Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ... · Irja Lutsar 1, Pilleriin Soodla 1, Radko Avi , Kristi Huik , Heli Rajasaar , Karolin Toompere1, HIV andmekogu nõukogu – 1 TÜ

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverents 2018

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72

Euroopa LiitEuroopa

Regionaalarengu Fond

Eestituleviku heaks

KONTAKT:Katrin Kaarna, [email protected], 737 4119, 518 6688

http://www.ctm.ee/

Riiklik siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskus on riikliku tähtsusega teadusinfrastruktuur, mille moodustasid Tartu Ülikool, Eesti

Maaülikool ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum, tõhustamaks terviseuuringuid Eestis.

Riikliku siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskuse visiooniks on aidata välja töötada ning teostada tervishoiu teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiat.

Meie missioon on tagada kõrgetasemelised terviseuuringud Eestis. Missiooni teostamiseks arendab ja haldab keskus tipptasemel teadusinfrastruktuuri. Keskus soovib olla professionaalne partner erinevatele huvigruppidele (ettevõtted, riigiasutused, raviasutused, teised organisatsioonid) ning

nõustada neid teaduspõhise informatsiooniga terviseuuringute valdkonnas.

VÕTA ÜHENDUST Kliiniliste Uuringute Keskusega, kui: 1. soovid koolitust kliiniliste uuringute läbiviimise korrast ja headest kliinilistest tavadest;2. algatad kliinilist/siirdemeditsiinilist uurimistööd või vajad nõustamist Eetikakomitee ja

Ravimiameti loa taotlemisel;3. vajad kliinilise teadusuuringu metoodika alast nõustamist;4. vajad planeeritava kliinilise teadustöö projekti haldamist ja finantsanalüüsi;5. plaanid korrastada kogutud bioloogiliste materjalide kogu;6. soovid tagada parimate uurijate kaasamist nii Tartu Ülikooli Kliinikumist kui Eestist tervikuna;7. Sul on ideid Eesti siseseks ja rahvusvaheliseks koostööks ning otsid sobivaid koostööpartnereid;8. Sul on mingi muu innovaatiline mõte, mida soovid meiega arutada.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 1

TÜ arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsi kava ........................................................ 2

TÜ arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsi ettekannete teesid

Akadeemiline loeng .................................................................. 12

Suulised ettekanded

Doktorantide sessioon ......................................................... 15

Üliõpilaste sessioon .............................................................. 19

Arst-residentide, arstide, teadurite jt sessioon ............... 22

Stendiettekanded

Doktorandid ........................................................................... 25

Üliõpilased .............................................................................. 46

Arst-residendid, arstid, teadurid jt .................................... 56

Konverentsi programmitoimkond:

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna teadusprodekaan professor Külli Kingo

Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi nooremteadur Helen Vaher

SISUKORD

Ilmub alates 1922. aastast | 97. aastakäik/vol 97 | 2018;97(Lisa 2):1–72 | Lisa 2 | ISSN O235 - 8026 (trükis)ISSN 2228 - 1665 (võrguväljaanne)

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverents 2018

Esikaane foto teostus: TÜ infotehnoloogia osakonna multimeedia talitus, 2011. Lähtefotode autorid Andres Tennus (Biomeedikum) ja Jaak Nilson (TÜ Kliinikumi hoone)

EESTI ARSTIDE LIIDU AJAKIRIESTONIAN MEDICAL JOURNAL

Ilmub alates 1922. aastastwww.eestiarst.ee

Indekseerimine (abstracting and indexing): EMBASE (Elsevier)

Tellimusi on võimalik vormistada toimetuses või internetis http://www.eestiarst.ee

Toimetuse aadress: Pepleri 32, 51010 TartuKontakt: [email protected]; telefon +372 742 7825

Autorijuhtnöörid: http://www.eestiarst.ee/eesti_arst/autorileGuidelines for authors: http://www.eestiarst.ee/eng/eesti_arst/to_authors

TOIME TUS (EDITORIAL TEAM)Ülla Linnamägi, peatoimetaja (Editor in Chief ), MD, PhDVäino Sinisalu, meditsiinitoimetaja (Scientific Editor), MD, PhDPilvi Ilves, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDRuth Kalda,teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDTanel Laisaar, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDMargus Punab, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDPeep Talving,teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDAnneli Uusküla, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDUrve Pirso,keeletoimetaja (Language Editor)Ester Jaigma,keeletoimetaja (Language Editor)Reile Juhanson,abitoimetaja (Assistant Editor)Keily Ehasalu, tehniline toimetaja (Operating Editor)Kadri Kingsepp,müügijuht (Sales Manager)

TOIME TUSKOLLEEGIUM (EDITORIAL BOARD)Toomas Asser, MD, PhD, TartuJaan Eha, MD, PhD, Tartu Andres Kork, MD, PhD, Tallinn Margus Lember, MD, PhD, TartuRein Lepnurm, PhD, Saskatoon, KanadaIlo-Elmar Leppik, MD, PhD, Minneapolis, USAIrja Lutsar, MD, PhD, TartuHelmi L. Lütsep, MD, PhD, Portland, USATiit Mathiesen, MD, PhD, Stockholm, RootsiAmos Pasternack, MD, PhD, Tampere, SoomePeeter Ross, MD, PhD, TallinnUrmas Siigur, MD, PhD, TartuRaivo Uibo, MD, PhD, TartuEero Vasar, MD, PhD, TartuVallo Volke, MD, PhD, TartuRobert A. Weber, MD, PhD, Temple, USA

VÄ LJA A NDJA (PUBLISHER)OÜ Celsius HealthcareSiim Nahkur, vastutav väljaandja (Responsible Publisher), [email protected] (Celsius) [email protected], telefon 56 493 600Tavareklaam (Nordicom) [email protected], telefon: 5666 7770Väljaandja aadress: Olevimägi 16, 10123 Tallinn

Indekseerimine (abstracting and indexing): EMBASE (Elsevier)


AJAK AVA

TÜ arstiteaduskonna aastapäeva kava

11. OKTOOBER

TEADUSKONVERENTS

Biomeedikumi auditoorium 1006 (Ravila 19, Tartu)

8.30–9.00 Registreerumine ja hommikukohv

9.00–9.15 Avasõnad

9.15–10.00 Mikrobioota – inimese vältimatu partner. Akadeemiline loeng – emeriitprofessor Agu Tamm

10.15–12.15 Doktorantide sessioon

12.15–13.00 Kohvipaus

13.00–14.45 Üliõpilaste sessioon


15.00–16.30 Arst-residentide, arstide ja teadurite sessioon

16.30–17.30 Stendiettekanded – autorid on stendide juures ning valmis vastama küsimustele (Biomeedikumi Schmidti keskus, Ravila 19, Tartu)

12. OKTOOBER

ARSTITEADUSKONNA AASTAPÄEVA TEEMAKONVERENTS„Tervisevaldkonna teaduse ja innovatsiooni strateegia hetkeseis ja tulevik”

Tartu Ülikooli Kliinikumi A. Linkbegi auditoorium (L. Puusepa 8, Tartu)

9.45–10.00 Registreerumine ja hommikukohv

10.00–10.05 Avasõna – Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna dekaan prof Margus Lember

10.05–10.15 Tervitus – Tartu Ülikooli rektor prof Toomas Asser

10.15–10.50 Eesti meditsiiniteadus rahvusvahelises teadusruumis – uued väljakutsed – Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi juhataja prof Eero Vasar

10.50–11.25 Sotsiaalministeeriumi vaade „Eesti tervisesüsteemi teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2015–2020” elluviimise hetkeseisule – Sotsiaalministeeriumi terviseala teadusnõunik Angela Ivask


12.00–12.15 Teadus rahaga ja rahata? – Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna dekaan prof Margus Lember ja Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna teadusprodekaan prof Külli Kingo

12.15–12.30 Regionaalhaigla esimesed sammud ja tulevikuprioriteedid teaduse ja innovatsiooni valdkonnas – Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu

12.30–12.45 Teadus ja tugi ITK moodi – Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees Ralf Allikvee

12.45–13.00 Kuidas on viidud ellu teaduse ja innovatsiooni strateegiat kliinikumis? – Urmas Siigur

13.00–13.15 Prioriteetsed arendustegevused tervishoiusüsteemis – Eesti Haigekassa juhatuse esimees Rain Laane

13.15–13.30 Diskussioon

18.00–22.00 Dekaani vastuvõtt ja galaõhtusöök (V konverentsikeskus (Riia 2, Tartu))Arstiteaduskonna medalite kätteandmineTeaduskonverentsi parimate autasustamineStipendiumite kätteandmineArst-residentide lõputunnistuste kätteandmineApotheka farmaatsiaõppe ja -teaduse arendusfondi statuudi allkirjastamine

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 3

AJAK AVA

SUULISED ETTEKANDED: DOKTORANDID

Sessiooni juhatajad: prof Jaanus Harro ja dr Toomas Toomsoo

10.15 Milrinooni farmakokineetika ja doseerimine enneaegsetel vastsündinutel peale arterioosjuha ligeerimistMaarja Hallik1, 2, 3, Mari-Liis Ilmoja3, Tõnis Tasa4, Joseph F. Standing5, Kalev Takkis6, Ruta Veigure7, Karin Kipper6, 7, Tiiu Jalas3, Maila Raidmäe3, Karin Uibo3, Joel Starkopf2, Tuuli Metsvaht2 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi lastekliinik, 3 Tallinna Lastehaigla pediaatriakliinik, 4 TÜ arvutiteaduse instituut, 5 University College London Great Ormond Street Institute of Child Health, Suurbritannia, 6 St. George’s University of London Analytical Services International, Suurbritannia, 7 TÜ keemia instituut

10.30 Kaugisheemiline eelkohastamine vähendab alajäseme arterite revaskulariseerival operatsioonil perioperatiivset neerukahjustust

Teele Kepler1, 2, Karl Kuusik3, Urmas Lepner2, Joel Starkopf4, Mihkel Zilmer5, Jaan Eha3, Jüri Lieberg2, Jaak Kals2, 5 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi kirurgiakliinik, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi südamekliinik, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, 5 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi biokeemia osakond

10.45 Vanuse mõju substantia nigra hüperehhogeensusele Parkinsoni tõve patsientidel ja tervetel isikutelToomas Toomsoo1, 2, 5, Allan-Hermann Pool2, Riina Kerner3, Inga Liepelt–Scarfone4, Liis Kadastik-Eerme5, Inna Rubanovits2, Toomas Asser5, Daniela Berg6, Pille Taba5 – 1 doktorant, 2 Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskus, 3 Eesti Statistikaamet, 4 Tübingeni Ülikooli Hertie instituut, Saksamaa, 5 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik, 6 Kieli Ülikooli närvikliinik, Saksamaa

11.00 Keha koostise muutus reumatoidartriidi kahe esimese haigusaasta jooksulRaili Müller1, 2, 3, Mart Kull2, 3, Margus Lember2, 3, Kaja Põlluste2, Annika Valner2, 3, Riina Kallikorm2, 3 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi sisekliinik, 2 TÜ Kliinikumi sisekliinik

11.15 Geneetiline eelsoodumus ebasoodsaks kohanemiseks aneurüsmaatilise subarahnoidaalse hemorraagia järelArtur Vetkas1, 2, Toomas Asser2, Tõnu Rätsep2 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik

11.30 Alterations in the polysialylated neural cell adhesion molecule (PSA-NCAM) induced by experimentally induced diabetes in mice affects ganglion cells in the retina

Natalia Lobanovskaya1, 2, Monika Jürgenson2, Anu Aonurm-Helm2, Alexander Zharkovsky2 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Department of Pharmacology, Center of Excellence for Translational Medicine, University of Tartu, Estonia

11.45 Korduv d-amfetamiini manustamine põhjustab 129Sv ja Bl6 hiireliinide käitumises ja metaboliitide tasemes erinevaid muutusi

Jane Narvik1, 2, 3, Taavi Vanaveski1, 3, Jürgen Innos3, Mari-Anne Philips3, Aigar Ottas4, Mario Plaas5, Liina Haring6, Mihkel Zilmer4, Eero Vasar3 – 1 doktorant, 2 TÜ genoomika ja siirdemeditsiini tippkeskus, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakond, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi biokeemia osakond, 5 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi katseloomakeskus, 6 TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliinik

12.00 Rakku sisenevate peptiidide ja siRNA vahendatud geeniteraapia endometrioosi raviksKristina Kiisholts1, 2, Kaido Kurrikoff2, Piret Arukuusk2, Ly Pärnaste2, Maire Peters3, Andres Salumets3, Ülo Langel2 – 1 doktorant, 2 TÜ tehnoloogiainstituut, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik

SUULISED ETTEKANDED: ÜLIÕPILASED

Sessiooni juhatajad: prof Mati Pääsuke ja üliõpilane Anu Parvelo

13.00 Kinesioteipimise akuutne mõju mälurlihase müalgia füsioterapeutilises ravisKelly Pärnalaas1, 2, Mati Pääsuke2, Ülle Voog-Oras3 – 1 füsioteraapia üliõpilane, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 3 TÜ hambaarstiteaduse instituut

13.15 Noorelt insulti haigestunud patsientide insuldijärgne tervisekäitumineMinni Saapar1, 2, Siim Schneider3, 4, Riina Vibo3, Inge Ringmets2, Janika Kõrv3 – 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik, 4 Põhja-Eesti Regionaalhaigla

13.30 Rasedusaegse aneemia ja rauapreparaatide kasutamise seos rasedustüsistustegaKarina Luik1, Kristiina Rull2, 3 – 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi biomeditsiini osakond

13.45 Masinõppe kasutamine loote sünnieelses diagnostikasPriit Paluoja1, 2, 3, Hindrek Teder2, 4, Kaarel Krjutškov2, 6, Priit Palta5, 7 – 1 informaatika üliõpilane, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 3 TÜ arvutiteaduse instituut, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 5 TÜ Eesti Geenivaramu, 6 Karolinska Instituut, Rootsi, 7 Helsingi Ülikool, Soome

14.00 Erineva kontsentratsiooniga antimikroobset raviainet sisaldavate nanofiibermattide elektrospinnimine ja nende efektiivsuse võrdlemine

Britt Ingeborg Loomägi1, 2, Liis Preem2, Marta Putrinš3, Tanel Tenson3, Karin Kogermann2 – 1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 TÜ farmaatsia instituut, 3 TÜ tehnoloogiainstituut


AJAK AVA

14.15 Objective Structured Clinical Examination (OSCE) as a tool for competency based assessment of pharmacy studentsKsenia Petrova1, Veera Bobrova2, Janika Tähnas3, Liisa Randmäe3, Arijana Mestrovic4, Daisy Volmer5 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 PhD student, Faculty of Medicine, University of Tartu, Estonia, 3 Raekoja pharmacy, Tartu, Estonia, 4 PharmaExpert, Croatia, 5 Institute of Pharmacy, University of Tartu, Estonia

14.30 Statistiliste meetodite kajastamine Eesti autorite tervisealastes teadusartiklitesEle Kiisk1, 2, Mait Raag2 – 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

SUULISED ETTEKANDED: ARST-RESIDENDID, ARSTID JA TEADURID

Sessiooni juhataja: dots Janika Kõrv

15.00 Kas videoloengud toetavad üliõpilase õppimist?Oivi Uibo1, 2, Anu Sarv3, Triin Marandi4 – 1 TÜ kliinilise meditsiini instituudi lastekliinik, 2 TÜ Kliinikumi lastekliinik, 3 TÜ personaliarenduskeskus, 4 TÜ õppeosakonna elukestva õppe keskus

15.15 Antikoagulantide kasutamine kodade virvendusarütmia korral 2010–2016 EestisKatrin Gross-Paju1, Marit Laos1, Janika Kõrv2 – 1 TTÜ tervisetehnoloogiate instituudi kardiovaskulaarse meditsiini keskus, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik

15.30 Mitmikkasvajate esinemine Eesti eesnäärmevähiga meestel ja rinnavähiga naistel ajavahemikul 1995–2015Jana Jaal1, 2, Marju Kase2, 3, Kristi Niinepuu1, 2, Madis Joonsalu1, 2, Katrin Sak1, Marika Saar4, Margit Mägi5 – 1 TÜ kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 2 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 3 Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskus, 4 TÜ Kliinikumi apteek, 5 Eesti vähiregister

15.45 ÜRO 90 : 90 : 90 kriteeriumid HIV-infektsiooni likvideerimiseks ja olukord EestisIrja Lutsar1, Pilleriin Soodla1, Radko Avi1, Kristi Huik1, Heli Rajasaar1, Karolin Toompere1, HIV andmekogu nõukogu – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

16.00 Oreksiini- ehk hüpokretiiniretseptori genotüüp (HCRTR1 rs2271933) on seotud agressiivse ja antisotsiaalse käitumisega

Jaanus Harro1, Kariina Laas1, Diva Eensoo2, Mariliis Vaht1, Katre Sakala2, Jüri Parik3, Jarek Mäestu4, Toomas Veidebaum5 – 1 TÜ psühholoogia instituut, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 3 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 4 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 5 Tervise Arengu Instituut

16.15 Personaalne molekulaardiagnostika viljatusravis ehk üheksa korda mõõda, üks kord lõikaKaarel Krjutškov1, 2, Merli Saare1, 3, Hindrek Teder1, 4, Priit Paluoja1, 5, Mariann Koel1, 6, Maire Peters1, 3, Priit Palta2, 7, Andres Salumets1, 2, 3, 4 – 1 Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS, 2 Helsingi Ülikool, Soome, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 5 TÜ arvutiteaduse instituut, 6 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 7 TÜ Eesti geenivaramu

STENDIETTEKANDED: DOKTORANDID

P1. Terapeutiliste harjutuste ja funktsionaalse elektrostimulatsiooni akuutne mõju selja sirutajalihase aktiveerumisele traumaatilise seljaajukahjustusega patsientidel

Margot Bergmann1, 2, Anna Zahharova3, Jaan Ereline2, Toomas Asser4, Helena Gapeyeva2, Doris Vahtrik2 – 1 doktorant, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 3 füsioteraapia magistrant, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik

P2. Humaniinisarnaste peptiidide nr 2 ja 8 geenipiirkondade assotsiatsioonianalüüs südame isheemiatôve diagnoosiga patsientidel Eesti geenivaramu kohordis

Mall Eltermaa1, 2, Reedik Mägi3, Maili Jakobson2, Meeme Utt2, Joel Starkopf4, Sulev Kõks2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 TÜ genoomika instituut, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi anestesioloogia ja intensiivravi kliinik

P3. Hüpotermia suurendab imetaja rakkudes stressi vastustKattri-Liis Eskla1, 2, Rando Porosk3, Riin Reimets2, Tanel Visnapuu2, Eero Vasar2, 4, Christian Ansgar Hundahl2, Hendrik Luuk2, 4 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakond, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi biokeemia osakond, 4 TÜ genoomika ja siirdemeditsiini tippkeskus

P4. Deciphering embryo-maternal communication; quantification of the minimum number of trophoblastic extracellular vesicles required to induce transcriptomic changes in the endometrium

Kasun Godakumara1, 2, Masoumeh Es-haghi2, Keerthie Dissanayake2, Andres Salumets3, Ülle Jaakma4, Sulev Kõks2, Alireza Fazeli1, 5 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Department of Pathophysiology, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 3 Department of Obstetrics and Gynecology, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 4 Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences, Estonian University of Life Sciences, Estonia, 5 Academic Unit of Reproductive and Developmental Medicine, Department of Oncology and Metabolism, Medical School, University of Sheffield, UK

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 5

AJAK AVA

P5. GLP-1 retseptori agonisti manustamine pärsib tugevalt aldosterooni vabanemist: uuring tervetel vabatahtlikelKeiu Heinla1, 2, Tuuli Sedman2, Eero Vasar2, Vallo Volke2, 3 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 TÜ Kliinikumi sisekliinik

P6. Uute seerumivabade koekultuuritingimuste väljatöötamine inimese primaarsete granuloosrakkude kasvatamiseksKati Hensen1, 2, Martin Pook2, Anu Sikut3, Toivo Maimets2, Andres Salumets4, Ants Kurg2 – 1 doktorant, 2 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 3 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 4 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus

P7. IL-1 tsütokiinide perekonna liikmed on atoopilises dermatiidis ja psoriaasis erinevalt avaldunud ning on miR-146a/b poolt reguleeritud

Helen Hermann1, 2, Anet Kivihall1, 2, Kristiina Kingo2, Liisi Raam3, 4, Ele Prans2, 3, Toomas Runnel2, Kristi Abram4, Ulrich Mrowietz5, Stephan Weidinger5, Külli Kingo3, 4, Ana Rebane2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi nahahaiguste kliinik, 5 Kieli Christian Albrechti Ülikooli dermatoloogia osakond, Saksamaa

P8. Structure-function analysis of OspE from Borrelia garinii ⎯ the causative agent of neuroborreliosisAnna Jalava1, 2, 3, Arnab Bhattacharjee2, 3, Hanna Jarva2, 3, 4, Taru Meri5, T. Sakari Jokiranta2, 3, Seppo Meri2, 3, 4 – 1 PhD student, University of Helsinki, Finland, 2 Department of Bacteriology and Immunology, Haartman Institute, University of Helsinki, Finland, 3 Research Programs Unit, Immunobiology, University of Helsinki, Finland, 4 Department of Bacteriology, Helsinki University Hospital Laboratory HUSLAB, Finland, 5 Institute of Biotechnology, University of Helsinki, Finland

P9. TFAP2B genotüübi seosed kehakaalu ja insuliiniresistentsusega ELIKTU valimilUrmeli Joost1, 2, Inga Villa2, Erika Comasco3, Lars Oreland3, Toomas Veidebaum4, Jaanus Harro5 – 1 doktorant, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 3 Uppsala Ülikooli neuroteaduste osakond, Rootsi, 4 Tervise Arengu Instituudi krooniliste haiguste osakond, 5 TÜ psühholoogia instituut

P10. Ultraheli elastograafia korrelatsioonid kliinilis-laboratoorsete näitajate vahel transplanteeritud neeruga haigetelLeelo Järv1, 2, 4, Ingrid Kull2, 4, Anne Kuudeberg3, Margus Lember2, 4, Mai Rosenberg2, 4 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse osakond, 4 TÜ Kliinikumi sisekliinik

P11. Polügeensetel riskidel põhinev mudel rinnavähi sõeluuringuksHannes Jürgens1, 2, Kristi Läll3, Krista Fischer3, Reedik Mägi3, Neeme Tõnisson3, 5, Tõnu Esko3, Andres Metspalu3, Peeter Padrik2, 4 – 1 doktorant, 2 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 3 TÜ genoomika instituut, Eesti geenivaramu, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 5 TÜ Kliinikumi kliinilise geneetika keskus

P12. Parkinsoni tõve haigestumus – korduv epidemioloogiline uuring Tartu linnas ja maakonnasLiis Kadastik-Eerme1, 2, Nele Taba1, 3, 4, Toomas Asser2, Pille Taba2 – 1 doktorant, 2 TÜ Kliinikumi närvikliinik, 3 TÜ Eesti geenivaramu, 4 TÜ genoomika instituut

P13. STAT1 GOF mutatsiooniga patsientide interferoonijälg on epigeneetiliselt määratletudEpp Kaleviste1, 2, Mario Saare2, Ronan Leahy3, Winnie Ip4, Graham Davies4, Pärt Peterson2, Kai Kisand2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 Our Lady’s Children’s Hospital, Iirimaa, 4 UCL Great Ormond Street Institute of Child Health, Suurbritannia

P14. RNA sekveneerimisandmete analüüs toob esile ALPG eSNP kui olulise geeniekspressiooni ning lapse kasvu modulaatoriTriin Kikas1, 2, Kristiina Rull2, 3, Evelin Gross3, Maris Laan2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 TÜ Kliinikumi naistekliinik

P15. miR-146a/b ekspressioon ja funktsioon inimese bronhiepiteeli rakkudesAnet Kivihall1, 2, Bogdan Jakiela3, Alar Aab2, Yury Bochkov4, James Gern4, Sebastian Johnston5, Marek Sanak3, Jerzy Soja3, Grazyna Bochenek3, Ana Rebane2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 Jagielloni Ülikool, Poola, 4 Wisconsini-Madisoni Ülikool, Ameerika Ühendriigid, 5 Imperial College London, Suurbritannia

P16. Characterization of extracellular vesicles produced by single human embryos at early stages of developmentArina Lavrits1, 2, 3, Stoyan Tankov4, Freddy Lättekivi4, Kaarel Krjutškov2, Anu Sikut5, Sulev Kõks4, Aneta Andronowska6, Andres Salumets2, Alireza Fazeli4, 7 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Competence Centre on Health Technologies, Estonia, 3 Institute of Cell and Molecular Biology, University of Tartu, Estonia, 4 Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 5 Women’s Clinic, Tartu University Hospital, Estonia, 6 Polish Academy of Sciences, Poland, 7 The Medical School, University of Sheffield, UK

P17. Nasaleerituse hindamine eesti laste kõnesLagle Lehes1, 2, 3, Reet Horn2, Triin Jagomägi4, Marika Padrik2, Priit Kasenõmm3 – 1 doktorant, 2 TÜ haridusteaduste instituut, 3 TÜ Kliinikumi kõrvakliinik, 4 TÜ hambaarstiteaduse instituut

P18. Erinevate võistluseelsete soojendusharjutuste mõju reielihase toonusele, elastsusele ja jäikusele korvpalluritelTeet Meerits1, 2, Tatjana Kums2, Jaan Ereline2, Mati Pääsuke2, Helena Gapeyeva2 – 1 doktorant, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut


AJAK AVA

P19. Nasolabial aesthetics in patients with cleft lip and palate: a comparison of two ethnic groupsVan Thai Nguyen1, 2, 3, Toai Nguyen3, Triin Jagomägi2 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Institute of Dentistry, University of Tartu, Estonia, 3 Hue University of Medicine and Pharmacy, Vietnam

P20. Varajase eluea stressi mõju epigeneetilistele DNA modifitseerijateleKerly Niinep1, 2, Kaili Anier2, Anti Kalda2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

P21. 10-nädalane treeningkoormus mõjutab käeluude tihedust ja keha ravavaba massi noortel ujujatel Rasmus Pind1, 2, Evelin Lätt2, Priit Purge2, Jarek Mäestu2 – 1doktorant, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut

P22. Erinevate steriliseerimis- ja desinfektsioonimeetodite mõju klooramfenikooli sisaldavatele elektrospinnitud nano- ja mikrofiibermaatriksitele

Liis Preem1, 2, Ebe Vaarmets2, 3, Andres Meos2, Indrek Jõgi4, Marta Putrinš5, Tanel Tenson5, Karin Kogermann2 – 1 doktorant, 2 TÜ farmaatsia instituut, 3 proviisoriõppe üliõpilane, 4 TÜ füüsika instituut, 5 TÜ tehnoloogiainstituut

P23. Eesti arstide suitsetamisest loobumine ja suitsetamiskäitumuslikud tegurid: läbilõikeliste uuringute tulemused 2002 ja 2014

Mariliis Põld1, 2, Kersti Pärna2 – 1 doktorant, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

P24. NIPT – suure tundlikkusega meetod loote kromosoomhaiguste varajaseks tuvastamiseksKadri Rekker1, 2, 3, Olga Fjodorova3, 4, Hindrek Teder3, 5, Priit Paluoja3, Priit Palta6, Eva-Liina Ustav2, 7, Konstantin Ridnõi8, Ants Kurg4, Lauris Kaplinski4, Kaarel Krjutškov3, 9, Andres Salumets2, 3, 5, 9 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 3 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 4 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 5 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 6 TÜ genoomika instituut, 7 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 8 Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik, 9 Helsingi Ülikool, Soome

P25. Immuunkontrollpunkti inhibiitor atesolizumab potentseerib keemiaravi tsütotoksilist toimet kopsu adenokartsinoomi rakkudes

Marika Saar1, 2, 3, Katrin Sak4, Helen Lust4, Marju Kase5, 6, Jana Jaal4, 5 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 3 TÜ Kliinikumi apteek, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 5 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 6 Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskus

P26. Jõutreeningu mõju lihasjõule ja kehakoostisele erineva D-vitamiini staatusega noortel meestelLauri Savolainen1, 2, Eve Unt3, Martin Mooses2, Saima Timpmann2, Luule Medijainen2, Evelin Lätt2, Lisette Tõnutare2, Frederik Ross2, Märt Lellsaar2, Vahur Ööpik2 –1 doktorant, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi spordimeditsiini ja taastusravi kliinik

P27. Neuropaatilise valuga kaasneva depressioonilaadse käitumise ja ärevuskäitumise kujunemine C57/BL-6 hiirte loommudelis

Kelli Somelar1, 2, Kerda Timmusk2, 3, Monika Jürgenson2, Külli Jaako2, Aleksandr Žarkovski2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi farmakoloogia osakond, 3 proviisoriõppe üliõpilane

P28. Mutsiin MUC20 ekspressiooni kõrge tase on inimese endomeetriumi implantatsiooniakna märgisArtjom Stepanjuk1, 2, Mariann Koel1, 2, 3, Martin Pook2, Merli Saare3, 4, Kersti Jääger3, Maire Peters3, 4, Kaarel Krjutškov3, 5, Sulev Ingerpuu2, Andres Salumets3, 4, 6, 7 – 1 doktorant, 2 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 3 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 4 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 5 Helsingi Ülikool, Soome, 6 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 7 Helsingi Ülikooli ja Helsingi Ülikooli Kliinikumi sünnitusabi ja günekoloogia osakond, Soome

P29. Endometrial receptivity revisited: endometrial transcriptome adjusted for tissue cellular heterogeneityMarina Suhorutshenko1, 2, 3, Viktorija Kukushkina3, Agne Velthut-Meikas2, 5, Signe Altmäe2, 6, Maire Peters2, 3, Reedik Mägi4, Kaarel Krjutškov2, 7, Mariann Koel2, 8, Juan Fco. Martinez-Blanch9, Francisco M. Codoner10, Felipe Vilella10, Carlos Simon10,

11, 12, Andres Salumets2, 3, 13, 14, Triin Laisk2, 3, 4 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Competence Centre on Health Technologies, Estonia, 3 Department of Obstetrics and Gynecology, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 4 Estonian Genome Center, Institute of Genomics, University of Tartu, Estonia, 5 Department of Chemistry and Biotechnology, Tallinn University of Technology, Estonia, 6 Department of Biochemistry and Molecular Biology, Faculty of Sciences, University of Granada, Spain, 7 Research Program of Molecular Neurology, Research Programs Unit, University of Helsinki, Finland, 8 Department of Cell Biology, Institute of Molecular and Cell Biology, University of Tartu, Estonia, 9 Lifesequencing SL, Spain, 10 Igenomix Foundation/INCLIVA, Spain, 11 Research Department, Igenomix SL, Spain, 12 Department of Pediatrics, Obstetrics and Gynecology, Valencia University, Spain, 13 Department of Obstetrics and Gynecology, University of Helsinki and Helsinki University Hospital, Finland, 14 Department of Biomedicine, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia

P30. Viljatusravi läbivate patsientide füüsiline aktiivsus ja selle mõju rasestumise tulemusteleDeniss Sõritsa1, 2, 3, 4, Siret Läänelaid5, Andres Salumets4, Francisco B. Ortega6, Signe Altmäe4, 7 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 3 Kliinik Elite AS, 4 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 5 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 6 Karolinska Instituudi bioteaduste ja toitumise osakond, Rootsi, 7 Granada Ülikooli biokeemia ja molekulaarbioloogia osakond, Hispaania

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 7

AJAK AVA

P31. Bariaatrilise operatsiooni mõju Firmicutes’e ja Bacteroidetes’e suhtele rasvunud patsientidelNatalja Šebunova1, 2, Jelena Štšepetova2, Olga Botšarova2, Toomas Sillakivi2, Reet Mändar2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi mikrobioloogia osakond, 2 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik

P32. Apoptoosi mõõtmine rakkudes kaspaas-3 substraadil põhineva biosensorsüsteemigaMaris-Johanna Tahk1, 2, Darja Lavõgina2, 3, Olga Mazina2, 3, Ago Rinken2 – 1 doktorant, 2 TÜ keemia instituut, 3 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus

P33. Esimene munasarjakoe külmutamise ja siirdamise juhtum Eestis pahaloomulise kasvajaga naispatsiendi viljakuse säilitamise eesmärgil

Triin Tammiste1, 2, Keiu Kask3, Peeter Padrik4, Tatjana Jatsenko5, Andres Salumets3, 5 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi sisekliinik, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 4 TÜ Kliinikumi vähikeskus, 5 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus

P34. Loote aneuploidiate määramine rakuvabast DNAst TAC-seq-meetodigaHindrek Teder1, 2, 3, Priit Paluoja2, 4, Tatjana Jatsenko2, Kadri Rekker2, 5, Andres Salumets2, 3, 5, 7, Priit Palta6, 7, Kaarel Krjutškov2, 7 – 1 doktorant, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4 TÜ arvutiteaduse instituut, 5 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 6 TÜ Eesti geenivaramu, 7 Helsingi Ülikool, Soome

P35. Lõhnade eristamise erinevused Parkinsoni tõve patsientidel ja tervetel kontrollidelToomas Toomsoo1, 2, 3, Liis Kadastik-Eerme3, Toomas Asser3, Pille Taba3 – 1 doktorant, 2 Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskus, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik

P36. A chromosomal scan of single sperm cells by combining fluorescence-activated cell sorting and next-generation sequencing

Quoc Ty Tran1, 2, 3, 4, Tatjana Jatsenko1, 2, Olev Poolamets5, Olga Tšuiko1, 2, 3, Dmitri Lubenets6, Tiia Reimand3, 7, Margus Punab5, Maire Peters2, 8, Andres Salumets2, 3, 8, 9 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Competence Centre on Health Technologies, Estonia, 3 Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 4 Danang University of Medical Technology and Pharmacy, Vietnam, 5 Andrology Centre, Tartu University Hospital, Estonia, 6 Institute of Molecular and Cell Biology, University of Tartu, Estonia, 7 Department of Clinical Genetics, Tartu University Hospital, Estonia, 8 Department of Obstetrics and Gynaecology, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 9 Department of Obstetrics and Gynecology, University of Helsinki and Helsinki University Hospital, Finland

P37. Repeated administration of d-amphetamine induces distinct alterations in behaviour and metabolite levels in 129Sv and Bl6 mouse strains

Taavi Vanaveski1, 2, Jane Narvik1, 2, Jürgen Innos1, 2, Mari-Anne Philips1, 2, Aigar Ottas2, 3, Mario Plaas2, 4, Liina Haring2, 5, Mihkel Zilmer2, 3, Eero Vasar1, 2 – 1 Department of Physiology, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Tartu, Estonia, 2 Center of Excellence for Genomics and Translational Medicine, University of Tartu, Tartu, Estonia, 3 Department of Biochemistry, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 4 Psychiatry Clinic and Center of Excellence for Genomics and Translational Medicine, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 5 Psychiatry Clinic, Tartu University Hospital, Tartu, Estonia

P38. Apikaalne periodontiit: levimus ja etiopatogeneetilised aspektidVeiko Vengerfeldt1, 2, Mare Saag2, Minh Son Nguyen2, Silvia Saukas2, Tiiu Kullisaar3, Anneli Piir3, Jens-Konrad Preem4, Kristjan Oopkaup4, Jaak Truu4, Katerina Spilka5, Reet Mändar3, 4 – 1 doktorant, 2 TÜ hambaarstiteaduse instituut, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 5 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut

P39. Evaluation of 3D printability of polyethylene oxide using a lattice area methodLaura Viidik1, 2, Dagmar Seera2, Osmo Antikainen3, Karin Kogermann2, Jyrki Heinämäki2, Ivo Laidmäe2 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Institute of Pharmacy, University of Tartu, Estonia, 3 Division of Pharmaceutical Chemistry and Technology, University of Helsinki, Finland

P40. Vermimishäirete esinemissageduse retrospektiivne uuring Eestis: uuendatud tulemusedMaria Yakoreva1, 2, 3, Tiina Kahre2, 3, Eve Õiglane-Shlik4, Mari-Anne Vals1, 2, 3, 4, Pille Mee5, Katrin Õunap2, 3 – 1 doktorant, 2 TÜ Kliinikumi ühendlabori kliinilise geneetika keskus, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi kliinilise geneetika keskus, 4 TÜ Kliinikumi lastekliinik, 5 TÜ Kliinikumi ühendlabor

STENDIETTEKANDED: ÜLIÕPILASED

P41. Temporomandibulaarsed häired: kliinilised nähud ning piirangud igapäevaelule noortel ja vanemaealistel täiskasvanutel

Anu Fedortšuk1, 2, Maali Tamm1, 2, Nguyen Minh Son2, Ülle Voog-Oras2 – 1 hambaarstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ hambaarstiteaduse instituut

P42. Funktsionaalse võimekuse skoori muutused põlveliigese osteoartroosiga keskealistel naisuuritavatel 3 aasta jooksulKelli Järvemägi1, 2, Ann Tamm3, Jelena Sokk2 – 1 füsioteraapia üliõpilane, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 3 TÜ Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinik


AJAK AVA

P43. Ämmaemandate hinnang Perttu (2004) lähisuhtevägivalla skriinimise küsimustiku kasutatavusele rasedate puhul – kvalitatiivne uurimus Tartu Ülikooli Kliinikumis

Laura Kalja1, 2, Merle Seera3, Janne Pühvel3 – 1 õendusteaduse üliõpilane, 2 TÜ Kliinikum, 3 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õendusteaduse õppetool

P44. Kehaline aktiivsus ja selle seosed sotsiaal-majanduslike teguritega 25aastaste täiskasvanute seasMarion Kalju1, 2, Inga Villa2 – 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

P45. SA Pärnu Haigla statsionaarsetes osakondades töötavate õdede tervisedenduslikud tegevused ja neid mõjutavad tegurid: kvalitatiivne uurimistöö

Ingrid Karu1, Saima Hinno2, Ere Uibu3 – 1 õendusteaduse üliõpilane, 2 Tartu Tervishoiu Kõrgkool, 3 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

P46. Parkinsoni tõvega uuritavate kehaline aktiivsus: erinevused subjektiivses ja objektiivses hinnangusAndra Lääts1, 2, Evelin Lätt2, Kadri Medijainen2 – 1 füsioteraapia üliõpilane, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut

P47. Eesti tervishoiukõrgkoolide III–IV kursuse õendusüliõpilaste kogemused seoses ravimite manustamisega kliinilisel õppepraktikal

Agnes Mikk1, Ireen Bruus2, Ere Uibu3 –1 õendusteaduse üliõpilane, 2 Tartu Tervishoiu Kõrgkool, 3 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

P48. Õendusdiagnooside, -sekkumiste ja -tulemuste dokumenteerimise kvaliteet Põhja-Eesti Regionaalhaigla õendusdokumentatsioonis

Kersti Naelapää1, 2, Kristi Rannus2, 3, Merle Seera4 – 1 õendusteaduse üliõpilane, 2 Põhja-Eesti Regionaalhaigla, 3 Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, 4 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

P49. PSA tiheduse diagnostiline väärtus eesnäärmebiopsia tulemuse ennustamiselMaris Niibek1, 2, Andres Kotsar1, 2, Mihhail Žarkovski1, 2, Pille-Riin Värk1, 2, Margus Punab1, 3 – 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik, 3 TÜ Kliinikumi meestekliinik

P50. Lastevanemate arusaamad koolitervishoiuteenusest ja ootused koostööle kooliõega – kvalitatiivne sisuanalüüsHelina Pedak1, Tiina Tõemets2, Merle Seera3 – 1 õendusteaduse üliõpilane, 2 SA Saagu Valgus, 3 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

P51. Polümeerikatted nanofibrillaarse tselluloosiga: omadused ja iseloomustamineKaroliine Puusalu1, 2, Jyrki Heinämäki2, Karin Kogermann2, Urve Paaver2 – 1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 TÜ farmaatsia instituut

P52. Sulami elektrospinnimine – uus lahendus vanale probleemileAilen Ringe1, 2, Kristian Semjonov2, Andres Lust2, Karin Kogermann2, Ivo Laidmäe2, Jyrki Heinämäki2 –1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 TÜ farmaatsia instituut

P53. Printimiskiiruse ja -temperatuuri mõju polüetüleenoksiidi 3D-prinditavuseleDagmar Seera1, 2, Laura Viidik2, Karin Kogermann2, Jyrki Heinämäki2, Ivo Laidmäe2 – 1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 TÜ farmaatsia instituut

P54. Säärelihaste funktsionaalse seisundi hindamine müomeetria abil statiine kasutavatel patsientidelStella Sulaoja1, Jyrki Heinämäki2, Mati Pääsuke3, Helena Gapeyeva3, Jaan Ereline3, Maia Gavrosnki4, Georg Gavronski5, Arved Vain6, Daisy Volmer2 – 1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 TÜ farmaatsia instituut, 3 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 4 Perearstid Pullerits & Gavronski OÜ, 5 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 6 TÜ füüsika instituut

P55. Metaboolse sündroomi komponentide levimus ja seosed toitumisega noorukieast täiskasvanueaniTuuli Taimur1, 2, Inga Villa2, Heti Pisarev2 – 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

P56. Eesti tervishoiukõrgkoolide õe ja ämmaemanda õppekavade õppejõudude arusaamad professionaalsusest ja selle arengut mõjutavatest teguritest

Mari Teugjas-Koit1, Ere Uibu2 – 1 õendusteaduse üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

P57. D3-vitamiini ja selle derivaadi karvakasvu stimuleeriv toime hiirte loommudelisKairi Tiirik1, 3, Kelli Somelar2, 3, Külli Jaako3, Monika Jürgenson3, Aleksander Žarkovski3 – 1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 doktorant, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi farmakoloogia osakond

P58. Arstitudengite tunnetatud valmisolek rakendada oma praktilisi oskusi enne praktika algustMarge Vaikjärv1 – 1 arstiteaduse üliõpilane

P59. Depressiivsus Eesti vanemaealistelKarina Valma1, 2, Kaia Laidra3, Heti Pisarev2 – 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 3 Tervise Arengu Instituut

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 9

AJAK AVA

STENDIETTEKANDED: ARST-RESIDENDID, ARSTID, TEADURID

P60. Viirusevastased antikehad endometrioosi korralAlar Aints1, Signe Tobi1, Andres Salumets1, 2 – 1 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus

P61. En bloc resektsioon lülisamba primaarsete kasvajate ravis Ida-Tallinna Keskhaigla lülisambakeskusesRasmus Allikvee1, Helen Aluvee1, 2, Taavi Toomela1 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla lülisambakirurgia keskus, 2 arstiteaduse üliõpilane

P62. Optimization of cell penetrating peptide based miRNA delivery method into human keratinocytes and dendritic cells for targeting skin inflammation

Gemma Carreras-Badosa1, Julia Maslovskaja1, Helen Hermann1, Egon Urgard1, Piret Arukuusk2, Ülo Langel2, 3, Margus Pooga2,

4, Ana Rebane1 – 1 Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 2 Institute of Technology, University of Tartu, Estonia, 3 Department of Neurochemistry, Stockholm University, Sweden, 4 Institute of Molecular and Cell Biology, University of Tartu, Estonia

P63. Efektiivne sekkumine impulsiivse riskikäitumise ennetamiseks liikluses ning riskeeriva liikluskäitumise seos DAT1 VNTRiga

Diva Eensoo1, Tõnis Tokko2, 3, Kadi Luht4, 5, Mariliis Vaht3, Jaanus Harro3 – 1 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 2 psühholoogia üliõpilane, 3 TÜ psühholoogia instituut, 4 doktorant, 5 TÜ haridusteaduste instituut

P64. Tracking and capturing of RNA species exchanged during maternal - embryo communicationMasoumeh Es-haghi1, Annika Haling1, Freddy Lättekivi1, Kasun Godakumara1, Sulev Kõks1, 2, Alireza Fazeli1, 3 – 1 Department of Pathophysiology, University of Tartu, Estonia, 2 Department of Reproductive Biology, Estonian University of Life Sciences, Estonia, 3 Academic Unit of Reproductive and Developmental Medicine, Department of Oncology and Metabolism, The Medical School, University of Sheffield, Sheffield, UK

P65. Uus on ammu unustatud vana: vinorelbiinil ja tsisplatiinil baseeruv keemiaravi on efektiivne taksaaniresistentsetes inimese eesnäärmevähirakkudes PC-3

Jelizaveta Junninen1, Katrin Sak1, Helen Lust1, Marju Kase2, 3, Marika Saar4, Jana Jaal1, 2 – 1 TÜ kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 2 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 3 Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskus, 4 TÜ Kliinikumi apteek

P66. Humaniin – uudne faktor sarkopeenia patogeneesis?Lumme Kadaja3, Karl Robert Kuum1, 3, Mall Eltermaa2, 3, Maili Jakobson3, Sulev Kõks3 – 1 õpilane, Hugo Treffneri Gümnaasium, 2 doktorant, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

P67. Kliinilise praktika juhendajate arvamused ja vajadused seoses uuenenud kliinilise praktikaga Ruth Kalda1, Anu Sarv2, Anneli Rätsep1 – 1 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 2 TÜ personaliarenduskeskus

P68. Multiparameetrilise MRT ja transrektaalse ultraheli ühendmeetodi kontrolli all tehtud eesnäärme sihitud biopsia diagnostiline väärtus eelnevalt negatiivse prostata-biopsiaga meestel

Martin Kivi1, Dmitri Nelzin1, Katrin Kõdar2, Eero Semjonov3 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla uroloogiakeskus, 2 Ida-Tallinna Keskhaigla radioloogiakeskus, 3 Ida-Tallinna Keskhaigla patoloogiakeskus

P69. Reumatoidartriidi patsientide haigestumus tuberkuloosi enne ja pärast bioloogilise ravi kasutuselevõttu Eestis: kahe perioodi võrdlus

Karin Laas1, Carmen Marianne Teär1, 2, Lea Pehme3, Piret Viiklepp4 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloogiakeskus, 2 õpilane, Tallinna Järveotsa Gümnaasium, 3 TÜ Kliinikumi kopsukliinik, 4 Tervise Arengu Instituut

P70. Large scale meta-analysis highlights the hypothalamic–pituitary–gonadal (HPG) axis in the genetic regulation of menstrual cycle length

Triin Laisk1, 2, 3, Viktorija Kukuškina2, Duncan Palmer4, 5, Samantha Laber6, 7, Chia-Yen Chen4, 8, 9, Teresa Ferreira6, Nilufer Rahmioglu7, Krina Zondervan7, 10, Christian Becker10, Jordan W. Smoller5, 8, Margaret Lippincott11, Andres Salumets1, 3, 12, 13, Ingrid Granne14, Stephanie Seminara11, Benjamin Neale4, 8, Reedik Mägi2, Cecilia M. Lindgren6, 7, 15 – 1 Department of Obstetrics and Gynecology, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 2 Estonian Genome Center, Institute of Genomics, University of Tartu, Estonia, 3 Competence Centre on Health Technologies, Estonia, 4 Analytic and Translational Genetics Unit, Department of Medicine, Massachusetts General Hospital and Harvard Medical School, USA, 5 Stanley Center for Psychiatric Research, Broad Institute of Harvard and MIT, USA, 6 Big Data Institute, Li Ka Shing Center for Health for Health Information and Discovery, Oxford University, UK, 7 Wellcome Centre for Human Genetics, University of Oxford, UK, 8 Psychiatric and Neurodevelopmental Genetics Unit, Massachusetts General Hospital, USA, 9 Broad Institute of MIT and Harvard, USA, 10 Oxford Endometriosis CaRe Centre, Nuffield Department of Women’s and Reproductive Health, University of Oxford, UK, 11 Harvard Reproductive Sciences Center and Reproductive Endocrine Unit, Massachusetts General Hospital, USA, 12 Department of Obstetrics and Gynecology, University of Helsinki and Helsinki University Hospital, Finland, 13 Department of Biomedicine, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 14 Nuffield Department of Women’s and Reproductive Health, University of Oxford, UK, 15 Program in Medical and Population Genetics, Broad Institute, USA

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7210

AJAK AVA

P71. Inimese koorioni gonadotropiini (hCG) eri vormide aktiivsuse määramine LHCGR retseptori suhtesDarja Lavõgina1, 2, Mariann Koel2, 3, 4, Maire Peters2, 5, Ago Rinken1, Andres Salumets2, 5, 6, 7 – 1 TÜ keemia instituut, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 3 doktorant, 4 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 5 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 6 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 7 Helsingi Ülikool, Soome

P72. Patsientide endometrioosikolletest ja eutoopilisest endomeetriumist eraldatud stroomarakkude elulevus eri tüüpi toksiinide juuresolekul: uute sihtmärk-signaaliradade otsing

Darja Lavõgina1, 2, Külli Samuel2, Arina Lavrits2, 3, 4, Maire Peters2, 5, Ago Rinken1, Andres Salumets2, 5, 6, 7 – 1 TÜ keemia instituut, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 3 doktorant, 4 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 5 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 6 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 7 Helsingi Ülikool, Soome

P73. Etnomeditsiinilt teadusele: hariliku vaarika (Rubus idaeus L.) varte fütokeemiline analüüsAnni Maisla1, Tõnu Püssa2, Ain Raal1 – 1 TÜ farmaatsia instituut, 2 EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

P74. DFS70-vastased autoantikehad esinevad sagedamini tervetel isikutelKaja Metsküla1, Anton Jakovlev1, 2, Sander Aunap1, Karin Kannel3, Kalle Kisand4, Katrin Gross-Paju5, Raivo Uibo1 – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi immunoloogia osakond, 2 arstiteaduse üliõpilane, 3 doktorant, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi sisekliinik, 5 Lääne-Tallinna Keskhaigla närvihaiguste kliinik

P75. Vitamiinide ja toidulisandite kasutamine raseduse ajal – kas neist on kasu?Iveta Mikeltadze1, Kristiina Rull1, 2, 3 – 1 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

P76. Prostatiidipatsientide elukvaliteet ja tervisReet Mändar1, 2, Paul Korrovits1, 3, Kaja Rahu4, Mati Rahu4, Eeva-Liisa Sibul3, Aare Mehik5, Margus Punab3, 6 – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi mikrobioloogia osakond, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 3 TÜ Kliinikumi meestekliinik, 4 Tervise Arengu Instituut, 5 Oulu Ülikool, Soome, 6 TÜ kliinilise meditsiini instituudi kirurgiakliinik

P77. Comparison of different methods for extracting total RNA from human skin using domestic pig as a modelEne Reimann1, Kristi Abram2, 3, Sulev Kõks1, 4, Külli Kingo2, 3, Alireza Fazeli1, 5 – 1 Department of Pathophysiology, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 2 Department of Dermatology, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 3 Clinic of Dermatology, Tartu University Hospital, Estonia, 4 Department of Reproductive Biology, Estonian University of Life Sciences, Estonia, 5 Academic Unit of Reproductive and Developmental Medicine, Department of Oncology and Metabolism, The Medical School, University of Sheffield, UK

P78. Silmapinna haiguse sümptomite esinemine kaelõikuse patsientidel ja selle seos ravimikasutusegaReili Rebane1, Sandra Pajula1, 2 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliinik, 2 õpilane, Tallinna Reaalkool

P79. Sarvkesta siirdamine Ida-Tallinna Keskhaiglas 2005–2017Reili Rebane1, Birgit Saliste2 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliinik, 2 õpilane, Tallinna Reaalkool

P80. Liigne rasedusaegne kaalutõus Ida-Tallinna Keskhaiglas üksikrasedusega jälgitud ja aastatel 2014–2015 sünnitanud naistel

Mariann Rugo1, Liisa Ševtšuk1, 2 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik, 2 õpilane, Tallinna Reaalkool

P81. Liigse rasedusaegse kaalutõusu seos kehakaalu erinevusega raseduse alguses ja 2–3 aastat pärast sünnitustMariann Rugo1, Liisa Ševtšuk1, 2 – 1 Ida Tallinna Keskhaigla naistekliinik, 2 õpilane, Tallinna Reaalkool

P82. Endomeetriumi retseptiivsusega seotud geenide ekspressiooni dünaamika endometrioosiga naistel menstruaaltsükli jooksul

Merli Saare1, 2, Mariann Koel1, 3, Hindrek Teder1, 3, 4, Priit Paluoja1, 5, Fred Kirss6, Helle Karro2, 6, Deniss Sõritsa7, Priit Palta8, 9, Andres Salumets1, 4, 9, Kaarel Krjutškov1, 9, Maire Peters1, 2 – 1 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 3 doktorant, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 5 TÜ arvutiteaduse instituut, 6 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 7 Elite Kliinik, 8 TÜ Eesti geenivaramu, 9 Helsingi Ülikool, Soome

P83. Flavonoid fisetiini metüülmetaboliitide tsütotoksiline toime inimese vähirakkudes sõltub kasvaja paikmest ja alatüübist

Katrin Sak1, Helen Lust1, Marju Kase2, 3, Marika Saar4, Jana Jaal1, 2 – 1 TÜ kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 2 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 3 Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskus, 4 TÜ Kliinikumi apteek

P84. Laboratoorne teadustöö probiootikute ja sünbiootikute loomiseksEpp Sepp1, Imbi Smidt1, Jelena Stsepetova1, Reet Mändar1, Siiri Kõljalg1, Kai Truusalu1, Tiiu Rööp1, Marika Mikelsaar1 – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi mikrobioloogia osakond

P85. Renal cancer incidence, mortality and survival trends in Estonia, 1995–2014Teesi Sepp1, 2, Andres Kotsar1, 2, Kaire Innos3, Katrin Lang4 – 1 Department of Urology and Kidney Transplantation, Tartu University Hospital, Estonia, 2 Department of Epidemiology and Biostatistics, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 3 National Institute for Health Development, Estonia, 4 Institute of Family Medicine and Public Health, University of Tartu, Estonia

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 11

AJAK AVA

P86. Meetod ZnT8 autoantikehade määramiseks seerumisJanet Tamm1, 2, Julia Ustinova1, 3, Raivo Uibo1, Meeme Utt1 – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi immunoloogia osakond, 2 biomeditsiini üliõpilane, 3 doktorant

P87. Hemofiiliaga patsientide elukvaliteedi hindamise küsimustike eestikeelsete versioonide kohandamineMarika Tammaru1, Elize Ambulte1, 2, Ines Vaide3, 4, 5, Marju Hein6, Kristi Lepik7, Edward Laane4, 8 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla, 2 õpilane, Tallinna Reaalkool, 3 doktorant, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 5 Põhja-Eesti Regionaalhaigla, 6 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 7 Tallinna Lastehaigla, 8 Kuressaare Haigla

P88. Immunohistochemical analysis of CD8 T cells activity in liver biopsies of patients with chronic viral hepatitis B (HBV)Ivan I. Tokin1, 2, Galina F. Filimonova2, 3, Piret Hussar4, Ivan B. Tokin3 – 1 Research Institute of Influenza, Russia, 2 I. Mechnikov North-Western State Medical University, Russia, 3 St. Petersburg State University, Russia, 4 Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia

P89. Tartu Ülikooli neurokirurgia ja ortopeedia residentuuri lõpetanute hinnangud enda lülisambakirurgia-alastele teadmistele ja oskustele

Taavi Toomela1, Villem Tõnissoo1, 2 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla lülisambakirurgia keskus, 2 õpilane, Rocca al Mare Kool

P90. DNA metülatsioonil põhineva terviseriskide hindamise meetodi väljatöötamine vanemaealiste immuunsüsteemi jälgimiseks

Liina Tserel1, Ahto Salumets2, Kai Kisand1, Hedi Peterson2, Kai Saks4, Riin Tamm5, Külli Kingo6, Astrid Oras3, Raivo Uibo3, Pärt Peterson1 – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi biomeditsiini osakond, 2 TÜ arvutiteaduse instituut, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi immunoloogia osakond, 4 TÜ Kliinikumi sisekliinik, 5 TÜ Kliinikumi ühendlabor, 6 TÜ Kliinikumi nahakliinik

P91. Magistritöö kirjutamine – miks see nii vaevarikas on?Ere Uibu1 – 1 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

P92. There are no expectations for medical tumour therapySiiri Veromann1 – 1 Estonian Naturalists’ Society, Tartu, Estonia

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7212

AK ADEEMILINE LOENG

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsi ettekannete teesid

Mikrobioota – inimese vältimatu partner

Agu Tamm – Tartu Ülikooli sisekliinik

Akadeemiline loeng

Inimese mikrobiootaks (MB) nimetatakse inimkeha kõikide mikroorganismide kogumit. Arvutuslikult on neid niisama palju kui inimkeha muid rakke, suhtes üks ühele. Seni on uurimused pakkunud rikkalikult detaile, aga vähem üldisi vaateid, MB-töödes on esiplaanil enamasti mõju negatiivsed aspektid. Ettekande autor on oma varasemates töödes uurinud soole mikrofloora metaboliitide ning vähi ja toitainete imendumise häirete seost. Tänu uute meetodite kasutuselevõtule on viimasel aastakümnel plahvatuslikult aktiveerunud mikrobiaalsete mõjude uurimine inimesel. Miilikividena sellel teel peaks nimetama kaht suurt projekti: USA NIH Human Microbiome Project (HMP 2007) ja EU 7 FP Metagenomics of the Human Intestinal Tract (MetaHIT 2008). Mikrobioomiks nimetatakse kõikide nende mikroorganismide genoo-mide kogumit. See suhe olevat (1) inimese genoomiga võrreldes 1 : 150 mikrobioota kasuks!

