Poliitikate sidusus arengukoostöös kokkuvõtlikult

POLIITIKATE SIDUSUS

ARENGUKOOSTÖÖS

Arengukoostöö Ümarlaud2015

Kõik EL ja riikliku tasandi poliitikad, mis omavad mõju arengumaadele, peavad olema omavahel kooskõlas ja suunatud vaesuse vähendamisele. Ühelt poolt annab EL arenguabi, kuid samas soodustavad osa ELi polii-tikad arengumaade vaesumist. Ka Eestil riigil on kohustus jälgida, kuidas meie otsused mõjutavad inimesi üle kogu maailma.

BIOKÜTUSEDPROBLEEM: Euroopa soovib kasutada üha rohkem taastuvenergiat. Samas ei suuda EL ise toota piisavalt toorainet kütuseks, nii et seda peab ostma arengumaadest. Need tehingud toimuvad tihti kohalike inimeste heaolu arvelt. Nii, et ühest küljest annab Euroopa Liit aren-guriikidele abi vaesuse vähendamiseks ning püüab ise käituda kes-kkonnasõbralikult. Teisalt on keskkonna saastamine nüüd lihtsalt vi-idud arengumaadesse, kus löögi alla satuvad ka kohalikud inimesed.

Aastaks 2020 peab taastuvenergia osakaal Euroopa transpordis olema 10%. Selle tootmiseks ei ole aga Euroopal piisavalt maad. Seega liiguvad ettevõtted arengumaadesse, kus on võimalik odavalt palju maad ja vett saada.

Näiteks sattusid Keenias Dakatchas asuva 20 000 inimesega kogukonna igapäe-vaelu ja elatusallikad 2011. aastal ohtu, kuna Itaalia ettevõte Nuove Inziative Industriali üritas soetada 50 000 hektarit maad, et toota biokütuseks vajamine-vat taime jatrofa. Firma rentis maad hinnaga 2 eurot hektari kohta aastas, mis on tunduvalt alla turuhinna ja ei andnud kohalikule kogukonnale hüvesid, mida biokütuseid tootvad ettevõtted arengumaadele tagama peaksid. Kohalikud ka-sutasid sama maad aga toiduainete, mee, ravimite, küttepuude saamiseks ja ökoturismiks. Pärast rahvusvahelisi kampaaniaid Itaalia firmale siiski luba maa ostmiseks ei antud, piirkond on aga siiani rahvusvaheliste energiafirmade hu-viorbiidis.

Eesti on biokütuste osas võtnud kiiduväärse seisukoha, et toitu transpordiks ka-sutada ei tohi ja selle asemele peab leidma alternatiive. Samas lasub Eestil EL liikmena kohustus seista ka selle eest, et EL ja Euroopa ettevõtted ei kahjustaks taastuvenergia tootmisel vaeste riikide arengupüüdlusi ega rikuks inimõigusi.

2

POLIITIKATE SIDUSUS ARENGUKOOSTÖÖS

Foto:K.Stepnitz, Michigan State University

JULGEOLEKPROBLEEM: Iga neljas inimene maailmas elab konfliktipiirkonnas ja suur osa nendest inimestest elavad ka vaesuses. EL üritab erinevate poliitikate kaudu vähendada nii konflikte kui parandada inimeste elujärge. Pahatihti tuuakse aga hädas olevate riikide elanike huvid ohvriks Euroopa riikide endi kasule. Seega, ühe käega annab EL aren-guriikidele abi vaesuse vähendamiseks, kuid samas takistavad julge-olekupoliitika ja relvakaubandus võimalust luua rahulik elukeskkond ja vähendada vaesust.

Julgeolek ja areng on omavahel tugevalt seotud. Üle 1,5 miljardi inimese elab ebakindlates oludes ja keset konflikte. Aastaks 2015 elab sellistes oludes üle kolmandiku maailma vaestest inimestest.

ELil on julgeolekule terviklik lähenemine, http://www.ids.ac.uk/files/Wp284.pdf stabiilsuse eeltingimusena nähakse kolme elementi: julgeolek, areng ja de-mokraatia. Siiski on Euroopa Komisjon ise tunnistanud, et arenguprobleemide sidumine julgeolekuotsustega ja vastupidi http://ec.europa.eu/develop-ment/icenter/repository/Publication_Coherence_DEF_en.pdf ei ole iseen-esestmõistetav ega lihtne.

