1

2

Originaali tiitel:Q and AVikas SwarupDoubleday, division of Transworld Publishers, 2005

Teine trükk (Esmatrükk eesti keeles: Vikas Swarup. Miljardimäng. Tallinn, Varrak, 2006)

Toimetanud Kärt Hellerma

Copyright © Vikas Swarup 2005© Tõlge eesti keelde. Riina Jesmin, 2006, 2009ISBN 978-9985-3-1844-7

Kirjastus VarrakTallinn, 2009www.varrak.ee

Trükikoda OÜ Greif

3

Minu vanematele Vinod ja Indra Swarupileja mu hiljuti lahkunud vanaisale Shri Jagadish Swarupile

4

5

PROLOOG

MIND VÕETI VAHI ALLA. Telemängu võitmise eest.Mulle tuldi järele eile öösel, siis kui isegi hulkuvad koerad olid

magama läinud. Mu uks murti lahti, mind pandi raudu ja küüditi maja ees ootavasse punase vilkuriga maasturisse.

Mingit kisa ega kära ei olnud. Ükski asukas ei kiiganud oma os-mikust välja. Ainult vana öökull tamarindipuul huikas minu kinni-võtmise peale.

Vahistamised on Dharavis niisama tavalised nagu taskuvargad linnalähirongis. Ei möödu päevagi, ilma et mõnd õnnetut asukat politseijaoskonda ei viidaks. On neid, keda konstaablid peavad vägisi minema vedama ja kes kogu selle aja karjuvad ja rabelevad. Ja on neid, kes lähevad vaikides kaasa. Kes politsei saabumist aimavad, võib-olla koguni ootavad. Neile on punase vilkuriga maasturi saabumine õigupoolest kergendus.

Kui sellele sündmusele tagasi vaadata, oleksin võib-olla pidanud rabelema ja karjuma. Oma süütust kinnitama, lärmi lööma, naabrid ärkvele ehmatama. Mitte et sellest oleks abi olnud. Isegi kui mul oleks korda läinud mõni asukas äratada, poleks nad minu kaitseks sõrmegi liigutanud. Nad oleksid etendust ähmaste silmadega jälgi-nud, pillanud mõne kulunud märkuse, nagu „Veel üks viiakse ära”, haigutanud ja peagi jälle magama heitnud. Minu lahkumine Aasia suurimast agulist poleks nende ellu vähimatki muudatust toonud. Hommikul ootab neid seesama veejärjekord, seesama igapäevane heitlus pool kaheksa väljuvale linnalähirongile jõudmise eest.

Nad poleks vaevunud isegi minu vahistamise põhjust välja sel-gitama. Kui järele mõelda, siis ei pärinud seda isegi mina, kui kaks konstaablit mu osmikusse tungisid. Kui kogu sinu elu on „ebasea-

6

duslik”, kui sa elad vaesuse piiril suurlinna kõnnumaal, kus tuleb iga jalatäie eest võidelda ja isegi sitalkäimise pärast järjekorras seista, on vahistamine mõneti vältimatu. Tahes-tahtmata hakkad uskuma, et ühel päeval seisab arreteerimiskäsul sinu nimi, et viimaks tuleb punase vilkuriga maastur sulle järele.

On neid, kes ütlevad, et ma tõin selle häda ise endale kaela. Kuna ma selle telemänguga jändama hakkasin. Need inimesed viibutavad sõrme ja meenutavad mulle seda, mida räägivad Dharavi vanainime-sed: mitte kunagi ei tohi üle astuda rikkaid ja vaeseid eraldavast piirist. Mida otsis lõppeks üks puruvaene kelner tarkpeade telemängust? Aju pole elund, mida meiesugused oleksid volitatud pruukima. Meie peaksime pruukima vaid oma käsi-jalgu.

Kui nad vaid näeksid mind nendele küsimustele vastamas. Pärast seda esinemist suhtutaks minusse suurema lugupidamisega. Kahju, et mängu pole televisioonis veel üle kantud. Kuid liikvele läks kumu, et ma võitsin midagi. Nagu loteriis. Kui teised kelnerid uudist kuulsid, otsustasid nad mulle restoranis suure peo korraldada. Me laulsime, tantsisime ja jõime hilise öötunnini. Esimest korda ei söönud me õhtuks Ramzi jääbinud toitu. Me tellisime Marine Drive’i viietärni-hotellist kanabiryani’t ja Seekh kebabe. Vana baarimehetudi pakkus mulle oma tütart naiseks. Isegi tõre juhataja naeratas leplikult ja andis mulle viimaks kätte palga, mis ta mulle võlgu oli. Sel õhtul ta mind päe-vavargast lontruseks ei sõimanud. Marutõbiseks koeraks ka mitte.

Nüüd sõimab mind selleks ja ristib veel vängemate sõnadega Godbole. Mina istun ristisjalu kongis mõõtudega kümme korda kuus jalga; sel on roostes metalluks ja väike nelinurkne trellitatud aken, millest voogab tuppa tolmuse päikesevalguse vihk. Kartser on palav ja niiske. Kärbsed sumisevad kivipõrandal vedeleva üleküp-senud mango lömastatud, pudruste jäänuste ümber. Kurvamoeline prussakas hiivab end mu sääre juurde. Mul hakkab kere heledaks minema. Kõht koriseb.

Mulle öeldakse, et peagi viiakse mind ülekuulamisele, et mulle pärast vahistamist juba teist korda küsimusi esitada. Pärast lõputut ootamist tullakse mulle järele. Tulija on inspektor Godbole ise.

