ÜHESKOOS JULGEOLEKU NIMEL NATO tutvustus · Euroopa majanduslikule koostööle ja lõimumisele. 1990. aastate alguses, kui külm sõda lõppes, aitas allianss aktiivselt kaasa Ida

ÜHESKOOS JULGEOLEKU NIMELNATO tutvustus


P04 | SissejuhatusP06 | Kaasaminek muutusegaP14 | Üks põhijõududest kriisiolukordadesP22 | Partnerlussuhete laiendamineP28 | Avatud uste poliitikaP30 | Uued ohud, uued võimedP32 | Organisatsiooni dünaamikaP35 | Tulevikust

P04 | Sissejuhatus

Oma enam kui poolesajandilise olemasolu jooksul on allianss, nagu ka laiem maailm, arenenud hoopis teisiti, kui NATO asutajad oleksid osanud ette näha.

Strateegilise keskkonna muutuste tuules kiireneb ka NATO ümberkujunemine. NATO tegeleb suurema hulga julgeolekuprobleemidega kui varem ning peab kaitsma oma liikmesriikide kodanikke nii kodu- kui ka välismaal. Niisugused ohud nagu massihävitusrelvade levik ja terrorism ei tunnista riigipiire, millest tulenevalt peab NATO suutma siirda vägesid ka väga kaugele, näiteks Afganistani, ja seal nende võitlusvõimet säilitama. Samal

ajal arendab NATO uutele nõuetele reageerimiseks vajalikke vahendeid ja võimeid ning toetab rahvusvahelisi jõupingutusi nende arvukate probleemide lahendamisel.

Kuigi liikmesriikide ees seisvate ohtude laad on muutumas, nagu on muutumas ka see, kuidas NATO nendega tegeleb, on alliansisisese koostöö põhialused jäänud truuks Washingtoni lepingu põhimõtetele. NATO asutamislepingu keskmes on kollektiivse kaitse põhimõte. See on ainulaadne ja vankumatu põhimõte, mis seob alliansi liikmeid ning kohustab neid üksteist kaitsma. NATO kujutab endast julgeolekuprobleemide ohjamise poliitilis-sõjalist raamistikku, mis ühendab Euroopa ning Põhja-


Ameerika huve ja mille eesmärk on luua vastastikusel mõistmisel ja koostööl põhinev julgeolek tulevaste põlvede hüvanguks.

Põhja-Atlandi Allianss

Sissejuhatus | P05

Käesolevas väljaandes on viited endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile märgitud tärniga(*), mis osutab joonealusele märkusele: „Türgi tunnustab Makedoonia Vabariiki selle põhiseadusliku nimega.“

Kaasaminek muutusega

P06 | Kaasaminek muutusega

1949. aastal, kui Ida ja Lääne vahelised ideoloogilised kokkupõrked tihenesid, moodustasid 12 riiki Atlandi ookeani mõlemalt kaldalt Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni. Selle esmane eesmärk oli sõlmida vastastikuse abistamise pakt, mille eesmärk oli tõrjuda oht, et Nõukogude Liit üritab laiendada Ida-Euroopa üle saavutatud kontrolli ka mandri teistele osadele.

Alliansi lähtealused

1961

B

erlii

ni m

üü

ri p

üst

itam

ine

1949

Was

hin

gto

ni l

epin

gu a

llkir

jast

amin

e 4.

ap

rilli

l

Kaasaminek muutusega | P07

See oli aeg, kus Euroopa ei olnud veel Teise maailmasõja laastavatest tagajärgedest toibunud. Kuid aastatel 1947–1952 aitas USA vahenditega ellu kutsutud Marshalli plaan Lääne-Euroopa majandust stabiliseerida. Kollektiivse kaitse kohustust võttes andis NATO omapoolse panuse, aidates hoida turvalist keskkonda, kus demokraatia sai areneda ja majandus kasvada. Toonase USA presidendi Harry S. Trumani sõnul olid Marshalli plaan ja NATO „ühe ja sama pähkli kaks poolt“.

„ Tänu alliansile saavutasid Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika enneolematu stabiilsuse ”

1950. aastate alguseks näis rahvusvaheliste suhete areng, mis tipnes Korea sõja puhkemisega, kinnitavat Lääne kartust Nõukogude Liidu ekspansionistlike ambitsioonide pärast. Seetõttu suurendasid NATO liikmed jõupingutusi, et arendada sõjalisi ja tsiviilstruktuure, mis olid vajalikud kollektiivse kaitse kohustuse täitmiseks. Põhja-Ameerika vägede kohalolek Euroopa pinnal Euroopa valitsuste kutsel aitas Nõukogude Liidu agressiivseid kavatsusi ohjeldada. Aja jooksul liitlasriikide hulk kasvas.

Tänu alliansile saavutasid Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika enneolematu stabiilsuse, mis pani aluse Euroopa majanduslikule koostööle ja lõimumisele. 1990. aastate alguses, kui külm sõda lõppes, aitas allianss aktiivselt kaasa Ida ja Lääne vahelise ammuse lõhe ületamisele Euroopas, ulatades käe oma endistele vaenlastele ja püüdes leida julgeolekuprobleemidele koostööl põhinevaid lahendusi.


Külma sõja ajal määratles NATO ülesanded ja otstarbe selgelt Nõukogude Liidust tulenev oht. 1990. aastate alguseks oli Varssavi pakt laiali saadetud ning Nõukogude Liit kokku varisenud. Nii mõnigi analüütik arvas, et traditsiooniliste vaenlaste kadudes ei ole ka NATOt enam vaja ning et edaspidi võib kaitsekulutusi ja -investeeringuid relvajõududesse märkimisväärselt vähendada.

Külma sõja lõpp

1989

Ber

liin

i mü

üri

lan

gem

ine


Paljud NATO liikmed hakkasidki oma kaitsekulutusi vähendama, mõni koguni 25 protsendi ulatuses. Kuid juba varsti selgus, et kuigi sõjalise invasiooni oht oli külma sõja lõpuga kadunud, oli ebastabiilsus Euroopa mõnes piirkonnas hoopis suurenenud. Endises Jugoslaavias ning mitmel pool endises Nõukogude Liidus puhkes mitu, sageli etnilistest pingetest tingitud piirkondlikku konflikti, mis ähvardasid laieneda.

