UUDISENURK

Melliste Algkooli-Lasteaia pere õnnitleb Eestit 100. sünnipäeva puhul

23. veebruaril toimub Melliste Algkoolis-Lasteaias aktus ja bankett Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul. Eesti, meie kõik – suured ja väikesed, vanad ja noored, nõrgad ja tugevad – oleme sinu rahvas. Oled meie südames. Palju õnne, Eestimaa!

Melliste Algkooli-Lasteaia pere

„Õnnelik“, Telle Vahtramäe, 5. klass

Melliste Algkooli-Lasteaia lapsed aitasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi

24. jaanuaril külastasid Melliste Algkooli 6. klassi õpilased koos õpetaja Sirje Jugaste ja huvijuht Janika Hintoga Tartu Ülikooli Kliinikumi lastefondi, et üle anda jõululaada loosist saadud raha, kokku pisut üle 140 euro.

Lastefondis võttis külalisi vastu strateegiajuht Küllike Saar, kes tutvustas fondi tööd ja selgitas, miks annetusi kasutatakse. Küllike Saar rõhutas, et alati ei pea annetama raha. Palju abi võib olla ka tööst vabatahtlikuna. Näiteks

6. klassi õpilased koos Sirje Jugaste ja Janika Hintoga TÜ

Kliinikumi Lastefondis

võib aidata korraldada heategevuskampaaniaid. Ka Küllike Saar sattus fondi tööle just tänu vabatahtlikutööle. Lastefondi põhimõte on aidata abivajajaid nii palju kui võimalik. Tegevuskulud moodustavad fondi eelarvest vaid 15%, ülejäänud raha läheb hädasolijatele. Et tegevuskulud võimalikult madalad oleks, asuvad fondi ruumid kitsukeses katusekambris.

Lastefondi uus heategevuskampaania on Üleannetus, mille reklaamnägu Kelly Sildaru kutsub üles tegema annetusi arendavaid teraapiaid vajavate raskelt haigete laste jaoks.

Veiko Pruul, Agnes-Lisette Meier, Henryette Lepp, 6. klass

Melliste Algkooli poisid panid proovile oma puutööoskused

Melliste Algkooli õpilased Kert Tammoja, Henri Arolepp ja Veiko Pruul osalesid 9. veebruaril Sillaotsa Koolis nelja kooli puutöövõistlustel. Veiko Pruul saavutas 6. klassi arvestuses 2. koha, Kert Tammoja 3.–5. klassi arvestuses 3. koha. Võistlusülesandeks oli ehitada veesõiduk. Meisterdamiseks anti aega neli tundi, kasutada sai puutööklassis olevad tööriistu. Kert Tammoja ja Veiko Pruul ehitasid sõjalaeva, Henri Arolepp aga kaubalaeva. Aitäh õpetaja Taivo Kirmile juhendamise eest!

Henri Arolepp ja Kert Tammoja, 5. klass

Mängime mõnuga, õpime himuga, töötame tõhusalt.

Melliste Algkooli-Lasteaia ajaleht

ORAVAKE Nr 1 veebruar 2018

Vastlapäev jõudis Mellistesse

Vastlapäeval, 13. veebruaril käisid Melliste Algkooli õpilased Vooremäel kelgutamas ja suusatamas. Kõik 1.–3. klassi õpilased kelgutasid. Kelgutamise valisid ka paljud suuremad õpilased. Mitmed kelgud purunesid. Näiteks suutis oma kelgu katki rammida Tagmar Paglant. Hardi Ernitsa kelgul lendas üle mätta kihutades pidur küljest. Ka meie inglise keele õpetajal Annika Apuhtinil läks kelk katki ja pärast viskas ta selle minema.

Suusatajad olid 4.–6. klassi õpilased. Vaieldamatult kõige parem suusataja oli Rasmus Boisen. Ta suusatas 8- ja 3-kilomeetrise ringi, kokku 11 kilomeetrit. Ülejäänud õpilased suusatasid 3 kilomeetrit ja läksid seejärel vastlaliugu laskma. Vaid Getter Vetemäe, Hanna-Liisa Sell, Agnes-Lisette Meier ja õpetaja Krista Mihkels suusatasid 9 kilomeetrit.

Pärast Vooremäel lustimist joodi magusat kuuma teed ja maiustati vastlakuklitega. Pärast viis koolibuss kõik vastlalised koju veelgi pikemaid liuge laskma.

