Hea Eesti rahvas, kallid sbr

Alates hetkest, mil meie esiisad ja -emad vtsid 19. sajandil phe, et oleme teiste rahvastega vrdvrsed, oleme ikka ja jlle leidnud oma teelt takistusi. Oleme neid letanud. Oleme sageli letanud krgemaid takistusi kui seati teistele. Aga me oleme sellega hakkama saanud.

Kige kohta - olgu selleks esimene laulupidu, seesama Vanemuise teater, Vabadussda, iseseisva riigi loomine ja taastamine vi emakeelne likool - kige selle kohta tavatseti elda, et see on vimatu, et te ei saa hakkama.

Nad eksisid. Me saime hakkama.

Me koguneme tavakohaselt, ka kehvemate olude kiuste 24. veebruaril, kes siia saali, kes koju televiisori ette, et melda koos, mida tuleb paremini teha. Mitte valitsusel, kuid temal ka. Mitte teistel, kuid nendel ka. Aga eesktt peame mtlema sellele, mida me ise saame teha. Paremat aega pole, kui just tna ja just praegu.

Sellele kigele ei ole lihtsaid vastukike. Me peame lahendusi otsima kikide vimalike ideede seest ja tabude tagant. Me peame pingutama, et tpuuduse majanduslikud ja eriti sotsiaalsed tagajrjed ei jtaks hiskonna kudedesse paranematuid haavu. Meist keegi ei saa vita, justkui tabanuks tpuuduse kasv meid ootamatult. Jah, on riike, kus olukord on praegu veelgi rngem. See tdemus lohutuseks ei klba. See vaid selgitab, et me pole ainulaadsed. Aga oma probleemi lahendamisel on meil vaja olla ainulaadsed, sest seda ei tee meie eest ra keegi. Meil on kohustus silitada tta jnud inimeste enesevrikust. Abi saamine pole vritu. Mitteabistamine on vritus. Palju kneainet tekitanud sotsiaalseid tkohti ei tohi karta. Nende eesmrk on silitada tlkimise harjumust ja vltida kegalmise sndroomi. Ent tpuuduse sisulisi probleeme see ei lahenda. jlgin kasvava murega, kuidas tahe kaasajastada Eesti koolivrku ja hariduse sisu on sumbumas poliitilistesse vastuoludesse ja huvigruppide vastasseisu. Kui mis tahes reform juab surnud punkti, hakkab kogu uuendus paistma ainult mustades vrvides. Esiplaanile kerkivad vimalikud kaotused, vitudest on htkki justkui piinlik rkida. Just otsustamatus on kaotus, kus kaotavad kige enam need, kelle hlt tna kuulda ei ole: ppijad - Eesti homsed ettevtjad ja ttajad, kunstnikud ja heliloojad, tulevased emad ja isad, Eesti vrtuste hoidjad, edasiviijad ja arendajad. Kaotavad need, kes peavad silitama eesti keelt ja kultuuri Valitsemisel, nii riigi kui kohalikul tasandil, pole ju mtet, kui puuduvad vimalused ja oskused selle teostamiseks. See

diskrediteerib valitsemist ja koos sellega Eesti riiki. Inimesed aga ei oota, vaid lahkuvad. Kas linna vi vlismaale. Need, kes lahkuda ei suuda vi mingil phjusel ei taha - nemad lihtsalt kannatavad. Kannatavad phjusel, et Eesti seadustes stestatud inimlik phimte - igal elanikul on sltumata elukohast igus kvaliteetsele avalikule teenusele - ei ole paljudesse Eesti soppidesse ja nurkadesse veel kohale judnud. Eesti vrib paremat. Muu hulgas vrib ta loobumist phimttest, et valimiste lhedus vabastab poliitikud kohustusest langetada vajalikke ja mistlikke otsuseid Kuu aega tagasi kutsusin Eesti ajakirjanikke avalikult les tpsusele. Ma palusin neil hoiduda parlamendi kui institutsiooni rndamisest. Selle asemel peaksid nad vajadusel keskenduma konkreetsetele isikutele ja nende vigadele. Tna kasutan vimalust, et koputada Riigikogu 11. koosseisu liikmete sdametunnistusele. Teid on sinna valitud neljaks aastaks. Riigikogu on aga loodud kestma alatiseks. Hoides oma mainet, kaitsete te ka riigikogu ja koos sellega meie demokraatlikku riiki. Sestap kutsuge ise ja avalikult korrale neid kolleege, kes oma mandaadiga kaasnevat vastutuskoormat kanda ei oska vi ei taha. Olgu praakseadusi tootes vi vritult kitudes. Aus ettevaade Eesti tulevikule ja meie vimalustele eeldab phimttelist otsust, igemini vastust ksimusele: millist Eestit me tahame? Kas ettevtlikku vi ettehooldavat? Praegu, kui me vaevleme majanduse surutises ja tpuudus on suur, on selge, et paljud vajavad igapevaeluga toime tulemiseks tuge. Oma htta jnud inimeste aitamine ongi ks riigi keskseid lesandeid seaduste toime tagamise krval. See eeldab hoopis tsisemat lhenemist haridusele ja rahale, mida oleme nus selle eest maksma. See thendab keskendumist rahva tervisele, elueale ja meie

pensionissteemi vimalustele. Varem vi hiljem tuleb vastata ksimusele, kas avada Eesti vlistjule vi ttada ise kauem.

Need valikud pole kerged, kuid neid on vastutustundetu eirata. Meie seda endale lubada ei saa. Need valikud tuleb teha siis, kui oleme kriisiga hakkama saanud. Ent nendele mtlema peame juba nd.

Kallid kaaskodanikud.

Tna on Eesti snnipev. Ja seetttu oleks tiesti lekohtune jtta mainimata neid seiku, mida oleme teinud hsti, paremini kui varasematel aastatel.

Mullu sai Eesti teedel surma 100 inimest. Jah, ka sada on palju. Kuid vaid mni aasta tagasi oli hukkunuid le kahe korra rohkem. Kui vrdleme niinimetet vlditavate surmade nnetusjuhtumite, surmaga lppenud kuritde, tulekahjude ja uppumiste - arvu nd ja niteks 15 aastat tagasi, siis on neid

surmasid praegu kordades vhem. Need numbrid testavad, et hooletuse, kurjuse ja rumala uljuse asemel on meie keskel ha rohkem tasakaalukust ja hoolivust.

