Tartu Ülikool

Arstiteaduskond

Tuuli Vellend

Katteproteeside valmistamise töökäik

Referaat

Tartu 2014

Sisukord

Sisukord................................................................................................................................................2

Sissejuhatus..........................................................................................................................................3

1. Katteproteeside liigid.......................................................................................................................3

1.1. Hammastele toetuv katteprotees............................................................................................3

1.2. Implantaadile toetuv katteprotees..........................................................................................4

2. I visiit................................................................................................................................................4

2.1. Patsiendi uurimine.................................................................................................................4

2.2. Raviplaani koostamine..........................................................................................................4

2.3. Jäljendamine..........................................................................................................................5

2.3.1. Uue proteesi valmistamiseks......................................................................................5

2.3.2. Patsiendil on olemas protees......................................................................................5

3. II visiit..............................................................................................................................................6

3.1. Katteprotees tugihammastele - preparatsioon.......................................................................6

3.2. Katteprotees implantaadile....................................................................................................7

4. III visiit.............................................................................................................................................7

4.1. Katteprotees tugihammastele - hambumusvall......................................................................7

4.2. Katteprotees implantaadile - jäljendamine............................................................................8

5. IV visiit.............................................................................................................................................9

5.1. Katteprotees tugihammastele – hammastega proov..............................................................9

5.2. Katteprotees implantaadile – purre ja hambumusvall...........................................................9

6. V visiit..............................................................................................................................................9

6.1. Katteprotees tugihammastele – suhuasetamine.....................................................................9

6.2. Katteprotees implantaadile – proov hammastega................................................................10

7. VI visiit...........................................................................................................................................10

7.1. Katteprotees implantaadile – proteesi suhuasetamine.........................................................10

8. Katteproteeside hooldus.................................................................................................................10

Kokkuvõte..........................................................................................................................................12

Kirjandus............................................................................................................................................13

2

Sissejuhatus

Nii katteproteeside, osaliste või totaalproteeside valmistamine suusolevatele üksikutele hammastele

või juurtele ei ole enam uus lähenemisviis proteetikas, ulatudes ligi 100 aasta taha. Tänapäeval on

tehnoloogia ja võimalused arenenud niivõrd, et katteproteeside kasutamine patsiendi raviplaanis,

millise puhul on säilinud mõned oma hambad, on täiesti arvestatav alternatiiv. Iga patsiendi suu on

erinev ja võimalusi, kuidas katteproteese raviplaanis kasutada, on seega mitmeid [2]. Kliinilis-

laboratoorsete etappide poolest sarnaneb katteproteeside valmistamise töökäik paljuski

totaalproteesidega [3].

Käesolevas referaadis on põgus ülevaade katteproteeside erinevatest liikidest sõltuvalt

toetusest ja nende kasutamisvõimalustest. Sellest lähtuvalt on üles ehitatud ka antud referaat.

Sissejuhatavale klassifikatsioonile järgneb kliinilis-laboratoorsete etappide kirjeldus ja selgitused.

Töö lõppeb katteproteeside hooldamise õpetusega pärast proteeside suhuasetamist.

1. Katteproteeside liigid

Katteproteese saab klassifitseerida mitmetel erinevatel alustel. Kõige lihtsam jaotamisviis on

toestussüsteemi järgi: (a) hammastele toetuv; (b) implantaatidele toetuv katteprotees.

1.1. Hammastele toetuv katteprotees

Kui lõualuus on alles paar üksikut hammast, oleks üheks raviplaaniks hammastele toetuv

katteprotees. Mida tervem on tugihammaste kinnitusaparaat ja tugevamad koed, seda parema

prognoosiga on ka katteprotees [2]. Kindlasti ei ole vajalik üksikute hammaste eemaldamine

lõualuus totaalproteesi valmistamise eesmärgiga, kui periodontaalkinnitus on terve ja hammas või -

juur proteesi toetuseks piisavalt tugev. Seda ka eelkõige alveolaarluu resorptsiooni ennetamiseks,

mis järgneb alati teatud määral hamba ekstraktsioonile [10].

Katteproteeside vastupidavuse kohta on läbi viidud mitmeid uuringuid, kuid tugihamba

kaotust katteproteesi puhul pole peetud märkimisväärseks probleemiks [9]. Kirjanduse väitel nii

implantaate kui ka hambaid või hambajuuri proteesitugedena ühes lõuapooles korraga ei ole siiski

soovitatav kasutada [2].

