MUST SURM TALLINNA JA TAANI LIPU horisont LIIVIMAAL … · horisont 2 / 2019 mÄrts-aprill hind 4.90 53.aastakÄik linnaelanik aja ahelais pÜhakujud linnarahva koduses miljÖÖs

horisont2 / 2019 ■ MÄRTS-APRILL ■ HIND 4.90 ■ 53. AASTAKÄIK

LINNAELANIK AJA AHELAIS

PÜHAKUJUD LINNARAHVA KODUSES MILJÖÖS

TALLINNA JATARTU ALGUS

TAANI LIPU SAAMISLUGU

MUST SURM LIIVIMAAL

ERINUMBER

80 LK

LINNAELUKESKAJAEESTIS

TALLINN Tulika 19 C, 2. korrus Telefon: 53 011 529 [email protected]

NARVA Narva Haigla polikliinik Vestervalli 15, 3. korrusTelefon: 53 011 529 [email protected]

RAKVERE Tuleviku 4, Dr. Tiina Pruler-Ild ruumides Telefon: 324 3253 [email protected]

VILJANDI Viljandi Tervisekeskus Turu 10, kab. 303Telefon: 433 3783 [email protected]

TARTU Ülikooli 8 Telefon: 53 807 287 [email protected]

PAIDE AS Järvamaa HaiglaTiigi 8, kab. 412Telefon: 53 011 529 [email protected]

PÄRNU Ülejõe TervisekeskusJannseni 7aTelefon: 53 011 529 [email protected]

Lasnamäe Medicum, Punane 61, kab 344, 3. korrus, Telefon: 53 011 529 [email protected]

Sest iga sõna on oluline.

Broneeri tasuta kuulmiskontroll ja nõustamine kodulehel või

lühinumbril

Kuulmine ei pea olema pingutus, oleme aidanud üle 5000 inimesel Eestis muuta kuulmise taas lihtsaks!

Piret Pappel. Populism ja vaktsiinivastasus 3kõnnivad käsikäes

Grafeenist nina prototuup nuusutab õhku 4

Unikaalne ulipoorne materjal 4aitab reovett ravimijääkidest puhastada

Piret Pappel. Nanoosakesed panevad 6hiiri infrapunavalgust nägema

Sõna lugu 7Udo Uibo. Kool

Muuseumipärl 11Jaak Mäll. Haapsalu linnuse „potikoerad”

Teine maailm 22Lembi Lõugas. Mis kalaga on tegu?

Luu-uurija leid 41Martin Malve. Opereeritud kolju Valjala kirikaiast

Ain Kallis. Ilm ja keskaeg 59

Dokument kõneleb 66Tiina Kala. Pirita kloostri nunna kiri Tallinna raele

2/2019märts-aprill

Raamat 75Tiit Kändler. Aega ei olegi olemas

Enigma 78Pentamino kujunditest ruudud

Ristsõna 79

Mälusäru 80Nuputamist pakuvad mälumängijad Jevgeni Nurmla jaIndrek Salis. Auhinnaks raamatud!

SELLES NUMBRIS

Marika Mägi, Kersti MarkusTallinna algus 8

Heiki ValkÜks kindel linn ja varjupaik 12

Linda KaljundiKuidas, miks ja millal 16sündis Dannebrogi legend?

Priit RaudkiviMust surm Liivimaal 30

Anti SelartKeskaja Liivimaa 32väikelinnade kaotatud võimalus

Arvi Haak Keskaegse Tartu esimene 36aastasada

Anton PärnAitelamu – vanim 42linnakodaniku maja

Inna JürjoLinnaelanik aja kütkeis 44

Marek TammTallinna dominiiklased 4813. sajandi rahvusvahelistes võrgustikes

Inna JürjoKohaliku kulinaaria 53tähed – sealiha, õlu ja leib

Erki RussowIsikliku vagaduse 54ainelised jäljed

Anu MändNaine keskaegses 60Tallinnas: Michel Sittowi ema

Juhan KreemTallinn – hobuste linn? 68

Ivar LeimusTundmatu 70Matheus Spielmann

Intervjuu 24Ajaloo õpetaja par excellence.Professor Jüri Kivimäega vestlesidMadis Maasing ja Mihkel Mäesalu

Mina ja teadus 35Kirjanik ja kunstnik Mathura

horisont

7060

5 3 . A A S T A K Ä I K

36

SIIT JA SEALTPOOLT HORISONTI

PRAKTILIST

HORISONT KÜSIB

autoriõigus MTÜ Loodusajakiri

Pilk keskaega — 25 aastat hiljemSeekordne Horisondi number on tervenisti pühendatudkeskaja ajaloole, täpsemalt Eesti keskaja linnale ja linna-kultuurile. Keskaja linn oli oma loomult eripalgeline, vastu-oluline, kontrastiderohke, samas avatud uuele ja uuendus-meelsele, ning just seetõttu on see teema uurimisainesenaiseäranis põnev ja pidevalt üllatusi pakkuv. Viimase heakstõenduseks on kasvõi Tallinnas Jahu tänava arheoloogilistelkaevamistel 2018. aastal välja tulnud erakordne hiliskesk-aegne leiumaterjal. Ka avalikkuses suurt tähelepanu pälvi-nud leiud on avanud siinset linnakultuuri hoopis uutest vaatenurkadest ning toonud ilmsiks selle seni varjul olnudrikkust.

On tõsiasi, et kõik keskajal asutatud linnad on linnad katänapäeva Eestis ning kannavad juba ainuüksi sellega endasaegade ja kultuuride ülest järjepidevust. Muutumatuks onjäänud seegi, et suurimad keskused on just Tallinn ja Tartu.Linnad vahendasid Eestisse keskaja Euroopa kultuurinähtusija -saavutusi, kuid olid samas lahutamatult seotud kohalikukeskkonnaga. Läbi keskaja tulid inimesed Eesti linnadesseelama nii lähitagamaalt kui ka Euroopa eri piirkondadest.Ometi suutis linn moodustada neist isesuguse tausta japäritoluga inimestest toimiva ühiskonna. Linna õigused japrivileegid kujundasid tema elanike eneseteadvust jauhkustunnet. Linnas segunesid ja põimusid kohalikud javõõrad kultuuritavad, kujundades välja omanäolise linna-

Ulvar Käärt, [email protected]

Helen Rohtmets-Aasa, [email protected] Paulsen, keeletoimetaja [email protected] Tormis, [email protected]

Riho Kinks, vastutav vä[email protected]

Tellimine: 610 4105, [email protected]

ESIKAANEL: Stseen Madalmaade meistrite valmistatud piltvaibalt „Saalomon sõidab Giihoni allikale. Saalomoni kuningaks võidmine”, mille Tallinna raad tellis 1547. aastal raesaali kaunistamiseks. FOTO: Tallinna linnamuuseumTallinnast Jahu tänavalt leitud savifiguur. FOTO: Jaana Ratas

Ajakiri ilmub haridus- ja teadusministeeriumi toetusel

Ke

skkonnamärgistus

Trükitoode4041 0820

Ilmub aastast 1967, 6 numbrit aastas.Toimetus: Endla 3, Tallinn 10122 tel 610 4107 e-post: [email protected] ka Horisondi seina Facebookis!

Väljaandja: MTÜ Loodusajakiri, Endla 3, Tallinn 10122 e-post: [email protected]

ISSN 2228-3471 (e-luger)Autoriõigus: MTÜ Loodusajakiri, 2019Trükkinud Printall AS

horiso

nt

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

kultuuri. Selle vilju saab igaüks tänapäevalgi nautida, kasvõi lihtsalt Tallinna vanalinnas jalutades või Niguliste muu-seumi keskaja kunstikogu imetledes või lastes end üllatadaTartu Jaani kiriku terrakotaskulptuuride rikkalikkusest.Keskaja linn innustab mitte ainult ajaloolasi uurimistööle,vaid inspireerib ka ilukirjanikke, muusikuid, pakub ideidettevõtjatele. Järjepidevalt korraldatavad rahvarohkedkultuuriüritused, nagu hansapäevad, keskaja päevad jne,annavad tunnistust avalikkuse püsivast huvist keskaja linnakultuuripärandi vastu.

Seekordne Horisondi erinumber on valminud Tallinnaülikooli keskaja keskuse liikmete koostöö viljana. 2005. aas-tast tegutsev keskaja keskus koondab veidi enam kui kaht-kümmet teadlast üle Eesti, sh ajaloolasi, kunstiajaloolasi,arheolooge. Just linn ja linnakultuur ongi viimastel aasta-kümnetel olnud keskaja uurijate üks eelistatumaid vald-kondi. Tavalisest mahukam Horisont toob lugejani värvikavaliku Eesti keskaja linnaelu ja linnakultuuri erinevaid tahkevalgustavaid lugusid. Juttu on nii linnade rajamisest ja linlikust elukeskkonnast kui ka linnaelanike igapäevaelustja tegevusest, nende uskumustest ning asistest ja vaimsetestpüüdlustest. Paari keskaja linnaelanikuga on võimalik isegi n-ö lähemalt tuttavaks saada. Tavapärasest mahukam erinumber sai teoks Tallinna Linnaarhiivi ja Eesti Kultuur-kapitali tänuväärsel toetusel.

Siinkohal väärib märkimist, et keskaja ajaloole pühenda-tud erinumber pole ajakirja Horisont pikas ajaloos sugugiesimene omataoline. Täpselt kakskümmend viis aastat tagasi jõudis lugejani samuti nn keskaja eri alapealkirjaga„Vana ja uue vahel“, mis sisaldas lugusid nii Lääne-Euroopakui ka Eesti keskaja ajaloost. Teemade valik ulatus toonarüütlite kasvatusest ja kerjuste tähendusest ühiskonnas Eestikülakalmistute, aianduse, loomapidamise ja kirikutes leidu-va sümboolikani. Tollastest autoritest kolm kirjutavad kakäesolevas ajakirjanumbris.

Hea lugeja, loodetavasti aitab juubelihõnguline eri-number n-ö praotada ust Eesti keskaja linna põnevassemaailma, näidata linnaelu valu ja võlu ning linnakultuuriselle kütkestavas mitmekesisuses.

Inna Jürjo, Tallinna ülikooli keskaja keskuse juhataja

ERINUMBRI VÄLJAANDMIST TOETASID:

ERA

KOG

U


horisont 2/2019 Δ 3

SIIT- JA SEALTPOOLT HORISONTI

Populism ja vaktsiinivastasus kõnnivad käsikäes

K ennedy võttis 2014. aasta euro-parlamendi valimistulemustestvälja, kui palju inimesi hääletas

14 Euroopa riigis populistlike liikumistepoolt. Seejärel analüüsis ta Londoniülikooli vaktsiiniuuringuga VaccineConfidence Project 2015. aastal kogutudandmeid ja sai teada, kui suur osa nenderiikide inimestest usub, et vaktsiinid poleohutud või kaitsesüstimised on eba-vajalikud. Selgus, et mida rohkem oliriigis populistlikele parteidele hääle and-nuid, seda suurem oli nende seas kavaktsiinivastaste hulk.

Praegune vaktsiinivastane liikuminesai suure hoo sisse 1998. aastal, kui britiarst Andrew Wakefield avaldas ajakirjasThe Lancet artikli, mis väitis, et leetrite,punetiste ja mumpsi vastane liitvaktsiinehk MMR-vaktsiin põhjustab autismi.2004. aastal tõendas ajalehe SundayTimes uurimine, et Wakefieldil olid sedaväites majanduslikud huvid. 2010. aastalteatas Lancet lõpuks, et lükkab artiklitagasi. Wakefield kaotas arstina töö-tamise õiguse, kuid kahju oli tehtud.MMR-vaktsiinist loobujate hulk kasvaspärast sajandivahetust kõvasti ja uskautismi ning vaktsiinide seose kohta elaboma elu.

Kennedy kinnitusel on hea näideItaalia, kus vaktsiinivastast hoiakut onlevitanud populistlik Viie Tähe Liikumine.

2013. aastal oli Itaalias MMR-vaktsiinigahõlmatus 90 protsenti. 2016. aastaks olisee langenud 85 protsendile. 2017. aastalhaigestus Itaalias leetritesse ligemale viistuhat inimest. Sellest hoolimata tühistasparlament mõne aasta taguse seaduse,mis kehtestas riiklike koolide õpilastelekohustusliku vaktsineerimise.

Prantsusmaa rahvusrinne ja KreekaSyriza on samuti avaldanud kõhklustvaktsiinide suhtes ja leidnud, et kaitse-süstimised peaks olema vabatahtlikud.Suurbritannia iseseisvuspartei polekaitsepookimiste kohta avalikult sõnavõtnud. Samas näitavad küsitlused, etneile hääle andnu on viis korda suurematõenäosusega vaktsiinides kahtleja kuiülejäänud britid.

Kennedy sõnul tõukavad vaktsiini-vastaseid tagant samad tunded, mis pa-nevad poliitilist populismi armastama:need inimesed ei usalda eliiti ega asja-tundjaid.

„Arvan et see on siiski osa laiemastsündroomist, mis on seotud sotsiaalmee-dia võidukäiguga kontrollitud uudiseidedastava peavoolumeedia üle. Mitmedhumanitaarteadlased nimetavad prae-gust ajastut postmodernseks, sest ühis-konnas võimust võtvad selgitused sealaset leidnud sündmuste kohta kujune-vad üha enam välja mõttekaaslastegadebateerides välja kujunenud kriitika-vabade uskumuste ja üha vähem reaal-sete asjaolude põhjal,“ kommenteerissotsioloog Andu Rämmer Kennedyuuringut. „Näiteks väidab nimekas poli-toloog Ronald Inglehart, et lääneriikidessõjajärgse majanduskasvu tuules väljakujunenud heaoluühiskondades edene-nud eneseväljenduslikud väärtused –sallivus, usaldus kaaskodanike vastu,kodanikuvabaduste rõhutamine jms –on taandumas, sest vaesemad inimesedei saa süveneva ebavõrdsuse tõttu enamheaolu kasvust osa. Varasemast kõrge-mat toetust populistlikele liikumisteleselgitab ta viimastel kümnenditel kaha-nenud eksistentsiaalse turvatundega.Kui inimese käsi hästi ei käi, siis ontema arvates ka asjad ühiskonnas hal-vasti. Korrelatsiooniseos pole küll põhjus-lik seos ning minu arvates on mõlemanähtuse – nii vaktsiinivastasuse kui popu-lismilembuse – taga laiemad kultuurilisedprotsessid.“ !Piret Pappel

Euroopas viimastel aastatel menukad populistlikud liikumised tunduvad olevat kui sukk ja saabas vaktsiinivastasusega. Just seda väidab Londonikuninganna Mary ülikooli teadlase Jonathan Kennedy uurimus, mis ilmus äsjaajakirjas European Journal of Public Health.

2017. aastal haigestus Itaaliasleetritesse ligemale viis tuhatinimest. Sellest hoolimatatühistas parlament mõne aastataguse seaduse, mis kehtestasriiklike koolide õpilastelekohustusliku vaktsineerimise.

PIXA

BAY


4 Δ horisont 2/2019

H iljuti ilmus mõjukas teadusajakir-jas Chemical Engineering Journalkahe Tallinna tehnikaülikooli

uurimisrühma koostööna artikkel, mistutvustas üht uudset võimalust, millegasaab edukalt vett antibiootikumijääki-dest puhastada.

„Kaasaegses materjaliteaduses onjätkuvalt rakenduslikus huviorbiidis justekstreemsete omadustega materjalideloomine ning nende kasutamine. Sellistematerjalide hulka kuuluvad ka meieuurimisrühmas arendatavad aerogeelid –ülimalt poorsed ja sellest tulenevalt väi-kese tihedusega ning erilise soojus- jaelektrijuhtivusega materjalid. Uued ma-terjalid annavad ka uudseid ja efektiiv-

Tartu ülikooli füüsikud on viimased viis aastat töötanud grafeenipõhise sensori kallal.

M obiiltelefoni lisatav sensorseiraks aktiivselt ümbritsevasõhus leiduvaid mürgiseid

aineid ja teeks selle kandjale ettepane-kuid valida ohutum teekond. Veebrua-ris esitleti taolise seadme esimest pro-totüüpi, mida tutvustatakse edasiseksarendustööks investeeringute leidmi-seks mobiiltelefonitootjatele. „Järgmi-ne eesmärk on teha uus prototüüp,milles kõik oleks tunduvalt väiksem jamillest oleks valmis tooteni veel vaidviimane samm,“ selgitas Tartu ülikoolivanemteadur Raivo Jaaniso seadmearendamise järgmisi samme.

Tartu ülikooli teadlaste väljatööta-tud sensor (asub pildil oleva prototüübikülge kinnitatud valge karbikese sees)

Grafeenist nina prototüüp nuusutab õhku

Unikaalne ülipoorne materjal aitabreovett ravimijääkidest puhastada

erineb teistest turul olevatest oma tund-likkuse poolest. See töötab edukalt kavälitingimustes, kus mürgiste ainetekontsentratsioon on väike, hoiatadeskandjat näiteks sõidukite heitgaasideeest. „See töötab umbes samamoodinagu inimese nina,“ ütles Jaaniso.

Grafeenipõhine sensor töötati väljaüleeuroopalise teadusprojekti „Graphe-ne Flagship“ raames. Miljardi euro suu-ruse eelarvega ettevõtmise eesmärk onarendada grafeenil põhinevaid tehno-loogilisi tulevikulahendusi. Peale eestlas-te sensori töötatakse ka näiteks puute-tundlike ekraanide, superakude, nutiriie-tuse ja 5G-internetiga seotud riistvaraarenduse kallal.Tartu ülikool / Horisont

seid rakendusi tehnoloogias,“ selgitastehnikaülikooli nanopoorsete materja-lide uurimisrühma juhtivteadur MihkelKoel.

Koeli juhitud uurimisrühmas arenda-tavaid aerogeele toodetakse Eesti põlev-kivi töötlemisel saadavatest fenoolsetestühenditest. Geelist aerogeeli loomiselkasutatakse suure poorsuse saavutami-seks ülekriitilist ekstraktsiooni (vedelatevõi tahkete ainete segust teatud osisteväljalahustamist) süsihappegaasiga. Selleprotsessi käigus asendatakse vedelikgaasiga, mille tulemusena tekibki aero-geel – väga kerge ja poorse struktuurigamaterjal. Saadud aerogeelidesse metallelisades moodustub materjal, mida saab

kasutada näiteks heitvete puhastamisel.„Väga uudseks ja üllatavaks tule-

museks saame pidada teadmisi metal-lidega – raua, vase, koobalti ja nikliga –rikastatud aerogeelide käitumisest foto-katalüsaatoritena. Kõige paremad tule-mused saime nikli lisamisel. Tänu suurelepoorsusele ja eripinnale on aerogeelidtuntud oma suurepäraste adsorbeerivateomaduste poolest, mis on eriti olulisedka katalüsaatorina toimimisel. Artiklisanalüüsisime ainete fotokatalüütilistlagundamist meie reovees. Selgus, etseda meetodit saab edukalt kasutadanäiteks reovee puhastamiseks neeruraviskasutatava antibiootikumi trimetoprimijääkidest. Seni on ravimijääkidest veepu-hastusprotsess olnud ülimalt komplitsee-ritud ja vähese tulemuslikkusega,“ rääkisKoel avaldatud uuringu paljulubavatesttulemustest. Tallinna tehnikaülikool / Horisont

FOTO

: AN

DRE

S TE

NN

US

/ TA

RTU

ÜLI

KOO

L

Jaan Einasto 90

Ü ks rahvusvaheliselt tuntumaidja tunnustatumaid Eesti astro-noome, Jaan Einasto, tähistas 23.

veebruaril 90. sünnipäeva. Väärika juu-beli eel autasustas Tartu ülikooli senatteda eriliselt suure teaduspanuse eestülikooli suure medaliga (vt juuresolevatpilti). Einasto sai maailmakuulsaks 1974.aastal, kui mainekas ajakirjas Natureilmus tema ning tema õpilaste AntsKaasiku ja Enn Saare artikkel, milles nadnäitasid, et peale tavalise aine on galak-tikatel ulatuslikud massiivsed tumedastainest kroonid. Kuigi tumeaine füüsika-line olemus pole tänaseni selge, on sel-lest saanud nüüdisaegse kosmoloogialahutamatu osa. Tumeaine kõrval onEinastole rahvusvahelisel teadusareeniltuntust toonud ka universumi kärg-struktuuri uurimine.Tallinna tehnikaülikool / Horisont

RAN

DEL

KRE

ITSB

ERG

/ T

ART

U Ü

LIKO

OL




PIXA

BAY

Nanoosakesed panevad hiiri infrapunavalgust nägema

S ee oli omamoodi kaval trikk: eimuudetud silma võrkkesta ehitustega aju nägemispiirkonda, vaid

kasutati hoopis füüsikalist võtet. Katseskasutatud nanoosakesed töötati algusesvälja optogeneetilisteks eksperimenti-deks, kus närvirakkude aktiivsust mõjuta-takse valguse abil. Osakeste loojad otsus-tasid need proovile panna laborihiiresilmas. Selleks lisati partiklitele erilistvalku, mis lubab neil kinnituda võrkkestavalgustundlikele rakkudele.

Katsetes selgus, et silma süstitud osa-kesed moodustasid rakkudele ühtlase japüsiva kihi. Umbes 980 nanomeetrise lai-nepikkusega lähisinfrapunavalguse käeshakkasid osakesed väljastama valgustlainepikkusega 550 nanomeetrit, misinimsilmale tundub rohekas.

Hiiresilma fotoretseptorite jälgiminenäitas, et osakestega kaetud rakud muu-tusid infrapunavalguse toimel aktiivseks.Katseloomade ajutöö uuring kinnitas, etinfapunavalgus pani ajukoore nägemis-piirkonna tööle ja silma kaudu saadud

info jõudis ajju. See sai ka katseliselt kin-nitust: valmistati labürint, mis oli osa-liselt valgustatud infrapunaalas ja infra-punamärkide abil said närilised leidakoha, kus puhata. Hiired, kellele osakesipolnud süstitud, ei suutnud seda infotkasutada.

Uurimisrühm on esitanud patendi-taotluse, milles teadlased panevad ette,et uusi osakesi saaks edasi arendada nii,et neid võiks pruukida inimestel ja saakskasutada näiteks sõjandusvallas. Kujuta-ge ette öönägemisvõimega sõdurit! Seeon siiski pigem fantaasia, sest pole kin-del, kaua osakesed silmas püsivad või kasneed võivad jõuda vereringega ka teis-

tesse elunditesse ja seal mingeid kõrval-toimeid tekitada.

Hiina teadlaste artiklit lugenud Tartuülikooli biofüüsika lektor Jaak Talts tõinägemisvõime manipuleerimise kohtaparalleeli kuulmisaistingu mõjutamisega.„Artiklis kirjeldatud meetodi analoogkuulmismeele puhul on näiteks mürasummutavad kõrvaklapid. Inimene kuu-leb ümbrusest tulevaid hääli, ent kuisellele lisatakse vastandfaasis helivõnku-misi, annavad need ümbruskonna heli-dega liitudes tulemuseks (suhtelise)vaikuse. Selles näites on ilmne, et inime-se kõrv jääb ikka täpselt selleks, mis taon, ja klappe saab vastavalt soovile kasu-tada ja vabalt ära võtta,“ osutab Talts.„Kirjeldatud infrapunanägemise juureson sarnane asjaolu, et silma värvustundli-kud retseptorid jäävad täpselt samasugu-seks, näiteks ühed on võimelised nägemapunast, teised rohelist värvust. Erinevuson aga selles, et lisavõimekus näha kainfrapunast kiirgust saavutatakse lisa-ainetega võrkkesta sees. Kui need onsinna süstitud, siis mingiks ajaks nadsinna ka jäävad. Puudub võimalus lülitu-da kiirelt tavanägemisele ja uuesti infra-punanägemisele. Kardetavasti see häiribinimest rohkem, kui sellest kasu on.Eriti arvestades, et infrapunanägemineei tule lihtsalt juurde, vaid on segatudtavanägemisega. Näiteks ei saa inimenelihtsalt aru, kas ta näeb rohelist võikuuma objekti, sest mõlemad paistavadtäpselt samasugustena. Kui aga kasutadavastavaid spetsiaalseid filterprille, saaksnäha ka ainult normaalset või ainult inf-rapunast pilti.“

Hiina uurijate meelest võib nanoosa-keste abil saavutatavast lisanägemisvõi-mest teatud kriitilistes olukordades ini-mesele siiski kasu olla. !Piret Pappel

Valguse spektri infrapunast osa näevad üsna vähesed loomad.Selline võime on madudel, osal kahepaiksetel, nagu näiteks härg-konnal, ja ka mõnel kalaliigil. Imetajate silmad sellega hakkama eisaa. Ajakirjas Cell ilmunud värskes artiklis annavad Hiina uurijadteada eriliste nanoosakeste loomisest. Hiirte silma süstitunakinnituvad need võrkkestale, absorbeerivad silma siseneva infra-punakiirguse ja muudavad selle lainepikkust nii, et see muutubsilmale tajutavaks.

Teadlased panevad ette, etuusi osakesi saaks edasi aren-dada nii, et neid võiks pruuki-da inimestel ja saaks kasutadanäiteks sõjandusvallas. Kuju-tage ette öönägemisvõimegasõdurit!



HORISONT 3/1969, LK 33Seoses 90 aasta möödumisega Albert Einsteini sünnist mee-nutab professor Leopold Infeld geniaalset teadusmeest:„ „Juba kuueteistkümneaastaselt köitsid teda kaksküsimust: mis juhtuks, kui suudaksime sammu pidada

valguse kiirusega ja mis saaks loodusseadustest vabalt langevasliftikabiinis? Niisugustest nähtustest huvitusid paljud tolle ajanoored. Einsteini vastus esimesele küsimusele viis erirelatiivsus-teooria ja vastus teisele küsimusele üldrelatiivsusteooria avas-tamisele. Einsteini geniaalsus seisneb mitte nende küsimusteesitamises, vaid aastatepikkuses juurdlemises nende kallal, kuni rahuldava vastuse leidmiseni.“

Tänavu 14. märtsil möödus Einsteini sünnist 140 aastat.

HORISONT 3/1989, LK 35

Salapärase tumeda aine uurimisega rahvusvaheliselt tun-tust ja tunnustusi kogunud astrofüüsik Jaan Einasto 60.sünnipäeva puhul tutvustab teda kolleeg Mihkel Jõeveer: „Uusaastaks 1943 kinkis Tartu koolmeister Elmar Einasto

oma vanemale pojale Roopi Hallimäe raamatu „Astronoomilisedvaatlused“. Raamat oli huvitav mitte ainult lugeda, vaid see ärgitas ka tähistaevaga tutvumisele. Saanud teada õpilase Jaan Einasto huvist, viis füüsikaõpetaja O. Sulla poisi tähetorni ja tutvustas professor Taavet Rootsmäele. Et tähetorn poisilesügava mulje jättis, oli pikemata selge. Aga ilmselt jättis muljetka poiss, igatahes kutsus professor Rootsmäe nooruki oma loen-guid kuulama. Nii hakkas 14-aastane Jaan Einasto 1943. aastasügisel korraga kahes koolis – gümnaasiumis ja ülikoolis –käima. Sealtpeale oli elukutsevalikki tehtud.“

Tänavu 23. veebruaril tähistas Jaan Einasto 90. sünnipäeva.Kõrgele eale vaatamata pole Einasto teadustööd senini jätnudning töötab hetkel Tartu observatooriumi galaktikate füüsika jakosmoloogia osakonna teadusliku nõustajana.

50aastattagasi

HORISONT 3/1979, LK 9Horisont tähistab sajandi möödumist Albert Einsteini sünnist ja füüsik Piret Kuusk tutvustab üldrelatiivsus-teooria edasist uurimist:„Einsteinita oleks üldrelatiivsusteooria jäänud arvatavasti

veel aastakümneteks tundmatuks. Tema mõttekäigud olid omaajast nii palju eest, et tervelt 45 aasta jooksul pärast üldrelatiiv-susteooria loomist, kuni 60. aastate alguseni, tegeldi selle teooria raames põhiliselt ainult Einsteini mõttekäikude otsese jätkamisega. Kuid viimase 15 aasta jooksul arendatakse üld-relatiivsusteooriat ka sellistes suundades, mis põhimõtteliselterinevad Einsteini poolt käsitletuist.“

40aastattagasi

30aastattagasi

HORISONT 2/1999, LK 23Molekulaarbioloog Mart Saarma osutab Horisondile antudintervjuus, mis teda Eesti teadussüsteemis rahutuks teeb: „Muret teeb see, et teaduse riiklik finantseerimine, olgu-gi, et see on kasvanud, on endiselt liiga pisike. Tõsiasja, et

Eesti arengu pea ainsaks tugisambaks on teadmised ja oskused,st teadus, on korrutatud tüütuseni, tegusid on aga paraku vähe.[---] Muret tekitab ka see, et liiga aeglaselt on Eestisse tekkinud firmasid, mis tuginevad teadusmahukale tööle.“

Saarma paarikümne aasta tagused sõnad võtavad ka tänaseEesti teaduse valud väga tabavalt kokku.

20aastattagasi

HORISONT KIRJUTAS

Väidetavalt hakkasid Eesti alal koolid kloostrite ja toomkirikute juur-de tekkima keskajal alates XIII–XIV sajandist. Millal jõudis eesti keel-de vastav sõna, seda me täpselt ei tea, sest eestikeelset kirjasõna hak-kab suuremal määral sugenema alles Rootsi ajal. Eestikeelses tekstison see esimest korda dokumenteeritud Tallinna Pühavaimu kirikupastori Georg Mülleri jutlustes XVII sajandi algul, seal juba korduvalt .

17. juuniga 1603 dateeritud jutluses esineb väljend KirckIssanda-te ninck Scholi Poÿsidte kaas ’kirikhärrade ja koolipoistega’,28. oktoobril 1603: Perrast pidda meÿe omat Lapset nĩck Perred,Iumala kartuße siddes vlleskaßwatama, Scholi nĩck Kirckode sisseleckitama, ninck neile Iumala Sana opma mõistma ’pärast peameoma lapsed ja pered jumalakartuses üles kasvatama, kooli jakirikutesse läkitama ning neile jumalasõna õpetada mõistma’,11. novembril 1603: ned nohret ScholÿPoisit oma Arma Schoel-meistri wasta Scholi siddes vttlewat, Se vsck on vx kindel ninck wislothmene, sen ellawa Iumala, ninck keicke tæma toiwutuße pæle’need noored koolipoisid ütlevad koolis oma armsale koolmeist-rile: usk on kindel ja viss lootmine elava jumala ning kogu tematõotuse peale’. (Sõna viss tähendab siin samuti ’kindel’.) Nagunäha, pole sõna kool siin veel täielikult muganenud, vaid on säili-tanud kaashäälikuühendi sõna algul (skool), nii nagu tollal tõe-näoliselt oli ka siinsete sakslaste poolt kasutatud alamsaksa keeles(schole, hääldus arvatavasti [škoole]). Tänapäeva saksa keeles esi-neb see sõna kujul Schule [šuule], ja kui sõna oleks eesti keeldelaenatud hiljem, kui kohalikud sakslased olid alamsaksa keele-kujult üle läinud ülemsaksa keelekujule, ei käiks eestlased praegukoolis, vaid suulis. Aga XVII sajandi keeleõpetustest leiame sõnakool ka juba täiesti muganenud kujul: Johann Gutslaffi lõunaeestimurret kajastavas keeleõpetuses (1648) on Kôli, Heinrich Göse-keni keeleõpetuses (1660) Kohli ning sealtsamast leiame liitsõnadja väljendid alla Kool ’tavaline linnakool’, Suur Kool ’ülikool’,Koolmester, Koolipois, Kooli keima.

Kooli tähendav sõna on üpris sarnane enamikus Euroopa keel-tes: inglise school, prantsuse école, vene, ukraina ja valgeveneшкола , hispaania escuela, hollandi school, rootsi skola, hispaaniaescuela, itaalia scuola, läti skola, ungari iskola, soome koulu jne.Sarnasuse põhjuseks on tõsiasi, et kõik need sõnad pärinevad otsevõi teiste keelte vahendusel antiikkeeltest, ladina sõnast schola jakreeka sõnast schole. Sõna ongi tekkinud kreeka keeles ja tähen-das esialgu üllataval kombel hoopis jõudeaega, meelelahutust,puhkust. Hiljem laienes kasutus jõudeaja toimingutele naguloeng, dispuut, vaidlus ning lõpuks kohtadele, kus loenguid peeti.Nii sündiski sõna kool tänapäevane tähendus. •

! Udo Uibo, keelemees

14. sajandil väljaantud kirikuõigusekogust „DecretumGratiani” päritillustratsioonkloostrikooli viida-vatest poistest

WIK

IPED

IA

SÕNA LUGU

Kool



P araku ei ole taanlaste-eelse eest-laste asula otsingud vanalinnaalal senini tulemust andnud,

ehkki 1950. aastatel jõuti selle leidmi-ne korra välja kuulutada. Hilisemaduuringud on näidanud, et tegu oli siis-ki soovmõtlemisega. Sama lugu onvanalinna alalt ja Toompealt saadudvarasemate leidudega. Võib küll väita,et mõned neist olid kasutuses juba 12.sajandil, kuid ühegi puhul pole välis-tatud ka dateerimine 13. sajandi esi-messe poolde.

Leidudega on vastuolus radiosüsinik-analüüsid, mis on võetud üsna sama-dest kohtadest leitud söest. Need osuta-vad mitmel juhul 11.–12. sajandile võiisegi varasemale ajale. Kuna analüüsdateerib puu maharaiumise aega,vanu palke on aga läbi ajaloo taaskasu-

Küsimus, kas Tallinnas oli asustus olemas juba enne taanlaste vallutust1219. aastal, on ajaloolaste seas kirgi kütnud pea sajandi. Mainib ju LätiHenrik oma kroonikas eestlaste Lindanise linnust, mis oli tõenäoliselt mahajäetud ja mida taanlased vallutuse järel kohe lammutama asusid. Kunataanlased ehitasid oma linnuse Toompeale, on peetud iseenesestmõiste-tavaks, et Toompeal asus ka eestlaste linnus ning nende võimalik asula oliseega linnuse jalamil ehk hilisema vanalinna alal.

TALLINNA ALGUSMARIKA MÄGI JA KERSTI MARKUS

tatud, siis tulekski selliste analüüsidetulemusi seletada lähedusest toodudvana puidu kasutamisega vanalinnaalale 13. sajandil tekkinud linna hoo-nete püstitamisel või nende kütmisel.

Muinas-Tallinna jälgedesKultuurmaastiku loogikast lähtuvaltpole vanalinna ala viikingiaegse võimuinasaja lõpu sadama-asula jaokskuigi sobiv koht. Samuti sobinuks või-maliku sadamakoha tugilinnuseksmärksa enam kunagine Tõnismäe kõr-gendik. Kui viimase kohta pole arheo-loogiliselt midagi teada, on muinas-aegne asulakoht hakanud alal, milleleviitas maastiku analüüs, arheoloogi-liste kaevamiste käigus järjest enamvälja tulema. Leide ja radiosüsinikana-lüüse, mis osutavad pikale perioodile

alates kiviajast kuni 11.–12. sajandi lõ-puni välja, on praeguseks kogunenudmitmetest kaevanditest Tõnismäestida pool ja samuti kunagise Härjapeajõe suudmealalt Tartu maantee algu-ses, kus võis paikneda tolleaegne sadam.

Tegelikult saadi 13. sajandist vara-semaid leide juba 1990. aastate välja-kaevamiste käigus, kuid neile ei pööra-tud siis kuigi palju tähelepanu. Kul-tuurmaastiku analüüsi kasutamatausuti tollal, et Muinas-Tallinn, kui sel-line üldse eksisteeris, võis paiknedaüksnes vanalinna all, ning nii ei pee-tud sellest väljastpoolt saadud leidekuigi tähtsateks. Tõenäoline varasemeestlaste asula leiti näiteks Tõnismäekirdejalamilt keskaegse Püha Barbarakalmistu alt.

Viimastel aastatel toimunud kaeva-

Tallinn aastal 1630TA

LLIN

NA

LIN

NA

RHIIV



mistel on välja tulnud kunagiste ehi-tiste jälgi ja muud kultuurkihti Pärnumaantee algusest Tõnismäe idaküljelt.Vähemalt ühe hoone maasse süvenda-tud koldekoha võib suure tõenäosuse-ga dateerida 1200. aasta ümbrusesse.Omapärane on ka mõningates kaevan-dites paljandunud korrapäraste mada-late kraavide võrgustik, mida võiks tõl-gendada kui 13. sajandi linna esimes-tele asukatele jagatud kruntide tähi-seid. Kuna need lõikavad mõningaidvarasemaid ehituslikke struktuure,siis jääb mulje, et 13. sajandi algulkujunema hakanud keskaegne linntekkis kõigepealt vana asula kohalening laienes praeguse vanalinna alalealles mõni aeg hiljem.

Millal tekkis Tallinna kohale esimene linn? Tegelikult ei ole 1219 sugugi ainukevõimalik aasta, mil taanlased Eestipõhjakaldal randusid. 1206. aasta koh-ta, millest Läti Henrik jutustab kuiTaani kuningas Valdemar II sõjakäi-gust Saaremaale, kirjutavad Taani endaallikad hoopiski napisõnaliselt, etsõjaretk võeti ette Revalisse ehk Tallin-na. Rydi kloostri aastaraamatu järgijuhtis retke piiskop Andreas Sunesen,Taanis väga mõjuka Hvidede suguvõsaesindaja. Küllap plaaniti juba tollalPõhja-Eesti soodsaim sadamakoht ülevõtta ja rajada sinna keskus, mis kont-rolliks ühtlasi majanduslikult tulusatSkandinaavia ja Venemaa vahelist kau-

VARASEIMAD LINNAELANIKUD

1226. aastal külastas Tallinna paavstilegaat Modena Guillelmus. Läti Hen-riku kroonika põhjal võtsid tedavastu taanlased, rootslased ja teisedseal elanud inimesed. Viimastest on mainitud ka Tallinna eestlasi(Estones Revelenses), keda legaatmanitses taanlastega sõbralikultkoos elama. Ilmselt on silmas peetudjust Tallinna, mitte kogu Rävala maa-konna elanikke, kelle eesti päritolupolnuks vaja eraldi rõhutada.

Ühes 1234. aasta ürikus, milleskaevatakse taanlaste linnuse 1227.aastal vallutanud Mõõgavendadeordu peale, mainitakse muuhulgaslinnakodanikke ja kaupmehi, kellevara ja naiste rõivaid orduvennadolid röövinud. Toompea ala oli tollaljagatud mõõgavendade ning Harju,Viru ja Rävala vasallide vahel, lisaksoli seal kivimurd. Tundub ebatõe-näoline, et sellel piiratud ja võrdle-misi raskesti ligipääsetaval alal oleksid elanud veel mingid kodani-kud ja kaupmehed. Kus nemad siiselasid?

Nagu näha, on praeguseks leitudeestlaste varasema asula jälgi vana-linnast vahetult lõuna pool, Tõnis-mäe nõlval. Just sinna asusid vaata-mata rahvusele ilmselt ka keskaegselinna varasemaid elanikud. Kui teguoli kaubitsemiskohaga, siis vajas see ka kirikut, milleks sobib ainu-üksi asukoha poolest Niguliste kirikToompea lõunapoolsel jalamil jaseega varasema asula äärealal.

Niguliste kirikut on põhjendama-tult peetud sakslaste kirikuks. Sealtoimunud arheoloogiliste kaevamis-te ja ehitustööde käigus välja tulnudleiud räägivad teist keelt. Rohkestion teada 13.–14. sajandisse kuulu-vaid juhuleide, mis pärinevad tõe-näoliselt lõhutud matustest. Suurosa neist on eestipärased, sh kolmmõningate panustega matust kiri-kust põhja pool, mille võib dateerida13. sajandisse.

Väliuuringud Niguliste kirikus onosutanud varasema kiriku planeeri-misele ühelöövilise pikihoonega. See on tüüpiline 13. sajandi alguseTaani linnakirikutele, millest enamikon pühitsetud Pühale Nikolausile.Koorihoone vundamendikivide alt ja vahelt leitud inimluud osutavad,et tõenäoliselt oli kivikirikul ka vara-sem puust eelkäija. Ilmselt oli seealles kujunemisjärgus 13. sajandilinna esimene kogudusekirik, kuhumaeti tollase asula suuresti eestlas-test elanikke.Killuke Muinas-Tallinnast? See Tallinna vanalinnast leitud Karjala-pärane kilpkonnsõlg

võib pärit olla juba 12. sajandist

TALL

INN

A Ü

LIKO

OLI

ARH

EOLO

OG

IA T

EAD

USK

OG

U /

JA

AN

A R

ATA

S



!Marika Mägi (1968) on Tallinna ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskusevanemteadur, kelle peamine uurimisvaldkondon viikingiaegne ja varakeskaegne ühiskondEestis.

Kersti Markus (1962) on Tallinna ülikooli kunstiajaloo professor, kes uurib Eesti ja Skan-dinaavia keskaja visuaalkultuuri ja poliitilistajalugu.

bandust. Plaan jäi aga katki, sest 1208.aasta algul said taanlaste toetatud väe-osad ja eriti Hvidede suguvõsa Rootsistoimunud Lena lahingus hävitavaltlüüa. Järgnes poliitiline mõõn, mispeatas tervelt kümnendiks Taaniambitsioonid Eestimaad üle võtta.