7

Godbole pole kuigi vana, võib-olla neljakümne viie kanti. Tal on kiilanev pea ja ümar nägu, milles torkavad silma lenkstangikujulised vuntsid. Ta astub raskel sammul ja tema ületoidetud magu ripub üle khakipükste värvli. „Kuradi kärbsed,” vannub ta ja üritab tabada ühte putukat, kes tema silme ees keerleb. Mööda.

Inspektor Godbole pole täna heas tujus. Kärbsed teevad talle tuska. Palavus teeb talle tuska. Higiojad voolavad tema laupa mööda alla. Ta pühib need särgivarrukaga laiali. Ennekõike teeb talle tuska minu nimi. „Ram Mohammad Thomas – mis tobe nimi see on, kõik usundid segamini? Kas su ema ei teadnud, kes su isa on?” küsib ta juba mitmendat korda.

Ma lasen solvangu kõrvust mööda. Ma olen sellega harjunud.Ülekuulamisruumi ukse taga seisavad kaks konstaablit jäigalt val-

vel märgiks, et toas viibib tähtis isik. Hommikul närisid nad paan’i ja viskasid nilbet nalja. Godbole sõna otseses mõttes tõukab mind tuppa, kus kaks meest seisavad seinakaardi ees ja loevad üles aasta jooksul toime pandud inimrööve ja mõrvu. Ühe neist tunnen ma ära. See on toosama mees – pikkade juustega nagu naisterahval või rokitähel –, kes oli kohal telemängu salvestamisel ning jagas saate-juhile kõrvaklappide kaudu juhtnööre. Ma ei tunne teist meest, kes on valge ja täiesti kiilas. Tal on helelilla ülikond ja erkoranž lips. Ainult valge mees kannab selles lämmatavas leitsakus ülikonda ja lipsu. Ta meenutab mulle kolonel Taylorit.

Laeventilaator pöörleb täie hooga, ometi pole akendeta toas õhku. Kuumus kerkib valgeks lubjatud seintest ja jääb puitlae alla lõksu. Pikk õhuke tala jagab toa kaheks võrdseks osaks. Tuba on lage, kui mitte arvestada selle keskel seisvat roostes lauda, kolm tooli ümber. Otse laua kohal puittala küljes ripub metallist lambivari.

Godbole tutvustab mind valgele mehele otsekui taltsutaja oma lemmiklõvi. „See on Ram Mohammad Thomas.”

Valge mees tupsutab laupa taskurätikuga ja silmitseb mind nii, nagu oleksin uut liiki ahv. „See siis ongi meie kuulus võitja! Peab ütlema, et ta paistab vanem, kui ma arvasin.” Ma üritan tema aktsenti kindlaks määrata. Ta räägib samasuguse ninahääldusega nagu jõukad

8

turistid, keda olin näinud Agrasse valgumas kaugetest paikadest nagu Baltimore või Boston.

Ameeriklane vajub toolile. Tal on sügavsinised silmad ja roosa nina. Rohekad sooned tema laubal on nagu väikesed puuoksad. „Tere,” pöördub ta minu poole. „Minu nimi on Neil Johnson. Ma esindan NewAge Telemediat, ettevõtet, mis müüb telemängu lit-sentse. See on produtsent Billy Nanda.”

Mina olen vait. Ahvid ei räägi. Iseäranis mitte inglise keelt.Ta pöördub Nanda poole. „Ta ju saab inglise keelest aru, või

mis?”„Oled sa arust ära, Neil?” noomib teda Nanda. „Kuidas sa võid

loota, et ta räägib inglise keelt? Pagana pihta, ta on kõigest mingi näruse kõrtsi opakas kelner!”

Õhku rebestab läheneva sireeni huilgamine. Üks konstaabel tuleb jooksuga tuppa ja sosistab midagi Godbole’ile. Inspektor tormab välja ning naaseb koos lüheldase tüseda mehega, kellel on seljas kõrge politseiohvitseri munder. Godbole naeratab Johnsonile sä-ravalt, kollaseid hambaid paljastades. „Härra Johnson, saabus polit-seiülem-sahib.”

Johnson tõuseb. „Aitäh tulemast, härra politseiülem. Küllap te olete Billyga juba tuttav.”

Politseiülem noogutab. „Tulin niipea, kui siseministrilt teate sain.”„Ahaa... Ta on härra Mihhailovi vana sõber.”„Noh, mida ma saan teie heaks teha?”„Politseiülem, mul on teie abi vaja KVMi asjus.”„KVMi?”„Lühend nimetusest „Kes võidab miljardi”?”„Ja mis see on?”„See on meie ettevõtte telemäng, mis äsja ekraanile tuli – kolme-

kümne viies riigis. Küllap olete meie reklaame näinud: neid on täis kogu Mumbai.”

„Küllap on kahe silma vahele jäänud. Kuid miks miljardi?”„Miks mitte? Kas te olete vaadanud saadet „Kes tahab saada mil-

jonäriks”?”

9

„Oo jaa. Kaun Banega Crorepati. Sellest mängust sai kogu riigis lausa haigus. Minu peres oli selle vaatamine kohustuslik.”

„Miks te seda vaatasite?”„Noh... see oli nii huvitav.”„Kas see saade oleks pooltki nii huvitav olnud, kui peavõit oleks

miljoni asemel olnud kümme tuhat?”„Noh... vaevalt küll.”„Justament. Näete, maailma suurim kiusatus ei olegi seks. See on

raha. Ja mida kopsakam summa, seda suurem kiusatus.”„Saan aru. Kes teie saates siis ka mängujuht on?”„Meie saadet juhib Prem Kumar.”„Prem Kumar? See teisejärguline näitleja? Kuid tema pole pooltki

nii kuulus nagu Amitabh Bachchan, kes juhtis Crorepati’t.”„Olge mureta, ta saab kuulsaks. Me olime muidugi teatud mõttes

sunnitud tema valima, sest ta on NewAge Telemedia India tütaret-tevõttes kahekümne üheksa protsendiga osanik.”

