Tööga seotud luu- ja lihaskonna ülekoormus- haigestumiste ... · Töötukassa analüüsist selgub, et vähenenud töövõimega inimestel kulub töö leidmiseks rohkem aega ning

Tööga seotud luu- ja lihaskonna ülekoormus-haigestumiste ennetamine

Autor: Indrek AviKeeletoimetus: Agentuur La Ecwador OÜKujundus: Agentuur La Ecwador OÜFotod: Indrek Avi, stock.adobe.comTrükk: Agentuur La Ecwador OÜ

© Tööinspektsioon, 2018

ISBN 978-9949-646-01-2 (pdf)ISBN 978-9949-646-02-9 (epub) 9 789949 646012

Sisukord

Sissejuhatus 4

Luu- ja lihaskonna ülekoormushaigused 5

Töökoormus ja ohutegurid 11

Terviseriskide hindamine 20

Ohustatute väljaselgitamine 23

Töökoha hindamine ja parendamine 25

Töötamisviiside hindamine ja parendamine 28

Käsitööriistade ergonoomilisus 40

Riskide hindamise küsimustikud 43

Kokkuvõte 45

Kasutatud kirjandus 46

4 | TÖÖGA SEOTUD LUU- JA LIHASKONNA ÜLEKOORMUSHAIGESTUMISTE ENNETAMINE

SissejuhatusVaevused ja haigestumised põhjustavad inimestele kannatusi, mistõttu halveneb nende elukvaliteet ja väheneb töövõime. Tulemuseks on inimese sissetuleku vähenemine, mis omakorda tekitab kahju Eesti ettevõtetele ja majandusele. Töötajate töövõimelisust ise-loomustab ilmekalt ajutiste töövõimetuslehtede arv. Kui 2015. aastal hüvitati luu- ja lihas-konna- ning sidekoehaiguste diagnoosiga töövõimetuslehti 47 000 inimesele summas 13 miljonit eurot, siis 2016. aastal hüvitati 51 000 inimesele 15 miljonit eurot. Kogu haigus-hüvitiste diagnoosidest moodustavad luu- ja lihaskonna- ning sidekoehaigused neljandiku ning kasv on peamiselt 50–69-aastaste vanusegrupis. Tööinspektsiooni statistika näitab, et Eestis diagnoositakse tööga seotud haigustest enim luu- ja lihaskonna- ning sidekoe-haigusi. Luu- ja lihaskonna- ning sidekoehaiguste hulka kuuluvad ka ülekoormushaigused. Ülekoormushaiguste sage esinemine võib olla tingitud asjaolust, et inimese luu- ja lihas-konna vastupidavus töökoormusele vanusega väheneb ning töö kohandamine töötajale sobivaks ei toimu õigeaegselt.

Kuigi tehnoloogia ja töökorralduse arenguga on töö muutumas töötajatele füüsiliselt ker-gemaks, on töös suurenemas intensiivsus ja tempo, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused. Neid tegureid ja rasket füüsilist tööd seostatakse just luu- ja lihaskonna vaevuste ning ülekoormushaigustega, ehkki haigusi põhjustavad mitmete tegurite koosmõjud. Kuigi töötaja ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks, võib tööandjal konkreetse töö ko-handamisel asjatundlikkusest puudu jääda.

Soovime, et käesolevas trükises olev teave aitaks suurendada kõigi tööandjate ja töötajate teadlikkust töökorraldusest ja töötingimustest, mis võivad põhjustada luu- ja lihaskonna ülekoormushaigusi, ning aitab olla kursis ennetusabinõudega, mis vähendavad töötami-sega kaasnevat terviseriski.

TÖÖGA SEOTUD LUU- JA LIHASKONNA ÜLEKOORMUSHAIGESTUMISTE ENNETAMINE | 5

Luu- ja lihaskonna ülekoormushaigusedHalb tervis, vaevused ja haigused mõjutavad negatiivselt inimese ja leibkonna majandus-likku heaolu. Haigestumisel on märkimisväärselt negatiivne mõju keskmiselt töötatud tundide arvule ja saadud töötasule ning haiguste tõttu lahkutakse enneaegselt tööturult. 2017. aastal hindas Eesti Töötukassa luu- ja lihaskonna- ning sidekoehaiguste tõttu 1700 inimese töövõime puuduvaks ja 10 942 inimese töövõime osaliseks. Selliste peamise diagnoosiga otsuste osakaal moodustas 30% kõigist aasta jooksul töövõime hindamise otsustest. Nende haiguste tõttu on osalise töövõime otsusega 5988 inimest vanuses 25–54 aastat. Töötukassa analüüsist selgub, et vähenenud töövõimega inimestel kulub töö leidmiseks rohkem aega ning nende keskmine töötasu on üle viiendiku võrra madalam teiste tööle rakendunud töötajate töötasust.

Töötaja tervisekontrolli käigus hindab töötervishoiuarst töötaja terviseseisundit ning sel-gitab välja võimaliku tööga seotud haigestumise. Kutsehaigestumisega või tööst põhjus-tatud haigestumisega seotud andmed edastab arst Tööinspektsioonile, kes haldab selle-sisulist andmekogu. Aastatel 2008–2017 on registreeritud 637 kutsehaigestumise juhtu, millest 517 juhul on haigestunul diagnoositud vähemalt üks luu- ja lihaskonna ülekoor-mushaigus. Tööst põhjustatud haigestumise juhtumeid on registreeritud 1551, millest 1201 haigestunul on diagnoositud ülekoormushaigus. Ühe registreeritud haigestumisjuh-tumiga on töötajal enamjaolt diagnoositud mitu haigust.

Üldistatult on viiest registreeritud tööga seotud haigestumisest neli luu- ja lihaskonna ülekoormushaigestumised.

Haiguse algust on üldjuhul keeruline määrata ning sümptomid on vaevu märgatavad. Kumula-tiivse käsitusviisi järgi tekitatakse kudedes ja liigestes iga korduva liigutusega mõni mikrotrau-ma või toimub kulumine. Kui ülemäärane töökoormus kestab, ilmnevad esmalt lühemat aega kestvad valud, mis hiljem püsivaks muutuvad. Alguses on peamiselt lihase või kõõluse paikne valu, mis piisava puhkusega kaob. Püsivad valud on tingitud ülekoormatud kudede põletikulis-test ja degeneratiivsetest muutustest ning mõjutavad liigeseid ja ümbritsevaid kudesid.

Viimasel kümnel aastal diagnoositud luu- ja lihaskonna ülekoormusest tingitud tööga seo-tud haigused on toodud tabelis 1, milles esitatud andmed on jaotatud andmekogu statis-tilisest klassifikatsioonist lähtuvalt.


Tabel 1. Eestis aastatel 2008–2017 registreeritud luu- ja lihaskonna ülekoormusest tingi-tud kutsehaigused ja tööst põhjustatud haigused rahvusvahelise haiguste statistilise klas-sifikatsiooni (RHK-10) ja haigestunu soo järgi

Haiguse klassifikatsioonRegistreeritud

kutsehaigestumisega

Registreeritud tööst põhjustatud haigestumisega

mehed naised mehed naised

[G50-G59] Närvide, närvijuurte ja -põimikute haigusseisundid, sealhulgas 99 223 148 363

G56.0 – Karpaalkanali sündroom 78 157 116 337

G56.2 – Küünarluu- e ulnaarnärvi kahjustus 21 11 29 23

[M15-M19] Artroosid 25 38 17 27

[M20-M25] Liigeste muud haigusseisundid, sh 52 127 108 227

M25.5 – Liigesevalu 43 95 101 213

[M50-M54] Muud dorsopaatiad, sh 57 49 165 134

M50.1 – Kaela lülivaheketta haigusseisund radikulopaatiaga 12 2 9 17

M54.1 – Nimme-ristluu radikulopaatia 7 3 38 15

M54.5 – Nimmevalu 33 41 95 82

[M65-M68] Sünoviaalkestade ja kõõluste haigusseisundid 5 29 4 27

[M70-M79] Pehmete kudede muud haigusseisundid, sh 220 647 313 1003

M70.8 – Rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muud haigusseisundid

91 275 140 462

M75.1 – Õlaliigese rotaatormanseti kahjustus 55 133 83 195

M77.0 – Küünarliigese keskmine põndapealisepõletik 26 75 27 106

M77.1 – Küünarliigese külgmine põndapealisepõletik 34 128 49 186

[M91-M94] Kondropaatiad – 4 1 4

KOKKU 458 1117 756 1785

Ilmneb, et naisterahvastel on diagnoositud oluliselt rohkem ülekoormushaiguseid. Tähe-lepanuväärne sooline erinevus on karpaalkanali sündroomi; liigesevalu; õlaliigese rotaa-tormanseti kahjustuse; küünarliigese keskmise ja külgmise põndapealisepõletike ning rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muude haigusseisundite diagnoosides. Meestel on naistest rohkem registreeritud vaid ulnaarnärvi kahjustust, dor-


sopaatiat, sealhulgas nimme-ristluu radikulopaatiat; nimmevalu; kaela lülivaheketta radi-kulopaatiaga haigusseisundit. Erinevused võivad olla tingitud eelkõige töötajale mittesobi-vast töökoormusest ning meeste ja naiste tööülesannete erinevusest, millega kaasnevad muutused erinevates luudes, liigestes, lihastes.

Enamasti esinevad ülekoormushaigused alaselja, kaela, õla, käsivarre ja käe piirkonnas. Vaevused hõlmavad lihaste, kõõluste, sidemete, liigeste, perifeersete närvide ja neid ümb-ritsevate veresoonte põletikulisi ja degeneratiivseid seisundeid.

Järgnevalt loetletud ametite esindajatel esineb sagedamini luu- ja lihaskonna ülekoor-mushaigusi. Naistest on diagnoositud haigusi sagedamini loomakasvatajatel; kokkadel; mujal liigitamata tootmislihttöölistel; puidutöötlejatel; pagaritel, kondiitritel; pakkijatel; masinõmblejatel; poemüüjatel; elektri- ja elektroonikakoostajatel; abilistel ja koristajatel; maalritel; lihunikel, kalatöötlejatel ja muude toiduainete töötlejatel. Meestest haigestu-vad sagedamini farmi- ja metsatöösead-mete juhid; maaparandus, tee ja muude masinate juhid; üldehitajad; keevitajad; sõiduauto-, takso- ja pakiautojuhid; pui-dutöötlejad; mujal liigitamata lihttöölised. Siiski võib ülemäärane töökoormus aja jooksul iga ameti esindajat tabada. Ühtlasi täidavad töötajad eelkõige väikeettevõte-tes tööülesandeid, mis ei ole vaid ühele ametile omased ning võivad luu- ja lihas-konna ülekoormuseni viia. Järgnevalt on kirjeldatud enamlevinud luu- ja lihaskonna haigusseisundite olemust ja kujunemist.

Lihaste haigusseisundidPärast tavapäratut füüsilist pingutust võib inimene tunda valulikkust sagedamini selja ja jäsemete, eelkõige käe lihastes. Kujunenud ülekoormus või tühine trauma tekitab üldju-hul lihaskiudude kahjustuse, mis kutsub esile lihase püsiva kokkutõmbe ning lihasevalu. Lihas on pingul ja selles võib leida valuliku punkti või sõlmekese. Viimased kujunevad aja jooksul lihase pideva koormamisega näiteks sundasendis istudes, ühetaoliste liigutuste kordumisega, aga ka raskuste käsitsi teisaldamistega. Lihastöö tulemusel tekkiv raskus-tunne annab märku lihase väsimisest, mis põhjustab kestvalt liigutuste tempo alanemist


ning täpsuse vähenemist – seda eelkõige enamkoormatud dominantse ehk juhtiva käe lihastes. Harilikult kaovad vaevused puhkuse järel.

Pidev lihaste ülemäärane koormamine takistab nende vereringet ning pärsib ainevahetust, mille tulemusena väheneb nende töövõime ning võib kujuneda lihasepõletik. Seda soo-dustab kokkupuude vibratsiooni, madala õhutemperatuuri või külmade pindadega. Krooni-lise põletiku korral asendub lihaskude sidekoega (põhjustatud lihaskoe nn armistumisest), mistõttu lihased kõhetuvad ja töövõime väheneb. Põletik kulgeb tugeva valuga ning võib haarata ka lihast ümbritsevat sidekirmet, kahjustada ümbritsevaid kudesid sealhulgas luu-ümbrist, sidemeid, liigesekihnu.

