, kuid vaevalt ta sellega

mängukaarte trükkis, sest esialgne trükimasina põhiidee oli pelgalt vahetatavate kirjasümbolitega

templite kasutamine. Ajalooürikute kaudu on teada, et ta siiski tegeles ka mängukaartide trükkimisega,

võttes kasutusele näiteks mitme trükivormi üheaegse kasutamise. Üsna kiiresti hakati mängukaarte

trükkima kõikjal Euroopas. Ka esimesel iseseisvusajal trükiti Eestis kaarte. Muide, keskajal sai

Tallinnas mängukaarte osta Rae apteegist. Mängukaartide kaubandust on saatnud pidev

diskriminatsioon ja maksustamine. Tsaari-Venemaal hoiti mängukaartide müügist saadud tuludest

üleval mitmeid koole ja instituute. Saksamaal kehtestati 1860-ndatel makseid väärtpaberitele, vekslitele

ja samuti mängukaartidele. Säilinud mälestuste järgi maksustati mängukaartide müüki aktsiisimaksuga

ka Eesti Vabariigis enne II Maailmasõda. Eesti Punane Rist (asut. 1919.a veebruaris) oli 1930-ndatel

monopoolses seisuses mängukaartide osas. Andmed maksu suuruse ja maksutulu saaja(te) kohta

Eestis vajavad veel otsinguid.

Matemaatilises mõttes on kaardipakk juhuslike arvude genereerija. Peale põhiotstarbe kasutatakse

mängukaarte ennustamiseks ja kaarditrikkide tegemiseks. Arvatakse, et kaardid olevat loodud kui

malendite teisendid, võimaldamaks mängus osaleda 4 isikul.

Mängukaartidest koosnevaid kaardipakke on erinevates maades ja kultuurides erinevaid. Algses, Hiina kaardipakis oli 24 kaarti, kahes mastis á 12 tk. Kui kaardid hakkasid levima mujal maailmas, siis lisandus 2 uut masti ja masti 13. kaart – emand. Näiteks mamelukkidel3, kes 13.-14. sajandil Egiptusest Euroopasse rändasid, olid kaasas mängukaardid, millel oli juba tänapäevale sarnane nelja mastiga struktuur.

Anglo-ameerika kaardipakk

Selles pakis jagunevad kaardid neljaks mastiks: ruutu (♦), risti (♣), ärtu (♥) ja pada (poti) (♠). Mastid

jagunevad omakorda punasteks (ärtu ja ruutu) ning mustadeks (risti ja pada). Tänapäeval on mõned

tootjad laiendanud kaardimastide värvigammat, näiteks: pada on must, ärtu punane, ruutu

oranžpunane ja risti värvilt rohekas. Igas mastis on numbrikaardid numbritega 2 kuni 10, pildikaardid

(soldat, emand, kuningas) ning äss. Kaardi väärtus on lisaks kujundile märgitud selle sisekülje nurgale

(enamasti kahele) koos vastava masti sümboliga. Pildikaarte ja ässa markeeritakse harilikult kaardi

1 Linn Kesk-Itaalias, Lazio maakonnas;

2 Algselt Kõrbe-Araabia ja Siiani beduiinihõimud, hiljem (keskajal) hakati selliselt nimetama kõiki araablasi ja ka teisi Vahemeremaade

muslimeid; 3 Orisõdurid, kellest moodustus kalifaadi valitseja kaardivägi. Algselt pärinesid nad turgi hõimudest, hiljem peamiselt Kaukaasiast ostetud või

andamiks saadud poisslastest. 1250.a haarasid nad Süürias ja Egiptuses võimu. Egiptuses säilis nende võim kuni Napoleoni sõjaretkeni, lõplikult purustas nad Muhammad Ali aastatel 1808-11.

3

nimetuse esitähega, näiteks: A, K, Q, J – ingliskeelsetes riikides; A, R, D, V – prantsuskeelsetes; A, K,

D, B – saksakeelsetes; A, H, V, B – Hollandis; T, K, Д, В – Venemaal. Igas mastis on seega 13 kaarti

ning kokku on anglo-ameerika kaardipakis 52 mängukaarti. Nendele lisandub harilikult 1 kuni 3 jokrit.

