Tartu rahu

I

Tühi lava. Seinal jooksevad pildid tolleaegsest Tartust.

Üheltpoolt jalutab lavale 1 paar linnaelanikke( mees ja naine, käevangus). Neile

tuleb vastu keegi daam. Kokku saades areneb vestlus.

Daam: Oi, tere päevast pr. Berk ja härra Berk.

Hr. Berk( kergitab mütsi): Tere päevast. Kuhu kiirustate, olete naa ehmunud.

Jaa, jaa, rasked ajad, rasked ajad…….

Daam: Kas Teie ei ole siis kuulnud?

Härra: Kuulnud? Mida? Siin kohe ei julge enam midagi kuulda või olla….

Daam: Venelased tulid!

Härra prouaga(ehmunult): Venelased? Mis tulid? Mis jutt? Kas sõda…..jälle

Tartus?

Daam: Ei, ei. Oh, teate, mul sugulane tähtis mees, no teate kuulsin, algavad

läbirääkimised, siin, Tartus. Kokku leppida tahavad.

Härra: No viimaks, kuid (lööb käega) nendega nüüd rahu sõlmida…. Kas nad

siis tulid siia?

Daam: Juba siin. (sädistab kiirelt, vahepeal vaatab selja taha ja kõrvale igaks

juhuks): Kuulsin jah, juba siin. Venelased pandi elama Veski tänavale, sinna

aadlielamusse, see ju peen maja. Valve ukse ees ja puha.

Härra: Soo, kus siis meie eesti läbirääkijad pandi, kas kehvemalt?

Daam: Olevat nii, et Poska elavat Rüütli uulitsas, seal see endise notar

Rosenthali korter. Ja meie läbirääkijad, need seal Grand hotelli ruumides.

Äkki hakkab daamel kiire, jookseb edasi. Härraspaar seisavad , vaatavad talle

järele, vangutavad pead ja lahkuvad kiirelt vastassuunas.

II

Laval on suur konverentsilaud ja toolid. Saabuma hakkavad konverentsi

liikmed, ükshaaval, vaikides. Nende saabumist saadab jutustaja tekst.

Eesti delegatsioon

Poska tulek.

Jutustaja: Eesti delegatsiooni hing ja juht Jaan Poska. ( seab ennast laua taha)

Jaan Sootsi tulek

Jutustaja: kindralmajor ja sõjavägede staabiülem Jaan Soots.( istub Poska

kõrvale)

Ants Piip

Jutustaja: Rahvusvahelise õiguse spetsialist ja kogenud diplomaat Ants Piip (

laua taha)

Julius Seljamaa

Jutustaja: Asutava kogu liige

Mait Püüman

Jutustaja: Asutava Kogu liige

Vene delegatsioon

Adolf Joffe

Jutustaja: Vene delegatsiooni juht, endine saadik Berliinis

Leonid Krassin

Jutustaja: Teede rahvakomissar ehk teedeminister

Isidor Gukovski

Jutustaja: majandusekspert

Kindral Fjodor Kostjajev

Jutustaja: sõjaline ekspert, kindralstaabi kindral

Krahv Benckendorf

Jutustaja: mereväe ekspert

Liikmed võtavad kohad sisse laua taga, seavad paberid jne. Korda.

Seinale võiks tulla : Konverentsi esimene koosolek 5.dets 1919 kell 11.

Konverents saab olema kinnine.

Läbirääkimiste keeleks konverentsil on vene keel.

Laval tulevad ette Poska, Krassin ja Eesti delegatsiooni sekretär Tooming

Krassin (iseteadvalt) me nõuame, et üldkoosolekuid stenografeeritakse.

Poska: Ma olen selle vastu!

Krassin: Meie nõuame!

Poska ( pöördub seljaga Krassini poole ja sekretäri poole, kimbatuses) : No kust

me võtame vene keele stenografisti, meil ei ole ka eesti keele omasid.

Sekretär Tooming: Aga ütleme neile

Poska(heidab kiire eehmunud polgu selja taha ja sosistab): Tss... seda pole vaja

küll neile avaldada. Oot, ma mõtlen ( mõtleb pingsalt ja siis lööb käega)

Poska(kavalalt): Hr. Krassin, lepime, et teie, venelased, stenografeerite,

redigeerime aga meie koos teiega.

Krassin ( mornilt): meie nõuame otsest traadiühendust Moskvaga!

