5

SISUKORD

Lugejale ............................................................................................ 9

ŠVEITSI KAUDU SOOMEMaapakku! ................................................................................ 11Kolm eestlast Mäkelä talus ........................................................ 16Soome kriitika ja Soome kiitus .................................................. 19

VANGLAST PEATOIMETAJAKS, VANGILAAGRIST PEAMINISTRIKS ...... 26

PÄTSI UNIOONIPLAANID SAKSAMAA VARJUS .................................. 31

KAKSIKRIIGI UUSI EELDUSIPäts: „Soome laht ei lahuta enam kahte vennasrahvast” ............ 37Riigivanem majandussuhete innustajana .................................... 43

KAS KOOS PETROGRADI PEALE? ..................................................... 48

PÄTS LÄHEB, PÄTS TULEBKibe loobumine ......................................................................... 51Jälle poliitika keskmesse ............................................................ 53Päts: „See oli suur rumalus” ....................................................... 59

RIIGIVANEMA RIIGIVISIIT 1922. AASTALPiiririikide poliitika käärib ......................................................... 63„Lossis koristatakse, mööblit tõstetakse ümber” ........................ 65Viisakad kõned ja poliitilised nõupidamised .............................. 69Aga Päts pole ikka rahul ............................................................ 73Ståhlberg Pätsil külas ................................................................ 74

EESTI RIIGIPEAST SAAB SOOME RIIGI ÜÜRNIKReijosest Holstini ....................................................................... 76Maja Toompeal ......................................................................... 78

6

Pätsi majanduslikud raskused .................................................... 82Torin Eduskunnas ...................................................................... 84„Teisipäeval ostsin siis maja” ..................................................... 90

RELANDER KÄIB KÜLAS, ERKKO TORKAB ÕRNA KOHTA, TÕNISSON JA PÄTS REAGEERIVAD – JA ÄRRITAVAD

„Reisi-Lasse” Eestis 1925 .......................................................... 93Eljas Erkko: Soome on eemale tõmbunud .................................. 96Tõnissoni ja Pätsi külmad kommentaarid .................................. 98Relander: Eesti on ise loonud takistuse .................................... 100Soome ajalehed poolt ja vastu .................................................. 102Päts võtab pingeid maha .......................................................... 106

PÄTSI JA SVINHUFVUDI VISIIDID MUUTUVAD TAVAKSRiigivanem Kultarantas 1931. aastal: vesi ja limonaad ............ 108Salajased jutuajamised kaitsekoostöö üle ................................. 113Svinhufvud Eestis 1932, Tõnisson Kultarantas 1933 ............... 116

RIIGIVANEM HAARAB VÕIMUPätsi Eesti sünd ........................................................................ 122Mis juhtus Toompeal? ............................................................. 125

„UKKO-PEKKA” PÄTSI EESTIS 1934. AASTALHäbitunne ja leebe kriitika ....................................................... 128Svinhufvudi nõuanded Pätsile .................................................. 130

PÄTS SOOMES 1935. AASTALPätsi haare tugevneb ............................................................... 135Svinhufvud muigab ................................................................ 137

SVINHUFVUDI ESINDUSLIK REIS EESTISSE 1936. AASTALEesti ajakirjanduse ülistuskoor ................................................ 140Orul ja Narvas: auväravad ja hurraahüüded ............................ 143Kogu rahva külaline ................................................................ 149

ENDISED RIIGIVANEMAD PROTESTIVAD .............................................. 150

TRADITSIOON JÄTKUB: PÄTS KARJALASÕhkkond soojeneb .................................................................. 154Viiburisse ja Vuoksenlaaksosse ................................................ 158Artur Sirgu vari ....................................................................... 164

7

KYÖSTI KALLIO ÄRAJÄÄNUD VISIITKallio tuleb ... ......................................................................... 167... Kallio ei tule ........................................................................ 171

TALVESÕJA ERI POOLTEL .............................................................. 174

VANA RIIGIMEHE VIIMANE UTOOPIAKust saada Eestile tuge? ........................................................... 177Pätsi „poliitiline testament” ..................................................... 181Ehtne või ei? ............................................................................ 183Kummalisused teksti sisus ....................................................... 184„Poliitiline testament” tehakse avalikuks ................................. 185Vaade tulevikku, vanadest varudest võetud .............................. 186

Allikad ja kirjandus ...................................................................... 189Viited ........................................................................................... 197Nimeregister ................................................................................. 219

11

ŠVEITSI KAUDU SOOME

Maapakku!

Ajakirjanik ja Tallinna abilinnapea Konstantin Päts läks Tallinnast pagu-lusse 1905. aasta detsembris.

1874. aastal sündinud Pätsil olid seljataga õpingud Riia vaimulikus seminaris ja seejärel oli ta 1894. aastast alates õppinud Jurjevi (Tartu) ülikoolis õigusteadust. Oma poliitilistelt vaadetelt kuulus ta peamiselt radikaalsete üliõpilaste mittesotsialistlikku tiiba. Lõpetanud 1898. aastal ülikooli juristina, läbis ta vabatahtlikuna sõjaväeteenistuse Pihkvas ja Peterburis. 1900. aastal läks Päts Tallinna ja tegutses seal advokaadi abilisena, kuid selline töö ei olnud talle päriselt meelepärane.1

1900. aasta augustis saatis Päts Peterburi Trükiasjade peavalitsusele avalduse, milles palus luba hakata välja andma uut päevalehte. Luba saadi ja Teataja esimene number ilmus 1901. aasta novembris. Teataja oli esimene eestikeelne leht Tallinnas ja varsti ka kõige mõjukam ajaleht Põhja-Eestis. 1905. aastal oli selle trükiarv juba ligi 10 000.

