102

kergem oma asja ajada. Siin said alguse džässifestivalid, siin ilmus esimene džäs-siraamat, Kuldne Seitse oli 1945. aastal stiilseim svingbänd NSV Liidus, ja Uno Naissoo Swing Club oli samuti unikaalne nähtus kogu suurel kommunismi-ehitajate maal. Meie publik oli laias laastus palju džässialtim, olles ju kasvanud lääne raadiot kuulates ja lääne filme vaadates.

Ent Uno Naissoolt nõudis oma idee ellurakendamine aastatepikkust närvi-kulu. Kuhu ta iganes selle ettepanekuga läks, kõikjal kõlas vastuseks üks ja sama „njet!”. Džässimuusikute koolituses nähti nõukogude võimule ohtliku viienda kolonni üleskasvatamist – oli ju saksofon alles tosin aastat tagasi olnud kõige kurja juur, Ameerika ees lömitamise sümbol. Kunagi oli Uno Naissoo min-gis küsimuses partei keskkomitee ideoloogiasekretäri Leonid Lentsmani juurde „vaibale” kutsutud. Lühike kokkusaamine lõppenud sellega – nagu ta ise kibeda muigega jutustas – et ta oli sõna otseses mõttes ülemuse kabinetist välja visatud. „Sinna majja ma enam ei lähe,” kinnitas ta nördinult.

1974. aastal tuli teade, et Moskvas, Gnessinite-nimelises instituudis on ha-katud džässi õpetama. Viivitamatult otsustas Uno Naissoo minna kohapeale asjaga tutvuma. Et instituut on kõrgkool, arvas Uno Naissoo, et meilgi tu-leks asi käima lükata konservatooriumi tasemel. Ta veenis konservatooriumi õppe- ja teadusprorektorit Heljo Seppa Moskvasse kaasa tulema ja nii mindigi sealse džässikoolituse juhataja, pianisti ja helilooja Igor Brili jutule. Viimane

Uno Naissoo omas

elemendis ... kuulavad:

Helga Karu,

Helvi Voore,

Arno Rohlin,

Leo Semlek,

Johannes Jürisson,

Lembit Veevo,

Imbi Kull.

103

mäletab praegugi, 37 aasta hiljem, seda kü-laskäiku. Tollal oli instituudis selle õppe-aine nimetuseks „kvalifikatsiooni tõstmise kursused improvisatsioonis ja harmoonias”. Kavalalt oli nimetuses välditud sõna džäss, ehkki Venemaal polnud see sõna nii põ-latud kui oli olnud Eestis. Vene ülemuste silmis olid džässiga seotud nii populaarsed figuurid nagu Leonid Utjossov ja Issaak Dunajevski, seega ei saanud see ju siis juur-teni paha olla. Nemad võitlesid nõukoguli-ku džässi eest, Uno Naissoole polnud nad aga eeskujuks.

Igor Bril õpetas džässiimprovisatsiooni ja klaverit, Juri Saulski arranžeerimist, Aleksei Kuznetsov kitarri, Georgi Garanjan kirjutas arranžeerimisõpiku. Ette rutates võib öelda, et Gnessinite-nim instituudist sai 1984. aastal akadeemia ja praegu on seal instrumentaalse džässi esitamise osakond, mis nelja aastaga valmistab bakalaureuse, järgneb magistriõpe. Osakonnas õpetatakse seitset eriainet, need on: instrumentaalsed stiilid džässis, harmoonia, ansambel ja orkester, improvi-satsioon, täiendav instrument jm.

Sõidust Moskvasse polnud mingit kasu. Konservatooriumis ei võetud küsi-must üldse arutuselegi, kõik jäi nagu oli. Igor Bril mäletab teistki Uno Naissoo külaskäiku, samuti käis Moskvas Uno Loop. Siiski oli Uno Naissoo järjekind-lusest kasu – 1977. aastal avati Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis levimuusika osakond, mis andis 1981. aastal seitse esimest lõpetajat, tuntumad neist kitarrist Nevil Blumberg ja trompetist Jaak Oserov.

Enne uue osakonna avamist tutvustas Uno Naissoo seda Õhtulehes („Õp-pigem kerget muusikat!”, 21.5.1977). Et tegemist oli Uno Naissoole eriti tähtsa küsimusega, peatugem sel kirjutisel pisut pikemalt. Loeme:

„Kes seda muusikaliiki tõeliselt armastab, teab, kui palju vaeva, iseseisvat uu-rimist ja analüüsi, samuti oma kolleegide kunsti ja arvamuste läbitöötamist kerge muusika tundmine nõuab. [---] Eesmärgiga parandada estraadimuusi-ka kaadri ettevalmistamist ja tõsta selle kaudu kerge muusika viljelemise ta-set kogu meie vabariigis alustatakse juba algaval, 1977/78. õppeaastal G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis estraadimuusika õpetamist, kus traditsioonilise, nn. tõsise muusika programmi kõrval antakse ka vastava ala estraadilik profiil SAKSOFONI (sugulaspillid klarnet ja flööt), TROMPETI, TROMBOONI,

... ja klaveri taga ka siis, kui ümberringi käib lõbus pidu.

104

LÖÖKPILLIDE, ELEKTRIKITARRI, KONTRABASSI ja BASSKITARRI, MUUSIKATEOORIA (ka helilooming) ja LAULU erialal.