Poska pöördub sekretäri poole.

Sekretär Tooming: Sõjategevuse ajal on raske, kui mitte võimatu tõmmata

traati läbi frondi.

Krassin: (põrnitseb algul): siis tulevad kullerid ja kindlasti. Ja veel üks asi, mina

leian, et meie vabadust piiratakse sesinatsemas Tartu linnas. Miks on sõjaväe

kontroll ja valve meie maja ümber, meie ümber, mis soldat see kaasa marssib

meiega, ah!?

Sekretär (üliviisakalt): Meie vahel on praegu käimas sõda, punased on palju

halba teinud siin. Me ei või garanteerida muidu julgeolekut. Kas teil on midagi

protesteerida majakorra vastu, nagu söök, teenimine, küte…?

Krassin( järsult): Ei.

( Pöörab tähtsalt ringi ja sammub laua taha.) Samuti lahkub laua taha Poska.

Laua ääres Krassin(tähtsalt): Pole olemas Eesti- N. Vene sõda. On vaid

kodusõda (põrutab tähtsalt), kus eesti töörahvas võitleb rõhujatega.

(Joffe müksab Krassinit ( tal on piinlik), isegi veel, kuid ta on hoos).- Selles

sõjas saab võit töörahvale.

Krassin: Valged on löödud ja see täiesti Vene heast tahtmisest oleneb, kas ta

Eestiga rahu teeb või okupeerib Eesti!!

Poska( tõuseb püsti, pöördub Krassini poole ja lausub rõhutatult kõvasti ja

tõsiselt): See konverentsilaud on koht asjalike läbirääkimiste pidamiseks. Mitte

propaganda tegemiseks, Leonid Borissovitš!

Vaikus, piinlik moment.

Jutustaja: Nii algavad rahuläbirääkimised. Väike Eesti istus üksinda suure

Venemaa vastas. Ta oli maha jäetud ka oma naabrite poolt. Pidime üksinda

hakkama saama.

III

Jutustaja: 8.detsembril esitasid mõlemad pooled oma suht ebareaalsed esimese

tulevase riigipiiri kavad.

M.Püümann(loeb tõustes): Piir piki Luuga jõge kuni Jamburgini, sealt Peipsini

ja üle järvede piki Velikaja jõge kuni selle keskjooksuni.

Gukovski(imestunult): Kuulge, nii jääb vähemalt 10000 km põlist Vene ala

Eesti koosseisu.

Krassin: Te tahate sõjalist platsdarmi Nõukogude Vene vastastele jõududele,

Kas nii?

Gukovski: Joon tuleb tõmmata Kunda jõest läbi Virumaa, sealt üle Peipsi ja

Petserimaa.

Krassin: Hm…, muidugi me võime üldolukorra muutudes piiri osas teha

tulevikus mõned vastutulekud.

Soots(hüüatab nördinult): Kuulge, Virumaal on ikka eestlasi üle 90%!!!

Jutustaja: Muidugi me polnud nõus. Arutama hakkas piirikomisjon, kuhu

kuulusid ka kindralid Soots ja Kostjajev.

Ette tulevad Soots ja Kostjajev

Kostjajev( karjub):Ma ei anna ära ühtegi jalatäit Venemaast!

Soots(põlglikult) : Riigipiirid pole lõõtspill, mida saab tõmmata edasi-tagasi tuju

järgi.

Jutustaja: Sisuliste argumentide toetuseks toodi käiku ka teistlaadsed

seisukohad.

Kostjajev(karjub): Kui me vallutame Tallinna, siis esitame teile hoopis uued

tingimused!

Soots( karjub vastu, kuid rõhutatult ): Noh, kui rahu tegemiseks on vaja tõesti

ühe pealinna vallutamist, siis võib see ju ka Petrograd olla. Jaa. Jaa, kui muidu

rahu ei saa, siis oleme valmis Petrogradi võtma. Jääb määrata vaid tähtaeg!

Kostjajev ( tigedalt): Oleme teile küllalt vastu tulnud. Ajalooliselt on meil õigus

selle asukoha peale, kus me praegu kõneleme. See oli venelane vürst Juri, kes

omandas selle Jurjevi linna. (lööb pea kuklasse, uhkelt) Aga meie oleme

suuremeelsed ja sellest me ei räägi.

