Aprill 2015

Supilinna TirinUute majade kriitika lk 2 • Soomlanna muljed Supilinnas lk 4-5 • Kus hõõgub «Tuluke» lk 9-11 • Ühe vana varjupaiga lugu lk 14

Nr 13

Panta rhei – ütles Herakleitos Ephesose linnast umbes 6. või 5. sajandil enne meie ajaarvamist.

Võime seda isegi tõdeda, kui vaatame rin-gi ning samavõrra ka siis, kui vaatame rin-gi enda sees.

Tänapäeval on maailm avatud nii füü-siliselt kui ka mentaalselt. Võimalus on tundma õppida võõraid paiku nende koh-ta teavet uurides või mis veelgi parem – ise kohale minnes. Võin kinnitada, et maailm on täis naeratavaid inimesi, kes on siiralt huvitatud meie tähelepanust. Nautigem võimalust olla uudishimulikud! Kasuta-gem seda!

Võin julgelt kinnitada, et minagi ei ole seesama inimene, kes ma olin kümme aas-tat tagasi – minu valikud on sügavamad, minu elutunnetus on täiustunud.

Sama võib tõdeda meist igaüks.Supilinna muutused on 2014. aastal ol-

nud samuti märkimisväärsed. Juurde on ehitatud hulgaliselt hooneid ja siia on koli-nud palju uusi elanikke.

Kartuli tänavale on püstitatud kolm kor-termaja. Emajõe äärde on valminud esi-mesed kaks kaheksast jõe äärde kavanda-tud elamust. Herne tänava lõpus on katuse all esimene passiivnõudeid võimalikult palju arvestav eramu.

Tähtvere ja Jakobi tänava vahel on en-dise puithoone asemel uus kivimaja, mis Tähtvere tänava poolt on viimistletud lau-disega. Sarnane uus maja on ka Tähtvere 19 ja Tähtvere 40 krundil. Lisaks remon-timised, uuendused ja juurdeehitused, mida siinkohal ei jõua loetleda.

Võime tõdeda, et Supilinn on oma asu-koha ja sotsiaalse miljööga koht, kuhu ta-hetakse elama tulla.

Kuid iga hoogne areng vajab tasakaalus-tamist. Kesktee valik – mitme maailmaõpe-tuse aluspõhimõte – on heaks orientiiriks Supilinna arengu kavandamisel. Selle mõt-tega on kehtestatud ka värske Supilinna üld-planeering. Planeeringu sisuks on eelkõige ajaloolise pärandi säästmine ja säilitami-ne, lubades ajaloolise hoonestuse lammu-tamist vaid erandjuhtudel. Samuti on sea-tud nõue, et uued hooned ei tohiks eristuda olemasolevast keskkonnast silmatorkavalt. Mõnes mõttes on uus üldplaneering natuke hiljakski jäänud, kuid õnneks viidi eelmist planeeringulahendust ellu vaid väike osa.

Supilinna arendamist on uue üldpla-neeringu põhimõtete järgi kavandatud mitmeid aastaid ja oma oluline panus on selles ka Supilinna seltsil.

Samas ei ole hea planeering veel sugu-gi piisav vahend tormaka ülearendamise ohjamiseks. Avaliku ruumi miljöösõbrali-ku kujundamisega tuleb tegelda teadlikult.

On selge, et Supilinn vajab kohanda-tud lahendusi. Nii tänavad oma ajaloolise hoonestusega kui ka Emajõe kallas on ko-had, mis väärivad enamat tavapärasest as-falteerimisest.

Selleks on Supilinna selts kohtunud Tar-tu linnavalitsusega, et alustada tänavate miljöösõbraliku väljaehitamisega. Alustada saaks mõne lühikese lõigu projekteerimi-sest ja ehitamisest ning saadud kogemuste-ga edasi liikuda järgmistele tänavatele. Abi-linnapea tasemel on kokku lepitud, et Marja ja Oa tänava projekteerimisega alustatak-se tuleval aastal ning ehitusega 2017. aastal.

Miljöösõbralik, kuid siiski kaasaegseid vajadusi rahuldav lahendus ei ole kuidagi ette antud, vaid see tuleb leida arutelude ja järeleproovimise käigus. Tähtis ei ole mit-te kiirelt muudatuste tegemine,vaid kõrge kvaliteediga keskkonna loomine, mis oleks meile rõõmuks aastakümneteks.

Samas oleks rumal jätta kasutamata või-malus muutusi mõjutada ja suunata. Koos-töö Tartu linnavalitsusega on olnud hea ja võib loota, et jõuame kokkuleppele ka järg-mistes sammudes. Supilinna selts kutsub üles kõiki supilinlasi osaleme aruteludes, kuidas me soovime enda ümbrust näha!

Head kevadet kõigile!

Mart Hiob, Supilinna seltsi pealik

Emajõgi tõestab iga päev seda, et kõik voolab ja muutub.Kristjan Teedema foto

Kõik voolab, kõik muutub

2 Supilinna Tirin aprill 2015

Supilinna Tirina plusside ja miinuste rubriik on ikka and-nud hinnanguid linnaosa uute majade kohta. Supilin-na selts pakub seekord pike-ma ülevaate, rääkides nii mee-pottidest kui ka tõrvatilkadest.

Et seltsi esmane eesmärk on hoida Supi-linna kui elukeskkonda, pole hinnangu-te lähtekoht mitte uusehitiste «vastavus kaasaegsele arhitektuurikeelele», vaid so-bivus Supilinna ajaloolisse keskkonda.

Tähtvere tänav

Tähtvere 19 esmamulje tänava poolt: hoo-ne on lihtne, keskkonda arvestada püüdev, sobiva mahu, viimistluse ja värviga. Samas silmapaistvalt «prosta» ehk lihtsustatud – profileerimata aknapiirded ja nurgalauad ning selleks, et mitte panna kahe raami-ga aknaid, on aknad aukus, mitte fassaadi-ga tasa. Väga ebaõnnestunud on fassaadi ulatumine umbes 20 cm võrra kõnniteele, astmega ettepoole naabermaja esiseinast. Kummaline laiendus on ka väljaspool de-tailplaneeringu hoonestusala, mis ei vas-ta tuletõrje nõuetele. Hoone hooviosa on tehtud moodsas võtmes suurte krohvi- ja klaaspindadega – ilmselge võõrkeha! Ühe maja nime all on tegelikult ehitatud kaks: mitte kõige õnnestunum «uusvana» ning modernne neofunk, mis ei arvesta kesk-konda. Plussiks on krundi tagaosas säilita-tud puud.

Tähtvere 2/Jakobi 25 haakub Tähtve-re tänava naabermajadega kenasti. Välis-ilmet loob vana maakivimüür. Karjuvat vastuolu ümbritsevaga pole ka kitsas vä-lisvoodrilauas. Pikad prantsuse rõdudega aknad ja metallist rõduvõred pole küll Su-pilinnale omased, kuid siin lausa ei karju.

Vist esimene kord Supilinna uusehitus-te ajaloos on see, et siin on investeeritud miljöösõbralikkusesse. Linnapoolse otsa-seina tellisvoodri asemel võinuks olla ka krohv. Küsitavad on suur, akendeta tellis-sein Jakobi tänaval päikesepoolsel küljel, samuti seni lõpetamata katuseuugid. Kok-kuvõtvalt ei ole tulemus halb.

Kartuli tänav

Kartuli 8 asub kvartali sees ja väga sil-ma ei paista. Üldmulje on kaugemalt pa-rem kui lähedalt, sest hoone viilkatusega vorm on põhimõtteliselt keskkonda so-

biv. Vead algavad planeeringust: maja on krundi jaoks liiga suur ja lai, põhiplaan on pigem ruudu- kui ristkülikukujuline. Vä-lisilme jätab odava mulje – näiteks sirgelt lõigatud otstega piirdelauad, kitsas vood-rilaud, aukus aknad. Suur osa krundist on kaetud parkettkiviga (õnneks ei ole see as-falt). Mõeldud on võimalikult suurele kor-terite arvule ja sellest tulenevale auto-de rohkusele. Kus peaksid mängima selle maja lapsed?

Kartuli 11b üldvorm, püstisust rõhu-tavad aknad ning väljaehitused mõjuvad sümpaatselt. Traditsioone ei arvesta aga punane värvitoon, diagonaallaudis ega sa-kilised rõdupiirded. Hea, et see maja on krundi sisemuses: vertikaalsuse idees on erilisust ja võlugi, kuid tänava ääres mõ-juks maja pretensioonikalt.

Kartuli 11a – traditsioonilise vormiga, kuid täiesti silmatorkamatu ja ilmetu. Sile hööveldatud plasspruun püstlaudis, ma-jaotsad on räästata, rõdupiirded sakilised ning aknapiirded puuduvad. Tagasihoid-likkusega on ilmselt liiale mindud. Hoone ei kuulu nagu kuhugi: ei minevikku, ole-vikku ega tulevikku. Siiski parem kui kit-saste püstakendega vastasmaja.

Kartuli 13 on suurim üllataja. See on tõestus, et püstjas laudvooder – Supilinnas võõrkeha – võib mõjuda hästi. Hea mulje loovad laiade ja kitsaste laudade arütmia ning hööveldamata pinnad. Puudu on aga aknapiirded ja nurgalauad ning suur kü-simärk on ka maapinna kõrgusel tänava-le avanev välisuks. Mis saab siis, kui suvi-se äiksetormi või kevadise lumesulamise ajal tulvaveed mööda Kartuli tänavat voo-gavad?

Meloni ja Herne tänav

Meloni 30/1 ja 30/2 on esimesed majad jõeäärse papliallee kõrval. Üldmulje: ilme-tu ja ühetaoline, suured väikesed kastid linna servas. Pakub nuputamist mööda-käijale, et mitu erinevust kahe maja vahel leiad? Supilinn pole lamekatuste ala ja ple-kist turvauksed ei sobi siin välisusteks.

Kui otsida head, siis lai hööveldamata rõhtlaudis, mis ei püüdle klantsi ning aia kõrval hoitud puu- ja inimsõbralik kõnni-tee jõekülje akende all. Maja värv on aga ilmetu ja Supilinnale võõras – pigem te-hasehoovi või töölissöökla toon. Kas Supi-linna luht ei vääriks paremat? Supilinnali-kumat.

Herne 64 lõpetab Herne tänava vääri-kalt ja õnnestunult. Valgel ajal mööduja ei saa arugi, et tänavapoolsel fassaadil ei ole tegu päris-, vaid peegelklaasist pimeaken-dega. Punased aknaraamid on veidi tavatu, aga tore lahendus. Silmatorkavaima detai-li, erekiiskavate suurte aknahingede puhul tahaks loota, et ehk aeg või hea pintslimees teevad siin oma töö. Kui vaadata sama maja Kauna tänava poolt, siis teadmine Su-pilinna esimesest passiivmajast annab tea-tud õigustuse suurtele klaaspindadele. Aga miks pikk raudpulkadest rõdupiire kogu hoovi- ja otsaküljel? On see hotell või elu-maja? Puit oleks inimsõbralikum.

Kokkuvõtteks: kirjeldatud uushooned arvestavad üldiselt naabermaja suurusega ning nende vorm ja viimistlus haakub üld-joontes Supilinna iseloomuga. Kuid arhi-tektid ei ole osanud näha detaile.

Üle on saadud räästata ajast, aga püsib teine moekarje: püstlaudis. Piirdelauad tulevad tagasi, kuigi lihtsustatud moel. Ikka vohavad prantsuse rõdud: võõrad, külmad ja metalsed. Supilinn ei ole rauast linn – Supilinn on puust!

Ja vanad majad

Samas, kui kerkib hulgaliselt uushooneid, kipuvad hooldamata ajaloolised ehitised kaduma. Näiteks Marja 32, mille omani-ke seas peaks olema ka seltsi liikmeid, on peaaegu hävinud. Ammu põlenud ja katu-seta, sel talvel langesid sisse pooled sari-kad, hiljuti vajus ümber korsten. Kahjuks on see maja läinud ning tuleb loota kas miljöösäästliku uushoone või maketi püs-titamisele.

Seltsi hinnangu esitasid Heiki Valk, Mart Hiob

ja Lea Teedema

Arenev Supilinn: uued majad, ja vanad

Kartuli 13. KristjanTeedema foto

3Supilinna Tirin aprill 2015

Läbi masu- ja järelmasu-aastate on Supilinnas ehitustegevus kulgenud katkematult. Igal aastal remonditakse vanu maju, ja kerkib ka uusi.

Sel aastal on püstitamisel majad Kartu-li, Tähtvere ja Herne tänaval ning Ema-jõe ääres. Kehtestatud detailplaneerin-gute ja uue üldplaneeringu järgi on uute majade jaoks ruumi kõigil tänavatel pea-le Lepiku ja Allika.

Supilinna püstitatud uued majad ei ole veel kahjuks saavutanud olemasole-va miljööga sellist kooskõla, et Supilin-na selts oleks pidanud mõnda uushoo-net parima maja tiitli vääriliseks. Nii läks seegi kord. Siin võib olla tegemist seltsi alahoidliku hoiaku ning uute hoonete võõristusega. Uue üldplaneeringu raa-mes läbi viidud küsitlused näitavad, et paraku peegeldab see supilinlaste suh-tumist ka laiemalt. Seetõttu tuleb nen-tida, et uute majade kujundamisel on arenguruumi.

2015. aasta parima maja valimine oli ehk lihtsam kui mitmel eelneval aastal. Nimelt eristub üks Herne tänava maja teistest. See on kunagise omaniku taht-liku hävitustöö kiuste taastatud hoone aadressil Herne 30.

Nimelt soovis kümmekond aastat ta-gasi krundi omandanud kinnisvaraaren-daja väikese maja lammutada, et saaks püstitada suurema. Kuna ametlikult ta

seda teha ei saanud, korraldas ta vana maja salajase lammutamise.

Süütamine oleks võinud kaasa tuua suure hävitustöö, sest Supilinna majad asuvad lähestikku. Süütamise asemel proovis omanik puithoonet puruks saagi-da – palgatud saemehed lõikasid läbi nii vahelae talad kui ka sarikad, püüdes sis-se langetada katust. Osaliselt see õnnes-tus ning vana maja seisis aastaid vihma ja lume käes.

Hävitustööle vaatamata jäid seinad püs-ti ning hoone täielikku lammutamist ei lu-batud ikkagi. Siis vahetus õnneks krundi omanik. Uus pere leidis, et vana maja oli sobiva suurusega ning soovis selle taasta-da. Kahjuks oli ilm oma töö teinud ja puit-konstruktsioone säilitada polnud enam võimalik. Seega tuli kogu maja maha võt-ta ning püstitada uus. Uus maja aga järgib algset, 19. sajandi elegantset kujundust ning on püstitatud tõetruult, mida rõhu-tab ajalooline laudis esifassaadil.

Herne tänav 30 maja taastamine on heaks eeskujuks tulevastele juhtumite-le, kui ajaloolise maja säilitamine ei osutu senisel kujul võimalikuks.

Täiendavalt leidsid sel aastal äramär-kimist Lepiku 5, Tähtvere 34 ja Meloni 2 maja põhjalik remont. Ükski nimetatutest ei ole veel lõpetatud, kuid tulemus tõotab tulla väga hea.

Palju õnne nii omanikele, ehitajatele kui ka elanikele!