Mõlema projekti eesmärgiks seati meie kehas ja kehal elavate mikroobide kogukondade uurimine ning nende rolli selgitamine seoses inimeste tervise ja haigustega. HMP käsitles mikroobe enam kui 15 paikmest, seal-hulgas nahalt ja igemetaskutest kuni tupe tagumise võlvini. MetaHIT fokuseerus soolestikule kui mikroobide suurimale reservuaarile, selle seostele kahe Euroopas olulise häirega – soolepõletikuga (IBD) ja rasvumisega. Olulise tulemusena suudeti indiviide väljaheiteproovide metagenoomilise sekveneerimise alusel (1) rühmitada ühte kolmest enterotüübist, mis on määratletud domi-neeriva mikroobiperekonna Bacteroides ’i, Prevotella või Ruminococcus’e alusel (2, 3). Teised uurijad (4) on

soovitanud liigitada uuritavaid isikuid vastavalt nende mikrobioomide geneetilisele nn liigirikkusele: kas arvukus on alla või üle 480 000 geeni. Väiksema liigirikkusega MB on leitud soolepõletikuga haigetel ja rasvunutel.

UUED UURIMISMEETODID Tänapäeva inimese mikrobioomi uuringute meetodeid – lisaks klassikalistele kultuuridele – on arendatud kolmes põhisuunas: DNA järjestuse uuringud (16S rRNA, DNA nn hajus tulistamine, ingl shotgun), RNA ekspressiooni uuringud ja väikeste molekulide uuringud (metaboloo-mika). Senini on esiplaanil olnud püüdlused selgitada, millised organisme võib leida sooles ja kui suur on nende suhteline arvukus, vähem on uuritud, millised on selle koosluse funktsioonid. Mikrobioomi uurimused on andnud rohkesti infot metaboolsete radade kohta sooles. Suudeti kirjeldada vähemalt 50 metaboolset rada MB kui koosluse genoomis, näiteks laktoosi ja teiste suhkrute ning aromaatsete aminohapete lammutamisest kuni Fe(II) oksüdatsioonini. Üks nende geneetiliste meetodite suurimaid puudusi on, et ei suudeta näidata indiviidi MB tegelikku metaboolset aktiivsust, kuna tuvastatakse nii ekspresseeritud kui ka mitteekspresseeritud geene. Infot võib genereerida ka surnud rakkudest (5). Samas on teada, et rohkem kui pooled fekaaliproovides olevatest rakkudest ei ole elujõulised või on tugevalt kahjustatud. Seevastu väikeste molekulide uurimine (lühikese ahelaga rasvhapped, LPS, fenoolid, polüamiinid, H2, CH4 jpt) annab küllaltki hea kvantitatiivse ülevaate konkreetsel isikul toimuvast.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 13

AK ADEEMILINE LOENG

Kokkuvõttes on metaboloomi uuringud osutanud MB mõjule vähemalt seitsmele koele-elundile (sool, maks, aju, rasvkude, skeletilihas, süda ja suuõõne koed), kuid ka energia ainevahetusele ja paljudele immuunprotsessidele. Samas tuleb arvestada inimese MB koostise tohutuid individuaalseid erinevusi (6).

SOOLE MIKROBIOOTA JA PEREMEESORGANISMI DIEETTundub loogiline, et esmane küsimus on ikka, milline on dieedi mõju soole MB-le, ja sealt edasi, kas MB saaks mõjustada peremeest. On selge, et sama dieet ei mõjusta erinevaid inimesi ühtviisi. Kui võrreldi geneetiliselt rasvunud hiirte soolte MBd nende lahjade pesakonnakaas-laste omaga, samuti rasvunud ja lahjasid vabatahtlikke inimesi, selgus, et rasvumine on seotud kahe domineeriva bakteriaalse hõimkonna Bacteroidetes’e ja Firmicutes’e suhtelise arvukuse muutustega. Ilmnes, et rasvunu mikrobioomil on suurem võime saada dieedist energiat. Enamgi, see tunnus osutus ülekantavaks: kui iduvabu hiiri koloniseerida rasvunud inimese MBga, suurendab see nende hiirte keharasva kogust oluliselt enam kui nn lahja MBga koloniseerimine (7). Taanlastel tehtud uurimus näitas, et inimese rasvumisega seotud signaal seedetrakti mikrobioomist võib olla palju tugevam kui inimese praegu teadaolevast genoomist saadav signaal, kui püütakse eristada rohke ja vähese geeniarvuga isikuid (4). Praktilise rakendusena: rasvunute sel osal, kes suudavad kehakaalu vähendada teatud dieediga, on MB geenisagedus väiksem ja suurema variaablusega.

Üheks soole mikrobioomi uuringute silmapaistvaks tulemuseks on Akkermansia muciniphila lugu. A. muciniphila avastati 2004. aastal. Uue generatsiooni uuringute alusel osutus ta kõige arvukamaks inimese üksikliikmeks (0,5–5% kogu bakterihulgast). Ta on gramnegatiivne anaeroobne mikroob, spoore ei moodusta ja on spet-sialiseerunud lima kasutamisele. Kui teda on vähe, on soole limakiht õhem, kuid enam on rasvumust, diabeeti, kardiometaboolseid haigusi ja väikese intensiivsusega põletikku (8). Arvukatel prekliinilistel mudelitel on näidatud, et A. muciniphila manustamine kaitseb hiiri toidust põhjustatud rasvumise eest, suurendab soole limaskesta barjääri funktsiooni ja vähendab insuliini-resistentsust, samuti soole- ja süsteemset põletikku (9). A. muciniphila välismembraanis esinev spetsiifiline valk (Amuc_1100), millel on samasugune toime kui bakteril, võib osutuda tugevaks kandidaadiks selliste edasiste ravi-mite väljatöötamiseks, millel oleks lai kasutusvaldkond.

MB JA AL ATOITLUS K VA ŠIORKORI NÄITEL Nagu teada, pole maailma tervishoiu suurim probleem ülekaalulisus, vaid nälg. Esimestel eluaastatel on suurim lapse surma põhjustaja alatoitumus. Kvašiorkor, ägeda alatoitluse salapärane raske vorm, on ebapiisavate toit-ainete tarbimise ja täiendava keskkonnakoormuse taga-järg. On selgunud, et üksnes kasutusvalmis terapeutilise

toidu (KVTT) laialdasest rakendamisest ei piisa suremuse vältimiseks (10). Toidu mõju, ükskõik kui rikas see on, sõltub olulisel määral vastuvõtva peremehe soolestiku mikroobidest, mis võivad muutuda ka vaenulikuks (11, 12).

Malawi on üks selliseid maid, kus umbes 46 protsenti alla viieaastastest lastest on kängu jäänud, 21 protsenti on alakaalulised. Leiti, et amoksitsilliini või tsefdiniiri l isamine KVTT-le kvašiokoriga laste ravis parandas märgatavat taastumist, vähendas suremust ja suurendas kehakaalu. Raviefekti selgitades uuriti 317 Malawi kaksi-kute paari, kellest 43% oli KVTT lahkneva raviefektiga (13). Kui lahknevate tulemustega kaksikute fekaalne MB siirati gnotobiootilistele hiirtele, ilmnes, et Malawi toidul olnud retsipienthiirtel põhjustas kvašiorkori MB märkimisväärset kehakaalu kaotust, millega kaasnesid häired am-hapete ja süsivesikute metabolismis. Selleks, et kaalukaotust vältida, pidi MBs leiduma mikroobide kombinatsioon (R. gnavus + C. symbiosum), mis soodus-taks insuliinisarnase kasvufaktori produktsiooni (12). Need leiud viitavad soolestiku MB-le kui kvašiorkorit põhjustavale tegurile. Tugeva alatoitluse ravi antibioo-tikumidega võib mõjutada selle inimese MB koostist, et soodustada toitainete paremat kasutamist.

MIKROBIOOTA JA K ARTSINOGENEES Arvestades soole mikrof loora ülisuurt metaboolset võimekust, on ammu arvatud, et mõnel juhul suudaks mikrofloora ka kokartsinogeene toota. (14). Siiski pole sellised otsese teguri otsingud suutnud selgitada soole-vähi teket isegi perekondliku polüpoosi korral. Alles viimastel aastatel, kui on fekaalse MB kõrval hakatud uurima jämesoole limaskestaga seotud mikroobe (15) või mikrobioome (16), on tekkinud selgem ettekujutus jämesoolevähi patogeneesist. Dejea kaasautoritega (2018) tuvastas perekondliku adenomatoosiga patsientide jämesooles limaskestal koldelisi bakteriaalseid biofilme, mis koosnesid peamiselt Escherichia coli’st ja Bacteroides fragilis’est. Võrreldes tervete inimestega oli patsien-tide jämesoole limaskestal väga rikkalikult geene, mis kodeerivad onkotoksiinide sekretsiooni (kolibaktiini ja Bacteroides fragilis’e toksiini). Tuumorile vastuvõtlike hiirte kokoloniseerimine nende kahe tüvega suurendas interleukiin-17 taset sooles ja DNA kahjustust sooleepi-teelis. Neil hiirtel kiirenes kasvaja tekkimine ja suurenes suremus, võrreldes ainult ühe bakteritüvega kolonisee-ritud hiirtega. Seega, tuumori tekkeks on vaja mitme kahjustava teguri üheaegset toimet otse limaskestale, lisaks veel peremeesorganismi geneetiline eelsoodumus haigusele.

Analoogne on olnud maovähi patogeneesi selgita-mine. Helicobacter pylori krooniline infektsioon on kõige tugevam teadaolev riskitegur mao adenokartsinoomi tekkeks, kuid siiski mitte ainus. Üllatusena on mikro-bioomi uuringud tõestanud mao limaskesta rohket kolonisatsiooni (8 hõimkonna mikroobidega!), viidates H. pylori’le kui olulisele mao MB regulaatorile (17).

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7214

AK ADEEMILINE LOENG

H. pylori on gramnegatiivne bakter, mis selektiivselt koloniseerib mao epiteeli ja mida peetakse mao MB endo-geenseks liikmeks, sest populatsioonides on 30–94% (18) nakatunud H. pylori’ga. Samas vaid 1–3%-l H. pylori’ga koloniseeritud isikutest areneb mao adenokartsinoom (19, 20). Selles protsessis on vaja arvestada nii H. pylori tüvede erineva virulentsuse ja adhesiivsusega kui ka peremehe IL-1β ja TNF-α polümorfismidega, samuti keskkonnateguritega nagu suure soolasisaldusega ja rauavaene dieet.

Seega, olukordi, kus MB seostub peremehe haiguste riski suurenemisega või häire tekkega, tuleks käsitleda kui kõrvalekallet MB ja peremehe vastastikusest kasu-likust koostööst (21).

MIKROBIOOTA POSITIIVNE MÕJU On leitud, et soole mikroobid toovad peremehele kasu õige mitmel viisil. Nende soodsad mõjud hõlmavad järg-misi protsesse (7):• soodustatakse kasulike toidukomponentide muun-

damist ja hõlbustatakse nende kasutuselevõttu; • valmistatakse kasulikke fermentatsiooniprodukte,

mis mõjutavad soolesisaldise pH-d ja mõjustavad soole limaskesta epiteelirakke;

• tõrjutakse välja patogeene, konkureerides nendega kinnituskohtade pärast soole limaskestal;

• vastastikustes mõjutustes soole immuunsüsteemiga aidatakse kaasa nii loomuliku kui ka omandatud immuunfunktsiooni reguleerimisele;

• mürgiseid aineid kas muundatakse, lahjendatakse või eemaldatakse;

• väljaheite hulga moodustamises osaledes vähendatakse mao-soole transiidi aega.

MIKROBIOOTA UURIMISE PERSPEK TIIVID MB uurimise perspektiividest tuleks nimetada• soove mõjustada MBd peremehele soodsas suunas;• metoodilisi probleeme, mille lahendamine kiirendaks

kliiniliste seoste uurimist ja rakendusi.Hästi on teada võimalused mõjustada MBd erineva

toimespektriga antibiootikumidega. Nende vajaduses pole kahtlust. Tulevikulootusi on pandud prebiootikumidele, mis järgivad looduslikke mõjutusi MB-le. Eeldatakse, et inuliinitüüpi fruktaanidel ja galakto-oligosahhariididel võiks olla mõju metaboolse endotokseemia raviks või väikese aktiivsusega põletiku vähendamisel ülekaalulistel ja rasvunud inimestel (22, 23). Samas ei ole tõenäoline, et üks ja sama prebiootikum (või mistahes muu faktor) sobib ühtviisi kõikidel juhtudel.

Tõenduspõhine ravi eeldab vastavat diagnostikat. Kui me praegu teame, et MBs saab eristada vähemalt kolme enterotüüpi, siis on ootuspärane, et igale neist võib olla

ainult temale sobiv mõjustaja. Probleemiks on see, et esialgu käsitletakse nii pre- kui ka probiootikume toiduli-sanditena, mille puhul – erinevalt ravimite testimisest – isegi juhuslikustatud kliinilistes katsetustes üldse ei uurita võimalikke kõrvaltoimeid (24). Väga suur probleem on see, kuidas ja millal suudetakse lahendada metoodi-lised raskused MB ja peremehe suhete hindamisel nüüd, mil – tänu keerukatele MB kultiveerimiseta molekulaar-setele tehnikatele – on täielikult muutunud ettekujutus MB koostisest ja rollist. Kui soovime kasutada teadmisi kolmest enterotüübist, siis selle teabe kasutamiseks on vaja kliiniliselt rakendatavaid meetodeid nii inimese MB lähteseisundi hindamiseks kui ka ravitulemuste jälgimi-seks. Kiiresti laienev tööpõld ootab vaimukaid uurijaid.

KIRJANDUS

1. Qin J, Li R, Raes J, Arumugam M, et al. A human gut microbial gene catalogue established by metagenomic sequencing. Nature 2010;464:59–65.

2. Arumugam M, Raes J, Pelletier, E et al. Enterotypes of the human gut microbiome. Nature 2011;473:174–80.

3. Costea PI, Hildebrand F, Arumugam M, et al. Enterotypes in the landscape of gut microbial community composition. Nat Microbiol 2018;3:8–16.

4. Le Chatelier E, Nielsen T, Qin J, Prifti E, et al. Richness of human gut microbiome correlates with metabolic markers. Nature 2013;500:541–6.

5. Ottman N, Smidt H, de Vos WM, Belzer C. The function of our microbiota: who is out there and what do they do? Front Cell Infect Microbiol 2012, doi: 10.3389/fcimb.2012.00104.

6. Vernocchi P, Del Chierico F, Putignani L. Gut microbiota profiling: metabolomics based approach to unravel compounds affecting human health. Front Microbiol 2016;7:1144.

7. Hullar MA, Burnett-Hartman AN, Lampe JW. Gut microbes, diet, and cancer. Cancer Treat Res 2014;159:377–99.

8. Cani PD, de Vos WM. Next-generation beneficial microbes: the case of akker-mansia muciniphila. Front Microbiol 2017;8:1765.

9. Plovier H, Everard A, Druart C, et al. A purified membrane protein from Akker-mansia muciniphila or the pasteurized bacterium improves metabolism in obese and diabetic mice. Nat Med 2017;23:107–113.

10. Trehan I, Goldbach HS, LaGrone LN, et al. Antibiotics as part of the management of severe acute malnutrition. N Engl J Med 2013;368:425–35.

11. Ley RE. Nutrition: When guests turn hostile. Nature 2013;494:437–8. 12. Chu DM, Aagaard KM. Microbiome: eating for trillions. Nature 2016;532:316–7.13. Smith MI, Yatsunenko T, Manary MJ, et al. Gut microbiomes of Malawian twin

pairs discordant for kwashiorkor. Science 2013;339:548–54.14. Bone E, Tamm A, Hill M. The production of urinary phenols by gut bacteria

and their possible role in the causation of large bowel cancer. Am J Clin Nutr 1976;12:1448–54.

15. Dejea CM, Fathi P, Craig JM, et al. Patients with familial adenomatous polyposis harbor colonic biofilms containing tumorigenic bacteria. Science 2018;359:592–7.

16. Thomas AM, Jesus EC, Lopes A, et al. Tissue-associated bacterial alterations in rectal carcinoma patients revealed by16S rRNA community profiling. Front Cell Infect Microbiol 2016;6:179.

17. Bik EM, Eckburg PB, Gill SR, et al. Molecular analysis of the bacterial microbiota in the human stomach. PNAS US 2006;103:732–7.

18. Eusebi LH, Zagari RM, Bazzoli F. Epidemiology of Helicobacter pylori infection. Helicobacter 2014;Suppl 1:1–5.

19. Mégraud F, Bessède E, Varon C. Helicobacter pylori infection and gastric carci-noma. Clin Microbiol Infect 2015;11:984–90.

20. Wroblewski LE, Peek RM Jr, Coburn LA. The role of the microbiome in gastroin-testinal cancer. Gastroenterol Clin North Am 2016;45:543–56.

21. Candela M, Turroni S, Biagi E, et al. Inflammation and colorectal cancer, when microbiota-host mutualism breaks. World J Gastroenterol 2014;20:908–22.

22. Fernandes R, do Rosario VA, Mocellin MC, Kuntz MGF, Trindade EBSM. Effects of inulin-type fructans, galacto-oligosaccharides and related synbiotics on inflammatory markers in adult patients with overweight or obesity: A systematic review. Clin Nutr 2017;36:1197–206.

23. Nicolucci AC, Hume MP, Martínez I, Mayengbam S, Walter J, Reimer RA. Prebiotics reduce body fat and alter intestinal microbiota in children who are overweight or with obesity. Gastroenterology 2017;153:711–22.

24. Bafeta A, Koh M, Riveros C, Ravaud P. Harms reporting in randomized controlled trials of interventions aimed at modifying microbiota: a systematic review. Ann Intern Med 2018;169:240–7.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 15

SUULISED ETTEK ANDED

SUULISED ET TEK ANDED: DOK TORANDID

O1. Milrinooni farmakokineetika ja doseerimine enneaegsetel vastsündinutel peale arterioosjuha ligeerimist

Maarja Hallik1, 2, 3, Mari-Liis Ilmoja3, Tõnis Tasa4, Joseph F. Standing5, Kalev Takkis6, Ruta Veigure7, Karin Kipper6, 7, Tiiu Jalas3, Maila Raidmäe3, Karin Uibo3, Joel Starkopf2, Tuuli Metsvaht2 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi lastekliinik, 3 Tallinna Lastehaigla pediaatriakliinik, 4 TÜ arvutiteaduse instituut, 5 University College London Great Ormond Street Institute of Child Health, Suurbritannia, 6 St. George’s University of London Analytical Services International, Suurbritannia, 7 TÜ keemia instituut

TAUST. Arterioosjuha kirurgilise sulgemise järgne periood komplitseerub 10–45%-l juhtudest pulmokardiaalse puudu-likkusega (PLCS – post ligation cardiac syndrome). Milrinoon võiks selles olukorras parandada südamelihase funktsiooni ja stabiliseerida postoperatiivset kulgu.

EESMÄRK. Kirjeldada milrinooni farmakokineetikat (PK) enneaegsetel vastsündinutel, kellel on risk PLCSi tekkeks, ja anda doseerimissoovitused.

MATERJAL JA MEETOD. Tallinna Lastehaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis viidi läbi prospektiivne kahekesku-seline uuring. Vastsündinutele, kelle vasaku vatsakese minutimaht oli 1 tund peale arterioosjuha ligeerimist alla 200 ml/kg/min, ennustades PLCSi riski, manustati milri-nooni 3 tunni kestel doosis 0,73 μg/kg/min ning seejärel 21 tunni kestel doosis 0,16 μg/kg/min. Aja-kontsentratsiooni andmeid analüüsiti mittelineaarse segamõjudega mudeli abil (NONMEM, versioon 7.3). Optimaalse doseerimisskeemi leidmiseks kasutati simulatsioone ja eesmärkkontsentrat-siooni saavutamise tõenäosusi.

TULEMUSED. Uuringuperioodil ( juunist 2015 kuni oktoobrini 2017) suleti kirurgiliselt arterioosjuha 21 vastsün-dinul, kellest 14 osales uuringus ja 10 sai ravi milrinooniga. Patsientide keskmine (vahemik) postmenstruaalne vanus (PMA) oli 27,4 (24,6–30,1) nädalat ja kehakaal oli 857,3 (568–1114) g. Kokku mõõdeti milrinooni plasmakontsentratsioone 40 ajapunktis, populatsiooni PKd kirjeldati ühekambrilise lineaarse mudeli abil, mille parameetrid skaleeriti allomeet-riliselt kehakaalule ja kliirensi arvutamisel võeti arvesse neerufunktsiooni küpsemist. Populatsiooni keskmine jaotus-ruumala ja kliirens hinnati vastavalt 0,329 l ja 0,350 l/h. Suurim tõenäosus saavutada plasmakontsentratsioon vahemikus 150–250 μg/l on milrinooni infusiooniga doosis 0,50 μg/kg/min 3 tunni jooksul, millele järgneb säilitusin-fusioon 0,15 μg/kg/min (PMA < 27 nädala) või 0,20 μg/kg/min (PMA ≥ 27 nädala) 21 tunni jooksul.

JÄRELDUS. Populatsiooni PK modelleerimist ja simulat-sioone kasutades soovitame PLCSi ärahoidmiseks milrinooni aeglast küllastusdoosi sellele järgneva säilitusinfusiooniga.

O2. Kaugisheemiline eelkohastamine vähendab alajäseme arterite revaskulariseerival operatsioonil perioperatiivset neerukahjustust

Teele Kepler1, 2, Karl Kuusik3, Urmas Lepner2, Joel Starkopf4, Mihkel Zilmer5, Jaan Eha3, Jüri Lieberg2, Jaak Kals2, 5 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi kirurgiakliinik, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi südamekliinik, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, 5 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi biokeemia osakond

TAUST. Äge perioperatiivne neerukahjustus on alajäseme revaskulariseeriva operatsiooni sage tüsistus, esinedes ligi 12%-l operatsioonil käinud patsientidest (Arora jt, 2013). Kaugisheemiline eelkohastamine (KIE), mis seisneb lühiajalistes kaugemal asuva koe isheemiaepisoodides, on potentsiaalikas kliiniline võte, et vähendada isheemia-reperfusioonikahjustust. Hiljutises metaanalüüsis leiti, et KIE vähendab perioperatiivset neerukahjustust südameope-ratsioonil (Yi jt, 2017). Lisaks on täheldatud KIE positiivset efekti postoperatiivse kreatiniinisisalduse suurenemise vähendamisel avatud aordi aneurüsmi resektsioonil (Ali jt, 2007). Siiski pole ühtset seisukohta KIE kasulikkuse suhtes veresoontekirurgias.

EESMÄRK. Topeltpimendatud juhuslikustatud sham-kontrollitud uuringu eesmärk oli hinnata KIE efekti post-operatiivse neerukahjustuse vähendajana alajäseme arterite revaskulariseerival operatsioonil.

MATERJAL JA MEETODID. Kasutati kihistatud ning plokkidega juhusl ikustamist. Patsient, rav iarst ning operatsioonimeeskond olid KIE interventsiooni suhtes pimendatud. KIE-rühmas tehti operatsiooni eel ülajäsemele neli 5-minutilist isheemiaepisoodi. Sham-grupis rakendati käele isheemia asemel venoosset rõhku. Vereproovid koguti preoperatiivselt ning 20–28 tundi pärast operatsiooni.

TULEMUSED. 29 patsienti juhuslikustati sham-gruppi ja 28 patsienti KIE-gruppi. Kahe rühma kliinilised andmed erinesid a inult soo poolest. Postoperati ivselt esines sham-grupis statistiliselt oluline tõus kreatiniini tasemes (mediaanväärtus 80-lt 88-ni, p = 0,028) ning tõusutrend uurea, tsüstatiin C ja beeta-2-mikroglobuliini (B2M) tasemes. Seevastu KIE grupis esines statistiliselt oluline langus krea-tiniini (mediaanväärtus 79-lt 75-le, p = 0,034) ja tsüstatiin C (mediaanväärtus 1,1-lt 0,9-le, p = 0,001) tasemes ning trend langusele uurea ja B2M tasemes. Gruppide võrdluses ilmnes statistiliselt oluline erinevus kreatiniini (p = 0,002), uurea (p = 0,020), tsüstatiin C (p = 0,011) ja B2M (p = 0,029) taseme muutustes.

JÄRELDUSED. Pilootuuring näitas KIE positiivset efekti postoperatiivse neerukahjustuse markerite vähendajana alajäseme arterite revaskulariseerival operatsioonil. Tege-mist on fenomeniga, mis võib pakkuda kaitset neerukah-justuse eest veresoontekirurgias.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7216


O3. Vanuse mõju substantia nigra hüperehhogeensusele Parkinsoni tõve patsientidel ja tervetel isikutel

Toomas Toomsoo1, 2, 5, Allan-Hermann Pool2, Riina Kerner3, Inga Liepelt–Scarfone4, Liis Kadastik-Eerme5, Inna Rubanovits2, Toomas Asser5, Daniela Berg6, Pille Taba5 – 1 doktorant, 2 Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskus, 3 Eesti Statistikaamet, 4 Tübingeni Ülikooli Hertie instituut, Saksamaa, 5 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik, 6 Kieli Ülikooli närvikliinik, Saksamaa

TAUST. Substantia nigra hüperehhogeensus (SN+) trans-kraniaalsel ultraheliuuringul on oluline biomarker, et kinnitada Parkinsoni tõve (PT) kliiniline diagnoos. Kuigi SN+ varieerub patsienditi märkimisväärselt, on varasemad uuringud iseloomustanud SN+ kui stabiilset markerit haiguskulu vältel.

EESMÄRK. Hinnata SN+ seost vanusega PT-patsientidel esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontra- ja ipsi-lateraalses ajupooles ning tervetel kontrollisikutel.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringusse kaasati 300 QSBB diagnoosikriteeriumitele vastavat PT-patsienti ning 200 tervet kontrolli. SN+ hinnati kahepoolselt transkra-niaalse ultraheliuuringu abil. Kummaski ajupooles tehti kolm mõõtmist, PT-patsientide SN+ leiti kummagi ajupoole kohta kolme mõõtmise keskmisena, kontrollide SN+ aval-dati kuue mõõtmise keskmisena. Gruppide ja mõõtmiste vaheliste erinevuste hindamisel kasutati Manni-Whitney U- ja paaris t-testi, SN+ seoseid vanusega uuriti lineaarse regressiooni abil.

TULEMUSED. Transkraniaalne ultrahel iuuring ol i teostatav 266 PT-patsiendil ja 168 kontrollil. Patsientide ja kontrollide rühm soolise ja vanuselise jaotuse poolest ei erinenud. Mõlema poole SN+ keskmine PT-patsientidel oli 0,33 (SD 0,10) cm2, kontrollidel 0,16 (SD 0,05) cm2 (erinevuse p < 0,001). Patsientidel oli esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontralateraalses ajupooles SN+ 17,6% suurem kui ipsilateraalses (p < 0,001). Kliinilistele näitajatele kohandatud regressioonimudelites oli PT esmassümptomite avaldumise kontralateraalse ajupoole SN+ uuritava vanusega negatiivselt seotud (p = 0,0168), ipsilateraalse SN+ ja vanuse vahel statistiliselt olulist seost ei ilmnenud. Kontrollidel oli SN+ ja uuritava vanuse vahel regressioonianalüüsis positiivne seos (p < 0,001).

JÄRELDUSED. SN+ ei pruugi olla stabiilne PT marker. Seos vanuse ja SN+ vahel PT-haigetel on ajupooltes erinev ja sõltub esmassümptomite avaldumisele vastavast keha-poolest. Erinevalt tervetest, kellel SN+ vanusega suureneb, väheneb SN+ vanusega PT-patsientide haiguse esmasaval-dumisele kontralateraalses ajupooles.

O4. Keha koostise muutus reumatoidartriidi kahe esimese haigusaasta jooksul

Raili Müller1, 2, 3, Mart Kull2, 3, Margus Lember2, 3, Kaja Põlluste2, Annika Valner2, 3, Riina Kallikorm2, 3 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi sisekliinik, 2 TÜ Kliinikumi sisekliinik

TAUST. Reumatoidartriit (RA) on krooniline autoimmuunne haigus, millele on omane liigeste destruktsioon ja kroo-nilisest põletikust tingitud süsteemsed nähud. Üheks RA süsteemseks väljenduseks on muutus keha koostises (KK) – lihaskoe vähenemine ja rasvkoe hulga suurenemine, mis on hästi kirjeldatud fenomen väljakujunenud RA korral. Seni ei ole selge, millises haiguse faasis KK muutus tekib ja mill ised tegurid on selles olulised. Meie varasemas uuringus selgus, et RA-haigetel on üldrahvastikust erinev keha koostis juba haiguse algfaasis ning väike lihasmass on seotud glükokortikosteroidi (GK) kasutamise ning põletikulise aktiivsusega.

EESMÄRK. Hinnata KK muutusi varase RA esimese kahe haigusaasta jooksul.

MATERJAL JA MEETODID. KK mõõdeti DEXA-meetodil 73-l RA-diagnoosiga patsiendil (17 meest, 46 naist) esmase haiguse diagnoosimise järel ja kahe aasta möödudes. Hinnati valulike, turses liigeste arvu, põletikulist aktiivsust veres (CRV ja SR) ning küsitleti patsienti kaasuvate haiguste, kasutatavate ravimite kohta.

TULEMUSED. Kahel esimesel haigusaastal uuritavate KMI ega kehakaal oluliselt ei muutunud. Lihasmass oli väikseim esimesel visiidil haiguse diagnoosimisel järel ja kahe aasta jooksul suurenes (keskmiselt 0,83 kg S.E 0,13, p < 0,001). Rasvkoe massi muutus ei olnud statistiliselt oluline.

Enim suurenes lihaskoe hulk patsientidel, kes olid kasu-tanud esimesel visiidil GK hormoone – 1,26 kg, S.E. 0,23 vs. mittekasutajatel 0,67 kg S.E 0,2, p = 0,05. Rasvkoe lisandu-mine oli seotud antiCCP positiivsusega – neil patsientidel lisandus keskmiselt rasvkoe massi 0,74 kg S.E 0,4, antiCCP negatiivsetel vähenes rasvkoe mass keskmiselt 1,4 kg, S.E. 0,9, erinevus oli statistiliselt oluline (p = 0,04).

JÄRELDUSED. Varase RA korral on täheldatav oluline muutus keha koostises. Väikseim on keha lihaskoe mass vahetult diagnoosimise järel, see suureneb järgmise 2 aasta jooksul ning on enim väljendunud algselt väikseima lihasmassiga GK kasutajatel. Rasvkoe massi lisandumine on seotud RA ebasoodsa prognostilise teguri – antiCCP – positiivsusega.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 17


O5. Geneetiline eelsoodumus ebasoodsaks kohanemiseks aneurüsmaatilise subarahnoidaalse hemorraagia järel

Artur Vetkas1, 2, Toomas Asser2, Tõnu Rätsep2 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik

TAUST. Aneurüsmaatiline subarahnoidaalne hemorraagia (aSAH) on kauakestva haiguse ja elukvaliteedi halvenemise oluline põhjus. Vaatamata paranenud haiglaravile ning vähenenud suremusele on psühhosotsiaalsed kaugtulemused pärast aSAH-i märkimisväärselt halvad ning ligikaudu pooltel patsientidel esinevad emotsionaalse tervise häired vaatamata heale füüsilisele paranemisele.

EESMÄRGID. Iseloomustada prognostilisi tegureid ja biomarkereid aSAH-järgsete häirete korral ning uurida neuroendokriinseid mehhanisme nende tekkes. Keskenduti kolmele kandidaatgeenile (CRHR1, 5HTR2C ja BDNF), mis on seotud eelsoodumusega emotsionaalsete häirete kuju-nemiseks vastusena stressirohkele elusündmusele.

MATERJAL JA MEETODID. Tartu Ülikooli Kliinikumis on retrospektiivselt hinnatud elukvaliteeti ja vaimse tervise häireid kirurgiliselt ravitud aSAH-i patsientidel aastatel 2000–2015 SF-36 ja EEK-2 küsimustikega. Pärast genotüpisee-rimist uuriti valitud SNP-de mõju haiguse kaugtulemustele (n = 125). Statistiline analüüs on tehtud R-iga.

TULEMUSED. Logistiline regressioonanalüüs näitas, et CRHR1 geeni SNP-d on seotud depressiooni/ärevuse ja asteenia kujunemisega pärast aSAH-i ning kliinilise kaug-tulemusega (p < 0,05). CRHR1 geeni TAT haplotüübil on kaitsev toime asteenia kujunemisele (kohandatud OR = 0,27; 95% CI 0,080–0,880; p = 0,030). Rs7209436, Rs110402 ja Rs242924 C-alleeli homosügootidel esineb suurenenud risk halvemaks kliiniliseks kaugtulemuseks (mRS = 3–4; kohandatud OR = 2,6–4,0; p < 0,037). 5HTR2C ja BDNF SNP-d ei olnud seotud kaugtulemustega. 2/3-l patsientidest esines elukvaliteedi väljendunud halvenemine. Enam oli mõjutatud füüsiline tervis. 47%-l patsientidest esines asteenia ja 46%-l unetus. Depressioon ja ärevus esinesid 1/3-l patsientidest. Paanikahäire esines 5 korda sagedamini kui üldrahvastikus. Asteenia oli seotud kõikide SF-36 alaskooridega. Emotsio-naalse tervise häired üksi seletasid 23–47% tervisega seotud elukvaliteedi halvenemisest.

JÄRELDUSED. Emotsionaalsed häired on olulisel määral seotud aSAH-järgse elukvaliteedi halvenemisega. Geneetiline eelsoodumus ebasoodsaks stressreaktsiooniks on seotud suurenenud haiguskoormusega ning osutab suuremale vajadusele patsientide rehabilitatsiooniks. HPA-telje talitluse hindamine on oluline prognostiline biomarker ja suunatud ravi valikutele.

O6. Alterations in the polysialylated neural cell adhesion molecule (PSA-NCAM) induced by experimentally induced diabetes in mice affects ganglion cells in the retina

Natalia Lobanovskaya1, 2, Monika Jürgenson2, Anu Aonurm-Helm2, Alexander Zharkovsky2 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Department of Pharmacology, Center of Excellence for Translational Medicine, University of Tartu, Estonia

BACKGROUND. Diabetic retinopathy is accompanied by the reduction of the retinal ganglion cells (RGCs). The mechanisms of development of diabetic retinopathy are still unclear. Some studies have suggested a role of polysialylated neural cell adhesion molecule (PSA-NCAM) in the survival of RGCs. PSA-NCAM belongs to the immunoglobulin super-family of adhesion molecules. It is abundantly expressed by astrocytes and Müller cells in the adult retina in close proximity to RGCs.

OBJECTIVES. The aim of this study was to explore the inf luence of the expression of polysialylated neural cell adhesion molecule (PSA-NCAM) on the survival of retinal ganglion cells (RGCs) in experimentally induced diabetic retinopathy in mice.

METHODS. Diabetes was induced in 2.5 month-old Swiss Webster mice by intraperitoneal injection of streptozotocin (90 mg/kg) once daily for two consecutive days. At two months after diabetes induction, the proteins of interest in the retinas from the diabetic and control mice were exam-ined using immunohistochemistry and Western blotting.

RESULTS. In diabetic mice, a considerable reduction in RGC density was revealed. Reduced density of RGC asso-ciated with the redistribution of PSA-NCAM. PSA-NCAM expression was diminished in the inner part of the retina, where RGCs are located, and was enhanced in the outer layers of the retina.

Previous studies have demonstrated that matrix metal-loproteinase-9 (MMP-9) is responsible for the reduction in PSA-NCAM levels in neuronal cells. We found that MMP-9 expression was significantly higher in the inner part of diabetic retinas compared with the controls, which might explain the observed decline in PSA-NCAM in this part of the retina.

CONCLUSIONS. We suggest that MMP-9 induces PSA-NCAM decline in diabetic retina. Thus, the decreased level of PSA-NCAM located in the inner part of the retina might be, at least in part, responsible for the observed loss of RGCs in mice with diabetic rethinopathy.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7218


O7. Korduv d-amfetamiini manustamine põhjustab 129Sv ja Bl6 hiireliinide käitumises ja metaboliitide tasemes erinevaid muutusi

Jane Narvik1, 2, 3, Taavi Vanaveski1, 3, Jürgen Innos3, Mari-Anne Philips3, Aigar Ottas4, Mario Plaas5, Liina Haring6, Mihkel Zilmer4, Eero Vasar3 – 1 doktorant, 2 TÜ genoomika ja siirdemeditsiini tippkeskus, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakond, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi biokeemia osakond, 5 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi katseloomakeskus, 6 TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliinik

TAUST. Bl6 ja 129Sv hiireliinid on prekliinilistes uurin-gutes laialdaselt kasutatud mudelorganismid. Mainitud hiireliinide vahel leidub mitmeid käitumuslikke erinevusi. Näiteks on Bl6-loomad aktiivsemad ja julgemad, seevastu 129Sv-hiired ärevamad ja arglikumad. Varieeruv käitumine annab hea võimaluse uurida, kuidas teatud farmakonid hiireliine mõjutavad.

EESMÄRK. Uurida, kuidas psühhoosi indutseerimine d-amfetamiiniga mõjutab hiirte käitumist ja metaboliitide tasemeid.

MATERJAL JA MEETODID. Eksperimentaalosas kasutati kahte hiireliini ning viidi läbi korduv ja akuutne d-amfeta-miini manustamine (3 mg/kg), millega püüti mimikeerida psühhoosi kujunemise tausta, toetudes dopamiini hüpotee-sile. D-amfetamiini mõju ning üleüldist käitumist jälgiti liikumisaktiivsuse testiga. Katse lõppedes võeti kõigilt loomadelt vereseerumid, mida analüüsiti metaboloomika hindamise kitiga (AbsoluteIDQ™ p180 kit).

TULEMUSED. Selgus, et 129Sv-hiired, korduvas d-amfe-tamiini grupis, erinesid liikumisaktiivsuselt viimasel, 11. päeval, nii palju, et saime grupi jagada omakorda kaheks: madala liikumisaktiivsusega hiired (depressiivne käitu-mismuster) ja kõrge aktiivsusega hiired (psühhoosilaadne käitumismuster). Vaadeldes 129Sv-hiiri, esines kaalukaotus kõikides manustamise gruppides ning see viitab 129Sv-liini suuremale stressitundlikkusele. Bl6-loomadel kaalukaotust ei ilmnenud. Korduv d-amfetamiini manustamine põhjustas Bl6-hiirtel tugevat heksooside langust, mis on põhjustatud suurenenud liikumisaktiivsusest, lisaks hargnenud ahelaga aminohapete tõusu, millega püütakse kompenseerida ener-giakadu ja teatud biogeensete amiinide langust (ADMA, kinureniin), mis on tingitud d-amfetamiini mõjust dopamiini süsteemile. Seevastu d-amfetamiini saanud 129Sv-hiirtel oli glükoosiga seotud metabolism maha surutud ning seda püüti asendada suurenenud lipiidide ja pikaahelaliste atsüülkarnitiinide ainevahetusega.

JÄRELDUSED. Saab öelda, et keskkonnaga adapteerumi-seks ja organismisisese homeostaasi tagamiseks kasutavad Bl6 ja 129Sv erinevaid metaboolseid radasid. Kokkuvõtteks tuleb nentida, et 129Sv on parem hiiremudel neuropsüh-hiaatriliste haiguste biomeditsiinilisteks uuringuteks kui Bl6 ning ideaalis tuleks farmakoloogilistes prekliinilistes katsetes kasutada vähemalt kahte erinevat hiireliini.

O8. Rakku sisenevate peptiidide ja siRNA vahendatud geeniteraapia endometrioosi raviks

Kristina Kiisholts1, 2, Kaido Kurrikoff2, Piret Arukuusk2, Ly Pärnaste2, Maire Peters3, Andres Salumets3, Ülo Langel2 – 1 doktorant, 2 TÜ tehnoloogiainstituut, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik

TAUST. Laialdaselt levinud günekoloogilise haiguse – endo-metrioosi – efektiivsemaks ravimiseks on vaja välja töötada uusi strateegiaid, milleks võiks sobida geeniteraapia. Endo-metrioosikollete geeniekspressiooni mustreid on laialdaselt uuritud ning üks väljapakutud geeniteraapia sihtmärkidest on vaskulaarse endoteeli kasvufaktor (VEGF), mis on lisaks ka tuntud sihtmärk vähi puhul. Kuna kasvajate ja endomet-rioosikollete vahel on leitud mitmeid sarnasusi, valisime vähiuuringutele tuginedes ka teise sihtmärkgeeni – ribo-nukleotiidi reduktaasi (RRM2). Edukaks geeniteraapiaks on vaja ka nukleiinhappe transportvektoreid, milleks võiksid oma efektiivsuse, mittetoksilise iseloomu ja elusorganismis kasutatavuse poolest sobida rakku sisenevad peptiidid.

EESMÄRGID. Teha kindlaks rakku sisenevate peptiidi-dide potentsiaal endometrioosirakkude transfekteerimisel; testida kahe sihtmärkgeeni kasutatavust endometrioosi teraapias; uurida, kas geeniteraapia kombineerimisel sünteetilise steroidi Danazoliga on endometrioosirakke pärssivaid lisaefekte.

MATERJAL JA MEETODID. Katsed tehti primaarsete endometrioosirakkude 2- ja 3-dimensioonilistes raku-kultuurides ning geeniteraapia järel analüüsiti rakkude fenotüübi muutusi.

TULEMUSED. Töö käigus näitasime, et rakku sisenevad peptiidid on võimelised efektiivselt nukleiinhappeid nii 2D kui ka 3D endometrioosi rakukultuuridesse transportima. Terapeutiliste siRNA-de rakku viimine andis tulemuseks nii VEGF kui ka RRM2 geenide mahareguleerimise. Näita-sime ka nimetatud sihtmärkgeenide mahasurumise järel endometrioosirakkude proliferatsiooni ning invasiooni olulist inhibeerimist. Lisaks leidsime, et kombineerides geeniteraapiat Danazoli lisamisega, tekib sünergistiline efekt rakkude hulga ning nende invasiivsuse vähendamisel.

JÄRELDUSED. Meile teadolevalt näitasime esimest korda rakku sisenevate peptiidide ja siRNA komplekside suurt potentsiaali endometrioosivastases geeniteraapias. Lisaks pakkusime endometrioosi raviks välja uue sihtmärkgeeni –ribonukleotiidi reduktaasi. Töö tulemustele toetudes leiame, et mõlemal ülaltoodud lähenemisel on suur potentsiaal endometrioosi geeniteraapia väljatöötamisel.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 19


O9. Kinesioteipimise akuutne mõju mälurlihase müalgia füsioterapeutilises ravis

Kelly Pärnalaas1, 2, Mati Pääsuke2, Ülle Voog-Oras3 – 1 füsioteraapia üliõpilane, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 3 TÜ hambaarstiteaduse instituut

TAUST. Alalõualiigese haigusseisundid (TMD) on levinud probleem, mille esmaseks sümptomiks on sageli valu mälumislihastes. Füsioteraapias on valu ravis ühe toetava strateegiana efektiivseks osutunud kinesioteipimine (KT). Seni pole TMD-patsientidel KT efektiivsust lihasvalu alan-damisel eraldiseisvana uuritud.

EESMÄRK. Selgitada välja KT mõju mälurlihase müal-giaga patsientide igapäevaelule ning mälumissüsteemi funktsionaalsusele.

MEETODID. Uuringus osales kokku 21 naist, kes jaotati kahte rühma: kontrollrühma moodustasid kaebusteta naised (n = 12) ja uurimisrühma TMD sümptomitega naised (n = 9), kellel oli diagnoositud mälurlihase müalgia. Uuritavatel hinnati alalõualiigese (TML) liikuvust ning palpatoorset valu TMLis ja mälumislihastes. Küsimustiku alusel hinnati TMLi piirkonna valu mõju igapäevaelule. Lihasaktiivsuse hindamiseks registreeriti bilateraalselt mälurlihase ja oimulihase anterioorse osa bioelektriline aktiivsus suu maksimaalsel avamisel, maksimaalsel isomeetrilisel kont-raktsioonil ning mälumisel. Uurimisrühma liikmetel viidi läbi bilateraalselt mälurlihase KT, teipi kanti viis päeva. Nädal pärast kinesioteibi paigaldamist tehti uurimisrühmas kordusmõõtmised.

TULEMUSED. TMLi liikuvuses ei olnud rühmade vahel erinevust (p > 0,05). Uurimisrühmal oli võrreldes kontroll-rühmaga suurenenud (p < 0,05) bilateraalselt mälurlihase palpatoorne valu. Nii suu maksimaalsel avamisel kui ka maksimaalsel isomeetrilisel kontraktsioonil esines uuri-misrühmal võrreldes kontrollrühmaga mälurlihaste akti-vatsioonidefitsiit (p < 0,05). Üldine valu mõju igapäevaelule oli uurimisrühmal suurem (p < 0,01) kui kontrollrühmal. Kinesioteibi eemaldamise järel ei muutunud oluliselt mälurlihase palpatoorne valu ega aktiivsus. Parema mälur-lihase aktiivsus suu maksimaalsel avamisel korreleerus positiivselt nii TMLi piirkonna valuga söömisel (p < 0,05), rääkimisel, haigutamisel (p < 0,001) kui ka üldise mõjuga igapäevaelule (p < 0,01).

JÄRELDUSED. Mälurlihase müalgia mõjutab oluliselt tegevusi, mis nõuavad suu maksimaalset avamist. KT ei osutunud mälurlihase müalgiaga patsientidel eraldiseisva meetodina efektiivseks lihases palpatoorse valu alandamisel ega mõjutanud oluliselt lihase aktivatsiooni. Siiski oli KT efektiivne elukvaliteedi parandamisel, vähendades oluliselt TMLi piirkonna valu söömisel ja haigutamisel.

O10. Noorelt insulti haigestunud patsientide insuldijärgne tervisekäitumine

Minni Saapar1, 2, Siim Schneider3, 4, Riina Vibo3, Inge Ringmets2, Janika Kõrv3 – 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik, 4 Põhja-Eesti Regionaalhaigla

TAUST. Insult ehk ajurabandus on äkki tekkiv peaaju vere-varustuse häire, mis põhjustab neuroloogiliste sümptomite kujunemist, mis kestavad kauem kui ööpäeva. Insult on raske ja ka levinud haigus. Haiguskoormuse vähendamiseks soovitatakse muu hulgas harida rahvastikku muudetavate riskitegurite rolli teemal insuldi tekkel.

EESMÄRK. Kirjeldada Eestis noorelt (18–54aastaselt) insulti haigestunud inimeste tervisekäitumist insuldi järel ning võrrelda seda üldrahvastikuga.

MATERJAL JA MEETOD. Tegemist on läbilõikeuuringuga, mis põhineb kahe eri allika andmetel. Noorte insuldire-gistrisse (NIR) on kantud retrospektiivselt kõik aastatel 2003–2012 TÜKi või PERHi hospitaliseeritud 18–54aastased isheemilise insuldiga patsiendid. Aastal 2014 koguti neilt postiküsimustikuga andmeid tervisekäitumise kohta, mida võrreldi 2014. aasta täiskasvanud rahvastiku tervi-sekäitumise uuringu (TKU) andmetega. TKU on kihitatud juhuvalimiga küsitlusuuring, mida korraldab Tervise Arengu Instituut. Analüüsi kaasati 380 NIRi patsienti ning 2099 TKU-le vastajat.

TULEMUSED. NIRi patsiendid ning TKU-le vastajad erinesid oluliselt soola tarbimise, KMI ja sportimise poolest. Insuldipatsientide seas oli levinum soola mittekasutamine või pansoola kasutamine (OR = 1,53). Teisalt olid NIRi patsiendid suurema KMI-ga (keskmine erinevus 1,40 kg/m2). Nende seas oli ka üldrahvastikust rohkem inimesi, kes vastasid, et nad ei saa tervise tõttu sportida (OR =3,87). Jättes tervise tõttu mittesportijad analüüsist kõrvale, oli NIRi patsientide seas rohkem vähemalt kord nädalas tervisespordiga tegelejaid (OR = 1,50). Olulist erinevust ei leitud suitsetamises, rasvaine kasutamises, värskete ega kuumtöödeldud köögiviljade ning puuviljade-marjade söömise sageduses.

