Embed Size (px)
Citation preview
Nõmmel võiks võtta veidi vabamalt
Kogukonda liitev, erapooletu ja asjalik
/ Põline nõmmekas /
/ Põlvest põlve /
/ toimetuselt / Tekst ja fotod: Ingrid Veidenberg
Juuli esimesel nädalal istus nõmmekast et-tevõtja Allan
Kooli eestvedamisel koos algatusgrupp, et otsustada: Nõmme vää-rib poliitikavaba ja ko-gukonda ühendavat ajalehte, kus räägitakse huvitavatest ettevõt-mistest ja tublidest Nõmme inimestest. Lehte, mida saaks lugeda n-ö kaanest kaaneni, sest kogu sisu köidab ja paneb kaasa mõtlema. Praegu sellist lehte Nõmmel po-le. On keskerakondlik Nõmme Sõnumid, mis edastab peamiselt linnaosavalitsuse teateid ja paja-tab selle tegemistest. Aga Nõm-mel elavad 40 000 inimest väärivad enamat.
Täna on teie ees esimene number Nõmme Lehte – ja seda 80 aastat hiljem. 23. detsembril 1938. aastal alus-tas ilmumist ajaleht Nõmme Leht ja selle esimeses juht-kirjas jagati meiega väga sar-naseid mõtteid. „Nii mõ-nedki Nõmmel varem päe-vavalgust näinud perioodilised väljaanded on kannud erakond-like häälekandjate ilmet, olid asutatud kitsamapiiriliste rüh-mahuvide teenimiseks ja valimi-seelsete pealetungide tulirelva-dena. /…/ Nendel kaalutlustel ja selliste eesmärkidega ongi selts „Nõmme Areng“ ümber koon-dunud Nõmme avaliku elu tege-lased asunud „Nõmme Lehe“ väljaandmisele, ja nad hellitavad lootust, et nende algatus leiab Nõmme kodanikes soodsat vas-tukaja. Sealjuures tahab „Nõm-me Leht“ seista väljaspool igasu-guste kitsapiiriliste huvide teeni-mist; ta tahab erapooletult ja as-jalikult valgustada kõiki Nõmme elu ühiskondliku elu küsimusi ja olla positiivseks teguriks Nõmme linna ja tema kodanike vajaduste
selgitamisel ja otstar-bekohaste lahendus-te otsimisel,“ kirjuta-ti vabariigiaegse Nõmme Lehe esime-ses numbris. Täpselt nii mõtleme ka meie, selle lehe nõmmeka-test tegijad. Kõik toi-metusse kuuluvad inimesed teevad se-da oma põhitöö või ajakirjandusõpingu-
te kõrvalt, et anda ka oma panus kogukonna ellu. Ajalehte annab välja Nõmme Lehe Kirjastus OÜ ja esimene leht jõuab 12 000 Nõmme postkasti tasuta. Ajaleht on mõeldud esialgu ilmuma kvartaalsena, seega on uut numbrit oodata jõulude eel.
Nõmme Leht tahab olla oma-moodi autahvel, kus aedlinna positiivsed teod, kohad ja inime-sed mustvalgelt trükituna iga nõmmekani jõuavad. Kindlasti oskame ka märgata asju, mis võiksid olla siin paremini korral-datud, et linnavõim ei uinuks oma naba imetlusse. Armas nõmmekas, ootame ka Sinu ideid ja ettepanekuid, millest või kellest tahaksid Nõmme Lehes lugeda? Saada see meile mei-liaadressil [email protected]. Teeme üheskoos Nõm-me veelgi ühtehoidvamaks ja paremaks paigaks, kus elada ja lapsi kasvatada! Tänases lehes sõna võtvad inimesed kinnitasid kui ühest suust: Nõmmel on väga tore elada. Nüüdsest siis ka päris oma ajalehega.
A llari Nõmme-armastus algas juba 1980-ndatel, kui ta Mustamäe poisina Nõmmele trenni käis.
„Elasin Vilde teel ja sõitsin pea iga päev Nõmmele, sest siin oli suusa-hüppemägi. Selle aja oluline märk-sõna oli minu jaoks ka Nõmme kul-tuurikeskus ehk kultra, kus me Ge-neraator M-i käisime kuulamas. See oli mu tolle aja lemmikbänd,“ mee-nutab Allar nostalgiaga hääles.
Mets, lumi ja kõrged laedAbielludes Annaga elati alul Kristii-nes neljatoalises korteris ja aastal 2000 asus paar otsima päris oma ko-du. Esimeseks valikuks sai Nõmme ja pakkumise leidis Anna tollal veel paberil ilmunud ajalehest Soov. „No mis need eestlase nõudmised oma kodule muud on, kui et mets oleks lähedal, asuks mere ääres, jõe kal-dal, kaubanduskeskus oleks kõrval ja kesklinna külje all,“ loetleb Allar naerdes. Anna täiendab, et peaaegu kõik need tingimused olidki täide-tud kohas, mille ette nad 2000. aasta lumerohkel talvel sõitsid.
„Kui ilus siin oli! Mets, vaikus, lu-mi. Otsustasime kohe ära, et taha-me siin elada,“ ütleb Anna. Levan-dite kodu asub liivaluitelise metsa ääres, kus kõik on tõepoolest käe-jala kauguses. Isegi „meri“ ehk Ülemiste järv jääb majast vaid paa-risaja meetri kaugusele. Rääkimata asjaolust, et kesklinna jõuab roheli-se laine korral seitsme minutiga. 1800-ruutmeetrisel krundil asus kaks maja, mis olid üksteise külge ehitatud. Üks pärines 1929. aastast ja teine oli ehitatud kümme aastat hiljem. Krunti koos majadega ostes arvestasid Levandid, et maju on võimalik renoveerida, ent kahjuks oli majadest alles vaid mädapuru. Need tuli maani maha võtta ja ehi-tada asemele täiesti uus.
Arhitekt viis ellu kõik pererahva unistused – kahekorruselises majas on ruumi kõigile ja see on heledates värvitoonides. Kollasel majal on pu-nane kivikatus. Kolmest pojast on praeguseks majja elama jäänud vaid 12-aastane Arlet, aga Annal on mõte, et ehk noorem võsu jääbki kodumaj-ja ja saab tulevikus endale kogu va-baks jäänud teise korruse koos eraldi sissekäiguga. Nii Allari kui ka Anna tingimuseks on, et majas peab kind-lasti olema saun. Ja kamin. Samuti sahver, kus õunu, moose ja kartuleid hoida. „Minu tingimus oli ka kõrged
laed. Mul olid Moskva korteris kõr-ged laed ja ma lihtsalt ei saa elada madalate lagedega kodus. Esimene tellimus arhitektile oli, et mitte vä-hem kui kolm meetrit! Ühes maja osas on lagede kõrguseks lausa viis meetrit. Sinna tegi vitraažikunstnik meie pere initsiaalidega AL vitraaži,“ räägib Anna.
Meie vestluse ajal tuhiseb aia ta-gant mööda rong, jaama jõudes vilet lastes. Kuidas on võimalik harjuda pideva rongiliiklusega? „Rong ei hirmuta meid üldse,“ ütleb Anna. „See on pigem romantiline. Aga kui kolisime siia, siis oli küll päris hir-mus. Ööpäeva jooksul sõitis meie aia tagant mööda 17 suurt rongi. Kui kaubarong öösel majast mööda läks, oli tunne, et sõda on alanud ja tan-kid tulevad. Kogu maja värises,“ meenutab Anna. Allari sõnul talusid nad rongimüra aastakene-kaks, siis kadusid rasked kaubarongid Nõm-me raudteedelt ära. „Kaks suurt rongi lähevad nüüd päeval, sel ajal oleme tööl. Muidu lendavad vaikselt ainult porgandid. Ja tuututavad, sest siin lähedal on üleminekukoht.“
Kivid Hispaaniast kaasaAjapikku on elu majas paika loksu-nud ja iga asi oma õige koha leid-nud. Näiteks on muutunud sauna asukoht. Pererahvas otsustas, et ko-la täis garaaži ei ole sellisel kujul üldse vaja ja asemele ehitati hoopis mõnus saunakompleks, kust saab astuda siseõue terrassile, vaatega
metsale. Aastatega on lisandunud aeda lehtla, õues grillimiseks kõr-gem terrass ja Allari lemmikpaik – kasvuhoone. Nõmme Lehe külas-käigu ajal noppis Allar sealt puna-seid tomateid ja rohelisi paprikaid. Kõik oma käega kasvatatud. Anna pärusmaa on avapeenrad, kust on hea noppida kurke ja maitserohe-list. No ja muidugi rosaarium, mis on rajatud õueala kõrgemale koha-le. Seda on Anna aastatega rohkelt täiendanud ja Nõmme liivast pin-nast arvestades on tema roosid us-kumatult jõulised ja õiterohked.