Tugihambad, mis pole vitaalsed, peavad olema eelnevalt juureravitud, kui hakatakse

valmistama katteproteesi [1, 2]. Järgima peab ka nõudeid hambapreparatsioonile ja purde

valmistamisele vastavalt hammaste seisukorrale.

3

1.2. Implantaadile toetuv katteprotees

Proteesi valmistamisel on alati tarvis meeles pidada nõudeid: mugavus, funktsionaalsus, esteetilisus

ja stabiilsus koos adekvaatse retensiooniga. Katteproteesi toena kasutatav implantaat on tavaliselt

usaldusväärne valik, kui eelnev põhjalik tugikudede analüüs on teostatud. Implantaatidele toetuvaid

katteproteese saab jaotada kolme gruppi: limaskestale; implantaadile ja limaskestale; implantaadile

toetuv. Implantaatide paigaldamisel tuleb arvesse võtta nende vajaminevat arvu, pikkust, kvaliteeti

ja luukinnituse hulka [4]. Tavaliselt kasutatakse katteproteesi toetamiseks ja retensiooniks ülalõuas

4 või 6 implantaati ja alalõuas 2 või 4. Ülalõuas 4 või 6 implantaadi kasutamine võimaldab

eemaldada palatinaalse osa proteesi baasisest, milline on patsiendile mugavam ja ei vähenda ka

maitsetundlikkust. [2, 11]. Katteproteesi toena kasutatakse ka purdeid, mis ühendavad implantaate

omavahel [2].

2. I visiit

2.1. Patsiendi uurimine

Alati ei ole patsient enne proteetilise töö tegemahakkamist eelnevalt ettevalmistatud. See tähendab,

et tihtipeale võivad patsiendil esineda suus lagunenud karioossed hambad, parodontiit, haavand või

mõni muu lokaalne patoloogia. Selleks tuleb esimesel visiidil võtta patsiendilt anamnees, teha

põhjalik kliiniline uuring ja küsitleda eelnevate kogemuste, tervise ja ootuste kohta [1]. Patsienti

tuleks nõustada suuhügieeni osas ja vajadusel näidata erinevaid olulisi suuhügieenivõtteid [2].

Lootusetud hambad on soovitatav ekstraheerida ligikaudu 6 nädalat enne lõplikku proteetilise

töö algust, et koed saaksid piisavalt aega paraneda ja taastuda. Operatiivsed protseduurid nagu

frenulotoomia, luuliste moodustiste korrigeerimine või luu siirdamine tuleb läbi viia samuti

ettevalmistusetapis. Tugihammastele toetuva katteproteesi puhul tehakse vajadusel juurekanaliravi.

Kirjeldatud ettevalmistav faas on vähem komplitseeritud, kui patsiendil on varem olnud osaline

protees. Esimese visiidi jooksul tuleks võtta ka üla- ja alalõualuust jäljendid alginaadiga, millest

valatakse diagnostilised mudelid [2].

2.2. Raviplaani koostamine

Üks olulisemaid etappe proteeside valmistamise juures on teha korralik raviplaan. Kindlasti enne

raviplaani koostama hakkamist tuleks ette kujutada lõpptulemust, ja sealhulgas püüda hinnata

4

olemasolevate hammaste või tulevaste implantaatide prognoosi. Vajadusel võib kaaluda ka

osseointegratsiooni protseduuri läbiviimist hambutul patsiendil [2]. Raviplaani koostades peab

arvesse võtma patsiendi vanust, süsteemseid haiguseid, rahalisi võimalusi, soove [1]. Lisainfot

annavad ka patsiendist tehtud fotod, röntgenülesvõtted ja konsulteerimine kolleegidega parima

raviplaani suhtes. Patsiendid hindavad kõrgelt sõbralikku suhtumist ja põhjalikku selgitustööd

eelseisva ravi osas [2].

Kui üks raviplaani variantidest näeb ette implantaatide paigaldamist, väljastatakse

patsiendile saatekiri suu-, näo- ja lõualuukirurgi konsultatsioonile, kus viiakse läbi omakorda

põhjalik röntgenoloogiline ja implantaatide sobivuse analüüs. Kirurg otsustab, kas implantaatide

kasutamine edasises proteetilises töös on tulemuslik ja viib läbi nende paigaldamise [5].