Anglo-ameerika kaardipaki väljakujunemisele on suure panuse andnud Prantsusmaa kaardimeistrid.

Nende poolt kujundatud figuurkaardid on prototüübiks tänapäevastele standardkaartitele. Esialgu oli

Prantsusmaa kaartidel mastide eristamiseks teiste Euroopa riikidega sarnane sümboolika, kuid 15. saj.

esimesel poolel tulid nad välja oma mastisümbolitega: ♠ – Piques, ♥ – Coeurs, ♦ – Carreaux, ♣ –

Tréfles. Selline tähistusviis muutus ruttu populaarseks – paljud riigid hakkasid oma toodangut sarnaselt

kujundama. Põhjuse arvatakse olevat sümbolite lihtsuses ja arusaadavuses. Kusjuures sümbolite

abstraktsuses puudub kultuuriline alltekst ja selline lihtne graafika (ainult kaks värvitooni) oli kaartide

tootmises rentaabel ning pole siis ime, et prantsuspärane mastide tähistus muutus rahvusvaheliseks.

Kes aga oli eestikeelsete mõistete – risti, ruutu, ärtu ja pada ristiisa(d) – vajab veel uurimist.

Näide Pierre Marechali 1567 a. töödest – tuntud kui Rouen`i kaardid.

Saksa-austria kaardipakk

Saksamaal ja Austrias kasutatakse sarnase struktuuriga kaardipakke, erinevus on vaid mastide kujutistes ja nimetustes. Mastide sümbolid:

Puuleht Süda Kuljus Tammetõru

Itaalia kaardipakk

Itaalias kasutatakse erinevate mastide nimetuste ja kujundustega kaardipakke, milles on tüüpiliselt

40 kaarti (igas mastis 10). Numbrikaartidena on kasutusel vaid numbrid 2 kuni 7. Sageli on mastide

sümbolid sarnased hispaania kaardipakile

Hispaania kaardipakk

Hispaanias, samuti paljudes hispaaniakeelsetes maades kasutatakse kaardipakki, milles

numbrikaartidest puudub "10", seega on igas mastis 12 kaarti, kokku 48 kaarti. Mängitakse ka mänge

40 kaardiga, mispuhul eemaldatakse ka "üheksad" ja "kaheksad". Mastide sümbolid:

Mõõk Karikas Münt Nui

Šveitsi kaardipakk

Mastide sümbolid ja nimetused:

Kilp Roos Kuljus Tammetõru

Kaardipakk koosneb 36 kaardist, mis jagunevad 4 masti vahel.

Jaapani kaardipakid

Jaapanis kasutatakse peamiselt kahte tüüpi kaardipakke erinevate mängude mängimiseks.

Hanafuda kaardipakk koosneb 48 kaardist, mis jagunevad 12 masti vahel, igas mastis on

4 kaarti kolmest erinevast tüübist.

Kabufuda kaardipakk koosneb 40 kaardist, mis jagunevad 4 masti vahel, igaühes

10 numbrikaarti.

4

Taroki kaardipakk

Taroki kaardipakk koosneb tavaliselt 78 kaardist, mis jaguneb Suureks Arkaaniks (21 + 1 kaarti) ja

Väikeseks Arkaaniks (56 kaarti), mis jaguneb omakorda neljaks mastiks, igaühes 14 kaarti. Väikese

Arkaani mastide kaardid on numbrikaardid numbritega 2 kuni 10, neli pildikaarti ning äss. Tänapäeval

kasutatakse taroki kaarte peamiselt ennustamiseks.