Teiseks, meil on kombeks - tegin seda mni minut tagasi ka ise - kritiseerida poliitikuid suutmatuses olulistes ksimustes kokku leppida. nneks on erandid vimalikud. Pean heks neist eesmrki vtta Eestis 2011. aastal kasutusele Euroopa hisraha euro. Ma tunnustan meie erakondade riigimehelikku vastutustunnet ja kiidan Eesti ajakirjanduse tasakaalukust. Selles ksimuses oleme siiani maha surunud poliitilist rategemiskirge. Oleme olnud suuremad soovist paisutada pisiasju takistusteks, mille taha viksime takerduda.

Loomulikult toob euro rohkem investeeringuid ja uusi tkohti. Aga euro iseenesest ei lahenda htki meie probleemi. See on nagu liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Euro lisab meile enesekindlust ja turvatunnet, et meie enda ja siia investeeritud raha ei kaota oma vrtust. Seda kindlust vajab vlisinvestorite krval ka Maardu maaler ja Lasname lasteaednik, kes on aluseta kuulujuttude tttu juba mitu korda oma kroonid valuutavahetuspunkti viinud. Pingutus euro nimel annab meile vajalikku rhti seista vastu kiusatusele end ldvaks lasta ja minna populistlike valelahenduste teed.

Otsus selle kohta, kas saame euro vi mitte, tuleb mne kuu prast. Igaks on siin osalenud, andnud oma panuse viksema palga ja kasinamate hvede kujul. Ma tunnustan sdamest kiki kodanikke ja kaasmaalasi, et olete seda koormat stoiliselt kandnud, mistes, et tnased loobumised tasuvad end tulevikus. Ma tnan Eesti maksumaksjaid, kes keerulise olukorra kiuste ei ole hakanud otsima vimalusi maksudest krvalehiilimiseks.

Head inimesed.

Kui Eesti saab kmne kuu ja he ndala prast Euroopa hisraha liikmeks, siis muutume Phja-Euroopa kige integreeritumaks riigiks. Kordan, kige integreeritumaks. Sest Phja-Euroopa riikidest osaleb vaid Eesti kigis neljas lne demokraatlike riikide limumisprogramm, milleks on euroala, hine viisa- ehk Schengeni ruum, Euroopa Liit ja NATO.

See thendab, et mitte kunagi pole Eesti olnud nii Euroopa keskmes. Mitte kunagi. See annab meile tohutu kindluse. Koos sellega ka vastutuse teada, mis meie neljas hisruumis toimub. See paneb meile kohustuse rkida kaasa, kui tahame olla

tegutsev osa Euroopa keskmest.

Erinevalt mitmest riigist, kus juba tna kehtib euro, on Eesti ajanud pikema aja jooksul sellist poliitikat, milleks euro-ala hea kekik tegelikult kohustab. Me oleme Euroopa keskmes seetttu, et meie viis asju ajada on selline, nagu see on Euroopas meldud olema. Eesti tsiseltvetavus ja usaldusvrsus on kige hinnalisem valuuta, millelt riikidevahelises suhtlemises dividende teenida.

Hea Eesti rahvas.

Vabariigi aastapev pole pidu, vaid perekonna kokkutulek. Just siin on ige isekeskis arutada: mis on tehtud, mis igesti, mis valesti ja mis saab edasi. Me oleme isekeskis. Siin pole mtet saavutustega hoobelda ega teha ngu, nagu kik oleks korras. Meil pole mtet vastutust kellelegi teisele veeretada.

Kriisipevil kergemini kerkiv kuri vi kurb tuju toob ka nurina, justkui oleks meie praegune olukord kige sngem, mida

oleme kunagi kogenud. Ei, see pole nii. Tegelikult on Eesti ja eestlaste olukord kigi raskuste kiuste ikkagi vrreldamatult parem kui helgi teisel linud sajandi perioodil.

Aga et me enda loodud riik oleks tugevam ja parem, peame edasi pingutama. Me peame loobuma teismelise fatalismist, et kik lheb ht vi teistpidi niikuinii. Elus ei ole niikuiniisid, isegi meie riigi tagasisaamise vit ei tulnud niikuinii.

le-eelmisel sajandil eldi, et niikuinii ei saa eestlased emakeelse haridusega hakkama. Saime.

Sada aastat tagasi eldi, et niikuinii ei saa Eesti rahvas Vabadussja ega iseseisvusega hakkama. Saime.

Kakskmmend aastat tagasi eldi, et niikuinii ei saa eestlased kunagi uuesti vabaks vi siis vabana hakkama. Saime.

Niikuinii ei pidanud me saama Euroopa Liitu, NATO-st rkimata. Saime.

Mitte midagi ei juhtu niikuinii - ei sda, mingit mahammist ega muud seesugust, mida propageerib kitsas maailmapilt.

Majanduskriis snnitab lisaks ainelisele nappusele ka abituse tunnet, et niikuinii ei saa midagi teha. Seda toidavad paraku me endi loodud minevikumdid. Mis on olulisem - 700 aastat orjad vi 92 aastat omariiklust? Mis on olulisem - 50 aastat okupatsiooni vi 20 aastat oma hiselt ehitet riiki? Kas me mratleme end oma rahvale osaks saanud kannatuste kaudu? Vi seelbi, mida oleme ise teinud? Kas laseme end mratleda minevikul vi adume tnast seisu ja homseid vimalusi?

Meist igaks otsustab Eesti riigi kekigu le. Me ei vaja unistust kellegi teise targast roolivast kest. Tunnistagem siis ometi ausalt ja uhkelt enestele, et riigina oleme tepoolest hakkama saanud. Tunnistagem, et tarkade ja tasakaalukate valikutega jtkates saame hakkama ka nende probleemidega, millele kiiret ja lihtsat lahendust praegu ei paista. Tunnustagem iseendid, et raskeid otsuseid vastu vttes oleme loonud aluse

taastumiseks.

Tna, mil uus tus juba kumab ees, aga pole veel ktte judnud, on Eesti keulatuses parimad vimalused edasi minna, seekord omaenda loodu ja mitte vra raha toel. Meie esiisad ja -emad lid selle riigi 92 aastat tagasi, sest nad tahtsid ise otsustada, ise teha, ise seista. Ja nad tahtsid sedasama meile, oma lastele, lastelastele ja jrgmistele plvedele.

Meie tna vhem tahta ei saa. Ja seda saab endiselt teha oma riigis. Selleks meil ongi Eesti Vabariik. Head iseseisvuspeva. Elagu Eesti!

Vabariigi President Eesti Vabariigi 92. aastapeval Tartus, Vanemuises 24.02.2010 Eesti Vabariik - 92. Kontsert ja vastuvtt Vanemuises

Alates hetkest, mil meie esiisad ja -emad vtsid 19. sajandil phe, et oleme teiste rahvastega vrdvrsed, oleme ikka ja

jlle leidnud oma teelt takistusi. Oleme neid letanud. Oleme sageli letanud krgemaid takistusi kui seati teistele. Aga me oleme sellega hakkama saanud.