Anna ja Allar on väsimatud kodu-kaunistajad. Selle ilmekaks näiteks
on maja ees asuv trepp, mille kivid tõid nad kolmekesi – tassida aitas ka noorem poeg Arlet – seljakottides Hispaaniast koju. Vaeva oli, aga sel-list soojades värvides treppi pole Nõmmel kellelgi.
Elu majas tähendab pidevat tegut-semist: saad ühe nurga korda, kohe on tarvis hakata teist kõpitsema. An-na sõnul sai Allarist majja kolides täiesti teine mees. „Korteris oli Allar külaline. Tal ei olnud huvi asju teha. Aga majas on Allar peremees. Nii kui siia kolisime, tekkis talle kohe labi-das kätte. Tal tekkis huvi koha vastu, kus elab. Ma ei pea Allarile siin mi-
dagi ütlema, ta kogu aeg midagi teeb,“ kiidab Anna abikaasat.
Oma vanalinn ja järvLevandite üks lemmiktegevusi on sõita jalgratastega mööda Nõmmet ja vaadata maju. Anna lemmikmaja asub Liiva rongipeatuses, aga selle otstarbest pole ta Nõmmel elatud aja jooksul aru saanud. „See on imeilus paekivist maja, aga selle ak-nad on laudadega kinni löödud ja midagi seal ei toimu,“ sõnab ta. Al-lari pilk puhkab, nähes, et Hiiu staadionil mängitakse taas jalgpalli. „Varem oli see mahajäetud paik. Kes tahtis, käis seal ketast heitmas
või koera pissitamas,“ konstateerib ta. Allarile meeldivad ka Männiku karjäärid. Just oma metsikuse tõttu. „Mulle meeldib, et neid ei ole n-ö ära reguleeritud. Võid vabalt ka oma koera ujutada,“ sõnab Allar.
Mõlema Nõmme patrioodi unis-tus on aga, et Ülemiste järv tehtaks nõmmekatele lahti. Anna ja Allar mäletavad veel aega, mil järve ümb-ritsevas aias olid augud sees ja seal käidi illegaalselt ujumas. „Loodan väga, et meie ühiskond areneb üks-kord nii kaugele, et järvest joogivee võtmine ei takista seal ujumas käi-mist. Võiks järve avada mõttega, et
uues puhketsoonis oleksid inimesed viisakad ja ei reostaks. Ja järvel võiks saada ringi sõita ka vesiratastega. Kõigil oleks tore,“ unistab Anna.
Allari unistus seostub Nõmme keskusega. Kui oleks võimalik, muudaks Allar selle autovabaks. Te-ma sõnul oleks see siis nagu Nõm-me väike vanalinn, kus saaksid toi-metada välikohvikud ja inimesed rahulikult jalutada. Kui juba unista-miseks läks, viiksid Levandid raud-teeülesõidukohtadel liikluse maa alla. Sest tüütu tõkkepuude taga seismine Nõmme tuiksoontel tun-dub meie kiires elutempos olevat väga ajast ja arust.
Mis aga Levandeid vahel kulmu kergitama paneb, on Nõmme peen-häälestatud reeglid. Mida kõike siin ei tohi! „Kui tahame, et Nõmme elaks ja areneks, siis olgem inimli-kud!“ ütleb Anna. Ja Allar jätkab: „Ei tohiks kõike keelata! Andke neid reegleid natuke vabamaks. Las mõ-ni, kel on rohkem raha, ehitab vähe suurema maja. See muudab Nõm-met mitmekesisemaks ja kaasaegse-maks. Kõike ei pea nii palju reeglite-ga maha suruma.“ Anna hinnangul 25 % majadest lihtsalt lagunevad, sest müüakse neid küll kõrge hinna-ga, aga nende renoveerimine läheks üüratult kalliks. „Ostad, aga ei saa lammutada, vaid pead saepuru re-noveerima,“ sõnab Anna. Mõlemad on samas ühel meelel, et Nõmme stiili võiks püüda säilitada ka siin uut maja ehitades.
Endise Hiiu Õlletoa pere-mehe Eedo Takkeri (67) Nõmme koduaeda astu-des torkab esimesena sil-
ma aias lehviv Nõmme lipp. „See lipp peaks kõigil nõmmekatel mas-tis lehvima, kui tahame linname-hed olla. Nõmme võiks olla julgelt omaette linn,“ alustab Eedo Takker jutuajamist kindlalt.
Sama kindel oli ta kunagi ka sel-les, et legendaarse Hiiu õlleka ase-mele tuleb ehitada ajalooliselt sa-masugune maja, nagu see oli 1921. aastal. Nii valmiski uus maja 1992. aastal ja see sai nimeks Hiiu Õlletu-ba. Hiiu Õlletuba asus majas, mis nõuka-ajal tähistas kuulsa nn Ber-muda kolmnurga (Nõmme turu restoran Akvaarium ja Hiiu tänava ning Vabaduse puiestee nurgal pui-dust püstijalabaar) üht tippu. Selle katuse all asus esimese vabariigi ajal kuulus Hiiu restoran. Heal lap-sel on olnud aja jooksul palju nime-sid – Roheline Konn, Prints Albert, Akvaarium jt. Peale Hiiu Õlletuba
on seal tänaseks jõudnud olla ka Hiiu Lounge, mis täna on lihtsalt Hiiu Puhvet.
„Ega see koht ja maja on olnudki läbi ajaloo ainult söögi- ja joogi-koht. Klientuur on olnud seinast seina. Ta on olnud Tallinna nooblimaid restorane, ent ka lihtsalt viinaninade kuurike. Aga kuulus igati. Sealt on käi-
nud läbi pea kõik tänapäeva tuntud muusikud, omal ajal ka Georg Ots ja Raimond Valgre,“ selgitab Eedo maja ajalugu. 1930. aastal oli Hiiu restorani hoovil hobuste hotell ja
teisel korrusel ka numbritoad. Nõukogude ajal kuulus maja
ETKVL-i toitlustuskoondisele ja oli lihtsalt söökla.
„Kui vana varisemisohtlik-
Allar ja Anna Levandi oma koduaias, mis piirneb metsaga.
Allari pärusmaa on kasvuhoone.
Ingrid Veidenberg,
Nõmme elanik aastast 1998
Kui tahame, et Nõmme elaks ja areneks, siis olgem inimlikud!
Armastatud abielupaar, olümpiamedalist Allar Levandi ja tema uisu-treenerist abikaasa Anna ei kujuta ettegi, et nende kodu võiks asuda mujal kui Nõmme mändide all.
Nõmmel on tore elada. Nüüdsest
siis ka päris oma ajalehega.
Hiiu kõrts on olnud läbi aegade nii Tallinna nooblimaid restorane kui ka lihtsalt viinaninade kuurike. On olnud nii peen lounge kui lihtsalt söökla. Praegu on puhvet.
Henrik Normann
Anna ja Allari lemmikud:
1. Nõmme turg kui mõnus suhtluskeskus
2.Trummi tänava spordi- keskus, kus saab sporti-da nii suvel kui ka talvel
3.Nõmme rahu ja vaikus (kui öösiti vaid koerad ei hauguks)
Hiiu kõrts – kuulsa Bermuda kolmnurga üks tippeku maja lammutasin ja uut ehitama hakkasin, nõudis Nõmme linnaosa arhitekt, et hoone tuleb rajada posti-dele. Et saaks maja alla parkla teha. Olin sellele vastu ja kui minu poolt poleks olnud tollane linnaosavanem Urmas Paet, oleks vist asi katki jää-nud. Tema toetas mind ja olen tänu-lik, et Nõmmele sai rajatud miljöö-väärtuslik hoone,“ räägib Eedo Tak-ker. Ta on veendunud, et seni kuni püsib teeninduses viisakus ja lahkus, elab iga kõrts. Hiiu Õlletuba on ol-nud ka esinemiskohaks paljudele ar-tistidele. Seal on rahvast lõbustanud legendaarsed Maie ja Valdur ja pee-tud Ervin Abeli sünniaastapäeva etendusi. Loositud on autosid ja jalg-rattaid ning asutatud ajakiri „Just“.