Toimetuse liikmed olid valitseva poliitikaga selges opositsioonis ja Teataja oligi kuni 1903. aasta novembrini poliitiliselt kõige radikaalsem ajaleht Eestis. Vasakpoolses toimetuses oli peatoimetaja Päts ainuke mõõ-dukas radikaal ja seaduse piiresse jääva vastupanu toetaja. Ta ei olnud sotsiaaldemokraat, veel vähem kuulus ta Eesti sotsialistliku liikumise või ka töölisliikumise etteotsa. Vägivaldsesse võimuhaaramisse suhtus ta täiesti eitavalt. Teataja toimetamisega algas Pätsi poliitiline karjäär.2

1904. aasta lõpus valiti Päts Tallinna linnavolikokku ning 1905. aasta jaanuaris sai temast linnanõunik ja aprillis aselinnapea. Novemb-ris sai temast linnapea kohusetäitja ja kirjutamine Teatajas jäi seetõttu tagaplaanile. Lehte täitsid sotsiaaldemokraadid Hans Pöögelmann ja Mihkel Martna.3

1905. aasta oktoobri- ja novembrikuu vahetusel ilmus Teatajas kolme-osaline ülevaade Soome olukorrast. Artiklist õhkus sümpaatiat hõimu-vendade vastu, mis viis mõttele, et taheti rõhutada Soome autonoomiat kui eeskuju Eestile. Oli ju Eestis juba 1860. aastatest ehk rahvusliku

12

Kui Konstantin Päts õppis 1890. aastatel Tartu ülikoolis juurat, elas ta ühes toas endast mõni aasta vanema kooli- ja aatekaaslase, arstiteaduse üliõpilase Andres Alveriga. Ateljeefotol arutavad Päts (paremal) ja Alver inimese elu ja maailma asjade käiku. Foto Wilhelm Staden. RA, EFA.24.0-138150.

13

liikumise tõusuaegadest peale jälgitud „sugurahva” arengut ja dramaa-tilised sündmused Vene impeeriumis 20. sajandi alguses andsid sellele hoogu juurde. Artiklis kirjutati, et 1905. aasta järel on Soomes tagasi saadud venestusajal piiratud õigusi ning parlamendireform koos üldise ja ühetaolise hääleõigusega tähendas kogu impeeriumi ulatuses erakordset hüpet rahvavõimu poole.

Kindralkuberner Nikolai Bobrikov oli võtnud sihiks lõpetada suur-vürstkonna autonoomia ja muuta Soome tavaliseks Venemaa maa-konnaks. See operatsioon algas Veebruarimanifestiga 1899. aastal ja sellele järgnesid veel mõned sammud. Artikli autor märkis, et Soome põhiseaduse rikkumine tekitas tormi ning Bobrikovi karistusaktsioonid vaid süvendasid konflikti.

Leo Mechelin ja mõned muudki näitasid, et Soome ei ole vallutatud maa. Soome oli vabatahtlikult liitunud Vene võimu alla. Kehtis Aleksan-der II poolt kinnitatud põhiseadus. Seda Bobrikov ei arvestanud, vaid vallandas talle vastuhakkavad ametnikud. Sandarmid toodi kohale Eestist ja isegi „Porilaste marss” keelati. Artikli autor selgitas väga põhjalikult Soome venestamist ja sellele vastutöötamist.

Järgmise kindralkuberneri Ivan Obolenski ajal pöörduti tagasi vana korra juurde. 1905. aasta sügisel toimusid streigid ja meeleavaldused. Neid kirjeldas artikli autor üksikasjalikult, nii nagu ka 22. oktoobri kei-serlikku manifesti. Sellega pöörati tagasi Bobrikovi aja ebaseaduslikud määrused. „Rahumeelne „revolutsioon”” lõppes Soomes rahva võiduga ja nüüd valitseb seal rahu”. Et vältida suuremaid kokkupõrkeid, nõuti järeleandmisi nii töölistelt kui ka põhiseaduse pooldajatelt.

Artikli autor rõhutas, et soomlased ei soovi kindlasti Venemaast lahku lüüa. Nad nõudsid vaid tagasi oma õigusi. Soome oli ju põhi seaduslik riik, mis kuulus küll Venemaa koosseisu, kuid ei olnud üks Vene maa-kond. Oktoobrimanifest oli tähtis nimelt töölistele ja kehvikutele, kellel manifesti järgi ei olnud esindust Maapäevadel. See õigus kuulus vaid kõrgematele seisustele. „Vabaduselipp, mille soomlased üles tõmbasivad, lehvib uhkelt Soomemaal ja kutsub venelasi üles sedasama tegema ja omale täielist vabadust võitma.”4

Sel ajal hakkasid Pätsi enda isikliku vabaduse päevad lõppema. 1905. aasta revolutsiooniline liikumine oli jõudnud pöördehetkeni ja Vene ametnikud olid saamas ülevõimu. Kui 10. detsembril kehtestati sõja-seisukord, algasid karistusaktsioonid. Tallinna linnavolikogus loeti Pätsi 13. detsembril dateeritud kirja, kus ta palus palgata puhkust vältimatu reisi jaoks. Tegelikult ei olnud tal vaja mingit puhkust paluda, sest linna-pea kohuseid täitev Eugen Erbe teadis, et Päts oli juba 10. detsembril 1905 kindralkuberneri määrusega ametist tagandatud.

14

Põgenenud Pätsi kaaslaseks oli Tallinna linnavolinik Jaan Teemant. Nad suundusid kõigepealt Pärnusse. Sealt liikus Teemant Valgevene linna Grodno kaudu Saksamaale ja edasi Šveitsi. Päts tuli natuke hiljem järele. Pagulaselu oli alanud.5

Alguses ei pidanud Päts vajalikuks välismaale põgeneda ega põranda alla varjuda, kuid Eestis üldiseks muutunud poliitikute vangistamised ja arreteerimise oht sundisid teda meelt muutma. Ja selleks oli ka põh-just. 1906. aasta esimesel poolel mõistis välikohus 18 inimest surma, teiste seas tagaselja ka Konstantin Pätsi. Põhjuseks oli revolutsiooni-line tegevus ja mässule õhutamine. Sama otsuse sai ka tema kaaslane põgenemistee konnal Teemant. Inimestel, kes kohtasid Pätsi, oli kohus-tus ta kinni pidada ja kuberneri kätte toimetada. Tagaotsimiskuulu-tuses kirjeldatakse objekti selliselt: keskmisest lühemat kasvu, tugev kehaehitus, lühike kael, väike nina, habe aetud, väiksed vuntsid, suur pea ja paksuvõitu huuled. Oma surmaotsust luges Päts Vene lehtedest juba maapaos olles.6

Päts ei põgenenud otse Soome suurvürstiriiki varjule, nagu tegid teised ühiskondlikult aktiivsed eestlased. Tema läks kõigepealt Šveitsi, Berni,

Teataja toimetuse liikmed Mihkel Martna kodus 1903. aastal. Istuvad vasakult: Hans Laipman, Olga Martna, Eva Paulberg, Anni Laipman ja Konstantin Päts. Seisavad vasakult: Eduard Virgo, Franzisca Martna, Hans Martna, Hans Pöögelmann, Eduard Vilde, Theodor Uusmann, Johannes Voldemar Veski, Mihkel Martna ja Mihkel Pung. EKM, EKLA D-57:9.

