TALLINNA ÜLIKOOLFILOLOOGIATEADUSKOND

EESTI KEELE ÕPPETOOL

ELLEN DOVGAN

TÕLGITAVUSE SOTSIOSEMIOOTILISTEST PARAMEETRITEST (UKRAINA-EESTI ILUKIRJANDUSTÕLGETE ALUSEL)

MAGISTRITÖÖ

JUHENDAJA: PhD PILLE ESLON

TALLINN2005

SISUKORD

SISSEJUHATUS……………………………………………………………………………… 3

1. TÕLKELOO KIRJELDAMINE SOTSIOSEMIOOTILISTE PARAMEETRITE KAUDU.. 71. Tõlketeooriast maailmas, Eestis ja Ukrainas…………………………………………… 72. Tõlketegevus ja tekst……………………………………………………………………113. Tõlkelugu……………………………………………………………………………… 164. Tõlkepiirid………………………………………………………………………………195. Tõlgitavuse sotsiosemiootilised parameetrid………………………………………… 226. Tõlke liigid…………………………………………………………………………… 29

2. UKRAINA KIRJANDUSE TÕLKIMISEST EESTI KEELDE…………………………… 341. Tekstitõlge…………………………………………………………………………….. 34

1.1 Tekstitõlge: keel ja aeg………………………………………………………………341.2 Tekstitõlge: ruum…………………………………………………………………… 381.3 Tekstitõlge ja originaalteos…………………………………………………………..44 1.3.1 Žanrid…………………………………………………………………………..44 1.3.2 Tõlgete saamisloost……………………………………………………………441.4 Tekstitõlge ja sotsiaalpoliitiline determineeritus…………………………………….49

1.4.1 Ametlik kultuuri- ja kirjanduspoliitika………………………………………...491.4.2 Eesti tõlkekultuur………………………………………………………………521.4.3 Tellija, tõlketegevuse planeerimine……………………………………………561.4.4 Teoste valik…………………………………………………………………….571.4.5 Tõlkijaisiksus…………………………………………………………………..601.4.6 Lugeja………………………………………………………………………….64

2. Metatekstiline tõlge……………………………………………………………………..672.1 Metatekstiline tõlge ja teos…………………………………………………………..672.2 Lisametatekst………………………………………………………………………...722.3 Metatekstiline tõlge ja sotsiaalpoliitiline determineeritus………………………….. 74

2.3.1 Ametlik kultuuri- ja kirjanduspoliitika………………………………………74 2.3.2 Tõlkijaisiksus………………………………………………………………...77

3. Intertekstiline tõlge……………………………………………………………………...783.1 Intertekstiline tõlge ja keel………………………………………………………….. 783.2 Intertekstiline tõlge ja aeg……………………………………………………………793.3 Intertekstiline tõlge ja ruum………………………………………………………….82

3.3.1 Sotsiaalne ja geograafiline ruum……………………………………………… 823.3.2 Psühholoogiline ruum………………………………………………………….82

3.4 Intertekstiline tõlge ja sotsiaalpoliitiline determineeritus……………………………87

KOKKUVÕTE…………………………………………………………………………………..92

SUMMARY……………………………………………………………………………………...95

BIBLIOGRAAFIA

ALLIKMATERJALID

LISAD

SISSEJUHATUS

Käesolev magistritöö on olemuselt tõlkelooline. Aluseks on võetud P.Toropi tõlke liikide

klassifikatsioon: tekstitõlge, metatekstiline tõlge, intekstiline tõlge, intertekstiline tõlge,

ekstratekstiline tõlge. Teisalt on arvestatud tõlgitavuse sotsiosemiootiliste parameetritega – keele,

aja, ruumi, teose, sotsiaalpoliitilise determineeritusega (vt Тороп 1995). Magistritöö autor on

tõlkeloo uurimise ja kirjeldamise aluseks võtnud tõlke liikide (süntagmaatika) ja tõlgitavuse

parameetrite (paradigmaatika) ristumispunktid (vt Tabel 1).

Olgu siinkohal märgitud, et töös ei käsitleta intekstilist ja ekstratekstilist tõlget, kuna see avardaks

liialt teemat, mis ei oleks vastavuses uurimuse eesmärgiga.

Teema aktuaalsus

Kuna 20. sajandit on peetud tõlkesajandiks, siis 21. sajandi alguseks on rõhuasetus muutunud ning

eriti tähtsaks peetakse tõlketegevust mõjutavate asjaolude uurimist – siit ka suur huvi tõlkeloo

käsitlemise vastu. Käesolevas magistritöös on valik langenud ukraina – eesti tõlkeloo kirjeldamisele

sotsiosemiootilises aspektis. Otsuse tegemist on oluliselt mõjutanud objektiivsed põhjused –

vastavasisuliste uurimuslike tööde puudumine – ja subjektiivne faktor (autori isiklik huvi).

Teema uudsus

Semiootiline lähenemine keeleteaduses, filosoofias, bioloogias ja mujal on olnud nende

teadusharude arengu seisukohalt epohhiloov. Analoogse efekti on semiootika esile kutsunud ka

tõlketeooria edendamisel – seda eelkõige tänu R.Jakobsoni (1971) uurimustele tõlketeaduse ja

kultuurisemootika piirimail, mis avasid tee tõlketegevuse sotsiosemiootilisele interpreteerimisele.

Eestis on selles suunas töötanud peamiselt P.Torop, kes tegeleb intertekstuaalsuse, tõlke

sotsiosemiootiliste probleemide ja kultuurisemiootikaga (vt Тороп 1995; 1998; Torop 1999; 20021

ja 20022 jt). Lähtealuseks on olnud Tartu-Moskva semiootikakoolkonna põhimõtted (Иванов и др.

1998 : 65), J.Catfordi (1965) totaaltõlke mõiste, R.Jakobsoni (1971), J.Holmes´i (1988), S.Bassnett

´i (1993), I.Even-Zohari (1990), M.Snell-Hornby (1988), A.Popoviči (1980), V.Komissarovi (1999)

jt tööd. P.Torop on tõdenud, et semiootiline märgistamine ei ole lihtsalt millegi nimetamine. Selles

protseduuris on kajastatud subjekti ja objekti vahelise suhte olemus ning piirid, igat laadi

üleminekud ja seosed, sest uus nähtus tekib just millegi piiril või mingites seostes (Torop 1999).

R.Veidemanni arvates soodustab see ühiskonna, poliitika, kunsti, kultuuri ja muu arenguga üha

keerulisemaks muutuvate inimsuhete modelleerimist. Nii saabki semiootikast talle omaste ideede ja

teooriaga omamoodi taust teaduse probleemsete valdkondade teoreetilisel arendamisel (Veidemann

2000). Olemasolevat teoreetilist pagasit ei ole tõlkeuurijad Eestis veel rakendanud tõlketegevuse

sotsiosemiootiliste protsesside uurimiseks kindlas ajalises lõikes, mis omakorda on olnud määrav

faktor konkreetse tõlketegevuse ning tõlgete saatuse kujunemisel eesti kultuuris. Täpsustavalt: seni

on täielikult uurimata sotsiosemiootilised protsessid, mis on olnud olulised 20. sajandi 40. – 90.

aastatel ukraina – eesti tõlketegevuses ning tõlkekirjanduses. Ajaliselt piiritletud konkreetse

materjali uurimine aitab omakorda täpsustada ka tõlke liikide ja tõlgitavuse sotsiosemiootiliste

parameetrite mõisteid, määrates ära nende omavahelised seosed.

Eesmärk

Käesoleva magistritöö eesmärk on uurida ja kirjeldada 20. sajandi 40. – 90. aastate ukraina – eesti

ilukirjandustõlkeid seoses erinevate tõlke liikide ja tõlgitavuse sotsiosemiootiliste parameetritega.

Selleks kirjeldatakse esimeses peatükis lühidalt, mil määral on tegeldud tõlke sotsiosemiootiliste

küsimustega maailmas, Eestis ja Ukrainas ning seejärel antakse üksikasjalisem ülevaade tõlkeloo

erinevatest aspektidest. Uusimatest tõlketeooreetilistest käsitlustest on välja jäetud need, mis

magistritöö teemaga seonduvat ei kajasta.

Eesmärgi saavutamiseks tuli lahendada rida konkreetseid teoreetilisi ning praktilisi ülesandeid.

Teooria osas tuli omavahel seostada ühelt poolt kõik, mis puudutab tõlgitavuse parameetreid

(aspekte) ning teiselt poolt – tõlke liike. See protseduur on vajalik, et leida alus materjali

klassifitseerimiseks ja süsteemseks esituseks.

Praktilist laadi ülesandeks oli koguda materjali selle kohta, kelle teoseid, kui palju ja mis põhjustel

on ukraina keelest tõlgitud; kes on olnud tõlkijad ning missugustest seisukohtadest on nad oma

tõlketegevuses lähtunud; kuidas on hinnatud ukraina tõlkekirjandust sihtkultuuris jne. Oli vaja

määratleda põhilised tunnused ning tuua välja ja avada XX sajandi 1940. – 90. aastate ukraina –

eesti tõlkeloo võtmesõnad.

See annab võimaluse täita lünk mitte üksnes ukraina-eesti tõlkeloos, vaid eesti tõlkeloos tervikuna.

Allikmaterjal ja meetodid

Allikmaterjal hõlmab 20. sajandi 40. – 90. aastatel tehtud ilukirjandus- ja luuletõlkeid ukraina

keelest eesti keelde. Kaasatud on tõlkega seoses ilmunud metatekstid (retsensioonid, intervjuud,

ukraina kirjandust tutvustavad artiklid, tõlkijapoolsed lisamaterjalid, kirjandus- ja tõlketeoreetilised

artiklid, monograafilised uurimused jms). Lisamaterjali on saadud arhiividokumentidest.

Teine oluline moment ukraina kirjanduse tõlkeloo koostamisel on seotud informatsiooni

kogumisega antud ajaperioodi kohta. Lisaks kirjalikele allikatele on magistritöös kasutatud

andmeid, mis autor on saanud suulistest intervjuudest toonaste tõlkijate, kirjandusteadlaste ja

kirjastustöötajatega, kes olid Ukraina – Eesti kultuuri- ja tõlkealase koostööga otseselt seotud.

Valituiks osutusid eelkõige tõlkijad otse ukraina keelest – H.Rajamets (samas ka keelemees),

A.Kaalep (samuti kirjanik ja kirjandusteadlane), L.Raudtits (lisaks „Eesti Entsüklopeedia“ endine

peatoimetaja); ukraina kirjanduse tundja ja populariseerija Eestis – S.Issakov (kirjandusteadlane ja

kultuuriloolane); kirjastuse töötajad – A.Tamm (kirjastuse „Eesti Raamat“ endine peatoimetaja

(1966 – 1982) ja kirjanduskriitik) ja G.Grünberg; kirjandusteadlane Toomas Liiv (samas ka

luuletaja).

Intervjuu läbiviimisel juhinduti magistritöös metoodilistest ettekirjutustest, mis on välja toodud

M.Lukina raamatus „Технология интервью» (2003), eriti peatükist „Режиссура интервью“

(Лукина 2003 : 29 – 58), ning S.Kvale kontseptsioonist seitsmest võimalikust uurimisetapist

intervjuu abil, mis sisaldub monograafias «Исследовательское интервью» (2003) (vt Квале

2003 : 92). Intervjuud korraldas autor kahel viisil: intervjueeritava nõusolekul – diktofoni

kasutades, nõusoleku puudumisel – üleskirjutisi tehes. Diktofonile räägitu kirjutati hiljem paberile

ümber. Salvestatud materjali maht on erinev: H.Rajametsa ja A.Kaalepi puhul – 60 minutit;

S.Issakov – 45 minutit, L.Raudtits – 40 minutit.

Esitatud küsimused olid suunatud sellele, et teada saada võimalikult rohkem ukraina kirjanduse

tõlkeloo kohta Eestis: 1) Kes oli tõlke ametlik tellija? 2) Missugused olid nõukogude kirjanduse

ülesanded? 3) Kellele olid tõlked mõeldud? 4) Mida ütlete eesti ühiskonna spetsiifika kohta aastatel

1940 – 1980?; 5) Mida ütlete eesti tõlkekultuuri spetsiifika kohta?; 6) Missugused on olnud Teie

arvates ukraina kirjanduse eestindamise tulemused? Igal kuuest küsimusest olid oma alapunktid – vt

lisa ”Küsimustik”.

Andmete mõtestamisel on magistritöös kasutatud võrdlusprotseduuri. Ühe ja sama asja kohta on

otsitud informatsiooni erinevatest allikatest, mis tagab teatud kindluse faktide tõepära suhtes.

Kogutud materjal on klassifitseeritud tõlke liikide ja tõlgitavuse parameetrite ristumispunktide

alusel. Intervjuudest saadud materjali põhjalikuma käsitluse leiab lugeja magistritöö teisest

peatükist.

Töö struktuur

Käesolev magistritöö koosneb sissejuhatusest, kahest peatükist, lõppsõnast, kasutatud kirjanduse

nimekirjast ja lisadest. Sissejuhatuses on lühidalt kirjutatud uurimistöö ainesest, teema aktuaalsusest

ja uudsusest, eesmärgist ja konkreetsetest ülesannetest selle saavutamiseks ning allikmaterjalidest. I

peatükk “Tõlkeloo kirjeldamine sotsiosemiootiliste parameetrite kaudu“ on pühendatud

tõlketeoreetilistele küsimustele, mille keskmes on tõlketegevuse sotsiosemiootilisus. Määratakse

kokkupuutepunktid ja piirialad tõlgitavuse sotsiosemootiliste parameetrite ning tõlke liikide vahel.

II peatükk “Ukraina kirjanduse tõlkimiset eesti keelde” sisaldab allikmaterjali analüüsi ning

kirjeldust. Materjali klassifitseerimise ja esitamise aluseks on võetud I peatükis kirjeldatud seosed

tõlke liikide ning tõlgitavuse sotsiosemiootiliste parameetrite vahel. Lisades on tabelitena toodud

statistilised koondandmed ukraina – eesti tõlkekirjanduse ja H.Rajametsa filoloogilise tegevuse

kohta.

TÕLKELOO KIRJELDAMINE SOTSIOSEMIOOTILISTE PARAMEETRITE KAUDU

1. Tõlketeooriast maailmas, Eestis ja Ukrainas

20. sajandit on peetud tõlkesajandiks, kuna sel ajastul on märgatavalt aktiviseerunud mitte ainult

praktiline tõlketegevus, vaid ka tõlke teaduslik uurimine, tänu millele on saanud võimalikuks

rääkida omaette teadusharu loomisest – tõlketeooriast. Suhteliselt lühikese aja vältel on tekkinud

rida tõlketeoreetilisi koolkondi. Hea ülevaate nendest saab väljaantavate tõlkeajakirjade kaudu,

millest igaüks on orienteeritud mingile spetsiifilisele tõlketeoreetilisele valdkonnale.

Babel – ajakirja annab välja FIT (Rahvusvaheline Tõlkijate Föderatsioon). See on teaduslik

väljaanne, milles avaldatakse materjale nii tõlketeooriast kui praktikast, tõlkija elukutse

juriidilistest, rahalistest ja sotsiaalsetest aspektidest; uutest tõlkemeetoditest (nt tõlkimine arvuti

abil). Ajakiri tegeleb ka tõlkijakoolituse küsimustega. Siin on avaldanud oma artikleid paljud

tõlketeooria spetsialistid (nt D. Li, J.D.Garrison, S.Cunico).

Meta tegeleb tõlkimise interpretatsiivsuse aspektidega. Ajakirjast võib leida erinevate tõlketeooriate

analüüsi, arutlusi tõlkijakoolituse küsimuste, masintõlke, dokumenditõlke jne kohta, samuti

terminoloogia kõrvutava uurimise ja stilistika osas. Siin avaldatud artiklid on mõeldud lugemiseks

neile, keda huvitab tõlkimise keelefenomen, kuna materjalid on lingvistilise suunitlusega (nt J.-R.

Ladmiral, W.Wilss, Ch. Nord jt).

Target (peatoimetaja G.Toury) avaldab artikleid tõlke erinevate sotsiokultuuriliste aspektidega

seotud küsimuste kohta. Tõlget vaadeldakse kui interdistsiplinaarset ja internatsionaalset nähtust (vt

V.M. Longa, Ch. Zhu, I.Thomson, A.Pym jt).

The Translator on rahvusvaheline ajakiri (toimetaja M.Baker), mis avaldab artikleid erinevatest

küsimustest, mis puudutavad tõlkimist ja interpretatsiooni kui interkultuurse kommunikatsiooni

akte. Ajakirjal on ka eriväljaanded, mis on olnud pühendatud konkreetsete probleemide sügavamale

uurimisele: Wordplay and Translation (Dirk Delabastita, 1996), Translation and Minority

(Lawrence Venuti, 1998), Dialogue Interpreting (Ian Mason, 1999), Evaluation and Translation

(Carol Maier, 2000), The Return to Ethics (Anthony Pym, 2001), Translating Humour (Jeroen

Vandaele, 2002), Screen Translation (Yves Gambier, 2003).

Translation Review avaldab materjale tõlke teoreetiliste ja kriitiliste aspektide kohta, mis on seotud

ilukirjandusliku teksti siirdamisega ühest kultuurist teisse. Konkreetsed teemad on tõlgete kvaliteet,

intervjuud tõlkijatega, ühe teose erinevate tõlgete võrdlemine, tõlkijakoolituse probleemid,

tõlkeprotsessi rekonstrueerimine (vt J.Kates, F.König, S.M. Lewis, R.Schulte jt).

Viimastel aastatel on tõlketeooria arengus tekkinud tendents kaasata teisi teadusvaldkondi ja

kasutada nende saavutusi. Sellisteks valdkondadeks on semiootika, filosoofia, psühholoogia,

antropoloogia ning uusimad teadusharud – feminism ja postkoloniaalsed uuringud.

Interditsiplinaarseid seoseid on käsitlenud E.Gentzler, kelle arvates selliseid nähtusi nagu tõlke

piirid, vead, kahemõttelisus, millegi tõlkimata jätmine jne tuleks käsitleda tõlketeooria, filosoofia

ning psühholoogia piirimail. Antropoloogiaga seostatakse euroopa ja „primitiivsete“ kultuuride

tõlgete omavahelist suhet; feminism annab palju uusi fakte naistõlkijate tõlketegevuse spetsiifika

uurimiseks. Postkoloniaalsed teadlased (G.Spivak, H.Bhabha, T.Niranjana, V.Rafael jt) vaatlevad,

kuidas tõlked “käituvad” sihtkultuuris ning mil moel see mõjutab lähtekultuuri (Gentzler 2003 : 18).

E.Gentzler on veendunud, et mitte ainult tõlketeoreetikud ei pea võtma „interdistsiplinaarse suuna“

(interdisciplinary turn), vaid et ka teiste teadusvaldkondade esindajad võtaksid „tõlke suuna“

(translation turn)“ (Gentzler 2003 : 11).

Rääkides tõlkealasest uurimistööst Eestis, alustaksime magistritöödest.

Nii on tõlkeküsimustega tegeldud veaanalüüsi tasemel: nt 2004. aastal TPÜs kaitstud magistritööd

on pühendatud tõlke hindamisele (Sinivee 2004) ja tõlkepädevuse ning tõlkekoolituse küsimustele

(Rahu 2004).

Tartu Ülikooli tõlkealastes magistritöödes on viimastel aastatel pööratud tähelepanu tõlkide

väljaõppele (Leis 2003), tõlkekaanoni küsimustele prantsuse-eesti kirjandussuhete näitel (Talviste

2002) ning inglise-vene ilukirjandusliku tõlke alusel (Семененко 2002); fraseologismide

tõlkimisele vene keelest eesti ja poola keelde (Табакова 2004), dokumentide tõlkimisele eesti

keelest saksa keelde (Ploovits 2002), tehnikatõlke vigadele (Valdre 2004), Marie Underi

luuletõlgetele (Jõesaar 2003), psalmide tõlkimisele eesti keelde (Ojaperv 2003). Peamised keeled,

millest tõlgitakse, on inglise, saksa, vene ja eesti keel; tõlkeid on ka prantsuse ja soome keeltest.

Tartu Ülikooli germaani-romaani filoloogia õppetoolis on koostatud hulk erinevaid

terminisõnastikke, mis kajastavad tänapäeva uusi eluvaldkondi – näiteks, kuurortturismi (Dorbek

2002), avalikkussuhteid (Savisaar 2002), pangandustermineid (All 2004), jäätmekäitlusmasinate

terminoloogiat (Pahla 2004) jne. Samas aga puuduvad üldistavad tööd, milles oleks uuritud tõlke

koodivahetuse mehhanismi (koodivahetuse teooria üldküsimuste ja vene-eesti koodivahetusega

tegeleb Eestis peamiselt A.Verschik (2002; 2004a; 2004b), arvestatava magistritöö vene-eesti

koodivahetusest on kirjutanud A.Zabrodskaja (2005)); on küll välja töötatud tõlke adekvaatsusele

esitatavad keelenõuded, kuid puudub süstemaatiline tõlkekriitika.

B.Baljasnõi ulatuslik magistritöö on pühendatud tõlkekadudele ning nende

kompenseerimisvõimalustele eesti luule tõlkimisel vene keelde. Töös on toodud palju sellekohaseid

näiteid ja välja pakutud skeem, mida tõlkija võiks kasutada eesti luule vahendamisel vene keelde

(Балясный 2000). Järgnenud doktoritöös «Семиотические аспекты перевода и прикладное

переводоведение» (2005) on B.Baljasnõi käsitlenud tõlkeprotsessi seost semiootikaga, vaadelnud

tõlget (eesti kirjanduse tõlkimise näitel vene keelde) kui kultuuridevahelise kommunikatsiooni liiki,

kirjeldanud tõlkemeetodeid ja nende valikut praktilise tõlketegevuse eesmärgil (Балясный 2005).

Vähe on tegeldud tõlkeloo uurimisega (mida tõlgitud, keda tõlgitud, millal, miks, kui palju jne).

Erandina võib nimetada A.Raidi magistritööd “Poola kirjandus eestikeelses tõlkes” (1943), artikleid

H.Rajandi monograafiast „Tõlkija teekond“ (2002), nt „Prantsuse kirjanduse tõlkimisest Eestis“,

„Ott Ojamaa“, „Enn Soosaar“. Ilmunud on U.Liivaku ja H.Meriste monograafia “Kuidas seda

tõlkida” (1975), mis on tänaseks osaliselt aegunud. Monograafia sisaldab sissejuhatust

tõlketeadusse, sisaldab teavet sellest, mida tõlkija peab teadma ja oskama ning annab lühiülevaate

eesti tõlkeloost.

On ilmunud väike tõlkeõpik “Ingliskeelsete tekstide tõlkimine” (Pihlak, Krikk 2000), mis põhineb

J.Catfordi tõlketeoorial. Kaks kolmandikku väljaande mahust on pühendatud harjutustele. Neis on

käsitletud tõlkidele probleeme tekitavaid küsimusi – modaalsuste ja emfaatiliste struktuuride

tõlkeraskusi. Õppematerjalis on olemas ka transkribeerimise ja translitereerimise reeglid.

Varasemal ajal on ilmunud kollektiivne monograafia “Проблемы общей теории перевода»

(1988), mille autorid – S.Semko, V.Kalmõkov, S.Dubinko, N.Klušin, A.Lobikov ja G.Rjabov – on

analüüsinud erinevaid tõlketeooria koolkondi ja selle põhjal välja toonud üldise tõlketeooria viis

põhikategooriat: 1) tõlke kvaliteet; 2) lähteinformatsiooni väärtus; 3) originaali ja tõlke vastavus; 4)

tõlke variatiivsus; 5) tõlkemeetod. Domineerivaks peavad monograafia autorid tõlke kvaliteedi

kategooriat, millele on allutatud kõik ülejäänu (Семко и др. 1988). Antud töö spetsiifika on selles,

et välja antuna Eestis, esindab nõukogude tõlketeooriat ning ei ole seotud eesti keele ja meie

tõlketraditsioonidega.

Silmapaistvamaks tõlketeoreetikuks Eestis on Tartu Ülikooli professor P.Torop. Oma doktoritöös

„Тотальный перевод“ (1995) on ta üldistanud olemasolevaid tõlketeoreetilisi töid, et luua seeläbi

integreeritud tõlketeooria. Oma üldistustes on P.Torop rakendanud Tartu semiootikakoolkonna

seisukohti. Tema jaoks on tõlkeprotsess laiaulatuslik ja olemuselt sotsiosemiootiline protsess.

Kui heita pilk tõlketeooria arengule Ukrainas, siis tuleb märkida, et ka seal on tõlkelugu vähe

uuritud. Tuntumad ukraina nõukogude-aegsed tõlketeoreetikud on S.Kovganjuk, M.Novikova,

V.Koptilov, M.Rõlski, O.Kundzitš ning tõlkijad G.Kotšur ja B.Ten, kes on tegelenud peamiselt

maailmakirjanduse klassika tõlkeprobleemidega. Paljude teoreetikute uurimused olid omal ajal aga

lihtsalt maha vaikitud või keelatud, ning on hakkanud laiema publiku ette ilmuma alles praegu (nt

M.Zerov, M.Lukaš, B.Kravtsiv jt).

Tõlketeoreetilised uurimused Ukrainas on peamiselt kas lingvistilist või ilukirjanduslikku suunda

järgivad. Näiteks vaatleb O.Kundzitš oma monograafias „Слово і образ” (1966) ukraina ja vene

keele suhteid tõlkeprotsessis; ka artiklitekogumik „Творчі проблеми перекладу” (1973) on

orienteeritud tõlketeooria lingvistilisele käsitlusele. S.Kovganjuki monograafias „Практика

перекладу (З досвіду перекладача)” (1968) kirjeldakse erinevate keelendite (fraseologismid,

arhaismid jne) tõlkimise probleeme. Ilukirjanduslikule suunale on orienteerutud M.Rõlski tööd

„Ясна зброя” (1971) ja „Мистецтво перекладу” (1975).

Produktiivseks tõlketeoreetikuks oli ja on tänaseni V.Koptilov. Talle kuuluvad sellised tõlketeooriat

käsitlevad tööd nagu „Актуальні питання українського художнього перекладу” (1971),

„Першотвір і переклад” (1972), „Теорія і практика перекладу” (1982), „Теорія і практика

перекладу” (2003). Huvitav on viimane monograafia, milles V.Koptilov annab lühikese ülevaate

Ukraina tõlkeloost, pöörates erilist tähelepanu just nendele tõlkijatele, kes nõukogude ajal olid

keelatud, maha vaikitud või kelle looming oli alaväärtustatud (nt M.Orest, S.Gordõnski, B.Kravtsiv,

V.Pidmogõlnõi, M.Zerov, G.Kotšur, M.Lukaš jt). V.Koptilov kirjutab lühidalt ka kuulsamatest

ukraina tõlketeoreetikutest, kelleks ta peab M.Rõlskit, O.Kundzitšit, M.Novikovat jt. Monograafias

on käsitletud tõlkeprobleeme, mis tekivad tõlkimise puhul erinevate kultuuride kontakti tulemusena

(nt vastandus Ida ja Lääne kui kahe suure kultuuriareaali vahel). Autor rõhutab, et intertekstuaalsus

„nõuab tõlkijalt erilist tähelepanu“ (Koptilov 2003 : 54). Monograafiast leiame ka tõlgete keele ja

stiili kõrvutava analüüsi näiteid (proosa- ja luuletõlgete alusel).

Eraldi peab ära märkima M.Novikova uurimused «Мир, на образ множимый», «Прекрасен наш

союз: литература – переводчик – жизнь», «Стиль автора и стиль перевода», milles kesksel

kohal on küsimus tõlke ning originaali poeetika suhetest ja erinevatest metamorfoosidest, mida teeb

läbi lähtekeelne tekst.

Ülalmainitud ukraina tõlketeoreetikud (välja arvatud need, kes olid keelatud) on avaldanud oma

uurimistöid kogumikes «Актуальные проблемы теории художественного перевода» (1967) ja

«Мастерство перевода» (1959 – 1990) ning seetõttu saavutanud tuntuse üldises nõukogude

tõlkekultuuris.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii Eestis kui Ukrainas tegeldakse tõlke lingvistiliste või

ilukirjanduslike probleemide käsitlemisega, kuid tõlkeloo kohta on uurimusi vähe. Erandiks on

P.Toropi tõlkesemiootilised ja üldteotreetilised uurimused.

2. Tõlketegevus ja tekst

Aja jooksul on kujunenud traditsiooniks interpreteerida tõlget kui teatud protsessi ning selle tulemit

(tõlketekst). Nii eristab näiteks R.Jakobson kolme põhimõtteliselt võimalikku tõlketegevuse liiki:

1) keelesisest tõlget (intra-lingual translation) ehk verbaalsete märkide interpreteerimist sama keele

(märgisüsteemi) verbaalsete märkidega;

2) keeltevahelist tõlget (inter-lingual translation), mis tähendab verbaalsete märkide

interpreteerimist teise keele (märgisüsteemi) verbaalsete märkidega ja on seega tõlge

tavatähenduses;

3) intersemiootilist tõlget (intersemiotic translation) ehk transmutatsiooni, mis tähendab ühe

märgisüsteemi märkide interpreteerimist teise märgisüsteemi märkidega (Jakobson 1971 : 263).

R.Jakobsoni eristatavad tõlketegevuse liigid on saanud klassikaks.

Teiseks oluliseks isikuks tõlketegevuse käsitlemises on J.Holmes. Tema puhul väärib erilist

tähelepanu olemasoleva tõlketeoreetilise pagasi analüüs ning selle põhjal erinevate teooriate

väljatoomine ning nende kirjeldamine. Seejuures on J.Holmes lähtunud vajadusest eristada

tõlketegevuse alusel nelja komplementaarset tõlketeooriat:

1) tõlkeprotsessi teooriat (theory of translation process), et mõtestada seda, mis juhtub, kui

inimene otsustab midagi tõlkida;

2) tõlketeksti teooriat (theory of translation product), et fikseerida tõlke kui omaette tekstiliigi

spetsiifika;

3) tõlkefunktsioonide teooriat (theory of translation function), et mõista tõlke käitumist

sihtkultuuris;

4) tõlkedidaktika teooriat (theory of translation didactics), mis on suunatud tõlke

normatiivsusele, olgugi et eelneva kolme teooria põhjal ei saa olla normatiivset tõlget, sest

neis kirjeldatakse tekkinud olukordi ega tehta ettekirjutusi (Holmes 1988 : 95) – refereeritud

(Torop 2002 : 333 – 334) alusel.

Sisuliselt on J.Holmes sõnastanud interdistsiplinaarse tõlketeaduse programmi, mida mitmesugused

tõlketeooriad on tänapäeval erineval viisil arendanud. Näiteks võttis J.Holmes (1988) käibele

metakirjanduse mõiste, mille alla ta ühendas kõik ühe teksti põhjal genereeritavad tekstid

(metatekstid). A. Popovič (1980) arendas välja oma metatekstide teooria, milles kõiki sekundaarseid

tekste vaadeldi ühtse metakommunikatiivse süsteemina – nii terviktekstides kui teksti osistes. Tänu

A.Popovičile muutus tõlketegevusena analüüsitavaks ka tsiteerimine. Kommunikatsiooni ja

metakommunikatsiooni sidumine lubasid tal luua oma originaalse kultuurikäsitluse, mille on

viidanud P.Torop (2002 : 333).

Sama suunda jätkates on P.Torop avardanud J.Catfordi totaaltõlke mõistet (Catford 1965). Ühelt

poolt eristab J.Catford täielikku tõlget (full translation) ja osalist tõlget (partial translation), teiselt

poolt aga totaalset ja piiratud tõlget (total and restricted translation). Kui täielik tõlge tähendab

kogu teksti (kõikide tema komponentide) tõlkimist, siis totaalne tõlge märgib tõlketegevust kui

protsessi, kus kõik lähtekeele tasandid asendatakse sihtkeele tekstilise materjaliga, millest aga ei

tulene, et kõik keeletasandid asendatakse neile ekvivalentsetega. P.Torop (1995) on totaaltõlke

(tõlketegevuse) raames välja toonud erinevaid tõlke liike, mida saab kirjeldada universaalse

tõlkeprotsessi mudelist lähtudes. Need tõlke liigid on tekstitõlge ehk tavatõlge, metatekstiline tõlge,

in- ja intertekstiline tõlge, ekstratekstuaalne tõlge.

Tsiteerides S.Bassnetti on P.Torop täheldanud, et tänapäevane tõlketeadus on lähenenud

semiootikale, mille tunnuseks on „tõlketegevuse sidumine kultuuri uurimisega (cultural studies) või

kogu tõlketeaduse asetamine kultuurikontaktide uurimise konteksti interkultuurilise distsipliinina

(intercultural studies). Selline perspektiiv jätab pitseri ka uuema tõlketeaduse arenguetappide

eristamisele. Esmalt tuuakse esile polüsüsteemide teooria mõju, eristatakse tõlkediskursusi ja

otsitakse tõlkele kohta vastuvõtva kultuuri diskursuste hierarhias” (Torop 2002 : 334).

Polüsüsteemide teooria idee kuulub I.Even-Zoharile. Rääkides polüsüsteemide teooriast ei saa jätta

mainimata kultuuriinterferentsi mõistet, mis tähendab, et kahe kultuuri kontakteerimise tõttu tekivad

nende vahel otsesed või kaudsed ülekanded. I.Even-Zohar leiab, et interferents on vältimatu ja

peamiselt ühesuunaline ülekanne, mis on piiratud kindlate valdkondadega. Interferentsi tekkimise

eeltingimuseks on kultuurikontaktid. Tavaliselt tekib interferents siis, kui ühe kultuuri tõlkimiseks

teise kultuuri läheb vaja midagi niisugust, mida oma repertuaaris ei ole olemas; kui võõrast

kultuurist saab prestiiži allikas; kui võõras kultuur muutub domineerivaks. Interferents võib esineda

sihtkultuuri mingi ühe osa puhul ning seejärel üle kanduda ka teistesse valdkondadesse, omamata

seejuures lähtekultuuri funktsioone (Even-Zohar 2005 : 56). Kui ühe kultuuri ülekande all teise

mõista tõlget, siis on tähelepanuvääriv S.Yifengi mõte: “translation is an irresistible process of

appropriating and assimilating foreignness as part of localization that is globalized” (Yifeng 2003 :

35); tõlkimine on tänapäeval potentsiaalsete kultuurikonfliktide vahendamise kunst.

Niisiis seisneb polüsüsteemide teooria idee selles, et originaal ja tõlketeos on omavahel tihedalt

seotud: originaale valitakse sihtkirjandusest lähtuvalt ning seetõttu hakkavad erinevad tõlketeosed

oma keele- ja kultuurispetsiifilises vormis kuuluma sihtkirjanduse repertuaari. Nii muutub

sihtkirjandus polüsüsteemseks. Tõlkekirjandus võib omada selles süsteemis kas tsentraalset või

perifeerset kohta. I.Even-Zohari arvates on perifeerne normaalne, kuid võib leida ka vastupidiseid

näiteid. Ilmne on aga tõsiasi, et tõlke sotsiokirjanduslik staatus oleneb tema kohast polüsüsteemis;

sellele on allutatud ka kogu tõlkepraktika (Even-Zohar 1990 : 41 – 45). Nii on sihtkirjandus tõlke

suhtes omamoodi diskursus, mis olenevalt kultuurisituatsioonist ja ajast määrab, mida tõlkida, kas

tõlkida, kuidas seda teha jms.

Monograafias „Papers in culture research“ (2005) pöörab I.Even-Zohar tähelepanu sellele, et

ülekannete adekvaatseks uurimiseks ei piisa, kui võrrelda ülekantud ühikuid nende allikatega või

analüüsida nende olemust ja adaptatsiooniprotsesse sihtkeele ja –kultuuri süsteemis. Vajalik on

uurida keerulist suhete võrgustikku lähtekeele ja -kultuuri, ülekande iseloomu ning võimu- ja

turusuhete vahel. Eriline tähelepanu siinkohal peaks kuuluma tõlkega seotud tegevustele, mis on

sama-aegselt ka võimalike ülekannete vahendajad (agents of transfer) (Even-Zohar 2005 : 80).

F.Zongxin (2003) võrdleb tõlkijat autoriga ja väidab, et neil on tõlkeprotsessis täita palju ühiseid

rolle, olles sama-aegaselt lugeja, looja, uuestikirjutaja (reader, co-creator, re-writer) jne. Ka

kommunikatsiooniprotsessis, adressaadi ja adressandi suhetes, ei tohi alaväärtustada tõlkijat, vaid

vastupidiselt – peab tõlkijaga arvestama ning viima selle põhimõtte sisse nii tõlkepraktikasse kui

tõlkekriitikasse (“in the development of translation practise and critical translation theory”)

(Zongxin 2003 : 52).

Kuna diskursuse mõiste kulturoloogias ja semiootikas mõtestab teksti kõikides talle omastes

ekstralingvistilistes (psühholoogilistes, sotsioloogilistes, kultuurilistes jne) seostes alates

tekstiloomest ning lõpetades lingvistilise terviktekstiga, siis vaadeldakse käesolevas töös tõlget

peamiselt kui uude kultuuri siirduvat teksti. Seetõttu on asjakohane peatuda lühidalt teksti käsitlusel

J.Lotmani töödes, et sätestada teksti mõistet käesolevas töös tõlketeksti mõistega J.Lotmani

uurimustes. Professor J.Lotman (1991 : 273 – 274) on kirjutanud, et rääkides tekstist peab

arvestama, et tegemist on vähemalt kahekordse kodeeritusega. Igasuguse teksti (järelikult ka

tõlketeksti) sotsiaalkommunikatiivse olemuse võib taandada järgmistele protsessidele.

1. Adressandi ja adressaadi vaheline suhtlemine, milles tekst täidab teate funktsiooni.

Tõlkimist silmas pidades võime nimetatud protsessi mõista kui suhet lähtekultuuri ja

sihtkultuuri vahel.

2. Auditooriumi ja kultuuritraditsiooni vaheline suhe. Siin täidab tekst kollektiivse

kultuurimälu funktsiooni. Tõlkimise puhul saame seda interpreteerida suhtena sihtkultuuri ja

tõlketeksti vahel.

3. Lugeja suhtlemine iseendaga. See protsess võib olla seostatud individuaalsete valikute,

teksti ja informatsiooni tajumise sotsiopsühholoogiliste jms aspektidega, milles kõige muu

hulgas on märgatav lugeja kui isiksuse areng.

4. Lugeja suhtlemine tekstiga. Tõlketekstiga seoses on see mõtestatav sihtkultuuri

hinnangulisuse avaldusena originaalile ja lähtekultuurile.

5. Teksti ja kultuurikonteksti vaheline suhtlus. Antud juhul ei esine tekst mitte kui

kommunikatsiooniakti agent, vaid kui selle protsessi täieõiguslik osaline, kui informatsiooni

allikas või saaja. Tõlkimise puhul avaldub see tõlketeksti, lähtekultuuri ja sihtkultuuri

omavahelistes seostes.

Ülaltoodust järeldub, et J.Lotmani teksti kultuurisemiootiline määrang on laiendatav ka tõlketeksti

mõtestamisele, eriti sotsiosemiootilises aspektis.

Analoogsetele probleemidele on tähelepanu juhtinud samuti A.Popovič (1980), kui ta kirjutab ajast,

kultuuridevahelistest suhetest, tõlke kohast ülejäänud tekstide hulgas, tõlkest kirjanduslikus

kommunikatsioonis, kirjandussisese tõlke mõistest, tõlkekriitikast. Mitte ainult tekstil, vaid ka

tõlkeprotsessil on märgiline iseloom. Tõlkimine on metamärk originaali autori kirjandusliku

tegevuse suhtes. Vastuvõtja suhtes on tõlge produkt ning tõlkimine – metakommunikatiivne

protsess. Semiootiline aspekt väljendub siin kinnihoidmises erinevustest, mis tekivad

tõlkeprotsessis ruumi ja aja erineva realiseerimise tõttu sihtkultuuris, mis viib kommunikatiivset

laadi niheteni tõlketekstis. A.Popovič on tõlketegevust kirjeldatud ka sotsioloogilisest aspektist,

tehes seda tõlke geneesi ja funktsioneerimise mõistete kaudu. Tõlge huvitab sotsioloogiat

ühiskonnas toimiva üldise kommunikatsiooniprotsessi osisena. Tõlget vaadeldakse kui ühiskondliku

ja kultuurilise teadvuse fakti (seos kirjastamispoliitika, kultuuridevaheliste kontaktide ja muu

sarnasega) (Попович 1980 : 193).

Samas ei ole tõlge mitte ainult sotsiokultuurilise arengu produkt – ka tõlge ise avaldab vastumõju

sotsiaalsetele valdkondadele, vt (Лилова 1985). Näiteks on A.Lilova märkinud, et tõlke mõiste

avamisel ja tõlkepiiride määratlemisel tuleb lähtuda mitmetest aspektidest, mille hulgas on kesksel

kohal tõlke sotsiaalne iseloom ja ühiskondlikud funktsioonid; tõlge on rahvuskultuuri arengu osa ja

vahend; tõlge on kultuurinähtus, rahvus- ja maailmakirjanduse protsessi arengu tõukejõud (Лилова

1985 : 147 – 171).

Tõlke sotsiosemiootilise käsitluse raames on avaldatud ka seisukohti tõlkimise ja tõlketeksti

sotsiaalpoliitilisest determineeritusest, vt (Лилова 1985). A.Lilova vaatleb iga tõlketeost teatud

epohhi poliitilise mõtte, teaduse ja kunsti sotsiaalsete funktsioonide ning tõlkijapoolsete

muudatuste sünteesina – “/.../ мы воспринимаем переводное произведение – независимо от его

разновидности – синтезированно: как претворенное переводчиком и порожденное

социальными функциями науки, искусства, политической мыслью соответствующей эпохи ”

(Лилова 1985 : 163).

Oma integratiivses tõlketeoorias on P.Torop (1995) lähtunud tõlketegevuse sotsiosemiootilisest

olemusest ning vaadelnud sellega seoses erinevaid tõlke liike, tõlke sotsiosemiootilisi parameetreid

ehk aspekte ja tõlke piire. Neid tunnuseid on ta kirjeldanud mitte üksteisest isoleerituna, vaid

dünaamiliste suhete süsteemina. Võimaluse selliseks üldistuseks on andnud semiootika

seisukohtade kasutamine uurimistöö metodoloogilise printsiibina.

Käesolevas magistritöös on tõlketegevust käsitletud tõlkeloona, kui kultuuridevahelist tõlget,

kaasates tõlketegevuse sotsiaalpoliitilise determineerituse kirjeldamise, tõlgitavuse parameetrid ja

tõlke liigid.

3. Tõlkelugu

Tõlkelugu kuulub tõlketeaduse allharude hulka. Kuigi rahvuslikke tõlkelugusid ei ole veel palju, on

siiski aru saadud selle valdkonna olulisusest. Paljude nüüdiskultuuride jaoks on see otseselt seotud

lähiajaloo sündmuste aktualiseerumisega, mistõttu on hoogustunud ka tõlkeloo teoreetiliste

probleemide uurimine. Selle protsessiga käivad kaasas ka uued metakeeled. Tõlkelugu kui osa

tõlketeadusest on praegu läbi elamas tõsist paradigmalist muutust. See aga tähendab, et viimaste

aastate otsingutes on kõrvuti palju erinevaid kontseptsioone ja metakeeli. P.Torop on seisukohal, et

kuna sotsiopoliitilistel, sotsiopsühholoogilistel ja ideoloogilistel faktoritel on tõlketegevuses täita

oluline roll, siis tähendaks nende ignoreerimine tõlketeaduse poolt teooria ja praktika fataalset

lahknemist. “Tõlge on vahendav tekst ja sellisena peab tal minimaalselt kaks suhtlemisringi olema

ja vastavalt saab teda ka kahe parameetri, keelelise ja sotsiaalse vastavuse raames kirjeldada”

(Torop 2002 : 197).

1973. aastal kirjutas V. Šor, et tõlkelool kui uuel teadusharul on kindlad temaatilised piirid, mida ta

nägi järgmises:

1) tõlkekoolkondade ja –suundade areng ja omavaheline võistlus seoses kunstiliste meetodite

vahetumisega lähtekirjanduses;

2) tõlkekunsti ajaloolise arengu etapilisus;

3) erinevate tõlkijate esiletoomine nende isiksuse ja loometegevuse kohta kirjutataud

monograafiates;

4) lähtekirjanduse väärtuste omaksvõtmine sihtkeeles ja – kultuuris;

5) tõlkekunsti arusaamade retrospektiivne analüüs jne (Шор 1973).

Ka A.Lilova on pidanud oluliseks tõlke uurimise ajaloolist aspekti, kuna tõlge on oma olemuselt

ajalooline nähtus, mis seotud teatud protsessidega ühiskonna arengus. Tõlke ilmumine on alati

seotud teatud kindla ajalooetapiga ning sellele eelnenud ja järgneva perioodi arengutega nii

majanduses kui kultuuris ja ühiskonnas tervikuna (Лилова 1985 : 46 – 47).

Tõlkelugu – see on tõlkeprotsessi modelleerimine diakroonilises aspektis. Kirjandusprotsessi osana

kuulub tõlkelugu rahvuskirjanduse ajaloo alla. Kitsamas tähenduses võib aga tõlkeloo all mõista

tõlkekontseptsioonide ja -meetodite arengulugu, mis omakorda seotud kirjandussuhete ajaloo ja

ajaloolise stilistikaga. Tõlke sisemise arengu ja ajaloolise poeetika ristumine kujutab endast tõlke

uurimise mudelit (Попович 1980 : 181 – 182).

Analoogseid mõtteid on väljendanud ka S.Bassnett-McGuire, kui ta arutleb vajaduse üle eristada

tõlketeoorias nelja osa. Esimesed kaks on orienteeritud tõlke tulemusele, sisaldavad tõlkeajalugu

ning tõlke rolli sihtkultuuris ja on seotud ainult ilukirjanduslikuga tõlkega, mistõttu ka tõlkelugu

moodustab osa kirjandusloost (Bassnett-McGuire 1980).

Olulise täpsustuse leiame siinkohal P.Toropilt, kelle arvates tõlkeloo koostamise printsiipide

kirjeldamisel peab paratamatult peatuma ka mõnedel üldisematel küsimustel, sest tõlkimise

ajaloolised probleemid on tihedalt seotud tõlkekriitika ja –teooriaga. Veelgi enam, tõlketeaduse

praegusel arenguetapil pole tõlkeloo koostamine ainult teoreetiline, vaid ka metodoloogiline

probleem (Torop 1999 : 42 – 66).

Lisaks ei ole tõlketeaduslik aspekt ainus tõlkeloo interpreteerimise võimalus – tõlkelugu on oluline

ka sotsioloogiale, kirjandusloole, kirjandussuhete uurimisele jne.

Tõlkekultuuri ajaloolist analüüsi tehakse põhiliselt kahel viisil. Suur hulk uurimusi on pühendatud

konkreetsete autorite ja teoste tõlgetele. Nende analüütilist osa võib harva tõlketeaduslikuks

nimetada – sagedamini on tõlge neis lihtsalt osa kirjandussuhete kajastamisest (nt Автономова,

Гаспаров 1969; Финкель 1962; Федоров 1929 jt). Teiseks võimaluseks on tõlkeloo küsimuste

üldisem vaatlemine tõlketraditsioonide ajaloona ning selles suurte mitmesajandiliste perioodide

eristamine (nt Федоров 1983; Эткинд 1973; Левин 1963; Копанев 1972 jt). Taolistes üldistavates

töödes võib harva kohata ka selliseid, kus vähemalt implitsiitselt on tajutav tõlkeloo

paljuaspektilisus, eriti aga historism teooria- ja kriitikaküsimuste vaatluses (näiteks Эткинд 1973;

Левин 1985). Omaette väljaannete tüübi moodustavad tõlkijate ja kirjanike mõtted tõlke(tegevuse)

kohta (Русские писатели 1960), aga ka kriitika ja teooria ajalugu käsitlevad tööd, millega seoses

P.Torop (1999) viitab T.Steineri (1975) uurimusele.

Tuginedes J.Delisle artiklile (2001), on P.Torop täheldanud ka, “et tõlkelugu ootab

ümberkirjutamine, sest kutsutakse üles kultuuriloo taustal uuesti läbi vaatama isegi vanemaid

tõlkeloolisi perioode. Ühe võimalusena pakutakse siinkohal historismi printsiibi järgimist ehk

originaali uurimist läbi seoste oma kultuuriga ja selle võrdlemist tõlke kohaga sihtkultuuris” (Torop

2002 : 198). Viidates J.Rubiole (Rubio 1998), lisab ta, et “sellist lähenemisviisi avardab veelgi nõue

suhtuda tõlkesse kui osasse kirjandusloo süsteemist, milles on võrdselt olulised nii diakrooniline kui

sünkrooniline aspekt” (Torop 2002 : 198).

Tuginedes A.Pymi (1998 : IX – XI) töös esitatule, märgib P.Torop, et esimestes uuesuunalistes

kokkuvõtvates tõlkeloo käsitlustes vaadeldakse tõlketegevust toetudes neljale põhiprintsiibile:

1) tõlkelooga peab tegelema sotsiaalse põhjuslikkusega ehk uurima tõlketegevust kindlas

sotsiaalses aegruumis;

2) tõlkeloo keskseks tegelaseks on tõlkija, kes kannab oma töö eest vastutust kindlal

ajamomendil ning kindla adressaadi ees;

3) tõlkeloolane peab taaslooma tõlkija maailma kas monokultuurilise või interkultuurilisena ja

tegema seda võimalike mono- või interkultuuriliste sotsiaalsete gruppide taustal;

4) tõlkeloo lahutamatuks osaks on põhjused, miks keegi üldse soovib tõlkelugu tähtsustada ja

millistele kaasajast tulenevatele küsimustele soovitakse tõlkeloo kaudu vastust leida, ehk

tõlkelugu tähendab mitte üksnes mineviku, vaid ka oleviku vaatlemist” (Torop 2002 : 198 –

199).

Tõlkeloo paljuaspektilisus on seotud asjaoluga, et iseseisva distsipliinina on tõlkelugu siiski

lahutamatu kirjanduse sotsioloogiast ja ajaloost, kõrvutavast kirjandusteadusest jms. Neid seoseid

tuleb tõlkeloo koostamisel arvestada. P.Toropi määratlemise järgi koosneb ühtne ja terviklik

tõlkelugu neljast põhikomponendist: 1) tõlkija ja tõlkemeetod (teoreetiline aspekt); 2) tõlketegevus,

tõlke funktsioonid ja mõtted tõlkimisest (retseptiivne aspekt); 3) tõlke ontoloogia, traditsioon ja

tõlkeprotsess (evolutsiooniline aspekt); 4) tõlge ja kultuurilooline protsess (kultuurilooline aspekt)

(Torop 1999).

Antud magistritöös huvitab meid eelkõige tõlkeloo retseptiivne aspekt, mis hõlmab tõlke

kultuuristaatust, tõlgete vastuvõttu ja ühiskonna kultuuripoliitikat. Tõlkeloo retseptiivse aspekti

uurimise hädavajalikuks taustaks on tekstiloomeline tegevus kultuuris, seosed erinevate tekstide

vahel.

P.Torop on täheldanud, et tõlgete kultuuriväärtus on alati olnud seotud nende võimega osaleda

tõlkiva kirjanduse probleemide lahendamises. Üheks oluliseks tõlgete funktsiooniks ongi

kunstikogemuse, uue temaatika, väljendusvahendite jms juurutamine.

Niisiis hõlmab retseptiivne aspekt tõlketeksti ja kirjanduskultuuri kontaktitsooni uurimist, kusjuures

selle uurimise käigus on eritletavad järgmised põhiprobleemid: kirjanduslik orientatsioon, statistilis-

sotsioloogilised probleemid, retseptiivsed ja kriitilised materjalid, tõlketegevus (Torop 1999).

Lahtimõtestatuna tähendab see, et 1) kirjanduslik orientatsioon on tõlketegevuse tekstiväliseks

taustaks; 2) statistilis-sotsioloogilised probleemid seostuvad tõlkeloos eelkõige tõlgete

avaldamisega; 3) retseptiivsete ja kriitiliste materjalide hulka kuuluvad kõik väliskirjandust ja -

kultuuri puudutavad materjalid (ajaloo- ja kirjandusloo õpikud, ülevaated, artiklid jne), samuti

kirjandussuhete käsitlused, kriitika – seega kõik kirjanduskultuuri tekstid, mis võimaldavad

kindlaks teha tõlke koha kirjanduskultuuris, tõlke kultuurinormi, rekonstrueerida keskmistatud

lugeja. Sellise materjali olemasolu ja iseloom näitavad tõlke osatähtsust lugejamälus, ka aktuaalsust

kultuuri jaoks tervikuna; 4) tõlketegevuse kirjeldamisel tuleb tihti kokku põrkuda autorit ja algteksti

iseloomustavate andmete puudumisega (tõlge kui algupärase loomingu fakt) ning samaga tõlkija

osas.

Tõlkeloo retseptiivse aspekti uurimine on väärtuslik vaid kõigi olemasolevate faktide kaasamisel.

Huvi peaks see andmestik äratama ka kirjandusloolastes, kuna haarab kirjandusprotsessi ja

kirjanduskultuuri problemaatikat: ühiskondlik maitse ja kultuuripoliitika, lüngad ajaloolises arengus

(kirjanduskogemuse ülevõtmine, uute nähtuste siirdamine), mineviku mõtestamine (ühiskonna

kultuuritase) jne. Retseptiivse aspekti uurimine on järelikult tõlkeloo funktsionaalse külje uurimine,

tõlkekirjanduse funktsioonide määratlemine antud perioodil ja antud kultuuris (Torop 1999 : 42 –

66).

Kokkuvõtteks võib öelda, et tõlkelugu, mis arvestaks kõiki ülalnimetatud faktoreid, ei ole veel

kirjutatud. Olemasolev kujutab endast kirjandusloo osa. Sama võib öelda ka eesti keelde tõlgitud

ukraina kirjanduse tõlkeloo kohta. Ilukirjandustõlkele pühendatud uurimustes kajastub tõlkelugu

traditsioonilises poleemikas lingvistide (nt Иванов 1967; Jakobson 1971; Рецкер 1974;

Виноградов 2004 jt) ja literaatide vahel (nt Гачечиладзе 1980; Конрад 1972; Кулешов 1977;

Топер 2000; Гиривенко 2002 jt). Tõlkeloo metodoloogia küsimusi käsitlevaid töid on vähe

(nimetada saab nt Шор 1973; Эткинд 1968; Шарипов 1967; Лейтес 1967; Россельс 1975). Seda

aktuaalsem on uue mudeli väljatöötamine tõlkeloo kirjeldamise jaoks ning konkreetsete tõlkeloo-

alaste uurimuste avaldamine.

Käesolevas magistritöös lähtutakse tõlkeloo kirjeldamisel ühest tõlgitavuse sotsiosemiootilistest

parameetritest – tõlkeprotsessi ja selle tulemi sotsiaalpoliitilisest determineeritusest. Sellele

parameetrile on allutatud kõik ülejäänud tõlkeloo kirjeldamiseks olulised tõlke liigid ja tõlgitavuse

parameetrid (vt Tabel 1).

4. Tõlkepiirid

Tõlketegevuse interpreteerimine sotsiosemiootilise protsessina võimaldab rääkida tõlkest kitsamas

tähenduses Seejuures on oluline kindlate tõlgitavuse parameetrite ja konkreetsete tõlkepiiride

määramine.

P.Torop viitab kahele olulisele tõlkepiirile. Ta märgib, et tõlketegevuse teaduslikus mõtestamises on

tähtis tõlketeksti piiritlemine mittetõlkest, kuna enamik tõlketeooriaid väldib piiri tõmbamist tõlke

ja mittetõlke vahele, sest tänapäeva kultuuri intertekstuaalses ja intersemioosiselises ruumis on

piirid igasuguste tekstide vahel väga haprad (Torop 1998). Samas on tõlketeksti ontoloogiline

piiritlemine võimalik ning tänapäeva tõlketeaduses määratletud originaali ja tõlke, tõlke ja

sihtkultuuri piiritlemise kaudu. Esimesel juhul on piiri tähistajaks tõlke liik kui märk tõlke ja

originaali vahekorra iseloomust. Teisel juhul on piiri märgistajaks tõlke eesmärk, tõlke

konstruktiivne sõltuvus tema oletatavast tulevasest funktsioonist või rollist. Seega piiritletakse

sotsiosemiootilise lähenemise puhul tõlget protsessikeskselt. Tõlkeprotsessi tervikuna vaadeldakse

kui iseseisvat autonoomset „teksti“, mis funktsioneerib võõras kultuuris lahutamatult koos

originaalse kirjandusega (Torop 1998). Sisuliselt tähendab see sihtkultuuri tõlkelugu.

Kaua aega domineerinud lingvistiline lähenemine tõlkele on praeguseks täiendunud

funktsionaalsega. Tähelepanu on suunatud originaali keelelt ja struktuurilt tõlketekstile tervikuna ja

tema retseptsioonile. Et uurida lugeja ja tõlketeksti vahelist suhet, rakendatakse semiootika

üldteoreetilisi seisukohti. Viimasel ajal huvitab teadlasi pigem siht- kui lähtekultuur.

Seoses sellega on funktsionalistid tõstatanud tõlke kvaliteedi probleemi. Sellele küsimusele on

pühendatud 1998. a. ilmunud väljaanne „Translation and Quality“, milles on avaldanud oma

mõtteid tõlketeoreetikud Ch.Schäffner, H.Hönig, G.Anderman ja M.Rogers, P.Bush, K.Malmkjer,

P.Newmark, M.Shuttleworth. Autorid arutlevad selle üle, mis on tõlke kvaliteet, millist tõlget saab

nimetada tasemel olevaks, milliseid kriteeriume peaks kasutama tõlke kvaliteedi määramisel.

Seejuures on aluseks võetud skopos-teooria, mille kohaselt adekvaatseks nimetatakse tõlget, mis

vastab autori seatud eesmärgile. H.Hönig (1998 : 6 – 35) on koostanud tabeli, milles ta näitab

funktsionaalse ja mittefunktsionaalse lähenemise erinevus. Funktsionaalne lähenemine tõlkele näeb

ette, et tõlkija on lojaalne adressaadile ja peab ise olema nähtav; et tõlkeprotsess on orienteerutud

sihttekstile; et tõlke eesmärgiks on kommunikatiivne vastuvõetavus; et tõlkevahendid määratakse

psühho-, sotsio- ja tekstilingvistika tasemel; et analoogia on see, mis “ehitab sildu“ lähte- ja

sihtkultuuri vahele. Mittefunktsionaalne lähenemine eeldab, et tõlkija on autorile truu ja võib olla

nähtamatu; et tõlkeprotsess on orienteerutud lähtetekstile, et tõlke eesmärgiks on lingvistiline

ekvivalentsus; et tõlkevahendite valikul lähtutakse kontrastiivlingvistikast, leksikaalsest

semantikast; ning et analoogia on kõikvõimas ja “ületab jõgesid“ (Hönig 1998 : 14).