Soots(irooniliselt, kummardub lausa teise poole): Räägime aga pealegi Vene

ajaloost. See on üks väga huvitav jutt. Kui teie ja mina käisime koolis, algasid

kõik Vene ajaloo õpperaamatud , nagu teate, järgmiselt: venelased saatsid

saadikud välismaale kutsega tulla neid valitsema, sest korda pole ja tulidki 3

venda-Rurik, Sineus ja Truvor. Need 3 venda tulid valitsema ja omama

Novgorodi, olid varjaagid, eestlased. (ülbelt ) aga meie oleme suuremeelsed,

jätame teile Novgorodi ja Moskva ka veel pealekauba.

Kostjajev on nii närvis, et ei saa sõna suust, vehib käega ja tormab

vandudes ära

Joffe: Ma vaatlen ja imestan- veike rahvas ilma poliitiliste kogemusteta, ilma

vilunud ametniketa ja diplomaatilise koolita, aga kust te olete võtnud säärased

diplomaadid?

Jutustaja: 11.detsembriks sai selgeks, et kumbki pool piiriküsimustes enam

tolligi järele ei anna. Nii tuli venelastel võtta vaheaeg, et konsulteerida kõrgemal

tasemel- kas nõustuda ettepandud piirikavaga või katkestada üldse

läbirääkimised.

Foonil: Sõjamüra, lahingumöll.

Publiku poole pöördub Soots

Soots: Meil on iga mees frondil. Meie rinne on kui pinguletõmmatud lõng – kui

see kuskil katkeb, on vaenlasele tee vaba, kasvõi otse Tallinna. (lausub saali)Kui

kellelgi on rahu vaja, siis on seda meile, aga venelastele me alla ei vannu.

Kurrrat!

IV

Jutustaja: Samas kõrgetasemeliste delegatsioonide läbirääkimised tõid

mitmesugust vaheldust tagalalinna igapäevaellu.

Sama seltskond, mis I osas, kohtuvad tänaval

Daam: Oi hr Berk, oi pr. Berk. Kuidas Teil läheb? No on elu küll, oi, mis küll

saab?

Bergid: Mis hullusti? Mis uudist?

Daam: Oi, neid vene saatkonna mehi, naisi linn täis. Muudkui ostavad ja teate,

KUIPALJU ostavad? Juustukettad, võihunnikud, kommihunnikud, kole kohe….,

vorsti. Kõike, mis ei rikne.

Bergid: Venemaal ju nälg, kes seal töötab praegu…..

Daam: Mul üks tuttav poehärra lubas kaevata lausa. Kuigi venelased pidavat

maksma kohe ja ei tingi ka kohe üldse. Ainult anna ja müü.

Hr. Berk: Ja, proua Alviine, kuulsin jah, tuleks keelata, varsti meil kah nälg.

Ostavad kõik ära! Kuulsin ka mina, et maksavad kalli vana tsaarirahaga. No nad

ju peaks olema Eesti valitsuse ülalpidamisel.

Lahkuvad vastassuunas.

. Jalutab ette Joffe üksinda ja tema monoloog saalile

Joffe( elegantselt, irooniliselt): Njemad teatavad, et Joffe sõidab autoga ringi

ja ostab toitu kokku. Ja Joffe maksab tsaarirahadega.

(kavalalt naeratades): Ostab küll, kuid nõukogude raha eest. Ja ei sõida, vaid

kõnnib. Tjeie kjena linn polegi nii suur, et autoga sõita. Verneri kohvik, sinna

mina lähen, üks kena paik Tartu linnas. (Jalutab soliidselt eemale)

Linnaelanikud eemalt: Te vaadake ,bolševik, kuid härrasmees pealaest

jalatallani, milline ülikond. Ja briljant lipsus ja raske kuldkett vestil.

Jutustaja: 10.detsembril teatasid ajalehed, et võimude korraldusel on keelatud

kaupluseomanikel müüa nõukogude delegatsioonile suures koguses toiduaineid.

Jooksevad läbi kaks noorsõdurit. Jäävad hetkeks seisma ja teine seletab

teisele.

1. Kuhu joossed?

2. Marssima. Kas Sa ei ?

1. Kuule jah, käsk säherdune, et peame kümme korda päevas läbirääkimiste

maja eest mööda marssima. Ikka edasi ja siis tagasi. Üheltpoolt ja siis

teiseltpoolt tagasi.