15

kus kujuneski välja eestlaste koloonia. Lühemat või pikemat aega var-jasid end Šveitsis peale Konstantin Pätsi ja tema venna Voldemar Pätsi ning Jaan Teemanti veel Peeter Speek, Otto Strandman, Gottlieb ja Karl Ast ning Mihkel Martna. „Tööd keegi ei leidnud, lugesime vaid lehti ja arutasime poliitikat,” meenutas Voldemar Päts. Karl Ast on oma novellis „Võõrsil” kirjutanud eestlaste Berni-ajast niimoodi:

Kõik nad otsisid tööd, kõik nad olid kaelani võlgades ja kõik nad nälgisid. Kohalikust seltskonna-elust lahutas neid müür, mille mahalõhkumiseks katsetki ei tehtud. [---] Nad pugesid oma koobastesse, jäid sinna terveteks nädalateks. [---] Igavuse eemalhoidmiseks loeti vanu raamatuid, mõeldi vanu mõtteid ja unistati kinnisilmil voodis lamades.7

Eesti poliitikud Bernis, nende seas ka Päts, koostasid Vene Riigiduumale esitamiseks Eestile autonoomia andmise plaani, mis sisaldas 25 paragrahvi. Selle taustal oli tunda Soome suurvürstiriigi eeskuju. Eestile nähti ette oma Maapäevad, riigikassa ja administratsioon ning Venemaa ministrite nõu-kogu juurde pidi loodama Eesti asjade riigisekretäri ametikoht. „Soome oli see mõõdupuu, millega võis võrrelda Balti provintside olemasolevat ja ka tulevast eristaatust koos teiste läänepoolsete piiririikidega.”8

Šveits oli Eestist kaugel, kuid autonoomne Soome oli Eesti naaber. 1905. aasta Vene revolutsioon politiseeris Soome silla, mis oli tähistanud nii eestlaste Soome-ihalust kui ka kultuuri-impulsside vastuvõtmist sealt. 1905. aasta lõpus ja järgmise alguses tõstsid Eestis laienevad rahutused eestlastest pagulaste määra Soomes tippu.

Mõnede arvamuste järgi oli Helsingis 1906. aasta paiku juba üle kolme tuhande eestlase. Täpset arvu ei teata, sest see muutus pidevalt. Tuldi ja mindi ilma eriliste formaalsusteta. Suurema osa eestlaste kirevast hulgast moodustasid pealinnas pikemalt peatuvad ja töötavad käsi-töölised, väikeettevõtjad, majateenijad ja töömehed. Nendest on ajaloo annaalidesse jäänud vähe informatsiooni.

Rohkem teame väiksemast eestlaste seltskonnast: üliõpilastest, luule-tajatest, kirjanikest, kunstnikest ja poliitikutest. Osa neist oli Helsingis õppimas, osa teenis leiba, kuid palju oli ka poliitilisi pagulasi. 1905. aasta Vene revolutsioon ja sellele järgnenud repressioonid olid sundinud neid Soome põgenema. Suurvürstiriigi autonoomia lubas suhteliselt vaba poliitilist ja üldse igasugust tegevust. Tähelepanuväärne osa hilisemast Eesti Vabariigi kultuurilisest ja poliitilisest eliidist sai niiviisi isikliku kogemuse Soomest kui „vabaduse maast”.

Rongiga Peterburist Helsingisse saabunud sotsiaaldemokraat Karl Ast kirjutas: „Paljud pagulased on väitnud, et 1906. aasta alguses kubises

16

Helsingi eestlastest. Seda ma ei kinnita. Eesti keelt kuulis küll palju, kuid vene keelt veel rohkem, sest Peterburi kaudu oli Soome põgenenud kümneid tuhandeid inimesi.”

Soome ametimeeste kaastundlik suhtumine pagulastesse katkes mõneks ajaks, kui 26. veebruaril 1906 röövisid revolutsionäärid keset päeva vägivallaga Vene Riigipanga harukontorit. Kevade poole hakkas pangaröövile järgnenud ärevus taanduma ja rahunes ka olukord Vene-maal. Duuma kokkukutsumine ja seal valitsenud opositsiooniline vaim andsid lootust, et poliitiline olukord paraneb.

Helsingisse hakkas tagasi kogunema pagulasi läänest. Ootusest tulvil atmosfäär kujundas kummalise olukorra, kus 1906. aasta kevadel ja suvel saabus eesti pagulasi Soome rohkem Lääne-Euroopast kui Eestist. Põgenemislaine oli heitnud paljusid päris kaugele, kuid nüüd liiguti kodumaale lähemale.9

Kolm eestlast Mäkelä talus

Esimesi lahkujaid Berni eestlaste kolooniast oli Voldemar Päts, samal ajal kui tema vend Konstantin ja Jaan Teemant jõudsid Soome alles 1906. aasta sügisel.10 „Saabusin 1906. aasta sügisel laevaga Breme-nist Helsingi sadamasse,” rääkis Konstantin Päts ajakirjale Suomen Kuvalehti antud intervjuus. „Mind oodati ja mulle tuldi vastu. Õhtu-hämaruses jõudsin minu jaoks ettevalmistatud peatuspaika Helsingi vallas Mäkelä talus.”11

Eesti Postimehe ajakirjanik, ajaloomagister ja õpikute autor Jaan Sitska oli põgenenud Soome juba 1906. aasta aprillis. Mõned nädalad hiljem sai ta elukoha Mäkelä talus, mis kuulus magister Vihtori Alavale ja asus Helsingi maakonnas Hämeenkyläs. Alava, kes ise elas perega Hel-singis, oli 1902. aastal hankinud endale suvituskohaks veerandi Skobbase nimelisest talust, mille moodustaski Mäkelä.