JÄRELDUSED. Lähtudes saadud tulemustest ning varasemast kirjandusest, võib öelda, et insuldi üleelanud noorte inimeste tervisekäitumine erineb eakaaslastest vaid üksikutes aspektides, kusjuures neist mõnes on nad üldrah-vastikust tervislikumad, teistes aga ebatervislikumad. Seega oleks sekundaarses ennetuses vaja suurendada patsientide teadlikkust korduva insuldi riskist ja insuldi muudetavatest riskiteguritest ning toetada käitumise muutust.

SUULISED ET TEK ANDED: ÜLIÕPIL ASED

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7220


O11. Rasedusaegse aneemia ja rauapreparaatide kasutamise seos rasedustüsistustega

Karina Luik1, Kristiina Rull2, 3 – 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi biomeditsiini osakond

TAUST. Naise veremaht suureneb raseduse ajal ligikaudu 40%, intensiivseks vereloomeks on vaja tavapärasest enam rauda. Rauavaegusaneemia on üks levinuimaid rasedus-aegseid probleeme.

EESMÄRK. Hinnata aneemia levimust rasedate hulgas, aneemia seost erinevate rasedustüsistustega ning analüüsida rauapreparaatide tarvitamist, mittetarvitamist ja viimaste seost rasedustüsistustega.

METOODIKA. Prospektiivsesse kohortuuringusse „Happy Pregnancy”* kaasati 2334 TÜ Kliinikumi naistenõuandlas rasedusaegsel jälgimisel olnud naist. Andmed rauaprepa-raatide tarvitamise kohta koguti küsimustike abil. Info vere hemoglobiini taseme, rasedustüsistuste ja rasedustulemi kohta saadi meditsiinilisest dokumentatsioonist. Aneemia diagnoositi, kui vere hemoglobiini sisaldus oli < 110 g/l raseduse I ja III ning < 105 g/l II trimestril. Andmeanalüü-siks kasutati hii-ruut-testi ja logistilist regressioonanalüüsi statistikapaketis STATA 13.1.

TULEMUSED. Aneemiat esines esimesel trimestril 4,2%-l, teisel 9,9%-l ja kolmandal 32,9%-l rasedatest. Rasedusaegne aneemia suurendab riski raseduse lõppeks enne 22. rasedus-nädalat, enneaegseks sünnituseks, preeklampsiaks, sünni-tusjärgseks verejooksuks ning sünnitusjärgse vereülekande vajaduseks. Rauapreparaate tarvitas vastavalt 3,3%, 11,3% ning 25,9% rasedatest. Nende hulgas, kes rauapreparaate tarvitasid, kuid kellel aneemiat ei olnud, rauaasendusravi rasedustüsistuste tekkeriski ei vähenda. Rauapreparaatide tarvitamisel on aneemia diagnoosiga rasedatel kasulik mõju rasedustulemile. Rauapreparaatide tarvitamine III trimestril esineva aneemia korral vähendab preeklampsia riski (1,1%, 6,2%, OR 0,2; 95% usaldusintervall 0,01–0,6), seondub väiksema šansiga sünnitada keisrilõike teel (14,7% vs. 22,4%, OR 0,6; 95% usaldusintervall 0,4–0,9) ning need rasedad said ligi poole võrra harvem vereülekande (3,7%, vs. 6,7%) ning ka üle 500 ml verekaotust esines neil harvem.

JÄRELDUSED. Rauapreparaatide tarvitamine vähendab aneemiaga rasedate seas osa rasedustüsistuste tekkeriski. Teiselt poolt ei vähenda aneemiata rasedate seas rauapre-paraatide tarvitamine eespool nimetatud riske.

* „Happy Pregnancy” – „Inimese viljakuse ja raseduse kuluga seotud mitte-invasiivsete biomarkerite arendamine“; uuringut toetas ELi regionaalarengu fond (3.2.0701.12-0047).

O12. Masinõppe kasutamine loote sünnieelses diagnostikas

Priit Paluoja1, 2, 3, Hindrek Teder2, 4, Kaarel Krjutškov2, 6, Priit Palta5, 7 – 1 informaatika üliõpilane, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 3 TÜ arvutiteaduse instituut, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 5 TÜ Eesti geenivaramu, 6 Karolinska Instituut, Rootsi, 7 Helsingi Ülikool, Soome

TAUST. Masinõpe on arvutiteaduse valdkond, mille meeto-deid saab kasutada geeniandmete analüüsil. Molekulaardi-agnostikas saab masinõppe abiga läbi viia lootele ohutut sünnieelset geneetilist testimise ehk NIPTi arvutuslikku analüüsi. Lisaks loote lisakromosoomide kindlakstege-misele NIPTi meetodiga on vaja arvutada loote rakuvaba DNA fraktsioon ema vereproovis. See on oluline, et NIPTi analüüs oleks tehniliselt usaldusväärne ja arstile edastatud tulemus tõene.

EESMÄRK. Leida ja kalibreerida sobiv arvutuslik metoo-dika loote rakuvaba DNA fraktsiooni määramiseks madala katvusega (0,4 x) kogu genoomi sekveneerimisel põhineva Eesti NIPTi testi jaoks.

MATERJAL JA MEETODID. Loote fraktsiooni määra-mist alustati 171 poissloote kogu genoomi sekveneerimise katsest saadud Y-kromosoomi andmetega, mis on genoomis osal iselt unikaalse jär jestusega. Leit i Y-kromosoomi unikaalsed piirkonnad ja arvutati nende põhjal hinnatud loote fraktsioonide korrelatsioon samade proovide auto-soomsete kromosoomide põhjal SeqFF (PMID: 25967380) metoodikaga arvutatud loote fraktsioonidega. Masinõppel põhinev SeqFF meetod on algselt välja töötatud ja treenitud 25 000 NIPTi proovi peal ja rakendatav ka tüdrukloodete DNA fraktsiooni hindamiseks. SeqFF meetodit rakendati 426-l Eesti NIPTi proovil.

TULEMUSED. Loote soost sõltumatu rakuvaba DNA fraktsiooni määramiseks leiti sobivad andmete protses-simise tingimused selliselt, et Y-kromosoomil põhineva loote fraktsiooni h innangud oleks võimal ikult heas kooskõlas masinõppe SeqFF tulemusega. Vastav kooskõla R2 = 0,92 kinnitab, rakendatud arvutuslikud sammud annavad väga täpse tulemuse ja selliselt rakendatud SeqFF arvutusi saab kasutada universaalselt nii poiss- kui ka tüdrukloo-dete analüüsiks. Leitud loote rakuvaba DNA fraktsioonide mediaan oli 11% ja individuaalsed fraktsioonid jäid vahe-mikku 3–49%.

JÄRELDUSED. Tegemist on rakendusliku biomeditsii-nitööga, mille laiem eesmärk on tuvastada loote kromo-soomi väärarenguid juba raseduses varajases staadiumis. Minu arendatud metoodika on osa NIPTi andmeanalüüsi tarkvarast, mis rakendab SeqFF masinõppe metoodikat ja võimaldab hinnata loote rakuvaba DNA fraktsiooni, mis on oluline suure usaldusväärsusega NIPTi testi tegemiseks.

KIRJANDUS

1. Kim SK, Hannum G, Geis J, et al. Determination of fetal DNA fraction from the plasma of pregnant women using sequence read counts. Prenat Diagn 2015;35:810–15.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 21


O13. Erineva kontsentratsiooniga antimikroobset raviainet sisaldavate nanofiibermattide elektrospinnimine ja nende efektiivsuse võrdlemine

Britt Ingeborg Loomägi1, 2, Liis Preem2, Marta Putrinš3, Tanel Tenson3, Karin Kogermann2 – 1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 TÜ farmaatsia instituut, 3 TÜ tehnoloogiainstituut

TAUST. Kroonilised haavandid on tervishoius suur prob-leem. Elektrospinnimine on nüüdisaegne tehnoloogia, mis võimaldab toota nanofiibermatte, kuhu saab lisada antimikroobseid raviaineid haavade infitseerumise välti-miseks ja/või tekkinud infektsiooni ravimiseks. Raviaine A on antimikroobne aine, mida ei ole väga laialdaselt elektrospinnitud, seega oli eesmärk välja selgitada, kas sellel võiks olla uudset potentsiaali.

EESMÄRGID. Elektrospinnida nanofiibermatid raviaine kolme erineva kontsentratsiooniga, selgitada välja nende füsikokeemilised omadused ning optimaalne antimikroobne kontsentratsioon.

MATERJAL JA MEETODID. Raviainet A sisaldavad nano-fiibermatrid valmistati elektrospinnimise teel, kasutades kontsentratsioone 0,5%, 1% ja 1,5%. Fiibrite füsikokeemiliste omaduste uurimiseks kasutati XRD, NIR, IR ja SEM meeto-deid. Raviaine A sisaldus määrati HPLCga. Antimikroobset efektiivsust hinnati agardifusioonitestil ning minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIC) määramisel vedel-söötmes erinevate bakteritega: S. aureus, S. epidermidis, E. coli CFT073 ja E. coli MG1655.

TULEMUSED. HPLC tulemused näitasid, et elektrospin-nimisel õnnestus edukalt inkorporeerida erinevad raviaine A kogused. Selgus, et antimikroobne raviaine A avaldas bakteriostaatilist, mitte bakteritsiidset toimet. Seotult raviaine A toimemehhanismiga oli antimikroobse efek-tiivsuse määramisel oluline arvestada bakterite arvukuse ja raviaine kontsentratsiooni suhet. Raviaine efektiivne antimikroobne toime mikroorganismidele avaldus 1,5% kontsentratsiooni juures kõigi bakterite puhul, aga väik-semas kontsentratsioonis seda ei täheldatud.

JÄRELDUSED. Antimikroobset raviainet sisaldavatel elektrospinnitud nanofiibermattidel on potentsiaali infekt-sioosse haava ravis kasutamiseks, kuid matid vajavad edasist täiendavat uurimist.

Rahastus: PUT1088.

O14. Objective Structured Clinical Examination (OSCE) as a tool for competency based assessment of pharmacy students

Ksenia Petrova1, Veera Bobrova2, Janika Tähnas3, Liisa Randmäe3, Arijana Mestrovic4, Daisy Volmer5 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 PhD student, Faculty of Medicine, University of Tartu, Estonia, 3 Raekoja pharmacy, Tartu, Estonia, 4 PharmaExpert, Croatia, 5 Institute of Pharmacy, University of Tartu, Estonia

BACKGROUND. Objective Structured Clinical Examination (OSCE) is widely used tool in different healthcare training programmes to assess clinical skills in a real time counsel-ling situation. OSCEs could be used for interim assessment of basic skills, e.g. communication, patient assessment, or for f inal assessment as part of an entry-to-practice examination.

AIM. To assess the OSCE test as a tool for training and evaluation of clinical and communication skills of pharmacy students in counselling for self-medication.

MATERIAL AND METHODS. OSCE tests were organ-ized for the first time for pharmacy students in Estonia as an interim assessment twice during the 8th semester of the pharmacy course at the University of Tartu. The OSCE tests consisted of four stations with pre-trained “patients” complaining about symptoms of minor illnesses and asking for advice about treatment options and possible lifestyle changes. Counselling was evaluated by pre-trained evalu-ators who used a structured assessment tool for clinical and communication skills. To pass the test, the student had to collect at least 71% of the points for each station. In all stations contact with the patient was limited to 3 minutes. After completing the test, students were asked to fill in a structured feedback form.

RESULTS. About 75% of the students agreed that during the counselling process they experienced how to use combined knowledge of symptoms of minor illnesses, use of non-prescription medicines and communication skills, and learnt about their actual level of expertise in patient counselling. Assessment results correlated with student feedback about whether the stations were easy or difficult to solve the presented cases. About 1/3 of the students were facing high stress level before the OSCE test and complained about limited time for counselling (42% at the first and 17% at the second test). Of the students 63% passed the first test and 54% passed the second test, having failed mostly in one out of four cases.

CONCLUSIONS. The OSCE test was considered as a rele-vant tool for both learning and evaluation of competences for counselling for self-medication. In the future the number of topics could be increased and the test could be seen as one part of the final assessment of pharmacy students.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7222


O15. Statistiliste meetodite kajastamine Eesti autorite tervisealastes teadusartiklites

Ele Kiisk1, 2, Mait Raag2 – 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

TAUST. Teadusartiklite lugejatel peab olema võimalik üheselt mõista, mida teadusuuringute käigus plaaniti, tehti, leiti ning millistele järeldustele jõuti.

EESMÄRK. Kirjeldada, kui detailselt on Eesti tervise-teadlased oma teadusartiklites andmeanalüüsi meetodid lahti kirjutanud.

MATERJAL JA MEETODID. Andmebaasidest PubMed ja Embase koguti 2014.–2016. aastani ilmunud inimesepõhi-seid vaatlusuuringuid käsitlevad artiklid, mille esimene või viimane autor oli Eesti kuuluvusega. Koguti andmeid artikli ilmumisaasta, lehekülgede arvu, autorite arvu, ajakirja mõjukusteguri, ICMJE (International Committee of Medical Journal Editors) soovitute järgimise, uuringukavandi ja autorite rahvusvahelise koostöö kohta. Kontrolliti STROBE (Strenghtening the Reporting of Observational Studies in Epidemiology) kontroll-loendi andmeanalüüsi kirjeldamist käsitlevate soovituste järgimist artiklis; järgimise seotust eelmainitud tunnustega hinnati Poissoni regressioonana-lüüsiga.

TULEMUSED. Valimi moodustas 225 artiklit, millest 54% olid läbilõikelised uuringud; 44% artiklitest olid ilmunud ajakirjades mõjukusteguriga ≥ 2,5. Kõige sagedamini oli artiklite meetodite osas kirjeldatud andmeanalüüsi meetodeid ja tarkvara (93%) ning kõige harvemini puudu-vate andmete käsitlust (10%). Võrreldes 2014. aastaga oli 2015. aastal ilmunud artiklite meetodite osas 2,22 (95% uv 1,29–3,85) korda ning 2016. aasta artiklite meetodite osas 2,24 (95% uv 1,28–3,92) korda sagedamini mainitud koosmõjude analüüsi või seose uurimist alarühmades; samuti oli seda 2,66 (95% uv 1,20–5,88) korda sagedamini mainitud üle 10-leheküljelistes artiklites, võrreldes kuni 5-leheküljeliste artiklitega. 14%-s artiklitest oli tulemuste osas kajastatud selliseid analüüse, mida meetodite osas ei mainitud. 76%-s artiklitest olid meetodite osas mainitud kõik koosmõjude või alarühmade analüüsid, mida tulemuste osas mainiti (kohortuuringutes 1,36 (95% uv 1,02–1,81) korda ning läbilõikelistes 1,49 (95% uv 1,15–1,93) korda sagedamini kui juhtkontrolluuringutes).

JÄRELDUSED. Kõige sagedamini kirjeldati artiklis kasu-tatud meetodeid ja tarkvara ning harva kirjeldati puuduvate andmete käsitlemist. Artikli ilmumisaasta, uuringukavand ja lehekülgede arv olid nõrgalt seotud STROBE andmeana-lüüsi kirjeldamise punkti järgimisega.

O16. Kas videoloengud toetavad üliõpilase õppimist?

Oivi Uibo1, 2, Anu Sarv3, Triin Marandi4 – 1 TÜ kliinilise meditsiini instituudi lastekliinik, 2 TÜ Kliinikumi lastekliinik, 3 TÜ personaliarenduskeskus, 4 TÜ õppeosakonna elukestva õppe keskus

TAUST. Uurimus hõlmab arstiteaduse õppekava õppeainet „Lastehaigused“ (ARLA.01.042, 9 EAP), mille loenguosa on alates 2017/18. õa-st 100% asendatud videoloengutega. Kokku on aine Moodle’i keskkonnas 17 erineva teema õppimiseks 50 videoloengut, kogupikkusega 1380 min, keskmise pikkusega 27 min (7–54 min), 12 õppejõu esituses. Aine õppetsükkel kestab 4 nädalat, koosnedes seminaridest ja praktikumidest. Enne seminaril osalemist tuleb vastava teema videoloengud läbi vaadata ning sooritada samateema-line e-test, mille läbimine annab õiguse seminaril osaleda.

EESMÄRK. Välja selgitada videoloengute kasutegur õppimise toetamisel. Uurimisküsimused olid järgmised: kui palju videoloenguid vaadatakse; milleks valmistumisel on videotest kõige rohkem abi; mida kogeti videoloengute puhul õppimist toetavana.

MATERJAL JA MEETODID. Küsimustikule LimeSurvey keskkonnas paluti vastata arstiteaduse eestikeelse õppekava V kursuse kõikidel üliõpilastel (n = 119) pärast lastehaiguste õppetsükli eksami sooritamist. Küsimustik oli anonüümne ja sellele vastamine vabatahtlik. Lisaks oli andmestikuna kasutusel Panopto statistika. Andmeid analüüsiti lisaks kvantitatiivsele ka kvalitatiivse temaatilise sisuanalüüsi meetodil (avatud tekstvastused).

TULEMUSED. Küsimustiku täitis 55 üliõpilast (46%). Videoloenguid vaatas 80% vastanud üliõpilastest. Video-loeng aitas teemat mõista 97%-l vastanud üliõpilasest. Õppimiseks kasutas video juures olnud slaide 75%, video aitas e-teste sooritada 86%-l, seminariks valmistuda 86%-l, kirjalikuks eksamiks õppida 79%-l, valmistuda eksamihaige käsitlemiseks suuliselt 50%-l vastanud üliõpilasel.

Panopto statistika põhjal vaadati videoloenguid keskmi-selt 15 minutit, keskmiselt 60% igast loengust, olenemata selle pikkusest.

Tekstivastuste põhjal võib väita, et enamikule vastanud tudengitest meeldis võimalus õppida videoloengute abil. Oli ka tudengeid, kelle jaoks polnud see eelistatud õppi-misviis. Videote abil õppimist häirisid näiteks tudengite ajapuudus, videote liigne maht, õppejõu aeglane tempo ja näidete vähesus.

JÄRELDUSED. Kokkuvõtlikult võib väita, et video võib olla tõhus vahend teadmisi edastada, aga tuleb kaaluda, kuidas ja millises mahus materjali videoloengus esitatakse. Samuti on videoloengu kvaliteet ja sellega seonduvad ülesanded õppimise toetamise seisukohalt olulised.

SUULISED ET TEK ANDED: ARST-RESIDENDID, ARSTID JA TEADURID

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 23


O17. Antikoagulantide kasutamine kodade virvendusarütmia korral 2010–2016 Eestis

Katrin Gross-Paju1, Marit Laos1, Janika Kõrv2 – 1 TTÜ tervisetehnoloogiate instituudi kardiovaskulaarse meditsiini keskus, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik

TAUST. Mittevalvulaarne kodade virvendusarütmia (KVA) on üks olulisemaid modifitseeritavaid insuldi riskitegureid.

EESMÄRK. Hinnata insuldiriski ja antikoagulantide kasutamist Eestis FA-ga patsientidel ajavahemikul 2010–2016.

MATERJAL JA MEETODID. Uuring põhines haigekassa arvete andmebaasil (HK) ning tervisestatistika ja tervi-seuuringute andmebaasil ( TAI ) 2010–2016. Analüüsiti raviarveid diagnoosidega KVA (ICD 10: I48) ja insult (ICD 10: I63 ja/või I64)

TULEMUSED. KVA diagnoosiga patsiente oli 1,13% meestest ja 1,16% naistest 2010. a ja 1,95% ja 2,16% vasta-valt 2016. a. Sama perioodi jooksul suurenes üle 60aastaste inimeste arv 10% ja KVA diagnoosiga inimeste arv samas vanuserühmas 80%. KVAga seotud isheemilised insuldid moodustasid 40% insultidest ja see oli kõige tavalisem insuldi riskitegur 70–89aastaste vanuserühmas. Varfariin kirjutati välja 43%-le KVAga patsientidest 2010. a ja 70%-le 2012. a. Defineeritud päevadoos (DDD) on varfariinil 7,5 mg, tegel ikult kasutatud keskmine päevadoos on Eest is vahemikus 5,4–5,8 mg 2010–2016. Varfariini kasutamise statistika HK ja TAI andmebaasi andmetel erineb 23–28%, sõltudes aastast. 2016 aastal oli KVA-ga patsientidest 47%-le välja kirjutatud varfariin ja 42%-le teised antikoagulandid. Varfariini HK arvetel registreeritud kõrvaltoimed vähenesid 4,8%-lt 2,8%-ni uuritud perioodi jooksul. 2016 aastal taas-alustas ravi varfariiniga 14% KVAga patsientidest pärast intratserebraalset hemorraagiat.

JÄRELDUSED. KVA levimus Eestis kasvab kiiremini, kui rahvastik vananeb. Eestis on KVAga on seotud 40% isheemilise insuldi juhtudest. Varfariini kasutas 2016. aastal 47% ja teisi suukaudseid antikoagulante 42% KVA diagnoosiga patsientidest.

O18. Mitmikkasvajate esinemine Eesti eesnäärmevähiga meestel ja rinnavähiga naistel ajavahemikul 1995–2015

Jana Jaal1, 2, Marju Kase2, 3, Kristi Niinepuu1, 2, Madis Joonsalu1, 2, Katrin Sak1, Marika Saar4, Margit Mägi5 – 1 TÜ kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 2 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 3 Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskus, 4 TÜ Kliinikumi apteek, 5 Eesti vähiregister

TAUST. Vähki haigestumus suureneb Eestis igal aastal ca 1–2%. Samas saavad rohkem kui pooled vähihaiged adek-vaatse ravi järel terveks. See omakorda on tekitanud uue olukorra, kus inimesel võidakse elu jooksul diagnoosida mitu pahaloomulist kasvajat. Kõige sagedasemad vähipaikmed on Eesti meestel eesnääre ja naistel rinnanääre. Millised pahaloomulised kasvajad tekivad pärast eesnäärmevähi ja rinnanäärmevähi diagnoosi, ei ole varem analüüsitud.

EESMÄRK. Analüüsida mitmikkasvajate esinemist eesnäärmevähiga ja rinnavähiga patsientidel.

MATERJAL. Tööks kasutati Eesti vähiregistri andmeid.TULEMUSED. Analüüsitud 20 aasta jooksul diagnoositi

Eestis 146 541 pahaloomulise kasvaja esmasjuhtu (ICD-10 C00–C97, in situ kasvajad D00–D09). Eesnäärmevähki diagnoositi ajaperioodil 1995–2015 kokku 15 252 juhtu (10% kõikidest esmasjuhtudest). Mitmikkasvajad esinesid 2488 eesnäärmevähiga patsiendil (16%-l eesnäärmevähiga patsientidest). Mediaanvanus esmaselt eesnäärmevähki haigestunutel oli 71 aastat ning teine pahaloomuline kasvaja avastati ligikaudu 2,8 aastat (mediaan) ja kolmas vähk seejärel 1,1 aastat hiljem. Järgnevatest pahaloomulistest kasvajatest moodustasid suurema osakaalu seedeelundite pahaloomulised kasvajad (32%), naha pahaloomulised kasvajad (mittemelanoomid, 21%), teised kuseteede kasvajad (17%) ja rindkereelundite pahaloomulised kasvajad (15%). Samuti esines eesnäärmevähi patsientidel suhteliselt sageli hematoloogilisi pahaloomulisi kasvajaid (9%).

Rinnavähki diagnoositi ajaperioodil 1995–2015 kokku 13 315 juhtu (9% kõikidest esmasjuhtudest). Mitmikkas-vajad esinesid 1467 rinnavähiga patsiendil (11% rinnavä-higa patsientidest). Mediaanvanus rinnavähi diagnoosi saanud haigetel oli 63 aastat. Pärast esmast rinnavähi diagnoosi avastati järgnev pahaloomuline kasvaja 4,2 aastat (mediaan) ja seejärel kolmas vähk 2,5 aastat hiljem. Järgnevatest pahaloomulistest kasvajatest moodustasid suurema osakaalu seedeelundite pahaloomulised kasvajad (26%), naha pahaloomulised kasvajad (mittemelanoomid, 20%) ja naissuguelundite pahaloomulised kasvajad (19%).

JÄRELDUSED. Mitmikkasvajad esinevad Eesti eesnäär-mevähiga ja rinnavähiga patsientidel sageli. Seetõttu peab onkoloogiline valvsus säilima ka siis, kui üks pahaloomuline kasvaja on välja ravitud.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7224


O19. ÜRO 90 : 90 : 90 kriteeriumid HIV-infektsiooni likvideerimiseks ja olukord Eestis

Irja Lutsar1, Pilleriin Soodla1, Radko Avi1, Kristi Huik1, Heli Rajasaar1, Karolin Toompere1, HIV andmekogu nõukogu – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

TAUST. HIV-epideemia likvideerimiseks üle maailma on ÜRO 2020. aastaks püstitanud 90 : 90 : 90 eesmärgi, mis tähendab, et 90% kõigist HIVga nakatunutest oleksid teada, neist omakorda 90% saaksid retroviirusvastast ravi (ARV) ning viimastest 90%-l oleks HIV viiruskoormus veres (VL) alla määratavuse piiri.

EESMÄRK. Kirjeldada Eesti olukorda 90 : 90 : 90 eesmärgi saavutamisel 2017. aastal kahe viimase kriteeriumi puhul ning teha kindlaks tegurid, millest sõltub viiruse supres-sioon.

MEETODID. Kasutati Eesti HIV-positiivsete andmekogu (E-HIV) ja analüüsiti isikuid, kes olid 1. oktoobril 2017 elus, olid saanud ARVd vähemalt 6 kuud ning kellel oli VL analüüs tehtud viimase 18 kuu jooksul. Isikud, kelle kohta need andmed puudusid, liigitati meditsiinisüsteemist kadunud isikuteks ( lost to follow up, LTFU). Viimast 90% hinnati viiruse täieliku ( VL < 100 viiruskoopia/ml) või osalise (VL 100–1000 viiruskoopia/ml) supressioonina või selle puudumisena (VL > 1000 viiruskoopia/ml).

TULEMUSED. E-HIVsse oli sisestatud 4870 isikut, kellest 4300 olid elus; suremus 11,7%. Vähemalt ühe doosi ARVd oli saanud 3985 (92,7%; teine 90% kriteerium) ja 2937 (68,3%) vastasid uuringu kriteeriumitele. Ühtekokku 1084 (27%) ravi saajatest olid LTFUd. Viiruse täieliku supressiooni saavutas 2218 ning osalise 274 isikut. Seega saavutas viiruse osalise või täieliku supressiooni (ÜRO kolmas 90% kriteerium) 63% kõigist ravi saanutest ning 85% neist, kes vastasid uuringu kriteeriumitele. Isikud, kes ei saavutanud viiruse supressiooni, olid oluliselt sagedamini ravil Ida-Virumaal, olid HCV-positiivsed, alustasid ARVd enne 2014. aastat, neil oli väiksem CD4+ rakkude hulk ja kõrgem VL ARV alusta-misel. Kaks viimast viitavad kaudselt ravi hilisele algusele.

JÄRELDUSED. Eestis oli 2017. aastaks ÜRO 90 : 90 : 90 teine kriteerium (ravi saajate protsent) täielikult saavu-tatud ning kolmanda kriteeriumi saavutamisele (VL alla määratvuse piiri) ollakse väga lähedal. Edasised tegevused peavad olema suunatud HIV-positiivsete isikute varajasele avastamisele, nende püsimisele meditsiinisüsteemis ja ühtlase meditsiiniabi tagamisele kogu Eestis.

O20. Oreksiini- ehk hüpokretiiniretseptori genotüüp (HCRTR1 rs2271933) on seotud agressiivse ja antisotsiaalse käitumisega

Jaanus Harro1, Kariina Laas1, Diva Eensoo2, Mariliis Vaht1, Katre Sakala2, Jüri Parik3, Jarek Mäestu4, Toomas Veidebaum5 – 1 TÜ psühholoogia instituut, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 3 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 4 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 5 Tervise Arengu Instituut

TAUST. Oreksiinid ehk hüpokretiinid on neuropeptiidid olulise rolliga ärkveloleku säilitamisel. Oreksiinineuroneid arvatakse ka koordineerivat organismi kaitsekohastumus-likku käitumist, kuid seni pole uuritud seost agressiivse käitumisega. Oreksiin-1-tüüpi retseptoreid koodiva geeni HCRTR1 variant (rs2271933 G>A) toob kaasa aminohappe vahetumise (Ile408Val) retseptori piirkonnas; seda varia-tiivsust on seostatud meeleoluhäiretega.

EESMÄRK. Selgitada rahvastiku suhtes esinduslikes valimites HCRTR1 genotüübi seos agressiivse ja sotsiaalseid norme rikkuva käitumisega.

MATERJAL JA MEETODID. Eesti laste isiksuse, käitu-mise ja tervise uuringus (ELIKTU, algne n = 1238) täitsid osalejad Bussi-Perry agressiivsusküsimustiku (BPAQ) ja läbisid elu jooksul ilmutatud agressiivsuse hindamise (LHA) intervjuu; noorem ELIKTU kohort 25aastaselt ja vanem kohort 33aastaselt. Elus asetleidnud stressirohked sünd-mused on ELIKTU käigus raporteeritud mitmes varasemas uuringulaines. Eesti psühhobioloogilise liikluses käitumise uuringu (EPBLU) esimese etapi (n = 402) osalejatel hinnati retsidiivset alkoholijoobes juhtimist ja liiklusõnnetustes osalemist liikluspolitsei ja liikluskindlustusfondi andmetel, esimese autokoolides tehtud sekkumisuuringu valimil (genotüpiseeritud n = 765) liikluseeskirjade rikkumisi ja õnnetustes osalemist samade andmebaaside põhjal. Uuringutes osalejate genotüüp määrati konventsionaalsete meetoditega.

TULEMUSED. HCRTR1 rs2271933 A/A homosügootidel oli suurem BPAQ koguskoor ja kõrgem agressiivsuse väljen-dumine LHA intervjuus, seda nii nooremas kui ka vanemas kohordis. Agressiivsus oli eriti väljendunud neil A/A-homo-sügootidel, kellel oli 15aastaselt olnud kogetud rohkem stressirikkaid elusündmusi või kelle peres olid pereliikmete suhted halvemad. EPBLU autot alkoholijoobes juhtinute valimis esines A-alleeli kandjatel ja eriti A/A-homosügoo-tidel kümne aasta jooksul sagedamini retsidiivset joobes autojuhtimist ja liiklusõnnetuse põhjustamist. Autokoo-lide-uuringu valmis esines samuti A-alleeli kandjatel ja eriti A/A-homosügootidel sagedamini õigusrikkumisi liikluses ja liiklusõnnetuste põhjustamist.

JÄRELDUSED. HCRTR1 rs2271933 genotüübi seos agres-siivsusilmingutega osutab oreksiinineuronite osalemisele agressiivse käitumise kujunemisel.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 25

STENDIETTEK ANDED

O21. Personaalne molekulaardiagnostika viljatusravis ehk üheksa korda mõõda, üks kord lõika

Kaarel Krjutškov1, 2, Merli Saare1, 3, Hindrek Teder1, 4, Priit Paluoja1, 5, Mariann Koel1, 6, Maire Peters1, 3, Priit Palta2, 7, Andres Salumets1, 2, 3, 4 – 1 Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS, 2 Helsingi Ülikool, Soome, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 5 TÜ arvutiteaduse instituut, 6 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 7 TÜ Eesti geenivaramu

TAUST. Personaalne endomeetriumi retseptiivsuse hinda-mine, mis eelneb ressursimahukale kunstliku viljastamise (IVF) ravile, võimaldab ajastada IVF-protseduuri vastavalt naise endomeetriumi eripärale ja rakendada viljatusravis personaalmeditsiini. Retseptiivsuse testimine on vajalik, et leida optimaalne implantatsioonipäev embrüo siirdamiseks ja seeläbi suurendada raseduse tõenäosust. Retseptiivsust hinnatakse geeniekspressiooni biomarkeritega põhimõttel „õiged geenid peavad avalduma õigel ajal”. Vaatamata sellele, et endomeetriumi testimine on juba jõudnud kliiniku-tesse, on see kõrge hinna (500–800 eurot) tõttu paljudele kättesaamatu.

EESMÄRK. Luua kliiniliselt kasutatav ja taskukohane endomeetriumi profileerimise geenitest, et tulevikus ajastada IVF-protseduure vastavalt iga naise personaalsele implantatsioonipäevale. Kaugem eesmärk on kujundada personaalne retseptiivsuse testimine viljatusravi esime-seks etapiks.

MATERJAL JA MEETODID. Analüüsisime 120 endomeet-riumi biopsiat, millest mõõtsime 57 retseptiivsusega seotud geeniekspressiooni taset (PMID: 28855728). Test põhineb täiskvantitatiivsel TAC-seq (Targeted Allele Counting by sequencing) tehnoloogial, mis kasutab suunatud (targeted ) lähenemist ja Illumina sekveneerimist. Andmeanalüüs ja iga uuritava proovi kohta otsuse tegemine baseerub SVM masinõppel (support vector machine).

TULEMUSED. Töötasime välja beREADY-testi (Receptive Endometrium for Advanced Diagnostic Yield ), millega saab analüüsida 57 biomarkerit ühe molekuli täpsusega ning selleks on vaja vaid 0,2 miljonit lugemit (read). Väljavalitud geenipaneeli ja analüüsimetoodika valideerimiseks kasuta-sime 120 endomeetriumiproovi ja sõltumatuks testimiseks 15 proovi, mille analüüs kinnitas, et beREADY-test eristab edukalt retseptiivsed proovid mitteretseptiivsetest.

JÄRELDUSED. Taskukohane endomeetriumi retseptiiv-suse beREADY-test on läbinud laboratoorsed testimised ning praegu käib kliiniline valideerimine. beREADY-test võimaldab arvestada naise endomeetriumi eripäraga, mis omakorda võimaldab mõista võimalikke viljatuse põhjuseid juba enne kliinilisi protseduure ning seeläbi parandada viljatusravi efektiivsust.

STENDIET TEK ANDED: DOK TORANDID

P1. Terapeutiliste harjutuste ja funktsionaalse elektrostimulatsiooni akuutne mõju selja sirutajalihase aktiveerumisele traumaatilise seljaajukahjustusega patsientidel

Margot Bergmann1, 2, Anna Zahharova3, Jaan Ereline2, Toomas Asser4, Helena Gapeyeva2, Doris Vahtrik2 – 1 doktorant, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 3 füsioteraapia magistrant, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik

TAUST. Traumaatiline seljaajukahjustus (TSAK) on trauma tagajärjel tekkinud seisund, mille tulemusena on häirunud sensoorsed, motoorsed ja/või autonoomsed funktsioonid. TSAK-patsientide elukvaliteeti mõjutab võime säilitada istu-mistasakaalu, kuna igapäevaelu tegevuste juures on vajalik toeta istumine. Kehatüve stabiliseerimisel on oluline roll ka m. erector spinae ’l (ES). TSAK järel on vigastuspiirkonnast all olevate lihaste tahtlik aktivatsioon häirunud. Tavapära-selt kasutatakse TSAK-patsientide lihaste aktiveerimiseks terapeutilisi harjutusi (TH), kuid ka funktsionaalsel elekt-ristimulatsioonil (FES) on sama eesmärk.

EESMÄRK. Selgitada, kas TH ja FESi samaaegne raken-damine on TSAK-patsientide akuutsel ESi aktiveerimisel efektiivsem kui ainult TH sooritamine.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringusse värvati 8 mees-soost TSAK-patsienti, kes jagati juhusliku valiku alusel kahte uuringurühma: TH (40,2 ± 2,4 eluaastat), kellega tehti ainult harjutusi, ning TH + FES (39 ± 8,1 eluaastat), kellel TH sooritamise ajal aktiveeriti FESiga ES. Ühekordne teraapia koosnes kaheksast harjutusest, mida sooritati patsiendi kodus. ESi elektriline aktiivsus määrati elektromüograafia (Mega Electronics, Inc, Soome) meetodiga. Andmete analüüsil kasutati lihaste rekruteerimist iseloomustavaid näitajaid, amplituuti (A) ning mediaansagedust (MF). Arvutati teraa-piaeelne ja- järgne muutus ning Hedge g efekti suurus koos usaldusintervallidega. Rühmasiseseid näitajaid võrreldi Wilcoxoni astaktestiga ning rühmadevahelisi näitajaid Manni-Whitney testiga.

TULEMUSED. TH-grupi ESi A suurenes vasakul 40% (g = –0,45, 95% CI –1,85; 0,95) ning paremal 81,5% (g = –0,95, 95% CI –2,41; 0,51). TH + FES grupi ESi A suurenes vasakul 100% (g = –0,66, 95% CI –2,08; 0,76) ning paremal 73,3% (g = –0,62, 95% CI –2,04; 0,79).

TH-grupi ESi MF suurenes vasakul 35,9% (g = –0,53, 95% CI –1,94; 0,88) ning paremal 66,9% (g = –0,90, 95% CI –2,36; 0,55). TH + FES grupi ESi MF suurenes vasakul 75,5% (g = –0,55, 95% CI –1,96; 0,86) ning paremal 168,7% (g = –1,16, 95% CI –2,66; 0,34). Rühmadevahelised näitajad ei erinenud statistiliselt oluliselt.

JÄRELDUS. Samal ajal rakendatud TH ning FES ei ole TSAK-patsientide ühekordses teraapias efektiivsem kui ainult TH sooritamine ESi akuutse aktiveerimise näitel.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7226

STENDIETTEK ANDED

P2. Humaniinisarnaste peptiidide nr 2 ja 8 geenipiirkondade assotsiatsioonianalüüs südame isheemiatôve diagnoosiga patsientidel Eesti geenivaramu kohordis

Mall Eltermaa1, 2, Reedik Mägi3, Maili Jakobson2, Meeme Utt2, Joel Starkopf4, Sulev Kõks2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 TÜ genoomika instituut, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi anestesioloogia ja intensiivravi kliinik

TAUST. Humaniin on 24 aminohappejäägi pikkune tsütopro-tektiivne peptiid, mille geen paikneb mitokondriaalses genoomis 16S RNA geenis (MTRNR2). Analoogsed järjes-tused on identifitseeritud tuumagenoomis 13 piirkonnas ning nendelt geenidelt kodeeritud peptiide nimetatakse humaniinisarnasteks peptiidideks. Varasemas uuringus oleme näidanud, et hüperoksiline eelkohastumus aortoko-ronaarse šunteerimise patsientidel seostub humaniinisar-naste peptiidide nr 2 ja 8 geenide (MTRNR2L2, MTRNR2L8) ekspressiooni taseme tõusuga südamelihases (1). Seega võib vastavate peptiidide madal ekspressioonitase olla üheks südame isheemiatõve riskiteguriks. Hüpoteesi toetavad mitmed uuringud, kus on kirjeldatud humaniinide protek-tiivset ja antiapoptootilist toimet erinevates koekahjustuse mudelites ning kliinilistes kohortuuringutes (2). Sellest tulenevalt otsustasime kontrollida hüpoteesi, et vastavate geenide ühenukleotiidsed polümorfismid on seotud südame isheemiatõvesse haigestumisega.

EESMÄRK. Hinnata MTRNR2L2 ja MTRNR2L8 geenipiir-kondade ühenukleotiidsete polümorfismide seost südame isheemiatõvega.

MATERJAL JA MEETODID. TÜ Eesti geenivaramu geeni-doonorite DNA sekveneerimis- ja genotüpeerimisandme-test leiti geneetilised variandid, mis asusid MTRNR2L2 ja MTRNR2L8 geenide lookustes, ± 50 kb aluspaari. Südame isheemiatõvega patsiendid (n = 10 722) identifitseeriti geenidoonori terviseandmetest leitava RHK-10 diagnoosi-koodi I20–I25 abil. Kontrollideks olid südame isheemiatõve diagnoosita geenidoonorid (n = 37 841). Analüüsil võeti kovariaadina arvesse soo ja 10 esimest peakomponenti populatsiooni stratifikatsiooni vähendamiseks. Statistili-seks analüüsiks kasutasime Firth-testi (EPACTS tarkvara).

TULEMUSED. Mitmese testimise korrektsiooni järel ei esinenud Eesti geenivaramu kohordis statistiliselt olulisi seoseid humaniinisarnaste peptiidide geenide MTRNR2L2 ja MTRNR2L8 lookustes paiknevate ühenukleotiidsete polümorfismide ning südame isheemiatõve esinemise vahel.

JÄRELDUS. Variatsioonid MTRNR2L2 ja MTRNR2L8 geenides ei mõjuta tõenäoliselt haigestumist südame isheemiatõvesse.

KIRJANDUS

1. Karu I, Tahepold P, Ruusalepp A, Reimann E, Koks S, Starkopf J. Exposure to sixty minutes of hyperoxia upregulates myocardial humanins in patients with coronary artery disease - a pilot study. J Physiol Pharmacol 2015;66:899–906.

2. Kroon H, Eltermaa M, Reigo A jt. Humaniin – väike peptiid, suured ülesanded? Ülevaateartikkel humaniini-nimelisest peptiidist. Eesti Arst 2017; 96:328–34.

P3. Hüpotermia suurendab imetaja rakkudes stressi vastust

Kattri-Liis Eskla1, 2, Rando Porosk3, Riin Reimets2, Tanel Visnapuu2, Eero Vasar2, 4, Christian Ansgar Hundahl2, Hendrik Luuk2, 4 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakond, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi biokeemia osakond, 4 TÜ genoomika ja siirdemeditsiini tippkeskus

TAUST. Kliinikus on hüpotermia (32 °C) kasutusel eelkõige kesknärvisüsteemi hüpoksilis-isheemiliste kahjustuste leevendamiseks. Kuna hüpotermial on võime kaitsta rakku isheemilise seisundi korral, on selle molekulaarsete mehha-nismide tuvastamine äärmiselt oluline.

EESMÄRK. Aidata paremini mõista, millised tegurid võiks kaitsta kude hapnikupuuduse eest, mis kaasneb erine-vate südame-veresoonkonnahaigustega (infrakt, insult jt).

MATERJAL JA MEETODID. Uurimistöö hõlmab kogu genoomi geeniekspressiooni profiilide koostamist, in vitro modelleerimist, bioinformaatikat ja biokeemiat.

TULEMUSED. Tulemused viitavad, et hüpotermia akti-veerib valikuliselt rakulisi stressiga toimetulekumehha-nisme. Töö näitab esmakordselt, et mõõdukas hüpotermia (32 °C) aktiveerib transkriptsioonifaktoreid nagu Nrf2 ja HIF1A, mis vahendavad adaptiivset vastust hüpoksilisele stressile. Hüpotermiat on seni vaadatud kui passiivset termodünaamilist tegurit (vähendab metabolismi ja hapniku tarbimist) raku füsioloogia mõjutamisel. Meie viimased tulemused v iitavad aga sellele, et hüpotermia kutsub esile iseloomuliku vastuse raku füsioloogias spetsiifiliste molekulaarsete regulaatorite vahendusel, misläbi suureneb stressile vastupanu olukorras, kus puudub hapnik.

JÄRELDUS. Uurimistöö annab uut teavet hüpotermia molekulaarsete toimemehhanismide kohta. Kuna terapeuti-line hüpotermia on üks lootustandvamaid akuutse isheemi-lise insuldi ravimeetodeid, võib spetsiifiliste stressiradade aktivatsioon (nt Nrf2 ja HIF1A) olla üks oluline mehhanism hüpotermia protektiivse efekti taga.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 27

STENDIETTEK ANDED

P4. Deciphering embryo-maternal communication; quantification of the minimum number of trophoblastic extracellular vesicles required to induce transcriptomic changes in the endometrium

Kasun Godakumara1, 2, Masoumeh Es-haghi2, Keerthie Dissanayake2, Andres Salumets3, Ülle Jaakma4, Sulev Kõks2, Alireza Fazeli1, 5 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Department of Pathophysiology, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 3 Department of Obstetrics and Gynecology, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 4 Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences, Estonian University of Life Sciences, Estonia, 5 Academic Unit of Reproductive and Developmental Medicine, Department of Oncology and Metabolism, Medical School, University of Sheffield, UK

BACKGROUND. Successful implantation of an embryo depends on various factors. Inadequate receptivity of the endometrium might be responsible for half of the failed implantations. Communication between pre-implantation embryo and the endometrium plays a vital role in endome-trium receptivity. Signaling between the embryo and the endometrium could be mediated through non-coding RNA (ncRNA) transferred via extracellular vesicles (EVs). Our laboratory has previously demonstrated that three tran-scripts (ZNF81, Exonic LINC00478 and Intronic LINC00478) are transferred from the trophoblast to the endometrial cells through EVs and induce transcriptomic changes in endometrial cells following the transfer.

AIM. To investigate the involvement of EVs in the transfer of three candidate transcripts from trophoblast to endometrium.

MATERIAL AND METHODS. JAr (human choriocarci-noma) cell line derived spheroids were used as an analog for human embryo. Spheroids were made by shaking JAr cells. EVs were isolated from JAr spheroids using size exclusion chromatography and quantified using nanoparticle tracking analysis. A concentration gradient of EVs was incubated with RL 95-2 cells representing mid secretary endometrium. Endometrial cells were then analyzed using qPCR for the three candidate transcripts using absolute quantification. Endometrial cells without treatments and endometrial cells treated with HEK 293 cell spheroid EVs were used as negative controls. Beta actin (BA) and beta-2-microglobulin (B2M) expressions were also quantified as control genes.

RESULTS. Endometrial cells treated with EVs derived from trophoblasts exhibited a significant down regulation of the three candidate transcripts compared to the controls. Number of EVs required for a significant result was in the range of 5 x 105 EV/ml. HEK293 control, BA and B2M genes didn’t show a significant alteration in expression.

CONCLUSIONS. EVs produced by trophoblasts are capable of inducing transcriptomic changes in endometrial cells. The effect is cell specific and requires a relatively low concentration of EVs (approximately 4 trophoblastic EVs per endometrial cell). Future studies could utilize these find-ings to decipher the exact language communicated between the baby and the mother at early stages of implantation.

P5. GLP-1 retseptori agonisti manustamine pärsib tugevalt aldosterooni vabanemist: uuring tervetel vabatahtlikel

Keiu Heinla1, 2, Tuuli Sedman2, Eero Vasar2, Vallo Volke2, 3 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 TÜ Kliinikumi sisekliinik

TAUST. GLP-1 agonistid on uuepoolne süstitavate 2. tüüpi diabeedi ravimite rühm, mille peamiseks eripäraks on minimaalne oht hüpoglükeemia tekkeks. Lisaks on näidatud, et need ravimid mõjutavad peale kõhunäärme ka paljusid teisi elundisüsteeme, sh aju ja neerude talitlust, südame löögisagedust ja vererõhku. Muu hulgas on leitud, et GLP-1 retseptorite stimulatsioon võib mõjutada hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste (HPA) telje talitlust, suurendades nii närilistel kui ka inimestel glükokortikoidide taset veres.

EESMÄRK. Uurida, kas GLP-1 retseptori agonisti ekse-natiidi ühekordset manustamist on võimalik rakendada neerupealiste funktsiooni stimuleeriva testina.

MATERJAL JA MEETODID. Avatud ühe rühmaga kliini-line uuring tehti kümnel tervel vabatahtlikul. Osalejatele manustati nahaalusi ühekordselt 10 μg annus eksenatiidi. Vereproovid koguti 150 minuti jooksul 30-minuti l ise intervalliga.

TULEMUSED. Uuringu esmane tulemusnäitaja oli korti-sooli ja adrenokortikotroopse hormooni (AKTH) kontsent-ratsiooni maksimaalne muutus veres pärast eksenatiidi manustamist.

Eksenatiidi manustamine põhjustas vere glükoosisisal-duse olulise vähenemise (basaalne 5,29 ± 0,51; miinimum 3,62 ± 0,51; p = 0,000017).

Eksenatiidi manustamine põhjustas kortisooli kontsent-ratsiooni suurenemise veres võrreldes basaalväärtusega (basaalne 374,56 ± 73,90; maksimum 424,35 ± 82,66; p = 0,03). Ravimi stimuleeriv toime oli mõõdukas ja ilmselt ebapiisav, et seda kasutada stimulatsioonitestina.

Suurenes ka AKTH tase, kuid see muutus ei olnud statistiliselt oluline. Lisaks vähenesid järsult nii reniini (basaalne 24,00 ± 14,65; miinimum 11,53 ± 5,48; p = 0,003) kui ka aldosterooni sisaldus veres (basaalne 12,43 ± 7,44; miinimum 5,44 ± 2,99; p = 0,002). Sellist toimet aldosterooni-tasemele ei ole varem kirjeldatud. Aldosterooni vabanemist pärssiv toime võib olla üks võimalikest mehhanismidest, mis vahendab GLP-1 agonistide kardioprotektiivset toimet.

JÄRELDUS. Eksenatiidi manustamine terapeutilises annuses mõjutab HPA-telje talitlust.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7228

STENDIETTEK ANDED

P6. Uute seerumivabade koekultuuritingimuste väljatöötamine inimese primaarsete granuloosrakkude kasvatamiseks

Kati Hensen1, 2, Martin Pook2, Anu Sikut3, Toivo Maimets2, Andres Salumets4, Ants Kurg2 – 1 doktorant, 2 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 3 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 4 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus

TAUST. Fol l ikolugeneesi ajal on ootsüüt ümbritsetud granuloosrakkudega (granulosa cells, GC), mis on vajalikud munaraku arenguks ja küpsemiseks. Ootsüüt ei ole ise võimeline läbi viima kõiki metaboolseid protsesse ning vajab GCdelt kasvufaktoreid ja hormoone. Inimese GC-de pikaajaline kasvatamine koekultuuris võib aidata mõista GCdega seotud viljatusprobleeme. Praegused protokollid on lühiajalised või kasutatakse söötmes veise seerumit, mis ei ole defineeritud ja sisaldab mitmeid metaboliite, mille tõttu ei ole erinevad eksperimendid üksteisega võrreldavad.

EESMÄRK. Töötada välja seerumivaba koekultuuri protokoll, millega oleks võimalik primaarseid inimese GCsid pikaajaliselt kasvatada nii, et nad ei kaotaks oma identiteeti.

MATERJAL JA MEETODID. Inimese GCd eraldati ja puhastati Tartu Ülikooli naistekliinikus IVF-ravi saanud naistelt ICSI protseduuri käigus. GCd külmutati, sulatati ning külvati Matrigeliga kaetud koekultuuri tassidele DMEM/F12 söötmesse. Osale rakkudele lisati kasvufaktoreid IGF2 ja FGF2 ning alates neljandast päevast hormooni FSH. Iga passeerimise ajal pooled rakud lüüsiti, nendest eraldati RNA, sünteesiti cDNA ning viidi läbi qPCR.

TULEMUSED. GCsid kasvatati koekultuuris 24 päeva, mille jooksul jälgiti GC markergeenide ning IGF ja FGF perekonna geenide ekspressioonitasemete muutusi. Saadud tulemuste põhjal jaotati geenid nelja rühma: a) üles-alla: FSHR, AMHR, LHR, CYP19A1, IGF2, INSR, GnRHR; b) alla-üles: IGF2R; c) üles: IGF1, FGF2, FGFR1; d) alla: IGF1R, FGFR4. Lisaks täheldati, et külmutamine ei mõjuta GCde markerite ekspressiooni. IGF2 ja FGF2 lisamine söötmesse kiirendab, kuid FSH aeglustab proliferatsiooni.

JÄRELDUSED. Esimese nelja päevaga muutusid GCd mitte-luteiniseerituks ning FSHRi ja AMHi ekspressioon tõusis. FSH lisamine söötmesse alates neljandast päevast tõstis seitsmendaks päevaks AMHRi, LHRi ja CYP19A1 ekspres-siooni. 13. päevaks olid kõik GCde markergeenid – FSHR, AMHR, LHR ja CYP19A1 – ekspresseeritud kõrgemal tasemel kui luteinseeritud olekus. Seega on sellel hetkel võimalik uurida FSH, AMH või LH mõju GCdele ning ka CYP19A1 aktiivsust. 24. päevaks on enamiku GCde markergeenide ekspressioon langenud, mistõttu ei ole see enam usaldus-väärne aeg GCde uurimiseks.

P7. IL-1 tsütokiinide perekonna liikmed on atoopilises dermatiidis ja psoriaasis erinevalt avaldunud ning on miR-146a/b poolt reguleeritud

Helen Hermann1, 2, Anet Kivihall1, 2, Kristiina Kingo2, Liisi Raam3, 4, Ele Prans2, 3, Toomas Runnel2, Kristi Abram4, Ulrich Mrowietz5, Stephan Weidinger5, Külli Kingo3, 4, Ana Rebane2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi nahahaiguste kliinik, 5 Kieli Christian Albrechti Ülikooli dermatoloogia osakond, Saksamaa

TAUST. Psoriaas ja atoopiline dermatiit (AD) on kroonilised põletikulised nahahaigused. On näidatud, et miR-146a ja miR-146b (miR-146a/b) inhibeerivad põletikulisi reaktsioone psoriaasi ja AD korral. Interleukiin ( IL) -1 tsütokiinide perekond koosneb 7 pro-inf lammatoorsest ( IL-1α, IL-1β, IL-18, IL-33, IL-36α, IL-36β, IL-36γ) ja 4 anti-inf lammatoor-sest ( IL-1Ra, IL-36Ra, IL-37, IL-38) liikmest. Kõrgenenud IL-1 tsütokiinide taset psoriaasi ja AD patsientide nahas on varem näidatud, kuid nende ekspressiooni võrdlevalt mõlema haiguse korral, regulatsioonimehhanisme ning olulisust haiguste patogeneesis on uuritud vähe.