Hardi Ernits, 4. klass

Sõbrapäeval ühendati poolikuid südameid ja tehti lõbusaid sõbrapilte

Sõbrapäeva hommikul, kui astuti kooli uksest sisse, said kõik endale mustriga pooliku südame. Päeva ülesandeks oli leida neljaliikmeline rühm, kellel oli sama mustriga süda. Hiljem sai vaba aja ruumis teha leitud rühma ja ka teiste sõpradega lõbusaid fotosid. Soovijad riietasid end pildistamiseks erinevatesse kostüümidesse.

Terve päeva töötas sõbrapäeva postkast, kuhu sai panna kaarte, mis oli tehtud kas kodus või koolis vahetundide ajal. Kaardid jagasid laiali 6. klassi õpilased. Vahetundide ajal kõlasid õpilaste ja õpetajate valitud laulud. Isegi koolikella asemel olid soovilaulud.

Hanna-Liisa Sell, 5. klass

Toredaid hetki sõbrapäevast Fotod: Janika Hinto

Uku Rasmus Ernits 6. klassist ja direktor Aile Kilgi

Katriin Poska ja Marian Pärn 5. klassist

Karmen Arolepp ja Henryette Lepp 6. klassist

Kevin Solna, Samuel Nuija, Kenert Sopp, Maarja Jagomäe ja

Emili Hass 1. klassist

Katriin Poska, Hanna-Liisa Sell, Kert Tammoja, Liisbet Suik ja

Marian Pärn 5. klassist

Alice Kõiv ja Emma-Marleen Raig 3. klassist

MÄLESTUSI EESTI INIMESTE ELUST Kogunud Melliste Algkooli 4.–6. klassi õpilased

Vanatädi Aita, sünd 1942

1947. a

Aita oli umbes 6-aastane. Tal oli suur soov lennata. Ta tahtis olla nagu lind, et näha kõike ülevalt alla. See oli tal väga suur unistus. Isa ütles Aitale, et võta saunavihad tiibadeks ja lehvita neid, siis saadki lennata. Aita võttiski vihad tiibadeks ja ronis kartulikuhja otsa, et oleks natuke kõrgemal. Ta hakkas vihtasid lehvitama nagu lind tiibu. Õhku ta ei tõusnud. Aita ronis kuhja otsast alla ning oli väga pettunud. Kes pealt nägid, naersid tema üle.

Meil kõigil on oma unistused ja kui need kohe ei täitu, siis nendest ei pea loobuma, vaid tuleb töötada selle nimel, et need täituks. Nüüdseks, aastaid hiljem, on unistus lendamisest ja kõige ülevalt nägemisest täitunud. Aita on lennanud üle ookeani Ameerikasse ja Aafrikasse. Ja ta on väga õnnelik.

Hanna-Liisa Sell, 5. klass

Leo Vilt, sünd 1932

1944. a

Oli II maailmasõda, augustikuu. Tol ajal elasime Antsla külje all Nässmetsas. Lahingud jõudsid lähemale ja põgenesime karjamaal oleva silla alla peitu. Kiiruga viisime ka paremat kraami peitu. Mina olin siis kusagil 12-aastane poisike. Mul oli süles virn portselantaldrikuid ja ma jooksin nendega. Järsku lendas kuul ja viis kõik taldrikud sülest minema. Kui oleksin natukene kiiremini läinud, oleks ise pihta saanud. Jooksin silla alla peitu ja olin seal lahingu lõpuni.

Vanahärra Leo Vilt

Seni olid meie pool korteris olnud sakslased, need olid viisakad ja andsid lastele teinekord kommigi. Peale lahingut tulid Punaarmee sõdurid, need olid küll teist masti mehed. Trampisid toas mustade saabastega, magasid määrdunud riietega voodis.

Kert Tammoja, 5. klass

Helmi Rüütel, 86 a

1935. a

Umbes 4-aastaselt käis Helmi emaga kaasas korvidesse pandud küpsetisi jagamas. Korvis oli leivapäts, mille sees olid praelihatükid; valged küpsised, mis lõhnasid ja maitsesid piparmündi järele ja piparkoogid. Korvid kaeti rätikutega ja asetati reetaolisele käsitsi valmistatud kelgule. Emaga koos mindi üle lumise heinamaa. Eemal paistis kahekorruseline maja, milles elas palju peresid üheskoos – see oli vaestemaja.

Vaestemajas polnud jõulud kuigi pidulikud, kuni tuli 4-aastane tüdruk Helmi oma emaga ja koputas nende uksele. Osades korterites oli ka lapsi ning mõni on siiamaani minu vanavanaema hea tuttav.