2.3. Jäljendamine

2.3.1. Uue proteesi valmistamiseks

Arst võtab kõige esmase jäljendi patsiendi suust alginaadiga ja saadab selle tehnikule. Laboris

valatakse välja diagnostiline mudel, millel on võimalik läbi proovida kõige sobilikum raviplaan ja

lõpptulemus [2]. Samuti on valatud mudelid heaks näidismaterjaliks patsiendile, et tal tekiks parem

ettekujutus lõplikust tulemusest [1]. Kui raviplaan hõlmab endas ka implantaatide paigaldamist, ei

ole esimene jäljend enne operatsiooni vajalik [6]. Diagnostilise mudeli abil valmistab hambatehnik

individuaallusika, mis saadetakse patsiendi II visiidiks arstile [2].

2.3.2. Patsiendil on olemas protees

Jäljendamine, kui patsient kasutab varem tehtud proteesi, toimub koos vana proteesiga. Sel puhul on

võimalus kasutada seda lihtsalt ümbertegemise ajaks immediaatproteesina. Selleks asetatakse ole-

masolev protees patsiendile suhu ning alginaadiga võetakse jäljend. Laboris valatakse kipsmudel ja

proteesile lisatakse vajaminevad puuduvad hambad ning vastavad servad. See on lihtne ja kiire

meetod ajutise proteesi valmistamiseks, kui plaanis on teha uus püsiv katteprotees. Kui raviplaan

hõlmab tugihammaste preparatsiooni, on võimalik vahepealsel ajal valmistada ajutine kroon, mis

kaitseks preparatsiooni [1, 2].

5

3. II visiit

3.1. Katteprotees tugihammastele - preparatsioon

Teise visiidi alguses on soovitatav selgitada patsiendile veel kord ravikäiku ja eesseisvaid

protseduure. See välistab hilisemad arusaamatused ja ebameeldivad olukorrad. Kui on otsustatud

valmistada katteproteesid suusolevatele tugihammastele, peab arst olema veendunud, et vastavad

hambad on eelnevalt korralikult juureravitud, parodontoloogiline ülevaatus tehtud ja luuline

kinnitus piisav. Üks hammas kummalgi pool lõuakaares, nagu näiteks kaniinid, tagab väga hea

tulemuse. Veelgi parem kinnitus oleks tagatud 4 hamba poolt. Samas tugede arvuga suureneb

võrdeliselt ka proteesi keerukus. Sel juhul võib kaaluda juba mõne muu proteetilise lahenduse

võimalust [2].

Teisel visiidil viiakse läbi tugihammaste preparatsioon ja ettevalmistus täpseks

jäljendamiseks sõltuvalt retensioonlahendusest. Ülevaade erinevatest preparatsiooni liikidest on

toodud joonisel 1 [2].

Joonis 1. Kolme tüüpi tugihamba preparatsioone: (a) limaskestast ülevalpool; (b) kinnitusega;

(c) kumer [2].

Preparatsioon sisaldab ka juurekanali ettevalmistamist spetsiaalsete roteeruvate instrumentidega,

mis eemaldavad juuretäidist vastava pikkuseni. Igemeni prepareeritud hamba puhul võivad

retensiooni saavutamisel valikmeetoditeks olla valatud tihvtkönt, juureankru, -luku või

6

teleskoopkroonide kasutamine, aga ka mõni retensioonimehhanismi kombinatsioon, sõltuvalt

raviplaanist ja patsiendi soovist [3].

Kui valik on langenud valuretensioonielemendi kasuks, mis on eelistatum variant,

prepareeritakse juurekanal vastavale laiusele/sügavusele ning valitakse ja paigaldatakse kanalisse

plastikust jäljendustihvt, mille eesmärk on toestada jäljendmassi juurekanaliosa. Jäljend võetakse

silikooniga ja seejärel saadetakse see tehnikule. Laboris valatakse jäljendist töömudel, millel

valmistatakse juureankur koos sfäärilise kinnitusega (vt. Joonis 2.) [2]. Vahepealsel ajal, kui

oodatakse hambumusvalli ja juureankru valmimist, tehakse patsiendile ajutised kroonid

prepareeritud hammaste kaitseks [1].

