Upload
others
View
0
Download
0
Embed Size (px)
Citation preview
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
RUUMILISE PLANEERIMINE JAOKS BIOLOOGILISTE
ANDMEKIHTIDE ETTEVALMISTAMINE HIIU MAAKONNA
MEREALAL EU-Life projekti „Mere kaitsealad Läänemere idaosas“ väljatöötatud elupaikade
klasside (EBHAB klassifikatsioon) leviku modelleerimine ja elupaika
moodustavate võtmeliikide leviku modelleerimine Hiiu maakonna merealal
Hange: 137931 176971 HD viitenumber 137931
Lepingu lõpptähtaeg: 17.12.2012
Tellija: Siseministeerium
Koostanud:
Georg Martin ja Jonne Kotta
Tallinn 2012
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
2
Sisukord
Sissejuhatus ................................................................................................................................................... 3
EBHAB merepõhja elupaikade klassifikatsioon ............................................................................................. 5
Mereelustiku levikut määravad keskkonnategurid .................................................................................... 15
Metoodika ................................................................................................................................................... 25
Tulemused ................................................................................................................................................... 29
Elupaigainfo olulisus merealade ruumilisel planeerimisel.......................................................................... 47
Kokkuvõte ................................................................................................................................................... 48
Kasutatud kirjandus .................................................................................................................................... 49
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
3
Sissejuhatus
Mereala ruumiline planeerimine on tänapäeval üks efektiivsemaid võimalusi korrastada
merealade ja mereressursside kasutus ja tagada merekeskkonna jätkusuutliku majandamise. Olles
suhteliselt uus teema nii rahvusvaheliselt laiemalt kui Läänemere piirkonnas on ta pälvinud
suhteliselt palju tähelepanu erinevate rahvusvaheliste projektide ja initsiatiivide näol.
Merealade ruumiline planeerimine on defineeritud Valitsusvahelise Okeanograafiakomitee
(Intergovernmental Oceanographic Commission, IOC) poolt kui „avalik protsess, mis analüüsib
ja jaotab merealadel inimtegevust, seda nii ruumiliselt kui ka ajaliselt. Selliste planeeringute
kaudu saavutatakse poliitiliste protsesside abil määratud majanduslikud ja sotsiaalsed
eesmärgid.“ Merekeskkonna jätkusuutliku kasutuse soodustamiseks käsitleb see protsess
kumulatiivselt erinevaid potentsiaalselt konfliktseid ja konkureerivaid merekasutusi.
Merealade ruumiline planeerimine on tulevikku suunatud protsess, mis on
isekohanemisvõimeline, põhineb teaduslikul informatsioonil ning nõuab põhjalikku arusaamist
mere füüsikaliste, biogeokeemiliste ja ökoloogiliste mustrite ja protsesside ning inimtegevuse
tagajärgede seostest, samuti eeldab nende parameetrite mõõtmise ning ennustamise võimekust
(Consortium for Ocean Leadership 2009). Sellistel eeldustel on tagatud ka jätkusuutlik
ressursikasutus. Merealade ruumilise planeerimise eripäraks on pidev informatsiooni ja andmete
defitsiit. Siit tulenevalt on heade planeeringute aluseks parima kättesaadava teaduslikku
andmestiku ja teooria operatiivne kogumine ja analüüs.
Merealade ruumiline planeerimine on välja toodud 20-ne parima tulevikku suunatud, planeeti
säästva, elukeskkonda parandava idee ja kontseptsiooni seas (World Changing Ideas: 20 Ways to
Build a Cleaner, Healthier, Smarter World. Scientific American, December 2009).
Merekeskkonna ja elustiku leviku iseärasuste teadmine tagab efektiivse mereruumi kasutuse,
kuna võimaldab:
• teadlikult vältida eri merekasutuste jaoks ebasobivat ruumieraldust,
• ökosüsteemipõhise meremajandamise rakendamist,
• säästlikku ressursikasutust,
• konfliktide ennetamist eri kasutuste vahel,
• vältida konflikte looduskaitseliste tegevuste ja muude mereruumi kasutuste vahel.
Viimaste aastakümnete jooksul on statistiliste mudelite kasutamine ökoloogilistes uuringutes üha
laiemalt levinud. Oluliselt on arenenud ka selliste mudelite matemaatiline teooria. Ka
mereökoloogias põhineb liikide või elupaikade leviku ennustamine erinevate keskkonna- ja
bioloogiliste muutujate vaheliste seoste formaliseerimisel.
Liikide ja elupaikade leviku ennustamisel on statistiline modelleerimine kasulik abivahend, kui
on vaja saada üldist hinnangut suurte alade kohta, mida ei ole võimalik aja- või rahapuudusel
välitööde käigus kaardistada. Alati tuleb selliste modelleerimiste puhul silmas pidada, et
modelleeritud tulemus näitab liikide potentsiaalsest levikumustrist, kuid kindlaid teadmisi
annavad vaid reaalsed mõõtmised. Lisaks liikide leviku ennustamisele aitavad mudelid mõista ja
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
4
mõõdistada keskkonnamuutujate ja bioloogiliste muutujate vahelisi statistilisi seoseid. Teadmisi
sellistest seostest saab kasutada lisaks bioloogiliste muutujate ruumilisele prognoosimisele ka
mitmesuguste teiste looduskaitseliste baas- ja rakendusteaduslike teemade käsitlemisel nagu
näiteks reostuse, kliimamuutuste ja võõrliikide mõju hindamisel.
Käesoleva töö eesmärgiks on EU-Life projekti „Mere kaitsealad Läänemere idaosas“
väljatöötatud elupaikade klasside leviku modelleerimine ja elupaika moodustavate võtmeliikide
leviku modelleerimine Hiiu maakonna merealal. Töös on kasutatud parimaid olemasolevaid
abiootilise keskkonna ja elustiku andmekihte. Modelleerimisel kasutati intellektitehnikat ja
statistilise analüüsi ühendavat uuenduslikku võimendatud regressioonipuu meetodit (BRT).
Modelleeritud kaardikihid on lisatud aruandele ArcGis shape ja MapInfo vektorformaadis.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
5
EBHAB merepõhja elupaikade klassifikatsioon
Elupaik on liigi või populatsiooni olemasoluks ja ontogeneesi läbimiseks vajalike abiootiliste ja
biootiliste tingimuste kogum ning ka selliste tingimustega ala (Masing, 1992). Merekeskkonnas
on eristatavad kaks üldist elupaika – merepõhi ehk bentaal ja veesammas ehk pelagiaal. Nii
merepõhi kui veesammas on oma füüsikalis-keemiliste omaduste ja/või seda asustavate
organismide alusel klassifitseeritav väga paljudeks erinevateks elupaikadeks.
Eestis kasutatakse kahte peamist merepõhja elupaikade klassifikatsiooni – EBHAB ja
loodusdirektiivi lisa I elupaikade klassifikatsioon. Eesmärgi poolest on tegu täiesti erinevate
klassifikatsioonidega. EBHAB klassifikatsioon (Martin et al. 2010) klassifitseerib kogu
merepõhja eluta- ja eluslooduse selliste kriteeriumite alusel, mis võimaldab igas merepõhja
punktis määratleda elupaika. Loodusdirektiivi lisas I on toodud ainult Euroopa mastaabis kaitset
väärivad elupaigatüübid ja seetõttu ei ole loodusdirektiivist lähtuva klassifikatsiooni alusel
võimalik omistada elupaigatüüpi igale punktile meres vaid ainult nendele, mis vastavad
Loodusdirektiivi lisas I toodud elupaigatüüpide kriteeriumitele. Loodusdirektiivi lisas I toodud
kaitset väärivad elupaigatüübid klassifitseeritakse kas eluta looduse või eluta ja eluslooduse
parameetrite alusel, lähtudes loodusdirektiiviga seotud juhendmaterjalidest ja pidades silmas
Eesti mereala iseärasusi. EBHAB on EL-i LIFE-Loodus programmi projekti „Merekaitsealad
Läänemere idaosas“ (projekti kodulehekülg http://lifempa.balticseaportal.net/) raames välja
töötatud elupaikade klassifikatsioon, mis on loodud Läänemere idaosa rannikumerealade
inventeerimise vajadusi silmas pidades. EBHAB klassifikatsioon klassifitseerib kogu merepõhja,
põhinedes kolmel peamisel komponendil:
avatus lainetusele: varjatud, mõõdukalt avatud, avatud;
põhja substraat: pehme, kõva;
põhjaelustik: elupaika loova liigi või kõrgema taksonoomilise üksuse piisav esindatus (katvus
vähemalt 10 %).
Nende komponentide alusel on kirjeldatud 25 elupaika, millest 18 leiduvad ka Eesti
rannikumeres. Ülevaate EBHAB süsteemi Eestis leiduvatest elupaikadest annab tabel 1. Ühe
puudusena EBHAB süsteemi juures tuleb märkida, et LIFE projekti pilootalade seas olid
esindatud vaid rannikulähedased piirkonnad. Seetõttu puudub selles süsteemis Eesti jaoks
„avatud“ mereala, kuigi sisuliselt on sellised alad Eestis olemas. Lisaks ei pruugi 20 m
sügavuskriteerium kõige paremini peegeldada footilise ja mittefootilise tsooni piiri – eriti just
avamere tingimustes võivad taimed levida tunduvalt sügavamale kui 20 m.
EBHAB klassifikatsioon põhineb paljuski merepõhja elustiku võtmeliikide iseloomustamisel.
Need võtmeliigid on enamasti määravaks mereelustiku koosluse kujundajaks ja omavad seetõttu
suurt tähtsust kogu mereökosüsteemi jaoks. Kuna need võtmeliigid on tähtsad ka omaette, mitte
ainult kui EBHAB elupaiga klassifikatsiooniühikute määrajana anname siin lühida ülevaate
nendest liikidest.
Mändvetikad
Mändvetikad (Charophyta) on üheks oluliseks ja omapäraseks vetikarühmaks. Selle enamasti
magevees leviva hõimkonna liigid esinevad suhteliselt ohtralt ka riimveelises Läänemeres.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
6
Mändvetikaid esineb kogu Läänemeres, perekond mändvetikas liike on kirjeldatud 12. Sile
mändvetikas (Chara connivens) on Läänemeres võrdlemisi haruldane, kuid Eestis pole liik
ohustatud. Meie vetes levib arvukalt ka ruuge mändvetikas (C. tomentosa). Mändvetikad
esinevad enamasti mudastel või liivastel, lainetuse eest kaitstud põhjadel. Nad on häirimata,
puhta looduskeskkonna indikaatoriteks.
Põisadru
Põisadru (Fucus vesiculosus) on Eesti rannikumere kõige suuremõõtmelisem vetikaliik. Põisadru
taime pikkus võib ulatuda kuni 80−90 cm-ni ja biomass ruutmeetril kuni 500−800 g kuivkaalus.
On hinnatud, et põisadru taim võib elada kuni 25 aastat vanaks. Põisadru kooslused on meie
rannikumere kõige liigirikkamad ja levivad praktiliselt kogu meie rannikumeres. Kõige
idapoolsemaks põisadru koosluste leviku piiriks jääb Letipea neem Soome lahes. Põisadru
kooslusi esineb kõvadel põhjadel ka Väinameres ja Liivi lahes.
Agarik
Punavetikas, Furcellaria lumbricalis ehk agarik on Eesti rannikuvete üheks tuntumaks
punavetikaks, mis levib peaaegu kogu Eesti rannajoone ulatuses. Läänemeres esineb sellel
vetikaliigil kaks vormi - kinnituv ja lahtine ehk triiviv vorm.
Agariku kinnituv vorm Furcellaria lumbricalis f. lumbricalis ( = F. fastigiata) on Läänemeres
väga tavaline. Tema punakaspruunide silinderjate, enamasti dihhotoomselt, tihti korrapäratult
hargnenud põõsataoliste kõhrjate talluste läbimõõt on 0,5−0,9 mm ja pikkus 4−20 cm. Taim
kinnitub risoidide abil kividele, paeplaatidele või limuste kodadele. Esineb iseseisvate
kooslustena ja moodustab assotsiatsioone teiste punavetikatega nagu Ceramium rubrum,
Polysiphonia nigrescens, Rhodomela confervoides (Trei, 1991).
Agariku lahtise vormina on enamikus Läänemere vetikate süstemaatikat käsitlevates uuringutes
kirjeldatud ainult ühte vormi - Furcellaria lumbricalis f. aegagropila. See kujutab endast tihedat,
kiirjate harudega peaaegu kerakujulist 5−12 cm läbimõõduga tallust, millel puuduvad risoidid.
