TALLINNA MAJANDUSKOOL Ametnikutöö osakond

Heldin Pajumägi

SOTSIAALÕIGUSE ÜLDOSA

Õppevahend

Tallinn 2013

2

SISUKORD SISUKORD ................................................................................................................................2 1 SOTSIAALHOOLDUSE OLEMUS JA KAASAEGSE SOTSIAALTURVALISUSE SÜND .........................................................................................................................................4

1.1 Sotsiaalhoolduse olemus ............................................................................................4 1.2 Kaasaegse sotsiaalturvalisuse sünd ............................................................................5

1.2.1 Saksamaa ............................................................................................................5 1.2.2 Inglismaa ............................................................................................................7

1.3 Heaoluriik ja heaoluühiskond.....................................................................................7 1.3.1 Heaoluriigi põhimudelid.....................................................................................8

1.4 Kaasaegsed traditsioonid ja suunad............................................................................9 2 SOTSIAALHOOLDUSÕIGUSE MÕISTE JA OLEMUS ..............................................11

2.1 Mõiste .......................................................................................................................11 2.2 Sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalhoolekandele iseloomulikud tunnused...................14 2.3 Sotsiaalhoolduse mõiste ja printsiibid ......................................................................15

3 SOTSIAALTOETUSE MAKSMIST TINGIVAD ASJAOLUD.....................................16 3.1 Sotsiaalhoolduse süsteem ja sotsiaaltoetused ...........................................................16

3.1.1 Sotsiaaltoetused ................................................................................................16 3.2 Toetuse võimaldamist tingivad asjaolud ..................................................................17

3.2.1 Ebapiisav sissetulek..........................................................................................17 3.2.2 Haigus...............................................................................................................20 3.2.3 Püsiv töövõimetus ............................................................................................20

3.2.3.1 Püsiva töövõimetuse aste..............................................................................21 3.2.3.2 Püsiva töövõimetuse põhjused .....................................................................21 3.2.3.3 Sissetuleku teenimise puue...........................................................................21

3.2.4 Vanus ................................................................................................................21 3.2.5 Perekonnaliikme surm (toitjakaotus)................................................................22 3.2.6 Tööpuudus ........................................................................................................22 3.2.7 Laste kasvatamine.............................................................................................22

4 SOTSIAALHOOLDUSSÜSTEEMI PÕHISEADUSLIKUD GARANTIID EESTIS ....24 4.1 Sotsiaalhooldussüsteemi kujundavad üldised põhiseaduse sätted............................24

4.1.1 § 32 – Omandi kaitse ........................................................................................24 4.1.2 § 113 – Sundkindlustuse maksed......................................................................25 4.1.3 § 12 – Võrdne kohtlemine ................................................................................25

4.2 Sotsiaalhooldussüsteemi erisätted põhiseaduses ......................................................26 4.2.1 § 10 – Eesti kui sotsiaalriik ..............................................................................26 4.2.2 § 28 – Erinevad sotsiaalhooldussüsteemid .......................................................28 4.2.3 § 27 – Perekonna kaitse ....................................................................................30

5 SOTSIAALTOETUSTE FINANTSEERIMINE..............................................................31 5.1 Sotsiaalmaks .............................................................................................................31 5.2 Sotsiaalmaksu maksjad.............................................................................................32

5.2.1 Sotsiaalmaksuga maksustatavad summad ........................................................33 5.2.2 Sotsiaalmaksuga mittemaksustatavad summad ................................................33 5.2.3 Sotsiaalmaksu tasumine ja arvutamine.............................................................34

5.3 Töötuskindlustusmakse ............................................................................................34 5.4 Kohustusliku kogumispensioni makse .....................................................................35

6 SOTSIAALHOOLEKANDE ÕIGUSLIKU REGULEERIMISE PÕHIMÕTTED.........37 6.1 Sotsiaalhoolekande korraldus ...................................................................................37

3

6.2 Sotsiaalteenused .......................................................................................................38 6.2.1 Sotsiaalnõustamine ...........................................................................................38

6.2.1.1 Võlanõustamine ............................................................................................39 6.2.2 Rehabilitatsiooniteenus.....................................................................................40 6.2.3 Igapäevaelu toetamise teenus ...........................................................................41 6.2.4 Töötamise toetamise teenus..............................................................................41 6.2.5 Toetatud elamise teenus....................................................................................41 6.2.6 Kogukonnas elamise teenus .............................................................................42 6.2.7 Ööpäevaringne erihooldusteenus......................................................................42 6.2.8 Proteesi, ortopeedilist ja muud abivahendi andmine........................................43 6.2.9 Lapsehoiuteenus ...............................................................................................43 6.2.10 Koduteenused ...................................................................................................43 6.2.11 Eluasemeteenused.............................................................................................44 6.2.12 Hooldamine perekonnas ...................................................................................44 6.2.13 Asenduskoduteenus ..........................................................................................44 6.2.14 Hooldamine hoolekandeasutuses......................................................................44 6.2.15 Muud sotsiaalteenused......................................................................................45

6.2.15.1 Tugiisiku teenus........................................................................................45 6.2.15.2 Isikliku abistaja teenus .............................................................................45 6.2.15.3 Perelepitusteenus ......................................................................................46 6.2.15.4 Vältimatu sotsiaalabi ................................................................................46

6.2.15.4.1 Turvakoduteenus ..................................................................................46 6.2.15.4.2 Varjupaigateenus ..................................................................................47

7 KOHALIKU OMAVALITSUSE KAUDU RAHASTATAVAD SOTSIAALTOETUSED ..........................................................................................................48

7.1 Toimetulekutoetus ....................................................................................................48 7.1.1 Vajaduspõhine peretoetus.................................................................................50

7.2 Muud sotsiaaltoetused ..............................................................................................51 8 RAHVUSVAHELINE SOTSIAALHOOLDUSÕIGUS..................................................52

8.1 Rahvusvaheliste organisatsioonide osa sotsiaalhooldusõiguse edendamisel ...........52 8.2 Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) osa sotsiaalkaitse arendamisel ...............52

8.2.1 ILO konventsioon nr 102 sotsiaalkindlustusest................................................53 8.2.1.1 Miinimumstandardid kaitstavate isikute ringi suhtes ...................................53 8.2.1.2 Miinimumstandardid toetuse määrade kehtestamiseks ................................54 8.2.1.3 Miinimumstandardid meditsiinilisele abile ..................................................54 8.2.1.4 Kvalifitseerivad perioodid ............................................................................54 8.2.1.5 Toetuse kestus ..............................................................................................55 8.2.1.6 Muud sätted ..................................................................................................55

8.3 Euroopa tasand .........................................................................................................56 8.3.1 Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine................................................56

9 SOTSIAALNE SIDUSUS, KAASATUS JA TÕRJUTUS..............................................58 KASUTATUD ALLIKAD.......................................................................................................60

Kasutatud kirjandus ..............................................................................................................60 Kasutatud õigusaktid ............................................................................................................60 Kasutatud kohtulahendid ......................................................................................................61

4

1 SOTSIAALHOOLDUSE OLEMUS JA KAASAEGSE SOTSIAALTURVALISUSE SÜND

1.1 Sotsiaalhoolduse olemus1 Sotsiaalhoolduse süsteemid Lääne-Euroopas kasvasid välja sotsiaalkindlustuse skeemidest, mis kehtestati 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses. Need skeemid kehtestati sissetuleku säili-tamiseks töötajatele, kes olid ajutiselt või alaliselt võimetud kindlustama ennast ning oma perekonda piisava sissetulekuga. Sotsiaalkindlustus, mille ülesandeks on kaitsta töötajat kind-late sotsiaalsete riskide vastu, koosnes teatud skeemidest. Üldjuhul loeti kaitstuks need isikud, kes maksid töötamise ajal vastavaid kindlustusmakse. Sellest tingituna võis sotsiaalkindlustust pidada käepikenduseks kindlustuse üldisele kontseptsioonile ja meetodile sotsiaalse turvatun-de valdkonnas. Sõnade muutumisel sotsiaalkindlustusest sotsiaalhoolduseks on enam kui formaalne tähendus. Selline muutus tähistab ka seda, et sotsiaalkindlustushüvitised ei olnud enam piiratud kindlus-tatud isikutega, vaid need olid muutunud kättesaadavaks ka nendele isikutele, keda ei saanud vaadelda töötajatena. Seetõttu arenes sotsiaalkindlustus sotsiaalse kaitse süsteemiks kõigile, kes olid vaesuses ja kellel olid teatud sotsiaalsed vajadused. Tänapäeval on sotsiaalhooldusel mitmeid funktsioone. Peamiselt on see süsteem, kuidas säili-tada sissetulekut nendele, kes ei ole ajutiselt või alaliselt võimelised tööd tegema. Võimetus tööd teha võib olla tingitud füüsilistest või majanduslikest põhjustest, mis võivad, kuid ei pruugi olla seotud isiku normaalse majandustegevusega. Kompenseerides töötajatele tema võimetust teha tööd, püüab sotsiaalhooldussüsteem samal ajal säilitada töötaja võimelisust töö tegemiseks ning vähendada seejuures võimalust sissetuleku kaotamiseks. Sotsiaalhooldussüsteem garanteerib toetused katmaks kulusid, mis on põhjustatud elus esi-nevate eriliste sündmuste poolt. Need on sellised sündmused, mille tõttu on suurenenud nõudmised sissetuleku osas lisaks normaalsetele sissetulekutele. Lisaks sellele kindlustab sotsiaalhooldus baasmiinimumi inimestele, kes ei ole kunagi olnud ja kunagi ei saagi võime-liseks kindlustama iseendid vajalike sisstulekutega. Sotsiaalhooldus tervikuna aitab kas rahas või natuuras toetuste abil integreerida vähemuses olevat ebasoosikute gruppi ühiskonna normaalsesse ellu (näiteks puudega, püsivalt töövõime-tud jne). Seega võiks sotsiaalhooldust nimetada oma olemuselt rikkuse ümberjaotamise va-hendiks kogu elanikkonna hulgas. Sotsiaalhoolduse erinevate süsteemide eesmärki on kirjeldatud kui isikute kaitset teatud sot-siaalsete riskide vastu. Niisugusteks riskideks peetakse tavapäraselt neid riske, mis on loetle-tud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (edaspidi ILO) konventsioonis nr 102 sotsiaalkindlus-tuse miinimumstandarditest2. Need riskid on järgmised:

1) haigus,

1 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 3 ja 4. 2 Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioon nr 102. Sotsiaalkindlustuse miinimumstandardid. 28.06.1952. http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---asia/---ro-bangkok/---ilo-jakarta/documents/publication/wcms_116148.pdf. (02.09.2013).

5

2) invaliidsus, 3) lapse sünnist tingitud seisund (rasedus, sünnitus), 4) vanadus, 5) kutsehaigus ja tööõnnetus, 6) surm (seondub toitjakaotusega seonduvate probleemidega), 7) perekonnatoetused, 8) töötus.

Antud loetelu ei ole aga ammendav. Sotsiaalseid riske saame iseloomustada, kui juhtumeid, mis võivad põhjustada sissetuleku kaotuse või mis võivad suurendada nõudmist täiendavate sissetulekuallikate järele lisaks olemasolevatele sissetulekuallikatele. Sotsiaalhooldus kui subjektiivne õigus tähendas algselt seda, et kui isik oli maksnud vasta-vaid makse teatud ajaperioodi jooksul kindlustusfondi, andis see asjaolu talle õiguse nõuda ettenähtud sotsiaaltoetusi. Tänapäeval koosneb sotsiaalhooldus erinevatest toetustest, millest üks osa on seotud maksude tasumisega, teised aga mitte.

1.2 Kaasaegse sotsiaalturvalisuse sünd Sotsiaalhoolduse areng näitab abivajajate eest vastutuse nihkumist perekonnalt ühiskonna laiematele gruppidele kuni lõpuks riigini välja. Sotsiaalse kindlustatuse vajadus tekkis alles siis, kui rahvas arenes agraarstaadiumist tööstus- ja kaubandusrahvaks.3 Sotsiaalturvalisus on industrialiseerimise laps. Seega võiks eeldada, et sotsiaalturvalisus oleks võinud sündida töös-tuse esiriigis Inglismaal. Kuid kaasaegne sotsiaalturvalisus sündis hoopis Saksamaal.

1.2.1 Saksamaa 16. ja 17. sajandil oli Saksamaal hoolekanne vaesema rahva eest heategevusel õlul, mis tä-hendas seda, et jagati abi, anti almuseid ning peeti ülal hoolekandeasutusi (hospidale). Neis olid kõik puudust kannatavad isikud: vanurid, invaliidid, lesed, orvud, vallaslapsed ning nen-de emad. Tööstuse areng pani inimesed liikuma ning ilmusid kerjused ja hulkurid, kes suunati tehasetööle.4 Sotsiaalhoolekande alused sätestati Preisi konstitutsioonis Allgemeines Landrecht 1794. aas-tal, millega kohustati külasid ja linnu vastutama vaeste ning puudustkannatavate kodanike eest. Vastutus invaliidide ja hulkurite eest pandi aga riigile. Hiljem võeti selline kahesugune vastutus – kohalik ja riiklik – sotsialistlike hoolekandesüsteemide aluseks.5 19. sajandi viiekümnendatel aastatel loodi mitmes Kesk- ja Põhja-Euroopa riigis seadusele tuginevad vaesustoetuse (toimetulekutoetuse) süsteemid. Vaesuse tõrjumise abinõud hakkasid vahelduma, kord pandi rõhku toetuse maksmisele, siis aga loodi erinevaid hoolekandeasutusi. 1870-ndatel aastatel ehitati vaeste-, laste- ja koolkodusid, tööasutusi ning psühhiaatriahaig-laid. Järgmisel kümnendil astus aga ühinenud Saksamaa samme vaesuse tõrjumiseks sissetu-lekute tasandamise kaudu, millega muudeti kogu sotsiaalpoliitika ajaloo kurssi.6

3 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 4. 4 Malvet, M., Mikkola, M. Sotsiaalhoolekanne. Helsinki: Karelactio, 1998, lk 10. 5 Malvet, M., Mikkola, M, Op.cit., lk 10-11. 6 Malvet, M., Mikkola, M, Op.cit., lk 11.

6

Sotsiaalkindlustus sai alguse Saksamaal 19. sajandi lõpul. Miks aga Saksamaal? Sellele on andnud seletuse Saksa ajaloolane Eberhard Eichenhover. Sotsiaalturvalisuse arengu alguse põhjuseks olid tema arvates Saksamaal: puudus ja äärmine vaesus, poliitiline ebakindlus ja preisi traditsiooniline arusaam riigi rollist.7 Puudus ja viletsus õhutas rahva seas reformistlikku liikumist, ajas töörahva barrikaadidele. See aga omakorda põhjustas poliitilist ebakindlust. 1870. aastal süvendas seda veel kaks fak-torit: 1) kümnendi teisel poolel aset leidnud majanduskriis, mille mõju andis end tunda Eu-roopa Põhja osani välja, ja 2) keisrile tehtud kaks atentaadikatset. Kolmandaks põhjuseks, miks Saksamaal sündis sotsisaalturvalisus oligi just see preisi traditsioon mõista riigi rolli ühiskondliku vahemehena. Riigi tagatud sotsiaalturvalisuses nähti kasutuskõlblikku poliitilist vahendit ühelt poolt viletsuse vähendamiseks, teisalt korra taastamiseks.8 Uuema aja sotsiaalturvalisuse ehitamine algas keiserliku aruandega Saksa Riigipäeval 18.11.1881. Aruanne sisaldas programmi nelja elementi hõlmava sotsiaalturvalisuse rajami-seks. Need olid (töö)õnnetuskindlustus, tervisekindlustus, töövõimetuspensionid ja vanadus-pensionid. Tegemist oli 10 aasta peale kavandatud programmiga, mida tuntakse Bismarcki programmina, mis pidi sotsiaalseturvalisuse arendamise abil tagama töötajate toimetuleku ka sotsiaalsete riskide puhul, samuti kõrvaldama vaesuse ja puuduse.9 Saksa sotsiaalkindlustus sai alguse töötajate kindlustamisest. Nii võeti 15.06.1883 vastu tööta-jate haiguskindlustusseadus. Seadusega kehtestati töötajate suhtes kohustuslik kindlustus. Haiguskindlustuse poolt pakutavad hüvitised olid tasuta arstlik kohtlemine ja ravimid kuni 13 nädalat. Ajutise töövõimetuse toetust maksti 3.-13. nädalani; selle suuruseks oli 50% tööta-sust. Vastavast töötasust arvutati ka kindlustusmaksed. Maksed jagunesid 1/3 tööandja ja 2/3 töötaja. Maksete suuruseks oli 3-6% töötasust.10 01.10.1885 jõustus õnnetuskindlustuse seadus11. Kindlustusskeem oli kohustuslik. Tööõnne-tusest tekkinud nõuet ei esitatud mitte tööandja vastu, vaid selle institutsiooni vastu, kes vas-tava kindlustuskaitse tagas. Tööõnnetuse läbi täielikult töövõime kaotanud isikule maksti hü-vitist 2/3 tema töötasust, kui jäi pikaks ajaks invaliidiks, siis maksti palgasuurust pensioni. Surmaga lõppenud õnnetusjuhtumi korral maksti pensioni lesele. Kindlustusmaksed tasus täiel määral tööandja.12 Invaliidus- ja vanaduspensionikindlustuse seadus jõustus 01.01.1891. Kindlustuskohustus-likud olid kõik töötajad ja teenistujad. Töövõimetus- ja vanaduspensionid olid kohustuslikud kõigile töötajatele. Pensioni väljamaksmine eeldas püsivat töövõimetust või vanust vähemalt 70 aastat. Töövõimetuspensioni ei olnud võimalik saada enne, kui töötaja oli olnud kindlusta-tud vähemalt 200 nädalat (veidi alla 4 aasta); pensioniks oli vaja töönädalaid koguda 1200 (napilt 23 aastat). Pensionide rahastamise eest vastutasid töötajad, tööandjad ja riik – kõik kolmandiku ulatuses.13

7 Malvet, M., Mikkola, M. Sotsiaalhoolekanne. Helsinki: Karelactio, 1998, lk 11.

8 Malvet, M., Mikkola, M. Op.cit. lk 11 ja 12. 9 Malvet. M., Mikkola, M. Op.cit. lk 10-12; Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 7. 10 Malvet, M., Mikkola, M. Op.cit., lk 12; Tavits, G. Op. cit., lk 7. 11 Tänapäevases mõistes tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. 12 Malvet, M., Mikkola, M. Op. cit., lk 12; Tavits, G. Op. cit., lk 7. 13 Malvet, M., Mikkola, M. Op. cit., lk 12 ja 13; Tavits, G. Op. cit., lk 7.

7

Teise maailmasõja alguseks oli enamikus Euroopa riikides olemas üldised haigus- ja vana-duspensioni kindlustuse süsteemid. Osades maades olid olemas vanaduspensionisüsteemid, mis võimaldasid saada pensioni ka neil, kes ei olnud maksnud sotsiaalkindlustusmakse. Mõ-nedes riikides olid loodud pere(laste)toetused ja töötutoetuse süsteemid.14

1.2.2 Inglismaa15 Suurbritannia sotsiaalturvalisuse juured ulatuvad kuninganna Elisabeth I aega. 1601. aastal anti välja vaeste hoolekande seadus. Seadus kohustas rahukohtunikku määrama igasse kogu-dusse ametniku, kelle ülesandeks oli aidata vaeste olukorda leevendada. Inglismaal toimus hoogustus industrialiseerimine juba 1700. aastate lõpus, kus tööotsijaid oli rohkem kui töökohti. See aga viis palgad alla toimetulekupiiri. 1834. aasta vaeste hooldekande seaduse keskseks mõtteks oli, et „sotsiaalabi saava isiku olu-korda ei tohi teha tegelikult või näivalt niisama heaks, kui on kõige alamasse klassi kuuluva iseseisva töötaja olukord“. Põhilahendusena nähti ette vaeste väljatõrjumist ühiskonnast, et nad ei saaks häirida turumajanduse toimimist. Inglismaa sotsiaalturvalisuse algperioodile oli iseloomulik see, et ükski ühiskonna tahk ei tegelenud üleriikliku sotsiaalturvalisuse loomisega. Suurbritannia sai esimese sotsiaalkindlustusliigi, vanaduspensioni 1908. aastal. Kohe esimesel aastal üle 70-aastastele vanuritele makstud üldpension ületas kuuekordselt neile varem antud vanurite vaesteabi. 1912. aasta suvel jõustus riiklik kindlustusseadus, mis hõlmas kohustus-likku haiguskindlustust ja töötuskindlustust. Beveridge´i plaani (1942) aluseks oli põhimõte, et tööd peavad saama teha kõik, kes seda tahavad. See aga eeldas riigi aktiivset tööhõivepoliitikat. Peale täieliku tööhõive saavutamise kuulus plaani üldine lastetoetus, rahvaterviseteenused kõigile ja vähesel määral tööga hõiva-tud isikute kindlustamine sotsiaalsete riskide vastu. Need, kes soovisid suuremat kindlustust, võisid selle osta erakindlustuse näol. Neid, kes jäid eesõigustatute ringist välja või kelle sot-siaalseid vajadusi olemasolevad toetused ei oleks rahuldanud, oleks aga toetanud üksikisiku ja perekonna sissetulekut arvestav sotsiaalabi süsteem. Beveridge plaan ei teostunud, kuid lõi heaoluriigi alusmudeli.

1.3 Heaoluriik ja heaoluühiskond Klassikaliste riigiteooriate kohaselt pidi riik tagama korra ja turvalisuse, kaitsma maad välis-vaenlase eest. Erilisi ülesandeid sotsiaalhoolekande, tervishoiu või hariduse vallas tööstus-ühiskonna-eelsel riigil ei olnud. Neid kohustusi kandsid kirik ja perekond, mõnikord küla- või vallarahvas. 19.-20. sajandi vahetusel leidis Lääne-Euroopas aset riigi funktsioonide põhimõt-teline laienemine, mille tulemusel kujunes välja eriline ühiskonnakorralduse tüüp – heaolu-riik.

14 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus, Tallinn: Juura, 2006, lk 7. 15 Malvet, M., Mikkola, M. Sotsiaalhoolekanne. Helsinki: Karelactio, 1998, lk 7-10.

8

Heaoluriik on mõiste, mis tähistab sellist ühiskonda või ühiskonna arenguetappi, millele on omane solidaarsus ligimesega ning millel on süsteemsed, avaliku ühiskonna tagatud vormid. Euroopas kätkes heaoluriigi mõiste järgmisi põhimõtteid: tööd peaks olema piisavalt kõigile, kes seda vajavad; haridus peaks olema kättesaadav kogu rahvale; tervishoiuteenuseid peaksid saama kõik kodanikud; kõikide kodanike toimetulek peaks olema kindlustatud.16 Tähtsamaks põhimõtteks oli seega piisav hulk töökohti ja korralik palk, mille abil iga töötaja võiks ennast ning oma peret ülal pidada. Heaoluriik peab suutma tagada ka sotsiaalabi, näiteks õppetoetuse, invaliidide ja üksikhooldajate toetuse, eluaseme- või toimetulekutoetuse näol, et keegi ei langeks äärmisesse viletusse ning vaesusesse.17 Heaoluriigil on kaks vaieldamatut tunnust:

1) heaoluriigi ühiskonda nimetatakse ka ülekandeühiskonnaks. Seda põhjusel, et toimub pidev ressursside ülekandmine. Ressursse (eeskätt rahalisi) võib üle kanda ühest vald-konnast teise ja rikkamatelt ühiskonnaliikmetelt vaesematele;

2) majandamis- ja maksutulusid võib riik kulutada mitmel eriotstarbel. Heaoluriigi tun-nus on see, et 40-50% avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks.