1219. aastal, kui kuningas ValdemarII korraldas ristiretke Tallinnasse, oliniisiis mingisugune eestlaste asulaTõnismäe jalamil olemas. Võimalik, etseal elas ka taanlasi ja teiste rahvasteesindajaid, mis võis olla seotud varase-ma, 1206. aasta taanlaste sõjakäiguga.Mõned uurijad on osutanud ka tõe-näolisele leppele Lindanise elanikening kuningas Valdemari vahel, mistegi võimalikuks taanlaste suure sõja-väe esialgu rahumeelse randumise.Mis edasi sai, on omaette teema.

Kivilinnus eestlaste pühakohta?Tulgem aga tagasi Henriku kummaliseteate juurde, et taanlased alustasidTallinnas võimutsemist vana Linda-

nise linnuse lammutamisega. Mõnin-gaid ehituslikke struktuure on Toom-pealt tõepoolest leitud, nii et teatudinimtegevus toimus seal kahtlematajuba enne vallutust. Pasliku paralleelivõiks siinkohal tõmmata aga hoopisvendide linnuse Arkonaga Rügeni saa-rel, mille taanlased vallutasid pool sa-jandit varem. Arkona oli nagu Toom-peagi looduslikult ebatavaline oma-ette seisev klindisaar ning umbessama suur ja kõrge. Ehkki kroonikadnimetavad Arkonat linnuseks, kirjel-davad need seda aga kui vendide oluli-simat pühakohta.

Arkona asukoht polnud kaubandus-liku ja poliitilise keskusena kaugeltkinii soodne kui Tallinnal, ning sinnataanlased linnust rajama ei hakanud.Küll tekkisid linnused nii Riia kui kaVisby varasemate pühakohtade ümber.Kui oletada, et ka Toompea oli eestlas-tele eeskätt pühakoht, võiks see seleta-da, miks taanlased ei saanud kristlas-tena sellesse „linnusesse“ asuda, vaid

pidid hakkama ehitama uut. Tulevanekeskus vajas mõistagi kivilinnust ningseda oli kõige hõlpsam rajada Toom-peale, otse kivimurru kõrvale. Nihkuska sadam – keskaegsed laevad vajasidnii sügavamat kui ka suuremat sada-mat, milleks võeti kasutusele Toom-peast itta jääv mererand. Neist kahestolulisest kohast jäi Tõnismäe jalamilpaiknenud vana asulakoht ebamuga-valt kaugele ja kaotas senise tähtsuse.Uus asula hakkas kujunema aga prae-guse vanalinna alale, linnuse ja sada-makoha vahele. •

Rekonstrueeritud loodusolud ja kultuurmaastik Tallinna vanalinna ümbruses 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi alguses

MA

RIKA

MÄ

GI



WIK

IPED

IA

Haapsalu linnuse „potikoerad“

MUUSEUMIPÄRL

Haapsalu piiskopilinnuse leiukompleksi peetakse Eestiüheks huvitavamaks ja suuremaks kesk- ja varauusaegseterelvade kollektsiooniks. Taolisi sõjariistu pole mitte ainultEestis, vaid ka naabermaades kuigi palju säilinud. Leiukomp-leksi moodustasid ammunooleotsad, hellebard, piigiotsi-kud, kivist kuulivaluvormid, kivi- ja raudkuulid, topeltarke-buuside rauad, kambersuurtükkide laengukambrid ja kam-bersuurtüki raud. Eelnimetatuile lisaks oli leitu hulgas kaviis kummalist, senitundmatut tüüpi väikesemõõdulist mal-mist suurtükki kaaluga 80–85 kg. Erandlikuks teeb viimaseleiu asjaolu, et nende rauaõõned polnud mitte harjumus-päraselt silindrilised, vaid lehtrikujulised. Mitmed uurijad onHaapsalu suurtükkide temaatikat käsitlenud, kuid nenderelvade lugu on paljastunud alles vähehaaval ning pikaaja-lise uurimistöö tulemusena.

Tänu Haapsalu linnuses 2017. aastal alanud ja praegugi

1989. aasta augustis avastati Haapsalu piiskopilinnuse restaureerimistööde käigus nnKuningatoa-alusest keldrist rusude ja prahi alt suur kogus tuli- ja külmrelvi. Sõjariistad pididolema sinna jäänud ajast, kui Haapsalu linnus 23. märtsil 1688. aastal tulekahjus hävis.

Haapsalu linnus-muuseum avab ku lastajatele uksed 1. juulist 2019. Lisaks Rootsi kuninga nn potikoertele saab seal avastada veel mõndagimuud huvitavat

kestvatele rekonstrueerimis- ja konserveerimistöödele onõnnestunud nende saladuslike suurtükkide päritoluleja ajaloole täiendavat valgust heita. Linnuse võlvkeldritedateerimine väliuuringute tulemusena nn Rootsi perioodi(1582–1688) näitas, et suurtükid peavad olema kuulunudHaapsalu linnuse Rootsi garnisoni relvastusse. Kirjalike alli-kate täiendav uurimine viitas omakorda, et tegu on ilmseltRootsi kuninga Karl IX erakorralisel tellimusel 1601. aastalvalatud suurtükkidega, mida nimetati pott-hund’i-deks(‘potikoerad’) ja vajati Rootsi kroonile kuuluvate Liivimaalinnuste kaitseks poolakate rünnakute vastu. Ootuspäraselton ainus sarnane teadaolev suurtükk säilinud Poolas,Kwidzyni (Marienwerder) linnuse muuseumis, kuhu see ontõenäoliselt sattunud sõjasaagina. •

! Jaak Mäll (1973) on Haapsalu piiskopilinnuse arheoloogia ja eksposit-siooni projektijuht.

50 cm



Vanimad teated Tallinna kaitserajatiste ehita-misest pärinevad 1265. aastast, mil toonaseTaani kuninga Erik V Klippingi ema Margreteandis korralduse linn müüriga kindlustada.Seega võivad tänase Tallinna linnamüüri ehkMargareta müüri paar alumist meetrit ollaMargrete käsul ehitatud

VILL

U K

AD

AKA

S

ÜKS KINDEL LINN JA VARJUPAIKHEIKI VALK


Keskajal hakkavad Eestialal tekkima esimesed linnad. Maaisanda alga-tusel ja toel luuakse uut tüüpi asulaid, milleelanikud on seotudkaubanduse, käsitöö jatugiteenuste pakkumi-sega. Võõrale ja vaenu-likule maale rajatavadkeskused peavad andmanende elanikele nii õigus-likku kaitset kui tagamaneile pingsates ja eba-kindlates oludes turvali-suse.

Asjaolu, et Eestis on hakatud sõna linn (võiliin), mis algselt tähistaslinnust või kindlustatudala, kasutama vallutus-järgselt tekkinud uutekauba- ja käsitööasulatenimetamiseks, näitab, etneed asumid pidid olemaalgusest peale kindlus-tatud.

L iivimaa linnade alguse kohta kir-jalikke allikaid peaaegu polegi.Vaid harva teame linnaõiguste

andmise aastat, enamasti on tegu ju-husliku esmamainimisega. Seetõttu eiole meil teadmisi ka vanimate linna-kindlustuste kohta. Vaid Riia puhul(asutatud 1201) leidub Henriku Liivi-maa kroonikas teade 1208. aastast, etlinna kindlustatakse igast küljest.

Linn – sõna, mis tähendas linnustKuigi Eesti alal sündivate uute linna-liste asumite algsete kaitsepiirete koh-ta puuduvad kirjalikud teated, viita-vad nende kindlustamisele keeleand-med, eeskätt sõna linn tolleaegne tä-hendus. Vallutuse eel tähendas sõnalinn (lõunaeesti keelealal liin) kindlus-tatud, s.t kaitsva piirdega ümbritsetudala, nüüdiskeeles linnust. Selgesti ka-jastub sõna selline tähendus Eestimuinaskantside rahvapärastes nime-tustes linnamägi/liinamägi ja maalinn.Sama ilmneb mitmete muinaslinnus-te nimedes, näiteks Kuusalu Pajulinn,Ridala Tubrilinn, Kärla Lihulinn võiAlulinn Lüganusel. Ka hilisema Tallin-na kohal asunud Lindanise linnusenimi ei tulene naisenimest Linda,nagu seda võib „Kalevipojast“ lugeda,vaid linnusele osutavast sõnatüvest.F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraa-matuski (1869) on sõna linn järele mär-gitud ühtviisi nii tartukeelne lın (s.tliin) kui ka arhailise kõlaga litn. Mui-naslinnusele viitavast lind-lõpulisestparalleelvormist annavad tunnistust ka

Henriku kroonikas mainitud Agelindeja Somelinde linnuste nimed. Sõna-tüve linn kunagine linnuse-tähendusilmneb samuti soome ja karjala kee-les, kus linnamägesid tähistab sõnalinnavuori. Sõna läänemeresoome alg-kuju litna on tänini säilinud vadja kee-les kui lidna.

Et sõna linn (liin) on tähendanud lin-nust veel keskajalgi, nähtub selgestimõnede keskaegsete kivilinnuste, näi-teks Vastseliina ja Saaremaal asuva

TÄHENDUSE MUUTUMINEOma ajas juba anakronistlikus keele-kasutuses esineb sõna linn kindluse,kantsi või linnuse tähenduses veel 19. sajandi keskpaiku ühe laialt tun-tud, Martin Lutheri loodud kiriku-laulu eestikeelses tõlkes. Sõnadega„Üks kindel linn ja varjupaik on meieJumal taevas“ algava laulu sõnastuson algkeeles „Ein Feste Burg ist unserGott“, kusjuures saksakeelse sõnaBurg tähendus vastab üheselt eestikeele linnusele. Ilmselgelt on kiriku-õpetaja Friedrich Hörschelmann tugi-nenud laulu uustõlke tegemisel(1864) varasematele tõlgetele, kasu-tades tolleks ajaks eesti keeles ammuuue sisu saanud sõna selle kunagises,käibelt kadunud tähenduses. Linnesineb sõna Burg vastena juba sellekirikulaulu rootsiaegsetes tõlgetes –1654. aastal eriti vanapäraselt kuikindel Lind ja 1694. aastal sõnaühen-dis kindel Lin. Wiedemanni sõnaraa-matus sõna linn enam kindlus(tus)etähenduses ei esine: seal tähistab lin-nasüdant või linnas olevat kindlusta-tud kantsi praeguseks üliarhailisekõlaga linna peza. •

Maasilinna nimetustest. Ka Läti kirde-nurgas asuva Aluksne eestikeelne vas-te Aluliin tuleneb sealsest linnusest.Samas pole selge, kas lähtekohaks onSaksa ordu 1342. aastal järvesaarelerajatud Marienburgi-nimeline kivilin-nus või sellele eelnenud muinaslinnusjärve läänekaldal. Soome keeles on sõ-na linna säilitanud oma algse linnuse-tähenduse tänaseni, mis kajastub kasealsete keskaegsete kivilinnuste – Sa-vonlinna ja Olavinlinna-nimedes ningTuru ja Viiburi linnuste nimetustes(Turun ja Viipurin linna). Kuna linnu-seid kasutati hiljem vanglatena, onsõnal soome argikeeles ka vangla tä-hendus.

Sõna linn tähenduse muutusNüüdses eesti keeles tähendab linnrahvarohket asulat, mille elanikud eitegele põllumajandusega. Sellise tä-henduse on sõna saanud siiski alleskeskajal. Asjaolu, et Eestis on hakatudsõna linn (või liin), mis algselt tähistaslinnust või kindlustatud ala, kasuta-ma vallutusjärgselt tekkinud uutekauba- ja käsitööasulate nimetami-seks, näitab, et need asumid pidid ole-ma algusest peale kindlustatud – nii-võrd, et „maalt“, s.t eestlaste poolt vaa-datuna hakati neid kutsuma seni vaidlinnuseid tähistanud sõnaga ja sedaühtviisi nii põhja- kui lõunaeesti keele-ruumis.

Liivimaale saabunud kolonistidekeele- ja kultuuriruumis olid mõisted’linn’ ja ’linnus’ seevastu selgelt lahus:ladina keeles tähistavad esimest sõnadcivitas ja urbs, teist castrum ja castellum,saksa keeles vastavalt Stadt ja Burg (liit-sõna järelosa -burg esinemine paljudesSaksamaa linnanimedes viitab sellele,et linn on tekkinud linnuse juurde).Saksa Stadt on ühtlasi rootsikeelselinnanimetuse stad lähtekohaks.

Sama sõnaga ei tähistata linna jalinnust ka Soomes. Soome keeles onlinna nimetus kaupunki, mis tuleb vii-kingiaegses kultuuriruumis esinevast,kauplemisega seonduvast sõnatüvestkaup ja osutab seega üheselt Soomelinnade kaubanduslikele algetele. Sa-mas olid keskajal Soomes (v.a piiriäär-ne ja hiliskeskaegse linnamüüriga Vii-buri), nagu üldjuhul ka Rootsis, linnadkindlustamata.

Niisiis pole eestlased tajunud siin-mail sündinud linnu vähemasti nendetekkimise ajastul mitte sedavõrd käsi-töö ja kaubandusega seotud asumite-na, kuivõrd ennekõike kindlustatud

horisont 2/2019 Δ 13autoriõigus MTÜ Loodusajakiri


kohtadena. Pärast sõna linn tähendus-välja laienemist – siis, kui ’linn’ tähen-das lisaks linnusele juba ka linnalisiasulaid –, on samal viisil hakatud ni-metama ka pärast keskaja lõppu tekki-nud kindlustamata linnasid.

Samalaadne oli olukord Läti alal. Kaläti keeles hakati linnadele kui kau-banduse ja käsitööga seotud mitte-agraarsetele asumitele viitama vallu-tuse eel muinaslinnuseid tähistanud

Liivimaa linnad tekkisidenamasti linnuste kaits-vasse varju. Esmase puustkaitsetara eesmärk olikaitsta elanikke nii väikse-mate rüüsteretkede kuiöiste varguste eest.

Mälestusena keskajal linna ümbritsenudkivimüürist võib nii Riia kui ka Tartu vapil

näha tänaseni linnaväravaid

Tartu linnamüür Laia ja Munga tänava vahelisel alal 1982. aastal ajaloo ehedas ilus ja praegu.Tänaseks on suurem osa müürilõigusäilmetest saanud uue sileda välisvoodri, mistõttu müür onvisuaalselt tajutav uusehitisena

sõnaga pils ning nüüdisaegses läti kee-les märgib ’linna’ pils eta.

Liivimaa linnade kindlustatud algedNiisiis eristas Liivimaa linnu nendetekkimise ajastul Soome ja Rootsi oma-dest üks väga selgesti tajutav tõsiasi –kui viimaste lähtekohaks olid kaubit-semisega seotud avaasulad, mis ei ol-nud üksikuid erandeid kõrvale jättes

HEI

KI V

ALK

HEI

KI V

ALK

WIK

IPED

IA

WIK

IPED

IA

keskajalgi müüriga kindlustatud, siisLiivimaal tekkinud linnade algedümbritseti algusest peale kaitsepiirde-ga. Ilmselt oli vallutatud maale raja-tud kauba- ja käsitööasulate esimestel,võõrsilt saabunud elanikel küllagapõhjust end siinmail ebakindlalt tun-da. Selleks andsid alust nii Riia hävi-tamiseks mõeldud sõjaretked kui kaeestlaste ülestõus 1223–1224. aastail,mil kohalike viha alla langesid teisteseas maale saabunud saksa kaupme-hed. Meenutagem siinkohal lihtsa nõe-



!Heiki Valk (1959) on Tartu ülikooli ajaloo jaarheoloogia instituudi vanemteadur, kes uuribLõuna-Eesti muinaslinnuseid ja Eesti maarahvakultuuri keskajal.

lakaubitseja surmamist Riidaja mehemajas, aga ka saksa kaupmeeste tap-mist ja vangistamist Viljandis, Tartusja Otepääl. Samuti ei saa unustadaVene suunalt lähtunud ohtu. Nähta-vasti sundisid mälestused äsjastestsündmustest Liivimaale saabunud sak-sa kaupmehi ja käsitöölisi uusi, ena-masti linnuste varju kujunenud asu-meid juba alates nende rajamisest –kohe, kui selleks leidus võimalust javahendeid – kaitsepiirdega ümbritse-ma. Samas olid linnamüürid tolleksajaks juba Saksamaalgi üldlevinud.Kuna linnaks arenevatel asumitel oliesialgu rahvast ja ressursse vähe, tulialguses piirduda puust kaitsetaraga.Ehkki viimaste jälgi pole seniajaniavastatud, annab keeles püsiv mälulootust nende leidmiseks. Samas eipruugi algsete kaitseehitiste jäljed asu-da sugugi samas kohas, kus hilisemlinnamüür.

Liivimaa linnad tekkisid enamastilinnuste kaitsvasse varju. Esmasepuust kaitsetara eesmärk oli kaitstaelanikke nii väiksemate rüüsteretkedekui öiste varguste eest. Suurema sõja

puhul jäi neist küll väheks, kuid siiskiaitas piire aega võita, et rahvas võiselle „parem“ osa pääseks vaenlasteeest mäel asunud linnusesse.

Riias mainitakse müüre (muros) javäravaid juba 1210. aastal. Üsna vara-kult võidi kivist linnamüüri rajamise-ga algust teha ka Tartus. 1262. aastasõjakäiku kajastavate leetopissiteadetejärgi oli „suur saksa linn Jurjev“, milleVene väed vallutasid ja rüüstasid, vägatugev ja rahvarohke ning kaitstudkolme „seinaga“ (три стены). Seal-juures mainib Sofia leetopiss otsesõnuisegi kolme kivimüüri. Et Novgorodiesimeses leetopissis, millel Sofia omapõhineb, esineb vaid sõna стенa, mistähendab nii ’seina’ kui ka ’müüri’,võib tegu olla siiski hilisema lisandu-sega.

Sõna linn tähendusenihe näitab, etTallinna esimesel kivist linnamüüril,mis rajati Taani kuninganna ema Mar-gareta 1265. aasta korralduse alusel,pidi olema puust eelkäija, nagu ka Vil-jandit, Pärnut, Narvat ja Haapsalutkaitsnud kivimüüridel. Väiksemateslinnades jäigi keskaegne asum puust

kaitsetaraga piiratuks. Võimalik, etalevid ei olnud piirdega kaitstud –muidu oleks ehk neidki rahvakeeli lin-nadeks kutsuma hakatud. VähemastiOtepää puhul annab Mellini atlases(1798) olev Alevijärve nimi tunnistustsellest, et linnuse juures olnud asulakandis keskajal alevi nime. Kindlusta-mata asumile linnuse juures viitavadka Varbeki ehk Uue-Kastre linnuse eesasuva Aleviküla ja Põltsamaa lähedalolnud Alevisaare karjamõisa nimed.

Kokkuvõttes näitab linnust märki-va sõna kasutamine Liivimaal kujune-vate linnade nimetamiseks, et viima-sed olid juba oma algusaegadel kind-lustatud. Loodetavasti toovad linna-südametes läbiviidavad arheoloogili-sed uuringud kunagi ja kusagil päeva-valgele ka kõige varasemate puustkindlustuste jäljed. •

www.loodusajakiri.ee/pood

looduse raamatukogu2012/2

ANDRUS MÖLDER

Riigita rahvad Kaukaasia

Otsid huvitavat lugemist?



Kui tuleks koostada pingerida rahvusvaheliselt kõige tuntuma-test Eesti ajaloo sündmustest, siis oleks esimeste seas kindlasti Dannebrogi langemine taevast Lindanise lahingus, mis taan-lased võidule viis ja kinkis neile rahvuslipu. Kuid loos on üksväike „aga“ – sellist sündmust ei ole kunagi aset leidnud.

KUIDAS, MIKS JA MILLAL SÜNDIS DANNEBROGI LEGEND?

LINDA KALJUNDI

VID

A P

RESS

/ A

LAM

Y



kirjelduste ja Dannebrogi tähendusemuutumine sajandite vältel pakubtaoliseks uurimistööks põnevat ainestning heidab ühtlasi valgust Taani jaEesti ajaloole.

Keskaegsed kroonikad: paljuimesid, aga mitte 1219. aastastAjalookirjutusest leiab lugematularvul legende taevasse ilmunud jasõjaväe võidule viinud märkidest.Kristlikus traditsioonis on sellistelelugudele eeskujuks olnud Mulviusesilla lahing, milles võitlesid 312. aastalkeisrite Konstantinus Suure ja Maxen-tiuse väed. Selle tuntumate kirjeldustejärgi olevat enne lahingut ilmunudtaevasse kas rist või Kristuse mono-gramm ning kõlanud sõnad „sellemärgi all võidad“ (lad in hoc signovinces). Konstantinus, kes olevat lask-nud seepeale oma sõduritel Kristusesümboli kilpidele maalida, tulnudkilahingu võitjaks.

Jumala ja pühakute saadetud mär-ke, nägemusi ja imesid kirjeldati sa-geli ka ristisõjakroonikates. Eriti paljuräägiti imetegudest seoses Esimese ris-tisõjaga (1096–1099). Tuntud imeluguseostub ka mauride Alácer do Sali lin-nuse piiramisega, mida ristisõdijadründasid 1217. aastal, seega vaid mõniaasta enne Lindanise lahingut. Piira-mise eel olevat ilmunud taevasse risti-lipp ja viinud kristlased võidule. Imedsobisid kroonikatesse hästi, kuna risti-retkede õigustamiseks oli oluline näi-data jumala heakskiitu. Ristisõdadekäigus peeti pidevalt erinevaid teenis-tusi ning ka lahingute ajal kõlasidpalved jumala ja pühakute poole.Mõistagi mängisid tseremooniates olu-list rolli ristilipud.

Seega oleks Dannebrogi legend so-binud ristisõdade ajastusse nagu vala-tult, aga ometi ei jutusta sellest ükskikaasaegne allikas. Henriku Liivimaakroonikas ei mainita Lindanise lahin-gu kohta ühtegi imet (HLK XXIII.2).

Eesti ristisõjad ei tähendanud üks-nes paganate ja kristlaste võitlust, vaidomavahel rivaalitsesid ka kristlikudjõud: sakslased, taanlased, rootslasedja muidugi õigeusklikud venelased.Kaasaegsetest kroonikatest on säilinudainult Liivimaa Henriku kirjapandu,mis kaitseb Riiast oma keskuse teinudsakslaste vaatenurka. Soovides näidataomasid võimalikult heas valguses,puudub tal igasugune huvi esitadataanlasi jumala soosikuina. Nii nime-

Vanim värviline kujutis Taani lipust pärinebMadalmaades aastatel 1370–1386 koostatudGelre vapiraamatust

Muidugi toimus 15. juu-nil 1219. aastal Tallinnaall lahing eestlaste jaTaani ristisõdijate va-hel, keda juhtisid ku-ningas Valdemar II

(1202–1241) ja peapiiskop AndreasSunesen (1201–1228). Taanlased olidmõned päevad varem maabunud Lin-danise linnuse juures ja selle kiirestiüle võtnud. Eestlased olid andnudneile lubaduse ristiusk rahumeelseltvastu võtta, kuid ründasid neid siisootamatult. Teadupärast lõppes võit-lus taanlastele tõepoolest võiduga, entkaasaegsete allikate põhjal pöörassõjaõnne nende kasuks hoopis liit-lastest vendide õigeaegne sekkumine.Seega, isegi kui me usuksime ime-desse, oleks lipu taevast langemiseloos põhjust kahelda. Tegelikult sün-dis see legend alles 16. sajandil. Entviimasel ajal ongi ajaloolased mine-viku enese kõrval asunud järjest enamuurima ajaloosündmuste hilisema mä-letamise ajalugu. Lindanise lahingu

tabki Henrik Valdemar II ristisõdaEestisse otsesõnu „mitte eriti mõist-likuks asjaks“ (HLK XXIV.4). Riias toi-munu puhul armastab Henrik see-vastu küll pajatada imelugudest, missakslaste edule kaasa aitavad ja anna-vad seega tunnistust jumala soosin-gust.

Seega võib arvata, et kui meie päevi-ni oleks säilinud mõni taanlaste posit-sioonilt kirjutatud kroonika, siis võik-sime ilmselt lugeda ka nendega seo-tud imedest – ja vägagi tõenäoliseltoleks meie ettekujutus Eesti ristisõda-dest sootuks teistsugune.

Lipp ilmub väljaVaraseim näide ristilipu kasutamisestTaanis pärineb kuningas Valdemar I(1157–1182) käibele lastud mündilt.Valdemar I juhtis sõja- ja misjoniretkivendide vastu, kes elasid Läänemere

Dannebrogi legend olekssobitunud ristisõdade ajastussenagu valatult, aga ometi eijutusta sellest ukski kaasaegneallikas. Henriku Liivimaakroonikas ei mainita Lindaniselahinguga seoses uhtegi imet.

WIK

IPED

IA



kaldal, praeguse Põhja-Saksamaa ala-del. Vendi ristisõdade üheks pöörde-punktiks loetakse Rügeni saarel asu-nud Arkona templi vallutamist 1168.aastal. See olevat juhtunud Püha Vitu-se päeval, 15. juunil, ehk samal päevalLindanise lahinguga. Saatuse iroo-niana said taanlaste päästjateks Tal-linna all just nendesamade vendidejäreltulijad.

Dannebrogi esimene värviline ku-jutis pärineb aga alles Valdemar Atter-dagi valitsusajast (1340–1375). Madal-maades koostatud Gerle vapiraamatus(1370–1386) on Taani kuninga vapijuures kujutatud punast lippu valgeristiga. Sedagi võib seostada ristisõda-dega. Ehkki Püha Maa kaotati juba1291. aastal, mõjutasid ristisõdade

Sõna Dannebrog, mistähendab taanlaste (daner)lippu, esineb taanikeelses tekstis esimest korda 1478.aastal.

Christian August Lorentzeni maal (1809) „Dannebrog langeb taevast Lindanise lahingu ajal 15. juunil 1219“ on tuntuim Dannebrogi legendi ainelinepilt, mida on reprodutseeritud loendamatuid kordi. Elava ja dramaatilise pildi eesmärk on rõhutada esiplaanile asetatud kuninga erilist rolli sellessündmuses. Tagaplaanil (pildi keskel) võib näha ka taanlaste laevastikku ja Tallinna siluetti

ideestik, rituaalid ja sümbolid Euroo-pat veel pikka aega ning kuhugi eikadunud ka komme sõjakäike risti-sõdadeks kuulutada, rääkimata kava-dest korraldada uusi suuri ristiretki.Nagu ajaloolane Janus Møller Jensenon rõhutanud, oli see nii ka Taanis. Niioli Valdemar Atterdag löödud PühaHaua rüütliks ja ta kavandanud risti-sõda leedulaste vastu, mis siiski teoksei saanud. Kuna kuningas oli saanudkasvatuse Saksa keisri õukonnas, võista eeskujuks võtta Püha Saksa Roomakeisririigi lipu, mis kujutas samutivalget risti punasel taustal. Sellegi liputeket mõjutas omal ajal ristisõda. Pea-legi oli punavalge ristilipu kasutamine14. sajandil üsna levinud teisteskimaades. Nii oli näiteks esimesel ŠveitsiLiidu lipul (1339) kujutatud äärestääreni ulatuvat valget risti, mittemeile praegu tuttavat väikest valgetristikest.

Tallinnas või Viljandis?Legend Dannebrogi taevast langemisekohta sündis varauusajal. Nimelt kir-jutas humanist Christiern Pedersen

1520. aastatel, et selline sündmus lei-dis aset Valdemar II sõjakäigul Eestisse1208. aastal. Petrus Olai väitis omataanlaste kroonikas (1527) seevastu, etDannebrog langes 1208. aastal taevastalla ristiretkel Viljandi alla ja sedakõmiseva hääle saatel. Olgu öeldud,et ühestki teisest allikast 1208. aastaristiretke kohta andmeid ei leia. Siiskion ka Petrus Olai märkinud, et ime eipruukinud sündida Viljandis, vaidmärksa tähtsama lahingu ajal Lin-danise all.

Petrus räägib ka sellest, et Viljandilahingu ajal olevat ristirüütlitel olnudedu vaid senikaua, kuni peapiiskopAndreas Sunesen jaksas oma käsi pal-vetades üleval hoida. See stseen mee-nutab vana testamendi kirjeldust iis-raellaste ja amalekkide vahelisest la-hingust, kus Mooses kindlustas iisrael-lastele jumala toetuse seni, kuni temakäed olid taeva poole sirutatud (TeineMoosese raamat 17:12). Petrus on ilm-selgelt sellest stseenist eeskuju ammu-tanud ja siingi võib näha ristisõdademõju. Nimelt oli eeltoodud piibliluguerakordselt populaarne just ristisõ-

WIK

IPED

IA



dade ajal ja ristisõjakroonikud kirjel-dasid sarnaseid stseene sageli.

Lõplikult kinnistas Dannebrogi le-gendi Arild Huitfeldi kroonika(1600–1603), sidudes selle 1219. aasta-ga. Huitfeld kinnitas, et taanlased saidristilipu tänu Valdemar II-le, kes läksEestimaale ristiusku istutama, ja kõr-vutas teda Konstantinus Suurega. Isegikui hilisemad ajaloolased loo tõepära-suses kahtlesid, kordus see raamatustraamatusse ja oli 18. sajandi lõpukshästi tuntud.

Dannebrogi esiletõus: sõjad ja ordenidNii nagu Dannebrogi ja selle legendisünd on mõjutatud ristisõdadest,seostub sõdadega ka lipu kujunemineTaani rahvussümboliks. Taani suhte-liselt pikale rahuajale tegid lõpu Na-poleoni sõjad. 1801. ja 1807. aastal saa-bus Kopenhaageni alla Inglise laevas-tik – esimesel korral, et sundida taan-lasi lahkuma liidust Rootsi ja Vene-maaga, ning teisel korral nõudmisegaanda üle oma sõjalaevad, et need eisatuks Napoleoni kätte. Verise lahinguja teisel korral ka linna pommitamisejärel saavutasid inglased oma eesmär-gi. Kaotusest hoolimata tõi omadekangelaslik vastupanu kaasa patriotis-mi kiire kasvu. See polnud erandlik –Napoleoni sõjad puhusid rahvustun-ded lõkkele mitmel pool Euroopas,sealhulgas Saksamaal. Seni oli Dan-nebrog olnud Taani laevastiku lipp.Nüüd hakati seda kasutama aga ohv-rite toetuseks mõeldud üritustel jamujalgi väljaspool sõjaväelist kasu-tust.

Samal ajal muudeti Dannebrogiordeni statuuti. Ehkki orden oli asuta-tud 1671. aastal, oli legendi järgi tege-mist vana rüütliordeniga, mille Valde-mar II olevat loonud pärast Lindaniselahingut. Kui varem võisid ordenisaada ainult aadlikud, sai seda 1808.aastast alates kuninga Frederik VI(1808–1839) korraldusel määrata kõigi-le Taani kodanikele.

Ajaloolane Poul Grinder-Hansenseostab ordeniga ka kuulsaimat maali,mis lipu legendi kujutab. Selleks onChristian August Lorentzeni Eestiskihästi tuntud „Dannebrog langeb tae-vast Lindanise lahingu ajal 15. juunil1219“, mis valmis vaid aasta päraststatuudi muutmist – 1809. aastal. Maa-li keskpunktis on kuningas, kes istubesiplaanil telgi ees. Peapiiskop on pai-gutatud tagaplaanile – tema palveta-

Gustav Theodor Wegeneri loodud ja Taanis väga tuntud pildil „Dannebrog langeb taevast“ onkesksele kohale seatud Taani peapiiskop Absalon. Pilt ilmus esmakordselt Adam Fabriciusevälja antud „Illustreeritud Taani ajaloos“ (1. kd) 1853–1855

Dannebrogi ordeni esiküljel on sõnad„Jumal ja kuningas”. Tagaküljel onkirjas ordeni rajamise ja statuudimuutmise aasta (1671 ja 1808) ningaastaarv 1219. Lindanise lahing oliordeni jaoks oluline, kuna rõhutaskuningakoja jumalikku väljavalitust

WIK

IPED

IA

WIK

IPED

IA



19. sajand on kogu maailmasrahvuslike traditsioonideloomise aeg – just sellest ajastpärineb palju lippe ja hümne,monumente ja rituaale jne.Taani lipu teeb eripäraseks agaselle ajaloo mitmekihilisus.

TALLINN JA DANNEBROG

Tallinnast Dannebrogi kohta kuigi varaseid jälgi säilinud ei ole.Küll on valget risti punasel taustal kujutatud Tallinna väikeselvapil. Kõige vanemad teated selle kohta pärinevad 15. sajan-dist, mil sellist vappi kasutasid Tallinna gildid. Selle tuntuimadkujutised paiknevad Berndt Notke altaril (1483) Tallinna Püha-vaimu kirikus. •

vat kuju võib näha taamal vasakul.Halli taeva taustal on pilvedesse rebe-nenud pragu, milles tõuseb kirkaltesile päikesekiirtest valgustatud lipp.See loob dramaatilise mulje, mida või-mendavad lipu suunas osutavad käedja mõõgad. Tumedal maalil tõusevadvärvilaigud eredalt esile: punavalgelipp, kuninga punane keep ja kiivri-tutt. Kuninga eriline side jumalagajoonistub siit hästi välja. Pole siis ime,et maali ostis selle esimesel avalikulesitlusel kuningas Frederik VI.

19. sajandil peeti ajaloomaali kõigetähtsamaks kunstižanriks. Samal ajalomandas ajalugu järjest olulisemakoha rahvuslike identiteetide loomi-sel. Maalid aitasid minevikku kirjelda-da ning kujundasid arusaama, mil-lised on rahvuste jaoks olulised sünd-mused, kangelased jne. Tuntuks saidsuured maalid siiski tänu nende põh-jal valminud väikestele graafilistelelehtedele ja trükipiltidele, illustrat-sioonidele jne. Ka Lorentzeni maali onohtralt tiražeeritud ja just see on tei-nud pildi nii mõjukaks. Juba 1810.aastal valmistas Lorentzeni maali järgigraafilise lehe Taani graafik GeorgHaas. Gravüüri all on tekst „KuningasValdemar II kuulus lahing Waldemarilinna all Liestlandis aastal 1219, kuston alguse saanud Dannebrogi orden.”

Ehkki Dannebrogi ennast võib nähaväga paljudel maalidel, graafilistellehtedel, tarbegraafikas ja mujal, eiole lipu legendi kunstis palju rohkemkujutatud. Tihtipeale leiab kunstiteos-telt vaid taevast langeva lipu, kuidmitte lahingut. Olemas on siiski veelüks tuntud legendi kujutav töö, ja seeerineb märkimisväärselt Lorentzenikäsitlusest, paigutades sündmuse kesk-messe hoopis Taani peapiiskop Absa-loni. Gustav Theodor Wegeneri loodudpilt Adam Fabriciuse „IllustreeritudTaani ajaloo“ tarbeks (1853–1855) onväike ja mustvalge, kuid sarnaneboma ülesehituselt monumentaalmaa-lile, ning tänu laiale levikule võiskitaolistel illustratsioonidel olla monu-mentaalne mõju.

Tallinna väike vapp

WIK

IPED

IA


macuserz

Cross-Out

macuserz

Cross-Out


!Linda Kaljundi (1979) on Tallinna ülikooliajaloodotsent ja keskajauuringute teadur, keson tegelenud oma teadustöös põhjalikult risti-sõdade ja Euroopa keskaegse ekspansiooniajalooga.

Loe lisaks:John H. Lind, Carsten Selch Jensen, Kurt VilladsJensen, Ane L. Bysted 2007. Taani ristisõjad –sõda ja misjon Läänemere ääres. Tallinn: Argo.Nils G. Bartholdy, Toomas Tamla, Kai Hørnby,Thomas Riis 1993. 1219. Dannebrog ja Eesti-maa. Roskilde muuseumi kirjastus.

LÄTLASED JA DANNEBROG

Dannebrogi diplomaatiline väärtus tekitas ka humoorikaid seiku. 1930. aastatelolla Läti välisminister Vilhelms Munters Kopenhaagenis väitnud, et lipp langestaevast hoopis Lätis. Päevaleht tsiteeris ministri sõnu järgmiselt: „Lätlased jadaanlased kohtusid esmakordselt kauges minevikus, mille kohta muinsusteadla-sed nüüd leiavad katkendeid. Keskajast tunneme meie kõige paremini kuningasValdemar II nime, mis on annud nime läti linnale Volmarile. Legend jutustab,et Danebrog kukkus taevast kuskil Läti territooriumil, ja igal juhul on väärt märkida, et meie lipp peegeldab suurt sarnasust daani lipuga, oma valge triibu-ga punasel pinnal.“ (09.12.1938.)

Kui lätlaste jutt suuremat ärevust ei tekitanud, siis leiab tollaegsest ajakirjan-dusest ka pealkirja „Viljandi võtab Tallinnalt Taani lipu tekkimise au“ (VabaSõna, 20.09.1934). Artikkel tugines ühe Taani ajaloolase Tartus peetud loengule,mis pidas tõepärasemaks versiooni, et Dannebrog langes taevast 1208. aastaltoimunud ristiretkel Viljandisse. Saab näha, kas ja mida lisab Dannebrogi legen-dile tänavune juubeliaasta. •

Taanis tähistatakse 15. juuniltänaseni valdemaripäeva(Valdemarsdag). Aastatel1912–1948 oli see riigipüha.

Lipust saab rahvuse sümbolNii nagu Dannebrogi orden laienes 19.sajandist kõigile Taani kodanikele,avardus ka lipu kasutusõigus. Sajan-deid oli Dannebrog olnud kuninga-koja ja mereväe lipp, kuid 19. sajandikeskpaigast võis seda kasutada terveTaani armee ja seejärel juba kõik ko-danikud. Lipu kui sümboli tähtsuseleaitas kaasa selle laialdane kasutamineSchleswigi sõdade ajal. Esimene Schles-wigi sõda (1848–1851) lõppes taanlastevõiduga, mis tõi kaasa uue patriotis-milaine. Võidukaid sõdureid tervitatiTaani lippudega kaunistatud linnadesja lipp sai olulise koha sõdurilaulu-des. Ehkki teine Schelswigi sõda (1864)lõppes Taanile Schleswigi ja Holsteinikaotamisega Saksamaale, kasvataskaotuski rahvuslikke meeleolusid jasoovi seda Dannebrogi kaudu väljen-dada.

Teiselt poolt viis lipu rahva sekkaselle järjest laialdasem kasutamineseltskondlikus ja perekondlikus elus,näiteks tähtpäevade puhul. Lisaks aitaslipu populaarsusele kaasa 19. sajandikeskel moodi läinud uus jõulukom-me – kuuse tuppa toomise tava. Ni-melt hakati jõulukuuske kaunistamaväikeste Dannebrogi lipukeste ja lipu-värvidega. Lipp ja selle legend kogusidjärjest suuremat tuntust ka kooliõpi-kute ja laulude vahendusel. Selle tule-musena kujunes Dannebrogist Taanirahvusliku identiteedi ja ühtekuulu-vuse üks olulisemaid sümboleid. Mõis-tagi oli 19. sajand kogu maailmas rah-vuslike traditsioonide loomise aeg –just sellest ajast pärineb palju lippe jahümne, monumente ja rituaale jne.Taani lipu teeb eripäraseks aga selleajaloo mitmekihilisus.

Dannebrogi legend EestisEestis on Lindanise lahingut kujuta-tud vähe, kuna ei baltisakslaste egaeestlaste jaoks polnud tegemist „oma“võiduga. Sündmust on kujutanudsiinse ajaloopildi looja Friedrich Lud-wig von Maydell albumi „Viisküm-mend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloost“ II köites (1842).

Pildi keskmes on palvetav peapiiskopja kuningas jääb tagaplaanile. Ka risti-lipp ei lange siin mitte taevast, vaidlehvib ühe Taani rüütli käes. Nii naguomal ajal kroonik Henrik, ei soovinudka baltisaksa kunstnik taanlasi liigakuulsusrikkas valguses näidata.

Dannebrogi-teemalisi töid ei leia20. sajandi alguse eesti rahvusroman-tilise kunsti seast ega ka 1930. aasta-test, mil muistne ajalugu jälle moodiläks. Küll on lahingut kujutatud nõu-kogude ajal, mil valmis rohkelt risti-sõdade-teemalisi pilte. Iseäranis paljutelliti neid II maailmasõja ajal, et rõ-hutada eestlaste pikaajalist võitlustsakslastega ja ärgitada sellega saksa-viha. Sõja ajal maalis ristisõdade-tee-malisi töid ka Märt Bormeister, luues1946. aastal eesti kunstis haruldasemaali Lindanise lahingust. Temagimaalil ei lange Dannebrog taevast,vaid lehvib sõjalipuna ristirüütlitekäes.

Huvitaval kombel ei ole Danne-brogi legendi mainitud ka eesti rah-vuslikule ajaloole aluse pannud teks-tides – sellest ei tee juttu ei Carl Ro-bert Jakobson, Jakob Hurt, MatthiasJohann Eisen ega Villem Reiman. KaTaani ristisõdijatele pühendatud aja-looromaani tuli kaua oodata – seeilmus alles paguluses, kui 1980. aastalnägi trükivalgust Bernard Kangro„Kuus päeva: Andreas Sunepoja päe-varaamat ja pihtimused“. Nukra ala-tooniga teoses pilkab ristisõjas pettu-nud peapiiskop Andreas neid, kes Lin-danise lahingust hiljem imelisi legen-de lõid. Jaan Krossi romaanis „Välja-

kaevamised“ (1990) ei tee taanlaste ris-tiretke meenutav Andreas imetegu-dest aga üldse juttu, vaid sõnab, et„kogu meie siia maale tulek oli kur-jast“.