Muud

1970. aastate lõpus olid eesti laste hulgas populaarsed kaardimängud Must Notsu, Narr ja Ott, mis

kasutasid 33 kaardist koosnevaid kaardipakke. Olenevalt mängust olid kaardid kas loomapiltidega või

kujutasid keskaegseid ameteid või liiklusmärke. 32 kaarti moodustasid sarnased paarid, üks kaart

pakist oli üksik ja kujutas mängu "nimitegelast". 1980. aastate lõpus olid kooliealiste hulgas levinud

erinevate tehnikavahendite (autod, mootorrattad, laevad, lennukid) piltide ja tehniliste andmetega

kaardid, millega mängiti Linnade põletamise mängu ja mille kaardipakil polnud kindlat suurust. Et need

kaardid olid välismaist päritolu ja raskesti kättesaadavad, siis loodi ilmselt paljuski nende kaartide

eeskujul analoogiline Lipukaartide mäng, mille kaardid tegid koolilapsed käsitsi ja mis sisaldasid

erinevate riikide lippude, pealinnade, pindala, rahvastiku ja mõnede teiste tunnuste andmeid.

Tõlgendus

52 kaarti sümboliseerivad aastas olevat 52 nädalat, 4 masti aga aastaaegu, värv must ja punane meest

ja naist. Kaardipakis olevad 12 pildiga kaarti ehk figuurkaarti sümboliseerivad aasta 12 kuud.

15–19 sajandil andsid Prantsuse kaarditootjad figuurkaartidele mõne ajaloolise või mütoloogilise isiku

nime. Enimlevinult arvatakse kasutusel olnud järgmist varianti:

Pada kuningas — Taavet, Piibli kohaselt Juudamaa ja hiljem Iisraeli kuningas (u 1040–970 eKr)

Ärtu kuningas — Karl Suur, Frangi keiser (u 742–814)

Ruutu kuningas — Julius Caesar, Rooma konsul ja diktaator (100–44 eKr)

Risti kuningas — Aleksander Suur, Makedoonia kuningas (356–323 eKr)

Pada emand — Athena, tarkuse-, õigluse- ja sõjakunsti jumalanna Kreeka mütoloogias

Ärtu emand — Juudit, tegelane Vana Testamendi deuterokanoonilisest Juuditi Raamatust

Ruutu emand — Raahel, piiblitegelane; Jaakobi kaasa ja Joosepi ema

Risti emand — Argina, anagramm ladinakeelsest sõnast “regina” elik kuninganna

Pada sõdur — Hogier, Ogier (õieti Holger) Taanlane “Rolandi laulust”

Ärtu sõdur — Lahire, Orleansi Neitsi sõjakaaslane Étienne “La Hire” (“raevukas”) de Vignolles

Ruutu sõdur — Hector, kuningas Arthuri ümarlauarüütel, Lancelot poolvend

Risti sõdur — Lancelot, kuningas Arthuri ümarlauarüütel

Kuid on ka teisi versioone. Nii nähakse Karl Suure asemel Prantsusmaa kuningat Charles VII-ndat

(1403–1461), Juuditi asemel Louis Püha kaasat — Baieri Juuditit (805–843) — ja Hectorit samasta-

takse Trooja sõja kangelasega.

Hiina mängukaart 1400. a Prantsuse mängukaardid. 16. sajand. Mõõtmed: 95x35 mm Emandana on kaardil kujutatud Britannia hertsoginna Anne Tekst vapil: (tõlgituna ingl. k) "women's heart deceive the world"

5

Jokker

Jokker (ingl.k Joker, ka Jolly, Jolly Joker, Funny Joker, Hunsman või Wild Card; hisp.k Comodin) on

eriline mängukaart, mida kasutatakse moodsates kaardipakkides, varasematel aegadel (enne

1857. aastat) sellist mängukaarti ei eksisteerinud.4 Tavaliselt on jokker kaardimängu tugevaim kaart,

võites ka ässa. Ühes moodsas kaardipakis on harilikult 1-3 (4) jokrit ning nende kujundus on väga

varieeruv, sõltudes mängukaarte avaldanud ettevõttest.