„Hüva. Hakkan aru saama. Kuidas siis see poiss, mis ta nimi oli-gi – Ram Mohammad Thomas –, asjasse segatud on?”

„Ta oli möödunud nädalal meie viieteistkümnes võistleja.”„Ja siis?”„Ja vastas kõigile kaheteistkümnele küsimusele õigesti ning võitis

miljard ruupiat.”„Mida? Te teete vist nalja!”„Ei, see pole nali. Me olime niisama hämmastunud nagu teie. See

poiss on maailma suurima summa võitja. Saade pole veel eetrisse läinud, nii et neid, kes seda teavad, pole palju.”

„Heakene küll. Kui te ütlete, et ta võitis miljardi, siis ta võitis miljardi. Milles on siis küsimus?”

Johnson vakatab. „Kas Billy ja mina saaksime teiega omavahel rääkida?”

Politseiülem annab Godbole’ile märku lahkuda. Inspektor põrnit-seb mind ja läheb välja. Mina jään tuppa, aga keegi ei tee mind mär-kama. Mina olen kõigest kelner. Ja kelnerid ei oska inglise keelt.

„Hüva. Rääkige nüüd,” ütleb politseiülem.

10

„Teate, politseiülem, härra Mihhailov ei saa kohe praegu miljardit ruupiat välja maksta,” ütleb Johnson.

„Miks ta selle siis üldse välja pakkus?”„Noh... see oli äriline pettemanööver.”„Kuulge, ma ei saa ikkagi aru. Isegi kui see oli pettemanööver,

kas ei lähe siis teie saade veelgi paremini nüüd, kus keegi on pea-võidu saanud? Minu mäletamist mööda kahekordistus vaatajate arv mängus „Kes tahab saada miljonäriks” iga kord, kui võistleja võitis miljoni.”

„Küsimus on ajastuses, politseiülem, ajastuses. Mänge nagu KVM ei või dikteerida juhus, täringuvise. Sellised mängud peavad järgima etteantud stsenaariumi. Ja meie stsenaariumi kohaselt ei pidanud võitjat tulema veel vähemalt kaheksa kuud, sest selleks ajaks oleksime reklaami pealt tagasi teeninud enamiku oma investeeringutest. Kuid nüüd ajas too tüüp Thomas kõik meie plaanid sassi.”

Politseiülem noogutab. „Hea küll, mida te siis minult ootate?”„Ma tahan teie abiga tõestada, et Thomas pettis mängus. Et ta ei

saanud ilma kaasosaliseta teada vastuseid kõigile kaheteistkümnele küsimusele. Mõelge ise. Ta pole päevagi koolis käinud. Ta pole kunagi ajalehtegi lugenud. Ta poleks kuidagi saanud peaauhinda võita.”

„Noh... ma pole nii kindel.” Politseiülem kratsib kukalt. „On juhtunud, et vaesest perest pärit poistest on hilisemas elus saanud geeniused. Kas ei langenud Einstein ise keskkoolist välja?”

„Kuulge, härra politseiülem, me võime otsekohe tõestada, et see poiss pole mingi Einstein,” ütleb Johnson. Ta viipab Nandale.

Nanda astub sõrmedega oma juuksepahmast rehitsedes mulle lähemale. Ta kõnetab mind hindi keeles. „Härra Ram Mohammad Thomas, kui te olite nii tark, et meie mängus võitsite, tahaksime, et te selle tõestamiseks praegu veel mõnele küsimusele vastaksite. Need on väga lihtsad küsimused. Peaaegu iga keskpärase mõistu-sega inimene teab vastuseid.” Ta paneb mind toolile istuma. „Kas olete valmis? Kohe kuulete küsimust number üks. Milline raha-ühik kehtib Prantsusmaal? Valikuvõimalused on: a) dollar, b) nael, c) euro, d) frank.”

11

Mina olen vait. Korraga langeb politseiülema käsi hooga alla ja annab mulle kõrvalopsu. „Lontrus, kas sa oled kurt? Vasta, või ma löön su lõuad sisse,” ähvardab ta.

Nanda kukub ringi kargama nagu hullumeelne – või rokitäht. „Paluuun, lahendame selle asja kultuurselt,” palub ta politseiülemat. Siis vaatab ta minu poole. „Jah? Milline on teie vastus?”

„Frank,” kostan süngelt.„Vale. Õige vastus on euro. Hüva, küsimus number kaks. Kes

käis esimese inimesena Kuul? Kas see oli a) Edwin Aldrin, b) Neil Armstrong, c) Juri Gagarin või d) Jimmy Carter?”

„Ma ei tea.”„See oli Neil Armstrong. Küsimus number kolm. Kas püramiidid

asuvad a) New Yorgis, b) Roomas, c) Kairos või d) Pariisis?”„Ma ei tea.”„Kairos. Küsimus number neli. Kes on Ameerika Ühendriikide

president? Kas a) Bill Clinton, b) Colin Powell, c) John Kerry või d) George Bush?”

„Ma ei tea.”„George Bush. Kahju küll, härra Thomas, aga te ei andnud ühtegi

õiget vastust.”Nanda pöördub politseiülema poole ja läheb inglise keelele üle.

„Näete, ma ütlesin teile, et see poiss on debiilik. Möödunud nädalal võis ta meie küsimused ära vastata vaid tänu pettusele.”