Küll tehti Dannebrogiga seostuvast1920.–1930. aastatel omajagu juttuEesti-Taani koostöö raames, kus liputeemat erinevate ürituste ja visiitidekäigus ikka ja jälle esile tõsteti. Isegikui legendi ennast tavatseti enamastinimetada muinasjutuks, peeti sedaoluliseks ühtekuuluvuse märgiks.Lipu lugu oli tähtsal kohal ka Eesti Va-badussõjas osalenud Taani vabataht-likest jutustavates lugudes.

Sõdadevahelisel ajal seostus Danne-brogi legendi meenutamine soovigarõhutada Eesti kuulumist Skandinaa-via kultuuriruumi. Küllap kuulemeDannebrogist palju ka 2019. aastal,mil Lindanise lahingu toimumisajastmöödub 800 aastat, ning ilmselt ei olekuhugi kadunud ka eestlaste soov kuu-luda Skandinaaviasse. •


22 Δ horisont 2 /2019

FOTO

D L

EMBI

LÕ

UG

AS

TEINE MAAILM



Arheoloogilised väljakaevamised linnades, kus keskaegnekultuurkiht on vahest mitmeid meetreid paks, annavad

meile hulga suuremaid ja väiksemaid leide, sealhulgaskalade luujäänuseid. Suuremate kalade luud on üld-

juhul kaevandis hästi märgatavad ja need kogu-takse kokku juba väljakaevamiste käigus. Väikestekalaluude kogumiseks kasutatakse pinnase vesi-sõelumist tihedal 2 mm läbilaskeavadega sõelal.See tähendab, et pinnas pestakse sõelal läbi nii,et luud jm pisileiud saavad mudaosakestestpuhtaks. See võimaldab väikesi luid pestud frakt-sioonis paremini märgata ja kokku koguda.Tänu sellisele kogumismeetodile leiti Padise

kloostri jäätmematerjalist rääbise 1–2 mm suuru-sed selgroolülid. Liik on kindlaks tehtud arheo-

loogilisi selgroolülisid tänapäevaste eri kalaliikideselgroolülidega võrreldes. Kuna lülide küljemuster on

kaladel erinev, saabki liigi sedakaudu kindlaks määrata.

Keskaegne linnainimese toidulaud oli kalade poolest vägarikkalik. Arheoloogilised kalade luuleiud annavad tarbitust heaülevaate: söödud on haugi, ahvenat, säinast, latikat, särge jmmageveekalu; merekaladest jällegi turska, räime (heeringat),lesta, vähem kammeljat ja isegi merihärga. Imelikul kombelpole aga Eesti linnade leiumaterjalist eriti leitud lõhe, angerjaja tuura jäänuseid, kuigi kirjalikud allikad tõstavad neid kalueriliselt esile. Võimalik, et neid sõi vaid teatud osa elanik-konnast ning arheoloogilised kaevamised pole lihtsalt veel„õigesse paika“ jõudnud. Loodetavasti saame peagi lähematteavet sellegi kohta, kuidas erinesid kalatoidu osas maa- jalinnainimese toitumisharjumused – uurimistöö selles vallaskäib. •

Lembi Lõugas

Mis kalaga on tegu?

Lembi Lõugas (1967) on Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu juhataja

Selleks, et väikesi kalaluid liigimääramiseks selgroolüli külje-mustri järgi üksteisest eristada,läheb tihti vaja tugevat luupi või lausa mikroskoopi. Sellelmikroskoobikaameraga tehtudpildil on jäädvustatud rääbisesabalüli, mis leiti Padise kloostri jäätmematerjalist.Mõistagi on rääbis kloostrissetoodud kas Peipsist või hoopisSoomest, kuna kohalikuskalafaunas rääbis puudub



INTERVJUU



Silmapaistev Eesti ajaloolane, Toronto Ülikooli emeriit-professor Jüri Kivimäe on Eesti ajaloohuvilisele tuntud nii oma hiljutise monograafiaga Hans Kruusist kui kaarvukate kirjutistega meie maa ajaloost alates HenrikuLiivimaa kroonikast ja lõpetades märtsipommitamisega.Mitu aastakümmet Eestis ja seejärel Kanadas ajalootuden-geid õpetanud ja juhendanud professor Kivimäega kõne-lesid mineviku uurimise ja õpetamise olulisusest, arhiivi-töö võludest ning eesti keele muutuvast rollist teadus-keelena Tartu Ülikooli ajalooteadurid Madis Maasing jaMihkel Mäesalu.

Professor Jüri Kivimäe, miks on ajalugu huvitav? Väita vastupidist, et ajalugu pole huvitav, vaid igav, on süga-valt ekslik. Olen mõnikord irooniaga sõnanud, et kui kirju-tatud ajalugu on igav, siis pole küsimus igavas ajaloos, vaidikka igavalt kirjutatud raamatus või tekstis ehk siis kirjuta-jas. Muidugi on ajalugu võimalik kirjutada huvitavaks japõnevaks, fabuleerida akadeemilise korrektsuse piiridesolemasolevate tõendite ja allikatega. Ajaloohuvi pole iseene-sest mingi eriline tundeliik, see kuulub ühe koostisosanaloomuliku uudishimu hulka. Kõigil, ka tõsistel ajaloolastel,on ajaloohuvi tekkinud mingist impulsist, enamasti luge-mistest.

Milline on ajaloo uurimise ja õpetamise roll tänapäeva maailmas?Üksnes huvitavatest raamatutest ei piisa, et jõuda ajaloouurimiseni. See eeldab juba vajalikku ettevalmistust ja hari-dust ning haritust. Tänapäeva kiirustavas maailmas kipubajaloo teaduslik uurimine jääma nagu mingiks salaharras-tuseks, üksikute veidraks eralõbuks, sest palju lihtsam onvaadata ajaloosugemetega filme ja lugeda ettejuhtuvaidtekste internetist või ajakirjandusest. Siin ja seal korratakseCicero sententsi „Ajalugu on elu õpetaja", aga see jääbkisõnakõlksuks. Samavõrra leidub küünilist tõdemist, et aja-loost pole kunagi õpitud ega õpita ka tänapäeval. Mõttehar-jutuse korras olen Cicero sõnad ümber pööranud ja ürita-nud leida tõendeid selle kohta, et äkki on hoopis elu ajalooõpetaja. Nii vähemalt tundub, kui mõnikord loen, kuidasminevikuga, iseäranis lähiajalooga ringi käiakse. Kõike lu-bavas, kuid end demokraatlikuks nimetavas ühiskonnas onjustkui kõik isehakanud ajaloolased, kes teavad selleks koo-litatud asjatundjatest paremini ja täpsemini, kuidas asjadmöödanikus olid. Näiteks on elulugude ja perekonnaloo kir-japanemine saanud tänapäeval moeasjaks. Sel on suur täht-sus perekonna ja/või suguvõsa kultuurilisele enesetunnetu-sele. Ometi ei saa nõus olla pretensiooniga, et juba sada kir-japandud elulugu moodustabki suure ajaloo. Paraku see niiei ole. Et aga kutselised ajaloolased saavad oma uurimistööskasutada ja väärtustada tõendeid üksikelulugudest, ei vajakindlasti eraldi rõhutamist. Ajaloo uurimine nende sõnadeõiges tähenduses on äärmiselt põnev, kuid vaevaline ningpalju energiat ja oskusi nõudev loominguline protsess. Mil-leks see vaev? Kui vanasti usuti, et sellel on hariv, koguni tsi-viliseeriv mõju kogu ühiskonnale, rahva enesetunnetusele,siis tänaseks on selline pateetika lahtunud. See, mis alles SE

LLES

NUM

BRIS

: JÜR

I KIV

IMÄE

AJAL

OO Õ

PETA

JApa

r exc

elle

nce

FOTO

D: E

RVIN

SES

TVER

K



gas. Sealt sai alguse armastus Tallinna vana arhiivi vastukogu eluks. Tegemist on tõelise „kullakaevandusega“, ainu-üksi 16. sajandi arhiiviallikaid on säilinud nii ulatuslikult,et kõigi nende läbilugemiseks ei piisa ühest teadlikust inim-elust. Algus oli muidugi raske. Gunnar Mickwitzi (Soome aja-loolane (1906–1940), kes uuris keskaja majandusajalugu – toim)jälgedes paelusid mind 16. sajandi hansakaupmeeste arve-raamatud, mille lugemine polnud lihtne. Helmich Fickevõlaraamatu käekirja pidin õppima terve nädala, et hakataselle sissekandeid lugema ja neist aru saama.

Arhiividokumentide lugemine on tegelikult suur nau-ding ja ahvatlus, mis viib sind kaugete sündmuste ja ini-meste sekka. Hakkad neid tundma õppima ja need minevi-ku tegelased 500 aasta tagusest ajast muutuvad ajapikkusinu headeks tuttavateks, kelle eludes sa mõttes ringi jalu-tad. Olen uute uurimisküsimuste tarvis üle lugenud arhiivi-kaustu, mida tunnen juba ammusest ajast, ning leidnudikka ja jälle uusi teateid, mida ei ole varem tähele pannud.Vajaliku „niidiotsa“ leidmine juhatab edasi sama asjaga seo-tud teiste kaustade juurde. Sellise detektiivitöö teeb muidu-gi võimalikuks see, et Tallinna vana raearhiiv on väga hästisäilinud, eriti 1530. aastate keskpaigast kuni umbes 1550.aastate keskpaigani, millisest ajast pole „vanu kirju“ allika-publikatsioonides avaldatud.

Tänapäeval väidetakse sageli, et arhiivid on mäluasutu-sed. Suupärane metafoor, kuid arhiivid ise ju ei mäleta„vanu aegu“. Seal alal hoitavad allikad tuleb esmalt mäleta-mise protsessis tööle panna. See tähendab, et vanu pabereidtuleb osata lugeda, neid peab ümber kirjutama, tarviduseltõlkima ja (allikakriitiliselt) tõlgitsema, enne kui nad rääki-ma hakkavad.

Käisid juba 1980. aastatel uurimisreisidel välisarhiivides. Kuidassee Sul õnnestus?Sageli ei kujunda inimese elukäiku mitte teadlikud valikud,vaid juhuslikud seigad. Aitasin Juhan Kahkil korraldada Tal-linnas rahvusvahelist konverentsi ja tänutäheks kutsus tamind ühele konverentsile Stockholmi. Seal kohtusin profes-sor Aleksander Loitiga, kes soovitas mul kandideerida Root-si Instituudi stipendiumile. Alates 1982. aasta oktoobristveetsingi neli kuud Rootsi Riigiarhiivis lugedes vanu Liivi-maa ajaloo allikaid, mis oli pingeline töö, kuid tõeline nau-ding. Tollastest leidudest olen publitseerinud mitmeidartikleid ja õigupoolest tuleks mitme küsimuse huvidesStockholmi tagasi minna.

Kolm aastat hiljem soovitas Tallinna külastanud Tübin-geni Ülikooli professor Dietrich Geyer mul taotleda Alexan-der von Humboldti stipendiumi, et saaksin töötada Saksa-maal Koblenzis Bundesarchiv’is asuvate Tallinna Linnaarhiivisõja ajal äraviidud kogudega. Tagantjärele tundub imena, etmind lubati 1987. aastal kahe noore Moskva bütsantinisti

jääb, on uurijat ennast kannustav uudishimu saada teadamidagi uut, liita see uus vanade teadmiste sisusse ja liikudaniiviisi edasi püüdmatu eesmärgi poole – jõuda selleni, kui-das asjad minevikus tegelikult olid.

Aga miks siis on vaja ajalugu õpetada? Ajaloo õpetaminehariduse erinevatel tasanditel tundub eemalseisjale lihtne,aga tegelikult pole see sugugi nii. Õpetaja peab lähtuma eel-dusest, et teda kuulavad õpilased-üliõpilased ei tea õpetata-vast ainest eriti midagi. Nad on küll ühtteist lugenud, kasraamatutest, internetist või näinud ajaloolisi mängufilmeehk mänginud ajalooteemalisi arvutimänge, kuid needteadmised ei mahu mingisse süsteemi ega seleta minevikkupiisava selgusega. Siin ongi peidus ajaloo õpetamise esime-ne moraal – ajalugu pole võimalik muuta (parool „vali pa-rem minevik“ on siiski eksitav) ega ka selle üle kohut mõis-ta. Minevikku on võimalik üksnes seletada, mis ongi ajaloo-lase ja õpetaja ülesanne. Järelikult jagab ajaloo õpetaja kut-selise ajaloolase vastutust oma eriala ees. Mind valdab agapessimism, kui mõtlen, kuidas ajalugu muutub üha enammeelelahutustööstuse osaks, kui tõelise ajaloo asendab mui-nasjutt.

Oled kasutanud oma teadustöös ulatuslikult arhiiviallikaid, mis eiole sugugi enesestmõistetav. Paljud ajaloolased toetuvad, eritivanema ajaloo puhul, enamasti hoopis allikapublikatsioonidele.Kui provotseerida, siis kas tõelised ajaloolased ammutavad teavetotse arhiivist?Selline vahetegemine pole eriti aus, sest väga head ajaluguvõib kirjutada ka trükitud allikaid analüüsides ja tõlgenda-des. Kuid minu ülikooliajal anti Tartus ajaloolaste noorema-le põlvkonnale tõesti sõnum, et arhiivitöö on ehtsam ja ori-ginaalsem. Mäletan, et minu õpetaja dotsent Julius Madis-son küll seda ei rõhutanud – ta oli palju lugenud mees jahindas raamatuid, ehkki tema enda uurimisteemad viisidsamuti arhiivikogudesse, seda peeti lausa enesestmõisteta-vaks.

Minu esimesed kokkupuuted arhiiviga olid ülikoolipõl-ves Helmut Piirimäe juhendatud arhiivipraktikas, enneseda olime temalt saanud esmased juhised vana kirja luge-miseks ehk siis paleograafia vallas. Kui aga viimasel õppe-aastal Tartus ajalooarhiivi läksin, et leida lisa jesuiitide tege-vuse kohta Tartus 16. sajandi lõpukümnenditel, siis jäinhätta kahe ootamatult avastatud, seni avaldamata kirja lu-gemisega. Hinnates avastamisrõõmu, ent nähes minu kim-batust, tuli mulle appi vana kooli arhiivimees Oskar Vares,kes õpetas mulle lühikese ajaga selgeks 16. sajandi käekirjalugemise põhitõed. Edasine on olnud juba iseõppimine.

Oled olnud pikka aega seotud Tallinna Linnaarhiiviga. Miks kes-kendusid just sellele mäluasutusele?Olin hoolas külaline Tallinna Riiklikus Keskarhiivis ehktänases Tallinna Linnaarhiivis juba 1970. aastate keskpai-

Olen mõnikord irooniaga sõnanud, et kuikirjutatud ajalugu on igav, siis pole küsimusigavas ajaloos, vaid ikka igavalt kirjutatud

raamatus või tekstis ehk siis kirjutajas.

Mind valdab aga pessimism, kui mõtlen, kuidas ajalugu muutub üha enam meele-lahutustööstuse osaks, kui tõelise ajaloo

asendab muinasjutt.



kõrval hansakaubanduse uurimisteemaga aastaks Saksa-maale minna. Teadsin, et juba enne mind olid mitmed eest-lased, näiteks filosoof Ülo Matjus, Humboldti stipendiumi-ga Saksamaal uurimistööl olnud. Minu Humboldti-aastalõpul saabus Saksamaale stipendiaadiks Jaak Aaviksoo, koh-tusin ka matemaatik Peeter Normakuga. Uurimistöö KölniÜlikoolis vaheldus igal teisel nädalal arhiivitööga KoblenzisBundesarchiv’i äsja valminud moodsas arhiivihoones, millehoidlates asus ka sõja ajal Saksamaale viidud TallinnaLinnaarhiivi kogu. Niisiis sain arhivaari dr. Wilhelm Lenzisõbralikku abi ja toetust nautides läbi töötada suurema osamind huvitavatest Tallinna vanema kaubanduse ajaloo alli-kaist. Tollal polnud mul veel vähimatki aimu, et üsna varstiolen ise tagasi Koblenzis ja kirjutan alla Tallinna Linna-arhiivi kogude tagasitoomise aktile.

1999. aastal asusid tööle professorina Toronto Ülikoolis KanadasElmar Tampõllu nimelises eesti õppetoolis. Mis ajendas Sind sedasammu ette võtma?Lahkumine Tartu Ülikooli üldajaloo professori kohalt pärastseda, kui olin võitnud rahvusvahelise võistluse eesti õppe-tooli juhataja kohale Torontos – see oli ühtaegu nii väljakut-

se kui ka raske südamega tehtud otsus. Nimelt oli minupere kaotanud võõrandatud vara tagastamise protsessis elu-koha ja seda küsimust tuli kiirelt lahendama hakata, mil-leks Eesti materiaalsed olud polnud tollal piisavad. Ea poo-lest jõudsin ma Toronto akadeemilisele töökohale liigahilja. Kulus aastaid, et sisse elada ja saavutada kolleegidegavõrdne tase. Tavaliselt tuli keskenduda septembrist kuniaprilli lõpuni täie pingega õppetööle ja maist kuni septemb-rini sai pühenduda oma uurimishuvidele. Mitmed toonaette võetud suuremad tööd ja erialased artiklid olid seotudõpetamisega ingliskeelses ülikoolis ja eestikeelsete semina-ride-loengutega asjahuvilisele eesti seltskonnale TorontoTartu kolledžis.

Kanadas õpetasid Eesti ajalugu inglise keeles. Milline on olnudvõõrkeelte roll Sinu elus?Minu Toronto kolleegid olid siiralt üllatunud, kuuldes, etolin õppinud Tartu Riiklikus Ülikoolis kogu oma stuudiumieesti keeles, sest nad arvasid, et tollases Nõukogude Liidusoli kõrgharidus muidugi venekeelne. Tagantjärele olen kaise imestanud, kuidas oli Tartus võimalik jätkata emakeelseülikooliga? Tulin ülikooli 1965. aastal väga hea emakeelega,üsna laitmatu klassikalise vene keelega, mida haritud vana-prouad olid Pärnus kostikorteris minuga harjutanud, jakeskmise inglise keele oskusega, mida range keeleõpetajaPärnu I Keskkoolis oli arendanud. Selleks ajaks olin saanudka algteadmised prantsuse ja soome keelest, ja seda kõikeveneaegses ühiskonnas. Lisaks tuli ülikoolis õppida ladinaja saksa keelt, spetsialiseerumise tarbeks Pent Nurmekunnakäe all ka keskalamsaksa keelt. Professor Paul Ariste ärgitasmind ka rootsi keelt lugema, aga eriti kaugele ma siis eijõudnud. Ma ei varja, et keelteoskusest on minu edasiseselus väga palju kasu olnud.

Arhiividokumentide lugemine on tegelikultsuur nauding ja ahvatlus, mis viib sind kaugete sündmuste ja inimeste sekka.Hakkad neid tundma õppima ja need

mineviku tegelased 500 aasta tagusest ajast muutuvad ajapikku sinu headeks

tuttavateks, kelle eludes sa mõttes ringi jalutad.



JÜRI KIVIMÄE

● Jüri Kivimäe on ajaloolane, kelle uurimistöö on ulatunud 13. sajandiainesest 20. sajandini.● Ta on sündinud 17. augustil 1947. aastal Pärnus (üles kasvanud Tootsis). Lõpetanud Pärnu I Keskkooli (1965) ja Tartu Riikliku Ülikooli(1970) ajaloo ja ühiskonnateaduste õpetaja erialal.● 1981. aastal kaitses ENSV TA ajaloo instituudis (Tallinn) kandi-daadikraadi ajaloos teemal „Нарвский вопрос в 1494–1558 гг.“● Rootsi Instituudi stipendiaat Stockholmis (1982–1983) ja Alexandervon Humboldti Fondi külalisuurija Saksamaal (1987–1988).● Töötanud kirjastuse Valgus ENE toimetuses (1970–1975), TeadusteAkadeemia ajaloo instituudis teadurina (1975–1990), Tallinna Linna-arhiivi juhatajana (1990–1996).● Alates 1972. aastast Tartu Ülikooli üldajaloo kateedri õppejõud,vanemõpetaja (1988–1990), dotsent (1990–1995), üldajaloo erakorra-line (1995) ja korraline professor (1996–1999), ajaloo osakonna juhataja (1997–1999).● Toronto Ülikooli (Kanada) Elmar Tampõllu nimelise eesti õppetoolijuhataja ja ajalooprofessor alates 1999. aastast kuni emeriteerumiseni2017. aastal.● 2018. aastal pälvis raamatuga „Rektor Hans Kruus“ Eesti ajaloo-kirjanduse aastapreemia 2017.● Valgetähe teenetemärgi III klassi kavaler; Saksamaa Liitvabariigiteeneteristi kavaler.● Abielus, kolm tütart ja poeg.

Mis ometi ei tähenda, et erinevate keelte kasutamineoleks kuidagi seganud emakeeles mõtlemist, lugemist jakirjutamist. Elukogemuse ja eneseanalüüsi põhjal olenveendunud, et kõige täpsemalt ja oskuslikumalt suudanoma mõtteid sõnastada ja kirja panna üksnes eesti keeles.Lugesin hiljuti üle Jakob Hurda esimesel Eesti üldlaulupeol1869. aastal peetud kõne, niisiis 150 aastat tagasi. Ta väitis,et inimesel on raske võõrast keelt nii selgeks õppida, et sel-les ka mõelda. Ühesõnaga kinnitas Hurt, et õpetus peabolema emakeelne. Tunnistan, et teistes, õpitud keeltes kirju-tamine on alati vaevarikas, kuid visa harjutamise tulemuse-na on võimalik hakata nendes keeltes siiski mingil ajal mõt-lema ning omandada ka vastav fraseoloogia ja kirjastiil.Kuhu me täna, 150 aastat pärast Hurda kõnet, oleme omaülikoolides jõudnud?

Kas Sa näed siis eesti keele rolli teaduskeelena ohustatuna?Ametlikult on meie kõrgkoolid eestikeelsed, aga lähemaltvaadates on viimastel aastatel kiirelt kasvanud ingliskeelse-te õppekavade arv, eriti magistri- ja doktoriõppes. Möönan,et on terve rida teadusharusid, mis on rahvusvaheliselt ing-liskeelestunud ja nende õpetamisel on kasutusel võõrkeel-sed õppevahendid, uurimistöös loetakse ja kirjutatakse ing-lise keeles. Ma ei kujuta ette, et seda protsessi oleks võima-

lik peatada ja/või ümber pöörata. On iseasi, milline on seeinglise keel, mida tarvitatakse. Enamik Eestis toodetud tea-dusartikleid on inglise keelde tõlgitud, ellujäämise stratee-giad ei vali vahendeid.

Keerulisem on olukord humanitaarias, ja ka ajaloo val-las. Olen kaua õpetanud Balti riikide ja rahvaste ajalugu ing-lise keeles, ja tean seetõttu väga hästi, et paljusid Eesti aja-loos ja kultuuris tuntud mõisteid ei ole selles keeles võima-lik täpselt edasi anda. Tõlkida ju võib, aga alati see ei õnnes-tu. Näiteks pole saksakeelne erialane mõiste Ritterschaft ehksiis eesti keeli rüütelkond inglise keelde tõlgitav. On ürita-tud kasutada sõnapaari noble corporation või ka nobility, kuidenamasti on ingliskeelsetes teaduslikes tekstides kasutusellihtsalt saksa Ritterschaft, mida vastavad eriteadlased ka tun-nevad. Niisuguseid näiteid võiks tuua rohkemgi.

Kui me täheldame tänases kõrghariduses saksa ja venekeele oskuse olulist langust, siis pole ajaloo erialal peagi või-malik paljusid teemasid viljeleda ega uurida. Hiljaaegu kir-jutas professor Marek Tamm süvenevast tundest, et meelame taas ühe kultuurikatkestuse ajal, sest aina vähem onneid, kes tunnevad 20. sajandi eelset Eestit, kes suudavadorienteeruda meie ladinaja saksakeelses kirjapärandis.Arvan, et nn kultuurikatkestus on näivus, kultuur iseene-sest ei kao olematusse, kuid see lihtsalt vajub unustusse.

Kas eesti keelt võib teaduskeelena oodata samasugune saatus? Valdav osa Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöid on inglis-keelsed, mitmel erialal lausa 100%, eranditena paistavadsilma kirjandusteadus ja ajalugu. Süveneb tunne, et eestikeel kaotab oma endist tähendust teaduskeelena ja vastavaeestikeelse erialasõnavara eest enam ei hoolitseta. Sellevastu väidetakse, et muutub kogu maailm ja muutub kaeesti keel. Aga kas me siis enam ei soovi kõige abstraktse-maid mõtteid eesti keeles sõnastada? Hiljuti paluti mul ret-senseerida inglise keelest tõlgitud globaalajalugu sissejuha-tava raamatu käsikirja. Märkasin, et tõlkija oli näinud üle-loomulikku vaeva, et leida moodsale ingliskeelsele teadusli-kule argoole eestikeelseid vasteid. Leidus tekstikohti, kuspolnud mõtet võimalik järgida või läks see tõlkes hoopiskaotsi, sest eesti sõnavara polnud suuteline seda edasiandma. Muidugi võib ette heita, et miks siis tõlkida, kuivõiks muretseda siinsetele teadusraamatukogudele mini-maalse arvu algväljaandeid. Aga probleem jääb alles.

Keelemure on juba ammu väljunud akadeemia seintevahelt. Küsimus pole vaid inglise keele eelistamises või Est-lish’i kasutamises. Avalikus ruumis on eesti kirjakeelde jõu-liselt tunginud tänavakeel, lisaks sellele on peavalu tekita-

Küsimus pole vaid inglise keele eelistamisesvõi Estlish’i kasutamises. Avalikus ruumis

on eesti kirjakeelde jõuliselt tunginud tänavakeel, lisaks sellele on peavalu tekita-

vad õigekirjareeglid (tegelikult ainult soovitused!) vaesestanud meie kauni

emakeele stiili ja rütmi.



vad õigekirjareeglid (tegelikult ainult soovitused!) vaesesta-nud meie kauni emakeele stiili ja rütmi. Eestikeelse Eestipärast valutavad südant nii Rein Taagepera, Sirje Kiin, TiinaKirss, Mati Hint, Krista Kodres kui ka paljud teised. Tundub,et nende arvamused on jäänud hüüdja hääleks kõrbes. KuidTaageperal on tuliselt õigus, „ilma keeleta seda rahvastpole“. Mati Hint aga hoiatab prohvetlikult: „Eesti riigi pea-mine mõte on eesti keele ja eestikeelse kultuuri säilitami-ne.“ Miks peame seda sõnama aastal 2019, kui hakkametähistama meie oma eestikeelse Tartu Ülikooli avamist 100aastat tagasi? Ikka ja jälle peab meelde tuletama KristjanJaak Petersoni sõnu – „Kas siis selle maa keel…“.

Mis Sul praegu käsil on?Lõpetamata tööd muidugi… ehk milline on ajaloolase saa-tus? Selle kohta võiks kõigepealt rääkida väikese loo. Kunagipärast Suurt Pööret (iseseisvuse taastamist – toim), see võis olla1990. aastate keskpaiku, külastas Eestit naisprofessor Amee-rikast, kes viis siin läbi granditaotluste kirjutamise kursuse.See toimus vist Laulasmaal. Miskipärast juhtusin tolle amee-riklannaga pärast lõunasööki koos jalutama. Kuuldes, etolen ajaloolane, sõnas ta, et ajaloolased olevat imelikudteadlased, kes koguvad kogu oma elu materjali ja realiseeri-vad võib-olla ainult 15% kogutust. Sel üllataval väitel võibtõsi taga olla, möönan seda ka iseenda puhul. Või teisisõnu,nüüd puhkepalgal ja vanuigi olen silmitsi paljude poolikutekäsikirjadega, mida võiksin ja tahaksin veel lõpule viia.Kindlasti on neid rohkem kui energiat ja aega nende lõpeta-miseks. Suurematest töödest, mis on hakanud edenema, eisöanda rääkida, enne kui olen tõesti punkti pannud. Lühe-matest töödest on hetkel käsil mitu artiklit. Esmalt tahanlõpetada lühema ingliskeelse loo ajaloolasest Paul Johanse-nist, mis peab ilmuma juba sel suvel. Kohe ootab järge artik-li viimistlemine läinudaastasest konverentsiettekandest„Läänemaa talupoegade kaebused anno 1561“. Tegemist onüllatava järellooga Läänemaa talupoegade ülestõusule 1560.aastal, sest uusi allikaid pole selle vastuhaku kohta pärast19. sajandit välja tulnud. Tänapäevane ajalookirjutus sellelesündmusele enam suuremat tähelepanu ei osuta, vist ontegemist allergiaga klassivõitluse käsitluse vastu. Kuid talu-poegade ajalugu pole põhjust maha vaikida.

Sellele järgneb aga 2017. aasta sügisel Tallinnas peetudreformatsiooni ajaloo konverentsi ettekande „Melanchthonja Liivimaa“ põhjal sündiv artikkel. Kui reformatsioonisträägitakse ja kirjutatakse, siis on alati esiplaanil Martin Lut-her. Aga kui palju oli neid liivimaalasi, kes olid kuulanudWittenbergis Philipp Melanchthoni (Martin Lutheri sõber jamõttekaaslane (1497–1560), silmapaistev õpetlane ja reformaa-tor – toim) loenguid ja kui palju Melanchthoni raamatuid oli16. sajandil siinmail käibel? Reformatsiooni teemat olensamuti aastakümneid oma mõtetes kaasas kandnud. Mee-nub, et üliõpilasena Tartus kirjutasin 1968. aastal dotsentJulius Madissonile eriseminaritöö „Melchior Hoffmann jareformatsiooni algus Tartus“, millest ka üliõpilaste teadusli-ku ühingu konverentsil 1969. aasta märtsis esimese teadus-liku ettekande pidasin. Muide, kirikulugu kui õppe- ja uuri-misainet tollal polnud ega ka tunnistatud.

Ettekandeid, mida veel soovin pikemaks akadeemiliseks

artikliks kirjutada, on teisigi, kuid need peavad kannatli-kult oma järge ootama.

On Sul aega ka hobidega tegeleda?Kui nimetada hobiks enda ümbritsemist suure erialase raa-matukoguga, mis aastakümnete jooksul on kuhjunud, siispigem on sellest saanud ruumi nõudev ja kulukas pereliige.Samas on üsna hea töötada koduses kabinetis, ilma et peakspidevalt raamatukogusid külastama. Vast tunnistan siiskikaht hobi, mis Toronto-aastatel on sugenenud. Esmalt süve-nenud huvi brasiilia folkmuusika vastu, mis sai alguse Antô-nio Carlos Jobimist ja jõudis Maria Bethânia ja teisteni.Meeldiva muusikaga sobib hea vein, miks mitte Itaaliapunased tummised veinid – Apuulia maakonna Primitivo’d,mida olen juba aastaid tundma õppinud. •



Nakkushaigustesse suremine oli keskajal elu igapäevaneosa. Must surm, mis Euroopas 14. sajandi keskel kanda kin-nitas, oli aga midagi täiesti enneolematut. „Dekameronis“kirjapandu on oivaline sissejuhatus musta surma ühiskond-liku mõju mõistmiseks. Kui inimesed hakkavad ümberringiteadmata põhjusel nagu murdu surema, siis on esmaseksreaktsiooniks hirm ja segadus. Ajalooliselt kujunenud suht-

Must surm LiivimaalTäpsem ülevaade keskaja Liivimaal möllanud nakkushaigustest on kirjutamata ja nii seeilmselt ka jääb. Allikad ei kanna süvitsiminevat käsitlust lihtsalt välja. Ka musta surma kuikõige hullema keskajal möllanud tõve kronoloogia siinmail on hõre ning selle ühiskondlikumõju kohta saab teha vaid ebalevaid järeldusi. Siiski annavad allikateated alust väita: jah,must surm jõudis ka Liivimaale.

lusvõrgustikud, mis on ühiskonna toimimise vältimatu tingi-mus, lakkavad toimimast. Ehkki ühiskonna toibudes kujune-vad välja uued võrgustikud, ei sarnane need enam endis-tega. Muutuvad inimeste käitumismustrid ja maailmataju,senised autoriteedid võidakse põrmu tallata ja teisenebkogu kultuur.

1347. aastal Euroopasse jõudnud must surm oli laustaud,

15. sajandi tundmatu autori freskol kujutatakse hobusel ringikappavat surma, kes on ametis halastamatu hävitustööga. See meeleolupilt peaks andmatabavalt edasi inimesi vallanud õudu ja ängi, kui nad sattusid 14. sajandi esimesel poolel Aasias möllanud ja sealt Euroopasse jõudnud musta surmahaardesse. Traditsioonilise arvamuse kohaselt saabus tõbi 1347. aastal Itaaliasse ja leidis mõni aasta hiljem tee ka Liivimaale. Musta surma on pee-tud üheks kõige laastavamaks laustõveks inimkonna ajaloos. Viie-kuue aastaga võis see hauda viia enam kui poole toonase Euroopa rahvastikust

PRIIT RAUDKIVI

VID

A P

RESS

/ A

LAM

Y


mis võis viia viie-kuue aastaga hauda kuni 60 protsenti rah-vastikust. See oli aga kõigest tõve esimene laine. Haiguseloli kombeks ikka ja jälle naasta ning nii kestis see sajandeid.Kaasaegsetes ladinakeelsetes kirjades kutsuti katku mitme-ti: pestis, pestilientia (nakkushaigus, hukatus, õnnetus, kakoletis), mortalitas (suremus), epidemia. Sageli lisati juurdeomadussõnu, mis rõhutavad tõve erakordsust. Nimetus ise –der Schwarze Tod, the Black Death – võeti Saksa- ja Inglis-maal kasutusele 19. sajandi alguses, misjärel see käibes kin-nistus. Sõna „must“ viitab haiguse välisele pildile: algul teki-vad kehal verevalumid või muhud, mis kudede kärbumiselmustaks tõmbuvad.

Alates katkupisiku Yersinia pestis’e avastamisest 19. sa-jandi lõpul kinnistus arusaam, et musta surma põhjustaskeskaja Euroopas sama mikroob, mis räsis toona ka Aasiakontinenti: nakatumine käis kirpude vahendusel, kes parasi-teerisid katkuhaigetel rottidel. Tänapäeval ei valitse uurija-te seas musta surma suhtes siiski üksmeelt – küsimusi onrohkem, kui leidub ammendavaid vastuseid. Näiteks on pä-ritud, kas musta surma põhjustas üldse Yersinia pestis? Järs-ku oli see hoopis ebola või mõni muu tõbi, millesse nakatu-nul tekib verejooks kudedesse, mis seejärel mustaks tõmbu-vad. Selliseid haigusi on ju mitmeid. Kahtlejad üritavad omaväidete paikapidavust tõestada näiteks katku- ja ebolavii-ruste peiteaegu võrreldes: kui Yersinia pestis’e haigusnähudilmnevad kahe kuni kuue päeva jooksul, võib ebolalaadseviiruse peiteaeg olla neli korda pikem. Niiviisi arutledessatub küsimärgi alla ka aksioomiks kujunenud lugu, millejärgi jõudis katk Krimmist Sitsiiliasse Genua kaupmeestevahendusel: katkuhaiged meresõitjad ei oleks lihtsalt Caf-fast Messiinasse jõudnud. Lisaks aitaks pikk peiteaeg sele-tada musta surma ulatuslikku levikut – kuu ajaga jõuabinimene rännata nii maad kui merd mööda sadu kilomeet-reid ja nakkust edasi kanda.

Selgust pole ka pisikukandjate-parasiitide osas, sest kir-bule lisaks võib nakkusekandjaks olla ka täi. On arvatud, etEuroopasse võis jõuda korraga mitu surmavat tõve, või etmusta surma tegelik põhjustaja on tänaseks sootuks hävi-nud. Üsna usutavaks tuleb pidada väidet, et haigust antiedasi eriti ohtliku piisknakkusena. Tulised arutelud musta sur-ma üle niisiis alles käivad ja jätkuvad mitmel teadusrindel.

Musta surma varane lõikus LiivimaalKõige varasem teade mustast surmast Liivimaal sisaldubWartberge Hermanni kroonikas: 1351. aastal olid siinmail„suured surmad“. Paraku ei selgu, kus täpselt. Kindlasti sat-tusid löögi alla kõigepealt hansalinnad, mille olemasolupõhineski tihedal suhtlusel teiste kaubalinnadega. Lõuna-poolsetesse Läänemere-äärsetesse linnadesse oli must surmoma jälje jätnud juba 1349. aastal. Kui Wartberge Hermanniülestähendus märgib tõesti esimest haiguspuhangut, siissuutis Liivimaa küll kaua vastu pidada. Üks selle põhjusi võispeituda raskendatud navigeerimisoludes Läänemerel. Sü-gistormide tõttu ja käredamatel talvedel katkes laevaühen-dus teinekord mitmeks kuuks või koguni pooleks aastaks.Merereisil mõnest hansalinnast Liivimaale oli loogiline pea-tuspaik Visby Ojamaal. Mustast surmast Visbys on teateid1350. aasta ülestõusmispühade ajast. Preisi orduriiki külas-tas must surm aga juba aasta varem ning nii said riburadapidi nakkuse enamik mereäärseid linnu. Selle kohta, millalmust surm Riiga või Tallinnasse jõudis, selgem ettekujutuspuudub.

Must surm on leidnud järjekordse ohvri. Pilt pärineb 14. sajandilelanud Tšehhi kristliku teoloogi ja varase reformaatori Tomáš Štítný zeŠtítného kokku pandud koodeksist

Lainetena liikunud tõvest saab Eesti alal uusi teateid1378. aastal – nagu väidab Lübecki Detmar, jättis tõbi Tartupiiskopkonnas ellu vaid kuuendiku rahvast.

Mõningaid teateid on olemas sellegi kohta, milliseidreaktsioone kutsus kokkupuude musta surmaga või teadmi-ne selle lähenemisest esile Põhja-Saksamaa linlastes. Näiteksasus jõukam rahvas Lübeckis kibekiiresti testamente kirjuta-ma. Kui tavalisel aastal tehti Lübeckis ligemale kuus testa-menti, siis 1350. aastal küündis nende arv 129-ni. Sama aas-ta lõpuks oli suurem osa raeliikmetest surnud ning plahva-tuslikult oli kasvanud kirikutele ja kloostritele tehtud anne-tuste hulk. Keskaja inimese maailmapilti arvestades oli seeigati loogiline. Siinsed allikad aga vaikivad.

Musta surma tapatöö kirjeldused hansaruumis on siiskivaid pinnavirvendus sügavamatest hoovustest. Rahvastiku-kaotused Saksamaal kahandasid sisserännet Liivimaa linna-desse ja avaldasid siinsele linnaelanikkonnale vägagi otsestmõju. Toetus ju hansalinnade omavaheline seotus suurestiisiklikele ja olulisel määral ka perekondlikele sidemetele,milles kurja tõve varajane lõikus tegi kindlasti olulisi korrek-tiive. Võib-olla aitas just must surm kaasa sellele, et Liivimaakaubalinnade iseseisvus Hansa Liidus kasvas? •

! Priit Raudkivi (1954) on Tallinna ülikooli ajaloo, arheoloogia jakunstiajaloo keskuse vanemteadur, kes on uurinud Vana-Liivimaa riikliku ja ühiskondliku ülesehituse omapära ning tundnud huvi kesk-konna ja ühiskonna vastastikuste suhete vastu.


VID

A P

RESS

/ A

LAM

Y



S ootuks vaeslapse osas on aga väi-kelinnad ja alevid, mille kohtaon sageli teada vaid seda, et üks

või teine neist oli olemas. Ehkki arheo-loogiline uurimistöö suudab teadma-tuse piiri mõnikord kaugemale nihu-tada, kipub väikeste, kohalike keskusteosa jääma Liivimaa keskaja ajaloosometi tahaplaanile – erandiks on sel-les osas vaid Uus-Pärnu ja Narva.

Liivimaa keskaegsete linnade ajalugu on olnud alati esmajärjekorraskolme suure linna – Riia, Tallinna ja Tartu – ajalugu. Neist omakorda onkõige enam uuritud Tallinna keskaega, mis on olnud teadlaste jaokssuuresti sunnitud valik. Tallinna ajaloo kirjalikud allikad on nimelt säilinud märksa paremini kui Riia omad ning Liivi sõja eelsest Tartust on meieni jõudnud vaid üksikud pudemed.

KESKAJA LIIVIMAA VÄIKELINNADE KAOTATUD VÕIMALUS

Lihula ja Otepää juhtumEelkõneldust hoolimata võib väita, et13. ja 14. sajandi Liivimaal etendasidväikelinnad ja alevid oluliselt suure-mat rolli kui hilisematel sajanditelning neid kohtab seetõttu sagedaminika erinevates keskaegsetes tekstides.Näiteks peeti Lihulat 13. sajandi algu-ses sedavõrd suure potentsiaaliga pai-gaks, et sinna kavatseti rajada toomki-

rik ning piiskopi elupaik. Nagu näita-vad väljakaevamiste leiud, oli Lihulaargikultuur veel sajand hiljemgi „lin-likkuse“ poolest Haapsalu ja Uus-Pär-nuga võrdne. Keskaja lõpuks jäi Lihulaaga neist igas mõttes maha.