2. Meil kah! Las siis venelased arvavad, et meid on nii palju, jätkub, nägin

nende morne sihverplaate läbi akna vaatamas.

Jooksevad ära.

Jutustaja: Ka selliseid meetodeid pidime kasutama, pidime näitama igal

juhul, et meil jõudu veel jätkub…

Tuleb mureliku näoga Piip koos Poskaga

Piip: Ma... ma kaotasin oma portfelli.

Poska: Noo. Kas otsisite ja kust?

Piip: hotellitoas, ja üldse igalt poolt.

Poska(murelikult): Jaa, see ei ole hea, need paberid..... Piip lahkub.

Läheneb keegi vene delegatsioonist.

Venelane: selle portfelli leidis Joffe saunast, kus ta oli laupäeval käinud koos

Piibuga. Palun konstateerida, et portfell oli lukus. (lahkuvad)

Laud, istuvad ehmunud eesti delegatsiooni liikmed

Poska(halbaennustava häälega): Hr. Piip, kas teie oma?

Piip(rõõmsalt): Jah. Kust ta tuli?

Poska:(rõhutatult): Meie vaenlase käes, ilusasti hoiul ja hoitud , alates

laupäevast, kui te Joffega saunas käisite. Vaadake, kas kõik on alles.

(irooniliselt) Näidake meile ka, et meiegi saaks näha, mis seal sees on, samuti

kui venelased.

Piip(väga kohmetunult), võtab välja musta pesu jm, . Kõik on alles.

Poska: Pange aga kõik lauale

Piip paneb paberid jm. lauale

Poska: Soo, nüüd on siis venelased ilusti meie asjadega kursis, (vaatab), ah nii,

õnneks meie mõttevahetust pole siin ja mis kaustik see veel on, lugege ette.

Piip(hädas): Ma...ei tahaks, see isiklik

Poska: Pole viga, kui juba venelased tutvusid teie isiklike mõtetega, siis ka meie

võime. Lugege ette.

Piip: (hädiselt, lugedes piilub Poska poole): Punaarmee komandör Kostjajev oli

enne punaseks värvimist tsaariarmee polkovnik.Ta on kui redis- väljast punane,

seest valge.

Poska( ohkab ja haarab hetkeks peast): Oo, jumal küll..

V

Läbirääkimistelaua taga kõik.

Joffe: Meie uus ettepanek: Narva jõgi, Peipsi järv, saared Venele, rahvahääletus

Petserimaal.

Soots: Meie peame saama maariba teiselpool Narvat, mis on küllalt lai, et

venelane ei küüni tegema kurja Narva linnale kahuritega. Ja Peipsi saared meile,

eestlaste pärast, kes seal elavad. Ja ei mingit rahvahääletust Petserimaal. Jumal,

aeg läheb ja kas me peame sõdima kogu aeg edasi.

Kostjajev: Petserimaa on põline Vene ala ja tema rahvas, see on isegi Vene

letopissides, on vene krivitšid.

Tõuseb üks eesti delegatsiooni liige Ast: oot, olen Petserimaalt Oravalt pärit ja

kuulan suure huviga, kuidas mind venelaseks tahetakse teha. Olen end ikka

eestlaseks pidanud.

Püümann: No neid Petserimaa taguseid vene külasid küll pole vaja, need

ilmasõjast igasugu taudisi täis, eriti siflist.

Jutustaja: Mööduvad ägedates vaidlustes päevad.

Joffe: esitame uue kava suurte järeleandmistega.

Soots: Kas te nagu annate eestlastele kingituseks maa, mida nad omasid juba

igivanas minevikus. Te ei saa meile midagi järele anda või kinkida, mis ei ole

teie oma.

Kostjajev: Kindral Soots tahab nihutada piiri lähemale Petrogradile, kas tahab

luua platsdarmi uuteks pealetungideks Petrogradile? Eesti on näidanud

agressiivsust meie vastu ja MEIL on põhjust kanda hoolt Petrogradi julgeoleku

eest. Ui-Ui, nüüd general Soots nutab krokodillipisaraid Narva pärast, millele

meie ei soovi mitte halba. Voh!

Soots(ägestub): ah et mina provotseerin!!!!Vaadake, mis lendlehed meil frondil

on-, kes saatis, küsin ma? Lugege! (loeb)Dajoš narvu?