EESMÄRK. Võrdlevalt analüüsida IL-1 perekonna tsüto-kiinide ekspressiooni psoriaasi ja AD patsientide nahas, selgitada välja, mis tsütokiinid põhjustavad IL-1 perekonna taseme muutusi 2D ja 3D keratinotsüütide kultuurides, ning uurida, kas miR-146a/b reguleerivad IL-1 perekonna geenide avaldumist inimese primaarsetes keratinotsüütides.

MATERJAL JA MEETODID. Psoriaasi ja AD patsientide naha bioptaadidest ning keratinotsüütide 2D ja 3D koekul-tuuri proovidest analüüsiti IL-1 tsütokiinide ekspressiooni RT-qPCR meetodiga. miR-146a/b mõju uurimiseks IL-1 perekonna geenide avaldumisele transfekteeriti miR-146a/b miimid keratinotsüütidesse.

TULEMUSED. IL-1 perekonna tsütokiinid olid erinevalt avaldunud psoriaasi ja AD patsientide nahas. AD puhul tuvastamise IL-1α kõrgenenud taseme võrreldes psoriaasiga ning psoriaasi korral IL-36α, IL-36γ ja IL-36RN tugevama avaldumise võrreldes ADga. Keratinotsüütide stimulee-rimisel tsütokiinidega nägime, et IL-1 perekonna liikmed (v.a IL-18) on ülesreguleeritud enim IFN-γ, TNF-α ja IL-17A kombineerimisel. 3D-kultuurides oli IL-1α, IL-1β ja IL-1RN ekspressiooni tõus suurim IL-17A ja TNF-α koosstimulat-sioonil ning IL-36 geenide ekspressiooni tõus IL-17A+TNF-α ja IL-17A+IL-22 koostoimel. miR-146a/b miimide toimel vähenes IL-1α, IL-1RN, IL-36α, IL-36γ, IL-36RN, IL-33, IL-37 ja IL-38 geenide ekspressioon keratinotsüütides.

JÄRELDUSED. Meie tulemused näitavad, et IL-1 perekonna geenide ekspressioon on erinev AD ja psoriaasi haigete nahas ning mõjutatud haigusseoseliste tsütokiinide poolt keratinotsüütide 2D ja 3D kultuurides. Lisaks tuvastasime, et miR-146a/b inhibeerivad IL-1 perekonna geenide avaldu-mist keratinotsüütides.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 29

STENDIETTEK ANDED

P8. Structure-function analysis of OspE from Borrelia garinii – the causative agent of neuroborreliosis

Anna Jalava1, 2, 3, Arnab Bhattacharjee2, 3, Hanna Jarva2, 3, 4, Taru Meri5, T. Sakari Jokiranta2, 3, Seppo Meri2, 3, 4 – 1 PhD student, University of Helsinki, Finland, 2 Department of Bacteriology and Immunology, Haartman Institute, University of Helsinki, Finland, 3 Research Programs Unit, Immunobiology, University of Helsinki, Finland, 4 Department of Bacteriology, Helsinki University Hospital Laboratory HUSLAB, Finland, 5 Institute of Biotechnology, University of Helsinki, Finland

BACKGROUND. Borrelia spirochetes bind complement regu-latory proteins to their surface to protect themselves and to avoid complement activation. Borrelia spirochetes differ not only in their disease profiles but also in their susceptibility to complement-mediated lysis. Neuroborreliosis-associated B. garinii is serum-sensitive, whereas arthritis-associated B. burgdorferi is resistant to the bactericidal activity of serum. The reason for this is not known. Differences in serum sensitivities among Borrelia isolates may ref lect differences in their ability to bind factor H (FH), which is the main soluble inhibitor of the alternative complement pathway. The outer surface protein E (OspE) of B. burg-dorferi has been identified as a specific receptor for FH.

AIM. This study aimed to investigate the underlying reason for the difference in serum sensitivity between Borrelia spirochetes. For this, we analysed the sequence spectrum of OspE from different Borrelia strains, and compared the FH and plasminogen binding activities of OspE between B. garinii and B. burgdorferi.

M ATER I ALS AND METHODS. Recombinant OspE constructs were generated by GST Gene Fusion System. Binding of FH and plasminogen to wild-type and mutant OspE constructs was analysed by surface plasmon resonance and radioligand assay. Structural differences between OspE proteins was analysed by modelling of B. garinii OspE based on previously reported crystal structure of B. burgdorferi OspE.

RESULTS. All the new B. garinii OspE sequences were 100% identical with each other. B. garinii OspE binding to FH was weaker than that of B. burgdorferi OspE. The E83D and S130V substitutions in BgOspE increased the affinity of the protein for FH whereas D73E and V120S substitutions in BbOspE decreased the affinity for FH. These residues are thus in a key position in the OspE-FH interaction. Both B. garinii and B. burgdorferi OspE bound plasminogen.

CONCLUSIONS. B. garinii OspE has unique features by being structurally homogeneous, having a weak ability to bind factor H but exhibiting plasminogen binding. These properties may be important in the pathogenesis of neuroborreliosis by providing the spirochetes an ability to invade and survive within the host. Borrelial OspE could be a potential candidate as a vaccine antigen.

P9. TFAP2B genotüübi seosed kehakaalu ja insuliiniresistentsusega ELIKTU valimil

Urmeli Joost1, 2, Inga Villa2, Erika Comasco3, Lars Oreland3, Toomas Veidebaum4, Jaanus Harro5 – 1 doktorant, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 3 Uppsala Ülikooli neuroteaduste osakond, Rootsi, 4 Tervise Arengu Instituudi krooniliste haiguste osakond, 5 TÜ psühholoogia instituut

TAUST. Geneetilised tegurid mängivad rolli rasvumise väljakujunemisel. Mitmed kogu genoomi assotsiatsiooni-uuringud on näidanud seost transkriptsioonifaktor AP-2B geeni (TFAP2B) ja kehamassiindeksi vahel.

EESMÄRK. Analüüsida TFAP2B intron 2 polümorfismi seost rasvumise, abdominaalse rasvumise ja insuliiniresis-tentsusega vanuses 15 kuni 25 eluaastat.

MATERJALID JA MEETODID. Valimi moodustasid Eesti laste isiksuse käitumise ja terviseuuringu (ELIKTU) mõlemad sünnikohordid (algselt n = 1176). ELIKTU on longituudne kohortuuring, mis sai alguse 1998/1999. aastal. Analüüsi kaasati kõik mitterasedad uuritavad, kellel olid vanuses 15, 18 ja 25 aastat mõõdetud antropomeetrilised näitajad, metaboolsed biomarkerid ja määratud TFAP2B intron 2 polümorfism, mis koosneb 4-st või 5-st CAAA kordusest. Longituudset seost TFAP2B genotüübi, antropomeetriliste näitajate ja metaboolsete biomarkerite vahel analüüsiti, kasutades lineaarseid segamudeleid. Naissoost uuritavatel lisati mudelisse aja × TFAP2B genotüübi koosmõju, meestel, tingituna koosmõju olulisuse puudumisest, lõplikku mude-lisse seda ei lisatud. Erinevates vanuserühmades hinnati TFAP2B genotüüpide vahelisi erinevusi antropomeetrilistes näitajates ja metaboolsetes biomarkerites ristläbilõikeliselt dispersioonanalüüsiga.

TULEMUSED. Meesoost TFAP2B 5/5 genotüübiga isikutel olid kogu uuringuperioodi vältel vanuses 15–25 eluaastat kehamassi, kehamassiindeksi, viie nahavoldi summa, keha rasvaprotsendi, taljeümbermõõdu, puusaümbermõõdu, talje ja puusa ümbermõõdu suhte, talje ja pikkuse suhte, paas-tuinsuliini ning HOMA indeksi näitajad oluliselt suuremad. Naistel oli jälgitav genotüübi ja aja koosmõju, kus TFAP2B 5/5 genotüübiga isikutel oli täheldatav suurem muutuse määr kehamassi, kehamassiindeksi ja puusaümbermõõdu näitajates.

KOKKUVÕTE. TFAP2B intron 2 polümorfism oli seotud kehamassi ja insul i iniresistentsusega vanuses 15–25 eluaastat. TFAP2B 5/5 genotüübiga meestel oli suurem kehamass ning suuremad väärtused ülekaalu ja insuliini-resistentsust peegeldavates mõõdikutes kogu uuringupe-rioodi vältel. Naissoost TFAP2B 5/5 genotüübiga isikutel oli genotüübi efekt kehamassile jälgitav hiljem, varases täiskasvanueas.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7230

STENDIETTEK ANDED

P10. Ultraheli elastograafia korrelatsioonid kliinilis-laboratoorsete näitajate vahel transplanteeritud neeruga haigetel

Leelo Järv1, 2, 4, Ingrid Kull2, 4, Anne Kuudeberg3, Margus Lember2, 4, Mai Rosenberg2, 4 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse osakond, 4 TÜ Kliinikumi sisekliinik

TAUST. Neerusiirikuga (NS) haigete jälgimisel on olulisel kohal laboratoorsete uuringute kõrval ka radioloogilised ja morfoloogilised uuringud. Hiljutistes parenhümatoosseid elundeid käsitlevates uurimistöödes on lisaks rutiinsele ultraheliuuringule (UH) kasutatud uudset UH-elastograafiat (UHE), mille abil on edukalt kaudselt hinnatud maksakoe fibroosiastet. Meetodi kasutamise kohta kroonilise neeru-haiguse korral on vähe kirjandusviiteid. Oleme näidanud ( Järv jt, 2018), et UHE tulemuste täpsus on mõjutatud kehamassiindeksist (KMI) ja siiriku kaugusest nahast. Kas UHE erinevusi esineb ka diabeedipatsientide (D) ja mittediabeedihaigete (MD) rühmas, pole teada.

EESMÄRK. Hinnata UHE korrelatsioone kliinilis-labora-toorsete näitajate vahel D- ja MD-haigete hulgas.

MATERJAL JA MEETODID. Läbilõikelisse prospektiivsesse uuringusse kaasati järestikused 100 NS-patsienti (59 M, 41 N) vanuses 22–79 aastat, kellel koguti kliinilis-laboratoorsed näitajad (KMI, kreatiniin, uurea, eGFR, uriini valgu-krea-tiniini suhe). UH ja UHE tehti Philipsi seadmega Affiniti 70. UHE mõõtmistulemused, s.o. mõõtmisel saadav jäikuse näit, on otseses sõltuvuses koe nihkest UH impulsi mõjul väljendatuna kvantitatiivselt Youngi mudelina kilopaska-lites (kPa ± SD).

TULEMUSED. Kliinilis-laboratoorsed näitajad uuritavate D ja MD rühmas oluliselt ei erinenud, kuid radioloogilistel uuringutel ilmnesid erinevused transplantaadi pikimõõdus (D 10,5, MD 11,3 cm; p = 0,005), RI (MD 0,7, D 0,8; p = 0,003) ning UHE keskmistes tulemustes (D 6,5 ± 5,1 kPa; MD haigetel 7,4 ± 4,6 kPa). Korrelatsioonianalüüsil esinesid erinevused uuritavate D ja MD rühmas. D-rühmas ilmnes positiivne korrelatsioon eGFR-i ml/min ja UHE tulemuse vahel (r = 0,7; p = 0,002), negatiivne korrelatsioon transplantaadi pikimõõdu (r = –0,66; p = 0,003), keskmise RI (r = –0,7; p = 0,002) ja seerumi kreatiniini taseme (r = –0,6, p = 0,006) vahel. MD-rühmas leidsime aga positiivse korrelatsioon UHE ja seerumi kreatiniini väärtuse vahel (r = 0,3; p = 0,01).

JÄRELDUSED. UHE mõõtmiste seoste uurimisel kliinilis-laboratoorsete näitajatega D ja MD haigete rühmas saime vastuolulised tulemused, mis võivad olla seotud väikese uuritavate arvuga, kuid täpsustamist vajavad ka täiendavad tulemusi mõjutavad tegurid (aeg neerusiirdamisest, kaas-nevad haigused).

P11. Polügeensetel riskidel põhinev mudel rinnavähi sõeluuringuks

Hannes Jürgens1, 2, Kristi Läll3, Krista Fischer3, Reedik Mägi3, Neeme Tõnisson3, 5, Tõnu Esko3, Andres Metspalu3, Peeter Padrik2, 4 – 1 doktorant, 2 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 3 TÜ genoomika instituut, Eesti geenivaramu, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 5 TÜ Kliinikumi kliinilise geneetika keskus

TAUST. Rinnavähi varaseks avastamiseks kasutatakse mammograafia sõeluuringut. Hästi korraldatud sõeluuring suudab ligikaudu 20% võrra vähendada suremust rinna-vähki. Risk rinnavähi tekkeks on seotud paljude teguritega (geneetil ine eelsoodumus, elustii l i ja reproduktiivsed tegurid), kuid sõeluuring baseerub praegu vaid sool ja vanusel (Eestis 50–69 a). Perekondliku rinnavähi riski mõjutavad harvad kodeerivad mutatsioonid väikeses hulgas haigusseoselistes geenides. Mitteperekondlikku rinnavähki mõjutavad lisaks väga paljud geneetilised variandid, millel kõigil on üksikuna üsna väike mõju, kuid kombineerituna polügeenseteks riskiskoorideks (PRS) on nende abil võimalik haiguse riski ennustada.

EESMÄRK. Uurida rinnavähi PRSi hinnangu täpsust haigestumusriski hindamisel Eestis.

MATERJAL JA MEETODID. Mitme kogu genoomi assot-siatsiooniuuringu metaanalüüsi tulemuste põhjal on loodud parima ennustusvõimega PRS, kasutades Eesti geenivaramu andmebaasi. Lisaks on kombineeritud kahte parimat polü-geenset riskiskoori, moodustades PRSmeta. Eesti andmete põhjal on arvutatud rinnavähki haigestumuse keskmised 5 aasta ja kumulatiivsed riskid eri vanuses. PRSmeta põhjal on arvutatud haigestumuse riskid erinevates PRSi kategooriates.

TULEMUSED. Eesti naiste 5 aasta keskmine risk haiges-tuda rinnavähki kasvab 0,3%-lt vanuses 35 kuni 1,23%-ni vanuses 74. Kõrgeimasse 5% PRSi kategooriasse kuuluvatel naistel on samad näitajad 0,82% kuni 3,32%; kõrgeima 10% PRSi kategooria korral 0,65% kuni 2,66%. Sõeluuringu vanuserühmas 50–69 aastat on keskmine 5 aasta haiges-tumusrisk 0,85–1,15%. Kõrgeimasse 5% PRS kategooriasse kuuluvatel naistel on sarnane riskitase 36. eluaastaks, olles vanusegrupiks 36–49 a 0,91–2,22%; kõrgeima 10% PRSi kategooria korral on 5 aasta haigestumistõenäosus populatsioonitasemega selle vanusegrupiga sarnane 38. eluaastaks, olles vanusegrupis 38–49 a 0,85–1,77%. Kõrgei-masse 5% PRS kategooriasse kuuluvatel naistel on oluliselt kõrgem riskimäär rinnavähki tekkeks (HR = 2,73; 95% CI 1,92–3,9) kui kogu ülejäänud rahvastikul.

JÄRELDUS. Rinnavähi PRSi alusel saab eristada suurema geneetilise riskiga naisi. Mammograafia-sõeluuringu uus mudel arvestab individuaalseid riske, kaasates sõeluurin-gusse suurenenud riskiga naisi ka praeguse sihtrühma väliselt.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 31

STENDIETTEK ANDED

P12. Parkinsoni tõve haigestumus – korduv epidemioloogiline uuring Tartu linnas ja maakonnas

Liis Kadastik-Eerme1, 2, Nele Taba1, 3, 4, Toomas Asser2, Pille Taba2 – 1 doktorant, 2 TÜ Kliinikumi närvikliinik, 3 TÜ Eesti geenivaramu, 4 TÜ genoomika instituut

TAUST. Parkinsoni tõve (PT) ainus kindel teadaolev riski-tegur on vanus. Viimastel kümnenditel Euroopas korral-datud uuringud on näidanud, et PT vanusele kohandatud haigestumuskordajad jäävad vahemikku 9–49 / 100 000 inimaasta kohta ning meeste seas on haigestumus suurem. Eesti eelmises, 1990ndatel korraldatud epidemioloogilises PT-uuringus leiti, et vanusele kohandatud haigestumus oli 16,8 / 100 000 inimaasta kohta.

EESMÄRK. Uurida PT haigestumuskordajaid Tartu linnas ja maakonnas perioodil 2002–2012 ning võrrelda tulemusi esimese epidemioloogilise uuringuga samas regioonis.

MATERJAL JA MEETOD. Tegemist oli populatsioonipõ-hise vaatlusuuringuga, kus uuritavate värbamine, inter-vjueerimine ja kliiniline hindamine toimusid perioodil 2010–2017. Haigestumusanalüüsi kaasati need isikud, kelle PT sümptomid olid tekkinud perioodil 01.01.2002–31.12.2012. Direktsel standardimismeetodil (referentspopulatsioonideks Euroopa 2011. ja Eesti 1989. aasta rahvastik) leiti vanusele kohandatud haigestumuskordajad 100 000 inimaasta kohta.

TULEMUSED. Vaadeldud perioodil tuvastati 1 699 709 inimaasta jooksul 388 PT esmasjuhtu (59% naisi; 64% elukohaga Tartu linnas). Keskmine vanus haigestumisel oli 71 aastat, aeg PT avaldumisest diagnoosini 1,8 aastat ning levinuim esmassümptom treemor (65%). Mehed haigestusid oluliselt nooremalt kui naised (vanuses 69,4 vs. 72,1 aastat; p = 0,003). Haigestumus oli suurim 75–79aastaste isikute vanuserühmas, vanemates earühmades uute juhtude teke vähenes. Vanusele kohandatud haigestumuskordaja oli 28 / 100 000 inimaasta kohta (95% uv 25,2–30,8); meestel 31,8 (26,8–36,8) ja naistel 25,7 (22,4–29,1). Erinevus meeste ja naiste vahel oli statistiliselt oluline (risk ratio = 1,24; p = 0,048). Kuigi haigestumus kahes uuringus oluliselt ei erinenud (RR = 1,11; p = 0,19), oli uute juhtude osakaal meeste seas kasvanud (RR = 1,29; p = 0,04).

JÄRELDUSED. Käesolev korduv uuring näitas, et olulist erinevust PT koguhaigestumuses Tartumaal perioodil 1990–1998 ning 2002–2012 ei esinenud. Sarnaselt paljude teiste riikide uuringutega esineb ka meie populatsioonis meestel statistiliselt oluliselt suurem PT haigestumusrisk. Eelmises uuringus soolist erinevust esile ei tulnud, võimalik, et vähemalt osaliselt on nimetatud nähtus seostatav meeste eluea pikenemisega.

P13. STAT1 GOF mutatsiooniga patsientide interferoonijälg on epigeneetiliselt määratletud

Epp Kaleviste1, 2, Mario Saare2, Ronan Leahy3, Winnie Ip4, Graham Davies4, Pärt Peterson2, Kai Kisand2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 Our Lady’s Children’s Hospital, Iirimaa, 4 UCL Great Ormond Street Institute of Child Health, Suurbritannia

TAUST. STAT1 on transkriptsioonifaktor, mis vahendab interferoonist (IFN) sõltuvat signaalirada. STAT1 uudik-funktsiooniga (gainoffunction, GOF) mutatsiooniga kaasneb Th-17 rakupopulatsiooni defektne areng ning krooniline mukokutaanne kandidoos (CMC). CMC on raske haigus, kuna sündroom vajab korduvat ja pikaajalist teraapiat ning haigust põhjustav seen on võimeline muutuma ravimiresis-tentseks. Lisaks esinevad patsientidel ka autoimmuunsed häired: kilpnäärme haigus, tsütopeenia, I tüüpi diabeet, SLE, vitiliigo, alopeetsia. STAT1 GOF mutatsiooni tagajärjel tekib STAT1 valgu hüperfosforüleerumine ning aeglustunud defosforüleerumine. Siiani pole teada molekulaarne mehha-nism, kuidas see mutatsioon mõjutab tsütokiini signaali transduktsiooni ning kuidas see viib CMC sündroomini.

EESMÄRGID. Selgitada välja STAT1 GOF mutatsiooni mõju signaaliradadele vastuseks tsütokiinidele, mis vahen-davad signaale STAT1 ja STAT3 kaudu; ning uurida nende mehhanismide taga peituvat CMC haiguse teket.

MATERJAL JA MEETODID. Materjaliks olid patsientide ning kontrollisikute PBMCd. Rakke stimuleeriti IFN-α ning IL-21-ga. Määrati p-STAT1 ja p-STAT3 tasemeid voolutsüto-meetriga, geeniekspressiooni qPCR-ga, kromatiini immu-nopretsipitatsiooni ja sekveneerimise järel (ChIP-seq) viidi läbi bioinformaatiline analüüs.

TULEMUSED. Patsientidel tuvastati kõrgenenud p-STAT1 tase pärast IFN-a stimulatsiooni ning p-STAT1 defosforü-leerimine oli aeglustunud. Patsientidel esines märgatavalt tugevam IFN stimuleeritud geenide ( ISG) ekspressioon IFN-α stimulatsiooni järel, seda eelkõige I tüüpi IFN geenide puhul. STAT3 märklaudgeenide ekspressioon jäi patsiendi rakkudes madalamaks. Sellegipoolest ei püsinud ex vivo p-STAT1 induktsioon kõrge, vaatamata ISG ekspressiooni tõusule patsiendi tsirkuleerivas veres. ChIP eksperimendi tulemused näitasid aktiivse histoonimarkeri H3K4me3 kaalukat rikastuse tõusu genoomi piirkondades, mis on seotud ISG-dega. Me leidsime, et p-STAT3/p-STAT1 tasakaal on kahjustunud.

JÄRELDUSED. Tulemustest järeldasime, et STAT1 GOF mutatsiooniga patsientide autoimmuunsed nähud võivad olla soodustatud I tüüpi IFN kõrgenenud ekspressioonist, mis on epigeneetiliselt määratletud. Seeneinfektsiooni kait-seks vajalik p-STAT3/p-STAT1 tasakaal on kahjustunud, mis võib olla Th-17 rakupopulatsiooni defektse arengu põhjus.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7232

STENDIETTEK ANDED

P14. RNA sekveneerimisandmete analüüs toob esile ALPG eSNP kui olulise geeniekspressiooni ning lapse kasvu modulaatori

Triin Kikas1, 2, Kristiina Rull2, 3, Evelin Gross3, Maris Laan2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 TÜ Kliinikumi naistekliinik

TAUST. Platsenta on unikaalne elund, mis eksisteerib vaid raseduse ajal. Läbi platsenta liiguvad toit- ning jääkained ema ja loote vahel, lisaks kindlustab platsenta immuunto-lerantsi teket ning sekreteerib raseduse jooksul mitmeid hormoone. Platsenta trofoblastide invasioon ning platsenta kasv peavad olema täpselt reguleeritud, et tagada raseduse normaalne kulg. Seetõttu on platsenta geeniekspressiooni profiilid raseduse jooksul spetsiifilised ning dünaamilised. Mitmete raseduskomplikatsioonide puhul on täheldatud kõrvalekaldeid geeni ekspressioonides, näiteks preek-lampsia, emakasisese kasvupeetuse, lapse väikse kaalu ning ka raseduse korduva katkemise korral. Geeniekspressiooni mõjutavaid SNPsid nimetatakse eSNP-deks ning geene, mida nad mõjutavad, eGeenideks. On näidatud, et eri kudedes võivad töötada erinevad eSNP-d.

EESMÄRGID. 1. Geeni lähedal asuvate cis-eSNP-de identi-fitseerimine platsenta koes. 2. Valideeritud eSNP-de seosed lapse parameetritega sünnil ning imikueas.

MATERJAL JA MEETODID. Töös kasutati platsenta proove REPROMETA (n = 350) ja HAPPY PREGNANCY (n = 409) valimitest, mis on kogutud koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumiga. Esmaseks eSNP analüüsiks kasutati RNA sekveneerimisandmeid 40 platsentalt, millel oli olemas ka kogu genoomi genotüpiseerimisandmestik. Statistiline analüüs eSNP-de tuvastamiseks viidi läbi R-is Matrix eQTL paketiga. Geneetilise assotsiatsiooni analüüs eSNP-de ning lapse parameetrite vahel viidi läbi PLINK (1.9) programmiga.

TULEMUSED. Kogu genoomi analüüsil leiti 199 SNP-geeni seost (FDR < 5%), mis mõjutasid 63 eri geeni ekspressiooni. Neist valiti edasiseks valideerimiseks 3 geeni (ZCAN9, ERAP2, ALPG). Lapse sünniparameetrid olid mõjutatud ALPG eSNP genotüübist. REPROMETA valimis oli kahe minoorse alleeli kandjate sünnikaal oluliselt väiksem võrreldes ülejäänud indiviididega (–914 grammi, P = 1,8 × 10–2), sama trendi näitasid ka teised parameetrid (platsenta kaal, pikkus, rinna ümbermõõt). SNP mõju lapse kaalule jätkus pärast sündi, nii 6 kui ka 12 kuu vanuselt.

JÄRELDUSED. Platsenta eSNP, mis mõjutab ALPG geeni, mõjutab lapse kasvu kuni esimese eluaastani. Saadud tule-mused viitavad ALPG geeni uuele funktsioonile.

P15. miR-146a/b ekspressioon ja funktsioon inimese bronhiepiteeli rakkudes

Anet Kivihall1, 2, Bogdan Jakiela3, Alar Aab2, Yury Bochkov4, James Gern4, Sebastian Johnston5, Marek Sanak3, Jerzy Soja3, Grazyna Bochenek3, Ana Rebane2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3 Jagielloni Ülikool, Poola, 4 Wisconsini-Madisoni Ülikool, Ameerika Ühendriigid, 5 Imperial College London, Suurbritannia

TAUST. Astma on hingamisteede krooniline põletikuline haigus. Kõikide astma fenotüüpide korral esineb patsientidel haiguse ägenemist, mille on sageli põhjustanud rinoviiruse (RV) infektsioon. RVd nakatavad inimese hingamisteede epiteelrakke ning põhjustavad põletiku teket. mikroRNA-d (miRNA-d) on lühikesed üheahelalised mittekodeerivad RNAd, mis reguleerivad sihtmärk mRNA-de ekspressiooni posttranskriptsiooniliselt.

EESMÄRK. Uurida miR-146a ja miR-146b (miR-146a/b) ekspressiooni ja funktsiooni inimese primaarsetes bron-hiepiteeli rakkudes (HBEC).

TULEMUSED. Esiteks v i id i läbi ter vete isikute ja astmapatsientide harjaproovi teel saadud HBEC rakkude ekspressioonanalüüs. Leiti, et astmapatsientide HBEC rakkudes oli miR-146a/b ekspressioon vähenenud ning seda eriti neutrofiilse astma korral. Neutrofiilse astmaga patsientidel tuvastasime miR-146a/b sihtmärkgeenide IL-8, CXCL1 suurenenud mRNA ekspressiooni.

Teiseks uurisime RV infektsiooni mõju HBEC rakkudele. RT-qPCR-i abil tuvastasime, et miR-146a/b ekspressioon kasvab RV tüvede A16 ja 1B infektsiooni korral HBEC rakkudes. Samuti nägime muutusi miR-146a/b sihtmärk-geenide CCL5, IL-8 ja CXCL5 mRNA ekspressioonis HBEC rakkude kultuuris. Et uurida, kas ja kuidas miR-146a/b mõjutavad HBEC rakkude viirusvastust RV infektsiooni korral, transfekteerisime HBEC rakke miR-146a/b miimidega, kasutades rakku sisenevat peptiidi, seejärel nakatasime rakke RV viirusetüvedega ning teostasime RT-qPCR-i mRNA ja ELISA valkude detekteerimiseks.

miR-146a üleekspressiooni toimel vähenes miR-146a sihtmärkgeenide CCL5, CXCL5 mRNA ekspressioon HBEC rakkudes ning põletikulise tsütokiini IL-8 ekspressioon vähenes nii mRNA kui ka valgu tasemel. Lisaks aktiveeris miR-146a interferooniraja koosseisu kuuluvate IRF1, IFITM1 mRNA ekspressiooni ning valgu tasemel tuvastasime suure-nenud IFN-λ ekspressiooni. Kuna miR-146a transfektsioon inhibeeris RV A16 retseptori ICAM-1 ekspressiooni, analüü-sisime HBEC rakkude nakatumist RVga ning tuvastasime, et miR-146a toimel nakatub vähem bronhiepiteeli rakke rinoviirusinfektsiooni.

JÄRELDUS. Saadud tulemused näitavad, et miR-146a/b võivad mõjutada põletikulisi protsesse astma korral ning rakulise viirusvastuse intensiivsust RV indutseeritud astma ägenemise puhul.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 33

STENDIETTEK ANDED

P16. Characterization of extracellular vesicles produced by single human embryos at early stages of development

Arina Lavrits1, 2, 3, Stoyan Tankov4, Freddy Lättekivi4, Kaarel Krjutškov2, Anu Sikut5, Sulev Kõks4, Aneta Andronowska6, Andres Salumets2, Alireza Fazeli4, 7 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Competence Centre on Health Technologies, Estonia, 3 Institute of Cell and Molecular Biology, University of Tartu, Estonia, 4 Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 5 Women’s Clinic, Tartu University Hospital, Estonia, 6 Polish Academy of Sciences, Poland, 7 The Medical School, University of Sheffield, UK

BACKGROUND. Extracellular vesicles (EVs) are recognized as potent vehicles for intercellular communication. To date, there is little information available regarding the role of EVs during the early stages of human embryonic development.

AIM. The aim of this study was to develop techniques for the recovery of EVs secreted by a single human embryo in an in vitro culture system. The EVs were characterized according to size, concentration and electrical surface properties (zeta potential), in order to understand the role of EVs production in human embryos for determination of their quality at early stages of development.

MATERIALS AND METHODS. Human embryos were produced by in vitro fertilization (IVF) for 24 h in a ferti-lization medium, cultured individually for 48 h (3 days) in a cleavage medium and additionally 48 h in a blastocyst medium (day 5). Conditioned media, at days 3 and 5 post-IVF, were collected and EVs were isolated using a series of centrifugations and size-exclusion chromatography. The size, concentration and zeta potential of EVs were charac-terized using Nanoparticle tracking analysis.

RESULTS. Using this method of isolation, we were able to collect and characterize EVs produced by a single human embryo. Analysis confirmed the presence of EVs at early stages of development, with the concentration of EVs being higher in early blastocysts (day 5), as compared to 4-8 cell stage embryos (day 3). Moreover, already at day 3, we were able to discriminate between the embryos that were properly developing and those that were later visu-ally determined as degrading at day 5. The data indicates that embryos following normal development at day 3 but degrading at later stages (day 5) were producing a signifi-cantly higher number of EVs (with a size range of 100-160 nm) compared with those developing properly at day 3 and later progressing to early blastocysts at day 5.

CONCLUSION. In conclusion, we have developed a sensi-tive protocol for the isolation of EVs from human embryos cultured individually. We have demonstrated that human embryos secrete EVs in varying amounts and sizes during the early stages of their development. Further investigations are needed to establish EV characteristics of the early human embryo as a quality marker for human clinical embryology.

P17. Nasaleerituse hindamine eesti laste kõnes

Lagle Lehes1, 2, 3, Reet Horn2, Triin Jagomägi4, Marika Padrik2, Priit Kasenõmm3 – 1 doktorant, 2 TÜ haridusteaduste instituut, 3 TÜ Kliinikumi kõrvakliinik, 4 TÜ hambaarstiteaduse instituut

TAUST. Nasaleeritus avaldub normaalses kõnes ja on üks osa resonantsist. Nasaleerituse aste sõltub häälikute tüüpi-dest, mistõttu on nasaleerituse normid keelespetsiifilised. Huule- ja/või suulaelõhega (HSL) laste kõnes on peamiseks sümptomiks velofarüngeaalsest düsfunktsioonist tingitud hüpernasaalsus. Hüpernasaalsus on nasaalsuse vorm, mille korral esineb kõnes patoloogiline nasaalsus eelkõige oraal-sete häälikute hääldamisel. Nasomeeter on objektiivne mitteinvasiivne mõõtevahend, mida kasutatakse ülemiste hingamisteede obstruktsiooni, hüper- ja hüponasaal-suse hindamiseks kõnelemise ajal. Nasomeeter koosneb peakomplektist ja arvutitarkvarast. Tarkvara salvestab eraldi nii oraalse kui ka nasaalse heli signaalid läbi eraldi mikrofonide ja arvutab indiviidi kõne nasaleerituse astme.

EESMÄRK. Töötada välja eesti keele spetsiifikat arvestav testmaterjal nasomeetriliseks uuringuks ja selgitada välja eestikeelse testmaterjali alusel nasaleerituse normid.

METOODIKA. Nasaleerituse normide leidmiseks koostati eesti keele spetsiifikat arvestav testmaterjal, mis koosneb kolme tüüpi lausetest: 1) nii oraalseid kui ka nasaalseid häälikuid sisaldavad laused; 2) rohkelt nasaalseid häälikuid sisaldavad laused ja 3) ainult oraalseid häälikuid sisaldavad laused. Lausete foneetilise tasakaalu leidmiseks arvestati häälikute esinemissagedust ning põhisõnavara. Valim koosnes 92-st eakohase arenguga eesti keelt emakeelena rääkivast lapsest vanusevahemikus 4,6–7,0 aastat ja 14 HSL-lapsest vanusevahemikus 4,8–7,11 aastat. Nasomeetrilise uuringu tegemiseks kasutati lausete järelekordamist.

TULEMUSED. Töö tulemusena valmis eesti keele spet-siifikat arvestav testmaterjal nasomeetriliseks uuringuks. Samuti selgusid Eesti laste kõne nasaleerituse normid: 1) oraalseid ja nasaalseid häälikuid sisaldavatel lausetel 42,1–18,9; 2) rohkelt nasaalseid häälikuid sisaldavatel lausetel 69,4–46,2 ja 3) ainult oraalsetest häälikutest koosnevatel lausetel 27,9–3,9.

JÄRELDUSED. Igapäevase kliinilise töö raames on leitud skoore võimalik kasutada HSLiga laste kõne objektiivseks hindamiseks, mis on aluseks edasise ravi planeerimisel. Samuti võib töö huvi pakkuda Eesti foneetikutele.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7234

STENDIETTEK ANDED

P18. Erinevate võistluseelsete soojendusharjutuste mõju reielihase toonusele, elastsusele ja jäikusele korvpalluritel

Teet Meerits1, 2, Tatjana Kums2, Jaan Ereline2, Mati Pääsuke2, Helena Gapeyeva2 – 1 doktorant, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut

TAUST. Leidub hulgaliselt uuringuid, kus on soovitatud erinevaid harjutusi, et saavutada soojendusharjutuste (SH) peamised eesmärgid – ennetada vigastusi ja suurendada sooritusvõimet. Kahjuks jäetakse võistkonnaaladel sageli harjutuskavade uurimisel arvestamata sportlaste indivi-duaalsus. Individuaalsete SHde mõju lihaste toonusele, elastsusele ja jäikusele on siiani vähe uuritud.

EESMÄRK. Hinnata ja võrrelda erinevate võistluseelsete SHde mõju m. rectus femoris’e (RF) rahuoleku toonusele, elastsusele ja jäikusele meessoost kergejõustiklastel.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales 20 meessoost korvpallurit (keskmine ± standardhälve) vanuses 24,6 ± 3,5. Vaatlusaluste treeningukoormus oli 12,1 ± 2,5 tundi nädalas ja treeninguperiood 13,2 ± 3,3 aastat. RFi toonus, elastsus ja jäikus määrati seadmega Myoton-3 (Mütonomeetria OÜ, Eesti) enne, vahetult pärast SHde ning 10 min ja 15 min pärast SHde tegemist. Võrreldi kahte erinevat tüüpi SHsid. Ühel uuringu korral sooritasid vaatlusalused individuaalse võistluseelse soojenduse (IS), kus ei olnud piiranguid, ning teisel korral kindlalt reglementeeritud SH-kava (RS) 1.

TULEMUSED. RFi toonus langes pärast ISi võrreldes soojenduseelse seisundiga (p < 0,05). RFi elastsus paranes 4,7% pärast ISi (p < 0,05). RFi jäikus ei muutunud ISi mõjul (p > 0,05). Toonuse ja elastsuse näitajad ei muutunud 10 ja 15 min pärast ISi lõppu (p > 0,05). Pärast RSi RFi toonus ei muutunud (p > 0,05), kuid 10 ja 15 min pärast RSi oli toonus tõusnud olulisel määral (p < 0,05) võrreldes ISi-järgse näitajaga. Elastsuse näitaja ei muutunud RSi soojenduse järel (p > 0,05), kuid langes 3,7% (p < 0,05) 10 min pärast RSi lõppu. RFi jäikus ei muutunud oluliselt pärast RSi, kuid 10 min pärast RSi lõppu suurenes (p < 0,05) võrreldes RSi-järgse näitajaga.

JÄRELDUSED. IS parandab RFi elastsust ja toonust, kuid RS mõjub negatiivselt RFi toonusele, elastsusele ja jäikusele.

TÄ NUAVA LDUS

Tööd on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeerium (uurimisprojekt nr IUT 20-58)

KIRJANDUS

1. Galazoulas C, Tzimou A, Karamousalidis G, Mougios V. Gradual decline in per-formance and changes in biochemical parameters of basketball players while resting after warm-up. Eur J Appl Physiol 2012;112:3327–34.

P19. Nasolabial aesthetics in patients with cleft lip and palate: a comparison of two ethnic groups

Van Thai Nguyen1, 2, 3, Toai Nguyen3, Triin Jagomägi2 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Institute of Dentistry, University of Tartu, Estonia, 3 Hue University of Medicine and Pharmacy, Vietnam

AIM. The study was aimed to compare nasolabial aesthetics between Vietnamese and Estonian patients with repaired unilateral cleft lip and palate.

SUBJECTS AND METHOD. Patients with nonsyndromic unilateral cleft lip and palate who had lip surgery and palatoplasty were recruited for this study. A total of 23 Vietnamese patients and 33 Estonian patients were included. Facial and profile photos of the patients were cropped, to show the nose and upper lip, and coded. Using the coded images, a panel of five raters rated four features of the nasolabial region: nasal form, nasal symmetry, vermilion border, and nasolabial profile based on the Asher-McDade aesthetic index with reference photographs. Each feature was rated on a 5-point scale where 1 represents very good appearance and 5 represents very poor appearance. The t-test was used to compare the mean ratings between the two ethnic groups. The significant p-value was set at 0.05.

RESULTS. The total nasolabial scores of Vietnamese and Estonia patients were 2.9 and 3.0 respectively. There were no significant differences between ethnic groups for both total nasolabial scores as well as for individual aesthetic features except for nasal symmetry.

CONCLUSIONS. The nasolabial aesthetics of theViet-namese and Estonian patients was considered as good and fair, respectively; however, no significant differences were detected in nasolabial aesthetics between the ethnic groups, except for nasal symmetry. Overall good to fair nasolabial aesthetic results were obtained using different treatment protocols in the two countries.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 35

STENDIETTEK ANDED

P20. Varajase eluea stressi mõju epigeneetilistele DNA modifitseerijatele

Kerly Niinep1, 2, Kaili Anier2, Anti Kalda2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

TAUST. Varases elueas kogetud stress võib mõjutada indi-viidi arengut pikema aja jooksul ning tekkinud kahjulikud muutused võivad püsida ka täiskasvanueas. Kuigi praegu ei teata täpseid mehhanisme, kuidas noorena kogetud stress mõjutab indiviidi arengut hilisemas elus, on siiski leitud seoseid varajase eluea stressi ja muutunud geeniregulat-siooni vahel. Geenide pikaajalisema aktiivsuse määravad suuresti erinevad epigeneetilised modifikatsioonid (nt DNA metüülimine/demetüülimine), mistõttu võivad muutused epigeneetilises mustris suurendada erinevate psühhopato-loogiate (nt depressioon, ravimsõltuvus) väljakujunemise tõenäosust täiskasvanueas. Stressi tekitamiseks kasutati töös emast eraldamise mudelit (EE), mis on üks võimalikest stressi tekitamise mudelitest närilistel.

EESMÄRK. Hinnata varajase eluea stressi mõju epigenee-tilistele DNA modifitseerijatele rotipoegade aju juttkehas, väikeajus ja leukotsüütides, võttes aluseks emast eraldamise (EE) ajalise dünaamika.

MATERJAL JA MEETODID. Töös kasutati isaseid Wistari liini rotipoegi, kes jagati esimesel sünnijärgsel päeval 3 rühma. Sellest olenevalt nad kas viibisid kogu aja ema juures (AFR-rühm) või eraldati igapäevaselt 2.–14. sünni-järgsel päeval emast ja pesakonnast 15 minutiks (EE15) või 180 minutiks (EE180). Katse käigus koguti 3, 8 ja 15 päeva vanuste rotipoegade ajukoed ( juttkeha, väikeaju) ning veri. Kortikosterooni kontsentratsioonid määrati rotipoegade vereplasmast ELISA-meetodil ning DNA metüültransfe-raaside (Dnmt) ja demetülaaside (Tet1-3) mRNA tasemed määrati qPCR-iga.

TULEMUSED. Nii rotipoegade kehakaalu aeglasem tõus kui ka kortikosterooni taseme suurenemine vereplasmas viitab, et EE varajases sünnijärgses perioodis põhjustab rotipoegadel stressi progresseeruvat süvenemist. Epige-neetilistest modifitseerijatest mõjutab EE ajus enim DNA metüültransferaase. Leidsime, et stressi foonil oli oluliselt tõusnud nii Dnmt1, Dnmt3a kui ka Dnmt3b mRNA tase, samas kui Tet-de mRNA tase jäi kas samaks või pigem langes.

JÄRELDUSED. Varases elueas kogetud stress võib soodus-tada ajus düsbalansi teket DNA metüülimist ja demetüülimist läbiviivate geenide transkriptsiooni tasemes.

P21. 10-nädalane treeningkoormus mõjutab käeluude tihedust ja keha ravavaba massi noortel ujujatel

Rasmus Pind1, 2, Evelin Lätt2, Priit Purge2, Jarek Mäestu2 – 1doktorant, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut

TAUST. Ujujaid iseloomustab vähene keharasva sisaldus, suhteliselt kõrge lihasmassi osakaal ja suhteliselt suur treeningkoormus noores eas. Vaatamata sellele näitas hiljutine, 2018. aastal ilmunud uuring (1), et ujujate luu mineraalide tihedus võib olla kahjustatud spordiala mitte-kaalulise iseloomu tõttu.

EESMÄRK. Uurida erineval intensiivsusastmel treening-koormuste mõju kehakoostise ja luutiheduse muutustele.

MATERJAL JA MEETODID. 7 (2 tüdrukut, 5 poissi) rahvuslikul tasemel ujujat (16,1 ± 2,1 a; KMI 19,99 ± 2,75 kg·m2; VO2max 50,1 ± 4,4 ml·min-1·kg-1) osalesid 10-nädalases uuringus. Uuringu alguses oli vaatlusaluste 100 m vabalt ujumise aeg 57,62 ± 5,92 s. Enne ja pärast 10-nädalast uurin-guperioodi mõõdeti vaatlusaluste kehakoostise parameetrid DXA-meetodil. 30-minutit pärast treenerite planeeritud treeninguid raporteerisid sportlased subjektiivse pingu-tuse tajutava raskusastme (RPE 10 pt skaalal) (2). sRPE arvutati seeläbi, korrutades treeningu kestuse RPEga. sRPE-d väljendati kogu treeningkoormusena 10-nädalase treeningperioodi jooksul ning see jagati omakorda koor-musteks kolme intensiivsustsooni vahel: kerge (RPE ≤ 4), keskmine (RPE 5–6) ja intensiivne (RPE ≥ 7) (3).

TULEMUSED. Sportlased pidasid 16% treeningutest intensiivseks ning seda saab pidada üsna kõrgeks näitajaks. Intensiivsetest treeningutest akumuleeritud treening-koormust seostati 10-nädalase treeningperioodi jooksul rasvavaba massi muutustega (p < 0,05). Kerge, keskmine ja akumuleeritud treeningkoormus kõigilt treeningutelt näitas olulist seost käeluu mineraaltihedusega. Mõlemat arvutust kontrolliti nii vanuse kui ka soo suhtes. Teised treeningkoormuse intensiivsused ei näidanud usutavat seost muutuste vahel keha kompositsioonis.

JÄRELDUSED. Varasemate uuringute põhjal on väidetud, et ujumise mõju on skeleti luutihedusele vähene, kuid meie andmed näitavad, et treeningkoormus ujumisel võib avaldada olulist mõju teatavatele skeleti piirkondade luutihedusele. Samuti leidsime, et koormus intensiivsetest treeningutest oli seotud muutustega keha rasvavabas massis.

KIRJANDUS

1. Gomez-Bruton A, Montero-Marín J, González-Agüero A, et al. Swimming and peak bone mineral density: A systematic review and meta-analysis. J Sports Sci 2018;36:365–77.

2. Foster C, Florhaug JA, Franklin J, et al. A New approach to monitoring exercise training. J Strength Cond Res 2001;15:109–15.

3. Seiler KS, Kjerland GØ. Quantifying training intensity distribution in elite en-durance athletes: is there evidence for an ‘‘optimal’’ distribution? Scand J Med Sci Sports 2006;16:49–56.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7236

STENDIETTEK ANDED

P22. Erinevate steriliseerimis- ja desinfektsioonimeetodite mõju klooramfenikooli sisaldavatele elektrospinnitud nano- ja mikrofiibermaatriksitele

Liis Preem1, 2, Ebe Vaarmets2, 3, Andres Meos2, Indrek Jõgi4, Marta Putrinš5, Tanel Tenson5, Karin Kogermann2 – 1 doktorant, 2 TÜ farmaatsia instituut, 3 proviisoriõppe üliõpilane, 4 TÜ füüsika instituut, 5 TÜ tehnoloogiainstituut

TAUST. Elektrospinnimine on tehnoloogia, mis võimaldab toota uudseid ravimkandursüsteeme – nano- ja mikro-fiibermaatrikseid, mis sobiks ideaalselt tänapäevasteks haavakateteks. Kvaliteetse haavakatte disainil on äärmiselt oluline mõelda ka selle steriliseerimisele, kuna erinevad töötlused võivad oluliselt mõjutada maatriksite erinevaid funktsionaalsusega seotud omadusi.

EESMÄRK. Uurida erinevate steriliseerimis- ja desin-fektsioonimeetodite efektiivsust ning nende mõju elekt-rospinnitud fiibermaatriksite omadustele.

MATERJAL JA MEETODID. Uuriti kahe erineva koostisega fiibermaatrikseid, millest üks sisaldas kandjapolümeerina polükaprolaktooni (PCL) ja teine lisaks sekundaarse kompo-nendina polüetüleenoksiidi (PEO), lisaks sisaldasid mõlemad maatriksid klooramfenikooli. Steriliseerimiseks töödeldi maatrikseid 15–60 minutit mõlemalt poolt UV-kiirgusega, 2 tundi in situ genereeritud klooriaurudega, 2 minutit mõlemalt poolt plasmaga või gammakiirgusega doosis ~ 50 kGy. Steriliseerimismeetodite efektiivsuse hindamiseks viidi Euroopa farmakopöa eeskirjade alusel läbi steriilsus-test. Töödeldud ja töötlemata fiibermaatriksite morfoloogia võrdlemiseks kasutati skaneerivat elektronmikroskoopiat (SEM), raviaine sisalduse määramiseks kõrgefektiivset vedelikkromatograafiat (HPLC) ja tahke faasi omaduste hindamiseks Fourier’ transformeeritud infrapuna spekt-roskoopiat (FTIR).

TULEMUSED. Steriilsustest näitas, et töötlused võimal-dasid bioloogilist saastumist vähendada (plasmatöötlus, UV-töötlus 15 min jooksul) või täielikult maatrikseid steri-liseerida (kõik teised meetodid). SEMi tulemuste analüüsil selgus, et töötlustel ei olnud statistiliselt olulist mõju fiibrite morfoloogiale. HPLC analüüsidest ilmnes, et kõik töötlused vähendasid olulisel määral raviaine sisaldust maatriksites, kusjuures UV-kiirguse raviainet lagundav toime oli tugevam PCL-/PEO-maatriksites võrreldes PCL-maatriksitega. Seal-juures ei olnud FTIRi spektrites näha suuri muutusi, mis viitaks raviaine või polümeeride tahke faasi muutumisele.

JÄRELDUS. Kõik uuritud steri l iseerimismeetodid võimaldavad fiibermaatrikseid steriliseerida, kuid ohutu ja efektiivse preparaadi valmistamiseks on oluline leida optimaalne töötlusaeg, mis tagaks steriilsuse ja samas väldiks liigset raviaine lagunemist.

Rahastus: PUT1088.

P23. Eesti arstide suitsetamisest loobumine ja suitsetamiskäitumuslikud tegurid: läbilõikeliste uuringute tulemused 2002 ja 2014

Mariliis Põld1, 2, Kersti Pärna2 – 1 doktorant, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

TAUST. Suitsetamine on märkimisväärne terviserisk. Suit-setamisest loobumine toob kaasa haigestumise ja suremuse vähenemise.

EESMÄRK. Uurida Eesti arstide suitsetamisest loobu-mise soovi ja sellega seotud tegureid aastatel 2002 ja 2014.

METOODIKA. Töö põhines töötavate Eesti arstide 2002. ja 2014. aasta postiküsitlusuuringul. Käesolevasse töösse kaasati kuni 65aastased suitsetavad arstid (n = 322 aastal 2002 ja n = 189 aastal 2014). Et hinnata seost suitsetamisest loobumise soovi ning eriala, soo, vanuse, rahvuse, elukoha, uuringuaasta ja suitsetamiskäitumuslike tegurite nagu suit-setamise staatus, loobumiskatsete arv, mure suitsetamise kahjulikkuse pärast, motivatsioon suitsetamisest loobuda, suitsetamise taasalustamise põhjused vahel kasutati logis-tilist regressiooni. Arvutati välja kõigile teguritele kohan-datud šansisuhted (OR) koos 95% usaldusvahemikega (CI).

TULEMUSED. Aastal 2002 soovis 55,3% arstidest suit-setamisest loobuda, aastal 2014 52,9%. Suitsetamisest loobumise soovis ei olnud 2002. aastal kindel 30,1% arstidest ning 2014. aastal 22,2% arstidest. Eriarstidega võrreldes oli hambaarstide hulgas soov suitsetamisest loobuda oluliselt suurem (OR = 2,32; 95% CI 1,20–4,52). Vähemalt kolm korda suitsetamisest loobuda proovinute hulgas oli šanss suit-setamisest loobumise sooviks oluliselt suurem kui nende hulgas, kes ei olnud kordagi proovinud loobuda (OR=10,78; 95% CI 5,11–22,71). Võrreldes arstidega, kes ei muretsenud suitsetamise kahjulikkuse pärast, oli šanss suitsetamisest loobumise sooviks suurem nende hulgas, kes muretsesid suitsetamise kahjulikkuse pärast (OR = 9,14; 95% CI 4,16–20,08). Võrreldes arstidega, kelle jaoks olulisim motivaator loobumiseks oli nende tervis, oli loobuda soovimise šanss suurem nende hulgas, kelle jaoks heaks eeskujuks olemine oli olulisim ajend loobumiseks (OR=2,25; 95% CI 1,05–4,82).

JÄRELDUSED. Üle poolte arstidest soovis suitsetami-sest loobuda. Suitsetamisest loobumise soov oli seotud arstide eriala ja suitsetamiskäitumuslike teguritega nagu suurem loobumiskatsete arv, muretsemine suitsetamise kahjulikkuse pärast ja tahe näidata head eeskuju. Uuringu tulemusi saab kasutada arstide suitsetamisest loobumise nõustamise teenuse arendamisel.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 37

STENDIETTEK ANDED

P24. NIPT – suure tundlikkusega meetod loote kromosoomhaiguste varajaseks tuvastamiseks

Kadri Rekker1, 2, 3, Olga Fjodorova3, 4, Hindrek Teder3, 5, Priit Paluoja3, Priit Palta6, Eva-Liina Ustav2, 7, Konstantin Ridnõi8, Ants Kurg4, Lauris Kaplinski4, Kaarel Krjutškov3, 9, Andres Salumets2, 3, 5, 9 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 3 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 4 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 5 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 6 TÜ genoomika instituut, 7 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 8 Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik, 9 Helsingi Ülikool, Soome

TAUST. Loote kromosoomhaiguste sõeluuring on raseduse jälgimise tavapraktika. Paraku suunatakse sõeltesti tule-muste põhjal invasiivsele ja stressirohkele protseduurile naised, kellest umbes 85% kannab tervet last. Uueks ja täpseks meetodiks aneuploidiate esinemise hindamiseks lootel on NIPT (NonInvasive Prenatal Testing), mis põhineb raseda veres leiduva rakuvaba DNA analüüsil, võimaldades ligikaudu 99% tundlikkuse ja spetsiif ilisusega hinnata sagedasemate kromosoomhaiguste esinemist lootel. Seni on Eestis olnud võimalik NIPT-meetodil põhinevat teenust sisse osta vaid välisriikidest.