Nii võivad konflikti lahendama toodud osapooltel olla oma tööülesannete tõt-tu täiesti erinevad nägemused lahenduste kohta - näiteks sõjavägi keskendub baasturvalisuse loomisele ja surmajuhtumite vähendamisele, vabaühendused või arendustöötajad aga konflikti algpõhjuste (vaesus, kõrvalejäetus, halb juhti-mine) lahendamisele. Afganistani julgeolekut uurides leidsid Hollandi uurijad, et julgeolekutöötajad ja arengukoostöö inimesed vaatavad riigi probleeme täiesti erinevate nurkade alt. Arengukoostööga tegelevad inimesed soovisid raha sell-eks, et praegu rahus elavad piirkonnad nii jätkaksid. Sõjaväe vaatenurgast oli oluline teha väljaminekud aga ebastabiilsetesse piirkondadesse.

Rikkad riigid räägivad järjest enam, et ametlik arenguabi ei peaks mitte ainult vaesust leevendama, vaid see tuleks lõimida ka liikmesriikide välispoliitika ja vahel ka kaitsepoliitikaga. Ametlikku arenguabi kasutakse sõjaliste eesmärkide toetuseks näiteks Afganistanis. Uuringud näitavad, et arenguabi selline kasuta-

mine on kulukas, suurendab konfliktiohtu ja ei aita kaasa Afganistani arengule.Vastuolud tekivad ka siis, kui inimeste kaitsmise asemel tegeletakse riigi turval-isusega või püütakse kindlustada ELi investeeringuid ja juurdepääsu tooraine-tele. Saheli piirkonna ja Aafrika Sarve julgeolekustrateegiates nimetatakse sekkumise põhjusena geostrateegilisi huvisid. ELi sekkumise eesmärgi võib muidugi küsimuse alla seada. Äkki tegutseb EL Somaalias hoopis selleks, et kaitsta Euroopa merelaevu või ennetada rahutusi, mis viivad väljarändajate ja põgenike tulvani Euroopasse?

ELil on olemas kõik vajalikud vahendid selleks, et olukorda Somaalias muuta - ta saab pakkuda humanitaar- ja arenguabi ning poliitilist ja sõjalist abi. Kahjuks on ELi peamine eesmärk võidelda piraatlusega Somaalia rannikuvetes, mis ei lahenda piraatluse ega Somaalia ebastabiilsuse põhjuseid. Osa piraatluse vastu võitlemisele kuluvatest vahenditest saaks kasutada rannal valitsevate probl-eemide lahendamiseks (nt põllumajanduse arendamiseks) või pikemaajalise võimekuse toetamiseks (nt politseinike väljaõppeks).

KALANDUSPROBLEEM: Sadade miljonite inimeste elatis maailmas sõltub kalad-est ja mereandidest. Arengumaade rikkalikud kalavarud on rahvus-vaheliste kalanduslepete tõttu vähenemas ning kohalikud kalurid peavad turul võistlema toetusi saavate ja tehniliselt võimsamate laevadega. Seega, ühe käega antakse arenguriikidele abi vaesuse vähendamiseks, kuid teisega võetakse ära nende endi kala.

Kalaga kaubeldakse palju - väärtuselt jääb see alla vaid puu- ja juurviljadele. 50–60% maailma kalasaagist püütakse arengumaade vetes, kuid suurem osa ekspordist on kõrge kaubandusliku väärtusega tooted (külmutatud krevetilised, tuunikala ja külmutatud fileed), mida tarbitakse arenenud riikides.

Samal ajal on paljudes rannaäärsetes arengumaades kalandusel oluline roll ko-halike toitmisel. Lisaks kalapüügile annab meri tööd paljudele inimestele. Töö-tlemine, pakendamine, turustamine, seadmete tootmine, võrkude ja laevade valmistamine - kõiki neid töökohti arvestades võib hinnata, et kalandusest ela-tub sadu miljoneid inimesi.

4 5

POLIITIKATE SIDUSUS ARENGUKOOSTÖÖS POLIITIKATE SIDUSUS ARENGUKOOSTÖÖS

Lihtsustatult öeldes on kaks valikut – kas toetada kohalikku kogukonda või moodsat tööstust, mis toodab kaladest võimalikult suurt väärtust. Selles vaid-luses on poolte valimise asemel oluline keskenduda kõige olulisemale – kalale. Kõigepealt tuleb lõpetada ülepüük ja hoolitseda selle eest, et kala jätkuks ka järgmistele põlvkondadele.

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni hinnangul on üle poole maailma merekalade varudest juba välja püütud või ähvardab neid väljasuremine. Kui kala enam meredes ei ole, ei ole meil ka valikud, kas toetada tööstust või koha-likke inimesi. Üks moodus, kuidas arenenud riigid saavad arengumaid aidata, on tagada, et nende enda laevad ei osale ülepüügis.