Pedagoogidena rakendatakse meie vabariigi estraadimuusika silmapaistva-maid spetsialiste. Kui 1977/78. õppeaastal toimub kerge muusika õpetus vas-tavate osakondade kõrval kitsasspetsialiseerumise ja fakultatiivse õppevormi raames, siis 1979/80. õppeaastal on perspektiiv avada G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis eraldi ESTRAADIMUUSIKA OSAKOND. Õpetus põhineb Moskva Gnessinite-nim. Instituudi õppejõudude poolt väljatöötatud ning üle-liiduliseks kasutamiseks mõeldud õppeplaanidel ja programmidel, mis on insti-tuudi muusikakooli estraadimuusika osakonna töös kolme aasta vältel end igati õigustanud.88

Lisaks oma erialale õpitakse tundma kerge muusika orkestreerimise saladusi. Arendatakse improviseerimisoskust oma erialal ja klaveril (kõigile kohustuslik!). Tutvutakse kerge muusika ajalooga. Tööd alustab orkestri- ja ansambliklass, kus õpilane saab ka kollektiivse mängu praktikat ja tutvub lähemalt kerge muu-sika väljendusvahenditega selle kõikides stiilides. Estraadimuusika küsimusi ja spetsiifikat on kavas lülitada ka klassikalise harmoonia ja solfedžo programmi.

Probleemiks on esialgu veel VOKALISTIDE ETTEVALMISTAMINE. Ei ole kindel, kas klassikalise laulukooli baasil on võimalik laulda näiteks rock’i ja

Uno Naissoo omakäeli-

sed märkmed ainetun-

dides tähelepandust:

„... 3) 29. XII 75. Kü-

lastasin õpet. T. Lepiku

loomingu tundi. Tunnis

oli II kl õpilane

J. Gordikova. Õpilane

on andekas, kuid veidi

kaootiline. Nooti ei

näinud. Improviseeris

huvitavalt. Õpetaja

metoodilised märkused

asjakohased.”

10�

soul ’i. Kuna meie estraad vajab tavaliste meeleolulauljate kõrval eelkõige voka-liste, kes on võimelised KULTUURSELT ja MUSIKAALSELT laulma ka kõi-kides KAASAEGSETES STIILIDES, ja et meil ei ole praegu vabariigis sellist kaadrit, kes valdaks ühtlaselt hästi nii klassikalist laulukooli kui ka nüüdisaegse popmuusika väljendusvahendeid (õppejõu isiklik eeskuju on siin aga väga täh-tis!), siis tuleb laulu erialal õpetajate ja õpilaste valikul seda paratamatult arves-tada. [---]

Teistel erialadel (Gnessinite-nim. Instituudi juures asuva muusikakooli ees-kujul) on nähtavasti siiski õige estraadimuusika baasina alustada nn. tõsise muusika kursusega (ca 80% ulatuses erialarepertuaarist), sest pillimängu juures klassika estraadi ei sega, pigem vastupidi. „Nipid” omandatakse aga vastavate eriainete tundides.

Muusikakooli 4-aastase kursuse lõpetanud saavad ETRAADIARTISTI KVALIFIKATSIOONI ja nad suunatakse tööle meie vabariiki kutselistesse kol-lektiividesse. Instrumentalistidel on vastavate kohtade puudumise korral võima-lus töötada tänu mitmekülgsele ettevalmistusele ka tõsise muusika alal, näiteks teatriorkestris. Arvatavasti on võimalus pärast muusikakooli lõpetamist jätkata õpinguid vastavatel erialadel ka juba Tallinna Riiklikus Konservatooriumis.”

Anda kõrgharidust ka levimuusikas – see oligi Uno Naissoo kavatsuste lõppees-märk. Tänapäeval on see juba midagi enesestmõistetavat. Uno Naissoo ja tema mõttekaaslased nägid selle vajadust juba siis, kui veel paljas niisugune mõtegi pani kahtlevalt õlgu kehitama.

Uno Naissoo sai osakonda juhatada ainult kaks ja pool aastat, saamata ühel-gi diplomisaajal kätt suruda. Tema järglane oli Uno Loop, kes aktiivselt esi-neva lauljana nõustus esialgu osakonda juhatama vaid aasta, jäi aga tegelikult kümneks aastaks. Hilisemail aastail lõpetas levimuusika erialal89 palju häid muusikuid, kellest siinkohal mainigem nimepidi tuntumaid: basskitarrist Raul Vaigla, lauljad Kare Kauks, Airi Allvee, Tatjana Izotova, Janika Sillamaa, Eve Pärnsalu, Jelena Juzvik, Helin-Mari Arder, Liisi Koikson, Rebecca Kontus ja Tarmo Pihlap, dirigent Peeter Saan, laulja, saksofonist ja suupillimängija Karl Madis, kitarrist ja helilooja Heini Vaikmaa, löökpillimängijad Toomas Rull, Valdo Preema ja Tanel Ruben, kitarristid Mart Soo ja Jaak Sooäär, saksofonistid Raul Sööt ja Maria Faust, pianist Raun Juurikas.