Mart Hiob

Mis Supilinnas rõõmu teeb?Kiire vastus on, et kassid-koerad, kirev kukk, konnatiik, lilled, Emajõgi ja meeliköitvad vaated ning inimesed. Aga kuidas seda kõike pikemalt väljendada?

Maarja Pild: «Mina enam paraku Supi-linnas ei ela, aga rõõmu Supilinna kui niisuguse üle tunnen iga kord, kui Mar-ja tänava treppidest alla tulen ja läbi Su-pilinna kõnnin. Seda enamasti nelja-päevaõhtuti Kikerkohvikusse joogatundi minnes. Kohe lihtsalt hea ja armas on Su-pilinnas olla.

Aga mis täpsemalt... Jajah, need kassid! Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi õnnes-tunud läbi Supilinna minna nii, et ma üh-tegi kassi ei näeks.

Mulle meeldivad näiteks väga kaks kir-jutuslauasahtlit Tähtvere ja Marja tänava nurgal ühe akna taga, kus kassid magavad. Pole küll viisakas teiste aknast sisse vaada-ta, aga sest ajast, kui mu pisike preili seda märkas, et seal sahtlites kasse hoitakse, kii-kan möödudes alati sinnapoole. Ausõna, kiikan alati ainult kassisahtliteni!»

Maarja Pärn: «Mulle on alati rõõmu tei-nud see, et siis, kui aknast välja vaatan, elaksin nagu maal. Kõik on roheline ja sel-line armsalt segasummasuvilalik. Kuskilt paistab kasvuhoone, kellegi kass, mingi grill, mõni peenar. Aknad võivad lahti olla, aga autohääled tuppa ei kosta. Samas jalu-tad kümme minutit ning ongi juba Rüütli tänav ja kesklinna melu. »

Helen Hiiemaa: «Supilinnas on palju lille-lisi aedu. Mõnda neist on erakordse hoo-lega paitatud. Näiteks käin isiklikult imet-lemas Tähtvere 5 ja 3b vahel asuvat väikest aiakest, mille omanik elab majas number 5.

Tore, et lapsed saavad näha loodust roh-kem kui linnas tavaline oleks. Siin on ka-nad ja kartulimaad, pori ja konnakoor, pardid tagahoovis ning jõe ääres. Armas, kui sügisel naabritele ja möödujatele õunu niisama ärasöömiseks värava taha sätitak-se ja taimede kasvuajal lilleistikuid jaga-takse. Vahva, kui tunned mitmeid oma tä-nava elanikke nägupidi ja eriti vahva on, kui naabrid pagariäri avamise tuhinas aina küpsetavad ja küpsetavad ning ei jaksa kõiki neid suurepäraseid saiu ise ära süüa.

Ebajasmiini hekk Herne tänaval on ke-vaditi võrratu, seda tasub nuusutamas käia. Isegi see on omamoodi tore, et teatud hulk joodikuid on nime- ja nägupidi tutta-vad, vähemalt tead, mida oodata.»

Herne 30 maja järgib algset, 19. sajandi elegantset kujundust.Kristjan Teedema foto

Parim maja järgib tõetruult ajalugu

4 Supilinna Tirin aprill 2015

See oli 1999. aastal, kui soome tudeng Heidi Iivari otsustas vahe-tusüliõpilasena Tartu ülikooli õppima tulla. Päriselt kolis ta Tartusse 2006. aastal.

Praegu töötab Heidi Iivari Tartu ülikoo-li maailma keelte ja kultuuride kolledžis soome keele õpetajana ning kirjandusfes-tivali «Luulesõit» pressiesindajana. Lisaks kirjutab ta kirjanduskriitikat ja korraldab kirjandusüritusi.

Heidi peres kasvab kolm last: Iiris (12), Lumi (5) ja Lauri (2). Perre kuulub ka eel-mise aasta Supilinna päevade ajal pereliik-meks saanud kass Ossu (3).

Vahetusüliõpilasena kaalusid sa õppi-misvõimalusi kahe väga erineva maa-ilmanurga – nimelt Lõuna-Ameerika ja Eesti vahel. Miks valisid Eesti, ja Tartu ülikooli? Kas Tartu oli sinu jaoks siis nii-sama eksootiline paik kui kauge Lõuna-Ameerika manner?

Peamist inspiratsiooni andis mulle Tam-pere ülikoolis 1997. aastal toimunud se-minar eesti kirjandusest ja kultuuriloost. Enne seda ma Eestit nii väga ei teadvus-tanud. Lõuna-Ameerikat kaalusin pigem kirjanduslikel põhjustel – olin tollal väga lummatud maagilisest realismist. Sisetun-

ne aga juhtis mind Tartusse, mis osutus sa-muti maagiliseks paigaks ning mis seal sa-lata, 1999. aastal ka piisavalt eksootiliseks.

Mis sind Tartus vaimustas?Peod! Kultuurisemiootika! Legendid!

Tartus olid ja on ikka kõige lahedamad tu-dengipeod. Ja mitte ainult tudengipeod, ka keskealised oskavad võtta siin vabalt, nau-tida sõprade seltskonda ja tähistada.

Kultuurisemiootikaga olin tutvunud põgusalt juba Tamperes, aga alles Tartus võtsin ette Lotmani, Toropi, Uspenski ja Barthes’i teosed. Nautisin seda, et lisaks inglise ja prantsuse keelele võisin lugeda semiootikat eesti keeles.

Tartu on legendide linn selle sõna mit-mes tähenduses – legendaarsed inime-sed, legendaarsed kohad, kõikjal hõljub vaimsus. Ülikooli ajal paelusid mind va-nad ajaloolised ehitised. Üle kõige armas-tasin Toomkiriku varemeid, ülikooli lõhna, poollagunenud majade katustele roni-mist... Tartu on väga romantiline linn!

Tundub, et sa oled kohanud Tartu vai-mu.

Usun küll, et olen. Tartu vaim on raskesti sõnastatav. See on tunne, mis paneb süda-me natuke kiiremini tuksuma ja suu mui-gama. Tartu vaim koosneb Tartu ajaloost, eriti mõtteloost, juba enne meid elanud

inimestest, eriti vaimuinimestest, teadlas-test, kunstnikest, kirjanikest, leiutajatest, muusikutest…

Tartu vaim on heas mõttes pisut endas-setõmbunud ning eelistab materialistike väärtuste asemel boheemlaslikku filoso-feeriv-intuitiivset elustiili ning elunauti-mist, mis selle mittemõistjaid isegi ärrita-da võib.

Sinu esimene kokkupuude Supilinnaga oli samuti ülikooli ajal?

Esimest korda sattusin Supilinna 1999. aastal, ilmselt kevadiste üliõpilaspäeva-de ajal. Juhtusin koos eestlastest tuttavate ja sõpradega sõitma mööda Tartut hobu-se ja vankriga. Tegime Raekoja platsil üm-ber purskkaevu mitu tiiru ja siis sõitsime-gi edasi Supilinna. Laulsime vankris vanu eesti rahva- ja üliõpilaslaule – mina neid küll väga ei osanud. Oli kevad ja kõik tun-dus väga põnev, see oli täiesti tartulik te-gevus! Mäletan, et olin väga üllatunud, et peaaegu kesklinnas, kohe botaanikaaia taga oli täiesti teistsugune puitlinnaosa. Võrreldes kesklinnaga hoopis teine maa-ilm!

Ja milline on Supilinna vaim?Supilinna vaim on pisikese kiiksuga.

Seda väljendavad hästi koerale püstitatud auväärne mälestusmärk Tähtvere tänaval

Soomlanna Heidi Iivari tõid Tartusse sisetunne ja maagia

Heidi Iivari oma kodu tagahoovis koos laste-ga. Vasakul Lumi, Hei-di süles istub Lauri ja on paremal Iiris. Pilt on tehtud eelmise aas-ta juulis päeval, mil Lauri sai kaheseks.

Erakogu foto

5Supilinna Tirin aprill 2015

Soomlanna Heidi Iivari tõid Tartusse sisetunne ja maagia või sama tänava kanad, Marja tänava sinis-te silmadega kass ning Herne tänava kol-lane koer. Üldiselt olen väga valiv koerte suhtes, aga Susil on alati päike kaasas. Ta on pääsenud ka minu ühte luuletusesse.

Oa tänaval on üks maja, mis on värvi-tud geomeetriliselt roheliseks, roosaks, si-niseks, nagu ehituspoe värvikaart! Täiesti sürr! Selline värvilahendust ei tuleks Soo-mes kuidagi kõne alla, aga Supilinnas on ka sellele majale ruumi.

Siin elavad inimesed, kes soovivad en-dale isikupärast elamist. Mõningases bo-heemlaslikkuses ja korratuses on oma võlu. Minu jaoks on igav elada majas, mil-le kõrval seisab teine täpselt samasugune ja mille sees on täpselt samasugune IKEA mööbel.

Mulle meeldib, et siiagi on tekkinud tä-navakunst, Kairo ja von Lõnguse teosed.

Supilinna vaimu väljenduseks on läbi aegade olnud kuulus Herne pood, kust soome üliõpilaste hämmastuseks võis ku-nagi igal kellaajal alkoholi osta.

Herne poega on mul seotud ka üks ro-mantiline seik. Sattusin esimest korda sinna aastate eest ühe Peterburi päritolu gentlemanniga, kes soovis mulle kinkida šampust ja roose – roose Herne poes siis-ki ei müüdud.

Nii supilinlased kui tartlased üldse on mõnusalt spontaansed. Ma olen ise ka hästi spontaanne, seepärast mulle sobib, kui tullakse külla ilma kuu aega selleks ette valmistumata. Mul endal oli Tamperes ju-hus, kui otsustasin jalgrattaga sõites oma sõbranna poolt läbi hüpata. Andsin ukse taga kella ja mulle vaatas vastu väga koh-kunud nägu, umbes nagu: «Miks sa siin oled? Kas sinuga juhtus midagi?»

Mulle meeldivad suured sünnipäevad, mida peavad ka täiskasvanud, Soomes on kombeks tähistada vaid ümmargusi täht-päevi. Supilinnas ollakse kuidagi laheda-mad, ei pingutata kangesti, et kõik oleks viimase peal.

Tartu vaim tšillib just Supilinnas!

Oled Tamperes elanud niisamuti puit-linnaosas, nimelt Pispalas. Mille poolest Pispala ja Supilinn on omavahel sarna-nevad või erinevad?

Pispala asub Tampere kesklinnast kau-gemal kui Supilinn, see asub mäe otsas, mõlemal pool on järv. Mul oli seal väike üürikorter vaatega järvele. Ka Pispala oli kunagi vaene töölislinnaosa, mis nüüd-seks on korda tehtud ja sellest on saanud väga hinnatud elurajoon. Majade-korteri-te hinnad on tõusnud, sama lugu on Su-pilinnas, kus eluaseme hinnale lisandub veel nii-öelda miljööväärtuse maks. Supi-

linnas ei ole küll kvaliteedi ja hinna suhe alati paigas.

Kui võrrelda seda, kuidas renoveeritakse vanu maju Soomes ja Eestis, siis Eestis on selleks antud vabamad käed. Soome puit-majade värvigamma on helepastelne, siin võib näha aga igasugu moeröögatusi.

Pispalasse pole eriti uusi maju kerkinud, sest seal on nii tihe asustus ja väikesed krundid. Supilinna uued majad mulle eri-ti ei meeldi, eelistan sellistes miljööväär-tuslikes piirkondades historitsismi, selles suhtes olen võib-olla vanamoodne.

Samas on mõned majad Soomes reno-veeritud liiga steriilselt, on vahetatud ära kogu laudis ja vanad detailid, nii et ei saa-gi enam aru, mis ajastust see maja pärit on. Vanadel Soome puitmajadel on püstlau-dis, aga Eestis horisontaallaudis – sellest võiks kinni hoida. Ma mõistan, et prantsu-se rõdud on mõnusad asjad, aga Supilinna need ei sobi.

Nüüd, kus sa oled Supilinnas elanud viis aastat, on sulle Supilinna võlud ja valud selgeks saanud.

Minu jaoks on suur privileeg, kui ma saan valida, kas tulen koju Kloostri või Kroonuaia tänava kaudu või hoopis läbi botaanikaaia. Kui paljud inimesed saavad minna koju läbi botaanikaaia? See on pu-has luksus!

Eriti meeldib mulle Supilinnas suvel. Lä-heduses on mänguväljakud, Emajõe rand, alleed ja pargid. Väga armas on see, et siia kostub kätte mitme kiriku kellahelin. Täht-vere tänavale kostusid ära ka lauluvälja-ku kontserdid, mind need ei häirinud, see kõik kuulub suveelu juurde.

Mulle meeldivad kohalikud poed. Õlle-tehase müügipunktist ostan sünnipäeva-limpsid, Toome poes tegin sisseoste siis, kui Tähtveres elasin. Iga kord kui Herne poodi lähen, mõtlen, et näis, kui kaua see väike pood veel eksisteerib.

Kindlasti oleks Supilinnas paljugi ära teha. Marja tänava mänguväljak võiks olla aiaga piiratud ja hooldatud, seal võiks roh-kem tegevusvõimalusi olla. Probleeme te-kitavad kihutavad autod.

Emajõe rannas on lastel suvel mõnus mängida. Samas, kui on kuum, ei ole seal kuhugi varju minna. Võiks olla mingi väli-kohvik või lihtsam varjualune, see meeli-taks randa veel rohkem inimesi.

Kevadel mulle siin väga ei meeldi. Auk-lik Marja tänav on eriti kevaditi päris ek-sootiline maastik. Supilinna miinuseks ongi korrast ära teed.

Lastega õues jalutades on ebameel-div sattuda lume alt välja sulanud kassi- ja koerakaka hunnikutele. Kohalikud ela-

nikud peaksid oma lemmikloomade osas olema hoolsamad, nende järelt koristami-ne peaks olema sama loomulik kui talvel oma maja eest lume pühkimine.

Kas Sul on Supilinnas mõni lemmik-koht, mis südant alati soojendab?

Suvel vaatan kõiki lilli ja aedu. Mida roh-kem lilli, seda rohkem punkte! Ühele Her-ne tänava maja terrassi katusele on tõste-tud vanker, see rõõmustab ka minu poega aastaajast sõltumata. Iga kord ta hüüab: «Vaata, vanker!»

Siinsamal kodutänaval hüüab ta soome keeles ka: «Vaata, konn, kass, koer!» Lapsel on siin, mida vaadata.

Kroonuaia tänaval asub üks suur ja ilus maja, mille teise korruse pitsiliselt veran-dalt on kindlasti suurepärane vaade bo-taanikaaeda – õnneseened. Vaatan seda akent ja tuba alati, kui lähen sealt mööda. Toal on erkroosad seinad ja kassikujuline seinakell. Mulle tundub, et see on lastetu-ba ja kuigi ma pole seal näinud ühtegi last, olen kindel, et üks väike tüdruk tantsib sel-les toas valges pitskleidis keset põrandat.

Mida teed töö ja laste kõrvalt? Jääb sul üldse mahti?

Minu harrastused on lugemine, kirjuta-mine, jooga ning kultuuriüritused, nüü-diskunst, teater ja nii edasi. Tantsisin mitu aastat Tamperes salsat, aga kahjuks mul pole Tartus partnerit.

Loovtantsu, vehklemist või aikido´d ta-haksin ka harrastada, aga ööpäevas ei ole piisavalt aega!