EESMÄRK. Valideerida Eesti populatsioonis teise põlv-konna sekveneerimisel põhinev NIPT koos Eestis arendatud originaalse tarkvaraga NIPTmer, et muuta see meetod Eesti rasedatele kättesaadavamaks ja parandada sünnieelse sõeluuringu täpsust.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringusse värvati Tartu Ülikooli Kliinikumist ja Ida-Tallinna Keskhaiglast 431 rasedat (gestatsiooniaeg ≥ 10 nädalat; mediaanvanus 32 a), kellest 259 kuulusid invasiivsele protseduurile suunatud aneuploi-diate esinemise suurenenud riskiga rasedate gruppi ning 172 üldpopulatsiooni rasedate gruppi. Lisaks analüüsiti 16 rakuvaba DNA proovi Belgia Leuveni Ülikoolist. Rasedate vereplasmast eraldati rakuvaba DNA, valmistati kogu genoomi raamatukogud ja sekveneeriti Illumina NextSeq500 instrumendiga. Kromosoomide 21, 18 ja 13 trisoomiate (T21, T18, T13) tuvastamiseks kasutati programmi NIPTmer (PMID: 29618827).

TULEMUSED. Kokku analüüsiti NIPT-meetodiga 447 raseda proovid. Invasiivse testi tulemusega korreleerusid kõik T21 (15/15) ja T13 (4/4) juhud. T18 detekteeriti NIPT-meetodiga korrektselt 9 juhul 10-st, tuvastamata jäi 1 mosaiikne T18 juhtum. Valepositiivseid tulemusi leiti kuuel korral, nende hulgas kolm T18 (spetsiifilisus 99,3%) ja kolm T13 (spetsiifilisus 99,3%) juhtu. Loote sugu määrati tõeselt kõikidel proovidel.

JÄRELDUSED. Eesti populatsioonis valideeritud NIPT on suure tundlikkusega loote aneuploidiate tuvastamise meetod, mis on valmis kliinilises praktikas kasutamiseks. Sõeltesti täiendava meetodina aitaks NIPT täpsemalt selek-teerida invasiivsele protseduurile suunatavad rasedad ja vähendaks seeläbi invasiivse testimise osakaalu naistel, kes kannavad tervet last.

P25. Immuunkontrollpunkti inhibiitor atesolizumab potentseerib keemiaravi tsütotoksilist toimet kopsu adenokartsinoomi rakkudes

Marika Saar1, 2, 3, Katrin Sak4, Helen Lust4, Marju Kase5, 6, Jana Jaal4, 5 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 3 TÜ Kliinikumi apteek, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 5 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 6 Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskus

TAUST. Kopsuvähk on üks sagedasemaid ja suurema suremusega pahaloomulisi kasvajaid. Mitteväikerakulise kopsuvähi (MVRK) ravis on viimastel aastatel järjest enam kasutusele võetud immuunravi, mille põhimõtteks on kasvajarakkudel või tuumori mikrokeskkonna T-rakkudel ekspresseeritud immuunreaktsioone vahendavate retsep-torite (immuunkontrollpunktid PD-1, PD-L1) inhibeerimine ning seeläbi organismi kasvajavastase immuunvastuse aktivatsiooni taastamine. Kuigi immuunkontrollpunkti inhibiitorid on MVRK ravis näidanud olulist efektiivsust, ei ole nende toimemehhanism ja võimalikud ravikombi-natsioonid siiani selged.

EESMÄRK. Selgitada välja, kas immuunkontrollpunkti inhibiitoritel on lisaks immuunaktivatsioonile ka tsütotok-silise ravi toimet potentseeriv mõju. Vastavale võimalusele viitavad meie varasemad andmed, mille põhjal PD-1 ja PD-L1 ekspressioon MVRK koes on positiivses korrelatsioonis DNA reparatsiooniensüümi DNA-PK ekspressiooni tasemega.

MATERJAL JA MEETODID. In vitro uuringus kasutati MVRK rakuliine A549 ja HCC-44 (adenokartsinoomid), mida mõjutati tsütostaatikumidega (karboplatiin, tsispla-tiin, etoposiid, gemtsitabiin, dotsetakseel, paklitakseel, pemetrekseed) üksi või kombinatsioonis immuunkontroll-punkti inhibiitoriga (PD-L1 vastane monokloonne antikeha ate solizumab). Kasvajarakkude elujõulisust inhibeeriva toime hindamiseks kasutati kolorimeetrilist tetrasoolium- (MTT) metoodikat.

TULEMUSED. Atesolizumab potentseeris pemetrekseedi tsütotoksilist toimet A549 adenokartsinoomi rakkudes enam kui 10 korda (IC50 pemetrekseedil 78,0 nM, IC50 pemet-rekseedil 300 ug/ml, atesolizumabi juuresolekul 7,5 nM; p = 0,0062*). HCC-44 rakkudes potentseeris atesolizumab pemetrekseedi tsütotoksilisust kolm korda, kuid see efekt ei olnud statistiliselt oluline (p = 0,5932). Teiste tsütostaati-kumide puhul immuunkontrollpunkti inhibiitori lisamine kopsuvähi rakkude elujõulisust ei mõjutanud.

JÄRELDUSED. Oma töös leidsime, et immuunkontroll-punkti inhibiitor atesolizumab potentseerib keemiaravimi pemetrekseedi tsütotoksilist toimet. Erinevate immuunra-vimite ja tsütostaatikumide koosmõju testimine võimaldab selekteerida ravi efektiivsuselt tõhusaimaid ravikombinat-sioone ning uurida tsütotoksilise toime potentseerimise molekulaarseid mehhanisme.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7238

STENDIETTEK ANDED

P26. Jõutreeningu mõju lihasjõule ja kehakoostisele erineva D-vitamiini staatusega noortel meestel

Lauri Savolainen1, 2, Eve Unt3, Martin Mooses2, Saima Timpmann2, Luule Medijainen2, Evelin Lätt2, Lisette Tõnutare2, Frederik Ross2, Märt Lellsaar2, Vahur Ööpik2 – 1 doktorant, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi spordimeditsiini ja taastusravi kliinik

TAUST. D-vitamiini staatus mõjutab skeletilihaste funkt-siooni, kuid selle võimalik mõju jõutreeningu efektiivsusele ei ole teada.

EESMÄRK. Kontrol l ida hüpoteesi , mi l le kohaselt suurendab D-vitamiini manustamine toidulisandina jõutree-ningu efektiivsust D-vitamiini puuduses noortel meestel.

MATERJAL JA MEETODID. Jõutreeningu kogemuseta D-vitamiini puuduses (25(OH)D lähtetase seerumis 46,6 ± 12,3 nmol/l) noored (vanus 23,8 ± 2,6 aastat) terved mehed juhuslikustati D-vitamiini (n = 22; VD) ja platseebo (n = 20; PLC) rühma. Uuritavad treenisid jõusaalis 16 nädalat (detsembrist aprillini) 3 korda nädalas. Treeninguperioodi viimasel 12 nädalal manustas VD-rühm 8000 TÜ D-vitamiini päevas, PLC-rühm aga toiduõli. Treeningu efektiivsust hinnati lihasjõu (7 erinevat jõutesti) ja kehakoostise (DXA-uuring) muutuste alusel.

TULEMUSED. VD-rühmas ületas 25(OH)D tase seerumis PLC-rühma taset manustamise 4. ja 12. nädala lõpus (vasta-valt 100,3 ± 17,8 ja 34,5 ± 11,7 ning 143,1 ± 21,6 ja 31,6 ± 9,2 nmol/l; mõlemal juhul p < 0,05). Treening parandas lihasjõu näitajaid kõigis jõutestides (p < 0,05), suurendas kogu keha rasvavaba massi (p < 0,05) ning vähendas rasvamassi ja rasva-protsenti (p < 0,05) mõlemas rühmas. Lihasjõud suurenes kahes testis (chest press ja seated row) VD-rühmas vähem kui PLC-rühmas (p < 0,05), kuid jõunäitajate absoluutväär-tustes enne ega pärast treeninguperioodi rühmadevahelisi erinevusi ei esinenud (p > 0,05). Androidses piirkonnas vähenes rasvaprotsent mõlemas rühmas (p < 0,05), kuid rasvamass ainult VD-rühmas (p < 0,05). Androidse piir-konna rasvaprotsendis ega rasvamassis enne ega pärast treeninguperioodi rühmadevahelisi erinevusi ei esinenud (p > 0,05) ning muutuste ulatus oli mõlema parameetri puhul kahes rühmas sarnane (p > 0,05).

JÄRELDUS. D-v itamiini manustamine D-v itamiini puuduses noortele meestele ei suurenda jõutreeningu efektiivsust lihasjõu, keha rasvavaba massi, rasvamassi ega rasvaprotsendi osas.

P27. Neuropaatilise valuga kaasneva depressioonilaadse käitumise ja ärevuskäitumise kujunemine C57/BL-6 hiirte loommudelis

Kelli Somelar1, 2, Kerda Timmusk2, 3, Monika Jürgenson2, Külli Jaako2, Aleksandr Žarkovski2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi farmakoloogia osakond, 3 proviisoriõppe üliõpilane

TAUST. Neuropaatilise valu foonil, mis on seotud närvikah-justusega perifeerses või kesknärvisüsteemis, tekib sageli depressioon. Neuropaatilise valu tekkes on oluline roll ka muutustel aju plastilisuses. Aju plastilisuse tagamisel on vajalikud sünaptilisted ja neuronaalne rakuadhesiooni-molekul, mille polüsialüülitud vormi (PSA-NCAM) esineb laialdaselt hipokampuse piirkonnas. Neuropaatilise valu loommudelites on näidatud häireid hipokampuse funkt-sioonis, neurogeneesis ja sünaptilises plastilisuses, mis võivad olla seotud kaasuva ärevuse- ja depressioonilaadse käitumisega.

EESMÄRGID. Selgitada pikaajalise neuropaatilise valuga kaasneva ärevuskäitumise ja depressioonilaadse feno-tüübi tekke ajadünaamikat. Leida seoseid aju plastilisuse muutustega, mis on vahendatud plastilisust reguleerivate adhesioonimolekulide poolt.

MATERJAL JA MEETODID. Viisime läbi istmikunärvi ligeeerimise C57/BL-6 liini hiirtel. Hindasime loomade valutundlikkust igal nädalal ning motoorset tasakaalu ja koordinatsiooni 6. katsenädalal. Depressioonilaadse käitu-mise hindamiseks tehti sabast riputamise test 14., 25., 42., ja 56. katsepäeval ja uudses keskkonnas söömise katse 57. katsepäeval. Ärevuse hindamiseks tehti plusspuuritest 14., 28., 42. ja 56. katsepäeval. Määrati neuropõletiku ulatus, hinnati täiskasvanuea neurogeneesi ja kvantiseeriti adhe-sioonimolekulide tase.

TULEMUSED. Ligeeritud katseloomadel kujunes välja püsiv allodüünia esimese nelja nädala jooksul. Motoorses tasakaalus ja koordinatsioonis erinevusi ei esinenud. Depressioonilaadne käitumine kujunes välja 42. ja püsis 56. katsepäeval. Ärevuskäitumine esines loomadel varem, juba 28. päeval. Muutusi PSA-NCAMi tasemes ja rakkude proliferatiivses aktiivsuses ei tuvastatud, kuid selgitamisel on neuropõletiku ulatus ja selle tähtsus depressioonilaadse fenotüübi kujunemisel. Samuti ei ole veel selge, kas ligeeritud loomadel esinevad muutused rakkude elumuses.

JÄRELDUS. Istmikunärvi ligeerimisega neuropaatilise valu loommudelis kaasnes katseloomadel al lodüünia, kuid muutusi motoorses tasakaalus ja koordinatsioonis ei esinenud. Käitumuslikest muutustest tekkis esimesena ärevuskäitumine, millele järgnes hiljem depressioonilaadse fenotüübi kujunemine.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 39

STENDIETTEK ANDED

P28. Mutsiin MUC20 ekspressiooni kõrge tase on inimese endomeetriumi implantatsiooniakna märgis

Artjom Stepanjuk1, 2, Mariann Koel1, 2, 3, Martin Pook2, Merli Saare3, 4, Kersti Jääger3, Maire Peters3, 4, Kaarel Krjutškov3, 5, Sulev Ingerpuu2, Andres Salumets3, 4, 6, 7 – 1 doktorant, 2 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 3 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 4 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 5 Helsingi Ülikool, Soome, 6 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 7 Helsingi Ülikooli ja Helsingi Ülikooli Kliinikumi sünnitusabi ja günekoloogia osakond, Soome

TAUST. Emaka sisepinda katval endomeetriumikihil on oluline roll raseduse väljakujunemisel. Endomeetriumi epiteeli pind on koht, kus toimub implanteeruva blasto-tsüsti ja ema organismi esmane füüsiline kontakt. Endo-meetriumi rakud seonduvad blastotsüstiga ainult piiratud ajavahemikul, mida nimetatakse implantatsiooniaknaks. Molekulaarsed mehhanismid, mis tagavad endomeetriumi lühiajalise retseptiivse seisundi, pole siiani lõplikult selged.

EESMÄRGID. Nõudlus abistavate reproduktiivtehno-loogiate vastu on kasvanud viimaste kümnendite vältel ja vastav trend säilib ka tulevikus. In vitro viljastamise (IVF) ravi edukus ei ole siiski viimastel aastatel oluliselt kasvanud. Patsientide implantatsiooniakna täpsem ja individuaalsem määrang aitaks IVFi edukust suurendada. Uute retseptiivsuse molekulaarsete markerite leidmine on selleks väga vajalik.

MATERJAL JA MEETODID. Endomeetriumikoe biopsiad tehti 2. ja 8. päeval pärast luteiniseeriva hormooni taseme tipphetke. Koeproove analüüsiti kolmel viisil: 1) kogu koe RNA transkriptoomi määramine ehk RNA-seq analüüs; 2) läbivoolutsütofluorimeetria abil sorditud endomeetriumi epiteeli ja strooma rakkude RNA-seq analüüs; 3) koe immu-nohistoloogiline (IHC) uuring. MUC20 valgu ekspressiooni taset uurisime koe proovide IHC-meetodiga ja koekultuuris kasvatatud primaarsete endomeetriumirakkude western blot ’i analüüsiga.

TULEMUSED. RNA-seq ja qPCR analüüsid näitasid, et retseptiivse endomeetriumi täiskoes ja sellest eraldatud epiteelirakkudes suureneb MUC20 geeni ekspressioon. Endomeetriumikoe IHC-uuring näitas, et selle luminaalses ja glandulaarses epiteelis kasvab MUC20 valgu ekspressioon märgatavalt just retseptiivsuse saavutamise perioodil. Koekultuuris kasvatatud primaarsete endomeetriumirak-kude western blot ’i analüüs näitas samuti, et MUC20 valku toodetakse valdavalt epiteelis.

JÄRELDUSED. Meie tulemused näitavad, et MUC20 ekspressioon nii mRNA kui ka valgu tasemel on sõltuv menstruaaltsüklist. MUC20 valku toodavad põhiliselt endo-meetriumi epiteeli rakud. Lähtuvalt sellest tuleks MUC20 käsitleda kui potentsiaalselt uut retseptiivsuse markerit. Me esitame ka hüpoteesi, mille järgi võib MUC20 valk osaleda inimese endomeetriumi epiteelis HGF-vahendatud MET-raja regulatsioonis.

P29. Endometrial receptivity revisited: endometrial transcriptome adjusted for tissue cellular heterogeneity

Marina Suhorutshenko1, 2, 3, Viktorija Kukushkina3, Agne Velthut-Meikas2, 5, Signe Altmäe2, 6, Maire Peters2, 3, Reedik Mägi4, Kaarel Krjutškov2, 7, Mariann Koel2, 8, Juan Fco. Martinez-Blanch9, Francisco M. Codoner10, Felipe Vilella10, Carlos Simon10, 11, 12, Andres Salumets2, 3, 13, 14, Triin Laisk2, 3, 4 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Competence Centre on Health Technologies, Estonia, 3 Department of Obstetrics and Gynecology, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 4 Estonian Genome Center, Institute of Genomics, University of Tartu, Estonia, 5 Department of Chemistry and Biotechnology, Tallinn University of Technology, Estonia, 6 Department of Biochemistry and Molecular Biology, Faculty of Sciences, University of Granada, Spain, 7 Research Program of Molecular Neurology, Research Programs Unit, University of Helsinki, Finland, 8 Department of Cell Biology, Institute of Molecular and Cell Biology, University of Tartu, Estonia, 9 Lifesequencing SL, Spain, 10 Igenomix Foundation/INCLIVA, Spain, 11 Research Department, Igenomix SL, Spain, 12 Department of Pediatrics, Obstetrics and Gynecology, Valencia University, Spain, 13 Department of Obstetrics and Gynecology, University of Helsinki and Helsinki University Hospital, Finland, 14 Department of Biomedicine, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia

BACKGROUND. Each cell type has its unique gene expres-sion profile. The proportions of epithelial (E) and stromal (S) cells vary in endometrial tissue during the menstrual cycle, along with individual and technical variation.

MATERIALS AND METHODS. Using cell-population specific transcriptome data and computational deconvolu-tion approach, we estimated the E and S cell proportions in whole-tissue biopsies taken during early secretory (ES) and mid-secretory (MS) phases. The estimated proportions were used as covariates in whole-tissue differential gene expression analysis. Endometrial transcriptomes before and after deconvolution were compared in the biological context. Paired ES and MS endometrial biopsies were obtained from thirty-five healthy, fertile volunteers (aged 23 to 36 years), and analysed by RNA sequencing. Differential gene expression analysis was performed using two approaches. In the case of the first one, computational deconvolution was applied as an intermediate step to adjust for E and S cell’ proportions in endometrial biopsy. The results were then compared to the results of conventional differential expression analysis.

RESULTS. The estimated average proportions of S and E cells in ES phase were 65% and 35%, and during MS phase 46% and 54%, respectively, whih correlated well with the results of histological evaluation (r = 0.88, p=1.1×10-6). Endometrial tissue transcriptomic analysis showed that 26% of the transcripts (n=946), differentially expressed in the receptive endometrium in cell-type unadjusted analysis, also remain differentially expressed after adjustment for

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7240

STENDIETTEK ANDED

biopsy cellular composition. However, the other 74% (n = 2,645) become statistically non-significant after adjustment for biopsy cellular composition, underlining the impact of tissue heterogeneity on differential expression analysis. The results suggest new mechanisms involved in endome-trial maturation involving genes like LINC01320, SLC8A1 and GGTA1P, described for the first time in the context of endometrial receptivity.

CONCLUSION. A better understanding of molecular processes occurring during transition from the pre-receptive to receptive endometrium serves to improve the effective-ness of assisted reproduction protocols. Biopsy cellular composition should be taken into account in future endo-metrial ‘omics’ studies.

P30. Viljatusravi läbivate patsientide füüsiline aktiivsus ja selle mõju rasestumise tulemustele

Deniss Sõritsa1, 2, 3, 4, Siret Läänelaid5, Andres Salumets4, Francisco B. Ortega6, Signe Altmäe4, 7 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 3 Kliinik Elite AS, 4 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 5 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 6 Karolinska Instituudi bioteaduste ja toitumise osakond, Rootsi, 7 Granada Ülikooli biokeemia ja molekulaarbioloogia osakond, Hispaania

TAUST. Keeruline on anda objektiivseid soovitusi füüsilise aktiivsuse (FA) kohta viljatusravi planeerivatele patsienti-dele, selle kohta, kui aktiivsed peaksid nad olema ravi eel, selle ajal ja varajase raseduse korral. Mõned uurimistööd on näidanud, et suurem FA ravi ajal on seotud suurema tõenäosusega rasestuda. Samas on olemas uuringuid, mis näitavad FA negatiivset mõju rasestumisele. Enamik seni tehtud uurimistöid on põhinenud küsimustikel, mis annavad vaid ligikaudse hinnangu naiste tegelikule FA-le. Kõige täpsemini ja objektiivsemalt saab FAd mõõta akseleromeetri (spetsiaalne sammumõõtja) abil. Siiani on tehtud vaid üks uuring, kus FAd mõõdeti objektiivselt viljatute naiste hulgas ja näidati FA positiivset mõju kehavälise viljastamise (IVF) tulemuslikkusele (1).

EESMÄRK. Hinnata FA muutusi viljatutel naistel enne IVFi, selle ajal ja pärast seda ning hinnata FA mõju ravi ja rasestumise tulemuslikkusele.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales 107 viljatut naist, kes läbisid IVF-ravi. Füüsilist aktiivsust mõõdeti akseleromeetri ActiGraph GT2X+ abil, millega registreeriti kandja kõik liikumisintensiivsused kolmel korral: enne kunstlikku viljastamist, selle ajal ning kaks nädalat pärast positiivset rasedustesti. Embrüo siirdamine (ET) toimus pärast munasarjade stimulatsiooni teisel kuni viiendal päeval. Rasedust diagnoositi HCG-analüüsi abil 14 ± 2 päeva pärast ETd. Kliinilist rasedust diagnoositi inimese koorioni gonadotropiini (HCG) positiivse tulemuse korral ultraheli abil 4–5 nädalat pärast munarakkude punktsiooni.

TULEMUSED. Uurimistöö tulemused näitavad, et naised vähendavad oluliselt oma füüsilist aktiivsust kunstliku viljastamise ajal ja füüsilisel aktiivsusel ei tundu olevat mõju rasestumise tulemuslikkusele. Teisalt näitavad meie uuringu tulemused, et füüsiliselt aktiivsematel naistel õnnestus munasarjade stimulatsiooni ajal saada rohkem munarakke (+2 tk) ja embrüoid (+1 tk) võrreldes vähem aktiivsete viljatute naistega.

JÄRELDUSED. FA mõjutab munasarjade stimulatsiooni tulemusi IVFi ajal, kuid ei mõjuta embrüo implantatsiooni ja varase raseduse teket. Uuringutulemuste põhjal võib soovi-tada viljatusravi läbivatel naistel jätkata oma normaalset eluviisi, vähendamata FA taset.

KIRJANDUS

1. Evenson KR, Calhoun KC, Herring AH, Pritchard D, Wen F, Steiner AZ. Association of physical activity in the past year and immediately after in vitro fertilization on pregnancy. Fertil Steril 2014;101:1047–54.e5.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 41

STENDIETTEK ANDED

P31. Bariaatrilise operatsiooni mõju Firmicutes’e ja Bacteroidetes’e suhtele rasvunud patsientidel

Natalja Šebunova1, 2, Jelena Štšepetova2, Olga Botšarova2, Toomas Sillakivi2, Reet Mändar2 – 1 doktorant, 2 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi mikrobioloogia osakond, 2 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik

TAUST. Firmicutes’e ja Bacteroidetes’e hõimkonna bakterid moodustavad peamise osa seedetrakti mikrobiootast, nende omavahelist suhet seostatakse kehamassi regulatsiooniga. Bariaatriline operatsioon mõjutab selle suure ökoloogilise niši seisundit ja seeläbi ka mikrobioota tasakaalu. Erinevate operatsioonimeetodite võimaliku erineva mõju kohta on vähe andmeid.

EESMÄRK. Selgitada välja hõimkondade operatsiooni-järgsed muutused ja nende seosed operatsioonimeetodiga.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales 25 patsienti (17 naist ja 8 meest; keskmine vanus 45,98 ± 9,72; keha-massiindeks enne operatsiooni 44,98 ± 5,67, aasta pärast operatsiooni 29,56 ± 3,76). 14 patsiendil tehti vertikaalne maoresektsioon (LGS: 9 naist ja 5 meest) ja 11 patsiendil maost möödajuhtiv operatsioon (RYGB: 8 naist ja 3 meest). Mikrobioloogilised analüüsid tehti qRT-PCR-meetodiga.

TULEMUSED. Meie esialgsed tulemused näitasid, et hõimkonna Bacteroidetes arvukus roojaproovides suurenes pärast mõlemat operatsiooni (LGS: 8,2 ± 0,7 vs. 8,89 ± 0,95; p = 0,041; RYGB: 8,4 ± 0,97 vs. 9,3 ± 0,86; p = 0,053), aga hõimkonna Firmicutes arvukus vähenes pärast LGSi (9,25 ± 0,57 vs. 8,77 ± 0,48; p = 0,024) ja suurenes pärast RYGBd (8,7 ± 0,65 vs. 9,4 ± 0,4; p = 0,012). Eri soost patsientidel oli sõltumata operatsioonimeetodist soolestiku mikrobioota erinev. Hõimkonna Firmicutes arvukus oli suurem naistel pärast RYGB-operatsiooni (8,66 ± 0,59 vs. 9,36 ± 0,43; p = 0,018). Meespatsientidel oli pärast LGSi Firmicutes’e arvukus suurenenud, samas Bacteroidetes ’e hõimkonna arvukus aga vähenenud (8,5 ± 0,4 vs. 9,3 ± 0,59; p = 0,044; 8,83 ± 0,65 vs. 7,7 ± 0,8; p = 0,048). Firmicutes’e ja Bacteroidetes’e suhe ei muutunud pärast operatsiooni statistiliselt olulisel määral, sõltumata patsiendi soost või kasutatud kirurgi-lisest meetodist.

JÄRELDUSED. Bariaatril ine operatsioon on seotud muutustega seedetrakti mikrobiootas ning need muutused sõltuvad ka kasutatud operatsioonimeetodist. Rasvumise ja mikroobide seoste täpsemaks selgitamiseks on vaja suuren-dada patsientide arvu, kuid pöörata täpsemat tähelepanu ka mikroobiperekondade ja liikide muutustele. Käesolev uurimistöö aitab kaasa rasvumise ravi jälgimise juhendite ja mikrobioomipõhiste teraapiate loomisele.

P32. Apoptoosi mõõtmine rakkudes kaspaas-3 substraadil põhineva biosensorsüsteemiga

Maris-Johanna Tahk1, 2, Darja Lavõgina2, 3, Olga Mazina2, 3, Ago Rinken2 – 1 doktorant, 2 TÜ keemia instituut, 3 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus

TAUST. Rakusurm on raku elutsükli loomulik osa ning hädavajalik protsess organismi normaalseks arenguks ja toimimiseks. Rakusurm võib alguse saada nii raku seest kui ka väliskeskkonnast. Vältimaks vigade kuhjumist ja edasikandumist, on rakkudel kaitsemehhanism, millega suudavad rakud ise ennast ära tappa ning seda nimetatakse programmeeritud või reguleeritud rakusurmaks. Häired reguleeritud rakusurma radades põhjustavaid mitmeid haigusi.

EESMÄRK. Rakendada kaspaas-3 jaoks disainitud genee-tiliselt kodeeritud Försteri resonantsenergia ülekandel põhinevat substraat-biosensorit Casper3-GR apoptoosi mõõtmiseks rakkudes.

MATERJAL JA MEETODID. Biosensor Casper3-GR on ostetud firmast Evrogen ning koosneb punasest f luorest-sentsvalgust (TagRFP) ja rohelisest f luorestsentsvalgust (TagGFP), mis on ühendatud peptiid-linker’iga. Kui apoptoos on indutseeritud, siis lõigatakse fluorofoore ühendav linker läbi ning FRET ei saa enam toimuda. Biosensorit kodeeriva geeni rakkudesse viimiseks kasutati bakuloviirustel põhi-nevat BacMam-süsteemi ning FRETi muutuse jälgimiseks 22 tunni jooksul kasutati automatiseeritud mikroskoopi Cytation™ 5. Meetodi valideerimiseks kasutati kolme raku-liini ning viit tuntud apoptoosi initsiaatorit ja ühte teada olevat apoptoosi inhibiitorit. Tulemusi võrreldi elumuse määramiseks kasutatava resasuriinil põhineva meetodiga. Apotoosi inhibiitorite efektiivsust hinnati nende võime järgi vähendada 100 nM bortesomiibi esilekutsutavat apoptoosi, kasutades Z-VAD-FMK-d kontrollainena.

TULEMUSED. Töö tulemusena leiti optimaalsed para-meetrid biosensori kasutamiseks HeLa rakuliinis ning tõestati, et need on ülekantavad ka teistesse rakuliinidesse. Tehti kindlaks, et biosensori tootmine rakkude poolt ei mõjuta oluliselt rakkude elumust ega muuda apoptoosi esi lekutsumiseks kasutatud toksi in ide efekt i ivsust. Biosensoriga saadi 22 tundi pärast apoptoosi tekitavate toksiinide lisamist logEC50 väärtuseks staurosporiinil –8,1 ja bortesomiibil –7,9 ning need langesid kokku resasuriinil põhineva meetodi tulemustega, olles vastavalt –7,6 ja –7,4.

JÄRELDUSED. Biosensorsüsteemiga mõõdeti kokku 17 aine mõju apoptoosile ning nüüdseks on see meetod Tartu Ülikooli keemia instituudi bioorgaanilise keemia õppetoolis rutiinses kasutuses toksiinide ja apoptoosi inhibiitorite bioloogilise aktiivsuse määramiseks.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7242

STENDIETTEK ANDED

P33. Esimene munasarjakoe külmutamise ja siirdamise juhtum Eestis pahaloomulise kasvajaga naispatsiendi viljakuse säilitamise eesmärgil

Triin Tammiste1, 2, Keiu Kask3, Peeter Padrik4, Tatjana Jatsenko5, Andres Salumets3, 5 – 1 doktorant, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi sisekliinik, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 4 TÜ Kliinikumi vähikeskus, 5 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus

TAUST. Pahaloomulise kasvaja diagnoosi saab igal aastal ligikaudu 1,2 miljonit naist Euroopas, 5% nendest on viljakas eas olevad kemo- ja radioteraapiat saavad patsiendid. Kemo-teraapias kasutatavad ravimid on suure riskiga enneaegse munasarjapuudulikkuse tekkel, mida iseloomustatakse ootsüütide apoptoosiga ning edaspidise infertiilsusega. Eestis pakutakse praegu viljakuse säilitamise meetodiks sugurakkude ja embrüote külmutamist, kuid sellega on vähiravi saavate naiste võimalused piiratud. Samuti nõuavad need meetodid eelnevat munasarjade stimulatsiooni ning sellele järgnevat kehavälist viljastamist (in vitro fertilization, IVF), mis on ajakulukad ja nõuavad elutähtsa vähiravi alguse edasilükkamist.

EESMÄRK. Munasarjakoe külmutamine on paljulubav viljakuse säilitamise meetod kasvajaravi saavatele nais-tele, kuna protseduur on oluliselt kiirem võrreldes praegu pakutavate meetoditega. Üle maailma kogub munasarjakoe külmutamise meetod populaarsust ning rohkem kui 70 last on juba sündinud. Töö eesmärk on kirjeldada Eestis kasutatud munasarjakoe külmutamise ja hilisema trans-plantatsiooni esmasjuhtumit.

TULEMUSED. 28aastasel invasiivse duktaalkartsioomi diagnoosiga patsiendil eemaldati mõlemast munasarjast 1,5 cm3 suurune osa ning külmutati vahetult enne kemote-raapia ja kiiritusravi algust. Kaks aastat pärast kemoteraapia ja kiiritusravi lõppemist siirati sulatatud munasarjakoe osad heterotoopselt vasakpoolsesse vaagnapiirkonna lihastaskusse, mis sai märgistatud metallmarkeri abil. Transplantatsioonile järgnes follikulogeneesi stimuleerimine, kasutades nn pikka protokolli GnRH agonistiga, ning siirikkoest saadi kolm folliikulit, mida kasutati IVF-protseduuri tegemiseks. Üks blastotsüst siirati 5. päeval emakasse, biokeemiline rasedus diagnoositi positiivse hCG (593,1 IU/l) näol rasedusnädalal 4+3 ning rasedusdiagnoos kinnitati nädalal 6+1 ultraheliuuringu abil. Rasedusega kaasnes patsiendil gestatsioondiabeet, mistõttu oli ta alates 28. rasedusnädalast Metfromin-ravil. Elus ajaline poeglaps sündis nädalal 39+0. Aastal 2017 sündis samal patsiendil spontaanse, kuid samuti gestatsioondiabee-diga raseduse tulemusel terve, ajaline tütarlaps rasedusnä-dalal 39+0 ning see annab alust arvata, et patsient taastus munasarjade vähiravist.

P34. Loote aneuploidiate määramine rakuvabast DNAst TAC-seq-meetodiga

Hindrek Teder1, 2, 3, Priit Paluoja2, 4, Tatjana Jatsenko2, Kadri Rekker2, 5, Andres Salumets2, 3, 5, 7, Priit Palta6, 7, Kaarel Krjutškov2, 7 – 1 doktorant, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4 TÜ arvutiteaduse instituut, 5 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 6 TÜ Eesti geenivaramu, 7 Helsingi Ülikool, Soome

TAUST. Sünnieelse sõeluuringu eesmärk on välja selgitada rasedad, kelle lootel on suurenenud kromosoomihaiguse või arenguhäire risk. Praegu on Eestis kasutusel kombi-neeritud sõeluuring, mille abil on võimalik avastada umbes 90% kromosoomihaigusega loodetest. Kombineeritud sõeluuringu puuduseks on suur valepositiivsuse määr, mille tõttu suunatakse edasisele invasiivsele diagnostilisele protseduurile ka suur hulk rasedaid, kellel on tegelikult kromosomaalselt terve loode. Lisaks tavapärasele sõel-uuringule saab loote tervislikku seisundit kontrollida ka rakuvaba DNA analüüsiga ema verest (NIPT – noninvasive prenatal testing). NIPT võimaldab tuvastada sagedamini esinevaid kromosoomihaiguseid väga suure täpsusega. Näiteks tuvastatakse Downi sündroomiga loote NIPT abil 99% tõenäosusega (valepositiivsuse määr 0,1%). NIPT puuduseks on meetodi kõrge hind.

EESMÄRK. Arendada välja kulutõhus TAC-seq-põhine NIPT-meetod loote aneuploidiate määramiseks rakuvabast DNAst.

MATERJAL JA MEETODID. TAC-seq (Targeted Allele Counting by sequencing) on järgmise põlvkonna sekve-neerimisel põhinev meetod, mis võimaldab sihtmärgis-tatud nukleiinhappe molekulide absoluutset loendamist. Teoreetiline arvutus sisaldas 18 × 106 indiviidi simuleeritud kromosoome, kus vaadeldi 103 lookust nii uuritaval kui ka referentskromosoomil erineva loote DNA fraktsiooni ja sekveneerimissügavuse korral. Trisoomia määramiseks kasu-tati erinevaid masinõppe meetodeid (Markovi peitmudel, otsusepuu ja tugivektormasin). Eksperimentaalne katse sisaldas 16 bioloogilist proovi, mis segati kokku trisoomia 21 ja euploidia rakuliinidest pärit sonikeeritud genoomsest DNA-st kindlas vahekorras, et imiteerida rakuvaba DNAd. Kokku vaadeldi 114 lookust (kromosoom 2 ja 21).

TULEMUSED. Simuleeritud andmete põhjal tehtud arvutus näitas, et 103 kõrgelt kaetud lookuse korral on loote trisoomiat võimalik määrata alates 2% loote DNA fraktsioonist. TAC-seq-meetodil rakuvaba DNA analüüs 114 lookuse vahel näitas olulist erinevust euploidse ja trisoomse kromosoomi vahel alates 10% trisoomse DNA hulgast.

JÄRELDUSED. TAC-seq on end senistel katsetustel tõestanud kui universaalne meetod nukleiinhapete täpseks kvantiseerimiseks ning on potentsiaalselt sobilik meetod aneuploidiate määramiseks kliinilises molekulaardiag-nostikas.

KIRJANDUS

1. Gil MM, Quezada MS, Revello R, Akolekar R, Nicolaides KH. Analysis of cell-free DNA in maternal blood in screening for fetal aneuploidies: updated meta-analysis. Ultrasound Obstet Gynecol 2015;45:249–66.

2. Muru K, Sitska M, Asser K, et al. J Community Genet 2010;1:133–8.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 43

STENDIETTEK ANDED

P35. Lõhnade eristamise erinevused Parkinsoni tõve patsientidel ja tervetel kontrollidel

Toomas Toomsoo1, 2, 3, Liis Kadastik-Eerme3, Toomas Asser3, Pille Taba3 – 1 doktorant, 2 Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskus, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik

TAUST. Enam kui 90% Parkinsoni tõve (PT) patsientidest ei suuda eristada lõhnu. Hüposmia on üheks varaseimaks PT sümptomiks. Lõhnatundlikkuse hindamine on mitte-invasiivne ja odav täiendava kliinilise hindamise võimalus PT diagnoosimisel.

EESMÄRK. Võrrelda PT-patsientide ja tervete kontrollide võimet eristada tuntud lõhnu.

MATERJAL JA MEETODID. Uuritavate lõhnatundlik-kust hinnati Sniffin Sticks 12 lõhnapulkade abil, mis on kasutamiseks valideeritud. Uuritavad nuusutasid ninast 2 cm kaugusele asetatud lõhnapulka 3–4 sekundi jooksul ning valisid sobiva lõhna nimetuse nelja etteantud valiku hulgast. Lõhnapulki vahetati 30 sekundi järel. Tulemuste esitamisel on kasutatud kirjeldavat statistikat, patsientide ja tervete šansse lõhnu ära tunda on võrreldud sammuvii-silise logistilise regressiooni abil.

TULEMUSED. Uuringusse kaasati 266 PT-patsienti ja 168 tervet isikut. Patsientide ja tervete grupid ei erinenud sooliselt ja vanuseliselt jaotuselt, PT kestuse mediaan oli 4 (vahemik 1–25) aastat. PT-rühmas oli kõige paremini äratuntav kalalõhn, mille nimetas õigesti 190 (71,4%) uuritavat. Tervete isikute hulgas tunti kõige paremini ära kala ja töödeldud naha lõhn, mõlemat nimetati õigesti 156 (92,9%) juhul. Patsientidel olid kõige suuremad raskused ananassilõhna nimetamisel: lõhna tundis ära 42 (15,8%) uuritavat. Tervete jaoks oli raskeimini äratuntav piparmün-dilõhn, mille nimetas õigesti 74 (44%) isikut. Statistiliselt oluline šansside erinevus patsientide ja tervete gruppide vahel ilmnes nelja lõhna puhul: tervetel on 4,7 ja 4,0 korda suuremad šansid ära tunda vastavalt töödeldud naha ja apelsini lõhna ning 2,6 korda suuremad šansid ära tunda lagritsa või kohvi lõhna.

JÄRELDUSED. Lõhnatundlikkuse hindamine on lihtne ja odav kliiniline test. Kuna lõhnatundlikkuse häired võivad olla väga varaseks PT avalduseks, võib lõhnatestist olla lisaks diagnoosi toetamisele abi ka PT-riskirühma kuuluvate isikute avastamisel.

P36. A chromosomal scan of single sperm cells by combining fluorescence-activated cell sorting and next-generation sequencing

Quoc Ty Tran1, 2, 3, 4, Tatjana Jatsenko1, 2, Olev Poolamets5, Olga Tšuiko1, 2, 3, Dmitri Lubenets6, Tiia Reimand3, 7, Margus Punab5, Maire Peters2, 8, Andres Salumets2, 3, 8, 9 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Competence Centre on Health Technologies, Estonia, 3 Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 4 Danang University of Medical Technology and Pharmacy, Vietnam, 5 Andrology Centre, Tartu University Hospital, Estonia, 6 Institute of Molecular and Cell Biology, University of Tartu, Estonia, 7 Department of Clinical Genetics, Tartu University Hospital, Estonia, 8 Department of Obstetrics and Gynaecology, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 9 Department of Obstetrics and Gynecology, University of Helsinki and Helsinki University Hospital, Finland

BACKGROUND. Reciprocal translocations (RcT) are the most common structural chromosomal rearrangements in humans. Carriers of RcT may produce a higher number of unbalanced gametes that could transmit chromosomal abnormalities to their offspring.

AIM. To develop an experimental approach combining f luorescence-activated cell sorting (FACS), whole genome amplification, and next-generation sequencing, which allows detection of full aneuploidies and structural chromosomal alterations from single sperm cells.

MATERIAL AND METHODS. Semen samples were obtained from RcT carrier with the 46,XY,t(7;13)(p10;q10) karyotype and normozoospermic man as the control. Semen analysis was performed according to the World Health Organization (2010) recommendations. Single sperm cells were sorted by FACS and lysed by adding lysis buffer (0.1 mg/mL proteinase K and 5 mM DTT). Amplification was performed, using the SurePlex kit (BlueGnome, Cambridge, UK); the amplified DNA were subsequently checked by PCR for sex-chromosomes. The WGA products were used for next-generation sequencing on a Miseq Platform (Illumina Inc, USA).

RESULTS. Six sequenced single sperms from the normo-zoospermic man showed a normal 23-chromosome profile with two and four cells bearing X and Y chromosome, respectively. Furthermore, the analysis of 31 single sperms from a carrier of a reciprocal translocation 46, XY,t(7;13)(p10;q10) revealed that 35.5% of the sperms had normal haploid chromosomal complement; and 64.5% of the analysed sperms showed several variants of aneuploidies. The sperms with partial aneuploidies of chromosomes 7 and 13 represented the meiotic products of adjacent I and II, and 3:1 segregation patterns. One sperm showed a partial duplication of chromosome 9.

CONCLUSIONS. Our method enables comprehensive chromosomal aberration screening of a large number of sperms and provides an effective tool for studying the production of gametes from patients carrying chromosomal diseases. Moreover, it could be implemented in clinics to support personalised family planning in several patient groups, like men with chromosomal aberrations and/or male infertility, and couples with recurrent miscarriages.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7244

STENDIETTEK ANDED

P37. Repeated administration of d-amphetamine induces distinct alterations in behaviour and metabolite levels in 129Sv and Bl6 mouse strains

Taavi Vanaveski1, 2, Jane Narvik1, 2, Jürgen Innos1, 2, Mari-Anne Philips1, 2, Aigar Ottas2, 3, Mario Plaas2, 4, Liina Haring2, 5, Mihkel Zilmer2, 3, Eero Vasar1, 2 – 1 Department of Physiology, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Tartu, Estonia, 2 Center of Excellence for Genomics and Translational Medicine, University of Tartu, Tartu, Estonia, 3 Department of Biochemistry, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 4 Psychiatry Clinic and Center of Excellence for Genomics and Translational Medicine, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 5 Psychiatry Clinic, Tartu University Hospital, Tartu, Estonia

BACKGROUND. Amphetamine-induced behavioral sensiti-zation is a widely used behavioural paradigm that models increased dopamine signalling hypothesis in preclinical psychosis research.

AIM. The main goal of this study was to characterize the behavioural and metabolomic profiles of repeated adminis-tration of d-amphetamine (AMPH, 3 mg/kg i. p.) in widely used 129Sv and Bl6 mouse strains to determine potential biomarkers for clinical psychosis research.

MATERIALS AND METHODS. In both strains, 3 groups were formed: saline, acute AMPH (on last day 3 mg/kg AMPH), and repeated AMPH. For the next 11 days bodyweight and locomotor activity data were collected. After the last locomotor activity test, blood serum was extracted and metabolite levels were determined with the AbsoluteIDQ™ p180 kit, using a combination of f low injection analysis and LC-MS/MS technique.

RESULTS. Acute administration of AMPH induced significantly stronger motor stimulation in Bl6 and repeated administration of AMPH caused stronger motor sensitization in 129Sv. Body weight of 129Sv was reduced after repeated saline and AMPH treatment showing difficulty in adapta-tion. In the metabolomic study, acute AMPH induced an elevation of BCAAs in 129Sv, while the level of hexoses was reduced in Bl6. Acute AMPH caused a significant reduction in valine, some lysophosphatidylcholines, phosphatidylcho-line diacyls and few alkyl-acyls in 129Sv, while repeated AMPH increased the levels of valine and isoleucine, long-chain acylcarnitine’s, a few phosphatidylcholine diacyls, phosphatidylcholine acyl-alkyls and sphingolipids in 129Sv. Three biogenic amines [asymmetric dimethylarginine (ADMA), alpha-aminoadipic acid (alpha-AAA), kynurenine] were significantly reduced after repeated AMPH in Bl6. Only hexoses and kynurenine were reduced after repeated AMPH compared to saline in 129Sv. The established changes of hexoses and other metabolites ref lect a shift in energy metabolism toward lipid molecules in 129Sv. Pooled data from both strains showed that the elevation of BCAAs was a prominent biomarker of AMPH-induced behavioral sensi-tization. Simultaneously a significant decline of hexoses,

citrulline, ADMA, and kynurenine occurred. The reduced levels of kynurenine, ADMA, and citrulline evidently reflect the altered function of NMDA and NO systems caused by repeated AMPH.

CONCLUSIONS. A ltogether, 129Sv stra in displays stronger sensitization toward AMPH, a larger variance in metabolite levels and can be considered a useful strain for psychosis research.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 45

STENDIETTEK ANDED

P38. Apikaalne periodontiit: levimus ja etiopatogeneetilised aspektid

Veiko Vengerfeldt1, 2, Mare Saag2, Minh Son Nguyen2, Silvia Saukas2, Tiiu Kullisaar3, Anneli Piir3, Jens-Konrad Preem4, Kristjan Oopkaup4, Jaak Truu4, Katerina Spilka5, Reet Mändar3, 4 – 1 doktorant, 2 TÜ hambaarstiteaduse instituut, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 5 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut

TAUST. Apikaalne periodontiit (AP) on hamba juurekana-lisüsteemis paikneva bakterpõletiku tagajärjel tekkinud kahjustus hambajuuretipu ümbruses. AP tekib enamasti hambakaariese tagajärjel, sellega kaasnev hambajuuretipu ümbruse kudede häving on radioloogiliselt nähtav. AP on laialt levinud haigus, mille esinemist seostatakse vanuse, soo, teiste hambahaiguste, hambaravikvaliteedi ja sotsiaal-majandusliku seisundiga.

EESMÄRK. Selgitada välja AP levimus Eestis ning seda põhjustavad ja soodustavad tegurid. Selleks viidi läbi 3 suuremat uuringut.

MATERJAL JA MEETODID. AP levimuse hindamiseks vaadeldi 6552 patsiendi radioloogilisi uuringuid, kus hinnati kõiki hambaid ja nende seisukorda.

Mikrobioloogil iseks uuringuks koguti steri i lsetes tingimustes proovid 12 hamba juurekanalist, eraldati DNA ja tuvastati bakteri liigid, kasutades järgmise põlvkonna sekvneerimist (Illumina sequensing).

Oksüdatiivse stressi (OxS) markerite määramiseks kasu-tati 86 patsiendi sülge ja juurekanali sisaldust. Hinnatavad markerid olid müeloperoksidaas, isoprostaan-8, oksüdatiivse stressi indeks.

TULEMUSED. Nii apikaalset periodontiiti kui ka juure-ravi saanud hambaid tuvastati üle pooltel uuritavatest ning haigusel leiti tugev seos eelnevate hambahaiguste ja varem tehtud hambaravi kvaliteediga.

Mikroobikooslused olid indiviiditi erinevad ja mitme-kesised, kuid domineerisid anaeroobsed bakterid. Proovides avastati keskmiselt 6,5 hõimkonda mikroobe. Avastati mitmeid raskesti kultiveeritavaid ja seni juurekanalitest avastamata mikroobiliike.

OxS esines ni i kõikide uuritud juurerav i vajavate hammaste juurekanalis kui ka kogu organismis. Tervetel inimestel seevastu olid OxS-i tasemed madalad. Märkimis-väärseks osutus OxS-i seos hambavalu ja hamba juuretipu ümbruse luu hävinguga.

JÄRELDUSED. APd põhjustavad väga paljud mikroobid, samal ajal on OxS-il selle juures tähtis mehhanism. AP on keeruline ja raskesti ravitav põletikuline haigus, mida peaks vältima läbi hambahaiguste ennetuse ja kvaliteetse hambaravi. Et vältida OxS-i võimalikku süsteemset mõju organismile, tuleks AP esinemise korral see efektiivselt ravida. Raviprotsess tuleks suunata kõikide juurekanalis resideeruvate mikroobide vastu. Ravi tuleks lõpetada krooniosa korrektse restauratsiooniga.

P39. Evaluation of 3D printability of polyethylene oxide using a lattice area method

Laura Viidik1, 2, Dagmar Seera2, Osmo Antikainen3, Karin Kogermann2, Jyrki Heinämäki2, Ivo Laidmäe2 – 1 PhD student, University of Tartu, Estonia, 2 Institute of Pharmacy, University of Tartu, Estonia, 3 Division of Pharmaceutical Chemistry and Technology, University of Helsinki, Finland

BACKGROUND. Three-dimensional (3D) printing is a technique for the layer-by-layer creation of pre-designed 3D structure of any shape. This method also allows the usage of gels for 3D-printing (1). Studying the printability of materials is important because the quality of the final product is determined by the accuracy and precision of the printing process.

AIM. The aim of this study was to evaluate the applica-bility of polyethylene oxide (PEO) in the extrusion-based 3D printing for fabricating special platforms ( lattices) intended for drug delivery systems (DDS).

MATERIALS AND METHODS. Aqueous gels of PEO (Mw approx. 900,000; Sigma-Aldrich, USA) in concentrations 10%; 15% and 20% (w/v) were directly printed using an extrusion-based 3D-printing system (System 30M, Hyrel 3D, USA). The evaluation was based on the assessment of the 3D printability of PEO gels and the final geometry and topog-raphy of the printed lattices by lattice area measurements. The area was automatically calculated from a black-and-white image based on a threshold value. This experimental value was then compared with the theoretical area value of a designed lattice. The impact of PEO concentration, printing head speed and printing plate temperature was investigated at three different levels using a full factorial experimental design.

RESULTS. PEO was 3D printable on all studied process̀ parameters. Heating of the printing plate allowed the gel to dry faster, resulting in more precise printing outcome. With the non-heated plates, the gel formed dumbbell-shaped grid instead of straight lines. Higher concentration and more viscous PEO gels formed the best structured lattices.

CONCLUSIONS. The lattice area method is well applicable for the evaluation of 3D printability of PEO. The extrusion-based 3D printing of PEO is dependent on a printing head speed and printing plate temperature. By optimizing the present process̀ parameters, PEO is applicable as a potential carrier material for printing advanced DDSs.

ACKNOWLEDGEMENT S

This project is financed from PUT1088 and IUT-34-18 projects.

REFERENCES

Kirchmajer DM, Gorkin III R, in het Panhuis M. An overview of the suitability of hydro-gel-forming polymers for extrusion-based 3D-printing. J Mater Chem B 2015;3:4105.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7246

STENDIETTEK ANDED

STENDIET TEK ANDED: ÜLIÕPIL ASED

P40. Vermimishäirete esinemissageduse retrospektiivne uuring Eestis: uuendatud tulemused

Maria Yakoreva1, 2, 3, Tiina Kahre2, 3, Eve Õiglane-Shlik4, Mari-Anne Vals1, 2, 3, 4, Pille Mee5, Katrin Õunap2, 3 – 1 doktorant, 2 TÜ Kliinikumi ühendlabori kliinilise geneetika keskus, 3 TÜ kliinilise meditsiini instituudi kliinilise geneetika keskus, 4 TÜ Kliinikumi lastekliinik, 5 TÜ Kliinikumi ühendlabor

TAUST. Vermimishäired (ingl imprinting disorders) on grupp harva esinevaid pärilikke haigusi, mis mõjutavad peamiselt kasvu, arengut ja metabolismi. Nende haiguste kliinilise ja geneetilise suure variaabluse tõttu ei ole vermimishäirete täpne esinemissagedus maailmas praegu teada.

EESMÄRK. Selgitada sagedasemate vermimishäirete esinemissagedust Eestis ning võrrelda seda kirjanduses olevate andmetega.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringu käigus on tehtud Eestis varem molekulaarselt ja kliiniliselt diagnoositud vermimishäirete haigusjuhtude retrospektiivne analüüs. Prospektiivse uuringu käigus tegime molekulaarse analüüsi ka vermimishäire kliinilise kahtlusega isikutele. Andmed on võetud TÜK ühendlabori kliinilise geneetika keskuse molekulaarse labori andmebaasist ja TÜK haiguslugude arhiivist.