Tühja reega kodutalu poole tagasi kõndides tulid vanaemale pisarad silma, sest ta oli nii rõõmus, et sai sel moel jõuluajal neid inimesi rõõmustada!

Telle Vahtramäe, 5. klass

Maimo Möller, sünd 1943

Minu vanaema meenutab põnevusega, kuidas ta sai omale esimese tõeliselt ilusa päris nuku, kui sai 10-aastaseks. See oli tema suur unistus. Sinnamaani oli tal ainult saepurust nukk, millest saepuru välja pudises.

Pärast sõda oli ka see suur rõõm, kui vanaema onu käis Leningradis ja tõi šokolaadikomme. See oli väga tähtis sündmus. Olid täidisega pikad kommid. Vanaema peitis need kommid oma ema eest ära, sest ema oli ka suur maiasmokk. Vanaema ei raatsinud oma emale ühtegi kommi anda. Niimoodi tasapisi sõi vanaema komme ise.

Suur rõõm oli ka siis, kui perre võeti tibupojad, vanaema oli siis umbes 7-aastane. Tibude sekka oli sattunud üks hanepoeg. Hanest sai nagu perekoer. Kui keegi võõras väravast sisse tuli, siis hani tegi häält.

Samuti meenutab vanaema, kuidas ta oma kodutänava (Tartus Lepiku tänav) poiste ja tüdrukutega Toomemäel sõda mängimas käis. Seda tehti just kevadel või sügisel mõnel nädalavahetusel.

Vanaema meenutab ka kooliaega, et ka tema kooliajal tähistati tutipäeva. Sel päeval seoti pähe suured paelast tutid ja mindi kogu klassiga loodusesse, kust allikast vett joodi. Juba tema ema ehk minu vanavanaema ajal peeti tutipäevi.

Maria Möller, 5. klass

Bille Burmeister, sünd 1948

1953. a juuni

Minu vanaema oli siis 5-aastane. Tema ema ja isa läksid tööle. Vanaema pidi seni tibusid talitama. Tibusid oli palju. Vanaema kartis neid, sest kuhu ta ka läks, sinna tibud järgi tulid. Vanaema ronis tibude eest sireli otsa. Seal oli igav ja ta viskas tibudele ükshaaval sireliõisi. Kui vanaema ema koju tuli, siis päästis ta vanaema puu otsast ära.

Agnes-Lisette Meier, 6. klass

Ilmar Suik, sünd 1947

1957. a

Sel aastal ehitati üle Luutsna oja purre. Minu koolitee pikkus ilma selle purdeta oli 5 km. Tänu purdele vähenes koolitee 3 km võrra. Purde ehitamist alustasime suvel. Isa abiga langetasime metsast noori kuuski. Meie tööks oli okste laasimine, palkide mõõtu lõikamine ja koorimine. Seejärel vedasime palgid hobusega selleks välja valitud kohale. Isa aitas meil palke kandvad tugivaiad Luutsna põhja rammida. Sikutasime palgid tugivaiadele ja kinnitasime klambritega. Viimaseks tööks oli käsipuu paigaldamine. Olime uhked ja õnnelikud valminud purde üle.

Ilmar Suik Luutsna oja purdel

Nüüd lühenes meie koolitee tunduvalt. Talvel käisime sealt suuskadega üle, kevadel ja sügisel jalgsi. Purde valmistamine oli põnev sündmus.

Liisbet Suik, 5. klass

Kaja Järvpõld, 67 a

1963–1964

Minu vanaema lapsepõlve kõige meeldejäävam mälestus on päevast, kui tema pere sai majja elektri ning nad ostsid omale grammofonimängijaga raadio. Iga kord, kui raadio tööle pandi, oli terve pere laua taga ja kõik kuulasid seda, mis parasjagu raadiost tuli. Kõigil oli väga põnev.

Marian Pärn, 5. klass

Maia Päevalill, sünd 1960

Minu vanaema oli nõukogude ajal pioneer. Pioneeridel oli igasuguseid vahvaid üritusi raamatute aruteludest kuni luuremängude ja salakirja õppimiseni metsas. See, millest vanaema rääkis, oli vanainimeste abistamine.

Pioneerid otsisid üles ümbruskonnas elavad vanemad inimesed, kelle lapsed ja sugulased olid kaugel ning käisid neid igal nädalal abistamas. Aidati peenraid teha, kartuleid panna, loomi sööta, tube koristada ja isegi poest toidukraami tuua. Vanakestel oli alati väga hea meel, kui lapsed tulid. Neil olid alati kommid, küpsised ja õunad käepärast, nagu ootaks nad kogu aeg külalisi.

