Tallinna Reaalkool

54. lennu vilistlane Hjalmar Laur

Uurimistöö

Koostaja: Liisa Marie Karolin

11 A

Juhendaja: õp Piret Otsa

Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord ............................................................................................................................ 2

Sissejuhatus ....................................................................................................................... 3

1. Aeg enne Tallinna Reaalkooli (1920-1934) .................................................................. 4

2. Eredamad mälestused Tallinna Reaalkoolist (1934-1940) ........................................... 5

3. Mälestused sõjarindelt (1940-1944) ............................................................................ 10

4. Arreteerimine ja vangipõli (1944-1954) ..................................................................... 14

5. Hilisem elu (1954-2010) ............................................................................................. 17

5.1. Töö ja pere............................................................................................................ 17

5.2. Hobid .................................................................................................................... 17

5.3. Klassikaaslased ja kool ........................................................................................ 18

Kokkuvõte ....................................................................................................................... 20

Kasutatud materjalid ....................................................................................................... 21

Lisa 1 Hjalmar Laur algkoolis......................................................................................... 22

Lisa 2 Pildid Reaalkooli päevilt ...................................................................................... 23

Lisa 3 Pildid Hjalmarist ja tema perest ........................................................................... 27

Lisa 4 Ütlusi Reaali rahva rõõmu raamatust ................................................................... 30

Sissejuhatus

Tallinna Reaalkool on väga pika ajalooga kool, mis on tuntud ka oma pikaajaliste

traditsioonide poolest. Samuti väärtustatakse väga kooliga seonduva ajaloo ning temaga

seotud isikute jäädvustamist.

Uurimistöö eesmärk on kirja panna ühe värvika realisti elulugu, mis on ühtlasi läbilõige

väga olulisest perioodist Eesti Vabariigi ajaloos. Samuti jäädvustatakse Tallinna

Reaalkooliga seonduvat ajalugu.

Käesolev uurimistöö keskendub ühele Tallinna Reaalkooli vilistlasele ja tema

elukäigule. Hjalmar Lauri näol on tegemist mehega, kes on pärast keskkooli lõpetamist

pidanud seisma silmitsi võõrvõimudega tema kodumaal. Sellest tulenevalt tuli ka teha

palju olulisi otsuseid, mis määrasid kogu tema elu edasise saatuse.

Pärast Tallinna Reaalkooli lõpetamist oleks Laur pidanud sundmobilatsiooni tõttu

sõjaväkke astuma, kuid nähes oma kaasmaalaste küüditamist ning teades oma onu

saatust, kes tapeti kommunistide poolt, otsustas ta koos oma klassivennaga minna metsa

varjule. Sealt edasi viis elutee teda mitmetele rinnetele, mis lõpuks kulmineerusid

arreteerimisega vene võimude poolt. Ta mõisteti süüdi ning saadeti kümneks aastaks

vangilaagrisse. Pärast pikki aastaid kannatusi pääses Laur siiski kodumaale tagasi, kus

ta lõpuks sai alustada oma elu ning rajada endale kodu ja perekonna.

Uurimistöö allikateks on suuremas osas uuritava vilistlase isiklikud mälestused, kuid

samuti ka kirjandus, mis käsitleb tollaseid ajaloolisi sündmusi ning kirjandus, mis on

avaldatud Tallinna Reaalkooli ajaloo kohta.

4

1. Aeg enne Tallinna Reaalkooli (1920-1934)

Hjalmar Laur sündis 23. augustil 1920. aastal Harjumaal Leholas Eduard ja Magda

Lauri teise lapsena. Pere esimeseks lapseks oli tütar Ingrid. Kolme aastasena kolis ta

elama Tartumaale Rämsile oma onu tallu. Tartumaal elatud aega peab Hjalmar oma elu

üheks kauneimaks ajaks. Kuna ta armastas väga hobuseid, veetis noor Laur enamuse

oma ajast hobusetallis. Ka ratsutama õppis ta juba õige väikse poisina. Talus elas tema

pere neli aastat ning seejärel tuldi ära Tallinna. Asuti elama Nõmmele, kus algas

Hjalmari koolitee Hiiu algkoolis. (Laur 2005)

Juba esimeses klassis sai Laur endale hüüdnime, mis on temaga kaasas käinud tänaseni.

Nimelt luges õpetaja tunnis ette juttu Lauri Jürist ja Lauri Marist, kus Mari lõi Jüri.

Enne loo ettelugemist oli ka Laur poksinud ühe oma klassikaaslasega ning seetõttu

nimetati ta ümber Mariks. (Laur 2009) (Lisa 1)

Laur kuulus Nõmme Kalju jalgpallimeeskonda ning oli ka Nõmme Kaitseliidu Maleva

juures noorkotkas.

Loksal ema tuttava proua Köleri juures suvitades oleks Hjalmar, olles 11-12 aastane,

peaaegu ära uppunud. Loksa jões supeldes vajus ta järsku vee alla ning ei suutnud enam

pinnale tõusta. Vesi tungis kõrisse ning ta kaotas meelemärkuse. Viimasteks mõteteks

olid, et emast oli kahju ning kahju oli, et enam ei saa jalgpalli mängida. Õnneks tõi

kaldal olnud noormees Hjalmari veest välja. Talle tehti üle tunni aja kunstlikku

hingamist ning hiljemgi veel köhis ta kruusa. See oli tema elu esimene õnnelik

pääsemine surmast.

5

2. Eredamad mälestused Tallinna Reaalkoolist (1934-1940)

Reaalkooli astus Laur ema soovil oma onu mälestuseks. Tema ema ainus vend, Harald

Busch, kes oli koolipoisina sõdinud Vabadussõjas ja teeninud Eesti sõjaväes

nooremleitnandina, lasti maha kommunistide poolt 1. detsembri riigipöörde katsel aastal

1924. Ta oli siseministri adjutant Toompea lossis. Harald Busch lõpetas Reaalkooli

aastal 1919, olles 35. lend. (Laur 2009)

Peale algkooli lõpetamist 1934. aastal tegi Hjalmar sisseastumiskatsed Tallinna

Reaalkooli, mis tol ajal oli ainult poiste kool. Ta sai sisse ning õppis järgmised kuus

aastat seal, kuni kooli lõpetamiseni aastal 1940. Lauri klassis oli 30 poissi. Tema klass

oli väga ühtehoidev, mis tähendas seda, et kõik üritused ning ka lollused tehti üheskoos.