Kostjajev( läheb raevu): Mis on minul tegemist selle lendlehe

deklameerimisega! Mina ei ole seda kirjutanud!

Soots(tema nina all, vehib lendlehega): meie vastus on Dajos Narvu –NJET!!

Poska: Rahu, rahu, nüüd üks veikene pausikene kulub ära. (Pilgutab silma)

Lahkuvad lavalt. Jäävad ainult Poska ja Soots. Mõlemad väga väsinud

Poska: Oh jaa, Joffe rippus veel selle Kobeljaki küla küljes, nagu oleks see

kullakaevandus.

Soots: Nojaa, see asub kõrgendikul, panevad sinna patareid, siis hea meid

jälgida kui vaatetornist

Poska(ohkab, Sootsi poole): kindralihärra, kindralihärra, vaadake ette, et te pilli

lõhki ei aja. Te tingite hullemini kui ükski idamaine juut. Ärge ajage pilli lõhki.

Ühe küla pärast ei tasu tõesti mitte sõda edasi pidada.

Soots ohkab: Heaküll. Heaküll…

Poska:(haarab äkitselt südamest)

Soots: Hr. Poska, kas Teil on halb? Oodake, istuge, kohe kutsun arsti..

Poska: (väga väsinult, lüües kergelt käega ja ajades vaevaliselt selja sirgu): Hr.

Soots, küll läheb üle. Rahunege ka teie, asi pole nii hull.

Lahkuvad

Lavalt sammub sekretär, talle jookseb järele üks naissekretäridest.

Naissekretär: Hr. Tooming, oodake

Sekretär Tooming seisatub: Mis juhtus preili?

Naissekretär( ärevalt näitab pabereid): No vaadake nüüd, no mida teha(loeb ette

kahjud): Vene saatkond on lõhkunud 2 kardinat, 3 kardinastanget, 1sohva, oi,

tegelikult 5 sohvat on katki, 2 põrandavaipa on rikutud ja teate, kadunud on 7

teelusikat( hõbe), 1suur pilt, pole neid toole seal….. (nutuselt). No, mis ma teen,

kuidas siis niimoodi küll…

Sekretär Tooming( kuulab ükskõikselt, imestunult): No mida siis teha?

Muretseme uued, ehk jäävad alles…. Preili, kui ometi selle rahu saaks. Lööb

tüdinult käega ja lahkub.

Preili vaatab talle arusaamatult järele ja siis hüüdega: hr. Tooming. Jookseb

järele

VI

Joffe: me nõuame esmalt 10-verstalise neutraalvöö tagatise allakirjutamist ja

alles seejärel tuleb kõne alla vaherahu kinnitamine. Teie arvamus, hr. Poska?

Poska( kavalalt Joffe ja Gukovski poole) See ei sobi. Mis võin mina parata,

(pöördub Gukovski poole)Isidor Emmanuilevitš!? Te näete, et kindral sellest

hingatagi ei luba. Mina olen diplomaat ja pean alistuma.

Soots: Suure riigi esindajatel ei kõlba meelt muuta mõne tunni kestel. See on

šantaaž. Ütlen nüüd njet ka Joffe nõudele.

Kostjajev: Te ei taha järele anda? ( lööb plaksti lauale)Hea küll, me saadame

Narva rindele 2 diviisi juurde.

Soots(kuivalt): Võite saata, meil on seal juba kaks rügementi ees.

Jutustaja: Vaidlused kasvasid ja võtsid üha hoogu. Venelastel oli kindel soov

oma nõuet peale suruda.

Soots: Mina alla ei kirjuta. Narva liinilt me ei tagane. Kuulipilduja seame

kuulipilduja kõrvale ja iga veerandi kilomeetri peale patarei.

Jutustaja: Rindel käis aga karm sõda, tuisk, kõledus. Nii... loodeti vaherahu

jõulupühadeks.....

VII

Ette tulevad Joffe ja Poska.

Joffe: Kahetsen, et tänasel koosolekul ei saanud kokkuleppele. Süü langeb

täiesti eesti delegatsioonile.

Poska: Süü selles, et täna õhtul ei saanud teha lõppu verevalamisele, lasub

täiesti vene delegatsioonil, kes keeldus alla kirjutamast. Kahetsen väga sellist

vene delegatsiooni teguviisi.

Võiks olla mingi muusika või muu vahepalaks….