Vihtori Alava oli teadlik soomluse toetaja. Ta oli 1895. aastal lõpetanud Helsingi ülikooli ja töötanud 1898. aastast alates Helsingi tööstuskoolis soome keele õpetajana. Selle kõrval oli ta kuni 1903. aastani olnud Soome Kirjanduse Seltsi kirjastuse laohoidja. Seisuslike maapäevade aegu oli Alava olnud talupoegade seisuse kiirkirjutaja aastatel 1905–1906 ja aastatel 1907–1908 oli ta kiirkirjutaja ka ühekojalises parlamendis. 1890. aastatel oli Alava teinud mitu pikka rahvaluule kogumise retke Ingerisse ja Tveri karjalaste juurde ning lõpuks oli ta ajakirja Virittäjä toimetuse liige.

Ja see polnud veel kõik. Usin Alava oli Helsingis ilmuva Talon pojan lehden peatoimetaja aastatel 1906–1907. Selles ametis oli ta olnud

17

Maaliidu asutajaliige. Lehe korrespondendina käis ta 1906 Eestis – juba ajalehe näidisnumbris 1906. aasta märtsis oli olnud artikkel selle maa olukorrast – ja varasügisel avaldas ta pikad kirjeldused oma Tartu-reisist ja sealsest põllumajandusnäitusest. Lehes kirjutati ka sellest, et Tallinna linnavalitsuse kolm liiget – Jaan Teemant, Konstantin Päts ja Mihkel Pung – on maapaos.12

Voldemar Päts, kes jõudis Soome enne oma venda ja Jaan Teemanti, oli tutvunud Alavaga ning viimasest oli saanud tema toetaja ja abistaja. Informatsioon Sitska mõnusast ja turvalisest elukohast Hämeenkyläs oli jõudnud otsaga Šveitsi. Nii jõudsid ka Konstantin Päts ja Teemant Alava tallu – alguses Päts ja natuke hiljem Teemant. Päts ja Sitska seadsid ennast sisse samas toas ja Teemant leidis paiga üle õue kaupmehe juures. Paljud eestlased, pagulased ja teisedki, käisid Mäkeläs, kuid sellele triole lisaks ei jäänud sinna keegi elama.

Mäkelä talus uuris Päts rahus ja vaikuses Adolf Damaschke maa-küsimust käsitlevaid töid ja tõlkis neid eesti keelde. Teemant süvenes Balti eraõigusesse ja Sitska kirjutas ajaloo algkursuse õpikut. Tööd tehti peamiselt vara hommikul ja hilja õhtul. Vaevalt oli hommikueine söödud, kui Teemant tuli Pätsi ja Sitska juurde. Vaidlused algasid. Teemasid ei valitud ja kõik võtsid osa vaidlustest kõikidel teemadel. Sageli läksid väitlused ägedaks: hääled tõusid ja mõnikord löödi juba rusikad lauale.

Kord ägeda vaidluse ajal tuli perenaine ja pani eestlaste toa ukse kinni. Kui Sitska selle üle imestas, vastas perenaine hiljem, et talle oli tundunud, et kohe läheb vaidlus üle kakluseks. Oleks olnud piinlik, kui teenijad oleksid näinud, kuidas „Eesti poisid” üksteist klohmivad.

Kõik kolm eestlast rääkisid head soome keelt. Näiteks Päts – Riia vaimuliku seminari kasvandik – vaidles juba esimesel nädalal pere naisega usudogmade ja hinge surematuse üle nii ägedalt, et sügavalt usklik pere-naine puhkes nutma.

Mäkelä tallu tulid Helsingin Sanomat, sulastele oli tellitud Työmies ja iga päev Helsingis käiv piimamees tõi pagulastele ka Peterburi aja-lehti. Eriti tähtis oli Retš. Kui piimamees lehe tõi, luges Päts seda ette ja teised kuulasid. Kui Duumas käsitleti eriti põnevaid küsimusi, ei jõutud piimamehe saabumist ära oodata, vaid talle mindi kaugele maanteele vastu. Lehti hakati lugema juba tagasiteel.

Pätsile ja Teemantile oli määratud surmanuhtlus, seepärast oli parem, kui nad ei käinud Helsingis. Seetõttu ajas asju, näiteks hankis raamatuid, Sitska. Tema pattude register oli nimelt palju väiksem, nii et kui ta oleks kinni võetud, ei tähendanuks see talle surma. Kui pagulaste juuksed kasvasid liiga pikaks, tõi Sitska linnast juukselõikamise masina ja hak-kas Pätsil juukseid lõikama. Kuna ta tegi seda esimest korda, siis näris

18

harjumatu käsi juukseid koledasti ja Päts pistis karjuma. Kuid pikapeale hakkas seegi töö sujuma.

Talus olid vaid mõned õunapuud ja sellepärast otsustasid Päts, Tee-mant ja Sitska, et toovad neid lisaks. Õue peal oli aga palju pinnasest väljaulatuvaid kive, mis vankrisõitu takistasid. Eestlaste trio hakkas õhtuti kive välja kaevama. Appi tuli talu eestlasest sulane Matti, kes oma taustalt oli samuti pagulane, Harjumaalt pärit talumees. Kui tööpäev lõppes, hakkasid teised sulased lugema Työmiest, aga usin Matti tuli kolmikule appi kive kangutama.

Kui külas oli pidu, tulid eestlased alati kohale. Põllul või küüni all tehti ringmänge ja kui mõnikord viis õpetaja koolilapsed metsa, kus süüdati lõke, joosti ja räägiti muinasjutte, ei jäänud kolmik sellestki kõrvale. Külas tegeldi palju spordiga: sõideti kelguga mäest alla, korraldati jooksu- ja suusavõistlusi. Eestis oli üldine hoiak, et täismees niisugustest lapsikutest harrastustest osa ei võta. „Külasport” hakkas aga mehi lõpuks huvitama, nii et Päts ja Sitska hakkasid käima hommikuti suusatamas. Teemanti ei saanud nad kordagi endaga kaasa – tema jäi lõpuni „täismeheks”.

Laupäeviti tehti sauna. Sinna pidid eestlased minema enne pere-rahvast. Kui keegi nüüd arvab, et eestlasi kuidagi soositi, see eksib, rääkis Sitska. Eestlaste eelisõigus tähendas seda, et nende mureks jäi vinguga toimetulek. Kogenud saunalistena teadsid nad suitsusauna teh-nikat: pidi viskama nii palju leili, et keris särtsus ja ving kadus. Siis võis hakata sauna nautima.