Tõlke hindamisest (assessment) on kirjutanud ka N.Melis ja A.Albir, kes pööravad tähelepanu seni

vähe uuritud küsimustele nagu professionaalsete tõlkijate töö hindamine, pakkudes välja kolm

hindamisviisi – intuitiivse, osalise ning õigustatud hindamise (Melis, Albir 2001 : 283).

Mis puudutab tõlke kvaliteedi hindamist, siis näeb J.House (2001) selles kahte alget – lingvistilist

kirjeldust ja sotsiaalse hinnangu andmist. J.House annab lühikese ülevaate tõlke hindamise

traditsioonist erinevates koolkondades (mentaalsest lähenemisest lingvistiliseni) ning vaatleb

seejärel lähemalt tõlke hindamise funktsionaalpragmaatilist mudelit, milles on ühendatud

lingvistiliste ja sotsiokultuuriliste uuringute tulemused (House 2001).

Käesolevas magistritöös on otsitud tunnuseid, millel võiks tõlkeloo kirjeldamine põhineda.

Sisuliselt tähendab see P.Toropi tõlkepiiride mõiste määrangu edasist täpsustamist, milleks on vaja

vaadelda tõlke liikide ja tõlgitavuse parameetrite vahelisi seoseid (vt Tabel 1). Nende kahe mõiste

alusel ning loogilise tuletamise teel on võimalik koostada ja kirjeldada XX sajandi 1940 – 1980.

aastate ukraina ilukirjanduse tõlkelugu Eestis. Teoreetiliselt võib tõlkepiire seostada kõikide tõlke

liikide ja tõlgitavuse parameetrite omavaheliste ristumiskohtadega, praktikas see aga

sajaprotsendiliselt ei toimi (vt Tabel 1). Miks see nii on, selleks vaatleme alljärgnevalt, mida

tõlgitavuse parameetrid endast kujutavad. Seejuures on oluline osata näha nendevaheliste seoste

olemust, mis ongi tõlkelugu. Neid seoseid vaadeldakse magistritöös teatud kindlate tõlke

sotsiosemiootiliste tunnuste alusel, milleks on 1) arusaam tõlketekstist kui (tõlke)tegevuste hierarhia

tipus olevast tulemist; 2) tõlkeprotsessi ajalis-ruumilisest seotusest ja determineeritusest; 3)

konkreetse tõlketegevuse allutatusest ühiskonnas valitsevale kultuuri- ja kirjanduspoliitikale.

Esimene tunnus seondub võimalusega kujutada tõlketegevust süsteemsena, teatud laadi

konkreetsete tegevuste hierarhiana, mille tipus on tekst kui kultuuri „algelement (baasühik)”, vt

(Иванов et al 1998 : 65). Teksti suhtestatus kultuuriga ja kultuurikoodide süsteemiga väljendub

asjaolus, et üks ja seesama teade võib erinevatel tasanditel esineda teksti, teksti osa või tekstide

kogumina. Nii võib näiteks A.Puškini “Belkini jutustusi” vaadelda kui terviklikku teksti, kui

tekstide kogumit või ühtse teksti (“Vene 1980ndate aastate jutustus”) osana, vt (Иванов et al 1998 :

66). Kirjeldatud situatsioonile vastavad tõlketekstid on konkreetsete tõlketegevuste hierarhiline

süsteem. Tõlkimisega seotud konkreetsete tegevuste hierarhiast saab alguse tõlkelugu (vt käesoleva

peatüki punkt 3 “Tõlkelugu”). Käesolevas töös analüüsitavad tõlketekstid on valitud ukraina

kirjanduse tõlgetest eesti keelde (vt Lisad, Tabel 6. Vahenduskeele kasutamine), mille alusel

püütakse esitada mõningaid suundi ukraina-eesti tõlkeloost.

Teine tunnus, mille alusel käesolevas töös seostatakse tõlke liike ja tõlgitavuse parameetreid, on

originaali ja tõlketeksti ühtse ajalise ja kultuuriruumi olemasolu. See tunnus seob tõlketegevuse

eelneva ja järgneva konkreetse ajamomendiga ning sellele vastava sotsiaalpoliitilise olukorraga

ühiskonnas ja kultuuripoliitikas. Käesolevas töös vaadeldav ajavahemik on dateeritud XX sajandi

40. – 90. aastatel tõlgituga. Seejuures tuleb märkida, et sugugi mitte kõik tõlgitud tekstid ei olnud

kirjutatud nimetatud perioodil. Originaaltekst on ukrainakeelne ja kuulub Ukraina geograafilisse

ruumi, tõlketekst on eestikeelne ning seotud Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga. Seega on

meie ees kaks erinevat kultuuriruumi – slaavilik Ukraina ja põhja-euroopalik Eesti, mis omakorda

kuulusid neile ühtsesse kolmandasse kultuuriruumi – Nõukogude Liitu.

Kolmandaks tunnuseks tõlke liikide ja tõlgitavuse parameetrite omavahelise seose uurimisel on

konkreetse tõlketegevuse allutatus Nõukogude Liidus XX sajandi 40. – 90. aastatel valitsevale

kultuuri-, kirjandus- ja kirjastamispoliitikale, mis erinevates liiduvabariikides omas spetsiifilisi

jooni. Valdavas enamuses valiti tõlkimiseks vennasrahvaste kirjanduse niisugused teosed, mis

sobisid “nõukogude inimese” kasvatamiseks ja teenisid ühtse nõukogude kultuuri arendamise huve.

Seega iseloomustas antud ajavahemiku tõlketegevust Nõukogude Liidus see, et olenemata

kultuuriruumi rahvuslikust omapärast ja traditsioonidest oli tõlketegevusel täita sama funktsioon.

Erinevus seisnes vaid selles, et tervikuna oli Eestis sotsiaalpoliitiline olukord liberaalsem kui

Ukrainas.

5. Tõlgitavuse sotsiosemiootilised parameetrid

Tõlke liikide ja tõlgitavuse parameetrite omavaheline seotus annab edasise võimaluse

konkretiseerida tõlke olemust. Tõlgitavuse parameetrite kirjeldamisel on tähtis näha tõlketegevuses

kolme määrava tähtsusega dominanti – originaali, tõlkijat ja sihtkultuuri – läbi neid siduva

tõlgitavuse abstraktse mõiste (Torop 1995 : 75), mis on interpreteeritav konkreetsete tõlgitavuse

parameetrite hierarhilise kogumina: keel, aeg, ruum, teos ning nende sotsiaalpoliitiline

determineeritus.

Magistritöös ogi oluliseks peetud kirjeldada tõlgitavuse nimetatud viit parameetrit, mille hierarhia

tipus on tõlketegevuse sotsiaalpoliitiline determineeritus lahutamatus seoses ruumi, aja, konkreetse

teose ja keelega.

Keeleparameetri all mõistetakse töös ukraina ja eesti keelt kõige üldisemas mõttes – kui suure-

väikese vahekorda. Eesti ja ukraina keeled, nagu ka kultuurid, on erinevad. Tüpoloogiliselt kuulub

ukraina keel idaslaavi keelterühma, kuid oma sõnavaralt on ta võrdlemisi lähedane lääneslaavi

keeltele. Ka on ukraina ja poola keelepiir nõrgem kui ukraina ja vene keelepiir, seda eriti Lääne- ja

Kesk-Ukrainas. Selline olukord on kujunenud kogu eelneva ajaloo vältel.

Eesti keel kuulub soomeugri keelkonna läänemeresoome keelte ning Põhja-Euroopa kultuuriruumi

hulka. Tõlketeoorias on üldtuntud arusaam, et kultuuride erinevuse puhul (nt ukraina ja eesti) on

palju raskem tõlkida, kui erinevate keelte, kuid sarnaste kultuuride puhul (nt ungari ja slovaki).

Siinkohal olgu mainitud, et esialgu puuduvad spetsiaalsed uurimused, milles oleks käsitletud seda

ukraina ja eesti keele omavahelist tõlgitavuse parameetrit. Nii näiteks on ukraina tõlketeoreetik

O.Kundzitš omal ajal palju uurinud ja kirjutanud ukraina ja vene keele tõlgitavusest (1966; 1973).

Ta pöörab suurt tähelepanu ukraina keele kujundamisele just seoses tõlgetega vene keelest, astudes

välja sõnasõnalise tõlke vastu ning käsitledes konkreetseid praktilisi tõlkeküsimusi L.Tolstoi ning

T.Ševtšenko teoste tõlkimisel ukraina keelde.

Käesolevas magistritöös on keeleparameeter seotud kahe tõlke liigiga – tekstitõlke ja intertekstiline

tõlkega. Tekstitõlkega seoses räägitakse ajast ja sellest tulenevalt ka sotsiaalpoliitilisest olukorrast,

mis määras, kui palju teoseid tõlgiti ukraina keelest eesti keelde ja kas kasutati vahendukeelt (kui

jah, siis millist). Keeleparameetri seos intertekstilise tõlkega viitab sellisele tõlkeloo aspektile nagu

tõlkijaisiksus ning tema tõlked eesti keelde (mõeldud on mitte ainult ukraina, vaid ka teistest

keeltest tehtud tõlkeid).

Aja parameeter on sotsiaalne. Ajalugu pole lihtsalt kronoloogia – ta sisaldab ka sotsiaalsete

protsesside arenguetappe. Tõlgitavuse ajaline määratletus põhineb alati konkreetsel ajalooperioodil.

Uurimistöös analüüsitav tõlketegevus toimus 20. sajandi 40. – 90. aastatel. Selle aja jooksul on

tehtud enamik ukraina kirjanduse tõlkeid eesti keelde ja vastupidi. Tänapäeval ukraina keelest ja

ukraina keelde praktiliselt enam ei tõlgita. Mõneti erandlikena võib hinnata Eesti Raadio

venekeelsete saadete toimetuse (Raadio 4) ette valmistatud ja detsembris 2003 ning 2004nda aasta

jaanuarist juunini edastatud saatesarja ukraina kirjandusest ja kultuurist. Kaks saadet tutvustasid

eelmise sajandi 60ndate aastate (sulaperiood) kirjanikke M.Vingranovskit ja L.Kostenkot, kelle

looming oli hilisematel aegadel peaaegu keelatud. Üks saade oli pühendatud ukraina kirjanduse

klassikule T.Ševtšenkole. Kuigi saated olid arvestatud ukrainakeelsele kuulajale, loeti ette ka

eestikeelseid tõlkekatkeid ning tutvustati nende kirjanike loomingu tõlkelugu Eestis.

H.Rajametsa 80. juubeliks 2004. aastal oli Raadio 4 eetris saade, mis rääkis tõlkija tähtsusest

ukraina kirjanduse eestindamise ajaloos. Nii esimesel kui teisel puhul kasutati saadetes käesoleva

uurimuse materjale.

Seoses oranži revolutsiooniga Ukrainas ja üldise huviga kõige vastu, mis puudutab tänapäeva

Ukrainat, tõlgiti nüüdisaegse ukraina autori Sergi Žadani kaks luuletust (Hasso Krulli tõlked), mis

kõlasid 2005. aastal Klassikaraadios koos lühikese intervjuuga Sergi Žadaniga tänapäeva ukraina

ilukirjandusest.

Ukraina ja Eesti kultuurisuhete peamiseks lüliks on praegu Tallinnas tegutsev Ukraina

Kaasmaalaskond ning ajaliselt hiljem asutatud Ukraina Kultuurikeskus. Nende organisatsioonide

algatusel toimuvad perioodiliselt ukraina rahvalaulu kontserdid, tähistatakse ukraina rahvuspühi,

töötab raamatukogu, samuti muuseum, kus võib tutvuda ukraina rahvaloominguga (suur põssankate

kollektsioon), korraldatakse ukraina kirjanduse ja muusika õhtuid. Aga kuna auditoorium on

valdavas osas vanemad nõukogudeaegsed inimesed, siis on kirjanduslikel õhtutel ja üritustel vähe

ühist kaasaegse eluga ja tänapäeva ukraina kirjandusega.

Aja parameetriga seoses tuleks rääkida ka ajalisest distantsist originaali ja tõlke vahel. Enamus

ukraina – eesti tõlkeid on tehtud peaaegu kohe pärast originaali ilmumist, mistõttu oli võimalik elav

kontakt tõlkija ja autori vahel. Kahtlemata aitas see kergemalt ja paremini lahendada mõningaid

tõlgitavuse üldmõistega seotud probleeme.

Tõlgitavuse ajalise parameetri raames tõuseb esile ka ideoloogilise ja kultuurifiltri probleem.

Oluline on kindlaks määrata, miks tõlgiti just neid autorid (näiteks O.Gontšar, T.Ševtšenko,

M.Stelmahh jt), mitte aga V.Võnnõtšenkot, B.Lepkit, M.Hvõljovõid. Selles punktis on põimunud

tõlke, kirjanduse, kultuuri ja ühiskonna ajalugu. Magistritöös kirjeldatava ajalooperioodi ja

tõlkeprotsessi ajalise kokkulangemise olukorras on tähtis kujunenud kultuurisituatsiooni sarnasus

Eestis ja Ukrainas, mis kahtlemata soodustab tõlgitavust, kuna nii tõlkijal kui tõlke tellijal on palju

kergem endale ette kujutada potentsiaalset lugejat ja seda, kuidas ta tõlke vastu võtab. Samas aga

vastavad tõlked, mis tehtud kohe pärast originaali ilmumist, originaalile sageli ainult üldkeelelisel

tasandil ja on pigem informeerivad, sisu edastavad, kui kunstilist väärtust omavad tõlketeosed.

Seetõttu on nende aktuaalsus ajaparameetriga piiratud ja seostatav vaid antud kultuurisituatsiooniga.

Vastupidises olukorras (originaali ja tõlke ajaline distantseeritus) on probleem selles, kas säilitada

see distants (tõlke ajaloolisuse printsiip) või mitte (moderniseeritud lähenemine tõlkele), millega

seoses tõuseb esile ka keelevahendite valiku ja keelelise tõlgitavuse küsimus.

Aja parameeter on seotud samuti tekstitõlke ja intertekstilise tõlkega. Edaspidi vaatleme

konkreetsemalt seda, kuidas aeg määras sotsiaalpoliitilise olukorra, millest omakorda sõltus

tõlketegevus. Detailsemalt käsitleme massilisi kultuuriüritusi nagu kirjandus- ja kultuuridekaadid,

kirjanduse- ja kunstipäevad, tähtsündmused ja nende puhuks tehtud tõlked. Aja ja keele parameetrid

on omavahel tugevalt seotud, kuna piirangute tegemine sellele, millisest keelest tõlkida, sõltub

konkreetsest ajast.

Ruumi parameeter sisaldab alaliike: sotsiaalne, geograafiline ja psühholoogiline. Tõlgitavusega

seoses on neid kõiki vaja uurida eraldi.

1) Sotsiaalse ruumi parameetri sisu määras endise Nõukogude Liidu rahvaste ühtne kirjandus- ja

kultuuripoliitika.

2) Geograafiline ruumi parameeter väljendub riikide geograafilise asukoha ja elulaadi erinevusi.

Siin on oluline geograafilise ruumi ajalooline muutumatus. Seoses Ukraina ja Eestiga tuleb silmas

pidada, et omamata ühist riigipiiri on mõlemal rahval ja kultuuril alati olnud ühine piir Venemaaga

ja ühine kultuuriruum Nõukogude Liidu koosseisus. Statistika ja proportsioonid nõudsid, et

nõukogude tõlkekirjanduses oleks esindatud kõikide Nõukogude Liidu rahvaste kirjandus. Probleem

tekkis siis, kui mõne rahva kirjanduses ei olnud midagi tõlkimisväärset või puudusid tõlkijad. Eestis

kujunes välja olukord, kui peale vene, läti ja leedu kirjanduse tõlgiti kõige rohkem just ukraina

kirjandust.

3) Psühholoogilise ruumi parameeter on idiolektiline. Selles avalduvad erinevused mentaalsuses,

mis kajastatud keelelise mõtlemise omapäras, erineva kultuurisemiootilise maailmapildi

olemasolus. See nähtus on huvitav, kuid nii keele- kui kultuurikoodi vahetuse seisukohalt

tõlgitavust raskendav parameeter. Näitena võib tuua sina-teie kasutamise reeglite erinemise

keeleetiketis, erinevused grammatiliste soo-, aja- ja arvukategooria mõtestamisel, samuti

assotsiatiivsete seoste tekkimise keelelise omapära, mis tähtis mitte ainult sõna ekspresiivsusest

arusaamiseks, vaid märkide ja sümbolite mõistmiseks üldse (nt vaesuse-rikkuse, armastuse või leina

jne sümbolid erinevates keeltes ja kultuurides). Reaale märkivate sõnade tõlgitavuse probleem on

üldiselt lahendatud. Nende puhul on võimalik transkriptsioon, joonealune kommentaar, neologismi

sissetoomine, asendamine oma kultuuri reaale märkiva sõnaga, ligikaudne tõlge – lahtiseletamine,

kirjeldamine, funktsioonalne analoog, kontekstuaalne tõlge, vt (Влахов, Флорин 1980).

Seoses ruumi parameetriga kerkib üles ka probleem ukraina kultuuri retseptsioonist Eestis ukraina

keeles mitte kirjutavate, kuid Ukraina elu-olu kajastavate autorite puhul (nt J.Oleša, N.Gogol), kes

oma teoste kaudu on toonud Eestisse ukraina kultuuriruumi. Seda iseenesest huvitavat teemat antud

töös ei käsitleta, kuna omaette valdkonnana vajab ta eraldi uurimist.

Ruum (nagu ka kaks eelnevalt kirjeldatud parameetrit) põimub teksti- ja intertekstilise tõlkega.

Ruumi parameetri ja tekstitõlke ristumiskohas kirjeldatakse üldist Nõukogude Liidu kultuuriruumi,

kus rahvaste kirjanduse tõlkimisel ei peetud vajalikuks kasutada lähtumist originaali keelest –

piisas, kui tõlgiti üle vene keele, st kasutati vahenduskeelt. Eesti kultuuriruum oli üleliidulisega

võrreldes tunduvalt mitmekihilisem ja hierarhilisem, mis määras ka kohaliku kirjastamispoliitika

(tiraažid, kirjastused) ja tõlkekirjanduse vastuvõtu. Heaks näiteks on ukraina ilukirjanduslike tõlgete

mõju eesti lugejale ja kirjandusele.

Ruumi parameetri ja intertekstilise tõlke ristumiskoht seostub tõlkeprobleemidega laiemal tasemel,

Nõukogude Liidu ja maailma mastaabis. Kõnealusteks küsimusteks on tõlkekirjanduse statistika ja

proportsioonid; tõlkepoliitika orienteerutus vennasrahvaste kirjandusele; suhtumine ukraina

kaasaegsesse tõlkekirjandusse kui eilsesse päeva eesti kirjanduse ja lugeja jaoks, samas kui

klassikaline ukraina kirjandus oli aktsepteeritud.

Teose parameeter on vaadeldav kahest seisukohast: 1) tõlge kui autori tervikteose vahendus teise

keelde ja 2) tõlketeose metatekstuaalsus. Siit tulenevad teose parameetri ristumiskohad tekstitõlke

ning metatekstilise tõlkega (vt Tabel 1).

Tõlge kui tervikteos omab kindlat vormilist külge (kompositsiooni, struktuuri – jaotumine

peatükkideks, osadeks jne). Struktuuriosistest tähtsaim on teose algus, kus autor annab lugejale

tegevusjuhise, mille põhjal ja kuidas originaalteksti interpreteerida. See saadab ja orienteerib lugejat

algusest lõpuni. Tõlkija jaoks on see juhis suunaandvaks kogu tõlkeprotsessi mõtestamisel,

ülesehitusel ja praktilisel teostamisel.

Peale selle on igal teosel oma sisu ja aines ning ajaline plaan. Ajaloolises mõttes saab eristada autori

ja sündmuste aega. Tõlkimisprotsessis on oluline just sündmuste aeg. Seega on autori ja tõlkija

ajalised vaatepunktid erinevad. Selle tõsiasja järjekindel mõistmine ja meelespidamine on küll

lisaraskus tõlketegevuses, kuid samas ka üks tõlke adekvaatsuse tagatistest.

Probleemiks on, et sihtkultuuris ei pruugi olla (ja tavaliselt ka ei ole) vajalikku ekspressiivset või

stiilivarianti. Tõlkijal tuleb siis valida originaalile kõige lähem transformatsioonivõimalus.

Ilukirjandusliku teose tõlkimisel osutub tähtsaks autorisõnavara tõlkimine, laiemalt – autori

väljendusvahendite süsteemi leidmine ja teise keelde vahendamine. Eriti oluline on see luule puhul,

kus ei saa tõlkida transformatsioonide, täienduste ja lisandusteta, kuid peab jälgima, et need

lisakomponendid oleksid iseloomulikud autori mõttemaailmale.

Käesolevas magistritöös vaadeldakse teose parameetri seotust tekstitõlkega sellest vaatevinklist,

missuguseid žanreid tõlgiti kõige rohkem ning kuidas valmisid H.Rajametsa tõlked, seostades seda

küsimusega tõlkijaisiksusest ja tema töö kvaliteedist.

Igasugune teos ilmub raamatuna, ajakirjanumbris jne; igal teosel on/peaks olema mingisugune

lugejapoolne vastuvõtt, teatud hoiakute tekkimine jms, mida kujundavad metatekstid. Osa neist

materjalidest on tavaliselt lisatud teosele tema ilmumisel: eessõna, järelsõna, autori elulugu ja

loometee, illustratsioonid, kaardid, sõnastikud, kommentaarid, fotod jne. Neid metatekste

arvestatakse nii teose tõlkimisele eelneva originaalteose lugemisel kui edaspidisel

interpreteerimisel. Seega on tõlge liikuva piiriga (antud juhul piir originaali ja tõlke vahel), milles

on oma osa metatekstilisel tõlkel.

Kriitiliste ja retseptsioonilist laadi materjalide olemasolu ning iseloom näitab, kuivõrd aktuaalne ja

väärtustatud on tõlketeos sihtkultuuris. Kõik metatekstid, mis on tõlketeosest väljaspool, nagu

kriitilised retsensioonid, lugejaarvamused, reklaam, raadio- ja telesaated, ülikooliloengud,

koolitunnid, artiklid entsüklopeediates, õpikutes jne, moodustavad omaette grupi. Kui tõlgitakse

kaasaegset autorit, siis näitavad tema vastuvõetavust ka sedalaadi metatekstid. See kõik ongi teose

parameetri ja metatekstilise tõlke ristumiskoha sisuks.

Tõlke sotsiaalpoliitilise determineerituse parameeter jaguneb alaliikideks: 1) ametlik kultuuri- ja

kirjanduspoliitika; 2) tõlkijaisiksus; 3) seose autor-tõlkija-lugeja sotsiaalpoliitiline determineeritus.

Käesolevas magistritöös lähtutakse sellest, et sotsiaalpoliitilise determineerituse parameeter on

seotud kõikide juba kirjeldatud tõlkeliikidega (tekstitõlke, metatekstilise tõlke, intertekstilise

tõlkega) ning on määravaks faktoriks tõlkeloo kujunemisel ja kirjeldamisel (vt Tabel 1).

20. sajandi 40. – 90. aastatel oli ukraina-eesti tõlgete puhul määravaks Nõukogu Liidu ametlik

parteipoliitika, mis tingis kirjandusliku orientatsiooni, kirjanduskultuuri ja –normi.

Tsentraliseeritud korras oli koostatud liiduvabariikidele täitmiseks mõeldud kirjanduse tõlkimise

programm, mis nägi ette, keda tõlkida, mida tõlkida, kuidas tõlkida, mis eesmärgil seda teha, et

oleks tagatud soovitav lugejapoolne vastuvõtt. Tõlgiti neid autoreid ja teoseid, mis vastasid

parteipoliitilisele kontseptsioonile; kirjandusnormiks oli sotsrealism, tõlketeose vastuvõtt oli suures

osas kunstlikult tekitatud, kuna ka totalitaarse riigikorra tingimustes oli raske kujundada

potentsiaalset lugejaskonda ühtse nõukogude inimese ideaalmudeli järgi.

Tõlkijaisiksusest võib tõlke sotsiaalpoliitilise determineerituse parameetri raames rääkida selles

mõttes, et ta avaldub tõlke kaudu, kuna iga tõlge sisaldab tõlkija subjektiivset vaatenurka, tema

huvisid, eetilisi ja esteetilisi tõekspidamisi, keelemaitset jne. Kõige mõjusamalt avaldub tõlke

sotsiaalpoliitiline determineerituse seos tõlkijaisiksusega siis, kui tõlkija on tõlkekogumiku

koostaja, teeb ise valiku võimalikust originaalmaterjalist, sellest lähtudes otsustab ise tõlkemeetodi

üle, määrab ise tõlke potentsiaalsed funktsioonid sihtkultuuris. Eestis on niisuguses õnnelikus rollis

olnud tõlkija H.Rajamets.

Seose autor-tõlkija-lugeja sotsiaalpoliitiline determineeritus väljendub lugemismudeli kujunemises.

J.Vaiksoo (Vaiksoo 1994 : 34 ) on märkinud, et Detlef Krumme järgi võib kirjandusteosel olla

“palju erinevaid tähendustasandeid, mis eri aegadel võivad muutuda üksteisest sõltumatult

aktuaalseks; edasi võib eri tähendustasandeil erinevate indiviidide jaoks nende erinevate huvide

tõttu ühtaegu olla ka erinev tähtsus. Kunstiteose tähendustasand, mis on vastavuses ühe lugeja

huvidega või ka ühe põlvkonna lugejate enamiku huvidega, on lugemismudel”.

D. Krumme eristab kollektiivset, hierarhilist ja individuaalset lugemismudelit. Kollektiivne

lugemismudel on seotud kunstiteose aktuaalsusega teataval ajajärgul. See on mudel, mida tunneb

kogu põlvkond. Hierarhilised lugemismudelid on tingitud lugejate tundlikkuse ja intellektuaalsuse

astmest. Individuaalsete lugemismudelite puhul on vaja silmas pidada, et samal ajal elavad sarnase

intellekti, ühiskondliku närvi ja tundlikkusega inimesed, kes võivad aga kasutada erinevaid

lugemismudeleid, kuna neil on erinevad huvid ja maailmavaade. Individuaalsed lugemismudelid

sõltuvad indiviidide isiklikest kogemusest ja sisemaailmast, vt (Vaiksoo 1994 : 34 – 35).

Lugeja ei lähtu tavaliselt küsimusest, mida autor oma teosega väljendada tahab või tahtis. Lugejat

huvitab ennekõike, mida loetu tema jaoks isiklikult tähendab, missuguseid probleeme ja huvisid

seal puudutatakse või selgitatakse ning kas (kuidas) tõlkijal on õnnestunud seda teha. 20. sajandi 40.

– 90. aastatel domineeris kollektiivne lugemismudel. Kuigi tõlke sotsiaalpoliitilise determineeritus on tugevas korrelatsioonis tõlke kolme liigiga, on

käesolevas magistritöös püütud neid uurimuslikel eesmärkidel eristada.

Tekstitõlge ja sotsiaalpoliitilise determineerituse parameetri omavahelise seose all vaadeldakse

ametlikku kultuuri- ja kirjanduspoliitikat Nõukogude Liidus ning eesti tõlkekultuuri selle taustal;

uuritakse seoseid tellija, tõlketegevuse planeerimise, teoste valiku, tõlkijaisiksuse, tõlkemeetodi ja

lugeja vahel, välja tuues H.Rajametsa tõlkemeetodi olemuse ja andes lühiiseloomustuse ülejäänud

oluliste tõlkijate tegevusele.

Metatekstilise tõlke ja sotsiaalpoliitilise determineerituse parameeteri omavaheline seos väljendub

kõige eredamalt ametlikus kultuuri- ja kirjanduspoliitika (tõlketeoste retsenseerimise ja

propageerimise probleemid) ja tõlkijaisiksuse vastandatuses (H.Rajamets).

Intertekstilise tõlke ja sotsiaalpoliitilise determineerituse parameetri omavaheline seos sisaldab

tõlketegevuse sõltuvust kirjanduslikest preemiatest ning (tõlke)teosete rahvusliku omapära

nivelleerimist 20. sajandi 40. – 90. aastate poliitikaga.

6. Tõlke liigid

Universaalses tõlkeprotsessi mudelis on põhimõttelist võimalik kirjeldada igasugust tõlketegevust.

Kuid olenevalt erinevatest tekstidest, mis selles protsessis osalevad, samuti lähtudes selle protsessi

eesmärgipärasusest (mitte pragmaatikast) ja totaaltõlke semioosisest, oleks P.Toropi arvates

mõistlik rääkida erinevatest tõlke liikidest: teksti tõlge, metatekstiline tõlge, in- ja intertekstiline

tõlge ning ekstratekstuaalne tõlge (Torop 1995 : 12 – 13).

Tekstitõlge ehk tavatõlge on ühe tervikteksti tõlkimine teiseks terviktekstiks, kusjuures nende vahel

on prototeksti ja metateksti suhted. “Tõlketeksti ontoloogiliseks tunnuseks on seerialisus, sest iga

konkreetne tõlge on alati vaid ühe põhimõttelise vahendusvõimaluse näide” (Torop 1999 : 21).

Näiteks M.Vingranovskit tõlkisid peale H.Rajametsa ka A.Kurtna (A.Kurtna – Noorus 1969 nr. 8,

lk. 31-34), E.Mälgand (E.Mälgand – Noorte Hääl 24. detsember 1972; Edasi 13. mai 1973; Edasi

11. august 1974), A.Jaaksoo (A.Jaaksoo 1974 Looming nr. 5, lk. 858-862; 1987 : 83-86) ja

L.Tungal (L.Tungal 1987 : 80).

Käesolevas magistritöös mõeldakse tekstitõlke all originaalteose tõlget ühest keelest teise.

Tekstitõlge on keeleline, seotud kindla ajavahemikuga, toimub kindlas aja- ja kultuuriruumis ning

seotud ilukirjandusega. Kõik need neli momenti on määratletavad sotsiaalpoliitilise

determineerituse parameetriga.

Tekstitõlge ning keele ja aja parameetrid on omavahel tihedalt seotud – aeg määrab, mis keelest ja

kui palju tõlkida (erinevad perioodid Nõukogude Liidu ajaloos). Kuna antud töös käsitletakse

tekstitõlke all ilukirjandusliku teose tõlget, siis vaadeldakse konkreetsete tõlketeoste (valdavalt

H.Rajametsa tõlkes) saamislugu, iseloomustatakse neid lühidalt ning jaotatakse žanrite järgi.

Magistritöös ei peatuta tõlketeoste keelelistel iseärasustel.

Tekstitõlge toimub teatud ruumis – geograafilises, sotsiaalses ja psühholoogilises. Need kolm ruumi

on omavahel tihedalt põimunud. Geograafilise ruumi all mõistame ühtset Nõukogude Liidu

kultuuriruumi (mõju keele parameetrile – tõlkimine vene keele kui vahenduskeele kaudu);

sotsiaalse ja psühholoogilise ruumi all käsitleme Eesti kultuuriruumi – seoses tekstitõlkega

kuuluvad siia nii kohalik kirjastamispoliitika (sh tiraažid, teoste valik, kirjastused) kui

tõlkekirjanduse vastuvõtt eesti lugeja poolt (seotud omakorda intertekstilise tõlkega).

Tekstitõlke sotsiaalpoliitiline determineeritus määrab ülejäänud tõlgitavuse parameetrid, olles kõige

tihedamini seotud ikkagi aja ja ruumiga. See omakorda on määranud ametliku kultuuri- ja

kirjanduspoliitika (Nõukogude Liidu ühtne kirjandus- ja tõlkepoliitika), eesti tõlkekultuuri

(ilukirjanduse ja tõlgete mõtestamine Eestis), tellija ja tõlketegevuse planeerimise ning teoste valiku

(Eesti olud ja sõltuvus üldisest kirjandus- ja kultuuripoliitikast Nõukogude Liidus), tõlkijaisikuse

(H.Rajamets kui tähtsaim ukraina kirjanduse tõlkija, kultuuritegelane, teadlane ja ülejäänud ukraina

keelest tõlkijaid), lugeja (eesti lugeja Nõukogude Liidus).

Metatekstiline tõlge tähistab originaalteksti tõlget mitte ainult sihtkeelde, vaid ka sihtkultuuri. See

tähendab originaali pääsu uude kultuuriruumi, milleks (lisaks tõlketekstile) on vaja kasutada kõiki

metakommunikatsiooni vahendeid: autorit tutvustavad artiklid entsüklopeediates, õpikutes; tõlke

retsensioonid, originaal- ja tõlketeose reklaam, nende fragmentide või tsitaatide trükised,

tutvustavad raadiosaated jne. Nimetatud materjalid moodustavad omaette üldise metateksti, mis on

tõlkele eelnev, lisandusi pakkuv või ülelugemiseks mõeldud. Selles kajastub kirjanduselu,

kirjanduskultuuri ja kirjanduspoliitika vahekord. Ühe originaali erinevaid metatekste tuleb uurida

komplementaarselt ning seoses tõlkeprotsessi sotsiaalse determineeritusega. Metatekstuaalse tõlke

puhul peab endale teadvustama, et on olemas lõpmatu hulk teksti kulgemise kanaleid teistesse

kultuuridesse, mille käigus ta kujuneb intertekstiks ja hakkab elama „uut elu“. Loomulikult oli ja on

Eestis hulgaliselt teavet Ukraina kohta, mis ei ole saadud tõlketegevuse tulemusena, kuid antud

magistritöös piirdutakse vaid tõlketegevust ümbritseva informatsiooni kulgemisega Eestisse.

Mida populaarsem oli kirjanik oma kodumaal Ukrainas või siis Nõukogude Liidu mastaabis, seda

rohkem metatekste kaasnes seoses tõlgete avaldamisega. Sellised olid klassikutest näiteks

T.Ševtsenko, Lesja Ukrainka ning kaasaegsetest O.Gontšar ja O.Dovženko.

Metatekstilise tõlke all mõistetakse käesolevas magistritöös originaalteksti tõlkimist sihtkultuuri:

tõlked on ilmunud raamatutena; tõlgete, originaalteoste või autorite kohta on avaldatud tutvustavaid

artikleid, arvustusi, kriitilisi retsensioone, annotatsioone; tõlkekirjandust on õpetatud ülikoolides.

Kõik metatekstid on nii või teisiti seotud originaalteosega, nende suunitlus sõltub ametlikust

kultuuri- ja kirjanduspoliitikast ning tõlkijaisiksusest ja tema kohta avaldatud informatsioonist.

Metatekstilise tõlke parameetrid on tihedalt põimitud tekstitõlke parameetritega ja alluvad seega

samadele seadustele.

Intertekstiline tõlge ehk võõra sõna vahendamine või teksti viimine on seotud tõsiasjaga, et

“puhtaid” tekste kultuuris praktiliselt ei eksisteeri. Tekstiline mälu on autoril, tõlkijal ja lugejal. Neil

kõigil on arusaamine teksti struktuurist ja kontseptsioonist ning sellega seonduv tõlgitavuse

küsimus väljendunud oma/võõra vahekorra määratlemise kaudu. Mõlemal juhul on vajalik, et

tekstis oleks tuvastatud võõraste elementide markeeritus/mittemarkeeritus,

konkreetsus/ebakonkreetsus, äratundmine/mitteäratundmine (parafraas, tsitaadid, allusioon jne).

Ennekõike on intertekstiline tõlge keele- või kirjandusesisene tõlge. Sellise tõlke vahendamine teise

keelde ja kultuuri toob päevakorda võõra sõna säilitamise/mittesäilitamise küsimuse (Torop 1995).

Käesolevas magistritöös on seda intertekstilise tõlke määrangut avardatud ja välja toodud tema

seosed tõlgitavuse, keele, aja, ruumi ja sotsiaalpoliitilise determineerituse parameetritega.

Keele parameeteriga seoses sisaldab magistritöös teavet ainult tõlkija H.Rajametsa kohta: kuidas on

muud keeled ja tõlked mõjutanud tema ukraina keelest tehtud tõlkeid.

Aja parameeteriga seoses käsitletakse neid kultuurisündmusi, mis mõjutasid tolleaegset

tõlketegevust.

Sotsiaalse ja geograafilise ruumi parameetriga seoses kirjeldatakse tõlketegevuse sõltuvust

sotsiaalsest olukorrast ning geograafilisest jaotusest (kas orienteeruda naaberkirjandusele või

kaugetele maadele). Psühholoogilise ruumi parameeteriga seoses käsitletakse küsimust, mil määral

valikulisus tõlketegevuses sõltus konkreetsest olukorrast Nõukogude Liidus ja Eestis

(proportsioonide, plaanide, kultuuripäevade jne mõju tõlketegevusele).

Tõlgitavuse sotsiaalpoliitilise determineerituse parameetriga seoses on oluline eelkõige

tõlkijaisiksuse, autori ja lugeja omavaheline suhe, mis tuleneb otseselt ametlikust kirjandus- ja

kultuuripoliitikast ning on põimitud tekstitõlke ja metatekstilise tõlke samalaadsete parameetritega.

Siinkohal on märksõnadeks tõlkesund, rahvusliku omapära nivelleerimine, lugeja sõltuvus teda

ümbritsevast poliitikast jne (millest vt ka seoses tekstitõlkega).

Ekstratekstiline tõlge ehk teksti tõlkimine teist semiootilist koodi kasutades on oma olemuselt kõige

üldisem kultuurisemiootiline fenomen. Ta ühendab ja vahendab erinevaid märgisüsteeme, on seotud

loomuliku keele teksti edastamisega erinevate keeleliste ja mittekeeleliste koodide abil.

Ekstratekstilise tõlke puhul muutub mitte ainult algteksti semiootiline kood, vaid ka tema

mõtestamine, nt ilukirjandusteose ekraniseerimine – I.Franko “Varastatud õnn” oli etendatud teatris

“Estonia” 1962. aastal, mille kohta ilmusid kohe ka metatekstid, vt (A.Vahter – Rahva Hääl 6.

veebruar 1963). Draama tõlge ilmus aga alles 1985. aastal samanimelises kogumikus (“Varastatud

õnn”, tõlkija H.Rajamets).

Ekstratekstililne tõlge, nagu ka intekstiline tõlge, ei ole olnud käesolevas magistritöös tähelepanu

all, kuna see laiendaks ukraina-eesti tõlkekirjanduse uurimist kõige üldisema kultuurisemiootilise

fenomenini.

*** *** ***

Kokkuvõtteks võib öelda, et tõlketeooria on kulgenud tõlkeprotsessi sotsiosemiootilise olemuse

järjest põhjalikuma avamise suunas. Tõlkelooga seoses on tähtis polüsüsteemide teooria idee.

Ukraina – eesti ilukirjanduse tõlkeloo uurimise ja kirjeldamise aluseks on käesolevas magistritöös

võetud kaks olulist mõistet – tõlgitavuse sotsiosemiootilised parameetrid ja tõlke liigid. Kui

vaadelda tõlke liike süntagmaatilisel ja tõlgitavuse parameetreid paradigmaatilisel teljel, siis võib

nende ristumispunktide alusel kirjeldada tõlkeloo erinevate aspektide olemust (vt Tabel 1). Järgnev

peatükk ongi sellele pühendatud.

Tabel 1. Tõlke liikide ja tõlgitavuse parameetrite vahelised seosed

UKRAINA KIRJANDUSE TÕLKIMISEST EESTI KEELDE

Ukraina kirjanduse tõlkelugu Eestis käsitletakse tõlke liikide ja tõlgitavuse parameetrite alusel, mis

annab võimaluse kirjeldada süsteemselt ukraina-eesti tõlkeloo erinevaid aspekte. Tõlke liikide ja

tõlgitavuse parameetrite vaheliste seoste uurimise tulemusena on selgelt eristatav tekstitõlke

domineeriv roll tõlketegevuse sotsiaalpoliitilise determineerituse, teose, ruumi, aja ja keele

parameetrite funktsioneerimisel. Siit ka põhjus, miks tekstitõlke kirjeldamisele osutatakse

magistritöös kõige enam tähelepanu. Teisalt aga on just see tõlke liik kõige mitmekihilisem

(polüfoonilisem) tõlgitavuse kategooria, mis on otseselt seotud intertekstilise tõlkega (keele, aja,

ruumi ja sotsiaalpoliitilise determineerituse parameetrite läbi), vähemal määral – metatekstilise

tõlkega (teose ja sotsiaalpoliitilise determineerituse parameetrite kaudu). Tekstitõlke domineeriv

roll tõlkeprotsessis on loomulik nähtus, mida aga ei ole sugugi kerge lahti mõtestada ning

süsteemselt esitada, kuna tekstitõlge ning inter- ja metatekstiline tõlge on omavahel kattuvad alad.

See muudab tõlkepiiride tõmbamise keeruliseks.

Sama võib öelda ka tõlgitavuse parameetrite vastastikuse hierarhilise seotuse kohta. Nii teose,

ruumi, aja kui keele parameetrite funktsioneerimisel on määrava tähtsusega tõlketegevuse

sotsiaalpoliitiline determineeritus. Analoogselt tekstitõlkega on ka sotsiaalpoliitilise

determineerituse tunnusel tõlkes domineeriv roll. Nende kahe kirjeldatud dominandi alusel on

võimalik välja tuua XX sajandi 1940. – 90. aastate ukraina-eesti tõlkeloo aspektid: 1) ametlik

kultuuri-, kirjandus- ja kirjastamispoliitika, 2) tõlkijaisiksus ning 3) aja- ja kultuuriruum. Esimene

aspekt on seotud tõlke-, tõlkija- ja lugejasunni probleemidega; teine määrab teose ja tõlkemeetodi

valiku, tõlketeose ja sellega kaasnevate meta- ning intertekstide taseme; kolmas osutub oluliseks

faktoriks tõlketegevuses tervikuna, eriti aga kriitikas ja retseptsioonis. Antud peatükis ongi ukraina-

eesti tõlketegevuse interpreteerimisel tuginetud tõlke liikide ja tõlgitavuse parameetrite

ristumispunktidele (vt Tabel 1) .

1. Tekstitõlge

Tekstitõlge on originaalteose tõlkimine teise keelde, milles ristuvad omavahel tõlgitavuse keeleline,

ajaline, ruumiline ja teose sotsiaalpoliitilise determineerituse parameetrid (vt esimene peatükk,

punkt 6.Tõlke liigid).

1.1. Tekstitõlge: keel ja aegTeksti tõlkimine eeldab kahte keelt ning tõlketegevuse kindlat ajalist piiritletust. Need parameetrid

on tihedalt seotud – aeg määras, mis keelest tõlgiti ja kui palju. Bibliograafilise nimestiku

“Nõukogude Eesti tõlkekirjandus” (1970, 1977, 1983, 1988) ja Osvald Kivi koostatud bibliograafia

“Ilukirjandus, kirjandusteadus ja rahvaluule: bibliograafia” (1957 – 1991) järgi oli ajavahemikul

1940 – 1990 ukraina keelest tõlgitud 74 raamatut, sealhulgas 37 otse ukraina keelest, ülejäänud –

vene keele vahendusel. Toodud arvude absoluutses täpsuses on põhjust kahelda, kuna nii S.Issakovi

kui A.Kaalepi ja T.Liivi kinnitusel kasutasid paljud tolleaegsed tõlkijad tegelikult tõlkepõhjana

venekeelset tõlketeksti, võttes ukrainakeelse originaalteksti ainult abiks. Teose ilmumisel seisis aga

tiitellehel, et tõlge on tehtud ukraina keelest. Loomulikult ei kehti see kõige tuntuma ukraina

kirjanduse vahendaja ja tõlkija H.Rajametsa suhtes, kes nimetatud 74 raamatust on ise tõlkinud 13

ja teistega koos – 6 raamatut (vt Tabel 2. Harald Rajametsa tõlgitud raamatud). Tuntumad on

T.Ševtšenko “Kobsaar” (1961, tõlkinud veel A.Kaalep ja J.Šumakov), ukraina kaasaegse tõlkeluule

valimik “Kõnelus gloobusega” (1966), “L.Ukrainka “Aoeelsed tuled” (1971, tõlkinud veel

H.Jürisson ja M.Veetamm), I.Franko “Varastatud õnn” (1985) jt.

Analüüsinud aastate lõikes ukraina tõlkeraamatute ilmumist, on ilmne, et kõige produktiivsemateks

aastateks olid Eestis 1949, 1953, 1956, 1959, 1962, 1966, millal avaldati 4 või isegi 5 raamatut

aastas. Kuni 1956. aastani võib sellist olukorda seletada üldise tõlkepoliitikaga, mis nägi ette

nõukogude vennasrahvaste kirjanduse vahendamist erinevate liiduvabariikide keelde. Aastatel 1959,

1962, 1966 oli võetud suund sidemete tihendamiseks vennasrahvastega ja rahvuskirjanduste

lähendamiseks, mis samuti seotud ilukirjanduse tõlkimisega. Pärast 1959. aastat ja hiljem, eriti aga

pärast 1961. aastat, kui tõlkijate perre tuli H.Rajamets, on märgata otsetõlgete arvu järsku

suurenemist. Teisalt langeb see aeg kokku stalinismiaja lõpuga, mille tulemusel kirjanduspoliitika

muutus vabamaks ning tõlketegevuses hakati rohkem arvestama kvalifitseeritud tõlkijate kaadriga.

Pärast 1967. aastat ukraina kirjanduse tõlkeid vene keele vahendusel peaaegu ei ilmunud – ainult 5

tõlkeraamatut polnud otsetõlked. Siin annavad ennast tunda eesti tõlkekultuuri traditsioonid, mille

üheks kajastuseks oli otsetõlgete propageerimine. Pärast 1990. aastat ei ole aga ilmunud ühtegi

ilukirjanduslikku tõlkeraamatut ukraina keelest. Seega on tõlketeksti keele ja aja parameetrid

otseselt seotud sotsiaalpoliitilise determineerituse parameetriga. Edasises ukraina tõlkeraamatute

ilmumise analüüsis on antud töös võetud ajalise periodiseerimise aluseks O.Kuuli poolt välja

toodud kolm etappi:

1. stalinismi perioodi – etapi lõpp 14. – 25. veebruar 1956, kui N.Hruštšov 25. veebruaril tegi

NLKP XX kongressil ettekande “Isikukultusest ja selle tagajärgedest”;

2. sulaperiood – kestis aastani 1968, kui Nõukogude Liidu väeüksused surusud maha

Tšehhoslovakkia reformiliikumise;

3. stagnaperiood – algas 70ndatel ja kestis Nõukogude Liidu lagunemiseni 90ndate alguses ning

Eesti riigi taasiseseisvumiseni 1991. aastal (Kuuli 1999).

Magistritöös analüüsitud tõlkeraamatud ilmusid XX sajandi 40. – 90. aastatel, kui Eesti ja Ukraina

kuulusid Nõukogude Liitu. See on spetsiifiline ajavahemik, mille vastu viimasel ajal on märgata

huvi kasvamist. Nimelt on organiseeritud mitmeid kunstinäitusi nõukogude aja ja sotsialistliku

realismi teemadel (nt näitus “Eesti lähimineviku okupatsioonid” 2000. aastal Tallinnas; näitus

“Stalin, lehmad ja laulupidu” 2002. aastal Tallinnas galeriis 24h jt), on läbi viidud konverentse,

mille keskmes on olnud püüe lahti mõtestada lähimineviku ajalooline ja kultuurikogemus (nt

konverentsid “Eesti lähiajaloo allikakriitilisi probleeme”, “Mineviku pärand”, “Eesti lähiajaloo

metodoloogilisi probleeme” jt).

E.Annuk käsitleb oma artiklis “Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida

nõukogude aega?” nõukogude aja mõtestamisvõimalusi kultuuriuurija vaatenurgast. Teda huvitab,

kuidas mõista lähiminevikku, sotsialistlikku perioodi ja selle kultuurilist konteksti; milliseid

analüütilisi kategooriaid on uurimistöös võimalik kasutada; milliste probleemidega tuleb selle

perioodi uurimisel kokku puutuda (Annuk 2003 : 13 – 41).

On loomulik, et erinevatel ajaperioodidel on XX sajandi eesti kirjandusloost väga erinevalt

kirjutatud: 1954. aastal ilmunud väljaannete sisu ning lähenemisnurk erineb kahtlemata 1987. või

1991. aastal ilmunust. On loomulik, et rahvuskirjanduste ajalugu kirjutatakse ümber teatud kindlate

perioodide järel, milleks on umbes 30 aastat (Olesk 2002 : 14). On samuti arusaadav, et

kirjandusloo interpretatsioon on paljus subjektiivne, kajastades autori tõekspidamisi (vrdl näiteks

XX sajandi 50ndatel ühelt poolt E.Sõgeli ja teiselt poolt K.Ristikivi kirjutatut).

Ka ei olnud see, mida nimetame ühisnimega “nõukogude aeg” oma sisult ja olemuselt monoliitne

nähtus: oli erinev elada pärastsõja-aegse stalinismi või näiteks 1970ndate aastate sotsialismi

tingimustes. Seetõttu ongi ajaloolased viidanud vajadusele Nõukogude Eestist rääkides täpsustada

ajalist jaotust: stalinismi periood, sulaperiood, sotsialismi stabiliseerumise periood, sotsialismi

lagunemise periood 1980ndate lõpul (Kuuli 1999 jt). Üldiselt olid aga aastad 1940 – 1991 Eesti

ajaloos omamoodi “suletud” aeg, mis algas 21. juuniga 1940 ja lõppes 1991. aastal taasiseseisva

Eesti riigi uuestiloomisega. 1940. aastast muutus kõik, kogu elu, sealhulgas ka kirjandus- ja

tõlketegevus. Alles viiekümne aasta möödudes võis aimata lähenevaid muutusi. Näiteks üheks

niisuguseks aja märgiks oli 1989. aasta, kui lõpetati trükiväljaannete tsenseerimine. Samas ei ole

perioodi lõpul toimunud muutused seoses pöördega totalitarismist demokraatiasse kuupäevaliselt

dateeritavad. Sirje Olesk kinnitab, et periodiseerimisel tuleks üldse kasutada pehmete üleminekute

mõistet (Olesk 2002 : 14 – 15).

On selge, et poliitilisse konteksti kuuluvad kirjandusvälised ühisjooned määravad kogu vaimse

sfääri võimalused. Seoses sellega on S.Olesk välja toonud kolm momenti (Olesk 2002 : 15):

1. “Kirjastamise riiklik monopol ja tsensuur, mis teevad kirjanduse otseselt riikliku

ideoloogiaaparaadi osaks.

2. Kogu ühiskonna häiritud kontakt välismaailmaga, kultuuri/kirjanduse häiritud kontaktid nii

horisontaalis kui vertikaalis, st nii teiste maade kui ka oma minevikuga.” See omakorda

tähendab traditsioonide ja kaanonite moonutatud esitamist ning ajaloolise mälu katkemist.

3. Perioodi juhtiv kunstimeetod on sotsialistlik realism. Mida selle all eri perioodidel ka ei

mõistetud, tähendas see alati esteetilisi ja temaatilisi tabusid ja/või piiranguid abstraktse

nõukogude inimese ideelis-kunstilise kasvatuse eesmärke silmas pidades.

Ajaloo mõistmise oluliseks aspektiks on ka allikad, mille põhjal lähiminevikku uurida

(kättesaadavad ajaloodokumendid, isiklikud mälestused, memuaarid, ilukirjanduslikud tekstid,

suuline pärimus jne). E.Annuk on märkinud, et eriti nõukogude perioodi allikmaterjale uurides on

oluline allikakriitiline lähenemine. Faktid iseenesest ei kõnele, nende tähendus sõltub

interpreteerimisest, sellest, millisesse konteksti need asetatakse ja kuidas neid uuritakse. Lisaks on

oluline mõista ka fakti kahetist loomust, kuna fakt viitab nii sündmustele enestele kui sündmuse

käsitlusele (Annuk 2003 : 19). See tähendab, et tuleb osata lugeda ridade vahelt, mis eeldab uuritava

ajastu ideoloogilise tausta ja domineerivate diskursuste tundmist. On vaja silmas pidada, et kogenud

ja targa kirjutaja puhul toimis edukalt enesetsensuur, mis apelleeris teatud lugejaskonna

teadmistele, ajaloolisele mälule, nende arusaamadele elust, olukorra mõistmisele ning takistas

niimoodi tsensori sekkumist kommunikatsiooniprotsessi.

Nõukogude perioodi allikate hindamisel ja kasutamisel saab eristada ka avalikku (public) ja

privaatsfääri (private). Avalikke tekste uuritakse kirjeldatava ajastu retoorilises kontekstis. Mis

puutub erakirjavahetust (privaatsfääri), siis peab ära märkima, et kuigi see ei kuulunud tsensuuri

alla, esines nõukogude ajal ka selle sfääri puhul kõrge enesetsensuur (kirju võidi avada, nad võisid

minna kaduma – st võimud kontrollisid ka privaatelu) (Annuk 2003 : 22 – 23).

Nõukogude sotsialistliku perioodi uurimine tänapäeval tähendab analüüsi praegusest,

postsotsialistlikust vaatepunktist. Küsimus on selles, milliseid analüütilisi kategooriaid ja mõisteid

seejuures kasutada, millised teooriad ja lähenemisviisid võiksid abiks olla? Sotsialismi uurimise

kontekstis on kasutatud niisuguseid mõisteid nagu vastupanu, topeltmõtlemine, õõnestamine,

konformism-nonkonformism, genotsiid, sovetiseerimine, venestamine, sotsialistlik realism,

kolonialism jms (Annuk 2003 : 25).

“Vähetähtis ei ole ka uurimisobjekti ja uurija suhe (distants või selle puudumine uuritava perioodi

või nähtuse suhtes, samuti hoiakud ja eelarvamused, mis mõjutavad uuritava materjali valikut ja

selle tõlgendusi)” (Annuk 2003 : 31). Eesmärgiks peaks olema eelkõige realistlik emotsioonivaba

analüüs, et mõista, kuidas ja miks kõik toimus ning mitte tegelda ainult hukkamõistmisega.

Adumaks eelnenud perioodi olemust, on tähtis aru saada ka keelekasutuse mallidest: missugust

keelevälist informatsiooni võib oletada ühe või teise klišee taga, kuidas igapäevakeel võib mõjutada

meie arusaamu tegelikkusest, seda vaatenurka, millega me tegelikkusele läheneme ja mille kaudu

me tegelikkust mõistame. (Annuk 2003 : 33).

Kokkuvõtteks võib öelda, et nõukogude aja ja kultuuri uurimine võib olla vaadeldav erinevatest,

isegi vastandlikest aspektidest, kuid kindel on see, et need erinevad perioodid Nõukogude Liidu

ajaloos on ka erinevalt mõjutanud ukraina-eesti tõlketegevust. See väljendub otse- ja kaudtõlgete

tegemises ning tõlgete arvus.

1.2. Tekstitõlge: ruum

Kuna tekstitõlge on seotud tõlgitavuse ruumi parameetriga, siis on oluline vaadelda eraldi

Nõukogude Liidu ühtset geograafilist, sotsiaalset ja psühholoogilist ruumi, mis väljendus ka Eesti

kultuuriruumis ja tema omapäras.

Eesti kultuuriruum on alati olnud mitmetahuline ning teistele kultuuriruumidele avatud. Olenevalt

ajajärgust on olnud teatavaid dominante, nagu valdav seotus kas saksa, skandinaavia, slaavi,

hispaania, lõuna-ameerika või mõne muu kultuuriruumiga, mis alati on avaldunud ka

tõlketegevuses ja selle tulemis. Siinkohal on oluline pidada silmas eesti kultuuriruumi ristumist

teiste tõlkeparameetritega, mis olulisel määral täpsustavad antud sotsiosemiootilise parameetri

olemust.

Esiteks. Ukraina kirjanduse tõlkimisel eesti keelde võib rääkida kultuuriruumi mitmekihilisusest,

mille pealispinnaks on ühtse Nõukogude Liidu vennalike rahvaste pere kultuuriruum, mis langes

kokku geograafilise ruumi parameetriga. Teise kihi moodustasid rahvuskultuurid, mille jagunemise

aluseks oli samuti geograafiline piir (liiduvabariigid, rahvusringkonnad, kraid jne). Niisuguses

jaotumises kajastub “suure” ja “väikese” suhe, kus “suur” määrab mängureeglid ning seda peetakse

normaalseks. Seetõttu oli teatud ringkondades igati tavapärane ja mittetaunitav, et vennasrahvaste

kirjanduse vahendamiseks kasutati vene keelt. Pole oluline, et eestlane oskaks ukraina keelt või

ukrainlane eesti keelt – oluline on, et mõlemad oskaksid vene keelt – Nõukogude Liidus elavate

rahvaste vahelist suhtlemis- ning ühtset asjaajamiskeelt. Nagu ülal mainitud, on vene keele kaudu

tõlgitud 37 ukraina ilukirjandusteost. Need olid põhiliselt Stalini preemiaga autasustatud teosed,

mida kultuuripoliitika kohaselt oli vaja tõlkida kõikidesse Nõukogude Liidu rahvaste keeltesse (nt

O.Gontšar “Lipukandjad” (1949, tlk. H.Raudsepp; 1951, tlk. J.Piik ja V.Daniel), V.Sobko “Rahu

pant” (1952, tlk. R.Mägi), N.Rõbak “Perejaslavi Raada” (1953 – 1956, tlk. A.Adari). Lenini

preemiaga autasustatud teosed olid: M.Stelmahhi “Leib ja sool” (1962, tlk. P.Viiding ja J.Tamm),

“Inimveri pole vesi” (1962, tlk. J.Elango, värsside tlk. R.Paavel), “Suur perekond” (1962, 1 kd. tlk.

V.Paas, R.Paavel, J.Kurfeldt; 2 kd. tlk. V.Paas)). Kuna ukraina keelest tõlkijaid ei olnud, siis

kasutatigi vene keele vahendust. Paljudel juhtudel ei olnud üldse näidatud, mis keelest teos on

tõlgitud. Nagu juba varem märkisime, oleme siis neid klassifitseerinud vahendatutena vene keelest

(vt Tabel 6).

Teiseks. Toonane Eesti kultuuriruumi mitmekihilisus ja hierarhilisus määras, missuguseks kujunes

ühiskonna sotsiaalne ja psühholoogiline ruum, missuguseks kujunes kohalik kirjastamispoliitika

ning kuidas selles osalesid kirjastused ja kirjastajad (peatoimetaja, toimetajad). Üheks väliseks

näitajaks on siinkohal tõlkekirjanduse nomenklatuur ja tiraažide suhe (keda tõlgiti, kui suure

tiraažiga avaldati, kas oli kordustrükke) – vt Tabel 7.