Kige kohta olgu selleks esimene laulupidu, seesama Vanemuise teater, Vabadussda, iseseisva riigi loomine ja taastamine vi emakeelne likool kige selle kohta tavatseti elda, et see on vimatu, et te ei saa hakkama.

Nad eksisid. Me saime hakkama.

Me koguneme tavakohaselt, ka kehvemate olude kiuste 24. veebruaril, kes siia saali, kes koju televiisori ette, et melda koos, mida tuleb paremini teha. Mitte valitsusel, kuid temal ka. Mitte teistel, kuid nendel ka. Aga eesktt peame mtlema sellele, mida me ise saame teha. Paremat aega pole, kui just tna ja just praegu.

Hea Eesti rahvas.

Kige valusama ksimusena ootab meilt vastust tpuudus. Headel majandusbuumi aegadel kujunes arusaam, et ttu ise on oma hdas sdi. Nd see nii enam ei ole. Ettevtted on koondanud inimesi mitte nende kehva t, vaid majandusliku hda sunnil.

Sestap peame me kik nii valitsus kui riik laiemalt; ettevtted, seltsid ja kirikud; erakonnad ja perekonnad pingutama selle nimel, et ttuks jnud inimeste ja nende lhedaste kannatusi leevendada.

Sellele kigele ei ole lihtsaid vastukike. Me peame lahendusi otsima kikide vimalike ideede seest ja tabude tagant. Me peame pingutama, et tpuuduse majanduslikud ja eriti sotsiaalsed tagajrjed ei jtaks hiskonna kudedesse paranematuid haavu.

Meist keegi ei saa vita, justkui tabanuks tpuuduse kasv meid ootamatult. Jah, on riike, kus olukord on praegu veelgi rngem. See tdemus lohutuseks ei klba. See vaid selgitab, et me pole ainulaadsed. Aga oma probleemi lahendamisel on meil vaja olla ainulaadsed, sest seda ei tee meie eest ra keegi.

rgem petkem end lootusega, et tpuudus hakkab kiiresti kahanema. Kakskmmend aastat tagasi tabas Soomet samasuguse ulatusega majanduslangus. Siis taastus majanduskasv kahe aastaga, ent thive hakkas oluliselt kasvama alles kuuendal aastal. Meil on kohustus silitada tta jnud inimeste enesevrikust. Abi saamine pole vritu. Mitteabistamine on vritu.

Mndagi on tehtud. Seda pole vhe, kuid sellest ei piisa. Kes on ige hetk enesele tunnistada, et tturg ei allu mitte meie rajatud ssteemile, vaid ssteem peab kohanema olukorraga tturul. Erinevalt eelmise suure kriisi ajast on meil nd ttuskindlustus. Seetttu oleme paremas olukorras. Aga paljud on olnud ilma tta juba nii kaua aega, et nad on jnud arvestatava ttutoetuseta. Kui eelarvepuudujgile kehtestatud vajalik piir vhegi lubab, siis tuleb otsida vimalusi pikendada ttutele vljamaksete perioodi Ttukassast.

Tpuuduse ks valusaid tagajrgi, vaesus, puudutab eriti lapsi. Peretoetus on meldud ju lastele, aga kui sellest rahast on sunnitud elatuma ka vanemad, siis tuleb jrelikult melda tiendavatele toetustele.

Me oleme leidnud tuge Euroopa Liidu abimeetmetest. Palgatoetus ja maksusoodustused viksema konkurentsivimega inimeste tlevtmiseks on mistlikud sammud. Julgustan tandjaid neid vimalusi maksimaalselt kasutama. Just ettevtjad ju ongi t andjad.

Palju kneainet tekitanud sotsiaalseid tkohti ei tohi karta. Nende eesmrk on silitada tlkimise harjumust ja vltida kegalmise sndroomi. Ent tpuuduse sisulisi probleeme see ei lahenda.

Kriisi ks ppetunde tleb, et tpuudus pole jagunenud htlaselt. Niteks kurdavad infotehnoloogia firmade juhid just praegu, et neil napib tjudu. Napib inimesi, kes on kodus reaalainetes, loodus- ja inseneriteaduses. See on selge mrk pilastele, lapsevanematele ja Eesti hariduselu suunajatele: mitte vltida ppeaineid, mis tna tunduvad raskemad ja nudlikumad.

Mu kallid kaasmaalased.

Tna, uue aastakmne hakul, tuleb meil teha vahekokkuvte Eesti taastatud iseseisvuse pea kahekmnest aastast ja ausalt ksida: millised tulevikku suunatud ja seelbi

mdapsmatud otsused on meil siiani tegemata? Minu hinnangul napib otsustavust hariduse ja riigihalduse alal.

Jlgin kasvava murega, kuidas tahe kaasajastada Eesti koolivrku ja hariduse sisu on sumbumas poliitilistesse vastuoludesse ja huvigruppide vastasseisu. Kui mis tahes reform juab surnud punkti, hakkab kogu uuendus paistma ainult mustades vrvides. Esiplaanile kerkivad vimalikud kaotused, vitudest on htkki justkui piinlik rkida.

Kui oleksime 18 aastat tagasi rahareformi eel sel viisil kartnud, ettekndeid leiutades reformi edasi lkanud, siis kardetavasti kehtiks meil tnaseni rubla.

Just otsustamatus on kaotus, kus kaotavad kige enam need, kelle hlt tna kuulda ei ole: ppijad Eesti homsed ettevtjad ja ttajad, kunstnikud ja heliloojad, tulevased emad ja isad, Eesti vrtuste hoidjad, edasiviijad ja arendajad. Kaotavad need, kes peavad silitama eesti keelt ja kultuuri.

Haridusel on ks absoluutne kvaliteedinitaja: kas Eesti koolilpetaja konkureerib oma oskuste ja teadmistega rahvusvaheliselt vi mitte? Kas ta oskab oma td paremini kui naaberriigi kolleeg? Ma ei pea silmas tippusid. Ma pean silmas keskmist.

Teiseks, haldusreformist on juba ammu saanud refrn kurvas laulus, mis vtab kokku Eesti vhesed, kuid siiski olulised ebannestumised. Mingil arusaamatul kombel hakatakse kohaliku elu mistlikku korraldamist arutades alati valdade piire nihutama. Pisikesi, sageli vaid emotsionaalseid ja

smboolseid vite jahtides, oma pisikest vimu, raha vi maalappi silitades, kaob silme eest suurem pilt. Ununeb nukker tsiasi, et valla suurimaks tandjaks on vallavalitsus ise vi et seal pole enam ammu lasteaeda, kooli vi kauplust. Ja nii vibki juhtuda, et valla tulevikku puudutavate otsuste kaalukeeleks saab liinibussi siduplaan.