Kõõlustupe- ja kõõluseümbrise põletikLiigse koormuse korral võivad kahjustuda ka kõõlused, mille abil lihased kinnituvad luude-le. Kõõluste ja neid ümbritsevate sünoviaalkestade ülekoormus võib põhjustada kõõlustu-pepõletikku. Sagedamini haigestuvad käeselja ja randme kohal paiknevate sirutajalihaste kõõlusetuped, mille ülekoormuseni viivad sagedased pingutavad liigutused. Haigestumist soodustavad muljumised, löögid ja külmaga paikne kokkupuude. Sümptomiteks on turse ning põletav ja torkiv valu, mis ägeneb käe liigutamisel.

Kõõlustupepõletikuga või sellega sarnaselt lihaste kestva ülemäärase koormuse, venituse ja paiksete mikrovigastuste mõjul võib tekkida kõõluseümbrise tihkes sidekoelises kestas põletik. Kõõluseümbrise põletiku tunnuseks on valu, rigin, tundlikkuse häired, liigutuste aeglustumine. Sagedamini esinevad ülekoormusest tingitud põletikud küünarvarre, sääre, pöidla, randme sirutajalihaste kõõluseümbristes ning kannakõõluses.

Karpaalkanali sündroomRandme- ehk karpaalkanal moodustub randmeluude pihkmisest nõgususest ja seda kat-vast randme-ristisidemest. Karpaalkanalis kulgevad rannet ja sõrmi painutavate lihaste kõõlused ja keskpidise närvi lõpuosa. Käte ülekoormamisel raske füüsilise tööga või kor-duvate liigutustega tekib põletik randmekanalit ümbritsevates pehmetes kudedes, mille tagajärjel aheneb randmekanal ning keskpidisele närvile tekib surve. Alguses tekivad rand-mes ja labakäes valud, öösiti torked ja tuimus. Käe töövõime langeb ning liigutused on kohmakad ja jõuetud. Haiguse arenedes esinevad valud pöidla, randme ja küünarvarre piirkonnas ning labakäe lihased võivad kõhetuda.


50-aastasel naisterahval kujunes karpaalkanali sündroomiga kutsehaigus kahe aastaga. Pagari ametikohal oli töövahetuse pikkus 9–11 tundi. Töötervishoiuarsti hinnangul põhjustas haigestumise käte koormamine korduvate sama tüüpi liigutustega, sundasendid ja ebasoodne õhutemperatuur, õhu liikumise kiirus. Kuigi võimaldati puhkepause ning aeg-ajalt kutsuti ettevõttesse massöör, ei olnud see piisav haiguse vältimiseks.

Küünarliigese põndapealise põletikMõlemal pool küünarnukki on keskmine ja külgmine põndapealis. Rannet ja sõrmi siruta-vate ja painutavate lihaste ülekoormamisega korduvate ühetaoliste liigutustega kujuneb põndapealisepõletik ehk epikondüliit. Haigestumist soodustavad küünarnukki tabanud löögid (näiteks vastu töötasapinda või uksepiita). Haigestunul esinevad valud küünarlii-gese piirkonnas ning väheneb käe haaramisjõud. Pärast paranemist endisel tööl samade koormustega jätkates võib haigus korduda.

Küünarliigese külgmise põndapealise põletikuga kutsehaigestumine on diagnoositud 46-aastasel ehitusettevõttes töötaval mehel. Haigus kujunes kümme aastat tagasi ning kolme aasta jooksul metsa ülestöötamisega tegelevas ettevõttes. Töötervishoiuarsti hinnangul on haiguse põhjustanud raskuste käsitsi teisaldamine. Aastaid hiljem põhjustas haigus endiselt kannatusi.

Põndapealisepõletikku haigestumist esineb naistel ligikaudu neli korda rohkem kui mees-tel. Meestöötajatest haigestuvad sagedamini farmi-, metsatööseadmete ja muude ma-sinate juhid; bussi-, trammi- ja veoautojuhid; üldehitajad ja mujal liigitamata lihttöölised. Naistöötajatest esineb haigust sagedamini loomakasvatajatel, kokkadel, toomislihttöölis-tel, masinõmblejatel, pagaritel ja kondiitritel, elektri- ja elektroonikaseadmete koostajatel. Õlaliigese rotaatormanseti kahjustusÕlaliigese rotaatormanseti ehk pöörajalihaste kõõluskätise nelja lihase ülesanne on stabiliseeri-da ja liigutada õlavarreluu pead. Lihaste kõõluste struktuurides toimuvad muutused korduvate jõu rakendamisega seotud tegevustega, eelkõige te-gevustes, milles õlavars on õlgadest kõrgemal. Esialgu tekivad verevarustuse häired, hiljem põle-tik ning pisemad või suuremad rebendid. Haiges-tunu tunneb valu käe tõstmisel või jõulisel tegevu-sel, samuti öösiti magamisel õlale toetudes.

Ülekoormus tekib sagedamini õlavarreluud stabiliseerivates ja liigutavates lihastes.


36-aastasel naisterahval diagnoositi kutsehaigestumine kakspealihase kõõlusepõletiku ja õlaliigese rotaatormanseti kahjustusega akende tootmisega tegelevas ettevõttes. Töötervishoiuarsti hinnangul põhjustas haigestumise kahe aasta jooksul raskuste kandmine ja tõstmine ning korduvad liigutused. Tööinspektori uurimiskokkuvõttest selgub, et töötaja lihvis ja koostas ning teisaldas 5–15 kg kaaluvaid aknaraame. Suuremõõduliste toodete puhul tuli käsi kestvalt üleval hoida, silikoonpüstol käes.

Meestöötajatest haigestuvad sagedamini farmi-, metsatööseadmete juhid; mootorsõidu-kite ja liikurmasinate juhid, puidutöötlejad. Naistöötajatest esineb haigust sagedamini loo-makasvatajatel, kokkadel, tootmislihttöölistel, pagaritel ja kondiitritel. ArtroosLiigesele mõjuva ülekoormuse tagajärjel võib kahjustuda luude kõhreline osa kuni luupin-na paljastumiseni. Kõhrealune luukude muutub ja muutub tihkemaks, mis tõstab liigese vastupanu koormusele. Lahti hõõrdunud kõhre- ja luutükikesed ning lagusaadused ärrita-vad liigese sünoviaalkesta, millega kaasneb liigeses turse, kangus ja valu. Kuna liigutusega kaasneb valu, siis inimene vähendab liikumist, mis omakorda vähendab aja jooksul liigese liikuvust. Raskuste käsitsi teisaldamisel on ohustatud põlve- ja puusaliigesed, labakäe lii-geste ülekoormamisest on ohustatud eelkõige kingsepad, maalrid, lukksepad, koostajad.

Nimmevalu ja nimme-ristluu radikulopaatiaNimmevalu iseloomulik tunnus on valu nimme-ristluu piirkonnas, mille põhjuseks peetak-se lülisamba lihaste, kõõluste, sidemete või erinevate struktuuride häireid. Haigestumist soodustavad raske füüsiline töö, kestev sundasend ja keha sage pööramine, kummardu-mine, vibratsioon. Kergematel juhtudel esineb nimmevalu pärast füüsilist pingutust liigu-tustel, raskuste tõstmisel kummargil asendis, ettepainutamisel ja istuvast asendist tõus-misel. Valud seljas võivad ägeneda köhimisel, aevastamisel, naermisel. Raskemal juhul tekitab lülisamba nimmeosa väikseimgi liigutus valu, on lihaste spasmist (krambitaolisest kokkutõmbest) täiesti jäik ning sunnib olema pikali asendis.

54-aastasel naisel kujunes kutsehaigestumine viie aasta jooksul maalrina töötades. Töötervishoiuarst diagnoosis nimmevalu, õlaliigese bursiidi ning käte lihaste ja kõõluste kinnituskohtade haigused füüsilise ülekoormuse tagajärjel. Haigestumise põhjustasid sundasendid ning sama tüüpi liigutuste kordumine kätele.


Nimme-ristluu radikulopaatia puhul kiirgub valu alajäsemesse ning võib kaasneda tui-mustunne ja labajala nõrkus. Kiirgavat valu kutsub esile erinevate sidemete, lihaste või lülidevahelise ketta muutustest tingitud surve lülisambakanalis paiknevatele närvidele. Väärarengut ketastes soodustavad korduvad mikrotraumad, mida põhjustavad näiteks ebaõiges asendis raskuste teisaldamine. Nimmevalu ja nimme-ristluu radikulopaatia kulg on üldiselt varieeruv ning olemuselt lühemat või pikemat aega kestvate ägenemistega, mil-le vahel on valuta perioodid. Järgnevad ägenemised on enamasti kestvamad ning osadel haigestunutel võib valu muutuda krooniliseks.

Meestöötajatest haigestuvad sagedamini farmi-, metsatööseadmete ja muude masinate juhid; sõiduauto-, takso- ja pakiautojuhid. Naistöötajatest esineb haigust sagedamini loo-makasvatajatel, kokkadel, tootmislihttöölistel, pagaritel ja kondiitritel.

Töökoormus ja ohuteguridIga inimene reageerib töökoormusele erineva tööaegse pingutusega. Pingutus oleneb põhiliselt töövõimest, mis omakorda sõltub muuhulgas tervislikust seisundist ja treeni-tusest. Töövõimet mõjutavad inimese psüühiline seisund, töökeskkonna õhutempera-tuur, müra ja muud tegurid. Sama töö korral on pingutus seda suurem, mida väiksem on töövõime, ning vastupidi. Ühele inimesele suhteliselt kerge töö võib teisele olla pingutust nõudvalt raske. Töökoormusega organismile esitatavad nõuded olenevad välistest tingi-mustest, mitte inimesest endast.

Füüsilise väsimuse kutsub esile töö, mille puhul töövõime langeb ja lihastöö nõuab üha suuremat pingutust. Enamasti tehakse vahet kerge ehk mitteväsitava ja raske ehk väsitava töö vahel. Erialakirjanduses kirjutatakse nendest kui töövõime aladest, mida eraldab ükstei-sest kestustöövõime piir. Kui ilma lihasväsimuseta suudetakse tööd teha vähemalt 8 tunni kestel, on tegemist kerge, mitteväsitava tööga kestustöövõime alas ning lihase ainevahetus ja verevoolutus on tasakaalus. Ülalpool kestustöövõime piiri on maksimaalse töövõime ala, milles töötamisel lihase ainevahetus ja verevoolutus ei ole tasakaalus ning töö on väsitav.

Lihastööd saab jagada kaheks. Dünaamilist lihastööd iseloomustab lihase kokkutõm-bumise ja pikenemise vaheldumine, pinge ja lõdvestumine; lihase pikkus muutub, sageli rütmiliselt. Dünaamilisel tööl, näiteks kõndimise ajal, toimib lihas vereringe pumbana – kokkutõmbel pressitakse veri lihasest välja ning järgneval pikenemisel saab lihas värsket


verd. Seeläbi võib verevarustus lihases paraneda kuni 20 korda võrreldes puhkeolekuga. Kui dünaamiline töö toimub kestustöövõime piirist madalamal, ei teki lihases väsimust, sest liigutuse aeg on taastumiseks piisav. Kui dünaamiline töö toimub kestustöövõime piirist kõrgemal, siis liigutuste taastumisaeg ei ole piisav ning lihases tekib väsimuse jääk. Lihases kuhjuvad ainevahetuse produktid (piimhape), väheneb energiarikaste ainete (glükogeeni) hulk ja halveneb hapnikuga varustamine. Lihase kontraktsiooni juhtivates ja reguleerivates struktuurides häirub erutuse ülekanne ja arenevad muutused kesknärvisüs-teemis – liigutustegevused aeglustuvad.