Tegeleti palju spordiga. (Laur 2009)

Lauri arvates oli suhtumine koolitöösse tol ajal pisut teistsugune kui tänapäeval. 54.

lennu poisid olid täpselt sellises vanuses, kellel kooli lõppedes oleks tulnud

sundmobilisatsiooni tõttu sõtta minna, sest aimati ette, et sõda tuleb. Endist mõeldi kui

kahurilihast. See tingis õpilaste vabama suhtumise ning oldi altid tegema rohkem nalja

ning tihtipeale üritati tunnist ka ära saada. See ei tähendanud seda, et tol ajal poleks

korralikult õpitud. Sellegipoolest on Laurile sellest ajast rohkem meelde jäänud nalja- ja

spordimehed.

Lauri klassijuhataja Paul Ederberg ehk Pudi andis klassile matemaatika ja füüsika

tunde. Tema tundide ajal käidi tihtipeale vaatamas erinevaid kunstinäitusi. Ka kirjalikke

töid lükati nii mõnigi kord edasi. Nagu ka Laur ja veel mõned tema klassivennad, elas

Pudi Nõmmel. Nii käidigi ükskord õpetaja Ederbergil kodus, et üht kirjalikku tööd edasi

lükata. Pudi parajasti lõhkus hoovi peal puid, kui poisid tema juurde saabusid. Viisakalt

kummardati vastastikku ning alustati kauplemist. Esialgu ei tahtnud õpetaja küll järele

anda, kuid kui Pudi naine ükse peale ilmus ning oma meest sööma kutsus, andis ta

6

järele ning töö sai edasi lükatud. Õpetaja tühi kõht andis poistele lisaaega ning

loomulikult olid need poisid, kes õpetajaga rääkimas käisid, kooli peal tehtud mehed.

Ederbergi iseloomustab Laur kui väga mõistvat ning hea südamega meest. Tema jaoks

olid kõik inimesed võrdväärsed ning ta suhtus kõigisse alati suure austusega. Saksamaal

elades sattus Pudi õpetama kooli, mis asus endise Poola aladel. Üsnagi kiiresti ta sealt

lahkus, sest ei kannatanud välja sealset poola õpilaste tagakiusamist. Hoolimata uue

töökoha halvemast asukohast ning madalamast palgast olid põhimõtted Pudile

olulisemad. Paul Ederbergi hilisemast elusaatusest pole midagi teada. Tema perekond

küüditati sealt Vene vägede poolt, kuid mehed ning naised, lapsed küüditati eraldi.

Pärast seda teda enam ei nähtud. 1995. aasta suvel käisid Ederbergi kaks tütart Eestis,

kellega Laur koos oma klassivenna Raimond Potisepaga kohtus (Realist nr 17 1997).

Ernst Peterson-Särgava ehk Habe oli sel ajal kooli inspektor. Temaga puututi kokku igal

koolipäeva hommikul. Hommikupalvuse ajal oli Habe alati kantsli alumisel astmel ja

võttis sõna peale pastor Friedrich Wilhelm Konstantin Stockholmi hommikupalvust.

Habe rääkis asjalikult ja rahulikult kooli korda puudutavatest küsimustest. Särgava kui

eesti keele õpetajaga oli Lauri klassil vähe kokkupuutumisi. Vahel harva asendas ta

mõnda tundi, kuid tema tundide ajal räägiti mitte eesti keele grammatikast, vaid rohkem

maailma asjadest. Inimesena meenutab Laur teda kui väga rahulikku ning tasakaalukat

meest. Tema sõnul õpetas Särgava poistele austust, otsekohesust, eesti keelt ja eesti

meelt. (Laur 2006)

Kooli direktor oli Karl Koljo, kes ühtlasi andis Lauri klassile eesti keelt. Temast kui

õpetajast väga palju ei arvatud. (Laur 2009)

Ajalooõpetaja Järvo Tandre oli ka Riigikogu liige, kelle tähelepanu sai tunniteemast

eemale viia küsimustega poliitika kohta. Kui ajalehes oli lugu opositsioonipartei liikme

Oskar Lõvilt, küsisid poisid tunnis selle kohta. “Kuradi Lõvi!”, käratas Tandre selle

peale ning ülejäänud tunni rääkis õpetaja poliitikast. Järsu ütlemisega õpetaja jäi

tihitpeale pikalt rääkima mõne parteiliikme avaldustest ning samuti räägiti tunnis palju

Vene ohust. Hoolimata tema äkilisusest meenutab Laur õpetajat kui väga toredat meest,

kes teadis ning õpetas oma ainet väga hästi ning kellega sai rääkida kõigest.

7

Riigikaitse tundi andis major Karl Lind, kes Lauri sõnul oli üsna igava jutuga mees ning

seetõttu ei tahetud tema tunnis eriti käia. Tunnist pääsemiseks meisterdas Laur endale

ühe hargi, millega sai torgata elektripistikusse, mis klassiruumis just tema pingi kõrval

oli. Kui juba veidi aega oli tund käinud, hakkasid ülejäänud klasskaaslased vaikselt

sositama, et Mari ruttu ära torkaks. Olles oma hargi torganud elektripistikusse, kadus

klassist elekter ning sellega oligi tund lõppenud. Poisid said tunni vabaks ning kooli

kojamehel tuli minna läbilöönud elektrikorke vahetama.

Keemiat ja looduslugu andis Voldemar Christiansen. Ta oli Venemaalt pärit ning rääkis

eesti keelt aktsendiga. Iga kevad lasid poisid tal jutustada, kuidas ta poisikesena

Peterburi loomaaias käis, kus elevant ta läbimärjaks oli pritsinud. (Laur 2010)

Laulmist andis klassile Voldemar Toomingas. Kuna Laur väga viisi ei pea, üritas ta

selles tunnis mitte väga silma paista ja tegeles tunni ajal teiste ainetega.