Tegelikult ehitas iga Euroopa riik heaoluriigi vastavalt oma majanduslikele, poliitilistele ja kultuurilistele võimalustele ning eeldustele. Kuigi mõte heaoluriigist oli üldiselt aktsepteeri-tud, realiseerus see riikide viisi ja piirkonniti erinevalt nii hariduse kui ka sotsiaalturvalisuse vormide ning standardite osas. Euroopa sotsiaalturvalisuse traditsioonid on regiooniti erine-vad. Suurbritannias näiteks mõisteti sotsiaalturvalisuse all peamiselt põhilist ehk elementaar-set sotsiaalset kaitset, mille eesmärgiks oli takistada kodanike langemist äärmisesse viletusse. Kesk-Euroopas oli sotsiaalturvalisusele omane töötajakeskne mõtteviis ning Põhjamaades olid kõik sotsiaalturvalisuse traditsioonid kokku jooksnud.18

1.3.1 Heaoluriigi põhimudelid Heaoluriik ei tähenda küllusemaad, kus kõigil oleks võrdselt muretu elada. Ka selles riigis peab ühiskond korraldama oma elu võimaluste piiratust arvestades. Üldjoontes tugineb iga riik poliitiliste otsuste tegemisel mingile kindlale ideoloogiale. Tavaliselt eristatakse sotsiaal-demokraatlikku, liberaalset ja konservatiiv-korporatiivset heaolumudelit, millest igaüks on levinud teatud poliitilis-kultuurilistes regioonides. Ideoloogia SOTSIAALDEMOKRAATIA KONSERVATISM LIBERALISM Aluspõhimõte universalism tööpanuse arvestamine riigipoolne

jääkfinantseerimine Näidisriigid Rootsi, Norra, Taani Saksamaa, Belgia USA, Jaapan Konservatiiv-korporatiivne heaolumudel on ajalooliselt vanim ning tugineb Bismarcki re-formidele. See mudel orienteerub palgatöötajaile, mitte ülalpeetavatele või tõrjututele. Korpo-ratiivse ideoloogia järgi varieerub kindlustushüvitiste suurus ja ulatus elualade kaupa ning kvalifikatsiooni järgi. Saksa heaolumudeli konservatiivsust väljendab suhtumine perekonda ja naisesse. Naist nähakse pigem koduhoidjana kui võrdse konkurendina tööturul, seetõttu ei ole

16 Malvet, M., Mikkola, M. Sotsiaalhoolekanne. Helsinki: Karelactio, 1998, lk 14. 17 Malvet, M., Mikkola, M. Op.cit., lk 14. 18 Malvet, M., Mikkola, M. Op.cit., lk 14 ja 15.

9

kuigivõrd rõhku pandud riiklikule lastehoiule. Vanurid on samuti peamiselt oma suguvõsa hoolitseda või elavad tasulistes hooldekodudes. Seda tüüpi heaoluriik soosib just kõrge kvali-fikatsiooniga ja pika tööstaažiga töötajaid. Sotsiaaldemokraatlikku heaolumudelit esindab tänapäeval eeskätt Skandinaavia, kuigi al-guse sai see hoopis pärast II maailmasõda Suurbritanniast. Selle mudeli märksõnaks on soli-daarsus. Sotsiaaldemokraatlikus heaolumudelis on riik (valitsus) peamine heaolu pakkuja. Sotsiaaldemokraatia taotleb ühiskonna varanduslike erinevuste vähendamist, seetõttu pooldab progresseeruvate maksude süsteemi. Mitmesuguste rahaliste väljamaksete (pensionide, laste-toetuse, töötuabiraha) puhul on kõnesolevale heaolumudelile tunnuslik kindla baasosaku ga-ranteerimine igaühele. Liberaalse heaolumudeli etaloniks võib pidada Ameerika Ühendriike. Sotsiaalpoliitika läh-tub siin liberalismi põhiväärtustest, milleks on inimese vabadus ja võrdõiguslikkus ning nn minimaalne riik. Seda heaolumudelit sobib iseloomustada vanasõnaga „Igaüks on oma õnne sepp”. Liberaalne riik ei näe oma ülesandena mitte heaoluteenuste osutamist, vaid kõrge töö-hõive tagamist ning kõigis sfäärides, ka hariduses ja tervishoius, konkurentsi kindlustamist. Riigilt saavad sotsiaalabi vaid vaesed ning pensionieas inimesed, ka lastega perede toetused tuginevad vaesustestil. Sotsiaalsed õigused ei saa eksisteerida ilma vastutuseta, igal inimesel tuleb samuti anda mak-simum oma pere heaolu kindlustamisse. Valitsus olgu vaid üks paljudest sotsiaalagentidest, kes peavad tagama inimeste toimetuleku. Just niisugused muutused sotsiaalpoliitika korraldu-ses märgivadki heaoluriigilt heaoluühiskonnale üleminekut. Euroopa sotsiaalturvalisuse ühised miinimumstandardid sätestati 1961. aastal välja antud Eu-roopa Nõukogu sotsiaalhartas, mis jõustus 1965. aastal. Eesti ühines nimetatud harta19 uuema variandiga 1998. aastal ning ratifitseeris selle 31.05.2000.

1.4 Kaasaegsed traditsioonid ja suunad20 Kui sotsiaalturvalisuse all peetakse silmas tulude tasandamist ja riiklikku hoolekandesüstee-mi, siis vajadust selle järele on suurendanud tööjaotuse süvenemine ning ühiskonna sotsiokultuurilised muutused. Euroopa Sotsiaalharta mõiste „sotsiaalturvalisus“ kätkeb sotsiaalkindlustust ja peretoetusi ning kindlustushüvitisi, mida isik võib vajaduse korral taotleda, samuti tervishoiuteenuseid. Hartas sätestatakse eraldi sotsiaal- ja meditsiiniabi, mille all mõistetakse vältimatut abi toime-tuleku tagamiseks ning haiguse raviks. See jaotus vastab laias plaanis Bismarcki traditsiooni-le. Euroopa sotsiaalturvalisuse printsiibid:

1) igaühel oleks korralik palk, millega ta võib ülal pidada nii ennast ning vajaduse korral ka temast sõltuvaid pereliikmeid;

2) need pered, kus on palju lapsi, vajavad ühiskonna abi;

19 Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta. 03.05.1996. RT II 2000, 15, 93; RT II, 29.05.2012, 2. 20 Malvet, M., Mikkola, M. Sotsiaalhoolekanne. Helsinki: Karelactio, 1998, lk 21-27.

10

3) vajadus kindlustada töötajaid või kodanikke selliste sotsiaalsete riskide vastu, mis ta-kistavad toimetulemist töö abil. Nendeks riskides on: tööpuudus, haigus, töövõimetus, kõrge iga ja pere toitja surm;

4) tagada haiguse käes kannatavale isikule vajalik hoolekanne ja järelevalve neile, kes nooruse või kõrge ea tõttu või lihtsalt suutmatusest ei saa hakkama oma igapäevase eluga;

5) õigus tulusidusale toimetulekutoetusele, mida võidakse maksta olukorda parandava soodustusena või olukorra halvenemist ärahoidva toetusena.

11

2 SOTSIAALHOOLDUSÕIGUSE MÕISTE JA OLEMUS

2.1 Mõiste Sotsiaalhooldusest kõneledes tuleks eristada sotsiaalhoolduse kahte tähendust:

1) laiemas tähenduses hõlmab sotsiaalhooldus nii sotsiaalkindlustuse kui ka sotsiaalhoo-lekande;

2) kitsamas tähenduses hõlmab sotsiaalhooldus üksnes sotsiaalhoolekannet.21 Sotsiaalne kaitse on ühiskonna erinevate sotsiaalsete riskide maandamise süsteemide ja mu-delite kogum, mida rakendatakse mitmete riskide ilmnemisel. Sotsiaalsed riskid on juhtumid, mis võivad põhjustada sissetulekute kaotuse või suurendada vajadust täiendavate sissetuleku-allikate järele, nt haigus, puue, lapse sünniga seotud seisund, vanadus, kutsehaigus või tööõn-netus, surm või töötus. Eesti hoolekande kontseptsiooni22 järgi on sotsiaalsete õiguste tuumaks õigus inimväärsele elustandardile. Igaüks peab saama kasutada eksisteerimiseks vajalikke õigusi nagu õigus kül-laldasele toidule, riietusele, eluasemele, piisavale hoolitsusele ning eneseteostusele. Õigus sotsiaalhoolekandele on üks olulisemaid sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi. Sotsiaalkaitse tagamine on eelduseks ning aluseks inimestele nende kodaniku- ja poliitiliste õiguste teosta-misel. Sotsiaalsete õiguste tagamisel on peamisteks põhimõteteks võrdsus, ebaproportsionaal-se diskrimineerimise keeld ning proportsionaalsus. Sotsiaalkaitsel on oma kindlad funktsioonid, milleks on:

− toetuste tagamine eriliste ja eluliste sündmuste poolt põhjustatud kulutuste katmiseks; − sissetulekute säilimine neile, kes ei ole ajutiselt või alaliselt võimelised töötama; − baasmiinimumi kindlustamine inimestele, kes ei ole võimelised end sissetulekuga

kindlustama. Inimeste ja elanikkonna rühmade toetamisel rakendatakse kahte liiki toetusi, milleks on inflat-sioonikindlad toetused, kus toetuse määr on seotud üldise tarbijahinnaindeksiga ja töötasuga seotud toetused, mida rakendatakse, kas miinimumtaseme toetusena või töötasust sõltuva täiendosana.23 Kohustatud subjektide ring sotsiaalsete õiguste tagamisel on lai. Esmalt on iga inimene ise kohustatud hoolitsema eluks ja arenguks piisavate ressursside olemasolu eest, teiseks kohusta-tud subjektiks on teatud grupid (nt perekond) ning alles kolmandaks riik. Riik on kohustatud sotsiaalsete õiguste kaitse tagamisse sekkuma juhul, kui eelnevate tasandite võimalused ei ole osutunud piisavaiks.24

21 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 10. 22 Sotsiaalministeerium. Hoolekande kontseptsioon. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/hoolekande_kontseptsioon.pdf. (15.10.2009). 23 Medar, M., Medar, E. Riigi ja kohalike omavalituste poolt rahastatavad sotsiaaltoetused ja –teenused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 11, 12. 24 Hoolekande kontseptsioon. Hoolekande õiguslik alus.

12

Sotsiaalkindlustuse all mõistetakse rahaliste väljamaksete tegemist või naturaalse ise-loomuga hüvede ja teenuste osutamist kindlustatavate sissetuleku pealt võetavate otseste või kaudsete sihtotstarbeliste maksete arvel. Sotsiaalkindlustuse pakutavad hüvitised saavad olla kahesugused:

1) rahalised maksed ning 2) naturaalse iseloomuga hüved ja teenused.

Sihtotstarbeline tähendab, et makse võetakse kindlaks otstarbeks. Eestis on kolm sihtotstarbe-list makset: sotsiaalmaks, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse. Otsene makse on selline, mida peetakse kinni konkreetse töötaja palgast (näiteks kohustusliku kogumispensioni makse), kaudne aga selline, mida võetakse kõikidele töötajatele makstava palga üldsuuruse pealt (näiteks tööandja töötuskindlustusmakse). Sotsiaalkindlustust iseloomustab asjaolu, et siin luuakse kohustuslikus korras kindlustatud isiku liikmetasude ja/või riigi täiendavate rahaliste toetuste baasil individuaalsest vajadusest sõltumatu riisiko- ja sotsiaaltasakaalustussüsteem, mis kindlustab elus ette tulevate sotsiaalse-te riskide vastu. Kindlustusandja on kindlustusjuhtumi saabudes kohustatud välja maksma kindlustushüvitise. Sotsiaalkindlustus kohustuslikkuse astmelt vaadates võib olla kas kohustuslik või vabatahtlik:

1) kohustuslik on sotsiaalkindlustus siis, kui seadus kohustab tööandjat või töötajat maksma sotsiaalkindlustusmakse;

2) vabatahtlik siis, kui isik valib ise, kas ta soovib end kindlustada või mitte.25 Sotsiaalkindlustus on riigi poolt antav garantii, millega teatud sotsiaalsete riskide (surm, toit-jakaotus, vanadus, töövõimetus, lapse sünd) realiseerumise korral tagatakse täiendav sissetu-lek või sissetulekute jätkumine vähemalt tasemel, mis võimaldab inimväärset äraelamist. Sot-siaalkindlustust rahastatakse nii kohustuslikest maksudest või maksetest kui ka vabatahtlikest maksetest.26 Sotsiaalkindlustuse liikideks on:

1) riiklik pensionikindlustus; 2) ravikindlustus; 3) töötuskindlustus.27

Riiklik pensionikindlustus on solidaarsuspõhimõttele tuginev igakuine rahaline sotsiaalkind-lustushüvitis vanaduse, töövõimetuse või toitja kaotuse korral, mida makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest, milleks on sotsiaalmaksu pensio-nikindlustuse osa ja muud katteallikad.28 Ravikindlustus on tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud isiku haiguste ennetamise ning ravi, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite ostmise rahastamiseks ning ajutise töövõi-metuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks seaduses sätestatud tingimustel ning korras.

25 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 10. 26 Hoolekande kontseptsioon. Sotisaalkaitse meetmed ja hoolekande üldprintsiibid. 27 Medar, M., Medar, E. Riigi ja kohalike omavalituste poolt rahastatavad sotsiaaltoetused ja –teenused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 12. 28 Medar, M., Medar, E. Op.cit., lk 12.

13

Ravikindlustus põhineb kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud isikute vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kätte-saadavuse ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest.29 Töötuskindlustus on sundkindlustuse liik, mille eesmärgiks on tööturuteenuste osutamine, tööturutoetuste, välja arvatud töötutoetuse maksmine, kindlustatule töötuse korral tööotsingu-te ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine, töötajale töölepingu ülesütlemise ja avalikule teenistujale teenistussuhte lõpetamise hüvitamine koondamise korral ning töötajate nõuete kaitse tööandja maksejõuetuse korral. Sotsiaalhoolekanne on individuaalne konkreetsele vajadusele suunatud abi üldistest ra-halistest vahenditest. Seda abi võimaldatakse juhul, kui muust abist, eelkõige ülalpidamis-kohustuslike perekonnaliikmete abist, ei piisa. Sotisaalhoolekande oluliseks tunnuseks saab pidada subsidiaarsust. Sotsiaalhoolekandealased teenused ja toetused ei kohaldu juhul, kui isik suudab ennast ise aidata või saab nõutava abi teiselt. Edasine iseloomulik joon nimetatud abile on selle abi individualiseeritus, s.t abi liik, iseloom, ulatus on konkretiseeritud üksik-juhtumiga, eelkõige vajaduse endaga. Sotsiaalhoolekannet finantseeritakse ülekaalukalt kohalikest finantsvahenditest ja organisat-siooniline külg lahendatakse samuti kohalikul tasandil. Sotsiaalhoolekandele on iseloomulik, et hoolekanne on õiguslikult vähem reguleeritud kui sotsiaalkindlustus ning valdavalt reguleeritud kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud õigus-aktidega.30

Terminikasutust iseloomustab järgmine skeem31

Sotsiaalne kaitse Avaliku sektori poolt tagatud kaitse sotsiaalsete riskide vastu. Hüved võivad olla tagatud

nii subjektiivsete õigusena (sh põhiseaduslike õigustena) kui ka kaalutusõiguse alusel

Sotsiaalkindlustus Garantii sissetulekutele

sotsiaalsete riskide korral

Sotsiaalhoolekanne Abi toimetuleku ja heaolu tagamiseks

Kindlustus-

hüvitised Ravikindlustus

Pensionikindlustus Töötuskindlustus

Toitjakaotus-pension

(Riiklikud) toetused

Peretoetused Puuetega inimeste

toetused Matusetoetus Töötutoetus

Sotsiaalabina makstavad

toetused

Toimetulekutoetus

Sotsiaalteenused

Eluasemeteenused Erivajadustega

inimeste teenused

Sotsiaalhoolekande ülesanneteks on:

1) abi osutamine isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldami-seks ja kergendamiseks;

29 Medar, M., Medar, E. Riigi ja kohalike omavalituste poolt rahastatavad sotsiaaltoetused ja –teenused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 13. 30 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 11. 31 Aaviksoo, B., Annus, T. Riigi, kohalike omavalitsuste, perekonna ja muude isikute kohustused põhiseaduslike õiguste tagamisel sotsiaalhoolekande valdkonnas. Juridica 2002 eriväljaanne, lk 8. Skeem ei hõlma kõiki Eestis kasutusel olevaid toetusi ja hüvitisi.

14

2) sotsiaalsete erivajadustega isiku turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine.32

2.2 Sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalhoolekandele iseloomulikud tunnused33 Sotsiaalkindlustuse süsteemides võivad esineda riigiti küll teatud erinevused, kuid eristada on võimalik järgmisi iseloomulikke tunnuseid:

1) sotsiaalkindlustust finantseeritakse maksete abil, mis jagatakse tööandja ja töötaja va-hel. Võimalik on riigi osalemine täiendavate maksete näol;

2) osalemine sotsiaalkindlustusalastes süsteemides on kohustuslik üksikute eranditega; 3) maksed akumuleeritakse spetsiaalsetesse fondidesse, millest tehakse väljamakseid; 4) fondide jäägid, mida ei ole toetusteks väljamakstud, investeeritakse teenimaks edaspi-

dist tulu; 5) isiku õigus saada toetust kindlustatakse tema osa maksmisega ilma, et kontrollitaks

muude elatusvahendite olemasolu või vastava vajaduse olemasolu; 6) fondi maksmisele kuuluva osa määr ja toetuse määr seotakse tihti sellega, mida isik on

teeninud; 7) tööõnnetuskindlustuse süsteeme finantseerivad tavaliselt täies mahus tööandjad riigi-

poolse abistamise võimalusega üldistest riiklikest sissetulekuallikatest. Sotsiaalhoolekande peamised tunnused on järgmised:

1) kõik kulutused teeb riik või kohalik omavalitsus; 2) abi määramisel võetakse arvesse isiku teised sissetulekuallikad ja toimetulekuvahen-

did; teatud allikad, nagu näiteks personaalsed säästud mõistlikul tasemel, jäävad ar-vesse võtmata;

3) abi andmine on määratud selleks, et tuua isiku kogu sissetulek kõrgemale üldisest määratletud miinimumist, võttes arvesse ka muid faktoreid, nagu perekonna suurus ja vältimatud fikseeritud kohustused (üür, elekter jne);

4) sotsiaalhoolekande korras võimaldatavad toetused ei ole seotud taotleja endiste sisse-tulekutega või tavapärase elustandardiga.

Sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalhoolekande peamiseks erinevuseks on kindlustuse seotus töö-suhtega ning hoolekande suunatuse laienemine kõigile abivajajaile.

Sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalhoolekande erinevused34

Abi liik Sotsiaalkindlustus Sotsiaalhoolekanne Rahastamise

allikas Töötajate ja tööandjate maksetest

loodud sotsiaalkindlustusfond Riigi- ja kohalike omavalitsuste eelarve; era- ja

mittetulundussektori finantseeringud

Lõppsaaja

Isikud, kelle eest makstakse või kes ise maksavad enda eest sotsiaal-kindlustusmaksu; isikud, kelle eest

maksab sotsiaalmaksu riik ja kindlus-tatud isikutega võrdsustatud isikud

Kõik abivajajad

32 Medar, M., Medar, E. Riigi ja kohalike omavalituste poolt rahastatavad sotsiaaltoetused ja –teenused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 15. 33 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 11 ja 12. 34 Medar, M., Medar, E. lk Op. cit., lk 16.

15

2.3 Sotsiaalhoolduse mõiste ja printsiibid35 Sotsiaalhooldussüsteemi vahendatakse meile õiguse kaudu. Ei ole olemas sellist sotsiaalõigu-se valdkonda, mida ei määratleta õigusnormidega. Õigusnorme, mis juhivad majanduslikke suundumusi, määravad kindlaks sotsiaaltoetuste maksmise kohustuse ning õigustuse teatud toetuse saamiseks, nimetatakse kokkuvõtvalt sotsiaal(hooldus)õiguseks. Ükskõik missugust sotsiaalvaldkonda me ei analüüsiks, saab see toimuda üksnes vastavate õigusnormide ulatus-liku käsitlemise abil. Sotsiaalõiguse alla kuuluvad normid, mis reguleerivad suhteid nii sotsiaalkindlustuse kui ka sotsiaalhoolekande teostamisel ning isikule vastava abi andmisel. Sotsiaalõigusele on olulised järgmised printsiibid:

1) sotsiaalse kaitse printsiip See on olnud sotsiaalhoolduse rajamisest alates määrav printsiip (põhimõte). Algselt seisnes sotsiaalhoolduse peamine eesmärk selles, et kaitsta töötajat äärmise vajaduse korral. Ajapikku leiab aga aset kindlustusjuhtumite edasiareng ehk diferentseerumine. Toetusi on pidevalt arendatud ja täiendatud nii, et täna seisneb nende funktsioon mitte enam eksisteerimismiini-mumi kindlustamises, vaid palga või muu sissetuleku asendamises. Kindlustatud isikute laie-nemine, kindlustatud juhtude laienemine ja toetuse parandamine on viinud olukorrani, kus esineb ulatuslik rahvastiku sotsiaalne kaitse sotsiaalkindlustuse kaudu.36

2) solidaarsusprintsiip Solidaarsus põhimõtte kohaselt peab terve ja töövõimeline enamus aitama ebavõrdsel vähe-musel, kes ise seda ei suuda, elada samuti inimväärset elu.37 Sotsiaalne kaitse tagatakse sot-siaalkindlustuses seeläbi, et üksikisik liidetakse solidaarsusühendusse. Solidaarsuse põhimõte ei avaldu mitte üksikisikute nõudmises abi järele, vaid pigem saab nõuda sotsiaalsele õigluse-le vastavat tasendust ühenduse liikmete vahel ja sellest tulenevalt elanikegruppide vahel. Nii näiteks on solidaarsusühenduse liikmed vastavalt oma sissetuleku suurusele seotud liikme-maksete tasumisega erinevatesse fondidesse. Nimetatud põhimõte on meil selge väljenduse saanud pensionikindlustuses ja ravikindlustuses.

35 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 13-15. 36 Ehk võiks lühidalt öelda, kui enne oli tegemist vähemuse kaitse süsteemiga, siis nüüd on tegemist enamuse privileegide õigusega. 37 Maruste, R. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Tallinn: Juura, 2004, lk 452.

16

3 SOTSIAALTOETUSE MAKSMIST TINGIVAD ASJAOLUD

3.1 Sotsiaalhoolduse süsteem ja sotsiaaltoetused38 Vajaduste rahuldamiseks on inimestel kolm sissetulekuallikat:

1) tööga saadav sissetulek; 2) perekonnaliikmete-poolne ülalpidamine; 3) sotsiaaltoetused.

Sotsiaaltoetused on sotsiaalhoolduse teostamise olulised vahendid. Sotsiaalhoolduse süsteem seab eesmärgiks:

1) garanteerida meditsiinilised teenused (nii raviva kui ka profülaktilise iseloomuga); 2) säilitada sissetulekuallikas täielikult või olulisel määral, kui see kaob inimesest sõltu-

matult; 3) täiendada perekondlike ülalpidamiskohustustega isikute sissetulekut.

Selline süsteem tuleb luua õigusaktidega, mis tagab kindlaksmääratud individuaalsed nõude-õigused või paneb avalikele, pool-avalikele või kohalikele omavalitsustele kindlaksmääratud kohustusi.

3.1.1 Sotsiaaltoetused Sotsiaaltoetus on sissetulek või rahas hinnatav teenus või ese, mis ei ole tööga saadav sisse-tulek ega ka ülalpidamisest saadav toetus. Sotsiaaltoetus on eesmärgipärane toetus, mille kor-ral on isikul toetuse maksmist tingiva asjaolu korral individuaalne toetuse saamise õigustus avalik-õigusliku toetuse maksja juures. Sotsiaaltoetuse maksmist põhjustavatel asjaoludel võivad olla mitmesugused tagajärjed, näi-teks toitjakaotus, ebapiisavad elatusvahendid. Sellele vastavalt on sotsiaaltoetuse eesmärgiks sissetuleku hüvitamine, vajaduse katmine või täiendavate kulude hüvitamine. Eesmärgist läh-tuvalt jagunevad sotsiaaltoetused:

1) rahalised toetused; 2) teenused; 3) esemeliselt tagatavad toetused.

Erinevaid sotsiaaltoetusi makstakse siis, kui esineb toetuse maksmist tingiv asjaolu. Neid as-jaolusid on mitmeid: töövõimetus, vanadus, perekonnatoitja surm, haigus, vigastus, laste kas-vatamine, tööpuudus, ebapiisavad elatusvahendid jne.

38 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 17-26.

17

3.2 Toetuse võimaldamist tingivad asjaolud Sotsiaalhooldus on otsene (rahas) või kaudne (teenused või toetused natuuras) sissetuleku jagamine õigustatud isikutele selleks kohustatud subjekti poolt. Kuna kindlustatud isikud, kes sotsiaaltoetusi finantseerivad, ülekaalukalt töötavad, peab sotsiaalhooldus eeldama, et inimene töötab. Sotsiaalhoolduse ülesanne ongi normeerida tingimused, mille alusel ei saa töötegemist eeldada. Taoline normeerimine leiabki aset toetusi võimaldavate olukordade sätestamise kau-du. Toetusi võimaldavate olukordadega sätestatakse need eeldused, mille esinemisel makstak-se sotsiaaltoetusi.