Valitsemisel, nii riigi kui kohalikul tasandil, pole ju mtet, kui puuduvad vimalused ja oskused selle teostamiseks. See diskrediteerib valitsemist ja koos sellega Eesti riiki.

Inimesed aga ei oota, vaid lahkuvad. Kas linna vi vlismaale. Need, kes lahkuda ei suuda vi mingil phjusel ei taha nemad lihtsalt kannatavad. Kannatavad phjusel, et Eesti seadustes stestatud inimlik phimte igal elanikul on sltumata elukohast igus kvaliteetsele avalikule teenusele ei ole paljudesse Eesti soppidesse ja nurkadesse veel kohale judnud.

Eesti vrib paremat. Muu hulgas vrib ta loobumist phimttest, et valimiste lhedus vabastab poliitikud kohustusest langetada vajalikke ja mistlikke otsuseid.

Kui juhtimine asendub triiviga, siis juame peagi stagnatsioonini. Me juame sinna, kui riigimehelikkuse asemel kehtib vaid kodanikku alandav kniline kalkulatsioon.

Head sbrad.

Praeguse majanduskriisi ks ppetunde on selge: valimispopulismil ja poliitilisel mngukirel on hind, mille

maksab kinni Eesti rahvas, meie omaenda hine riik.

Aasta enne jrgmisi parlamendivalimisi neksin ma kodaniku ja valijana meeleldi, et erakonnad juaksid mistlikule kokkuleppele nende teemade osas, millele algavas kampaanias keskendutakse. Minu hinnangul on nendeks teemadeks Eesti riigi halduskorraldus, hariduse tulevik, hiskonna pikaajalisi vajadusi ja demograafilist tegelikkust arvestav maksu- ja eelarvepoliitika ning energiajulgeolek.

Selle krval tuleb kokku leppida ka histe mngureeglite, meie seaduste muutmise viisis. Mitmed Eesti tippjuristid, igusfilosoofid ja mjukad mtlejad on kutsunud les loobuma seaduste hoogtna muutmisest.

Eesti iguskord on phiosas valmis, Eesti kui igusriik toimib. Las nd kujuneb harjumus, igusalane teadmine ja praktika. Seeprast ei pea me raiskama aega tarbetute seadusetekstide kirjutamisele. Seadus on vahend, mitte eesmrk. Nii nagu rahagi.

Omaette ksimus on seaduste kvaliteet. Mnikord on neis lohakusvigu, teinekord sisulisi vasturkivusi. Vahel on neis vastuolu phiseadusega. Kik see viitab, et meie parlament viks suhtuda thelepanelikumalt oma phitsse.

Kuu aega tagasi kutsusin Eesti ajakirjanikke avalikult les tpsusele. Ma palusin neil hoiduda parlamendi kui institutsiooni rndamisest. Selle asemel peaksid nad vajadusel keskenduma konkreetsetele isikutele ja nende vigadele. Tna kasutan vimalust, et koputada Riigikogu 11. koosseisu liikmete

sdametunnistusele.

Teid on sinna valitud neljaks aastaks. Riigikogu on aga loodud kestma alatiseks. Hoides oma mainet, kaitsete te ka Riigikogu ja koos sellega meie demokraatlikku riiki. Sestap kutsuge ise ja avalikult korrale neid kolleege, kes oma mandaadiga kaasnevat vastutuskoormat kanda ei oska vi ei taha. Olgu praakseadusi tootes vi vritult kitudes.

Hea Eesti rahvas.

Me teame juba nd, et varasemat, odava laenuraha pealevoolule rajatud majanduskasvu enam ei tule. Me teame, et niisama teiste raha laenates jukaks ei saa. Me teame nd, et hsti tehtud thendab rohkem kui kiiresti tehtud.

Aus ettevaade Eesti tulevikule ja meie vimalustele eeldab phimttelist otsust, igemini vastust ksimusele: millist Eestit me tahame? Kas ettevtlikku vi ettehooldavat?

Praegu, kui me vaevleme majanduse surutises ja tpuudus on suur, on selge, et paljud vajavad igapevaeluga toime tulemiseks tuge. Oma htta jnud inimeste aitamine ongi ks riigi keskseid lesandeid seaduste toime tagamise krval.

Aga see on ige surutise ajal. Kuidas aga kitume siis, kui meil hakkab taas paremini minema? Kui loeme mnest Euroopa Liidu riigist lhtuvaid uudiseid, siis neme, kuidas oma sotsiaalssteemi laenurahaga turgutavad ettehoolde-riigid seisavad ha paisuvate probleemide ees. Nad on sunnitud

otsima teistsuguseid lahendusi. Nad on sunnitud viima riigi rolli vastavusse majandusliku tegelikkusega.

Seeprast usun, et Eestit viivad edasi investeeringud, soodustused ja toetused, mis soosivad tegevust ja ettevtlikkust, uuendusmeelsust ja loovust. Eestit viivad edasi ettevtlikud ja haritud inimesed, kes loovad uusi vrtusi. Olgu majanduses, teaduses vi kultuuris. Just nende kasvatamisele peamegi keskenduma siis, kui oleme letanud kriisi leelamise esmased raskused.

See eeldab hoopis tsisemat lhenemist haridusele ja rahale, mida oleme nus selle eest maksma. See thendab keskendumist rahva tervisele, elueale ja meie pensionissteemi vimalustele. Varem vi hiljem tuleb vastata ksimusele, kas avada Eesti vlistjule vi ttada ise kauem.

Need valikud pole kerged, kuid neid on vastutustundetu eirata. Meie seda endale lubada ei saa. Need valikud tuleb teha siis, kui oleme kriisiga hakkama saanud. Ent nendele mtlema peame juba nd.

Kallid kaaskodanikud.

Tna on Eesti snnipev. Ja seetttu oleks tiesti lekohtune jtta mainimata neid seiku, mida oleme teinud hsti, paremini kui varasematel aastatel.

Mullu sai Eesti teedel surma 100 inimest. Jah, ka sada on palju.

Kuid vaid mni aasta tagasi oli hukkunuid le kahe korra rohkem. Kui vrdleme niinimetet vlditavate surmade nnetusjuhtumite, surmaga lppenud kuritde, tulekahjude ja uppumiste arvu nd ja niteks 15 aastat tagasi, siis on neid surmasid praegu kordades vhem. Need numbrid testavad, et hooletuse, kurjuse ja rumala uljuse asemel on meie keskel ha rohkem tasakaalukust ja hoolivust.