Laurile andis naisõpetajatest tundi ainult üks, Stella Lepiksaar, kelle aineks oli inglise

keel. Seda õpetajat kartsid kõik klassi poisid kõige rohkem. Temaga ei üritatud kunagi

ühtegi kirjalikku tööd edasi lükata. (Laur 2009)

Hiiu algkoolis oli Laur viieline õpilane, kuid esimene hinne reaalkoolis oli üks. Hinde

pani talle matemaatika õpetaja Albert Puussepp, Pusu, kellel oli tihti kombeks hinnata

õpilasi hindega viis või üks. Kui õpilane tahvli ees juba midagi natukenegi õigesti

rääkis, sai ta hindeks viie, kuid kui kippus tahvli ees pigem kokutama, oli tulemuseks

hinne üks. Laur iseloomustab teda kui väga närvilist meest.

Spordiga tegeleti palju ning pärast koolipäeva veedeti tihtipeale aega kooli võimlas kuni

kooli sulgemiseni, kuid kehalise kasvatuse tunnist pääsemiseks mõeldi tihti välja

vabandusi. Kohustuslik riistvõimlemine polnud õpilastele väga meeltmööda ning

enamus tunni ajast kulus riiete vahetamisele ning duši all käimisele. Võimlemisõpetaja

Voldemar Resev-Resel, hüüdnimega Resu, rivistas kõik kaebustega poisid üles ning

virutas oma päevikuga igaühele vastu pead ja küsis: “Mis sul viga on?”. Neid poisse

kutsus õpetaja hobuse laatsaretiks. Kord ilmus üks Lauri klassivend rivistusele kandes

ainult väikeseid pükse ning lipsu, mille peale õpetaja teda pulmatolaks hüüdis.

Kehalise kasvatuse tunni lõpus said poisid veidi ka palli mängida. Resu viskas poistele

8

palli ning lahkus ise võimlast. Poisid üritasid aga alati enne, kui õpetaja lahkuda jõudis,

talle palliga vastu peab visata. Sellest pahandust ei tekkinud, sest Lauri sõnul oli

tegemist väga muheda mehega, kes vahel isegi poistega koos pidutses.

1938. aastal toimusid Euroopa meistrivõistlused kreeka-rooma maadluses Estonia teatri

kontsertsaalis. Klassi poistega käidi iga õhtul võistlusi pealt vaatamas. Eestlane

Johannes Kotkas sai finaali, mis toimus keskpäeval. Terve klass läks võistlust vaatama

ning tahvlile kirjutati, et kui neid on vaja, on nad kõrvalmajas. Koolist puudumisest

poistel pahandust ei tulnud.

Esinduliku spordimehena mängis Laur kõigis võistkondades: korvpalli, jalgpalli,

võrkpalli ja pesapalli võistkonnas. Pesapallis tulid nad Tallinna koolide meistriks ning

Laur ise tuli veel ka meistriks tennises. Mõned Tallinna Koolinoorte Spordiühingu

meistrimärgid on tal veel praeguseni alles.

Lauri klassis kirjutati ka raamatut nimega “Reaali rahva rõõmu raamat”, kuhu pandi

kirja kõik vaimukad ütlused klassiruumis. Originaali viis Orvo Ast Kanadasse

emigreerudes kaasa, tänasel päeval pole raamatu asukoht teada, kuid mõned ütlused on

kirja pandud raamatusse “Mehed vabaduse puiesteelt”. (Lisa 4)

Valdav osa õpetajatest olid vanemad meesõpetajad, kes Lauri sõnul olid hea

huumorimeelega ning suhtusid poiste tegudesse mõistvalt. Nii mõnedki armastasid

vahetundide ajal õpetajate toas malet mängida. Vahel jäi partii nii põneva koha pealt

pooleli, et tuli ette ka õpetajate hilinemisi tundidesse.

Klassikaaslastega veedeti palju aega koos ka väljaspool kooli. Tihitpeale sai mõne maja

ees üheskoos hüütud, et kohe hüppab alla. See äratas tänavapeal liikuvate inimeste seas

tähelepanu ning kõik hakkasid vaatama majade katuste poole, veendumaks ka ise, et kas

keegi tahab maja katusel alla hüpata. Kui kogunenud oli juba palju inimesi, lahkusid

poisid lausudes, et täna vist ikkagi ei hüppa. Sama võtet kasutati ka tänavakakluse

imiteerimiseks. Koguneti tihedalt ringi ning ringi seest hüüti, et nüüd tapab küll ära.

Sellega meelitati palju pealtvaatajaid ning ühel hetkel poisid lihtsalt lahkusid.

Klassi poistega moodustati R-Klubi, mis kuulus Noorte Meeste Kristlikku Ühingusse.

Klubi liikmetega veedeti koos vaba aega ning mängiti malet. Samuti korraldati

erinevaid pidusid. Nii mäletab Hjalmar üht õnnestunud pidu, mis korraldati poistega

9

selleks, et koguda raha ekskursiooni jaoks. Raha saadi kokku ja selle eest toimus

mitmepäevane reis Lõuna-Eestisse, kus klassiga käis kaasas ka nende võimlemisõpetaja.

(Laur 2010)

Kooliaastaid meenutab Laur kui ühte oma elu kõige ilusamat aega.

10

3. Mälestused sõjarindelt (1940-1944)

16. juunil 1940 esitati Eesti Vabariigile ultimaatum, milles nõuti Eesti piiridele

koondatud 100 000 punaväelase lubamist Eestisse ning Nõukogude-meelse valitsuse

moodustamist. Eesti valitsus küll nõustus esitatud tingimustega, kuid Nõukogude väed

alustasid sissemarssi Eestisse enne valitsuse vastuse kättesaamist. Seega oli 17. juunist

alates Eesti Vabariik okupeeritud ja kaotanud iseseisva riigi tunnused. 6. augustiks oli

Eesti NSV Liiduga liidetud. (Laar 2009: 10)

21 . juunil 1940 toimus Vabaduse väljakul riigipöörde koosolek. Samal päeval kogunes

Lauri klass kooli hoovi, et vaadata ekskursioonil tehtud pilte. Hiljem mindi Kadrioru

lossi linnapoolse värava taha, kuhu oli kogunenud suur rahvamass. Läbi väravate sõitsid

veoautodega poliitvangid lossi rõdu alla ja nõudsid Konstantin Pätsi. Päts tuligi rõdule

ning hakkas rääkima, kuid kohaletulnud rahvamass karjus üle presidendi ning ei

kuulanud teda. Selle peale läks Päts tagasi lossi. Samal ajal vahistasid juba mitmed vene

sõdurid värava taga mehi, kes kõvemat häält tegid. Väljaspool lossi aeda linnapoolsel

küljel seisid vene soomusautod. See oli Lauri esimene kokkupuude vene sõjaväega.