Mõni aasta tagasi hakkasin uuesti rat-sutama, kuna minu tütar Iiris hakkas selle vastu huvi tundma. Võib-olla jätkame seda sel kevadel jälle.

Supilinnaga sobivad hästi kokku roman-tiline hing ja luuletamine. Oled kirjuta-nud mõned luuleread, need nüüd lõpe-tuseks lisamegi.

Margit Veromann

Herne tänavHull koer enam ei haugu,arlekiinist koer veel ringi ei lippa,kassiahastust pole.Olen kodus, olen mõne minuti kauguselteist, mu kallid sõbrad.Aitäh, kodu.

6 Supilinna Tirin aprill 2015

Seda, mis juhtub hooldamata aia-ga, mis on rajatud viljakasse ürg-jõe põhja, võib iga inimene ette kujutada. Sellest saab džungel.

Me kolisime Allika tänavale 1996. aasta ke-vadel. Džunglit me päris kohe ei hooma-nud, aga kui kevadest sai suvi, siis lokkas see läbipääsmatuna me ümber, koosne-des sõstrapõõsaste, metsistunud vaarika-te, õunapuude ja lehtpuude võsast. Puud olid nagu õudusfilmis läbi põimunud sea-tappude käsivarrejämeduste liaanidega.

Aia jõepoolses osas lirtsus soo, sambla ja kunagiste viljapuude pehkinud jäänus-tega. Aia keskosast kaevasime välja kon-teineritäie roostes rauda, pudeleid, vanu kosse ja kõike muud, millel puudus eriline kultuurilooline väärtus.

Loomulikult püüdsin ma hakata maha istutama lilli ja maitsetaimi, kuid esimes-tel aastatel tuli neid sõna tõsises mõttes kuurist leitud vana vikatiga kogu aeg muu rohu hulgast välja niita.

Toomingas ja karuputk

«See võtke maha!» oli naabri esimene soo-vitus. Aia tagaosas kasvas isehakanud viieharuline toomingas, imekauni keva-dise õitemerega, mis lõhnas hingemat-valt. Rahva seas levib aga arvamus, et too-mingatelt tuleb õunapuudele võrgendikoi. Õnneks sain teada, et toominga-võrgendi-koi ei lähe kunagi õunapuude lehti sööma.

Seega jäi toomingas alles. Tema viiele jämedale harule kinnitasime korralikud talad ning ehitasime sinna onni, kus pare-matel aegadel kuni kaheksa Supilinna sa-laseltsi last ära mahtus.

Legendaarset onni tuldi otsima veel 2014. aasta suvelgi, kui päris «Supilinna Salaselt-si» filmivõtted lahti läksid. Kahjuks oli too-mingas aegade jooksul mädanenud ning igal aastal, kurvastusega südames, oli te-malt üks haru maha saetud. Päris viimased onni riismed saavad koristatud sel kevadel.

Aias kasvas veel taimi. Mitmemeetri-sed ilusate sarikaliste õitega putked näi-teks. Hea, et me putkest pilli ja hernepüs-si ei jõudnud teha. Enne seda olid lapsed saanud väiksemaid põletushaavu ja mina oma säärtele pikad villid ning siis oli saa-bunud teadmine, et tegu polegi suure ohu-tu lillega. Mürgisest Sosnovski karuputkest neil aastatel veel väga kõva häälega ei rää-gitud. Selle väljakaevamisega maadlesime aastaid.

Hiljem kuulsin, et tolle karuputke oli kinkinud meie majas elanud luuletaja Vel-ly Verevile keegi tema kirjanikust kavaler.

Suvel tuleb rassida, sügiseks saab villand

Koidu ja tema päevalilled. Aasta on vist 2011 või 2012.Erakogu fotod

Päevalilled ja viinapuu

Päevalilled panin maha juhuslikult. Kevadises päikesenäljas ja istutamis-

hulluses sai ostetud mitu pakki seemneid ja kui kõik aknalaual kasvama läksid, pi-din pikaksveninud taimedele kuhugi koha leidma. Ruumi oli ainult tagaaias.

Olin ostnud lühemat sorti lillede seem-neid. Kuid Supilinn on Supilinn – augus-tis olid kõik päevalilled kolme kuni nel-ja meetri pikkused. Viiskümmend päikest korraga!

Ja järgmisel aastal kasvasid lilled juba üle 4 meetri kõrgeks. Sest ajast alates kül-

van igal aastal oma päevalilled ikka ja jäl-le ning pole vahet, millised seemned osta – viljakas ja niiske muld ning kuum mõnus päike teevad oma töö ning hiljem rõõmus-tavad päevalillede üle ka linnud. Sügisel nõuab nende puujämeduste surnud varte väljajuurimine aga korralikku ihurammu.

Metsviinapuu, Supilinna visiitkaart, kas-vas juba enne meid maja peal ja rippus sealt alla nagu kaunimates Itaalia aeda-des. Maja tervise huvides kiskusime selle maha, kuid istutasime hiljem uuesti, see-kord juba naabri kuuri najale. Vähenõud-lik ja külmakindel taim otsib ise, kuhu oma iminappadega end kinnitada ja ronib

Keset võssakasvanud aeda 1996. aastal. Keskel Aare Tani, loo autori abikaasa, ja nen-de seitsmest lapsest neli: (vasakult) Joonas Tani, Paula Tani, Peep Tani, Mattis Tani – kõik tänaseks 24 kuni 28 eluaasta vahel.

7Supilinna Tirin aprill 2015

Juba 7. oktoobrist 2014 (või siis-ki alles?) toimetab Supilinnas meie oma kohvik – Kikerkohvik.

Sõna «alles» sobiks ehk rohkem. Oleme ju kaua oodanud seda vaprat, kes võtaks ette ühe toitva söögikoha loomise meie linnaosas.

Supilinna Idu OÜ taga on kaks vaprat naist oma tarmu ja töökusega ning ar-mastusega Supilinna vastu – Ülle Võsu ja Mariliis Mieler.

Otsustasin minna kohvikut uurima ju-hukülastaja pilguga.

Pööran Oa tänavalt kitsasse Väike-Emajõe põiktänavasse, punase tellisma-ja uksest viib kivitrepp teisele korrusele.

Rõõmsa kujundusega trepikojas kinni-tab seinal olev lilleline kiri, et külaline on õigel teel, Kikerkohvikusse suundumas.

Kohvik ise on vaikne, liigagi vaikne. Muidugi, argise ja vihmase esmaspäe-va hilisel õhtul ei tunne kogukond enam soovi tuliseid debatte pidada. Õhus on aga koduse mõnusa söögi lõhnu, eri ku-juga lauad-toolid ootavad. Ootavad ka raamatud riiulitel. Võiks võtta ühe kohvi ja lugeda läbi novelli. Teine kord!

Teine kord saabus ühe argipäeva lõu-na ajal. Kikerkohviku netimenüü lubas kodust pikkpoissi, ja nii oligi. Lõunane kohvik oli kodune, päevapraad tüse. Ka-hupäine isa oma 7- või 8-kuuse põnni-ga nagistasid vahelduseks puuviljavaag-na kallal. Noor perekond koolitüdrukuga arutasid selle päeva töiseid tegemisi. Ma-jas tegutsevast arhitektuuribüroost tuli inimesi töölõunale.

Nii neile kui minule toodi päevapraad hetkega. Mõnus kodune söök, hinnad sõbralikud!

Ka rahvusvahelist dimensiooni jätkub: naabermajas, mida ikka veel tuntakse

Merca majana, on end sisse seadnud ne-tifirma, ja sealtki tullakse töölõunale. Si-seneb paar tõmmut noormeest, toit saab inglise keeles tellitud, eesti köögi söögid isuga söödud, ingliskeelsed tööjutud ae-tud.

Aga mitte ainult toidust ei ela me! Nii, nagu on Kikerkohviku kodulehel

kinnitatud (www.supilinnaidu.ee), on sellel väikesel vapral idul juba mitmeid võrseid.

Tegutsevad huviringid, õhtuti on koos nii muusikuid kui (laua)mängude män-gijaid. On tasuta ja tasulisi ettevõtmisi.

Püsivamalt on end sisse seadnud Tar-tu laulukirjutajate klubi ehk pärisnime-ga Tartu Songwriters Club. Esinenud on juba Mari Kalkun, Taavi Peterson, Vin-land, Anu ja Triinu Taul, Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas ja veel ja veel.

13. märtsil alustati uue ürituste sarjaga «Tuleme ja räägime», kus erinevate elu-alade ja elukogemustega inimesed räägi-vad oma elust ja tegemistest. Esimesteks kogemustejagajateks olid politseinik Ergo Usar, kaitseliitlased Tanel Meiel ja Merca. Tegutseb joogaring ja õpetatakse loovkir-jutamist. Toeks noortele emadele alustati kursusega Sünni vägi.

Niisiis – Kikerkohvik ei ole pelgalt koh-vik. Oma tasasel moel on ta kujunenud meie linnaosa vapraks iduks, mis hooli-mata oma pisut päikesevarjulisest asu-kohast kasvatab vaprasti kaunu ja jääb püsima.

Kikerkohviku koduleht Kristjan Tee-dema fotodega Supilinnast on omaette vaatamisväärsus! Usutavasti tänu selle-le ja sõprade soovitustele on meie Kiker-kohviku üles leidnud ka kaugemalt tul-nud inimesed.

Kalli Kukk

kõikjale. Sügisel on raske ette kujutada ilu-samat värvidemängu – leekivpunasest ja erkkollasest kuni tumeroheliseni.

Grefsheimi enelas

Kuna meie majas polnud kaua omaniku-kätt tunda olnud, siis tuli kõik piirdeaiad välja vahetada.

Allika 4 naabriga mõtlesime kaua, mil-line aed ehitada. Head ideed ei paistnud. Kuni ühel päeval olime mõlemad tulnud ühele ja samale mõttele. Aia asemele tu-leb paigaldada hekk – sealt saavad lapsed ja loomad vabalt läbi käia.

Ostsime suure hulga tollal veel harulda-si Grefsheimi enelase taimi ning istutasi-me maha.

Kevadel läheb enelas esimesena õitsema ja on kogu ulatuses kaetud peene lumival-ge õievahuga. Siis võtame naabriga koos is-tet ja joome kohvi oma elava aia terviseks.

Muidugi kipub seatapp suve lõpul sinna peale kasvama ja tõele au andes on ammu aeg sügavalt sisse hingata, hekikäärid kät-te võtta ja meie ühine «piirdeaed» korrali-kult ära kärpida.

Džungli lõpp

Loomulikult püüan ma olla korralik aed-nik. Kevadel istutan maha erkkollased ja -oranžid võõrasemad. Džungli asemel on nüüd muruplats, ja seal, kus vanasti oli soo, on nüüd puidust äärtega kõrgpeen-rad. Neil kasvavad maitsetaimed – erili-se auraga eeterlikest õlidest pakatav vahe-mereline basiilik, 27 haigust raviv salvei, männiokkalõhnane rosmariin, vürtsine koriander, lihtsad sibulad, laugud, peter-sell, seller, küüslauk.

Supilinnas saab avamaal üsna rahulda-valt kasvatada ka tomateid – nii suuri kui väikseid. Lokkava rabarberi, maapirni ja suvikõrvitsa kõrval kasvab maasikas. Õun kukub puust ja sõstar põõsast.

Kevadel olen vaimustunud igast rohe-lise varjundist, väikesest taimejupikesest ja avanevast pungast, suvel tuleb täiest jõust umbrohuga võidu rassida, et säilita-da mingitki austust iseenda kui aiapidaja vastu.

Sügiseks saab kõigest villand ning pääs-tev talv katab kõik tehtud ja tegemata tööd oma lohutavalt valge vaibaga.

Supilinna aed on ometi kui oaas suvises kuumas ja õhuvaeses Tartus.

Senimaani igatsen aga taga meie esi-mest aastat Supilinnas, kui istusime laste-ga võssakasvanud aia keskel ümber lõkke, praadisime vanade vaarikavarretokkide otsas viinereid ja vahukomme, keset met-sikut lokkavat loodust, kus igavesti laula-vad ööbikud ja sibavad siilid.

Koidu Tani-Jürisoo

Erikujuga lauad, riiulilt võib võtta raamatu, kogu maja on koduse söögi lõhnu täis – ime siis, et rahvast ei kogune.

Kristjan Teedema fotod

Supilinna alma mater, meie toitev ema

8 Supilinna Tirin aprill 2015

Plastmassi uus eluEmajõe ääres, kohe supilinlaste peoplatsi kõrval on salapärane kõrge planguga pii-ratud ala, kust päeval kostab masinamüra ning öösiti valvekoerte haukumist. Seal te-gutseb osaühing Lipland, kes on plastmas-si ümber töödelnud juba 15 aastat.

Peamiseks tooraineks on plastitehaste tootmisjäägid. Neist tehakse graanuleid, plastmassipuru või päris pulbrit, mis selli-sel kujul antaksegi tehastele tagasi. Lisaks valmib samast toormest maa alla paiguta-tav kaablikaitselint.

Liplandi kliendid on Eesti firmad Estiko Plastar ja Pipelife Eesti. Toodangut müüak-se ka Lätti ja Leetu ning väiksemates ko-gustes teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Eelmisel aastal töödeldi Supilinnas ümber umbkaudu 1000 tonni plastmassi.

Igapäevaselt käib tehases tööl kümme-kond inimest. Kui tööd on palju, siis ka roh-kem. Kõige kaugema nurga mees käib Ni-nakülast. Ta on elukutseline kalur, kuid Peipsil kehtivate püügipiirangute tõttu oli sunnitud otsima teise töö. Nõnda siis käibki Ninakülast Supilinna tööle.

Vahepealsetel aastatel on tehasel olnud plaan kolida oma tootmine linnast välja ning müüa siinne maa elamukruntideks. Aga praeguste kinnisvarahindade juures ei tasuks see ära. Seega võib öelda, et kind-lat otsust, kas jätkata Supilinnas või kolida mujale, ei ole tehtud. Eks aeg näitab.

Seni jätkatakse Supilinna äritraditsioone. Selles samas paigas on tootmisega tegel-

dud juba üle saja aasta. Siin on valmistatud õlut ja leiba, on töödeldud metalli.

Supilinna seltsi tegemistesse on OÜ Li-pland alati toetavalt suhtunud.

Aliis Liin

Koguperefilmi «Supilinna Sala-selts» võtted leidsid eelmisel su-vel aset Supilinnas. Sest kus siis veel!? Alates 15. maist näeb uut linateost Eesti kõikides kinodes.

Mart Reiniku kooli kolmanda klassi tüd-ruk Arabella Antons kehastas üht osa-täitjat – Sadu.

Arabella varasem kokkupuude Supilin-naga on olnud läbi Mika Keräneni raa-matute ning sel viisil, et ta on juba enne fil-mivõtteid koos oma perega käinud raa-matu tegevuse jälgi Supilinnas taga aja-mas. Enamuse oma elust on Arabella ol-nud Karlova tüdruk, nüüd aga Tammelin-na oma.

Mis sulle Supilin-na filmivõtetest kõi-ge eredamalt meel-de jäid?

Arabella Antons: «Kõige eredamalt on meeles Supilinna päevad ja õhtu-sed käigud külakiigele ning randa. Üks maastikumäng režissööri kaabu leidmi-seks on ka väga meelde jäänud.»