Eedo Takker mõtleb heldinult möödunud tegutsemisaastatele ja soovib majale pikka iga. Ta on kin-del, et ega sinna kingapoodi tehta, kõrts jääb ikka kõrtsiks. Kui ta uue maja ehitusega alustas, oli ta nii uh-ke, et taastab vana hiilguse, sest
Nõmme traditsioonid kanduvad edasi põlvest põlve. Aga on ka kur-vemaid lugusid. „Olin parasjagu ehitusel, kui minu juurde astus üks vanaproua, kes ootas valmiva maja ees bussi. Astus ligi ja lausus vaiksel häälel: ärge siia enam kõrtsi ehita-ge! Mul on selles majas nii mees kui ka poeg ennast surnuks joonud. As-tus siis bussi ja lahkus. See pani mind mõtlema teistmoodi. Tegime selles majas palju estraadietendusi ja pöörasime rõhku kultuursele meelelahutusele. Kunstnik Aapo Pukk kaunistas seinad oma maali-dega seinad ja naivist Ave Nahkur lisas oma rõõmsate töödega majale kaasaegsust ning värsket vaimu,“ meenutab Eedo Takker. „Sellised kohad peavad Nõmmel ikka olema, mis sõpru ühendavad ja võõraid lä-hendavad,“ sõnab ta lõpetuseks. Kolmandat põlve nõmmekana, kes täna peab rahulikku pensionipõlve, hoiab ta kõigel siin toimuval hoolsalt silma peal.
Hiiu Õlletuba enne....
Eedo Takker
... ja nüüd.
FOTO
D: E
RAKO
GU
seal liikuvatele inimestele. Sportla-sed aga seevastu hindavad discgolfi kasutegurit suuremaks puude laas-tamisest, sest spordiala on toonud värskesse õhku palju just neid, kel muidu metsa asja polnud ja jõua-vad sinna nüüd uue tegevuse valgu-ses jõuavad tihemini.
Harrastajate kahjuks suletakse aga järgmise aasta kevadel Tallinna Keskkonnaameti otsusega Nõmme discgolfi rada ja nõmmekad peavad hakkama mängimas käima kauge-mal.
Marju LänikLaulja
Nõmme on koht, kus elan juba 20 aastat. Valisin Nõmme, kuna mulle meeldib väga rohelus, metsaalad, puutumata loodus ja parkide rohkus. See on koht, kus on veel võimalik kuulata linnulaulu ja kohata metsloomi. Kõlab uskumatuna, kuid olen Nõmmel kohtunud põdra, kitse, rebase ja jänesega, muudest väiksematest loomadest rääki-mata. Mind võluvad erinevad terviserajad ja ilusad kohad, nagu hüppetorni mets, Glehni park, Harku mets ja Nõmme- Mustamäe maastikukaitseala. On meeldiv, et Nõmme pole väga tihedalt asustatud ja on üldiselt eramajade rajoon. Mõned kortermajad küll on, ent need on metsasoppidesse peidetud ega häiri üldse.
Even TudebergEttevõtja
Olen sündinud Nõmmel ja kogu elu siin elanud. Olen teist põlve nõmmekas. Nõmme on kindlasti üks parim koht, kus elada. Leian, et tark on elada kohas, kuhu oled sündinud, selles kliimas ja nende inimeste keskel, keda tunned. Kõige rohkem meeldib mulle rabas käia, seal on ilus iga ilmaga ja igal aastaajal. Rabas on sõbrali-kud inimesed, kes alati tervita-vad ja naeratavad ning kogu see kant on korras ja hoolitsetud. Mulle meeldiks rohkem posi-tiivsust Nõmmel! Kiidame häid tegusid ja ettevõtlikke inimesi, ja teised hakkavad joonduma meie järgi! Tähtis on üksteist aidata ja teada, et oled ümbrit-setud inimestega, kes sind raskel ajal aitavad.
Jan UuspõldNäitleja
Olen juba neljandat põlve nõmmekas. Mulle väga meel-dib, et infrastruktuur on sisse töötatud ja ummikuid ei ole. Samuti on ära kadunud võistle-mine naabritega, kõik on chill. Maailma mastaabis on Nõmme ülimalt luksuslik elupaik. Ameerikas keegi ei usukski, kui räägiks, et selline koht nagu Nõmme on olemas – astud paar sammu ja juba oledki metsara-dadel, saad allikast vett juua ja marju korjata.
Mart Poom:Jalgpallikooli omanik
Olen ise Mustamäe poiss, aga mu vanaema elas Nõmmel, kus nüüd elab mu õde perega. Palju oma elust olen elanud välis-maal, aga 2010. aastal kolisime perega tagasi Eestisse. Asusime elama Nõmmele, kus tegutseb ka minu jalgpallikool FC Nõm-me United. Mu vanem poeg Markus lõpetas kevadel Nõm-me Gümnaasiumi, keskmine poeg Andreas käib Nõmme Põhikoolis ja noorim poeg Patrick Nõmmel lasteaias. Kodukoha muudab meie jaoks eriliseks rahulik elukeskkond, madal asustus ja muidugi Nõmme rohelus. Asukoht on super, kõik on käe-jala juures, igale poole saab kas jalgsi või rattaga. Nõmmele mõeldes tooksin esile heade sportimis-võimalustega metsarajad ja kergliiklusteed ning Nõmme turu.
Mikk SaarLaulja
Olen elanud aasta oma elust Soomes ja aasta Mustamäel – muidu olen alati nõmmekas olnud. Ära ma siit ei kipu, sest see on saanud väga koduseks. Mulle meeldib, et Nõmmel on mõnusalt rahulik. Lemmikko-haks on mul kindlasti Harku mets, kus jooksmas käin. Jalu-tan ka vahel pikalt Rahumäel ringi, et beebi Teodor magama saada. Väga hea ajaveetmise viis on Nõmme turul käimine. Varem võis mind kohata korv-palliväljakutel ja ka Sõbra täna-va spordihoones, aga enam mitte. Tubaseid trenne ei suuda ma enam teha, vaid üritan rohkem aega veeta õues.
Merlin Stamm
/ nõmmeka südamevalu /
Lõukoerte öine terror/ nõmme nõmedused /
Möödunud palav suvi oli nõmmekale piina-rikas, sest lahtise ak-naga magamisest –
mis võiks ju olla igaühe inimõigus - võib siinkandis vaid unistada. Sest Nõmmet valitsevad haukuvad koe-rad. Mitte ainult päeval, vaid 24/7. Kes normaalne inimene tahaks är-gata mitmeid kordi öö jooksul ja li-saks varahommikul kell viis, mil esimesed usinad postiljonid lehti postkastidesse toovad? Aga Nõmme elanik peab, sest hüsteeriline kime-häälne haukumine naabriaiast an-nab valjuhäälselt märku, kes on siin olukorra peremees. Ainuke, kes haukumist kunagi ei kuule ja keda see ilmaski ei häiri, on koera oma-nik. Koer ongi ju võetud selleks, et ta hauguks! Kannatage ära!
Tunneb ära nõukogude inimeseMitmed Nõmme Lehega vestelnud inimesed, kes on aastaid elanud kõrvuti naabritega, kelle aias lärma-vad saksa lambakoerad, hundisegu krantsid, kaukaasia lambakoerad ja teised tiheasustusega linnaossa so-bimatud koeratõud, tõid esile meie ühiskonna mineviku taaga. Nõuko-gude ajast tulnutena ei teata eriti koeratõuge peale saksa lambakoera ja teiste kurjade valvekoerte. Armas-tus selliste lärmakate tõugude vastu on nõukogude ajal kasvanud inime-sel veres ja see on visa muutuma.
Soome eramupiirkondades ringi jalutades ei kuule aedadest ühtki haugatust, rääkimata hüsteerilisest kiljumisest, mis Nõmme puhul on tavalisest tavalisim. Sealne ühiskond on arenenud nii kaugele, et elanikud teavad, missugune tõug ligistikku asetsevate eramutega aedlinna so-bib. Keegi ei taha saada kopsakat trahvi ümberkaudsete elanike häiri-mise eest, sest seal vastutustunde-tuid koeraomanikke ei hellitata – kui koer aias haugub, on see probleem, mis tuleb lahendada. Mitte kannata-da, et ehk jääb kunagi vait.