KLIIMAMUUTUSEDPROBLEEM: Euroopa on üks suuremaid kliimamuutuste põhjustajaid maailmas, samal ajal toetame vaeste riikide kohanemist kliimamuu-tustega. Seega annab Euroopa Liit arenguriikidele abi keskkonnahoi-uks ja vaesuse vähendamiseks, kuid samas süvendab kliimamuutusi ja halvendab sealsetele inimeste elukeskkonda.

Euroopa vajaks oma praeguste tarbimisharjumuste jätkamiseks 2,6 planeeti Maa. Kliimamuutuste mõju avaldub teisel pool maailma, kus järjest rohkem inimesi on toidupuuduses ja näljas. Kasvuhoonegaaside suurenemine tõstab temperatuuri, muudab vihma sagedust ja toob kaasa äärmuslikud ilmastikunähtused. Sellel on toidu tootmisele rängad tagajärjed. Kliimamuutuste mõju näeb juba kõige vaese-mate inimeste elatises, kuna nemad kulutavad suurema osa oma sissetulekust toid-ule.

Adoaga Ousmane on 45-aastane naine, kes elab Lougas, väikses Tšaadi külas. Ta veedab oma päevi puuviljakive närides – kuigi neil pole viljaliha küljes, üritavad ko-halikud sedasi sageli nälga peletada. Adoaga sõltub ilmast ja maa viljakusest: „Kui sajab palju vihma, on olukord hea,” ütleb ta. „Kui vihma ei tule või kui see tuleb valel ajal, tekivad probleemid. Kui vihm on hea, laenan ma sõpradelt seemneid. Ma kasvatan sorgot ja teisi köögivilju. See aasta on kõige hullem, sest vihma ei saja.”

Varem tekkis toidukriis Lääne-Aafrika Saheli piirkonnas kord kümne aasta jooksul, kuid viimase aastakümne jooksul on piirkonda tabanud kolm kriisi ja inimestel pole olnud palju aega, et end enne järgmise saabumist koguda. Alates 1950. aastatest on ilm jäänud üha kuivemaks, põuad on veninud pikemaks ja muutunud intensiivse-maks. 2012. aastal mõjutas toidukriis Sahelis juba rohkem kui 18 miljonit inimest.

Äärmuslikud ilmastikunähtused võivad lühikese ajaga põhjustada hinnatõuse, mis on võrdsed kahekümne aasta jooksul toimunud pikaajaliste hinnatõusudega: Tšaadis tõusid hinnad 2012. aastal keskmiselt 40% enam kui kriisieelsel perioodil.

EL kulutab Saheli piirkonnas humanitaarabiks miljoneid eurosid. Sellest ei piisa, kui EL ei võta vastutust kliima muutmise eest ja ei muuda tööstust ning tarbimist, mis reaalselt arengumaade inimesi aitaksid. EL peab tegelema kasvuhoonegaaside vähendamise ning tootmis- ja tarbimisharjumuste muutmisega, et vähendada ne-nde halba mõju keskkonnale.

6 7


Soovitame lugeda ka Emma Kari ja Kukka Ranta

raamatut KALAVALE, mis näitab EL kalanduspoliitika

mõju Senegalile.

https://kalavale.wordpress.com

LOODUSVARAD

PROBLEEM: Paljud maailma vaeseimad riigid on loodusvarade pool-est maailma rikkaimate hulgas. Enamasti teenivad nende ressursside pealt kasumit rikaste riikide suurkorporatsioonid, samal kui kohali-kud elanikud on sõltuvad välisabist. Ühe käega annab Euroopa Liit arenguriikidele abi vaesuse vähendamiseks, kuid teisalt kasutab ne-nde loodusvarasid röövellikult ja võtab neilt võimaluse ise oma riiki arendada.

Máxima Acuña Atalaya on 42-aastane ketšua naine, kes elab Põhja-Peruus väike-ses Andide külas Tragadero Grande. Ta on nelja lapse ema, kes teenib elatist ketramise ja kudumisega. Tema abikaasa Jaime Chaupe Lozano on põlluharija. Nende maja on ainuke, mis kogukonnast on järele jäänud. Máximast on saanud nende põlluharijate liikumise sümbol, kes võitlevad El Peroli ja Azuli järvede kaitsmise eest. Need järved moodustavad osa Andidele tüüpilisest õrnast mäes-tikuökosüsteemist: märgaladest.