Kui sa joonistaksid pildi Supilinnast, siis mis sellel pildil oleks?Arabella Antons: «Kindlasti külakiik, va-naaegsed majad, toredad inimesed, kas-sid, Herne pood, Marja 10 ehk suvine kodu, rand ja vesi, kalamehed.»

Mida sulle oma päriselus oma päris-sõpradega teha meeldib?

Arabella Antons: «Mulle meeldib Tamme staadionil mängida, jalutada, rattaga sõita, rulluisutada, legodest iga-sugu fantaasiat kokku panna.

Pärnu suvekodus on mul kuuri all suur mängumaja, kus on põhimõtteliselt kõik vajalikud asjad olemas. Seal meel-dib mulle koos vennaga mängida. Pärnu voodi all on ka sahtel, kus on tipp-topp korras nukumaja, seal on isegi lusikad olemas. Ja poodi meeldib seal mängi-da, sest meil on pisikesed päris-poeas-jad olemas. Tartus on meil piraadilaev «Emajõe piraadid», seal on isegi suurtü-kid ja surnupealuuga lipp, aga tegelikult on see üks paras kivihunnik.

Tartus meeldib mulle väga ka isaga lõ-ket teha.»

Filmi režissöör Margus Paju, kas teil on oma varasemas elus üldse olnud mingeid kokkupuuteid Supilinnaga?Margus Paju: «Lähim kokkupuude Supi-linnaga oli mul enne filmima asumist Ja-kobi mägi, kus paikneb mu kunagise va-namuusika õpetaja Tõnu Sepa klass.

Selle suurtest, romanistlikult kaarja-test akendest avaneb imeline vaade üle

kogu linnaosa. Sealt olen ma Tõnu juures ööbides ja pilli sõr-mitsedes vaadanud nii Supilinna suve-de kuumust kui talve-ööde maagiat. See oli hea algus tegemaks Supilinnaga ka lähe-mat tutvust.»

Kas suvel Supilinnas võtteid tehes kohtu-site ka päris Supilin-naga?

Margus Paju: «Juba «Supilinna Salaselt-si» ettevalmistuse ajal sai selgeks, et oleme selle filmi tegemiseni jõudnud päris viima-

sel hetkel. Nii-öelda areng jutumärkides oli kohati kiirem kui võtteid planeeriv fil-migrupp. Vaevalt olime me mõne toreda võttepaiga Supilinnas välja valinud, kui sinna saabus kas tee-ehitus või kinnisva-raarendus. Ühelt poolt on see kõik loo-mulik ja tore, teisalt oli selles oma annus hilissuvist mõrkjat maitset.» 

Mis siinses keskkonnas kõige rohkem üllatas?

Margus Paju: «Mitte, et see mind kui-dagi üllatanud oleks, aga me kohtusime Supilinnas nii võttepaiku kui ka kõrval-tegelasi otsides lugematu hulga väga to-redate inimestega. Samamoodi vahva oli see, et kui mõnes võttepaigas olid pere-konnas lapsed, siis pea eranditult olid nad võtnud osa ka «Supilinna Salaseltsi» väikeste näitlejate otsingust.»  

Millise mõju arvate filmil olema Supi-linnale ja tema arengule?

Margus Paju: «Supilinn andis filmi-tegijaile väga palju. Kui film Supilinnale midagi tagasi annab, siis oleme ülimalt rõõmsad. Eks iga film on subjektiiv-ne ning üheaegselt nii selle loo ja tege-vuspaiga kui ka selle tegijate nägu. Meie leidsime oma Supilinna nii Supilinnast endast kui ka teistest Tartu linnaosa-dest.»

Küsinud Aliis Liin

SUPILINNA ÄRI

Plastasjad – kõik ümbertöötlemisele.Kristjan Teedema foto

Sadu rollis on Tammelinna tüd-ruk Arabella Antons.

Heikki Leisi foto

Päriselu segamini filmiga

9Supilinna Tirin aprill 2015

Karlova kooli lapsevanema Aune Valgu algatatud ettepaneku siht on anda tõuge sellele, et lapse-vanemad oleksid kooliellu roh-kem kaasatud ja koolile toeks.

2014. aasta sügisel sai Supilinna seltsi, Karlova seltsi ja linnavalitsuse haridus-osakonna toel Tartu neljas põhikoolis al-guse kogukonnakoolide projekt «Tuluke». Need neli kooli on Tartu Kesklinna kool, Tartu Forseliuse kool, Tartu Karlova kool ja Tartu Mart Reiniku kool. Sellest, mis mõt-ted on esimese poolaasta jooksul tekkinud Kesklinna kooli lapsevanematel, rääkisid Jaak-Albert Metsoja, Liisa-Lota Kaivo ja Maia Uusküla. Küsis samuti supilinlasest lapsevanem Kristel Ress.

Mida tähendab «Tuluke» sinu kui Kesk-linna kooli lapsevanema ja Supilinna elaniku jaoks? Millised on olnud sinu ootused selle suhtes ja kuidas sulle prae-guse seisuga tundub, kas need võivad täituda?

Jaak-Albert: «Lapsevanemana näen või-malust heade algatuste käimalükkamiseks, millest üks paeluvamaid on praegu vane-matekogu koos oma ettevõtmistega. Pel-galt Supika elanikuna poleks «Tulukese» info minu teadvusvälja arvatavasti jõud-nud. Mingeid erilisi ootusi mul ei olnud ning praegu tundub, et ootused täituvad lausa nii, et ajab üle ääre – väga heas mõt-tes. Aega olen panustanud eelkõige see-

pärast, et «Tuluke» on suutnud sütitada – väga haarav on näha teisi aktiivseid inimesi ja tunda, et ka ma ise olen võimeline mida-gi algatama, ära tegema, korda saatma.»

Liisa-Lota: «Olen küll pärit õpetaja pe-rest, kuid minu suurem huvi haridustee-made vastu sai alguse hiljutistest peda-googikaõpingutest.

Lapsevanem ju tavaliselt ei tea, kuidas ja miks tänapäeval koolis asju tehakse. Eriti põnev oli teada saada, mida kõike Eesti riik soovib lähitulevikus koolides juurutada: ainete lõimimist, kujundavat hindamist, õuesõpet ja muud huvitavat. Koolidele on antud üsna vabad käed, et oma nägu ku-jundada. Näiteks võib kool jätkata klassi-kalise tunnijaotusega, kasutada tsükliõpet või hoopis sellist üldõpetust, kus teemade-le keskendutakse ilma tavaliste ainetundi-deta. Võib õpetada õpikute abil või ilma.

Väga teretulnud on, kui kool kasutab oma näo kujundamisel ümbruskonna ja kogukonna võimalusi – seob õppetööd naabruses tegutsevate asutuste ja ettevõ-tetega, tutvustab lastele kogukonnas esin-datud elukutseid ja muud.

«Tuluke » sütitab vanemaid, rõõmustab lapsi ja toetab kooli

Mõttetalgud Kesklinna koolis 28. oktoobril 2014. aastal – kuidas lapsevanemad saaksid koolile toeks olla.Kristel Ressi foto

«Tuluke»

Kogukonnakoolide projekt, mille ees-märgid on:• parem infovahetus• parem huvide esindatus• parem kogukonnatunne

Veel infot:www.facebook.com/tartukogukonna-koolid jahttp://kesklk.tartu.ee/tuluke

10 Supilinna Tirin aprill 2015

Lisaks pean väga oluliseks meeskonna-töö edendamist koolis. Ma ei osanud sel-le olulisust märgata enne, kui sattusin lap-sevanemaks sellisesse kooli, kus vanemaid aktiivselt kaasatakse. Mida paremini koo-lipere liikmed, nii lapsed kui ka täiskasva-nud üksteist tunnevad, seda rohkem lugu nad üksteisest peavad. See aitab ära hoi-da või kiirelt lahendada paljusid problee-me, mis anonüümses õhustikus on lihtsad tekkima. Näiteks koolikiusamine ja kooli-tüdimus, põhjuseta puudumised ja tege-mata kodutööd.

«Tulukese» eesmärk on kooli ja kogu-konda tihedamalt siduda, ja see tundus mulle väga põnev väljakutse. Esiteks soovi-sin kooliga rohkem tuttavaks saada. Püüd-sin teada saada, mida kool haridusuuen-duste vallas juba teeb ja plaanib. Teiseks tahtsin ise lapsevanemana kaasa aidata. On lahe, et lastevanemate algatusrühm on osutunud nii positiivseks ja konstruk-tiivseks. Tühja virisemist ei ole kosta – ikka soovitakse midagi konkreetset ja kasulikku korda saata.»

Maia: ««Tuluke» aitas minu arusaamist mööda kaasa täiesti normaalse suhtumise esiletõstmisele – vanemad ja kool peaksid-ki rohkem läbi käima, üksteist hea nõu ja jõuga toetama. Elutempo on kiire ja kõigil on palju tegemist, kuid loota, et kool ainult oma jõududega lapsest hea ja targa inime-se kasvatab, on minu meelest natuke pal-ju tahetud.

Lisaks kaasame «Tulukesse» ju õpila-sed. Näiteks oktoobris oli mõttetalgutel ka neil võimalus oma ideid välja käia. Kui sel-le projekti tulemusel tekib noortel tunne, et nende põhjendatud arvamusest hooli-takse, ja õpetajatel tunne, et vanemad neid toetavad ning kõigi eesmärk on hea kool

ja tark laps, siis minu meelest on eesmärk täidetud.»

Ütle üks konkreetne tulemus, mida sa ootad märtsiks 2016!

Jaak-Albert: «Minu jaoks oleks see va-nematekogu tegutsema asumine.»

Liisa-Lota: «26. aprillil ehk avatud hoo-vide päeval on Kesklinna koolis kogukon-napäev. See võiks saada toredaks tavaks – koolipere ja kogukonna lõbusaks keva-diseks suursündmuseks, mida oodatakse juba kooliaasta alguses.

See võiks olla üritus, kus iga klassi pered pakuvad üheskoos midagi teistele ja saa-vad koos tegutsedes omavahel tuttavaks ning ülejäänud kogukond tuleb neile kül-la, naudib päeva ja saab kooliga tuttavaks.»

Maia: «Ootan ka väga vanematekogu reaalse töö algust sügisel 2015.»

Mis on sind üllatanud, suheldes «Tulu-kese» asjus kooliga seniselt tihedamalt?

Jaak-Albert: «Võib-olla see, et tegelikult polegi keeruline ja aeganõudev jõuda koo-litöötajatega isikliku suhtlustasandini. Ja tegelikult ka see, et väga paljud asjad koo-lis juba toimivad, lihtsalt info selle kohta ei jõua vanemateni – eks see ole seotud ka sellega, et kooli kodulehele teadete riputa-mine on passiivne.

Loodame, et tulevase vanemateko-gu liikmeil jätkub aktiivsust koolis toimu-va kohta infot aktiivsemalt ja vahetumalt edastada. Arusaadav, et kooli personal kõi-giga isikliku kontaktini ei jõua.»

Liisa-Lota: «Ma ei teadnud varem, kui toredaid ja hakkajaid lapsevanemaid Kesklinna koolis leidub, sest ma eriti ei tundnudki enne «Tulukest» teisi lapseva-nemaid. Selgus, et paljud mõtlevad täp-selt samamoodi nagu mina. Koosolekutel imestasin ka selle üle, kui väheseid õpe-tajaid ma nägupidi tunnen, kuigi nad on juba aastaid mu poega õpetanud. Hea ül-latus on see, et vanematekogu algatamine on läinud võrdlemisi hoogsalt ja sujuvalt ning et direktor, huvijuht ja teised kooli töötajad on väga toetavad.

Imestan, kuidas kogukonna kaasami-ne juba varem Kesklinna koolis teemaks ei ole tõusnud, sest Supilinnas elab küllaltki kaasatav rahvas. Ka Tartu linn paistab hoo-livat, et tema koolides puhuksid uuendus-te tuuled – Eesti koolipidajate-omavalit-suste seas ei ole see levinud suhtumine.»

Maia: «Kui vanematelt tuleb hea ja teos-tatav mõte, siis kool on olnud selle vastu-võtmiseks avatud. Meeldib ka see, et koolis on julged ja arukad lapsed, kes hea meele-ga osalevad aruteludel.»

Mis on lapsevanemal kasu vanemateko-gust, kui hoolekogus on nagunii vane-mate esindajad?

Jaak-Albert: «Hoolekogu eesmärk ei ole vanemate vahelise suhtluse suurendami-ne, aga meie tegutseme praegu selle nimel

küll. Hoolekogu on ka tunduvalt kitsapõh-jalisem, sest sinna ei kuulu iga klassi esin-dajaid. Seepärast ei jõuagi klassidesse ot-sest tagasisidet hoolekogu tegevuse kohta.

Plaanime nii, et vanematekogusse kuu-lub igast klassist üks vanem, kes suhtleb tihedalt oma klassi vanematega ja vahen-dab mõlematpidi infot. Vanematekogu saab tegeleda ka rohkemate algatustega kui hoolekogu, seda tänu liikmete arvu-le ja laiapõhjalisusele ning osalt sellele-gi, et vanematekogul ei ole õigusaktidest johtuvaid kohustusi, see kogu on palju va-bam. Vanematekogu saab ühtlasi olla hoo-lekogule ja kooli juhtkonnale väga oluline koostööpartner.»

Mida teie lapsed «Tulukese» tegevustest arvavad?

Jaak-Albert: «Saarast on küll näha, et ta ka süttib, kui näeb ja kuuleb, et isa tema kooli tegemiste vastu huvi tunneb.»

Liisa-Lota: «Joosep tundub olevat täit-sa rahul, et ema varasemast veidi rohkem tema kooliga tegeleb. Ja ta arvas, et oleks täitsa lahe koos klassikaaslaste ja nen-de vanematega kogukonnapäeval midagi korraldada.»

Maia: «Eks algul oli vanemal poisil väike hirm, miks ma nii tihti koolis käin ja õpe-tajatega kokku saan. Praegu tundub juba, et lapsed saavad aru, et kooli ja lapsevane-ma vahel ei pea olema Berliini müür, mil-lest ainult lapsed üle pääsevad.»

Mida soovitad teistele Kesklinna koo-li lapsevanematele kooliga suhtlemisel?

Jaak-Albert: «Alustage väiksemast rin-gist ja toredatest tegevustest: ühistest kok-kusaamistest juba 1. klassi sügisel, matka-dest, spordiõhtutest ja muust. Sageli on nii, et kui kooliga seoses tekib ideid ja et-

Maia Uusküla Erakogu

Jaak-Albert Metsoja Kristel Ressi foto

11Supilinna Tirin aprill 2015

tepanekuid, siis ei oska vanemad neid ku-hugi suunata. Vanematekogu võiks siin ai-data. Ennekõike tuleb oma klassi teiste lapsevanematega tuttavaks saada ja koos midagi ette võtta – see on väga hea pinnas nii kogukonna- ja turvatunde kui ka ühi-selt sünnitatud ideede jaoks.»