Teiseks, meil on kombeks tegin seda mni minut tagasi ka ise kritiseerida poliitikuid suutmatuses olulistes ksimustes kokku leppida. nneks on erandid vimalikud. Pean heks neist eesmrki vtta Eestis 2011. aastal kasutusele Euroopa hisraha euro. Ma tunnustan meie erakondade riigimehelikku vastutustunnet ja kiidan Eesti ajakirjanduse tasakaalukust. Selles ksimuses oleme siiani maha surunud poliitilist rategemiskirge. Oleme olnud suuremad soovist paisutada pisiasju takistusteks, mille taha viksime takerduda.

Loomulikult toob euro rohkem investeeringuid ja uusi tkohti. Aga euro iseenesest ei lahenda htki meie probleemi. See on nagu liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Euro lisab meile enesekindlust ja turvatunnet, et meie enda ja siia investeeritud raha ei kaota oma vrtust. Seda kindlust vajab vlisinvestorite krval ka Maardu maaler ja Lasname lasteaednik, kes on aluseta kuulujuttude tttu juba mitu korda oma kroonid valuutavahetuspunkti viinud. Pingutus euro nimel annab meile vajalikku rhti seista vastu kiusatusele end ldvaks lasta ja minna populistlike valelahenduste teed.

Otsus selle kohta, kas saame euro vi mitte, tuleb mne kuu prast. Igaks on siin osalenud, andnud oma panuse viksema palga ja kasinamate hvede kujul. Ma tunnustan sdamest kiki kodanikke ja kaasmaalasi, et olete seda koormat stoiliselt

kandnud, mistes, et tnased loobumised tasuvad end tulevikus. Ma tnan Eesti maksumaksjaid, kes keerulise olukorra kiuste ei ole hakanud otsima vimalusi maksudest krvalehiilimiseks.

Head inimesed.

Kui Eesti saab kmne kuu ja he ndala prast Euroopa hisraha liikmeks, siis muutume Phja-Euroopa kige integreeritumaks riigiks. Kordan, kige integreeritumaks. Sest Phja-Euroopa riikidest osaleb vaid Eesti kigis neljas lne demokraatlike riikide limumisprogrammis, milleks on euroala, hine viisa- ehk Schengeni ruum, Euroopa Liit ja NATO.

See thendab, et mitte kunagi pole Eesti olnud nii Euroopa keskmes. Mitte kunagi. See annab meile tohutu kindluse. Koos sellega ka vastutuse teada, mis meie neljas hisruumis toimub. See paneb meile kohustuse rkida kaasa, kui tahame olla tegutsev osa Euroopa keskmest.

Erinevalt mitmest riigist, kus juba tna kehtib euro, on Eesti ajanud pikema aja jooksul sellist poliitikat, milleks euro-ala hea kekik tegelikult kohustab. Me oleme Euroopa keskmes seetttu, et meie viis asju ajada on selline, nagu see on Euroopas meldud olema. Eesti tsiseltvetavus ja usaldusvrsus on kige hinnalisem valuuta, millelt riikidevahelises suhtlemises dividende teenida.

Hea Eesti rahvas.

Vabariigi aastapev pole pidu, vaid perekonna kokkutulek. Just siin on ige isekeskis arutada: mis on tehtud, mis igesti, mis valesti ja mis saab edasi. Me oleme isekeskis. Siin pole mtet saavutustega hoobelda ega teha ngu, nagu kik oleks korras. Meil pole mtet vastutust kellelegi teisele veeretada.

Kriisipevil kergemini kerkiv kuri vi kurb tuju toob ka nurina, justkui oleks meie praegune olukord kige sngem, mida oleme kunagi kogenud. Ei, see pole nii. Tegelikult on Eesti ja eestlaste olukord kigi raskuste kiuste ikkagi vrreldamatult parem kui helgi teisel linud sajandi perioodil.

Aga et me enda loodud riik oleks tugevam ja parem, peame edasi pingutama. Me peame loobuma teismelise fatalismist, et kik lheb ht vi teistpidi niikuinii. Elus ei ole niikuiniisid, isegi meie riigi tagasisaamise vit ei tulnud niikuinii.

le-eelmisel sajandil eldi, et niikuinii ei saa eestlased emakeelse haridusega hakkama. Saime.

Sada aastat tagasi eldi, et niikuinii ei saa Eesti rahvas Vabadussja ega iseseisvusega hakkama. Saime.

Kakskmmend aastat tagasi eldi, et niikuinii ei saa eestlased kunagi uuesti vabaks vi siis vabana hakkama. Saime.

Niikuinii ei pidanud me saama Euroopa Liitu, NATO-st rkimata. Saime.

Mitte midagi ei juhtu niikuinii ei sda, mingit mahammist ega muud seesugust, mida propageerib kitsas maailmapilt.

Majanduskriis snnitab lisaks ainelisele nappusele ka abituse tunnet, et niikuinii ei saa midagi teha. Seda toidavad paraku me endi loodud minevikumdid. Mis on olulisem 700 aastat orjad vi 92 aastat omariiklust? Mis on olulisem 50 aastat okupatsiooni vi 20 aastat oma hiselt ehitet riiki? Kas me mratleme end oma rahvale osaks saanud kannatuste kaudu? Vi seelbi, mida oleme ise teinud? Kas laseme end mratleda minevikul vi adume tnast seisu ja homseid vimalusi?

Meist igaks otsustab Eesti riigi kekigu le. Me ei vaja unistust kellegi teise targast roolivast kest. Tunnistagem siis ometi ausalt ja uhkelt enestele, et riigina oleme tepoolest hakkama saanud. Tunnistagem, et tarkade ja tasakaalukate valikutega jtkates saame hakkama ka nende probleemidega, millele kiiret ja lihtsat lahendust praegu ei paista. Tunnustagem iseendid, et raskeid otsuseid vastu vttes oleme loonud aluse taastumiseks.

Tna, mil uus tus juba kumab ees, aga pole veel ktte judnud, on Eesti keulatuses parimad vimalused edasi minna, seekord omaenda loodu ja mitte vra raha toel. Meie esiisad ja -emad lid selle riigi 92 aastat tagasi, sest nad tahtsid ise otsustada, ise teha, ise seista. Ja nad tahtsid sedasama meile, oma lastele, lastelastele ja jrgmistele plvedele.

Meie tna vhem tahta ei saa. Ja seda saab endiselt teha oma riigis. Selleks meil ongi Eesti Vabariik. Head iseseisvuspeva. Elagu Eesti!