Lihase ehitus ja ainevahetus (täiendavat lugemist)

Inimese tugi- ja liikumiselundkond võimaldab sooritada lihtsaid ja keerukaid tööüles-andeid. Lihased moodustavad ligikaudu 40 protsenti kehakaalust ning koosnevad arvukatest lihaskiududest. Lihas kinnitub luudele tugeva, suhteliselt mitteelastse kõõluse abil. Iga lihaskiu lühenemine (kontraktsioon) toimub kindla jõuga ning kogu lihase jõu moodustab nende lihaskiudude jõudude summa. Mida suurem on lihase ristlõikepindala, seda suuremat jõudu lihas kokkutõmbel arendada suudab. Liha-se treenimisega ei suurene lihaskiudude arv, vaid nende ristlõikepindala. Lihaskiu lühenemine toimub närviimpulsside mõjul. Mida rohkem ajust motoorseid ühikuid lihaskiudusid lühendab, seda suuremat jõudu lihas arendab. Lihase liigutuse kiirust reguleerib ajaühikus aktiivselt hõivatud lihaskiudude arv. Kui lihase kontraktsioon on aeglane või seda hoitakse pikka aega (staatiline lihaspinge), aktiveeruvad lihaskiud vaheldumisi, mis võimaldab neil väsimuse korral taastuda.

Enamasti piiravad töövõimet lihase energeetilised protsessid, selle varustamine hapnikuga ning termoregulatsioon. Kontraktsioonil muudetakse lihases olevad kee-milised ained (adenosiintrifosfaat – ATP, kreatiinfosfaat – KP) mehaaniliseks ener-giaks eelkõige glükoosi, rasvade ja valkude abil. Kui lihasel on piisav verevoolutus ning sellega tagatud hapnikuvarustus, toimub energiaproduktsiooniks vajaminevate keemiliste ainete varude täiendamine. Kui hapnikku napib, kuhjub lihases piimhape ning energiavarusid täiendatakse vähem. Samas lühiajaliselt on võimaldatud mada-lamate hapnikusisalduse tingimustes kõrgem lihasjõudlus. Peale rasket pingutust on lihased „hapnikuvõlas”, millele osutab eelkõige suurenenud hingamissagedus. Seda hapnikku on vaja piimhappe eemaldamiseks lihastest ja nende energiavarude täiendamiseks.


Kuigi pulsisageduse kaudu töökoormuse määramiseks on tänapäeval kättesaadavad pulsi-kellad, saab inimese tajutud pingutust hinnata levinud Borgi (RPE) hindamisskaala abil. See võimaldab hõlpsalt hinnata pingutuse ja töö (raskus)taset. Sageli kattuvad tajutava pingutu-se subjektiivsed hinnangud töökoormust objektiivselt iseloomustava pulsisageduse mõõt-misega. Borgi skaala hinnang töösooritusel tehtavale pingutusele korrutatakse pulsisage-duse saamiseks kümnega. Kui hinnang skaalal on 9, on pulsisagedus ligikaudu (9x10=90) 90 lööki minutis. Juhime tähelepanu, et meetod on kõigest ligikaudse pulsisageduse saa-miseks ning tegelik sagedus võib suuresti erineda sõltuvalt vanusest ja terviseseisundist.

Joonis 1. Südame löögisageduse muutused keskmise töövõimega inimesel kerge ja ras-ke konstantse intensiivsusega töö puhul. Punasega on kujutatud taastumispulsi summa. [Schmidt ja Thews, 1997]

120

120

100

100

80

80

Süda

me

löög

isag

edus

Süda

me

löög

isag

edus

Kerge töö(75 W)

60

60

40

40

20

20

60

60

80

80

100

100

50 pulsilööki

min -1

min -1

Püsiseisund

Aeg (min)

Aeg (min)

Taastumine

Taastumine

Töö

Töö

Puhkeolek

Puhkeolek

Raske töö(150 W)

600 pulsilööki

120

120

140

140

Dünaamilise töö puhul on võimalik südame löögisagedusega eristada kerget (mitte-väsitavat) ja rasket (väsitavat) tööd. Allpool kestustöövõime piiri tehtaval kergel tööl on konstantne tööaegne pulsisagedus ilma väsimustõusuta ning taastumispulsi summa on väiksem kui 100 pulsilööki minutis alla 5 minutilise taastumisajaga (joonis 1). Taastumis-pulsi summat loetakse lihasväsimuse ja eelnenud pingutuse mõõduks. Kui tekib tööaegne pulsisageduse väsimustõus ja taastumine pikeneb, siis on töö väsitav ja liigitatav raskeks. Kurnava töö korral võib taastumisaeg väldata isegi mitmeid tunde.


Borgi hindamisskaala tajutud pingutuse määramiseks. [Borg RPE scale, 1970, 1985, 1994, 1998]

Hinnake töötamise ajal enda pingutuse taset. Peaksite tunnetama, kui raske ja pingutust-nõudev sooritus teie jaoks on. Hinnang hõlmab füüsilise stressi, pingutuse ja väsimuse vahetut tunnetust meelte abil. Tähelepanu on pööratud kogupingutusele, mitte üksikule tegurile, näiteks jalavalule või hingeldamisele.

Soorituse hetkel vaadelge hindamisskaalat vahemikus 6…20, milles 6 tähendab „pingutus puudub” ja 20 tähendab „maksimaalne pingutus”. Valige number, mis kõige paremini ise-loomustab teie pingutuse taset. Hinnang võimaldab kiirendada või aeglustada sooritust optimaalsele tasemele.

Püüdke hinnata pingutust nii ausalt kui võimalik, mõt-lemata tegelikule füüsilisele koormusele. Teie enda tunnetus on oluline, mitte asjaolu, milline see on võrrel-des teistega. Vaadake skaalat ja tähendusi ning valige number.

9 vastab „väga kergele” sooritusele. Terve inimese hin-nang on võrreldav mõned minutid aeglases tempos jalutamisega.

Väärtuse 13 hinnang, tähendab, et sooritus on „mõne-võrra raske”, kuid tunnete valmidust sooritust jätkata.

17 – „väga raske” pingutuse tasemel olete väga väsinud. Terve inimene saab jätkata, kuid see nõuab suurt tahet.

19 tähistab skaalal äärmiselt rasket sooritust. Enamik inimesi ei ole kogenud hetkel tehtavast kurnavamat sooritust.

# Pingutuse tase6 Pingutus puudub7

7,5 Äärmiselt kerge89 Väga kerge

1011 Kerge1213 Mõnevõrra raske1415 Raske1617 Väga raske1819 Äärmiselt raske20 Maksimaalne pingutus


Staatilist lihastööd (lihaspingutust) iseloomustab lihase kestev kontraktsioon, mis tava-liselt tagab keha või kehaosa asendi. Mida suuremat jõudu rakendatakse kestval kont-raktsioonil, seda suurem on lihasesisene rõhk ning seda väiksem on verevoolutus. Ras-ke staatilise pingutuse sooritamisel ei saa lihas värsket verd, glükoosi ega hapnikku ning peab hakkama saama oma energiavarudega. Kuna jääkained kuhjuvad, põhjustavad need lihasväsimusega kaasnevat akuutset valu ning pingutus ei saa kesta kaua (joonis 2).

Joonis 2. Staatilise lihaspingutuse maksimaalse kestuse sõltuvus rakendatud jõust. [Schmidt ja Thews, 1997]

Üle 70%-lise jõu rakendamisega lihase maksimaaljõust katkeb lihase verevoolutus täieli-kult, sest tekkiv lihasesisene rõhk ei lase verel liikuda. Seepärast on mõistlik käsitsi tei-saldada võimalikult väikesekaalulisi esemeid. Alla 15%-lise jõu rakendamisega ei tohiks verevarustus häiritud olla. Asjatundjate hinnangul on võimalik väsimussümptomiteta töö-tada mitmeid tunde, kui jõudu rakendatakse alla 10% lihase maksimaaljõust.

Rake

ndat

ud jõ

u os

a m

aksi

maa

lses

t lih

asjõ

ust

60

10

1 2 3 4 5 6 7 8 9 min

70

20

80

30

%

90

100

40

50

Lihase kontraktsiooni maksimaalne kestus


Lihase või lihasgruppide maksimaaljõud sõltub vanusest, soost, treenitusest ning lihase ehitusest ja hetkelisest ärritusest. Joonisel 3 on kujutatud lihasjõu sõltuvus soost ja vanu-sest. Kõige suuremat lihasjõudu arendatakse vanuses 25…35 aastat. Vanusevahemikus 50…60 aastat on tavaliselt lihasjõud vähenenud neljandiku võrra. Naisterahvastel moodus-tab lihasjõud keskmiselt kaks kolmandikku meeste lihasjõust.

Joonis 3. Lihasjõu sõltuvus vanusest ja soost. [Hettinger, 1960]

Liha

se m

aksi

maa

ljõud

Mehed

Naised

Vanus aastates

60%

10%

10 20 30 40 50 600%

70%

20%

80%

30%

90%

100%

40%

50%

80

Võrreldes dünaamilise pingutusega, suureneb staatilisel pingutusel südamelöögisagedus, lihase energiakasutus ning on vajadus pikemate puhkepauside järele. Seda tingib glükoosi metabolismi ja ebapiisava hapnikuga saadav väiksem energiakogus ning kuhjuv lihastööd häiriv piimhape. Siiski ei ole staatilise ja dünaamilise pingutuse vahel selget piiri. Sageli hõlmab konkreetne tööülesanne osaliselt staatilist ja osaliselt dünaamilist lihastööd. Näi-teks arvutiga töötamisel teevad selja-, õla- ja õlavarrelihased tööks sobiva asendi saavuta-miseks peamiselt staatilist tööd ning samaaegselt sõrmi liigutavad lihased teevad klavia-tuuri ja osutusseadise (hiire) sõrmitsemisel dünaamilist tööd.

Sümptomid nagu lihase valulikkus, tuimus reguleerivad inimest puhkama, sest väsimuse ja taastumise normaalses vaheldumises on vajakajäämisi.

Kuna staatiline lihastöö on olemas igas füüsiliselt tehtavas töös ning see on palju vaevali-sem kui dünaamiline, tuleb staatilisele ka oluliselt rohkem tähelepanu pöörata.


Üldjuhul võib staatilist lihastööd pidada märkimisväärseks järgmistel juhtudel:• kui suurt pingutust säilitatakse 10 sekundit või rohkem;• kui mõõdukas pingutus püsib 1 minut või rohkem;• kui kerge pingutus (umbes 1/3 lihase maksimaaljõust) kestab 5 minutit või rohkem.

Eelnevad olukorrad on levinud näiteks:1. töödega, mis hõlmavad selja painutamist ette või külgedele;2. töövahendite käes hoidmisega;3. tööülesannetega, mis nõuavad asendeid, kus käed on ette sirutatud või õlgadest

kõrgemal;4. keharaskuse viimisega ühele jalale, kui teise jalaga lülitatakse jalgpedaali;5. seismisega ühes kohas pika aja jooksul;6. raskuste käsitsi teisaldamisega;7. pea liialt ette või taha kallutamisega;8. õlgade pikaaegse tõstetud asendiga.

Luu- ja lihaskonna ülekoormushaiguse väljakuju-nemine sõltub mitmetest teguritest ning eelkõige tegurite koosmõjust. Kirjanduse ülevaated ja epi-demioloogilised uuringud on osutanud, et tööst põhjustatud luu- ja lihaskonna ülekoormushaigu-se tekkes võib arvestada nii füsioloogiliste, psüh-hosotsiaalsete kui ka individuaalsete teguritega. Haigestumistega tõendatult põhjuslikku seost omavad tegurid on raske füüsiline töö, sama tüüpi liigutuste kordumine, sundasendid, suurte raskus-te käsitsi teisaldamine, ülekaalulisus, suitsetami-ne, kõrgete psühhosotsiaalsete nõudmistega töö ja kaasuvad haigused.

2014. aastal Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri korraldatud uuringus (ESE-NER-2) küsitleti 49 320 üle viie töötajaga ettevõtte esindajat. Ohutegurina toodi esile väsi-tavad või valu tekitavad asendid (56%), sealhulgas pikaajalise istumise, korduvad käelii-gutused (52%) ning inimeste või suurte raskuste teisaldamise (47%). Töötervishoiuarstid toovad tööga seotud enamlevinud põhjustena välja korduvad liigutused, raskuste käsitsi teisaldamise ja tööasendid (vt joonis 4).

Viimistlejate töös põhjustab ülekoormuse sama tüüpi liigutuste kordumine ning sundasendid ja -liigutused.