Selline radiaalsümmeetrilise ehitusega vetruv tallus rullub lainetuse jõul ideaalselt mööda lagedat
merepõhja (Trei, 1991).
Eesti vetes, Kassari lahes kasvava agariku puhul pole aga tegemist eelkirjeldatud vormiga. Seal
on taimed põhjal lahtiselt, omavahel läbipõimunud sassis massina. Kassari lahe agarik on kujult
kinnitunud F. lumbricalis f. lumbricalis ja kinnitumata F. lumbricalis f. aegagropila vahepealne
vorm. Tema tallustel puuduvad esimesele omased kinnitumis- ja paljunemisorganid ning teisele
iseloomulik radiaalsümmeetria. Taimede pikkus on keskmiselt 4–4,5 cm ja talluste läbimõõt 0,5–
0,8 mm. Harunemine on enamasti ebakorrapärane, kuid üsna sageli esineb ka dihhotoomset
harunemist. Vaadeldava vetika värvus varieerub rohekaspruunist ja kahvatupunasest
mustjaspunaseni. Lahtine agarik moodustab Väinameres koos punavetika Coccotylus
truncatus’ega omaette koosluse (Trei, 1991).
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
7
Pikk merihein
Läänemeres esinevad meriheintest vaid kaks liiki ning üks, pikk merihein Zostera marina,
kasvab ka Eesti rannikumeres. Merihein on laialt levinud põhjapoolkera rannikuvetes ning
seetõttu on liigi bioloogia suhteliselt hästi uuritud. Samas Eesti rannikumeres, kus merihein
kasvab oma soolsustaluvuse piiril, on andmeid nende koosluste kohta vähe. Pikk merihein on
oma ökoloogiliselt funktsioonilt väga lähedane põisadrule, täites samasugust, elupaika
kujundavat funktsiooni mõõdukalt avatud pehmetel põhjadel. Merihein on üks vähestest liikidest
mida peetakse Läänemeres puhta, puutumatu ja häirimata keskkonna indikaatoriteks.
Muud kõrgemad taimed
Merelise levikuga õistaimed ei moodusta ühtset taksonoomilist rühma, kuid on vaadeldavad
ühtse ökoloogilise ühikuna. Õistaimed stabiliseerivad substraati, kus nad kasvavad, suurendavad
elupaigalist mitmekesisust ning seega pakuvad paremaid varje- ning toitumistingimusi mitmetele
assotseerunud taime- ning loomaliikidele. Eesti rannikumeres esineb kuni paarkümmend erinevat
kõrgema taime liiki. Enamus nendest on mageveeliigid, mis on kohanenud Läänemere
riimveeliste tingimustega. Omaette kooslusi moodustavad need reeglina madalates, pehme
põhjaga, lainetuse eest suhteliselt kaitstud piirkondades. Kõrgemad taimed on olulised maismaalt
tuleva toitainevoo väljafiltreerimisel, samuti on neil tähtis roll kalade kudemis- ja varjumisalana
Rändkarp
Rändkarp (Dreissena polymorpha) pärineb Ponto-Kaspia basseinist. Tal on 3–5 cm pikkune
rohekaskollane väga muutliku kujuga koda. Koja pinnal on sageli ristipidi paiknevad või
siksakilised pruunid ribad. Rändkarbil teatakse hulgaliselt alamliike. Eestis piirdub rändkarbi
levik enim magestunud merepiirkonadega ning mageveekogudega. Liik asustab peamiselt kõvu
põhju, kuid võib elada ka pehmetel setetel. Liigile on iseloomulik kobardumine, mille tagajärjel
tekib uutele rändkarpidele soodus kõva pinnas. Suurimad sügavused, kus elujõulisi rändkarbi
populatsioone on leitud, ei ületa tavaliselt kümmet meetrit. Olles aktiivne filtreerija võib arvukas
rändkarbipopulatsioon oluliselt pidurdada veekogu eutrofeerumisprotsesse.
Südakarp
Söödav südakarp (Cerastoderma glaucum) eelistab liivast põhja ja elab valdavalt madalas (alla
10 meetrises) rannavees. Üsna harva leidub teda kuni 25 meetri sügavuseni. Sarnaselt
rändkarbile toitub südakarp peamiselt planktonvetikatest. Kuna liigi asustustihedus pole väga
suur, siis ei suuda südakarp rändkarbile omase efektiivsusega vee toitelisust vähendada.
Balti lamekarp
Balti lamekarp (Macoma balthica) on väga laia ökoloogilise amplituudiga ning talub väga
madalaid soolsuse väärtusi ning kehvasid hapnikuolusid. Sellest tulenevalt on tegemist kõige
laialdasemalt levinud ja suurema arvukusega limuseliigiga Läänemere pehmetel põhjadel. Balti
lamekarp asustab arvukamalt kuni 40 meetriseid merealasid. Kui hapnikuolud on soodsad,
laskub ta märgatavalt sügavamale, enam kui 100 meetriste sügavusteni.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
8
Liiva-uurikkarp
Liiva-uurikkarp (Mya arenaria) on Põhja-Ameerikast sisse toodud võõrliik. Liiva-uurikkarp
eelistab pehmeid setteid ning asustab peamiselt madalaid, alla 10 meetri sügavusega alasid. Liik
toitub taimsest hõljumist.
Söödav rannakarp
Söödav rannakarp (Mytilus trossulus) kinnitub kõvadele substraatidele. Olles filtreerija sõltub
liik taimse hõljumi rohkusest. Sellest tulenevalt on söödavat rannakarpi eriti massiliselt
intensiivse veevahetusega merealadel – väinades ning rannikunõlvadel. Suurte arvukuste juures
suudab söödav rannakarp pidurdada inimtekkelisi eutrofeerumisprotsesse. Läänemeres levib liik
arvukamalt kuni 40 meetri sügavuseni. Tegemist on kõige massilisema Läänemere
põhjaloomastiku liigiga kivistel põhjadel.
Tabel 1. EL-i LIFE-Loodus projekti „Merekaitsealad Läänemere idaosas“ raames välja töötatud
rannikumere elupaikade klassifikatsiooni (EBHAB) Eesti rannikumeres leiduvad elupaigad.
Tabeli ääristel hallil taustal on horisontaalis lainetusele avatuse klassid ja vertikaalis
põhjasubstraadi klassid. Number tähistab elupaiga numbrit ja numbri taga on domineeriv
põhjaelustiku liik või rühm.
VARJATUD MÕÕDUKALT AVATUD
K
Õ
V
A
1. põisadru
2. karbid ja tõruvähk
3. ilma kindla liigilise domineerimiseta
8. põisadru
9. agarik
10. karbid ja tõruvähk
11. kindla liigilise domineerimiseta, sügavus < 20 m
12. kindla liigilise domineerimiseta, sügavus > 20 m
P
E
H
M
E
4. õistaimed (v.a pikk merihein)
5. mändvetikad
6. karbid
7. ilma kindla liigilise domineerimiseta
13. pikk merihein
14. õistaimed (v.a pikk merihein)
15. mändvetikad
16. agarik
17. karbid
18. ilma kindla liigilise domineerimiseta
EBHAB Elupaikade iseloomustus
Käesolevaks hetkeks on Eesti merealal läbi viidud mereelupaikade inventuure erinevate
projektide käigus kokku pindalal veidi üle 9000 km2 (TÜ eesti Mereinstituut 2012). Allolevad
EBHAB elupaikade leviku hinnangud on antud absoluutväärtusena olemasolevate andmete
põhjal.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
9
EBHAB Elupaik nr 1 – varjatud kõvad põhjad põisadruga (Fucus vesiculosus)
Kirjeldus: Lainetuse eest varjatud põisadru domineerimisega kõva põhjasubstraadiga
elupaik, kus teiste taimeliikide biomass jääb tavaliselt alla 10%. Taimedest levinumad
veel karevetikas (Cladophora glomerata), pruunvetikas (Pilayella littoralis), harilik
heinmuda (Ruppia maritima). Põhjaselgrootutest levinuim vesiking (Theodoxus
fluviatilis). Elupaik on liigirohke taimestiku ja loomastikuga. Põhjasetetes domineerivad
erineva suurusega kivid ja paeplaat, kuid kuna tegemist on lainetuse eest varjatud
elupaigaga, siis esineb ka pehmeid setteid. Sügavuslevik 0,2–6 m. Soolsuse miinimum ca
4 psu.
Leviku ulatus Eesti merealal: Soome lahes Vergi poolsaarest Pakri poolsaareni,
Väinameri, Liivi lahe põhjaosa.
Levikumuster: Vähelevinud elupaik, esineb väikeste laikudena tugeva lainetuse eest
varjatud kõva põhjaga aladel.
Elupaiga pindala merepõhjal väliuuringutega kaetud aladel 6 km2.
EBHAB Elupaik nr 2 – varjatud kõvad põhjad karpide ja tõruvähiga (Balanus improvisus)
Kirjeldus: Lainetuse eest varjatud söödava rannakarbi (Mytilus trossulus) ja tõruvähi
domineerimisega elupaik, kus põhjasubstraadis valdavad erineva suurusega kivid ja
paeplaat. Kuna tegemist on lainetuse eest varjatud elupaigaga, siis esineb ka pehmeid
setteid. Taimedest esineb sagedamini agarikku (Furcellaria lumbricalis) ja pruunvetikat
(Sphacelaria arctica). Sügavuslevik 1–20 m. Soolsuse miinimum ca 2 PSU.
Leviku ulatus: Soome lahe idaosa, Väinameri, Liivi lahe põhjaosa.
Levikumuster: Vähelevinud elupaik, esineb väikeste üksikute laikudena lainetuse eest
varjatud kõva põhjaga aladel.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 5 km2.
EBHAB Elupaik nr 3 – varjatud kõvad põhjad kindla liigilise domineerimiseta
Kirjeldus: Lainetuse eest varjatud kõva põhjasubstraadiga elupaik, kus ükski elustiku
tunnusliik ei esine suurema katvusega kui 10%. Samas võib esineda kõiki kõvade
põhjade tunnusliike 10%-st madalama katvusega. Madalamatel aladel võib leiduda
erinevaid niitjaid rohe-, pruun- ja punavetikaid. Taime- ja loomaliikide arv madalam, kui
elupaikades nr 1 ja 2. Sügavuslevik 0–20 m, alumine soolsuspiir 1 PSU.
Leviku ulatus: Soome lahe keskosa, Väinameri, Liivi lahe põhjaosa.
Levikumuster: Vähelevinud elupaik, esineb väikeste laikudena tugeva lainetuse eest
varjatud kõva põhjaga aladel.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 7 km2.
EBHAB Elupaik nr 4 – varjatud pehmed põhjad kõrgemate taimedega (v.a pikk merihein)
Kirjeldus: Lainetuse eest varjatud pehme põhjasubstraadiga elupaik, kus domineerivad
kõrgemad taimed. Põhjasettes on ülekaalus muda, savi, liiv, kuid võib esineda ka kive.
Domineerivateks kõrgemateks taimedeks on sagedamini penikeeled (Potamogeton spp.),
harilik heinmuda (Ruppia maritima), harilik hanehein (Zannichellia palustris), tähk-
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
10
vesikuusk (Myriophyllum spicatum). Peale kõrgemate taimede võib esineda mitmeid
niitjaid rohe- ja pruunvetikaid, põisadru, mändvetikaid. Põhjaloomastikus domineerivad
teod ja kaevuvad karbid. Sügavuslevik 0,2–8 m. Soolsuse miinimum ca 1 PSU.
Leviku ulatus: Soome lahe keskosast kuni Pärnu laheni.
Levikumuster: Laialt levinud elupaik, mis on seotud enamasti poolsaarte ja saarte poolt
varjatud merealadega. Suuremad alad paiknevad Väinameres.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 268 km2.
EBHAB Elupaik nr 5 – varjatud pehmed põhjad mändvetikatega
Kirjeldus. Lainetuse eest varjatud pehme põhjasubstraadiga elupaik, kus domineerivad
mändvetikad. Põhjasettes on ülekaalus muda, savi ja liiv. Võrreldes elupaigaga nr 4 on
setted üldiselt peenemateralised ja suurema orgaanilise aine sisaldusega.