Conga kaevandus toodab oma ennustatava 17-aastase tegevuse jooksul umbes 12 miljonit untsi kulda ja 3,1 miljardit naela vaske. Peruu kaevandusettevõtted maksavad oma tulult 30% maksu ning kuigi teoreetiliselt jaotatakse suur osa sellest maksust kogukondadele, on Cajamarca piirkond endiselt üks Peruu vae-semaid: 56% selle elanikest elavad vaesuses.

Euroopa tarbib nii palju, et oleme sõltuvad väljastpoolt, enamasti arengumaad-est pärit loodusvaradest. Inimeste elu ja areng sõltuvad suuresti planeedi loo-dusvaradest - maast, veest, metsadest ja mineraalidest. Kahjuks on paljud neist loodusvaradest suures ohus. Kohalikel inimestel takistatakse loodusvarade ka-sutamist, samal ajal kui suurtootjad üritavad neist lühikese aja jooksul võimali-kult suurt tulu saada.

Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika loodusvarade ekspordist saadav tulu ületab ELi ametlikku arenguabi 24 korda. Kui arenguriikide loodusvarade müügist saa-davat tulu õigesti kasutataks, lubaks see vaesusest välja aidata miljoneid ini-mesi.

EL püüab leida kuldset keskteed, et saada enda jaoks toorainet ja samal ajal soodustada neid tootvate riikide arengut ja julgeolekut. Viimane tähendab, et ELi ostetud kaubad ei tohi toetada korruptsiooni, konflikti või halba valitsemist. Mit-metes riikides see ilus plaan aga ei tööta. Näiteks Kongo Demokraatlik Vabariik annab 71% ELi koobaltivajadusest, kuid suur osa rahast läheb mässulistest sõja-pealikele. Türkmenistanis on loodusvarade rikkus soodustanud korruptiivset ja repressiivset riigikorda. Probleeme tekitavad ka Euroopa finantsasutused, mis lubavad korrumpeerunud eliidil hoiustada ELi pankades loodusvaradest saadud röövellikke tulusid.

8 9


Foto: Wikipedia

MAADE HÕIVAMINE

PROBLEEM: Suurkorporatsioonid võtavad kohalikelt inimestelt ära maa, millest sõltub nende elatis ning elementaarne toit. Seega an-nab Euroopa Liit arenguriikidele abi vaesuse ja nälja vähendamiseks, kuid samal ajal takistab maade hõivamise kaudu nende igapäevast hakkamasaamist.

ELi toidu tootmise all on hetkel väljaspool Euroopat 35 miljonit hektarit maad, mida on sama palju kui terve Saksamaa territoorium. Lisaks kiirendab välisriikide maa kasutusele võtmist ELi nõudlus biokütuste järele.

Paljud suured maaostud on toormaterjali jaoks, mida kasutatakse meie toidu, aga ka biokütuste tootmiseks: suhkur, soja ja palmiõli. Suhkru kasvatamine nõuab palju maad, kuid see on toiduainetööstuses oluline komponent – üle poole toode-tud suhkrust kasutatakse töödeldud toiduainetes nagu karastusjoogid, kondiitri-tooted, pagaritooted ja jäätis. Palmiõli tootmine võtab poole vähem maad kui suh-kru tootmine, kuid selle kasvatamiseks hävitatakse sageli vihmametsi.

Suhkru tootmisel on palju laiem mõju kui maaga seotud konfliktidel. See hõlmab ka veekasutust (mis võib kurnata põhjavett), väetiste ja pestitsiidide kasutamist ning heitvete laskmist jõgedesse. Suurtootmine mõjub halvasti nii kogukondade tervisele kui joogiveele ning põhjustab kalade surma; kohalike inimeste toit ja ela-tis aga sõltub neist kaladest.

Kasutades põllumaad väljaspool Euroopat, rikub Euroopa Liit tihti kohalike inimeste inimõigusi või võtab neilt võimaluse harida maad. Näiteks Keenias Dakatcha met-sades rikutakse biokütuste kasvatamise kavaga üle 20 000 põliselaniku inimõigusi. Kambodšas aetakse oma kodudest, põllumaadelt, metsadest ja kalakasvandustest minema sadu tuhandeid inimesi, samas kui riigi juhtiv eliit ja välisinvestorid arengu sildi all maa isikliku kasu saamiseks paljaks riisuvad.

Oxfami arvutuste järgi oleks aastatel 2000–2010 hõivatud maa suutnud ära toita miljard inimest – sama palju kui praegu igal õhtul näljasena magama läheb. Kurb tõsiasi on aga see, et neist maainvesteeringutest ei ole mingit kasu kohalikele in-imestele või nälja vastu võitlemisel. Kaks kolmandikku välisinvestorite tehingutest toimub riikides, kus on suur näljaprobleem. Veidral kombel kasutatakse sellest maast imevähe kohalike elanike toitmiseks.