Intervjuus Postimehele („Kummardus Uno Naissoole”, 23.3.2008) meenu-tab Uno Loop head sõpra ja õpetajat: „Naissoo oli autoriteet nii õpilaste kui õppejõudude seas. Temaga ei saanud muusikalistes küsimustes mitte keegi vaiel-da. [---] Tal oli kogu aeg vähe aega … [---] Ta rabeles, kiirustas kuhugi, neelas peotäie tablette ja rabeles edasi. Ta ei osanud puhata. Ma ei näinud kordagi teda

11�

Heiki vennal Tõnno Pruulil lapsi ei ole. Viia poeg Egon Elstein on hotelliettevõtja. Tal on abikaasa Kajaga tütar Aet ja poeg Hendrik.

Koolipõli ei kulgenud libedasti ka Kan-nil. Koidula-nimelises keskkoolis tekkis tal lahkheli inglise keele õpetaja Linda Paisuga, kelle hüüdnimi läbi aegade oli Kont, arvata-vasti tema ülisaleda figuuri pärast. Tema oli ka Uno õpetaja, ja Uno, kes uue õpilasena oli kuulnud ainult nime Kont, oli pöördunud mingis asjas viisakalt tema poole: „Vabanda-ge, seltsimees Kont ...” Õpetaja polevat sel-lest küll väljagi teinud.

Kanni lahkus Koidula koolist, lõpetas Tallinnas kaugõppekeskkooli ja asus tööle kontoriametnikuna. Töötades Maaehitus-projektis, osutus tema töökoht väga kasuli-

kuks Unole. Üks asutuse ülemusi oli Uno Naissoo loomingu suur austaja ja lubas Kannil töö juures kopeerida Unole vajalikke noote, muidugi vastava tasu eest.

Edasi tutvugem juba Uno Naissoo enda järglastega. Nagu mainitud, oli pere esiklaps Tõnu. Temast edaspidi pikemalt.

Kolm aastat hiljem sündis talle õde Anne, kes õppis küll Tallinna Muusika-keskkoolis klaverit, kuid valis hiljem helikunsti asemele õpingud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas 1980. aastal sisearhitektina. Ta on Eesti Sise-arhitektide Liidu liige, palju tööd on ta teinud restaureerimisarhitektina. Anne on kujundanud ühiskondlike hoonete interjööre ja koostanud arhitektuurimä-lestiste remondi-restaureerimisprojekte. Üks suurematest töödest on tal olnud Vene Kultuurikeskuse remont-restaureerimine. 1977. aastast on Anne abielus helilooja ja pianisti Jüri Tamverkiga. Neil on kaks tütart.

Marta Tamverk lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli flöödierialal ja Tartu üli-kooli kasvatusteaduste erialal. Tal on tütar Sofia Cerise registreeritud kooselust Vincent Lêsure’iga. Pere elab Prantsusmaal Orléansis. Seal on Marta õppinud aasta prantsuse keelt.

Britta Tamverk lõpetas põhikooli Tallinna Muusikakeskkoolis (erialad kla-ver ja helilooming). Pärast Gustav Adolfi Gümnaasiumi lõpetamist astus Tartu ülikooli, mille lõpetas skandinavistika ja ajaloo erialadel.

Abielust Piia Naissooga sündis 1969. aasta hilissügisel tütar Külli, kes lõpetas Soomes Joensuu ülikooli vene filoloogina. Praegu elab Külli Naissoo Tamperes,

Anne Naissoo 1961. aastal muusikakeskkooli I klassi õpilasena.

11�

töötades keskkriminaalpolitsei nõunikuna. Vabaabielust Jari Rätyga on tal poeg Kris-tian Markus Naissoo.

Uno Naissoo järglastest tuntuim on poeg Tõnu, kes astus isa jälgedesse ja sai juba üsna noorelt kuulsa isa varjust avalikkuse tähele-panu alla. Esimene esiletulek oli 1967. aasta džässifestivalil, kus ta oli noorim osavõtja – alles kuueteistkümneaastane. Tema trios olid sel ajal Toomas Tiits trummidel ja Alek-sander Samohvalov kontrabassil.

Aasta hiljem ilmus temalt 25 cm diameet-riga LP järgmiste paladega: 1. „Avamine”, 2. „Näen ma teid veel?”, 3. „Poiss ja tüdruk”, 4. „Reis tundmatusse”, 5. „Tule ikka mu rõõmude juurde”, 6. „Haapsalu”, 7. „Kaks eite”. Neist 1.–4. ja 6. olid omalooming, 5. autoriks Eugen Felicius, tekst Paul-Eerik Rummo, 7. – Uno Naissoo. Peale pianist-liku osavuse demonstreeris noor debütant ka loomingulisi võimeid ja äratas mõlema-ga kiitvat tähelepanu. Tema trio koosseisus olid Jüri Plisnik kontrabassil ja Eino Tandre trummidel, palades 4 ja 7 oli kaastegev Avo Joala flöödil. Palas nr 5 laulis Els Himma.

Klaverit pandi ta mängima kuueaastaselt. Üheksa aastat hiljem sai Tõnu Nais-soost pianist bigbändis Mickeys. Õppinud klaverimängu Tallinna lastemuusika-koolis ja muusikakeskkoolis, lõpetas Tõnu Naissoo Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli teooriaerialal (1970). Isa toetas kõigiti poja muusikahuvi, tegemata temale aga õppeajal mingit erandit. Pole uudis, et Uno Naissoo ei tunnistanud õpilaste hindamisel mingeid tutvus-, veel vähem aga perekondlikke sidemeid.