3.2.1 Ebapiisav sissetulek Ebapiisava sissetuleku tõttu esineb nõue elatusvahenditele ja abile erilistes olukordades. Sotsiaalhoolekande ülesandeks on abivajajale võimaldada abi tema elu inimväärsele edenda-misele. Hädavajalikud elatusvahendid sisaldavad endas toitumist, eluaset, riietust, kütet ja isiklikke vajadusi igapäevaseks elamiseks. See abi määratakse kindlaks toidukorvi alusel ab-soluutses rahasummas. Õigus vastava nõude esitamiseks on ainult sellel isikul, kellel ei ole võimalusi hädavajalikke elatusvahendeid oma isiklike jõududega saada. Isiku õigus vastavale abile on välistatud, kui ta suudab ise toime tulla või kui esineb toetuse tagamise kohustus kolmanda isiku poolt. Sot-siaalabi liik, vorm ja ulatus sõltub üksikjuhu erisusi arvestades: abivajava isiku vajaduse lii-gist ning suurusest. Abi osutamisel tuleb kontrollida mitte ainult abi osutaja, vaid ka kolman-da isiku, kes on kohustatud elatist maksma, isiklikku elu, sissetulekuid ja varalisi vahekordi. Ebapiisava sissetuleku koosseisu nimetatakse tihti ka vaesuseks. Ilmselt on iga inimene oma elus vähemalt korra kogenud, et raha on otsas või siis pole seda piisavalt igapäevaste oluliste rahaliste kohustuste täitmiseks. Kuigi enamasti tähendab vaesus raha puudumist või ebapiisavust, ei saa ajutist rahaprobleemi lugeda vaesuseks. Mis siis on vaesus? Rahvusvahelises teaduskirjanduses võib kohata sadu vaesuse definitsioo-ne, mis üksteisest mõnevõrra erinevad. Vaesusel on palju tahke ja tähendusi. Ilmselt määratle-takse vaesust kõige sagedamini puuduse ja põhivajaduste rahuldamatuse kaudu, millega seos-tuvad nii materiaalsete ressursside piiratus kui ka ühiskonnas harjumuspäraseks peetavast elustandardist madalam tase. Vaesus kui sotsiaalne nähtus iseloomustab ka madalamat turva-lisust ja suuremaid sotsiaalseid riske, samuti väiksemaid sotsiaalseid õigusi ja võimalusi nen-de õiguste realiseerimiseks. Vaesus ei puuduta mitte ainult ühte näitajat (madalat sissetulekut), vaid avaldub koosmõjus eri valdkondadega (haridus, tervis, elamistingimused), tekitades püsiva kuhjuva ilmajäetuse ning materiaalsete ja sotsiaalsete probleemide põimumise. Püsiv ilmajäetus on ka oluline sot-siaalse tõrjutuse riskitegur ja vaesust saab käsitleda kui ebapiisavat sotsiaalset võrgustikku, mis takistab vaesuses elavate isikute normaalset osalust ühiskondlikus elus. Vaesus ei ole probleem mitte ainult vaesuses elavale isikule, vaid ka teistele inimestele ja ko-gu ühiskonnale. Ühiskonna tasandil on vaesus kõige enam seotud sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsusega, mis loob inimestele erinevad tingimused ja võimalused. Mida suurem on eba-

18

võrdsus, seda suurem on ka üldine vaesusrisk. Kõrge vaesuse määr vähendab ühiskonna toi-mimise efektiivsust ja jätkusuutlikkust, ühiskonnaliikmete omavahelist solidaarsust ja kogu ühiskonna sotsiaalset sidusust. Kõige üldisemalt võib vaesust mõista kui olukorda, kus indiviidi käsutuses olevad ressursid on ebapiisavad tema vajaduste rahuldamiseks. Vaesus võib tuleneda ebapiisavatest vahendi-test (madal palk, kehvad elamistingimused, ebapiisav haridus), ressursside kasutamist takista-vast ebasoodsast keskkonnast või teiste ühiskonnaliikmetega võrreldes suurematest (eri)vajadustest (kulutustest). Vaesuse mõju ja leviku analüüsimiseks on vajalik vaesus täpselt määratleda. Vastavalt mõõt-mise metoodikale on vaesus kas suhteline või absoluutne. Absoluutse vaesuse kontseptsioon on ajalooliselt varasem ja lähtub veendumusest, et on või-malik objektiivselt määrata inimeste (peamiselt füsioloogiliste) põhivajaduste miinimumtase ning välja arvestada nende vajaduste rahuldamise maksumus.

Rowntree kirjeldab 1901. aastal esmases vaesuses elava perekonna võimalusi järgnevalt: „Esmases vaesuses elav perekond ei tohi iialgi kulutada ühtegi penni rongi- või bussipileti-teks. Nad ei tohi kunagi osta ühtegi poolepennist ajalehte ega osta pennist piletit kontserdile. Nad ei tohi kirjutada ühtegi kirja oma eemal elavale lapsele. Nad ei tohi iial teha annetusi ki-rikule ega aidata oma naabrit juhul, kui sellega kaasnevad väiksemadki kulutused. Nad ei tohi raha säästa ega kulutada tervisekindlustusele ega maksta ametiühingu liikmemaksu. Nende lastel ei tohi olla mänguasju ega maiustusi. Pereisa ei tohi suitsetada ega kunagi lubada endale pudelit õlut. Ema ei tohi iial osta endale ega oma lastele uusi ja (või) paremaid riideid, mis ei ole hädavajalikud füüsilise tervise säilitamiseks.“39 Üldiselt eeldatakse, et leibkond jaotab oma ressursid leibkonna liikmete vahel vastavalt nende vajadusetele ja nii on kõik leibkonnaliikmed ühteaegu kas vaesed või mittevaesed. Seega on vaesuse arvestuses esmaseks ühikuks leibkond: kõigepealt selgitatakse, missugused leibkon-nad on vaesed, ning seejärel loetakse vaesteks isikutest vaeste leibkondade liikmed. Leibkon-na finantsressursiside jagunemisel leibkonnaliikmete vahel on oluline leibkonnaliikmete arv, kuid ka nende vanus, sest eri vanuses leibkonnaliikmete tarbimismahud erinevad keskmi-sest.40 Absoluutses vaesuses elavad leibkonnad, kes elavad allpool ühiskonnas sotsiaalselt vastuvõe-tavaks elustandardiks tunnistatud vajalikku sissetulekute taset ehk absoluutse vaesuse piiri. Absoluutse vaesuse määr näitab leibkondade või isikute osakaalu, kes paiknevad allpool abso-luutse vaesuse piiri. Absoluutse vaesuse määr muutub nii palkade tõusu kui sotsiaalpoliitiliste meetmete ja tarbijahindade muutumise koosmõju tulemusena. Seoses absoluutse vaesuse piiriga määratletakse Eestis ka vaesuse kihid. Süvavaesuse piiriks loetakse 80% ja vaesusriski piiriks 125% absoluutse vaesuse piirist. Sellest kõrgemate sissetu-lekutega leibkondi loetakse vaesusriskist väljas olevateks. Seega moodustub kokku neli vae-suskihti:

− süvavaesus, kuhu kuuluvad leibkonnad, kelle sissetulek on allpool süvavaesuse piiri (80% absoluutse vaesuse piirist);

39 Trumm, A. Vaesuse mõistmine, määratlemine ja mõõtmine. Kogumikus „Vaesus Eestis”. Tallinn: Statistikaa-met, 2010, lk 8. 40 Tiit, E.-M. Vaesusriski muutused Eestis. Sotsiaaltöö 2006, nr 1, lk 15.

19

− toimetulekut ohustava vaesuse piirkond, kuhu kuuluvad leibkonnad, kelle sissetulek jääb absoluutse vaesuse piiri ja süvavaesuse piiri vahele (80–100% absoluutse vaesuse piirist);

− vaesusriski piirkond, mille hulka loetakse leibkonnad, kelle sissetulek ületab absoluut-se vaesuse piiri, kuid jääb allapoole vaesusriski piirist (125% absoluutse vaesuse pii-rist);

− vaesusriski vaba kiht, kuhu kuuluvad leibkonnad, kelle sissetulek ületab vaesusriski piiri (125% absoluutse vaesuse piirist).

Vaesuspiiri määratlemiseks kasutatakse peamiselt kaht meetodit:

− kulude arvutamine ja võrdlus normaalsissetulekutega. Selle meetodi kohaselt fikseeri-takse sotsiaalabi piirmäär. Defineeritakse ja väärtustatakse eluks hädavajalike teenuste ja kaupade piir. Seda väljendatakse rahasummana iga isiku ja ajaühiku kohta;

− teisalt vaadeldakse vaesuspiiri võrreldes normaalse sissetulekuga. Isik on vaene, kui tema sissetulek ei ületa konkreetset protsenti riigi keskmisest sissetulekust isiku kohta.

Elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis võimaldab tööjõudu säilitada ja taastada. Elatusmiinimum ja absoluutse vaesuse piir on seega oma sisu poolest sarnased näitajad, mille arvestamiseks on Eestis seniajani kasutatud erinevaid arvu-tusmetoodikaid. Elatusmiinimumi arvestamisel on kasutatud kombineeritult normatiivmeeto-dit ja eksperthinnanguid, absoluutse vaesuse piiri puhul on aga lähtutud empiiriliselt määratud suurusest, mida on korrigeeritud iga-aastase tarbijahinnaindeksiga. Elatusmiinimumi näitajat kasutatakse sotsiaalpoliitiliste meetmete rakendamisel.41

Elatusmiinimumi ja minimaalse toidukorvi suhe eurodes42

Aasta 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 Elatusmii-

nimum 117,34 123,86 133,00 149,62 169,11 170,00 174,82 186,26 195,59

Minimaal-ne toidu-

korv 48,70 52,15 56,75 65,89 75,54 75,29 77,58 85,10 88,34

Suhteline vaesus määratakse leibkondade sissetulekute võrdlemise teel ühiskonna teatud keskmise tasemega ning see iseloomustab sissetulekute jaotust ühiskonnas. Suhtelise vaesuse määr, st suhtelise vaesuse piirist allpool paiknevate leibkondade osa on väike siis, kui leib-kondade sissetulekud on võrdlemisi sarnased ja väga väikese sissetulekuga leibkondi on vähe, st riigis toimib tugev ja tõhus sotsiaalpoliitika. Suhtelise vaesuse määr on kõrge siis, kui lei-dub arvukalt suhteliselt madala sissetulekuga leibkondi. Suhtelise vaesuse määr on Euroopa riikides 10–20%. Samas võib suhteliselt vaeste leibkondade tegelik elujärg olla riigiti vägagi erinev. Suhtelise vaesuse piir eurodes

43

Aasta 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 aastas 1 788,31 2 182,77 2 668,25 3 308,26 3 725,41 3 436,08 3 358,75 3 592,33 kuus 149,03 181,90 222,35 275,69 310,45 286,34 279,90 299,36

41 Tiit, E-M. Vaesus ja selle mõõtmine. Vaesuse suundumused Eestis. Sotsiaalministeeriumi toimetised 2006, nr 8, lk 2 ja 3. 42 Allikas Statistikaamet. 43 Allikas Statistikaamet.

20

Keskmine sissetulek aastas eurodes44

Aasta 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 aastas 3 629,54 4 354,62 5 303,90 6 333,01 7 206,36 6 781,92 6 570,37 7 129,81 kuus 302,46 362,89 441,99 527,75 600,53 565,16 547,53 594,15

Vaesus võib olla subjektiivne või objektiivne. Subjektiivselt vaesed isikud tunnevad, et neil on raskusi oma rahaliste ressurssidega toime tulla ja elada vastavalt ühiskonnas kehtivatele stan-darditele. Subjektiivne vaesus sõltub lisaks leibkonna käsutuses olevatest ressurssidest veel elustiilist ja toimetulekuoskustest. Objektiivne vaesus, mida võib määratleda nii sissetulekute kui ka kulutuste taseme kaudu. Sagedamini kasutatakse vaesuse hindamiseks sissetulekuid, kuhu juurde võib arvestada ka akumuleeritud varasid, nt kinnisvara, metsa jm. Eestis ei ole seni vaesuse hindamisel akumuleeritud varasid arvesse võetud, sest nende maksumust ja lik-viidsust on raske hinnata.

3.2.2 Haigus Haiguse korral on kindlustatul nõue rahalistele toetustele, et asendada sissetulekut, kui ka nõue teenusele ja toetusele natuuras, et haiguse olukorda kõrvaldada või leevendada. Toetuse maksmist põhjustav asjaolu on haigus. Haiguse olukord tekitab igal juhul kindlustatud isiku erilise kohtlemise vajaduse, paljudel juhtudel aga ajutise töövõimetuse ja täiendavad kulutu-sed. Haigust käsitletakse kui inimese normaalsest seisundist kõrvalekalduvat olukorda, mis väljen-dub valus või teatavas funktsioonikahjustuses. Korduv või kaua kestev töövõimetus tekitab tööandjas soovi töösuhte lõpetamiseks. Kaits-maks töötajat tööandja taolise käitumise vastu on mõnedes maades töölepingu lõpetamine ajutise töövõimetuse ajal piiratud aja jooksul välistatud. Haiguse sagedust kindlustatud isikute juures iseloomustatakse haigusseisundiga. Haigussei-sund näitab mõneti selget tööturu sõltuvust. Haigusseisund langeb, kui suureneb tööpuudus. Hirm töökoha kaotamise ees sunnib kindlustatut vähem töövõimetuslehel viibima.

3.2.3 Püsiv töövõimetus Püsiva töövõimetuse asemel kasutatakse mõnede riikide seadusandluses invaliidsuse mõistet. Püsiva töövõimetuse mõistet rakendatakse seoses erinevates sotsiaaltoetustega seotud mõiste-tega (näiteks puue, kahjustus, töövõime alanemine, töövõimetus). Enamik sotsiaaltoetusi pü-siva töövõimetuse tõttu on suunatud sissetuleku asendamisele. Püsiv töövõimetus rajaneb puude olemasolule. Puue on nagu haiguski reeglivastane kehaline või vaimne olukord. Haigust eristab puudest asjaolu, et puude korral ei ole tegemist sellega, et seda on vaja meditsiiniliselt käsitleda. Erisus võrreldes haigusega seisneb ka selles, et puue on iseloomustatav selle kaudu, et tegemist on kestva reeglivastase olukorraga. Puuet saab selle olulise järgi liigitada:

− organi kahjustus, mis rajaneb üksnes meditsiinilisel leiul; − funktsionaalne piirang (psühholoogiline või vaimne, mis rajaneb organi kahjustusel);

44 Allikas Statistikaamet.

21

− sotsiaalne puue.

3.2.3.1 Püsiva töövõimetuse aste

Püsiva töövõimetuse aste määratakse võrreldes töövõimelise olukorraga. Sellele järgneb abst-raktne määratlus arvestades meditsiinilist leidu, ilma et vaadatakse konkreetse isiku sissetule-ku või vajaduse olukorda. Tööõnnetuskindlustuses võib püsiva töövõimetuse astme abstraktne määramine olla täienda-tud konkretiseerimise põhimõttega. Püsiva töövõimetuse astme määramisel tuleb arvestada kahju, mida vigastatu saab seeläbi, et ta ei saa tema erilisi elukutselisi teadmisi ja kogemusi õnnetuse tõttu enam kasutada või saab neid kasutada üksnes piiratud ulatuses.

3.2.3.2 Püsiva töövõimetuse põhjused

Sotsiaaltoetused, millel on hüvitamisfunktsioon, on seotud eeldusega, et püsiv töövõimetus rajaneb konkreetsel asjaolul. Taolised püsiva töövõimetuse asjaolud on normeeritud:

- tervisekahjud, mille eest vastutab riik (näiteks kohtuniku ründamine); - õnnetus, mis juhtub kindlustatuga tema töökohas ning mille tagajärjel muutub kindlus-

tatu püsivalt töövõimetuks. Nimetatud õnnetuste hulka kuuluvad ka tööst tingitud hai-gused – kutsehaigused.

3.2.3.3 Sissetuleku teenimise puue

Vastandina sotsiaaltoetusele, millel on äralangenud sissetuleku hüvitamise kui ka tekkinud kahju hüvitamise funktsioon, on pensionikindlustuses hüvitistel sissetuleku asendamise funkt-sioon. Nimetatud hüvitised ei püüa ainult püsivat töövõimetust leevendada, vaid võimaldavad ka säilitada võimet sissetuleku saamiseks. Mõnedes riikides eristatakse sissetuleku teenimise võimetust ning elukutsealast võimetust. Elukutsealaselt töövõimetu on kindlustatu, kellel püsiva töövõimetuse tõttu tema erialasel tööl sissetulek on vähenenud enam kui poole võrra. Sissetuleku teenimise võimetud on kindlusta-tud, kes haiguse või puude tõttu ei ole pikema aja jooksul võimelised reeglipäraselt töötama ning sissetulekut teenima.

3.2.4 Vanus Isiku vanuse suurenemisega väheneb tema tähelepanuvõime, jõud jne pidevalt. Teatud aja-punkt, kus algab iga inimese intensiivne vananemine, on oluliselt bioloogiliselt tingitud ja seetõttu individuaalselt erinev. Arvukad meetodid leevendamaks või vältimaks vanadusnähtu-si võivad olla ajutiselt pidurdava mõjuga, kuid vananemisprotsessi peatada need ei suuda. Kogemuste kohaselt on isiku töötegemisevõime vanuses 60.-65. eluaastat keskeltläbi vähene-nud ¼ kuni 1/3 võrra. Sotsiaalhooldus lähtub asjaolust, et inimene on suureneva vanuse tõttu ainult tinglikult töövõimeline ja et ta soovib sissetulekut asendava toetuse kaudu realiseerida oma õigust suurenevas vanuses mitte töötada. Alates pensionikindlustuse kehtestamisest on 65-aastaste inimeste osakaal nimetatud kindlus-tussüsteemis enam kui kolmekordistunud, üle 80-aastaste osakaal isegi 12 korda suurenenud. Vanaduspensionäride arv rahvastikus kasvab tulevikus veelgi. Selleks on mitmeid põhjusi: 1) pidevalt vähenev noorte osakaal rahvastikus ja 2) pikenev eluiga. Selleks, et vältida tulevi-

22

kus suureneva vanuse tõttu kasvavat finantskoormat, on vanadustoetuse saamiseks vajaliku vanusepiiri suurenemine vältimatu. Sotsiaaltoetuse eesmärk, mida makstakse vanuse tõttu, seisneb selles, et asendada ärajäävat sissetulekut. Sellele on vastavalt reas riikides vanaduspensioni saamise eelduseks lisaks sea-duses sätestatud vanuse saabumisele ka töise tegevuse lõpetamine. Üldise vanusemäära kõrval on olemas ka tavaliselt madalamad vanusepiirid teatud isikugruppidele või nõutav täiendavate tingimuste täitmine (Eesti näiteks soodustingimustel ning väljateenitud aastate pensionid).

3.2.5 Perekonnaliikme surm (toitjakaotus) Töötavad isikud ja sotsiaaltoetuse saajad peavad enamikel juhtudest üleval perekonnaliikmed. Toitja ülalpeetavatena arvesse võetavate perekonnaliikmetena tulevad kõne alla üleelanud abikaasa (lesk) ja lapsed (orvud), nende kõrval ka varasemad abikaasad ja vanemad. Tingimus, et ainuüksi toitja surm oleks toitjakaotusetoetuse saamise aluseks on vaid vähestes riikides. Paljudes riikides eeldab nõudeõigus lesepensionile teatud vanuse saavutamist, tihti on seotud piirid ka abielu kestusele. Samas võivad olla kehtestatud reeglid ka isikute vanuse-lisele erinevusele. Toitja surma korral on osades riikides tagatud toitja lastele õigus orvupensionile. Toitja surma korral võib tema ülalpeetavatele olla ette nähtud ka matuse korraldamisega seotud kulude korvamiseks eraldi toetus.

3.2.6 Tööpuudus Tööpuuduse korral esineb isiku nõue sissetuleku asendamisele. Nimetatud sotsisaaltoetuseks on töötu abiraha või töötuskindlustushüvitis (edaspidi töötu sotsiaaltoetus). Nõue töötu sotsiaaltoetusele on isikul, kes on töötu ja kes otsib tööd. Töötuna võib vaadelda ka isikut, kes ajutiselt ei ole töösuhtes või kes teeb ainult väheldast tööd. Väheldasena saab vaadelda niisugust tööd, mis on seotud vähem kui 20 tunniga nädalas. Töövahenduse käsutu-ses on isik, kes on võimeline tööd tegema ning kes soovib tööd teha. Isiku töövõimelisust eel-datakse nii kaua, kui ta ei ole püsivalt töövõimetu pensionikindlustuse mõttes, samuti ka siis, kui töötu on jõudnud vanaduspensioni ikka. Tööd teha soovivana saab vaadelda isikut, kes on valmis vastu võtma igasugust temale sobivat tööd.

3.2.7 Laste kasvatamine Sotsiaaltoetused, mis on seotud laste kasvatamisega, on perepoliitika elemendid. Lastetoetusel on kaks eesmärki:

1) valdav eesmärk on teatud vajaduste katmine; 2) asendada sissetulekut (ülalpidamistoetus, emadustoetus).

Lapsed tekitavad kulusid ja koormavad perekonna sissetulekut; võrdse sissetuleku korral saab lastega perekond realiseerida madalamat elustandardit, kui seda saab endale lubada lastetu perekond. Taoline põhimõte kehtib seda enam, mida suurem on laste arv. Lastetoetuse eesmärk ei ole mitte ainult koorma tasendus vanemate ja vanemate sissetuleku vahel, vaid eelkõige lastevahelise võrdsete võimaluste edendamine, sest lase kaudu tekitatav

23

perekonna elustandardi vähenemine ei puuduta mitte ainult vanemaid, vaid ka lapsi endid. Lastetoetus parandab nii laste kui ka perekondade vajaduse katmise võimalusi. Võimaluste võrdsus erinevate perekondade vahel on kahjustunud iseäranis üksikvanemate puhul. Üksikvanemad seisavad tihti alternatiivi ees, kas anda laps kellegi hoolde või kahjusta-da laste kasvatamist üksikvanema töise tegevuse tõttu. Eelkõige üksikema töölkäimiste arv on palju suurem kui abielus olevatel emadel. Lähtudes põhimõttest, et kõigil isikutel, kelle majapidamississetulekud on laste kasvatamise kaudu täiendavalt koormatud ning et laste kasvatamisega seonduvaid kulutusi osaliselt kom-penseerida, võetakse lastetoetuse maksmise juures arvesse lihaste laste kõrval ka lapsendatud lapsed, hooldusalused lapsed, võõraslapsed, kes on õigustatud isiku poolt tema majapidamisse võetud, kui ka lapselapsed ja vennad-õed, keda õigustatud isik on oma majapidamisse võtnud või keda ta ülal peab. Lastetoetusi makstakse reeglina kuni 16. eluaastani. Erandlikel juhtudel on osades riikides lastetoetuse saamine võimalik kuni lapse 27. eluaastani.