(Laur 2008)

Hjalmarit huvitas küll ajalugu, aga ainult Tallinna Tehnikaülikool andis pikendust Vene

sõjaväest, mis oli sel ajal neli aastat teenistust, mereväes viis aastat, ning seetõttu astus

ta TTÜ keemia-mäe teaduskonda. Kui ülikoolis toimusid loengud marksismist-

leninismist, keerati loengusaali uksed lukku, et keegi välja ei saaks.

22. juunil 1941. aastal algas sõda Venemaa ja Saksamaa vahel. 2. juulil viidi läbi

nõukogude mobilisatsioon. Otsustamiseks, kas minna Venemaale või mitte, olid jäänud

vaid mõned tunnid. 14. juunil, kaks nädalat enne mobilisatsiooni päeva, nägi Hjalmar

oma kodutänaval Nõmmel veoautot, mis vedas nutvat perekonda koos väikelastega

Pääskülla küüditamisrongile. Autokastis seisis püssiga punasõdur. Samuti oli tal eredalt

meeles, mis oli juhtunud tema onuga ning seetõttu otsustas Laur mitte Venemaale

minna. (Laur 2009)

Koos oma klassivenna ja sõbra Felix Haniga mindi Pääsküla rabasse varjule, hoolimata

sellest, et kummalgi polnud ei relva ega ka midagi muud, millega oleks saanud ennast

11

kaitsta. Esimesel ööl magati lageda taeva all, siis ehitasid poisid endale väikese onni.

Kolmanda päeva hommikul kuulsid poisid, kuidas keegi hüüdis vene keeles, et

seltsimehed, lähme. Selle peale hüppasid mõlemad kiiresti välja ning jooksid otse

tõusva päikese poole, mis tõusis udust. Enne kui vene madrus jõudis oma relva õlalt

võtta ja tulistama hakkas, olid nad juba udus kadunud. Alles hiljem kuulsid nad, et seal

oli tehtud haaranguid Soome või Saksa langevarjurite otsimiseks. See oli Lauri teine

õnnelik pääsemine. Kuuldavasti kõikidel metsas olnutel nii hästi ei läinud. Neist paar

aastat vanem 51. lennu poiss Endel Iital püüti haarangul kinni Kuusalus, kus ta end

paari kaaslasega varjas. Enne tapmist oli neid ka piinatud. Kokku olid nii Hjalmar kui

Felix varjul umbes kaks kuud. (Laur 2008)

Sõjategevus jõudis Eestisse juba 1941. aasta juulis. 18. augustil langes sakslaste kätte

Narva ning seejärel koondus nende tähelepanu Tallinnale. 28. augustil tungisid Saksa ja

Eesti üksused Tallinna. Eestlased heiskasid Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu,

kuid juba järgmisel päeval asendati see sakslaste poolt Saksa sõjalipuga. Rinne liikus

Lääne-Eestisse, punaväed löödi välja Muhu saarelt, Saaremaalt ja Hiiumaalt. Viimase

Eesti punktina langes sakslaste kätte Osmussaar. Punaväge enam ei olnud, aga Eesti

iseseisvust sakslased ei taastanud. ( Laar 2009: 70)

Kohtumine Hjalmari onu Harald Buschi sõbra ja Vabadussõja võitluskaaslase Bruno

Reiteliga viis nooruki “Erna” II pataljoni. See oli üksus, mis oli moodustatud eesti

poistest Soomes, kes tulid langevarjuritena Kautlasse. Lauri esimene lahing oli dessant

Muhu saarele. Sõideti Porkula mootorpaatidega kõrgete veesammaste vahel, mis

tekkisid tulistamisest saarelt. Mootorpaatide juhtideks olid soome madrused. Paat,

milles oli Hjalmar, oli paremalt äärmine, mis tähendas, et nad said mitu kuulipilduja

valangut. Selle tulemusena oli nende paadis viis haavatut. Lahing jätkus Muhu rannal,

mis jõudis koguni Sõrve sääreni välja. Seejärel toodi pataljon Tallinna ja likvideeriti.

(Laur 2008; Jõgi 1966: 72, 91, 130)

Pärast “Erna” pataljoni likvideerimist sattus Laur piirikaitserügementi, kus 1943. aastal

formeeriti umbes 20-meheline grupp, mis saadeti Lõuna-Venemaale. Sinna gruppi

kuulus ka Laur, tema klassivend Felix Hani, üksust juhtis Reaalkooli 53. lennu poiss

leitnant Viktor Piho. Selline asjade kulg oli ootamatu, kuid sõdurina ei saanud valida,

kuhu minna, vaid tuli tegutseda käsu järgi. Saabuti Harald Riipalu pataljoni. Pataljon

pidi saadetama Stalingradi, kuid nii kaugele ei jõutud. Teel sattuti vaenlase kahuritule

12

alla ja see tähendas, et pidi kohe keset steppi lahingusse asuma. Oli novembri lõpp, lumi

oli juba maas ning oli külm. Kaevikutes, kus tuli olla, oli põhjas vesi, mis öösel ära

jäätus. Sõdurid olid läbi külmunud, pesemata ja täisid täis. Sooja ruumi sai ainult siis,

kui mehi eesliinilt vahetati. Lahingud Venemaal olid väga ägedad. Nende üksus jäi ka

piiramisrõngasse, kust tuisu ja pimeduse toel õnnestus välja murda. Pataljon kaotas

paari kuu jooksul peaagu kolmandiku oma meestest, Venemaalt tagasi Eestisse jõudsid

riismed. (Laur 2008)

Tagasi Eestis, suunati Laur Poola, kus ta sai väljaõppe kahurväelasena.