Domineerivateks taimeliikideks võivad olla erinevad mändvetikad (Chara spp.) või
pesajas tolüpell (Tolypella nidifica). Lisaks mändvetikatele võib märkimisväärselt
esineda niitjaid rohevetikaid ja kõrgemaid taimi. Põhjaloomastik on enamasti liigivaene
ja domineerivad limused. Elupaik levib 0–4 m sügavuses ja soolsustingimustes 0–7 PSU.
Leviku ulatus. Soome lahe keskosast Liiv lahe põhjaosani.
Levikumuster. Laialt levinud elupaik, mis on seotud enamasti lainetuse eest varjatud
lahtedega.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 185 km2.
EBHAB Elupaik nr 6 – varjatud pehmed põhjad karpidega
Kirjeldus: Lainetuse eest varjatud pehme põhjasubstraadiga elupaik, kus elustikus
domineerivad sette sees elavad karbid (limused). Põhjasubstraadis valdavad muda, savi,
liiv, kuid vähesel määral võib esineda ka suurema osakeste läbimõõduga setteid.
Taimestiku mitmekesisus ja biomass on madal. Sagedamini esineb põisadru (Fucus
vesiculosus), agarikku (Furcellaria lumbricalis, peamiselt lahtine vorm) ja niitjaid
vetikaid. Põhjaloomastikus domineerivad sette sees elavad karbid balti lamekarp
(Macoma balthica), söödav südakarp (Cerastoderma glaucum) ja liiva-uurikkarp (Mya
arenaria). Põhjaelustiku liigirikkus on madal. Elupaik levib sügavuses 0–20 m ja
soolsuse miinimum on ca 3 PSU.
Leviku ulatus: Soome lahe keskosast Liivi lahe põhjaosani.
Levikumuster: Laialt levinud elupaik, mis on seotud eelkõige suuremate varjatud
lahtedega.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 353 km2.
EBHAB Elupaik nr 7 – varjatud pehmed põhjad kindla liigilise domineerimiseta
Kirjeldus: Lainetuse eest varjatud pehme põhjasubstraadiga elupaik, kus ükski elustiku
tunnusliik ei esine suurema katvusega kui 10%. Samas võib esineda kõiki pehmete
põhjade tunnusliike 10%-st madalama katvusega. Põhjasubstraadis valdavad pehmed
setted nagu muda, savi, liiv, kuid vähesel määral võib esineda ka suurema osakeste
läbimõõduga setteid. Elupaik levib 0–20 m sügavuses. Soolsuse miinimum läheneb
nullile.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
11
Leviku ulatus: Soome lahe keskosast Liivi lahe põhjaosani (sealhulgas ka Pärnu laht)
Levikumuster: Laialt levinud elupaik, mis on seotud eelkõige suuremate varjatud
lahtedega.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 384 km2.
EBHAB Elupaik nr 8 – mõõdukalt avatud kõvad põhjad põisadruga
Kirjeldus: Lainetusele mõõdukalt avatud kõva põhjasubstraadiga elupaik, kus elustiku
dominantliigiks on põisadru (Fucus vesiculosus). Põhjasubstraadis on valdavad erineva
suurusega kivid ja paeplaat. Põhjataimestiku ja -loomastiku liigirikkus on suur. Lisaks
põisadrule võib esineda kõiki kinnitunud vetikaid. Põhjaloomastiku olulisimaks liigiks on
tavaliselt söödav rannakarp (Mytilus trossulus), aga esineda võib kõiki taimestikuvööndi
selgrootuid. Sügavuslevik 0,2–10 m. Soolsuse miinimum tavaliselt 4 PSU, harvem kuni 2
PSU.
Leviku ulatus: Soome lahe keskosast Liivi lahe keskosani (Ruhnu saar).
Levikumuster: Võrdlemisi laialt levinud elupaik, mis on seotud peamiselt poolsaarte
tippude ja teiste avatud madalaveeliste kiviste merepiirkondadega.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 56 km2.
EBHAB Elupaik nr 9 – mõõdukalt avatud kõvad põhjad agarikuga
Kirjeldus: Lainetusele mõõdukalt avatud kõva põhjasubstraadiga elupaik, kus elustiku
dominantliigiks on agarik (Furcellaria lumbricalis). Põhjasubstraadis valdavad erineva
suurusega kivid ja paeplaat. Rohkelt võib esineda ka põisadru (Fucus vesiculosus) ja
söödavat rannakarpi (Mytilus trossulus). Üsna rohkelt võib esineda ka niitjaid pruun- ja
punavetikaid. Liigirikkus on tunduvalt madalam kui elupaigas nr 8. Sügavuslevik 4–15
m, soolsuse miinimum 4 PSU.
Leviku ulatus: Soome lahe keskosast Liivi lahe põhjaosani.
Levikumuster: Võrdlemisi laialt levinud elupaik, mis on seotud peamiselt poolsaarte
tippude, nö avamere madalike ja teiste avatud madalaveeliste kiviste mereala
piirkondadega.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 75 km2.
EBHAB Elupaik nr. 10 – mõõdukalt avatud kõvad põhjad karpide ja tõruvähiga
Kirjeldus: Lainetusele mõõdukalt avatud kõva põhjasubstraadiga elupaik, kus elustiku
dominantliigiks on kas söödav rannakarp (Mytilus trossulus), rändkarp (Dreissena
polymorpha) või tavaline tõruvähk (Balanus improvisus). Põhjasubstraadis valdavad
erineva suurusega kivid ja paeplaat. Taimestik on liigivaene; tüüpilisemad taimed on
agarik (Furcellaria lumbricalis), niitjad pruun- ja punavetikad. Elupaik levib 0,2 kuni 20
m sügavusel. Minimaalne soolsus 4 PSU, aga ilmselt on võimalik levik kuni mageveeni,
kui dominantliigiks on rändkarp.
Leviku ulatus: Soome lahe keskosast kuni Liivi lahe keskosani (Ruhnu saar).
Levikumuster: Laialt levinud elupaik, mis on seotud lainetusele avatud kõvapõhjaliste
mereala piirkondadega, sealhulgas nö avameremadalikega.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 306 km2.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
12
EBHAB Elupaik nr 11 – mõõdukalt avatud kõvad põhjad kindla liigilise domineerimiseta,
sügavus alla 20 m
Kirjeldus: Lainetusele mõõdukalt avatud kõva põhjasubstraadiga elupaik footilises
tsoonis, kus ükski elustiku tunnusliik ei esine suurema katvusega kui 10%. Samas võib
esineda kõiki kõvade põhjade tunnusliike 10%-st madalama katvusega. Põhjasubstraadis
valdavad erineva suurusega kivid ja paeplaat. Taimestik on suhteliselt liigivaene,
levinumad on niitjad vetikad. Mitmeaastaste vetikate kasv on piiratud tugeva lainetuse ja
jää mõju tõttu ning sügavamal vähese valguse tõttu. Põhjaloomastikus domineerivad
söödav rannakarp (Mytilus trossulus), tavaline tõruvähk (Balanus improvisus), teod;
taimestiku olemasolul võib leiduda kõiki taimestikuvööndi selgrootuid. Sügavuslevik 0–
20 m.
Leviku ulatus: Soome lahe keskosast kuni Liivi lahe keskosani (Ruhnu saar).
Levikumuster: Laialt levinud elupaik, mis on seotud lainetusele avatud kõvapõhjaliste
mereala piirkondadega sealhulgas ka avameremadalikega.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 180 km2.
EBHAB Elupaik nr 12 – mõõdukalt avatud kõva põhjad kindla liigilise domineerimiseta,
sügavus üle 20 m
Kirjeldus: Lainetusele mõõdukalt avatud kõva põhjasubstraadiga elupaik afootilises
tsoonis, kus ükski elustiku tunnusliik ei esine suurema katvusega kui 10%. Samas võib
esineda kõiki kõvade põhjade selgrootutest tunnusliike 10%-st madalama katvusega.
Põhjasubstraadis valdavad klibu, erineva suurusega kivid ja paeplaat.
Klassifikatsioonisüsteemi kohaselt puuduvad taimed täielikult. 2009–2011 aastal
läbiviidud mitmete avameremadalike põhjaelupaikade inventuuride käigus on siiski leitud
taimi märgatavalt sügavamalt kui 20 m. Seetõttu vajaks klassifikatsioonisüsteem
parandamist. Selgrootutest on levinumad söödav rannakarp (Mytilus trossulus) ja
hüdraloomad.
Leviku ulatus: Soome lahe kesk- ja lääneosa, Saaremaast ja Hiiumaast läände jäävad
mereala piirkonnad.
Levikumuster: Võrdlemisi vähese levikuga elupaik, mis on seotud rannikust eemal
asuvate sügavamate lainetusele avatud kõva põhjaga aladega.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 48 km2.
EBHAB Elupaik nr 13 – mõõdukalt avatud pehmed põhjad pika meriheinaga
Kirjeldus: Lainetusele mõõdukalt avatud pehme põhjasubstraadiga elupaik, kus
dominantliigiks on pikk merihein (Zostera marina). Põhjasubstraadis domineerib liiv.
Lisaks meriheinale võib leiduda eelkõige teisi kõrgemaid taimi ja ka niitjaid vetikaid.
Põhjaloomastikus domineerivad settes elavad karbid. Elupaik levib sügavuses 2 kuni 6
meetrit ja soolsuse miinimum on ca 5 PSU.
Leviku ulatus: Soome lahe keskosast kuni Liivi lahe põhjaosani.
Levikumuster: Võrdlemisi laialt levinud elupaik, mis on seotud mõõdukalt avatud
madalate liivapõhjaliste mereala piirkondadega. Enamlevinud Väinameres.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
13
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 151 km2.
EBHAB Elupaik nr 14 – mõõdukalt avatud pehmed põhjad kõrgemate taimedega (v.a pikk
merihein)
Kirjeldus: Lainetusele mõõdukalt avatud pehme põhjasubstraadiga elupaik, kus
dominantliigiks on mõni kõrgem taim välja arvatud pikk merihein (Zostera marina).
Põhjasubstraadis valdavad muda, savi, liiv, vähesel määral võib esineda kive.
Dominantliigiks võivad olla kõik Eesti mereala piirkondades levivad kõrgemad taimed,
kuid sagedamini on selleks penikeeled (Potamogeton spp.), hanehein (Zannichellia
palustris) või harilik heinmuda (Ruppia maritima). Lisaks kõrgematele taimedele võib
selles elupaigas tihti kasvada mändvetikaid, niitjaid rohe- ja pruunvetikaid ning põisadru
(Fucus vesiculosus). Põhjaloomastikus domineerivad kaevuvad karbid, kuid rohkesti võib
leiduda ka erinevaid taimestikuvööndi vähilaadseid ja tigusid. Elupaik on levinud
sügavuses 2–6 m ja soolsuse miinimum on ca 2 PSU.
Leviku ulatus: Soome lahe keskosast Liivi lahe põhjaosani, sealhulgas Pärnu laht.
Levikumuster: Laialt levinud elupaik, mille levik seotud lainetusele mõõdukalt avatud
peamiselt liivase põhjaga madalate mereala piirkondadega.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 242 km2.
EBHAB Elupaik nr 15 – mõõdukalt avatud pehmed põhjad mändvetikatega
Kirjeldus: Lainetusele mõõdukalt avatud pehme põhjasubstraadiga elupaik, kus
dominantliigiks on mändvetikad (Chara spp.) või pesajas tolüpell (Tolypella nidifica).
Põhjasubstraadis valdavad savi, liiv ja kruus. Lisaks mändvetikatele esineb kõrgemaid
taimi ja niitjaid vetikaid. Põhjaloomastikus domineerivad sette sees elavad karbid.
Elupaiga sügavuslevik 0,2–5 m. Minimaalseks soolsuseks ca 1 PSU.
Leviku ulatus: Soome lahe lääneosast kuni Liivi lahe põhjaosani.
Levikumuster: Suhteliselt vähelevinud elupaik, mida leidub Väinamere ja Saaremaa
ümbruse mõõdukalt avatud madalates pehme põhjaga mereala piirkondades.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 51 km2.
EBHAB Elupaik nr 16 – mõõdukalt avatud pehmed põhjad agarikuga.