„ säilitamaks rahu ja stabiilsust Euroopas ning hoidmaks ära piirkondlike pingete eskaleerumist ”

Seega oli vaja uut laadi poliitilist ja sõjalist koostööd, et säilitada rahu ja stabiilsust Euroopas ning hoida ära piirkondlike pingete eskaleerumist. Nii sõlmiski NATO uute koostöömehhanismide loomise teel oma endiste vaenlastega institutsioonilised suhted. Samal ajal reformis ta ka ennast, et kohandada oma sõjalisi struktuure ja võimeid nii, et tema liikmed oleksid valmis uute ülesannete täitmiseks, nagu kriisiohje-, rahuvalve- ja rahutagamisoperatsioonid, ja tagas samas nende suutlikkuse täita oma põhilisi kaitsekohustusi. Niisuguste julgeolekuohtude mõjul NATO ei jäänud üksnes oma liikmete kollektiivsele kaitsele pühendunud kompaktseks organisatsiooniks, vaid temast sai ka kultuuriliselt mitmekesiste riikide ühendus, kes teevad tihedat koostööd laiemas julgeolekuvallas.

1995

NA

TO

esi

men

e kr

iisio

hje

op

erat

sio

on

© M

OD

UK

9/11


1999. aasta Washingtoni tippkohtumisel vastu võetud strateegilises kontseptsioonis iseloomustati tulevasi ohte kui „mitmest suunast lähtuvaid ja raskesti prognoositavaid“ ning pöörati erilist tähelepanu massihävitusrelvade ja nende laskeseadeldiste levikuga seotud ohtudele. Samuti öeldi selgelt välja, et alliansi julgeolekuhuve võivad mõjutada ka muud ulatuslikumad riskid, nagu terroriaktid, sabotaaž, organiseeritud kuritegevus ning elutähtsate ressursside kättesaadavuse takistamine.

Järgnenud sündmused näitasid, kui ettenägelikud olid liitlased olnud. 11. septembril 2001 kaaperdasid terroristid reisilennukid, mida nad kasutasid massihävitusrelvadena Ameerika Ühendriikide vastu. Rünnakute vapustav jõhkrus ja nende sooritamiseks kasutatud vahendid tõid esile avatud ja demokraatlike ühiskondade haavatavuse uut laadi asümmeetrilise sõja suhtes. Järgmisel päeval rakendasid liitlased solidaarsuses Washingtoni lepingu 5. artikli, NATO kollektiivse kaitse sätte, kinnitades sellega, et rünnak ühe või mitme vastu neist on rünnak nende kõigi vastu.

11. september

NATO rakendab esimest korda oma ajaloos

5. artiklit

2001

Ula

tusl

iku

d t

erro

rirü

nn

aku

d

New

Yo

rgis

ja W

ash

ingt

on

is


Pärast seda võttis allianss meetmeid Ameerika Ühendriikide toetamiseks. Tegutseti kiiresti: juba oktoobri alguses paigutati Vahemere idaossa laevad, mis pidasid kinni ja otsisid läbi terrorismis kahtlustatavaid aluseid. Praegu kestab see ettevõtmine edasi operatsioonina „Active Endeavour“, mis hõlmab nüüd kogu Vahemerd. Kõnealuste meetmete raames siirsid liitlased üksikult oma vägesid Afganistani, et toetada USA juhitud operatsiooni 11. septembri terrorirünnakud toime pannud Al Qaeda terrorirühmituse ning seda toetanud Talibani režiimi vastu.Allianss on sellele järgnenud rahuvalveoperatsiooni, rahvusvahelisi julgeolekuabijõude (ISAF) juhtinud alates 2003. aasta augustist.

11. septembri rünnakute järel pandi liitlaste territooriumil toime veel mitu rünnakut, mis olid küll ulatuselt väiksemad, kuid niisama kuritahtlikud. Need NATO liikmesriikide territooriumil ja mujal aset leidnud vahejuhtumid kinnitasid NATO juhtidele mitme, pika aja jooksul kuju võtnud asjaolu tähtsust.

Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, sel viisil rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid,

mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist, eesmärgiga taastada ja säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.

Igast niisugusest relvastatud rünnakust ning selle tõrjumiseks rakendatud abinõust teavitatakse viivitamatult julgeolekunõukogu. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui julgeolekunõukogu on rakendanud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku taastamiseks ja säilitamiseks vajalikke abinõusid.

Põhja-Atlandi lepingu 5. artikkel


Esiteks on 21. sajandil üleatlandilise kogukonna ees seisvad ohud oma olemuselt üha enam asümmeetrilised ja nende taga on pigem mitteriiklikud rühmitused kui rahvusriikide relvajõud. Nendele ohtudele vastu astumiseks peab suurenema NATO liikmesriikide relvajõudude siirmisvõime, mobiilsus ja tõhusus.

Teiseks võivad need uued ohud lähtuda väljastpoolt Euro-Atlandi ala. Seepärast peab NATOst saama allianss, kellel on partnereid kogu maailmas ning kes mõistab, et riskidele tuleb vastu astuda seal, kus need tekivad.

Kolmandaks ei saa NATO nendele ohtudele vastu astuda üksi. Üleatlandiline allianss peab toetama kõikehõlmavate poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste lahenduste väljatöötamist, tehes koostööd vabaühenduste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ÜRO, Euroopa Liit ja OSCE. Vaid sedasi on võimalik tegelda konfliktide

majanduslike ning poliitiliste ja ideoloogiliste juurtega.

Nimetatud asjaolusid silmas pidades käivitasid NATO juhid alliansi tegevuse ja toimingute ülevaatuse. Selle tulemusel on tehtud mitu algatust, sealhulgas:

„ toetus kõikehõlmavate poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste lahenduste väljatöötamisele ”

NATO reageerimisjõudude loomine – tegemist on tipptasemel tehnikaga paindliku, kiiresti siiratava, koos-tegutsemisvõimelise ja jätkusuutliku ühendväega, mille koosseisus on maa-, mere- ja õhuväeosis

kõikehõlmava poliitilise juhise vastuvõtmine, mis loob järgmiseks 10–15 aastaks raamistiku alliansi strateegilistele prioriteetidele

operatsioonide laiendamine kogu Afganistani territooriumile ning riigi abistamine kaitsejõudude väljaõppe ja taastamistööde teostamise kaudu

abi Iraagile selle julgeolekujõudude väljaõpetamisel, toetuse osutamine Aafrika Liidule ja piraatlusvastase tegevuse algatamine

Istanbuli koostööalgatuse kaudu institutsiooniliste suhete loomine Lähis-Ida riikidega

Samal ajal on NATO arendanud ka Euro-Atlandi integratsiooni, kutsudes uusi riike liituma alliansi ja selle partnerlusprogrammidega, et julgeoleku eelistest saaks osa suurem hulk riike.

kaasajastatud sõjaline juhtimisstruktuur

võimete parandamine nüüdisaegse sõjategevuse võtmevaldkondades, nagu strateegiline transport ja lennupõhine maaseire