Ka Nõmme loomakliiniku omanik ja loomaarst Ursula Mesikäpp, kes on elanud Nõmmel 40 aastat ehk terve oma elu, möönab, et inimesed võiksid enne koera majjavõtmist loomaarstiga konsulteerida. „Tihti võetakse koer esimese emotsiooni ajel, teadmata vähimatki tõu oma-dustest, ja tullakse küsima siis, kui on tekkinud probleem. Aga siis on juba hilja,“ ütleb ta. Ise kolme koera (pürenee mäestikukoerad ja spits)
kasvatava loomaarsti sõnul on juba 70 aastat olnud eestlase lemmiktõug saksa lambakoer, kes on aga areta-tud haukuma. „Paku eestlasele koe-ra – paljusid tõuge pole ta kuulnud ega näinud. Eestlasele meeldib kõi-ge rohkem saksa lambakoer. Neid on maailmas ka vaikseid ja rahulik-ke liine, kõik ei ole röökijad, nagu Nõmmel paljud. Saksa lambakoeral on üsna kile ja hüsteeriline hääl, mis kostub kaugele. Kui mõni tõug teeb madalalt ja aeglaselt mauh-mauh, siis see väga ei häiri, aga kiljumine häirib. Õnneks on läinud moest kol-lid - need klähvivad samuti hirm-sasti,“ räägib Ursula Mesikäpp.
Koer on kohustusKõigile, kes alles hakkavad kutsikat võtma, paneb loomakliiniku juht sü-damele, et kaalutaks eelkõige rahu-likku, linnakeskkonda sobivat tõu-gu. Lihtsalt niisama, mööda jalutava lapse või jalgratturi peale ei haugu reeglina õpetatud labrador, kuldne retriiver, berni karjakoer, inglise bul-dog, itaalia hurt, üldse kõik hurdali-sed, Iiri setter, corgie, buldogid ja mopsid, bostoni terjer, samojeedid ja spitsid. Laikat loomaarst linna-keskkonda ei soovita, sest jahikoer ei püsi hoovis ja peaks olema seetõttu
ketis, kus ta kindlasti haugub. Samu-ti ei ole malamuut soovituslik tõug aedlinnakusse, sest see tõug ulub. Palju haugub ka taks, aga teda pee-takse rohkem toakoerana.
Kui aga on tõesti suur tahe võtta haukuv karja- või jahikoer, tuleb ar-vestada koera treenimisega. „See on raske. Õpetada geneetiliselt haukuma aretatud koera mitte häält tegema iga liikuva asja peale on to-hutu töö ja vaev. Aga järjepideva
treenimisega võib edu saavutada,“ ütleb loomaarst. Tähtis on keelata juba kutsikana, hiljem on käitumis-mustrid välja kujunenud ja paran-dada seda ei ole enam võimalik.
Jaluta, tegele, harjutaKolmas väga tähtis tegevus on koe-raga jalutamas või jooksmas käimi-
ne. Kui koer veedab enamiku ajast kinnises aias ja pereliikmed on ko-dust ära, ei olegi tal teha muud, kui suurest igavusest haukuda. Koer on karjaloom ja kui tänaval üks hau-gub, ärgitab see ka teised haukuma. Nii sünnib surnud ring.
„Minu soovitus on, et tuleks võtta juba algselt kaks koera,“ ütleb Ursu-la Mesikäpp. Kui inimesed on toas, koer on üksi õues ja tal midagi seal teha ei ole, haugub ta rohkem kui
vaja - on vähemalt mingigi tegevus. Kui koeraga ei tegeleta ja tal pole mänguasju, aiast väljas jalutamas ei käida, võiks olla seltsiliseks teine koer, kes aitaks igavust leevendada. Samas kui mõlemad on näiteks õpetamata saksa lambakoerad, siis on ka kimedat haukumist topelt.
Ursula Mesikäpp leiab, et Nõm-
mel on piirkondi, kus ilma koerata elada on väga kõhe. Üks sellistest on näiteks Männiku kant, kus ta isegi elab, ja seepärast ei saa pahaks pan-na, kui aedades on suuremat kasvu koerad, kes teenivad ka valvefunkt-siooni. „Rahumäel elades kaaluk-sin, et võiks olla hoopis kaks pisi-kest toakoera,“ toob loomaarst pa-ralleeli rahuliku ja turvalise elura-jooni ning koeratõu vahel.
Maailmas levinud kaelarihmasid, mis koera haukumist pärsivad, Nõmmel veel väga ei kohta. Interne-tipoodidest saab neid soetada 50-60 euro eest. Loomakliiniku juhi sõnul on kaelarihmu kaht sorti: kui koer haugub, pritsib rihma seest tsitruse-lõhna ja teine variant: koer saab haukudes kaelarihmast väikese elektrilöögi. „Mina nimetan neid sa-dismirihmadeks,“ sõnab Ursula Me-sikäpp. „See on kasutatav, kui on hä-daolukord. Kui on tark koer, siis õpib mõne nädalaga ära, et ei ole vaja haukuda. Olen näinud isegi jahikoe-ra, kes ei teinud pärast kaelarihma kasutamist enam ühtki auhi. Teistpi-di – kas see on normaalne?“ küsib loomaarst. Kõige lihtsam ja naabrite unerahu austavam on panna koerad ööseks siseruumidesse. Ja päe- val nendega tegeleda.
Kõige lihtsam ja naabrite une- rahu austavam on panna koerad ööseks siseruumidesse. Ja päeval nendega tegeleda.
Nõmmele tulevad inimesed nautima eelkõige rahulikku elu ja vaikust. Koerte pidev lärm selle hulka ei kuulu.
nr 1, september 2018 I 2
Nõmmel on imeline elada, kui saaks lahti koerte öisest haukumisest!
Anu PõlluaasNõmme piirkonna inspektor
Ingrid Veidenberg,
kommentaar
Unerahu on pühaKoerte haukumist on Nõmmel aastaid arutatud. Loomakaits-jad ja politsei on kokku istu-nud ja leidnud, et koer võetak-se majja mitte ainult lemmik-loomaks, vaid kinnistu ja vara kaitseks. Ta peab märku andma, kui oht varitseb. Koeri peab aga kasvatama ja nende-ga tuleb läbida dressuur. Vaja-dusel tuleb osta vastav hauku-mist piirav kaelarihm. Haukuv koer tuleb kindlasti ööseks tuppa võtta. Kui koer on aias, peab olema väraval teavitus, et mööda jalutav inimene oleks valmis koera haukumi-seks.
Kõigil Nõmme elanikel on õigus unerahule, koerte haukumist ei pea kannatama. Soovitan alati esimesena koe-ra omanikuga rääkida. Kui see ei aita, tuleb öisel ajal helista-da telefonile 14410 ja kohale saabub patrull koos rinnakaa-meratega, millega salvesta-takse haukumine. Siis ei ole mingit vaidlusmomenti. Osad inimesed salvestavad ka ise ja saadavad need meile koos avaldusega, milles on märgi-tud kuupäev ja kellaaeg. Kirjutada võib vabas vormis ja saata meiliaadressile [email protected]. Öö- rahu on kella 23-st õhtul seits-meni hommikul ja seda peab tagama iga koeraomanik. Korduvate rikkumiste korral algatame menetluse ja karis-tame vastutustundetuid koe-raomanikke. Viimastel aastatel on suurenenud teadlikkuse tõttu jäänud seda aina vähemaks.
miks ma armastan nõmmet
Merlin [email protected]
Liisbeth [email protected]
Sport, maanteed, parkimine…Ülipopulaarne Facebooki grupp Nõmmekad,millel on üle 14 000 jälgija, valutab iga päev südant Nõmme elu üle. Teeme põletavamatest teemadest lühikokkuvõtte.
Läbimatu Pärnu maanteeNõmmekatele on aastaid peavalu valmistanud Pärnu maantee lõik Nõmme keskusest Järve keskuseni, millest pool tehti korda kaks aastat tagasi, ent teine pool on endiselt jalakäijatele läbimatu, samuti ka ohtlik suures liiklusvoos. Nõmme linnaosavanema Grete Šillise sõnul on ta probleemist teadlik ja koge-nud ka ise jalakäijana, kui keeruline on seal sügiseti ja talviti liigelda. ’’Tegemist on suuremahulise tööga,
kus lisaks asfaltkatte uuendamisele, on vaja välja ehitada ka sadeveeka-nalisatsioon. Esimesena uuenda-takse koos Nõmme keskusega sel-lest raudtee ülesõiduni kulgev Pär-nu maantee lõik. Nõmme ülesõidu ja Kõrge tänava lõik jääb viimaseks,’’ avaldab Šillis plaane.