„On teil aimu, kuidas ta võis petta?” küsib politseiülem.„Just sellest ma aru ei saagi. Meil on DVD-salvestis kahes ek-

semplaris olemas. Meie asjatundjad on selle üksipulgi läbi uurinud, aga esialgu on tulemus ümmargune null. Küllap viimaks midagi päevavalgele tuleb.”

Nüüd on näljatunne mu kõhust kurku tõusnud ning paneb pea ringi käima. Ma köhin ja tõmbun kooku.

Johnson, kiilas ameeriklane, heidab mulle terava pilgu. „Kas te, härra politseiülem, mäletate seda majorit, kes võitis miljon naela saates „Kes tahab saada miljonäriks”? See juhtus mõni aasta tagasi Inglismaal. Kompanii keeldus maksmast. Politsei alustas juurdlust

12

ja major tunnistati süüdi. Selgus, et tal oli publiku seas professorist kaasosaline, kes ütles talle õiged vastused ette kokkulepitud köha-tustega. Midagi sellist on mängus ka siin, kindel see.”

„Niisiis peame otsima publiku hulgast köhijat?”„Ei. Mingeid köhatusi pole kuulda. Ta pidi kasutama mingit teist

märguannet.”„Kuidas oleks piipari või mobiiltelefoniga?”„Ei. Me oleme üpris kindlad, et tal polnud mingeid aparaate kaasas.

Ja stuudios poleks töötanud ei piipar ega mobiil.”Politseiülemale turgatab pähe idee. „Mis te arvate, kas tal võis

olla mälukiip ajju paigaldatud?”Johnson ohkab. „Härra politseiülem, minu meelest olete te liiga

palju ulmefilme vaadanud. Teate, mis see ka pole, peate teie aitama meil pettust päevavalgele tuua. Me ei tea, kes oli kaasosaline. Me ei tea, millist leppemärgisüsteemi kasutati. Kuid ma olen surmkindel, et see poiss on suli. Te peate aitama meil seda tõestada.”

„Kas te tema äraostmisele olete mõelnud?” paneb politseiülem lootusrikkalt ette. „See tähendab: ilmselt ta ei teagi, mitu nulli mil-jardis on. Minu arust on ta üsna õnnelik, kui te talle mõni tuhat ruupiat viskate.”

Mul tuleb tahtmine politseiülemale virutada. Tunnistan, et enne telemängu ei teadnud ma, kui palju on miljard. Kuid see on minevik. Nüüd ma tean. Ja kavatsen oma võidusumma kätte nõuda. Kõigi üheksa nulliga.

Johnsoni vastus rahustab mind. „Seda ei saa me teha,” ütleb ta. „See toob meile kohtuprotsessi kaela. Teate, ta on kas heausklik võitja või pettur. Sestap ta kas saab miljardi või läheb vangi. Keskteed ei ole. Te peate aitama hoolt kanda, et ta läheks vangi. Härra Mihhailov saab infarkti, kui ta peab nüüd miljardi välja käima.”

Politseiülem vaatab Johnsonile silma sisse. „Ma saan teie mõtte-käigust aru,” ütleb ta. „Kuid mida see mulle annab?”

Otsekui märguande peale võtab Johnson tal käsivarrest kinni ja juhatab ta toanurka. Nad räägivad tasasel häälel. Ma kuulen vaid kahte sõna: „Kümme protsenti.” Politseiülem läheb kuuldust silmanähta-

13

valt elevile. „Olgu, olgu, härra Johnson, lugege see asi lõppenuks. Lubage mul nüüd Godbole sisse kutsuda.”

Inspektor kutsutakse tuppa. „Godbole, mida te temalt seni välja olete pinninud?” küsib politseiülem.

Godbole heidab mulle hävitava pilgu. „Mitte kui midagi, polit-seiülem-sahib. See lurjus muudkui korrutab, et ta lihtsalt „teadis” vastuseid. Ütleb, et tal vedas.”

„Vedas, mis?” irvitab Johnson.„Jah. Ma pole seni kolmandat astet kasutanud, muidu oleks ta meil

juba laulnud nagu linnuke. Kui te loa annate, saan õige pea kõikide kaasosaliste nimed teada.”

Politseiülem vaatab küsivalt Johnsoni ja Nanda poole. „Kas see sobib teile?”

Nanda raputab nii ägedalt pead, et pikk juus lehvib. „Ei mingil juhul. Ei mingit piinamist. Lehemeestel on vahistamisest juba hais ninas. Kui välja tuleb, et teda on väärkoheldud, on meiega lõpp. Mul on juba niigi probleeme küllaga, ma ei taha muretseda veel ka selle pärast, et mingi pagana inimõiguslane võib minu peale kaebuse esitada.”

Politseiülem patsutab teda seljale. „Billy, sa oled juba täpselt nagu ameeriklased. Ära muretse. Godbole on asjatundja. Poisi kehale ei jää vähimatki märki.”

Sapp paisutab mu magu nagu õhupalli. Oksele ajab.Politseiülem valmistub lahkuma. „Godbole, ma lähen nüüd koos

nende härrasmeestega ära, aga homme hommikuks olgu kaasosaliste nimed ja kõik pettuse üksikasjad olla. Kasuta informatsiooni saa-miseks kõiki vajalikke vahendeid. Kuid ole ettevaatlik. Pea meeles, et sellest sõltub sinu edutamine.”

„Tänan, ülem. Tänan.” Godbole naeratab kistult. „Ja olge mureta. Kui ma selle poisiga lõpetan, on ta valmis end süüdi tunnistama isegi Mahatma Gandhi mõrvas.”