Kui rääkida tiraažidest, siis ukraina kirjandusklassika (L.Ukrainka, T.Ševtšenko, I.Franko) ja valik

kaasaegsete luuletajate paremikust (M.Vingranovski, I.Dratš, D.Pavlõtško, M.Rõlski) anti välja

tiraažis kuni 10 000 eksemplari. Tiraažide vähesust võib seletada luule kui žanriga. Aksel Tamme

sõnul oli aga 10 000 juba suur tiraaž. Nii et tuleb ainult rõõmu tunda, et “Kõnelus gloobusega”

tiraaž oli 18 000 ja et sellised väärtuslikud tõlked nagu I.Franko “Varastatud õnn” avaldati 13 000

tiraažiga, J.Janovski “Ratsanikud” – 28 000, P.Mõrnõi “Libu” – 50 000 tiraažiga.

Tiraažiga üle 30 000 anti välja peamiselt lastekirjandust, muinasjutte ja üksikteoseid. Nii suure

trükiarvu puhul tuli mängu ka kirjastuse enese poliitika. Näiteks L.Pervomaiski “Metsmesi”, mille

tõlkijaks oli E.Sõgel – Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi parteilise direktori Endel Sõgeli

abikaasa, ilmus 30 000 eksemplaris. Suured tiraažid (üle 10 000) olid samuti Lenini ja Stalini

preemiaga autasustatud teosetel: O.Gontšar “Lipukandjad” (5 000), M.Stelmahh “Leib ja sool”,

“Inimveri pole vesi”, “Suur perekond” (kumbki 10 000), V.Sobko “Rahu pant” (15 000), N.Rõbak

“Perejaslavi Raada” (18 000) ja O.Gontšar “Kuljus” (24 000).

Tiraažiga kuni 10 000 eksemplari oli ukraina tõlkeraamatuid üldse välja antud 17, tiraažiga 10 000

– 19 000 eksemplari – 25 raamatut, tiraažiga 20 000 – 29 000 eksemplari – 12 raamatut ja tiraažiga

30 000 ja rohkem (kuni 60 000 eks.) – 15 raamatut. Kahel raamatul on tiraaž märkimata.

Kõikide Eestis avaldatud ukraina kirjanduse tõlketeoste ilmumine oli alati tingitud eelkõige

toonasest sotsiaalpoliitilisest ja kultuuripoliitilisest olukorrast. Et väljaandmiskohana oli fikseeritud

Tallinn, siis ka see fakt seostub riigivõimu poliitikaga – koondada kõik tähtsad asutused ühte

geograafilisse punkti, antud juhul Eesti NSV pealinna, kus asusid kõik suuremad kirjastused ja kus

toimus peaaegu kogu kirjastustegevus.

Nõukogude Liidu rahvaste kirjanduse tõlketeoste avaldamisega Eestis tegelesid kirjastused “Eesti

Raamat” (tõlke- ja lastekirjanduse toimetus) ning “ “Loomingu” Raamatukogu”. “Eesti Raamat”

avaldas nii klassikat kui nüüdiskirjandust, “”Loomingu” Raamatukogu” eelistas nüüdiskirjandust.

Aastatel 1946 – 1951 ilmusid ukraina kirjanduse tõlked ka kirjastuses “Ilukirjandus ja Kunst” – 10

raamatut, nendest üks (O.Gontšari “Lipukandjad”) ilmus nö kordustrükis – tõlgiti teistkordselt.

1952. aastast avaldatakse ukraina teoste eestikeelseid tõlkeid Eesti Riiklikus Kirjastuses (ERK), mis

1964. aastal nimetati ümber kirjastuseks “Eesti Raamat”.

“Loomingu” Raamatukogus”, mis tutvustas eeskätt välismaa ja Nõukogude Liidu rahvaste uuemat

ilukirjandust, rakendati otsetõlkimist paljudest (umbes 50), sealhulgas Eestis vähetuntud keeltest.

Nii ilmusid järgmised raamatud: S.Vassiltšenko “Mustlanna” (1959, tlk. M.Nurmik); O.Višnja

“Jahimees muheleb” (1959, tlk. M.Nurmik); A.Dovženko “Poeem merest” (1959, tlk H.Välipõllu);

L.Pervomaiski “Armastuslaulu asemel” (1962, tlk. H.Rajamets) ning hiljem, kui “Loomingu

Raamatukogu” läks kirjastuse “Perioodika” alla, ilmusid V.Bezorudko “Suhhi Mlõntsi musketärid”

(1964, tlk. H.Rajamets), H.Rajametsa koostatud luulekogumik “Kõnelus gloobusega” (1966, tlk.

H.Rajamets), J.Gutsalo “Belle Parisienne” (1969, tlk. E.Mälgand ja H.Rajamets), G.Tjutjunnõk

“Raudrohi” (1974, tlk. H.Rajamets ja A.Jaaksoo), J.Štšerbak “Väike jalgpallimeeskond” (1984, tlk.

H.Rajamets).

Seega ilmutas “Loomingu Raamatukogu” kaasaegseid autoreid, valdavalt H.Rajametsa tõlkes. Seda

kõike võib seletada faktiga, et perioodikas ilmuva tõlkekirjanduse plaane ei olnud vaja eelnevalt

Moskvas kinnitada.

Ott Ojamaa kirjutab: “Õigupoolest annab “”Loomingu” Raamatukogu” asutamine /.../ 1957. aastal

põhjust rääkida pöördepunktist eesti tõlkekirjanduses. /.../ “Loomingu” Raamatukogu” on „järjest

operatiivsemaks muutunud, üleliidulist tunnustust võitnud ja vennasrahvastes isegi kadedust

äratanud. Oma kirjanduses on ta aidanud üle saada sõjajärgsete aastate konservatiivsusest ja

uuehirmust, muutnud lugejaskonna aktiivsema osa maitset, kindlasti ka põhjustanud “võistleva

firmana” raamatukirjastamise kiiremat ümberorienteerumist ja kõige sellega sillutanud teed

originaalkirjandusele” (Ojamaa 1969 : 715).

Edasi lisab O.Ojamaa oma seisukoha tõlkimise suhtes: “Kui me tõlkekirjandust ikkagi kirjanduse

orgaaniliseks ja täisväärtuslikuks osaks peame, siis tuleb just nimelt tutvustamisest hoiduda, eriti

niisuguste kirjanduste puhul, mis ilmselt asuvad meie kirjandusest madalamal arenguastmel. Eriti

väär on lähtuda mingist pseudoviisakusest, et kui nemad meid tõlgivad, siis peame meie neile

samaga vastama. Tõlkimine on kultuuriväärtuste vahetamine. Aga see, mis mujal on väärtus, ei

tarvitse seda veel olla meie jaoks. Meil on oma väärtusekriteeriumid, teistel omad. Iga konkreetse

tõlkeakti puhul saame ikkagi lähtuda ainult oma lugejast, tema praegusest esteetilisest maitsest. Kui

tahame tõlkekirjandust edasi viia, peab iga ilmuv teos minema täie ette” (Ojamaa 1969 : 715).

Kirjastuses “Eesti Raamat” oli loodud mitu spetsiaalset raamatusarja, mille raames anti välja ka

ukraina kirjanduse tõlkeid (vt Tabel 10). Näiteks:

a) sari “XX sajandi raamat” – L.Pervomaiski “Metsmesi” (1966, tlk. E.Sõgel) ja G.Tjutjunnõku

“Keeris” (1969, tlk. L.Ojamaa);

b) sari “Varamu” – ukraina kirjandusklassikute P.Mõrnõi “Libu” (1975, tlk. L. Ja J.Ojamaa) ja

J.Janovski “Ratsanikud. Laevameister” (1980, tlk. L.Raudtits, värsid tlk. H.Rajamets);

c) sari “15” – M.Stelmahh “Haned-luiged. Helde õhtu” (1983, tlk. I.Kaber);

d) sari “Nõukogude luule” – M.Vingranovski “Armastuse akna all” (1975, tlk. H.Rajamets), I.Dratš

“Südame kaugusel” (1977, tlk. H.Rajamets), B.Oliinõk “Maa” (1978, tlk. H.Rajamets), D.Pavlõtško

“Vaade kaevu” (1985, tlk. H.Rajamets), L.Kostenko “Kordumatus” (1990, tlk. H.Rajamets);

e) sari “Noor nõukogude proosa” – V.Drozd “Päike” (1980, tlk. P.Mõtsküla ja A.Jaaksoo);

f) sari “Noorus ja maailm” – J.Zbanatski “Mahe helin” (1969, tlk. L.Raudtits);

g) sari “Saja rahva lood” – “Ukraina muinasjutte” (1979, tlk. L.Raudtits);

h) sari “XX sajandi luule” – M.Rõlski “Roosid ja viinapuud” (1966, tlk. H.Rajamets).

Kolm ukraina tõlkeraamatut olid kirjastatud teiste kirjastuste poolt, mis on ka ära märgitud (vt

Tabel 7). Need olid A.Dovženko “Taganeja” (1942, tõlkija märkimata, Sõjakirjastus),

P.Zagrebelnõi “Lapsuke” (1956, tlk. R.Schubbe, AAK = Eesti Ajalehtede ja Ajakirjade Kirjastus) ja

“Uusaastaööl. Ukraina satiirivalimik” (1966, tlk. V.Järv, J.Kaidla, R.Rimmel, A.Tulik; EKP KK

Kirjastus).

“Eesti Raamat” ja “Loomingu Raamatukogu” põrkusid selles keerulises töös kokku väga suurte ja

põhimõtteliste (nii objektiivset kui subjektiivset laadi) raskustega. Kõigepealt oli toonane

Nõukogude Liidu rahvaste kirjandus mahult juba niivõrd ulatuslik, et ei “Eesti Raamatu”, liiati veel

“Loomingu Raamatukogu” toimetajad ei olnud lihtsalt suutelised jälgima kõikide vennasrahvaste

kirjandust (kaasa arvatud vene ja välismaa kirjandus). Lisaks oli informatsioon Nõukogude Liidu

rahvaste kirjandusuudistest ka üleliiduliselt halvasti või siis angažeeritult korraldatud.

S.Issakovi sõnul kerkib siin üles esmajärjekorras tõlkevaliku keerukuse probleem: “Kogu

klassikalise ja nüüdiskirjanduse rikkalikust varamust tuleb valida tõepoolest väärtuslik, oluline,

kunstiliselt tähendusrikas. Sealjuures teosed, mis võivad olla väga tähtsad oma rahvuskultuuri

silmas pidades, ei pruugi olla väärtuslikud ja kunstiliselt kõnekad teisest rahvusest lugejale. /.../

meie tõlkekirjanduse kunstimaailm peab olema paljunäoline, sisaldama kõige erinevamate

poeetiliste süsteemide, stiilide, kunstivormide sugemeid. See on oluline ka lugeja esteetilise

kasvatamise seisukohalt. Ei saa ignoreerida fakti, et meil on kalduvus teatud suletusele,

eneseisolatsioonile, olgu see isolatsioon ka mitte ainult oma rahvuse, vaid näiteks oma

kultuuriregiooni piirides” (Issakov 1979 : 6).

Seega oli teoste valimine tõlkimiseks üsnagi komplitseeritud probleem, eriti kui teati, et

kirjastamisplaane kinnitati Moskvas ning tsenseeriti kohapeal. Nii kujuneb välja olukord, mida

P.Torop on ilmekalt nimetanud tõlkesunniks. Samas ta väidab, et “ka okupatsiooni tingimustes

säilib kultuuri iseregulatsioon. Sundtõlgete hulgas oli väga häid teoseid, tõlgiti palju

maailmakirjandusse kuuluvaid autoreid – Lev Tolstoi ja Anton Tšehhov jõudsid isegi kogutud

teoste sarjadeni” (Torop 2002 : 199).

Kolmandaks. Kultuuriruumi mitmekihilisuse ja hierarhilisuse tingimustes välja kujunenud

ühiskonna sotsiaalne ja psühholoogiline eripära loob pinnase tõlkekirjanduse vastuvõtuks. Sellega

seoses saab rääkida ka ukraina ilukirjanduse tõlgete mõjust eesti lugejale ja kirjandusele tervikuna,

mis kajastub ka intertekstuaalses tõlkes.

Konkreetset ukraina kirjanduse tõlgete mõju eesti kirjandusele kirjeldas Ain Kaalep järgmiselt:

“Gustav Ernesaksa ooperis “Tormide rand” Juhan Smuuli librettoga on eksimatult tunda Tarass

Ševtšenko motiivi. Seal on niisugune osa – see toimub XIX sajandil – vene piirivalve ülem Petrov

on tegelikult midagi dekabristi taolist ja tema aaria on üles ehitatud Tarass Ševtšenko “Testamendi”

motiivile: ta unistab sellest, et kunagi vabadusvõistlejad tulevad ta haua peale. Juhan Smuul on

täiesti selgesti saanud siin inspiratsiooni Tarass Ševtšenko luuletusest” (Ain Kaalepi suuline teade).

A.Kaalep lisas, et sellele ei ole siiamaani tähelepanu juhitud, kuid tema sai sellest kohe aru, kui

kuulis ooperit.

A.Kaalep on ka ise kirjutanud kaks pühendusluuletust T.Ševtšenkole, mis on ära märgitud

T.Ševtšenko entsüklopeedias. Esimene luuletus – “Tarass Ševtšenko merereis Tallinna (Harald

Rajametsale)” – on avaldatud A.Kaalepi raamatus “Klaasmaastikud” (1971) ja teine – “Tarass

Ševtšenko. Sõdur ja surm” – tsüklis “Seitse madrigali piltide juurde” raamatus “Paani surm” (1976).

E.Soosaare jaoks ei ole tõlkimine ainus kultuuride, rahvaste ja inimeste lähendamise võimalus, kuid

kahtlemata kuulub ta nende vahendite hulka, mis aitavad eelarvamusi kummutada ja vastastikust

mõistmist süvendada. Tõlkeraamatutel on osatähtsus lugeja koolitamisel, kirjanduse väärtuste

nägema õpetamisel. Võib ka järeldada, et seda, mida kodumaised kirjanikud teevad või on teinud,

saab õigesti aduda vaid siis, kui teatakse, mida teised teevad või on teinud (Soosaar 1980 : 568).

Olgugi et ukraina tõlkeraamatute mõju eesti lugejale ja kirjandusele ei saa pidada

märkimisväärseks, oli Eestis inimesi, kes ukraina kirjandust väärtustasid. Laiema üldsuse jaoks

samastus Ukraina venekeelse alaga, mis omas määravat tähtsust ukraina kirjanduse vastuvõtus.

Eesti kirjanduse kontekstis eristuvad ukraina kultuuri esindajatena vist ainult klassikud

T.Ševtšenko, L.Ukrainka ja mõned teised.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ruumi parameeter on määranud need tendentsid, mida võib täheldada

ukraina-eesti tõlkeloos: tõgiti vahenduskeelt (vene keel) kasutades; tõlked ukraina keelest osutasid

eesti kirjandusele vähest mõju. Need tendentsid puudutavad nii või teisiti ka intertekstilist tõlget.

1.3. Tekstitõlge ja originaalteos

Tekstitõlkeks on ilukirjanduslike teoste tõlked, teostatuna peamiselt H.Rajametsa poolt. Siinkohal

käsitletakse tõlketeoste jaotumust žanrite järgi, vaadeldakse tõlketeoste saamislugu ning antakse

tõlgete lühiiseloomustus.

1.3.1. Žanrid

Analüüsides ukraina tõlkeraamatuid žanrite järgi (vt Tabel 8), võib veenduda, et suurema osa

moodustab proosa: jutustusi ja novelle – 26; romaane – 21; muinasjutte – 8; satiir, humoreskid ja

pamfletid – 3 tõlkeraamatut. Teisel kohal on luuletõlked, mille hulgas peab kohe ära märkima

H.Rajametsa unikaalsuse ukraina luule eestindamise ajaloos – 10 tõlkeraamatut. Enne tema tulekut

kirjandusellu oli tõlgitud ainult kaks laste luuleraamatut: N.Zabila “Kõikidest” (1953) ja “Meie

kodumaa” (1953), mõlemad tõlkinud E.Niit. Ukraina luulet on eestindanud ka A.Kaalep,

J.Šumakov (T.Ševtšenkot), M.Veetamm ja H.Jürisson (Lesja Ukrainkat). Kõige kasinamalt on

esindatud draamateoste tõlked. Eesti keeles on ilmunud kaks komöödiat – A.Korneitšuk “Tulge

meile külla! (Tulge Zvonkovojesse.)”, (1949, tlk. A.Saukas) ja P.Zagrebelnõi “Lapsuke”, (1956, tlk.

R.Schubbe); kaks draamateost – V.Suhhodolski “Haljendav oksake”, (1948, tlk. A.Saukas) ja

I.Franko „Varastatud õnn“ (1985, tlk. H.Rajamets); üks filmistsenaarium – A.Dovženko “Poeem

merest”, (1959, tlk. H.Välipõllu). Draamateoste vähese tõlgitavuse põhjuseks võib pidada ühelt

poolt tõlkijate nappust ja teiselt poolt žanri omapära – draamat tõlgitakse rohkem laval

etendamiseks, mitte kirjalikuks avaldamiseks. Ilmselt oli Eestis teatrite repertuaar tagatud ning

tõlgete järele ukraina keelest ei tuntud vajadust.

1.3.2. Tõlgete saamisloost

Kuna tõlkijaisiksusena on kõige selgemalt esile kerkinud H.Rajamets, siis on kohane detailsemalt

vaadelda tõlgete saamislugu just tema töö näitel. Esitatav teave põhineb suures osas andmetel, mis

kogutud vestlustes H.Rajametsa endaga.

Nii on pidanud H.Rajamets V.Bezorudko “Suhhi Mlõntsi musketärid” (1964) tõlke ilmumist täiesti

juhuslikuks nähtuseks. Nimelt oli “Loomingu Raamatukogul” midagi planeeritust välja jäänud

(“keegi lubas, aga ei teinud tõlget ära”). Ja siis pöördus kirjastus H.Rajametsa poole küsimusega,

kas ta ei saaks tõlkida midagi ukraina kirjandusest. Kuna tööga oli kiire, siis ei osanud H.Rajamets

midagi erilist valida ning otsustas tõlkida midagi V.Bezorudko loomingust. Hiljem selgus, et tehtud

valik ei meeldinud toimetusele, pärastpoole ka H.Rajametsale endale. Aga oli vaja, et “Loomingu

Raamatukogu” number ei jääks vahele, vaid ilmuks õigeaegselt, nagu perioodikaväljaandele

kohane. “Nii see tõlge siis avaldati,” teatab H.Rajamets.

Luulevaliku kogumiku jaoks “Kõnelus gloobusega” (1966) jaoks tegi H.Rajamets ise. Töö osutus

õnnestunuks ning tõlkijaga jäädi rahule.

M.Rõlski “Roosid ja viinapuud” (1966) sisu oli valinud välja N.Andresen, kuid H.Rajamets viskas

mõned luuletused luba küsimata välja.

J.Gutsalo luuleloomingut oli juba varem tõlkinud E.Mälgand (“Meenuta” – Edasi, 16. märts 1969).

See oli algaja tõlkija üks esimesi katsetusi. Kirjastuse “Perioodika” väljaanne “Loomingu

Raamatukogu” tegi H.Rajametsale ülesandeks vaadata läbi E.Mälgandi proosatõlked “Belle

Parisienne” ja “Lõkora”. H.Rajamets viis sisse parandusi ja tõlkis lisaks 6 novelli: “Räägi mulle

oma sinistest silmadest”, “Leevikesed”, “Punast karva”, “Onu oma buss”, “Maa palge peal”, “Nali”.

Nii sai trükivalmis “Belle Parisienne” (1969).

Analoogne oli G.Tjutjunnõku tõlkeraamatu “Raudrohi” saamislugu. A.Jaaksoo oli tõlkinud

jutustuse “Katrja läheb mehele”, ülejäänud 7 jutustust tõlkis H.Rajamets.

J.Janovski romaanide “Ratsanikud. Laevameister” (1980) puhul pakkus kirjastus H.Rajametsale

värsside tõlkimise. Tol ajal ilmus “Eesti Raamatus” sari “XX sajandi raamat” ja kirjastus leidis

kohase olevat avaldada selles sarjas ka mõne ukrainlasest kirjaniku loomingut. Sel ajal töötas

kirjastuses L.Raudtits, kelle poole vastava palvega ka pöörduti. Luuletuste tõlkimine usaldati siiski

H.Rajametsale, keda peeti selle ala meistriks. L.Raudtitsi sõnul oli see raske töö. Isiklikke kontakte

neil H.Rajametsaga selle töö käigus ei olnud.

J.Štšerbaki loomingu tõlkevaliku tegi H.Rajamets ise. Ta leidis, et peab ka proosat tõlkima. Pealegi

oli romaanil väga intrigeeriv pealkiri – “Väike jalgpallimeeskond”. Tõlge ilmus aastal 1984

“Perioodika” kirjastuse väljaandes “Loomingu Raamatukogu”.

L.Kostenkot soovitas H.Rajametsal tõlkida ukraina kirjanik ja eesti keelest tõlkija O.Zavgorodni,

kes üldse oli Eestis töötavate tõlkijatega heas kontaktis ja andis neile tihti soovitusi just uuema

ukraina kirjandus tõlkevaliku osas. H.Rajamets oli juba varem tõlkinud L.Pervomaiskit,

M.Vingranovskit, I.Dratši, B.Oliinõkut, M.Rõlskit ja D.Pavlõtškot ning otsustas seejärel koostada

igaühe eraldi luulekogumikud. See idee tal õnnestus: “Loomingu Raamatukogus” ilmus

L.Pervomaiski tõlkeraamat “Armastuslaulu asemel” (1962). Kirjastuse “Eesti Raamat” sarjas “XX

sajandi luule” oli avaldatud M.Rõlski “Roosid ja viinapuud” (1966) ning sarjas “Nõukogude luule”

ilmusid M.Vingranovski “Armastuse akna all” (1975), I.Dratši “Südame kaugusel” (1977),

B.Oliinõku “Maa” (1978), D.Pavlõtško “Vaade kaevu” (1985) ja L.Kostenko “Kordumatus” (1990).

Kuigi H.Rajamets on tõlkinud ka teistest keeltest, jäi ta põhiliselt siiski ukraina klassikalise

kirjanduse vahendajaks. T.Ševtšenko “Kobsaari” tõlkimisel tegi ta koostööd A.Kaalepi ja

J.Šumakoviga. Sellest on palju räägitud ja kirjutatud: nt V.Adams “Luule tõlkimisest ja “Kobsaari”

tõlkest” (Looming 1961, nr. 12, lk. 1914 – 1918); S.Issakov “Suur ukraina poeet ja Eesti. T.

Ševtšenko 150. sünnipäeva puhul” (Looming 1964, nr. 3, lk. 444 – 452), J.Šumakov “Ilmus

Ševtšenko entsüklopeedia / “Ševtšenko sõnastik”/” (Looming 1977, nr. 8, lk. 1400 – 1401) jt (vt

Tabel 9 “Ajakirjandus”). Kõige olulisemaks toodud vastukajade taustal tuleb pidada aga A.Kaalepi

ülestunnistust: “H.Rajamets oli suurepärane toimetaja, seda enam et tal aina konkreetseid

parandusettepanekuid jagus. Mõnegi väärarusaamise peale pidi ta muidugi sattuma ka: minu

ukraina keel oli ju ainult sõnaraamatust pärit ja mõnikord olin enda eksiteele lasknud viia liiga

vabadel vene tõlgetel, mida ma originaali kõrval silmas olin pidanud. Arvan, et temal oli minu

tõlgetega küll märksa rohkem vaeva, kui minul tema omadega, mida ma juba siis pigem siira

kadedusega imetlesin.

Meie värsiõpetlikud seisukohad olid ühised. Vist oleme siiamaani ainsad järjekindlad välteriimi

puhtuse kaitsjad eesti Parnassil: isegi Ševtšenko puhul, kes kasutab sageli õigegi kaudseid riime

(vastavalt eesti tõlkes näit. ei lõhu : rõhub, puhtust : nuhtlust, paleedes : needus), ei lubanud me

endile kunagi teise- ja kolmandavältelise sõna riimimist” (Kaalep 1984 : 711). Oluliseks leiuks oli

see, et T.Ševtšenko kolomõika-struktuuri “rõhulibistusi” tõlgiti eesti regivärsi süsteemi kasutades.

Toodud näite põhjal võib tõdeda, et Eestis võideldi tõlkekultuuri eest, milles on näha eestlastele

omast tõlke kvaliteedile suunatud traditsiooni jätkamist.

Suur samm ukraina kirjanduse vahendamisel oli Lesja Ukrainka tõlkimine eesti keelde – 1971.

aastal ilmus kogumik “Aoeelsed tuled”, tõlkijad H.Rajamets, H.Jürisson ja M.Veetamm; samal

aastal tuli välja Lesja Ukrainka “Kuus luuletust”, tõlkija H.Rajamets. A.Kaalep kirjutas selle

sündmuse puhul, et Lesja Ukrainka värss on samal ajal “see parima eesti luule värss” ja märkis

kohe ka ära, et “muidugi sõltub Lesja Ukrainka saamine meie luule fenomeniks eelkõige tõlkijate

tööst” (Kaalep 1972 : 52 – 54).

L.Ukrainka “Kuus luuletust” (1971) ilmus tänu Tallinna Kunstiinstituudi algatusele ja kujutas

endast M.Ruljandi diplomitööd raamatukujunduse alal. H.Rajamets aitas välja valida luuletused,

kuid lõppvarianti talle ei näidatud ning seepärast jäi sisse mitu väikest keelelist viga. Näiteks on

kaanel märgitud – L.Ukrainka, kuigi see ei ole õige, sest Lesja Ukrainka on pseudonüüm ja seda ei

tohi lühendada.

H.Rajamets on tõlkinud värsid ka L.Hinkulovi raamatule “Tarass Ševtšenko”.

I.Frankod tahtis H.Rajamets tõlkida suures mahus – kaks või kolm köidet. See plaan aga ei

õnnestunud. Kirjastuses “Eesti Raamat” pandi lihtsalt kokku juba olemasolevad I.Franko teoste

tõlked ning avaldati raamatuna “Varastatud õnn” (1985).

Suured plaanid olid H.Rajametsal ka V.Stefanõku “hirmsate lühijuttude” ja Lesja Ukrainka

draamateosete tõlkimisega, mida kahjuks ei õnnestunud realiseerida.

H.Rajametsa tõlkes on kaasaegsetest autoritest avaldatud järgmised raamatud.

Luule

L.Pervomaiski “Armastuslaulu asemel” (1962)

M.Rõlski “Roosid ja viinapuud” (1966)

M.Vingranovski “Armastuse akna all” (1975)

I.Dratš “Südame kaugusel” (1977)

B.Oliinõk “Maa” (1978)

D.Pavlõtško “Vaade kaevu” (1985)

L.Kostenko “Kordumatus” (1990)

ja valik tõlkeluulet “Kõnelus gloobusega” (1966)

Proosa V.Bezorudko “Suhhi Mlõntsi musketärid” (1964)

J.Gutsalo “Belle Parisienne”, koos E.Mälgandiga (1969)

G.Tjutjunnõk “Raudrohi”, koos A.Jaaksooga (1974)

J.Štšerbak “Väike jalgpallimeeskond” (1984)

Klassikutest, keda H.Rajamets eestindas, on ilmunud järgmised raamatud:

T. Ševtšenko “Kobsaar”, koos A.Kaalepi ja J. Šumakoviga (1961)

L.Ukrainka “Aoeelsed tuled”, koos H.Jürissoni ja M.Veetammega (1971)

L.Ukrainka “Kuus luuletust” (1971)

I.Franko “Varastatud õnn” (1985

tõlkeluule valimik “Pegasos ja Peegel” (2004).

Kokkuvõtte H.Rajametsa tõlgitud ukraina autorite kohta, mis on ilmunud ajakirjanduses, saab

Tabelist 4. Harald Rajametsa tõlked ajakirjanduses. Toome siinkohal neist tähtsamad.

Klassika

I.Franko (“Hümn” – Sirp ja Vasar 12. september 1975),

T.Ševtšenko (“Olen üksinda ma...” jt – Nõukogude Naine 1958, nr 9, lk. 20; “Nunnade

hümn” – Kultuur ja Elu 1961, nr. 3, lk. 40),

L.Ukrainka (“Alati okaskroon peas...” jt – Looming 1963, nr. 8, 1243 – 1244; “Lõbus härra”

jt – Sirp ja Vasar 2. august 1963; “Contra spem spero” jt – Looming 1971, nr. 2, lk. 255 –

256; “Merevaikus” jt – Nõukogude Naine 1971, nr. 2, lk. 10; “Purunenud viinaklaas” –

Kultuur ja Elu 1971, nr. 2, lk. 17; “Sõna, miks pole sa lajatav teras...” – Sirp ja Vasar 26.

veebruar 1971);

Kaasaegsed

I.Dratš (“Uudismaale” – Noorus 1963, nr. 10, lk. 43),

L.Kostenko (“Meie vahele eksis õrnus...” jt – Nõukogude Naine 1985, nr. 10, lk. 7),

B.Oliinõk (“Vaprus” – Sirp ja Vasar 14. juuni 1974),

D.Pavlõtško (“Käed” – Noorte Hääl 23. juuni 1974; “Olemus” – Noorte Hääl 31. august

1975; “Maailmas rohkem kuule on kui südameid...” jt – Kommunismiehitaja 25. september

1975),

L.Pervomaiski (“Kostroma” – Sirp ja Vasar 10. november 1972; “Lend Vinnitsasse” –

Noorus 1974, nr. 6, lk. 45 – 48; “Melnikovi tänav” – Looming 1974, nr. 5, lk. 786 – 797;

“Hajamärkmeid /Mõtteteri/” – Sirp ja Vasar 26. september 1975),

M.Rõlski (“Luuletusi kevadest” – Edasi 21. märts 1965; “See oli ju selles linnas” – Sirp ja

Vasar 19. märts 1965),

V.Sõmonenko (“Naiivne lapsuke” – Noorus 1974, nr. 6, lk. 50 – 51; “Valged viirastused” –

Kultuur ja Elu 1974, nr. 8, lk. 23 – 24; “Naeratused ei solva kedagi” – Sirp ja Vasar 12.

september 1975),

O.Zavgorodni (“Kakskümmend kolm” – Edasi 6. oktoober 1968) jt,

M.Vingranovski (“Puud” jt – Sirp ja Vasar 10. november 1972; “Meie isa” – Noorus 1974,

nr. 6, lk. 48 – 50; “Ah et kiidusse põimub ka lait?...” – Kommunismiehitaja 25. september

1975; “Fuuga” – Noorte Hääl 31. august 1975; “Maria” – Nõukogude Naine 1975, nr. 10, lk.

19; “Sa oled siin. Mu armastus, mu lumm...” jt – Kultuur ja Elu 1975, nr. 9, lk. 15; “Õde

võõpab aias õunapuid...” jt – Edasi 21. september 1975).

Detailsemalt vt Tabel 4 ja Tabel 9.

Kokkuvõtteks võib öelda, et valdav osa ukraina kirjanduse tõlgetest kuulub proosa valdkonda, mis

on seletatav selle žanri laia levikuga kirjanduses üldse ning luulet tõlkida suutvate tõlkijate

nappusega. H. Rajametsa tulekuga tõlkijate perre on oluliselt suurenenud luuletõlgete osakaal, mille

keskmes on väärtuslikud tõlked ka ukraina luuleklassikast.

1.4. Tekstitõlge ja sotsiaalpoliitiline determineeritusSotsiaalpoliitilise determineerituse all vaatlesime 1) ametlikku kultuuri- ja kirjanduspoliitikat; 2)

tõlkijaisiksust; 3) samuti seose autor-tõlkija-lugeja sotsiaalpoliitilist määratust. Nende kolme

momendiga on tihedalt seotud teised tõlgitavuse parameetrid: esimesega – aja ja ruumi, keele ja

teose parameetrid; teisega – aja ja teose parameetrid; kolmandaga – aja ja ruumi parameetrid. Seega

osutub olulisimaks kõik aja ja ruumiga seonduv, mis omakorda on korrelatsioonis intertekstuaalse

ja metatekstuaalse tõlkega. Samuti mõjutab ametlik kultuuri- ja kirjanduspoliitika tõlkekultuuri

arengut, mis on tähtis tõlkeloo käsitlemisel.

1.4.1. Ametlik kultuuri- ja kirjanduspoliitika

Nagu juba mainitud, võib nõukogude aega jagada kolmeks perioodiks (stalinismietapp, sulaperiood

ja stagna-aeg), millest igaüht iseloomustab suhtumise muutumine kirjanduse, sealhulgas ka

tõlkekirjanduse ülesannetesse.

Partei ideoloogiline haare oli II Maailmasõja ajal lõtvunud, aga niipea kui olukord paranes, hakkas

partei ideoloogiaohje pingule tõmbama. 1946. a. ÜK(b)P Keskkomitee kultuuripoliitilise otsusega

algas ideoloogiline pealetung. A.Ždanov tõstis kesksele kohale V.Lenini 1905. a. artikli “Partei

organisatsioon ja parteiline kirjandus”. Ta nägi selles artiklis kogu nõukogude kirjanduse edasise

arengusuuna alust, kuna see sisaldab kõiki nõukogude kirjanduse arengu põhimõtteid.

“Põhimõtetest tähtsaim oli see, et nõukogude kirjandus ei tohtinud olla apoliitiline. See ei võinud

olla põhimõttel l’art pour l’art rajanev kunst, vaid pidi täitma eesrindlikku osa avalikus elus” (Lilja

1990 : 162).

Nende aastate kirjanduse ainukeseks lubatud meetodiks (eriti stalinismi ajal) oli sotsialistlik realism,

mis definitsiooni kohaselt nõudis “tõelisuse kujutamist selle revolutsioonilises arengus”. Kirjanduse

ülesandeks oli töörahva kasvatamine sotsialismi vaimus. Tartu ülikooli kirjanduse professor Harald

Peep laskis pärast Stalini surma oma loengutes käibele arusaadava seletuse sotsialistliku realismi

meetodi olemuse kohta, mis tema järgi oli “partei ja valitsuse kiitmine neile arusaadavas vormis”, vt

(Olesk 2003 : 467 – 468).

Stalinismietapi kirjanduspoliitikat iseloomustavad hästi ka Johannes Semperi sõnad: “...nõukogude

kirjanik ei peaks mitte seda kirjutama, mis talle kõige enam meeldib, vaid seda, mida kõige enam

tarvis on” (Semper 1947 : 7). Sama kehtis ka tõlkekirjanduse kohta: tõlgiti ainult poliitiliselt

“õigeid” teoseid; tõlgiti ainult vene kirjandust eesti keelde, et propageerida vene nõukogude

kultuuri, veidi ka eesti kirjandust vene keelde, pööramata erilist tähelepanu tõlgete kvaliteedile.

“Tõlkekirjanduse õitsengust viiekümnendail aastail saab ikkagi rääkida ainult väga piiratud

ulatuses,” – tõdeb ka O.Ojamaa. “Uuem kirjandus, mida tollal vene keelest ja teiste vennasrahvaste

keeltest mitte vähe ei tõlgitud, oli nii sisu kui ka vormi poolest ühekülgne ja väga meie oma

kirjanduse sarnane. Isegi väliskirjanduse valikul kiputi rakendama tolleaegse dogmaatilise ja

normatiivse kirjandusteooria täit rangust, nii et sõjajärgsest kirjandusest jäid sõelale peamiselt need

välisautorid, kes püüdsid meilt laenatud skeeme oma maa kirjandusse üle kanda. Loomulik, et neid

teoseid enda juurde “tagasi kandes” me midagi uut ja huvitavat oma kirjandusse ei toonud. See oli

lihtsalt ühe põhilise loodusseaduse rikkumine” (Ojamaa 1969 : 714).

“Oma ja võõra vaheline pingeseisund on sel perioodil avaldatud tekstides absoluutses äärmuses:

omast oli tinglikult alles ainult eesti keel” (Olesk 2003 : 468).

Postulaat, et looming (ülikeerukas isearenev ja -reguleeruv protsess) on väljastpoolt juhitav, toimis

kunstielu praktikasse juurutatuna hukatuslikult. “Aukartuse puudumine ande ees, aukartuse

puudumine teadmiste ees, kindel veendumus, et õige klassipositsiooni ja poliitilise ustavuse

olemasolu korvab täiesti ande ja teadmiste vajakajäämise, see ongi olnud parteilise juhtimise

nurgakivi kõigis eluvaldkondades /.../” (Allik 1989 : 38).

Kirjandus jagati kahte leeri – heaks ja halvaks. “Hea kirjandus tuletati järgmise skeemi abil:

rahvalik = progressiivne = realistlik. Halb omakorda aga saadi põhimõttel: rahvavastane =

reaktsiooniline = antirealistlik” (Lilja 1990 : 4, 236).

Üldine kultuuripoliitiline olukord (kuni 1956. a.) seisnes selles, et kujundada kirjanduslikku

“toodangut” võimalikult ühenäoliseks.

Kõige toorem abinõu, millega soovi korral võis saavutada kirjanduse stereotüüpsust, oli tsensuur.

Nõukogude Liidus tegutses eeltsensuur ametliku organina 1922. aastast alates. See asutati

Kirjanduse ja Kirjastamise Keskvalitsuse nime all, vene keeles – Главное управление по делам

литературы и издательств, lühendatult “Glavlit”. 1931. a. seadusega tehti selle asutuse ülesandeks

trükiste poliitiline, ideoloogiline, sõjaline ja majandusalane kontroll. Tsenseeritavaks arvati ka

käsikirjad, filmid, raadiosaated, loengud ja näitused.

Toonane ametlik Nõukogude Liidu kultuuripoliitika oli suunatud sõpruse arendamisele

vennasrahvaste vahel. Selleks tuli kaasata kõiki ja kõike, et aegamööda kasvatada “nõukogude

inimene”, kes tunneks ennast kõigepealt “nõukogude kodanikuna”. Et kogu Nõukogude Liidus

leviks see üldine ja ühine maailmaavaateline mudel, oli vaja erinevaid kultuure kunstiliselt

ühendada. Kultuuride lähendamisel ja rikastamisel esines nii positiivseid kui ka negatiivseid jooni.

Kui pidada silmas eesti tõlkekultuuri, siis esines viimaseid palju rohkem, sest tõlkida sai ideeliselt

“õigeid”, kuid peamiselt madala kunstilise väärtusega teoseid, mida eesti lugeja ja

kirjandusprotsess ei vajanud. Samas jäid tõlkimata maailmakirjanduse tõeliselt kunstiväärtuslikud

teosed.

Selline üldpoliitiline kirjanduse ülesannete käsitlus mõjutas loomulikult ka tõlkepoliitikat. Et

tõlkekultuur oli Nõukogude Liidus üldiselt madal, seda tõestab fakt, et tõlkijate ja toimetajate

hulgas puudus selge arusaam sõnasõnalise ja kunstilise tõlke vahekorrast. Kirjastused ei

soodustanud tõlkijate spetsialiseerumist ühe või teise kirjaniku teoste või kindla kirjanduse

tõlkimisele. Ajakirjades ja ajalehtedes ilmus palju nõrku ilukirjanduslike teoste tõlkeid, mille tõlkija

oli anonüümne ja selleks jäigi.

Kuna loometegevuse kontroll polnud võimalik ilma suurte ning usaldatavate (loe: üksteist

kontrollivate) ametkondadeta, siis sellega oli motiveeritud ka tõlkesektsiooni asutamine Eesti

Nõukogude Kirjanike Liidu juures 1948. aastal (teostas tõlkijate töö organiseerimist ja kontrolli).

Samas oli aga positiivseks nähtuseks see, et tõlkesektsioonid korraldasid ja viisid läbi erinevaid

tõlkekonverentse, kus muu hulgas käsitleti ka tõlkekultuuri küsimusi – nt üleliiduliste

tõlkekonverentside korraldamine Moskvas (esimene toimus 1936. aastal, teine 1951. aastal).

Kolmandast tõlkekonverentsist 1970. aastal võtsid osa ka eesti kirjanike organisatsiooni esindajad

O.Ojamaa, O.Samma, A.Sokolov ja V.Villandi. Enne seda, 1962. aastal viidi Vilniuses läbi balti

vabariikide tõlkealane nõupidamine, mis oli suunatud vennaskultuuride lähendamisele; 1964. aastal

peeti Moskvas NSVL Kirjanike Liidus nõu tõlkijate ettevalmistamise olukorrast liiduvabariikide

kõrgemates õppeasutustes (osa võtsid näiteks keeleteadlane L.Barhudarov, tõlketeoreetik

A.Fjodorov, Leningradi ülikooli professor kirjandusteoreetik J.Etkind jt). Vastukajana toimus 1965.

aastal tõlkekonverents Tartus, mille tulemusena alustati üliõpilasvahetustega erinevate Nõukogude

Liidu ülikoolide vahel.

Suurt tähendust omasid üleliidulised eesti kirjanduse vahendajate seminarid, mis toimusid Tallinnas

1972, 1977 ja 1978. aastatel. Neil osalesid kirjanikud, tõlkijad, tõlketeadlased ja kirjastustöötajad

peaaegu kõigist liiduvabariikidest (sh Ukrainast).

1973. aastal toimus Tallinnas Nõukogude rahvaste kirjanduse eestindajate seminar-nõupidamine,

kuhu tulid kohale ka sellised tõlkemaailmas tuntud inimesed, nagu Leningradi ülikooli professor

J.Etkind, Moskva tõlketeoreetik ja poeet L.Ginsburg, M.Gorki nimelise Kirjandusinstituudi

õppejõud V.Bogatšov. Et veel paremini kontrollida tõlketegevust Nõukogude Liidus, korraldas

NSV Liidu Kirjanike Liidu juhatuse taidetõlke nõukogu iga-aastaseid pleenumeid Moskvas ja

Liiduvabariikide pealinnades.

Seega üritas Nõukogude Liidu ametlik kultuuri- ja kirjanduspoliitika erinevate meetmetega

nivelleerida rahvuskultuuride ja -kirjanduste erinevusi ning omapära, et tekitada ühtne nõukogulik

kultuur ja kirjandus. Vaatamata sellele rahvuskirjandus ja -kultuur säilis, lgugi et mõnel juhul

vähem, mõnel rohkem. Eestis õnnestus see paremini, kui näiteks Ukrainas, rääkimata Komist,

Marist jt autonoomsetest oblastitest ja liiduvabariikidest.

1.4.2. Eesti tõlkekultuur

Artiklis “Tõlkekultuur ja tõlkeaasta” kirjutab P.Torop: “... tõlkekultuuri mõiste ise on küllalt uus

ning sellega seotud küsimuste lahendamine alles homse päeva probleem. Kuid praegu on võimalik

vähemalt fikseerida kõige olulisemad komponendid, millest tuleb konkreetse tõlkekultuuri

tundmaõppimisel lähtuda” (Torop 1999 : 70 – 71). Sellega seoses on P.Torop märkinud, et tõlgete

üks funktsioone on uue kogemuse siirdamine kirjanduskultuuri, uute teemade ja väljendusvahendite

edastamine. Ja nagu tõlke lugemine, nii algab ka uue siirdamine kirjanduskultuuri enne teose

tõlkimist. Tõlkekultuuri uurimise üks lähtepunkte ongi kirjanduskultuuriline taust, st

rahvuskirjanduse seotus (tüpoloogiline või geneetiline) mingi traditsiooniga või teise

rahvuskirjandusega. Tsitaatide, reministsentside ja allusioonide poeetika mingis kirjanduskultuuris

aitab mõista ka tõlkekultuuri peidetud mehhanisme. Kõigepealt on selleks tõlkekirjanduslik

orientatsioon: missugustest rahvuskirjandustest ning epohhidest koosneb tõlkekirjandus,

missugused autorid ja missugused teosed on eelistatumad. Need andmed aitavad mõista tõlke eel- ja

järellugemist, sest valikus teostub kultuuripoliitika. Järgmiseks lähtepunktiks tõlkekultuuri

uurimisel peab P.Torop statistilis-sotsioloogiliste probleemide nägemist. See puudutab kõigepealt

tõlgete väljaandmist. Arvulised andmed näitavad ära tõlgete hulga kirjandusprotsessis, tõlke- ja

algupärase kirjanduse vahekorra. Tõlkekultuuri kolmandaks lähtepunktiks peab P.Torop

retseptiivseid ja kriitilisi materjale, seega metatekste. Tõlkekultuuri neljanda aspekti on P.Torop

seostanud konkreetse tõlkijaga, kellest sõltub tõlke teostamise tase, mis on üheks eelduseks

tõlketeose sihtkultuuri sulandumisel. Artikli lõpus märgib P.Torop, et “tõlkeraamatusse tuleb

suhtuda kui tutvustamist vajavasse võõra kultuuri esindajasse, mitte aga kui loojata, vanuseta ja

rahvuseta teksti, mis ise endale lugeja või tarbija leiab. Ei tohi unustada tõlkekultuuri peamist

ülesannet – muuta tarbimine lugemiseks, lugemine talletamiseks, trükitoodang kultuurifaktiks”

(Torop 1999 : 66 – 80).

Mis puudutab eesti tõlkekultuuri aastatel 1940 – 1980, siis siin tuleb arvestada mitmeid erinevaid

lähtepunkte (alates üldisest kirjanduspoliitikast). Eesti nõukogude kirjandus oli valvatud,

kontrollitud ja tsenseeritud. Samas ei olnud piirid kogu aeg ühevõrra jäigad. Näiteks Maie Kalda on

vahetu sõjajärgse perioodi jaganud kaheks: “järel-eesti ajaks” ja “totaalseks stalinismiks” (Kalda

2001 : 573). Neil aastail paigutati kohale, kus varem oli olnud eesti kirjandus, võõraid tekste ja

võõrast tekstitootmise malli. Tegevusruumi andis juurde suurema osa varasema kirjanduse

keelustamine. Selle tegevuse kulminatsiooniaega nimetab S.Olesk “laine põhjaks”. Kui laine jälle

kerkima hakkas, st paranoiline diktatuur aastatel 1954 – 1958 järk-järgult nõrgenes, järgnes

protsess, mida nimetati küll “kirjanduse uuenemiseks”, mis aga sisuliselt oli eeskätt vana kirjanduse

tagasitoomine. S.Olesk on nimetanud perioodi kuni 1950ndate aastate keskpaigani “nõukogude

kirjanduseks eesti keeles”, ajavahemikku 1950 – 1960 aga “nõukogude eesti kirjanduseks” ja sellele

järgnenud viimast perioodi – valikute ajaks, millal nomenklatuurse kõrval sai kirjutada ka lihtsalt

eesti kirjandust (Olesk 2003 : 465).

Aastatel 1940 – 1951 tuli eesti kirjanikel võtta eeskuju vene kirjandusest. Uuest orientatsioonist

saab hea ülevaade, kui jälgida vene keelest tõlgitud ilukirjanduse ekspansiooni Eesti NSVs. P.Lilja

uurimused näitavad, et “neil aastatel ilmus Nõukogude Eestis 1362 ilukirjanduslikku teost, kaasa

arvatud kordustrükid. Vene keelest tõlgitud teoseid oli seal hulgas 581 ehk 42,7%. Eesti

ilukirjandusest avaldati samal ajal 535 teost ehk 39,3%. Teiste nõukogude rahvaste ilukirjandusest

ilmus 85 teost, mis moodustab ilukirjanduse üldarvust 6,1%” (Lilja 1990 : 238). Samuti märgib

autor, et tol ajal esines “nn. bürokraatlik kontroll, s.t. käsikirjadega manipuleerimine, millega

tegelesid erilised organisatsioonid ja valitsusorganid nagu kirjanike liit, kunstikomiteed, kirjastused

jne” (Lilja 1990 : 287).

Niisugune olukord ei jäänud kultuuririndkondades märkamata ning 60ndate aastate lõpus 70ndate

alguses kujunes välja vastandus ametliku kirjanduspoliitika ja eesti tõlkekultuuri vahel. Olulist rolli

mängisid seejuures O.Ojamaa, A.Kaalep jt. Uue mõtteviisi avaldusena hakkab ilmuma rohkem

retsensioone ilukirjanduslike teoste ilmumise puhul, samuti üldisi tõlketeooria küsimusi käsitlevaid

artikleid, mis omasid teaduslikku iseloomu. Kui kuni 60ndateni võideldi selle eest, et märgitaks ära

tõlkija, et tõlked oleksid tehtud originaali keelest, siis 70ndatel võideldi juba tõlke kvaliteedi,

tõlketöö professioonaalsuse, tõlkijate spetsialiseerumise eest. 70ndatel aastatel ilmuvad

ajakirjanduses O.Ojamaa artiklid: Tõlkijate järelkasvust ja muust. Sirp ja Vasar 19. november 1965;

Kümnenda muusa muresid (I), (II). Keel ja Kirjandus 1969, nr. 12, lk. 705 – 716; 1970, nr. 2, lk. 65

– 77; “...ei üksiklast õpeta ükski”. Sirp ja Vasar 2. aprill 1971; Eesti tõlkeilukirjandus 1971 – 1975.

Sirp ja Vasar 30. aprill 1976; Tõlkekirjandus 1977. Looming 1978, nr. 5, lk. 816 – 821; Märkmeid

1978. aasta tõlkekirjandusest ja kriitikast. Looming 1979, nr. 3, lk. 418 – 428; E.Soosaare

ülevaated eelnevate aastate tõlkekirjandusest: Meie tõlkeilukirjanduse tänane päev (statistika

valgusel). Looming 1979, nr. 6, lk. 880 – 882; Tõlkeilukirjandus 1979 (vaatlusi ja tähelepanekuid).

Looming 1980, nr. 4, lk. 564 – 576; S.Issakovi monograafiad ja artiklid: Сквозь годы и

расстояния: из истории культурных связей Эстонии с Украиной, Грузией и Латвией в ХIХ –

начале ХХ века. Таллин 1969; Rohkem süsteemi nõukogude rahvaste kirjanduse tõlkimises. Keel ja

Kirjandus 1964, nr. 9, lk. 513 – 519; Nõukogudemaa rahvaste kirjanduse eesti keelde tõlkimise

ajaloost. Looming 1974, nr. 2, lk. 319 – 335; Tõlked NSV Liidu rahvaste kirjandustest: pilguheit

minevikku ja tulevikku. Sirp ja Vasar 22. juuni 1979). Üksikuid artikleid ja muid teemakohaseid

üllitisi avaldasid ka teised kultuuri- ja kirjandustegelased ning teaduseinimesed. Näiteks:

1) B.Viiding, M.Loodus. Kõige tähtsam: tõlkijate kaader (refereeritud kilde Tartu

tõlkekonverentsilt). Rahva Hääl 28. november 1965; B.Viiding, M.Loodus. Raamat ja tõlkija

peavad kohtuma, aga kuidas? Rahva Hääl 19. november 1965.

2) H.Sepamaa. Pilk ilukirjanduse tõlkimise küsimustesse. Keel ja Kirjandus 1967, nr. 2, lk. 65 – 74.

3) E.Mallene. August Sanga mõttearendusi tõlkeilukirjandusest. Keel ja Kirjandus 1971, nr. 8, lk.

488 – 490.

4) L.-M.Kask. Tõlkimisest. Looming 1975, nr. 11, lk. 1910 – 1915.

5) E.Maremäe. Tõlkekultuuri tuleviku nimel. Sirp ja Vasar 18. veebruar 1977.

6) E.Anupõld Tõlkeraamat ja tõlkija kirjandus (elu)pildis. Intervjuu O.Samma, O.Ojamaa,

A.Raveli, H.Rajametsa, A.Ehini, J.Talveti ja T.Tasaga. Sirp ja Vasar 17. märts 1978.

7) E.Veiper. Tõlkimisest konkreetselt ja praktiliselt. Sirp ja Vasar 8. märts 1979.

8) A.Reitsak. Tõlkesõnaraamatud eesti NSV-s: pakkumine ja nõudmine. Keel ja Kirjandus 1974, nr.

1, lk. 48 – 52.

9) N.Basseli raamatud “Rahvuskirjandus ja maailmakirjandus” (1972), “Paljurahvuselise

nõukogude kirjanduse kujunemise etapid ja kaasaegsed arengujooned” (1975), “Nõukogude

paljurahvuselise nüüdiskirjanduse arengutendentsid” (1987).

Ilmunud materjalide alusel võib järeldada, et kirjeldataval perioodil muutub tõlgete mõtestamine,

arusaamad tõlketegevuse staatusest kultuuris, tõlgete funktsioonist ühiskonnas. On selge, et on vaja

tõlkida seda, mis rikastab eesti kultuuri ja kirjandust, aga mitte kõike järjest. Ja ongi hea, kui ei ole

võimalust tõlkida vahetult pärast originaali ilmumist, sest aeg on kõige parem ekspert. Samuti on

märkimisväärne, et 70ndatel hakati muret tundma ka sõnaraamatute puudumise üle. Nii kutsus

tõlkija H.Rajamets üles koostama sõnaraamatuid, sest juba puht “füüsiliselt on raskem tõlkida

keelest, mille otsesõnaraamatut ei ole” (Anupõld 1978 : 9). Keeleteadlane, Keele ja Kirjanduse

Instituudi kakskeelse leksikograafia ja keelekontaktide sektori juhataja Agnes Reitsak on märkinud:

“Peale vene, läti ja leedu keele sõnastike oleks aeg juba välja andma hakata ka sõnastikke, kus

lähtekeeleks oleks mõne muu nõukogude rahva keel peale seniste. Sellega ühenduses võiks

kaalumisele võtta ka sarjad “Nõukogude liidu- ja autonoomsete vabariikide keeled”, “Väiksemaid

Euroopa keeli” ja “Maailma rahvaste keeli”. Neisse kuuluvad raamatud ei peaks olema

puhtleksikograafilised: tuleks lühidalt anda ajaloolis-geograafiline taust, siis keele kirjeldus koos

hääldamis- (mitteladina tähestiku puhul ka transkriptsiooni-) reeglitega, miinimumsõnastik ja

lõpuks valimik käibivamaid lauseid oluliste kõnesituatsioonide puhuks” (Reitsak 1974 : 51).

A.Reitsaku kavandatav plaan sulandus hästi eesti ühiskonnale igipõlise püüdlusega liikuda

kõrgkeele suunas. Teisalt ühtis see ka praktilise keelehoolde alase tööga, mis vaadeldaval

ajaperioodil Keele ja Kirjanduse Instituudis uut hoogu sai.

Hinnangulisena kõlavad siinkohal R.Veidemanni (2003 : 165) mõtted, et eesti kirjandus oli

ühiskonnalähedane, mis ilmneb selles, et kirjandus töötas välja suhtlemiseks ühiskonnaga oma

erikeele (aisoposliku keele), mida siis eesti ühiskond kasutas ka sisesuhtluses. On avaldatud

arvamust (Velsker 1999 : 1212), et eesti kirjandus sai aastatel 1960 – 1980 ühiskonnasisese

suhtlemise koodtekstiks, laiemalt võttes oli tegemist “totaalse tõlkimise kultuuriga, kus igal märgil

oli topeltkoormus: avalik ja formaalne tähendus ning varjatud tähendus”.

Kokkuvõtteks võib öelda, et eesti tõlkekultuur, vaatamata pealesunnitud tõlkekirjanduslikule

orientatsioonile, arenes sedavõrd, et 60ndate aastate lõpus 70ndate alguses sai juba rääkida

vastandusest ametliku kirjanduspoliitika ning eesti tõlkekultuuri vahel. Tähelepanu pööramine tõlke

kvaliteedile, tõlketöö professionaalsusele, tõlkijate spetsialiseerumisele vähendas teatud määral

ametliku poliitika laastavat mõju.

1.4.3. Tellija, tõlketegevuse planeerimine

Eesti tõlkekultuuri vaikne, kuid kindel vastupanu nõukogu poliitikale on väga selgelt näha

tõlketegevuse planeerimises ja teoste vahel valiku tegemises. On teada, et tõlgete ametlikuks

tellijaks olid keskvõimu vastavad ametkonnad Moskvas. Kirjanduspoliitika Nõukogude Liidus,

sealhulgas ka Eestis, oli suunatud sellele, et järgida ülalt antud ja ettekirjutatud süsteemi, mis

põhines plaanide täitmises vastavalt proportsioonidele ja nõukogude kirjanduse ülesannetele.

Monograafias «Основы общей теории перевода» on A.Fjodorov selle kujukalt välja toonud,

loendades üles järgmised Nõukogude Liidu tõlkekunsti iseloomulikud jooned ja kirjastamistegevuse

printsiibid: 1) tõlkematerjali mitmekesisus ja lai valik; 2) tõlgitavate teosete valiku põhimõttelisus ja

planeeritus; 3) tõlke üldine kõrge tase, mis tagaks tõesed tõlked; 4) loominguline suhtumine

tõlketöösse; 4) tõlketegevuse lähtumine teaduslikust alusest (Федоров 1983 : 92 – 93).

Toodud loendis on esikohal tõlkematerjali lai valikulisus, tõlgitavate teoste valiku põhimõttelisus ja

planeeritus. Kunagise kirjastuse „Eesti Raamat“ tõlkekirjanduse toimetuse juhataja aastail 1983 –

1992 ja sama kirjastuse peatoimetaja G.Grünbergi teatel oli toonase kirjastamispoliitikaga ette

nähtud kahe plaani olemasolu: tõlkimist ja kirjastamist ettevalmistav plaan (kinnitas vastav

parteiline ametkond) ja ilmumisplaan (korrigeeritud ilmumisplaan – kui midagi jäi tõlkimata jms).

A.Tamme, kaua-aegse kirjastuse “Eesti Raamat” (1966 – 1982) peatoimetaja sõnul oli Glavlit

tsensoriks plaanide koostamise tasandil, mis lõi olukorra, kus üldjuhul tõlkekirjandust ei

tsenseeritud; kõik olenes toimetajast ja kogu vastutus tõlke eest lasus toimetaja õlul. Näiteks viskas

A.Tamm välja luuletuse “Ja rahvas on” M.Vingranovski luulekogumikust “Armastuse akna all”

(1975), sest luuletaja oli tol ajal põlu all ja raamatu ilmumine oleks olnud luuletuse sissejätmisel

kahtlane.

Kui kirjastustes koostati plaane (tavaliselt viisaastaku peale), küsiti nõu ka tõlkijatelt ja teistelt

asjatundjatelt. Ukraina kirjanduse tõlkimise osas olid peamised eksperdid O.Zavgorodni, S.Issakov,

H.Rajamets. Näiteks soovitas S.Issakov teha kirjandusklassika tõlkimise plaani: “Mis puutub

tõlkeklassikasse, siis siin on lausa hädavajalik “Eesti Raamatu” pikemaajaline perspektiivplaan

NSV Liidu rahvaste klassikalise kirjanduse väljaandmiseks. Sellise plaani suudaksime koostada

omal jõul – tõlkijad koos NSV Liidu rahvaste kirjanduse spetsialistidega” (Issakov 1973 : 6).