NA

TO

AW

AC

Si le

nn

uki

d

taga

vad

õh

use

ire

suu

rüri

tust

e ja

kri

isio

luko

rdad

e p

uh

ul

© B

oein

g

Üks põhijõududest kriisiolukordades

P14 | Üks põhijõududest kriisiolukordades

Kohe pärast 11. septembri rünnakuid käivitasid Ameerika Ühendriigid Afganistanis terrorismivastase operatsiooni „Enduring Freedom“, mis tõrjus välja repressiivse Talibani režiimi. Samas tekkis kahtlus, et Afganistani julgeolekujõud ei tule ise riigi stabiliseerimisega toime. 2001. aasta detsembris korraldati Bonnis konverents, kus tehti ettepanek, et ÜRO annaks heakskiidu niisuguse väe moodustamiseks, mis aitaks Afganistani oma julgeolekujõudude moodustamisel ja väljaõpetamisel. ÜRO Julgeolekunõukogu 20. detsembri 2001. aasta resolutsiooniga 1386 nähtigi ette rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) loomine ning nende siirmine Kabuli ja selle lähistele. ISAF ja Afganistani üleminekuvalitsus, kes oli praeguse Afganistani valitsuse eelkäija, sõlmisid 2002. aasta jaanuaris sõjalis-tehnilise kokkuleppe, milles määrati üksikasjalikult kindlaks ISAFi ülesanded.

Afganistan2003

NA

TO

võ

tab

Afg

anis

tan

is

üle

ISA

Fi ju

hti

mis

e

© M

OD

Can

ada

Üks põhijõududest kriisiolukordades | P15

Algselt ei olnud ISAF ei NATO ega ÜRO jõud, vaid tahtekoalitsioon, mis tegutses ÜRO Julgeolekunõu-kogu volitusel. Vabatahtlikult koalitsioonis osalevad riigid juhtisid ISAFi kuuekuuliste rotatsiooniperioo-dide kaupa (algselt Ühendkuningriik, Türgi, Saksamaa ja Madalmaad). Kuigi selline süsteem oli suhteliselt tõhus, häiris seda järjepidevuse puudumine, kuni lõpuks 2003. aasta augustis võttis allianss üle missiooni strateegilise juhtimise ja koordineerimise, mille tulemusel moodus-tati Kabulis ISAFi alaline peakorter.

„ ISAF koordineerib oma tegevust tihedalt Afganistani valitsusega ”

Alguses piirdus ISAFi mandaat üksnes pealinna Kabuli ja selle lähiümbrusega, kuid järk-järgult laiendati seda kogu Afganistani territooriumile. Kõigepealt laiendati mandaati põhja, siis läände, edasi lõunasse ning lõpuks itta, mis on Afganistani kõige ohtlikum ja ebastabiilsem piirkond.

ISAFi kõige tähtsam ülesanne on aidata Afganistani valitsusel laiendada võimupiire kogu riigile ning luua turvaline keskkond. Selle ülesande täitmiseks aitab ISAF arendada Afganistani julgeolekujõude, pakkudes väljaõpet armeele ja politseijõududele, selgitades välja ülesehitamist vajavaid tsiviilrajatisi, toetades valitsust ebaseaduslike relvarühmituste relvitustamisel ja narkovastases võitluses ning toetades humanitaarabi andmist.

Samuti püüab ta tihendada tsiviil- ja sõjaliste organisatsioonide suhtlust ning arendada selles valdkonnas süsteemsemat koostöökäsitlust. Selle näiteks võib tuua piirkondlikud ülesehitusrühmad, mis on väikesed ISAFile alluvad rühmad, kuhu kuulub nii tsiviilisikuid kui ka sõjaväelasi, ja mis tegelevad kogu maal tsiviilprojektidega, nagu koolide ja lastekodude ehitamine,

teede remont, relvade kasutusest kõrvaldamine, demineerimistööd jms.

ISAF koordineerib oma tegevust tihedalt Afganistani valitsusega. Näiteks 2003. aasta detsembris ja 2004. aasta jaanuaris aitas ta Afganistani võimudel turvata riigi põhiseadusliku kogu Loya Jirga kokkukutsumist, mis võttis vastu Afganistani põhiseaduse. 2006. aasta septembris võtsid NATO ja Afganistan vastu „kestva partnerluse ja koostöö raamistiku“, mille keskmes on kaitsereformi edendamine, kaitseinstitutsioonide loomine ning Afganistani Rahvaarmee ja NATO liikmesriikide relvajõudude koostegutsemisvõime arendamine. Lisaks esindab NATO kõrge tsiviilesindaja kohapeal alliansi poliitilisi ja sõjalisi eesmärke, tehes otsest koostööd Afganistani valitsusega ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega ning hoides ühendust naaberriikidega.


Endise Jugoslaavia lagunemise järel kasutas NATO sõjalist sekkumist, et peatada või ennetada konflikti puhkemine piirkonnas: Bosnias ja Hertsegoviinas 1995. aastal, Kosovos 1999. aastal ning endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis (*) 2001. aastal.

Bosnias ja Hertsegoviinas korraldasid NATO liitlased 1995. aasta augustis ja septembris õhuoperatsioone Bosnia serblaste vägede vastu. Tänu sellele muutus konflikti osapoolte vaheline jõudude tasakaal ning Bosnia serblaste liidreid suudeti veenda nõustuma rahuleppega, mis sõlmiti USAs Ohio osariigis Daytonis. NATO rahuvalvajad saabusid Bosniasse ja Hertsegoviinasse 1995. aasta detsembris rahutagamisjõudude (IFOR) koosseisus. IFORi vahetasid välja stabiliseerimisjõud (SFOR), mille tegevus jõudis eduka lõpuni kümme aastat hiljem, 2005. aasta detsembris. Rahuvalvemandaat anti sellega üle Euroopa Liidule.

Balkani riigid

NATO juhtis Bosnias ja Hertsegoviinas

rahuvalveoperatsiooni, mis kestis kümme

aastat

© M

inis

tère

de

la D

éfen

se d

e la

Bel

giqu

e


„ loomaks Kosovo edasiseksarenguks vajalikku stabiilsetkeskkonda ”

Kosovos sekkus NATO sõjaliselt siis, kui piirkonnas oli enam kui aasta jooksul eskaleerunud vägivallategevus ning Belgrad oli korduvalt eiranud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone, milles Serbiat kutsuti üles lõpetama Kosovo albaanlaste represseerimist. 1999. aasta märtsis võttis allianss vastu otsuse alustada õhurünnakuid repressioonide eest vastutava Jugoslaavia valitsuse sõjaliste ja sõjaväestatud struktuuride vastu. Otsusele jõuti pärast seda, kui kõik muud võimalused olid ammendunud ning Belgrad ei soostunud ka rahukõnelustel leebuma.