Karpaalkanali sündroomi, liigesevalu, küünarliigese põndapealiste põletikke, rotaatorman-seti kahjustusi on põhjustanud eelkõige sama tüüpi liigutuste kordumine ning veidi vähe-mal määral raskuste käsitsi teisaldamine ja tööasendid. Kaela lülivaheketta haigusseisun-dit radikulopaatiaga on põhjustanud esmajärjekorras raskuste käsitsi teisaldamine ning seejärel tööasendid. Nimme-ristluu radikulopaatiat ja nimmevalu on tekitanud sagedamini tööasendid, raskuste käsitsi teisaldamine ja sama tüüpi liigutuste kordumine. Joonis 4. Aastatel 2008–2017 kutsehaigestumise põhjustanud ohutegurite jaotuvus töö-tervishoiuarsti hinnangul kutsehaiguse diagnoosi järgi.

G56.0 – Karpaalkanali sündroom; G56.2 – Küünarluu- e ulnaarnärvi kahjustus, M25.5 – Liigesevalu; M50.1 – Kaela lülivaheketta haigusseisund radikulopaatiaga; M54.1 – Nimme-ristluu radikulopaatia; M54.5 – Nimmevalu; M70.8 – Rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muud haigusseisundid; M75.1 – Õlaliigese rotaatormanseti kahjustus; M77.0 – Küünarliigese keskmine põndapealisepõletik; M77.1 – Küünarliigese külgmine põndapealisepõletik.

Korduvad liigutused Raskuste käsitsi teisaldamine Tööasendid

Teised füsioloogilised ohutegurid Füüsikalised ohutegurid Muud ohutegurid

G56.0 (n 235)

G56.2 (n 32)

M25.5 (n 138)

M50.1 (n 14)

M54.1 (n 10)

M54.5 (n 74)

M70.8 (n 366)

M75.1 (n 188)

M77.0 (n 101)

M77.1 (n 162)

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Kuigi inimene on võimeline oma töövõimet sihipäraselt jaotama, võib ülekoormus või kur-natus tabada pärast eesmärgi saavutamist näiteks hooajatööde või teiste tähtajaga seotud tööde, samuti konveieri- või tükitöö puhul. Töötajate töökoormus suureneb olukorras, kus


ajutiselt eemaloleva töötaja töö teevad ära teised töötajad. Statistikaameti andmetel tegid 2015. aastal 25 000 töötajat iga nädal ning 70 000 töötajat kord kuus tööd üle 48 tunni näda-las. Eelduslikult on nendel töötajatel puhkeaeg tööst taastumiseks lühem erinevalt täistöö-ajaga töötajatest, kes on hõivatud 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. Luu- ja li-haskonna ülekoormus väljendub sümptomite kogumina ehk ülekoormussündroomina ning tekib siis, kui väsimuse kompenseerimine puhkusega on pikema aja kestel mitteküllaldane.

Suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul peab tööandja võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad.

Töötaja töövõime tõstmiseks ja ülekoormuse vältimiseks on vajalik taastumine, mis algab töö katkestamise või mittekoormavate tööülesannete täitmisega. Töökorralduses tuleb taastumiseks vajalik aeg ette näha tegevustes, mis toimuvad ülalpool individuaalset kes-tustöövõime piiri. Raske füüsilise töö puhul on taastumine võimalik nii puhkepauside kui ka allpool kestustöövõime piiri läbiviidava töö ajal. Taastumine toimub eriti kiiresti selle algu-ses, mida kinnitavad südame löögisageduse uuringud. Seepärast on sagedased lühikesed pausid parem kui harvad pikad pausid. Töövõime säilitamises etendavad olulist osa töö-koormuse ja taastumise õige jaotus, toitumine, kvaliteetne ja küllaldane uni. Töövõime tõstmine on võimalik asjatundliku treeninguga, mitte ergutitega (nagu näiteks kofeiin).

Töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks.

Vähenenud töövõimega inimeste tööle raken-damisel peab nende koormatus olema allutatud arstlikule kontrollile. Tervisekontrollidel ei tohi lähtuda arusaamast, et üle keskmise kehaline töövõime on eriti hea tervise näitaja. Koormatu-se piiriks on töö intensiivsus, milleni inimest võib koormata tervist ohustamata. Mõnede südame-haiguste puhul on kehaline aktiivsus seotud kõrge terviseriskiga ning koostöös töötervishoiuarstiga on võimalik tööd kohandada töötajale võimalikult sobivaks.


Terviseriskide hindamine

Kutsehaigusjuhtumeid uurivate tööinspektorite uurimiskokkuvõtetest selgub sageli asjaolu, et riskianalüüsis on jäetud arvestamata töötaja tervisekahjustuseni viinud olulised tegurid, mistõttu ei ole peetud vajalikuks ka tegevusi terviseriski vältimiseks või vähendamiseks.

Tööandja ennetustegevust iseloomustavad tööinspektorite 2017. aasta sihtkontrollid et-tevõtetesse, kus töötajatel olid diagnoositud tööst põhjustatud haigestumised. Kontrolli tulemustest selgus, et pooltel juhtudel oli vajadus terviseriske uuesti hinnata, sest ole-masolevate töötingimustega ei olnud terviseriski kujunemisel arvestatud. Tähelepanu ta-sub pöörata ka töötervishoiuteenuse osutaja ja tööandja koostööle, sest Tööinspektsiooni analüüsist nähtub, et 37%-l töötajatest areneb tööst põhjustatud haigus kutsehaigu-seks. Kui töötajal diagnoositakse tervisekontrolli käigus tööst põhjustatud haigestumine, teeb töötervishoiuarst otsuse töökeskkonna või töökorralduse töötajale sobivuse kohta ning esitab nende muutmiseks ettepanekud tööandjale. Ettepanekuid võidakse teha ka tööga seotud haigestumiste mittediagnoosimisel. Töötervishoiuspetsialistiga koostöös on võimalik ettepanekuid ellu viia ja tööd kohandada töötajale sobivaks ning sellega en-netada tööga seotud haigestumisi. Euroopa Liidu riikide ettevõtete kõrval analüüsitakse Eestis vähestes ettevõtetes töötaja töölt eemaloleku põhjuseid ning vähestes rakenda-takse tegevusi peale haiguselt naasmist tööga kohanemiseks (ESENER-2, 2014).

Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel tuleb arvestada töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi ning tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul.

Riskide hindamine on eelkõige vajalik luu- ja lihaskonna ülekoormuse väljaselgitamiseks enne ülekoormushaiguste avaldumist. Samuti hinnatakse riske töökorralduse, töökoha muutmise ja töövahendite vahetamise korral, ootamata ära töötajate pretensioone või vaevuste sümptomeid. Hinnates terviseriske erialaste soovituste, juhiste ning järeleproo-vitud meetodite alusel, annab see sisendi töö kohandamiseks ning kindlustunde õiguspä-rase töökeskkonna riskianalüüsi korraldamisest.

Rakendusjuhiste standard ISO 12295 kirjeldab lihtsat riskide hindamismeetodit väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Sõltuvalt sellest, kas konkreetsed riskid esinevad või mitte, on selle eesmärk aidata otsustada, milliseid standardeid tuleks edaspidi rakenda-


da. Kasutaja vastab lühikestele praktilistele võtmeküsimustele, mis suunavad asjakohast standardit kasutama (vt joonist 5). Samuti mahutab standardi lisa detailsemaid hindamis-meetodeid põhjalikuks riskihindamiseks.

Joonis 5. Riskide hindamismeetodi valimine standardi ISO 12295 järgi.

KIIRHINDAMINEHindamise eesmärk on eelnevalt määratletud olukordade kaudu

välja selgitada kaks töötingimuste äärmust: • märkimisväärne terviserisk puudub või töötingimused on vastuvõetavad;

• kriitilised töötingimused (olulise tervisemõjuga ja vastuvõetamatud terviseriskid).

Raskuste käsitsi tõstmine/kandmine

ISO 11228-1

Raskuste käsitsi lükkamine/tõmbamineISO 11228-2

Käte sama tüüpi liigutuste

kordumineISO 11228-3

Staatilised tööasendidISO 11226

Puudub/vastuvõetavHindamine lõppeb/

hinnake perioodiliselt uuesti

Esineb/ ei ole kriitilineRiskide üksikasjalikumaks

hindamiseks juhinduge standardist

KriitilineVähendage riski

koheselt/abinõude valikul juhinduge

standardi suunistest

Käsitsi tõstmine/kandmine

Lükkamine/tõmbamine

Käte sama tüüpi liigutuste

kordumine

Staatilisedtööasendid

VÕTMEKÜSIMUSEDKüsimused on sõnastatud nii, et vastaja saab hinnata töös esinevate ohutegurite

olemasolu ja nende seost konkreetsete standarditega. Kui seos esineb, suunatakse vastaja kiirhindamisküsimuste juurde, mis annavad ligikaudse hinnangu riski suurusele – kas risk puudub/on vähene või esinevad riskiolukorrad. Kui ohuteguritele on osutatud, viidatakse

asjakohasele standardile.

EI JAH EI JAH EI JAH EI JAH


Ergonoomilised soovitused erinevatele raskuste käsitsi teisaldamise ülesannetele ja tööa-senditele on kirjeldatud standardites ISO 11228 ja ISO 11226. ISO 11228 koosneb kolmest eraldi osast, millel on üldine pealkiri „Ergonomics – Manual handling” (autori tõlge: „Ergo-noomika – Raskuste käsitsi teisaldamine”), „Part 1: Lifting and carrying” („Osa 1: Tõstmine ja kandmine”); „Part 2: Pushing and pulling” („Osa 2: Lükkamine ja tõmbamine”); „Part 3: Handling of low loads at high frequency” („Osa 3: Väikesekaaluliste raskuste sagedane tei-saldamine). ISO 11226, „Ergonomics – Evaluation of static working postures” („Ergonoo-mika – Staatiliste tööasendite hindamine”), annab väljakujunenud soovitused erinevatele tööasenditele, kus jõudu ei rakendata või tehakse seda vähesel määral ning arvestatakse muuhulgas asendis olemise kestust. Hindamismeetodid on leitavad ka standarditest EVS-EN 1005-2, EVS-EN 1005-3, EVS-EN 1005-4, EVS-EN 1005-5.

Kui ei ole tahtmist või võimalusi tasulisi standardeid Eesti Standardikeskusest hankida, saab neid sirvida raamatukogus ning terviseriskide hindamisel on abiks teave järgnevates peatükkides. Edasise lühikese ülevaatega pöörame tähelepanu tööasendite, jõu rakenda-mise ja liigutuste asjaoludele, mida töötamisega kaasneva luu- ja lihaskonna ülekoormus-riski hindamisel arvestada. Põhjalik terviseriskide hindamine nõuab teadmisi ja vilumust.

Keevitajate töös on sagedased sundasendid ning vajalik põhjalik riskihindamine.


Ohustatute väljaselgitamineKuidas välja selgitada töötajaid, kellel on luu- ja lihaskonna ülekoormushaiguse sümpto-mid või kellel suure tõenäosusega tulevikus tööga seotud haigus olema saab? Allpool esi-tame tegevused, mis aitavad kindlaks teha haigustele eelnevaid ja järgnevaid olukordi ning haigustele kaasaaitavaid töötingimusi.

Olemasolevate dokumentide, sealhulgas tervisekontrolli otsuste, töövõimetuslehtede ning tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste raportite analüüsimisest võib leida kõrge ter-viseriskiga tööd. Siit edasi saab töötajatelt koguda teavet vaevuste ja valude asukoha ja ulatuse kohta. Töötajad saavad kirjeldada üksikasjalikult tööülesandeid ja näidata töös kasutatavaid töövõtteid ja tööasendeid. Saadud teavet saab töötervishoiuarst kasutada olemasolevate vaevuste ja haiguste väljaselgitamiseks ning ettevõtte töökeskkonnaspet-sialist kasutada terviseriskide hindamisel ja ennetusabinõude rakendamisel. Iga töö või tööülesanne, kus töötajatel esineb vaevusi, haigestumist või tööd, mis on kõrge terviseris-kiga, on kohane allutada süstemaatilisele riskihindamisele. Põhjalik hindamine hõlmab töövõtete, töökohtade ja töövahendite hindamist. Töötajate tervisekontrolli otsused ja töövõimetuslehed ei kajasta sageli töötaja hetke ter-viseseisundit ning seepärast on vaja töötajaid küsitleda. Küsitluse läbiviimisel tuleb ar-vestada, et need tuginevad töötaja valmisolekule ja nõusolekule oma tervisega seotud teavet jagada. Peale selle on tervisesümptomid esialgu mööduvad ja esinevad valdavalt öösiti. Seega töötajal ei pruugi need meenuda või ta ei tunne sümptomeid päeval vestluse läbiviimise või küsimustiku täitmise ajal.