Koostatud plaanid kinnitati Moskvas. Seejuures oli kirjastusele algusest peale selge, et neid plaane

nagunii ei täideta. Vestluses nimetas A.Tamm põhjusena järgmist: esimene võimalus – tõlkija ei

jõua oma tööga valmis (tõlkijate nappus, üks tõlkija tõlkis mitmetest keeltest); teine võimalus –

muutub tõlkepoliitika, millega seoses selgub, et seda või teist autorit ei tohigi enam välja anda (nii

juhtus näiteks M.Vingranovskiga) või jällegi tuleb välja anda teos, mida plaanis ei olnud. Igas

plaanis oli ette nähtud ka teatud reserv umbes 10 – 15 raamatu mahus, kuhu oma vabal valikul võis

panna neid teoseid, mida toimetuses leiti vajalik olevat. Üldiselt aga oli tõlketegevuse

plaaneerimine rangelt koordineeritud, millele leiame kinnituse ka Eesti Riikliku Kirjastuse 1960. a.

temaatilistest plaanidest, täpsemalt – Eesti NSV Kultuuriministri Käskkirjast, kus seisab kirjas ”ette

näha nii 1960. a. kui ka 1961 – 1962 temaatilises plaanis nõukogude vene ja teiste vennalike

nõukogude vabariikide kirjanike ilukirjanduslike teoste väljaandmise suurendamist”. Samuti

viidatakse käskkirjas sellele, et tuleks parandada autorite valikut ja tööd nendega (Eesti Riikliku

Kirjastuse temaatiline plaan 1952 – 1963).

1.4.4. Teoste valik

Et koostada kirjastamise plaane, oli tarvis teha valik suurest hulgast kirjandusest ja valida

tõlkimiseks just see õige teos. Eestis lähtuti põhiliselt tõlkijate ettepanekutest kirjastustele. Harvadel

juhtudel põhiliselt teoste puhul, millele olid määratud Lenini või Stalini preemia või mis mingitel

teistel põhjustel olid äratanud üleliidulist tähelepanu, näitas kirjastus üles omapoolset initsiatiivi.

Selles võib veenduda ka Tabel 6. Vahenduskeele kasutamine toodud teabe põhjal, kus on ära

märgitud Stalini ja Lenini preemiaga autasustatud teosed. Need teosed kuulusid automaatselt

nomenklatuursete hulka ning tõlkimise või tõlkimata jätmise üle ei olnud vaja pikemalt arutleda. Ei

lugenud ka see, et alguses ukraina keelest tõlkijaid ei olnud, – siis tõlgiti vene keele vahendusel.

Otse ukraina keelest tõlkis H.Rajamets, kuid talle ei pakutud preemiaga autasustatud teoseid.

H.Rajamets ise arvab, et tema mineviku pärast.

S.Issakov on seda perioodi iseloomustanud järgmiselt. “Tõlked NSV Liidu rahvaste kirjandusest on

meil juhusliku iseloomuga. Mõnikord tõlgitakse tõesti vajalikke ja tähtsaid teoseid, mõnikord aga

antakse välja selliseid, mille järgi ei ole erilist vajadust. Näiteks oli Ivan Franko suurest ja

väärtuslikust kirjanduslikust pärandist tõlkimiseks valitud tema üks suhteliselt nõrgemaid jutustusi

“Zahhar Berkut”. Valimik lühijutte, mis on lisatud ukraina klassiku M.M.Kotsjubinski

suurepärasele jutustusele “Fata Morgana”, jätab samuti soovida. Veel enne A.Kaalepi ja

H.Rajametsa suurepärast Ševtšenko “Kobsaari” tõlget ilmus suure poeedi “Jutustuste” eestikeelne

väljaanne – kahtlematult nõrgem osa tema loomingulisest pärandist. Põhjus just Ševtšenko

jutustuste tõlkimiseks oli lihtne: nad on kirjutatud vene keeles. Ja samal ajal ei ole eesti keeles

ilmunud ühtegi teost suurte ukraina kirjanike Panass Mirnõi ja Lesja Ukrainka loomingust” (Issakov

1962 : 3).

Üldiselt pidas S.Issakov tõlkimiseks võetud kirjanike valikut heaks, nähes selles eelkõige

H.Rajametsa ja A.Kaalepi teeneid. Samas aga avaldas ta oma rahulolematust teoste valiku osas.

Näiteks pidas S.Issakov kaheldavaks J.Baši “Professor Buiko” (1949) ja O.Kravetsi “Koit Hanpu

kohal” (1955) tõlkimise vajalikkust. Kõik see viitab vajadusele omada tõlketegevuse

perspektiivplaani, mida saaks pidevalt täiendada “kõigi trükis ilmuvate uute ja tõeliselt väärtuslike

teostega. Plaanita on aga raske vältida asjatut jõudude raiskamist ja ebasoovitavat juhuslikkust”

valikute tegemisel (Issakov 1962 : 3).

Vennasrahvaste kirjanduse tõlkimisega seoses on J.Ojamaa pidanud probleemiks number üks teavet

selle kohta, milliseid teid pidi satuvad teosed kirjastuse plaanidesse: “1) kas keskkirjastuse plaanide

kaudu; 2) kirjastuse aktiivi soovituste alusel; 3) ajakirjanduses avaldatud ülevaadete ja

informatsiooni põhjal või 4) isiklike kontaktide teel vennasrahvaste kirjandustest saadud andmete

alusel” (Ojamaa 1965 : 4).

J.Ojamaa leiab, et keskkirjastuse plaanid on üks kindlamaid allikaid selles mõttes, kuna selle

vahendusel avaneb võimalus muuta vennasrahvaste kirjandus paremini kättesaadavaks, mis

kiirendab teostega tutvumis- ja vahel ka tõlkimisprotsessi. Teiselt poolt avaldatakse aga

vennasrahvaste kirjandust vene keeles väga suures mahus, mida väike ENSV kahtlemata teha ei

suuda. Seega keskkirjastuse tehtud valikust tuleb omakorda teha valik, noppides välja paremiku.

Siinkohal ei saanud aga J.Ojamaa mainimata jätta, et orienteerumine keskkirjastuste plaanidele

tõmbab kriipsu peale vennasrahvaste uudisloomingule, sest igasugused keskasutustest tulevad

plaanid ei soodustanud kirjastustegevuse paindlikkust ja operatiivsust.

Vennasrahvaste kirjandust sai muidugi tõlkida ka kirjastuse aktiivi soovituste alusel, kuid reaalselt

on sel teel ilmunud tõlketeoseid olnud üsna vähe. Peamiselt seetõttu, et Eestis ei olnud algul

inimesi, kes oleksid osanud paljude vennasrahvaste keeli. Neid tuli juurde hiljem. Näiteks saksa

keele õpetaja haridusega Juta Bedia, kes pärast Gruusia NSVsse elama asumist õppis ära gruusia

keele ning on koos A.Kaalepiga vahendanud eesti keelde rahvuseepose “Kangelane tiigrinahas”

(1991); või kirjanik Ly Seppel, kes on õppinud Aserbaidžaani Riiklikus Ülikoolis türgi-tatari keeli

ning tõlkinud ka aserbaidžaani poeedi R.Rza luulet (“Ammendamatus”, 1971); L.Seppeli abikaasa

Andres Ehin on õppinud soomeugri keeli, töötanud õpetajana Jamaali-Neenetsi rahvusringkonnas

Ratta külas, tõlkinud Siberi väikerahvaste keeltest ning ka J.Oleša “Kadeduse” (1971). Erandiks oli

läti ja leedu tõlkekirjandus, mida vahendasid head tõlkijad – vastavalt Ita Saks ja Mihkel Loodus.

Asjalikke ettepanekuid tõlkevaliku osas on teinud ka S.Issakov.

Ajakirjanduses avaldatavad materjalid vennasrahvaste kirjanduse kohta olid J.Ojamaa (Ojamaa

1965 : 4) hinnangul tol ajal napid ja lünklikud. See kehtis ühtviisi nii kesk- kui ka vabariikliku

ajakirjanduse kohta. Süstemaatiliselt vennasvabariikide kirjanduselu Eestis ei valgustatud. Mõned

juhuslikud ülevaated jäid tihtipeale ühekülgselt pidulikuks ja süsteemituks ega andnud pilti

kirjandusprotsessist.

Isiklikke kontakte teiste vabariikide kirjastuste ja loominguliste organisatsioonidega pidas J.Ojamaa

väga kasulikeks ja viljakateks, lisades samas: “Ometigi ei saa kogu aasta ringi sõita mööda

vennasvabariike (rahvuskirjandusi on ju väga palju!), et tuleval aastal otsast peale alata – iga aasta

toob kirjandusse midagi uut. On olemas veel üks võimalus – pidada ühendust kirja teel. Ent kui kõik

kirjastused hakkaksid kirja teel pommitama üksteist ja vastavaid kirjanike liite või nende osakondi,

siis peaks kirjade valmistamiseks vist küll terve büroo avama. Kahtlemata on isiklikud kontaktid ja

kirjavahetus vajalikud, neid ei saa ega tohi kõrvale heita. Ent need moodused kipuvad jääma

mõnevõrra anarhiliseks ja võib-olla ka subjektiivseks” (Ojamaa 1965 : 4).

J.Ojamaa pöörab tähelepanu samuti sellele, et Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku

Kirjastuskomitee initsiatiivil hakati koostama üleliidulist soovitusnimestikku oma kirjanduse kohta,

mis mõeldud tutvumiseks teistele vabariikidele (Ojamaa 1965 : 4). See meetod oli aga äärmiselt

kunstlik viis kirjandusprotsessi juhtimiseks ja õnneks ei levinud see laialt. Kirjastuse “Eesti

Raamat” tegevuse lõviosa moodustas siiski vennasrahvaste tõlkekirjanduse avaldamine ning

sellealase töö koordineerimine. Ning vaatamata kõikidele negatiivsetele teguritele, mida tõi kaasa

tõlketegevuse tsentraalne suunamine, tunneksid eestlased ilma selle tegevuseta ukraina kirjandust

märksa vähem. Näiteks ei ole Eesti taasiseseisvumise järel avaldatud ühtegi ukraina tõlkeraamatut.

Kõnekas on samuti tõlkija L.Raudtitsi juhtum, kellel oli leping kirjastusega J.Štšerbaki “Põhjused ja

tagajärjed” tõlkimiseks. Selle lepingu sõlmimise aluseks oli kirjastuse plaan. L.Raudtits tegi

ettenähtud töö ära, kuid kirjastus leidis, et ajad on vahepeal muutunud ning nüüd (taasiseseisvunud

Eestis) ei osta küll keegi seda raamatut. Kirjastuse arvates võib läbimüük paremal juhul olla 300 –

400 eksemplari ning kirjastamiskulud osutuvad suuremaks kui sissetulek. L.Raudtitsile maksti

honorar lepingu kohaselt välja, pooleldi toimetatud käsikiri pandi aga kalevi alla, L.Raudtits ise

kaotas ma käsikirja üldse ära (L.Raudtitsi suuline teade).

Kokkuvõtteks võib öelda, et üldist tõlketegevust planeeriti Moskvas, tellijaks oli Moskva ja teoste

valikus juhinduti Moskva eelistustest. Teiselt poolt mängis oma rolli inimfaktor – kui Eestis ei

olnud tõlkijaid või keegi lihtsalt ei jõudnud ära tõlkida, siis ei saanud ka plaane täita ja üleliidulised

ettekirjutused muutusid osaliselt kehtetuks. Erandiks olid Stalini ja Lenini preemiaga autasustatud

teosed – nende puhul ei saanud olla mingeid ettekääneid tõlkimata jätmise osas. Iseloomulik on ka

see fakt, et eesti kirjastused võtsid kuulda nii tõlkijate kui muude asjatundjate nõu – õnneks olid

ukraina kirjanduse puhul sellisteks inimesteks H.Rajamets, A.Kaalep, S.Issakov jt.

1.4.5. TõlkijaisiksusTõhus ja tasemel tõlketegevus ei ole mõeldav tugeva tõlkijaisiksuseta. “Tõlkija on tõlkekultuuri

neljas aspekt, kellest sõltub tõlke tase. Üldiselt tõlkekultuuris tõlkijat ei tunta, tema tööd hindab ja

kontrollib eelkõige toimetaja, keda huvitab tarbimisväärne tekst, mitte aga tõlkija isiksus. See, et

peaaegu üldse ei ole uuritud (eriti proosa-) tõlkija loomingut, tema töö eripära, räägib kõige

selgemat keelt ka selle kohta, et tõlkeid ei osata lugeda” (Torop 1999 : 72).

Siinkohal vaatleme lähemalt ühe kaalukama professionaalse tõlkija H.Rajametsa tõlkemeetodit,

tõlkeprogrammi ja tõlkijakreedot. Peale selle on ta ukraina kirjanduse eestindamise traditsiooni

algataja ja kõige eredam esindaja. Tema aktiivsem ukraina kirjandusega seotud tõlkelooming langeb

aastatele 1950 – 1980.

Harald Rajamets on sündinud 13. mail 1924. a. Jõhvi vallas Tammiku asunduses. Sõja ajal (1944 –

1945) mobiliseeriti teda Saksa sõjaväkke ja ta oli aastatel 1945 – 1946 sõjavangis Saksamaal,

Belgias ja Prantsusmaal. Õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis soome-ugri keeli (1947 – 1950), kuid oli

sunnitud ülikoolist lahkuma represseerimisähvarduste tõttu. Aastal 1951 töötas H.Rajamets Kohtla-

Järvel ajalehe “Kaevur” toimetuses, 1951 – 1956 oli Ukrainas ja Kamtšatkal tööline ning

ekspediitor. Aastast 1958 sai temast vabakutseline tõlkija ja toimetaja. Tõlkijaks sai H.Rajamets nii,

et pakkus “Eesti Riiklikule Kirjastusele” kakskümmend neli W.Shakespeare´i sonetti. Kirjanike

Liidus leiti need olevat üllatavalt hästi tõlgitud ja saadeti teade, milles H.Rajamets kutsuti kohale, et

arutada, kas ja kuidas saaks sonette edasi tõlkida. Otsustati, et H.Rajamets tuleb võtta

W.Shakespeare´i ettetellitavat sarja tõlkima ning toimetama. Töö väljaande kallal kestis kuus aastat

(algselt planeeritud kolme-nelja asemel). Hinnangu tehtud töö kohta on andnud O.Ojamaa: “Vaevalt

ilmus meil möödunud aastal paremaid sonette kui H.Rajametsa omad W.Shakespeare´i teoste VII

köites” (Ojamaa 1976 : 5).

Tuginedes P.Toropile (1999), võib öelda, et H.Rajametsa tõlkemeetod kujunes välja tema

individuaalse suhtumise alusel eelnevasse tõlketraditsiooni, domineerivatesse kirjanduslikesse

kaanonitesse, epohhi esteetilistesse tõekspidamistesse, rajanedes tõlkija silmaringi avarusele ning

haritusele. Samas tuleb rääkida kõrvuti normatiivse formuleeritud poeetikaga, mis aitab konkreetses

tõlkes näha seost ajastuga, /…/ ka “tõlkija formuleeritud ehk eksplitsiitsest poeetikast” (Torop

1999 : 50). Tavaliselt on see seotud ühe kindla teksti tõlkimisega, kuid võib olla ka muutumatuks

tõlkemeetodiks, mille abil tõlkija tõlgib kõiki tekste ning mis võib (kuid ei pruugi) olla vastuolus

antud ajastu normiga. P.Toropi arvates on mõistetav, et tõlkija implitsiitse poeetika analüüs ei ole

lihtne, kuna selleks tuleb rekonstrueerida nii originaali kui tõlke vaheline seos ja selle orienteeritus

erinevatele ajaperioodidele. Teisitisõnu – tõlkimise varjatud põhimõtted selguvad tõlkemeetodi

rekonstrueerimise käigus. Kõige üldisemal kujul võib tõlkija implitsiitse poeetika kindlakstegemist

vaadelda edasiantu – väljajäetu – muudetu – juurdelisatu vahekorra kindlakstegemisega tõlkes.

(Torop 1999 : 51). Teravaks kujuneb tõlke aktsepteeritavuse probleem. Sotsiosemiootilisest

vaatenurgast aktsepteeritakse tõlget mitte tema väärtusest lähtuvalt, vaid tänu teistele faktoritele –

kas tõlkimisele valitud teos on sobiv, st vastab üldisele kultuuripoliitikale. Tõlke väärtus osutub siin

teisejärguliseks.

Ajapikku kujunes H.Rajametsal välja oma tõlkeprogramm – millist teksti ja miks valida. Seejuures

on määrava tähtsusega olnud mõista ajalooliselt tekkinud olukorda ühiskonnas ja selle kajastumist

kultuuris ning hariduses, et osata näha, millist kunsti ja kirjandust rahvas vajab ning mida tegelikult

pakkuda saab. A.Popovič on märkinud, et vastavalt tõlkija individuaalsele maitsele võib

tõlkeprogramm kas ületada normi või maha jääda (Попович 1980 : 189 – 190). H.Rajametsa puhul

viimasest (mahajäämisest) küll rääkida ei saa.

P.Torop (1999 : 72 – 73) pakub välja vaadelda tõlkijaid professionaalsuse (pidev tõlketegevus) /

mitteproffesionaalsuse (juhutõlkijad) teljel. “Professionaalsete või pidevate tõlkijate hulgas

eristuvad “kõigetõlkijad”, vaid ühest keelest tõlkijad, ühe kirjanduse või perioodi ja isegi ühe autori

tõlkijad. Need andmed annavad ka esialgset informatsiooni tõlketaseme ja tõlkija staatuse kohta

antud kultuuris”. Siinkohal saab H.Rajametsa määratleda kui klassikalisele kirjandusele

orienteerunud professionaalset tõlkijat. Ta ei kuulunud Kirjanike Liitu ega osalenud ametlikus

kirjanduspoliitikas. Tema suhe kirjastusega oli ühene: tekst – tõlge. H.Rajamets tõlkis hoolega ja

vähe ning seda, mida tahtis. Ometi on tema eestinduses meil praegu 15 tõlkeraamatut. J.Krossi

hinnangul on maht “selle mehe töös teisejärguline dimensioon. Esimene ja silmatorkavalt esimene

mõõt on tase” (Kross 1984 : 304). Seda on H.Rajamets ette valmistanud oma suure lugemuse

kaudu, tänu millele tunneb ta hästi mitte ainult ukraina kirjandust. Iga-aastased Ukraina-reisid

aitasid mõista seda maad, rahvast ja keelt, mida H.Rajamets tõlkis. Tänu headele tuttavatele oli tal

kergem väärtustada erinevaid kirjanikke ning teha valikut nende teoste vahel. 1979. a. kirjutas

S.Issakov: “Meil on hulk tõlkijaid, kes tunnevad põhjalikult seda rahvuskirjandust, mida nad

vahendavad. Ukraina kirjanduse alal on näiteks suur asjatundja H.Rajamets ja gruusia kirjanduse

alal M.Pau, kes mõlemad viibivad sageli “oma” liiduvabariikides. Nad jälgivad tähelepanelikult

“hoolealuse” vabariigi kirjanduselu ja on sellega kursis loomulikult paremini kui keegi teine (meil

ju praktiliselt puuduvad kirjandusteadlased, kes tegeleksid ja oleksid kursis teiste NSV Liidu

rahvaste kirjandustega, v.a. mõni erand. Kirjastus peabki usaldama niisuguseid inimesi oma

plaanide koostamisel ja tõlketeoste valikul” (Issakov 1979 : 6).

Reiside ja lugemuse tulemusena on H.Rajametsal praeguseks kodus omakoostatud kartoteek, mis

sisaldab ka selliseid autoreid, keda ta enam ei mäletagi. Aga selleks, et leida midagi väärtuslikku ja

tõlgitavat, oli vaja palju lugeda ja oma silmaga näha. Ühes intervjuudest on H.Rajamets öelnud (vt

Anupõld 1978 : 8), et peale keskse kirjanduslehe ja ühe kuni kolme kuukirja tellib ta Ukrainast ka

kahte perioodilist väljaannet, mis on mõeldud jooksvalt ilmuva kirjanduse tutvustamiseks. Neist

saab bibliograafilisi andmeid, annotatsioone, valikuliselt lühiretsentsioone jms tõlkijatööks

vajalikke metatekste.

Oma lugemuse põhjal valis H.Rajamets välja väärtuslikumad autorid, kes ühel või teisel põhjusel

võiksid huvi pakkuda eesti lugejale. Seejärel tegi ta proovitõlke ja pakkus kirjastusele. Kui vastus

oli soostuv, siis tõlkis ta edasi, kirjutades vahepeal kirjanikule, et küsida luba tema teose

tõlkimiseks. On veidi imekspandav, et üldiselt autoreid eriti ei huvitanud, kes on see tõlkija ning

miks talle on vaja anda oma nõusolek. Erandiks oli L.Kostenko, keda huvitas, mis mees see

Rajamets on. Õnneks keegi eestlastest oli tõlkijast L.Kostenkole rääkinud ja alles seejärel sai

H.Rajamets tõlkimiseks eriloa.

Kirjastus võttis H.Rajametsa tõlked vastu, sest ukraina kirjandust oli vaja tõlkida ja on hea, et selle

töö tegijaks oli just tema. Üks vähestest tõrgetest tekkis ukraina luule kogumiku koostaja

N.Andreseniga siis, kui H.Rajamets tõlkis M.Rõlski luulet oma valikul, jättes välja mõned

“punased” luuletused (1966). Teine juhtum on seotud M.Vingranovski luulekogumikuga, kui

H.Rajamets keeldus alla kirjutamast koostajana, sest A.Tamm oli ühe väärtluuletuse välja visanud

(„Ja rahvas on“ 1975) ega öelnud H.Rajametsale midagi.

H.Rajamets on oma tõlkijakreedoks pidanud kaht olulist asja: 1) tõlkida tuleb oma lemmikautoreid;

2) tõlkija peab oskama kahelda ning suutma pidevalt ennast kontrollida.

H.Rajametsa sõnul on tal hea stiilitaju vene ja saksa keeles. Ukraina, inglise ja soome keele suhtes

ta seda öelda ei saa. Tema arust on luuletõlke stiili järgi tõlkija äratuntav. Iga tõlkija jätab

tõlketeksti oma jälje. Igal tõlkijal on oma “isiklik lõhn”, nagu H.Rajametsal tavaks öelda. A.Kaalepi

tõlgetest “on näha seda kaaleplikku”. Samas arvab ta, et “proosatõlgete kohta see võib-olla ei

kehti”.

Oma tõlkijakreedost lähtudes on H.Rajamets olnud eesti tõlkekultuuri järjekindel kaitsja. Ta on

pööranud tähelepanu tõlke tasemele. “Kui mõnda luuletajat /.../ on kompromiteeritud, siis on tal

suhteliselt veel vedanud: mõni teine on lausa ära tapetud. Ja karistamata. Sest meie tõlkeaktiivsuse

ja laia tõlkegeograafia kaunil medalil on tõepoolest ka teine pool. Meil ilmuvate eestikeelsete

tõlgete kvaliteedi hindamiseks võimelisi inimesi on nii teoste kodumail (kui jätta kõrvale vene

kultuuripiirkond) kui ka meil siin väga vähe, mõne keele alal pole neid üldse. Mis tahes

vennasrahva teose tõlke ilmumine eesti keeles märgitakse sealmail ära kui kultuuriakt ühesuguse

rõõmuga, olgu tegemist kõrgetasemelise tööga või lausa praagiga”, vt (Anupõld 1978 : 13).

Ukraina kirjanduse vahendamisel ja populariseerimisel Eestis omas suurt tähtsust T.Ševtšenko

teoste tõlkimine eesti keelde. Otto Samma hinnangul olid selle töö põhitegijad A.Kaalep ja

H.Rajamets, millega nad “on eesti kirjandusse lisanud kõrgel kunstilisel tasemel olevaid raamatuid”

(Samma 1962 : 387). Nimetatud kahe mehe eduka koostöö eelduseks on teadmised ja

tõlkijakogemus. Näiteks oli A.Kaalepil ajaks, kui asuti tõlkima T.Ševtšenkot, ilmunud tõlkeid alates

usbeki ja pärsia-tadžiki klassikutest, kaasaegsetest usbeki luuletajatest ning lõpetades Sophoklese

“Kuningas Oidipuse”, Euripidese “Hippolytose” ja “Kükloobi”, Aristophanese, Menandrose,

Apollonios Rhodiose, Theokritose, Ovidiuse, Horatiuse jt teostega, rääkimata F.Schillerist ja

H.Heinest. Tõlkeluule valimiku “Peegelmaastikud” (1976) esimene osa pälvis J.Smuuli preemia

aastal 1977. A.Kaalep on avaldanud esseid ja arvustusi: kogumik “Maavallast ja

maailmakirjandusest” (1984) sai 1985. aastal J.Smuuli preemia; “Kolm Lydiat” ilmus 1997. aastal

ning värsiõpetuse- tõlketeooria- ja keelekäsitlusi võib leida nt artiklis “Rütmiprobleemidest

luuletõlkes” – Keel ja Kirjandus 1961, nr 10, lk. 597 – 603; ja kirjutises “Üldisi mõtteavaldusi

illustreerijast ja tõlkijast” – Sirp ja Vasar 3. juuni 1960. A.Kaalep on osalenud koostaja, toimetaja ja

kaasautorina paljudes kogumikes: nt T.Ševtšenko “Kobsaar” (1961) ja tõlkeantoloogiad

„Vabaduskoidiku rütmid: aafrika poeesiat“ (1964) „Näiteid rooma luulest eestikeelses tõlkes“

(1967), „Rooma kirjanduse antoloogia“ (1971), „Peegelmaastikud: luuletõlkeid“ (1980). Ta on

kirjutanud ees- ja järelsõnu: eessõna R.Tagore raamatule “Aednik” (1974); järelsõna

“Antiikmütoloogiale” (1975); Georg Bücheri raamatule “Dantoni surm” (1973) jt.

Üks olulisi ukraina keelest tõlkijaid oli ka Ludmilla Raudtits, kes tõlkis kaheksa raamatut.

L.Raudtits oskab ukraina keelt, sest on ukraina päritolu. Ta käis rumeenia algkoolis, aastast 1934

elab Eestis. Lõpetas 1956 Tallinna Polütehnilise Instituudi majanduse erialal. Aastast 1965 sai

temast kirjastuse “Valgus” entsüklopeediatoimetuse juhataja ja ühtlasi teine peatoimetaja. Aastast

1963 oli ta “Eesti Nõukogude Entsüklopeedia” peatoimetuse liige. L.Raudtits on juhtinud

entsüklopeediliste teatmeteoste “Nõukogude Eesti” ja “Eneke” väljaandmist; aastast 1992 on ta

tegelenud kirjastusühistu KRK väljaannetega (eesti- ja venekeelne lühiteatmik “Эстония – Eesti”).

Peale ukraina autorite on ta tõlkinud ka vene, saksa ja inglise keelest – kokku üle 20 raamatu. Ta on

ENSV teeneline kultuuritegelane (1975). L.Raudtitsi tõlketegevus sõltus pigem kirjastuse

poliitikast, kui enda valikutest – ta tõlkis, kui paluti, peamiseks ülesandeks oli aga tema jaoks

entsüklopeedia väljaandmine.

Ukraina kirjandust on eesti keelde tõlkinud ka lastekirjanduse asjatundja Andres Jaaksoo, keda

iseloomustab see, et ta “tõlkis kõike” ja “kõikidest keeltest”. S.Issakov on tema kohta kirjutanud, et

“mõned vahendajad (näiteks A.Jaaksoo) tõlgivad aga niivõrd paljudest keeltest, et pole lihtsalt

suutelised süstemaatiliselt jälgima kõiki vastavaid kirjandusi” (Issakov 1979 : 6). Tegelikult oli

situatsioon üsna tavapärane. A.Jaaksoo poole pöörduti sageli palvega tõlkida see või teine

kirjastuse plaanis olev ukraina kirjaniku teos, kuna ei leitud tõlkijat. Osaliselt oli see J.Ojamaa

teene, kes töötas “Eesti Raamatu” toimetuses ja tegi pakkumisi, sest plaan pidi olema täidetud.

Luuletajatest tõlkijate Helvi Jürissoni ja Muia Veetammiga ei saanud siinjuures arvestada, kuna nad

olid ainukesed, kes võimelised tõlkima valgevene keelest, olles sama-aegselt ka vene keelest

tõlkijad. See oli omamoodi tõlkijasund, mis kujunes välja tõlkijate vähesuse ja ametliku

tõlkimispoliitika tõttu. Sel põhjusel mindi kirjastuses äärmustesse ja nii sattus ka ukraina keelest

tõlkijate hulka juhuslikke inimesi, kellelt tõlkijate defitsiidi tingimuses ja plaanitäitmise hoos nii

mõnigi tõlge vastu võeti ja ära trükiti, vt E.Mälgand. V.Stefanõku “Lapse mure” – Edasi 16. märts

1969.

Niisiis saab ukraina kirjanduse tõlkimisel eesti keelde rääkida tõlkijaisiksusena H.Rajametsast ja

A.Kaalepist, vähemal määral aga L.Raudtitsist, L. ja J. Ojamaast, A. Jaaksoost, H.Jürissonist,

M.Veetammest. Kõige järjekindlamaks ukraina kirjanduse vahendajaks on siiski H.Rajamets.

1.4.6. Lugeja

Järgmiseks oluliseks tõlkeloo aspektiks on lugeja, kelle sotsiaalpoliitiline determineeritus on olnud

kõneaineks seoses retseptsiooniuuringutega. E.Reissner eristab retseptsioonis nelja faasi: 1) esialgne

informatsioon teosest ja kirjanikust; 2) teose esmaväljaanne; 3) teose retsenseerimine ja

interpreteerimine ning 4) teose kirjanduslik mõju. Tavaliselt ei järgne need faasid üksteisele rangelt

eraldatuina, nende piirjooned on sageli ähmased ja nad võivad olla kas täiesti või osaliselt

paralleelsed. Samas on selline skemaatiline jaotus siiski vajalik, eriti kui tahetakse eraldi uurida

keerulise retseptsiooniprotsessi üht või teist aspekti. Kõige raskemini tundmaõpitav lüli on siinkohal

lugejapoolne vastuvõtt. “Selle uurimisel peetakse tähtsamatena silmas filosoofilis-gnoseoloogilist,

sotsiaal-ajaloolist, esteetilist ja psühholoogilist aspekti” (mille kohta vt Köst 1975 : 130).

Muukeelse autori või teose retseptsioonil on teatud omapära, mis mingil määral vajutab pitseri ka

tõlkija retseptsioonile. Selles etendavad tähtsat osa sotsiaalpsühholoogilised momendid. Iga lugeja

on üks oma rahva tõekspidamiste ja normide esindajatest. Võtnud kätte tõlkeraamatu, tutvub ta teise

rahva harjumuste, tavade, mentaliteedi, miljöö ja elulaadiga, puutudes seejuures kokku talle

harjumatute probleemiasetustega. On paratamatu, et lugeja asub otsima midagi, mis oleks talle

lähedane ja mõistetav. Selleks on meid kõiki ühendavad üldinimlikud probleemid, mida kajastab

loetava sisu ja esile toodud väärtushinnangud. Kitsam on nende lugejate ring, kes tahavad ja

suudavad lugeda analüütiliselt, hinnates teose kunstiväärtuslikku külge ning tõlke vastavust

originaalile, valitud keele- ja stiilivahendite sobivust ning adekvaatsust jms. Neist ja paljudest

teistest teguritest oleneb tõlketeose edasine saatus. Tõlketeose retseptsiooni iseloomu põhjuste

selgitamine on tähtis tegevus, kuna võimaldab uue nurga alt näha kultuurisuhteid ning nende kaudu

otsustada ka oma kirjanduse tõlkeperspektiivide üle. Omaette teemaks siinkohal on

kirjandusklassika retseptsioon.

Välja on öeldud järgmine üldine seaduspärasus: “Lugemise tingimused muutuvad, kui muutub

kirjanduse vorm, ja vastupidi: kirjanduse vorm muutub, kui muutuvad lugemise tingimused”

(Webster 1996 : 102). Eesti ajaloo viimane poolsajand on seda tõestanud: nii riigi okupeerimine kui

okupatsiooni lõpp ja taasiseseisvumine on radikaalselt muutnud kirjanduse vormi ja sisu. Eriti ilmne

on see demokraatiast totaalsesse ühiskonda pööramisel, sest siis mõjutas kirjandust otsene poliitiline

surve.

Nõukogude Liidus kasvatati “oma” lugejat, millest 1970ndate aastate lõpus kirjutas Ants Saar:

“Mõni aeg tagasi Eestis läbiviidud küsitlus näitas, et keskkoolide lõpuklasside õpilastest oli

viibinud vennasvabariikides 82,3 protsenti. Isiklikke sõpru oli vennasvabariikides rohkem kui

kolmandikul keskkoolilõpetajaist. Üliõpilastest on peaaegu kõik käinud vennasvabariikides, ligi

kolmandikul on seal isiklikud sõbrad ja tuttavad. Möödunud aastakümnete jooksul on kasvanud

peale vastastikuse mõistmise ka isiklikud kontaktid, sõprus. Ja on loomulik, et sellel alusel on

kujunenud kirjanduse ühtne mõistmine ja hindamiskriteeriumid” (Saar 1976 : 4). Erinevate rahvaste

ühendamine järgis nõukogude inimesi malli kujundamise eesmärki. Kirjeldatud suhtlusolukord viis

selleni, et tihti hakati (tõlke)teost vastu võtma autori sotsiaalse rolli kaudu ühtses nõukogude

ühiskonnas.

Küsimustele “Kellele olid tõlked mõeldud?” ja “Missugune oli lugejate reaktsioon

tõlkekirjandusele?” vastasid käesoleva magistritöö autori küsitletud inimesed väga erinevalt.

Näiteks ütles A.Tamm, et kui rääkida sellest, kuidas ukraina kirjandusteoste tõlkeid loeti, siis pole

raamatukogu laenutusandmed sel eesmärgil mingi indikaator, kuna toona olid raamatud odavad ja

kes tahtis lugeda, läks ning lihtsalt ostis endale raamatu. Ta väitis ka, et üldiselt loetakse luulet

vähe. (Sama mõtet väljendas ka L.Raudtits.) A.Tamme arvates peab tõlkeluule muidugi olema, aga

kultuuriprotsessi ta ei kuulu. Rohkem loetakse ikkagi tõlkeproosat.

H.Rajametsa arvates ei ole tegelemine tõlkeraamatu vajalikkuse küsimusega tõlkija kohus. Selle

eest peab hoolt kandma kirjastus, kuna raamatu läbimüük kuulub tema huvisfääri. Luuletõlkija osas

arvab H.Rajamets, et muidugi on ta “natuke pilvedes hõljuv – ta tahab, et kõik loeksid, ja kui

kuuleb, et keegi ei ole üldse lugenud, siis on väga kurb ja solvunud”. Ajakirjanduses avaldatud

vastukajad luulele kuuluvad kriitikutele, mitte lugejatele. Ka H.Rajamets leiab, et lugejad

reageerivad üldiselt proosale.

Sergei Issakov mainis, et nõukogude-aegsed tõlked olid mõeldud laiadele massidele, sellistele

lugejatele, kes tahtsid palju lugeda ja tutvuda erinevate kirjandustega.

A.Kaalepi teatel lugesid inimesed tol ajal tõlkeid. Selleks oli mitu põhjust. Kõigepealt oli

nõukogude aastatel see ilukirjandus, mis ilmus, peamiselt vene või siis kommunistlik. Ja kui siis

tõlgetest midagi ilmus, nt A.Dumas “Kolm musketäri” (1977), jooksis rahvas kohe raamatut ostma

– “ometi midagi, mis ei ole kommunistlik jama!”. Luulega oli A.Kaalepi sõnul täpselt samamoodi.

Tol ajal loeti luulet üldse rohkem kui praegu. A.Kaalep seletas, et nad olid H.Rajametsaga väga

pettunud, kui nende tõlgitud “Kobsaari” ilmudes raamatupoodides “sabasid ei tekkinud”. Seletuseks

lisas ta, et siin mängis oma rolli russofoobia. Inimesed ei osanud vahet teha ukraina ja vene

kirjanduse vahel. Inimesed vaatasid, et vene nimi ja lõid käega. Ja kui nad koos H.Rajametsaga

sõpradele seletasid, et see on tõeline ukraina rahvuslane, et teda võib võrrelda meie L.Koidula ja

Fr.R.Kreuzwaldiga ja vaadake, mida ta kõik on venelaste kohta kirjutanud – siis neile, kes lugesid,

meeldis “Kobsaar” küll. Samas lisas A.Kaalep, et üldiselt ei võetud seda meie “Kobsaari” raamatut

eriti suure vaimustusega vastu. Tehniliselt ei olnud ju raamat ka eriti ilus – selline väga

tagasihoidlik. Aga üldiselt rahvas luges tol ajal luulet küll. Kui ilmus H.Heine, siis olid kohe

järjekorrad, kuna see oli vanaaegne ja saksa, mitte vene päritolu. (Teave on saadud autori vestlusest

A.Kaalepiga.)

Loomulikult on ülaltoodud arvamused eesti toonase lugeja kohta tõlkijate subjektiivse arvamuse

väljendus, kuid neist saab siiski välja lugeda, et eesti lugeja oli aldis uudiskirjanduse järele.

Raamatuid osta ja neid lugeda oli märk heast toonist. Olgugi et proosat loeti luulest rohkem, on

tähelepanuväärne, et inimesed janunesid lüürika järele enam kui tänapäeval. Ning lõpuks –

vaatamata tõlke- ja tõlkijasunnile, püüdele kasvatada ideaalset nõukogude inimest (lugejasund),

õnnestus eesti lugejal säilitada teatud kultuuritraditsioonid ja jääda iseendaks.

2. Metatekstiline tõlge

Metatekstiline tõlge – originaalteksti tõlkimine mitte ainult sihtkeelde, vaid ka sihtkultuuri – on

käsitletav eelkõige teose ja sotsiaalpoliitilise determineerituse parameetrite kaudu.

2.1. Metatekstiline tõlge ja teos

Kuna ukrainakeelsete teoste tõlked eesti keelde on ilmunud raamatu kujul, siis ümbritseb

tekstitõlget tavaliselt metatekstide raamistik – eelkõige ees- ja järelsõna. Tõlkeraamat võib sisaldada

samuti illustratsioone, tutvustavaid lisatekste, millel kõigil on äärmiselt oluline tähendus tõlke

vastuvõtule sihtkultuuris ning järelikult ka tõlkeloos.

Tuginedes J.Pierce´ile (Pierce 1972 : 36) on P.Torop väitnud (1999 : 66), et kirjanduskultuur seob

autori, tema loodud teose ja selle lugeja üheks süsteemiks, mille kõik osad on vastastikuses

sõltuvuses. See sõltuvussuhe võimaldabki vaadelda kommunikatsiooni ühiskonnas kui erinevate

arusaamade ja positsioonide reguleerimise protsessi. Nii on muutumisprotsess ühtlasi ka

reguleerimisprotsess.

A.Popoviči (Popovič, Macri 1977 : 117 – 132) arvates omab kirjanduskultuur järgmisi

põhifunktsioone: 1) järellugemise süsteemina on tal kontrolliv funktsioon (vastuvõtjal on võimalik

kontrollida oma koodi vastuvõtuvõimet); 2) didaktiline funktsioon (vastuvõtja valmistatakse ette

“suure kirjanduse” tajumiseks); 3) tasandav funktsioon (kirjanduskultuur on vahenduskeel “suure”

ja “populaarse” kirjanduse vahel) ja 4) direktiivne funktsioon (kirjanduskultuur püüab asendada

originaale, tehes võimalikuks ideoloogiliste, ühiskondlik-kultuuriliste ja kirjanduslike normide mõju

tajule). Loendatud funktsioonidest tulenev reguleerimisprotsess valmistab lugeja ette ka tõlke

vastuvõtuks.

Artiklis “Tõlkekultuur ja tõlkeaasta” märgib P.Torop, “et kunstilist teksti tarbib väga palju

lugejatüüpe, keda autor ei ole võimaliku adressaadina silmas pidanud”. Tõlke puhul on see lausa

seadupärane. Siin on tema arvates kirjanduskultuuri funktsioneerimine vahenduskeelena

paratamatu. Tõlge kui teist ja sageli ka võõrast kultuuri esindav tekst on liigagi tihti kaotanud seose

looja ja ajastu kultuuriga, mis tähendab, et tõlge on sageli “rahvuseta ja vanuseta anonüümne tekst”.

Kui niisugune tekst jõuab lugeja ette, peab lugeja “paratamatult lähtuma juba kinnistunud

konventsioonidest või nendest metatekstidest, mille abil tõlketekst kultuuri lülitatakse. Niisiis algab

tõlke lugemine mitte teksti jõudmisega lugeja kätte, vaid palju varem. Eellugemine tähendab lugeja

valmisolekut kohtumiseks tekstiga, tema tajumisvõimet, mis on antud kultuuris tekkinud. Sarnaselt

mäluga on kirjanduskultuur talletanud kõik eelnevad lugemiskogemused, mis üldistatuna tagavad

igasuguste tekstide loetavuse selles kultuuris ehk täpsemalt lugemise konventsionaalsuse. Seda

konventsionaalsust süvendab või aitab vältida tõlke järellugemine, s.t. tõlketekstide põhjal loodud

metatekstid, mis annavad teatava retseptsiooniõpetuse. Nii võib kirjanduskultuur vahenduskeelena

olla mitte ainult teksti dekodeerimise, vaid ka uue kodeerimise vahendiks” (Torop 1999 : 67 – 68).

Metatekstidel (uurimused, kriitika, ülevaated, reklaam jne) on kahesugune iseloom. Ühelt poolt

osutuvad nad teksti järelväljaandeks, kujundades teksti retseptsiooni lugejate seas. Teisalt on tõlkija

jaoks metatekstid aga tõlke eelväljaandeks. Seega moodustab tõlketekst teda ümbritsevate

metatekstidega lahutamatu terviku, tänu millele kindlustatakse teose tajumis- ja teadvustamisviis nii

tõlkimisel kui ka mistahes lugemise puhul.

Tõlke suhteliselt autonoomse funktsioneerimise korral, kui järellugemine puudub ja eellugemine on

puudulik, kutsub see P.Toropi (1999) seisukohalt esile vaid mehaanilise reaktsiooni, võimaldades

lugejal lülitada antud tekst suvalisse konteksti ja viia vastavusse suvaliste konventsioonidega. Selles

suvalisuses avaldub ka üks taju üldisem seaduspärasus, sest ikka “ilmutavad inimesed piiratud

kompetentsust verbaalse sõnumi saatjatena ja suurt kompetentsust vastuvõtjatena” (Jakobson 1972 :

78).

Järellugemise käigus tekkivad metatekstid täiendavad oluliselt vastuvõtja kompetentsust,

vähendavad tajumise suvalisust ja loovad tajumispiirid, mille sees on võimalik valida üks

kirjanduskultuuris mõtestatud versioonidest. J.Lotmani järgi räägib sedalaadi valikulisus juba lugeja

intellektuaalsest reaktsioonist (Лотман 1978 : 14 – 15). P.Torop väidab, et just see on iseloomulik

arenenud kirjanduskultuurile, kuna tähistab ka lugeja võimet ühendada teose psühhosemantika

kirjanduse sotsiosemantikaga, mis omakorda tähendab mitte lugemise resultaadi ettemääratust, vaid

lugemisreeglite omandamist metatekstide kaudu. Seejuures on tähtis, et need lugemisreeglid

seostuksid tõlketekstiga mitte ainult ühes kultuuris, vaid ka ühes raamatus. P.Toropi seisukohalt ei

vaja tõlked lihtsaid entsüklopeedilisi ees- ja järelsõnu – need on vaja muuta loetavateks

kultuuritekstideks, ja seetõttu peab P.Torop vajalikuks rõhutada, et tõlge peab lugeja jaoks jääma

tõlkeks, mitte aga olema originaali aseaine (Torop 1999 : 68 – 69).

Ukraina tõlkeraamatutega kaasnevad metatekstid (ees- ja järelsõnad) olid meile teadaolevatel

andmetel ära toodud tõlkega samas raamatus, sest see on esimeseks ja lihtsamaks metatekstilise

tõlkimise võimaluseks, mille kohta vt (Torop 1999 : 23 – 24). “Raamat võib sisaldada koos

tõlketekstiga sissejuhatava artikli autorilt, teadlaselt või tõlkijalt. Sellest võib saada informatsiooni

teksti geneesi, tausta, retseptsiooni jms kohta. Raamatu lõpus võime tavaliselt leida kommentaare,

sõnaseletusi, hääldusõpetusi jne. Teksti raamatuks või raamatusse tõlkides saab siinkohal tõlkija

arvestada ühe kindla võimalusega tõlkekadude kompenseerimiseks ning tõlkimatuse probleemi

lahendamiseks, samuti taustsüsteemi kuuluvate kultuuriseikade selgitamiseks. Tulemusena võib

metatekstiline tõlge avada teose hoopis laiemale lugejaskonnale või siis suunata teatud kitsale

huvigrupile” (Torop 1999 : 23). Eraldi probleem, mis esineb raamatusiseste metatekstide puhul, on

tõlkeraamatute vananemine (eriti saatesõnade osas ja vananenud keelekasutuse tõttu). Teiseks

metatekstilise tõlke ilminguks oleks P.Toropi järgi (1999) kultuur, väljendununa enamasti

kirjanduskultuurina.

Alljärgnevalt vaatleme lähemalt ukraina tõlkeraamatute metatekstuaalsust. Tabelis 5. Metatekstid

on välja toodud, millised tõlked ilmusid ilma metatekstideta, millised koos illustratsioonidega ning

millistega kaasnesid vaid ees- ja järelsõnad.

Metatekste ei sisaldanud 74 tõlkeraamatust 25, mis on seletatav asjaoluga, et 24 tõlkeraamatus olid

esindatud kaasaegsete autorite teosed, sealhulgas ka Stalini ja Lenini preemia laureaadid, kes eraldi

tutvustamist ei vajanud.

H.Rajametsa tõlgitud M.Vingranovski, L.Kostenko, I.Dratši, D.Pavlõtško, B.Oliinõku teoste tõlked

olid varustatud tõlkija koostatud metatekstiga – lühikese ülevaatega autori loomingu iseloomulike

joonte kohta, millele oli tavaliselt lisatud bibliograafilisi andmeid. Nende metatekstide mahu määras

ilmumine “Loomingu Raamatukogu” perioodilises sarjas, kus ees- või järelsõnale ei saanud lubada

suuremat mahtu, mis sest, et H.Rajametsa sõnul oleks seda siiski vaja läinud. Seega pole siinkohal

tegu traditsioonilist laadi ees- või järelsõnadega, vaid tavaliselt lehekülje pikkuse ülevaatega.

Illustratsioone sisaldavad tõlkeraamatud kuulusid valdavalt lastekirjandusse ja neid oli 30

lasteraamatu hulgas 20. Pildid olid vajalikud tekstist paremini arusaamiseks. Ka ajaloolistes teostes,

nagu L.Hinkulovi “Tarass Ševtšenko”, on illustratsioonid asjakohased. Ukraina satiirivalimikku

“Uusaastaööl” lisasid pildid rohkelt ajaviitekirjanduse hõngu. Lesja Ukrainka “Kuus luuletust” oli

mõeldud kunstilise väljaandena, mis piltideta poleks seda suutnud olla. Ülejäänud

illustratsioonidega varustatud raamatud ilmusid tänu eesti kunstnikele: näiteks O.Kangilaski

illustratsioonid O.Ivanenko „Kurekese teekond“ (1948) väljaandele; E.Valteri ilustratsioonid

L.Pismennaja teosele „Hundikaevu saladus“ (1960); E.Maisaare illustratsioonid J.Zbanatski „Mahe

helin“ (1969) väljaandele; H.Laretei illustratsioonid M.Kotsjubinski teosele „Nürnbergi muna“

(1970); S.Väljali illustratsioonid J.Jarmõš „Kuldlaevuke“ (1973) väljaandele. Tänu muudele

soodsatele asjaoludele on näiteks ilmunud tõlkeraamatud, milles on kasutatud originaali

illustratsioone. Nii anti välja N.Zabila „Meie kodumaa“ (1953, illustr. L.Hudjak), „Õllepullike-

tõrvamullike“ (1956, illustr. T.Mavrina).

Pikemaid ees- ja järelsõnu sisaldavaid tõlketeoseid oli 74 ukraina tõlkeraamatu seas ainult 7

eessõnaga ja 12 järelsõnaga. Tavaliselt oli nende metatekstide pealkirjaks “Saateks”, “Autorist”,

“Muinasjutust” või “Järelsõna”. Mõnikord sisaldas metateksti pealkiri autori nime (näiteks “Ivan

Franko”, “M.Kotsjubinski”), teinekord jälle oli tegu variatsioonidega nagu “Panass Mõrnõi ja tema

romaan”. Ainult kolmel korral võis leida originaalsemaid pealkirju: “Ukraina luule uhkus” (Lesja

Ukrainkast), “Tarass Ševtšenko elust ja loomingust” ja “Eesliini võitleja” (J.Galanist).

Metatekstide autoriteks olid tavaliselt tõlkijad ise, peamiselt H.Rajamets ja L.Raudtits. Viimane on

sellega seoses öelnud, et tõlgitud teose autorist ning teosest oli vaja kirjutada, kuna tavaliselt neid

Eestis ei tuntud. Nii näiteks on L.Raudtits kirjutanud järelsõna J.Janovski teosele “Ratsanikud”,

P.Zagrebelnõi teosele “Hoovõtt”, O.Gontšari teosele “Sinu koidik”.

H.Rajamets on kirjutanud eessõna omakoostatud ja tõlgitud luulekogule “Kõnelus gloobusega”,

järelsõnad M.Rõlski teosele “Roosid ja viinapuud” (“Maksim Rõlski (1895 – 1964)”), J.Štšerbaki

teosele “Väike jalgpallimeeskond” (“Juri Štšerbak (Autorist)”), I.Franko teosele “Varastatud õnn”

(“Saateks”) ja T.Ševtšenko teosele “Kobsaar” (“Tarass Ševtšenko”). Nüüdisautorite luule

tõlkeraamatute koostajana (I.Dratš “Südame kaugusel”, B.Oliinõk “Maa” ja D.Pavlõtško “Vaade

kaevu”) kirjutas H.Rajamets ka nende juurde lühitutvustusi. Samuti lähenes ta metatekstuaalsele

tõlkele L.Kostenko teose “Kordumatus” ja M.Vingranovski teose “Armastus akna all” puhul.

Hulga metatekste on koostanud ka O.Zavgorodni – eesti kirjanduse tõlkija ukraina keelde ja hea

eesti kultuuri tundja (näiteks järelsõna “Ukraina luule uhkus” Lesja Ukrainka raamatule “Aoeelsed

tuled” (1971)). Sama osa on täitnud ka ukraina kirjanik ja folklorist M.Rõlski (näiteks eessõna

“Muinasjutust” raamatule “Ukraina Muinasjutte” (1954)), kirjandusteadlased D.Zaslavski (eessõna

“Ivan Franko” I.Franko raamatule “Jutustused” (1948)), A.Deutsch (eessõna “Ivan Franko”

I.Franko raamatule “Zahhar Berkut” (1956)), P.Zassenko (eessõna “Saateks” G.Tjutjunnõku

raamatule “Raudrohi” (1974)), samuti vene nõukogude kirjanik V.Beljajev (järelsõna “Eesliini

võitleja” J.Galani raamatule “Vatikan ilma maskita” (1953)) jt.

Vennasrahvaste, sealhulgas ka ukraina kirjanduse spetsialist Eestis on aastaid olnud

kirjandusteadlane S.Issakov. Tema kirjutatud metatekstidest nimetagem siinkohal samanimelist

järelsõna P.Mõrnõi teosele “Libu” (1975). S.Issakovi sulest on ilmunud nii lühemaid kui pikemaid

informatiivset laadi üllitisi (nt Lesja Ukrainka Tartus. /50. surma-aastapäeva puhul/ - Edasi 4.

august 1963; Suur ukraina poeet ja Eesti. T. Ševtšenko 150. sünnipäeva puhul. - Looming 1964, nr

3, lk. 444 – 452 jt) ning tõlkekirjandust ja sellega seonduvat teaduslikult analüüsivaid artikleid ja

monograafiaid (näiteks: Сквозь годы и расстояния: из истории культурных связей Эстонии с

Украиной, Грузией и Латвией в ХIХ – начале ХХ века. Таллин 1969; Rohkem süsteemi

nõukogude rahvaste kirjanduse tõlkimises. Keel ja Kirjandus 1964, nr 9, lk 513 – 519).

Kõige “kirjanduslikumad” ja asjakohasemad olid H.Rajametsa, L.Raudtitsi, S.Issakovi ning veel

mõnede ees- ja järelsõnad, mis olid kirjutatud mitte ainult traditsioone järgides (autori biograafia,

teose sisu ja tegelaste kirjeldamine, seoste väljatoomine seoses vene kultuuri ja kirjandusega), vaid

käsitledes kirjanikku laiemas, maailmakirjanduse kontekstis. Eriti rõhutati tõlketeose autori seotust

Eestiga, analüüsiti teose poeetikat, kohta kirjandusvoolude hulgas, tuues ära konkreetse ajaloolise ja

kirjandusliku tausta. Niisugune lähenemine oli omane eriti H.Rajametsale, A.Kaalepile ja

S.Issakovile. H.Rajamets kirjutas metatekstides ka oma eesmärkidest kogumiku koostaja ning

tõlkijana. L.Raudtitsile seevastu oli iseloomulik kirjutada autori praegusest töökohast ja saadud

preemiatest.

Kuna Nõukogude Liidus välja kujunenud kirjandusklassika tõlgetes sisalduvate metatekstide

koostamise kohustuslik mall nõudis viitamist teose autori ja tema pere osavõtule revolutsioonis (ka

siis, kui seda ei esinenud), siis ka see ideoologia leidis järgimist. Nõuetekohaselt koostatud

metatekste võime leida M.Kotsjubinski, L.Ukrainka, T.Ševtšenko ja P.Mõrnõi teoste

tõlkeraamatutes. Samas oli tõlkijaid ja literaate, nagu näiteks H.Rajamets, kellel õnnestus

vulgaarsest ideoloogiast pääseda (konkreetsel juhul T.Ševtšenkost kirjutades).

Üldiselt olid aga ees- ja järelsõnad tutvustavat iseloomu. Neis kirjutati peamiselt autori eluloost,

natuke tema teosetest, väga harva mainiti antud tõlkeraamatu poeetikat ja lisati lugemisreegleid.

Kirjanduslik taust peaaegu puudus, kultuurilis-ajaloolist tausta nähti vennasrahvaste ja suure vene

rahva ühiskultuuri piires. Seega on toonased metatekstid oma ajastule vastavad ning väljendavad

kirjandus- ja kultuurielu sotsiaalpoliitilist determineeritust.

2.2. Lisametatekst

Peale metatekstide, mis on ilmunud tõlkeraamatus, on olemas ka niisugused metatekstid, mis

esinevad väljaspool raamatut. Ka nende kirjeldamine on üks tõlkeloo ülesannetest. Siia kuulub

tõlkekirjanduse esitamine õpikutes, loengukursustes, uurimuslikku laadi artiklites jne. Näiteks luges

S.Issakov nelikümmend aastat järjest Tartu ülikoolis vene ja eesti filoloogidele ning bibliograafidele

kursust “Nõukogude Liidu rahvaste kirjandus”. Ta osales ka kursuse üleliidulise programmi

koostamisel. Kirjanike valikul arvestas S.Issakov nende kohta maailmakirjanduses. Klassikutega ei

olnud tema sõnul mitte kunagi probleeme. Nõukogude autorid S.Issakovile eriti ei meeldinud, sest

nendega tekkis iga kord mingeid probleeme ja seetõttu jättis ta nad alati kursuse lõppu. Selline

jaotus klassikuteks ja kaasaegseteks autoriteks puudutas mitte ainult ukraina kirjandust, vaid ka

teiste Nõukogude Liidu rahvaste kirjandust. Ukraina klassikute G.Skovoroda, I.Kotljarevski,

M.Vovtšok, I.Franko, Lesja Ukrainka, M.Kotsjubinski teosed kuulusid S.Issakovi sõnul üliõpilase

kohustuslikku lugemisvarasse.

Kuna kirjeldataval perioodil oli laialt levinud ideoloogiline manipuleerimine tõlketekstidega, autori

kirjandusliku pärandiga jne, siis ei olnud ilmunud tõlge üksnes tõlkija tõlge. Lihtsaks näiteks on

siinkohal koolidele mõeldud tekstide tendentslik adapteerimine ning nendesse lisanduste tegemine.

See on ka näide (tõlke)teose täielikust sõltuvusest toimetajatest ja muudest tsenseerijatest.

Erilise tähendusega on metatekstid, mis ilmusid entsüklopeedias. Huvitav on jälgida, millist infot

saab Ukraina kohta Eestis kasutusel olnud / olevatest teatmeteostest ja kuidas see pilt on aastate

jooksul muutunud. Näiteks 1937. aastal Tartus välja antud Eesti Entsüklopeedias nimetatakse

ukrainlasi väikevenelasteks, ukraina keelt – väikevene keeleks ja ukraina kirjandust – väikevene

kirjanduseks, mida samal ajal käsitletakse vene kirjandust tutvustava artikli all (märksõnu ukraina

kirjanduse kohta on 21). Eesti Nõukogude Entsüklopeedias (1976) vaadeldakse ukraina kirjandust

vene omast eraldi artiklis „Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik“ ja märksõnu on peaaegu 98.

Eriti suuremaks ei ole see arv läinud praeguses Eesti Entsüklopeedias (1998) – 108 märksõna

artiklis „Ukraina“, ainult selle vahega, et ukraina kirjanduse käsitlus on muutunud. Ära on märgitud

näiteks niisugused barokkstiili esindavad kirjanikud nagu K.Sakovõtš, I.Velõtškovski, I.Galjatovski,

F.Prokopovõtš; sisse on toodud välisukraina kirjanduse esindajad M.Orest-Serov, V.Barka,

V.Petrov-Domontovitš, D.K.Humenna, V.Tšaplenko, kelle nime nõukogude ajal ei tohtinud üldse

mainida; lisatud on 70ndate autorid L.Kostenko, V.Drozd, R.Ivanõtšuk, J.Mušketõk, J.Štšerbak ja

ka alles 1990ndatel aastatel lugejani jõudnud ja varem keelu all olnud luuletaja ja vabadusvõitleja

V.Stussi nimi.