Õhurünnakud kestsid 78 päeva, mille tulemusel lõpetasid konfliktipooled igasuguse sõjategevuse; Jugoslaavia armee ning Serbia politseijõud ja sõjaväestatud üksused lahkusid Kosovost, jõuti kokkuleppele rahvusvaheliste relvajõudude paigutamise kohta Kosovosse ning põgenike ja pagulaste tingimusteta ja turvalise tagasipöördumise kohta ja tagati kõigi poolte valmisolek töötada Kosovot käsitleva poliitilise leppe saavutamise nimel.

NATO juhitud Kosovo rahutagamisjõudude (KFOR) mandaat tuleneb ühelt poolt NATO ja Jugoslaavia sõjaväeliste ülemate sõjalis-tehnilisest kokkuleppest ning teiselt poolt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonist 1244, mõlemad vastu võetud 1999. aasta

juunis. KFORi ülesanne oli hoida ära vaenutegevuse taaspuhkemine, luua turvaline keskkond ning demilitariseerida Kosovo Vabastusarmee. Lisaks toetab KFOR rahvusvahelist humanitaarabitegevust ning teeb koostööd rahvusvahelise tsiviilmissiooniga, s.t ÜRO ajutise administratsiooniga Kosovos (UNMIK), et luua Kosovo edasiseks arenguks vajalik stabiilne keskkond.

Pärast iseseisvuse väljakuulutamist 17. veebruaril 2008 kinnitas NATO taas, et KFOR jääb ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 alusel Kosovosse seniks, kuni Julgeolekunõukogu otsustab teisiti. Seda seisukohta kinnitasid NATO liidrid taas 2009. aasta aprillis peetud Strasbourg/Kehli tippkohtumisel. Nad teatasid samuti, et allianss pakub jätkuvalt toetust Kosovo kokkuleppekohaste paljurahvuseliste julgeoleku-struktuuride rajamisel. Alliansi liidrid tervitasid Euroopa Liidu õigusriigimissiooni (EULEX) läbiviimist Kosovos ning käesolevaks hetkeks astutud samme, mille eesmärk on realiseerida võetud kohustused seadusandlusena, iseäranis neis valdkondades, mis puudutavad õigusriiki, etniliste vähemuste ning ajalooliste ja religioossete paikade kaitset, aga ka võitlust kuritegevuse ja korruptsiooniga.


2001. aasta augustis palus endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi (*) president NATO abi riiki destabiliseerida võivate etniliste albaanlaste relvarühmituste relvitustamisel. NATO nõustus tingimusel, et valitsus taastab teatavad vähemuste õigused. Valitsuse ja etniliste albaanlaste esindajad saavutasidki poliitilise kokkuleppe, mida vahendasid mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas NATO ja USA erisaadikud. Selle kokkuleppega sai NATO võimaluse siirda 30 päevaks 3500 sõdurit etniliste albaanlaste relvitustamiseks vabatahtlikkuse alusel.

Skopje palvel jäid NATO üksused Euroopa Liidu ja OSCE vaatlejate turvamiseks piirkonda 2003. aasta märtsini, kui nende missioon anti üle Euroopa Liidule. Need sammud aitasid ennetada kodusõda ning valmistada ette pinda rahvuslikuks leppimiseks ja ülesehituseks riigis.

Praegu on KFOR ainus suuremaarvuline NATO relvajõud Balkanil, kuigi alliansil on alles sõjaline peakorter Sarajevos ja Skopjes, et aidata mõlema riigi valitsusi kaitsereformi läbiviimisel.

Pikaajalise stabiilsuse kindlustamiseks Lääne- Balkanil püüab NATO lõimida piirkonna riike Euro-Atlandi struktuuridesse.

Albaania ja Horvaatia astusid NATOsse 1. aprillil 2009; endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik (*) on NATO liikmekandidaat ning Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja Serbia said NATO partneriteks 14. detsembril 2006.

„ Pikaajalise stabiilsuse kindlustamiseks Lääne-Balkanil püüab NATO lõimida piirkonna riike Euro-Atlandi struktuuridesse ”


NATO käivitas pärast 11. septembri rünnakuid operatsiooni „Active Endeavour“, mis on NATO merevägede juhitud mereseireoperatsioon terroristide tegevuse avastamiseks, takistamiseks ja ohjeldamiseks Vahemerel. NATO laevad sõitsid Vahemere idaossa ja hakkasid seal patrullima juba 6. oktoobril 2001. Kuna operatsioon oli edukas, laiendati seda 2003. aasta alguses Gibraltari väinale ning aasta hiljem, 2004. aasta märtsis, kogu Vahemerele.

Kuigi operatsioon piirdub terrorismitõrjega, aitab see ühtlasi suurendada üldist julgeolekut Vahemerel, soodustades sealset kaubandus- ja majandustegevust.

Vahemere piirkond

Adeni lahtPiraatide üha laienev tegevus Adeni lahe ja Aafrika Sarve piirkonnas ohustab rahvusvahelist humanitaarabitegevust Aafrikas, häirib liiklust olulise tähtsusega mereteel ja kahjustab piirkonna majanduslikke huve.

NATO osaleb turvalisuse tagamises aktiivselt, korraldades piirkonnas piraatlusvastaseid operatsioone, sh Allied Provider (2008), Allied Protector (2009) ja Ocean Shield (jätkuv). Kaalumisel on ka NATO võimalik pikaajaline roll piraatlusvastases missioonis, mille käigus allianss pakub täiendust ÜRO Julgeolekunõukogu vastavatele resolutsioonidele ning teiste asjaomaste institutsioonide, sealhulgas Euroopa Liidu piraatlusvastastele meetmetele.


© E

U

Darfuri põgenikud

NATO esimeseks missiooniks Aafrika mandril sai toetuse osutamine Aafrika Liidu missioonile Sudaanis (AMIS).

Sudaani Darfuri provintsi elanikud on 2003. aastast peale pidanud taluma jõhkrat kodusõda. Konflikt on tekitanud humanitaarkriisi, kus on kümneid tuhandeid hukkunuid ja miljoneid pagulasi. Aafrika Liidu palvel hakkas NATO 2005. aasta juulis toetama AMISi. Missioon lõppes 31. detsembril 2007. Jaanuaris 2008 sai sellest ÜRO–Aafrika Liidu ühismissioon, millega seoses väljendas NATO valmisolekut võtta arvesse edaspidiseid toetuspalveid.

2007. aasta juunis andis NATO nõusoleku rahuldada Aafrika Liidu palve strateegilise õhusilla kindlustamiseks, et Aafrika Liit saaks siirda oma vägesid missioonile Somaalias (AMISOM). Somaalia on alates 1991. aastast olnud sisuliselt valitsuseta ning kannatanud aastaid rivaalitsevate sõjapealike omavahelise võitlemise, aga ka nälja ja epideemiate all.