Millal aga töö pihta hakkab, seda Šillis lubada ei oska. ’’Linnavalitsu-se seisukohalt on Pärnu maantee rekonstrueerimine olulise tähtsu-sega, millega tuleks esimesel või-malusel alustada.’’
Parkimine Nõmme keskusesNõmme keskuse ümber toimib omalgatuslik liikluskorraldus. Iga-päevaselt avaneb Jaama tänava ja Pärnu maantee ning Kõvera tänava ristmiku juures vaatepilt, kus autod on pargitud kõnniteele. Inimesed on olnud tunnistajaks olukorrale, kus kõnnitee on hõivatud autode poolt, aga vabu parkimiskohti lei-
dub nii teisel pool Pärnu maanteed kui ka pritsimaja taga. Juhtide liik-lusmärkide eiramine on viinud olu-korrani, kus jalakäijad ja ratturid peavad teed ületama sõidutee kau-du. Igapäevaseks vaatepildiks on kujunenud autode vahel ohtlikult pisiperedega põiklevad emad ja isad, seades nõnda ohtu nii enda kui ka laste elu.
Lisaks jalakäijatele ei ole ka lähe-dal asuvate majade elanike olukord kiita. Pidevalt on majade väravate ette pargitud autod ja nahaalselt ei-ratakse keelavaid liiklusmärke ning kohale on kutsutud munitsipaalpo-litseid. Blokeeritud väljapääsuga majade elanike arvates ei vabanda värava ette parkimist ei lasteaeda lapsele järele minek ega ka kiire viieminutiline poeskäik.
Omapoolsed kommentaarid on lisanud ka autojuhid, kes on hädas parkimiskohtade leidmise ja ka kõnniteel liiklevate jalakäijatega. Oldakse arvamusel, et Nõmmel ei
ole autodele piisavalt parkimiskoh-ti. Autosid tekib pidevalt juurde ja Nõmme liikluskorraldust ei ole olu-dele vastavalt korrigeeritud.
Nõmme discgolf suletakseMõned aastad tagasi jõudis Eestis-se, ja ka Nõmmele, kiiresti popu-laarsust kogunud spordiala discgolf ehk taldrikugolf, mis suunas metsa-radadele nii mõnegi liialt kaua ar-vuti taha istuma jäänud noore ja ka vaheldust otsiva täiskasvanu. Nõm-me oli esimene koht Tallinnas, ku-
Nõmme keskuses on lood parkimisega korrast ära.
hu rajati kümne korviga discgolfi püsirada. Tegemist on huvitava, suhteliselt lihtsa ja kaasakiskuva spordiga, mida saab looduses har-rastada igaüks.
Taldikugolf näeb ette lendavat taldrikut meenutavate ketaste loo-pimist spetsiaalsesse korvi ja üldju-hul mängitaksegi seda metsa vahel. Sellest tulenevalt on tekkinud lahk-helid n-ö metsakaitsjate ja spordi harrastajate vahel. Esimesed neist leiavad, et kettad lõhuvad puid ja üldse on sellise spordiala harrasta-mine metsa vahel ohtlik teistele
Kõige tähtsam:
1. Vali aedlinnakusse sobiv tõug.
2. Ära võta õuekoeraks saksa lambakoera või selle ristandeid. Selle tõu olemus on haukuda ja selle vastu ei aita miski.
3.Kutsikaeas tuleb hakata koera keelama, muidu jääbki haukuma. Koeraga tuleb tegeleda. Kui ei viitsi, võta kaks koera, siis on neil rohkem tegevust.
FOTO
: VEI
KKO
KU
USK
FOTO
: VER
ON
IKA
NU
TER
tegevus Nurme tänaval lõppenud, vaid laienetud on ka Õie tänavale. Viimast lihvi on saamas lisaruumid Pääsküla gümnaasiumis.
Nõmme noortemaja sihtgrupiks ei ole ainult noored. Huvitegevust pa-kutakse nii mudilastele, koolinoor-tele kui ka täiskasvanutele. Algavast õppeaastast pakub noortemaja enam kui 40 erinevat huvitegevust. Valiku võimalusi on palju, valida saab seitsmest erinevast valdkon-nast: teatri, muusika, tantsu, mõtte-mängude, tehnika ja looduse vallast. Eraldi valdkonna moodustavad mu-dilastele mõeldud huviringid.
Peale huvitegevuse korraldab noortemaja erinevaid linnalaagreid ja avatud töötube. Erinevatel näi-tustel, konkurssidel, võistlustel ja kontserditel saab näha laste ja noorte ringides omandatud oskusi ja tööde tulemusi.
Loodusmaja on üks suurima kü-lastatavusega huvikooli maju - aas-tas külastab seda umbes 2000 last. Loodusmaja on koht, kus lapsed saavad huvitegevuste kaudu roh-kem loodust tundma õppida. Eriline on sealne loomade elavnurk, mille elanikke tullakse uudistama kõikjalt Tallinnast. Juba 15 aastat elab seal Tallinna loomaaia harjasvöölane Nuhvik ja kuningboa Muri ning pal-ju teisi väikesi imetajaid, roomajaid, putukaid ja kahepaikseid.
Algavast õppeaastast kolitakse endised Mai tänava ruumid ja huvi-tegevused ümber uutesse Pääsküla gümnaasiumi ruumidesse, sest Mai tänava maja oli ajale jalgu jäämas. Uues hoones ootavad lapsi ees soo-jad ruumid, lift ja kaasaegne tehni-ka. Huvikooli direktor Hele Leek- Ambur sõnab uhkusega, et uutesse lisaruumidesse tuleb näiteks üks Eesti parimaid automudelis-mi radasid.
“KIUS”Kohvik-restoran “Kius” on kiu-satus juba oma asukoha poolest, asudes Nõmme turu kõrval koduses helerohelises majake-ses, kus tegutses mõned aastad tagasi kommipood.
Alates restorani avamisest on külastajate suur lemmik vürtsi-kas pardilihasupp nuudlitega. Restorani magusaks pärliks on lumepallisupp, mida kiidetakse taevani. Päeva alustab “Kius” hommikusöögi menüüga. Argi-päeviti pakutakse päevapraadi, mille hind jääb vahemikku kolm kuni kuus eurot ja õhtul saab nautida à la carte menüüd.
Septembri teisest nädalast pakub restoran uut menüüd, millest leiab palju uusi ja põne-vaid maitseid. Uuenduskuuri läbib ka kokteilimenüü, mis ei jää alla vanalinna kokteilibaari-de omale.
“JAH, KALLIS!”“Jah, kallis!” restoran võtab külalisi vastu Vabaduse puies-teel Manta maja esimesel korrusel. Avaras restoranis saab nautida nii hommiku-, lõuna-, kui ka õhtusööki ning saadaval on sushimenüü.
Peakokk Aleksander Nikoskov on menüüsse loonud maitse-kooslusi omamoodi nüansiga. Näiteks Caesari salat koos panko paneeringus pardimuna ja pee-koniga või grillitud vürtsika Järveotsa põldvutiga. Restorani sisekujunduses on omapärane selle südames asuv köök. Külas-tajad saavad jälgida, kuidas otse nende silme all toit valmib. Toidukoha juurde kuulub ka veinipood, mille valikus on ligi sada eri hinnaklassis veini.
Restoran pakub tööpäeviti kell 11-15 päevapraadi ja -sushit, mille hind on viis eurot. Päe-vasupi saab kätte kolme euroga.
“PAJU VILLA”Karoline Paju poolt läinud sa-jandil Vabaduse puiestee äärde rajatud ja renoveerimiskuuri läbinud villa restorani signa-tuurroaks on mereannisupp lõhe, karpide, kartuli ja aioli kastmega. Tuntud on ka „arti-san” friikartulid, mis on menüüs alates restorani avamisest.
Pearoad jäävad vahemikku 16-20 eurot ja päevapraadi ei pakuta - see-eest on garanteeri-tud eriline maitseelamus. Külas-tajaid oodatakse kahel korrusel asetsevates ruumides ja suvisel ajal saab toitu nautida terrassil.