Lisametatekstidena ilmunud artiklite ja teiste materjalide näitena keskendume H.Rajametsa

kirjandustegevusele väljaspool tõlkeraamatut.

Esiteks on H.Rajamets avaldanud ukraina kirjandust populariseerivaid artikleid: “Lesja Ukrainka

100. sünniaastapäevaks” (Sirp ja Vasar 26. veebruar 1971); “Pilk ukraina kirjandusse” (Sirp ja

Vasar 19. september 1975); “Oless Gontšar 60.” (Sirp ja Vasar 7. aprill 1978); “Kalevipoja”

ukrainakeelsest tõlkest” (Keel ja Kirjandus 1980, nr 4, lk. 234 – 236); “Alevtõna Sprogisel oli

sünnipäev (50 sünnipäeva puhul) (Sirp ja Vasar 19. juuni 1987); “Tarass Ševtšenko. 9. märts 1814 –

10. märts 1861 (Kalender 1988 : 86 – 89).

Teiseks on H.Rajamets avaldanud kirjandusteaduslikke uurimusi: “Mõningaid märkusi riimi kohta”

(Looming 1959, nr 10, lk. 1571 – 1578); “Keelevabadus värsis” (Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk.

284 – 293).

Kolmandaks on H.Rajamets üles astunud ka keeleinimesena (ukraina nimede õigekirja küsimused,

probleemid sõnaraamatutega, keelekommentaarid): “Tähtsaim on tegija vastutusteadvus (nimede

kirjutamisest ajakirjanduses)” (Sirp ja Vasar 7. juuli 1970); “Ukraina nimede kirjutamine eesti

keeles” (Keel ja Kirjandus 1975, nr 7, lk. 405 – 412); “Vingus nina pidi raamatus: (Viimase kümne

aasta jooksul ilmunud sõnaraamatutest)” (Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk. 424 – 426); “Tantsib

Roosiga roosiga rinnas” (Eesti Päevaleht 10. juuli 1997); “Ukraina, meie sõber. Ukraina nimede

kirjutamisest” (Eesti Päevaleht 23. september 1997); “Rumalad sõnad” (Eesti Päevaleht 26. august

1997); “Mis on nina taga?” (Eesti Päevaleht 25. november 1997); “Miks aegruum ilma ajata?”

(Eesti Päevaleht 4. november 1997); “Traagiline juhtum golfiväljakul” (Eesti Päevaleht 5. august

1997); “Vabandage, et teid ehmatan!” (Eesti Päevaleht 22. juuli 1997); “Kolm pampe kandnud

mees” (Eesti Päevaleht 3. juuni 1997); “Imelik luuletus limerik” (Looming 1997, nr 3, lk. 346 –

348), “Emapoolne vanaema” (Postimees 5. aprill 1998); “Ehmatasin ära” (Postimees 25. jaanuar

1998). H.Rajamets on õigustatult märkinud, et “ukraina nimede venepärane kasutusviis eesti keeles

ei rahulda ei põhimõtteliselt ega üksikasjus”. See on põhjus, miks ta peab vajalikuks “tutvustada ja

põhjendada traditsioone ja tavasid, mis on eestikeelse kirjutusviisi lähendamisel algkeelsele juba

välja kujunenud ja mis võiksid olla aluseks uues ÕS-is fikseeritavatele reeglitele” (Rajamets 1975 :

406). Tema ettepanek ukraina nimede õigekirjast on keelekomisjoni poolt aktsepteeritud ning kehtib

tänaseni “Nimekirjutusraamatus” (1993), vt peatükk “Ukraina”, lk. 52 – 147 toodud reeglite

kohaselt. Vestluses H.Rajametsaga nõustus autor sellega, et need reeglid vajavad ülevaatamist ja

mõnedes punktides muudatuste tegemist.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõige järjekindlam ukraina kirjanduse kohta käivate metatekstide

kirjutaja / koostaja on olnud H.Rajamets, mis on ka arusaadav, arvestades tema suurt huvi ukraina

kirjanduse vastu ja tehtud tööd selle parema käekäigu eest Eestis.

2.3. Metatekstiline tõlge ja sotsiaalpoliitiline determineeritus

Tõlgitavuse sotsiaalpoliitilise determineerituse parameetri seos metatekstilise tõlkega märgib

ametliku kultuuri- ja kirjanduspoliitika otsest mõju metatekstide ilmumisele, nende iseloomule ja

levikule. Teiseks oluliseks aspektiks on tõlkijaisiksuse kohta ilmunud metatekstid (antud juhul

seotud H.Rajametsaga), mis on samuti tõlkeloo osa.

2.3.1. Ametlik kultuuri- ja kirjanduspoliitika

Vestluses S.Issakoviga kurtis viimane metatekstide puudumise üle: kirjeldataval perioodil ei olnud

kinnistunud traditsioon koostada eessõnu kaasaegsete autorite tõlkeväljaannete juurde. Kõik oli

niigi arusaadav – ühine Nõukogude Liit, ühine ideoloogia, ühised autorid. See seisukoht ei

laienenud kirjandusklassikutele, kelle tõlketeosed olid varustatud ees- ja/või järelsõnaga. Kuigi on

üldteada selline fakt, et 1918. aastal Venemaal ilmuma hakkanud sari «Всемирная литература»

nõudis igalt tõlkijalt saatesõna lisamist, ei levinud see nõue kahjuks eriti laialt. Teiseks

metatekstide vähesuse põhjuseks peab S.Issakov seda, et ei olnud piisavalt spetsialiste, kes

võimelised vastavaid metatekste koostama. Meie kirjastustel polnud mõtet anda Ukrainas asuvatele

kirjastustele tellimustöid (ja see oli õige positsioon), kuna tõlkeraamat oli ju mõeldud eesti lugejale,

kellega tuli arvestada. Ukraina kultuuri esindaja ei oleks olnud selleks lihtsalt võimeline, leiab

S.Issakov. 1979. aastal on ta sellest ka kirjutanud: on vaja ees- või järelsõnu, kus selgitataks tõlgitud

teose problemaatikat, kujundisüsteemi, ajaloolist ja kirjanduslikku tagapõhja, ning kus oleks üht-

teist ka autorist jms. “Niisugused artiklid on täiesti kohustuslikud minevikuklassikute avaldamisel,

kuid on sageli vajalikud ka nüüdisaegsete autorite teostes. Paljud kirjastuses “Eesti Raamat”

avaldatud tõlkeraamatud on varustatud järelsõnadega, kuid kahjuks mitte kõik, koguni

klassikateostel võivad need puududa. Viitan siinkohal kas või Marko Vovtšoki romaani “Elav hing”

väljaandele “Varamu” sarjas. Mõnikord asendab järelsõna lühike, ühe-kahe lehekülje pikkune

andmestik autori kohta, mis annab vähe teose mõistmiseks. /…/ Nimetatud teoste puhul oleks

järelsõna eriti vajalik veel seetõttu, et kõik neis ei ole arusaadav nüüdisaegsele lugejale.

Klassikaväljaannetes puuduvad sageli ka nii hädavajalikud kommentaarid” (Issakov 1979 : 6).

H.Rajametsa järel on S.Issakov üks kompetentsematest ukraina kirjanduse tundjate seas Eestis.

Peaaegu kõik Eesti Entsüklopeedias ilmunud artiklid ukraina kirjanduse kohta on tema kirjutatud;

samuti vahendas ta Ukraina jaoks teavet eesti kirjanduse kohta (näiteks Ukraina Nõukogude

Entsüklopeedias (1977 – 1985) kuuluvad S.Issakovile artiklid eesti kirjanike J.Krossi, A.Kaalepi,

L.Prometi, J.Semperi, P.Kuusbergi jt kohta.

Vaadeldaval perioodil ei olnud levinud ka niisugune metatekstide liik nagu tõlkekirjanduse

kriitilised retsensioonid, kuna vastav traditsioon ei olnud välja arenenud. Ometi leiame üht-teist

A.Kaalepilt: “Väike õppetund suure kobsaari juures. Tarass Ševtšenko 150. sünni-aastapäevaks”

(Keel ja Kirjandus 1964, nr 3, lk. 135 – 137); “Lesja Ukrainka taassaabumine” (Keel ja Kirjandus

1971, nr 1, lk. 52 – 54); “Harald Rajametsast ja eesti Kobsaarist” (Looming 1984, nr 5, lk. 711 –

712).

S.Issakovilt on ilmunud “Marko Vovtšoki “Kasakaneiu” eestikeelsest tõlkest” (Keel ja Kirjandus

1958, nr 11, lk. 665 – 669); “T.Ševtšenko Eestis” (Sirp ja Vasar 10. märts 1961); “Suur ukraina

poeet ja Eesti. T.Ševtšenko 150. sünnipäeva puhul” (Looming 1964, nr 3, lk. 444 – 452); “Vassõl

Stefanõk /100. sünni-aastapäevaks” (Edasi 16. mai 1971); “Lesja Ukrainka suhteid Eestiga” (Keel

ja Kirjandus 1971, nr 2, lk. 105 – 107); “Ivan Franko ja Eesti (Kirjaniku 125. sünniaastapäeva

puhul)” (Keel ja Kirjandus 1981, nr 8, lk. 487 – 490) – vt Tabel 9. Ajakirjandus.

S.Issakov on pidanud tõlkekriitilisi metatekste väga tähtsaks: “Nii nagu originaalkirjanduse areng

pole mõeldav ilma kriitikata, nii on kriitikata raskendatud ka tõlkekirjanduse normaalne areng.

Sealhulgas on takistatud tõsine võitlus kõrge vahenduskultuuri eest. Kuid tõlgete retsenseerimine

osutab teiselegi seigale: kust võtta retsensente? Kes suudab kritiseerida tõlkeraamatuid?” (Issakov

1979 : 6).

Tõlketeoste retsenseerimine ja propageerimine oli oluline probleem. Vajati kõige mitmekesisemaid

käsitlusi: üksikasjalikust kriitilisest analüüsist (määrab tõlke kvaliteedi, vastavuse originaalile,

tõlkija oskuse taasluua originaali stiili jms) analüütilise retsensioonini, nagu see tavaks eesti

autorite teoste kohta kirjutatud kriitikas. Retsensioonid sisaldavad kirjandusteaduslikku lähenemist

ja selgitavad nüüdislugejale minevikuteose erinevaid tahke.

Materjali ukraina tõlkekirjanduse kohta koostatud metatekstide (retsensioonid ja kriitilised

materjalid) kohta võib leida Tabelis 9. Ajakirjandus, mille alusel saab jälgida, missugustel

tõlketeostel olid metatekstid, kes oli avaldatud kriitika autor, kus ja millal on materjal ilmunud.

Tabel 9. Ajakirjandus sisaldab teavet ka selle kohta, milliste ukraina autorite teoseid tõlgiti ja

avaldati Eesti ajakirjanduses, luulekogumikkudes ja proosavalimikes (aasta ja tõlkija). Tabel 9.

Ajakirjandus on koostatud Osvald Kivi bibliograafia alusel, mis sisaldab informatsiooni alates

1957. aastast kuni 1990. aastani ja on esimene samm ukraina tõlgete süstemaatilises uurimises (Kivi

1957 – 1991).

Näiteks H.Rajametsa kõrval olid ukraina kirjanduse suuremateks populariseerijateks Eestis:

E.Mälgand – “200 aastat I.Kotljarevski sünnist” (Rahva Hääl 7. september 1969), “Viimaste aastate

uued nimed” (Edasi 16. märts 1969), “Tulemusrikkad aastad (Pilk uuemale ukraina kirjandusele)”

(Rahva Hääl 26. oktoober 1969), “Mõhhailo Stelmahh 60” (Looming 1972, nr 7, lk. 1225 – 1226),

“Mõkola Vingranovski” (Noorte Hääl 24. detsember 1972);

J.Šumakov – “Ilmus Ševtšenko entsüklopeedia /Ševtšenko sõnastik/” (Looming 1977, nr 8, lk. 1400

– 1401);

A.Jaaksoo – “Veidi ukraina kaasaegsest kirjandusest” (Looming 1974, nr 5, lk. 858 – 862);

J.Hussainova – “Kirjanduslik Ukraina” (Õhtuleht 21. juuni 1974);

O.Zavgorodni – “Kirjandusuudiseid Ukrainast” (Sirp ja Vasar 6. november 1969);

G.Nazarenko – “Ukraina kirjanduselust (kiri Kiievist)” (Sirp ja Vasar 19. juuni 1948), “Marko

Vovtšok /50. surma-aastapäevaks/” (Edasi 11. august 1957);

B.Sööt – “Ukraina kirjandus” (Looming 1954, nr 5, lk. 593 – 607), “Marko Vovtšok – ukraina

kirjanduse klassik (50. surma-aastapäeva puhul)” (Rahva Hääl 10. august 1957), “Ta võitles rahva

parema tuleviku eest. 100 aastat Tarass Ševtšenko surmast” (Rahva Hääl 10. märts 1961) jt.

Metatekstide ühe liigina on tähtsad samuti annotatsioonid, mis tabavalt ja lühivormis informeeriksid

lugejat uuest tõlkeraamatust, teataksid ilmumisest, üllitise sisust, probleemidest ning autorist.

Vastavat teavet võib saada bibliograafiatest, ettetellimislehtedelt jms. Kahjuks pole ka selles punktis

olnud järjepidevust. Üleliiduliselt tuntud autoreid (näiteks O.Gontšar, L.Kostenko) tutvustati raadio-

ja telesaadetes, kuid saadete alatoon oli pidulik-pateetiline, mis eesti kuulajat-vaatajat eriti ei

köitnud. Niisuguse ükskõiksuse omalaadseks väljenduseks on juhtum H.Rajametsega, kes tõlkis

Eesti Raadio luulesaatesse L.Kostenko luulet. Ettelugemisel oli diktor nii hooletu, et jättis luuletuse

lõpu lugemata. See mõjus H.Rajametsale niivõrd, et edaspidi ta loobus tegelemast raadiosaadetega

kui ühe võimalusega ukraina kirjanduse ja luule propageerimiseks Eestis. Nii lihtsalt oligi kaotatud

üks ametlikest metateksti liikidest ja üks kanalitest tõlke publikuni jõudmisel.

Eespool mainisime, et tol ajal ei kujunenud välja tava propageerida vennasvabariikide autorite

teoseid. Arvati, et kui jutt on vene või lääne klassikas või nüüdiskirjanduses tuntud nimedest ja

teostest, siis pole eeltutvustamist vaja. Aga see oli eksitus. Propageerimine on hädavajalik, kui tegu

on kirjandustega, mida tuntakse vähe, ja kirjanikega, kellest ei ole kuuldud. “Elav, kaasakiskuv

jutustus tõlkeraamatust ja autorist, sellest, mida kujutab endast konkreetne teos, võib äratada lugeja

huvi teose vastu. Seda ülesannet peaksidki täitma annoteerivad retsensioonid, kusjuures neid ei pea

sugugi kirjutama ainult spetsialistid” (Issakov 1979 : 14). Tõlkekirjanduse annoteeritavate

väljaannete vähesuse või puudumise tõttu jäid paljud tõlked Nõukogude Liidu rahvaste

kirjandustest lihtsalt kaupluste ja raamatukogude riiulitele seisma ega köitnud lugejat. Viitame kas

või “Nõukogude luule” sarjas ilmunud paljude raamatute murettekitavale saatusele, kusjuures nende

seas oli tõepoolest häid ja hästi tõlgitud luulevalimikke. Tõlkeraamatute suhtelise ebapopulaarsuse

põhjusi oli kindlasti rohkemgi. S.Issakov on nimetanud nende seas “teatud lugejate eelarvamuslikku

suhtumist NSV Liidu rahvaste kirjandustesse üldse, mis sai alguse neil aegadel, kui leiti, et tõeline

kunst sünnib ainult meist lääne pool, idas valitsevad aga metsikus ja mahajäämus” (Issakov 1979 :

6). Tõlketeose ebapopulaarsuse põhjuseks võib olla ka mitte just kõige õnnestunum tõlkevalik

(mida näeme eriti 1940ndatel ja 1950ndatel aastatel ilmunu hulgas), osa tõlgete üsnagi madal

kvaliteet, samuti erinevused originaali ja vastuvõtva kultuuri esteetilistes süsteemides (ei olegi nii

lihtne vastu võtta midagi võõrast ja kauget) jms (üksikasjalisemalt vt Issakov 1979 : 6).

Seega võib teha järelduse, et ametlik kirjanduspoliitika ei olnudki kõikvõimas. Kohalik

kirjastamispoliitika erines mõneti ametlikust üleliidulisest ning seda manipuleerivat käitumist

keskkirjastuse ja vastavate riiklike instantsidega tuleb antud juhul pidada positiivseks mõjuteguriks,

mis puudutas ka ukraina-eesti tõlketegevust Eestis.

2.3.2. Tõlkijaisiksus

Siin käsitleme metatekste, mis tutvustavad eesti tõlkeruumis tuntumat ukraina keelest tõlkijat

H.Rajametsa.

Ukraina keelest tõlkijatest, eraldi võttes H.Rajametsa tööst, ei ole kirjutatud eriti palju, kuid kõik

ilmunud artiklid on kiitvad. Näiteks H.Rajametsa viiekümnenda juubeli puhul avaldas S.Issakov

venekeelses ajakirjanduses artiklid «... Перевод с украинского Х.Раяметса» (Молодежь Эстонии

16 мая 1974); «Литературные мосты: Харальд Раяметс – переводчик с украинского»

(Таллинн 1980, № 2, с. 94 – 98). S.Issakov peab H.Rajametsa üheks paremaks tõlkijaks Eestis, kes

tunneb peensusteni hästi ukraina keelt. Nii eestlastel kui ukrainlastel on vedanud, et on olemas

niisugune tõlkemeister. Juubeliloos “Harald Rajamets 50” (Looming 1974, nr 5, lk. 874 – 876) on

E.Niit avalikustanud, et tänu H.Rajametsale õppis eesti keele selgeks ukraina tõlkija O.Zavgorodni,

kes on vahendanud eesti kirjandust ukraina lugejatele. H.Rajametsa juubeli märkis ära ka kirjanik

J.Kross kirjutisega “Tõlkemeistri teetulp” (Keel ja Kirjandus 1984, nr 5, lk. 303 – 305). Veel on

H.Rajametsast kirjutanud Ülar Ploom „Harald Rajametsale 13. mail 1994. a.: (70 sünnipäevaks)“

(Kultuurileht 13. mai 1994). A.Kaalep pühendas H.Rajametsa 50. sünnipäevaks luuletuse „Incipit

gratulatio Haraldo Rajamets“ (Sirp ja Vasar 17. mai 1974).

A.Kaalepi sõnul nõuab ilukirjanduslik tõlkimine filoloogilist metoodikat. Luua, eriti luuletada, saab

ka ainult inspiratsiooni ajel, tõlkimisel on aga lisaks vaja veel intellekti ja teadlase täpsust.

A.Kaalepi arvates on H.Rajametsal peale hea värsikultuuri olemas ka see, mis läbi

filoloogiateadmiste ja filoloogivõimete annab tema tõlgetele tõelise sära (Keel ja Kirjandus 1971, nr

1, lk. 52 – 54).

Tõlkijana on H.Rajamets eelistanud rangetel normidel põhinevat klassikalist kirjandust, kuigi ta ise

on kirjutanud limerikke olles avaldanud luuleraamatu “Aeg astuda: vemmalvärsse, puhuluulet”

(1997). H.Rajamets tõlgib paljudest keeltest, kuid tõlkelukku jääb ta eelkõige ukraina klassikalise

kirjanduse vahendajana ja Dante eestindajana.

3. Intertekstiline tõlge

Intertekstilise tõlke puhul on määravaks teguriks tekstiline mälu, mis on autoril, tõlkijal ning

lugejal, ja mis on otseselt seotud selliste tõlgitavuse parameetritega nagu keel, aeg, ruum ja

sotsiaalpoliitiline determineeritus.

3.1. Intertekstiline tõlge ja keel

Siinkohal käsitletakse tõlkija “ebapuhast” mälu; autori ja lugeja mälu vajab eraldi uurimist ja on

omaette valdkond. Seetõttu on põhiliseks küsimus, millistest keeltest (peale ukraina keele) ja mida

on H.Rajamets veel tõlkinud. Nii ilmus tema tõlkes 1962. a. Nobeli preemia saanud J.Steinbecki

romaani “Me tusameelne talv” (1982), “vihaste noorte meeste” rühmituse pioneeri John Waini

jutustus “Onuke” (1967), W.Shakespeare loomingust “Sonetid” (1987) ja “Poeemid” (1989) ning

Dante luulet (“Renessansi kirjanduse antoloogia” (1984)).W.Shakespeare tõlgete eest sai ta 1976.

aastal J.Smuuli preemia. Peale selle on H.Rajamets tõlkinud ka näitekirjandust: M.Frisch

“Eluloomäng” (1969), Ch.Marlow tragöödia “Tamerlan Suur” (1983); samuti E.Mieželaitise

luuletusi, vt “Inimene”(1963). Hulga tõlkeid on ta teinud mitmesse antoloogiasse, näiteks “Keskaja

ja vararenessansi kirjanduse antoloogia” (1962), “Renessansi kirjanduse antoloogia” (1984) jt. Ta

on tõlkinud värsse paljudele proosatõlketeostele: R.Rolland “Colas Breugnon” (1996), A.A.Milne

“Karupoeg Puhh” (1968), N.Gogol “Õhtud külas Dikanka lähedal” (1992) jt.

Viimase aja tõlketöödest mainigem 2004. aasta novembris ilmunud H.Rajametsa tõlkeluule

valimikku “Pegasos ja peegel”, milles lisaks ukraina poeetide loomingule sisaldub ka luuletajad

Lätist, Leedust, Venemaalt, Poolast, Rootsist, Taanist, Saksamaalt, Austriast, Prantsusmaalt,

Inglismaalt, Itaaliast, Gruusiast ja USA-st. Teine oluline tõlketeos, mis peab kohe-kohe valmis

saama, on Dante “Jumalik Komöödia”.

Kokkuvõtvalt võib konstateerida, et H.Rajametsa tegevus ukraina kirjanduse vahendajana on ainult

osa tema üldisest tõlketegevusest, mis sisaldab tõlkeid teistest keeltest, mis kuuluvad euroopalikku

kultuuriareaali.

3.2. Intertekstiline tõlge ja aeg

Siin vaadeldakse neid kultuurisündmusi, mis mõjutasid tõlketegevust ja kõike selle protsessiga

kaasnevat. Esmalt tuleb ära märkida ajastule iseloomulike massiliste kultuuriürituste korraldamine. Näiteks

1946. aastal viidi läbi esimene Nõukogude Eesti Kirjanike Kongress, kus osalesid ka ukraina

kirjanikud L.Pervomaiski ja V.Sossjura. Selle sündmusega seoses kirjutas V.Sossjura luuletuse

“Tervitus Nõukogude Eestile” (1946), mis muutus kohustuslikuks kõikides õpikutes,

tähtsündmustele pühendatud väljaannetes jne.

Nõukogude Liidus oli tavaks ideoloogilistel eesmärkidel läbi viia samuti vennasvabariikide

kirjandus- ja kultuuripäevi. Eesti ja Ukraina tähtsamad kultuurisündmused sel perioodil olid NSV

Liidu 50. aastapäeva tähistamine Ukrainas 1972. aastal, kus kirjanduspäevadel osales ka eesti

delegatsioon koosseisus Lilli Prometi, Ralf Parve, Arvo Valtoni, Juhan Saar ja Harald Rajamets.

R.Parve pidas seal ettekande vene keeles, milles rääkis sellest, mida eestlased teavad ukraina

kirjandusest ja mis on eesti kirjandusel pakkuda ukraina lugejale ning kirjandusele.

Järgmine analoogne sündmus toimus 1974. aastal, kui leidsid aset Ukraina kirjandus- ja

kultuuripäevad Eestis. Külas käisid Stalini ja Lenini preemia laureaadid O.Gontšar ja M.Stelmahh;

delegatsiooni kuulusid ka noored kirjanikud D.Pavlõtško, N.Sõngajevski, N.Oleinik, O.Kilimnik.

Sama aasta 24. juunil toimus Tallinnas Kirjanike Majas ukraina kirjandusõhtu, milles osalesid

M.Stelmahh, M.Sõngajevski, D.Pavlõtško ja tõlkijana H.Rajamets.

1975. aastal korraldati Eesti kirjandus- ja kunstipäevad Ukrainas, kuhu eesti delegatsiooni

koosseisus sõitsid Kirjanike Liidu esimees ja „Loomingu“ toimetaja aastatel 1957 – 1960 ja 1968 –

1976 P.Kuusberg ning kirjanik A.Hint, kelle teoseid oli juba ukraina keelde tõlgitud. Ukraina

kirjanduse spetsialisti staatuses võeti kaasa S.Issakov.

Kirjeldatud sündmused mõjutasid kahtlemata tõlketegevust: kultuuridekaadide ajal tutvuti

omavahel, vahetati infot uuema kirjanduse ja kirjanike kohta. Mingit tõelist kultuurilist väärtust

nendel kohtumistel siiski ei olnud, sest üldiselt jäädi ametlikuks ning niisugused üritused korraldati

ühesuguse etteantud malli järgi. A.Tamme mäletamist mööda toimusid kultuuridekaadid

plaanipäraselt ja Ukraina päevadest Eestis “mingit suurt vapustust ei olnud”. Oldi sõbralikud,

osavõtt oli kutsete alusel. Erandina meenutab A.Tamm ukraina muusikuid, kelle esinemine oli

tõeliselt nauditav – “see oli soliidne kunst”. S.Issakov seevastu kritiseeris kirjandus- ja kunstipäevi.

Tema arvates “on vaja, et kultuuripäevade korraldamises oleks rohkem asjalikkust, et nende

kasutegur tõuseks ja et nad laiemalt ning põhjalikumalt tutvustaksid meie lugejale vennasrahvaste

kirjandust” (Issakov 1975 : 23).

Seoses kirjandus- ja kultuuridekaadidega ilmus sel perioodil hulgaliselt materjale ajakirjanduses –

üldiselt pidulik-pateetilise alatooniga. Nende sündmuste tähistamiseks hakati avaldama ka

tõlkekirjandust. Tõenäoliselt tänu sellele avaldati 1974. aastal L.Raudtitsi tõlkes M.Poljovõi romaan

“Kaheksas suvi”, G.Tjutjunnõku jutustused “Raudrohi” H.Rajametsa ja A.Jaaksoo tõlkes

(algatajaks oli A.Jaaksoo). 1975. aastal ilmus kirjastuse „Eesti Raamat“ töötajate Lii ja Jüri Ojamaa

tõlkes (oletatavasti tellimustöö) ukraina kirjandusklassiku P.Mõrnõi romaan “Libu” koos S.Issakovi

põhjaliku järelsõnaga. Vaatamata väiksele skandaalile avaldati ka M.Vingranovski luulekogumik

“Armastuse akna all” (1975), mille tõlkijaks oli H.Rajamets.

Kultuuridekaade silmas pidades telliti H.Rajametsalt luuletõlkeid avaldamiseks ajakirjanduses.

Näiteks 1972. aastal tõlkis ta sel eesmärgil M.Rõlski, L.Ukrainka, L.Pervomaiski ja

M.Vingranovski luuletusi (kahe viimase puhul esmatõlked).

1974. aastal tõlkis H.Rajamets esimest korda V.Brovtšenko, B.Kornijenko, B.Oliinõki, D.Pavlõtško

(viibis delegatsiooni liikmena külalisena Eestis), V.Sõmonenko, M.Sõngajivski (samuti

delegatsioonikülalisena Eestis) luulet. Need olid noored, hiljuti kirjandusse tulnud uue põlvkonna

esindajad, kelle looming pakkus huvi. Varemavaldatuist ilmus 1974. aastal L.Pervomaiski ja

M.Vingranovski luuletõlkeid.

1975. aastal, kui toimusid Eesti kirjanduse ja kunsti päevad Ukrainas, ei olnud valik eestikeelses

ajakirjanduses avadatavatest ukraina autoritest nii tähtis, kui ukraina kirjanike ja luuletajate Eestis

viibides. Seekord piisas lihtsalt oma tähelepanu ja lugupidamise näitamisest ukraina kirjanduse

vastu, milleks sobis avaldada klassikute tõlkeid (I.Franko, L.Ukrainka, M.Vingranovski) ning ka

juhuslikumalt valitud autoreid (D.Pavlõtško, L.Pervomaiski, V.Sõmonenko, S.Žurahhovõtš,

M.Kravtšuk).

Lugupidamise väljendusena ilmus Eestis ka tõlkeid ühe või teise ukraina kirjaniku juubeli puhul.

Sel eesmärgil näiteks tõlkis H.Rajamets T.Ševtšenko “Kobsaari” (1961) ja Lesja Ukrainka teoseid.

H.Rajametsa sõnul “Kobsaari” tõlkimine tal õnnestus.

Selle teose tõlkelugu on järgmine. Kuna A.Kaalep oli juba tõlkinud üht-teist T.Ševtšenkost, siis

usaldas Eesti Riiklik Kirjastus talle T.Ševtšenko luule valimiku tegemise. Et lühiluuletusi oli

A.Kaalepil suhteliselt vähe tõlgitud, palus ta abi H.Rajametsalt. Kirjastus sõlmis mõlemaga lepingu,

et nad koostaksid luulevalimiku ja toimetaksid teineteise tõlkeid. Nii ilmuski T.Ševtšenko

“Kobsaar” (1961), mis oli pühendatud saja aasta möödumisele T.Ševtšenko surmapäevast.

Tõlkimine käis umbes kümme aastat, sest juubelisündmust ei saa tähistada kiirustades ja ülejala

tehtud tööga.

Samuti aeganõudev oli Lesja Ukrainka 100. juubeliks kavandatud tõlkeraamat. Kuna H.Rajamets

taotles kvaliteetset tõlget, siis ei jõudnud ta oma tööga juubeliks valmis. Kirjastus kaasas

H.Jürissoni ja M.Veetamme, kes olid küll luuletajad, kuid ukraina keelt nad ei osanud. Niisugune

tähtaegade tagaajamine oli H.Rajametsa jaoks võõras ja mõjus negatiivselt nii talle isiklikult kui

tõlketegevusele üldse.

Ülaltoodud faktilised andmed räägivad selget keelt selle kohta, et kästletud ajaperioodil oli

üleliiduslistel kultuuriüritustel tähtis osa tõlketegevuse korraldamisel liiduvabariikides, eraldi võttes

Eesti NSVs.

3.3. Intertekstiline tõlge ja ruum

3.3.1. Sotsiaalne ja geograafiline ruum

Tõlketegevuse sõltuvuse sotsiaalsest (sotsiaalne olukord) ja geograafilisest (orienteerutus

naaberkirjandusele või kaugetele maadele) ruumist määras ära nõukoguliku (sisult sotsialistliku ja

vormilt rahvusliku) kultuuri kujundamise poliitika. Juba stalinismietapil saab alguse tendents

tõlkida Nõukogude Liidu rahvaste keeltest, et lähendada ja rikastada vennasrahvaste kultuure ühtse

nõukoguliku kultuuri vaimus. Kuna nõukogude rahvaste keelte tundjaid Eestis veel ei olnud, siis

aktsepteeriti rea-alust ja vene keelest vahendatud tõlget (vt Tabel 6).

Ka sulaperioodi peamiseks orientatsiooniks oli vennasrahvaste ilukirjanduse tõlkimine, mida

tõestavad ka ajakirjanduses ilmunud artiklite pealkirjad nagu “Vennaskirjanduste sidemete

tihendamiseks” (O.Utt – Sirp ja Vasar 6. märts 1964), “Rahvuskirjanduste lähendamiseks, nende

vastastikuseks rikastamiseks” (B.Viiding – Rahva Hääl 22. veebruar 1968), “Tutvugem

vennasrahvaste kirjandusega” (R.Sirge – Sirp ja Vasar 19. oktoober 1962), “Vennaskultuuride

lähendamise huvides” (O.Samma – Sirp ja Vasar 30. märts 1962), “Et tutvustada vennasrahvaste

luulet” (A.Kaalep – Sirp ja Vasar 3. august 1962) jne. Antud artiklid olid avaldatud Tallinna

ajalehtedes ja suunatud nii laiemale üldsusele kui ka kirjandushuvilistele.

3.3.2. Psühholoogiline ruum

on seotud ühe rahvusliku kirjanduse mõjuga teisele – ukraina tõlgete mõjuga eesti lugejale. Selle

psühholoogilist laadi protsessi kujundajaks on olnud ametliku ja piirkondlik-rahvusliku kultuuri- ja

tõlkepoliitika ühis- ja erijooned.

Kuna kultuuripoliitika oli nõukogude ajal täpselt määratletud, mõjutas see ka kirjanduspoliitikat,

tuues sisse kindlate proportsioonide mõiste. P.Toropi väite kohaselt on kirjanduslik orientatsioon

tõlketegevuse tekstiväliseks taustaks (Torop 1999 : 54), intertekstuaalse tõlke omamoodi

elemendiks. Kirjanduse erinevatel arenguperioodidel võib seda tausta seostada teatavate

ajalooliskultuuriliste sündmuste või konkreetse (välis)kirjandusega. Koos sellega kerkib üles

küsimus võõrkeelte oskusest, nende levikust ja autoriteetsusest antud kultuuris. Sellel tõlketegevuse

tekstivälisel foonil selgub kõigepealt, kas ja kuivõrd on tuntud ja võõras keeles loetavad nende või

teiste kirjandusteoste originaalid. Peale selle võib mingi võõrkeele erilise leviku ja autoriteetsuse

korral rääkida tema vahendavast rollist (näiteks prantsuse keele olulisus XIX sajandi esimese

kolmandiku vene kultuurile, saksa keele oskus eesti kultuurile) suhtluses kolmandate jne

kultuuridega.

P.Toropi arvates on ühiskonnas valitseva kirjandusliku orientatsiooni kõige üldisemaks

tekstiväliseks taustaks nii algupärase kui tõlgitud väliskirjanduse kirjeldamine kindla ajaperioodi

piires. Sellesse nimistusse kuuluvad autorid ja teosed loovad eeldused ka nende vastuvõtuks. Tihti

tuleb aga algupärandi ja tõlke erinevuste asemel kõnelda hoopis terve kirjanduse või mingi autori

loomingu moonutamisest valitseva kultuuripoliitika surve all. Järelikult peavad tõlke tekstisisene ja

tekstiväline analüüs teineteist täiendama (Torop 1999 : 54 – 55).

Kui varasem eesti tõlkekultuur oli orienteeritud läände, siis nõukogude periood tähendas

orienteeritust itta. Esikohal olid vene ja vene nõukogude kirjanikud, seejärel nõukogude rahvaste

kirjanduse esindajad (ukraina kirjandus üks nende seast), järgnemas sotsialismimaade kirjandus nii

Euroopast kui Aasiast, siis Skandinaaviamaade kirjandus ja alles seejärel kõik ülejäänu

(kapitalismimaade kirjandus).

Sõjajärgsed sundtõlked, eriti 1940. – 1950. aastate vene kirjanduse tõlkimise kampaania,

väljendasid rahvaste assimileerimistaotlust, sest samal ajal oli suur osa eesti kirjandust keelatud

ning isegi osa vanu tõlkeid oli käibelt võetud. Raamatukogusid sunniti maha tõmbama sõja-eelsete

tõlkijate nimesid (Torop 2002 : 199).

H.Rajametsa teatel andsid proportsioonid endast igal pool tunda. Tõlkija pidi mõnikord tõlkima

seda, mida ta ei tahtnud, millest ei olnud huvitatud ei tema ise ega ka lugeja, aga pidi tõlkima, et

jääda aktiivsete tõlkijate hulka. Kõik nurisesid, et vähe on lääne kirjandust. L.Raudtitsi sõnul

nuriseti kirjastustes ettekirjutatud proportsioonide üle iga kord, kui käidi plaane kinnitamas. Algul

küsiti keskkirjastuses, et miks on nii vähe planeeritud tõlkeid ukraina kirjandusest, mille peale

eestlased vastasid, et ei ole, kes tõlgiks, sest tol ajal juhindusid kõik eesti kirjastused otsetõlkimise

printsiibist. A.Kaalep märgib, et proportsioonide eest hoolitsesid Riiklik Kirjastuskomitee ja

kirjastuse direktsioon. Oli ette nähtud, et 60% moodustab nõukogude rahvaste kirjandus ja 40%

kõik muu. Samas aga nende 60 % kohta ei olnud eriti rangelt öeldud, missuguste rahvaste kirjandus

– räägiti nõukogude rahvastest. See jättis võimaluse pääseda vene kirjanduse uputusest ning välja

anda rohkem teiste liiduvabariikide kirjandust. A.Kaalep meenutab, et neil H.Rajametsaga ja ka

mõnede teistega oli vaikne kokkulepe: katsume teistest liiduvabariikidest ka midagi leida – see

läheb ju nagunii ühtse nõukogude kirjanduse sildi alla. Tänu H.Rajametsale saigi ukraina

tõlkekirjandus nii hästi esindatud, nagu see praeguseks on. Ka S.Issakov väidab, et kirjastuses

“Eesti Raamat” oli Nõukogude Liidu rahvaste kirjanduse protsent väga suureks paisutatud.

Ülalkirjeldatud psühholoogilise ruumi olemus määras ära ukraina kirjanduse eestindamise. XX

sajandi lõpuks oli veelgi süvenenud arusaam tõlketeksti kultuuriväärtusest – eelkõige tõlgete

olulisuse seisukohast vastuvõtva kultuuri ja identiteedi suhtes. Näiteks toob P.Torop (2002 : 848)

välja Lawrence Venuti seisukoha, kes on tõlgetes näinud identiteeti kujundavat jõudu (identity-

forming power of translation); tõlgetel on võime osaleda vastavalt vajadustele nii kultuuri sidususe

või homogeensuse kindlustamises kui ka kultuurilise vastupanu või kultuuri uuenemisprotsesside

aktiviseerimises (Venuti 1998 : 68).

P.Torop täpsustab, et “kultuur toimib paljus tõlketegevuse kaudu, sest vaid uute tekstide kultuuri

lisandumisega saab kultuur nii uueneda kui ka oma eripära tajuda” (Torop 2002 : 848).

Et rääkida sellest, kuivõrd ukraina kirjandus mõjutas eesti kirjandust, on vaja teada, millisele

pinnasele see mõju kandus. XX sajandi 1940. – 1990. aastate eesti kirjandust võib jagada kolme

gruppi, igal erinev kontekst: 1. kodumaal ilmunud kirjandus, 2. pagulaskirjandus, 3. omakirjastuslik

kirjandus.

Pagulas- ja omakirjastuslikku kirjandust on võimalik vaadelda suhteliselt ühtsetena, kodumaal

ilmunud kirjandus jaguneb aga tõlke ajaparameetri alusel vähemalt kolmeks osaks: 1.

stalinismiperioodi nõukogude kirjandus, 2. sulaperioodi nõukogude eesti kirjandus ja 3.

stagnaperioodi eesti kirjandus, vt (Olesk 2002 : 14). Neist kaht viimast on võimalik käsitada ka

“suure” ja “väikese” kirjandusena, nagu seda on teinud Hasso Krull (1996 : 83 – 87).

„Kultuur tervikuna – eriti tänapäeva postmodernistlik – on semiootilisest vaatepunktist käsitletav

intersemioosisena, kus “eri märgisüsteemides loodud tekstid eksisteerivad selles kõrvuti erinevate

tekstidena ja kujutavad samas ühe ja sama teksti erinevaid versioone ehk üks ja seesama tekst

moodustab kultuuris paljutekstilise mentaalse terviku” (Torop 2000 : 122). Sellest aspektist

tähendab kirjanduskultuur põhimõttelist “võimatust elada väljaspool määratlemata teksti” (Barthes

1975 : 36). Siit lähtuvalt saab kogu tõlkekirjanduse lülitada kultuuri globaalsesse metateksti ning

tõlkimist vaadelda kui metasemioosist.

Tõlkimise metasemiootilisusega on arvatavasti tegu olukordades, kus mingis kultuuris ja mingil ajal

tõlketekstid muutuvad või muudetakse kanoonilisteks (etalontekstideks). See on olukord, kus

tõlkekirjandusest või kriitikast saab kultuurikoodi määrav osa. R.Veidemanni hinnangul juhtus nii

1960. aastate teise poole eesti kirjanduses, kui tõlkimisvõimaluste avardumine (eriti tänu

“”Loomingu” Raamatukogule”) kujundas oluliselt suhtumist kirjandusse tervikuna – kaasaja eesti

kirjandust loeti tegelikult tõlkekirjanduse taustal (Veidemann 2003 : 64).

Üldjuhul võetakse kirjandusteoseid vastu neile eelneva kirjanduskogemuse foonil. Ühe autori

teosest saab tema teise teose suhtes metatekst, nii nagu seda on ka kriitika kogu kirjanduse suhtes.

Sel teel kujuneb välja igale rahvale eriomane tekstitüüpide hierarhia, mida võib pidada selle rahva

semiootiliselt fikseeritud geneetiliseks koodiks. “Et inimest ühest hõimust teise siirata, on vaja

asendada tema mälus, vähemalt selle tähtsamates osades, üks tekstide süsteem teisega. Just

niisugust “geenide siirdamist” on ideoloogiaaparaat tema käsutuses olevate vahendite kogu

võimsusega üritanud teha: on kõrvaldatud käibelt ühtesid ja peale sunnitud teisi, eriti selle hierarhia

kandavamatele tasemetele kuuluvaid tekste” (Udam 1998 : 13). P.Lilja kirjutab, et “nihilistlik

suhtumine Eestis oma kultuuripärandisse ja vene ning nõukogude vene traditsiooni rõhutamine oli

kampaaniate perioodil Nõukogude Eestis tüüpiline. Peaaegu täiesti tühiseks tunnistati just Eesti

Vabariigi aegne kirjanduspärand” (Lilja 1990 : 238).

Nii suur kui rahvas ja ta keel ka ei oleks, ikkagi suudavad teised maad ja kirjandused talle anda

seda, mida tal endal ei ole ja mis suudab teda rikastada. Suurel rahval on algupärase kirjanduse

protsent loomulikult kõrgem kui tõlkeilukirjanduse osa, sest suurel kultuurrahval on ka enam

loovisiksusi. Nii võib jääda mulje, et “suur” suudab oma rahva vaimseid vajadusi rahuldada ka

algupärase kirjandusega. Viidates A.Sangale, kelle väitel väikerahvastega on vastupidi, kirjutab

E.Mallene: “Nendel on algupärane kirjandus paratamatult väikesearvulisem ja vastavalt

tõlkeilukirjanduse protsent suurem. Aga niihästi suurel kui ka väiksel rahval on vaja niihästi tõlke-

kui ka algupärast kirjandust” (Mallene 1971 : 488). Eestlaste vajadused tõlkekirjanduse osas olid

seotud eelkõige lääneliku orientatsiooniga ning emigrantliku omakirjandusega. Seetõttu ei saanud

ukraina kirjanduse mõju eesti kirjandusele olla eriti suur. Põhjuseks tuleb kahtlemata pidada

eestlaste ajaloolist mälu, sügavalt juurdunud kultuuri- ja tõlketraditsioone, eetilisi tõekspidamisi.

Võimu poolt pealesunnitud asju ei võta rahvas kunagi täielikult omaks. Võimu ja vaimu

vastandatuse tingimustes on vaim alati otsinud ja leidnud väljapääsu tupikseisust. Maalähedaselt

realistlikule eestlasele oli võõras ka ukraina kirjanduse “revolutsiooniline romantilisus”, millest

H.Rajamets rääkis ajalehes “Sirp ja Vasar” avaldatud intervjuus: “...Tarass Ševtšenko ja Lesja

Ukrainka – /.../ eelkõige nende loomingust võib otsida ja leida seda, mis on minu arvates saanud

tajutavaks tunnusjooneks laias laastus kogu ukraina kirjandusele: see on teatav romantilisus, tuleks

ütelda revolutsiooniline romantilisus, mis on ilmnenud väga paljude kirjanike loomingus ja elab

tugeva traditsiooni najal edasi ka nüüdiskirjanduses. Nõukogude klassikas on selle traditsiooni

eredaim näide proosas vahest Juri Janovski, luules Maksõm Rõlski looming, kuid need on

“teadlikud” romantikud, “ebateadlikke” on rohkesti. Sest tegu ei ole puhtkirjandusliku nähtusega,

romantilisus on mingil määral rahvusliku karakteri osa ja ilmneb ka muudel kunstialadel tugevasti.

Iseloomulik on ukraina kirjandusele samuti suhteliselt suur maa- ja looduslähedus ning meie

kirjandusega võrreldes mõnevõrra suurem traditsioonilembesus vormivõtete ja väljendusvahendite

valdkonnas” (Sirp ja Vasar 19. september 1975).

Analoogset märkis vestluses ka S.Issakov: eestlased võtsid halvasti vastu M.Stelmahhi seetõttu, et

ta oli nende jaoks väga kunstlik ja naiivne. On loomulik, et kahe erineva kultuurilis-

maailmavaatelise tausta kokkupuutumine viib paratamatult tõlkekadudeni, mis ei ole seotud teose

keelelise poole, vaid kirjanduse rahvusliku omapäraga.

Kirjandusteadlane T.Liiv ja kirjastaja A.Tamm leidsid, et üldisel ukraina tõlkekirjanduse foonil

eraldusid Lesja Ukrainka ja T.Ševtšenko. Nende looming on tähtsal kohal mitte ainult ukraina

kultuuris, vaid omab tähendust ka eestlaste jaoks. Teiste tõlgete suhtes oli huvi vähene, nagu ka

H.Rajametsa tõlgitud kaasaegse progressiivse väärtluule puhul. Pealegi on luule žanr alati olnud

vähemloetav ja mõeldud kitsamale ringile. Täheldada võib ka ukraina ja eesti kirjanduse mõningaid

paralleelarenguid, mis on põhjustatud ühisest riiklikust ja kultuuripoliitilisest ruumist. Näiteks

analoogia O.Gontšari ja J.Smuuli vahel seoses nende nimetamisega üleliidulise tähtsusega

kirjanikeks (kuuluvad nomenklatuuri), keda mitte ainult ei soovitatud, vaid pidi tõlkima teiste

Nõukogude Liidu rahvaste keeltesse. Siinkohal on oluline näha, et nomenklatuurne kirjandus ei

piirdunud vaid parteiliste kirjanike mitte eriti väärtusliku loominguga.

Ukraina tõlkekirjanduse vähese mõju põhjuste seas eesti kirjandusele tuleks ära märkida ka vene

tõlkekirjanduse metatekstuaalset rolli: tõlked ukraina keelest jäid vene kirjandusklassikute teoste,

eriti aga ülipopulaarsete kaasaegsete kirjanike (V.Šukšin jt külaproosa esindajad) tõlgete varju. On

loomulik, et sel taustal sai P.Mõrnõi, M.Kotsjubinski, I.Franko, M.Stelmahhi teostest eesti lugeja

jaoks eilne päev. A.Tamme sõnul oli kogu nõukogude kirjanduse standart küll sama, kuid vene

kirjandus oli selle foonil siiski kõige paeluvam. Eestis tunti huvi vaid nende ukraina kaasaegsete

proosakirjanike ja luuletajate vastu, kelle loominguline meetod ei olnud seotud sotsialistliku

realismiga, kuid kes siis olid kahjuks keelatud. T.Liiv esitas hüpoteesi, et eestlased võisid tunda

teatud ühtsust Lääne-Ukrainaga sarnase ajaloolise saatuse tõttu, millest aga ei räägitud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et nõukogude kirjanduse ülesandeks oli kasvatada uut nõukogude inimest

ning seda tuli teha vene kultuuri taustal ja sotsialismi vaimus. Selle põhimõtte elluviimise nimel

töötas tsensor, anti välja auhindu, kehtestati tõlkeproportsioonid, viidi läbi kultuuripäevi, koostati ja

ühtlustati kultuuriürituste ja kirjastamis- ning tõlketegevuse plaane jms. See kõik jättis oma

nõukoguliku maigu kogu ukraina tõlkekirjandusele, mis on kättesaadav eesti keeles. Selles peitub

peamine põhjus, miks ukraina kirjandus sai Eestis väga tagasihoidliku vastuvõtu osaliseks.

3.4. Intertekstiline tõlge ja sotsiaalpoliitiline determineeritus

on seotud ametliku kultuuri- ja kirjanduspoliitikaga ning selle väljenduseks on tekstitõlke ja

metatekstilise tõlke vahelised suhted seoses tõlkijaisiksuse ning autori, tõlkija ja lugeja

sotsiaalpoliitilise determineeritusega.

Kirjanduse arengu soovitud suunda ei püütud Nõukogude Liidus saavutada ainult negatiivsete

sanktsioonidega. Kasutati rohkem piitsa-prääniku poliitikat ning jagati ka küllalt kaalukaid rahalisi

autasusid. Kõige olulisemad nende seas olid üleliidulised kirjandusauhinnad, millest esikohal

Stalini preemia, mis määrati igal aastal parimate saavutuste eest ka teistes kunsti- ja

kultuurivaldkondades. Stalini preemia asendas 1925. aastal loodud Lenini preemiat, mille

väljaandmine lõpetati Stalini ainuvõimu kindlustumisel 1936. a. Alles 1956. aastal pärast suure juhi

surma hakati Stalini preemiate asemel uuesti välja andma Lenini preemiat. Stalini preemiaga pärjati

teoseid, millel oli selge poliitiline kallak ja kindel ideoloogiline vaatepunkt (vt Tabel 6

“Vahenduskeele kasutamine”). R.Veidemann kinnitab, et “nõukogude totalitaarne režiim määras

kirjanduse ühiskonna suhtes skisofreenilisse olukorda. Ühelt poolt kanoniseeriti kirjandus kui

ühiskonna propaganda, kirjanik aga kui “inimhingede insener”, teiselt poolt valvati tsensuuri ja

kirjanduskriitika abil kirjanduse ideoloogilise puhtuse järele. Ühelt poolt kirjanduse privilegeeritus

(kopsakad honorarid, massitiraažid), teiselt poolt partei ettekirjutused, mis “vormistati”

sotsialistliku realismi “loomingulises meetodis” (Veidemann 2003 : 162).

Et preemeriti ühelaadseid, konfliktituse teooria kohaselt sotsialismi ülistavaid või kapitalistliku

maailma roiskumist kujutavaid teoseid, siis avaldas see eelmõju mitte ainult teoste loomisele, vaid

ka tõlgete tegemisele. Nii oli tõlgitud Stalini preemia saanud O.Gontšari teos “Lipukandjad” (1949,

tlk. H.Raudsepp), mille puhul puhkes skandaal, sest H.Raudsepa tõlge osutus mittevastavaks isegi

elementaarsetele tõlkenormidele, vt (Mõtus 1953 : 4): “Lugejate ja kirjastuse üha kasvav

nõudlikkus tõlke kvaliteedi vastu on muutnud võimatuks niisuguste moonutavate tõlgete ilmumise,

nagu oli omal ajal näiteks Gontšari “Lipukandjate” haltuuralik tõlge”. Teos anti uuesti tõlkida

J.Piigile ja V.Danielile, kes tegid oma töö ja tõlge ilmus veelkordselt (1951).

Stalini preemia laureaadi V.Sobko romaani “Rahu pant” (1952, tlk. R.Mägi) ilmumine oli

tõlkesund, kuna raamat rääkis sõjast; N.Rõbaki “Perejaslavi Raada” (1953 – 1956, tlk. A.Adari) oli

tähtis seetõttu, et käsitles kahe Nõukogude Liidu suurrahva – vene ja ukraina – sõprust ning vene

rahva osa Ukraina riigi kujunemises.

Lenini preemia laureaadi M.Stelmahhi romaanid “Leib ja sool” (1962, tlk. P.Viiding ja J.Tamm),

“Inimveri pole vesi” (1962, tlk. J.Elango, värsid tlk. R.Paavel) ning “Suur perekond” (1962, 1.kd.

tlk. V.Paas, R.Paavel, J.Kurfeldt; 2.kd. tlk. V.Paas) olid üldiselt populaarsed, kuna neis räägiti

teisest maailmasõjast ja külaelust Ukrainas. Pealegi oli M.Stelmahh hea sõnameister ja inimestele,

eriti slaavlastele meeldisid tema teosed ning vähemalt valitsusele sobis selline kirjandus

suurepäraselt teostamaks oma poliitikat.

Kõik eespool nimetatud tõlked olid nii või teisiti sundtõlked. Kuigi peab märkima, et mitte alati ei

olnud sundtõlgete tegijad konformistid, -- sageli tehti sundtõlkeid ohvrimeelsusest või

missioonitundestki, et avada tee parematele raamatutele. Muidugi oli eesti tõlkijate hulgas palju

neid, kellele tõlkimine oli tegevussund, sest originaalloomingu võimalus oli neilt ära võetud. Tuleb

nõustuda P.Toropi (2002 : 200 – 201) tsiteeritud Theo Hermansi väitega, et taolised poliitilised ja

ideoloogilised pinged tõlkekultuuris aitavad paremini mõista tõlkekultuuri funktsioneerimise

põhimõtteid ka üldisemal kujul: “Paradoksaalselt on ideoloogiline vaatepunkt just see, mis teeb

tõlke huvitavaks kui kultuurilise ja ajaloolise nähtuse. Kui tõlge seostuks pelgalt tehnilise

koodivahetusega, võiks ta fotokoopiana huvi äratada. Tõlge on huvitav, sest ta pakub otseseid

tõendeid retseptsiooni eelarvamuslikkuse kohta. Kultuurid, kogukonnad ja grupid konstrueerivad

oma mina-tunnet suhtumise kaudu teistesse välismaailmaga kontakteerumiskanalite kaudu. Teiste

sõnadega varustab tõlgete valikut, produtseerimist ja vastuvõttu juhtiv normatiivne aparaat koos

tõlgete kontseptualiseerimise viisiga teatud hetkedel meid kultuurilise enesemääratluse indeksiga.

Oleks vaid pisike liialdus nõuda, et tõlked räägiksid meile rohkem tõlkijatest ja nende klientidest

kui seostest algtekstidega”.

Tõlkesund teenis kahtlemata nõukogude ühiskonna homogeenseks muutmise huve. P.Torop

kirjutab, et “sundtõlgete assimileeriva mõju suurendamiseks olid paljud tõlked varustatud vene

teadlaste või ideoloogide kirjutatud ees- või järelsõnadega” (Torop 2002 : 199 – 200).

Olgugi et tõlkesund Eestis oli liberaalsem kui mujal Nõukogude Liidus, ei tähendanud see sugugi,

et kellelgi oleks pähe tulnud välja anda dissidente või autoreid-moderniste. A.Tamme sõnul olid

küll keelatud teemad. Näiteks kuni R.Sirge romaani “Maa ja rahvas” ilmumiseni 1956. aastal ei

tohinud kirjutada küüditamisest ja XIX sajandi ärkamisajast rääkides oli vaja rangelt jälgida,

millest ja kuidas kirjutada. Sellele vaatamata ei antud järele tõlkesunnile ja pöörduti tunnustatud

klassikute teoste ning juba läbi proovitud autorite tõlkimise juurde (nt O.Gontšar, M.Stelmahh).

Õnneks olid tol ajal ukraina klassikud tunnustatud ja lubatud kirjandus. Keelatud ja põlu all

kirjanike teoseid (nt B.Lepki, M.Hvõljovõi, V.Pidmogõlnõi jt) Eestis ei avaldatud. A.Tamme sõnul

ei olnud kahtlasi teoseid lihtsalt mõtet välja anda ja tekitada endale asjatuid probleeme. Ometi ilmus

M.Vingranovski luulekogumik “Armastuse akna all” (1975, tlk. H.Rajamets). H.Rajamets rääkis, et

M.Vingranovski ise oli väga üllatunud, kuuldes, et teda avaldati Eestis. Muidugi ei läinud kõik

ladusalt, sest A.Tamm otsustas mõned luuletused välja võtta, näiteks isamaalise luuletuse “Ja rahvas

on”. Põhjuseks oli ettevaatlikkus: kirjastuskomiteel ei ole vaja leida tõlgitus midagi taunitavat,

muidu pannakse kogu tõlketegevusele tsensuur peale. Oma kodumaast tohtis ju rääkida vaid vene

kirjanik või luuletaja, mitte ukrainlane. A.Tamme arust oli tõlkija ja koostaja H.Rajamets luuletuse

väljajätmisest teadlik, mida H.Rajamets ise aga eitab. Nii keelduski ta koostajana alla kirjutamast.

G.Grünbergi teatel kuulus ebasoovitavate teoste hulka ka Lenini preemia laureaadi O.Gontšari

“Katedraal”. Põhjus oli siin küll veidi teistlaadne – see teos oli juba vene keelde tõlgitud ning seega

eestikeelse tõlke järele puuudus otsene vajadus. Lugeja peab oskama vene keelt.

Kõikide autori poolt küsitletute sõnul O.Gontšarist Eestis räägiti. Palju diskussioone kutsus esile

tema teose “Tsüklon” tõlge, huvi äratas samuti “Kuljus”, kuid mitte seepärast, et need teosed

oleksid eestlastele tähtsad oma sõnumi poolest, vaid pigem seetõttu, et need anti välja peaaegu

kõikide Nõukogude Liidu vabariikide keeltes. Sedalaadi teosed kuulusid nomenklatuuri ja olid

ametnike poolt tõlkimiseks välja valitud. Siinkohal on tegu sulandumisega ühtsesse nõukogude

kultuuriruumi, kui kaob erinevus Eestile omase ja nõukoguliku vahel, kui enam ei tunnetata

tõlkesundi, mis on analoogne olukorraga, mida kirjeldab S.Olesk: “Erinevus teksti ja fooni vahel

kaob, iga tekst on osa kontekstist” (Olesk 2003 : 469). Sotsialistliku realismi meetodit peeti

internatsionaalseks “mitte ainult oma eksisteerimisvormilt, vaid ka oma olemuselt” (Bassel 1973 :

5).

H.Rajamets rääkis, et rahvusliku omapära võis nivelleerida ka tõlkija ise oma teadmatuse tõttu, kui

ta ei tundnud vahendatavat kultuuri ja selle omapära. Siis oli oht, et ta jätab välja või libiseb

mingitest etnograafilistest mõistetest lihtsalt üle. Vältimaks niisugust olukorda pidi tõlkija tegema

pingutusi, kuid mitte kõik ei läinud seda teed.