NATO toetab Aafrika Liidu palvel ka selle jätkusuutliku rahuvalvamise võime, eelkõige Aafrika valmisolekuvägede arendamist.

Maksimaalse sünergia ning efektiivsuse saavutamiseks kooskõlastab NATO oma abitegevust tihedalt teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, eelkõige ÜRO ja Euroopa Liiduga, ning kahepoolsete partneritega.

Aafrika Liidu toetamine

NATO on Iraagi stabiilsusest väga huvitatud ning toetab 2004. aastast alates oma väljaõppemissiooniga (NTM-I) Iraagi valitsust. NATO ja Iraak on otsus tanud jätkata koostööd ka pikas perspektiivis ning selle ametlikuks kinnituseks kiitnud heaks ettepanekud struktureeritud koostöö raamistiku koostamiseks.

NATO aitab Iraagil tagada ise oma julgeolekut, andes Iraagi sõjaväelastele nii Iraagis kui ka väljaspool riiki väljaõpet, toetades riigi julgeolekuinstitutsioonide arendamist, koordineerides üksikute NATO liikmesriikide annetatud varustuse kohaletoimetamist ning toetades Iraagi kaitsereformi üldiselt.

Koostöö Iraagiga toimub kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1546, milles paluti rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide abi Iraagi rahva julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel, ning samuti Iraagi valitsuse palvel.

Iraagi abistamine


NATO laiem tegevus„ lõviosa alliansi tegevusest toimub avalikkuse silma alt eemal ”

Meedia keskendub NATO kajastamisel paratamatult kõrgdiplomaatiale, alliansi tippkohtumistele ja sõjalistele kampaaniatele. Kuid lõviosa alliansi tegevusest toimub avalikkuse silma alt eemal. NATO tegeleb iga päev hulga projektidega, mis aitavad parandada Euroopa julgeolekukeskkonda. Muu hulgas abistatakse Ida-Euroopa riike relvajõudude reformimisel, töötatakse välja programme endiste sõjaväelaste tsiviilümberõppeks ning aidatakse demineerimistöödel ja iganenud lahingumoonavarude kahjutustamisel.

Lisaks osaleb NATO aktiivselt humanitaarabi koordineerimisel. 1999. aastal avas ta Euro-Atlandi katastroofiabi koordineerimiskeskuse (EADRCC), mille kaudu koordineeritakse liikmes- ja partnerriikide häda- ja humanitaarabi nii loodusõnnetuste kui ka inimtekkeliste katastroofide korral. Nii näiteks abistas NATO 2005. aasta septembris USAs orkaan Katrina ohvreid. Kuu

aega hiljem tabas Pakistani laastav maavärin, kus hukkus 73 000 ja jäi kodutuks neli miljonit inimest. Põhja-Atlandi Nõukogu otsustas abistada katastroofipiirkonda EADRCC kaudu. EADRCC on palju kordi mobiliseerinud oma ressursse, et abistada Euro-Atlandi piirkonna riike, mida on tabanud üleujutused, metsatulekahjud või maavärinad.

NATO-l on teadusprogramm, mis toetab julgeolekuga seonduvat praktilist koostööd tsiviilotstarbelise teaduse, keskkonna ja tehnoloogia vallas. NATO programmi „Teadus rahu ja julgeoleku nimel“ (SPS) raames püütakse leida nõuandeid ja praktilisi lahendusi mitmesugustele probleemidele, püüdes samas rahuldada programmiosaliste konkreetseid vajadusi. Programmis osalevad NATO liikmete, partnerriikide ja Vahemere dialoogi maade teadlased, aidates koostöö hõlbustamise ning sidemete ja suutlikkuse arendamisega sisuliselt suurendada üldist julgeolekut.

Partnerlussuhete laiendamine

P22 | Partnerlussuhete laiendamine

NATO partnerid

Külma sõja lõpust alates on NATO astunud hulga samme julgeoleku ja stabiilsuse suurendamiseks, luues institutsioone dialoogiks, vastastikuse usalduse loomiseks ja koostööks. Ta on sisse seadnud suhted oma endiste vaenlastega, aga ka teiste Euroopa riikidega, laiema Vahemere piirkonna naaberriikidega ning Lähis-Ida riikidega.

Üks esimesi samme sellel teel oli Põhja-Atlandi Koostöönõukogu moodustamine 1991. aastal. Nüüd Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu nime kandvast institutsioonist on saanud NATO liikmesriikide ja NATO-väliste Euro-Atlandi riikide vahelise konsulteerimise ja koostöö esmane foorum.

1994. aastal algatas NATO nüüdseks tuntud rahupartnerlusprogrammi (PfP). Selle raames abistatakse

osalisriike nende relvajõudude ümberkorraldamisel, nii et neil oleks demokraatlikus ühiskonnas kohane roll ja nad oleksid suutelised osalema NATO juhitud rahutoetus-operatsioonides. Programm pakub praktilise koostöö võimalusi paljudes valdkondades, võimaldades üksikutel partnerriikidel kohandada oma osalust vastavalt konkreetsetele julgeolekuvajadustele või -huvidele. Programmi tegevusväli on tohutu, hõlmates selliseid valdkondi nagu kaitsereform, kriisijuhtimine, hädaolukorraks valmisoleku planeerimine, teadus-, haridus- ja väljaõppekoostöö ning samuti lahingumoona, väike- ja kergrelvade ohutu hävitamine.

„ luues institutsioone dialoogiks, vastastikuse usalduse loomiseks ja koostööks ”

Partnerlussuhete laiendamine | P23

„ Venemaa ja Ukraina kuuluvad nende riikide hulka, kes on NATOga partnerlussuhetes algusest peale ”

Venemaa ja Ukraina kuuluvad nende riikide hulka, kes on NATOga partnerlussuhetes algusest peale. 1997. aastal koostöö formaliseeriti ja sõlmiti kahepoolsed lepingud. Moodustati NATO–Venemaa alaline ühisnõukogu ja NATO–Ukraina komisjon, et hõlbustada poolte korrapäraseid konsultatsioone ja diskussioone julgeolekuküsimustes ning praktilise koostöö arendamist paljudes valdkondades.