Üks käbe vanamemm elas Riia-Pihkva teest umbes kilomeetri kaugusel sügaval metsa sees. Tema lapsed olid kaugele Venemaale elama läinud. Pioneerid käisid tal pidevalt abis. Tal olid lambad, lehmad, kanad ja lehm Saša.

Oli talv ja külmad ilmad. Pioneerid polnud nädal otsa jõudnud vanamemme poole. Kuna tema talu jäi minu vanaema kodutee äärde, otsustas vanaema üksi teda vaatama minna. Vanakesel oli hea meel vanaema näha. Minu vanaema ajas küünis kõrgelt kihi pealt mitmeks päevaks heinad alla lehmale ja lammastele ette panekuks, kandis vett lauta ning aitas veel üht ja teist toimetada. Aga teadagi läheb talveõhtuti kiiresti pimedaks. Ehmatusega märkas vanaema, et õues oli pime, aga vaja oli läbi suure metsa minna. Ruttu asus ta koduteele. Läbi metsa minnes lõi süda kiiremini ja kuulmine oli üliterav. Järsku kostis kusagilt kaugelt huntide ulgumine. Küll nüüd olid vanaemal kiired jalad! Ei olnud aega tahagi vaadata. Isegi surnuaiast möödaminek polnud nii jube. Kolm kilomeetrit läks nagu niuhti! Hirmul on tõesti suured silmad! Eriti veel pimedas. Muidugi oli vanaemal lõpuks hea meel, et sai vanakest aidata.

Keissi Päevalill, 5. klass

Raissa Annama, 85 a

Vanaema oli umbes 8-aastane ja käis karjas koos teiste lastega. Nad karjatasid lehmi ja lambaid. Nad läksid loomadega metsa. Järku avastasid nad, et lehmad on kadunud.

Kaugemal metsas elas metsavaht ja loomad olid sinna läinud. Metsavaht lüpsis lehmad ära, jättis piima endale ja ajas loomad metsa tagasi. Siis vanaema ja ta sõbrad leidsidki lõpuks lehmad üles.

Getter Vetemäe, 4. klass

Elgi Paklinskaja, sünd 1940

Minu vanaema kasvas koos oma õe ja vennaga kolmelapselises peres. Oma perega oli ta sunnitud mitu korda kolima, läbides palju erinevaid raskusi.

1949. aastal enne märtsiküüditamist said nad lõpuks endale uue kodu, mis on vanaema kõige ilusamaks mälestuseks läbi aegade. Sama kodu on nende perekonna valdustes siiamaani. Talu nimi on Kutu, see on pandud minu vanaema isa hüüdnimest.

Henri Arolepp, 5. klass

LUULENURK

Liisbet Suik, 5. klass

Räpp Eestimaale

Eestimaa on kohe 100 aastat vana seda tähistame nii kodus kui ka laval.

Veebruarikuus on Eesti sünna uus!

Heiskame me lipud iga torni tippu.

Ref: Eesti sada aastat vana

lipuvärvid ikka samad. Laululaval kõik me koos

tähistame täies hoos.

Sini-must ja valge on Eesti lipu värvid.

Neid me ikka austame kui oma kauneid pärleid.

Rukkililled põldudel, suitsupääsud pesas. Vili kasvab võludes,

marjad-seened metsas.

Ref: Eesti sada aastat vana lipuvärvid ikka samad.

Laululaval kõik me koos tähistame täies hoos.

5. klass

Minu Eestimaa

Iga päev ärkan üles oma kallil kodumaal.

Õhtul uinun ema süles, see on minu Eestimaa.

Miks küll minna Eestist ära? Siin ju pole palju kära.

Mulle meeldib Eestis ikka, Sest siin olema ei pea ju rikas.

Marian Pärn, 5. klass

Maria Möller, 5. klass

Hardi Ernits, 4. klass

JUTUNURK. EESTI 100 AASTA PÄRAST

„Lilled Eestimaale“, Arin Osula, 6 a, Täpikeste rühm

Saja aasta pärast on Eestis nii robotid kui ka inimesed. Robotid teevad inimeste eest tööd. Kui inimesed tahavad, siis saavad nad ise ka tööd teha. Koolis ei pea käima, kodus saab hoopis telefonist õppida. Robot annab juhiseid ja õpilane täidab need. Autod juhivad end ise, aga neid on võimalik ka ise juhtida. Kaubaveokid on võimsamad ja ilusamad, aga neid peab ise juhtima. Veokitel on rasked koormad ja kui robot midagi valesti teeb, juhtub õnnetus. Eesti inimesed on rikkad.