Oma osa selles rahvuslikkuse nivelleerimisprotsessis mängisid samuti toimetajate poolt poliitilistel

põhjustel tehtud kärped. Näiteks võisid nad sotsrealismile omases laadis muuta teose sõnavara ja

sõnastust. Toimetaja oli see funktsionäär, kes realiseeris kirjanduspoliitilisi norme, juhindudes

kehtivatest lugeja kasvatamise ja raamatute tootmise printsiipidest. Seega on toimetaja domineeriva

kirjandusliku ja keelelise normi kandja (Попович 1980 : 70 – 71).

Siinkohal tuleb tunnistada, et ukraina kirjanduse vahendamine Eestis oli allutatud tunduvalt

liberaalsematele ja normaalsematele oludele, kui mujal Nõukogude Liidus, kuna tõlkesoovitusi

andis oma ala asjatundja H.Rajamets, keda kohalikud kirjastajad usaldasid. S.Issakov on öelnud, et

tänu sellele on paljudes avaldatud tõlkekogumikes autoreid, kelle looming ei vastanud otseselt

üleliidulise kirjastamispoliitika nõuetele. Ka A.Tamm kirjastajana jälgis omakorda, et ei tekiks

asjatuid sekeldusi Riikliku Kirjastuskomiteega, mis paneks kogu tõlkekirjanduse range tsensuuri

alla. Toimetajate töö on traditsiooniliselt olnud autorit-tõlkijat arvestav. H.Rajamets mainis, et

tänapäeval on kehtiv vaatenurk, mille kohaselt vanu tõlkeid tuleb uuesti toimetada, et selle töö

käigus lisada puuduvad osad, mis omal ajal oldi sunnitud välja jätma.

Kokkuvõtteks leidis veelkordset kinnitust tõsiasi, et ukraina-eesti tõlkeloos on kõige olulisemat rolli

mänginud tõlketegevuse sotsiaalpoliitiline determineeritus (vrdl ka punktid 1. Tekstitõlge ja 2.

Metatekstiline tõlge). See asjaolu määras ära tõlkesunni, tõlgete rahvusliku omapära nivelleerimise

ja lugejapoolse vastuvõtu.

*** *** ***

Peatüki alguses nimetatud tõlke aspektid (võtmesõnad), mis olid välja toodud tõlke

sotsiosemiootilisel interpreteerimisel kahe dominandi alusel, leidsid ukraina – eesti tõlketegevuse

raames konkreetse süsteemse käsitluse. Analüüsi tulemused on üldistatavad kolmes punktis.

1) Ametlik kultuuri-, kirjandus- ja kirjastamispoliitika on seotud tõlke-, tõlkija- ja lugejasunni

probleemidega. Olulisim on seejuures tõsiasi, et XX sajandi 1940. – 90. aastate ukraina-eesti

tõlkelugu sõltub otseselt tolleaegsest nõukogude kultuuripoliitikast, mis haaras laiemalt ka teisi

eluvaldkondi, oli suunatud nõukogude inimese kasvatamisele, tehes seda väga sihikindlalt ja

plaanipäraselt. Siit tulenevad tõlgitavate autorite ja teosete valiku ettemääratus, tõlkijasund teose ja

tõlkemeetodi valikul, lõhe retseptsiooni tegeliku sisu ning ametkondade poolt eeldatava vahel,

lugeja huvide ja kultuuritaustaga mittearvestamine. XX sajandi 1940. – 90. aastate tõlkeloo

võtmesõnad on tsensuur, auhinnad, proportsioonid, kultuuripäevad, plaanid jms.

2) Teine oluline moment – tõlkijaisiksus – seondub H.Rajametsa tõlketegevusega: tõlgete valik,

tõlkija-, konsultandi- ja toimetajatöö, populariseerivate ning lugeja arvamust kujundavate

metatekstide avaldamine, luule ja proosa tõlkimine ukraina keelest eesti keelde. H.Rajametsa

tõlketegevust iseloomustab ühelt poolt allumatus ametlikule nõukogude kultuuripoliitikale (valis

ise autoreid ja teoseid, mida tõlkida, kuigi “lubatu” raames) ja teiselt poolt tõlkijasund (ukraina

kirjandust oli vaja tõlkida ja kuna ukraina keelest tõlkijaid rohkem ei olnud, siis eelistati

H.Rajametsa kvaliteetseid tõlkeid). Tõlketeose ja tema meta-, inter- ning intekstide tase on

H.Rajametsa tõlgete puhul kõrge, mida ei saa aga üldjuhul öelda rea tõlkijate töö suhtes (juhuslikud

tõlkijad, kirjastusplaanide täitmine iga hinna eest).

3) Kolmas võtmesõna – aja- ja kultuuriruum – hõlmab tõlketegevust Nõukogude Liidus, Eesti

tõlkekultuuris ning ukraina kirjanduse tõlkimises eesti keelde. Võrreldes teiste liiduvabariikidega

(sh Ukraina), oli Eestis olukord liberaalsem, mis tähendab, et ka ukraina keelest tõlkimisel kuulati

asjatundjaid (H.Rajametsa, S.Issakovi jt) ning arvestati originaalteoste kultuuriloolist väärtust,

nende vajadust eesti kultuurile. Sellele vaatamata leidsid vaid vähesed tõlketeosed oma lugeja

(põhjus – teosete valik, assotsiatsioonid vene kultuuriga ja vastumeelsus kogu vene ning

nõukogulikku vastu). Positiivseks tulemuseks ukraina kirjanduse tõlkimisel eesti keelde võib pidada

seda, et tänu H.Rajametsale, A.Kaalepile, S.Issakovile jt. on eesti keeles esindatud väärtuslik osa

XX sajandi 1940. – 90. aastatel tõlkida lubatud ukraina kirjandusest.

KOKKUVÕTE

Käesoleva magistritöö eesmärk oli välja selgitada olulisemad sotsiosemiootilised protsessid, mis

määrasid XX sajandi 40. – 90. aastatel ukraina-eesti tõlketegevuse, põhinedes seejuures tõlke

sotsiosemiootiliste küsimuste käsitlemisele maailmas, Eestis ja Ukrainas.

Tõlke sotsiosemiootiliste protsesside uurimiseks ja kirjeldamiseks oli vaja omavahel seostada ühelt

poolt kõik, mis puudutab tõlgitavuse parameetreid ning teiselt poolt – tõlke liike. See protseduur on

teostatud esimeses peatükis, kus on kirjeldatud tõlgitavuse parameetrite ja tõlke liikide

omavahelised ristumispunktid (Tabeli 1). Teises peatükis on need ristumispunktid võetud aluseks

materjali klassifitseerimiseks ja süsteemseks esituseks XX sajandi 1940. – 90. aastate ukraina –

eesti tõlkeloo kirjeldamisel.

Informatsiooni saamiseks on magistritöös kasutatud küsitlust, metatekste (retsentsioonid,

intervjuud, ukraina kirjandust tutvustavad artiklid, tõlkijapoolsed lisamaterjalid, kirjandus- ja

tõlketeoreetilised artiklid, monograafilised uurimused jms); nende võrdlemine

arhiivdokumentidega osutus efektiivseks ja lubas leida enam-vähem objektiivset infot ühe või teise

nähtuse (fakti) analüüsimisel.

XX sajandi 40. – 90. aastate ukraina-eesti tõlketegevuse määras toonane ametlik kultuuri- ja

kirjastuspoliitika. Sellest sõltusid nii tõlkija, autor kui lugeja. Tõlke sotsiaalse determineerituse kahe

dominandina on magistritöö teises peatükis välja toodud tekstitõlge ja tema sotsiopoliitiline

determineeritus, mis omakorda on nii või teisiti seotud ka kõikide teiste tõlgitavuse parameetrite ja

tõlke liikidega. Vaadeldud ajaperioodil aktsepteeriti ainult “õigeid” teoseid, mida „lubati” tõlkida

(sisuliselt aga sunniti) ning mille vastu lugeja pidi huvi tundma. Tõlketegevuse võtmesõnadeks olid

tsensuur, auhinnad, proportsioonid, kultuuripäevad, plaanid jms.

XX sajandi 40. – 90. aastatel on ukraina keelest eesti keelde tõlgitud 74 raamatut, sh 37 otse ukraina

keelest, ülejäänud – vene keele vahendusel. Vene keele kaudu tõlgiti seetõttu, et ei olnud ukraina

keelt valdavaid tõlkijaid, kirjastusplaan aga nägi ette kõikide nõukogude rahvaste loomingu

esindatust kõikide liiduvabariikide rahvaste keeltes. Ainuke vene keele abita tõlkija oli H.Rajamets

(tõlkinud 13 raamatut ja 6 raamatut koostöös teiste tõlkijatega).

H.Rajametsa tõlked on näide eesti tõlkekultuurist ning põhimõttest tõlkida otse ja väärtuslikke

teoseid. Tänu H.Rajametsale, kes püüdis mitte sõltuda üldisest poliitikast, aga ikkagi kuulus

tolleaegsesse kultuuriruumi, on ukraina kirjandus esindatud Eestis põhjalikult ja mitmekülgselt.

Magistritöös on kirjeldatud ja toodud välja eraldi tabelites H.Rajametsa filoloogiline tegevus

ukraina kirjanduse tõlkija ja populariseerijana – tõlkeraamatud, artiklid, tõlked ajakirjanduses.

Teiste tõlkijate tegevus, välja arvatud A.Kaalep, L.Raudtits, L. ja J.Ojamaa, oli juhusliku

iseloomuga (“kõigetõlkijad” nagu A.Jaaksoo või tõlkijad, kes kasutasid kolmanda keele vahendust

(nt M.Veetamm, H.Jürisson)). Osaliselt oli (ja on tänaseni) probleem selles, et puudub ukraina-eesti

sõnaraamat, mille olulisust tõlketegevusele on rõhutanud korduvalt mitte ainult H.Rajamets, vaid ka

filoloogid (nt A.Reitsak).

Tõlketeoste valikul juhinduti ametlikest ettekirjutustest. Pidi arvestama asjaoluga, kas autor on

keelatud või ei, kas teos on piisavalt “nõukogulik” jne. Üldjuhul aktsepteeriti selliste klassikute

teoseid nagu T.Ševtšenko, Lesja Ukrainka, I.Franko. Kaasaegsete vastu oldi ettevaatlikumad (nt

M.Vingranovski avaldamislugu) – nende asemel eelistati tõlkida Moskva tunnustuse pälvinud

kirjanike teoseid (nt O.Gontšar, M.Stelmahh jt.).

Kuna teoste valik oli ette määratud ametliku poliitikaga, siis oli ka retseptsioon ette teada. Ukraina

kirjanduse puhul ei esinenud eesti kultuuris erilist huvi, sest ukraina assotsieerus vene, st

nõukogulikku maailmaga. Põhjalikke metatekste ei olnud palju (need mis olid – olid ühes laadis

kirjutatud). Lisatud oli metatekste põhiliselt klassikute tõlgetele, sest kaasaegsete autorite või

teosete kohta ei peetud seda vajalikuks teha. Kõik oli ju niigi arusaadav. Illustreeriti peamiselt

lasteraamatuid.

Tõlkeraamatute tiraažid olid väga erinevad – kõikusid 300 eksemplarist kuni 60 000. Seaduspärasus

oli järgmine: luulet anti välja väiksema tiraažiga (kuni 10 000 tuhat eksemplari). Suur tiraaž esines

lastekirjanduse ning Lenini ja Stalini preemiatega autasustatud teosete puhul (üle 20 000 tuhande

eksemplaari). Analüüsides ukraina tõlkeraamatuid žanrite järgi, jõudsime järelduseni, et suurema

osa moodustab proosa (58 raamatut), teisel kohal on luuletõlked (12 raamatut) ja kõige vähem on

draamateoste tõlkeid (4 raamatut). Sellele on lihtne seletus – ka tõlkekirjanduse puhul loetakse

kõige rohkem proosat, draamateosed on aga mõeldud teatris esitamiseks, mitte lugemiseks.

Magistritöö materjali alusel on koostatud 9 tabelit: kolm H.Rajametsa tõlke- ja filoloogilise

tegevuse kohta (vt Tabel 2 „Harald Rajametsa tõlgitud raamatud ukraina keelest“, Tabel 3 “Harald

Rajametsa artiklid“, Tabel 4 “Harald Rajametsa ukraina ilukirjanduse tõlked ajakirjanduses“); üks

vahenduskeele kasutamisest (Tabel 6 „Vahenduskeele kasutamine ukraina ilukirjanduse tõlkimisel

eesti keelde“), tabelid, mis käsitlevad ukraina tõlkekirjanduse metatekste (Tabel 5 „Metatekstid“),

tiraaže (Tabel 7 „Tiraaž“) ning žanre (Tabel 8 „Ukraina tõlkeilukirjanduse žanrid“) ja mahukas

tabel, mis on koostatud O.Kivi bibliograafia alusel ning annab ülevaate, milliseid ukraina autoreid

tõlgiti (aasta, tõlkija, kus avaldatud), mis avaldatud ajakirjanduses (Tabel 9 „Ajakirjandus“). Kõik

tabelid on esitatud lisadena, samuti on lisades küsimustik, mille järgi intervjueeriti tõlkijaid ja

kirjastuste töötajaid.

Ukraina – eesti tõlketegevuse sotsiosemiootiliste aspektide edasine uurimine võiks olla seotud eesti

– ukraina tõlketegevuse käsitlemisega. Nimetatud kahe poole kõrvutamine peaks näitama, kuivõrd

erinev oli tõlkesituatsioon Ukrainas ja mille poolest ta ei sarnanenud olukorraga Eestis.

Bibliograafia

Adams, V. (1961). Luule tõlkimisest ja “Kobsaari” tõlkest. – Looming 12, 1914-1918.

Allik, J. (1989). Kunsti parteilisest juhtimisest. - Teater. Muusika. Kino. 3, 37-39.

Annuk, E. (2003). Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida nõukogude aega?. – Võim ja kultuur. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 13-41.

Anupõld, E. (1978). Tõlkeraamat ja tõlkija kirjandus (elu)pildis. Intervjuu O.Samma, O.Ojamaa, A.Raveli, H.Rajametsa, A.Ehini, J.Talveti ja T.Tasaga. – Sirp ja Vasar, 17. märts.

Barthes, R. (1975). The Pleasure of the Text. New York: Hill and Wang.

Basnett-McGuire, S. (1980). Translation studies. London; New York: Methuen.

Bassel, N. (1972). Rahvuskirjandus ja maailmakirjandus. Tallinn: Eesti Raamat.

Bassel, N. (1973). Sotsialistlik realism tänapäeval – internatsionaalsed ja rahvuslikud aspektid. – Sirp ja Vasar, 6. juuli.

Bassel, N. (1975). Paljurahvuselise nõukogude kirjanduse kujunemise etapid ja kaasaegsed arengujooned. Tallinn: Eesti NSV Ühing „Teadus”.

Bassel, N. (1987). Nõukogude paljurahvuselise nüüdiskirjanduse arengutendentsid. Tallinn: Eesti NSV Ühing Teadus.

Catford, J. (1965) A linguistic theory of translation : an essay in applied linguistics. London: Oxford University Press.

Delabastita, D. (1991). A False Opposition in Translation Studies: Theoretical versus/and Historical Approaches. – Target 3:2, 137-152.

Even-Zohar, I. (2005). Papers in culture research. – http://www.tau.ac.il/~itamarez/

Gentzler, E. (2003). Interdisciplinary connections. – Perspectives: Studies in Translatology. Volume 11: 1, 11 – 24.

House, J. (2001). Translation Quality Assessment: Linguistic Description versus Social Evaluation. – Meta, XLVI, 2, 243 – 257.

Hussainova, J. (1974). Kirjanduslik Ukraina. – Õhtuleht, 21. juuni.

Hönig, H. (1998). Positions, Power and Practice: Functionalist Approaches and Translation Quality

Assessment. – Translation and Quality. Edited by Christina Schäffner. Multilingual Matters LTD:

Clevedon – Philadelphia – Toronto – Sydney – Johannesburg, 6 – 35.

Ingliskeelsete tekstide tõlkimine (2000). Koostanud A.Pihlak, L.Krikk. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Issakov, S. (1958). Marko Vovtšoki “Kasakaneiu” eestikeelsest tõlkest. – Keel ja Kirjandus 11, 665-669.

Issakov, S. (1961). T.Ševtšenko Eestis. – Sirp ja Vasar, 10. märts.

Issakov, S. (1962). Praktiliselt veel avastamata varasalv. – Edasi, 3. juuni.

Issakov, S. (1963). Lesja Ukrainka Tartus. /50. surma-aastapäeva puhul./ - Edasi, 4. august.

Issakov, S. (1964). Rohkem süsteemi nõukogude rahvaste kirjanduse tõlkimises. – Keel ja Kirjandus 9, 513-518.

Issakov, S. (1964). Suur ukraina poeet ja Eesti. T. Ševtšenko 150. sünnipäeva puhul. – Looming 3, 444-452.

Issakov, S. (1971). Lesja Ukrainka suhteid Eestiga. – Keel ja Kirjandus 2, 105-107.

Issakov, S. (1971). Vassõl Stefanõk /100. sünni-aastapäevaks. – Edasi, 16. mai.

Issakov, S. (1973). Märkmeid vennasrahvaste kirjanduse tõlkijate seminarinõupidamiselt. - Edasi, 7. oktoober.

Issakov, S. (1974). Nõukogudemaa rahvaste kirjanduse eesti keelde tõlkimise ajaloost. – Looming 2, 319-335.

Issakov, S. (1975). Ühest olulisest kultuurisuhete vormist. – Keel ja Kirjandus 12, 742-743.

Issakov, S. (1979). Tõlked NSV Liidu rahvaste kirjandustest: pilguheit minevikku ja tulevikku. – Sirp ja Vasar, 22. juuni, 29. juuni.

Issakov, S. (1981). Ivan Franko ja Eesti (Kirjaniku 125. sünniaastapäeva puhul). – Keel ja Kirjandus 8, 487-490.

Jaaksoo, A. (1974). Veidi ukraina kaasaegsest kirjandusest. – Looming 5, 858-862.

Jakobson, R. (1971). On Linguistic Aspects of Translation. – Jakobson, R. Selected Writings 2. Word and Language. Berlin ; New York : de Gruyter, 260-266.

Jakobson, R. (1972) Verbal Communication. – Scientific American, kd. 227, nr 3.

Kaalep, A. (1960). Üldisi mõtteavaldusi illustreerijast ja tõlkijast. – Sirp ja Vasar, 3. juuni.

Kaalep, A. (1961). Rütmiprobleemidest luuletõlkes. – Keel ja Kirjandus 10, 597-603.

Kaalep, A. (1962). Et tutvustada vennasrahvaste luulet. – Sirp ja Vasar, 3. august.

Kaalep, A. (1964). Väike õppetund suure kobsaari juures. Tarass Ševtšenko 150. sünni-aastapäevaks. – Keel ja Kirjandus 3, 135-137.

Kaalep, A. (1972) Lesja Ukrainka taassaabumine. – Keel ja Kirjandus 1, 52-54.

Kaalep, A. (1974). Incipit gratulatio Haraldo Rajamets. – Sirp ja Vasar, 17. mai.

Kaalep, A. (1984). Harald Rajametsast ja eesti kobsaarist. – Looming 5, 711-712.

Kaalep, A. (1997). Kolm Lydiat. Tartu: Ilmamaa.

Kalda, M. (2001). Vana kaader järel-eesti ajal võimalusi proovimas. – Keel ja Kirjandus 8, 572-578.

Kask, L.-M. (1975). Tõlkimisest. – Looming 11, 1910-1915.

Kross, J. (1984). Tõlkemeistri teetulp. – Keel ja Kirjandus 5, 303-305.

Krull, H. (1996). Katkestuse kultuur. Tallinn: Vagabund.

Kuuli, O. (1999). Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917-1991. Tallinn.

Köst, E. (1975). Märkmeid ilukirjanduse retseptsiooni kohta. – Keel ja Kirjandus 3, 129-136.

Liivak, U., Meriste, H. (1975). Kuidas seda tõlkida: järeltormatusest eestinduseni. Tallinn: Valgus.

Lilja, P. (1990). Ždanovlusest sulailmadeni. Märkmeid nõukogude eesti kirjanduspoliitikast. – Keel ja Kirjandus 3, 156-167; 4, 229-239; 5, 286-295.

Lotman, J. (1991). Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. – Lotman, J. Kultuurisemiootika. Tekst-kirjandus-kultuur. Tallinn: Olion, 272-280.

Mallene, E. (1971). August Sanga mõttearendusi tõlkeilukirjandusest. – Keel ja Kirjandus 8, 488-490.

Maremäe, E. (1977). Tõlkekultuuri tuleviku nimel. – Sirp ja Vasar, 18. veebruar.

Melis, N, Albir, A. (2001). Assessment In Translation Studies: Research Needs. – Meta XLVI, 2, 272 – 287.

Mõtus, A. (1953). Mõnedest tõlkeküsimutest. – Sirp ja Vasar, 5. juuni.

Mälgand, E. (1969). 200 aastat I.Kotljarevski sünnist. – Rahva Hääl, 7. september.

Mälgand, E. (1969). Tulemusrikkad aastad (Pilk uuemale ukraina kirjandusele). – Rahva Hääl, 26. oktoober.

Mälgand, E. (1969). Viimaste aastate uued nimed. – Edasi, 16. märts.

Mälgand, E. (1972). Mõhhailo Stelmahh 60. – Looming 7, 1225-1226.

Mälgand, E. (1972). Mõkola Vingranovski. – Noorte Hääl, 24. detsember.

Nazarenko, G. (1948). Ukraina kirjanduselust (kiri Kiievist). – Sirp ja Vasar, 19. juuni.

Nazarenko, G. (1957). Marko Vovtšok /50. surma-aastapäevaks/. – Edasi, 11. august.

Nida, E. (2001). Contexts in Translating. Amsterdam; Philadelphia: Benjamins.

Niit, E. (1974). Harald Rajamets 50. – Looming 5, 874-876.

Ojamaa, J. (1965). Vennasrahvaste kirjanduse tõlkimisest. – Sirp ja Vasar, 3. september.

Ojamaa, O. (1965). Tõlkijate järelkasvust ja muust. – Sirp ja Vasar, 19. november.

Ojamaa, O. (1969). Kümnenda muusa muresid. – Keel ja Kirjandus 12, 705-715; (1970), 2, 65-76.

Ojamaa, O. (1971). ...ei üksiklast õpeta ükski. – Sirp ja Vasar, 2. aprill.

Ojamaa, O. (1976). Eesti tõlkeilukirjandus 1971-1975. – Sirp ja Vasar, 30. aprill.

Ojamaa, O. (1978). Tõlkekirjandus 1977. – Looming 5, 816-821.

Ojamaa, O. (1979). Märkmeid 1978. aasta tõlkekirjandusest ja kriitikast. – Looming 3, 418-428.

Olesk, S. (2002). Kontekst kirjanduse tegijana. – Olesk, S. Tõdede vankuval müüril: artikleid ajast ja luulest. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 13-24.

Olesk, S. (2003). “Laine põhi”. Kirjandusest ja selle kontekstist Eestis aastatel 1950-1953. – Võim ja kultuur. Tartu, 465-481.

Pierce, J. (1972). Communication. – Scientific American, kd. 227, nr 3.

Ploom, Ü. (1994). Harald Rajametsale 13. mail 1994.a.: (70 sünnipäevaks). – Kultuurileht, 13. mai.

Rajamets, H. (1959). Mõningaid märkusi riimi kohta. – Looming 10, 1571-1578.

Rajamets, H. (1962). Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 5, 284-293.

Rajamets, H. (1970). Tähtsaim on tegija vastutusteadvus (nimede kirjutamisest ajakirjanduses). – Sirp ja Vasar, 7. juuli.

Rajamets, H. (1971). Lesja Ukrainka 100. sünniaastapäevaks. – Sirp ja Vasar, 26. veebruar.

Rajamets, H. (1975). Pilk ukraina kirjandusse. – Sirp ja Vasar, 19. september.

Rajamets, H. (1975). Ukraina nimede kirjutamine eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 7, 405-412.

Rajamets, H. (1978). Oless Gontšar 60. – Sirp ja Vasar, 7. aprill.

Rajamets, H. (1980). „Kalevipoja” ukrainakeelsest tõlkest. – Keel ja Kirjandus 4, 234-236.

Rajamets, H. (1987). Alevtõna Sprogisel oli sünnipäev (50 sünnipäeva puhul). – Sirp ja Vasar, 19. juuni.

Rajamets, H. (1988). Tarass Ševtšenko. 9. märts 1814 – 10. märts 1861. – Kalender 1989. Tallinn, 86-89.

Rajamets, H. (1993). Ukraina. – Nimekirjutusraamat. Tallinn: Valgus, 52-147.

Rajamets, H. (1994). Vingus nina pidi raamatus: (Viimase kümne aasta jooksul ilmunud sõnaraamatutest). – Keel ja Kirjandus 7, 424-426.

Rajamets, H. (1997). Imelik luuletus limerik. – Looming 3, 346-348.

Rajamets, H. (1997). Kolm pampe kandnud mees. – Eesti Päevaleht, 3. juuni.

Rajamets, H. (1997). Miks aegruum ilma ajata? – Eesti Päevaleht, 4. november.

Rajamets, H. (1997). Mis on nina taga? – Eesti Päevaleht, 25. november.

Rajamets, H. (1997). Rumalad sõnad. – Eesti Päevaleht, 26. august.

Rajamets, H. (1997). Tantsib Roosiga roosiga rinnas. – Eesti Päevaleht, 10. juuli.

Rajamets, H. (1997). Traagiline juhtum golfiväljakul. – Eesti Päevaleht, 5. august.

Rajamets, H. (1997). Ukraina, meie sõber. Ukraina nimede kirjutamisest. – Eesti Päevaleht, 23. september.

Rajamets, H. (1997). Vabandage, et teid ehmatan! – Eesti Päevaleht, 22. juuli.

Rajamets, H. (1998). Ehmatasin ära. – Postimees, 25. jaanuar.

Rajamets, H. (1998). Emapoolne vanaema. – Postimees, 5. aprill.

Rajandi, H. (2002). Tõlkija teekond. Tartu : Ilmamaa.

Reitsak, A. (1974). Tõlkesõnaraamatud Eesti NSV-s: pakkumine ja nõudmine. – Keel ja Kirjandus 1, 48-51.

Rubio, J. (1998). Some Reflections on the History of Medieval Translation. – Europe et traduction. Ed. Michelle Ballard. Arras: Artois Presses université; [Ottawa]: Presses del'Université d'Ottawa, 37-44.

Saar, A. (1976) Rahvuskirjanduste vastastikuste mõju probleeme. – Sirp ja Vasar, 5. märts.

Samma, O. (1962). Vennaskultuuride lähendamise huvides. – Sirp ja Vasar, 30. märts.

Samma, O. (1962). Üht-teist tõlkimisest ja tõlkijatest. – Keel ja Kirjandus 7, 385-392.

Semper, J. (1947). Eesti nõukogude kirjanduse arenguteed ja ülesanded. – Looming 1, 6-30.

Sepamaa, H. (1967). Pilk ilukirjanduse tõlkimise küsimustesse. – Keel ja Kirjandus 2, 65-74.

Sirge, R. (1962). Tutvugem vennasrahvaste kirjandusega. – Sirp ja Vasar, 19. oktoober.

Soosaar, E. (1979). Meie tõlkeilukirjanduse tänane päev (statistika valgusel). – Looming 6, 880-882.

Soosaar, E. (1980). Tõlkeilukirjandus 1979 (vaatlusi ja tähelepanekuid). – Looming 4, 564-576.

Sööt, B. (1954). Ukraina kirjandus. – Looming 5, 593-607.

Sööt, B. (1957). Marko Vovtšok – ukraina kirjanduse klassik (50. surma-aastapäeva puhul). – Rahva Hääl, 10. august.

Sööt, B. (1961). Ta võitles rahva parema tuleviku eest. 100 aastat Tarass Ševtšenko surmast. – Rahva Hääl, 10. märts.

Šumakov, J. (1977). Ilmus Ševtšenko entsüklopeedia / “Ševtšenko sõnastik”/. – Looming 8, 1400-1401.

Zavgorodni, O. (1969). Kirjandusuudiseid Ukrainast. – Sirp ja Vasar, 6. november.

Zongxin, F. (2003). Literary discourse and the translator’s role. – Perspectives: Studies in Translatology. Volume 11: 1, 45 – 53.

Theses on the semiotic study of cultures = Kultuurisemiootika teesid = Тезисы к семиотическому изучению культур. (1998). Ivanov, V., Lotman, J., Pjatigorski, A. jt. Tartu: Tartu Ülikool.

Torop, P. (1981). Metatekstide teooriast mõnede tekstikommunikatsiooni probleemidega seoses. – Keel ja Kirjandus 6, 321-329; 7, 392-397.

Torop, P. (1999). Tõlge ja/kui retseptsioon. – Torop, P. Kultuurimärgid. Tartu: Ilmamaa, 16-27.

Torop, P. (1999). Tõlkekultuur ja tõlkeaasta. – Torop, P. Kultuurimärgid. Tartu: Ilmamaa, 66-80.

Torop, P. (1999). Tõlkeloo koostamise printsiibid. – Torop, P. Kultuurimärgid. Tartu: Ilmamaa, 42-66.

Torop, P. (2002). Tõlge kui kultuurimehhanism. – Keel ja Kirjandus 12, 848-855.

Torop, P. (2002). Tõlkesemiootika poole. – Akadeemia 2, 332-350.

Torop, P. (2002). Tõlkesund. – Sarapik,V. Kalda, M.. Veidemann, R. (koost. ja toim.). Kohandumise märgid. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 195-206.

Tõlkeraamat ja tõlkija kirjandus(elu) pildis. (1978). – Sirp ja Vasar, 17. märts.

Udam, H. (1998). Loetud ja kirjutatud. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus.

Utt, O. (1964). Vennaskirjanduste sidemete tihendamiseks. – Sirp ja Vasar, 6. märts.

Vahter, A. (1963). Varastatud õnn (Lavastuse puhul teatris „Estonia“). – Rahva Hääl, 6. veebruar.

Veidemann, R. (2000). Tõlkimine kui avastamine. – Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27. novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu, 63-71.

Veidemann, R. (2003). Kirjandus sotsiaalse sidususe tegurina. Eesti juhtum. – Võim ja kultuur. Tartu, 155-171.

Veiper, E. (1979). Tõlkimisest konkreetselt ja praktiliselt. – Sirp ja Vasar, 8. märts.

Velsker, M. (1999). Mis on kuuekümnendad eesti kirjanduses? – Looming 8, 1210-1218.

Venuti, L. (1998). The Scandals of Translation. Towards an Ethics of Difference. London-New York: Routledge.

Verschik, A. (2004a). Aspects of Russian-Estonian codeswitching: Research perspectives. – International Journal of Bilinguism, vol. 8, nr. 4, 427 – 448.

Verschik, A. (2004b). Estonian Compound Nouns and Their Equivalents in the Local Variety of Russian. – Scando-Slavica 50, 93 – 109.

Verschik, A. (2002). Koodivahetus ja eesti keeleteadus. – Teoreetiline keeleteadus Eestis. Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised, 4. Tartu, 287-296.

Viiding, B, Loodus, M. (1965). Kõige tähtsam: tõlkijate kaader (refereeritud kilde Tartu tõlkekonverentsilt). – Rahva Hääl, 28. november.

Viiding, B, Loodus, M. (1965). Raamat ja tõlkija peavad kohtuma, aga kuidas? – Rahva Hääl, 19. november.

Viiding, B. (1968). Rahvuskirjanduste lähendamiseks, nende vastastikuseks rikastamiseks. – Rahva Hääl, 22. veebruar.

Yifeng, S. (2003). Translating cultural differences. – Perspectives: Studies in Translatology. Volume 11: 1, 25 – 36.

Автономова Н., Гаспаров Г. (1969). Сонеты Шекспира – переводы Маршака. – Вопросы литературы 2, 100-112.

Актуальные проблемы теории художественного перевода : материалы всесоюзного симпозиума (25 февраля-2 марта 1966 г.): в 2-х томах. (1967). Москва: Союз писателей СССР.

Виноградов, В. (2004). Перевод : общие и лексические вопросы: учебное пособие. Москва: КДУ.

Влахов С., Флорин С. (1980). Непереводимое в переводе. Москва: Международные отношения.

Гачечиладзе, Г. (1970). Введение в теорию художественного перевода. Тбилиси: Издательство Тбилисского университета.

Гачечиладзе, Г. (1980). Художественный перевод и литературные взаимосвязи. Москва: Советский писатель.

Гиривенко, А. (2002). Из истории русского художественного перевода первой половины XIX века: эпоха романтизма. Учебное пособие. Москва: Флинта: Наука.

Довган, Э. (2004). О социосемиотической границе перевода (на примере украинско-эстонской переводной литературы). – Русская филология. 15: Сборник научных работ молодых филологов. Тарту: Tartu Ülikooli Kirjastus, 221-228.

Евен – Зогар, І. (1990). Місце перекладної літератури в літературній полісистемі. – http://www.tau.ac.il/~itamarez/

Исаков, С. (1969). Сквозь годы и расстояния: из истории культурных связей Эстонии с Украиной, Грузией и Латвией в ХIХ – начале ХХ века. Таллин: Ээсти Раамат.

Исаков, С. (1974). ... Перевод с украинского Х.Раяметса. – Молодежь Эстонии, 16. мая.

Исаков, С. (1980). Литературные мосты: Харальд Раяметс – переводчик с украинского. – Таллинн 2, 94-98.

Квале, С. (2003). Исследовательское интервью. Москва: Смысл.

Ковганюк, С. (1968). Практика перекладу (З досвіду перекладача). Київ: Дніпро.

Комиссаров, В. (1999). Общая теория перевода: проблемы переводоведения в освещении зарубежных ученых. Москва: ЧеПо.

Конрад, Н. (1972). О некоторых вопросах истории мировой литературы. – Н.Конрад. Запад и Восток: Статьи. Москва: Наука, 415-431.

Копанев, П. (1972). Вопросы истории и теории художественного перевода. Минск: Издательство БГУ.

Коптілов, В. (1971). Актуальні питання українського художнього перекладу. Київ.

Коптілов, В. (1972). Першотвір і переклад. Київ.

Коптілов, В. (1982). Теорія і практика перекладу. Київ.

Коптілов, В. (2003). Теорія і практика перекладу. Київ: Юніверс.

Кундзіч, О. (1966). Слово і образ. Літературно-критичні статті. Київ: Радянський письменник.

Кундзіч, О. (1973). Творчі проблеми перекладу. Київ: Дніпро.

Левин, Ю. (1963). Об исторической эволюции принципов перевода: К истории переводческой мысли в России. – Международные связи русской литературы: сборник статей. Москва; Ленинград: Издательство АН СССР.

Левин, Ю. (1985). Русские переводчики XIX века и развитие художественного перевода. Ленинград: Наука.

Лейтес, А. (1967). Парадоксы переводческого искусства: К вопросу о построении научной теории художественного перевода. – Актуальные проблемы теории художественного перевода. Т. II. Москва: Союз писателей СССР, 319-334

Лилова, А. (1985). Введение в общую теорию перевода. Москва: Высшая школа.

Лотман, Ю. (1978). Феномен культуры. – Труды по знаковым системам ХI. Тарту.

Лукина, М (2003). Режиссура интервью. – М.Лукина. Технология интервью: учебное пособие. Москва: Аспект Пресс, 29 – 58.

Мастерство перевода: сборник статей. (1959 – 1990). Москва: Советский писатель. Новикова, М. (1970). Мир, на образ множимый. Киев.

Новикова, М. (1986). Прекрасен наш союз: литература – переводчик – жизнь. Киев.

Новикова, М. Лебедь, О, Лукинова, М. (1988). Стиль автора и стиль перевода. Київ: УМК ВО.

Попович, А. (1980). Проблемы художественного перевода. Москва: Высшая школа.

Райсснер, Э. (1976). Восприятие и искажение: Проблема изменения текста при переводе. – Сравнительное изучение литератур. Ленинград, 499-502.

Рецкер, Я. (1974). Теория перевода и переводческая практика Очерки лингвистической теории перевода. Москва: Международные отношения.

Рильський, M. (1971). Ясна зброя. Статті. Київ: Радянський письменник.

Рильський, M. (1975). Мистецтво перекладу. Київ.

Семко С., Калмыков В., Дубинко С. и др. (1988). Проблемы общей теории перевода; Академия наук Эстонской ССР, кафедра иностранных языков. Таллинн: Валгус.

Топер, П. (2000). Перевод в системе сравнительного литературоведения. Москва: Наследие.

Тороп, П. (1995). Тотальный перевод. Тарту: Издательство Тартуского университета.

Тороп, П. (1998). Границы перевода (социосемиотический аспект семиотики перевода). – Sign Systems Studies: 26. Тарту: Издательство Тартуского университета, 136 - 150.

Федоров, А. (1983). Основы общей теории перевода: Лингвистические проблемы. Москва: Высшая школа.

Финкель, А. (1962). Лермонтов и другие переводчики «Еврейской мелодии» Байрона. – Мастерство перевода. Сб. 6. Москва, Советский писатель, 169-200.

Шарипов, Д. (1967). Создадим историю перевода. – Актуальные проблемы теории художественного перевода. Т. I. Москва, 91-99

Шор, В. (1973). Как писать историю перевода? – Мастерство перевода. Сб. 9-ый. Москва, 277-298.

Эткинд, Е. (1968). Поэтический перевод в истории русской литературы. – Мастера русского стихотворного перевода. Кн. I. Ленинград: Советский писатель.

Эткинд, Е. (1973). Русские поэты-переводчики от Тредиаковского до Пушкина. Ленинград: Наука.

Babel (the Netherlands): http://www.benjamins.nl/jbp/index.html

Meta (Canada): http://www.erudit.org/erudit/meta/

Target (the Netherlands): http://www.benjamins.nl/jbp/index.html

The Translator (UK): http://www.stjerome.co.uk/journal.htm

Translation review (USA): http://www.utdallas.edu/research/cts/tr/

Suulised allikad

Vestlus Toomas Liiviga 17.01.2004 (üleskirjutus autori valduses).Vestlus Aksel Tammega 23.02.2004 (üleskirjutus autori valduses).Vestlused Harald Rajametsaga 04.03.2004 (helisalvestis autori valduses), 15.05.2004 (üleskirjutus autori valduses).Vestlus Ain Kaalepiga 24.04.2004 (helisalvestis autori valduses).Vestlus Sergei Issakoviga 25.04.2004 (helisalvestis autori valduses).Vestlus Ludmilla Raudtitsiga 14.05.2004 (helisalvestis autori valduses).Vestlus Georg Grünbergiga 20.05.2004 (üleskirjutus autori valduses)

Arhiivimaterjalid

Harald Rajametsa arhiiv

Teatmeteosed

ENE 1985 – 1998 = Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. 10 kd. (alates 5 kd. EE – Eesti Entsüklopeedia). Tallinn: Valgus.

ENE 1976 = Eesti nõukogude entsüklopeedia. 8. köide, Tink – yver. Tallinn: Valgus.

Eesti Entsüklopeedia. VIII, Tanulane-Yvon. (1936-1937). Tartu: Loodus.

Eesti Riikliku Kirjastuse temaatiline plaan ... (1952-1963). Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus.

Encyclopedia 1993 = The New Princeton Encyclopedia of Poetry and Poetics. Princeton (N.J.): Princeton University Press.

Nõukogude Eesti tõlkekirjandus 1940-1968. (1970). Bibliograafiline nimestik. Tallinn: Eesti raamat, 137-142.

Nõukogude Eesti tõlkekirjandus 1969-1975. (1977). Bibliograafiline nimestik. Tallinn: Eesti raamat, 55-57.

Nõukogude Eesti tõlkekirjandus 1976-1980. (1983). Bibliograafiline nimestik. Tallinn: Eesti raamat, 45-46.

Nõukogude Eesti tõlkekirjandus 1981-1985. (1988). Bibliograafiline nimestik. Tallinn: Eesti raamat, 49-50.

Kivi, O. (1957-1991). Ilukirjandus, kirjandusteadus ja rahvaluule: bibliograafia. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia.

УРЕ (1977 – 1985). = Українська Радянська Енциклопедія. У 12 томах. Ред. М. Бажан, Ф.Бабичев. Київ.

Käsikirjalised allikad

All, J. (2004). Saksa-eesti pangandusterminite valiksõnastik: magistriprojekt. Tartu : Tartu Ülikool.

Dorbek, I. (2002). Eesti-saksa kuurortturismi mõistete valiksõnastik: magistriprojekt. Tartu : Tartu Ülikool.

Jõesaar, K. (2003). Marie Under luuletõlkijana. Luuletõlgete koht Marie Underi loomingus: magistrtöö. Tartu : Tartu Ülikool.

Leis, Ü. (2003). Tõlkide elukestev õpe Eestis – olukorra ja vajaduste võrdlev analüüs: magistritöö. Tartu : Tartu Ülikool.

Ojaperv, O. (2003). Psalmide tõlkimisest eesti keelde: psaltri tüpoloogia. Psalmide tõlkimine kui filoloogiline ja teoloogiline probleem. Valikud maakeelsete tõlgete vahel: magistritöö. Tartu : Tartu Ülikool.

Pahla, Ü. (2004). Saksa-eesti jäätmekäitlusmasinate valiksõnastik: magistriprojekt. Tartu : Tartu Ülikool.

Ploovits, M. (2002). Haridusdokumentide ja isikut tõendavate dokumentide tõlkimine eesti keelest saksa keelde: magistriprojekt. Tartu : Tartu Ülikool.

Rahu, K. (2004). Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjaliku tõlke õppekava hindamine PACTE grupi tõlkepädevuse mudeli alusel: magistritöö. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Raid, A. (1943). Poola kirjandus eestikeelses tõlkes: magistritöö. Tartu : Tartu Ülikool.

Savisaar, M. (2002). Inglise-saksa-eesti avalikkusuhete valiksõnastik: magistriprojekt. Tartu : Tartu Ülikool.

Sinivee, S. (2004). Tõlke hindamine – kuidas, keda või mida? : magistritöö. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Talviste, K. (2002). Eesti kriitikute kirjutatud prantsuse kirjandus. Tõlkekaanoni kujunemisest prantsuse-eesti kirjandussuhete näitel: magistritöö. Tartu : Tartu Ülikool.

Vaiksoo, J. (1994). August Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi” lugemismudelid: magistritöö. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Valdre, A. (2004). Inglise-eesti tehnikatõlke vead: magistriprojekt. Tartu : Tartu Ülikool.

Zabrodskaja, A. (2005). Vene-eesti koodivahetus Kohtla-Järve vene emakeelega algkoolilastel : magistritöö. Tallinn : Tallinna Ülikool.

Балясный, Б. (2000). Возможные компенсации потерь при переводе эстонской поэзии на русский язык: диссертация на соискание ученой степени магистра по переводу. Таллинн: Таллиннский Педагогический Университет.

Балясный, Б. (2005). Семиотические аспекты перевода и прикладное переводоведение. Таллинн: Tallinna Ülikooli Kirjastus. Семененко, А. (2002). «Гамлет» как феномен русской культуры: переводы ХХ века и проблема канонического перевода: диссертация на соискание ученой степени magister artium по русской литературе. Тарту : Тартуский университет.

Табакова, И. (2004). Проблемы перевода индивидуально-авторских модификаций русских фразеологических единиц (на материале переводов на польский и эстонский языки): диссертация на соискание ученой степени magister artium по славянской филологии. Тарту: Тартуский университет.

Ilukirjanduslikud allikad

Alttoa L., Raigna H. (1961). Aabits. Illustreerinud S. Väljal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Baš, J. (1949). Professor Buiko. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.

Bezorudko, V. (1964). Suhhi Mlõntsi musketärid. Tallinn: Perioodika.

Cooper, J. (1956). Hirvekütt, ehk, Esimene sõjarada. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Dovženko, A. (1942). Taganeja. Venemaa: NSVL RKRK Sõjakirjastus.

Dovženko, A. (1959). Poeem merest. Tallinn: Ajalehtede ja Ajakirjade Kirjastus.

Dratš, I. (1963). Uudismaale. – Noorus 10, 43.

Dratš, I. (1977). Südame kaugusel. Tallinn: Eesti Raamat.

Drozd, V. (1980). Päike. Tallinn: Eesti Raamat.

Dumas, A. (1977). Kolm musketäri. Tallinn: Eesti Raamat.

Franko, I. (1948). Jutustused. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.

Franko, I. (1956). Zahhar Berkut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Franko, I. (1975). Hümn. – Sirp ja Vasar, 12. september.

Franko, I. (1985). Varastatud õnn. Tallinn: Eesti Raamat.

Frisch, M. (1969). Don Juan, ehk, Armastus geomeetria vastu ; Eluloomäng. Tallinn: Perioodika.

Galan, J. (1953). Vatikan ilma maskita. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Gogol, N. (1992). Õhtud külas Dikanka lähedal. Tallinn: Eesti Raamat.

Gontšar, O. (1949). Lipukandjad. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.

Gontšar, O. (1951). Lipukandjad. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Gontšar, O. (1966). Kuljus. Tallinn: Eesti Raamat.

Gutsalo, J. (1969). Belle Parisienne. Tallinn: Perioodika.

Gutsalo, J.. (1969). Meenuta... – Edasi, 16. märts.

Hinkulov, L. (1964). Tarass Ševtšenko. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Ivanenko, O. (1948). Kurekese teekond. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.

Janovski, J. (1980). Ratsanikud. Laevameister. Tallinn: Eesti Raamat.

Jarmõš, J. (1973). Kuldlaevuke. Tallinn: Eesti Raamat.

Kaalep, A. (1971). Tarass Ševtšenko merereis Tallinna (Harald Rajametsale). Rmt: Klaasmaastikud. Tallinn: Eesti Raamat, 97.

Kaalep, A. (1973). Georg Büchneri ja Georges Dantoni taustaks: järelsõna. – G.Büchner. Dantoni surm. Tallinn: Perioodika, 79-84.

Kaalep, A. (1974). Kooskõlaline Tagore: eessõna. – R.Tagore. Aednik. Tallinn: Perioodika, 5-12.

Kaalep, A. (1975). Saateks: järelsõna. – Antiikmütoloogia: ümberjutustus kreeka ja rooma mütoloogia autorite teostest. Tallinn: Eesti Raamat, 323-327.

Kaalep, A. (1976). Peegelmaastikud : luuletõlkeid : Antiqua. - Gallika. - Germanica. - Ucrainiensia. Tallinn: Eesti Raamat.

Kaalep, A. (1976). Tarass Ševtšenko. Sõdur ja surm. – Paani surm ja teisi luuletusi. Tallinn: Eesti Raamat, 22.

Kaalep, A. (1980). Peegelmaastikud : luuletõlkeid : Iberica, Iberoamericana, Africana, Turcica. Tallinn: Eesti Raamat.

Kaalep, A. (1984). Maavallast ja maailmakirjandusest. Tallinn: Eesti Raamat.

Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia (1962). Koostanud V. Alttoa; tõlkinud A.Kaalep jt. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Korneitšuk, A. (1949). Tulge meile külla! (Tulge Zvonkovojesse). Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.

Kostenko, L. (1985). Meie vahele eksis õrnus... – Kui sügis tühjaks raasib kasel raod... – Vood kandsid merest randa vana mündi... – Menestreli lauluke. Poeemist „Anna Jaroslavna“. – Lauluke kaptenist. – Nõukogude Naine 10, 7.

Kostenko, L. (1990). Kordumatus. Tallinn: Eesti Raamat.

Kotsjubinski, M. (1970). Nürnbergi muna. Tallinn: Eesti Raamat.

Kravets, O. (1955). Koit Hanpu kohal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Kreutzwald, F. (1953). Kalevipoeg. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Kõnelus gloobusega: ukraina kaasaegset luulet. (1966). Koostanud H.Rajamets. Tallinn: Perioodika.

Marlow, Ch. (1983). Tamerlan Suur ; Doktor Faustus ; Edward Teine. Tallinn: Eesti Raamat.

Mieželaitis, E. (1963). Inimene. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Milne, A.A. (1968). Karupoeg Puhh. Tallinn: Eesti Raamat.

Mõrnõi, P. (1975). Libu. Tallinn: Eesti Raamat.

Näiteid rooma luulest eestikeelses tõlkes (1967). Koostanud Ü. Torpats; tõlkinud A. Kaalep jt. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Oleša, J. (1971). Kadedus. Tallinn: Perioodika.

Oliinõk, B. (1974). Vaprus. – Sirp ja Vasar, 14. juuni.

Oliinõk, B. (1978). Maa. Tallinn: Eesti Raamat.

Pavlõtško, D. (1974). Käed. – Noorte Hääl, 23. juuni.

Pavlõtško, D. (1975). Maailmas rohkem kuule on kui südameid... – Puud. – Kommunismiehitaja, 25. september.

Pavlõtško, D. (1975). Olemus. – Noorte Hääl, 31. august.

Pavlõtško, D. (1985). Vaade kaevu. Tallinn: Eesti Raamat.

Pegasos ja Peegel: valimik tõlkeluulet (2004). Koostanud Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Pervomaiski, L. (1962). Armastuslaulu asemel. Tallinn: Ajakirjade-Ajalehtede Kirjastus.

Pervomaiski, L. (1966). Metsmesi. Tallinn: Eesti Raamat.

Pervomaiski, L. (1972). Kostroma. – Sirp ja Vasar, 10. november.

Pervomaiski, L. (1974). Lend Vinnitsasse. – Noorus 6, 45-48.

Pervomaiski, L. (1974). Melnikovi tänav. – Looming 5, 786-797.

Pervomaiski, L. (1975). Hajamärkmeid /Mõtteteri/. – Sirp ja Vasar, 26. september.

Pismennaja, L. (1960). Hundikaevu saladus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Poljovõi, M. (1974). Kaheksas suvi. Tallinn: Eesti Raamat.

Poola muinasjutte (1976). Poola keelest tõlkinud Aleksander Kurtna. Tallinn: Eesti Raamat.

Rajamets, H. (1997). Aeg astuda: vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak.

Rannap, J. (1981). Koolilood. Tallinn: Eesti Raamat.

Raud, E. (1979). Jälle need naksitrallid. 1. raamat.

Renessansi kirjanduse antoloogia (1984). Koostanud ja kommenteerinud V. Alttoa ; eessõna: A. Kurtna, H. Rajamets ; tõlkinud Ü. Torpats, A.Kaalep jt. ; kujundanud M. Einer. Tallinn: Eesti Raamat.

Rolland, R. (1996). Colas Breugnon : (elame veel!). Tallinn: Eesti Raamat.

Rooma kirjanduse antoloogia (1971). Tõlkinud A. Kaalep jt.; toimetanud ja eessõna: Ü. Torpats. Tallinn: Eesti Raamat.

Rza, R. (1971). Ammendamatus. Tallinn: Eesti Raamat.

Rusthaveli, Š. (1991). Kangelane tiigrinahas. Tallinn: Eesti Raamat.

Rõbak, N. (1953-1956). Perejaslavi Raada. 1,2 kd. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Rõlski, M. (1965). Luuletusi kevadest. – Edasi, 21. märts.

Rõlski, M. (1965). See oli ju selles linnas. – Sirp ja Vasar, 19. märts.

Rõlski, M. (1966). Roosid ja viinapuud. Tallinn: Eesti Raamat.

Shakespeare, W. (1987). Sonetid / William Shakespeare. Tallinn: Eesti Raamat.

Shakespeare, W. (1989). Poeemid / William Shakespeare. Tallinn: Eesti Raamat.

Sirge, R. (1956). Maa ja rahvas. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Sobko, V. (1952). Rahu pant. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Stefanõk, V. (1969). Lapse mure. – Edasi, 16. märts.

Steinbeck, J. (1982). Me tusameelne talv. Tallinn: Eesti Raamat.

Stelmahh, M. (1962). Inimveri pole vesi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Stelmahh, M. (1962). Leib ja sool. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Stelmahh, M. (1962). Suur perekond. 1, 2 kd. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Stelmahh, M. (1983). Haned-luiged. Helde õhtu. Tallinn: Eesti Raamat.

Suhhodolski, V. (1948). Haljendav oksake. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.

Sõmonenko, V. (1974). Naiivne lapsuke. – Noorus 6, 50-51.

Sõmonenko, V. (1974). Valged viirastused. – Kultuur ja Elu 8, 23-24.

Sõmonenko, V. (1975). Naeratused ei solva kedagi. – Sirp ja Vasar, 12. september.

Ševtšenko, T. (1958). Olen üksinda ma... – Nõukogude Naine 9, 20.

Ševtšenko, T. (1961). Kobsaar: valitud luulet. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Ševtšenko, T. (1961). Nunnade hümn. – Kultuur ja Elu 3, 40.

Štšerbak, J. (1984). Väike jalgpallimeeskond. Tallinn: Perioodika.

Zabila, N. (1953). Kõikidest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Zabila, N. (1953). Meie kodumaa. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Zagrebelnõi, P. (1956). Lapsuke. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus.

Zagrebelnõi, P. (1986). Hoovõtt. Tallinn: Eesti Raamat.

Zavgorodni, O. (1968). Kakskümmend kolm. – Edasi, 6. oktoober.

Zbanatski, J. (1969). Mahe helin. Tallinn: Eesti Raamat.

Tammsaare, A. (1954). Põrgupõhja uus Vanapagan. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Tjutjunnõk, G. (1969). Keeris. Tallinn: Eesti Raamat.

Tjutjunnõk, G. (1974). Raudrohi. Tallinn: Perioodika.

Turtiainen, A. (1964). Laul asfaltteede röövrüütlist ja tema abikaasast. Tlk. A.Kaalep. – A.Turtiainen. Soome sari: luulevalimik. Tallinn: Ajalehtede ja Ajakirjade Kirjastus, 28-30.

Twain, M. (1970). Tom Sawyeri seiklused. Tallinn: Eesti Raamat.

Ukraina muinasjutte (1979). Ukraina keelest tõlkinud Ludmilla Raudtits. Tallinn: Eesti Raamat.

Ukrainka, L. (1963). Alati okaskroon peas... – Looming 8, 1243-1244.

Ukrainka, L. (1963). Lõbus härra. – Sirp ja Vasar, 2. august.

Ukrainka, L. (1971). Aoeelsed tuled. Tallinn: Eesti Raamat.

Ukrainka, L. (1971). Contra spem spero. – Looming 2, 255-256.

Ukrainka, L. (1971). Kuus luuletust. Tallinn: Eesti Raamat.

Ukrainka, L. (1971). Merevaikus. – Nõukogude Naine 2, 10.

Ukrainka, L. (1971). Purunenud viinaklaas. – Kultuur ja Elu 2, 17.

Ukrainka, L. (1971). Sõna, miks pole sa lajatav teras... – Sirp ja Vasar, 26. veebruar.

Uusaastaööl: Ukraina satiirivalimik (1966). Koostanud I. Sotšivets. Tallinn: EKP Keskkomitee Kirjastus.

Vabaduskoidiku rütmid : aafrika poeesiat (1964). Inglise, prantsuse ja portugali keelest tõlkinud Linda Alamäe, Andres Ehin, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Eerik Teder [koostanud ja eessõna: E. Teder]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Wain, J. (1967). Onuke. Tallinn: Perioodika.

Vassiltšenko, S. (1959). Mustlanna. Tallinn: Ajakirjade-Ajalehtede Kirjastus.

Vingranovski, M. (1969). Ära vaata mind selja tagant. Tlk. A.Kurtna. – Noorus 8, 31-34.

Vingranovski, M. (1972). Kui öösse mähkub avarus... Ukraina keelest tlk. Enn Mälgand. – Noorte Hääl, 24. detsember.

Vingranovski, M. (1972). Puud. – Mul juba siis, kui oli kevad veel... – Sirp ja Vasar, 10. november.

Vingranovski, M. (1973). Taevasinasse külvasin metsa ma... – Nüüd ärka, kalur, hommik juba ootab... Ukraina keelest tlk. Enn Mälgand. Ill. Lembit Lepp. – Edasi, 13. mai.

Vingranovski, M. (1974). Meie isa. – Noorus 6, 48-50.

Vingranovski, M. (1974). Meie taat. Ukraina keelest tlk. Andres Jaaksoo. – Noorte Hääl, 26. mai.

Vingranovski, M. (1974). Nüüd rebaseheina kohal... Tlk. Enn Mälgand. – Edasi, 11. august.

Vingranovski, M. (1975). Ah et kiidusse põimub ka lait?... – Kommunismiehitaja, 25. september.

Vingranovski, M. (1975). Armastuse akna all. Tallinn: Eesti Raamat.

Vingranovski, M. (1975). Fuuga. – Noorte Hääl, 31. august.

Vingranovski, M. (1975). Maria. – Nõukogude Naine 10, 19.

Vingranovski, M. (1975). Sa oled siin. Mu armastus, mu lumm... – Ma külvasin laotuse sinasse puid... – Kultuur ja Elu 9, 15.

Vingranovski, M. (1975). Õde võõpab aias õunapuid... – Ülal künka peal seisis päike... – Kauss hirsipudru, õilmelend... – Edasi, 21. september.

Vingranovski, M. (1987). Kesk sinavat laotust sai külvatud laas... Vene keelest tlk. Leelo Tungal. – Selle punase päikese all. IV. Tallinn, 80.

Vingranovski, M. (1987). Meie taat. Tlk. Andres Jaaksoo. – Selle punase päikese all. IV. Tallinn, 83-86.

Višnja, O. (1959). Jahimees muheleb. Tallinn: Ajalehtede ja Ajakirjade Kirjastus.

Õllepullike-tõrvamullike (1956). Ukraina rahva muinasjutt. Ukraina keelest tõlkinud E. Hange. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

LISAD

Lisa 1 – Küsimustik

Lisa 2 – Tabel 2 „Harald Rajametsa tõlgitud raamatud ukraina keelest“

Lisa 3 – Tabel 3 “Harald Rajametsa artiklid“

Lisa 4 – Tabel 4 “Harald Rajametsa ukraina ilukirjanduse tõlked ajakirjanduses“

Lisa 5 – Tabel 5 „Metatekstid“

Lisa 6 – Tabel 6 „Vahenduskeele kasutamine ukraina ilukirjanduse tõlkimisel eesti keelde“

Lisa 7 – Tabel 7 „Tiraaž“

Lisa 8 – Tabel 8 „Ukraina tõlkeilukirjanduse žanrid“

Lisa 9 – Tabel 9 „Ajakirjandus (ajakirjanduses avaldatud tõlkekirjandus ja kirjanduskriitilised

metatekstid)”

Ukraina ilukirjandustõlke (1940-1980) sotsiaalpoliitiline determineeritus. Teemad: ametlik kultuuri- ja kirjanduspoliitika; tõlkijaisiksus; autori, tõlkija ja lugeja sotsiaalpoliitiline määratletus.

Küsimustik

I . Kes oli tõlke ametlik tellija?

1. Konkreetsete tõlgete puhul: O.Gontšar, T.Ševtšenko, Lesja Ukrainka, M.Vingranovski jt.

Kommentarid.