Eesti jokrid esimese vabariigi päevilt Läti jokrid samal ajaperioodil

Valmistajad tähistavad seda kaarti samuti erinevalt. Levinumad moodused on kaardi nimetuse

väljakirjutamine, tähekesed (nelja-, viie-, kuue- või kaheksakiirelised) või samad tähekesed ringi sees,

kas siis värvilistena või mittevärvilistena. Kasutatakse ka teisi sümmeetrilisi geomeetriakujundeid. Veel

markeerimise mooduseid: rõnga sees olev(ad) tärn(id), J täht, kaks ülestikku kirjatähte (U ja S), kõigi

nelja masti sümbolid ühel kaardil või hoopis sümbolivaba narri kujutis. Kasutatakse ka muud

sümboolikat või eelnimetatud markerite kombinatsioone. Jokrit on tavaliselt kujutatud õukonnanarrina.

Sageli on ühe kaardipaki üks jokker must-valge ja teine värviline. Mõnikord on värviline jokker ka ainult

punast värvi. Kaardimängus, kus kasutatakse jokreid, võidab värviline jokker harilikult must-valge jokri,

ehkki mõnes kaardimängus on kahe jokri väärtused võrdsed. On ka nii, et värvilise jokkeriga võib

asendada suvalist ruutu- või ärtumasti kaarti ja must-valge jokker asendab pada või risti kaarte. Siin

mõned levinumad kaardimängud, kus kasutatakse jokrit:

Pokker (WildCard poker) Canasta Romme Joker (k. mäng) Pasjanss (mõnes versioonis)

Jokri kui kaardi tekkelugu seostatakse sellise mehega nagu Samuel Hart (sünd 1831.a Philadelphias).

Ta alustas mängukaartide tootmisega varakult, juba 18 aastasena, ja osutus selles valdkonnas üsnagi

edumeelseks. S.Hartile kuulub märkimisväärne positsioon Ühendriikide mängukaartide ajaloos,

vähemalt nende oluliste muudatuste osas, mis kõik said sajandivahetuseks tuntuks. Ta mitte ei olnud

ainult ideede autor, vaid tootjana viis need ka tarbijateni. Tema uuendusteks loetakse: 53-nda kaardi

kasutusele võtmist anglo-ameerika-prantsuse kaardipakis, kaardi sümmeetrilist kujundamist (ingl.k.

double-ended court), ümardatud kaardinurki, satiinviimistlust ja nn squeezer’eid elik kaardi väärtuse

tähiseid selle nurkades.

Väidetavalt oli Ühendriikides tollal väga populaarne kaardimäng – Euchre, milles otsustavat rolli mängis

trumpsõdur, nimega BOWER. Eesmärgiga rikastada ja kaunistada enda toodangut, lisas S.Hart 1857.a

kaardipakki täiendava 53-nda kaardi, nimetades seda BEST BOWER-iks.

4 Kui anglo-ameerika-prantsuse kaardipakis olev jokker ilmus suhteliselt hiljuti, siis taroki kaardipakis oli sarnaste omadustega kaart

(tihimängudes kõrgeim trump) juba 15. sajandil olemas, nimetusega – narr.

6

Kuigi Samuel Harti tegevus oli puhtalt turunduslik, tekitas ta (tahtmatult?) uue moe. Sellest ajast lisasid

peaaegu kõik kaartide tootjad kaardipakki sarnase lisakaardi, muutes selle kujundit veelgi

atraktiivsemaks.

Jokri üks esivanematest

S.Hart püüdles kujundada ideaalilähedast mängukaarti. Tema loomingu tulemusena on kaartide

nurgad ka tänapäeval ümardatud ja figuurkaartide kujutised on sümmeetrilised, mis võimaldab kujundit

hästi näha sellest olenemata, mispidi kaart on kätte võetud.

19. sajandi ärtu Emand enne ja pärast uuendusi

Kaardimängijate poolt nime saanud „squeezer’eid” peetakse samuti S.Harti uuenduseks. Õigupoolest

on need kaardid, milledel on miniatuursed väärtussümbolid nurkades, mis võimaldavad mängijail

kaardilehvikut koomale surudes ikkagi aru saada, millised kaardid tal tegelikult käes on.