Vabariigi President Eesti Vabariigi iseseisvuspeva pidulikul kontserdil Jhvi kontserdimajas Prindi leheklg 24.02.2009

President Ilves Eesti Vabariigi iseseisvuspeva pidulikul kontserdil Jhvi kontserdimajas ERR

Armsad Eesti Vabariigi snnipevalised siin Jhvis, IdaVirumaal, terves Eestis ja le maailma.

Me phitseme tna Eesti iseseisvuspeva hoopis teistes tingimustes kui varasematel aastatel. Hoopis teises meeleolus kui mullu. Ja me kik teame, miks.

lemaailmne rahanduse ja majanduse keeristorm on tusnud me vastu tige ja tirinud ka Eesti oma tmbesse. Tulemusi neme kikjal endi mber. Ebakindlus ja teadmatus homse ees on kasvanud tasemele, mida me pole aastaid ninud. Sellises olukorras tuseb soov leida sdlast, kasvab tahe kedagi noomida ja nahutada. Ka presidendilt, ehk aga just presidendilt, oodatakse tna kige valesti tehtu karmi hukkamistmist.

See soov ja ootus on inimlik. Ent riigipea lesanne tnases olukorras pole pelgalt vigade loetlemine. Isegi mitte seetttu, kui mletatakse, kuidas varem on just iseseisvuspeval les

loetud kik, kes eksinud ja mis vale.

Seda kike vib igaks ise praegu lehest lugeda, naabriga arutada, arvamust kujundada, teha kriitikat nii asjalikult kui ka tundeliselt, leida igustusi ja sdistusi.

Minu lesanne tna on aga teine. Pahameele laviin on presidendi manitsusetagi ohtlikult suur. Jgu siis mulle tna igus ja kohustus selgitada probleemide aluseid ja meid varitsevaid ohte, aga ka mningaid vljapsu vimalusi.

Ma ei luba lahendusi, sest majanduse tulevikku pole praegu vimalik ennustada. Juhtunut, veel vhem tulevikku, ei suuda siiani lpuni mista vi klaarida ka majandusteaduse nobelistid ja maailma parimad analtikud.

Mu daamid ja hrrad.

Esiteks, meie majanduse olukorrast. Igapevaselt me neme vaid lhedale; neme seda, mis on toimumas siin. Tpuuduse kasv on testi just Eestis olnud ks kiiremaid Euroopa Liidus. Tegelikkus meie mber on aga sngem, kui vaid Eestile keskendudes mrkame.

Ettevtete pankrotilaine, tervete riikide maksejuetus ja vlgnevuste tohutu kasv nii Ida- kui Lne-Euroopas on vtmas mastaape, mida pole nhtud prast Teise maailmasja lppu.

Me ei saa tunda mingit rmu teiste vimalikust kehvemast

olukorrast. Kas vi seeprast, et majanduskriis riigipiire ei tunne.

Kll aga tehkem endale selgeks peamine: esiteks, tegemist pole vaid Eestit tabanud tagasilgiga; ja teiseks, kui tarbetu ja isegi kahjulik on meil otsida sdlasi endi hulgast.

Praegune olukord Eestis ja riikides, kus paiknevad meil tegutsevate pankade peakorterid, on mdunud aasta viimasest kvartalist minetanud selle punkti, kus saaks kedagi vi midagi sdistada Eestis juhtunu eest.

Me oleme kriisis, mida me suuresti ei kontrolli. Meie ainus psemine on oskus seda mista, ja meie tahe siit hiselt vlja tulla.

Selgelt isikustatava s puudumine ei vabasta meid vastutusest. Vastutus Eestis toimunu ja toimuva eest elab Eestis. Just siin tehakse kik meid mjutavad otsused esindusdemokraatia reeglite jrgi. On ju kik meie valitsused moodustatud meie phiseaduse vaimus, valijate enamuse tahte jrgi.

Kes muu, kui meie ise kaasvastutame jrelikult selle eest, et valitsus valitsuse jrel on paisutanud eelarveid, tstnud palku, pensioneid ja hvitisi kiiremini, kui kasvas majandus ja meie t tootlikkus. Me oleme kodanike ja valijatena liiga kergekeliselt piirdunud hekordse tehinguga, olgu selle hinnaks 500 krooni pensioni- vi 1000 krooni palgalisa.

Nii laenude vtjad kui nende andjad muutusid aplaks, valimistest said ostu-mgi kampaaniad; me joovastusime kiirest edust, me vtsime liiga palju riske; me uskusime majanduskasvu numbreid ja jtsime ohunitajad thelepanuta.

Ka mina tunnistan riigipeana oma vastutust: ma ei kasutanud piisava selguse ja juga vimalust talitseda hiskonda vallanud hinat; meie usku kujutelma, et Eesti viimaste aastate majanduskasv jbki sellisena kestma.

Head kaasmaalased,

kui me vtame hiselt vastutuse, siis on ka kergem end kokku vtta ja suhtumist muuta.

Meie parlament vttis mdunud reedel vastu krbitud riigieelearve. Seda kahandati ka eelmisel aastal. Ligatud on pea kigist valdkondadest. Mnest kll vhem kui teisest, ja nende valikute le on pahandatud.

Pahandada vib selle le alati. Ent kardan, et selliseid otsuseid tuleb veel; ja mitte kaugemas, vaid lhemas tulevikus. Seetttu ma soovin, et need, keda liked puudutavad praegu vhem, ei keskenduks oma kaotusele, vaid aduksid, et teistel lheb rngemini. Kui paljud kaotavad t ja sissetuleku sootuks, siis ei paranda meeleolu kurtmine, et kellegi palgatus sai lubatust viksem.

Odav poliitiline kasulikamine ei aita kedagi praegusest olukorrast vlja.

Meeldib see meile vi mitte, aga tunnistagem endile ausalt: kui me ei langeta raskeid ja valusaid otsuseid praegu, on meie olukord mne aja prast palju keerulisem. Siis oleksid need otsused veelgi valusamad. Negatiivne lisaeelarve, koos kigi oma vigadega, oli mdapsmatu. Iga tegu saab parandada, tegevusetust aga mitte.

Mu daamid ja hrrad.

Me oleme aastaid olnud vga tundlikud kige selle suhtes, mida teised riigid ja rahvad Eestist arvavad. Vrreldes praegusega olid need arvamused otse eldes thi-thi.

Paraku oleme nd olukorras, kus leilmselt niigi langenud usaldus on pea ainus, mis vib hoida ja hoiab meie majandust psti. Silitades Eesti vastu usaldust, mis paljude riikide majanduste ja valuutade puhul on viimase aastaga lihtsalt haihtunud, on meie jaoks esmathtis hoida rahanduspoliitilist usutavust ja demokraatliku riigi toimimist.

Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tnavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta. Seda neme ka tnases Euroopas.

Alternatiivide adumiseks peame vaatama oma piiridest kaugemale. Siis veendume, et need Ida-Euroopa riigid, kes pingutasid ja titsid eurorahale lemineku tingimused, on praegu paremas seisus. Kui mitte majanduslikult, siis selles ikka, et keegi ei kahtle nende valuutas. Just see on sstnud noid riike tiendavatest raputustest olukorras, kus majanduse

alused kiguvad kikjal.

Kui Eesti valitsus laseb oma rumaluse vi hoolimatuse tttu kest vimaluse saada lhiaastatel endale seesama kindlustuspoliis tulevaste tagasilkide vastu, siis on see tulevikku silmas pidades palju tsisem lbikukkumine kui mis tahes muu pardus vi valearvestus.

Riigieelarve puudujgi hoidmine kolme protsendi all sisemajanduse kogutoodangust on riigi rahandusliku usalduse mt. Ajal, kus meid pannakse hte patta riikidega, kes on selle usalduse mdu minetanud, on see hullema vltimiseks meie ainus, kordan, meie ainus vimalus. Kui valitsus aga tleb, et lubatud eelarvepuudujgist loodetakse kinni pidada, kuid samal ajal tstab tegelikult osa kulude mra, siis on see silmakirjalik ja kujunenud olukorras tiesti lubamatu. Sellistel aegadel ei ole pool rehkendust hea rehkendus.

Mu kallid kaasmaalased.

Eesti ees seisvad ohud ei ole ainult majanduslikud. Vajadus teha karme ja kiireid otsuseid ei vabasta kedagi vastutusest silitada Eesti demokraatlikku parlamentaarset riigikorda. Majanduskriis ei saa peatada Eesti phiseaduse kehtimist. See, et raha on vhem, ei vi tuua kaasa mingeid mndusi otsuste lbipaistvuse suhtes.

Eelarve sjasest vhendamisest parlamendis tegi Eesti valitsus oma usalduse, seega edasise tvime ksimuse. Demokraatiale omane debatt aga ji selgelt napiks, pea olematuks.

Tsi, sellist kiir- vi igemini hdamenetlust on kasutatud mujalgi Euroopas, niteks hiljuti Ltis. Valitsused on keerulistes eelarveoludes ja phimttelistes ksimustes ksinud parlamendi usaldust ka varem, Soomes, Saksamaal ja mujal. Kuid tna ja Eestis on tiesti mdapsmatu, et edasised arutelud riigieelarve ja sellega kaasnevate seadusemuudatuste teemal toimuksid ainult koos kigi parlamendis esindatud jududega.

Ma ootan, et see debatt ka praeguste krbete olemuse le peetakse ties mahus ra siis, kui asutakse ette valmistama jrgmise aasta eelarvet. See ei saa olema lihtne eelarve ei rahvale ega parlamendile, pigem vastupidi. Seejuures peab opositsioonile jma vimalus kasutada kiki parlamentaarsele riigile omaseid vahendeid oma seisukohtade tutvustamiseks ja kaitsmiseks.

Tunnistagem aga siiski, et sjases mahus eelarve vhendamine on Euroopa mtkavas kllaltki erakordne ja tegelikult ka julge otsus. Ma kutsun valitsust edasistes eelarveotsustes jlgima sedasama, mida ootan Riigikogult: lhtuma ainult ja jgitult sellest, mida on vaja teha kriisi ajal.

See thendab tingimusteta omaks vtmist, et hoopis teistsuguses majandusolukorras antud 2007. aasta valimislubadused tna enam ei kehti. Ksimus pole ju mber jaotatava raha hulgas, aegunud valimislubadustes vi varasemates kokkulepetes. Kaalul on hiskonna usk, et kik otsused langetatakse iglaselt.

Kaalul on parlamentaarse riigikorralduse usaldusvrsus. Et keerulises olukorras tegeldakse olemuslike, Eesti tulevikku mravate ksimustega, mitte aga kohalike valimiste kampaania, poliitiliste mngude ja sellest paratamatult tuleneva rahvaesinduse naeruvristamisega.

Kriis, kus palutakse rahva mistvat suhtumist, eeldab, et kik kannavad oma koormat. See on miste solidaarsus ks thendus. Kui me tahame, et rahvas oleks solidaarne, peavad kik seda olema. Kulutusi peavad kokku tmbama ka erakonnad, me parlamentaarse demokraatia alustala. See pole pelk moraalne printsiip. See on demokraatliku riigikorralduse usaldusvrsuse ksimus.

Just demokraatia on kriisides ks esimesi ohvreid. Demokraatia kannatab neis oludes eesktt populismi tttu. Me teame maailma ja Euroopa 20. sajandi ajaloost liigagi hsti, mis juhtub siis, kui kaine mistus kaob, ja kui populismi surve viib mistuse.

Me teame, et just usalduse nappus demokraatlike institutsioonide vastu ti 1930. aastate Eestis kaasa populismi tusu. Tulemuseks oli demokraatia tasallitamine ja koos sellega kik need otsused, mis sillutasid teed iseseisvuse kaotamisele ja 50 aastat vldanud okupatsioonile, taandarengule ja lahuselule lne vrtustest.

Populism tstab pead siis, kui tunnetatakse demokraatlike mehhanismide ja institutsioonide nurjumist. Selleks aga annavad sageli esimesena phjuse needsamad demokraatlikud institutsioonid ise. Otsuseid, kui tahes keerulisi ja raskeid, tuleb seetttu alati ja tingimusteta phjendada.

Populism ja vimuiha, aga mitte demokraatia, on juba snnitanud pseudovalikuid, mida kaetakse rahvaksitluste viigilehega. Need ei evi vhimatki legitiimsust. Neid kasutatakse juba tehtud poliitiliste otsuste katteks ega vri seetttu rahva tahte vljaselgitamise nimetust. Selline demokraatia labastamine kahandab kahjuks vaid rahva usku demokraatiasse.

Tpselt samamoodi kahandab usku demokraatiasse korruptsioon, mida oleme paraku theldanud Eesti mnedes kohalikes omavalitsustes. Kui kodanik hakkab aduma, et igus ei toimi, et raha trumpab le ausa konkurentsi vi et seaduslikud protsessid ei toimi ilma rahata, siis kodanik eemaldub oma riigist ja omavalitsusest.

Tpselt sama eesmrki kahandada rahva usaldust igusriigi vastu kannavad ka katteta sdistused iguskaitse eest vastutavate asutuste poliitilise kallutatuse asjus.