Uku Rasmus Ernits, 6. klass

Hannes Ernits, 4 a, Mürakarude rühm

Inimesed on peaaegu nagu robotid ja neil on mälukaardid peas, kõik varuosad on vahetatavad. Inimesed peavad käima iga kuu arsti juures, et kontrollida, kas nende mälukaart on korras. Vajadusel mälukaart vahetatakse. Seetõttu elavad kõik inimesed väga vanaks, vähemalt 100aastaseks. Kooli ei ole, sest keegi ei taha õpetaja olla. Kooli pole ka seetõttu vaja, et kõik saavad oma tarkuse mälukaardist.

Getter Vetemäe, 4. klass

Autosid pole enam, sest kõigil inimestel on tiivad. Tiibu valmistab ellu äratatud Albert Einstein koos oma teadlastest sõpradega. Nad teevad seda ainult siis, kui neil tuju on.

Inimesed elavad pilvedes ja mujal õhus, kuna maal elavad loomad. Inimeste majade sisekujundus on pilvedest.

Hanna-Liisa Mat, 4. klass

Minu Eesti 500 aasta pärast

500 aasta pärast elab osa inimesi juba Marsil. Neil on seal uued rahvused, valitsus, seadused ja traditsioonid. Eestlasi aga Mars ei huvita, kuna on avastatud uus galaktika ja planeet, kus võiks elada, Etuunia. Seal on olemas vesi ja loodus ning seda on seal oluliselt rohkem kui planeedil Maa.

Etuunia on umbes sama suur kui Saturn (ainult et ilma rõngasteta). Esimesed inimesed, kes sinna jõudsid, olid eestlased. Kuna neil ei jätkunud piisavalt kütust, et tagasi lennata, jäid nad Etuuniale. Õnneks olid seal nii suurepärased tingimused, et sellest polnudki väga midagi. Kui aastad möödusid, kolisid Etuuniale juba rohkem kui pooled eurooplastest.

Etuunial on väga hea elu ja nii nagu seadustes kirjas, ei ehitata sinna ei pilvelõhkujaid, suuri tehaseid ega midagi muud, mis võiks suurel määral kahjustada loodust või reostada õhku, ETUUNIA JÄÄB PUHTAKS! Aastaks 3117 oleme enda üle uhked, kuna Eesti teadusmeeskonnad on mõelnud välja viisi, kuidas taaskasutada kõike, mis vähegi võimalik, mitte üksnes klaasi või kilekotte või muud säärast. Me saame taaskasutada ka nt nätsu, mis muidu jääks loodusesse tuhandeteks aastateks vedelema. Me saame sellest valmistada kõige kleepuvamat ainet, mida inimene tunneb. Sellega saab kokku kleepida kaks järve nii, et need enam ealeski lahti ei tule. Lisaks sellele on leiutatud ka aerosoolkingad täpselt nagu multifilmis „Taevast sajab lihapalle”. Ma loodan, et seekord on mõni teadlane targem kui see, kes seal multikas oli ja leiutab need selliselt, et nad ka jalast ära tuleksid.

Tahaksin ka ise elada ajal, kui kõik see tõeks võib saada. Loodan väga, et tulevikus on inimesed nutikamad kui praegu. Tõenäoliselt on nutitelefonid, iPadid ja muud praegu lahedana tunduvad asjad hoopiski muuseumis ja siis imestavad inimesed, kuidas neid küll kasutati? Tuleviku inimestel tuleksid vist küll naerupisarad silma kõikide nutiseadmete peale, mis hetkel kasutusel on. Kui me neile praeguse aja nutiseadme kätte annaksime, murraksid nad pead, kuidas see asi tööle käib ja kas see on mingi vanavanavanemate leiutis… Oleks huvitav teada.

Telle Vahtramäe, 5. klass

Rivo Paglant, 6 a, Mürakarude rühm

JOONISTUSENURK

„Eesti rahvuslik nukk läbi aegade“, Hettel Vahtramäe, 3. klass

„Eesti rahvuslik nukk läbi aegade“ Karola Karu, 3. klass

„Lindude toitmine“, Johanna-Janeli Karjane, 2. klass

Ma

„Eesti Küla“, Kätlin Ivandi, 2. klass

„Eesti küla“, Johanna-Janeli Karjane, 2. klass

„Eesti rahvuslik nukk läbi aegade“, Alice Kõiv, 3. klass

Annabel Truss, 6 a, Täpikeste rühm

KOOMIKS

Karmen Arolepp, 6. klass