Squeezer-kaart New York Consolidated Card Co. 1871. a pada Kuningas

Kaardid tänapäeval

Mängukaartide põhifunktsioon on säilinud – neid kasutatakse endiselt kaardimängude mängimiseks.

Lisandunud on veel teisigi kasutusalasid, nagu:

Reklaami ja propaganda valdkond. Kaartidel (enamasti tagaküljel ja/või jokri kujutisel) on

kuvatud firma, kauba, brändi või ürituse sümboolika või tunnuslause (slogan).

Kollektsioneerimine. Kogutakse enamasti kaardipakke, jokreid, kaartide tagakülgi jms.

Ennustamine kaartidega

Kaarditrikkide tegemine

7

Mängukaartide valmistajaid on kaasajal palju. Võib öelda, et enamikes riikides on ettevõtteid, mis

sellega tegelevad. Suurimateks tegijateks on Kardwell International, Inc. (loodud 1976. a). Sellesse

korporatsiooni kuuluvad sellised tuntud tütar-ettevõtted nagu: Bee, Bicycle, Cartamundi, Congress,

Gemaco, Hoyle, Kem, Maverick, Piatnik, Wedding jt, kokku üle 20 firma. Teiseks hiiglaseks on Compny

Alibaba Croup, mis rohkem kui 100-aastase kogemusega, turustab mängukaarte üle maailma.

Põhiliselt on selleks Hiina firmade toodang. Ka Eestis valmistatakse mängukaarte. On teada, et

vähemalt kaks firmat, Trükikoda Auratrükk ja Tombak OÜ sellega tegelevad.

Ainuüksi kahe suurfirma poolt pakutav nomenklatuur on kirev, alates klassikalistest formaatidest, kuni

erikujulisteni (ümmargused, ruudukujulised, ovaalsed, nõgusad, kõverad ja muud vormid). Mõned

näited:

Kaartide disain on praktiliselt piiramatu, korraga on saadaval kümneid tuhandeid erinevaid kujundeid nii

taga- kui esikülgedele. Lisaks veel eritellimuste võimalus. Mõned näited kaartide esi- ja tagakülgedest:

Tellimusi võetakse vastu ka väikestele partiidele (cá 20 tk), mõned firmad müüvad ka tükikaupa. Kaarte

valmistatakse kas paberipõhisel alusel, plastik-kiletatud paberil või 100% PVC plastikust. Kvaliteedi

diapasoon on harilikust masstoodangust kuni delux kollektsioonideni, kus eriti viimistletud kaartidel on

lõikeservad “kullatud”. Tarbijale on 2015. aasta hinnad vahemikus 3–15 eurot kahe pakiga komplekti

eest. Kaubanduslikus mõttes on oluline kvaliteedi ja hinna suhe, mis suurfirmade puhul on kahtlemata

kõrge. Võib öelda, et defitsiiti selles valdkonnas ei tunta.

8

Kaartide kasutajad

Kasutajaid võib liigitada 4 rühma. Suurema grupi moodustavad nn kodutarbijad ehk kaardimängijad kes

veedavad vaba aega kodus kaardilaua taga mängurõõmu nautides. Teise rühma kuuluvad

võistlusmängijad, kes turniiridel või huviklubi üritustel kaarte käes hoiavad. Suurem osa neist on

pokkeri- ja bridžimängijad. Korraldatakse võistlusi ka teistes kaardimängudes (näiteks skatis ja

preferansis, kuid Eestis mitte). Hinnanguliselt on turniirimängijaid maailmas üle 8 milj. Eestis on

ligikaudu 2000 pokkeri- ja 500 bridžimängijat. Kolmas rühm on kasiinode külastajad ja neljandas on

kõik ülejäänud (kollektsioneerijad, ennustajad, trikimeistrid, reklaamiagendid, kaardimajade ehitajad ja

muud tegelased).