Enamikku küsimustikke saab muuta aja jooksul järjest asjakohasemaks. Neid ise koos-tades tasub tähelepanu pöörata keelelisele arusaadavusele, küsimustiku pikkusele, sõnastusele, vastamisviisile (suuline või kirjalik) ja ajale. Kuna enamjaolt kaasneb kõigi luu- ja lihaskonna ülekoormushaiguste ja -vaevustega valu või ebamugavustunne, on tea-dasaamise kõige otsekohesem viis küsida töötajatelt, kas nad kogevad valusid või muid sümptomeid. Töötajal on õigus oma terviseseisundi või puudega seotud andmeid enda teada jätta. Kuid nende avaldamisel on võimalik tööandjal ennetustegevusi paremini ellu viia ja muudatuste tegemise vajadust mõista. Tabelis 2 on näidisküsimustik, mis on koos-tatud eesmärgiga avaldada sümptomite olemus ja asukohad ülajäsemetes. Inimeste valu-tundlikkus erineb märkimisväärselt ning mõjutab ka vastuseid. Seepärast tuleb vastuseid tõlgendada ettevaalikult.


Tabel 2. Näidisküsimustik luu- ja lihaskonna vaevuste väljaselgitamiseks. [Putz-Anderson, 1988]

JAH EI

1. Kas Sul on esinenud viimase kuu jooksul korduvalt tuimust, kihelust või „sipelgate jooksmise” tunnet ühes või mõlemas käes?

2. Kas oled viimase kuu jooksul korduvalt tundnud valu või vaevusi käsivarres või küünarnuki piirkonnas?

3. Kas viimase kuu jooksul oled korduvalt tundnud õlgades valu, põletavat või pakitsevat ebamugavustunnet?

- paremal

- vasakul

4. Kas nimetatud sümptomite (valu, tuimus, pakitsus, kihelus) tõttu oled öösiti ärganud?

5. Mis ajal vaevused sagenevad?

- hommikul

- pärastlõunal

- õhtul

- öösel

6. Kas vaevus randmes, käes või õlas segab igapäevategevusi, nagu näiteks söömist, kirjutamist, töötamist vms?

7. Kas Sa oled kunagi saanud vaevuste ravi?

8. Kas Sul on kunagi ravitud

- karpaalkanali sündroomi?

- ganglioni tsüsti?

- kõõlusepõletikku?

9. Kui jah, kas ravi hõlmas kirurgilist sekkumist?

10. Kas praegused tööülesanded nõuavad käsivarre, käe või sõrmede sagedasi korduvaid liigutusi tunni või vahetuse jooksul?

Sümptomite avaldumine ei viita töövõimetusele. Osa jaatavatest vastustest tähendavad, et töötaja tajub tähelepandavat ebamugavust ja valu. Sümptomite suur arv teatud tööl ja mitmetel töötajatel viitab edasisele olulisele vajadusele uurida töökoha, töökorralduse ja töövahendite sobivust. Täiendavateks uuringuteks võib olla vajalik suunata töötaja töötervishoiuarsti juurde tervisekontrolli. Töötervishoiuarst saab vajadusel teha ettepa-nekud töötaja töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks.


Töökoha hindamine ja parendaminePõhjalikult hinnatakse töökohta, mille alla kuulub töötamiskoht inimese haardekauguses ning sisaldab üldjuhul töölauda, töötooli ja eeskätt tootmisettevõtetes tooraine ja valmis-toodangu konteinereid.

Ebamugavus ja väsimus lihastes tekib sageli lihaste pingulhoidmisest pika aja jooksul ühes ja samas asendis. Seda eelkõige näiteks sirutatud käsivarte hoidmisega kehast ee-mal või pea ja kaela painutamisega ette või taha. Pingutuse hoidmise maksimaalne kestus ja ka väsimus sõltub lihasgrupist ja lihastele mõjuvast koormusest.

Kui vähegi teostatav, tasub töötajale luua võimalus valida töövahetuse jooksul istuva ja seisva tööasendi vahel. Täpsust nõudvaid töid on parem teha istuvas asendis, sest nii on tagatud püsivam kehahoid. Samuti on mugavam jalglüliteid kasutada. Suurema jõu rakendamist ning laia liikumis- ja haardekaugust nõudvatel töödel on parem seisev asend.

Üks tähtsamaid asjaolusid, millega töötamiskoha kujundamisel ja hindamisel arvestada, on töötaja kehalised mõõtmed. Töötamiskoha kujundamisel peaks lähtuma mugavast haardekaugusest. Mitmed tööd hõlmavad istudes esemete haaramist ja teisaldamist, mille käigus sirutatakse käsivarsi või painutatakse selga ette või küljele. Haardekaugust võib välja selgitada näiteks mõõtmisega või erialakirjandusest keskmisi kehasegmentide pikkusi aluseks võttes.

Enamus tööülesandeid tuleks täita sagedases töötamispiirkonnas. Selliste liigutustege-vuste korral on õlavarred loomulikus asendis keha lähedal. Kõikvõimalikud juhtimissea-dised (lülitid), töövahendid ja materjalid paigutage kõrgusele, mis jääb õlgade ja töötasa-pinna vahele.


Töötasapinna kõrgusTöötasapinna, töölaua kõrgusel on oluline mõju tööviljakusele ning luu- ja lihaskonnale. Kui töötasapind on liiga kõrge, tuleb töötajal õlavarsi kehast eemale sirutada ning õlgu tõs-ta. Selle tulemusel tekivad pinged õlavöötmes ja kaelas. Kui töötasapind on liiga madalal, tuleb töötajal ennast ette painutada ning võivad tekkida valud alaseljas ja kaelas. Ideaalse töötasapinna kõrguse saab tuletada töötaja küünarnuki kõrgusest ja töölaadist.

Enamikel tootmistöödel on sobiv töötasapinna kõrgus 5…10 cm allpool töötaja küünar-nukki nii seisva kui ka istuva asendi puhul. Mõõtmise hetkel on selg sirge, õlavarred keha ligidal, käsivarred põrandaga horisontaalselt ning õlad on lõdvestunud. Töötasapinda võib olla vajalik tõsta 5…10 cm küünarnukist kõrgemale täpsust nõudvate tööde korral ning lan-getada 10…15 cm küünarnukist allapoole suurt jõudu nõudvate tööde puhul. Töödel, kus töötasapind on küünarnukist kõrgemal, võimaldatakse käsivarsi toetada reguleeritavatele ja pehmetele käetugedele või padjandatakse lauaservad.

Joonis 6. Töölaua kõrgused seismisel [Ayoub, 1973]

Kaug

us k

üüna

rnuk

i kõr

guse

st (c

m)

15 cm ruumi jalgadele

10 - (a)0 - (b)

10 - (c)

a) täpsust nõudvateks töödeks käsivarte toetusega; b) kergemateks töödeks; c) raskemateks töödeks.


TöötoolTöötajale sobimatu või tööks mittesobiv töötool ei ole üksnes ebamugav ja tööviljakust pärssiv, vaid pikaajalisel kasutamisel aitab kaasa selja, kaela ja jalgade terviseprobleemide tekkele. Istumisel peab sageli olema võimalik tooliga liikuda, nõjatuda ette ja külgedele ning toetada alaselga.

Töötooli kõrgus peab üldjuhul olema reguleeritav ning seljatoe kõrgus ja kaldenurk muude-tavad. Töötajale ergonoomiliselt õige kehaasendi tagamiseks on soovitatav tooli valimisel ja sobitamisel töötajaga lähtuda järgnevast loetelust.

Joonis 7. Töölaua kõrgused istumisel [Ayoub, 1973].

Kaug

us k

üüna

rnuk

i kõr

guse

st (c

m)

15 - (a)

10 - (b)0 - (c)

5 - (d)

• Seljatuge saab reguleerida nii, et see toetab alaselga.• Tooli istme kõrguse saab reguleerida selliseks, et töötasapind või -laud on veidi küünar-

nukist madalamal. Kui jalatallad täielikult maha ei ulatu, saab kasutada jalatuge. • Istmelt töötasapinna suunas on reitele vaba ruumi ligikaudu 30 cm.• Istumisel alaselja toetamisega ei põhjusta tooli eesmine serv survet põlveõndla piirkonnale.• Toolil on olemas reguleeritavad käetoed, mis ei takista tooliga vajalikku liikumist eelkõi-

ge lauale lähedale.• Tooli istet on võimalik pisut (3…5°) tagasi kallutada, mis ei lase toolilt ettepoole libiseda

ja suunab seljatuge kasutama.• Tooli istme pealismaterjal vähendab istumisega kaasnevat survet reitele ja tuharatele

ning ei soodusta higistamist.

a) visuaalselt väga täpsust nõudval tööl; b) täpsel tööl; c) kirjutamisel või kergel tööl; d) keskmise raskusega tööl (nt pakkimine).


Töötamisviiside hindamine ja parendamineIga töö hõlmab selle teostamiseks mitmesuguseid tegevusi. Tööviiside vaatlemise ja ana-lüüsimisega on võimalik välja selgitada töös esinevad ebavajalikud sama tüüpi korduvad liigutused, ebamugavad keha ja käte asendid. Saadud teave on abiks nii töövahendite va-likul, töökoha kujundamisel kui ka töötajate juhendamisel ja väljaõppel. Õigete muuda-tuste rakendamisel suureneb töötaja tööviljakus ja ettevõtte tootlikkus ning väheneb ülekoormus. Hindamise lihtsustamiseks soovitame töötegevustest salvestada video, mida vaadeldes saab välja selgitada töötaja liigutustegevuste kiiruse, sageduse ning keha ja kehaosade asendid üksteise suhtes. Töötaja jaoks ebamugavaid või liialt koormavaid liigutusi ja asendeid on võimalik välja selgitada Borgi CR-10 hindamisskaalal või visuaalse analoogskaala (VAS) kaudu.

Enamjaolt ühes kohas seismine koormab pikaaja-lise liikumatu asendi tõttu puusi, põlvi, jalalabasid. Kuigi lihased ei rakenda suurt staatilist jõudu, tekitab väsimust ja valu eelkõige alajäsemete ve-reveenides suurenev hüdrostaatiline rõhk. Vere-varustuse häirumisega on aja jooksul kalduvus vaevuste, sealhulgas veenilaiendite, tursete ja nendest tulenevate haavandite tekkeks. Tervi-seriski vähendamiseks vaheldatakse tööasendit istuva asendiga, liikumisega ning varustatakse töötamiskohad jalgade toetamiseks mõeldud varbadega.

Liigutuste hindamineIgal suuremal liigesel on lai liikumisulatus. Samas iga liigutus, mis liigese tavapärast liiku-misulatust ületab, võib ülemäärase venituse tõttu kahjustada kõõluseid ja sidemeid.

Tööd, mis nõuavad tavapäraselt käte tõstmist, hoidmist või liigutamist õlgadest kõrgemal, pole mitte ainult väsitavad, vaid neid seostatakse ka õlaliigese rotaatormanseti kõõluste põ-letike ja õlevarrepõimiku haigusseisunditega. Õlavaevusi võivad põhjustada käe korduvad sirutused keha taha või esemete asetamine korduvalt üle õla keha taha. Viimast liigutust teevad näiteks masinõmblejad istumisel õlast kõrgemal asuvalt siinilt rõivast haarates.

Põlvitamisega seotud töödel tuleb kasutada põlvekaitseid ning vaheldada tööasendit.


Peopesa sisse- ja väljapööramise (pronatsioon, supinatsioon) liigutused on eriti pingutust-nõudvad randme painutamisel. Need liigutused koormavad eelkõige küünarliigeseläheda-si kõõluseid, mis soodustab küünarliigese põndapealiste põletikke. Korduvad liigutused, mis nõuavad küünarliigese sirget asendit ja käsivarte sirutamist, tekitavad tõenäoliselt vaevusi õlgades.