Konservatooriumis õppis Tõnu Naissoo Eino Tambergi juhendamisel kom-positsiooni ja sai diplomi 1982. aastal. Lõputööks kirjutas ta Kolm eskiisi klave-rile ja sümfooniaorkestrile. Nagu isagi, on ta eelistanud sümfoonilistele suurvor-midele väikevorme. Kaks aastat hiljem võeti ta Heliloojate Liidu liikmeks.

Aastail 1989–90 täiendas ta end stipendiaadina USA-s mainekas Berklee Muusikakolledžis Bostonis, mida peetakse maailmas parimaks džässiõppeasu-tuseks. Selle vilistlased moodustavad omaette väikese džässientsüklopeedia, üks säravam kui teine.

Isa toetas igati poeg Tõnu muusikahuvi ja -õpinguid.

Koos klaveri taga 1961. aastal.

134

vääringus tubli miljon eurot, aga teenis kulu-tused ka kuhjaga tasa. Esimese aastaga vaatas seda 45 miljonit inimest, millega saavutas 1971. aastal Nõukogude Liidus vaadatavuselt teise koha. Film on linastunud enam kui 80 riigis, nii paljudesse kohtadesse pole hiljem jõudnud ükski Eesti mängufilm.

Omaette ooper on filmi saamislugu, millest saab palju huvitavat teada Paavo Kanguri raa-matust „Viimne reliikvia – pilk legendi taha” (2011). Nagu selgub, pidi stsenarist Arvo Valton teksti mitu korda ümber tegema, kuna filmitegi-jate nägemus sellest, mida lõpuks saada tahetak-se, muutus töö käigus pidevalt. Veel enam, vahel juhtus, et omavahel olid eriarvamusel nii pea-toimetaja Lembit Remmelgas, toimetaja Len-nart Meri, režissöör Grigori Kromanov kui ka abirežissöör Kalju Komissarov. Fakt on see, et lõpuks kujunes ajaloolis-psühholoogilisest prob-leemdraamast romantiline seiklusfilm, ehk pa-rimate lääne eeskujude järgi kohalike jõududega tehtud armastusvestern, milles Eduard Born-höhe originaalist teab kui palju järele ei jäänud, aga just see võiski olla põhjuseks, miks toonase N Liidu kinohuvilised seda massiliselt vaatama läksid. Üht nüanssi peab veel toonitama – filmis

esile toodud vabadusvõitluse teema (kuigi ammustest aastatest) oleks ju kergesti saanud üle kanda ka tolle aja hetkeseisu, mistõttu kõnniti üsna õhukesel jääl, arvestades kõikvõimsat tsensuuri. Eriti just eestikeelses versioonis panid sellele rõhku ka filmis kõlanud laulud („Põgene, vaba laps!”) – kust siis, eks ikka „ven-nalikust perest”? Muide, Ida-Saksamaa versioonist olevatki see laul välja lõigatud, kuna kardeti, et muidu oleksid mõned noored kinost väljudes püüdnud kohe üle Berliini müüri ronida! Suurel Venemaal vaevalt seda allteksti hoomati, nauditi vaid ilusaid inimesi ja läänelikku möllu kinolinal, aga laulud ei seganud neidki, sest venekeelses versioonis oli ju esitajaks kõigi iidol Georg Ots. Meile kõigile tuntud eestikeelses variandis on need Uno Naissoo viisistatud laulud kuulsaks saanud aga Peeter Tooma esituses, kes kinnitab raudselt, et lauludes on tunda veidi varem, 1968. aastal toimunud Praha sündmuste hõngu, kui Vene tankid meeleavaldused maha surusid. Sama väidab ka laulutekstide autor Paul-Eerik

Filmilaul „Põgene, vaba laps!” – kas ridadevahelise

sõnumiga?

13�

Rummo, kes on kasutanud oma luules zen-budisti Teitarō Suzuki sõnu „üle kõi-ge on maailmal vaja üht vaba last”. Iseküsimus on muidugi, kui paljud eestlased seda meelelahutuslikku filmi vaadates ka selles võtmes mõtlesid. Või lätlased, sest naispeaosaline Ingrida Andrina meenutab, et tema jaoks seostus Agnese te-gelaskuju Läti vabadusega. Teine režissöör Kalju Komissarov on aga väitnud, et see film oli romantiline armastuslugu ning sealt pole mõtet otsida mingit eredat lehekülge meie vabadusvõitluses – tõtt on temagi jutus. Nii või naa, midagi siiski kardeti, nagu meenutab Peeter Tooma: „Neid tabusid oli nii palju, kust võis sur-mahoopi oodata. Kromanov kutsus mind Heliloojate Majja, kus enne ametlikku esilinastust tuli filmi ka „parteiaktiivile” tutvustada – et laulaksin sealt mõne lau-lu. Pakkusin, et kuna üksinda on raske laulda, siis ehk see retsitatiiv „Hea mees, kes valib jumalatest üheainsa välja, parem veel ...” jne. Griša läks näost ära – no siis keelatakse film ju kohe ära!”

Tsiteerime Paul-Eerik Rummot raamatust „Viimne reliikvia”: „Selleks het-keks, 1968. aasta suveks oli selge, et sündimas on pseudoajalooline seiklusfilm ridadevahelise režiimivastase sõnumiga. Sellest said kõik tegijad aru, aga Grišale võis sobida ka filmi läbiv sügav moraalne konflikt: kas vabaduse nimel võib põ-letada ja tappa?” Viimane küsimus on ju tänapäevalgi aktuaalne ja jääbki ilmselt lihtsa vastuseta.