1944. aasta 1. veebruaril jõudsid Punaarmee esimesed üksused Narva jõeni. Esialgu

suudeti vägesid tagasi lüüa, kuid Punaarmee alustas kiiresti vägede juurdetoomist ning

saavutas ülekaalu. 24. juulil rünnati Auvere juures eestlaste positsioone. Sakslased

viisid oma põhijõud Sinimägedesse rajatud Tannenbergi kaitseliinile. Narva ümbruses

ja Sinimägedes peetud lahingud olid Eesti ajaloo ohvriterikkamad. (Laar 2009: 298,386)

1944. aasta veebruari keskelt kuni 17. septembrini oli Hjalmar Narva rindel Eesti

Leegioni ridades. Rügement, kus Hjalmar teenis jalaväe saatekahuri meeskonnas,

paiknes pikemat aega Narva-Jõesuus kahurväe rügemendis. Ka osales ta Sinimägede

lahingus, kuid sai juba esimesel päeval kergelt kaela haavata ja pidi minema laatsaretti.

(Laur 2008)

Kui septembris anti taganemiskäsk, oli Hjalmar oma üksusega Krivasoos.

Hobuveokitega tuli Tamsalust üle raudtee Pärnusse taganeda. Ümberringi olid ainult

tühjad külad ja vaikus. Türi juures kohtuti põgenike vooriga, kes suurte

kraamikoormatega siirdusid Haapsalu poole, et põgeneda venelaste eest. Sindis otsustas

Laur koos Renald Sallo ja Felix Haniga, et Saksamaale nemad ei lähe, andsid hobused

vankriga lihtsalt ühte tallu ja ise lahkusid. Teel sõitsid juba vene tankid, kes mundris

mehi märgates nende pihta tule avasid, aga õnneks said mehed metsa peitu. Pärnu-

Jaagupis ühes talus said nad oma sõdurimundrid vahetada tsiviil-riiete vastu. Koos

nendega olid seal talus veel neli meest. Siis tulid aga purjus vene sõdurid ning märkasid

mõnel mehel jalas sõjaväevormi juurde kuuluvaid pükse ja saapaid. Eestlased rivistati

üles, et nad maha lasta. Paanikas taluperenaine kutsus appi ühe kõrgema sõjaväelase,

kes keelas sõduritel meeste mahalaskmise. Seejärel taheti suunduda merele, et pageda

13

Rootsi, aga rannas olid juba vene tankid. Kuna neil üle mere ei õnnestunud pääseda,

tuldi mööda kõrvalisi teid koju Nõmmele.

14

4. Arreteerimine ja vangipõli (1944-1954)

Novembrikuus külastas Laur Tiiu Mikiveri, kes oli tol ajal põrandaaluse Eesti Komitee

aktivist. Selle koosviibimise ajal tuldi Tiiut arreteerima ja paar päeva hiljem arreteeriti

kogu seltskond, kes sel päeval olid seal korteris olnud. Hjalmar arreteeriti isa töökohal

Lövenruh riigimõisas. Ta jättis isaga hüvasti, kes teda tugevasti kallistas ja otsa ette

suudles, nagu teades, et see jääb viimaseks korraks. Rohkem ta oma isaga ei

kohtunudki. Laur viidi Pagari tänavale ühe kindrali juurde, kes pöördus Hjalmari kui

inglise agendi poole inglise keeles. Pagari tänava keldrisse tuli jääda terveks nädalaks

ning igal ööl olid pikad kurnavad ülekuulamised. Pagari tänaval töötas tõlgina vene

tütarlaps, kellega Laur ülikoolis koos oli käinud. Neiu tundis Hjalmari ära ja tõi talle

salaja oma võileibu söögiks, mis natuke leevendas pidevat nälga, milles ülekuulatavaid

hoiti. (Laur 2008)

Pagari tänavalt viidi Hjalmar üle Patarei vangla kambrisse number 18, kus tuli veeta

kaheksa kuud. Kambris, mis oli mõeldud 15 inimesele, oli üle 60 mehe. Magati

põrandal tihedalt külg külje kõrval. Isegi paraski ümber olid mehed kõveras, kes said

oma osa kui keegi parajasti paraskit kasutas. Patareis olid ainult mõned ülekuulamised.

Süüks jäi rindel vastaspoolel viibimine ja mobilisatsioonist kõrvalehoidmine ning

karistuseks määrati kümme aastat vangilaagris. Laur viidi suve lõpul Lasnamäe

vanglasse ja sealt edasi Leningradi vanglasse. Augusti lõpul tuli sõita Kasahstani

Karabassi jaotuspunkti. Oma 25. sünnipäeva 23. augustil 1945 tähistas Laur vagunis

kahepäevase näljakuuriga, sest vange lihtsalt unustati toita. Esimeseks vangilaagriks

oli Dolinka II.

Lauri tulevane brigadir oli näinud nende saabudes ta seljas sügismantlit, milles Hjalmar

oli arreteeritud ning ütles, et soovib seda endale. Kuna Lauri vaevas pidev nälg, sest

päevane leivatükk oli väike ja supivedelik lahja, müüs ta palitu umbes 2,5 kg leiva eest

maha. Kui brigadir palitu jäele tuli, näitas Laur kõhu peale. Selle eest lubas brigadir

Hjalmari oma tegu väga kahetsema panna. Juba mõned kuud hiljem saadetigi ta keset

15

talve teise laagrisse raskele mullatööle. Sealseteks vangideks olid kirminaalkurjategijad,

mõrtsukad, vägistajad,vargad, keda kutsuti blatnoideks. Hjalmar oli ainuke poliitvang

nende hulgas. Vaimselt oli see aeg Kasahstanis kõige raskem, sest pidevalt tuli kuulda

võikaid lugusid erinevatest mõrvadest. Isegi kokk, kes pidi neile rasvasemat suppi

keetma, sest blatnoid hoidsid köögipersonali oma hirmuvalitsuse all, tapeti, sest ta ei

täitnud käsku.

Ühel päeval läks Hjalmari narinaaber rõugearmiline Vanja tülli teise brigaadi

birgadiriga. Öö läbi ei lasknud ta Lauril magada, vaid jutustas talle oma elust ja

sooritatud kuritegudest. Juba järgmisel päeval toimuski Vanja ja brigadiri vahel

tööpaigas võitlus elu ja surma peale. Rõugearmiline narinaaber tappis oma vastase

kirkaga. Kõik vangid vaatasid seda võitlust pealt. Valvurid tööpaiga ümber küll

paugutasid oma relvadega õhku, kuid vangide hulka nad tulla ei söendanud. Laagrisse

tagasi jõudes viidi Vanja minema.