TULEMUSED. Kokku on ajavahemikul 1998–2018 vermi-mishäire diagnoositud 87 patsiendil. Neist 31%-l (27) on diagnoositud Praderi-Willi sündroom (PWS), 17%-l (15) Angelmani sündroom (AS), 17%-l (15) Silveri-Russelli sünd-room (SRS), 14%-l (12) Beckwithi-Wiedemanni sündroom (BWS), 11,5%-l (10) pseudo- ja pseudopseudohüpoparatü-reoidism (PHP-PPHP), 4,5%-l (4) tsentraalne enneaegne puberteet (CPP), 2%-l (2) Temple’i sündroom (TS14), 1%-l (1) transitoorne neonataalne diabeet (TNDM) ja 1%-l (1) müokloonus-düstoonia sündroom. Ühtegi Kagami-Ogata sündroomi või emapoolse 20. kromosoomi uniparentaalse disoomiaga patsienti ei ole leitud.

Harva esinevate vermimishäirete osakaal on oluliselt kasvanud viimase mitme aasta jooksul tänu paranenud diag-nostikavõimalustele ning arstide suurenenud teadlikkusele. Ajavahemikul 2004–2016 oli PWSi esinemissagedus Eestis 1 / 13 599 elussünni kohta (1 / 10 000 – 25 000 maailmas), ASi esinemissagedus 1 / 27 198 (1 / 12 000 – 20 000), BWSi esinemissagedus 1 / 21 154 (hinnanguliselt l igikaudu 1 / 15 000), SRSi esinemissagedus 1 / 15 866 (1 / 75 000 – 100 000) ja PHP-PPHP esinemissagedus 1 / 27 198. Kokkuvõt-valt on vermimishäirete levimus Eestis praegu 5,2 / 100 000.

JÄRELDUSED. PWSi esinemissagedus vastab oodata-vale. ASi ja BWSi esinemissagedus on 1,5–2 korda väiksem võrreldes PWSi sagedusega. SRSi esinemissagedus maailmas võib olla eeldatavast vähemalt 4 korda suurem. Varem GNAS geeniga seotud vermimishäirete (PHP-PPHP) esinemissage-dust uuritud ei ole ja meie andmete alusel on tegu samuti suhteliselt sagedaste vermimishäiretega.

P41. Temporomandibulaarsed häired: kliinilised nähud ning piirangud igapäevaelule noortel ja vanemaealistel täiskasvanutel

Anu Fedortšuk1, 2, Maali Tamm1, 2, Nguyen Minh Son2, Ülle Voog-Oras2 – 1 hambaarstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ hambaarstiteaduse instituut

TAUST. Temporomandibulaarsete häirete ( TMH) al la kuuluvad lihas-skeletaalsed häired, mis on seotud masti-katoorse süsteemiga. TMH etioloogia on mitmeteguriline, hõlmates parafunktsionaalseid harjumusi, bruksismi, valet kehahoiakut, hambumushäireid, lihaste hüperaktiivsust, traumasid, artrogeenseid tegureid, ülekoormust. On leitud, et erinevates vanuserühmades esineb TMH nähte erineva sagedusega, seega võib vanus olla TMH teket mõjutav tegur.

EESMÄRK. Hinnata ja võrrelda TMH nähtude esinemist kaebusteta noortel täiskasvanutel võrrelduna vanemaealiste täiskasvanutega.

MEETODID. Uuringus osales 20 noort keskmise vanusega 23,2 ± 1,2 aastat ning 20 vanemaealist naissoost vabataht-likku keskmise vanusega 65,6 ± 0,9 aastat. TMH kliiniline hindamine hõlmas alalõua liikuvuse hindamist suu maksi-maalsel avamisel ning latero-, pro- ja retrusioonidel, alalõua piirliikumistel valu intensiivsuse hindamist, temporoman-dibulaarliigese helide hindamist maksimaalsel suu avamisel, valu esinemise hindamist temporomandibulaarliigese ning mälumislihaste palpeerimisel ja igapäevategevuste ehk ADL-tegevuste küsimustiku täitmist.

TULEMUSED. Suu maksimaalne avamine ja laterotru-sioon paremale olid vanemas rühmas väiksema ulatusega võrrelduna noorematega (vastavalt p = 0,002 ja p = 0,008). Valu esines alalõua protrusioonil rohkem nooremas rühmas (25%, p = 0,024). Noortel täiskasvanutel esines oluliselt sagedamini alalõua deviatsiooni võrreldes vanemate täis-kasvanutega (p < 0,001). TMLi helide esinemisel nooremate ja vanemate rühmas ei olnud erinevusi. Noorema rühma hulgas oli sagedasem valu esinemine parema m. temporalis’e, vasaku m. masseter ’i ning mõlema poole m. pterygoideus lateralis’e palpatsioonil. Vanemas rühmas mõjutas TMH suhtlemist, und ja söömise kvaliteeti märkimisväärselt rohkem võrreldes noorema grupiga.

JÄRELDUSED. Noortel võrreldes vanemaealiste täiskas-vanutega esines TMLi ja mälumislihaste haaratust erineval tasemel. Noortel esines enam valu, samas kui vanematel oli suu avamise ulatus enam piiratud. Samuti esines noorematel suu avamisel sagedamini deviatsiooni. Piirangud igapäevaelu tegemistes väljendusid enam vanemaealistel täiskasvanutel.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 47

STENDIETTEK ANDED

P42. Funktsionaalse võimekuse skoori muutused põlveliigese osteoartroosiga keskealistel naisuuritavatel 3 aasta jooksul

Kelli Järvemägi1, 2, Ann Tamm3, Jelena Sokk2 – 1 füsioteraapia üliõpilane, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 3 TÜ Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinik

TAUST. Põlveliigese osteoartroos (POA) on heterogeenne haigus, mil lel on mitmeid alatüüpe, ning taastusrav i seisukohalt on oluline leida madalama funktsionaalse võimekuse tasemega patsiendid, et neile saaks rakendada sobivat varajast taastusravi.

EESMÄRK. Välja selgitada uuringu autorite väljatöötatud funktsionaalse võimekuse skoori muutusi POAga keskealistel naistel 3 aasta jooksul ning rühmitada uuritavad saadud tulemuste põhjal.

MATERJAL JA MEETODID. Uuritavateks olid 127 POAga naist (keskmine vanus 47,4 ± 6,0 SD), kellel hinnati kehalist võimekust alghindamisel ja 3 aasta möödudes. Hindamiseks kasutati funktsionaalseid teste: 30 m kõnnitest, 300 m kõnnitest, tõusmine reguleeritava kõrgusega toolilt, üles astumine reguleeritava kõrgusega astmest (kummagi jalaga). Seejärel jagati uuritavad 5 testi tulemuste põhjal (kasutatud testinormidest lähtudes) kolme funktsionaalset võimekust väljendavasse rühma: kõrgema funktsionaalse võimekusega rühm (KÕ-rühm), keskmise funktsionaalse võimekusega rühm (K-rühm), madalama funktsionaalse võimekusega rühm (M-rühm). Rühmitamiseks määrati igale testile skoor 1–3 ning arvutati testideülene skoor, kus suurem skoor näitas paremaid testitulemusi (võimalik skoor 5–15). Analüüsi kaasati uuritavad, kellel olid kõigi testide kohta tulemus.

TULEMUSED. A lgh indamisel ol i suur im K-rühm (n = 66) ning väiksemad KÕ-rühm (n = 35) ja M-rühm (n = 19). Järelhindamisel oli vähenenud K-rühm (n = 52) ning suurenenud KÕ- (n = 37) ja M-rühm (n = 31) (p > 0,05). KÕ-rühma testide üldskoor vähenes (p < 0,001), K-rühmal olulisi muutusi ei esinenud (p > 0,05) ning M-rühmal testide üldskoor kasvas (p < 0,05).

JÄRELDUSED. Funktsionaalse võimekuse skoor võimaldab uuritavaid rühmitada funktsionaalsete testide tulemuste põhjal. 3 aasta jooksul kõrgema kehalise võimekuse tase-mega uuritavatel võimekus vähenes, keskmise võimekusega uuritavatel muutused puudusid ning madala võimekusega uuritavatel toimus võimekuse teatav tõus. Funktsionaalse võimekuse skoori edasi uurides ja kasutades oleks tulevikus võimalik planeerida tõhusamat taastusravi.

P43. Ämmaemandate hinnang Perttu (2004) lähisuhtevägivalla skriinimise küsimustiku kasutatavusele rasedate puhul – kvalitatiivne uurimus Tartu Ülikooli Kliinikumis

Laura Kalja1, 2, Merle Seera3, Janne Pühvel3 – 1 õendusteaduse üliõpilane, 2 TÜ Kliinikum, 3 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õendusteaduse õppetool

TAUST. Lähisuhtevägivald algab või intensiivistub sageli just raseduse ajal ning tõstab mitmete rasedustüsistuste tekkeriski. Kirjanduse põhjal ei ole võimalik kindlaks teha parimat lähisuhtevägivalla skriinimise vahendit rasedatel kasutamiseks. Ämmaemandad on varem hinnanud oma praktikas kasutatavaks Perttu lähisuhtevägivalla skriini-mise küsimustiku, kuid puudub teave, kuidas hindavad ämmaemandad küsimustiku kasutatavust rasedate puhul Eesti kontekstis.

EESMÄRK. Kirjeldada ämmaemandate hinnangut Perttu (2004) lähisuhtevägivalla skriinimise küsimustiku kasuta-tavusele rasedate puhul.

MEETODID. Uurimistöö on empiiriline, kvalitatiivne ja kirjeldav. Uuritavad värvati Tartu Ülikooli Kliinikumi nais-tekliiniku naistenõuandlast ja perekeskusest. Uurimistöös osales kuus iseseisvat vastuvõttu tegevat ämmaemandat. Andmete kogumiseks kasutati fookusgrupi intervjuusid, mis viidi läbi 2017. aasta juunis. Intervjuud lindistati, trans-kribeeriti ning analüüsiti deduktiivse sisuanalüüsi teel.

TULEMUSED. Kindla kava järgi küsitlemine muudab lähisuhtevägivalla käsitlemise lihtsamaks, kuid lähisuhte-vägivalla skriinimise küsimustiku tõhusus sõltub ämma-emandate hinnangul selle täitmise tingimustest. Leiti, et täitmise ajastamise tingimusi on vaja paindlikumaks muuta. Küsitlemine ei peaks lähtuma niivõrd konkreetsest raseduse suurusest, vaid toimuma vastavalt sellele, mil rasedaga saavutatakse vajalik usalduslik suhe ning teema käsitlemiseks on piisavalt aega. Ämmaemandad peavad lähisuhtevägivalla käsitlemist raseduse ajal oluliseks, kuid kogesid küsimustiku kasutamisel probleeme, nagu küsitle-miseks privaatse hetke leidmine ja ajapuudus vastuvõtul. Ämmaemandad tunnetasid oma pädevust lähisuhtevägivalla käsitlemisel erinevalt.

JÄRELDUSED. Perttu (2004) lähisuhtevägivalla skriini-mise küsimustik on ämmaemandate hinnangul asjakohane ja kasutatav, kuid vajab enne Eesti tingimustes kasutusele võtmist kohandamist. Enesekindluse suurendamiseks ja küsimustiku kasutamisega alustamiseks oleks vaja ämma-emandatel läbida lisakoolitusi, kus käsitletakse lähisuhtevä-givalla ohvriga suhtlemist. Teema käsitlemiseks oleks vaja üht pikemat privaatkohtumist ämmaemandaga. Kirjalikult ja privaatselt täitmise võimalus aitaks skriinimisküsimus-tiku tõhusust parandada.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7248

STENDIETTEK ANDED

P44. Kehaline aktiivsus ja selle seosed sotsiaal-majanduslike teguritega 25aastaste täiskasvanute seas

Marion Kalju1, 2, Inga Villa2 – 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

TAUST. Kehaline aktiivsus on igasugune liikumine, mis hõlmab vaba ja tööajaga seotud tegevusi. WHO soovitab täiskasvanutel olla nädalas ≥ 150 min mõõdukalt ja/või ≥ 75 min tugevalt aktiivne. Neljandik ELi täiskasvanud rahvastikust ei täida WHO kehalise aktiivsuse soovitusi.

EESMÄRGID. Töös uuriti 25aastaste Eesti täiskasvanute kehalist aktiivsust ja selle seoseid sotsiaal-majanduslike tegurite, kehamassiindeksi, treeningutel osalemise ja ekraaniajaga aktseleromeetria ja küsimustiku võrdluses. Alaeesmärkideks oli hinnata, kui suur osa uuritavatest täidab WHO kehalise aktiivsuse kriteeriumi; võrrelda kehaliselt aktiivsete ja inaktiivsete sotsiaal-majanduslikke tegureid, KMId, treeningutel osalemist ja ekraaniaega ning analüüsida nende seoseid.

MATERJAL JA MEETODID. Töö põhines ELIKTU uurita-vatel, kes olid 2014. aastal 25 aasta vanused. Aktiivseteks peeti WHO kriteeriumi täitnud uuritavaid. Kehalise aktiiv-suse, sotsiaal-majanduslike tegurite, KMI, treeningutel osalemise ja ekraaniaja proportsioonide võrdlemisel kasutati hii-ruut-testi ja Fisheri täpset testi. Seoste hindamiseks koostati logistilise regressioonanalüüsi abil kohandamata ja (kõigile töös kasutatud tunnustele) kohandatud mudelid.

TULEMUSED. Aktiivsete osakaal oli aktseleromeetria põhjal 87,4% (91,6% mehi ja 84,5% naisi) ja küsimustiku põhjal 65,7% (59,5% mehi ja 70,1% naisi), osakaal erines mõõtmismeetodite võrdluses 21,7%. Nii aktseleromeetria kui ka küsimustiku andmetel oli aktiivsete seas enim linnas elavaid, kõrgharidusega, mittelapsevanemaid, ala- või normaalkaaluga, treeningutel osalevaid ja ≥ 3 tunnise ekraaniajaga inimesi; meeste seas enim kõrgeimat sisse-tulekut teenivaid ja sinikraesid, naiste seas 301–700 eurot teenivaid ja valgekraesid. Aktseleromeetria andmetel oli statistiliselt oluline seos vaid kehalise aktiivsuse ja hari-duse vahel: võrreldes alg- või põhiharidusega oli šanss olla aktiivne kutse- või keskharidusega 5,37 ja kõrgharidusega 3,71 korda suurem. Küsimustiku andmetel puudusid statis-tiliselt olulised seosed ühegi uuritava teguriga.

JÄRELDUSED. Objektiivsel mõõtmisel olid enamik 25aastastest aktiivsed ning kõrgem haridustase soosis aktiivsena olemist, kuid aktseleromeetria ja küsimustik andsid oluliselt erinevad tulemused aktiivsuse levimuse mõõtmisel ja seoste analüüsil.

P45. SA Pärnu Haigla statsionaarsetes osakondades töötavate õdede tervisedenduslikud tegevused ja neid mõjutavad tegurid: kvalitatiivne uurimistöö

Ingrid Karu1, Saima Hinno2, Ere Uibu3 – 1 õendusteaduse üliõpilane, 2 Tartu Tervishoiu Kõrgkool, 3 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

TAUST. Tervisedendus on tervishoiu lahutamatu osa ning seotud kliiniliste, hariduslike, käitumuslike ja organisat-siooniliste küsimustega. Üha enam rõhutatakse teadus-k ir janduses terv isedendusl ike tegevuste vaja l ikkust patsiendi haiglas viibimise perioodil ning õed, kes suhtlevad patsientidega kõige vahetumalt, saavad patsiente haiguste ägenemise vältimisel ja terviseteadlikkuse parandamisel edukalt nõustada. Samas on teave haiglakeskkonnas tööta-vate õdede tervisedenduslikust tegevusest Eestis puudulik.

EESMÄRK. Kirjeldada Pärnu Haigla statsionaarsetes osakondades töötavate õdede tervisedenduslikku tegevust õdede ja õendusjuhtide kogemusele toetudes ning selgitada välja tegurid, mis õdede tervisedenduslikku tööd mõjutavad.

MATERJAL JA MEETODID. Uuriti 22 statsionaarses osakonnas täiskohaga töötavat õde ja õendusjuhti. Andmed koguti veebruarist kuni augustini 2017 poolstruktureeritud individuaalintervjuudega. Andmed analüüsiti induktiivse sisuanalüüsi meetodil.

TULEMUSED. Uurimistöö tulemusena selgus, et õed on teadlikud tervisedendusliku tegevuse vajalikkusest statsionaarses osakonnas, kuid arusaam tegevusest ei ole ühesugune. Õed ja õendusjuhid nimetasid tervisedendus-likuks tööks eelkõige tegevusi, mis patsiendi toimetulekut parandavad ning õendusjuhtide arvates on statsionaarses osakonnas terv isedenduse aluseks õe vahetu kontakt patsiendi ja patsiendi lähedastega ning patsiendi vaja-dustele vastavate teenuste loomine. Tervisedenduslikku tööd haiglas mõjutavad tegevust toetavate infomaterja-lide kättesaadavus, personali teadmiste täiendamine ja töökorraldus. Õendusjuhid peavad oluliseks ka õdede endi terviseteadlikkuse tõstmist.

JÄRELDUSED. Uurimistöö tulemustele tuginedes võib järeldada, et õed on teadlikud tervisedendusliku tegevuse vajalikkusest ning püüavad tervisedenduslikke tegevusi oma igapäevatöösse lõimida. Õed peavad oluliseks patsien-tidele nii teoreetiliste teadmiste kui ka praktiliste oskuste õpetamist ning nende igakülgset teavitamist, et hõlbustada patsientide iseseisvat toimetulekut kodus ning tagada teenuste järjepidevus ka siis, kui patsient taas abi ja toetust vajab. Uurimistulemustele tuginedes saab parendada õdede tervisedenduslikku tööd Pärnu haiglas ning seeläbi saavu-tada patsientide parem terviseteadlikkus ja toimetulek.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 49

STENDIETTEK ANDED

P46. Parkinsoni tõvega uuritavate kehaline aktiivsus: erinevused subjektiivses ja objektiivses hinnangus

Andra Lääts1, 2, Evelin Lätt2, Kadri Medijainen2 – 1 füsioteraapia üliõpilane, 2 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut

TAUST. Parkinsoni tõbi (PD) on sageduselt teine progres-siivne neurodegeneratiivne haigus Alzheimeri tõve kõrval ja haiguse levimus suureneb koos eaga (1). PDga isikutel on suur tõenäosus, et nende kehaline aktiivsus väheneb motoorsete, kognitiivsete ja emotsionaalsete sümptomite tõttu (2). Senise teaduskirjanduse puhul on jäänud ebasel-geks, kuivõrd sarnane on PDga uuritavate subjektiivne hinnang oma kehalisele aktiivsusele võrreldes objektiivselt tuvastatud kehalise aktiivsuse tasemega.

EESMÄRK. Välja selgitada PDga isikute kehalise aktiiv-suse tase ja analüüsida, kas nende subjektiivselt ning objek-tiivselt hinnatud kehalises aktiivsuses esineb erinevusi.

MATERJAL JA MEETODID. Uurimustöö valimi moodus-tasid 16 PDga isikut (keskmine vanus 72,8 ± 8,1 aastat). Uuritavate kehalist aktiivsust hinnati subjektiivselt küsimus-tikuga International Physical Activity Questionnaire (IPAQ). Lisaks küsiti uuritavatelt, kas nad peavad end ise kehaliselt aktiivseks (sai vastata „jah“ või „ei“). Kehalist aktiivsust hinnati objektiivselt ActiGraph-i aktseleromeetriga.

TULEMUSED. 16 uuritavast 9 (56%) hindasid end keha-liselt aktiivseks ja 7 (44%) mitteaktiivseks. Kõik uuritavad, kes hindasid end kehaliselt aktiivseks, olid seda ka IPAQ koguskoori järgi. Uuringus osalenud PDga isikud veetsid oma päevast keskmiselt 69,7% kehaliselt mitteaktiivselt ja 27,4% kerge intensiivsusega tegevusi sooritades. Samas veedeti 2,4% mõõduka ja 0,5% tugeva intensiivsusega tege-vusi sooritades. Võrreldes subjektiivse kehalise aktiivsuse hinnangut objektiivselt tuvastatud kehalise aktiivsuse tasemega, selgus, et uuritavatel oli tegelikkuses oluli-selt kõrgem keskmine päevane kerge kehaline aktiivsus (p = 0,000) ja mitteaktiivsus (p = 0,001), kuid madalam mõõdukas (p = 0,007) ning mõõdukas kuni tugev (p = 0,010) kehaline aktiivsus.

JÄRELDUSED. PDga isikute objektiivne ja subjektiivne hinnang kehalisele aktiivsusele ei ole kooskõlas, sealjuures hindavad isikud kehaliselt mitteaktiivset aega ja kerget kehalist aktiivsust madalamaks, seevastu mõõdukat ja mõõdukat kuni tugevat kehalist aktiivsust kõrgemaks, kui objektiivse hinnanguga tuvastati. PD-patsiendid on kesk-miselt 2/3 päevast inaktiivsed ja tugeva kehalise aktiivsuse osakaal päevas on neil minimaalne.

KIRJANDUS

1. Elbaz A, Carcaillon L, Kab S, Moisan F. Epidemiology of Parkinson’s disease. Revue neurologique 2016;172:14–26.

2. Mantri S, Fullard ME, Duda JE, Morley JF. Physical activity in early Parkinson disease. J Parkinsons Dis 2018;8:107–11.

P47. Eesti tervishoiukõrgkoolide III–IV kursuse õendusüliõpilaste kogemused seoses ravimite manustamisega kliinilisel õppepraktikal

Agnes Mikk1, Ireen Bruus2, Ere Uibu3 – 1 õendusteaduse üliõpilane, 2 Tartu Tervishoiu Kõrgkool, 3 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

TAUST. Õendusül iõpi laste kogemusi seoses rav imite manustamisega on maailmas vähe uuritud, kuid on teada, et üliõpilased kogevad kliinilisel õppepraktikal ravimeid manustades mitmeid raskusi. Selleks et ravimitega manus-tamise õpetamist ja juhendamist kliinilisel õppepraktikal tõhustada, on vaja asjakohast ja vahetut infot, kuid Eestis puudub empiiriline teave selle kohta, mida üliõpilased õppepraktikal tegelikult kogevad.

EESMÄRK. Kirjeldada Eesti terv ishoiukõrgkoolide III–IV kursuse õendusüliõpilaste kogemusi seoses ravimite manustamisega kliinilisel õppepraktikal.

MATERJAL JA MEETODID. Uuriti 27 Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli III ja IV kursuse õendusüliõpilast. Andmete kogumise meetoditena kasutati fookusgrupi ja individuaalseid intervjuusid, mis viidi läbi eelnevalt ettevalmistatud küsitluskava abil.

TULEMUSED. Üliõpilased rõhutasid, et ravimite manus-tamine kliinilisel õppepraktikal tähendab neile eelkõige ravimohutuse tagamist, tegevuste korrektset sooritamist ja eelteadmisi manustatavatest ravimitest. Positiivsena kirjeldati patsientide vastutulelikkust, planeeritud tege-vustes õnnestumist ja töötamist ravimvormiga, mida oli huvitav või mugav kasutada. Üliõpilased kirjeldasid nii head ja toetavat juhendamist kui ka probleemseid olukordi nagu juhendaja puudulikku toetust, soovimatust üliõpilast juhendada ning juhendamise ebapädevust. Muret tekitas üliõpilastele uute ja tundmatute olukordade ning ravimitega toimetulek ja osakonnaspetsiifikaga harjumine. Mitmed üliõpilased kirjeldasid enesevigastamist ning potentsiaalsete ja tegelike ravimvigade tegemist. Lisaks tunnistati oma oskamatust ravimite manustamisega seotud probleemidega iseseisvalt toime tulla. Üliõpilased rõhutasid, et kliinilise praktika õnnestumiseks on vajalik põhjalikum teoreetiline ettevalmistus ning parem kooskõla tervishoiukõrgkoolides õpetatavate ning kliinilise õppepraktika keskkonnas vaja-like oskuste vahel.

JÄRELDUSED. Kliiniline õppepraktika aitab õendusüli-õpilastel mõista ravimite manustamisega seotud vastutust. Samas ei arvestata alati tervishoiukõrgkoolis omandatud teadmistega ega pakuta juhendamist, mis toetaks tund-matute olukordadega toimetulekut.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7250

STENDIETTEK ANDED

P48. Õendusdiagnooside, -sekkumiste ja -tulemuste dokumenteerimise kvaliteet Põhja-Eesti Regionaalhaigla õendusdokumentatsioonis

Kersti Naelapää1, 2, Kristi Rannus2, 3, Merle Seera4 – 1 õendusteaduse üliõpilane, 2 Põhja-Eesti Regionaalhaigla, 3 Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, 4 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

TAUST. Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) arendab õendus-dokumentatsiooni (ÕD) elektroonilist keskkonda, kasutades selleks standarditud õenduskeelt NNN (NANDA, NOC – Nursing Outcomes Classification, NIC – Nursing Interventions Classification). Esmalt viidi läbi ÕD kvaliteedi vaatlus, et otsustada vajalike muutuste üle ÕD sisus ja vormis ning teha kindlaks õenduspersonali koolitusvajadus.

EESMÄRK. Kirjeldada PERHi ÕDs õendusdiagnooside, -sekkumiste ja -tulemuste dokumenteerimise kvaliteeti.

MATERJAL JA MEETODID. Empiiriline retrospektiivne läbilõikeline kvantitatiivne ja kirjeldav uuring. 150 ÕD struktureeritud vaatlus Q-DIO protokolli alusel 20.06.2017–18.08.2017. Kirjeldav ja analüüsiv statistika programmis MS Excel 2016.

TULEMUSED JA JÄRELDUSED. Õendusdiagnooside, -sekkumiste ja -tulemuste dokumenteerimise kvaliteet PERHi ÕDs oli halb, sest ei andnud kvaliteetset ülevaadet kogu õendusprotsessist tervikuna. Patsiendi tervisesei-sundi hindamine oli osaliselt dokumenteeritud, sõltudes õendusanamneesi vormist. Õendusdiagnoosid ise ja nende seotus õendussekkumiste ja -tulemustega olid dokumentat-siooniti kirja pandud väga ebaühtlase kvaliteediga. Kõige rohkem kvaliteetseid dokumenteeringuid oli õendussek-kumiste kirjeldamisel. Õendussekkumiste efektiivsus oli enamasti puudulikult dokumenteeritud. Õendustulemused olid pooltes ÕDdes vähemalt osaliselt NOCi järgi mõõdeta-valt dokumenteeritud, õendustulemuste kvaliteedi kohta olid sissekanded väga erineva kvaliteediga.

Tulemustest lähtudes tuleks muuta õendusanamneesi, võttes aluseks Gordoni skeemi terviseseisundi funktsio-naalse hindamise kohta, ning täiendada õendusloo täitmise juhendeid NNNi kasutamise varal. Arendada dokumentatsioo-nialast koolitust: 1) standarditud õenduskeele koolitustel keskenduda õendusjuhtidele; 2) õpetada õdesid regulaar-selt kasutama protsessipõhist ja analüütilist mõtlemist õendusabis; 3) pöörata enam tähelepanu õdede oskuse ja harjumuse kujundamisele, määratleda oodatud ja saavutatud õendustulemusi ning kaasata patsienti otsustamisprotsessi. Planeeritud arendustöö tõhususe hindamiseks teha uus vaatlus samas uurimiskeskkonnas.

P49. PSA tiheduse diagnostiline väärtus eesnäärmebiopsia tulemuse ennustamisel

Maris Niibek1, 2, Andres Kotsar1, 2, Mihhail Žarkovski1, 2, Pille-Riin Värk1, 2, Margus Punab1, 3 – 1 arstiteaduse üliõpilane, 2 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik, 3 TÜ Kliinikumi meestekliinik

TAUST. Eesnäärmevähi skriining, mis rajaneb prostata-spetsiifilise antigeeni (PSA) määramisel, on tänapäeval küllaltki vastuoluline, kuna juhib sageli ebavajalike eesnäär-mebiopsiate ning kliiniliselt mitteolulise vähi ülediagnoo-simiseni. PSA tihedus (PSAD – PSA density) võtab arvesse nii seerumi PSA väärtuse kui ka transrektaalsel ultrahelil (TRUS – transrectal ultrasound) mõõdetud eesnäärmemahu. PSAD võib olla kasulik marker maliigse leiu ennustajana eesnäärmebiopsial, eriti Eestis, kus magnetresonantsto-mograafia (MRI – Magnetic Resonance Imaging) ja ultraheli ühendmeetod ehk fusioonbiopsia (MRI Ultrasound Fusion Guided Biopsy) pole veel laialdaselt kasutusel.

EESMÄRK. Hinnata PSAD potentsiaa l i ennustada eesnäärmebiopsial maliigset leidu.

MATERJAL JA MEETODID. Retrospektiivselt hinnati andmebaasi 27 316 PSA väärtusega, mis olid mõõdetud 2013.–2016. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumi uroloogia ja neerusiirdamise osakonnas ning meestekliinikus. Analüü-siti 4948 PSA väärtust, mis olid väljaspool ealist referentsi. Arvutati PSAD: seerumi PSA väärtus (ng/ml) jagati TRUSil mõõdetud eesnäärmemahuga (ml). Kasutades ROC-kõveraid (Receiver Operating Characteristic), hinnati PSAD ennustus-jõudu Gleasoni skoori ≥ 6 detekteerimisel.

TULEMUSED. 4948 PSA väärtust olid vahemikus 2 ng/ml kuni 2532 ng/ml, nendest 11%-l (550) oli tehtud eesnäär-mebiopsia, millest 63%-l (376) esines kliiniliselt oluline leid. PSA mediaanväärtus oli 7,1 ng/ml, mediaan-PSAD oli 0,158 ng/ml2. Suurimad kõvera alused pindalad (AUC – Area Under the Curve) olid vanuserühmas ≥ 60 eluaasta, vasta-valt 63,8% seerumi PSA-l ja 79% PSAD-l. Keskmine PSAD väärtus oli oluliselt suurem patsientidel, kellel diagnoositi kliiniliselt oluline vähk võrreldes nendega, kellel maliigset leidu ei olnud.

JÄRELDUSED. PSAD on üheks markeriks, mis aitaks otsustada biopsia vajaduse üle ning seeläbi vältida kliinili-selt ebaolulise vähi ülediagnoosimist.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 51

STENDIETTEK ANDED

P50. Lastevanemate arusaamad koolitervishoiuteenusest ja ootused koostööle kooliõega – kvalitatiivne sisuanalüüs

Helina Pedak1, Tiina Tõemets2, Merle Seera3 – 1 õendusteaduse üliõpilane, 2 SA Saagu Valgus, 3 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

TAUST. Ühe tähtsaima väärtusena patsiendi- ja perekeskse tervishoiu arengu edendamisel on tervishoiuvaldkonnas tegutsevate spetsialistide poolne pere kaasamine, seejuures arvestades pere vajadusi, tõekspidamisi ja eelistusi. Lapse tervise toetamisel ja edendamisel on esmatähtis koostöö vanematega, sest lapse tervist ja heaolu ei saa vaadelda lahus tema perekonnast ja kodust.

EESMÄRK. Kirjeldada lastevanemate arusaamu kooliter-vishoiuteenusest ja nende ootusi koostöö suhtes kooliõega.

MATERJAL JA MEETODID. Uurimistöö viidi läbi Mandri-Eesti tavaõppega põhikoolides, kus uuritavateks ol id hoolekogudesse kuuluvad lapsevanemad. Uurimistöös osales 12 lapsevanemat. Andmeid koguti ajavahemikul 01.02.–31.08.2017. Andmete kogumise meetodina kasutati poolstruktureeritud intervjuud, mis lindistati ja kirju-tati sõna-sõnalt ümber ning mille transkribeeringutest moodustus uurimistöö andmestik. Andmeid koguti kuni andmebaasi kül lastumiseni . Inter v juudega kogutud andmestiku analüüsimiseks kasutati induktiivse sisuana-lüüsi meetodit.

TULEMUSED. Tulemustest selgus, et lastevanemad ei tunne koolitervishoiuteenuse olemust ega ole teadlikud kooliõe tööst. Sellest lähtuvalt ei teata, milliste küsimuste või probleemidega kooliõe poole pöörduda. Lastevanemate ja kooliõdede peamiseks kokkupuutepunktiks on kooliõe pöördumine vanemate poole, et teavitada neid lapse tervi-seprobleemidest. Lastevanemad ootavad igal õppeaastal koolitervishoiuteenust ja kooliõe tööd tutvustavat infot. Peamiseks ootuseks oli kooliõepoolne vanemate kaasamine nende laste tervisekontrollidesse alates koolitee alusta-misest, sest see loob edaspidiseks head väljavaated lapse tervise ja arengu igakülgseks toetamiseks.

JÄRELDUSED. Koolitervishoiuteenuse olemasolu on ebaühtlane, kättesaadavus koolipäeva jooksul piiratud, samuti on lastevanemate teadlikkus kooliõe tööst vähene ja kooliõe töö tuntavus nõrk. Lastevanemate ja kooliõdede peamiseks kokkupuutepunktiks on kooliõe pöördumine vanemate poole, et teavitada neid lapse terviseprobleemidest. Sellest saab järeldada, et koostöö on probleemipõhine, kuid puudub süsteemne ja vastastikune koostöö. Lastevanemad ootavad kooliõelt igal õppeaastal koolitervishoiuteenust ja kooliõe tööd tutvustavat infot.

P51. Polümeerikatted nanofibrillaarse tselluloosiga: omadused ja iseloomustamine

Karoliine Puusalu1, 2, Jyrki Heinämäki2, Karin Kogermann2, Urve Paaver2 – 1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 TÜ farmaatsia instituut

TAUST. Uute ohutute abiainete kasutuselevõtt on farmaat-siatööstusele tänapäevaste rav imkandursüsteemide arendamisel väga oluline. Viimastel aastatel on hoogsalt uuritud nanofibrillaarset tselluloosi (NFC), mida saadakse tselluloosi mikrofiibrite disintegreerimisel nanofiibriteks. Saadud materjali on uuritud nii vees raskesti lahustuvate raviainete lahustuvuse parandamiseks kui ka neist modifit-seeritud vabanemisega ravimpreparaatide väljatöötamiseks (1). Heaks kandidaadiks haavakatetes kasutamiseks sobib NFC oma suure eripinna, mehaanilise tugevuse ning väga hea veeimamisvõime tõttu (2, 3).

EESMÄRK. Selgitada välja erinevate polümeerikatete veeimamisvõime ja mehaanilise tugevuse muutused erine-vate kontsentratsioonide NFCsse lisamisel.

MATERJAL JA MEETODID. Materjalina kasutati NFC (UPM Biofibrils, 2,7% vesidispersioon), polüetüleenoksiidi (PEO) (Sigma-Aldrich, USA) ja polüvinüülalkoholi (PVA) (Sigma-Aldrich, USA) erineva kontsentratsiooniga segude lahust puhastatud vees, millest valmistati polümeerikatted teflonvormi valamise teel (igaüks ligikaudu 10 g) ning järg-neval kuivatamisel 37 °C juures kuivatuskapis. Saadud katete omadusi uuriti, kasutades skaneerivat elektronmikroskoopi (SEM, Zeiss EVO® 15 MA, Saksamaa), optilist mikroskoopi (CETI MagtexT), tekstuurianalüsaatorit CT3 10K (Ametek Brookfield, USA), veesidumisvõimet määrati kaalumeetodil, paksust mõõdeti digitaalse nihiku (IRONSID) abil.

TULEMUSED. Saadud katted olid erineva struktuuri ja läbipaistvusega. NFC lisandi suurenedes (0,27%-lt 0,54%-ni) muutusid katted vähem läbipaistvaks ega tõmbunud vormis kokku nagu puhtast polümeerist katted. NFC lisandiga polümeerikatted olid paksemad, erikaalult kergemad ning mehaaniliselt survele vähem vastupidavad kui puhaste polümeeride katted. Veeimamisvõime muutus sõltuvalt kasutatud polümeerist ja NFC hulgast.

JÄRELDUSED. CNF on kasutatav polümeerikatete koos-tises katete omaduste muutmiseks.

TÄ NUAVA LDUS

Projektid IUT34-18, PUT1088.

KIRJANDUS

1. Löbmann K, Svagan A. Cellulose nanofibers as excipient for the delivery of poorly soluble drugs. Int J Pharm 2017;533:285–97.

2. Sun F, Nordli HR, Pukstad B, Gamstedt EK, Chinga-Carrasco G. Mechanical characteristics of nanocellulose-PEG bionanocomposite wound dressings in wet conditions. J Mechanical Behavior Biomed Mat 2017;69:377–84.

3. Kolakovic R, Peltonen L, Laukkanen A, Hirvonen J, Laaksonen T. Nanofibrillar cellulose films for controlled drug delivery. Eur J Pharm Biopharm 2012;82:308–15.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7252

STENDIETTEK ANDED

P52. Sulami elektrospinnimine – uus lahendus vanale probleemile

Ailen Ringe1, 2, Kristian Semjonov2, Andres Lust2, Karin Kogermann2, Ivo Laidmäe2, Jyrki Heinämäki2 –1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 TÜ farmaatsia instituut

TAUST. Suur osa väljatöötatud raviainetest on halva vesi-lahustuvusega ja neil esineb seetõttu organismis imendu-misega probleeme. Uudseks arengusuunaks farmaatsias on ainete sulami elektrospinnimise teel fiibrite tootmine, mis pakub võimaluse parandada raviainete vabanemist ravim-vormist ja raviaine biosaadavust organismis (1).

EESMÄRK. Uurida sulami elektrospinnimisel kasutatava veega eeltöötluse toimet protsessiparameetritele ning iseloo-mustada valmistatud fiibreid, uurides nende morfoloogiat ja raviaine füsikokeemilist stabiilsust.

MATERJAL JA MEETODID. Mudelraviainena kasutati indometatsiini (IND) ja abiainena Soluplus®-i (SOL). Fiiber saadi eeltöödeldud tahke füüsikalise segu (raviaine: polümeer 25% : 75% hoitud kõrgniiskusel 90%) elektrospinnimisel 180 °C juures, rakendades pinget 5–10 kV ja kogudes kapil-laarist 5 cm kaugusel ning 25° nurga all olevale kollektorile. Fiibreid analüüsiti SEMi, TGA, XRPD, NMRi ja HPLCga.

TULEMUSED. Fiibrite pind oli ebaühtlane ja kurruline. Vee aurustumisel moodustusid kanalid, mis suurendasid fiibri eripinda ja olid soodsaks teguriks kiirema lahustumise saavutamiseks. TGA andmetel sisaldas kõrges niiskuses (eeltöödeldud) hoitud IND-SOL füüsikaline segu efektiivseks sulami elektrospinnimiseks piisavalt vett. Plastifikaatorina kasutatud vesi vähendas sulami elektrospinnimise tempe-ratuuri, hoides ära raviaine termilise lagunemise. Viimane leidis kinnitust HPLC tulemustes (23,5% raviaine sisaldus peale elektrospinnimist). XRPD analüüsi põhjal on näha, et IND esineb fiibris amorfses vormis. Tahke faasi analüüs kinnitas raviaine ja abiaine interaktsioone ning viitas faaside ühtlasele segunemisele.

JÄRELDUSED. Kasutatud vesi sulami elektrospinnimisel on potentsiaalne alternatiiv polümeersetele plastifikaato-ritele. Tulemused näitasid, et sulami elektrospinnimisel valmistatud fiibris olev IND on termiliselt stabiilne ja sel on potentsiaali kiireks vabanemiseks.

KIRJANDUS

1. Mayadeo N, Morikawa K, Naraghi M, Green MJ. Modeling of downstream heating in melt electrospinning of polymers. J Polym Sci Part B: Polym Phys 2017;55:1393–405.

P53. Printimiskiiruse ja -temperatuuri mõju polüetüleenoksiidi 3D-prinditavusele

Dagmar Seera1, 2, Laura Viidik2, Karin Kogermann2, Jyrki Heinämäki2, Ivo Laidmäe2 – 1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 TÜ farmaatsia instituut

TAUST. Ekstrusioonil põhinev kolmemõõtmeline (3D) printimine on meetod, kus pooltahke materjal surutakse läbi printeripea otsiku, et kihthaaval moodustada 3D-struk-tuur (1). Viimastel aastatel on 3D-printimine laialdasemalt kasutust leidnud ka farmaatsias uudsete ravimkandursüs-teemide arendamisel.

EESMÄRK. Hinnata protsessiparameetrite mõju PEO prinditavusele. Uuritavateks protsessiparameetriteks olid printimisplaadi temperatuur ja printeripea liikumise kiirus.

MATERJAL JA MEETODID. Uurimistöös kasutati PEO (Mw 900 000, Sigma Aldrich, USA) 20% vee baasil geeli. PEO geel 3D-prinditi ilma eelneva ristsidumiseta. 3D-printimi-seks kasutati ekstrusioonil põhinevat 3D-printerisüsteemi (System 30M, Hyrel 3D, USA). Prinditavust hinnati 2,0 x 2,0 cm mudelruudustiku abil, võrreldes eksperimentaalsete prin-ditud ruudustike pindalasid teoreetilise pindalaga.

TULEMUSED. Teoreetilise mudeliga sarnaseim ruudustik saadi printeripea otsiku liikumiskiirusel 0,5 mm/s ja prin-timisplaadi temperatuuril 50 °C. Printimisplaati kuumu-tades oli võimalik printida suurema kiirusega, kuna geel kuivab kiiremini ja seetõttu on järgmise kihi printimine võimalik lühema aja jooksul. Kuumutamata plaadi korral olid ruudustiku võred sirgjoonte asemel ümarate otstega ja laiali vajunud.

JÄRELDUSED. PEO geeli on võimalik kasutada ekstru-sioonil põhineval 3D-printimisel, kuid prinditavus sõltub printimispea liikumise kiirusest ja printimisplaadi tempe-ratuurist. Leides sobilikud parameetrid, on võimalik PEO kasutamine potentsiaalse 3D-prinditud ravimkandursüs-teemi väljatöötamises.

TÄ NUAVA LDUS

Töö on osa projektidest PUT1088 ja IUT-34-18.

KIRJANDUS

1. Kirchmajer DM, Gorkin R, in het Panhuis M. An overview of the suitability of hydrogel-forming polymers for extrusion-based 3D-printing. J Mater Chem B 2015;3:4105–17.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 53

STENDIETTEK ANDED

P54. Säärelihaste funktsionaalse seisundi hindamine müomeetria abil statiine kasutavatel patsientidel

Stella Sulaoja1, Jyrki Heinämäki2, Mati Pääsuke3, Helena Gapeyeva3, Jaan Ereline3, Maia Gavrosnki4, Georg Gavronski5, Arved Vain6, Daisy Volmer2 – 1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 TÜ farmaatsia instituut, 3 TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 4 Perearstid Pullerits & Gavronski OÜ, 5 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 6 TÜ füüsika instituut

TAUST. Hüperlipideemia farmakoteraapias kasutatavate statiinide üheks sagedasemaks ja ravijärgimust mõjuta-vaks kõrvaltoimeks on heterogeensed lihaskaebused, mille varane hindamine on oluline raskete lihaskahjustuste ennetamiseks.

EESMÄRK. Pilootuuringu eesmärk oli selgitada müomeet-rilise analüüsi võimalusi kombinatsioonis teiste meetoditega statiinraviga seotud lihaskaebuste varaseks tuvastamiseks.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales 5kuulisel perioodil 28 uuritavat (14 statiinraviga alustanud patsienti ja 14 statiine mittekasutavat kontrollrühma liiget). Uuritavatel määrati kaksik-sääremarjalihase mediaalse ja lateraalse pea toonus, elastsus ja jäikus, kasutades müomeetrit Myoton-3. Lisaks tehti kreatiinkinaasi analüüs vereseerumist, koguti patsientidelt tagasiside lihaskaebuste esinemise küsimustike abil ja leiti statiinraviga seotud müalgia kliinilise indeksi näitajad (SRMCI – statin related myalgia clinical index score).

TULEMUSED. Müomeetriliste karakteristikute puhul esinesid statiinravi patsientide ja kontrollrühma tulemuste vahel statistiliselt olulised (p < 0,05) erinevused. Statiin-ravi patsientidel kasvas kaksik-sääremarjalihase keskmine toonuse ja jäikuse näitaja statiinide kasutamisel, elastsuse näitaja oli uuringuperioodil suhteliselt suure varieeruvusega. Kreatiinkinaasi tase tõusis statiinide kasutamise esimesel neljal kuul, kuid ei saavutanud kunagi maksimaalseid lubatud näite. 14 statiinravi patsiendist kurtis 4 lihaste tundlikkust ja valulikkust, mis oli aga pigem mööduv kaebus. Probleem-seks osutus SRMCI näitajatest lähtuva müalgia hindamine, sest patsientidel oli keeruline kirjeldada vaevuse täpset asukohta ja iseloomu.

JÄRELDUSED. Võrreldes teiste meetoditega võimaldas müomeetriline analüüs saada olulist lisainfot säärelihaste funktsionaalse seisundi kohta statiine kasutavatel patsien-tidel. Meetodi edasiseks arendamiseks ja valideerimiseks tuleks uuringuid jätkata suurema ja homogeensema uurin-gurühmaga.

P55. Metaboolse sündroomi komponentide levimus ja seosed toitumisega noorukieast täiskasvanueani

Tuuli Taimur1, 2, Inga Villa2, Heti Pisarev2 – 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

TAUST. Metaboolne sündroom (MS) on kompleksne aineva-hetushäire, mis on oluliseks riskiteguriks südame-veresoon-konnahaigustesse (SVH) ja II tüüpi diabeeti haigestumisel.

EESMÄRGID. Üldeesmärk oli hinnata MSi komponentide kujunemist ning seost toitumisega noorukieast täiskasva-nueani. Alaeesmärkideks oli hinnata MSi komponentide levi-must, kirjeldada vähemalt ühe MSi komponendi esinemise seoseid toitumise ja taustateguritega ning analüüsida MSi riski olemasolu 25aastastel seoses üksikute komponentide olemasoluga 15aastasena.

MATERJAL JA MEETODID. Magistritöö põhines ELIKTU 2004. ja 2014. aasta andmetel. MSi komponentide defi-neerimisel oli aluseks IDFi definitsioon, mida kohandati abdominaalse rasvumise hindamisel, hinnates rasvumist vööümbermõõdu-pikkuse suhte abil. MSi riskina hinnati ükskõik millise ühe või enama MSi komponendi esinemist. Seoste hindamisel kasutati Fisheri täpset testi ja logistilist regressioonanalüüsi koos Bonferroni parandusega. Seosed kohandati soole ning mõlema uuringuaasta põhitoitainete tarbimisele, toiduenergiale, füüsil isele aktiivsusele ja ekraanitundidele.

TULEMUSED. MSi riskiga isikute arv suurenes 85-lt (17,6%) 155-ni (36,5%, +18,9%; p < 0,001). MSi komponentide levimus oli suurem meeste seas võrreldes naistega. Võrreldes normaalkaalulistega olid ülekaalulised ja rasvunud sage-damini MSi riskiga: 2014. aastal oli ülekaalulistest 65% ja rasvunutest 98% MSi riskiga (normaalkaalulistest 17,7%). 2004. a oli MSi riskiga osalejatest 45% ülekaalulised või rasvunud, 2014. aastaks oli see arv suurenenud 65%-ni. MSi komponentidest olid 15aastastel sagedasemad kõrge-nenud glükoositase ja vererõhk ning madal HDL-C tase ning 25aastastel suurenenud vööümbermõõdu-pikkuse suhe, madal HDL-C tase ja kõrgenenud vererõhk. Toit- ja toiduainete tarbimises olid statistiliselt olulised tulemused vaid kolesterooli ja magusatarbimise osas. Iga üksiku MSi komponendi olemasolu 2004. aastal suurendas MSi riski 2014. aastal ning MSi komponentide esinemissagedus suurenes aastatel 2004–2014 kõigi komponentide (v.a suurenenud glükoosisisaldus) osas.

JÄRELDUSED. MSi komponentide levimus suurenes 10 aastaga 18,9%, olles sagedasem ülekaaluliste ja rasvunute seas. Oluline on märgata MSi komponentide esinemist juba noorena ning läbi sekkumiste ennetada MSi kujunemist hilisemas eas.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7254

STENDIETTEK ANDED

P56. Eesti tervishoiukõrgkoolide õe ja ämmaemanda õppekavade õppejõudude arusaamad professionaalsusest ja selle arengut mõjutavatest teguritest

Mari Teugjas-Koit1, Ere Uibu2 – 1 õendusteaduse üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

TAUST. Vajadus õdede jätkusuutliku ja kvaliteetse hariduse, sealhulgas professionaalsete õendusõppejõudude järele on jätkuvalt aktuaalne nii Eestis kui ka mujal maailmas ning teaduskirjandusega tutvudes selgub, et ei Eestis ega mujal maailmas ei ole tehtud uurimistöid, mis õendusõppejõu kutse- ja erialase professionaalsuse mõistet avaksid või nähtust õppejõudude endi vaatekohast selgitaksid. Eestis puudub vajalik pädevusmudel, mis annaks sisendi õendus-õppejõudude ametikirjelduste koostamisele, võimaldaks hinnata õppejõudude pädevust ning toetaks seeläbi ka õendushariduse arengut.

EESMÄRK. Kirjeldada Eesti tervishoiukõrgkoolide õe ja ämmaemanda õppekavade õppejõudude arusaamasid professionaalsusest ja selle arengut mõjutavatest teguritest.

MATERJAL JA MEETODID. Uuritavateks oli 12 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe ja/või ämmaemanda õppekaval õpetavat õppejõudu. Andmeid koguti septembrist kuni detsembrini 2017 poolstruktu-reeritud intervjuu meetodil. Intervjuud lindistati, trans-kribeeriti ja analüüsiti induktiivse sisuanalüüsi meetodil.

TULEMUSED. Uurimistulemustest selgus, et õppejõud mõistavad professionaalsuse all eelkõige kutse- ja erialast ning isikust tulenevaid aspekte. Professionaalset arengut mõjutavad tegurid tulenevad õppejõudude arvates peami-selt isikust endast, olles läbipõimunud kutse- ja erialaste väärtuste, uskumuste ja hoiakutega. Samuti mõjutavad professionaalset arengut organisatsiooni karakteristikud ning näiteks töökoormus.

JÄRELDUSED. Uurimistööst selgus, et sõltuvalt tööstaa-žist ja haridustasemest erinevad õppejõudude arusaamad professionaalsusest ja selle arengut mõjutavatest teguritest mõnevõrra. Õendusõppejõudude professionaalsuse toetami-seks tuleb tervishoiukõrgkoolidel veelgi enam tähelepanu pöörata õppejõudude erialasele ettevalmistusele ning õppejõudude töökoormuse optimeerimisele, kuna just õendusõppejõududest sõltub õendushariduse kvaliteet ja jätkusuutlikkus.

P57. D3-vitamiini ja selle derivaadi karvakasvu stimuleeriv toime hiirte loommudelis

Kairi Tiirik1, 3, Kelli Somelar2, 3, Külli Jaako3, Monika Jürgenson3, Aleksander Žarkovski3 – 1 proviisoriõppe üliõpilane, 2 doktorant, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi farmakoloogia osakond

TAUST. Areaatne alopeetsia (AA) on autoimmuunne põle-tikuline karvakasvu häire, mis mõjutab karva folliikuleid. Statistika näitab, et keskmiselt on 1–2% rahvastikust AA diagnoosiga, ning pooltele haigetest põhjustab see tõsist psühholoogilist kannatust. Varasemad uuringud on näidanud, et D3-vitamiin (VitD3) mängib olulist rolli AA patogeneesis. Nii inimese kui ka hiire karva folliikulites on ekspresseeritud VitD3 retseptorid ( VDR), mistõttu on erinevates uuringutes näidatud nii VitD3 kui ka tema analoogide karvakasvu soodustavat toimet. Elokaltsitool on VDRi agonist, mille toimet karvakasvule pole varem uuritud.

EESMÄRK. Hinnata süsteemselt manustatud VitD3 (1,25(OH)2kolekaltsiferooli) ja selle derivaadi elokaltsitooli mõju karvakasvule, kasutades selleks hiire loommudelit.

MATERJAL JA MEETODID. Katse v i idi läbi hi irtel, kellest moodustus kaks katsegruppi ja kontrollrühm. Kõikidele loomadele manustati i.p. 14 päeva vastavalt 4 μg/kg 1,25(OH)2kolekaltsiferooli, 4 μg/kg elokaltsitooli ja kontrollrühmale vehiiklit.

Karv eemaldati 3 päeva enne manustamist, katse jooksul hinnati karvakasvu dünaamikat visuaalsete kriteeriumite järgi. 14 päeva möödumisel katseloomad hukati ja neilt võeti naha-, vere- ja uriiniproov. Pärast nahapreparaa-tide histotehnilist töötlemist mõõdeti karva folliikulite diameeter ja tihedus.

TULEMUSED. Vere ja uriini biokeemilised analüüsid näitasid, et VitD3 ega elokaltsitool annuses 4 μg/kg ei mõjuta kaltsiumi metabolismi. Visuaalse karvakasvu hindamise põhjal oli elokaltsitooli manustatud loomadel oluliselt parem karvakasv võrreldes kontrollrühmaga, mida kinnitas ka histopatoloogiline uuring, näidates nende loomade suuremat foliikuli diameetrit. VitD3-grupi loomadel ei tuvastatud visuaalse skooringu katses karvakasvu olulist paranemist, kuid histoloogiline uuring kinnitas, et folliikulite tihedus võrreldes kontrollrühmaga oli suurenenud.