Aga tuleme tagasi filmi muusika juurde, mis polnud säärase populaarsuse juures sugugi vähe tähtis, otse vastupidi. Aastate tagant uuesti seda vaadates võib tõdeda, et kui võitlusstseenid on praeguste märulifilmide standardite järgi lahjavõitu, siis muusika ja laulud on aegumatud ja kannavad seda filmi koos näitlejatega algusest lõpuni.

„Viimse reliikvia” valmimise puhul tundubki, et kõik ette planeeritu ei läi-nud millegipärast täide ja improvisatsiooni korras toimunu toimis üllatavalt häs-ti – alates näitlejate valikust ja lõpetades muusikaga. Sest algselt oli ju muusika tellitud vanamuusikaansambli Madrigal juhilt Andrei Volkonskilt (keda Paul-Eerik Rummo iseloomustab kui eriti vana ja eriti moodsa muusika praktiseerijat Moskvast) ja Kuldar Singilt, aga nagu Peeter Tooma kerge huumoriga meenu-tab, „osutus nende pakutu vist veidi liiga morbiidseks”, kuna ajalooline draama oli töö käigus tõepoolest muutunud juba romantiliseks kauboifilmiks. Siis tuligi käiku panna „plaan B” ja lepiti kokku Uno Naissooga, kes oli tuntud kiire ja kvaliteetse heliloomingu meistrina.

Kõik edasine oli juba lihtsalt tavapärasest kiirem tööprotsess (Uno jaoks võib-olla isegi mitte), millest tänu tegijate andekusele sai legend. Peeter Tooma mäletab, et ühel päeval tulid tema Tehnika tänava korterisse Uno ja Paul-Ee-rik, noodid-tekstid näpus, mis oli tema jaoks muidugi suur au. Tagasihoidliku mehena punnis ta algul vastu, aga kinnitati, et siin pole ju midagi keerulist,

14�

Lisagem, et sel ajal oli esinemine Tallinnas idapoolseile muusikuile sama, mis esinemine välismaal. Nõukogude Liidu linnades korraldati esimesed fes-tivalid aastaid hiljem, esmalt Leningradis, Moskvas ja Kuibõševis, seejärel Dnepropetrovskis, Kalininis, Voronežis, Donetskis, Habarovskis, Taškendis, Petrozavodskis, Vilniuses jm. 1970. aastate alguses oli NSV Liidus üle kuue-kümne džässifestivali! Kuhu tuleks seda meenutades püstitada mälestussammas Uno Naissoole?

„10. 22.10.1963 4. keskkoolis (Nõmme tee 18). Eelmisega võrreldes oli see samm tagasi. Kohapealseist esinejaist peab U. Naissoo nimetamisväärseiks ansamblit ETKVL ja pianist M. Lille triod. Festivalile andis aga lisaväärtuse asjaolu, et sel ajal olid Tallinnas ja Tartus ETV ja ER estraadiorkestriga J. Saulski ja M. Kažla-jevi autorikontserdid, kus solistide seas olid B. Rõtškov ja G. Garanjan. [Nõmme teel] õnnestus [kuulama tulnud] Rõtškov lavale meelitada, kus ta siis E. Lööve kontrabassi ja E. Klasi trummide toel pani festivalile, täiesti ex tempore, särava punkti. Oli ta ju üks hinnatumaid džässipianiste Moskvas, tõeline virtuoos. Ta isa N. Rõtškov oli olnud kõrge riigiametnik, pere riiklikus nn Kaldapealses Ma-jas [---]. Seal vahistati öösiti Stalini „puhastuse” ohvrid, marssal Tuhhatševski

ja teised kuulsused. B. Rõtškov oli sellal äsja sündinud, neist sündmustest kuulis ta hiljem teistelt perelistelt. [---] Klaverit oli B. Rõtškov õppinud Gnessinite nim. Muusikapedagoogika Instituudis (1958–61) ja oli samal ajal mänginud Kunstitöötajate Keskmaja džässorkestris, kust kasvas välja kogu Moskva noor džässieliit. [---]

11. 24.–25.4.1964 Tallinna Pedagoogilises Insti-tuudis (Narva mnt. 41). Seekord olid laval jällegi põ-hiliselt eesti ansamblid: saksofonist T. Vartsi kvintett, akordionist H. Jakoni trio, pianist A. Vahuri kvintett, K. Aaviku – I. Krulli kvintett (altsaksofon ja kitarr koos R. Tammiku trioga), pianist V. Leitu trio, saksofonist A. Laisa kvartett (Tartust) ja restorani Pirita kvintett. Laulis E. Uusväli (Himma) koos R. Tammiku trioga. Moskvast oli tulnud kvintett Moлoдёжнoe samanime-lisest kohvikust, koosseisus toonased juhtivad džäs-simuusikud A. Kozlov (saksofon), V. Sakun (klaver), N. Gromin (kitarr) jt.

12. 23.–25.4.1965 Vineeri- ja Mööblivabriku klu-bis. Kohalike esinejate seas olid: R. Sammeti trio koos lauljatar M. Kuudiga, pianist Enn Vainu [---] trio,

Uno Naissoo Tallinnas toimunud jam session’il,

arvatavasti aastal 1959.