Samuti ei olnud Lõuna-Eesti keskus1200. aasta paiku mitte Tartu, vaidOtepää. Viimase tähtsusest annab veel13. sajandi lõpulgi tunnistust „Riia

ANTI SELART



võlaraamat“ – aastail 1286–1352 Riiassõlmitud krediiditehingute osaline re-gister. Sellest leiab kaheksa isikut lisa-nimega Odempe või Odenpe (ehk Ote-pää) ning sellenimelistest perekonda-dest oli üks lausa tähelepanuväärseltedukas – 14. sajandi teisel poolel asu-sid selle liikmed ümber Tartusse jaLübeckisse ning opereerisid märkimis-väärselt suurte rahasummadega. 15.sajandi alguseks oli Otepääst saanudaga teisejärguline asula ning samasu-gust saatust jagas Kirumpää. Kui 14. sa-jandil nimetavad allikad sealseid kivi-keldritega linnamaju ja raadi, siis kesk-aja lõpusajandi allikates on mainitudüksnes Kirumpää linnust.

Linnaelu algussajandLiivimaa linnade ja linnaelu kujune-misjärku 13. ja 14. sajandil võib nime-tada tõeliseks buumiajaks. 1230. aasta-tel tekkisid Eestis uued keskused koh-tadesse, kus varem olid olnud healjuhul vaid külad või linnused. Tallin-nast pole leitud veenvaid tõendeid, etseal oleks 1200. aasta paiku olnudlisaks linnusele kaubanduslik asula.Tartu puhul pole uurijatel üksmeelt,kas ja kuivõrd on võimalik rääkida sel-leaegsest varalinnalisest asulast. Sada-kond aastat hiljem elas mõlemas lin-nas aga juba mitu tuhat inimest.

Ajavahemikul 1248–1345 anti Eestislinnaõigus vähemalt üheksale asulale.Kallid linnamüürid kerkisid mitteainult suurtes linnades, vaid ka näi-teks Viljandis ja Haapsalus. Kuigi lin-naelus andsid tooni sisserändajad Sak-samaalt, moodustasid linnaelanike hul-gas arvulise enamuse kohalikud rah-vad ning elanikke tuli lisaks Soomest,Venemaalt ja mujaltki. Kõikjal Lääne-mere ääres lõi sellisele arengule sood-sa tausta üleüldine kiire kaubanduse

ja linnade kasv. Ainuüksi Läänemerelõunaranniku sadamatest said 13. sa-jandi jooksul linnadeks Wismar, Ros-tock, Barth, Stralsund, Greifswald, Wol-gast, Szczecin, Gdańsk, Elbląg, Königs-berg ja Klaipėda. Ehkki õiguse ja eliidipoolest olid need „saksa“ linnad, lõidnende kujunemises ja arenemiseskaasa ka kohalikud slaavi või balti rah-vad. Mõistagi ulatusid uued suhted kamaale – mõeldagu kasvõi sellele, etsuure osa toidust pidid linlased ikkagiostma talupoegade käest.

Ka Liivimaa väikelinnad ja alevidosalesid 13.–14. sajandil kaugkauban-duses. Nii selgub „Riia võlaraamatust“,et Riias kauples sajandivahetusel aga-ralt keegi Hermannus de Tarvest. Kunategemist oli ajaga, mil päritolunime-dest hakkasid tasapisi kujunema pere-konnanimed, ei saa kindlalt öelda, kasHermann elas Tarvastus või oli sealtpärit. Samuti ei saa täie kindlusegaväita, et ta oli kohalikku päritolu, mit-te sisserändaja Saksamaalt. Küll olidaga just kaupmehed need, kes hakka-sid eestlaste-lätlaste-liivlaste seas esi-mestena „saksa“ moe järgi nimesidkandma, ja tavaline oli seegi, et maa-kohtades või alevites elanud inimesedsõlmisid äritehinguid Riias.

Pole inimesi, pole linnaKui Liivimaa kaupmeestest kujunesidajapikku paiksed ettevõtjad, kes üldju-hul ise enam oma kaubavoore ei saat-nud, andis kodulinna suurem rahva-arv ja kaubakäive neile olulise konku-rentsieelise. Perekonna elupaigast saialaline äritegemise koht. Niisiis oli ju-hul, kui kapitali jätkus, arukam asudanäiteks Otepäält ümber Tartusse võiRiiga, mis olid 13. ja 14. sajandi jook-sul paisunud suurteks keskusteks, jakus seega oli võimalikke partnereidrohkem ja käibed suuremad.

Muutunud kaubandussüsteemistveelgi raskema hoobi andis väikelinna-dele aga elanikkonna järsk kokkukui-vamine. Kui katk 1351. aastal Liivimaa-le jõudis, suri Riias ühe hinnangu jär-gi vähemalt veerand elanikkonnast(tõenäoliselt rohkemgi) ning järgne-

Liivimaa linnade ja linnaelukujunemisjärku 13. ja 14.sajandil võib nimetada tõeli-seks buumiajaks. 1230. aasta-tel tekkisid Eestis uued keskused kohtadesse, kusvarem olid olnud heal juhulvaid külad või linnused.

Kuigi katk ei jätnud puutu-mata ühtegi asulat, avas suuremate linnade tühjene-mine väikelinnade ja aleviterahvale soodsa võimaluseneisse ümber asuda.

Lihula keskaegsest alevikust leitud 13. sajan-di valamisnõu, mis on valmistatud kas Taanisvõi Põhja-Saksamaal. Kannu esialgsest esin-duslikust välimusest pole pärast kahjutullejäämist suurt midagi alles. Sellegipoolest ontegemist kõige terviklikuma seda tüüpi kannu-ga – kokku teatakse Läänemere regioonistpisut enam kui 500 taolist anumat. Leidu talletatakse Eesti ajaloomuuseumis

1230. aastatel sai Lihulast Saare-Läänepiiskopkonna keskus ja samal perioodil rajatiLihulasse kivilinnus. Sajandi keskel viispiiskop residentsi aga üle Vana-Pärnusse japeagi Haapsallu. Pildil Lihula linnusevaremed

ERKI

RU

SSO

W

WIK

IPED

IA



nud aastakümneil tabasid maad mit-med uued taudilained. Keskaja uurijaIvar Leimuse hinnangul saavutas Eestija Läti maaelanikkonna kahanemineoma madalpunkti 15. sajandi alguses.

Kuigi katk ei jätnud puutumataühtegi asulat, avas suuremate linnadetühjenemine väikelinnade ja aleviterahvale soodsa võimaluse neisse ümberasuda. Inimeste puudus lubas nüüdRiia, Tallinna või Tartu kodanikukssaada kõigil neil, kel varem sellekskehvema elujärje või madalama pärit-olu tõttu võimalust polnud. Aktiivse-ma, oskuslikuma ja jõukama elanik-konna lahkumine suurematesse kes-kustesse võis olla peamine tegur, misLiivimaa väikelinnade arengu keskajalõpusajandeil seiskas. Lisaks ei jaksa-nud väikelinnad ja alevid – erinevaltsuurematest – vastu seista maahärra-de ja aadli survele, kelle jaoks oli nüüderiti oluline hoida inimesi maal talu-de ja mõisate tööjõuna. See hädavaja-dus tõi kaasa sunnismaisuse välja-kujunemise. Kuigi Liivimaa talupojadsäilitasid õiguse turustada oma saadu-si ilma mõisa vahenduseta, piiras mõi-sate kasvav kontroll talumajapidamis-te üle usutavasti ikkagi ka kohalikkuväikekaubandust.

Kõige selle tulemusena ei suutnudLiivimaa väikelinnad ja alevid 14.–15.sajandi vahetusel kogetud majandus-likke ja demograafilisi tagasilööke üleelada. Nende areng seiskus ning neistenamiku roll piirdus edaspidi vaid ko-haliku linnuse ja selle tagamaade ningläbireisijate teenindamisega. Väikse-matest keskustest lähtunud sisseränneaitas aga suurematel linnadel omakor-da demograafilistest tagasilöökidestüle saada. Uusi linnu keskaegsel Liivi-maal 15. sajandist alates enam juurdeei tulnud. Väikelinnade nappuse tõttupüsis keskaegne Liivimaa aga Euroopakõige vähem linnastunud piirkondadeseas.

! Anti Selart (1973) on Tartu ülikooli kesk-aja professor, kelle uurimistööde fookuses onLiivimaa ajalugu 13.–16. sajandil.

HEIKI VALK

OTEPÄÄ ALEVI HIILGUS JA ALLAKÄIK

Ehkki Otepää keskaegset alevit on piiskopilinnusega võrreldes väga vähe uuri-tud, on olemas teadmine toonase kivihoonestuse kohta: 1996. aasta mullatöödeltulid kiriku vastast üle maantee nähtavale keskaegse poolkeldrikorrusega kivi-hoone vundament ja põrand. Otepää omaaegsele tähtsusele viitab ka asjaolu, et asulas oli tervenisti kolm keskaegset kalmistut: lisaks kirikaiale linnamäestveidi ida pool oleval kiviristiga künkal ja samuti kunagise Piiri tänava idaosaääres, praegu Tartu maantee ja uue bussijaama vahel.

Otepää jõukus 13.–14. sajandil pidi rajanema muinasaega ulatuval teede-võrgul, sealhulgas kaugkaubanduse traditsioonil. Henriku kroonikast teame, etkaubatee Väina alamjooksult Pihkvasse kulges juba enne Riia linna rajamist läbiUgandi, väga tõenäoliselt läbi Otepää. 13.–14. sajandil liikus osa Läti alalt tule-vat kaupa Kagu-Eesti sisealadele ja ka Venemaale jätkuvalt Otepää kaudu. Siiski kaotas Otepää pärast Tartu linna esiletõusu oma senise koha kaubandusesPihkvaga. Seda põhjusel, et lotjadega sai korraga vedada palju suuremaid kaubakoguseid kui maateedel kasutatud veovahenditega. Kaupmeestel oli lihtsam ja odavam kaubad Otepäält edasi Tartusse viia (u 40 km) ja seal lotjadelelaadida, kui võtta ette ligikaudu 150 km pikkune maismaatee läbi hõredalt asustatud Kagu-Eesti süngete metsade. Veetee oli turvalisem ja soodsa tuulekorral ka kiirem.

Endise Piiri tänava äärselt kalmistult (praegu bussijaamaga külgnevalt alalt)tuli 1928., 1929., 1938. ja 1996. aastal toimunud arheoloogiliste kaevamiste käigus päevavalgele 136 luustikku. Ühest hauast leitud rahad, sh 1365. aastapaiku vermitud münt, lubavad dateerida matusepaiga 14. sajandi viimasesse kolmandikku. Kuna pealematmisega lõhutud luustikke kalmistul peaaegu pole,pärineb surnuaed lühikesest ajavahemikust ning seostub nähtavasti alevi kuna-giste hiilgeaegadega. Kui arvestada, et luid ja samaaegseid ehteid on leitud ka lähikonnast, võib vähem kui inimpõlve vältel olla kalmistule maetud vähe-malt kakssada inimest. Sellel arvul põhinevad demograafilised kalkulatsioonidlubavad arvata surnuid matnud kogukonna (või koguduse) suuruseks 200–300inimest. Kuna osa Otepää alevi elanikest maeti ka kirikaeda ja kalmistule linnusetaga, võis alevi ja selle lähiümbruse elanike arv küündida 14. sajandi teisel poo-lel 400–500 inimeseni. Asjaolu, et kalmistult leitud ehted ja hauapanused sarnanevad tavalistelt ümbruskonna külakalmistutelt leituga, näitab, et Otepääalevikalmistule maeti eestlasi, kes moodustasid nähtavasti enamiku alevi elanik-konnast. •

HEI

KI V

ALK

Siin asus keskajal Otepää alev

Aktiivsema, oskuslikuma jajõukama elanikkonna lahku-mine suurematesse keskus-tesse võis olla peamine tegur,mis Liivimaa väikelinnadearengu keskaja lõpusajandeilseiskas.



MATHURAKIRJANIK JA KUNSTNIK

Inimesel pole justkui valikut: et elada, tuleb tal ennast tund-ma õppida, ja et ennast tundma õppida, tuleb tal tundmaõppida maailma. Ja vastupidi – et maailma tundma õppida,tuleb tal tunda iseennast. Vastasel juhul on ta eksistents pelkfunktsioneerimine – olgugi et inimene on osake universumisuurest masinavärgist, ei teadvusta ta olemasolu mõtet. See-pärast siis otsimegi teadmisi. Indias kannab vanim pühakirinime „Veedad“, mis tähendab ’teadmine’. Ladina keeles öel-dakse seda sama sõnaga scientia. Küllap siit siis ka teadus – etteada maailma ja seeläbi enesegi kohta enamat kui enne.

Olen lõpetanud Tallinna reaalkooli, aga tegelen juba ülekahe aastakümne kunsti ja kirjandusega ja needki, mulle tundub, on ju enese ja maailma tundmaõppimise vahendid.Milles nad siis teadusest erinevad? Öeldakse, et teadus püüabtuvastada seaduspära, leida reeglit, millele võib eksimatultkindel olla. Õun kukub alati puu otsast alla, ta ei lenda üles taevasse. Kunstis võib öelda: „Ma tunnen.“ Sest ka oma tunnete ja tundmuste märkamine on osa enda tundmi-sest. Aga tunne võib olla ükskord ühe- ja teinekord teist-

sugune ega pruugi samal kujul kunagi korduda. Tundmisest teadmiseni jõudmine on seepärast teadus.

Ainult et mis saab siis, kui selgub, et me praegune „teadmi-ne“ põhineb puudulikel andmetel ning mõnda „tundmist“ ei suuda me praegu veel seletada – aga kunagi suudame? Ega elu polegi ju pelk korduste jada – mis imelisust sel oleks,kui elus poleks kordumatusi? Ja on’s kordumatused kordus-test vähem reaalsed?

Need on lihtsalt mõtisklused. Aga selles, et ka teadus saabolla tunnetuslik ja filosoofiline, on mind veennud näiteks seeütlus kuulsalt kvantfüüsikult David Bohmilt: „Aja jooksul on hakatud absoluutse tõena võtma arvamust, et kogu reaalsus koosneb aatomitest, mis on nagu mehaanilised ehitusklotsid. Kvantteooria näitab aga, et aatomi täpsel kirjel-damisel ja jälgimisel pole suuremat mõtet, sest sedasi selgubvaid, et aatom käitub ühevõrra nii laine kui osakesena. Teda võib võrrelda ebamäärase pilvega, mille konkreetnevorm sõltub kogu ümbritsevast keskkonnast, sealhulgas temavaatlejast.“ •

ERA

KOG

U


MINA JA TEADUS


ARVI HAAK

KESKAEGSE TARTUESIMENE AASTASADA

Sel aastal põles kogu Saksa Jurjev maha ja nende kirikud ja kivimajad varisesid kokku. SeeNovgorodi esimesest kroonikast pärinev teade käib 1328.–1329. aasta tulekahju kohta, misolla toonud purustustele lisaks kaasa suure hulga ohvreid. Keskaegset Tartut käsitlevatenappide kirjalike teadete hulgas on siin esmakordselt mainitud nii kivimaju kui ka kirikuid,millest võib järeldada, et saja aastaga oli Tartust kujunenud tolle aja kohta silmapaistevlinn. Kuidas oli Tartu arengulugu keskaja esimese sajandi jooksul kulgenud?

Üks Tartu varasemaid asustatud piirkondi paiknes praeguse Tartu ülikoolibotaanikaaia alal, vahetult keskaegse linnamüüri ääres (fotol on müüri säilinudosale asetatud lillepotid). Alale, kus aastatel 1988–90 uuriti 13. sajandi puit- ja tellishoonestust, on rajatud püsikute org (fotol esiplaanil). Tagaplaanilpaistab Jaani kirik, mille puidust eelkäija pärineb samuti 13. sajandist



E esti keskaegsete linnade kuju-nemisloos on Tartul erilinekoht. Nii on Vene kroonikates

1030. aastaga seostatud teadet Jurjevis-se (nagu Tartut Vene allikates nimeta-takse) korraldatud sõjaretkest peetudmõnikord linna rajamisaastaks, misteeks Tartust Baltimaade vanima lin-na. Tuleb tõdeda, et euroopalikus tä-henduses linna Tartusse toona siiskiveel ei rajatud. Linna sünnilugu algabTartu linnuse vallutamisega 1224. aas-ta augustis. Seega on keskaegne linneelnimetatud tulekahju puhkemiseajaks kujunenud juba ligemale sadaaastat ning selle sajandi kohta leidubjuba nii kirjalikke teateid kui ka arhi-tektuuriloolisi ja arheoloogilisi alli-kaid.

Allikad 13. sajandi Tartu kohtaLinna rajamiseni viinud sündmustejada on kirjalike allikate põhjal üldi-selt teada. 1224. aasta augustis valluta-vad Saksa ristisõdijad Tartu linnuse jajärgmisel aastal annab Saksa keiserHeinrich II piiskop Hermannile õiguserajada sinna linn. Esimene arvestatavteade sealse linna kohta pärineb Nov-gorodi kroonikast ja seostub 1262.aasta sõjakäiguga. Nimelt mainitaksekroonikas kolme müüriga piiratudlinna, mis suudeti vallutada, samaskui linnusele piirajate jõud peale eihakanud. Sama sündmusega seosta-takse täpsemalt dateerimata palvekir-ja, mis läkitati Lübecki raele ja millestselgub, et linn oli äärmiselt armetusolukorras.

Tartu all-linna süstemaatiline arheo-loogiline uurimine algas alles 1960.aastate teisel poolel, ehkki Tartu linna-ruumis paljandunud üksikleidude jahoonejäänuste kohta on uurijad esi-mesi tähelepanekuid teinud juba 19.sajandi keskpaigast alates. Nii on veidienam kui poole sajandi jooksul kogu-nenud arvestatav hulk allikmaterjali,mis siiski ei kata ühtlaselt kogu linna(vt joonis lk 38). Samuti on viimase 50aasta vältel põhjalikult muutunud niiarheoloogilise uurimistöö võimalu-sed, välitööde metoodika, dateerimis-võimalused kui ka kasutatavad ana-lüüsimeetodid, mistõttu ei ole erine-vatel aegadel läbiviidud väliuuringutetulemusi lihtne samadel alustel kõrvu-tada. Seetõttu on arvatust märksa kee-rukam ka välja selgitada, milliseiduuritud ladestusi saab seostada just13. sajandiga.

Ristpalkhoone seinad on laotud horisontaalsetest palgiridadest, mis on nurka-des ühendatud liht- või kahepoolse tapiga (ristnurgaga). Selline ehitusviis oliEestis kasutusel hiljemalt rauaajast ning on jätkunud tänaseni. Üks sellise ehitus-viisi näiteid on 2011. aastal valminud Rõuge muinasmaja.

Raamkonstruktsioonhoone seinad koosnevad tahutud palkidest sõrestikust,mille vahed on täidetud kas tellistega, savikrohviga kaetud vitspunutisega võipüstlaudadega. Eestis algab selliste hoonete ehitamine 13. sajandi teisel veeran-dil ning nii Tartu kui ka Riia puhul on neid peetud kõige varasemaks vallutus-järgseks hoonetüübiks. Lübeckis on mitmed sellised hooned dateeritud juba 12.sajandi viimasesse veerandisse (1230. aastatest alates neid sealsetel aladel enamei ehitatud). •

HoonestusMõistagi vajavad iga uue linna elani-kud esmalt peavarju ja nii võib kaTartu puhul eeldada, et üks uute lin-laste esmaseid ülesandeid oli ehitus-kruntide jagamine ja elamute rajami-ne. Ilmselt ehitati esimesed elumajaderanditult puidust. Kuna puit säilibTartu pinnases reeglina hästi, on kesk-aegse linna alalt varaste puitelamutejäänuseid tõepoolest ka leitud ningmitmed neist võib kahtluseta dateeri-da 13. sajandisse.

2014. aastal leiti raekoja taga Üli-kooli tänava ääres toimunud arheoloo-giliste väljakaevamiste käigus ristpalk-hoone, mille kahe välisseina palgiddateeriti dendrokronoloogilisel mee-todil 1275. aastasse, eeldatav siseseinapalk aga kuus aastat hilisemaks, s.o1281. aastasse. Suure tõenäosusega onhoone ehitatud palkide langetamiselejärgnenud aastal ning sisesein võibolla majale lisatud hiljem. Lisaks tulihoone alt välja väike, vaid veidi üle 4meetri pikkune ja 3,2 meetri laiuneraamkonstruktsioonhoone, millestolid säilinud seinte aluspalgid koostugipostide kinnitamiseks vajaliketapiaukudega. Kuna nimetatud alus-raam paiknes tolleaegsest maapinnastmeetrijagu sügavamal, oli see ilmseltpoolkelderhoone keldriosa. Seegapeab viimati nimetatud hoone olemaesimesena mainitust veelgi varasem,kuuludes eeldatavasti 13. sajandi kesk-paika.

Raamkonstruktsioonhooneid võib-ki lugeda üheks varasemaks Tartu val-lutusjärgseks hoonetüübiks. Tartus onneid seni avastatud vähemalt viis:samalt kinnistult leiti veel ühe sarna-

KATR

IN M

ÄEO

TS



se ehitusviisiga hoone katke, vaid ka-he meetri kaugusel eelkirjeldatust,ning seegi dateeriti radiosüsinikmee-todil 13. sajandi keskpaika. Lisaks leitikaks taolist hoonet 1989. aastal Raeko-ja platsi põhjaküljelt – neist üks olisäilinud täismõõtmetes (u 6,2 × 5,3 m),teine vaid osaliselt – ning sarnase ehi-tusviisiga oli ka 1981. aastal Raekojaplatsi keskelt avastatud ligi 30 meetripikkune hoone, mis oli mitme vahesei-na abil kitsasteks ruumideks jagatud.Tõenäoliselt oli viimaste puhul tege-mist turupoodidega. Lisaks tuli üksmaakivivundamendi ning tellistäite-ga seintega raamkonstruktsioonhoonepäevavalgele ka Tartu ülikooli botaa-nikaaias aastatel 1989–1990 toimunudkaevamistel.

Raamkonstruktsioonhoonete kõr-val rajati 13. sajandil nii Tartus ja Riiaskui teistes siinsetes linnades kindlastika ristpalkhooneid, mis jätkavad siin-sete alade muinasaja lõpust pärit ehi-tusviisi. Tartu loodeosas, Lutsu 12 kae-vamistel kogutud dendroproovide and-med näitavad, et puithooneid ehitatiTartus ka 14. sajandil, sh on ühe majapuitpõrandat uuendatud veel pärast1349. aastat. Mitmed uurijad on pak-kunud, et ilmselt rajati Tartus juba 13.sajandil ka esimesed kivist eluhooned,kuid nende täpsemat rajamisaega polepraeguse uurimisseisu juures võima-lik täpsemalt määrata.

Kirikud ja kloostridTartu kirikute vanuse üle on korduvaltarutletud. Kahtluseta kuulub 13. sa-jandisse Jaani kiriku alt avastatudpuitkirik, mille kuju kohta pole mida-gi täpsemat teada. Radiosüsinikana-lüüsi järgi võiks selle rajatise paiguta-da juba sajandi algusse, mida kinnitabkaudselt ka samalt kalmistult leitud1224. aastasse dateeritud puitkirst.Seega on matmine Jaani kirikaeda ala-nud vägagi tõenäoliselt juba peagipärast vallutust.

Kindlasti alustati 13. sajandil katoomkiriku ehitamist. Samuti on arhi-tektuuriajaloolane Kaur Alttoa pida-nud võimalikuks juba 1260. aastateleeelnenud ajast pärinevat tellistest alg-kirikut, millest on säilinud aga vaidüksikuid väikesi katkeid. Praegusetoomkiriku esimese etapi dateerib ta1262. aasta sündmuste järgsesse aega.Alttoa andmetel rajati 13. sajandil kanaistsistertslaste Katariina klooster,mille kohta lähemad andmed puudu-vad, ning eeldatavasti pandi 1296. või

Raamkonstruktsioonis turupoodide aluspalgid Tartu Raekoja platsil

Kaevand Ülikooli14 kinnistul

(2004–2007, 2014,Peeter Piirits) –leiti 13. sajandipuithoonestus

Suuremad arheoloogilised kaevandid Tartus

Kaevand botaanikaaias (1989–1990, väljakaevamisi juhatas Ain Mäesalu) – leiti 13. sajandi puit- ja kivihoonestus ning venepäraseid esemeid

Kaevand Raekoja platsi põhjakül-jel (1988–1990, Romeo Metsallik, Rünno Vissak, Mare Aun jt) – leiti sõrestik-hooned ja 13. sajandi saksa-pärast importkeraamikat

KaevandRaekoja

platsil(1981–1982,

RomeoMetsallik,

Udo Tiir-maa) –

leiti 13. sa-jandi turu-

poed

Toomkirik – esimese kivi-kiriku ehitusega alustatiTartus 13. sajandil

Kaevand Rüütlitänava põhjaosas

(2005, MarttiVeldi) –

leiti puit-sillutised

Jaani kirik – leiti kivikirikule eelne-nud puitkiriku jäänused ning 13. sajandisse dateeritud puitkirstud

300 m

Emajõgi

ulatuslikumad arheo-loogiliselt uuritud alad

linnamüür

vallikraavid ja jõeäärsed tiigid Aluskaart kujutab Tartut 17. sajandil

eeritud t13. sajandisse dairiku jäänused ning nud puitk

irikule eelneivik – leiti kirikaani kJ

aseid esemeidenepärivihoonestus ning vkäesalu) – leiti 13. sajandi puitin Mtas Ajuha

(1989–1990, vaaiasand botaanikvaeK

-irikule eelne

aseid esemeid- ja äesalu) – leiti 13. sajandi puit

amisi vaeäljak (1989–1990, v

sillutised

t

-leiti puiteldi) –V

ttiar(2005, Ma põhjaosasvtäna

and Rüütli

gi

vaeK

Emajõ

irstudpuitkeeritud t13. sajandisse da

tus 13. sajandilarTtiiriku ehitusega alustak

ivi- – esimese kirikoomkT

un jt) – e AarM, issakRünno V

, etsallikk,omeo MR (1988–1990, jeltsi põhjakül-pla

oja aekand RvaeK

poed

(

jjandi turu-leiti 13. sa-

maa) –-iirUdo T,etsallikM

omeoR(1981–1982,

tsilplaojaaekR

andvaeK

taaamikertkast imporpär13. sajandi saksa-hooned ja

-estikleiti sõrun jt) – e AarM

tusarandid TTavaekilised arheoloog

emad Suur

ndilatut 17. sajrajutab TTauujt kraaluskA

tusgiliselt uuritud alad olo

-orheumad aulatuslik

d tiigid rseeääjõa aavid jrraallikvva

üürmlinnapuithoonestus

ts)

hooneseitleiti 13. sajandile 13. sajan

iirits) –(

)(2

er PeetP(2004–2007, 2014,

innistul14 kooliand ÜlikvaeK

300 m

TART

U L

INN

AM

UU

SEU

M /

FO

TO R

OM

EO M

ETSA

LLIK



Paffrathi tüüpi kerapott Ülikooli 11 kaevandist Tartus on üks varasemaidnäiteid importnõudest. Kerapotid levisid massiliselt 1250. aastateni

Sõrestikhoonete jäänused Tartus, Ülikooli 11 kaevandis

Venepärased leiud Tartubotaanikaaiast: savi-tihendi katke, mille sisse on kraabitud slaavi tähtedega АБВГ, ningklaaskäevõrude tükid

Tartu esimese piiskopi Hermanni münt

MU

INSU

SKA

ITSE

AM

ETI A

RHIIV

/ F

OTO

RO

MEO

MET

SALL

IK

TART

U L

INN

AM

UU

SEU

MI A

RHEO

LOO

GIA

KOG

U

TART

U L

INN

AM

UU

SEU

MI A

RHEO

LOO

GIA

KOG

U

TART

U L

INN

AM

UU

SEU

MI A

RHEO

LOO

GIA

KOG

U

TART

U Ü

LIKO

OLI

ARH

EOLO

OG

IAKO

GU



1297. aastal alus ka dominiiklasteMaarja-Magdaleena kloostrile. Pealeselle on 1320. aastate lõpu tulekahjueelsest ajast mainitud Maarja kirikut –küll ei selgu allikatest, kas kirikut onjuba ka ehitama asutud. Maarja kirik-aia kaevamised ei luba selle kasutus-aja algust ühemõtteliselt määrata,kuid ajavahemikku 1250–1400 on da-teeritud arvukalt matuseid (neistmõne puhul on panuste ja paiknemisejärgi tõenäolisim just matmine 13.sajandil). Lisaks pärineb eeldatavasti13. sajandist õigeusu Georgi kirik prae-guse botaanikaaia palmihoone alal.

13. sajandi ladestused ja leiudHoonejäänuste kõrval on mitmetesTartu kaevandites täheldatud inimtek-kelisi ladestusi, mille võib neist kogu-tud leidude põhjal dateerida 13. sajan-disse. Üks leiuliik, mida Eestis 13. sa-jandi vallutuse eel ei esine ning missobib seetõttu markeerima just linna-de tekkeperioodi asustusjälgi, on sak-sapärane importkeraamika. Tartu kae-vandite 13. sajandi importkeraamikaleidude kaardistamisel selgus, et ena-mik neist pärineb Raekoja platsi lähe-mast ümbrusest. Oluline on märkida,et 1960. aastatel ulatuslikult uuritudTartu linnuses selleaegset importke-raamikat ei esine. Siit omakorda tekibküsimus, kas tolleaegsed ladestusedon hilisema elutegevusega täielikulteemaldatud või paiknesid need 1950.aastate lõpul ja 1960. aastal ulatusli-kult uuritud alast eemal?

Importkeraamikast märksa arvuka-malt esineb 13. sajandi ladestusteskohapeal valmistatud loodevenepäras-te savinõude kilde. Eriti arvukalt lei-dub neid linna põhjaserval botaanika-aia alal asunud kaevandites, kus võisoletatavasti paikneda ka keraamika-töökoda. Kui Raekoja platsi lähemasümbruses on importkeraamikat 3–6%kohaliku keraamika koguhulgast, siisbotaanikaaia alale on jõudnud vaidüksikud importkeraamika katked. Sa-muti on botaanikaaia piirkonnast lei-tud venepäraste klaaskäevõrude kat-keid (vt foto lk 39) ning sealt on päritka enamik Tartust leitud keskaegse-test roosast kiltkivist värtnaketradest.Eraldi esiletõstmist väärib savitihendikatke, millesse on vajutatud slaavitähed AБВГ (vt foto lk 39). Nii on kirjali-ke allikate põhjal „Vene otsaks“ nime-tatud piirkond 13. sajandil Raekojaplatsi ümbrusest märkimisväärselterinev.

Mitmetel Tartu tänavatel, täpse-malt praegustel Rüütli, Lossi, Laial,Küüni ja Poe tänaval on leitud ümar-palkidest tänavasillutist, mida võib da-teerida 13. sajandisse. Nii on vähemaltosa vanalinna tänavaid asunud omapraegusel kohal juba linna esimesestaastasajast alates.

LinnakindlustusedTartut ümbritsenud linnamüürist ontänaseni säilinud vaid vähesed katked.Millal see müür aga rajati? Uurijateleon lähtekohaks Novgorodi kroonikateade 1262. aasta Tartu piiramise koh-ta, kus mainitakse, et Tartu oli kaits-tud kolme seinaga, kuid arvamused,mida selle all täpsemalt mõeldi, lähe-vad lahku. Pakutud on nii linna ümb-ritsenud puittarasid, linnamüüri kuika linnuse kindlustusi. Seega poleainuüksi sellest teatest võimalik järel-dada, et Tartus oli juba 1260. aastatealguseks linnamüür. Tartu linnamüü-ri arheoloogilise uurimise põhjal onarheoloog Rivo Bernotas dateerinudselle rajamisaja 14. sajandi algusse.Siiski pole täielikult välistatud, etmõnes lõigus võidi müüri rajamiseleasuda juba 13. sajandi lõpukümnen-ditel.

Tartu kujunemineEeltoodu kokkuvõtteks võib esmaltmärkida, et 1225. aastaga alanud linnakujunemisloos tuleb arengu kõrvalarvesse võtta ka tagasilööke. Tradit-siooniliselt on Tartu kujunemisloos13. sajandi olulisema hävinguna käsit-letud 1262. aasta piiramist, millega onpüütud seostada ka väliuuringutetulemusi. Otsest põlengukihti on lei-tud siiski vaid botaanikaaia kaevamis-tel ning selleski piirkonnas pole eel-nimetatud sõjakäik ainus võimalus,millega põlengut seletada. Mujal, niiJaani kui ka toomkiriku ehitustöödekatkemise puhul, on seos 1262. aastasündmustega muidugi tõenäoline,kuid siiski mitte lõplikult tõestatud.

Kuna 13. sajandi viimasest kolman-dikust varasemaks võib dateerida vaidJaani kirikule eelnenud puitkiriku jakalmistu ning ehk ka Raekoja platsilavastatud poed, tuleb täiendava argu-mendina arvesse võtta varaste keraa-mikaleidude levikut. Nende põhjaljoonistub välja kaks küllaltki eriilme-list piirkonda. Raekoja platsi ümbrus-se koonduvad varased saksapärasedsõrestikhooned ning sealt on leitudka valdav osa varasest saksapärasestimportkeraamikast. Linna põhjaser-val, nn Vene otsas, esineb seevastuväga arvukalt loodevenepärast kedra-keraamikat ning pisut ka teisi venepä-raseid leide. Ilmselt on vene päritoluelanikkond linna tekkeajal koondu-nud just sellesse piirkonda.

Sajandi viimasel kolmandikul, eritiaga 1290. aastatest alates ühtlustublinnapilt nii hoonete kui ka leidudeleviku poolest. Umbes sellest ajastVana-Liivimaa linnades levivat Lõuna-Alam-Saksimaa varakivikeraamikatning Siegburgi lisanditega kivikeraa-mikat esineb praktiliselt kõigis kae-vandites, kus selle perioodi ladestusedon säilinud.

Tänavate vanimad puitsillutisedkuuluvad samuti 13. sajandisse. Hilje-malt 14. sajandi algusse (vanim dend-rokronoloogiline dateering märgibpuude langetamisajaks 1309. aasta)võib dateerida ka esimesed jäätmekas-tid – enamasti ühendasid need kuiv-käimla lampkasti ning olmeprügihoiukohta – ning ilmselt on enne1330. aastaid rajatud ka esimesed tel-lismüüridega elumajad.

Pole selge, kas kujunev linn oli 13.ja 14. sajandi vahetuseks ka mingikaitsepiirdega ümbritsetud, kuid seda-gi pole põhjust täielikult välistada. Niion 14. sajandi alguse Tartus olemasenamik rajatisi ja hooneid, mida ole-me harjunud seostama keskaegsetelinnadega – kirikud ja kloostrid, linna-hooned (mõned neist kivihooned) jasillutatud tänavad – ning alanud onjäätmete kogumine. Tartus peeti tur-gu ja löödi oma raha. Linn kasutastalle antud õigusi ning kujunes Tallin-na ja Riia kõrval üheks kolmest kesk-aja Liivimaa suuremast linnast. •

! Arvi Haak (1978) on Tartu linnamuuseumiarheoloog ja Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloo-gia instituudi teadur, kes keskendub oma uuri-mistöös linnatekke küsimustele, hilisrauaaja ja keskaja keraamikale ning keskaegseteleesemeleidudele.

Üks leiuliik, mida Eestis 13. sajandi vallutuse eel eiesine ning mis sobib see-tõttu markeerima just lin-nade tekkeperioodi asustus-jälgi, on saksapäraneimportkeraamika.



LUU-UURIJA LEID

T repanatsioon on kolju avamine,kus lõigatakse läbi ning eemalda-takse pehmed koed ja selle all olev

luu. Leitud skelettide põhjal võib tõdeda,et enamik patsiente elas lõikuse üle jatehtud on isegi korduvaid operatsioone(näiteks ühel Peruust leitud koljul onkoguni seitse paranenud trepanatsiooni-haava). Meie piirkonnas vanim, neoliiti-kumist pärinev operatsiooniauguga koljuon Lätist. Just Kesk- ja Põhja-Euroopatpeetakse koljuoperatsioonide päritolu-alaks. Lisaks Saaremaa Valjala leiuleteame ühte võimalikku trepaneeritudkoljut Tallinna Jaani seegi kalmistultning teist Tartu Püha Jakobi kalmistult.

2010. aastal leiti Saaremaa Valjala Püha Martini kirikaiast kolju, millel olidvõimaliku trepanatsiooni tunnused. Luudpaljandusid väljaspool kirikaeda tee-ehituse käigus, mis näitab, et sealne kal-mistu on olnud tunduvalt suurem kuipraegune pühakoja ümber asuv kivi-müüriga piiratud ala. Kahjuks pärinebleid lõhutud matusest, kus luustikust olialles vaid kolju, ülejäänud skelett oli üle-matmistega ära kaevatud. Ümbritseva-test haudadest saadud leiud lubavad ole-tada, et see pärineb keskajast või kogunihilisrauaaja lõpust (enne Saaremaa alis-tumist 1227. aastal). Seega on tegemistEesti seni vanima teadaoleva koljuope-ratsiooniga.

Koljust puudus enamik näokoljuluu-dest. Selgelt eenduvate kulmumõigaste,oimuluu suurte nibujätkete ja kuklaluuvälimise mügara järgi kuulus pea mehe-le. Tema koljuõmblused olid seespooltühinenud ja osaliselt ka väljastpooltkadunud – selle järgi võib eeldada, ettegemist oli pigem vanema, üle 40-aas-tase täiskasvanuga. Ajukolju paremalkiiruluul oli küllaltki korrapäraneümmargune läbiv ava, mille diameeteroli 15,3 mm. Lõikejälje pind oli ülejäänudkoljuga sama värvi, mis kinnitab, et haavoli surmaaegne. Paranenud luu tunnu-seks on ümardunud servad, kuid sellekolju kiiruluul oleva mulgu ääred olidteravad, mis on omane paranematavigastusele. Haige oli hukkunud kasoperatsiooni käigus või siis vahetultpärast seda. Võimalik, et mehe surmalvõis olla mõni muu põhjus, kuid ülejää-nud skeleti puudumise tõttu ei saa sedakindlaks teha.

Juhtumi teeb veelgi huvitavamaksasjuolu, et koljuavaust ümbritsev luu olisamuti ümara kujuga (42,49 × 40,05 mm)ja ülejäänud kiiruluust tunduvalt mada-lam. See võib viidata tõsiasjale, et samakohta oli juba varemgi maha lõigatudvõi oli meest lausa korduvalt opereeri-tud. Mehe pea avati tõenäoliselt trepa-neerimiseks mõeldud teraga.

Esimesena kirjeldas trepanat-sioone ehk koljuoperatsiooneVana-Kreeka arstiteadlane Hippokrates 5. sajandil eKr. Ülemaailma on avastatud arvukaltedukalt avatud koljusid veelgivarasematest perioodidest.Pikka aega polnud selliste tun-nustega skeletiosi Eestis väljakaevatud, kuid viimaste aas-tate luu-uurimised on päeva-valgele toonud paar põnevatjuhtumit. Vaatleme lähemaltSaaremaalt pärinevat leidu.

Opereeritudkolju Valjalakirikaiast

Koljuhaava teravad servad viitavad, et mees ei elanud kolju avamist üle

Valjala kirikaiast leitud trepaneeritud kolju

FOTO

D: J

AN

IKA

VIL

JAT

Mitmete uurijate arvates võidi selmoel ravida nii tegelikke kui ka ettekuju-tatud haigusi. Kirurgiliselt võidi sekkudanäiteks peatraumade korral (murrud,terariistahaavad) ning peavalude jamigreenihoogude leevendamiseks. Valja-la kolju puhul jääb selgusetuks, miksmehe kiiruluu augustati. Võimalik, etvigastus eemaldati lõikuse käigus.

Saaremaalt avastatud mehe pealuuon üks vanimatest Eestist leitud operee-ritud koljudest ning see annab meileotsest teavet siin praktiseeritud keerulis-te kirurgiliste protseduuride kohta. •

! Martin Malve, Tartu ülikooli arheoloogiaosakonna osteoarheoloog


ANTON PÄRN

AITELAMU – VANIM LINNAKODANIKU MAJA

2013. aastal Lihula keskaegse aleviku arheoloogilistel kaevamistel leitud 13. sajandi keskpaiga aitelamu jäänused. Esiplaanil liithoone poolkeldrisse viivtrepikäik

Üks linna algrakukesi on linnaelaniku eluase, mille levinuimaks vormiks peetakse omaettekrundi ja hoonestusega kinnisvara. Hooned on põnevad ajalooallikad, mis annavad muuhul-gas aimu nii kunagistest ehitusõiguslikest normidest, omanike sotsiaalsest staatusest kui kaehituslikest eeskujudest ja nende levikualast. Samuti saame vanemat majaehitust tundmaõppides paremini mõista, mida üldse peeti omal ajal „linlikuks” või linnale omaseks.