JÄRELDUSED. Saadud tulemused kinnitavad, et nii VitD3 kui ka elokaltsitool stimuleerivad karvakasvu, kusjuures elokaltsitoolirühma intensiivsem karvakasv oli ka visuaalselt selgelt tuvastatav. Edasiste uuringutega püüame selgitada VitD3 ja elokaltsitooli toimemehhanisme ning uurida nende ainete võimalikku kombinatsioontoimet, et selliselt saavu-tada nii folliikuli diameetri kui ka tiheduse suurenemine.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 55

STENDIETTEK ANDED

P58. Arstitudengite tunnetatud valmisolek rakendada oma praktilisi oskusi enne praktika algust

Marge Vaikjärv1 – 1 arstiteaduse üliõpilane

TAUST. Arstiteaduse eriala õppekava üliõpilased veedavad oma kuuenda kursuse peamiselt praktikal ( kokku 36 nädalat). Praktika vältel peab üliõpilane sooritama 76 prak-tilist oskust, neist 38 on kohustuslikud. Kõik praktilised oskused on välja toodud praktikapäevikus. Enesekindlust saab käsitleda kui veendumust kindel praktiline tegevus edukalt läbi viia. Enesekindluse ja kompetentsuse vahel on leitud nii võrdelisi kui ka pöördvõrdelisi seoseid.

EESMÄRK. Saada teada, kui enesekindlalt tunnevad üliõpilased end praktiliste oskuste sooritamisel enne prak-tikale asumist ning kas seejuures esineb erinevust õpingute vältel töötanud (abiõde, õde või abiarst) ja mittetöötanud üliõpilaste vahel.

METOODIKA. Andmete kogumiseks kasutati ankeeti (GoogleForms), mis jagati juunis 2018 viienda kursuse üliõpilastele meililisti ja sotsiaalmeedia kaudu. Ankeedis olid loetletud kõik praktikapäevikus välja toodud 76 praktilist oskust ja palutud hinnata skaalal 1–5 (1 = väga ebakindel, 5 = väga enesekindel), kui enesekindlalt üliõpilane end konkreetse praktilise oskuse sooritamise puhul tunneb, kui ta peaks seda oskust kohe juhendaja ees sooritama. Lisaks paluti vastajal täpsustada, kas ta on õpingute jooksul töötanud (abi)õe või abiarstina.

TULEMUSED. Ankeedi täitis kokku 68 üliõpilast. Neist 6 (9%) ei olnud õpingute vältel erialast tööd teinud, 15 (22%) oli töötanud (abi)õena, 25 (37%) abiarstina ja 22 (32%) nii (abi)õe kui abiarstina. Üldine enesekindlus praktiliste oskuste sooritamisel oli 2,8. Kõige madalamat enesekindlust väljendavad hinded anti (1,35) oskustele „raviarve koostamine haigekassale“, „astsiidi punkteeri-mine” ja „lumbaarpunktsiooni tegemine” ja kõrgeim (4,65) oskusele „vererõhu mõõtmine“. Õpingute ajal (abi)õe ja/või abiarstina töötanud ning mittetöötanud üliõpilaste tunnetatud enesekindluse hinnangute vahel statistiliselt olulist erinevust ei olnud (p = 0,065).

JÄRELDUS. Kuigi konkreetsete oskuste kaupa esines hinnangutes erinevusi õpingute vältel erialaselt töötanud ja mittetöötanud üliõpilaste vahel, kokkuvõttes statistilist erinevust ei esinenud. Seejuures on oluline, et enesekindlus ja valmisolek praktilise oskuse rakendamiseks ei ole alati võrdelises seoses võimekusega praktiline oskus edukalt sooritada.

P59. Depressiivsus Eesti vanemaealistel

Karina Valma1, 2, Kaia Laidra3, Heti Pisarev2 – 1 rahvatervishoiu üliõpilane, 2 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 3 Tervise Arengu Instituut

TAUST. Vananev ühiskond ning kiire vananemisprotsess on muutunud Eestis oluliseks murekohaks. Lisaks südame-veresoonkonna ning luu- ja lihaskonna haigustele on Eesti vanemaealiste seas väga suure levimusega depressiooni sümptomid. Seetõttu on oluline uurida tegureid, mis suurendavad depressiooni riski, et edaspidi efektiivsemalt ennetada depressiivsete sümptomite teket ning töötada välja sekkumisi kesk- ja vanemaealiste vaimse tervise parandamiseks.

EESMÄRK. Kirjeldada depressiivsuse levimust ning analüüsida depressiivsuse seoseid sotsiaal-demograafiliste, füüsilise tervise ja tervisekäitumuslike näitajatega Eesti 50aastaste ja vanemate inimeste seas.

MATERJAL JA MEETODID. Kasutatud on Euroopa tervise, tööjätu ja vananemise uuringu (SHARE, Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe) 4. küsitluslaine Eesti vastajate andmeid (n = 6469). Valim moodustati rahvasti-kuregistri põhjal juhuvalimina 50aastastest ja vanematest isikutest. Depressiivsust hinnati EURO-D skaalaga. Andmete kirjeldamiseks ja analüüsimiseks kasutati sagedustabeleid, protsente, hii-ruut-testi ja logistilist regressiooni.

TULEMUSED. Depressiivsuse levimus Eesti vanemaealiste seas oli 42%. Mõlema soo puhul oli depressiivsuse levimus suurim kõige vanemas vanuserühmas. Pärast sotsiaal-demograafiliste, füüsilise tervise ja tervisekäitumuslike näitajate arvesse võtmist i lmnes, et vanuse kasvades šanss depressiivsuseks võrreldes noorima vanuserühmaga vähenes. Depressiivsust esines rohkem mitte-eestlaste, ilma partnerita elavate, madalama haridustasemega ja töövõimetute vastajate seas. Depressiivsuse sagedasem esinemine oli seotud madalama tervisehinnangu, kahe või enama kroonilise haiguse ja liikumispiirangute esinemise ning praeguse suitsetamisega. Seosed kehalise aktiivsuse ja alkoholi tarvitamisega ei olnud üheselt selged.

JÄRELDUSED. Depressiivsus on Eesti vanemaealiste seas väga levinud probleem. Siiski ei ole kõrgel tasemel esindatud iga depressiivsuse allikas, vaid pigem on riskiteguriteks asjaolud, mis vananemisega kaasnevad, eelkõige füüsilise tervise probleemid. Eril ist tähelepanu tuleks pöörata mitte-eestlaste, ilma partnerita elavate, madalama haridus-tasemega ja töövõimetute rahvastikurühmade esindajate vaimsele tervisele.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7256

STENDIETTEK ANDED

P60. Viirusevastased antikehad endometrioosi korral

Alar Aints1, Signe Tobi1, Andres Salumets1, 2 – 1 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus

TAUST. Endometrioosi põhjustavad tegurid ei ole selged. Viiruste esinemist endometrioosi korral on uuritud vähesel määral.

EESMÄRK JA UURITAVAD. Uurida viirusevastaste anti-kehade esinemist seoses endometrioosiga. Uuriti järgmisi patsiente: 9 endometrioosipatsienti, 8 endometrioosita infertiilset patsienti ning 8 tervet kaebusteta kontrolli.

MEETOD. Ensüümseoseline immunosorbentassay (ELISA). TULEMUSED. Viirusevastaste antikehade esinemine

endometrioosipatsientide seerumis oli seotud nende viiruste retseptorispetsiifikaga. Heparaansulfaadiga seonduvate viiruste antikehade tiitrid olid harva tõusnud, kuid teiste retseptoritega seonduvate viiruste antikehade tiitrid esinesid võrdse sagedusega kõigis uuritute rühmades.

JÄRELDUS. Endometrioosi olemasolu väldib heparaan-sulfaadiga seonduvate viiruste esinemist.

P61. En bloc resektsioon lülisamba primaarsete kasvajate ravis Ida-Tallinna Keskhaigla lülisambakeskuses

Rasmus Allikvee1, Helen Aluvee1, 2, Taavi Toomela1 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla lülisambakirurgia keskus, 2 arstiteaduse üliõpilane

TAUST. En bloc resektsiooni korral eemaldatakse kasvaja ühes tükis tervete kudede piirilt. Meetod on uuringutes näidanud kasvaja harvemat retsidiveerumist ja elulemuse paranemist. Samas on en bloc operatsioon tehnil iselt keerukas ja suure riskiga. Ida-Tallinna Keskhaiglas (ITK) on en bloc resektsioon olnud valikmeetodiks lülisamba primaarsete kasvajate korral alates 2004. aastast.

EESMÄRK. Kirjeldada en bloc resektsiooni kasutamist lülisamba primaarsete kasvajate ravis ITK lülisambakes-kuses 2004–2016.

MATERJAL JA MEETODID. Kavandilt on tegu tagasivaa-tava kohortuuringuga. Operatsiooni toimumise, patsiendi staatuse ja retsidiivide diagnoosimise andmed koguti ITK kliinilisest andmebaasist. Andmed elustaatuse ja surma-põhjuste kohta päriti vastavalt rahvastikuregistrist ja surmapõhjuste registrist. Tulemuste esitamisel on kasu-tatud kirjeldavat statistikat; kumulatiivset vähispetsiifilist elulemust on hinnatud elutabeli meetodil.

TULEMUSED. Vaadeldud ajavahemikul opereeriti ITKs 21 primaarse lülisambakasvajaga patsienti, 16 korral (76%) eemaldati kasvaja en bloc. En bloc operatsioon tehti 7 mehel ja 9 naisel vanuses 15–73 aastat. Lülisambakudede primaarse kasvajaga oli tegu 12 juhul, kahel juhul opereeriti neuro-tuumor ja kahel juhul kopsu Pancoasti kasvaja. Üheksa en bloc resektsiooni tehti lülisamba liikuvas osas, seitsmel patsiendil opereeriti ristluud või ristluud koos õndraluuga. Varaseid operatsioonitüsistusi esines viiel, hilistüsistusi neljal patsiendil. Kolmel juhul kasvaja retsidiveerus aasta jooksul pärast operatsiooni, kõigil kolmel juhul oli tegu lülisamba liikumatu osa kordoomiga. Päringu tegemise ajaks oli en bloc opereeritud kohordis esinenud kolm surmajuhtu, kõigi surmajuhtude korral oli tegu lülisamba liikumatu osa kordoomiga (sh kaks retsidiveerunut). Kahe ja nelja aasta kumulatiivne elulemus oli vastavalt 94 (95% uv 63–99)% ja 77 (95% uv 44–92)%.

JÄRELDUSED. En bloc operatsioonimeetodit kasutatakse ITKs enamiku lülisamba primaarsete kasvajaga patsientide ravis. Operatsioonijärgne retsidiivi esinemine peamiselt liikumatu lülisamba osa kasvajate korral on kooskõlas mujal maailmas tehtud uuringute tulemustega. Kohordi post-operatiivne nelja aasta kumulatiivne elulemus on sarnane mujal kirjeldatuga.

STENDIET TEK ANDED: ARST-RESIDENDID, ARSTID, TEADURID

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 57

STENDIETTEK ANDED

P62. Optimization of cell penetrating peptide based miRNA delivery method into human keratinocytes and dendritic cells for targeting skin inflammation

Gemma Carreras-Badosa1, Julia Maslovskaja1, Helen Hermann1, Egon Urgard1, Piret Arukuusk2, Ülo Langel2, 3, Margus Pooga2, 4, Ana Rebane1 – 1 Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 2 Institute of Technology, University of Tartu, Estonia, 3 Department of Neurochemistry, Stockholm University, Sweden, 4 Institute of Molecular and Cell Biology, University of Tartu, Estonia

BACKGROUND. MicroRNAs (miRNAs) are post-transcrip-tional gene expression regulators with potential therapeutic applications, hence, efficient cellular delivery methods are required. In the skin, keratinocytes (KCs) and Langerhans’s cells (LCs) are the main cell types subjected to therapeutic targeting. miR-146a, a negative regulator of inf lammatory processes, suppresses the NF-kB pathway in KCs and is upregulated in LCs as compared to inflammatory dendritic cells (DCs) and may therefore have therapeutic inf luence in inf lammatory skin diseases.

AIM. We aimed to test the capacity of selected PepFect (PF) and NickFect (NF) and MGPE types of cell penetrating peptides (CPPs) to deliver miR-146a mimics into human primary KCs and in vitro differentiated DCs.

METHODS AND RESULTS. Firstly, PF14, PF14-C22, PF6, NF55, H52, H31, H82, MGPE9 and stearyl-MGPE9 (s-MGPE9) were used to deliver DyLight547-labelled control mimic. Confocal microscopy results demonstrate that all used CPPs were internalized by KCs, and to a lesser extent, by DCs. Secondly, the downregulation of miR-146a-influenced genes, CARD10, IRAK1 was detected in KCs when miR-146a mimic was transfected with all tested peptides except for MGPE-type of CPPs; and the downregulation of IRAK1 was detected in DCs when transfected with NF55, H52 and H31.

CONCLUSIONS. To summarize, all tested CPPs efficiently delivered miRNA mimics into KCs, except for MGPE-type, while only NF55, H52 and H31 are potentially the most efficient to deliver miRNA mimics into DCs. Further studies are needed to optimize CPP-based miRNA delivery in DCs with all tested CPPs, as well as to test their efficiency in skin inflammation in vivo.

P63. Efektiivne sekkumine impulsiivse riskikäitumise ennetamiseks liikluses ning riskeeriva liikluskäitumise seos DAT1 VNTRiga

Diva Eensoo1, Tõnis Tokko2, 3, Kadi Luht4, 5, Mariliis Vaht3, Jaanus Harro3 – 1 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 2 psühholoogia üliõpilane, 3 TÜ psühholoogia instituut, 4 doktorant, 5 TÜ haridusteaduste instituut

TAUST. Autokoolides psühholoogide läbiviidud sekkumine impulsiivse käitumise ennetamiseks liikluses on osutunud tõhusaks meetmeks, mille toel vähendada liiklusõnnetusi ning õigusrikkumisi li ikluses algajatel sõidukijuhtidel (Paaver jt, 2013; Eensoo jt, 2018).

EESMÄRK. Selgitada, kuidas 1) autokoolides lektorite läbiviidud sekkumine, impulsiivse käitumise ennetamine liikluses, mõjutab algajate sõidukijuhtide liikluskäitumist ning 2) kuidas funktsionaalne dopamiini (DA) transport-geeni polümorfism (DAT1 VNTR) on seotud riskeeriva liikluskäitumisega.

MATERJAL JA MEETODID. Autokoolides juhilubade taotlejate hulgas viisid selleks ettevalmistatud autokoolide lektorid läbi sekkumise „Impulsiivse käitumise enneta-mine liikluses“ (sekkumisgrupp vs. kontrollid, n = 1441). Liikluskindlustuse Fondi ning Politsei- ja Piirivalveameti andmebaasidest tehti päringud uuritavate liiklusõnnetuste ja õigusrikkumiste kohta liikluses kolme uuringuaasta jooksul. Süljeproovidest eraldatud DNAst genotüpiseeriti DAT1 VNTR.

TULEMUSED. Sekkumisgrupis osalejatel oli üldine liiklusrisk oluliselt väiksem (liiklusõnnetuse või õigusrik-kumise esinemine, p = 0,004, χ2 = 8,49) ning nad sattusid oluliselt harvemini liiklusõnnetusse (p = 0,038, χ2 = 4,30) kui kontrollid. DAT1 VNTR 9R-alleeli kandjatel oli üldine liiklusrisk suurem (HR = 1,28; 95% CI = 1,01–1,64). Meestel oli DAT1 VNTR 9R-alleeli kandluse korral suurem šanss üldiseks liiklusriskiks (OR = 2,89; 95% CI = 1,12–7,47) ning alkoholijoobes juhtimiseks (OR = 1,46; 95% CI = 1,02–2,10). Genotüübi, soo ja sekkumise järgi alarühmi võrreldes ilmnes naiste hulgas, et DAT1 VNTR 10R/10R homosügootidel oli sekkumisrühmas oluliselt madalam liiklusõnnetuste ja üldise liiklusriski proportsioon kui vastavatel kontrollidel.

JÄRELDUSED. Autokoolide lektorite läbiviidud sekku-mine „Impulsiivse käitumise ennetamine liikluses“ on efek-tiivne meetod riskeeriva käitumise ennetamiseks liikluses. DA-süsteemi mõju riskide võtmisele liikluses ja sekkumise efektiivsusele on meestel ja naistel erinev.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7258

STENDIETTEK ANDED

P64. Tracking and capturing of RNA species exchanged during maternal - embryo communication

Masoumeh Es-haghi1, Annika Haling1, Freddy Lättekivi1, Kasun Godakumara1, Sulev Kõks1, 2, Alireza Fazeli1, 3 – 1 Department of Pathophysiology, University of Tartu, Estonia, 2 Department of Reproductive Biology, Estonian University of Life Sciences, Estonia, 3 Academic Unit of Reproductive and Developmental Medicine, Department of Oncology and Metabolism, The Medical School, University of Sheffield, Sheffield, UK

BACKGROUND. During the implantation window, the uterine epithelium acquires a receptive phenotype and is being prepared for the initial blastocyst attachment. This unique phenomenon may stem from embryonic–maternal cross-talk utilizing an intricate language. Extracellular vesicles (EV) could be a logical means for maternal-embryo communication. There is, however, very little information about the nature of molecular dialogue between the embryo and the endometrial epithelium in the pre-attachment phase.

AIMS. To decipher the main signals exchanged between the embryo and the mother.

METHODS. The 5-Ethynyl uridine (EU) labelled tropho-blast spheroids were cultivated with an endometrial cell line in a non-contact co-culture system. The trophoblast EU-labelled RNA was tracked and captured in endometrial cells. The transferred labelled RNA was affinity-precipitated and purified using biotin-azide click chemistry. Total RNA-sequencing was conducted with synthesized cDNA from captured labelled and non-EU labelled RNA (background) (n = 4). Differential expression analysis of RNA-seq data was performed using edgeR and limma packages to identify the transferred transcripts using differential enrichment as a proxy. The Integrative Genomics Viewer was used to validate the coverage of differentially enriched transcripts. The results were confirmed by Quantitative PCR (qPCR). To establish the route of candidate RNA transfer, EVs were isolated from co-culture media using size exclusion chro-matography. Total RNA was extracted from EVs, EU-labelled RNA was affinity-precipitated and the absolute copy number of putatively transferred RNA sequences was quantified.

RESULTS. The majority of putatively transferred tran-scripts between the trophoblast and endometrial cells were non-coding RNAs derived from the mir99alet7c cluster (Chromosome 21: LINC00478). The presence of non-coding sequences from this chromosomal region in the RNA extracted from EVs was also confirmed by qPCR.

CONCLUSIONS. The bioorthogonal RNA labelling chem-istry can be used for deciphering trophoblast-endometrial communications. It seems that EVs play an important role in embryo-maternal communication. These are the initial steps towards decoding the earliest stages of the mother-offspring language/cross talk.

P65. Uus on ammu unustatud vana: vinorelbiinil ja tsisplatiinil baseeruv keemiaravi on efektiivne taksaaniresistentsetes inimese eesnäärmevähirakkudes PC-3

Jelizaveta Junninen1, Katrin Sak1, Helen Lust1, Marju Kase2, 3, Marika Saar4, Jana Jaal1, 2 – 1 TÜ kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 2 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 3 Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskus, 4 TÜ Kliinikumi apteek

TAUST. Eesnäärmevähk on kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja meestel. Metastaseerunud eesnäärmevähi ravis kasutatakse esmalt androgeen-deprivatsioonravi, mis võib anda haiguse pika remissiooni suurel osal meestest. Hormoonravi järel haigus sageli siiski progresseerub ja muutub kastratsiooniresistentseks, misjärel tekib vajadus süsteemseks tsütotoksiliseks keemiaraviks taksaanidega (dotsetakseel, kabasitakseel). Paraku on keemiaravi järel progresseeruva haiguse (taksaaniresistentse eesnäärmevähi) ravivõimalused ammendunud ning patsiendid tuleb jätta parimale toetavale ravile. Sellele vaatamata on äärmiselt oluline leida efektiivsed ravivõimalused ka selliste haigete jaoks, sest enamik nendest on siiski heas üldseisundis ning sobib aktiivseks kasvajavastaseks raviks.

EESMÄRK. In vitro töö eesmärk oli testida erinevate keemiaravimite tsütotoksilise toime tõhusust taksaanire-sistentses eesnäärmevähi rakuliinis PC-3.

MATERJAL JA MEETOD. Keemiaravimite ja nende kombi-natsioonide mõju inimese eesnäärmevähirakkude PC-3 elujõulisusele hinnati kolorimeetrilise MTT metoodika abil.

TULEMUSED. Nii dotsetakseel kui ka kabasitakseel ei avaldanud PC-3 rakkudele mingisugust mõju, kinnitades, et tegemist on taksaaniresistentse eesnäärmevähi rakuliiniga. Samuti ei avaldanud mingisugust tsütotoksilist toimet karboplatiin ja etoposiid. Küll aga näitasid monoteraapiana olulist tsütotoksilist efektiivsust keemiaravimid vinorelbiin ja tsisplatiin. Testides ravimite kombinatsioone, selgus ülla-tusena, et võrreldes vinorelbiini monoteraapiaga, vähenes vinorelbiini ja tsisplatiini samaaegsel kasutamisel tsüto-toksiline aktiivsus ligikaudu 10 korda (poolmaksimaalsed inhibeerimiskonstandid (IC50) olid vastavalt 59,6 ± 1,9 μM ja > 500 μM). Ravimite järjestikusel kasutamisel, kui esmalt lisati PC-3 rakkudele vinorelbiin ja 24 tundi hiljem tsisplatiin, oli siiski näha kahekordset tsütotoksilise toimetõhususe suurenemist (59,6 ± 1,9 μM ja 27,4 ± 2,2 μM).

JÄRELDUSED. Uuringu tulemused näitavad, et aastaküm-neid kasutusel olnud vanad keemiaravimid vinorelbiin ja tsisplatiin on efektiivsed ka olukorras, kus eesnäärmevähk on muutunud taksaaniresistentseks. Keemiaravi skeemi, kus vinorelbiini manustataks 1. päeval ja tsisplatiini 2. päeval, tuleks testida akadeemilise kliinilise uuringu käigus.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 59

STENDIETTEK ANDED

P66. Humaniin – uudne faktor sarkopeenia patogeneesis?

Lumme Kadaja3, Karl Robert Kuum1, 3, Mall Eltermaa2, 3, Maili Jakobson3, Sulev Kõks3 – 1 õpilane, Hugo Treffneri Gümnaasium, 2 doktorant, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

TAUST. Humaniin (HNM) on peptiid, mille mRNA trans-kribeeritakse mitokondriaalse genoomi MTRNR2 geenilt. Teadaolevalt vähendab humaniin raku oksüdatiivset stressi ja pidurdab apoptoosi käivitamist, omades tsütoprotek-tiivset toimet mitmete vananemisega kaasnevate haiguste puhul (Alzheimeri ja Huntingtoni tõbi, II tüüpi diabeet jt). Humaniini uudse funktsioonina on näidatud, et ta võib aidata parandada endoplasmaatilise võrgustiku (ER) ja mitokondrite vahelist kommunikatsiooni. Sarkopeenia on vananemisega kaasnev lihasmassi ja lihasjõu kadu, mille tekkepõhjusteks peetakse muu hulgas oksüdatiivsest stres-sist tingitud mitokondrite kahjustusi ja muutusi geenide transkriptsioonis.

EESMÄRK. Võrrelda humaniini mRNA ekspressioonita-semeid noorte inimeste (20−30 a) ja sarkopeeniat põdevate vanade inimeste (70−80 a) skeletilihasest m. vastus lateralis võetud koeproovides, et teha kindlaks humaniini rolli vananemisega kaasneva sarkopeenia puhul.

MATERJAL JA MEETODID. Uuritava MTRNR2 geeni ja endogeensete referentsgeenide (HPRT1, ACTB) tasemeid hinnati reaalaja-PCR-meetodil, lähtudes uuritud isikute lihasbioptaatidest eraldatud RNAst, mis pöördtranskri-beeriti cDNA-ks.

TULEMUSED. Humaniini HNM isovormi kodeeriva MTRNR2 geeni ekspressioonitase vanade inimeste lihastes oli ligikaudu 3 korda madalam kui noortel (p < 0,05). Lisaks leiti veel seos uuritud isikute humaniini mRNA taseme ja nende vereplasmas leiduva insuliinisarnase kasvufaktori-1 (IGF-1) sisalduse vahel. Positiivne korrelatsioon oli märksa tugevam naissoost isikute puhul (Pearsoni korrelatsiooni-koefitsient r = 0,956). Tulemused näitavad esimest korda, et lisaks mitmetele vananemisega kaasnevatele haigustele on humaniin seotud ka sarkopeeniaga.

JÄRELDUSED. Vananemisega kaasneb MTRNR2 geeni ekspressioonitaseme langus skeletilihases ning see võib soodustada sarkopeeniat, sest humaniiniseoselised raku-kaitse mehhanismid on nõrgenenud. IGF-1 võib regulee-rida skeletilihases MTRNR2 geeni ekspressiooni ja omada seejuures soospetsi if i l ist toimet. Humaniini vähesus sarkopeenilistes lihastes viitab mitokondrite ja ERi kommu-nikatsiooni nõrgenemisele, mis koos tsirkuleeriva IGF-1 kontsentratsiooni vähenemisega aitab soodustada ERi stressi.

P67. Kliinilise praktika juhendajate arvamused ja vajadused seoses uuenenud kliinilise praktikaga

Ruth Kalda1, Anu Sarv2, Anneli Rätsep1 – 1 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 2 TÜ personaliarenduskeskus

TAUST. 2017/18. õppeaastal toimus esimest korda Tartu Ülikooli arstiõppe kliinilise praktika juhendajate koolitus-programm, mille käigus viidi läbi 10 koolitust erinevates Eesti haiglates ning millel osales 213 kliinilise praktika juhendajat. Koolitusi rahastati ELi tõukefondist. Koolitustel käsitleti praktika juhendamise põhimõtteid ja meetodeid ning psühholoogilisi aspekte ning juhendaja ja üliõpilase õigusi ja kohustusi. Sellises mahus koolitusi korraldati esimest korda.

EESMÄRGID. Saada ülevaade ja tagasisidet koolituse ja kliinilise praktika juhendamise kohta ning koguda ette-panekuid arenduseks. Saada ülevaade praktikajuhendajate kogemustest ning vajadustest seoses juhendamisega.

MATERJAL JA MEETODID. Küsitlus e-keskkonnas (13 küsimust, valik- ja vabavastused). Kutse saadeti 213 osale-jale ja 75 vastas. Kvantitatiivne ja kvalitatiivne sisuanalüüs.

TULEMUSED. 97% vastanutest leidis, et praktika juhen-damise kvaliteet on oluline, 60%-l meeldib juhendamine ja 90% on rahul üliõpilaste teoreetilise ettevalmistusega. Koolitus aitas suurendada erinevaid juhendamisoskusi ligi 65% vastanutel. Praktika juhendamine meeldib 60%-le vastanutest ja enamikul oli nii residentuuri kui ka üliõpi-laste praktika juhendamise kogemus.

Tekstvastustest ilmnes, et praktika juhendamist ei kogeta haigla poolt väärtustatud tegevusena. Kliinilise praktika arendamise ettepanekutena toodi välja vajadus tudengite parema informeerituse ning mitmekesisema ja pikema praktikatsükli järele. Arstiõppe arendamise ette-panekutes rõhutati õppe komplekssemaks ja elulisemaks muutmist ning vajadust suuremas mahus suhtlusõppe ja refleksioonioskuste arendamise järele. Peamise vajadusena ülikoolilt toodi välja soov saada regulaarselt koolitusi ja tagasisidet üliõpilastelt.

JÄRELDUSED. Praktikajuhendajad olid koolitusega väga rahul, aga rahulolu praktika juhendamise enesega oli varieeruv. Kuna mitmes haiglas ei ole juhendamist eraldi väärtustatud, ei ole juhendajad alati motiveeritud. Samuti aitaks tudengite parem informeeritus ja initsiatiivikus kaasa praktika paremale õnnestumisele. Koolitustel ja küsitlusest ilmnes, et regulaarsed kohtumised ja arutelud juhendamisprotsessi käigus ei ole reegel ning selles ootavad juhendajad ka üliõpilaselt teadlikkust ja vastutuse võtmist.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7260

STENDIETTEK ANDED

P68. Multiparameetrilise MRT ja transrektaalse ultraheli ühendmeetodi kontrolli all tehtud eesnäärme sihitud biopsia diagnostiline väärtus eelnevalt negatiivse prostata-biopsiaga meestel

Martin Kivi1, Dmitri Nelzin1, Katrin Kõdar2, Eero Semjonov3 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla uroloogiakeskus, 2 Ida-Tallinna Keskhaigla radioloogiakeskus, 3 Ida-Tallinna Keskhaigla patoloogiakeskus

TAUST. Prostata-vähi (PCa) diagnoosimise oluline osa on eesnäärmest koeproovide võtmine. Tavapäraselt teostatakse biopsia transrektaalse ultraheli kontrolli all süstemaatiliselt prostata perifeersest tsoonist, kus vähk esineb kõige sage-damini. Siiski võib kliiniliselt oluline PCa jääda avastamata, seda eriti süstemaatilisele biopsiale kättesaamatu prostata eesmise osa kollete korral. Diagnostiliseks edasiminekuks on eesnäärme sihitud biopsia potentsiaalselt kahtlastest kolletest multiparameetrilise magnetresonantstomograafia (mpMRT ) ja transrektaalse ultrahel i ühendmeetodi l (mpMRT-TRUS).

EESMÄRGID. Kirjeldada Ida-Tallinna Keskhaigla koge-must PCa diagnoosimisega eesnäärme sihitud biopsial mpMRT-TRUS-meetodil eelneva negatiivse süstemaatilise biopsia ja kõrgenenud prostata-spetsiifilise antigeeni (PSA) tasemega meestel.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringusse kaasati mehed, kellel märtsist 2017 märtsini 2018 kõrge PSA-taseme foonil tehtud süstemaatilised biopsiad ei avastanud patoloogiat. Uuritavad läbisid mpMRT-uuringu ning PI-RADS (Prostate Imaging Reporting and Data System version 2) skooriga 3–5 kollete tuvastamisel tehti neile sihitud biopsia mpMRT-TRUS-meetodil. Samal ajal tehti patsientidele süstemaatiline biopsia. Hinnatavad näitajad olid PCa tuvastamise määr PI-RADS skooriga 3–5 patsientidel; kliiniliselt olulise PCa (Gleasoni skoor ≥7) diagnoosimise määr PCa-patsientidel; prostata eesmises osas diagnoositud PCa osakaal.

TULEMUSED. Uuringukohordi moodustasid 78 meest, kellest 38-l ilmestusid mpMRT-l prostata’s kolded PI-RADS skooriga 3–5. Sihitud biopsiaga tuvastati 21 PCa-juhtu (PCa tuvastamise määr 55%). Sihitud biopsiaga diagnoositi kliiniliselt oluline PCa 14 juhul (kliiniliselt olulise PCa diag-noosi määr 67%). PCa tuvastamise määr süstemaatilistes biopsiates oli 16%, kolmel juhul oli tegu kliiniliselt olulise PCa-ga. Kõigil süstemaatilise biopsiaga tuvastatud juhtudel oli PCa diagnoositud ka sihitud biopsial. Sihitud biopsial diagnoositud PCa juhtudest oli 10 (48%) prostata eesosas.

JÄRELDUSED. Sihitud biopsia mpMRT-TRUS-meetodil võimaldab diagnoosida kliiniliselt olulist prostata-vähki negatiivse süstemaatilise biopsiaga patsientidel kliinilise kahtluse püsimise korral. mpMRT-TRUS-meetod võimaldab prostata eesosa vähi diagnoosimist.

P69. Reumatoidartriidi patsientide haigestumus tuberkuloosi enne ja pärast bioloogilise ravi kasutuselevõttu Eestis: kahe perioodi võrdlus

Karin Laas1, Carmen Marianne Teär1, 2, Lea Pehme3, Piret Viiklepp4 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloogiakeskus, 2 õpilane, Tallinna Järveotsa Gümnaasium, 3 TÜ Kliinikumi kopsukliinik, 4 Tervise Arengu Instituut

TAUST. Bioloogilise ravi (BR) kasutuselevõtt reumaatiliste haiguste ravis on võimaldanud saavutada oluliselt paremaid ravitulemusi. BRi probleemiks on patsientide suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele ja sagenenud haigestumine aktiivsesse tuberkuloosi (TB). Mitmetes maades on BRi tulemuslikkuse ja ohutuse jälgimiseks kasutusele võetud registrid. Eestis võeti BR reumaatiliste haiguste ravis laiemalt kasutusele aastal 2007, Eesti Reumatoloogia Seltsi bioloogilise ravi register alustas tööd 2013. aastal.

EESMÄRGID. Võrrelda TB-haigestumust reumatoidart-riidi (RA) haigetel enne ja pärast BRi kasutuselevõttu Eestis; kirjeldada TB esinemist BRi saavatel RA-patsientidel.

MATERJAL JA MEETODID. Eesti Haigekassa andmete alusel koostati valim isikutest, kellel oli RHK-10 koodidega M05 (seropositiivne RA) ja M06.0 (seronegatiivne RA) osutatud teenust vähemalt kaks korda reumatoloogi poolt alates aastast 2004. Valimi liikmetel registreeritud TB-juhud leiti linkimisel tuberkuloosiregistriga. Bioloogilise ravi registrist saadi teave TBsse haigestunud RA-patsientide BRi kohta. Üldrahvastiku TB-haigestumuse hindamiseks kasutati tuberkuloosiregistrit ja Eesti Statistikaameti andmebaasi. Leiti RA-patsientide TB-haigestumus ajavahemikul 2000–2007 ja 2008–2016. Tuginedes valimi soolisele ja vanuselise jaotusele ning üldpopulatsiooni soo- ja vanusespetsiifilisele TB-haigestumusele, leiti RA-patsientide vanuse ja soo järgi standarditud TB-haigestumusmäär võrreldud perioodidel.

TULEMUSED. RA patsientide üldarv haigekassa andme-baasis oli 5040. Valimi liikmetel oli registreeritud 10 TB-juhtu perioodil 2000–2007 ja 12 TB-juhtu perioodil 2008–2016. Ühe aasta keskmine TB-haigestumus 100 000 RA-patsiendi kohta oli 24,8 perioodil 2000–2007 ja 23,8 perioodil 2008–2016. RA-patsientide standarditud TB-haigestumusmäär 2000.–2007. aastatel oli 91% (95% uv 51–169) ja 2008.–2016. aastal 171% (95% uv 97–300). BRi sai üks TBsse haigestunud RA-patsient.

JÄRELDUSED. TB-haigestumus RA-patsientidel perioodil 2000–2007 ja 2008–2016 on püsinud stabiilne. Üldrah-vastiku TB-haigestumuse vähenemise foonil on aga tegu olnud märkimisväärse standarditud TB-haigestumusmäära suurenemisega RA-patsientidel.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 61

STENDIETTEK ANDED

P70. Large scale meta-analysis highlights the hypothalamic–pituitary–gonadal (HPG) axis in the genetic regulation of menstrual cycle length

Triin Laisk1, 2, 3, Viktorija Kukuškina2, Duncan Palmer4, 5, Samantha Laber6, 7, Chia-Yen Chen4, 8, 9, Teresa Ferreira6, Nilufer Rahmioglu7, Krina Zondervan7, 10, Christian Becker10, Jordan W. Smoller5, 8, Margaret Lippincott11, Andres Salumets1, 3, 12, 13, Ingrid Granne14, Stephanie Seminara11, Benjamin Neale4, 8, Reedik Mägi2, Cecilia M. Lindgren6, 7, 15 – 1 Department of Obstetrics and Gynecology, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 2 Estonian Genome Center, Institute of Genomics, University of Tartu, Estonia, 3 Competence Centre on Health Technologies, Estonia, 4 Analytic and Translational Genetics Unit, Department of Medicine, Massachusetts General Hospital and Harvard Medical School, USA, 5 Stanley Center for Psychiatric Research, Broad Institute of Harvard and MIT, USA, 6 Big Data Institute, Li Ka Shing Center for Health for Health Information and Discovery, Oxford University, UK, 7 Wellcome Centre for Human Genetics, University of Oxford, UK, 8 Psychiatric and Neurodevelopmental Genetics Unit, Massachusetts General Hospital, USA, 9 Broad Institute of MIT and Harvard, USA, 10 Oxford Endometriosis CaRe Centre, Nuffield Department of Women’s and Reproductive Health, University of Oxford, UK, 11 Harvard Reproductive Sciences Center and Reproductive Endocrine Unit, Massachusetts General Hospital, USA, 12 Department of Obstetrics and Gynecology, University of Helsinki and Helsinki University Hospital, Finland, 13 Department of Biomedicine, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 14 Nuffield Department of Women’s and Reproductive Health, University of Oxford, UK, 15 Program in Medical and Population Genetics, Broad Institute, USA

BACKGROUND. The normal menstrual cycle requires a delicate interplay between the hypothalamus, pituitary, and ovary. Therefore, its length is an important indicator of female reproductive health. Menstrual cycle length has been shown to be partially controlled by genetic factors, especially in the follicle stimulating hormone beta-subunit (FSHB) locus.

AIM. The aim of this large-scale study was to obtained additional insight into the genetic architecture of menstrual cycle length

METHODS. Data from the Estonian Biobank and the UK Biobank (a total of 44,871 women of European ancestry) was used to carry out a genome-wide association study (GWAS) meta-analysis. GWAS meta-analysis summary statistics were further used for downstream analyses, including functional annotation, candidate gene mapping and genetic correlation analyses.

RESULTS. GWAS meta-analysis of menstrual cycle length in 44,871 women of European ancestry confirmed the previously observed association with the FSHB locus and identified four additional novel signals in, or near, the GNRH1, PGR, NR5A2 and INS-IGF2 genes. Our results

also provide evidence of the genetic underpinnings of the epidemiological associations between menstrual cycle length and other traits.

CONCLUSION. These findings line up well with what is known about the endocrine regulation of menstrual cycle length and confirm the role of the hypothalamic-pituitary-gonadal axis, but also highlight potential novel local regulatory mechanisms, such as those mediated by IGF2. Understanding the genetics regulating normal menstrual cycle variation is vital for figuring out the mechanisms leading to different menstrual cycle-related pathologies. Moreover, genetic control of menstrual cycle and folliculo-genesis is of importance for in vitro fertilization treatment, where markers allowing for individualization of treatment protocols are still extensively sought.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7262

STENDIETTEK ANDED

P71. Inimese koorioni gonadotropiini (hCG) eri vormide aktiivsuse määramine LHCGR retseptori suhtes

Darja Lavõgina1, 2, Mariann Koel2, 3, 4, Maire Peters2, 5, Ago Rinken1, Andres Salumets2, 5, 6, 7 – 1 TÜ keemia instituut, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 3 doktorant, 4 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 5 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 6 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 7 Helsingi Ülikool, Soome

TAUST. hCG on hormoon, mis tagab progesterooni tootmise jätkumise kollakehas raseduse esimestel nädalatel ning aitab kaasa embrüo edukale implanteerumisele. hCG on glükoproteiin, mis koosneb mittekovalentselt ühendatud alfa- ja beeta-alaühikutest, kusjuures mõlemad alaühikud on vajalikud hCG seostumiseks endogeense retseptoriga (LHCGR, kuulub G_alfa_s-seotud GPCR hulka). Organismi füsioloogilisest seisukorrast olenevalt võib hCG esineda ka hüperglükosüleeritud kujul (hCG-h; eeskätt raseduse esimestel nädalatel, aga ka mitmete vähkkasvajate puhul), vaba beeta-alaühikuna (hCGbeta) ning selle proteolüütili-selt modifitseeritud vormina (nicked-hCGbeta), mis võib omakorda moodustada heterodimeeri alfa-alaühikuga (nicked-hCG). hCG modifitseeritud vormide bioloogiline aktiivsus LHCGR suhtes oli seni iseloomustamata.

EESMÄRK. Määrata normaalse hCG, hCG-h, hCGbeta, nicked-hCGbeta ning nicked-hCG heterodimeeri retseptorile seostumise ning rakusiseste signaaliradade käivitamise võimet.

MATERJAL JA MEETODID. Mõõtmiseks kasutati hCG eri vormide afiinsuskromatograafiliselt puhastatud proove ning geneetiliselt kodeeritud, FRETil põhinevat biosensorit tsüklilise adenosiinmonofosfaadi (cAMP) jaoks. Sensor sisestati BacMam-süsteemi abil LHCGR retseptorit üle-ekspresseerivatesse MDCK rakkudesse (rakuliini allikas: Dr Prema Narayan, Southern Illinois University, USA).

TULEMUSED. Kõige suuremat LHCRG aktiivsust näitasid normaalse hCG proovid (tasakaaluline EC50 väärtus kesk-miselt 5,6 ± 1,2 pM), millele järgnesid hCG-h eri proovid (keskmine EC50 = 10,5 ± 2,0 pM); nicked-hCG heterodimeeri aktiivsus oli madal ja see võis olla tingitud normaalse hCG olemasolust proovis. hCGbeta proovid ei olnud aktiivsed ega takistanud normaalse hCG seostumist LHCGRile. Saadud trende kinnitasid FRET muutuse sõltuvustest arvutatud cAMP tootmise näi l iste ki iruskonstantide k_on_app väärtused.

JÄRELDUSED. Meetod võimaldas saavutada kõrget tund-likkust hCG tuvastamisel (LoD = 0,96 pM, LoQ = 2,9 pM) ning järjestada hCG erinevad vormid nende bioloogilise aktiivsuse alusel. Edaspidi on plaanis arendatud meetodit kasutada hCG määramiseks keerulisemates maatriksites.

P72. Patsientide endometrioosikolletest ja eutoopilisest endomeetriumist eraldatud stroomarakkude elulevus eri tüüpi toksiinide juuresolekul: uute sihtmärk-signaaliradade otsing

Darja Lavõgina1, 2, Külli Samuel2, Arina Lavrits2, 3, 4, Maire Peters2, 5, Ago Rinken1, Andres Salumets2, 5, 6, 7 – 1 TÜ keemia instituut, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 3 doktorant, 4 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 5 TÜ kliinilise meditsiini instituut, 6 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 7 Helsingi Ülikool, Soome

TAUST. Endometrioos (EM) on günekoloogiline haigus, mille puhul tekivad endomeetiumitaolise koe kolded väljaspool emakat. EM esineb hinnanguliselt kuni 10%-l fertiilses eas naistest, põhjustades tugevat valu ning suurendades viljatuse riski. EMi kolletele on iseloomulik krooniline põletik, reaktiivsete hapnikuühendite ja raua üleküllus; lisaks esinevad muutused liikuvuses ja adhesioonis ning glükoosi metabolismis, mistõttu on juhitud tähelepanu EMi ja vähi sarnasustele.

EESMÄRK. Leida bioloogiliselt aktiivsed ühendid, mille mõju patsientide endometrioosikoldest ja normaalsest endomeetriumist pärit endomeetriumi stroomarakkude (vastavalt ecESC ja euESC) elulevusele erineks oluliselt. Erinevuste põhjal saaks kaardistada ecESC ja euESC jaoks iseloomuliku elulevuse profiili, mille alusel defineerida huvipakkuvate signaaliradade valim endometrioosi edasiste uuringute ja ravimiarenduse jaoks.

MATERJAL JA MEETODID. Koostati toksiinide paneel, mi l le hulka kuulus 11 er ineva selekt i ivsusprof i i l iga proteiinkinaasi-inhibiitorit ja 3 vähi kemoteraapias kasu-tatavat ühendit. Pärast 22 tundi inkubatsiooni toksiinidega rakendati rakkude nekroosi ja elulevuse hindamiseks vastavalt Sytox Blue fluorestsentsi ja resorufiini/resasuriini neelduvuse mõõtmisel põhinevaid meetodeid. Olulisimad tulemused kinnitati western blot ’i meetodi abil, kasutades antikeha prokaspaas-3 suhtes.

TULEMUSED. Leiti, et Akt/PKB inhibiitor GSK690693, Aurora A/B inhibiitor CYC116, CK2 inhibiitor ARC-775, prote-asoomi inhibiitor bortesomiib ning tubuliini depolümeri-seeriv monometüül auristatiin E põhjustasid euESC puhul suuremat elulevuse langust kui ecESC puhul. Vastupidise trendina oli DNA kahjustusi tekitav ning redoksaktiivne antratsükliin doksorubitsiin efektiivsem ecESC elulevuse mõjutamisel ja apoptoosi indutseerimisel.

JÄRELDUSED. Tegime kindlaks ecESC ja euESC rakkudele iseloomuliku elulevuse muutuse profiili vastusena teatud signaaliradade selektiivsele inhibeerimisele. Identifitsee-risime ühendi (doksorubitsiin), mis osutus efektiivsemaks ecESC kui euESC puhul. Tulemused võiksid pikemas pers-pektiivis olla kasutatavad paremate strateegiate valimiseks endometrioosi ravis.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 63

STENDIETTEK ANDED

P73. Etnomeditsiinilt teadusele: hariliku vaarika (Rubus idaeus L.) varte fütokeemiline analüüs

Anni Maisla1, Tõnu Püssa2, Ain Raal1 – 1 TÜ farmaatsia instituut, 2 EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

TAUST. Eesti rahvameditsiinis tarvitati harilikult vaarikalt peamiselt varsi kui higile ajavat ja kergelt põletikuvas-tast vahendit külmetushaiguste korral. Reeglina on aga taimede vartes bioloogiliselt aktiivseid aineid väga vähe. Kas fütokeemilise analüüsi tulemused aitavad selgitada rahvameditsiini kogemusi?

EESMÄRK. Selgitada fenoolsete ühendite sisaldus võrd-levalt mets- ja aedvaarika kultuursortide vartes ning leida, kuidas muutub bioloogiliselt aktiivsete ainete sisaldus vartes aasta jooksul ning millises varre osas on nende sisaldus suurim.

MATERJAL JA MEETODID. Uurimismaterjaliks oli 33 erinevatest kasvukohtadest kogutud varretippu pikkusega 20 cm: 13 metsvaarika, 13 aedvaarika ning 7 sordivaarikate (’Glen Ample’, ’Siveli’, ’Tomo’, ’Espe’, ’Aita’, ’Helkal’) vart. Määratavad ühendid ekstraheeriti 60% etanooliga matse-ratsioonil ning analüüsiti HPLC-MS-meetodil. Kvalitatiivseks analüüsiks kasutati uuritavate ainete fragmenteerimisel tekkinud fragmente ja retentsiooniaegu. Kvantitatiivsel määramisel lähtuti uuritavate ainete ja standardainete piikide pindaladest.

TULEMUSED. Vaarikavartes tuvastati 62 ainet, millest 11 ühendit olid tundmatud. Peamiste polüfenoolsete koos-tisainetena leiti vaarikavartest dihüdroksübensoehappe glükosiidid (2 derivaati), hüdroksübensoehappe glükosiid, protokatehhiinhappe pentosiid, p-kumaroüülkviinhapped (2), p-kumaarhappe glükosiid, ellaaghape, protsüanidiin, epikatehhiin, kvertsetiini glükuroniid, dikohvhappe deri-vaat, ellaaghappe atsetüülarabinosiid ja -ksülosiid jt. Olulisi erinevusi aed- ja metsvaarika varte keemilises koostises keskeltläbi ei täheldatud, kuid polüfenoolide üldsisaldus oli kõige kõikuvam aedvaarika vartes (181–2246 mg%) ja mõnevõrra stabiilseim metsvaarikas (491–1368 mg%). Vartes sisalduvate bioloogiliselt aktiivsete ainete koostist mõjutavad olulisemalt vaarikasort ja taime kasvukoht. Vaarikavarre tipus on erinevaid aineid rohkem ning ainete kontsentrat-sioon suurem. Aasta jooksul muutub polüfenoolide sisaldus vaarikavartes oluliselt, olles suurem sügisel ja hiliskevadel, kõikudes võrreldes talvise miinimumiga rohkem kui kolm korda (645 ja 194 mg%).

JÄRELDUS. Vaarikavarte fütokeemilise analüüsi tule-mused toetavad nende kasutamist etnomeditsiinis.

P74. DFS70-vastased autoantikehad esinevad sagedamini tervetel isikutel

Kaja Metsküla1, Anton Jakovlev1, 2, Sander Aunap1, Karin Kannel3, Kalle Kisand4, Katrin Gross-Paju5, Raivo Uibo1 – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi immunoloogia osakond, 2 arstiteaduse üliõpilane, 3 doktorant, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi sisekliinik, 5 Lääne-Tallinna Keskhaigla närvihaiguste kliinik

TAUST. Tuumavastaste autoantikehade (ANA IgG) määramist kasutatakse süsteemsete reumaatiliste haiguste diagnoosi-misel. Ka sclerosis multiplex’i (MS) haigetel on kirjeldatud mitmesuguste autoantikehade esinemist. ANA IgG ühte alatüüpi, DFS70 autoantikehasid (DFS70 IgG), on seostatud suurema esinemissagedusega isikutel, kellel ei ole kliini-liselt süsteemseid autoimmuunseid reumaatilisi haigusi.

EESMÄRGID. Määrata ANA IgG MS-haigete, seljavaluga haigete (SV) ja tervete vereseerumis ning ANA IgG positiiv-setel isikutel määrata ka DFS70 IgG autoantikehad.

MATERJAL JA MEETODID. ANA IgG määrati kaudsel immunofluorestsentsmeetodil HEp-2 rakkudel lahjenduses 1 : 40 (ImmunoConcepts, Sacramento, USA) ning ANA IgG muster määrati vastavalt ICAP klassifikatsioonile. Uuritavate rühmas oli 160 MS-haiget, 35 seljavaluga haiget ja 34 tervet isikut (peamiselt haigla töötajad). DFS70 autoantikehad testiti ELISA-meetodil (Euroimmun, Lübeck, Saksamaa). Uuri-tavateks olid 36 MS haiget, 17 SV ja 19 tervet kontrollisikut.

TULEMUSED. ANA IgG esines 36 MS-haigel (21,9%) ja 17 SV-isikul (48,6%) ja 19 tervel isikul (55,9%). ANA IgG esines statistiliselt oluliselt MS-grupi ja kontrollide vahel (p = 0,0002). Nendest 72-st ANA IgG positiivsest isikust esinesid DFS70 IgG autoantikehad 10 isikul (3 MS, 0 SV, 7 tervet), kusjuures neist 9-l oli ANA IgG väljendunud homogeense mustrina ja ühel tsütoplasmaatilise mustrina.

JÄRELDUSED. Meie uurimus näitas, et ANA IgG ja DFS70 IgG esinesid kontrollidel sagedamini kui haigetel. ANA IgG homogeense mustri leid viitab võimalusele, et neil isikutel esineb lisaks DFS70-le veel mõni teine ANA IgG alatüüp.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7264

STENDIETTEK ANDED

P75. Vitamiinide ja toidulisandite kasutamine raseduse ajal – kas neist on kasu?

Iveta Mikeltadze1, Kristiina Rull1, 2, 3 – 1 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

TAUST. Toidulisandite ja vitamiinipreparaatide rasedusaegne tarvitamine on populaarne nii Eestis kui ka mujal arenenud riikides. Uuringud vitamiinide kasulikkuse kohta rasedus-tüsistuste ennetamisel on andnud lahknevaid tulemusi.

EESMÄRK. Leida seos raseduse ajal vitamiinide ja mine-raalainete kasutamise ning sagedasemate rasedusaegsete tüsistuste vahel.

METOODIKA. Prospektiivsesse kohortuuringusse „Happy Pregnancy”* kaasati 2334 TÜ Kliinikumi naistenõuandlas rasedusaegsel jälgimisel olnud naist. Andmed vitamiinide ja toidulisandite tarvitamise kohta koguti küsimustiku abil igal raseduse trimestril. Teavet rasedustüsistuste ja rasedustulemi kohta saadi meditsiinilisest dokumentatsioo-nist. Andmeanalüüsiks kasutati hii-ruut-testi ja logistilist regressioonanalüüsi statistikapaketis STATA 13.1.