24

4 SOTSIAALHOOLDUSSÜSTEEMI PÕHISEADUSLIKUD GARANTIID EESTIS45

Sotsiaalsete tagatiste loomisel elanikkonnale on põhiseaduse sätetel oma kindel koht. Inimõi-guste üldistes dokumentides ettenähtud õigused sotsiaalsele heaolule ja sotsiaalsetele tagatis-tele on kajastamist leidnud iga riigi põhiseaduses. Lisaks üldistele normidele, mis on vajali-kud riigisüsteemi arengule ja edasikestmisele, leiab põhiseadusest ka spetsiifilised normid, mis on otseselt suunatud sotsiaalkaitse süsteemi tagamisele konkreetses riigis. Eesti on ühinenud mitmete oluliste rahvusvaheliste dokumentidega, millega nähakse ette isi-kutele õigus sotsiaalsele kaitsele ning riigipoolne kohustus luua vastavad kaitsemehhanismid. Kuigi erinevate rahvusvaheliste lepingute kohaldamisel siseriiklikus õiguses võib tekkida kü-sitavusi, kas vastavad põhimõtted on kohaldatavad siseriiklikus õiguses otseselt või on selleks vajalik siseriikliku seaduse olemasolu, tuleb vastavate printsiipidega arvestada ka siseriiklikus õiguses. Põhiseaduse46 (edaspidi PS) § 3 lõike 1 kohaselt on rahvusvahelise õiguse üldtunnus-tatud põhimõtted ja normid Eesti õiguskorra lahutamatu osa. Seega ka need normid, mis käsit-levad sotsiaalset kaitset, on Eesti õiguskorra lahutamatu osa ning neid norme tuleb arvestada ka juhul, kui vastavate kaitsesüsteemide kohta puudub eraldiseisev siseriiklik seadusandlus. Sotsiaalse kaitse baasiliseks aluseks on Eesti Vabariigi põhiseaduses välja toodud minimaal-sete põhiõiguste kontseptsioon. Põhiseaduse sotsiaalsete õiguste loetelus (§-s 28) on sätesta-tud õigus tervise kaitsele ja õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Eeltoodu seab riigile hoolekande kohustuse ja sätestab hoolekande sotsiaalpoliitika osa-na.47

4.1 Sotsiaalhooldussüsteemi kujundavad üldised põhiseaduse sätted

4.1.1 § 32 – Omandi kaitse Põhiseaduses on rida üldisi sätteid, mis avaldavad mõju nii sotsiaalse kaitse süsteemi ülesehi-tusele tervikuna kui ka isikute sotsiaalsele kaitsele. Olulisel kohal on siin PS § 32, milles sä-testatakse omandi puutumatuse ja omandi võrdse kaitse põhimõte. Isiku poolt omandatud eri-nevad õigused toetustele on tema omand ning nende kaitse kuulub PS §-s 32 sätestatud oman-di kaitse alla. Eelkõige tähendab see, et igasugune kärpimine omandatud sotsiaalkindlustus-alastes õigustes on lubamatu või saab aset leida üksnes kohese hüvituse eest. Tegemist on üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele.48 Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tunnustab omandina kõiki avalik-õiguslikke nõudmisi, sh sotsiaalabi ettenägevate seaduste alusel tekkinud nõudmisi.49 Samuti on kohus leidnud, et

45 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 39-45. 46 Eesti Vabariigi põhiseadus. 28.06.1992. RT 1992, 26, 349; RT I, 27.04.2011, 2. 47 Medar, M., Medar, E. Riigi ja kohalike omavalituste poolt rahastatavad sotsiaaltoetused ja –teenused. Tartu Ülikooli Kirjastus 2007, lk 11. 48 RKÜKo 17.04.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18.

25

kui riik venitas pensioni väljamaksmisega ning vahepealne inflatsioon oli hiljem kättesaadud pensioni väärtust oluliselt vähendanud, et omandi vaba kasutamist oli piiratud.50

4.1.2 § 113 – Sundkindlustuse maksed Sotsiaalhooldussüsteemi seaduslikkuse tagatiseks on ka PS §-s 113 sätestatud põhimõte, mille kohaselt sundkindlustuse maksed sätestatakse seaduses. Näiteks on meil selleks töötuskind-lustusmakse. Sõnastuselt hõlmab [põhiseaduse] § 113 kaitseala riiklikke makse, koormisi, lõive, trahve ja sundkindlustuse makseid. Tegelikult on selle sätte kaitseala laiem. Selles sättes on püütud võimalikult täielikult loetleda kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Üldkogu on seisuko-hal, et § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kui-das neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga.51 Kindlustustegevuse seaduse52 § 10 lg 1 kohaselt on sundkindlustus õigussuhe, mille puhul isikul on seadusega sätestatud kohustus tasuda kindlustusmakset või -maksu ja hüvitamise kohustus on pandud riigile või muule isikule. Sundkindlustus erineb maksust selle poolest, et kindlustusmakse tasumisest tekivad kindlustatul varalised õigused kindlustusmakse saaja suh-tes. Sundkindlustuse eesmärk on riskide hajutamine. Sundkindlustuse tunnustele vastab ka sotsiaalmaks, kuigi tegemist on formaalselt maksuga.53 Sundkindlustust tuleb eristada kohustuslikust kindlustusest. Kindlustus, mille puhul isik on seadusega sätestatud korras kohustatud sõlmima kindlustuslepingu, on kohustuslik. Kohustus-liku kindlustuse kehtestamisel sätestatakse seadusega kindlustuslepingu sõlmimiseks kohusta-tud isik, kindlustatud isik, kindlustussumma ja kindlustusjuhtum.54

4.1.3 § 12 – Võrdne kohtlemine Oluline osa sotsiaalhooldussüsteemide kujundamisel on etendada ka võrdse kohtlemise põhi-mõtte kohaldamisel. Põhiseaduse § 12 lg 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Nimetud põhimõte ei ole suunatud mitte ainult nendele asutustele ja organitele, kelle ülesanne on õi-gust rakendada, vaid see põhimõte on suunatud ka seadusandjale ja sisaldab endas seaduse vastuvõtmisel võrdse kohtlemise põhimõtte järgmist. Sotsiaalriik peab astuma aktiivselt samme, et tagada igaühe võrdsed võimalused mitte ainult avalike hüvede saamisel, vaid ühiskonnaelus laiemalt.55 Sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab ka kindlustama, et järgitaks PS § 12 lg-s 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust. Sotsiaalsete põhiõiguste seos võrdsuspõhiõigusega on tuntavam kui muu-

49 EIK 06.07.2005 otsus taotluse vastuvõetavuse kohta asjas nr 65731/01 ja 65900/01, Stec and Others vs. UK, p 53. 50 EIK 12.07.2005 otsus asjas nr 67099/01, Solodyuk vs. Russia. 51 RKÜKo 22.12.2000, nr 3-4-1-10-00, p 20. 52 Kindlustustegevuse seadus. 08.12.2004. RT I 2004, 90, 616; RT I, 12.07.2013, 6. 53 Lehis, L. Kommentaarid §-le 113. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, § 113 komm 8.3. 54 Kindlustustegevuse seadus § 9 lg 1 ja lg 2. 55 Annus, T. Riigiõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 429.

26

de põhiõiguste puhul. Põhiseaduse § 12 esimese lõike esimene lause tagab võrdsuse õiguse kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt märkinud: „Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi“.56 Näiteks tuli anda hinnang, kas puudustkannatavate inimeste ja perekondade erinevaks koht-lemiseks oli mõistlik põhjus ning kas ebavõrdne kohtlemine oli põhjendatud või meelevaldne. Tunnistades seadusandja avarat otsustusruumi, on ebavõrdne kohtlemine meelevaldne siis, kui see on ilmselgelt asjakohatu. Kohus märgib, et põhjendamatud taotlused suurte eluaseme-kulude hüvitamiseks on välditavad, kui seadusandja annab kohaliku omavalitsuse volikogule õiguse kehtestada eluasemekulude piirmäära. Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega. Ülemäärane koormus riigieelarvele on argu-ment, mis on arvestatav sotsiaalabi ulatuse üle otsustamisel, kuid sellega ei saa õigustada puudustkannatavate inimeste ja perekondade ebavõrdset kohtlemist.57 Ebavõrdse kohtlemise kohta on Riigikohus märkinud, et kogu pensionipõlve jooksul saadav veidi suurem pensionisumma ja mõningane täiendav koormus riikliku pensionikindlustuse eelarvele ei õigusta seda, et üldisesse vanaduspensioniikka jõudnud pensionäre koheldakse töötamise korral erinevalt sõltuvalt sellest, kas neile on määratud ennetähtaegne vanaduspen-sion või vanaduspension riikliku pensionikindlustuse seaduse58 (edaspidi RPKS) § 7 alusel. Seepärast pole kolleegiumi arvates 07.01.2005 jõustunud seadusemuudatus käsitatav nn posi-tiivse erimeetmena, vaid ebavõrdse kohtlemise lõpetamisena. Eeltoodud põhjendustel on kol-leegium seisukohal, et RPKS § 43 lg 1 oli enne 07.01.2005 kehtinud redaktsioonis vastuolus põhiseaduse §-ga 12 osas, milles see säte ei võimaldanud töötamise korral maksta ennetäht-aegset vanaduspensioni nendele isikutele, kes olid jõudnud RPKS §-s 7 sätestatud pensioniik-ka.59 Põhiseaduse §-s 12 sisalduvas loetelus isikutest, keda ei tohi diskrimineerida ei ole mainitud puudega isikuid. Samas on rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteks puudega inimeste dis-krimineerimise keeld ning riigi kohustus tagada võrdsed õigused. Puuetega inimeste võrdõi-guslikkuse poliitika tüüpiline mudel on pikka aega olnud neile erilise abi pakkumine, näiteks eriliste institutsioonide (erikoolid) abil. Selle mudeli tagajärjeks on aga puuetega inimeste eraldatus ühiskonnast, mis ei ole kõige õnnestunum mudel. Võrdõiguslikkuse tagamiseks tu-leks pigem lähtuda sellest, et puudega inimestel on õigus kasutada üldisi institutsioone ning neid olemasolevaid institutsioone tuleb vajaduse korral kohandada, et igaühel oleks neile juurdepääs. Seega peab riik kasutama positiivseid erimeetmeid ning nõudma nende kohalda-mist erasektoris.60

4.2 Sotsiaalhooldussüsteemi erisätted põhiseaduses

4.2.1 § 10 – Eesti kui sotsiaalriik Sotsiaalriik ehk heaoluriik on riik, mis garanteerib kodanike nii poliitilisi kui sotsiaalseid õi-gusi. Riik otseselt ei sekku turumajandusse, kuid vähendab ühiskonna liikmete vahelist sot- 56 RKPJKo 21.01.2004, nr 3-4-1-07-03, p 17. 57 RKPJKo 21.01.2004, nr 3-4-1-07-03, p 37 ja 39. 58 Riikliku pensionikindlustuse seadus. 05.01.2001. RT I 2001, 100, 648; RT I, 02.07.2013, 26. 59 RKPJKo 21.06.2005, nr 3-4-1-09-05, p 23 ja 24. 60 Annus, T. Riigiõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 435 ja 436.

27

siaal-majanduslikku ebavõrdsust maksu-, majandus- ja sotsiaalpoliitikaga. Sotsiaalriik ühen-dab turumajanduse sotsiaalse õiglusega ja püüab tagada inimese loomupärastest eeldustest ja majanduslikest võimalustest sõltumata võrdse võimaluse osa võtta ühiskonna üldisest hea-olust. Sotsiaalriiki iseloomustavateks tunnusteks on vaesuse leevendamine, sotsiaalse tõrjutu-se vähendamine, aktiivne kodanikuühiskond, ametiühingute rolli tähtsustamine palga- ja töö-tingimuste läbirääkimistel, tasuta igale indiviidile võimetekohase hariduse tagamine, inimes-tevahelise sallivuse ideaal ja inimõiguste kaitse, inimestevahelise koostöö ideaal hea ja inim-väärse elu nimel, sotsiaalpoliitikas hoolivuse põhimõte, aidata ühiskonnas nõrgemaid järgi. Heaoluriigi õigused on positiivsed õigused, sest need suurendavad kodaniku võimet iseendaga toime tulla, võrdsete võimaluste tekke eelduseks ja heaoluriigi finantseerimiseks on progres-siivne tulumaks ja lahendada sotsiaalseid probleeme lähtudes võrdsuse ideaalist. Eesti põhiseaduses ei ole otseselt sätestatud sotsiaalselt kaitset ega ka sotsiaalset kindlustust. Sotsiaalhooldussüsteemi õiguslikku regulatsiooni silmas pidades on põhiseaduses otseselt mainitud üksnes sotsiaalhoolekannet. Põhiseaduse § 28 lg 3 kohaselt soodustab riik vabataht-likku ja omavalitsuse hoolekannet. Kuigi otseselt on mainitud sotsiaalhoolekannet, et tähenda see, et sotsiaalhooldussüsteemi eksisteerimiseks igasugused põhiseaduslikud garantiid puudu-vad. Need tulenevad põhiseaduse erinevatest osadest. Põhiseaduse § 10 kohaselt ei välista põhiseaduses sätestatud õigused, vabadused ja kohustu-sed muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Viidatud sätte kohaselt on Eesti sotsiaalne ja demokraatlik õigusriik. Sotsiaalriigi põhimõte tähendab seda, et sätestatud on riigi sotsiaalsed eesmärgid. Riik peab hoolitsema selle eest, et igaühele oleks tagatud inimväärne eksistentsimiinimum. Riik peab tagama vahendid abista-maks neid inimesi, kes on vaesuses ning kes vajavad vastavat abi. Nimetatud abi peab kuju-tama endast konkreetse indiviidi poolt rakendatavat õigust. Seadusandja on kohustatud looma alused sotsiaalsele võrdsusele ja õiglusele, ta peab iseäranis hoolitsema isikute eest, kui saa-bub eriline elujuhtum. Sotsiaalse riigi idee sisaldab endas üldise heaolu edasiarendamist ja tagamist. Sotsiaalriigi printsiibiga kaasnevad nn sotsiaalsed põhiõigused61. Sotsiaalsed õigused on selli-sed õigused, millel alusel üksikisikul on õigus riigilt midagi nõuda. Sotsiaalsed õigused sun-nivad riiki aktiivselt tegutsema ning üksikisikule hüvesid andma. Tegemist on ulatuslikuma õigusega kui õigusega riigi kaitsele.62 Sotsiaalsete õiguste kaitse põhineb ideel abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Sotsiaalsete õiguste kaitse põhineb ka inimväärikusel, sest kui puudust kannatavale isikule abi osutama jätta, oleks kahjustatud tema inimväärne äraelamine.63 Sotsiaalriigi põhimõtteid järgides ei tähenda nimetatud põhimõte üksnes seda, et sellest tule-nevad riigi kohustused riigi elanikele sotsiaalset kaitsest pakkuda, vaid see toob inimestele kaasa ka teatud kohustused. Seda nimetatakse solidaarsusmaksiimiks. Üksikisik peab arves-tama sellega, et seadusandja võtab vastu meetmeid ülekaalukalt majanduslikest või sotsiaalse-test põhjustest ning vastavalt üldistele huvidele. Nimetatud põhimõttest tuleneb, et seadusand-ja peab looma selleks eraldi õiguse valdkonna.

61 Annus, T. Riigiõigus. Tallinn: Juura. 2006, lk 115. 62 Annus, T. Op.cit., lk 442. 63 RKPJKo 21.01.2004, nr 3-4-1-07-03, p 14.

28

4.2.2 § 28 – Erinevad sotsiaalhooldussüsteemid Sotsiaalsetel eesmärkidel vastuvõetud normid võivad põhiseaduses olla kahesuguse iseloo-muga: tegemist võib olla nii üldiste riigi eesmärkide kui ka subjektiivseid õigusi garanteeriva-te normidega64. Määrava tähtsusega sotsiaalhooldussüsteemide õiguslikule kujundamisele on põhiseaduse § 28, milles on otseselt sätestatud isiku õigus riigipoolsele abile vanaduse, töövõimetuse, toit-jakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab sea-dus. Nimetatud põhiseaduse säte annab eelkõige elanikele õiguse nõuda, et riigi poolt oleks kindlaks määratud abi saamise tingimused ja kord. Põhiseaduses on otseselt nimetatud abi kolmel juhul, mis moodustavad ka kolm pensioniliiki. Samas aga on loetelu jäetud lahtiseks, sätestades ainult, et ka muud puuduse korral on isikutel õigus riigi abile. Missugune on muu puudus, seda põhiseaduses ei täpsustada, kuid siin saavad tulla vaatluse alla olukorrad, kus inimestel on ebapiisavalt võimalusi ja vahendeid iseendaga toimetulekuks. Selle sätte alusel on isikutel üksnes õigus niisugust abi riigi käest taotleda. Põhiseadus ei määra kindlaks sotsiaalabi suurust ega selle saamise tingimusi. Põhiseaduse § 28 teise lõike teine lause, mille kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus, jätab seadusandja otsustada, mil määral riik puudust kannatavatele isikutele sotsiaalabi osutab. Seadusandjale ulatusliku otsustusõiguse andmine on tingitud asjaolust, et majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub tema pädevusse. Maksukoor-muse tõstmine ja vahendite ümberjaotamine võib aga põhjustada sotsiaalsete põhiõiguste kol-lisiooni teiste põhiõigustega. Ometi ei tähenda Riigikogu ulatuslik otsustamisvabadus sotsiaalsete põhiõiguste valdkonnas, et seadusandja riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika kujundajana on vahendite piiratuse argu-menti kasutades täiesti vaba otsustama, millises ulatuses ja kellele tagada põhiseaduse §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused. Sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel on seadusandja seotud põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust põhiseadusele. Põhiseaduslikkuse järe-levalve kohus peab aga vältima olukorda, kus eelarvepoliitika kujundamine läheb suures osas kohtu kätte. Seetõttu ei saa kohus sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitev-võimu asemele. Põhiseadus näeb ette inimese õiguse saada puuduse korral riigilt abi. Sellest tulenevalt on kohtu ülesanne sekkuda siis, kui abi langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseadus an-nab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule pädevuse hoida ära inimväärikuse rikkumist. Eri-nevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate ini-meste esmavajaduste rahuldamise.65 Üldine õigus sotsiaalabile, mis tavaliselt väljendub rahalises abis, hõlmab ka õigust sotsiaal-teenustele. Seega teenustele, mida antakse sotsiaaltöö ja –infrastruktuuri kaudu abivajajate arvestamise, nõustamise, abistamise, koolitamise, rehabiliteerimise jmt näol, et parandada abivajajate heaolu, toimetulekut ning kohanemisvõimet.

64 Annus, T. Kommentaarid §-le 28. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, § 28 komm 2. 65 RKPJKo 21.01.2004, nr 3-4-1-07-03, p 15, 16.

29

Õigus sotsiaalabile ja –teenustele rajaneb solidaarsuse põhimõttel ega ole absoluutne õigus saada. Solidaarsuspõhimõtte järgi peavad jõu- ja võimaluste kohast abi osutama mõlemad pooled (riik ja isik).66 Õigus abile ei ole tagatud piiranguteta. Näiteks võib riik abi tingimuseks seda osalemise töö-hõiveprogrammis või kohustuse aktsepteerida sobivat tööd, kui tegemist on töövõimelise isi-kuga. Tõenäoliselt peab riik siiski teatud minimaalse abi tagama igal juhul, sõltumata nende tingimuste täitmisest. Samuti võib riik tõenäoliselt abi ulatust piirata lähtuvalt selles, kui suur sissetulek oleks isikule tagatud töötamise korral – kui sotsiaaltoetuse suurus võimaldab isikul paremini ära elada kui miinimumpalgaga töötamine, ei oleks inimeste motiiv tööle asuda kui-gi kõrge. Riik võib toetuse maksmisel arvestada lisaks inimeste regulaarsele sissetulekule (või selle puudumisele) ka tema üldise majandusliku olukorraga – kui isikul on pangaarvel suur summa raha, ei pea riik põhiseaduse kohaselt talle täiendavalt toetust maksma, isegi kui sellel isikul regulaarne sissetulek puudub.67 Lisaks tuleb mainida ka PS §-s 29 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt korraldab riik kutse-õpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduses68 on sätestatud, et tööotsijate abistamine ei pruugi olla ainult riigi ülesanne. Lisaks Töötukassale saavad teatud osas tööturuteenuseid pakkuda ka eraõiguslikud juriidilised isikud. Olulise osa sotsiaalse kaitse süsteemist moodustab samuti raviteenuste korraldus. Nii sätestab PS § 28 lg 1, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Viidatud sätte kaitseala hõlmab nii füüsilise kui vaimse tervise. Kuigi tervisekindlustussüsteem peab lähtuma solidaarse tervisekindlustuse põhimõttest, võib mingi grupp isikuid olla siiski tervisekindlustusega katmata.69 Tasuta tervishoiuteenuse osu-tamine on ravikindlustusega hõlmamata isikule tagatud vaid juhtudel, mil isikut ähvardab surm või püsiva tervisekahjustuse tekkimine. Riigikohus kahtles, kas säärane põhiseadusliku tervisekaitseõiguse kujundamine on mõistlik ja tagab tervisekaitsepõhiõiguse tuuma kaitse isikute puhul, kes ei leia jõukohast tööd enda tahtest sõltumata. Iseäranis kaheldav on sellise piirangu mõistlikkus isiku puhul, kes ei leia tööd tulenevalt rahapuuduse tõttu ravimata haigu-sest, mille ravikulud ei oleks riigi jaoks ebamõistlikult suured. Riigi jaoks võib inimese töö-võime taastamiseks vajaliku ravi rahastamine osutuda lõppkokkuvõttes odavamaks kui talle sotsiaaltoetuse maksmine.70 Kõige rohkem on vaidlusi põhjustanud õigus saada arstiabi juhul, kui isikul puuduvad vahen-did selle eest tasumiseks. Õigus tervise kaitsele nõuab kitsendavat tõlgendamist, sest antud juhul ei ole silmas peetud riigi poolt garanteeritud tasuta meditsiinilist ravi või hooldust kõigi jaoks. Esiteks, selline la-hendus on võimalik ainult heaoluühiskondades ja, teiseks, riik võib ka antud juhul võimaluse piires laiendada tervise kaitse ulatust.71 Tervise kaitse põhimõte on laiaulatuslik, sisaldades endas sisuliselt võimaluse nõuda raviteenuse osutamist kui ka puhta keskkonna olemasolu,

66 Maruste, R. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Tallinn: Juura, 2004, lk 452. 67 Annus, T. Riigiõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 444. 68 Tööturuteenuste ja -toetuste seadus. 28.09.2005. RT I 2005, 54, 430; RT I, 06.07.2013, 6. 69 Annus, T. Op. cit., lk 445. 70 RKHKo 10.11.2003, nr 3-3-1-65-03, p 17. 71 Merusk, K., Narits, R. Eesti konstitutsiooniõigusest. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 1998, lk 187.

30

mis tagaks eluks terve keskkonna. Sellega seondub ka PS § 18 lg 2, mille kohaselt ei tohi ke-dagi tema tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele. Osundatud sättest tuleneb, et igasugused meditsiinilised uuringud on lubatud üksnes isiku enda nõusolekul. Raviteenuste osutamisega seondub ka PS § 20 lg 2 p 5, milles loetletud juhtudel on võimalik isikut tema tahte vastavalt kinni pidada, kui tema käitumine on kas temale endale või teistele ohtlik. Põhiseaduse § 19 lg-s 1 on sätestatud inimese õigus vabale eneseteostusele. Õigus vabale ene-seteostusele hõlmab endas isiku õigust kehalisele terviklikkuse puutumatusele. Siit tekib aga küsimus erinevate ravimisvõimaluste tagamisest isikule. Põhimõtteliselt peab patsient lubama endale operatsiooni teha, kui see on vajalik ning tema tervise huvides. Samas on aga raviarstil kohustus selgitada, milleks on vastav operatsioon vajalik ning missugused tüsistused võivad sellega kaasneda.

4.2.3 § 27 – Perekonna kaitse Esmane hoolitsuskohustus abivajavate perekonnaliikmete eest lasub perekonnal. Põhiseaduse § 27 lg 5 on eriline selle poolest, et see ei sea kohustust avalikule võimule, vaid perekonnale. Seega puudub siin õigustele ja vabadustele iseloomulik vertikaalne suhe indiviid versus avalik võim. Kui perekond ei ole abivajajate eest suuteline hoolitsema on neil õigus taotleda riigi abi. Täisealiseks saanud laps on kohustatud ülal pidama oma abivajavat töövõimetut vanemat. Ta vabaneb ülalpidamiskohustusest juhul, kui vanemalt on vanema õigused ära võetud. Kui täis-ealine laps ei täida ülalpidamiskohustust, siis võib kohus tema vanemale välja mõista igakuise elatusraha.72 Samamoodi on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Vanem on kohustatud ülal pidama ka täisealist last tema õppimise ajal põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Seadus näeb ette ka töövõimetu, rase-da, samuti kuni 3-aastast last hooldava abikaasa ülalpidamiskohustuse nii abielu ajal kui tea-tud juhtudel ka pärast abielu lahutamist.73 Perekondade riigipoolse kaitse üheks viisiks on mitmesugused neile pakutavad toetused. Toe-tuste maksmine perekondadele on reguleeritud riiklike peretoetuste seadusega74.

72 Lõhmus, U. Kommentaarid §-le 27. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, § 27 komm 20. 73 Lõhmus, U. Kommentaarid §-le 27. Op. cit., § 27 komm 21 ja 22. 74 Riiklike peretoetuste seadus. 14.11.2001. RT I 2001, 95, 587; RT I, 02.07.2013, 24.