AN

TON

PÄ

RN



L innade varajane hoonestus olikujunevatesse keskustesse ümberasunud inimeste erineva tausta,

traditsioonide ja eluviiside tõttu kül-laltki eripalgeline. Kogukonna sulan-dumisega ühtlustus 13. sajandi vältelka eluasemete ehituslaad. Arenes väljaühetaoline hoonetüüp, mida kaupme-hed ja käsitöölised said kasutada vas-tavalt oma vajadustele. Kuna maja-omanikud vahetusid arenevas linna-ühiskonnas sageli, puudus omaniku jakinnisvara vahel püsivam emotsio-naalne side – maja käsitleti kui asen-datavat tarbeeset. Nii väljendas elamuteatud mõttes ebaindividuaalsust.

Mitmeotstarbeline hooneÜks varase linnaehitise näiteid onEesti keskaegsete linnade vanem elu-maja tüüp – tänavaäärne puust diele-maja (sks Dielenhaus), millega liitustagaküljel massiivne paekivist seinte-ga hoone. Tegemist on saksa keeleruu-mis tuntud Steinwerk-tüüpi elamuga,mille tänavaäärsel viiluga diele- ehkeesmajal oli sõrestikkonstruktsioon.Tänavale avanes sellest suurem uks võivärav.

Eesmaja kujutas endast suurt jahämarat hallitaolist ruumi, kuhu val-gus pääses luugiga suletavate klaasi-mata avade kaudu. Ruumil oli kõrgelagi (4–6 m) ja lahtine kolle, millestlakke tõusnud suits ei seganud ruumistöötanud ja elanud inimesi. Ruumitagaosas asunud koldest kujunes elu-ruumi süda, esiosa kasutati seevastukäsitöö või kaubandusega seotud tege-vusteks.

Puidust eeshoone taga asunud kivi-maja all paiknes poolenisti maassesüvendatud kelder, kuhu pääses möö-da eeshoonest alanud pikka ja kitsastpaekivist trepikäiku. Poolkeldri kohalejäi kõrge, suurte aknaavade ja kamina-ga eluruum, kuhu sai samuti sisenedaeeshoonest. Maapealse ruumi kohalvõis omakorda paikneda teine, väikse-mate aknaavadega korrus, mida kasu-tati põhiliselt kaubalaona. Kaubakor-rusele pääses alumisest ruumist ningkorruste vahel võis olla tulekindelvõlvlagi. Kasutusviisilt oli seega tege-mist liithoone ehk aitelamuga, misühendas elu- ja hoiuruumid. Viima-seid kasutati nii kaupade kui ka toidu-tagavarade hoidmiseks – külmas keld-ris säilitati tarbeesemeid ja liha, „pöö-ningukorrusel“ teravilja ja muud tuu-lutatavat kraami.

Mitmeotstarbeliste elamute laialevikut seostatakse nii turvalisuse kuika prestiižiga, mida ümbritsevast hoo-nestusest esile tõusev kõrgem kiviehi-tis väljendas. Seetõttu peetakse neideelkõige linna sotsiaalsesse ülemkihtikuulunud kaupmeeste majadeks. Arva-takse, et aitelamu pärineb 12. sajandilõpu ja 13. sajandi alguse Loode-Saksa-maalt, peamiselt Alam-Saksi ja Vest-faali aladelt, kust see levis hiljem Liivi-maale. Mõlemal Saksa piirkonnal olijuba 12. sajandi lõpul kaubakontakteLiivimaaga ning sealt pärit inimesedosalesid hiljem Liivimaa ristisõjas jamisjonitöös. Eestis teatakse selliseidmaju Tallinnas, Tartus, Haapsalus jaLihulas.

Liithoonest kujunes edasise arengukäigus välja keldri ja põrandaaluseküttega kivimaja: hiljemalt 15. sajan-dil asendati tänavaäärsed puitmajadkivihoonetega. Sageli kaasnes sellegavarasema ees- ja tagamaja viimine ühi-se katuse alla. Samas võib Tallinnavanalinnas seniajani kohata tänava-äärsete kivimajade tagaküljel iseseisvakatusega väiksemat kivihoonet.

Elamu ja õigusnormidSteinwerk-hoonete laiaulatuslikku levi-kut soodustas kaupmeeste üleminekpaiksele elulaadile – äri südamekssaid sestpeale kaubitsejate elukohasasunud kaubaaidad. Hoone mitme-külgsele tõlgendamisele pakub abiõigusraamatu „Saksi peegel” (sks Sach-senspiegel) ehitusreeglistik. Nii märgi-takse „Saksi peegli” Braunschweigi

1367. aasta ärakirjas, et kaevata tohibnii sügavalt, kuipalju üks mees jõuab labi-daga üles visata, ilma et mullapinnas te-kiks astang või et see meelega tehtaks. Ilmatema [kohtuniku] loata võib puust võikivist ehitada kolme pedaja [korruse] kõr-guselt, üks teise peal, üks maa sees, teisedkaks selle peal – tingimusel, et alumisestoas [alumisel korrusel] on maapinnastpõlvekõrgusel uks. Seda reeglit seostatak-se poolkeldri süvise määramisega, mistuli kaevata ilma vaheplatvormi ja teh-nilise transpordivahendita (nagu näi-teks kanderaam). Õigusraamatu rahva-keelne variant levis kiiresti, sest tekki-vad linnad vajasid eri piirkondadestpärit ümberasujate ühiselu korralda-miseks praktilisi õigusnorme.

Aitelamu näol on tegemist üheilmekama näitega üleeuroopalisestmurrangulisest arengust linnade ela-muehituses 12.–13. sajandil. Ajaliselton tegu Euroopa kesk- ja idaosa haara-nud saksa idaasustuse kõrgpunktiga.Nii viitab uute ümberasujatest elanik-konnarühmadega seostatav majaehi-tus ulatuslikele sotsiaalsetele ja ma-janduslikele muudatustele ning kaas-aegsete ettekujutustele, kuidas ükseluase peab välja nägema.

Ühes uue majatüübiga levis uus asu-laskeem, mida iseloomustas kindel tä-navajoonis, asula side kaitseehitiseganing kinnistute sarnane väljaehitamine.

Keskaegse liithoone hiline sugulane: Alam-Saksi ja Vestfaali piirimaal asuva Lügde väikelinna17./18. sajandi elamu. Hoone tagaplaanil on näha varasemat kivihoonet

! Anton Pärn (1960) on sihtasutuse Haap-salu ja Läänemaa muuseumid juhataja, kelleuurimishuvid on linnaarheoloogia ja vanemehitusajalugu.

AN

TON

PÄ

RN


Keskaja, nagu õigupoolestiga teisegi ajalooperioodi ise-loomu ja eripära toob hästiesile talle ainuomane ümber-käimine ajaga. Ajastu kultuurpeegeldub ilmekalt nii aja-kasutuse kui ka ajamõõtmisepraktikas. Keskaja puhultavatsetakse ajalookirjutusesrääkida „ajamõõtmisest ilmakellata“.

INNA JÜRJO

LINNAELANIK AJA KÜTKEIS

Salisbury katedraali kell. Väidetavalt on teguvanima töötava (torni)kellaga, mis pärineb oletatavasti aastast 1384. Kellal puudub sihver-plaat, igast täistunnist annab teada kellahelin.19. sajandi lõpul jäi kell kasutusest välja, kuid20. sajandi keskel see restaureeriti ning praeguasub töökorras kell katedraali külglöövis

WIK

IPED

IA



Enne mehaaniliste kelladeülesseadmist oli keskajaLiivimaa linnaelanike aegotseselt sõltuv kiriku jakloostrite ajaarvestamisestja -rütmist. Alles seier-kella tulek märgistas n-ö teoloogilise aja asendumisttehnoloogilisega.

T õepoolest, keskaja aeg oli eel-kõige looduslik aeg, st arvestatilooduse rütmidega: aastaaegade,

öö ja päeva vaheldumisega. Linnade jalinnaelu arenedes kasvas vajadus mõõ-ta lühikesi ajavahemikke. Kuni mehaa-nilisi kelli veel ei tuntud, valmistas seetõsiseid raskusi. Kasutati küll erine-vaid tehnikaid ja vahendeid, näiteksmõõdeti põleva küünla lühenemist võiõli vähenemist lambis, jälgiti liiva- võipäikesekella, kuid see ei andnud kuigikindlat ega täpset tulemust. Alles 14.sajandil (mõningail andmeil juba 13.sajandi lõpul) Euroopas kiiresti levimahakanud mehaanilised kellad juhata-sid sisse uue ajastu inimese suhtes jasuhtumises aega. Hiliskeskaja aeg oli„linnade aeg“, sest just linnad hakka-sid avalikku ruumi ülesseatud seier-kellade abil valitsema aja mõõtmist jakasutamist, aheldades linnaelanikkeüha tugevamalt aja köidikuisse.

Seierkell jõuab Liivimaale13. sajandi vallutuse järel võeti kesk-aja Liivimaal kasutusele tollasele Eu-roopale iseloomulik ajajaotus ja aja-mõõtmine, mille kandjad olid peami-selt kirik ja kloostrid, hiljem linnad.Esialgu andis aja päevasest kulgemi-sest märku kirikute ja kloostrite kella-helin. Nii arvestati Tallinna käsitöö-tsunftide eeskirjades aega dominiik-laste mungakloostri kellahelina järgi.Näiteks algas kiviraidurite tööpäevvastavalt tsunfti 1402. aasta põhikir-jale kohe pärast mungakloostri hom-mikumissat ning kestis, kuni kloostriAve Maria kell kutsus õhtupalvusele.Keskaja Liivimaa vanimas ja suurimaslinnas Riias andis tööpäeva algusest jalõpust teada Peetri kiriku kella helin,mistõttu nimetatakse seda linna va-nades dokumentides „töökellaks“.Enne mehaaniliste kellade ülessead-mist oli keskaja Liivimaa linnaelanikeaeg seega otseselt sõltuv kiriku jakloostrite ajaarvestamisest ja -rütmist.

Alles seierkella tulek märgistas n-öteoloogilise aja asendumist tehnoloo-gilisega.

Esimesed seieritega tornikelladilmusid Eesti linnadesse 15. sajandil.Esimene teade taolisest ajanäitajastpärineb Tallinnast, kui 1434. aastalmaksis raad üle 122 marga seierkellaosade valamise eest. Kõnealune ajanäi-taja paiknes Püha Vaimu kirikus. Riiasseati mehaaniline kell Peetri kirikutorni üles mitukümmend aastat va-rem, nii et vähemasti 1405. aastal näi-tas see juba linnaelanikele aega. Vä-gagi tõenäoliselt mõõtis hiljemalt 15.sajandi teisel poolel seieritega kellaega ka keskaegse Liivimaa kolmandastähtsas hansalinnas – Tartus.

Kell kui kunstiteosAjanäitaja muutus kiiresti uhkuseas-jaks. Tallinnas seati seierkellad – ükstoredam kui teine – üles mõlemalekihelkonnakirikule: Niguliste kirikule1469. aasta paiku ning Olevisteleteadaolevalt ajavahemikul 1527–1528.Tallinna dominiiklastel oli samutioma mehaaniline kell, ei saanud jukloostergi tähtsast tehnilisest uuen-dusest kõrvale jääda. Kui Olevisteajanäitaja valmis kohalike meistritekäe all, siis mitme liikuva kujuga va-rustatud Niguliste kella seadistas 1518.aastal hoopis Nürnbergist pärit meis-ter. Võib ainult ette kujutada Nigulistekella toredust – kunstiajaloolase AnuMänni andmeil oli kaks seda kau-nistanud kuju nikerdanud ja värvinudtuntud maalikunstnik Michel Sittowisiklikult. Säilinud kirjelduste järgiajas üks kujudest keelt suust välja, niiet ajaloolaste oletuse järgi võis teguolla narriga.

16. sajandil oli mehaaniline kelllinnaelu korraldamisel juba mööda-pääsmatu ja selleks ajaks olid seierkel-lad jõudnud ka Eesti väikelinnadesse.Uus-Pärnus pandi ajanäitaja 1513.aasta tulekahju järel uuesti ülesNikolai kiriku suurde torni ning uuekella hankis raad sinna ka kohe pärast1524. aasta põlengut. Kuna väikelinnaskellasseppi ei tegutsenud, telliti väikeseierkell Riiast. Nikolai kiriku torni-kell ei jäänud Uus-Pärnus sugugi ain-saks ajanäitajaks. Nii annavad rae-arved teada 1531. aastal ostetud 180marka ja pool lasti (ca 1000 kg) turskamaksma läinud uuest ajanäitajast.Arveraamatu sissekannete järgi olitegu tähelepanuväärse ajanäitajaga,mille ülesseadmisega nägi vaeva hulk

meistreid ja töömehi: puusepad (kesehitasid kellamaja), puunikerdaja,sepp ja abitöölised. Ilmselt kuulusidkella juurde ka kellapommid või -vihidning seda kaunistas inglikuju. Kell iseoli oletatavasti mõeldud raekotta, va-hest selle torni seadmiseks. Lisaks sai16. sajandi esimesel poolel või vahe-tult enne Liivimaa sõda tornikella kaPärnu ordulinnus.

Täpsem ajaarvestusRaske arvata, mida imetlesid Eesti lin-naelanikud rohkem, kas seierkelladekunstilist teostust või hoopis kellavedrudest, ratastest ja telgedest koos-nenud keerulist masinavärki. Igataheskujunes varauusaja Euroopas kellastarmastatud sümbol, milles nähtiideaalsel viisil peegelduvat nii taeva jamaa kui ka riigi ja ühiskonna korda.Kuulus astronoom Johannes Kepler(1571–1630) võrdles kosmost kellavär-giga. Preisi kuningas Friedrich II(1712–1786) kujutas täiuslikult töötavakellamehhanismina ette aga hästi kor-raldatud riiki. Eesti keeleski tuntakseväljendeid töötab nagu kellavärk võitäpne nagu kellavärk.

Mehaanilised kellad ei olnud kesk-ajal aga lihtsalt vaatamisväärsused,linna uhkuseasjad, vaid need hakka-sid otseselt mõjutama linlaste ajatajuja -kasutust. Tänu mehaanilistele kel-ladele sai linnades aega mõõta täpse-malt kui varem ja seega selle kasutustka üksikasjalikumalt reguleerida.Juba 15. sajandi keskpaigas leidsidkonkreetsed kellaajad tee Tallinnakäsitöötsunftide põhikirjadesse (skraa-desse). Nii nähti 1459. aastal kiviraidu-rite skraas ette, et tööpäev kestab hom-mikul kella neljast õhtul kella kuueni.Ajaliselt väga täpselt oli 1539. aastaraemääruse järgi korraldatud ka Tal-linna linnavahtide töö – vahikordalgas talvel kell 8 õhtul ja nn õhtuvahtpidi tegema kaks ringkäiku: kella 9 ja12 ajal. Öövahtkond alustas valvekordasüdaööl ning tegi samuti kaks ring-käiku, kell 1 ja 3 öösel. Suvel tehti vahi-korras kokku kolm ringkäiku, kell 10ja 12 õhtul ja uuesti 2 tundi pärastsüdaööd. Aja täpsem mõõtmine või-maldas tööaega paremini kontrollidaja pidada arvestust ka lühemate ajava-hemike üle, mis lubas hakata varauus-ajal maksma päevapalga kõrval tunni-tasusid.

Ratsionaalsus ajaarvestamisel ja-kasutamisel väljendus muuhulgas sel-les, et dateerimisel asendusid kiriku-



pühad kalendripäevadega. Kui kesk-ajal võis mingi sündmus aset leida näi-teks neljapäeval pärast Püha Peetruseahelate päeva, siis juba 1547. aastalmõistis Tartu raad protokolliraamatusissekande järgi avalikult õigust lau-päeval pärast Gertrudi [päeva] ehk 19.märtsikuu päeval ning 16. sajandi teisel

poolel piisas enamasti vaid kalendri-päeva ülesmärkimisest. Lisaks võibdokumentidest sestpeale leida sünd-muste toimumise kellaaegu – näiteksvahendab kirikuraamat, et 1513. aastalpuhkes Uus-Pärnus tulekahju kella 10ja 12 vahel öösel ning linn põles mahavähem kui kahe tunniga.

Öine aegLinnavõimud ei reglementeerinudüksnes päevase, vaid ka öise aja kasu-tust. Rangelt kindlaks määratud ajalkuulutati välja öörahu. Linnaväravadsuleti, inimesed tõmbusid oma kodu-desse ja päevane vilgas elutegevuslakkas. Keskaegses linnas olid tänavadõhtuti valgustamata ning pimedal ajalringi liikumist peeti ohtlikuks ja kogu-ni kahtlaseks tegevuseks. Linnavahidpidasid öised ringihulkujad kinnining näiteks Tallinnas saadeti isandadkoju, lihtrahva esindajad pisteti agakaristuseks raevanglasse.

Tallinna ja Riia kodanikumäärustejärgi algas öörahu kell 9 õhtul. Tõe-näoliselt algas see samal ajal teisteskiLiivimaa linnades, kuigi otseseid alli-kaid ei ole selle kohta säilinud.Igatahes püsis kella üheksane öörahualgusaeg siinsetes linnades veel vara-uusajalgi ning seda vaatamata sellele,kas oli suvi või talv. See tähendab, ettegelik pime aeg ja linnamäärustessätestatud öine aeg ei langenud alatikokku.

Keskaja Euroopas oli üldjuhul kee-latud öösiti töötada. Keeld puudutasennekõike käsitöölisi, aga ka kaupme-hi. Näiteks sätestas Tallinna 15. sajan-di alguse kodanikemäärus, et keegi eitohi öisel ajal, s.o enne hommikust lin-naväravate avamist sadamas kaubelda.Sama põhimõtet väljendab Riia 1376.aasta kodanikumäärus, mille järgi olikeelatud igasugune kauplemine lin-nast väljas ja laevadel, enne kui nntöökell hommikul lõi. Keeldudest jatrahvidest hoolimata aeti ikkagi öösitiäri. Näiteks määrati Tallinna lihuni-kule Cosmusele 1548. aasta suvel 2-margane trahv, sest tema sulane oliöösel heina kokku ostnud.

Öörahu saabudes pidid töö lõpeta-ma ka õlle- ja veinimüüjad. Sellegi-poolest ei peetud keeldudest kinnining joomingud õlle- ja veinitubadeskestsid sageli südaööni. Üksnes pidude

Linnavõimud ei reglementee-rinud üksnes päevase, vaidka öise aja kasutust. Rangeltkindlaks määratud ajal kuulutati välja öörahu.Linnaväravad suleti, inime-sed tõmbusid oma kodu-desse ja päevane vilgas elu-tegevus lakkas.

Astronoomiline kell hansalinn Stralsundi Püha Nikolause kirikus. Umbes 4 × 4 meetriste mõõt-metega kella ehitas meister Nikolaus Lilienfeldt 1394. aastal. Aega näitas kella kõige suuremvälimine ring, mis oli jaotatud 2 × 12 tunniks. Nagu kõigil varastel kelladel, oli ka sellel ainulttunniosuti. Kella nurkadesse on maalitud vastavat neli tarka: Klaudios Ptolemaios, Kastiiliakuningas Alfonso X, Ali ibn Ridwan ja Albumacar. Kellamehhanismil töötas ka monumentaalneastrolaab ehk tähesihik taevakehade kõrguse mõõtmiseks. Stralsundi kell sai ilmselt juba 16. sajandil kahjustada ning pole sellest peale kasutusel

WIK

IPED

IA



Tallinnast Lübeckisse reisi-miseks võis kuluda keskmi-selt 46, Tartust aga koguni56 päeva. Ehkki kirjad liiku-sid samade sihtpunktidevahel pisut kiiremini, võttisseegi keskmiselt poolteist ja mõnikord koguni mitukuud.

LINNAELU NORMID JA REEGLIDKogu avalik elu keskaja linnas allusraele. Viimane valitses maaisandaannetatud linnaõiguse, rae välja antudkodanikumääruste ehk bursprakedening jooksvate haldusküsimuste lahendamiseks mõeldud raemäärustealusel. Hiliskeskajal hakkas linnavalit-sus välja andma spetsiaalseid luksus-määrusi, võitlemaks liigse toreduse japillamise vastu ristimis-, kihlus- ja pulmapidudel ning rõivastuses. •

! Inna Jurjo (1969) on Tallinna ulikooli aja-loo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskusevanemteadur ja keskaja keskuse juhataja, kellepeamine uurimisvaldkond on kesk- ja vara-uusaja igapäevaelu ja linnaajalugu.

ja pühade puhul lubasid linnavõimudöörahu paari tunni võrra hilisemaksnihutada. Näiteks kestsid Riia must-peade vastlajoodud 1510. aastal vast-lapäevale eelnenud reedel kella 10 jalaupäeval kella 11-ni õhtul, samas kuivastlapäeval endal lõppes pidu alleskeskööl või koguni tunnike hiljem. Kalinnaelanike erapeod ei pruukinud öö-rahu väljakuulutamisega lõppeda. Niioli Tallinna luksusmääruste järgi või-malik pidada kihlus- ja pulmapidusidkuni kella 11-ni õhtul.

Pidutsemisaega hakati piiramaalles reformatsiooniga. Tallinnas kee-lati hiljemalt 1530. aastatel kihluste japulmade puhul öiseid koosviibimisipidada. Tartu Suurgildis nõuti 1555.aastal, et vastlate ajal lõpetataks tant-simine ja pidutsemine kell kuus õhtul,samas kui varem oli tants kestnudvähemalt südaööni. Miks selliseidpiiranguid vajalikuks peeti, sellestannab aimu 16. sajandi keskpaigast pä-rinev Tallinna raemäärus – dokumen-dis osutatakse, et öise pidutsemise kor-ral lastakse ööl koos päevaga kasutul jamõttetul viisil kaotsi minna. Seega olipidutsemine uue ideoloogia kohaseltmõttetu ajaraiskamine ning lin-navõimud tahtsid oma määrustegajuhtida inimesi aega tulemusrikka-malt kasutama.

Võitlus ajanappusega Pidevas ajahädas siplemine on nüüdis-aegse ühiskonna probleem, millegakeskaja inimestel ei näi vähemastiesmapilgul mingit pistmist olevat.Ometi võib asjale läheneda ka teisenurga alt ja iseloomustada keskaegakui eriti piiratud ajavaruga ajastut. Oliju päevavalgust eluruumides vähe jakunstlik valgustus iseäranis kehv, mismuutis kasuliku aja ööpäevast napiks

ning sundis töödega kiirustama. Pea-legi hõlmasid igapäevased majapida-mistööd toona suure osa tavaliste ini-meste ajast. Toiduvalmistamine, koris-tamine, pesupesemine jms nõudismitte ainult vaeva, vaid ka tohutultpalju aega. Lisaks tasub vaid mõelda,kui ajamahukas oli keskajal reisimine.Ühtviisi kaua olid teel nii kirjad, kau-bad kui ka inimesed. Kuna teated le-visid pika maa taha aeglaselt, jättis seereageerimiseks alati (liiga) vähe aega.Üks näide – kui 27. märtsil 1461. aastalkutsusid Lübeck, Wismar, Stralsund jaHamburg linnu sama aasta 15. juuniksLübeckisse hansapäevale, jõudsid kut-sutud 48 linnast kohale vaid kümme-konna esindajad. Põhjuseks polnudseejuures sugugi viitsimatus võihuvipuudus, vaid liiga lühike ettetea-tamisaeg – nagu Tartu raad 29. mailkutset kätte saades vabanduseks tea-tas, ei olnud saatkonnal lihtsalt või-malik allesjäänud aja jooksul Lübe-ckisse jõuda. Tõepoolest, TallinnastLübeckisse reisimiseks võis kuludakeskmiselt 46, Tartust aga koguni 56päeva. Ehkki kirjad liikusid samadesihtpunktide vahel pisut kiiremini,võttis seegi keskmiselt poolteist jamõnikord koguni mitu kuud. Näitekskui Lübecki raad läkitas 26. detsembril1481. aastal Tallinnasse palve, etikalduse tõttu näljahätta sattunud lin-nale saadetaks abiks rukist, siis saaditallinlaste vastus kätte alles 2. mail1482.

Veelgi mõistetavamaks muutubkeskaja inimese ajanappus, kui arves-tada, et tollal oli keskmine oodataveluiga tänasest enam kui kaks kordalühem. Inimesele antud aeg oli kesk-ajal lühike ja see sundis kiirustama.Muretut lapsepõlveaega polnud pi-kalt – iseseisev elu algas varakult, sestlapsed pandi tööle juba noores eas.Riia linnaõiguse järgi olid noormehedtäisealised 18- ning tütarlapsed 14-aas-taselt, Lübecki õiguse järgi vastavalt

18- ja 12-aastaselt. Eluea lühiduse tõttupuutusid harva kokku rohkem kuikaks põlvkonda. Inimesed vananesidkiiresti ja surid varakult, mis andis te-ravalt märku aja kulgemisest, ning ajaja elu kaduvust tuletas pidevalt meeldeka kell. Näiteks oli Saksa-Rooma keisrilKarl V-l (1500–1558) suur kellade kogu,mille keskel ta tavatses mõtiskleda ajaja igaviku, elu ja surma üle.

Mõistagi avaldasid ajamõõtmiseltoimunud muutused mõju ka keskajalinnainimeste ajalootajule. Linna-kodanikud asusid hoogsalt kirja pane-ma mälestusi ning pidama päevaraa-matuid ja kroonikaid, milles võibnäha indiviidi vastuseisu aja vähesuse-le ning perspektiivile vajuda unus-tusse – tema ihalust ajaloo jäädvus-tamise järele. Mehaaniliste kelladekasutuselevõtt keskaegsetes linnadessillutas niisiis vääramatult teed aja-lootaju ja -käsituse põhjalikule muu-tumisele varauusajal. •

Sulejoonistus Tallinna rae 1583. aasta 20. detsembri koosoleku protokollist. Rae-sekretär Conrad Dellinckhuseni mõtisklus-tele aja ja igaviku, elu ja surma üle osuta-vad nii tema joonistatud liivakell koospealuuga kui ka lisatud tekst: [Surmas]saavad kõik võrdseks

TALL

INN

A L

INN

AA

RHIIV


TALLI

NNA D

OMIN

IIKLA

SED

13. S

AJAN

DI RA

HVUS

VAHE

LISTES

VÕRG

USTIK

ESM

AREK

TAM

M

Dominiiklaste võrgustik teispoolsuses: millalgi 1423.–1424. aastal maalis Fra Angelico vastvalminud San Domenico kirikusse Fiesoles (Firenze lähistel) altarimaali, mille alumisel osal on kujutatud Kristuse kummardamisele kogunenud õndsaid dominikaanivendi ja -õdesid



13. sajand oli tunnistajaksdominiiklaste ordu kiireleesiletõusule ja laienemiseleüle terve Euroopa. Liikuvakeskme, selgete alluvus-suhete ja regulaarsete ühen-dustega dominiiklaste ordukujutas endast tõenäoliseltüht kõige paremini toimivatsotsiaalset võrgustikku toonases Euroopas.

Suurema liialduseta võibväita, et kerjusordudest,nagu dominiiklaste jafrantsisklaste ordud, kuju-nesid 13.–14. sajandil Eu-roopas kõige laiahaardelise-

mad ja tõhusamad sotsiaalsed võrgus-tikud. Traditsiooniliste vaimulikeordude paiksuse printsiibi asemel ise-loomustas kerjusordusid suur mobiil-sus ja hea sisemine organiseeritus.Uue väärtusideaalina tõsteti kilbilevaesus, tegutsemispaigana nähti enne-kõike linnakeskkonda. See annabki

alust väita, et kerjusordude, eeskättdominiiklaste võrgustik etendas alates13. sajandist väga olulist rolli Eesti alaja eriti selle suuremate linnade lõimi-misel kristlikku maailma.

Dacia provintsi kujunemine ja Tallinna konvendi asutamineDominiiklaste ordu, mille ametliksünd jääb 1216. aastasse, pööras vara-kult pilgu Läänemere piirkonna uutemisjonialade suunas. Omaette Skandi-naavia orduprovints loodi kas 1227.või 1228. aasta üldkapiitlil ja selleleanti nimeks Dacia provints. Dacia pro-

13. sajandil oli Tallinn vastne javähetuntud linn Euroopa ääre-maal, eemal suurematest liiklus-teedest ja infovoogudest. Lääne kristlaskond elas agatoona läbi üht oma kõrgaega,suurt ekspansiooni, midaiseloomustas inimeste, ideede jaasjade ulatuslik liikumine. Selleliikluse üks sõlmpunkte oli kato-liku kirik – kõige aktiivsem info- ja inimeste vahetus kulgesjust vaimulike institutsioonide,eriti vaimulike ordude vahen-dusel. Järgnevalt vaadeldaksegi,milline oli vaimulike ordude rollTallinna lõimimisel 13. sajandiüleeuroopalisse suhtlusse, keskendudes dominiiklaste orduTallinna konvendi näitele.

Kaart 1. Dominiiklaste ordu Dacia provints 13. sajandil

ÜLDKAPIITELDominiiklaste ordu üldkapiitel kujutas endast eri provintsidest saadetud dele-gaatide kogunemist kõrgmeistri eesistumisel. Kõrgmeister juhtis ordut ja ametisse valiti temagi üldkapiitlil. Esimene neist peeti 1220. aastal Bolognas.Arvatakse, et sellel osales paarkümmend saadikut umbes tosinast selleks ajaksrajatud konvendist. Üldkapiitlitel reguleeriti ordu elukorraldust, jutlustegevustja õppetööd. Algul koguneti neile kord aastas, alates 1374. aastast iga kahe-kolme aasta tagant.

Üldkapiitli järel korraldati orduprovintsides eraldi provintsiaalkapiitleid,millel keskenduti ühte orduprovintsi kuulunud konventide elu korraldamisele,näiteks kontrolliti nende majandamist, nimetati ametnikke, tegeldi tudengiteõppima saatmise ja muu sellisega. 1303. aastaks oli dominiiklaste ordul 18, 16.sajandi alguseks aga juba 22 provintsi. Provintsiaalkapiitlil osalesid saadikutenaprovintsi priorid (konventide juhid) koos igast konvendist valitud ühe vennaga,samuti provintside peajutlustajad. Ka provintsiaalkapiitlit peeti algul igal aastal,alates 15. sajandist vahel ka paari aasta tagant.

Konvendielu puudutavates küsimustes, sealhulgas uute vendade vastuvõt-mise üle otsustamiseks, kogunes priori juhtimisel regulaarselt konvendi kapiitelehk vendade üldkogu. •

vints koosnes konventidest kolmesPõhjala kuningriigis: Taanis (sh Schles-wig ja Eesti), Rootsis (sh Soome ja Kar-jala) ning Norras. Uus provints laieneskiiresti – ajavahemikus 1230–1250 asu-tati 18 konventi ja 1303. aastaks oliDacia provintsis konvente kokku 24.Konventide rajamine polnud juhuslik,vaid dominiiklastele omaselt sihitiesmajoones majanduslikke, intellek-tuaalseid või kiriklikke keskusi, samu-ti peeti silmas tähtsamaid liiklussõl-mi. Kaardile paigutatuna näeme hästi,kui tihedat võrgustikku kujutas Daciaprovints endast 13. sajandil, haaratesperifeerseid konvente nii Norras, Soo-mes kui ka Eestis (vt kaart 1).

Esimene dominiiklaste lähetus jõu-dis Tallinnasse võrdlemisi varakult.Meie peamine tunnistus dominiiklas-te misjonist Eestis on 1260. aastatealgusest pärinev anonüümne Taanidominiiklaste kroonika, tuntud nimeall „Jutlustajate ordu ajalugu Dacias”(Historia ordinis praedicatorum in Dacia),mis on kahjuks säilinud üksnes ärakir-



jadena. Kroonika teatel saabusid domi-niiklased Tallinnasse 1229. aastal. Siis-ki võib oletada, et konvendi asutamis-aasta on kroonika ümberkirjutamistekäigus moondunud – poliitiline kon-tekst lubab pidada märksa tõepärase-maks asutamisajaks aastat 1239. Omaesimese asupaiga Toompeal, usutavas-ti umbes praeguse toomkiriku kohal,olid vennad sunnitud mõni aasta hil-jem maha jätma ja kodumaale naas-ma. Kroonika kinnitusel oli põhjusekskohalike paganate vaenulikkus. Domi-niiklaste uus tulemine leidis aset pä-rast 1246. aastat, mil Ribe provintsiaal-kapiitli otsusega läkitati Tallinna 12dominiiklast kümnest erinevast Taanija Rootsi konvendist.

Tõenäoliselt seadsid vennad ennastuuesti sisse vanal kohal Toompeal. All-linna, sadamasse viiva kaubatee äärde(praegune Vene tänav 12–20) kolisidnad oletatavasti alles 1260. aastatel.Pärast esialgsete, eeldatavasti puuehi-tiste püstitamist algasid ulatusliku-mad müüritööd ilmselt 13. sajandilõpus ja 14. sajandi alguses. Lõplikuarhitektuurilise ilme sai konvendihoonestik uue kiriku valmimisel 15.sajandi alguses ja osaliselt veelgi hil-jem. Dominiiklaste Püha Katariinakonvent tegutses Tallinnas järjepide-valt kuni 1525. aastani, mil reformat-sioonisündmused tema tegevusele lõ-pu tegid ja ta rae algatusel suleti. 1531.aastal puhkenud tulekahju muutisolulise osa konvendihoonest vareme-teks.

Dominiiklaste mobiilsus Dacia provintsisDominiiklaste võrgustikku iseloomus-tas suur mobiilsus. Haruldased doku-mentaalsed jäljed 13. sajandi neljastDacia provintsiaalkapiitli protokollist,mille fragmendid avastati alles 19. sa-jandi keskel hilisemate teoste köitema-terjalina, lubavad sellest saada mõnin-gast aimu. Kokku on protokollidesmainitud rohkem kui 100 venna nime,kes 13. sajandi teisel poolel konvendis

oma asukohta vahetasid; arvestadesdokumentatsiooni lünklikkust, on seemõistagi vaid väike osa vendade mo-biilsuse tegelikust ulatusest.

Kui jätta välja ümberjutustusenasäilinud katke 1246. aasta Ribe pro-vintsiaalkapiitli otsusest vendade saat-mise kohta Tallinnasse, siis saame ven-dade mobiilsusest Dacia provintsis esi-mest korda lähemat aimu 1252. aastalOdenses peetud kapiitli osaliselt säili-nud protokollist. Lisaks mitmesugus-tele regulatsioonidele sätestas kapiitelvähemalt 17 venna ülemineku ühestkonvendist teise. Esimese terviklikupildi annab vendade mobiilsuse kohta1254. aastal Lundis peetud kapiitel.Kokku on seal otsustatud 47 venna lii-kumine ühest konvendist teise (nendeseas on 8 ilmikvenda ja üks noviits).Kahe aasta taguse olukorraga võrrel-des on isegi toonaste andmete lünklik-kust arvestades vendade üleminekudintensiivsemad ja ulatuslikumad (vtkaart 2). Eraldi tasub esile tuua, etringlusesse on kaasatud ka Tallinnakonvent, kuhu saadeti kapiitli otsuse-ga vend Gusterus, vend LaurentiusOdensest ja vend Johannes Lübeckist.

Järgmised säilinud teated Daciaprovintsi võrgustiku toimimisest päri-nevad 1291. aastal Västeråsis peetudprovintsiaalkapiitlilt (paraku on hävi-nud otsuste algusosa). Need annavadtunnistust mobiilsuse jätkuvast kas-vust, eriti on kaasatud perifeerseidkonvente (vt kaart 3). Kokku sätestab

Kaart 2. Dominiiklaste mobiilsus Dacia provintsis 1254. aasta Lundi provintsiaalkapiitli andmetel

Kaart 3. Dominiiklaste mobiilsus Dacia provintsis 1291. aasta Västeråsi provintsiaalkapiitli andmetel



kapiitel 43 venna ülemineku (nendeseas on üks ilmikvend). Seejuures tor-kab silma, et mitmel juhul on liikumi-se ajendiks õppimine või õpetamine.Kaks tuvastamata päritolu venda onsaadetud Tallinnasse, kaks varasematTallinna venda on aga saadetud edasiHelsingborgi konventi ja üks Schles-wigi konventi.

Kuigi Dacia kapiitlite andmed ven-dade liikumise kohta provintsiaalvõr-gustikus on väga lünklikud, tunnista-vad need siiski selle võrgustiku täht-sust ja tihenemist ajas. Tallinna kon-vent kaasati sellesse võrgustikku võrd-lemisi kiiresti, ja kui julgeda napi ma-terjali põhjal üldistada, siis järjestsagedamini.

Dominiiklaste haridusvõrgustikja Dacia provintsDominiiklaste võrgustiku üks origi-naalsemaid ja tähtsamaid osiseid olinende hariduslik (ala)võrgustik, mislubas ordu kõige andekamatel liikme-tel reisida ja õppida erinevates Eu-roopa suurlinnades. Seda põhjusel, etdominiiklaste ordu pidas oma liikme-te harimist algusest peale üheks oluli-simaks ülesandeks. Sisuliselt olid do-miniiklased esimene vaimulik ordu,kes rajas läbimõeldud, tervikliku jasõltumatu haridussüsteemi.

Dominiiklaste hariduskorraldus oliüles ehitatud püramiidina, kus kõigealumisel astmel, konvendikoolides,pakuti vendadele algteadmisi retoori-kas, teoloogias ja praktilises hinge-hoiutöös. Järgmisel astmel leidus igasprovintsis vähemalt üks või kaks pro-vintsiaalkooli, kuhu suunati konventi-dest tublimaid õppijaid. Kogu süstee-mi krooniks olid kõrgemad õppeasu-tused ehk studium generale’d, mis asu-sid üldreeglina suurtes ülikoolilinna-des (nagu Pariis, Montpellier, Bologna,Köln ja Oxford). Neisse saadeti edasiõppima ordu kõige andekamaid nooriliikmeid.

Dominiiklaste haridusvõrgustiketendas olulist rolli Dacia provintsi, sh

Tallinna konvendi sidumisel domi-niiklaste rahvusvahelise võrgustikugaja seeläbi lääne kristlaskonnaga üldi-semalt. Kahjuks võimaldavad sedasuhtlust tänapäeval rekonstrueeridavaid üksikud isoleeritud tunnistused.Skandinaavia provintsi dominiiklastelaiemasse õpirändesse lubavad ainsa-na pilku heita 1291. aastal Västeråsispeetud kapiitli materjalid. Nende seastleiame eraldi otsuse studium genera-le’des õppivate vendade kohta: „Mekutsume vend Andrease tagasi Pariisistudium’ist ja määrame tema asemelevend Hemminguse, kes on praegu Ox-fordis. Samuti kutsume vend NicolausSwiri tagasi Oxfordi studium’ist ja mää-rame tema asemele vend Boyo, kes onpraegu Kölnis, ja vend Bero Västeråsist.Kölni studium’is määrame vend Boyokohale vend Nicolause, keda kutsutak-se Porseks.” Võime vaid analoogiate jakaudsete andmete põhjal arvata, etsarnaseid otsuseid vendade õpingutekohta Euroopa intellektuaalsetes kes-kustes langetati igal provintsiaalka-piitlil, luues sellega regulaarse võima-luse liikuda mõnel vennal dominiik-laste võrgustiku perifeeriast selle sõlm-punktidesse.

Tallinna Mauricius dominiiklasteharidusvõrgustikus Ainulaadse tunnistuse dominiiklasteharidusvõrgustiku tähtsusest inimestemobiilsuses pakub üks 14. sajandialgusest pärit käsikiri – Codex Iuliacen-sis, mis lubab ühtlasi tavatult lähedalttutvust teha ühe Tallinna konvendiliikmega, kes pääses tänu ordu hari-dusvõrgustikule 13. sajandi teisel poo-lel laia maailma.

Codex Iuliacensis’e on põhiosas kirju-tanud ja koostanud Rootsi dominiik-lane Petrus Gotlandilt (u 1235–1289)ning see koosneb kolmest osast, miskõik keerlevad Stommelni Christinaümber. Christina (1242–1312) oli ükshuvitavamaid isiksusi 13. sajandi nais-müstikute seas, kes sai väidetavalt ala-

Christina (1242–1312) oli üks 13. sajandinaismüstikuid, kellest kujunes populaarneihalus- või uudishimuobjekt Kölnis õppivateledominiiklastele, teiste seas Tallinna Mauri-ciusele. Pildil Stommelni Christina pea rekonstruktsioon (2012)

tes viiendast eluaastast religioossetevisioonide osaliseks, viieteistkümne-selt olevat aga tema ihule ilmunudKristuse stigmad. Kölni lähedal Stom-melni külas elanud Christina muutuspopulaarseks ihalus- või uudishimu-objektiks Kölnis õppivatele dominiik-lastele, kes ühtlasi aitasid panustadaChristina maine levikusse ja põlista-misse. Üks Christina lähedasemaid sõp-ru ja austajaid oli Gotlandil sündinudvend Petrus, kes õppis ordu lähetusel1266–1269 Kölni studium generale’s.

Praegu ei huvita meid aga mitteChristina ega Petrus, vaid ennekõikeinformatsioon, mida on võimalik Co-dex’ist välja lugeda Tallinna domini-kaanivenna Mauriciuse kohta. Mauri-cius oli üks nendest vendadest, kes sat-tus ordu otsusel õppima Kölni koosGotlandi Petrusega, kes teda Christi-nale vahendas. Mauricius figureeribCodex Iuliacensis’es võrdlemisi promi-nentselt: teda on mainitud ligi kaks-kümmend korda ja koodeks sisaldabühtlasi viit Mauriciuse kirja, kaksneist Petrusele ja kolm Christinale.Tallinna Mauriciuse elust on parakuteada vaid see vähene, mida pakubkõnealune koodeks. Ainsa lisateateleiame Tartu piiskopi Friedrich vonHaseldorfi kirjast Lübecki raehärrade-le 1284. aastast, millest nähtub, etMauricius oli üks tema testamenditunnistajaid ja täitjaid.