14�

saksofonist A. Laasi kvintett, A. Vahuri ok-tett, T. Vartsi ansambel, restorani Kevad an-sambel A. Veerme juhatusel, H. Zeigeri or-kester [---] jt. Külalisi oli seekord juba viiest linnast, sest Tallinna džässifestivali kuul-sus oli kulutulena levinud. [---] Leningra-dist olid tulnud lauljatar P. Sa koos pianist A. Memfese trioga, Neva Jazz Band A. Koroljovi juhatusel ning J. Vihharevi (kla-ver) ja R. Kunsmani (altsaksofon) kvartett; Moskvast A. Kozlovi – V. Sakuni kvintett ja duo J. Gevorgjan (klaver) – J. Višnitšenko (trummid); Riiast pianist I. Vignersi ansam-bel; Vilniusest pianist V. Ganelini ansambel; Lvovist taas I. Homa ansambel. Kirjutises „Kohtusid 6 linna improvisaatorid” andis festivalist ülevaate U. Naissoo (Õhtuleht, 29.4.1965).”

Sissejuhatuseks meenutas ta lühidalt festivali sündi ja rõhutas: „Tähelepanu pööramine improvisatsioonile džässmuusikas ei ole muidugi juhuslik, kuna improvisatsioonid moodustavad džässmuusika arenduses kõige olulisema osa. Seepärast sõltub sageli just improviseeritud soolode kvaliteedist, siin arenevast mõttelennu loogikast, intonatsioonilisest huvitavusest, muusikalise materjali dramaturgilisest arendusest ja ettekandelisest veenvusest ühe või teise džässipala löövus või ebaõnnestumine. Ülevaatuste eesmärgiks pole muidugi ainult loo-minguliste kogemuste vahetamine PILLIMEESTE vahel, vaid ka PUBLIKU kasvatamine heast džässmuusikast arusaamise vaimus vastukaaluks alati mitte hea maitsega džässilike võtetega estraadimuusikale.” Need kolm lauset võtsid kokku selle, mida Uno Naissoo ise oma tegevusega oli alati taotlenud: hea džäss peab olema tõeline looming.

Järgmine aasta tähistas pöördepunkti: siitpeale sai Tallinna džässifestival rahvusvaheliseks, ehkki ainult kaheks aastaks.

„13. 27.–29.5.1966 Laevastiku Ohvitseride Majas ja Estonia kontserdisaalis. [---] Kohalikud esinejad olid juba eelmistest festivalidest kuulajaile tuntud: or-kester Rütm (Mikid) Ants Meristo juhatusel, R. Tammiku trio koos E. Him-maga, Enn Vainu trio, R. Sammeti kvartett (altsaksofonil Avo Joala), A. Va-huri oktett. Viimane äratas tähelepanu džässis ebatavalise puhkpillidega (flööt,

Uno Naissoo 1960. aasta festivalil. Paremalt esimene ja teine

Leo Ora ja Eugen Ora. Pildi taha on Aleksei Batašov kirjutanud:

„Elagu Tallinn kuuskümmend! Tervist Uno Naissoo! Meje tee on

jazzi tee! 23–25 Aprillil 1960.”

1�2

salvestis on ERR arhiivi alles jäänud. Mõni aasta hiljem kuulis linti Eesti Raa-diot külastanud Ameerika kommunistliku ajalehe kaastööline ja sattus sellest vaimustusse, öeldes et tegemist on show’ga mis tahes USA suurlinna lavalt!

G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli levimuusikaosakonna loomine vae-vas Naissood läbi aastate. Ikka ja jälle pidi ta kogema kõrgemate ametkondade vastuseisu. Sellest on eespool juba kirjutatud. Ta suutis ära näha ka oma suurima unistuse täitumise – levimuusika jõudmise kõrgkooli õppekavva, ent õpetada sai ta seal ainult aastakese.

Alates koolipoisina loodud ansamblist In the Mood on Uno Naissoo eest-vedamisel tekkinud vokaal- ja instrumentaalansambleid nagu seeni. Pikemalt on eespool kirjutatud neist kõige tähtsamast, Swing Clubist, mis oli õieti mitut ansamblit sisaldav ja mitmekülgset tegevust harrastav organisatsioon. See, nagu ka hilisemad, oli loodud mitte lihtsalt niisama ajaviiteks, vaid vajadusest reali-seerida üht või teist loomingulist kavatsust.

Alustades Eesti Raadio meeskvartetist, olgu väidetud, et see oli ja on täna-päevani meie armastatuim vokaalansambel, ehkki ta juba ammu on tegevuse lõpetanud. Uno Naissool oli Swing Clubis meeskvartett, kus ta ka ise laulis. Kui esimene hääl pidi ansamblist lahkuma, kutsus ta tolle asemele Eri Klasi, kes oli muusikakoolis tema õpilane. Viimane puikles küll vastu, kuid peagi selgus, et just niisugust puhast ja kõrget häält oli ansamblisse vaja, et saavu-tada populaarsete ameerika kvartettide kõla. Et ansamblis laulis juba Kalju Terasmaa, oli pool tulevasest kuulsast kvartetist koos. Kolmas juurdetulija oli

Swing Clubist välja

kasvanud meeskvartett:

Uno Loop,

Kalju Terasmaa,

Eri Klas, Arved Haug.