Kirjeldus: Lainetusele mõõdukalt avatud pehme põhjasubstraadiga elupaik, kus
dominantliigiks on agarik (Furcellaria lumbricalis). Antud elupaiga võib jagada kaheks
peamiseks alatüübiks: 1) lahtise agariku kooslus Väinameres saviliivase põhjaga aladel,
2) kinnitunud agarikuga elupaigad segapõhjaga aladel. Väinamere lahtise agariku
koosluses leidub lisaks agarikule märkimisväärselt ka teist kinnitumata punavetikat
Coccotylus truncatus. Nimetatud lahtised punavetikad moodustavad merepõhja kuni 0,3
m paksuse mati. Tavaliselt moodustab agarik 60–70% biomassist ja C. truncatus 30–35%
ning teiste taimede osakaal jääb alla 5%. Põhjaloomastikus on levinumaks liigiks söödav
rannakarp (Mytilus trossulus). Sügavuslevik 3–9 m, soolsus ca 6 PSU. Kinnitunud
koosluste puhul on põhjasubstraadis ülekaalus pehme settena kvalifitseeruvad liiv ja
kruus, kuid rohkesti esineb ka erineva suurusega kive, mis on kasvusubstraadiks
agarikule ja teistele vetikatele nagu põisadru (Fucus vesiculosus) ja erinevad niitjad
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
14
pruun- ja punavetikad. Põhjaloomastikus domineerib söödav rannakarp (Mytilus
trossulus). Elupaiga sügavuslevik 4–20 m, soolsuse miinimum ca 5 PSU.
Leviku ulatus: Lahtise agarikuga elupaik ainult Väinameres. Kinnitunud agarikuga
elupaik Soome lahe keskosast kuni Liivi lahe põhjaosani.
Levikumuster: Lahtise agarikuga elupaik levinud ainult Väinameres, eelkõige Soela väina
ja Hiiumaa laidude vahele jäävas mereala osas. Kinnitunud agarikuga elupaigad levinud
väikeste laikudena Soome lahes; suuremad laigud Vormsist loodes ja Saaremaa
lõunarannikul.
Elupaiga pindala: lahtise agarikuga elupaik Väinameres 262 km2, kinnitunud agarikuga
elupaik 238 km2.
EBHAB Elupaik nr 17 – mõõdukalt avatud pehmed põhjad karpidega
Kirjeldus: Lainetusele mõõdukalt avatud pehme põhjasubstraadiga elupaik, kus elustikus
domineerivad sette sees elavad karbid (limused). Põhjasubstraadis valdavad savi, liiv,
kruus. Sette sees elavateks karbiliikideks on balti lamekarp (Macoma balthica), söödav
südakarp (Cerastoderma glaucum), liiva-uurikkarp (Mya arenaria). Madalamatel aladel
võib leida paljusid pehmete põhjade taimeliike, kuid nende katvus jääb alla 10%. Elupaik
võib esineda igasugustes sügavustes ja soolsuse miinimumiks on ca 2 PSU.
Leviku ulatus: Kogu Eesti mereala.
Levikumuster: Äärmiselt laialt levinud elupaik, leidub kõikides uuritud Eesti mereala
piirkondades.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 2 690 km2.
EBHAB Elupaik nr 18 – mõõdukalt avatud pehmed põhjad kindla liigilise domineerimiseta
Kirjeldus: Lainetusele mõõdukalt avatud pehme põhjasubstraadiga elupaik, kus ükski
elustiku tunnusliik ei esine suurema katvusega kui 10%. Samas võib esineda kõiki
pehmete põhjade tunnusliike 10%-st madalama katvusega. Põhjasubstraadis valdavad
pehmed setted nagu muda, savi, liiv, kuid vähesel määral võib esineda ka suurema
osakeste läbimõõduga setteid. Loomastikus on enamlevinud kaevuvad karbid, tavaline
harjasliimukas (Hediste diversicolor). Madalamatel aladel võib leida paljusid pehmete
põhjade taimeliike, kuid nende katvus jääb alla 10%. Elupaik võib esineda igasugustes
sügavustes ja soolsustingimustes.
Leviku ulatus: Kogu Eesti mereala.
Levikumuster: Äärmiselt laialt levinud elupaik, leidub kõikides uuritud Eesti mereala
piirkondades.
Elupaiga pindala merepõhja väliuuringutega kaetud aladel 3 687 km2.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
15
Mereelustiku levikut määravad keskkonnategurid
Mereelustiku levikut mõjutavad nii merekeskkonna füüsikalised kui bioloogilised omadused.
Füüsikalised tingimused määravad elupaiga kvaliteedi ja loovad keskkonna, kus elustiku
kooslused suudavad areneda. Bioloogilised parameetrid mõjuvad elustiku koosluste
kujunemisele eelkõige läbi eri liikide omavaheliste interaktsioonide. Need interaktsioonid võivad
olla nii konkureeriva ja välistava iseloomuga, aga ka vastupidi so. liikide kooseksisteerimist
soodustavad.
1. Sügavus
Sügavus on tähtis keskkonnategur, kuna tema kaudu väljendub mitme teise surveteguri mõju.
Need on valguse kättesaadavus, lainetuse mõju, jää mehaaniline mõju ja sedimentatsioon.
Sügavus ise, ehk, veerõhk, reeglina Läänemere tingimustes olulist rolli mereelustiku levikule ei
mängi.
Joonis 1. Sügavuse levik Hiiu maakonna merealal.
2. Soolsus
Soolsus on Läänemere mastaabis üks tähtsamaid elustiku levikut määravaid tegureid. Madalad
vee soolsused seavad piiranguid nii mageveelistele kui ka merelistele eluvormidele. On kindlaks
tehtud kaks kriitilist merevee soolsustaset, mis piiravad väga paljude liikide levikut. Need on 10
PSU ja 3−4 PSU. Alla 10 PSU ei suuda enamus merelisi liike enam toime tulla. 3−4 PSU juures
kaovad viimased, kõige vastupidavamad merelised liigid. Samad piirid (kuid teises suunas)
kehtivad ka enamuste mageveeliikide kohta. Eesti rannikumere soolsus jääb enamasti 3 ja 7(8)
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
16
PSU vahele. Soolasemat vett võib väga harva esineda intensiivsete süvavee kergete piirkonnas
Lääne-Eesti saarestikust läänepoolsematel merealadel.
Joonis 2. Merevee keskmise pindmise veekihi soolsuse jaotus Hiiu maakonna merealal.
3. Temperatuur
Merevee temperatuur mõjutab eelkõige bioloogilist produktiivsust. Ehk siis mida kõrgem on
merevee temperatuur, seda suuremat biomassi suudab ökosüsteem toota ja seda kiirem on
toitainete ringlus ökosüsteemis. Suuremate temperatuuride juures on ka
sedimentatsiooniprotsessid kiiremad. Läänemere tingimustes on temperatuuriga seotud avamere
vee sesoonne kihistumine. Suvisel perioodil paikneb avameres temperatuuri hüppekiht reeglina
5−40 m sügavusel. Selline kihistumine kestab ajaliselt kaks kuni kolm kuud. Kihistumise
olulisus on seotud eelkõige toitainete ja lahustunud hapniku vertikaalse transpordiga. Elustikku
mõjutab selline kihistumine eelkõige läbi elupaigavaliku – külmalembelised liigid jäävad
reeglina temperatuuri hüppekihi alla, soojalembelised seevastu koonduvad madalamasse vette.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
17
Joonis 3. Pinnavee suvine (juuni−august) pilvevabade päevade keskmine temperatuur
(2009−2011) Hiiu maakonna merealal.
4. Setete iseloom
Põhja-substraat määrab põhjataimestiku ja –loomastiku levikumustrid. Osad liigid suudavad
asustada vaid kõvasid põhjasid ning teised pehmeid setteid. Osad liigid elavad setete pinnal,
teised kaevuvad sügavale setetesse. Põhjasubstraadi iseloom on ajas suhteliselt stabiilne. Kiireid
muutusi võib oodata ja eeldada vaid kõrge hüdroloogilise intensiivsusega piirkondades ja
madalas vees, kus klimaatilistest protsessidest tingitud lainetuse ja hoovuste mõjul võib sette
iseloom suhteliselt kiiresti muutuda.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
18
Joonis 4. Eri tüüpi põhjasubstraadi levik Hiiu maakonna merealal.
5. Avatus lainetusele
Avatus lainetusele on selline keskkonnategur, mis eelkõige väljendab ja iseloomustab merepõhja
mehaanilist stressi ja keskkonna dünaamilisust. Lainetuse otsene mõju merepõhjale on seotud
sügavusega – seetõttu on avatus kasutatav vaid sama sügavusvahemike omavahelisel
võrdlemisel. Avatus sobib väga hästi enamike põhjakoosluste esinemise/mitteesinemise
ennustamiseks.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
19
Joonis 5. Avatuse kaart Hiiu maakonna merealal.
6. Rannikumere topograafiline iseloom
Rannikumere põhjamorfoloogia on samuti väga kompleksne parameeter, mis võimaldab hinnata
paljude erinevate survetegurite koosmõju ja annab võimaluse ennustada merepõhja asustavate
koosluste struktuuri. Põhjamorfoloogias on tähtsaks iseloomustavaks parameetriks nõlvakalle.
Nõlvakalle viitab nii hüdroloogiliste protsesside intensiivsusele kui aluspõhja struktuurile. Suure
nõlvakaldega aladele on iseloomulikud intensiivsed süvavee kerked ja suur bioloogiline
aktiivsus. Tihti on sellistel aladel põhjasubstraadiks kivine põhi. Elustikku kujundavad peamiselt
klimaatilised protsessid. Väikse nõlvakaldega aladel domineerivad sedimentatsiooniprotsessid,
setetest on tavalisemad pehmed põhjad. Kuna veevahetusprotsessid on sellistes elupaikades
aeglased, sõltub põhjaelustik ülalt sadenevast orgaanilisest ainest ehk siis elustikku kujundavad
inimtekkelised, peamiselt eutrofeerumisega seotud protsessid.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
20
Joonis 6. Rannanõlva kalde jaotumus Hiiu maakonna merealal.
7. Hoovused
Vee liikumine mõjutab eelkõige setete ja lahustunud ainete transporti ja jaotumist
merekeskkonnas. Hoovuste kaudu toimub ka elustiku ränded erinevate liikide
alampopulatsioonide vahel. Selliseid rändekanaleid kutsutakse „sinisteks koridorideks“. Lisaks
suuremastaapsetele protsessidele mõjutab vee liikumine ka veevahetust pinnavee ja
põhjalähedaste veekihtide vahel. Mida suurem on selline veevahetus, seda suurem on filtreerijate
loomade osatähtsus kooslustes.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
21
Joonis 7. Keskmise pinnahoovuse kiiruse levik Hiiu maakonna merealal (2001−2011).
8. Vee läbipaistvus
Vee läbipaistvus ja optilised omadused on äärmiselt tähtsad just fotosünteesivatele
organismidele. Valguse kättesaadavus on kriitiliseks elupaika limiteerivaks teguriks kõikidele
kõrgematele taimedele ning suur- ja mikrovetikatele. Vee läbipaistvus omakorda võib sõltuda
paljudest erinevatest teguritest. Tähtsamateks on humiinsete ainete kontsentratsioon vees.
Humiinsed ained pärinevad reeglina maismaa sissevooludest ja merepõhjast üles kerkinud
setetest. Teiseks tähtsaks vee läbipaistvust määravaks teguriks on fütoplanktoni hulk veesambas,
mis omakorda sõltub vabade toitainete kogusest, temperatuurist ja aastaajast. Erinevad
põhjataimestiku rühmad omavad erinevaid kohastumusi ja erinevad valgusnõudlikkuse suhtes.
Rohevetikad ja mändvetikad on oma pigmentide ja fotosünteetilise aparaadi poolest kõige
sarnasemad maismaa taimedele ja selletõttu on neile kõige sobivamaks elupaigaks just kõige
madalam rannikumere osa, kus päikesevalgus on veesamba poolt kõige vähem moonutatud.
Seevastu punavetikad, näiteks agarik, on kohastunud hakkama saama palju madalama
valgusintensiivsusega ja seetõttu on nende liikide elupaigaks sügavamad merealad.
Punavetiktaimed moodustavadki taimestiku sügavusleviku alumisel piiril.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
22
Joonis 8. Vee läbipaistvuse levik Hiiu maakonna merealal jäävaba perioodi pilvevabade päevade
keskmine (2009−2011). Suurem valguse nõrgenemiskoefitsendi ehk kd väärtus näitab
kesisemaid valgustingimusi.