31

5 SOTSIAALTOETUSTE FINANTSEERIMINE75 Riikliku sotsiaalhoolduse finantseerimise peamine allikas Eestis on sotsiaalmaks, mida tasu-takse sotsiaalmaksuseaduse76 alusel. Sotsiaalmaks omakorda jaguneb kaheks: üks osa sellest laekub riikliku pensionikindlustuse eelarvele ja teine osa laekub ravikindlustuse arvele. Riik-liku pensionikindlustuse eelarve võtab vastu Riigikogu koos riigieelarvega. Haigekassa eelar-ve kinnitab Haigekassa nõukogu. Lisaks sellele on veel kaks sundkindlustusmakset: töötus-kindlustusmakse ning kohustusliku kogumispensioni kindlustusmaks. Muid toetusi finantseeritakse riigieelarve vahenditest.

5.1 Sotsiaalmaks Sotsiaalmaksu maksmise õiguslik alus on sotsiaalmaksuseadus. Sotsiaalmaksuseaduse § 1 kohaselt on sotsiaalmaks pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravi-kindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis, mis kuulub täitmisele samas seaduses ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel. Sotsiaalmaksu määr on 33% maksustatavalt summalt77. Sellest 33%-st riikliku pensionikind-lustuse eelarvesse laekuva sotsiaalmaksu määr on 20% maksumäärast ja riikliku ravikindlus-tus eelarvesse laekuva sotsiaalmaksu osa määr on 13% maksumäärast. Alandatud maksumäära (13%) kohaldatakse järgmiste isikute puhul:78

1) isik, kellel on aja-, reserv- või asendusteenistuse ajal tekkinud ajutine töövõimetus, kui isiku eest ei maksta sotsiaalmaksu muul alusel;

2) pikaajaliselt välisriiki riiklike ülesannete täitmiseks lähetatud tegevväelase kaasasolev mittetöötav abikaasa, kes ei saa riiklikku pensioni;

3) töötutoetust saav isik, kui riik ei maksa tema eest sotsiaalmaksu; 4) isik, kes on töötuna arvele võetud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 6 alusel, kui

riik ei maksa tema eest sotsiaalmaksu; 5) ravikindlustuse seaduse79 § 5 lg 2 p-s 1, 2, 4 või 5 või lg-s 3 nimetatud isiku ülalpeetav

abikaasa, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last või 8-aastast last kuni esimese klassi lõpetamiseni või vähemalt kolme alla 16-aastast last ning kelle eest riik ei mak-sa sotsiaalmaksu;

6) sotsiaalhoolekande seaduse80 (edaspidi SHS) § 231 alusel määratud sotsiaaltoetust saav isik;

7) tööturuteenuste ja -toetuste seaduse §-s 13 sätestatud vähemalt 80 tundi kestvas töötu-rukoolituses, §-s 15 sätestatud tööpraktikas või §-s 17 sätestatud tööharjutuses osalev isik, kui riik ei maksa tema eest sotsiaalmaksu;

8) isik, kellele on päästeteenistuse seaduse81 § 19 alusel määratud vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetus.

75 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 46-51. 76 Sotsiaalmaksuseadus. 13.12.2000. RT I 2000, 102, 675; RT I, 01.06.2013, 15. 77 Sotsiaalmaksuseaduse § 7 lg 1. 78 Sotsiaalmaksuseaduse § 7 lg 3. 79 Ravikindlustuse seadus. 19.06.2002. RT I 2002, 62, 377; RT I, 02.07.2013, 23. 80 Sotsiaalhoolekande seadus. 08.02.1995. RT I 1995, 21, 323; RT I, 18.04.2013, 8. 81 Päästeteenistuse seadus. 31.01.2008. RT I 2008, 8, 57; RT I, 11.07.2013, 15.

32

Sama määr kehtib ka siis, kui sotsiaalmaksu makstakse töötuskindlustuse seaduses82 ettenäh-tud töötuskindlustushüvitiselt.

5.2 Sotsiaalmaksu maksjad Sotsiaalmaksu maksavad:83

1) residendist juriidiline isik; 2) füüsiline isik; 3) Eestis püsivat tegevuskohta omav mitteresident; 4) riigi-, valla- või linnaasutus; 5) riik, vald või linn, kui niisugune kohustus on sotsiaalmaksuseadusega ette nähtud.

Erandjuhul maksab riik teatud juhtudel mõningate isikute eest sotsiaalmaksu. Need juhud on järgmised:84

1) üks Eestis elav ning alla 3-aastast Eestis elavat last kasvatav vanem, eestkostja või hooldaja, kellega on sõlmitud kirjalik perekonnas hooldamise leping, või isik, kes ka-sutab vanema asemel lapsehoolduspuhkust ning kes kasvatab Eestis alla 3-aastast last;

2) üks Eestis elav mittetöötav vanem, kes kasvatab kolme või enamat alla 19-aastast Ees-tis elavat last, kellest vähemalt üks on alla 8-aastane;

3) välisteenistuse seaduse85 § 67 ja avaliku teenistuse seaduse86 § 46 alusel abikaasatasu saav isik;

4) rahvusvahelise kaitseorganisatsiooni struktuuriüksuse ameti- või teenistuskohale lähe-tatud ametnik või tegevväelase kaasasolev mittetöötav abikaasa, kes ei saa riiklikku pensioni;

5) Vabariigi Presidendi ametivolituste ajal ja pärast ametivolituste lõppemist Vabariigi Presidendi mittetöötav abikaasa, kes ei saa riiklikku pensioni;

6) ajateenija või asendusteenistuja; 7) isik, kellel on aja-, reserv- või asendusteenistuse ajal tekkinud ajutine töövõimetus, kui

isiku eest ei maksta sotsiaalmaksu muul alusel; 8) pikaajaliselt välisriiki riiklike ülesannete täitmiseks lähetatud tegevväelase kaasasolev

mittetöötav abikaasa, kes ei saa riiklikku pensioni; 9) äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja töötaja, kes

saab töövõimetuspensioni; 10) töötutoetust saav isik, kui riik ei maksa tema eest sotsiaalmaksu; 11) isik, kes on töötuna arvele võetud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 6 alusel, kui

riik ei maksa tema eest sotsiaalmaksu; 12) tuumakatastroofi, tuumakatsetuse või aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvidee-

rimisest osavõtnud mittetöötav isik, kes ei saa riiklikku pensioni; 13) ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 2 punktis 1, 2, 4 või 5 või lõikes 3 nimetatud isiku

ülalpeetav abikaasa, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last või 8-aastast last kuni esimese klassi lõpetamiseni või vähemalt kolme alla 16-aastast last ning kelle eest riik ei maksa sotsiaalmaksu;

14) sotsiaalhoolekande seaduse § 231 alusel määratud sotsiaaltoetust saav isik; 15) üks Eestis elav vanem, eestkostja või hooldaja, kellega on sõlmitud perekonnas hool-

damise leping ja kes kasvatab Eestis seitset või enamat alla 19-aastast Eestis elavat last;

82 Töötuskindlustuse seadus. 13.06.2001. RT I 2001, 59, 359; RT I, 06.07.2013, 8. 83 Sotsiaalmaksuseaduse § 4. 84 Sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1. 85 Välisteenistuse seadus. 10.05.2006. RT I 2006, 26, 193; RT I, 26.03.2013, 18. 86 Avaliku teenistuse seadus. 13.06.2012. RT I, 06.07.2012, 1; RT I, 26.03.2013, 5.

33

16) tööturuteenuste ja -toetuste seaduse §-s 13 sätestatud vähemalt 80 tundi kestvas töötu-rukoolituses, §-s 15 sätestatud tööpraktikas või §-s 17 sätestatud tööharjutuses osalev isik, kui riik ei maksa tema eest sotsiaalmaksu;

17) isik, kellele on päästeteenistuse seaduse § 19 alusel määratud vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetus.

Vald või linn87 maksab sotsiaalmaksu Eestis elava isiku eest, kes:

1) hooldab puudega isikut sotsiaalhoolekande seaduse § 282 alusel ja kellele valla- või linnavalitsus maksab toetust puudega isiku hooldamise eest ja kes ei tööta ega saa riik-likku pensioni või

2) hooldab puudega last ja kellele valla- või linnavalitsus maksab toetust puudega lapse hooldamise eest ja kes ei tööta ega saa riiklikku pensioni.

Sotsiaalmaksu maksmise erijuhtudel makstakse sotsiaalmaksu maksmise aluseks olevalt kuumääralt. Sotsiaalmaksu maksmise aluseks olev kuumäär kehtestatakse eelarveaastaks rii-gieelarvega. Riigieelarvega kehtestatav kuumäär ei või olla väiksem kui eelarveaastale eelne-nud aasta 1. juulil kehtinud Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Alates 01.01.201388 on nimetatud määraks 290 eurot.

5.2.1 Sotsiaalmaksuga maksustatavad summad Sotsiaalmaksu makstakse89:

1) töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt; 2) ametnikule makstud palgalt ja muudelt tasudelt. Ametnik on ka avaliku teenistuse sea-

duse § 2 lõikes 3 nimetatud isik; 3) juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani tulumaksuseaduse90 § 9 tähenduses liik-

mele ning füüsilise isiku pankrotimenetluses pankrotihaldurile ja pankrotitoimkonna liikmele makstud tasudelt;

4) füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulult tulumaksuseaduse § 14 tähendu-ses, millest on tehtud tulumaksuseaduses lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamised, kuid mitte rohkem kui maksustamisperioodi kuude palga alammäärade 15-kordselt summalt aastas;

5) füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõi-gusliku lepingu alusel makstud tasudelt;

6) erisoodustustelt tulumaksuseaduse tähenduses, ümberarvestatuna rahasse, ning erisoo-dustustelt maksmisele kuuluvalt tulumaksult;

7) töötuskindlustuse seaduse alusel makstud hüvitistelt; 8) sotsiaalmaksuseaduses nimetamata, seaduse või muu õigusakti alusel töö tegemise

eest makstavatelt tasudelt.

5.2.2 Sotsiaalmaksuga mittemaksustatavad summad Sotsiaalmaksuga ei maksustata järgmisi summasid või antud soodustusi91:

1) tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p-des 1–21 ning § 31 lg 1 p-des 7 ja 8 nimetatud välja-makseid;

87 Sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 11. 88 2013. aasta riigieelarve seadus. 12.12.2012. RT I, 28.12.2012, 9. § 2 lg 10. 89 Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1. 90 Tulumaksuseadus. 15.12.1999. RT I 1999, 101, 903; RT I, 02.07.2013, 29. 91 Sotsiaalmaksuseaduse § 3.

34

2) väljamakseid Eesti välisesindustes töötavatele asukohariigi elanikele, kui välislepin-guga ei ole sätestatud teisiti;

3) töötervishoiu ja tööohutuse seaduse92 § 122 alusel makstavat haigushüvitist, mis ei üle-ta töötaja keskmist töötasu ning § 13 lg-st 1 tulenevaid tööandja kulutusi töötaja töö-tervishoiu ja tööohutuse tagamiseks;

4) Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse93 § 3, Vabariigi Valitsuse seaduse94 § 311 ja välisteenistuse seaduse § 62 lg 1 alusel tehtavaid väljamakseid;

5) töölepingu seaduse95 §-des 65 ja 135, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 10 lg-s 5 sätestatud täiendavate puhkusepäevade ja lapse toitmise vaheaegade eest makstavat töötasu hüvitist;

6) laevade ja tsiviillennunduse lennukite meeskondadele, laevapere liikmetele ja tsiviil-õhusõiduki meeskonnaliikmetele antava tasuta kollektiivtoitlustamise ratsiooni mak-sumust reisidel viibimise ajal, mis ei ületa 6 eurot isiku kohta päevas;

7) Eesti residendi poolt mitteresidendile tulumaksuseaduse § 6 lg-te 3 ja 5 tähenduses makstud tasusid, kui töö tegemise koht asub välisriigis;

8) summasid, mida makstakse isikule, kes viibib kohtuotsuse alusel kinnipidamiskohas; 9) Riigikogu liikme staatuse seaduse96 §-de 30, 31, 33 ja 34 alusel Riigikogu liikmele

tehtavaid väljamakseid; 10) tasusid, mida makstakse mitteresidendile, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana

välisriigis ja tõendab, et sellelt tasult makstakse sotsiaalkindlustusmaksu või -makseid välisriigis;

11) ravikindlustuse seaduse § 14 lg 1 alusel makstud summasid; 12) kaitseväelasele sõjaväelisel väljaõppel või õppekogunemisel, rahvusvahelisel sõjalisel

operatsioonil, Kaitseväe õhusõidukis või sõjalaeval antava tasuta kollektiivtoitlustami-se ratsiooni maksumust;

13) väljamakseid, mida välislepingu alusel Eestis ei maksustata.

5.2.3 Sotsiaalmaksu tasumine ja arvutamine Sotsiaalmaksuga maksustatav periood on kalendrikuu. Füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlu-sest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendriaasta.97 Sotsiaalmaksu makstakse igakuuliselt maksustatavale kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks. Ettevõtlusega te-gelev füüsiline isik on kohustatud maksma maksustamisperioodi keskel sotsiaalmaksu avansi-liste maksetena iga kvartali kolmanda kuu 15. kuupäevaks jooksva kvartali eest vähemalt kolmekordselt eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatud summas. Sotsiaalmaksu arvestatakse iga kindlustatava kohta. Erisoodustustelt ja erisoodustustelt arves-tatud tulumaksult makstakse sotsiaalmaksu summasid isikustamata.98

5.3 Töötuskindlustusmakse Töötuskindlustus on sundkindlustuse liik, mille eesmärgiks on tööturuteenuste osutamine, tööturutoetuste, välja arvatud töötutoetuse maksmine, kindlustatule töötuse korral tööotsingu-

92 Töötervishoiu ja tööohutuse seadus. 16.06.1999. RT I 1999, 60, 616; RT I, 06.07.2012, 60. 93 Vabariigi Presidendi ametihüve seadus. 26.06.1996. RT I 1996, 51, 966; RT I, 29.12.2011, 151. 94 Vabariigi Valitsuse seadus. 13.12.1995. RT I 1995, 94, 1628; RT I, 11.06.2013, 7. 95 Töölepingu seadus. 17.12.2008. RT I 2009, 5, 35; RT I, 22.12.2012, 30. 96 Riigikogu liikme staatuse seadus. 14.06.2007. RT I 2007, 44, 316; RT I, 06.07.2012, 15. 97 Sotsiaalmaksuseaduse § 8. 98 Sotsiaalmaksuseaduse § 9.

35

te ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine, töötajale töölepingu ülesütlemise ja ametnikule teenistussuhte lõpetamise hüvitamine koondamise korral ning töötajate nõuete kaitse tööandja maksejõuetuse korral.99 Töötuskindlustusmakse on sundkindlustuse makse liik töötuskindlustuse sihtotstarbeliseks rahastamiseks, mida maksavad kindlustatu ja tööandja.100 Töötuskindlustusmakset makstakse:101

1) kindlustatule102 makstud töötasult, palgalt ja muudelt tasudelt kindlustatule ja tööand-jale kehtestatud töötuskindlustusmakse määras;

2) isikule, kes on jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanadus-pensioniikka (edaspidi vanaduspensioniiga) või kellele on määratud riikliku pensioni-kindlustuse seaduse §-s 9 sätestatud ennetähtaegne vanaduspension, makstud töötasult, palgalt ja muudelt tasudelt tööandjale kehtestatud töötuskindlustusmakse määras.

Töötuskindlustusmakset ei maksta103:

1) kindlustatule töölepingu ülesütlemisel või teenistusest vabastamisel seadusega ette-nähtud hüvitiselt, mida maksab tööandja;

2) kindlustatule töölepingu ebaseaduslikul ülesütlemisel või teenistussuhte ebaseadusli-kul lõpetamisel seadusega ettenähtud hüvitiselt või viiviselt;

3) kindlustatule lõpparve kinnipidamisel seadusega ettenähtud palgalt; 4) sotsiaalmaksuseaduse §-s 3 nimetatud summadelt.

Töötuskindlustusmakse määr on sätestatud töötuskindlustuse seaduse §-s 41. Nii on kindlusta-tu (töötaja) töötuskindlustusmakse määr on 0,5 kuni 2,8 protsenti maksustatavatest summa-dest. Tööandja töötuskindlustusmakse määr on 0,25 kuni 1,4 protsenti maksustatavatest sum-madest. Kindlustatu ja tööandja töötuskindlustusmakse määrad järgmiseks kalendriaastaks kehtestab Vabariigi Valitsus hiljemalt jooksva kalendriaasta 1. detsembriks. Töötuskindlus-tusmakse määra ei saa tähtaja kulgemise ajal vähendada. 2013. aastal104 on töötaja töötuskind-lustusmakse määraks 2,0 protsenti maksustatavast summast ja tööandja määr 1,0 protsenti.

5.4 Kohustusliku kogumispensioni makse Kohustuslik kogumispension on kogumispensionide seaduse105 § 2 lg 2 kohaselt tagatud pe-rioodiline hüvitis, mille saamiseks omandatakse kogumispensionide seaduse ja sotsiaalmak-suseaduse kohaselt kohustusliku pensionifondi osakuid ning mille väljamaksmine toimub pensionifondist või kindlustusandja poolt. Kohustusliku kogumispensioni makset peab tasuma residendist füüsiline isik, kelle eest sot-siaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes enda eest maksab sotsiaal-

99 Töötuskindlustuse seaduse § 2. 100 Töötuskindlustuse seaduse § 4 lg 1. 101 Töötuskindlustuse seaduse § 40 lg 1. 102 Kindlustatu on töötaja, ametnik, võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutav füüsiline isik, riiklik lepitaja, valla- või linnavalitsuse liige, osavalla- või linnaosavanem või Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistuja-ga kaasasolev mittetöötav abikaasa, kui ta on maksnud töötuskindlustusmakseid töötuskindlustuse seaduses sätestatud alustel ja korras. 103 Töötuskindlustuse seaduse § 40 lg 2. 104 Vabariigi Valitsuse 25.09.2012 määrus nr 76 „Töötuskindlustusmakse määrad 2013. aastal“. RT I, 28.09.2012, 9. 105 Kogumispensionide seadus. 14.04.2004. RT I 2004, 37, 252; RT I, 25.10.2012, 14.

36

maksu ning kes on kohustatud tasuma kohustusliku kogumispensioni makset106. Makse tasu-mise õigus ja kohustus tekib kohustatud isiku 18-aastaseks saamisele järgneva aasta 1.jaanuaril. Kohustusliku kogumispensioni makset ei pea tasuma isikud, kes on sündinud enne 01.01.1983. Kohustusliku kogumispensioni makset tasutakse järgmistelt summadelt:

1) töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt; 2) ametnikule makstud palgalt ja muudelt tasudelt. Ametnik käesoleva seaduse tähendu-

ses on ka avaliku teenistuse seaduse § 2 lõikes 3 nimetatud isik; 3) juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani tulumaksuseaduse § 9 tähenduses liikmele

ning füüsilise isiku pankrotimenetluses pankrotihaldurile ja pankrotitoimkonna liikme-le makstud tasudelt;

4) füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulult tulumaksuseaduse § 14 tähendu-ses, millest on tehtud tulumaksuseaduses lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvami-sed;

5) füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõi-gusliku lepingu alusel makstud tasudelt;

6) töötuskindlustuse seaduse alusel makstud hüvitistelt, välja arvatud juhul, kui töötus-kindlustushüvitist saava isiku eest makstakse sotsiaalmaksu;

7) seaduse või muu õigusakti alusel töö tegemise eest makstavatelt tasudelt; 8) välisteenistuse seaduse § 67 ja avaliku teenistuse seaduse § 46 alusel abikaasatasu

saav isik. Kogumispensioni sissemakse koosneb kahest osast:

1) palgast kinnipeetav makse, mis moodustab 2% isiku igakuisest brutopalgast; 2) sellele lisandub riigipoolne makse täna makstava sotsiaalmaksu arvelt, mis on 4% iga-

kuisest brutopalgast. Riigile jääb seega sotsiaalmaksu 33%-4%=29%. Lisanduva 4% sotsiaalmaksu arvelt liidab 2%-le Maksu- ja Tolliamet.

Kohustuslikku pensionifondi täiendavate sissemaksete tegemiseks kohustatud isiku eest, kes saab vanemahüvitist vastavalt vanemahüvitise seadusele107, eraldatakse riigieelarvest täienda-valt 1% hüvitise summast iga sündinud lapse kohta.

106 Kogumispensionide seadus § 6. 107 Vanemahüvitise seadus. 10.12.2003. RT I 2003, 82, 549; RT I, 16.05.2013, 43.

37

6 SOTSIAALHOOLEKANDE ÕIGUSLIKU REGULEERIMISE PÕHIMÕTTED

Sotsiaalhoolekande õigusliku regulatsiooni aluseks on sotsiaalhoolekande seadus. Lisaks re-guleerivad seda valdkonda ka mitmed sotisaalministri ning kohaliku omavalitsuse õigusaktid. Sotsiaalhoolekanne on sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi osutamise või määramisega seotud toimingute süsteem tulenevalt SHS § 2 punktist 1. Sotsiaalhoolekande põhimõteteks on:

− inimõiguste järgimine; − isiku vastutus enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest; − abi andmise kohustus, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisa-

vad; − isiku ja perekonna toimetuleku soodustamine.

Sotsiaalhoolekande ülesanneteks on:

− abi osutamine isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldami-seks või kergendamiseks;

− sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas ko-hanemisele kaasaaitamine.

Sotsiaalteenus on isiku või perekonna toimetulekut soodustav mitterahaline toetus. Sotsiaal-teenuste liigid on sotsiaalhoolekande seaduse § 10 kohaselt sotsiaalnõustamine; rehabilitat-siooniteenus; igapäevaelu toetamise teenus; töötamise toetamise teenus; toetatud elamise tee-nus; kogukonnas elamise teenus; ööpäevaringne erihooldusteenus; proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite andmine; lapsehoiuteenus; koduteenused; eluasemeteenused; hoolda-mine perekonnas; asenduskoduteenus; hooldamine hoolekandeasutuses; toimetulekuks vajali-kud muud sotsiaalteenused. Sotsiaaltoetus on isiku või perekonna toimetuleku soodustamiseks antav rahaline toetus. Sot-siaaltoetuste liikideks on toimetulekutoetus, täiendav toimetulekutoetus ja muud sotsiaaltoetu-sed (näiteks transporditoetus). Vältimatu sotsiaalabi on piisavate elatusvahenditeta isiku olukorrale vastavad hädavajalikud sotsiaalhoolekandelised abinõud, mis tagavad vähemalt toidu, riietuse ja ajutise peavarju. Muu abina käsitletakse sotsiaalse keskkonna parandamisele ja sotsiaalse turvalisuse suuren-damisele suunatud tegevust.

6.1 Sotsiaalhoolekande korraldus Sotsiaalhoolekannet korraldab Sotsiaalministeerium maavalitsuste kaudu. Maakonnas korral-dab sotsiaalhoolekannet maavalitsuse vastav osakond. Omavalitsuse hoolekannet korraldab valla- või linnavalitsus. Konkreetsed pädevused sätestab sotsiaalhoolekande seadus. Kohali-kul omavalitsusel on kõige otsesem kohustus kohapeal sotsiaalteenuste ja muu abi andmise korraldamiseks ning sotsiaaltoetuste määramiseks ja maksmiseks.

38

6.2 Sotsiaalteenused Sotsiaalteenused on:

1) sotsiaalnõustamine; 2) rehabilitatsiooniteenus; 3) igapäevaelu toetamise teenus; 4) töötamise toetamise teenus; 5) toetatud elamise teenus; 6) kogukonnas elamise teenus; 7) ööpäevaringne erihooldusteenus; 8) proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite andmine; 9) lapsehoiuteenus; 10) koduteenused; 11) eluasemeteenused; 12) hooldamine perekonnas; 13) asenduskoduteenus; 14) hooldamine hoolekandeasutuses; 15) toimetulekuks vajalikud muud sotsiaalteenused.

Sotsiaalteenuse osutamisel, mille käigus teenust vahetult osutav isik puutub isiklikult kokku teenusel viibiva lapsega, ei tohi lastega töötada isik, keda on karistatud või kellele on kohalda-tud sundravi karistusseadustiku108 § 133 lg 2 p-s 2, § 141 lg 2 p-s 1, § 142 lg 2 p-s 1, § 143 lg 2 p-s 1, § 1431 lg 2 p-s 1, §-des 144–146 või §-des 175–178 sätestatud kuriteo eest, mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse109 kohaselt kustutatud või mil-le karistusandmed on karistusregistrist kustutatud ja kantud karistusregistri arhiivi.