1�3

Uno Loop, kes juba aastaid oli seotud Swing Clubi tegevusega. Vaja oli veel Arved Haugi mahlakat baritoni ja kvartett oligi koos. Üks esimesi plaadistusi oli Raimond Valgre „Ma loodan, et saan sellest üle” Uno Naissoo ime-ilusas seades.

ER meeskvartett tegutses küll ainult neli aas-tat (1960–64), ent tänu hoolikalt tehtud salves-tistele on tema pärand osutunud aegumatuks.

1962. aastast peale tegutseb Tallinna Kam-merkoor, mille loojaks sai jällegi Uno Naissoo. Lauljad – haritud kutsemuusikud (heliloojad, koorijuhid, õpetajad ja üliõpilased) kutsuti kokku esitamaks eesti heliloojate uudisloomin-gut. Esialgu nimetatigi koori Heliloojate Liidu eksperimentaalkooriks, peagi sai sellest esimene kammerkoor toonases NSV liidus. Iseloomulik on Uno Naissoole see, et ta ei tükkinud koori juhatama, vaid piirdus selles laulmisega. Esime-ne dirigent oli Kuno Areng, kes juhatas koori kolmkümmend aastat. Lauljate arv on läbi aas-tate püsinud kolmekümne piires. Koor on esi-nenud Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Prant-susmaal ja Venemaal ning saavutanud kõrgeid kohti rahvusvahelistel võistlustel.

Vabariikliku haigla naisansamblit juhendas Uno Naissoo tõenäoliselt sellepärast, et see tä-hendas talle tillukest sissetulekut. Muusikaliselt see asjaarmastajaist koosnev ansambel talle eri-list huvi pakkuda ei saanud, ehkki ta tegi oma tööd kohusetundlikult nagu alati.

1970-ndate algusest oli ta koostöös vokaalansambliga Onyx, mis tähendas talle juba palju enam. Seda näitab asjaolu, et ta usaldas ansamblile laulda mitu oma laulu: „Kaotatud süda” ja „Lumememm” (1972), „Kiri BAM-ilt” (1975) ja „Pärnaõis” (1978). Ansambli taset kinnitab ka asjaolu, et Kustas Kikerpuu usal-das võtta ta esinema populaarsesse TV-saatesse „Horoskoop”. Kui ansambli liige Tõnu Sepp jäi välismaalt tagasi tulemata, võis see saada Onyxi tegevuse piduriks, kuid Uno Naissoole see pahandusi ei tekitanud. Ansambel oli ETKVL-i alluvu-ses ja klaarima pidid sealsed asjamehed.

Metronoom 1957. aastal Moskva-sõiduks valmistudes:

Samuel Saulus, Kalju Terasmaa, Aleksander Rjabov, Hillar

Kareva, solist Arne Mikk, Uno Loop ja Venda Tammann.

Noorsoofestivalil asendasid Arne Mikku Kalmer Tennosaar

ja Heli Lääts.

1�2

ei jõua kogu muusikat luua ja pakkus ülla-tuslikult mulle taustamuusika kirjutamist. Olin ju alles 18-aastane ja mu filmimuusi-ka kirjutamise kogemus oli väike – 1967. a olin komponeerinud Eesti Telefilmi filmile „Ainult meestele” vokaliisi, mida esitas an-sambel Collage.

70-ndatel hakkasin juba rohkem ise-seisvat elu elama ja me kokkusaamised olid harvemad. Tal oli oma pere – kasupoeg Peeter Kondratjev ja tütar Külli. 1972. aas-tast mängisin neli aastat ansamblis Laine – olin Eestimaal suhteliselt vähe ja sedagi ringreisidel.

Vaatamata oma pretentsioonitule loomu-sele, elas ta mõningaid asju siiski üle, kuigi väliselt ei näidanud seda välja. Üheks selli-

seks näiteks võib tuua lauluvõistlusi – kui ta laul ei saavutanud loodetud edu, oli ta mõnda aega tujust ära.

Eks pingeline töö ja vähene puhkamine mõjusid pikapeale ta tervisele. Mä-letan, et juba 60-ndatel oli tal probleeme kõrge vererõhu ja südamega. Abi sai tablettidest, mida kasutas üsna ohtrasti. Aga eks needki aitasid omajagu kaasa tema tervise halvenemisele.

Meie viimased kohtumised olid 1979. a detsembris. Käisin tema poolt läbi ja ta ütles poolnaljatades, nagu tal ikka komme oli, et mälu on kuidagi „imelik” – ei mäleta enam päeva algul tehtut. Siis pandi ta 4. (Magdaleena) haiglasse. Aas-tavahetuseks lasti koju ja meie viimaseks kohtumiseks jäigi uue aasta 1. jaanuar, kui viisin ta autoga tagasi haiglasse.

Tulevane meistersportlane Anne Naissoo treeningul,

umbes 1963.

1�3

no Naissoo kui

erakordne isiksus

Kõik, kes me siia maailma sünnime, oleme kordumatud. Paljude kohta, kes on silma paistnud oma töö või erakordse andega, võime öelda: nad jäävad meelde kui isiksused. Ent püüdkem selgitada, mis tegi Uno Naissoost erakordse isik-suse, kelle sarnaseid sünnib väga harva, või õigemini: kelle sarnast ei leidugi. Paljud panevad oma isiksuse maksma autoriteediga, käies ringi kummis rinnaga ja rõhutades igal võimalusel oma teeneid, mida – olgem ausad – raske võib olla eitada. Uno Naissoo oli neile oma tagasihoidlikkusega täielik vastand.