9. Jää
Jää on väga tähtsaks keskkonda mõjutavaks teguriks eelkõige madalas rannikumeres. Jää mõju
avaldub eelkõige madala merepõhja mehhaanilises kulutamises. Sõltuvalt merealast ja merepõhja
morfoloogiast võib kuhjunud jää tagajärgi näha kuni 5−6 m sügavuseni. Jää toime intensiivsus
on seotud klimaatiliste tingimustega. Mõnedel aastatel jääkate puudub ning teiste aastatel võib
meri olla mitmeid kuid jääkatte all. Aastatel, millele on iseloomulikud raskemad jääolud, võib
jää kulutav mõju käivitada madalmere koosluste uue suktsessiooniahela. Jää teiseks tähtsaks
mõjuks võib lugeda varjutavat toimet, kus jääkatte perioodil on piiratud valguse ligipääs
merepõhjale. Kuna jää mõju elustikule avaldub läbi mitme mehhanismi, siis on
merebioloogilistes uuringutes sagedamini vaadeldud kolme olulisimat jää mõjuga seotud aspekti
– jää katvust, jää paksust ja jääpäevade arvu. Jää katvus näitab sõltuvalt valitud ajaraamist nii
jääkatte ajalist kestust, ruumilist paiknemist kui ka rüsijää esinemist uurimisalal. Jää paksus
seostub otseselt valgustingimustega talvekuudel ning jääpäevade arv näitab jää toime ajalist
kestust. Käesolevas uuringus on eelpoolnimetatud kolme jääparameetri väärtused integreeritud
üle kolme aasta, et saada just põhjaelustikule enim mõju avalduvas ajamastaabis hinnanguid
elupaikade karakteristikute kohta.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
23
Joonis 9. Jää levik Hiiu maakonna merealal - jääkatte keskmine katvus piksliruudus
detsember−veebruar (2009−2011) (0 = jääkate puudub, 1 maksimaalne ehk 100% jääkate).
10. Vee toitelisus
Vee toitelisus või toitainete kontsentratsioon merevees on äärmiselt tähtsaks ökoloogiliseks
teguriks. Toitainete olemasolu on bioloogilise produktsiooni eelduseks. Suuremate toitainete
sissevoolu toimel suureneb põhjakoosluste biomass ning suureneb ka liigiline mitmekesisus.
Väga suure hulga toitainete kuhjumisel tundlikud liigid hävivad ning kooslustes domineerivad
vaid üksikud oportunistlikud eluvormid. Kuna toitainete hulka on merevees suhteliselt raske
hinnata ja see hulk on ajas väga varieeruv, kasutatakse modelleerimisülesande lihtsustamiseks
merevee toitelisuse hindamisel taimse hõljumi hulka. Varasemad uuringud on näidanud väga
selget (tihti isegi lineaarset) seost vee toitelisuse ja taimse hõljumi (klorofüll a) hulga vahel.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
24
Joonis 10. Vee toitelisuse levik hinnatuna taimse hõljumi ehk Chl a sisalduse kaudu Hiiu
maakonna merealal (jäävaba perioodi pilvkatteta päevade keskmine (2009−2011)).
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
25
Metoodika
Käesoleva hanke „Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine
Hiiu maakonna merealal“ täitmiseks modelleeriti EU LIFE projekti raames väljatöötatud
elupaikade (EBHAB klassifikatsioon) ja neid elupaiku moodustavate karakterliikide ruumilist
levikut Hiiu maakonna merealadel.
Alusandmete iseloomustus ja päritolu
Käesoleva uuringu tarbeks koondati ühtsesse koondbaasi erinevate avalike alusuuringute
(teaduse sihtfinantseerimisteemad, Euroopa Liidu projektid), rakendusuuringute (KIKi
rahastatud projektid) ja riiklike ja teiste keskkonnaseireprojektide (rannikumere operatiivseire,
rannikumere ülevaateseire, sadamate seired jne.) algandmed. Selleks, et tagada bioloogiliste
sisendandmete kõrge kvaliteet, kasutati vaid Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud
laborites teostatud uuringuid. Avalikud merebioloogilised andmed pärinevad TÜ Eesti
Mereinstituudi põhjataimestiku- ja loomastiku eritüübilistest andmebaasidest, mis füüsiliselt
paiknevad aadressil Mäealuse 14, Tallinn NESSIE nimelises siseserveris.
Mudelite sisendiks valiti elustiku kvantitatiivseid proove alates 1990. aastast. Merepõhja pinnal
elavate karakterliikide korral kasutati nii katvushinnanguid kui ka biomassi proove. Setetes
elavate karpide puhul ei ole katvuse määramine visuaalsete meetoditega võimalik, sest loomad
elavad varjatult. Seetõttu kasutati karpide puhul täpseid biomassi hinnanguid.
Liikide ja elupaikade ennustamisel kasutati erinevaid avalikes andmebaasides olevaid
kvaliteetsemaid andmeid mere topograafia ja vee füüsikaliste parameetrite kohta (viiteid
algallikatele allpool). Saadud alusandmestik konverteeriti geograafiliste koordinaatidega
rasterandmekihtideks. Selliste rasterkihtide näol on tegemist erinevate keskkonnaparameetrite
aastaste miinimumide, keskmiste ja maksumumide statistiliste väljadega. Antud lähenemine
võimaldab keskkonnaandmetest eemaldada statistilist müra. Veelgi enam, valitud ajamastaap on
kõige sobilikum põhjaelustiku, kui suhteliselt staatilise ökosüsteemi elemendi, modelleerimiseks.
Modelleerimisülesande lahendamisel kasutati järgmisi GIS andmebaasi viidud rasterandmekihte:
mere sügavust, merepõhja nõlva kallet, jääkatte iseloomu (keskmist jää katvust, jää paksust ja
jääpäevade arvu), modelleeritud keskmisi soolsuse ja hoovuste väärtusi, kaugseire vahenditega
mõõdetud keskmisi pinnavee temperatuuri, taimset hõljumit ja vee läbipaistvust. Kõik kasutatud
sügavusandmed pärinevad EL INTERREG projekti HISPARES käigus valminud GIS ja
kaugseire andmebaasidest, mis füüsiliselt paiknevad aadressil Mäealuse 14, Tallinn MIGIS
nimelises siseserveris. Mere sügavusmudel loodi ArcGis 10.1 keskkonnas kasutades
olemasolevaid (peamiselt Veeteede Ameti poolt ja kaugseire meetodite abil kogutud) andmeid
mere topograafia kohta. Sügavusmudeli alusel arvutati igas ruumipunktis ka rannikumere
nõlvakalde statistikud. Modelleeritud merefüüsika andmestik pärineb Euroopa Liidu poolt
finantseeritud MyOcean2 protaalist (http://www.myocean.eu/web/76-coastal-marine-
environment-description.php) ning laeti sealt alla käesoleva projekti täitmise käigus. Tegemist on
portaaliga, kuhu suurem osa Euroopa Liidu teadusasutustest sh. ka Eesti teadlaskond esitab
operatiivselt merefüüsika alaseid mõõdistamisi ning kus nende mõõtmiste alusel koostatakse
järelanalüüside abil usaldusväärseid mudeleid kogu Läänemere kohta. Kaugseire andmed
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
26
(pinnavee temperatuur, vee taimne hõljum ehk klorofüll a sisaldus, vee läbipaistvus) põhinevad
erinevate satelliitide nagu MERIS ja MODIS instrumentide mõõtmistulemustel
(http://www.myocean.eu/web/40-satellites.php). Sateliitidelt kogutud andmestik koondati kokku
ühtsetesse andmebaasidesse EL INTERREG projekti HISPARES käigus ning valminud GIS ja
kaugseire andmebaasid paiknevad füüsiliselt aadressil Mäealuse 14, Tallinn MIGIS2 nimelises
siseserveris.
Ruumiline modelleerimine
Liikide leviku kaardistamise traditsiooniline meetod on piiritleda teadaolevate leiukohtade ala
liigi levilaks. Levila kujutab liigi leidude piirkonda, kuid ei anna selgust liigi esinemistõenäosuse
varieeruvusest areaali sees ega esinda võimalikke esinemiskohti väljaspool seniste leidude
piirkonda. Detailsema hinnangulise levikukaardi saamiseks tuleb ühel või teisel moel
modelleerida liigi ökoloogilist nišši, liigi elupaigaeelistusi ja liigi elupaikadele iseloomulikke
tunnuseid.
Mudel on empiiriliste andmete üldistus või korrastatud raamistik, mis võimaldab prognoosida
muutujate mitteteadaolevaid väärtusi või jäljendab mingit nähtust või objekti lihtsustatud ja
üldistatud kujul. Keerukate süsteemide puhul, nagu loodus seda on, ei ole võimalik korraga
saavutada täpsust, üldisust ja lihtsust. Tuleb valida kas üks või kaks suunda ja teiste osas
järeleandmisi teha. Äärmiselt lihtsustatud teoreetilise mudeli tunnetuslik tähtsus võib olla suurem
kui rakenduslik tähtsus, samas nende ennustamisvõime on kesine. Empiirilised statistilised
mudelid ei ole reeglina rakendatavad väljaspool lähteandmete väärtuspiirkonda, kuid nende
ennustamistäpsus on enamasti suur (Remm et al., 2012).
Käesoleva töö eesmärgiks oli täpsete ruumimudelite loomine. Sellest tulenevalt kasutati
modelleerimisülesande lahendamisel uuenduslikke empiirilisi meetodeid. Lisaks lähtuti
modelleerimise käigus olemasolevatest teoreetilistest eeldustest mereelustikku kujundavate
keskkonnategurite kohta (Kotta et al., 2013). Mudelisse valiti vaid sellised muutujad, mille mõju
on varem mereelustikule selgelt dokumenteeritud. Selline teoreetiliste eelduste arvestamine
võimaldas meil empiirilisi mudeleid muuta universaalsemateks, säilitades nende hea
ennustusvõime.
Modelleerimisel lähtusime sellest, et liikidele on iseloomulik staatiline statistilisus so. teatud
ajamastaabis esineb tasakaal liikide ja keskkonna vahel. Tegemist pole ebarealistliku eeldusega.
Nimelt on Läänemere ökosüsteem tugevalt sesoonse iseloomuga. Ehkki talvel on liikide biomass
enamasti väga madal ning kooslused arenevad täielikult välja suve lõpuks, pole liikide
esinemine/mitteesinemine siin juhuslik, vaid on väga selgelt määratletud abiootilise keskkonna
iseloomust. Jättes kõrvale sesoonse muutlikkuse, on liigiline koosseis elupaikades püsinud
peaaegu muutumatuna kogu perioodi jooksul, mil mereuuringuid on tänapäevaste meetoditega
läbi viidud so. vähemalt viimase kuuekümne aasta lõikes. Liikidevahelisel konkurentsil on
praeguste arusaamade kohaselt võrdlemisi väike mõju koosluste kujunemisele.
Dünaamiline modelleerimine nõuab paljude dünaamikat kirjeldavate parameetrite hindamist, mis
on suhteliselt keerukas. Määramatust sisaldava dünaamilise mudeli suurem puudus on võimalike
arenguvariantide hargnevus ja sellest tulenev vigade võimenduv edasikandumine järgnevate
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
27
seisundite hinnangutesse. Väike erinevus modelleeritavate ajaliste muutuste alguses võib viia
täiesti erineva lõpptulemuseni. Käesoleval ajal pole loodud mitte ühtegi hästi toimivat
dünaamilist mudelit Läänemere põhjaelustiku liikide leviku kohta.
Mudelite loomisel lähtuti säästvusreeglist. Säästvusreegel ehk Occami (Ockhami) habemenuga
on keskaegsele filosoofile Ockhami Williamile omistatav loogikaprintsiip, mille kohaselt
keerukust ei tohiks eeldada ilma tungiva vajaduseta ehk kui mingit nähtust on võimalik seletada
lihtsalt, siis ei ole põhjust kasutada keerukamat seletust. Sellest tulenevalt eelistati alati
lihtsamaid mudeleid, kui nende kirjeldamisvõime oli samaväärne keerukamate mudelitega.
Ennustuste tegemiseks vajaliku keskkonnamuutujate andmestiku saamiseks kaeti uurimisala 200
m sammuga punktivõrgustikuga ja päriti ArcGis Xtools Pro Extract Raster Values tööriistaga
kõigi keskkonnamuutujate väärtusi igas võrgustiku punktis. Seal, kus oli vastavad uuringud läbi
viidud, lisati punktandmetele ka elustiku levikuandmed liikide katvuste ja biomasside näol.
Kokku koosnes bioloogiline alusandmestik 7548 proovipunktist kogutud katvushinnagutest ja
8772 proovipunktist kogutud biomassidest. Prognoositabel koosnes kokku 169563 punktist.