MAKSUPARADIISID JA RAHAPESU

PROBLEEM: Arengumaadel jääb välisfirmadelt saamata sama palju makse, kui neile välisabi antakse. Seega, Euroopa Liit annab vaestele arenguriikidele abi vaesusega seotud probleemide lahendamiseks, kuid samas takistab ELi finantspoliitika nende riikide võimalust koguda õiglaselt makse ja ise oma arengut rahastada.

Caroline Muchanga töötab Mazabukas, Lõuna-Sambia linnas, Nakambala turul seitse päeva nädalas. Ta müüb oma väikese turuleti taga jooke, hügieenitarbeid

10 11


Illustratsioon: http://wle.cgiar.org

ja toidukaupu ja suhkrut, mida toodetakse Zambia Sugari hiiglasuures istandus-es ja vabrikus. Heal päeval teenib Caroline 20 000 Sambia kvatšat (ligikaudu 3 eurot).

Kell 7 hommikul lähevad Caroline’i kaks tütart vabatahtlike korraldatud kogu-konnakooli, mille tase pole kuigivõrd heal tasemel. Riigikoolides on Sambias paremad õppetingimused, kuid hoolimata oma 15-tunnistest tööpäevadest ei suuda Caroline raamatute ja koolivormide eest maksta. Samas maksab Caroline iga päev oma ettevõtlustulu pealt makse: igal õhtul astub tema leti juurest läbi nõukogu ametnik ja kasseerib sisse turumaksu, olenemata sellest, kas Caroline on sel päeval midagi teeninud või mitte.

Tutvugem nüüd ka Zambia Sugar Plc-ga, mis on Ühendkuningriigi toidugigandi tütarettevõtte ning Aafrika suurim suhkrutootja. Mazabuka lähistel asuv suhk-ruvabrik on suurim kogu Aafrikas. Viimasel viiel aastal on ettevõtte aastakäive olnud üle 149 miljoni euro ning puhaskasum üle 13 miljoni euro aastas.

Kes maksab aga rohkem makse: kas Zambia Sugar või Caroline Muchanga, kes müüb ettevõtte toodangut? Vastus on rabav: aastatel 2008–2010 maksis Caro-line rohkem makse. Nende kolme aasta jooksul õnnestus Zambia Sugaril oma tulude pealt tulumaksu üldse mitte maksta.

EL maksupoliitika

Nii arenevates kui arenenud riikides on maksutulud peamine allikas, millega ra-hastatakse majandus- ja sotsiaalarengut, sealhulgas avalikke teenuseid. Oluline on aga see, et avalike vahenditega suudetakse vaeseid aidata oluliselt efekti-ivsemalt kui erasektori rahastuse abil.

Paraku kasutavad riigiülesed ettevõtted puudulikku rahvusvahelist regulatsioo-ni, et maksudest kõrvale hiilida. Samuti näitavad hiljutised uuringud, et kui su-urettevõte investeerib arengumaadesse kaks eurot, saab ta sellest ühe tagasi maksuparadiisidest või maksuparadiiside kaudu.

Kui nende ebaseaduslike rahavoogude pealt saadaks makse, koguneks neist arenguriikidele vähemalt sama palju vahendeid, kui saadakse praegu abi korras. Hetkel liigub raha välja riikidest, mis ei ole suutelised rahastama oma kodanike juurdepääsu sotsiaalsetele põhiõigustele – algharidusele, nagu Caroline’i puhul, ent ka õigust sotsiaalsele kaitsele ja arstiabile.

12 13


Foto: CONCORD

PAGULASED

PROBLEEM: Ühe käega annab Eesti vaestele arenguriikidele abi in-imõigusi ja demokraatiat puudutavate probleemide lahendamiseks. Teisalt jätab meie pagulaspoliitika ukse taha inimesed, kes on sun-nitud põgenema tagakiusamise või sõja eest.

Eesti on 15 aasta jooksul toetanud demokraatia ja inimõiguste edendamist aren-gumaades, sealhulgas Gruusias, Afganistanis ja Süürias. Paljud inimesed nendest riikidest on taotlenud ka Eestist varjupaika, kuna omal maal ähvardab neid vägivald või tagakiusamine. Kahjuks rahuldatakse nendest taotlustest vaid üksikud.