Liisa-Lota: «Klassikaaslaste, nende pe-rede ja klassijuhataja omavaheline tut-tavaks saamine võiks olla tõesti peaees-märk ning loodame, et kogukonnapäev aitab siin kaasa ka vanemate klasside pu-hul. Kellel on vähegi soovi meie kooli õpi-lastele midagi õpetada, tunnis või mõnel üritusel oma tööd tutvustada või koge-mustest rääkida, siis andku kindlasti vane-matekogule teada. Kool tahab lasteni tuua üha enam päriselu. Viige ennast kurssi tä-napäeva kooli püüdlustega, uurige näiteks riikliku õppekava üldosa ja Huvitava Koo-li blogi! Võib-olla on teie lapsel hästi are-nenud mõni anne, millest te ei teadnudki, et tänapäeva kool seda tähtsaks peab, siis kiitke last selle eest. Ja kiitke kindlasti ka õpetajat, kui olete tema tööga rahul – õpe-tajatel on vaja rohkem positiivseid kokku-puuteid lapsevanematega.»

Maia: «Nõustun Jaak-Alberti ja Liisa-Lo-taga – eelkõige on tähtis klassisisene tut-tavaks saamine. Samuti ei tasuks vaka all hoida häid mõtteid, mis kooliga seoses pähe tulevad.

Kesklinna koolis on juba praegu pal-ju asju väga hästi. Mind võlub kooli väik-sus, kodulähedus, huvitav hoone, mis jääb eluks ajaks meelde, sõbralik koolipe-re ... Üli-üliharva olen oma poegade suust hommikul kuulnud, et nad ei taha täna kooli minna.»

P.S. Vanematekogu liikmed on Kesklinna koolis plaanis esimest korda valida sügisel 2015. Kuni vanematekogu loomiseni juhib vanematekogu algatusrühma tööd Jaak-Albert Metsoja.

Kesklinna kooli direktor Kersti Vil-son: «Olen täheldanud lapsevane-mate aktiivsuse kasvu. Järjest rohkem pöördutakse kooli poole mitte ainult murede, vaid ka ettepanekutega.

Näiteks on vanemad soovitanud ko-dulehte info või mõne fotoga täienda-da. Samuti on ühendust võetud koo-liümbruse liikluskorralduse teemal, pakkudes oma abi.

Ma arvan, et see kõik võib olla seotud sellega, et kui osa vanemaid on juba hakanud koolis käima «Tulukese» tegevuste asjus, siis julgevad teisedki meiega tihedamalt suhelda.

Seni tundsin paratamatult eelkõige neid vanemaid, kelle lastel ei lähe koolis kõi-ge paremini. Olen mõne lapse puhul 9. klassi lõpuaktusel imestanud: «Kas see on tõesti tema ema – tunnen seda naist ju nägupidi ja me teretame tänaval. Aga ma ei teadnud, et ta on meie lapsevanem!»

Kohe pärast vanematekogu algatuskoosolekut käisime ka kooli töötajatega vane-matekogu tutvustusel. Eks ikka on algul neid õpetajaid, kes vaatavad eemalt. Nad vajavad aega harjumiseks ning paljud ei ole veel «Tulukesega» väga tihedalt seotud.

Lapsevanemad on ka õppetöö küsimustes alustanud kooliga senisest konstruk-tiivsemat koostööd – nad on leidnud teisi vanemaid, kel on sama probleem tea-tud õppeainega, ja koos on tuldud asja meiega arutama. Vanemad on omavahel võrdsel positsioonil ning saavad teineteist toetada. Kokkuvõttes kasvatab nende koostöö usaldust kooli vastu – teiste vanematega rääkides ei keskendu probleemi-ga lapsevanem mitte isiklikule murele, vaid koos otsitakse lahendust. Kool ei ole ei sisult ega vormilt enam sama, mis siis, kui nemad koolis käisid.

Me õpetame lapsi, mitte õppeaineid, ja kogu päeva, mitte ainult tundides. Mit-teformaalne õpe on seotud väärtuskasvatusega ja pädevuse arendamisega. Siin saavad vanemad palju kaasa aidata sellele, et lastel oleks koolis hea olla ja õppi-mine edeneks.

«Tulukese» suhtes olen lootusrikas. Ma ei arva, et hommepäev on kõik vanemad ühes rivis ja koolielus osalevad,

sest alati on ka kahtlejaid, kes vajavad aega või on teisel arvamusel. Kogukonnakooli projekt lähtub aga meie kooli ühest väärtustest, usaldusest.

Kuidas me üksteist usaldame, kui me tuttavad ei ole?»

Kesklinna kooli huvijuht Anne Kula-maa: «Olen tajunud pärast «Tulukese» algust suhtlemisel palju rohkem avatust. Rõõmu teeb see, et tunnivälised tege-vused lähevad vanematele väga korda ning lühikese ajaga on uskumatult palju reaalselt ära tehtud – väitlusklubi loomi-ne, kogukonnapäeva kavandamine.

Projekti alguses valdasid mind vas-takad tunded. Ühelt poolt põnevus ja huvi, teisalt kahtlused uue kogukon-nakultuuri loomisel. Varasema koostöökogemuse põhjal oli algatajaks pigem kool.

Nüüdseks on kõhklused kadunud, sest praegune suhtlus vanematega on mida-gi täiesti uut, põhinedes vanemate algatusel, rääkimata väikse aktiivrühma toetu-sest koolile ja innustamisest.

Eriti tore on see, et juba on suur hulk õpilasi, kes suhtuvad väga positiivselt loo-davasse vanematekogusse ning on üles näidanud valmisolekut panuse andmiseks nii mõttetalgutesse kui ka kogukonnapäeva.

Meie esmane kartus, et teismelised ei soovi koolis vanematega koos tegutseda, on osutunud põhjendamatuks. Näiteks vanemate algatatud väitlusklubis ei häiri 8. klassi poissi sugugi, et tema ema istub tagareas.

Kõige suuremaks plussiks pean keskendumist positiivsele, mis on vanemad toonud koolile lähemale. See omakorda annab lootust, et õpime rohkem üksteist usaldama ning paremini koostööd tegema ka probleemide lahendamisel.»

Liisa-Lota Kaivo Erakogu

Karin Läntsi foto

Erakogu

Mida arvab kool?

12 Supilinna Tirin aprill 2015

Meie saksa-eesti perele on Supi-linn mõistagi Suppenstadt. See võimaldab mistahes suhtlemi-sel sakslastega hakata kohe täp-semalt kirjeldama meie linna-osa omapära ja mitmekesisust. See, et me elame Erbsenstraẞe’l paneb neid täiendavalt muhelema. Kartuli täna-vast ei pea me enamasti rääkimagi.

Kuid mitte ainult selle kurioosumi pä-rast ei teinud me nelja aasta eest otsust ko-lida Supilinna. Tollal oli suureks tõmbe-numbriks Oa tänava ökopood, mida nüüd enam kahjuks pole. Lisaks igivanale Her-ne poele on nüüd juurde tekkinud Kiker-kohvik.

Mis meie arust veel puudub, on pagar. Alles koos Supilinna pagariga saaksime oma kaherahvuselise pere kommete koha-selt nädalavahetuse hommikutel nautida loodetavasti nii peenleiba kui Brötchen’eid, nii korpe kui Streuselkuchen’it.

Elama asumine vanasse puitmajja ei ol-nud võõras ega heidutav. Vastupidi, va-nas majas on alati võimalik midagi põne-vat avastada.

Sissekolimisel asusime remontima maja alumist korrust. Söögitoas ning köögis soovisime välja tuua laetalad, et ruumid saaksid avaramad. Lasime töö-meestel maha võtta talasid varjanud kipsplaadid ning nende toestuseks löö-dud ristlauad.

Kui ehituspraht hakkas garaažis juba kuhjuma, märkasime, et ristlauad ise on ku-nagi olnud mingi maja seinalauad ning et nende külge on jäänud ohtralt vanaaegset tapeeti. Tapeedikihte ettevaatlikult eemal-dades ava(sta)sime kiht-kihi haaval Eesti ajalugu. Igale omaaegsele uuenduskuurile oli eelnenud seinapinna ettevalmistamine ja katmine tollest ajast pärit ajalehega.

Sündmused Koreas

Ühe Rahva Hääle numbri vahendusel sai-me teada sündmustest Koreas. Pealki-ri andis vihje, et tegemist oli 1950. aasta-te alguse sõjaga. Kuid täpsema kinnituse fragmendi pärinemisest just 1951. aasta maikuust saime artikli kõrval asuvast TASSi uudisest, mis rääkis Theodor Körneri va-limisest Austria liidupresidendiks. See sündmus oli täpsemalt dateeritav.

Edasi teavitas ajalehetükikene Postime-hest meid «frankistide» lahinguedust His-paanias. Mõistsime kohe, et tegemist oli juba 1930. aastate teise poolega. Uudise kõrval oli veel teateid Tartu kirikukooride «harjutuspäewadest».

Natuke rohkem nuputamist vajas üks suurem tükk venekeelset ajalehte, kus anti teada «heaolu ministeeriumis» hiljaaegu aset leidnud «Panamast». Et Kesk-Amee-rika väikeriigi nimi tähendab vene keeles ülekantud tähenduses ka kelmust, tegime

selgeks sõnaraamatu abil. Et aga nimeta-tud riigiasutuse puhul ei olnud tegemist sugugi Eesti Vabariigiga selgus siis, kui vaa-tasime kõrvalseisvat teadet riigipea Alberts Kviesise visiidist Berliini ja Pariisi. Selgus, et meie ristlaudade vahele oli sattunud tükike koguni Riia venekeelsest ajalehest Сегодня, mida meie kunagine majaomanik oli ilmselt 1930. aastatel lugenud.

Vaikselt hakkas terendama ettekuju-tus Supilinna paljurahvuselisest elust, mis meile mõistagi vaid rõõmu tegi.

Gooti kirjad

Seda kinnitas neljas ajalehefragment, mis seekord tuli välja heleroosa tapee-di alt ning kandis gooti kirjas pealkirju nagu «𝔖𝔶𝔪𝔭𝔥𝔬𝔫𝔦𝔢𝔨𝔬𝔫𝔷𝔢𝔯𝔱 𝔦𝔪 𝔚𝔞𝔫𝔢𝔪𝔲𝔦𝔫𝔢» või «𝔒𝔩𝔶𝔪𝔭𝔦𝔰𝔠𝔥𝔢 𝔖𝔭𝔦𝔢𝔩𝔢». Kuna meie peres polnud niisugust kirjapilti kuigi raske de-šifreerida, tekkis maagiline tunne, et va-hest me polegi esimene saksa-eesti pere, kes selles majas elanud on.

Pealegi seisab Tartu arhitektuuriarhii-vis kirje, et kõige esimene kinnistuomanik meie maja mail (aastast 1814) olla olnud üks Christian Joseph.

Igatahes nüüdsest tudeerisime põhjali-kult Dorpater Zeitungi 1928. aasta augus-tikuu uudiseid Jaan Tõnnissoni naasmi-sest puhkuselt Arensburgis ning toimetaja üleskutseid tellida igasse baltisaksa perre

Ajalooga Suppenstadt ehk mida ristlauad jutustavad

Venekeelses ajalehes antakse teada «heaolu ministeeriumis» aset leidnud Panama-tegemisest. Üleval Dorpater Zeitungi 1928. aasta number.

13Supilinna Tirin aprill 2015

Supilinlased armastavad loo-mi. Kõige arvukamalt on nel-jajalgsete sõprade seas kasse ja koeri. Mõnikord tekitavad nad aga muresid ja probleeme.

Kodust plehku pannud kassid või koe-rad teevad pahandust ja ehmatavad inimesi, võivad tänaval auto alla jääda või endast suurema looma hammaste vahele sattuda.

Nii Supilinna Facebooki lehel kui listis on aeg-ajalt lugeda diskussioone kassi-de ja koerte pidamisest. Ühed ei näe mi-dagi halba selles, et kassid ja koerad va-balt ringi jooksevad. Teised on vastu.

Vabapidamise pooldajad esitavad sa-geli argumendi, et Supilinnas on koerad ja kassid end alati vabalt tundnud. Kas-side kohta peab see tõde ilmselt paika, nemad ongi omapäi kõndijad, ja mit-te ainult Supilinnas. Koerte kohta seda paraku öelda ei saa, nende elu oli enne nõukogude aja saabumist üsna rangelt seadustega reglementeeritud.

Järgnev ülevaade on ajendatud uu-dishimust, kas tõesti jooksid koerad va-nasti vabalt ringi või millega pidi inime-ne arvestama, kui ta endale koera võttis.

Varased teated arhiivist

Näiteks 1785. aastal kaevati linna ko-mandandile, et mõned linnaelanikud lasevad päeval oma suuri koeri vabalt ringi joosta. Koerad ründasid ja ehma-tasid möödakäijad ja möödasõitjaid. Komandandi ja magistraadi korraldu-sega kohustati koeri päeval ketis pida-ma, vabalt ringi joosta võisid nad öiti oma hoovis. Käsu vastu eksijaid ootas trahv.

Aasta hiljem tuli komandandil ja magistraadil koerapidajaid uuesti kor-rale kutsuda, vabalt ringi jooksvad koerad lubati hukata.

Alates 1. jaanuarist 1897 kehtesta-ti Tartus koeramaks. Koera pealt tuli maksta aastas kaks rubla linnakassas-se. Maksust vabastati kutsikad, jahi- ja ketikoerad, diplomaatiliste isikute, Tar-tu ülikoolis ja veterinaarinstituudis me-ditsiinilisteks eksperimentideks kasu-tatavad, sõjaväe käsutuses olevad ning linnas ajutiselt viibivate isikute koerad.

Koera võtmisest tuli 14 päeva jook-sul linnavalitsusele teatada. Aasta kahe esimese kuu andmete põhjal koostati maksualuste koerte nimekiri, kuhu kan-ti koeraomaniku nimi ja aadress, koe-ra nimi, tõug või erilised tundemärgid.

Maks tuli linnakassasse tasuda ajavahe-mikul 1. märtsist kuni 31. maini. Teisel poolaastal koera võtnud pidid maksma pool summast. Maksu tasumist kontrol-lisid linnavalitsuse ametnikud.

1897. aasta andmete põhjal kuulus Supilinnas maksu alla umbes 40 koera, enamus koerapidajaid elas Tähtvere ja Kroonuaia tänaval. Kogu linnas oli tol aastal 1436 maksualust koera.

Koeramaksust polnud pääsu ka 1918. aasta saksa okupatsiooni ajal, siis oli taks 30 marka aastas, vabastati sõja-väe käsutuses olnud koerad.

1920. aastal täiendas Tartu linnavo-likogu tsaariaegset koeramaksu mää-rust nõudega, et igal koeral peab olema kaelas maksu tasumist tõendav plekist number. Maksu suurus oli aastate kau-pa erinev, näiteks 1935. aastal oli see 10, 1937. aastal 3 krooni aastas. Maksust olid vabastatud tarbekoerad ehk hoovi-koerad tingimusel, et nad on ketis.

1939. aastal kuulus Tartus maksusta-misele 700 koera.

1934. aastal kehtestati koerte regist-reerimise ja maksustamise seadus, mil-le alusel kuulusid registreerimisele kõik Eesti Vabariigi piirides peetavad koerad, välja arvatud koerad Saaremaal, Hiiu-maal ja teistel meresaartel, mis asusid mandrist kaugemal kui 3 kilomeetrit.

Aeg-ajalt puhkenud marutaudipu-hangud tõid koertele ja nende oma-nikele täiendavaid piiranguid, koerte-le kehtestati suukorvi kandmise nõue. Suukorvita koerad püüti kinni ning kui omanik kolme päeva jooksul oma lem-mikule järele ei tulnud, koer hukati. Vahepeal keelati koeri ka keti otsas ja suukorvistatult tänavale tuua.