Kui Pätsi pere oli suvel Eestist külla tulnud, tehti perenaise õhutusel matk Kesk-Soome. Perenaise ja tema sugulastega koos sõideti alguses rongiga ja seejärel läksid mehed juba läbi valge suveöö Hämeenlinna poole. Sinna saabuti hommikul, kui rongiga tulnud naised ja lapsed olid juba kohal. Reisi jätkati kord rongiga, kord laevaga mööda Päijänne järve. Laeva- ja rongipiletid maksid eestlased ise, kuid toidu eest hoo-litses perenaine. Tavalise kuutasu juurde ei tahtnud ta võtta erimaksu reisi toidukulude eest.

Ettevaatlikud eestlased ei kasutanud oma nimesid, vaid kutsusid üks-teist nende nimedega, mis olid valepassides: Päts oli Mikkor, Teemant Anderson ja Sitska Aksberg. Mäkelä eestlaste koloonias toimis ka eel-hoiatuse süsteem. Eriti ettevaatlik oli perenaine, kes kartis oma külaliste pärast rohkem kui nemad ise. Perenaine oli kokku leppinud kaheksa kilomeetri kaugusel oleva Pitäjänmäe jaama inimestega, et sealt helis-tatakse kohe, kui sandarmite moodi mehi on tulemas Mäkelä teeotsa poole. Seda küll ei juhtunud kunagi.13

Mäkeläs kirjutas Päts lendlehti ja ajaleheartikleid. Umbes 160-lehe-küljeline brošüür „Maa-küsimus” ilmus 1907. aastal Tallinnas ilma

19

autori nimeta. Selles maaküsimust mitmekülgselt käsitlevas teoses puudu-tas Päts ka Eesti riiklikku tulevikku. Tema järgi oli eesmärgiks autonoo-mia, kus oli üldisele hääleõigusele rajanev omavalitsus. Seal oleksid kõik kohalikud rahvused ja seisused esindatud niisugusel viisil, nagu see oli Soome Riigipäevadel. Päts märkis, et autonoomia ja oma valitsuse nõue ei tähenda siiski lahkulöömist Vene riigist. Lahkulöömiseks ei olnud Eestil piisavalt jõudu ja sellepärast ei tahtnud Päts seda võtta oma poliitilisse programmi.14

Soome kriitika ja Soome kiitus

1907. aasta sügisel käis Mäkeläs eestlasest ärimees ja Peterburi börsi abinotar Madis Jaakson. Tema mälestuste järgi Pätsist lausa purskas elujõudu. Ta tahtis võtta osa avalikust elust ja jätkata vägivaldselt kat-kestatud tööd. Et olla paremini kontaktis Peterburi eesti kolooniaga, kolis Päts 1908. aasta veebruaris Karjala Kannasele Terijoe lähedale Ollilasse. Peatuspaiga sai ta Jaaksoni suvilas. Viimane pakkus Pätsile ka eestikeelse ajalehe käimapanemist Peterburis, kus elas umbes 50 000 eestlast. Päts oli nõus ja 1907. ja 1908. aasta vahetusel asutati kirjastusühisus „Ühiselu”, et eesti ärimeeste rahaga anda välja Peterburi Teatajat.15

1908. aasta sügisel olid lehe asutamise ettevalmistused jõudnud nii-kaugele, et esimene number ilmus 14. septembril. Peterburi Teataja välja-andja ja vastutav toimetaja oli August Einer, kuid praktiliselt toimetas lehte Päts. Ta käis Ollilast sageli Peterburis ja viibis toimetuses. Tegelikult oligi see Pätsi peamine töö ajal, kui ta elas Ollilas. Seal sai temast ka omalaadne Eesti mitteametlik põrandaalune esindaja Vene duumas, sest ta kirjutas märkmeid ja kõnesid duuma eestlastest liikmetele. Käsikirjad viis Peterburi Madis Jaakson.16

1909. aasta veebruaris puhkes Soome–Eesti suhetes kriis, kui Helsingi politsei võttis eestlasi kinni ja saatis osa neist maalt välja. Suhted olid jahenenud juba enne plahvatust. Hea baromeeter oli naljalehe Sädemed kaanepilt 1908. aasta märtsis: selle allkirjaks oli: „Kuidas soomlane ja eestlane teineteist näevad”. Karikatuuril vaatas torssis näoga upsakas ja moodsalt riides soomlane eestlase poole pikksilma valest, vähendavast otsast, s.t. nägi kõike väiksemana ja kaugena. Provintslik eestlane jälle vaatas soomlast õhinal pikksilma õigest otsast ja nägi seega kõike suu-rendatult ja lähemal. Kuigi selline karikatuur ei peegeldanud tegelikkust, peegeldas see nimelt üldisi hoiakuid, rõhutab Alenius.

Tallinnas ilmuv Päevaleht väidab 12./25. jaanuaril 1909 ilmunud pikas juhtkirjas, et Soome suguvennad ei ole kunagi liiga palju teadnud

20

Konstantin Päts oli pagulasena Soomes alates 1906. aasta sügisest umbes kolm aastat. Alguses elas ta Helsingi lähedal maal Hämeenkyläs, kuid alates 1908. aasta aprillist Karjala Kannasel Terijoel Ollilas. Seal viibis ka ta pere, et isa koduigatsust leevendada. Päts lebamas Ollila murul, tagapool seisab poeg Viktor. PA, EFA.1278.1.336.4.

21

eestlastest, nii nagu soomlased üleüldse ei taha teada midagi neist asjust, mis sünnivad väljaspool Soomet. Mere tagant tulid head kartulid, seda soomlased teadsid, nii nagu nad teadsid ka, et eestlased elavad sigade ja lammastega samas toas. Seda olid nad lugenud professorite kirjutatud maateaduse raamatutest. Selline kibe arvamus, millest siin on esitatud vaid osa, oli tolleaegsete suhete tüüpiline kirjeldus.17

Eesti–Soome suhetesse aja jooksul kogunenud pinge justkui ootas lahendust. 1909. aasta jaanuari lõpus tuli selleks võimalus. Puhkes kriis, millesarnast maade vahel ei olnud varem olnud.

Viimane piisk karikas oli anonüümne vihje Helsingi politseile, mis hiljem osutus valeks. Selle järgi kavatses rühm eestlasi röövida Soome Panka. Järgnes uurimine ja suur hulk eestlasi arreteeriti.