Tõrjuv suhtumine põgenike suhtes on eriti arusaamatu, kuna eestlastest pagulased said ka ise 20. sajandi rasketel aegadel abi teistelt riikidelt. Kümnetel tuhandetel eestlastel on isiklik pagulaskogemus või tunnevad nad inimesi, kes olid sunnitud esimese või teise maailmasõja ajal riigist lahkuma.

On kiiduväärt, et Eesti suunab suure osa oma arengukoostööst ja välispoliitikast inimõiguste kaitsmisele ning edendamisele, kuid muret tekitab asjaolu, et pagula-spoliitika puhul ei lähtuta samadest eesmärkidest.

RAVIMID

PROBLEEM: Ühe käega annab Euroopa Liit vaestele arenguriikidele abi tervishoiumurede lahendamiseks, kuid teisega takistab taskuko-haste hindadega ravimite jõudmist arengumaade turgudele.

Igal aastal sureb arengumaades 14 miljonit inimest vaesusega seotud ja nakkus-haigustesse nagu malaaria, krooniline kõhulahtisus, tuberkuloos ja HIV/AIDS. Vajalikud ravimid on tihti olemas, kuid kallite patentide tõttu pole patsientidel nende ostmiseks raha.

Ravimid on kallid patendiõiguse tõttu. Enam kui 96% nendest patentidest on lääneriikide ettevõtete omad. Ravimitööstuse hinnangul on patendikaitse olu-line uuringute rahastamiseks, millega avastatakse uusi ravimeid. Patentravimit ei tohi toota keegi peale patendi omaniku. Seega on ravimite hinnad palju kõrgemad selleks, et oleks võimalik rahastada uute ravimite välja töötamist. Innovatsioonist on aga väga puudu, eriti valdkondades, mis teenivad arene-vate riikide huve. Näiteks võib tuua troopiliste haiguste ravi, mille suhtes lääne ravimitööstusel puudub rahaline motivatsioon.

Kulutused ravimitele arengu- ja üleminekumaades moodustavad 60% kõigist tervishoiukulutustest. Ravimite hinnad on tihti nii kõrged, et suurel osal rahvas-tikust puudub võimalus neid osta. Intellektuaalomandi õiguste ja vajaduse vahel tagada ravimite kättesaadavus valitseb terav pinge.

14 15


Foto: Shutterstock

RELVADPROBLEEM: Euroopa Liit on maailma suurim arengukoostöö rahastaja ning oluline rahu ja demokraatia eestkõneleja maailmas. Samas on mit-med Euroopa riigid suured relvaeksportijad. Niisiis annab EL abi rahu kehtestamiseks, kuid relvamüügi kaudu takistab selle unistuse tege-likkuseks saamist ning võtab süütutelt kannatajatelt võimaluse inim-väärselt elada.

Relvade müük ebastabiilsetesse piirkondadesse suurendab relvastatud vägivalla puh-kemise ohtu. Mitu EL liikmesriiki on suured relvaeksportijad ja see on üks valdkond, kus majanduslik või julgeolekualane kasu põrkuvad selgelt arengueesmärkidega.

ELi liikmesriigid on lubanud, et ei ekspordi sellist varustust, mida võidakse kasutada siserepressioonideks, rahvusvaheliseks agressiooniks või mis toidaks ebastabiilsust kohapeal. Samas ei ole see seisukoht aidanud peatada ELi relvade eksporti inimõi-guste rikkujatele ja konflikti tulipunktidesse. Näiteks 2010. aastal läks Saudi Araabi-asse ligi 20% Ühendkuningriigi tavarelvade ekspordist.

Lisaks ütleb EL, et liikmesriigid peavad vaatama, kas eksport takistab relvi ostva riigi säästvat arengut. Vaatamata sellele müüb EL relvi riikidele, kes kannatavad sügava vaesuse all. Näiteks, 2006. aastal andis Rootsi loa sõjalise radariseiresüsteemi ekspor-diks Pakistani, mis maksis 814 miljonit dollarit. See on 12 korda rohkem kui Pakistani vee ja kanalisatsiooni aastaeelarve.

Vastutustundetu relvakaubandus rikub otseselt inimõigusi ning lisaks on sellel hävitav, tihti aastaid kestev mõju majandusarengule. Võtame näiteks Nepali. See riik kulutab umbes 10% oma kogurahvatulust riigikaitsele – rohkem kui haridusele või tervisele. Kümme aastat kestnud relvastatud konflikt on tõsiselt kärpinud riigi arengut. EL kulu-tab Nepalis arendustegevustele miljoneid, sh rahastab head valitsemistava, vaesuse vähendamist ja inimõiguste tagamist. 2002. ja 2005. aasta vahel sai Nepal väga palju relvi, mitte ainult USAst ja Indiast, vaid ka ELi liikmesriikidest, sh Ühendkuningriigist, Belgiast ja Prantsusmaalt.