Ma katsun meelde tuletada, kes tappis Mahatma Gandhi, kes, nagu teada, öelnud just surma eel: „Hei, Ram!” Seda mäletan ma seetõttu, et ma hüüatasin: „Minu nimi!” Ja isa Timothy selgitas

14

leebelt, et see on Rama, hindu jumala nimi, kes neljateistkümneks aastaks džunglisse pagendati.

Godbole on samal ajal politseiülema ja kaks teist meest ära saat-nud ning tagasi tulnud. Ta astub hingeldades ülekuulamistuppa ja lööb ukse pauguga kinni. Siis nipsutab ta minu poole sõrmi. „Noh, persevest, riidest lahti!”

Terav, tuikav valu immitseb igast mu ihu poorist. Mu käed on koreda köiega puutala külge seotud. Tala on põrandast üheksa jala kõrgusel, nii et mu jalad kõlguvad ja on tunne, nagu rebitaks mu ihuliikmed otsast. Ma olen alasti. Ribid tungivad mu rinnal esile nagu nälgivatel Aafrika lastel.

Godbole on mind nuhelnud rohkem kui tund aega, aga ta pole veel lõpule jõudnud. Umbkaudu iga poole tunni tagant tuleb ta uue piinariistaga. Kõigepealt torkas ta puust kepi mulle pärakusse. Keppi oli eelnevalt tšillipulbriga määritud. Oli tunne, nagu pistetaks mulle tahaotsa tulikuum sulametallora. Ma läkastasin ja kõõksusin valust. Siis pistis ta mu pea veeämbrisse ja hoidis seda seal, kuni mu kopsud ähvardasid lõhkeda. Ma puristasin ja ahmisin õhku ja pidin äärepealt uppuma.

Nüüd on tal käes elektriseeritud traat otsekui Diwali säraküünal. Ta kargleb mu ümber nagu joobnud poksija ja teeb ühtäkki väljaaste minu poole. Ta suskab mu vasaku jala talda palja traadiga. Elektrivool sööstab mu keha mööda üles nagu kõrvetav mürk. Ma põrkun tagasi ja mu keha kisub ägedalt krampi.

Godbole sõimab mind. „Lontrus, kas sa ei taha ikka veel öelda, mis nippi sa saates kasutasid? Kes sulle vastused ette ütles? Ütle mulle, ja see piin lõpeb. Sa saad head sooja toitu. Sa võid koguni koju minna.”

Kuid sel hetkel näib kodu väga kaugel olevat. Ja soe toit ajaks mind oksele. Kui sa pole tükk aega söönud, siis näljatunne närbub ja kaob, jääb vaid tuim valu maosopis.

Nüüd ründab mind esimene iiveldushoog. Pilt läheb eest ära. Läbi tiheda udu näen voogavate mustade juustega pikakasvulist naist.

15

Tema selja taga ulub tuul ja puhub tema süsimustad juuksed talle näkku, nii et need selle varjavad. Tal on seljas õhukesest kangast valge sari, mis lehvib ja väreleb nagu tuulelohe. Ta lööb käed laiali ja hüüab: „Mu poeg... mu poeg... mida nad sinuga teevad?”

„Ema!” karjatan ma ja sirutan käed üle udu ja suitsuga täidetud kuristiku tema poole, kuid Godbole haarab mul jõhkralt natist kin-ni. Mulle tundub, nagu ma jookseksin, sammugi edasi jõudmata. Godbole virutab mulle hea lopsu vastu kõrvu ja somp hajub.

Godbole pakub mulle taas lahtist sulepead. See on must, läikiva kuldse sulega. Selle otsas küütleb sinine tint. „Kirjuta ülestunnis-tusele alla,” kamandab ta.

Ülestunnistus on üsna lihtne. „Mina, Ram Mohammad Thomas, kinnitan käesolevaga, et osalesin 10. juulil telemängus „Kes võidab miljardi?”. Ma tunnistan, et petsin. Ma ei teadnud kõikide küsimuste vastuseid. Käesolevaga võtan tagasi oma nõude võidusummale ja mis tahes muule summale. Ma palun andestust. Sellele tunnistusele alla kirjutades olen täie teadvuse juures ja keegi pole mulle survet avaldanud. Alla kirjutanud: Ram Mohammad Thomas.”

Ma tean, et on vaid aja küsimus, millal ma sellele tunnistusele alla kirjutan. Ma ei suuda enam kuigi kaua vastu pidada. Meile on alati öeldud, et politseiga ei tohi tüli norida. Minusugused tänavapoisid on toiduahela madalaimal astmel. Meist kõrgemal on pisisulid, nagu taskuvargad. Nendest kõrgemal on väljapressijad ja liiakasuvõtjad. Neist kõrgemal on ülikooliprofessorid. Neist kõrgemal on suured äriettevõtted. Kuid kõige kõrgemal on politsei. Nende käsutuses on puhta võimu vahendid. Ja neid ei kontrolli keegi. Kes võiks politseile politseid kaela saata? Seega kirjutan tunnistusele alla. Kümne, võib-olla viieteistkümne hoobi järel. Võib-olla veel viie-kuue elektrilöögi järel.

Ühtäkki kuulen ukse juures kära. Konstaablid karjuvad. Kostab valjusid hääli. Uks vabiseb ja lendab pauguga lahti. Tuppa sööstab noor naine. Ta on keskmist kasvu ja sale. Tal on ilusad hambad ja kenad kaarjad kulmud. Keset laupa on tal suur ümmargune sinine bindi. Tema rõivastus koosneb valgest salwar kameez’ist, sinisest

16

dupatta’st ja nahksandaalidest. Tema pikk must juus on valla. Vasakul õlal ripub pruun kott. Tal on omajagu väärikust.