Jutustaja: Venelased olid pärast tormilist ja dramaatilist koosolekut rängasti

vihastanud ning koju sõitnud pühi pidama, andes mõista, et rahuläbirääkimistel

on sellega lõpp. Aga ei olnud siiski lõpp. Vene vägede viimased katsed Narva

rinnet murda lõppesid läbikukkumisega.

Vahepeal võiks olla filmikaadrid sõjast.

Jutustaja: Selliseid raskeid hetki oli palju, tundus, et nüüd on

kõik…..konverents võib katkeda. Seal aga kus ametlik toon enam väljapääsu ei

leidnud, aitas sõbralik jutt suriseva samovari juures, pinget mahavõtvad

omavahelised istumised ja leilitamised Silla tänava saunas.

Poska tuleb ette ja järgneb ka Joffe: Herr Joffe, ma kuulsin, Teil olevat nohu.

Kuidas oleks üks veikene ravim, üks hea pisiiiikene pits konjakit, üks hea

saun… Pilgutab silma.

Joffe: a las budjet po vašemu.

Poska ja Joffe lahkuvad koos.

Jutustaja: Kõige ägedamate võitluste ajal, 29.detsembril jätkati uuesti

rahuläbirääkimisi.

Kogunetakse uuesti laua taha. Ette tuleb Joffe, kellele tuuakse telegramm

Joffe loeb: Vägede rünnakud ebaõnnestunud, väed purustatud, isegi oma

positsioonide kaitsmine kahtlane. Joffe kägardab telegrammi ja sammub

kühmus läbirääkimiste laua taha.

Joffe: (tõuseb püsti) hetk vaikust, : Me anname teie nõudmistele järele. Teised

vene delegatsiooni liikmed vaatavad maha.

Võiks olla muusika..

Eesti delegatsioon

Poska minek

Jutustaja: Eesti delegatsiooni hing ja juht Jaan Poska. Tema kõikumatu rahu,

tasakaalukus, sündinud juristi anne igas küsimuses ja olukorras leida asja tuum.

Võime asjalikult ja loogiliselt debatte pidada lõid tema isikule autoriteedi ja

lugupidamise ka venelaste delegatsiooni juures. Poska eriteeneks oli piiride ja

kullafondi kauplemine. Kuu aja pärast, 7.märtsil, Poska suri.

Jaan Sootsi minek

Jutustaja: Teine tähelepanuväärne kuju Eesti delegatsioonis, kindralmajor ja

Laidoneri staabiülem Jaan Soots. Raske iseloomuga, äkilise temperamendiga,

tsaariaegse vene ohvitseri mentaliteediga, suhtus üleolevalt tsivilistidesse.

Seejuures vankumatu eesti patrioot. Jäi jäljetult kaduma peale Punaarmee

sissetungi Eestisse 1940.a.

Ants Piip

Jutustaja: Ei olnud delegatsioonis selline raskekahur kui Poska või Soots, kuid

püüdlik aitamaks konverentsi heaks kordaminekuks, viibimine saadikukohal

Inglismaal andis talle vilumuse läbirääkimiste alal.

Julius Seljamaa

Jutustaja: Tööerakonna saadik.

Mait Püüman

Jutustaja: Sotside kandidaat. Tõenäoliselt oli hea arst, kuid kui poliitik,

tundmatu veel. Heasüdamlik, sõna- ja algatusaher.

Vene delegatsioon

Adolf Joffe

Jutustaja: Hea haridusega, hea kasvatusega, alati viisakas ja tähelepanelik.

Juudi intelligentsi tüüpiline esindaja. Samuti väga andekas debattide pidaja.

Vene delegatsiooni peamine töökoorem lasus tema õlgadel. Võiks öelda, et need

kaks meest Poska ja Joffe olid Tartu rahu sepad. Lõpetas oma elu enesetapuga

1927.a.,süüdistades Stalini režiimi.

Isidor Gukovski

Jutustaja: Ta võttis harva sõna töökoosolekutel. Kinnine ja sõnaaher. Põhjalikke

teadmisi näitas majanduskomisjonis. Langes Stalini põlu alla ja likvideeriti nn.

puhastusaktsioonides.

Kindral Fjodor Kostjajev

Jutustaja: lõpetanud omal ajal Peterburis Keiserliku Sõjaakadeemia.

Temperamentne, omaarvates ilmeksimatu, tema tahe pidi peale jääma