Kaardimängud

Enim levinumad mängud meil:

1000, 21, 500-st maha, Baccarat, Baila, Bezique, Bismark, Blackjack, Bridž, Canasta, Džinn, Ekartee,

Euchre, Faro, Hiina pokker, Küüned, Ladumine, Lambada, Lambapea, Linnade põletamine, Marjaz (ka

Marjas), Must Notsu, Mutt, Mälumäng, Pasjanss, Perekonna tola, Pokker, Poti Leenu, Ristikontra,

Sasku, Seka, Siga, Skat, Stress, Sweep, Tablanette, Turakas (ka Podkidnoi), UNO, Vale viis lehte,

Valetamine, Viis lehte, Ärtuandmine.

Hasartmängijate deviis: „Kaart viib, kaart toob – põllupidamine on õnneasi.”

Kollektsioneerimine

Filateelia, fillumeenia, filofoonia, filokartia … see on lühike väljavõte harrastuste loendist. Kõik nad

omavad konkreetset tähendust, iseloomustamaks kogujat ja kogumise objekti. Mängukaartide

kogumise kohta sellist märksõna pole senini antud (vähemalt pole teada), kuigi harrastajaid on küllaga.

Eestis on neid vast paarkümmend või natuke enam (?). Meil ei ole selle hobi harrastajad

organiseerunud, tegutsetakse kuidas keegi oskab ja suudab. Mujal on see üpriski levinud kollektsio-

neerimise viis. Kogutakse mängukaarte tagakülgede järgi (lilled, loomad, vaatamisväärsused, mustrid

ja muu temaatika), erinevaid esikülgede disaine, jokreid, pada (poti) ässasid, kaardipakkide

tervikkomplekte või pakendeid, mõne konkreetse valmistaja-ettevõtte toodangut, ainult vanaaegset või

rariteetset materjali jne. Antiikkaartide turuhind on küllaltki kõrge. Näiteks 17-18 sajandi kaartide

tervikpaki hind võib jääda interaktiivsel oksjonil 2000–3000 euro vahele. Eriti kõrgelt on hinnatud

kuulsate kaardimeistrite töid. 2006.a septembris müüdi Londonis, Christie kunstioksjonil üks „Meister

der Spielkarten`i”5 gravüür 400 000 euro eest. Näiteid antiikkaartidest vt allpool.

Mängukaartide kollektsioneerimine ei erine üldiselt millegi poolest muu materjali kogumise

põhimõtetest – kogutakse kõike, mille vastu huvi ja mis näppu puutub.

5 Esimene kuulsaim kunstnik-käsitöömeister mängukaartide valmistamise alal, kelle kodanikunime ei ole senini suudetud tuvastada. Teda

tuntakse tänapäeval peamiselt 106 säilinud gravüüri järgi. Tegutses aktiivselt Edela-Saksamaal aastatel 1430-1450.

9

Kunstiväärtuste pärast koguvad mängukaarte ka muuseumid, esinduslikem asub Altenburgi lossis samanimelises linnas Saksamaal.

Mängukaardid on tulnud, et jääda. Nad sisustavad meie aega, andes samas vajalikke oskusi eluks: õpetavad võitmist ja kaotamist, kannatlikkust, mõõdukat riskimist, strateegilist mõtlemist ning annavad algteadmisi tõenäosusest. Kuid mis kõige tähtsam – kaardid kingivad meile elus nii vajalikke positiivseid emotsioone. Hea lugeja, kui Sul on selle kirjutise kohta märkusi või täiendavat materjali, siis anna sellest teada agul@hot.ee Tänud! Tallinn, oktoober 2015

Kasutatud allikad:

Rahvusvaheline ajakirjanike organisatsiooni väljaanne „Graafiline Disain” 1978/2 (HU ISSN 0020-9619)

Vikipeedia (Vaba entsüklopeedia)

EE (Eesti Entsüklopeedia)

Veebisait nn44.org

Veebisait http://whiteknucklecards.com/

Karciane opowieści z jokerami w treści…(1). Narodziny jokera (autor: Andrzej Szponar)

Veebisait http://a.trionfi.eu/WWPCM/