3.2. Katteprotees implantaadile

Pärast implantaatide paigaldamist ning paari kuu kuni poole aasta pikkust paranemisperioodi suu-,

näo- ja lõualuukirurgi juures võtab hambaarst alginaadiga patsiendi suust uue jäljendi. Implantaadi

eduka luustumise ja kudede paranemise eesmärgiga on paigaldatud implantaadile paranemiskruvi

või ankur, mis võib esimese jäljendamise ajaks jääda puutumata. Alginaatjäljend saadetakse

laborisse, kus tehnik valmistab spetsiaalse individuaallusika. Implantaadikohtadele tehakse

lusikasse augud, kuhu peavad sobituma järgmisel jäljendamisel implantaatide

retensioonipikendused [2]. Need on laborandile abiks implantaatide suuna ja täpse asukoha

arvestamisel.

Kasutusel on ka erinevaid prefabritseeritud lusikaid spetsiaalselt implantaatide

jäljendamiseks.

4. III visiit

4.1. Katteprotees tugihammastele - hambumusvall

Kolmanda visiidi jooksul määratakse patsiendil

hambumuskõrgus ja oklusioonitasapind laborist

saadetud hambumusvalliga. Samuti asetatakse

näokaar ja registreeritakse ülemiste hammaste

asend kolmes tasapinnas alalõualiigeste suhtes.

Seejärel saab artikulaatorisse kipseerida ülemise

mudeli, mille järgi omakorda alumise vastavalt

7

Joonis 2. Kanalisse tsementeeritud

juureankrud sfäärilise kinnitusega

registreeritud hambumusindeksile [1]. Valitakse proteesis kasutatavate hammaste kuju, suurus ja

värv.

Tehnik on valmistanud ka juureankru, mille sobivust peab arst enne tsementeerimist

kontrollima. Kui ühe visiidi jooksul ei jõua hambumuskõrgust määrata ja juureankrut tsementeeria

koos jäljendamisega, võib viimase lükata järgmisele visiidile edasi. Kui arst saab aga vastavalt

jõuetele hakkama ja probleeme ei ilmne, tsementeeritakse ankur kanalisse (vt. Joonis 2.) [2].

Kuulankrute või sfäärilise kinnitusega ankrute otstes on enda alla minevad kohad, mis loovad hea

retensiooni. Selleks on spetsiaalsed puksid, millised pannakse ankrute otsa ning nad toimivad

proteesi sees kinnituskohana. Kui puksid on paigaldatud ankrutele, võetakse uus funktsionaalne

jäljend, kusjuures peavad puksid jääma jäljendisse fikseerituks. Tehnik saab seejärel jäljendi,

hambumusvallide ja näokaare registreeringu järgi hakata vahabaasisele laduma hambaid [6].

4.2. Katteprotees implantaadile - jäljendamine

Laborist on saadetud arstile individuaallusikas, mis

on spetsiaalselt töödeldud implantaatide

jäljendamiseks. Patsiendi suus olevatele

implantaatidele kinnitatakse vastavad

retensioonipikendused, mille otsad peavad

individuaallusika aukudest pisut välja jääma.

Lusikat proovitakse eelnevalt suhu, et veenduda

selle sobivuses implantaatidele, ning võetakse

funktsionaalne jäljend silikooniga. Pärast

jäljendmassi polümeriseerumist vabastatakse

pikendused kinnitusest, ettevaatlikult eemaldatakse lusikas suust ja kontrollitakse täpsust ja

terviklikkust. Paranemiskruvid pannakse tagasi patsiendi suus olevatele implantaatkohtadele.

Retensioonipikendused kruvitakse vastavalt implantaatsüsteemile jäljendis uuesti oma algsele

positsioonile ning jäljend saadetakse laborisse [5].

Tehnik kinnitab pikendustele implantaadi analoogid, vajadusel isoleerib või fikseerib need

eelnevalt tsüanoakrülaadiga ning valab töömudeli, millisele jääb täpne koopia patsiendi suus

olevatest implantaatidest. Laboris valmistatakse implantaate ühendav purre ning hambumusvallid,

mis saadetakse järgmiseks visiidiks arstile [6]. Purdeid valmistatakse sagedamini implantaatidele.

Ent nende lahastava toime ja stabiliseeriva toe saavutamise eesmärgiga kasutatakse ka

8

Joonis 3. Implantaatidele kinnitatavad pikendused + ind. lusikas

tugihammastel. Seda eelkõige juhtudel, kus esineb ulatuslik luu resorptsioon või hambad paiknevad

erinevatel kõrgustel [1].