2. Kirjanike juubelite puhul ilmunud tõlked. Kommentaarid.

3. Stalini ja Lenini preemia saanud teosete tõlkimine. Kommentaarid.

4. Kas oli olemas üldine või konkreetne tõlketegevuse planeerimine (nt viisaastakute kaupa)? Kui

oli, siis kas plaanist peeti kinni või mitte? Miks?

II. Missugused olid nõukogude kirjanduse ülesanded?

1. Ideoloogia vallas.

2. Proportsionaalselt: mida tõlkida ja keda tõlkida (vene, teiste Nõukogude Liidu rahvaste

kirjandus, sotsialistlike maade kirjandus ja väliskirjandus)? Kommentaarid.

3. Kuidas toimus kirjanduse rahvusliku omapära nivelleerimine?

III. Kellele olid tõlked mõeldud?

1. Koolid, ülikoolid, intelligents.

2. Ukraina kirjanduse esitlus kõrgkooliõpikutes ja loengukursustes (nt Tartu Riiklik Ülikool ja

Nõukogude Liidu rahvaste kirjanduse kursus). Kommentaarid.

3. Missugune oli lugejate (üliõpilased, koolilapsed, tööinimesed, intelligents jne.) reaktsioon

tõlkekirjandusele?

4. Kuidas ukraina kirjanduse tõlked mõjutasid eesti kultuuri? Miks?

IV. Mida ütlete eesti ühiskonna spetsiifika kohta aastatel 1940 – 1980?

1. Eesti kirjastused ja kirjastamispoliitika. Millest see sõltus?

2. Konkreetsete eesti kirjastuste (“Loomingu Raamatukogu”, “Ilukirjandus ja Kunst” jt.) kogemus

ukraina kirjanduse tõlgete avaldamisel. Kommentaarid.

3. Eesti kirjastused ja Moskva tellimus (nt M.Vingranovski jt tõlgete avaldamislugu).

4. Tõlgetega kaasnevate metatekstide iseloomustus (eessõnad, järelsõnad, fotod, kaardid,

illustratsioonid, kriitilised retsensioonid, lugejaarvamused, reklaam, raadio- ja telesaated jne).

V. Mida ütlete eesti tõlkekultuuri spetsiifika kohta?

1. Harald Rajametsa tõlkijaisiksus ning tõlkemeetod.

2. Teiste ukraina keelest tõlkijate (M.Nurmik, L.Raudtits, L.Ojamaa) töö iseloomulikud jooned.

3. Ukraina autorite tõlked vene keele vahendusel (O.Samma, H.Välipõllu, J.Piik, D.Vaarandi,

A.Saukas, A.Randalu, E.Sõgel, J.Elango, R.Paavel, P.Viiding, J.Tamm, V.Paas, H.Jürisson,

E.Puskar jt.); teosete valik, tõlgete kvaliteet, tõlkemeetod.

VI. Missugused on olnud teie arvates ukraina kirjanduse eestindamise tulemused?

1. Missugused ukrainakeelsed teosed või nende tõlked avaldasid mõju eesti kultuurile?

2. Missugused ukrainakeelsed teosed või nende tõlked jäid ajalooliseks faktiks?

3. Missugune oli ukraina ilukirjanduse vastuvõtt eesti kultuuriruumis?

Tabel 2. Harald Rajametsa tõlgitud raamatud ukraina keelest

Aasta Autor, teose nimetus Eessõna või järelsõna

Koostanud

1961 Ševtšenko, T. Kobsaar. Tlk. veel A.Kaalep, J. Šumakov.

järelsõna

1962 Pervomaiski, L. Armastuslaulu asemel.1964 Bezorudko, V. Suhhi Mlõntsi musketärid.1964 Hinkulov, L Tarass Ševtšenko. Tlk. E.Koik.

Värsid tlk. H.Rajamets, A.Kaalep ja A.Sang.

1966 Kõnelus gloobusega. Ukraina kaasaegset luulet.

eessõna valinud

1966 Rõlski, M. Roosid ja viinapuud. järelsõna1969 Gutsalo, J. Belle Parisienne. Tlk. veel

E.Mälgand.1971 Ukrainka, L. Aoeelsed tuled. Tlk. veel

H.Jürisson ja M.Veetamm.1971 Ukrainka, L. Kuus luuletust.1974 Tjutjunnõk, G. Raudrohi. Tlk. veel

A.Jaaksoo.1975 Vingranovski, M. Armastuse akna all.1977 Dratš, I. Südame kaugusel. koostanud1978 Oliinõk, B. Maa. koostanud1980 Janovski, J. Ratsanikud; Laevameister. Tlk.

L.Raudtits. Värsid tlk. H.Rajamets.1984 Štšerbak, J. Väike jalgpallimeeskond. järelsõna1985 Franko, I. Varastatud õnn. järelsõna1985 Pavlõtško, D. Vaade kaevu. koostanud1990 Kostenko, L. Kordumatus.2004 Pegasos ja Peegel eessõna koostanud

Tabel 3. Harald Rajametsa artiklid

Aasta Avaldamise koht Artikli nimetus1959 Looming Mõningaid märkusi riimi kohta.1961 R: Ševtšenko, T. Kobsaar.

Tln.Tarass Ševtšenko

1962 Keel ja Kirjandus Keelevabadus värsis.1966 R: Kõnelus gloobusega. Tln. Eessõna1966 R: Rõlski, M. Roosid ja

viinapuud. Tln.Maksim Rõlski (1895-1964)

1970 Sirp ja Vasar Tähtsaim on tegija vastutus teadvus (nimede kirjutamisest ajakirjanduses)

1971 Sirp ja Vasar Lesja Ukrainka 100. sünniaastapäevaks.1975 Keel ja Kirjandus Ukraina nimede kirjutamine eesti keeles.1975 Sirp ja Vasar Pilk ukraina kirjandusse.1978 Sirp ja Vasar Oless Gontšar 60.1980 Keel ja Kirjandus Kalevipoeg ukraina kuues.1984 R: Štšerbak, J. Väike

jalgpallimeeskond. Tln.Juri Štšerbak /Autorist/

1985 R: Franko, I. Varastatud õnn. Tln.

Saateks.

1987 Sirp ja Vasar Alevtõna Sprogisel oli sünnipäev /50 sünnipäeva puhul/

1988 R: Kalender 1989. Tln. Tarass Ševtšenko. 9. märts 1814 – 10. märts 1861.

1993 Nimekirjutusraamat Ukraina

1994 Keel ja Kirjandus Vingus nina pidi raamatus: [Viimase kümne aasta jooksul ilmunud sõnaraamatutest]

1997 Eesti Päevaleht Tantsib Roosiga roosiga rinnas. (Keelekommentaar)

1997 Eesti Päevaleht Ukraina, meie sõber (Keelekommentaar) Ukraina nimede kirjutamisest.

1997 Eesti Päevaleht Rumalad sõnad1997 Eesti Päevaleht Mis on nina taga?1997 Eesti Päevaleht Miks aegruum ilma ajata?1997 Eesti Päevaleht Traagiline juhtum golfiväljakul1997 Eesti Päevaleht Vabandage, et teid ehmatan!1997 Eesti Päevaleht Kolm pampe kandnud mees1997 Looming Imelik luuletus limerik1998 Postimees Emapoolne vanaema1998 Postimees Ehmatasin ära

Tabel 4. Harald Rajametsa ukraina ilukirjanduse tõlked ajakirjanduses

Autor Avaldamise koht Ilmumisaasta Tõlgete arv

Volodõmõr Brovtšenko Sirp ja Vasar 1974, 26 1VEKSA kalender 1981 1

Ivan Dratš Noorus 1963, 10 (eraldi trükisena 1977)

1

Ivan Franko Sirp ja Vasar 1975, 37 (eraldi trükisena 1985)

1

Іван Франко. Вічний революціонер. Мовами народів світу. Каменяр.

1986 1

Jevgen Gutsalo. Edasi 1970, 68 1Noorus 1973, 1 1

Oleg Homenko Noorus 1973, 1 1

Volodõmõr Jarõnõtš Sirp ja Vasar 1982, 28 4

Leonid Kisselov Juri Štšerbak. Väike jalgpallimeeskond.

3

Viktor Kordun Edasi 1968, 101 1Edasi (tõlkijaks märgitud eksklikult E.Mälgand)

1969, 64 1

Borõss Kornijenko Noorus 1974, 6 2

Lina Kostenko Nõukogude Naine 1985, 10 (eraldi trükisena 1990)

5

Mõkola Kravtšuk Noorte Hääl 1975, 204 1

Roman Kudlõk Edasi 1968, 101 2Autor Allikas Ilmumisaasta Tõlgete

arvOleksandr Levada Meie Repertuaar 1982, 8 1

Borõss Oliinõk Sirp ja Vasar 1974, 24 (eraldi trükisena 1978)

1

Dmõtro Pavlõtško Noorte Hääl 1974, 145 (eraldi trükisena 1985)

1

Noorte Hääl 1975, 204 1Kommunismiehitaja

1975, 113 2

Selle punase päikese all IV

1

Leonid Pervomaiski Sirp ja Vasar 1972, 45 1Looming 1974, 5 1Noorus 1974, 6 1Sirp ja Vasar 1975, 38 1

Maksõm Rõlski Muusikalisi hetki 1Sirp ja Vasar 1965, 12

(eraldi trükisena 1966)

1

Edasi 1965, 56 2Meie Repertuaar 1972,7 1

Vassõl Sõmonenko Noorus 1974, 6 1Kultuur ja Elu 1974, 8 1Sirp ja Vasar 1975, 37 1

Mõkola Sõngaivski Sirp ja Vasar 1974, 26 1

Tarass Ševtšenko Nõukogude Naine 1958, 9 (eraldi trükisena 1961)

3

Kultuur ja Elu 1961, 3 1

Juri Štšerbak Sirp ja Vasar 1982, 28 1Väike jalgpallimeeskond

6

Autor Allikas Ilmumisaasta Tõlgete arv

Oleksandr Zavgorodni Edasi 1968, 236 1Ikka Liivist mõteldes

1

Sirp ja Vasar 1969, 13 6Kirjanduse jaosmaa’76

2

Juri Zbanatski Meie sõpradest (Tõlkijaks märgitud A.Rajamets)

1

Irõna Žilenko Noorus 1963, 10 1

Semen Žurahhovõtš Noorte Hääl 1975, 204 1

Anatoli Taran Noorus 1963, 10 2Robert Tretjakov Noorus 1964, 20 1

Lesja Ukrainka Sirp ja Vasar 1963, 31 (eraldi trükisena 1971)

2

Looming 1963, 8 4Nõukogude Naine 1971, 2 2Kultuur ja Elu 1971, 2 1Sirp ja Vasar 1971, 9 1Looming 1971, 2 2Sirp ja Vasar 1975, 38 1

Maria Vaino Säde 1972, 104 1

Mõkola Vingranovski Laulud kodumaast 1Sirp ja Vasar 1972, 45

(eraldi trükisena 1975)

2

Noorus 1974, 6 1Noorte Hääl 1975, 204 1Kultuur ja Elu 1975, 9 2Edasi 1975, 222 3Nõukogude Naine 1975, 10 1Kommunismiehitaja

1975, 113 1

Tabel 5. Metatekstid

1940-1945 1946 1947

1948 1949 1950

EESSÕNAD Franko, I. Jutustused. Tlk. B.Linde. 1948. Eessõna: D.Zaslavski. Illustr. E.Kollom “Ilukirjandus ja Kunst”

JÄRELSÕNAD Ivanenko, O. Tarassi saatus. Jutustus. Tlk. B.Linde. Värsitõlked teinud R.Paavel. 1949. L Järelsõna: G.Eihler. “Ilukirjandus ja Kunst”

ILLUSTRATSIOONID

Lendav laev. Ukraina muinasjutt. Tlk. E.Ambur. 1946. L Illustr. V.Lember.

Ivanenko, O. Kurekese teekond. (Jutustus). Tlk. M.Jõesuu. 1948. Illustr. O.Kangilaski. “Ilukirjandus ja Kunst”

Tuuletaat. Ukraina muinasjutt. Tlk. E.Ambur. 1946. L Illustr. V.Lember.

119

ILMA Dovženko, A. Taganeja. (Jutustus) 1942. Sõjakirjastus.

Suhhodolski, V. Haljendav oksake. (Näidend 1 vaatuses). Tlk. A.Saukas. 1948. “Ilukirjandus ja Kunst”

Baš, J. Professor Buiko. (Jutustus)Tlk. B.Linde. 1949.

Boitšenko, A. Noorus. (Jutustus). Tlk. A.Gross. 1949Korneitšuk, A. Tulge meile külla! (Tulge Zvonkovojesse.) Komöödia 3 vaatuses. Tlk. A.Saukas. 1949 “Ilukirjandus ja Kunst”

1951 1952 1953 1954 1955EESSÕNAD Ukraina

muinasjutte. Tlk. E.Hange, K.Puskar. Eessõna: M.Rõlski. Illustr. E.Ratšev. L 1954

120

JÄRELSÕNAD Galan, J. Vatikan ilma maskita. Pamfletid. Tlk. J.Seilental. 1953. Järelsõna: V.Beljajev. ERK

ILLUSTRATSIOONID

Bagmut, I. Suvoorovlase Krinitšnõi õnnelik päev. (jutustus) Tlk. V.Kruus 1952. L Illustr. A. Saldre.

Zabila, N. Kõikidest. Värssjutustus. Tlk.E.Niit. 1953. L Illustr. N.Zeitlin.

Ševtšenko, T. Jutustused. Tlk. M.Jürna. 1955. Illustr. R.Roos.

Zbanatski, I. Kullilaane saladus. Jutustus. Tlk. H.Dresen. 1953. L Illustr. A.Reznitšenko

Kravets, O. Koit Hanpu kohal. Romaan. Tlk. E.Roks. 1955. Illustr. T.Kulles.

Zabila, N. Meie kodumaa. Luuletused. Tlk. E.Niit. 1953. L Illustr. L.Hudjak.

ILMA Gontšar, O. Lipukandjad. Romaan. Tlk. H.Raudsepp. 1949. Tlk. J.Piik ja V.Daniel. 1951. Stalini preemia

Sobko, V. Rahu pant. Romaan. Tlk. R.Mägi. 1952. Stalini preemia

Rõbak, N. Perejaslavi Raada. Romaan. Tlk. A.Adari. 1953-1956 Stalini preemia

1956 1957 1958 1959

121

EESSÕNAD Franko, I. Zahhar Berkut. Pildike ühiskonna elust Karpaatidetagusel Venemaal XIII sajandil. Tlk. J.Piik. 1956. L Eessõna: A.Deutsch. Illustr. V.Tolli. ERKTrublaini, N. Kuunar “Kolumbus”. Jutustus. Tlk. A.Gross. 1956. L Eessõna: J.Grimailo. Illustr. H.Rooneem. ERK

JÄRELSÕNAD Kotsjubinski, M. Fata morgana. Novellid ja jutustused. Tlk. A.Randalu. 1958. Järelsõna: A.Randalu. ERK

ILLUSTRATSIOONID Zagrebelnõi, P. Lapsuke. Komöödia 1 vaatuses. Tlk. R.Schubbe. 1956. Illustr. AAK

Franko, I. Siis, kui loomad veel rääkisid. Muinasjutte lastele. Tlk. J.Piik. 1959. R.Tiidus.

Õlepullike-tõrvamullike. Ukraina rahva muinasjutt. Tlk. E.Hange. 1956. L. Illustr. T.Mavrina.

ILMA Dovženko, A. Poeem merest. (Filmistsenaarium). Tlk. H.Välipõllu. 1959Vassiltšenko, S. Mustlanna. Jutustused. Tlk. M.Nurmik. 1959.Višnja, O. Jahimees muheleb. Humoreskid. M.Nurmik. 1959

1960 1961 1962EESSÕNAD

122

JÄRELSÕNAD Ševtšenko, T. Kobsaar. Valitud luulet. Tlk. H.Rajamets, A.Kaalep, J. Šumakov. 1961. Järelsõna: H.Rajamets. Autori illustr. ERK

Stelmahh, M. Inimveri pole vesi. Romaan. Tlk. J.Elango. Värsid tlk. Paavel. 1962. Lenini preemia. 1961.Järelsõna: V.Rossels. ERK

ILLUSTRATSIOONID Pismennaja, L. Hundikaevu saladus. Jutustus. Tlk. I. Ja L.Kosenkranius. 1960. L Illustr. E.Valter

Zbanatski, I. Merikajakas. Tlk. L.Soe. 1961. L Illustr. T.Kulles.

ILMA Gontšar, O. Inimene ja relvad. Tlk. O.Samma. 1962Stelmahh, M. Suur perekond. Romaan-kroonika. 1.kd. Tlk. V.Paas, R.Paavel, J.Kurfeldt. 2.kd. Tlk. V.Paas. 1962. Lenini preemia. 1961.Stelmahh, M. Leib ja sool. Romaan. Tlk. P.Viiding ja J.Tamm. 1962. preemia. 1961.Pervomaiski, L. Armastuslaulu asemel. Jutustused. Tlk. H.Rajamets

1964 1965 1966 1967EESSÕNAD Kõnelus gloobusega. Ukraina

kaasaegset luulet. Tlk. H.Rajamets. 1966. Valinud ja eessõna H.Rajamets. “Perioodika” “Loomingu” Raamatukogu.Rõlski, M. Roosid ja viinapuud. Luuletused. Tlk. H.Rajamets. 1966. Järelsõna: H.Rajamets. Portree: K.S.Kozlovski, puugravüür V.I.Kassijani joon. järgi. “Eesti Raamat” (XX sajandi luule)

123

JÄRELSÕNADILLUSTRATSIOONID Hinkulov, L. Tarass

Ševtšenko. Tlk. E.Koik. Värsid tlk. H.Rajamets, A.Kaalep, A.Sang. 1964. 9 lehte portr., illustr.

Uusaastaööl. Ukraina satiirivalimik. Koost. I.Sotšivets. Tlk. V.Järv, J.Kaidla, R.Rimmel, A.Tulik. 1966. illustr. EKP KK Kirjastus

Gontšar, O. Kuljus. Romaan novellides. Tlk. M.Nurmik. Illustr. J.Kotkov ja E.Ootsing. Tln. ERK, 1966. Lenini preemia

ILMA Bezorudko, V. Suhhi Mlõntsi musketäriv. (Jutustus). Tlk. H.Rajamets. 1964.

Pervomaiski, L. Metsmesi. Kaasaegne ballad. Romaan. Tlk. E.Sõgel. Tln. “Eesti Raamat” 1966.

1970 1971 1972 1973EESSÕNAD

JÄRELSÕNAD Ukrainka, L. Aoeelsed tuled. Luuletused ja poeemid. Tlk. H.Jürisson, H.Rajamets ja M.Veetamm. 1971. Koost. ja järelsõna: O.Zavgorodni. “Eesti Raamat”

ILLUSTRATSIOONID Kotsjubinski, M. Nürnbergi muna. Tlk. L.Raudtits. 1970. L Illustr. H.Laretei.

Ukrainka, L. Kuus luuletust. Tlk. H.Rajamets. 1971. Illustr. M.Ruljand.

Jarmõš, J. Kuldlaevuke. Muinasjuttud. Tlk. I.Maran. 1973. L Illustr. S.Väljal.

Utjovskaja, P. Jutte klaasniidist. Tlk. L.-A.Sinijärv. 1973. Illustr. V.Tõnisson

ILMA

124

1975 1976 1977 1978EESSÕNADJÄRELSÕNAD Mõrnõi, P. Libu.

Romaan. Tlk. L. ja J.Ojamaa.1975. Järelsõna: S.Issakov. “Eesti Raamat” (Varamu)

ILLUSTRATSIOONID Franko, I. Siis, kui loomad veel rääkisid: Muinasjutte. Tlk. J.Piik. 1976. L Illustr. V.Hurt

Stelmahh, J. Jurkivka mõtkosaurus ehk Metsajärve koletis. Jutustus. Tlk. A.Jaaksoo. 1977 L Illustr. A.Vender

ILMA Vingranovski, M. Armastuse akna all. Luuletused. Tlk. H.Rajamets. 1975.

Gontšar, O. Tsüklon. Romaan. Tlk. L.Raudtits. 1976.

Dratš, I. Südame kaugusel. Luuletused. Tlk. H.Rajamets. 1977.

Oliinõk, B. Maa. Luuletused. Tlk. H.Rajamets

Vovtšok, M. Elav hing. Romaan. Tlk. E.Puskar. 1977.

1980 1981 1983 1984 1985EESSÕNAD

125

JÄRELSÕNAD Janovski, J. Ratsanikud; Laevameister. Romaanid. Tlk. L.Raudtits, värsid tlk. H.Rajamets. 1980. Järelsõna: L.Raudtits. “Eesti Raamat” (Varamu)

Štšerbak, J. Väike jalgpallimeeskond. Jutustused. Tlk. H.Rajamets. 1984. Järelsõna: H.Rajamets. “Perioodika” “Loomingu” Raamatukogu

Franko,I. Varastatud õnn. Jutustused, näidendid, poeem. Tlk. H.Rajamets1985. Järelsõna: H.Rajamets“Eesti Raamat”

ILLUSTRATSIOONID Drozd, V. Päike. Jutustused. Tlk. P.Mõtsküla, A.Jaaksoo. 1980. Illustr. A.Strahhov

Nestaiko, V. Petu-üks ehk Lugu koolipoisi keerukast elust. Tlk. P.Mõtsküla. 1981 L V.Ignatovi joon.

Stelmahh, M. Haned-luiged; Helde õhtu. Jutustused. Tlk. I.Kaber. 1983. L Illustr. B.Vasserman.

ILMA Pavlõtško, D. Vaade kaevu. Tlk. H.Rajamets1985.

Tabel 6. Vahenduskeele kasutamine ukraina ilukirjanduse tõlkimisel eesti keelde

UKRAINA KEELEST VENE KEELEST KEEL MÄRKIMATATavaline Laste Lenini ja

Stalini preemia

Tavaline Laste Lenini ja Stalini preemia

Tavaline

1942Dovženko, A. Taganeja. (Jutustus) Tõlkija ja keel märkimata.1942.

1946Lendav laev. Ukraina muinasjutt. Tlk. E.Ambur. 1946. LTuuletaat.

126

Ukraina muinasjutt. Tlk. E.Ambur. 1946. L

1948Franko, I. Jutustused. Tlk. B.Linde. 1948.

Ivanenko, O. Kurekese teekond. (Jutustus) Tlk. M.Jõesuu. märkimata.1948Suhhodolski, V. Haljendav oksake. (Näidend 1 vaatuses). Tlk. A.Saukas. märkimata.1948.

1949Baš, J. Professor Buiko. (Jutustus)Tlk. B.Linde. 1949.

Ivanenko, O. Tarassi saatus. Jutustus. Tlk. B.Linde. Värsitõlked teinud R.Paavel. 1949. L

Boitšenko, A. Noorus. (Jutustus). Tlk. A.Gross. 1949

Korneitšuk, A. Tulge meile külla! (tulge Zvonkovojesse.) Komöödia 3 vaatuses. Tlk. A.Saukas. märkimata.1949.

1951Gontšar, O. Lipukandjad. Romaan. Tlk. H.Raudsepp. 1949. Tlk. J.Piik ja V.Daniel. 1951. Stalini preemia

1952Bagmut, I. Suvoorovlase Krinitšnõi õnnelik päev. (jutustus) Tlk. V.Kruus 1952. L

Sobko, V. Rahu pant. Romaan. Tlk. R.Mägi. 1952. Stalini preemia

1953Zabila, N. Kõikidest.

Galan, J. Vatikan ilma

Zbanatski, I. Kullilaane

Rõbak, N. Perejaslavi

127

Värssjutustus. Tlk.E.Niit. 1953. L

maskita. Pamfletid. Tlk. J.Seilental. 1953.

saladus. Jutustus. Tlk. H.Dresen. 1953. L

Raada. Romaan. Tlk. A.Adari. 1953-1956 Stalini preemia

Zabila, N. Meie kodumaa. Luuletused. Tlk. E.Niit. 1953. L

1954

1956Kravets, O. Koit Hanpu kohal. (Romaan) Tlk. E.Roks. märkimata.1955Ševtšenko, T. Jutustused. Tlk. M.Jürna. märkimata.1955.

Trublaini, N. Kuunar “Kolumbus”. Jutustus. Tlk. A.Gross. 1956. L

Zagrebelnõi, P. Lapsuke. Komöödia 1 vaatuses. Tlk. R.Schubbe. Keel märkimata. 1956.

Franko, I. Zahhar Berkut. Pildike ühiskonna elust Karpaatidetagusel

128

Venemaal XIII sajandil. Tlk. J.Piik. 1956. L

1958Kotsjubinski, M. Fata morgana. Novellid ja jutustused. Tlk. A.Randalu. 1958.

1959Vassiltšenko, S. Mustlanna. Jutustused. Tlk. M.Nurmik. 1959.Višnja, O. Jahimees muheleb. Humoreskid. Tlk. M.Nurmik. 1959

Dovženko, A. Poeem merest. (Filmistsenaarium). Tlk. H.Välipõllu. 1959

Franko, I. Siis, kui loomad veel rääkisid. Muinasjutte lastele. Tlk. J.Piik. 1959. L

1960Pismennaja, L. Hundikaevu saladus. Jutustus. Tlk. I. Ja L.Kosenkranius. 1960. L

1961Ševtšenko, T. Kobsaar. Valitud luulet. Tlk. H.Rajamets, A.Kaalep, J. Šumakov. 1961.

Zbanatski, I. Merikajakas. Tlk. L.Soe. 1961. L

1962Pervomaiski, L. Armastuslaulu asemel. Jutustused.

Gontšar, O. Inimene ja relvad. Romaan. Tlk. O.Samma.

Stelmahh, M. Leib ja sool. Romaan. Tlk. P.Viiding ja J.Tamm.

129

Tlk. H.Rajamets. 1962.

1962. 1962. Lenini preemia. 1961.Stelmahh, M. Inimveri pole vesi. Romaan. Tlk. J.Elango. Värsid tlk. R. Paavel. 1962. Lenini preemia. 1961.Stelmahh, M. Suur perekond. Romaan-kroonika. 1.kd. Tlk. V.Paas, R.Paavel, J.Kurfeldt. 2.kd. Tlk. V.Paas. 1962. Lenini preemia. 1961.

19631964Bezorudko, V. Suhhi Mlõntsi musketärid. (Jutustus). Tlk. H.Rajamets. 1964.

Hinkulov, L. Tarass Ševtšenko. Tlk. E.Koik. Värsid tlk. H.Rajamets, A.Kaalep, A.Sang. 1964.

19651966Kõnelus gloobusega. Ukraina kaasaegset luulet. Valinud ja tlk. H.Rajamets. 1966.

Gontšar, O. Kuljus. Romaan novellides. Tlk. M.Nurmik. 1966. Lenini preemia. 1964.

Pervomaiski, L. Metsmesi. Kaasaegne ballaad. (Romaan) Tlk. E.Sõgel. 1966

Uusaastaööl. Ukraina satiirivalimik. Tlk. V.Järv, J.Kaidla, R.Rimmel, A.Tulik. märkimata1966.

Rõlski, M. Roosid ja viinapuud. Luuletused.

130

Tlk. H.Rajamets. 1966.196719681969Gutsalo, J. Belle Parisienne. Novellid. Tlk. E.Mälgand ja H.Rajamets. 1969.

Zbanatski, J. Mahe helin. Romaan. Tlk. L.Raudtits. 1969. L

Tjutjunnõk, G. Keeris. Romaan. Tlk. L.Ojamaa. 1969.1970

Kotsjubinski, M. Nürnbergi muna. Tlk. L.Raudtits. 1970. L

1971Ukrainka, L. Aoeelsed tuled. Luuletused ja poeemid. Tlk. H.Jürisson, H.Rajamets ja M.Veetamm. 1971.Ukrainka, L. Kuus luuletust. Tlk. H.Rajamets. 1971.19721973

Utjovskaja, P. Jutte klaasniidist. Tlk. L.-A.Sinijärv. 1973. LJarmõš, J. Kuldlaevuke. Muinasjuttud. Tlk. I.Maran. 1973. L

131

1974Tjutjunnõk, G. Raudrohi. Jutustused. Tlk. H.Rajamets ja A.Jaaksoo. 1974

Poljovõi, M. Kaheksas suvi. Romaan novellides. Tlk. L.Raudtits. 1974. L

1975Mõrnõi, P. Libu. Romaan. Tlk. L. ja J.Ojamaa.1975.Vingranovski, M. Armastuse akna all. Luuletused. Tlk. H.Rajamets. 1975.1976Gontšar, O. Tsüklon. Romaan. Tlk. L.Raudtits. 1976.

Franko, I. Siis, kui loomad veel rääkisid: Muinasjutte. Tlk. J.Piik. 1976. L

1977Dratš, I. Südame kaugusel. Luuletused. Koostanud ja tlk. H.Rajamets. 1977.

Stelmahh, J. Jurkivka mõtkosaurus ehk Metsajärve koletis. Jutustus. Tlk. A.Jaaksoo. 1977 L

Vovtšok, M. Elav hing. Romaan. Tlk. E.Puskar. 1977.

1978Oliinõk, B. Maa. Luuletused. Koostanud ja tlk. H.Rajamets. 19781979

Ukraina muinasjutte. Tlk.

132

L.Raudtits. 1979. L

1980Drozd, V. Päike. Jutustused. Tlk. P.Mõtsküla, A.Jaaksoo. 1980.Janovski, J. Ratsanikud; Laevameister. Romaanid. Tlk. L.Raudtits, värsid tlk. H.Rajamets. 1980.1981

Nestaiko, V. Petu-üks ehk Lugu koolipoisi keerukast elust. Tlk. P.Mõtsküla. 1981 L

19821983

Stelmahh, M. Haned-luiged; Helde õhtu. Jutustused. Tlk. I.Kaber. 1983. L

1984Štšerbak, J. Väike jalgpallimeeskond. Jutustused. Tlk. H.Rajamets. 1984.1985Franko,I. Varastatud õnn. Jutustused, näidendid, poeem. Tlk. H.Rajamets.

133

1985.Pavlõtško, D. Vaade kaevu. Luuletused. Koostanud ja tlk. H.Rajamets. 19851986Zagrebelnõi, P. Hoovõtt. Romaan. Tlk. L.Raudtits. 1986.198719881989Gontšar, O. Sinu koidik. Tlk. L. Raudtits. 1989.1990Kostenko L. Kordumatus. Tlk. H.Rajamets. 1990.

134

Tabel 7. Tiraaž

Kuni 10 00010 000-19 000 20 000-29 000

1. Ukrainka, L. Kuus luuletust.1971. 300 eks.

1. Galan, J. Vatikan ilma maskita. 1953. 10 000 eks.

1. Zabila, N. Meie kodumaa. 1953. 20 000 eks. L

2. Suhhodolski, V. Haljendav oksake. 1948. 800 eks.

2. Ševtšenko, T. Jutustused. 1955. 10000 eks.

2. Vassiltšenko, S. Mustlanna. 1959. 20 000 eks.

3. Korneitšuk, A. Tulge meile külla! (Tulge Zvonkovojesse). 1949. 1 000 eks.

3. Franko, I. Zahhar Berkut. 1956. 10000 eks. L

3. Dovženko, A. Poeem merest. 1959. 20 000 eks.

4. Kostenko, L. Kordumatus. 1990. 1 300 eks.

4. Zbanatski, I. Merikajakas. 1961. 10000 eks. L

4. Višnja, O. Jahimees muheleb. 1959. 20 000 eks.

5. Pavlõtško, D. Vaade kaevu. 1985. 1 500 eks.

5. Gontšar, O. Inimene ja relvad. 1962. 10000 eks.

5. Pismennaja, L. Hundikaevu saladus. 1960. 20 000 eks. L

6. Oliinõk, B. Maa. 1978. 2 500 eks.

6. Stelmahh, M. Leib ja sool. 1962. 10000 eks.

6. Gutsalo, J. Belle Parisienne. 1969. 21 000 eks.

7. Baš, J. Professor Buiko. 1949. 3000 eks.

7. Stelmahh, M. Inimveri pole vesi. 1962. 10000 eks.

7. Tjutjunnõk, G. Raudrohi. 1974. 23 000 eks.

8. Boitšenko, A. Noorus. 1949. 3000 eks.

8. Stelmahh, M. Suur perekond. 1962. 10000 eks.

8. Gontšar, O. Kuljus. 1966. 24000 eks.

9. Dratš, I. Südame kaugusel. 1977. 3 000 eks.

9. Ivanenko, O. Kurekese teekond. 1948. 10 200 eks.

9. Gontšar, O. Tsüklon. 1976. 24000 eks.

10. Hinkulov, L. Tarass Ševtšenko. 1964. 4 000 eks.

10. Lendav laev. 1946. 10 200 eks. L

10. Uusaastaööl. Ukraina satiirivalimik. 1966. 25 000 eks.

11. Ukrainka, L. Aoeelsed tuled. 1971. 4 000 eks.

11. Tuuletaat. 1946. 10 200 eks. L 11. Vovtšok, M. Elav hing. 1977. 28000 eks.

12. Vingranovski, M. Armastuse akna all. 1975. 4 000 eks.

12. Gontšar, O. Sinu koidik. 1989. 11 000 eks.

12. Janovski, J. Ratsanikud; Laevameister. 1980. 28 000 eks.

13. Ivanenko, O. Tarassi saatus. 1949. 5 000 eks.

13. Franko, I. Varastatud õnn. 1985. 13 000 eks.

14. Gontšar, O. Lipukandjad. 1951. 5000 eks.

14. Bagmut, I. Suvoorovlase Krinitšnõi õnnelik päev. 1952. 15000 eks. L

15. Ševtšenko, T. Kobsaar. 1961. 5000 eks.

15. Sobko, V. Rahu pant. 1952. 15000 eks.

16. Rõlski, M. Roosid ja viinapuud. 1966. 5 000 eks.

16. Ukraina muinasjutte. 1954. 15000 eks. L

17. Zagrebelnõi, P. Lapsuke. 1956. 5 000 eks.

17. Zbanatski, I. Kullilaane saladus. 1953. 15 000 eks. L

18. Franko, I. Jutustused. 1948. 5200 eks.

18. Stelmahh, M. Haned-luiged; Helde õhtu. 1983. 15 000 eks. L

19. Kotsjubinski, M. Fata 19. Drozd, V. Päike. 1980. 16 000

135

morgana. 1958. 8 000 eks. eks.17. Kravets, O. Koit Hanpu kohal. 1955. 8 000 eks.

20. Pervomaiski, L. Armastuslaulu asemel. 1962. 17 000 eks.

21. Rõbak, N. Perejaslavi Raada. 1953-1956. 18 000 eks.

22. Bezorudko, V. Suhhi Mlõntsi musketärid. 1964. 18 000 eks.

23. Kõnelus gloobusega. 1966. 18000 eks.

24. Poljovõi, M. Kaheksas suvi. 1974. 18 000 eks. L

25. Štšerbak, J. Väike jalgpallimeeskond. 1984. 19000 eks.

Tiraaž märkimata:1. Dovženko, A. Taganeja. Jutustus. Tõlkija ja keel märkimata 19422. Zagrebelnõi, P. Hoovõtt. Romaan. Tlk. L.Raudtits. 1986

Tabel 8. Ukraina tõlkeilukirjanduse žanrid

AASTA PROOSA LUULE1942 Dovženko, A. Taganeja. (Jutustus) Tõlkija ja

keel märkimata. 1942.

1946 Lendav laev. Ukraina muinasjutt. Tlk. E.Ambur. 1946. LTuuletaat. Ukraina muinasjutt. Tlk. E.Ambur. 1946. L

1948 Franko, I. Jutustused. Tlk. B.Linde. 1948.

Ivanenko, O. Kurekese teekond. (Jutustus) Tlk. M.Jõesuu. Keel märkimata. 1948

1949 Baš, J. Professor Buiko. (Jutustus)Tlk. B.Linde. 1949.

Ivanenko, O. Tarassi saatus. Jutustus. Tlk. B.Linde. Värsitõlked teinud R.Paavel. 1949. LBoitšenko, A. Noorus. (Jutustus). Tlk. A.Gross. 1949

1951 Gontšar, O. Lipukandjad. Romaan. Tlk. H.Raudsepp. 1949. Tlk. J.Piik ja V.Daniel. 1951. Stalini preemia

136

1952 Bagmut, I. Suvoorovlase Krinitšnõi õnnelik päev. (Jutustus) Tlk. V.Kruus 1952. LSobko, V. Rahu pant. Romaan. Tlk. R.Mägi. 1952. Stalini preemia

1953 Galan, J. Vatikan ilma maskita. Pamfletid. Tlk. J.Seilental. 1953.

Zabila, N. Kõikidest. Värssjutustus. Tlk.E.Niit. 1953.

Zbanatski, I. Kullilaane saladus. Jutustus. Tlk. H.Dresen. 1953. L

Zabila, N. Meie kodumaa. Luuletused. Tlk. E.Niit. 1953. L

Rõbak, N. Perejaslavi Raada. Romaan. Tlk. A.Adari. 1953-1956 Stalini preemia

1954 Ukraina muinasjutte. Tlk. E.Hange, K.Puskar. Keel märkimata. 1954. L

1955 Kravets, O. Koit Hanpu kohal. (Romaan) Tlk. E.Roks. Keel märkimata. 1955.Ševtšenko, T. Jutustused. Tlk. M.Jürna. Keel märkimata. 1955.

1956 Trublaini, N. Kuunar “Kolumbus”. Jutustus. Tlk. A.Gross. 1956. L

Franko, I. Zahhar Berkut. Pildike ühiskonna elust Karpaatidetagusel Venemaal XIII sajandil. Tlk. J.Piik. 1956. LÕlepullike-tõrvamullike. Ukraina rahva muinasjutt. Tlk. E.Hange. Keel märkimata. 1956. L

1958 Kotsjubinski, M. Fata morgana. Novellid ja jutustused. Tlk. A.Randalu. 1958.

1959 Vassiltšenko, S. Mustlanna. Jutustused. Tlk. M.Nurmik. 1959.

Višnja, O. Jahimees muheleb. Humoreskid. Tlk. M.Nurmik. 1959Franko, I. Siis, kui loomad veel rääkisid. Muinasjutte lastele. Tlk. J.Piik. 1959. L

1960 Pismennaja, L. Hundikaevu saladus. Jutustus. Tlk. I. Ja L.Kosenkranius. 1960. L

1961 Zbanatski, I. Merikajakas. Jutustus Tlk. L.Soe. 1961. L

Ševtšenko, T. Kobsaar. Valitud luulet. Tlk. A.Kaalep, J. Šumakov. 1961.

1962 Pervomaiski, L. Armastuslaulu asemel.

137

Jutustused. Tlk. H.Rajamets. 1962.Gontšar, O. Inimene ja relvad. Romaan. Tlk. O.Samma. 1962.Stelmahh, M. Leib ja sool. Romaan. Tlk. P.Viiding ja J.Tamm. 1962. Lenini preemia. 1961.Stelmahh, M. Inimveri pole vesi. Romaan. Tlk. J.Elango. Värsid tlk. R. Paavel. 1962. Lenini preemia. 1961.Stelmahh, M. Suur perekond. Romaan-kroonika. 1.kd. Tlk. V.Paas, R.Paavel, J.Kurfeldt. 2.kd. Tlk. V.Paas. 1962. Lenini preemia. 1961.

19631964 Bezorudko, V. Suhhi Mlõntsi musketärid.

(Jutustus). Tlk. H.Rajamets. 1964.Hinkulov, L. Tarass Ševtšenko. Tlk. E.Koik. Värsid tlk. H.Rajamets, A.Kaalep, A.Sang. 1964.

19651966 Gontšar, O. Kuljus. Romaan novellides. Tlk.

M.Nurmik. 1966. Lenini preemia. 1964.Kõnelus gloobusega. Ukraina kaasaegset luuletValinud ja tlk. H.Rajamets. 1966.

Pervomaiski, L. Metsmesi. Kaasaegne ballaad. (Romaan) Tlk. E.Sõgel. 1966

Rõlski, M. Roosid ja viinapuud. Luuletused. H.Rajamets. 1966.

Uusaastaööl. Ukraina satiirivalimik. Tlk. V.Järv, J.Kaidla, R.Rimmel, A.Tulik. Keel märkimata. 1966.

196719681969 Gutsalo, J. Belle Parisienne. Novellid. Tlk.

E.Mälgand ja H.Rajamets. 1969.Zbanatski, J. Mahe helin. Romaan. Tlk. L.Raudtits. 1969. LTjutjunnõk, G. Keeris. Romaan. Tlk. L.Ojamaa. 1969.

1970 Kotsjubinski, M. Nürnbergi muna. Jutustus Tlk. L.Raudtits. 1970. L

1971 Ukrainka, L. Aoeelsed tuled. Luuletused ja poeemid.Tlk. H.Jürisson, H.Rajamets ja M.Veetamm. 1971.Ukrainka, L. Kuus luuletust. Tlk. H.Rajamets

19721973 Utjovskaja, P. Jutte klaasniidist. Tlk. L.-

A.Sinijärv. 1973. LJarmõš, J. Kuldlaevuke. Muinasjuttud. Tlk. I.Maran. 1973. L

138

1974 Poljovõi, M. Kaheksas suvi. Romaan novellides. Tlk. L.Raudtits. 1974. LTjutjunnõk, G. Raudrohi. Jutustused. Tlk. H.Rajamets ja A.Jaaksoo. 1974.

1975 Mõrnõi, P. Libu. Romaan. Tlk. L. ja J.Ojamaa.1975.

Vingranovski, M. Armastuse akna all. LuuletusedH.Rajamets. 1975.

1976 Gontšar, O. Tsüklon. Romaan. Tlk. L.Raudtits. 1976.Franko, I. Siis, kui loomad veel rääkisid: Muinasjutte. Tlk. J.Piik. 1976. L

1977 Stelmahh, J. Jurkivka mõtkosaurus ehk Metsajärve koletis. Jutustus. Tlk. A.Jaaksoo. 1977 L

Dratš, I. Südame kaugusel. Luuletused. Koostanud ja tlk. H.Rajamets. 1977.

Vovtšok, M. Elav hing. Romaan. Tlk. E.Puskar. 1977.

1978 Oliinõk, B. Maa. Luuletused. Koostanud ja tlk. H.Rajamets. 1978

1979 Ukraina muinasjutte. Tlk. L.Raudtits. 1979. L

1980 Drozd, V. Päike. Jutustused. Tlk. P.Mõtsküla, A.Jaaksoo. 1980.Janovski, J. Ratsanikud; Laevameister. Romaanid. Tlk. L.Raudtits, värsid tlk. H.Rajamets. 1980.

1981 Nestaiko, V. Petu-üks ehk Lugu koolipoisi keerukast elust. Tlk. P.Mõtsküla. 1981 L

19821983 Stelmahh, M. Haned-luiged; Helde õhtu.

Jutustused. Tlk. I.Kaber. 1983. L

1984 Štšerbak, J. Väike jalgpallimeeskond. Jutustused. Tlk. H.Rajamets. 1984.

1985 Franko,I. Varastatud õnn. Jutustused, näidendid, poeem. Tlk. H.Rajamets. 1985.

Pavlõtško, D. Vaade kaevu. Luuletused. Koostanud ja tlk. H.Rajamets. 1985.

1986 Zagrebelnõi, P. Hoovõtt. Romaan. Tlk. L.Raudtits. 1986.

198719881989 Gontšar, O. Sinu koidik. Romaan?Tlk. L.

139

Raudtits. 1989.

1990 Kostenko L. Kordumatus. Luuletused Tlk. 1990.

Tabel 9. Ajakirjandus (ajakirjanduses avaldatud tõlkekirjandus ja kirjanduskriitilised metatekstid)

AASTA UKRAINA AUTOR TEOSE NIMETUS KRIITIKA TÕLKIJA

1957 Franko, Ivan Lugu rumalusest. Ls M.KesamaaGontšar, Oless Vassilko kingitus.

Katkend romaani “Perekop” teisest osast.

m-ta

Korneitšuk, Aleksander

“Eskaadri hukk” rajooni kultuurimaja laval /Otepää rajoon/

Malõško, Andrei Ausammas pronksist ja õite sära… Ls

D.Vaarandi

Katjake. Ls D.VaarandiKiievi valss. Laulutekst E.KumarLenini sõna. Katkend ls m-ta

Sosjura, Vladimir Tervitus Eestile. Ls F.KottaVennalikus peres. Ls P.Viiding

Stelmahh, Mihhail Inimveri pole vesi. Katkend jutustusest.

A.Kurtna

Ševtšenko, Tarass Kolm laulu poeemist “Haidamakid”: Kobsaari laul. - Kobsaari tantsulaul. – Jarema laul.

A.Kaalep

Lõikaja. Ls m-ta

Kupala, J. Tarassi saatus. (Katkendeid Taras Ševtšenkole pühendatud

J.Kross

140

poeemist).

Zabila, Natalja Õunapuu. Lt L.Velmet

Vilde, Irina NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus. Kirjanik Irina Vilde autasustamisest ordeniga “Austuse mark”

Voronko, Platon Laul Jassist Lt m-ta

See kõik on Moskva. Ls

V.Beekman

Vovtšok, Marko Marko Vovtšok /50. surma-aastapäevaks/Marko Vovtšok /50. surma-aastapäevaks/Sada aastat Marko Vovtšoki “Rahvajuttude” ilmumisest.Marko Vovtšok – ukraina kirjanduse klassik (50. surma-aastapäeva puhul)

1958 Beljajev, Vladimir Must sober. Js m-taBoiko, Hritsko Sõbratarid lobamokad.

LsA.Kaalep

Gontšar, Oless A.Gontšar ja tema roman “Lipukandjad”

Korneitšuk, Aleksander

“Miks tähed naeratasid…” /Lavastuse puhul “Vanemuises”/“Miks tähed naeratasid…” /RT “Vanemuises”/“Miks tähed naeratasid…” /Lydia Koidula nim. Pärnu Draamateatris/“Miks tähed naeratasid…” /Teatris “Vanemuine”/A.Korneitšuki looming.

141

Kuptšenko, J. Ebaõnnestunud lavastus. (Teatrikülastaja märkmeid)“Vaikne on ukraina öö”. J. Kuptšenko näidend 3 vaatuses.

Sosjura Vladimir Armastage isamaad. Lt m-ta

Tervitus Eestile. Ls m-ta

Staritsi Mihhail Oh ära käi, Gritsko, rahvapeol. Rahvadraama.Muljeid Lvovi Draamateatri külalisetendustelt /Tallinnas/

Stelmahh, Mihhail Inimveri pole vesi /Katkend romaanist/

V.Kabur

Ševtšenko, Taras Haidamakid. Katkend poeemist.

m-ta

Lai Dnepr. Lt m-taN.N. (Loojak veel kumab mägede takka…”) Ls

H.Rajamets

Lõikaja. Ls m-ta

Oi, miks mustaks oled läinud… Ls

m-ta

“Olen üksinda ma…” Ls

H.Rajamets

Testament. Ls m-ta

Väikesele Marjanale.Ls H.RajametsTarassi saatus (Katkend Tarass Ševtšenkole pühendatud poeemist)

J.Kupala

Tarass Grigorjevitš Ševtšenko. /Eluloolisi andmeid/

Zarudnõi, N Teatriõhtud Ukraina külalistelt. /Tallinnas/

Tomsen, V “Pühade ajal…” Ls m-taTšobulski, Pavel Õhtu “Strausse

veinikeldris”. NovellA.Tulik

Tõtšina Pavel P.Tõtšina looming.

142

Višnja, Ostap Säga /Humoristlik jutustus. Tsüklist “Jahimehejutud”/

E.Roks

Vovtšok, Marko Marko Vovtšoki “Kasakaneiu” eestikeelsest tõlkest.

1959 Dold-Mihhailik, J. Ka üks on võitlusväljal sõdur. Romaan

M.Jürna

Dovženko Aleksander

Kuidas kellelegi? (“Poeem merest”)“Poeem merest”“Poeem merest”Aleksander Dovženko ja ta “Poeem merest”Režissöör, kirjanik, võitleja. /Aleksander Dovženko autasustamise puhul Lenini preemiaga/.

Franko Ivan Raudteevahi majake nr. 27. Draama ühes vaatuses.

Galan, Jaroslav Elav elavate hulgas. 10. a. J.Galani traagilisest hukkumisest.

Gontšar, Oles Panoraammaa. Js I.ViidingA.Gontšarja tema roman “Lipukandjad”

Korneitšuk, Aleksander

Naeratavatest tähtedest ja loomisrõõmust /Lavastuse puhul Pärnu L.Koidula nim. Draamateatris/.A.Korneitšuki looming.

Kotsjubinski, M.M. M.M.Kotsjubinski. /Mälestusi/

Tlk.O.Samma ja J.Kross

Makrušenko, Pavlo Tamm. Js m-taMalõško, Andrei “Olen teda näinud

üksnes pildil…” Ls Pühendatud V.I.Lenini mälestuseks

D.Vaarandi

“Olen teda näinud üksnes pildil…” Ls

m-ta

Rõbak, Natan Nööp Js M.Varik

143

Stelmahh, Mihhailo Surematu Marko (Peatükk uuest romaanist)

E.Roks

Suvi (Katkend romaanist “Leib ja sool”)

Vene keelest Ü.Tambek

Ševtšenko, Tarass “Kord kõnnin Neeva kalda peal…” Ls

A.Kaalep

Lai Dnepr Lt m-ta

Lõikaja. Ls m-ta

Luuletaja-revolutsionäär /145. sünni-aastapäevaks/Tarass Ševtšenko /145. sünni-aastapäevaks/Tarass Ševtšenko /145. sünni-aastapäevaks/

Zabila, N. Lenini juhend. Ls L.ViidingŽurahhovitš, S. Tammil. Js K.RaidTeveljov, M. Taga-Karpaatia

miniatuurid: Mõõdupuu. – Teisest maailmast. – Lõke.

V.Kabur

Tomtšani, M. Kaks õnnelikku. Js E.PillauTõtšina, P. P.Tõtšina looming.

Wasilewska, W. Külalised. Js M.ElmatÜhes otsas ussike… Js K.Kits

Vassiltšenko, S. Stepan Vassiltšenko /Eluloolisi andmeid/

Višnja, O. Jahimehe varustus. Satiiriline lühijutt.

E.Roks

Ostap Višnja. Eluloolisi andmeid

1960 Belouss, D. Hiiglasuur nääripuu. Ls m-taHiiglasuur nääripuu. Lt H.Mänd

Boiko, G. Väike ööbik. Lt m-ta

Dold-Mihhailik, J. Ka üks on võitlusväljal sõdur. Romaan.

M.Jürna.

Gontšar, O. A. Gontšar ja tema roman “Lipukandjad”.

144

Korneitšuk, A. Meeldejääv kunstiline elamus. (A.Korneitšuki “Platon Kretšet” Otepää Linna Kultuurimaja Isetegevuslikus Teatris).A.Korneitšuki looming.

1959. aasta rahvusvahelise Lenini preemiate “Rahu kindlustamise eest rahvaste vahel” määramisest. Otsus.

Kotsjubinski, M. Kaks ja kaks. Lühijutud.

L.Viiding

M.M.Kotsjubinski.

Mališevski, M. Öö ja päev. Lühijutt. L.Viiding.Malõško, A. Kiievi valss. Lt L.Velmet.

Kommunistlike noorte laul. Lt

m-ta

Leninile. Lt m-ta

Rõlski, M. Maksim Rõlski.Kauge, lähedane.

Sizonenko, O. Kõik möödub. Miniatuur.

H.Limberg.

Stadnjuk, I. Jälgedelugejad. Js. V.Järv.Stelmahh, M. “Inimveri pole vesi”Ševtšenko, T. Lai Dnepr. Lt m-ta

Lõikaja. Ls m-ta

Zabila, N. Lenini juhend. Ls E.NiitTõtšina, P. P.Tõtšina looming.

Višnja, O. Kuidas metspardisuppi keeta ja süüa. Js

m-ta

Voronko, P. Kass küpsetab kakke. Ls

R.Parve

145

1961 Boiko, G. Miks kell seisma jäi? Ls

m-ta

Teel. Ls m-taVäike ööbik. Lt m-ta

Dovženko, A. Kuidas kellelegi, kes näeb lompi, kes tähti.

Gontšar, O. Inimene ja relvad. Romaan

O.Samma

A. Gontšar ja tema romaan “Lipukandjad”

Korneitšuk, A. A.Korneitšuki looming.

Kravets, O. Nemad suudavad. Js m-taMalõško, A. ja Issakovski, M.

Kommunistlike noorte laul. Ooperist “Noor Kaardivägi”.

m-ta

Minko, V. V.Minko “Nimesid nimetamata” Põlva Rajooni Kultuurimaja noorte draamaringi esituses.

Mirnõi, P Hristja saatus.Rõlski, M. Chopin. Ls H.Rajamets

Sõprus. Ls A.KaalepMaksim Rõlski. Eluloolisi andmeid.

Sobko, V. Delfiinkalju. Js m-taStadnjuk, I. Jälgedelugejad. Js m-taStelmahh, M. Esimene kohtumine. Js V.Kabur

Mihhailo Stelmahh Issakov, SergeiPildid rahav elust. Mihhailo Stelmahhi romaanidest.

Šamota, N.

Ševtenko, T. Luule tõlkimisest ja “Kobsaari” tõlkest.

Lai Dnepr. Lt m-ta

Lõikaja. Ls m-ta

Minu mõtted. Lt m-ta

Nunnade hümn. Ls H.RajametsTestament. Ls A.KaalepViimne soov Ukraina rahvalaul.

m-ta

Ehitajad mälestasid luuletajat. Teade.

146

T.Ševtšenko Eestis.

Vene revolutsioonilised demokraadid ja Tarass Ševtšenko.Tarass Ševtšenko merereis Tallinna 1842. LuuletusTarass Ševtšenko – suur vabaduslaulik.Suur ukraina vabaduslaulik.Pidulik koosolek. Teade.Rahvalaulik Tarass ŠevtšenkoTarass Ševtšenko elust ja loomingust. Järelsõna100 aastat Tarass Ševtšenko surmast.Tarass Ševtšenko 100. surma-aastapäeva puhul.

Ta võitles rahva parema tuleviku eest. 100 aastat Tarass Ševtšenko surmast.Ševtšenko juubeli eel. Teade.Rahvalaulik.

Zarudnõi, M. Teater ja elu. /Lavastuse puhul L.Koidula nim. Pärnu Draamateatris./

Võõras kodu. Näidend kolmes vaatuses.

m-ta

147

Meeldiv külakost Otepäält.“Võõras kodu” Otepää Rahvateatris.Väikekodanluse ja vaimupimeduse vastu. Esietendus “Vikerkaar /Pärnu L.Koidula nim. Draamateatris. Teade./

Zbanatski, J. Mariika. Js m-taTõtšina, P. P.Tõtšina looming.

Pavlo Tõtšina 70-aastane. Teade

Vovtšok, M. Ševtšenko, T. Marko Vovtšokile. Ls

H.Rajasaar

1962 Boiko, G. Väike ööbik. Lt m-ta

Galan, J. Jaroslav Galan /60. sünni-aastapäeva puhul/

Kniš, G. Meie kuulus lülivanem. Lt

A.Otto

Kostenko, L. “Ei ole elamiseks vaja stampe…” Ls

V.Villandi

Malõško, A. Kommunistlike noorte laul. Ooperist “Noor kaardivägi”

m-ta

“See, kes tööd ei hinda…” Ls

A.Sang

Pavlõtšenko, D. Ma olen mööduv. Ls V.VillandiPervomaiski, L. Leonid

Pervomaiski. /Eluloolisi andmeid/

Rõlski, M. Muljeid “Varastatud õnne” esietenduselt. /Teatris “Estonia”/

Sobko, V. Punane joon Näidend 3 vaatuses 6 pildis.

P.Viiding

Sotivets, I. Kallis jänes. Humoresk V.Vent

Stelmahh, M. “Inimveri pole vesi”Ruttu, aga…Pilt rahva elust.“Dmitro Goritsvit”Mihhailo Stelmahh /50. sünnipäevaks/

148

Mihhailo Stelmahh. Järelsõna.

Ševtšenko, T. Lai Dnepr. Lt m-ta

Minu mõtted. Lt A.OttoViimne soov. Lt m-ta

Voronko, P. Põlluteel. Lt H.Muller

1963 Boiko, G. Jäljekütt. Ls m-taBõtško, V. Lenini nimega. Lt E.KumarDratš, I. Uudismaale. Ls H.RajametsFranko, I. “Varastatud õnn”

/Lavastuse puhul teatris “Estonia”/

Galan, J. J.Galani memoriaalmuuseumis. /Lvovis/

Gontšar, O. Romaan-poeem. /Oless Gontšar “Tronka”/

Kobõljanskaja, O. Minu noorusmaalt. Kirjaniku 100. sünnipäeva puhul. /Katkend kirjaniku autobiograafiast./

P.Lavi

Kos-Anatolski, A. Kevadine valss. Lt K.Korsen

Kostõrja, I. Elu allee. Js m-taKrivin, F. Asjade maailmas.

proosaI.Viiding

Pliiats ja kumm. Lühipala

A.Gross

Maljarevski, P. Nääriõhtu/unenägu. Näärietendus 4 pildis.

V.Kabur

Malõško, A. Kolhoosi valss. Lt A.OttoMinu ema. Lt A.Otto

Netšui-Levitski, I.S. Mikola Džerja. Katkend romaanist.

m-ta

Sosjura, V. Minu Kiiev Lt A.OttoTervitus Eestile. Ls m-ta

Stelmahh, M. Rähn. Ls m-taSeenelaste mütsid. Ls m-taSportlane hani. Ls m-ta

Zbanatski, J. Mariika sõber. Js A.Rajamets.Žilenko, I. Ta armastas… Ls H.Rajamets

149

Taran, A. Kirjad Ls H.RajametsReaalsus. Ls H.Rajamets

Ukrainka, Lesja “Alati okaskroon peas…” Ls

H.Rajamets

Igaveseks mälestuseks lehekülgedele, mis sõbra käsi ohupäevil ära põletas. Ls

H.Rajamets

“Kui ma lapsepõlves vahel…” Ls

H.Rajamets

“Kui väsin igapäevasest elamisest…” Ls

A.Kaalep

Lõbus härra Ls H.Rajamets“Oi ma käin kesk kuivi kuuski, mu süda on valus…” Ls

H.Rajamets

Romanss Ls H.RajametsLesja Ukrainka Tartus. /50. surma-aastapäeva puhul./50 aastat Lesja Ukrainka surmast.L.Ukrainka ja Eesti.

1964 Bažan, M. Mikola Bažani juubel Teade.

Bezorudko, V. Autorilt eesti lugejaile.