Mu daamid ja hrrad.

Ma olen majandusest seni knelenud snagi riigikeskselt. Kriisi peamised probleemid lhtuvad siiski reaalsest majandusest, ettevtluse olukorrast. Praegu on Eesti ettevtetel rmiselt raske. Eksporditurud on tnu raskustele sihtmaades lukku linud vi sulgumas. Laenuraha hind ja tingimused kivad liiga paljudele Eesti ettevtetele le ju. Seetttu rgib ka Eesti oma ettevtete stimuleerimisest, rahasstidest ja abipakettidest.

Kuid rkida tuleb ka sellest, et sammud majanduse tasakaalustamiseks, mida praegu astume, ei lahenda meie hdade phiksimusi. Avalikke kulutusi vib nullilhedaseks krpida, kuid kui tootlikkus majanduses ei kasva, on sel krpimisel vaid lhiajaline ravitoime. Lisaks tuleb mista, et palkade vhendamine parandab konkurentsivimet vaid ajutiselt.

Rkigem siis tna ausalt sellestki, et 2007. aastal panustasid Eesti ettevtjad iga kmne kinnisvarasse paigutatud krooni kohta vaid he krooni innovatsiooni. Head sbrad! Suhtumisega, et kiire kasum ja tnane tulu on olulisem kui tulevik, Eesti majandusele uut judu ja kvaliteeti luua ei saa. Siis on tulevik vaene.

Mind teeb aga eriti kurvaks viis, kuidas rasketel aegadel on hakatud vastandama erasektorit avalikule. Me teame, et Eesti on ks kige viksema avaliku sektoriga Euroopa Liidu liikmesriike. Avaliku sektori tegevuskulusid on kahel korral krbitud ligi viiendiku vrra. Ometi pole ma kuulnud viksema sissetulekuga leppivate riigiametnike pahameelt, saati siis ulgumist, nagu plastas hiljaaegu ks ettevtja. Kui kasumit taotlev tegevus hakkab ksima maksumaksja raha, siis on minu meelest avaliku sektori mnitamine kohatu.

Kui vastutab kodanik ja vastutab avalik vim, vastutavad seltsid ja hingud, peavad solidaarselt seda hist koormat kandma ka ettevtted ja ettevtjad. Kui ettevtlus ksib tna riigi kest otsesnu tuge, siis vib ksida: millist paketti pakuvad ettevtjad hiskonnale? Kuidas kannate teie oma osa vastutusest muutunud oludes?

Ehk tuleks meid paratamatult ees ootavate maksu-alaste mberkorralduste raames arutada ka tju ja kasumi maksustamise ksimusi.

Eriti kriisiolukorras, kus nudlus avaliku sektori pakutavate teenuste jrele ei vhene, vaid pigem suureneb. Nudlus sotsiaalteenuste jrele, tervishoiuteenuste jrele, kulutused mberppele kik need kasvavad.

Hea Eesti rahvas.

Retsepti praeguste probleemide kiireks lahendamiseks president pakkuda ei saa. Aga meil lheb edaspidi hsti, kui kodanikud teevad valimistel tarku valikuid, valitud kituvad riigimehelikult ning ettevtjad uuendusmeelselt.

Eesti viksus lubab meil hiselt oma riiki tunnetada ja haarata. Me saame oma erisusi unustades, ksi ja heskoos aidata neid, kel praegu kige raskem. Vaid hiselt saame ka kriisist vlja tulla.

Sel histundel on ka vraprane nimi solidaarsus; ratundmine, et ilma teiste toetuseta, ilma meie enda toetuseta teistele ma ise, sina, meie kik toime ei tule. Sealt on lhike samm selleni, et meist keegi ei tule toime.

Me oleme solidaarsed, kui kunstigaleriide sulgemise vi rendihinna tusu puhul avab teater oma fuajee eesti kunstnike maalidele. Me oleme solidaarsed, kui lheme Tagasi kooli programmi kigus jagama koolipilastele oma kogemusi. Me

oleme solidaarsed, kui aitame ttuks jnud naabrit; kui aitame tuttaval ksikemal tema last hoida; kui jagame suppi neile, kes taandunud teispoole lootuse piiri.

Solidaarsust vib defineerida mitmeti. Mina tleksin tna, et solidaarsus on see viis, kuidas me saame tasuda oma 91 ja 18 aastat vana vlga. Oma vlga Eesti riigi olemasolu, omaenda olemasolu, meie tnase vabaduse eest. Need vlad vabaduse eest, tunnistagem, on ikka rmsad vlad, meie hised rmsad vlad.

Solidaarsus phineb mistmisel. Nii selle mistmisel, mis toimub meie mber, lhemal ja kaugemal. Kuid ka ligimese, tema olukorra mistmisel. Solidaarsus toimib kige kirkamal ja ehedamal moel, kui ebamugavust ja trjutust hakkavad tundma need, kes keelduvad koos teistega kandmast me hist koormat.

Just praegu on ige aeg aduda, et me oleme ajanud vahepeal segamini vabaduse tarbida ning vabaduse otsustada inimlike vrtuste kasuks. Inimvrne elu ei koosne rahast ja asjadest, luksuskaupadest ja kahjurmust teiste inimeste tehetke le.

Elukvaliteedi summaks on vaimsed vrtused, rikkad inimsuhted, tervislikud eluviisid, nnelikud lapsed ja tugev histunne. Just neisse tuleb investeerida oma aega, mistust, emotsioone ja tahet.

Kui jtame kik selle, mis vale; kui tuseme uuesti psti, kui oleme komistanud vi kukkunud; kui me mrkame ja aitame

teist inimest, kui tema on kukkunud, ja kui liigume edasi, nagu me ikka oma ajaloos oleme suutnud, siis me saame hakkama.

Kui neme tnastes raskustes vimalust taas alustada, taas elustuda, taas sndida teadmiste ja kogemustega, mida elu vabas riigis on meile juba andnud, siis me saame hakkama.

Siis, nagu ks luuletaja on kunagi elnud,

--- ja lheme lbi mere mis tuseb me vastu, tige ja lheme lbi mere ja muud me ei vaja tuge ja muud me ei vaja tuge kui ksteise selged lad ja muud ei vaja tuge kui hised rmsad vlad ---

Need read, head inimesed, kirjutati siis, kui meie tnastest muredest sandati vaid unistada.

Tna me saame ise midagi teha. Saame ja peame ise seisma.

Head iseseisvuspeva Sulle, kallis Eesti, Ilusat ja lootusrikast homset Sulle, hea Eesti rahvas.