Samal ajal kulutab EL igal aastal arengufondidele umbes seitse miljardit eurot. Aafrika sai 2010. aastal umbes kümme miljardit eurot. Paljud ELi prioriteetsed riigid on kon-fliktsed või konfliktijärgsed riigid, näiteks Kongo Demokraatlik Vabariik, Sudaan, Er-itrea, Uganda, Libeeria, Etioopia, Kolumbia ja Nepal. Osa ELi rahastusest on suunatud otse vägivallaga seotud probleemide lahendamisele, näiteks väikerelvade hävituspro-jektid.

16 17

POLIITIKATE SIDUSUS ARENGUKOOSTÖÖS

Foto: AFP / Tony KARUMBA

18 19


SUHKUR PROBLEEM: Suurem osa maailma suhkrust toodetakse arengu-maades, kust see ka meie toidulauale jõuab. Suhkrukasvatus on paljude vaeste inimeste ainus elatusallikas, kuid rahvusvaheliste kaubandusreeglite tõttu ei saa nad oma kaupa turul õiglase hin-naga müüa. Seega, EL annab vaestele arenguriikidele abi vaesuse vähendamiseks, kuid teisalt võtavad suhkrukaubanduse reeglid farmeritelt võimaluse inimväärsele elule.

Umbes 75% maailma suhkrust toodetakse suhkruroost ja peamiselt arengumaades. Ülejäänud toodetakse suhkrupeedist peamiselt arenenud maades. Suhkrutootmise kulud erinevad palju, kuid tavaliselt on suhkruroost tootmine odavam. Sel põhjusel kaitseb EL kohalikke suhkrupeedikasvatajaid konkurentsivõimelisema suhkruimpordi vastu kolmandatest riikidest.

2000. aastate alguses toimus suhkrupoliitikas kaks olulist muudatust. Esiteks avanes ELi suhkruturg vähem arenenud riikidest pärit ekspordile. Teiseks avaldas WTO vas-tuseisu ELi eksporditoetuste korrale. Nüüd pidi suhkrule kehtestama samad reeglid, mis ülejäänud põllumajandussektorile. Selle tulemusena langetati suhkru hinda 36% võrra - liitu importijad said suhkru eest palju madalama hinna.

Reformidel oli oodatust teistsugune mõju—kõrge hinnaga kohastunud Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikide suhkur polnud ELi turul enam konkurentsivõimeline, võrreldes ELi tootjatega, keda aitasid jätkuvalt erinevad põllumajandustoetused. Suh-krureform tähendas, et neid riike ootas neid järgmise kümnendi jooksul ees 2,5 miljar-dit eurot saamata tulu. Selle mõju tundsid kõige rohkem Mauritius, Fidši, Guajaana, Jamaica ja Svaasimaa.

Et asju veelgi keerulisemaks teha, loobus EL aasta pärast hindade alandamist suhk-ruprotokollist ja tühistas protokolliga liitunute impordikvoodid. Selleks, et säilitada oma juurdepääsu ELi suhkruturule, pidid kõik muud kui vähim arenenud riigid Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonnas kirjutama alla vahepealsele majanduspart-nerluslepingule.

Arvati, et vaesed riigid saavad muudatustest ühtmoodi kasu, kuida tegelikult läks ne-nde jaoks olukord hullemaks. Selle leevendamiseks eraldati reformist mõjutatud Aafri-ka, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide abistamiseks 3,1 miljardit eurot. See raha pidi tugevdama nende suhkrutööstuse konkurentsivõimet, mitmekesistama ma-jandustegevust ning tegelema kohanemisest tingitud sotsiaalse ja keskkonnamõjuga.

Foto: Wikimedia

20 21

TOIT JA PÕLLUMAJANDUS

PROBLEEM: Ühe käega annab Euroopa Liit vaestele arenguriikidele abi vaesuse vähendamiseks ja inimeste toiduga kindlustamiseks. Sa-mas takistavad ELi poliitikad kohalikku arengut ning võtavad kõige haavatavamatelt inimestelt võimaluse oma eluga normaalselt toime tulla.

Praegu toodetakse maailmas kõigi jaoks täiesti piisavalt toitu. Ometi läheb iga seitsmes inimene maailmas igal õhtul näljasena magama. Seevastu kolmandik in-imestele toodetud toidust läheb kaduma või raisku.