Uue laagriülema Filipenko saabumisega moodustati uus brigaad, mille brigadiriks sai

eestlane insener Odamus. Suurem osa birgaadis olid eestlased. Lisaks olid mõned

leedulased ja lätlased ning üks poolaks. Nii pääseski Laur blatnoide laagrist jälle

poliitvangide hulka Odamuse brigaadi Platiina laagrisse.

1947. aastal sai Laur tõsise hambapõletiku.. Tema silm ja suu olid päris kinni

paistetanud ning palavik oli 40 kraadi. Arsti koha peal ei olnud ja ühte poliitvangi

poleks keegi meditsiinipunkti transportima hakanud, aga õnneks tulistas üks blatnoi

endal käelaba sodiks ja siis viidi mõlemad arstipunkti. Hjalmaril õnnestus pääseda arsti

juurde, kes teda opereeris ja elu päästis.

1947. aasta sügisel võeti Odamuse birgaadist osa mehi talveks suhkruvabrikusse kuni

varakevadeni tööle. Ka Lauril õnnestus sinna pääseda. See aeg, mis veedeti

suhkruvabrikus oli justkui kuurordis viibimine. Esimeste kuude jooksul söödi iga päev

tööl vähemalt kilo suhkrut. Suhkur segati veega kaussi ning söödi lusikaga nagu putru.

1948. aasta suve lõpul tuli seadus, mis eraldas poliitvangid spetsiaalsetesse laagritesse,

kus vangidel olid numbrid kõikidel pealisriietel ja laagri režiim väga range. Laur viidi

Dšezkazkani vasekaevandusse, kus ta oli lühikest aega tööl ning sealt edasi viidi ta

Baikonuri söekaevandusse Sinna viis kitsarööpaline raudtee, mille pikkuseks oli umbes

16

120 kilomeetrit. Vagun, milles tuli reisida, oli ilma pinkideta ning seetõttu pandi kõik

vangid põlvili ritta, kuhu nad pidid jääma ilma söögi ja joogita üheks ööpäevaks, enne

kui rong liikuma hakkas. Alles kohale jõudes said vangid süüa. Igapäevaseks söögiks

oli kulbitäis vedelat suppi ja väike kulbitäis hirsiputru. Leiva hulk sõltus täidetud

töönormist. Päevas sai süüa ainult kaks korda ning seetõttu kannatasid kõik vangid

pidevalt nälga. Hjalmar ärkas tihti poole öö pealt tühja kõhu pärast üles.

Kaevandusse viidi vangikolonn brigaadide kaupa. Üks vahetus töötas öösel ja teine

päeval. Kuigi süsi tõsteti maa peale tõstukitega, tuli kaevuritel ronida mööda redeleid.

Sütt tuli põlvili olles kühveldada saani, mille raskus oli üle 400 kilogrammi ning

seejärel tuli saan vedada peakäiku, kus oli rööbastel vagun, kuhu tuli süsi ümber tõsta.

Saani tuli vedada käpuli olles, sest käigu kõrguseks oli kõigest üks meeter. Peale

tööpäeva lõppu kaevandusest välja ronides võis mõnikord täiesti kangeks külmuda, sest

väljas oli tihti pakane ning riided seljas olid märjad.

1949. aasta sügisel saadeti Laur tagasi Karabassi, aga enam mitte jaotuspunkti, vaid

asula teises servas olevasse töölaagrisse. Esialgu oli ta vagunilaadijate brigaadis, kuid

peale seda, kui ta käsi jäi vaguniseina ja palgi vahele ning labakäel nahk maha koorus,

sattus Laur viltide kuivatajaks. Sealt edasi ehitusmaterjalide laboratooriumi laborandiks.

1954. aasta sügisel sai Lauri kümneaastane karistusaeg läbi. Selle kümne aasta kohta

ütleb Hjalmar, et üheksa ametit ja kümnes nälg. Saanud kätte vabanemistunnistuse,

natuke raha ja rongipileti Keila, sest Tallinn oli poliitvangile keelatud, alustas Laur teed

kodu poole. Kõigepealt sõitis ta Moskavsse, kus tuli veeta öö, sest samal päeval enam

rongi edasi ei sõitnud. Õhtul pimedas mööda Gorki prospekti jalutades kohtus ta

üllataval kombel oma klassivenna Raimond Potisepaga, kes oli Moskvas

komandeeingus ENSV Kultuuriministeeriumi töötajana. Vanad sõbrad ja klassivennad

veetsid terve õhtu koos pärast 13-aastast pausi. Järgmisel päeval asus Hjalmar lõpuks

Tallinna poole teele. Nõmmel ootad Lauri haigevoodis ema, kellele oli eluaega antud

veel viis kuud. Isa oli surnud juba 1946. aastal. Õde Ingrid põgenes enne Vene vägede

tulekut Rootsi, sealt Ameerika Ühendriikidesse ning lõpuks jäi ta elama Kanadasse.

17

5. Hilisem elu (1954-2010)

5.1. Töö ja pere

1954. aastal kodumaale saabudes tuli minna tööle. Vangistsaabunuid võeti töökohtades

vaenulikult vastu. Laur sai küll töökoha, kuid pidi minema Valgevenesse

komandeeringusse, sest taheti, et temasugused oleksid kodumaalt eemal. (Laur 2005)

1956. aastal kohtus Hjalmar oma abikaasa Ly Savinguga, kes oli samuti 1954. aastal

kodumaale tagasi pääsenud. Ly saadeti seitsmeks aastaks Siberisse, kuna oli

koolilapsena kehtiva võimu vastaseid lendlehti levitanud (Hinrikus 2007:37). Lauri

sõnul teadsid nad mõlemad oma esimesel kohtumisel, mis oli 25. augustil, et nende elud

kuuluvad ühte. Nad abiellusid kolm nädalat hiljem 18. septembril 1956. Ly läks elama

Hjalmari juurde Valgevenesse. 1957. aasta kevadel sõitsid nad kodumaale, sest Lauri

abikaasa ootas last. Perre sündis 12. oktoobril tütar Sigrid. (Laur 2008)

Kolinud tagasi Eestisse, tuli taas hakata tööd otsima. Laur kontakteerus oma klassivenna

Raimond Potisepaga, kellega ta oli kohtunud Moskvas pärast vangistust. Potisepp viis

ta kokku klassivend Endel Sooga. Soo oli juhtival kohal Tallinna Keraamikatehases.