Pärast 11. septembri rünnakuid, mis rõhutasid vajadust kooskõlastatud rahvusvahelise tegevuse järele uute julgeolekuohtude ohjeldamisel, on NATO ja Venemaa suhted kujunenud sügavamaks ja tihedamaks. 2002. aastal loodi kahepoolse NATO–Venemaa alalise ühisnõukogu asemele NATO–Venemaa Nõukogu (NRC), mida juhib NATO peasekretär ja kus kõik osalisriigid osalevad võrdsetena ning otsuseid tehakse konsensuse alusel. NRC on koostöö esmatähtsateks valdkondadeks nimetanud terrorismivastase võitluse, kriisiohje ning massihävitusrelvade leviku tõkestamise.

Ka NATO–Ukraina suhted on aastate jooksul edasi arenenud. Tähtis aspekt neis on NATO ja selle üksikute liikmete toetus Ukraina jätkuvatele reformipüüetele, eriti kaitse- ja julgeolekusektoris. Need reformid on väga olulised selleks, et kindlustada Ukraina demokraatlik areng.

Suhted Venemaa ja Ukrainaga


Rahupartnerlusprogrammile lisaks pandi 1995. aastal alus laiemat Vahemere piirkonda hõlmavale Vahemere dialoogile, milles osaleb kuus riiki: Egiptus, Iisrael, Jordaania, Mauritaania, Maroko ja Tuneesia. 2000. aastal liitus programmiga veel Alžeeria. Programmi eesmärk on luua Vahemere piirkonna riikidega häid suhteid ning parandada vastastikust mõistmist, aga ka edendada julgeolekut ja stabiilsust piirkonnas. 2004. aastal sai dialoogist tõeline partnerlusmehhanism praktilise koostöö tõhustamiseks niisugustes valdkondades nagu kaitsereformi abistamine, piirivalvealane koostöö, koostegutsemisvõime parandamine

jms. Tõhustatud partnerlus on suunatud ka terrorismivastasele võitlusele. Mõned Vahemere dialoogis osalevad riigid on andnud vägesid NATO juhitud rahutoetusoperatsioonidesse Balkanil ning osalevad operatsioonis „Active Endeavour“.

Vahemere dialoog

„ loomaks Vahemere piirkonna riikidega häid suhteid ning parandamaks vastastikust mõistmist ”

Koostöö Vahemere dialoogi riikidega NATO õppustel


„ Algatuse eesmärk on edendada praktilist kahepoolset koostööd piirkonna huvitatud riikidega ”

Istanbuli koostööalgatus

Istanbuli koostööalgatuse (ICI) loomine 2004. aastal näitas alliansi valmisolekut sirutada abikäsi Lähis-Ida riikidele, kes ei osale Vahemere dialoogis. Algatuse eesmärk on edendada praktilist kahepoolset koostööd piirkonna huvitatud riikidega sellistes valdkondades nagu terrorismivastane võitlus, kriisiohje, hädaolukorraks valmisoleku planeerimine ja piirikontroll. Praeguse seisuga on algatusega liitunud Bahrein, Katar, Kuveit ja Araabia Ühendemiraadid.


Kuna julgeolekuohtude laad, ulatus ja allikad muutuvad järjest vähem prognoositavateks, on NATO suurendanud oma partnerlussuhete haaret. Ta on pöördunud oma globaalsete partnerite poole, et need aitaksid teda võitluses pärast sajandivahetust esile kerkinud globaalsete ohtudega. Sellised nn kontaktriigid, kes ei ole alliansi liikmed ega partnerid, on näiteks Jaapan, Uus-Meremaa, Austraalia ning Lõuna-Korea.

NATO-l on suhted ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, kes täiendavad rahu ja julgeoleku edendamisel NATO tegevust. Kriisiohjeoperatsioonide puhul teeb NATO koostööd organisatsioonidega, kel on olemas vahendid püsiva rahu tagamiseks poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse arengu kaudu. Sellised organisatsioonid on ÜRO, Euroopa Liit, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), aga ka muud institutsioonid, nagu näiteks EUROCONTROL ning Rahvusvaheline Punase Risti Komitee.

Koostöö globaalsete partnerite ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega

ISAFis osaleb hulk nn kontaktriike,

nagu näiteks Uus-Meremaa


„ nemad täiendavad rahu ja julgeolekuedendamisel NATO tegevust ”

Nende institutsiooniliste sidemete kõrval muudab just NATO Euroopa liikmesriikide ja USA vaheline üleatlandiline suhtlus eriliseks ka alliansi suhted Euroopa Liiduga. Nagu igasugused konstruktiivsed suhted, on ka NATO–ELi suhted arenenud muutuvate väliste olude mõjul. Hakkamata peensusteni lahkama üleatlandiliste suhete ajalugu pärast Teise maailmasõja lõppu, on siiski tähtis meenutada, et NATO Euroopa liikmed olid vahetult pärast sõda USAst nii julgeoleku kui ka majandusarengu mõttes suures sõltuvuses. Vahepeal on Euroopa saanud tugevamaks ja ühtekuuluvamaks. Euroopa Liit hakkas 1990. aastate alguses arendama oma ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ning nüüd on Euroopa rahvusvahelisel areenil tõusmas järjest tähtsamale kohale. 1999. aasta detsembris võttis EL vastu otsuse arendada välja oma kriisiohjevõime ning rakendas meetmeid selleks

vajalike poliitiliste ja sõjaliste struktuuride loomiseks. Selle tulemusel suutis EL mõni aasta hiljem võtta üle kaks NATO missiooni Balkani poolsaarel.

Kaasa aitasid ka nn Berliin-plussi kokkulepped, mis võimaldavad Euroopa Liidul kasutada NATO vahendeid ja võimeid ELi juhitud operatsioonides, milles NATO tervikuna ei osale. See põhimõte on nüüd ELi ja NATO koostöö alus, mis võimaldas NATO-l anda 2003. aasta märtsis ELile üle oma missiooni endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis (*) ning 2004. aasta detsembris Bosnias ja Hertsegoviinas.

P28 | Avatud uste poliitika

Alliansi asutajaliikmed Ameerika Ühendriigid, Belgia, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Madalmaad, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Taani ja Ühendkuningriik võtsid suhteliselt varakult organisatsiooni vastu ka Kreeka ja Türgi (1952) ning Saksamaa (1955). Hispaania ühines paar aastakümmet hiljem, 1982. aastal.

Järgmine laienemine toimus pärast külma sõja lõppu, kui rida Kesk-Euroopa riike leidis, et oma tulevaste julgeolekuhuvide kaitsmiseks on kõige parem ühineda NATOga, ning väljendas oma kavatsust taotleda alliansi liikmestaatust. Kolm endist partnerriiki Tšehhi, Ungari ja Poola said liikmeteks 1999. aasta märtsis, millega alliansi liikmete arv kasvas 19ni. 2004. aasta märtsi lõpus toimus NATO suurim laienemine, kui allianssi

astus veel seitse riiki: Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. Hiljuti, 2009. aasta aprillis said organisatsiooni liikmeteks Albaania ja Horvaatia. Endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile (*) esitatakse ühinemiskutse niipea, kui selle riigi nimeküsimus on lahendatud.