Reeglid peaaegu samad

Kuigi koeramaksu tänapäeval maksma ei pea, kehtivad lemmikute pidamisel ka nüüd enam-vähem samad põhimõtted.

Loom tuleb registreerida ja kanda hoolt, et ta hulkuma ei pääseks ja kaas-kodanikke ei häiriks. Vanu dokumente lugedes tundub, et tänapäeval on järele-valve reeglite täitmise üle isegi leebem.

Kindlasti ei ole iga Supilinna vahel vabalt uitav kass või koer ohtlik, tavali-selt ajavad nad lihtsalt omi asju. Inime-sed tunnevad oma naabruskonna nel-jajalgseid koonu- ja käppapidi, eksinud loomad püütakse koju tagasi aidata. Loodetavasti jääb see nii ka edaspidi.

Lea Teedema

kodu- ja noorsoo ajakirja Herdflammen. Ajalehes kajastatud «Kirchliche Nachrich-ten» jäid aga kahjuks lugemata, kuna just seal oli ajalehe fragment rebenenud.

Jumalaga, pruudid

Ent sellega meie ajaloo seiklused ei lõppe-nud. Ühe kõige õrnema tapeeditüki alt tuli välja taas ajaleht Postimees. Seekord tähis-tas pikem ülevaateartikkel saja aasta möö-dumist Borodino lahingust. Tegu oli niisiis ajakirjandusliku leiuga iseseisvuseelsest ajast, aastast 1912.

Seejärel pöörasime veelgi hoolikamalt tähelepanu järgijäänud ristlaua jupikes-tele. Lõpuks õnnestus kokku korjata õige mitu kildu, mille põhjal võis teada saada, et «puutööliste töö- ja palgaolud» olid va-rasemate aastatega võrreldes väga head (palka võis saada 5 kuni 12 rubla nädalas) ning et Pihkwa uulitsal oli «ära üürida» ho-buse tall.

Kõige armsam oli Johannes Jaasi teada-anne: «Jurjewist ära sõites, jätan oma su-gulased, sõbrad ja pruudid jumalaga.»

Jääme lootma, et meie ei pea sellist kuu-lutust niipea koostama!

Vello, Eva-Clarita ja Jakob Pettai

Postimehe ülevaateartikkel (paremal) tähistab saja aasta möödumist Borodino lahingust.

Cave canem ehk koerapidamise reeglitest vanasti

14 Supilinna Tirin aprill 2015

Aastatel 1926–1935 tegutses Piiri tänav 16 krundil koerte varju-paik. Selle asutaja ja ülalpida-ja Julie Mieler oli innukas looma-kaitsja ja loomakaitse seltsi liige.

Innukus arenes ajapikku aga fanatismiks, mis viis vastuoludeni loomakaitsjatega ja seltsist lahkumiseni ning suurte võlgade ja vanematekodu kaotuseni. Lõpuks tuli Ju-lie Mieleril loobuda ka koertest.

1905. aastal ostis iluaednik Joosep Mie-ler Piiri tänavale krundi ja ehitas sinna maja. Ta oli jõukas mees ja võimaldas oma lastele hea hariduse.

Tütar Marie asus 1908. aastal elama Ameerikasse.

Tütar Julie lõpetas Alfred Grassi tütar-lastegümnaasiumi, valdas saksa, vene ja prantsuse keelt, sooritas 1913. aastal Moskvas koduõpetaja eksami ning lõpetas Moskva Kunstiteatri kooli. Pärast Eestisse naasmist õpetas ta Tartu algkoolides saksa keelt ning mõnda aega ka Tartu Õpetajate Seminaris ilulugemist.

Joosep Mieleri pojast Augustist sai tun-nustatud geograaf ja Tartu Ülikooli õppe-jõud.

Pärast vanemate surma pärisid Piiri 16 maja ja krundi lapsed, majja jäid kahekesi elama õde ja vend Julie ja August.

Koerte päästja

1926. aastal üritas Julie Mieler päästa huk-kamisest linnast kinni püütud hulkuvaid koeri. Neile, kellele ta uut peremeest leida ei suutnud, otsustas ta kodu pakkuda oma Piiri tänava majas.

Koerte ülalpidamiseks hakkas kuluma kogu ta teenistus. Teda aitas vend August ning toetasid sõbrad ja tuttavad. Ajapikku koerte hulk suurenes ning 1930. aastal oli neid juba 22.

Koerte varjupaik ei olnud mitte kõigile naabritele meeltmööda. Tartu-Valga pre-fektile saadetud paljude allkirjadega kae-bekirjas paluti Mieleril sedavõrd suur koe-rapidamine ära keelata. Kaebajate sõnul jooksid koerad aias vabalt ringi ning hau-kusid ja ulgusid ööpäevaringselt. Kurde-ti ka igale poole leviva koerte väljaheide-te haisu üle.

Asja uurima asunud I jaoskonna kord-nik kuulas kõigepealt üle Julie Mieleri, kes kaebused otsustavalt ümber lükkas. Tema sõnul ümbritses maja kõrge plank-aed, hoovi värav oli alati lukus ning koe-rad jooksid aias jaokaupa. Õhtul kell 8 olid kõik tagasi tubades. Koerte väljaheited

Julie Mieleri koerte varjupaiga tõus ja langus

maeti iga päev aeda ning mingit haisu ei saavat tekkida.

Kõva argument oli see, et kaebusele ei olnud alla kirjutanud lähima ümbruskon-na elanikud. Ning teine osa allakirjutanuid elas nii kaugel, et nende rahu rikkumisest ei saanud juttugi olla.

Kordnik asus valikuliselt allkirja andnud inimesi üle kuulama.

Lähinaabrid olid enamuses leplikud, hai-su ja lärmi üle kurtsid üksikud. Kaugema-test naabritest palus osa oma allkirja tühis-tada, sest neilt olevat see välja meelitatud.

Kordniku koostatud teatises nenditi lõ-puks, et Piiri tänav 16 majas erilist mus-tust ei ole, tänavale haisu ei levi ning suurt koerte haukumist ei ole samuti kuulda. Kohus tegi 29. oktoobril 1930. aastal otsu-se süüteo puudumise ja kohtuasja lõpeta-mise kohta.

Esimesed tõelised tagasilöögid taba-sid varjupaika 1932. aastal. Suvel vigastas August Mieler aias töötades jalga, sai haa-va läinud mustusest veremürgituse ja suri.

Pärast venna surma sattus õde tõsistesse raskustesse.

50-pealiseks kasvanud koertekoloonia nõudis koeramaksu maksmiseks ja koerte toitmiseks suuri väljaminekuid ning ühe inimese sissetulekutest ei piisanud kuida-gi. Tuli teha võlgu.

Võlad, võlad

1935. aastaks kasvasid võlad üle pea ning võlgade katteks tuli ära müüa vanematelt päritud maja.

Selle ostis 5400 krooniga Julie Mieleri võlgu taganud peretuttav Maximilian Bre-sovsky. Ta tegi majas remondi ja andis seal endisele omanikule korteri koos köögi-ga üürile. Korteris keelas ta koeri pidada, kuid Julie Mieler sellest ei hoolinud. Küm-mekond koera muutsid elamise kiiresti ka-sutuskõlbmatuks.

1936. aasta mais tõsteti Julie Mieler kor-terist välja ning temalt mõisteti välja ka re-

Julie Mieleri koerte oksjon 14. juulil 1938. aastal.

Ajaloo - arhiivi foto

15Supilinna Tirin aprill 2015

Kassi otsimine pole naljaasi. Ei saa ju võtta suvalist looma, peab tekkima tunne, nagu naise või siis tsikli vastu.

Käisime Aliisiga päris mitut vaatamas, enne kui toimus kohtumine temaga. Miski nagu ütles, et just selle kassi peak-sime kaasa võtma.

Juba esimesel õhtul ronis kass mul-le kõhu peale magama, just nagu teaks, kuidas asjad käivad. Ise oli alles paar kuud ilmavalgust näinud. See komme on tal säilinud tänaseni ning vahel tundub, et ta teab minust pareminigi, millal on vaja magama minna.

Hommikuti on sama lugu. Kuida-gi saab ta aru, et aktiivne magamine on lõppenud ning siis on ta jälle mu kõhu peal ja aitab ärgata. Ega ta ööseks ka ku-hugi kaugele ära lähe, magame koos, ta lihtsalt otsib endale voodis sobiva koha.

Alguses oli Vaska ilma nimeta ja me olime juba leppinud, et nimeta ta jääb-ki. Siis läksime Vanemuisesse vaatama «Vladimiri väljakut». Seal oli stseen, kus Lembit Eelmäe ja Herta Elviste kehasta-tavad karakterid rääkisid omavahel, kui-das nad lähevad maale elama, rajavad sinna ilusa aia ja võtavad kassi Vaska.

Seepeale vaatasime Aliisiga teineteise-le otsa ja oligi selge, et meie kass oli en-dale nime saanud.

Pärast seda on tal nimedega eriti hästi läinud. Olen talle pannud üle 70 hüüdni-me – mingil hetkel hakkasime neid üles kirjutama. Märkimisväärsemad on ehk Kallistükk, Maastik, Maastur, Vasikas, Tainapea, Tohmanidze, Loomik ja Trii-ger. Kõik on omaks võetud.

Esimesed pool aastat käis ta meie mõ-lemaga kempsus kaasas. Üritas alati oma kasti midagi teha. Seda isegi siis, kui pe-remehel oli kõht lahti ja kui tal tuli öö

jooksul kümme korda kempsus käia. Siis oli näha, kui väga üritab kass kasti mis-kit pingutada, kuigi miskit enam ei tule.

Kui kast on must, siis ta seal ei käi, vaid kuseb vannitoa trappi. Seda ei ole talle keegi õpetanud, ise teab.

Majas on tal sõbrad, kelle juures ta ise käib, kui koridori pääseb. Hüppab ukse-lingile ja küsib tuppa. Kui uks ei ole lu-kus, siis teeb ise lahti. Koeri ei karda, aga kui nad hauguvad, siis see paistab teda häirivat. Naabri hundikoeral jalutab kõhu alt läbi, ei mingit aukartust. Koer ise on küll seejuures kohmetu.

Vaska on meil kolmanda korruse ak-nal kõõludes püüdnud kinni kaks möö-dalennanud nahkhiirt. Ilmselt nende samade küttimiste käigus on ta ka paar korda aknast alla kukkunud – mis teha, hiirtega on ju vaja arveid klaarida.

Külmkapist võtab ta endale ise süüa. Teeb käpaga külmkapi ukse lahti ja võtab sealt välja temale ostetud toidu (värske kala, kanatiivad, sealihaguljašš või muud sellist). Kahjuks külmkapi ust ta kinni ei pane ja pererahvale kapist õlut ei too. Seda pole me suutnud ka õpetada.

Usaldus on meil täielik. Kui ta on roni-nud kuhugi kõrgele ja jääb seal allasaa-misega natuke hätta, siis võin talle käed ulatada. Vaska ronib käte peale ja laseb ennast alla tõsta.

Viie aasta vanuselt hakkas Vaska maast inimestele selga hüppama. Väga kiiresti sai ta õnneks aru, et seda tohib teha üks-nes siis, kui inimesel on seljas paksud rii-ded, millest tema küüned läbi ei ulatu.

Käime ja teeme kõike koos, igal pool on ta ninapidi juures ja aitab oma kohal-olekuga – nii on lihtsam! Ka seda jutukest aitab ta kirjutada, kuidas siis muidu.

Kass on tõeline sõber. Oma lõputu hea-dusega muudab ta ka meid paremaks.

Mati Pille

Julie Mieleri koerte varjupaiga tõus ja langus mondikulud. Koerte tarbeks oli ta 1935. aastal maad rentinud Ropka vallas ning lasknud neile sinna ka maja ehitada.

Kuuldused Julie Mieleri eluviisidest ja raskustest jõudsid tema New Yorgis elanud õeni, kes pöördus kohtu poole Julie pilla-jaks tunnistamiseks ning talle vara valitse-mises hooldaja määramiseks.

Kohtus kuulati üle nii Julie Mieler kui tunnistajad, nende hulgas oli ka kirjanik Gustav Suits.

Kohtualuse väitel oli ta võlakohustusi täpselt täitnud ja veksleid ka välja lunas-tanud. Ta väitis oma aastase sissetuleku olevat umbes 24 000 senti, millest koer-te ülalpidamiseks kulus 15 000. Ta palus end mitte raiskajaks tunnistada. Tunnista-jate sõnul oli Julie Mieler praktiline inime-ne, kes enda peale kulutas vähe, kes oli küll makseraskustes, kuid proovis võlgu siiski korralikult tasuda.

Kohus ei tunnistanud Julie Mielerit pil-lajaks. Ometi probleemid süvenesid.

Varjupaiga lõpp

1938. aastaks oli kunagisest suurest koer-tekolooniast järele jäänud 13 nälginud looma, lisaks 6 kutsikat. Loomakaitse selts sai murelikelt kodanikelt kaebusi, et Julie Mieler näljutab ja piinab koeri.

Lõplikuks ajendiks koertekoloonia lik-videerimisel sai tasumata koeramaksust tekkinud 200-kroonine võlg. Linnavalitsus pani võla kättesaamiseks koerad oksjonile, alghinnaks 1,30 krooni. Koerad ostis 1,35 krooni eest loomakaitse ühingu inspektor Lange.

Sellega oli Julie Mieleri 12 aasta pikkusel koerapidamisel lõpp. Tema enda sõnutsi oli ta nende aastate jooksul koerte peale kulutanud ligi 50 000 krooni.

Lea Teedema

Piiri tänav 16 tänapäeval.Kristjan Teedema foto

Vaska on oma peremehe tõe-line sõber, kel-lega ta teeb kõike koos.

Kristjan Teedema foto

Minu Maastur

16 Supilinna Tirin aprill 2015

1943. ja 1944. aastal käisin koos vanema vennaga lasteaias prae-guses katoliku kooli majas. Sinna viis ja sealt tõi meid vanaema.

Tollal ei olnud Tähtvere tänava ja pargi va-hel ühendust, treppide kohal oli poeoma-nik Nursi aed. Tee lasteaeda kulges piki Tähtvere tänavat ja siis Jakobi mäest üles.

Mällu on sööbinud mäest üles ronivad saksa sõjaväetehnika kolonnid, neid oli poistel väga põnev vaadata. Tolles laste-aias käisid Supilinna ja Tähtvere lapsed, mõned olid kaugemalt ka. Sellest majast meenub üks jõuluaeg, kui ruumid olid nii seatud, et sai ringi käia ja koos jõuluvana-ga rongi mängida.

Pärast sõda käisin Taara puiestee laste-aias, sinna sai põhiliselt sama teed pidi, aga Kassitoome oru kaudu.

Kuues keskkool ehk seeru

Tarkust taga nõudma hakkasin Näituse tä-navas 6. keskkoolis, mis tollal oli poiste-kool. Koolitee käis ikka üle Kassitoome, sest Marja tänava treppe ei olnud ka siis veel. Minu algklassides käimise ajal oli praeguse Kesklinna kooli kõrval kahekord-ses puumajas vene kool. Põhiline punt sin-nakäijatest tuli üle Toome raudteejaama kandist. Toomel trehvati eesti poistega ja seal leidsid aset kõvad kakelused.