Andmestik esitati modelleerimistarkvarale andme-maatriksina. Statistilised mudelid arvutati
statistikaprogrammi R keskkonnas (The R Foundation for Statistical Computing). Andmete
modelleerimisel määratleti lubatud piirkonnana Hiiu maakonna mereala.
Karakterliikide leviku prognoosimiseks kasuti intellektitehnikat ja statistilise analüüsi ühendavat
uuenduslikku võimendatud regressioonipuu meetodit (Boosted Regression Trees modelling).
Tegemist on meetodiga, mis leiab ja kirjeldab väga efektiivselt keskkonna ja elustiku vaheliste
seoste seaduspärasusi, mis on suure üldistusjõuga ja potentsiaalselt ekstrapoleeritav ka
väljapoole mudeli parameetrite määramiseks kasutatud treeningandmeid. Tingituna meetodi
uudsusest pole BRT mudeleid mereökosüsteemide uurimisel praktiliselt kasutatud välja arvatud
hiljuti valmis saanud uuringud Vilsandi merealade mitmekesisusest ja võtmeliikide levikust
(Herkül et al., 2013; Kotta et al. 2013).
Sarnaselt teiste ruumianalüüsi meetodiga sisestatakse BRT puhul mudelisse kõik
keskkonnamuutujad ja lastakse mudeli algoritmil automaatselt valida mudeli ehitamiseks need
keskkonnamuutujad, mis paremini seostuvad ennustatava bioloogilise muutujaga. Kuuludes
osaliselt intellektitehnika valdkonda võimaldavad masinõppe meetodid lisaks parimale
struktuurile otsida ka regressioonipuu sobivaimat üldistustaset. Otsuste puud on laialdaselt
kasutusel suuremahuliste kaugseireandmete töötluses, kuna nende kasutus on arvutuslikult kiire.
Otsuste puud ei sea eeldusi andmete tüübi ja statistilise jaotuse osas, kuid võimaldavad
samaaegselt kasutada erinevas mõõtkavas lähteandmeid. Regressioonipuu eelised varasemate
meetodite ees on nende (1) robustsus tunnuste tüüpide ja väärtuste jaotuste suhtes, (2)
regressioonipuu sõltumatus funktsioontunnuse monotoonsetest teisendustest, (3) regressioonipuu
võime paindlikult arvestada argumenttunnuste iseloomulikke kombinatsioone ning (4)
andmekaevandamise efektiivsus so. puude hargnemiskriteeriumiks ei pea olema seletavate
tunnuste kriitilised väärtused, vaid ka väärtuste kombinatsioonid või isegi lokaalsed
regressioonimudelid. Sellest tulenevalt on BRT’l või siis intellektitehnika meetodite rakendustel
väga suur (kuid seni veel kasutamata) potentsiaal reaalteadustes läbiviidavates andmetöötluses ja
mudelprognoosides.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
28
Varem on võtmeliikide levikut merekeskkonnnas modelleeritud üldistatud aditiivsete mudelite
(generalized additive models – GAM) abil. Üldistatud aditiivseid mudeleid loetakse
mitteparameetriliste meetodite hulka ehk need ei sea eeldusi seosefunktsioonidele. Meetodi
puuduseks on eeldus faktorite mõjude aditiivsusest. Merekeskkonnas, kus elustiku levikut
kirjeldavad mitmed võrdlemisi nõrgad abiootilise keskkonnamuutujate vahelised interaktsioonid,
on selline eeldus üsna ebarealistlik. Lisaks aditiivsusele on GAM tüüpi mudelitele omane suur
ülesobitumise oht.
Mudelite arvutamisel jäeti sisendandmetest välja iga kümnes rida ning neid ridu kasutati hiljem
mudelite ennustuste valideerimisel. Parima kirjeldava mudeli leidmiseks kasutati parima
prognoosi meetodit ehk siis prognoosivea minimeerimist. Kuna tegemist oli pidevate tunnustega,
kasutati mudelite ennustusvõime valideerimiseks lineaarset regressioonianalüüsi.
Regressioonianalüüsi käigus arvutatud determinatsioonikordaja varieerub 0 ja 1 vahel; väärtus 0
näitab mudelennustuse täielikku juhuslikkust ja 1 täpset ennustust. Lisaks matemaatilisele
valideerimisele hinnati mudelite tulemusi visuaalselt põhjaelustiku juhtivate ekspertide poolt. Iga
karakterliigi ja elupaiga jaoks valiti determinatsioonikordaja ja eksperthinnangu alusel välja
parim mudel ning selle mudeli abil teostati ennustus üle kogu Hiiu maakonna mereala.
Mudelitulemuste alusel ja lähtudes elupaikadele kehtestatud lävenditingimustest (Martin et al.,
2010) määratleti elupaikade ruumiline paiknemine uurimisalal.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
29
Tulemused
Saadud mudelite üldiseloomustus
Vastavalt ootustele suutis BRT modelleerimistehnika võrdlemisi hästi ennustada võtmeliikide
katvuste ja biomasside väärtusi Hiiu maakonna merealadel. Kõige paremini suutis BRT meetod
ennustada söödava rannakarbi katvusandmete levikut (joonis 11). Kõige kehvemini suutsid
mudelid kirjeldada liikide biomasside levikut (Tabel 2). Vaatamata sellele puudujäägile saavutati
üle 90 protsendiline mudeli ja vaatlustulemuste vastavus kõikide liikide jaoks, seda siis juhul, kui
pidevad tunnused konverteeriti vastavalt EU-Life projekti „Mere kaitsealad Läänemere idaosas“
väljatöötatud elupaikade klassifikatsioonisüsteemis (EBHAB klassifikatsioon) etteantud
eeskirjale liikide esinemiseks/mitteesinemiseks.
Modelleerimise käigus leiti kõikide liikide puhul funktsionaalsed seosed keskkonnaandmete ja
elustiku katvuste/biomasside vahel. Üldjuhul määras enim Hiiu maakonna merealal liikide
levikut sügavus, avatus lainetusele ning meresetted. Tingituna liikide erinevatest
elupaigaeelistustest varieerusid seosed keskkonna ja elustiku vahel liigiti väga laiades piirides
ning limiteerivad keskkonnategurid olid erinevate liigimudelite puhul erinevad.
Näidisjoonisel (joonis 12) on välja toodud uuritud keskkonnaandmete mõju söödava rannakarbi
Mytilus trossulus katvusandmetele. Nagu jooniselt näha, on söödava rannakarbi mudelis kõige
olulisemateks muutujateks jää karakteristikud, vee läbipaistvus ja sügavus. Seosed jää esinemise
ja söödava rannakarbi on pöördvõrdelised. Selline seos on seletatav söödava rannakarbi
toitumisiseärasustega. Nimelt on varasemad välivaatlused näidanud, et jääkihi esinemine takistab
veevahetust pindmiste ja põhjalähedaste veekihtide vahel. Selle tagajärjel väheneb
märkimisväärselt söödava rannakarbi toidu ehk siis taimse hõljumi hulk merepõhja lähedastes
veekihtides. See omakorda põhjustab karpide massilise talvise suremuse. Lisaks
eelpoolkirjeldatud mõjudele võib liikuv rüsijää söödavat rannakarpi merepõhjast ka ära kiskuda
ning selle kaudu veelgi suurendada karpide suremust.
Lisaks näitas mudel, et söödava rannakarbi katvus on suurem väiksemate Kd väärtuste juures ehk
siis selgeveelisemates piirkondades. Neil merealadel (vastandununa savise hõljumiga aladele) on
taimse hõljumi produktsioon suur. Ühelt poolt on see põhjustatud parematest valgustingimustest,
teiselt poolt on sellistele merealadele iseloomulikud sagedased süvavee kerked, mis varustavad
pindmisi veekihte toitaineterikka veega. Selline juhuslikku laadi „mere väetamine“ tekitab
lühiajalisi mere õitsenguid. Hea toidubaas tagab omakorda arvuka söödava rannakarbi
populatsiooni esinemise.
Seos sügavuse ja söödava rannakarbi katvuste vahel näitab liigi sügavusleviku optimumi.
Madalamal merealal on mehaanilise häiringu (lained, jää) liiga tugev, et tekiks stabiilne
karbipopulatsioon. Sügavatel merealadel − tingituna vähesest veevahetusest pindmiste ja
põhjalähedaste veekihtide vahel − aga puudub toit.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
30
Tabel 2. BRT mudelite poolt kirjeldatud varieeruvus. Tabelis on ära toodud pidevatel tunnustel
(katvus ja biomass) põhinevate mudelite karakteristikud. Kuna modelleerimise lõpp-produkti
näol on tegemist mitte pidevtunnuste vaid erinevate elupaikade esinemiskaartidega, siis kaartide
kirjeldusvõime on esitatud numbrist oluliselt suurem.
Mudel Mudeli kirjeldamisvõime %
Katvuse mudelid
Mändvetiktaimed 85
Põisadru 74
Agarik 82
Kõrgemad taimed (ilma meriheinata) 76
Söödav rannakarp 92
Merihein 70
Biomassi mudelid
Balti lamekarp 67
Südakarp 46
Liiva-uurikkarp 49
Joonis 11. BRT mudeli valideerimine söödava rannakarbi (Mytilus trossulus) näitel.
K o rre la ts io o n: r = 0 .9 8
-2 0 0 2 0 4 0 6 0 8 0 1 0 0
M yti lus va a tlus a nd m e d
-1 0
0
1 0
2 0
3 0
4 0
5 0
6 0
7 0
8 0
9 0
1 0 0
My
tilu
s m
od
ell
ee
ritu
d
9 5 % us a ld us nivo o
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
31
Joonis 12. Seosed uuritud keskkonnaandmete ja söödava rannakarbi Mytilus trossulus katvuse
vahel.
Liikide ja elupaikade levik uurimisalal
Põisadru (Fucus vesiculosus) katvus on peamiselt määratletud sügavusest, meresetete
iseloomust ning soolsuse alumisest piirist. Vähema mõjuga avaldab liigi levikule mõju jää
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
32
karakteristikud ning rannikumere topograafia ja sellega seotud parameetrid (nt. avatus
lainetusele, nõlvakalle, hoovused).
Kõikide põhjavetikaliikide levikut limiteerivad valgustingimused. Varasemad uuringud on
näidanud, et valguse üleküllastumist põisadru kooslustes ei esine. Madalatel merealadel ei suuda
põisadru aga kasvada seetõttu, kuna vetika kasvukiirus on liiga väike, et suudaks vastu panna jää
kulutavale mõjule. Samas on pruunvetikad kohastunud elama võrdlemisi kehvades
valgustingimustes ning vetika levikumaksimum paiknebki sügavustes, kus kiirekasvulised
rohevetikad kasvada ei saa. Lisaks sügavusele limiteerib põisadru levikut meresetete iseloom.
Põisadru suudab kasvada arvukalt vaid stabiilsel so. väheliikuval ja kõval settel (munakivid,
paeplaat, graniitkalju). Tegemist on merelise liigiga ning seetõttu ei suuda liik levida ka
merealadele, kus vee soolsus jääb alla 5 PSU.
Põisadru levis Hiiu maakonna merealal arvukamalt Hiiumaa lääne- ja kirderannikul. Enim
avatud randadel oli liigi katvused madalamad tingitud lainetuse ja jää kulutavast toimest. Muudel
merealadel oli põisadru puudumine peamiselt seotud sobiva substraadi mitteesinemisega.
Joonis 13. Uuritud keskkonnamuutujate suhteline osatähtsus põisadru (Fucus vesiculosus) BRT
mudelis.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
33
Joonis 14. Elupaika moodustava võtmeliigi, põisadru (Fucus vesiculosus) modelleeritud
levikukaart Hiiu maakonna merealal.
Agariku (Furcellaria lumbricalis) kinnitunud vormi katvus on peamiselt määratletud avatusest
lainetele, sügavusest, taimse hõljumi ohtrusest ning meresetete iseloomust. Vähema mõjuga
avaldab liigi levikule mõju jää karakteristikud ning soolsusrežiim.
Kõikide põhjavetikaliikide levikut limiteerivad valgustingimused. Varasemad uuringud on
näidanud, et valguse üleküllastumist agariku kooslustes ei esine. Erinevalt teistest Eesti
rannikumeres elupaika moodustavatest liikidest talub agarik kõige kehvemaid valgustingimusi.