Ajalehed ei vaikinud asjast. Näiteks Työmies ei uskunud politsei sel-gitusi. Avalikkuse ette saadetud uurimistulemused näitasid lehe meelest, et pangaröövimise kavatsuste kohta ei olnud muid andmeid, kui et keegi tundmatu isik oli kuulnud, et keegi teine tundmatu isik oli Esplanaadil rääkinud pangaröövist kolmandale tundmatule isikule. „Kas saab veel segasemat juttu olla?” imestati ajalehes.

Eesti poolel läks päris tormiks, kui ilmus Soomet ja soomlasi karmilt arvustav artikkel. Leili lisas mõnede lehtede kibe „dialoog” üle Soome lahe. Kuid kõlas ka rahustavaid hääli. Näiteks arvas Tartus ilmuv Postimees, et mõlemal maal on puder keedetud liiga tuliseks ja seda on ka liiga kuumalt sööma hakatud.18

Kui torm alles jõudu kogus, avaldas Päts Peterburi Teatajas 1909. aasta veebruari alguses juhtkirja, kus ta juba pealkirjas kasutas tuttavat metafoori Soome–Eesti sillast. Soomet hästi tundev Päts avaldas selgelt oma seisukoha Eesti–Soome suhete asjus, mis oli kokkuvõttes üsna posi-tiivne ja tuleviku vaatav.

Ollilas kirjutatud kaheosalise juhtkirja esimeses osas nentis Päts vana asja: eestlased on ikka veel soomlaste vaimustunud imetlejad. Kõik, mis Soomest tuli, oli eestlaste silmis puhas kuld. Suured eestlaste hulgad pidasid Soomet ja soomlasi oma eeskujuks. Kuigi maal oli poliitiliselt keeruline olukord, jäi Soome sild eestlaste südamete salasoppi alles. Nad tundsid, et teisel pool Soome lahte oli ainus koht maailmas, kus nende saatus kellelegi korda läks. Neil aastatel, kui Soomet venestati, värvati eestlasi sinna politseisse, sandarmiteks ja nuhkideks, kuid üldiselt hoidsid eestlased alati soomlaste poole.

Soomes paraku kujundasid eestlaste mainet just need sandarmid ja nuhid. Paljude soomlaste huvi eestlaste vastu ärkas alles siis, kui maale hakkasid saabuma pelgupaika otsivad pagulased ja soomlased said kuulda, missuguse rõhumise all eestlased pidid elama. „Kuid siiski ei

22

või paljudest Soome juhtivatest meestest, iseäranis neist, kes rootslaste mõju all on, ütelda, et nad meie rahva peale teisiti oleks vaadanud kui mõne teise Venemaal kiratseva poolmetsiku suguharu peale.” Pätsi meelest said eesti pagulased aru, et kuigi Eestis unistati Soome sillast, siis Soomes seda ei tuntud. Haritud noored soomlased teadsid eestlas-test umbes sama palju kui komidest. Soome lehed kirjutasid eestlastest ainult harva ja ka siis olid neil allikateks baltisakslaste ajalehed ja soome üliõpilased käisid suviti Eestis kohalike sakslaste peredes saksa keelt õppimas. Tagasi tulles tõid nad kaasa sakslaste suhtumise eestlas-tesse. Soome juhtivatel ringkondadel ei olnud vajadust otsida kontakti väikse Eesti rahvaga, tähtsam oli lähedus teiste Põhjamaade rahvastega. Soomlased ehitasid silda Euroopa, mitte Eesti poole.

Artikli teises osas toon muutub. Need, kes pagulastena olid kauem Soomes olnud, nagu Päts ise, said võimaluse Soomega lähemalt tutvuda, eriti sellel perioodil, kui Soomes kehtisid veel kõik vabadused. Paljude eestlaste suureks hämmastuseks avanes nende ees Soome euroopalik ühiskond. See näitas, kui kaugele suhteliselt väike rahvas võib jõuda, kui ta saab vabalt areneda. Soome pakkus eestlastele head eeskuju.

Kolme viimase aastaga oli kasvanud nende eestlaste hulk, kes enam ei unistanud Soomest kui mingist kaugest imemaast, vaid kes olid ise õppinud tundma, missuguse vaimse äratuse võis anda Soomele lähene-mine. Päts nägi 1906. aastal asutatud Soome–Eesti Liitu, seda nime küll nimetamata, Soome ja Eesti vahelise silla tähtsa sambana. Soome sild oli saanud tugevama aluse.

Pätsi juhtkiri muutus üha positiivsemaks. Eestlastele ei olnud teist nii lähedast kultuurrahvast, kui seda olid soomlased. Eriti tuli arendada Soome ja Eesti majandus- ja kultuurisuhteid, ja Soomest võiks saada Eesti kaupadele hea turg. Juba nüüd toitsid Tallinna suured veskid oma jahuga tuhandeid soomlasi. Päts leidis, et Soomega tuli luua tugevad ärisidemed ja asutada ühiseid kooperatiive, mis tegeleksid toodete müügiga.

Soome saaks viia sealiha, kartuleid ja juurvilja, Soomest võiks tuua räimi ja puitu. Soome müügikooperatiivid hakkaksid tooteid ostma otse Eesti talupoegadelt. Päts unistas, et võiks luua Soome–Eesti panga ja korraldada ühiseid põllumajandusnäitusi. Eestist võiks Soome tuua tõukarja ja soome hobustega võiks parandada eesti hobuste tõuomadusi.

Päts arvas ka, et kultuuri alal võiks pidada ühiseid laulupidusid; Eesti teatriseltsid võiksid käia esinemas Soomes ja soome kunstnikud võiksid kutsuda eesti maalikunstnikke ja skulptoreid Soome näitustest osa võtma. Mõlema maa karskusliikumisel võiks olla ühiseid ettevõtmisi. Ühine ajalehtede teabetalitus võiks levitada informatsiooni mõlema maa kohta ja nii jõutaks välja olukorrast, kus eestlased liiguvad Soome olude

23

tundmise asemel vaimustuse udus ja soomlased loevad õpikutest eestlaste kohta, et need on poolmetsik rahvas.