Töös kasutatavad käe ja randme asendid mõjutavad oluliselt suutlikkust hoida ja kasu-tada töövahendit või selleni ulatuda. Asendid määravad tööde tegemise kestuse, ilma, et avalduksid mõjud nagu väsimus ning luu- ja lihaskonna vaevused. Tihti sunnivad mitmed tööülesanded ja töövahendid rannet ebamugavasse asendisse. Randme asend mõjutab lühenenud lihaste pinget ja pikkust. Liigese nurga suurenemise või vähenemisega tava- ehk neutraalasendist väheneb jõupotentsiaal. Teisiti selgitades nõuab randme painutami-sel või sirutamisel töö suuremat lihasjõu arendamist võrreldes sama tööga rannet neut-raalasendis hoides. Joonis 8. Käe ja randme asendid.

a - painutatud; b ja e - tava- ehk neutraalasend; c - sirutatud; d ja f - külgsuunaline

a)

d)

b)

e)

c)

f)


Tööülesanded, mis nõuavad randme korduvat külgsuunalist eemaldamist (küünarluu poole) käelaba väljapööramisega (supinatsioon) viib tõenäoliselt käeseljal paiknevate kõõlustup-pede põletikuni. Sellised asendid on levinud näiteks kruvi käsitsi kruvikeerajaga päripäeva keeramisel või juhtimiskangi liigutamisel. Randme tugeva jõuga külgsuunaline lähendamine (kodarluu poole) ning samaaegne käelaba sissepööramine (pronatsioon) võib põhjustada küünarliigese põndapealise põletikku. Mitmete käes hoitavate töövahendite, sealhulgas nu-gade, nurk- ja taldlihvimismasinate kasutamine sunnib neid liigutusi tegema.

Randmete ülekoormuse vähendamiseks saab kasutada rakiseid, mis võimaldavad töö-deldavat detaili kinnitada. Rakiste kavandamisel ja koostamisel või hankimisel tuleb tä-helepanu pöörata töökoha kujundusele, töölaua või -tasapinna reguleerimisvõimalustele ning käte liigutusvajadustele (vt joonist 9). Rakise paigutust võib muuta asjaolu, kas käes hoitakse töövahendit või mitte. Joonis 9. Rakised peaksid olema paigutatud nii, et liigutustega ei kaasne ülemäärast rand-me painutamist.

Randme tavaasendist erinevas asendis on lihased märkimisväärselt rohkem koormatud.


Haaramisviisid võib jaotada jõu- ja täppishaar-deks. Jõuhaardel joondub pöial käsivarrega ühele joonele ning ranne on veidi eemaldatud küünarvarre poole. Lihased suudavad saavutada märkimisväärset jõudu ka pikema aja jooksul. Täppishaarde kasutamisel on pöial oluliselt roh-kem koormatud. Kuna pöialt liigutavad kõõlused jagavad ühist kõõlustuppe, tekitab korduvalt täp-pishaarde kasutamine suurt pinget kõõlustele ja hõõrdumist üha kitsamaks jäävas kõõlustupes. Kui ranne on painutatud, on pinge kõõlustes veel suurem. Mõningate uurimuste järgi võimaldab jõuhaare rakendada viis korda rohkem jõudu kui täppishaare. Näited täppishaardest on joonisel 9 ja 11 ning jõuhaardest joonisel 13.

Käelihaste väsimine ja haarde tugevus sõltub erinevatest haaramisviisidest.

Liigutuste kordumise hindamineSama tüüpi liigutuste kordumine on levinud näiteks lehmade käsitsi lüpsil, lihatoodete töötlejatel, muusikutel, koostajatel, maalritel ja tootmisliinil töötajatel. Liigutuste tulemu-sena tekivad lihases pisikesed traumad (mikrotraumad), mis üksikult ei tekita tervisekah-justust, kuid hulgaliselt võivad viia ülekoormuseni.

Tööülesande täitmine hõlmab erinevaid liigutusi ja asendeid ning neid saab jaotada tsükli-teks, mis teatud aja jooksul jadana korduvad. Näiteks mahutab kast 24 toodet ning nende kasti paigutamine võtab aega 36 sekundit. Toodete kasti paigutamine hõlmab 24 korduvat sama tüüpi liigutust 36 sekundi jooksul. Ühe tsükli ehk 1,5 (36 jagatud 24-ga) sekundi jook-sul liigutatakse käsi tooteni, haaratakse toode, liigutatakse käsi tootega kastini, asetatakse toode kasti ning vabastatakse toode haardest (vt joonist 10). Kui tsükkel kordub ning muid liigutustegevusi ei tehta, moodustavad sama tüüpi liigutused liigutustegevuste (kastide täitmise) summaarsest ajast 100%. Kuidas hinnata, kas sama tüüpi liigutuste sagedus on kõrge või madala terviseriskiga? Tööülesanded saab jaotada:

Täppishaardega töödel väsivad käelihased kiiremini ja vajavad sagedamini asendi vaheldamist.


• väheste kordustega liigutustegevusteks, kui liigutustegevuste täitmise aeg on roh-kem kui 30 sekundit või kui sama tüüpi liigutuste tsüklite summaarne aeg moodustab alla 50% liigutustegevuste täitmiseks kuluvast ajast.

• paljude kordustega liigutustegevusteks, kui liigutustegevuste täitmise aeg on vähem kui 30 sekundit või kui sama tüüpi liigutuste tsüklite summaarne aeg moodustab üle 50% liigutustegevuste täitmiseks kuluvast ajast.

Meie näites on liigutustegevuste täitmise aeg rohkem kui 30 sekundit, kuid sama tüüpi liigutused moodustavad 100% liigutustegevuste täitmiseks kuluvast ajast. Seetõttu on te-gemist paljude sama tüüpi liigutusi hõlmava tööülesandega, mis aja jooksul võib viia ter-visekahjustuseni. Terviseriski vähendamiseks tuleb korraldada töö nii, et peale toote kasti paigutamist või toodetega kasti täitmist järgnevad teistlaadsed liigutused või antakse aeg lihasväsimusest taastumiseks. Nii väheneb sama tüüpi liigutuste osakaal kogu tööülesan-de täitmiseks kuluvast ajast, kuid samas suureneb ka tööülesande kogukestus.

Joonis 10. Liikuvalt konveierilt toodete teisaldamine hõlmab mitmesuguseid liigutusi.

a) - tooteni ulatumine; b) - toote haaramine; c) - toote teisaldamine kastini; d) - toote asetamine kasti; e) - toote vabastamine

a)

d), e)

b)

c)


Lisaks korduste sagedusele omab luu- ja lihaskonna vaevuste ja ülekoormushaiguste tek-kimisel olulist osa töö intensiivsus ja tempo, mida tootmisstandardite täitmiseks tööta-jalt oodatakse. Mõnel juhul võidakse seatud töönormide täitmiseks lubada või julgustada enda tööga ülekoormamist.

Normide täitmiseks on töötamist ka puhkepauside ajal, mille tõttu ei taastu lihased väsimusest ning suureneb ülekoormusrisk.

Sama tüüpi liigutuste kordumisest tulenevat terviseriski saab vähendada erinevate tööüles-annete ühendamisega, mille käigus liidetakse tööd, mis on väga lühikese töötsükli kestuse-ga ning milles iga liigutust korratakse järgemööda mitmeid tuhandeid kordi päevas.

Kui vähegi võimalik ja majanduslikult mõistlik, tasub kõrge luu- ja lihaskonna terviseriski-ga tööprotsesse automatiseerida. See on levinud eelkõige autotööstuses, kus keevitus ja viimistlus on robotiseeritud. Kuigi töötaja puutub vähem kokku ohtlike ja väsitavate töö-dega, võivad talle jääda lihtsad, kuid samatüübilised sagedased liigutused, mis mõjutavad eelkõige käsi ja randmeid. Seega automatiseerimisega võib jällegi suureneda sama tüüpi liigutuste kordumine, mille vaheldamine päevakajaliseks muutub.

Enamusele töötajatest võib kindlaksmääratud töötempo olla kas liiga aeglane ning seetõt-tu ei paku küllaldast väljakutset ja motiveerib vähe või on tempo liiga kiire ning ei võimalda töötsüklite vahel väsimusest taastuda ning soosib ülekoormuse tekkimist. Seepärast iga töökorraldus, mis lubab töötajal vähemalgi määral otsustada oma töötempo üle, või-maldab suurema tõenäosusega leida inimesed, kes tahavad tööd teha ning kes ei vaheta tööd sagedasti. Väljaõppel oleva töötaja töötempo tuleb valida aeglasem, millega saavu-tatakse töövõtete kiirem omandamine ning ei kujune algset lihasvalulikkust. Viimast omis-tatakse sagedastele liigutustele, mille käigus jõudu rakendava lihase pikenemisel tekivad sidekoes mikrotraumad. Vigastuse või luu- ja lihaskonna haigusega töölt eemal olnud töötaja vajab kohanemiseks mitme nädala vältel teistest aeglasemat töötempot.


Tööpäeva jooksul vajab töötaja puhkepause, mille tulemusel töökoormusest taastuda, ning eelkõige vajavad taastumist kõige koormatumad lihased. Levinud on töökorraldus puhkepausidega iga kahetunnise töötamise järel. Näiteks arvutiga tööl või raske füüsilise töö puhul ei saa lihased ka-hetunnise järjestikku töötamisega piisavalt taas-tuda ning vajalikud on sagedasemad vaheajad. Füüsilisel tööl saab töö ja puhkepausi sagedust ja kestust kindlaks määrata südame löögisagedu-se taastumisaja hindamise (vt lk 13), Borgi CR-10 skaala või visuaalse analoogskaala (VAS) kaudu. Samas, kätes ja käsivartes võib ülekoormus tekkida ka siis, kui südame löögisageduse hinda-mise tulemusena vaheaega pole vaja ette näha – koormatud lihased ei mõjuta oluliselt südame löögisagedust.

Sama tüüpi liigutuste kordumisest tuleneva ülekoormuse vältimiseks viiakse töötsükli-tesse sisse piisav taastumisaeg. Hindamiseks vajalike andmete hankimine konkreetse töö kohta ning ühe või teise tööülesande kohta üldistuste tegemine võib olla keeruline. Enim probleeme võib tekitada tasakaalu leidmine töökorralduses, mis samal ajal täidab tootmiseesmärke ning ei tekita luu- ja lihaskonna ülekoormushaigusi. Üldiselt tuleks töö-tamisaeg, puhkepausid ja töönormid kehtestada iga töötamiskohta ja töölaadi eraldi hin-nates. Ülekoormusriskide vähendamise üks viis on tagada, et tööülesanne on liigitatav väheste kordustega liigutustegevusteks (lk 31).

Rakendatava jõu, tööasendi ja pingutuse hindamine Töötamine painutatud, sirutatud või kõverdatud asendis nõuab suuremat lihasjõudu, koor-mab kõõluseid ja liigeseid. Näiteks õlgadest kõrgemal töö nõuab tihti randmete äärmisi painutamisasendeid. Kui liigutused on pikaajalised ja korduvad, suureneb terviserisk. Mär-kimisväärne risk esineb nende asenditega raskusi teisaldades ning eelkõige keha järsul painutamisel või keeramisel, näiteks tasakaalu kaotamisele järgneval refleksliigutusel.

Järjepidev ja tempokas autode käsitsi pesemine võib põhjustada eelkõige õlaliigese rotaatormanseti kahjustuse.


Kui käsitsi teisaldatava raskuse kaalu on võimalik välja selgitada, siis töötaja lihasjõu raken-damise väljaselgitamine ning hinnang pingutusele tundub üle jõu käiva ülesandena. Kuigi rakendatavat lihasjõudu saab mõõta, ei ole see levinud töökeskkonnas. Rakendatava jõu väljaselgitamisest olulisem on hinnata pingutuse taset ning vajadusel muuta töökoormust. Kuna terviserisk sõltub pingutusest, siis terviseriski ja pingutuse taseme hindamiseks soovi-tame kasutada Borgi CR-10 hindamisskaalat või visuaalset analoogskaalat (VAS).

Kui suurt pingutust töötamine nõuab, sõltub osaliselt käsitsetava töövahendi või eseme omadustest, sealhulgas mõõtmetest ja kujust, massist, jõumomendist ja pinnakaredusest. Eseme järsul tõstmisel tuleb alguses rakenda-da oluliselt suuremat jõudu. Näiteks trellpuuri-ga puurimisel tuleb rakendada jõudu, et suruda puur vastu pinda, hoida trelli maha kukkumast ja rakendada jõudu trelli pöörlemisel tekkivale jõumomendile. Kui augud saab puurida terita-tud puuriga ning massilt väiksema trelliga, on väiksem ka töötaja tööalane pingutus.