NATO uks jääb avatuks igale Euroopa riigile, mis suudab hakkama saada liikmelisusega kaasnevate panuste ja kohustustega ning on valmis andma oma osa Euro-Atlandi piirkonna turvalisusse.

Kestev protsess

Avatud uste poliitika

Avatud uste poliitika | P29

NATOga 2004. aastal ja pärast seda ühinenud riikidele on kasuks tulnud ühinemise tegevuskava (MAP), mis võeti kasutusele 1999. aastal, et toetada huvitatud partnerriike liikmesuseks valmistumisel. Tegevuskava pakub liikmestaatust taotlevatele riikidele praktilisi nõuandeid ja suunatud abi. Vastutasuna oodatakse taotlejariikidelt, et nad täidaksid teatud põhinõuded, nagu toimiv demokraatlik turumajandusel põhinev poliitiline süsteem, elanikkonna vähemusrühmade õiglane kohtlemine, naabritega tekkivate vaidluste rahumeelne lahendamine, valmisolek ja suutlikkus panustada allianssi sõjaliselt ning demokraatlik kontroll relvajõudude üle. Tegevuskavas osalemine ei taga küll liikmekssaamist, kuid aitab vastavatel riikidel kohandada oma relvajõude ning valmistuda alliansi liikmesusega kaasnevate kohustuste ja ülesannete täitmiseks.

NATO ei tegele uute liikmete värbamisega, kuid on võtnud oma südameasjaks kaaluda liikmeavaldusi demokraatlikelt riikidelt, kellel on alliansi liikmesriikidega sarnased

väärtused ja kes suudavad kaasa aidata alliansi põhieesmärkide saavutamisele. NATO riigid on selgelt välja öelnud, et laienemine ei ole eesmärk iseenesest, vaid NATO julgeolekuvälja laiendamise ja Euroopa kui terviku stabiilsemaks muutmise vahend. Laienemine aitab ennetada konflikte, sest väljavaade saada alliansi liikmeks on taotlejariikidele ajendiks lahendada vaidlused oma naabritega ning liikuda edasi reformide ja demokratiseerimisega. Ka ei peaks uued liikmesriigid üksnes nautima NATO liikmestaatusega kaasnevaid hüvesid, vaid nad peaksid olema võimelised ka panustama kõigi liikmesriikide üldisesse julgeolekusse. Teisisõnu peavad nad olema nii julgeoleku tarbijad kui ka tootjad.

Ühinemise tegevuskava„ olles nii julgeoleku tarbijad kui ka tootjad ”

P30 | Uued ohud, uued võimed

Tänapäeval meie ühiskondade ees seisvad julgeolekuprobleemid vajavad lahenduseks vägesid, mis on varustatud ja korraldatud nii, et nad on võimelised vastu astuma ohtudele, nagu terrorism, massihävitusrelvade levik ja nuririikidest tulenev ebastabiilsus.

1990. aastate alguses oli NATO juba alustanud oma sõjaliste võimete ülevaatust, et loobuda külma sõja aegsetest formeeringutest ning võtta kasutusele kriisiohjeoperatsioonideks vajalikud mobiilsemad jõud. 11. septembri sündmused kiirendasid seda protsessi. 2002. aasta Praha tippkohtumisel käivitasid NATO liidrid suured reformid, mille eesmärk oli NATO sõjalised vahendid oluliselt ümber kujundada. Nad määrasid kindlaks parendamist vajavad valdkonnad, panid aluse NATO reageerimisjõududele ning kaasajastasid sõjalise juhtimisstruktuuri, et olla paremini valmis reageerima mitmesugustele julgeolekuohtudele nii Euro-Atlandi piirkonnas kui ka mujal.

„ NATO liidrid käivitasid suured reformid, mille eesmärk on NATO sõjalised vahendid oluliselt ümber kujundada ”

Uued ohud, uued võimed

Uued ohud, uued võimed | P31

Prahas määrati kindlaks kaheksa valdkonda, kus puudujäägid vajasid kõige kiiremat kõrvaldamist. Sellised valdkonnad olid näiteks strateegiline õhu- ja meresild, tuuma-, keemia-, bio- ja radioloogiline kaitse ning lennupõhine maaseire. Liitlased on endale võtnud kohustuse arendada neid võimeid, mis on uutele ohtudele vastuastumiseks esmatähtsad. Pärast Praha tippkohtumist on NATO süvenenud ka muudesse moderniseerimist vajavatesse valdkondadesse, eriti terrorismivastase võitluse vallas.

NATO reageerimisjõudude (NRF) eesmärk on olla valmis reageerima kiiresti mitmesugustele kriisiolukordadele kogu maailmas, tegutsedes eelväena, mida on võimalik täiendavate vägedega tugevdada. Reageerimisjõud koosnevad tuumikust, mida saab vajaduse korral täiendada, ning kujutavad endast seega mitmeriigijõude, mille koosseisu kuulub maa-, õhu-, mere- ja eriosavägesid, mis on siirmiseks valmis kõigest viie päeva jooksul ning võivad operatsioonidel vastu pidada 30 päeva või varude täiendamise korral kauem.

NRFi osised siirdi seoses orkaaniga Katrina USAsse New Orleansi ja selle lähistele 2005. aasta septembris ning Pakistani pärast kohutavate tagajärgedega maavärinat, mis leidis aset 8. oktoobril 2005.

Lisaks siirmisvõimele ja kõrgele lahinguvalmidusele on NRF sisuliselt ka NATO ümberkujundamise esirinnas. NRFis saavad sõjaväelased väljaõpet tegutsemiseks väga keerukates tingimustes, kus tuleb kasutada uusi tehnoloogiaid ja tegutseda koostöös teiste riikidega. Iga NRFi väljaõppe läbinud sõjaväelane saab kaasa kogemuse, mis on katalüsaatoriks oma riigi relvajõudude, aga ka mitmeriigiüksuste ümberkujundamisele.

Sõjaliste vahendite ja võimete moderniseerimine

NATO reageerimisjõud

Sõjalise juhtimisstruktuuri ratsionaliseerimineKülma sõja järgse julgeolekukeskkonnaga kohanemise käigus on NATO üle vaadanud oma sõjalise juhtimisstruktuuri, et minna üle väiksematele, paindlikumatele ja mobiilsematele vägedele. Märkimisväärselt vähendati sõjaliste peakorterite arvu ja, mis veelgi olulisem, NATO ümberkujundamise juhtimine tehti ülesandeks USAs paiknevale strateegilisele väejuhatusele, NATO arenduse väejuhatusele (endine Atlandi vägede ülemjuhatus). Euroopas paikneva strateegilise väejuhatuse vastutusele jäeti kõik NATO operatsioonid ja see kannab nüüd NATO operatsioonide väejuhatuse nime.