5. IV visiit

5.1. Katteprotees tugihammastele – hammastega proov

Kui tehnik on ladunud arsti poolt valitud hambad vahabaasisele, saadetakse need patsiendi 4.

visiidiks kabinetti. Arst kontrollib keskjoont, oklusioonitasapinda ja hammaste kaldeid,

garnituurhammaste sobivust, nende kuju ja värvust. Vajadusel saab paluda tehnikul teha

korrektsioone. Kui hammastega proov on edukas ja kõik sobib nii arstile kui patsiendile, valmistab

tehnik valitud garnituurhammastega proteesid. [2, 6].

On soovitatud ka jätta väikest ruumi tugihamba ümbruse ja proteesi vahele, et vältida

limaskesta ülekoormust hamba gingivaalses servas. Et saavutada optimaalset istuvust, kus mainitud

vahe ei oleks liiga suur ega protees suruks liigselt igemele, on üks võimalus teha hambumusvallile

tugihamba kohal väike süvend. Kui protees on valmis ja asetatakse patsiendile suhu, saab süvendi

täita ümberbaseerimisel kasutatava viskoelastse massiga (ingl. tissue conditioner). Eelistatud on ka

ise- polümeriseeruv polümetüülmetakrülaat [8].

5.2. Katteprotees implantaadile – purre ja hambumusvall

4. visiidil proovitakse patsiendile purret implantaatidele ning määratakse hambumuskõrgus.

Tehniku poolt valmistatud hambumusvalliga pannakse paika ka oklusioonitasapind. Vahale

märgitakse huulejoon, tsentraalne joon intsisiivide vahel, kaniinide kohad. Patsiendile asetatakse

näokaar. Seejärel kipseeritakse näokaare registreeringu järgi mudelid artikulaatorisse [1]. Samal

visiidil valitakse samuti sobivate garnituurhammaste kuju, suurus ja värv. Purre, mudelid ja

hambumusvall saadetakse tagasi tehnikule. Laboris laotakse arsti poolt määratud hambad

hambumusvallile [7].

6. V visiit

6.1. Katteprotees tugihammastele – suhuasetamine

Laboris on protees valmis tehtud ja selle lõplikku kuju saab 5. visiidil patsiendile suhu proovida.

Kontrollitakse proteeside püsivust, istuvust ja oklusiooni. Arst peab kontrollima visuaalselt, et

9

proteesis ei oleks poore, defekte ega mõrasid. Protees peab olema poleeritud ja sile ning selle pinnal

ei tohi esineda teravikke või häirivaid ebatasasusi. Seda saab kindlaks teha nii vaadeldes kui

palpeerides [2]. Patsiendile näidatakse, kuidas proteesi suhu asetada ja ära võtta. Nädal pärast

katteproteeside suhuasetamist peab patsient tulema kontrollvisiidile, et hinnata üle proteesi istuvus

ja pinnad.

6.2. Katteprotees implantaadile – proov hammastega

Järgnevalt, kui hambad on laotud vahabaasisele, viiakse läbi hammastega proov nagu peatükis 5.1

on kirjeldatud. Erinevus või seisneda purde kontrollimises, kuid purdeid valmistatakse ka

tugihammastele. Koos implantaatidele kinnitatud purdega kontrollitakse hammaste sobivust, värvi,

asendit ja kuju. Patsiendil palutakse hääldada „f“ ja „s“ häälikuid, et hinnata foneetikat. Kui on

tarvidust, saab vahabaasises teha korrektuure. Pärast hammastega proovi pannakse ajutised kroonid

implantaatidele tagasi ja hammastega vall saadetakse laborisse lõplikuks valmistamiseks [6].

7. VI visiit

7.1. Katteprotees implantaadile – proteesi

suhuasetamine

Protseduur on sarnane viienda visiidiga katteproteeside

puhul tugihammastele. Implantaatidelt eemaldatakse

ajutised kroonid ja paranemiskruvid. Vastavalt

proteetilisele

lahendusele kinnitatakse purre või ankrud ja protees

suhu ning kontrollitakse istuvust. Karedad pinnad,

teravikud või ebatasasused lihvitakse ja poleeritakse

[6]. Joonisel 4. on näide katteproteesist, mis toetub

implantaatidele

ning lisaks on konstrueeritud alalõuale purre, mis tagab

adekvaatse stabiilsuse ja toestuse.