Dominiiklaste võrgustiku üksoriginaalsemaid ja tähtsa-maid osiseid oli nende hariduslik (ala)võrgustik, mis lubas ordu kõige ande-kamatel liikmetel reisida jaõppida erinevates Euroopasuurlinnades.

Mauricius Tallinnast on suu-repärane näide dominiiklasteharidusvõrgustiku lõimimis-väest: pärinedes perifeersestTallinnast, sai ta võimalusetudeerida Lääne-Euroopamõjukates teaduskeskustesja luua rahvusvahelise haar-dega isikliku suhtevõrgu.

VID

A P

RESS



Mauriciuse rännakud kristlikus EuroopasEsimest korda kohtume koodeksisMauriciusega 2. mail 1268. aastal, kuiPetrus külastab Christinat viiendatkorda ja võtab Mauriciuse tolle palvelendaga kaasa. Võib oletada, et Mauri-cius oli jõudnud hiljuti provintsiaal-kapiitli lähetusel Kölni studium genera-le’sse, kuhu ta jäi kuni 1270. aastasuveni. Sellest esimesest kohtumisestsünnib säde ka Christina ja Mauriciu-se vahele, nii et kokku käib Mauriciusneiul külas vähemalt viis korda, samu-ti vahetab ta temaga mõned kirjad.Käsikirjast saame teada, et 1269. aastanelipühade eel saatis Mauricius vendPetrust teekonnal Pariisi, kuhu viima-ne siirdus oma õpinguid jätkama.Mauricius naasis Kölni pärast pühi.1270. aastal otsustati saata ka Mauri-cius edasi õppima Pariisi, kuhu ta jõu-dis sama aasta 22. septembril, PühaMauriciuse mälestuspäeval, nagu taise kirjas Christinale teatab. Pariisistsaadab Mauricius Christinale veel tei-segi kirja, nimelt 13. veebruaril 1272,kurtes selle üle, et Christina pole tallekirjutanud ja on kardetavasti ta unus-tanud. Kuna Mauriciuse järgmine (jaühtlasi viimane) kiri Christinale onsaadetud tõenäoliselt 1273. aastal võiveidi hiljem juba Tallinna konvendist,kus Mauricius töötas lektorina, siisvõib oletada, et ta lahkus Pariisist mil-lalgi 1272. aasta suvel. Uuesti kohtameMauriciust 1281. aastal Petruse kirjas

Christinale, kui ta pakub välja, et Mau-ricius võiks 1282. aasta nelipühade jä-rel tagasiteel Viinist ordu üldkapiitlilt,kuhu ta oli saadetud Dacia provintsiesindaja kaaslasena, astuda läbi Stom-melnist, võtta kaasa Christina lihanevend ja tuua ta endaga kaasa Visbysse,kus peeti 1282. aasta augustis Daciaprovintsiaalkapiitlit. See ongi viimaneteade Mauriciuse liikumistest domi-niiklaste võrgustikus; nagu eespoolöeldud, kuuleme temast viimast korda

1284. aastal Tartu piiskopi kirjas, kusteda on nimetatud endiselt Tallinnakonvendi lektoriks.

Mauriciuse isik ja tema kirjavahe-tus väärib muidugi omaette ja põhjali-kumat vaatlust. Siinkohal kaardista-me vaid tema mobiilsust dominiiklas-te võrgustikus. Kaardile kantuna joo-nistub välja ühe 13. sajandi Tallinnavenna võrdlemisi muljetavaldav liiku-misskeem, mille puhul tuleb rõhutadaandmete juhuslikkusest tingitud lünk-likkust (vt kaart 4). See illustreeribhästi, kuidas ühest perifeersest kon-vendist pärit dominiiklane pääsestänu ordu haridusvõrgustikule õppi-ma suurtes intellektuaalsetes keskus-tes, oma aja parimate õpetlaste käe all.Ja kuidas veel hiljemgi toetas üld-ja provintsiaalkapiitlite regulaarnekogunemine tema liikumist möödakristlikku Euroopat. •

Kaart 4. Tallinna Mauriciuse mobiilsus Codex Iuliacensis’e andmetel

Codex Iuliacensis sisaldab kolme Tallinna Mauriciuse kirja Christinale. Pildil 1272. aastalChristinale saadetud kirja algus (paremas veerus). Kirjas kurdab Mauricius, et Christina pole talle kirjutanud ja on ta kardetavasti ära unustanud

!Marek Tamm (1973) on Tallinna ülikoolikultuuriajaloo professor, kelle peamised uurimisvaldkonnad on keskaja Euroopa kultuuriajalugu, kultuurimälu uuringud ningajalookirjutuse teooria ja ajalugu.

Loe lisaks:Kala, Tiina 2013. Jutlustajad ja hingede pääst-jad. Dominiiklaste ordu ja Tallinna Püha Katarii-na konvent. Tallinn: Tallinna ülikooli kirjastus.

Rebane, Siiri 2011. Tallinna Mauricius: ülevaa-de usaldusväärsetest andmetest tema kohta. Akadeemia 8, lk 1465–1480.

Tamm, Marek 2017. Tallinna Püha Katariinakonvent 13. sajandi dominiiklaste võrgustikes.Vana Tallinn 28 (32), lk 170–201.

DIÖ

ZESA

NA

RCH

IV A

ACH

EN



Vestfaali püha õhtusöömajana tuntud vitraaž Soestis. Puunikerduskunstis teostatud versioon sellest asub Lübbecke linna Püha Andrease kirikus. Seal leiab Jeesuse ja tema jüngrite söögilaualt piimapõrsa ja speltanisutangust supi

Kohaliku kulinaaria tähed — sealiha, õlu ja leib

T egemist on vitraažiga, mis ku-jutab endast kaunist ülistust ko-halikele toidutavadele – tund-

matu kunstnik on asetanud pühakir-jast tuntud sündmuse kohalikku kon-teksti ning jäädvustanud iseteadlikuuhkusega oma kodupiirkonna sööki jajooki. Arvestades keskaja Liivimaa ti-hedaid sidemeid Vestfaali aladega,pidi siinmail leiduma küllalt inimesi,kes olid nn Vestfaali püha õhusööma-aega Soestis oma silmaga näinud ningtundnud ehk seejuures uhkust kaenda kodukandi kulinaaria üle.

Tõepoolest, kui keskaja Eestis resp.Liivimaal oleks leidunud meister, kessoovinuks kohalikku toitu kunstisjäädvustada, siis oleks õhtusöömaajamenüü näinud välja küllaltki sarnane.Olid ju siinse toidukultuuri tähtsai-mad alustalad sealiha, odraõlu ja ruk-kileib. Korraliku seasingita ei peetudühtegi vähegi uhkemat pidusöömin-gut. Seasinki ja pekikülge hinnati ise-äranis kõrgelt nende rasvasuse tõttu.Laialt oli levinud ka seajalgade söö-mine – need olid läbi keskaja pidulau-

Saksamaal asuva Soesti-nimelise hansalinna Neitsi Maarjale pühitsetud kiriku põhjaportaali kaunistab1500. aasta paiku valminud vitraaž, mida tuntakse ka „Vestfaali püha õhtusöömaajana“. Teose juuresväärib erilist tähelepanu Jeesuse ja tema jüngrite toiduvalik. Nimelt on veini ja hapnemata leiva asemelnäha vaagnal serveerituna seapead ja sinki, jüngrid kummutavad kõhukaid õllekanne, korvis on piirkon-nale tüüpilised leivad ning laual ilutsevad koguni napsiklaasid.

dade tähtsad komponendid. Näiteksosteti 1427. aastal Tallinna rae jõulu-peoks 54 ja 1428. aasta vastlapeoks 24seajalga ning seajalgadega maiustasidraehärrad ka hingedepäeval ning uus-aastapäevale järgnenud söömaajal.Liha polnud üksnes maitsev toidupala,vaid liha all lookas laud oli keskajalühtlasi jõukuse ja mõjukuse näitajaks.

Pidusöök ilma õlleta olnuks kesk-aja Liivimaal mõeldamatu, kuid egaargipäevalgi õlleta läbi saadud. Õlleloli keskne roll gildide ja tsunftidejootudel. Hinnanguliselt jõi gildivendpäevas keskmiselt 3 liitrit õlut, pidudeajal mõistagi rohkem.

Õige mees suhtus õllesse lugupi-davalt. Nii nägi Tallinna Kanuti gildipõhikiri ette: Kes solvab gildi õlut, sedatrahvitakse 1 tünni õllega. Kohalikkuõlut pakuti linnas uhkusega ka kõigeerilisematele ja auväärsematele küla-listele. Iseasi muidugi, kuidas see võõ-rastele mekkis. Keegi Maetten Mullepilkas 1562. aastal Tallinna õlut, öel-des: Seda õlut peaks sigadele andma, mitteinimestele müüma. Palju paremaid sõnu

polnud õlle kohta varuks ka 1585.aastal Tallinnas viibinud reisimeesSamuel Kiechelil: Mis aga jooki puu-dutab, siis õlu, mida siin maal pruulitakse,on halb ja ei ole võrreldav teiste merelinnadeomadega.

Kohaliku õlle maitseomaduste üleon aastasadu hiljem keeruline otsus-tada. Küll näitavad arvestused, et kesk-ajal pandi õllesse märgatavalt rohkemhumalaid kui hilisematel sajanditel.Nähtavasti armastati toona kanget jatugevalt mõrkja maitsega märjukest.

Valget leiba peeti keskajal peami-selt isandate toiduks ning peenel pidu-laual oli see vältimatu komponent.Tallinna gildide suurtel söömapidudelei puudunud nisuleib kunagi, samaspakuti neil ka rukki- või rukkipeen-leiba. Väga hea kvaliteediga kohalikustviljast valmistatud rukkileib oli kesk-ajal Eestis enamiku inimeste põhitoitning rukkileiva diktaadile ei suutnudlinnapagaridki vastu seista. Veel 17. sa-jandi algul pidid isegi kondiitrid allavanduma ja küpsetama äraelamiseksmuuhulgas rukkileiba. •

INNA JÜRJO

WIK

IPED

IA



ERKI

RUS

SOW

ISIK

LIKU

VAG

ADUS

E AI

NELI

SED

JÄLJ

ED

Flaami kunstniku Robert Campini altaripildil(1438), mis kujutab Püha Barbarat, on ülal paremalnäha kaminale asetatud pühakuju ja selle ette seatud küünalt, millega figuuri pimedal ajal valgus-tada. Maal asub Del Prado muuseumis Madridis

WIK

IPED

IA



Religioonil oli keskaja ühis-konnas äärmiselt olulineroll, mis peegeldub tänasenikultuurmaastikul – mõel-gem kirikuile ja kloostritelening ristisõdijate linnusteleja vaimulike isandate residentsidele, mida võibEuroopas ringi sõites silma-ta. Seda, omaaegse usu-keskkonna avalikku sfääri,on viimase paarisaja aastajooksul ka põhjalikult uuri-tud nii arhitektuurilisest kui neis hoonetes säilinudinventari (altarite, vääris-metallist esemete, rõivas-tuse jmt) vaatevinklist.Ainelist pärandit täiendabomakorda toonane kirja-sõna, millest leiab arvukaidteateid kirikuorganisatsioo-ni sisemisest korraldusestkuni konkreetse usuhooneargipäeva käsitlevate üksik-asjadeni välja. Nii on meiltänaseks olemas juba pärishea ülevaade keskaegse inimese usukombestikustavalikul tasandil. Märksakeerulisemas seisus on agakeskaegse inimese isiklikuvagaduse uurimine, sestväljapoole kloostrikorda,jumalateenistusi ja avalikkeprotsessioone jäänud usu-elu jättis endast paratama-tult märksa vähem jälgi.

M õningaid viiteid sellele võibleida kirjasõnast, näitekstestamentidest, kus surija

on soovinud annetada raha ja esemeidkirikutele-hoolekandeasutustele ningeraisikuile. Samuti on testamentidesja säilinud varaloendites mainitudvahel asju, mida saab hõlpsasti reli-giooniga seostada, nagu näiteks koral-

list palvehelmeid. Silmas tuleb agapidada, et needki harvad üleskirjutu-sed käsitlevad üldjuhul ühiskonnajõukamat osa, nii et nende põhjal eiole võimalik teha laiemaid üldistusi.Lisaks peab arvestama, et kirja pandivaid kõige olulisem ja väärtuslikum,mistõttu ei pruugitud igapäevaseidharduskombeid ja -vahendeid kirjali-kes allikates üldse mainidagi. Pealegiei vaja usulised tegevused alati ainelistkeskkonda, vaid jäävad mõtete-palvetenäol pelgalt vaimsele tasandile.

Avaramad võimalused keskajaEuroopa usukombestiku indiviidi-

keskseks uurimiseks annab tänasenipüsinud aineline kultuur. Vihjeidinimeste usuliste tõekspidamiste koh-ta pakuvad nii eluhoonete fassaadidja interjöörid kui ka muuseumide kul-tuuriloolistesse kogudesse sattunudinventar – mööbel, tarbeesemed, rõi-vastus, ehted jms. Ometi on nendegipuhul arvatavasti tegu pigem elitaarsekui n-ö keskmist inimest esindava kul-tuuripärandiga, sest kõrg- ja keskklas-si kasutuses olnud suurema esteetilisevõi rahalise väärtusega olmeesemetesäilimistõenäosus oli tavapärasestsuurem. Maapinnal talletatule lisaks

Joonis 1. Pirita kloostrist leitud savikujukeste katked. Leiud on hoiul Tallinna Linnamuuseumis

FOTO

D J

AA

NA

RAT

AS

5 cm

3 cm



leiab keskaegset olmekultuuri aga kamaapõuest ning selle kaasamiselõnnestub meil pilti religiooni rollisttavainimese koduses miljöös senisestterviklikumaks muuta.

Usuelu arheoloogilises ainesesErinevalt Kesk- ja Lääne-Euroopast eiole Eestis keskaja usuliste tõekspi-damiste uurimine arheoloogiliste alli-kate põhjal seni suuremat tähelepanupälvinud. Eelkõige on uuritud matuse-kombestiku muutusi maapiirkonda-des ning paari kitsamat esemegruppi,mille paigutamine omaaegse usuprak-tika konteksti on osutunud uurijailemingil moel paeluvaks. Sellised ese-med on näiteks palverännumärgid jaahjukahlid, millest esimesed aitavadselgitada eelistatumaid kultuskohti japühakuid ning teised pikema aja väl-tel koduses miljöös aset leidnud men-taliteedimuutusi.

Osalt on keskaegse isikliku usu-keskkonna senine kasin käsitelu Eestisseotud asjakohaste leidude nappuse-ga – hoolimata nüüdseks juba peasajandi jagu kestnud kloostrite ja lin-nuste ning aastakümneid väldanudlinnade arheoloogilisest uurimisest onsobiva allikmaterjali hulk endiseltsuhteliselt tagasihoidlik. Religiooni jakultusliku taustaga esemeid – näitekspühakukujutisi või kristliku tekstigatarbeesemeid – küll leidub, kuid avara-mat kultuurikeskkonda haarava üldis-tuse tegemiseks on neid üldjuhul liigavähe. Eeltoodu kehtis veel hiljaaegu kaühe selgepiirilise esemegrupi kohta,mille esinemist Eestis peeti seni pigemjuhuslikuks – need esemed on väike-sed savist pühakujukesed. Tallinnaviimaste aastate arheoloogiliste välja-kaevamiste valguses vajab see arvamusaga ümberhindamist.

Kuni 21. sajandi alguseni oli kesk-

aega dateeritavate miniatuursete savi-figuuride arv Eestis pea olematu:teada oli vaid kolm Pirita kloostrist1930. ja 1970. aastatel leitud katket:kaks valgeks põletatud savist pühaku-ju katket ning üks pealt heledaks võõ-batud kehatükk (vt joonis 1). Linna-südamete ulatuslikust arheoloogili-sest uurimisest hoolimata puudusidigasugused viited, et samasuguseidesemeid oleks tarvitatud ilmalikuskeskkonnas. Järgmine asjakohane leidtuli päevavalgele alles 2001. aastalTallinnas Roosikrantsi tn 23 uuringu-tel, kuid jäi jällegi tükiks ajaks ainsaksomataoliseks, enne kui 2016. aastasuvel täienes kollektsioon veel ühekujukese fragmendiga Pärnu mnt 33kaevamistelt (vt joonis 2). Need kakseset osutasid võimalusele, et arvata-vasti ei kasutatud selliseid kujusidüksnes kloostrites, vaid neid leidus kalinnakodanike majapidamises. Kaalu-kamat tuge andsid sellisele oletuselemöödunud aastal toimunud arheo-loogilised välitööd Tallinna põhja-poolses eeslinnas Jahu ja Väike-Patareitänava vahelises kvartalis – piirkon-nas, kus 15. sajandil asus üks hansa-linna prügiladestuspaikadest. Välja-kaevamiste tulemusena lisandus eel-nevaile veel vähemalt 10 kujukest (vtjoonis 3). Kuna tööd samas piirkonnasjätkuvad, võib leiukogum 2019. aastalveelgi täieneda. Märkimist vääribmuuhulgas seegi, et lisaks savikuju-kestele leiti samast ka paari savistpressvormi ja keraamilise pühapildikilde, mis lisavad hiliskeskaja usukom-bestikule täiendava nüansi ja väärivadtulevikus kindlasti lähemat vaatlustiseseisva leiurühmana.

Joonis 2. Tallinnast Roosikrantsi tn 23 jaPärnu mnt 33–35 arheoloogilistel uuringutelleitud kujud. Kujud on hoiul Tallinna ülikooliarheoloogia teaduskogus

On tähelepanuväärne, etkujukeste, aga ka teiste matriitsi abil valmistatud rikkalikult dekoreeritud savi-esemete suurtootmise alguslangeb enam-vähem kokkutrükikunsti esiletõusuga 15. sajandi keskpaigaEuroopas. Viimane tõi kaasamurrangu pühakirja ja -pildivahendamises laiemale rahvahulgale. Masstoodan-guna valminud keraamilisedpühakujud näitavad samafenomeni teist, materiaalsetkülge.

Jahu ja Väike-Patarei kvarta-list avastatud savikujukesedpärinevad ilmselt Reini jaMaasi jõgikonnaga piiritle-tavalt alalt, kus leidus pisi-plastika jaoks piisavalt kõrgekvaliteediga toorainet,meistreid, kes valdasid mat-riitside tegemiseks vajalikkespetsiifilisi käsitööoskusining ka piisavalt palju tarbijaid, et kujukesi olekspõhjust massiliselt toota.

FOTO

D: J

AA

NA

RAT

AS

5 cm



Joonis 3. Tallinnast Jahu ja Väike-Patarei tn kvartali päästekaevamistel päevavalgele tulnud savifiguurid. Kujud on hoiul Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogus

FOTO

D: J

AA

NA

RAT

AS

5 cm

2 cm



Savifiguuride päritoluJahu ja Väike-Patarei kvartalist avas-tatud savikujukesed pärinevad ilmseltReini ja Maasi jõgikonnaga piiritle-tavalt alalt, kus leidus pisiplastikajaoks piisavalt kõrge kvaliteediga toor-ainet, meistreid, kes valdasid matriit-side tegemiseks vajalikke spetsiifilisikäsitööoskusi ning ka piisavalt paljutarbijaid, et kujukesi oleks põhjustmassiliselt toota. Neile kriteeriumitelevastavad kõige paremini Reini-äärsedSaksa ja Madalmaade suuremad kesku-sed, millest tõstetakse arheoloogiliselttõestatud tootmisjälgede põhjal ena-masti esile Kölni, Liège’i, Antwerpenija eriti Utrechti. Ehkki samalaadseidtootmisjäänuseid on teada ka Lõuna-Saksamaalt (nt Konstanzist ja Augs-burgist), ei jõudnud sealtehtu hansa-regiooni.

Avaramast tehnoloogilisest konteks-tist vaadates on tähelepanuväärne, etkujukeste, aga ka teiste matriitsi abilvalmistatud rikkalikult dekoreeritudsaviesemete suurtootmise algus lan-geb enam-vähem kokku trükikunstiesiletõusuga 15. sajandi keskpaigaEuroopas. Viimane tõi kaasa murran-gu pühakirja ja -pildi vahendamiseslaiemale rahvahulgale. Masstoodan-guna valminud keraamilised pühaku-jud näitavad sama fenomeni teist,materiaalset külge. Mõistagi käis teh-noloogiline areng käsikäes kultuu-rilisega – kirikute ja kloostrite suuripuit- ja kiviskulptuure jäljendavaväikese, odava ja mobiilse usuatribuu-tika massiline paljundamine peegel-dab, kuidas ristiusk muutus kollek-tiivsest harduspraktikast järjest isikli-kumaks, indiviidi otsesuhtluseksKristuse või pühakutega. Inimeste ühavahetum suhestumine religioonigatähendas, et usutoimingud tungisidavalikust ruumist järjest enam kodu-seinte vahele – Devotio moderna ni-melise liikumisega oli see algusesaanud juba 14. sajandi lõpukümnen-deil.

Pühakujud koduses miljöösKuidas võidi selliseid savikujukesikasutada? Ilmselt oli nende kasutusmitmekülgne, sõltudes ühelt pooltkujust ning teiselt poolt sellest, kedavõi mida kujutati. Põhijoontes saameleiud jagada kahte rühma. Neist esi-mese moodustavad väikesed, tavaliseltkuni 10 cm kõrgused figuurid, milletegumood võimaldas paigutada neidsobivale tasapinnale (kapipealsele,

!Erki Russow (1974) on Tallinna ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskusevanemteadur, kelle peamine uurimisvaldkondon keskaja linnaarheoloogia ja materiaalnekultuur.

nišši, kodualtarile vms) või lihtsaltenesega kaasas kanda. Teist rühmaesindavad kuni 45 cm kõrgused, seestõõnsad ja vahel ka ainult esiküljeltdekoreeritud kujud. Viimased panditavaliselt ora otsas ruumis kesksele ko-hale. 15. sajandi maalidelt võib näha,et koduses miljöös paigutati minia-tuurseid pühakujusid näiteks kami-nale, nii et selle ette seatud küünalvalgustas figuuri (vt avapilti). Seda kin-nitavad ka paar Tallinna leidu, misolid esiküljelt tahmased. Tõenäoliseltolid kujud enamasti värvitud, kuidEestist leitud kujukestel pole maalingparaku pinnases säilinud. Samas onpolükroomseid pühakukujusid arvu-kalt teada Madalmaadest.

Niisiis kujutasid väikesed saviku-jud endast vahendit, mis aitas kinnita-da indiviidi sisemist vagadust – nendekaudu pöörduti abipalveis kõrgematejõudude poole, ja seda mitte üksneskoduseinte vahel. Selliseid figuurevalmistati ka palverännusuveniiriksvõi hoopis uusaastakingiks (nt Jeesus-laps). Lisaks näitavad arvukad leiudkloostritest, et kujukestel oli oma rollka nunnade privaatses usupraktikas.Igal juhul viitavad savikujukestearvukad leiud hansaregiooni tuumik-alal ja Kesk-Euroopas, et tegemist olihiliskeskaegse linna ainelise kultuuritüüpilise osisega. Miks selliseid ese-meid on Läänemere-äärsetest maadestleitud seni väga vähe (nt Lätist teada-olevalt 1, Soomest 2, Rootsist 29), poleteada. Võimalik, et selle põhjus peitubkujukeste olemuses: tegemist on oda-va masstootega, mis välistas kasum-liku kaugkauplemise või spetsiaalsetellimuse siinsetelt kaupmeestelt. See-tõttu tundub, et Eestist leitud saviku-jukesed on sattunud siia pigem vahe-tute kontaktide kaudu kui spetsiaalsekaubana, mida poelettidel pakkudavõi usupühadel inimestele jagada.

Mida saab siinsete leidude põhjalkokkuvõtteks öelda? Torkab silma, etülekaalus on liigutatavad kujud: neidon üksteist vastukaaluks neljale suure-

male figuurile, mis olid mõeldudkasutamiseks fikseerituna ruumiskohapeal. Mõistagi on kogum liigaväike, et lugeda sellest välja kasutus-paiga eelistusi. Veidi lihtsam on hin-nata kujude religioosset tausta – viie-teistkümnest kujust õnnestub täpse-malt määratleda pea pooled. Kolmel-neljal juhul kujutab ese arvatavastineitsi Maarjat Jeesuslapsega, kaks lei-du on tuvastatavad Jeesuslapsena, üksõõneskuju kehastab püha Ursulatning surnupealuuga katke pärinebKolgata-stseenist. Lisaks saab veel vä-hemalt kolme figuuri seostada mõnenaispühakuga, mis pole täielikultvälistatud ka viimase kolme määra-matu fragmendi puhul. Seega näib, etsarnaselt Inglise, Madalmaade jaPõhja-Saksa kodusele usumiljööle eelis-tati ka Soome lahe põhjakaldal NeitsiMaarja, Jeesuslapse ja märtritest nais-pühakute kujutisi. Neitsi Maarjagaseotud figuuride ülekaal pole seejuu-res üllatav, teades, kuivõrd ulatuslikoli Maarja-kultus hiliskeskajal.

Hoopis keerulisem on hinnata, kesvõisid olla Tallinnast leitud saviku-jukeste kasutajad. Mujal on selliseidesemeid seostatud eelkõige naiste era-viisilise, Jeesuse-keskse hardusega.Siinsete leidude kontekst ei kinnitasellist oletust ega lükka seda kaümber.

Kujukeste suurim leiukoht Jahu jaVäike-Patarei kvartalis sisaldab arvu-kalt ka muud religiosa’t, osutades või-malusele, et kujukesed on sarnaseltPirita kloostrist leitud figuuridega pä-rit eelkõige nunnadega seotud mil-jööst – näiteks võiks tegemist ollanaistsistertslaste Püha Miikaeli kloost-ri prügiga. Samas lubab sealtsamastleitud ilmaliku sisuga praht (kauban-duse ja käsitöö jäätmed) pidada ku-jukesi hoopis 15. sajandi lõpu linna-elaniku omandiks. Igal juhul kajas-tavad kõnealused leiud üht põnevat jaseni väheuuritud aspekti hiliskesk-aegse Eesti ainelises kultuuris. •

Väikesed savikujud kujutasidendast vahendit, mis aitaskinnitada indiviidi sisemistvagadust – nende kaudupöörduti abipalveis kõrge-mate jõudude poole, ja sedamitte üksnes koduseintevahel.



!Ain Kallis (1942) on meteoroloog, klimato-loog ja publitsist. Tema peamine uurimis-valdkond on Eesti kiirguskliima. Töötab pea-spetsialistina Eesti keskkonnaagentuuris.

AIN KALLIS

Kui räägitakse keskajast, siis esmaltmeenub pimedus ja seejärel mustsurm. Klimaatiliselt olid uusaja algus-sajandid nn väikesel jääajal vast pilvi-semadki, kui lähtuda tollasest maali-kunstist (Ilm ja kunst, Horisont1/2017). Muide, pimedaks nimetaskeskaega itaalia poeet Francesco Pet-rarca, vastandades seda helgemaleantiikajale ning keskajale järgnevalenn valgustusajastule.

Milline oli kliima Eesti alal 13.–16.sajandini? Kuna termomeeter leiutatialles 17. sajandil, saab tollaste ilmaolu-de üle otsustada vaid kaudsete andme-te – puude aastaringide, õietolmuana-lüüside ja muude taoliste märkidekaudu, ning muidugi ka kroonikateabil.

Õnneks on siinse kandi eluolu koh-ta kirjutatud arvukais kroonikates.Valiku ilmastikukirjeldustest alatesvanadest kroonikatest ja lõpetades 20.sajandi ajakirjandusega võib leida2013. aastal ilmunud monograafias„Eesti kliima minevikus ja tänapäeval“(autorid Andres Tarand, Jaak Jaagus,Ain Kallis). Mõnel juhul on kirjelduspikem ja värvikam, mõnel korral agalakooniline (näiteks tõdemus „Liivi-maal ikaldus“ Soome ajaloouurijaJorma Ahvenaineni väitekirjas „DerGetreidehandel Livlands im Mittel-alter“ aastast 1963).

Nopped kroonikaist käsitlevad mui-dugi erakordsemaid ilmasündmusi,keskmisi aastaaegade ilmastikukirjel-dusi leidub harva. Allpool mõned näi-ted Eesti keskaja ilmastikust.

1208. Baltimaad.Väga kõvad pakased talvel. Taliviljaora-sed hukkusid. Näljahäda.

Kui ristisõdijad meie aladelejõudsid, oli keskaegne kliimaoptimum juba lõppe-mas. Peale selle algas periood, mida tavatsetaksekutsuda Eesti keskajaks.

ILM JA KESKAEG1219

Pakane oli nimelt nõnda käre, et külm pal-judel meestel kehaliikmed ära võttis…Mõned isegi surid pärast. (Henriku Liivi-maa kroonika).

1242Hiline kevad, Aleksander Nevski la-hing Peipsil 5. aprillil.

1261Ühel pakaselisel päeval veebruari lõ-pus või märtsi algul 1261. aastal saa-bus Saaremaale Kaarma maalinnajuurde rüüstevägi, kes oli kokku kut-sutud kogu Liivimaalt ja Taani kunin-ga aladelt Põhja-Eestis. Retke võimal-das korraldada erakordselt karm paka-ne, mis kaanetas väinad.

1302Talvel oli ainult paar päeva kõvakülma, jaanuaris olid puud õites. Suvioli jahe.

1315–1317Neil aastail külmus Liivimaal koguulatuses rukis ja oder ning seepärasttuli näljaaeg, nii et mitu tuhat inimestsuri ja söödi kõike, mida kätte saadi.Toiduks tarvitati isegi ligimesi: olukor-ras, kus sajad inimesed nälga surid,leidus kroonika järgi vanemaid, kestapsid ja sõid oma lapsi. Samal ajalolla vaesed võlla tõmmatud vargaidöösiti söömiseks alla võtnud. Surnuidkistud söömiseks isegi haudadest väl-ja neid söödud leiva ja soolata (Liivi-maa noorem riimkroonika 1315–1348,koost. Sulev Vahtre, 1960).

Looduskatastroof tabas mainitudaastail kogu Euroopat: vili ikaldus pealakkamatute sadude tõttu, õhk olijahe, heina ei saanud teha. Ja sellineilmastik püsis kolm aastat!

1318Oli viljakas aasta.

1322Läänemeri külmunud. Saksamaalt sõi-deti Liivimaale mööda merd saanide-ga. Teele olid ehitatud jääst korralikudvõõrastemajad.

Muide, teateid aastaist, mil Lääne-meri on olnud külmunud, on märgi-tud päris palju: 1296, 1307, 1323, 1429ja 1431.

Ajaloolane Sulev Vahtre on märki-nud, et ikaldusaastad olid oluline lüli1343. aastal puhkenud Jüriöö ülestõu-su eelduste ahelas. Selliseid põllun-dusele raske ilmastikuga aastaid onJorma Ahvenaineni andmeil Eestikeskajal esinenud kümneid.

Ees aga oli veel jääaeg! Õnneks see-kord väike. •

Jahedate ja sajuste suvede tõttu aastail1315–1317 kogu Euroopat tabanud näljahädaaegadel Saksamaal Erfurtis ilmunud pildipiiblilehekülg, millel on kujutatud põrgut ja nälga.Lõvi seljas ratsutab mõõgaga surm. Lõvi pikksaba lõpeb põrgut kujutava eluka – apokalüp-sise – peaga, kelle lõugade vahelt lahvatavadtuleleegid. Näljana (pildil fames) on kujutatudnärbunud välimuse ja kahvatu jumega naist,kes osutab enda suule

Keskaega kutsuti pimedaks,sest taevas oli pidevalt pilves.Kirjand, 20. sajand

WIK

IPED

IA



Naiste elust ja tegemistest keskaegsel Liivimaal on teada tunduvaltvähem kui meeste omast. Kirjalikes allikates esineb naisi harva, veelgiharvem tuleb ette nende endi kirja pandud dokumente. Naise elukäikumäärasid lisaks soole ka tema koht sotsiaalsel redelil, amet ja elukoht.Mida kõrgemast seisusest naine oli, seda suurem on võimalus, ettemast on kirjalikesse allikatesse jälgi jäänud.

ANU MÄND

NAINE KESKAEGSES TALLINNAS:Michel Sittowi ema

Rataskaevu tn 22 maja, kus Margareta elas alates 1475. aastast kuni surmani 1501. aastal

FOTO

: STA

NIS

LAV

STEP

AŠK

O



Naised meeste varjusKui mõelda, kas Eesti keskajaga seos-tub üldse mõni kuulus naine, tulebvist küll ainsana meelde Taani leskku-ninganna Margrete, kes 13. sajandilsiinset poliitikat ja Tallinna linnaarengut mõjutas. Neile, kes igapäeva-selt keskajaga tegelevad, meenub ehkka mõni kloostri abtiss või jõuka rae-härra proua, aga sedagi ilmselt enne-kõike tänu naise suguvõsa või temaabikaasa tuntusele. Ka dokumentideson naisi defineeritud peamiselt mees-te kaudu – kui kellegi tütart, abikaasatvõi leske.

Selle loo kangelanna Margareta onsamuti meile tuntud eelkõige tänutema elus figureerinud meestele, entmitte niivõrd tänu isale või abikaasa-dele, kuivõrd pojale – Tallinnas sündi-nud ja surnud maalikunstnik MichelSittowile (u 1469–1525), kellele pühen-datud näitust sai 2018. aastal Kumusnautida. Tõsi küll, „Sittowi emana“seostub ta tänapäeva inimestele. Kaas-aegsed tundsid teda esmalt kui OlefMolneri tütart, seejärel aga kui Clawesvan der Sittowi ja Diderick van Kat-wi cki abikaasat. Keskklassi kuuluvakäsitöölise naisena oleks Margaretavaevalt nii palju uurijate tähelepanupälvinud, kui tema esmasündinust po-leks saanud kuulus kunstnik, kes töö-tas mitme kroonitud pea õukonnas.

Margareta päritoluEnt ka Margareta enda elukäik on põ-nev. Tema isa, kes oli talupoeg ja väike-kaubitseja, saabus Tallinna Lõuna-Soo-mest, kas Raaseporist või selle ümb-ruskonnast. Tallinna kodanikuks sai ta15. juunil 1436. Kui kodanikeraamatuson ta kirjas ees- ja isanimega – OlefAndersson –, figureerib ta edaspidiallikates enamasti Olef Molneri nimeall. Kas tegu oli etnilises mõttes soom-lase või soomerootslasega, ei saa meilmselt kunagi teada, sest pelgalt nimepõhjal pole seda võimalik kindlaksteha. Olefi naine ja Margareta ema oliPaul Johanseni andmetel Rootsi pärit- olu Jons Knagge tütar. Pole teada, kas

Margareta koduseks keeleks oli soomevõi rootsi keel või mõlemad. Tallinnasaga pidid nii Olef kui ka tema pere-kond omandama kohalikud suhtlus-keeled, eelkõige muidugi alamsaksakeele, ent käsitööliste ja lihtrahvagasuheldes ei saanud neile tundmatuksjääda ka eesti keel.

Olef ja tema pere elasid Laial täna-val Oleviste kiriku lähedal ja kuulusidilmselt sealsesse kogudusse. Olefi per-

re sündis teadaolevalt neli last: poegOlef ning tütred Margareta, Barbara jaGertrud. Olef Molner (Moller) juuniorabiellus kaupmehe tütrega ja tõusisseeläbi sotsiaalsel redelil kõrgemale.Gertrud suri vallalisena, vanemad õedläksid aga mehele käsitöölistele. Mar-gareta abikaasaks sai maalija ja puuni-kerdaja Clawes van der Sittow, kes oliarvatavasti pärit Mecklenburgist Zitto-wi-nimelisest külast. Barbara abiellusaga sepp Clawes van dem Bergega.

Lübecki raehärra Hinrich Kerckringi naise Katharina portree perekonna kodualtarilt.1520. aastast pärit portree on vaatamiseks väljas Lübecki Annamuuseumis. Pildilvõib näha linnaeliiti kuuluvat kaupmehenaist, kelle jõukusele osutavad arvukad sõrmused ja muud kuldehted ning uhked riided. Käsitööliste naisi, nagu ka Sittowiema, nii varajasel ajal veel ei portreteeritud

FOTO

: AN

U M

ÄN

D

Käsitöölise perekond moodustas keskajal omaettemajandusliku üksuse. Nii hõlmas Clawesi majapidami-ne lisaks ta perele ka selle ja õpipoisse, keda tema kuimeister välja õpetas.


Abielu Clawes van der SittowigaMargareta oli Clawesi teine abikaasa,seega pidi neil olema mõningane va-nusevahe. Neil sündis kolm last, pojadMichel, Clawes ja Jasper. Clawes vander Sittowil olid kõige järgi otsustadeskuldsed käed ja tal läks majanduslikusmõttes väga hästi. Põhiliselt tegi tamitmesuguseid puunikerdus- ja maali-mistöid, ent kuldas ka tuulelippe japarandas klaasaknaid. Tema klientidehulka kuulusid raad, Niguliste kirik jaKanuti gild. Clawesi jõukusest annabtunnistust asjaolu, et talle kuulus ajajooksul linnas mitu maja. Esialgu ela-sid nad Margaretaga Laial tänaval (Lai38), kus tõenäoliselt nägid ilmavalgustka vähemalt kaks nende poega, ent seemaja müüdi 1475. aastal ja pere kolisRataskaevu tänavale, mis tol ajal kan-dis Rüütli tänava nime. Seal oli Clawesomandanud kaks kõrvutiasuvat maja(Rataskaevu 22), millest suuremat ka-sutati elamuna, teist aga nimetati väi-keseks majaks. Emmas-kummas pidiasuma ka Clawesi töökoda. Vähemalt1473. aastast alates kuulus talle ka üksmaja Niguliste tänaval, ent seda üürista välja.

Käsitöölise perekond moodustaskeskajal omaette majandusliku üksu-se. Nii hõlmas Clawesi majapidaminelisaks ta perele ka selle ja õpipoisse,keda tema kui meister välja õpetas.Selle kohta, kas ja kuivõrd Margaretaoma meest tema ametis abistas, alli-kad paraku vaikivad. Clawes van derSittow polnud üksnes osav meistri-mees, vaid jõudis kõrgele kohale kakäsitööliste Kanuti gildis, kus temastsai gildi kaasistuja. Allikatest nähtub,et tema ja Margareta lähedaste sõpra-de-tuttavate hulka kuulusid lisaksmaalijatele ja puunikerdajatele ka kul-lassepad, sepad ja teiste metallieriala-de esindajad. Arvestades Clawesi va-randust ja positsiooni, võib perekondakahtlemata lugeda Tallinna käsitöölis-te paremiku hulka kuuluvaks.

Lesepõlv ja uus abieluClawes suri 1482. aastal ja Margaretajäi kolme alaealise lapsega üksi. Küm-me aastat varem oli teise ilma läinudtema isa Olef. Ehkki Margareta oli lese-na küllaltki heal järjel, tuli tal siiskiuuesti abielluda, et kindlustada enda-le ja oma lastele äraelamine. Tema tei-

seks abikaasaks sai Hollandi päritolumaalija ja klaasija Diderick van Kat-wick, kellega ta abiellus 1485. aastal.Selleks ajaks oli Margareta vanim poegMichel juba Brugges maalikunsti õppi-mas. Kuna pole täpselt teada, millalDiderick Tallinna saabus, ei tea mesedagi, kas Michel üldse jõudis ennevälismaale minekut oma tulevasekasuisaga kohtuda. Diderickile kuisisserännanule oli jõukas lesk ningtolle eelmisest mehest maha jäänudtäies varustuses töökoda igatahes tõe-line lotovõit.

Haruldase dokumendina on säili-nud Margareta ja Didericki abieluvara-leping, mis sõlmiti 20. detsembril1485. Ühegi teise Tallinna käsitöölisenaise kohta pole sellist dokumentiseni teada. Abielulepinguga pandi pai-

Margaretal oli, mida jagada.Iseäranis torkab silma testamendis mainitud suurhulk sularaha, mida tema seisusest naistel oli harvakäsutada.


WIK

IPED

IA

Michel Sittow, Margareta vanim poeg, võeti 1492. aastal Toledos kuninganna Isabeli õuekunstnikuks. 1490. aastatest pärit maal „Noormees punasemütsiga“ on üks tema varasemaid säilinud teoseid. Otsekui peeglisse suunatud pilgu tõttu on seda arvatud olevat noore Micheli autoportree. Parempoolne maal (u 1514), millel võib näha kuninglikust soost naist, kuulub Micheli küpsesse loomeperioodi. See kujutab tõenäoliselt AragoniKatariinat, Inglise kuninga Henry VIII esimest naist


ka, et Margareta kinnis- ja vallasvarajaotatakse rahalises mõttes kaheks:pool pidi jääma tema kolmele lapseleja pool Diderickile. Clawesilt päran-diks saadud kaks maja hinnati vasta-valt 350 Riia margale (elumaja) ja 150margale (väiksem maja). Lastele pidikuuluma ka pool vallasvara hinnast,sealhulgas ema ehetest, nõudest, köö-giriistadest, sulekottidest ja viljavaru-dest, samuti sularahast. Jagatavast va-rast arvati välja vaid Margareta abielu-sõrmus ja kaks tema parimat kleiti.