6.2.1 Sotsiaalnõustamine SHS § 11 lg 1 kohaselt on sotsiaalnõustamine isikule vajaliku teabe andmine sotsiaalsetest õigustest ja seaduslike huvide kaitsmise võimalustest ning abistamine konkreetsete sotsiaalse-te probleemide lahendamisel edaspidise toimetuleku soodustamiseks. Sotsiaalnõustamine on teenus, mis on suunatud isikule või perekonnale, kelle iseseisev toime-tulek argielus on sotsiaalsete, majanduslike, tervislike või psühholoogiliste tegurite tagajärjel häirunud või häirumas. Teenuse osutamise käigus teavitatakse isikut või perekonda tema sot-siaalsetest õigustest, võimalikest sotsiaalsetest teenustest ja toetustest, otsitakse isikuga koos-töös lahendusi tema sotsiaalmajandusliku funktsioneerimise ja seega iseseisva toimetuleku-võime parandamiseks. Sotsiaalnõustamist võidakse pakkuda individuaalselt, paari- ja/või perenõustamisena.

− individuaalne sotsiaalnõustamine – õigusaktides, inimeses endas ja tema elukeskkon-nas sisalduvate võimaluste esiletoomine koostöös inimesega tema toimetulekuvõime parandamiseks;

− pere sotsiaalnõustamine – õigusaktides, inimeses endas ja tema elukeskkonnas sisal-duvate võimaluste esiletoomine koostöös perega pereliikmete toimetulekuvõime pa-randamiseks.

108 Karistusseadustik. 06.06.2001. RT I 2001, 61, 364; RT I, 05.07.2013, 10. 109 Karistusregistri seadus. 19.11.1997. RT I 1997, 87, 1467; RT I, 27.06.2013, 9.

39

6.2.1.1 Võlanõustamine

Võlanõustamine on terviklik abiliik, mis on suunatud finants-majanduslikku hädaolukorda sattunud isikutele, peredele ja leibkondadele, kellel on majanduslikest raskustest põhjustatuna tekkinud või tekkimas sotsiaalsed probleemid. Võlanõustamise eesmärk on ülemäärase võlgnevuse muutmine talutavaks või selle likvidee-rimine, toimetulekuvõime tugevdamise kaudu uute võlgade tekkimise vältimine ning võla-probleemidega seonduvate muude probleemide lahendamine koostöös teiste organisatsiooni-dega. Ühtlasi on eesmärk teadvustada võlgnikule ülemäärase võlgnevuse põhjuseid ja tagajär-gi, õpetada võlgnikku tulevikus uut võlgnevust vältima ning säilitama tasakaalu tulude ja ku-lude vahel. Võlanõustaja tegevus koosneb: A. klienditöö (75 %) - telefoni teel nõustamine, e-posti teel nõustamine; - 4 samba mudel võlanõustamisel (terviklik nõustamine ja abi võlgadest vabanemise protsessi käigus):

1) finants-juriidiline nõustamine, mille käigus - pere majandusliku seisukorra stabiliseerimine - ökonoomiline kriisiinterventsioon - võlgniku (seadusandlik) kaitse - võlanõuete kontroll – kuidas võlanõuded on lahti kirjutatud ehk millest võlg koosneb - läbirääkimised võlausaldajatega - laenu- jm lepingute eelkontroll 2) psühho-sotsiaalne nõustamine - võlgadesse sattumise põhjuste ja tagajärgede käsitlemine - käitumismustrite teadvustamine - positiivse eluperspektiivi arendamine 3) elulis-praktiline nõustamine - pere-eelarve koostamine ja järgimine - nõustamine ja planeerimine sisseostude tegemisel - vajadustele orienteeritud otsusstrateegiate võimendamine (vajan/tahan – positsioon,

mis on tema huvid selle taga – huvide tekkimise alused (tunded-emotsioonid) - tarbijakaitse alane nõustamine 4) ennetav nõustamine - finantskirjaoskuse tõstmine - isiksuste tugevdamine

B. struktuurne ja ennetav töö (10 %) - infomaterjalide koostamine, selgitustöö - töö avalikkusega - sotsiaal- ja õiguspoliitiline tegevus võlgnike eluolu parandamiseks - koostöö erinevate ametite ja organisatsioonidega

C. töö hindamine ja kvaliteedi tagamine (15 %) - dokumentatsioon, aruandlus - ametinõupidamine (koosolekud) - täiendõpe, supervisioon, kollegiaalne juhtuminõustamine

Tingimused võlanõustamiseks:

- vabatahtlikkus - motiveeritus ja aktiivne koostöö võlgadest vabanemise protsessis

40

- reaalsed ootused teenusele - nõustaja erialane kompetents ja piisav ajaressurss (emane vestlus 1 kuni 1,5 tundi) - teenuse osutamiseks sobiv koht

Makseraskustesse ja võlgadesse sattumise põhjused

Vaesus

Oskamatus tulla toime majapida-

misega

Ettenäge-matud

sündmused elus

Ülemäärased nõudmised

„Sund-sõltuvus”-

suhted

Ebaõnnestu-

nud äritegevus

pidev elamine toimetu-lekupiiril jmt

nt ostetakse liiga palju toiduained, mis siis rik-nevad ja tuleb mine-ma visata vms

töötus, lah-kuminek, õnnetusjuh-tum, haigus jmt

vaid parim on piisavalt hea, naabril on ka see asi ole-mas, tahtmine kuuluda tea-tud gruppi jmt

elukaaslane/ lapsed/ vanemad mõjutavad, sugula-si/sõpru hakatakse käendama

ebapiisav raha-line planeerimi-ne äri alustami-sel, vähe läbi-mõeldud müü-gistrateegia, firma käendu-sed eraisikule

Selle tulemuseks on ülejõukäivate maksekohustuste ja võlgade tekkimine, mille tagajärjeks omakorda on:

1. eneseväärikustunde tugev langus; 2. abitus, ebakindlus, hirm, depressioon, resignatsioon, suitsiidioht; 3. konfliktid peresuhtes, kasvatusraskused, kooliprobleemid lastel; 4. lahkuminek, lahutus; 5. töökoha kaotus, töötus; 6. sotsiaalne ja psühholoogiline kõrvale jäämine ühiskondlikust elust; 7. seaduserikkumised; 8. kodutus.

Võlanõustamine ja võlgadest vabanemine on pikaajaline protsess, milles mõlemal osapoolel on oma roll:

- võlgnik kannab vastutust oma võlgade, nende tagasimaksmise ning oma materiaalsete vahenditega ümberkäimise eest;

- võlanõustajal on juhtiv roll nõustamisprotsessi õnnestumise suhtes. Võlanõustamisteenust vahetult osutaval isikul on sotsiaaltöötaja kutse spetsialiseerumisega võlanõustamisele või riiklikult tunnustatud kõrgharidus ja tunnistus 160-tunnise täienduskoo-lituse läbimise kohta.

6.2.2 Rehabilitatsiooniteenus Rehabilitatsiooniteenus on isiku iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja töötamise või tööle asumise soodustamiseks osutatav teenus, mille raames:

− koostatakse isikule puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse110 §-s 21 sätestatud nõuetele vastav isiklik rehabilitatsiooniplaan kehtivusega kuus kuud kuni kolm aastat;

− osutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud loetelus nimetatud ning rehabilitatsiooni-plaanis märgitud teenuseid;

− juhendatakse isikut, kuidas rehabilitatsiooniplaanis kirjeldatud tegevusi ellu viia.

110 Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus. 27.01.1999. RT I 1999, 16, 273; RT I, 02.07.2013, 20.

41

6.2.3 Igapäevaelu toetamise teenus Igapäevaelu toetamise teenuse eesmärgiks on isiku parim võimalik iseseisev toimetulek ja areng psühhosotsiaalse toimetuleku toetamise, igapäevaelu toimetulekuoskuste ja tööoskuste kujundamise ning isiku lähedaste ja isikuga koos elavate isikute nõustamise kaudu. Igapäevaelu toetamise teenuse osutamise käigus on teenuse osutaja kohustatud lähtuvalt isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist:

1) kujundama isiku isiklikke ja igapäevaelu oskusi, kaasates ta nimetatud oskusi arenda-vatesse tegevustesse, arvestades isiku terviseseisundit;

2) juhendama isikut sotsiaalsete suhete loomisel, säilitamisel ja arendamisel; 3) juhendama isikut aja planeerimisel ja vaba aja sisustamisel; 4) juhendama isikut tervishoiu-, sotsiaal-, posti-, finants- ja muude teenuste kasutamisel

ning hariduse omandamise võimaluste leidmisel ja elluviimisel; 5) kujundama isiku tööoskusi ja võimaldama isikule töö tegemise harjutamist; 6) nõustama isiku lähedasi, sealhulgas isikuga samas eluruumis elavaid isikuid igapäeva-

elu toetamise teenust saama õigustatud isiku käitumise ja temaga suhtlemise eripära-des;

7) toetama teenust saavaid, sarnase diagnoosiga ja sellega seonduvate probleemidega isi-kuid toetavate gruppide tegutsemist isikute juhendamise ja nõustamise kaudu ja

8) kaasama isikut muudesse tegevustesse, mis on vajalikud igapäevaelu toetamise teenu-se eesmärgi saavutamiseks.

6.2.4 Töötamise toetamise teenus Töötamise toetamise teenuse eesmärgiks on juhendada ja nõustada isikut, et toetada tema ise-seisvat toimetulekut ja parandada elukvaliteeti tema võimetele sobiva töö otsimise ning töö-tamise ajal. Töötamise toetamise teenuse osutamise käigus on teenuse osutaja kohustatud lähtuvalt isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist:

1) motiveerima isikut tööle asuma; 2) leidma isiku huvidest lähtuvalt tema võimetele sobiva töö; 3) toetama isikut, juhendama teda tööandja tööjuhiste kohaselt ja nõustama teda töötami-

se ajal; 4) juhendama ja nõustama isiku tööandjat viimase nõusolekul teenust saama õigustatud

isiku tööle rakendamisel; 5) juhendama isikut ja temaga koos tööd tegevaid isikuid nende nõusolekul töötamise

käigus tekkivates nendevahelistes suhetes ja 6) valmistama isikut ette iseseisvalt ilma toetuseta tööle asumiseks.

6.2.5 Toetatud elamise teenus Toetatud elamise teenus on isiku sotsiaalse toimetuleku ja integratsiooni toetamine temale eluruumi kasutusse andmise võimaluse loomise kaudu koos juhendamisega majapidamise ja igapäevaelu korraldamises eesmärgiga tagada isiku võimalikult iseseisev toimetulek iseseis-valt elades. Toetatud elamise teenuse osutamise käigus on teenuse osutaja kohustatud lähtuvalt isiku va-jadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist:

1) juhendama isikut igapäevaelu ja majapidamise korraldamisel, sealhulgas igapäevaelu-ga seotud eelarve koostamisel;

42

2) juhendama isikut eluruumi kasutamise ja hooldamisega seotud teenuste, sealhulgas posti- ja finantsteenuste kasutamisel;

3) abistama ühise elukorralduse reeglites kokku leppimises ja kokkulepete täitmises, kui ühte eluruumi jagavad vähemalt kaks teenust saavat isikut;

4) looma võimalused toetatud elamise teenust saama suunatud isikule tema võimalustele ja vajadustele vastava parima võimaliku sisustatud eluruumi kasutusse andmiseks ja

5) valmistama isikut ette iseseisvaks elamiseks ning juhendama ja abistama teda iseseis-valt elamiseks elamispinna hankimisel.

6.2.6 Kogukonnas elamise teenus Kogukonnas elamise teenuse sisuks on inimese põhivajaduste rahuldamiseks ja arenguks soodsa peresarnase elukorralduse loomine koos majutuse ja toitlustamisega eesmärgiga suu-rendada isiku iseseisvat toimetulekut ja arendada igapäevaelu tegevuste korraldamise oskusi ühistes tegevustes osalemise kaudu. Kogukonnas elamise teenuse osutamise käigus on teenuse osutaja kohustatud lähtuvalt isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist:

1) looma isikule turvalise ja arenguks soodsa peresarnase elukeskkonna ja -korralduse; 2) kujundama isiku isiklikke ja igapäevaelu oskusi, kaasates ta nimetatud oskusi arenda-

vatesse tegevustesse, arvestades isiku terviseseisundit; 3) juhendama isikut aja planeerimisel ja vaba aja sisustamisel; 4) kujundama isiku tööoskusi ja arendama tema töövõimeid; 5) lähtuvalt teenust saava isiku võimetest ja oskustest pakkuma talle oma territooriumil

võimalust töötada või kaasama ta ühises majapidamises töösarnasesse tegevusse ning juhendama isikut töötamise või töösarnase tegevuse tegemise juures ja

6) viima ellu muid tegevusi, mis on vajalikud kogukonnas elamise teenuse eesmärgi saa-vutamiseks.

6.2.7 Ööpäevaringne erihooldusteenus Ööpäevaringne erihooldusteenus on isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos ma-jutuse ja toitlustamisega eesmärgiga tagada teenust saava isiku iseseisva toimetuleku säilimi-ne ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuse osutaja territooriumil. Ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise käigus on teenuse osutaja kohustatud lähtuvalt isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist:

1) täitma sotsiaalhoolekande seaduse § 1135 lõikes 2 sätestatud kohustusi; 2) tagama ööpäevaringset erihooldusteenust saava isiku turvalisuse; 3) abistama isikut enese eest hoolitsemisel; 4) järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt isikule määratud raviskeemi; 5) looma kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud isikule võimalused töötamiseks

või töösarnaseks tegevuseks oma territooriumil ja 6) viima ellu muid tegevusi, mis on vajalikud ööpäevaringse erihooldusteenuse eesmärgi

saavutamiseks. Teenust saavaks isikuks selle teenuse raames loetakse ööpäevaringse erihooldusteenuse osuta-ja juurde suunamisotsuse alusel pöördunud isikut, välja arvatud kohtumäärusega hoolekande-asutusse paigutatud isik, kes viibib ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja omandis või ka-sutuses olevates ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise ruumides või territooriumil. Kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud isik loetakse teenust saavaks isikuks kogu kohtumääruses nimetatud tähtaja kestel sõltumata isiku asukohast.

43

6.2.8 Proteesi, ortopeedilist ja muud abivahendi andmine Haiguse, kõrge ea või puude tõttu proteesi, ortopeedilist ja muud abivahendit vajaval isikul on õigus saada vastav abivahend.

6.2.9 Lapsehoiuteenus Lapsehoiuteenuse peamine eesmärk on toetada lapsevanema, eestkostja või lepingu alusel lapse perekonnas hooldaja töötamist või toimetulekut. Samuti on lapsehoiuteenuse eesmärki-deks:

- võimaldada lapsevanematele lapse hooldamisest vaba aega, et nad saaksid ajutiselt te-geleda teiste tegevustega;

- võimaldada kasutada peale lasteaia teisi lapsehoiuvorme, mis vastavad riigi kehtesta-tud miinimumnõuetele ja on lastele turvalised.

Lapsehoiuteenuse sisu koosneb kolmest komponendist: lapse hooldamine, tema turvalisuse tagamine ja lapse arendamine. Lapse hooldamine võib tähendada lapse söötmist, pesemist või mähkmete vahetamist. Hooldustoimingud sõltuvad lapse vanusest ja oskustest. Lapse aren-damise kohta õigusaktides nõudeid ei ole ning arendamise tase sõltub konkreetsest teenuse-pakkujast ja lapsehoidjast. Arendamise all mõeldakse eelkõige lapsega tegelemist - temaga rääkimist, lugemist, mängimist.

6.2.10 Koduteenused Koduteenus on mõeldud isikutele, kellel on terviseseisundist, tegevusvõimest või elukesk-konnast tulenevalt kõrvalabivajadus kodustes tingimustes igapäevaeluks vajalike toimingute sooritamisel ja väljaspool kodu asjaajamisel. Terviseseisundi probleemid võivad olla seotud näiteks kuulmise, nägemise, suhtlemise, lii-kumise, allergia või valuga, naha, suu, hammaste vms seisundiga. Tegevusvõime koosneb tegevustervikutest (enese eest hoolitsemine, töö ja vaba aeg) ning tegevusvalmidustest (sensomotoorsed, kognitiivsed ja psühhosotsiaalsed). Tegevusvõime alalhoidmise ja edendamise eesmärk on inimese toimetulek igapäevastes toimetustes ja tege-mistes. Isiku kõrvalabi vajadus tuleneb tegevusvõimest teatud tegevuste sooritamiseks, näiteks ei pruugi inimene suuta süüa valmistada või terviseseisundi probleemi tõttu ise poes käia. Elukeskkond võib samuti olla inimese kõrvalabivajaduse põhjuseks, näiteks võib inimene elada 5. korrusel majas, kus puudub lift, kuid isiku terviseseisund takistab tal treppidel liiku-mist. Sellisel juhul aitab koduteenuse osutamine lahendada need igapäevaelu vajadused, mille rahuldamiseks peaks inimene kodust väljuma, näiteks poes käimine. Koduabi tähendab ennekõike abi igapäevaelu toimingutes, nagu toiduainete, tööstuskaupade ja ravimite ostmine inimese elukohale lähedal asuvast kauplusest ja apteegist, abistamine kütmisel, eluaseme korrastamisel (koristamine, akende pesemise korraldamine), riiete korras-tamine (triikimine, pesemine või pesemise korraldamine, parandamine), abistamine toidu valmistamisel ning saatmine asjaajamisel.

44

6.2.11 Eluasemeteenused Kohalikud omavalitsusorganid on kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu. Isikuid, kellel on raskusi eluruumis liikumise, endaga toimetuleku või suhtlemisega, abistab valla- või linnavalitsus eluruumi kohandamisel või sobivama eluruumi saamisel.

6.2.12 Hooldamine perekonnas Hooldamine perekonnas on isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu. Hooldamine perekonnas toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele võtja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel.

6.2.13 Asenduskoduteenus Asenduskoduteenus on lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, talle turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmis-tamine võimetekohaseks toimetulekuks täiskasvanuna.

6.2.14 Hooldamine hoolekandeasutuses Hoolekandeasutus on päevaselt või ööpäevaselt tegutsev asutus, kus viibivatele isikutele taga-takse nende eale ja seisundile vastav hooldamine, sealhulgas ravimine, põetamine, kasvatami-ne ja arendamine. Päevane hoolekandeasutus on asutus, kus viibivate isikute päevase hooldamisega toetatakse nende isikute või perekonnaliikmete iseseisvat toimetulekut. Ööpäevane hoolekandeasutus on asutus, kus viibivad isikud, kes erivajaduste või sotsiaalse olukorra tõttu ei ole suutelised ise-seisvalt elama ning nende toimetulekut ei ole võimalik tagada teiste sotsiaalteenuste või muu abi osutamisega. Hoolekandeasutused on:

− päevakeskus - päevast hooldamist osutav asutus; − tugikodu - kodus elavatele puuetega isikutele päevast või perioodilist ööpäevast hool-

damist osutav asutus; − varjupaik - isikutele ajutist ööpäevast abi ja tuge ning kaitset pakkuv asutus; − asenduskodu – lastele asenduskoduteenuse osutamise koht; − noortekodu – asenduskodust, erivajadustega õpilaste koolist või koolkodust pärit või

vanemliku hoolitsuseta jäänud üle 15-aastastele noortele elamiseks ja rehabilitatsioo-niks loodud asutus;

− üldhooldekodu - vanuritele ja puuetega isikutele elamiseks, hooldamiseks ja rehabili-tatsiooniks loodud asutus;

− koolkodu - puuetega kooliealistele lastele elamiseks, hooldamiseks, arendamiseks ja õpetamiseks loodud asutus;

− sotsiaalse rehabilitatsiooni keskus - erivajadustega isikutele aktiivseks rehabiliteerimi-seks loodud asutus;

− erihooldekodu - teenuse osutaja omandis või kasutuses olevad ruumid ja territoorium, kus osutatakse kogukonnas elamise teenust või ööpäevaringset erihooldusteenust.

45

Ööpäevased hoolekandeasutused on üldjuhul eraldi lastele, vanuritele, vaimuhaigetele, vaim-sete puuetega täiskasvanutele ja teistele sotsiaalselt mitte toimetulevatele isikutele. Isik paigutatakse hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel:

1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

2) hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik; 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude

kasutamine ei ole võimalik.

6.2.15 Muud sotsiaalteenused Valla- või linnavalitsus võib osutada muid sotsiaalteenuseid. Materiaalse abi andmise tingi-mused ja korra, samuti annetuste arvelevõtmise, nende üle arvestuse pidamise ja jaotamise korra vallas või linnas kehtestab kohalik omavalitsus.

6.2.15.1 Tugiisiku teenus

Tugiisik on isiklike kogemuste najal teist inimest toetav isik. Haigestunu tugiisik on inimene, kes on läbi teinud sarnase haiguse, olnud samade probleemide küüsis ja saab olla nii psühho-loogiliseks toeks kui jagada praktilisi kogemusi, toetudes isiklikult läbielatule. Puudega ini-mese tugiisik on isik, kellel on sarnane puue ja kes on hästi kohanenud, suudab toetada abiva-jajat nii psühholoogiliselt kui praktilistele kogemustele toetudes.

6.2.15.2 Isikliku abistaja teenus

Isikliku abistaja teenuse eesmärk on puudega inimese abistamine igapäevastes füüsilistes te-gevustes, toetades seeläbi tema võimalikult iseseisvat toimetulekut osalemise suurendamisega ühiskonnaelu erinevates valdkondades, sh hariduses ja tööhõives. Lisaks on teenuse eesmärk puudega inimese pereliikmete ja lähedaste hoolduskoormuse vähendamine ning nende sõltu-matuse ja sotsiaalse aktiivsuse toetamine, sh tööturul osalemise võimaldamine. Isikliku abistaja teenus on mõeldud isikutele, kellel on funktsioonihäire, mille tõttu nad ei tule iseseisvalt igapäevaste tegevustega toime ja vajavad nende sooritamiseks isiklikku abistajat. Isiklik abistaja lähtub oma töös konkreetse isiku erivajadustest ja tema antavatest tööjuhistest. Seega peab teenuse saaja olema võimeline isiklikku abistajat juhendama. Teenuse saaja peab oskama selgelt ja arusaadavalt oma vajadustest lähtuvalt teenuse osutajat juhendama. Isikliku abistaja teenust kasutav puudega inimene peab olema võimeline korraldama oma asjaajamist ja koordineerima isikliku abistaja tööd. Isiklik abistaja abistab teenust saama õigustatud isikut lähtuvalt tema puudest tulenevatest vajadustest liikumisel, söömisel, riietumisel, suhtlemisel (raske kõnepuude puhul), hügieeni-protseduuride sooritamisel, kirjutamisel, lugemisel, samuti majapidamistöödes ja teiste toi-mingutes, milles isik puude tõttu abi vajab. Isiklik abistaja aitab puudega inimesel endal te-gutseda, st ta ei aja üksinda isiku asju, vaid isik ja isiklik abistaja tegutsevad koos. Isiklik abistaja on palgaline töötaja, kes vastavalt lepingule abistab teenust saama õigustatud isikut füüsiliselt tegevustes, millega isik puude tõttu iseseisvalt toime ei tule. Isiklik abistaja ei tohi olla süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, mille karistusandmed ei ole ka-ristusregistrist kustutatud. Üldjuhul ei või isiklikuks abistajaks olla teenust saava isiku perelii-ge, kuivõrd täisealine pereliige on kohustatud isikut abivajaduse korral nagunii toetama.

46

6.2.15.3 Perelepitusteenus

Perelepitusteenuse eesmärk on vanematevaheliste konfliktide lahendamisele kaasaaitamine nende lapse elukorraldust puudutavates küsimustes, samuti lapse huvisid arvestavate kokku-lepete sõlmimine lapsevanemate vahel. Perelepitus on sarnane perenõustamisele ja -teraapiale, kuid perelepituse ja pereteraapia ees-märgid ja meetodid on erinevad. Perelepitusprotsess on lahenduskeskne ja seda iseloomustab tulevikku suunatus. Mõlemat osapoolt nähakse kui võrdselt kompetentset isikut ning kumbki võib määratleda enese jaoks olulisemad probleemid ja lahendusteed.