Nälga põhjustab toidu ebavõrdne jaotamine ja see, kui inimesed ei saa kasutada toidu tootmiseks vajalikke ressursse, olgu see siis loodus, raha või tehnoloogia. Toiduainete hinnatõusu tõttu pidi näiteks 2008. aastal 100 miljonit inimest nälga kannatama ning 2010. aastal tõugati samal põhjusel 44 miljonit inimest äärmisesse vaesusesse.

Põllumajandusel on vaeste riikide arengus oluline mõju. Teadusuuringud näitavad, et põllumajanduse areng vaestes riikides on vaesuse vähendamisel kolm kuni neli korda tõhusam kui kasv teistes sektorites. Ainus kestev lahendus näljaprobleemile peitub vaeste riikide tootlikkuse suurendamises. Selles mängivad keskset rolli naised, sest kui anda neile meestega sama juurdepääs põllumajandusressursside-le, võib see vähendada nälga kannatavate inimeste arvu maailmas 12–17% võrra.

Põllumajanduse arengut takistab rahvusvaheline kaubanduskord, mis soodustab odavat importi jõukamatest riikidest. Kuigi Euroopa ühine põllumajanduspoliitika on toonud positiivseid muutusi, võimaldab praegune toetuste süsteem ELil ikka veel oma põllumajandustooteid rahvusvahelisel turul madalamate hindadega müüa. Näiteks tõrjub Euroopa piimapulber Kameruni turult välja kohalikud tootjad, kes peavad tootmiskulude katmiseks saama liitri värske pastöriseerimata piima eest vähemalt 0,61 eurot, samas kui viimastel aastatel maksab Euroopa subsideeri-tud piimapulbrist valmistatud piim kõigest 0,4 eurot. Euroopa piimaeksport pärsib kohalike tootjate arengut ka Bangladeshis ja mitmetes Lääne-Aafrika riikides.

Mitmed MTÜd ja väiketalupidajate liidud on esitanud ettepanekuid radikaal-seteks muudatusteks ülemaailmses toidusüsteemis. Ettepanekutes keskend-

utakse tungivale vajadusele teha ümber toidusüsteemid, lõpetada arenguriikide sõltuvus rahvusvahelistest turgudest ja anda vaeseimatele inimestele tagasi kontroll toidu kasvatamise üle.

TÖÖRÄNNEPROBLEEM: Ühe käega annab Euroopa Liit vaestele arenguriikidele abi vaesuse vähendamiseks ja inimväärsete töövõimaluste loom-iseks, kuid teisega soodustab nendest riikidest ajude äravoolu ja ei kaitse rändajate õigusi piisavalt.

Praegu on ELis ligikaudu 31,8 miljonit rändajat, mis seab suurema surve alla ELi lõuna- ja idapiiri. Hinnanguliselt 6–15% ELi sisserändajatest on ebaseaduslikud rändajad.

Sõltumata rändajate õiguslikust seisundist ei tohi neid inimesi ekspluateerida ega neile ohtlikke töötingimusi kehtestada. Ebaseaduslikud rändajad on töötu-rul kõige halvemas olukorras. Neil ei ole võimalust osa saada sotsiaal- ja ter-visekindlustusest, sotsiaalhoolekandest ega tööõiguste kaitsest väärkohtlemise korral. Viimast esineb palju just majapidamistööde valdkonnas, kus on ülekaa-lus naistöötajad.

Sunnitud rände peamine põhjus on vaesus ja inimväärsete töövõimaluste puudumine. SOLIDARi uurimus leidis, et rändajad oleksid meeleldi oma kodu-maale jäänud, kui nad saaksid seal elatist teenida ja oma perekondi toetada.

Hetkel keskendub EL rändepoliitika peamiselt piiride turvalisusele, oskustööliste rändele ja tagasivõtmisele ning ei pööra piisavalt tähelepanu sunnitud rände põhjustele – vaesusele, tööpuudusele ning tagakiusamisele päritoluriigis. Tu-levikus tuleb pöörata enam tähelepanu rändajate õiguste kaitsele ja õiguslike rändekanalite avamisele. Kui rändaja ei pea koju naastes muretsema oma sot-siaalsete õiguste kaotamise pärast, saab ta enam investeerida ja panustada oma päritoluriigi arengusse.

Et ränne oleks arengule soodne, tuleb tagada rändajate lõimumine vastuvõtvates riikides. Seda takistavad mitmed probleemid, nagu rändajate madal tööhõive tase, kasvav tööpuudus ja ülekvalifitseeritus Euroopas.

Documents

Poliitikate sidusus arengukoostöös kokkuvõtlikult