“SNOOB”“Snoob resto” tegutseb Pärnu maanteel endise Rahumäe jaa-ma vastas. Tegemist on hubase pererestoraniga, kus armastatui-maks pearoaks on söegrillil valmistatud veinises kastmes veisepõsk koos trühvlilisandiga kartulipüreega. Magusast võib leida erilise valmistusviisiga “Šokolaadisfääri”, kus šokolaadi-kera sees on kamakeedukreem, õunaželee tükikesed ja pallike mustsõstra sorbetti.
Hubase sisustusega siseruu-mist ei puudu pererestoranile omaselt lastenurk.
Argipäeviti kell 12-14 on saa-daval päevapasta hinnaga viis eurot ja päevapraad hinnaga 5.90. Kolme euro eest saab nautida magustoitu.
Liisbeth Lind
/ Meie inimesed /
/ saame kokku /
3 I nr 1, september 2018
tasub proovida
Nõmmel on mitmeid koos- käimiskohti, mis pakuvad siin elavatele inimestele ajaveetmisideid, kokku- saamisrõõmu ja enesearenguvõimalusi.
Manta majaVabaduse puiestee ja Naaritsa täna-va nurgal asuv Manta maja kavan-dati algselt autoesinduseks ja hil-jem plaaniti sinna rajada hoopiski vanadekodu. Maja seisis kaheksa aastat tühjana, kuniks läinud aastal rajati sinna innovaatiline ärihoone.
Manta maja peamine eesmärk on pakkuda ööpäevaringselt avatud kontorihotelli teenust. Kontorihotell on kahel viimasel korrusel asuv töö-pindade kompleks, mis on varusta-tud kaasaegse ja kvaliteetse tehnika-ga. Tööpinna rendihinnad algavad alates 150 eurost kuus. Töökoha ren-ditasuga kaasneb kogu maja kasutu-sõigus, kaasa arvatud koosolekuruu-mide, köögi- ja puhkeala kasutus. Kokku on büroohotellis ligikaudu sada renditavat tööpinda, millest ju-ba 60 on praegu kasutuses.
Ehkki suurem osa hoonest kuu-lub äripinna alla, leiab hoonest ka kaasaegsed ilukabinetid, lillepoe ja restorani “Jah, kallis!” koos veini-poega. Lisaks asub keldrikorrusel ööpäevaringselt avatud jõusaal.
Nutikate lahendustega huvitege-vuseks loodud ruumis saavad vaba aega sisustada lapsed, noored ja ka täiskasvanud. Sügisest hakkab seal koos käima laste robootika, foto- ja videoõppe ning kokanduse ringid. Täiskasvanutele pakutakse vormi-loojate ja turunduskoolitusi, aga ka astroloogia kursust algajatele. Huvi-ringide nimekiri on pidevalt täiene-misel ja täpsem info on leitav Manta maja koduleheküljelt.
Von Glehni TeaterMTÜ Von Glehni Teater loodi 2012. aastal Nõmme Koduloohuviliste Koja ja tuntud näitleja Margus Prangeli eestvedamisel. Pärnu maanteel Nõmme keskuses asuv Von Glehni Teater pole tavaline tea-ter, vaid hoone on nii teatri- kui ka kinomaja ja kontserdisaal. Prangeli sõnul on teatri eesmärk kultuurili-selt Nõmme linnaosa teenindada ja saada Nõmme Linnateatriks. Prae-gu hoiavad teatril elu sees innukad teatriharrastajad, oma professio-naalne püsigrupp puudub.
Algaval hooajal pakub teater mo-no- ja stand-up stiilis teatritükke. Lisaks on kavas paar lasteetendust. Aga mis peamine: selles teatris saab ka ise näitlemisoskusi lihvida. Sügi-sest alustab mitu improvisatsiooni-kursust, foorumteatrit ja draama-ringi nii täiskasvanutele kui ka noortele.
Eelnevatel hooaegadel on majas tegutsenud vahelduva eduga ka ki-no. Prangel tõdeb, et toetust kinoek-raani ostmiseks on küsitud nii linna-osavalitsusest kui ka ministeeriu-mist, ent tulemuseta. Viimase või-malusena loodetakse vaja minev summa saada kokku kodanikualga-
vate rahvusköökide roogi. Itaalia köögi armastajatele asub turul “Pizza & Cannoli Deli”, mis pakub värskeid puuvilju, erinevaid juuste ja teisi maitsvaid tooteid otse Itaa-liast. Nagu igale turule kohaselt, ei puudu Nõmme turult ka kondiitriä-rid ja Muhu leib. Turul on nõmme-kate meelispaigaks kujunenud laul-jatar Hannahi Buxhöwdeni pagariä-ri, kus igal hommikul valmivad ko-hapeal käsitööna värsked saiakesed. Lisaks varustatakse turukohvikut igapäevaselt värskete leibade ja koo-kidega, mis valmivad Buxhöwdeni pagarikojas Sauel. Pagariäri kliendi-teenindaja Meril märgib, et klientide vaieldamatuks lemmikuks on kuju-nenud kaneelisaiad, mis lähevad sõ-na otses mõttes nagu soojad saiad.
Nõmme huvikoolNõmme noortemaja alustas 1952. aastal tegevust Nõmme pioneeride-majana, asudes omaaegses Kersoni villas Nurme tänaval. Tänaseks pole
Mai tänava juuksuritöö- koda tähistab sel aastal oma 80. sünnipäeva. Tegu on kõige vanema juuksurisalongiga Tallinnas.
Merlin [email protected]
Juuksur Erika Metus (49) on praegusest kollektiivist kõige kauem seal töötanud – staažiks juba 29 aastat. ’’Prak-
tika tegi minust meistri,“ sõnab Erika Nõmme Lehele. ’’Juuksuri miljöö on aastatega muutunud, ent retrohõng on endiseks jäänud.’’
Kliendid tulevad siia juukseid lõi-kama just kiire teenuse ja toredate juuksurite pärast. Püsiva klientuuri saladuseks on kahtlemata ka hind – meeste- ja lastelõikus maksab küm-me eurot ja naistelõikus 15 eurot. Juuksuriprouad kirjeldavad elavalt, kuidas üks klient käib neil juukseid lõikamas juba 55 ja teine 75 aastat. ’’Kolitakse Nõmmelt Lasnamäele, Keilasse, Viimisse, Sauele, aga en-
diselt käiakse meie juures lõikamas. Meeldib, et meil on elav järjekord ja hea õhkkond.’’
Klientide hulka kuulub ka palju tuntud nägusid. ’’Just täna käis tele-nägu Mihkel Kärmas,’’ hõikab üks prouadest. Armastatud klientide hulka nimetatakse veel ajakirjanik Jüri Aarmat, poliitik Mart Luike, kir-janik Paul Eerik Rummot, muusi-kuid Margus Kappelit ja Marek Sada-mat ning riigikogu liiget Maire Au-nastet. ’’Inimesi käib tõesti sei-nast-seina, ei minda uutesse uhke-tesse salongidesse, vaid tullakse va-nasse retrosse,’’ tähendab üks proua-dest. Kuum kaup nooremate klienti-de seas on jalgpallurite Ronaldo ja Messi soengud ning kodumaise hur-muri Karl Erik Taukari tukk.
Poliitikast voodieluni’’Oleme ka nagu poole kohaga psühholoogid, kõik mured räägi-takse siin ära,’’ sõnab Erika. ’’Alusta-des haigustest kuni voodieluni väl-ja. Mõni mees on kindlasti jutukam kui meie kokku,’’ ütleb ta. Arvesta-des Nõmmel elavat vanemat põlv-konda, on põhilisteks murekohta-deks poliitika ja pensionid. Üks on selge – uudistest kuulevad juuksu-
rid varem kui meediaväljaanded. ’’Inimesed tulevad siia ja ütlevad, et juuksurid teavad kõigest kõike,’’ naerab Erika.
Kui küsida, mis paneb neil vaata-mata pikkadele tööaastatele endi-selt silma särama, vastavad prouad kui ühest suust: ’’Armastus oma töö vastu.’’ Juuksurid nendivad, et töö ei ole lihtne: kujunevad välja kutse-haigused ja palju on seismist. ’’On palju noori, kes lähevad juuksuriks õppima, kuid tööle sellele kohale ei jää, sest ei pea vastu. Seda tööd ei saa teha nii, et sulle ei meeldi,“ põh-jedab Erika.