Veel pani Päts ette, et kummalgi maal avaldataks teise kohta entsüklo-peediline väljaanne, soovijaile korraldataks soome ja eesti keele kursusi ning soomlased võiksid tulla Tartu ülikooli näiteks arstiks õppima ja niimoodi õppida tundma ka eestlaste elu. Suviti võiks toimida õpilas-vahetus.19

Kui varsti pärast Pätsi juhtkirja ilmumist torm üle Soome lahe üha jätkus, avaldas ta Peterburi Teatajas 11./24. veebruaril 1909 veel ühe juhtkirja sellel teemal. Selle pealkiri oli „Veel kord Soome–Eesti”. Päts tuletas meelde, et Soome ja Eesti suhete selgitamine sundis mõtlevaid eestlasi mitmel viisil seisukohti võtma. Soomlased suhtusid venelastesse vaid selle järgi, missuguste ametnikega neil kokkupuuteid oli, ja sama-moodi suhtusid nad ka eestlastesse.

Suured soomlaste hulgad – nende seas ka haritlaskond – ei osanud vahet teha Vene vabameelsete ja reaktsiooniliste parteide vahel. Kõik olid venelased. Päts tuletas meelde, et ega eestlastesse teistmoodi ei suhtutud. Nemadki elasid Venemaal, paljud eestlased olid Soomes tööl madalamates korravalve ametites ja nii ei pälvinud eestlased soomlaste meelest muud nime kui „näljased hundid”.

Soomlased ei teadnud eestlastest üldiselt mitte midagi ja seepärast ei tundnud nad nende vastu ei viha ega sõprust. Ometi oli rahvas igal pool ühesugune: hoolimata poliitilistest loosungitest tekkis omavahel sõbralik läbikäimine ja vastastikune mõistmine, märkis Päts. Seda olid tunda saanud ilmselt kõik need eestlased, kes mingil viisil puutusid kokku Soome „lihtrahvaga”. Oli ju sotsiaaldemokraatlik Työmies peaaegu ainuke Soome ajaleht, mis võttis sõna eestlaste kaitseks. Kuid ka Soomes, nii nagu igal pool mujal, ei kujundanud rasket füüsilist tööd tegevad inimesed avalikku arvamust.

Millest selline suhtumine tekkis? Postimees oli arvanud, et põhjuseks oli Soomes valitsev enesekaitseõhkkond. Soome politsei oli süüdistanud ainult poliitilisi pagulasi, kuid avalik arvamus ehk ajakirjandus pani süüpinki kogu eesti rahva. Iga mõtlev ja oma rahvast lugu pidav inimene pidi Pätsi meelest tõsiselt aru pidama, kas Soome ja Eesti lähenemisest tasub üldse rääkida.

Päts tõrjus Postimehe süüdistuse20, nagu oleks tema kahes varasemas Peterburi Teataja artiklis Soome silla üle nalja heidetud. Artikleid pidi olema halvasti loetud, sest autor oli neis Soome silda ainult pehmelt kri-tiseerinud, mitte mingil juhul naeruvääristanud. Kuid siiski: kui Soomes üldiselt arvatakse, et oleks parem, kui „Eesti hundid” ei tuleks lähemale, siis kas poleks põhjust silla kandetalad ehitamata jätta.

24

Pätsi meelest tuli siiski kaaluda, kas Eesti seisukohalt poleks soo-vitav kõige lähema kultuurrahvaga kontakte luua, „ja kui kaldutakse sinnapoole, et kontaktid oleksid soovitavad, et läbikäimine tooks head, peaks kõik takistused võidetama”. Kõige tähtsam oleks mõlemal maal kasvatada vastastikust lugupidamist.

Kui eestlased tahavad, et võõrad neist lugu peaksid, peaksid nad ise olema vastu iseenda halvustamisele, õpetas Päts. Tööd oli siin palju teha, sest eestlased olidki endid metslasteks pidanud. Inglane rõhutab igal pool, et Inglismaa on kõige parem maa, samal ajal kui hotentott imestab suu lahti kõige üle, ka kõige kaugemates kolgastes.

Soomet ei ole siiski vaja kõigis asjades eeskujuks võtta. Päts möönis, et Soome oli muidugi arenenud palju kaugemale, kuid seal oli ka palju sellist, mis eestlastele ei sobinud. Eestlased elasid kahe suure kultuurrahva vahel. Selle tõttu oli haritud eestlaste maailmapilt palju mitmekülgsem kui soomlaste oma.

Rootsi kultuur oli päris viimase ajani Soomet liiga palju mõjutanud. Soomlased suhtusid teistesse rahvastesse kitsarinnaliselt, kuid eestlas-tele oleks selline poliitika otse ohtlik. Eesti kultuur ei kaotanud sellest midagi, kui maa noored tundsid teiste, suurte rahvaste kultuure, kuigi Eestis paljud seda just kartsid. Nii Soomet kui ka Eestit mõistva juhtkirja lõpetas Päts sõnadega:

Ainult siis, kui meie ise hakkame aru saama, et rahvaste vahekord mitte pea-asjalikult selle peal ei kujune, et nad teaduste otsuste järel üksteisele lähedal seisavad, vaid et selles kõige suuremat osa just elav vastastikune läbikäimine ja selle tähtsuse äratundmine etendavad, võime loota, et meie ja soomlaste vahekord mõlema rahva kasuks sõbralikumaks ja kindlamaks muutub.21

Peterburi Teatajast leiame teisigi Pätsi autorsusele viitavaid juhtkirju. 1909. aasta kevadel pööras ta tähelepanu sellele, et Peterburis elas suur eestlaste koloonia, kellel ei olnud niisuguseid seltsimaju nagu Eestis. Liht-salt seltsimajade ehitamisele ei saanud pealinnas muidugi mõelda, ja Päts pakkus nende asemel „ühismaju”. Nendes oleks siis peale era korterite ka erinevate eesti seltside ruume ja esimesel korrusel ka äripindasid. Kaasaegsed majad võiksid olla siis omalaadsed eeskujud.