Vastutasuks heldele kaasavaralepidi Diderick omalt poolt tasuma Mar-gareta poegade ülalpidamiskuludkuni nende täisealiseks saamiseni.Nagu asjade edasine käik näitas, eipidanud Diderick sõlmitud lepingusttäies ulatuses kinni, võttis endale suu-

rema osa Clawesist järele jäänud va-rast, sealhulgas töökoja ja selle sisus-tuse, ega tahtnud Michel Sittowile, kuitoo 1506. aastal Tallinna tagasi pöör-dus, tema seaduslikku pärandiosakätte anda. Clawesile kuulunud majadolid 1487. aastal kantud Diderickinimele, Michel sai need endale alles1518. aastal, pärast kasuisa surma.

Margaretal ja Diderickil lapsi eisündinud, võimalik, et selle põhjuseksoli naise vanus. Oma vanimat poega einäinud Margareta pärast seda, kui too1484. aastal Bruggesse õppima läks,enam kunagi. Välismaale suundus katema keskmine poeg Clawes, ent poleteada, kuhu. Samuti ei tea me, kas taläks isa ja vanema venna eeskujulõppima maalikunsti või mõnd muudametit.

TALL

INN

A L

INN

AA

RHIIV


Margareta testament on haruldane dokument, sest naiste viimset tahet väljendavaid üleskirjutusi on keskaegsest Tallinnastmeieni jõudnud vaid tosinkond. Testamendi lõppu on Diderick kirjutanud oma naise nime hollandipäraselt Mergriete

Margareta testament ja pärandus1499. aasta varasuvel oli Margaretailmselt raskesti haige, sest ta lasi peet-ripaulipüha eelõhtul (st 28. juunil)koostada testamendi. Seegi on vägaharuldane dokument: keskaegsest Tal-linnast on naiste testamente säilinudkõigest tosina jagu. Testamendi hol-landipärane keel ja sõnastus osutavad,et selle pani kirja Diderick van Kat-wick.

Testamendist ilmneb taas, et Marga-reta oli jõukas naine. Nagu tollal ta-vaks, mõtles surija esmalt oma hingesaatusele teispoolsuses. Margareta pä-randas 200-margase kapitali Nigulistekirikule, et seal seataks tema ja tamehe hingeõnnistuse hüvanguks sisseregulaarsed jumalateenistused. Lisaksannetas ta Nigulistele kolm hõbemar-



Õiguslikus mõttes oli naine keskajal allu-tatud mehele, algul isale või tolle surresmõnele teisele meessoost sugulasele, hil-jem abikaasale. Ka lesknaistele määrativõi valiti meessoost eestkostjad, enamastitemaga samast sotsiaalsest kihist. Jõuka-tel ja mõjukatel leskedel, eriti neil, kelpolnud lapsi, olid oma varaga ümberkäi-mise osas siiski võrdlemisi vabad käed,sest seni kuni lesk toimis valitsevate õigus-normide ja tavade piires, polnud eest-kostjatel vajadust ega võimalust talle pii-ranguid seada. Näiteks võis lastetu lesk-naine otsustada kogu oma vara müüa jakirikule annetada. Lastega lesk pidi see-vastu eelkõige silmas pidama laste kuioma seaduslike pärijate huve (vt ka TiinaKala artiklit lk 66–67).

Linna valitsemine, poliitika ja avalikelu olid meeste pärusmaa. Naiste vastutu-sel oli eelkõige kodune majapidamine:nad hoolitsesid laste eest, käisid turul,tegid süüa, pesid pesu, koristasid jne.Jõukate kaupmeeste majapidamises olidproual abiks majapidajanna ja teenijatüd-rukud, vahel ka amm ja lapsehoidjad,alamkihtides lasus kogu töö pereema õlul.

Töö ja majapidamineLinna majanduselus oli naistel siiski olu-line roll. Nad tegutsesid väikekauban-duses, pidades eelkõige pudupoode, võiabistasid selles oma meest. Paljude käsi-töötsunftide põhikirjas (skraas) on naisteõigusi eraldi nimetatud. Näiteks ilmnebpagarite skraast, et naine tohtis selle pal-gata. Kingseppadel võis naine aga mehehaiguse korral või muus hädaolukorraspoodi pidada. Kui käsitöölise naine jäileseks, tohtis ta teatud aja jooksul mehetöökoda edasi pidada. Küll ei tähenda-nud see, et ta ise mehe ametit jätkas –töö tegid ära ikkagi sellid ja õpipoisid.Enamasti võis lesk iseseisvalt tegutsedaaasta ja ühe päeva, nii oli sätestatud näi-teks kullasseppade, seppade, kanepiket-rajate ja köiepunujate ning rätsepateskraas. Püttsepa lesk seevastu tohtis omakadunud mehe töökoda edasi pidadakoguni kolm aastat. Kui lesk abiellusuuesti sama ametit pidava meistriga, läkstöökoja pidamine uue abikaasa kätte.Kui uus abikaasa oli aga mõne teise eri-ala meister, kaotas lesk õiguse eelmisemehe töökoda edasi pidada. Teatud eri-aladel võisid naised ka ise töötada, näi-teks kangruna. Samuti tegutsesid linnaskutselised ämmaemandad, kellest vähe-malt üks oli linnaarsti alluvuses. Vanemadnaised ja lesed käisid väikese tasu eest kahaigeid põetamas.

Sarnaselt meestega kuulusid naisedgildidesse ja vennaskondadesse, ent nen-

ILMALIKE NAISTE ELUST KESKAEGSES TALLINNAS

ka armulauakarika jaoks. Varakalenaisele iseloomulikult tellis ta mäles-tusteenistusi mitte ainult oma kodu-kirikust, vaid veel teisestki pühako-jast, jättes dominiiklastele viis kuld-nat, et need loeksid ta hinge eest kakskorda 40 missat. Sama summaga pidasta meeles ka Olevistet ja toomkirikut.

Poegadest pidi kõige priskema pä-randuse saama Michel kui vendadestvanim, ent mõistagi ei jäänud ilma kaparasjagu välismaal viibinud Clawes jaJasper. Sugulastest pidas Margaretameeles oma õe Barbara lapsi: tematütart Apolloniat, kes oli abielus kul-lassepp Hinrick Schrammiga, ja Els-ket, kelle mees oli sepp. Barbara ainuspoeg Jacob van dem Berge, kes ühtlasioli Margareta ristipoeg, oli parasjaguSaksamaal teoloogiat tudeerimas.Margareta lasi oma testamenti kirjapanna, et kui Jacobist saab preester,ootab teda pärandusena rüü, mida tasaab kanda oma esimesel missal, ja 20marka sulas. Ühtlasi avaldas ta loo-tust, et Jacob palub tema hinge eest.Sellele sättele lisandus aga tingimus,et kui noormees juhtub ümber mõtle-ma ja preestriks ei hakka, kahanebtema pärandiosa 5 kuldnale. Vahemär-kuse korras võib lisada, et Jacobist tõe-poolest sai preester, aga ta leidis omaleteenistuskoha mitte Tallinnas, vaidTartus.

Niisiis Margaretal oli, mida jagada.Iseäranis torkab silma testamendismainitud suur hulk sularaha, midatema seisusest naistel oli harva käsuta-da. Margareta sotsiaalne staatus väl-jendus ka selles, et ta valis endale ko-guni neli testamenditäitjat. Need olidraehärra Johan Gellinkhusen, kaup-mees Olrik Karnip ning kullassepadHans Ryssenberg ja Jacob Luban. Gel-linkhusen ja mõlemad kullassepadolid Margaretat esindanud juba temaabielulepingu sõlmimisel, mis viitabtihedatele sidemetele nende vahel.

Kui enamasti on inimesed omaviimse tahte lasknud kirja panna tõe-poolest surmasuus, siis Margaretaltookord siiski vedas, sest ta paranes jaelas veel paar aastat. Testamendi üla-servale lisatud daatumi kohaselt antisee käiku alles 1501. Kui valdavalt ilm-neb täpne surmaaeg dokumentidestküllalt harva, siis Margareta on selles-ki suhtes tänuväärne erand. Nimeltkui Michel Sittow 1507. aastal omapäranditüli asjus Lübecki raele kirjasaatis, mainis ta seal, et tema ema suri1501. aasta kadripäeval (25. novemb-

ril), samal ajal kui Michel ise viibisToledos Hispaania kuninganna teenis-tuses.

Margareta maeti ilmselt Nigulistes-se, kus puhkasid juba ees tema isa jaesimene mees Clawes. Kas perekonnaloli õnnestunud omandada hauaplatskirikus, nagu seda said endale lubadaüksnes jõukad ja mõjukad isikud, võimaeti nad kirikaeda, pole teada. Vii-mane variant on siiski usutavam: ki-rikaeda maeti näiteks ka maalija japuunikerdaja Jurgen Dreger. Diderickvan Katwick abiellus peatselt uuesti,ent nii nagu Margaretaga, ei sündinudtal ka oma uue abikaasaga lapsi. Seeasjaolu tegi pärandiasjade ajamiseMicheli jaoks vähemalt osaliselt lihtsa-maks.

Margareta vereliin Tallinnas ei jää-nud kahjuks püsima. Michel Sittowiainus laps suri varases teismeeas ningClawesi ja Jasperi kohta pole pärast1501. aastat Tallinna allikates enammingit märki, mistõttu võib oletada,et nad kas surid võrdlemisi noorelt võikolisid välismaale. Küll aga näib, etMargareta ja tema isa pärinemine Soo-mest mõjutasid Micheli karjääri, kuitoo Tallinna tagasi pöördus: nimelt tel-lis Lõuna-Soomes asuv Siuntio kiriktalt millalgi enne 1515. aastat sealsealtari jaoks kujusid. Kuna Siuntio asusRaasepori foogtkonnas, võib oletada,et Michelit teadsid soovitada temaemapoolsed sugulased. Igal juhul onsee põnev teema, mida tasub arhiivi-allikate valguses edasi uurida.

Tänu kahele haruldasele dokumen-dile – abieluvaralepingule ja testamen-dile – on Margareta Molner-Sittow-Kat-wicki elust teada tunduvalt rohkemkui käsitööliste kihti kuuluvate naistekohta keskmiselt. Teisalt on need vaidkillukesed, mis annavad meile aimusellest, kes olid ta sugulased ja hõimla-sed ning kuidas oli korraldatud temaelu majanduslik pool. Keskajal jäidnaised õiguslikus ja sotsiaalses plaanisparatamatult meeste varju, mis mõju-tab ka seda, mida on võimalik nendekohta välja uurida ja mida mitte. •

!Anu Mänd (1968) on ajaloolane ja kunstiaja-loolane, kes on uurinud oma teadustöös kesk-aegse Liivimaa sotsiaalajalugu ja visuaalkultuuri.



de roll neis oli piiratum ja ühtegi gildi-ametisse neid ei valitud. Küll oli neil omaosa gildide usuelus ja heategevuses. Nai-sed võtsid osa gildide jumalateenistustestja protsessioonidest, valmistasid küün-laid, osalesid gildiliikmete matustel jalugesid nende hinge hüvanguks palveid.

RiietusNaise riietus, ehted ja aksessuaarid sõltu-sid tema seisusest. Riietuse järgi pidi äratundma, kes millisesse ühiskonnaklassikuulub ja kas tegemist on neiu, abielu-naise või lesega. Oma seisusest uhkemaidrõivad ei tohtinud kanda, selle järele val-vati hoolikalt. Mõistagi polnud keskajaühiskonnas reguleeritud vaid riietumine,vaid ka teised eluvaldkonnad. Hiliskesk-ajal andis raad välja rõivamäärusi ja luk-susmäärusi, mis reguleerisid ja piirasideelkõige pulmapidudele tehtavaid kulu-tusi: mida tohib olenevalt seisusest javarandusest seljas kanda, mitu päevavõib pidu kesta, kui palju tohib külalisikutsuda, mitu käiku serveerida ja milli-seid roogi pakkuda jne. Rõivamäärustegareguleeriti peamiselt naiste riietust, misseati sõltuvusse abikaasa varanduslikustseisust ja hiljem ka tema sotsiaalsest kuu-luvusest.

Rõivaid oli võimalik soetada mitmelmoel, jällegi sõltuvalt seisusest ja rahako-tist. Tallinnas tegutsesid kutselised rätse-pad, kasuksepad ja kingsepad, ent val-misrõivaid ja jalanõusid toodi ka sisse.Kangast kooti ja rõivaid valmistati kakodus. Kõige levinumateks kohalikeksmaterjalideks olid linane ja villane, entimportkangastena jõudsid linna erinevadkalevisordid, samuti siid, samet, atlass ja

muud (vt ka Ivar Leimuse artiklit lk70–75). Pudupoodides oli müügil kuk-ruid, ehispaelu, vöösid, tanusid, nööpe jamuud vajalikku. Tallinna elanikkond olietnilises mõttes kirev, seetõttu said rõi-vastuses, sh naiste omas, kokku erinevatekultuuride mõjutused, eriti saksa, eesti javene. Hansakaubanduse kaudu ja välis-maal õppinud meistrite vahendusel jõud-sid linna aga ka kaugemate maade, naguHispaania või Burgundia, moesuundu-mused.

HügieenKeskajal pöörati keha puhtuse eest hoo-litsemisele suurt rõhku. Tallinnas oli mitusauna, mõned neist kuulusid linnale, tei-sed asusid seekides ja kloostrites. Jõuka-matel linlastel võis olla oma saun, mis sar-naselt teiste kõrvalhoonetega asus elamutaga hoovis. Saunaskäik oli oluline mitteainult puhtuse pärast, vaid ka tervise eesthoolitsemiseks. Ehkki jõukamatel inimes-tel olid paremad võimalused oma hügiee-ni eest hoolt kanda, polnud saun kau-geltki vaid rikaste privileeg. Näiteks said14. sajandi teisel poolel raehärra JohannBolemani rajatud avalikku sauna, misasus Rüütli tänaval hilisema Kiek in deKöki lähedal, külastada linnavaesed igalneljapäeval tasuta. Jaani seegi reeglites,kus on ka mitu meeste ja naiste vahelistläbikäimist puudutavat moraalisätet, lei-dub muuhulgas meeste ja naiste ühisesaunas käimise keeld.

Keskaja naistel oli elu jooksul vähemmenstruatsioone kui tänapäeva naistel.Neil oli rohkem rasedusi, lapsi imetatikauem ja menopaus algas varem, isegi30. eluaastate lõpus. Sidemetena kasutati

peamiselt linase riide ribasid, sealhulgasneid, mis olid üle jäänud rõivaste või voo-dipesu õmblemisest. Heaks abivahendiksolid ka suure imavusega samblaliigidnagu turbasammal. Võimalikku „lekki-mist“ aitasid varjata alusseelikud.

ProstitutsioonEhkki keskaja kirik ja ühiskond laiemaltpidas prostitutsiooni patuseks, vaadatisellele linnades sageli läbi sõrmede.Ühest küljest loeti lõbumajasid noortevallaliste meeste kooliks. Teisest küljestarvati, et seal käimine maandab meesteagressiivsust ja hoiab neid eemal kurite-gudest, sealhulgas korralike naiste tülita-misest. Keskaegses Tallinnas asus üks bor-dell linnamüüri sees, kinnistul, mille täna-päevane aadress on Müürivahe tn 5 ja 7.Linnale kuuluv lõbumaja rajati kunagisseelamusse teadaolevalt 1470. aastatel jaseda hakati nimetama Punaseks kloost-riks. Tegemist oli seega legaalse asutuse-ga, mille sissetulekutelt maksti linnalemaksu. Raad omakorda kandis hooneeest hoolt, lastes seal näiteks aknaid pa-randada. Linn sulges Punase kloostri1522. aastal ja müüs maja haigehooldu-sega tegelevale Püha Rochuse vennas-konnale. Enamasti tegutsesid lõbutüdru-kud siiski väljaspool linnamüüri asunudkõrtsides. Kõrtse oli eeslinnades arvukalt,näiteks Kalamajas 1527. aasta andmetelkoguni 17. Prostituutide sotsiaalse taustakohta on vähe teada, ent tõenäoliselt pä-rinesid nad enamasti alamatest kihtidest.

Rasked kuriteod ja surmanuhtlusRaskete kuritegude eest, nagu tapminevõi vargus, karistati surmanuhtlusega niimehi kui naisi. Erinevus seisnes piinamis-ja hukkamisviisides. Tallinna kohtuproto-kollid tõendavad, et mehi, olenevalt nen-de seisusest, hukati enamasti kas puuesvõi mõõgaga pead maha raiudes, naisiaga põletati või maeti elusalt. Nii näiteksleidis 1489. aastal kirikuvarguselt tabatudmehest ja naisest esimene oma lõpu rat-tal, teine aga elusalt maetuna.

Kui naine juhtus olema lapseootel, siisteda ei piinatud ning hukkamist lükatikuni sünnituseni edasi. Nii hoiti näiteksnaist, kes oli varastanud kaupmees PeterTemplini tütre mantli ja ühelt teiselt ko-danikutütrelt paelad, ning kes selle eest1464. aastal elusalt maeti, kõigepealt poolaastat vangikongis, kuni ta poja sünnitas.

Naistele omane kuritegu oli vastsündi-nu tapmine. 1490. aastal põletati keegiElsebe, kes oli oma lapse seegi saunasilmale toonud, siis tal aga kaela kahe-korra käänanud ja surnukeha tänavalevisanud.

Nõidade põletamise kohta keskaeg-sest Tallinnast teateid pole, naiste süüdis-tamine nõiduses jõudis siiamaile vara-uusajal. •

Brugges tegutsenudMadalmaade kunstniku Jan van Eycki (ca1390–1441) maalil onarvatavasti kujutatudItaalia kaupmeest Giovanni Arnolfinit ja tema lapseootelnaist. Maalile jäädvustatud interjöörija rõivaste järgi otsus-tades elas perekondjõukalt

WIK

IPED

IA



Pirita kloostri nunna kiri Tallinna raeleDOKUMENT KÕNELEB

Kloostrielanike kirjadest on säilinud keskaegse Liivimaa arhiiviainese seas enamasti vaidkloostri juhtkonna pöördumised erinevate vaimulike ja ilmalike võimukandjate poole, etkaitsta oma kloostri huve. Munkade või nunnade isiklikke asju puudutavad ülestähendusedkujutavad endast suurt haruldust. Üks selliseid on Tallinna kaupmehe Sorgies Huldermannilese, 1522. aastal Pirita kloostris nunnaks pühitsetud Elsebe Huldermanni kiri Tallinna raele.

Elsebe oli pärit jumalakartlikust pere-konnast. Tema vend Christian Bom-hower oli Tartu piiskop, kolmest õestja kahest vennatütrest said birgitiinidnagu Elsebegi. Elsebe vend AntoniusBomhower kuulus frantsisklasteordusse ja pidas reformatsioonipäevilägedaid luterlastevastaseid jutlusi.

Elsebe oli Sorgies Huldermanni tei-ne naine. 1507. aastal, ilmselt peatseltpärast Elsebe ja Sorgiese poja Martenisündi, tegi Sorgies korralduse jagadaoma vara pärijate vahel, et vältida hi-lisemaid arusaamatusi esimesest abi-elust sündinud laste ning Elsebe jaMarteni vahel. Sorgiese ja tema esi-mese abikaasa tütar Ursula abiellus1507. aastal Tallinna kaupmehe Hel-mich Fickega, kellest sai hiljem üksMarteni varaliste õiguste eest seisjaid.1512. aastal koostas Sorgies Hulder-mann testamendi, millega pärandaskindlaksmääratud summad Tallinnakirikutele ning oma vanematele laste-le; kõik ülejäänu, mille suurust jakoosseisu ei mainita, pidi jääma Else-bele ja poeg Martenile. Samal aastalSorgies suri ning Elsebe kolis Tartusse,võttes sinna kaasa ka abikaasa päran-duse. Oma tollal veel alaealise pojapärandiosa kohta ta mingit korraldustei teinud. Poisi eestkostjateks saidPeter Klewynckhusen ning üks ema-poolsetest onudest, Bertolt Bomhower,kes pidanuks seisma Marteni varan-duslike huvide eest tema 24-aastasekssaamiseni; mõlemad mehed olid üht-lasi Elsebe eestkostjad. Vara toimeta-mine Tartusse tähendas muu hulgasselle äraviimist Lübecki õiguse alt,mistõttu ei olnud eestkostjatel ja Tal-linna rael enam võimalik jälgida selleseaduspärast jagamist ema ja poja va-hel. Tallinnas oleks rael olnud päran-divaidluse korral õigus nõuda varakülmutamist seniks, kuni kõigi päri-

See haruldane dokument on Tallinna raearhiivis hoiul olnud alates 1522. aasta hilissügisest tänini

TALL

INN

A L

INN

AA

RHIIV



Tallinna raehärradele suunatud pöördumise suure algustähe (D) sisse kirja tagaküljel on Elsebekirjutanud piibli- ja pühakunimed: Ihesus, Maria, Anna, Johannes, Birgitta

J ELSEBE KIRJUTAB: „Jeesuse kõige õnnistatum nimi õnnistegevaks ja õndsaks tervituseks ja ka minu suutmistmööda sõbralikud soovid! [---] Ettenägelikud armsad isandad! [---] Mulle teeb suurt ülekohut,et selle kallal vaeva nähakse, et mind takistada osa saamast varandusest, mida kõige-vägevam Jumal on oma suurest armulikkusest mulle andnud, mida ma olen temalt nii kauapalunud ja ka nii sageli ja tihti selle eest palvetanud, kuni see mulle osaks on saanud. Ja onka alati ja üha nii auväärne ja kena, et ma siia sellesse väärikasse pühasse ordusse auväärsekonvendi ja õdede hulka olen tulnud, pärast seda, kui ma ilmalikust elust loobusin, koos omailmaliku varandusega, millele nendel [kaebajatel] mingit õigust ei ole. [---] Samuti ei tea mamitte, et ma oma vendade, sugulaste ja hõimlaste ning võõraste vara praegu või varemoleksin kinni hoidnud või seda neile keelanud. Ja ma olen meelsasti alati igaühele andnud jatasunud tema osa.

Teie auväärsus palub sellelt väärikalt konvendilt kogu minu varandust [puutumatult]seista lasta, kuni ma oma sugulastest [varaliselt] lahutatud olen. Selle kohta ei tea ma muudmitte kui armu ja sõprust. Nii pikk ja lai kui on nende kaebus ja jutt ning nende arusaamineõigest tõest, lasen ma neil selle juurde jääda, kui nad heaks arvavad. Siis võib igaüks omaasja ette kanda minu kohasele kohtumõistjale minu juuresolekul, nagu on õiglane. Kakirikuõiguses ei saa kellegi üle kohut mõista ilma kostjata. Niisiis palun ma teenistusvalmiltteie auväärset aulist tarmukust ennast tagasi hoida minu üle kohut mõistmast ja paluda kõigeeest, mida Jumal on mulle andnud. See ei kuulu nüüd teie kohtumõistmise alla ja Jumalaarmust pole midagi, mida minult saaksid võtta need, kes elavad kurja ja jõledat elu. Minugapidi sündima see, mis Jumal on ette näinud ja milles mind aidanud, et ma sellesse väärikassekloostrisse tulin armsate isikute ja neitsite ja väärika konvendi hulka, millise armu eest maalati tänulik olen. Ja samuti peab igaüks seda kloostrit ja paika parimal moel meeles. Kunaminu sugulased ja hõimlased ei häbene ega painuta oma päid minu tahtmist mööda, palun mateie auväärset, ettenägelikku, aulikku tarmukust, et te [minu] vendade, sugulaste ja hõim-laste vastalise ja ebamõistliku hoiaku pärast meie pühalt ordult ja väärikalt kloostrilt omatavapärast sõbralikkust ja vaga toetust ära ei pööraks, vaid mõtleksite suurele tasule, milleJumal on määranud kõigile õigetele ja mille järgi on tehtud kogu kirikuõigus ja seatud koh-tumõistjad, kes leski ja orbusid peavad kaitsma ja hädas neile appi tulema. Seda usaldan mateie auväärsele, ettenägelikule ja aulisele tarmukusele ilma igasuguse kahtluseta kõigesarmus teha ja sündida lasta kõrge ja suure tasu eest Issandalt Jumalalt, kelle hoolde usaldanigaveseks ajaks teie auväärse ettenägelikkuse, kõik ühtemoodi, õndsaks hinge ja kehaheaoluks, terviseküllases suutmises tema jumalikuks teenimiseks pikkadeks eelseisvateksaegadeks. Kirjutatud Püha Birgitta Marientali kloostris, püha lese Elisabethi päeval [19.november], aastal tuhat viissada kakskümmend kaks.“

jate pärandusosa suhtes on kokkulepesaavutatud.

1521. aastal üritas Elsebe panna tol-lal arvatavasti 17-aastast Martenitnoormehe tõrkumisest hoolimata Aiz-pute frantsisklaste konventi, kus poisska mõnda aega elas. 1522. aastaks küp-ses Elsebel aga plaan minna Piritakloostrisse ja võtta sinna kaasa ka abi-kaasalt päritud vara, mis vallandastüli eestkostjatega. Nii pöörduski Else-be enda (ja ühtlasi Pirita kloostri) huvesilmas pidades Tallinna rae poole. Ilm-selt oli Elsebe vennal Bertoltil tekki-nud lootus saada nüüd, kus õest jaõepojast olid saanud kloostrielanikud,osa nende varandusest endale. Martenoli selleks ajaks aga väidetavalt kehvatervise tõttu Aizputest lahkunud ninghoolimata pingelistest suhetest emagaasunud tema juurde Pirita kloostrisse.

Kirja on Elsebe arvatavasti kirjuta-nud oma käega, tehes seda mitte tol-laste asjaajamisdokumentide puhultavaks olnud kantseleikursiivis, vaid

mõneti peenutsevana mõjuvas riftis,mis võis olla saanud inspiratsioonihumanismiajastu trükistest. Elsebekirja pöördele üles tähendatud piibli-ja pühakunimed (Ihesus, Maria, Anna,Johannes, Birgitta) oleks justkui kat-kend palvest. Juhuslik ei tarvitse ollaseegi, et kiri on koostatud Elsebe nimi-pühaku – Tüüringi püha Elisabethipäeval. Sama kuupäeva kannab Piritakloostri abtissi ja õdede kiri raele, mil-les kinnitatakse, et on üksnes õiglaneja loomulik, kui nunn toob kloostrisseastudes sinna kaasa ka oma vara.

1527. aastal esitas Marten Hulder-mann oma eestkostjate Bertolt Bom-howeri ja Peter Klewynckhuseni pealeTallinna raele kaebuse, väites, et tedaoli sunnitud omal ajal kloostrisseminema vägivaldselt ning et eestkost-jad ei olnud tema varaliste huvide eestpiisavalt seisnud. Võimalik, et kae-bamisjulgust andsid talle nii hõimlaseHelmich Ficke toetus kui ka Tallinnaall-linnas tolleks ajaks aset leidnudreformatsioonimeelsed ümberkorral-dused, mis, tõsi küll, Pirita kloostritvõi selle kätte sattunud vara veel otse-selt ei mõjutanud. Kaebuse tulemustekohta ei ole paraku midagi teada ja kaMarteni nime pärast 1527. aastatenam allikates ei kohta. Võimalik, etta lõpetaski oma elu Pirital. •

! Tiina Kala (1967) on Tallinna Linnaarhiiviteadur, kelle peamine uurimisvaldkond onEesti keskaegne kirikulugu ja kirjakultuur.

TALL

INN

A L

INN

AA

RHIIV



Hobuseid kasutati laialdaselt nii veo-kui ratsaloomadena. Kui palju oli agahobuseid keskaegses Tallinnas, on ise-gi umbkaudselt raske öelda. Tõsi, kaTallinna elanike arv pole kuigi täpseltteada. Siiski on selle kohta olemas mõ-ned vähem või rohkem põhjendatudhinnangud – arvatakse, et hiliskeska-jal võis tallinlaste arv küündida umb-kaudu 5000–6000 inimeseni. Vaatama-ta allikate nappusele püüan järgnevasvisandada mõned pidepunktid ka ho-buste arvu väljaselgitamiseks, et oleksvõimalik ette kujutada, mida hobuseajastu keskaegsele Tallinnale tähendas.

Alustagem loomadest rae tallis,mida linn kasutas peamiselt kommu-naalmajanduses. Rüütli tänaval paik-

nenud marstalli (hobutalli) majanda-mise kohta on säilinud mitmesugu-seid teateid, nii heinaliste päevapalka-de kui hobuste rautamise või ravimisekohta, samuti mainitakse rae arveraa-matus hobuste ostmist või müümist.Samas ei ole meie ajani säilinud ühtkiallikat, millest tuleks välja hobustekoguarv. Üks 16. sajandi alguse arve-katke nimetab 15–16 hobuse söötmistmarstallis ning raehärrad on toonamaapäevale sõitnud 10–20 hobusega.Viimasel puhul on aga raske uskuda,et linna tallid siis täiesti tühjaks jäeti.Võiks niisiis arvata, et linna omandu-ses oli mitukümmend, parematel aas-tatel võib-olla isegi kolmekohaline arvhobuseid. Nende eest hoolitsesid 16.

sajandil 3–4 sulast ja marssal (marstal-li ülem), lisaks hooajalised abilised.Üsna kindlasti ei hoitud kõiki hobu-seid kogu aeg marstallis. On teada, etsuviti transporditi hobuseid Naissaare-le ja Aegnale, kuid neid peeti ilmseltka linnale lähemal asuvatel karjamaa-del. Näiteks Koplis, mis on saanud loo-made karjatamise järgi ka oma nime.Joomas said loomad käia Karja-allikaltänapäeva Allika tänava piirkonnas,küllap kasutati selleks hiljem ka vana-linna kaevude vett. Hobusetõugudekohta annavad kirjalikud allikad vähevälja. 16. sajandist leiab friisi ja hispaa-nia hobuste mainimisi, mõne hobusekohta on aga lisatud epiteet „liivimaa-lane”, mis viitab kohalikule tõule.

Tallinn — hobuste linn?

TALL

INN

A L

INN

AA

RHIIV

Asjaolu, et keskaegses linnas peeti hulgaliselt koduloomi, on laialt teada. Samuti tõsiasi,et enne aurumasinat ei olnud inimestel peale koduloomade õieti ühtki teist liikuvat jõuvahendit. Nendest koduloomadest oli tähtsaim hobune, kuigi mainimata ei saa jättaka härga, kellel oli Eesti vanemas talupojakultuuris veoloomana äärmiselt oluline roll.

Kirjutajad on tihtipeale dokumendiservadele kritseldanud, seda nii sule proovimiseks kui ka kommentaariks tekstile. Tallinna rae arveraa-matutes leidub joonistusi, mis on otse mõne sissekandega seotud. See hobusejoonistus pärineb aga 1507–1533. aastate arveraamatu vaheleköidetud lahtiselt sedelilt

JUHAN KREEM



!Juhan Kreem (1971) on Tallinna Linna-arhiivi teadur.

Kui linna majanduse kohta on kirja-likke allikaid säilinud isegi palju, siislinlaste eraomanduses olnud loomadearvu väljaselgitamiseks on andmeidnapimalt. Huvitaval kombel märgitak-se testamentides koduloomi ülespigem harva ja statistilist alust neisthästi ei saa. Testamentide kõrval ontähtis allikaliik pärandiinventarid,kus loomad leiavad mainimist, kuidnendegi järgi on raske teha järeldusikogu linna kohta.

Üks võimalus hobuste arvukusestaimu saada oleks välja selgitada need,kelle jaoks hobune oli oluline tööva-hend. Kui palju oli aga Tallinnas kesk-ajal kokku näiteks voorimehi? KüllikeKaplinski on kogu 14. sajandi pealeloendanud 105 voorimeest. Kui paljuneid korraga võis ametis olla, on ise-küsimus. Kui võtta kitsam ajaperiood,1369–1372, siis maksunimekirjadesttuleb välja 38 voorimeest, tegelik arvoli küllap mõnevõrra suuremgi. Hili-semate sajandite puhul võib arvata, etkui linn kasvas, siis tuli ka voorimehijuurde. Igal voorimehel pidi olematöötegemiseks vähemalt üks hobune,pärandiinventaride järgi leiab aga sel-liseidki, kel oli neli hobust. Kõige sellepõhjal tuleb Tallinna voorihobustekoguarv hõlpsasti kolmekohaline.

Toompea oli keskajal eraldi haldus-üksus, mille siseelust on üldse väheteada. Sama kehtib linnuse hobustearvukuse kohta. 1556. aastal Preisihertsogi tarvis koostatud luureand-med märgivad, et ordulinnuse kom-tuur suudab sõjakäigule välja panna150 hobust. Ühelt poolt on siia sissearvatud juba ka Harju ja Virumaa aad-like ratsavägi, mis tähendab, et püsi-valt Toompeaga seotud hobuseid võisolla tegelikkuses vähem. Teiselt poolttuleb aga arvata, et kui sõjavägi väljaratsutas, pidi osa hobuseid naguniijääma tagalat kindlustama. Ordu ho-bused ei pidanud paiknema kogu aegToompeal, vaid võisid olla ümberkaud-setes mõisates Keilas, Ruilas ja Harkus.

Tallinna tänavatel liikusid lisaks

omadele ka võõrad hobused. Talvelsõitsid linna viljavoorid, mille saabu-mist registreerisid kaupmehed omaarveraamatutes. Selle materjali esime-ne põhjalikum uurija, Gunnar Mick-witz, hindas vooride keskmiseks suu-ruseks 6 rege, aga voorid võisid olla kasuuremad, 16–17 rege. Jüri Kivimäe,kes töötas põhjalikult läbi vendadeHonerjegerite kaubaraamatud 1550.aastate keskpaigast, sai keskmise voorisuuruseks 13 rege, aga kõikumise 3 ja39 ree vahel; niisuguseid voore võttisüksainus kaupmees talve jooksul vas-tu kuni sada. Seda kõike silme ettemanades saame talvise Tallinna täna-vatele sagima jällegi kümneid, kiire-mal päeval kuni sadakond võõrasthobust. Talv oli talupoegadele vooriskäimiseks soodne aeg, sest muud põl-lumajanduslikku tegevust siis ju pol-nud ja ka sadamas valitses vaikus.

Eriliste sündmuste sekka, mis tõstishobuste arvu linnas, kuulusid maahär-ra visiidid. Kui ordumeister tuli vastuvõtma linna truudusevannet, oli talkaasas suurem osa ordu kõrgemastjuhtkonnast ning hulk Harju ja Viru-maa vasalle. Kui Wolter von Pletten-berg 1500. aastal Tallinna tuli, siis ole-vat tema saatjaskonna suurus olnud300 ratsanikku. Kroonikateate ümmar-gusse arvu tuleb mõistagi suhtudakriitiliselt, kuid suurusjärgu võrravale ei paista see siiski olevat. Kui suuroli ühe võimukandja või aadlimehe

kaaskond tavaolukorras, me kahjuksei tea, aga vaevalt, et see oli ülalmaini-tud raehärrade maapäeva delegatsioo-nist palju väiksem. Kuigi orduvenda-del oli kohustus viia oma hobused lin-nusesse, jäi mõnegi külalise hobunehoopis linna marstalli, kus loomalinna kulul heina ja kaeradega toideti.Võib vaid ette kujutada, et suureddelegatsioonid tõid Tallinna vanalin-na kitsastele tänavatele päris raskeliikluskoormuse, tavalisest rohkempidi varuma ka hobusemoona ja lõ-puks linnast välja vedama suuremakoguse sõnnikut. Viimase jaoks olidkeskaegses Tallinnas spetsialiseeru-nud veomehed, keda kutsuti eesti-saksa segakeeles syttekarman’iteks(sitakärumeesteks).

Nagu esitatust näha, ei ole hobustearvu väljaselgitamiseks keskaegsesTallinnas andmeid kuigi palju. Üksmoment, millega samuti peab arvesta-ma, on see, et hobuste arv, nii nagu kainimeste oma, võis märkimisväärseltkõikuda erakorraliste sündmuste tõt-tu, olgu nendeks siis epideemiad võisõjad. Paistab siiski, et juba Tallinnakohalike hobuste arv on ulatunudtavaolukorras sadadesse, suurema hul-ga külaliste saabudes võib aga arvata,et hobuste koguhulk linnas võis ulatu-da juba neljakohalise arvuni. •

TALL

INN

A L

INN

AA

RHIIV

VoorimeesPühavaimukiriku vitraaž-aknal (koopia)

Voorimehe kujutis vanimal Tallinna sadamaplaanil (17. sajandi esimesest poolest)

FOTO

JU

HA

N K

REEM



IVAR

LEIM

US

TUND

MAT

U M

ATHE

US S

PIEL

MAN

N

FOTO

STA

NIS

LAV

STEP

AŠK

O

Stseen Niguliste kiriku peaaltarilt: Püha Nikolauspäästab merehädalised. Merre heidetakse tüüpilisikeskaegseid kaubatünne ja -pakke, laeva parrastkaunistavad Tallinna Suurgildi ja mustpeade vapid.Lübeck, Hermen Rode töökoda 1478–81



Spielmanni elu ja tegevusKes oli see mees, kelle surma pidasraekirjutaja vajalikuks eraldi üles tä-hendada? Ei Tallinna kodanikeraama-tus, ei mustpeavendade ega Suurgildiliikmete hulgas pole teda märgitud. Eikohta me Spielmanni nime ei Pärnu,Narva ega Riia tollaste elanike seas.Küll aga säilitatakse Tallinna Linna-arhiivis kaht arveraamatut aastaist1568–1570, mida on pidanud keegikaupmees nimega Matheus Spiel-mann. 16. sajandi teisel poolel polnudsaksa ortograafia, rääkimata nimedekirjapildist, veel välja kujunenud.Liiati säilis siinsete kodanike kõne-pruugis pealetungiva ülemsaksakeelemurde kõrval endiselt alamsak-sa, seda pahatihti koguni ühes ja sa-mas lauses. Sestap pole imestada, etMatheusest sai tallinlase suus lihtsaltMats.

Matheus Spielmanni päritolu kaobaegade hämarusse. Teada on, et 1562.aastal tegutses ta kaupmehesellinaKönigsbergis. Seal viibis ta valdavalt

22. märtsil 1571. aastal kandis kirjutaja Tallinna rae protokolliraamatusse järgmise rea: Mats Spilmanvorschienen Sonnauentdage im Lager gestorben(Mats Spilman eelmise laupäeva päeval laagris surnud). 1571. aasta 22.märts oli esmaspäev. Nii-siis langeb tema surma-päev 20. märtsile. Laagri all pidas kirjutaja silmasTallinna piiranud hertsogMagnuse leeri, mis, tõsiküll, oli mõni päev varem,16. märtsil, maha jäetud.Teada on, et linna vaevaslisaks vaenuväele katk, mislevis ka müüridest välja-poole, piirajate sekka.Küllap oli Mats Spilmanjuba sedavõrd tõvest kurna-tud, et teda polnud enammõtet kaasa võtta. Ja nõn-da ta seal mahajäetunasurigi.

KESKAEGSED KAUBADHinnalt väärtuslikema osa arveraamatus kajastatud kaupadest moodustasidmitmesugused kangad. Kui alustada klassikaliselt kalevist, siis seda saadi mitmelt poolt: nii Madalmaadest, Inglismaalt, Šotimaalt kui Saksamaaltki.Algupäraselt Inglise päritolu oli villase riide sort kersey, kuid meie arveraama-tutes esinev sinine ja valge kersey tuli juba Madalmaadelt. Populaarne sort oliarras, algselt Flandrias Arrasis kootud õhuke villane riie, mida hiljem mitmelpool jäljendati. Ka saigen oli kerge peen villane riie, mida valmistati Flandrias. Sageli märgitakse arveraamatutes veel üht villase riide sorti, kartekit, mida leidus laias värvigammas – musta, punast, lasuursinist, rohelist, kollast, pruuni,tuhakarva, helesinist, violettpruuni, kuldkollast ja mitmevärvilist, näiteks sinisemustriga punasel ning ihukarva mustriga kollasel põhjal. Tihti mainitakse jäme-dat riiet macheier’it, mille hind oli teiste villaste kangaste omast madalam. Ka seda leidus igat mõeldavat tooni. Kamlott kujutas endast tõenäoliselt peentkaamelivillast riiet. Puuvillasel lõimel kootud villane riie oli bombasiin, villa japuuvilla segust kootud kangas sardok.

Peenematest kangastest nimetagem sametit, mida pakuti musta (peenematja jämedamat), punast (ka siledat), tähnilist rohelist, kirevalt violettpruuni. Tripi nime all müüdi poolsametit, kuid kaubastati ka siidsametit. Pakuti õigemitut karva teppimissiidi, samuti värvilist õmblussiidi ja toorsiidi. Veneetsiaskootud jämedam siidriie ormesini oli oma nime saanud Pärsia lahes asuvaltHormuzi saarelt. Mitmekesine oli damasti, atlassi, tafti ja satiini valik. Mõistagileidus ka odavamaid riidesorte nagu Hollandi lõuendit, linast kangast, parhining jämedat grofgrein’i.