Godbole on nii ähmis, et riivab elektriseeritud traadiga omaenda kätt ja niitsatab valust. Ta asutab sissetungijal kraest kinni haarama, ent taipab siis, et tegemist on naisterahvaga. „Kes pagan teie olete, et te siia niimoodi sisse tungite? Kas te ei näe, et ma olen hõivatud?”

„Minu nimi on Smita Shah,” teatab naine rahulikult Godbole’ile. „Ma olen Ram Mohammad Thomase advokaat.” Seejärel heidab ta pilgu minule, minu seisukorrale, ja pöörab pea kähku ära.

Godbole on rabatud. Ta on nii rabatud, et ei märka: mina olen niisama rabatud. Ma pole seda naist kunagi varem näinud. Mul pole raha isegi takso võtmiseks. Advokaati ei saa ma hoopiski palgata.

„Mida te ütlesite?” kraaksatab Godbole. „Te olete tema advo-kaat?”

„Jah. Ja see, mida te minu kliendiga teete, on täiesti seadusevastane ja lubamatu. Selline kohtlemine tuleb otsekohe lõpetada. Tal on õigus teid vastutusele võtta India kriminaalkoodeksi 330. ja 331. paragrahvi alusel. Ma nõuan, et te näitaksite mulle tema vahistamisse puutuvaid dokumente. Ma ei näe, et midagi oleks salvestatud. Konstitutsiooni 22. artiklis nõutud vahistamispõhjusi pole teatavaks tehtud ja te olete rikkunud kriminaalmenetluse seaduse 50. paragrahvi. Kui te vahistamiskäsku ei esita, viin ma oma kliendi politseijaoskonnast ära, et temaga nelja silma all asja arutada.”

„Ee... mmm... ma... ma pean rääkima... politseiülemaga. Palun oodake,” on ainus, mida Godbole suudab öelda. Ta silmitseb naist abitul ilmel, vangutab pead ja lipsab toast välja.

Ma olen vaimustatud. Ma ei teadnudki, et advokaatidel on politsei üle säärane võim. Toiduahelasse tuleb parandusi teha.

Ma ei tea, millal Godbole tuppa tagasi tuleb, mida ta advokaadile ütleb või mida advokaat vastab, sest ma kaotan meelemärkuse. Va-lust, näljast ja õnnetundest.

Ma istun nahkkušetil, käes tass kuuma auravat teed. Neljakandiline laud on paberite all lookas. Nende peal on klaasist paberivajutis ja

17

punane laualamp. Toa seinad on roosiroosaks värvitud. Riiulitel on rivis paksud mustad raamatud, selgadel kuldsed kirjad. Seintel on raamitud tunnistused ja diplomid. Ja toa ühes nurgas kasvab kiivas kuukress.

Smita naaseb, käes taldrik ja klaas. Ma haistan toidu lõhna. „Ma tean, et sul on kõht tühi, sellepärast tõin sulle mõne chapatti, köö-giviljasegu ja kokat. Muud mul külmkapis ei olnud.”

Ma haaran tal käest. See on soe ja niiske. „Tänan teid,” ütlen. Ma ei tea ikka veel, kuidas ta politseijaoskonda sai või miks ta sinna tuli. Ta ütles mulle vaid niipalju, et luges minu vahistamise kohta ajalehtedest ja tuli niipea, kui sai. Nüüd olen Bandras tema majas. Ma ei küsi temalt, millal ta mind siia tõi või miks. Imedele küsimusi ei esitata.

Ma hakkan sööma. Ma söön ära kõik chapatti’d. Ma teen lõpu kõigile köögiviljadele. Joon ära kogu koka. Söön, nii et silmad pungis.

Nüüd on hilisõhtu. Ma olen söönud ja maganud. Smita on ikka veel minuga, aga nüüd olen ma tema magamistoas, istun suurel sinise kattega voodil. Tema magamistuba erineb minu endise tööandja, filmitäht Neelima Kumari omast. Tohutu suurte peeglite, karikate ja filmiauhindade asemel on riiulitel rivis raamatud ja suur pruun klaassilmadega mängukaru. Kuid nagu Neelimal, on ka Smital Sony televiisor ja koguni DVD-mängija.

Smita istub koos minuga voodiserval, sõrmede vahel plaadikarp. „Näe, ma sain sinu mängu DVD-salvestise koopia. Nüüd võime selle üksipulgi läbi võtta. Sa pead mulle täpselt selgitama, kuidas juhtus, et sa kõikidele küsimustele vastata oskasid. Ja sa pead mulle tõtt rääkima.”

„Tõtt?”„Isegi kui sa tõesti petsid, olen mina siin selleks, et sind kaitsta.

Seda, mida sa mulle räägid, ei saa kohtus sinu vastu kasutada.”Südamesse hiilivad esimesed kahtlused. Kas see naine on liiga hea,

et olla tõsi? Kas too kiilas Johnson on ta sokutanud selleks, et minult süütõendeid välja nuhkida? Kas ma võin seda naist usaldada?

Aeg otsustada. Ma võtan oma usaldusväärse üheruupialise mündi.

18

Kiri – teen temaga koostööd. Kull – ütlen talle head aega. Viskan mündi õhku. Kiri.

„Kas te Albert Fernandest tunnete?” küsin.„Ei. Kes ta on?”„Tal on Dharavis ebaseaduslik vabrik, kus toodetakse kellarih-

mapandlaid.”„Ja siis?”„Ta mängib matkat.”„Matkat?”„See on ebaseaduslik kaardimäng.”„Saan aru.”„Niisiis mängib Albert Fernandes matkat ja möödunud teisipäeval

vedas tal hämmastaval kombel.”„Mismoodi?”„Talle sattus üksteise järel viisteist võidukätt. Kas te suudate seda

uskuda? Viisteist kätt üksteise järel. Ta võitis sel õhtul viiskümmend tuhat ruupiat.”