6.2.15.4 Vältimatu sotsiaalabi

Vältimatule abile on õigus kõigil Eestis viibivatel inimestel, kui nad on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise korral. Vältimatut abi osutatakse seni, kuni inimene ei ole enam sotsiaalselt abitus olukorras elatusvahendite kaotuse või puu-dumise tõttu. Vältimatu abi osutamise raames tuleb isikule tagada vähemalt toit, riided ja aju-tine peavari. Vältimatu sotsiaalabi vormideks on:

1) ajutine peavari – hoolekandeasutuse, varjupaiga, turvakodu või asenduskodu poolt osutatav ööbimisteenus, mis kindlustab isikule minimaalsetele tingimustele vastava peavarju ja pesemisvõimaluse;

2) toiduabi – supiköögiteenus või toidupakk vähemalt ühe toidukorra ulatuses päevas; 3) riideabi – aastaajale vastavad pealisriided, pesu ja jalanõud; 4) muu materiaalne abi – üldjuhul vastavalt täiendavate sotsiaaltoetuste maksmise korrale

eraldatud rahaline abi isikutunnistuse, passi ja elamisloa taotlemiseks.

6.2.15.4.1 Turvakoduteenus

Turvakoduteenuse eesmärk on tagada kõige esmasem abi ja turvaline keskkond neile, kes vajavad kaitset, mõistmist, tuge ning nõustamist, olles kogenud füüsilist, vaimset, seksuaalset või majanduslikku vägivalda, hülgamist või hooletusse jätmist. Turvakoduteenus peab olema kättesaadav lapsele, kes vajab abi hooldamises esinevate puu-duste tõttu, mis ohustavad tema elu, tervist või arengut. Pöördumise põhjused võivad olla järgmised:

- lapsel ei ole võimalik mingil põhjusel (vanema joomahoog, vägivallaoht, vanemate ootamatu haigestumine või surm) kodus olla;

- lapse elukoht ja vanemad on väljaselgitamisel; - laps on eraldatud perekonnast ja kodust ning toimuvad lapse asendushoolduse ette-

valmistused; - laps vajab abi hooletusse jätmise tõttu.

Turvakoduteenus on ööpäevaringne teenus. Turvakodusse pöördumisel selgitatakse kõige-pealt välja lapse esmane abivajadus, osutatakse esmast abi ehk tagatakse ajutine eluase ja tur-valisus ning east ja vajadusest tulenev nõustamine; lapsele tagatakse hooldamine ning aren-damine ja nõustamine. Turvakoduteenuse juures mõistetakse ajutise eluaseme tagamisena nii voodikoha ja isikliku hügieeni kui vajaduse korral pesupesemise ja toitlustamise võimaluse tagamise võimaldamist. Turvakoduteenuse raames luuakse sobivad tingimused õppimiseks

47

ning toetatakse õppetöös, samuti korraldatakse vaba aja tegevusi, toetades laste eakohast arengut. Teenust saava lapse seaduslik esindaja on tsiviilseadustiku üldosa seadusest111 ja perekonna-seadusest112 tulenevalt lapsevanem, eestkostja ja teatud juhtudel kohalik omavalitsus (kui lap-se elukohajärgne kohalik omavalitsus korraldab füüsilisest isikust eestkostja puudumisel lapse eestkostet). Lapse seaduslik esindaja ei või olla turvakoduteenuse osutaja. Lapse elukohajärg-ne kohalik omavalitsus peab teenust saavale lapsele koostama juhtumiplaani, milles on kind-laks määratud turvakoduteenuse osutaja ülesanded lapse hooldamisel ja arendamisel. Eri soost isikutele suunatud turvakoduteenust osutatakse eraldi ruumides.

6.2.15.4.2 Varjupaigateenus

Varjupaigateenuse eesmärk on tagada isikule turvaline koht ööbimiseks, talveperioodil ka päevaseks viibimiseks, ning hügieeni eest hoolitsemiseks, et vältida isiku peavarjuta jäämist, mis võib olla ohuks isiku elule ja tervisele. Varjupaigateenust osutatakse nii alalise elukoha kasutamise võimaluseta isikutele kui ka väl-timatu abi raames ööbimiskohta vajavatele isikutele. Teenuse vajajaks võib olla näiteks inimene, kes on bussist maha jäänud ning kellel puuduvad vahendid hotellis ööbimiseks, või inimene, kelle kodu on õnnetuses hävinud ja kohalikul omavalitsusel pole talle muud ajutist elamispinda pakkuda.

111 Tsiviilseadustiku üldosa seadus. 27.03.2002. RT I 2002, 35, 216; RT I, 06.12.2010, 12. 112 Perekonnaseadus. 18.11.2009. RT I 2009, 60, 395; RT I, 27.06.2012, 12.

48

7 KOHALIKU OMAVALITSUSE KAUDU RAHASTATAVAD SOTSIAALTOETUSED

Kohaliku omavalitsuse kaudu rahastatavad sotsiaaltoetused on:

1) toimetulekutoetus ja täiendav toimetulekutoetus; 2) muud sotsiaaltoetused.

7.1 Toimetulekutoetus Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Toimetule-kupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõu-dele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. Toimetulekupiiri suuruse üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele kehtestab Rii-gikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Toimetulekupiiri uus määr ei või olla väiksem kehtivast määrast. Perekonna teise ja iga järgneva liikme toimetulekupiiri suurus on 80 protsenti perekonna esimese liikme toimetulekupiiri suurusest. 2013. aastal on toimetulekupiiriks 76,70 eurot ning iga järgneva liikme 61,36 eurot. Toimetu-lekutoetuse saajal, kelle kõik perekonnaliikmed on alaealised, on õigus saada koos toimetule-kutoetusega täiendavat sotsiaaltoetust 15 eurot. Toimetulekutoetuse määramise aluseks on toetuse taotleja ja tema perekonnaliikmete sissetu-lek. Toimetulekutoetuse määramisel loetakse perekonna liikmeteks abielus või abielulistes suhetes olevad samas eluruumis elavad isikud, nende abivajavad lapsed ja vanemad või muud üht või enamat tuluallikat ühiselt kasutavad või ühise majapidamisega isikud. Toimetuleku-toetuse määramisel loetakse perekonna koosseisu perekonnast ajutiselt eemalviibivad Eesti Vabariigi riiklike või Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt väljaantud koolituslubasid oma-vate õppeasutuste statsionaarses õppevormis õppivad õpilased ja üliõpilased juhul, kui nende rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmed langevad kokku perekonna elukoha aad-ressiandmetega. Õpilasel ja üliõpilasel, kelle elukoha aadressiandmed ei lange kokku pere-konnaliikmete elukoha aadressiandmetega, on õigus saada toimetulekutoetust oma rahvastiku-registrijärgse elukoha valla- või linnavalitsusest, kui tema perekond oli toimetulekutoetuse saaja eelmisel kuul. Toimetulekutoetust määrab ja maksab valla- või linnavalitsus sotsiaalhoolekande seadusega kehtestatud ulatuses, tingimustel ja korras valla- või linnaeelarvesse riigieelarvest laekunud vahenditest. Toimetulekutoetuse taotleja esitab jooksva kuu eest toimetulekutoetuse saamiseks avalduse hiljemalt 20. kuupäevaks valla- või linnavalitsusele, kelle halduspiirkonnas ta alaliselt või püsivalt elab. Avalduses märgib taotleja toimetulekutoetuse määramisel arvessevõetavate isi-kute nimed ja nende isikukoodid või sünniajad. Avaldusele lisatakse dokumendid, mis tõen-davad:

1) eluruumi kasutamise õigust ja need esitatakse esmapöördumisel; 2) üksi elava isiku või perekonnaliikmete eelmisel kuul saadud netosissetulekuid ja

makstud elatise suurust. Kui mõne sissetuleku liiki ei ole võimalik dokumentaalselt tõestada, kinnitab toimetulekutoetuse taotleja selle suurust oma;

49

3) jooksval kuul tasumisele kuuluvaid eluruumi alalisi kulusid. Õpilane ja üliõpilane, kelle elukoha aadressiandmed ei lange kokku perekonnaliikmete eluko-ha aadressiandmetega, esitab lisaks tõendi, et tema perekond sai eelmisel kuul toimetulekutoe-tust. Toimetulekutoetuse esmakordse taotlemise või alltoodud loetellu kuuluvate esemete koossei-su muutumise korral esitab taotleja lisaks kirjaliku loetelu, milles on nimetatud järgmised taotleja enda ja tema perekonna kasutuses või omandis olevad esemed:

− kinnisasjad ja vallasasjadest eluruumid; − sõidukid liiklusseaduse113 tähenduses; − väärtpaberid väärtpaberituru seaduse114 tähenduses.

Toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumise-le kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Toimetulekutoetuse arvestamisel ei arvata üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka:

− ühekordseid toetusi, mida on üksi elavale isikule, perekonnale või selle liikmetele makstud riigi- või kohaliku eelarve vahenditest;

− puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstavaid toetusi, välja arvatud puudega vanema toetus;

− riigi tagatisel antud õppelaenu; − tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel tööturukoolituses osalemise korral maksta-

vat stipendiumi ning sõidu- ja majutustoetust ning tööpraktikas osalemise korral maks-tavat sõidu- ja majutustoetust;

− õppetoetuste ja õppelaenu seaduse alusel makstud vajaduspõhist õppetoetust; − riiklike peretoetuste seaduse alusel makstavat kolmanda ja järgneva lapse lapsetoetust

kahe115 lapsetoetuse määraulatuses iga nimetatud lapsetoetust saava lapse kohta; − sotsiaalhoolekande seaduse alusel makstavat vajaduspõhist peretoetust.

Igakuist regulaarset sissetulekut mitteomava isiku toimetulekutoetuse arvestamise aluseks võetakse toimetulekutoetuse taotlemisele eelneva kuue kuu keskmine sissetulek. Valla või linna territooriumil heakorra või abitöödel osalevale isikule makstakse tehtud töö eest töötasu, mis toimetulekutoetuse arvestamisel arvatakse üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka. Tehtud tööd ei tasustata toimetulekutoetuse vahendite arvel. Toimetulekutoetuse arvestamisel võetakse eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi ning piir-määrade ulatuses arvesse järgmised jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised ku-lud:

1) tegelik korteriüür või hooldustasu; 2) kütteks ja soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus; 3) tarbitud vee ja kanalisatsiooniteenuste maksumus; 4) tarbitud elektrienergia maksumus; 5) tarbitud majapidamisgaasi maksumus;

113 Liiklusseadus. 17.06.2010. RT I 2010, 44, 261; RT I, 02.07.2013, 12. 114 Väärtpaberituru seadus. 17.11.2001. RT I 2001, 89, 532; RT I, 12.07.2013, 11. 115 Alates 01.01.2015 on see nelja lapsetoetuse suurune.

50

6) maamaksukulud, mille arvestamise aluseks on kolmekordne elamualune pind; 7) hoonekindlustuse kulud, mis on arvestatud kasutatavale eluruumile; 8) tegelik olmejäätmete veotasu .

Eluruumi alaliste kulude tasumisel varem tekkinud võlgnevust ei arvata toimetulekutoetuse määramisel jooksval kuul tasumisele kuuluvate eluruumi alaliste kulude hulka ja see ei kuulu katmisele toimetulekutoetuse vahendite arvel. Toimetulekutoetus määratakse jooksvaks kuuks. Eelnevate kuude eest toimetulekutoetust ta-gasiulatuvalt ei määrata. Toimetulekutoetus määratakse viie tööpäeva jooksul pärast kõigi dokumentide esitamist sellises suuruses, et üksi elaval isikul või perekonnal oleks koos pere-konnaliikmete sissetulekutega tagatud sissetulek toimetulekupiiri ulatuses, pärast eluruumi või elamispinna alaliste kulude tasumist. Üksikisiku või perekonna poolt jooksval kuul tehtud muid kulutusi toimetulekutoetuse määramisel arvesse ei võeta. Toimetulekutoetuse määramisel osutab valla- või linnavalitsus toimetulekutoetuse taotlejale ja tema abivajavatele perekonnaliikmetele sotsiaalnõustamise teenust. Valla- või linnavalitsus võib jätta toimetulekutoetuse määramata:

− töövõimelisele 18-aastasele kuni vanaduspensioniealisele isikule, kes ei tööta ega õpi ja on rohkem kui ühel korral ilma mõjuva põhjuseta keeldunud pakutud sobivast tööst või osalemast tööturuteenuses või valla- või linnavalitsuse korraldatavas iseseisvale toimetulekule suunatud sotsiaalteenuses või õppeprotsessis;

− isikule, kellel endal või kelle eestkostetaval on õigus elatist saada, kuid kes keeldub elatise saamise kohta dokumenti esitamast või elatist sisse nõudmast;

− kui valla- või linnavalitsuse vastav komisjon leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olevad vallas- ja kinnisasjad tagavad temale või perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid.

7.1.1 Vajaduspõhine peretoetus Vajaduspõhisele peretoetusele on õigus perekonnal, kelle liikmete hulka kuulub vähemalt üks riiklike peretoetuste seaduse alusel lapsetoetust saav laps, kui perekonna netosissetulek on ühes kuus keskmiselt alla vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri. Vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri perekonna esimesele liikmele kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri kehtestamise aluseks on Statistikaameti poolt eelarveaastale eelneva aasta 1. märtsiks viimati avaldatud suhtelise vaesuse piir. Vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri uus määr ei või olla väiksem kehtivast määrast. 2013. aastal on vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiir perekonna esime-sele liikmele 280 eurot. Iga järgneva 14-aastase ja vanema perekonnaliikme vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri suurus on 50 protsenti ning iga alla 14-aastase perekonnaliikme vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri suurus on 30 protsenti perekonna esimese liikme vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiirist. Kui laps saab vajaduspõhise peretoetuse taotle-mise kuul 14-aastaseks, loetakse tema sissetulekupiiri suuruseks 50 protsenti perekonna esi-mese liikme vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiirist. Kui perekonnas on üks riiklike peretoetuste seaduse alusel lapsetoetust saav laps, kelle eest saab lapsetoetust vajaduspõhise peretoetuse taotleja või perekonnaliikmete hulka kuuluv muu isik, makstakse vajaduspõhist peretoetust riiklike peretoetuste seaduse § 4 lõikes 2 nimetatud

51

lapsetoetuse määra116 ühekordses suuruses perekonna kohta. Kui perekonnas on vähemalt kaks riiklike peretoetuste seaduse alusel lapsetoetust saavat last, kelle eest saab lapsetoetust vajaduspõhise peretoetuse taotleja või perekonnaliikmete hulka kuuluv muu isik, makstakse vajaduspõhist peretoetust riiklike peretoetuste seaduse § 4 lõikes 2 nimetatud lapsetoetuse määra kahekordses suuruses perekonna kohta. 01.01.2015 nimetatud määrad kahekordistuvad. Vajaduspõhist peretoetust määrab ja maksab valla- või linnavalitsus sotsiaalhoolekande sea-dusega kehtestatud ulatuses, tingimustel ja korras. Vajaduspõhist peretoetust on õigus taotleda isikul, kellele makstakse perekonna liikmete hul-ka kuuluva lapse või laste eest riiklike peretoetuste seaduse alusel lapsetoetust. Kui perekon-nas on mitu nimetatud isikut, saab vajaduspõhist peretoetust taotleda üks nimetatud isikutest. Vajaduspõhise peretoetuse taotleja esitab vajaduspõhise peretoetuse saamiseks avalduse hil-jemalt kuu viimaseks tööpäevaks valla- või linnavalitsusele, kelle halduspiirkonnas ta alaliselt või püsivalt elab. Valla- või linnavalitsus määrab vajaduspõhise peretoetuse kolmeks avalduse esitamise kuule järgnevaks kuuks.

7.2 Muud sotsiaaltoetused Muude sotsiaaltoetustena on linna/vallavalitsusel võimalik kehtestada ja finantseerida erine-vaid, piirkonna elanike vajalikke toetusi. Võimalikud on sellised toetused: Hooldajatoetus. Hooldajatoetust on võimalik taotleda täisealisele teovõimelisele isikule, kes hooldab inimest, kes vaimsete või kehaliste puuete tõttu vajab abi oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel. Toitlustamise toetus. Toitlustamise toetamine toimus koostöös koolieelsete lasteasutuste, üldhariduskoolide ja kutseõppeasutustega. Toetus võidakse määrata lühemaks või pikemaks perioodiks. Transporditeenuse toetus. Mõeldud puuetega isikutele, kes ei saa puudest tingituna kasutada ühistransporti.

116 Lapsetoetuse määr 2013. aastal on 9,59 €.

52

8 RAHVUSVAHELINE SOTSIAALHOOLDUSÕIGUS117

8.1 Rahvusvaheliste organisatsioonide osa sotsiaalhooldusõiguse edenda-misel

Rahvusvahelise sotsiaalhooldusõigus on 20.-21. sajandil arenenud kiiresti ning avaldanud mõju ka rahvuslikele sotsiaalkaitse süsteemidele. Rahvusvaheline sotsiaalhooldusõigus täidab peamiselt kahte funktsiooni:

1) reguleerib võõrtöötajate sotsiaalkaitsealaseid õigusi ja kohustusi, koordineerides pal-jude riikide sotsiaalkaitse süsteemi funktsioneerimist viisil, et võõrtöötajad ei kanna-taks oma õiguste kaotuste all, kui nad muudavad oma töökohariiki;

2) sätestab miinimumstandardid, millega riigid peaksid arvestama, kindlustades ühtlasi sotsiaalkaitse arengu ja kontrolli.

Õigust sotsiaalsele kindlustatusele tunnistavad paljude riikide põhiseadused. Samuti on tege-mist ühe olulise inimõigusega. Nii on inimõiguste ülddeklaratsiooni118 art 22 sätestatud, et igal inimesel kui ka ühiskonna liikmel on õigus sotsiaalsele kindlustatusele ja tema väärikuse säilitamiseks ning tema isiksuse vabaks arenemiseks vajalike õiguste teostamisele majandus-likul, sotsiaalsel ja kultuuri alal [...]. Väga oluliseks tuleb pidada ka deklaratsiooni artiklit 25, mille kohaselt on igal inimesel õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, ja õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise korral või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul inimestest endast olenemata põhjustel. Emadus ja väikelapseiga annavad õiguse erilisele hooldusele ja abile. Kõigile lastele, olgu nad siis sündinud abielus või väljaspool abielu, peab osaks saama ühesugune sotsiaalne kaitse. Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelises paktis119 on samuti mõned õigused seotud sotsiaalse kaitsega. Nii on art 9 sätestatud, et paktist osavõtvad riigid tunnus-tavad iga inimese õigust sotsiaalkindlustusele, kaasa arvatud sotsiaalhooldus. Konkretiseeri-tud on seda aga artiklites 10 ja 11.

8.2 Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) osa sotsiaalkaitse arendami-sel

Rahvusvaheline tööorganisatsioon on palju kaasa aidanud sotsiaalkaitse süsteemi arengule. Nii on ILO kehtestanud standardid, millega taotleb, et liikmesriigid oleksid standarditega nõus ja täiendaksid neid. ILO poolt vastu võetud standarditest allapoole minna ei tohiks, sest kehtestatud on miinimumstandardid. Ehk riik võib ise otsustada, kuidas ta neid standardeid rakendab, kuid miinimumist madalamaid ei tohiks ta kehtestada.

117 Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 27-36. 118 Inimõiguste ülddeklaratsioon. 10.12.1948. http://www.ohchr.org/EN/UDHR/Documents/UDHR_Translations/est.pdf. (01.03.2012). 119 Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt. 19.12.1966. RT II 1993, 10, 13.

53

8.2.1 ILO konventsioon nr 102 sotsiaalkindlustusest Kõige olulisem ILO konventsioon ongi nr 102, mis on vastu võetud 1952. aastal ning jõustus aprillis 1955. Seda konventsiooni peetakse sotsiaalkindlustuse konstitutsiooniks, kuna sätes-tab sotsiaalkindlustuse miinimumstandardid. Võtab kokku kõik sotsiaalkindlustuse valdkon-nad, mis olid enne sätestatud iseseisvates aktides. Konventsioon reguleerib üheksat suuremat valdkonda:

1) meditsiiniline abi, 2) haigustoetused, 3) invaliidsustoetused, 4) vanadustoetused, 5) toitjakaotustoetused, 6) tööõnnetustoetused, 7) perekonnatoetused, 8) rasedus- ja sünnitustoetused, 9) töötute toetused.

Kõik, v.a esimene, garanteeritakse rahas, kuid tööõnnetustoetused ning rasedus- ja sünnitoetu-sed sisaldavad endas ka meditsiinilist abi. Perekonnatoetuse puhul võivad lisaks olla ka teenu-sed. Konventsioon nõuab võrdset kohtlemist nii kodanikele kui ka mittekodanikele, samuti nähakse ette põhjused, millal toetuse maksmine võib olla ajutiselt peatatud. Ühtlasi nähakse ette ka edasikaebe võimalus.

8.2.1.1 Miinimumstandardid kaitstavate isikute ringi suhtes

Kaitstavate isikute minimaalne arv peab olema ILO konventsiooni nr 102 kohaselt järgmine:

1) haigus-, töötus-, vanadus-, pere- ja invaliidsustoetuste puhul, kas a) 50% kõigist töötavatest isikutest või b) töötavad elanikud, kes on 20% kõigist elanikest (ei laiene töötutoetusele) või c) kus toetused võimaldatakse koos isiku materiaalse olukorra kontrollimisega,

kõik elanikud, kelle vahendid on ettenähtud koguste piires; 2) meditsiiniline hooldus:

a) kõik isikud, kes võiksid olla kaitstud haigustoetused, nii nagu on ette nähtud punktides 1a ja 1b või

b) 50% kõigist elanikest; 3) tööõnnetustoetused – kõik isikud, kes on kaetud haiguskindlustusega, nagu on ette

nähtud punktis 1a, lisaks matusetoetus nende naiste ja laste tarbeks; 4) toitjakaotustoetused:

a) kõigi surnud isikute abikaasad ja lapsed, kes on kaitstud haiguskindlustusega, nagu on ette nähtud punktis 1a või 1b või

b) kus toetus võimaldatakse alles pärast ainelise olukorra kontrolli, kõik lesed ja lapsed, kes on vastava riigi elanikud ning kes on kaotanud nende toitjad ning kelle elatusvahendid on ettenähtud piirides;

5) sünnitus- ja rasedustoetuse puhul kõik töötavad naised, kes on kaetud haiguskindlustu-sega, nagu on ette nähtud punktides 1a ja 1b.

54

8.2.1.2 Miinimumstandardid toetuse määrade kehtestamiseks

Normid, millega määratakse erinevad toetuse miinimummäärad, on esitatud järgmises tabelis Sotsiaalne risk Tüüpiline toetuse saaja Määratud

protsendid Haigus Mees koos naise ja kahe lapsega 45 Töötus Mees koos naise ja kahe lapsega 45 Vanadus Mees koos pensioniealise naisega 40 Tööõnnetus

Töövõimetus Mees koos naise ja kahe lapsega 50 Invaliidsus Mees koos naise ja kahe lapsega 50

Toitjakaotus Lesk koos kahe lapsega 40 Rasedus ja sünnitus Naine 45 Invaliidus Mees koos naise ja kahe lapsega 40 Toitjakaotus Lesk koos kahe lapsega 40 Seda tabelit rakendatakse järgmistel juhtudel:

1) kui toetuse suurus arvutatakse toetuse saaja või kaitstud isiku eelnenud sissetulekust lähtuvalt. Toetuse suurus koos perekonnatoetusega, mida makstakse tüüpilisele toetuse saajale, ei saa olla väiksem, kui näidatud protsent eelnenud sissetulekust lisaks pere-konnatoetus

2) kui toetus garanteeritakse miinimumtasemel. Makstava toetuse määrad tüüpilisele toe-tuse saajale ei saa olla väiksemad, kui näidatud protsent tüüpilise täiskasvanud mees-töötaja (kogemustega töötaja, kes on hõivatud majandusliku aktiivsuse suuremas gru-pis) töötasust.

3) toetuse suurus võib olla määratud arvestades toetuse saaja ja tema perekonna vahen-deid vastavalt kehtestatud skaalale.

8.2.1.3 Miinimumstandardid meditsiinilisele abile

Meditsiinilise abi miinimumprogramm hõlmab järgmisi teenuseid:

1) üldine hooldus, mis sisaldab koduvisiite; 2) spetsiaalne hooldus haiglas ja sarnastes asutustes statsionaarsetele patsientidele ja am-

bulatoorsetele patsientidele; 3) hädavajalik varustatus ravimitega; 4) hospitaliseerimine, kui selleks on vajadus; 5) sünnituseelne, sünnitusjärgne ja sünnitusjärgne hooldus praktiseeriva arsti või kvalifit-

seeritud ämmaemanda poolt. Raseduse ja sünnituse korral peab meditsiiniline hooldus sisaldama 4 ja 5 punktis nimetatud teenuseid.