Aastate jooksul on juhtunud iga-sugu seiku. Kord lõikas üks endine juuksur noormehele kogemata kõr-va, verd voolas ja koheselt mindi ka traumapunkti, aga nii klient kui ka juuksur olid juhtunust suures šokis. Justkui filmikaadrina meenub nais-tele aastaid ihualasti salongi sisene-nud mees, kes lausus ’’Tere, daa-mid!’’ ja lahkus. ’’Võib-olla tuli de-pilatsiooni,’’ pakub üks prouadest naerdes. ’’Lõbusaid lugusid ja juh-tumeid on iga päev, meil on lihtsalt nii toredad kliendid!’’ kiidab Erika tööd ja klientuuri. Juuksurite sõnul on vähe ebaviisakaid kliente, kes
teenuse eest ei maksa või niisama torisevad. ’’Ehk üks tuhandest satub selline. Tõesti väga harva.’’
Võib ka südame kaotadaKuna tegu on põhiliselt meeste-juuksuriga, siis seal töötavaid daa-me hellitavad härrad väga. ’’Sünni-päevadel, naistepäevadel ja jõulude ajal tuuakse alati lilli ja kommikar-pe.’’ On olnud ka armumisi tööpos-til. Ka juuksur Erika kohtus oma
elukaaslasega siinsamas Mai tänava juuksuris. Mees kutsus ta välja, al-gul ei soovinud Erika minna, ent nüüd on selja taga juba kümme koos elatud aastat.
’’Mõni klient käib meil terve oma elu. Kui ühel hetkel teda enam näha ei ole, siis tavaliselt saamegi varsti kurva uudise,’’ tõdeb Erika. Ühel pi-kaaegsel kliendil käib Erika juuk-seid lõikamas kodus, sest haiguse tagajärjel ei saa härra enam juuksu-
risse ise tulla. ’’Ta on mul nii pikka aega siin juuksuris käinud, et kui-das ma ütlen, et ei lähe – muidugi lähen!’’ kinnitab Erika.
Nii et kes sel sügisel Mai tänava juuksurisse satub, võtke ikka head ja paremat kaasa – 80. sünnipäev on märkimisväärne tähis ja meie hool-said juuksureid hästi hoides võib Nõmme rahvas sinna veel ka järgmi-sel sajandil uue soengu järele minna.
Nõmmel saab väga hästi süüa. Tule ja proovi!
Mai tänava juuksla peab juubelit
Erika Metus on Mai tänava juuksurisalongis kundede soenguid sättinud juba ligi 30 aastat.
Liisbeth [email protected]
Kõik võimalused tööks, spordiks ja ajaviiteks
tuse korras. “Kui iga nõmmekas pa-neks ühe euro aastas teatri tegevuses hoidmiseks, tuleksime omadega hästi välja ja saaksime ka kino käigus hoida,” tõdeb Prangel. Praegu kogu-takse raha algsete lühtrite taastami-seks. Annetada saab MTÜ Von Gleh-ni Teater arvelduskontole Swedban-kis EE282200221056142759. Kõik toetajad tuuakse kunagi teatri seinal välja nimeliselt ja tunnustatakse teatri tänukirjaga.
Nõmme turgNõmme keskuses asub linnaosa ar-mastatumaid kohti Nõmme turg. Turg on tegutsenud seal juba alates
1908. aastast, tähistades sel aastal oma 110. tegutsemisaastat.
Nõmme turul on külastajatel või-malik soetada aastaringselt värsket ja kvaliteetset toidukaupa. Just kau-pade eestimaine ja kvaliteetne pä-ritolu on Nõmme turu üks peamisi märksõnu. Kui suvisel ajal saab osta ja müüa peamiselt välilettidel, siis ka talvisel hooajal turu tegevus ei seisku - kauplemine jätkub peami-selt siseruumides ja turuhoones. Turuhoonest ja väikestest poekes-test saab soetada kaupu alates liha- ja kalatoodetest, lõpetades riiete või käsitööga. Kauplejad, kes külma ei karda, saavad jätkata müümisega ka õues, sest turul on tugeva konst-ruktsiooniga varjualused, mis sobi-vad ka talviseks ajaks.
Peale ostlemise saab Nõmme tu-rul nautida ka head toitu. Turu terri-tooriumilt leiab mitmeid nii Eesti kui ka välismaiseid maitseid pakku-vaid söögikohti. Neist uusim on köökpood “Raba”, mis pakub erine-
Peagi koondub Nõmme noortemaja tegevus Pääsküla gümnaasiumisse.
Von Glehni Teater pole tavaline teater, vaid hoone on nii teatri- kui ka kinomaja ja kontserdisaal.
Nõmme turg on paljude tallinlaste lemmikturg.
Manta maja pakub peale kontorihotelli rohkelt tegevust nii ihule kui hingele.
FOTO
D: K
OD
ULE
HED
FOTO
: MER
LIN
STA
MM
Alati on olulinening ilus ja vajalik
et küpsest jaKEERULISIMAST PUUST sinu hoovis
SAAKSSKULPTUUR
VALGUS ja nii edasi ...
HEIKKI REIDLA
516 6420
A & O
.
.
Ma ei oska hinnata, kas neid asju, mis teevad Nõmme elanikest nõmmekad, on vähe,
palju või parasjagu. Üks selliseid on kahtlemata maastik, maastikust saadav kogemus või lausa elamus. Maastikukogemuse rollist inimese enesetajus on pikemalt kirjutanud Valdur Mikita ja ma ei hakka tema raamatuid siin ümber jutustama – kes lugenud pole, sel seisab Mikita müüdipurustus ja -ehitus veel rõõ-mustavalt ees. Igatahes tajub mägi-lane maailma teisiti kui tasandi-kuelanik ja metsade keskel kasvanu muudmoodi kui rannatalus sirgunu – nii laias laastus peaksid selle väi-tega küllap enam-vähem kõik nõus-tuma. Sellest johtudes julgen usku-
da, et ka põlisnõmmekaid seob omavahel enam-vähem sarnane maastikukogemus, mis kõige jõuli-semalt poeb meie sisse lapsepõlves.
Liiv, männid, sammal – siin-seal „mäekesed“ ja nende vahel orud. Üheks eriti silmapaistvaks osaks Nõmme maastikus on aga Musta-mäe nõlv – kolme-nelja kilomeetri pikkune ja 15-18 meetri kõrgune nõlv, mis praegu on piiriks Nõmme ja Mustamäe linnaosade vahel. Ku-nagi oligi just selle nõlva nimeks Mustamägi või ka Mustmägi. Usuta-vasti on enam-vähem kõikidel põ-lisnõmmekatel oma nõlvakogemus ja see on üks neid asju, mis meid ühendab. Võtan nüüd enda omast mõnda pajatada.
Mu ema töötas 1950-ndate keskel Nõmmel kirjakandjana. Tal oli töö-kaaslane ja sõbratar, kelle tütre Tiia-ga käisime mõlemad Mai tänava lasteaias. Tiia kohta öeldi naerdes, et ta on minu pruut ja ma ise hakka-sin ka niimoodi uskuma. Vahel käi-sime emaga neil külas; nad elasid Vana-Mustamäe tänaval (tollal vist Trampliini) pisikeses majakeseks, mis oli algselt ehitatud suure maja pesuköögiks. Et elamine oli väga kitsas, saadeti meid Tiiaga ikka õue mängima. Siinsamas oli suusahüp-
Elupõlised Nõmme prouad Lonni ja Rutt on olnud lahutamatud sõbrannad
terve elu. Tihti kohtuvad nad turul, käivad koos saunas või lobisevad Nõmme hubastes kohvikutes. Nad teavad elust ja armastusest kõike. Ja pole inimest, keda nad Nõmmel ei tunneks. Vahel juhtub nendega eriskummalisi asju. Nõmme Leht hoiab prouade tegemistel järjejutuna silma peal.