„Ja siis? Ma ei näe ikka veel seost?”„Kas te aru ei saa? Temal vedas kaardimängus. Minul vedas te-

lemängus.”„Sa tahad öelda, et arvasid lihtsalt vastused ära ja puhta vedamise

tõttu tabasid kaksteist kaheteistkümnest vastusest märki?”„Ei. Ma ei arvanud vastuseid ära. Ma teadsin neid.”„Sa teadsid vastuseid?”„Jah. Kõigile küsimustele.”„Mis osa on siis vedamisel?”„Noh, kas mul ei vedanud, et esitati vaid neid küsimusi, millele

ma oskasin vastata?”Täit uskmatust väljendav ilme Smita näol ütleb kõik. Ma ei suuda

seda kauem taluda. Minus vallanduvad kurbus ja viha. „Ma tean, mida te arvate. Nagu Godbole, imestate teiegi, mida ma sinna telemängu otsisin. Nagu Godbole, usute teiegi, et mina kõlban vaid restoranis kanapraadi ja viskit serveerima. Et ma olen määratud koeraelu elama ja surema nagu putukas. On ju nii?”

19

„Ei, Ram.” Ta haarab mu käe. „Nõnda pole ma iialgi arvanud. Kuid sa pead aru saama. Kui ma tahan sind aidata, pean ma teadma, kuidas sa selle miljardi võitsid. Ja ma pean tunnistama, et mul on raske sellest aru saada. Taevake, isegi mina ei suudaks pooltele neist küsimustest vastata.”

„Noh, proua, ka meie, vaesed, võime küsimusi esitada ja vastuseid nõuda. Ja ma võin kihla vedada, et kui vaesed telemängu juhiksid, ei suudaks rikkad üheleainsalegi küsimusele vastata. Ma ei tea, milline valuuta on käibel Prantsusmaal, kuid ma võin teile öelda, kui palju raha võlgneb Shalini Tai meie kandi liiakasuvõtjale. Ma ei tea, kes käis esimesena Kuul, kuid ma võin öelda, kes tootis Dharavis esi-mesena ebaseaduslikke DVDsid. Kas te suudaksite minu mängus neile küsimustele vastata?”

„Kuule, Ram, ära ärritu. Ma ei tahtnud sind solvata. Ma tahan sind tõesti aidata. Aga kui sa ei petnud, pean ma teadma, kust sa vastuseid teadsid.”

„Ma ei oska seletada.”„Miks?”„Kas te panete oma hingetõmbeid tähele? Ei. Te lihtsalt teate,

et te hingate. Ma pole koolis käinud. Ma pole raamatuid lugenud. Kuid ma ütlen, et ma teadsin vastuseid.”

„Kas ma pean siis terve su eluloo ära kuulama, et vastuste allikast aru saada?”

„Võib-olla.”Smita noogutab. „Küllap see ongi lahendus. Lõppeks pole ju te-

lemäng niivõrd teadmiste, kuivõrd mälu proov.” Ta kohendab oma sinist dupatta’t ja vaatab mulle silma sisse. „Ma tahan sinu mälestusi kuulda. Kas sa võiksid päris algusest peale hakata?”

„See tähendab, oma sünniaastast? Esimesest aastast?”„Ei. Esimesest küsimusest. Kuid enne kui peale hakkame, Ram

Mohammad Thomas, luba mulle, et räägid tõtt.”„Te mõtlete nii, nagu filmides öeldakse: „Tõtt, täit tõtt ja ainult

tõtt”?”„Just nimelt.”

20

Ma tõmban sügavalt hinge. „Jah, ma luban. Kuid kus on püha raamat, millel vanduda? Gita, Koraan või Piibel, ükskõik milline neist ajab asja ära.”

„Mulle pole püha raamatut vaja. Mina olen sinu tunnistaja. Just nagu sina oled minu oma.”

Smita võtab sillerdava plaadi ümbrisest välja ning pistab DVD-mängijasse.

21

1000

KANGELASE SURM

KOLMAS KELL ON KÕLANUD. Lilla sametkardin peaks kohe tõusma. Tuled kustuvad pisitasa, kuni jäävad vaid punased lambid kirjaga VÄLJAPÄÄS, mis kumendavad pimedaks tõmbunud saalis nagu söed. Paismaisimüüjad ja karastusjookidega kauplejad asutavad minekule. Salim ja mina istume oma kohtadele. Esimene asi, mida te Salimist teadma peate, on see, et ta on minu sõber. Teine on see, et ta on hull india filmide järele. Kuid mitte kõikide india filmide järele. Ainult nende järele, kus mängib Armaan Ali.

Räägitakse, et kõigepealt oli Amitabh Bachchan. Siis tuli Shahrukh Khan. Nüüd on Armaan Ali. Tõeline märulikangelane. India kreeka jumal. Miljonite südamete murdja.

Salim armastab Armaani. Või täpsemini – jumaldab Armaani. Tema väike tuba chawl’is on pühamu. Selle seinu katavad kõiksugu plakatid, millel tema kangelane on üles võetud eri poosides. Nahk-tagiga Armaan. Armaan mootorratta seljas. Särgita, karvast rinda näitav Armaan. Armaan püssiga. Armaan hobuse seljas. Armaan basseinis, ümber trobikond kaunitare.