Käega haaramisel rakendatavate lihaste puhul kehtib üldistatult järgmine seaduspärasus: kui hoidmise kestust suurendada kümme korda, suureneb väsimus viis korda, samas, kui suu-rendada lihastele mõjuvat koormust kümme korda, suureneb väsimus viiskümmend korda. Lihasväsimust saab vähendada koormuse vä-hendamisega, samal ajal töötamise kestust suurendades. Et lihas taastuks täielikult staa-tilise pingutusega kaasnevast väsimusest, on vaja taastumisaega kümme korda rohkem, võrreldes ajaga, mil lihas oli koormatud.

Joonis 11. Ebamugava randmeasendiga liigutused on koormavad ja kõrgema terviseriskiga.

Fotol tehtaval tööl on oluliselt koormatud randmed, ülajäseme ja õlavöötmelihased.


Tööülesande sooritamiseks vajaliku jõu kasu-tamisel saab kõõlustele mõjuvat koormust vä-hendada siis, kui ülesannet sooritada suurema lihasmassiga lihaseid kasutades. Siinkohal on oluline valida tööülesande täitmiseks sobiv töö-asend. Näiteks kruvikeerajaga kruvi keeramisel sirutatud käsi- ja õlavarrega väsite kiiremini kui küünarliigesest painutatud asendis. Peamine põhjus on selles, et painutatud asendiga kasutate rohkem tugevamat õlavarrelihast (biitsepsit) ning vähem nõrgemaid käsivarrelihaseid.

Kui töö hõlmab kehaasendi või eseme kestvat hoidmist, tuleb samuti valida tööasend, mis ra-kendab võimalikult palju tugevaid lihaseid. See on tõhusaim viis vähendada lihasjõudu alla 15% maksimaaljõust.

Juhendamise käigus tehakse töötajale teatavaks ergonoomiliselt õiged tööasendid ja -võtted.

Teatud mehaanikareegleid arvestades saab samuti töötaja töökoormust vähendada. Näi-teks kasti hoidmiseks vajaminev jõud on võrdeline jõuga, mis põhjustab kasti käest libi-semise ja on pöördvõrdeline kasti libeduse või kokkupuutepinna hõõrdeteguriga. Niiskel (higisel) käel on hõõrdetegur ligikaudu neli korda suurem kui kuival käel. Selle tõestuseks meenutage raamatu lehitsemist niiske ja kuiva sõrmeotsaga. Seepärast rakendatakse niiske käega ka oluliselt vähem jõudu. Sama kehtib kummist või sarnasest materjalist käepidemete, sangade või kinnaste kasutamisel. Libedust saab vähendada libedust te-kitava aine (õli või määrdeaine) eemaldamisega kätelt või käepidemetelt. Tihtipeale on võimalik tööülesannet täita nii, et sundasendile järgneb taastumisaeg ning sama tüüpi liigutusi tehakse pikema aja jooksul või jaotatakse liigutused mõlemale käele.

Järjepidevalt ühe käega töövahendit hoides koormate kätt oluliselt rohkem kui kahe käega hoidmisel. Töödeldavat detaili saab üldjuhul paigaldada töölauale või rakisesse.


Raskuste käsitsi teisaldamise hindamineRaskuste teisaldamise all mõeldakse raskuste tõstmist, langetamist, käes hoidmist, kand-mist või tõmbamist-lükkamist kas ühe või mitme töötaja poolt üheaegselt. Kuigi raskuste käsitsi teisaldamise osakaal füüsilises töös on üldiselt vähenemas, tuleb teisaldamist ette endiselt paljudes tegevustes, näiteks riiulite täitmisel ja tühjendamisel, masinate või sead-mete laadimisel, patsientide abistamisel ja liigutamisel, kärude ja käsikahveltõstukite tõm-bamisel ja lükkamisel, postipakkide sorteerimisel ja kojukandel. Teisaldamisel on eelkõige seljavigastuse risk, kuid ka käte ja õlgade ülekoormusriskid.

Lihaste, kõõluste ja liigeste ülekoormamine toimub sageli olukordades, kus teisaldamine erineb tavapärasest. Näiteks teisaldatakse kahekesi patsienti, kes ei liigu nii, nagu ooda-tud; teisaldatakse konteinerit, mille sisu liikumisel muutub raskuskese; peale libastumist või komistamist säilitatakse äkilise liigutusega tasakaal raskust teisaldades. Nendes olu-kordades suureneb koormuse mõju oluliselt.

Raskete, massiga 5 kg ja enam esemete käsitsi teisaldamisele töökohas kohaldatakse Sotsiaalministri 27.03.2001 määrust nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervis-hoiu ja tööohutuse nõuded1”. Määruse eesmärk on vähendada töötajate luu- ja lihas-konna ülekoormuse ja seljavigastuse riski. Selles on muuhulgas välja toodud terviseriski põhjustavad ohutegurid. Nende mõju töötaja terviseriski kujunemisele peab tööandja hin-dama ning esmasel hindamisel on abiks määruse lisas olev juhend. Riski esinemisel peab rakendama abinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks.

Töötaja varustamine sobivate tehniliste abivahenditega (näiteks kärud, tõstevahendid); teisaldatava raskuse massi vähendamine; raskuse kandmistee lühendamine; teisaldustöö kestuse vaheldamine mittekoormavate tööülesannete täitmisega või puhkepausidega on olulisemad terviseriski vähendavad meetmed.

Kuigi õigusaktides ei ole märgitud käsitsi teisaldatava raskuse massi ülempiiri, on enamiku inimeste jaoks raske tõsta üle 20 kg kaaluvaid esemeid. Kuigi teisaldustöö ei ole pikaaja-line, võib selle käigus kahjustada saada lülisammas, lihaste kinnituskohad jm. Tööandja peab jälgima, et teisaldatavad raskused ei ületaks töötajate, eriti naistöötajate eeldatavaid füüsilisi võimeid. Kui nõutav füüsiline pingutus on liiga suur, raskust saab teisaldada ainult ülakeha pöörates või seda tehakse ebakindla või ebamugava kehaasendiga, on kohe vaja töökorraldust muuta.


Ülekoormushaigused arenevad üldjuhul ka pidevalt 5–10 kg raskusi teisaldades. Raskuse toetamisel vastu keha väheneb oluliselt tõstmiseks vajaminev jõud. Mida kaugemale ke-hast ja kõrgemale üle rinna raskust tõsta, seda väiksema massiga raskust suudab inimene tõsta. Inimene rakendab keha lähedal raskusi teisaldades vähem jõudu ning kokkuvõttes väsivad lihased aeglasemalt. Töökoha ja tööruumi kujundamisega on võimalik vältida töö-tegemisel asjatut küünitamist ja/või tõstmist ebamugavas asendis ning vähendada tervi-seriske. Allolevad liigutused ja asendid on seljale, eriti alaselja alumistele lülivaheketastele kõige ohtlikumad, eriti kui neid sooritatakse sageli või pikemate perioodide jooksul.

Tehniliste abivahendite kasutamine vähendab oluliselt luu- ja lihaskonna ülekoormusriski.


ASENDID, MIDA TEISALDAMISEL VÄLTIDA

1. Ettepoole kallutamine (kumera seljaga). Liigutuste suur korduste arv võib kahjustada sidemeid ja lülivaheketast järgmistel põhjustel: a) selja ebaloomulik kõverdamine (kumer selg); b) lülivaheketta esiosa kokkusurumine; c) tagumiste sidemete ja ketta tagaosa venitamine; d) suurenenud surve kettale.

2. Küljele pööramine ja samal ajal ette kummardumine. See asend avaldab seljale kõige suuremat survet. Samuti avaldab see lülisambale ja eriti lülivaheketastele järgnevat mõju: a) lülivaheketta eesmise ja külgmise osa kokkusurumine; b) lülivaheketta külgmise ja tagumise osa venitamine (õrn piirkond); c) võru kiudude nihestamine või rebenemine; d) suurenenud surve lülivahekettale.

3. Koormuse haaramine, samal ajal keha tahapoole kallutades. Sellel asendil on järgnev mõju: a) selja liigne kõverdumine; b) lülivaheketta ta-gaosa ja tagumiste ühenduste kokkusurumine; c) suurenenud surve kettale.

4. Maast raskuste haaramine kükkis. See asend pole ohtlik mitte ainult liigestele, vaid on väsitav ka lihastele ja südamele. Kuigi peate maast raskuse haaramiseks põlvi painutama, ei tohiks seda teha rohkem kui 90° võrra.

Juhendamise käigus tehakse töötajale teatavaks riskide hindamise tulemused, sealhulgas töötaja töökeskkonna ohutegurid, terviseriskid ja tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavad abinõud.

Raskuste käsitsi teisaldamise muudavad kergemaks ja ohutumaks abivahendid, näiteks käsikäru, abilaud või -platvorm, isereguleeriva kõrgusega alus või tõste-seade. Kui töö käigus on vaja valada vede-likke ühest anumast teise ja need anumad on kaalult rasked, tasub soetada abiva-hendid, rakised, mis kergendavad vedelike

Ergonoomiliselt õige (vasakul) ja vale (paremal) töövõte.


teisaldamist ja vähendavad mahaloksumise võimalust. Raskuste ümberpaigutamiseks kasutatakse sageli käsikahveltõstukit, mis on mõeldud esemete teisaldamiseks kõval ja tasasel pinnal.

Käsitööriistade ergonoomilisusKohane tähelepanu tööriistade valikule ja disainile ning töötamiskoha kujundusele võib oluli-selt vähendada luu- ja lihaskonna vaevuste riski. Sobivat tööriista hinnatakse mitte ainult toi-mimise, vaid ka selle järgi, kuidas tundus tööriist käeshoidmisel, tunnetati selle kaalu, kuju, ja käepideme suurust. Sageli tugineb tööks sobiliku tööriista valimine katse-eksituse meetodil. Osadel juhtudel saab määravaks tööriista hind. Ergonoomilised suunised luu- ja lihaskonna vaevuste vältimiseks tööriista ja käepideme valikul tuginevad järgmistel alustel:

• vähendatakse tugevat hoidmisjõudu ja staatilist koormust;• vähendatakse äärmiseid või ebamugavaid liigeseasendeid;• vähendatakse korduvaid näpuliigutusi;• vähendatakse tööriista vibratsiooni.

Nendest lähtuvalt on kirjeldatud järgnevaid suuniseid käsitööriistade ja käes hoitavate ma-sinate valikuks.

Töötamiskoht võiks olla kujundatud nii, et tööriista mittekasutamise vaheaegadel saab seda mugavalt asetada töötasapinnale või hoidmisrakisesse. Kaaluge tööriista ülesripu-tamist. Mitmesugused vastukaalu- ja vedrustussüsteemid võimaldavad tööriista üleval-hoidmist. Näiteks 4 kg kaaluvat tööriista ei saa hoida horisontaalse käsivarre asendiga üle 2…3 minuti ilma, et kogetaks lihastes äärmist ebamugavustunnet. Tööriista raskuskese peaks töötamisel olema võimalikult keha lähedal. Raske või ebasümmeetriline tööriist vä-sitab lihaseid kiiresti, eelkõige ette või kõrvale sirutatud käeasendiga. Püüdke leida elektri-tööriist, mis on kaalult kergem, kuid sama võimsusega.

Tööriistade käsitsemine neutraalse randmeasendiga on mugavam ning ühtlasi ei pea liha-sed rakendama ülemäärast jõudu võrreldes painutatud või sirutatud randmega. Seepärast loovad osa tootjaid tööriistasid, millega tagatakse randmele sobivam asend (vt joonist 12).


Joonis 12. Käsitööriistade konstruktsioon võimaldab randmele sobivamat asendit.

Koostetöödel kasutatakse sageli (elektri- või suruõhu-) energiavarustusega tööriista kin-nitusvahendite kinnikeeramiseks. Tööriista pöörete või pöördemomendi ohjamisel võivad töötajad rakendada jõudu, mis on lähedal lihase maksimaalsele hoidmisjõule. Kui ei ka-sutata sobivat tööriista või sobiva kujuga käepidet, võib ranne olla ebamugavas paindes. Üldjuhul peaks püstolkäepidemega tööriistu kasutama olukorras, kus tööriista telg on horisontaalses asendis. Sirge korpuskäepidemega tööriista tuleks kasutada vertikaalses asendis või risti jõu liikumise suunaga. Vältige tööriista kasutamist asendis, milles ranne on painutatud ja samal ajal käsivars on sissepööratud. Nimetatud asend venitab kõõluseid ja soodustab küünarliigese külgmise põndapealisepõletiku teket.