Nõmme polikliinikusLonni: „Tere Rutt! Mida sa arstisabas teed?“Rutt: „Ah! Vana mure ikka. Mis ise siin kooserdad?“Lonni: „Tead, mul ei lähe need kõhuvalud ära. Viimane kord määras arst jälle mingid table-tid, aga need ei aidanud, nagu alati.“ Rutt: „Miks sa mulle rääkinud pole!? Mul ju sama jama! Kõht kogu aeg kinni ja valu täis. Aru ma ei saa, mida need arstid üldse teavad! Käi ja passi siin ning mingit tolku pole.“Lonni: „Just! Ma ei jaksa neid tablette enam ära osta. Ma ju räägin, et nendest tablettidest meil kõhud valutavadki juba.“Rutt: „Kuradi arstid, tead! Midagi nad ei jaga! Mis asja neile seal Tartus õpetatakse? Retsepte kirjutama!“Lonni: „Nii ongi. Ega nad on ju nende ravimifirmade müügime-hed siin. Kirjutavad ainult neid rohtusid välja, mis neile kasulik. Ma olen kuulnud, et tabletifir-mad sõidutavad selle eest arste mööda palmisaari ringi.“Rutt: „Täitsa usun. Peesitavad seal oma kõhtusid ja pole neil häda midagi.“Lonni: „Häbi kohe, et meil Nõmmel ka sellised!“Rutt: „Ma olen juba nii vihane, et ütlen täna arstile otse.: kui ta mulle üht korralikku imearsti ei soovita või looduslikku nippi ei anna, siis kirjutan kaebuse.“Lonni: „Õige. Ma olen sinuga täitsa nõus ja ega mul on sama tunne. Kuule, sind kutsutakse kabinetti. Mine nüüd!“
Arsti kabinetisArst: „Nii et kõhuvalu pole kadunud?“Rutt: „Ei. Hullemaks läheb! Ma nõuan rahvameditsiinilist sekkumist. Tänapäeva meetodid ei toimi, nagu näete. Ega ma mingi Eesti Vabariik ei ole, et 100 aastat kannatan siin! Teie olete ju tark ja öelge kohe: kuidas vanal hallil ajal inimesed kõhuvalust lahti said?“Arst: „Ega ei saanudki. Kannatasid.“Rutt: „Aga mina ei kannata enam. Mida teeks minuga posi-ja? Tervendaja? Imearst? Mida tema soovitaks? Te võiksite teada natukenegi alternatiivme-ditsiinist, kui nii tark olete!“Arst: „Eks tuleb kasutada käepäraseid vahendeid.“Rutt: „Konkreetselt palun. Mida te udutate kogu aeg. Mida võiksin konkreetselt teha, et mu kõht jälle läbi käiks, ah?“Arst: „Teate, neelake alla üks Nõmme käbi. Määrige kõige-pealt võiga kokku, et libedamalt läheks, ja kui teisest otsast välja tuleb, peaks valu kadunud ole-ma. Võite minna. Mul inimesed ootavad ukse taga.“Rutt: „Selge. Käbi. Või. Üks käbi, jah?“Arst: „Jah. Üks käbi.“Rutt tormab arstikabinetist välja ja on üliõnnelik, et lõpuks ometi määrati talle uus ravi.Lonni: „No kuidas läks? Mida arst ütles?“Rutt: „Kõik on korras, Lonni. Mine sisse ja küsi enda kohta ka kohe. Kas käbi peab alla neela-ma ühes tükis või tuleb see eelnevalt purustada blenderis? Kahtlustan, et ühes tükis võib käbi väljutamine olla veidi valulik...“
Rutti ja Lonnit nähti samal päeval pargis käbisid korjamas. Turul ega arsti juures pole kum-bagi prouat üle kuu aja nähtud. Kas käbi tõesti mõjus?Jätkub…
Ruti ja Lonni juttu kuulas juhuslikult pealt
HENRIK NORMANN
nr 1, september 2018 I 4naised saunas
/ korŽetsi kolumn /
Nõmme nõlval
Vladislav Koržets,
Nõmme elanik aastast 1953
petorn, kuhu me ei tohtinud ronida ja veidi eemal trepp, millest me ei tohtinud alla minna – võisime liiku-da vaid nõlvani, mitte allapoole. Aga ka nõlva peal oli väga huvitav ja „pruut“ tutvustas mulle kohalikke vaatamisväärsusi. Üsna trepi lähe-dal voolas maa seest allikas. Selles sai oma käed märjaks teha. Mis aga veelgi põnevam: allika lähedal hüp-pasid ühed isemoodi olendid – ro-hukonnad. Mina polnud konna veel nii lähedalt näinud, käes hoidmi-sest rääkimata. Minu koduõuel Va-baduse puiesteel konnasid polnud ja Pääsküla rappa mu rännakud veel ei ulatunud. Ei oleks ma ka nüüd julenud seda loomakest kinni püüda ja kätte võtta, kui Tiia poleks ees teinud. Selles eas tüdrukud on
poistest hoopis küpsemad ja ka Tiia oli minust hoopis targem. Ja ta näi-tas mulle üht vinget trikki! Võttis õlekõrre, torkas selle konna tagake-has olevasse augukesse ja hakkas puhuma. Konn läks suureks ja üm-marguseks. Mina tegin oma konna-ga samamoodi. Ilus suvepäev oli. Tänapäeval ei tohi jõnglased mõis-tagi enam niimoodi toimida, sest nüüd on rohukonn looduskaitse all ja üldse.
Lähemat tutvust tegin nõlvaga mõned aastad hiljem, 1950-ndate lõpus. Siis käisin sõpradega või ka üksinda mitmeid kordi „mustakal“ hulkumas. Avastasime radasid, mi-da mööda üles või alla ronida, tead-sime allikapaiku. Sõber Toivo nop-pis maast mingeid taimi, pistis suhu ja sõi ära, mina tema järel. Need olid jänesekapsad ja nende hapukas maitse tuleb nüüdki suhu. Muidugi ronisime ka vana puust suusahüp-petorni otsa, ehkki see oli juba lagu-nemas ja sinna minemine rangelt keelatud. Mõned trepiastmed olid läbi mädanenud või hoopis puudu, aga kes siis oma hirmu tunnistada julges. Glehni loss seisis tollal veel varemetes, kuid meiesugustele kut-sikatele need varemed meeldisid - just siin oli vinge kulli mängida. Al-
les pärast seda, kui keegi ühest tei-sest poistekambast seal kukkus ja mõned luud murdis, lõpetasime meiegi oma hulljulged turnimised. Üks mälestus veel: neli poissi seisab nõlval ja pissib võidu, et kelle kaar kõige kaugemale küünib. Võitja ei saa midagi peale võidu.
Talvine kohtumispaik oli teadagi „vanakas“. Poole sajandi eest oli see üksjagu järsem kui praegu ja ega igaüks julenudki sealt kohemaid suuskadega alla sõita. Sõita siiski tu-li, sest pealtnägijaid oli palju – kenal talvepäeval kogunes „vanakale“ sui-sa sadu suusatajaid. Oli ka teisi alla-kihutamispaiku, näiteks „hundikas“, mille allosas oli hüpe ja selle järel sügav kauss; selle kausi ülaserva kaunistas murtud suusaotste rida.
Hoopis hiljem, kui suusatamine mind enam ei paelunud, sai koos heade kaaslastega mõnelgi korral mindud Mustamäe nõlvale veini jooma. Pole ju sugugi ükstapuha, kellega ja kuskohas sa seda teed. Ent paaril korral olen sinna läinud ka üksinda, ilma veinita ja mõist-mata ka ise, miks. On lihtsalt vaja olnud.
Kui ma vaatan, kuidas poisidvõidu kaugust pissivad,ohkan vanaissina:„Minagi kord nõnda võisin...“
Künkast alla poisiklutteriburada vuhises,mis kõik mööda tuhises – ei saa mitte enam kätte.
Kõrged nõlvad, kaldaveerudlaugemateks vajunud,lumepilve hajunudon mu enda kaared-keerud.
Iga tung ja iga tõmmeaegamisi kuhtumas,igavik on juhtumassellel otsatumal nõmmel.
Usutavasti on enam-vähem kõikidel põlisnõmmekatel oma nõlvakogemus ja see on üks neid asju, mis meid ühendab.
Lonni ja Rutt teavad Nõmme elust kõike
VÄLJAANDJA: Nõmme Lehe Kirjastus OÜ Vabaduse pst 174bKONTAKT: [email protected] VÄLJAANDJA: Allan KoolPEATOIMETAJA: Ingrid VeidenbergTOIMETUS: Merlin Stamm, Liisbeth Lind, Henrik NormannKUJUNDUS: Martin Mileiko (Profimeedia)REKLAAM: Katre Tamp, tel 6400350, [email protected]ÜKK: Kroonpress
PILT: AVE NAHKUR