Me istume Bandra Kuningliku Kino esimese rõdu kohtadel A21 ja A22. Õigupoolest ei tohiks me siin istuda. Minu rinnataskusse pistetud piletitel ei seisa ESIMENE RÕDU 150 ruupiat. Neil seisab PARTERI ESIMENE RIDA 25 ruupiat. Kohanäitaja oli täna heas tujus ja tuli meile vastu. Ta ütles, et võime minna ja rõdul istuda, sest parter on niisama hästi kui tühi. Isegi rõdu on üsna tühi. Peale

22

Salimi ja minu istub meie ees ridades kõige rohkem paar tosinat inimest.

Kui Salim ja mina kinos käime, istume esimeses reas. Seal saab vilistada ja huilata. Salim arvab, et mida lähemal ekraanile sa istud, seda ligemal oled linal toimuvale. Ta ütleb, et võib käe sirutada ja peaaegu Armaani puudutada. Ta võib üle lugeda sooned Armaani biitsepsil, võib näha Armaani pruunikasroheliste silmade valgeid, peeni udukarvu Armaani lohuga lõual, väikest musta sünnimärki Armaani ilmekal ninal.

Mina pole Armaanist eriti vaimustatud. Minu meelest mängib ta igas filmis ühtemoodi. Kuid ka mulle meeldib istuda esimestes rida-des, hiiglaekraanile võimalikult lähedal. Sealt paistavad kangelanna rinnad isuäratavamad.

Nüüd on eesriie tõusnud ja ekraanil lööb hubisema elu. Kõigepealt näeme reklaame. Neist nelja eest maksavad erafirmad ja ühe eest riik. Meile räägitakse, kuidas koolis esirinda jõuda ja kriketitšempioniks saada, kui süüa hommikueineks maisihelbeid. Kuidas Spice’i lõhnavee kasutamine aitab kiirete autodega kihutada ja vingete tibide südant võita. (”Just seda kasutab Armaan,” hüüatab Salim.) Kuidas Roma seebi pruukimine aitab karjääri teha ja säravvalgeid rõivaid kanda. Kuidas Red & White’i viskit juues elada nagu kuningas. Ja kuidas sigarette suitsetades kopsuvähki surra.

Pärast reklaame on väike vaheaeg, kuni rulle vahetatakse. Me köhime kurgu puhtaks. Ja siis ilmub kinoekraanile tsensoritõend. See teatab, et film on tunnistatud alaealistele lubatuks, seda on seit-seteist rulli ja selle pikkus on 4639,15 meetrit. Tunnistusele on alla kirjutanud keegi proua M. Kane, tsensuurikomisjoni esinaine. Tema kirjutab alla kõigile tsensoritõenditele. Salim on mulle selle daami kohta tihti küsimusi esitanud. Ta kadestab tema tööd südamest. See naine näeb Armaani filme kõige esimesena.

Jooksma hakkavad algustiitrid. Salim teab kõiki selle filmi te-gijaid. Ta teab, kes on riietaja, kes juuksur, kes jumestaja. Ta teab peaprodutsendi, finantsjuhi, helitehniku ja kõigi assistentide nime. Ta ei räägi kuigi hästi inglise keelt, kuid oskab nimesid lugeda, isegi

23

neid, mis on väga väikeses kirjas. Ta on seda filmi juba kaheksa korda näinud ja iga kord jääb talle meelde uus nimi. Kui te aga praegu tema keskendunud ilmet näeksite, arvaksite, et ta vaatab mustalt turult ostetud piletiga esilinastust.

Paari minuti pärast ilmub Armaan Ali suurejooneliselt ekraanile: hüppab alla sinivalgelt helikopterilt. Salimi silmad lähevad põlema. Ma näen tema näol sedasama süütut erutust nagu siis, kui ta aasta tagasi esimest korda Armaani nägi. Näost näkku.

Salim tormab jooksuga sisse ja viskub näoli voodile.Ma kohkun. „Salim!... Salim!” hüüan. „Mis sinuga lahti on? Kuidas

sa nii vara tagasi oled?” Ma keeran ta selili. Ta naerab.„Täna juhtus väga kummaline lugu. See on mu elu kõige õnneli-

kum päev,” kuulutab ta.„Milles asi? Kas sa võitsid loteriil?”„Ei. See on veel parem kui loteriivõit. Ma nägin Armaan Alit.”Katkendlikult, hingetult toob Salim lagedale kogu loo. Kuidas ta

nägi Ghatkoparis oma päevast ringkäiku tehes Armaan Alit. Staar astus oma Mercedes Benzist välja ning sisenes viietärnihotelli. Salim sõitis parajasti bussiga, et viimane einekarp kliendile ära viia. Hetkel, mil ta silmas Armaani, hüppas ta kihutavast sõidukist maha, oleks äärepealt Maruti alla jäänud, ja jooksis järele näitlejale, kes parajasti hotelli pöörduksest sisse astus. Salimile astus uksel ette ja tõkestas tal tee pikakasvuline ja turske vormirõivastes valvur. „Armaan!” hõikas Salim, üritades meeleheitlikult staari tähelepanu köita. Armaan kuulis hõiget, seisatas poolel teel ja keeras ringi. Tema pilk tabas Salimi pilku. Ta naeratas vaevu märgatavalt, nookas kergelt tunnustuseks ja astus fuajeesse. Salim unustas eine ja tormas koju, et kuulutada mulle uudist täitunud unistusest. Üks Gawli Einetoojate klient jäi sel pärastlõunal tühja kõhuga.

„Kas Armaan paistab elus teistsugune kui ekraanil?” küsin.„Ei. Tegelikus elus näeb ta isegi parem välja,” vastab Salim. „Pikem

ja ilusam. Minu eluunistuseks on tal kätt suruda, vähemalt korra. Pärast seda ei pese ma kätt ilmselt kuu aega.”