10

Joonis 4. Näide implantaatidele ja purdele kinnituvast katteproteesist.

8. Katteproteeside hooldus

Kui katteproteesid on suhu asetatud, on patsiendil vaja käia kontrollvisiitidel. Esimene on nädal,

teine kuu ning kolmas aasta pärast proteeside kättesaamist. Nende visiitide käigus saab võimalusel

teha korrektuure, lihvida või poleerida proteesi. Patsiendilt saab tagasisidet, kuidas ta on uute

proteesidega harjunud; kas ta saab nendega süüa ja rääkida või on miski hakanud häirima [1].

Oma olemuselt katab katteprotees pehmed koed tugihamba või implantaadi ümber. Seega

hambakatu kogunemine baasisel on probleemne ja patsiendile tuleb õpetada suuhügieeni korrektset

pidamist ja hooldust, et garanteerida proteeside ja tugikudede hea prognoos. Katteproteesid ja nende

juures kasutatavad toed püsivad pikka aega tervetena, kui ööseks eemaldatakse protees suust.

Hügieen on oluline, et vältida ka periimplantiidi teket, mis võib põhjustada implantaatide

väljalangemist. Samuti selgitatakse patsiendile, et suusolevad struktuurid võivad aja jooksul

muutuda, misjärel on vajalik proteesi ümberbaseerimine [2].

11

Kokkuvõte

Katteproteese valmistatakse nii tugihammastele kui implantaatidele. Tegemist on näiliselt

totaalproteesiga, millele on lisatud kinnituselemente parema stabiilsuse saavutamiseks. Samuti on

katteprotees parim ravivalik, kui säilinud on piisav alveolaarluukõrgus implantaadi paigaldamiseks

või üksikud hambad kummalgi lõualuu poolel.

Valmistamise töökäik on sarnane totaalproteeside omaga. Kliinilis-laboratoorseid etappe

saab jaotada ligikaudu 6 või 7 visiidile, lisaks järelkontrollid. Kinnituseks valmistatakse nii ankruid,

lukke, magneteid, purdeid kui eelnevate kombinatsioone. Toena kasutatavatele hammastele või

implantaatidele on soovitatav konstrueerida peale purre, mis annab juurde retensioonivõimalusi ja

hammaste puhul toimib ka lahastajana. Implantaatidele toetuva katteproteesi valmistamine on

mõningal määral keerulisem, pikemaajalisem ja ka kallim. Sealjuures on äärmiselt oluline selgitada

patsiendile protseduuride kestust, iseloomu ja maksumust. Hea kontakt arsti-patsiendi vahel ja

teineteise mõistmine tagavad hea tulemuse ja patsiendi rahulolu.

12

Kirjandus

1. Phoenix DR, Cagna DR, DeFreest CF. Stewart’s clinical removable partial prosthodontics. 3rd

ed. Quintessence Publishing; 2003.

2. Preiskel HW. Overdentures made easy: a guide to implant and root supported prothesis. 1996

3. Arthur O. Rahn, John R. Ivanhoe, Kevin D. Plummer. Textbook of Complete Dentures 6th ed.

People’s Medical Publishing House 2009. 

4. Oszlánszky J, Kádár L, Hermann P, Schmidt P, Gyulai-Gaál S. Removable dentures with

implants for edentulous lower jaw. Fogorv Sz. 2013 Sep;106(3):91-5.

5. http://toledoperio.com/wp-content/themes/toledoperio/PDF/Prosthetics/Brochures/

LIT065_RetentiveAnchor.pdf

6. http://www.glidewelldental.com/downloads/dentist/services/implant-overdentures.pdf

7. http://www.renewbiocare.co.th/documents/Dalla%20Bona%20Technical%20Procedures.pdf

8. G. A. Zarb, C. L. Bolender, S. E. Eckert, R. F. Jacob, A. H. Fenton, R. Mericske-Stern.

Prosthodontic Treatment for Edentulous Patients. 12th ed. Mosby; 2004.

9. Ettinger RL1, Qian F. Abutment tooth loss in patients with overdentures. J Am Dent Assoc.

2004 Jun;135(6):739-46; quiz 795-6.

10. Atwood, D.A. Reduction of residual ridges: A major disease entity. J. Prosthet. Dent 26 (1971)

266-279

11. http://www.mtmengs.net/missoula_montana_implant_dentures

13