Tema abiga asus Laur tehasesse tööle ning paari aasta pärast sai ka korraliku korteri

kesklinnas. Keraamikatehases töötas Laur pea kolmkümmend aastat. Pensionile läks ta

68-aastaselt sealtsamast Tallinna keraamikatehasest (Laur 2010).

Nüüdseks on Hjalmar elanud koos oma abikaasaga juba 54 aastat. Neil on tütar Sigrid,

hea väimees ja kaks toredat lapselast - Liisa Maria õpib Tartu Ülikoolis

arstiteaduskonnas ja Kaspar gümnaasiumis. (Laur 2009)

5.2. Hobid

Hjalmar Lauri hobideks on reisimine ja akvarellmaal.

Oma naise Lyga käis Hjalmar igal suvel reisimas. Nõukogude ajal sõideti läbi Venemaa

eri paigad, Eesti ajal on käidud Euroopas: Prantsusmaal, Norras, Soomes, Austrias ja

Saksamaal. Praegu ei lase haige jalg enam pikki retki ette võtta. (Laur 2010)

18

Juba lapsena meeldis Hjalmarile joonistada. Reaalkooli ajal jäi see harrastus veidi

unarusse, sest kunstitunnis värve ei kasutatud, vaid tegeleti ainult joonestamisega. (Laur

2009)

Umbes 40-aastasena hakkas Hjalmar akvarellidega tõsisemalt tegelema. Tema kogusse

kuulub mitmeid kümneid töid. Lauri kodu seinu kaunistavad tema enda maalid.

Otsides motiive on Hjalmar palju looduses rännanud. Eriti meeldis talle käia Karjalas

ning Eesti Vabariigi ajal Soomes. Karge Põhjamaa loodus on Laurile alati inspiratsiooni

andnud. (Laur 2008)

Ta on osalenud Eesti Kunstnike Liidu korraldatud näitustel. Oma 85. juubeliks

korraldas Laur 2005. aastal Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu fuajees näituse

“Aasta värvid akvarellides”. Oma 90. juubeliks planeerib Hjalmar taaskord avada

näituse oma töödest. (Laur 2005, 2009)

5.3. Klassikaaslased ja kool

1961. aastal toimus Hjalmari uues korteris Tallinna Reaalkooli 54. lennu esimene

kokkutulek pärast kooli lõpetamist. Kokkutuleku organiseerijaks oli Lauri viimane

pinginaaber Olev Paju, kes elas Lõuna-Eestis. Laur põhjust ei mäleta, aga Paju ise

kokkutulekule tulla ei saanud. Kohtumine oli väga sõbralik ning südamlik. Kõik tundsid

end kui äsja koolipingist tulnuna, 21 aastat nooremana. Ehkki olid nad kõik olnud

erinevates vormides sõjaajal, tundsid nad end jälle ühise perena. (Laur 2009)

Kohal oli kümmekond inimest (Laur 2009). Teise maailmasõja lõpuks oli 14 poissi

nende seast hukkunud. Esimese sõjasuve segadustes hukkus kaks poissi. Kolm suri

Venemaale mobiliseeritud tööpataljonis Tšeljabinskis 1942.aastal. Vene mundris langes

viis, neist kolm poissi Velikije Luki all, Saksa mundris suri üks ja Soome mundris üks

poiss. Lauri parim sõber Hillar Oja langes kodumaal Porkunis. Lahingukaaslane Felix

Hani suri 1950. aastal Vorkuta vangilaagris. Välismaale oli emigreerunud viis poissi.

(Taremäe 1991:307)

Ühtekuuluvustunne on saatnud neid mehi terve elu. Ka edaspidi on hoitud pidevalt

ühendust ning saadud kokku. Kanadasse kolinud Orvo Ast saatis Eestisse oma neljale

19

klassivennale, kelle hulka ka Laur kuulus, teatud aja vältel jõuludeks raha. Oma töökoha

Tallinnas ning ka korteri kesklinnas sai ta tänu oma klassivennale. (Laur 2008)

Tänaseks on 54. lennust elus kolm meest: Ilmar Mikiver Washingtonis, Boris Valdek ja

Hjalmar Laur Tallinnas. Nii Valdek kui ka Laur olid mõlemad 30. jaanuaril sel aastal

kooli vilistlaspäeval kohal. (Laur 2010)

Hjalmar Laur võtab aktiivselt osa koolielust, kuuludes Tallinna Reaalkooli

Vilistlaskogu juhatusse.

20

Kokkuvõte

Uurimistöös käsitletud vilistlase eluloo uurimine andis hea ülevaate tollasest koolielust.

Milline oli õpilaste suhtumine koolitöösse ning millised olid õpetajad. Samuti sai teada

milline oli õhkkond koolis, kus õppisid ainult poisid. Tundide sisu kaldus vahel

tunniteemast kõrvale arvestades olukorda, mis sel ajal valitses. Sõda oli lähenemas ning

seetõttu huvituti rohkem poliitikast ning riigis valitsevast olukorrast, millest õpetajatega

tunnis vesteldi. Samuti meeldis õpilasele tihti koolis nalja teha ning vahel ka veidi

pahandust teha.

Hea ülevaate andis töö ka sellest, mis tunne oli meie kaaskodanikel otse koolipingist

sõjakeerisesse sattuda, milliseid kohustusi ning tagajärgi see endaga kaasa tõi. Lauri

elutee ei piirdunud aga ainult rindel sõdimisega, vaid tuli ka kanda karistust vene

võimude vastu tegutsemise eest, mis viis ta kümneks aastaks vangilaagrisse Kashastani.

Uurimistöö jaoks materjalide kogumine oli väga huvitav, sest Hjalmar Lauri elu on

olnud väga sündmusterohke ning hoolimata oma kõrgest east mäletab ta oma minevikku

väga hästi ning oskab rääkida palju põnevaid lugusid. Laur ise on äärmiselt meeldiv

koolivend, kellega kohtumine on suur rõõm.