Madalatel merealadel ei suuda agarik vastu seista jää kulutavale mõjule. Sellistes sügavustes, kus
jää kulutav toime nõrgeneb, konkureerib agarik põisadruga substraadi pärast. Kuna agariku
kasvukiirus jääb ka põisadru kasvukiirusele alla, siis üldjuhul kasvab agarik sellistes elupaikades
põisadru all või siis substraadi olemasolul levib veelgi sügavamale so. sinna, kus põisadru
kehvade valgustingimuste tõttu levida ei suuda. Siit tulenevalt soodustab suurenev avatus agariku
levila laienemist. Nimelt kistakse põisadru, tänu oma suurele tallusele, tormilainete toimel kivide
küljest lahti ja vabanev pind kasutatakse kiirelt agariku poolt ära. Lisaks sügavusele ja avatusele
limiteerib agariku levikut meresetete iseloom. Agariku kinnitunud vorm suudab kasvada arvukalt
vaid stabiilsel so. väheliikuval ja kõval settel (munakivid, paeplaat, graniitkalju). Tegemist on
merelise liigiga ning seetõttu ei suuda liik levida ka merealadele, kus vee soolsus jääb alla 5
PSU. Suurenenud vee läbipaistvus (väiksem taimse hõljumi sisaldus) parandab agariku
elutingimusi, kuna saab võimalikuks veelgi sügavamate alade koloniseerimine.
Agariku kinnitunud vorm levis Hiiu maakonna merealal arvukalt kõikjal Läänemere avaosas
ning osaliselt ka Kassari lahe lääneosas ja Väinamere kirdeosas. Tingituna aeglasest kasvust ning
vähest valgust taluvast loomusest asustas agarik sellist sügavusvahemikku, kus niitjad
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
34
rohevetikaad ja põisadru enam kasvada ei suuda. Sellises keskkonnas limiteeris liigi arvukust
kõige enam sobiva sette (stabiilne kõva substraat) esinemine.
Joonis 15. Uuritud keskkonnamuutujate suhteline osatähtsus agariku (Furcellaria lumbricalis)
BRT mudelis.
Joonis 16. Elupaika moodustava võtmeliigi, agariku (Furcellaria lumbricalis) kinnitunud vormi
modelleeritud levikukaart Hiiu maakonna merealal.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
35
Agariku (Furcellaria lumbricalis) lahtise vormi puhul ei kasutatud BRT modelleerimist, vaid
koosluse levikukaart saadi tänu väga headele so. ruumis tihedalt paiknevate alusandmetele
Kriging ehk kaalutud liikuva keskmise tüüpi interpoleerimise abil. Krigingu meetodi puhul
arvutatakse interpoleerimishinnang sama muutuja ümbruses olevate väärtuste kombinatsioonina,
kasutades variogrammi mudelist saadavaid regressioonikordajaid. Kriging on seega varieeruvuse
ruumilise modelleerimise, interpoleerimise ja ruumilise prognoosi meetod. Agariku lahtist vormi
leidub Eestis vaid Kassari lahes Väinameres. Ehkki üldjoontes on teada, mis määrab koosluse
aastatevahelise varieeruvuse (Kersen et al., 2009; Paalme et al., 2011), pole senini veel loodud
head mudelit, mis kirjeldaks agariku lahtise vormi ruumilist levikut. Sellest tulenevalt
kasutatakse agariku seires tihedat punktide võrgustikku ning interpoleerimistehnikat võib pidada
parimaks meetodiks agariku lahtise vormi levikumustri prognoosimisel.
Interpoleerimistulemused näitavad, et agariku lahtise vormi levik piirdub Kassari lahe keskosaga
ning liigi alumine sügavusleviku piir on määratletud 5 m sügavusjoonega. Koosluse biomass on
väga varieeruv ning biomasside suuremad väärtused paiknevad 7−8 m sügavusel.
Joonis 17. Elupaika moodustava võtmeliigi, agariku (Furcellaria lumbricalis) lahtise vormi
modelleeritud levikukaart Hiiu maakonna merealal.
Kõrgemate taimede (ei sisalda meriheina) katvus on peamiselt määratletud sügavusest, jää
karakteristikutest ning merevee temperatuurist. Vähem mõjutab avaldab liikide levikut
rannikumere topograafia ja sellega seotud parameetrid (nt. avatus lainetusele, nõlvakalle,
hoovused).
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
36
Kõrgemad taimed suudavad levida vaid mere madalamates osades. Päris kaldavees limiteerib
liikide levikut jää kulutav toime, kuid vaatamata sellele on kõrgemad taimed jää toime suhtes
võrdlemisi tundetud. Üldjuhul jääb liikide optimaalne levik sõltuvalt liigist 0−3 m
sügavusvahemikku. Lisaks eelpoolnimetatud teguritele leidub kõrgemaid taimi piirkondades, kus
suvised veetemperatuurid tõusevad võrdlemisi kõrgele. Setetest eelistavad erinevad liigid eri
elupaiku – osad asustavad vaid mudaseid-saviseid setteid, teised ei põlga ära ka klibuseid-
jämeliivaseid setteid.
Kõrgemad taimed levisid Hiiu maakonna merealal arvukamalt Hiiumaa kagu- ja idaosa
rannikumeres. Enim avatud randadel oli liigi katvused madalamad tingitud ebasobiva sette
olemasolust ning lainetuse ja jää kulutavast toimest.
Joonis 18. Uuritud keskkonnamuutujate suhteline osatähtsus kõrgemate taimede (ei sisalda
meriheina Zostera marina’t) BRT mudelis.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
37
Joonis 19. Elupaika moodustava kõrgemate taimede (ei sisalda meriheina Zostera marina’t)
lahtise vormi modelleeritud levikukaart Hiiu maakonna merealal.
Mändvetiktaimede (Charophyta) katvus on peamiselt määratletud merevee temperatuurist,
avatusest lainetele ning sügavusest. Vähema mõjuga avaldab liikide levikule mõju jää
karakteristikud, soolsus ning rannikumere topograafia ja sellega seotud parameetrid (nt.
nõlvakalle).
Mändvetiktaimed kasvavad üldjuhul vaid seal, kus lainetuse mõju on väike so. varjatud lahtedes
ja abajates. Mändvetiktaime koosluseid iseloomustab pehmete mudaste-saviste setete olemasolu.
Sellistes elupaikades on merevee temperatuurid suvisel ajal väga kõrged. Kuna kõrgemad
temperatuurid muudavad taimede ainevahetuskiiruse intensiivsemaks, siis mändvetikate
biomassid suurenevad oluliselt temperatuuride kasvades. Tänu mudastele setetele on
mändvetiktaimede elupaigas valgusolud vee hägususe tõttu võrdlemisi kasinad. Sellest tulenevalt
piirdub suurema osa mändvetikate levik vaid mere madalaima osaga so. 0−1 m
sügavusvahemikuga.
Mändvetiktaimed levivad Hiiu maakonna merealal arvukamalt Hiiumaa lõuna- ja kaguranniku
kõikides lainetele varjatud lahtedes. Sellised elupaigad on väga tundlikud igasuguste
ekstreemsete kliimasündmuste suhtes sh. ebaharilikest suundadest tulevate tugevate tormide ning
kõrgvee ajal edasi-tagasi liikuva rüsijää suhtes.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
38
Joonis 20. Uuritud keskkonnamuutujate suhteline osatähtsus mändvetiktaimede (Charophyta)
BRT mudelis.
Joonis 21. Elupaika moodustava mändvetiktaimede modelleeritud levikukaart Hiiu maakonna
merealal.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
39
Söödava rannakarbi (Mytilus trossulus) katvus on peamiselt määratletud jää karakteristikutest,
merevee läbipaistvusest ning sügavusest. Vähema mõjuga avaldab liigi levikule mõju vee
liikumine, meresetete iseloom ja avatus lainetele. Mudelite üldosa peatükis on antud detailne
ülevaade keskkonnamuutujate mõjust liigi katvusmustritele ning sellest selgub, et suures osas on
vaadeldud keskkonnamuutujate mõju taga söödava rannakarbi toidubaasi kvaliteet.
Tingituna toiduobjektide rohkusest ning kõvade substraatide olemasolust paikneb valdav osa
Hiiu maakonna merealade söödava rannakarbi populatsioonist Läänemere avaosas. Kõige
massilisemalt esineb liiki Hiiumaa kirdeosas paiknevatel avamere madalikel.
Joonis 22. Uuritud keskkonnamuutujate suhteline osatähtsus söödava rannakarbi (Mytilus
trossulus) BRT mudelis.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
40
Joonis 23. Elupaika moodustava võtmeliigi, söödava rannakarbi (Mytilus trossulus)
modelleeritud levikukaart Hiiu maakonna merealal.
Pehmete põhjade karbikoosluste (Cerastoderma glaucum, Macoma balthica, Mya arenaria)
levik on määratud väga eritüübiliste keskkonnatingimuste poolt. Südakarbi (Cerastoderma
glaucum) biomass suureneb soolsuse, jää, vee läbipaistvuse ja vee toitelisuse (taimse hõljumi ehk
Chl a) suurenedes ning väheneb avatuse suurenedes. Balti lamekarp (Macoma balthica) aga
asustab mõõdukalt avatud sedimentatsioonialasid. Neid merealasid, kus merepõhja sadeneva
taimse hõljumi hulk on suur, iseloomustab ka massilised balti lamekarbi kolooniad. Liiva-
uurikkarp (Mya arenaria) asustab vaid väga kitsa spektriga meresetteid ning liigi arvukus on
suurem seal, kus veevahetus pindmiste ja põhjalähedaste veekihtide vahel on suur.
Toitumistüübilt on tegemist söödava rannakarbi analoogiga pehmetel põhjadel, mis seletab ka
nende sarnast (kui setete iseloom välja arvata) levikunišši. Eelpoolnimetatud karbiliikidest on
balti lamekarbi biomassid kõige suuremad ning just selle liigi levik suures osas määrab pehmete
põhjade karbikoosluse elupaiga paiknemise uurimisalal.
Hiiu maakonna merealal paiknevad kolm selgelt eristunud pehmete põhjade karbikoosluste
elupaika – Läänemere avaosa lääneosas, Läänemere avaosa põhjaosas avamere madalike
ümbruses ning suuremas osas Väinamere akvatooriumis.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
41
Joonis 24. Uuritud keskkonnamuutujate suhteline osatähtsus südakarbi (Cerastoderma glaucum)
BRT mudelis.
Joonis 25. Uuritud keskkonnamuutujate suhteline osatähtsus balti lamekarbi (Macoma balthoca)
BRT mudelis.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
42
Joonis 26. Uuritud keskkonnamuutujate suhteline osatähtsus liiva-uurikkarbi (Mya arenaria)
BRT mudelis.
Joonis 27. Elupaika moodustava pehmete põhjade karpide (südakarbi, balti lamekarbi, liiva-
uurikkarbi) summaarne modelleeritud levikukaart Hiiu maakonna merealal.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
43
Meriheina (Zostera marina) katvus on peamiselt määratletud sügavusest, avatusest lainetusele
ning hoovustest. Vähema mõjuga avaldab liigi levikule mõju merevee temperatuur, meresetete
iseloom ja vee läbipaistvus.
Kõrgema taimena suudab merihein kasvada vaid mere madalamates osades. Päris kaldavees
limiteerib mõneti liigi levikut jää kulutav toime, kuid vaatamata sellele on liik jää toime suhtes
võrdlemisi tundetu. Üldjuhul jääb liigi optimaalne levik 2−3 m sügavusvahemikku. Lisaks
eelpoolnimetatud teguritele leidub meriheina mõõdukalt avatud piirkondades, kus suvised
veetemperatuurid tõusevad võrdlemisi kõrgele. Setetest eelistab merihein keskmise fraktsiooniga
liivasid.
Merihein levis Hiiu maakonna merealal arvukamalt Hiiumaa kagu- ja idaosa rannikumeres. Enim
avatud randadel oli liigi katvused madalamad tingitud ebasobiva sette olemasolust ning lainetuse
ja jää kulutavast toimest.
Joonis 28. Uuritud keskkonnamuutujate suhteline osatähtsus meriheina (Zostera marina) BRT
mudelis.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
44
Joonis 29. Elupaika moodustava võtmeliigi, meriheina (Zostera marina) modelleeritud
levikukaart Hiiu maakonna merealal.
Hiiu maakonna mereala elupaikasid iseloomustab ääretult suur meremaastikuline mitmekesisus.
Elupaikade nimetused ning nende suhteline osatähtsus uurimisalal on välja toodud tabelis 2.