Oma maksumuselt ei jäänud kangastest maha joogid, ehkki nende valik olitagasihoidlikum. Õlledest nimetatakse eraldi mummi, mis oli Braunschweigistpärit tume ja hästi säiliv õllesort. Veinidest imporditi punaveine (tõenäoliseltkas Prantsusmaalt või Hispaaniast) ning bastert’it, mis kujutas endast Hispaa-niast pärit magustatud veinisorti. Sektiks nimetati tollal Hispaanias või Kanaarisaartel valminud magusat ja rasket rosinatest kääritatud veini. Selle kõrval kaubastati madeirat, malvaasiat ja nn Kanaari veini, mis võiks olla nende üldnimetuseks. Nn tuliveini valmistamiseks kääritati veini lühikest aega spet-siaalsetes kuumutuskambrites, mis säilitasid veini head maitseomadused pikemaks ajaks ja lubasid seda vedada kauge maa taha. Kölnist toodi muidugireinveini.

Õige mitmesuguseid tooteid mahtus nimetuse alla „Braunschweigi kaubad″.Sellesse kategooriasse kuulusid kõigepealt relvad ja nende aksessuaarid (eri-nevad mõõgad, mõõgatuped, nende otsikud, püstolid, sadulapüstolid, sadula-taskud, püssirohupudelid ja nende nöörid, tulekivid). Olulise osa Braunschweigikaupadest moodustasid hobuseriistad – ratsmed, suitsed, valjad ja naastud,sadulataskud, jalused, kannused, hobusekammid, jaluse- ja sadularõngad, haagid ja pandlad. Mõeldi ka ratsanikule – loendist leiame erinevaid kübaraid,sametist kübarapaelu, kübarasulgi, nahast ja põimitud püksirihmu. Bonnetidkujutasid endast baretilaadseid peakatteid, kuid need hakkasid 1560. aastateljuba moest minema. Ja viimaks müütati ka igapäevast kraami – talupojanuge,haamreid ja õlgkotte.

Suhteliselt tagasihoidlik on Spielmanni äris vürtside loetelu. Mõistagi leiabsealt pipra, aga ka rohelise ingveri, safrani, kaneeli, aniisi, sukaadi ja mitme-sugused ekstraktid, tehtud Strasbourgi sibulast ja majoraanist, ning mingi-suguse Brasiilia ekstrakti. Vürtside alla liigitati tollal ka nn candit-suhkur (valge kristallsuhkur) ning Kanaari suhkur, mis tuli peamiselt Madeira saarelt.

Peale loetletud tavapäraste lääne kaupade kauples Matheus Spielmannmuusikariistadega, nimelt lautodega, mille valmistuskohaks on märgitudSchongau. Neid hankis ta vahemeeste abiga Antwerpenist ja müüs Königsber-gi, Vilniusse, Tallinna ja nähtavasti ka Riiga.

Mis puutub idast läände tarnitud kaupadesse, siis nende hulgas olid esi-kohal nahad ja karusnahad. Nahkadest nimetavad arveraamatud kitse-, härja-,põdra- ja koguni põhjapõdranahku. Karusnahkadest on mõistagi esikohal oravanahad. Kuid nende kõrval märgitakse hunti, kärpi, hermeliini, naaritsat ja koguni sooblit. •



ka 1568. aastal, kui algavad regu-laarsed sissekanded arveraamatus.Niisiis võiks ettevaatlikult oletada, etmeie kaupmees oligi pärit kas Königs-bergist või kusagilt mujalt Preisi-maalt.

Hiljemalt 1568. aasta detsembrialguses jõudis Matheus SpielmannTallinna, kus veetis umbes kolm-veerand aastat. Sügisel reisis ta edasiNarva. Nähtavasti just tolleks reisiksoli ta muretsenud Posenist tüki pu-nast siidsametit, mille ta Narvas suur-vürst Ivan Julma enese jaoks ülemõõtis. 1569. aasta oktoobri lõpulkohtame Spielmanni juba Novgorodis,

kus ta kaubastas hinnalist sarlak-punast kalevit kurikuulsale Liivimaaaadlimehele, tsaari teenistusse läinudJohann Taubele, ning Vene ülikuile.Naasnud Narva, tegi meie kaupmeessealt ärireisi Tartusse, kus vahetas

1569. aasta jõululaupäeval sametitsooblinahkade vastu. Järgmise pool-aasta kohta ei tea me tema asukohastmidagi, kuid 1570. aasta suvel leiameSpielmanni Moskvas, kus ta kohtus 8.juulil hertsog Magnusega. Nimelt olitema äripartner Georg Kramer lae-nanud hertsogile võlakohustuse peale100 taalrit, mille ajutiselt rikastunudhertsog nüüd välja lunastas (lisaksrikkalikele kingitustele sai MagnusIvan IV-lt kingiks 500 rubla ja Tallinnapiiramiseks 15 000 rubla ehk 50 000taalrit). Koos äripartneriga lõbutsesSpielmann Jochem tho Nageli võõ-rastemajas, kus nad kahe külaskäigu-

Matheus Spielmanni abilise, Tallinna kaupmehe Michel Hetzeli võlakohustus Johann von Alsdorfile 28. oktoobrist 1567, mille ta kinnitas Spielmanni peremärgiga

Väljavõte Tallinna rae protokolliraamatust 22. märtsil 1571. aastal, milles teatatakse lakooniliselt: „Mats Spilman eelmise laupäeva päeval laagris surnud”

Keskajal oli Tallinn üks täht-samaid Läänemere-äärseidhansalinnu, mille kaudu kulges peaaegu kogu läänekaubandus Novgorodiga –Põhja-Venemaa olulisima ärikeskusega.

TALL

INN

A L

INN

AA

RHIIV



ga suutsid ära juua uskumatuna tun-duvad 42,5 toopi ehk ligi 50 liitritveini. Viimased tehingud sooritatiMoskvas 19. septembril 1570 ja näh-tavasti varsti pärast seda asus MatheusSpielmann tagasiteele.

Järgmist ja viimast teadet temasaatuse kohta me juba lugesime. Võiboletada, et Matheus Spielmann liitus

Tallinnast Jahu tänavalt välja kaevatudkaubaplommid, mis pärinevad 15. sajanditeisest poolest. Niisuguseid plomme kasutatikeskajal ja varauusajal kvaliteedimärgina jakauba päritolu tähisena

Nõnda nägid välja Matheus Spielmanni Vene äripartnerid. Pildil Vene saatkond keiser Maximilian II juurde 1576. aastal

hertsog Magnusega Tallinna piiranuteleeris. Võttes arvesse tema ärihuve ja -sidemeid, oli see loomulik. Läks juMagnuse leeri üle ka palju liivimaa-lasi. Tallinna all Matheus Spielmannhaigestus ning suri. Mis põhjusel sat-tusid tema kaks arveraamatut Tal-linna rae arhiivi, on raske öelda. Tõe-näoliselt oli tegemist mõne kohtuasjatõendusmaterjaliga.

Matheus Spielmann oli Tallinnaolude kohta üpris jõukas kaupmees.Aastail 1567–1569 muretses ta endaleterve väikese kaubalaevastiku. Lisakspidas Spielmann veinikeldrit niiKönigsbergis, Tallinnas kui ka Narvas.Tema käive oli samuti muljetavaldav –üksnes 1569. aastal ostis Spielmannkaupu enam kui 11 000 taalri eest. Seetähendas kolme tsentnerit hõbedat!Suur raha puutub aga ikka kokkumaailma vägevatega. Spielmanni võlg-nike hulka kuulus Taani kuningasFrederik II, ja nagu nägime, sai ta rahahertsog Magnuselt ning müüs kaupaIvan IV-le, õigemini tsaari varustanudkaupmeestele.

Tallinna kaupmees uusaja künniselKeskajal oli Tallinn üks tähtsamaidLäänemere-äärseid hansalinnu, mille

kaudu kulges peaaegu kogu läänekaubandus Novgorodiga – Põhja-Ve-nemaa olulisima ärikeskusega. LäbiTallinna kaupmeeste ladude ja kon-torite liikusid Lääne-Euroopa turulemiljonid Venemaa metsadest kütitudkarusnahad ja sadade tonnide kaupavaha. Maailma kliima oli jahtumasning karvase voodriga mantlid polnudüksnes uhkuseasi, vaid külmal aasta-ajal ka hädavajalik tarbeese. Vene va-hast voolitud küünlad andsid puhastja vänge rasvaleitseta valgust tuhan-detes katoliku kirikutes. Vastu viidiida poole soola, kangaid ja hõbedat-kulda, kui nimetada ainult peamisikaubaartikleid. Niisiis kujutas Tallinnendast märkimisväärset transiidisõl-me, vahendajat ida- ja läänemaailmapiiril. Kuid mitte ainult. Mingi osakaubavoost sadestus kohapealgi ja lei-dis tee niihästi linlaste kui ka maarahvakodudesse. Mõelgem kasvõi keskaja ain-sale konserveerimisvahendile, soolale.

Paraku hakkas kaubanduse õitse-aeg 16. sajandi keskel hääbuma.Võimust võttis protektsionism, omaturu ja kaupmeeste eelistamine jakaitsmine konkurentide eest. Lõplikuhoobi andis vanale ärisüsteemile aga1558. aastal puhkenud Vene-Liivimaa

JAA

NA

RAT

AS

WIK

IPED

IA



KESKAEGSED JA VARAUUSAEGSED KAUBATEEDArveraamatud lubavad rekonstrueerida mõningaid kaubateid. Meritsi toimussuhtlus läänega peamiselt aprillis-mais ja septembris-oktoobris. Logistika olimõnikord üsnagi komplitseeritud. Näiteks Kölnist saabus vein Königsbergijärgmist marsruuti mööda: Köln – Amsterdam – Deventer – Sund – Helsingör –Danzig – Königsberg. Ka muul puhul, otse Antwerpenist või Amsterdamist saabudes, tulid laevad Königsbergi ikka Danzigi kaudu.

Veelgi keerulisem oli teekond Tallinnast Königsbergi. Kõigepealt mindihobusega maanteed mööda Pärnu ja sealt edasi Riiga. Daugava ületatud, jät-kati teed vankriga Liepājasse, kus asuti laevale. Nüüd purjetati Danzigisse jaalles sealt liiguti Königsbergi.

Tallinnast Stockholmi pääses talvel-varakevadel Prangli ja Helsingi kauduüle merejää saanidega. Pärast jääminekut purjetati sinna muidugi laevadega ja otse. Arveraamatud lubavad rekonstrueerida ka peatuskohad teekonnalRiiast Moskvani ja vastupidi. Marsruut oli järgmine: Riia – Pärnu – Tallinn –Narva – Novgorod – Tšornaja (Grjazi) jaam – Moskva. Tavaliselt läbiti sellest küll mingi lühem lõik, kuid tuli ette ka pikemaid reise nagu Narva – Moskva,Novgorod – Riia ja koguni Königsberg – Narva. Liivimaa ja Venemaa keskustevahet sõideti reeglina maitsi – talvel regede, suvel vankritega. •

Hinna poolest väärtuslikemaosa kargost moodustasidmitmesugused kangad javürtsid, ent kaubakastis leidus koguni vääriskividegakaunistatud kuldsõrmuseidja elavhõbedat. Igapäevaseltvajalikku kraami kutsutiBraunschweigi kaubaks. Suur osa sellest reisis Tallin-nast edasi Vene turule.

sõda. Juba esimesel vaenuaastal vallu-tasid idanaabri väed kaks tähtsat Eestikaubanduskeskust, Tartu ja Narva.Ivan Julm säilitas alistatud linnadeprivileegid ja tegi Narvast Venemaaläänekaubanduse peamise sadama- jalaokoha. Hansakaupmehed kasutasidavanenud võimaluse kohe ära.Pisarsilmi pidid tallinlased jälgima,kuidas laevad nende kodulinnastmööda Narva purjetasid.

Ajaloolased on koguni arvanud, etsestpeale minetas Tallinn täielikultoma tähtsuse Vene kaupade transiidi-sadamana. Kuid Matheus Spielmanniäriraamatud kõnelevad meile midagimuud. Äri suundus tõepoolest Narva,

kuid käis nagu varemgi läbi Tallinna.Hoolimata möllavast sõjast purjetasidlaevad ja sõitsid reed ning vankrid,vedades lääne kaupu itta ja idasaadusi läände. Kaduma ei läinud kakodumaine turg – kohapeal tarbiti niiluksuskangaid ja muusikainstru-mente kui igapäevast kraami ningkaupmehi varustati ekspordikaupade-ga. See lubas siinsetel kaupmeestel tee-nida endiselt soliidset tulu, nagujärgnev lähemalt näitab.

Ärisuunad ja kaubateedOma tegevuses toetus MatheusSpielmann laialdasele kompanjonideja abiliste võrgustikule, kes asusid

laiali Euroopa eri paigus. Sestap olimeie kaupmehe äri üpris rahvusvahe-line. Kölnist ja Lübeckist, Antwer-penist ja Amsterdamist, Dordrechtistja Danzigist voolas Tallinna lautosid,Valencia mandleid, oliive, sidruneid jarosinaid, eeskätt aga erinevaid veinening õlle pruulimiseks hädavajalikkehumalaid. Hinna poolest väärtuslike-ma osa kargost moodustasid mitme-sugused kangad ja vürtsid, ent kau-bakastis leidus koguni vääriskividegakaunistatud kuldsõrmuseid ja elav-hõbedat. Igapäevaselt vajalikku kraa-mi kutsuti Braunschweigi kaubaks.

Suur osa sellest reisis Tallinnastedasi Vene turule. Narvas, Novgorodisja Moskvas läksid kaubaks mitmesu-gused lääne kangad, vein ja klaas.Moskvas realiseeriti ka Riiast varutudkuldsõrmused ning elavhõbe, midavajati nähtavasti väärismetallide tööt-lemiseks. Lisaks viidi Narva vaske,kuid peale selle muudki strateegilistkraami, nagu turvisevarrukaid ja püs-toleid. Nende kaupade müük vene-lastele oli tegelikult keelatud, kuid äri-huvid sellest ei hoolinud.

Venemaa kõrval kujunes põhili-seks Tallinna ekspordituruks nüüdStockholm, kuhu viidi klaasi, saapaid,kanepit, lina, vaha, riiet, Braunschwei-gi kaupu, vürtse, soola ja veini. Kum-mastaval kombel ei toodud Stock-holmist vastu mitte midagi pealesularaha ja ühe võitünni, kuhu rahapeideti. Soome kaubanduspartneritestvõib nimetada Turut, kuhu saadetiklaasi. Lübeckis, Königsbergis ja Po-senis turustati Vene nahku ja karus-nahku, Posenis lisaks ka vilti, Danzigistuhka ja tõrva.

Tallinnast ostsid Spielmann võitema sellid endiselt kokku Vene jakohalikke saadusi nagu kitse-, härja- japõdranahku, Vene viltmantleid ning



!Ivar Leimus (1953) on Tallinna ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskusevanemteadur ning Eesti ajaloomuuseumi teadur-koguhoidja, kelle peamine uurimisalaon keskaja majandusajalugu ning eesti rahan-duse ajalugu viikingiajast alates.

saapaid. Karusnahkadest olid üle-kaalus orava-, hundi- ja kärbinahad,kuid märgitakse koguni kaht sooblit.Üles tähendatud merevaik pärinestõenäoliselt kas Preisimaalt või Lee-dust, kust toodi ka heiet. Varuti veelvatmalit (jämedat villast riiet) ja koguEuroopas kõrgelt hinnatud Vigalalina. Erandlikult saadi väepealik KlausKursellilt võla katteks kanepit ja vaha,mida Spielmann muidu ei müünud.

Niisiis tegeles Spielmann nagusiinsed kaupmehed varemgi peamiselttransiidiga, vahendades lääne kaupuitta ja vastupidi. Kuid osa sellest jäi kaEestisse. Nii turustas ta Tallinnaskaneeli, kangaid, veini, humalaid jalautosid, soola ja aniisi, Narvas kalevitja merevaiku, Pärnus orava- ja härja-nahku ning vatmalit. Kui osa neidkaupu oli kindlasti mõeldud edasi-müümiseks, siis osa võidi ära tarbidaka kohapeal. Spielmanni siinne ost-jaskond näib olevat olnud üsnagi mit-metahuline. Vaevalt, et ümbruskonnatalumehed temalt või ta kaubasel-lidelt just veini ja siidi või kaneeli jalautosid muretsesid, kuid mõnd oda-vamat sorti kalevit võisid nad linnatu-rult koju viia küll. Peenema rahva seasseevastu näib tung luksuskaupadejärele olnud sõjaajast hoolimata mär-kimisväärne. Soola vajasid aga igaljuhul kõik.

Vaatamata arveraamatute üles-tähenduste põhjalikkusele on Spiel-manni äri tulusust raske hinnata.Mõnedki tehingud võtsid aega roh-kem kui raamatuis kajastatud paar-kolm aastat. Ka võis äri kasumlikkusolla vägagi erinev. Ei sõltunud see juainult ostu- ja müügihinna vahest,vaid ka logistikakulutustest, mis või-sid loodetud tulu kõvasti kahandada.Kui võtta arvesse Spielmanni käibemahtu ja eeldada tema äri keskmisekstulususeks umbes 10%, siis võis meiekaupmees aastas teenida umbes 1000taalrit puhaskasu. See vastas umbes 30kg hõbedale. Tallinna tollastes oludesoli see korralik sissetulek, kuid jäikõvasti alla Lääne-Euroopa kaupmees-te vastavaile näitajaile. •

On üks tõsine põhjus, miks onebatervislik ronida katusele, saativeel mäe otsa – siis käib teie kellkiiremini ja elate lühema elu. Küllimeväikese osa sekundist, kuid ikka-gi. Mida lähemal maapinnale, sedaaeglasemalt käib teie kell ja sedaaeglasemalt kulgeb seega vanane-mine.

Seda tõestas juba Einstein, luuesühtse aegruumi teooria. Ometi onaeg selles teoorias erilises positsioo-nis. Nimelt on füüsikaseadused ajasuuna suhtes sõltumatud. Ja kuiruum on kvanditud, siis ajaga poleseda veel suudetud teha. Või on siiski? Itaalia füüsiku Carlo Rovelliteooria, mis on seotud kvantgravi-tatsiooniga, väidab oma paradok-saalsel moel, et aega ei ole olemas.Täpsemalt – me ei tea, kuidas aegpäriselt töötab. Rovelli arvates onsee suurim püsivatest saladustest,nagu mõistuse olemus, universumialgupära, mustade aukude saatus jaMaa elustiku funktsioneerimine.Aeg on kuidagiviisi seotud eluga.Aja kulgemise käigus toimuvadsündmused. Kui miski ei liiguks, eimuutuks, poleks aega olemas. Kuimeil on kaks eri kella, siis on meil ka kaks aega, sest kellad ei asutäpselt ruumi ühes kohas. Iga ruumipunkti jaoks on oma aeg.

Ainuke füüsika baasseadus, miseristab minevikku tulevikust, on see,et kui miski ümbruses ei muutu, siisei saa soojus külmast kehast sooje-masse minna. Ainult seal, kus erinebsoojus, on minevik tulevikust eris-

Carlo RovelliAJA KORDTõlkinud Tiina RandusÜhinenud Ajakirjad, 2018 (orig 2017)

LUGESIN ÜHT RAAMATUT tatav. Boltzmann näitas, et entroo-pia, maailma korrastamatuse mõõt,on olemas, sest me kirjeldame maa-ilma hägusalt. Hägu – see on näitekssuure hulga aatomite või moleku-lide kogum, ansambel.

Meile õpetatakse koolis Newtoniaega, ühtset maailmaaega. Tege-likult pole absoluutset aega olemasja sellepärast jättis Newtoni kuu-lus oponent Leibnitz oma nimest t-tähe ehk valemites aega tähistavatähe välja: õige on kirjutada Leibniz.

Rovelli kõige levinum raamat on2014. aastal ilmunud „Sette brevilezioni di fisica“, mis eestikeelses2016. aasta tõlkes on kahetsusväärs-el kombel pealkirjastatud kui„Seitse lühikest füüsikatundi“, mispeletab: adekvaatne oleks kasutadaselles füüsikatunni asemel füüsika-loengut. See on teadusmõtte lühi-lugu, edasi antud itaallasliku lõbu-ga. Pole ka ime – Rovelli on kirju-tanud kolumne, näiteks Itaalia(Berlusconi-kriitilise) ajalehe LaRepubblica kultuurilehekülgedele.„Aega raiskamata ei jõua te kusa-gile, tõsiasi, mida teismeliste vane-mad kipuvad unustama,“ alustab taoma juttu Einsteinist. Ka kõnealu-ses ajaraamatus on tekst põimunudkunsti ja kirjandusega. On ju Rovellikirjutanud ka raamatu „esimesestteadlasest“ – 2600 aasta tagusestAnaximandrosest ja tema mõjust.

Eestikeelne „aja kord“ võimaldabvaimukusi nagu „aja kord juba omaasjad korda.“ Ma ei tea, kuidas, kuidkindlasti on eestlase ajatunnetusvähemalt veidi erinev itaallase võiinglase omast.

Kvantgravitatsiooni teoreetik ja üks gravisilmuse idee autoreid,Rovelli, julgeb (2014. aastal ilmunudraamatus „Reality Is Not What ItSeems: The Journey to QuantumGravity“) välja ütelda, et kosmoloo-gia on omadega seisma jäänud,kuna gravitatsiooni ja kvantmehaa-nika vahel pole korralikku ühisosaleitud. Siiski, raamatu ilmumisest on gravilainete suurdetektor LIGOkahel ja poolel korral registreerinudgravilained, mis lähtusid kahe hiig-lasliku musta augu kokkupõrkumi-sest: üks neelas teise või vastupidi.Aga see palju asja ei muuda.

Rõhuv enamik Eestis tõlgitud (jaeks ka maailmas kirjastatud) popu-laarteaduslikest raamatutest tulebangloameerika kultuuriruumist.Paar itaallast, keda olen lugenud,

AEGA EI OLEGI OLEMAS



TALLINNA AJALUGU I–IV. Koostanud Tiina Kala, Lea Kõiv, Olev Liivik, toimetanud Toomas Tamla,kujundanud Jaana Ratas. Tallinna Linnaarhiiv

näiteks matemaatik PiergiorgioOdifreddi, erinevad sellest mõjuväl-jast märkimisväärselt: nad on kui-dagi piltlikumad. Ka prantslased onteistmoodi, pidulikud, mille parimnäide on kõigekülgne noor mate-maatik Marcus du Sautoy. Olen lu-genud ka kreeklase Theoni Pappasematemaatikaesseid – needki on kuiskulptuurid.

1956. aastal sündinud, töötanudItaalias ja USAs ning praegu Prant-susmaal kvantgravitatsiooni töö-rühma juhtiva Rovelli kolmest populaarteaduslikust raamatust on„Aja kord“ hiliseim. „Objektiivsetglobaalset olevikku pole olemas,“kuulutab ta. On minevik, mida me ei saa muuta, tulevik, mida loodamemuuta, ja siis miski, mis asub nendekahe vahel. Aurelius Augustinustunnistas oma „Pihtimustes“ 1600aasta eest: „Mis on siis aeg? Kuikeegi seda minult ei küsi, siis matean; kui küsijale seletada tahaksin,siis ei tea.“ ja „Aeg muutub pikakspaljude pidevalt mööduvate het-kede läbi, mis korraga pole võima-likud.“ (Ilmar Vene tõlge). Loomu-likult tsiteerib Augustinust ka Rovelli.

Kui oleme leidnud kõik ajaaspektid, siis oleme leidnud aja.Füüsika aitab meil tungida läbisalapärakihtide. See näitab, kuidasmaailma ajaline struktuur erinebmeie maailmatajust. See annabmeile lootust, et suudame uuridaaja olemust ilma emotsioonideuduta.

Meie maailm koosneb muidugisündmustest, mitte asjadest. Ajastpõhjustatud ängistusest põge-nemiseks oleme välja mõelnud„igaviku“ olemasolu, kummalise

Tallinna Linnaarhiivi algatusel on ilmu-mas uus neljaköiteline Tallinna ajalooüldkäsitlus. Väljaande kaht esimestköidet esitletakse sümboolselt 2019.aasta juunis, kui möödub 800 aastatLindanise lahingust, mis on ühtlasiTallinna esmamainimise aastapäev.

Eelmine, kaheköiteline Tallinnaajaloo üldkäsitlus ilmus aastatel 1969ja 1976. Sellest ajast saadik on Tallinnapuudutavate uurimuste hulk oluliseltkasvanud. Paranenud on allikatekättesaadavus ja tekkinud on varase-mast erinevad vaatenurgad, mis onmuutnud nii üldkäsitluse koostamisevõimalusi kui ka lugejate ootusi.

Uue väljaande esimene köide käsit-leb muinasaega ning Taani ja ordu-aega (kuni 1561. aastani), teine Rootsiaega (1561–1710), kolmas tsaariaega(1710–1917) ja viimane 20.–21. sajan-dit (1917–2019). Nende perioodidekaupa käsitletakse linnaelu kõiki olu-lisimaid valdkondi: linnaruumi aren-gut, rahvastikku, õiguskorda ja valit-

maailma väljaspool aega, mis meiesoovi järgi peaks olema asustatudjumalatega, Jumala või surematutehingedega (nagu ütles möödunudsajandi esimese poole saksa teadus-filosoof Hans Reichenbach). Teisaltmõtiskles filosoof Heidegger jällegiselle üle, mis on aeg inimolenditeeksistentsiaalses kogemuses.

Lohutagem end Rovelli tõdemu-sega „Kui me ei saa probleemi täp-selt formuleerida, siis on sagelipõhjuseks mitte see, et probleem on tõsine, vaid see, et probleem onvõlts“.

Muidugi on ka teistmoodi mõtle-jaid, näiteks Lee Smolin, kes arvab,et privilegeeritud aeg ja tõeline ole-vik peavad olemas olema, isegi kuipraegune füüsika neid ei hõlma. Kasme saame vastuse kvantgravitat-siooniteooriast, olgu see silmuselinevõi mitte, näitab ainult aeg. Saanütelda kokkuvõtteks, et Carlo Ro-velli raamatu lugemine pole ajaraiskamine. See on üsna lõbus, eritilõpus, kus autor arutleb, kuidasoleme korrastanud kollektiivse de-liiriumi (eestlastele ütles Augustinus:laul on teadlikkus ajast) ja tsiteeribPiibli Koguja raamatut: laul kustubja kaob, „…enne kui hõbeköis kat-keb, kuldkauss puruneb, kruus alli-kal kildudeks kukub ja kaevurataslaguneb, sest põrm saab jällemulda.“

! Tiit Kändler, teaduskirjanik

V Ä Ä R T U S T A T U D A E G



Tihti kurdetakse, et teadlased ei aval-da oma tekste eesti keeles, olgugi etmõnigi teema vajaks lahtikirjutamistjust nimelt emakeeles ega pruugivälismaalastele Eesti spetsiifika tõttusügavamat huvi pakkuda. Eesti keelesavaldamise vastu pole uurijatel mida-gi, aga see ei too n-ö leiba lauale, sestvähe on eelretsenseeritavaid eestikeel-seid väljaandeid, mis täidavad teadus-rahastuse nõudeid. Õnneks on keskajauurijatel kasutada mõned jätkvälja-anded, mis võimaldavad ajalugu n-ökvaliteedigarantiiga ka eesti keeles

lahti kirjutada. Üks sellistest on arheo-loogia sari „Muinasaja teadus“.

Möödunud aastal ilmunud sarja 27.köide kujutab endast artiklite kogu-mikku, milles ilmunud tekstidest onenamik eestikeelsed (välisautoriteartiklid on varustatud eestikeelseresümeega). Kogumik on pühendatudaasta eest 70. juubelit tähistanud ehi-tusarheoloogile Jaan Tammele ningTamme interdistsiplinaarsele uurimis-valdkonnale vastab ka teemade valik –Eesti keskaegsed kiviehitised ning kõiksee, mis neist ja nende ümbert leidavõib. Artiklite autorite sekka kuuluvadnii arheoloogid kui ka kunstiajaloo-lased.

Köite tuuma moodustavad kaht-lemata Pirita kloostri kui Tamme üheolulisema uurimisobjekti ümber keer-levad tekstid: lugejale tutvustatakseKolgata grupi kujutisega kuldsõrmu-seid, millest enamik on leitud just Piri-talt, ning põhjalik ülevaade antakseainsatest Eestist seni leitud katoliik-likest reliikviatest. Eesti keskaja raid-kivikunsti esindavad kogumikus Saare-Lääne piiskoppide raidkivist vapi-tahvlid. Agnus Dei kujutis Risti kirikukellal võimaldab arutleda selle võima-like seoste üle palverännuga. Harul-daste arheoloogiliste esemete hulkakuuluvad küpsetusvarraste toeta-miseks valmistatud dekoratiivsed tel-liskivid Tallinnast. Süvitsi on käsitletudkaht Saaremaa olulisemat keskaegsetkinnisobjekti: viimase aja väliuurimis-tele tugineb arutlus Kuressaare kesk-aegse asula asukohast ning põhjalikulttutvustatakse Maasilinna linnuseuurimis- ja konserveerimislugu. Väik-semate üksikobjektidena on käsitletudEestis omapärast veskiehitiste komp-leksi Tartus Emajõel ning samutikeskaegsel Kirumpää-Vastseliinamaanteel asunud Loosi kalmistut jakabelikohta.

Rida otsapidi Eestiga seotuduurimusi pärineb ka naabermaadekolleegidelt: lugeda saab Mõõgaven-dade ordu esimeste linnuste arheo-loogiast Lätis ning Eesti ja Soomekirikuarhitektuuri sarnasustest ja eri-nevustest. Samuti tutvustatakse kogu-mikus olulise hansalinna, Lübecki,ühes vanimas linnakvartalis toimunudmahuka väljakaevamise värskeid tule-musi ning antakse Vilniuse suurvürstipaleest leitud luuesemete põhjal üle-vaade sealsest olmest.

! Villu Kadakas on Tallinna ülikooli ajaloo,arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse teadur.

PÜHAKUD, PIISKOPID, LINNAD JA LINNUSED.Ajarännakuid kesk- ja varauusaega. Koostanud ja toimetanud Erki Russow, Valter Lang. Muinasaja teadus 27. Tallinn-Tartu 2018

Olen halb lugeja, kaootiline ja närvi-line – ilmselt on see aastakümneidkinnistunud harjumus õpetamiseajast, mil tuli lugeda erinevaid teksteerinevates keeltes, tihti mõnede raa-matute peatükke või artikleid enneloengut või seminariharjutust kordu-valt üle lugedes. Puhkepalgale jää-des lootsin naiivselt, et saan nüüdrahulikult nautida raamatuid, millelugemist olen aastaid edasi lükanud.Paraku pole see õnnestunud, sest kuikirjutan, siis pigem kasutan raama-tuid pragmaatiliselt ja kiiruga, mitteei loe neid aeglaselt. Selles seoses on ärgitav ja lugemist väärt MaggieBergi ning Barbara K. Seeberi raamat„The Slow Professor: Challenging theCulture of Speed in the Academy“(2016), kuid kas keegi sellest hoolib,võidujooks „siisikeste“ nimel jätkubakadeemias endiselt.

Tarku ja häid raamatuid on maa-ilmas palju, kõiki neid ei jõua eluajallugeda. Raamatukultuuri ja refor-matsiooni ajaloo vallas oli väga õpet-lik lugeda Andrew Pettegree teost„The Book in the Renaissance“(2010). Mineviku aja ja ruumi ülearutledes on mind mõtlema pannudKarl Schlögeli „Im Raume lesen wirdie Zeit: Über Zivilisationsgeschichteund Geopolitik“ (2003), niisamuti katema raamat „Grenzland Europa:Unterwegs auf einem neuen Konti-nent“ (2013). Tema hiljutist teost„Das sowjetische Jahrhundert:Archäologie einer untergegangenenWelt“ (2018) tahaksin samuti lugeda. Aga teisalt, Jean-Pierre Minaudier’„Grammatika ülistus: Ühe kirglikurahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilisedrännakud“ Indrek Koffi meisterlikustõlkes (2017) oli aeglane, kuid tõe-line lugemisnauding (sama väitis Jüri Engelbrecht „Plekktrummis“ 30.oktoobril 2017). Kaunis kirjanduseson autoreid, mida ikka ja jälle üleloen – Tammsaare, Turgenev, Borges.Viimatimainitu „Liivaraamat. Shakes-peare’i mälu“ (LR 2017) oli nagutaaskohtumine vana armastusega,lisaks ootamatu avastusrõõm – Alber-to Mangueli „Õhtud Borgesega“(2017). Minu lemmikute hulgas on kaAkunin, tema äsja tõlgitud „Aristo-noomia“ (2017), mida jõudsin alusta-da, niisamuti ka John le Carré, kelleviimatine „The Pigeon Tunnel: Sto-ries from My Life“ (2017) on samutilugemisel. Ma ei salga, raamatud onminu nuhtlus ja kirg. •

LUGEMISELAMUS JÜRI KIVIMÄE

semist, kaitsekorraldust, poliitilisisündmusi, majandust, usu- ja haridus-elu, kunsti ja arhitektuuri, hoolekan-net ja elujärge jm. Loomulikult ei olevõimalik eri teemasid kõigi ajajärkudepuhul võrdse põhjalikkusega vaatlusealla võtta. Ajastute omapärad, allikateiseloom, varasemate uurimuste pagasjms annab igale köitele oma näo. Näi-teks tuleb Tallinna ajalugu enne Taanivallutust käsitleda vaid arheoloogilise-le ainesele toetudes, mistõttu saavadtulemusteks olla vaid hüpoteesid,20.–21. sajandi puhul on probleemaga pigem allikate ülisuur hulk javäike ajaline distants.

Väljaanne on mõeldud laiale luge-jaskonnale. Samas on selle koostamisellähtutud akadeemilistest standardi-test, mis lubab seda kasutada mitteüksnes üldhariva lektüürina, vaid kaõppetöös ja teatmeteosena. Rikka-likud illustratsioonid peaksid aga luge-jaile paremini vahendama erinevateajastute hõngu.

! Tiina Kala, Tallinna Linnarhiivi teadur



ENIGMA

Pentamino kujunditest ruududKui me ühendame viis ühikruutu nii, et igal ruudul oleks vähemalt üks ühine külgmõne teise ruuduga ülejäänud neljast, siis saame pentamino kujundid. Horisondi2014. a. neljandas ja kuuendas numbris oli vaja kolm pentamino kujundit sirgetelõigete abil jaotada minimaalseks arvuks väiksemateks tükkideks nii, et neisttükkidest saaks kokku panna ruudu. Kolme toona vaadeldud ülesande lahendusivõib näha järgmisel joonisel:

Seekord on ülesandeks sirgete lõigete abil jaotadaviis alljärgnevat penta-mino kujundit mini-maalseks arvuks tükkideksning panna iga kujunditükkidest kokku ruut.

Neid ülesandeid lahendades on enamasti mõistlik alustada lõpust, s.t suurematestkaugustest.

➌ ➍

Esimese vooru ülesannete vastused

! Tõnu Tõnso, matemaatik, Tallinna ülikooli lektor

➋➊

Vastuste ärasaatmise tähtaeg on 10. aprill 2019.Lahendused saata aadressil MTÜ Loodusajakiri (ajakiri Horisont), Endla 3, Tallinn 10122 või [email protected].

Esimese vooru vastused:Tänavuse Enigma esimese vooru ülesanded eiolnud ilmselt liiga lihtsad ega ka liiga rasked.Iga ülesanne andis ühe punkti. Kõik ülesandedlahendasid õigesti ja 4 punkti teenisid ArneHannus, Kalle Kulbok, Marko Orav, Rauno Pärnits, Meelis Reimets, Anti Sõlg, Kuldar Traksja Martiina Viil. Loosiga võitis neist vooruau-hinna Rauno Pärnits.

Vaata veebileheltTulemuste tabel on leitav aadressiltwww.loodusajakiri.ee ja HorisondiFacebooki seinalt.

2019. aasta parimale nuputajaleauhinnaks 100 euro eest raamatuidTallinna ülikooli kirjastuselt.

Vooru võitjaVooru võitja saab kingituseks raamatusarjast „Looduse raamatukogu“. Sarjas ilmunud raamatutega saab tutvuda veebilehelwww.loodusajakiri.ee ja eelistustestsaab teada anda toimetuse telefonil610 4105 või [email protected].



RISTSÕNA

Lahendajate vahel läheb loosi Kuma ristsõnaraamat.

Eelmise ristsõna õige vastus „Kuidas saaks selgi-tada, et maakera pole lapik, et MMS pole ravim,et esoteerikaraamatud pole lahendus elu-raskustele? AINULT TEADUSE ABIL!” viitab mulluses viimases Horisondis ilmunud ettevõtja Tiit Pruuli mõtisklusele endast ja teadusest.Loosi tahtel sai Kuma ristsõnaraamatu ARNE HANNUS.

I Vastuseid ootame aadressil [email protected] või Endla 3, Tallinn 10122.

Kõigil lahenduse saatjatel palume ära märkida ka selles numbris KÕIGE ENAM MEELDINUD KIRJUTIS!



MÄLUSÄRU

➋ See putukas elabLõuna-Ameerika vihma-metsades ning temahammustus on 30 kordavalusam kui mesilasenõelamine. Seda loetak-se valusaimaks putuka-hammustuseks. Millisest 18–25 mmpikkusest putukast on jutt?

MÄLUSÄRU 1/2019 VASTUSED

1. Sir William Petty(1623–1687)2. Regensburg3. Bond Bug 4. Suureleheline gandaariapuu(vili gandaaria) 5. Otto Schmidt (1891–1956)

● Mälusäru auhinnaraamatu„Loe seda raamatut, kui tahadInstagramis laineid lüüa” võit-sid SILLE VARUL, REELIKA LAESja IVO OJAMÄE.

➊ Ettekujutusjumalikust paradii-sist on olemas pal-judes usundites jamütoloogiates.Viikingite versioonparadiisist oliValhalla. Mis nimekandis aga para-diis vanaajaegiptlastel?

➌ Seda kunstnikku ja kollekt-sionääri, kelle autoportreed näete,peetakse üheks „filateelia isaks“.Kellest on jutt?

➎Kes on see ameerik-lannast Nobeli preemiaomanik, kelle kuju asub Nankingi ülikooli ees?

VASTUSEIDootame 15. aprilliks aadressilEndla 3, Tallinn 10122 või [email protected]. NB! Vastuste juurde kirjutage auhinna-loosis osalemiseks kindlasti oma mobiil-telefoni number ja postiaadress.

VASTA JA VÕIDA RAAMAT!Vastanute vahel loosime välja kolm raamatut „Poliitika. Kes? Miks? Kuidas?”kirjastuselt KOOLIBRI.

I Koos vastustega andke toimetuseleteada ka selle numbri lemmiklugu.

MÄLUSÄRU rubriiki toetab kirjastus Koolibri.

FOTO

D: W

IKIP

EDIA

Arva ära! LUGEJATE LEMMIK

Lugejate lemmiklugu eelmises numbris oli„Võrumaa ja võrukesed”,

autor Marju Kõivupuu.Pole lugenud? Osta (e-)ajakiri e-poest

www.loodusajakiri.ee!

! Jevgeni Nurmla, Indrek Salis mälumängurid


➍ See Eestis kasvav pärismaine taim on esimenetaim, mille kogu genoom sai ära kaardistatud.Samuti on ta esimene kosmoses õitsenud ja viljunudtaim. Mis taim see on?


Easy Life eripakkumise hind alates

20 990 €Tasuta hooldus garantiiperioodiks Tasuta talverehvidTehasegarantii 5 aastat või 100 000 kmHinna sees: 140-hj turbo bensiinimootor, 7“ puuteekraaniga multimeedia- ja navigatsioonisüsteem R-LINK 2, automaatne kahetsooniline kliimaseade, esiistmete soojendus, esiklaasi soojendus, Renault‘ vabakäe-võtmekaart, LED päevatuled, kurvitulede funktsiooniga udutuled, automaatne lähi- ja kaugtulede vahetus, sõiduraja kontrollsüsteem, iseparkimissüsteem Easy Park Assist, parkimisandurid ees, taga ja külgedel, tagurduskaamera, pimeala jälgimissüsteem, liiklusmärkide tuvastussüsteem, el. kokkuklapitavad küljepeeglid, 18“ valuveljed, automaatne elektriline käsipidur, aktiivne hädapidurdusassistent, metallikvärv ja palju muud. Hinnad sisaldavad käibemaksu. Pilt on illustratiivne. Pakkumine kehtib kuni 31.03.2019 või, kuni kaupa jätkub. Keskmine kütusekulu (WLTP) 4,7-6,8 l/100 km, CO2 emissioon 131-154 g/km.

Täiusliku varustusega eriseeria Easy LifeRenault KADJARUus

AS TOODE KATUSEABI: TELEFON: 659 9400, 800 7000

www.toode.eee-kiri: [email protected]

AS Toode meistrid valmistavad kõige keerulisemad plekitööde erilahendused ka nõudlikeimatele klientidele. Ajalooliste plekkdetailide taastamine või keeruliste katuseühenduste loomine – leiame lahendused ja teeme ära, sest see on meie igapäevatöö. 2019. aasta jooksul AS Toode paigaldatud katustele TASUTA 1-aastane lisagarantii!

Documents

MUST SURM TALLINNA JA TAANI LIPU horisont LIIVIMAAL … · horisont 2 / 2019 mÄrts-aprill hind 4.90 53.aastakÄik linnaelanik aja ahelais pÜhakujud linnarahva koduses miljÖÖs