Mina olin veel väike poiss ja kartsin, va-hel ei julenudki üle Toome koju minna, vaid läksin suure ringiga läbi kesklinna.

Meie koolil oli kaks maja, kahekordne puuhoone Näituse-Tööstuse nurgal ja en-dine Rostovtsevi eraülikoolile kuulunud kolmekordne kivihoone. Puumaja põles hiljem maha.

Koolis tuli käia kahes vahetuses. Kooli valik oli tollal suva, ei olnud mingit «rajoni-seerimist». Osa poisse käis «treffneris», osa «seerus». Viimane nimi tuli 6. keskkooli di-

rektori Jaak Seeru nimest. Ta oli väheldast kasvu, halli pea ja sileda soenguga, ala-ti ülikonnas, lips ees ja lakk-kingad jalas – ühesõnaga härrasmehe musternäidis. Poi-sid kartsid teda, aga veel rohkem austasid.

1949. ja 1950. aastal tegutses koolis min-gi salaorganisatsioon. Olin siis algklas-sides ja täpsemalt ei mäleta. Küüditami-se ajal kadus koolist palju poisse, direktor Seeru pidi samuti lahkuma. Tema asemele tuli Kaarel Kotsar, kellest hiljem sai Tartu linna RSN Täitevkomitee esimees.

Õpetajatest on meelde jäänud loodus-looõpetaja Kustas Põldmaa, algklassiõpe-tajad Tiit, Kull ja Rästas, saksa keele õpeta-ja ja kõva maletaja Kibbermann, koorijuht ja muusik Sulev Kald, matemaatikaõpetaja Lehis, füüsikaõpetaja Martma, õppealaju-hataja Willem Ehrglis.

Kooli ajal tegime loomulikult koerustük-ke, tagantjärele mõeldes olid mõned neist lausa eluohtlikud. Koolimajade vastas üle õue olid endise haigla varemed, punastest tellistest korpus. Seal sai mööda poollagu-nenud treppe ronida. Tegime ka hullemaid tempe. Koos pinginaaber Paul Holzsmid-ti ja klassivenna Mihkel Väravaga läksime enne tundide algust varemete juurde «töö-le». Uuristasime alt müüre õõnsamaks, läksime siis kaugemale ning pildusime ee-malt kividega neid tühje kohti. Lõpuks va-rises osa kõrgest seinast kokku.

Hiljem tõmmati varemed traktoriga maha. See tõmbamine toimus tundide ajal ja saime seda aknast vaadata.

Sõjapaos

1944. aastal, kui rinne hakkas taas lähene-ma, kolis ema koos lastega (mina, vend ja õde) maale sugulaste juurde. Isa jäi linna tööle ja tema ema jäi koduhoidjaks. Meie sugulased, isapoolse vanaema õe- ja ven-na pered elasid linna lähedal Kurepalus, Mõraoja lähedal.

Olin tollal viie-aastane. Märtsi algul tuli

meile järele vanaema noorem vend Eedi hobuse ja reega. Paks lumi oli maas ja päi-ke säras. Kurepalus oli lastel lusti palju, kuid suve lõpul jõudis sõda ka sinna. Lapse mällu jäid päeva ajal selges taevas saksa ja vene lennukite vahel toimunud õhulahin-gud. Kurepalu metsa äärest oli näha Tar-tu põlemise suitsu. Lahingute lähenedes tuli tallu saksa väeosa. Talus oli suur saal, kus mehed end sisse seadsid. Ümber maja olid kõikjal nende autod, ojapervele kaeva-ti kaevikud, õuele tehti pommivarjend.

Sõjaväe autodes oli muude asjade seas toidukraami, ka magusat (tropsikomme). Käisime seal vennaga salaja näksimas ja jäi-me vahele. Meie karistamise asemel andsid sakslased meile maiust hoopis juurde.

Kui sakslased külast lahkusid, pandi pal-ju talusid põlema ja paljud purustati. Ini-mesi aeti pakku, ka meie pidime mõne aja olema Sillaotsa koolimajas.

Siis tulid venelased sisse. Marssisid piki külavaheteed, räbaldunud mundrid ja va-tijoped seljas. Üks punt pööras meie tallu sisse. Hetkel olid majas ka isa ja onu Eedi poeg Hans. Neil olid jalas saksa sõjaväe saapad, need olid nad saanud linnas tööl käies. Venelased arvasid, et isa ja onu Hans on sõjaväelased, mehed võeti püsside va-hele ja viidi oja äärde mahalaskmisele.

Onu Eedi, kes oli I maailmasõjas ratsa-väelane, otsis kuskilt mingi püssi, et ma-halaskjaid tulistada. Mahalaskjate kamp oli aga juba oja äärde jõudnud. Samal ajal tuli teiselt poolt teine kamp vene sõdu-reid. Nemad küsisid mahalaskmisele vii-dud meestelt, kas talus kärakat on. Ohvrid teadsid, et on.

Siis pöörati ots ringi ja tuldi kõik koos tallu tagasi. Onu Eedi oskas vene keelt ja koos temaga hakkasid venelased jooma. Nii et tänu puskarile jäid isa ja Hans ellu.

Varsti saime linna tagasi. Tänu vana-emale oli korter puutumata, kuid õuepeal-ne pesuköök oli lagastatud ja reostatud.

Ain Silm

See lugu on ajast, mil Ema-jõel seilasid aurulaevad.Lepiku tänaval elas siis poiss Arthur, kel-le ainuke soov oli saada laevajuhiks. Su-viti vabadel päevadel võis seda noorukit kohata Emajõe kaldal. Kui jõgepidi mõni aurulaev mööda popsutas, siis Arthur elavnes ning saatis seda laeva silmadega seni, kuni aurik käänaku taha kadus.

1925. aastal lõpetas Arthur Birk küpse

Meenutusi poisipõlvest ja sõjapaos olemisest

Ühe aurulaeva lugu noore mehena Käsmu Merekooli, ligisõidu tüürimehe kutsetunnistus taskus. Naases Tartusse ja hakkas vedurlaeval tööle algul tüürimehe abina ning peagi tüürimehena.

Lepiku tänava poisi unistus oli täitunud.1930. aasta kevadel edutati Arthur Birk

reisilaeva Laine kapteniks.Laine oli poollameda põhja ja kahe

sõukruviga laev, millel oli 44 reisija jaoks kaks salongi: üks vööris, teine ahtriosas. Meeskond koosnes viiest inimesest – kap-tenist, mehaanikust, kütjast, kassiirist ja madrusest.

Laev teenindas reisijaid Tartu-Kastre-Tartu liinil.

Vene okupatsiooni alguses sai laeva uueks nimeks V. Kingissepp. Paaris kuu-päevadel hakkas see sõitma Tartu ja Praa-ga ning paaritutel kuupäevadel Tartu ja Lääniste vahel. 1958. aastal lõigati auru-laev vanarauaks.

Arthur Birgist ma kahjuks midagi ena-mat ei tea. Teda tundis minu äi noores eas, kui ta Tartus elas. Kui kadunud äi tuli ela-ma Tallinna, katkes vist ka side Arthuriga.

Aga loo tuletasid meelde need fotod lae-vast. Laeva pardal on inimesi ja võib-olla on ka Arthur nende seas…

Raivo Kullam

17Supilinna Tirin aprill 2015

Kolisin Supilinna eelmise aas-ta augustis. Ei kulunud pal-ju aega, kui ma hakkasin elu nautima selles Tartu piir-konnas, kus inimesed ehi-tavad üles oma maailma.

Olin korduvalt jalutanud mööda Supilin-na tänavaid ka enne siia kolimist, näiteks kui olin teel lauluväljakule. Elan Eestis juba alates 2011. aastast.

Aga just Supilinnas olin tajunud seda erilist keskkonda ning nurkadetagust õhustikku... Siiski ei suutnud ma aru saa-da, mis see eriline täpselt on. Mitte enne, kui ise selle osaks sain.

Esimestel päevadel, kui tutvusin kit-saste tänavate, ebaharilikult riides ini-meste ning puumajadega, panin tähe-le, et Supilinna inimesed väärtustavad kunsti ja muusikat. Seda kogesin ka, kui vaatasin lastefilmi tegemist Tähtvere tä-naval.

Ma polnud kunagi varem elanud puu-majas. Ammugi polnud mul olnud ahju, mida tuleb kütta puudega. Aga selline kogemus pani mind tundma end vaba ja puhanuna.

Igal hommikul, kui lähen kesklin-na, tervitavad mind kassid. Üks neist on must – ma kutsun teda Pisoks (kassipoeg gruusia keeles).

Ja teine on hall – teda ma kutsun Olive-riks (lihtsalt sel põhjusel, et ma olen en-dale alati selle nimega kassi soovinud).

Kassid paluvad mind alati, et ma neid nende majadesse sisse laseksin, aga ma arvan, et mul pole selleks õigust. Ja ma pean neile pettumuse valmistama, tervi-tades neid vastu nende jaoks võõras kee-les.

Oma teel kohtun ma alati ka ühe vana-papiga. Ta tõuseb üsna vara ning jalutab oma maja ees. Me vahetame omavahel alati «Tere-tere!», kuigi me pole kunagi korralikult rääkinudki.

20. augustil, Eesti taasiseseisvumis-päeval, vaatasin ma aknast välja ning nä-gin peaaegu igal majal Tähtvere tänaval rippumas Eesti lippu.

Ma jooksin meie ühiskasutatavasse wc-sse, kus hoitakse meie maja suurt lip-pu, haarasin sealt selle ning panin välja nagu kõik naabrid. Ma tõesti tundsin, et olen osa sellest erilisest kogukonnast.

Keelebarjääri tõttu pole mul kahjuks olnud väga palju suhtlemist naabrite ning teiste Supilinna elanikega. Oleksin palju õnnelikum, kui mul oleks võimalik kogukonna üritustest osa võtta.

Alexander ChanadiriTõlkinud Kristiina Praakli

Mis Supilinnas rõõmu teeb?

Lexo elu Supilinnas

Grusiini Alexandrit kutsuvad ta sõbrad Lexoks. Ta on saanud Tartus magistri-kraadi Euroopa Liidu ja Venemaa uu-ringute alal ning töötab praegu ülikooli turundusosakonnas.

Erakogu foto

Seesama laev uue nimega nõuka-ajal.Erakogu fotod

Poollameda põhja ja kahe sõukruviga laev, millel oli ruumi 44 reisija jaoks.

Margit Veromann: «On armas, et kõike pole jõutud veel uueks teha. Mulle kanges-ti meeldivad need viltuvajunud plankaiad ning mõned maalilised vaated hoovidesse, mis võib-olla sealsete elanike jaoks polegi nii maalilised.

Vahvaid uusi ja ühtmoodi keni uusi maju ja euroõuesid on igas maailma nurgas. Aga ei ole selliseid pilkupüüdvaid ja unistama panevaid detaile nagu siin. Väga armsad on Herne tänava toredad aknaväljapane-kud – mänguasjad, nukud, vanaaja lilled. Elanikud ei hoia ainult enda tarbeks seda, mis neile meeldib, vaid jagavad teistega.

On hea tunne vaadata, kui renoveerimi-sega pole liiale mindud, kui alles on jää-nud krobeline laudis, natuke viltune uks ja sein, pisut roostes ehisdetail. Tore on, kui õuedes kasvavad vana aja lilled. Veelgi to-redam, kui on peenramaa. Rõõmustab see, et keegi peab kanu, et on veel loomi ning et vaatamata võitlusele sirtsutavate kassi-dega neid ikka peetakse.

Hea meel on kohata eakaid elanikke ja rõõmustada, et nad on elu ja tervise juu-res. Rõõm on kohata muidugi kõiki inime-si – nii noori kui vanu, sest paljuke see tä-napäeva inimene üldse jalgsi käib.»

Kristiina Praakli: «Minule valmistab sii-rast rõõmu Kartuli tänava kuke kiremine. See on midagi nii ehedat, meie oma päe-vakuulutaja!

Kevadsuvise õhtu kella kuuene päike, mis paneb ühe Kroonuaia tänava hoovi-maja päikese käes särama. Justkui oleks Itaaliasse sattunud.

Ja suvised päikeseloojangud Herne tä-nava lõpus – hunnitu vaade Herne poe eest kuhugi sinna spordipargi suunas.

Kristeli päevalilled ka, mis augustis ja septembris ennast mõnusalt päikese poo-le keeravad. Ja eriti valmistab rõõmu see, et meil on veel väga vähe suviseid muru-niitjaid.»

18 Supilinna Tirin aprill 2015

Head on kohvik, film ja raamatPlussid

+ Supilinna uue üldplaneeringu kehtestamine+ Filmi «Supilinna Salaselts» võtted Supilinnas+ Supilinna piiritähiste uuendamine+ Supilinna seltsi taaskandmine tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ni-

mekirja+ Kikerkohviku avamine Väike-Emajõe tänavas ning kohvikus korraldatavad kultuuri-

üritused, töötoad ja muu+ Mika Keräneni kuuenda Supilinna-teemalise lastekrimka «Kuldne Lurich» ilmumine+ Olev Remsu raamatu «Supilinna armastajad II» ilmumine+ Kesklinna kooliga koos läbi viidav kogukonnaprojekt «Tuluke»+ Kuivenduspumpla ehitamine ja kuivendustorustiku paigaldamisega alustamine+ Kaasava eelarve konkursil Marja tänava trepile tähelepanu tõmbamine+ Kalastusinfo lisamine Emajõe äärde+ Kergliiklustee avamine Herne tänavas+ Herne tänavale vahva tänavaraamatukogu tekkimine

Miinused

- Autode hulga kasvamine ja pidev kiiruseületamine- Kartuli tänava ebaõnnestunud ümberehitamine, sealhulgas tee liiga laiaks ehitami-

ne, mis soodustab kiiruse ületamist- Viimaste tänavapuude mahavõtmine ilma uusi asemele istutamata- Õlletehase uued pütid, mis varjavad Meloni tänavalt vaadet tehase tornile

Anetta Lilles: «Rõõmustavad lahked inimesed, kes Supilinnas vastu tulles naeratavad. Vahva on ka endamisi jär-ge pidada, milline kass millist territoo-riumi «omab» ja kuidas need vahetu-vad. Hea lõhn kevadeti ning konna- ja ööbikulaul!»

Mari-Ann Remmel: «Pärast hiljuti-si elamusi vanade fotode vallas ei väsi ma rõõmustamast selle üle, et nii pal-ju vanu maju on veel alles ning nende lugu läheb aina edasi – ehkki praegu-sed tegelased sageli ei tea, mis selles loos paar peatükki enne neid aset on leidnud. Muidugi on ka argiseid rõõ-me, nagu näiteks toredad naabrid, ilu-sad värvid ja vaated, hoovides nööril laperdav pesu, pihlakad, jõgi…»

Piret Pungas-Kohv: «Mulle teeb rõõ-mu Supilinna kohvik ja selle perenai-ne Ülle. Mulle teeb rõõmu, et vähemalt Herne tänaval on mõistlikud kõnni-teed. Oh, tuleks need teistele tänavate-le ka ometi!

Mulle teeb rõõmu suveõhtune vaa-de Herne tänava otsast. Eriti vahva on see pärast vihma, kui kõrgepingeliini-del helgivad loojuva päikese käes vee-piisad.

Mulle teevad rõõmu sügisel korviga kõikidele pakutud õunad.