Vältige tööriistu, mille kasutamisel on vaja painutada sõrmede kaugmist liigest. Eelistage lülitit, mida saab rakendada nimetissõrme ja keskmise sõrmega üheaegselt. Lülitamislii-gutuste korral liigutage sõrme nii, et liigutusse on kaasatud ka sõrme keskmine osa.

Järjepidevalt käeshoitava tööriista kaal võiks olla võimalikult väike, sest sellega tehakse sagedasti sama tüüpi liigutusi. Üle 0,5–1,0 kg kaaluvate tööriistadega tuleks kasutada vas-tukaalu- või vedrustussüsteeme.


Tööriista käepidemed ja haaramiskohad peaksid olema silindrilised või ovaalsed diameet-riga 30…45 mm. Nendel juhtudel on tagatud parem haare ja kontroll tööriista kasutamise üle. Täppishaardega tööriistadel on soovitatavad diameetrid vahemikus 5–12 mm. Must-riga kummilaadsest materjalist käepidemed võimaldavad sageli heaks haardeks piisavalt hõõrdetakistust. T-kujulise otsaga käepidemega peab kasutaja vähem hoidmisjõudu ra-kendama, sest käepide ei libise nii kergesti käest.

Kuna keskmise töötaja peopesa laius on ligikau-du 100 mm, siis käepideme minimaalne pikkus ei tohiks väiksem olla. Kasutusmugavuse loob 115–120 mm käepide. Kui kasutate tööriistaga töötamisel kindaid, lisage käepideme pikkusele 10 mm. Liiga lühike käepide ei võimalda kõigil sõrmedel käepidemest haarata. Selle tulemusena võib käepide kaevuda liiga tugevalt peopesa kesk-misesse osasse ning suruda närvidele ja takista-da verevarustust (vt joonist 13). Haardejõud tuleb jaotada võimalikult suurele alale sobiva pikkuse-ga käepidemega.

Kahe pidemega käsitööriista (nt tangide) maksi-maalne kaugus üksteisest võiks olla vahemikus 50–67 mm. Seda nii nais- kui ka meestöötajate-le tööriista valimisel. Suuremate või väiksemate pidemetega tööriista kasutamisel väheneb tule-muslik haardejõud. Ettevaatlik tasub olla vormi-tud pidemetega tööriista ostmisel. Need on vor-mitud konkreetse suurusega käele ning ei pruugi konkreetsele töötajale sobida. Kui kasutaja on sunnitud sõrmi hoidma vormitud pidemes hara-li, siis on keerulisem neid just harali hoideasendi tõttu painutada ning tööriista kasutamine on halvendatud. Ühtlasi tasub vältida käepidemeid, mille pind on metalne ning kokkupuutel alandab peopesa ja sõrmede temperatuuri. Käte kokkupuudet külmade pindadega või esemetega peetakse luu- ja lihakonna haigustele kaasaaitavaks teguriks.

Joonis 13. Lühikene käepide ei võimalda tugevat haaret ning võib muljuda peopesa.

Needitangide sagedase kasutamise ja käepidemete kauguse tõttu on käelihased oluliselt koormatud.


Riskide hindamise küsimustikudJärgnevalt käsitleme ergonoomilisusele suunatud kontrollküsimustikuga hindamisviisi, mille abil ebasoovitatavad töötingimused või töötaja tervisekahjustust soodustavad te-gevused kaardistatakse. Kuigi paljud küsimustikud on probleemile orienteeritud, võivad need jätta tähelepanuta olukorrad, mis ettevõttes lahendust vajavad. Seepärast on parim lahendus kohandada küsimustik ettevõtte töökohtade ja tegevusalade vajadustest lähtu-vaks – kontoritöö küsimustikku ei ole mõistlik kasutada tootmises.

Üldjuhul on küsimustikes hõlmatud järgnevad osad:

1. töökoha kujundus, mis takistab liigutusi või sunnib töötamiskohaga sobitumiseks kummardama, küürutama, painutama;

2. töövahendite ja materjalide paigutus, mille tõttu töötaja pöörab nende nägemiseks kaela või nendeni ulatumiseks selga;

3. töötamiskoha kujundus, mis sunnib vajalike esemete või juhtimisseadiste haarami-seks nendeni sirutama ja ulatuma;

4. töötamiskoha kujundus, mille tõttu hoitakse sageli ühte õlga teisest kõrgemal või on lülisammas või kael kõverdatud ühele või teisele poole.

Näidis kontrollküsimustikust on tabelis 3.


Tabel 3. Ülajäsemete ülekoormusvaevusi põhjustavate ohutegurite küsimustik („EI” vastused viitavad suuremale terviseriskile). [Lifshitz ja Armstrong, 1986]

JAH EI

1. Füüsikalised ohutegurid

1.1. Kas tööd saab teha nii, et käed või randmed ei puutu kokku teravate servade või esemetega?

1.2. Kas käsitööriista kasutamisel ei ole tajutavat vibratsiooni?

1.3. Kas töötaja käed puutuvad kokku temperatuuriga üle 21 °C

1.4. Kas tööd saab teha kinnasteta?

2. Jõupingutus

2.1. Kas tööülesanne nõuab vähem kui 5 kg raskuse teisaldamist?

2.2. Kas tööd saab teha nii, et ei kasutata eseme haaramiseks vaid kahte sõrme?

3. Tööasendid

3.1. Kas tööd saab teha rannet sirutamata ja painutamata?

3.2. Kas käsitööriista saab kasutada rannet sirutamata ja painutamata?

3.3. Kas tööd saab teha rannet painutamata pöidla või väikese sõrme suunas?

3.4. Kas käsitööriista saab kasutada rannet painutamata pöidla või väikese sõrme suunas?

3.5. Kas töösoorituse ajal saab töötaja istuda?

3.6. Kas tööd saab teha nii, et ei sooritata kätega „pesu väljaväänamise” liigutust.

4. Töökoha kujundus

4.1. Kas töötasapinna või -laua kaldenurka saab muuta?

4.2. Kas töötasapinna või -laua kõrgust saab muuta?

4.3. Kas tööriista paigutust saab reguleerida või töötajale kohandada?

5. Liigutuste kordumine

5.1. Kas töötsükkel kestab kauem kui 30 sekundit?

6. Käsitööriista disain

6.1. Kas käepideme haaramisel ulatub pöial veidi üle sõrme?

6.2. Kas käsitööriista kahe pideme vahe on vahemikus 5–7 cm?

6.3. Kas käsitööriista käepide on tehtud muust materjalist kui metallist?

6.4. Kas tööriist kaalub vähem kui 4 kg?

6.5. Kas tööriist on ülesriputatud näiteks vastukaalu- ja vedrustussüsteemiga?


KokkuvõteÜlekoormushaiguseid ja -vaevuseid, milles peamiselt kahjustuvad luu- ja lihaskonna peh-med koed, seostatakse sama tüüpi liigutuste kordumisega või pidevate pingutustega eba-mugavates asendites või sundasendites. Kuigi ülekoormushaiguseid ja -vaevuseid on ka varasematest aegadest seostatud tööga, tõdetakse üha rohkem, et need põhjustavad töö-võime vähenemist, töölt eemalolekut ja kannatusi töötajale. Ülemäärane töökoormus te-kitab pöördumatuid tagajärgi eelkõige piisava taastumisaja puudumisel. Töötajale kohan-damata või sobimatult kohandatud töökoht ning ebaõigesti valitud tööriistad suurendavad tervisriski ning viivad aja jooksul tervisekahjustusteni. Samuti ei selgu töökeskkonna riski-de asjatundmatu hindamisega töökeskkonna ohutegurid, terviseriskid ning tervisekahjus-tuste vältimiseks rakendamist vajavad abinõud.

Teadlik tööandja ja töötaja teavad, et töö kohandamisega töötajale sobivaks välditakse füüsilist ja vaimset ülekoormust ning suurendatakse tööviljakust. Töö kohandamisel kon-sulteerib tööandja töötajatega ning arvestab võimaluse korral tehtud ettepanekuid ning kaasab töötajad kavandatu elluviimisesse. Järjepideva koostöö tulemusena kavandatak-se ja rakendatakse tervisekahjustuste vältimiseks tõhusad abinõud.


Kasutatud kirjandus1. Eesti Haigekassa. 2017. Eesti Haigekassa majandusaasta aruanne 2016 [Online].

Kättesaadav: https://www.haigekassa.ee/sites/default/files/uuringud_aruanded/ haigekassa_aruanne_2017_web.pdf. [27.02.2018].

2. Eesti Töötukassa. 2018. Töövõime hindamised peamise diagnoosi järgi [Online]. Kättesaadav: https://www.tootukassa.ee/content/tootukassast/peamised-statistilised-naitajad. [10.03.2018].

3. Eesti Töötukassa. 2017. Vähenenud töövõimega töötute tööle rakendumise valdkonnad ja palk võrdluses teiste töötutega. Kvantitatiivanalüüs [Online]. Kättesaadav: https://www.tootukassa.ee/sites/tootukassa.ee/files/tvr_palgaanaluus.pdf. [28.02.2018].

4. Loogna, N., Loogna, G. 1999. Füüsiline töö ja ülekoormushaigused. Tallinn: Ten-Team.

5. Loogna, N. 2008. Elukutsed ja terviseriskid. Tallinn: Teabekirjanduse OÜ.

6. Schmidt, R. F., Thews, G. 1997. Inimese füsioloogia. Tartu: Tartu Ülikool.

7. Putz-Anderson, V. 1988. Cumulative Trauma Disorders. London: CRC Press.

8. Statistikaamet. 2015. Töötajad töötajate rühma ja üle 48 tunni nädalas töötamise sageduse järgi [Online]. Kättesaadav: http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?DataSetCode=TKU13.

9. European Agency for Safety and Health at Work. 2015. Second European Survey of Enterprises on New and Emerging Risks (ESENER-2). Main findings.

10. Lifshitz, Y., Armstrong, T. 1986. A design checklist for control and prediction of cumulative trauma disorders in hand intensive manual jobs. Proceedings of the 30th Annual Meeting of Human Factors Society, p. 837–841.

11. Kroemer, K. H. E., Grandjean, E. 1997. Fitting The Task To The Human, Fifth Edition: A Textbook Of Occupational Ergonomics.

12. NIOSH (National Institute of Occupational Safety and Health). 1997. Musculoskeletal disorders and workplace factors; a critical review of epidemiologic evidence for work-related musculoskeletal disorders of the neck, upper extremity, and low back.

13. Nunes, M. P., Bush, L. Isabel. 2012. Work-Related Musculoskeletal Disorders Assessment and Prevention. – Ergonomics – A Systems Approach, p. 232.

https://www.haigekassa.ee/sites/default/files/uuringud_aruanded/ haigekassa_aruanne_2017_web.pdf

https://www.haigekassa.ee/sites/default/files/uuringud_aruanded/ haigekassa_aruanne_2017_web.pdf

https://www.tootukassa.ee/content/tootukassast/peamised-statistilised-naitajad

https://www.tootukassa.ee/content/tootukassast/peamised-statistilised-naitajad

https://www.tootukassa.ee/sites/tootukassa.ee/files/tvr_palgaanaluus.pdf

https://www.tootukassa.ee/sites/tootukassa.ee/files/tvr_palgaanaluus.pdf

http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?DataSetCode=TKU13

http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?DataSetCode=TKU13

Tööelu tekitab küsimusi?Tööinspektsioon teab vastuseid!VAATA Tööinspektsiooni kodulehte www.ti.ee ja Tööelu portaali www.tööelu.ee

HELISTA juristi infotelefonile 640 6000igal tööpäeval kella 9.00–16.30

KASUTA kliendiportaali eti.ti.ee

KIRJUTA [email protected]

KUTSU töökeskkonna konsultant oma ettevõttesse [email protected]

Euroopa LiitEuroopa Sotsiaalfond

Eestituleviku heaks

Documents

Tööga seotud luu- ja lihaskonna ülekoormus- haigestumiste ... · Töötukassa analüüsist selgub, et vähenenud töövõimega inimestel kulub töö leidmiseks rohkem aega ning