Majade projekteerimine ja ehitamine tuleks usaldada Soome arhi-tektidele, arutles Päts oma juhtkirjas. Soomes oli niisuguseid maju juba ehitatud ja sealsetel ehitusmeistritel oli palju kogemusi. Soomest võiks üle võtta ka osaühisuse reeglid.22

1909. aasta mai lõpus juhtis Päts tähelepanu sellele, et oli lähenemas Eestis pärisorjuse kaotamise sajas aastapäev. Selle tähtpäeva tähistamise

25

ühe osana tuleks avaldada niisugune raamat, nagu oli 1893. aastal soome ja rootsi keeles ilmunud „Suomi 19:llä vuosisadalla. Suomalaisten kirjai-lijain ja taiteilijain esittämä sanoin ja kuvin” (Soome 19. sajandil soome kirjanike esituses sõnas ja pildis). Eestis ei jõutaks niisugust teost aasta või paariga koostada, kuid aega oli veel nii palju, et kui nüüd alustataks, saaks väärika mälestusteose valmis pärast pidustusi.23

1909. aasta juulis kritiseeris Päts väidet, et eestlastel ei ole kapitali. Oli küll, aga seda ei osatud kasutada. Teisiti oli Soomes. Kõikides Soome rannikulinnades tunti eesti „kartulimehi”, kes kauplesid seal samamoodi nagu Aafrika metslased. Nii seisid Soome randades pikad päevad eest-laste paadid sadade meestega, kes müüsid kartuleid ja sealiha, nagu aeg ei maksaks neile midagi. Ja ometi olid need Eesti kõige ettevõtlikumad mehed.24

1909. aasta novembris käsitles Päts oma juhtkirjas eestlaste kooliteed ja haridust ja tõi jälle eeskujuks Soome. Eestis oli eriti suur puudus tehni-liste alade inimestest. Ka suuremates linnades ei olnud ehitusinsenere ja meistritel puudus täiesti erialane koolitus. „Astume üle lahe Helsingisse ja vaatame, kes seal ehitavad. Me paneme tähele, et seal ei ole kuigi palju selliseid ehitajaid, kellel puuduks tehniline koolitus, ja insenerid võistlevad ägedasti omavahel.” Samasuguseid näiteid võiks veel tuua hulganisti. Päts rõhutas, et oskused ei arene ilma oskajate inimesteta, ja neist oli Eesti noores kultuuris puudus.25

1910. aasta märtsis kirjutas Päts juhtkirja Pealinna Teatajasse, kus õhutas eestlasi hankima haridust väljaspool oma maad. Oli vaja jõuda Euroopasse ja saada vabaks saksluse ikkest. Esimese sammu oli teinud Noor-Eesti kirjandusrühmitus. Eestlased ei pidanud tingimata minema kaugele – Soome oli päris lähedal, sinna sai ilma passita ja seal võis õppida igasuguseid asju. Kuid sellest hoolimata ei vaevuta Soomet tundma õppima. Seevastu Soome üliõpilaste ilusaid valgeid mütse võis suviti Euroopas rohkesti näha. Eesti üliõpilaste kohus on Euroopaga tutvuda ja alustada võiks näiteks Soomest, andis Päts nõu.26

Mõni kuu hiljem ilmus Pätsi sulest jälle juhtkiri, kus viidati Soomele. Seal tehti ülikoolis palju väitekirju erinevatest kogukondadest, Eestis ei olnud seesugune uurimine veel alanudki. Ja Eesti naisliikumine? Sellest ei oldud kuulnudki ja ka põllumajandusseltsides oli vähe naisi. Aga Soome lahe teisel kaldal oli maa täis naisseltse. „Kus on meie linnade naisseltsid?” küsis Päts.27

26

VANGLAST PEATOIMETAJAKS, VANGILAAGRIST PEAMINISTRIKS

Konstantin Pätsil oli veel täitmata üks ebameeldiv kohustus, kinni-istumine Peterburis Krestõ vanglas. Ta oli ju surma mõistetud, ja surma-otsuse täideviimise eest oli ta põgenenud välismaale: alguses Šveitsi, siis Soome suurvürstiriiki. Kui poliitiline olukord Venemaal muutus, saabus Päts 1909. aasta augustis vabatahtlikult Tallinna ringkonnakohtu uurija ette, kes pidas ta kinni, kuulas üle ja määras 500 rubla trahvi. Selle maksis üks Pätsi sõber. Nüüd oli Päts kuni kohtuistungini vaba mees. Ta sõitis kohe Peterburi ja sealt Ollilasse, kus pere teda juba ootas.28

Pätsi asi tuli kohtus arutamisele 1910. aasta veebruaris. Oma ajalehe-artiklite eest sai ta lõpuks üheksa kuud vanglakaristust. Politseieskordiga viidi ta Krestõ vanglasse 1910. aasta jaanipäeval ja vabaks sai ta järgmise aasta märtsis. Vanglas jõudis Pätsini surmasõnum: tema abikaasa Helmi oli Šveitsis kopsuhaigusesse surnud.29

Pagulasena ja vanglas Päts luges ja kirjutas, õppis ja õpetas. Tema huviks olid poliitilised voolud ja parteid, põhiseaduslik riigikorraldus, parlament (riigiduuma), hääleõigus, ühistegevus, koolid ja haridus, ühis-konnateooriad ja paljud muud asjad. Päts kirjutas ka raamatuid ja tõlkis eesti keelde viis teost. Enamjaolt oli ta pigem praktiline ajakirjanik ja poliitik, mitte niipalju teoreetik. Ka tema juhtkirju iseloomustasid prak-tilisus ja päevakajalisus.

Pätsist ei saanud sotsialismi pooldajat, ei revolutsioonilises ega evolut-sioonilises mõttes. Ta mõistis hukka vägivaldse mässu, kodusõja, terrori ja relvastatud ülestõusu. Sellepärast suhtus ta ettevaatusega tööliste ja talupoegade massiliikumistesse. Talle meeldis „rahulik revolutsioon”, mille tulemusena saadi Soomes üldine hääleõigus.30

Tallinnas oli Päts seotud 1910. aastal asutatud lehega Tallinna Teataja. Selle peatoimetajana alustas ta järgmise aasta märtsis. Leht oli Postimehe ja Päevalehe kõrval Eesti tähtsamaid väljaandeid. Lehel oli ülemaaline levik ja toimetusse kuulusid silmapaistvad ajakirjanikud, alates sot-siaaldemokraatidest. Lehe kaudu sisenes Päts taas eesti ühiskonda ja hakkas tõusma oluliseks liidriks. Ta kogus lehe ümber vanu ja uusi, eri tegevusalasid esindavaid mõttekaaslasi.31