8.2.1.4 Kvalifitseerivad perioodid

Meditsiinilise hoolduse, haiguse, töötuse ning ka sünnitus- ja rasedustoetuse jaoks võib riik kehtestada sellise kvalifitseeriva perioodi, mis on vajalik tagamaks isiku head kohtlemist.

55

Perekonnatoetustel võib kvalifitseeriv periood olla kuni kolm kuud kindlustusmaksete tasu-mist või töötamist või üks aasta riigis viibimist. Vanadustoetuse standardmääradel ei tohiks kvalifitseeriv periood olla enam kui 30 aastat kindlustusmaksete tasumist või töötamist või 20 aastat riigis viibimist.

8.2.1.5 Toetuse kestus

Meditsiiniline abi ja haigustoetus võivad olla piiratud 26 nädalaga igal üksikjuhtumil, kuid meditsiiniline abi peab igal juhul jätkuma nii kaua, kui makstakse haigustoetust. Haigustoetu-se maksmine võib olla välistatud esimese kolme päeva puhul. Töötutoetuse maksmine võib olla piiratud 13 nädalaga iga 12 kuu jooksul ning selle saamisele võib kehtestada 7 päevase ooteperioodi. Raseduse ja sünnituse korral võib rahalise toetuse maksmine olla piiratud 12 nädalaga. Kui pikem töölt äraoleku periood on ette nähtud siseriikliku seadusandlusega, tuleb toetust maksta kogu töölt äraoleku perioodi jooksul. Toetusi tuleb maksta kogu juhtumi kestuse jooksul, ainult tööõnnetustoetusele võidakse keh-testada kolme päeva pikkune ooteperiood ja invaliidsustoetuse maksmine võidakse lõpetada vanadustoetuse maksmise alustamisega ettenähtud pensioniea saabumisel.

8.2.1.6 Muud sätted

Üldjuhul peavad mittekodanikest residentidel olema samad õigused, kui asukohariigi elanikul, järgmiste eranditega:

- kui toetusi makstakse täielikult või osaliselt avalikest fondidest, võidakse kehtestada erilised kvalifitseerivad reeglid isikutele, kes on sündinud väljaspool vastava riigi ter-ritooriumi;

- kui toetusi makstakse sotsiaalkindlustuse süsteemidest, võivad teiste riikide kodanike õigused olla allutatud vastavate riikide vaheliste lepingu sätetele.

Erinevate toetuste maksmine võib olla peatatud:

- toetuse saaja viibimisel välisriigis; - kui isik viibib avalikest vahenditest finantseeritavas hooldusasutuses; - kui isikul on õigus üheaegselt kahele toetusele, siis peaks ta saama vastavatest toetus-

test suurema; - kui kindlustusjuhtum oli põhjustatud toetuse taotleja tahtliku käitumisega või kuriteo-

ga või toetuse saamiseks oli esitatud teadlikult vale taotlus; - kui isik keeldub kasutamast meditsiini- või rehabilitatsiooniteenuseid või ei järgi ette-

nähtud juhiseid konkreetse juhtumi ajal; - töötutoetuse puhul, kui taotleja keeldub kasutamast tööturuteenuseid või kaotas töö

töövaidluse tagajärjel või lahkus töölt vabatahtlikult ilma erilise põhjuseta; - toitjakaotus toetuse puhul, kui lesk elab koos mehega nagu tema abikaasa.

Taotlejal peab olema õigus esitada kaebusi toetusega seoses.

56

8.3 Euroopa tasand Sotsiaalkindlustust Euroopas ei reguleeri vaid Euroopa Liidu õigusaktid. Euroopa sotsiaal-kindlustuskoodeks120 on koostatud 16.04.1964. aastal Strasbourgis ning on Euroopa Nõukogu üks tähtsaim konventsioon sotsiaalse kaitse valdkonnas. Sotsiaalkindlustuskoodeks sätestab Euroopa sotsiaalkindlustuse miinimumstandardi. Eesti ratifitseeris Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi 12.04.2004. Sotsiaalkindlustuskoodeks hõlmab järgnevaid sotsiaalkindlustuse liike: arstiabi, haigushüvitisi, töötushüvitisi, vanadus-hüvitisi, tööõnnetushüvitisi, perehüvitisi, emadushüvitisi, invaliidsushüvitisi ja toitjakaotus-hüvitisi. Sotsiaalkindlustuskoodeks on õiguslikus seoses Euroopa parandatud ja täiendatud sotsiaalhar-taga, millele Eesti kirjutas alla 04.05.1998. Vastavalt sotsiaalharta artiklile 12 kohustub lepin-guosaline riik tagama sotsiaalkindlustussüsteemi toimimise vähemalt sellisel tasemel, mis on vajalik sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimiseks. Euroopa sotsiaalharta on tihedalt seotud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise paktiga, samuti inimõiguste deklaratsiooniga. Euroopa tasandil tuleb Euroopa sotsiaalhartat käsitleda kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni121 (edaspidi EIÕK) teist osa. EIÕK reguleerib valdavalt inimese poliitilisi õigusi, samal ajal har-ta aga sotsiaalseid õigusi, näiteks õigus tööle, õigus sotsiaalkindlustusele jne. Sotsiaalhartas on olulisemad järgmised artiklid:

1) artikkel 1, milles deklareeritakse igaühe õigus niisugusele tööle ja tööga teenitavale sissetulekule, mis tagab nii tema enda kui tema perekonnaliikmete äraelamise;

2) artikkel 12, milles deklareeritakse õigust sotsiaalkindlustusele. Selles artiklis pannak-se riikidele kohustus luua või alal hoida sotsiaalkindlustussüsteem ning hoida seda süsteemi rahuldaval tasemel, mis on vajalik rahvusvaheliste sotsiaalkindlustuse kon-ventsioonide ratifitseerimiseks;

3) artikkel 13, õigus sotsiaal- ja arstiabile. Riigid kohustuvad muuhulgas kindlustama, et iga inimene, kellel ei ole piisavalt vahendeid ning kes ei ole võimeline neid vahendeid hankima omal jõul või muudest allikatest, sh sotsiaalkindlustuse süsteemi kaudu, saaks adekvaatset abi ning haiguse korral seisundikohast hooldust;

4) artikkel 16, mis käsitleb perekonna õigust sotsiaalsele, õiguslikule ja majanduslikule kaitsele. Riigid kohustavad arendama perekonnaelu majanduslikku ja sotsiaalset kait-set selliste vahenditega nagu sotsiaal- ja perekonnatoetused, maksusoodustused, pere-kondade majutamise korraldamine ning muud kohased abinõud;

5) artikkel 19, mis sätestab võõrtöötajate sotsiaalse kaitse põhimõtted.

8.3.1 Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine Euroopa Liidu riikide sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise eesmärk on hõlbustada tööjõu vaba liikumist ühenduse piires, tagades ühest riigist teise liikuvale töötajale kõik sot-siaalsed garantiid.

120 Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks. 16.04.1964. RT II 2004, 6, 17. 121 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. 04.11.1950. RT II 1996, 11, 34; RT II 2010, 14, 54.

57

Alates 01.05.2010 reguleerivad rändtöötaja sotsiaalkindlustust Euroopa Parlamendi ja Nõu-kogu määrus nr 883/2004 „Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta” ja selle ra-kendusmäärus nr 987/2009. Üksnes Eestis elava ja töötava isiku sotsiaalset kindlustatust määrused ei mõjuta. Teise liik-mesriiki elama ja/või töötama asudes tuleb aga otsustada, mis riigile peavad laekuma sotsiaal-kindlustusmaksed ning milline riik on pädev maksma sotsiaaltoetusi. Sotsiaalkindlustussüsteemide koordinatsioon tugineb neljale põhimõttele:

1) võrdne kohtlemine - igasugune diskrimineerimine on keelatud; põhjusel, et mõnes liikmesriigis toetust taotlev isik ei ole selle riigi kodanik ega alaline elanik, ei või teda toetusest ilma jätta;

2) korraga on kohaldatavad ühe liikmesriigi õigusaktid - tavapäraselt on töötaja sotsiaal-selt kindlustatud töökohariigis;

3) pensionide, toetuste ja hüvitiste eksport - näiteks Eestis teenitud pensioni makstakse ka siis, kui pensionär siirdub elama mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki;

4) kindlustusperioodide kokkuliitmine - hinnates isiku õigust saada sotsiaalkindlustushü-vitist, summeeritakse kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides täitunud kindlustusperioo-did.

Määruse nr 883/2004 reguleerimisalasse kuuluvad haigushüvitised, sünnitus- ja isadushüviti-sed, invaliidsushüvitised, vanadushüvitised, toitjakaotushüvitised, tööõnnetus- ja kutsehaigus-hüvitised, matusetoetus, töötushüvitised, perehüvitised ning eelpensionihüvitised. Sotsiaal-kindlustussüsteemide koordinatsioon ei hõlma sotsiaalabi ega sõja ja selle tagajärgede ohvrite hüvitiste skeeme. Isikute ringi kuuluvad Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud või pagulased või kodakond-suseta isikud. Alates 01.06.2003 hõlmavad koordinatsioonireeglid ka Euroopa Liidu mitteko-danikke, kes elavad legaalselt Euroopa Liidu riigis. Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse koordi-neerimisreeglid kehtivad Euroopa majanduspiirkonnas – kõigis Euroopa Liidu liikmesriiki-des, Norras, Liechtensteinis, Islandil ja Šveitsis. Koordineerimisreeglid kehtivad Euroopa majanduspiirkonnas – kõigis Euroopa Liidu liikmes-riikides, Norras, Liechtensteinis, Islandil ja Šveitsis.

58

9 SOTSIAALNE SIDUSUS, KAASATUS JA TÕRJUTUS Euroopa Liidu kontekstis käsitletakse sotsiaalset sidusust kui mõistet, millega kirjeldatakse ebavõrdsuse määra ning sotsiaalsete suhete ja sidemete tugevus ühiskonnas. Sidususe saavu-tamiseks on kaks peamist eesmärki: esiteks, ühiskondliku kihistumise, ebavõrdsuse ja tõrjutu-se vähendamine ja teiseks sotsiaalsete suhete, sidemete ja suhtlemise tugevdamine. Euroopa Nõukogu näiteks aga kasutab järgnevat mõistet: „Sotsiaalse sidususe all mõistame ühiskonna võimekust tagada oma kõigi liikmete heaolu, vähendada erinevusi ja vältida polariseerumist. Sidus ühiskond koosneb üksteist toetavatest vabadest inimestest, kes saavutavad oma ühiseid eesmärke demokraatlikult.”122 Kõikidel inimestel peab olema võrdne võimalus osaleda täis-väärtuslikult ühiskondlikus elus, sealhulgas töötada ning olla majanduslikult aktiivne, omada elustandardit ja heaolu, mida peetakse normaalseks ühiskonnas, kus nad elavad. Sotsiaalne kaasatus tähendab kõikide inimeste võimalust osaleda täisväärtuslikult ühiskondli-kus elus, sealhulgas töötada ja olla majanduslikult aktiivne. Sellele mõistele vastand on sot-siaalse tõrjutuse mõiste, mis omakorda on edasiarendus vaesuse kontseptsioonile. Tõrjutuse mõiste hõlmab ilmajäetuse mitmetahulist olemust, kus lisaks sissetulekule on oluline osa sot-siaalsetel suhetel ja õigustel. Tõrjutuse all mõistetakse eeskätt olukorda, kus inimesel ei ole võimalust pääseda ressursside ja teenuste juurde nagu võimalus teha tööd, omada ligipääsu sotsiaalkindlustusele, haridusele, tervishoiuteenustele, kultuurilisele meelelahutusele ja teiste-le vaba aja veetmise võimalustele, ka infotehnoloogiale. Tihti puudub nendel inimestel baas-kompetents ja siit ka võime elukestvaks õppeks ning konkureerimiseks tööturul. Kui vaesust võib mõista üksikisiku või leibkonna probleemina, siis tõrjutust võib mõista kui ühiskonna omadust, kui inimese suhet ühiskonda. Sotsiaalne tõrjutus tähendab seda, et indiviid ei tunne ennast enam ühiskonna täisväärtusliku liikmena. Tõrjutus ei ole vaid ühiskonnast eemale tõukamine või viltu vaatamine. Sotsiaalses tõrjutuses nähakse indiviidi ja ühiskonna vaheliste sidemete katkemist. Sotsiaalne tõrjutus kaotab kõik selle, mida kätkeb endas sidusus – osalust ühiskonnaelus, mure oma maa ja rahva saatuse pärast, tugev ühtekuuluvustunne. Seda võib põhjustada vähene läbikäimine teiste ini-mestega, ebapiisav sissetulek, muutunud majandusolud või väärtussüsteem. Tihti tekib sot-siaalne tõrjutus kõigi nende koosmõjul. Kui inimene kaotab töö siis vähenevad tema sissetu-lekud. Kaob ka harjumuspärane töökollektiiv ja tuttavad. Võib ka juhtuda, et peale nende probleemide toimuvad ka ühiskonnas üldisemalt suured muutused, millega on raske toime tulla. Samas üldjuhul ei sünni inimesed siia ilma nii, et nad oleksid kohe sotsiaalselt tõrjutud. Selline olukord tekib mitme halva teguri koosmõjul ja sellest on tegelikult võimalik välja tul-la. Inimese ees on tavaliselt kaks valikut: kas jääb käed rüpes abitult kellegi abi ootama või leiab rasketes oludes sisemise jõu, mille abil elu jälle korda seada. Loomulikult ei saa väita, et töö kaotus ja sotsiaalne tõrjutus oleks inimese vabatahtlik valik. Inimesed võivad töö kaotada mitmel põhjusel: koondamine, haigus või õnnetus, töökohustuste mittetäitmine ja nii edasi. Selge on aga see, et suur osa töötuks jäänud inimesi ei suuda oma elatustaset samal tasemel enam hoida. Siinkohal hakkabki peale võõrandumine ühiskonnast. Sotsiaalne tõrjutus ei kujune üleöö vaid süveneb samm-sammult. Sellele aitab kaasa inimese tegevusetus ja nn „õpitud abitus”, mis tähendab, et küll keegi korraldab kõik asjad tema eest. Riik pakub vaid miinimumi ja suur vastutus langeb kodanike õlule. Enamik suudab raskest

122 Sotsiaalne kaasatus. http://www.sm.ee/tegevus/sotsiaalne-kaasatus.html. (15.03.2010).

59

seisundist välja rabeleda, teisalt leitakse, et asetleidev olukord on paratamatu ja selle vastu võitlemine on tulutu ettevõtmine.123 Järgides Euroopa Liidu Amsterdami leppe artikleid, mis on suunatud sotsiaalse tõrjutuse vastu seadis Euroopa Liidu Lissaboni strateegia üheks eesmärgiks vaesuse kõrvaldamise liikmesrii-kides aastaks 2010 sotsiaalse sidususe suurendamise kaudu. Euroopa Liidu kontekstis mõiste-takse sotsiaalset sidusust kontseptsioonina, mis käsitleb ebavõrdsuse määra ning sotsiaalsete suhete ja sidemete tugevust ühiskonnas. Sotsiaalse sidususe saavutamiseks on kaks peamist eesmärki: esiteks, ühiskondliku kihistumise, ebavõrdsuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vä-hendamine (kaasatuse suurendamine) ning teiseks, sotsiaalsete suhete, sidemete ja suhtlemise tugevdamine (ühiskonna osavõtlikkuse suurendamine, sotsiaalse kapitali kasv). Euroopa Nõukogu defineerib sidususe mõistet järgmiselt: sotsiaalse sidususe all mõistame ühiskonna võimekust tagada oma kõigi liikmete heaolu, vähendada erinevusi ja vältida polariseerumist. Sidus ühiskond koosneb üksteist toetavatest vabadest inimestest, kes saavutavad oma ühiseid eesmärke demokraatlikult. Euroopa Liidu Lissaboni strateegia üheks oluliseks eesmärgiks on majanduslikult ja sotsiaalselt sidusa ühiskonna poole liikumine. Sotsiaalne kaasatus on prot-sess, mis selle eesmärgi saavutamist toetab. Euroopa Liidu liikmesriigid koostavad perioodiliselt iga kahe aasta järel sotsiaalse kaasatuse riiklikud tegevuskavad, mille kaudu rakendatakse avatud koordinatsiooni meetodit ja mis ku-jutab endast liikmesriikide vahelist koostööraamistikku. Sotsiaalse kaitse ja kaasatuse poliitikate kujundamisel lähtutakse Euroopa Liidus aktiivse kaa-satuse kontseptsioonist, mille kolm valdkonda on piisavad sissetulekud, kaasav tööturg ja pa-rem juurdepääs kvaliteetsetele sotsiaalteenustele. Sotsiaalse kaasatuse kontekstis on olulised märksõnad vaesusega võitlemine, pikem tööelu ja aktiivne vananemine, piisavad ja jätkusuut-likud pensionisüsteemid, kasvav tervise ja pikaajalise hoolduse olulisus, elanikkonna üldine vananemine. Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on mitmetahulised probleemid, mille lahendamine eeldab eri poliitikavaldkondade nagu majandus-, haridus-, töö-, sotsiaalse kaitse, tervishoiu- ja eluase-mepoliitika meetmete kujundamist ühtseks strateegiaks.

123 Sotsiaalne tõrjutus – paratamatus või vaba valik. http://koolimaterjalid.blogspot.com/2009/02/arutlus-sotsiaalne-torjutus.html (15.03.2010).

60

KASUTATUD ALLIKAD

Kasutatud kirjandus 1. Aaviksoo, B., Annus, T. Riigi, kohalike omavalitsuste, perekonna ja muude isikute kohus-

tused põhiseaduslike õiguste tagamisel sotsiaalhoolekande valdkonnas. Juridica 2002 eri-väljaanne.

2. Annus, T. Riigiõigus. Tallinn: Juura, 2006. 3. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS,

2002. 4. Malvet, M., Mikkola, M. Sotsiaalhoolekanne. Helsinki: Karelactio, 1998. 5. Maruste, R. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Tallinn: Juura,

2004. 6. Medar, M., Medar, E. Riigi ja kohalike omavalituste poolt rahastatavad sotsiaaltoetused ja

–teenused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. 7. Merusk, K., Narits, R. Eesti konstitutsiooniõigusest. Tallinn: Juura. Õigusteabe AS, 1998. 8. Sotsiaalministeerium. Hoolekande kontseptsioon.

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/hoolekande_kontseptsioon.pdf. (15.10.2009).

9. Sotsiaalministeerium. Sotsiaalne kaasatus. http://www.sm.ee/tegevus/sotsiaalne-kaasatus.html. (15.03.2010).

10. Sotsiaalne tõrjutus – paratamatus või vaba valik. http://koolimaterjalid.blogspot.com/2009/02/arutlus-sotsiaalne-torjutus.html. (01.03.2012).

11. Tavits, G. Sotsiaalhooldusõigus. Tallinn: Juura, 2006. 12. Tiit, E.-M. Vaesusriski muutused Eestis. Sotsiaaltöö 2006, nr 1. 13. Tiit, E-M. Vaesus ja selle mõõtmine. Vaesuse suundumused Eestis. Sotsiaalministeeriumi

toimetised 2006, nr 8. 14. Vaesus Eestis. Tallinn: Statistikaamet, 2010.

Kasutatud õigusaktid 15. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks. 16.04.1964. RT II 2004, 6, 17. 16. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. 04.11.1950. RT II 1996, 11, 34; RT II

2010, 14, 54. 17. Inimõiguste ülddeklaratsioon. 10.12.1948.

http://www.ohchr.org/EN/UDHR/Documents/UDHR_Translations/est.pdf. (01.03.2012). 18. Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt. 19.12.1966. RT II

1993, 10, 13. 19. Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta. 03.05.1996. RT II 2000, 15, 93; RT II,

29.05.2012, 2. 20. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioon nr 102. Sotsiaalkindlustuse miinimum-

standardid. 28.06.1952. http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---asia/---ro-bangkok/---ilo-jakarta/documents/publication/wcms_116148.pdf. (02.09.2013).

21. Eesti Vabariigi põhiseadus. 28.06.1992. RT 1992, 26, 349; RT I, 27.04.2011, 2. 22. 2013. aasta riigieelarve seadus. 12.12.2012. RT I, 28.12.2012, 9. 23. Avaliku teenistuse seadus. 13.06.2012. RT I, 06.07.2012, 1; RT I, 26.03.2013, 5.

61

24. Karistusregistri seadus. 19.11.1997. RT I 1997, 87, 1467; RT I, 27.06.2013, 9. 25. Karistusseadustik. 06.06.2001. RT I 2001, 61, 364; RT I, 05.07.2013, 10. 26. Kindlustustegevuse seadus. 08.12.2004. RT I 2004, 90, 616; RT I, 12.07.2013, 6. 27. Kogumispensionide seadus. 14.04.2004. RT I 2004, 37, 252; RT I, 25.10.2012, 14. 28. Liiklusseadus. 17.06.2010. RT I 2010, 44, 261; RT I, 02.07.2013, 12. 29. Perekonnaseadus. 18.11.2009. RT I 2009, 60, 395; RT I, 27.06.2012, 12. 30. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus. 27.01.1999. RT I 1999, 16, 273; RT I,

02.07.2013, 20. 31. Päästeteenistuse seadus. 31.01.2008. RT I 2008, 8, 57; RT I, 11.07.2013, 15. 32. Ravikindlustuse seadus. 19.06.2002. RT I 2002, 62, 377; RT I, 02.07.2013, 23. 33. Riigikogu liikme staatuse seadus. 14.06.2007. RT I 2007, 44, 316; RT I, 06.07.2012, 15. 34. Riiklike peretoetuste seadus. 14.11.2001. RT I 2001, 95, 587; RT I, 02.07.2013, 24. 35. Riikliku pensionikindlustuse seadus. 05.01.2001. RT I 2001, 100, 648; RT I, 02.07.2013,

26. 36. Sotsiaalhoolekande seadus. 08.02.1995. RT I 1995, 21, 323; RT I, 18.04.2013, 8. 37. Sotsiaalmaksuseadus. 13.12.2000. RT I 2000, 102, 675; RT I, 01.06.2013, 15. 38. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. 27.03.2002. RT I 2002, 35, 216; RT I, 06.12.2010, 12. 39. Tulumaksuseadus. 15.12.1999. RT I 1999, 101, 903; RT I, 02.07.2013, 29. 40. Töölepingu seadus. 17.12.2008. RT I 2009, 5, 35; RT I, 22.12.2012, 30. 41. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus. 16.06.1999. RT I 1999, 60, 616; RT I, 06.07.2012,

60. 42. Tööturuteenuste ja -toetuste seadus. 28.09.2005. RT I 2005, 54, 430; RT I, 06.07.2013, 6. 43. Töötuskindlustuse seadus. 13.06.2001. RT I 2001, 59, 359; RT I, 06.07.2013, 8. 44. Vabariigi Presidendi ametihüve seadus. 26.06.1996. RT I 1996, 51, 966; RT I,

29.12.2011, 151. 45. Vabariigi Valitsuse seadus. 13.12.1995. RT I 1995, 94, 1628; RT I, 11.06.2013, 7. 46. Vanemahüvitise seadus. 10.12.2003. RT I 2003, 82, 549; RT I, 16.05.2013, 43. 47. Välisteenistuse seadus. 10.05.2006. RT I 2006, 26, 193; RT I, 26.03.2013, 18. 48. Väärtpaberituru seadus. 17.11.2001. RT I 2001, 89, 532; RT I, 12.07.2013, 11. 49. Vabariigi Valitsuse 25.09.2012 määrus nr 76 „Töötuskindlustusmakse määrad 2013. aas-

tal“. RT I, 28.09.2012, 9.

Kasutatud kohtulahendid 50. EIK 06.07.2005 otsus taotluse vastuvõetavuse kohta asjas nr 65731/01 ja 65900/01, Stec

and Others vs. UK. 51. EIK 12.07.2005 otsus asjas nr 67099/01, Solodyuk vs. Russia. 52. RKÜKo 22.12.2000, nr 3-4-1-10-00. 53. RKÜKo 17.04.2004, nr 3-2-1-143-03. 54. RKPJKo 21.01.2004, nr 3-4-1-07-03. 55. RKPJKo 21.06.2005, nr 3-4-1-09-05. 56. RKHKo 10.11.2003, nr 3-3-1-65-03.