Mulle teeb rõõmu Herne poe vastas-majas kaks aknalauda, kus elavad must ja valge kass. Sageli on need aknalauad kujundatud vastavalt aastaajale – talvel oli seal väike tuledega võlumaa.

Tegelikult on rõõmsaks tegevaid het-ki-asju-pilte-mõtteid-tegemisi Supilin-nas õnneks väga palju.»

Piret Raadom: «Meie perele teeb rõõ-mu Oa tänava ühe eramu ees üks ala-ti hoolitsetud lillepeenar, kus varake-vadest sügiseni midagi tärkab, õitseb ja muutub. Möödudes vaatame ja rõõ-mustame alati selle väikese looduse-mudeli uute märkide üle.Rohket lusti pakuvad, ennekõike mui-dugi lastele, ka omanäolise moe-ga hoiatussildid Supilinna aedadel: «Uhke kass», «Kuri naine», «Säärekon-di ekspert» – need on mõned, mis kohe meelde tulevad. Meeldivad ka naera-tavad inimesed, neid kohtab üha sage-damini.»

Kaarel Lääne: «Meeldiv on ümbritsev rohelus ning võimalused sportimiseks – Emajõe-äärne allee, dendropark, ujumiskohad ja muu.»

A. Le Coq varustas Tartu linna joogikohti nii pudeli- kui ka vaadiõllega.

Mis Supilinnas rõõmu teeb?

Raivo Kullam joonistab vana aja pilte

Supilinna all Emajõel saeti talvel jääsaega jääkuubikuid, mis regedel

A. Le Coq’i külmhoonesse viidi.

Hommikuti võis Supilinnas kuulda kutset: «Piimale, piima-le!» Inimesed ruttasid seepeale oma anumatega tänavanurgale

värskelt lüpstud piima ostma.

Kevaditi tõusid Emajõe veed sageli üle kallaste. Tulemuseks oli, et Supilinna jõepoolsed tänavad jäid vee alla.

19Supilinna Tirin aprill 2015

Juba sügisel festivali teemal mõt-teid vahetades jäid kõlama kaks märksõna – võrgustike koh-tumispaik ja tänavafestival. Supilinlased on lahke rahvas, platsipäev on ikka olnud kevadpidu kogu linnale. Seekord proovisimegi päris teadlikult üles otsida Tartu erinevaid võrgustikke ja selts-kondi, et üheskoos kevadet tähistada.

Sai selgeks, et lisaks kiigeplatsile vajame rohkem ruumi. Et kõik meie külalised la-hedasti ära mahuksid, tekkis mõte katse-tada tänavafestivali.

Tallinna Uue Maailma festival on suu-repäraselt näidanud, et tegevuste ja ela-muste toomine tänavale pakub rõõmu ja rahulolu ning aasta-aastalt soovib üha rohkem inimesi sellest osa saada.

Kiigeplats ei kao kuhugi – täika, kont-serdid, lasteala ja õdusad piknikuhetked on ikka olemas. Aga lisaks sellele proovi-me üheskoos äratada uuele elule ka Ema-jõe tänava.

Ka meie uutest partneritest on suur osa Supilinnaga ühel või teisel viisil seotud. Olgu selleks siis isiklik Supilinnas elami-se kogemus, supilinlastest sõbrad, koos-

Supilinnast saab Tartu kultuurimustrite kohtumispaik

26. aprillil saab Kesklinna koo-lis õppida koolipoistelt imp-roteatrit, osaleda nutitelefoni-ga orienteerumismängus, lasta end harida eesti rahvakultuu-ri alal ning mängida koos pere ja sõpradega sport- ja õuemänge.

See ei ole kaugeltki kõik. Sel päeval saab Kesklinna koolis ka juua samovarist teed ja veeta meisterdades aega koos vene kee-le õpetajatega, proovida omal nahal järele, kuidas kulgeb lapse koolipäev, küsida kõi-ke mesinikust või päästetöötajast lapse-vanemalt, joonistada ja meisterdada ning lasta endale põnevaid patse punuda, uu-distada Mehhiko toitu ja külastada laste-vanemate kohvikut, toetades nii aulasse lava ehitust või annetada lapsevanema-na ka ise midagi kohvikusse müügiks ning kohtuda filmi «Supilinna salaselts» tegija-tega. Niisiis – tegevust jätkub.

Tegu on esimest korda kooli ajaloos va-nemate eestvõttel korraldatava kogukonna-päevaga, kuhu on külla on oodatud endised, praegused ja tulevased õpilased, õpetajad ja lapsevanemad, Supilinna ja teised Tartu elanikud ning muud huvilised igas vanuses.

Ürituse avamisel kell 11 saab aulas näha õpilaste loovtööde esitlusi ja muid üleas-

Kesklinna kooli huvitava arhitektuuriga maja asub Kroonuaia tänaval.Kristel Ressi foto

Kesklinna kool ootab peresid kogukonnapäevale

tumisi, seejärel hargnevad sündmused koolimajja ja hoovi.

Töötoad, ekskursioonid ja muu tegevus kestab kella 15-ni. Päeva korraldajad on hoolitsenud ka kõhutäie (selleks sularaha kaasa) ja lastehoiu eest.

Uudse ürituse mõte läks idanema 2014. aasta sügisel, kui neljas Tartu koolis sai algase «Tulukese» kogukonnakoolide pro-jekt.

Meie usume, et Kesklinna kool oma to-reda perega on liiga suurepärane koht, et seda ainult enda teada hoida. Loodetavas-

ti tavaks kujunev sündmus pakub Supilin-na päevade ajal igaühele võimaluse tulla selle kooliga tutvuma.

Kindlasti on ühiselt korraldatud üritus parim viis selleks, et edendada kooli ja ko-gukonna koostööd.

Kesklinna kool asub Kroonuaia 7, sisse pääseb hoovist. Vaata täpsemat kava kooli kodulehelt: http://kesklk.tartu.ee/tuluke.

Kohtumiseni kogukonnapäeval Kesklin-na koolis!

Jaak-Albert Metsoja,lapsevanem

töö seltsiga või Emajõe-äärsel alleel spor-timine. Tänu koostööle on kasvanud ka Supilinna päevade korraldusmeeskond, kuhu sel aastal kuulub seltsi liikmete kõr-val mitmeid Tartu eri kultuurikoosluste liikmeid.

Selle aasta Supilinna päevadelt leiab kultuuri- ja spordiüritusi, õpikodasid, mitmeid ekskursioone, koostöös Tartu ülikooliga ka teadusseminari.  

Supilinna päevade programm jaotub nädala lõikes erinevalt. Tööpäevadel on tegemist pigem kindlatele huvigruppide-le suunatud ürituste ning ekskursioonide-ga, samas kui laupäevasel festivalipäeval saab iga külaline endale kümnete tege-vuste seast isikliku programmi kokku pan-na. Pühapäev on rohkem suunatud kogu-konnasisesele suhtlusele – avatud hoovid ja kodud kutsuvad külalisi kiikama muul ajal privaatseile territooriumeile ning nautima kodukohvikutes pakutavat.

Oma uksed avab ka Kesklinna kool, kes kutsub kõiki huvilisi osa saama kooli ko-gukonnapäevast.

Kuna Supilinna päevadel on kõik vanu-serühmad võrdselt olulised ning Supilin-na päevad on kogupereüritus, oleme 25.

aprillil toimuval platsi- ja tänavafestivalil pööranud suurt tähelepanu sellele, et ka kõige noorematel oleks kogu päeva jook-sul huvipakkuvat tegevust.

Kristiina Praakli XIV Supilinna päevade peakorraldaja

kristiina.praakli@ut.ee tel: 56 240 553

20 Supilinna Tirin aprill 2015

14. Supilinna päevadKAVA

25. aprilli festivalipäeva kaardi ning lisainfo platsil ja Emajõe tänaval toimuvate tegevuste kohta leiate “Tirina” vahelehelt.

KõIK ÜRITUSed oN TASUTA (v.a. ülikooli spordiklubi treeningud 1 euro Lastefondi toetuseks; Looduslodi 7/10 eurot;

Lodja tunnisõidud 3/5 eurot; Kikerkohviku vegantöötuba 5 eurot)

Suurtoetajad: Tartu linn, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) kohaliku omaalgatuse programm; A.Le Coq, Esvika Elekter AS, Imprest AS, Põltsamaa Felix, Stroman OÜ.Toetajad ja koostööpartnerid: Aarto Äri OÜ, Ah ja Oh Matkasõbrad, Anna Edasi, Apollo raamatukauplus, Artes Terrae OÜ, AS Fifaa, Dimela AS, Eesti Põllumajandusmuuseum, Eesti Roheline Liikumine, Emajõe Büroohotell, Emajõe Lodjaselts, ESTINVAIT OÜ, Estoply OÜ, FIE M&J Ehted, Funfood OÜ, Gambrinuse Õllepood, Genialistide Klubi, Herne pood, Jardini Aianduskeskus, Jõesaun Jõehobu, Jõesaun Onu Jaani Onnike, Kemmerling OÜ, Kikerkohvik, kultuurilokaal Arhiiv, Lastefond, Le Che OÜ, Lipland OÜ, Lusikas OÜ, Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskond, MTÜ Elujanu, MTÜ Musaklubi, Naat ja Naeris OÜ, Naiskodukaitse Tartu ringkond, trükikoda Paar, Pagaripoisid, rahvatantsurühm Upsijad, rahvatantsuselts Torbikud, sepikoda Randen, Shaté Tantsukool, TajuRuum, Tartu hennakunstnikud, Tartu Kõrgem Kunstikool, Tartu Loodusmaja, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi fitnessklubi, Tartu Kesklinna kool, Tartu Taiji klubid, Tartu Taaskasutuskeskus, Tartu Vibuklubi, Tauri Vahesaar Slacklife, teaduskeskus Ahhaa, Triini Dance Crew, Trükimuuseum, Tähtvere Tantsukeskus, Uus Õu, USS Security Eesti AS, Õnneleid Liikluskool.

Väljaandja: Supilinna selts Toimetanud: Aime Jõgi Küljendanud: OÜ Intelligent Design www.supilinn.ee

AVAPÄEVEsmaspäeval, 20. aprillil16 Fotoretk „Kuidas pildistada

Supilinna?” Juhendab foto graaf Kristjan Teedema. Registreerumine: kristiina.praakli@ut.ee

18 Supilinna konnatiik, Jänese matka-rada ja muud põnevat. Ringkäik supilinlasest bioloogi Aire Orulaga. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures

18 Vegantoitumise töötuba Kiker koh-vikus Kätlin Kallingu juhen damisel. Registreerumine: raili.liis@gmail.com

SUPILINNA LUGUDE PÄEVTeisipäeval, 21. aprillil17.30 Tartu Ülikooli Akadeemilise

Spordiklubi bodyARTi välitreening Supilinna kiigeplatsil. Võimaluse korral kaasa võtta matt. Treener Ivika Värton

17.30 Kirjanduslik jalutuskäik Supilinnas Olev Remsuga tema raamatute radadel. Koguneme Herne poe ees

18 Meisterdamisõhtu Kikerkohvikus19 „Miks kirjutada Supilinnast?”

Kikerkohvikus vestlevad Supilinnast kirjutavad kirjanikud Olev Remsu ja Mika Keränen. Vestlust juhib Naatan Haamer

TEADUSPÄEVKolmapäeval, 22. aprillil15 Maalitund Supilinnas Margus

Lokiga. Registreerumine: kristiina.praakli@ut.ee

16 Tartu Ülikooli seminar „Kogu-konnad muutmas linna ruumi”. Lodjaseltsi Jõekohvikus Emajõel kahe kaarsilla vahel

18 Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordi-klubi intervalltreening Supilinna rannas. Treener Kadri Vernik

19 Kikerkohvikus regilaulutuba ansambliga Sinimaniseele ja Andi Sünteriga

TALGUPÄEVNeljapäeval, 23. aprillil18 Supilinna koristustalgud.

Koguneme Supilinna kiigeplatsil19 Mailaul. Autorilauluõhtu

Kikerkohvikus

SUPIPÄEVReedel, 24. aprillil12 Supilinna selts, Põltsamaa Felix

ja Naiskodukaitse Tartu ringkond pakuvad Raekoja platsil tasuta suppi

17.30 Supilinna-ekskursioon ja parima maja märgi üleandmine Mart Hiobi eestvõttel. Koguneme Marja tänava treppide juures

17.30 Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordi-klubi jooksu- ja kepikõnnitund. Koguneme Supilinna kiigeplatsil. Kepikõnnil osalejatel võimaluse korral kaasa võtta kõnnikepid. Treener Maris Tamm

19 Kirjandusõhtu Emajõe 12 hoovis. Esinevad Kristiina Ehin, Mehis Heinsaar, Indrek Hirv, Mika Keränen ja Urmas Vadi

FESTIVALIPÄEVLaupäeval, 25. aprillil

Pealaval kiigeplatsil:13 Festivali avamine13.20 Musaklubi laulustuudio13.40 Tantsukool Shaté14 Musaklubi laulustuudio14.30 Tantsukool Shaté14.55 Tähtvere Tantsukeskus15 Pööriöö16  Clarity17 Autorilaul: Nordic-Baltic

Songwriters Summit18 Diskreetse Mango Trio19 Pahad Seemned20  Monstercöuq21  Õrnad Õied21.30 Kurjam23 Järelpidu Genialistide Klubis

(Aprillikivi festival)

Emajõe tänava laval:13.30 Kontsert-performance „Silver

Sepp tuleb tänavale” Toimub ETV muusikasaate „MI” filmimine

14.15 SuppSlämm − luulevõistlus, korraldaja Jaan Malin

15.15 Wst − Supilinn räpib!15.45 SuppSlämm − finaal16.15 Triini Dance Crew − tänavatants16.45 Shitflowers17.45 Vabalava − tutvu uute talentidega!19.30−21 DJ Smaddy

Jõeprogramm:6.30−9 Kalastusvõistlus Supilinna Kala-

naine − ainult Supilinna naistele!7−8.30 Looduslodja linnulaulusõit,

väljumine Emajõe tänava sadamast12 Jõmmu tunnisõidud Emajõe tänava

sadamast kell 12, 13, 14 ja 1512 Jõesaunad Jõehobu ja Onu Jaani

onnike Emajõe tänava sadamast12 Ah ja Oh Matkasõbrad − kanuu-

sõidud Emajõe tänava sadamast

Kikerkohvikus:11−13.30 Hingamishommik Virge Kuivjõgi

juhendamisel. Registreerumine: virge.kuivjogi@gmail.com

19 Nordic-Baltic Songwriters Summiti lõpukontsert

AVATUD HOOVIDE PÄEVPühapäeval, 26. aprillil11−20 avavad supilinlased oma uksed,

väravad ja südamed. Avatud on hoovikohvikud. Lisainfo: www.supilinn.ee

11−15 Kesklinna kooli kogukonnapäev koolimajas ja selle hoovis (Kroonuaia 7): töötoad, ekskursioonid jm tegevust kõigile linlastele, avatud kohvikud. Lisainfo: http://kesklk.tartu.ee

11−13 Marja jäätisepang Marja-Tähtvere nurgal

13−15 Hoovikontsert Herne 51a aias. Musitseerib Allan Kasuk

Kavas võib ette tulla muudatusi− värskeim info: http://www.supilinn.eeLisainfo: Kristiina Praakli (tel 5624 0553, kristiina.praakli@ut.ee)