TULEMUSED. Vitamiine ja mineraalaineid kasutas I, II ja III trimestril vastavalt 56%, 67% ja 65% rasedatest. Kogu valimis esines preeklampsiat 2,7%-l, rasedusaegset hüper-tensiooni 3%-l ja gestatsioondiabeeti 5,7%-l, enneaegset sünnitust (< 37. nädal) 6,1%-l rasedatest, keisrilõike teel lõppes 17,1% rasedustest. I ja II trimestril multivitamiine kasutanud rasedate hulgas oli vähem enneaegset sünnitust (4,6 ja 3,8%) kui neid mittetarvitanud rasedatel (6,8 ja 7,1%, p < 0,05). Ka I trimestril C-vitamiini sisaldavaid prepa-raate tarvitanud rasedate hulgas lõppes vähem sünnitusi enneaegselt (4,3% vs. 7%). Multivitamiinide tarvitamine II trimestril vähendas enneaegse sünnituse šanssi ligi 2 korda (OR 0,52 [0,33–0,79]), kuid seda vaid rasedatel, kellel ei esinenud muid riskitegureid (n = 1865, OR 0,51 [0,31–0,85]). Enneaegse sünnituse riskiteguritega (varasem enneaegne sünnitus, mitmikrasedus, IVF, KMI < 19 kg/m2, vanus < 20 a) rasedatel (n = 418) vitamiinide kaitsev efekt ei ilmnenud. Teiste vitamiinide ja mineraalainete (A-, B1-, B6-, D-, E-vitamiin, magneesium, kaltsium) kasutamise ning rasedustüsistuste esinemise vahel olulist seost ei ilmnenud.

JÄRELDUSED. Multivitamiinide ja C-vitamiini sisaldavate preparaatide tarvitamine raseduse ajal võib vähendada enneaegse sünnituse riski. Kui esinevad enneaegse sünni-tuse muud riskitegurid, siis multivitamiinide kasutamine efekti ei anna.

* Projekti toetas Euroopa Regionaalarengu Fond (3.2.0701.12-0047)

P76. Prostatiidipatsientide elukvaliteet ja tervis

Reet Mändar1, 2, Paul Korrovits1, 3, Kaja Rahu4, Mati Rahu4, Eeva-Liisa Sibul3, Aare Mehik5, Margus Punab3, 6 – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi mikrobioloogia osakond, 2 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 3 TÜ Kliinikumi meestekliinik, 4 Tervise Arengu Instituut, 5 Oulu Ülikool, Soome, 6 TÜ kliinilise meditsiini instituudi kirurgiakliinik

TAUST. Prostatiit ehk eesnäärmepõletik on kompleksne kli inil ine seisund, mis võib mõjutada mehi mis tahes eluetapil ning on sagedasim uroloogiline diagnoos alla 50aastatel meestel. Haiguse kliiniline pilt on mitmekesine, hõlmates nii asümptomaatilist põletikku kui ka tugevate väikevaagnavalude ja urineerimisvaevustega kulgevaid vorme. Suurele esinemissagedusele ja ebapiisavatele tead-mistele vaatamata on prostatiiti teiste eesnäärmehaigustega võrreldes oluliselt vähem uuritud.

EESMÄRK. Võrrelda sümptomite prof i i l i, üldist ja seksuaaltervist, kaasuvaid haigusi, riskitegureid ja elustiili prostatiidikaebustega ja -kaebusteta meestel.

MATERJAL JA MEETODID. Läbilõikeuuring hõlmas 20–79aastaseid mehi. Küsimustike andmeid võrreldi 82 prostatiidi kaebustega ja 711 kaebusteta mehel.

TULEMUSED. Kolmandik kaebustega meestest hindas oma tervist halvaks ning võrreldes kontrollrühma mees-tega oli neil rohkem diagnoositud neeruhaigusi, eesnäärme healoomul ist suurenemist, seksuaalsel teel lev iva id infektsioone, kroonilisi närvisüsteemi haigusi ja depres-siooni. Nende partneritel esines sagedamini tsüstiiti ja günekoloogilisi infektsioone, samuti esines nende lähisu-gulastel rohkem prostatiiti. See viitab haiguse võimalikule geneetilisele ja immunoloogilisele taustale, mis võib olla seotud ka suurenenud vastuvõtlikkusega respiratoorsete infektsioonide suhtes, nagu selgus esmakordselt meie uuringust. Prostatiidi kaebustega meeste seas oli vähem rahulikke, kuid rohkem muretseja-tüüpi mehi võrreldes kaebusteta meestega. Samuti tarvitasid nad sagedamini kanget alkoholi, antidepressante, rahusteid ja uinuteid ning nende tööelu iseloomustas sagedamini öine töötamine ja pidev stress. Kaebused häirisid nii nende seksuaalelu kui ka igapäevaseid tegevusi.

JÄRELDUSED. Prostatiidikaebustega mehi iseloomustab märkimisväärne kaasuvate haiguste, harjumuste ja hoiakute kompleks ning see haigus avaldab olulist negatiivset mõju elukvaliteedile. Geneetilised tegurid ja kesknärvisüsteemi tasakaalutus, aga ka partneri urogenitaaltrakti mikrobioota seisund kui soodustav tegur ootavad täiendavaid uuringuid. Prostatiidikaebustega patsiendid vajavad kompleksset kliinilist käsitlust ja ravi, mis võtab arvesse sündroomi mitmeid olulisi tegureid.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 65

STENDIETTEK ANDED

P77. Comparison of different methods for extracting total RNA from human skin using domestic pig as a model

Ene Reimann1, Kristi Abram2, 3, Sulev Kõks1, 4, Külli Kingo2, 3, Alireza Fazeli1, 5 – 1 Department of Pathophysiology, Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia, 2 Department of Dermatology, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 3 Clinic of Dermatology, Tartu University Hospital, Estonia, 4 Department of Reproductive Biology, Estonian University of Life Sciences, Estonia, 5 Academic Unit of Reproductive and Developmental Medicine, Department of Oncology and Metabolism, The Medical School, University of Sheffield, UK

BACKGROUND. Gene expression analysis from skin tissue is very common; however, to evaluate the expression patterns correctly, RNA of good quality and often quantity is required. RNA extraction from skin tissue can be chal-lenging as the hyaluronic acid-collagen matrix (HCM) is tough to homogenize. There are many different ways to extract RNA from skin; however, there are no compara-tive and systematic studies focusing on sample collection, storage and homogenizing steps, which are the most critical in the case of skin tissue.

AIMS. In this study we analysed, (1) whether domestic pig is applicable as a model organism in human skin studies regarding RNA extraction; (2) whether sample collection directly into a lysis reagent/buffer is equivalent to immedi-ately frozen dry biopsy or to the use of stabilizing reagents; (3) whether the enzymatic digestion of HCM increases the efficiency of homogenization; (4) whether there is a differ-ence between rotor and stator based and magnetic bead based homogenizers.

METHODS. The various steps involved in RNA extrac-tion (i.e. biopsy collection as dry biopsy or into nucleotide stabilizing reagents, different storage conditions (immediate or delayed freezing at – 20 °C and – 80 °C), enzymatic diges-tion, stator-rotor and magnetic head based homogenizing combined with column based RNA purif ication) were analysed. Twenty different workflows (WFs) were tested on the skin of domestic pig and from these, four most promising methods were applied to human skin samples.

RESULTS. The optimal strategy for extracting RNA from human skin was to collect, store and homogenize the sample in RLT lysis buffer from RNeasy Fibrous Tissue Kit combined with beta-mercaptoethanol and to apply Fastprep-24 Instrument with lysing matrix D tubes for homogenization.

CONCLUSIONS. Domestic pig can be successfully used as a model for human skin studies regarding RNA extraction. The easiest most cost effective method with the highest throughput was the best solution for extracting high quality and quantity RNA from human skin tissue.

P78. Silmapinna haiguse sümptomite esinemine kaelõikuse patsientidel ja selle seos ravimikasutusega

Reili Rebane1, Sandra Pajula1, 2 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliinik, 2 õpilane, Tallinna Reaalkool

TAUST. Nii silmapinna haiguse (SPH) kui ka seniilse kae levimus kasvab vanusega ja need kaks patoloogiat esinevad sageli koos. SPH esinemise riski võivad suurendada ka enamasti vanemas eas kasutatavad beetablokaatorid ja toopilised glaukoomiravimid. Kaelõikuse eel ravimata jäänud SPH võib raskendada operatsioonijärgset paranemist, samuti võib SPH operatsiooni tagajärjel süveneda. Ülevaate saamine SPH esinemisest kaelõikuse patsientidel lubaks planeerida kaepatsientide operatsioonieelset nõustamist.

EESMÄRK. Hinnata SPH levimust kaelõikuse patsientidel ning uurida selle seost beetablokaatorite ja glaukoomira-vimite kasutamisega.

MATERJAL JA MEETODID. Patsiente küsitleti vahetult kaelõikuse järel. SPH sümptomeid hinnati OSDI (Ocular Surface Disease Index) küsimustiku abil (skoor 0–100; suurem skoor viitab raskemale probleemile, SPH peetakse olemasolevaks skoori väärtustel ≥ 20). Lisaks koguti andmeid patsiendi demograafiliste näitajate, varasema SPH diagnoosi ja selle ravi ning ravimikasutuse kohta. Tulemuste esita-misel on kasutatud kirjeldavat statistikat. SPH olemasolu ja ravimikasutuse seost on uuritud mitmese logistilise regressioonianalüüsi abil.

TULEMUSED. Küsitluses osales 68 naist ja 32 meest, uuritavate keskmine vanus oli 73,5 (SD 9,7) aastat. Varem oli SPH diagnoositud 14%-l patsientidest, kunstpisaraid oli kasutanud 20%. Glaukoomiravimeid kasutas kolmandik valimist, beetablokaatorite kasutamine oli teada 36 uuri-taval. OSDI keskmine skoor oli 19,5 (SD 14,6). OSDI alusel esines silmapinna haigus 43%-l (95% CI 33–53) patsientidest. Beetablokaatorite kasutajatel ilmnes 2,6 (95% CI 1,0–6,5) korda suurem šanss haiguse olemasoluks võrreldes mitte-kasutajatega (kohandatuna glaukoomiravimite tarvitamise, vanuse, soo ja kunstpisarate kasutamise mõjule). Glaukoo-miravimite tarvitamise seos SPH olemasoluga ei osutunud statistiliselt oluliseks.

JÄRELDUSED. Väljendunud SPH sümptomeid võib esineda kuni pooltel kaelõikusele tulnud haigetel, samas on varasem SPH diagnoos harv. Suurem šanss haiguse olemasoluks on beetablokaatorite kasutajatel. Suurema tähelepanu pööramine SPH sümptomitele ja riskiteguri-tele kaepatsientide operatsioonieelse nõustamise käigus lubaks õigel ajal alustatud ravi teel aidata kaasa patsientide operatsioonijärgsele paranemisele.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7266

STENDIETTEK ANDED

P79. Sarvkesta siirdamine Ida-Tallinna Keskhaiglas 2005–2017

Reili Rebane1, Birgit Saliste2 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliinik, 2 õpilane, Tallinna Reaalkool

TAUST. Ida-Tallinna Keskhaiglas ( ITK) on aastate vältel siiratud sarvkesta kogupaksuses (penetrative keratoplasty, PKP), aastast 2012 on lisandunud kornea endoteeli siirda-mine (Descemet membrane endothelial keratoplasty, DMEK). PKP korral esineb rohkem tüsistusi ja postoperatiivset astigmatismi, vähem traumaatiline DMEK on eelistatud meetod endoteeli ja Descemet’ membraaniga piirduvate patoloogiate (sh Fuchsi düstroofia / bulloosne keratopaatia, FD/BK) puhul. PKP on sobiv korneat kogu paksuses haara-vate seisundite, sh keratokoonuse (KK) korral.

EESMÄRK. Kirjeldada sarvkesta siirdamise operatsioone ja nende tulemusi ITKs aastatel 2005–2017.

MATERJAL JA MEETODID. Andmed koguti haigla kliini-lisest andmebaasist. Valimi moodustasid patsiendid, kellel vaadeldud perioodil siirati sarvkest. Kogutavateks andme-teks olid demograafilised tunnused, diagnoos, viimane teadaolev nägemisteravus ja astigmatism preoperatiivselt, operatsiooni meetod, parim teadaolev nägemisteravus ja väikseim astigmatism 30–180 päeva jooksul pärast operat-siooni. Analüüsil kasutati Wilcoxoni märgi- ja astaksumma teste.

TULEMUSED. Aastatel 2005–2017 tehti ITKs 136 sarvkesta siirdamist PKP ja 15 DMEK meetodil. KK oli 60 (44%) PKP-meetodil opereeritud patsiendil, 69 (51%) PKP operatsiooni olid tehtud FD/BK tõttu. DMEK meetodil opereeriti 10 FD-patsienti. Muudel põhjustel siirdati sarvkest 12 patsien-dile. KK-patsientidest 48 (80%) olid mehed, patsientide vanuse mediaan 30 aastat. KK korral oli nägemisteravuse mediaan preoperatiivselt 0,045 ja postoperatiivselt 0,65 (p < 0,001). FD/BK patsientidest olid 37 (44,6%) mehed, patsientide vanuse mediaan 73 aastat. PKP-meetodi l opereeritud FD/BK patsientide nägemisteravuse mediaan oli preoperatiivselt 0,01 ja postoperatiivselt 0,2 (p < 0,001), DMEK vastavad näitajad olid 0,04 ja 0,4 (p < 0,001). FD/BK patsientide nägemisteravuse muutuse mediaan PKP-meetodil oli 0,19, DMEK-meetodil 0,36 (p = 0,675). Astigmatism oli pre- ja postoperatiivselt määratud 18 patsiendil, postope-ratiivselt astigmatism suurenes 15 juhul.

JÄRELDUSED. PKP ja DMEK meetod lubavad saavutada korneapatoloogiaga patsientidel olulise nägemisteravuse paranemise. Sarvkesta sisemiste kihtide haiguste korral on eelistatum vähem traumaatiline endoteeli siirdamine.

P80. Liigne rasedusaegne kaalutõus Ida-Tallinna Keskhaiglas üksikrasedusega jälgitud ja aastatel 2014–2015 sünnitanud naistel

Mariann Rugo1, Liisa Ševtšuk1, 2 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik, 2 õpilane, Tallinna Reaalkool

TAUST. Liigset rasedusaegset kaalutõusu (LRK) esineb uuringute andmetel 20–60%-l rasedatest. Suurema tõenäo-susega kogevad liigset kaaluiivet eelnevalt ülekaalulised või rasvunud naised. LRK seotust mitmete raseduseaegsete ja -järgsete terviseprobleemidega nii emadel kui ka lastel on kirjeldatud erinevates uuringutes. LRK normid sõltuvad raseduseelsest kehamassiindeksist (KMI). LRK määratle-misel on laiemat kasutust leidnud Institute of Medicine’i (IOM) soovitused aastast 2009. Eesti Naistearstide Seltsi väljaantud rasedate jälgimise juhendis rasedusaegset kaalutõusu eraldi käsitletud ei ole.

EESMÄRK. Kirjeldada LRK levimust Ida-Tallinna Kesk-haiglas (ITK) üksikrasedusega jälgitud ja aastatel 2014–2015 sünnitanud naistel.

MATERJAL JA MEETODID. Andmed uuritavate pikkuse, esimese ja viimase raseduse ajal fikseeritud kehakaalu kohta päriti haigla kliinilisest andmebaasist. Raseduse alguse KMI alusel jaotati uuritavad ala- (KMI < 18,5), norm- (KMI 18,5–24,9) ja ülekaalulisteks (KMI 25,0–29,9) ning rasvu-nuteks (KMI > 30,0). Rasedusaegse kaalutõusu grupp leiti IOMi juhiste järgi, mille kohaselt raseduseelselt ala-, norm- ja ülekaaluliste ning rasvunute soovitavad rasedusaegse kaaluiibe piirid on vastavalt 12,5–18, 11,5–16, 7–11,5 ja 5–9 kg. Tulemuste esitamisel on kasutatud kirjeldavat statistikat.

TULEMUSED. Uuringuvalimi moodustasid 5618 naist. Raseduse alguses oli 427 (7,6%) naist ala-, 3951 (70,3%) norm- ja 864 (15,4%) ülekaalus ning 376 (6,7%) rasvunud. Keskmine rasedusaegne kaaluiive raseduse alguse kaalugrup-pide kaupa oli 14,5 (SD 4,7) kg ala-, 14,6 (4,8) kg norm- ja 13,6 (5,9) kg ülekaalulistel ning 10,0 (6,8) kg rasvunutel. LRK esines 38 (19,4%) raseduse alguse alakaaluga rasedal, normkaalulistest oli LRK 1339 (33,9%) naisel. Enam kui pooltel ülekaalulistest ja rasvunud naistest väljus rase-dusaegne kaaluiive soovitatud vahemikust, LRK levimus oli vastavalt 65,3 ja 55,3%.

JÄRELDUSED. LRK on Eestis levinud probleem ning enam esineb liigset kaaluiivet ülekaalulistel ja rasvunud naistel. Kuna LRK on ennetatav ja seotud mitmete hilisemate terviseprobleemidega, vajaks see põhjalikumat käsitlemist.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 67

STENDIETTEK ANDED

P81. Liigse rasedusaegse kaalutõusu seos kehakaalu erinevusega raseduse alguses ja 2–3 aastat pärast sünnitust

Mariann Rugo1, Liisa Ševtšuk1, 2 – 1 Ida Tallinna Keskhaigla naistekliinik, 2 õpilane, Tallinna Reaalkool

TAUST. Liigne raseduseaegne kaalutõus (LRK) on sage probleem, seda eriti ülekaaluliste ja rasvunud naiste seas (kuni 60% rasedustest). LRK on seotud mitmete rasedus-aegsete ja -järgsete terviseprobleemidega emadel ja lastel. Muu hulgas on kirjeldatud LRKd kogenud naistel suuremat rasedusjärgset kehakaalu lisandumist, mis võib omakorda olla mitmete hilisemate tervisprobleemide allikaks.

EESMÄRK. Kirjeldada naiste KMI muutust 2–3 aastat pärast sünnitust võrreldes KMI-ga raseduse alguses, uurida selle seost LRKga.

MATERJAL JA MEETODID. Uuritavateks olid Ida-Tallinna Keskhaiglas üksikrasedusega jälgitud ja aastatel 2014–2015 sünnitanud naised. Andmed uuritavate vanuse, rasedusaegse kaalumuutuse ja glükoositaluvustesti (GTT) tulemuste kohta saadi haigla kliinilisest andmebaasist. GTT tulemuste alusel leiti gestatsioondiabeedi (GD) kriteeriumitele vastavad juhud, LRK defineeriti Institute of Medicine’i 2009. aasta juhiste kohaselt. Küsitluseks valimi (n = 500) moodustamisel kasu-tati kihitamist, et tagada sobiva suurusega alagrupid LRK ja GD mõju hindamiseks analüüsis. Küsimustikud saadeti uuritavatele posti teel, vajaduse korral saadeti kuu aega hiljem meeldetuletuskiri. Tulemuste esitamisel on kasutatud kirjeldavat statistikat, seoseid on uuritud multivariantse lineaarse regressiooni abil.

TULEMUSED. Küsimustiku täitis 201 uuritavat, vastamis-määr 40%. Vastanud ja mittevastanud ei erinenud oluliselt raseduseelse KMI, GD diagnoosi ja rasedusaegse kaalumuu-tuse poolest. Vastanute keskmine vanus sünnitusel oli 31,7 (SD 5,3) aastat. Keskmine KMI raseduse alguses oli 23,7 (SD 4,8), 64 (32%) vastanut olid raseduse alguses ülekaa-lulised või rasvunud. GD diagnoosikriteeriumidele vastas 59 (29%) naist, LRK esines 80 (40%) uuritaval. Keskmine KMI küsitluse ajal oli 24,2 (SD 5,0), KMI keskmine muutus oli 0,5 (SD 2,2). Vanusele kohandatud mudelis olid KMI erinevusega statistiliselt oluliselt seotud raseduse alguse ülekaalulisus või rasvumine (p = 0,013, keskmise muutus –1,02), GD diagnoos (p = 0,011, keskmise muutus 0,99) ja LRK (p = 0,002, keskmise muutus 1,1).

JÄRELDUSED. LRK on seotud suurema keskmise keha-kaalu lisandumisega naistel 2–3 aastat pärast sünnitust. Seos on sõltumatu raseduse alguse KMI-st, GD olemasolust ja naise vanusest.

P82. Endomeetriumi retseptiivsusega seotud geenide ekspressiooni dünaamika endometrioosiga naistel menstruaaltsükli jooksul

Merli Saare1, 2, Mariann Koel1, 3, Hindrek Teder1, 3, 4, Priit Paluoja1, 5, Fred Kirss6, Helle Karro2, 6, Deniss Sõritsa7, Priit Palta8, 9, Andres Salumets1, 4, 9, Kaarel Krjutškov1, 9, Maire Peters1, 2 – 1 AS Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, 2 TÜ kliinilise meditsiini instituudi naistekliinik, 3 doktorant, 4 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 5 TÜ arvutiteaduse instituut, 6 TÜ Kliinikumi naistekliinik, 7 Elite Kliinik, 8 TÜ Eesti geenivaramu, 9 Helsingi Ülikool, Soome

TAUST. Miks endometrioosiga naistel kujuneb viljatus, on siiani ebaselge, kuid üheks võimalikuks põhjuseks peetakse muutusi endomeetriumi retseptiivsuses. Endomeetrium on retseptiivne ehk valmis embrüo kinnitumiseks vaid piiratud ajal ja selle perioodi nihkumine endometrioosiga naistel võib häirida embrüo implantatsiooni ja viia viljatuseni. Kas ja kuidas muutub retseptiivsuse geenide dünaamika endometrioosiga naistel menstruaaltsükli jooksul ning kas oluliste geenide ekspressioonimuster võimaldab täpsustada menstruaaltsükli faasi, ei ole siiani veel teada.

EESMÄRGID. Määrata 57 endomeetriumi retseptiivsu-sega seotud geeni (PMID: 28855728) ekspressiooni dünaa-mika menstruaaltsükli jooksul nii endometrioosiga kui ka endometrioosita naistel ning töötada välja nendel geenidel põhinev metoodika korrektseks menstruaaltsüklifaasi määramiseks.

MATERJAL JA MEETODID. Endomeetriumi biopsiad tehti endometrioosiga (n = 41) ja endometrioosita (n = 33) naistelt erinevates menstruaaltsükli faasides. Andmete kohandamiseks kasutati varasemas uuringus tervete naiste ovulatsioonitestiga kinnitatud varasekretoorsete (VS) ja kesksekretoorsete (KS) proovide andmeid. Geenide ekspres-sioonitaseme määramiseks kasutati uut, teise põlvkonna sekveneerimisel põhinevat täiskvantitatiivset ja suunatud TAC-seq-i (Targeted Allele Counting by sequencing) meetodit. Andmed analüüsiti, kasutades programmi R paketti edgeR.

TULEMUSED. Enamiku uuritud retseptiivsuse geenide ekspressiooniprofiilid olid endometrioosiga ja endometrioo-sita naistel erinevates menstruaaltsükli faasides sarnased (p > 0,05) ja seetõttu li ideti menstruaaltsükli faaside vaheliste muutuste tuvastamiseks mõlemad grupid. Pärast andmete kohandamist moodustusid peakomponendi analüüsil selged klastrid erinevatesse menstruaaltsükli faasidesse kuuluvate proovide vahel (proliferatiivne, VS, KS, hilissekretoorne).

JÄRELDUSED. Uuringus leiti, et retseptiivsuse kuju-nemise eest vastutavate geenide dünaamika oli endomet-rioosiga ja endometrioosita naistel sarnane ja see muutus menstruaaltsükli jooksul. Selle ekspressiooni profileerimine võimaldab tulevastes molekulaarsetes uuringutes määrata täpset menstruaaltsükli faasi ka siis, kui on teada vaid naise enda raporteeritud menstruaaltsükli päev.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7268

STENDIETTEK ANDED

P83. Flavonoid fisetiini metüülmetaboliitide tsütotoksiline toime inimese vähirakkudes sõltub kasvaja paikmest ja alatüübist

Katrin Sak1, Helen Lust1, Marju Kase2, 3, Marika Saar4, Jana Jaal1, 2 – 1 TÜ kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 2 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 3 Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskus, 4 TÜ Kliinikumi apteek

TAUST. Flavonoidid on polüfenoolse struktuuriga taimsed metaboliidid, mis avaldavad vähirakkudele in vitro tsütotok-silist toimet. Inimorganismi sattudes läbivad need ühendid erinevaid metaboolseid radu, mille tulemusena satuvad verre erisugused konjugaadid, sh metüleeritud derivaadid. Kuigi ühe looduses sagedamini leiduva f lavonoidi, fisetiini vähivastaseid omadusi on varem kirjeldatud, on teadmine fisetiini metüleeritud derivaatide potentsiaalsetest bioloogi-listest toimetest siiani puudulik. Samas on just metaboolsed konjugaadid kokkupuutes märklaudrakkudega, kujundades nii in vivo füsioloogilise vastuse.

EESMÄRK. Uurida mono- (3`-metoksüfisetiin, MeF) ja dimetüleeritud fisetiini (3 ,̀ 4`-dimetoksüfisetiin, DimeF) tsütotoksilist aktiivsust inimese kopsuvähi (A549, HCC-44, SK-MES-1) ja eesnäärmevähi rakkudes (PC-3, DU145).

MATERJAL JA MEETODID. Rakkude elulemuse hinda-miseks derivaatidega töötlemise järel (inkubatsiooniaeg 48 tundi) kasutati kolorimeetri l ist MTT-metoodikat. Programmeeritud rakusurma uuriti kaspaaside kaskaadi aktivatsiooni kaudu.

TULEMUSED. MeF avaldas kopsu adenokartsinoomi rakkudes A549 ja HCC-44 vastavalt 6,6 (p = 0,07) ja 15,1 (p = 0,01*) korda tugevamat tsütotoksilist toimet kui fisetiin ise. Dimetüleerimine (DimeF) fisetiini aktiivsust kopsu adenokartsinoomi rakkudes ei mõjutanud. Kumbki ühend ei avaldanud fisetiini aktiivsusest statistiliselt erinevat toimet lamerakulises kopsuvähi rakuliinis SK-MES-1. Metüleerimine ei mõjutanud fisetiini aktiivsust ka kabasitakseelitundlikes eesnäärmevähirakkudes DU145. Taksaaniresistentsetes eesnäärmevähirakkudes PC-3 käitusid nii MeF kui ka DimeF vastavalt 4,1 (p = 0,01*) ja 3,6 (p = 0,03*) korda aktiivsemalt kui algühend. Sarnaselt fisetiiniga ei aktiveerinud meta-boliidid üheski uuritud rakuliinis kaspaaside kaskaadi, välistades toimeteena apoptootilise rakusurma.

JÄRELDUSED. Uuring näitas, et fisetiini metüleeritud metaboliitide tsütotoksiline toime sõltub oluliselt kasvaja paikmest (kops vs. eesnääre), alatüübist (kopsu adenokart-sinoom vs. lamerakuline vähk) ja haiguse arengustaa-diumist (kabasitakseelitundlik vs. taksaaniresistentne eesnäärmevähk), luues derivatiseerimise kaudu võimalusi haigusspetsiif ilise ravimi arenguks. Derivaatide täpne toimemehhanism vajab edasisi uuringuid.

P84. Laboratoorne teadustöö probiootikute ja sünbiootikute loomiseks

Epp Sepp1, Imbi Smidt1, Jelena Stsepetova1, Reet Mändar1, Siiri Kõljalg1, Kai Truusalu1, Tiiu Rööp1, Marika Mikelsaar1 – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi mikrobioloogia osakond

Funktsionaalsed toidud ja toidulisandid on kasutusel tava-toidu rikastamiseks kindlate toitainete ja kasulike mikroo-bidega mõne olulise füsioloogilise efekti saavutamiseks. Probiootiliste ja prebiootiliste lisanditega sünbiootiliste toodete väljatöötamise oluliseks etapiks on teaduslik laboratoorne eeltöö. Enamik probiootilisi rakendusi põhi-nevad Lactobacillus sp. perekonnal. Üle 120-st laktobat-sillide liigist pärinevaid tüvesid iseloomustavad erilised geenimustril põhinevad metabolismi rajad. Probiootilise laktobatsilli selektsioon inimese mikrobiootast algab tüve geneetilise samastamisega. Edasi määratakse süsivesikute fermentatsioon, valkude ja lipiidide lõhustamine, lisaks antagonistlikus ja antioksüdantses aktiivsuses olulised metaboliidid. Kontrollitakse mikroobitüve antibiootiku-mitundlikkuse profiili, elulemust inimese seedetraktis ja tootmise erinevates tehnoloogilistes tingimustes. Oluliseks etapiks on sobivate probiootiliste koosluste valik. See põhineb tüvede kombineerimisel ning nende omavahelise sobivuse testimisel. Prebiootiliste omadustega lisandite otsingul testitakse erinevaid frukto- ja galaktooligosah-hariide, süsivesikuid (fruktoos, palatinoos, ksülitool), mineraale (kaltsium, raud), samuti mitmeid taimseid komponente (riisi-, soja-, mandli-, kookosepiimad). Oluline on ka maitse ja tekstuuriomaduste testimine. Katseloomadel teostatavates infektsioonimudelites (näiteks salmonelloos, Clostridium difficile infektsioon) kontrollitakse nii saadud kombinatsiooni ohutust kui ka efektiivsust haiguse kulu muutmisel. Laboratoorsed katsetused päädivad ohutuse testimisega vabatahtlikel.

Konverentsil esitatakse näidisena piimatoodete väärin-damiseks ja funktsionaalsete toodete spektri laiendamiseks arendatud uudset sünbiootikut, mille koostisosadeks on kaks erinevat laktobatsillitüve (L. fermentum ME-3, DSM 14241 ja L . acidophilus 821-3, HUMB 00036) koos prebiootikuna sobivaks osutunud palatinoosiga, samuti tutvustatakse selle sünbiootiku varianti riisipiimas. Toote tervistavaks eesmärgiks on suurendada mikrobioota koostise elurikkust. Vastavate terviseväidete esitamiseks on edaspidi vajalikud kindla reeglistikuga kliinilised katsetused.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 69

STENDIETTEK ANDED

P85. Renal cancer incidence, mortality and survival trends in Estonia, 1995–2014

Teesi Sepp1, 2, Andres Kotsar1, 2, Kaire Innos3, Katrin Lang4 – 1 Department of Urology and Kidney Transplantation, Tartu University Hospital, Estonia, 2 Department of Epidemiology and Biostatistics, Institute of Clinical Medicine, University of Tartu, Estonia, 3 National Institute for Health Development, Estonia, 4 Institute of Family Medicine and Public Health, University of Tartu, Estonia

AIM. To study long-term trends in the incidence, mortality and survival of renal cancer in Estonia.

METHODS. Data of all renal cancer cases was obtained from the Estonian Cancer Registry. 5-year relative survival ratios (RSR) were calculated using cohort analysis for patients diagnosed up to 2009 and period analysis calcu-lated for 2010–2014. Data on cancer deaths was obtained from the Causes of Death Registry. Incidence and mortality trends were modeled and annual percentage change (APC) was calculated with joinpoint regression.

RESULTS. During the study period there were 5326 renal cancer cases. The dominant morphological type was renal cell carcinoma (RCC), and the proportion of RCC increased over time from 60% in 1995–1999 to 70% in 2010–2014. Inci-dence increased significantly in men from 1970 to 2014. In women, incidence increased until 1996, declined somewhat until 2001, and increased significantly thereafter. Mortality decreased significantly in men throughout the study period, but female rates have plateaud since 2002. Age-standardized 5-year RSR for total renal cancer increased over the study period by 13 percent units, reaching 65%. The increase was larger (15 percent units) for RCC reaching 78%. Women had higher 5-year RSR than men and their survival gain was also larger (13 vs. 11% units), particularly for RCC (17 vs. 12% units). The largest gain in 5-year RSR was seen in the youngest age group (17% units). The latest 5-year RSR for the youngest and oldest age groups differed by 28% units for all renal cancers, but only by 5% units for RCC. Modest increases were seen for stages I/II and III (5 and 6% units, respectively.) In 2010–2014 the difference between the 5-year RSR for all patients and for surgically treated patients was 16% units for all RC and 4% units for RCC, while the survival gain for surgically treated patients was the same as for all patients. Surgery has had a high impact on relative survival, as the RSR for surgically treated patients improved by 12% units for all RCs (81% in 2010–2014) and 14% units for RCC (82%).

RC incidence in Estonia has increased and a shift was noted towards older age and earlier stage. An increase was observed in the 5-year RSR for RCC as well as for all RCs.

P86. Meetod ZnT8 autoantikehade määramiseks seerumis

Janet Tamm1, 2, Julia Ustinova1, 3, Raivo Uibo1, Meeme Utt1 – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi immunoloogia osakond, 2 biomeditsiini üliõpilane, 3 doktorant

TAUST. ZnT8-vastase autoantikeha määramine on oluline T1D diagnoosimisel. Antigeenina on kõige laialdasemalt kasutusel ZnT8 C-terminaalne osa, kus algse aminohappelise järjestuse põhjal asub positsioonis 325 ühel juhul W ja teisel juhul R. Peamiseks epitoobiks arvatakse olevat R325 K340.

EESMÄRK. ELISAt kasutades hinnata, kui hästi kirjeldab lühike 18 ah pikkune ja peamisele epitoobile vastav peptiid ZnT8 vastaste IgG-tüüpi ak-de esinemist T1D haigestunud isikutel võrreldes enamikus testides kasutatava pikema peptiidiga, mis koosneb ZnT8 kahest C-terminaalsest otsast, kus positsioonis 325 asub ühel juhul W ja teisel juhul R.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringus kasutati BSMI immunoloogia osakonna biopanga seerumiproovid. Alaea-liste grupis (1–17 a) oli 50 kontrolli (m = 29; n = 21) ja 65 T1D-patsienti (m = 29; n = 36). Täiskasvanute grupis (18–79 a) oli 48 kontrolli (m = 17; n = 31) ja 32 T1D (m = 17; n = 15) patsienti.

ELISA teostati avidiiniga ja biotinüleeritud A771: S324 – R325...–S341 kaetud MaxiSorp plaatidel. Mittespetsiifilise seondumise vähendamiseks kasutati blokeerimislahuses PVPd ja 0,35 M NaCl PBSs. Katsetevahelise varieeruvuse hindamiseks kasutati sisemist kontrollseerumit. Seondumise spetsiifilisuse hindamiseks teostati ak-de inhibeerimine märgistamata peptiidiga. ROC analüüsiks kasutati Grap-hPad Prism 7 tarkvara, millega määrati piirväärtus, millest suuremate väärtusega seerumid tähistati ak-sid sisalda-vateks. Tulemusi võrreldi kliinilises praktikas kasutatava ElisaRSRTM ZnT8 AbTM testi ning LIPS-testi tulemustega.

TULEMUSED. Leiti, et peptiidi A771-S324 – R325 –...–S341 on võimalik kasutada ZnT8 ak-de määramisel ning interaktsioon on spetsiifiline. Kommertsiaalse ElisaRSRTM ZnT8AbTM ja A771 ELISA testi tulemuste kokkulangevus kontrollidel oli 72–77% ning T1D-ga patsientidel 53–54%. LIPS ja A771-ELISA testi tulemuste kokkulangevus oli kont-rollidel 78–81% ning T1D ga patsientidel 56–63%.

JÄRELDUS. Peamisele epitoobile vastava peptiidiga on võimalik teostada ZnT8-vastaste IgG-tüüpi ak-de määramist.

TÄ NUAVA LDUS

Autorid tänavad TÜK lastekliiniku, sisekliiniku, kirurgiakliiniku, Põhja-Eesti Regio-naalhaigla, Tallinna lastekliiniku ja Kuressaare haigla arste, kes on aidanud kaasa töös kasutatud seerumipanga komplekteerimisel. Uurimus valmis ETAg grandi IUT20-43 raames.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7270

STENDIETTEK ANDED

P87. Hemofiiliaga patsientide elukvaliteedi hindamise küsimustike eestikeelsete versioonide kohandamine

Marika Tammaru1, Elize Ambulte1, 2, Ines Vaide3, 4, 5, Marju Hein6, Kristi Lepik7, Edward Laane4, 8 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla, 2 õpilane, Tallinna Reaalkool, 3 doktorant, 4 TÜ kliinilise meditsiini instituudi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 5 Põhja-Eesti Regionaalhaigla, 6 TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 7 Tallinna Lastehaigla, 8 Kuressaare Haigla

TAUST. Tänu kaasaegsele veritsusi ennetavale ravile on hemofiilia ravikorralduse oluliseks osaks saanud patsien-tide hea elukvaliteedi saavutamine ja säilitamine. Hemo-fiiliaga patsiendi elukvaliteeti mõjutab haigus, selle ravi, ravi kättesaadavus ja toimetulek haigusega. Elukvaliteedi süstemaatiliseks hindamiseks sobivad usaldusväärsed ja tundlikud enesehinnanguküsimustikud. Euroopas on laial-dast kasutust leidnud hemofiiliaspetsiifilised küsimustikud Haemo-Qol lastele (erinevad versioonid vanuserühmadele 4–7, 8–12 ja 13–16 aastat) ja Haem-A-Qol täiskasvanutele; küsimustikud on uuringutes näidanud head reliaablust ja valiidsust.

EESMÄRK. Kohandada Eestis kasutamiseks hemofii-liaspetsiif ilised elukvaliteedi hindamise küsimustikud Haemo-Qol ja Haem-A-Qol.

MATERJAL JA MEETODID. Kohandamisel läbiti tõlke-tagasitõlke meetodi etapid, milleks on tõlge, tagasitõlge, spetsialistide arutelu ja patsientide intervjuud. Etappide läbimise järel esitati aruanded küsimustike autoritele, kellelt saadud tagasisidet kasutati edasises kohandamise protsessis.

TULEMUSED. Küsimustikud tõlkisid inglise keelest eesti keelde kaks tõlkijat sõltumatult. Tõlgete põhjal kokku pandud eestikeelsed ühisversioonid tõlkis inglise keelde tagasi tõlkija, kes oli ingliskeelsete originaalversioonide suhtes pimendatud. Tagasitõlgete ja originaalküsimustike võrdlemise järel muudeti üksikute küsimuste sõnastust eesmärgiga suurendada keeleversioonide ekvivalentsust. Spetsial istide ( hematoloog, lastearst) arutelul antud soovituste alusel korrigeeriti eestikeelsete küsimustike versioonide haigusspetsiif ilist sõnavara. Intervjueeriti viit täiskasvanud patsienti ning üht hemofiiliaga last igast küsimustiku Haemo-Qol versiooniga määratletud vanuserüh-mast. Intervjuude tulemusena viidi sisse muudatused kolme Haem-A-Qol küsimusse; kolm ja viis peamiselt sõnastust lihtsustavat muudatust tehti vastavalt Haemo-Qol versioo-nidesse, mis mõeldud vanuserühmadele 4–7 ja 8–12 aastat.

JÄRELDUSED. Tõlke-tagasitõlke meetodil läbiviidud kohandamisprotsessi tulemusena on valminud esialgsed hemofiiliaspetsiifilise elukvaliteedi küsimustike Haemo-Qol ja Haem-A-Qol eestikeelsed versioonid. Järgnevalt on kavas testida küsimustike psühhomeetrilisi omadusi, seejärel on küsimustikud valmis kasutuselevõtuks uurimistöös ja kliinilises praktikas.

P88. Immunohistochemical analysis of CD8 T cells activity in liver biopsies of patients with chronic viral hepatitis B (HBV)

Ivan I. Tokin1, 2, Galina F. Filimonova2, 3, Piret Hussar4, Ivan B. Tokin3 – 1 Research Institute of Influenza, Russia, 2 I. Mechnikov North-Western State Medical University, Russia, 3 St. Petersburg State University, Russia, 4 Institute of Biomedicine and Translational Medicine, University of Tartu, Estonia

BACKROUND. CD 8 is a transmembrane glycoprotein that serves as a co-receptor for the T cell receptor. It is accepted that cytotoxic CD8 T lymphocytes take part in T-cell-mediated destruction of infected hepatocytes during viral hepatitis B infection. Experimental investigations have revealed that CD8 T cells control HBV replication.

AIM. The aim of the study was to determine the features of distribution of the CD8 T cells in different zones of liver biopsies of patients with chronic viral hepatitis B (HBV).

MATERIAL AND METHODS. Ten liver biopsies of the patients with HBV with varying degree of activity were studied. The material was fixed in formalin, embedded in paraffin, and thereafter the sections with 5 μm in thickness were cut. To detect the expression of CD8 T-lymphocytes, immunohistochemical staining with polyclonal primary antibody Anti-CD8 (Abcam, UK) was carried out according to the manufacturer’s guidelines (IHC kit, Abcam, UK). Micrographs of serial sections of biopsies were produced by the microscope Leica DM 2500 connected to the digital camera Leica DFC 320 R. The photos were analysed by computer using a special program for digital micrographs mounted as a single image corresponding to entire biopsy.

RESULTS. First of all we determined the index of histo-logical activity (HAI) and stage of fibrosis (F). As a rule HAI varied from 8 to 12 points, and stage of fibrosis, to F2. Positive reaction of activity of CD8 T cells was noted in all liver biopsies. Specific staining of CD8 T cells was typical of the lympho-histiocytic infiltration of the portal tract. In these zones the number of CD8 T cells changed from 5 to 15 at the single portal area. In middle zones of liver lobules, the activity of CD8 T cells was determined mainly in the composition of intralobular infiltrates. Minimal activity was typical of middle zones without inflammatory changes.

CONCLUSIONS. The activity of CD8 T lymphocytes in different zones of the liver largely depends on the degree of activity of the process of the disease, such as the index of histological activity and stage of fibrosis. We suppose that CD8 positive cells take part mainly in destroying the inflammatory cells. The role of CD8 T cells in recognition and destruction of the HBV infected hepatocytes is minimal.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–72 71

STENDIETTEK ANDED

P89. Tartu Ülikooli neurokirurgia ja ortopeedia residentuuri lõpetanute hinnangud enda lülisambakirurgia-alastele teadmistele ja oskustele

Taavi Toomela1, Villem Tõnissoo1, 2 – 1 Ida-Tallinna Keskhaigla lülisambakirurgia keskus, 2 õpilane, Rocca al Mare Kool

TAUST. Rahvastiku vananemine toob kaasa lülisamba kirurgilist ravi vajavate patsientide arvu suurenemise. Lülisambakirurgia on viimaste aastatega kiiresti arenenud, kuid Eestis seda eriala iseseisvalt ei õpetata. Lülisamba-kirurgia tsükkel on üks osa kirurgilisest residentuurist, lülisambakirurgina võib töötada neurokirurgia või orto-peedia residentuuri lõpetanud arst.

EESMÄRK. Kirjeldada residentuuri läbinud neuroki-rurgide ja ortopeedide hinnangut oma lülisambakirurgia-alastele teadmistele ja praktilistele oskustele.

MATERJAL JA MEETODID. Teoreetilisi teadmisi (seal-hulgas biomehaanika, radioloogiliste uuringute tulemuste tõlgendamine), konservati ivse rav i põhimõtteid ning praktilisi oskusi lülisambakirurgia valdkonnas käsitleva küsimustiku koostasid Ida-Tallinna Keskhaigla lülisamba-kirurgid. Küsimustik edastati meili teel kõigile aastatel 2011–2016 Tartu Ülikooli residentuuri lõpetanud neuroki-rurgidele ja ortopeedidele. Tulemuste analüüsil kasutati kirjeldavat statistikat.

TULEMUSED. 27 residentuuri lõpetanust vastas küsit-lusele 2 neurokirurgi ja 15 ortopeedi (vastamismäär 63%). 17 vastanust 15 lõpetaja hinnangul ei andnud residentuur neile piisavat ettevalmistust lülisambakirurgilise patsiendi käsitluseks töös iseseisva arstida. Üle poole vastanutest hindas oma teadmisi biomehaanikast ja lülisamba stabiil-susest ebapiisavaks, et kavandada lülisambaprobleemidega patsiendi ravi. Neuroloogilise hinnangu andmiseks ja radioloogiliste uuringute tulemuste tõlgendamiseks pidas end piisavalt pädevaks vastavalt 9/17 ja 10/17 residentuuri lõpetanust. Enamik vastanutest hindas oma praktilisi oskusi lülisamba kirurgiliste tehnikate vallas iseseisvaks tööks ebapiisavaks.

JÄRELDUSED. Residentuuri lõpetanute hinnangul pole praegune õppevorm piisav lülisambakirurgiliste teadmiste ja oskuste omandamiseks. Uuringu tulemused on kasutatavad praeguses demograafilises olukorras järjest olulisemaks muutuva lülisambakirurgia eriala õpetamise planeerimisel.

P90. DNA metülatsioonil põhineva terviseriskide hindamise meetodi väljatöötamine vanemaealiste immuunsüsteemi jälgimiseks

Liina Tserel1, Ahto Salumets2, Kai Kisand1, Hedi Peterson2, Kai Saks4, Riin Tamm5, Külli Kingo6, Astrid Oras3, Raivo Uibo3, Pärt Peterson1 – 1 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi biomeditsiini osakond, 2 TÜ arvutiteaduse instituut, 3 TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi immunoloogia osakond, 4 TÜ Kliinikumi sisekliinik, 5 TÜ Kliinikumi ühendlabor, 6 TÜ Kliinikumi nahakliinik

TAUST. Vananemine on keeruline füsioloogiline protsess, milles mängivad oma osa mitmed geneetilised ja epige-neetilised muutused, mis aitavad kaasa immuunsüsteemi funktsioonide vähenemisele. Kõige suuremad muutused leiavad aset T-rakkude koosseisus, eriti just naiivsete ja mälurakkude osakaalus. Kuigi vananemise põhjused on ikka veel selgusetud, on DNA metülatsiooni ja vananemise omavahelised seosed üksikasjalikult iseloomustatud. DNA metülatsiooni järkjärgulisi muutusi läbi inimese eluea on kasutatud mitmetes mudelites, et hinnata inimese bioloo-gilist vanust ning vere peamiste rakutüüpide koostist. Eri immuunrakkude alampopulatsioonide määramine on aga keerukas, kulukas ning aeganõudev protsess.

EESMÄRK. Hinnata muutusi erinevate immuunrakkude arvudes, kasutades lookusespetsiifilist DNA metülatsiooni analüüsi.

MATERJAL JA METOODIKA. Noorte ja vanade isikute täisverest hinnati erinevate immuunrakkude alampopulat-sioonidele iseloomulike CpG lookuste metülatsiooni tasemeid amplikonide sekveneerimise meetodil. Immuunrakkude arvud verest määrati voolutsütomeetriaga. DNA lookuste metülatsiooni väärtused korreleeriti immuunrakkude arvudega.

TULEMUSED. Korreleerides CpG lookuste metülatsiooni väärtusi ning immuunrakkude alampopulatsioonide voolu-tsütomeetria tulemusi, leiti uuritavate lookuste hulgast mitmeid rakkude arvudega väga hästi korreleeruvaid lookuseid. Samuti on autorid loonud statistilisi mudeleid, mis võimaldavad hinnata immuunrakkude arvu veres. Oleme katsetanud mudeleid, et kvantiseerida T-rakkude, CD4+ T rakkude, CD8+ T rakkude, regulatoorsete T-rakkude, monotsüütide, NK-rakkude, müeloidsete supressorrakkude (MDSC), CD8+ TEMRA rakkude ja CD4+ TEMRA rakkude arve. Kõige täpsemaid tulemusi oleme saanud mudelitega, mis võimaldavad hinnata CD8+ TEMRA rakkude arvu. TEMRA-rakkude akumuleerumist peetakse üheks vana-nemist iseloomustavaks tunnuseks. Nende rakkude arv suureneb eakatel põletikke soodustavates tingimustes ning on seetõttu kasutatav põletikuliste seisundite markerina.

JÄRELDUSED. Spetsiifiliste DNA lookuste metülatsiooni väärtuseid saab edukalt rakendada statistilistes mudelites, et hinnata immuunrakkude arvu veres. Neil mudelitel on tohutu diagnostiline potentsiaal erinevate bioloogiliste protsesside biomarkeritena.

Eesti Arst 2018;97(Lisa 2):1–7272

STENDIETTEK ANDED

P91. Magistritöö kirjutamine – miks see nii vaevarikas on?

Ere Uibu1 – 1 TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut

TAUST. Tartu Ülikool on ainus kõrgharidusasutus Eestis, mis pakub magistriõppeprogrammi õendusteaduses. Õppe-vorm on sessioonõpe, kuna õendusteaduse magistriõppe üliõpilane on enamasti täiskohaga töötav õde või ämma-emand, õendusjuht või õendusõppejõud. Paraku soodustab niisugune taust kesist pühendumist õpingutele, ning isegi kui õppekava õppeained saavad läbitud probleemideta, kujuneb magistritöö kirjutamine tõeliseks väljakutseks. Varasematest, haridusvaldkonna uurimistöödest on samuti teada, et akadeemilise teksti, sh magistritöö kirjutamine on üliõpilaste jaoks sageli väga raske.

EESMÄRK. Tegevusuurimuse üks eesmärke oli kirjeldada õendusteaduse magistriõppekava üliõpilaste edenemist õpingutes ja magistritöö kirjutamises ning selgitada välja toetavad ja takistavad tegurid, mida üliõpilased oma õpin-gute käigus on kogenud.

MATERJAL JA MEETOD. Andmed koguti oktoobris 2017 anonüümse küsimustikuga e-õppe keskkonnas Moodle ning uuritavateks olid kõik üliõpilased alates teisest õpingu-aastast (n = 51). Lõpliku valimi moodustasid 29 üliõpilast, kellest 14 oli edenenud plaanipäraselt ning 15 aeglasemalt.

TULEMUSED. Üliõpilased kirjeldasid, et kõige rohkem toetasid neid õpingutega edenemisel õppejõud, magistritöö juhendajad, õppekava ülesehitus ja perekond. Oluliseks pidasid üliõpilased ka endi sisemist motivatsiooni, tahte-jõudu, püsivust ning ajaplaneerimise oskust. Üliõpilased kinnitasid, et magistritöö kirjutamisel said nad abi oma juhendajatelt, metoodikaalastelt ainekursustelt, õppejõudu-delt ning kaasüliõpilastelt. Peamiste takistustena kirjeldati suurt õppe- ja töökoormust, ajaplaneerimise oskamatust, pereprobleeme ja takistusi uurimistöö läbiviimisel. Üliõpi-lased väitsid, et nad vajavad veelgi rohkem juhendamist, sealhulgas juhendajatelt motiveerimist, täiendavat abi ja tagasisidet spetsiifilistel teemadel, juhendmaterjale ja konkreetseid näiteid ning juhendamist ajaplaneerimisel.

JÄRELDUSED. Uurimistöö tulemused kinnitavad, et täiendav suunamine ja metoodiline tugi on vajalik nii spetsiifilistel teemadel kui ka võtmepädevuste (kriitiline mõtlemine, akadeemiline väljendusoskus) arendamisel. Tulemused võivad viidata ka üliõpilaste eelneva õppeastme hariduse ning iseseisvate õpioskuste ebaühtlasele tasemele.

P92. There are no expectations for medical tumour therapy

Siiri Veromann1 – 1 Estonian Naturalists’ Society, Tartu, Estonia

Evidently, tumors (benign or malignant) have been encoun-tered in different tissues throughout the existence of the mankind. The eye lens is believed to be the only exception among human tissues from which no tumors have been described. Based on general tissue properties – morphology, proliferation, formation of cell masses etc. – abnormal cell masses present in pathological lens represent tumours in the lens tissue. These different cell masses proliferate and give rise to new abnormal cells in the same way as do tumour cells in other tissues. Abnormal lens cell growth is useless or even harmful for the functioning of the lens tissue for transmission of light.

The eye lens is the only tissue in the organism wihout any stroma, blood supply and innervation and, conse-quently, without possibility of inf lammation. Thus the eye lens represents an ideal tissue for tumorigenesis study in its pure form, offering potentially valuable approach to problems of oncogenesis.

It is important to stress that abnormal lens growth, i.e. tumours, is caused by the same general risk factors as are known for tumours in other tissues (various chemicals, radiation, alcohol consumption, tobacco smoking, food factors etc). Therefore, there are no great expectations for medical therapy in the case of tumours.

LITER ATURE

Veromann S. Eye lens tumors: an experimental-histological and theoretical approach. Tumor Biol 1994;15:135–46.Veromann S, Tasa G, Viikmaa M, et al. Vanaduskatarakti riskitegurid. Originaaland-metega ülevaade. Eesti Arst 2000;79:272–9.Veromann S, Sünter A, Tasa G, et al. Dietary sugar and salt represent real risk factors for cataract development. Ophthalmologica 2003;217:302–7.Okada T. Transdifferentiation. Flexibility in cell differentiation. Oxford: Clarendon Press; 1991.Rosendorff Alexander von. Neue Erkentnisse in der Naturheilbehandlung, Aus fünfzig-jährigen Praxis. 9. Auflage Copyright 1964 by Turm-Verlag, Bietigheim/Würtenburg.

Euroopa LiitEuroopa

Regionaalarengu Fond

Eestituleviku heaks

Documents

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ... · Irja Lutsar 1, Pilleriin Soodla 1, Radko Avi , Kristi Huik , Heli Rajasaar , Karolin Toompere1, HIV andmekogu nõukogu – 1 TÜ