Tagantjärele tuleb imestada, kuidas vastavad ametkonnad märkasid autasus-tada teda üsna varakult teenelise kunstitegelase ja rahvakunstniku aunimetuse-ga (vastavalt 1965 ja 1978). Levimuusikas oli see täiesti erakordne. Võrdluseks võib tuua, et paljud alailma teleekraanil ja laval säravad tähed jõudsid viimase kõrge tunnustuseni tunduvalt hiljem või ei jõudnud üldse. Ju siis paistsid Uno Naissoo töö tulemused rohkem silma kui ta ise.

Üks tema isiksust kujundav väärtuslik omadus oli lakkamatu soov õppida. Kui ta mõnda asja ei teadnud, ei häbenenud ta küsida. Ent siis võis olla ka kindel, et ta uuris asja edasi kuni täieliku selguse saamiseni. Poolikut tööd ta ei armastanud. Tema põhjalikkus peegeldub tema koostatud õpikuis. Me ei tea, kas siin oli esikohal soov õpilaste tööd kergendada või õpetamisel tehtud töö süstemaatiline kokkuvõtmine. Nii või teisiti, tema „Džässilik harmoonia ja or-kestratsioon” oli omal ajal erakordne teos ja pole vananenud praegugi, ehkki džäss on tsentrist äärealadele nihkunud.

See tekitas talle kui džässile pühendunud muusikule muidugi meelehärmi. Ent ta ei löönud käega, hakkas uurima biitlite isevärki harmooniat ja kogu nende

1�4

loomingut, et teha endale selgeks, mis selles on, et see noori nii köidab. Ta sai aru, et Swing Clubi ajad ei tule enam iialgi tagasi, kuid tema võitlejaloomus ei lubanud oludele alistuda, vaid sundis teda otsima uusi loomingulisi radu.

Kõik, kes Uno Naissood mäletavad, maini-vad esmajoones tema alatist ruttamist. Ta liikus alati nagu kuhugi tõtates, aja surnukslöömist ta ei tundnud. Kus iganes võimalik, tegi ta märk-meid käsiloleva töö jaoks. Võttes tema kutselise tegevuse alguseks konservatooriumi lõpetami-se 1952. aastal, saame talle saatuse poolt antud tööaja pikkuseks ainult 28 aastat. Ta oleks nagu aimanud, et aega on vähe, et jõuda teha kõike, milleks ta oli suuteline. Vaja oli kiirustada.

Palju energiat kulutas ta ansamblitele ja iga-sugustele üritustele. Ta polnud juht, kes lükkab asja käima ja jääb siis kõrvaltvaatajaks. Parim näide on Tallinna džässifestivalide ajalugu, kus ta oli võtmepositsioonil algusest lõpuni. Seda mitte auahnusest – mingit kuulsust need temale isiklikult ei toonud –, vaid kurvast kogemusest, et hea üritus jookseb liiva, kui kõik lasevad käed rüppe. Kogedes korduvalt tagasilööke, lubas ta vahel pahameeles festivalidest loobuda, ent ei

suutnud oma ähvardust täide viia. Tuli taas kevad, tuli ka järgmine festival.Saksa keeles on sõna Tausendkünstler – tuhatkunstnik, mis tähistab inimest,

kes on iga asja peale meister. Uno Naissoo sai hakkama pea kõigega, ainult ühte ta ei suutnud: murda ametkondlikku barjääri, mis takistas tal tuua lavale eesti esimest rokkooperit. Ometi oli ta kõigepealt just helilooja, kõik muu oli kõr-valtegevus, mis neelas loomingule vajalikku aega. Oli ime, et ta suutis nii palju teoseid luua.

Küsimus pole aga sugugi hulgas, sadu laulukesi vorbib valmis iga teine iseha-kanud helilooja. Uno Naissoo muusika žanriline rikkus on üllatav, tähelepanu-väärne on aga seegi, et ta on üks väheseid eesti leviheliloojaid, kelle looming on äratuntavalt isikupärane. Parimad näited võrdluseks on Raimond Valgre ja Olav Ehala – üks pärit eelmisest, teine järgmisest põlvkonnast. Nagu neid kahte, pole ka Uno Naissood üritatud kopeerida, sest ehtne on ikkagi ainult originaal. Seal-juures pole Uno Naissoo kunagi edvistanud originaalsusega, seda pole tal vaja

1��

olnud teeselda, see on töö käigus välja kujunenud ja saanud ainult temale kuu-luvaks omaduseks. On raske kirjeldada, milles see konkreetselt avaldub. Küllap olid tallegi esialgu eeskujuks lääne lööklaulud ja džässipalad, ent üsna pea suutis ta neist kammitsaist vabaneda. Võib oletada, et see rikastas tema mõtlemist ja jättis mingi jälje, mis sulas ta enese isikupärasesse väljenduslaadi. Nii või teisiti – Uno Naissoo oli eelkõige silmapaistev helilooja. Tema nime kandev noorte loo-minguvõitlus on selle veenev kinnitus.