Bilkun, M. Huligaan. H A.TaaderMemm puhkab. Satiir R.Lahi.

Boiko, G. Väike ööbik. Lt m-ta

Dovženko, A. Elutahe. Js A.GrossFranko, I. Uut I. Franko

loomingust.m-ta

Galan, J. Jaroslav Galani nimeline preemia. Teade

Gnidjuk, N. Ukraina peatimuka jälil. Js

H.Sööde

Gontšar, O. Ookeani eelaimus. Katkend romaanist “Kuljus”

Ene Maremäe

Siin on palju taevast Katkend romaanist “Kuljus”

V.Raun

Helise, romantika!Usman ja Marta. Js M.Küla

Oless Gontar /Lenini

150

preemia laureaat/

Grabovski, P. Kevadelaulud I. Ls M.PauMa olen inimene. Ls M.PauUkrainlane. Ls M.Pau

Eesti kirjanduse esimene tutvustaja Ukrainas.Pavlo Grabovski – esimene eesti poeesia tõlkija Ukrainas. 100. sünni-aastapäevaks.

Kalinenko, O. Vasta endale! Js m-taKorneitšuk, A. Platon Kretšet.

Näidend. (Uus, 1963.a. variant)

E.Toona

Kotsjubinski, M. Oma inimene headuse maailmas. 100 aastat M.Kotsjubinski sunniest.Ukraina kirjanduse klassik. (100 aastat M.M.Kotsjubinski sünnist)Mihhailo Kotsjubinski teoste näitus. (TRÜ Teaduslikus Raamatukogus)

Kravets, V. “Oi, kevadised kütised…” Ls

H.Muller

On öö nii hele, läbipaistvalt rauge… Ls

H.Muller

“Te, tütarlaps, veel hapralt nõrguke…” Ls

H.Muller

Markušenko, P. Hobust mängimas. Lühijutt.

m-ta

Mängusõdurid. – Kolumats.- Malemäng. (J-sed V.I.Leninist)

R.Paavel

Malõško, A. Kommunistlike noorte laul. Ooperist “Noor Kaardivägi”

m-ta

Sina, minu room, minu armastus. Lt

A.Otto

Rõlski, M. NSV Liidu Ministrite Nõukogult. Surmateade.

Sosjura, V. Tervitus Eestile. Ls m-ta

151

Ševtšenko, T. Lai Dnepr. Lt m-ta

Lai Dnepr.Lt m-taLõikaja. Ls m-ta

Testament. Ls m-taKultuuritegelaste rahvusvahelisest foorumist osavõtjaile. /Tervitus T. Ševtšenko 150. sünni-aastapäevale pühendatud kultuuritegelaste rahvusvahelisest foorumist osavõtjaile/Seltsimees N.S. Hruštšovi kõne Tarass Ševtšenko mälestussamba avamise miitingul Maskvas 10. juunil 1964.Suur rahvapoeet. (Tarass Ševtšenko mälestussamba avamisel Kiievis peetud kõnest 6.märtsil 1939. aastal)Suur ukraina poeet ja Eesti. T. Ševtšenko 150. sünnipäeva puhul.Ta on surematu, nagu on surematu rahvas. T. Ševtšenko 150. sünniaastapäevaks.Ukraina rahva suur laulik.Väike õppetund suure kobsaari juures. Tarass Ševtšenko150. sünni-aastapäevaks.Tarass Ševtšenko150. sünniaastapäeva pidutustele /Kiievisse. Teade/Kobsaar Tarass Ševtšenko.Tarass Ševtšenko Poeedi ja kunstniku

152

150. sünni-aastapäevaks.Tähistati Tarass Ševtšenko juubelit /Puhja Keskkoolis. Teade/T.G. Ševtšenko. (1814-1861).

Elu rahva nimel. Tarass Ševtšenko150. sünni-aastapäevaks.Tõe ja vabaduse kuulutaja.

150 aastat Tarass Grigorjevitš Ševtšenko sünnist.Surematu laulik.Suure lauliku juubeli eel.Ševtšenko preemia laureaadid. Teade.Ševtšenko sünnijuubeli tähistamiseks.Soome lahel. /Katkend biograafilisest romaanist “Noor Ševtšenko”/Tarass Ševtšenko ja Eesti. (T.G. Ševtšenko 150. sünni-aastapäeva eel)T.G. Ševtšenko (1814-1861)Teaduslik session Ševtšenko juubeli puhul /Kiievis/.Teos T. Ševtšenkost. /Romaan “Maailm – minu küla”. Ilömunud Torontos. Teade.Rahvalauliku looming ei aegu. Jutuajamine Üleliidulise juubelikomitee esimehe N.Tihhonoviga.

153

(Tarass Ševtšenko 150. sünni-aastapäeva tähistamiseks)Tähistati surematu Kobsaari juubelit.Vabaduse ja rahvaste vendluse laulud. Pidulik koosolek T.G. Ševtšenko 150. sünni-aastapäeva tähistamiseks.

Tsipenjuk, A. Kaikad kodarasse. Sketš

P.Rootna Tsipenjuki järgi.

Tõtšina, P. Perejaslavi Raadal. Ls M.Raud

Wasilewska, W. NSV Liidu Ministrite Nõukogult. Surmateade.

Višnja, O. Ostap Višnja tähtpäev. /75. sünnipäev.Teade/

Vovtšok, M. Marko Vovtšok (1834-1907)

1965 Bezorudko, V. Suhhi Mlõntsi musketärid. Katkend samanim. Jutustusest.

m-ta

Telegramm. H V.VentGoloborodko, V. Ahi. Ls P.-E. Rummo

Pirnipuu. Ls P.-E. RummoHižnjak, A. Minu Eestimaa m-taKalinenko, O. Vasta endale! Js m-taKorneitšuk, A. Kaks meeldejäävat

lavastust. /A. Ostrovski “Äike” ja A.Korneitšuki “Platon Kretšet” Koidula-nim. Pärnu Draamateatris/A.Korneitšuki näidendiga.Teatrikiri Pärnust /R. Kaugveri näidend “Kõrgeim määr” ja A.Korneitšuki “Platon Kretšet” Koidula-nim. Pärnu Draamateatris/Äreva päeva kulminatsioon. A.Korneitšuki “Platon Kretšet” Kingissepa-nim. Tallinna Tselluloosi- ja

154

Paberikombinaadi näiteringi esituses.A.Korneitšuki “Platon Kretšet” isetegevuslaval. /Abja kultuurimaja näiteringi lavastusest. Viljandi rajoon/Näidendi esietendus Aegviidus.Lenini orden kirjanik A.J.Korneitšukile. Teade.Elujaatav talent. /Kirjaniku 60. sünnipäevaks/

Kotsjubinski, M. “Unustatud esivanemate varjud”“Unustatud esivanemate varjud”

Rudanski, S. Ühel sügisel Jaltas… /Stepan Rudanski 120. sünnipäeva puhul/

Promet, L.

Rõlski, M. Luuletusi kevadest. H.RajametsSee oli ju selles linnas. Ls

H.Rajamets

Sosjura, V. Tervitus Eestile. Ls m-ta

Suri Vladimir Sosjura. Teade.

Ševtšenko, T. Lai Dnepr. Lt m-ta

Kupala Janka. Tarassi saatus. (Katkendeid Tarass Ševtšenkole pühendatud poeemist)

J.Kross

Ševtšenko teosed jaapani keeles. Teade.T. Ševtšenko nimelise preemia laureaadid /N. Bažan ja I.Vilde. Teade/

Zabila, N. Lenini soov. Ls H.MändTõtšina, P. Perejaslavi Raadal. Ls M.Raud

Pavlo Tõtšina /Eluloolisi andmeid/

1966 Barandii, M. Lesknaine. Ls H.Rajamets

155

Lõhnad. Ls H.Rajamets

Biba, P. Vaikimine. Ls H.Rajamets

Bilkun, M. Must pesu. Satiiriline js V.Järg

Ühe jalgpalluri päevikust. Satiiriline js

V.Järg

Boiko, G. Varblased. Lt H.MändVäike ööbik. Lt m-ta

Brovtšenko, V. Lammutame vana taret. Ls

H.Rajamets

Dmõterko, L. “Kas säästa võime südant me?…” Ls

H.Rajamets

Dratš, I. Ballaad hulahupist. Ls H.Rajamets

Etüüd – koopia kirjakesest. Ls

H.Rajamets

Jumal. Ls H.Rajamets

Naturalistlik ballad. Ls H.Rajamets

Töö ja jõudeolek. Ls H.Rajamets

Dudor, J. Juhtnööre algajale armastajale. H

m-ta

Folvarotšnõi, V. Käed. Ls H.Rajamets

“Sa mu mure…” Ls H.Rajamets

Franko, I. Ivan Franko. 27. VII 1856 – 26. V 1916.

Girnõk, M. “Kuulete: terad ju muhedas maas…” Ls

H.Rajamets

Gnatjuk, I. Hommik. Ls H.Rajamets

Ma päikest ootasin. Ls H.Rajamets

Godovanets, M. Koorilaulja. Satiiriline luuletus.

J.Kaidla

Ööbik koduväiks. Satiiriline ls

V.Järv

Golovanivski, S. Muinasjutt minu märkmikust. Ls

H.Rajamets

Gontšaruk, Z. Prometheusele. Ls H.Rajamets

Grohha, L. Muusikaga! Satiiriline V.Järv

156

jsHorosnõtska, M. Esimene suudlus. Ls H.Rajamets

Ilnõtski, M. Püha lehm. Ls H.Rajamets

Jatšeikin, J. Julius Caesari talisman. Satiiriline js

V.Järv

Katsnelson, A. Ballaad gloobusest. Ls H.Rajamets

“Esmaspäevast sai teisipäev, nii see käib…” Ls

H.Rajamets

Mitte päris lapselik. Ls H.Rajamets

Kolodii, V. Kohtumine. Ls H.Rajamets

Korotõtš, V. Elu. Ls H.Rajamets

Kriitiline mass. Ls H.Rajamets

Naer. Ls H.Rajamets

Kovinka, A. Las kuivab… Satiiriline js

V.Järv

Kravtšenko, J. Saatan. Satiiriline js V.Järv

Krugljak, J. Nelja reaga. Satiirilised lsed

R.Rimmel

Krukovets, J. Kingitused. Satiiriline js

V.Järv

Tikud. Satiiriline js V.Järv

Kudlik, R. “Kui meie varjud...” Ls H.RajametsLagoda, V. Eksemplar. Satiiriline

ls.A.Tulik

Juhtum perekonnaseisuaktide büroos. Satiiriline ls

A.Tulik

Lubkivski, R. Ring. Ls H.Rajamets

“Sihivad taeva poole…” Ls

H.Rajamets

Lutšuk, V. “Minule tunnistas meri…” Ls

H.Rajamets

Puuslikud langevad.(Legend) Ls

H.Rajamets

Täius. Ls H.Rajamets

Makivtšuk, F. Piprateri. V.Järv

Tiigrit suudelda. V.Järv

157

Satiiriline lsMakrušenko, P. “Tagasitulek” Katkend. T.HuikMalõško, A. “Ei meil pea keegi

pulmi jürikuul…” LsH.Rajamets

“Jälle vaikse suve uni…” Ls

H.Rajamets

“Kord võttis labida ja kirka kätte…” Ls

H.Rajamets

“Kui vahel ainus hetk on kallim päevadest…” Ls

H.Rajamets

Leninist. Ls H.Rajamets

Malõška, A. ja Issakovski, M.

Kommunistlike noorte laul. Lt Ooperist “Noor Kaardivägi”

m-ta

Moljakevitš,D. Samuti armastusest. Satiiriline ls.

A.Tulik

Muratov, I. Irooniline ballaad. Ls H.Rajamets

Kumõss. Ls H.Rajamets

Sevill. Ls H.Rajamets

“Veel kollendab võilill…” Ls

H.Rajamets

Nagnõbida, M. Laevameister. Ls H.Rajamets

Oleinik, S. Koer Barboss ja kentsakas “kross” Satiiriline ls

A.Tulik

Omad vitsad peksavad. Satiiriline ls.

A.Tulik

Oliinik, B. “Kõik on teada ju: pärast õnne on tusk…” Ls

H.Rajamets

Kõnelus gloobusega. Ls

H.Rajamets

Oratš, O. Antenn. Ls H.Rajamets

Pavlõtško, D. “Ma vajan sind niisamuti kui vett…” Ls

H.Rajamets

Pean. Ls H.Rajamets

Pervomaiski, L. “Kui metsa silmitseda kaugemalt…”Ls

H.Rajamets

“Kui õudne ragin nõgudes ei puhka…” Ls

H.Rajamets

Prokopenko, J. Kuulsuse aabits. V.Järv

158

Satiiriline jsMu perekonnaõnn on päästetud. Satiiriline js.

V.Järv

Rõlski, M. Kiir. Ls H.Rajamets

Lund langes. Lt m-ta

Rahutu süda. Ls H.Rajamets

Maksim Rõlski. (1895-1964)

Sosjura, V. “Mu näo ees kõigub tarn, ma rohus pilvi vahin…” Ls

H.Rajamets

Tervitus Eestile. Ls m-ta

Sotšivets, I. Honorar. S js V.Järv

Tervituskampaania. S Js

V.Järv

Tädi Liisa meetod. S Js V.Järv

Stelmahh, M. Aprill. Ls H.MändSõmonenko, V. “Ehk on nii just tarvis

tingimata…”LsH.Rajamets

“Hingedest kui jaamadest käib läbi…” Ls

H.Rajamets

Mind ära usu. Ls H.Rajamets

Möödamineja. Ls H.Rajamets

Nuhtlus. Ls H.Rajamets

Šeremet, M. Kaev. Ls H.Rajamets

Ševtšenko, T. Lai Dnepr. Lt m-ta

Lai Dnepr.Lt m-ta

Lõikaja. Ls m-ta

Zabašta, L. “Mul tihti läheb meelest ära see…” Ls

H.Rajamets

Reekviem. Ls H.Rajamets

Zavgorodnõi, O. Ema. Ls H.Rajamets

“Tütarlaps jäi trammis magama…” Ls

H.Rajamets

159

Tkatšenko, V. Lapsepõlve järv. Ls H.Rajamets

Tšerevintšik, L. Tütarlaps ja päike. Ls P.AlliksonTšernoguz, O. Allüürnik. S Js V.Järv

Wasilewska, W. Ühes otsas ussike… Js V.VentVišnevski, D. Kuidas ma heaks

perekonnaisaks muutusin. S Js

V.Järv

Višnja, O. Jahimehe varustus. S Js V.Järv

Uusaastaööl. S Js V.Järv

Vaat, millised me oleme. H.

V.Järv

Võrgan, I. “Mu aias kuivas ära laukapuu…” Ls

H.Rajamets

1967 Boiko, G. Poiss Oh. Ls H.MändVarblased. Lt H.MändVäike ööbik. Lt m-ta

Grõgorenko, G. Unustatud lõik eesti-ukraina kultuurisidemetes. Ukraina kirjanik Grötsko Grõgorenko Tartus.

Gumenjuk, V. Hüppa! S lühijutt. m-taHulak, M. Mõkola Hulak – Tartu

ülikooli kasvandik. /Ukraina pedagoog ja ühiskonnategelane. 1822-1899./

Jurenko, O. Kalinka ema. Lühijutt. L.PrometProkopenko, J. Neljarattaline õnn. H V.JärvRebro, P. Laul moonist. Ls H.MändRõlski, M. Inimestele ja

rahvastele. Lsm-ta

Lenini lipp meie pea kohal loidab. Ls

m-ta

Rahvas ja Partei Ls m-ta

Sosjura, V. Tervitus Eestile. Ls m-ta

Ševtšenko, T. Lõikaja Ls m-ta

Tarassi saatus. (Katkendeid Tarass Ševtšenkole pühendatud poeemist)

Jaan Kross

160

Zabila, N. “Nii käskis Lenin: “Üle maa… Ls

m-ta

Zemnuhhov, I. “Ma jälle unes keskööd näen…” Ls

E.Mälgand

“Toob koiduvalgust kauge rada…” Ls

E.Mälgand

Ivan Zemnuhhov (8. IX 1923 – 15. I 1943)

Tõtšina, P. Perejaslavi Raadal. Ls M.Raud

Üks poeet, üks riigimees.

Višnja, O. Koolis. Satiir. U.LiivakuVoronko, P. Kaks sõjameest-venda.

LsH.Mänd

1968 Barandi, M. Lembuse hind. Ls R.RimmelOdarka. Ls R.Rimmel

Maria Barandi.

Bogatšuk, A. Ehk saabub veel… Lt H.KullerBoiko, G. Poiss Oh. H.Mänd

Goloborodko, V. “Aga see lennuk, mis lendab Päevalillede peale…” Ls

P.-E. Rummo

“Ema, kaua vahtida sa ka…” Ls

P.-E. Rummo

“Juba oli…” Ls P.-E. Rummo“Must nagu tapalaval tükeldatu…” Ls

P.-E. Rummo

Laulike. Ls P.-E. RummoLill, mis õitseb vee all. Ls

P.-E. Rummo

Lühike suvi. Ls P.-E. RummoPea. Ls P.-E. Rummo“Peopesa puudutab nägu…” Ls

P.-E. Rummo

“Sarjast “Ta”. Ls P.-E. RummoTõsine jutuajamine. Ls P.-E. Rummo“Vananeda, iga aasta lisada…” Ls

P.-E. Rummo

Gutsalo, J. Põder. Js A.KurtnaKnõšš, S. Esimene pioneer. Ls H.Mänd

Kordun, V. Me suitsetame H.Rajamets

161

rahumeeli… LsKudlõk, R. Novell naisekehast. Ls H.Rajamets

“Osta… Ma ei öelnud sulle veel… Ma armastan sind…” Ls

H.Rajamets

Ladõšets, V. Ema pidupäev. R.Kangur

Malõško, A. Kiievi valss. Lt E.KumarMalõško, A. ja Issakovski, M.

Kommunistlike noorte laul.

m-ta

Parhomenko, A. Suur meremees. H.Mänd

Rebro, P. Laul moonist. H.Mänd

Sõmonenko, V. Opanass Krokva pulmad. Lühijutt.

A.Kurtna

Ševtšenko, T. Lai Dnepr. Lt m-ta

Lai Dnepr. Lt m-ta

Lai Dnepr. Lt m-ta

Lõikaja. Ls m-ta

Sotšivets, J. Esimene armastus. H A.TaaderZavgorodni, O. “Esimene lumi lamab

maas…” LsÜ.Kraan

Kakskümmend kolm. Ls

H.Rajamets

“Lasin sisse mündi…” Ls

Ü.Kraan

“Ma usun…” Ls Ü.KraanLiivi jälgedel Eestisse. / Eesti luule tõlkija.

Tšerevtšenko, A. Pilved. Ls K.KurgTõmošenko, B. “Kevadel, kus sa ei

käiks…” LsH.Rajamets

Voronko, P. Kaks sõjameest-venda. H.Mänd

Kui… H.Mänd

1969 Anglitšanov, I. Sinule, Valga. Ls m-taBilkun, M. Jalgpalluri päevikust. H A.Kass, H.Maremäe

162

Boiko, G. Teel. Ls H.MändVarblased. Ls H.Mänd

Dratš, I. Ballaad päevalillest. Ls A.Kurtna ja A.SiigSügisetüüd. Ls E.Mälgand

Dudar, J. Inimesi tuleb ju aidata. H

m-ta

Gutsalo, J. “Meenuta…”. Ls E.MälgandJatšeikin, J. Jälitajad. H V.Järv

Kohtumine spiooniga. Js

A.Kurtna

Kolomijets, T. Sinine öö. Ls E.MälgandKordun, V. Pealeroomav maa. Ls E.MälgandKorotõtš, V. Paplid. Ls E.MälgandKotljarevski, I. I.Kotljarevski juubeli

tähistamisest. Teade.200 aastat I.Kotljarevski sünnist.Pidulik koosolek I.Kotljarevski 200. sünni-aastapäeva puhul. /Moskva 16. sept. 1969/Ukraina uue kirjanduse klassik. I.Kotljarevski 200. sünniaastapäevaks.

Prokopenko, J. Kingitus. H A.TaaderKohustused. Satiir. V.Järv

Senatovitš, O. …ja mina. Ls E.MälgandSosjura, V. Tervitus Eestile. Ls m-ta

Stefanõk, V. Lapse mure. Novell. E.MälgandStelmahh, M. Lenini sünnipäev. Ls H.Mänd

Rähn. Ls H.MändSõmonenko, V. Emaarm. Ls A.Kurtna ja A.SiigSõngajevski, M. Linna tagant leitud

eleegia. LsA.Kurtna ja A.Siig

Ševtšenko, T. Lõikaja. Ls m-ta

Ševtšuk, V. Lõvid. Js A.KurtnaZavgorodni, O. Juhan Liivi monolooge.

/Improvisatsioonid J.Liivi teemadel.Juhan Liivi monolooge. Ls

H.Rajamets

Timošenko, J. ja Berezin, J.

Meestele. H m-ta

Tõmošeko, B. “Elan omaette õuna sees…” Ls

E.Mälgand

Vingranovski, M. Ära vaata mind selja A.Kurtna

163

tagant. JsVišnja, O. Koolis- Ebamugav

mööbliese. H-dm-ta

1970 Gontšar, O. “Tsüklon”Gutsalo, J. Maast ja ilmast. Js H.RajametsJatšeikin, J. Kohtumine spiooniga.

Hm-ta

Kolomijets, A. Planeet Speranta. Näidend 6 pildis.

A.Loorents

Koval, V. Pärast huvireisi. H V.JärvVärske teema. H V.Järv

Krukovets, J. Tõendit on vaja. H A.TaaderMalõško, A. Laul teest. Ls M.Veetamm

“Memm, miks sa seisad seal muldrikivil…” Ls

M.Veetamm

“Nii rahulik ja valgust täis on vesi…” Ls

M.Veetamm

“On öö ja päev…” Ls M.Veetamm

Nemirovitš, I. Sinisilmne ingel. H V.JärvProkopenko, J. Tilk meres. Satiir V.JärvRossohhovatski, I. Vastupidine seos.

Fantastiline jsH.Treimann

Rossohhovatski, I. Ja Stogni, A.

Avarii “Hõbenoolel” Lühijutt.

U.Selirand

Sobko, V. Golossejevo mets. Draama 3 vaatuses.

B.Lülle

Sotšivets, I. Kaasreisija. H V.JärvStelmahh, M. Kuninga kass.

Komöödia kahes vaatuses.

H.Tiidus

Lenini sünnipäev. Ls m-taŠevtšenko, T. Ševtšenko surma

puhul. LsNekrassov, N.

Ukrainka, L. Lesja Ukrainka juubel. Teade.

1971 Dovbnja, A. Tehke järeldused. (Filharmoonia direktorile isiklikult) H

V.Järv

Makivtšuk, F. Kooskõlas teadusega. Satiir.

m-ta

Polotai, N. Ka kevadel on vigu. H A.TaaderProkopenko, J. Eksootika jõud. H m-ta

Ravimtaim. H V.JärvSosjura, V. Tervitus Eestile. Ls m-ta

Sotšivets, I. Preemia pojale. H V.JärvStefanõk, V. Vassõl Stefanõk. /100.

164

sünni-aastapäevaks/Ševtšenko, T. Lõikaja Ls m-ta

Tarass Ševtšenko merereis Tallinna. Harald Rajametsale. Ls

A.Kaalep

Šijan, L. Ausalt öeldes… H V.JärvZarudnõi, M. Rooma 17,

nõudmiseni. Komöödia kahes vaatuses.

P.Kilgas

Tkatšuk, A. Lapselaps tuleb külla! H

V.Järv

Ukrainka, L. Lesja Ukrainka taassaabumine.

Contra spem spero. Ls H.RajametsEpiloog Ls M.Veetamm“Kord püha Hermandaadi ajal juhtus…” Ls

H.Rajamets

Merevaikus. Ls H.rajamets“Mis sügisnutt, mis sügishääl…” Ls

M.Veetamm

“Nii elasin sel lõputumal talvel…” Ls

E.Mälgand

“Oh, ma ju tean, et üle minu teest…” Ls

M.Veetamm

Poeet. Ls H.Jürisson.Purunenud viinaklaas. Ls

H.Rajamets

Sfinks. Ls M. Veetamm“Sõna, miks pole sa lajatav teras…” Ls

H.Rajamets

Tsüklist “Rütmid” E.MälgandUni. Ls H.Jürisson“Välud, veel laiguti sulava lumega…” Ls

H.Rajamets

Lesja Ukrainka suhteid Eestiga.Lesja Ukrainka.Lesja Ukrainka.Lesja Ukrainka 100. sünniaastapäevaks.100 aastat Lesja Ukrainka sünnist. /Juubeliüritustest Ukraina NSV-s. Teade/Ukraina luule uhkus.

165

JärelsõnaUkraina kirjanduse väljapaistev esindaja.Ukraina poetessile pühendatud pidulik koosolek NSV Liidu Suures Teatris. /1. märtsil 1971. Teade/Täiendusi ühele näitusele. /Näitus TRÜ Teaduslikus Raamatukogus. Pühendatud L.Ukrainka 100. sünni-aastapäevale. Teade./

Uroda, B. Kergendas hinge. H V.JärvVoronko, P. Kuuseke. Ls H.Mänd

1972 Bilkun, M. Geniaalne Vitja. – Elastne sõrmkübar. Satiirid.

V.Järv

Saagem tuttavaks – Mikola Bilkun

Billevitš, V., Nikolenko, V. ja Brisõn, A.

Luikede järv. H m-ta

Bocor, P. Isalik nõuanna. H S.UusBurjakovski, J. Öö, mil oodatakse

imet. Dialoogid.P.Kilgas

Dobrjanski, P. Uusaastatööst. H V.JärvFranko, I. “Varastatud õnn”

/Tartu rajoonis/“Varastatud õnn” /Rakvere Teatri külalisetendused Jõgeval.Teade/“Varastatud õnn” avaetendusena. /1. okt. 1972.a. Teade/

Galjanovski, B. Karistus. H m-taGarmatjuk, A. Kaugõppija. H V.JärvGorpinitš, M. Uudis.Satiir m-taGutsalo, J. Põder. Js A.Kurtna

Valge hobune põllul. Js H.MälgandKaminski, J. Ministeerium ei näe. H m-taKlents, V. Öine vahejuhtum. H V.JärvKorneitšuk, A. A.Korneitšuk /1905-

1972. Nekroloog/

166

A.Korneitšuki matus. /16. mail 1972.a. Kiievis, Baikovoje kalmistul/NLKP Keskkomiteelt, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumilt ja NSV Liidu Ministrite Nõukogult. /Surmateade/

Korotõtš, V. Sina. Ls A.SiigKotsjubinski, A. Rats-ettepanek. H V.JärvKoval, V. Mida teile vaja on?

SatiirV.Järv

Krukovets, J. Hunt ja kitsetalled. (Valm resolutsiooniga)

V.Järv

Kingitused H m-taLevin, I. Õnneseen. H m-taMakivtšuk, F. Konjaki halb mõju. H I.Karro

Mõtlemine pole alati kasulik. H

m-ta

Melnik, G. Juhust kasutades. H V.JärvMõktenko, I. Ukraina nõukogude

kirjanduse aluspanijad. /Kirjaniku 75. sünniaastapäevaks/

Paltšik, M. Mullune lumi. H V.JärvPervomaiski, L. Kostroma. Js H.RajametsPodgornõi, O. “Armastuse buss” H H.LimbergPodolski, V. Kuritöö ja karistus. H m-taPossuhhov, V. Filmikunsti progress. H m-taProkopenko, J. Leidlike konkurss. H V.JärvSalenko, O. Pliiats käes. H A.TaaderSenatovitš, O. …Ja mina. Ls E.MälgandSenjuk, I. Reklaam. H V.JärvSotšivets, I. Harakiri. H V.JärvStelmahh, M. Mõhhailo Stelmahh

60.Storoženko, V. Võit. Veste. G.MaksingStruk, A. Kolm pioneeri. Ls L.TungalŠevtšenko, T. Lõikaja. Ls m-ta

T.Ševtšenko mälestusõhtu. /9. märtsil k.a. Leningradis. Teade/

Zabašta, L. “Mänd ise oma haavad terveks teeb…” Ls

E.Mälgand

167

Zabila, N. Natalja Zabila Lesja Ukrainka nim. Kirjanduspreemia. /Teade/

Žilenko, I. Trahh-tarahh. Ls H.Mänd

Tšernets, V. Kivi ja valu. Lühijutt m-taUkrainka, L. Lesja Ukrainka

taassaabumine.Epiloog Ls M.VeetammPoeet. Ls H.JürissonPurunenud viinaklaas. Ls

H.Rajamets

Ukraina filmipäevad. Lesja Ukrainka ja “Tulen sinu juurde”Monument Lesja Ukrainkale. /Avatud Batumis Primorski pargis. Teade/

Vaino, M. Kaks pillikeelt. Ls H.RajametsVilde, I. Kanad. Js E.MälgandVingranovski, M. “Kui öösse mähkub

avarus…” LsE.Mälgand

Lai Dnepr, eks sa ütle… Ls

H.Rajamets

Puud. – “Mul juba siis, kui oli kevad veel…” L-sed

H.Rajamets

Mõkola Vingranovski.

1973 Bilkun, M. Ideaalne indiviid. H V.JärvGrin, S. Näitusel. H R. Keltman

Püksid. H A.AlavainuGutsalo, J. Pime Senn. Js H.Mälgand

Sinise tuule tiib. Js H.RajametsHomenko, O. Šokk. Js H.RajametsKorotõtš, V. Mõnda astronoomiast.

Lühijutt.T.Kall

Kosmatenko, A. Küberneetika. H V.JärvKravtšuk, M. Tare. Lühijutt E.MälgandKrukovets, O. Tänu naisele. H V.JärvKulitš, A. Analoogia. Satiir A.KassKulitš, A. ja Rudõi, D.

Isiklik kasu. H M.Rämmel

Pervomaiski, L. Leonid Pervomaiski surnud. Teade.

Rudõi, D. Isiklik panus. Satiir. A.KassRudõi, D. ja Tumanovski, R.

Rekord. H K.Kass

168

Salenko, O. Probleem. H V.JärvUued püksid. H V.Järv

Satšenko, M. “Ma pilguga riivasin naist…” Ls

E.Mälgand

Sosjura, V. Tervitus Eestile. Ls m-ta

Sotšivets, I. Inimestele naeruks. H V.JärvZavgorodni, O. Juhan Liivi

monoloogid. L-sedM.Traat

Tšalõi, B. Igas vabariigis sõpru elab meil. Ls

E.Tee

Tšernõhh, V. Simferoopolis on palav. Js

P.Elbing

Ukrainka, L. Kevade hakul. Ls m-taVingranovski, M. “Taevasinasse külvasin

metsa ma…”. – “Nüüd ärka, kalur, hommik juba ootab…”. L-sed

E.Mälgand

1974 Gontšarenko, I. “Välk üle taeva viskus siksakjalt...” Ls

V.Villandi

Gutsalo, J. Põdra-August. Js A.JaaksooPäikesevalguses. Novell

H.Mälgand

Õitsile. – Veel ei ole küps. Lühijutud.

H.Mälgand

Ivanenko, O. L.Ukrainka preemia laureaat. /Oksana Ivanenko. Teade./

m-ta

Javorivski, V. Küps viinamarjakobar. Js

E.Kallas

Jovenko, S. “Peab pagema, kuid kuhu, hoidjakarja eest…”. Ls

V.Villandi

Korneitšuk, A. Esimene etendus. /A.Korneitšuki draama “Eskaadri hukk” “Vanemuises” 1940.a./Ühe ukraina näidendi võidukäigust. Pärnus lavastati “Platon Kretšet” esmakordselt Eestis.Esietendused rahvateatris. /Teade/Tegude paatosest kantud lavastus.Rahvateatrite töömailt. Teade.

169

Kornienko, B. “Imeline tundub elu…” Ls

V.Villandi

Luuleraamatust “Juured”

H.Rajamets

Korotõtš, V. August. Ls E.Mälgand“Jah, algul sind polnud. Oli…” Ls

A.Jaaksoo

Kangelaslikkus. Ls A.JaaksooKostovetski, G. ja Popov, O.

Kohutav unenägu. H m-ta

Koval, V. Eksperiment. H H.SiniorgKovalenko-Gorlatš, L.

Kaks kinga teisest ilmast. Ls

V.Villandi

Levada, O. Elus on palju ainet poeesiaks. /Intervjuu Ukraina NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretäriga./

Pavlõtško, D. Nooremast ja noorimast /ukraina/ luulest.

Bagrai, I. Vennalik tervitus. Ls Pühendatud eestile

P.Lehestik

Bilkun, M. Vaba päev. Mikrohumoresk.

V.Järv

Blakitnõi, V. “Vastuseks teie kirjale…” H

m-ta

Brovtšenko, V. “Kõik suureks kasvanud on: lapsed, pajud…” Ls

H.Rajamets

Burlakov, S. “Aedtill on närbunud, leegib lodjapuu…” Ls

V.Villandi

Drozd, V. Päike. Js A.JaaksooGansovski, S. Raevu päev. Js m-taGarin, F. Äike. Ls V.VillandiKulitš, A. Saladus. H U.LiivakuLevin, G. “Jääb alles

kodumaa…” LsL.Tungal

Livšin, S. Kuid mina olen täiesti rahulik. H

V.Sepp

See metsik Toldakov… H

H.Siniorg

Lubkivski, R. “Käed, mis on tõutuseks tõstetud…” Ls

V.Villandi

Mirnõi, P. Oma ajast ees. (Panass Mirnõi 125.

AASTA UKRAINA AUTOR TEOSE NIMETUS KRIITIKA TÕLKIJA

170

1974 Gontšarenko, I. “Välk üle taeva viskus siksakjalt...” Ls

V.Villandi

Gutsalo, J. Põdra-August. Js A.JaaksooPäikesevalguses. Novell

H.Mälgand

Õitsile. – Veel ei ole küps. Lühijutud.

H.Mälgand

Ivanenko, O. L.Ukrainka preemia laureaat. /Oksana Ivanenko. Teade./

m-ta

Javorivski, V. Küps viinamarjakobar. Js

E.Kallas

Jovenko, S. “Peab pagema, kuid kuhu, hoidjakarja eest…”. Ls

V.Villandi

Korneitšuk, A. Esimene etendus. /A.Korneitšuki draama “Eskaadri hukk” “Vanemuises” 1940.a./Ühe ukraina näidendi võidukäigust. Pärnus lavastati “Platon Kretšet” esmakordselt Eestis.Esietendused rahvateatris. /Teade/Tegude paatosest kantud lavastus.Rahvateatrite töömailt. Teade.

Kornienko, B. “Imeline tundub elu…” Ls

V.Villandi

Luuleraamatust “Juured”

H.Rajamets

Korotõtš, V. August. Ls E.Mälgand“Jah, algul sind polnud. Oli…” Ls

A.Jaaksoo

Kangelaslikkus. Ls A.JaaksooKostovetski, G. ja Popov, O.

Kohutav unenägu. H m-ta

Koval, V. Eksperiment. H H.SiniorgKovalenko-Gorlatš, L.

Kaks kinga teisest ilmast. Ls

V.Villandi

Levada, O. Elus on palju ainet poeesiaks. /Intervjuu Ukraina NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretäriga./

Pavlõtško, D. Nooremast ja noorimast /ukraina/ luulest.

171

Bagrai, I. Vennalik tervitus. Ls Pühendatud eestile

P.Lehestik

Bilkun, M. Vaba päev. Mikrohumoresk.

V.Järv

Blakitnõi, V. “Vastuseks teie kirjale…” H

m-ta

Brovtšenko, V. “Kõik suureks kasvanud on: lapsed, pajud…” Ls

H.Rajamets

Burlakov, S. “Aedtill on närbunud, leegib lodjapuu…” Ls

V.Villandi

Drozd, V. Päike. Js A.JaaksooGansovski, S. Raevu päev. Js m-taGarin, F. Äike. Ls V.VillandiKulitš, A. Saladus. H U.LiivakuLevin, G. “Jääb alles

kodumaa…” LsL.Tungal

Livšin, S. Kuid mina olen täiesti rahulik. H

V.Sepp

See metsik Toldakov… H

H.Siniorg

Lubkivski, R. “Käed, mis on tõutuseks tõstetud…” Ls

V.Villandi

Mirnõi, P. Oma ajast ees. (Panass Mirnõi 125. sünniaastapäevaks.)

Muljar, J. Ideaal. H m-taMõssõk, V. Sõna. Ls V.Villandi

Tilk. Ls V.VillandiNikitin, J. Inimene, kes muutis

maailma. Ulmejutustus.

M.Vaga

Oliinõk, B. “Aga puud on… puud on…”. Ls

A.Jaaksoo

Isad ja lapsed. Ls V.VillandiLaul näitab teed. Ls V.VillandiVaprus. Ls H.Rajamets

Ühine eesmärk (vestlus kirjanikuga)

Paltšik, M. Hea naaber. H m-taSõpruse märgiks. H V.Järv

Pavlõtško, D. Käed. Ls H.RajametsPervomaiski, L. Lend Vinnitsasse. Js H.Rajamets

Melnikovi tänav. Js H.RajametsPoljovõi, M. Poljovõi, M. Autorilt.

Prokopenko, J. Konkurss. H A.Leosk“Küsige, kui ei usu…” H

V.Järv

172

“Seda hullem teile!” Satiir.

V.Järv

Dudõi, D. Abinõud võetakse tarvitusele. H

G.Sepp

Ainus. H K.KassFrikassee. H K.KassKatakliism. H T.KallKüsimus jalgpalli mõjust tööviljakuse kasvule (langusele). H

V.Kütt

Parapsühholoogia. H V.JärvPsühholoogia praktikum. H

m-ta

Satisfaktsioon. H G.SeppSeriaal. H V.KüttSuur tänu! Satiir K.KassVarjatud reservid. H V.Kütt

Rudõi, D. ja Tumanovski, R.

Aurik. H K.Kass

Avaldus. H T.KallKapitaalremont. (Hüpotees) H

T.Kall

Meie õnne sepp. H G.SeppTee paradiisi. H G.Sepp

Rõlski, M. Keskpäev. Ls V.VillandiSemjonov, L. Kingitus. H H.SiniorgSimonenko, V. “Tormab hingede

jaamast mööda…” LsV.Villandi

Sosjura, V. “Veel uuelt kriuksub portupeerihm…” Ls

V.Villandi

Sotšivets, I. Enne eksamit. H V.JärvStelmahh, M. Ei käinud toona… Ls V.VillandiStrekal, V. Keskustelu. Satiir. H.LimbergSuhhomlinski, V. Kas nii või naa?

Lühijutt.E.Orgmets

Päikese kiuste. – Petrik ja vaas. – Kui karta ei tohi. – Oma sõna. Lühijutud.

A.Jaaksoo

Sõmonenko, V. Naiivne lapsuke. Lühijutt.

H.Rajamets

Valged viirastused. Lühijutt.

H.Rajamets

Sõngajivski, M. Inimene ja stepp. Ls E.Mälgand“Käin metsa vaikuses…” Ls

H.Rajamets

Mu esmane elukutse on

173

aednik olla. /Vastused ajalehe küsimustele/

Ševtšenko, T. “Kuis möirgab võimas Dnepr ja voogab…” Ls

H.Rajamets

Uus teatmeteos T. Ševtšenkost. /Teade “Ševtšenko entsüklopeedia” käsikirja valmimisest/

Zabila, N. Lenini juhend. Ls E.NiitZagrevski, N. Kui Paides uuriti Kiievi

ajalugu.Zarudnõi, M. Lendavad laiali

kollased lehed. Lüüriline komöödia kahes vaatuses.

J.Simm

Zavgorodni, O. Ema. Ls H.RajametsTjutjunnõk, G. Saateks.

Vahtravõrse. Lühijutt E.MälgandTšepiga, V. Lisaarve. H V.Järv

Uuele kohale. H V.JärvUgulava, E. Risk. H V.JärvUkrainka, L. Katkendeid kirjast. Ls A.Kaalep

Sala-annid. Ls A.KaalepVingranovski, M. Lai Dnepr, eks sa

ütle… LsH.Rajamets

Meie isa. Lühijutt H.RajametsMeie taat. Lühijutt A.Jaaksoo“Nüüd rebaseheina kohal…” Ls

E.Mälgand

1975 Berdnik, O. Kohtumine tundmatuga sügaviku kohal. Ulmejutt.

A.Tuvi

Franko,I. Hümn. Ls H.RajametsGlõgatš, V. Tee. H V.JärvGontšar, O. Kapten Dorošenko

kojutulek. /Katkend romaanist “Kuljus”/

M.Nurmik

Uustulnuk /Katkend jutustusest “Brigantiin”/

I.Rebane

Paljurahvuseline nõukogude kirjanduse kujunemise etapid ja kaasaegsed arengujooned.

Kohtumisi Kiievis.

174

/Vestlus kirjanik O.Gontšariga/

Gutsalo, J. Koirohuraag. Lühijutt. A.JaaksooIvakin, J. Alltekst Satiir T.KallJakovenko, B. Kass aitas. H m-taKozatšenko, V. Valge laik. Js m-taKotsjubinski, A. Ja nii on alati. H V.JärvKovganjuk, S. M.Rõlski nimelise

preemia laureaat. /M.Šolohhovi teoste tõlkimise eest ukraina keeled. Teade./

Kravtšuk, M. Ootus. Lühijutt. H.RajametsKrukovets, O. Oinas ja koer.

Resolutsiooniga valm.m-ta

Kulitš, A. Aeg on raha. H U.LiivakuAinult pealkirjadest koosnevaid jutukesi.

U.Liivaku

Sümfoonia. H G.SeppKulitš, A. ja Rudõi, D.

Bach, Mendelssonn jt. H

A.Kass

Zootehniku märkmed. H

I.Šeškina

Livšin, S. Headuse ahvatlus. (Lugu kolmes ajaleheväljalõikes) H

A.Kass

Romaan betoonisegistiga. H

A.Kass

“Saša, kas mäletad meie kohtumisi?” (Memuaar) H

K.Kass

Õhusuudlus. H m-ta

Lõssetska, E. Eesti kirjandus Ukrainas. /Ka tõlkijast Emma Lõssetska/

Mõrnõi, P. Panass Mõrnõi ja tema romaan. Järelsõna

Oratš, O. Ema ootab. Ls A.JaaksooPaltsun, V. Franzu mõrv. H m-taPavlõtško, D. “Maailmas rohkem

kuule on kui südameid…”. – Puud. L-sed

H.Rajamets

Olemus. Ls H.RajametsPervomaiski, L. Hajamärkmeid.

/Mõtteteri/E.Maremäe

Prigara, M. Tuisupea. Ls L.Tungal

Rudõi, D. Asjaajamine. H G.Sepp

175

Demograafia ellu: (B.Urlanise moodi) H

T.Kall

Kaubamaja. H U.LiivakuKui mina oleksin direktor. H

T.Kall

Kuritöö ja karistus. H T.KallKõrghooaeg. H G.SeppKäsk on käsk (Ebateaduslik fantastika) H

m-ta

Paradiislik elu. H G.SeppPhilippe. H T.KallProbleem. H G.SeppPruudirööv. H G.SeppToodang. H V.KüttTänulikkus. H G.Sepp

Rudõi, D. Ja Tumanovski, R

Kadunud aukiri. H T.Kanter

Kõige eest vastutav. H K.KassLahakem satiiri relvaga meie üksikuid suurepäraseid puudujääke. Satiir

T.Kall

Leid. H T.KanterLinnusõprade Ühingu Esimehele. H

K.Kass

Savranski, V. Jänes dieedil. H m-taSenjuk, I. Mis teile maitseb? H V.JärvSobko, F. Kuidas Ivan Gakil

vedas. Hm-ta

Sprogis, A. Eesti kirjandus Ukrainas. /Ka tõlkijast Alevtõna Sprogis/

Stass, A. Fotomontaaž. H G.SeppOthella. H G.SeppRemont. H G.Sepp

Sõmonenko, V. Naeratused ei solva kedagi. Lühijutt

H.Rajamets

Šatets, O. Indikaator. H V.JärvKogemused vedasid alt. H

m-ta

Šijan, L. Kiri naisele. H V.JärvZavgorodni, O. Eesti kirjandus

Ukrainas. /Ka tõlkijast Oleksandr Zavgorodni/

Žurahhovõtš, S. Arusaamatu lugu. Lühijutt

H.Rajamets

Tšalõi, B. Maksimi kirjad. Ls H.Mänd

176

Tšepiga, V. Puhtast südamest. H V.JärvÜlevaatusele H m-ta

Ukrainka, L. Koosolek. Ls A.KaalepVingranovski, M. “Ah et kiidusse

põimub ka lait?…” LsH.Rajamets

Fuuga. Ls H.RajametsMaria. Ls H.Rajamets“Sa oled siin. Mu armastus, mu lumm…” – “Ma külvasin laotuse sinasse puid…” L-sed

H.Rajamets

“Õde võõpab aias õunapuid…” – “Ülal künka peal seisis päike…” – “Kauss hirsipudru, õimelend…” L-sed

H.Rajamets

1976 Arov, B. Konsultant. H m-taDobrjanski, P. Vaat, milles on asi. H m-taDudar, J. Sai oma tahtmise. H m-taFranko, I. Kivilõhkujad. Ls A.Kaalep

Goloventšits, M. Punasel väljakul. Ls V.VillandiJendeberja, V. Teenindamine. H V.JärvKanevski, A. Ideaalne töökoht. H V.Järv

Palk. H m-taTõkkepuu pihtimus. H L.Buldakov

Kizõm, O. Motiveering. H V.JärvKotsjubinski, A. Remont. H H.LimbergKoval, V. “Kuulan teid…” H m-ta

Sool H V.Järv

Krassovski, V. Kogemuste vahetamine. H

m-ta

Krukovets, O. Defitsiitne elukutse. H m-taKulitš, A. Ainult pealkirjadest

koosnevaid jutukesi. HA.Meits

Eeskirjad. Satiir G.SeppLivšin, S. Kuidas reageerida

ajalehekriitikale. HK.Kass

Veeuputus. Kolm paroodiat.

T.Kaal

Matskevitš, V. Rühm meie. Ls m-taMirošnitšenko, I. Tõe eest kannataja. H m-taPukass, L. BAM. Ls m-taRudõi, D. Generaator. H A.Meits

Nõupidamine. H T.KallOlümpiamured. H T.KallSpordiloto. H A.Kass

177

Sossis, K. Lõbusalt ja kultuurselt. H

V.Järv

Sotšivets, I. Hea poiss. H V.JärvIdeaalne mees. H R.Vaidlo; H.Raidal

Stass, A. Harjumatu tellimus. H G.SeppOlmemüra. H A.KassPrintsiip. (Ulmejutt) G.Sepp

Stelmahh, J. “Tere, peremees!” Satiir

V.Järv

Strekal, V. Elevant ja kärbes. H V.JärvŠevtšenko, T. “Kord kasvasime

üheskoos…” LsA.Kaalep

“Kord kõnnin Neeva kalda peal…” Ls

A.Kaalep

“Kui ma suren, siis mind matke…” Ls

A.Kaalep

Perebendja. Ls A.Kaalep

“Täis õisi kirsiaed on talus…” Ls

A.Kaalep

Seitse madrigali piltide juurde: Tarass Ševtšenko. Sõdur ja surm. Ls

Kaalep, A.

Zagdanski, J. Kohvik imelastele. H V.JärvZavgorodni, O. Mis on valmis, teoksil,

kavas?Tšalõi, A. Teenindamine. H m-taTšepiga, V. Habe. H V.Järv

Põhimõttelage Begeba. H

V.Järv

Tšernobrovtšenko, V.

Kutsesuunitlus. H m-ta

Ukrainka, L. Katkendeid kirjast. Ls A.Kaalep

Koosolek Ls A.Kaalep

Salaannid. Ls A.Kaalep

Uroda, B. Mu vaene ema. H V.Järv

1977 Gutsalo, J. Põdra-august. Js A.Jaaksoo

Jarmõš, J. Allikas. Lühijutt. m-ta

Kirju kanake ja rebane. m-ta

178

Lühijutt.Lõbus võlur. Lühijutt m-ta

Põrnikas ja päevakoer. Lühijutt

m-ta

Soovitus. H V.JärvUudishimulik päikesekiir. Lühijutt.

m-ta

Jovenko, S. Poeedi mälestuseks. Ls Pühendatud Mirzo Tursunzodale.

A.Kaalep

Korotõtš, V. XX sajand. Ls V.Villandi

Moroz, V. “Küla taha läheb kõndima neid…” Ls

E.Mälgand

Nestaiko, V. Kuju. Lühijutt L.-M. RosinVsevolod Nestaiko /Lühidalt autorist/

Oliinõk, B. Laul näitab teed. Ls V.Villandi

Podsuhha, O. “Ma oma aega kasvan nagu kodumulda…” Ls

E.Mälgand

Rudenko, M. “Jõed voolavad minust läbi…” Ls

E.Mälgand

Stass, A. Mälestuskink. H G.SeppSuhhomlinski, V. Kas nii või naa?

Lühijuttm-ta

Oma sõna. Lühijutt m-ta

Sõngaivski, M. Eesti motive. Ls A.Kaalep/Mõkola Sõngaivski/

Ševtšenko, T. Lõikaja. Ls m-ta

Luule tõlkimisest ja “Kobsaari” tõlkest.Ilmus Ševtšenko entsüklopeedia. / “Ševtšenko sõnastik”/

Zajats, A. Armastus. H G.SeppEesrindlik meetod. Satiir

G.Sepp

Hüva nõu. H A.EskoIkka ise. H G.SeppInsener. H G.Sepp

Tšalõi, B. Kevad. Ls V.VillandiBogdan Tšalõi /Lühidalt autorist/

179

Ukrainka, L. Lesja Ukrainka puu. /Kasvab Lutskis Ljubarta lossi müüri ääres. Teade./

1978 Dratš, I. “Ennemalt, kui pesin mähkmeid…” Ls

m-ta

Gontšar, O. Oless Gontšar 60.Nestaiko, V. Nestaiko, Vsevolod.

/Lühidalt autorist/

Rudõi, D. Kiri. H A.KassPeidik. H H.SpeekVaat kui tubli! H m-ta

Rudõi, D. ja Tumanovski, R.

Suguvõsa. /Estraadistseen/

P.Kilgas

Rõlski, M. “Hoog meie Liidul on võimas kui merel…” Ls

m-ta

“Me rahavs ja Partei on ikka ühte meelt…” /Katkend luuletusest/

m-ta

Võlur Maksim Rõlskile. Ls

H.Rajamets

Stass, A. Aruanne. H S. UusStelmahh, M. Lenini sünnipäev. Ls m-ta

Ševtšenko, T. “Ševtšenko sõnaraamat” /Ilmumise puhul/Akadeemik Baer ja reamees Ševtšenko Kaspia taga. /Kohtumisest Mangõšlaki poolsaarel Novo-Petrovskis 1853.a.7Esimene Kirjanikuentsüklopeedia ukrainlastelt /Kaheköiteline “Ševtšenko leksikon”, 1976-1977/

Zavgorodni, O. “Kunagi olime merelained…” – “Niisugune päev…” – “Poeg suri …” –

M.Traat

180

“ootab vaikus…” L-sedTsüklist “Juhan Liivi monolooge”

H.Rajamets

Vitka, V. (Krõsko, T.)

Vitka Vassil (Krõsko Timofei) /Lühidalt autorist/

1979 Stelmahh, M. Nastja on nüüd koolilaps. Ls

I.Luhaäär

Tšepiga, V. Viimane eksam. H m-ta

1980 Drozd, V. Usk inimlikkuse võitu.Franko, I. Ivan Franko. (27.VIII

1856-28.V 1916)Janovski, J. Saateks

Oratš, O. Ema ootab. Ls m-taRudõi, D. Klassivennad. H K.RaudnaskRudõi, D., Tumanovski, R.

Kirjavahetus. H m-ta

Tõtšina, P. Pavlo Tõtšina võtab vastu külalisi. / Kirjaniku korter-muuseumi avamise puhul Kiiev. Teade/

1981 Farin, I. Leib. Ls m-taFranko, I. Ivan Franko ja Eesti

(Kirjaniku 125.sünniaastapäeva puhul)“Ainult võitlus on elu” 125 aastat Ivan Franko sünnist.Franko – ukraina klassik.Ivan Franko Viljandi laval. /Kirjaniku 125. sünniaastapäeva puhul/

Gontšar, O. Eluteadus. S.MetsJarmõš, J. Kauge sober. Lühijutt. M.MaksingŠevtšenko, T. Lõikaja. Ls m-ta

Kirjanduspidustused. /Pühendatud T. Ševtšenko sünnipäevale kirjaniku kodukohas. Teade/

181

Zavgorodni, O. On lähedus ja kaugus koos.

1982 Dratš, I. “Plavinase hüdroelektrijaama ehitus…” Ls

m-ta

Goloborodko, V. “Kriitika ja enesekriitika: kõik…” Ls

H.Rajamets

Jarõnõtš, V. “Miks on lapsed nii poeetilised?…” – “Imestame…” – “Mis oleks, kui mõni õpetlane…” – “Ta ilu nägid lapsed…” L-sed

H.Rajamets

Kirtšikov, P. “Mida enam kultuuriinimesi, seda…” Ls

H.Rajamets

Kolodiitšuk, J. Duell. H L.BuldakovLevada, O. Briljantsõrmus.

Näidend kahes vaatuses.

H.Rajamets

Štšerbak, J. Supelrannas. Lühijutt. H.RajametsZintšuk, S. Tere, Eesti! /S. Zintšuki

sidemetest Eestiga/

1983 Gontšar, O. Tema lapsepõlve kallas. Js

H.Loik

Gutsalo, J. Koirohuoks. Lühijutt. A.Jaaksoo

Jarmõš, J. Allikas. Lühijutt m-ta

Kirju kanake ja rebane. Lühijutt

m-ta

Lõbus võlur. Lühijutt m-ta

Põrnikas ja Päevakoer. Lühijutt

m-ta

Uudishimulik päikesekiir. Js

m-ta

Javorivski, V. Pulmad kuretiiva all. Js S.Väli

Kolisnitšenko, A. Läbi südame. Js S.Väli

Livšin, S. Kahtlasel objektil. H m-taÜleplaaniline patsient. Dialoog hambaravikabinetis.

M.-A. Aimla

Melamed, C. Aforisme. m-ta

182

Oratš, O. “Mul on õnneks vähe vaja…” – Ema ootab. L-sed

A.Jaaksoo

Paltsun, V. Teine vahetus. – Löök allapoole vööd. H

K.Laar

Stelmahh, M. Mõhhailo Stelmahh. /Autorist/Mõhhailo Stelmahh surnud. /Suri 27. sept. 1983.a. Teade/

Ševtšenko, T. Ševtšenko pidupäevad Ukrainas.“Kobsaar” Tolstoi, A.

Šiškin, A. Piloot Šiškini compass.Tjutjunnõk, G. Katrja läheb mehele. Js A.Jaaksoo

Tšalõi, B. Tulilind ja kuldnokk. Js

M.Maksing

1984 Gutsalo, J. Põdra-August. Js A.Jaaksoo

Livšin, S. Armastuse kolmnurk? Ei, ristkülik! (Mõttevahetus aktuaalsel teemal) H

Laar, K.

Armastuse kolmnurk? Ei, nelinurk! H

m-ta

Nestaiko, V. Vaataks õige klassis ringi.

Paudnik, M. Kirglikud teatralid. H I.JõesaarPervomaiski, L. Dnepri tõsilugu. m-taRostovtsev, E. Viimane roll.

Kriminaal-jsI.Rebane

Rudõi, D. Kuidas koostada kirjastuste annotatsioone. Aegumatu näidis. H

m-ta

Stelmahh, M. Lenini sünnipäev. Ls m-ta

Sõngajevski, M. Gaidari nimi. Ls m-taŠevtšenko, T. Väike õppetund suure

kobsaari juures. /T. Ševtšenko 150. sünniaastapäevaks./

Štšerbak, J. Juri Štšerbak. /Autorist/

1985 Franko, I. Saateks.

183

Goloborodko, V. Lühike suvi. Ls P.-E. Rummo

Kostenko, L. “Meie vahele eksis õrnus…”. – “Kui sügis tühjaks raasib kasel raod…” – “Vood kandsid merest randa vana mündi…”. – Menestreli lauluke. Poeemist Jaroslavna”. – Lauluke kaptenist. L-sed

H.Rajamets

Mezenko, J. Proov. Ls S.KübarseppPavlõtško, D. /Dmõtro Pavlõtško.

Autorist/Potebnja, A. Aleksandr Potebnja

150.Sprogis, A. Preemiad on

määratud. /J.Smuuli kirjanduspreemia A.Sprogisele/

Suhhomlinski, V. Isa viljapõld. Ls J.RannapTõtšina, P. Mõtted parteist. m-taValko, I. Kuhu rändad,

kureke? /Dokumentaal-js/

m-ta

1986 Franko, I. Tõlkeraamatuid lehitsemas.

Kava, V., Zamlinski, V.

Kool põlismetsas. /Katkend jst/

M.Maksing

Korotitš, V. Igaüks, kes tahab aidata…

m-ta

Kostetski, A. Erinevad hääled. Ls H.MändPaljajalu. – Värvilised uned. – Kõrkjas. – Mina ja mesilane. – Hakk ostis nõela. L-sed

H.Mänd

Sügisene vihm. – September. L-sed

H.Mänd

Tõlketutvus. /A.Kostetski luuletuste tõlkimisest/

Nemirovitš, I. Kingad. H M.TaalStrutinski, V. Kättemaks. Lühijutt S.VäliŠevtšenko, T. Lõikaja. Ls m-ta

184

1987 Aleksejev, S. Tingerfleksid. H E.JõgisGutsalo, J. Oras. – Danõlo

Kalašnõk. – Jahukotis toodud lapsed. J-sed

K.Laats

Pavlõtško, D. Käed. Ls H.Rajamets

Sprogis, A. Alevtõna Sprogisel oli sünnipäev. /50. sünnipäeva puhul/

Suhhomlinski, V. Kas nii või naa? /Lühijutt/

m-ta

Zaslavski, V. Terri. Js m-taVingranovski, M. “Kesk sinavat laotust

sai külvatud laas…”. Ls

L.Tungal

Meie taat. Js A.Jaaksoo

1988 Stelmahh, M. Rähn. Ls L.TungalSeenepoiste mütsid. Ls L.TungalÕekese peenar. Ls L.Tungal

Ševtšenko, T. Tarass Ševtšenko. 9. märts 1814 – 10. märts 1861.

1989 Gontšar, O. Autorist.

Jarmõš, J. Uudishimulik päikesekiir. Js

m-ta

1990 Suhhomlõnski, V. Minu ema on kõige ilusam. Jutt.

A.Jaaksoo

185

186