Sõjalise juhtimisstruktuuri kohandamine on kestev protsess, mida NATO korrapäraselt üle vaatab.

Organisatsiooni dünaamika

P32 | Organisatsiooni dünaamika

Üks alliansi vastupidavuse võtmeid seisneb selles, et ta teeb oma otsuseid konsensuse alusel. See tähendab, et kõik otsused peavad olema ühehäälsed. Seetõttu toimuvad enne tähtsate otsuste langetamist sageli pikad konsultatsioonid ja diskussioonid. Kuigi selline süsteem võib väljaspool seisjale näida aeglase ja kohmakana, on sel kaks suurt eelist. Esiteks austab see iga liikmesriigi suveräänsust ja sõltumatust. Teiseks, kui otsus on juba langetatud, on sel kõigi liikmesriikide toetus ning valmisolek seda rakendada.

Mõnikord esineb ka erimeelsusi, nagu näiteks 2003. aasta kevadel, kui riigid hindasid Iraagist Saddam Husseini režiimist tulenevat ohtu erinevalt. Kuigi erimeelsused tähendavad, et liitlased ei ole alati võetavate meetmete suhtes üksmeelel, on NATO eesmärk hõlbustada nendevahelisi konsultatsioone ja diskussioone, nii et võimaluse korral oleks alati võimalik saavutada konsensus.

Otsuste tegemine konsensuse alusel

Organisatsiooni dünaamika | P33

Põhijõud NATOs

NATO põhijõud on liikmesriigid ise, kes organisatsiooni moodustavadki. Nad on esindatud kõigi komiteede tasandil. Selleks on igal liikmesriigil Brüsselis NATO peakorteri juures suursaadiku staatusega alaline esindaja, keda toetab riigi delegatsioon, kuhu kuuluvad diplomaadid ja kaitsenõunikud, kes osalevad komiteede kohtumistel kas ise või saadavad sinna oma riigi eksperte.

NATO kõrgeim poliitiline otsustusorgan on Põhja-Atlandi Nõukogu, mis kohtub suursaadikute tasemel vähemalt üks kord nädalas. Nõukogu tuleb regulaarselt kokku ka välis- ja kaitseministrite ning mõnikord ka valitsusjuhtide ja riigipeade tasemel. Põhja-Atlandi Nõukogu koos kahe kaitseküsimustega tegeleva organi – Kaitseplaneerimise Komitee ja Tuumaplaneerimise Grupiga – on alliansi keeruka komiteede süsteemi tipus. Selles süsteemis on Sõjalise Komitee ülesanne nõustada sõjaliselt kolme nimetatud põhiorganit ning anda NATO strateegilistele väejuhatajatele juhiseid sõjalistes küsimustes. Sellisena on Sõjalisel Komiteel NATOs kõrgema sõjalise ametkonna eristaatus.

NATO-l on peasekretär, kes nimetatakse ametisse umbes neljaks aastaks. See on mõni rahvusvahelise kaaluga riigimees ühest

liikmesriigist. Peasekretär juhib Põhja-Atlandi Nõukogu ja teiste tähtsate NATO organite nõupidamisi ning aitab luua konsensust liikmete hulgas. Alliansi igapäevase tegevuse juhtimisel toetab teda kõigist NATO liikmesriikidest pärit ekspertidest ja ametiisikutest koosnev rahvusvaheline sekretariaat.

NATO-l ei ole oma relvajõude. Enamik NATO käsutuses olevaid vägesid on seni vastavate riikide täieliku käsutamise ja juhtimise all, kuni need riigid annavad oma väed NATO alluvusse, et täita ülesandeid, mis võivad ulatuda kollektiivsest kaitsest rahuvalveoperatsioonideni. Lühidalt öeldes on NATO foorum, kus kohtuvad riigid, kes on valmis oma jõude ühendama ning teatud aja jooksul üheskoos tegutsema. NATO poliitilised ja sõjalised struktuurid kindlustavad eelplaneerimise, mida liikmesriikide vägedel on nende ülesannete täitmiseks vaja, aga ka organisatsioonilise korralduse, mida on vaja ühendvägede juhtimisel, väljaõppel ja õppustel.

„ NATO kõrgeim poliitiline otsustusorgan on Põhja-Atlandi Nõukogu ”

TulevikustKui allianss oli algselt külma sõja sünnitis, siis pärast Euroopa lõhestatuse kadumist on ta endale võtnud põhimõtteliselt uued ülesanded. Ta on end avanud Ida-Euroopale, võttes vastu uued liikmed ja luues Kesk-Aasiani ulatuva partnerlussuhete võrgustiku. Ta on ka korraldanud kriisiohjeoperatsioone, et vaigistada piirkondlikest ja etnilistest konfliktidest tingitud vägivalda Euroopas ja viimasel ajal ka väljaspool Euro-Atlandi piirkonda.

Külma sõja järgne maailm on osutunud keerukaks julgeolekukeskkonnaks. See trend näib jätkuvat ka 21. sajandil. Alliansi 1999. aastal vastu võetud strateegilises kontseptsioonis nähti ette paljusid uue julgeolekukeskkonna ohte ja probleeme.

Pärast 11. septembri terrorirünnakuid on allianss keskendunud kohandumisele

asümmeetriliste ohtude tegelikkusega. Ta läheneb julgeolekule üha laiemalt ja julgemalt, süvendades ja laiendades oma partnerlussuhteid, moderniseerides oma vägesid ning pakkudes abi organisatsiooni jaoks uutele kriisipiirkondadele. Kokkuvõttes kiirendab ta oma ümberkujundamist, et arendada uusi poliitilisi suhteid ja tugevdada oma tegutsemisvõimet, mis võimaldavad liikmesriikide kaitseks ning rahu ja julgeoleku kindlustamiseks toime tulla üha globaalsemaks ja keerukamaks muutuvas maailmas.

Tulevikust | P35

NATO avalike suhete osakond1110 Brüssel, BelgiaVeebisait: www.nato.intE-post: [email protected]

NATO Public Diplomacy Division1110 Brussels - BelgiumWebsite: www.nato.intEmail: [email protected]

ÜHESKOOS JULGEOLEKU NIMEL

07/2

010

- E

ST

Documents

ÜHESKOOS JULGEOLEKU NIMEL NATO tutvustus · Euroopa majanduslikule koostööle ja lõimumisele. 1990. aastate alguses, kui külm sõda lõppes, aitas allianss aktiivselt kaasa Ida