Ainukesed elupaigatüübid, mida Hiiu merealal ei esinenud, olid elupaik 2 ehk varjatud kõvad
põhjad karpide kooslustega ja elupaik 11 ehk footilise tsooni mõõdukalt avatud kõvad põhjad
ilma kindla liigilise domineerimiseta. Viimase elupaiga puudumine viitab sellele, et Hiiu
maakonna merealale on iseloomulik elupaika moodustavate liikide suured katvuste ja biomasside
väärtused praktiliselt üle kogu madalaveelise uurimisala. Selline elupaigaline mitmekesisus on
ääretult olulise keskkonnakaitselise väärtusega just muutuva kliima kontekstis. Nimelt
ebastabiilsetes/mitte-traditsioonilistes oludes toetab suurem liigiline mitmekesisus koosluste
stabiilsust ning selle läbi ka ökosüsteemi teenuste (nt. varude, rekreatsiooniväärtuste,
traditsiooniliste pärandkultuuriga seotud tegevuste, linnustiku jne.) säilimist.
Kõige tavalisemad elupaigad olid elupaigad 17 ehk karpide kooslustega kaetud mõõdukalt
avatud pehmed põhjad ja elupaik 18 ehk ilma kindla liigilise domineerimiseta mõõdukalt avatud
pehmed põhjad. Esimese elupaiga dominantliigiks oli enamasti balti lamekarp, teise elupaiga
abiootilise keskkonna karakteristikud olid karbielupaigale sarnased, aga karpide biomass ei
küündinud seal üle 10 g m-2
. Need kaks elupaika domineerisid peamiselt Läänemere avaosas.
Nimetatud elupaigad on olulised põhjalähedase eluviisiga kalade toitumisaladena ning tagavad
näiteks lesta kõrged arvukused Hiiu maakonna rannikumeres.
Hiiu maakonna merealale on iseloomulik ka elupaiga 10 ehk karpide ja Balanus improvisus
kooslustega mõõdukalt avatud kõvade põhjade ja elupaiga 12 ehk afootilise tsooni ilma kindla
liigilise domineerimiseta mõõdukalt avatud kõvade põhjade suur esinemissagedus. Need kaks
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
45
elupaika paiknevad samuti peamiselt Läänemere avaosas, kuid madalamatel aladel võrreldes
kahe eelmise pehmepõhjalise elupaigaga. Kõvade põhjade karbipangad on olulised merelindude
ja töönduslikult oluliste kalade toitumisaladena. Lisaks suudavad kõvade setete karbipangad
filtreerida suure koguse merevett ning selle kaudu hoida eutrofeerumisprotsesse kontrolli all ja
tagada piirkonna rekreatiivse ja turismialase väärtuse.
Kassari lahele on iseloomulik ka töönduslikult olulise elupaiga 16 ehk Furcellaria lumbricalis’e
kooslustega kaetud mõõdukalt avatud pehmete põhjade suur esinemissagedus. Tegemist on
Läänemere kontekstis unikaalse kooslusega, millised on tänaseks päevaks, tõenäoliselt seoses
mere suurenenud eutrofeerumisega kadunud Taani väinadest ning Poolast Puck’i lahest. Lisaks
väärtuslikule toormele, on lahtise agariku kooslus oluline kalade sh. räime kudesubstraadina.
Hiiu mereala kontekstis on oluline ka elupaik 4 ehk õistaimede kooslustega kaetud varjatud
pehmed põhjad. Tegemist on elupaigaga, milles liigiline mitmekesisus on äärmiselt kõrge. Lisaks
veepiiril kasvavatele õistaimedele nagu harilik heinmuda ja harilik hanehein kuulub siia rühma
ka penikeele ja meriheina kooslused, mis võivad levida kuni 4−5 m sügavusele. Lopsakat
taimestikku asustab rikkalik kalastik. Madalamates merepiirkondades on õistaimede kooslustega
kaetud pehmed põhjad olulise tähendusega merelinnustiku toitumisalana, sügavamates
merepiirkondades on tegemist kalade noorjärkude arengu jaoks väga olulise elupaigaga.
Joonis 30. EU-Life projekti „Mere kaitsealad Läänemere idaosas“ väljatöötatud elupaikade
klasside modelleeritud levikukaart Hiiu maakonna merealal.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
46
Tabel 3. EU-Life projekti „Mere kaitsealad Läänemere idaosas“ väljatöötatud
elupaigaklassifikatsiooni (EBHAB) elupaikade esinemissagedus Hiiu maakonna merealal.
Kood Elupaik Esinemissagedus, %
1 Varjatud kõvad põhjad Fucus vesiculosus kooslustega 0.01
2 Varjatud kõvad põhjad karpide kooslustega 0.00
3 Varjatud kõvad põhjad ilma kindla liigilise domineerimiseta 0.00
4 Varjatud pehmed põhjad õistaimede kooslustega 2.72
5 Varjatud pehmed põhjad mändvetika kooslustega 1.13
6 Varjatud pehmed põhjad karpide kooslustega 1.99
7 Varjatud pehmed põhjad ilma kindla liigilise domineerimiseta 1.05
8 Mõõdukalt avatud kõvad põhjad Fucus vesiculosus kooslustega 1.13
9 Mõõdukalt avatud kõvad põhjad Furcellaria lumbricalis kooslustega 1.18
10 Mõõdukalt avatud kõvad põhjad karpide ja Balanus improvisus kooslustega 7.44
11 Mõõdukalt avatud kõvad põhjad ilma kindla liigilise domineerimiseta < 20 m 0.00
12 Mõõdukalt avatud kõvad põhjad ilma kindla liigilise domineerimiseta > 20 m 8.48
13 Mõõdukalt avatud pehmed põhjad Zostera marina kooslustega 1.03
14 Mõõdukalt avatud pehmed põhjad õistaimede kooslustega (v.a. Zostera marina) 0.10
15 Mõõdukalt avatud pehmed põhjad mändvetika kooslustega 0.04
16 Mõõdukalt avatud pehmed põhjad Furcellaria lumbricalise kooslustega 3.47
17 Mõõdukalt avatud pehmed põhjad karpide kooslustega 25.17
18 Mõõdukalt avatud pehmed põhjad ilma kindla liigilise domineerimiseta 45.05
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
47
Elupaigainfo olulisus merealade ruumilisel planeerimisel
EL Loodusdirektiivi poolt kaitstakse EL mastaabis ohustatud või tähtsaid liike ja elupaiku.
Direktiivi lisas I on muude elupaikade hulgas ära toodud ka terve rida merega seotud
elupaikasid. Eesti tingimustes on nendeks:
• veealused liivamadalad (1110),
• jõgede lehtersuudmed (1130),
• mõõnaga paljanduvad mudased ja liivased laugmadalikud ehk pagurannad (1140),
• laiad madalad lahed ja abajad (1160),
• karid (1170).
Loodusdirektiivi elupaigad on otseselt seotud elupaikasid moodustavate liikide ja EBHAB
elupaikadega. Karide alla kuuluvad EBHAB elupaigad 1, 2, 8, 9 ja 10. Liivamadalate
määratlemiseks on vaja modelleeritud settekaardilt valida välja väärtusklassid 0,5...0,75 ning
leida neil aladel paiknevad elupaika moodustavate liikide (karbid, agarik, kõrgemad taimed,
merihein ja mändvetikad) levilad. Liivased ja mudased pagurannad on defineeritud sügavuse (<
0,5...1 m) ja sette iseloomu alusel (modelleeritud sete < 0,5). Lehtersuudmed ja lõukad on
defineeritud vaid topograafia alusel ning nende määratlemisel elustikuga ei arvestata.
Liikmesriigid peavad hoolitsema, et nende elupaigatüüpide levik aja jooksul ei väheneks ja
nende elupaikade seisund ei halveneks. Seega kohustavad liikmesriigid hindama kõikide
tegevuste võimalikku mõju Loodusdirektiivis nimetatud elupaikadele. Juhul, kui inimtegevus
kahjustab neid elupaiku, tuleb kavandada kompensatsioonimeetmed või tegevus keelustada.
Muudest EL direktiividest käsitleb mereelupaikade kaitset ja seisundi hindamist näiteks
Merestrateegia Raamdirektiiv. Selle Direktiivi rakendamisel on mereelupaikade seisund ja ulatus
üheks tähtsamaks kriteeriumiks hindamaks mereala Hea Keskkonnaseisundi
saavutamist/mittesaavutamist. Kuna Direktiivi eesmärgiks on saavutada EL merealade Hea
Keskkonnaseisund aastaks 2020 siis peavad ka merelised elupaigad olema kaitstud ja looduslikus
seisundis. Seega ei tohi ka selle Direktiivi võtmes merealadel kavandatud tegevus ohustada
mereelupaikade leviku ulatust ja seisundit.
Modelleerimise käigus loodud informatsioon mereelupaikade leviku ulatuse kohta on äärmiselt
oluline lisamaterjal mereala ruumilise planeerimise jaoks. Samas on äärmiselt tähtis eristada
otsestest inventuuridest saadud andmeid modelleerimise abil saadud infost. Modelleerimine ei
pretendeeri kunagi absoluutse ja väga täpse informatsiooni andmisele mereelupaikade leviku
kohta, vaid on kasutatav eelkõige täpsemate inventuuride planeerimisel ning muu infomaterjali
puudumisel.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
48
Kokkuvõte
Käesolev aruanne annab ülevaate EU-Life projekti „Mere kaitsealad Läänemere idaosas“
väljatöötatud elupaigaklassifikatsiooni elupaikade ja elupaika moodustavate võtmeliikide
modelleeritud levikualadest Hiiu maakonna merealal. Modelleerimistulemused näitasid, et Hiiu
maakonna mereala elupaikasid iseloomustab ääretult suur meremaastikuline mitmekesisus.
Selline elustikuline mitmekesisus toetab ökosüsteemi teenuste püsimist sh. varudega seotud
tegevusi (töönduslik ja traditsiooniline kalapüük, agariku püük), looduskaitset (mitmekesised
elupaigad võimaldavad haruldaste mereselgrootute, merelindude ja hüljeste populatsioonide
püsimist), rekreatsiooni (puhtad mererannad toetavad turismi arengut, samuti on alal väga suur
potentsiaal rekreatsioonilise sukeldusmisturismi seisukohast). Sellest tulenevalt on paljud
vaadeldud elupaigad suure sotsiaalmajandusliku ja keskkonnakaitselise väärtusega ning
piirkonna majaduspotentsiaali ja miljööväärtuse säilimise seisukohast vajab see kõik arvestamist
mere ruumilise planeerimise protsessis.
Ruumilise planeerimine jaoks bioloogiliste andmekihtide ettevalmistamine Hiiu maakonna merealal
MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing
49
Kasutatud kirjandus
Consortium for Ocean Leadership, 2009. Science Requirements for Marine Spatial Planning.
Washington DC. 1-12.
Herkül, K., Kotta, J., Kutser, T., Vahtmäe, E. 2013. Relating remotely sensed optical variability
to marine benthic biodiversity. PlosOne.
Kersen, P., Orav-Kotta, H., Kotta, J., Kukk, H. 2009. Effect of abiotic environment on the
distribution of the attached and drifting red algae Furcellaria lumbricalis in the Estonian
coastal sea. Estonian Journal of Ecology, 58, 245–258.
Kotta, J., Kutser, T., Teeveer, K., Vahtmäe, E., Pärnoja, M. 2013. Predicting species cover of
marine macrophyte and invertebrate species combining hyperspectral remote sensing,
machine learning and regression techniques. PlosOne.
Martin, G., Möller, T., Kotta, J., Daunys, D., Jermakovs, V., Bucas, M., Siaulys, A., Saskov, A.,
Aigars, J. 2010. Benthic marine habitats of the eastern Baltic Sea. Estonian Marine
Institute Report Series (draft).
Paalme, T., Kotta, J., Kersen, P., Martin, G., Kukk, H., Torn, K. 2011. Inter-annual variations in
biomass of loose lying algae Furcellaria–Coccotylus community: The relative importance
of local versus regional environmental factors in the West Estonian Archipelago. Aquatic
Botany, 95, 146−152.
Remm, K., Remm, J., Kaasik, A. 2012. Ruumiliste loodusandmete statistiline analüüs.
http://hdl.handle.net/10062/26456
The R Foundation for Statistical Computing. R version 2.11.1. Available: http://www.r-
project.org/.
Trei, T. 1991. Taimed Läänemere põhjal. Tallinn: Valgus.
TÜ Eesti Mereinstituut. 2012. Eesti mereala keskkonnaseisundi esialgne hindamine. Aruanne.
234 lk.