21

Kasutatud materjalid

1. Hinrikus, R. (2007) Võimas ja sünge Patarei. Tallinn. Tänapäev

2. Jõgi, Ü. (1966) “Erna” legendid ja tegelikkus. Tallinn. AS JMR

3. Laar, M. (2009) Eesti sõdur II Maailmasõjas. Tallinn. Grenader

4. Laur, H. (2005) Sõja mõjud minu ja meie pere elus.

5. Laur, H. Autori intervjuu. Helisalvestis. Tallinn: 25. 09. 2009

6. Laur, H. Autori intervjuu. Üleskirjutis. Tallinn: 03.02.2010

7. Laur, H. Autori intervjuu. Üleskirjutis. Tallinn: 25.09.2009

8. Laur, H. Helisalvestis. Tallinn: 2008

9. Laur, H. Mälestused Särgavast. Tallinn: 2006

10. Remmelgas, J. (1972) Mehed Vabaduse puiesteelt. Rootsi. Arostryck Uppsala

11. Taremäe, H. (1991) Reaali teine raamat. New York ja Toronto. Oma Press

Limited

22

Lisa 1 Hjalmar Laur algkoolis

Joonis 1 Hjalmar Laur algkoolis

Allikas: Hjalmar Lauri erakogu

23

Lisa 2 Pildid Reaalkooli päevilt

Joonis 2 Hjalmar Lauri klassipilt

Allikas: Hjalmar Lauri erakogu

Esimene rida vasakult: Knut Hagelaid, Orvo Ast, Eduard Pettai, Ilmar Mikiver, Karl Koljo, Insp. Anton Lipping, Hans Oman, Endel Vesk, Gustav Jürindi

Teine rida vasakult: Voldemar Potisepp, Lembit Lind, Väino Õunapuu, Lembit Vaik, Toomas Kures, Ilmar Laaban, Eugen Justšuk

Kolmas rida vasakult: Endel Tulving, Felix Hani, Jaan Soo, Voldemar Rekand, Hjalmar Laur, Hillar Oja

Neljas rida vasakult: Endel Sass, Viktor Pommer, August Meinberg, Helmut Kraus, August Sepp, Harry Anderson

Fotolt puudub Boris Valdek

Allikas: “Mehed Vabaduse puiesteelt”

24

Joonis 3 Hjalmar Lauri klass suusapäeval

Allikas: Hjalmar Lauri erakogu

25

Joonis 4 Lauri klassijuhataja Paul Ederberg

Allikas: Hjalmar Lauri erakogu

26

Joonis 5 Lauri võimlemisõpetaja Resev-Resel

Allikas: Hjalmar Lauri erakogu

27

Lisa 3 Pildid Hjalmarist ja tema perest

Joonis 6 Hjalmar ja tema naine Ly oma pulmapäeval

Allikas: Hjalmar Lauri erakogu

28

Joonis 7 Hjalmar Laur oma onu Harald Buschi haual

Allikas: Piret Otsa erakogu

29

Joonis 8 Hjalmar Lauri pere

Allikas: Hjalmar Lauri erakogu

Vasakult: Lapselaps Kaspar, naine Ly, tütar Sigrid, lapselaps Lisa Maria

Allikas: Hjalmar Laur

30

Lisa 4 Ütlusi Reaali rahva rõõmu raamatust

USSISOO arvutab tahvlil: „Miljon, biljon, triljon …“

Hääl klassist: „… postiljon, paviljon, grammofon …“

KASK: „Jätta nüüd söömine!“

Laur: „Lõpetasin just!“

TANDRE: „Sa oled viimane halui. Kuulsid?“

Hani: „Õnneks ma ei kuulnud.“

KASK: „Mina arvasin, et olete väsinud, aga teie ajate juttu.“

Laur: „Me ajame und ära.“

Kuskilt: „Meie peame õhtupalvet.“

TANDRE: „Kas saab rahu või ei?!“

Hani: „Sõda pidavat kestma veel kolm aastat …“

TANDRE: „ Ma tulen kolme minuti pärast tagasi ja siis olgu klass korras, muidu saadan kooli juhatusest kellegi siia.“

Miil: „Kas Kõivupuu?“

(Märkus: Kõivupuu oli sellal kooli kojamees)

KASK: „Oh, see vool pole midagi. Ma olen seda saanud mitu korda tunda …“

Hani: „Seda on näha jah.“

31

TANDRE: „Esmaspäeval teeme ajaloos kirjatöö.“

Hani: „Esmaspäeval ei saa: mul on tarvis osta lauapaberit.“

TANDRE: „Mis puutub lauapaber siia?“

Hani: „Mul on tehtud tööjaotus, sellepärast ei saa.“

MAJOR LIND (räägib Meinbergiga): „Mis te sellest arvate, et te vabandate? Mis mina peaksin tegema teie arvates?“

Laur: „Kätt suudlema.“

Johani (loeb klassi ees kunstiajaloo raamatust): „Leonard oda Vinci oli väga mitmekülgne isik. Peale kõige muu harrastas ta ka usinasti sporti. Nii näiteks mängis ta golfi, rullis pesu, raius puid.“

OSKAR (ärkab kunstiunelmaist): „Johani, Johani! Mis sa seal lobised?“

Johani: „Lõpuks tüdines Leonard oda Vinci Roomast. Ta astus lennukisse ja sõitis Veneetsiasse …“

TANDRE: „Te olete võimatult räbal klass.“

Hani: „Kuidas õpetaja, nõnda klass …“

KASK: „Siis läheme tuleval reedel Tehnika Ülikooli …“

Laur: „Võib-olla on reedel ilus ilm – meie teeme siis poppi …“

KASK: „Siis läheme neljapäeval.“

Laur: „Neljapäeval läheme Kolliga kohtusse.“ (Koll – Koljo)

(Märkus: Kohtusse minek oli kodanikutunni huvides)

MAJOR LIND: „Õpilane Binnerdorf, miks teil on pea laua peal?“

Binnerdorf: „ Sellepärast, et ta laua alla ei mahu, härra major.“

32

Oja: „Kas Neffton tuletas selle?“

USSISOO: „Jah, Njuuton tuletas selle …“

Poisid saadeti koju unustatud teatevihke ära tooma.

Anderson: „Ideaalses olukorras oleksime pidanud tunni alguseks tagasi jõudma …“

EDERBERG: „Ideaalne olukord olnuks siis, kui teil juba hommikul oleks teatevihud kaasas olnud.“

Klass: „Äh, äh, äh …“

Allikas: “Mehed vabaduse puiesteelt”